Page 1

№ 5 / 2012 (21)

KÕIGI AEGADE PARIMAD FILMID Toomas Hussari "Seenelkäik" • Eesti filmiharidus 20 • "Cosmopolis" • "1+1" • Ben Rivers ja Ben Russell pimedust peletamas • "Kuutõusu kuningriik" • Armastus & Anarhia • "Ära kaota lootust" • "Vuosaari" • Kirjandus ja film


nAERAtA oMEtI

K

indlasti on teilgi oma isiklik eestlane, kes hakkab pärast iga välisreisi kaagutama, et oi jummel, küll need eestlased on ikka mornid ja kinnised, et vaat kus ikka Ameerikas, Indias ja Tais kõik sulle kogu aeg naeratavad. Nende hädaldustest võib järeldada vaid üht: oleks justkui mingi kuritegu olla sellises mõnusas tuimas seisundis nagu me siin oleme. Õnneks manavad ka süüdistajad ise pärast teist nädalat oma tavalise näo ette ning lasevad vanaviisi edasi. Välismaalastega on hulga keerulisem. Neil puudub know-how meie "mornidest" nägudest emotsioonide väljalugemiseks. Mis seal salata, tegu on ju millimeetrite mänguga. Ja nii nad siis kurdavadki, et keep smilingut ehk naerata ometit (tlk Jaak Leer) olla siin liiga vähe. Sundnaerul võivad olla aga põhjamaa inimesele laastavad tagajärjed. Mõelda vaid, milline kohutav lisakoormus: tuled töölt koju, igemed kuivad, suunurgad nõuavad kreemitamist, lisaks veel enneaegsed kortsud, enneaegsest lõualotist rääkimata, kuid see pole veel kõik...

E E s t I

A s I

Ü

ks hea tuttav – olgu ta nimi muudetud Tõnuks – töötas ühes üsna edukas rahvusvahelises ettevõttes. Tõnu oli täiesti tavaline tõsine eesti mees. See aga ei meeldinud Mike'ile, Ameerikast kohale kupatatud osakonnajuhatajale. Nojah, tema naeratas isegi siis, kui naise advokaat talle lahutus-SMS-i saatis. Ajapikku hakkas Tõnu emotsioonitu nägu ameeriklasele üha rohkem pinda käima. "Are you ok? Something happened? Did your pet-dog die, or something? Why so serious? Hey, keep smiling, man! Knock-knock, who's there? Oh, it's me, serious Tony!" ruineeris naeru-Mike. Pidevad märkused kandsid vilja. Ühel päeval läks Tõnu perearsti juurde, kurtis muret, et vist on depressioon, ning hakkas mõnusates kogustes Xanaxit panema. Pärast seda polnud miski endine. Härra nägu oli pideval koerairvel. "That's the spirit, mr. T!" oli naeruMike'il naeru-Tõnu üle hea meel. Mike'i õnnetunne kestis aga täpselt masuaja tulekuni. Müük ei edenenud, kliendid hüppasid üksteise järel alt ära. Tuli kõvasti rügada, et ots otsaga kokku tulla, aga Tõnu, va sunnik, muudkui irvitas. "What the f... are you laughing all the time? Are you mad?" päris ülemus ühel kriisikoosolekul. "Kämoon, Mike, need on ju ainult numbrid," irvitas Tõnu ja lisas, et ülemus võiks rohkem naeratada. Sama päeva pärastlõunal sai Tõnn sule sappa. Olgu öeldud, et mehel läks tükk aega, et Xanaxi-sõltuvusest lahti saada. Nüüd on ta jälle tõsine eesti mees – ostab, müüb ja vahetab ning naeratab siis, kui selleks põhjust on. Normaalne. JAAK LEER

KInoLEHt LA stRADA Toimetaja: Joonas v. Niinive. Keel: Pille Sepp. Kujundus: R/R. Kontakt: kinoleht@gmail.com. Väljaandja: MTÜ Must Käsi. Täname: Andri Allas, Indrek Kasela, Katrin Maimik, Märt Potter, Elo-Liis Parmas, Tiina Savi, Laura Talvet, Piret Tibbo-Hudgins, Okeiko.

 Toomas Hussar (paremal) ja operaator Rein Kotov "Seenelkäigu" võtetel.

MInGEM MEtsA?

Kas mets on mingis mõttes reaalsem kui tsivilisatsioon?

20. septembril jõuab pärast festivalilinastusi Karlovy varys ja torontos meie kinodesse uus eesti mängufilm "seenelkäik". Kinolehega ajas juttu filmi režissöör ja stsenarist tooMAs HussAR. oled end teostanud mitmel alal: teatris, kirjanduses, telerežissöörina. Miks just mängufilm, miks just nüüd? Oma unistustes olen tahtnud juba poisikesena filmi teha – näiteks indiaanlastest või mereröövlitest. Aga kes siis suvalisel poisikesel filmi laseb teha? Et sellist usaldust saavutada, võttis mul aega viiskümmend aastat. Selleks peab ikka kõva kiiks peas olema. Kuidas Eestis filmitegemise võimalustega on? Enda kui debütandi kogemuste põhjal võiks öelda, et filmitegemise võimalused on Eestis väga head. Kardan, et see seisukoht võib muutuda, kui sooviksin teha võimalikult tõetruud filmi ühest Bütsantsi keisrist. Eesti probleem on selles, et meid on vähe, rahvas on väike. Ei saa loota sellele, et piletiraha katab kulutused, rääkimata kasumist. Paraku on meil nii-öelda fondikultuur, mille ametnikkond teeb kunstniku vaatevinklist esoteerilisi otsuseid. Kultuuri mõttes on Eesti sotsialistlik maa ning õukondlik nomenklatuur koos oma võlude ja valudega on vältimatu. Mis edasi? Järgmine mängufilm? Loodan väga, et tuleb ka järgmine film. Mis nimelt ja millal, ei oska ennustada. Hetkel igatahes tundub, et see töö sobib mulle. stsenaariumi eelistaksid edaspidigi ise kirjutada või lavastaksid ka teiste tekste? Mõlemad variandid on avatud, aga eelistan ise kirjutada. Mida rohkem otsustajaid, seda raskem on saavutada konsensust ning määravaks võivad saada konjunktuursed kaalutlused. Siin aga peitub keskpärasuse lõks. tegu pole demokraatiaga, tahad kontrollida kogu protsessi? Kindlasti. Kinos demokraatiat palju ei ole, see on põhimõtteliselt sõjaväeline, hierarhiline süsteem. Igal meeskonnaliikmel on kindel töölõik ja vastutusala. Loomulikult ei välista

see arutlusi, nõupidamist ja sõbralikku läbisaamist. Minu kogemus "Seenelkäigu" võttegrupiga oli äärmiselt sümpaatne ja mõnus. Polnud talumatuid pingeid, tegime nohinal tööd. Jäin väga rahule. Inspiratsiooni saad elust või kunstist? Ikka elust. Temaatika tuleb elust, kunsti puhul võivad ehk inspireerida mingid vormivõtted või nipid. Žanripuhtus on igav, etteaimatav ilutsemine. Eelistan ebamäärase žanriga filme, kus vaataja võib sattuda lausa segadusse, saamata aru, millega tegu on. Ka "seenelkäik" segab žanre. Mitte niivõrd meelega, see on töö käigus sedasi välja kukkunud. Keskendun peamiselt loole ja püüan seda võimalikult efektselt realiseerida, võttes appi erinevaid žanrielemente. Kas lugu on olulisem kui sõnum?

Sõltub taustsüsteemist. Üldiselt võttes on inimene üks liik imetajaid. Metsas elab tänini inimesi, otsest vastuolu siin ei ole. Kuid tsivilisatsioon annab upsaka eneseteadvuse, justkui oleksime kõrgemal positsioonil. See ettekujutus loob veidraid kultuurilisi kombinatsioone, mis võivad muutuda naeruväärseks. Kas väljaspool loodust või loomulikkust on ka midagi mittenaeruväärset? Ma ei ülista loomulikku olekut ega väida, et tsivilisatsioon on väärtusetu. Olen kõigi selle veidrustega rahul. See, et nalja saab, et igasugu lollusi esile kerkib, on ainult vahva. See teeb elu huvitavaks. Ma ei vastandu ideoloogiliselt, ei õpeta elama, ei kuuluta tõde. Ega me niikuinii targemaks ei saa – nautigem seda võlu, mida elu meile pakub. Poliitilised ega religioossed ideoloogiad ei tööta kunagi laitmatult. Demokraatia ja vabaturumajanduse kombinatsioon on inimühiskonna efektiivseim olemasolu vorm, kuna see pole suunatav, seda määravad stiihilised protsessid. See on looduslähedane, evolutsiooniline süsteem.

Metsas ei ole headust ega kurjust. Kuidas siis inimeseks jääda?

Kui sõnum on paari lausega edastatav, siis pole mõtet filmi teha. Filmi sõnum pole ainult mõistuslik infoedastus, see on ka emotsionaalne kogemus. Sõnum on tavaliselt moraali küsimus, millegi väärtustamine – lojaalsus, patriotism, armastus... Selle sõnastamine on libe tee. Moraal on intuitiivne ja mind võluvad selle interpreteerimisel tekkivad paradoksid. "seenelkäik" paistab siiski sõnumilt selgelt irooniline kogu meie tänapäeva elu, eeskätt poliitika ja meedia suhtes. Pigem irooniline erinevate levinud hoiakute suhtes, kusjuures ma ei ürita väita, et üks või teine on halb või hea. Mind huvitas inimese kui looma käitumismuster. Kuidas ta kohaneb, kui tsivilisatsiooni reeglid kaovad? Näiteks kui poliitik metsa ära eksib, muutub tema mure maine pärast teisejärguliseks.

Kuidas sobib sellesse süsteemi kultuur?

Kultuur on elu teadvustamine, kollektiivne teadvus, milles toimivad ajaga kinnistunud traditsioonid ja käitumismustrid. Kultuur on iseenesest samuti evolutsiooniline, seda ei saa õieti juhtida. Raske on näiteks ennustada, kui pikk tulevik on kinol. Aga kuna inimene on kummaline elukas, kelle jaoks on eluliselt vajalik teadvustada endale oma eksistentsi ja ümbritsevat keskkonda, siis kunst on üks vahend selleks. Ka filmikunst.  "Seenelkäik" linastub reedest, 21. septembrist Artises, Solarises ja Plazas.


kaks kümnendit filmiharidust Eestis

kursusel 9-minutilise filmi. Filmiks oli "Merehaigus", mille ta oli enda jaoks väga selgeks mõelnud. Tegi 9 minutit ja 35 mm peale. Ja tasus ära: film võitis Moskvas filmikoolide festivalil Püha Anna auhinna. Üldiselt oligi nii, et parimad lood tehti 35 mm peale, keskmised 16 mm peale ja kehvemad VHS-kaameraga.

Sel sügisel saab 20 aastat filmihariduse ametlikust algusest Eestis ning Balti Filmi- ja Meediakool tähistab oma viiendat sünnipäeva. Filmiharidusele 1992. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis aluse pannud režissööri ja operaatori Arvo Ihoga vestles Katrin Maimik. Kuidas 1992. aastal, kui oli niigi keeruline aeg, tekkis äkki võimalus hakata Eestis filmitegemist õpetama?

ETVst saime ka 16 mm laua, mis küll rohkem lõhkus linti kui monteeris. See oli siis algne tehniline pagas.

1991. aasta esimese poole veetsin USAs, kus külastasin mitmeid ülikoole ja Ameerika Filmiinstituuti. Koju tulles olin veendunud, et Eestis on vaja käima lükata oma filmikool, sest Läänes õppimiseks pole meie inimestel raha ja Moskva filmikooli ei taha enam keegi minna. Käisin haridusministeeriumis rääkimas, et filmiharidust on tarvis. Seal saadeti mind kohe pikalt.

Praegu läheks tudengeil päris raskeks, kui neile antaks esimese kaamerana kätte 35 mm või 16 mm.

Edasi läksin Pedagoogilisse Instituuti ning tegin Margus Tuulingule ettepaneku luua filmi ja video õppetool. Nad tahtsid oma süsteemi küll uuendada, aga leidsid samuti esmalt, et kuidagi pole võimalik. Kultuuriteaduskonnas oli juba kaheksa osakonda. Tegin siis ettepaneku, et võtaks igast osakonnast ühe õppekoha vähemaks ning paneks kokku uue õppetooli. Ja kuidagi see läkski läbi.

Ma pole kunagi olnud hea kirjutaja, aga olen vist piisavalt veenev rääkija. Esitasin taotluse Sorose fondi ning käisin seal tähtsate meeste ees rääkimas, kuivõrd vajalik on toetada filmihariduse algust Eestis. Ja Sorose fond toetas meid algul 56 000 krooniga ja hiljem veel. Mida selle eest sai? Selle raha eest sai kutsuda õpetajaid, osta võttetehnikat ja filmilinti, tellida valgust ja maksta filmilabori arveid. Ostsime Venemaalt filmilinti, 20 kopikat meeter, ja kuskil viie tuhande krooni eest 35 mm kaamera. Eesti Televisioonist saime kaks 16 mm kaamerat ning veel kuskilt odavalt ühe VHS-kaamera. Tallinnfilm kinkis meile 35 mm montaažilaua,

Jonnakalt sõltumatu IHO Arvo Iho on sõna otseses mõttes äge kuju. Oli ka kooli tegija ja vedajana. Ma arvan, et neid kinoinimesi oli toona Eestis väga vähe, kellel oleks olnud ägedust niisugune asi tõesti ära teha. Tema ägedusel on huvitav koostis: seal on teravat ja kiiret loovat mõtlemist, jonnakalt sõltumatut ja iseseisvat maailmavaadet ja muidugi mehine annus nahaalsust. Ma arvan, et just see nahaalsus oli kõige positiivsemas plaanis eriti oluline nii pöörase asja rajamisel nagu seda on kinokool meie tillukeses maailmanurgas. Kui Iho tuleb oma jutuga ja sa saadad ta uksest välja, siis tuleb ta aknast sisse tagasi ja räägib edasi, kuni saab, mida tahab. Teine äärmiselt sümpaatne joon Iho juures on see, et ta on oma mõttelaadilt ja

Kasutasin ära kõik oma rahvusvahelised tutvused. Käisin Soomes õpetamas, paljud kontaktid sain sealt. Teenisin Soomes korralikult ning siis oli lust Eestis 962 krooni eest õppetooli juhatada. Kutsusin Soomest õpetajaid, palka maksis sealne kool, meie pakkusime majutust ja päevaraha. Nimetasime seda õpetajate vahetuseks. Mina käisin seal ja nemad tulid siia. Meie vaesuse tõttu tuli kasutada selliseid juudilikke võtteid.

