Page 1

Konverents

Lapse テ品guste Konventsiooni

vastuvテオtmise 20. aastapテ、ev Eestis

Ettekannete kogumik Konverents 17. novembril 2011 Eesti Rahvusraamatukogus


Saateks

17. novembril 2011 toimus MTÜ Lastekaitse Liidu konverents “Kuidas elad,

Eestimaa

laps?”

tähistamaks

Eesti

ÜRO

Lapse

õiguste

konventsiooniga (LÕK) ühinemise 20. aastapäeva. Konverentsi üldeesmärk oli teadvustada lapse kasvukeskkonna loomisel ning hoidmisel 20 aasta jooksul toimunud muutusi ning sellega seotud lastekaitsetöötajate

ja sidusvaldkondade esindajate tööalaseid uusi

väljakutseid. Konverentsi raames jätkati aktiivset dialoogi laste ja lastega perede heaolu edendamiseks ning tutvustati hästi toimivaid praktikaid.

Käesolevasse kogumikku on koondatud enamik konverentsil esitatud ettekannetest.

Head lugemist!

2



Proua Evelin Ilvese tervituskõne

Head lastekaitsjad, head sõbrad. Tere hommikust. Mõtlesin siia tulles tänase konverentsi pealkirjale. Ehk kuidas siis elab laps tänases Eestis? Ma ei tea vastust. Oma lapse kohta söandan arvata, uskuda ja loota, et tal läheb hästi, et ta on õnnelik. Et tal on rohkem võimalusi ja avaramad valikud võrreldes ajaga enam kui 30 aastat tagasi, mil temavanuse tüdruku rõõme ja muresid omal nahal kogesin. Aga ma aiman, et Eesti laps elab umbes samamoodi, nagu elab Eesti rahvas, nagu elab Eesti inimene. Ehk teisisõnu: nii ja naa, paljudel lastel läheb päris hästi ja osade pärast on põhjust muret tunda. Kui lapsel on mõlemad vanemad, kes töötavad ning kes elavad koolide, spordi- ja muusikaringide lähedal, siis võime seda lapsepõlve suure tõenäosusega õnnelikuks ja turvaliseks nimetada. Tema tuba on soe, head ja puhtad riided on seljas, kõht on täis, tema ümber jagub hoolt ja armastust. Pigem kipume muretsema, et ta on liigagi hästi hoitud ja hellitatud. Ta kipub raamatule eelistama arvutiekraani või veedab aega hirmkalli mängukonsooli ja virtuaalsete sõprade seltsis, selle asemel et lihast ja luust sõpradega õues jalgpalli taguda või luurekat mängida. Aga need on meie rõõmsad mured, kui meenutada Paul-Eerik Rummo luulerida. Sest Eestis on liiga palju ka neid lapsi, kel napib kõike: elementaarset vanemlikku tähelepanu, toitu, rõivaid ja armastust. Ehk kõike seda, mis hoiab ühe väikese inimese kindlustunde.

3



Veelgi enam: harvad pole juhtumid, kui lastele on osaks saanud füüsiline vägivald. Tõsi, seda viimast juhtub ka niinimetet “paremates peredes”, ent pigem siiski seal, kus vanemad omaenda elule ja koos sellega ka lastele käega on löönud. Kuni seesugused asjad juhtuvad, kuni Eestis on lapsi, kelle elu pärisosaks on nälg, puudus ja kodune vägivald, ei saa ükski Eesti täiskasvanu, ükski poliitik, ükski südamega inimene tunda oma ühiskonna ja me saavutuste üle täit rõõmu ja uhkust. Kuigi ideaalid on selleks, et nende poole püüelda – mis sest, et nad üldjuhul kättesaamatuks jäävad – peame ometigi ühiselt tegema kõik endast oleneva, et kõigi Eesti laste elu oleks maksimaalselt turvaline ja võimalusterohke. Laste elementaarse heaolu ja turvatunde tagamiseks ei ole ükski meede liiga kallis. Sest sellest algab kõik ülejäänu: nende laste tulevane elu ja koos sellega ka me kõigi, kogu Eesti käekäik homme ja tulevikus. Seepärast ma ka tervitan Riigikogusse jõudnud eelnõu, millega soovitakse taastada perearstide kohustuslikud visiidid kodudesse, kus kasvavad väikesed lapsed. Kogenud arsti silma ja kõhutunnet pole võimalik petta. Ta tunneb probleemi ära, kui seda näeb ning informeerib seejärel vajadusel sotsiaaltöötajaid ja lastekaitsega tegelevaid organisatsioone. Tõsi, selle hea idee praktiline ellurakendamine on keeruline. See vajab täiendavalt nii raha kui inimesi. See plaan tuleb hästi läbi mõelda ja eeskujulikult ellu viia. Aga ma ei näe tõtt-öelda ka ühtki teist toimivat võimalust, kuidas jõuda lasteni, keda kodus vajalikul määral ei aidata. Kindlasti tuleb see lisatöö perearstidele hüvitada ja teha nii, et ükski muu vajalik tegevus selle all ei kannataks. Loodan siin Lastekaitse Liidu, perearstide esindajate, sotsiaalministeeriumi ja kõigi parlamendierakondade tegusale koostööle. Meil, täiskasvanutel, lasub kohustus lapsi vägivalla ja puuduse eest kaitsta. Sest nemad ju ise end kaitsta ei suuda. Probleemid peres ja ühiskonnas laiemalt ei ole ega tohigi olla lapse probleemid. Sellise suhtumisega, loodan, vähendame nii valu kui nälga ja koos sellega kingime Eesti lastele parema tuleviku. Ma soovin teile tegusat konverentsi, sisukat arutelu ja tänan. 


