5 minute read

Õpilaste meenutused kooli sündmustest

Tallinna Toomkooli direktor Egle Viilma

Eelmisel kevadel tsiteerisid paljud, sealhulgas minagi, Henrik Visnapuu luuletust “Sel aasta tuleb kevad teisiti”. Tänavu võime tõdeda, et sel aastal ei tule ta teisiti ühtigi. Taas oleme distantsõppel, taas peame palju toredaid kokkusaamisi ja ettevõtmisi ära jätma või edasi lükkama. Olukord, milles oleme, on paljude jaoks tüütu, masendav, pahameelt tekitav. Tihtilugu, kui meile midagi ei meeldi, hakkame otsima süüdlast, kellele näpuga näidata. Samas näeme, et oleme praegu olukorras, kus justkui süüdlast ei olegi. No kuidas sa näitad näpuga viiruse peale, kuidas sa pahandad temaga? See ongi heaks näiteks, et alati polegi vaja süüdlast otsida. Tuleb olukorraga leppida, tuleb mõelda, mida me ise saame teha, et ennast paremini tunda ja et ka kaaslased meie ümber tunneksid end hoituna. Erinevad uuringud näitavad, et umbes 30% õppijatele ei sobi distantsõpe. Nad vajavad otsest tuge õpetajalt, nende jaoks on kontaktõpe ainuke või vähemalt parim viis õppimiseks. Teine kolmandik õpilastest ütleb, et nende jaoks ei ole suurt vahet, kas õpitakse kodus või koolis. Nad suudavad kohaneda vastavalt olukorrale. Kolmas osa, samamoodi umbes 30% õppijatest, ütlevad, et distantsõpe on neile sobiv, nad suudavad ise oma aega planeerida, ise oma õppimist reguleerida ning et nende jaoks võikski selline õppimine jääda. Vaadates Toomkooli õpilasi, tundub, et selline jaotus peab paika. On õpilasi, kes vajavad ka distantsil olles õpetajate pidevat tuge, on neid, kes saavad enam-vähem hakkama, ja kindlasti ka neid, kes just distantsõpet eelistaksid. Veidi vähem räägitakse meile õpetajatest. Usun, et ka nende seas on neid, kes naudivad praegust olukorda. Mõnele õpetajale ei meeldi üldse hommikuti vara tõusta ja nüüd, kodus tööd tehes, saab kasvõi tunnikese kauem magada. Kodus õpetades loob see uued võimalused surfata erinevates digi-keskkondades, katsetada erinevaid interaktiivseid meetodeid, pakkuda õpilastele pidevalt uut ja huvitavat. Samas, suur hulk õpetajaid ootab pikisilmi, millal saaks päriselt kooli, päriselt lastega kokku, päriselt õpetada. Ja kindlasti on õpetajate seas ka neid, kes on läbipõlemise äärel, kes on väsinud, kes ei oska antud olukorraga hakkama saada. Nad kas löövad käega või vastupidi — hakkavad rapsima, üle muretsema ja üle töötama ja paraku kannatavad siis ka lapsed. Lõputud tunni- või kodutööd kurnavad ka lapsi, tekitavad õpilastes tülgastava tunde, kui õpetaja taas alustab monoloogiga: õppekava tuleb läbida, õpik on veel poole peal, kaks kontrolltööd tuleb kindlasti ära teha. Ning seejärel on kriis, eelkõige psühholoogiline, kerge tulema.

Advertisement

Vikipeedia ütleb meile, et kriis on olukord, mis nõuab muutmist ning võib esineda isiklikul või sotsiaalsel tasandil. Veebilehelt peaasi.ee võime lisaks lugeda: “Igaühe elus võib ette tulla kriise. Need on lihtsalt elu osa. Inimesed kogevad kriise eri viisidel. Kriisid võivad jätta küll arme, kuid nendest on võimalik üle saada ja nende tagajärgedega elada” .

Tegelikult oleme me kõik kriisis. Isegi kui leidub õpilasi või õpetajaid, kellele distantsõpe sobib, tunnistab neist omakorda suurem osa, et sotsiaalsest suhtlemisest, koosolemisest tunnevad väga paljud puudust. Me ei soovi, et meid sunnitakse (püsi kodus, kanna maski), meile ei meeldi teadmatus (kaua see kõik veel kestab), me soovime lugeda uudistest pigem positiivseid uudiseid (selle tõelises tähenduses).

Keegi tark on lisanud, et kriisist on välja tuldud edukalt, kui sellest on midagi õpitud. Seepärast loodan, et me kõik oleme neist kahest erilisest kooliaastat midagigi kasulikku omandanud. Olgu selleks aja planeerimine või iseseisev õppimine. Võib-olla on aidanud eemalolek ka paremini hinnata klassikaaslastega koosoldud aega või õpetajate panust õpetamisel. Loodan väga, et uus kooliaasta saab pärast kosutavat suve tulla rahulikum ja stabiilsem.

Vene kirjanduskriitik Belinski on öelnud: “Elu õpetab vaid neid, kes sellest õpivad.” Mis siis muud, kui et õppigem igas olukorras ja igast olukorrast!

Foto: Mia Johanna Peev, 6.t

Liis Lapsanit ja Emma Tammo 7.t klassist

Sellel aastal pole me saanud sündmusi suurelt tähistada, aga väikseid rõõmukilde on ikka leidunud. Me soovime neid lugejatega jagades tuua ilusaid mälestusi halli argipäeva.

