Issuu on Google+

Täna lehes

Illusioon pärisarmastusest - Abbas Kiarostami ja “Päris koopia”

Fookus: Tummfilmid tõstavad häält!

Märkmeid Tallinna kinoarhitektuurist / Mis on saanud armastusfilmidest? Märt-Matis Lill muusikast ja filmist / Uudiseid Berliinist / Kukumägi jääb ellu! BFM kutsub filmikooli / Kes elab kino Sõpruse seintes?

Foto pärineb Kim Longinotto filmist “Roosad sarid”

Nr 7 veebruar 2011


Armastusest, aga mitte ainult Äsja külastasin Tallinna XV Graafikatriennaali väljapanekut Kumus. Näitus pealkirjaga “Armastuse, mitte raha pärast” oli muljetavaldavalt rahvusvaheline ja kirju – kõike oli niivõrd palju, lausa külluslikult. Ju siis armastust ka, kogu selle suure töö taga. Otsekui juhuslikult sattusingi esimese hooga väiksesse ruumi, kus ühe kunstniku töö kujutas endast erinevatest tuntud filmidest sarnaste ja isegi identsete stseenide järjestikkust videomontaaži. Üksteise järel kordusid erinevate näitlejapaaride vahelised suudlused, pisarad, uksepaugutamised, andeks palumised,

kõrvakiilud, karjatused, jne. Lühidalt, montaaž näis kinnitavat kõigile teadaolevat fakti, et kõik on kord juba „olnud“, läbi elatud, läbi nähtud. Kõik kordub, miski ei ole päriselt uus. Kõik on millegi koopia, millegi jäljendus, millegi identne kordus. Ja ometi näib, et teema jääb endiselt aktuaalseks, inspireerides nii kujutavat kunsti, muusikuid kui režissööre, rääkimata kirjanikest. Armastusfilmidki ei ole kuhugile kadunud. Punaste rooside ja õhupallidega (ja rohke õhuga) täidetud Valentinipäev on juba möödas, ent Abbas Kiarostamil on valmis uus film vanadel teemadel, tummfilmide festival

läheb tagasi minevikku, mil elav muusika saatis filme kui truu kaaslane... Ükskord ütles keegi mulle, et kõige ohtlikum armastus, ka armuke, on muusika. Võib-olla tõesti. Aga filmiarmastus? Kujutan ette, mida võis tunda inimene, kes esimest korda nägi liikuvat pilti – ilmselt ei osanud ta siis veel arvatagi, millist (mõnusat) sõltuvust võib tekitada kauges tulevikus (ehk täna) nii kino-, arvuti- kui teleriekraan. Pöördudes tagasi minu muuseumikülastuse juurde: selgus, et Kumus ei ole aktuaalne see, millest räägib kuulus kunstnik Banksy oma äsjalinastunud filmis – silt „exit through the gift shop“ („väljapääs läbi suveniiripoe“) seal puudub ja näituse külastamist lõpetades

ei pea tingimata läbima muuseumipoodi nagu näiteks Tate Modernis, Louvre’is või mujal. Õigupoolest ei jää Kumu pood üldsegi väljapääsuks vajamineva trajektoori peale, pigem sellest kaugemale. „Armastusest, mitte raha pärast“ näib seega olevat terve muuseumi, mitte ainult graafikatriennaali tõeline kreedo. See on ju tegelikult päris tore. Tundub, et karge külma kiuste tuleb kodust siiski välja tulla ja sammud seada sinna, kus on sissepääs: kinno, muuseumisse, kontsertile. Nautigem armastus- ja tummfilme, küll see kevad ka tuleb.

Laura Talvet

Kuhu kadusid armastusfilmid? Filmikool

Raske on rääkida armastusfilmist kui žanrist. Mitte sellepärast, et sellel poleks – nagu igal filmižanril – kindlaid valemeid ja skeeme, mille kaudu toimida, vaid sellepärast, et mainitud žanr on aegade jooksul läbi elanud suhteliselt palju teisenemisi ning selle piirid on hägustunud. Rääkides täna armastusfilmist (või nn lembedraamast, nagu viimasel ajal samuti öeldakse) näeme me niisiis põhiliselt omavahel segatud žanreid. Pean siinkohal silmas põhiliselt Hollywoodi filme (mis siiski on meie mällu igaveseks söövitanud näiteks Vivian Leigh’ ja Clark Gable’i suudluse või Humphrey Bogarti ja Ingrid Bergmani paljuütlevad pilgud jne). Euroopa autorifilmid on teadagi olnud loomingulises mõttes alati iseseisvamad nähtused, seda eriti pärast Prantsuse nouvelle vague’i ehk uue laine esiletõusu. Selge on see, et armastus on olnud ja on ka praegu konkurentsitult maailma populaarseim teema mistahes kunstivaldkonnas. Filmikunsti kui uue meediumi sünniga leidsid armastuse kõikvõimalikud arhetüüpsed vormid endale uusi väljendusviise ning nii kujuneski välja žanr, mida hakati nimetama armastusfilmiks (romance film). Võib isegi väita, et armastusfilm on peaaegu sama vana kui filmikunst ise.

Joonised: Marion

1896. aastal linastus Kanadas William Heise „The May Irwin Kiss” või lihtsalt „The Kiss” („May Irwini suudlus” või „Suudlus”), mis sai kiiresti vaadatuimaks „filmiks” Põhja-Ameerikas. „Filmiks” jutumärkides, sest mustvalge teos kestab vaid paarkümmend sekundit. Sisu on lihtne: üks tore vuntsidega mees musitab vormikat vanemat naist, kes samal ajal kaamerasse vaatab. Ühel hetkel keerab mees oma vuntsid ülespoole, võtab naise pea oma käte vahele ja suudleb teda (ilmselt ei olnud režissööril võimalik öelda, et palun ärge vaadake enam kaamerasse). Seda filmi on nimetatud esimeseks armastusfilmiks. Taoline suudlusstseen oli oma ajastu kontekstis kindlasti tavatu, ent mitte ainult sellepärast ei peetud seda väikest filmijuppi skandaalseks: peale selle, et

avalikult suudlemine oli ebasünnis, tundsid nii mõnedki, et eriti ebasünnis on panna kaamera ette suudlema mitte just kõige ilusamaid inimesi. See arvamus on jäänud kehtima tänapäevani, sest olgem ausad, siiani näeme me (eriti Hollywoodi) armastusfilmides üliharva peategelasi, kes oleksid inetud, puuetega, vanad vms. Žanri omadused lihtsalt ei võimalda seda. Siiski on väljaspool Hollywoodi kõik veel võimalik, sest enamike režissööride sooviks on tuua ekraanile midagi sootuks uut või vanu teemasid mõnest uudsest vaatenurgast lähtudes taas lahti arutada. Ja see on palju huvitavam ja intrigeerivam kui ühes kindlas žanris „istuv” lugu. Armastusfilmi põhiline teema ongi niisiis armastus ise või armastuse otsimine läbi igasuguste seikluste ja probleemide (ja nende kiuste). Žanris esineb mitmeid teemavariatsioone, näiteks armastus esimesest silmapilgust, kinnisidee-armastus, sentimentaalne armastus, vaimne armastus, keelatud armastus, seksuaalne ja kirglik armastus, ohverdav armastus, õnnetu armastus, hävitav armastus, traagiline armastus jne jne. Põhilised skeemid on samuti kõigile teada: happy end; peategelased kohtuvad esmakordselt juhuslikult, seejärel taaskohtuvad juhuslikult; armastusele tekib väljakutse vaenlase või mingisuguse keerulise asjaolu tõttu; lugu jutustatakse mõlema peategelase vaatenurgast; peategelaste vahel tekib kas arusaamatus või peategelased algul vihkavad üksteist ja pärast armuvad ära...

kasid järjest toimuma muutused: 1960.–1980. aastatel muutus populaarseks ebatavaline suhe – tulenes see siis vanusevahest (Stanley Kubricku „Lolita”, 1962) või erinevast ühiskondlikust klassikuuluvusest (Jerome Robbinsi ja Robert Wise’i „West Side Story”, 1961). Veelgi ebatavalisemaid armastajapaare hakati ekraanil näitama alates 1990ndatest, demonstreerides, et romantika ei ole mõeldud vaid noortele ja vallalistele, vaid ka vanematele inimestele ning abielupaaridele, samuti hakati esile tõstma homoseksuaalseid ja biseksuaalseid suhteid (tuntuim neist ilmselt Ang Lee „Brokeback Mountain”, 2005). Ja praegu, 21. sajandil? Tundub, et kaasaegne filmikunst on tüdinenud puhastest žanritest ja pigem segab neid kokku: meil on ajaloolised armastusfilmid („The Duchess”, „Public Enemies” jt), õudus-armastusfilmid (nt vampiiri-armastuslood nagu „Twilighti” seeria), põnevikarmastusfilmid („The Tourist”) jne. Siiski jätkub mõnedel autoritel endiselt julgust, et riskida, tehes taas „lihtsalt” armastusfilme. Ja õnneks on nende viimaste seas filme, mis – kuigi järgides jällegi osaliselt vanu mustreid – pole sugugi igavad. Võtkem näiteks praegu kinos Sõprus linastuv Abbas Kiarostami uusim linateos „Copie Conforme” („Päris Koopia”, 2010) või James Gray paari aasta tagune draama „The Two Lovers” („Kaks armukest”, 2008). Juhuse tahtel sattusin neid vaatama üsna üksteise järel. Tu-

Sára Kisari TLÜ Balti Filmi-ja Meediakooli filmirežii magistrant

Kõigi aegade üks armastatumaid armastusfilme on ilmselt Michael Curtize „Casablanca” (1942), peaosades Humphrey Bogart ja Ingrid Bergman – film juhib Ameerika Filmiinstituudi koostatud viimase 100 aasta armastusfilmide edetabelit. Ajavahemikus 1920–1950 toodetud romantilised filmid näitasid tihtipeale just valulikku armastust, mis tähendas seda, et peategelaste armastus ei saanud filmi lõpuks teoks. Põhjuseks olid erinevad takistused, hullemal juhul sõda. Samal ajal muutis just see asjaolu filmid eriliselt atraktiivseks. Edasi hak-

I have a love interest in every one of my films - a gun.

I’d luv to kiss ya, but I just washed my hair.

Arnold Schwarzenegger

Bette Davis

I love Mickey Mouse more than any woman I have ever known.

The way taxes are, you might as well marry for love.