4



“Laste probleemid Eesti poliitikaagendas - kas moevoolustamine põhivoolustamine?” Anu Toots, Tallinna Ülikooli professor

või

Tere hommikust kõigile saalis viibivatele, proua Ilvesele, sotsiaalministrile, keda ma veel ei näe, aga kes tõenäoliselt jõuab peagi kohale. Mul on tõeliselt hea meel täna kõnelda, sest minu arvates on laste teema poliitikas tähtis. Samas pean ma tõdema, et kõik ei arva niimoodi. Ma tooksin siinjuures kaks kontrastset näidet, ühe oma elust, teise aga „kõrgest“ maailmapoliitikast. Päris mitu aastat tagasi ütles üks mu kolleeg mulle usalduslikult: „Anu, sa peaksid jätma selle laste värgi ja tegelema millegi tõsisemaga.“ Ta andis mõista, et politoloog, kes tegeleb lastepoliitikaga, ei ole eriti tõsiselt võetav, vähemalt Eestis. Teine näide on maailmapoliitikast, kui nii võib öelda. 2008. aastal sai Nobeli rahupreemia Martti Ahtisaari. Kui talt küsiti, mis talle tänapäeva maailmas kõige rohkem muret teeb, ei öelnud ta, et see on kliimasoojenemine. Ta ei öelnud ka, et talle teevad muret sõjalised konfliktid maailmas, mille lahendamise eest ta tegelikult rahupreemia saigi. Ta ei öelnud ka seda, et laste õiguste rikkumine Aafrika sissisõdades või üldse arengumaades oleks tõsine probleem. See, mida Nobeli preemia laureaat pidas kõige suuremaks mureks, oli noore põlvkonna raskus siseneda tööturule – noorte töötus. Ahtisaari ütles, et mure on ülitõsine, sest meil on tänapäeval terve generatsioon noori inimesi, kes ei näe endale väärikat kohta ühiskonnas. Nüüd on sellest Nobeli-preemia määramisest möödas peaaegu viis aastat ja me näeme kui ettenägelik oli Ahtisaari. Oma sõnumiga ütles ta varjatult välja, et laste teema ei 


5



saa olla moevool, see ei saa kerkida päevakorda vaid siis, kui me kuuleme mõnest tragöödiast. See peab olema põhivool poliitikas, see peab olema igas poliitikas ja kogu aeg. Sellest, kas ja kuivõrd see Eestis niimoodi on, ma täna teiega rääkida tahakski. Ma tõin kaks näidet erinevatest suhtumistest ja see suhtumine lastesse kui poliitika sihtgruppi on viimaste aastakümnetega päris tugevaid muutusi läbi teinud. Rahvusvahelises poliitretoorikas on aastakümnete jooksul liigutud pelgalt laste õiguste nägemiselt ja käsitlemiselt laste teema põhivoolustamiseni, mis tähendab, et laste küsimust nähakse kõikjal ja kõiges. 21.sajandi algus, mil hakati rääkima soolisest põhivoolustamisest markeerib seda üldist suunamuutust, ja ma arvan, et lähikümnendite jooksul hakatakse rääkima ka ealisest põhivoolustamisest, sest vanus on osutunud üheks võimsamaks poliitiliste protsesside ennustajaks tänapäeva maailmas. Ka sotsiaalteadustes on suhtumine muutunud. 60datel aastatel olid sotsiaalteadlased ja võib-olla ka poliitikud põhiliselt mures selle üle, kas lapsed saavad meist, täiskasvanutest aru? Täna, pool sajandit hiljem, on nii teadlaste kui ka poliitikute küsimus pigem vastupidine - kas meie, täiskasvanud, saame lastest aru? Me näeme tihti lapsi istumas kõrvaklappides ja elamas justkui teises maailmas. Me näeme neid kapuutsid silmadel ja käed rusikas tulemas tänavatele tegemas asju, mida me neilt ei oodanud. Need arengud on mõjutanud ka riigivalitsemist, mis ise on arenemas ja muutumas. Riigivalitsemise põhimõtete uuenemine nõuab ka, et senised lähenemised laste temaatikale üle vaadataks ja kaasajastataks.

6



Esiteks, täna räägitakse kõikide poliitikate puhul mõjude hindamisest. Ükski eelnõu ei saa enne vastuvõetud, kui tema mõjud on hinnatud. Neid mõjusid, mille efekte või tagajärge peab iga uus seadus või reformikava arvestama, on kogu aeg lisandunud. Teine

suunamuutus

riigivalitsemises

seostub

märksõnadega

kaasamine

ja

ärakuulamine; tuleb kuulata, milliseid poliitikaid inimesed tahavad, muutumata sealjuures tuulelipuks. Mõlemad on tähtsad ja tähtsad sealhulgas ka laste poliitikas, nii et edasi ma püüangi arutleda selle üle, kuidas Eesti valitsemisinstitutsioonid ja nendes esindatud väärtused haakuvad äsjamainitud põhitrendidega. Ma alustan erakondadest. Erakonnad on ideede kandjad ja samas ka oluline poliitika institutsioon. Võtsin analüüsiks ajavööndi alates 2003 aasta valitsuskoalitsioonist, mida juhtis Juhan Parts. Ühe oma hea üliõpilase abiga, analüüsisin, kas peab paika avalikkuses sageli esinev väide, et lapsed tulevad poliitikutele meelde ainult valimiste eel. Ma noppisin välja need lubadused, mis olid valimisprogrammides, aga jäidki sinna ega

liikunud

kuhugi

edasi;

teiseks

valimislubadused,

mis

mahtusid

ka

valimisprogrammi ehk koalitsioonilepingusse nagu seda varem nimetati, ja kolmandaks ma vaatasin, mis sellest programmist täidetud on. Loomulikult ei ole siin kirjas kõik detailid ja ma loodan, et kuulajad selle andestavad. Aga ma toon välja selle, mis on kandnud põhihoovusi Eesti arengus ning Eesti lapse elus ja muredes. 2000. aastate alguses oli valitsemisprogrammis üpris domineerivaks fookuseks riskilapsed. See tähendas hästi sihistatud meetmete paketti, mis sisaldas nii seiret, tugivõrkude loomist, kui ka rahalisi toetusi. See, mis tegelikult ellu viidi, oli natukene 


7



fookusest väljas, sest ellu viidi vanemahüvitise programm ja tõsteti veel mõnd rahalist toetust, aga need ei vastanud algsele ideele keskenduda riskilastele ja nende hakkamasaamisele. 2007. aastal on rõhuasetused natukene teised, päevakorrale hakkas tõusma alushariduse teema, mis täna on muutunud peaaegu painavaks ning trügib n.ö. sisse uksest ja aknast. Paraku jäi alushariduse riiklik rahastamine valitsemisprogrammist välja ja ma tulen selle juurde hiljem tagasi, seletades, miks jäi välja teema, mida kandis üks võimsamatest Eesti erakondadest, kes tavaliselt saab kõik, mida tahab. 2007-2011. aastate valitsemisprogrammi põhiliin on aastate käigus päris kõvasti muutunud. Lõpupoole ei räägita enam niipalju riskilastest, vaid valikuvabadusest. Valikuvabaduse peab laps saama hariduses, sealhulgas ka alushariduses, mis tähendab võimalust valida munitsipaallasteaia, eralasteaia ja koduhoolekande vahel. Kui vaadata, mis programmist täita õnnestus, siis mitmed lastepoliitika nõudmised said täidetud tänu pikka aega veninud Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisele 2010 aastal. Kahjuks jäi taas pooleli kavatsus sätestada laste ringiraha ehk laste spordi ja vaba aja tegevuste toetamine riigieelarvest. Kõige värskem, 2011. a valitsema asunud koalitsioon, mida taaskord juhib Reformierakond ja Andrus Ansip, ei ole loomulikult veel jõudnud palju korda saata, sest võimul on oldud vaid aasta. Nende kahe valitsemistsükli vahele jääb ka majanduse sügav langus ja selle mõju kõikidele poliitikatele, sealhulgas ka lastepoliitikale. Seetõttu ei õnnestunud poliitilistes läbirääkimistes taastada mitmeid neid toetusi, mis majandusbuumi ajal olid heldelt välja jagatud. Nii on toetuste andmine ja pärastine loobumine nendest ilmestanud 2000. aastate teise poole lastepoliitikat päris tugevasti.

8



2011. a valitsemisprogrammi fookus on taas muutunud, nüüd ei räägita enam ainult valikuvabadusest. Päevakorrale on väga selgelt tõusnud ka lapse õigused. Me oleme saanud laste Ombudsmani ja suure tõenäosusega saame ka uuendatud lastekaitse seaduse. Seega ma julgeksin öelda ja võibolla ka tunnustada Eesti erakondi selle eest, et laste teema on poliitika agendas. Ma ei jaga seisukohta, et lapsi kasutatakse ära vaid häälte, õigemini lastevanemate häälte püüdmiseks. Teisalt ei saa ma mööda minna kahest murettekitavast suunast, mis Eesti poliitikas selgelt silma paistavad. See on esiteks lastepoliitika defineerimine eksklusiivselt läbi perepoliitika. Esialgu paistab see olevat väga süütu, sest on ju loogiline, et laps kasvab peres ja teisiti see olla ei tohikski. Kuid siin on ka omad ohud, sest selline lähenemine võib vabastada riigi vastutusest. Kui on olemas perekond, siis vastutavad ju lapse heaolu eest vanemad, mitte vallavalitsus või Eesti riik? Teiseks riskiks poliitika kujundamisel on kogu lapse elu temaatika allutamine tööturu vajadustele. Seda on näha ka Sotsiaalministeeriumi ametlikest poliitikadokumentidest, mis pühenduvad töö ja pereelu ühildamisele. Niisiis lapsed on agendas, aga vahepeal tundub, et nad siiski ei ole seda, sest mõned pakilised teemad on lahendatud alles järgmises valitsemistsüklis. Mõned teemad ei taha aga üldse laheneda, näiteks alushariduse kättesaadavus ja selle kvaliteet, samuti laste vaesus. Laste vaesus püsib Eestis jätkuvalt oluliselt kõrgemal kui vaesus keskmiselt, sh ka kõrgemal kui eakate vaesus. Mõned teemad pole poliitika agendasse üldse tõusnudki. Ma tooks siin välja kaks olulist valdkonda - noorte kuritegevus ning laste teabe- ja küberkäitumine. Sellest räägivad peamiselt teadlased, lapsevanemad,

9



surverühmad. Räägivad siis, kui mõni uuring on jälle toonud ebameeldivaid või murettekitavaid fakte, aga poliitikaagendas neid teemasid ei ole.

Agendat vormivate erakondade kõrval on poliitikas tähtsal kohal ka ametnikkond ja bürokraatia institutsioon. Bürokraatia on toonud meile uue põlvkonna õigusnormid, milleks on kõikvõimalikud strateegiad ja tegevuskavad.. Seadus kui klassikaline õigusnorm on täna jäämas tahaplaanile ja ka lastepoliitikas on meil viimasest kümnendist võtta kaks strateegiat. Üks, millega keegi väga õnnelik ei olnud, on läbi ja teine on tulemas. Minu meelest on uue strateegia üheks puuduseks see, et see ei arvesta Eesti üldist valitsemiskultuuri ja valitsemistegelikkust. See dokument on nagu asi iseeneses, mis ei lähe kaugemale Sotsiaalministeeriumi seinte vahelt. Ma kasutaksin probleemi selgitamiseks sellist sõna nagu metapoliitika. On olemas valdkonnapoliitikad nagu sotsiaalpoliitika, tervishoiupoliitika, transpordipoliitika ja on metapoliitikad, mis mõjutavad kogu ühiskonda, kõiki valdkondi ning seetõttu ka kõiki valdkonnapoliitikaid. Metapoliitikatest tähtsaim on maksupoliitika ja niikaua kuni me ei saa lahti krambist, et maksupoliitikat ei arutata, ei saa tulla ka fundamentaalseid muutusi laste ja perede poliitikas. Teine valus teema, kus poliitikud lähevad krampi ja ühtedel kaob kõnevõime sootuks ning teised hakkavad rääkima õõnsate fraasidega, on omavalitsuse ja keskvalitsuse vahekord. Tihti jookseb see teema kinni lihtsalt Keskerakonna ja Reformierakonna vastasseisu, aga kaotavad jällegi kõik, sealhulgas ka Eesti lapsed.

10



Toon kolm näidet, kus lahendused on takerdunud sellesse, et meil haldusreform on ikka veel tegemata ning meil pole isegi teadmist, kuidas seda tegema hakata. Esiteks, just selle taga seisab alushariduse rahastamise küsimus. Alusharidus kuulub praegu munitsipaalpädevusse, mis takistab selle riiklikku rahastamist ja tsentraalset kvaliteedikindlustust. Kui munitsipaalvõimudel raha pole, siis polegi lasteaedu võimalik piisavalt rahastada. Teiseks on mul sügavad kahtlused, et võitlus koolist väljalangemisega osutub tõhusaks praeguse poliitikakorralduse juures. Olgugi, et see teema on nüüd Põhikooli ja Gümnaasiumi Seadusse sisse kirjutatud, ei toeta võitlust koolieiramisega teised poliitikad.

Näiteks

pole

meil

ristkasutusega

andmebaase,

mis

ühendaks

väärteomenetluste andmebaasid, Politsei andmebaasid, lastekaitse andmebaasid, sotsiaaltöö andmebaasid ja hariduse andmebaasid. Selle tõttu on raske õigeaegselt avastada neid lapsi, kes on koolist väljalangemise riskis. Ennetustegevus, mis üritab lüüa ühe mütsiga kõiki ja lihtsalt manitseb, et tuleb koolis käia, on üpris vähetõhus. Kolmandaks ma kahtlen, et uue arengukava õilsas idees luua lastekaitses regionaalsed nõuandekeskused. Ma ei mõista, millisele valitsemisstruktuurile hakkavad need nõuandekeskused tuginema kui maavalitsused on nagu tondilossid ja maavanem on muutunud üha vähemtähtsaks figuuriks Eesti riigivalitsemises? Mobiilne või virtuaalne nõuandekeskus võib ideena töötada, kuid eeldab märksa kaasaegsemat (paindlikumat, modulaarsemat) valitsemisarhitektuuri kui seda Eesti tänane, nö. hoonekeskne riigivalitsemine on. Kolmas

metapoliitika

maksu-

ja

regionaalpoliitika

kommunikatsioonipoliitika. Meie e-riigi areng ei näe

kõrval

on

teabe

ja

lapsi, ei arvesta nende

käitumismallide ega arengu vajadustega. Vaid üksikute ministeeriumide ja

11



riigiametite kodulehed peavad eraldi silmas last kui kasutajat. Teisalt näitavad väikesemahulised uuringud, mida ma olen teinud Tallinnas, et lapsed ei käi linna- ega ministeeriumite saitidel. Eesti e-riigi maailm enamiku nende jaoks ei eksisteeri, mis vihjab võõrandumise ohule. Samas me teame mitmetest teistest uuringutest kui intensiivsed internetikasutajad Eesti lapsed on. Seega on Eesti riigivalitsemine „maha magamas“ olulist šanssi muuta lapsed enda partneriteks. See, mida lõppkokkuvõttes teha tuleks, on tuua lastepoliitika moevoolust põhivooluks. Moevool võib olla isegi üpris püsiv, kuid keskendub ühele teemale ühe valdkonna piires. Selline partikulaarsus ei sobi aga kaasaegse riigivalitsemise suunaga ühtsusele

ja

integreeritusele.

Alustama

peaks

sellest,

et

eraldiseisvad

valdkonnapoliitikad omavahel sidustada ja metapoliitikaid julgemalt reformida. Hinnates, kas uus laste- ja perede arengukava on selleks valmis, ütleks ma ei, sest see käsitleb vaid neid valdkondi, mis on vahetult seotud laste ja peredega. Ma küsiks, kas majanduspoliitikas ei peaks arvestama, kuidas see mõjutab laste heaolu? Kas (küber)julgeoleku poliitikas ei ole kohta lastele? Või energiapoliitikas? Või kultuuripoliitikas? Viimastel nädalatel on aktiivselt arutletud selle üle, kas mõni muuseum panna kinni või jätta lahti, kas ministeerium peaks kontrollima, mida raamatukogudesse ostetakse? Ma pole täheldanud, et keegi küsiks, mida võiksid lapsed arvata nendest kavadest? Kas nad tahaksid, et pisike kodukohamuuseum oleks jätkuvalt olemas, või meeldiks neile sõita isa ja emaga Tallinnasse, ühte suurde, kuid see-eest avastamisrohkesse muuseumi? Niisiis see konkreetne soovitus lastepoliitikale, mida kõikidel esinejatel paluti välja öelda, on mul üpris ambitsioonikas. Minu soov olekski põhivoolustada Eesti poliitikaid ealises plaanis, mis tähendaks, et iga eelnõu ning seletuskiri hindab muudatuste mõju laste, ja loogiliselt siis ka eakate heaolule. Ealine põhivoolustamine 


12



ei tähendakski tegelikult midagi muud, kui et Eesti asuks tõsiselt täitma ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artiklit 3. Artikkel 3 ütleb, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistest tuleb esikohale seada laste huvid. See ongi eesmärk, mida tuleb täita! Aitäh kuulamast!

13



Kuidas elab Eestimaa laps?, Katrin Saks, MTÜ Lastekaitse Liit president Austatud proua Ilves, lugupeetud sotsiaalminister, kallid Lastekaitse Liidu liikmed ja head külalised. Kõigepealt tänan teid, et te olete täna siia saali kogunenud ja mul on väga hea meel, et kohe alguses tekkis ka siin teatud diskussioon, loodetavasti viib see meid edasi. Ma läheksin oma jutuga tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, sest tegelikult me ju tähistame täna kahekümne aasta möödumist sellest päevast, kui Eesti ühines Lapse õiguste konventsiooniga. 20 aastat- on see pikk või on see lühike aeg? Tol sügisel, 1991 aastal sündinud lapsed on juba mõni aeg tagasi täiskasvanuks saanud ja näiteks mõned neist kuuluvad meie Noortekogusse ja just nende tehtud on ka need videoklipid, mida täna konverentsil näidatakse. Samas, 20 aastat ühe riigi elus pole ju teab mis pikk aeg. Nüüd, tagasi vaadates, võime küsida, et kas see konventsiooniga liitumine oli ehk lihtsalt formaalsus? Normaalsete riikide perre vastuvõtmisel oli ju tarvis igasuguste kokkulepetega ja organisatsioonidega ühineda, või on sellel olnud ka hoopiksi sügavam tähendus?. Ja veel üks küsimus, Eesti ilmselt on selle ajaga muutunud, konventsiooni tekst on jäänud aga samaks. Mida see meile täna peaks tähendama? Ja mis tähendus on sellel tekstil ja mis kaal tulevikus? Ma püüdsin ennast mõelda tagasi aastasse 1991. Minu jaoks oli see aeg, kus tuli ennast jagada väikeste laste ema rolli ja tol ajal väga põneva ajakirjaniku töö vahel. Ja seejuures tunnistan ausalt aeg-ajalt ka hirmu tundes, mitte niipalju iseenda, vaid just oma väikeste laste pärast. Sellesse perrioodi kuulub ka üks seik, mida ma ei unusta ilmselt kunagi. Ma õmblesin parasjagu lapitekki oma lapsele. Minu ema vaatas seda pealt ja ütles ühtäkki: “Tead, pane seda vattiini sinna vahele ikka rohkem, pane ikka mitu kihti, sest Siberis on külm”.

14



Täna kõlab selline jutt veidralt, aga tegelikult peegeldab see väga hästi seda hirmu, mis mitme põlvkonna alateadvuses väga tugevalt püsis. Ja kui me täna räägime kahekümne aasta saavutustest, siis see ongi kõige suurem saavutus, et ükski ema ei pea enam hirmu tundma, et ta oma väikeste lastega Siberisse saadetakse. Ehk kui see kõik nüüd kõne all oleva konventsiooni keelde panna, siis kõlab see nii: Artikkell 6, lõige 2 – konventsiooni osalised tagavad võimalikult maksimaalselt lapse ellujäämise ja arengu. Et kahekümne aasta jooksul toimunut paremini mõista, otsisin üles Lastekaitse Liidu kahekümne aasta tagused dokumendid, hoolikalt kaustadesse köidetud vanematekogu protokollid ja tohutud mapid abivajajate kirjadega. Mitte et täna abivajajaid ei oleks, aga ausalt öeldes ega selliseid kirju ka enam ei leia. Mõned näited. Tsiteerin: “Palun eraldada meie ühiskondlikel alustel tegutsevale Orbude Kaitse Liidule ladina tähestikuga kirjutusmasin. Kirjutusmasin on vajalik orbude ja lastekaitsetöö paremaks organiseerimiseks”. Teine kiri: ”Palun võimaldada Tartu Lastekaitse Liidule rahalist abi toetuste maksmiseks ja turvakodu asutamiseks” või kolmas kiri, kiri Viljandi Noortevanglast ” Vanglal ei ole võimalik leida süüdimõistetute tarbeks rahalisi vahendeid, et sisustada töö ja eluruumid elementaarsete vahenditega. Samuti on tõsine puudus jalatsitest ja riietest, toidunõudest ja toiduainetest, koristusvahenditest ja voodipesust jne” Lisaks sellistele kirjadele sisaldavad need kaustad ka üksikute inimeste appikarjeid. Eks neid tuleb ju tänagi, aga Eestis on arenenud nii riik, kohalik omavalitsus kui ka kolmas sektor ise, ja tunnistagem, et turvavõrk on muutunud ikka oluliselt tihedamaks. Lastekaitse Liit tegeles aga 20 aastat tagasi laste baasvajaduste rahuldamisega, nende toitmise ja katmisega. Raha saadi selleks Soomest saadetud vanade kirjutusmasinate müügist ja kasutatud riiete müügist, mida vahendati koormate viisi, sageli mitu koormat nädalas. Küllap nii mõnigi siin saalis olija mäletab 20 aastat tagasi 21. novembril toimunud rahvusvahelist konverentsi Pärnus, “Lapsed uuenevas Euroopas”, millega tol ajal tähistati Eesti liitumist Lapse õiguste konventsiooniga. Siis oli põhikõnelejaks Ülo 


15



Vooglaid. Aga kui võrrelda tollaseid ja tänaseid teemasid, millega me näiteks vanematekogus tegeleme, siis ei ma öelda et palju lihtsamaks oleks läinud. Raha me sel kujul ei jaga ja see mulle väga meeldib, aga ega laste vägivallaga või vägavallaga küberruumis seotud teemad ei ole ka kergete killast ja mõnes mõttes võib-olla isegi keerulisemad. Kui keegi 20 aasta pärast Lastekaitse Liidu tegevust uurib, siis näeb ta, kuidas me oleme pead murdnud selle üle, kuidas aidata neid üksi jäetud lapsi, kelle vanemad on välismaale leiba teenima sõitnud või kuidas tõepoolest anda lastele rohkem õigust kaasa rääkida nendes küsimustes mis neid puudutavad, et see ei oleks lihtsalt deklaratsioon. Anda õigust, mida Lapse õiguste konventsioon ka ette näeb. Neid teemasid on tegelikult konventsioonis veel päris mitmeid, mille täitmisel Eestil on kõvasti arenguruumi. Ma nimetaksin kahte: artikkel 7 ütleb, et lapsel on kohe pärast sündi õigus nimele ja kodakondsusele. Mitte kõik lapsed ei saa Eestis kohe kodakondsust ja meediaga seotud probleemid, millest siin rääkis ka sotsiaalminister. Kkonventsioonis on tegelikult 4 artiklit, mis käsitlevad meediat: 13,14, 16, 17, ma ei hakka neid tsiteerima, need on üsna pikad tekstid, aga tõepoolest me näeme pahatihti Eesti meedias, kuidas viletsust, kannatusi ja konflikti vaatajatele müües ja reitingut teenides unustatakse täiesti ära laste õigused. Unustatakse ära, et lapsed ei ole vaid kõrvalosalised järjekordses

tõsiseluseriaalis, vaid tegelikult on neil oma enda

õigused, eelkõige õigus saada väärikalt koheldud. Koheldud nii, et nad ei peaks ise hiljem kannatama, aga seda kahjuks täna ei suudeta ja või ei taheta. Veel ühte teemat taheksin puudutada – probleemide lahenduse eelduseks on see, et sa tegelikult tead, mis toimub. Kas me ikka teame millises olukorras on meie lapsed? 2010 aasta sügisel, kui ma esinesin Riigikogus Lastekaitse Liidu poolt Riigikogus laste vaesuse probleemidele pühendatud istungil, sain kasutada vaid statistikat, mis oli aastast 2007, Eesti kõige edukamast aastast. See pole ainult Eesti probleem, kogu Euroopa Liidus avaldatud statistika on 3-4 aasta tagune. Aga mujal korvavad seda spetsiaalsed uuringud ja analüüsid, mis meil on kahjuks väga harvad. Ometi on üks riigi kohustus ka andmeid koguda ja vastavaid analüüse teha ja konventsioon kohustab meid ka aru andma, aga nende aru andmistega on meil probleeme, rääkimata uuringute tegemistest ja korralikust analüüsist. 


16



Ma ei tahaks probleemidele viitamisega lõpetada ja ma tuletaksin meelde ühte lugu, mida rääkis mulle üks Eesti diplomaat ja nimelt - kui ta oli välismaalt koju naasnud, siis tunnistas ta, et tal on väga raske harjuda sellega, et lapsed võib õue üksi mängima saata ja ka koolist koju jõuavad nad päris kenasti. Tegu polnud sugugi Afganistanist koju naasnud diplomaadiga, kus lapsed satuvad lõhkekehade vahele keksu mängima. See diplomaat tuli demokraatia ja vabaduse kantsist. Tunnistagem, et need on seda liiki vabadused, millele me eriti ei mõtle, sest see on nii loomulik meie jaoks, aga tegelikult on see ju erakordselt suur saavutus. Ma arvan, et see on selline saavutus, mis peaks andma meile ka piisavalt enesekindlust tunnistada oma probleeme. Nagu ma juba ütlesin, et konventsioon ei ole kindlasti oma aktuaalsust kaotanud, paljud artiklid püstitavad ühel või teisel viisil eesmärke, mille täitmiseks tegelikult peame me üsna kõvasti pingutama. Tänan teid tähelepanu eest!

17



“Kas Eesti teeb lapse elu heaks”? Mare Ainsaar, Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika teadur

Hea Lastekaitse Liit, külalised, sõbrad, tuttavad, huvilised. Täna ma räägin lastevahelistest erinevustest, sellest mis teeb Eesti lapse elu heaks, kas Eesti teeb lapse elu heaks ja kas mujal võiks see elu olla parem? Kõik see, mis teeb ühe lapse õnnelikuks või õnnetuks, mõjutab seda kuidas elavad lapsed Eestis ja teistes riikides. Regioonidevahelised erinevused laste heaolus on üks olulisemaid teemasid Eestis ja maailmas. Võime küsida, kas erinevate piirkondade ja riikide lapsed peaksid olema võrdsed või kas nende õnn, rõõm ja elutingimused peaksid olema võrdsed? Uuringud näitavad, et üldiselt inimesed usuvad võrdsuse kasulikkusse. Vähemalt võimalused võiksid olla võrdsed. Mõeldes laste heaolule, siis peame loomulikult arvestama, et see on seotud ka täiskasvanute maailmaga. Lapsed on oma vanematest ja teistest täiskasvanutest sõltuvad ja täiskasvanute maailm on ebavõrdne. Oluline oleks teada, kui sured erinevused on mõistlikud? Praegu elame aastas 2011, aga Eesti regionaalsete erinevuste kohta teame viimaseid andmeid aastast 2008, sest vahepeal ei ole uuringuid toimunud. Kui härra sotsiaalminister rääkis, kuidas peagi on tulemas suured rahad kohalikele omavalitsustele ja mida head on plaanis teha, siis mõtlesin, et see kõik on väga tore, kuid enne investeeringuid oleks oluline omada informatsiooni praeguse olukorra kohta. Me teame küll 2008. aasta pilti, kuid võib arvata, et viimaste majanduslikult keeruliste aastate jooksul on toimunud väga palju muutusi. Mis tegi lapse elu heaks aastal 2008? Viimase vastava uuringu tellis rahvastikuministri büroo. Analüüsisime muudeasjade seas ka näiteks, kas lapsesõbralikemate omavalitsuste juhtimises võiksid domineerida naised. Tulemused näitasid, et juhtide sugu ei oma tähtsust. Ja ma arvan, et see on hea tulemus, sest see 


18



näitab, et nii mehed kui ka naised on võrdselt head juhid laste jaoks. Üldiselt näitasid tulemused, et suuremates omavalitsustes oli rohkem lastega peredele suunatud toetusi. Need, kes olid jõukamad, nii jõukamate inimestega, kui ka need omavalitsused, kelle tulubaas oli suurem, omasid rohkem erinevaid toetusi ja teenuseid lastega peredele. Seda uuringut on Eestis teostatud alates 1999. aastast ja võrreldes kõikide uuringute pikka aegrida, võib öelda, et 2008. aasta tulemused olid head, sest näitasid valmidust lastesse investeerida. Kui omavalitsusel oli raha, oli ta enamasti hea meelega valmis investeerima seda lastesse ja peredesse ning need, kellel ei olnud raha, pidid vähemaga toime tulema. Aga see, mis kehtib omavalitsuste puhul, ei kehti alati riikide puhul. Kuidas näeb Eesti välja teiste Euroopa riikidega võrreldes? Kasutan värskeid Euroopa sotsiaaluuringu andmeid aastast 2011. Need näitavad, et 70 % küsitletud noortest olid 2011. aastal oma eluga rahul. Mõnedes riikides oli noorte elu nende enda arvates parem ja mõnedes kehvem. Tulemused näitavad, et Eesti ei ole mitte kõige kehvemate riikide seas, kuid on veel tublisti arenguruumi. Senised sellekohased uuringud on andnud teadmise, et seda, mis teeb lapsi õnnelikuks või eluga rahulolevaks, on palju keerulisem mõõta, kui täiskasvanute eluga rahulolu. Mis on siis need tegurid, mis mõjutavad laste elu? Rahvusvahelises Euroopa sotsiaaluuringu abil mõõdame viit asja: rahulolu demokraatiaga, rahulolu haridusega, usaldust, pere majanduslikke võimalusi ja laste tervist. Kõige enam mõjutab eluga rahulolu varieeruvust Eestis noorte poolt tunnetatud pere majanduslikud võimalused. Teisel kohal on tervis. Võiks arvata, et noorte tervis on alati parem kui vanematel ning see ei ole noorte jaoks probleem, kuid analüüs näitas muud. On tõsi, et noorte tervis on parem kui eakatel, kuid keskmiselt väga hea tervise taustal on tervisehäda mõju noortele kordades suurem kui eaka inimese jaoks. Demokraatia mõttes on Eesti noorte jaoks olulised osalus ja usaldus. Hariduse ja demokraatiaga rahulolu on jaotunud Eestis suhteliselt ühtlaselt ning ei mõjuta eriti eluga rahulolu. Võrreldes Eesti noori teiste Euroopa noortega, on näha, et Euroopas tervikuna on noorte hinnangud väga erinevad. Majanduslik toimetulek on üks olulisemaid noorte erisuste allikaid. Ootuspäraselt on näha, et Eesti noored ei ole majandusliku kindlustatuse hinnangute poolest Euroopa liidrite seas. Tervis – Eesti on kahjuks 


19



viimaste seas, kuigi noorte tervis on parem kui nende vanematel või vanavanematel. Tervis on see valdkond, kus me tuleks kõige kiiremini areneda Eestis lähiaastatel. Demokraatia – Eesti noored arvavad, et Eesti on üldjoontes demokraatlik ühiskond. Vaid Põhjamaad on Eestist demokraatia poolest noorte arvates üle. Noorte ja teiste inimeste usalduse mõõtmisel oleme igati väärika riikide esimeses kolmandikus. Ka haridusega on Eesti noored suhteliselt rahul. Tervikuna andsid Euroopa sotsiaaluuringu tulemused tegelikult ootuspärase tulemuse. Neid tulemusi kinnitavad ka teised uuringud. Kui vaadata tulemusi aga ajalises võrdluses, siis näeme, et haridusega rahulolu kord tõuseb kord langeb, ka demokraatiaga rahulolu paneb natuke muretsema, sest pigem on see langev trend. Tervise näitaja on jäänud ajas samaks ning usalduse näitaja on kõikuv. Hea on, et viimastel majanduskriisi aastatel näeme, et noored leiavad, et nende majanduslik olukord ei ole halvenenud. Samas ei tohiks unustada riigi sisese analüüsi tulemust selle kohta, et kui mõned perekonnal läheb majanduslikult paremini ja mõnel kehvemini, siis on see väga oluline Eesti noorte eluga rahulolu mõjutaja. Kokkuvõttes võime kindlad olla ühes – Eestis ei ole midagi väga valesti teinud ja ka hetkel ei ole mitte totaalselt valel teel. Loomulikult on arenguruumi, seda eriti sissetulekute ja tervise valdkonnas. Samas on probleemiks, et me ei tea täna täpset Eesti olukorda regiooniti. Küsida võiks, miks me ei tea? Teades ministeeriumite tehtud asju ja mõtteid, väidan, et ainult kavad, plaanid ja lubadused ei ole piisav töö. Ikka tegude järgi tuleb tulemusi hinnata. Sellega ma siis lõpetakski. Suur tänu!

20



“Kui terve on Eesti laps?” Anne Kleinberg, SA Tallinna Lastehaigla psühhiaatriateenistuse juht Head siinviibijad! Ma profilleerun kenasti Eesti perepoliitika logo järgi, mul on kolm last ja abikaasa kes aitab mul neid kasvatada. Hommikul lähen tööle haiglasse kell 8, kus mu päev mõnevõrra muutub. Ma hakkan töötama nende lastega, kelle isad ei ole nendega Eestis või kelle emad neid üksi kasvatavad või kes suisa ei ela kodus või kasutavad narkootikume. Meie ühiskond on alati kartnud, et meil esineb psüühikahäireid rohkem kui mujal, kuid tegelikult oleme üsna sarnased teiste riikidega. Professionaalina pean tõdema, et Eestis ei ole ühtegi rahvastikupõhist uuringut psüühikahäirete põhjustes ja lastes. Kuid pole põhjust arvata, et me erineme väga palju teistest Euroopa Liidu rahvastest. Kuni 25 % lastest võib esineda mingeid psüühikahäireid ka meie kogukonnas. On tehtud väga hea metauuring, kus pandi kokku Euroopa parimad uuringud väitmaks midagi Euroopas psüühikahäirete levimise kohta, sealhulgas ka laste teemade kohapealt. Seda uuringut aluseks võttes võime ka oma sihtgruppe välja profileerida ja arvata, kui palju meil võiks neid olla. Muret tekitab käitumishäiretega ja sõltuvuprobleemidega laste suur arv. Need numbrid on meil Euroopa numbritest suuremad. Euroopa statsistikat aluseks võttes võiks umbes 1400 lapsel kanepisõltuvus hilisteismeeas. Selgitada kui palju on opiaatsõltuvaid alaealisi on juba palju keerulisem kuna siin ennast Euroopa stasitsikaga võrrelda ei saa. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring kirjeldab nooruki enda arvamust oma olukorra ja sh. ka psüühika seisundi kohta. Arsti diagnoosini jõudmiseks tehakse siin 


21



mitu kitsendust, need numbrid on küll väiksemad, kuid mis ei tähenda, et see olukord oleks vähem tõsisemalt võetavam. Sellele küsimusele, et kas me suudame mingeid probleeme lahendada ja leida neile abivõimalusi, ei peaks enam vastama demagoogiliselt, vaid otsima sisulisi lahendusi. Eestis on läbi viidud väga hea kooliõpilaste tervisekäitumise uuring, enesetunnetatud depressiivsuse mõõtmisega tegelev uuring. Ülevaatedümaanikat uurides võiks öelda, et Eesti laste depressiivsus on langemas, kuid vaadates kes vajavad kindlasti ka arstiabi, siis on neid lapsi 2-12%. Ka suitsiidimõtteid omavate laste arv on samamoodi selle uuringu alusel madalamaks läinud, 16,3 % -> 10,8 %. Võttes eesmärgiks väga ilusa illusiooni, ei tohiks üldse selliseid lapsi olla, laps peaks saama elada rahulikku, õnnelikku elu. Suitsiid on teema, mida väga ei taheta meil Eestis uurida. Seda saavad teha tõesti väga hea tehnikaga professionaalid. Tõsiselt võetavaid suitsiidalarmi juhtumeid on Eestis 1,4 protsenti. Sellist numbrit ei peaks üldse olema, või peaks see olema oluliselt väiksem. Viimaseid olemasolevaid andmeid analüüsides ja vaadates kui palju lapsi tervise süsteemis psühhiaatrite juures abi on saanud juba depressiooni diagnoosiga, tuleb välja et ravilõhe on väga suur. Maailmas ja Euroopas üldiselt ligi 50 % lastest ei saa õigel ajal ravi. Sellist näitajat peetakse keskmiseks. Eestis jõuavavad vaid 15 % lastest spetsialisti juurde. Väga vähesed jõuavad abini. Meil on väga tublid perearstid kes depressiooni raviga tegelevad, aga laste ja noorukite ravitöös nad jäävad hätta. Laste depressiooni peetakse häireks, mida peaksid ravima lastepsühhiaatrid. Teine teema mis mind vaevab, on hüperaktiivsed lapsed. Aktiivsus- ja tähelepanehäiretega laste arv on väga tõsiselt elukvaliteeti mõjutav, väga tõsiselt ühiskonna üldiste turvalisuse stabiilsust mõjutav. Nendel lastel on suur risk edasisteks käitumishäireteks, tööprotsessist välja langemiseks, narkomaaniaks. Eestis võiks olla u. 10 000 lapsel olla aktiivsus- ja tähelepanuhäire sündroom. Täna oleme jätkuvalt olukorras, kus üleval on väga kõrge õigel ajal ravimata jäänud krooniliste häirete risk. Nad süvenevad, mõjutavad inimest terve tema ülejäänud elu ja 


22



Eestis seisame me tõsiselt silmitsi tulevikuga, kus lastel esineb aina rohkem sõltuvushäireid. Nimetatud uuringus on väga hästi näha kui palju vaimne tervis ja üldine füüsiline tervis on omavahel seotud ja kui palju nad on seotud ka sellega, kui turvaline on lapse elu ehk meenutades siia kõrvale Eesti terviseuuringuid täiskasvanute depressioonis, võib väita, et eestlased üldjuhul erinevad Euroopa üldisest keskmisest, meie depressiivsus ja sissetulek on omavahel tugevalt seotud. Euroopa riikides on üldjuhul heaolu kõrge ning inimesed depressiivsus ei ole tema rahakotiga seotud. Eestis sisuliselt ainult väga rikastel inimestel ei seostata seda depressiivsusega. Teine valdkond, mis Eestis ühiskonnas seostub depressiooniga, on enesetunnetatud tervis. Mida halvem on meie tervis, seda suurema tõenäosusega me ka oleme depressiivsed. Lähtudes Eesti Terviseuuringust 2006 , mis käsitleb täiskasvanuid on näha, et eestlased on suurepärased kannatajad. Vaatamata sellele, et tervis on kehv, sa arvad, et sul läheb ikkagi hästi. Selline on eestlaste norm ja selle peale peaks tõsiselt mõtlema, et kas see on normaalne ühele väikesele kogukonnale. Arstina olen ma aga jätkuvalt lootusrikas. Keskkond on vaimse tervise konkestis väga oluline. See, mis toimub keskkonnas, kuidas inimesed saavad elada, kui palju laste jaoks tehakse muudatusi või vähemalt mõeldakse sellele, et keskkonnas peaks muudatusi olema, siis minu kümneaastane töökogemus erinevate projektide ja arengukavadega ütleb, et meie riik mõtleb aina rohkem perekonnale. Positiivne vanemlus Sotsiaalministeeriumi Laste ja perede arengukavas on üks olulisemaid võtmepunkte. Vanemate vanemaks olemiseks toetamine on väga oluline teema Eesti riigis. Arstina meeldib mulle et järjest rohkem kuulatakse seda mida arstid arvavad. Jätkuvalt ei meeldi mulle aga et mõnes ümarlauas istudes puuduvad seal vanemate esindajad, puudub seal selle sihtgrupi esindatus kellesse see probleem puutub. Kui meie riik aga arvestaks iga uue seaduse ja arengukava koostamisel mõjudega ka peredele ja lastele, aitaks see väga paljusid meie kogukonna liikmeid. Tänan kuulamast.

23



24


Profile for Kiira Nauts

Konverents  

ettekannete kogumik

Konverents  

ettekannete kogumik

Advertisement