Minuvanemal est by ESMÜL

Pamela Cavallo Martha Jablow

Kui minu vanemal on Sclerosis Multiplex Eesti Sclerosis MultiplexÂ&#x2019;i Ă&#x153;hing

Originaal tiitel:

WHEN A PARENT HAS MS A Teenager’s Guide Pamela Cavallo, Client & Community Services National Multiple Sclerosis Society Martha Jablow © National Multiple Sclerosis Society, 1994

See raamat on ilmunud koostöös Ameerika Ühendriikide SM Ühinguga ja Euroopa Liidu PHARE Programmi toetusel. Tõlgitud Ameerika Ühendriikide Sclerosis Multiplex’i Ühingu loal. Tõlkinud Liina Sema

Ma ei saa koolist tulles isegi oma kotti koridori maha visata, sest me kõik korjame niigi asju üles, et ema ei komistaks nende peale. Vahel ma ei saa üldse aru, kuidas ja mida ma tunnen. Ma olen tige, sest ema ei saa mind viia sinna, kuhu mu sõprade vanemad neid autoga sõidutavad. Ja siis tunnen ma ennast süüdi, et ma nii mõtlen, sest see pole ju minu ema süü.

Selle brošüüri eesmärk on näidata tundeid, mida on tundnud paljud lapsed, kelle vanematel on sclerosis multiplex (SM). Mõned oma tunnetest rääkinud lastest olid raamatu kirjutamise ajal teismelised, mõned noores täiskasvanueas, kuid mäletasid siiski lapsepõlve. Laste probleemid varieeruvad pisikesest ärritusest, näiteks asjade korraliku oma kohale paigutamise pärast, kuni sügavamate emotsioonideni, nagu viha, kurbus, häbi ja süü. Need noored inimesed olid nõus rääkima ning andma soovitusi, millega tuleks teistel sellises olukorras arvestada. Selles raamatus võib tulla ette midagi tuttavat; samas on iga inimene unikaalne. Isegi ühes samas perekonnas tunnetavad õed-vennad elu koos SM-iga vanemaga erinevalt. Kindlasti peaks meelde jätma selle, et sa oled küll eriline, kuid mitte ainus sellise murega.

Dorinda: Vahel tekitab SM piinlikkust, näiteks siis, kui ema tuleb ratastooliga kooli ning kõik teised vahivad teda. Kui sa oled keskastmes, on sulle oluline su maine, reputatsioon, imidþ. Sa tahad olla cool. See kõik muutub siis, kui sa jõuad keskkooli. Kui ma ükskord seletasin oma sõpradele, et mu emal on sclerosis multiplex, siis said nad kõigest aru. Enamik teismelisi tahab sobida ning kokku kuuluda oma sõpradega, olla nagu nemad. Tundub, et on lihtsam neile ja klassikaaslastele rääkimata jätta see, et ema istub ratastoolis või isa liigutuste koordinatsioon on halb. Vaikimine võib ennast kurjalt kätte tasuda siis, kui sõbrad kohtuvad vanematega sinu kodus. See võib neid eemale peletada või tekitada valesid arusaamu. Vicky ema lahendas selle näiteks nii, et ütles oma tütre sõpradele: “Mu jalad ei ole päris korras. Kas te tuleks kööki, et ma saaks teile tere öelda.” Vicky kommenteeris seda ise nii: “Ema püüab ise mu sõprade jaoks asju lihtsamaks teha. Sellest oli palju abi ka siis, kui mu boyfriend tuli meile esimest korda külla - kuigi ma ei olnud talle oma ema haigusest midagi rääkinud.”

Jenny on toiminud vastupidi. “Ma räägin alati oma sõpradele meie olukorrast enne, kui nad mulle külla tulevad. Ema on enamasti voodis ning potitool on kohe selle kõrval, ning siis sõbrad juba teavad, mis neid ees ootab. Kui mu tuttavad asjast aru saavad, siis on neist palju abi. Tihtipeale räägivad nad emale kinodest ning poodidest, kuhu pääseb normaalselt ratastooliga.” Michael: Siis, kui meile pandi majja tõstukit, et isa pääseks normaalselt trepist üles, tuli mul kossutreenerilt küsida, et kas ma võin hiljaks jääda, sest ma pidin töömehed sisse laskma. See on üks paljudest pisiasjadest, mis muudab minu elu teiste omast erinevaks. SM tähendab tihti seda, et selle pere lapsed peavad loobuma paljudest asjadest ning võtma enda peale enam kohustusi kui teised samaealised. “Me peame kodus palju rohkem tegema,” ütleb Anne. “Sa tuled koolist ning hakkad süüa tegema, koristama, pesu pesema – kõike seda, mida teistel teevad tavaliselt emad. Ja eelmisel suvel ei saanud ma minna koos oma sõpradega mere äärde, sest ma pidin tegema koduseid toiminguid.” “Ka meie kodus on asjad keerulisemad,” lisab Lisa. “Me peame tihtipeale tegema seda, mille eest teiste vanemad hea seisavad – nagu söögitegemine. Me teeme endale ise süüa, aga see lisab ka vastutust. Tegelikult see nüüd nii suur probleem ka pole.”

Toni: Vahel ajab see kõik mind vihaseks. Ma ei saa aru, miks see just minu emaga, meie perega, MINUGA juhtuma pidi... Ma armastan tegelikult oma ema, aga vahel ajab ta mind nii vihaseks. Ta võib olla väga tüütu ja vahel tundub mulle, et kui ta ikka natuke pingutaks, oleks ta palju enamaks võimeline. Vahel paistab tõesti nii, et haigus on talle vabanduseks . Vanem, kes on haigestunud SM-i, on ennekõike ikkagi lapsevanem – see, kes kehtestab reeglid, korra, nõudmised; see, kes eeldab, et koolitöö saaks tehtud ning et käterätikuid ei jäetaks vannitoa põrandale. On loomulik, et vanematega tekib probleeme, kuigi SM-i puhul on nende eristamine natuke keerulisem. “Kas ma olen tige sellepärast, et ema ei saa minuga koos šoppama tulla või hoopis sellepärast, et ta ütleb, et ma pean matemaatikaülesandeid lahendama?” SM-i puhul võib tüli majja kolida nagu kutsumata külaline. On täiesti normaalne olla tige nende nõudmiste pärast, mida see haigus iga pereliikme suhtes endaga kaasa toob. Viha võib põhjustada kurbust ning abitust. Viha võib järsku välja purskuda siis, kui tundeid on liiga kaua tagasi hoitud ja probleemid on jäetud arutamata. Lisa on leidnud võimaluse, kuidas vihaga toime tulla. “Iga kord, kui ma hakkan ema peale tigedaks saama – olgu siis tegemist pisiasjaga, nagu kodust välja minek, või mõne suuremaga, nagu näiteks see, kui ta 6

on unustanud arsti juurde minna – siis mõtlen ma selle peale, kuidas ema ise ennast momendil tunda võib. Kui ta on väsinud või niisama tujukas, ei ütle ma sellel konkreetsel hetkel midagi või püüan asja mahendada.” On loomulik, et taolistes olukordades tekib viha, kuid mingil juhul ei peaks seda varjama või eitama. Parem on viha välja valada haiguse, mitte konkreetse inimese peale. Jutuajamises lapsevanemaga, kellel on SM, aitab see väljendada seda, mida sa tunned ja mis on viha põhjuseks (“See, et sina ei jõua kodus midagi ära teha, teeb mind tigedaks, sest mina pean selle kõik ära tegema!”). Sellised seletused suunavad viha sinna, kuhu ta tegelikult kuulub – haiguse peale, mitte vanemale, kel see viga juhtumisi on. Vastupidine suhtumine – “Sa olid nii loll, et sa tulid kooli ilma mulle sellest rääkimata” – ei vii kusagile. See ründab 7

vanemat isiklikult, solvab teda ja teeb haiget ning jätab kõige lõpuks sulle endale kehva tunde. Kate: See, et vanemal on SM, teeb mitmel erineval viisil hinge täis. Sa pead kõike ette planeerima, nagu näiteks kodust välja minekut. Sa pead vahel paluma teiste vanematel end kusagile viia. Mitte midagi ei saa teha spontaanselt. Ja ka siis, kui sa ette planeerid, võib viimasel minutil juhtuda midagi sellist, et sa minna ei saa. Eelmisel aastal tuli emal ägenemine just enne seda, kui me pidime kõik koos puhkusele minema. Teda ei saanud üksi koju jätta ning sõit tuli ära jätta. See oli pettumus, kuid selliseid asju juhtub meie peres tihti. Ennustamatus on teine kutsumata külaline. See kolib koju koos haiguse algusega, sest sümptomid tekivad ja kaovad nagu lained meres. SM-iga inimene võib ennast mitmeid kuid hästi tunda ning siis järsku muutub ta väsinuks või nõrgaks. Haiguse kulg on inimeseti väga erinev. Perele on kasulik seda kogu aeg arvestada ning ette planeerida ka juhud, kui mõni ettevõtmine ebaõnnestub või ära jääb. Beth: Ma muretsen oma ema pärast palju. Ma olin 7-aastane, kui ta haigeks jäi. Ma tean sellest haigusest päris palju, kuid ikkagi ma muretsen. Ma vaatan, et ta ikka rohtu võtaks ja arsti juures käiks. Ma mõtlen ta peale siis ka, kui ma koolis olen. Tal on elektriline ratastool ja vahel ma mõtlen, et äkki

tulevad vargad, kui ta sellega tänaval sõidab. Ma armastan teda ja ma ei lase kellelgi talle midagi halba teha. Ta on mul alati meeles. Sellises suhtumises pole midagi valesti ega ebaharilikku, kuid siis, kui Beth saab 18, peab ta arvestama sellega, et ta ei saa kogu aeg ema kõrval olla ning ta eest hoolitseda. Beth ütleb, et tihtipeale ajab ema teda kodust välja, suhtlema teistega või sõprade juurde. Enamuse oma elust on Beth olnud nö “vanema rollis” – kandnud ema eest hoolt ja teinud kõike seda, milleks ema ei ole olnud võimeline. Nüüd aitab ema temal “suureks saada”. Todd: Ma ei räägi sellest isegi oma parimatele sõpradele, et mul on hirm. Mis saab siis, kui mu isa tervis läheb halvemaks, mis siis saab, kui ta sureb?! Mul on hirm, et meil ei jätku raha minu ülikooli jaoks, ja kui ka jätkub, siis mismoodi on mul võimalik minna kodust kaugele, kui mu perel mind vaja läheb? Kes aitab minu asemel isa autosse? Võib-olla on odavam ja parem, kui ma jään koju, töötan siin ning käin meie linna ülikoolis? Selline muretsemine on samuti tavaline. Mis saab mu elust peale kooli lõpetamist? Paljud teismelised muretsevad oma vanemate tuleviku pärast. “Kes hoolitseb nende eest? Mida mina peaks tegema?” Siin oleks kasulik rääkida vanematega või mõne teise

peretuttavaga, kelle arvamust võib usaldada – kuid sellest hoolimata on see vahel keeruline protsess, nagu selgub järgmistest näidetest. Gretchen: Mulle tundub, nagu peaksin ma kodus kikivarvul käima, sest kõik on nii pingul. Mu vanemad ei tülitse omavahel, aga nad ka ei suhtle. Ma parem väldin neid. Rick: Meie kodus on see samamoodi. Mu ema muutub liiga emotsionaalseks ning hakkab nutma, või ärritub ning läheb endast välja. Ülejäänud meist ei oska midagi peale hakata ning parem hoiame eemale. SM paneb pereliikmete õlgadele suure koorma. Mõnedes perekondades on vanematevahelisi probleeme juba enne diagnoosi. Lisanduvad emotsionaalsed ja rahalised probleemid kiirendavad lahutust. Mõnedel juhtudel tunneb tervem pool, et ta peaks jääma pere juurde kõikidest probleemidest hoolimata. Ka ideaalabieludes jääb tervele poolele rohkem kanda kui haigele - tulemuseks on pingelisem kodune õhkkond ja vahel ka suuremad probleemid või lahutus. Nõustamine on abiks probleemide tuvastamisele ning nende hilisemale lahendamisele. Samuti pereteraapia, kui kogu perekond sellest huvitub, on vahendiks pingete likvideerimisel.

Seoses haigusega vahetuvad pereliikmete rollid. Näiteks isa, kes kogu aeg oli matkajuht, ei suuda seda enam või ema, kes seisis hea pere igapäevavajaduste eest, ei ole selleks enam võimeline. Lapsed, kelle eest kogu aeg hoolitseti, peavad sellega nüüd ise hakkama saama. Rollivahetus on keeruline ning siingi võib abi olla nõustamisest. Kevin: Kui ma olin umbes 9-aastane, tuli ema vaatama mu jalgpallimängu. Mõned teised poisid küsisid, et kes see kööbakas seal ratastoolis on? Ja ma tegin sellise näo, et ma ei tunne teda. Hiljem ütlesin ma emale, et ta sinna enam ei tuleks. Praegu tundub mulle, et ma tegin talle liiga ja see häirib mind, kui ma selle peale mõtlen. Süütunne võib tekkida mitmetel erinevatel põhjustel. Kevin on süüdi, et tegi oma emale haiget. Jack tunneb ennast pahasti, kui jätab kodused toimetused noorema õe kaela ning läheb ise sõpradega välja. Jenny tunneb ennast süüdlasena siis, kui ta ema peale vihastab. “Ma lähen endast välja ja hakkan ta peale karjuma. Hiljem hakkan ma selle üle mõtlema ning ma saan aru, et ta on väsinud ning ei tule selle kõigega toime, mida ta teha tahaks. Ma tean, et see ei ole tema süü, aga mul on kehv olla seetõtu, et ma teen tema olukorra veelgi halvemaks.”

Kerge süütunne on isegi hea. See hoiab meid tagasi olemast liiga vastik ja ütlemast liiga halvasti. Liigne süütunne on jälle vale ja mittevajalik. Näiteks Mary: “Ma tunnen ennast tükk aega halvasti, kui ma tulen koju 2 minutit hiljem kui ma lubasin ja ema on mu järele oodanud, et vannist välja saada. Mul on paha olla, kui mul ei ole koolis kõik viied, sest siis peavad mu vanemad mu õppeedukuse pärast muretsema. Ma tunnen ennast süüdi, kui ma teen midagi valesti.” Selline käitumine näitab, et inimene vastutab enda tegude eest, aga kindlasti ei peaks seda liiga palju tegema.

Shelby: Mul on mitmeid pingeid. Näiteks ei tea ma kunagi, kas ema mäletab seda, mida ma talle rääkinud olen. Näiteks ütlen ma talle, et ma lähen kontserdile ning ta on sellega nõus. Siis ta unustab selle ning pärast õiendab minuga. Ma tahaksin isaga seda arutada, aga siis tundub mulle, et ma kaeban ema peale. Kas SM võib inimese hulluks ajada? SM ei aja inimest hulluks, aga see põhjustab probleeme, mida nimetatakse “kognitiivseteks puudujääkideks”. Need on inimeseti erinevad. Umbes pooled SM-iga inimestest kannatavad lühimälu probleemide käes. Võib juhtuda seegi, et su vanem on tujukas, nutune või segaduses selle pärast, et korraga toimub liiga palju asju. Kõik need sümptomid on põhjustatud mitmetest asjadest nagu depressioon, väsimus, stress, vananemine, SM-i kulg või konkreetse ravimi mõju. Lühimälu parandamisele aitavad kaasa mitmed lihtsad õpitavad nõksud nagu nimekirjade koostamine, märkmiku kasutamine jms. Samuti ei oleks paha konsulteerimine spetsialistiga, kes saab välja selgitada probleemi täpse iseloomu. Eelpoolkirjeldatu toob välja mitmeid erinevaid emotsioone nagu häbi, viha, frustratsioon, hirm, süü, pahameel, mure ja armastus. Emotsioonid on ühed keerulised asjad, need ei kulge ükshaaval, sirgelt ning

üheseltmõistetavalt. Sulle võib tunduda, et sa oled keerises ja peast segi. Siiski on loomulik see, et sa samal ajal armastad oma ema ja oled ta peale tige. Tulevik tekitab probleeme, sa ootad kodust äraminekut, kuid samas tead, et su pere vajab sind ning sa oled neile truu ning armastad neid ja vastutad. Kogu selle pusa nimi on ambivalentsus. Siin ei ole ühtegi kindlat toimetulekuviisi. Elu ongi selline. Kõigepealt peaksid sa natuke mõtlema, mis sind konkreetselt häirib, millised tunded just konfliktis on, mõtle selle üle ja proovi neid kellegiga arutada.

PRAKTILISI NÕUANDEID SUHTLEMINE Sul on vaja lahendada mitmeid probleeme, alates praktilistest probleemidest nagu majapidamistööde alased küsimused kuni selleni, kuidas su vanem su silme all üha enam ja enam invaliidistub. Kõik ütlevad, et räägi sellest kellegiga, kuid see ei ole nii lihtne. Samuti ei ole kerge leida seda õiget inimest, kes oleks valmis kuulama. Paljudel noortel on probleeme oma vanematega suhtlemisel ka siis, kui peres pole SM-i diagnoosi. Aga siiski on oluline see, et s u h e l d a k s.

SÕBRAD Südame puistamine võib koorma su õlgadelt küll ära võtta, kuid alati ei pruugi sinu sõprade teadmised sellest haigusest olla samal tasemel kui sinu omad. Su sõbrad hoolivad sinust kindlasti ka siis, kui nad konkreetses situatsioonis sind aidata ei oska. OLULINE TÄISKASVANU Kui tõesti oma vanemaga on keeruline suhelda, siis oleks hea leida keegi teine täiskasvanust kuulaja - sõbra ema või isa, koolipsühholoog, lemmikõpetaja või klassijuhataja, onu, tädi või mõni vanem sugulane.

SUGULASED Suhtlemine pere sees vendade-õdedega on ka oluline, kuigi mitte alati ei ole ka see lihtne. Mõnele pereliikmele tundub vanema haigusest rääkimine tema selja taga truudusemurdmisena. Kogemuste jagamine on alati kasulik. Kui vestlus ei ole ka ülisüdamlik, võib kasu olla isegi praktiliste näpunäidete jagamisest – kuidas korraldada majapidamistöid jne. Arutades läbi võimalikud probleemide tekkimise valdkonnad, saab ära hoida hilisemate suurte tülide tekke. HAIGE VANEM Tihtipeale võib suhtlemine SM-iga vanemaga osutuda kõige keerulisemaks. Sa ei taha panna oma vanemat muretsema selle pärast, et sinul on probleemid tema haiguse tõttu. Kõige kergem on alustada vestlust sel teemal siis, kui haige vanema seisund on võimalikult hea, ta on välja puhanud ja ka sina tunned end stressivabalt. Vali õige hetk ning hakka pihta, räägi oma vanemale, mida ja kuidas sa tunned ning mida sa mõtled. Küsi, kuidas ta sinust aru saab. Isegi siis, kui su esimesed laused on kohmetud ja sa ei ütle päris täpselt seda, mida sa mõtled, avab see uksed ning on tubliks aluseks edasistele vestlustele. Kui sa hoiad nö liinid lahti, siis ühel heal päeval võid sa jõuda selleni, et ütled midagi taolist, nagu “ma armastan sind ja hoolin sinust, sina ja su tulevik

lähevad mulle väga palju korda, aga ma ei saa olla kogu aeg sinu juures. Mulle on omaette olemist ka vaja ning mul on enda elu ka elada.” TERVE VANEM Terve vanem on tihtipeale see, keda “ära unustatakse”. Olenemata sellest, kas su vanemad elavad koos või eraldi, võib sulle tunduda vestlemine ka selle teise poolega oluline. Tihti mõtlevad teismelised selle üle, mida tunneb terve vanem, eriti siis, kui tegemist on sissepoole elava ja muidu tugeva inimesega. Võib tunduda, et “tal on ilma minutagi tegemist”, kuigi võib paljugi huvitavat selguda, kui sa ütled talle “mis oleks, kui räägiks isa/ema haigusest. Ma pean sulle rääkima, mida mina asjast arvan ning ma tahan teada, mida sina mõtled.” Loomulikult on inimesed erinevad ja mõnega neist on väga raske suhelda. Teised ümbritsevad sind kogu aeg ning küsivad pidevalt, kuidas sa end tunned ning miks sa minuga sagedamini ei räägi. Milline iganes ka sinu vanem ei oleks, alati on parimaks viisiks olla oma tunnetelt aus. Kui sa oled ärritunud, siis on täiesti normaalne tunnistada seda ning öelda, et sul on vaja aega rahunemiseks ja sa suhtled temaga näiteks tunni aja pärast. Ja kui sa maha rahuned ning oled valmis suhtlema, siis teata sellest kohe.

NÕUSTAMINE Isegi ideaalsetele ning muidu omavahel vabalt suhtlevatele peredele on vahetevahel nõustamine vajalik ning kasulik. Toetust läbi teraapia leiavad mitte ainult diagnoosiga inimesed, vaid ka nende lähedased. TUGIGRUPID Vahel on kasulik kohtuda teiste sama saatusega inimestega - teised noored, kelle vanematel on sama diagnoos või mõni muu raske haigus. INFORMEERITUS HAIGUSEST Mõned lapsed, kelle vanemal on SM, tunnevad, et nad teavad haigusest piisavalt. Mõned tunnevad jälle vastupidi, et nad ei tea eriti, või on kuulnud valeinfot. Ära jää siin pimedusse. Kaks haiguse kohta käivat põhifakti on, et SM ei ole nakkav ning samuti ei pruugi olla tegemist “surmatõvega”. Mida rohkem sa haigusest üleüldse ning oma vanema seisundist tead, seda kindlamini sa ennast tunned. Haiguse kohta on olemas kirjandust ning samuti võid sa koos vanemaga minna arsti juurde. ELA OMAENDA ELU Sul on arvatavasti rohkem kohustusi, muresid, hirme ning emotsionaalseid pingeid kui teistel sinuealistel. Su vanema haigusel on su elule suur mõju, kuid see ei

tohiks saada ainutähtsaks ning domineerivaks. Mida täielikumalt sa oma elu elad, seda õnnelikum sa oled. See tähendab muu hulgas ka haigusevälist aega, vaba aja veetmist, koolis käimist, töötamist, sporditegemist jne - mis iganes su huvialad ka poleks. Su vanem võib sinust sõltuda, kuid sinust endast ei tohiks saada vanema SM-i tõttu märtrit. Kui sa tunned, et see nii läheb, siis peaksid sa seda kindlasti arutama oma vanema(te)ga.