Walt Disney

lemus? Mõlemad hoiavad vaatajat pingeliselt oma loo kütkes väga lihtsate vahenditega. Ja kuigi kaks linateost on esmapilgul üksteisest vägagi erinevad, on mõlema keskne teema siiski just (romantiline) armastus. Kiarostami seab fookusesse ebatavalise paari (ja samas, on see ikkagi ebatavaline paar?) ebatavalises situatsioonis: Mees ja Naine kohtuvad justkui esmakordselt, ometi on meil tunne, nagu oleks nad juba aastaid abielus. Näib, et filmi üks kesksetest küsimustest võiks olla, kas armastus sureb abielludes? Teisiti sõnastades, kas armastus eksisteerib ka abielusuhtes ja kui, siis millist tüüpi armastus see on? See on niivõrd lihtne, lausa elementaarne, ent samas intrigeeriv küsimus ja Kiarostami näitab seda sootuks uuest vaatenurgast. Ta ei anna kindlaid vastuseid – mõlemad võimalikud vastused on õiged, sest armastus on alati individuaalne. James Gray käsitleb samuti osaliselt sarnast küsimust ning vastab umbes nii: jah, armastus abielusuhtes on võimalik, ent seda ei saa võrrelda armuseikluses tuntava armastusega. Siin otsustab saatus selle viimast tüüpi (kirgliku) armastuse, mõistus abielu kasuks. Kas pole mitte huvitav teemadevalik ajastul, mil abielutraditsioonid näivad tähtsust kaotavat? On see päriselt nii? Või ei olegi armastusfilmid päriselt kadunud?

Joe E. Lewis

When you are courting a nice girl an hour seems like a second. When you sit on a red-hot cinder a second seems like an hour. That’s relativity. Albert Einstein

Life is hard. After all, it kills you. Katharine Hepburn


Illusioon pärisarmastusest Abbas Kiarostami „Päris koopia” („Copie Conforme“, 2010) kinos Sõprus alates 18. veebruarist „Kuidas olid nad kohtunud? Juhuslikult nagu kõik inimesed. Mis nende nimed olid? Mis see teile korda läheb? Kust nad tulid? Kõige lähemast paigast. Kuhu nad läksid? Kas me teame, kuhu me läheme? Mida nad rääkisid? Isand ei rääkinud midagi ja Jacques ütles, et tema kapten ütles, et kõik, mis meiega siinilmas head või halba juhtub, on kõrgemalt poolt määratud.”

Kuni ühel hetkel saab vaidluse sisu teise vormi: Mehest ja Naisest saab äkitselt Abielumees ja Abielunaine. Ühtäkki käituvad peategelased nii, nagu oleksid nad 15 aastat abielus olnud, neil on ühine minevik, neil on pulma-aastapäev, mida Naine sooviks tähistada samas hotellis, kus nad veetsid mesinädalad...

(Denis Diderot,

See on esimene keerdkäik, mille Kiarostami oskuslikult vaatajani toob: kui filmi algul tundub, et peategelased kohtuvad esimest korda, siis ühest hetkest alates hakkab üha enam ilmnema, et Mees ja Naine on koos elanud juba aastaid. Naine heidab Mehele ette, et teda ei ole kunagi „kohal”, et ta on alati „ära”, Mees omakorda ei arva, et ta peaks pidevalt andma tõendeid selle kohta, et ta Naist armastab. Universaalne olukord, kus Naise jaoks on tähtsad väikesed detailid, Mehe jaoks suured... Juliette Binoche (võrratult siiras esitus) Naisena on rahutu, ebakindel, tal on pidevalt millestki puudu – kodumaast, emakeelest, Mehest. Meisterlikult liigub Binoche’i Naise roll algsest kunstlikkusest (koopiast) täieliku hingelise alastuseni (originaalini), kus iga väiksemgi kurbusehetk, igatsusenoot, pettumus, meeleheide on näha, tunda, käega katsuda. Treileris kujutatud stseen, kus ta üritab huuli värvida ja õigeid kõrvarõngaid valida (ja kumbki ei tule välja, mõlemaid on „liiga palju”), näitab ülimalt lihtsate vahendite abil naiseliku ebakindluse olemust, millest saab meeleheide, kohates Mehe välist külmust ning saamata kinnitust viimase tunnete kohta. Selline ühelt poolt Juliette Binoche’i siiras, lausa pihtimuslik esitus ja teisalt tema kui Naise „näitemängu” sümbolistlikkus loovad omapärase, kontrastse ja ometi täiusliku koosluse – justkui näeksime me filmi filmis, lugu loos.

„Fatalist Jacques ja tema isand”, 1773) Jäägu Jacques ja tema isand praegu oma elu elama, ent kujutan ette, et kui „Päris koopia” oleks lavastatud mitte filmi, vaid näidendina ning kui enne eesriide avanemist ilmuks publiku ette jutustaja, kes peaks vajalikuks teha sissejuhatust, siis võiks see olla üpriski sarnane eeltoodud lõigule. Sest õigupoolest ei olekski väga vale nimetada Kiarostami uusimat linateost suurepäraseks näitemänguks. See on ehtne fabula, mitmekihiline lugu, kus võib näha just nii palju tasandeid ja kihte, kui vaataja ise soovib, ometi juhib kõike lavastaja nähtamatu, vääramatu käsi, näidates, et miski ei pruugi tegelikult olla nii nagu algul (vaatajale) tundub. Un homme, une femme „Päris koopia” on lugu Mehest ja Naisest. Nagu öeldud, pole tähtsust, kus nad elavad, kust tulevad või kuhu lähevad. Antud juhul kohtuvad nad mõlema jaoks võõras riigis – Itaalias, imekaunis Toscanas (kus toimub muuseas enamike romantiliste komöödiate tegevus). Ka Kiarostami filmi võib näha nii draama kui komöödiana – draama, sest põhiliseks sisuks kujuneb mehe ja naise natuuri igavene vastuolu, nende võimetus üksteist lõpuni mõista, üksteist ära kuulata; komöödia, sest mingis mõttes mõjuvad peategelaste kujud vaid skemaatiliste sümbolitena, mis omavahel anekdootlikult kokku põrkuvad, kandes maske ja etendades näitemängu, kus kõik tundub olevat juba ammu nähtud klišee. Üksteise mittemõistmisele viitab Kiarostami ka mõlema peategelase päritoluga – Mees on inglane, Naine prantslanna. Nende kohtumispaik kui „kolmas” riik võiks olla ideeliselt „neutraalne” pind, kus probleemid leiaksid lahenduse ka olenemata omavahelistest erinevustest. Ometi tundub, et asjad on sootuks vastupidi. Mehe ja Naise tutvumise hetkel nimelt näib, et kõik on nii nagu ikka esmasel kohtumisel: kohmetu, kunstlik käitumine, endast vale (koopia) mulje jätmine, enda „tõelise” mina (originaali) varjamine. Samal ajal vestlevad nad elavalt kunstiteoste reproduktsiooni ja originaali väärtusest ning sellest, mis selle väärtuse paika paneb – kas kunstniku algne idee või see, millisena teost nähakse...

SOOVITUS PÄRIS KOOPIA - TEGELIKKUSE MEISTERLIK PEEGELDUS Jean-Luc Godard on öelnud - kinokunst algab DW Griffithist ja lõpeb Kiarostamiga. Godard ei mõelnud ilmselt, et Kiarostami tähendab kinokunsti lõppu, pigem loob prantsuse filmikunsti suurkuju mõttelise telje kahe kinoajaloos sedavõrd olulise tegija vahel nagu seda on ühelt poolt ameerika kino alusepanija Griffith ja teisalt tänapäeva Iraani kinokunsti suurkuju Kiarostami. Kiarostami “Päris koopia” on sümboolne täistabamus mitmel tasandil - see on Iraani uue kino suurele nimele esimene täielikult läänemaailmas ja lääneriikidega koostöös valminud täispikk mängufilm, luues siinjuures mõttelise telje ka Iraani kultuuriruumiga, teisalt on see ilmselt üks paremaid psühholoogilisi draamasid inimsuhete (mehe-naise) teemal mitme viimase aastakümne jooksul. Üldiselt ilmneb filmi suurus alles pikemas ajalises kontekstis, kuid on ka neid linatöid, mis annavad märku oma olulisusest juba nende nägemise hetkel. Ja millegipärast ma arvan, et Kiarostami “Päris koopia” on üks neist filmidest.

Keerdkäikude ja huulepulgaga

Niisiis ei ole ühest hetkest enam sugugi kindel, kas Mees ja Naine on tõepoolest abielus või mitte, kas nad on üksteisele tundmatud või tuttavad. Ilmselt mõlemat – nagu see sümbolistlikul tasandil toimib enamikes suhetes, kus üksteisest on „lahku” kasvatud või ei ole üksteise „originaali” kunagi päriselt nähtud ega tunnetatud. Dialoog on olemas, ent ometi ei jõua see päriselt ei ühe ega teiseni. Kuni lõpuni välja. Ometi on tulekuid ja minekuid, keerdkäike veelgi: kui Naine kutsub Mehe endaga lühikesele väljasõidule, läheb Mees temaga kaasa. Kui Mees meenutab üht seika oma minevikust, läheb Naine omakorda temaga kaasa – mõttes, dialoogis kaasa rääkides. On mõlemapoolne algne valmisolek, ent see ei jõua oma sihini. Autos sõitmise stseenis on märgata samaaegselt nii Toscana maastikku kui peategelaste endi mõttemaastikke, peegeldusi sellest. Nad istuvad kõrvuti, ent nende mõtted ja pilgud rändavad eraldi, üksikuna. Ja kui tänaval vastutulevad turistid ning üks kohvikupida“Päris koopia” on filmi vormi pandud mõistatus, nii nagu on mõistatus inimene ise - naistele on mõistatuseks mehed, meestele naised, täiskasvanutele lapsed ja lastele täiskasvanute maailm. Kiarostami filmid, olgu need siis lühikesed või pikad, dokumentaalfilmid või siis tõsieluga väga lähedalt seotud mängufilmid, ongi püüdnud seda mõistatust mitme külje pealt lahendada. “Päris koopia” puhul on vastakuti kaks sugupoolt, kaks maailmakäsitlust, kaks kultuur, siin on dihhotoomia ja vastasseis juba pealkirjas, mis kõrvutab ja seob algupärandit ning taastoodetut, elu ja kunsti. Vastandlikke ja teineteist täiendavaid paare võib filmi põhjal välja tuua veelgi - kirjanik ja tema austaja; aja määramatus ja inimelu piiratus; mäng ja tõelisus. Kiarostami loob võimaluse erinevateks tõlgendusteks – iga vaataja võib nähtut mõista omamoodi ja filmi uuesti vaadates oma esialgsed hinnangud või arvamused ümber mängida. “Lihtne pole lihtne olla”, nendib ka üks filmi peategelasi, keskealine kirjanik James Miller, Willliam Shimelli kehastuses, Kiarostami film aga on tegelikult väga lihtne - kirjanik kohtub oma raamatu esitlusel ühe oma talendi austajaga (Juliette Binoche), kes ta linnast välja sööma viib. Tegelikult ei anna need read aga edasi seda, millest film räägib ja seda ongi ühelt poolt kõige raskem mõista ja teisalt kõige lihtsam sõnastada: kui öelda, et

