Issuu on Google+


Елена Усачева Влечение 2009 ESMAKORDSELT EESTI KEELES Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav. Toimetanud Jana Kuremägi Korrektor Inna Viires Sarja kujundus: Andrei Starikov Kaaneillustratsioon: Vjatšeslav Korobeinikov Fotograaf: Andrei Vassiljev Kaanel: Vassili Stepanov ja Olga Golovina Copyright © Pilt. Vassiljev A., 2010 © 2009 by Elena Usacheva All rights reserved. © 2010 Kirjastus ERSEN B10208210 ISBN 978-9949-12-904-1

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud  www. ebooks.ee


Ära sülita vastutuult. Ära seisa suurte tunnete teel. Kui aga seisid – astu eest!

B. Grebenštšikov


Elus kohtab hetki, mil midagi tehes mõistad, et tagasi seda enam ei saa. Nende kohta öeldakse – pöördepunktid. Elus saab paljutki parandada – vabandada ja alustada elu otsast, nagu polekski midagi juhtunud, vabandada armastatu ees ja teha nii, et kumbki seda solvangut rohkem ei meenuta; kontrolltöö maha kirjutada, purunenud vaasi kokku liimida, eest tulnud nööbi tagasi õmmelda... Kuid vahel ei ole tagasiteed. Sa astud edasi, poolitades sellega oma elu kaheks – „enne“ ja „pärast“. Minevikuks ja tulevikuks. Pole teada, mis meid ees ootab. Homse ennustamine on tänamatu tegevus. Kuid paigal seista ei tohi, tingimata tuleb edasi liikuda. Et tulevikuverbid muutuksid olevikuverbideks. Ja mis peamine – enda tegusid ei tohi karta. Neid, mis jagavad su elu kaheks ebavõrdseks osaks – pikaks õnneks ja lühikeseks viletsuseks. Sest õnneaeg, mille jätkuks see ka poleks, on alati pikem kui hädaaeg.


1. peatükk  Eelaimus

Akna all ulus koer. Pikalt, ärritavalt pikalt.

Lamasin, kuulasin tema ulgu ja nukrus puges hinge. See voolas minusse peene joana, täites kõik endaga. Pisaraid tundsin alles siis, kui soolane piisk põsele veeres. Küllap on tol koeral mure. Peremees suri. Või sureb varsti. Koerad ju uluvad surma? Miks mulle järsku surm meelde tuli... Ei, ei, surmast pole vaja! Akna taga on öö, akna taga on see vastik ulg, ja mulle hakkab jälle tunduma, et seal, pimeduses, on miski. Ta näeb, ta tunneb mind ja hirmsasti ei taha, et ma temast teaksin. Sellepärast kohutab, läkitab košmaare. Ma näen neid peaaegu igal öösel. Laman voodis, kardan end liigutada. Kõigest üks liigutus, ja ta, toosama miski, ilmutab end. Ja ma suren hirmust. Taas surmast... Millest küll kõik see algas? Jaa-jaa, see oli ammu, väga ammu. Millegipärast astusime emaga kirikusse sisse. Kõige tagumises nurgas seisis kirst. Kuidas ma seda ometi märkasin? See oli ju samba taga. Miski tõukas mind rindu ja ma kõndisin selle suunas. Vaimu-


6

Jelena Ussatšova

lik pomises palveid, eideke itkes. Ma teadsin, et lähemale ei tohi minna. Mitte mingil juhul ei tohi lähemale minna. Ja läksin ikka. Kirstus lamas pikas mustas kleidis tütarlaps. Temas ei olnud mitte midagi erilist. Lihtsalt kahvatu, lihtsalt magab, sinakad huuled kokku surutud. Kõik nägi välja nii, nagu ärataks keegi ta kohekohe üles, ta naeratab, paotab silmad. Jõudsin kaugele põgeneda, ema sai mu vaevu kätte. Ma ei hakanud talle midagi ütlema. Lihtsalt nutsin. Mitte keegi ei usuks mind. Surnu naeratas tõepoolest ja paotas silmad! Koer akna taga läkastas omaenda ulgumisest ja alustas hetke pärast uuesti. Ilmselt tuleb tõusta. Ei saa lamada ja oma hirmudes praadida. Tuhvlid osutusid ebameeldivalt jahedateks. Tuli veidi istuda, oodata, kuni nad soojenevad, kuni vastikud sipelgad kehast lahkuvad. Miks ta raip ometi nõnda ulub! Õhuakent ei tahaks avada, aga kui ma seda ei tee, olen määratud terve öö koerakontserti kuulama. Ja veel see surnu... Arst seletas mu hirme teismeliseeaga. Kasvan kiiresti, süda ei jõua verd pumbata, ajul ei jätku hapnikku, ja kättemaksuks saadavad nad välja košmaare. Kuid möödunud on ju hulk aastaid, aga mina kardan ikka. Kardan pimedust, kardan surnuid, kardan... Kõike kardan. Eriti surma. Kuigi surma kardavad vist kõik. Surusin lauba vastu klaasi. Läheks õige välja ja ajaks tobeda peni minema. Ulugu teiste akende all. Naaberhoovist leiab ta kindlasti tänulikke kuulajaid... Vari vilksatas silme ees ja langes alla. Enne põrandale varisemist jõudsin mõelda, et see vares oli peast segi, et söandas öösel lennata. Trepikoja uks paugatas. Koer kiunatas ja jäi vait. Vaikusehetked olid vaimustavad.