See ongi ju hullumeelne amet. Jah, peavad olema terasest närvid. Aga konkurents tuleb kasuks – hoiab tudengite meeled erksad. Oma koolis tegin nii: kuna tasuta kohti oli vaid kaheksa, siis need, kes mõne töö tegemata jätsid või kohal ei käinud, langesid tasuta stipikohalt välja ning pidid maksma. See motiveeris. Rääkisin tudengeile kohe alguses mõistuloo, kuidas nad on silmini mudas ning neil tuleb end sealt ise juukseid pidi välja sikutada nagu parun von Münchhausenil. Eesti on nii väike ja vaene riik, et keegi ei tunne nende vastu huvi, kui nad ei hakka end ise nähtavaks tegema. Õppida tuleb enda jaoks ning kohe tuleb end ka müüma hakata. Tuleb hakata kirjutama artikleid ning analüüsima teiste filme. Tänapäeval pole just palju ajakirjandusse kirjutavaid filmitudengeid. Kirjalik eneseväljendusoskus on tihti puudulik. Kirjutada tuleb, see harjutab analüüsivõimet ning kinnistab nimed üldsuse teadvusse. Teine põhimõte, mida ma oma õpetuses olen ajanud, on see, et esimesed tööd peab tudeng tegema mustvalgele filmile ja sõnatult. Värv tõmbab juba ise tähelepanu. Aga mustvalge toob esile loo ja vormi. Ja esimese filmi pikkus ei tohiks olla üle viie minuti. Kuigi jah, Rainer Sarnetil lubasin teha esimesel

Miks te siis vaid ühe kursuse võtsite ning 1995. aastal ära läksite? Väsisin lihtsalt ära. See pidev raha otsimine ja arvutamine, kas saab veel mõne kursusetöö teha... Ma ei ole administraator. Teatepulk läks Rein Maranile. Mida arvate praegusest filmikoolist – Balti Filmi- ja Meediakoolist? Areng on võimas olnud, õppekavade ja tehnika osas ikka väga suur. Uude, peagi valmivasse hoonesse tulevad koos kool, digikeskus ja helikeskus – kõik, mida filmitegemiseks vaja. BFMi hinnatakse ka mujal maailmas. Mitmed Erasmuse programmi kaudu siia tulnud õppijad tulevad siia ka teist ja kolmandat korda. Põhjuseks taas see, et koolis asutakse kohe praktiliste asjade kallale ning saab filmi teha. 

Kuidas õpetus välja nägi? Milline oli õppekava? Võtsin õppeprogrammi aluseks kaks äärmuslikku lähenemist. Üks oli traditsiooniline, akadeemiline VGIKile toetuv lähenemine, teine Ameerika moodi karm konkurentsipõhine lähenemine. Näiteks Ameerika Filmiinstituudis võeti tollal esimesele kursusele 24 tudengit, kellest teisele kursusele pääses vaid 8. Neil oli kuus üks vaba päev, õpetamas käisid ainult tõelised profid. Psüühiline ja füüsiline pinge oli nii suur, et paljud ei pidanud vastu.

maailmavaatelt väga kosmopoliitne. Ta ei ole konnatiigis kinni, mõtleb suurelt. Tänu sellele õpetasid meid kahel esimesel aastal valdavalt Moskva kinoinstituudi õppejõud. Moskva instituut on aga maailma vanim ja üks parimaid. Rein Pakk

Heas mõttes kurioosum 1992. aastal toonasesse pedagoogikaülikooli vastu võetud I filmikursus sai oma esimestel õppeaastatel lööktöönädalate kaupa loenguid mainekailt filmitegijailt ja õppejõududelt Venemaalt, Soomest, Rootsist, USAst... Ei mäletagi, kust kõik veel. Vastselt uuesti iseseisvunud Eestis oli see heas mõttes kurioosum, eriti kooli ja riigi

 Kinomaja saal oli kursusetööde esitamisel ikka täis.

toonast majanduslikku seisu arvestades. Kõige selle taga seisis Arvo Iho, kes kasutas ilmselt ära üleilmsetel festivalidel ja filmiüritustel kohatud kolleege. Lisaks maailmatasemel õpetajate kohaletoomisele sai Iho veel ülivõrdes hakkama meie filmiajaloo teadmistepagasi täitmisega. Eestis polnud tol hetkel mingisuguseid ajaloolisi väärtfilme kusagilt võtta. Internetist ja DVDst võis vaid unistada, VHS heal juhul oli. Iho kasutas oma sidemeid Vene kinokooli VGIKiga ja tudengid käisid nii kord kuus Moskvas filmiajaloo pärleid toomas, mis kõik Kinomaja saalis neile ka ette mängiti. Imetlen Iho ettevõtlikust! Iga filmitudeng sai sooritada säänse tripi vähemalt paar korda. Siiamaani on kümnete jauffide (suured, kümnekilosed 35 mm filmikastid) tõstmisest saadud üldfüüsiline lihastes tunda.

Ja veel: Arvo valis enesele individualistidest koosneva isepäise õppurkonna, keda huvitas filmiharidus, kuid kel polnud lood ülikooli üldainetega sageli mitte kiita. Nii ajas Iho linna peal oma tudengeid taga ja sundis peda eksameid tegema – selline tudengite kantseldamine tundub takkajärele meenutades parajalt üleinimlik jõupingutus. Olen ise üks neist, kel Iho mingi hetk natist kinni võttis ja peda üldkultuurilist eksamit tegema viis. Igal juhul tundub, et on viimane aeg Arvo Iho rolli Eesti filmihariduse edendamisel esile tõsta. Ilma tema entusiasmi ja eestvedamiseta polekski ehk tänaseks siinmail Põhjala suurimat filmikooli. Balti Filmi- ja Meediakool saab küll 5 aastat vanaks, aga filmiharidus Eestis tähistab tänu Arvo Ihole 20ndat juubelit! Mikk Rand

a s i

Et noortel silmaringi avardada, tahtsin kutsuda õpetajaid mujalt – Rootsist, Venemaalt, Ameerikast, Šveitsist ja Inglismaalt. Riigilt polnud kuidagi võimalik toetust saada, tuli kasutada teisi viise. Ilma rahalise toeta oleks kõik jäänud Eesti moodi vinduma.

Välisõppejõude oli palju ja väga erinevaist maadest. Isegi praegu pole vist filmikoolis selliseid võimalusi?

 Arvo Iho.

Kõige rohkem on minu arvates ennast filmitegijana tõestanud Jaak Kilmi. René Vilbre on Eesti Televisiooni pearežissöör ja teinud ka mõned head filmid. Urmas Eerost sai väga hea dokumentalist ja saatejuht, praegu TV3s. Marko Raat on teinud mitu head dokumentaali ja kaks mängufilmi. Rainer on neist kõige rohkem mängufilme teinud. Tema parim film on "Idioot". Rein Pakk on suur elukunstnik ja kultuuritegelane, olnud restoranide omanik, kinoomanik. Elegantne mees, teatritegija ja näitekirjanik. Erik Norkroos on teinud enam kui kahekümnele filmile operaatoritööd ja asutanud toimiva firma Rühm Pluss Null. Mikk Rand tegi algul vahvaid animafilme, nüüd on Kinobussi eestvedaja ja teeb noortele filmikoolitusi. Märt Sildvee on televisioonis, teinud paar dokki, kohtan teda aeg-ajalt amatöörfilmide festivalidel.

ee s t i

Kust siis raha tuli?

Kõigepealt tuleb ikka õppida fotot tegema ja valgust seadma. Alles seejärel saab teha liikuvat pilti. Oli just hea, et mu kursuse poisid said nende viletsate riistadega filme teha. Moskva Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis (VGIK) oli meistreil selline põhimõte: õpetame teid hästi, aga head linti ei anna. Kui õpite hästi viletsa lindi peale filmima, siis saavad teist tõelised professionaalid. Kasutasin oma kursuse puhul sama põhimõtet. Muidugi jäi paljudel karp lahti, et meil tehti juba esimesel kursusel 35 mm filme – mujal filmikoolides sai alles lõputöö teha 35 mm peale.

Mis on saanud esimese kursuse lõpetanuist?


OKEIKO

Eestisse jõudsime juhuslikult või tänu vedamisele Vormsi kaudu, mis olevat oma nime saanud Ormi-nimeliselt viikingilt. Vormsil on skandinaavia mõju rohkem tunda kui ülejäänud Eestis. Lisaks kunagi Nõukogude Liidu okupeeritud rahva huvitav suhe kommuuni, ühiselu ideesse. Töötasime koos Uue Maailma inimestega, kelle tegevuses on väga eriline energia." energia. "Just optimism on võti, mis aitab mõista filmitegemise võlu Eestis," Eestis, kinnitab Rivers. "Oleme omavahel tihti rääkinud, et filmitegemine ei seisne meie jaoks ainult lõppproduktis. Asi on kogemustes, kohtumistes, hilissuves, hilisõhtuses paadisõidus järvel, sauna mahapõletamises, vahvate inimestega tutvumises. See kõik on ainulaadne ja selles seisnebki meie lähenemine filmitegemisele." Mõlemad mehed rõhutavad, et on nii kunstnikud kui filmiloojad, võrdselt oma sõiduvees nii galeriis kui kaamera taga. Mis neid siiski filmitegemise juures paelub? "Just selle projekti puhul tuleb ilmsiks, kuidas filmitegemise käigus saab luua huvitavaid väljakutseid," räägib Russell. "Põletada maju, kombineerida black metal bände. Luua tingimused, kus tekib midagi uut, ja kogeda seda aktiivselt. Selleks ma filme teengi."

n Russell.

t u L E K u L

ja Be  Ben Rivers

FILMIGA PIMEDust PELEtAMAs

V

õimalik, et tänapäeva filmikunsti põnevaimad arengud leiavad aset dokumentaalfilmi vallas. Kuni Hollywood upub järjest sügavamale klišeede sohu ja sõltumatu kino jääb üha vähemate väljavalitud autorite väljundiks, on dokist saanud leidlikkuse, väljakutsete, piirideta eksperimentide võltsimatult huvipakkuv kaitseala. Nii Ben Rivers kui Ben Russell on loonud viimase aja köitvaimaid dokke. Ben Russelli varase filmikunsti ja sürrealismi mõjudest tulvil filmid keskenduvad ajale ja kohale – nagu 2010. aastal Rotterdami festivalil kriitikute auhinna pälvinud "Igaüks mingu, kuhu saab" ("Let Each One Go Where He May"). Ben Riversi mängulised ja sügavamõttelised, sageli 16 mm tselluloidile üles võetud lühifilmid on saavutanud edu nii kunstiilmas kui filmifestivalidel. Tema debüüt-täispikk, sõnatult erakut ja tema eluviisi uuriv "Kaks aastat merel" ("Two Years at Sea") esilinastus mullu Veneetsia festivalil ja sellest sai tänavuse DocPointi suurimaid tõmbenumbreid. Koos väntavad mehed uut täispikka dokki "Pimeduse peletamise loits" ("A Spell to Ward Off the Darkness"), mis uurib vaimse eksistentsi võimalusi sekulaarses maailmas. Film on osaliselt üles võetud Eestis ja seda

on rahastanud Sõpruse kino opereeriv MTÜ Must Käsi. Kohtusin pikema võtteperioodi järel hingetõmbava Riversi ja Russelliga Tallinnas. Mehed olid väsinud, kuid innukalt valmis selgitama, mida tulevaselt filmilt oodata. "Film koosneb kolmest osast: esimene neist on üles võetud Soomes, teine Eestis ja kolmas Norras," selgitab Rivers. "Põhimõtteliselt on juttu kolmest võimalikust eluviisist, mida võiks nimetada utoopilisteks või vähemalt sinnapoole püüdlevaiks. Kolm väga erinevat olemise võimalust. Keskseks tegelaseks on muusik Robert Lowe, kes nimetab end Lycheniks. Tema on meie rollimudel. Algul elab ta üksinduses, siis kommuunis ja lõpuks mängib black metal bändis." Ilmaliku maailma esindajana tundub Eesti, mida peetakse üheks maailma religioonikaugemaks maaks, väga asjakohane valik. Nii Russell kui Rivers väidavad siiski, et neil on siin filmimiseks muud põhjused. "Me ei näe seda nii," ütleb Russell. "On ilmne, et siin leidub mütoloogiat, millega inimesed end seovad." "Mõelgem kas või ühele maailma suurimale rahvamuusikaarhiivile," lisab Russell. "Mulle tundub, et eestlased on vägagi oma minevikuga seotud. Võib-olla pole siin suuri mõjuvõimsaid religioone, kuid seos mitte liialt ilmaliku maailmavaatega on olemas. Soovisime filmida põhjas, asi sai alguse ühisest huvist Norra vastu. Paganlus, black metal, maastikud. Kuid töö käigus leidsime hulga põhjusi, miks me ei taha ega saa Norraga piirduda. Sellegipoolest soovisime jääda Skandinaavia kanti, väikese kõrvalepõikega Baltimaadesse.

Huvitavate väljakutsete loomine viitaks justkui fiktiivsele lähenemisele. Kumbki pole kunagi teinud "puhtakujulisi" dokke ning on alati pidanud oluliseks segada reaalset väljamõelduga. Rivers täpsustab: "Meid ei köida stsenaariumipõhine, ette kirja pandud filmitegemine, vaid kivvi raiumata, seikluslik, üllatuslik lähenemine. Meid ei huvita eelkõige süžee, kuid see ei tähenda, et meil puuduks lugu." Kuidas koos töötama sattusite?

Reedel, 7. septembril jõuab kinodesse Antti J. Jokise Eesti ilmasõja-järgset ajalugu käsitlev mängufilm "PuHAstus" ("Puhdistus"), mis põhineb Sofi Oksase samanimelisel menuromaanil. Soome-Eesti koostööfilmis saab näha ka eesti näitlejaid Taavi Eelmaad, Kristjan Sarve ja Maria Avdjuškot. Ameerika nukufilmistuudio Laika ("Coraline") uus animatsioon "PARAnoRMAn" linastub reedest, 7. septembrist kobarkinodes. Kolmapäevast, 12. septembrist pühapäeva, 16. septembrini kestab LääneEestis kümnes MAtsALu LooDusFILMIDE FEstIvAL, mille võistlusprogrammis on 29 dokki loodusest ja inimese suhetest sellega. Teemadest on tänavu fookuses toidu raiskamine, prügikoristamine ja taaskasutus.

