Issuu on Google+


Lisa Jackson Double Exposure 2009

Kõik selle raamatu kopeerimise������������������������������ ����������������������������������������� ja igal moel levitamise õigu� sed kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad������������������ �������������������������� nimed, tegelasku� jud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Virve Pillau © 1990 by Susan Crose © 2009 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu������� ��������������� Harmo� niseerimise Ametis või mõnes muus riigis. B10202209 ISBN 978-9949-12-845-7

Kirjastuse ERSEN kõiki raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee


Proloog Taylor’s Crossing, Oregon Klaasipuhastid lükkasid lund eest ja tuuleklaas läks külmast uduseks, aga Melanie Walker peaaegu ei märganudki seda. Ta sõitis tuttavat teed tühjal pilgul ja vana pikapi rattad neelasid kilomeetreid, jättes kesklinnas asuva kliiniku selja taha. Raadios mängis läbi krabina üks tema lemmiklugusid, ent Melanie ei kuulanud seda. Tema mõtted oli koondunud Gavinile ja viimasele korrale, kui ta noormeest kolm nädalat tagasi nägi. Nooruki alasti keha oli olnud küünis ainuke soojaallikas ning nad lebasid seal, käed-jalad vaheliti. Õhus oli kopitanud heina ja loomade lõhn. “Oota mind ära, Melanie,” oli Gavin tema kaela vastas sosistanud. Noormehe hingeõhk oli olnud soe nagu suvetuul, tema kuldpruunid silmad küüni hämaruses võrgutavad. “Ütle, et sa ootad mind ära.” “Sa ju tead, et ootan,” oli Melanie rumalast peast tõotanud, teadmata, et saatus on tema vastu. Tookord oli ta vaid teadnud, et armastab Gavinit kogu oma noore olemusega, ja muul polnud tähtsust. Kuni tänaseni.


4

Lisa Jackson

Melanie neelas kurku tõusnud klombi alla ja lükkas kolmanda käigu sisse. Nad olid sedaviisi koos olnud kolm nädalat tagasi ja rohkem polnud ta noormeest enam näinud. Ja nüüd olid kõik nende plaanid ja kogu Melanie tulevik muutunud. Lumme mattunud teel sõites sundis ta end värisevat lõuga kergitama ja surus hambad kokku. Ta ei hakka nutma, saagu mis saab. Gavin on tuhandete kilomeetrite kaugusel oma unistust ellu viimas ja tema on üksinda Oregoni väikelinnas – ja teist kuud rase. Melanie pigistas rooli ja üritas leida õigeid sõnu, millega seletada oma isale, et ta ootab Gavin Doeli last. Hallist taevast langes lumehelbeid, mis sulasid tuuleklaasil, kui pikap libedal maanteel mürinal edasi liikus. Läänes piirnes Taylor’s Crossingi linn Walkerite maaga. Idas katsid põllud ja männimetsad Kaskaadide mäestiku jalamit. Melanie klõpsas raadio kinni ja heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Talle vaatasid otsa tema enda murelikud sõstrasilmad. Rase. Ja vallaline. Ja seitseteist. Isegi külmas hakkasid tal käed higistama. Asjaolu, et isa oli lubanud tal Gaviniga kohtuda, oli olnud isegi ime. Tema isa põlgas Gavini isa ja üksnes taevas ise teadis, miks ta lubas Melaniel kohtuda “selle poisiga valest perekonnast”, poisiga, kes oli kahjuks Jim Doeli poeg. “Aita mind,” sosistas Melanie, tundes, et on täiesti üksi ja teadis, et tal pole muud valikut kui isale tõtt rääkida.


Topeltrisk

5

Kui ainult Gavin oleks siin, mõtles ta isekalt, ja sosistas siis: “Sa saad sellega hakkama, Melanie. Sa pead!” Ta lükkas aeglasema käigu sisse ja pööras lühikesele tänavajupile maja lähedal. Auto peatus libisedes. Kõik Melanie äsjased veendumused olid peast pühitud, kui ta nägi oma isa, kirves õlal, läbi lume küüni poole minemas. Kutsikas Sassafras kargles tema kannul. Pikapi mootorimürinat kuuldes Adam Walker pöördus ja naeratas. Ta kiskus nokkmütsi peast ja viipas sellega tütrele, nii et hõrenevate juustega pealagi jäi lume kätte. Melanie suu muutus kuivaks. Ta seiskas mootori, pistis võtmed taskusse ja palus mõttes jumalat, et see talle jõudu annaks. Siis avas ta autoukse ja kabiini paiskus külm talvetuul. “Nüüd või ei iial,” ütles ta endale, eelistades teist varianti. Ta lükkas käed fliisäärega jope taskutesse ja sammus läbi lumevaiba. Väikese rantšo külmunud maapinda kattis kümnesentimeetrine lumi – see rantšo oli olnud tema kodu nii kaua kui ta mäletas. Ehkki Taylor’s Crossingi linn nihkus vähehaaval lähemale, oli tema isa keeldunud maja müümast isegi pärast naise surma. Melanie värises, meenutades läbi udu ema surma – ja Brenda Walkeri surma asjaolude kahetsusväärseid põhjusi. Tema isa pidas endiselt Jim Doeli selles süüdlaseks. Taevake, mispärast tundus terve tema elu olevat seotud Doelidega? “Ma arvasin juba, et sa ei tulegi.” Isa sättis vana Dod­gersite nokkmütsi tagasi pähe ja pühkis teksatagi õlgadelt lund.


6

Lisa Jackson

Melanie oleks tahtnud surra. “Mine tuppa ja tee kohvi soojaks. Ma tulen kohe, kui olen loomadele süüa andnud ja tulehakatist teinud.” Isa pöördus vilistades ja hakkas küüni poole astuma. “Isa?” Melanie hääl oli väga vaikne. “Jah?” “Ma saan lapse.” Näis, nagu oleks aeg peatunud. Talviselt jäine tuul vuhises mändide vahel ja tungis läbi neiu seemisnahast jope. Tema isa oli seisatanud poolel sammul ja pöördus nüüd uuesti tütre poole. Isa suu oli lahti vajunud ja jõulisele näole libises hämmelduse vari. “Sa oled rase?” sosistas ta. Melanie noogutas ja põimis käed enda ümber. “Ei!” Neiu tammus jalalt jalale ja püüdis mitte märgata isa järsku kühmu vajunud õlgu. Isa nägu oli muutunud ilmetuks ja ta nägi välja vanem kui nelikümmend seitse. Tema kõrisõlm jõnksatas ja tema pruunide silmade pilk tungis tütre silmadesse. “Doel?” küsis ta tuule tõttu vaevukuuldavalt. Melanie noogutas, kuulates oma südame valulikku pekslemist. Isa läks näost valgeks. “Oh, Mellie.” “Isa...” “See nurjatu kaabakas!” urises isa järsku, võpatades, nagu oleks teda haavatud. Väikesed kurrud suu ümber tõmbusid valkjaks. Melanie ei tahtnud meenutada vihkamist, mis polnud kahe perekonna vahelt kuhugi kadunud. Ja ta polnud päris kindlasti kavatsenud armuda Jim Doeli poega.


Topeltrisk

7

Ent Gavin oma lahkete silmade, saladusliku naeratuse, saleda sportliku keha ja terava taibuga oli olnud vastupandamatu. Melanie oli temasse ülepeakaela armunud. Ja ta oli arvanud, ehk rumalast peast, et nende armastus parandab veritseva lõhe nende perekondade vahel – lõhe, mille oli tekitanud see kohutav õnnetus. “Oled kindel”? sosistas isa ja pigistas kinnastes sõrmedega siledat kirvevart. “Ma käisin täna arsti juures.” “Kurat võtaks!” Adam surus hambad kokku. Ta haaras kirve ja virutas selle täiest jõust jändriku männi kühmulisse koorde. “Ta on täpselt oma isa moodi!” Mehe kaelalt kerkis raevupuna ja ta pomises vandesõnu. Ta virutas saapaninaga vastu puutüve, üritades viha talitseda. “Ma poleks pidanud lubama sul temaga kohtuda, poleks pidanud oma lollakat venda kuulama!” raevutses ta. “Aga su neetud onu veenis mind, et kui ma sind keelan, hakkaksid sa temaga salaja kohtuma!” “Isa, ma armastan Gavinit...” “Armastad? Armastad! Sa oled kõigest seitseteist!” möirgas isa ja toetus kätega aiale. Ta hingas sügavalt nagu alati siis, kui püüdis end talitseda. Tema hingeõhku oli külmas näha. “Ma ei pea sulle seletama, kui palju valu on Jim Doel meie perekonnale teinud.” Tema nägu moondus piinatult ja ta nõjatus raskelt vastu puud. “Ma... ma tean.” “Ta on lurjus, Mellie, joodik, kasutu...” Mehe hääl murdus. “Gavin pole oma isa moodi!” “Ega käbi kännust kaugele kuku.”


