Page 1

№ 6 / 2012 (22)

PÖFF Leos Caraxi HOLY MOTORS Michael Haneke "Armastus" • Ken Loachi "Inglite osa" • "Albert Nobbs" • "Arbitraaž" • Ain Mäeotsa "Deemonid" • Ilmar Raagi "Eestlanna Pariisis" • Manfred Vainokivi "Vaeste kirjanike maja" • Heleri Saariku "Kõik muusikud on kaabakad" • Tour de Cinéma: 3x2 ratast • Biitpõlvkonna pärand ja Walter Sallesi "Teel"


Ö

Ära Koba pimeduSeS esmaspäeval, 12. novembril algab pimedate Ööde filmifestival. nagu ikka garanteerivad õnnestunud festivalikogemuse teadlikud vaatamisvalikud. armaStuS

"Amour" / "Love" (Austria-Prantsusmaa-Saksamaa 2012, 126 min). Rež. Michael Haneke ("Valge pael"). Cannes'i parim film (Kuldne Palmioks).

p i m e da d

Ö Ö d

MARIA ULFSAK-ŠERIPOVA, Eesti Ekspress: Tõeliselt märkimisväärne film vaatleb hääbumist, valu, surma ja armastust ning seda võib ilma mingi kõhkluseta nimetada Haneke kõige südamlikumaks ja soojemaks filmiks, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla.

seob, kuid ei vahenda enam painavalt unenäolist kogemust emotsioonide laos elutsevast tabamatust närilisest. Kas "Armastus" ikka tõuseb selgelt kõrgemale mullu PÖFFil linastunud Rúnar Rúnarssoni "Vulkaanist"? Kui, siis kinematograafiliselt keerukuselt ja ambitsioonilt ehk elitarismi kogemuselt.

V

argipÄev

"Everyday" (Suurbritannia 2012, 106 min). Rež. Michael Winterbottom ("24 Hour Party People", "The Trip").

JOONAS, filmijutt.blogspot.com: Hea doki-idee klassika lavastamisest tõeliste vangidega on raisku lastud, et teha selle asemel mängufilm, milles on omakorda lavastatud see lavastamine. Huvitavad tüübid, igav film ja tüütu pateetika laadis "Alles siis, kui tutvusin kunstiga, muutus see kong vanglaks".

CATHERINE SHOARD, The Guardian: Pea talumatult liigutav film, mis jälgib ühe vangi perekonna elu läbi aastate.



SHAUN MUNRO, What Culture: Sõbralik olmedraama, silmapaistev tänu vapustavatele rollidele lastelt, kelle kasvamist Winterbottom viie aasta jooksul jälgis.

"Cesare deve morire" (Itaalia 2012, 76 min). Rež. Paolo Taviani, Vittorio Taviani. Parima filmi Kuldkaru Berlinalelt.

JAAK LÕHMUS, Sirp: Dokumentaalsust ja lavastuslikkust meisterlikult ühele lõuendile

MEMENTO MORI

ähe on filme, mis muutuvad isiklikuks, ja vähe on autoreid, kes suudavad vaataja meeltemugavuse püsiseisundit kõigutada ning tuua ta välja meelelahutuse võrgutavast unustusest. Michael Haneke, tänapäeva Euroopa autorikino üks olulisemaid tegijaid, on selleks kahtlemata võimeline. Viimati sai see kinnitust kevadel Cannes'is, kus žürii otsustas anda itaalia filmilavastaja Nanni

JAAN RUUS, Eesti Ekspress: Vaieldamatult oli see Berlinale parim film. Sa ei kahtle karmi näoga vangi lausutud teksti siiruses, kuigi tead, et mees on sündinud valetaja, maffia liige või mõrvar.

CaeSar peab Surema

KARLO FUNK, Kinoleht: Haneke mediteerib vananemise üle, ent vaataja jaoks, kes on harjunud tema mõõkhambulise lähenemisega konventsionaalsetele teemadele, jääb justkui kahvatuks. Vanapaari tugeva kokkukuuluvuse eeldusest loodud atmosfäär haarab ja

"Armastus" ("Amour", Austria-PrantsusmaaSaksamaa 2012, 126 min). Režissöör-stsenarist Michael Haneke. Operaator Darius Khondji. Osades Jean-Louis Trintignant, Emmanuelle Riva, Isabelle Huppert jt.

kandev teos näitab, et ka üle 80 aasta künnise astunud filmimehed oskavad ning suudavad olla õigel ajal õiges kohas. Film jäädvustab Rooma superturvalise Rebibbia vangla pikaajaliste või eluaegsete vangide ettekandes William Shakespeare'i näitemängu "Julius Caesar".

Moretti juhtimisel filmile "Armastus" festivali peapreemia – Kuldse Palmioksa.

Ühe vanapaari viimastest päevadest rääkiv linatöö pole kerge vaatamine. Seda ei julgeks soovitada kellelegi, kel nõrgem närvikava või kõrge tundlikkus eluliste teemade suhtes. Samas aga peaksid seda vaatama kõik, kes vähegi suudavad, sest veel tõhusamat hingepuhastust võib pakkuda vaid elu ise, kuid küsimused, mida elu küsib, on palju isiklikumad ja seetõttu veel valusamad. Hinge kraapiva teemaderingiga – vanadus, surm, armastus – ületab Haneke filmi mängulisuse ehk kunstilise reaalsuse tinglikkuse.

"Armastuse" reaalsus kulgeb peaaegu ühes rütmis igale vaatajale tuttava tavalise argipäevaga. Ilustamata, aga oma lihtsuses poeetiliselt ja kaunilt antakse edasi hetki vanapaar Laurent'ide (Jean-louis trintignant, emmanuelle riva) päevadest, millel lasub paratamatu lõpu kurb pitser.

Vapustavate näitlejatöödega mängivad Trintignant ja Riva läbi ühe kooselu kogu tundeskaala aegumatust kiindumusest ja õnnest kibestunud trotsini. Ülesanne võib olla nende karjääri üks raskemaid – mängida peaaegu iseennast olukorras, millesse keegi ei soovi sattuda. Haneke on oma objekti vastu delikaatne, kuid armutu – armastuselt võetakse sammhaaval kehalisus, kaob turvaliselt roosa erootikakiht, mida kasutatakse armastuse muutmiseks kaubaks. Jääb vaid tuum, mida ei pruugigi olla ilus vaadata. Haneke filmidele iseloomulik halastamatus saab aga halastuse märgi ning igikestva suhte ees kaovad hea ja kurja piirid.

Film on tulvil stseene, mis ei taha hõlpsasti mälust kaduda. Vaatajale jääb kodutöö nendega rahu teha. Üks mõjuvamaid on hetk, kus Georges üritab tõsta halvatuna voodisse aheldatud Anne'i meeleolu ühe vana lauluga. Mõlemad mõistavad, et Anne ei laula enam kunagi.

"Armastus" on mängufilmi vahendeid kasutav essee – mitte ainult elust, selle lõppemisest ja seda ületavast armastusest, vaid ka inimväärikusest. Haneke räägib probleemidest, millest tavatsetakse mööda vaadata, mida kiputakse edasi lükkama. Ta võtab oma sõnumi lihtsustamise huvides appi harvaesineva ideaali – paari, kes on kogu elu koos olnud.

 Georges (Jean-Louis Trintignant) ja Anne (Emmanuelle Riva).

Mis saab siis, kui teineteise toetamine, mis on senini elada aidanud, muutub ühepoolseks

sõltuvuseks teise abist? Mis saab, kui tunned, et oled muutunud koormaks omastele, kes sind armastavad? Kuidas suudab üks osapool vaadata teise vaikset ja pöördumatut närbumist? Georges ei suuda ja otsib abi väljastpoolt, kuid see teeb olukorra veel hullemaks. Siin toob terava sotsiaalse närviga Haneke sisse ka hooldajate teema ning sellega tihedalt seotud inimeste mõistmise ja nende soovide austamise. Laurent'ide täiskasvanud tütar (isabelle huppert) elab oma elu ja vaatab vanemate muredele oma mätta otsast – neid paratamatult mõistmata. Haneke on realist, jälgides oma objekti küllalt kiretult. Aeg muutub sealjuures tajutavaks, ruum saab tegelaseks omaette. Napp tegevustik ja ühe korteriga piiratud tegevusruum võimaldavad esile tulla võimsal sümboolsel tasandil – XIX sajandi Pariisi korter, mis on muutumas sargaks. Hooviaknast sisse lendav tuvi on sõnumitoojaks siin- ja sealpoolsuse vahel. Muusika, seni suurim tugi, ei suuda enam Anne'i kui Eurydiket tagasi tuua. Võib-olla nende kõigi tegurite koosmõjus ongi võti, kuidas surm saab sedavõrd tajutavaks, et selle lõhn kandub ka kinosaali. Nagu oma varasemates filmideski provotseerib Haneke vaatajat, püüab astuda dialoogi. Püüab äratada vananemisega seotud hirmud ja küsimused, et vaataja leiaks neile lahenduse enda sees. Et ta ei unustaks vana ladina mõttetera memento mori – ära unusta, et oled surelik. tõnu KarJatSe

"Armastus" linastub PÖFFil ja neljapäevast, 24. jaanuarist Sõpruses.

K i n o l e h t l a S t r a d a . Toimetaja: Joonas v. Niinive. Keel: Pille Sepp. Küljendus: Rokk & Roll. Kontakt: kinoleht@gmail.com. Väljaandja: MTÜ Must Käsi. Täname: Andri Allas, Jaanus Hämarsoo, Helmut Jänes, Indrek Kasela, Kaur Kender, Katrin Maimik, Märt Potter, Elo-Liis Parmas, Tiina Savi, Laura Talvet.


Ö

LIIKUMINE JA VIRTUAALSUS "Holy Motors" (Prantsusmaa-Saksamaa 2012, 116 min). Režissöör-stsenarist Leos Carax. Operaator Caroline Champetier. Osades Denis Lavant, Édith Scob, Eva Mendes, Kylie Minogue, Michel Piccoli jt.

liiKumine

leos Carax alustas juba teismeeas filmikriitikuna ning "Pühadest mootoreist" leiab arvukaid viiteid teistele režissööridele – Jacques Demy, Alain Resnais, Jean-Luc Godard, Claire Denis jt – ning kirjanikele  – Dante, Céline. "Pühasid mootoreid" on nimetatud koguni armastuskirjaks kinole, mille kandjaks on filmiauhinna nimega peategelane härra Oscar. Ometi ei muutu film parasiitlikuks, vaid toimib ka iseenese väel.

tasandil. Intensiivsust lisab ootushorisontide ümbermängimine nii stseenide vahel kui stseenide sees. Näiteks oli Carax hädas, otsides 13–14-aastast tüdrukut – ükski kandidaat ei suutnud teha 10 minuti jooksul läbi muutumisi, mida stseen nõudis. Lõpuks valis Carax teismelise Angèle'i rolli 10-aastase Jeanne dissoni. Enamikus stseenidest on härra Oscari partneriks naissoost tegelane – alates 6-aastasest lapsest, keda mängib Caraxi enda tütar, ja Angèle'ist kuni noorte ja keskealiste naiste ning šarmantse vanadaami Céline'ini, kes on härra Oscari limusiinijuht

Niisiis võib seda filmi võtta etüüdina reaalsetest liikumistest, kusjuures inimlikud, loomsed ja tehnilised reaalsed liikumised on vastandatud virtuaalsetele (vt allpool).

teiSenduSed

Lisaks füüsilisele liikumisele on tähelepanu all psüühilised ja persoonilised liikumised, mis torkavadki kõige enam silma, kuivõrd filmi süžeeks on see, kuidas härra Oscar (denis lavant) kehastab erinevaid tegelasi mustlaseidest pereisani, mõrtsukast romantilise armastajani, mängides seejuures ka iseennast näitlejana. Kokku 10+1 tegelast. Rollide mängimine on justkui härra Oscari töö, mille eest ta saab palka. Piir härra Oscari rolli ja härra Oscari kui rolli tasandite vahel pole päris are – sageli on raske parasjagu ekraanil toimuvat üheselt emba-kumba kategooriasse paigutada. Tundub, et see polegi tähtis, vaid põhiline on konkreetsetes situatsioonides loodav intensiivsus, olgu need siis esimesel või teisel

Virtuaalsuse küsimus ulatub otsejoones iga olendi tuuma, kuuludes individuatsiooni enese loomusse. Sartre'i iseloomustus, et inimene "on see, mis ta pole, ja ei ole see, mis ta on", kehtib tegelikult iga olendi kohta. Niivõrd kui olend ajaliselt kestab, ei ole ta juba ta ise – ei ole endaga identne, püsiv, samane. Ses mõttes ei saa me mitte olla virtuaalsuse lummas.

ja saadab teda läbi filmi. Viimase nimi on ilmne viide prantsuse kirjanikule Céline'ile ja tolle teosele "Reis öö lõppu". Ka filmi tegevus kulgeb hommikust öhe. Kolm järjestikust stseeni, kus härra Oscari partneriks on mees (teisik, tööandja ja pankur), on ähvardavad (tööandja mafioosohoiak) või lausa destruktiivsed (mõrvamine / mõrvatud saamine, pankuri tapmine).

Elu põhilised mootorid on aga pinge mehe ja naise, elu ja surma vahel. "Elu on parem, sest seal on armastus. Surm on hea, aga armastust seal ei ole," ütleb härra Oscari kehastatud surija. "Armastus" (l'amour) ja "surm" (la mort) on prantsuse keeles kõlalt lähedased sõnad. Veel üheks intensiivsuse genereerimise viisiks filmis on mitmesugused "sidurdusefektid" (débrayage, embrayage), kui kasutada semiootikute Algirdas Julien Greimasi ja Joseph Courtési mõisteid. Need algavad juba sellest, et filmis on korraga kaks filmi, mis vaheldumisi teineteise käiku lahti ühendavad ja oma käiku sisse lükkavad. Lisaks kasutatakse sidurdust ka viidates filmivälisele tegelikkusele, mis on juba kolmas tasand.

Näiteks ühes stseenis nimetab näitleja Élise L'Homeau oma kodanikunime Élise, teiste tegelaste puhul aga sellist võtet ei kasutata. Veel ühes stseenis meenutavad tegelased La Samaritaine'i kaubamaja poode ja

virtuaalSuS

Filmi üks sõnumeid on Caraxi sõnutsi see, et "nähtavad masinad, reaalsed kogemused ja tegevused kaovad tasapisi" ning inimesed, loomad ja masinad kui "pühad mootorid" muutuvad "üha virtuaalsema maailma orjadeks". Ehk teisisõnu, reaalse (püha) liikumise asendab virtuaalne (ebapüha) liikumine. Päeva edenedes, mille jooksul härra Oscaril on teha üheksa rolli-tööotsa pluss eelmisest päevast üle kandunud roll, on näitleja aina kurnatum, teda tehakse vanemaks, nagu ta ühes stseenis ütleb, ja seda nii otseses (grimm surija mängimiseks) kui ka kaudses tähenduses – rollitäitmissund väsitab, teeb enneaegu vanaks. Carax eelistab kuuldavasti filmilinti, aga oli rahastajate survel sunnitud filmima digitaalselt. Härra Oscar räägib ühes stseenis, kuidas vanasti olid kaamerad inimesest raskemad, seejärel inimese pea suurused ja tänapäeval hoopis märkamatud. Me ei pruugi näha, et meid filmitakse, nagu varas ei näe peidetud turvakaamerat.

Film on mingis mõttes kõikjal – aga võib-olla on see seetõttu ka ära kadunud. Vaatajad on justkui tardunud või surnud. Filmi alguses näidatakse kinosaali liikumatute vaatajatega. Virtuaalne vaataja aga kurnab reaalset keha, sunnib näitlejat pingutama. Peletisestseenis on hauakividel kiri "Külastage mu

See lumm on vältimatu ja kõrvaldamatu, aga sellegipoolest on oluline sellest vabaneda, tulla tagasi liikumise ja keha pühade mootorite juurde. Me ei jõua küll kunagi nendeni, nende enesteni, aga just see tagasiastumine virtuaalsest reaalse poole annab meile hingamise ja elu. Nagu ütleb filmi tegelane Léa: "On midagi sügavamat kui kannatus." Sest kui inimene kannatab, siis ta vähemasti on elus. "Aga ometi," lisab tema surev onu, "on kannatus väga-väga sügav". Härra Oscar alustab hommikul luksuslikust hiidvillast, kuid ööseks jõuab ridaelamuboksi, mis on kõrvuti kümnete samasugustega. See sotsiaalne langus on rööpne Oscari kasvava kurnatusega. Siin võib näha sotsiaalset kriitikat nagu ka põgusas stseenis, kus härra Oscaril õnnestub tappa pankur. Suurem osa pangandusest ja ärist käib virtuaalselt ja kogu maailma kehad on saanud omal nahal tunda virtuaalsete mullide lõhkemise tagajärgi. Virtuaalsus on siingi olnud elu närvutav. Kas ta võiks olla elu intensiivistav ja liikumalükkav? Mil moel? marguS ott

PÖFFi avafilm "Holy Motors" linastub reedest, 7. detsembrist Sõpruses.

Ö Ö d

Stseene ühendab limusiin, millega peategelane härra Oscar Pariisis ringi sõidab – mootorsõiduki hüperbool. Ühes stseenis sõidab ta aga tillukese odava rahvaautoga, mis esindab autoskaala teist otsa.

Kõige enam on aga esitatud kõikvõimalikke inimliikumisi: alates ühe tegelase koolnukangestusest kuni võitluskunsti akrobaatika või inimpeletise Merde'i kehaplastikani.

Küllap pole see alles nüüd, infotehnoloogilisel ajastul, vaid juba aegade alguses tekkinud probleem, et inimene ei ole oma kehas, ei ole kohal, reaalses tegevuses ja liikumises, vaid on ära, mujal, ihaliikumise projitseeritud kujutlustes. Praegu me surfame netis ja unustame oma keha. Tuhandeid aastaid tagasi kuulasime lugulaulu ja unustasime oma keha.

limusiin on püha ahv on püha kaamera on püha koer on püha koletis on püha kaunitar on püha sitt on püha püha liigutaja püha mootor püha teisenemine püha muundumine püha näitlemine püha elu pühade vahe

Liikumise tekitajaid ehk liikujaid ehk mootoreid on esitatud filmis mitmeti.

Mitmes stseenis on koerad – nii magava kui liikuvana. Algusstseeni hämaras kinosaalis näeme esmalt ülevalt last või kääbust, põranda tasapinnal aga astub pimedusest tolle asemel välja hoopis suur koer. Loomadest osalevad filmis ka ahvid.

Iga stseen vääriks omaette analüüsi. Härra Oscari esimene roll on mustlaseit silla peal raha kerjamas, milles võib näha Caraxi omaeluloolist viidet "Pont-Neufi silla armastajate" (1991) eelarve mitmekordsele lõhkiminekule, pärast mida ei suutnud režissöör pikka aega oma filmiprojektidele rahastajaid leida. Rohelises ülikonnas peletis Merde pärineb Caraxi varasemast osalusest ühisfilmis "Tokyo!". Ühes stseenis mängib Oscar Alexi, kes mõrvab oma alter ego või saab tema poolt mõrvatud. Kunstnikunimi Carax on anagramm režissööri kodanikunimest Alexandre Oscar Dupont.

internetilehekülge", mida võiks tõlgendada kui elavate ja liikuvate inimeste maetust arvutivõrku. Härra Oscar esindaks siis uue aja don Quijotet, kellele on olulised žesti ilu ja tegevus – konkreetne liikumine vastandina virtuaalsele.

p i m e da d

Filmi esimesed kaadrid on pärit kino esiisa Étienne-Jules marey' (1830–1904) kronofotode seeriaist. See viide on sisuliselt oluline. Marey uuris füsioloogina inimkeha mitmesuguseid liikumisi ja kronofotograafina kehade liikumist ruumis. Liikumine ja liigutamine on "Pühade mootorite" keskne teema. Režissööri sõnutsi oli filmi üheks lähteideeks tunne, et inimestel, loomadel ja masinatel on midagi ühist. "Ka meie sees on uskumatud mootorid." Nii et film räägib inimestest, loomadest ja masinatest kui reaalsetest liikujatest.

kahetsevad selle muutmist hotelliks, mis on praegu just teoksil. Samas stseenis ütleb härra Oscar (kes mängib parasjagu iseennast) Evale (Kylie minogue), et ta teab nende mõlema kohta midagi, mida naine ei tea. Jääb lahtiseks, mis see on, sest Eva ei küsi ja ka härra Oscar ise ei jätka. Kõige lihtsam vastus oleks muidugi, et mitteteatu on fakt, et neid kui tegelasi vaadatakse. Näitleja mängitud tegelane ei saa teada, et teda vaadatakse – õigemini, ta teab seda, aga see teadmine jääb vältimatult taustale.


Ö MIDAGI ENAMAT

"Holy Motors" (Prantsusmaa-Saksamaa 2012, 116 min). Režissöör-stsenarist Leos Carax. Operaator Caroline Champetier. Osades Denis Lavant, Édith Scob, Eva Mendes, Kylie Minogue, Michel Piccoli jt. leos Carax on põnev filmikunstnik. Tema sõbrad, tema filmid, tema kohati nikastanud, kohati ehmatav, kohati suur ja kohati nähtamatu elukunstikäsitlus on ühtaegu nii sümpaatne kui ärritav. Ent meistriks tuleb teda igal juhul nimetada.

p i m e da d

Ö Ö d

Mu esimene kokkupuude Caraxiga oli david bowie produtseeritud dokk "Scott Walker: 30. sajandi inimene" (2006), kus mainiti Walkeri ja Caraxi koostööd viimase filmis "Pola X" (1999). Walkeri soerdlikult paheline originaalmuusika Caraxi eelmisele filmile andis mulle võtme senitundmatu filmikunstniku pingelisse montaažiruumi. Aga kuradile too napakas ja nii-öelda vastuoluline "Pola X" – peale kolmeteist filmita aastat on Carax tagasi kaunis suurepärase "Holy Motorsiga", mille peaosas just talle kirjutatud Monsieur Oscari rollis Caraxi lemmiknäitleja denis lavant. Eesti publik teab Lavant'i Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamise" krahv Dionysos

Korzybskina – tolle karmoškaga faunina viimsete inimeste orgialt, kes nägi välja nagu Charlie Chaplini ja Kaval-Antsu morff.

 Denis Lavant ja Kylie Minogue.

Sürrealistliku etendusena lahti rulluv "Holy Motors" on ühest küljest kummardus filmikunstile, teisalt aga Euroopa kinole. Päris kinole. Oleks tobe kirjeldada ja samas keeruline lahti muukida stseenide sisu, millest see takkajärele mõeldes suhteliselt lihtne film koosneb. Piirdume sellega, et Lavant'i tegelane Monsieur Oscar on kameeleon-inimene, kelle tööks on doominokivina läbi teiste elude kukkuda, katalüüsides justkui ette kirjutatud sündmusi, nagu oleksid inimelud hämarate jõudude hüpitada. Turd ümberkehastuja Oscar pole ei kloun, ei inimene, ei näitleja, ei maksumaksja, ei isand ega ori. Ta on vahepealne, vormitu, armutu, ent ometi habras olend Caraxi julmuseteatris. Limusiinis ühelt sündmuspaigalt teisele vurava Oscari triksteri-meiki mõrastavad pisarad. Ehk ütleb ka sõnapaar lakooniline teatraalsus, mida värvikast filmist oodata – üks episood järgneb teisele, üks tegelaskuju asendub järgmisega, ajastud vahelduvad, seatakse ritta erinevaid stiile. "Holy Motorsit" ei pea vaatama rõhutatult viitelisena, põhiline on ikkagi filmi enda flow. Oscar on tervikuna hoomamatu, aga läbi tema on aimatav režissööri suurim, isegi ülim austus näitleja vastu. Võiks lausa öelda, et Carax voolib siin Lavant'ist monumendi näitlejatele. Ja Lavant vastab järjekordse tour de force'iga.

Muide, nii Lavant'il kui Caraxil oli roll USA indiefilmi veidriku harmony Korine'i filmis "Mister Lonely" (2007), kus astus üles ka Korine'i sõber Werner Herzog. Vägev seltskond, kelle

kaudne lähedalolek Caraxile annab ehk ka "Holy Motorsi" omaruumi mõistmiseks vajalikke instrumente. Kuigi tegelikult on Caraxi õukond vist pigem just tema ümber kogunenud, sest oma esimese täispika tegi Carax juba 24-aastaselt.

Caraxi debüüt "Poiss trehvab tüdrukuga" ("Boy Meets Girl", 1984) näeb esmapilgul välja nagu prantsuse versioon Jim Jarmuschi samal aastal valminud filmist "Võõram kui paradiis" ("Stranger Than Paradise"). Ka Jarmusch on flirtinud hiljem maagilise realismiga, kuid Carax laseb otsad märksa

holy motorS

(Prantsusmaa-Saksamaa 2012, 116 min). Rež. Leos Carax ("Pont-Neufi armastajad").

CafÉ de flore

(Kanada 2011, 120 min). Rež. Jean-Marc Vallée. tARTuFFi publikulemmik.

MARY CORLISS, time.com: Vaataja, kes seda filmi armastab, leiab ka vastuarmastust.

JOONAS, filmijutt.blogspot.com: Haruldaselt ilus, südantsoojendav ja intelligentne draama armastusest, sellega seotud omamistahtest ja loobumisest. Harva tuleb ette kino, mis pakuks nii meeldejäävalt omanäolist vaadet tegelikkusele. Üks 2011. aasta mängufilmi tippe.

STEN SALUVEER, Kinoleht: Vastuolulisi tundeid tekitanud ulmespektaakel, mille võib vabalt liigitada nii meistriteoseks kui pretensioonikaks kunstiks. Pisidetailideni viimistletud, publikut üha kaosesse tiriv, viidetest kubisev antitees kommertskinole. Avaneb nagu mälestus heast veinist – nüansid ning täielik tajumine päevi hiljem.

JAAN RUUS, Eesti Päevaleht: Virtuoosne ja võimas ekstsentriliste esituste kogum nagu tsirkusenumbrid või tulevärk, mis kestab kaks tundi järjest. PETER BRADSHAW, The Guardian: Veider, imeline, rikas, võõrastav – õigupoolest täiesti hullumeelne. Eufooriline odüsseia kaaluta olekus.

inglite oSa

"The Angels' Share" (Suurbritannia 2012, 106 min). Rež. Ken Loach ("Ericut otsimas").

JOONAS, filmijutt.blogspot.com: Briti sotsrealismi veteran Ken Loach räägib, nagu ikka, alamklassi raskest elust ja seekord ka viskist. Koloriitsed šoti pätid, lõbusalt räägib. JAAN RUUS, Eesti Päevaleht: Kelmikomöödias esitab amatöörnäitlejate kvartett realistlikus maneeris armsa muinasjutu, kuidas pääseda välja muserdava argielu ringist. LESLIE FELPERIN, Variety: Armastusväärne komöödia noorte Glasgow huligaanide avastusretkest viskimaailma näitab Loachi

enam lipendama. Ses mõttes, andke mu viitlemine andeks, on Caraxil rohkemgi ühist David Lynchiga. Aga tore, et meie kinodes uusi Euroopa filme näidatakse. Euroopalikku kinokultuuri peakski Eestis rohkem tunda olema. Oleme ju ikkagi eurooplased. "Holy Motors" on tiba enamatki kui Euroopa film ja õnneks ka enamat kui lihtsalt prantsuse film. Ka JeanLuc Godard pole lihtsalt prantsuse režissöör. Ka limusiin pole lihtsalt auto. andreS lõo

ja tema stsenaristi Paul Lavertyt varasemast paremas vormis. Nende meeste koostöö, olgu see nii särtsakas kui tahes, ei lase publikul pääseda vaevu varjatud loenguta sellest, kuidas vaesus laastab hinge ning eelarvamused varatute suhtes tekitavad lõputu kuritegevuse tsüklit. Filmi voorused kaaluvad siiski üles selle pahed, mille hulka kuulub ka kerge, kuid siiski tuntav sentimentaalsus, mis tihti hõljub Loachi ja Laverty tööde kohal nagu mee ja turba hõng.


Ö

HEA NAGU VANA VISKI "Inglite osa" ("The Angels' Share", Suurbritannia 2012, 106 min). Režissöör Ken Loach. Stsenarist Paul Laverty. Operaator Robbie Ryan. Osades Paul Brannigan, John Henshaw, William Ruane, Gary Maitland jt.

N

agu hinnaline viski, nii on ka Ken Loach muutunud aastatega küpsemaks ja nüansirohkemaks, kaotamata siiski grammigi oma teravusest. Kui on üldse mõni film, mille arvustust pole piinlik sellise väsinud võrdlusega alustada, siis on see Ken Loachi sotsiaalne pätikomöödia "Inglite osa".

olelusvõitlusest olulisemaks muutub see, kas kiltide all kantakse aluspükse või mitte. Kui mõne vähem kogenud ja kehvema maitsega režissööri käe all muutuks selline komplekt üsna kergesti küsitavaks, siis Loach on olukorrast väärikalt välja tulnud – suures osas tänu väga tugevale kastingule. Loachile omaselt pole filmis professionaalseid näitlejaid – osatäitjaiks on Glasgow tänavailt korjatud amatöörid, kelle

Inimesed nagu kõik teised. Tekst ja stseenid on paljuski improviseeritud – see annab võimaluse luua tegelaste vahel elusaid suhteid ning kasutada mahlakalt roppu töölisklassi kõnepruuki, mis nii tsensuuri kui vastureaktsioonina ka Loachi enda tagajalgadele ajas. Loachil õnnestub luua autentne atmosfäär, mille kaudu tulevad kuuldavale ühiskonna allasurutud hääled. Isegi komöödiažanris ei suuda Loach poliitilisi vaateid täiesti kõrvale

Jaht

"Jagten" (Taani 2012, 106 min). Rež. Thomas Vinterberg ("Festen"). Parima näitleja preemia Cannes'ist Mads Mikkelsenile.

Sotsrealismi ja poliitiliste otseütlemiste poolest tuntud 76-aastane režissöör on seekord valinud hoopis muhedama tee. Keevaline pisisuli Robbie (paul brannigan), kes püüab lapse sünni tõttu elus värsket lehekülge keerata, on minevikulolluste ja vanade jõmmvaenlaste tõttu oma asjad nii sõlme keeranud, et uus algus tundub võimatu. Viskifanaatikust sotsiaaltöö juhendaja Harry (John henshaw) aga nakatab tundliku ninaga noormehe viskipisikuga, mis sunnib Robbie't ning tema kleptomaanist, joodikust ja idioodist kaasvõitlejaid ette võtma meeleolukat jahti haruldasele viskivaadile, millest vaid mõne pudeli müük mustal turul suudaks nad kõik pikaks ajaks olmemurede painest vabastada.

sotsiaalne taust on filmikaraktereile üsna sarnane. Robbie rollis olev Paul Brannigan on ka päriselus parajalt karm vend – ta on osalenud gängisõdades, istunud kinni ja üritanud endale kaks korda otsa peale teha. Nii mängivad tegelased paljuski iseennast  – järjekordset tulevikuta põlvkonda, kes on ühiskonna aktsepteeritud normidest kõrvale kaldunud, keda ei tundu kellelgi vaja olevat ning kelle elu on igapäevane ellujäämiskursus. Inimesed, kelle olemasolu on parem maha vaikida.

Masendav status quo läheb aga sujuvalt üle värvikate karakteritega absurdimaiguliseks road-tripiks Šotimaa mägimaastikel, kus ei häbeneta jalaga näkku nalju ning

Loach püüab seda suhtumist muuta – stereotüüpide asemel vaatavad ekraanilt vastu vaimukad, lõbusad, inimlikult soojad tegelased oma vooruste ja vigadega.

jätta, kuid eelistades inimest alati ideoloogiale, toob ta poliitilised valupunktid välja situatsioonide ja emotsioonide kaudu, mitte näppu vibutades ega loengut pidades.

Filmi lõpp võib mõjuda esmapilgul liialt lihtsa lahendusena, kuid sealgi võib aduda veidi dissoneeruvaid toone. Kuigi seadusele keskmise sõrme näitamine on muutunud filmi käigus karistatavast väärteost kaasakiskuvaks coolpungipanemiseks, võib siiski karta, et lust ja lillepidu jõuab pigem varem kui hiljem oma kurva, ent paratamatu lõpuni. marianne Kõrver

PÖFFi lõpufilm "Inglite osa" linastub 28. detsembrist Sõpruses.

GRETA VARTS, Kinoleht: Vinterbergi lavastajameisterlikkus on nii haarav, et kuigi filmis pole midagi visuaalselt hirmsat, närib vaataja pingest küüsi või otsib pingi alt oksekotti. MARIA ULFSAK-ŠERIPOVA, Eesti Ekspress: See on lugu ühe kogukonna sisesest kriisist, inimjahist, mis vallandub, kui kohalikud elanikud hakkavad paaniliselt kartma, et nende lastele on liiga tehtud; armastusest, mis moondub hirmuks ja vihaks; süütuse kaotamisest. Filmi tugevus on erakordselt hästi üles ehitatud dramaatiline pinge ja meisterlikud näitlejatööd peaaegu kõigilt osatäitjatelt, kellest igaühe motivatsiooni ja tundeid on võimalik mõista, neile kaasa elada ja kaasa tunda.

