Issuu on Google+


Esteban Martín y Andreu Carranza La Clave Gaudí 2007 ESMAKORDSELT EESTI KEELES Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult

kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Anu Murakas Korrektor Elle Liiva © 2007, Esteban Martín y Andreu Carranza All rights reserved. © 2008 Kirjastus ERSEN B06171608 ISBN 978-9949-12-568-5

Kirjastuse ERSEN kõiki raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee


Sagrada Familia kirik on kunstiteos, mis on Jumala kätes ja rahva tahte all... Teose lõpetavad jumaliku ettehoolduse ülevad kavatsused. Kiriku sisemus saab olema nagu mets. ANTONIO GAUDÍ


ESIMENE OSA

R端端tel


1

Barcelonas, 6. juunil 1926

„See paistab õnnetuse moodi, või mis te arvate?” ütles maskiga mees hauatagusel häälel. „Ärge muretsege, Asmodeo. Nii juhtub,” kinnitas üks kahest tema ees hirmununa seisvast alamast. Mõlemad olid jõudnud krüpti ajaks, mille määras mees, keda nad kutsusid Asmodeoks. Nad kandsid mustast villasest kangast rüüsid ja nende päid katsid suured kapuutsid. Nüüd suundusid nad altari juurde, mis oli musta marmorisse raiutud viisnurk, kus Asmodeo neid ees ootas. Krüpti, mis asus Las Siete Puertase häärberi all, valgustasid seintel olevad väikesed küünlad, mille sinakad leegid tekitasid tontliku atmosfääri. Kaks ������������ altari������ mõlemal küljel paiknevat kandelaabrit valgustasid Asmodeo nägu, kes valmistas tseremooniaks ette karikat. Ta asetas selle aeglaselt altarile ja tõstis pilgu kahe kapuutsikandja suunas. Peen valguskiir lõi särama ta Veneetsia karnevalimaski. See varjas nägu, mida ükski Piilari ordu liige ei olnud varem näinud. Parema käe kerge liigutusega andis ta neile kõnelemiseks loa. „Me oleme teda jälginud kaua aega, nii nagu te meid käskisite. Vana teeb ikka sedasama ringkäiku. Ta väljub oma töökojast peale pool kuut õhtul ja suundub Sant Felip Neri väljaku kirikusse,” lausus kõike pikem nuhk. „See on pikk tee.” „Vana arvab, et see aitab ta reuma vastu,” kinnitas teine käsilane. Siiski, kui hästi vaadata, siis oli mõlemal alamal üsna


6

Esteban Martín ja Andreu Carranza

ilmne sarnasus. Nagu vormiks kurjus väikeste variatsioonidega alati sama näo. „Ta läheb mööda Gran Viat ja pöörab ära Bailéni ja Tetuáni väljaku juures. Siis läheb ta edasi mööda Urquinaonat ja seejärel mööda Fontanellat kuni Puerta del Ángelini. Sealt edasi mööda Arcsi tänavat, Nova väljakut, Bisbe tänavat, Sant Severi kaart ja nagu me seda juba ütlesime, jõuab ta Sant Felip Neri väljakule,” lisas ta ja vaatas oma kaaslast, et see teda täiendaks. „Vana jääb oratooriumi kuni selle sulgemiseni. Siis pöördub ta sama teed pidi tagasi...” „Aga kui ta on Urquinaona väljakule jõudnud, siis teeb ta kioski juures peatuse, et osta La Veu de Catalunya* õhtune number. Seejärel pöördub ta oma töökotta tagasi,” ütles teine nuhk. „Ta jõuab kohale öösel kell kümme,” lõpetas ta kaaslane. Kui nad oleksid näinud maskikandja nägu, siis oleksid nad rahulolevalt naeratanud. Nad töötasid tõepoolest hästi. Ta ei olnud eksinud, valides kõikide Piilari ordu liikmete seast välja just nemad. „Vana on muutunud tõeliseks vagatsejaks. Kes küll seda oleks uskuda võinud? Kas ta kellelgi külas käib?” „Isa Augustín Masil Sant Felipe Neri kirikus.” „See on ta vaimne juht,” kinnitas mahehäälne tüüp. „Ma valisin teid välja, sest te olete parimad. Te ei tohi mitte mingeid vigu teha.” „Ärge muretsege,” ütles pikem nuhk. Teine näis kahtlevat ja Asmodeole ei jäänud see märkamatuks. „Kas on mingi probleem?” „Üks laps.” „Üks laps?” „Jah. Juba paar päeva saadab vanameest üks poiss. Ta elab koos vanamehega töökojas. Me oleme seda kontrollinud.” * Barcelonas ilmuv katalaanikeelne ajaleht.