ja neid „kenaks paariks” peavad ja üksteise järel nende suhtele heatahtlikku „nõu” annavad, siis on need justkui ainsad hetked, mil Mees ja Naine tegelikult kohtuvad – korraks panevad nad üksteist tähele, sest keegi „ütles, et nii peab tegema”. Irooniline, ent kas polegi tihti nii, et kolmanda isiku nõuandeid kuulatakse rohkem kui enda vaistu? Trompe l’oeil ja segatud kaardid Abbas Kiarostami on alati olnud oskuslik illusioonide looja, pettekujutelmade toitja – kusagil on ta koguni ise väitnud, et parim tee tõeni on valetamine. Kas on? Kui võtta eelduseks, et tõe tuumani – või teise inimeseni – pääsemiseks tuleb esmalt läbi teha „kohustuslik” kiht kihi haaval välise (kaitse)kihi „mahakoorimine”, siis jah. Vältimatult on vaataja silme ees algselt alati justkui üks trompe l’oeil* tehnika abil loodud pilt – illusioon, idealistlik kujutelm, koopia tegelikkusest. Mehe vastilmunud raamatu pealkiri on ka filmi pealkiri: „Copia conforme” itaalia ning „Copie conforme” prantsuse keeles. Sõna-sõnalt võiks see eesti keeles tähendada „kinnitatud koopiat” (ehk koopiat, mille ehtsus on eksperdi poolt kinnitatud). Raamatu alapealkiri, mille üle Mees esitlusel veidi sunnitult nalja heidab, kõlab kui ehtne bestselleri tagline: „Unusta originaal, võta koopia!”. Teisisõnu, ehtne, kinnitatud koopia („päris koopia”) on Mehe arvates vähemalt sama palju väärt kui originaal: veelgi enam, ehtsaks kinnitatuna suurendab see ka originaali väärtust. Nii nagu mõnikord piisab vaid heast trompe l’oeil maalist, et uskuda reaalsuse tõelisust ja nautida ka selle perfektset koopiat. „Kuhu me läheme?” küsib Naine, kui nad autoga linnast välja sõidavad. Mees vastab, et polegi oluline, võiks lihtsalt ringi sõita ja vaadet nautida. Järjekordne klišee – Naine ihkab kindlust, Mees vabadust. Mees ütleb, et kõik inimesed võiksid olla nii „lihtsad” nagu lapsed, kes naudivad iga hetke, mõtlemata sellele, kuhu see neid

“Päris koopia” räägib inimestevahelistest suhetest, on see õige aga ka see ei kata veel filmi tõlgendusvõimaluste küllust. On puhas nauding jälgida, kuidas Abbas Kiarostami kasutab filmi väljendusvahendeid - kadreeringut, lavastust, montaaži, näitlejatööd oma intentsiooni edasi andmiseks. Kiarostami eesmärk polegi anda mingeid vastuseid- kellel on õigus, või üldse, mis suhetes on siis need kaks peategelast, kelle päevale me filmis kaasa elame. Kiarostami väljendab lihtsa dialoogi ja selle ümber hargneva tegevustikuga igikestvat inimlikku eksimisvõimalust suhetes, püüdlustes ja soovides, kahe sugupole erinevas maailmanägemises, ka inimeste lahknevates lähenemistes kunsti, mis ju õigupoolest polegi muud, kui nendesamade inimsuhete peegeldus. Siinkohal võib mängida ka mõttega filmi ja elu vahekorrast - kumb neist on suurem? Kas filmis nähtu võib anda lahendusi tegelikkuses? Kiarostami annab filmis muideks väga mõjusaid ja lihtsaid viiteid, kuidas keerulistest olukordadest välja tulla ja näitab ka seda, kuidas mitte käituda. See on film neile, kes otsivad filmikunstis sügavust, intellektuaalset väljakutset, ja ka neile, kes soovivad näha ilusat armastuslugu. „Päris koopia” on ka väga ilus film. Ta on südamlik ja läbinisti inimlik, täis eksimise ja uuesti alustamise võimalusi. See on ka kahe näitleja

viib. Naine solvub, kuna tema jaoks tähendab see, et Mees lihtsalt ei soovi tema „tegelikku” natuuri süveneda. Ega aru saada sellest, mis tema jaoks oluline on... Ja nõnda edasi. Intellektuaalne dialoog ei pruugi tähendada vaimset teineteisemõistmist: justkui kokkuvõttena sellest lõputust vastuolust kõlab Mehe fraas: „kardan, et lihtne olemises ei ole midagi lihtsat”. Paradoksaalselt tundubki, nagu oleks „lihtne” vaid neid kahte ümbritsev maailm: kaunis Toscana, muretud inimesed (vähemalt nii nad ju kaugelt tunduvad), kes peavad pulmi, söövad välirestoranides ja kohvikutes, jalutavad maalilistel tänavatel... Ja ometi soovivad sisimas nii Mees kui Naine, et nad oleksid sama lihtsad, sama muretud kui kõik see, mis jääb neist endist väljapoole. Või on kõik seegi vaid illusioon? Üks asi tundub siiski kindel olevat: Mees väidab, et peab tingimata kell üheksa rongile jõudma. Filmi ühes lõpukaadritest, kus Naine on äsja Meest meeleheitlikult palunud, et ta jääks – hotellituppa, tema ellu üleüldse või mõlemat korraga, kes teab –, löövad kirikukellad täistundi. Mees on selleks ajaks hotellitoast väljunud, ent kas ta valib rongilemineku või pöördub ta tagasi Naise juurde? Valib ta Naise „pärisarmastuse” kogu selle keerulisuses ja ehtsuses või näeb ta vaid selle klišeesarnast, lihtsustatud koopiat? Mis on lõpuks väärtuslikum?Siin segab lavastaja vääramatu käsi taas kaarte: kuulatage tähelepanelikult, mitu korda löövad filmi lõpus kirikukellad. Ja mõelge siis, kuidas lugu edasi võiks minna. Võimalik, et näidend toimub kahes vaatuses... Laura Talvet filmihuviline

* Pr. k. „silmapete”, illusionistliku maalikunsti vorm, mille puhul valguse ja varju edasiandmise ning perspektiivivõtete abil saavutati kujutise täieliku reaalsuse (kolmemõõtmelisuse) illusioon. Eriti populaarne 17.-18. saj. Euroopas ja 19. saj. Ameerikas. Allikas: Eesti Märksõnastik.

film, paremaid, kui siinjuures valitud, ei oskaks neisse rollidesse enam ette kujutada – intiimsete karakterite meister Juliette Binoche on teinud kaasa ka Kiarostami eelmises täispikas mängufilmis “Shirin” (2008), kus tal tuli pelgalt näoilmetega edasi anda tundmusi teatrisaalis vaadates Iraani kultuuris olulist värssdraamat. “Päris koopia” olekski justkui talle kirjutatud - Binoche’i tegelaskujus on habrast enesekindlust, haavatavust ja üksi hakkama saava naise karastatust. Tema vastaspoolt mängib niisiis William Shimell, kes on teinud seni rolle vaid televisioonis, kuid on see eest üks briti kuulsamaid ooperibaritone. Päris kindlasti on Shimelli valik ühelt poolt üllatus, teisalt aga väga tervitatav leid. Tema kehastatud kirjanik väljendab keskealise, eduka, kuid samas sisemiselt ebakindla mehe tüüpi, kes pole suutnud ega tahtnud oma elu pere pärast ümber korraldada, ja nüüd ei oska midagi teha, et olukorda lahendada. Peategelased mängivad mängu mängus ja vaataja otsustada jääb, kus on siin piirid, kus algab mäng ja kus lõpeb tegelikkus - millest algab tõelisuse jäljendus, mineviku peegeldus.

Tõnu Karjatse


MärKMeId TAllInnA KInOArhITeKTUUrIST „Linnakooli-esisel platsil peeti turgu ja laata. Platsi ääres on säilinud puumaja, kus näidati esimest filmi. Kinosaal polnud kuigi suur, sinna mahtus oma tosin pealtvaatajat. Ka seanss polnud pikk ega väsitav, kestis kõige rohkem kümme minutit koos vaheajaga. /.../ Sõnad nagu kinematograaf, kino ja film olid võõrad, räägiti elavatest piltidest. Paljud aga mõistsid elavate piltide all tavaliselt peo lõpul laval näidatavat kunstipäraselt ülesseatud inimestegruppi bengaali tule valguses. Siin aga esitati pilte, mis elasid. Põnevus nende vastu oli erakordne. Tuli oodata, enne kui sisse pääses. Ikkagi ennenägematu ime, mille eest igamees oli valmis viis kopikat välja andma.” (J. Semper „Matk minevikku” I, 1969) Nii kirjeldab Johannes Semper oma esmakohtumist kinoga. Selles 20. sajandi alguse Viljandi koolipoisi imetluses on midagi sümptomaatilist. Kino loob endiselt kirgi. Mis siis, et möödas on sada aastat ja lugematud meetrid kinolinti; on teadmata hulk unustatud tüdrukuid ja petetud mehi; on rida alustatud sõdu ja allkirjastatud lepinguid. Kõige selle ümber või lähistel kino kaitsvad müürid. Enne ja pärast arhitektuuri Juba kinoajaloo esimestest võbelevatest ja udustest kaadritest peale on liikuvates piltides olnud inimestele maagiline mõju. Nende nägemise nimel on soostutud maksma raha ja seistud kannatlikult järjekordades. Kord on kaadreid vaadatud kesk veiklevat brokaati ja lopsakaid kipsreljeefe, et hetk hiljem oma muidu nii pretensioonikalt maine olek visuaalide lummuses vihma ja tuule keskele ära unustada. Piltidega paralleelselt kulgeva kinoarhitektuuri lugu on paljuski mõjutanud seda, kuidas me vaadeldavate kaadritega suhestume. Film võib olla eesmärk omaette, aga ka kaasnähe või paralleelsündmus. Kujutlegem näiteks kunagi Gloria Palace’is toimunud Chaplini seansile suunduvaid sirgeselgseid ja kammitud daame-härrasid. Sama filmi koju teleri ette vaatama viskuja jätab arhitektuur taolistest „viisakustest” vabaks. „Enne kui kinoga tutvust tegin, käisin, nagu paljud tolle aja lapsed, panoraampilte vaatamas. Neid näidati suure, ümmarguse saali keskele asetatud aparaadiga, mis meenutas tohutut tordikarpi. Selle ümber, vaateavade ees istus nii 15–20 inimest. Nende silmade eest libisesid järjestikku mööda pildid mõnest maakohast või sündmusest. Pilte näidati temaatiliste seeriatena, neid oli oma paarkümmend tükki seerias ja all olid saksakeelsed kirjad. Mõned pildid olid käsitsi värviliseks tehtud.”1 Viljandist pärit August Härma ajarännak loob ülevaatliku pildi vahetult „päris” filmile eelnenud ajast. Justkui publiku harjutamiseks näidati Eestis alates 1891. aastast lihtsa diaprojektori – rahvakeeli „nõialaterna” – abil udupilte. Paralleelselt olid kasutusel ka stereopanoraamid ehk fotoplastikonid. Need muutsid vaadatava ruumiliseks. Kui filmikunst alustas lihtsatest üksikkaadritest, siis kinoarhitektuuri eellasteks olid suuri rahvahulki mahutavad telgid. Näitusepaviljonide moodi telkkinodes polnud loože 1 2 3 4

