Page 1

№ 1 / 2012 (17)

KINOLEHE

AASTA FILMID DocPoint • Raimo Jõerand eesti dokiaastast • Kaadris eesti filmiklassika Umbkotid • Rat King • Türannosaurus • Märtsi iidid • Raudne leedi • 50/50 Tapatalgud • Coriolanus • Veealune armastus • 60 sekundit üksindust...


10. veebruar Mis juhtus Andres Lapeteusega? (1966) Režissöör Grigori Kromanov. Stsenarist Paul Kuusberg. Operaator Mihhail Dorovatovski. Helilooja Eino Tamberg. Kunstnik Linda Vernik. Osades Rein Aren, Ants Eskola, Ita Ever, Kaljo Kiisk, Einari Koppel, Ada Lundver jt.

Vallatud kurvid Kõik järgnev on mu isiklik teooria ja võib olla sulaselge jama. Aga... On aasta 1986 ja nõukogude koolisüsteem vorbib kahte inimtüüpi: esiteks lõbusad ja rõõsad hommikuse vahetuse poisid-tüdrukud ning teiseks need teised... õhtuse vahetuse omad, kaamed ja ruineeritud pimeduse lapsed. Samal ajal kui koolihoovis lumesõda orgunnitakse või nelja ruutu taotakse, peame meie klassiruumis istuma ja seda kino läbi lainelise aknaklaasi pealt vaatama. Silmside tekkides võib hommikupoolsete näost välja lugeda teatud üleoleku märke.

s i sse j uh a tus

Tagasilööke tuleb mujaltki kui aknaaugust. Näiteks neljapäeviti võidujooks ajaga, paanika, kas tramm number neli tuleb või ei tule, kas mahun peale, kas jõuan "Imemeheks" koju? Bio õps mõistis asja tõsidust ja lasi meid aegajalt varem minema. Usun, et meie klassi kutid on siiani tänulikud. Kuid tagasi sinna, kust hakkab vastu helendama jutu iva. "Teil veab, saate kaua magada," pomisesid hommikupoolsed. Kui ma selgitasin, et kulla mehed, tunnid lõpevad 19.15, seejärel koju, hakklihakaste/vorstikaste, väike tee/küpsis/iiriskomm ning kodused ülesanded, pluss hommikune kordamine, siis vajus poistel karp lahti ning õrna teemat rohkem ei puudutatud. Kodutöö? Kui enamik geeniusi sai mõne tunniga hakkama, siis mina lasin ikka südaööni – koos emaga. Tulemus? Ebastabiilne kolm pika miinusega ning päevik punasem kui Karl Vaino südametunnistus. Ausalt, ma ootasin reedet nagu mingi läbiküpsetatud projektijuht Toomas kusagil reklaamifirmas. Saaks ära maale! Vahe oli selles, et kui Tom on 48-aastane kõrgete maksanäitajatega eesti mees, siis mina olin 8-aastane täiskarsklane. Alles nüüd, mõnikümmend aastat hiljem, mõtlesin välja, miks Jumal mind selle õhtupoolse vahetusega karistas. Häid eesti filme oli vaja vaadata. Ei, mu isa ei töötanud Tallinnfilmis. Asi oli hulga lihtsam. ETV diktor Marite Kallasmaa oli korraldanud asja sedasi, et sellal, kui hommikune vahetus koolipinki nühkis, pani tema õhtupoolsete lohutuseks peale mõne vana hea eesti linateose. Ju ta teadis, et "Verekivi" saab nautida vaid siis, kui oled noor, ning esimesed Nõukogude Eestis valminud chopperid vilksatavad "Valges laevas" (1971). Ma ei valeta, kui ütlen, et need ennelõunased eesti filmid olidki mu põrsapõlve "vallatud kurvid", mis nädalasisesest sotsmasen­ dusest kuidagi läbi rebida aitasid. Nädalavahetusel polnud filme vaja, sest maal olid sõbrad, jalgratas, meri, oja ja viimase kahe vahel liivast tamm. Jaak Leer

Kinoleht La Strada Toimetaja: Joonas von Niinive. Keel: Pille Sepp. Täname: Katrin Maimik, Märt Potter, Dagmar Reinolt, Siim Rohtla, Sigrid Saag, Aigi Vahing. Kujundus: R&R. Kontakt: kinoleht@gmail.com. Vastutav väljaandja: MTÜ Must Käsi.

 Jaan Brezauski (mustlaspoiss) ja Arvo Kukumägi (Margus) Peeter Simmi novellfilmis "Tätoveering" (1977) .

Eesti filmilugu Kaadris Eesti filmi juubeliaasta puhul näitab rahvustelevisioon reedeti programmis "Kaader" meie filmikunsti klassikat. 27. jaanuar Karikakramäng (1977) Režissöörid Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm. Stsenaristid Kalju Saaber, Peeter Simm, Jaan Tooming, Osvald Tooming, Peeter Urbla ja Kurt Vonnegut. Operaator Arvo Iho. Helilooja Rein Rannap. Kunstnik Priit Vaher. Osades Elle Kull, Lembit Ulfsak, Mikk Mikiver, Rudolf Allabert, Jüri Järvet, Arvo Kukumägi jt. Üks eesti filmiajaloo edukamaid filmikassette, mis sisaldab üht kodumaise filmikunsti pärlitest, ja ainuke eesti filmiprojekt, mida on juhendanud vene kinokunsti legend Andrei Tarkovski. Tõsi, Tarkovski ei teinud kaasa kõigi kolme filminovelli toimetamisel, vaid andis näpunäiteid kahe filmi – Peeter Urbla "Promenaadi" ja Peeter Simmi "Tätoveeringu" – valmimisel. Nagu on meenutanud asjaosalised, oli Tarkovski juhendamisel esialgsetele ideedele hävitav, kuid lõpptulemusele ja režissööride edasisele kujunemisele ülesehitav mõju. Vaatajale mõjuvad filmid heana ka tausta teadmata, pealegi hoiab Tarkovski pedagoogitöö omaenese loomingust lahus ega suru noortele filmi tulevatele meestele peale enda loomemeetodeid ja filmikeelt. Nii on iga novell selles almanahhis oma nägu ja seda enam tuleb ära märkida kõigis kolmes filmis operaatorina kaasa teinud Arvo Iho meisterlikkus natuurilt erinevate režissööride ideede ja meeleolult erinevate lugude edasiandmisel. 1977. aastat on filmiloolane Õie Orav nimetanud oma mahukas Tallinnfilmi monograafias "uue laine" aastaks eesti kinokunstis. Lisaks eelmainituile tulid toona filmi veel sellised andekad loojad nagu Valentin Kuik, Helle Karis, Olav Neuland ja Mark Soosaar. "Karikakramäng" ja Peeter Simm tõid aga filmi toona 19-aastase Arvo Kukumäe. Kalju Saaberi jutustusel põhinev "Tätoveering" on kodumaises filmis ehk üks romantilisemaid ning Kukumäe ja mustlastüdrukut mänginud moskvalanna Zoja Tsjurilo paar üks meeldejäävamaid. Oma osa on siin selleski, et Kukumägi ka tegelikult Tsjurilosse võtete ajal armus. Suured tunded on teemaks teiseski "Karikakramängu" novellis. "Promenaad", mille aluseks Kurt Vonneguti novell, on intiimne lugu ühest suhtest, millel pole ilmselt määratud jätkuda. Tegelaste karakterit kujundab siin mitte ainult näitlejate Elle Kulli ja Lembit Ulfsaki meisterlik mäng, vaid ka varju, valguse ja ruumi kui kinokunsti põhiliste väljendusvahendite kasutamine.

Toomas Tahveli "Salakütt" on lahenduseta armu- ja jahimüsteerium, kus Robert Gutmani mängitud noor metsnik on silmitsi abielukriisi ja paljastamist vajava salakütiga. Ei saa välistada, et just sellest filmist leidis Grigori Kromanov prototüübid mõned aastad hiljem valminud ""Hukkunud Alpinisti" hotelli" võtmeisikute inspektor Glebski ja Hinkuse kujundamisel. 3. veebruar Elu tsitadellis (1947) Režissöör Herbert Rappaport. Stsenarist Leonid Trauberg. Operaator Sergei Ivanov. Helilooja Eugen Kapp. Osades Hugo Laur, Aino Talvi, Gunnar Kilgas, Lia Laats, Betty Kuuskemaa, Rudolf Nuude jt. Eesti esimene mängufilm pärast Teist maailmasõda valmis vene kinematografistide valvsa pilgu all, kuid siin astub üles esinduslik nimistu meie näitekunsti klassikuid ja see on ainulaadne võimalus sellist kooslust näha – Hugo Laur, Andres Särev, Paul Pinna, Betty Kuuskemaa, Aino Talvi, lisaks verinoor Liia Laats ja Gunnar Kilgas. Filmi aines võeti August Jakobsoni samanimelisest romaanist, mille lavastas aasta varem Estonias Andres Särev ja mille ideoloogiline lähenemine vastas aja nõudmistele. Poliitikast, maailmast ja reaalsest elust võõrandunud botaanikaprofessor August Miilase toob tema "tsitadellist" välja nõukogude võim, mis lubab teostada mehe unistuste projekti – soode kuivendamise. See on uue inimese kasvatamine ja vana hävitamine, nagu seda näeb ette partei ideoloogia, samas toob film välja sõja jalgu jäänute traagika, kui rindejoon jookseb läbi professori enda pere, seades vastamisi isa ja poja. Esimese sõjajärgse helifilmina on see eelkõige ajastudokument, kuid selle kultuuriloolist väärtust ideoloogiline taak siiski vähendada ei suuda.

Filmiloolane Õie Orav märgib Grigori Kromanovi (1926–1984) esiktööd tutvustades, et hea romaani ekraanile toomisel on alati kõrgendatud risk läbi kukkuda. "Viimse reliikvia" ja veel mitme aegumatu teosega eesti kino rikastanud Kromanovi käesolev film põhineb Paul Kuusbergi romaanil "Andres Lapeteuse juhtum", millest oli saanud ilmumisajal paar aastat varem tollesse aega ülekantud tähenduses menuk. Filmist endast kujunes puudustele vaatamata üks kaalukamaid töid, mis tol kümnendil Tallinnfilmis valmis. Nii romaan kui film räägivad rindelt tagasi tulnud meeste püüetest kohaneda rahuaja ja seda määriva stalinistliku isikukultusega. "See on lugu ühe põlvkonna tragöödiast, kes täitis käske ja loobus oma minast," üldistas arvustuses filmi sõnumit Mati Unt. Ilmselt on see esimene linateos meie filmiajaloos, mis käsitleb isikukultuse teemat. Peaosades näeme selliseid tugevaid näitlejaid nagu Einari Koppel Lapeteusena ja Kaljo Kiisk Pajuviidikuna. Meeldejääva saatusliku naise rolli teeb Ada Lundver. Stilistikalt järgib Kromanov ajavaimu, võib leida ühisjooni teiste nn uue laine filmidega (vt lähemalt Eva Näripea üksikasjalikku käsitlust "Film, ruum, narratiiv"1). 17. VEEBRUAR Inimesed sõdurisinelis (1968) Režissöör Jüri Müür. Stsenaristid Paul Kuusberg, Jüri Müür ja Lembit Remmelgas. Operaator Mihhail Dorovatovski. Helilooja Eino Tamberg. Kunstnik Halja Klaar. Osades Rudolf Allabert, Heino Raudsik Kireva elukäiguga filmimehe Jüri Müüri (1929–1984) "Inimesed sõdurisinelis" käsitleb eesti filmiajaloos esmakordselt Teise maailmasõja lahinguid nii-öelda seestpoolt. Müür ise nägi sõda hoopis teiselt poolelt kui see, millel paiknes filmis näidatav Punaarmee koosseisu kuulunud Eesti Laskurkorpus. Juba pealkiri viitab sellele, et Müüri taotlused olid laiemad, kui toonased ideoloogilised reeglid võimaldasid. Filmi aluseks olev Paul Kuusbergi romaan "Enn Kalmu kaks mina" räägib Punaarmeesse võetud eesti mehest ja tema valikuist Siberi tööpataljonis, eesti rahvusväeosas ja rasketes lahingutes teel koju. Müür on öelnud, et taotles sõja kujutamisel tõepärast dokumentaalsust, mida varem polnud kodumaises filmis tehtud ega nähtud. Moskva teatrikoolis GITIS vene kinolegendi Aleksandr Dovženko käe all õppinud Müür läheneb lahingustseenidele omamoodi – ööpimeduses toimuvad tapatalgud jätavad vaataja samasugusesse segadusse nagu neis osalevad sõdurid, kel pole muud teed kui edasi. Sõda on siin raske töö, mitte seiklus ega ideoloogiline võitlus; töö, mida ei saa valida. Vaatamata puudustele karakteri ja loo arenduses täidab film oma ülesande, andes sõjas võidelnuile inimliku mõõtme, vaatamata sellele, millist mundrit kanti. Müüril õnnestus juba tollal, vaid paarkümmend aastat pärast sõja lõppu, anda edasi suurtesse tapatalgutesse kistud väikese rahva traagikat, rahva mälu ja eneseteadvust traumeerinud kogemust, mis meid siiani liitmise asemel lahutab. TÕNU KARJATSE

1

www.eki.ee/km/naripea/Film,ruum,narratiiv.pdf


Elu nagu filmis Mõtteid möödunud aasta tõsielufilmidest.

