Page 1


Carla Kelly THE ADMIRAL’S PENNILESS BRIDE 2011 Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Anneli Sihvart Korrektor Inna Viires © 2011 by Carla Kelly © 2012 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. E09246212 ISBN 978-9949-25-268-8

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Proloog 1816 Viimased viis aastat olid olnud raske õppetund. Kui Sally Paul lahkus Bathi töövahenduskontorist, kus talle pakuti kohta daami seltsilisena Plymouthi lähedal, jätkus tal raha ainult postitõlla jaoks, nii et ees ootasid rasked ajad. Devonshire’i rannikule lähenedes oli Sallyl pisut ebamugav tunne, ent ta arvas, et küllap sellepärast, et ta oli pärast Andrew’ enesetappu tõotanud mitte kunagi enam mere poole vaadata. Aga ajad olid rasked ja tööd keeruline leida. Ükskõik kui vähe Cole’id kavatsevad maksta, on tal pärast kuuenädalast vaheaega ikkagi mingisugune teenistus. Kahe aasta jooksul oli olnud kaks seesugust pikemat pausi ja need olid seotud ametialase riskiga – vanadel daamidel, olgu nad siis lahked või tigedad, oli kalduvus surra ja seejärel nad ei vajanud enam Sally teeneid. Kuigi ta ei tahtnud enesele tunnistada, ei kurvastanud Sally, kui too viimane koivad välja sirutas. Kuivetunud peletis oli näpistanud teda alailma ilma igasuguse põhjuseta. Isegi pere oli hoidnud temast eemale, nii palju kui said, mille üle vanaproua pidevalt hädaldas, kuni saabuv


4

Carla Kelly

surm sundis nad lõpuks ta voodi kõrvale. „Näete nüüd, ma ütlesin teile, et ma olen haige!” teatas ta võidurõõmsalt, enne kui silmad igaveseks sulges. Ainult viimase viie aasta jooksul omandatud tugev distsipliinitunne takistas Sallyt naeratamast, kuigi ta oleks meelsasti tahtnud. Aga uus koht sisendas mõningat optimismi, kuigi selle asukoht osutus kehvaks. Ta polnud Cole’ide majapidamises varem viibinud. Tal polnud midagi selle vastu, et tulla jalgsi Drake’ist Plymouthi idaservast, kus oli postitõlla peatus ning kus majad olid uhked ja seisid teineteisest eraldi. Pärast pikka sõitu Bathist, kus ta oli istunud kokkusurutult vinnilise nooruki ja teda saatva guvernandi kõrval, sirutas Sally meelsasti jalgu. Kui ta kõht poleks nii hullusti tühi ja pea natuke uimane, oleks ta jalutuskäiku veelgi rohkem nautinud. Nauding lõppes kohe, kui ta jõudis ringikujulisele sissesõiduteele ning märkas uksel tumedat pärga ja allalastud kardinaid akende ees, mis kuulutasid kellegi surma. Sally tabas ennast lootusrikkalt mõttelt, et lahkunu on ehk mõni pere noor päevavaras, kes suri joomasurma ja keda eriti ei leinata. Aga ta kartused osutusid tõeks. Niipea, kui ta teatas ülemteenrile, et ta on proua Paul, kes saabus proua Maude Cole’i teenistusse, jättis teener ta ootama. Ta tuli kohe tagasi koos musta riietatud naisega, kes mudis peos taskurätikut. „Mu ämm suri eile hommikul,” ütles naine silmi tupsutades. „Me ei vaja teid.” Miks ta oli hetkeks uskunud, et see lugu lõpeb hästi? Idioot, sõitles ta ennast. Sa teadsid seda kohe, kui pärga


