Issuu on Google+


Natascha Kampusch 3096 Tage 2010

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav. Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Annika Kohv Korrektor Mari Mets

Copyright © 2010 by Natascha Kampusch Originally published in German by Ullstein Buchverlage Foto © Martin Moravek All rights reserved. © 2011 Kirjastus ERSEN B06224611 ISBN 978-9949-25-061-5

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud   www.ebooks.ee


Psüühiline trauma on jõuetu kannatus. Trauma tekib silma­ pilgul, mil mingi võimas jõud muudab ohvri abituks. Kui see on loodusjõud, räägime katastroofist. Kui seda jõudu rakendavad teised inimesed, räägime vägivallategudest. Traumaatilised sündmused kaotavad sotsiaalse võrgustiku, mis tavaliselt laseb inimesel tunnetada kontrolli, kuuluvust mingisse suhetesüsteemi ja mõtet. Judith Hermann „Vägivalla armid”


Sisukord

Habras maailm Minu lapsepõlv Viini äärelinnas

9

Mis võiks küll juhtuda? Minu endise elu viimane päev

35

Asjatu pääsemislootus Esimesed nädalad kongis

53

Elusalt maetud Luupainaja saab tegelikkuseks

83

Kukkumine eikuhugi Minu identiteedi röövimine

109

Väärkohtlemine ja nälg Igapäevane võitlus ellujäämise nimel

131

Hullumeelsuse ja terve maailma vahel Kurjategija kaks nägu

150

Päris põhjas Kui füüsiline valu leevendab hingepiinu

170


Hirm elu ees Sisemine vangla püsib

185

Ühe osaks jääb vaid surm Minu põgenemine vabadusse

212

Epiloog

239


Habras maailm Minu lapsepõlv Viini äärelinnas

sigareti ja tõmbas sellest sügava mahvi. „Väljas on juba pime. Mis kõik oleks võinud sinuga juhtuda!” Ta raputas pead. Isa ja mina olime veetnud 1998. aasta veebruari viimase nädalalõpu Ungaris. Isa oli ostnud seal ühes väikeses külas piiri lähedal suvemaja. See oli olnud tõeline lobudik, niiskete ���� müüridega, millelt pudenes krohvi. Aastatega oli ta majakese ära remontinud ja kena vana mööbliga sisustanud, nii et see oli muutunud peaaegu elamiskõlbulikuks. Sellegipoolest ei meeldinud mulle eriti sinna sõita. Isal oli Ungaris palju sõpru, kelle seltsis ta ohtralt jõi ja tänu soodsale valuutavahetuskursile alati ka veidi liialt pidutses. Kõrtsides ja restoranides, mida me õhtuti külastasime, olin mina seltskonnas ainus laps, istusin vaikides kõrval ja igavlesin. Nii nagu korduvalt varem, olin ma nüüdki vastumeelselt kaasa sõitnud. Aeg venis teotempos ja mina olin pahane, et olen veel liiga väike ja teistest sõltuv ega või ise otsustada. Ka siis, kui läksime pühapäeval lähedal asuvasse spaasse, ei pakatanud ma vaimustusest. Tusaselt lonkisin ma basseinide vahel, kui üks tuttav naine mind kõnetas: „Tahaksid sa koos minuga limonaadi juua?” Ma noogutasin ja järgnesin talle kohvikusse. Ta oli näitleja ja elas Viinis. Ma imetlesin teda, kuna temast kiirgas tohutut tasakaalukust ja ta mõjus nii kindlana. Pealegi oli tal täpselt see töö, millest mina salamisi unistasin. Mõne aja pärast hingasin ma sügavalt sisse ja ütlesin: „Kas tead, mina minu ema süütas


8

Natascha Kampusch

tahaksin ka näitlejaks saada. Mis sa arvad, kas ma suudaksin seda?” Ta naeratas mulle säravalt. „Loomulikult suudad, Natascha! Sinust saab suurepärane näitleja, kui sa seda tõesti tahad!” Mu süda tegi hüppe. Ma olin kindlalt arvestanud sellega, et mind ei võeta tõsiselt või naerdakse lausa välja – nii nagu sageli. „Kui aeg on nii kaugel, siis ma aitan sind,” tõotas ta ja pani mulle käe õlale. Tagasiteel ujulasse keksisin ma ülemeelikult ja ümisesin endamisi: „Ma suudan kõike, kui ainult tahan ja endasse piisavalt usun.” Tundsin end nii kergelt ja muretult, nagu polnud enam ammu tundnud. Kuid see eufooria ei kestnud kaua. Pärastlõuna oli juba õige hiline, kuid isa ei kavatsenudki veel ujulast lahkuda. Kui me lõpuks tagasi suvemajja jõudsime, ei näidanud ta mingeid kiirustamise märke. Vastupidi, ta tahtis veel veidikeseks pikali visata. Mina vaatasin närviliselt kella. Me olime emale lubanud, et jõuame kella seitsmeks koju – homme oli ju koolipäev. Teadsin, et läheb ägedaks tüliks, kui me punktipealt Viini ei jõua. Sellal kui isa norsates diivanil lamas, tiksus aeg halastamatult edasi. Kui isa lõpuks ärkas ja me koduteele asusime, oli väljas juba pime. Mina istusin mossitades tagaistmel ega öelnud ühtki sõna. Me ei jõua tagasi õigeks ajaks, ema saab vihaseks, kõik, mis oli pärastlõunal nii ilus olnud, kaob hoobilt. Nii nagu ikka, jään mina kahe tule vahele. Täiskasvanud lõhuvad kõik ära. Kui isa ostis ühest bensiinijaamast šokolaadi, toppisin endale terve tahvli korraga suhu. Alles pool üheksa, kahe ja poole tunnise hilinemisega jõudsime hipodroomiäärsete majadeni. „Ma lasen su siin välja, jookse kähku koju,” ütles isa ja suudles mind. „Oled kallis,” pomisesin mina nagu alati hüvastijätul. Siis läksin läbi pimeda hoovi meie trepini ja tegin majaukse lahti. Esikust leidsin tele­ foni kõrvalt kirjakese emalt: „Olen kinos, tulen hiljem.” Ma panin koti käest ja kõhklesin hetke. Siis kirjutasin emale teate,


3096 päeva

9

et ootan teda korrus allpool naabrinaise juures. Kui ta mulle mõne aja pärast järele tuli, oli ta endast väljas. „Kus su isa on?” kargas ta mulle ninna. „Ta ei tulnud sisse, ta lasi mu eemal välja,” ütlesin ma tasa. Mina ei saanud sinna midagi parata, et olin hilinenud, ja ka sinna mitte, et isa polnud mind majaukseni saatnud. Sellegipoolest tundsin end süüdi. „Taevas halasta! Te olete tunde hiljaks jäänud, mina istun siin ja muretsen. Kuidas võib ta lasta sul üksi läbi hoovi tulla? Keset ööd? Sinuga oleks võinud midagi juhtuda! Aga üht ma sulle ütlen: oma isa sa enam ei näe. Mul on sellest kõrini ja kauem ma seda ei talu!”

* * * Minu sündides 17. veebruaril 1988 oli mu ema 38-aastane ja tal oli juba kaks täiskasvanud tütart. Mu esimene poolõde oli näinud ilmavalgust, kui ema oli just kaheksateist saanud, teine sündis tubli aasta hiljem. See oli 1960ndate aastate lõpul. Mu ema oli kahe väikese lapsega üle koormatud ja pidi üksi hakkama saama – ta oli lasknud end varsti pärast mu teise poolõe sündi tütarde isast lahutada. Ega tal kerge polnud oma väikese pere jaoks elatist muretseda. Ta pidi paljugi eest võitlema, tegutses seejuures pragmaatiliselt ja endagi suhtes teatava rangusega, ning tegi kõik, et oma lapsi elatada. Sentimentaalsuse ja pelglikkuse, jõudeaja ja kerguse jaoks polnud ta elus ruumi. Nüüd, 38-aastaselt, kui mõlemad tüdrukud olid täiskasvanud, oli ta esimest korda üle pika aja vabanenud lastekasvatamise kohustustest ja muredest. Just sel ajal andsin mina endast märku. Mu ema polnud enam arvestanud rasedaks jäämisega. Perekond, kuhu ma sündisin, oli tegelikult parasjagu lagunemas. Mina keerasin kõik segamini – lasteasjad tuli jälle lagedale kraamida ja päeva kulg imiku järgi sättida. Olgugi, et mind võeti rõõmsalt vastu ja hellitati kõikide poolt just nagu


