ajaLUgU
eeSti meremUUSeUmi LeNNUSaDamaS NÄitUS „pÕrgU LÄÄNemereL“ Dunkirk, kuid ometi teatakse sellest traagilisest sündmusest teenimatult vähe. Lennusadama uus näitus „Põrgu Läänemerel“ avab 80 aasta taguse katastroofi sünget tausta, dramaatilisi sündmusi ning sellesse põrgusse sattunud inimeste ja laevade lugusid.
vee peal hoidsid. Õhtuks jõudsime sääraseid üle poole tuhande üles korjata. Mõnel neist oli juba kaks või kolm laeva jalge alt ära kadunud ...“ Esimeste alustena jõudsid 29. augusti pärastlõunal Kroonlinna ristleja Kirov ja seda saatvad sõjalaevad. Alles jäänud transpordilaevad jäid kaugele maha. Teekonna oluliseks vahepunktiks kujunes varem Soomele kuulunud Suursaar, millel Talvesõja järel asus Nõukogude sõjaväebaas. Miiniväli lõppes üksjagu enne saart, kuid Nõukogude lennukite tegevusulatus küündis vaid Suursaareni, nii et Saksa ründelennukid jätkasid nõrgalt relvastatud aluste ründamist ka miinidest vaba mere kohal. Mitme transpordilaeva meeskonnad ajasid oma raskeid vigastusi saanud alused Suursaare randa. Tuhanded evakueeritud pidid seejärel saare kasarmutes ja metsades lennukite eest varjudes ootama päevi Kroonlinna toimetamist. Suursaarele jõudmist meenutab Aleksander Suurkask: „Kella 16 paiku sai laev tabamuse otse masinaruumi. Kui jõudsin laevalaele, nägin, et olime ühe saare lähedal. Laevalael oli planke, mida merre loobiti, et inimesed
ARON URB
28. augustil avas Eesti Meremuuseum Lennusadamas näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“, mis avab 28.-29. augustil 1941 toimunud Tallinna evakuatsiooni sündmusi ja Juminda miinilahingu käiku. Juminda miinilahing oli mitu korda ohvriterohkem kui Pearl Harbour või
nende abil kaldale pääseksid. Hüppasin merre. Sain ühe plangu kätte ja hakkasin kalda poole ujuma. Meri kubises inimestest. Vaenlase lennukid tiirlesid merehädaliste kohal ja tulistasid. Jõudsin planguga saare lähedale. Randa ma siiski ei pääsenud, sest sain edasi ainult siis, kui plank oli põigiti rinna all. Rand aga oli kivine. Jäin ühe kivi taha oma planguga kinni. Mind märgati rannast. Üks punaarmeelane tuli mulle appi ja toimetas kaldale. Olin päästetud.“ Balti laevastiku Tallinna evakueerimisoperatsioonis 27.– 31. augustil 1941 hukkus kuni 15 000 inimest ja 62 laeva, millest 19 olid sõjalaevad ning 43 abi- ja transpordilaevad. Suure osa uppunud laevade viimast puhkepaika ei tea me tänaseni. Peamiselt Juminda poolsaare ümbruses toimunud sündmused võtab väga tabavalt kokku Soome mereväeohvitser Per-Olof Ekman: „Olles vahipostil 28. augusti ööl, pean ütlema, et ma ei ole oma elus näinud suursugusemat tulevärki! Eriti märkas seda, kui mõni sõjalaev oma laskemoonalaadungiga jooksis miinile – siis sätendas see nagu jõulupuu säraküünal. See oli jubedalt võluv, kuid milline tragöödia!“ 8/2021
47