Reedel, 21. septembril jõuab meie kinodesse Woody Alleni järjekordne ülemlaul veel ühele Euroopa metropolile. Romantiline komöödia "ARMAstusEGA RooMA" ("To Rome with Love") on üle kuue aasta esimene Alleni film, kus vanameistrit ennast ekraanil näha saab.

"Tutvusime aastate eest, kui ma töötasin Brightonis kinos, kuhu Ben tuli filmiloojana esinema," meenutab Rivers. "Saime üsna ruttu sõpradeks, kohtusime filmifestivalidel ja käisime koos oma filmidega Uus-Meremaal ja Austraalias esinemas. Just sellal, näidates kumbki viit oma filmi, saime aru, et kuigi meie tööd on pealtnäha küllalt erinevad, leidub neis palju kokku kõlavaid teemasid, ideid ja huve. Algul plaanisime teha koos lühifilmi, siis juba täispika. Teeme kõike ühiselt alates ideedest kuni võtete ja montaažini välja. Ego võib muidugi igaühe puhul probleemiks olla, ja kunstnikel eriti. Aga koostöö hea külg ongi eneseületus, oma tavapäraste piiride ületamine."

Reedest, 28. septembrist jookseb Solarises, Plazas ja Cinamonis oliver stone'i ("Rühm", "JFK", "Sündinud tapjateks") uus krimipõnevik, vastakaid hinnanguid pälvinud "MEtsLAsED" ("Savages").

"Olen päris palju koostööprojekte teinud," ütleb Russell. "See aitab mul omaenese tegevust uue pilguga vaadata. Ühtlasi pakub see uusi võimalusi suhelda ja koos aega veeta."

tartu Elektriteatris on septembris kavas eesti filmid ja Tarkovski. Vene klassikult saab näha ulmekaid "stALKER" (E 24.09) ja "soLARIs" (K 26.09), kodumaistest linateostest tulevad näitamisele "nAERAtA oMEtI" (E 10.09), "vAsAKu JALA REEDE" (T 11.09, tasuta), "PuHAstus" (T 18.09) ja "BAsKIn" (T 25.09). Eesti filme esitlevad tegijad ja osatäitjad.

Kuigi mõlemad mehed töötavad kino äärealadel, on nende populaarsus üha kasvanud. "Kaks aastat merel" oli Inglismaal arvestatav hitt. Kuid mõlema jaoks on kino areng olulisem kui leviküsimused. "Loodan, et inimesed tüdivad üksinduses filmide vaatamisest ja hakkavad seda taas ühiselt tegema," arvab Russell. "Toimugu see siis kinos, galeriis või mõnes kolmandas kohas, mida me veel ettegi ei kujuta. Olen kindel, et praegu on filmikunsti jaoks suurepärane aeg. Üle maailma tehakse uskumatult toredaid asju ja see näitab, et publik on olemas. Publikuta poleks Apichatpong Weerasethakul saanud Kuldset Palmioksa võita." "Pimeduse peletamise loits" jõuab kinolinale veel tänavu.

 Robert Lowe alias Lychen.

KINOKALENDER

LAuREnCE BoyCE

Reedel, 12. oktoobril jõuab meie kinodesse Ilmar Raagi ("Klass") draama "EEstLAnnA PARIIsIs". Eesti, Prantsusmaa ja Belgia koostöös valminud filmi peaosades on Laine Mägi ("Tants aurukatla ümber", "Sügisball") ja Jeanne Moreau ("Liftiga tapalavale", "Jules ja Jim").


Samuti põhiprogrammis linastub briti realismi suurkuju Ken Loachi viskihõnguline draamakomöödia "INGLITE OSA" ("Angel's Share"), mis pälvis Cannes'is nii-öelda pronksmedali – žürii preemia. Auhinnatud linateostest oleks patt mainimata jätta vendade Paolo ja Vittorio Taviani Berlinalel Kuldkaru võitnud draamat "CAESAR PEAB SUREMA" ("Cesare deve morire"), mis kujutab Shakespeare'i "Julius Caesari" lavastamist reaalses vanglas tõeliste vangide esituses.

Põgus pilk neljapäeval, 20. septembril Helsingis 25. korda algava filmifestivali Rakkautta & Anarkiaa kavale.

F

estivali avafilmiks on Benh Zeitlini fantastiline draama "BEASTS OF THE SOUTHERN WILD", mis võitis tänavu Sundance'i peaauhinna ja Cannes'is Kuldkaamera debüüdipreemia. Maailma juhtivaid filmikriitikuid Roger Ebert peab seda üheks käesoleva aasta parimaks filmiks. Film jõuab kuuldavasti juba 21. septembril Tallinnasse Sõpruse kinno maakeelse pealkirjaga "Troopika elukad".

Indie-pärlitest tõuseb esile kanada näitlejanna ja režissööri Sarah Polley ("Temast eemal") mullune draamakomöödia "VÕTA SEE VALSS" ("Take This Waltz"), kus peaosas Michelle Williams ("Sõit", "Häbi"). Nii Polley kui Williams on selle filmiga tublisti auhindu korjanud. Samas programmis linastub ka Michel Gondry ("Karge meele igavene sära") värske Bronxi noortest rääkiv draama "MEIE JA MINA" ("The We and the I") ja üks möödunud aasta kiidetumaid ameerika indie-filme, Jeff Nicholsi "OTSI VARJU" ("Take Shelter"). Keskööfilmide seas saab näha Luis Prieto kriminulli "DIILER" ("Pusher"), mis on inglise riimeik mullu Cannes'is parimaks lavastajaks kuulutatud taanlase Nicolas Winding Refni ("Bronson", "Sõit") samanimelisest debüüdist (1996).

"Ära kaota lootust" ("Keep the Lights On", USA 2012, 101 min). Režissöör Ira Sachs. Stsenaristid Ira Sachs, Mauricio Zacharias. Operaator Thimios Bakatakis. Osades Thure Lindhardt, Zachary Booth jt.

S

ee on suhtedraama. Draama on mingis mõttes kõige igavam filmivorm. Kõneleb asjadest nagu need on. Ei trikita, räägib inimestest, tavalistest inimestest. Võib-olla ei räägigi millestki erilisest. Tammub paigal ja näitab midagi kõrvalt. Sekkumata, äraolevalt, vaid endamisi hinnanguid andes. Ja mingis mõttes ning samadel põhjustel on draama just see kõige põnevam ja intrigeerivam kino. Sest paratamatult tuleb draamal ületada inimeste ja suhete tuttavlikkus, suurendada meie endi mondäänsust ja ületada meie elukogemuslikku piiratust. Draama pole draama ilma tunnete, ülespuhumisteta – ilma draamata, eks ole. Ira Sachsi uus film kõneleb ühe armastajapaari dekaadipikkusest koos- ja lahkelust New Yorgis. Kui jätta kõrvale kräkisõltuvuse ümber punutud keskne intriig, siis võiks seda

peaaegu seisundifilmiks nimetada. Kaks inimest leiavad teineteise, armastavad üksteist, neil on sõbrad, neil on töö – üks on jurist, teine dokirežissöör – ja nad jagavad oma elu nende ühiste sõprade vahel. Kulgevad läbi aja oma rõõmude ja muredega nagu iga teine. Draamat on ikka ka. Esmaspäevased seletamised, et kus sa olid need päevad ja hangi endale elu, mõni meist käib tööl. Küllap paisutab film paari eluloo suuremaks ja tähenduslikumaks kui see päriselus oli. Põhineb see ju režissööri eraelul. Ent stopp, ma ei saa kogu filmi ümber jutustada. Püüan hoopis õigustada tema igavust, puhastada tema sisukust dramaatilistest keerdkäikudest, sest draama pärast ei maksa seda filmi vaatama minna.

T

õeliselt igavad filmid ongi parimad. Neis on kõik nii tavaline, et meie endi elu muutub nende kõrval lausa olematuks. Tõeliselt igav film kõneleb mitte läbi loo, vaid pigem läbi maalilise kaameratöö ja kuskil taamal laotuva sündmustiku, reljeefselt esiletungivate näitlejate ja täpselt doseeritud filmimuusika. Selline igavus on kütkestav. See on Jim Jarmuschi, Michelangelo Antonioni, Robert Bressoni ja Aki Kaurismäe lihtsus. Tõeliselt igavas filmis näitlejad ei näitle, muusika ei osata, kaamera ei tõmble ja pointi ei ole. Sellises filmis elavad pärisinimesed elu, millel mängib sünnist saati taustaks oma heliriba. Antud juhul Arthur Russell. Selliste filmide karaktereid ei näidata ega manata, vaid nad ilmuvad. Nad on. Nad ei püüa midagi tõestada, sest asjad "on nigu on", nagu ütleks Vladislav Koržets. See on ka armastuslugu, mida võiks võrrelda Nick Cassavetese filmiga "Ta on nii armas"

Ja see kõik on vaid murdosa üheteistpäevase festivali sadu filme sisaldavast programmist. Visuaalne pidusöök kestab pühapäeva, 30. septembrini. Festivali lõpetab 2009 Cannes'is "Prohvetiga" Grand Prix' pälvinud Jacques Audiard'i uus teos "ROOSTEST JA LUUST" ("De rouille et d'os"), mida Greta Varts nimetas meie Cannes'i-ülevaates "tõeliseks meistriteoseks emotsionaalsete filmide austajaile". Kohtumiseni Helsingis!

kirg

Draama, armastus, igavus, sõltuvus

Multifilmidest on kavas näiteks Ghibli stuudios toodetud Gorō Miyazaki film "MOONINÕLVAKUL" ("Kokuriko-zaka kara") ja Hiroyuki Okiura auhinnatud anime "KIRI MOMOLE" ("Momo e no tegami").

&

Põhiprogrammis puutub silma veel prantsuse sõltumatu kino staari Leos Carax' üllitis "PÜHAD MOOTORID" ("Holy Motors"). Sten Saluveer iseloomustas seda meie lehe tänavuses Cannes'i-ülevaates nii: "viidetest kubisev antitees kommertskinole", mida "võib vabalt liigitada nii meistriteoseks kui pretensioonikaks kunstiks". Filmis astuvad üles Kylie Minogue ja eesti vaatajale Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamisest" tuttav Denis Lavant.

Tõsielufilmide valik ulatub vanameister Werner Herzogi surmamõistetu-dokist "SÜGAVIKKU" ("Into the Abyss") dokk-pildistusteni Roger Cormanist, Neil Youngist ja Bob Marleyst. Sinna vahele jääb näiteks Timothy Greenfield-Sandersi vananemist uuriv "NÄOST: SUPERMODELLID ENNE JA NÜÜD" ("About Face: Supermodels Then and Now").

ka o s

Soome publiku jaoks oodatumaid filme on rahvuskangelase Gustaf Mannerheimi elust rääkiv "SOOME MARSSAL" ("Suomen Marsalkka"). Režissöör Gilbert K. Lukalia valik võtta film üles Keenias ja panna peaosalist mängima mustanahaline näitleja Telley Savalas Otieno on Soomes juba mõnda aega ägedat poleemikat põhjustanud.

Programmis "Tere, Eesti!" linastuvad dokkidest Jaan Tootseni "Uus Maailm" ja Kristina Normani "Et meeldiks kõigile", mängufilmidest Andres Maimiku ja Rain Tolgi "Umbkotid" ja Rainer Sarneti "Idioot".

Kava ja muu info: www.hiff.fi

("She's So Lovely" 1997) või Steve McQueeni "Häbiga" ("Shame", 2011). Armastusega on nii, et sellega peab kogu aeg tegelema. Kasvatama, kastma, kuivatama, poputama, ula peale laskma ja sealt tagasi tooma. Teinekord ka millegi kahtlasega tempima. Nagu näiteks kräkk.

S

eda peetakse ka sõltuvusfilmiks. See kirjeldab narkomaania vääritut palet ja seda, mil viisil see mõjub lisaks sõltlasele ka tema lähikonnale. Liialt moraliseeriva alatoonita, küllap iseäranis kõnekana just nende kinosõprade silmadele, kel sõltuvuselohega isiklik kogemus. Aga eelkõige on "Ära kaota lootust" gei-film. Väga hea gei-film seejuures, mille avameelsed intiimstseenid ilmselt päris kõiki kinolisi ei rõõmusta, aga samas aususe ja siiruse osas paljudele "sirgetele" filmidele silmad ette teevad. Kaugelt liiga hea film selleks, et lasta end pelgalt läbi seksuaalse orientatsiooni

 Zachary Booth ja Thure Lindhardt.

defineerida. Palju intiimsem, otsekohesem ja lihalikum kui näiteks ülituntud "Brokebacki mägi". Gei-teema filmides ei piirdu nišikinoga. Liliana Cavani "The Night Porteri" natsi-geid, "Mad Maxi" ülestiliseeritud gei-maniakid kõrbes, Chris Tuckeri suurepärane Prince'i cameo "Viiendas elemendis"... Sellest kõigest oleme jõudmas gei-normaalsusse. Normaalsusse, kus gei-teema pole midagi, mida kaugelt ja imestades, naljaga pooleks või kuidagi halvustades, alibit otsides käsitleda. See teema kehtestab omaenda normaalsuse, millest on võimalik aru saada. "Ära kaota lootust" annab selleks lootust ja peaks seega sobima kõigile draamakuningannadele ja -kuningatele. Andres Lõo "Ära kaota lootust" linastub Sõpruses neljapäevast, 30. augustist.