Gaudí võti

7

„Mis ajast saadik?” „Juba mitmeid kuid.” „Mitu?” „Peaaegu üks aasta... üksteist kuud.” „Ja mida teeb üks poiss, elades töökojas koos hullu vanamehega?” Sellal kui kolm meest vestlust jätkasid, olid sisenenud teised kapuutsikandjad. Sisenedes paigutusid nad korrapäraselt paari meetri kaugusele kahe Asmodeoga rääkiva käsilase taha. Nad seisid malenuppudena mustadel ja valgetel põrandakividel ja tõid kooris kuuldavale kummalisi sõnu, mis sedamööda, kuidas neid korrati, valjemaks muutusid ja maapõuest pärinevat sügavat ja madalatoonilist kõminat meenutasid. Asmodeo kordas küsimust, nagu oleks ta seda esitanud iseendale: „Mida teeb üks poiss, elades töökojas koos hullu vana­ mehega?” Mahehäälne käsilane proovis asja lihtsustada: „Mõnel hommikul jalutavad nad ilma kindla sihita ringi ja pärastlõunal saadab ta vanameest missale. Ma ei usu, et me peaksime poisi pärast muretsema. Me võime...” „Ei!” katkestas teda Asmodeo. „Kaks õnnetust ärataksid rohkem kahtlust.” „Ärge poisi pärast muretsege, me kõrvaldame ta. Kui tegu on vaid ühe poisiga.” „Kas ta on mõni sugulane?” „Meie arvame, et mitte. Vanamees elas üksi oma töökojas nagu eremiit. See on väga kummaline tüüp.” „Jah, väga kummaline. Üks kadunud elu, kelle hinge ma loodan, et te toimetate homme pärastlõunal ta jumala juurde. Ja siis toote te mulle ta saladuse.” „Kas nad on alati koos?” küsis mahehäälne käsilane. „Alati. Ta ka magab temaga,” kinnitas teine. „Saage temaga ühele poole, pange ta kirja ja tooge mulle ta saladus. Teil on sel-


8

Esteban Martín ja Andreu Carranza

leks vähe aega, mis on piisav, enne kui kõik kohale jooksevad. Ma ei taha ebaõnnestumisi.” „Neid ei tule. Usaldage meid.” Ka nemad lootsid seda omaenese heaolu pärast. Mõlemad teadsid, et Asmodeo ei andesta kunagi ühtegi viga. „Dei Par! Dei Par! Dei Par!”* Seda lauset kordasid oma saabumisest saadik lakkamatult kõik kapuutsikandjad, keda oli koos nende juhiga kokku umbes kakskümmend. Kummaline palve muutus üha valjemaks. See, mis oli alguse saanud kui palve, oli muutunud agooniliseks, kurnavaks lauluks, ühe hullu seltskonna nutulauluks, kes hüüdsid appi ühte absurdset nime... „Dei Par!” Asmodeo sirutas käe oma kahe käsilase poole ja mõlemad suudlesid viisnurkset musta oonüksiga sõrmust, ta võimu sümbolit. Kui karjumine muutus südantlõhestavaks, peaaegu ebainimlikuks, siis kastsid mõlemad käsilased oma käed verd sisaldavasse anumasse, verre, mis hetk varem oli olnud Asmodeo käes. Kõik tulid järjest altari ette ja kastsid käed musta metallist karikasse. Palvus oli nüüd oma haripunkti saavutanud. Kapuutsikandjad hakkasid lainjalt voogama, samal ajal nägu kätega kattes ja seda verega kokku määrides. Asmodeo kuiv hääl avas selle tumeda mere ja kaks käsilast sammusid sealt välja, liikudes endast veriseid jälgi maha jättes mööda koridori, mis moodustus kahest kapuutsikandjate kõrvaletõmbunud reast. Neil oli täita missioon. Meeste möödumisel sulgusid tumedad lained nende järel ja tulvasid koridori. Kokkutulnud nutsid, karjusid põlvili seda nime, olles põrandal pikali justkui kurjast vaimust vaevatud, lakkudes verejälge, mille olid endast maha jätnud kaks väljavalitut. „Dei Par! Dei Par!” Veidi hiljem jäi mees, keda nad Asmodeoks kutsusid, krüpti üksi. Lõpuks ometi, pärast nii pikka aega, saab ta saladuse enda *  Ladina keeles: sama jumal