E

esti dokfilm on läinud mänguliseks. Ja ehkki Jaan Ruus siinsamas lehes mõni kuu tagasi "süüdistas" selles esmajoones Jaak Kilmit, on selle taga hoopis laiemad hoovused. Kui vaadata lähemalt selliseid filme nagu "Auk nr 8", "Et meeldiks kõigile", "Kuku: mina jään ellu", "Hing" ja "Uus Maailm", siis torkavad esimesena silma kvaliteedid, millest me oleme alati puudust tundnud just eesti mängufilmi puhul. On see üksnes mängulisus, mis neid varasematest filmidest eristab, või on selle taga veel midagi?

Skaala ühes otsas on kiretu jäädvustus, n-ö valvekaamera pilt, ja teises otsas kunstiline mängufilm. Möödunud aasta dokkidest leiame nii seda kui teist. Kristina Normani filmi "Et meeldiks kõigile" üks kaamera seisis poolteist aastat Jaani kiriku tornis ning jäädvustas võidusamba püstitamist ja Vabaduse väljaku muutumist. Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku filmis "Kuku: mina jään ellu" vahelduvad nii peategelase kui filmi kaasautori kontrollitud ja näideldud stseenid nendega, mida Kuku enam ei kontrolli.

Erinevalt mängufilmist ei ole dokid enam hädas lugude haaravusega, vaid režissöörid on leidnud parima stsenaristi, usaldades elu ennast. Lood jooksevad, karakterid avanevad, ja, mis peamine, käituvad endakohaselt. Ei tule välja mõelda formaalseid liine, raame ja happy end’e, mis kammitsevad enamikku mängufilme. Dokfilmides on tulnud need vaid ära oodata, ära tunda ja kinni püüda. Suuresti on selleks võimalusi loonud pikad, kolme- kuni viieaastased võtteperioodid, milliseid eesti filmiajalugu varasemast ei tunne.

ängulisus on autori igasugune loov ümberkäimine tõsieluga, sellesse sekkumine otse kaamera ees või kaude läbi montaaži. Mängulisus ongi looming. Võime küsida, kas režissöör Marianna Kaadi otsus osta filmi "Auk nr 8" peategelastele majake ning päästa nad alkohoolikust ema käest on mänguline ümberkäimine tegelikkusega. Tegu oli kahtlemata eetilise teoga, aga ühtlasi tekitas see filmi süžees pöörde ja andis juurde mängufilmilikkust. Samuti võime "Kuku" puhul küsida, kuivõrd ilustas peategelase tegelikku elu filmitegijate loominguline montaaž, mis paigutas kolme aasta jooksul filmitud sündmused ühtlasele dramaturgilisele kõverale, ehkki tegelikult oli filmi lõpetav sündmus toimunud enne kõiki teisi. Ehk ei mõisteta siingi võitjate üle kohut. Kui film on hea ja keegi ei kaeba, siis ei huvita ka kedagi, mis juhtus tegelikult. Jaan Tootseni "Uus Maailm" on otsesest mängulisusest peaaegu prii, olles mullustest filmidest suguluses Kersti Uibo meditatiivse kloostrilooga "See on see päev". Viimane on jutustuse haaravuselt küll "Uue Maailma"

T

õeline on meie kujutlustes eelkõige mängu­film, sest üksnes see suudab pakkuda elamust, mis oleks suurem kui elu. Dokfilmi puhul on selge, et elu ei saa olla ise elust suurem. Ses mõttes on vastuolu juba žanri olemusse sisse kirjutatud. Aga meie viimase aja dokkidest saadud elamus sarnaneb just mängufilmist mäletatuga. Ja nõnda paradoksaalsel moel, võrreldes tõelist väljamõelduga, anname sageli tunnustavaid hinnanguid tõsielufilmi autentsuse ja eheduse kohta. Ei pea arvama, kas see on hea või halb – see on meie elamus- ja naudingukultuses maailma ilming, mille eripärasid on täpsemini sõnastanud mitmed kultuuriteoreetikud. Oleme õnnelikud, et meil on dokfilmi traditsioon, kus võime jaotada autoreid Soosaare ja Söödi stiili järgijaiks. Praegusel traditsioonide hääbumise ajal ei ole selle taaskordne rõhutamine sugugi liiast. Pealegi on see veelahe olemuslik kogu žanrile – sellest, kas väärtustame liitsõnas rohkem tõsielu või filmi, sõltub ühtlasi, milliseid vabadusi me filmitegijale lubame ja kuivõrd teda reaalsuse peegeldajana usaldame.

täielik vastand, kuid eks ole erinev ka dokumenteeritav objekt. Autorid on ühtmoodi oma filmi sisse olematuks kadunud, ühtmoodi usaldusväärselt elu jälginud. Mõlema filmi keskmes on maja ja need, kes seal käivad. Tootsen on jäädvustanud algust, noorust ja mässumeelsust, Uibo aga püüdnud edasi anda elu igavikulist kestvust ja muutumist. Üks näitab meile uute kaasaegsete kogukondade sünnilugu, teine vahendab iidset traditsiooni ja oleva hoidmist. Ühes on mäss ja konflikt, teises alandlikkus. Kersti Uibo Kosovo kloostris filmitud aastaringi teevad filmina mõistetavaks kontekst ja kaks sõna, mis on ka vaatajale ainukeseks pidepunktiks: "pärast sõda". Konfliktitus on eesmärk, meditatiivsus vahend. Küsimus, kust läheb piir valvekaamera pildi ja haaravaks monteeritud elu vahel, jääb. Millal on veel film ja millal üksnes elu? Kas leidub üldse lugu, milles pole konflikti? Uibo film ei oleks seesama, kui poleks olnud sõda. Aga vaadake lähemalt "Uut Maailma" – kas see lugu ei meenuta väga Uut Testamenti...

Võib öelda ka, et tõsielust teeb filmi autori valik. Osa autoreid püüab ennast mitte näidata ja usaldada elu, teine osa peab oluliseks vastupidist. Viimasel juhul jagunetakse veel nendeks, kes seda hoiakut rõhutavad ja kes peidavad. André Bazini järgi usaldavad ühed interpretatsiooni ja konstrueerivad filmi, teised usaldavad reaalsust ja eelkõige fikseerivad.

F

ilmis "Et meeldiks kõigile" on režissöör Kristina Normanil kindel distantseeritud seisukoht, ja kuigi film fikseerib näiliselt samba noorte ja idealistlike autorite kokkupõrget konformistliku reaalsusega, huvitab autorit hoopis rohkem pühaduse mõiste tänapäevas ning rahvuslus kui meie moodsa riigi tsiviilreligioon. Väga tänamatu töö, kui pidada silmas igas autoris elavat soovi olla oma filmiga kõigile mõistetav. Pühadust pole võimalik dekonstrueerida seda hävitamata ehk filmiga saavad kaasa mõelda need, kelle jaoks ei ole filmis käsitletav valdkond püha. Teisi see üksnes vihastab ja neile ei saa näidata ka pühaduse konstrueerimise viise, mida filmis paljastab kaitseminister isiklikult. Siin jookseb päris tõsine veelahe põlvkondade vahel, mida näitas ka filmi retseptsioon ühiskonnas. Peategelaste mentor Jüri Arrak võtab selle filmis selgelt kokku: "On kaks võimalust: sa kas oled eestlane või sa ei ole." Miks mitte vaadelda siin kõrval korraks Manfred Vainokivi filmi "Ideaalide tund", kus autor on jätnud filmi tarvis salvestatud näidendi lavastusprotsessist alles üksnes selle, mis on juhuslik, otsese tähenduseta, argine ja muidu märkamatu. Kui Normanil oli mänguväljaks kogu ühiskond, siis Vainokivi on selleks valinud üksnes teatrisaali. Temagi tegeleb omal moel n-ö pühaduse võltspaistega ja põrgatab lavastaja ideaali halli tegelikkusega, aga teeb seda filmipoeetiliselt, ainsaks narratiivseks abiliseks lavastamisprotsessi paratamatu kulg esietenduse poole, mida ta kasutab pigem miinusmärgiga. See on tugeva autoripitseriga võluv film, millele on paraku pea võimatu leida laia vaatajaskonda. On väga kahju, et selline filmipoeetika on televisiooniajastul praktiliselt välja surnud. Otseselt sekkumata on oma filmi "Hing" võtnud üles ka Kullar Viimne. Jälgides väga filmogeense korstnapühkija, naise nimega Francesco teekonda lihtsa õnne otsingul ning tema jahmerdamist ema ja kärsitu sõbraga, on tal õnnestunud tabada äärmiselt naljakaid stseene, mis tõid mulle esmajoones

meelde Jacques Tati komöödiad. Filmi soe huumor sünnibki sellistest lihtsatest vastandustest nagu puhas / määrdunud, väike / suur, õnnetu olukord / õnnelik inimene (või vastupidi). Lisaks on režissööril õnnestunud jäädvustada kirjeldamatult jaburaid elupilte korstnapühkija tööst püramiidmajade esoteerikute kogukonnas. Hing, hingamine, korstna lõõride puhastamine, hinge eest hoolitsemine – need juhtlõngad on aidanud luua südamliku ja omapäraselt tervikliku pildi inimestest, kes tahavad saada õnnelikuks – ja kes sobikski selle teema vahendajaks korstnapühkijast paremini.

K

uigi režissöör Jaan Tootsen oli rahul sellega, et tema filmi võrreldi mängufilmiga, on "Uuel Maailmal" üksjagu muid kvaliteete, mis teevad piiri tõmbamise väga raskeks. Mäletan kummalist tunnet, mis tekkis, kui pärast "Uue Maailma" seanssi Raudoja kõrtsitalus kadus kohaliku vabakonna ees järsku piir elu ja filmi vahelt. Kõik viis "Uue Maailma" peategelast viibisid saalis ja ajasid oma vabakonna asja edasi. Sealsamas olid ka filmi režissöör ja produtsent, kes rääkisid filmist. Kõik sulas tervikuks: viie aasta pikkune ajalugu, filmi vorm ja selle elav sisu, mille üheks kaudseks osaliseks sain nüüd kohaliku vabakonna liikmena minagi. Mida kõike paikapidavat on dokumentaalfilmi kohta öeldud. Et see on tegelikkuse loominguline interpretatsioon, ühiskonna südametunnistus, külaskäik teistesse maailmadesse, möödunud aja säilitamine. Kevadel võrdles kirjanik Vaapo Vaher eesti dokfilmi kassiga, kes astub mustal sametil tasa ja ettevaatlikult ning kellest jäänud jälg õige varsti haihtub. Sügisel ennustas Marianna Kaat dokumentaalfilmile tema senisel kujul surma, teadmata, mis edasi saab. Ma ka ei tea, mis saab. Me peaksime imetlema produtsente ja režissööre, kes veedavad aastaid elu jälgides, et siis veel ühe aasta jooksul sellest tunnipooleteise pikkune film kokku panna – selle asemel, et iga nädal samast protsessist pool tundi televisioonile müüa, ehkki viimane oleks funktsionaalne ja kasulik mõlemale poolele. Ma olen tänulik, et nad väärtustavad vaataja aega. Siis väärtustab aeg ka neid. Ning kui samet kulub, näeme väga selgelt, kust kass on läinud. Raimo Jõerand

a s i

 Kristina Normani "Et meeldiks kõigile" .

 "Kuku: mina jään ellu". Arvo Kukumägi.

eest i

Just elu orgaanilisus ongi see, mille puudet me tunneme heades mängufilmides, märkamata, kuidas oleme vaadates selles elus sees justkui enda omas. Ei tasu unustada, et see on stsenaristide, toimetajate ja režissööride professionaalse ning sihipärase töö tulemus. Dokumentaalfilmis on selle töö sihiks elu orgaanilisust liigse sekkumise või kärsituse tõttu mitte ära kaotada. Kui suudame vaatajana peategelasega kaasa tunda, tema dilemmasid mõista, pingeliselt kulminatsiooni poole liikuda ning lõpuks lahenduse ja üldistuseni jõuda, siis nimetame seda tõeliseks filmiks.

M


KinOLEHE aaSTa fiLmid

21 22 12 4 23 13 5 14 24 615 25 7 1626 817 27 9 1828 1019 29 30 20 11 Pärisime sajakonnalt eesti inimeselt, kes filme teevad, armastavad ja arvustavad, millised on nende lemmikud kõigi mullu valminud linateoste seast žanrile ja päritolumaale vaatamata. Siinkohal kolmkümmend enim hääli saanut enam kui sajast nimetatud filmist koos lühitsitaatidega nende kohta meil ja mujal kirjutatust.

ELUPUU

1 SÕiT

PLEKKSEPP, räTSEP, SÕdUr, nUHK

KUHU nüüd minna?

"Tinker, Tailor, Soldier, Spy" (Suurbritannia-Prantsusmaa, 127 min). Režissöör Tomas Alfredson.

"Et maintenant, on va où?" ehk "Where Do We Go Now?" (Liibanon, 110 min). Režissöör Nadine Labaki.

GErT MOSEr, Trash Can Dance: Vaatad justkui ühe silmaga lihtsat Hollywoodi märulit ja teise silmaga näed mitmetahuliste tegelaste ning ootamatute momentidega autorikino. Minu jaoks aasta parim kinokülastus.