ega rõdusid. Kõik vaatajad tundsid end tänu sellele võrdselt ja see lõi omakorda võimsa ühtekuuluvustunde. Rändkinopaikadeks olid Tallinnas mitmesugused suveaiad, Rannavärava mägi, Harjumägi, Linnateater jt. Linnast väljas liikusid kaadritega kauplejad mööda laatu. Suvel püüti publikut kuurortides. Ajale, mil maju VEEL ei olnud, järgnes majade aeg. Nüüd näib käes olevat aeg, mil maju ENAM ei ole. Tallinna kinoloo „majade aja” juhatas sisse 1896. aastal toimunud 8päevane etenduste rida Pikal tänaval asuvas Suurgildi hoones (tuntud ka Börsihoone nime all, praegu paikneb seal ajaloomuuseum). Edisoni kinetoskoobiga (suur silmataolise okulaariga kast, vaatajad piilusid silmast sisse kordamööda) näidatud tunnine programm koosnes 10 lühifilmist. Need Berliini näituselt saabunud kaadrid olid küll ajale tüüpiliselt ähmased ja võbisevad, ent publikut jagus ning kvaliteedi üle ei osatud nuriseda. Ühiskondlikud ja majanduslikud hierarhiad soosisid pealinna juba siis, kino alguspäevil. Samal ajal kui pompöössete nimedega rändkinod (nt Grand Imperial Vio, Original Bioskop…) maapiirkondlaste meeli lahutasid, kerkisid Tallinnasse esimesed paikkinod. Esimesteks tulijateks avar, 952-kohaline Metropol (avati 1908. a, asus praegusel Viru väljakul) ja 150-pealist publikunatukest mahutav The Express Bio (avati samuti 1908. a, aadressiks Viru 3). Lisaatraktsioonid ja kinoks kehastunud hooned „Mulle meeldib kinos käia. Ja mulle meeldib käia erinevates kinodes. Ilma popkornita,” teatas kunstiteadlane Harry Liivrand oma paari aasta eest Eesti Ekspressis ilmunud artiklis Tallinna kinohoonete kohta.2 Paisutatud maisiga kaasnevate kõrvaliste lõhnade ja helide suhtes tundlik uusaja filmihuviline kohkuks sajandi alguse kinosituatsiooni viiduna ilmselt päris ära. Ülalmainitud kinos Metropol lubati filmi kestel saalis isegi suitsetada. Oli kinosid, kus seanssidevahelist aega sisustasid tsirkuse- ja estraadiartistid, žonglöörid ning jõumehed (näiteks Tartu kinos Illusioon). Ilmselt polnud filmid veel piisavalt kandvad, et kord juba kinno tulnud huvilised ilma boonusaktsioonideta jätta. Pealegi oli film end tõestanud hästi toimiva fookusena, mille ümber meelelahutuse vähem populaarsete äärealade esindajad turvaliselt koonduda said. Filminäitamise suhteline lihtsus ja universaalsus füüsiliste komponentidena ning teiselt poolt kino meelelahutuslik, hariduslik ja propagandistlik võimekus andsid hoogu selleks, et tehnilised sisseseaded lisati ka hoonetele, mis polnud algselt spetsiaalselt kinoks ehitatud. Vajalikke aparatuure soetati klubihoonetesse, koolidesse, rahvamajadesse. Kinokultuur viidi kohale ja kätte isegi tehasetöötajatele. 1915. aastal startis Koplis Vene-Balti tehase juures vabrikukino. Oma haridus- ja meelelahutuse noodid said kätte ka Beckeri sadama palgalised. Nõukogude ajal muutusid kolhoosikeskused isetegevus-

Lõik pärineb Hillar Palametsa raamatust „Kümme vakka teatrisoola” (Kirjastus Ilo, 2006) H. Liivrand „Amarcord ehk Tallinna endised kinohooned” EE 25. jaanuar 2007 Parafraas 2000. alguses EKA tudengitele peetud loengust K. Kesküla „Kino kui seiklus” EE 25. jaanuar 2007

laste ringitundidest ja kõnekoosolekutest vabal ajal kinodeks. Sõltumata riigikorrast või ametist vajas inimeste meel lahutamist ja propaganda propageerimist. Eestis ja maailmas Eesti tummist ja maalähedast sakraalarhitektuuri Prantsuse pühakodadega kõrvutades on professor Juhan Maiste nimetanud siinset kultuuri peegelduste kultuuriks.3 Paar tuhat keskaegset kilomeetrit on tõepoolest mõõdetamatult pikem distants 20. sajandi kilomeetri-tuhandetest, ent tendentsid on jäänud samaks. Eesti kinoarhitektuur kannab kahtlemata oma Euroopa „sugulastega” samu tunnuseid, olles mitmel juhul väga peen ja kaunis, samas on rahvusvaheline uudiskünnis paraku ületamata jäänud. Konteksti natuke nihutades pilt paraneb. Enne kui Mere puiesteele rajati Balti Laevastiku Ohvitseride maja (arhitekt A. Kuznetsov, hoone nimeks nüüd Vene Kultuurikeskus), asus seal kino Grand Marina – toona Baltikumi suurim ja ühtlasi üks tsaaririigi esinduslikumaid kinosid, mis hävines 1944. a märtsipommitamises. 1960ndate alguses historitsismi lõpetanud ja modernismi sisse juhatanud kino Kosmos (arhitekt Ilmar Laasi, 1962–64) oli ja on kindlasti idapiirkonna parimaid stiilinäiteid. Eesti arhitektuuriloo stiilidepopurriis on spetsiaalsete kinohoonete või selle funktsiooniga ehitiste näol vaste igale siin maabunud ehituskunstistiilile. Vabaduse väljaku servas asuva Gloria Palace’iga (arhitekt Frīdrihs Skujiņš, 1925–26, nüüd Vene Draamateater) toodi maale lopsakas historitsism. Viru tänaval asunud kino Capitol/Bi-Ba-Bo (arhitekt Eugen Habermann) näitas veenvalt funktsionalismi parimat palet. Kino Sõprust (arhitektid Peeter Tarvas, August Volberg, Maia Laul, 1952) nimetab Mart Kalm oma raamatus „Eesti 20. sajandi arhitektuur” ainsaks korralikult lõpetada jõutud „sisult sotsialistliku, vormilt rahvusliku” stalinismi näiteks. Kosmose kõrval esindas head modernismi ka Raul-Levroit Kivi tüüpprojekti järgi Mustamäele rajatud kino Kaja (1960). Sama lahendust kasutati hiljem ka Pääskülas (Koit), Tartus (Ekraan), Viljandis (Rubiin), Kohtla-Järvel, Võrus ja isegi naaberriigis Lätis. Suurriikide arhitektuuri puhul on mastaabid nõudnud arhitektidelt tihti kindlale valdkonnale või hoonetüübile keskendumist. Temaatilisi suundumusi kohtame ka Eesti ehituskunstis, ent pigem on see erandlik. Mujal tuntuse saavutanuna on kinoloojate reas esindatud näiteks arhitektid Karl Burman ja Artur Perna kinoga Passaaž (avati 1917, Viru tn 4) ning Edgar Kuusik, kellelt pärineb sama hoone ümberehitus (1931. ja 1939. aastal) kinode Rekord, Uus Rekord ja Helios nime all. 20. sajandi teisel poolel koliti monofunktsionaalsetest kinohoonetest järjest enam kolhoosikeskustesse. Selle hooneliigi kaudu kujunes Eesti maa-arhitektuuri superstaariks arhitekt Toomas Rein (kuulsuse tõid Tsooru Sverdlovi-nimelise kolhoosi keskus (1969–77), Linda kolhoosi keskus Võrumaal

Kobelas (1969–73) ja Rapla KEKi keskusehoone (1971–77)). Koostöös Jüri Okasega Tallinna kauneimaid büroo- ja elumaju loonud Marika Lõokese projekteeritud sportlike lisavõimalustega kaarhall-kino leiame Läänemaalt Virtsust. Kino konkurendid Vendade Lumière’ide nimi ning 1895. aastal Pariisis Le Salon Indien du Grand Café’s toimunud maailma esimene (avalik) filmilinastus on mällu tsementeerunud ilmselt ka filmivõhikuile. Ent ei tohiks unustada, et oluliseks ja meeldejäävaks sai see 28. detsembrikuu päev ikkagi oma konteksti kaudu: 19. sajandi lõpus ümbritses kino nii Eestis kui võõrsil vaid põgus hulk konkurente ja kohti, kus (suurte rahvahulkadena) mõnusalt suhelda. Tubane meelelahutus piirdus ilmselt musitseerimise ja lauamängudega. Kodust väljaspool olid valikuteks kohvikud, teater, kontserdid. Neist rahvalikumaks valikuks tsirkus. Kino võitis publiku kiire poolehoiu võimega kõige senise parimaid külgi kokku liita. Suured telgid mahutasid korraga palju rahvast. Näidatav programm oli sisult lihtne ja vormilt imena mõjuvalt uudne. „Või võtkem ajalooline ja idülliline, praegu rahavoolus tõusev Nõmme linnake. Kas Nõmme ei saa siis endale kino lubada – liiatigi, kui see headel aegadel, kaunitel kolmekümnendatel on sinna ehitatud,”4 õhkas Kalev Kesküla kurvapoolselt ilmselt kino Võit silmas pidades 2007. aasta Ekspressi kirjatükis. Nagu paljud teised, kes on mures kinode hääbumise või kadumise üle, vaatas autor mööda lugematuks paisunud konkurendimassist, mille keskel film ja temaga kaasnev keskkond oma paika säilitada püüab. Tagasi alguses Tagantjärgi on võimatu öelda, kas 90ndatel Postimaja taha justkui üleöö tekkinud kobarkino ärritas rohkem oma ingliskeelse nime, hoone mastaapsuse või kinopubliku menüüsse lülitunud kohustusliku kinotoidu – popkornindusega. Ometi kujutas see valge objekt endast kõigis neis elementides paradoksaalselt minevikku naasmist. Nagu esimesed kinod, mahutab ka see hoone ühekorraga enneolematult suurt hulka eriilmelist publikut. Pakkus ladna sisuga meelelahutust. Ja lõppude lõpuks ei kõlagi CocaCola Plaza imelikumalt kui Grand Imperial Vio... 2010. aasta suvel kerkis aga Viru Keskuse katusele suurejooneline suveprojekt – Katusekino. Keset lavastuslikku linnaparki kõrguva õhkekraani ette koondunud filmihuvilised viidi neile endile märkamatult tagasi kinoloo nullpunkti: ausasse aega, mil kohale tuldi filmide endi ja muretu koosolemise pärast. Suvise taeva all rannatoolides lebamine lõi kohalolijaile mõnusa sõltumatuse: vabaduse arhitektuuri füüsilisest kohalolust ja katsetest linateoste sisu või visuaalse keelega ühildudes vaatajate „eksitamisele” kaasa aidata.

Maris Kerge

Sisearhitekt Autor tänab Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Eesti Filmiarhiivi koostöö eest.


Kino Sõpruse fassaad kino avamisaastal 1955. Fotograaf G. Loss

Raul-Levroit Kivi tüüp-projekti näide. Kino “Koit” Pääskülas

Nõmme kino “Võit”

Kino Metropol 1908

Kino Sõpruse sambakapiteel võtab uhket vormi. 1955. Fotograaf Rosenfeld Coca-Cola Plaza kobarkino. Sisevaade.

