Page 1

Ühinemine toob Sauele uue vallamaja, aga asja on ka senistesse vallamajadesse lk - 1 ja 8

Riigigümnaasiumi mõtteid ja muljeid lähemalt ja kaugemalt

Uuele vallale tiir peale – leidub põnevaid paiku ja toredaid inimesi

lk - 2 ja 3

lk - 5 ja 6

juuni 2017

Saue valla häälekandja, mis kirjutab kõigest tähtsast ja toredast

Sügisel sünnib Saue suurvald Mullu märtsis tehtud ühinemisotsus saab selle aasta oktoobris tegelikkuseks ning Kernu valla, Nissi valla, Saue linna ja Saue valla ühinedes tekib ligi 21 500 elanikuga Saue vald. Meeldetuletuks põhiasjad, mis ühinemislepinguga kokku said lepitud: uue valla nimeks jääb Saue vald ning selle keskus hakkab olema Saue linnas.Tänastesse vallamajadesse Haibas, Riisiperes ja Laagris jäävad halduskeskused, kus saab ka edaspidi vajalikke asjatoimetusi ajamas käia. Uude volikogusse valitakse sel sügisel ühes valimisringkonnas 27 vallavolinikku, kes omakorda valivad vallavanema ja vallavalitsue liikmed ning peavad läbi viima palju uue valla eluga soetud toimetusi: kinnitama eelarve, ametiasutuse struktuuri, määrama ühised sotsiaaltoetused ning koostama arengukava. Uuel vallal saab olema ka oma sümboolika – uus punahõbedane tammelehtedega vapp ja lipp valiti välja eelmisel suvel toimunud sümboolikakonkursil.

Ettevalmistused käivad täie hooga Uut valda puudutavad tähtsaimad otsused jäävad küll sügisel valitava volikogu teha, aga juba koos mullukevadise ühinemisotsusega sai kokku lepitud, et selleks ajaks tuleb teha ära hulk vajalikke ettevalmistusi, et peale valimisi ühendvalla elukorraldus sujuvamalt kulgeks. Kohe peale ühinemist alustati sellega, et selgeks teha, milliseid ametikohti suure valla edukaks toimimiseks vaja on. Analüüsisime põhjalikult, missugused töö- ja ametikohad on praegustes linna- ja vallavalitsustes ning mõtlesime, kuidas ühinemislepingu põhimõtteid ning plaanitud keskustevõrgustikku kõige paremini tööle panna. Saime kokku umbes saja töötajaga asutuse struktuuri – see on ligikaudu sama palju töötajaid, kui tänastes omavalitsustes tööl on, õige pisut vähemgi. Tänaseks on uue struktuuri projekti kõigile ühinevatele volikogudele tutvustatud ja kevadel tööle asunud personalijuht teeb ettevalmistusi, et töö ümberkorraldamine sujuvalt kulgeks. Lõplik sõna selles osas, millised töö- ja ametikohad jäävad ja kes neid täitma hakkab, jääb uutele vallajuhtidele, aga tarvilik eeltöö saab juba enne sügist tehtud. Suure töö on ära teinud ka sotsiaalvaldkonna spetsialistid – ühise jõupingutusena on

kaardistatud kõik täna siinses piirkonnas makstavad sotsiaaltoetused ja osutatavad sotsiaalteenused ning välja nuputatud, kuidas toetuste ja teenuste süsteem uues vallas välja näha võiks. Lähtutud on põhimõttest, et uued toetused tekiksid olemasolevate toetuste kõrgeima taseme järgi ühtlustamise teel ning oleksid vajaduspõhised. Neist põhimõtetest lähtuv volikogu eelnõu saadetakse veel tänavu suvel praegustele volikogudele tutvumiseks, aga

Saue vald 10 800 elanikku

Vallamaja arhitektuurikonkursi võidutöö “Triangel”

Saue valla keskused Keskus: Saue

Saue

Saue kesklinna tuleb uue valla keskus ja vallamaja. Siin hakkab toimuma valla üldisem juhtimine ning Sauele tulevad terve valla teenindamisega tegelevate ametnike ja töötajate töökohad. Uude vallamajja tuleb ka teenindussaal, kus nii Saue linnas kui mujal elavad vallaelanikud saavad asju ajamas käia.

Halduskeskused: Laagri, Haiba, Riisipere Halduskeskused on eelkõige selleks, et inimesed saaks enda jaoks olulisi asjatoimetusi teha jätkuvalt kodu lähedal. Halduskeskustes saab käia sotsiaal- ja ehitusvaldkonna spetsialistide vastuvõttudel, siin saab teha ka pereregistritoiminguid (sündide, surmade ja elukoha registreerimisi). Lisaks korraldatakse halduskeskusteska erinevaid majandusküsimusi, näiteks kinnisvarahaldust ja teedehooldust.

Laitse

Nissi vald 2882 elanikku

Laagri

Saue linn 5810 elanikku Ääsmäe

Kernu vald 2081 elanikku

lõpliku heakskiidu saab jällegi anda vaid uus volikogu. Esimesed sammud on astutud ka selleks, et enne ühinemist oleks olemas uue arengukava ja eelarvestrateegia mustandid – koostöös Ida-Virumaa Ettevõtluskeskuse ja Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskusega alustati ettevalmistustega sel kevadel. Analüüsisime olemasolevaid dokumente, kogusime infot valdkondlikelt töörühmadelt ja korraldasime ühise arenguseminari. Kõige selle põhjal valmib esimene mustand, mille saame sügise poole avalikustada ja selle kohta vallaelanike ja kodanikuühenduste arvamust küsida. Aga ka see mustand koos avalikkuse tagasisidega jääb uuele volikogule „päranduseks”, millega nad saavad ise edasi töötada. Oma valdkonna ühiseid sihte seavad ka finantsjuhid, ehitus- ja planeerimise spetsialistid ning kultuurikorraldjad, et olla ühinemisjärgseks koostööks paremini ettevalmistatud ja elukorraldus toimiks segadusteta.

Tuleb uus vallamaja

Haiba Riisipere

Turba Teeninduskeskused: Ääsmäe, Kaasiku, Turba Teeninduskeskused on ette nähtud selleks, et avaliku võimu ja kohaliku kogukonna koostöös saaks seal osutada just neid avalikke või kogukonnateenuseid, mida kohapeal kõige vajalikumaks peetakse. Kogukonnad saavad korraldada kohalikku kultuurielu, pidada raamatukogu, korraldada sotsiaaltransporti, osutada tugiisiku teenuseid riskirühmadele või pakkuda muid tarvilike teenuseid.

Juba ühinemisotsuse ajaks oli selge, et tänased hooned ühendvalla vallamajaks ei sobi ning plaani tuleb võtta uue hoone ehitamine. Mais jõudiski lõpule arhitektuurikonkurss, et leida Saue kesklinna rajatava uue vallamaja ideelahendus. Konkursile laekus 12 tööd ja selle võitis ideekavand pealkirjaga „Triangel“, autoriteks Karli Luik ja Johan Tali arhitektuuribüroost Kontekst ab OÜ. Tegemist on julge ja uuendusliku lahendusega. Maja rajamise järgmine samm peaks olema projekteerimislepingu sõlmimine, aga enne seda soovime selgust saada, kas võidutöö järgi maja ehitamine on uuele vallale taskukohane ning ruumilahendus sobiv. Uus vallamaja peaks valmis saama 2018. aasta lõpul või 2019. aasta esimesel poolel.


3

Koolimaja, mis tõstab mõtte kõrgusesse

Tavakooli rutiine ei ole Tund kestab 75 minutit. Noored ise ütlevad, et see on hea. Alguses harjumatu, aga võimaldab tõesti materjaliga süvitsi tegeleda. Pealegi ‒ kui oled pidanud päeva jooksul kaheksa aine asemel viide süvenema, ei väsi aju kella viieks nii hullusti ära. Koolikella ei olegi. Miski ei kuuluta tunni algust ega lõppu. Tundub isegi loogiline – täiskasvanud inimene ju oskab oma aega planeerida, ehk jõuab gümnasist tundi ka ilma täriseva koolikellata. Puudumisi ei kontrollita. Keegi ei helista emale ega nõua puudumistõendit (lubatud on puududa kuni 30% tundidest). Kui õppeedukus hakkab siiski langema, lähevad reeglid karmimaks. Jällegi eeldab süsteem, et täiskasvanud inimene saab aru, et temalt oodatakse tulemust, aga kuidas selleni jõuda, on igaühe oma asi. Ka õpetaja peab müüma noortele ideed, et tema tunnis on lahe ja huvitav, nii et sinna tahetakse tulla. Kodutöid ei anta. Valdavalt ei ole sellist asja, et noor läheb pärast tunde koju ning istub seal veel neli tundi laua taga ja õpib. Õppimine ei ole tuupimine. See ei pea toimuma ka ainult klassiruumis. Aga tulemuse eest vastutab noor ise. Kui sul on mõte, siis vii see ise ellu. Noored tahtsid majja kohvimasinat: ise otsisid firma, tegid lepingu, korraldasid kohaleveo. Noored tahtsid kontserti: joonistasid plakateid, pidasid läbirääkimisi.