Iha

7

Näed siis, ma ei olnudki koerakontserdi ainus tunnistaja, kellegi närvid ütlesid enne üles. Plaksutasin käsi. Öölamp süttis, pilkane pimedus põrkas eemale, puges toanurkadesse peitu, valmistuma uueks rünnakuks. Pole viga, saame hakkama. Padi kohevaks kloppida, tekk sirgu saputada, nüüd uinun tingimata... Lambike heitis kahvatut valgust õpikute ja vihikute lasule (ma pole kunagi osanud kooliasju varakult kokku panna, alati teen seda jooksult, viimasel minutil, justkui saatust proovile pannes – jõuan? ei jõua? kas võtan kõik kaasa? mis maha ununeb?), paarile muusika­ plaadile (kellelt ma need sain?), mu lõpututele paberilipakatele, suletud märkmikule, mis säärasel kujul sarnanes endale söögiga liiga teinud krokodillile. Telekas, raamaturiiulid, seinakapp, diivan – kõik uppus hämarusse. Tuba tõmbus kirjutuslaua suuruseks, imestunud boamadu meenutava lambi valgustatud känkraks. Kui mind kell kaks öösel tööle sunnitaks, oleksin ka imestunud. Jumaluke, juba kaks! Kui ma sõba silmale ei saa, olen hommikul koolis täiesti mõttetu. Nii, nüüd tõusen üles, teen õhuakna lahti... Veel parem, lähen kööki šokolaadi järele, magus aitab uinuda... Kuid pruukis vaid kujutleda, kuidas ma lähen mööda pimedat koridori, kuulatades iga krabinat, hing närivast selja tagant ründaja ootusest täidetud, kui igasugune tahtmine kaob. Istun parem siin. See on kuidagi kindlam. Ja avan õhuakna. Värske õhk peletab hirmud. Kas mulle tundus või vilksatas akna taga kellegi nägu? Keegi noormees – tumedad juuksed, silmad maas. Liiga nägus, liiga korrapäraselt ilus. Kuni kaalusin, kas langeda kohe minestusse või oodata veidi, oli noormees kadunud. Nagu oleks pilt teisele poole vastu klaasi surutud ja siis jälle ära võetud.


8

Jelena Ussatšova

Koitu tervitasin nurgas istudes, jõuetuna pilku aknalt pöörama. Niipea kui punane aovalgus kardinat puudutas, hakkas öine hirm hajuma ja ma puhkesin nutma. Lihtsalt suurest väsimusest. Nii hea, et päike esimesena just minu juurde sisse piilub! Nii hea, et ilm on täna selge, et pilved taevast ei varjuta! Nii hea, et ööle järgneb alati hommik! Jalad olid pikast põrandal istumisest surnud, seetõttu jõudsin voodini neljakäpukil. Uinusin juba enne, kui põsk jõudis patja puutuda. Mind äratas autode tuututamine. Hommik! Päike! Kohe tekkis soov naeratada. Ringutasin, peletades eemale halbu mälestusi. Öö on möödas, võib edasi elada. „Mai! Vaata, mis toimub!“ Ema seisis akna juures, segas klaasis oma igikestvat munamöginat ja vaatas õue. Mai – see tuleb maist, Maiast, ükskõik millisest muust sarnasest nimest. Ema armastas kõike ekstravagantset, sealhulgas minu nime mingil moel käänata või väänata. Sellepärast et ta tahtis, et tema tütart kutsutaks eriliselt. Aga isa pani mind kirja lihtsalt – Maria. Ema sellega muidugi ei leppinud. Ei, te ei tunne mu ema! Tema ei löö mitte kunagi mitte millegi ees põnnama. Tema on harjunud võitma, seepärast ta mind Mašaks ei kutsu, mõtleb alati välja midagi iseäralikku. Selle eest armastan ma teda eriti. Ema ei või silmaotsaski sallida, kui ma talle selja tagant ligi hiilin ja lõua tema õlale toetan. Ta hakkab kohe tõrelema, et tal on ebamugav. Aga mina teen ikka nii, sest mulle see meeldib. Milline veider hommik... Ma ei puhanud välja, aga siiski on hea olla. Ja ema ei ajanud mind oma õlalt ära. Nii me siis vaatasimegi koos hoovi, kus seisis risti hiigelsuur veoauto. Kui elate esimesel korrusel, on aknast välja vaatamine tavaline asi. Aga meie kaheteistkümnendalt korruselt uuri vaadet, palju kulub, ikka näed katuseid, veel kord katuseid ja veel taevast ja tillukesi