8

Lisa Jackson

“Ei... Isa, ma armastan teda. Ma... ma tahan temaga abielluda.” “Oh issand.” Isa surus hambad kokku ja küsis vaiksemalt: “Ja Gavin, mida tema arvab?” “Tema armastab mind ka.” Adam Walker turtsatas ja tõmbas väriseva käega üle suu. “Tema armastab vaid üht asja, Melanie, nimelt suusatamist. Mäesuusatamine oli tema võimalus Taylor’s Crossingist pääseda ja usu mind, ta kasutab seda, et siit eemale hoida.” Melanie süda kiskus valust kokku. Osa isa jutust oli tõsi ja neiu oli endale kinnitanud, et surmapõlgav järskudest mägedest allakihutamine oli ja on alati Gavini esimene armastus, aga ta polnud tahtnud seda uskuda. Isa vaatas läbi puude taamal paistvaid lumiseid mägesid ja hõõrus hajameelselt rinda. “Ja ma ei saa seda talle kuidagi pahaks panna.” “Aga kui ta Coloradost tagasi tuleb...,” vaidles Melanie, kui tuul talle juuksed näkku paiskas. “Ta ei tule tagasi. Ta pääseb olümpiakoondisse.” Isa pilk pöördus uuesti tütrele. Tema silmades oli säärane kurbus, et see lõikas Melaniele hinge. “Armas jumal, sa oled kõigest laps.” “Ma olen...” “Seitseteist, taevas hoidku!” Isa hingas vilinal läbi hammaste. “See ei loe.” “Elu pole seitsmeteistkümneselt veel alanudki.” Isa pistis käe töösärgi rinnataskusse, et sealt sigaretti võtta, ja vandus, kui avastas, et pakki pole. Ta oli lõpetanud suitsetamise peaaegu kolm aastat tagasi.


Topeltrisk

9

Melanie läks tundetutel jalgadel läbi hoovi ja toetas küünarnukid tara ülemisele latile. Ta nägi läbi mändide Kaskaadide mäestiku sakilisi tippe. Selle kõige kõrgem punkt Prosperity mägi kõrgus ähvardavalt oru kohal. Isa kõrisõlm jõnkles�������������������������������� ��������������������������������������� teda jälgides. Ta puudutas kergelt tütre õlga. “Doktor Thompson kliinikus võib...” “Ei!” hüüatas Melanie ja lõi rusikaga vastu pleekinud latti. “Ma sünnitan selle lapse!” Ta pöördus rabatult, et isa võis üldse midagi nii jäledat soovitada. “See on minu laps,” jätkas Melanie ja lükkas mustad juuksed silmadelt. “Minu ja Gavini ning ma sünnitan ta, kasvatan ta üles ja armastan teda!” “Ja mida Gavin arvab? Kas ta teab?” Melanie raputas pead. “Veel mitte. Ma sain alles täna ise teada.” Adam Walker oli järsku väsinud olekuga. Ta ütles vaikselt: “Ta ehk ei tahagi teada.” “Tahab küll!” Neiu pigistas������������������������� ��������������������������������� käed nii tugevasti rusikasse, et kätel oli valus. “Ta võib naist ja last endale koormaks pidada.” Melanie oli loomulikult sellele mõelnud. Ja see tegi talle muret. Kui Gavini unistus täitub ja ta pääseb olümpiakoondisse, ei pruugi ta mitu kuud tagasi tulla. Kui ta just ei tunne kohustust loobuda kõigest, mille nimel on vaeva näinud, ega tule tagasi, et teismelist naist ja last ülal pidada. Neiu näris närviliselt huult. “Mida ta sinu arvates teeb, kui teada saab?” “Tuleb siia tagasi,” vastas Melanie nõrgalt. “Ja loobub suusatamisest?” Melanie noogutas, ehkki oleks tahtnud nutta. Isa ohkas valjusti. “Ja kas sa tahad seda?”


Topeltrisk / Lisa Jackson