KaLVEr TaMM, Kinoleht: Põnevuse hoidmine ja juurde keeramine toimib väga hästi. Kulminatsioonihetkel, äraandja paljastamist oodates, tabasin end hinge kinni pidamast.

jOOnaS, Pisut filmijuttu: Särav muusikaline komöödia, mis räägib kristluse ja islami kokkupõrkest nutu ja halata.

TürannOSaUrUS

(Lõuna-Korea, 100 min). Režissöör Kim Ki-Duk .

(Eesti, 88 min). Režissöör Jaan Tootsen.

jaan ruuS, Eesti Ekspress: Tootseni film on tõsiseltvõetav just oma aususes. Tootsen ei mängi ega trikita, ses mõttes jätkab ta andres Söödi joont, kes jäi oma loomingus aja kiuste ausaks.

LE HaVrE

(Soome-Prantsusmaa-Saksamaa, 103 min). Režissöör Aki Kaurismäki.

MarIannE KÕrVEr, Kinoleht: nii südamlikku ja sooja filmi, kus tegelasteks on eranditult vaid loomu poolest head inimesed, kellele pole võõrad ei empaatia, vendlus ega vastutulelikkus, pole künismiga üle ujutatud kaasaegses kinos ammu nähtud.

2 3

arTiST

"The Artist" (Prantsusmaa, 100 min). Režissöör Michel Hazanavicius.

2011

Pa r i m a d

KarLO FunK, Kinoleht: Kui vaataja suudab religioosselt häälestatud avamänguga kaasa minna, on ta ilmselt leidnud tee ühe viimase aja ilmutuslikuma filmini. Teised peavad paraku pärast tuttavatele rääkima, et oli "liiga pikk" ja "liiga keeruline". nagu enamik filme, ei ole ka see keeruline, kui võtta kõike vastu lihtsalt nii, nagu esitatakse. Põnevuslugu sunnib meid mõtlema, võimalusi ja muutujaid välja arvestama, jälgima. "Elupuu" ei sunni millekski, aga ekraanilt on võimatu pilku pöörata.

anDrEI LIIMETS, malcolmfilm.eksiil.net: Meisterlikkus, tähelepanelikkus ja leidlikkus, millega Hazanavicius "artisti" komponeerinud on, trumpab üle suurema osa klassikalisi mustvalgeid filme, tummadest rääkimata.

jELEna

"Елена" (Venemaa, 109 min). Režissöör Andrei Zvjagintsev.

TrISTan PrIIMÄGI, Kinoleht: Kammerlik, vaat et antiiktragöödiat meenutav lugu, minimalistlik ja jõuline film, mille keskne mure on vene kinole omane südamevalu kodumaa saatuse pärast.

TOrinO HOBUnE

"A Torinói ló" ehk "The Turin Horse" (Ungari, 146 min). Režissöörid Béla Tarr ja Ágnes Hranitzky.

EErO TaMMI, Filmihullu: Selle filmi kõrval on Lars von Trier poisike. nagu ka peaaegu kõik ülejäänud filmitegijad.

mELanHOOLia

"Melancholia" (Taani-Prantsusmaa, 130 min). Režissöör Lars von Trier.

VILjar VOOG, Õhtuleht: Pole kahtlustki, et "Melanhoolia" on imekaunis film. Filmi esimesi ning viimaseid kaadreid võikski ennastunustavalt vaatama jääda.

Südaöö PariiSiS

"Midnight in Paris" (USA-Hispaania, 94 min). Režissöör Woody Allen.

nadEr ja Simin: LaHKUminEK "Jodái-e Náder az Simin" ehk "Nader and Simin, a Separation" (Iraan, 123 min). Režissöör Asghar Farhadi.

TrISTan PrIIMÄGI, Kinoleht: Tugev, keerukas draama, kus pole mustvalgeid lahendusi, meenutab veidi Kiarostamit.

jaaK KILMI, režissöör: Ilmselt iga lapsevanemat liigutav lugu. Dardenne’id ei lahmi. Kui sul on terav nuga, siis sa tuled lihtsalt hästi lähedale ja suskad otse hinge.

"Drive" (USA, 100 min). Režissöör Nicolas Winding Refn.

UUS maaiLm

"The Tree of Life" (USA, 139 min). Režissöör ja stsenarist Terrence Malick.

POiSS jaLgraTTaga

"Le gamin au vélo" ehk "The Kid with a Bike" (Belgia-Prantsusmaa-Itaalia, 87 min). Režissöörid Jean-Pierre Dardenne ja Luc Dardenne.

TrISTan PrIIMÄGI, Kinoleht: Ka alleni kõrget taset arvestades väike triumf. Pärast "Harry dekonstrueerimist" (1997) ei ole ta teinud teist nii terviklikult vaimukat filmi.

Kirjad ingLiLE

(Eesti, 118 min). Režissöör Sulev Keedus.

TIIT TuuMaLu, Postimees: Sulev Keedus teeb mängufilme harva. aga kui teeb, siis nii, et jääb kauaks meelde.

"Tyrannosaur" (Inglismaa, 91 min). Režissöör Paddy Considine.

TIIna SaVI, Kino Sõprus: näitlejatööd on sõna otseses mõttes südantlõhestavad. Koomik Considine on teinud parima tragöödia, mida ma eales näinud olen.

SÕdaLanE

"Warrior" (USA, 140 min). Režissöör Gavin O'Connor.

MarGIT aDOrF, Sirp: juhul kui see film ei hakka järgmise aasta vältel auhindu noppima, on midagi filmimaailmas väga viltu.

arirang

MarGIT TÕnSOn, Eesti Ekspress: aastaid depressiooniga maadelnud korea kultuslavastaja näitab robustse elegantsiga, kuidas loovvaim toimib isegi siis, kui publikut pole.

TaPaTaLgUd

"Carnage" (Prantsusmaa-Saksamaa-Poola, 79 min). Režissöör Roman Polanski.

KaIrI PrInTS, Kinoleht: Mu teravaim filmielamus pika aja peale. Sellist puhtalt dialoogipõhist tihedat ja naturaalset, lausa naturalistlikku andmist näeb teatriski harva, rääkimata filmist.

mäng

PUmPPüSSiga Parm

"Play" (Rootsi, 118 min). Režissöör Ruben Östlund.

"Hobo with a Shotgun" (Kanada, 86 min). Režissöör Jason Eisener.

jOOnaS, Pisut filmijuttu: uue sajandi "Kärbeste jumal". Võimas lugu tolerantsist ja ükskõiksusest, tõhus ühiskonnakriitika, raju realism, lööv nii sisult kui vormilt.

mE PEamE KEViniST rääKima

"We Need to Talk About Kevin" (Suurbritannia-USA, 112 min). Režissöör Lynne Ramsay.

arVO IHO, Postimees: Tõsine ja põhjalik psühholoogiline uurimus ühe tapja kasvamisest.

HaBEmUS PaPam

METSaVana, Full-Metal-Metsavana: naersin, nii et munad märjad ning häirisin kardetavasti oma möirgava naeruga nii mõnegi kaasvaataja elamust.

KUKU: mina jään ELLU

(Eesti, 90 min). Režissöörid Andres Maimik ja Kaidi Kaasik.

anDruS KIVIrÄHK, Eesti Päevaleht: viimastel aastatel pigem episoodiliste rollidega piirduma pidanud Kuku teeb nüüd dokumentaalfilmis hiilgava peaosa.

(Itaalia, 102 min). Režissöör Nanni Moretti.

KarLO FunK, Kinoleht: Moretti annab tabava kõrvalpilgu paikadele ja olukordadele, milles on võrdselt nii tõtt kui täpselt balansseeritud koomikat.

riSKiPiir

"Margin Call" (USA, 105 min). Režissöör J. C. Chandor.

jOHnnY BrOKEr, Kinoleht: rahulikult, vaikse pinevusega jooksev autentne sissevaade finantsmaailma tegelikkusse.

LOHETäTOVEEringUga TüdrUK

"The Girl with the Dragon Tattoo" (USA-Rootsi 2011). Režissöör David Fincher.

EdU VaLEm

"Moneyball" (USA, 133 min). Režissöör Bennett Miller.

MaTHura, Sirp: Hillitsetud, puhta stiiliga draama näitab, et noor lavastaja valdab hästi filmitegemise mehaanikat.

50/50

(USA, 100 min). Režissöör Jonathan Levine.

LYHIYHEnDuS, Lyhiyhendused: Hea film. Omas žanris, haigusdramöödiana lausa suurepärane.

idiOOT

(Eesti, 132 min). Režissöör Rainer Sarnet.

SIIM rOHTLa, PÖFF: See ei ole Hollywoodi koopia rootsi hittfilmist, see on Fincher tuntud headuses: omanäoline, terav, tempokas ja seksikas.

jan KauS, Kinoleht: Kannab omal moel edasi algteose paatost. Sarnet ei jutlusta kristlust, teda huvitab inimolendi vaimne säilimine.

OSLO, 31. aUgUST

PiiramaTU

(Norra, 91 min). Režissöör Joachim Trier.

"Limitless" (USA, 105 min). Režissöör Neil Burger.

PETEr BraDSHaW, Guardian: Intelligentne ja tänuväärt film, millel on palju pakkuda.

PEETEr PIIrI, Sirp: Sci-fi sugemetega haarav thriller ja meie aja inimese peen analüüs.


Küttidest ja korilastest "Paaditäis metsikuid iirlasi" ("A Boatload of Wild Irishmen", Iirimaa 2010, 90 min). Režissöör Mac Dara Ó'Curraidhín. Stsenarist Brian Winston.

Timesi kriitik kuulutas lausa tavalistele filmidele kadu ja dokfilmi fenomen koos kõigi oma paradoksidega oligi sündinud.

"Imede põld" ("Stebuklų laukas" / "The Field of Magic", Leedu 2011, 60 min). Režissöör ja stsenarist Mindaugas Survila.

Küsimus lavastusliku ja tegeliku vahekorrast ning filmija ja kujutatava vahekorra eetilisusest sai tekkida alles pärast seda avastust. Filmiks muutis "Nanooki" narratiivse süžee kasutamine ja narratiivsus saavutati lavastuse, inimeste tõeliste kogukondlike rollide teisendamise ja tegeliku ajaliini moonutamise kaudu. Filmimeediumi Möbiuse lehel ei saa tegelik kunagi olla lihtsalt tegelik. End erapooletu jäädvustamisena esitav dokfilm suudab praegugi vahel tekitada meis valgustusliku äratundmise, et on fiktsioonist külluslikum ja ootamatum, äratada endiselt samasugust vaimustust nagu kahekümnendate ameerika kriitikus.

R

obert J. Flaherty (1884–1951) nimi kuulub dokumentaalfilmi juurde sama lahutamatult nagu vennad Lumière'id filmi sünnilukku. Tänavu astub festival DocPoint straight to the point, näidates meile käsitlust sellest dokfilmi kuningast ja narrist ühes isikus. Temast rääkiv "Paaditäis metsikuid iirlasi" heidab tasakaalustatud valgust sellele, kuidas eksootilistest liikuvatest pildikestest kasvas välja omaette reeglitega filmiliik koos kõigi "dokumentaalsusest" tulenevate võlude ja probleemidega. Eetilisusele rõhuvad uurijad on paljastanud Flaherty meetodeid ja toonud teravalt välja tema lavastusliku alge. Film paneb kõik sobivalt terviklikku konteksti. 20ndate aastate filmis ei olnud kindlasti küsimus sündmuste ja olukordade tõeväärtuses, vaid selles, mida inimesed kinos vaataksid. Eksootilistest lavastuslikest lugudest inspireerituna otsustas filmikaameraga lähemalt tutvust teinud seikleja Flaherty filmida eskimote elu. Kasutades ja taaslavastades muljeid kümmekond aastat varasemalt reisilt lõi ta autentseid tegelasi kasutades pildi perekonnast, kes lumeväljadel küttides endal elu sees hoiab. Filmi "Nanook Põhjast" ("Nanook of the North") saatis 1922. aastal kinodes edu. New York

Flaherty puhul oli ilmne tõmme arhailiste ja kaduvate, varase tsivilisatsiooni jälgi sisaldanud kultuuride poole. Mindaugas Survila "Imede põld" on Flaherty maailmapildi suhtes just nagu postdokumentaal, pilt ühest tsivilisatsiooni-järgsest korilaste kogukonnast ja ühtlasi kõnekas näide dokumentaalfilmist üheksa aastakümmet hiljem. Vilniuse

 Flaherty Samoal filmitud "Moanat" (1926) peetakse maailma esimeseks dokfilmiks. lähedal prügimäe kõrval metsatukas elavad nomaadid võivad küll hommikul metsaserval põdraga kohtuda, kuid neil ei tule isegi suure näljaga pähe teda toiduks küttida. "Imede põld" jälgib prügikorjajaid. Filmi keskse tegelase eriala on metalli kogumine valitud prügist, elu jääkprodukti ümbertöötlemine taaskasutatavaks.

V

õimaliku sotsiaalse ideestiku on autor võrdlemisi tagaplaanile jätnud, teda huvitavad pigem karakterid kui nende lugu. Vähemalt peategelane ei vaevle kuigivõrd alkoholismi küüsis, ehkki oskab vajadusel tähistada. Kaamera elab keskkonda sujuvalt sisse, nii et Flahertyst ja John Griersonist (1898–1972) alguse saanud antropoloogiline dokfilm oleks kindlasti valmis selle hõimu omaks tunnistama ja kombed katalogiseerima. "Imede põld" ei paku niivõrd harva pestud inimese aromaatset dekadentsi kui leedu filmile omast lootusetut humanismi. Filmi distantseeritud vaatlusviisi tõttu paistab keerukas otsustada, mis seda õigupoolest

eristab paljudest teistest sarnastest, Eestis valdavalt 90ndate teisel poolel tehtud dokfilmidest. Siiski, "Imede põld" ei apelleeri ühiskonnakriitikale ega kaastundele. Lugu ei liigu hetkekski oma ahistavast paralleelmaailmast välja. Seetõttu pääsebki mõjule stseen, kus naistegelane laenatud telefoniga jõuluõhtul oma pojale helistab. Survila lakoonilisi mõtteid võib aimata pigem lõputiitrite ajal, kui mitmete ekraanil nähtud tegelaste nimede ümber on tekkinud must kast. Flaherty algne romantiline eepika, mida ta dokumentaalsena esitas, on lagunenud sama arvukateks fragmentideks kui kaasaegne maailmapilt. Tänavusel DocPointil ongi huvipakkuv jälgida, kuidas ta ise kõige selle keskele tagasi ilmub. Dokumentaalfilmina. Karlo Funk DocPoint Tallinn näitab "Imede põldu" reedel, 27. jaanuaril ning "Paaditäit metsikuid iirlasi" pühapäeval, 29. jaanuaril. Uuri lähemalt veebist tallinn.docpoint.info.

Kuuskümmend minutit külmas sadamanurgas aastal kaks tuhat üksteist Rahvusvaheline filmiprojekt "60 sekundit üksindust aastal null" Tallinna Sadama kruiisialal 22. detsembril 2011.

K

ujutlege pilti: suure ekraani ees seisavad kauges Tallinna Sadama nurgas asuvale kruiisialale spetsiaalselt kogunenud inimesed, värisevad detsembri lõpule kohaselt külma ilma käes ning vaatavad projekti, mille sisust keegi palju ette ei tea. Ekraanil aga jookseb film, mis ainsa eksisteeriva filmirulli lõpuni keerlemise järel põlema pannakse. Kõlab vandeseltslaslikult, ehkki ettevõtmise taust on sedavõrd kõlav kui Kultuuripealinna aasta lõpetamine või vähemalt osa sellest. Film lõpeb, lint ühes õnnetu projektsionistiga lahvatabki leekidesse. Projektsionist üritab veel rulli päästa. Asjatult. Ekraan tuld ei võta. Vandeseltslased ootavad pisut nõutult, midagi rohkemat ei juhtu, piirded tõmmatakse eest ning üritus on lõppenud. Hollywood Reporter kiitis, kodumaiseks

järelkajaks jäi paar väikest uudisnuppu levimeedias, mille keskmes tehnilised apsud, ning rida Delfi kommentaare napakate kultuuriinimeste aadressil, kes taas hunniku rahva raha ära põletasid, seekord sõna otseses mõttes, ja sellegagi lõpuni hakkama ei saanud. Nälkjad sellised! Põhisüüdlasteks olid Veiko Õunpuu ja Taavi Eelmaa, kogu projekti generaatorid ja koordinaatorid, kes kogusid minutisi klippe autoreilt üle maailma. Vägev idee. Armastuskiri kino kaduvale imele, järelehüüe, vaikne protest, väike revolutsioon eraldatud külmal kail. Kohati pisut puises inglise keeles kirjutatud manifest karjus minimalistlikus kujunduses, kuid agressiivses sõnastuses valjult pettumusest turundajais, produtsentides, ettevõtjais ja moraalses enamikus, kelle künismist hoolimata ainulaadne teos korraldajate sõnutsi kokku pandi. Minu jaoks jäi see manifest veidi kaootiliseks, võiks isegi öelda, et labaseks ja liigseks. Las film räägib enda eest.

K

una projekt oli pühendatud kino vabale mõttele, silmapilgu kaduvusele ekraanil, mõlkus minutisi miniatuure vaadates meeles küsimus, miks on autorid esitanud just selle või teise pildi. Nimekaimate autorite – Tom Tykweri, Park Chan-wooki ja Kim Jee-wooni – etteasted olid pelgalt väljavõtted siinseiski kinodes nähtud filmidest. Michael Glawogger pöördus oma "Hoorade hiilguse", Õunpuu ise "Püha Tõnu kiusamise"

poole. Enamik autoreid pakkus killukesi loodusest või seda matvast urbaniseerumisest. Originaalsuse puudumine andis tunda – või oli mõte sedavõrd vaba, et pääses pidevalt peost. Jõudis tekkida tunne, et filmiloojail oli kahju midagi tõsiselt geniaalset üles võtta ning see siis imelike eestlaste lõkkesse visata. Seda vaba kunsti imelist manifestatsiooni, milleks klassikud filmimeediumi aeg-ajalt vorminud on, ekraanil toimuv küll ei esindanud. Jajah, ei saanud aru – järelikult oli jama!

S

amas on iga katse ekraanil asetleidnut tagantjärele põhjalikult kirjel­dada, sõnades reprodutseerida või lausekonstruktsioonidesse aheldada ürituse algset ideed väänav. Ajugümnastika, tuvastamaks, miks üks või teine autor projektis just sellise klipiga osales, hoidis läbivalt igavuse eemal. Mõtte liikumapanek on asi, mida suur osa kommertsfilme ka paaritunnise kestusega ei saavuta. On siis vaja sellise ürituse puhul oma definitsioonide, analüüside ja kultuurimustriga lavastajate loomingut ahistama hakata? Ahah, ei saanud aru – järelikult oli kõrgkultuur!

Nii palju on siiski sõnadesse vormimist väärt, et mu isiklikeks lemmikklippideks olid klassikute Buster Keatoni, Ernst Lubitschi ja Stan Laureli haudadele lillede asetamine, sõna otseses mõttes kiri tegijaile koos vabandustega parema idee puudumisest ning auto tagaistmelt nähtud päikesetõus, mida imetleb beebiohtu laps. Ja oligi kõik. Filmilint põles tuhaks (ei, raudselt on Õunpuul ja Eelmaal veel üks koopia, mida kunagi suure summa eest maha ärida), külmetajad valgusid laiali, kultuuriaasta sai läbi ja kinod jäid – elame, näeme, loodame – ootama paremaid filme, kus peegelduks vaim, mis pani korraldama üritust, mille käigus teose ainus koopia oma lõpu leidis. Televisioon seda väikest revolutsiooni üle ei kandnud. Andrei Liimets malcolmfilm.eksiil.net

s ü n d m us

 Robert J. Flaherty.

"Paaditäie metsikute iirlaste" teekond on mõistagi pikem ja keerukam, hõlmates nii Flaherty elukäiku kui tema filmides kujutatud paikade tänapäeva. Filmis "Arani mees" ("Man of Aran", 1934) näidatud Arani saarest kujunenud turistilõksu kõrvutatakse Samoa saarega, mille elanikud endiselt rõõmustavad, vaadates mustvalgelt ekraanilt oma kolmekümnendail elanud esivanemaid. Nende järeltulijaid ei paista eetilised küsimused vaevavat – sideme taastamine paratamatult kadunud minevikuga kaalub üles võimalikud etteheited, mida me oma tänaste teadmiste ja suhtumiste taustal võiksime autorile projitseerida. Loodetavasti sunnivad siis tänased dokfilmid meid tulevikus samuti kõhklema. Näiteks tekitades küsimuse, kas filmiloojad ei loobunud oma liigeetilise suhtumisega dokfilmi vastutuse võtmisest tulevikus ilmselgelt kiiva kiskuva ühiskonna eest.


JATKUU... Olav Osolin vaatas "Umbkotte" reklaamiasjatundja pilguga.

R

eklaamfilmi valmistamine jaguneb laias laastus kaheks: alguses nuputab agentuur välja kliendi briifist lähtuva idee, mida julgemad tihkavad nimetada stsenaariumiks, ja seejärel otsitakse filmiettevõtete hulgast sobilik teostaja, kes leiutise võimalikult täpselt purki paneks. Andres Maimik ja Rain Tolk on in real life tegutsenud enamasti reklaamirongi tagumises vagunis – nad on pidanud oma firmaga geniaalsete mõttemeistrite loomingut materialiseerima.

 Rain (Rain Tolk) saab kaasa (Helina Risti) käest ketuka kliendiga (Katrin Pärn) flirtimise eest.

eest i

A S I

Kõhurõõmukino "Umbkotid" (Eesti 2012, 65 min). Režissöörid ja stsenaristid Rain Tolk ja Andres Maimik. Operaatorid Erik Põllumaa, Sten-Johan Lill ja Madis Reimund. Osades Rain Tolk, Andres Maimik, Jüri Aarma, Ragne Veensalu, Madis Kalmet jt. Tootja Kuukulgur Film.

E

esti filmi hädadest on kirjutatud nii palju, et need on potentsiaalsele publikule üsna pähe kulunud. Juba enne järjekordse uue filmi vaatamist on paljudel võimalikud virisemiskohad peas ette valmistatud. Filmi jooksul otsitakse siis oma eelarvamustele kinnitust, et ei peaks pärast esikat tuttavate ees oma rahulolu ehk teiste sõnadega rumalust demonstreerima. Rain Tolgi ja Andres Maimiku "Umbkotid" oli aga üks mõnus vaatamine. Ei olnud venimist, dialoog oli andekas ja vaimukused ei ajanud nutma, vaid päriselt naerma. Et lugu oli algselt seriaaliks plaanitud, siis võib-olla jäi materjal pika filmi jaoks veidi kasinaks ja üheplaaniliseks, aga ikkagi väga hea, et ei hakatud filmi pikemaks venitama. Kui kõik läheb hästi ja "Umbkottidest" siiski saab sari, siis ma ehk isegi kaaluks korra nädalas teleka sisselülitamist.

 Andrest (Andres Maimik) vaevab eksistentsiaalne äng.

Film räägib Rainist ja Andresest. Esimene on reklaamibüroost kinga saanud projektijuht ja teine "lootustandev" filmirežissöör, kelle stsenaariumitest rahastajad paraku mööda vaatavad. "Umbkottidest" vaatasid ka. Pressiteated kuulutavad uhkelt, et filmi valmimiseks pole kulunud sentigi maksumaksja raha. Ei tea, kas sellest tingitud kuraas ja loominguliselt vabad käed tegid filmist selle, mis ta on? Sama kuraasikas on filmi peategelaste tahe teha suurejooneline reklaam, olgugi et napib eranditult kõike, mida selle töö jaoks vaja on.

P

eaosatäitjad sooritavad vaimukad rollid. Nagu nad Andres Laasikule antud intervjuus (EPL 14.01.2012) ütlevad, tunnevad ja peegeldavad nad teineteist hästi ning kahasse stsenaariumi kirjutamine läks ladusalt. Ühine situatsioonihuumorisoon ja andekas dialoog teevadki selle filmi. Muidugi on karakteritele selline vint peale keeratud, et nad on iseenda karikatuurid, aga eks maailm ja inimene olegi peamiselt seda. Kui autorid räägivad samas intervjuus, et neile on ette heidetud üldistusjõu puudumist, siis just selles eneseiroonilises karikatuursuses ma üldistusjõudu näengi.

Eraldi tooksin esile veel Maimiku osatäitmise. Tema nutune režissöör on üks naljakamaid käpardirolle, mida olen näinud. Sellised osad kipuvad tihti ületama karikatuursuse ja groteski vahelist õhkõrna piiri.

M

aimik aga suudab groteskist hoiduda ja mängib nii tõupuhast intellektuaalluuserit, et lust vaadata. Isegi kui on vaja reklaamida energiaküpsist "Tantra", tuleb ideid küsida Nietzsche ja Voltaire’i käest. Või lamada masendunult teki all, pea kõrval Kierkegaardi "Surmatõbi". Oleks eriti lahe olnud, kui Maimik oleks võtteplatsi kriisi­ momendil, kaose eest metsa puud kallistama hüpates, turgutanud end mitte valge pulbri, vaid näiteks Heideggeri või Derridaga, ning sellest samasuguse laksu saanud. Esimese metafüüsilise küsimuse lahtirullumine või teise võimatu-käsitlus haakuksid ju imeliselt. Ning lõpetuseks tooksin veel välja tegijate kõhud. Kui Rain basseinis Katrin Pärnaga räägib, näidatakse tema kõhtu, mitte nägu. Ka filmi lõpustseenis, kus Andres vestleb oma isaga (Jüri Aarma), pole näoilmeid vajagi. Kaks eenduvat kõhtu räägivad oma loo. Mingeid hulle sümboleid ei kavatse ma siit välja lugeda – ainult seda, et "Umbkotid" on film, mis käib kõhu kaudu. Kairi Prints

Me kõik teame, et õige kinomees tahab teha korralikku filmi – mängufilmi, dokumentaalfilmi, multifilmi, ükskõik missugust filmi, aga olgu see enda välja mõeldud ja ellu viidud. Viimane asi, millest õige filmimees unistab, on teiste väljahigistatud ideekese lihtlabane teostus. Häda ja raha sunnil tehakse see ära, pealtnäha korralikult, kuid tihtipeale nina kirtsutades ja hinge protsessist distantseerides. Nii oli see vene ajal, mil parimad kodumaised filmitalendid Eesti Reklaamfilmis haltuurat tegid, ja nii on see ka nüüd. Väikses riigis pole ju tõsisel kinotegijal enamasti võimalik end puhta kunstiga normaalselt ära toita.

S

ee iroonia on "Umbkottidest" ehedalt paista. Rain Tolgi mängitud tolke on Eestis küllaga – need on osava jutuga küünilised projektijuhid, kes peavad kliente parajateks tainapeadeks, keda tuleb osava jutu ja hämaga ümber näpu keerata ning neile loovgeeniuste väljahigistatud ideeke korraliku raha eest maha sokutada. Filmi alguses asetleidev kliendikohtumine on küllap tuttav igale reklaamiõhku nuusutanud indiviidile, nii nagu ka sunnitud pidutsemised välismaiste klientidega või tootmisprotsessis ilmnevad jamad. Kindlasti on Eestis ka maimikuid, filmimehi, kes unistavad igal ajahetkel päevast, mil nad oma tõsise filmiprojekti saavad ellu viia, kuid peavad seda tähetundi oodates alandlikul moel mõnd meistrit assisteerima või reklaamirulli väntama. Mõnikord ei jaga maimik reklaamfilmi tegemisest ööd ega mütsi, kuid parema puudumisel, näiteks kui meister on parasjagu pääsenud tõelist filmi tegema, saadetakse ta julgelt võtteplatsile. Montaažis vaatab maimik projektijuhile õnnetult otsa: "Me ju tegime kõik, mis kirjas oli." Seepeale lööb tolk lootusetult käega, haarab õnnetu filmikese kaenlasse ning tormab kliendi juurde lahingusse, et sellest pärast pikka seletamist ja kätega vehkimist võitjana välja tulla.

M

ulle tundub, et "Umbkotid" on eeskuju võtnud Ricky Gervaisi ja Stephen Merchanti seriaalist "Extras", kus osa kangelasi tegutseb samuti oma õigete nimede all pealtnäha tavapärases filmimaailmas, mis on aga kõvasti üle võlli keeratud ja juhib tegelasi tobedatesse situatsioonidesse. Kuigi need juhtumised võivad ajuti pööraselt naljakad olla, on neis tihtipeale ka sügavam mõte või viide, mis vaataja sootuks teisele lainele pöörab. Eks kõige paremini saavad sellistest vihjetest aru need, kes antud maailma ise hästi tunnevad – "Umbkottide" puhul siis turundus-, reklaami- ja filmimaailmas tegutsejad –, kuid usun, et film pakub lustlikku vaatamist ka laiemale publikule. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et "Umbkotid" on Maimiku ja Tolgi seni parim film. Näiteks võrreldes duo eelmise töö, "Kormoranide" paugutatud rokiklišeedega on see hoopis tundlikumat sorti kino, olgugi et vahepeal vehitakse kummivändaga ning näidatakse Nõia-Intsu. Kuna maimikuid ja tolke leidub teisteski kultuurivaldkondades, siis oleks tore, kui Kanal 2 aitaks tarmukal tandemil ekraanil edasi tegutseda. Nii saaksid lisaks riigimeestele ja kalevipoegadele oma seriaali ka kultuuri­ inimesed. Sest nagu ütleb reklaam: "Nad on seda väärt."


Soome-Eesti veretarretaja

tegema ja pruudi kerge vaevaga tagasi võitma. Poisse ajavad omavahel sassi ka kõige lähedasemad inimesed, kuid ei tasu arvata, et niisugune situatsioon koomikat tekitaks. Film on ikka stiilselt morbiidne, kruvib pinget ja õõva.

Eestlased on soomlastega kahasse valmis saanud viimase aja parima veretarretaja ehk thrilleri. "Rat King" (Soome-Eesti 2012, 85 min). Režissöör Petri Kotwica. Stsenaristid Petri Kotwica ja Iiro Küttner. Operaator Mika Orasmaa. Osades Max Ovaska, Julius Lavonen, Outi Mäenpää jt. Tootjad Making Movies Oy ja Allfilm.

N

oortele suunatud filmi peategelaseks on abiturient Juri (Max Ovaska), tulihingeline arvutimängur, et mitte öelda sõltlane, kes on kodumaja keldrisse sisustanud korraliku mängupõrgu. Kuvarid helendavad, juhtmed ripuvad, mängides sodiks pekstud klaviatuurid koguvad tolmu, metallriiulitel vedelevad lademetes DVDd... Nagu päris. Deprekas ei paista kutt eriti olevat, lihtsalt elab rohkem virtuaalis kui päriselus.

Margit Adorfi küsimustele vastab "Rat Kingi" produtsent ja helirežissöör Ivo Felt. Kui pikk oli filmi valmimise periood, kaua kestsid võtted? Stsenaariumi hakati kirjutama 2008. aasta varakevadel, käiku läks kümnes versioon. Film oli võtetele lähedal juba aasta varem (2010), kuid rahastamise ebaselguse tõttu otsustasime võtteperioodi aasta võrra edasi lükata. Võttepäevi oli 37, formaat 35 mm, eelarveks circa 1,7 miljonit eurot. Miks filmis pidevalt sajab? Sellel on väga proosaline põhjus. Filmisime suvel ja see pole thrilleri loomiseks just parim aastaaeg. Kõik on liiga ilus ja helge. Pidime seda kuidagi rikkuma. Tekitasime pea iga päev ka korralikult udu ehk tossu. Muidugi tegi see meie elu kordi raskemaks ja filmi ka tükk maad kallimaks. Kõrgpunkt oli finaali filmimine Viimsi kooli hoovis, kus ajasime 12-meetrise trussi (lavatüki) 40-meetrise kraana otsa ja kinnitasime sinna vihmutid. Lisaks meie jaoks igapäevased tuletõrjeautod. Muudmoodi üldplaane filmida ei saanud. Kui suur osalusprotsent on koostööfilmi valmimises Eesti poolel? Ka "Polli päevikuid" püüti eesti filmiks tembeldada, kuigi eestlaste panus oli seal pisike.

Koostööfilmi puhul kehtib paremal juhul "segatud vere sündroom" – asi läheb huvitavamaks ja mitmekesisemaks. "Rat Kingist" kuulub Eestile lepingute järgi 20%, samas on nii režissöör kui ka Soome produtsendid Eesti moraalset osa suisa poolele hinnanud. Filmi võtmepositsioonidest täidavad eestlased järgmisi: kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Anu Lensment, grimmikunstnik Tiina Leesik, helirežissöör olen mina koos Seppo Vanhataloga, kes on Eestis elav soomlane. Filmis kõlab Kene Verniku ja Mimicry lugu, heli on tehtud Eestis.

Ühesõnaga, pruut seab kuti fakti ette ja Juri otsustabki virtuaalist loobuda, sest ka lähenevad lõpueksamid närivad hinge. Pealegi on viimasel ajal paar mängusõpra kuskile nagu kadunud. Aga niipea, kui ta oma loobumisest ja väljalogimisest teatab, ilmub välja kamraad võrgust, kellest saab filmi võtmeisik ja paranoiakülvaja – Niki (Julius Lavonen) püüab Juri uue ja sootuks ohtlikuma mängu lõksu.

E

dasi ei saa sisust väga rääkida, muidu kaoks põnevus, mida filmis jagub. Peategelased on nii äravahetamiseni sarnased, et mingil hetkel tekib kahtlus, kas Niki üldse ongi olemas või on Juri hoopis segi keeranud ja Niki on tema kujuteldav teine mina, kes on võimeline reaalses elus saksa keele eksami pea maksimumile ära

Väiksemates rollides on eesti näitlejad Maarja Jakobson, Külliki Saldre, osaleb Kene Vernik. Parasjagu loomingulist panust minu meelest, "Pollis" vast nii palju ei olnud. Lisaks on kogu film Eestis üles võetud. Peamised võttekohad on Viimsi kool, Tootsi turbavabrik, Hara sadam ja ETV stuudio. Kui alustasime, oli meil soomlastega ühine ideaalplaan jätta sündmuskoht anonüümseks ja reaalsusest veidi väljanihutatuks. Selline lugu võib toimuda kus tahes ja kergelt nihestatud reaalsus oli just see, mida otsisime. Tegema hakates saime aga aru, et mingi identiteedi peame siiski kehtestama, tänavasiltidest politseiautodeni välja, ja mõistagi sai selleks siis olla ainult Soome. Lisaks on film

 Virtuaalmaailmast haaratud Niki (Julius Lavonen) ja Juri (Max Ovaska).

S

Veidi moosine ehk, aga siiski korralik noortefilm. Ka pisut imal ning trafaretne lõpplahendus ei suuda rikkuda seda, et lugu on vaataja ette toodud aplausi väärivalt. Eraldi esiletõstmist vajab muusikaline pool, mille mängis sisse sümfooniaorkester Bratislavast. Originaalmuusika kirjutas Lauri Porra. Või noh, õigupoolest peaks siin eraldi esile tõstma ka grimmi ja kunstnikutööd, häid rollilahendusi ja operaatoritööd, aga selleks napib leheruumi. Kokkuvõttes õnnestunud põnevik, mida tasub kinno vaatama minna ja võib-olla hiljem DVD-gi hankida. Ja tasub vikipeediast uurida, mida rotikuninga ehk Rätten­königi kohta kirjutatakse. Spuuki! Margit Adorf

muidugi soomekeelne, mingis keeles peab ju film olema ja tavaliselt ta ikka peatootja keeles on. Ma nimetaksin seda heas mõttes klassikaliseks koostööfilmiks – siin on tõepoolest mõlemalt poolelt korralikult panustatud. Näiteks Jaagupist oli Petri lausa vaimustuses, väidetavasti pole tal nii head kunstnikku varem olnud. Õnnestunud koostööst räägib ka Petri soov filmida Eestis oma järgmine film. Selle võtetega alustame loodetavasti sügisel. Kas "Rat Kingi" oli lihtne teha? Kuidas võttegrupp haakus? Ma ei ole veel näinud filmi, mida oleks olnud jube lihtne teha. Ikka on keeruline ja kõik peavad endast andma kõik ja veel natuke, et asi õnnestuks. "Rat King" oli tehnilises mõttes keerukam kui harilikult – kaamera liikus kogu aeg, üle poole ajast oli steadicami võtteid, iga päev 2-3 kraanakaadrit jne. Kuna väga palju on filmitud kaugelt, pika optikaga, siis liikuva kaamera ja liikuva näitleja puhul oli juba ainuüksi fookuse hoidmine keeruline. Lisaks juba räägitud vihm ja udu ja üsna pikad võttepäevad. Omaette katsumuseks oli tehasestseenide filmimine Tootsi turbavabriku katlamajas – kohutav tolm ja kuumus, kaheksa pikka päeva tolmumaskides ja kaitseülikondades. Oi-oi!!! Aga soomlastega oli kokkuvõttes väga hea koos töötada, mingeid suuri kultuurilisi erinevusi meil ju pole, usaldust inimeste vahel oli ja on.

koost ö ö f i l m

Veidi toob teda maa peale ainult pruudi ultimaatum: mina või mängud. See, et ema tänitab koolihinnete kallal või et trennis pallile pihta ei saa, ei paista tüüpi eriti morjendavat. Siinkohal tulekski kohe kiita jalgpallistseeni. Mängitakse lausvihmas, ikka südamest valab vett taevast alla. Peategelane seisab väravas ja kujutab ette, et kõik mängijad on tegelased arvutimängust. See on efektne. Kahjuks

ei suuda luider virtuaalis pelaja IRL (in real life) mänguga hakkama saada ja pall lendab tuimalt väravasse. Siit võib osav märgiotsija kohe järelduse teha, et kuigi arvutimängude maailmas suudab nooruk olla tüüri taga, siis oma elu ta kontrollida ei suuda, vaatab eemalseisjana, saamata aru, mis toimub või miks. Vaat nii.

üngust ja võõristust külvab seegi, et alatasa sajab. Mitte mingit uduvihma või niisama tibamist, vaid kallab korralikult, vett langeb halli müürina. Ja siis sinna vahele kontrastiks päike. Kohtuvad hea ja kuri, kaine mõistus ja hullus, elu ja surm. Jaa, selle filmi puhul saab küll nii paatoslikuks minna.


Loomalood inimestest "Türannosaurus" ("Tyrannosaur", Suurbritannia-Prantsusmaa 2011, 91 min). Režissöör ja stsenarist Paddy Considine. Operaator Erik Wilson. Osades Peter Mullan, Olivia Colman, Eddie Marsan jt.

I

nimese aju kõige vanemat osa nimetatakse sisalikuajuks. Selle ülesandeks on tegeleda otsustega, mis puudutavad indiviidi ellujäämist. Selle peamisteks käsklusteks on "ründa!", "põgene!", "söö!", "paaritu!". Sisalikuajust oli väga palju kasu ürginimesel, kelle ellujäämine kohtumises endast tugevamaga sõltus sellest, kui kiiresti kõnealusest ajupiirkonnast käsk "põgene!" teele saadeti.

v i h a kob a r a d

Tänapäeval tuleb sisalikuajul niisuguseid ohuolukordi harva menetleda. Ühiskond on oma liikmete turvalisuse tagamiseks pingutusi teinud. Ühiskonna liikmete hirmudki on muutunud. Ka sisalikuaju on aegade jooksul oludega kohanenud ja endale uusi väljakutseid otsinud. Nüüd on tema mänguväljaks inimese sotsiaalne ellujäämine. Igaüks, kes on kunagi tundnud, et vales kohas valel ajal suu avamisele järgneb alandus või hukkamõist, õpib sellest ning surub kõnelemissoovi endas järgmisel korral maha. See ongi sisalikuaju töö. Näitleja Paddy Considine’i lavastajadebüüt "Türannosaurus" viib vaataja mõneks ajaks inimeste hulka, kes on täielikult unustanud, et neil on olemas ka prefrontaalkorteks ehk ajukoor, meie mõtlemis- ja mõtestamisaparaadi uusim osa, mis meid loomadest eristab. Kogu nende maailmatõlgendamine käib vaid sisalikuaju suurte hirmusilmade läbi. Moonutused on kohati üsna võikad ega lase neil tekkinud olukordi adekvaatselt analüüsida, veel vähem neist väljapääsu leida. "Türannosauruse" äkkvihasest peategelasest, töötust leskmehest Josephist (Peter Mullani järjekordne tunnustust vääriv sooritus) õhkub põlgust, süütunnet, raevu, frustratsiooni, nurkaaetust, käegalöömist, lootusetust ja veel natuke viha. Kui ma oleksin arst, siis kahtlustaksin ilmselt ka piiripealset isiksushäiret, asotsiaalsust, alkoholismist rääkimata. Joseph vihastab oma koera peale ja lööb ta pikemalt mõtlemata maha. Vihastab noorte ärplevate nolkide peale pubis ja tuuseldab neid mõnuga. Vihastab naabrinaise tropist kavaleri peale, kes lõrisevat marukoera naise pisipoja kallale ässitab. Ma ei tea, millest räägivad arvustajad, kes leiavad, et Josephi elule annab uue suuna ja lootuse kohtumine Hannah’ga (Mullaniga samas liigas mängiv Olivia Colman), sarnase nurka surutud ja lootuse kaotanud hingekesega, kelle elust ei puudu samuti alkohol ega alandused ja vägivald, millega kostitab naist omaenese

deemonitega maadlev abikaasa (Eddie Marsan), kes pole võimeline naisele last kinkima. Mis mõttes lootuse? Mis ajast lootusetus pluss lootusetus annab kokku lootuse? Kaks halba valikut annavad kokku normaalse? Muidugi, Joseph näib tõesti tajuvat, et mahalöödud koera asemel on tal nüüd ühtäkki jälle keegi, kes temast sõltub, aga tema sisalikuaju ketrab ikka vaheldumisi käsklusi "põgene!" ja "ründa!". Keegi neist rusikatega rääkima harjunud tüüpidest ei oska mõelda ega küsida, mis ühes või teises olukorras tegelikult valesti on. Küll aga oskavad nad ennast õigustada ja oma närust olukorda unikaalseks pidada. "Põrguski on mõned deemonid ilmselt paremad kui teised," võttis oma "Türannosaurusest" ajendatud tunded kokku paljunäinud USA filmikriitik Roger Ebert. Et filmi tundetonaalsus ainult sabapidi vastu maad ei lohiseks, on heliribaks lisatud sentimentaalset indirokki, mis minu jaoks Considine'i muidu detailitäpselt tabatud muserdatud hingede anatoomiale vee peale tõmbab. Ilma selle muusikata oleks film ehk täitnud paremini režissööri püstitatud eesmärki – olla midagi enamat kui "väike briti film". Considine'il endal on äsja diagnoositud autismiga piirnev suhtlemishäire nimega Aspergeri sündroom. Nüüd on tal võimalik varem lihtsalt "hulluseks" ja "vihaks" nimetatud emotsioonidele õige nimi anda ja oma sotsiaalse võimekuse puudujääke põhjendada. Võimalik, et oma viha ja hulluse tegelikest põhjustest teadlikuks saamine oleks abiks olnud ka tema loodud tegelastele. Kui mees, kes on abikaasa näo siniseks tampinud, hiljem tolle süles nutab ja andestust palub, öeldes, et see ei ole tema tegelik mina, kes sääraseid asju teeb, siis oleks ju loogiline, et ütleja pöörduks järgmise sammuna arsti poole, et hakata oma skisofreeniat ravima. Aga niisuguseks järelduseks Considine'i tegelased võimelised pole ning lasevad pimedal vihal enda eest edaspidigi otsuseid langetada. Aasta tagasi võitis PÖFFil parima filmi tiitli Sergei Loznitsa "Minu õnn", mis on samuti tume ja rusuv film lootuse ja lohutuseta. Ka seal on inimesed loomastunud, ka seal käib mäng ellujäämise peale. Loznitsa ei lollita vaatajat lubadusega helgemast saatusest või lunastusest. Tema põrgus on kõik deemonid ühtmoodi neetud. Mulle tundub Loznitsa versioon ausam. Considine'i on mul raskem uskuda. Margit Tõnson Eesti Ekspress "Türannosaurus" linastub Sõpruses neljapäevast, 2. veebruarist.

briti kinosauruse taassünd Paddy Considine on näitlejana tuntud sellistest filmidest nagu "Bourne’i ultimaatum" (2007) ning koostöist Shane Meadowsiga ("Surnud mehe kingad", 2004). Tema lavastajadebüüt "Türannosaurus" kannab küll Ken Loachi, Mike Leigh’ ja Alan Clarke’i vaimu, kuid ajab siiski äratuntavalt omaenese rida. Selgelt briti sotsiaalse realismi piiresse jäädes on Considine loonud omanäolise ja kohati keeruka teose, mis uurib vägivaldsuse olemust, emotsioonide allasurumise ohte ja keskklassi pealispindsust. Filmi keskmes on raevuhoogudele kalduv alkohoolik Joseph (Peter Mullan), kes kohtub juhuslikult heategevuspoes töötava Hannah’ga (Olivia Colman), kombeka kristlasega, kel on erakordne võime Josephi vihaga hakkama saada. Tärkab omamoodi sõprus, kus Hannah siseneb Josephi maailma – täissuitsetatud pubidesse ja hallidesse munitsipaalmajadesse – ning Joseph teeb tutvust Hannah äärelinnaeluga. Kuid kummalgi on omad deemonid ja selgub, et Jospeh pole ainus, kel on probleeme.

C

 Hannah (Olivia Colman) ja Joseph (Peter Mullan).

onsidine’i auhinnatud lühifilmi "Peni" ("Dog Altogether", 2007) mõtteliseks järjeks olev "Türannosaurus" on lavastajale südameasjaks, olles kohati väga intiimne ja isiklik. Considine kujutab sotsiaalrealistlikule draamale tüüpilist keskkonda – suuri kõledaid munitsipaalmaju – ja tegelasi, kelle peamine eesmärk paistab olevat ümbruskonda hirmutada, kuid seda tehes liigub ta klišeedest kaugemale. Osalt johtub see huvitavast klassikäsitusest. Kui tihti keskendutakse niinimetatud

alamklassi vaesusele, siis siin kohtame töölis- ja keskklassi väärtuste kokkupõrke kõrval samavõrra isiklikke ajendeid. Josephi etteheited Hannah’le tema "privilegeerituse" pärast on naise tegeliku eluga karjuvas vastuolus. Lugu on tuntavalt kurb, kuid siin on ka õrna huumorit ja soojust, mis jätab ruumi lootusele.

M

ullan näitab end taaskord ühe maailma parima näitlejana, olles ühtviisi veenvalt nii vaikselt hirmuäratav kui tundlikult puudutav. Stseenid nagu pealkirja selgitav monoloog on täiuslikult täpsed, täis kahetsust ja enesepõlgust. Ent kui hea Mullan ka poleks, veel silmapaistvama rolli teeb Colman, keda briti publik tunneb seni eelkõige komöödiasarjadest. Colman ilmutab hämmastavat mitmekülgsust ja paindlikkust ja tema tegelase valitud tee, mis võiks valedes kätes melodramaatiliseks muutuda, on Colmani vaoshoitud, kuid jõulises esituses täiesti usutav. Teda toetavad kenasti nii Paul Popplewelli tüüpiline briti munitsipaalmaja elanik – tätoveeritud, jõhker koerapidajast jõmm – kui Eddie Marsani hiilgavalt hirmuäratav abikaasa. "Türannosauruse" suurim saavutus on Suurbritannia filmikunsti iseloomustanud, kuid ka piiranud sotsiaalrealismi äratamine uuele elule. Considine’i debüüdi karm, kuid kindel pilk näitab, et briti filmitööstusel on loota enamat kui arvutuid "Kuninga kõne" kloone. Laurence Boyce Laurence Boyce on Tallinnas elav briti filmikriitik.


Seks, valed ja valimised "Märtsi iidid" ("The Ides of March", USA 2011, 101 min). Režissöör George Clooney. Stsenaristid George Clooney, Grant Heslov ja Beau Willimon. Operaator Phedon Papamichael. Osades Ryan Gosling, George Clooney, Philip Seymour Hoffman, Paul Giamatti, Marisa Tomei jt.

A

astaks 44 enne Kristust oli senaatorite rahulolematus Rooma diktaatori Julius Caesariga kasvanud nii suureks, et nad lõid vandeseltsi keisri surmamiseks. Kui Caesar märtsi iidide aegu senatisse läks, kogunesid vandeseltslased tema ümber ja pussitasid ta surnuks. Caesarit oli hoiatatud, kuid ta oli vastanud, et oma saatuse eest ei saa põgeneda. Tema surmaga algas Rooma impeeriumi aeglane, kuid kindel allakäik.

 Presidendikandidaat Mike Morris (George Clooney). Gosling) tühjas saalis halastamatus valgusvihus kandidaadi kõnega tehnilist proovi teeb.

F

Filmi sisust rääkides: küllap ei tule kellelegi uudisena tipp-poliitika korrumpeerumine ja seal toimuvad räpased tehingud, kus isiklikud ambitsioonid varjutavad ühiskondlikke, kus lojaalsus on mõõdetav rahanumbritega ning kus väikeseid valesid varjatakse veelgi suuremate valedega.

Filmi tugevaimaks küljeks on just kadestamis­ väärt näitlejaansambel – Goslingu ja Clooney kõrval astuvad üles Philip Seymour Hoffman Morrise kampaania juhina ning Paul Giamatti vastaskandidaadi PR-juhina.

aatamata sellele, et filmis pole presidendikampaania ja parteipoliitika telgitaguste kohta öeldud midagi uut, vaid pigem vihjatud juba aset leidnud sündmustele, näiteks Bill Clintoni ja Monica Lewinsky afäärile, on tegu siiski kuhjaga nauditavaid osatäitmisi sisaldava intelligentse tükiga, mis näitab jõhkralt tugevamate igavest võidukäiku nõrgemate üle.

ilmi keskne tegelane ongi Ryan Goslingu ("Sõit", "Kurb valentinipäev") kehastatud noor ja andekas kampaaniameister Stephen, kes usub idealistina, et tema töö võiks tõesti maailma parandada. Stepheni tõekspidamised lähevad aga kiiresti hapuks, kui tema ümber kerib end lahti poliitilise võimuvõitluse alasti ja alatu tõde.

V

Mart Laari õpetaja ELULUGU "Raudne leedi" ("The Iron Lady", Suurbritannia 2011, 90 min). Režissöör Phyllida Lloyd. Stsenarist Abi Morgan. Operaator Elliot Davis. Osades Meryl Streep, Jim Broadbent, Olivia Colman jt.

F

ilmi hiljutine linastumine Inglismaal näitas, et Margaret Thatcher on siiani üks vastuolulisemaid kujusid Suurbritannia

lähiajaloos. Ajakirjandus keskendus Suurbritannia avalikkuse armastus-vihkamissuhtele endise peaministriga, märkides heameelega ära, et Lõuna-Inglismaal, kus ajast aega on elanud jõukam osa rahvast, olid kinosaalid publikust tulvil, traditsiooniliselt töölisklassi koduks peetaval Põhja-Inglismaal aga peaaegu tühjad.

Juba enne esilinastust valitses üldine veendumus, et filmi enese väärtustest sõltumata pälvib see kiituse või põlguse juba ainuüksi teema tõttu. Stsenarist Abi Morgan paistab püüdvat kriitikat tõrjuda, keskendudes Thatcherile kui inimesele, kuid tänu keeldumisele vähegi tõsisemast poliitilisest analüüsist kipub filmil üldse igasugune sügavam sisu puuduma.

L

ugu on järgmine. Oma pühendunud kaaskonna ja tütre Caroli kurvastuseks vaevleb endine peaminister tänapäeva Londonis tekkiva dementsuse käes. Lahkunud abikaasa Denisiga vesteldes meenutab kunagine raudne leedi teekonda lapsepõlvest tagasihoidliku poepidaja tütrena Inglismaa võimsaima naise positsioonile. Thatcher oli järeleandmatu nii ametiühingutega piike murdes, sõjas Argentinaga kui soovis taastada Suurbritannia suurus. Thatcheri halastamatuse tõttu ei sallinud teda suur osa maast ja kaaspoliitikuist. Kas perekond on pärast poliitikast lahkumist veel tema jaoks alles?

 Raudne leedi Margaret Thatcher (Meryl Streep).