Jumala ratSud

"Les chevaux de Dieu" / "God's Horses" (Maroko 2012, 115 min). Rež. Nabil Ayouch. JOONAS, filmijutt.blogspot.com: Aeglane, usutavalt realistlik kasvulugu Maroko slummist, kus erinevalt Rio de Janeiro või mõnest muust slummist kasvatakse mitte kurjategijaks, vaid islamimärtriks.

 Paul Brannigan, William Ruane, Gary Maitland.

DEBORAH YOUNG, The Hollywood Reporter: Võimsalt jutustatud ja veenvalt mängitud lugu, mis ei vaata ühelegi oma tegelasele ülevalt alla. Mitte niivõrd film terroristidest kuivõrd intiimne pilt plahvatusohtlikus paigas kasvavaist poistest.

Ö Ö d

ilm, mille teemad on iseenesest surmtõsised – noorte massiline töötus, värske isa vastutus, sotsiaalsest taustast tingitud võimaluste puudus ning võimetus oma minevikust lahti öelda –, on tehtud Loachile omaselt muie suul. See aga ei tähenda, et filmis poleks tõsiseltvõetavaid hetki, vastupidi – stseenid kahekümnendais eluaastais töötu noore isa argipäevast täis alandusi, nurkasurumist, mõttetut tänavavägivalda ning jõuetust oma elu muuta mõjuvad ängistavalt, rusuvalt ja valguseta tunneli lõpus.

AIN MÄEOTS, Eesti Ekspress: Kas filmist, mis vihast higile ajab, on võimalik vaimustuda? Selle väärt filmi nautimiseks ei pea olema paadunud kinofriik, õigemini, sa võid olla mis tahes friik – see lugu saab sind kätte igal juhul, annab sulle peksa ja sulle meeldib see!

p i m e da d

F

KARLO FUNK, Kinoleht: Moodne passioon ekslikult pedofiilias süüdistatavast lasteaiakasvatajast. Pärast viisteist aastat kestnud eksirännakuid või vähemalt katseid teha autorinägemusega žanrifilmi on Vinterberg pöördunud tagasi põhjamaiste põhiväärtuste juurde. Kõik inimlikud tõrjemehhanismid on täpselt välja joonistatud, film on jutustatud mitte just ootuspäraste kõrvalliinide kaudu.


Ö ROBERT DENERSTEIN, Movie Habit: Moraalselt keeruline pilk inimloomusele, mis sunnib vaataja uskumatuses pead raputama.

lapSnõid

vägivaldsest kriminullist ja metafüüsilisfilosoofilisest ulmest on määratud nii tüütama ja ärritama kui pimestama ja valgustama. Joovastavalt kompromissitu ja karastavalt sirgjooneline nagu sada grammi Stolitšnajat.

"Rebelle" / "War Witch" (Kanada 2012, 90 min). Rež. Kim Nguyen. Kanada kandidaat Oscarile. Parima näitlejanna Hõbekaru Berlinalelt Rachel Mwanzale.

JuSt nagu armunu

"Like Someone in Love" (Prantsusmaa-Jaapan 2012, 109 min). Rež. Abbas Kiarostami ("Certified Copy").

STEN SALUVEER, Kinoleht: Kiarostami dekonstrueerib taas kord elu, seekord on luubi all Jaapani ühiskonnas aktuaalne probleem – vanemate härrasmeeste ja noorte neidude makstud intiimsuhted (enjo-kōsai). Algmaterjal ja näitlejad on intrigeerivad: vanaisalik härrasmees, ennast otsiv üliõpilasneiu, suhteid segaseks pöörav noormees. Kiarostami kaubamärgiks saanud detaili- ja dialoogilembusest hoolimata ei jõua film siiski "Kinnitatud koopia" katarsiseni. Fännid ei pettu, esmatutvujad lahkuvad vastakate tunnetega.

p i m e da d

Ö Ö d

JORDAN MINTZER, The Hollywood Reporter: Film mängib pidevalt nii oma tegelaste kui vaataja ootustega, tehes klassikalisest kolmeosalisest eksituste komöödiast midagi hoopis salapärasemat ja häirivamat.

JOONAS, filmijutt.blogspot.com: Maagilisrealistlik lugu lapssõdurist Aafrika kodusõjas, kus inimelu ei maksa pennigi. Ilus kaameratöö, veenvad näitlejatööd.

nÄoSt: Supermodellid enne Ja nüüd

"About Face: Supermodels Then and Now" (USA 2012, 75 min). Rež. Timothy Greenfield-Sanders.

PAUL GALLAGHER, The List: Siin kujutatakse küll jõuliselt kohati lausa kisendavat ülekohut, kuid mitte kirvega lajatades, vaid peenetundeliselt ja meisterlikult.

laurenCe igataheS

"Laurence Anyways" (Kanada 2012, 161 min). Rež. Xavier Dolan ("Kujutletud armastus").

PHILIPPE ROUYER, Positif: Québeci imelapselt loodeti näha viimaks ometi leitud täpset mõõdutunnet. Otse vastupidi. Dolan annab välja kaks tundi ja nelikümmend minutit pika jõgifilmi, mis tsiteerib segiläbi Almodóvari, Wong Kar-Waid ja mõndagi teist, kasutades esteetikat, mis sihib varjamatult muusikavideo suunas.

JOHN ANDERSON, Variety: Rida ebamaiseid iludusi ja aken ebakindlusse, mille vastu modellid peaksid immuunsed olema.

KuuleKuS

"Compliance" (USA 2012, 90 min). Rež. Craig Zobel. CHRIS SAWIN, examiner.com: Zobel võtab kõigile osalistele äärmiselt ebameeldiva ja õõvastava kogemuse ning vormib sellest meisterliku liigutusega mitte ainult vaadatava, vaid ka muljetavaldavalt veatu filmi.

paradiiS: uSK

"Paradies: Glaube" (Austria 2012, 113 min). Rež. Ulrich Seidl ("Import/Export"). DAVID ROONEY, The Hollywood Reporter: Kolmest elu ristteel olevast naisest rääkiva triloogia teine osa tegeleb usulise fanatismiga ja võib pakkuda rohkem mõtteainet kui vaatamisrõõmu. Vastavalt vaatenurgale võib siit leida nii süsimusta komöödiat kui lunastava empaatiakillukese. Igal juhul ainult usklikele.

"Dans la maison" / "In the House" (Prantsusmaa 2012, 105 min). Rež. François Ozon ("5 x 2", "Bassein"). San Sebastiáni filmifestivali peapreemia Kuldne Merekarp.

STÉPHANE DELORME, Cahiers du Cinéma: Film ei jõua kuhugi. Ozon astus Henry Jamesi territooriumile (manipuleerimine, ambivalentsus) ja jõudis maja ette, aga oleks pidanud sisse astuma.

LESLIE FELPERIN, Variety: Eemaletõukav ja ülevalt kaunis, kohutav ja meisterlik. Päikesepõletusega "Salò".

JOONAS, filmijutt.blogspot.com: Tekstirohkes HBO intervjuudokis räägib rida kunagisi supermodelle Jerry Hallist (56) Isabella Rossellinini (60) põhjalikult oma elust ja ametist; leedide terane jutt on ümberlükkamatuks vastuargumendiks levinud arusaamale modellidest kui arulagedatest bimbodest. Võluvad isiksused, hulk huvitavaid mõtteid edust, ebakindlusest ja vananemisest.

KoduS

ROMAIN BLONDEAU, Les Inrockuptibles: Umbes nagu Pasolini "Teoreemi" pastiššuusversioon, mis on kõige erksam, teravam ja mängulisem siis, kui jutt käib klišeedega žongleerimisest.

MARIA ULFSAK-ŠERIPOVA, Eesti Ekspress: Seidl valdab täiuslikult antierootika, isegi antiporno loomise kunsti, mis võib õrnema närvikavaga vaatajate intiimelule fataalselt mõjuda.

outrage: võitluS JÄtKub

"Autoreiji: Biyondo" / "Outrage Beyond" (Jaapan 2012, 110 min). Rež. Takeshi Kitano ("Nukud", "Achilleus ja kilpkonn").

SIMON GALLAGHER, Film School Rejects: Ärritav segu purunenud lootustest ja enesekesksest kunstilisest onanismist, mille õnnestunudki elemendid uputab jõhkralt läbi mõtlemata ilutsemise laviin.

ma tahan Ka

"Я тоже хочу" / "Me too" (Venemaa 2012, 83 min). Rež. Aleksei Balabanov ("Brat").

JOONAS, filmijutt.blogspot.com: Balabanov üritab vändata omal viisil iistern-Stalkerit, kuid tulemus on kesisevõitu võrreldes mitte ainult Tarkovskiga, vaid ka Balabanovi enda eelmise filmiga "Kütja". Kõik vene krimirealismi kohustuslikud elemendid – rämedad mordad, relvad, vägivald, vobla, viin, libu – oleksid nagu olemas, ent tervik jääb ikka kõhnaks. NEIL YOUNG, The Hollywood Reporter: Parimailgi hetkil publikut polariseeriv Balabanov on oma võimete hingematval tipul. Tema söakas kombinatsioon mustast komöödiast,

KELLY VANCE, East Bay Express: Kitano naaseb enam kui kümneaastase pausi järel yakuzažanri, kuid film toimib rohkem meenutusena möödaniku hiilgusest kui uute tuulte kuulutajana. Mida rohkem Kitano muutub, seda enam jääb ta samaks. ROGER EBERT, Chicago Sun-Times: Algusest lõpuni ainult vägivald. Et Kitano on nii kaua ja nii tõhusalt vägivallaga tegelenud, on fännid tervitanud filmi kui isikupärast teost, võib-olla "eksistentsiaalset", kui kasutada üht kõige mugavamat ja üldkasutatavamat sõna juhuks, kui soovitakse midagi ütlemata tähendusrikkana kõlada. Kogu lugupidamise juures ootasin paremat ajaviidet.

paradiiS: armaStuS

"Paradies: Liebe" (Austria 2012, 120 min). Rež. Ulrich Seidl ("Import/Export").

JOONAS, filmijutt.blogspot.com: Pealt viiekümnene korpulentne austria matroon otsib seksituristina Keenias armastust. Tõsine ja koomiline, kurb ja piinlik, räige ja ilus. Üks aasta meeldejäävamaid mängufilme.

pietà

(Lõuna-Korea 2012, 104 min). Rež. Kim Ki-Duk ("Samaaria tüdruk", "Kevad, suvi, sügis, talv... ja jälle kevad"). Veneetsia festivali parima filmi Kuldlõvi. TODD BROWN, twitchfilm.com: Nagu von Trier, nii ei ütle ka Ki-Duk kunagi vaikselt midagi, mida ta võiks karjuda. Nagu von Trieri filmid, nii ei tööta ka tema teosed alati. Aga juhul kui töötavad... no sel juhul suudab Ki-Duk luua mõjuvaid, häirivaid teoseid, mis leiavad ilu ootamatuist kohtadest. See film on üks neist. ERIC KOHN, indiewire.com: Lugu keskendub tervikuna kahele tegelasele, kes maadlevad oma mineviku varjudega, ja näitab, et süütunde vältimatu pealetung võib lüüa jõhkramalt kui ükski vägivald. Välja näeb film jultunult säästlik, aga mitte hetkekski odav.


Ö pojast, kes pole teineteist kunagi tundnud, pakub Kaurismäe film märksa rohkem üllatusi kui säärased lood tavaliselt.

VELI-PEKKA LEHTONEN, Helsingin Sanomat: Rätsepatöö rõudmuuvi žanris meenutab üht Kaurismäe parimat saavutust "Rosso" aastast 1985. Kaurismäki oskab lavastajana kindla käega lugu üles ehitada ja edasi viia, kuid muljet kahjustab siiski tundlikkuse ja täpsuse nappus võtmestseenides.

CHRISTY LEMIRE, Associated Press: Polley ei mõista kunagi enda loodud tegelaste üle kohut, vaadeldes selle asemel tärkava armastuse pealiskaudset, mööduvat ja illusoorset loomust, mis haarab ka vaataja endasse.

KARLO FUNK, Kinoleht: Sang-soo naudib kergelt absurdseid situatsioone, kus korea mehed üritavad oma parimate arusaamade kohaselt vaba valge naisega suhelda. Cannes'i võistlusprogrammis mõjus taoline kaaluka tõepärasuse taotlemata jätmine vaheldusena igati vabastavalt.

pilveatlaS

"Cloud Atlas" (Saksamaa 2012, 172 min). Rež. Tom Tykwer ("Lola jooks"), Lana ja Andy Wachowski ("Maatriks").

teiSpool mÄgeSid

ROGER EBERT, Chicago Sun-Times: Kahtlemata üks ambitsioonikamaid filme, mis iial tehtud. On see vast film! Milline kino maagiliste, unenäoliste külgede demonstratsioon. Milline võimalus näitlejaile. Ja milline hüpe režissööridele, kes vabastavad end narratiivse seotuse ahelaist. HENRY BARNES, The Guardian: Tom Hanks esitleb erinevaid ninasid ja Hugh Grant teeb oma parima kehamaalingutega kannibalirolli metsikult üle pingutatud ja mitte täielikult õnnestunud David Mitchelli ekraniseeringus.

rooSteSt Ja luuSt

"De rouille et d'os" / "Rust and Bone" (Prantsusmaa-Belgia 2012, 120 min). Rež. Jacques Audiard ("Prohvet").

EMANUEL LEVY, emanuellevy.com: Kahe naise keerulisele suhtele keskendunud haarav ja provotseeriv kroonika üksikisiku, kiriku ja riigi vastasseisust, armastusest ja vabast tahtest.

LISA SCHWARZBAUM, Entertainment Weekly: Vaikselt südantlõhestav draama, mida on ilmselt mõjutanud belgia meistrite Jean-Pierre ja Luc Dardenne'i dokumentalistipilk piirsituatsioonides noortele inimestele.

uduS

"В тумане" (Venemaa 2012, 127 min). Rež. Sergei Loznitsa (2010. aasta PÖFFi võidufilm "Minu õnn"). PETER BRADSHAW, The Guardian: Intensiivne, aeglane ja painav sõjadraama koostööst natsidega. Müstiline, sünge ja nõudlik lugu.

See valSS on Sinu

"Take this Waltz" (Kanada 2011, 116 min). Rež. Sarah Polley ("Away from Her").

XAN BROOKS, The Guardian: Veel üks ärritav pettumus Cannes'ist: raudne film-soomuslaev – omal moel muljetavaldav, kuid puuduvad "Minu õnne" särts ja sära.

yatterman

JOONAS, filmijutt.blogspot.com: Sarah Polley hiilgab igal alal, nii näitleja, stsenaristi kui lavastajana. Siin ta ise kaamera ette ei astu, peaosas on hoopis Michelle Williams – ka hullult andekas preili, kui tal on, mida mängida, nagu "Blue Valentine'is" või siin, vähemalt sama romantilises ja puudutavas, kuid mõnevõrra mitmekülgsemas ja helgemas loos armastusest, suhetest ja nende karidest.

"Tie pohjoiseen" / "Road North" (Soome 2012, 110 min). Rež. Mika Kaurismäki ("Hargneva armastuse maja", "Vennad"). JOHN DEFORE, The Hollywood Reporter: Vastandlike reisikaaslaste rõudmuuvina isast ja

STEVEN REA, Philadelphia Inquirer: Ilus ja köitev lugu 12-aastasest poisist, kes elatab ennast ja oma vanemat õde vargustega suusakuurordis. Kriipiv ja kurb. Ja raudkindlalt vaatamist väärt.

STANLEY KAUFFMANN, The New Republic: Kacey Mottet Klein astub uustulnukana filmi loo säravate lapsnäitlejate panteoni.

STEN SALUVEER, Kinoleht: Kriipiv draama abikaasat leinavast isast ning koolikiusamisele alla andvast tütrest. Aeglane, haarav uurimus sellest, kuidas inimhing jõuab hetkeni, mil kaovad viimne lootus ja usk teistesse. Suurepäraseid rolle ning ängi raamib minimalistlik ja puhas operaatoritöö.

reiS põhJamaale

"L'enfant d'en haut" / "Sister" (Šveits 2012, 97 min). Rež. Ursula Meier. Hõbekaru eriauhind Berlinalelt.

DAMON WISE, Radio Times: Williams särab, mõni muu rollivalik – komöödianäitlejad tõsistes osades – on nii ja naa. Ligi kahe tunniga jõuab film veidi sihitult ekslevaks muutuda, kuid Polley oskab suurepäraselt kujutada tänapäeva suhete väikesi tõuse ja langusi; siin on rida teravmeelseid igapäevase läheduse hetki, mis puudutavad tõenäoliselt paljusid paare.

"Yattâman" (Jaapan 2009, 119 min). Rež. Takashi Miike ("13 palgamõrtsukat"). BRANDON JUDELL, Culture Catch: Vangistus kellegi teise nostalgiatripis võib olla põrgulikult tüütu.

võõral maal

"Dareun naraeseo" / "In Another Country" (Lõuna-Korea 2012, 89 min). Rež. Hong Sangsoo ("Tema saabumise päev"). STEN SALUVEER, Kinoleht: Korea Godard'iks kutsutud Hong Sang-soo kolmevaatuseline

JÜRGEN FAUTH, about.com: Miikel on õigus, kui ta sissejuhatuses lubab, et pärast filmi on kõik palju õnnelikumad. Irvitasin vahetpidamata nagu idikas.

PÖFFi ajakava ja piletiinfo leiad aadressilt www.poff.ee. Filmiprogramm ja ajakava avalikustatakse festivali kodulehel 8. novembriks.

Ö Ö d

CYRIL BÉGHIN, Cahiers du Cinéma: Totaalne manipulatsioon, mis ei kohku lavastatud ilu varjus tagasi ühestki vastuolust. Kokkuvõttes filmina sama järjekindlusetu kui selle peategelased.

õde

p i m e da d

PETER BRADSHAW, The Guardian: Haarav tragikomöödia seksuaalsest hüsteeriast ja ainelisest puudusest. Särav ja hirmuäratav pilt eksortsisimist ja irratsionaalsusest XXI sajandi Euroopa tumedas südames. Eksootilisest teemast hoolimata tõuseb esile murettekitav sõnum sellest, kuidas me kõik konstrueerime oma identiteeti ja minapilti, et õigustada elulisi valikuid, mille puhul meil võib-olla polegi suurt midagi valida olnud.

"Después de Lucía" (Mehhiko 2012, 93 min). Rež. Michel Franco. Cannes'i "Vaatenurga" (Un Certain Regard) programmi peaauhind.

DAVID ROONEY, The Hollywood Reporter: Kui usutavusega seotud küsimused kõrvale jätta, siis vaieldamatult mõjuv film – tänu Franco pilgu kainele jõule pole loo inetuse eest pääsu.

RICHARD BRODY, New Yorker: Õnnetu armulugu, mis jõuab eneseiroonia, maalilise üksikasjalikkuse ja sümboolse tiheduse vallas erakordselt kaugele.

"După dealuri" / "Beyond the Hills" (Rumeenia 2012, 155 min). Rež. Cristian Mungiu (Kuldse Palmioksa võitnud "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva"). Cannes'i parim stsenaarium (Mungiu), parimad näitlejannad (Cosmina Stratan ja Cristina Flutur).

GRETA VARTS, Kinoleht: Tõeline meistriteos emotsionaalsete filmide austajaile. Loona armastusest läbi karakterite, kes armastusse ei usu, räägib see elurõõmust, raskeist valikuist ja saatusega võitlemisest. Tundlik kaameratöö ja valguslahendused, esile tõusevad ka suurepärased näitlejatööd Marion Cotillard'ilt ("Pimeduse rüütli taastulek") ja tõusvalt belgia tähelt Matthias Schoenaertsilt ("Härjapea").

pÄraSt luCiat

tragikomöödia Koreasse eksinud prantsuse naisrežissöörist (Isabelle Huppert) võlub keelebarjäärile rajatud situatsioonikoomika lihtsusega. Tuld antakse nii filmiilma kui piiriüleste armusuhete ning korealaste eneste aadressil.


reedel, 9. novembril esilinastub teatri- ja filmilavastaja ain mÄeotSa teine täispikk mängufilm, mängusõltuvust käsitlev draama "deemonid". režissööriga vestles Katrin maimik.

action gambler, kes mängib kaarte ja ruletti. Ta ei lähe kunagi automaatidega mängima. Kaardimängu ja ruleti puhul tuleb ise otsustada, millal lõpetada, see tekitab illusiooni, et oled oma õnne sepp. Paadunud action gambler'it mängis näiteks Philip Seymour Hoffman filmis "Mängukire kütkes" ("Owning Mahowny", 2003). Ene Järvise mängitud Reeda on aga escape gambler, kes tõmbab masinal kangi ja vaatab, mis juhtuma hakkab. Puhas õnnemäng. palju peab režissöör ise olema filmi teemat läbi elanud? Kas sellest sõltub filmi headus? Me kõik teame juhtumeid, kus tegijad räägivad väga isiklikku lugu, mis jätab vaataja külmaks. Teame ka vastupidiseid näiteid. Väga hea sõjafilmi tegemiseks ei pea olema ise sõjas käinud. Küsimus on ikka selles, miks režissöör filmi teha tahab, mida ta näidata või uurida üritab. Vihkan küsimust "Mida sa selle filmiga öelda tahad"? Ma tõesti ei taha midagi öelda või selgeks teha, vaid viia vaataja oma kujutatud maailma nagu kirjanik, kes kirjutab raamatu ning tahab, et lugeja saaks elamuse.

e e S t i

a S i

Lõppkokkuvõttes on mängufilmi puhul ju alati tegemist mänguga. Looja peab olema mänguline. Ma ei kannata moraliste. Kindlasti ei taha ma "Deemonitega" öelda, et ärge kasiinosse minge, see on suur hukatus. Vaataja võiks lihtsalt tunda end filmi ajal nende inimeste nahas. Igav kogemus see kindlasti olla ei saa.

mÄngurid on head nÄitleJad film põhineb tõestisündinud lugudel? Jah, pea kõik juhtumised ja prototüübid on elust. Filmis on tegelasi kolm, aga prototüüpe on kümne ligi. Palju on selles autobiograafilist? Mu endaga kasiinomaailmas juhtunut siin otseselt pole, mu elust ei ole nii radikaalseid lugusid võtta. Küll aga võin öelda, et tean, mida need tegelased tunnevad.

ise enam mängimas ei käi? Kiusatust ka pole? Ei, mu aktiivne mänguriperiood jääb kümne aasta taha ja pärast järsku lõpetamist pole kordagi tekkinud vähimatki kiusatust uuesti alustada. Mõni kindlasti ei usu, aga nii see on. Samas ei tunne ma kasiino suhtes ka mingit jälestust. See on tobedalt meeldiv

meelelahutus, mitte parem ega halvem kui näiteks ööklubi, telekas või baar. "deemonites" on esindatud eri tüüpi mängurid. tead sellest maailmast palju. Tüüpe oli "Deemonite" algses stsenaariumis rohkem, paratamatult tuli teha valik. Peategelane Joko, keda mängib Tambet Tuisk, on

SõLTuVuSE VäRVID

M

Kuigi värvilise valguse kasutamine ei ole eriti levinud, on üha levinumaks muutumas värvidramaturgia kasutamine postproduktsioonis. Näiteks on seda tehtud david Slade'i filmis "hard Candy" (2005), kus suurem osa tegevusest toimub vaid ühes majas. Filmi alguses on kasutatud selgeid ja intensiivseid värve, filmi lõpus on keskkond muudetud värvikorrektsiooniga ühtlaselt külmaks ja sinakaks. Looga haakunud vaataja ei märka muutust, kuna see toimub sujuvalt ja järk-järgult, kuid see mõjutab tema alateadvust.

Kui sa oled alkohoolik või narkosõltlane, siis on see välisel vaatlusel mingil hetkel kõigile aru saada. Mänguri puhul ei pruugi keegi midagi kahtlustada. Ta tuleb kasiinost välja ning on tänaval nagu iga teine. Mänguri psüühika on väga huvitav. mulle tundus, et "deemonite" süžeekäigud on kohati klišeelikud, aga stseenid on küll heas mõttes läbi lavastatud, iga pilk ja reaktsioon oli

 Elen Lotman ja Evelin Pang "Deemonite" võtteplatsil.

Operaator ELEN LOTMAN selgitab "Deemonite" värvidramaturgiat.

u õpetaja Jüri Sillart hurjutas tihti: "Miks te tänapäeva operaatorid värve ei julge kasutada? Ärge kartke värvi!" Värvilise valguse kasutamist tihti välditakse – sellega kaasneb oht ületada hea maitse piir, mõjuda kunstlikult või tõmmata operaatoritööle liigselt tähelepanu.

mis sind selle loo jutustamisel täpsemalt huvitas? Üks asi, mis mind alati on huvitanud ja huvitas ka seda filmi tehes, on mängurite fenomenaalne oskus omandada kiirelt hea näitlemisoskus – valetada nii veenvalt, et keegi ei pruugi aru saada.

Ideaaljuhul mõjutataksegi vaatajaid värvidramaturgiaga alateadlikult. Usun, et ükski operaator ei taha oma tööle eraldi tähelepanu tõmmata, vaid aidata oma vahenditega loo dramaturgilist kaart võimalikult mõjuval moel vaatajale edastada. "Deemonite" ettevalmistusperioodi käigus kasiinomaailma ja kasiinode disainiga tutvudes tundus, et sünteetilistena mõjuvate sekundaarsete värvide kasutamine valguses õigustaks ennast, aitaks neid lugusid jutustada. "Deemonite" värvidramaturgia põhineb sellel, et lugude arenedes muutuvad tegelasi ümbritsevad põhivärvid, mis moodustavad nii-öelda normaalse värvipaleti, sekundaarseteks. Värvi lekkimine tegelaste ellu algab kujundlikult esimesest kasiinoskäigust. Kasiinos ei ole normaalset päevavalgust, domineerivad sekundaarset värvi valgused. Mida sügavamale kasiinomaailma tegelased sukelduvad, mida suurem on nende allakäik, seda

rohkem võtavad magenta, tsüaan ja kollane üle kogu visuaalia.

A

lgul kleepuvad kasiino värvid tegelastele külge tagasihoidliku foonivalgusena, kui sisemised deemonid hakkavad mõjule pääsema, siis aimatava kontravalgusena ning lõpuks on normaalne päevavalgus nende elust kadunud ka väljaspool kasiinot. Kuna "Deemonites" jooksevad kolme tegelase liinid vaheldumisi, kuid mitte ses suhtes paralleelselt, et tegelased oleks oma rännakul sisemisse põrgusse ajaliselt samas kohas, siis lootsin värvidramaturgiaga

tekitada ka visuaalset kontrasti – ühe tegelase stseen, kelle elu on veel nii-öelda normaalset värvi, vaheldub teise tegelase stseeniga, milles domineerivad juba kasiinovärvid. Päris filmi lõpus, kus lood ühel või teisel moel lahenduse leiavad, on kasiinovärvid kadunud, kuid puudub ka alguse normaalne värv. Värvid on ära pestud, tegelased on tsentrifuugist välja tõmmatud ja algsed värvid ei tule tagasi, sest ka tegelased ei ole pärast oma läbielamisi enam need, kes nad olid enne põrgut.


põhjalikult läbi mõeldud. missugune on su meetod? Elu on tihti hullem kui klišee. Lavastamine algas juba kirjutamisstaadiumis. Esiteks, see lugu on kirjutatud nendele näitlejatele, kes seal mängivad. Mitte ainult kui näitlejatele, vaid ka kui isiksustele. Tambet Tuisk, Ene Järvis, Ain Lutsepp, Elmo Nüganen... Isegi kõrvaltegelaste puhul on mul enamasti algusest peale mõeldud, kes on kes. Mul peab juba kirjutades tekkima ettekujutus, kuidas see tegelane seisab ning kuidas mida ütleb. Laused, mida ma kirjutan, peavad mu kõrvus usutavalt kõlama. Tegelesime koos Elen Lotmaniga režiistsenaariumiga mitmeid kuid.

Kuidas erineb töötamine näitlejaga filmis töötamisest näitlejaga teatris? Filmis on samuti stseen ja näitleja, aga selleks, et asi toimima saada, peab olema pähe laaditud hoopis teine operatsioonisüsteem. Võimalus filmi teha on väga palju kasuks tulnud ka teatris lavastamisele. Asi pole selles, kuidas mängida, vaid selles, kas inimesed, keda ma ekraanil või laval näen, on elusad, päris inimesed või lihtsalt tegelased. Teatris ollakse harjunud kirjutatud teksti ette kandma. Filmis hakkab see kordi võimendatuna kohe kõrva ja silma ning muutub häirivaks.

hobuseid ei vahetata. Ainult erandjuhul, kui keegi läheb lolliks või hakkab jooma. Eelkõige on režissööri töö võttegruppi innustada – isegi olukorras, kus endal on suured kõhklused.

Kui nii põhjalikult ette valmistada, siis võtteplatsil pole enam mingit muret? Nagu Elen Lotman omakorda kedagi kolmandat tsiteerides ütleb: "Filmmaking should be fun!" Meil oli tõsiselt fun.

Kuidas sa näitlejale selgeks teed, mida sa talt tahad? Kõik algab tegelikult näitlejate valimisest. Pole tähtis, kui andekad ja kui head nad on, vaid kas nad on rolli jaoks õiged. Minu asi on see ära tunda, siis on paljud asjad juba eos korras ja toimivad.

Sa oled hea suhtleja, mis on ka päris oluline. noorte režissööride puhul juhtub tihti, et nad justkui teavad, mida tahavad, aga ei oska end väljendada ning näitlejatele lihtsalt ja arusaadavalt selgeks teha. Mäletan ka oma lavastajatee algusest, milline värin oli sees, kui tuli Hannes Kaljujärvele märkus teha. Noor režissöör peab aru saama, et ka näitleja on arusaaja inimene. Enamasti. Kui ei osata seletada, mida tahetakse, on alati parem ka see välja öelda. Näitleja ju mõistab. Hullem variant on püüda endast paremat muljet jätta, mingi poos võtta, monitori taha peitu pugeda või targutama hakata.

Räägin ühe naljaka loo. Võtteplatsil läks meil kõik kenasti, olime alati graafikus, naersime, olime rõõmsas tujus. Üks massistseenis osaleja – noor kutt, Hesse "Stepihunt" käes – tuli minu juurde ja küsis: "Kas nii käibki filmitegemine? Et midagi ei arutata omavahel, teete ainult nalja, kuigi film on tõsisel teemal." Pärisin, kas ta leiab, et me oleme pinnapealsed. "Jah," vastas kutt. Pidasin talle väikse loengu, kuidas

millised filmid sulle endale meeldivad? Kes on su eeskujud? Tahan unustada, et vaatan filmi. Jään alati poisiks, kes sai väiksena liiga vähe Ameerika mägedel sõita. Tahan seda eneseunustust filme vaadates taas tunda – just vaimu ja hinge, mitte action'i mõttes. Viimati oli mul see võimalus Cannes'is Thomas Vinterbergi "Jahti" vaadates. Väga mõjus film. Eeskujudest võiksin nimetada Bergmani ja

Kas "deemonites" on mõni stseen, millega sa rahule ei jäänud? Peaaegu oleks olnud. Esimesel võtteperioodil juhtus, et tegime ja tegime, aga üks stseen ei tulnud kuidagi selline, nagu oleks tahtnud. Lõpuks helistasin produtsendile, et võttepäev tuleb maha kanda. Hiljem võtsin aja, kirjutasin stseeni ümber, sain toimima, teisel võtteperioodil tegime uuesti ja kõik sai korda.

 Tambet Tuisk (Joko) ja Mait Malmsten (Peeter). Kaader filmist.

need vanad armaStuSKirJad "What is love? Oh, baby, don't hurt me..." – Haddaway

L

uban, et alljärgnev jutt on vähemalt 80% ulatuses tõsi, kui mitte rohkem. Töötasin kunagi ühes väikeses reklaamifirmas copywriter'ina. See "kunagi" oli umbes kümme aastat enne Facebooki. Inimesed istusid tol ajal MSN-is, tšättisid ja saatsid üksteisele linke. Linkide puhul oli naljakas see, et ei võinud iial teada, mis sind aadressile klõpsates ees ootab. Aga sellest veidi hiljem. Peale minu töötas selles firmas veel kolm inimest (nimed on loomulikult muudetud) – noor ja andekas kujundaja Jan, neurootiline ahelsuitsetajast projektijuht Tõnu ja juhataja Merike. Merikesel oli inetu komme klientidesse ära armuda. Ja see, kuidas ta seda tegi, oli väga piinlik.