52 parimat FILMI: kriitikute valik 1. "Peapööritus" ("Vertigo", Alfred Hitchcock 1958) 2. "Kodanik Kane" ("Citizen Kane", Orson Welles 1941) 3. "Tōkyō lugu" ("Tōkyō Monogatari", Yasujirō Ozu 1953)

4. "Mängureeglid" ("La Règle du jeu", Jean Renoir 1939) 5. "Päikesetõus" ("Sunrise", Friedrich Wilhelm Murnau 1927) 6. "2001: kosmoseodüsseia" ("2001: A Space Odyssey", Stanley Kubrick 1968) 7. "Otsijad" ("The Searchers", John Ford 1956)

8. "Inimene filmikaameraga" ("Человек с киноаппаратом", Dziga Vertov 1929)

9. "Jeanne d'Arci kannatused" ("La Passion de Jeanne d'Arc", Carl Theodor Dreyer 1928) 10. "8½" (Federico Fellini 1963)

11. "Soomuslaev Potjomkin" ("Броненосец "Потёмкин", Sergei Eisenstein 1925)

12. "L'Atalante" (Jean Vigo 1934)

13. "Viimsel hingetõmbel" ("À bout de souffle", Jean-Luc Godard 1960)

14. "Tänapäeva apokalüpsis" ("Apocalypse Now", Francis Ford Coppola 1979) 15. "Hiliskevad" ("Banshun", Yasujirō Ozu 1949) 16. "Nagu juhtub, Balthazar" ("Au hasard Balthazar", Robert Bresson 1966)

17.–18. "Seitse samuraid" ("Shichinin no Samurai", Akira Kurosawa 1954) 17.–18. "Persona" (Ingmar Bergman 1966)

19. "Peegel" ("Зеркало", Andrei Tarkovski 1975)

li s t o maa n ia

20. "Lauldes vihmas" ("Singin' in the Rain", Stanley Donen ja Gene Kelly 1952)

21.–23. "Seiklus" ("L'Avventura", Michelangelo Antonioni 1960) 21.–23. "Põlgus" ("Le Mépris", Jean-Luc Godard 1963)

10 parimat: filmiloojate valik 1. "Tōkyō lugu" ("Tōkyō Monogatari", Yasujirō Ozu 1953) 2.–3. "2001: kosmoseodüsseia" ("2001: A Space Odyssey", Stanley Kubrick 1968) 2.–3. "Kodanik Kane" ("Citizen Kane", Orson Welles 1941) 4. "8½" (Federico Fellini 1963)

5. "Taksojuht" ("Taxi Driver", Martin Scorsese 1976)

21.–23. "Ristiisa" ("The Godfather", Francis Ford Coppola 1972)

6. "Tänapäeva apokalüpsis" ("Apocalypse Now", Francis Ford Coppola 1979)

24.–25. "Sõna" ("Ordet", Carl Dreyer 1955)

7.–8. "Ristiisa" ("The Godfather", Francis Ford Coppola 1972)

24.–25. "Armastuseks valmis" ("In the Mood for Love", Wong Kar-wai 2000)

26.–27. "Rashomon" (Akira Kurosawa 1950)

26.–27. "Andrei Rubljov" (Andrei Tarkovski 1966)

28. "Mulholland Dr." (David Lynch 2001)

29.–30. "Stalker" (Andrei Tarkovski 1979)

29.–30. "Holokaust" ("Shoah", Claude Lanzmann 1985)

31.–32. "Ristiisa 2" ("The Godfather Part II", Francis Ford Coppola 1974)

31.–32. "Taksojuht" ("Taxi Driver", Martin Scorsese 1976) 33. "Jalgrattavargad" ("Ladri di biciclette", Vittorio De Sica 1948) 34. "Kindral" ("The General", Buster Keaton ja Clyde Bruckman 1926) 35.–38. "Metropolis" (Fritz Lang 1927)

35.–38. "Psühho" ("Psycho", Alfred Hitchcock 1960)

35.–38. "Jeanne Dielman, 23 quai du

Commerce 1080 Bruxelles" (Chantal Akerman 1975)

35.–38. "Saatanatango" ("Sátántangó", Béla Tarr 1994) 39.–40. "400 lööki" ("Les quatre cents coups", François Truffaut 1959) 39.–40. "Magus elu" ("La dolce vita", Federico Fellini 1960) 41. "Itaalia-reis" ("Viaggio in Italia", Roberto Rossellini 1954) 42.–47. "Tänava laul" ("Pather Panchali", Satyajit Ray 1955) 42.–47. "Džässis ainult tüdrukud" ("Some Like It Hot", Billy Wilder 1959) 42.–47. "Gertrud" (Carl Dreyer 1964)

42.–47. "Hull Pierrot" ("Pierrot le fou", Jean-Luc Godard 1965) 42.–47. "Playtime" (Jacques Tati 1967)

42.–47. "Lähivõte" ("Nema-ye Nazdik", Abbas Kiarostami 1990) 48.–49.

"Võitlus Alžeeria pärast" ("The Battle of Algiers", Gillo Pontecorvo 1966)

48.–49. "Kino lugu" ("Histoire(s) du cinéma", Jean-Luc Godard 1998) 50.–52. "Suurlinna tuled" ("City Lights", Charlie Chaplin 1931) 50.–52. "Vihma ja kuupaiste lood" ("Ugetsu monogatari", Kenji Mizoguchi 1953) 50.–52. "Kai" ("La Jetée", Chris Marker 1962)

7.–8. "Peapööritus" ("Vertigo", Alfred Hitchcock 1958) 9. "Peegel" ("Зеркало", Andrei Tarkovski 1975) 10. "Jalgrattavargad" ("Ladri di biciclette", Vittorio De Sica 1948)

Täielikud tabelid ja kõik filmid: explore.bfi.org.uk/sightandsoundpolls/2012

Kuningas on surnud, elagu kuningas! Alates aastast 1952 korraldab briti kinoajakiri Sight & Sound iga kümne aasta tagant küsitlusi, et selgitada välja kõigi aegade tippfilmid. Tulemuseks on küllap maailma tuntuim ja mõjukaim filmitabel. Augusti algul kuulutati välja järjekordse hääletuse tulemused.

M

aailma parima erialase filmiajakirja haare on küsitluses pidevalt laienenud. Kümme aastat tagasi saadi vastused 145 kriitikult ja filmiteadlaselt ning 108 režissöörilt. Tänavu pöörduti üle maailma juba enam kui tuhande kriitiku, teadlase, levitaja, festivalikorraldaja ja režissööri poole. Hindajail paluti valida kümme filmi, andes igaühele ühe hääle. Kriitikuist oli vastanuid 846, nimetati 2045 erinevat filmi. Filmiloojate tabel kujunes 358 vastanu häältest. Eestist osalesid küsitluses veel Andris Feldmanis, Tiina Lokk, Margit Tõnson, Maria Ulfsak-Šeripova ja Veiko Õunpuu. Sight & Sound on leidnud, et kümneaastane ajaperiood sobib muutuste märkamiseks kinoekraanil. Sellegipoolest püsis Orson Wellesi "Kodanik Kane" tabeli tipus lausa pool sajandit – 1962–2002. Kuni tänaseni. Uus kuningas leiti lausa eelmise kõrvalt: "Kodanik Kane'i" tõukas troonilt viimati napilt teiseks jäänud Alfred Hitchcocki "Peapööritus". Üks väga hea film asendus teisega. Sight & Soundi nimestikku jõudis "Peapööritus" esmakordselt 1982. aastal (7. koht). Kümme aastat hiljem kerkis film neljandaks, sajandi alguseks teiseks. Tänavu siis esipjedestaal. Põhjusi võib olla mitmeid. "Peapööritus" on psühholoogiline põnevik, milles kõrgusekartuses endine politseinik jälgib sõbra neurootilist naist. Pärast naise õnnetut surma avastab ta teise naise, äratundmiseni esimesega sarnase. Hallutsinatoorne film heade osalistega, ent praeguse edu põhjustest mitte päris viimane pole ilmselt filmis esitatav mehe ja naise vahekord – mees domineerib ja konstrueerib endale naisekujusid, vaatajataustaks on aga tõusnud feminism. Aines on justkui päevakohaseks saanud. Lisaks on "Peapööritust" näidatud paljudel festivalidel, seda on kultiveeritud. Tänavuses tabelis on küll mitu Hitchcocki teost, aga lähim konkurent "Psühho" on esikoha jaoks ehk liiga räme ja julm.

"Peapööritus" võitis seekord veenva 34 häälega, "Kodanik Kane" kümme aastat tagasi vaid viiega. Ent ka hääletanuid oli kuus korda rohkem. Tippkümme Tabelit silmitsedes märkame, et esikümne filmid on vahetanud kohti, aga kümne aastaga on nende seast välja kukkunud kaks ameerika taiest: võimas perelugu "Ristiisa" itaalia maffiaimmigrantidest ja elurõõmus muusikal "Lauldes vihmas" Hollywoodi tõusuaastatest, aga ka vene montaažifilmi tipp "Soomuslaev Potjomkin". Asemele on tõusnud kaks tummfilmi: Carl Dreyeri lummavalt lakooniline, keskaja kohtuprotsessil põhinev "Jeanne d'Arci kannatused" ja vene avangardisti Dziga Vertovi "Inimene filmikaameraga". Viimase tõus kaheksandaks on kõige üllatavam, sest eelmisel korral sai see üldse kokku vaid seitse häält. Tänavuse tippkümne kolmas (eelmise hääletuse ainus) tummfilm "Päikesetõus" on lihtne, ent võimas armastuslugu maamehest, kes tahab tappa oma naist. Ameerikasse kolinud saksa ekspressionistliku kineasti F. W. Murnau töö pälvis omal ajal kolm Oscarit. Kokkuvõttes on ameerika filme esikümnes viis, Euroopa omi neli, Aasiast üks. Uusim film on Stanley Kubricku "2001: kosmoseodüsseia" aastast 1968. Renoir on langenud neljandaks ja Fellini kümnendaks, aga Euroopast pole kümne seas ei Bergmani ega Antonionit, kelle võõrandumisfilmid "Karje" ja "Seiklus" olid omal ajal kinodes ülipäevakohased. Aasiast ei näe me esikümnes Kurosawat. Meil siin on "Peapööritus" ehk aja jooksul omaks võetud ja Hitchcock nii-öelda kodustatud, jaapani klassikud ja ameerika tummfilmid on meie publiku jaoks aga endiselt juhukülalisteks, kui sedagi. Ka John Fordi allegooriline kättemaksuvestern "Otsijad" jääb meist sama kaugele nagu kunagi uhked muusikalid.


jaan ruusi valik 2002

2012

1.

"Viimsel hingetõmbel"

"Viimsel hingetõmbel"

2.

"L'Atalante"

"Soomuslaev Potjomkin"

3.

"Soomuslaev Potjomkin"

"Kodanik Kane"

4.

"Kodanik Kane"

"8½"

5.

"8½"

"Persona"

6.

"Inimene filmikaameraga"

"Playtime"

7.

"Persona"

"Rashomon"

8.

"Rashomon"

"Mängureeglid"

9.

"Mängureeglid"

"Torino hobune"

10.

"Tuul kannab meid"

"Valge pael"

I

ga kümne aasta järel edetabelit koostades on alati võimalus alustada otsast ja juba homme valida taas uued filmid. Siiski tundus mõistlik eelmine nimekiri üle vaadata ja jätta sellest alles nii palju kui võimalik. Filme vändatakse järjest juurde ja ilus oleks jõuda tabeliga tänapäeva välja. Võib kurta, et miks ainult kümnene valik, aga see ei aita. Keda võtta, keda jätta? Tookord lisasin oma valikule kommentaari, et püüdsin esile tuua just meie regioonile omast kultuuripilti. Seepärast ei valinud ma ka filme "Tōkyō lugu", "Otsijad" või "Peapööritus".

Godard'i "Viimsest hingetõmbest" ei tohtinud loobuda – sedavõrd sisu ja vormi revolutsioneerinud oma ajastu peegel. Samuti Wellesist, kelle "Kane" oli nii stsenaariumi, operaatoritehnika kui sotsiaalse sisu poolest ülioluline. Bergmani "Persona" on geniaalne teos kahe isiksuse duellist ja ilma Skandinaaviata ei saa. Fellini jääb visuaalkunsti virtuoosiks minu jaoks eelkõige subjektiivse ja objektiivse segipaiskamisega filmis "8½", kuigi mõistan ka "Magusast elust" vaimustunuid. Renoir' läbinägelik kommetevaatlus "Mängureeglid" pidi jääma, et ka kolmekümnendad oleksid esindatud. Kuid kolm prantslast? Loobusin Jean Vigost, kuigi tema "L'Atalante" pani aluse nii prantsuse poeetilisele realismile kui ka innustas hiljem prantsuse uut lainet. Jaapani kinost – Kurosawa "Rashomonist" – aga ei saanud jälle loobuda. Nii võitlesin kätte kaks kohta uuema kino jaoks. Eelmisel korral valitud Abbas Kiarostami "Tuul kannab meid" ("Bād mā rā khāhad bord", 1999) on originaalse ülesehitusega film, milles osa esitatakse terviku asemel, aga kas on võimsamaid taieseid?

S

ight & Soundi tabel eirab järjekindlalt numeroloogiliselt olulisi kümnendija aastatuhandevahetusi ning ilmub kahega lõppeval aastal. Traditsioone hindaval maal, kus kehtib endiselt 1313. aastast pärinev seadus, mis keelab raudrüüs parlamenti sisenemise, on see ootuspärane. Polegi muud nentida, kui et kõik on kohal, välja arvatud mõned erandid. Näiteks Krzysztof Kieślowski vilksatab küll 90ndate kümne parima hulgas, aga kriitikute üldtabeli esisajas peab Poola uhkuse päästma ikkagi Roman Polański. Tšehhi film pole isegi pärast sametrevolutsiooni maailmakino kaanonis saja hulka kerkinud. Animatsiooni selles ka peaaegu ei tunnistata, paari kümnendi esikümnes figureerib siiski Miyazaki. Kriitikud nalja ei mõista ning Chaplin ja Tati seisavad omaette nagu

Tärnist palju parem pole ka edetabel, isegi kui selle koostavad maailma parimad asjatundjad. Võrreldes võrreldamatuid on tulemus tervikut pisendav ja kaunikesti kunstlik. Kuid teadagi, elu on kiire ning kõikvõimalikud järjestused ning punktipanemised levinumad kui iial varem.