Jõhvi gümnaasiumi ümar hoone meenutab tulede ja viledega kohe-kohe maast lahti rebivat ja kõrgustesse suunduvat lennumasinat. Koolimaja keskel on amfiteatri moodi aatrium, mis tipneb klaasist katusega. Aatriumi ümber on koondatud kõik ühistegevust eeldavad ruumid: söögisaal väikese raamatukoguga; lugemissaal; avatud garderoob, mida ei valva nurgas terava ütlemisega valvuritädi; tütarlaps administraatorilaua taga, kes kenasti tervitab ja külalisel esimesest hetkest olemise lahedaks teeb (on väga suur vahe, kas koolimajja sisenedes kohtad esmalt vormis ja range pilguga turvatöötajat või naerusuist sekretäri). Hoones on õhku ja avarust, kõik on kõigile kõikidest punktidest nähtavad. Ei ole nurki ega nurgataguseid. Trepid keerlevad ümber aatriumi esimeselt korruselt kolmandale. Siit majast ei leia ka klassikalisi pikki koridore, mille ääres paiknevad klassiruumid. Pigem meenutab kool ülikooli, kus igaühel oma piirkond ja valdkond. Klassiruumidki ei ole lihtsalt klassiruumid, vaid auditooriumi tüüpi õpikeskkonnad.

Üheteistkümnendikud Annika ja Elina kinnitavad, et kuna neisse suhtutakse nagu täiskasvanutesse, siis on õpimotivatsioon kõvasti tõusnud

Riigigümnaasium ei ole mitte põhikooli jätk, vaid eelülikool Mis loom on riigigümnaasium? Küsime järele Jõhvi riigigümnaasiumist Kohtumine Jõhvi gümnaasiumi õppejuhi ja paari 11. klassi gümnasistiga jätab tunde, otsekui oleksin ära tinistatud. No eks keskkond aitab ka kaasa: ümara joonega hoones pole ainsatki vihjet koolimajale ning sisenejale tundub kõik kahtlaselt vaikne. ANNE-LY SUMRE

Veebilehelt üle kontrollitud kellaaeg ei jäta eksimisvõimalust ‒ on vahetund. Aga miks nii vaikne? „See oli mulle endale ka üllatus. Vahel ma küsin administraatori käest, kas nad on ikka majas,“ kinnitab koolimajale

kohatut tasasust ka õppejuht Tatjana Ait. Aga vaikusel on lihtne põhjus: 383 õpilast ei ole enam lapsed või teismelised, kes vahetunni kümmet minutit kummikeksu, kilgete ja ringitormamisega sisustaksid. „Ega põhikooli suhteliselt kõrge lärmifoon keskendumiseks just ruumi ei jäta,“ ütleb õppejuht.

Suhtumine kui ülikoolis „Riigigümnaasium ei ole põhikooli jätk,“ ütleb õppejuht resoluutselt. Kogu õppimise ja õpetamise mõtteviis on teine ja meenutab selgelt ülikooli. Keegi ei säti noorele ette valmis tunniplaani, igaüks valib pakutavatest kohustuslikest, valik- ja vabaainetest endale sobiva paketi. Ja ükski õpetaja ei jookse semestri lõpus noore selja taga, kui tollel mõni töö tegemata. Kui põhikool on gümnaasiumiga koos, siis paratamatult koheldakse gümnasiste samamoodi kui kolmanda klassi jõnglasi. „Siin saavad õpilased suhteliselt kiiresti selgeks, et see on täiskasvanute maailm,“ ütleb õppejuht. Üheteistkümnendik Annika meenutab, et põhikoolis ei mõelnud ta üldse, mis ained

parasjagu tunniplaanis on, käis tunnis, sai hinde kätte. „Nüüd ma jälgin ise, mis kursuseid veel võtta ja üldse mõtlen kaasa, mida ma tahan õppida ja mis mulle tulevikus kasuks tuleb.“ Kui noorel on mingi probleem õpetajaga või õpetajal noorega, siis siin pole tavaks minna direktori kabinetti, et koolijuht karmi käe ja autoriteedi abil lahendused leiaks ‒ lahkhelid lahendatakse omavahel, nagu on kohane kahele täiskasvanule. „Õpetajatega on suhe pigem nagu võrdsega, ei pea minema, käsi püsti, alandlik-püüdlikult õpetaja laua juurde, kui midagi on,“ naerab teine üheteistkümnendik Elina. Õpilasega arvestatakse kui isiksusega ja see näib noortele sobivat. Akadeemiliste teadmiste andmise kõrval paneb kool

sama suurt rõhku noorte kohanemisele täiskasvanu rolliga. Muidu oleks noorel, keda ema aitab ja kellele õpetaja ütleb, ülikoolis päris keeruline ellu jääda. „Mitte keegi ei võta siin käest kinni, et tule, lähme ja teeme. Ise peab oskama. Või õppima oskama,“ ütleb Tatjana Ait. Õppekavad nagu ülikoolis Loomulikult järgitakse riigigümnaasiumis kohustuslikku õppekava. Matemaatika, füüsika ‒ kõik on olemas. Erinevus astub jõuliselt mängu valik- ja vabaainete osas. Tavakoolis sõltuvad valikained tihti sellest, milline õpetaja saab ja tahab lisatööd võtta. Jõhvis valitakse lisaained konkreetse suunaga: sisekaitse, meditsiini

Laagri riigigümnaasiumi saatus selgub sügisel KADRI TILLEMANN

Riigigümnaasiumi plaane peetakse ka sügisel sündivas Saue vallas. 2016. aasta jaanuaris sõlmis Saue vald Haridus- ja

Teadusministeeriumiga ühiste kavatsuste protokolli selle kohta, et Laagrisse rajatakse riigigümnaasium. Koolimaja asukohaks on mõeldud hästi ligipääsetav ja Tallinna-lähedane asukoht kohe Laagri kes-

See on sügisel sündiva Saue valla ajalehe eelkäija, mis annab esmast ja ligikaudset aimu, missugune võiks uus vallaleht välja nägema hakata. / Lehe ettevalmistamisel osalesid: Merle Beljäev, Anu Jõulu, Väino Koorberg, Sirje Piirsoo, Anne-Ly Sumre, Kadri Tillemann, Valdur Vacht ja Raul Vinni. / Makett: Kaarel Vahtramäe, Velvet OÜ / Küljendus: OÜ Graafikamari / Trükk: Printall AS, Tala 4 Tallinn 11415 / Kriitika ja tagasiside: kadri.tillemann@sauevald.ee

kuses, praeguse Laagri Kooli kõrval. Harjumaa riigigümnaasiumite asukohad otsustati OÜ Geomedia haridusvõrgu analüüsi põhjal ning see nimetab kõige sobivamateks riigikoolide asukohtadeks Harjumaal Tallinna ja Laagri kõrval veel Tabasalut, Jüri ja Viimsit. Praegu ootab riigigümnaasiumi plaaniga edasiminek seda, et ministeeriumiga saaks sõlmida kooli rajamise lepingu, see aga jääb ilmselt juba valimisjärgsesse aega, kui on selge, kuidas osapooled ühendvalla koolivõrku näevad ja missugustes tingimustes kokku lepivad. Ühinemislepinguga on kokku lepitud, et oktoobris tekkivas

ühendvallas säiliks ka peale Laagri riigigümnaasiumi avamist Saue linnas asuv munitsipaalgümnaasium, kus hetkel õpib gümnaasiumiosas ligi 160 õpilast. See otsus tehti vastavalt toonasele teadmisele suhtlusest ministeeriumiga. Hilisemates läbirääkimistes on selgunud, et riik siiski ei soovi, et riigigümnaasiumiga samas omavalitsuses ka munitsipaalkool tegutseks. Lahenduse leidmisel on arutluse all on olnud erinevad variandid, riigigümnaasiumi filiaalist erakoolini. Saue linna tellimusel on analüüsitud ka seda, kas seda kooli võiks rajada linna territooriumile. Juhuks, kui sügisel

saab Laagri riigigümnaasiumi plaaniga edasi minna, on Saue vald tänavu läbi viinud arhitektuurikonkursi koolimajale sobiva ehituslahenduse leidmiseks, sellega on positiivse programmi jaoks võidetud taas kuus kuud aega. Äsja – juuni keskel – lõpule jõudnud konkursi võitis konkursitöö nimega “Kaks Kantsi”, Saue Valduri ilmumisajaks olid konkursitööde autorite infot paljastavad ümbrikud veel avamata ja võidutöö autorid polnud teada. Laagri riigigümnaasiumi arhitektuurikonkursi võidutöö

ja disaini vallast ja kõik seotud praktilise eluga. Näiteks veedavad õpilased reaalselt kolm päeva kohalikus haiglas. Nii saab ehk mõni varakult teada, et arstikutse talle ei sobi. Hullem oleks avastada see ülikooli kolmanda kursuse praktikal. Sisekaitse suunal on võimalik saada abipolitseiniku paberid või teenida sisekaitseakadeemia sisseastumiseksamil kümmekond boonuspunkti. Sama kehtib disainikursuse puhul. Elina tuli Toilast Jõhvi riigigümnaasiumisse just valikurohkuse pärast. See, et ta nüüd igal hommikul ja õhtul 15 kilomeetrit maha sõidab, pole neiule üldse oluline ‒ loeb keskkond, õhustik ja valikuvõimalused. Sama meelt on ka Annika, kes tuleb kooli 30 kilomeetri kauguselt Sinimägedest.

Kohalikud ettevõtjad teevad kooliga tihedat koostööd, käivad ise loenguid andmas, lubavad noored koha peale tutvuma. Sellega koostöö ei piirdu. Nii näiteks korraldas üks kohalik firma oma hoone sisekujunduseks avatud konkursi ning võitjaks osutus üks gümnasiste, kes tegi kavandid kooli disainikursuse raames. „Akadeemilised teadmised on väga olulised, aga kui sa üldse eluks valmis ei ole, siis ei pruugi su esimene valik ülikoolis olla adekvaatne,“ ütleb õppejuht Tatjana Ait. Mis on riigigümnaasiumi eelis? Jõhvi gümnaasiumi õppejuhi meelest on oluline, et noored saaksid suhelda oma-

ealistega: „Akadeemilised teadmised on igal pool, aga suhtlusvõimalused ja keskkond on see, mida siin saame hea kvaliteediga palju rohkem pakkuda.“ Teine tähtis asi on võimalus iseseisvuda. „Vanemad ei tohiks mängida oma 17-18-aastasele võsukesele lapsehoidjaid, ei tohiks neid nii kaua poputada,“ ütleb Tatjana Ait. „Mõned juba elavad selles vanuses koos poiss- või tüdruksõbraga, aga vanemad suhtuvad neisse kui abitutesse lastesse, kes ei saa kolme peatust bussiga sõidetud.“ Gümnasiste kutsutakse selle maja seinte vahel oma tuleviku arhitektideks. See ongi mõtteviis, mille noored riigigümnaasiumist kaasa saavad.

Tuttav ja kodulähedane versus kaugem ja võõram Haridusministeeriumi poolt valitud asukoht Laagris on tulevase ühendvalla kaugema kandi inimestes tekitanud üksjagu küsimusi. Nimelt pole ju päris selge, kas ja mismoodi riigikooli rajamine olemasolevat koolivõrku mõjutab ning kas lahendus, kus lapsed peavad kodust kaugemal koolis käima, on ikka kõige parem. Sedasama fookust sai adresseeritud ka Jõhvi Gümaasiumis. Jõhvi tulevad kokku noored 50 km raadiusest. Iisakust, Toilast, Kohtla-Järvelt, Sinimägedest.... Koolitransporti organiseeritud ei ole, küll aga on võimalik taotleda kompensatsiooni. „Mis tähendab 10 km või 25 km. Kui seesama noor gümaasiumi lõpetab, kas siis, kui 3 km raadiuses ülikooli ei ole, siis ta ei lähegi või? Ei oska transporti kasutada? Kümnes klass on täiskasvanud inimesed põhimõtteliselt. See 3 aastat ongi neile ümberharjumiseks uue mõtteviisiga, et ise vastutad oma asjade eest. Muide, statistika näitab, et ülikooli esimese kursuse esimese semestri lõpus on väga palju väljalangejaid. Miks? Sest nad ei saa selle iseseisva eluga hakkama. Et enam ema ei vii ja õpetaja ei tiri kättpidi,“ muutub Jõhvi gümaasiumi õppejuht Tataiana Ait kaunikesti emtsionaalseks. Endine Jõhvi vallavanem Tauno Võhmar mäletab, et ka Jõhvis oli vastasseisu ja umbusku. „Aga kes need kõvamad kõnelejaid olid? Keskealised ja taadid-memmed, kes olid volikogudes ja arvasid, et nemad teavad kõige paremini. Lõpuks saime siiski ühele mõtteviisile, et tänapäeva gümnasist ei ole mingi teismeline kõurik, neil on elukogemust ja küspsust rohkem kui 40 aastat tagasi noortel oli. Ja neid ei hoia kinni selle kodulähedusega, kui kuskil on midagi head ja põnevat, lähevad nagunii,“ leiab Võhmar. Mis puudutab mõtet, et tuttav ja turvaline on hea, siis see võtab Jõhvi gümnaasiumi üheteiskümnedikku Eliset õlgu võdistama. Tema käib iga päev kooli 15 km kauguselt Toilast, kus tegutseb gümaasiumiosa tegelikult tänaseni. „Ma ei kujuta ette, et ma istuks ikka sealsamas majas, nende samade inimestega. Kõigil on oma vanad rollid ja rutiinid. Midagi uut ja põnevat ei juhtu. Siin on palju rohkem noori, palju rohkem ideid, palju rohkem võimalusi. Siin ei ole ainus eesmärk on eksamihinded kätte saada ja siis tehakse tsau-pakaa. Siin suunatakse meid mõtlema. Ega ülikoolis ei hakka ju keegi minu eest ainepunkte kokku korjama ja sobitama, õppimismotivatsioon on siin küll kasvanud ja muutunud,“ usub Elena, et riigigümnaasiumi filosoofia aitab kaasa valutumale kohanemisele ülikoolis.

Saue linna esindajad käisid vaatamas, kuidas Viljandis haridust antakse Sirje Piirsoo

Saue linna delegatsioon käis 10. mail tutvumas Viljandi hariduselu korraldamisega. Linnavalitsuse ja volikogu liikmete, ametnike ning Saue gümnaasiumi õpetajate, hoolekogu esindajate ja lastevanemate kohtumisele Viljandi haridusjuhtidega järgnes ringkäik kohalikus riigigümnaasiumis ja põhikoolis.. Miks mindi Viljandisse? Viljandis on viimastel aastatel hariduse vallas läbi viidud palju muudatusi. Ka on Viljandi elanike ja õpilaste arvu poolest sarnane meie tulevase omavalitsusega. Kohtumisel Viljandi haridusjuhtidega oli peamiselt kõne all, mis on linna koolikorralduses muutunud, kuidas uuendusi kavandati ja ellu viidi ning mis seeläbi haridussüsteemis on muutunud.

Muudatusi aitab ellu viia avatud suhtlus ja selgitamine

Haridusjuhid tõdesid, et muudatused on alati rasked, kuid nende elluviimisele aitab kaasa avatud suhtlus ja selgitamine. Ümberkorralduste kõige suurem vaenlane on teadmatus ja vähene informeeritus. Viljandis plaaniti koolisüsteemi reformimist päris pikalt: koolivõrgu korrastamise mõte käidi välja juba aastal 2000. Riigigümnaasiumi avamiseni jõuti linnas alles aastal 2012. Vahepeal jõudsid õpetajad ja lapsevanemad kärsituks muutuda: mis te ootate, hakake pihta! Ka tõusid emotsioonid pika ootamise peale lakke. Täna aga on viljandlased olukorraga väga rahul.

Riik peaks vastutama esmajärjekorras keskhariduse eest

Haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu juht Kalle Küttis, kes on töötanud ka õpetaja ja Viljandi maavanemana, andis kohtumisel Viljandi riigigümnaasiumis ülevaate riiklikust hariduspoliitikast tervikuna. Tema sõnul vastutab riik esmajärjekorras keskhariduse (gümnaasiumid ja kutsekoolid) eest, et vallad ja linnad saaksid rohkem panustada põhiharidusele, mis täistsüklikoolis kipub tähelepanu alt välja jääma. Viljandi gümnaasiumi direktor Ülle Luisk tutvustas kooli õppekorraldust ja võimalusi. Tema sõnul on koolis loodud noorte arenguks akadeemiline ja paindlik õpikeskkond, mida täistsüklikoolis oleks võimatu saavutada.

Riigigümnaasiumi ruumikasutus avaldas muljet.

Kool on avar ja valgusküllane, keskendumist soodustavate helikindlate seintega, targalt ja läbimõeldult planeeritud klasside ja laboritega. Kooli südameks on avatud aatrium, kuhu mahuvad söökla, raamatukogu, avalikuks kasutamiseks mõeldud arvutid ja puhkeala. Kuna koolil saali ei ole, saab aatriumi kiiresti ja lihtsalt kohandada mitmesajale õpilasele mõeldud kokkusaamiste või kontsertide jaoks sobivaks. Harilikult koolimaja uksed lukus ei käi, hoonesse pääseb kiipkaardiga. Üldist avatust rõhutab isegi klaasist seintega õpetajate tuba ‒ õpilased näevad, kas nende õpetaja on kohal või mitte. Päev lõppes Viljandi kesklinna põhikoolis, mille direktor Aavo Soopa selgitas külalistele, kuidas põhikoolide olulisus ja tase on pärast reformi tõusnud. Täistsüklikoolides peeti seni kõige olulisemaks gümnaasiumiastet, põhikoolile pöörati kahetsusväärselt vähe tähelepanu. Nüüd on põhikooli lõpuklasside ehk 7.-9. klassi noored direktori sõnul palju iseseisvamad ja oluliselt tegusamad. Nemad korraldavad nüüd koolis neid üritusi, mida varem gümnasistid, ja saavad korraldustööga väga hästi hakkama. Samuti tajuvad nad vastutust kooli ees ja on kõige vanematena noorematele eeskujuks.

Mis muutus Viljandis koolireformi järel paremaks? • P õhikooli õpilased võtavad ise vastutuse, korraldavad kooli üritusi, annavad välja ajalehte, saavad rohkem kogemusi, saavad varem täiskasvanuks. • Õppekava eesmärke on kergem täita. • T eismeeas õpilased saavad koolis rohkem tähelepanu. • K arjääri teema muutub põhikoolis olulisemaks. Edasi õppima minnes on kõik õpilased võrdses seisus. • L ihtsam on saavutada eesmärki, et gümnaasiumi (mis on ettevalmistus kõrgkooliks) astuks 60% ja kutsekeskharidust suunduks omandama 40% põhikooli lõpetajatest. • Gümnaasiumi keskkond on akadeemilisem. • H indamine gümnaasiumis toetab õppijat ja õppimist – tulevast tuumafüüsikut või kirjanikku ei saa hinnata samadel alustel. Õpetaja on otsustes piisavalt suveräänne. • Õ pikeskkond on paindlik, õppetegevus sobib paljudele ja noortel on koolis hea olla.

Nr 1 / Juuni / 2017

Nr 1 / Juuni / 2017

2


5

200 kilomeetrit koduvalda: retk piki Saue valla piiri Et ring Saue vallale peale teha, tuleb arvestada rohkem kui 200kilomeetrise retkega läbi metsade, soode ja rabade. Valla põhjapoolseimast punktist lõunapoolseimasse on linnulennult 46 kilomeetrit, läänepoolseimast idapoolseimasse 35 kilomeetrit. Valdur Vacht

Uue ühendvalla põhjapoolseim nurk jääb Vääna tagustesse metsadesse, ühe sihi peal. (Vt punkt 1 kaardil) Lähim küla on Vatsla ja lähimad talukohad Jüri ja Mari. Kui hakata mööda valla piiri vastupäeva ringi tegema, teeb rada algul sikksakke. Põhja poole jäävad Vääna metsad, lõuna poole põllud, kuni Tutermaa kandis ületab piir Paldiski maanteed ja läheb otse lõunasse, Valingu lähedal raudteeni. Sealt kulgeb piir piki raudteed läände, Keila jõeni. Nüüd on piiriks jõgi, teisel poole Keila linna Jõesaar koos areneva pargi, mõisas asuva Harjumaa Muuseumi ja suure nastikukolooniaga. Kui linn otsa saab, jätkub jõe taga ühine piir Keila vallaga. Raudteest paar kilomeetrit edasi hülgab piir jõe ja eelistab põldu metsast eristavat suur magistraalkraavi, et kulgeda läände-edelasse. Varsti algavadki rabad. Siin on ka SuureAru soo, kaitsealune soo, kuhu matkajaid ometi lubatakse. Siit jõuame praegusesse Kernu valda. Vasalemma paekarjäär jääb piirist vaid 300 meetri kaugusele. Kibuna suvilate ümber aupaklikku kaart tehes pöörab piir korraks lõunasse, et jätta uudismaapõllud Vasalemmale. Siis saab otsa Kernu ja algab Nissi vald. Piir põrkab taas põhja, kuni tuleb vastu Rummu järveks nimetatav endine karjäär. Veeni jääb piiris sadakond meetrit, karjääri teise nurga juures algab juba Padise vald. Kasepere külast lõunas kohtub suurvalla piir Kloostri jõega, mis eraldab Saue valda Padise vallast. Piir teeb ringi Padise Kobru külale ja liigub ümber Larvi raba läänepoolseima punkti poole. Õhust vaadates vahelduvad põhja pool piiri värvilisemad põllulapid metsadega, lõuna pool pakuvad metsale vaheldust peamiselt sood-rabad. Larvi rabas on tahetud hakata turvast tootma, kuid Larvi järve kohta ütleb Keskkonnaregister lakooniliselt: tegemist ei ole avalikult kasutatava järvega. Läänes Tulevase suurvalla kõige läänepoolsem punkt asub – üllatus-üllatus – Keila-Haapsalu maanteest, just Harju- ja Läänemaa piirikohast 239 meetri kaugusel metsas, Valgjärve raba taga. Üsna nurka, Siimi-

ka küla maadele jääb kunagi Punalipulise Orjoli-Berliini raketivägede kaardiväepolgu (sõjaväeosa 18 291) teise divisjoni baas. Katakombe otsima minna pole mõtet: territoorium on Eesti kaitseväe kasutuses ja juhu-uudistajatele suletud. (Vt punkt 2 kaardil) Sealsamas suundub valla piir Harjumaale jääva Valgejärve soo ja Läänemaa Mustjärve soo vahelt läbi. Valgejärve soos on ka 6,5-kilomeetrine looduse õpperada, mis algab järve ääres, vaid paari kilomeetri kaugusel piirist. Siit leiab ka terve „mäestiku“ - Seamägi, Lintsi Palumägi, Rauamägi, Kääbaste mägi, Rämmi mägi, Rukkimägi. Mustjärvele veidi kaugemal pääseb soise maastiku tõttu raskemini ligi. Ujuda seal ei kõlba, järve üsna madal põhi on mudane. Aga kohalik rahvas teab järve ümbruses erakordselt häid seene- ja marjakohti. Oleme oma retkega jõudnud Haapsalu maanteeni, selle osani Nissi vallast, mis 1. märtsist alates kuulub Läänemaale. Romantika ehk Muntsi talu jääb viimase Kuke küla elamisena Läänemaale, edasi algab Nissi vald. Ja samas teisel pool piiri ka Raplamaa ja Märjamaa vald. Nii teevad need piirid seal imelikke keerdkäike kuni Elliste raba tagumisse otsa välja. Ka lõunapoolseim nurk on senise Nissi valla servas, Lehetust linnulennul veidi üle nelja kilomeetri, seal kus Ellamaa oja saab kokku Algemäe ojaga. Teisele poole oja jääb Märjamaa vald. Piir läheb põhja suunas. Piirist lääne poole, Nissi valla paistavad Google’i satelliidifotol valdavalt haritud põllumaad, ida pool metsad-metsadsood-metsad. Pärnu maanteed ületab uue ühisvalla piir Käbiküla (Märjamaa vald) ja Kustja (praegune Kernu vald) küla piiril ja kulgeb mööda kinnistute piire kuni Kassari jõeni, mis siin on veel üsna kleenuke, kohati vaid paari meetri laiune. (Vt punkt 5 kaardil) Kernu valla maadele jääb uue omavalitsuse kagunurk. Kernust kuus kilomeetrit kagusse, Kassari jõe käärule, kuhu jooksevad kokku ka Raplamaa Rapla ja Kohila valla piirid. Siin on kilomeetrite kaupa puhast loodust - Linnuraba looduskaitseala, kuhu pääseb vaid lumeräätsadega matkates. Kaitseala sai alguse aastal 1959. Aastal 1961 hakati ala kaitsma kui Linnuraba sookaitseala (ka Kodila Linnuraba

kaitseala). Kuna Kernu vallas nimetatakse seda ala Kustja külaks, siis on selle järgi saanud nime ka sihtkaitsevöönd ohustatud looma- ja taimeliikide kaitseks ning loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks. Linnuraba looduskaitsealal hoitakse siirde- madal- ja õõtsiksoomaastiku, jõeluhta ning sealseid kaitsealuseid liike.

Sääl on alvareid (loopealsed, õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad), sinihelmikakooslusi, lamminiitusid, aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitusid, raba, vanu loodusmetsi, vanu laialehiseid metsi, rohunditerikkaid kuusikuid, puis-karjamaid, soostuvaid ja soo-lehtmetsi ning siirdesoo- ja rabametsi. Lisaks eesti soojumikas ja saarmad. Kagunurgast kulgeb piirijoon edasi täpselt põhja – 3,3 kilomeetrit peaaegu sirget joont. Lümandu ja Kohatu vahelt, üle 106 hektari suuruse Lümandu maastikukaitseala. Viimane paistab silma oma liigirikkusega ja erinevate maastikuvormidega – allikatest ja allikasoodest vanade loodusmetsade ja puisniitudeni. Loomulikult elab seal ka hulk kaitsealuseid taimeliike. Pärinurme küla juures ületab piir Ääsmäe – Hageri teed ja võtab suuna Aespa peale. Piir lahutab suvilate-elamute ala Raplamaal Saue valla metsadest, mis haldusjaotuse järgi kuuluvat Maidla küla maadele. Kaart ütleb, et see mets on Kernu metskonna oma. Saue valla läänenurgas saavad kokku kolm omavalitsust - lisaks Saku valla Roobuka küla ja

Kohila valla (Raplamaa) Aespa küla. (Vt punkt 6 kaardil) Piiripunkt on metsa ääres kraavis, kohe kraavi taga nõukogude perioodil suvilakooperatiivideks jaotatud kinnistud. Kooperatiivide nimed on uhked: Kaseke, Ret, Ristikhein, Ikarus. Ja nagu ikka tänapäeval, nii mõnigi kunagi suvila on kohandatud aasta ringi elamiseks. Teistesse tuleb elu sisse alles siis, kui soojaks läheb. Suvitajatele peab koht meeldima, seenemets kohe suvila taga. Igaks juhuks on metsasihile naabrivalve märk ka ette pandud. Ja et tupikut tähistav liiklusmärk õdusamalt mõjuks, on talle servamata lauast raam kaunistuseks ümber pandud. Läänenurgast edasi minnes kulgeb piir päris kummalist rada mööda. Pikki metsa ja suvilaid eraldavat pinnaseteed kuni Keila jõeni ja siis jõe lookeid järgides kuni Pärnu maanteeni ja otse Tallinna poole edasi. Ainult väike jõnks tuleb sisse Kanama liiklussõlme juures, et ikka kogu ristmik jääks meile. Veho ja Tamro vahelt pöörab piir teest kaugemale, et jätta Tänassilma tööstusküla, endine sõjaväeosa ja suur lahmakas Pääsküla rabast Saku valda ning suurem

„Siin olid 60 aastat tagasi aiamaad. Lähikonnas suurt maju polnudki. Ja üle jõe, seal Tallinna pool oli karjamaa ja lepavõsa.”

1 VATSLA

Laagris, jõe ja sellega paralleelselt kulgeva Selleri tänava vahele jagati krundid välja 1957. aastal

osa eramuid Sauele. Nüüd jääb põhja poole Tallinn. (Vt punkt 7 kaardil)

HÜÜRU

Siis said siia 1500ruutmeetrise platsi ka autojuht Endel ja raamatupidaja Maie Siimut. Nissist pärit noorpaar oli elanud mitmel pool, viimati Jälgmäel, Tuleviku kolhoosi kontori juures. „Siin olid 60 aastat tagasi aiamaad. Lähikonnas suurt maju polnudki. Ja üle jõe, seal Tallinna pool oli karjamaa ja lepavõsa. Jõgi oli ilus ja sügav. Siin oli isegi ujumiskoht koos ujumissillaga. Pärast seda, kui Rahnu tänava puitsild ühe veoki all kokku vajus, laste silme all, taastati see vaid jalakäijate sillana. Eks autode liikumist oli üldse vähe. Ainult rongi müra segas alguses, aga sellega harjus ruttu,“ meenutavad Siimutid noorusaegu. Sisse koliti aastal 1960. Endel ja Maie olid siis kolmekümnesed. Majas oli valmis magamistuba, köök ja potita kemmerg - potti polnud õnnestunud kuskilt hankida. „Naabritega oli väga hea läbisaamine. Pidi olema, sest hulk töid tuli koos teha. Näiteks elektriliini vedada. Iga mees otsis endale posti, kaevas augu maasse ja ajas koos naabriga posti püsti. Liinitõmbamiseks olid kogu küla mehed väljas. Ühtmoodi vaesed ehitajad olime kõik. Tööd tuli palju teha, aga elatud sai ja hea oli olla,“ meenutab Endel, kes on valdava osa töödest kodumajapidamise juures ise teinud – kuni siiani töötava veoautoni välja. Maie lisab juurde hulk meenutusi, kuidas koos naabritega sünnipäevi tähistati ja teisel pool raudteed jaanitulel käidi. „Nüüd on ajad muutunud. Kõik sõidavad autoga, tänaval kedagi näha pole. Üleaedsetega teretad, aga juba kaugemal olijaid enam ei tunne,“ jääb Maie hetkeks veidi nukraks. Aeg läks. Jõgi hakkas sinna juhitud reoveest haisema. Autosid rohkem liikuma. Teed läksid paremaks. Lapsed kasvasid suureks. Tänavatele tulid valgustid. Sündis neljaski põlv järeltulijaid. 2001.aastal jõudis kodutänavale kanalisatsioon. Sellest polnud midagi, et paarkümmend aastat trassiga ühendamist oodanud malmtorud enam ei sobinud. Rõõmuks oli ikka põhjust. Endel meenutab, millal ta viimati vallamajas käis. Vist kümmekond aastat tagasi mingit volitust tegemas. Siimutid ütlevadki kui ühest suust, et ega neil pole haldusreformiga midagi pistmist. Kõik asjad on vallaga juba korda aetud, enamik veel vene ajal. „Küllap see valdade ühendamine läheb nagu kõik muud reformid. Tehakse asi valmis ja siis hakatakse sättima, et asi töötaks ka,“ naerab Endel elutargalt. „Peaasi, et raamatukogu oleks olemas ja poliitilised kriminullid saadaval,“ lisab Maie.

Loodenurga piir jookseb mööda Pääsküla jõge. Möldre kandi piiri sikk-sakid on kohalikele tuttavad, teised saavad neist aimu liiklusmärkide abil. Eks ta ole päris naljakas, et üle tee naaber on hoopis teises omavalitsuses. Pilliroo tänavast alates on Saue vallas eramud ja Tallinnas mets mida nimetatakse Harku rabaks. Järgmised sakid tulevad Harkus, kuni Paldiski maanteel jookseb piir taas mööda maanteed kuni vana kitsarööpmelise raudtee tammini. Pikki tammi kulgeb piir valla põhjapoolseima punkti suunas, jätab ühe mitmest Eestimaa Naistesoost meile. Ja seal ongi nood Mari ja Jüri talud, mille juurest sai ringi alustatud. 200 kilomeetrit läbitud. Enamik sellest kaardi peal näpuga jälge ajades. Mõnes kohas ka kohapeal käies. Aga tühja sest piirist. Nende piiride vahel on palju põnevamaid kohti. Kes küll jõuaks neid kõiki ära kirjeldada ja üles pildistada! Kel puhkusereisiks plaane pole, soovitan oma tulevast koduvalda lähemalt tundma õppida.

KIIA

7

PÜHA ALLIKU

VANAMÕISA VABAÕHUKESKUS

VANAMÕISA

KOIDU

SAUE

VALINGU AILA

TUULA JÕGISOO KOPPELMAA

Valla lõunanurgale lähim elamine on paarisaja meetri kaugusel Märjamaa vallas

PÄLLU

ÄÄSMÄE

KABILA

MAIDLA JÄRV

TAGAMETSA MUUSIKA

MAIDLA

VANSI

PÄRINURME

LAITSE

MUNALASKME

KAASIKU

LAITSE GRANIITVILLA

LAAGRI

RUILA ALLIKA METSANURGA

HINGU POHLA AUDE

JAANIKA

LAITSERALLYPARK

KOHATU

KERNU KADAKAS

SIIMIKA MÕNUSTE

2

Teed mööda on Kosta talust Saueni ligi 50 kilomeetrit. Turbani, kus kool ja lähim pood, jääb viisteist. Ametliku haldusjaotuse järgi on siin Lepaste küla, ehkki läbi aegade on küla nimi olnud ikka Turvaste. Alalisi elanikke külas liiga palju pole, kuid talvisel ajal pidi Kosta õuelt ikka mõnda suitsu nägema. Talu on nime saanud paarkümmend aastat tagasi. Tol ajal pidas seal alguses kana-, hiljem lambafarmi praeguse Nissi valla suurtööandja perekond. Farmis elas ka kits Konstantin. Tolle auks saigi koht nime Kosta. Viimased kümmekond aastat on talus elanud Virgo ja Kristin Tammaru ja nende kaks koolieelikust poega. (Vt punkt 3 kaardil) Virgo ja Kristin on mõlemad pärit Tallinnast. Kristin töötas veel hiljaaegu ühes arvutifirmas ja tegi vahel ka kodust kaugtööd. Nüüd on ta täiskohaga taluperenaine. Loomapidaja on saanud ka Virgost, kes siiani end pidanud tehnikainimeseks. Talus on enam kui sajapealine veisekari, teiste seas kümmekond šoti mägiveist, kes valla piirialal karjas käivad. Seega oleks korrektne öelda, et tulevase Saue valla, aga ka praegu Nissi valla kaugeima nurga püsielanikud on hoopis šoti mägiveised. Nende suurte loomade ligi ei julge tulla ei põdrad ega ilvesed-hundid, ammugi metssead. Hirved käivad vahel karjaaia taga nuuskimas. Karu pole ka pererahvas näinud, kuigi kõrval laiuvates laantes on mesikäpa suuri ümmargusi käpajälgi nähtud. Peres on veel kass Toomas-Hendrik ja koer, kelle nimi jäi autoril kahjuks üles märkimata. Tegevusest talus puudust ei tule. Kaitseliitlasest Virgo oli mu külaskäigu ajal kuskil metsas sõjamänge harjutamas. Kristini sõnul on neil perega kombeks vahel aeg maha võtta ja kodukandis ringi vaadata. Valgejärv kilomeetri kaugusel on looduskaitse all, põhja katva paarimeetrise valge mudakihi pärast. Tuharu allikakoht, kust räägitakse tegelikult voolavat Valgejärvest alguse saav ojakene, asub kohe Kosta talu karjaaia taga. Ja kui tellite endale matkajuhiks MTÜ Ellamaa Loodusseltsi giidi, räägib ta ehk teile ka kohaliku sädeinimese Katrin Salepi loodud legendi Lubja-Leenust.

5

KERNU

ODULEMMA VILUMÄE

Suurvalla läänepoolseim elamine, Kosta talu asub lähedal, täpselt Valgjärve ja Mustjärve vahel

KIRIKLA

RIISIPERE

TABALA

3

HAIBA MUSTU

KIVITAMMI

MADILA

VIRUKÜLA

Eharanna - vana nimega Aasa - talu pererahva Ethel ja Ivar Espenbergi eluolu on paljuski seotud Nissi vallaga, sest kodust väljasaamiseks tuleb suund võtta Lehetule. Märjamaa suunas läbitavat teed pole. Elektrikaabel jookseb Lehetust. Ka postiltuleb Nissi poolt. Lumelükkamise on Märjamaa vald Nissi 6 jon vallaga kokku leppinud. (Vt punkt 4 kaardil) Kui pere vanemad lapsed tegutsevad kõik juba Tallinnas ja üks õpib koguni Taanis ülikoolis, siis kahene Emma-Mai alustab haridusteed kindlasti Nissi valla lasteaias ja koolis. Tal on küll koolini veel aega, aga Ethel usub, et küllap saab ka uue valla juhtidega ses kooliminekus kokkuleppele. Võiks arvata, et siin Kohatu küla serval, kuhu maanteemüra ei kosta, valitseb üks suur-suur rahu. Ethel lükkab selle arvamise kohe ümber. „Pidev möll käib. Jahi-, ATV-, metsa-, hobuse- ja muud mehed. Igav ei ole. Ja kui mehi parasjagu pole, siis on loomad. Näha neid suurt pole, aga jälgi jätavad. Näiteks üleeile käis naabri juures karu, lõhkus kaks viimast mesitaru ära,“ ütleb Ethel, muidu neljandat põlve tallinlane, kes aga nüüd arvab, et Tallinn on lastega perele elamiseks suhteliselt jube koht. Ivar on ka linnapoiss, käib nüüdki pea iga päev linnas, sest peab seal Loovuspoodi. Tallinna piirini jõudmiseks tuleb arvestada 50 minutit autosõitu. Üle kümne aasta naaberküla vanema ametit pidanud Etheli visiitkaardil seisab tiitel „loovterapeut“, sestap ei pääse temagi sageli Tallinna kesklinnas käimata. Autota on siin keeruline, sest ühistransporti ei hakka siin ilmselt kunagi nägema. Ivar näitab oma karja – kaheksa kitse käivad aias ringi. „Jahimehed vahel uurivad, et miks see mööda jalutanud hundikarikitsi murdnud pole,“ ütleb Ivar ja pakub kitsepiima. „Aga selle eest pole meil asfaldiauke,“ kiidab Ethel naljatades. Pole ju asfaltteed ka. Ometi on siia pärapõrgusse ka suur sadulveok ära eksinud. „Ju mõni kehvasti informeeritud GPS näitas tee olemasolu. Tark aparaat eksis ja juhil oli tükk tegemist, et laadung tervelt sihtkohta viia,“ meenutab Ethel paari aasta tagust elamust. Naabrivalve on see-eest tasemel. Naabri Malle, kes tunneb kõiki kohalikke Turba-Nissini välja ja võib lisaks peast öelda, kes juhtis parasjagu kohalikku ühismajandit, kui Ellamaa oja põhjakaldal uudismaad rajati. Malle mees oli pikalt kohalik metsavaht. Eks neil ole oma „linnakorter“ ka, varem Keilas, nüüd Haapsalus, lastele lähemal. Aga kodu on ikka siin – Kohatus

TURBA

LEPASTE

NURME

ELLAMAA

TURBA MOOTORISPORDIMUUSEUM LEHETU

Kohalike sõnul on viimane küla Kernust piirinurga poole liikudes hoopis Sipa küla, viimased talud on Aasu, Madise, Pärtli ja Jürisauna 4

108aastase Jürisauna talu peremees Aivar Heinola, elupõline kohalik, teab rääkida, kuidas uudismaid tehes nihutati metsapiiri kaugemale ja kuidas märjemal ajal heinamaad vee alla kipuvad jääma. Ka praegu on viimaste põldude vahel kraavid vett täis. Raskem sõiduk võib heinamaal rohukamarast vabalt läbi vajuda ja puhtasse turbamulda ukerdama jäädagi. Kes sõidab tee lõppu, kust valla kagunurgani jääb üle 2,5 kilomeetri, võib näha eemal metsa serval kaitseala märke ja õhus vägagi kotkast meenutavat lindu. Sookurgesid ka. Aivari sõnul on mets loomi täis: kitsed-põdrad-metssead. Hunte liigub ja Aasul on ka karu käinud – ikka mett noolimas. Aivari koer Bosse, kes mööda krunti ringi kihutab, saab tihtilugu pererahvale kontvõõraste tulekust märku anda. (Vt punkt 5 kaardil)

Nr 1 / Juuni / 2017

Nr 1 / Juuni / 2017

4


7

Saue Valdur jätkab piirkonna ettevõtete ja ettevõtlike inimeste tutvustamist. Järgmises lehenumbris saate lugeda põnevatest ettevõtmistest Kernu ja Nissi valdades.

Saue vallas toodetakse spetsiifilisi arstiriistu, mille abil saab inimkehas ringi vaadata Küllap on igaüks näinud haiglaseriaale, kus tohtrid ajavad patsiendile kurgust, kõrvast või mõnest muust kehaavast kaamera ja valgustusega vidina sisse, et vaadata, mis organismis toimub. Vähesed teavad, et needsamad kõrgtehnoloogilised seadmed valmivad siinsamas Laagris.

Saue linna lõhnav ja maitsev nägu „Tere tulemast maitsepealinna Sauele!“ on nähtud AS-i Santa Maria esitluse esimesel slaidil. Ja õigustatult: siin asub maitseainete ja külmutatud pagaritoodete tehas, pruulikoda Õllenaut ning pisut enam kui aasta tagasi uksed avanud pagarikoda Buxhöwden.

Küsis

Sirje Piirsoo

Vastas

Hanna Ild

Jalutad või sõidad mööda linna ja tunned ühel päeval vürtside, teisel värskete kaneelisaiade lõhna. Mõnus, eks ole, just nagu filmis Raimond Valgrest Eestimaa Niina mälestustes.

Pagarikoja Buxhöwden Sauele tulek

Pagarikoja Buxhöwden Sauel olek

Eks ärksamad ja uudishimulikumad sauelased teadsid juba päris mitu aega ennegi, et pruulikoja Õllenaut kõrvalruumides aadressiga Pärnasalu 19 käärib meeldivalt ja et sealt saab head ning paremat, aga just nemad olid heas mõttes süüdi, et pagarikoja väljahüüdmine venis. Pagarikoja Buxhöwden perenaine Hanna Ild meenutab, et algselt otsis ta peamiselt leivatootmiseks suuremaid ruume, sest olemasolevad pinnad Nõmmel jäid väikeseks, kuid Sauel avastas ta end ühtäkki keset imelist kohvikumaailma, milleks ta polnud üldse valmistunud. Selle taga olid sauelased, kes päevast üks uudistama tulid ja uurisid, kas ikka kooke, saiakesi, pirukaid, torte ja kringleidki saab. Hanna mäletab, et ta oli lummatud, tänulik ja rõõmus, sest sellist kiiret kuulumist kogukonda ei oleks ta oma parimas unenäoski oodata osanud. Saue kasuks osutus valik seetõttu, et siin on väga hea puurkaevuvesi, mis on oluline pagaritoodete valmistamisel, ning et hoone ise on väga ilus ja kaunis paigas, võrreldes paljude pakutud tootmispindadega mujal. Koht ja sauelaste soov pagarikoja tooteid kohapeal nautida tõid kohe lauakese siseruumidesse ja möödunud suve alguses kerkis hoovile väike väliterrass.

Hanna Ild nimetab esimest aastat Sauel imeliseks ja ütleb, et pagarikoda tunneb end osana sauelaste suurest perekonnast ja et see on hea tunne. Kõige paremini võtab tema sõnul aasta kokku tänane päev, mil pagarikojas näeb igapäevaselt kliente, kes olid aasta tagasi esimesed. Nad on jäänud ja see näitab mõndagi!

Tee laulmisest pagarikojani

Fotod: Heiki Laan, Buxhöwdeni pagarikoda

Kui küsida Hanna Ildilt, kuidas jõudis ta laulmise juurest pagarikojani, on vastus, et aastaid Inglis- ja Prantsusmaal elanuna, nautis ta sealset pagarikoja- ja kohvikukutuuri ning unistas, et ühel päeval on tal endalgi miski, mis paneb lisaks laulmisele silma särama tal endal ja teistelgi. Ja laulva pagarina - nii Hannat tänagi kutsutakse - ta end ühel päeval leidiski.

Kvaliteedis mingit hinnaalandust ei ole Buxhöwdeni pagarikoja leivad, aga ka sai, sepik ja ciabatta on valmistatud juuretise baasil ning ei sisalda pärmi. Tooraine kvaliteedis mingit hinnaalandust ei ole. Näiteks ostab pagarikoda päikesekuivatatud tomateid otse väiketalust Itaalias ning kasutab toodetes vabapidamise kanade mune ja taluvõid. Sellest ka ilus kollane värvus saial, mis just neidsamu mune ja võid sisaldab. „Taluvõi ja talumunad, ei mingit margariini või külmutatud taignat. Leivad, sepikud, kodusai - kõik on ainult juuretisega ning valmib armastuse ja hoolega kohapeal,“ rõhutab pagarikoja perenaine.

“Pagarikoda tunneb end osana sauelaste suurest perekonnast ja see on hea tunne”.

Endoskoope kasutatakse ka loomade ravimisel ANNE-LY SUMRE

Rääkides päikesekuivatatud tomatitest, ongi see üks hea näide kvaliteedi hoidmisest. Nimelt said San Remo väiketalu eelmise hooaja tomatid otsa ja uuelt tarnijalt tellitud lisapartii ei osutunud kvaliteedilt sobilikuks. Sestap on pagarikoja päikesekuivatatud tomatitega leib paar kuud puhkusel, kuniks sellesuvine saak koristatud, päikese käes kuivatatud ja Sauele jõudnud.

Aga mul on toidutalumatus Omaette tooted on neile, kes gluteeni ei talu. Valikus on mõndagi, mis sisaldab näiteks tatart ja šokolaadi, šokolaadi ja pähkleid, šokolaadi ja vaarikaid, aga ka pavlova koogid või beseerull rabarberiga. Buxhöwdeni pagarikoja jaoks on iga inimene ainulaadne ja tähtis ning niipalju, kui on võimalik, arvestatakse klientide erisoove.

Jalga lasknud lemmiku võib leida pagarikojast Hanna ütleb, et pagarikojale meeldivad väga lapsed ja neljakäpalised. Viimastele on kojas olemas küpsisetünn, et maiustada, kuniks pererahvas rahulikult sisseoste teeb. Nii on juhtunud, et vahel satub mõni püsikarvik pagarikotta peremeheta. Naljaga pooleks on pagarikoja rahvas omakeskis arutanud, et kadunud lemmiku puhul polekski mõtet varjupaika helistada, vaid võiks otsimisega alustada nende juurest.

Tootevalik täna ja seda kõike on võimalik ette tellida Sortiment on aastaga väga palju suuremaks kasvanud. Lisandunud on soolased pirukad ja quiche’d, palju uusi käsitööküpsiseid. Koogivalikus on üle mitmekümne erineva lemmiku, hooajalised - hetkel rabarberi - koogid erinevates

variatsioonides, panna cottad, šokolaadi mousse, toorjuustukoogid. Paari nädala eest alustas pagarikoda pika saia, prantsusepäraselt baquette’i tootmisega. Ja lõpuks on tootevalikusse lisandunud sauelaste kauaigatsetud kringlid. Tõeliselt šokolaadine kringel, martsipani-jõhvika ning õuna-kohupiima kringel. „Ja kui kellelgi on kringlile erisoove või hoopis soolase kringli mõtted peas saab!“ lubab Hanna.

Klient ei suuda vastu panna Hanna pakub, et ilmselt nende kaneelikeerudele ja kardemonipalmikutele vastast ei ole. Samuti on sauelaste lemmikud seemneleib ja päikesekuivatatud tomatitega ciabatta, samuti juuretise sepik ja kodusai. Ka klassikaline napoleoni kook, rabarberi tosca, šokolaadi-toorjuustu brownie, pavlovad. Tegelikult on iga toote jaoks olemas keegi, kes soovib selle koju viia, ja see tekitab pagarikoja peres tõeliselt hea tunde.

Karl Storzi kohaliku tehase rajamine 90ndate aastate alguses tähendas uut ja julget sammu arstiriistade tootmise kohalikus ajaloos. Põnev tootmisharu kombineerib oskuslikult kõrgtehnoloogia ja käsitöö. Kui Tallinnast Pärnu poole välja sõita, märkate kindlasti paremal pool kolmekorruselist hoonet. Maantee poole eenduv varikatus ja kolm korrust puhast klaaspinda, esimese tasapinna sirgele seinale sisse lõikavad siksakid ja läbi akende paistev aukartust äratav keerdtrepp. Õieti ei usukski, et tegu on tootmishoonega. „Oleme kavandanud siia tõesti silmapaistvalt esteetilisi arhitektuurseid elemente, mis vabriku jaoks on natuke üle vindi. Aga kui ilusa ja koleda hoone ehitamine maksab sama palju, siis miks mitte ehitada ilusat?“ ütleb Karl Storzi Eesti haru juht Tõnis Pilvisto. Iga kord ei pea kõhtu lõhki lõikama Ilusas tehasemajas toodab Karl Storz endoskoope, organismi sisevaatluseks kasutatavaid tohtrite tööriistu.

Kui vanasti panid arstid diagnoose patsiendi mudimise ja küsitlemise põhjal, siis pärast Teist maailmasõda loodud esimesed endoskoobid võimaldasid astuda meditsiinis pika sammu edasi: seadme abil saab teha piltdiagnostikat inimese sisemusest, ilma et peaks diagnoosi panekuks skalpelli keresse lööma. Aga endoskoope ei kasutata mitte ainult inimeste, vaid ka loomade ravimisel, samuti saab nende abil heita - näiteks tööstuses - pilku sinna, kuhu muidu raskesti ligi pääseb. Tõnis Pilvisto näitab inimese mao mulaaži peal, kuidas endoskoopi kasutatakse. Imiteeritud söögitoru kaudu suunab ta peenikese, umbes poolesentimeetrise läbimõõduga sondi makku. Liikuva ja paindliku seadme ühes otsas on kaamera, mis võimaldab maos millimeetri täpsusega üle vaadata kõik koed ja kumerused ning kuvada pilt reaalajas monitori ekraanile. Sondi abil saab uuringupiirkonda sisestada näiteks näpitsad, millega võtta koeproove, sulgeda verejookse, süstida ravimeid. Kel maoprobleemidega tegemist olnud, teab, et rahvakeeli nimetatakse mao sisevaatluse protseduuri „mõõga neelamiseks“. Kuigi keskmine patsient ei pea ka „mõõganeelamist“ just kõige mõnusamaks protseduuriks,

on see siiski palju talutavam kui mistahes muu meditsiiniline moodus magu uurida. „Ja mis peaasi,“ selgitab Pilvisto, „selle käigus ei pea inimkeha füüsiliselt kahjustama.“ Töö nõuab tähelepanu, näpuosavust ja rutiini talumise oskust Karl Storz on Saksa päritolu pereettevõte, mis tegutseb 39 riigis ja annab tööd ligi 6000 inimesele. 70 aastat edukat äritegevust on võimaldanud firmal laieneda nii Euroopasse kui Ameerikasse. Firma Eesti haru Karl Storz Video Endoscopy Estonia OÜ tegutseb Laagris ligi 180 töötajaga. Pea kogu korrust hõlmavas avatud tootmisruumis istub laudade taga sadakond töötajat ‒ keskendunud, kitlites. Kusagil ei mängi raadio, keegi ei joo kolleegi laua taga kohvi ega arutata maailma asju. Kõnekõminat peaaegu ei kuulegi. Sisekord on üsna range, töölaua taha kohvitopsi ja küpsisepakiga asja ei ole, keelatud on ka telefoniga rääkida: töötaja tähelepanu ja keskendumist ei tohi miski eksitada. Iga liigutus on protokollitud ja juhendisse kirja pandud. Nõudeid peab järgima: valdkond nõuab erakordset täpsust. „See on ilmselt kõige rohkem dokumenteeritud protsess kohe kosmosetööstuse järel,“

ütleb Tõnis Pilvisto. Kontroll, järelkontroll ja pisteline kontroll on tööprotsessi lahutamatud osad. „Töö on privileeg. Me kasutame võimalust teha tööd hoolikalt ja vastutustundega,“ lisab firma juht. Karl Storzi 1994. aastal asutatud Eesti üksus keskendub just painduvate endoskoopide tootmisele. See keeruline vidin koosneb optikast, mehaanikast, elektroonikast ja tarkvarast ning seadme kokkupanemine eeldab väga suurt käteosavust. „Silmad, käed ja pea peavad koos töötama,“ kirjeldab Pilvisto tööks vajalikke oskusi. Tööjõud firmas on üsna paikne, ometi ei pääse siingi uusi töökäsi otsimata. Ent vaid kolmandik töölesoovijatest suudab lugeda jooniseid, saab aru tehnilis-

„See on ilmselt kõige rohkem dokumenteeritud protsess kohe kosmosetööstuse järel“.

test juhenditest ja omab ka peenmehaanikas vajalikku näpuosavust. Kui Saksamaal koolitatakse kirurgiriistade mehaanikuid juba kutsekoolis, siis Eestis peab töötaja kohapeal välja õpetama. „Meile vajalikku asjatundlikkust tööturult ei leia,“ ütleb Pilvisto, „samas on meilt saadud oskustega hõlbus edasi liikuda.“ Kel huvi selle valdkonna vastu, sel tasuks kohalikes tööportaalides ringi vaadata. Ehkki endoskoop pole põhiolemuselt juba aastaid muutunud, vajab toode ja tootmine pidevat timmimist, et kuvatav pilt oleks üha selgem ja võimaldaks arstidel täpsemalt diagnoosi panna. Samuti otsitakse uusi materjale ja katsetatakse uusi konstruktsioonilahendusi. Ettevõttes on ka oma arendustiim, kes omakorda disainib algvidinaid mitmete meditsiiniseadmete, mitte üksnes Eestis toodetavate endoskoopide tarvis. Ja teeb seda tervele Karl Storzi kontsernile. „Karl Storzi Eesti üksuse rajamine 23 aastat tagasi on Eesti tööstuse ajaloos unikaalne. Enne seda ei olnud siin kunagi arstiriistu valmistatud ega arendatud. See tähendab, et meil on terve põlvkonna jagu valdkonna spetsialiste ja see teadmine ei kao,“ ütleb ettevõtte juht Tõnis Pilvisto.

Kas ainult Sauel või mujal ka? Möödunud aasta novembri viimastel päevadel avas Buxhöwden uue pagarikoja Nõmme turul, kus igal hommikul valmivad värsked saiakesed ja quiche’id. Nõmme turu esindusest saab aga osta ka kõiki Buxhöwdeni käsitööküpsiseid, leibu, sepikut, õhikuid ja kooke, esitada tellimusi. Kellele Nõmme või Saue kaugeks jääb, siis Buxhöwdeni leivad ja õhikud on müügil Tallinna kaubamaja toidumaailmas, Stockmannis, Solarises, Viimsi Delice’s, samuti Järve, Kadaka ja Peetri Selveris. Kohe Talllinnast väljasõidul Pärnu poole näeb pilk paremal kolmekorruselist hoonet. Huvitava lõikega hoone paneb pilku püüdma, õieti ei usukski, et tootmishoonega tegu

Nr 1 / Juuni / 2017

Nr 1 / Juuni / 2017

6


Nr 1 / Juuni / 2017

8

Koduvalla elukorraldus peale ühinemist – suur segadus või sujuv üleminek? Tänase Kernu valla, Nissi valla, Saue linna ja Saue valla elaniku jaoks on ühinemisega seoses põhiküsimuseks ikkagi see, mis tema elus peale ühinemist reaalselt muutub. Juba ühinemisotsuse vastuvõtmisel aga ka käimasolevate ettevalmistuste käigus on sihiks seatud, et üleöö kiireid muutusi ja suurt segadust ei tuleks ning luuakse eeldused selleks, et aegamööda muutuksid uue valla elanikele osutatavad teenused paremaks. Õige palju on ka niisuguseid otsustuskohti, kus tänased ühinemispartnerid saavad teha ära eeltöö ning plaanid paika panna, aga lõplikud otsused jäävad sügisel valitavate vallavolinike ja -juhtide õlule. Pereregistri- ja elukohatoimingud, asjaajamine vallavalitsusega Siin pole suuri muudatusi peale selle, et ühinemislepingu jõustumisega sügisel saab kõigi seniste Kernu valla, Nissi valla ja Saue linna elanike elukohajärgseks haldusüksuseks olema Saue vald. See tähendab, et näiteks Saue linna elanike elukohta kirjeldatakse edaspidi Saue vald, Saue linn, Pärnasalu tänav … ja nii edasi. Külanimed jäävad ühinemisjärgselt kõik samas – meie piirkonnas kattuvaid külanimesid ei ole. Ka pereregistritoimetusi saab ühinemisjärgselt harjumuspärasel viisil ja kohtades läbi viia – kuni selle aasta lõpuni jätkavad lisaks Saue keskuse-

le Haibas, Riisiperes ja Laagris tööd tänased vallavalitsuste ametiasutused, kus saab korda ajada nii sündide kui surmade registreerimised, samuti sissekirjutused. Ja uuest aastast on tänastesse vallamajadesse plaanitud halduskeskused, kus samuti registritoimetusi teha saab. See tähendab, et peale ühinemist saab registritoiminguid jätkuvalt teha nii Sauel, Haibas, Riisiperes kui Laagris. Samamoodi on see mõeldud ka teiste vallaga seotud asja-ajamistega, näiteks toimetused ehituslubade ja planeeringutega ning sotsiaalvaldkonna avalduste ja jutuajamistega. Praktiline elukorraldus inimesed ja raha

Sügiseste valimiste järgselt on esimene muutus see, et senise nelja volikogu asemel alustab oktoobris tööd ühine 27-liikmeline volikogu, kes valib ka vallavanema ja vallavalitsuse. Otsustusorganid saavad küll olema uued, aga aasta lõpuni juhivad need nelja eraldi ametiasutust: Kernu vallavalitsus, Nissi vallavalitsus, Saue linnavalitsus ja Saue vallavalitsus ning nende töötajad-teenistujad jätkavad oma harjumuspärast tööd kuni aasta lõpuni. Uus ja ühine ametiasutus peab seaduse järgi tööle hakkama 2018.

aasta jaanuaris. Ka ühendvalla rahakotid on aasta lõpuni eraldi – majandatakse nelja eraldi eelarvet ning tuleva aasta suveks tehakse ka neli eraldi aastaaruannet. Uue valla esimene ühine eelarve saab olema 2018. aasta oma ning selle kokkupanekuks teevad tänased finantsjuhid omavahel koostööd ja ettevalmistusi. Kuni ühised rahaasjad täpselt paika saavad, jätkub ka kõigi erinevate toetuste maksmine vanal viisil. Niikaua, kuni uues vallas pole ühiseid toetuste määrasid kehtestatud, kehtivad senised toetustega seotud õigusaktid vastavatel territooriumidel edasi. See tähendab, et kuni uus volikogu uued toetusmäärad ära kinnitab, saavad näiteks tänased Kernu valla elanikud seni seal kehtinud toetusi ja soodustusi ning Nissi valla elanikud endale harjumuspäraseid. Ja nagu esiküljel mainitud, on eeltöö toetuste ühtlustamiseks juba ära tehtud ja uuele volikogule ettevalmistatud kõiki sotsiaaltoetuste summasid määravat eelnõu tutvustatakse praegustele volikogudele juba tänavu suvel. Jagame infot Sedamööda, kuidas ühinemisega seotud elukorralduslikud otsused paika hakkavad saama, jagame selle kohta kindlasti infot nii ajaleheveergudel kui ka internetis. Kui teil on mõni konkreetne ühinemisega seotud küsimus või mure, siis võite sellega julgesti pöörduda tänasesse koduomavalitsusse või ühinemisläbirääkimiste koordinaatori poole: telefon 654 1133, e-post kadri.tillemann@sauevald.ee.

Kõrtsi talu aastal 1912. Liivia Anioni fotokogu

Kõrtsi talu - vanuselt teine hoone Saue linnas Helle Koppel

Evelin Povel-Puusepp

Saue Valdur – sõbralik ja jutukas omakandimees Head lugejad, teie ees on esimene katsetus sügisel sündiva ühendvalla ajalehest. Täna on kõigil ühinevatel omavalitsustel omad häälekandjad – Kernus ilmub Oma Vald, Nissis Teataja, Saue linnas Saue Sõna ja Saue vallas Koduvald. Praeguste plaanide kohaselt jätkavad need ajalehed harjumuspäraselt ilmumist kuni ühinemiseni. Sügisel sündival uute piiridega ja senisest suuremal Saue vallal saab aga olema oma ajaleht. Missugune see leht täpselt olema saab, selgubki peale ühinemist, aga esimese nägemusega uue lehe näost ja olemusest saate tutvuda juba nüüd. Koostöös disainiagentuuriga Velvet sai paika lehe väljanägemine ning lehe sisu sündis tänaste valla- ja linnalehtede ühiste jõupingutuste tulemusena. Abiks olid kaastöötajad lähemalt ja kaugemalt ning oma ajakirjandustarkusega oli hindamatuks abiliseks Väino Koorberg. Aga kuidas siis vastsündinud lehenatuke oma nime sai? Uue nime tarbeks sai kevadel väike võistupakkumine välja hõigatud ning oli ütlemata tore, et oli kümneid inimesi, kes sel teemal kaasa mõelda võtsid – saime üle saja nimepakkumise! Suur-suur aitäh kõigile, kes oma nimepakkumise tegid. Esmase sõelumise laekunud nimedest tegid tänased lehetegijad ja kaastöölised ning sõelale jäid nimed Valdur, Sauevallakas, Tammeleht, Saue Valla Teataja, Ääri-Veeri, Teadutooja, Tuulutaja ja Fookus. Nendele nimedele vaatasid peale tänased omavalitsusjuhid ja arvasid, et just Saue Valdur võiks saada uue lehe nimeks. Valdur on ühtaegu muhe mehenimi, aga samas viitab ka valla eluga soetud toimetustele. Kuna see pole miski suvaline Valdur, kes siinse kandi inimesi peale ühinemist kaks korda kuus külastama hakkab, siis saigi kokku Saue Valdur. Häälekandja, mis sõbralikus, aga asjalikus toonis pajatama hakkab, mis koduvallas sünnib. Ja Valduri nimetust pakuti välja lausa kolmel korral: lehe ristiisa tiitlit jagavad Kaido Kallikorm, Toomas Artma ja Andres Laisk. Esimene lehenumber annab aimu, missugune uus vald olema saab, räägib inimestest ja ettevõtmistest, hariduselust ning annab teada, kusmaal ühinemise ettevalmistamisega ollakse. Oleme lõpmata tänulikud, kui annate märku, kuidas teile ühendvalla lehekatsetuse nägu ja tegu meeldib ning kirjutate, missugusena teie uue valla lehte näha tahaksite, millest ja kellest lugeda sooviksite. Kõik mõtted ja tähelepanekud on oodatud e-posti aadressile kadri.tillemann@sauevald.ee, et ühendlehe sügisnumber saaks lugejasõbralikum ning saaksime teie soovitused südamele panna neile, kes peale ühinemist lehe eest vastutama hakkavad. Kadri Tillemann

ühinemisläbirääkimiste koordinaator

Kõrtsi talu aastal 2016. Foto: Peeter Langovits

Kõrtsi (ka Kõrtsu) talu on ajalooliselt asunud Vanamõisa mõisa Mäe (nimetatud ka Käbastemäe) külas Kanamalt Keilasse viiva hobutee ääres. Praeguste halduspiiride järgi asub maja Saue linnas Tõkke tänaval. Hoone ehitamise aeg pole täpselt dateeritav. 1922. aastal koostatud hoonete hindamise akti kohaselt on hoone ehitatud 1820. aastatel. Keila kirikuõpetaja Carl Georg Ficki koosta-

tud Keila koguduse liikmete nimekiri aastatest 1833-34 annab kindla teadmise Mäe kõrtso oder Käbastemäe nimelise vabadikukoha olemasolust, kus toona elasid 57-aastane Jüri Rentsel ja endine kõrtsmik, 56-aastane Karel Krage. Praegu on Kõrtsi talu Saue mõisahäärberi järel (ehitatud 1774-1792) üks vanimaid Saue linna hooneid.

Saue Valdur, juuni 2017  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you