Gloria-Palace kinosaali sisevaade 1930

Vaade Katusekinole. Foto: Tanel Murd

Kino Kosmose aparaadiruum aastal 1964. Edasiminek Edisoni kinetograafist on märgatav. Kino Kosmos aastal 1966.

Filmidemonstreerimisele kogunenud rüblikud aastast 1926

Kopli vabrikukino “Rahu”

Kinoteater Grand Marina Mere puiesteel 1940


Fookuses on TUMMFIlMId

MUUSIKUd AnnAVAd

OMA hääle

Festival „Tummfilmid tõstavad häält“ Tallinnas 19. veebruarist 5. märtsini 2011 Miks peaks keegi üldse tummfilme vaatama? Point, mida ehk veidi kinokaugemale (ent mitte filmikaugemale) inimesele võib olla raske seletada. Kinos ju tänapäeval kõik vilgub, lennatakse lohe seljas läbi kolmedimensiooniliste kosmosemaastike, Bruce Willis sõidab autoga helikopteri taevast alla ja ütleb sinna one-lineri otsa. Milleks siis kino ilma helita? Ja veel hullem, ilma värvideta veel takkapihta? Kui meile see kaasaegse kommertskino võidukäik midagi üldse õpetanud on, siis seda, et more ei ole alati more, enamasti lausa mitte. Millal tundsite suurstuudiote filmides mingeid teravaid tundeid? Õudukates teistsugust hirmu peale odavate ehmatuste? Kiindumust karakterisse väljaspool kunstlikku situatsiooni? Tõelist viha antagonisti vastu? Tummfilmi tugevus on just selles, mida on välja toonud paljud ja lausa lugematud loovisiksused. Selles, et tõeliselt hakkab kunst särama alles siis, kui teda pärsivad piirangud, kriis ja võimaluste puudumine. Paradoks: raam annab mänguruumi juurde. Tummfilmidel polnud kasutada kõiki neid vidinaid, nagu Dolby, 3D, widescreen, CGI ja jumal teab mis veel. Oli ainult võimalus näidata reaalsust mingil moel stiliseeritud, moonutatud kujul, maailmas, kus tegelased tahtsid rääkida, aga pidid oma jutu edasi andma plastika ja miimikaga, abiks vaid mõned napid tekstilõigud kaadrite vahel. Vaadake kas või F.W. Murnau filmi „Viimane mees”, mille puhul pole ka neid tekstilõike kasutatud. Ja tulge pärast ütlema, et teil oli tegelase käekäigust täiesti ükskõik. Ma lihtsalt ei usu seda. Tummfilm suutis vahendite väheduse mängida enda jaoks kunstilises mõttes eeliseks. Seda võime vähemalt väita nende tummfilmide kohta, millest meil ka täna põhjust rääkida on. Nagu iga jäämäe tipu puhul, on siin vaikse pealispinna all iga eduka filmi kohta sada ebaõnnestumist. Festival „Tummfilmid tõstavad häält” läheb oma filmide esitluses tagasi päris filmikunsti juurte juurde – aega, kus filmide „mitterääkimist” aitas leevendada taustamuusika. Klassikaliselt oli selleks abivahendiks klaver, millega anti edasi nii põnevust kui kergendavat huumorit. Tänapäeval on vahendite arv kasvanud ja ilmselt on lugematu ka nende bändide arv, kes üritavad korraga sellest väga väikesest uksest sisse murda. Ehk siis viibida ka nende bändide seltskonnas, kes filmiklassika interpreteerimise kaudu endale mingit ajatut coolness’i püüavad juurde saada. Eks ole ju tõsiste popmuusikute suuremaks unistuseks alati olnud filmile heliriba kirjutamine, samamoodi nagu tahab sisimas näitlejaks saada pea iga solist. Sedalaadi katsetused, paremad ja halvemad, ei ole võõrad ju eestlastelegi. Välismaa esinejaist meenub kindlasti The Cinematic Orchestra täiesti nõiduslik helitaust Dziga Vertovi klassikalisele filmile „Inimene filmikaameraga”, mida Tallinna poolelt oli saadetud ära rikkuma Siiri Sisask (miks peavad

kohalikud alati koos proffidega üles astuma?). Kohalikest häppeningidest tuleb ehk meelde Kriminaalse Elevandi katse mööda helindada Murnau „Nosferatu”, mille muusika oleks küll sobinud pigem Roman Polanski „Fearless Vampire Killersile” kui tõsiselt gootilikule õudukale.

1

Juba mainitud Vertovi futuristlik ood linnale, inimesele ja tööle, „Inimene filmikaameraga” (Nõukogude Venemaa, 1929) on kavas ka algaval festivalil ja taustaks mängib lausa Portugalist pärit muusikaline koosseis Dead Combo. Huvitav kooslus, sest kui The Cinematic Orchestra tüüned instrumentaalmaastikud on Vertovi linnamaastikele väga täpseks ekvivalendiks, siis Dead Combo veidi latiinolik vaib võib sellest filmist teha midagi täiesti teistsugust. Igatahes tuleb vahemärkusena tõdeda, et kogu programm annab kinnitust ühest – PÖFFi ja Kultuuripealinn 2011 tiim on hoolimata kultuuripoliitikat ümbritsevast seakisast ja eemaletõukavatest afääridest suutnud vaikselt oma asja ajada ja tõsta filmivaldkonna Tallinna kultuuripildis täiesti erilisele kohale.

2

Peale juba mainitud Vertovi filmi võiks Tallinna kui linnaruumi kiidulauluks kõlada ka üks teine festivali programmist, väidetavalt varastest Vertovi filmidest suuresti mõjutatud ja teisel pool tulevast rindejoont valminud „Berliin, suurlinna sümfoonia” (Saksamaa, 1927), mille autori Walter Ruttmanni ainukeseks suurteoseks jäigi see, ka 80 aastat hiljem täiesti mõjuv film. Mõnes mõttes vastab Ruttmanni film Fritz Langi „Metropolisele”, ent kui „Metropolis” on urbanistlik düstoopia ehk teisisõnu küberpungi varane eelkäija, on „Berliin, suurlinna sümfoonia” pigem marksistlikus laadis ood pärast sõda tuhast tõusvale Berliinile, kus käivad ülesehitustööd ja rahva pilgud on suunatud tulevikku. Seal, kus Lang hoiatab ühiskonna mehhaniseerumise eest, näeb Ruttmann linnas inimtsivilisatsiooni tippteost. Just “Inimene filmijkaameraga” ja “Berliin, suurlinna sümfoonia” panid aluse nn „linnaoodide” žanrile, mis on omamoodi nagu urbanistlikud pastoraalid – ülipoeetilised sissevaated linnaellu, kus linna on kujutatud sümboolselt elusolendina, eraldi täieõigusliku karakterina, kellel on rääkida oma lugu. Olgu paari näitena sellest žanrist ära toodud veel „Rhythm of a Big City” (1948) New Yorgist, „Regen” (1929) vihmasajust ühes tundmatus Hollandi linnas ja „Stockholm: Rhythm of the City” (1947) – jutustus linnast, mida tuntakse tänapäeval vaid samanimelise sündroomi järgi, mida tunduvad põdevat kõik selle linna elanikud.

3

Seda, kas ka Tallinn nende poeetiliste linnade hulka kuulub, aitab meil selgitada Eesti legendaarne mürarokibänd ÖÄK, kelle suhe Berliini on ilmselt samasugune

nagu kõigil muusikaga tegelevatel inimestel – viimane boheemide meka keset Euroopat. Paljude arvates on ÖÄK üks neid väheseid, kelle muusika abil oleks õigus Tallinna miljonilinnaks pidada. Selline kooslus lubab meil mõttes kõigil sammu selles suunas astuda.

4

Juba mainitud Dead Comboga Portugalist sobib ehk mõttes kokku kongolaste suurkollektiiv Konono No. 1 – selle festivali kindel suurüllataja ja absoluutne täht, kellele antud filmivalikuks on „Tabu” (USA, 1930), F.W. Murnau ja legendaarse dokumentalisti Robert Flaherty ühine Polüneesias sündinud laps, kelle vanemad tülitsesid pidevalt ja läksid lõpuks ka tüliga lahku. Murnau tahtis rohkem narratiivi ja tal õnnestus filmi sisse suruda fiktiivne armastusliin. Flaherty võitles selle vastu, aga põgenes lõpuks sündmuskohalt. Murnau ise filmi ei näinudki, saades enne esilinastust autoõnnetuses surma, film on aga tänaseni meiega. Pildike ajast, mil sõna „dokumentalistika” oli vaid viis aastat varem John Griersoni poolt välja öeldud ning mil žanri võimalustest olid vaid ähmased arusaamad. Erinevalt mainitud linnadokkidest on „Tabu” sisukesksem, aga samas näeme ka seda, kuivõrd arglikud on varase dokfilmi esimesed sammud iseseisvuse suunas. Kokkuvõttes on „Tabu” köitev ja lihtne film, millele on selle „kunstlikkuse” osas sama vähe mõtet etteheiteid teha kui dokumentalistikaga flirtivatele mängufilmidele. Koos Konono muusikaga võib sellest saada selle linastuste seeria kõige eksootilisem ja veidram üritus.

5 Lisaks juba mainitutele on kavas veel kolm linastust. Kodumaine filmikunst on esindatud Theodor Lutsu paar aastat tagasi taastatud tummfilmiga „Noored kotkad” (1927), mis räägib vabadussõjast. 2008. aasta pidulikel esilinastustel mängis filmile taustaks Pärnu Linnaorkester. Asjaga tuttavatel inimestel on ehk huvi jälgida, kuidas see erines nüüd Napoleon Maddoxi (USA) ja Meelis Vindi (Eesti) pigem hiphop-jazz’i võtmes ja ilmselt märksa tagasihoidlikuma

1

helikeelega lahendusest. Film räägib kolme sõbra – sepa, sulase ja korporandi – ühistest seiklustest sõjarindel.

6 Kaks kõige veidramat ja ebatraditsioonilisemat linastust oleme jätnud selle loo lõppu. Futagawa Buntaro 1925. aasta samuraifilm „Madu” on ilmselt film, mida on antud programmist kõige keerulisem kätte saada. Sestap peaks see olema kohustuslik kõigile Jaapani (ja miks mitte laiemalt ka Aasia) kultuurist huvituvatele inimestele: teist sellist võimalust enam tekkida ei pruugi. Linastus on eriline ka selle poolest, et seda Jaapani varase kino klassikalist teost ei saada mitte muusika nagu teiste linastuste puhul, vaid vastavalt Jaapani traditsioonidele loeb filmis olevate karakterite dialoogi lava ees peale benshi – elukutseline etleja. Tallinnas filmile teksti peale lugev benshi Saito Yuko on oma ala professionaal, kes teeb oma tööd üle maailma nii teatritruppide kui filmidega. 7 Ainsaks näiteks kaasaegsest tummfilmist on Argentina linateos „Antenn” (2007), mis võtab tummfilmide üle-vindistilistika ja ehitab selle peale kaasaegse, ent samas nostalgilise loo totalitaarsest linnaühiskonnast, mille valitsejad on röövinud elanikelt hääle ja plaanivad lisaks sellele veel palju halba korda saata. „Antenni” helitausta eest hoolitseb temaatiliselt sobivalt Argentina tangobänd Argento Tango Fusión. „Tummfilmid tõstavad häält” on üritus, mille üle tasuks uhke olla igal suurlinnal. Las siis kuulub ka Tallinn üheks selliseks ettevõtmiseks nende suurte ritta ja kui saalid linastustel täis on, siin on see märk sellest, et eestlastele pakub endiselt pinget ärritav, terav, stiilne ja originaalne kultuur väljaspool tavalisi valikuid. Olgu ka sellisel kultuuril oma hääl ja väljendagu ta seekord end läbi vaikivate filmide ja rääkiva muusika.