Muidugi meenub Tarkovski, üks vene kino kolmest geeniusest Paradžanovi ja Eisensteini kõrval. Venemaa on mu valikus geograafiliselt viimasega esindatud. Ameerika klassikat tõrjusin kunagises kommentaaris, ehkki "2001: kosmoseodüsseia" on kahtlemata oluline töö. Ent siiski, midagi uuemat? Michael Haneke? Lülitasin nimestikku tema kunstilisest ja sotsiaalsest pingest tulvil "Valge paela" ("Das weiße Band", 2009). Ja ungarlase Béla Tarri "Torino hobune" ("A torinói ló", 2011) on küll väga värske, kuid sobib siia oma kinematograafilise totaalsuse pärast – ehtne äärmus, filmi väljendusvõimaluste tour de force. Mõlemad said kümne hulka küllap liiga prohvetlikult – asjadel tuleb settida lasta. Kuid võrreldes oma kümnenditagust valikut tänavuse üldtabeliga näen, et üks tollane ennustus on nüüdseks täppi läinud: Vertovi "Inimene filmikaameraga". Tänavu ei lisanud ma oma nimekirjale mingeid kommentaare. Tuleks vaid pikk loetelu filmidest, mis kõik peaksid sees olema ja miks neid ikkagi ei ole. Ka kümnene valik lubab võrrelda, kuidas individuaalne nägemus tervikuga sünkroniseerub. Ja kui tuuakse ära osavõtjate täielik nimekiri, näeb ka kolleegide arvamust. Kokkuvõtteks Muidugi on säärased pingeread alati vaid intellektuaalne mäng. Kuid see on toime pandud heade kavatsustega, et välgutada ideid heade filmide leidmiseks ja vaatamiseks. Kuna hinnati filme, mitte režissööre, jagunevad paljude režissööride hääled mitme filmi vahel: Chaplin, Hitchcock, Renoir, Bergman, Antonioni, Fellini, Kurosawa, Tarkovski jne. Kui Sight & Sound küsitlusega alustas, sai neid filme näha vaid suurlinnade kinodes, kui sealgi. Kuuekümnendad said filmikunsti tõusu ja kasvava mõju aastaiks. Järgnes televisiooni ja video võidukäik. Tänapäeval promovad uusi ja vanu filme festivalid. Kuid filmi, eriti just klassika, koosvaatamist kinosaalis asendab üha enam suur ekraan kodus. Juur ja Oja presidendi vastuvõtul. Millegi­ pärast hindavad režissöörid näiteks Ingmar Bergmani kõrgemalt kui kriitikud. Viimased ei leia isegi Martin Scorsesele esikümnes kohta. Põhjamaade teljeriigid Rootsi ja Taani suudavad haarata koguni seitse kohta kogu maailma esisajast näiteks Jaapani kuue vastu. Kaasaeg esisajas suurt hindamist ei leia, pärast aastat 1990 valminud filmidest on esile tõstetud vaid viis. Isegi eeldusel, et kolmandik filmidest on nähtud, pakub esisada sinefiilile ikkagi mitu kuud vaatamisrõõmu. Ainuüksi Lanzmanni "Holokaustile" kulub sisuliselt päev. Ja isegi Djibril Diop Mambéty "Touki Bouki" (1973) paistab olevat hõlpsalt netist leitav. Karlo Funk

Sight & Soundi nimistu puhul on huvitav kõrvutada kriitikute ja filmitegijate eelistuste erinevusi. Kuuekümne aasta eest esmakordselt korraldatud küsitlusel valisid kriitikud parimaks vaid neli aastat varem valminud Vittorio De Sica "Jalgrattavargad" ("Ladri di biciclette"). Mõnevõrra kummaline tundub, et siiani on filmivalik sinna aastatetagusesse perioodi pidama jäänud. Kriitikute esikümne uusim film on Stanley Kubricku "2001: kosmoseodüsseia" aastast 1968. Ehk on põhjus filmikunsti järsu allakäigu asemel hoopis selles, et mineviku osas tundub lihtsam üldistusi teha ja nooruspõlves nähtud filmid on ka hiljem eriti südamelähedased. Kui kriitikute esikümne moodustab ammu kinnistunud filmiklassika, kus pearõhk Esimesel Sight & Soundi hääletusel oli filmikunst poole noorem kui praegu, mil selle vanust mõõdetakse juba sajandiga. 1952, kui maailm alles sõjast toibumas, oli lihtne võita Vittorio De Sica "Jalgrattavarastel" ("Ladri di biciclette"), vaid neli aastat vanal filmil. Seekord nimetati enam kui kaht tuhandet linateost. Valikuvõimalus oli irratsionaalselt suur. Ja kui vaadata nimekirja lõppu, siis ainult ühe kriitiku hääle said sellised vaimustavad teosed nagu Stanley Kubricku "Lolita", Bernardo Bertolucci "Viimane tango Pariisis", Josef von Sternbergi "Sinine ingel", François Truffaut' "Ameerika öö", Roman Polański "Nuga vees", Richard Attenborough' "Gandhi", Oliver Stone'i "Sündinud 4. juulil" ja Brian De Palma "Arminägu". Siiski on üllatav, et esikümmet valitakse tänini nii ettevaatlikult, et uusim sinna jõudnud film on enam kui pool sajandit vana. Ilma minevikuta ei saa, kuid siinkohal meenub miskipärast, kuidas vahendasin aastal 1989 Eesti NSV Kinokomiteele Ameerika ärimeest, kes tahtis juba siis – liiga vara küll – erastada kino Kosmos. Lahkumisel ütles ärimehe advokaat: "Teie, eestlased, vaatate liiga sageli tagasi." Jaan Ruus

K

üsimus tabeli kasulikkusest ja asjakohasusest jääb. Siin on meeldivaid üllatusi nagu tummfilmide arv esikümnes, kuid eklektiline hääletus jätab paljud legendid välja ka esisajast. Filme tehakse üha rohkem, onlain-kriitikuid tuleb juurde – kümne aasta pärast võib tabel olla tundmatuseni muutunud. Aga filmiajalugu on ikka üritanud end piiritleda ja säärased küsitlused pakuvad endiselt teretulnud võimalust kõnelda kunstist, mida me kõik armastame. "Vertigo" asemel valiksin iga kell "Loode kaudu põhja" ("North by Northwest"). Laurence Boyce (keda ei kutsutud hääletama, aga kes pole sellepärast kibestunud, ausõna)

uuenduslikkuse kõrval ka narratiivsel vormil (välja arvatud ehk Dziga Vertovi ja Federico Fellini filmid), siis režissöörid on asjale veidi loomingulisemalt lähenenud. See, et filmiloojate valiku esinelik on üksteisest vaid paari hääle kaugusel, räägib eelistuste mitmekesisusest. Nende poolt esikohale valitud Yasujirō Ozu "Tōkyō lugu" on ilmselt avaldanud mõju paljudele lääne režissööridele. Imetlusväärset on selles küllaga: peaaegu põrandatasandilt filmitud kaadrid, pidev teljereegli eiramine, harjumuspäratu montaaž ja muud tehnilised üllatused annavad tulemuseks erakordselt ausa, ilma igasuguse liigse trikitamiseta linaloo. Ühtlasi on filmitegijate valikus ilmselt ka rohkem filme, mis keskmiselt aktiivsel kinokülastajal nähtud. Tasub veel lisada, et mõlemad pingeread on üpris Ameerikakesksed – USA filmid moodustavad kummastki esikümnest poole. Aastakümneid kriitikute valikus triumfeerinud Wellesi "Kodanik Kane'i" asendumine Alfred Hitchcocki "Peapööritusega" viitab lisaks võimalikule trendimuutusele ka lihtsalt sellele, et pingerea formaat nõuab võitjat. Vaatamata asjaolule, et igasugune paremusjärjestus kehtestab kaanonit ja varjutab erinevust, on kõik tabelisse jõudnud filmid kahtlemata väärt vaatamine. Teet Teinemaa

li s t o maa n ia

Tummfilmi meistreist pidi Eisenstein oma montaažigeeniusega jääma. 2002. aastal polnud mul ühtegi koomikut, kes ometi paljus määrasid tummfilmi. Valisin seekord hoopis hilisema Jacques Tati, kelle "Playtime" on oma ultramodernses tehnofoobias vir­ tuoosne ja igavesti tänapäevalik. Seega pidin "Inimese filmikaameraga" tummfilmiajastust välja jätma, ehkki olen sellest vaimustuses.

A

asta algul taunis Andres Maimik ajakirjanduses tabavalt filmikriitika taandumist tärnile. Režissöör arutles levinud suundumuse üle kahandada analüüs lööklauseks ja tuletas meelde, et kriitika ülesanne võiks olla tähenduste avamine, mitte nende sulgemine.


finantskriisI SolipsisM "Cosmopolis" (Prantsusmaa-Kanada-PortugalItaalia 2012, 108 min). Režissöör ja stsenarist David Cronenberg. Osades Robert Pattinson, Paul Giamatti, Samantha Morton, Sarah Gadon, Mathieu Amalric, Juliette Binoche jt.

K

evadel Cannes'i festivalil esilinastunud "Cosmopolis" põhineb Don DeLillo samanimelisel romaanil ja räägib 28-aastase Wall Streeti miljardäri Eric Packeri ühest päevast, mille ta veedab helikindla limusiiniga läbi Manhattani ummikute juuksurisse sõites. Päeva lõpuks on Packer jüaani (raamatus jeeni!) langusele panustades oma vara kaotanud. Võib mõtiskleda, et üheksa aasta eest ilmunud romaan on osutunud prohvetlikuks näiteks finantskriisi või Occupy-liikumise suhtes. Võib tõdeda koos mõne positiivselt meelestatud arvustajaga, et režissöör kujutab maailma lõppu kehtivate majandussuhete lõpuna, näitlikustades olukorra, kus väljaspool limusiini kulgevat elu määravad näiliselt siledas, ligipääsmatus ja virtuaalses finantskeskkonnas toimuvad seismilised vapustused. Paraku sumbub kontseptuaalselt headest kavatsustest lähtuv film paigaltammumisse ja umbsusse. Olgu see umbsus

ja liikumatus kontseptsiooni osa või mitte, loo tasapindne venimine muutis mu kinosaalis kohati kannatamatuks, seda vaatamata efektsele visuaalile. Avakaadrid, limusiin ja ülikonnas pretty face Packer (Robert Pattinson) toovad meelde japitemaatikast kantud üheksakümnendad (filmis on ka stseen tollele ajale iseloomuliku teknoreiviga). Kui Packer, kelle näole ilmub ikka ja jälle vihaleajav iroonilis-tundlik irve, ütleb turvaülemale totras majesteetlikus mitmuses: "Me tahame juukseid lõigata!", annab see vaatajale võtme, et tegu on teatava ülevõimenduste-klišeede mänguga. Ent kahjuks on see mäng veidi väsinud.

D

eLillo romaani, mida selle tagakaanel võrreldakse James Joyce'i "Ulyssesega", ei võetud omal ajal just ovatsioonidega vastu; arvustaja Blake Morrison kirjutas The Guardianis: "Narratiivse hoo puudumine... Seks toimub, surm toimub, ometi ei liigu miski edasi..." Need sõnad iseloomustavad ka filmi. Valitseb justkui tegelaste, sündmuste ja kujundite paljusus: välismaailm liigub ja märatseb hääletult limusiini ümber, selles aga seksitakse, mõtiskletakse abstraktse ekspressionisti Mark Rothko

 Kara Hayward ja Jared Gilman.

teoste lausomandamisest, tsiteeritakse poola luuletajat Zbigniew Herbertit, et visata nalja valuutaturu üle. DeLillo on finantsgeeniusest Packerist teinud luulelembi ja tema värskest, rikkast, ent distantseeritud abikaasast (Sarah Gadon) lausa luuletaja. Miks mitte, nii on kirjanikul kahtlemata huvitavam äriinimesest kirjutada.

S

tseen, mis lausa hüüab: "Maini mind, tõlgenda mind!", on surmamõtteist painatud noormiljardäri igapäevane arstlik kontroll limusiinis, mille käigus eesnääret vaadeldakse. Nii filmi stseen kui raamatu peatükk lõpevad arsti tõdemusega: "Teie eesnääre on asümmeetriline." Võte on nii ilmne, nii paksudes värvides kui olla annab, aga sedalaadi ilmsusi "Cosmopolises" juba ei häbeneta. Pigem on ülemarkeeritus, puust ja punaseks maalitud tähendusrikkus, groteskselt etteaimatav stilisatsioon või lausa klišeede esitamine terve filmi erijoon. Packer kuseb oma autos, tulistab ligimest ja iseend – inimestest võõrdunud, solipsistlikparanoiline tegelane peab ju lõpuks oma kehalisusest ja olemasolemisest teadlikuks saama ning nii end ise stigmatiseerima. Ja nõnda edasi. Allakäiku illustreerivad anarhistid, näkkulöödud kook, lõpustseeni iseloomulik eksistentsiaalne teater, traditsiooniline tapja-tapetava intiimsus, kus mehed

enam kui kolmekordselt ning pälvis Andersonile (ühes alalise kaasstsenaristi ja peaosalise Owen Wilsoniga) Oscari-nominatsiooni parima originaalkäsikirja eest.

pr o ž ek t o r

Senine renomee sai aga ootamatu löögi, kui "Mereelu Steve Zissou seltsis" ("The Life Aquatic With Steve Zissou") jättis 2004. aastal külmaks nii publiku kui esmakordselt ka kriitikud. Tundus, et Anderson oli omaenda firmastiili ja ebakonventsionaalsusega liiale läinud. Kuldse puudutuse kaotamise kahtlusi ei hajutanud täielikult ka soe ja sümpaatne spirituaalne teekonnafilm "Darjeeling Limited" (2007). Andersoni mänguline, sageli irooniline, kuid kohati lapsemeelne käekiri sobis aga ideaalselt kirjanik Roald Dahli omaga, kelle lastelool põhinev animatsioon "Fantastiline härra Reinuvader" ("Fantastic Mr. Fox", 2009) pälvis taas ovatsioone.

Wes Andersoni päikseline kuningriik "Kuutõusu kuningriik" ("Moonrise Kingdom", USA 2012, 94 min). Režissöör Wes Anderson. Stsenaristid Wes Anderson, Roman Coppola. Operaator Robert Yeoman. Osades Bruce Willis, Edward Norton, Bill Murray, Frances McDormand, Tilda Swinton, Jason Schwartzman jt.

K

ja Andersoni hilisemate töödega võrreldes ehk veidi lihtsakoeline, tavalisevõitu film demonstreeris Andersoni oskust anda iseäralik kulg küllalt klassikalisele loole, milles kaks elurongilt maha jäänud tegelast otsustavad rööviga elatist teenida. Suurt rohkem selles ei toimugi, aga vaadata on lõbus. Seda suuresti tänu Andersoni edaspidi üha täiustuvale võimele luua äratuntavaid ja kummalisi karaktereid – kohati kergelt kohtlasi, kuid ääretult sümpaatseid.