Tihtipeale tundub keskkooli lõpetavatele noortele, et ühe vanema kehva haiguse tõttu peab ära jääma ülikooli minek, kuid see ei pruugi üldse nõnda olla. Alati on olemas mitmeid erinevaid võimalusi eesmärkide saavutamiseks ning need tuleks kindlasti läbi arutada enne lõpliku otsuse tegemist. TASAKAAL Elu perekonnas, mille üheks liikmeks on krooniline haigus, võrdub kuristiku äärel kõndimisega. Tasakaal otsustab kõik. SM muudab kõikide pereliikmete elu ning on kerge öelda, et “ma sain koolis kahe, sest mu isal on raske haigus..” või et “ma ei saa minna peole, sest mu emal on SM...”. Aga võibolla said sa kahe sellepärast, et sa ei õppinud piisavalt, mitte sellepärast, et pidid kodus koristama? Tasakaal on oluline ka suhetes vanemaga. Sa tahad vanemat toetada ning aidata igal võimalikul moel, kuid samas peaks vanem ise tegema ära ikka niipalju, kui ta suudab. Selle saavutamiseks ei ole ühest ja õiget teed, igaüks peab selle ise leidma. Parimaks näiteks oleks see, kui küsida: “Kas sa saad sellega ise hakkama või ma aitan sind, ütle mulle kohe, kui ma sind alahindan.”

PINGE MAANDAMINE MINGI MUU TEGEVUSE LÄBI Tihtipeale võib aidata su pingeid maandada see, kui sa tegeled millegi tavapärasest erinevaga - midagi sellist, mida sa varem proovinud ei ole. Näiteks mõni hobi, millega saab tegeleda ka ükskõik kumb sinu vanematest. See annab võimaluse rääkida ka millestki muust kui haigus. Kui on vähegi võimalik, siis võta omale osalise tööajaga töö - sa saad kodust eemale ning samas on sul olemas oma taskuraha, mille eest sa saad endale lubada seda, mille muidu haiguse ravimisele minevad kulutused “ära söövad”. Kui sa oled liiga noor, et ametlikult töötada, siis jäävad ikkagi võimalused näiteks kellegi last hoida või teha mingit vabatahtlikku tööd, mis hiljem võib anda sulle võimaluse “päris” töökohaks. Mitmed noored, kelle vanemal on SM, on öelnud, et see tegi nad kiiremini täiskasvanuks. See on tõsi. Sa oled sunnitud kogema selliseid asju, milleni teised jõuavad alles siis, kui nad “täiskasvanuks” saavad. Vahetevahel on see väga raske, aga kindlasti on sul rohkem jõudu, energiat, huumorisoont ning võimet hakkama saada, kui sa isegi arvanud oleks.

Sa saad sellega hakkama, nagu sa tulid toime ka esimesel koolipäeval. Läbi selle kõige õpid sa ka ennast paremini tundma. Aga siiski - kui see läheb liiga raskeks, ära häbene küsida abi. Beth: Lõpuks sain ma aru, et ma ei peagi kõigega ise hakkama saama ning ma hakkasin teiste inimeste käest abi küsima, kui mul seda vaja oli. Vahel ma tahtsin ainult, et keegi mind ära kuulaks. Nüüd ma olen sellega harjunud ja õppinud toime tulema, ning ma sain aru, et ei peagi kogu aeg muretsema.

SM Ühing pakub järgmisi raamatuid: Minul on SM SM ja põiehäired SM ja toitumine SM ja tunded Seks ja spastilisus Vene keeles on ilmunud: Ó ìåíÿ ÐÑ

Ameerika Ühendriikide Sclerosis Multiplex’i Ühing on uhke, olles SM-i puudutava info allikaks. Ühingu märkmed baseeruvad professionaalsetel nõuannetel, trükis ilmunud kogemustel ja ekspertide arvamustel, kuid ei esita ravisoovitusi või retsepte. Et saada spetsiifilist informatsiooni ja nõuandeid, konsulteerige oma arstiga.

Külastage Ameerika Ühendriikide Sclerosis Multiplex i Ühingu kodulehekülge aadressil www.nmss.org