E

ttevõtte sisekliima oli nõnda närviline, et kõik peale projektijuhi ja juhataja ootasid juba reede õhtul järgmist reedet. Kõik kaks. Ja kui see püha päev kätte jõudis, siis võisid kindel olla, et ca kell 19.30 helistab sulle projektijuht Tõnu, kes soovitab viinapoes avatud silmadega ringi käia ja vaadata, mida konkurendid teevad. "Kuke viin. Proovi Kuke viina. Neil on geniaalne slõugan. Kahju, et me ise seda välja ei mõelnud. Väga kahju," ütles ta ja sokkis midagi nokkimisest. "Jaak-Jaak! Think outside of the box, noh!"

korralik eeltöö tehakse enne võtteid, sest võtteplatsil tuleb tegutseda, mitte vaielda ning lasta kõigil enda järel oodata, kuni vaidlused vaieldud saavad. Rohkem kutt ei küsinud. olen kuulnud, kuidas filmitegemine võib olla tõeline õudus – ollakse kurjad, närvilised, karjutakse, sõimatakse... See on tihti poos või hoiak, varjamaks mingit ebakindlust või hirme. Kas sul on filmitegemisega seoses hirme? Praeguseks, kui olen teinud kaks filmi, tean järjest paremini, kui palju mul veel õppida on. See on olnud nagu filmikool, üheks õpetajaks kindlasti Elen Lotman, kellega meil koostöö tõeliselt hästi sujub.

Cronenbergi kindlasti. Ka Pasolini ja Fassbinder, kuigi nende maailmavaade hakkab mulle paljus absoluutselt vastu. Mulle ei meeldi ängifilmid, aga mind huvitavad režissöörid, kes tegelevad inimloomuse tumeda poolega. Kõigil on võtteplatsil oma funktsioon: valgustaja sätib valgust, operaator kaadrit, kunstnik kujundab. Aga mis on režissööri ülesanne? Martin Scorsese on öelnud, et režissööri ülesanne on valikute tegemine. Tulevad operaatorid, kunstnikud, valgustajad, näitlejad ja režissöör valib õiged välja. Nii lihtne see kõik ei ole, aga omamoodi tõde ses on. Õiged valikud teevad asja kergemaks ja sujuvamaks. Ja poolel teel

Kunagi ei tohi käega lüüa, et küll lõikab eri suundadest midagi kokku või paneme muusika alla, siis töötab. Kui stseenis ikka näitlejate omavaheline suhe ei toimi, siis kunstlikult stseeni tööle ei pane. Kas sul on kindel nägemus juba filmi tegema hakates või selgub alles pärast lõplikku montaaži, milline film täpselt tuleb? Ma ei tea sada protsenti ette, aga ma tunnetan. Ses mõttes on mul tervikutaju olemas küll. Kui "Deemonid" valmis sai, olin meeldivalt üllatunud – just sellise filmi ma tahtsingi teha. 

"Oi, tere, Veiko. Vaata, mis mul on," ütles Merike. Veiko vaatas ja läks näost valgeks. Merike oli ta portreepildi välja printinud, selle ära raaminud ning oma lauale otse kuvari kõrvale asetanud. "Ahah," kogeles klient. Mehe näost oli näha, et see on nüüd küll viimane kord, kui ta oma jala siia hullumajja tõstab. Samal hetkel klikkis Tõnu värskelt maha jäetud e-armukeselt saabunud lingile. Korralikest arvutivaljukatest hakkas kostma võimast ähkimist ning malbe meeshääl ütles: "Hey, I'm watching gay porn!" Tõnu läks näost punaseks nagu peet ning hakkas arvuti küljest juhtmeid ära katkuma. Äsja masenduses olnud Veiko pidi naeru kätte ära surema, Merike pani pildi sahtlisse. Koosolek võis alata. Armastuskirjad olid päästnud päeva. JaaK leer

a S i

I

netu lugu küll, kuid see oli parim päev mu elus ja see oli alles algus. Nimelt kurtis Tõnu paar päeva varem, et üks tuttav naine ajab talle MSN-is ligi. Kirjutab flirtiva sisuga armastuskirju. Aga tema on ju pereinimene. Sain aru, et Tõnul on põnev. Keelatud vili ikkagi. Kuid vahejuhtum betoontrepiga oli nüüd mehel kopsu lõplikult üle maksa ajanud ning ta otsustas oma virtuaalsuhtele lõpu teha. Samal ajal kui Tõnu oma e-naist klaviatuuri vahendusel persse saatis, astus uksest sisse piiritusejooke valmistava ettevõtte turundusjuht Veiko. Tegemist oli täiesti mõistliku ja rahuliku inimesega.

e e S t i

Kuid üheksast viieni tööelus oli ka positiivseid momente: näiteks viieminutilisi uinakuid firma peldikus. Tegin neid vahel mitu tükki päevas. Aga siis tuled pellerist välja ja pead jälle kuulama Tõnu loenguid sellest, et ta ei saa aru, miks algavad osad tunnuslaused sõnaga et, ning et BMW, see ei ole auto, see on elustiil. Võite kümme korda arvata, mis autoga ta siis sõitis. Ühel päeval aga ütlesid bemari parkimisandurid üles ja vaene Tõnn sõitis masinaga vastu meie firma betoonist sissekäigutreppi. Pamper puruks ja puha.


armaS film

 Jeanne Moreau (Frida).

"Eestlanna Pariisis" ("Une Estonienne à Paris", Prantsusmaa-Belgia-Eesti 2012, 95 min). Režissöör Ilmar Raag. Stsenaristid Ilmar Raag, Agnès Feuvre, Lise Macheboeuf. Operaator Laurent Brunet. Osades Jeanne Moreau, Laine Mägi, Patrick Pineau jt.

e e S t i

a S i

K

ui palju kuuleme praegusel ajal kurtmist, et kiire on. Võib-olla just selle kiirustamise tõttu, mis meie elu tänapäeval pidevalt tagant lükkab ja meid frustreerib, mõjus ilmar raagi "Eestlanna Pariisis" nagu lõõgastav puhkus. Ei mingit tormamist, närvitsemist, ära panna või iga hinna eest meeldida tahtmist. Niisama mahe nagu selle värvid, toonid, muusika ja muud helid oli ka film ise. Selline nukker-eleegiline seenioride film. Üksinduste lugu. Sõnum, mis sellest ehk minu jaoks kõige selgemini välja koorus: mida vanemaks inimene saab, seda üksildasem ta on. Ja suur osa eelnevast elust oleks otsekui valmistumine selle paratamatult saabuva üksinduse vastu: kasvatada endale ümber võimalikult paks koor, millest ei tungiks lihtsalt läbi solvangud, alandused ja pilked. Kahjuks ei pääse siis enam sageli läbi ka headus ega armastus. Või halastab kõrge iga ja röövib inimeselt mälu; jätab ta oma, ainult talle kättesaadavasse maailma, kus aeg-ajalt vilksatavad mineviku varjud ja kes teab, ehk ka päris selged hetked. Nii nagu filmi peategelase emal ita everi meisterlikus kehastuses. Filmi algus on tuttavlikult masendav. Külm, paks lumi, kauge linnaserv, vaesus, igapäevaelu, mis oma troostituses mõjuks otsekui ajutisena – selline nukker eksistents ei saa ju kesta lõputult, põlvest põlve. Kuidas inimene üldse suudab seda lootusetut rutiini välja kannatada?

A

nne (laine mägi) ellu tulebki ootamatu ja kardinaalne muutus. Provintsist Pariisi – iga kolkaprantslase sageli täitumatuks jääv unistus, mis ühele vananevale eestlannale vaevalt üldse kunagi reaalselt pähe võiks tulla. Aga kuivõrd see film pärast väga elulähedasi Eesti kaadreid üldse enam reaalne ongi? Siitpeale algab ehk hoopis üks n-ö prantsuse muinasjutt, umbes nagu Aki Kaurismäe "Le Havre". Kaurismäega võrreldes on "Eestlannal Pariisis" üks oluline puudus: ei ole seda "neegripoissi", kes filmile tõelise elu sisse tooks, kellele vaataja saaks südamest kaasa elada ja pöialt pidada, kes rõhutaks selgelt inimlikkuse teemat, millele minu arvates nii Raagi kui Kaurismäe filmid on üles ehitatud. "Eestlanna Pariisis" jääb ilusaks vaatemänguks heade näitlejatega – puudutab südant küll, aga vaid riivamisi, mitte täiega, nagu kinno minev inimene salamahti vist ikka ja jälle loodab. Eespool öeldu ei tähenda sugugi, et Raagi film tuleb kurikuulsa katarsise või lihtsalt mõne sügavama elamuse saamatajäämise tõttu vaatamata jätta. Filmi peaosadesse on Raag mängima saanud või valida osanud kaks suurepärast näitlejannat. Olen põlvkonnast, kellele Jeanne moreau ei ole lihtsalt nimi minevikust, vaid näitlejanna, kelle mõned filmid raudse eesriide vahelt ka siiakanti imbusid ning kelle juures võlus prantsuspärase segunemine millegi otsekui jõulisema, jahedama ja mõistuslikumaga kui toona vähese nähtu põhjal tekkida saanud stampettekujutus prantsuse näitlejannadest. Seletuse olen leidnud hiljem, Jeanne Moreau' elulooga tutvununa: Jeanne ei olegi

puhastverd prantslanna, vaid kaude ka omamoodi immigrant – tema iiri juurtega ema oli sündinud ja kasvanud Inglismaal. Pealegi ei ole Jeanne'i näol tegemist lihtsalt ilusa õiekesega. Moreau on ka ise filme lavastanud, lauljana üles astunud ja oma sõna poliitikassegi kalduvate veergude kirjutajana maksma pannud. Nii et kahtlemata kõva karakter, väga sobilik jonnaka ja vastuolulise vana jõuka ning minevikuga eestlanna rolli. Kuigi juba kõrges eas, ei ole Moreau näitlejana mingi unustatud inimene. Tänavu esines ta veel teiseski filmis. Seda teist ma muidugi näinud ei ole, aga Raagi teoses tegi auväärne filmidaam Pariisis oma luksuskorteris elava elatanud eestlanna Fridana minu meelest suurepärase rolli – selgelt teistest inimestest distantseeruv, ent ometi samuti soojust ja abi vajav naine, kuigi selle vajaduse väljanäitamise nõrkushetked on vaid põgusad.

V

eel oli nauditav Frida daamilikkus, millest kumas õrnalt läbi mineviku vabameelsus, millele filmi jooksul korduvalt vihjati. Mittefrivoolne, ka suhtes kunagise noore armukesega iseendaks jääv, pigem vastamas meie tüüpettekujutusele eakast prantslannast kui meie rahvuskaaslasest. Nii et igati prantslaslik ja ometi mitte päris lõpuni – on usutav, et selline naine säilitab oma kapisahtlis vana ajalehte, mis seob teda Pariisi eesti kogukonnaga, ja ootab viimase esindajaid ärevusega külla. Usutav on ka see, et kohvikus, mille ta kunagi oma armukesele ostis ja kuhu ta tänu Annele üle tüki aja ilmub, vanad tuttavad teda soojalt tervitavad. Muide, olen kuulnud, et sellisel vanal eesti daamil on Pariisis olnud prototüüp, aga ma ei ole suur prototüüpide tagaajaja ega

nendesse uskuja – kord kirjanduses või filmilinal tegelaseks saanu hakkab seal ikkagi oma elu elama.

J

a filmi teine peategelane Laine Mägi – küll on andekas inimene. Tundub, et nii nagu tema välimusest saab teha kerjusnaise ja kuninganna, niisamuti saab luua erinevaid rolle ka tema olemusest, sest "värvitu" ja "jõuetu" naiselikkuse taga on tohutult nii sära, värvi, ilu kui ka jõulisust ja karakterit. Tugev naine, suurepärane näitlejanna, keda peaks igal aastal vähemalt ühes filmis kasutama! Vähese miimika, nappide liigutuste, põgusa pilguga nii kõnekalt oma rolli edasi anda on kahtlemata suur kunst ja kordaminek. Kuidas ta siseneb esimest korda Frida korterisse, võõrasse paika, millest peab saama tema kodu ja millest ta veel midagi ei tea, kuidas ta seal ringi vaatab ja kõnnib, ettevaatlikult, uudishimulikult, vaoshoitult, kerge eneseirooniaga ja ennast otsekui kõrvalt silmitsedes. Ning tema delikaatne muutumine igavas undrukus teenijannast väikeses tumedas kleidis pariisitariks. Frida ütleb, et Anne jääb igavesti eesti talutüdrukuks. Pole tõsi. Frida teab seda ise ka, ta ütlebki seda ju eeskätt armukadedusest. Kõrvalrollidest jäi Everi kõrval meelde helle Kuningas, teda tahaks palju rohkem näha. Pariisi väikese eesti seltskonna teised esindajad on aga meile nii tuntud näitlejad, et tõid filmi nagu liiga maa peale. See pole etteheide helene vannari ega tõnu mikiveri mängule, aga vahest oleks film võitnud, kui neisse rollidesse oleks valitud vähem tuttavad näod... Võrdõiguslikkus nõuab, et teeksin juttu ka meestest, kuigi filmi võib pidada naiste,

veel enam vananevate naiste filmiks. Sellise aine käsitlus on meie kultuurikontekstis haruldane ning julge samm, mille eest Ilmar Raagi kindlasti kiita tasub, aga mehi on filmi tegemisel peale Raagi ikka teisigi osalenud. Operaatoritöö on teinud laurent brunet. Seegi on delikaatne – sõna, mida selle filmi puhul ohtralt kasutada võib – ja muidugi väga professionaalne. Eriti õnnestunud näiteks stseenis, kus Anne lennujaamas oma kohvrit ootab ja teda vaid selja tagant näidatakse. Muide, see kohver – nii väikese kohvriga aastateks Pariisi –, eks seegi vihja filmi muinasjutulisusele, millest eespool riivamisi juttu oli.

A

ga "Eestlannal Pariisis" on ikka üks meespeaosatäitja ka – patrick pineau – ja eks tema mängulegi ole iseloomulik seesama delikaatsus ja vaoshoitus – meeldiv, mittehäiriv kohalolek, mida tema roll filmis ju eeldabki. Jah, "Eestlanna Pariisis" on nagu kena rahulik maal suure kunstimuuseumi nurgas. Mitte pilku naelutav või ahhetamapanev, pigem rahulikult ja naeratades vaadatav, rahustav. Sellelt maalilt, sellest filmist puudub see, mis teeks sellest erilise, kõneka, suurt elamust ja tugevat naudingut pakkuva kogemuse. See Kaurismäe "neegripoiss". Ja seda ei korva päriselt isegi väga head näitlejatööd. Aga need teevad filmi ometi vaadatavaks. Nagu ka filmist saali kiirgav soojus. Võib-olla sobib "Eestlanna Pariisis" iseloomustamiseks kõige paremini epiteet "armas". Armas film. maimu berg "Eestlanna Pariisis" linastub Artises, Solarises ja Plazas.


 Laine Mägi (Anne).

Kriitikas on kaeveldud, et Pariis on filmis liiga postkaardilik ning Eesti alev jälle kole trööstitu. Aga see ongi ju maailm Anne silmade läbi nähtuna. Pole sattunud lugema, et mõni meessoost kirjutaja oleks tõstatanud probleemi, miks eesti mehe arhetüüp on kohmakas vägivaldne alkohoolik, kes ei saa isegi seksuaalse alatooniga ahistamist korralikult teostatud, samal ajal kui prantslane ei jäta ka ühe jalaga hauas olevat vanadaami ripakile. Teisalt, ega Raag vist päris õhust sääraseid oletusi pole võtnud.

L

inateose parimate episoodide hulka kuulub Anne ja Frida vaikiv luuramine teineteise järele öises korteris. Siin on salapära ja pinget, kaasa mängib tegevuspaiga geograafia. Vanadelt fotodelt vaatab Annele vastu perenaine oma nooruspäevil. Anne aga sahistab ringi Muhu sussides, olles käinud nagu idaeurooplane kunagi kaubamajas endale vargsi parfüümi peale piserdamas. Miks on Annele nii imelikud kudumid selga pandud? Kontrasti mõttes? No ma ei tea.

metropoli hõng

K

unagi laulis Joe Dassin meie emade plaadimängijais "Si tu t'appelle mélancolie, si l'amour n'est plus qu'une habitude..." ning teeb seda tänagi Ilmar Raagi uues mängufilmis. "Melanhoolia" on peategelase Anne meeleseisundi kohta muidugi vähe öeldud. Anne (laine mägi) on viiskümmend pluss naine depressiivses Eesti väikelinnas, kelle ema on just surnud, lähisugulased emotsionaalselt või füüsiliselt naisest distantseerunud ning ka töö vanadekodus ei paku ilmselt palju rõõmu. Kuniks seda tööd ongi.

"Eestlannast" rääkides on võimatu vaadata mööda Jeanne Moreau'ga kaasas käivast kultuuripärandist. Moreau pole mitte lihtsalt kuulus näitleja või staar – Moreau on sümbol. Kui vaatame Moreau'd, hingavad

manfred vainokivi "vaeste kirjanike maja" ning peeter Sauteri "märkmeid vaeste kirjanike majast" on kaks teineteist täiendavat poeemi, mis räägivad üht ja sama lugu – üks dokfilmi, teine raamatu kujul. "Vaeste kirjanike maja" (Eesti 2012, 52 min). Režissöör Manfred Vainokivi. Produtsent Marju Lepp. Tootja Filmivabrik.