Aastatuhande algul oli meri Andersoni jaoks põlvini. Juba 1996. aastal püüdis tema debüüdi "Ilutulestikurakett" ("Bottle Rocket") nihestatud lähenemine nii kaaslavastajate kui kriitikute pilke. Tagantjärele hinnates

Andersoni hilisemat loomingut ühendav, selgelt äratuntav käekiri kujunes välja kaks aastat hiljem veelgi omapärasemas kasvuloos "Rushmore". Armastusväärsetele tegelastele lisandus ülitäpne silm visuaalsetele detailidele ja rohkelt originaalseid nurki leidev kaameratöö, suurema kaalu sai ohtralt klassikalist rokki rakendav helitaust. Kriitikud laulsid taas kooris kiitust, kuid laiema avalikkuse huvipuudus tõi raskusi kulude tasateenimisel. Alles 2001. aastal jooksid kõik niidid kenasti kokku. "Tenenbaumid" ("The Royal Tenenbaums") tõi oma maksumuse tagasi

ui kõneleda omanäolisematest USA kinolavastajaist, on Wes Andersoni nimi üks esimesi, mis pähe tuleb. Stuudiote rahakotte täitvale publiku enamikule on tema looming ehk kuivavõitu, natuke liiga minimalistlik ja ebatavaliselt struktureeritud, kriitikud see-eest armastavad tema isikupärasust palavalt. "Kuutõusu kuningriigile" osaks langenud kiitvaid arvustusi lugedes on kerge unustada, et tõeliselt silmapaistvat mängufilmi polnud mehe filmograafias juba enam kui kümnendi.

T

undub lausa loogiline, et Anderson on jõudnud nüüd kogu perele suunatud mängufilmini. "Kuutõusu kuningriik" on muinasjutuline seikluslugu kahest väikesel saarel elavast varateismelisest, kes vabaduseihast ja armutuhinast kantuna vanemate ja ühiskondlike ahelate eest pageda otsustavad. Nagu Andersonil juba tavaks, näitlevad siin absoluutsed tipud, mõnedki neist tema varasemast loomingust tuttavad – näiteks emotsioonitusest kunstivormi teinud, ent alati sümpaatne Bill Murray ja seekord üsna vähe ekraaniaega saav Jason Schwartzman. Kuid rohkemgi rõõmu valmistavad Andersoni filmograafias uued näod – eriti hea on üle pika aja näha kordaminevas rollis vahepeal B-filmide sohu vajunud ja neist palju-palju enam väärivat Bruce Willist. Garanteeritud kvaliteedis esinevad Edward Norton ja Frances McDormand. Ja kõrvalosades astuvad üles veel Tilda Swinton ja Harvey Keitel. Staarid staarideks – neil kõigil tuleb taanduda filmi tõeliste peategelaste ees. Laste osatäitmised on kinolinal tihti ebaühtlase tasemega ja neid on raske tõsiselt võtta. 14-aastane Jared Gilman ja 13-aastane Kara Hayward astuvad aga Andersoni konkurentsitu karakteriloome toel minu silmis otseteed kõigi aegade lapserollide paremikku. Gilmani mängitud Sam Shakusky on ühelt poolt nohiklike maneeridega sotsiaalne

lohutavad teineteist suguelundimurede osas. DeLillo/Cronenbergi dialoog mõjub lõik­ haaval võetuna meisterliku ja stiilse, hästi punutud koena, aga pikemas perspektiivis ähvardab seda teatav ühetaolisuse oht: kohati kipub jutt muutuma suurema arenguta aforismide ja mõttepoeemide reaks, mida esitavad suhteliselt sarnase eluhoiakuga resigneerunud ärevil poeetilis-küünilised karakterid, kellest mõnedki esinevad filmis vaid korra, justkui oma numbrit eteldes.

P

ackeri enese karakter, solipsistlik, jumalikult sõltumatu ja lähedusest võõrdunud ilus poiss, kelles on niisugusena ka midagi arhetüüpset, filmi jooksul siiski veidi ka areneb, poetades viimaks ka iseenese surma pärast pisara. Näiteks tema ühel võimalikul eelkäijal, ameerika psühhopaadil Patrick Batesonil jäigi katarsis saavutamata. Portaalis Rotten Tomatoes on filmi hinnatud 64 protsendiga. See tähendaks siis enamvähem rahuldavat hinnet. Ma annaksin vist siiski nelja või lahkemas tujus isegi nelja plussi: finantsteema käsitlus on kena üritus ning tempo-, rütmi- ja reljeefsusprobleemidest hoolimata on huvitav jälgida, kuidas lugu on kokku pandud. Maarja Kangro

heidik, teisalt iseseisev ja julge mehehakatis. Haywardi Suzy Bishop on vanemate kaootiline peavalu, ent kadestusväärselt vaba hingega plikatirts. Nende noor armastus soojendab südant ja sunnib kaasa elama. Ehk ainsaks etteheiteks filmile ongi see, et tolle ujeda romansi tipphetked jäävadki loo emotsionaalseks kõrgpunktiks, millele järgnev kipub venima nagu mitmes Andersoni teoses. Mõned hetked filmi viimases kolmandikus tunduvad lausa ülepingutatuina. Kuid see ei suuda üldist elamust rikkuda.

A

nderson raamib loo sulni looduse, leidliku kaameratöö ja osavalt kompositsioonilisi kordusi rakendava visuaaliga. Lisaks hulgi isikupäraseid nüansse nagu jutustajarolli täitev geograafiaõpetaja või köitvate kujundustega fiktiivsed raamatud. Harjumuspärast rokki asendab seekord peamiselt prantsuse helilooja Alexandre Desplat' (Terrence Malicku "Elupuu") sulest pärinev sümfooniline, kuid enamasti Andersoni atmosfäärile vastava vindiga muusika. Kokkuvõttes on tegu Andersoni kõige terviklikuma tööga. Võib-olla mitte päris sama kultuspotentsiaaliga film kui "Rushmore", mitte niivõrd nüansirohke kui "Tenenbaumid", kuid see-eest ligipääsetavam ja sujuvam. Anderson loob filmikunsti pealetükkiva pretensioonikuse ja rusuva nõudlikkuseta, justkui vastandudes ses suhtes sellistele suurtele Euroopa autoritele nagu Lars von Trier. Ehk on Anderson ainulaadsemgi. Tõelist eraldiseisvat meistriteost pole ta veel loonud, kuid on see-eest konstrueerinud kogu oma filmograafiat läbiva nihkes reaalsuse ja esteetika. Viimasega võivad elusolevaist filmiloojaist uhkustada vähesed – näiteks animelegend Hayao Miyazaki või prantsuse fantasöör Jean-Pierre Jeunet. Andersoni tegelased toovad meelde rootsi nimekaimu Roy Anderssoni absurdse maailma. Kuid ometi on Wes Anderson eksimatult Wes Anderson, kelle maailma on siinkirjutajal olnud isegi nõrgemate filmide puhul meeldiv külastada. Rääkimata nii oivalisest tööst nagu "Kuutõusu kuningriik". Soe film, mu seni konkurentsitult parim kinokogemus aastal 2012. Andrei Liimets malcolmfilm.eksiil.net "Kuutõusu kuningriik" linastub kõigis kinodes.


"1+1" ("Intouchables", Prantsusmaa 2011, 112 min). Režissöörid ja stsenaristid Olivier Nakache ja Éric Toledano. Operaator Mathieu Vadepied. Osades François Cluzet, Omar Sy jt.

Üks pilk ütleb enam kui tuhat pilti

M

aist saati linastub siinmail prantsuse heatujufilm "1+1", mille külastatavus on aja jooksul üha kasvanud ja seansid tihti viimseni välja müüdud. Südamlik lugu kahe vastandi sõprusest täidab positiivse elamuse alast tühimikku raskemeelsusele kalduvas Euroopa kinos.

Alustuseks võiks pisut norivalt küsida, kas "1+1" populaarsus peitub millegi uue ja seninägematu tutvustamises? Vastus on eitav. Siin pole käsitletud midagi erakordset või uuenduslikku. Film jutustab kahe vastandliku mehe sõprusest – lisaks rassile ja sotsiaalsele klassile erinevad joviaalne Driss (Omar Sy) ja kaalutletud Philippe (François Cluzet) suuresti ka iseloomu poolest. Keerulises suhtes õpivad mõlemad osapooled tundma teineteise maailma ja kasvavad seeläbi kõlbeliste

Hoolikalt viimistletud tervik "1+1" on nauditavalt kokku pandud. Hea vormistus on olulisemgi loost, kus pätiminevikuga Driss satub pururikka kaelast saati halvatud Philippe'i hooldajaks ja kus meeste vahel areneb sümpaatia. Esiteks on filmi keskmes olevad karakterid kaasahaaravad – paljulapselisest perest pärit mustanahaline Driss ja klassikalise muusika täiuslikke harmooniataotlusi nautiv eraklik Philippe on kujutatud huvitavate ja usutavate inimestena. Tegelaste erinevusest tulenev sotsiaalkriitiline kontrast on balansseeritud piirini,

Rolli eest Prantsusmaa tähtsaima filmiauhinna Césariga pärjatud Omar Sy suurtest silmadest veelgi suurem naeratus annab võluvalt edasi Drissi elujõudu, mis ka Philippe'i uuele elule äratab. Sy'le sekundeerib samaväärselt François Cluzet, kes piiratud liikumisega meest mängides peab põhirõhu panema näoilmetele. Ei ole liialdus väita, et see film koosnebki eelkõige pilkudest, milles peegeldub rohkem emotsiooni kui mahub kõige tabavamasse dialoogi. Haaravaid osatäitmisi toetab kaunis operaatoritöö, mis keskendub peente tundenüansside edasiandmisel suures plaanis tegelaste nägudele. Intiimsete kaadrite kõrval annavad meeste seikluste pildilised kirjeldused edasi Philippe'i ellu naasnud maagiat ja sära. Justkui läbi märja objektiivi filmitud autotuled kiirteel, tänavavalgustuse sumesoe kuma mõtlikul näol ja kaunis merevaade, mida liikumisvõimetu mees ei ole aastaid kogenud. Omaette väärtus on "1+1" muusika. Filmi alguses ja lõpus kõlav Ludovico Einaudi "Fly" suudab häälestada vaataja õigele lainele, mõjudes üheaegselt tõsiselt ja lootustandvalt. Drissi lemmik Earth, Wind & Fire avab täpse ajastuse kaudu tegelasi, kõlades klassika kõrval väga toniseerivalt. Ka filmis esinevad naljad mõjuvad tihti eriti hästi tänu muusika oskuslikule kaasamisele, mis suunab vaataja meeleoluga kaasa minema, kuid petab seejärel humoorikalt tema ootusi. Nina Simone'i "Feeling Good" paraplaanide stseenis muudab selle lõigu üheks filmi kandvamaks ja laseb mõista, et hirmust abitu, kuid eneseületusest eufooriline Driss saab viimaks aimu Philippe'i sisemuses valitsevatest tunnetest. Inimhinge mõistatused "1+1" illustreerib põhimõtet, et sarnasus seob ja erinevustele vaatamata on inimestel siiski palju ühist. Kõigil on hirm surma ees ja vajadus läheduse järele. Tuntud tõe edastamisel on aga edukalt välditud läilusse kaldumist, jättes inimesi liitva määramatu "miski" saladuseks ja näidates ilmekalt, kuidas tegevused, mis ühe puhul võlusid, võivad teiste sooritatuna tunduda üdini tüütud.

Asendamatud vanad peerud "Palgasõdurid 2" ("The Expendables 2", USA 2012, 103 min). Režissöör Simon West. Stsenaristid Richard Wenk ja Sylvester Stallone. Operaator Shelly Johnson. Osades Sylvester Stallone, Jason Statham, Jet Li, Dolph Lundgren, Chuck Norris, Terry Crews, Jean-Claude Van Damme, Bruce Willis, Arnold Schwarzenegger.

M

ul oli väga raske lapsepõlv. Kasin aeg ja vaesus dikteerisid tarbitava meelelahutuse ning Norrise, Willise ja teiste kõvade meeste seiklused jäid mulle põhikoolis kättesaamatuks. Kaheksakümnendate märulikultuuriga tutvusin alles keskkooli ajal. Vaatamismõnu ei vähendanud see õnneks sugugi. Juba kaks aastat tagasi esimeste "Palgasõdurite" treilerit nähes taipasin, et kuulun naha ja karvadega selle filmi sihtrühma. Ja õnneks ei suutnud ka järg pettumust valmistada. Mis sest, et stsenaarium on sirge ja sile nagu toolijalg, et action pole eriti fantaasiarikas või kogu lugu eriti tõsiseltvõetav, sest kellegi elu ei tundu isegi sekundi murdosaks ohus olevat. Vanade märulipeerude omavahelist jagelemist, killurebimist ning musklipunnitamist oli sedavõrd lahe vaadata, et kõik muud miinused lihtsalt suruti tagaplaanile ning sulandusid ähmaseks häguks. Seda

enam, et seekord pääsesid rohkem pildile ka Bruce ja Arnold, kes esimeses osas tundusid sellesse Stallone'i projekti kerge kahtlusega suhtuvat. Esmalt tahakski peatuda just Arnoldi juures. Ei tea, kas tõesti on viimase aja skandaalid ja aastatepikkune poliitelu mehe nõnda elumahladest tühjaks imenud? Võrreldes rõõsade ja ümarate Willise, Lundgreni ja Stallone'iga paistis kuberner kuidagi kuivetunud ja vana. Isegi 72-aastane Chuck Norris pulbitses rohkem elujõust ning lustist. Plusspoolelt rääkis Arnie ainult one-linerites, saades maha mõnegi hea naljaga. Kinnitust sai ka mu arvamus, et turske neeger (Terry Crews) oli mõeldud esimesse filmi vaid Arnoldi asetäitjana. Niipea kui Švarts teises filmis platsile ilmus, rabas ta relva mustanahalise sõrmede vahelt enda kätte ning surus vennikese täiesti õigustatult tagaplaanile. Veidi pani imestama see, et paljusid eelmise osa nn kohatäitjaid polnud uues filmis üle parda loobitud. Esimeses jaos polnud ju põhirollides väga palju vanu tegijaid. Peamiselt ikkagi Lundgren ja Stallone, aga ülejäänud juba nõrgemad – Jet Li, Statham ja siis peoga veel vähem tuntud nimesid. Selge see, et oli tarvis näitlejaid juurde kaubelda.

Teises osas seda muret aga polnud, staare jagus iga nurga peale piiluma. Pilt läheb seetõttu õige kirjuks ning vähem kaalukad tegelased jäävadki rohkem sellisteks ühe-kahe-stseeni-meesteks. Aga tulles nüüd tagasi staaride juurde, siis Bruce Willis jääb pärleid loopivale Arnie'le kõvasti alla ning tundub, nagu häbeneks ta veidi ülejäänud kampa ja üritaks distantsi hoida. Van Damme see-eest lõbutseb täie raha eest ja teeb kogu jandi kaasa silmnähtava lustiga. Sama võib öelda ka pidevalt muheleva Chuck Norrise kohta, kes pole kitsi enda üle nalja heitma.

S

ly ise on aga justkui uuesti sündinud. Teda ei saa kohe võrreldagi mõne aasta taguse neljanda "Ramboga", kus mees tundus enamiku filmi justkui kange selja- või neeruvalu käes piinlevat. Siin oli itaalia täkul kogu aeg nägu nalja täis, ta rebis lahkelt kildu paremale ja vasakule, õpetas kolleege ning ei kartnud kätt külge panna, kui vaja pisut Dammet rusikaga neerudesse peksta või mõni sild õhku lasta. Aga eks ole mees leidnud ka tõelise kullasoone ning kui nüüd ootamatult tervis alt ei vea, siis küllap tuleb "Märuli­ peerudele" ka kolmas järg. Vaadates kas või seda, palju rahvast oli õhtusel ajal kinno neid

Tegelasi liidavad ennekõike piirangud – rikas Philippe ei kontrolli oma keha ning materiaalses kitsikuses Driss ei juhi täielikult oma elu. Kuid oma tugevustega täiendavad mehed teineteist nagu rootsi vanasõnas, kus pime kannab lombakat ja mõlemad jõuavad kiiremini edasi. Paljude prantslaste silmis võõras Driss ei kohtle Philippe'i alaväärsena, kuid ei tee mehele ka liigseid järeleandmisi. Otsekohese Drissi kõrval selgub Philippe'ile peagi, et vahel on kõige raskem aktsepteerida iseennast. Erivajadustega inimeste kinolinal kujutamisel on pikk ja paiguti üsna piinlikkust valmistav traditsioon. Tasub meenutada näiteks tootjafirma poolt kiiruga kalevi alla pandud ja hiljem kultusklassikaks muutunud filmi "Väärakad" ("Freaks", 1932) vastuolulist teemakäsitlust. Grotesksena mõjuva pealkirjaga (alternatiiv oli veel hirmsamini kõlav "Looduse vääratused") filmis on samastumine südametute "tavaliste" tegelastega küll raske, kuid teisalt meenutab erivajadustega inimeste erinevuse rõhutamise läbi loodud õhustik õudusfilmi. "1+1" Philippe on tervitatavalt intellektuaalne ja mitmekülgne peategelane, kuid kohatisest abituse ja suitsiidsuse stereotüübist ei ole vaba ka tema. Iseenesest on problemaatiline juba erivajadustega inimese rolli tavalise näitleja palkamine. Samuti on teema käsitlemisel omamoodi reegliks saanud keskendumine erivajadustega inimese psühholoogiale, jättes kõrvale hoopis teravama sotsiaalse toe temaatika. Tasub märkida, et vaestest oludest pärit mustanahalise Drissi invaliidsuse puhul oleks "1+1" hoopis kurvem film, millest komöödiat enam naljalt välja ei pigistaks. Praegusel kujul on "1+1" aga hea vaheldus valdavalt tõsimeelsele autorikinole. Kirsiks tordil on tuginemine tõsieluloolisusel. On pisut irooniline, et see publikumagnetist kinopärl linastub kommertskinos ja mitte saalides, kus peaks hoolitsetama prantsuse filmiparemiku Eestisse toimetamise eest. Teet Teinemaa "1+1" linastub Plazas.

vanureid kaema tulnud, võib oletada, et miinusesse ei jääda ka teise osaga. Kui peaks kogu kupatusele kümnepalliskaalal hinnet panema, siis 7 oleks aus number ja hea tujuga võiks isegi kuni 8 ära kinkida, sest kohati sai südamest naerda, nostalgiamomentide juures heldida ning meenutada aegu, mil mehed olid rauast, võttepaigad puust ja filmid tselluloidist. Sisu oli kahjuks aga nõrk ja action kah enamjaolt vaimuvaene ning ennast kordav ja see takistab maksimaalset naudingut saamast. Negatiivse poole pealt jäi õhku rippuma ka küsimus, et kas tõesti on sedasorti steroididest, one-lineritest ning musklitest tulvil märulistaarid tänapäeval muuseumieksponaadid, nagu Willis filmi lõpus ütleb. Kas koos kunagiste kangelaste hauda, haigevoodisse või ratastooli varisemisega sureb ka üks filmižanr? Loodan, et mitte, ja hoian pöialt, et "Palgasõdurite" edu innustaks stuudiobosse lisaks lõputule uusversioonide vorpimisele otsima nurgatagustest jõusaalidest uusi Arnoldeid ja Silvestere. Mehed on juba vanad, aeg on teatepulk edasi anda. J. J. Metsavana "Palgasõdurid 2" linastub kobarkinodes.

pr o ž ek t o r

Praeguseks teab vist enamik kinosõpru, et "1+1" on kujunenud läbi aegade edukaimaks mitte-ingliskeelseks mängufilmiks ning on võitnud hulgaliselt olulisi auhindu, nii et edu kirjeldamise asemel tundub targem selle põhjusi otsida.

isiksustena. Teada-tuntud motiivistik, mille ümber on hea stsenaariumi luua. See loob võimalusi karakteriarenguks ja garanteerib lootusrikkusest pakatava vastandid-tõmbuvad-raskuste-kiuste-alatooni. Mõned naljad, nagu halvatud mehele hajameelsusest toidulusika silma suskamine, on pisut totradki. Kuid filmi edu seisneb äratundmises, et inimesi tõmbavad kinno ikka vanad head lood ning oluline on tuntud sisu läbimõeldult uues kuues edasi anda.

kus see tundub mõtlemapanev ega moonuta odava farsina reaalsust. Karaktereid elustab nakatav näitlejatöö.


Eesti rahvas sumiseb ärevalt – kinos näidatakse Lenna tisse "Vuosaari" (Soome 2012, 125 min). Režissöör Aku Louhimies. Stsenaristid Mikko Kouki, Aku Louhimies, Niina Repo. Operaator Tuomo Hutri. Osades Alma Pöysti, Aino Louhimies, Sean Pertwee, Lenna Kuurmaa, Kristjan Sarv jt.

S

eitse aastat tagasi lavastas Aku Louhimies draama "Paha maa", mis on siiani jäänud soomlastele liigagi omase depressiivkino kõrgeimaks täheks. Alla selle masendavaid teemasid käsitlevad filmid tunduvad justkui lahjadena, üle selle aga minna ei tasu, jalge alt kaob sotsiaaldraamas niivõrd tähtsal kohal olev realism ning ülepingutus võib traagilisi elusaatusi naeruväärses valguses näidata.

Jäärapäisus ja trots, murede enesele hoidmine nende jagamise asemel, viinapudeli eelistamine sõpradele, käsi, mis haarab enne poomisnööri järele kui avab sotsiaalameti ukse – see kõik ongi aga lõpuks see, mis nii Eesti kui muu maailma vaatajat soome kino puhul võlub. Hiina töölisdraama võib hinge pugeda küll, aga kui põhjanaabrid enesehävituslikult käitudes õnnetust külvavad, siis see tundub meile paratamatult hulga mõjuvamana – kas või tänu alateadlikult tajutavatele hõimusidemetele, tihedale omavahelisele lävimisele ning geograafilisele lähedusele. Võib muidugi ülelahenaabrite ummikusse jooksvaid suhteid ja ettevõtmisi parastava itsitusega vaadata, kuid küllap tunneb igaüks vähemalt nende situatsioonide ning

käitumismallide alged ka omaenese eluga klappivat. Soomlased ise oma raskemeelsust ja muremõtete küüsis heitlemist nii väga ei pelgagi, tervitades tihti depressiooni lausa masohhistliku naudinguga. Nende jaoks oli see olemas juba ammu enne kui sellest lauldi, raamatuid kirjutati või filme vändati.

L

avastaja varem sedavõrd kõrgele seatud lati alt jookseb "Vuosaari" muidugi seda puudutamata läbi. Ma annan enesele aru, et seekord ei olnudki eesmärgiks niivõrd külmkarge põhjamaa hinge hangunud muret näidata, vaid ette oli võetud hulga kergemad, lihtsamalt lahti harutatavad tunnete sasi­ puntrad. Film on helgemais toonides ning kui helipilt üha viimsepäeva tulekut ei kuulutaks, siis võiks seda paari segmendi põhjal pidada isegi komöödiaks, musta huumoriga vürtsitatud kelmikaks looks. Midagi säärast siis nagu Gösta Sundqvisti muusika või Jari Tervo novellid. "Vuosaaris" jagub koomikat, kuid loomulikult jagub ka traagikat. Viimane vajutab aga liiga õigetele nuppudele, pakkudes selgelt liiga

Näiteks tundub, et alati karismaatilisena mõjuv Sean Pertwee lennutati kohale vaid produktsiooni kokkulepete täitmiseks, mitte stsenaariumi vajaduste rahuldamiseks – filmi üldpildile tema karakter lisaväärtusi ei toonud. Louhimies on staažikas telelavastaja ning kindlasti oleks kogu projekt töötanud hulga paremini teleseriaalina, kus iga episood toob juurde paar tegelast ning lõpetab mõne elu kuvamisega. Sedalaadi väikeseid episoodilisi põikeid perede ellu võiks taset minetamata paar sesooni järjest vändata. Muidugi on linaloos suurepäraseid stseene, näiteks Lenna oma tööandjatega õhtulauas või apteegikauboide ootamatu ilmumine. On mitu kurbkoomilist karakterit ning humoorikaid momente, kuid filmi tugevamaks küljeks ei jää kahjuks ei näitlejad ega haarav lugu, vaid ainult ootusi liiga oskuslikult täitev kvaliteet. Lapsevanemaile võib pisara silma tuua, keskealisi hetkeks olevikule ja noori tulevikule mõtlema panna, kuid suurt meeldejäävat kino seekord ei tehtud. Gert Trash Moser Trash Can Dance

s o o me

a s i

"Paha maa" selgrooks oli Eppu Normaali rahvusliku lemmikloo "Murheellisten Laulujen Maa" kaks rida: "Työttömyys, viina, kirves ja perhe. Lumihanki, poliisi ja viimeinen erhe", mis väga täpsete märkidega panevad paika kogu soomlaslikkuse, kõike paljastava röntgenpildi soomlase hingest. Laul seab oma ületamatu standardi, film tegi sama. Ometi polnud tegu millegi uudse ega ainulaadsega. Kõik laulust

ning filmist läbi jooksvad teemad on pidevalt kohal olnud nii soome muusikas, kinos kui kirjanduses. Viimases võiksid selle soomlasliku masenduse ja ebaõnne needusest sündivate uute õnnetuste ekvivalendiks olla Matti Yrjänä Joensuu detektiiv Harjunpää sarja raamatud.

täpseid lahendusi ning jääb seeläbi pealiskaudseks, täites küll perfektselt kõik ootused, aga pigem masinalaadselt kui inimesele omaselt. Liiga palju tegelasi ning saatusi, et neile kõigile piisavalt tooni ja sügavust anda.

 Sean Pertwee.

 Lenna Kuurma.

Kramplik õnn Vuosaaris

K

es ummisjalu alasti staari ja seksi­ stseene vaatama tormab, see lausa pettuma ei pea, kuid mõnusa meelelahutuse asemel saab selline publik vasaraga täislataka rindu, nii et hing kinni ja nutt kurgus. "Vuosaari" on ängistav ja täis vägivalda, nii otseselt füüsilist ja vaimset kui ka varjatumat ja peenekoelisemat, mis oma kalbed kombitsad südamesse ajab ja sinna veel aastateks kurjuse idud istutab. Siin on haigust ja ussitamist, peksu ja petmist, alkoholismi ja vaeva, vaeva ja veel kord valu ja vaeva. Esilinastusel kiskus film nii mõnelgi pisara silma, olles kohati nii šokeeriv, et nõrgema närvikavaga naisterahvad ei suutnud pilku ekraanil hoida, vaid peitsid näo kätesse. Louhimies portreteerib paralleelselt tervet galeriid kiivakiskunud eluga tegelasi, kes kõik püüavad oma depressiooniga toime tulla. Mosaiikfilmi tegelasi ühendab see, et elatakse samas kandis. Nad kõnnivad üksteisest mööda, joovad kohvi või õlut samas nurgapealses baaris, sõidavad sama metrooga. Aga nende eludel lehvib sama lohutu vaim. Tegevus toimub talvel, see süvendab raagus meeleolu ja kõledust.

Kõrvuti kulgevad lood leiavad kord helgema lõpu, kord pakuvad näpuotsaga nalja läbi pisarate, kuid moodustavad painava terviku. Kui õnn saabubki, siis ikka nagu kellegi teise arvelt, ikka jääb okas hinge, kripeldab. Aga õnnest hoitakse kramplikult kinni, isegi kui see toob tuska, kui see peitub vaid burgeris või siidripudelis. Kõige humoorikam tegelane on üksikisa, kes arvab, et ei leia naist, kuna on liiga paks. Ta on lootusrikas, püüab olukorda parendada, teeb trenni, ei pane söögi sisse soola. Üritab kasvatada poega samas ranges vaimus. Kõik need katsed äparduvad, kuid selles on kohmakat koomikat. Kui režissöör on viinud vaataja juba üsna süngesse ja masendavasse sohu, siis väike suts üksikisa ponnistusi toob muheluse jälle näole ja saab täie hooga edasi kütta. Teine koomiline kuju on neegri Elu Armastus – ropusuine ning vägivaldne siidrisõbrast soome naine. Oma meest võib ta sõimata nõmedaks neegriks, talle jalaga anda ja teda vaimselt alandada, ta võib nimetada teda nälginud kerjuseks, kuid kui tulevad kaagid, kes ähvardavad naise poolt verbaalselt

muttatrambitud sitakoti mättasse lüüa, teeb naine seda, mida vaja. Armastus saab sellest jõudu. Tundub, et mustanahalisel ja soome naisel võib olla lootust, kui nad Vuosaari mülkast pääsevad.