10

Natascha Kampusch

väikest printsessi, tundsin end lapsepõlevas vahel viienda rattana vankri all. Maailmas, kus rollid olid juba jaotatud, pidin ma kõigepealt oma koha kätte võitlema. Mu vanemad olid minu sündides kolm aastat koos olnud. Tuttavaks olid nad saanud ema ühe kliendi kaudu. Väljaõppinud rätsepana teenis ema endale ja oma mõlemale tütrele elatist ümbruskonna daamidele kleite õmmeldes ja ümber tehes. Üks klientidest oli Viini lähedalt Süßenbrunnist pärit naine, kes pidas koos oma mehe ja pojaga pagaritöökoda ning väikest toidu­poodi. Ludwig Koch juunior oli teda mõnikord kleidiproovi saatnud ning jäänud alati veidi kauemaks kui vajalik, et minu emaga lobiseda. Ema oli armunud kiirelt noorde, esinduslikku pagarisse, kes ajas teda oma juttudega naerma. Mõne aja pärast viibis mees ikka sagedamini tema ja kahe tüdruku juures suures munitsipaalmajas Viini põhjaservas. Linn valgub siin Morava äärsele tasandikule laiali ega suuda õieti otsustada, mida peaks endast kujutama. See on ilma keskuseta ja oma näota kokkuklopsitud ala, kus kõik näib võimalik ja kus valitseb juhus. Tööstusalad ja vabrikud seisavad keset söötis põlde, kus külakoerte karjad läbi niitmata rohu tormavad. Nende vahel võitlevad kunagiste külade tuumikud oma identiteedi pärast, mis samamoodi nagu väikeste biidermeier-majakeste värv pikkamisi maha pudeneb. Reliktid läinud aegadest, välja vahetatud arvutute munitsipaalhoonete poolt, utoopiad sotsiaalsest elamuehitusest, laia žestiga rohelisele aasale klopsitud ja sinna enese hooleks jäetud. Mina kasvasin üles ühes suurimas säärastest asumitest. Munitsipaalmaja Rennbahnwegil oli 1970ndatel aastatel kavandatud ja kerkinud joonestuslaual, kiviks saanud visioon linnaplaneerijatelt, kes tahtsid luua uue ümbruskonna uutele inimestele – õnnelikele ja töökatele tulevikuperedele, kes on paigutatud elama modernsetesse satelliitlinnadesse, kus on sirged jooned, ostukeskused ja hea transpordiühendus Viiniga.


3096 päeva

11

Esimesel pilgul näis eksperiment olevat õnnestunud. Kompleks koosneb kahe tuhande neljasajast korterist, seal elab üle seitsme tuhande inimese. Õued elutornide vahel on suurejooneliselt välja mõõdetud ja kõrgetest puudest varjutatud, mänguplatsid vahelduvad betoonareenide ja suurte muruplatsidega. Lihtne on ette kujutada, kuidas linnaplaneerijad seadsid oma maketile mängivate laste ja lapsevankritega emade miniatuurseid väljaandeid ja olid veendunud, et nad on loonud täiesti uuelaadse ruumi sotsiaalseks kooseluks. Korterid, kuhjatud üksteise peale kuni viieteistkorruselistesse tornidesse, olid linna standardsete kopitanud üürimajadega võrreldes õhurikkad ja hea planeeringuga, varustatud rõdude ja modernsete vannitubadega. Ent algusest��������������������������������������������� ����������������������������������������������������� peale oli asum kogunemispunktiks sisserändajatele, kes tahtsid linna pääseda ja ometi sinna päriselt pärale ei jõudnud: töölised Austria liidumaadest, Alam-Austriast, Burgenlandist ja Steiermarkist. Vähehaaval tuli juurde migrante, kellega teistel elanikel tekkis iga päev väikseid tülisid söögilõhnade, mängivate laste ja helitugevuse erineva tajumise pärast. Meeleolu ümbruskonnas muutus agressiivsemaks, rahvuslike ja võõrastevaenulike hõõrdumiste arv kasvas. Ostukeskusse kolisid odavpoed, suurtel platsidel nende ees lonkisid juba kogu päeva noorukid ja töötud, kes uputasid oma stressi alkoholi. Nüüd on asum renoveeritud, elutornid säravad erksates värvides ja metroo on lõpuks valmis saanud. Kuid siis, kui mina oma lapsepõlve seal veetsin, oli „hipodroomi tee” vaat et sotsiaalse tulipunkti sümbol. Peeti ohtlikuks öösiti seda ala läbida ja ka päevasel ajal oli ebameeldiv mööduda punkarite gruppidest, kes veetsid aega hoovides hängimise ja naistele siivutuste järelehüüdmisega. Mu ema ruttas alati kiire sammuga läbi hoovide ja trepikodade, minu käsi tugevasti peos. Kuigi ta oli resoluutne, löögivalmis naine, vihkas ta intsidente, millesse võis hipodroomi kandis sattuda.


3096 päeva