Gaudí võti

9

valdusesse. Vanamees võis ju olla omasuguste seas parim, aga jumalat ja kuradit korraga teenida ei saa. Oma üliõpilasepõlvest saadik oli ta hakanud omandama kõiki iidseid teadmisi, ehitaja, ehitusmeistri salajast ametit. Piilari ordu liikmed proovisid teda pikalt eneste hulka meelitada, aga nende vennaskonda astumisest mees keeldus. Seitse Morilla rüütlit, kes olid Piilari ordu vaenlased, võtsid ta liikmeks ja hiljem sai mehest tänu oma võimsale metseenile ja saladuse teadmisele kõigist parim ning suurimate saladuste hoidja. Piilari ordu liikmed aga olid jätkuvalt valvsad, jälgides aastaid iga ta liigutust. Vanamees oli saanud ande, ilmutuse ja käsu viia lõpule Suur Teos. Piilari ordu liikmed olid valmis teda selles takistama. Vanamees ei jõua nagu Mooseski kunagi tõotatud maale. Tõotatud maad ei saa kunagi olema. Asmodeo teadis, kuhu ta oli välja jõudnud. Vanamees oli kogu elu töötanud ühe ja sama mõttega. Ja see mõte oli teoks saamas. Ta oli koostanud projekti, arendanud seda aastaid, ta teadis täpset paigutust, punkte, koordinaate, struktuure, täpsete sümbolite kombinatsiooni, salakeelt. Piilari ordu oli ta aastateks rahule jätnud, samas kui ordu spioonid igast ta sammust infot tõid. Nad ei seganud teda, vaid isegi aitasid. Ilma et vanamees seda teadnuks, töötas ta ise samuti nende jaoks. Juba algusest peale teadsid nad, millal ja kus alistumine aset leiab. Nüüd oli aeg surra. „Dei par,” mõtles Asmodeo, „ühed jumalad kõik. Barcelona, igavese duaalsuse linn. Selle rajas Herakles, päikese, valguse ja ka kuu jumal; kuid kaTanit, pimeduse valitseja. Väljavalitud linn. Dei par. Meie aeg on saabunud.” Asmodeo oskas varjata oma tõelist iseloomu, mis oli eluliselt tähtis. Vaid temal oli juurdepääs salakoridoridesse. Ta ootas piisava aja, kuni teadis end täielikult üksi olevat. Nüüd sai ta tagasi väärika linnakodaniku hoiaku. Ta väljus, olles mähkunud tumedasse keepi, hoides vasakus käes keppi. Väljas ootasid teda kaks ta saatjaskonda kuuluvat ametnikku. Autojuht avas


10

Esteban Martín ja Andreu Carranza

kõnniteele pargitud limusiini ukse. Ta tegi liigutuse, mida kõik kohe mõistsid. Kui Asmodeo veel meetritki eemale kõndinud ei olnud, halvas ta kuulmise kurdistav müra, millele järgnesid mõned lasud ja karjed. Kaks ihukaitsjat liikusid paar sammu edasi tänava keskele. Üks neist tuli lähemale ja ütles talle: „Need on ametiühingust. Täna õhtul on neil demonstratsioon, ei ole turvaline jala käia, nad läbivad seda tänavat. Parem oleks autosse minna.” Barcelona oli ohtlik linn, aga mõnikord eelistas ta ilma eskordita koju tagasi kõndida, kuigi see oli hulljulge tegu. See oli eriline õhtu, tal oli tarvis üksi kõndida, tunnetada ohtu, ekselda varjude seas. Ta tahtis tajuda pimeduse võimu, meenutada möödunud aegu, kui ta nimi oli Bitrú ja ta oli vaid üks prints, kes tegi kõik selleks, et uueks Asmodeoks saada. Nii oli alati, juba sajandeid, olnud. Praegu oli tema asemel üks teine Bitrú, üks uus prints, kellel ei lähe kaua aega, et temast järgmine Asmodeo saaks. Peagi kadus ta kuju pimedusse. Sel kellaajal käisid mööda Barceloneta sadama haisvaid tänavaid vaid udu ja mõned vanad lõbutüdrukud. Asmodeo peitis end ühe eeskoja pimedusse, ootas mõne hetke ja pani endale uuesti maski ette. Ta kõndis piki sammaskäike. Suvi tuleb väga soe. Ta vaatas Isabel II allee vastaspoolele, Börsihoone suunas. Mitte kedagi, ei ühtegi hinge. Sellisel kellaajal muutus see osa Barcelonast varjudelinnaks. See meeldis talle. Ta mõtles sellele parasjagu, kui keegi tal käsivarrest haaras. „Kas sa tahad minuga hästi aega veeta?” Ta pöördus ümber ja vabastas oma käe. See, kes oli teda puudutanud, oli haletsusväärne naine, räpane ja haisev olend, kes kubises kõikmõeldavatest haigustest. „Lase lahti!” „Kas sa oled nii kole, et pead oma nägu maski taha peitma? Mulle meeldivad ebardid väga.”


Gaudi võti