V

ähihaige üksikema oma tütrega on kõike muud kui koomiline või naljakas. Selle tegelastepaariga rõhutakse eksistentsiaalsele kurbusele, ülevale Elu Õppetunnile. Siin peab vaataja mõtlema Surmale, surev ema peab seletama lapsele, et elu on vaid ajutine. Noor tüdruk, kes on kuulsuse nimel valmis kõike tegema, saab oma kerjatud vitsad. Võib-olla on kõige parem üldse täiesti tavaline olla. Tegelikult on ta oma liigse innukusega kõik šansid tulevikus näiteks superstaarisaates oma 15 minutit kuulsust saada nullinud, saavutatud kahtlane kuulsus jääb teda aga jälitama elu lõpuni. Kuigi näib, et tal on lootust. Võib-olla siis, kui ta Vuosaari tolmu oma jalgelt pühib ja kodumaa hülgab. Vaieldamatult kõige kurvem ja ängistavam on väikese poisi ja tema koera lugu. Poiss

kasvab enamasti üksi, sest ema on tööl ja kui ei ole, siis joob. Kodu on korras, maas on valged vaibad, kuid poisil on seltsiks vaid koer ja teler ning söögiks krõbinad. Ema on pigem kuri koll kui hea haldjas. Ei mingit lootust. Lenna osaks on Viivi, kes rikka perekonna maja puhtuse eest hoolitseb. Trafaretne küll, kuid Viivi hoolitseb ka muu eest – rahuldab jõuka abielunaise unarusse jäetud meest. Kuurmaa teeb pädeva filmirolli, saab hakkama seksistseenidega ja võib uskuma jääda küll, et tegemist on malbe koristajaga, kes unistab pisutki paremast elust. Dialoogid ja stseenid on väga otsekohesed, kõik lood on edasi antud nii, et need poevad naha vahele ja kipitavad kuklapoolel veel kaua pärast seansi lõppu. Kui keegi arvab, et olen liiga palju sisu ära jutustanud, siis vaidlen vastu. Siin on üllatusi küllaga ning kõiki neid stseene, tegelasteansambleid ja killukesi nende elust peab oma silmaga vaatama. Siin on ehe elu, kaob piir vaataja ja ekraani vahel. Kui midagi ette heita, siis ehk vaid sisult üsna õudse filmi liigameerikalikku lõppu. Margit Adorf "Vuosaari" linastub Sõpruses ja Artises.


Jäta romaanile, mis romaani, filmile, mis filmi Inimese moraaliotsuste kujundamisel on tajusüsteemil ja seega ka filmil märksa olulisem roll kui valgustus­ humanistlikus traditsioonis enamasti eeldatakse. 1.

Netiportaali www.ology.com toimetaja Evan McMurry nimetab Andrei Zvjagintsevi "Jelenat" "imeliste kaadrite ja täiuslike näitlejatöödega vene draamaks, mille moraalne polaarsus on dostojevskilik ja keeldumine pooluste vahel valida tšehhovlik". Tunnustusega võib nõustuda, aga võrdlused kirjandusklassikutega on eksitavad. See on paraku tavaks. Iga moraalne komplitseeritus pole veel dostojevskilikkus. Jelena dilemma väärib põgusa kõhklusena pigem kõrvutamist nende tobedate "praktiliste eetikadilemmadega", mida angloameerika analüütiline eetika hirmsasti pureda armastab – à la kas moraalselt õigem on lõigata oma ema viiludeks või panna isa põlema, sõita rongiga üle imiku või joodiku.

Ja ühese moraali puudumine pole veel tšehhovlik otsustamatus. "Tšehhovlikku" otsustamatusesse võiks vaataja jääda ka siis, kui vahetult enne lõputiitreid tsiteeritaks dekaloogi ranget tapmiskeeldu või mõnda (Raskolnikovi inspireerinud) materialistlikku utilitaristi.

2. Dostojevski kui inimese sisemaailma kujutaja par excellence on iseäranis raskesti ekraniseeritav. Dostojevski toob esile seda, mida ei saa silmaga näha, ja seda, mida ei saa puhtmõistuslikult tuletada. Küll aga võib iga filmitegija Dostojevskilt õppida ning luua talle filmide näol häid illustratsioone. Viimastest filmikogemustest oli siinkirjutajale kõige dostojevskilikum Steve McQueeni "Häbi" ("Shame", 2011). Mis teeb "Häbi" peategelase Brandoni jaoks ta õe läheduse talumatuks? Mees on ratsionaalne, utilitaristlik, toimib kenasti niisuguse maksiimi järgi, mille kohta ta võiks ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks.

"On psühholoogilised piirid, millest üleminekul pole tagasiteed," hoiatab Tammsaare. Vähemalt oma tekstides on ta pessimistlikum kui Dostojevski, sest tema usk karistuse lunastavasse toimesse (täpsemalt: halastajata halastuse võimalikkusesse) on väiksem.

3. Ma saan aru, et epistemoloogiline kategoorilisus ei ole tänapäeval eriti moes, aga ometi on Mathura arvustus Steve McQueeni "Häbile" ("All You Need Is Love", Sirp 09.03.2012) enam-vähem igas mittetehnilises punktis täiesti vale. Mathura alustab nii: "Aasta oli 1967 ja The Beatles laulis, et vaja on armastust ja ei midagi muud. Nüüd kui sellest on möödas kolmkümmend viis aastat, on armastus küllap endiselt kõik, mida inimene tõepoolest vajab. Ainult et kuidas seda leida, on ikka ühtviisi hoomamatu; pealegi on "armastus" sõnana üha devalveerunud; armastada võib šokolaadi, autot või pesupulbrit. Armastus on kaup nagu kõik muu: kes omab, see järelikult ka armastab. Armastuse (või õigemini selle puudumise) ja iha (kui omamistungi) omavahelisest suhtest kõneleb ka Steve McQueeni uus mängufilm "Häbi"". Kui antud tsitaadis alustuseks näiteks sulgude sisud ära vahetada, läheks pilt juba üksjagu õigemaks. "Häbi" peategelane Brandon ei viskle ju iha kui omamistungi käes, vastupidi – tal puudub igasugune omamistung, tema piin on just see, et tema iha on ilma igasugusest omamisvajadusest. Truudus kuulub omandikompleksi, nagu ütleb Robert Musil. On minu mees, minu naine, minu elukaaslane. Ükski seksiklubi kunde ei kasuta väljendit "ta sai minu omaks". Ka muu armastuse fraseoloogia kattub üldiselt omanditerminoloogiaga – inimene on odav, kui tahetakse ainult seksi, ainult iha rahuldust; armastatud inimene on kallis, on oma; oma inimest kardetakse kaotada jne. Brandon on palju lähemal hipiideoloogia vabaarmastajale kui tema õde (keda Mathura hipilikuks nimetab!), kes piinleb õnnetult kaotatud armastuse ja/ehk ühepoolse truuduse käes, vabaarmastuse võimetuse käes.

 Fjodor Dostojevski (1821–1881).

"Nooruki" (üks Dostojevski autobiograafilisemaid suurromaane; e k 1940) peategelane Dolgoruki hüüatab: "Teil on tulevikus kasarm, ühiskorterid, strict nécessaire, ateism ja ühised naised ilma lasteta – see on teie finaal, tean ju seda." The Beatles & co muidugi ei halastanud isegi sellisele kodanlik-traditsionalistlikule piiraja-institutsioonile nagu juuksur ja andis igal moel oma parima, et tõmmata peaaju tervenisti selgroo sisse nagu teokarpi. Kuid narkootikumidest, alkoholist ega isegi mitte elektriga võimendatud muusikast ei

Jaan Kaplinski kirjutab pihtimuses "Isale": "Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus."1 Aga "head muusikat saab luua ainult ilma südametunnistuseta", nagu ütleb Clarisse, üks Musili "Omadusteta mehe", biitlite kolmeköitelise antiteesi peategelasi. Kaugel Dostojevski kiiluvees looviv Michel Houellebecq seab hipiliikumise vabaarmastuse ideoloogia tänapäeva hingelise kalestumisega juba ehk liiga sirgjoonelisse põhjuslikku suhtesse, kuid ometi kuulub ta koos McQueeni "Häbiga" selgelt hipide selgroosurinale ja "Imagine'i" lummutavale lalinale vastassuunas ujuvasse traditsiooni.

4. Ka Rainer Sarneti "Idioodis" polnud Dostojevskit rohkem kui paar hüüdlauset. Filmina muidugi väga vaadatav, aga dostojevskilikkusest parsekite kaugusel. 1878. aastal kirjutas Dostojevski ühele austajale: "Te arvate, et ma kuulun nende inimeste hulka, kes päästavad südameid, vaigistavad hingi, peletavad muret? Mõnikord kirjutatakse mulle niiviisi, aga mina tean kindlalt, et ma olen pigem võimeline pettumust ja vastikust sisendama. Sussutama pole ma meister, kuigi olen seda proovinud. Aga paljud vajavad just seda, et neid sussutataks."2 Dostojevski karaktereil esineb lausa peaajupõletikus päädivat süütunnet, tema kese on viimseni piitsutatud mõistus ja tunnetus, inimese motivatsioonidünaamika ja moraalse dialektika esiletoomine kogu selle pöörases komplekssuses. Dostojevski esindab igasuguse lummamise ja meeleaistingutesse uinumise vastandtendentsi. Aforistlikumalt: Dostojevski ei näita Jumalat kirikus, Dostojevski näitab Jumalat seal, kus kirikust pole haisugi.

5. Georg Henrik von Wright on öelnud, et "ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enese käest" (siinkohal püüaks ärgitada inimestes huvi tutvuda ka von Wrighti enda suurepärase käsitlusega Dostojevskist kogumikus "Minerva öökull", Vagabund 1996). Eks midagi sarnast võib öelda ka filmide kohta. Häda nagamannile, kes arvab, et film võib raamatulugemist asendada! Aga häda ka demokraadile ja rahvavalgustajale, kes arvab, et audiovisuaalia saab kirjasõnaga asendada. Kirjasõna on liiga elitaarne. Kasutades Dostojevski suurinkvisiitori mõtteskeemi: nii valgustusliku humanismi kui ristiusu nõudmised ületavad kaugelt selle, mida lihtne inimene on suuteline täitma. Kuidas saab see, kes inimesi armastab, öelda, et "paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud"? Film on võrratult demokraatlikum kui romaanikunst, kirjasõnas avalduv vaimsus. Mihkel Kunnus 1 2

- Jaan Kaplinski. "Isale". Tallinn 2003, lk 165. - Fjodor Dostojevski. "Inimene on saladus". Loomingu Raamatukogu 1981, nr 27–30, lk 134. Peeter Toropi tõlge.

 Michael Fassbender Steve McQueeni "Häbis" (2011).

Hea ja kurja nägemise puu Aasta algul refereeris klikinäljas netimeedia filosoofi ja meditsiinieetikut Francesca Minervat: "Kui vanemad last ei soovi, beebi kasvatamine läheks liiga kalliks või pärast sünnitust selgub, et laps on puudega, peaks vanematel olema ühe päeva jooksul pärast sünnitust õigus paluda arstidel laps tappa." Küllalt ebaoriginaalne raskolnikovlik mõistusega liialdamine ja ei vääri erilist tähelepanu, küll aga on üpris ilmekas üks kommentaar: "Vigase lapse puhul võib see olla õigustatud, aga... ei saa väita, et abort ning lapse tapmine peale sündimist sisuliselt sama asi on. Abordi puhul on laps veel nii väike ja ema ei näe teda, peale sündi aga näeb ju ema oma last. Milline inimene laseks peale oma vastsündinu nägemist ta ära tappa? See peab olema eriti külm, kalk, enesekeskne ja südametu inimene." Moraaliotsus seotakse teo nägemisega. Kogu Platoni-Kanti kaanon maigutab siin abitult suud. Pole juhus, et just televiisoris näidatud filmi­ kaadrid seafarmides toimuvast tekitasid nii ägeda ühiskondliku vastukaja. Inimese moraaliotsuste kujundamisel on tajusüsteemil (ja ühtlasi ka filmil) märksa olulisem roll kui valgustushumanistlikus traditsioonis on kombeks eeldada. Lev Tolstoi kirjutab oma "Pihtimuses": "Mulle tegi surmanuhtluse pealtnägemine Pariisis selgeks, kui vähe abi oli minu edu-ebausust. Kui ma nägin pead keha küljest ära tulemas ning mõlemat eraldi mütsti kasti kukkumas, siis sain ma mitte üksnes mõistuse, vaid kogu olemusega aru, et mitte mingi­sugused olemasolevad mõistlikkuse ja edu teooriad ei suuda seda tegu õigustada, ning kui ka kõik maailma inimesed mis tahes teooriate alusel maailma loomisest saadik seda vajalikuks oleksid pidanud, siis mina ikkagi tean, et nii ei tohi, et see on halb, ning seepärast tuleb mul otsustada, mis on hea ja vajalik, mitte kaasinimeste sõnade ja tegude, vaid mu enda südamehääle järgi." (Lev Tolstoi. "Pihtimus". Tallinn 1996, lk 12. Hans Luige tõlge.)

m o raal

Jah, ka Jelena satub silmitsi mõneti raskolnikovliku valikuga (kas utilitaristlik-altruistlikel eesmärkidel tohib kiirendada vanuri surma), aga see paralleel on väga pinnaline ja pelgalt sündmustikku puudutav. Zvjagintsevi filmis pole mingeid mõistuse liialdusi, pikki loogilisi ahelaid, mis summutavad südame hääle, ega ka mingit ootamatut, ratsionaalselt ennustamatut "elava Jumala" kätte sattumist. Ometi peitub just siin Dostojevski suurus inimhinge mõistmisel, ratsionaalsusele kättesaamatute keeldude ja seaduspärasuste esiletoomisel.

Ei Kant, Mill ega Bentham (saati Peter Singer!) suudaks Raskolnikovi või Brandoni suunas sõrmega vibutades öelda: "Ei tohi! Muidu kaotad oma võime läheduseks nii ema kui õega, inimestega, kes olid sulle senini kõige kallimad!" Ja Dostojevskil defineeris võimatus-võimetus armastada põrgut.

piisanud – ikka kippus paarikiindumine ja truudus peale nagu uni silma ning ühes ideoloogiliselt järjekindlamas saksa hipikommuunis (loe: hipikasarmus) pidi pea-vabaarmastaja isegi ametliku monogaamiakeelu sisse seadma.


Must K채si esitleb:

Sensuaalne draama t천elistest naistest!

Stefano Sollima film Pier Francesco

FAVINO Filippo

NIGRO Marco

GIALLINI

Kinodes S천prus ja Coca-Cola Plaza alates 26. juulist

KINOLEHT La Strada nr 21  

Kõigi aegade parimad filmid • Eesti filmiharidus 20 • "Seenelkäik" • "Kuutõusu kuningriik" • Armastus & Anarhia • "Cosmopolis" • "1+1" • Ben...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you