Meryl Streep teeb Thatcherina kahtlemata vapustava rolli, mis väärib kõiki talle viimasel ajal osaks saanud kiidusõnu ja autasusid. Ta kehastub täielikult Thatcheriks, eputamata seejuures grimmi või omaenese näitlejaandega. Streep toob Thatcheri peaaegu hirmuäratava raudse jõu esile tähelepanuväärt vaoshoitusega. Ka kõrvalosatäitjad on head. Jim Broadbent ja Olivia Colman annavad

Kuigi film räägib otseselt poliitikast ja võimumasinast, mis poliitikuid toodab, väidab lavastaja ise, et tegu pole sugugi poliitilise filmiga ja et sama stsenaarium võiks vabalt toimuda ka näiteks Wall Streetil. Clooney jaoks on kõige olulisem moraaliküsimus – kuidas mitte oma hinge müüa. Rääkigu "Märtsi iidid" poliitikast või mitte, igal juhul on ajaloo ühele suurimale reetmisskandaalile vihjava pealkirjaga film alati ajakohane. Kas ka prohvetlik, seda näitavad eesseisvad valimised. Marianne Kõrver "Märtsi iidid" linastub Solarises ja Plazas.

inimlikke jooni tegelastele, keda Inglismaal on tihti naljanumbriks peetud. Kuid materjal pole osatäitmiste tasemel. Morgani stsenaarium on triviaalne ja seosetu ning paljusid Thatcheri valitsemisaja võtmeküsimusi, nagu kaevurite streik, pearahamaks või suhe Reaganiga, on ignoreeritud või vaadatud läbi roosade prillide. Kuigi kaheksakümnendate briti poliitika põhjalikku analüüsi pooleteisttunnisest filmist vast oodata ei maksa, oleks praegustest klišeedest ja pealiskaudsusest pisutki läbinägelikum pilk äärmiselt teretulnud. Hoidumine Thatcheri poliitika igasugusest mõtestatud hindamisest tundub paremal juhul eksisammuna ja halvemal juhul argusena. Lloydi lavastus on täis pealetükkivat muusikat ning montaažilõike, mis peaksid kujutama Suurbritannia ajaloo keerdkäike, kuid jäävad seejuures enesekeskseiks ja mitteinformatiivseiks.

V

õimalikult suurt neutraalsust taotledes on "Raudne leedi" üldse igasugusest vaatenurgast ja kaasahaaravusest ilma jäetud. Eeskätt tänu Meryl Streepile on selles liigutavaid hetki kui karakteriuuringus vanaprouast, kes meenutab elus tehtud valikuid. Ent filmina poliitikust, kes lõhestas riigi, on "Raudne leedi" täielikult läbi kukkunud ega vääri kogu selle ümber kerkinud poleemikat. Laurence Boyce "Raudne leedi" linastub Plazas ja Solarises reedest, 17. veebruarist.

pol i i t i k a

Aastal 2012 pärast Kristuse sündi seisavad Ameerika Ühendriigid presidendivalimiste lävel ning justkui nende sissejuhatuseks tuleb välja George Clooney neljas režissööritöö "Märtsi iidid" – poliitiline draama, mis räägib demokraatide presidendikandidaadi Mike Morrise kampaania ettevalmistustest võtmeosariigis Ohios, mille valimistulemused võivad saada otsustavaks kogu kampaania jaoks. Clooney mängitud kuberner Morris jätab mulje liberaalsest keskkonnakaitsele pühendunud poliitikust, kel on sekulaarne maailmavaade, sest tema ainsaks usuks on Ameerika põhiseadus. Üsna mõõdukas tempos kulgev sünge film ei lase aga vaatajal sarmikast kandidaadist ülemäära vaimustuda. Säilib teatav distants, mis jätab vaatajale võimaluse ise seisukoht võtta ja otsustada, kas tegu on tõepoolest särava poliitiku või kõigest marionetiga, kelle suured sõnad mõjuvad sama õõnsalt kui filmi avastseen, kus kampaania assistent Stephen Meyers (Ryan


Huvitavate häirete paraad "Tapatalgud" ("Carnage", Prantsusmaa-Saksamaa-Poola 2011, 79 min). Režissöör Roman Polanski. Stsenaristid Roman Polanski ja Yasmina Reza. Operaator Paweł Edelman. Osades Jodie Foster, Kate Winslet, Christoph Waltz ja John C. Reilly.

R

oman Polanski "Tapatalgud" on mu teravaim filmielamus pika aja peale. Sellist puhtalt dialoogipõhist tihedat ja naturaalset, lausa naturalistlikku andmist näeb teatriski harva, rääkimata filmist. "Tapatalgute" aluseks ongi näidend, Yasmina Reza "Le Dieu du Carnage" (2008), mille lavastused on olnud edukad nii vanas kui uues maailmas ja saanud mitmeid auhindu, muuhulgas parima uue näidendi Olivier' ja mitu Tonyt.

v a r j a tu d

i lus

h a i g us

Näidendist filmi tegemiseks ei vajanud Polanski oluliselt enamat võttepaigast, näitlejaist, kaamerast ja oma geniaalsest vaimse klaustrofoobia tunnetusest, mida ta meile varasemais filmides hoolega tutvustanud on. Võttepaigaks oleks sobinud iga teine kõrgkeskklassi esindajate korter, näitlejate osas ei kujuta paremat valikut ettegi. Mu eriline lemmik on siin austerlane Christoph Waltz ja tema roll, paduküüniline jurist Alan Cowan. Waltzi ilmed ja tekst on vastupandamatud.

jõhkard, kes viskab vaese hamstri tänavale. Olgu, tegelikult on ta tavaline mees, aga korralikes kompleksides ning seetõttu kergelt jõhkrusele või mõnele muule piiremotsioonile kalduv. Ainus põhjus, miks need täiskasvanud mitu piinavat tundi (oletatavasti võime filmi

S  Jodie Foster.

 Kate Winslet.

A

lani naist Nancyt mängib Kate Winslet, kes näeb seda vaimustavam välja, mida vanemaks ta saab, ning seda isikupärasemad ja ilusamad on ka tema rollisooritused. Viisteist aastat tagasi oli ta mossis tšikk, kes tegi enamiku ajast nägu, nagu oleks just sita sisse astunud – vabandan väljenduse pärast, aga see tundub täpseim võrdlus. Praegu tundub 36-aastane näitlejanna tippvormis olevat. Teine abielupaar, perekond Longstreet, jääb visuaalses mõttes tagasihoidlikumaks, kuid see-eest esineb pereema Penelope Jodie Fosteri kehastuses kõige intensiivsema, kohati ehk liigsegi hüsteeriaga. Tema mees Michael, keda mängib John C. Reilly, on aga

Väike huumor enne surma "50/50" (USA 2011, 100 min). Režissöör Jonathan Levine. Stsenarist Will Reiser. Operaator Terry Stacey. Osades Joseph Gordon-Levitt, Seth Rogen, Anna Kendrick, Bryce Dallas Howard, Anjelica Huston jt.

H

aigused ja surm on lääne kultuuriruumis teemad, millest rääkimine tekitab piinlikkust ja ebamugavust. Kui idamaade traditsioonilistes kultuurides tajutakse surma pigem muutuse kui lõpuna ning surmale mõtlemine ja selleks valmistumine on igapäevaelu loomulik osa, siis lääne kultuuris on valdav suhtumine surma eitav. Surma peetakse bioloogiliseks faktiks ja eksistentsi lõpuks, surm kui tegelikkuse osa on argiteadvusest kõrvale surutud, kuna praegu kehtivasse kultuuritüüpi sobib see halvasti. Pigem tegeletakse nooruse ja lõbutsemise kui surma ja igavikuga. See suurendab traumat, kui inimene surmaga paratamatult kokku puutub. Jonathan Levine paljastab meie ühiskonna

kestusele tunni-paar lisada) üksteise seltsis veedavad, on nende 11-aastaste poegade kaklus mänguväljakul. See, milline päästik võib olla laste konflikt vanemate peidetud tunnetele, alateadlikele kompleksidele ja vaimsetele häiretele, on vapustav vaatemäng. Kui filmi alguses esitletakse meile kaht suurepärase fassaadiga väikekodanlikku perekonda, siis mida edasi läheb, seda jõudsamalt fassaad varisema hakkab.

 John C. Reilly.  Christoph Waltz.

suure nõrkuse – oskamatuse surmaga toime tulla ja sellega leppida. Tema film räägib 27-aastasest noormehest nimega Adam (Joseph Gordon-Levitt), kellel diagnoositakse haruldane vähkkasvaja selgroos ning ellujäämisvõimaluseks pakutakse 50/50. See on šokeeriv uudis mehele, kel on ühiskonnas kehtivate reeglite järgi elus kõik paigas – tal on kaunis tüdruksõber, väljakutseid pakkuv töö, ta ei suitseta ega joo ning viljeleb isegi taaskasutust.

L

ugu põhineb stsenarist Will Reiseri enda elul – ka temal diagnoositi vähk ning ta pidas surmatõvega maha pika võitluse. Siit ka soov näidata surmaga silmitsi seismist teisiti, kui seda filmikunstis varem on tehtud. Võtta suremiselt liigne paatos ja draama, vältida surma kujutamisel nii romantilist pisarakiskumist kui ka liigset süngust.

elle lokkavalt intellektuaalse joonega läbi viidud dekonstruktsiooni jälgimine on erutav ja võib-olla ka paheline nauding. Reza näidendit kiputakse tõlgendama kui lugu sellest, kui lapsikult võivad täiskasvanud inimesed käituda, kuid minu arust on siinses kontekstis kummaline, et selliseid asju nagu absurdsed süüdistused, võimuvõitlus või näiteks mobiiltelefoni viskamine lillevaasi nimetatakse lapsikuks. Küllap on asi selles, et tulemus mõjub lapsikult. Aga tulemus ei oma siin rohkem kui illustreerivat tähendust. Lapsikus on hoopis midagi muud: liialdused, kontrolli kaotamine mänguhoos.

T

avaliselt ei vaimustu ma teatris ja kinos psühholoogilisest draamast kui žanrist. Tihti on see psühholoogia kuidagi munadeta. Liiga lihtsad mustrid. Eks ole olemas ka väga lihtsaid mustreid, aga need on juba pähe kulunud. Ma ei viitsi tikkida kümmet ühesugust patja, ükskõik kui hästi nad kümnekesi koos mu diivanile sobiksid. Ja ülehomme ei viitsi ma neid enam vaadata ka. Aga selline psühholoogiline draama, mida näiteks "Tapatalgute" puhul nimetatakse hoopis mustaks komöödiaks, sobib ideaalselt sellisele (väärastunud?) maitsele, mida psühholoogia klišeed enam ei rahulda. Kui psühholoogiline draama keskendub sageli enesehaletsusele ja oma häirete käes vaevlemisele, siis must komöödia (või vahel ka näiteks krimka või põnevik) paneb enesehaletsusest täie pasaga üle. Teravik on suunatud mujale ja see teeb kerkivad probleemid huvitavaks ja uudseks.

See, mida teevad neli täiskasvanut "Tapatalgutes", pole mäng, vaid väga tõsine asi. Nii tõsine, et paistab mänguna. Ma usun, et täiskasvanud, kes lihtsalt käituvad lapsikult – kaotavad aeg-ajalt kontrolli, teevad piinlikke asju, vaimustuvad-pettuvad liiga kergesti –, ei saa koguda enda sisse selliseid salajasi ega alateadlikke häiresüsteeme nagu need, mida "Tapatalgutes" julma intensiivsusega meie ette laotatakse. Lapsikud inimesed purskavad tunded välja enne, kui need kauni naeratuse ja viisaka käitumise taha ära peita jõuavad, kus need siis n-ö oma elu elama hakkavad. Vaimne ebastabiilsus tekib tihti just tunnete järjekindlast mahasurumisest. Tunded hakkavad inimese hinges hapnema ja mädanema ning võivad muutuda tõsisteks, isegi ohtlikeks vaimseteks häireteks. Inimene tunnetab seda, kas või alateadlikult, ja oma seesmise segaduse varjamiseks muudab oma välise fassaadi veelgi laitmatumaks. Kuidas

Juba üsna filmi alguses hakkas mu peas kummitama Edward Albee näidend "Kes kardab Virginia Woolfi?" Esmapilgul tundub, et kahe näidendi ainuke ühisjoon on kahest paarist koosnev seltskond, tohutu intensiivsus, järjest vallanduvad tunded. Situatsioon on ju erinev. Aga ei ühe ega teise puhul pole situatsioon oluline. Nagu eespool mainitud, situatsioon on vaid päästik, mis kaotab ilustavad prillid ja näitab illusioonivaba tegelikkust. Mitte et ma arvaks, et selline tegelikkus on olemas. Nimetaksin sellist võimalikult ausat vaadet elule – väljendugu see siis kellegi lapsikuses või olgu tingitud mingi päästiku vallandatud piirsituatsioonist – hoopis julguseks elada. See julgus on asi, mida meie maailmas on väheks jäänud, aga seda on meile hädasti vaja. Armastan kunsti, mis seda õpetab. Mida haigema prisma läbi, seda parem.

piinlikke olukordi, kus ei saa enam aru, kas prioriteediks on soov lähedasele toeks olla või domineerib hoopis enesehaletsus ja egoistlik soov end parema inimesena tunda.

ja kogenematu psühhoterapeut Katherine (Anna Kendrick), kes püüab õpikust pähe tuubitud new age teooriatega Adami meelt helgemaks muuta; ning vulgaarselt lapsik semu Kyle (Seth Rogen), kes on veendunud, et ainus viis surmale mitte mõelda on ohjeldamatu juhuseks.