S

auter kirjutab oma raamatus, et elab Tallinna Tartus. Uue Maailma linnaosa võib nii nimetada küll, Tallinna keegi ju sellisena ette ei kujuta. Siin asub üks maja – vaeste kirjanike kodu, pelgupaik. Lagunev, kulunud, tilkuv, kriuksuv ja kägisev. Väga

romantiline, kui vaadata seda läbi Manfred Vainokivi pilgu ja tema kaamera. Ega Sautergi võrdle oma kodurajooni Tartuga sellepärast, et see on vana ja räämas joodikute linn, vaid et Tartu võrdub romantikaga, olgugi see võrdlus ajast ja arust. Veel romantilisemaks minnes võiks öelda, et vaeste kirjanike maja Koidu tänaval on liini lõpp – Sergio leone ja Jim Jarmuschi

lõiK Sauteri poeemiSt ah need erinevad vaikused kui saaks neid lindistada vaikus pärast poja surma vaikus pärast tüli lõppu vaikus kui ma ootan mis sa ütled ja vaikus kui ma enam oodata ei viitsi mul on suur vaikuste kollektsioon ja vaikusi tuleb kogu aeg juurde vaikused on tiined minevikust ja tulevikust ja räägivad palju kuigi vaikselt

R

ežissöör-stsenarist ilmar raag on seda ilmselt samuti hoomanud ning kirjutanud Anne ja Frida maailmade kokkupõrkesse sisse Frida kalduvuse ménage à trois'le ning teiste Pariisi eestlaste põlastuse selle vastu. Frida nendib kogu oma olekuga, et maakad jäävad maakateks.

filmidest tuntud müstiline "The End of the Line". Ümberringi vohab elu, Uus Maailm kihab energilistest noortest, toimub lõputu festival, taamal vuhisevad rongid, kuskil on igavesti hipide vastu võitlev tädi Ivi, kes peab oma väikest võõrastemaja. Aga see kõik ei ulatu ühte majja, ühte tuppa. Nimelt kirjaniku Peeter Sauteri kööki, kus põleb tattninalamp ning räägitakse õhtust õhtusse, ööst öösse maailmaasjust – loomingust, ambitsioonidest, kirjutamisest, mittekirjutamisest, joomisest, söömisest, naistest, meestest, lastest, elust ja surmast. teeKond Sauteri KÖÖKi Vainokivi näitab kirjanike maja pimedaid koridori- ja toanurki, üksikuid vanunud esemeid, räbaldunud tapeeti, ärakäidud trepiastmeid, nühitud käsipuid, tolmunud kuivainetopse, närtsinud lilli. Kaamera piilub hämaraisse kortereisse ja tubadesse. Tavaelus oleks see lihtsalt armetu olme, filmis omandab aga kummastava tähenduse. Peldikutorud kahisevad, kõik on veidi vana, kriuksuv ja korisev. Nagu ka maja elanikud ise. Midagi neis krigiseb, kägiseb ja kääksub. Ma ei hakka võrdlema Vainokivi filmikeelt tarkovski omaga, sest Tarkovskil pole gaasipliit kunagi ainult gaasipliit, aga Vainokivi filmis on Sauteri gaasipliit siiski enamasti ainult Sauteri gaasipliit. Tahan tuua välja vaid mõned tunnetuslikud paralleelid Vainokivi filmi ning Tarkovski "Stalkeri" vahel. "Stalkeri" tegelased seiklevad mõistatuslikus ja ohtlikus Tsoonis. Nad on teel Soovide Täitumise Tuppa, kuhu sisenedes peab olema üdini siiras ja aus. Ainult siis täitub salasoov. Keegi aga ei tea, kui puhtad ta mõtted ja soovid tegelikult on. Üheks "Stalkeri" tegelaseks on Kirjanik. Mitte vaene, vaid rikas ja edukas, kes kahtleb oma mõtete puhtuses. Ta kardab siseneda Soovide Tuppa, peljates oma tegelikku salasoovi.

Aga kas Moreau on siis kogu seda kära väärt? Küllap. Kõnekas on stseen, kus ta diivanile istudes ja vanast kallimast otsekui mängeldes kinni hoides annab kehakeelega mõista, et Anne on siseringist välja jäetud. Üldse, kahe prantslase omavahelised stseenid annavad filmile vabameelsust ning vaimsust, värvates viimaks isegi tuimavõitu eestlanna oma parteisse. Takkajärele võib tõdeda, et kui siit oli midagi õppida, siis seda, et prantslased – erinevalt filmis nähtud väliseestlastest – andestavad kõrvalehüpped ja Pariis paneb eesti naise taas mehi tahtma. "Ah, mälestused," ohkame Frida eeskujul... KriStiina davidJantS

Aga Koidu tänava kirjanike süda ongi puhas. Nad on vaesed ja ausad, neil pole midagi karta. Nad võivad minna rahus Sauteri kööki kui Soovide Tuppa, ainukesse valgustatud laiku elu ääremaal, ja rääkida kõigest, mis hingel ja südamel. Saada inspiratsiooni ning minna jälle looma ja kirjutama. Mis siis, et see on tihti vaid illusioon. pSühhoterapeut Sauter Vainokivi jälgib läbi filmi Sauterit, teised kirjanikud esinevad vaid vilksamisi. Vainokivi uurib Sauteri elu põhimõtteid, arusaamu, suhteid, kirjanikuks olemise rõõme ja vaevu. Aga Sauter libiseb enamasti käest. Sauter hakkab hoopis vastu uurima, muutub psühhoterapeudiks, kes läbi oma kogemuste püüab avada ka oma sõpra. Mõni seanss ei vii kuhugi, mõnikord avanetakse aga rohkem. Filmi lõpupoole hakkab selgeks saama, kes on filmi teine ja võib-olla hoopis olulisem peategelane – Vainokivi ise. Vainokivi on kunagi intervjuus maininud, et teda huvitavad joodikud ja viinavõtjad. Ise ta napsu ei võta, kuid saab läbi võtjate jälgimise, nende filmimise justkui osa kirevast elust, mida ta muidu ei ela. Filmitegemine ei ole talle töö, vaid elamise viis. Ta elab lisaks oma elule ka oma tegelaste-portreteeritavate elu. Nii on tal lihtsam ennast maailmas tajuda, kergem endale otsa vaadata. "Kuhu siis end otsima minna, kui poleks vaeste kirjanike maja?" küsib Sauter oma poeemis. "Vaeste kirjanike maja" on minu arvates siiani parim Vainokivi film, mis paistab vaat et ainuvõimaliku viisina rääkida maitsekalt, tundlikult, valusalt ja samas kaunilt lugu väga lähedase inimese surmast ning suurest sisemisest vaikusest, mis sellega kaasneb. Katrin maimiK

a S i

vainoKivi Soovide tuba

meile kuklasse François Truffaut, Michelangelo Antonioni ja Luis Buñueli vaimud. See teeb filmiajaloo-teadlikul vaatajal raskeks mõelda teda enda jaoks väliseestlannaks, eriti kuna väliseestlus seostub meile Stockholmi või Toronto maalähedase esto-olekuga, mitte aga sellega, mida me peame prantslaslikuks elegantsiks või ka kergemeelsuseks.

e e S t i

Nii et must lagi on Anne toal. Masendus tundub olevat vältimatu, ent heliseb telefon kui deus ex machina ning hääl kaabli

teises otsas pakub tööd Pariisis. Ja voilà! Ongi Anne Pariisis, valguse linnas, kus teda ootab pirtsakas väliseestlasest proua Frida (Jeanne moreau). Täpsemalt ei oota, kuid vanaproua aastakümneid noorem endine armuke (patrick pineau) on palganud Anne Frida eest hoolt kandma. Hallusest pole Prantsusmaa pealinnas lõhnagi, madame pakub Annele emotsioonide vikerkaart. Läheb lahti Anne ja Frida vaheline enesekehtestamise sprint!


noor vein "Kõik muusikud on kaabakad" / "All Musicians Are Bastards" (Eesti 2012, 90 min). Režissöör-stsenarist Heleri Saarik. Operaator Erik Põllumaa. Kunstnik Kristina Lõuk. Osades Riina Maidre, Nero Urke, Helina Risti, Lotte Jürjendal, Jarek Kasar, Mihkel Kõrvits, Raivo Trass jt. Produtsent Piret Tibbo-Hudgins. Tootja Allfilm.

A

e e S t i

a S i

.C.A.B. (All Cops Are Bastards) on lääne kontrakultuuris üldkasutatav loosung, mida tätoveeritakse ja trükitakse. heleri Saariku esimese täispika mängufilmi pealkirjaks olev ühte kunstiloojate valdkonda häbimärgistav loosung "Kõik muusikud on kaabakad" töötab vaid antud filmi kontekstis. Pealkiri vastandab muusikuid neile, kes seda ei ole, tuues välja vaid ühe tahu filmi sisulisest probleemistikust. Filmi peategelane Leila (riina maidre, kes on ka päriselus muusikaga tegelenud – Raadio Maria) on vussi jooksvas suhtes noor naine, kes teenib leiba keevitajana, kuid soovib end teostada hoopis kaunimail aladel – tal on hea hääl, hea väljanägemine, ta on musikaalne, oskab end näidata ja räägib vabalt mitmes võõrkeeles. Film jälgib üht eluetappi, kus Leila püüab pöörata uut lehekülge. Vastust, kas see õnnestub, film otseselt ei anna. Finaal lubab mõlemaid tõlgendusvõimalusi. Vaatamata provotseerivale pealkirjale ja kaamera eest läbi vilksavaile muusikuile pole see muusikafilm. Tahes-tahtmata meenub võrdlusena Peeter Urbla "Šlaager" (1982), mis

 Nero Urke (Toivo) ja Riina Maidre (Leila). oli justnimelt muusikafilm, kaardistades ühe ettekujutusliku lauluvõistluse raames toonase levimuusika säravaimad tähed. Ka Urbla filmis oli peaosas üksik naine (Els Himma), kes pidi tegema raske valiku. Ka Urblale oli see täispika filmina debüüt, kusjuures ta söandas näidata ka selliseid osalt underground'i kuulunud bände nagu Kaseke, Päratrust või Ruja, kes toonastele võimudele eriti ei meeldinud. Heleri Saarik jagab oma filmis rolle praegu kuumadele nimedele: Jarek Kasar, mihkel Kõrvits, lotte Jürjendal, andres lõo, muusikat kuuleb ka taavi laatsitilt, tehnoloogiliselt päikeselt ja tõnis leemetsalt. Õigupoolest on see üle mitme aasta taas üks kodumaine film, mille heliriba-albumit soetada sooviks.

J

uba praegu võistleb üks video filmist ka ETV2 kodumaise muusika saates "Eesti TOP 7" – nimelt Andres Lõo "I Don't Know How To Write a Song in English". Videojagamise keskkonda sobiks filmist välja noppida teisigi lugusid ja poleks ime, kui mõne aja möödudes ilmub välja uusigi videoid filmi muusika ja materjaliga. Pärjas ju Heleri Saariku kogemust muusika- ja reklaamklippide

valmistajana alles paari aasta eest aasta muusikavideo auhind.

K

aks aastat tagasi valmis Saarikul ka mütoloogilis-müstiline lühifilm "Näkilaul", mis jäi meelde nii režissööri-, kunstniku- kui ka kaameratöö poolest. Saariku esimesel täispikal on aga oht lühifilmi varju jääda, sest muusikavideote esteetikale üles ehitatud heitliku stilistikaga linateos jääb vormiliselt ühtsemale "Näkilaulule" alla. "Muusikutes" Saarik tundub alles otsivat oma keelt, väljenduslaadi, "Näkilaulus" oleks ta selle justkui juba leidnud. Nagu paljude reklaamist või muusikatööstusest filmi tulnute puhul, on ka siin märgata suurt väljenduspotentsiaali ja stilistilist pagasit ja soovi seda kohe ja praegu välja näidata. Samas võib kunstilist kirevust lugeda ka kui noore naise eneseotsingute poeetilist peegeldust, mis on ühelt poolt trööstitult pidetu, teisalt täis usku kaunimasse maailma, mida aitab esile võluda erik põllumaa kaameratöö. Heleri Saarik räägib Leila ja ta sõprade läbi loo andekatest tänapäeva noortest, kes

uue filmipõlvKonna KaabaKluS

R

ežissöör heleri Saarik on eesti noorema filmipõlvkonna esindaja – üks neist kaabakaist, kes on saanud enamiku oma käsitöönippidest Balti Filmi- ja Meediakoolist ning kes alles alustavad esimeste suuremalt toodetud ning loodetavasti tulevikus ka paremini rahastatud filmidega. Saariku debüüt-täispikk "Kõik muusikud on kaabakad" on ühtlasi tema kooli lõputöö. Visuaalselt poeetiline ja sisult tinglik film avab improvisatsioonilembese elukunstniku ja muusiku Leila (Riina Maidre) maailma, milles ei ole ruumi argisele. Leila teeb küll tööd nagu suurem osa ühiskonnas toimivaid inimesi, aga on saavutanud teatava valikuvõimaluse, keevitades, müües, hangeldades ja vahetades nagu parajasti tarvis. Klubikangelannadest ning alternatiivmuusikuist ümbritsetud Leila terve elu seisnebki artistlikkuses. Puudub eristus hedonistliku ideaali ja praktilise maailma vahel – unelmate elu, mida vähesed suudavad endale lubada. Selles on keskmise vaataja jaoks midagi võõrastavat. Näidatav maailm mõjub kui irooniline manitsus, mitte kui oodatud paradiis. Kohati pole kuigi selge, kumba on taotletud. Kunstirahva, antud juhul

muusikute kui laialt lugenud ning teadlikult narkootikume valivate, pidevas inspiratsioonis elavate inimeste idealistlik kujutamine sisaldab küll valulikumaidki momente, aga inimese sisemisele aususele ei ole siin loos kohta. Või on see ausus sedavõrd tagurpidi pööratud, et isegi dekadendilembesed peavad tublisti pingutama, et pidada selle maailma reeglitega sammu. Nii on filmil oht muutuda muusikavideoks. Või nagu Saarik ise on öelnud, visuaalseks oodiks muusikale. Muusika on tõesti tore. Korralik kompositsioon ja ülevaade alternatiivmuusika käesolevaist suundadest. Üldistama hakates võib aga kerkida küsimus, kuidas tõlgendaks filmi hipsteripõlvkonnale võõras vaataja, kes ei tea, kus on Boheem, millise trammiga saab F-hoonesse, kes on Andres Lõo ja millises tehases ta esineb.

H

ipster pole päris õige sõna, sest nii nagu see on omandanud laiemad konnotatsioonid kui kitsas püks või pseudoalternatiivne muusikamaitse, nii on ka Balti jaama ümbrusse kolinud noored üldistusest välja kasvanud ja see kultuur pole isegi mitte sub. Pikk mõte lühidalt: Saariku filmi kandepinna kitsaskoht on ehk see, et subkultuuri kujutamist on praktiliselt

võimatu ette võtta, ilma et see mõjuks a) üldistavalt või b) punnitatult. Niisiis mõned punktid julguse eest midagi sellist üldse uurima hakata. Teatraalsest stiilist hoolimata jäid mulle rollisooritusist enim meelde just muusikud. Jarek Kasar ja mihkel Kõrvits toovad filmi tinglikkusse oma orgaanilise loomulikkusega samastumisvõimalusi ning äratundmisrõõmu. See ei tähenda tingimata, et riina maidre töö oleks teatraalne selle sõna halvas tähenduses. Pigem vastupidi. Poosetava ja kunstliku, konstrueeritud reaalsuses viibiva naise roll peabki teatraalne olema ja teatava haprusega vürtsitatud esituse eest võib Maidret kiita. Kõige märkimisväärsem kvaliteet tõuseb filmi puhul esile aga erik põllumaa operaatoritööst. Visuaalne tugevus iseloomustab enamikku eesti filme, aga Põllumaa käekiri on eriline. Valguslahendused ja kaadrikompositsioonid turgutavad kohati sunnitult staatilist misanstseeni ja seovad filmi maailma oma kontrastsuses tervikuks. Ülesäritatud päevavalgus ja osavad figuurimängud hele-heledal annavad filmile poeesiat, mis toetab unenäolisust, milles peategelane paistab elavat. Värvilisus ja stiliseerituse aste

kulutavad end meelemürkidega ja stripiklubides, selle asemel et end ja oma annet teostada. Saariku kriitikateravik pole suunatud riigi ega valitseva korra vastu. Pigem on noorte meelestatust kujutatud anarhistliku ja dekadentlikult elupõletavana. Saarik osutab, et vastused ja võimalikud pääseteed on inimestes endis, mitte aga asukohavahetuses piirideta Euroopas. Riigilipp, mille järele Leila ööpimeduse varjus ronib, võiks sama hästi olla ka Union Jack ja rand, kus ta sõpradega päikesetõusu tervitab, kusagil Bretagne'is. Vaba Euroopa lastel pole vahet. Nagu ka Saarik ise on tõdenud, on "Kõik muusikud on kaabakad" unistamise ja suureks kasvamise lugu. See on vaatamiseks siin ja praegu, mekkimiseks nagu novembrikuine Beaujolais Nouveau – noor vein, mis ei pruugi alati hea maitsta, aga mida ei saa ka joomata jätta. tõnu KarJatSe "Kõik muusikud on kaabakad" linastub Sõpruses, Artises ja Forum Cinemas kinodes.

tuletab mõneti meelde Fassbinderit ja Greenawayd, aga nende meistrite lahenduste põhjendatuse ja sisulise lavastatuseni on pisut maad veel minna. Mõned nutikad pöördkäigud, kus kaadris on näha valgustid, ning lõiked, mis lõhuvad reaalsusetaju täielikult, panevad mõtlema irooniale, millele kogu film tundub toetuvat.

O

len eelnevalt kasutanud kirjeldavaid sõnu, mis mõne filmi juhul oleksid automaatselt sõimusõnad, aga siin muutuvad kunstiliseks eesmärgiks omaette. Olen väljendanud ka kahtlusi. See tähendab, et vähemalt üks inimene pole päris selgelt aru saanud režissööri positsioonist ja sõnumist. Ehk ongi Heleri Saarik see kaabakas, kes pöörab harjunud filmireegleid millekski uueks? Kuni jäävad küsimärgid – sõna kaabakas tähenduse osas filmi pealkirja ja sisu omavahelises suhtes; eelnenud tõlgenduse adekvaatsuse osas; autori eesmärkide osas –, ei saa milleski kindel olla. Mina näiteks ei usu, et Balti jaama turul jagatakse öösel soovijaile retseptiravimeid. Aga võib-olla ei käi ma piisavalt tihti lagunenud tehastes irooniliselt andeka alternatiivrahva ponnistusi jälgimas. greta vartS


ohutult KriimuStavad õigluSenooled "Raha võim" / "Arbitraaž" ("Arbitrage", USA 2012, 100 min). Režissöör-stsenarist Nicholas Jarecki. Operaator Yorick Le Saux. Osades Richard Gere, Susan Sarandon, Tim Roth jt.

T

eatud teemad on õhus. Hollywood ei loo endale enam illusiooni, et oskab nende kohta välja öelda moraalse hinnangu; suhtelisuse ajastul on seisukohavõtud läinud moest. Lugusid meestest, kes liigutavad suuri rahasid ega tee seda kõige ausamal moel, on räägitud juba ammu. Näiteks üks ameerika kultuuri tüvitekste, f. Scott fitzgeraldi romaan "Suur gatsby" (1925), süüvib raha ja edu mütoloogiasse. Sealne jutustaja on siiski küsival positsioonil, nähes Gatsby fassaadi ja tegelikkuse vastuolus probleemi. oliver Stone'i krestomaatiline "Wall Street" (1987) esitleb järjekindlat, kuid ometi kõhklevat ja kahevahel kangelast, kes küll teeb edu nimel kompromisse, aga tajub ebamugavust ja kuuleb südametunnistuse häält, mis sunnib ta filmi lõpus oma samme ümber hindama.

naiSed meeSte maailmaS "Albert Nobbs" (Iirimaa 2011, 113 min). Režissöör Rodrigo García. Stsenaristid Glenn Close ja John Banville. Põhineb George Moore'i romaanil "Albert Nobbsi ainulaadne elu". Operaator Michael McDonough. Kunstnik Patrizia von Brandenstein. Osades Glenn Close, Mia Wasikowska, Aaron Taylor-Johnson, Janet McTeer, Pauline Collins, Jonathan Rhys Meyers, Brendan Gleeson jt.

Neutraalne, kohati kaasaelav vaatepunkt alatule kelmile tungis hoogsalt esile andrew niccoli lavastatud "Sõjajumalas" ("Lord of War", 2005), kus Nicolas Cage mängis küünilist relvadiilerit. Surmakaupmehe prototüüp leidis päriselus küll kohtuliku karistuse, kuid filmikarakter lahkus võidukalt, trotsides õigussüsteemi jõuetuid püüdeid teda pidurdada. "Sõjajumalat" saab siiski tõlgendada moraalsena, kui vaadelda selle toimimist sarnaselt sotsiaalkriitilise dokiga, mis kujutab teravates toonides mingi valdkonna puudujääke ning taandab lahenduste võimalikkuse, et negatiivne sõnum tugevamalt esile kerkiks.

N

icholas Jarecki (1979) kirjutatud ja lavastatud "arbitraaž" on "Sõjajumalale" mõneti sarnane, aga vähem kirglik, pingeline ja küüniline draama, olles nõnda lähemal külmale ükskõiksusele, mida sulandab loomulikuks kohati kõrva paitav, kohati pinget kruviv saundträkk. Küllap on oluline lavastaja pärinemine New Yorgist ning kuuluvus põlvkonda, kelle filme me alles lähiaastail hakkame rohkem nägema. Väga võimalik, et neis saab kõlama mingi uus 21. sajandi moraal, mille hõngust on tunda juba "Arbitraažis". Esmapilgul räägib film sellest, kuidas pill tuleb pika ilu peale ning kuidas pealt

M

ulle on alati tundunud huvitav, et kui mees paneb selga naisteriided, paistab see reeglina koomiline, samas kui naine mängib meest, pole see üldse naljakas. Milles asi? Kas tõesti selles, et tugevam võib mängida nõrgemat? Võib laskuda "alla" ning veidi veiderdada. Sellest pole midagi, kuna tema füüsiline ja sotsiaalne kapital lubab tal travestias osaleda. Nõrgemale on aga tugevama mängimine üle jõu käiv ülesanne – kuidas sa tõstad kive, kui jõud ei hakka peale? Rodrigo García draama "Albert Nobbs" räägib loo kellestki, kes tahtis olla tugevate hulgas, saada hakkama sootsiumis, kus edu temasugustele a priori välistatud oli. Albert Nobbs (glenn Close) on kalli hotelli kelner 19. sajandi Dublinis – patriarhaalses

M

illeri elu on pealtnäha ideaalversioon Ameerika unistuse täitumisest, kuid harmoonilise pereelu fassaadi taga laiutavad varjatud suhted ning bisnist ähvardav fiasko. Probleemide lahendamine – sel määral, kui see üldse võimalikuks osutub – tõotab valet ja kinnimätsimist, äripartnerite tüngamist ja lähisuhete lõhkumist. "Ma olen patriarh, see on mu roll, ma pean seda mängima," ütleb Miller sigaduste õigustuseks tütrele, kes on üks väheseid eetilise standardi kandjaid filmis. Selle argumendiga on elu peremehed end aastatuhandeid õigustanud. Mulle tundub, et paljud vaatajad usuvadki Millerit, vähemalt seni, kuni nad filmi vaatavad, kuni lavastaja neid "kangelasele" kaasa elama paneb. Klapid on silmadele liiminud ühiskond ise. Maotuimgi ideoloogia armastab end õigustada läbi näilise enesestmõistetavuse ja status quo – kui asjad nii kord juba on, siis miks ka mitte. Nii on "Arbitraaž", mida vaadates tekkisid tahtmatult paralleelid Polanski "Variautori" ja meie "Seenelkäiguga" – samuti oma ajastu peeglitega –, omamoodi mõõdupuu igale vaatajale isiklikult: kelle jaoks annab film taas indulgentsi ülikondades nälkjatele, kelles aga tekitab ürgset vimma ühiskonna vastu, kus michalite ja savisaarte pihta lastud nooled vastu nähtamatut raudrüüd ikka ja jälle ohutult maha rabisevad. martin oJa

ühiskonnas, kus kastisüsteem kindlalt paigas. Väike tähelepandamatu mehike on ideaalne kelner – vastavalt tollasele tavale ei vaata ta teenindavatele silma, kaugel sellest. Sulab praktiliselt seinaga ühte. Kuid asi pole ainult tavades, Nobbs lihtsalt väldib kõike, mis reedaks, et viisaka olemisega härrasmehe maski taga peitub naissukku kuuluv isik. Just nimelt isik, sest sugu tal justkui polekski. Orvuna kasvanud ja noorukieas jõhkra seksuaalse rünnaku ohvriks sattunud tüdruk valib enesekaitseks mehe rolli – vähemalt vormiliselt. Otsustab maksku mis maksab kohandada oma sisemaailma väliste reeglitega ning katta ennast maskeeringuga, mis lubab tal meeste valitsetud ühiskonnas sõna otseses mõttes ise oma elu peremeheks olla. Kõik lähebki tasa ja targu, kuni Nobbs kohtab maaler Hubertit (Janet mcteer), kel on jagada sama saladus. Kuid tema on erinevalt Nobbsist vaimult vaba ning nakatab oma vabadusega ka kammitsetud kelnerit. Ehk on õnn tõesti võimalik, küsib Nobbs endalt. Äkki peaks ta selle saavutamiseks midagi tegema? Mida? glenn Close mängis Albert Nobbsi esimest korda juba kolmekümne aasta eest offBroadway lavalaudadel. Seejärel sai iiri kirjaniku George Moore'i romaani "Albert Nobbsi ainulaadne elu" ekraanile seadmine vaat et tema eluülesandeks. Paraku ei jaganud Hollywoodi mogulid Close'i entusiasmi ning pärast aastatepikkust tööd projekti promomisel pani näitlejanna ka oma raha mängu, märkides ühes intervjuus, et talle ei tundunud õige teistelt toetust küsida, soovimata oma finantse kasutada. Eeskuju oli nakkav ja raha saadigi kokku, kuigi Hollywoodist ei tulnud sentigi.

 Glenn Close (Albert Nobbs).

Nüüd on film valmis ning Glenn Close'il järjekordne Oscari-nominatsioon tagataskus. "Albert Nobbs" on film nii reaalsusest kui unistustest. Nobbs on olnud nii kaua Albert, et tema mälu on kustutanud eelnenud aja.

 Patriarh Richard Gere.

 Janet McTeer (Hubert Page). Tal on laitmatu kest, mis aga kriisisituatsioonis maha libiseb ning tasakaalukast mehest habiseva naise teeb. Või siis kellegi, kes teab, et ilma kamuflaažita ta hukkub. Close on veenev, veenvad on ka teised tema kõrval, kuid Janet McTeer mängib nad kõik üle. Filmis on stseen, kus Nobbs ja Hubert rõivastuvad korraks naisteks. Juba iseenesest päris huvitav vaatepilt – naised, kes mängivad mehi, kes mängivad naisi. Aga kuigi Close'i mäng õhkab siin dramaatilisust (ja kõik need muud epiteedid), on McTeeri kehakeel ja miimika täiesti klass omaette. Väidetavalt oli kunagi projektiga seotud ka ungari kino suurkuju István Szabó, kes kahjuks siiski režissööritoolile ei istunud. Kirjanik Gabriel García Márquezi poeg rodrigo garcía on teinud lavastajana tubli töö, kuid midagi jääb nagu puudu. Ehk on ta olnud näitleja-produtsendi-kaasstsenaristi Close'i soovide suhtes liiga järeleandlik, ehk ei teadnud ta ka ise täpselt, mis on selle filmi sõnum. Ekraanilugu tundub olevat veidi fookusest väljas. Samas on tegu suurepärase ajastudraamaga ning kuigi mõned otsad jäävad lahti ja teised segaseks, on "Albert Nobbs" film, mis käib vaatajaga ilmselt veel tükk aega kaasas. Küll Glenn Close juba teadis, millist materjali tasub filmiks vormida. KriStiina davidJantS "Albert Nobbs" linastub Artises.

p r ož e K t o r

Ühiskonna norme rikkunud sahkerdajad saavad karistatud nii õigusinstitutsioonide kui ka abstraktse mõiste häbi kaudu. Antropoloogias kasutatakse mõisteid süü- ja häbikultuur, et kirjeldada tegureid, mis panevad erinevates ühiskondades normide rikkuja end ebamugavalt tundma. Praegusel postmoraalsel ajastul ei piisa kummastki kategooriast, vaja on uusi raamistikke, sest lugudesse

kodeeritud ideoloogia tasandil võib märgata olulist nihet.

kullakarvalised asjad osutuvad seest mädaks ja pehkinuks. Suurärimees Robert Millerit kehastab vananev karismapomm richard gere, kellel on varemgi tulnud mängida ambivalentseid karaktereid, silmapaistvalt näiteks Terrence Malicki "Taevastes päevades" (1978).


3x2 rataSt K

uigi jalgratas on transpordivahendina aidanud inimesi ühest kohast teise märksa kauem kui auto, seostub kaherattalistega oluliselt vähem tuntud filme kui neljarattalistega. Ikoonilisi rattastseene on filmiloos küll – näiteks Paul Newmani mängitud Butch Cassidy B. J. Thomase ajatu pala "Raindrops Keep Fallin' on My Head" saatel lõbusõitu tegemas või väike Elliot planeedile Maa eksinud tulnuka E.T.-ga kuu kõrvale kerkimas –, kuid keskseks elemendiks on jalgratas siiski harva tõusnud. Eks ole mootorimürin, suured kiirused ja masinamütoloogia ilmsetel põhjustel filmitegijaile atraktiivsemaks aineseks. Kuulsaid autofilme leiab igast kümnendist, peavoolus tuntust kogunud jalgrattafilme võib aga loetleda kahe käe näppudel. Siinkohal tunnustagem kolme neist, kus jalgrattal on sisuelemendina kandev roll – olgu siis sotsiaalrealistliku, emotsionaalse-metafüüsilise või meelelahutusliku sümbolina.

kestab napid poolteist tundi. See on enam kui piisav kriipivaks ja võimsaks portreeks töölisklassi elust, lootusest ja lootusetusest. Kui sotsiaalne taust ongi aastakümnete jooksul muutunud, siis kesksed eetilised konfliktid mõjuvad ja liigutavad endiselt.

Jalgrattavargad

t o u r

d e

C i n É m a

"Ladri di biciclette" (Itaalia 1948). Režissöör Vittorio De Sica. Stsenaristid Vittorio De Sica, Cesare Zavattini jt. Kõigi aegade tuntuim jalgrattafilm pärineb enam kui poole sajandi tagant, Itaalia neorealismi kõrgaastaist. See on teos, mille südameks on tõepoolest jalgratas – peategelase elatusvahend ja seeläbi kogu tema materiaalse eksistentsi alus. Antonio, keda esitab hiilgava naturalismiga varem professionaalselt mitte näidelnud vabrikutööline lamberto maggiorani, vahetab pere viimase vara jalgratta vastu, et saada sõiduvahendit eeldav tööots plakatite kleepijana. Ratas varastatakse juba esimesel tööpäeval, järgneb Antonio ja tema poja meeleheitlik püüe kadunud ratast teise maailmasõja järgsest Roomast üles leida. Kuigi itaalia kinost rääkides kiputakse alustama Federico Fellinist, pole liialdus väita, et kõlavaimad ilmasõjajärgsed nimed Roberto Rossellini ja vittorio de Sica on Euroopa filmiloos vähemalt sama olulised. Eriti just De Sica kompromissitult karmid filmid, nagu "Kingaviks" ("Sciuscià", 1946) ja "Jalgrattavargad", kõnetavad vaatajat ehk isegi üldinimlikumalt ja ajatumalt kui Fellini. Kunstilised ambitsioonid on "Jalgrattavarastes" tagaplaanil, kalk tegelikkus esmane, mistõttu De Sica tähtteos on saanud naturalismi ja realismi sümboliks. Tegelikkust kujutab režissöör aga vaatajale raske kivina peale vajumata – toimuv on esitatud oma aja kohta võrdlemisi tempokalt ja kompaktselt, film

Jalgrattaga poiSS "Le Gamin au vélo" (Belgia-Prantsusmaa-Itaalia 2011). Režissöörid-stsenaristid Jean-Pierre ja Luc Dardenne. Just De Sicale tegid kummarduse ka Euroopa autorikino uue sajandi ühed kiidetumad nimed, vennad Jean-pierre ja luc dardenne, kelle filmi "Jalgrattaga poiss" tunnustati möödunud aastal Cannes'is Grand Prix'ga. Filmis otsib 12-aastane Cyril taga oma isa ja tolle kingitud jalgratast. Ratta leidmine pole teab mis keeruline, isaga kujuneb olukord valusamaks. Dardenne'id jälgivad oma tegelasi samasuguse tähelepanelikkuse ja inimliku kaastundega nagu De Sica, vaid kulissid on erinevad – sõjajärgse Itaalia äärmusliku vaesuse asemel tänapäeva Belgia heaoluühiskond. Hinnanguid on siingi realistlikule kinole omaselt vähe, vähemgi kui suures eeskujus. Kui De Sica on varjamatult ühiskonnakriitiline, üldistav ja toimuvast mustreid otsiv, siis Dardenne'id püsivad intiimsemal, indiviidi tasandil. Et film on pälvinud vaid kiidusõnu, jään ilmselt vähemusse arvamusega, et tegevuspaik, toimuva sotsiaalne kontekst kahandab isata lapse traagikat. Peaosatäitja thomas doret toob tegelase sisemise valu ja kaose meeldejäävalt vaatajani, aga ka võimalustena paistvad negatiivsed stsenaariumid tunduvad küllalt ohutud. On ju ühiskondlikud turvavõrgud tugevalt paigas, hoolivad inimesed ümberringi. Ka peategelast halvale teele tõukav

kohalik pätihakatis on võrreldes Ida-Euroopa filmidest tuttavate kaakidega üpris viks ja viisakas kuju. Siiski on tegu väga siira ja südamliku looga, mõistmata rahutust noores hinges, kes ei taha palju, kuid ei leia sedagi. Dardenne'ide nägemus on ajast ja kohast lähtuvalt kokkuvõttes optimistlikum kui De Sica oma, ehk ka nõrgemate kontuuridega, vähem konkreetset moraali sõnastav – pidagu vaataja seda siis heaks või mitte.

SÖÖSt "Premium Rush" (USA 2012). Režissöör David Koepp. Stsenaristid David Koepp ja John Kamps. David Koepp, kes kirjutas ja lavastas neli aastat tagasi kobeda komöödia "Kummituslinn" ("Ghost Town") peaosas Ricky Gervaisiga, on võtnud nüüd ette kardinaalselt erineva žanri ja loonud ülitempoka märuli. Tõele au andes on Koeppil stsenaristina ka põnevike vallas kogemust küllaga ("Jurassic Park", "Võimatu missioon", "Ämblikmees" jne). Rattakuller Wilee (Joseph gordon-levitt) teenib elatist käikudeta rattaga New Yorgis ringi tuhisedes. Ühel päeval haagib end talle sappa paheliste plaanidega politseinik ja käivitub kaelamurdvalt kiire kassi-hiire-mäng läbi hiidlinna liiklusdžungli. Kriitikuilt sooja vastuvõtu pälvinud märul ei leiuta mingis mõttes jalgratast. Lugu on üsna rudimentaarne ja lihtne ega paku ühtki tõeliselt uut nüanssi; veelgi enam, pakub lahendusi, mis oma loogikalt kalduvad kohati Disney universumisse. Kuid kogu oma ajaviitelises funktsionaalsuses on film sedavõrd selgepiiriline ja energiline, et mõjub värskelt.

Peamiselt kahel lihtsal põhjusel. Esiteks pole jalgrattaga kihutamine filmides nii lootusetult ülerakendatud kui tagaajamised autodega. Mõnedki äkilised liiklusotsused ja ootamatud sööstud on tõeliselt efektselt välja mängitud. Visuaalsed trikid, tihe montaaž ja läbimõeldud kaameratöö loovad üllatavalt veenva pildi ja kruvivad pinget. Teiseks välditakse märulifilmide sagedast viga – heade näitlejate silmapaistmatust rollides, kus neil tiheda tegevuse juures kuigi palju mängida pole. Gordon-Levitt jätkab viimase kolme aasta ilmeksimatul rajal ("(500) päeva armastust", "Hesher", "Algus", "50/50", "Pimeduse rüütli tõus", "Ajasõlm"), kehastades taas pealtnäha lihtsat, kuid sümpaatset ja kindlameelset tegelast. Ja michael Shannon, kes hiilgas mullu nii suurepärases draamas "Otsi varju" (Take Shelter) kui kiidetud telesarjas "Boardwalk Empire", tõestab ka siin oma mitmekülgsust, suutes võmmi Bobbyna ületada hämmastava kergusega piiri mõistetava ja meeldiva ning ettearvamatu ja psühhopaatliku vahel. Koepp toetab näitlejaid kvaliteetse stsenaariumiga, puistates näpuotsaga vaimukaid fraase ja hetki. Näiteks on raske mitte muiata stseenis, kus Wilee end hetkeks valvsuse kaotanud Bobby eest tagurpidi eemale veeretab. Aga peamise tähelepanu ja kiidusõnade osaliseks saavad siiski suurtel kiirustel sooritatud manöövrid liikluskeerises. Tasemel meelelahutus. Elagu jalgrattad! andrei liimetS malcolmfilm.eksiil.net "Sööst" linastub kobarkinodes.


ameeriKa KultuuripÄrandile viKerKaarega nÄKKu "Teel" ("On the Road", Brasiilia-PrantsusmaaSuurbritannia-USA 2012, 137 min). Režissöör Walter Salles. Stsenarist Jose Rivera, Jack Kerouaci samanimelise romaani järgi. Operaator Éric Gautier. Osades Garrett Hedlund, Sam Riley, Kristen Stewart, Amy Adams, Tom Sturridge, Kirsten Dunst, Viggo Mortensen jt.

C

harles bukowski kirjutab romaanis "Kapten on lõunale läinud ja madrused on laeva üle võtnud": "Mäletan üht luuletajat, kes tuli aeg-ajalt läbi, et jooki rottida. Särginööbid eest, pükstel okse, juuksed silmil ja kingapaelad lahti, kuid oma pikka salli hoidis ta väga puhtana. See andis märku, et ta on luuletaja. Tema kirjatööd? Ah, unustage ära..." Raudselt oli see mõni omast arust biitnik, puberteediea masinlikust protestist välja mittekasvanu, kes joogise või pilves peaga alatasa elu mõtteid avastas, ent jõudis harva nende ülestähendamiseni. Selleks polnud aega, sest elamine ise oli see kunstitükk, peateos ja pärand, mida ööd läbi kõrtsides ja korteripidudel ringi aeledes lihvida. Ulaelu argiseiklused viisid ühest juhuotsast teiseni, teeotsas hääletamisest kaubarongiga triivimiseni, naiivseist ettekandjapreilidest emalike lesknaiste ja vanade kapihomodeni, vangla ja tsirroosini.

Kuulsaima biitromaani, Jack Kerouaci "Teel" peategelased ja nende taga seisvad ajaloolised isikud esindavad selle kulgemismasinavärgi eri komponente. Püsimatu oportunist Dean Moriarty / Neal Cassady, paadunud ja süvitsi minev sõltlane Vana Bull Lee / William Burroughs, jäägitult otsiv Carlo Marx / Allen

Hoolimata osalejate erinevustest oli biitpõlvkonnaks nimetatu nii vaimselt kui füüsiliselt tihedalt põimunud kirjandusrühmitus. Neid kokku toonud antiakadeemilisus ja konformismivastalisus jäi ideestikuna suhteliselt primitiivseks, lihtsakoeliseks vastandumiseks, kuid rühmituse tihe lõimitus hoidis teoreetilise fookuse esialgu kenasti paigas. Kõik need kulgemismasina osad alustasid ühest punktist, liikudes tihti seda ehk isegi teadvustamata sinna, kuhu elu- või loometee neid juhtis. Neli tugevalt üksteise mõjuväljas olevat simulatsiooni ühes mudelsüsteemis – kirjandusteadlase sulnis unenägu. Ka mitte-kirjandusteadlase jaoks on tulem põnev, sest kõigi tuumbiitnike peateostes – Jack Kerouaci "Teel", William Burroughsi "Alasti lõunasöök" ja Allen Ginsbergi "Ulg" (neid kõiki saab lugeda ka eesti keeles ja vaadata filmina) – avaldub nende erinevus paremini kui sarnasus.

allen ginSberg (1926–1997) eemaldus biitnike algsest mõtteviisist kiiresti nii oma teostes kui eraelus. Päev korraga elamine, otsapidi kuritegelikkusse ulatuv arginahaalsus ja peaaegu refleksiks kujunenud hoolimatus enese ja ümbritseva vastu hakkas Ginsbergil mõne aja pärast üle mõistuse käima ning ta põgenes oma kahtlasi püsikülalisi ja varastatud kraami hunnikuid täis korterist. Läks suisa hullumajja pakku.

poolest ülejäänud biitnikele üsna vastukarva, olgugi et paljuski tegutses ta just teiste biitnike huvides. Kohtuprotsess "Ulu" ("Howl") obstsöönsuse üle tõstis Ginsbergi ehk pisut ootamatult biitnike analüütiliseks hääletoruks, kuid see roll sobis talle väga. Protsessist ja Ginsbergi loomemeetodist räägib 2010. aastal linastunud Rob Epsteini ja Jeffrey Friedmani film "Ulg".

Pärast enam kui poole sajandi pikkust ponnistamist on viimaks sellest raamatust ka film välja väänatud. Ise Sal Paradise'i kehastada plaaninud Kerouac küsis juba 1957. aastal Marlon Brandolt, kas too nõustuks Dean Moriarty rolliga. Kerouaci agent ajas aga samal ajal pilli lõhki, küsides huvi üles näidanud Hollywoodi stuudioilt romaani ekraniseerimisõiguse eest liiga palju. Värskelt linastunud filmi peaprodutsent Francis Ford Coppola ostis need õigused juba 1979. aastal, kuid siiani olid katsed romaani "Teel" filmiks teha ebaõnnestunud. Nüüd võeti lavastajaks oskusliku atmosfääri loojana hinnatud brasiillane Walter Salles, stsenaristiks puertoriikolane Jose rivera (kes tegi koos Sallesiga "Mootorrattapäevikud") ning peaossa inglane Sam riley ("Kontroll"). Ka Marxi/Ginsbergi mängib inglane – tom Sturridge ("Being Julia") – ning Lee'd/Burroughsit skandinaavia juurtega (tõsi küll, vähemalt puberteedist saati New Yorgis üles kasvanud) viggo mortensen ("Ohtlik meetod").

William burroughS (1914–1997) ilmutas samuti omamoodi süstemaatilisust, olles elu jooksul järjepanu sõltuvuses pea kõigist kangeist meelemürkidest, mis Põhja-Ameerika linnatänavaile jõudsid. Sama süstemaatiliselt huvitus Burroughs kogu muust elu pahupoolest, mida ta heal järjel peres kasvades tunda polnud saanud. Erinevalt Ginsbergist suunas Burroughs kogu oma kavakindluse iseendasse, uurides viimse detailini mõistuse hämaroleku nurgataguseid. Kaootiliselt kokkuseatud ülestähendused siseilma rajamaadelt moodustavadki suurema osa tema kirjanduslikust pärandist. Neid filmiks vormida pole eriti õnnestunud, kuigi David Cronenberg sai endale omases konarlikus võtmes "Alasti lõunasöögiga" ("Naked Lunch", 1991) päris apetiitselt hakkama. Tänaseks on arvutigraafika juba piisavalt arenenud, võiks juba küll Burroughsi tumedaid fantaasiaid suurele ekraanile tuua. Kultusfiguuriks kerkinud Burroughs osales elu teisel poolel servapidi ka ise filmitööstuses, aidates muuhulgas viimistleda Gus Van Santi "Apteegikauboi" dialooge ja olles omamoodi vaderiks Ridley Scotti 1982. aasta meistriteosele "Blade Runner".

Ginsberg valis maailmaparandaja tee, mis oli empaatia, süsteemsuse ja konstruktiivsuse

Tulemuseks oleks justkui William Faulkneri või Mark Twaini masti kirjaniku Suure Ameerika Romaani alusel tehtud film. Ekraanil laiuvad hoolikalt valitud klassikalised, värvikirevad ja esinduslikud Ameerika maastikud (paljuski küll Lõuna-Ameerikast), milles peaosalised hõljuvad nagu mingis uimastava nostalgia hoovuses. Eestimainegi kriitika on seda märganud – Anete Kruusmägi kirjutab Õhtulehe filmiblogis, et "Teel" räägib peamiselt sellest, kuidas "vaadata tülpinud ilmel autoaknast avanevaid National Geographicu laadseid maastikke". Suurejoonelised loodusvaated on küll viimane asi, millest Kerouac kirjutas. Siin näib avalduvat filmitegijate tuumiku võõramaisuse pahupool – nad oleks justkui lugenud romaani õekeste Prozorovate vaimus, õhates aina: "Ameerikasse, Ameerikasse!" Kerouaci Ameerika on hall ja masendav. Ta ei kirjelda peaaegu üldse loodust. Kui, siis vaid ebameeldivat ilma, nukraks tegevat pimedust ja muid sääraseid klišeid. Jutt kulgeb linnast linna, ühest joomatuurist teise, monotoonses võtmes üha alla ja alla. Seda tasapaksu, nostalgiavaba seisundit rebestavad üksikud kõrgemale tõusvad hetked, kõik kehalised – pilves peaga džässiekstaasis tantsupõrandal võnklemine või horisontaalne suhtlus kõiksugu partneritega. Lugejat köetakse üha üles, et kohe-kohe tuleb vaimne kirgastus ja puha, aga mootor jääb lõpuni kahetaktilisel võrrihäälel pettumust valmistavalt tiksuma. Plahvatust eikuskil. Aastate eest vaevlesin Kerouaci romaani kallal, lugemine ei edenenud kuidagi. Samas tundus tekst täpselt sellisena, mis filmis elama hakkaks. Kus pilt teeks ära selle töö, mida Kerouaci sulg hästi ei suutnud. Annaks edasi kõike seda tüdimust ja pettumust elus, teel olemise klaustrofoobiat, kehavedelikest läbiimbunud autoistmeid ja võõraid madratseid. Kujutasin ette filmi, mis lööks tömbi ja raske külmrelvana, pealtnäha vigastusi tekitamata, kuid ometigi fataalselt.

 Sam Riley (Sal Paradise), Kristen Stewart (Marylou), Garrett Hedlund (Dean Moriarty).

JaCK KerouaC (1922–1969) oli nende kahega võrreldes üsna tuhm ja keskpärane kuju, ometi on just temast saanud romaaniga "Teel" biitpõlvkonna kuulsaim esindaja. Tubli spordimehena, kes ülikooligi pääses tänu spordistipendiumile, teadis ta kahtlemata seda läbilöömise printsiipi, et kui sa pole eriti andekas, siis tuleb hullupööra tööd teha. Küllap oma mittegeniaalsust hoomates kompenseeris Kerouac seda kompulsiivsusega – kirjutas palju, igal pool ja kogu

Selle asemel nägin nüüd kinos mingisugust sinitaevast, kuldseid viljapõlde ja vikerkaarevärvilist noorust taga igatsevat ilulemist. Jim Jarmuschi "Võõram kui paradiis" ("Stranger Than Paradise", 1984) on palju parem Kerouaci romaani adaptsioon kui Sallesi narratiivitruu, kuid emotsiooniväär ekraniseering. lauri laaniSto "Teel" linastub kobarkinodes.

K i r Ja n d u S

Sedasorti kulgemisele antakse harva teadvustatud eesmärke, valdavalt jääb see sihituks, seda kirjeldatakse ebamääraselt eneseotsinguna. Ehk põkkutakse teel olles millegagi, mis avab silmad, annab kätte suuna ning mõtteotsad. Veidi küüniliselt võiks arvata, et seda kulgemist tekitab esimene tõeline pettumine eneses. Usulistest ja muist rituaalidest, koolinäolistest inkubaatoreist ja töörakkes vanemate piiratusest kanoniseeritud tulevikurajad viivad kiiresti enesekesksusse, kus endas pettumine on kiire tulema, nii et pole enam kuhugi edasi liikuda. Ulaelu pole mitte eneseotsing, vaid põgenemine iseendasse takerdumise eest. Kes kujuneb ses kulgemises oportunistiks, kes langeb jäädavalt millegi küüsi, kes tõmbub tasapisi endasse, kes nurka – vaatlema ja kirjeldama.

Ginsberg ja pigem osavõtmatult kaasa lonkiv Sal Paradise / Jack Kerouac.

aeg. Kui harjutamine ei tee ka meistriks, siis tubliks käsitööliseks ikka, ning "Teel" tundubki puhta tahtejõu pealt välja pigistatud tekstimassiivina.


ISISA

KINOLEHT La Strada nr 22  

PÖFF • Leos Caraxi HOLY MOTORS • Michael Haneke "Armastus" • Ken Loachi "Inglite osa" • "Albert Nobbs" • "Arbitraaž" • Ain Mäeotsa "Deemon...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you