Issuu on Google+


Barbara Dunlop The Billionaire’s Bidding 2007 Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või välja­ mõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Anu Vane Korrektor Inna Viires © 2007 by Barbara Dunlop © 2009 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid����������������������� ���������������������������������� kuuluvad Harlequin���� ������������� Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. B12203509 ISBN 978-9949-12-858-7

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud  www.ebooks.ee


Üks

Emma McKinley pidanuks närvis olema, kui Garrisoni hotelliketi ametiruumide korrusel liftist välja astus. Ent ta emotsioonid olid päevi tagasi kuivaks väänatud. Kõik sai alguse isa ootamatust surmast. Siis sai Emma teada McKinley Inni võõrastemajaketi tohututest võlgadest. Samuti sai ta siis teada võikast finantspakkumisest, mis oli tehtud tema õele, et päästa pereettevõte. Praeguseks oli Emmasse alles jäänud vaid sünge otsustavus. Ja see oli keskendatud Alex Garrisonile, Garrisoni hotelliketi tegevjuhile. Emma surus koti vastu Donna Karani jakki ja marssis, jalas jakiga sobivad madalad kingad, otse mööda marmorplaatidest põrandaga koridori. Ta polnud kunagi varem Garrisoni kontoris käinud, tal polnud kunagi olnud põhjust perekonna rivaaliga kõnelda. Ent ei pidanud olema geenius, mõtlemaks välja, et paarisuksed koridori lõpus viivad Alex Garrisoni sisemisse pühamusse. Emma eiras pilke töötajatelt, kelle lauad olid paigutatud diskreetsetesse alkoovidesse piki koridori. Keegi ei tundunud tahtvat teda peatada. Aga ta ei olnud ka sellises tujus, et teda võinuks peatada. Tal ei pruukinud küll olla härra Garrisoniga kohtumist kokku lepitud, ent tal oli moraalne õigus mehega isiklikult kohtuda. Kuidas too mees julges ära kasutada Emma väikest õde Katiet kõigest paar nädalat pärast matuseid oma varjatud ähvarduste ja ennekuulmatute väidetega?


Emma hingas sügavalt sisse, pitsitavatesse kopsudesse. Võib-olla tal siiski on veel veidi emotsioone alles jäänud. “Vabandust, proua,” kostis naisehääl temast vasakult, kui koridor avardus edevaks vastuvõtualaks. Emma ei vastanud. Ta ei heitnud üle laua naisele pilkugi ega jäänud seisma. Kolm meetrit Garrisoni lauast. Kaks ja pool. “Proua.” Hääl oli seekord valjem ja kimedam, kui oleks viisakas. Kolmekümne-midagi-aastane naine hüppas toolilt püsti. Poolteist meetrit. “Te ei tohi minna...” Emma haaras käega kinni piklikust, külluslikult kaunistatud kuldsest ukselingist. “...sinna.” Emma lõi ukse laias kaares lahti. Neli tumedas ülikonnas meest, istumas ümmarguse mahagonist koosolekulaua ümber, pöördusid järsult tema poole vaatama. Meestest kaks olid hallipäised, puhmaskulmude ja süüdistava kõõrdpilguga, mis ütles Emmale, et ta oli teinud kohutava rumaluse. Kolmas oli noorem blond mees. Tema sädelevad sinisilmad ja vaoshoitud naeratus andsid naisele mõista, et vahelesegamine oli talle meeltmööda. Neljas mees hüppas püsti ja lükkas nahktooli hoogsalt tahapoole. Tumedapäise, tumedate silmadega ja laiaõlgse mehe kehahoid ütles Emmale, et too oli rohkem kui valmis ründama teda ja ükskõik keda teist, kes tema privaatsust häiris.


“Ma palun väga vabandust, härra Garrison,” kõlas sekretäri hingetu hääl Emma selja tagant. “Ma proovisin...” “See pole teie süü, Simone.” Mehe terashallide silmade pilk ei lahkunud hetkekski Emmalt. “Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Emma hoidis tugevamini õlakotist kinni. Viha muutus tugevamaks ja kõik teised selles ruumis mattusid uttu. Ta keskendus Alex Garrisonile. “Kas te arvasite, et on vähimgi võimalus, et lasen teil sellest pääseda?” Simone ahmis õhku. “Nagu näete, on meil koosolek pooleli.” Alex surus huuked pärast neid terasjäiseid sõnu resoluutselt kokku. “Mind ei huvita, et teil on...” “Kas te sooviksite kohtumise kokku leppida?” “Ei soovi.” “Siis ma pean paluma teil lahkuda.” “Kas te teate, kes ma olen?” “Ei.” “Valevorst.” “Ma kutsun turvamehed,” sõnas Simone. Alex kergitas kulmu ja vaatas taas kiretult Emmale otsa. Naine mõistis jõnksatusega, et mees tõesti ei teadnud, kes ta on. Kuidas see sai võimalik olla? Katie oli McKinley Inni tuntud nägu, muidugi, aga... “Kas me vajame turvamehi?” küsis mees. “Ma olen Emma McKinley.” Alexi ninasõõrmed laienesid ja ta jõnksatas kergelt tagasi.


6

Barbara Dunlop

Siis, pärast hetkelist vaikust, tõstis Alex laualt kuldse pliiatsi ja pistis oma hästi õmmeldud ülikonna taskusse. Mehe bordoopunane siidlips helkles tagasihoidlikus valguses, kui ta end viimseni sirgu ajas. “Kui te vabandaksite meid, härrased. Ma arvan, et võin pühendada preili McKinleyle viis minutit.” Mehed hakkasid tõusma. Alex tõstis käe. “Palun. Me kasutame preili McKinleyga nõupidamiste saali.” Ta viipas laia tammepuidust ukse poole ja andis märku, et Emma peaks enne teda minema. Ema sammus üle põranda ja vajutas veel üht rikkalikult kaunistatud kuldset linki. Uks avanes muljetavaldavalt suurde nõupidamiste saali, milles troonis ovaalne poleeritud laud. Kakskümmend tooli selle ümber olid kaetud tumepunase nahaga ja hulk aknaid ühel pool seinas lasid sisse augustipäikest, mis rippus Üla-Manhattani kohal. Emma kuulis ust kinni klõpsatamas ja ta pöördus mehele otsa vaatama. “Ma usun, et te teete kähku,” ütles mees, astus tema poole ühe sammu ja ajas klassikalise lõikega kingades jalad harki. Alex Garrison oli lähedalt isegi suurem ja muljetavaldavam, laiade õlgade ja lihaselise rinnaga. Päikesekiired valgustasid ta kompromissituid näokumerusi. Tema lõug oli kandiline, huulte joon vihane ja silmad vihmast läikiva suurtüki karva. Emmal oli tunne, et vähesed inimesed jõudsid selle meheni ning said temaga siiralt rääkida. Kui ta poleks


Miljardäri pakkumine

7

teadnud, et mees sündis, hõbelusikas suus, oleks võinud vanduda, et ta sündis hoopis Brooklyni tänavail. Justkui see oleks lugenud. Alex ei saanud ajada oma käsi Emma väikeõe või nende firma kallale. “Sa ei abiellu Katiega,” teatas Emma otsekoheselt. Alex kehitas hoolimatult õlgu. “Ma usun, et see on Katie otsustada.” “Mu isa pole veel hauas jahtudagi jõudnud.” “See ei muuda teie rahalist seisu.” “Ma saan meie rahaasjad korda ajada.” Võib-olla. Loodetavasti. Nad võivad ju alati Martha Viinapuuaia nimelise võõrastemaja pantida. Alex kallutas pea ühele küljele. “Ma võin teilt laenu kahekümne nelja tunniga sisse nõuda. Kas saate oma rahaasjad nii kiiresti korda?” Emma ei vastanud. Ta teadis pagana hästi, et ei saa nii kiiresti. See võtaks nädalaid, võib-olla isegi kuid, et töötada läbi hüpoteekide rägastik, võlakirjad ja isiklikud käendused, mis isa oli allkirjastanud. Emma rinnus torkis ja pakitses. Miks, oh miks oli isa pidanud nii noorelt surema? Emma tundis temast meeletult puudust. Ja ta oli lootnud, et isa juhendab neid veel mitu aastakümmet. “Preili McKinley?” “Miks te üldse tahate McKinley Inni?” Garrisoni hotelliketil oli tosinaid valdusi, nende teenuste valik oli suurem ja külluslikum. McKinley hõivas väikese, tipptaseme niši, samas kui Garrison võis võistelda mis tahes luksushotellide ketiga maailmas.