Iha

9

inimkääbuseid tänaval. Kuid too krusa oli suur. Isegi meile paistis hästi kätte. „Sa vaata, mis teevad! On see vast kummut!“ Kaks töömeest laadisid veoautost asju maha. Nad tegid seda kiirustamata. „Tahad?“ Ema keeras oma klaasi minu poole. Teravast õlihaisust koos veel millegagi ja segamini loksutatud muna välimusest uratas mu magu nördinult. „No ema...“ pigistasin ma nina kinni ja libistasin end ta õlalt maha. Minu ema on uunikum. Ta on üle neljakümne, aga välja näeb mitte vanem kui kolmkümmend. Ja pange tähele – ei mingit keemiat ega trimmimisi. Ainult terved eluviisid. Hommikuti enda valmistatud energiakokteil, lõunaks kliid keefiriga, õhtusöögiks kurgimask näole. Spordisaal, bassein, õige režiim, pidev naeratus. Mõnikord tahaksin olla tema moodi. Kuid see ei kesta kaua. Mina pole suuteline kangelastegudeks dieetide ja kehakultuuri vallas. Mulle piisab vehklemisest ja ratsutamisest. Hommikuti aga armastan juua mitte koogel-moogelit, vaid kohvi. Panin tassi demonstratiivse kolksatusega lauale, puistasin sinna kaks heldet lusikatäit pruuni pulbrit, valasin peale keeva vee, latsatasin paksule valge leiva käärule keeduvorsti sõõri. „Kolmsada kilokalorit,“ hindas ema silmi vidutades mu hommikusööki. „Kasvav organism.“ Säärased sõnavahetused olid meil normiks. „Tegin sulle merikapsasalatit. Laminaria tugevdab küüsi ja juukseid.“ Heitsin pilgu oma sõrmedele. Jah, küüned pole mul suuremad asjad, murduvad kergesti. Ja varem ma lisaks sellele närisin neid. Enam mitte. Ja mu juuksed katkevad. Kõvasti. Sellepärast et ma nad pidevalt hobusesabasse vean.


10

Jelena Ussatšova

„Unetud ööd õpikute kohal annavad endast märku.“ Lükkasin võileiva eemale  – säärased vestlused võtavad igasuguse söögiisu ära. Peaksin korrapärasele dieedile istuma või mis? Muutun vastupandamatuks ja kõik meie klassi poisid on mu jalge ees. Mina kõnnin ees ja nemad võtavad hordide viisi mulle sappa. „Mitte õpikute kohal, vaid arvuti taga,“ ei taganenud ema. Ta on mul selline  – kui midagi pähe võtab, surub selle ilmtingimata läbi ja kohe kindlasti sunnib mind merikapsaga salatit sööma. „Olgu, aga majoneesiga,“ nõustusin ma ja pugesin külmikusse. Kui mu ema saab millegagi lõplikult tappa, siis on see majonees. Hea, et mul on isa, kes oskab poes käia ja sealt õiget toidukraami osta, vastasel korral oleksime ema dieedil ammu kaalututeks elfideks muutunud. Majoneesi ei olnud. „Maitsestan hapukoorega,“ ei andnud ma alla. Mina olen ju samuti põikpäine. „Aitäh sellegi eest,“ ohkas ema. Juba minut hiljem seisis ta koridoris. Asjalik kostüüm, kontsad, kullast ketike kaelas. Ta oli silmipimestav ja praegu olin ma ta üle uhke. Muide nagu hommikuti alati. Uks ema järel sulgus ja ma vaatasin ennast peeglist. Millegi­ pärast ütlevad kõik, et oleme sarnased. Aga vaat mulle nii ei tundu. Ei midagi ühist! Mina olen tavaline – nägu, juuksed, silmad.


Iha / Elena Usacheva