Seda illustreerib filmis värvikas kõrvaltegelaste galerii: enesekeskne kunstnikust tüdruksõber Rachael (Bryce Dallas Howard), kes kardab haiget meest hüljates lõhkuda oma altruistlikku enesekuvandit; ülihoolitsev ema Diane (Anjelica Huston), kes on valmis lisaks Alzheimeri tõbe põdevale abikaasale ka vähihaige poja eest hoolt kandma; verinoor

Kairi Prints

K

annatava ema ning ambitsioonika ja ennast kaotanud ekstüdruku osas on tegelaste valik päris hästi õnnestunud, kuid tudengist psühhoterapeudi ja seksimaia sõbra kohta seda paraku väita ei saa. Kendricki arstitudeng meenutab liigagi hästi tema parima kõrvalosa Oscarile kandideerinud rolli filmist "Õhus" ("Up in the Air", 2009) ning noorte esimesest kohtumisest arenev suhteliin mõjub etteaimatava ja konstrueerituna. Ja kui Gordon-Levitt suudab üsna veenvalt ja pingutamata vähihaige emotsionaalse arengu pooltoone edasi anda, siis tema parimat sõpra kehastav Rogen teeb kõik, et seda tundlikku atmosfääri lõhkuda. Labase huumoriga mees, kes püüab vältida surmahirmu enesehävituslikus vormis – juues ja seksides –, mõjub selles filmis nagu võõrkeha mõnest "Seks-retke" ("Road Trip") järjest.

Tegelikult puudub ju inimesel võime oma surma ette kujutada. Kuna inimene tajub kõigi meeltega oma elusolekut, ei suuda teadvus kuidagi hoomata fakti, et tema eksistents ühel hetkel lõpeb. Seetõttu läheb elu edasi sama argiselt nagu enne – poes käies, tube koristades ja nalja tehes – ja sama kergelt püütakse seda filmis ka näidata. Kuid haiguse ja võimaliku surmaga kaasneb lisaks bioloogilisele küljele alati ka sotsiaalne pool – see mõjutab lisaks haigele endale ka teda ümbritsevaid inimesi. Lähedased tulevad inimese surelikkusega tihti palju halvemini toime kui surija ise. Süütunne, ülevoolav armastus, haletsus ja ebamugavus tekitavad

muidu jätavad paljud kurjategijad endast kõigile mulje kui maailma kõige kenamatest inimestest. See pole muidugi reegel – kurjategija võib ka välja näha nagu rets ja väliselt kena inimene võib ka käitumiselt kena olla. Inim­ psühholoogiat trivialiseerida ei tasu ning seda ei ürita teha ka Reza näidend ega Polanski film.

 Joseph Gordon-Levitt.

Ebaõnnestunud karakterivalikute tõttu kannatab ka film kui tervik, mis on muidu tänu kohati päris leidlikule dialoogile, paarile vaimukale stseenile ja Joseph Gordon-Levitti meeldejäävale osatäitmisele täiesti vaadatav vähikomöödia. Marianne Kõrver


Kappa peenise pärast kinno? "Veealune armastus" ("Underwater Love" / "Onna no kappa", Jaapan-Saksamaa 2011, 87 min). Režissöör ja stsenarist Shinji Imaoka. Operaator Christopher Doyle. Muusika Stereo Total.

Niisiis, kuna film on suunatud lollidele gaijinidele2, võib pakkuda mida iganes, sest mingil kummalisel põhjusel omab sõnapaar "jaapani kino" ikka veel maagilist mõju ning mida veidram film, seda rohkem valgenahalised kinoistmeil silmi pööritavad ning kiidavad. Antud juhul pakutakse ahvatleva "Made in Japan" sildi all Jaapanis linti võetud, kuid tegelikult kavalate ümmarguste silmadega 1 2

Deemon, vaim, üleloomulik olend. Võõramaalased.

Ma ei vaidle sildistusele vastu. Tegu on tõesti odava muusikaliga pesuehtsas pinku-vormis, mis on linti võetud kõiki traditsioone järgides ehk siis napi võttegraafiku ning rahakotiga. Tüüpiline jaapani seksfilm ebatüüpilise looga, mis sobib imehästi ekraniseerimiseks, seks-stseenid kõik kenasti sees ja rahva ees ning pikkuski sinna keskmise kanti. Kõik on justkui olemas, kõik on paigas.

P

uudu on aga hing, sest tegu on kunstlikult loodud nähtusega, millele juba enne võtete algust maailma filmifestivalidel ja arthouse-kinodes edu plaaniti. Siinkohal eemaldub asi pinku kui sellise olemusest. Jaapani seksfilm on kiirtarbekaup, mis heal juhul jookseb väikestes kinosaalides, kuid valdavalt läheb otse videolevisse ja sinna ka ununeb. Tootmine on tihe ja vaid üksikud nimed tõusevad tähtedena esile. Juhtub sedagi, et sekskomöödiatega alustanud lavastaja hilisem kuulsus tõstab meinstriim- või autorikinos unustusehõlmast aastakümneid varem vändatud linalugusid, aga iga IMDb-st leitava pinku-lavastaja nime taga on kümneid filme, mis pole kunagi

3

"Roosa film", Jaapani pehme porno.

andmebaasi jõudnud. Näiteks hiljutine Oscari-võitja Yōjirō Takita4 on lavastanud üle kahesaja linaloo, millest enamik on just kergemeelsed tissifilmid. Viimaste kohta on üliraske infot leida, sest pisižanri sõel on nii tihe, et valgusvihku pääsevad üksikud kinoteosed.

E

dukas pinku-film võib obskuursete seksuaalperverssuste, koomika ja vägivalla kõrval läbi lüüa ka tänu õnnestumisele muudes žanrites, nagu romantika, pere­ draama või tihti esinev pila peavoolukino ja popkultuuri aadressil. Aga kuigi iga tuntuks saanud roosa film pakub midagi uut ja teravmeelset, võib laiema kinostandardi kaaluga kaaludes ka nii-öelda läbimurde saavutanud teos tihti keskpärane paista. "Veealuse armastuse" puhul tulid paksud saksa produtsendid Jaapanisse, palkasid tuntud näo lavastama, rääkisid helitaustaks ära hipsterbändi ning kaasasid idas ilma teinud operaatori asjal mitmes mõttes silma peal hoidma. Lihtne edu valem ju: teeme kõik täpselt nii, nagu Jaapanis tehakse, ehk siis mõned päevad filmimist, paar päeva lõikamist, lavastajale kuupalk, näitlejaile tasuta võileib ning operaatorile võimalus end kaamera ees igast küljest näidata ning tarka juttu puhuda (millest viimane täie tõsidusega on kinni haaranud). Kokkuhoitud rahapakid aga investeerime reklaamikampaaniasse, kuigi filmikarbis

4

"Lahkumised" ("Departures" / "Okuribito"), 2008.

Moodne Shakespeare "Coriolanus" (Suurbritannia 2011, 117 min). Režissöör Ralph Fiennes. Stsenaarium John Logan, William Shakespeare. Osades Ralph Fiennes, Gerard Butler, Vanessa Redgrave jt.

Ralph Fiennesi lavastajadebüüt pole sugugi pelk küüniline marketingitrikk. Fiennes paigutab Coriolanuse – tegelase, keda ta on ise Londoni lavadel korduvalt mänginud – kaasaegsesse, Afganistani või Bosniat meenutavasse sõjakoldesse, kuid tema

Coriolanus, keda mängib Fiennes ise, on lugupeetud rooma kindral, kelle vapruses ei kahtle pärast Roomale vaenulike Volscia vägede võitmist keegi, kuid kelle kõrkus toob kaasa lahkhelid Rooma ja selle kodanikega. Coriolanuse võimukas ema (Vanessa Redgrave) õhutab teda senatisse kandideerima ja poeg kuuletub. Kuid rahva poolehoidu pole lihtne võita, kui Coriolanus peab masse väärituks ja endast madalamal seisvaks. Avalik kahtlus Coriolanuse sobivuses linna juhiks viib kindrali vihapurskeni, mis põhjustab mässu ja kindrali pagendamise Roomast. Kättemaksuhimuline Coriolanus pöördub Rooma vaenlaste juhi Tullus Aufidiuse (Gerard Butler) poole ja tõotab hävitada linna, mis teda kunagi austas. Shakespeare’i näidend on tänini peaaegu õõvastavalt ajakohane. Rahvaülestõusust,

 Gerard Butler ja Ralph Fiennes. valitsejate ülbusest ja sõjakoledustest rääkiva loo tuum on raevukas, kuid filosoofiline. Ka Fiennesi kaasajastus tundub äärmiselt paslik. Ta segab sõjafilmi esteetikat ning erakordselt võimsaid ja löövaid lahingustseene staatilisema poliitilise draamaga vägevates valitsushoonetes ja kohtusaalides, ja tekst ei satu hetkekski ümbritsevaga vastuollu. Fiennesil õnnestub teatraalsust peaaegu täielikult vältides luua meeldivalt suurejooneline mulje. Otsus film Serbias üles võtta võis olla tingitud eelarvelistest kaalutlustest, aga selle maa keerukas ajalugu tundub filmile ja selle teemadele kõnekust lisavat.

Ideaalis oleks võinud värvata kümme lavastajat, kes väntavad nädalaga kümme filmi, millest siis parim valida, võib-olla isegi paarist-kolmest linaloost kokku miksida. Egas sexploitation kinos keelatud ole. Siin aga mindi kohe täispanga peale ning nüüd tuleb bluffida, et saaks lihtlabase soldatite paariga võiduraha koju viia.

E

smatutvuseks pinku-kinoga ma "Veealust armastust" kohe kindlasti ei soovitaks, sest keskpärase filmina võib see kinnistada arusaama žanrist kui lihtlabasest, isegi igavast seksijandist. Võtke parem lahti DVD-sid reliisiva ameerika kompanii Pink Eiga koduleht pinkeiga.com ja valige sealt midagi. Nemad on juba vaataja jaoks piima pealt koore koorinud ning pakuvad vaid parimaid veidrusi sellest pisikesest kinonišist. Lihtsalt kerget ajaviidet "Veealusest armastusest" aga leiab. Ja kappa peenist näeb ka. Gert Moser Trash Can Dance "Veealune armastus" linastub Sõpruses teisipäevast, 14. veebruarist.

Näitlejatööd on ootuspäraselt väga head. Fiennes mängib peaosa raudse sihikindlusega ja Redgrave on ebamääraselt hirmuäratav auahne ema rollis, kes on poja jaoks kõigeks valmis. Kõrvalosadest paistab silma Butleri vananev Volscia sõjamees, kelle ainus siht on Rooma hävitamine. Ning raske on kiitmata jätta veel rida briti näitlejaid eesotsas Brian Coxi ja James Nesbittiga, kes esinevad samuti tugevalt ja meeldejäävalt, kuigi vähemat neilt ei ootakski. Vaevalt et see film sunniks Shakespeare’i-vihkajaid usku vahetama. Visuaal on muljetavaldav, kuid filmi südames on siiski näitlejate poolt võluvalt esitatud algtekst. Fiennes näitab end teravapilgulise lavastajana, kes austab algmaterjali ja käesoleva debüüdi põhjal on põhjust tema tulevikuteoseid suure huviga oodata. Laurence Boyce "Coriolanus" jookseb Solarises ja Plazas reedest, 27. jaanuarist.

kl a ss i k a

S

hakespeare’i originaaltekstide toomine kaasaegsemasse keskkonda on mõnigi kord andnud tulemuseks värske ja huvitava linateose – näiteks Baz Luhrmanni "Romeo + Julia" (1996) või Ian McKelleni "Richard III" (1995), mille tegevus toimub alternatiivajaloolisel natsi-Inglismaal. Teisalt on sellest viimasel ajal saanud klišee ja klassiku teoseid võetakse töödelda justkui ainult selleks, et köita nooremat publikut, mitte tõelisest huvist teksti võimaluste vastu.

meisterlik käsitlus ja nutikas lavastus rõhutavad Shakespeare’i loomingu ajatust.

on rull kõige tavalisema keskpärase pinku-filmiga (mis ei tähenda otseselt halba, sest sellised need tavaliselt ongi), mis ilma kõmuta jääks videolaenutuse tagakambrisse, heal juhul filmifriikide hetkesähvatuseks.

p i n ku

E

simestes kaadrites seletatakse kenasti ära, mis elukas on kappa. Põhimõtteliselt saab kümne sekundiga selgeks, et film on mõeldud lääne vaatajale, sest jaapanlasele poleks vaja tutvustada nende rahvapärimuse kõige tuntumat ning populaarsemat yōkai1-monstrumit, veeolendit, kes on igaühele lapsest saati tuttav, kuna terve maa on neid täis. Igas järves, jões, tiigis ja kraavis elab üks ning kui lased pesukausi vett täis ja jätad selle ööseks õue, võid kindel olla, et hommikul on mõni üksildane kappa selle oma koduks valinud. Läänes oleks võrdväärne sõnaseletus see, kui "Lassie" algustiitrites kirjeldataks, milline loom on koer: neli käppa, haugub ja posti juures kergitab jalga.

meeste tehtud filmi, reklaamides seda kui pinku3-muusikali. Ning ovatsioonitorm puhkebki, sest kõik tõusva päikese maalt saabuv peab ju tingimata hea olema.


KINOLEHT La Strada nr 17  

KINOLEHE AASTA FILMID • DocPoint • Umbkotid • Rat King • Türannosaurus • Raimo Jõerand eesti dokiaastast • Eesti film 100: Kaadris eesti fil...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you