Admirali verivaene pruut

5

nägid. „Tunnen teie kaotusele kaasa,” lausus ta vaikselt, kuid ei liikunud paigast. Naine kortsutas kulmu. Ju ta ootab, et ma teen kohe minekut, mõtles Sally. Aga kuidas? Ta nägi, et naine tahab ust sulgeda. Viis aastat tagasi, kui ta alustas töötava naise odüsseiat, oleks ta kergelt loobunud. Aga mitte nüüd, kui ta oli tulnud asjatult nii pika maa taha. „Proua Cole, kas te saaksite maksta mulle tagasisõiduraha Bathi, kus te mind palkasite?” küsis ta, kui uks hakkas sulguma. „Kui ma teid nägin ja sobilikuks pidasin, ei öelnud ma, et teid kindlasti palkan,” ütles naine läbi ukseprao. „Mu ämm on surnud. Meil pole teie jaoks kohta.” Uks langes otsustava klõpsuga kinni. Sally seisis nagu soolasammas, sest tal polnud aimugi, mida edasi teha. Asi lahenes iseenesest, kui ülemteener ilmus uksele ja tegi käega tõrjuva liigutuse, just nagu oleks Sally kerjus. Sally lubas, et ei hakka nutma. Tal ei jäänud üle muud kui vaadata, kas midagi tuleb talle Drake’i tagasi minnes pähe. Ta ei näinud erilisi väljavaateid: ta oli kulutanud ära viimase raha ja selle saamiseks polnud tal ainsatki ideed. Mida tavatses öelda Andrew enne seda, kui ta karjäär tuhaks põles? „Pole olemas nii suurt probleemi, mida tass teed ei leevendaks.” Muidugi Andrew eksis, Sally oli seda juba aastaid teadnud. Ta revideeris kõndides oma käekotti. Selles oli just nii palju raha, et juua Drake’is tass teed.


Esimene peatükk Hiir hilines. Eruadmiral Sir Charles Bright pidas ennast tolerantseks meheks, aga pikatoimelisust ta ei sallinud. Rohkem kui kolmkümmend aastat oli ta jaganud käske ja need täideti kohe ja vastuvaidlematult. Muidugi oli kuuletumises oma osa ka kuldsetel admiralipaeltel ja -tähtedel. Vastupidiselt aeglusele oli kuuletumine ka talle endale omane. Ilmselt ei käinud see Hiire kohta. Charles oleks võinud vanduda, et küsimuse all olev daam oli ülimalt nõus vahetama oma vanapiiga staatuse abielu vastu küpse ja kindlustatud mehega. Nende ainsa eelmisel kuul aset leidnud kohtumise ajal näis Hiir – preili Prunella Batchthorpe – olevat küllalt agar seda mõtet ellu viima. Bright põrnitses jahtuvat teed ja hakkas oma puudusi vaagima. Ta ei mõelnud eriti oma neljakümne viiele eluaastale, kuna tal olid kõik juuksed peas – lühikeseks lõigatud küll – ja kõik hambad suus peale ühe, mille ta oli kaotanud Berbeeria rannikul; samuti oli enamik kehaosadest oma kohal. Vasakut labakätt kompenseeris kenasti konks, millega ta preili Batchthorpe’i küsitledes polnud eriti vehkinud. See oli hõbedast ja Starkey oli selle enne Kenti minekut eriliselt läikima löönud.


Admirali verivaene pruut

7

Ta teadis, et ei lobisenud liialt, rääkis viisakalt ega esitanud kohatuid küsimusi. Temas polnud midagi põlastusväärset ja ta ei uskunud, et ta hingeõhk haiseks halvemini kui mõnel teisel. Ja kas polnud preili Prunella vanem vend, kaptenleitnant, kes teenis Brighti lipulaeval, kinnitanud, et õde on valmis mehele minema? Isegi väga. Brightil jäi nüüd üle oletada, et preili on löönud viimasel hetkel põnnama või on aeglase loomuga. Ilmselt suudaks ta leppida preili Batchthorpe’i ülitagasihoidliku välimusega. Ta oli öelnud preilile, et see on mõistusabielu ja seega ei pruugi ta vaadata hommikuti enda kõrval padjal naise ootavaid silmi. Ta võiks leppida Prunella ujedusega, mille tõttu ta oligi ristinud naise oma mõtteis Hiireks. Aga kas ta suudaks leppida pikatoimelisusega? Ta vaatas silma reaalsusele nagu alati. Ükski mökutaja ei ela üle ligi kolmekümmet aastat sõdimist ega tõuse auastmeredelil nii kõrgele. Preili Batchthorpe võis arvata, et Bright lihtsalt ei kõlba talle, isegi kui see tähendaks vanatüdrukupõlve. Bright teadis, et rahuaasta polnud leevendanud ta karmi pilku ega silunud tuule ja lainete söövitatud kortse suu ümber. Mis iganes põhjusel Hiir oli tulemata jätnud, Charles vajas kohe abikaasat. Mul on õed, mõtles ta endamisi võibolla juba tuhandendat korda pärast sõja lõppu. Vaat sedasi. Temast mõned aastad vanemad Fannie ja Dora polnud eriti sekkunud ta ellu, kuna ta oli suurema osa ajast merel. Nad kirjutasid regulaarselt, hoides teda kursis pereasjadega: kes abiellus, kes sündis, kes suri, kes kellega riius oli. Ta teadis, et Fannie vanem poeg – Brighti praegune pärija – on halbade kommetega mühakas ja Dora tütar oli abiellunud muinasjutuliselt rikka mehega.


8

Carla Kelly

Charles pani oma praeguse patiseisu üldiselt heasüdamlike, kuid agarate õdede arvele. Mõlemad olid lesed ja jõukal järjel. Aga neil lasus rikaste tavaline needus – neil oli liiga palju aega. Fan oli lasknud esimese noole lendu siis, kui Charles oli tal pärast Waterlood Londonis külas käinud. „Dora ja mina soovime, et sa abiellud,” oli ta teatanud. „Miks sa ei võiks õnnelikuks saada?” Charles oli näinud ta pilgus sõjakat sära – ka Wellingtonil oli säärane pilk – ning polnud mõtet õele öelda, et ta on juba õnnelik. Tõtt öelda tõdes Charles selle vähese järgi, mida ta oli Fani abielust näinud, enne kui advokaat suvatses kõrvad pea alla panna, et õe enda elu oli olnud õnnest kaugel. Dora jäljendas kõiges Fani ja tuli lagedale oma väidetega, miks Charles vajab naist, kes juhib teda läbi elu keerdkäikude, ütles ta iga sõna rõhutades. Põhjendused olid käänulised ja segased nagu enamik ta mõtteavaldustest, aga Charlesi jahmatasid Fani otsusekindel sekkumine ja selgitused. Abikaasa leidmine noorema venna jaoks. Nad olid vedanud Charlesi jahmunud pilgu ette ridamisi naisi – mõned nii noored, et olla talle tütreks, mõned vanemad ja meheleminemisnäljas. Mõned olid päris armsad, aga enamik ei vastanud nõudele, mida Charles igatses – olla huvitav vestluskaaslane. Keegi, kellega saab rääkida. Kas Londonis on naisi, kes austavad ta tiitlit ja mundrit? Kas nad ehmuvad ta käekonksu nähes? Kas neid huvitavad asjad, mis huvitavad teda? Tal oli kõrini vestlustest ilma kohta ja jutud õukonnast ajasid tal südame pahaks. Aga mis parata. Õed olid otsusekindlad. Ilmselt tundsid Fan ja Dora peaaegu kõiki Briti saarte kõlblikke naisi.


Admirali verivaene pruut

9

Kohe pärast erruminekut, kui ta käis kinnisvaraagentide vahet ja otsis Plymouthi lähedale elupaika, suutis ta neid mõneks ajaks eemal hoida. Ta oli üürinud otsingute ajaks Plymouthi korteri. Aga niipea, kui ta oli sisse kolinud, hakkas voorimine otsast peale, ikka õdede valvsa pilgu all. Nali muutus ahastuseks kiiremini, kui emajänes poegi sünnitab. Mu õed ei tunne mind üldse, tõdes ta mõne nädala möödudes. Viimane õlekõrs murdus siis, kui Dora otsustas, et ta ei otsi vennale mitte ainult elupartnerit, vaid et uus häärber tuleb sisustada jõledas egiptuse stiilis, mida isegi Charles teadis moest väljas olevat. Kui saabus kohale esimene ðaakalit kujutav tool, teadis ta, et midagi tuleb ette võtta. Sellepärast ootaski ta praegu preili Prunella Batchthorpe’i, kes oli nõustunud võtma endale abieluahelad ja ta hinge rahule jätma. Ta lipulaeva komandör Dick Batchthorpe oli nende koos merel veedetud aastate vältel õest sageli rääkinud. Miski Brightis pani vastu võtta kuulda kahe kõige pöörasema naise nõu, keda ta tundis, ja pealegi oleks see kena þest Dicki suhtes, kes ei kaotanud lootust vanapiigat mehele saada, eriti kui see vanapiiga – nagu Dick kinnitab – hoiab ta majapidamise korras ja jääb ise tagaplaanile. Nüüd, istudes Drake’i söögimajas, mille suurtest akendest avanes vaade tänavale, ei saanud Bright midagi parata, et ta tundis preili tulemata jätmise pärast pisut kergendust, ehkki ei hinnanud ka oma välimust eriti kõrgelt. Aga preili Batchthorpe’i oma oli pehmelt öeldes veelgi tagasihoidlikum.

Admirali verivaene pruut  

Admirali verivaene pruut

Advertisement