8

Barbara Dunlop

“Te teete nalja, eks?” Emma raputas pead. “Nagu igaüks, tahan ma laieneda. Ja teie olete võimalus.” “Ja teid ei huvita, kes selle käigus jalge alla trambitakse?” Mehe reputatsioon oli päriseluga täielikult koos­ kõlas. Kuigi teda oli viimastel kuudel pressis kajastatud meeldivamalt, ei saanud Emmat lollitada. Garrison oli külmavereline ülevõtmiskunstnik, kes lõikas kasumit teiste inimeste ebaõnnest. Alex astus veel ühe sammu edasi ja pani käed rinnal risti. “Ma ei usu, et Katie olukorda selgitas. Mina teen teile teene.” Emma selg nõksatas sirgeks. Ta tõstis lõuga, et mehele silma vaadata. “Abielludes minu õega ja võttes pere­firma üle?” “Päästes teie firma pankrotist. Te olete maksejõuetud, preili McKinley. Kui mina teid üle ei võta, teeb seda keegi teine. Niiviisi kapitalism töötabki.” “Ärge käituge minuga üleolevalt.” Jäine irve ilmus ühte mehe suunurka. “Mina näen, et see on võit-võit.” “Mina näen, et kaotus-kaotus.” “Sest te olete idealist ja ebapraktiline.” “Vähemasti on mul hing.” Alex muutis kehahoiakut. “Viimati, kui vaatasin, ei olnud hing New Yorgis üks ärilitsentsi saamise nõuetest.” “Katie ei abiellu teiega.” “Kas ta selgitas kokkulepet?”


Miljardäri pakkumine

9

Jah, Katie oli kokkulepet selgitanud. Alex tahtis nende ettevõtet. Ent ta oli kulutanud paari viimase aasta jooksul tuhandeid dollareid, et oma mainet parandada, ning kartis negatiivset meediatähelepanu, mis saadaks jahti kahe õe pärandusele. Oh, Alex pidas endiselt jahti. Ent ta ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks – siit ka abielu kattevari ja kogu rõõmsameelne hea tahe, mis sellega kaasas käis. “Ta rääkis mulle,” sõnas Emma napilt. “Siis teate, et teile jääb pool ettevõttest.” Mehe osavõtmatus muutus hukkamõistuks. “Ja ma olen hull, et teile nii palju pakun.” “Tegelikult loodate pruuti osta.” “Selle hinnaga, jah.” Emma tõesti ei teadnud, mida öelda. “Kas me oleme lõpetanud?” küsis Alex. Kas nad olid lõpetanud? Mis ta nüüd peale hakkab? Ähvardab tühja? Tormab uksest välja? Vannub, et mees ei aja iialgi sõrmi tema kallite võõrastemajade kallale, kuigi nad mõlemad teavad, et just seda mees teebki? Alex tundus kõhklust tajuvat. “Keegi ei saa haiget,” sõnas ta. “Avalik tähelepanu aitab meid mõlemat. Ajakirjandus läheb lolliks kahe suure hotelliperekonna ühinemisest. Söödame loo ette naisajakirjanikele, kellel kõigil läheb pilk uduseks, sest...” Emma heitis tuka otsmikult. “Kas te ise ka ennast kuulate?” Alex pilgutas silmi. “Mida te silmas peate?” “Kas te ei arva, et see plaan on veidi külmavereline?”


10

Barbara Dunlop

“Nagu ma ütlesin, keegi ei saa haiget.” “Aga Katie? Aga David?” “Kes on David?” “Katie peika. Armas õrn hooliv noormees, kellega ta on kuus kuud kohtamas käinud. David oleks murest murtud ja häbistatud.” Alex peatus. Hetkeks Emma arvas, et nägi tõelist emotsiooni mehe silmis välgatavat. Ent siis oli see taas läinud, asendunud raske teraseläikega. “David saab sellest üle. Ta võib Katiega kunagi hiljem abielluda, kui naine on hulga rohkem raha väärt.” Emma avas suu, ent piuksugi ei tulnud välja. “Aga teie?” küsis Alex vaikuses. “Ma olen üsna endast väljas,” vastas Emma, väljendudes maailma kõige leebemalt. Alex pööritas silmi. “Teie emotsionaalne seisund ei ole oluline. Kas teil on kindel poiss-sõber?” “Ei.” Ja mis sellel peaks kõigega pistmist olema? “Probleem on lahendatud.” “Mhm?” “Teie abiellute minuga.” Emma sirutas käe, et haarata nahktooli seljatoest, kartes, et võib siinsamas tasakaalu kaotada. “Mida?” Alex seisis seal, vaadates kogu maailma nagu ratsionaalne inimene, ja paiskas välja kõige ennekuulmatuma ettepaneku, mida Emma eales oli kuulnud. Temaga abielluda? Temaga abielluda?


Miljardäri pakkumine