Tristan Priimägi Filmikriitik


1

Fookuses on TUMMFIlMId

3

4 2

4 7 5

6

Mõned küsimused festivali produtsendile Ave Ungrole Kuidas sündis mõte korraldada festival “Tummfilmid tõstavad häält”? Kust see mõte üldse tuli, kuidas ja millal?

rahulikult, suuremate ja väiksemate panuste summana.

Idee Tallinnas toimuvast tummfilmi-festivalist jõudis minuni juba paar aastat tagasi tänu Helmut Jänesele. Kultuuripealinna kontekst sai lisatõukeks – et kui on juba kultuuripealinn, siis peaks ikka uusi projekte ka teostama. Nii et pärast seda kui loomenõukogu idee heaks kiitis, sai sellest üks SA Tallinn 2011 produktsioonidest. Arutlesime Helmutiga, et võiks olla live-helinduse osas julged ja eksperimenteerida erinevate žanritega, näiteks tango, kantri või kasvõi joodeldamisega. Peaasi, et live-helindus ikka filmile au teeks, südamest tuleks ja usutav oleks. Muusikaprogrammi osas tuli abiks Janno Zõbin. Südamikuks pidi siiski film jääma. Festivali nime osas aitasid kaasa Mikko Fritze ja Laur Kaunissaare. Kõik on tekkinud

Publikut ootame igas vanuses ja ükskõik mis riigist. Kindlasti pole tummfilmide livehelindamine midagi uut või eriskummalist. „Tummfilmid tõstavad häält“ on oma olemuselt ehk veidi eksperimentaalsem, aga ma ei näe põhjust, miks ei võiks festivali nautida nii see, kes juba tummfilmidest palju teab, kui ka see, kes seda maailma alles avastama hakkab. Ja muusikat saab ka ikka päris eripalgelist olema. Omamoodi pärle leidub programmis kõikidele Jaapani kultuuri huvilistele, ja neid on Eestis väga palju.

Kellele on festival mõeldud?

Mille poolest on tummfilmid erilised ja vaatamist väärt ka täna? Esiteks juba sellepärast, et tummfilmidest saigi filmikunst alguse. Me ju tahame tunda

oma juuri, seda, kus me sündisime, kes olid meie vanemad ja vanavanemad ja kus nad elasid. Kui poleks olnud kinoekraanidel neid suuri ebaloomulikke grimasse 20. sajandi alguses, poleks meil täna ka „Avatari“. Teiseks muidugi olid mitmed tummfilmi-ajastu esindajad geeniused ja nende tööd on märkimisväärsed ka tänapäeva tegijatega võrreldes. Ja lõppeks, kas pole mitte tore filmilinal aeg-ajalt rütmi ja visuaali muuta, muidu kisubki üksluiseks.

heaastaselt Klaabu multikaid vaadates, mille sisust ei mäleta enam kahjuks kuigipalju, aga Sven Grünbergi kosmose-lugu „kummitab“ siiamaani.

Milline on sinu isiklik suhe filmimuusikaga?

Kohe on käes sõbrapäev. Kas helge tulevik võiks kunagi tuua Tallinnasse ka armastuseteemaliste tummfilmide festivali?

Pean muusikat filmide juures ülioluliseks. See kas koorib viimse kui liha luudelt või vastupidi – toob kananaha ihule. Muidu hea muusik või helilooja ei pruugi filmimuusikaga hakkama saada, sest ta ei suuda heli ja pildi vahel sümbioosi tekitada. Minu suhe filmimuusikaga sai alguse juba umbes ka-

...ja tummfilmidega? Esialgu veel ettevaatlik. See on nagu külaskäik ekstravagantse vanatädi juurde – olen ontlik ja ei kipu liiga palju dialoogi astuma, pigem mugin vaikselt tema tehtud maitsvaid saiakesi...

Mulle esialgu tundub see päris suure teemakitsendusena, aga samas – tehakse ka loomateemaliste ulmefilmide festivali, nii et miks mitte? :)


InTerVJUU

Stanley Kubrick on öelnud: „Film on – või peaks olema – pigem muusika kui fiktsioon. See peaks olema meeleolude ja tunnete jada. Teema, see mis peitub emotsiooni taga, tähendus: kõik see tuleb hiljem.“ Üks Eesti

visiitkaarte on kindlasti hea muusika – ja filmimuusika. Kuidas see sünnib, millised on helilooja inspiratsiooniallikad ja milline peaks olema koostöö režissööriga? Erinevatele filmižanritele muusikat loonud

helilooja Märt-Matis Lill räägib La Stradale oma kogemusest. Tean, et oled loonud erinevat tüüpi muusikat. Millal ja kuidas algas sinu suhe filmimuusikaga? Märt-Matis Lill: Minu esimene suhe filmimuusikaga algas päris suurejooneliselt. Nimelt võttis minuga ühendust animarežissöör Priit Tender, kes oli juhtunud ühel kontserdil minu teost kuulama ja soovis, et ma tema uuele filmile nimega „Mont Blanc” muusika teeksin. See oli millalgi millenniumivahetuse paiku. Pärast seda oleme Priiduga korduvalt koostööd teinud ja meie ettevõtmisi on rahvusvahelisel areenil pälvinud päris arvestatav edu. „Mont Blanc” valiti aga lisaks sellele filmikriitikute poolt Eesti aasta filmiks (EFÜ aastaauhind 2001 – toim.). Kuidas üldse sünnib filmimuusika? Kirjelda veidi seda protsessi oma kogemusest lähtuvalt. Millisest elemendist kõik algab – kas stsenaariumist või mingist tegelaskujust või lihtsalt vestlusest režissööriga... või ei ole siin reegleid? M.-M. L.: Tavaline on see, et režissöör tuleb suhteliselt valmis materjaliga ja soovib sin-

na siis muusikat, omades ise – olenevalt olukorrast – rohkem või vähem kindlat ettekujutust, milline see muusika peaks olema. Mõnikord on muusikal ka kaalukam roll ja siis võib muusikaga töötamine alata isegi enne filmi valmimist. Nii näiteks oli Priidu filmidega „Rebasnaine” ja „Sõnum naabritele”, kus režissööri sooviks oli muusika rütmist lähtuvalt teatud lõike kujundada. Muusika ja filmi suhtes kõige eksperimentaalsem oli aga üks meie viimaseid Priiduga tehtud projekte – film „Köögi dimensioonid”, kus mina tegin kõigepealt muusika ja Priit tegi siis sellele animatsiooni. Nii muusika kui filmi aluseks olid meie ühised lähtekohad, mille me töötasime välja enne seda, kui ma muusikat kirjutama hakkasin. Minu muusikale on aga tehtud ka spetsiaalseid videoid ja animatsioone, muuhulgas Liina Siibi, Taavi Varmi ja Tarvo Hanno Varrese poolt. Kinos Sõprus linastub peagi Abbas Kiarostami armastusfilm „Päris koopia”. Milline peaks olema armastusfilmi (kui žanri) jaoks loodud muusika lähteelement? Kas

selline element on üldse olemas või ei erine armastusfilm teistest filmižanritest?

M.-M. L.: Raske on mingit universaalset ja kehtivat valemit öelda. Igas filmis ja igal režissööril on oma spetsiifika ja see kehtib ka erinevate filmižanride jaoks. Mulle isiklikult ei ole väga imponeerinud sellised filmid, kus muusika järgib filmi – eriti emotsionaalses plaanis – väga üksüheselt. See on paljuski Hollywoodi esteetika aluseks. Palju põnevamad ja mõjuvamad on minu jaoks sellised tööd, kus muusika on pigem kontrastne või täiendab filmi. See loob tihtipeale huvitavaid tähendusnihkeid. Viimaseid selliseid suuremaid elamusi, kus muusika kulges filmist väga erinevat loogikat pidi, oli näiteks Paul Andersoni „Veri hakkab voolama”. Greenaway filmides on see samuti pigem reegel. Lynchi filmides loob muusika filmi kõrvale justkui autonoomse plaani. Aga ka meie kurikuulus „Tulnukas” on suurepärane näide muusika ja filmi dialektikast, mis loob kokku väga muljetavaldava terviku. Mis on filmimuusika loomise juures kõige raskem / kõige suurem väljakutse? M.-M. L.: Kõige raskem on minu jaoks olnud see, kui režissööril on väga selge ettekujutus, milline muusika peaks olema. Mõnikord võib see olla väga erinev endale omastest muusikalistest ideedest ja siis nõuab see väga palju tööd. Samas on paradoksaalsel kombel just see midagi, mis mulle väga on meeldinud – katsetada midagi väga teistsugust, uurida väga erinevaid võimalusi ja lahendusi. Ja lihtsalt panna ennast proovile. On sul filmimuusika heliloojate hulgas eeskujusid või lemmikuid?

M.-M. L.: Ma olen suur Stanley Kubricku austaja. Tema valitud muusika näitab tohutult peent ja rafineeritud muusikalist haritust, maitset ja ka lihtsalt intuitsiooni. Ka David Lynchi filmide muusika oma tohutus kirevuses on reeglina mulle alati muljet avaldanud. Tema filmides on muusikal väga oluline roll selle lisadimensiooni loomisel, mis killustatud narratiivi tihtipeale toetab ja mingeid pikemaid ja lineaarsemaid plaane luua aitab. Ma leian, et just see on tohutult nauditava kogemuse üheks peamiseks aluseks, mis Lynchi filmidest jääb, et vaatamata narratiivsele segadusele jääb ikkagi tunne, et film kulgeb mingi seletamatu loogika abil algusest lõpuni sidusalt ja terviklikult. Minule hingelähedastest režissööri ja helilooja koostöödest võiks veel välja tuua Kurosawa ja Takemitsu, Ang Lee ja Tan Duni ning Fellini ja Nino Rota. Millisele filmižanrile tahaksid ka tulevikus kõige enam muusikat luua? Miks? M.-M. L.: Filmidele muusika loomise juures on üks nauditavamaid külgi see, et film on ikkagi oma loogika, spetsiifika ja väljendusvahenditega muusikast erinev kunst. Vaatamata olulisele ühisosale – mõlema puhul on ju tegemist ajalise kunstiga – on just see erinevus minu jaoks äärmiselt inspireeriv. Seetõttu teen rõõmuga koostööd kõikvõimalikes erinevates filmižanrides. Olen teinud muusikat lastemultikatest dokkideni ja ei ole veel olnud koostööd, mida ma ei oleks nautinud. Võib-olla siis on see, mida ma ootan, midagi minu jaoks uut ja üllatavat. Märt-Matis Lillega vestles

Laura Talvet

• Märt-Matis Lill • Sündinud 6. novembril 1975. • Lõpetanud 1994 Tallinna muusikakeskkooli klaveri ja heliloomingu erialal Lepo Sumera käe all ning 1999 Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniklassi Lepo Sumera ja Eino Tambergi käe all. • Õppinud Helsingi ülikoolis japanoloogiat, sinoloogiat ja filosoofiat, magistriõppes Helsingi ülikoolis ja Sibeliuse akadeemias Veli-Matti Puumala juures. • Heino Elleri muusikapreemia laureaat (2004), järgmisel aastal pälvis heliloojapreemia teose «Kurb rõõm» eest festivalil «Eesti muusika päevad 2005» ning aasta hiljem heliloojapreemia teose «Mu nuttev hääl on sügistuul» eest festivalil «Eesti muusika päevad 2006». Viimane teos valiti ka rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis kümne parema teose hulka.

Foto: erakogu

• Kirjutanud muuhulgas ka näituseja filmimuusikat. Rahvusvahelist edu on pälvinud tema muusikaga Priit Tenderi animafilmid „Mont Blanc“, „Rebasenaine“ ja “Köögi dimensioonid.” • Eesti Arnold Schönbergi ühingu esimees, Pärnu nüüdismuusika päevade kunstiline juht ja Eestimaa Looduse Fondi toetajaliige.


UUDISEID siit ja sealt Kirjeldus:

Eriti kompaktne tutvustus:

Film käsitleb kohaliku popmuusika ja -kultuuri hämaramat poolt, jutustades läbipõlenud kontorirotist, kes juhuste, valede vinüülplaatide, halbade nõuandjate ning 1980ndate eesti popkultuuri vääritimõistmise tõttu satub psühhedeelsetesse pahandustesse.

Lühike film eesti popkultuuri hämaramast poolest.

Lühitutvustus: Kurnatud kontoritöötaja otsib oma elus sidet tõelisusega, ent satub juhuste ning halbade nõuandjate tõttu eesti popkultuuri mürgiste aurude mõju alla.

sealt Béla Tarr võidutses Berliinis Kinolehe ilmumise päevaks on teada, kes sai Berlinale karukesed endale. Selle loo kirjutamise ajal veel mitte. Seega on see eelkõige isiklik soov, mis läheb täide. Béla Tarr on müütiline kuju nii elus kui filmis, Veiko Õunpuu, Gus van Santi ja teiste sõltumatute kinotegijate ebajumal. Pikkade kaadrite kunstnik. Béla Tarr on öelnud, et “Torino hobune” („A torinói ló“ / „The Turin Horse“, 2011), mis käesoleva aasta Berlinale võistlusprogrammis, on tema viimane film. Lõpu ajad on lähedal, nagu ütleks legendaarne Kaido Kivitoa. Tahaks öelda, et ka mulle on see viimane Berlinale. Aga kahjuks ja õnneks vist mitte. Sest ei ole võimalik vältida kaks nädalat kestvat, üle 300 000 inimest kinodesse meelitavat, 19 000 filmimaailma asjatajat, 4000 ajakirjanikku ja 400 filmi kokkutoovat Suurt Segadust. Tõeline megafestival. Isegi kõikekannatanud Berliinis suudab Berlinale tekitada hetkelise segaduse, mis paneb taksojuhid sõimlema liiklusümberkorralduste pärast ja linna kihama festivalirinnakaartide lehvides amokki tormavatest kinohulludest. Kommerts, klants ja kaugel küütlev punane vaip. Keegi olla kusagil peol näinud elusat Béla Tarri. Või oli see Mati Sepping. Või oli see Béla Tarr ja Mati Sepping koos pidutsemas. Keegi rääkis, et Béla Tarr tuleb Eesti peole. Õige festival koosneb kõlakatest. Ja pidudest. Pidude hierarhia määrab festivaliosaleja staatuse. Sest selle järgi, kus peol sa eile õhtul käisid, pannakse su hommikused kvoteeringud paika. Ei ole midagi katastroofilisemat kui olla mitte kutsutud heale peole või jääda suisa ukse taha. Sest filme vaadata nagunii ei saa. Sakslased on teinud piletite hankimise keerulisemaks kui Mercedes küttesüsteeemi. Milline kaart, mis korruselt, kust maalt tuled: kõik on lahterdatud vastavalt kaugusele Kuninglikust Päikesest. Festivalipiletite hankimine Berliinis on tõeliselt kafkalik protsess. Kuna ma ei ole siiani suutnud end laiskusest ja kitsidusest (festivalipassid maksavad 400 eurot ja rohkem) ühelegi festivalile veel ametlikult registreerida, lähevad käiku sõprade festivalipassid ja muud ostabbenderlikud

Puustusmaa on filmi kommenteerinud meedias kui kriminaaldraamat, millel on poliitiline liin, kuid mis ei räägi poliitikast. Rotilõks on siin allegooria süüdlase välja selgitamiseks välja pandud lõksust. Eraldi mainimist väärib tuntud ärimees Andres Peetsi roll heliloojana - just tema on filmimuusika autor ning kaasprodutsent - ning mitme tuntud Vene filmistaari osalemine filmis (Nikolai Fomenko, Marina Aleksandrova, Aleksei Barabash, Kirill Käro jt). Tootja: Triamen Film.

Osades: Roland Laos, Piret Laurimaa, Marco Laimre, Kristy Leek, Igor Maasik, Kristo Sild, Raul Velbaum. Tootja: Univer & Viitung Käsikiri ja režii: Raul Viitung, Margus Univer Kaamera: Indrek Kasesalu Helilooja: Jakob Juhkam Filmi pikkus: 24’

oskused. Tavaliselt tasub kõndida otse produtsentide-levitajate juurde, neil ikka mõni pilet taskus on. Talupojamõistus siin ei aita. Ja kõike filme ei jõua isegi Jaan Ruus vaadata (maestro Ruusi suutlikkus filme vaadata on legendaarne isegi Euroopas). Ametlik festivalikülaline on nutikas ja magab päeval, samal ajal kui tavainimene seisab kino ees külmas ja tuules ning ootab ja ootab, kas täna äkki õnnestub midagi näha. Ametlik festivalikülaline hangib endale kohvritäie promoks mõeldud DVD-sid ja vaatab filmid rahulikult kodus ära. Ametlik festivalikülaline tõuseb peale lõunat ning hakkab tegema plaane, millisele peole täna õhtul minna. Ja oo, kuidas filmirahvas pidutseb. Ametlikult nimetatakse seda networking’uks, kuid olulisem kui (net)working on see, kas peol tasuta napsu on ja kas on tõenäosus kohata kuulsust. Tõeline kuulsus teab, et teda ootab metsik kari “mina ja kuulsus”-näljaseid ja varjub Ritzi luksnumbrisse. Suurema tõenäosusega kohtab teda järgmise päeva ajakirja kaanel ja mitte öö varjus Kreuzbergi lokaalides. See aga ei sega seda segast kampa tselluloidist unistusi jahtivaid inimesi pidutsemast nii, nagu ootaks Berliini piiril Punaarmee ja täna oleks viimane õhtu Maa peal. Õlu, vein ja đampus vahelduvad sama kiiresti kui kaadrid filmis. Kusagilt tuleb sõna, et mingis klubis on Bruce La Bruce ise plaadimängijate taga. Takso! Kõik on väga sõbralikud, sest kunagi ei tea, kellest saab järgmine Johnny Depp või Weinstein. Igaks juhuks tuleb teha tutvust ja nimekaartide kuhi punnitab taskust välja. Kiire kebab (festivalikülaline toitub ainult tasuta pakutavatest suupistetest või nurgapealsest kiirtoidust) ja siis Festsaali, kus veel kell neli hommikul topivad robotlikud teenindajad sulle đampusepokaale kätte. Muusika vaheldub kohutavatest đlaagritest Berliini undergroundini. Erinevalt Eestist on Euroopa Liidu asutajamaas suitsetamine baarides lubatud ja sinine tossupilv hõngub öö kohal. Kui tavaliselt on Eesti filmitegelaste peod vägagi aneemilised, siis sel aastal suutis Eesti saatkond püsti panna tõeliselt muljetavaldava vastuvõtu. Politsei seisis viisakalt maja ees ja sees pakuti kõike alates lihapallidest Urmas Paetini. Rahvast oli murdu ja kõik oli väga viisakas ja elev. Suured kummardused EFSA-le ja Eesti saatkonnale! Kuigi sel aastal ühtegi Eesti filmi võistlemas polnud, oli eestlaste vastuvõtt üks soliidsemaid ja uhkemaid. Täh-

Vahetult enne 6. märtsi Riigikogu valimisi - 4. märtsil - esilinastub kinos Solaris Andres Puustusmaa psühholoogiline põnevusfilm “Rotilõks”.

tis on meelde jääda. Hommikust jääb meelde ainult suur väsimus eelmisest õhtust. Kõige selle pillerkaare taustal käib meeletu filmiäri, sest samal ajal toimub ka European Film Market: Euroopa filmiturg, kus näitlejate-režissööride-produtsentide jt kannatused ja sünnivalud vahetavad omanikke nagu klaashelmed. Kui keegi arvab, et filmiäris kehtivad mingid reeglid, siis eksib ta rängalt. Rohkem meenutab see basaari kui viisakat mööblikauplust. Müüjatel on promomaterjalid laual reas nagu kurgid Keskturul. Sügav pilk vastaspoole silma ja karm kauplemine algab. Kogemused Marrakechi turult tulevad kasuks. Kui hästi kaupled, antakse sulle kommi ja mõni film tasuta kauba peale. Kui väga hästi kaupled, antakse sulle letialust kaupa ehk filme, mis pole veel välja tulnud. Järgmise päeva press kajastab suuremaid tehinguid nagu börsil. Ja kõik kordub uuesti. Nagu õigel turul kunagi on kõige parem kaup saadaval esimestel päevadel ja siis, kui lette hakatakse kokku pakkima. Kõik selleks, et vaatajal oleks võimalik lasta unistustel end mugavas kinotoolis kanda. Ausam kui pangandus, võidab klient. Lisaks filmiturule toimub samal ajal kaasproduktsiooniturg, kus nurgast näritud stsenaariumid ootavad higistes kätes rikast kosilast. Siin otsustavad produtsendid seda, mida me paari aasta pärast kinodes näeme. Kui hästi läheb. Sest filmitegemine on üks frustreeri-

vamaid protsesse, tõeline Kolgata tee, kus ainult visamad filmispermatosoidid saavad viljastatud. Tulevastele talentidele toimuvad Talent Campuse raames koolitused nagu ühes korralikus pioneerilaagris ja nagu eelmistelgi aastatel oli seal praegugi tublisti eestlasi ringi sebimas. Ja Eesti filmi maine ei ole sugugi nii halb, nagu seda arvab Andres Laasik või tavaline Delfi-oraakel. Maailma mastaabis on Tanel Toomi Oscari-nominatsioon kindlasti olulisem kui suusavõistluse medal. Aga seda juba Lembitu Kuusele ei seleta. Kaks nädalat filmimöllu Euroopa boheemlaslikuimas linnas. Tõeline neurootiline kataklüsm. Ja kõik selleks, et seitsmes kunst (ja meelelahutus) kestaks ning inimestel oleks võimalik igal aastal miljardite ja miljardite dollarite, eurode, kroonide ja jüaanide eest osta endale mõneks tunniks pääse unistuste maailma. Kui keegi tahab teada, milliseid häid filme sel aastal näidati, seadku end valmis kinnominekuks, sest varsti on Sõpruses, Artises, Coca-Cola Plazas, Solarises, Ateenas, Pöffil ja Hõffil jne võimalik neid ise oma silmaga näha. “Film on kõige ilusam pettus maailmas” Jean-Luc Godard “Kas kino on tähtsam kui elu?” Francois Truffaut

Indrek Kasela Berliin

Foto pärineb Béla Tarri filmist “The Turin Horse”

siit

Hea uudis gripihooajal! Valminud on uus lühifilm pealkirjaga „Haiguste ravi“, esilinastudes kinos Sõprus 9. märtsil.


BAlTI FIlMI- JA MeedIAKOOl + KInO SõprUS = SõprUSe FIlMIKOOl! Veebruaris käivitub taas juba möödunud aastal ilmavalgust näinud hariv ja põnev projekt – BFM ja kino Sõprus annavad kõigile filmihuvilistele võimaluse vaadata väärtfilme, millele eelnevad sama väärtuslikud selgitused ja loengud tuntud Eesti filmitegijatelt. Miks, kus ja millal? La Strada vestles Balti Filmi-ja Meediakooli arendusjuht Martin Aadamsooga. Kes tuli mõttele luua Sõpruse filmikooli filmide ja loengute sari? Martin Aadamsoo: Mõtte maaletooja on (BFMi – toim.) professor Jüri Sillart ja see on maailma filmikoolides vana komme, et kord nädalas vaadatakse koos õppejõu kommentaaridega mõnd olulisemat filmi ning analüüsitakse see üheskoos läbi. Sõpruse filmikooli sari erineb muust maailmast selle poolest, et tavaliselt toimuvad need linastused filmikoolides ja vaid oma tudengite jaoks. Arutasime seda mõtet koolis ja Sõpruse seltskonnaga ning jõudsime veendumusele, et pole mõtet küünalt vaka all hoida ja et linastused võiksid rahulikult ka avalikena toimuda, et oleksid kohal nii tudengid kui muidu filmihuvilised ning nende erinevad vaatepunktid ja taustateadmised. Mis on Sõpruse filmikool ja kellele see on mõeldud? Keda te loenguid kuulama / filme vaatama ootate?

Ja ootame ka gümnaasiumiõpilasi, sest loengud on harivad ka neile, eriti kui nad kaaluvad tulla filmi või telet õppima – see annab ju hea võimaluse oma tulevasi õppejõude live’is näha – ja muidu huvilisi, kes tahavad filmidest proffide suu läbi rohkem kuulda. Nii et lõppkokkuvõttes on Sõpruse filmikooli iganädalased linastused mõeldud kõigile, kes maailma ja Eesti filmiklassika rikastamiseks selle taustu profi pilgu abil avada tahavad. Mille järgi valite filmid, mida näitate? Kas filmikoolil on mingid kindlad valikukategooriad? Miks just need filmid? M.A.: Igal nädalal valib filmi üks filmi- või teleõppejõud, reeglina Balti Filmi- ja Meediakoolist. Valib selle järgi, et film on tema enda kui filmitegija jaoks oluline ja seetõttu on tal selle kohta midagi isiklikku või silmiavavat öelda. Mingeid piiranguid me ette ei sea, valida võib nii Eesti kui välismaa filme, kaasaega või klassikat, oma või võõrast, mängufilmi, dokki, animafilmi, lühikaid, eksperimente või üleüldse ükskõik mida. Ainus kriteerium on, et see oleks vaatamist väärt ning et sellele eelnev loeng oleks sisukas. Kas 2011. aasta filmikool erineb millegi poolest eelmise aasta filmikoolist? Kas ja mida teete teistmoodi? M.A.: Iga-esmaspäevase linastuse rutiin hakkab paremini paika loksuma ja kindlasti leiab tee loenguteni ka üha enam inimesi linna pealt. Veebruari programm on ka natuke nagu who-is-who Eesti filmis: Jaak Kilmi, Priit Pärn, Sulev Keedus. Kandiku peal!

M.A.: Ootame ennekõike tudengeid, sest filmilinastuste ees olevad loengud on harivad.

KUKU JääB ellU!

22. veebruaril esilinastub kinos Sõprus uhiuus Eesti dokumentaalfilm “Kuku: mina jään ellu”: portree dramaatilise saatusega eesti filmi suurkujust Arvo Kukumäest, kes hakkab üles ehitama oma laiali lagunenud elu. BFM filmirežii magistrant Sára Kisari küsitles sel puhul filmi peategelast, Arvo Kukumäge.

töö koolipoiss Martin Männikule teha, väga tubli koolilõputöö. Kuna materjali on nii palju, siis võiks vähemalt 10 inimest veel 10 filmi kokku kleepida.

Kuidas tuli mõte teha selline film?

Kas te arvate, et teie elu võiks selle filmi linastumisega seoses muutuda?

Arvo Kukumägi: Tuli mõte teha hoopis teistsugune film, aga välja kukkus just selline nagu ta on. Saatusele vastu ei saa. Kas teil on filmis mõni lemmikstseen? Kui jah, siis milline? A.K.: Selles filmis stseene ei ole. On terve rida vähem ja rohkem valusamaid kohti, mis on osavasti masenduse sisse pikitud. Ei ole lemmikumaid ega meeldivamaid kohti selles loos. Milline on teie jaoks kõige piinlikum koht? Ja miks lasite selle siiski sisse jätta? A.K.: Ei ole piinlikke kohti, aga võiks ju olla küll. Miks peaksid inimesed seda filmi vaatama? A.K.: Ei peagi vaatama. Et mitte ennast ärritada, vaadaku parem mõttetult naeratavat meelelahutust, siis on rahu majas. Kas te osalesite ise ka monteerimisprotsessis? Kas oli ka selliseid stseene, mida soovitasite välja monteerida?

Filmi tegid Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi, tootis Kuukulgur Film. Filmi pikkus on 88 minutit.

A.K.: Ei osalenud, see oli direktor Maimiku teadlik samm. Väga õigesti tegi. Musta materjali oli ju kohutavalt palju. Nii ta andiski selle

Kas te ootate esilinastust? Kardate ka? Kui jah, siis mida? A.K.: Ei karda ja ootan.

A.K.: Jah, just sain pakkumise Universal stuudiost, kus hakatakse väntama filmi Bukowski elust ja loomingust. Mulle pakutakse kehastada Bukowskit ennast. Rolli eest saaksin 40 miljonit USA dollarit, nii et võin rahulikult armsa isamaa tolmu jalgadelt pühkida ja kodused klatđimoorid võivad isekeskis rahulikult õelutseda. Ka Maimikule katsun sõbramehe poolest tasuvamat tööd leida, näiteks enda dublandina. Kas teie elu muutus juba tänu sellele filmile? Kui jah, siis kuidas? Nüüd alles hakkab muutuma! Ja kohutava kiirusega. Millised sisemised raskused, konfliktid tekivad inimesel, kellest portreefilmi tehakse? Raskusi ei olnud, ainult lust ja lõbu. Paneb ennastki imestama, kui häid näitlejaid ja grimeerijaid võib Eesti lepavõsade vahelt leida.


Ärkamised ja karjed Kino Sõpruse ajaloos Kes elab kino Sõpruse seinte sees? Öeldakse, et seintel on kõrvad. Tuleb välja, et kino Sõpruse seintel on peale selle veel käed ja jalad! Ja... isegi keha! Käesolevas ajaloorubriigis tutvustame kahte tähelepanuväärset detaili,mis ilmselt paljudel kinokülastajatel seni kahe silma vahele on jäänud. Siin nad on: müstilised olendid, kes elavad täiesti märkamatult kinoseintes oma elu ega lase end häirida kino kiiretempolisest melust ja rahvasaginast. On nad head haldjad, kes suurest armastusest kinematograafia vastu ei ole end hetkekski truudest seintest lahutanud? On nad kunagiste kinotöötajate vaimud, kes seletamatutel põhjustel kinost lahkuda ei soovi ega suuda? Ehk teaksid neist rohkem pajatada tublid töömehed (vt foto lk 5), kelle kätetööna said kunagi valmis kaunid sambakapiteelid? Tulge kinno ja otsige nad üles!

Fotod: Andri Allas

SõprUS ärATAB!


FESTIVALI KAVA “TUMMFIlMId TõSTAVAd häälT” 19. veebruar - Kumu auditoorium kell 19 “Noored kotkad” (Eesti 1927, rež Theodor Luts) Live-helindus: Napoleon Maddox (USA) / Meelis Vind (Eesti)

20. veebruar - kino Artis kell 19 “Madu” (Jaapan 1925, rež: Futagawa Buntaro) - tutvustatakse unikaalset Jaapani tummfilmikultuuri koos meisternäitleja (benshi Saito Yuko) elavas esituses. TASUTA ÜRITUS!

25. veebruar - Kumu auditoorium kell 19 “Inimene filmikaameraga” (Nõukogude Venemaa 1929, rež: Dziga Vertov) Live-helindus: Dead Combo (Portugal)

26. veebruar - Kumu auditoorium kell 19 “Berliin, suurlinna sümfoonia” (Saksamaa 1927, rež: Walter Ruttmann) Live-helindus: ÖÄK (Eesti)

4. märts - Vene Kultuurikeskus kell 19 “Antenn” (Argentina 2007, rež: Esteban Sapir) Live-helindus: Argento Tango Fusion (Hispaania)

5. märts - Vene Kultuurikeskus kell 19 “Tabu” (USA 1930, rež: Friedrich Wilhelm Murnau) Live-helindus: Konono Nº1 (Kongo) Festivali piletid hinnaga 10/13/15 eurot müügis Piletilevis ja kohapeal tund enne ürituse algust. Kodulehekülg: www.facebook.com/tummfilmid

KINO SÕPRUS Vana-Posti 8; 10146 Tallinn Pileteid saab osta: Piletilevi müügikohtadest või www.piletilevi.ee või kohapeal enne seansi algust. Pilet seansile maksab 4.15 €. Üliõpilastele, õpilastele ja pensionäridele 3.20 €. Rohkem infot: www.kinosoprus.ee Kinoleht-La Strada Peatoimetaja: Laura Talvet Kaastegevad autorid: Sára Kisari, Tõnu Karjatse, Maris Kerge, Marion, Tristan Priimägi, Indrek Kasela Panustavad nokitsejad: Tiina Savi, Indrek Kasela, Katrin Jakobson, Andri Allas, Pille Sepp Kujundus: Madis Kivi Kontakt: kinoleht@kinosoprus.ee Vasatutav väljaandja: MTÜ Must Käsi


KINOLEHT La Strada Nr 7 veebruar 2011