Stiilinädal

Sel aastal toimus stiilinädal 8.-12. veebruaril ja seda korraldasid 7. klassi tüdrukud. Sel aasta tulid korraldajad ideele lasta igal söögivahetunnil sööklas päevale vastavat muusikat. Stiilinädala muusikaline osa tõi tavalistesse söögivahetundidesse natukenegi värvi ja uusi emotsioone. Hiljem öeldi, et nii võiks iga päev olla ja muusika tekitas sööklas hea meeleolu. Stiilinädala esimese päeva teemaks olid aastaajad. Siis oli kooli peal väga tore näha erinevaid värve ja kostüüme. Teisipäeval oli teemaks raamatutegelased ja kolmapäeval lapsepõlveiidol. Nendel päevadel oli osavõtjaid vähem, kuid sellegipoolest oli huvitav vaadata nende väheste osavõtjate riietust. Neljapäeval oli elevust tekitav teema — punk. Sellel päeval oli näha kooli peal liikumas nii väikseid kui ka suuri punkareid. Nädala lõpetas sõbrapäev, kui jagati omavahel sõbrapäevakaarte või kingitusi. Selleks päevaks olid paljud õpilased ja õpetajad ehtinud ennast punastesse, roosadesse või südametega riietesse. Reedel hääletati ka kõige stiilsema õpetaja poolt. Hääli said mitmed õpetajad, aga võitjaid sai olla ainult üks. Järgmise nädala neljapäeval, vabariigi aastapäeva aktusel, kuulutati välja ja autasustati kõige stiilsemat õpetajat, kelleks oli õpetaja Anna-Kaisa Vita. Õpetajate päev

5. oktoobril oli õpetajate päev. Sel päeval oli meie kooli üheksandal klassil ülesanne anda õpetajatele üheks tunniks natuke puhkust ja õpetada sel ajal väiksemaid klasse ise. See oli väga huvitav vaheldus tavalistele tundidele, sest iga inimese õpetamismeetodid on erinevad. Õpetajate päeva puhul valiti lemmikõpetaja. Lemmikõpetajaks sai Apteegi koolimajas õpetaja Kristin Oidsalu ja Rüütli majas õpetaja Ahti Saares. Lisaks lemmikõpetajale autasustati direktor Egle Viilmat toetava kolleegi ja õpetaja Reet Klettenbergi aasta õpetaja tiitliga.

Kooli sünnipäevad

Toomkooli 9. sünnipäev. Septembris tähistas Toomkool oma 9. sünnipäeva alates taasavamisest. Selle tähistamiseks oli meil Toomkirikus palvus. Pärast seda läks iga lend koos klassijuhatajatega vanalinna jalutuskäigule. Tee peal ootasid 9. klassi ehk 2. lennu õpilased ja jutustasid lugusid headest aegadest ja huvitavatest sündmustest. Pärast pikka matka toimus ka 5.-8. klassil pildistamine.

Toomkooli 702. sünnipäev Heiki Haljasorg, Bachi loo, mida preili Liis Lapsaniti (7.t) eksperdiarvamusel esitati siiski elektrikitarril, mitte basskitarril. Peale Bachi kuulamise saime me mängida ka Kahootis mälumängu, milles olid esitatud küsimused Toomkooli kohta. Selle võitjaid autasustati vabariigi aastapäeva palvusel — võitsid nii õpilased kui lapsevanemad.

Vabariigi aastapäev

18. veebruaril tähistasime me Eesti 103. sünnipäeva ühise palvusega Toomkirikus viimaste tundide ajal. Päev hiljem käis terve kool taas matkal. Kõige varem alustasid esimesed klassid (kell 8.30) ja kõige hiljem üheksandikud (kell 11.45). Matk algas Estonia teatri Solarise-poolsel küljel ja lõppes Tallinna Raekoja platsil. Õpetajad Ahti Saares, Heiki Haljasorg, Tiina Kallas ja Kaja Post rääkisid meile tähtsatest ja huvitavatest asjadest, mis olid Eestiga seotud. Nooremad klassid said pärast matka ja vanemad klassid enne matka käia ka koolimajas söömas.

Distantsõpe

Distantsõppenädalaid on olnud sel aastal väga palju. Aasta alguses olid igal nädalal kaugõppepäevad. Need distantsõppepäevad keelati lõpuks ära. Edasi oli meie koolis mitmel korral distantsõppenädalad, sest koroona tungis meie kooli ustest sisse. Jõulud sai peetud ja uus aasta turvaliselt kodus vastu võetud. Pärast talvevaheaja lõppu jätkus distantsõpe. Jaanuari lõpupoole saime uuesti kooli minna, aga see lõbu ei kestnud pikalt. Distantsõpe jätkus 2. veebruaril, kuid lühikeseks ajaks, sest 8. veebruaril saime uuesti kooli. Sel ajal saime me isegi kaks nädalat koolis käia. Seejärel algas koolivaheaeg ja pärast seda jätkus distantsõpe. Need kaugõppenädalad on olnud paljude jaoks väga rasked, aga ühtse kooliperena oleme saanud hakkama ka kõige raskemates olukordades. Need ajad jätkuvad, aga me saame üksteise toega hakkama ning tuleme sellest välja.

Soovime kõigile jõudu ja jaksu igasse päeva!

Foto: Mia Johanna Peev, 6.t

This article is from: