Page 1


lugedes R채ndavaid Pilvi... Kirjandusteaduse III N체pli suvekool, 5.-6. juuli 2013

Teesid

Tartu, 2013 Eesti Kirjandusmuuseum


Lugedes rändavaid pilvi... Kirjandusteaduse III Nüpli suvekool (XX kevadkool) Teesid Koostajad: Johanna Ross, Krista Ojasaar, Marin Laak Toimetaja: Johanna Ross Kaanekujundus: Ly Lestberg Küljendus: Kristjan-Julius Laak Aeg: 5.-6. juuli 2013 Koht: Gustav Wulff-Õie ­Muuseum, L ­ õhmuse talu, Nüpli küla, Otepää vald Peakorraldaja: Krista Ojasaar Korraldajad: Eesti Kirjandusmuuseum Eesti Kirjanduse Selts EÜS Veljesto Toetajad: Eesti Kultuurkapital SF0030065s08 ETF nr 9160 © Autorid. Eesti Kirjandusmuuseum ISSN 1736-8588 Tartu, 2013 Eesti Kirjandusmuuseum


SISUKORD Sissejuhatuseks Risto Järv Boris Veizenen Janika Kronberg Katre Pärn Johanna Ross Kairit Kaur Liina-Ly Roos Krista Ojasaar Kersti Unt Marit Karelson Sven Vabar Tanel Pern Kadri Tüür Neeme Näripä Valdur Mikita Ajakava Õrn Ööbik

5 6 8 10 12 14 16 18 20 22 24 26 28 30 32 34 36 38


“It’s a new day!”, Jaime Howard, 2012


Sissejuhatuseks

S

7

eekord ei kõnele me siiski mitte memuaristikast!1 Tänavune kirjandusteaduse suvekool tahaks lugeda rändamisi, kaardistada neid nii palju, kui pildile mahub, vaadelda ’rändamise’ mõiste tähenduste pilvi. Kui alus­sõnaks on „ränd“, saab sellest tuletada „rännaku“ ja „rändamise“, aga ka vormi „rändav“ kui subjekti aktiivse oleviku. Siinjuures ei mõtle me ainult maist rändamist kui ilmas vanderdamist, nomaadide rännakuid, uurimis­­ reise, matku, turneesid või trippe – neidki! –, vaid ka john-bunyanlikke rännakuid Tühisuse linnast Ettekujutuste maale, kaaslasteks Formalist ja Hoopleja; või siis retki avarilmas, lewis-carrolllikke/mitmiktajulisi kogemisteekondi, teisen­davaid liikumisi/muutumisi ning loomulikult nende peegeldusi kirjan­duses. Peame silmas ka ’rändavaid mõisteid’ (travelling concepts), nagu on need välja käinud hollandi kirjandus- ja kunstiteadlane Mieke Bal: narratiiv, sugu, keha, subjektsus…2 Samuti seome suvekooli tööpealkirja ’rändavate motiivide’ mõistega, mis annab võimaluse viljelda õige traditsioonilist kirjandusteadust, jälgida mingi teemalõime jätkumist ja püsimist/­ muutumist kas läbi ühe kirjaniku loomingu või eri autorite teostes. Soovi korral annab sedakaudu libiseda võrdleva kirjanduskäsitluse ja mõjude küsimuseni. Rännata võivad ka otsustused/hinnangud – arvustusest arvus­tusse, uurimusest uurimusse, lugemismuljetes ja vastuvõtus. Selle vaatenurga j­ uures kipub sisse hiilima ’alusteksti’ või ’kaanoni’ teema; aga olgem tolerantsed… Või võib lipsata hoopis trans- või multidistsiplinaarsusse, et vaadelda ühe ja sama Teksti esitusi kirjanduses, kunstis, teatris, filmis… Ja kuidas on lahkmi­ sega, näiteks klassikaliste vormide või eksistentsiaal­sete teemade kadumi­ sega, tühi­­­kirjanduse tekkega? Aga miks mitte käsitleda keeles kinnis­tunud liikumis­­metafoore nagu voolav aeg, sõitev katus, lendav taldrik jms? Niisiis, kutsume üles kompama ’rändamise’ mõiste piire, mõtlema laiemalt, mitte ainult Ameerika-ihalusest ja kirjanduslikust Marokost, aga miks mitte sedagi. Marin Laak Krista Ojasaar Johanna Ross

1 Oskar Luts, Vaadeldes rändavaid pilvi: mälestusi. IV. Tartu, 1932. 2 Vt ka: Marek Tamm, Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid. Tallinn, 2011. Lk 241–348.


I paneel: muinasteekonna metoodikaks

risto [at] folklore.ee Eesti Kirjandusmuuseum

Risto Järv

Rännakutest Muinasjutumaal

M

uinasjutu kangelane pole tavaliselt paigalistuja. Talupoiss läheb kodust ­ rändama ning kohtab kuninga­ tütart, keda himustab lohemadu, ­Tuhka­triinu teeb ära oma kodutööd ning tõttab kirikusse (või pidule). Ka vaeslapse käik sauna, kuhu kurat teda kosima tuleb, on liikumine eemale tavakeskkonnast, kodu ja ­ sealpoolse piirimaale, liminaalsesse

situatsiooni. Imemuinasjutu kangelane käib, liigub – kasutades Heda Jasoni terminit – Muinasjutumaale („Fairy land“), kus toimuvad teistmoodi sündmused kui argielus. Kuidas ja kuhu muinasjuttudes rännatakse, miks seda tehakse? Sissevaateid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi muinasjutu­ korpusse. ¶


9 /M채rkmed/ Risto J채rv


I paneel: muinasteekonna metoodikaks

borve137 [at] ut.ee Tartu ülikool Boris Veizenen

Reisikirjanik ja kirjandusteadlane: mõningaid tähelepanekuid reisikirjanduse uurimise metoodikast

E

ttekande eesmärgiks on rõhutada reisikirjanduse uurimise käigus ilmnevaid raskusi, ­osutada uurija ja reisikirjaniku vahel tekkivale distantsile ja selle põhjustele; mõtiskleda vabas vormis reisi­ kirjanduse uurimise üle. Reisikirjanduse kui žanri üheks väärtuseks on selle subjektiivne ja isikukeskne lähenemisviis. Lugejaid ei huvita niivõrd maailma fakto­ loogiline kirjeldus kui reisiautori individuaalne nägemus, selle subjek­ tiivsus ja uudsus, tema oskus näha asju oma silmaga. Tänapäevase kirjandus­ teadusliku uurimise kontekstis osutub see autori pilk ja nii kogu reisikirjanduslik traditsioon aga vastuoluliseks. Nii ­imagoloogia kui ka teised sellega haakuvad distsip­liinid (mentaalne geograafia,

diskursuseuuringud jne) viitavad selgelt, et autori väljakuulutatud „oma pilk“ on teatud poeetiliste võtete summa, mis on kehtestatud diskursiivse praktika ja konkreetsete kultuurinormide poolt. „Oma pilgu“ mudeldamise stsenaariumid võivad olla järgmised: 1) autor pettub oma reisiootustes, ­ 2) autor taaskinnitab oma ootusi. Igal juhul käivad mõlemad protsessid alati käsikäes diskursuse määratud objekti ­variatiivsusega. Reisitekstide analüüs kujutab ­endast autori „oma pilku“ dekonst­ rueerivat protsessi, millel võivad olla omad keeru­lised kõrvaltoimed. Tekib ­ autori võimalik negatiivne representa­tsioon: ta on „rumal“ või „valelik“. Uurija ja uuritava a­utori


11 Veizenen

vahele tekib distants, mis võib väljen­duda: 1) taunitavas või iroonilises ­suhtumises autorisse, 2) üleüldises skeptilisuses kirjeldava materjali kohta, 3) osalises pealiskaudsuses autori hoiakute ning tausta kirjelduses. Reisiautor muutub tummaks representeerimisobjektiks, mis ei oska ise end õigesti väljendada või siis ei suuda hoomata oma teksti kogu tagamaid. Teksti tõeline sisu jääb avatuks ainult kirjandusteadlasele. Kas tegemist on uurimissisese paratamatuse või lõksuga?

Mõningad olulised aspektid, mis on seotud uurija-autori suhestamise probleemiga: 1) uurija kõrvutamine reisijaga nii diskursiivses kui ka praktilises mõttes: kasutatud teooria abistav ja ­ahistav võim, 2) lugejate ootused: subjektiivsus, radikaalsus ja originaalsus reisi­ kirjanduse uurimises, 3) reisimise ja reisikirjutamise otstarve: milleks reisida ja kirjutada ( ja uurida) kui kõik nähtused ainult taaskinnitavad diskursiivseid tõdesid ning mängivad samade stereo- ja imagotüüpidega? ¶


I paneel: muinasteekonna metoodikaks

janika [at] kirmus.ee Eesti Kirjandusmuuseum

Janika Kronberg

Maroko "diskursus" eesti kultuuris Oma jalgadega näen ma kõige paremini. James Holman (1786–1857) 1. Eesti kultuuriloos on Maroko ­ üks produktiivsemaid eksootilisi maid. Nagu ikka, algas ­ kõik vahendatud ajaleheteadetest 1 ­9. sajandil. Näiteks Pärnu Postimehes avaldas J. V. Jannsen teateid ­ Hispaania-Maroko sõjast (1859–1860), kommenteerides neid isikupärasest ja ajastuomasest (kolonia­listlikust?) vaatepunktist. 1902 viibis Tangeris keegi eestlane, kes A. O-eri pseudonüümi all avaldas 1903 „Olevikus“ kirjutise Maroko maast ja rahvast, valitsemisest ja p ­ robleemidest.

2. 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul oli paljude teiste maade kõrval ka Maroko kõneks ärimeeste ja poliitikute ringkondades ühenduses majanduskriisi, väljarände ja kolooniate asutamise ideega. 1929 asutati Casablancas Eesti aukonsulaat, mis hiljem tegutses Marrakechis, ja tekkiski ca 15 i­nimesest koosnev „koloonia“. Elavnes kaubavahetus, bilansiga Maroko kasuks. Aastail 1924–1939 importis Eesti Marokost 1 444 tonni kaupu ca 270 000 krooni väärtuses ja eksportis 973 tonni 213 000 krooni väärtuses. 1933–1934 elas Marokos, peamiselt Marrakechis


13 Kronberg

Karl Ast-Rumor, püüdes arendada äritegevust. Ajalehtedes ilmus teateid laadis „Eesti kaubad vallutavad Aafrikat“. 23.XII 1934 kirjutas Pärnu Päevaleht: „Asti töö on vilja kannud. Maroko turgudel võib nüüd saada eesti võid, juustu, suitsuvorsti, kilusid ja valget viinagi. Karl Asti eeskuju aga näitab, et tragi mees ei jää kusagil hätta.“ 3. Tuglase reisiga 1928 algab teadlik Põhja-Aafrika, sh Maroko hõlvamine eesti kirjasõnas. Omaette raamatutena on ilmunud: • F. Tuglas: „Teekond PõhjaAafrika“. 1928–1930. Kolmas osa „Maroko“. 1930. • Aino Kallas: „Maroko võlus: väikesed kirjad Marokost“. 1932. (Orig. soome k 1931) • Karl Ast-Rumor: „Allah ja ta rahwas: tähelepanekuid ja elamusi Marokos“. 1936. • Eduard Mäll: „Võõrleegioni trikoloori all (La Légion étrangère): Alžeerias, Marokos, Sahaaras, Tuneesias.“ 1938. • Leonora Peets: „Maroko taeva all“. 1983. (Arvestatavat ­sellega seotud lisa pakuvad Rein Taagepera mälestused.) • Kätlin Hommik-Mrabte: „Minu Maroko ehk maailma teistpidi vaatamise õpik“. 2010. Kunstis on Marokot jäädvustanud seal aastail 1938–1938 elanud, kuid

eestlastega mitte suhelnud Eduard Wiiralt.

4. Tänapäeval võiks öelda, et Karl Asti teedrajav tegevus on olnud jätkusuutlik ja viljakandev. 2012. aasta veebruaris oli Maroko Eestist kaupade sisseostjate hulgas üheksandal kohal (eksport Eestist ­ nelja esimese kuu jooksul 29 m ­ iljonit euro eest kaupu, bilanss 28,8 ­miljonit eurot Eesti kasuks!). ¶


II paneel: positiivse keele mälumäng

Katre Pärn

katre.parn [at] ut.ee Tartu Ülikool

Mälu ja mäng: kohatu pagasiga rändamise võludest ja valudest

K

eel on teadustes uuriva ­tegevuse tuumaks. See üksnes ei ­ talleta loodavaid teadmisi, vaid teeb teadmiste loomise võimalikuks. Kirjelduskeel, mis võimaldab ­uuritavat avada, uuritavaks teha, on oluline osa uurimismeetodist või täpsemini – kirjeldamine ise ongi üks ­ olulisimaid uurimismeetodeid teaduses. Sellega on ka kirjeldus­ keele olemuse ja valiku küsimus üks ­kesksemaid. Üheks teaduskeele nõudeks on peetud formaalsust, s.t täpsust, abstraheeritust ja eneseküllasust, mis teeb sellest ka efektiivse formaliseerimise vahendi. Sellisena lahutatakse seda argikeelest, n-ö loomulikust k ­ eelest, mida Juri Lotman on m ­ ääratlenud ajalooga koodina – koodina, mis talletab enesesse mälestusi oma minevikukasutustest, saades kogemus­

likuks. Formaalsete keelte peamiseks eesmärgiks on vältida kogemus­ likkust, ajaloolise tähendustaaga akumuleerumist, funktsioneerida eelnevate kasutuskontekstide mürast puhta, objektiivse aparatuurina. Formaalne keel on ajatu, see on ­ puhta mõtte sfäär. Ometi jookseb puhas mõte sageli ummikusse. Üheks probleemiks on formaalsete kirjelduskeelte ühe­ suunalisus maailma kirjeldamisel: nad ei ole kirjeldatavaga dialoogis, ei kohaldu maailmale, vaid transpo­ neerivad maailma oma süsteemi keelde. Maailm ei muuda neid, sest nad on eneseküllased, enesekohased. Sellise eneseküllase, dialoogi vältiva keele probleemiks on seega vähene paindlikkus, mis viib ka vähese loomingulisuseni: nende võime


15 Pärn

uut informatsiooni, uusi tähendusi luua on piiratud, kuna järeldused ­tulenevad süsteemist enesest. Seega saab kirjelduskeele paindlikkuse üheks võtmeprobleemiks enese piiride ületamine – kirjeldussüsteemi n-ö ajaliste ja ruumiliste piiride küsimus.

Ettekandes arutlekski kirjelduskeele küsimust läbi ajalisuse ja ­ajatuse – mälu – ning kohasuse ja ­kohatuse – mängu – aspekti, küsides dünaami­ lise kirjelduskeele eemuste ja taamuste järele. ¶


II paneel: positiivse keele mälumäng

johanna.ross [at] ut.ee Tartu Ülikool Johanna Ross

Kangelane, karakter, ideaal

K

irjanduslooline üld­teadmine ütleb, et kui korralikust, ­puhtast sotsrealismist ja nõukogu­ likkusest eesti kirjanduse puhul üldse on mõtet rääkida, siis aastate 1945– 1955 kontekstis. Sirje Olesk on 1950. aastate teise poolde paigutanud murrangu ja hilisemat p ­ erioodi nõukogude eesti kirjanduses kirjel­ danud „bourdieu’liku sümboolse v ­äljana, kus võitlevad n-ö nõukogude ja eesti kultuur/­kirjandus“. Kirjandus­lugu jutustatakse ­tänapäeval ­eduloona sellest, kuidas viimane võitluses ­peale jäi. Minu l­ugemismuljetes ­tükib aga ikka esile, kui elujõuline oli seal­juures esimene: kuivõrd ka 1960. ja isegi ­ veel 1970. aastate romaanides on ­ikkagi oluline sotsrealistlik raamistik, sealt pärinevad mallid ja laadid. Olgugi et neid erineval moel töödeldakse, murendatakse ja venita­­takse, tugeva aluspõhja moodustavad nad ikkagi. Samuti on kaasaegne kriitika osalt sunnitud, aga küllap ka lihtsalt

harjunud kirjandusest rääkima just selle diskursuse terminites. Oma jutus tahan jämedates joontes visandada ühe niisuguse termini rändu läbi aja: kuidas ja millal on nõukogude eesti kirjandus­ teaduses kasutatud terminit „positiivne kange­ lane“, mille kohta A ­ndrei Sinjavski on öelnud, et see on ­ „sotsialistliku realismi Pühamatest ­ Pühim, selle nurgakivi ja peamine saavutus“? Nagu ettekande pealkiri aimata lubab, puutuvad asjasse ka karakteri ja (positiivse) ideaali mõiste. Minu hüpotees on, et kuigi ligikaudu 1960.–1970. aastate vahetuseks paistab positiivse kangelase mõiste ise olevat jäänud kõrvaliseks, mõjutas see taustalt ikkagi tugevasti nii lugejaootusi kui ka kirjanduskriitikat. ¶


17 /M채rkmed/ Ross


III paneel: fantoomid, puuslikud ja naised

kairitkaur [at] hot.ee Tartu Ülikool Kairit Kaur

Püüdes tabada fantoomi ehk kes oli Juliane Flemming?

T

utvustades ühe esimese ­tuntud Balti kirjanaise, Elisa von der Recke (1754–1833) kirjandus­ likke eeskujusid, mainib tema esimene biograaf, saksa vaimulik luuletaja, lastekirjanik ja ühtlasi Elisa elukaaslane Christoph August ­ ­ Tiedge (1752–1840) enam või ­vähem tuntud autorite kõrval, nagu Christian Fürchtegott ­Gellert, Johann Friedrich von Cronegk, Christoph Friedrich Neander ja

Christoph Martin Wieland, vaid üht naisluuletajat, kedagi salapärast Juliane Flemmingit, kellest vaikivad aga nii kirjanduslood kui ka Elisa enda ulatuslik pärand. Kes oli Juliane Flemming ja kuidas sattus ­ tema nimi Tiedge biograafilisse ­visandisse? ¶


19 /M채rkmed/ Kaur


III paneel: fantoomid, puuslikud ja naised

liinaly.roos [at] gmail.com University of Washington

Liina-Ly Roos

"Kõige õnnelikumatel naistel nagu kõige õnnelikumatel rahvustel ei ole ajalugu": naisekeha kui rahvuse metafoor Aino Kallase "Hundimõrsjas" ja Sofi Oksaneni "Puhastuses"

A

ino Kallas ja Sofi Oksanen on mõlemad kirjutanud ­ Eestist nii seest- kui väljastpoolt vaada­ tuna ja käsitlenud teemasid, mis on eesti lugejate seas tekitanud erinevaid tundeid ja reaktsioone. Ette­ kanne küsib, mis roll ja eesmärk on naistevastasel vägivallal Kallase „Hundimõrsjas“ ja ­Oksaneni „Puhastuses“, ja väidab, et autorid ­ kujutavad soolise vägivalla kaudu ka teisi konflikte. Toetudes Sara Ahmedi teooriale sellest, kuidas emotsioonid kujundavad individuaalsete ja kollektiivsete kehade „pindu“, ja naisekeha mõistmisele rahvuse

metafoorina soome ning vene kultuuri­ r uumis, väidab ettekanne, et mõlemas teoses saab soolise vägivalla viia rahvuse tasandile ja vaadata individuaalset naisekeha kui kollektiivset rahvuskeha. Jälgides eestlaste võitlust iseseisvuse eest ja nende valikuid riigi vabanemisel okupatsiooni alt, on Kallas ja Oksanen osutanud ajaloo häbile, mis „hakkab rahvusele külge“ ja võibki vaikusse peitu jääda. Ettekanne pakub uut vaatenurka „Hundimõrsjale“ ja „Puhastusele“, keskendudes trauma, domineerimise ja emotsioonide teooriatele. ¶


21 /M채rkmed/ Roos


III paneel: fantoomid, puuslikud ja naised

kristaojasaar [at] hotmail.com Eesti Kirjandusmuuseum Tartu Ülikool

Krista Ojasaar

Isamaaline siid ehk janusena Underi allikal

M

arie Underi isikule ja loomingule mõeldes meenuvad tavaliselt ­ erootilised pitsid ja siidi siledus, küllus­likud õiekobarad, siurulik printsess ja selle sama printsessi hilisem isamaa­luuletaja oreool, seejärel ka meisterlikud ballaadid. Vähem tulevad meelde Underi loodusluule või ematunnetest kantud luuletused.

Ettekandes vaatlen Marie Underi luulekogude arvustusest arvustusse kordunud hinnanguid ning püüan kaardistada asjaolusid, mis panid aluse Underi kui erootilise l­uuletaja ning hiljem ka kui isamaalise luuletaja mainele. Samuti huvitab ­ mind küsimus: mis oli see, mis tagas Underile klassikustaatuse ja millal õieti Underist klassik sai? ¶


23 /M채rkmed/ Ojasaar


IV paneel: laps, noor ja tristram

kersti.unt [at] gmail.com Tartu Ülikool Kersti Unt

Tundeline teekond Shandy-maile ehk visandlik sissevaade koos vahelugemistega Laurence Sterne'i Tristram Shandy elusse ja arvamustesse

L

aurence Sterne’i „Tristram Shandy elu ja arvamused“, 18. sajandi romaan, mis, alustanud paaris­ köidete kaupa ilmumist 1759. a­astal, on sestsaadik kutsunud esile nii kriitikat kui heakskiitu. Romaani on sageli nähtud kui täiesti erandlikku 18. sajandi proosateost, ometi on see tugevasti seotud ka nii oma ajastu kirjutamistraditsioonide kui ka mõtte­ viisidega. Oma lopsaka huumori ja teravmeelsusega, oma k ­ riitikaga kaasaja pihta, teosesse põimi­ tud dokumentide, ohtrate viidete, teoreetiliste vaadete, elu detailide, paradoksaalsuse ja graafiliste võtetega on „Tristram Shandy“ jätkuvalt pakkunud huvi lugejatele ja kriitikutele ning olnud

­inspireerivaks allikaks ka hilisematele kirjanduse suurkujudele. Ettekandes, mis on esialgne sissevaade käsil olevasse tõlkesse, puudutatakse teose kahe esimese peatüki põhjal mõningaid aspekte „Tristram Shandyst“ koos tekstinäidetega ­valmivast tõlkest. ¶


25 /M채rkmed/ Unt


IV paneel: laps, noor ja tristram

marit.karelson [at] ut.ee Tartu Ülikool Marit Karelson

André Gide'i palang Johannes Semperi "Päevaraamatutes"

J

ohannes Semperi „Päevaraamatute“ (Ilmamaa, 2013) esimene osa viib meid rändama aastatesse 1912–13, Semperi õpingute aega Sankt Peterburgis. Nooruke, 20-aastane tudeng kirjeldab oma tunde- ja mõttemaailma kaasahaarava kirglik­ kusega; lugejal avaneb võimalus kaasa elada kujuneva intellektuaali esteetilistele elamustele, lüürilistele katsetustele ja ... esimesele suurele armastusele. Päevikus kirjeldatut võib käsitleda kui läbielamuslikku tausta Semperi mõtteavaldustele ja loomingule, mis leidnud avaldamist Noor-Eesti albumites ja ajakirjas, samuti Siuru albumites. Mil määral võivad isiklikud läbielamised muuta inimese esteetilisi kogemusi ning seeläbi v ­aateid kunstile? See küsimus kerkib ­ Semperi „Päevaraamatuid“ lugedes tungivalt esile: „[...] ma olen esteet

oma loomu poolest. Ma olen järele mõtelnud ja leidnud, et mu suuremadki kannatused pea ilusiks ümber moonduvad, ma teen neist aine ­ oma olemata luule­ tusele, novellile, romaanile. Ma olen sunnitud juhust vaatlema kui üht materjali, mida võib stiliseerida“ (lk 23). See ­ sissekanne pärineb 30. novembrist aastal 1912. Siin võib näha tendentsi pidada elu vaid kunsti tooraineks; Semper vaatleb siin elu teatavas mõttes läbi kunsti prisma. „Päevaraamatute“ lõpuosas võib kirju­ taja selle­ kohaseid arusaamu pidada kui just mitte ümberpöörduks, siis vähemalt tugevalt kõigutatuks: kunst ja elu leiavad siin ülistust võrdsetena. Selleks ajaks on Semper läbi elanud Peterburi-päeviku põhiosa hõlmava kirgliku lähisuhte noore naisterahva Wilhelminega; nagu kirjutaja ütleb, on see esimene sarnase intensiivsusega kogemus tema elus. Ehk oli just antud kogemusel oma osa mängida


27 Karelson

Semperi esteetiliste vaadete kujunemisel – kunstiliste elamuste kirjeldused Peterburi-päeviku keskosas lubavad seda oletada. Huvitav on jälgida ka, kuidas seoses esteetiliste ja intiimeluliste ­ läbi­ elamistega kerkivad esile erinevatele autoritele ja mõtlejatele viitavad metafoorikad. Esimene armastuskogemus tõstab muu­ hulgas tugevalt esile leksikaalsed ja temaatilised elemendid, mida võib seostada prantsuse kirjaniku André Gide’i proosapoeemiga „Maised toidud“ (Nourritures terrestres, 1897). Semperi kiindumus Gide’i loomingu vastu oli teatavasti suur: kirjeldus „Maiste toitude“ lugemiskogemusest Semperi „Mälestustes“ (1978) ning seda aimata lubavad märked mitmetes kirjanduskriitilistes tekstides on selle tunnistajaks. „Päevaraamatutes“

kerkib Gide’ilik leksika ja temaatika eriti tugevalt esile seoses Wilhelminega läbi­ elatuga. Võime oletada, et ­ eelnevalt esteetilisena kogetud André Gide’i palang leidis siin äratamist; seega toimus teatav esteetilise ja n-ö ­elulise palavikulisuse põimumine. Ehk sai just see algtõukeks, ­ viimaks Semperit eemale „sümbolismi ­ umbsetest kambritest“ – nendest välja, ellu, oli tema sõnade kohaselt omal ajal tunginud just Gide. ¶


IV paneel: laps, noor ja tristram

svenvabar [at] gmail.com Eesti Kirjandusmuuseum

Sven Vabar

Tartu – nullilähedane linnake lõpmatuse kohal

L

apsepõlvest peale olen t­undnud veidrat tõmmet Tartusse. Ka nende 23 aasta jooksul, mil olen Tartus e­lanud. Sest õieti pole see tõmme Tartu enese poole. Tartu on objektiivselt võttes üks üsna tühine, lausa nullilähedane linnake. See tõmme on mingi aimdus, et just Tartus algab tõeline elu, a­ vaneb kogu ­maailm, ma võin ja saan just nimelt siit ning ei kuskilt mujalt ­reisida ükskõik kuhu maailmas.

Reisida olen ikka tahtnud. Aga pole suurt reisinud – pole t­ahtnud. Sest kui ma olen seda t­einud, siis ma olen ju Tartust ära sattunud, mõnda kindlasse, kinni­ sesse kohta, kus ei ole enam sellist vabaduse ja maailma vallaoleku ­tunnet. Ma olen tahtnud Tartusse, et siit ära pääseda. Ma pole tahtnud siit kuskile minna, sest vaid siit saan ma igale poole minna. ¶


29 /M채rkmed/ Vabar


V paneel: heeringas kommunismi õlal

tanel.pern [at] ut.ee Tartu Ülikool

Tanel Pern

Kommunism ja skisofreenia: Juhan Smuuli reisikirjade ebakindlast jutustajast

M

inu ettekanne püüab leida ­vastust küsimusele, mis paneb inimesi kirju­tama viisil, mida tavatsetakse nimetada sotsrealismiks. Lähtun hüpoteesist, et sotsrealismi kirjanduses võib vaadelda metakommunika­tsiooni lagunemisena, kultuuri (kui indiviidide grupi) võimetusena tajuda metakommunikatiivseid signaale ning teha vahet loogiliste tüüpide vahel. Nõukogude kirjaniku seisundit võib sel juhul kirjeldada ­ skisofreeniku

seisundina, keda iseloomustab nõrk egofunktsioon – võimetus eristada kommunikatsiooni­ mooduseid. Skisofreenikul on selle funktsiooniga raskusi kolmes vallas: a) tal on raskusi teistelt inimestelt saadavatele ­ teadetele õige kommunikatsiooni­mooduse omista­ misega; b) tal on raskusi ­iseenda poolt saadetavatele teadetele õige kommunikatsioonimooduse omistamisega; c) tal on raskusi ka oma mõtetele, tunnetele ja tajudele


31 Pern

õige ­kommunikatsioonimooduse ­omistamisega. Sellisest skisofreenilisest situatsioonist näibki ennast leidvat Smuuli reisikirjade minajutustaja, kes on ­ järjepidevalt hädas eelkõige küsimusega, kes ta ise selline on. Neis tekstides väljendub pidev iha kuhugi kuuluda, samas kui ta ise kogu aeg tunneb ennast võõrana. Ta ei ole meremees ega teadlane; kohati ei julge ta ennast õieti kirjanikukski pidada. Lähemal lugemisel

aga ­ selgub, et niisugune tunne ei tähenda tegelikult mingit puudust, mida Smuul üritaks fantaasiatega korvata, vaid toimib pigem reaalsust konstrueeriva või modelleeriva printsiibina. Sellise modelleerimise piiriks osutuvad Smuulil kapitalistlike riikide piirid, kus ta tavapärasele vastupidiselt väga selgesti teab, mida mõelda. Smuuli minajutustajat võiks sel juhul võrrelda jalutuskäigul oleva skisofreenikuga, kelle mõttemallid pidevalt lagunevad, kuigi ta neist küll pidevalt uusi konstrueerib. ¶


V paneel: heeringas kommunismi õlal

tyyr [at] ut.ee Eesti Kirjandusmuuseum Tartu Ülikool Kadri Tüür

Eesti viikingid heeringajahil: Evald Tammlaan-Jänkimehe heeringakirjad

E

ttekanne on mõtteliseks j­ätkuks (või õigemini eellooks) 2011. aasta Nüplis peetud ette­ kandele Juhan Smuuli heeringapüüginäidendist „Atlandi ookean“. Kaugmerekirjanduse (mõiste proble­ maatikast tuleb Susanna Kuusiku värske bakalaureuse­ töö toel samuti juttu) traditsioon Eesti kirjanduses on küll punktiirne, kuid püsiv: Jüri Jürisoni „Eestimehe teekond ümber maailma „Askoldi“ laeva peal“ (1867), Julius Oengo „Üle Atlandi“ (1928), Aadu Hindi „Tulemees (trimmer)“ (1939), Juhan Smuuli loomingu paremik, Ülo Tuuliku „Vihm Gibraltaris“ (1972), „Aafrika kuum meri“ (1965) jt.

Seni on jäänud tähelepanuta Evald Tammlaane (1904–1945, pseudo­ nüüm Jänkimees) panus Eesti merekirjandusse, iseäranis tema „Heeringakirjad“, 24-osaline „Eesti Päevalehes“ ilmunud reisikiri Eesti heeringapüügilaevastiku ­esimesest retkest Põhja-Atlandile, Islandi vetesse 1932. aastal. Jänkimees ­kajastab nii elu-olu laeval kui kalapüügi ja saagitöötlemise üksikasju, samuti kirjeldab Norrat ja Islandit (esimene Islandi-kirjeldus eesti­ keelses trüki­sõnas, nagu on osunda­ nud Mart Kuldkepp), esitab oma seisukohti Eesti Vabariigi põllu­ majandus-ja kaubanduspoliitika asjus, samuti üldisi tähelepanekuid tööeetika ja ühiskondlike väärtussüsteemide kohta.


33 Tüür

Küsin: miks peaks meil olema huvitav sellise tekstiga tegeleda, ­ kui mitte arvestada rõõmu, mida tekitab vähetuntud kirjandusloolise fakti teadmine? Püüan sellele küsimusele vastata, tuues esile kõnealuse teksti neid tahke, mis muudavad selle huvitavaks uurimisobjektiks mitte ainult kirjandusteaduslikust, vaid ka semiootilisest, majandusajaloolisest, keskkonnaajaloolisest, kultuuri­ loolisest või koguni toidu­ kultuurilisest aspektist. Kõige lõppu jääb küsimus: kas neid erinevaid analüüsi­ võimalusi on kuidagi ­võimalik ka sünteesida? Mis sellest kõigest välja tuleb? ¶


VI paneel: antiik-tarvastu ärmaristsõna

neeme.naripa [at] ut.ee Tartu Ülikool Neeme Näripä

Sobimatud lõigud Lukianose reisikirjas "Tõelised lood"

1

964. aasta „Vanakreeka ­kirjanduse antoloogias“ (koost Ain Kaalep ja Ülo Torpats) on Lukianose „Tõeliste lugude“ osalises tõlkest (tõlkija Karl Reitav) välja jäetud kaks lühikest lõiku. Nende k ­ ärbete põhjus on tõenäoliselt sisuline, sest teose mahtu poleks nad olulisel m ­ ääral suurendanud. Kummalgi juhul ­ on tegu teatud nn ebamoraalsete ­kirjeldustega. Ettekanne uurib, kas selliste väljajätete puhul võib rääkida traditsioonist tulenevast (enese)tsensuurist või mängivad siin olulist rolli pigem nõukogudeaegsed kultuurinormid. Selleks tutvustatakse Lukianose nõukogudeaegset kuvandit, mis oli valdavalt positiivne: Lukianosele viitab tunnustavalt nt Friedrich ­

Engels, keda tsiteerivad mitmed nõukogudeaegsed antiikirjanduse käsitlused. Edasi kõrvutatakse vasta­ vaid tekstikohti Reitavi Lukianose tõlkes kahe inglise tõlkega (Henry Watson Fowler ja Francis George Fowler 1905, Austin Morris Harmon 1921), kahe prantsuse tõlkega (Perrot d’Ablancourt 1787, Eugène Talbot 1857), kahe saksa tõlkega (Christoph Martin Wieland 1788–1789, Horst Gasse 1960?). Saksa tõlgete puhul tuleks märkida, et Gasse tõlge on ilmunud esmatrükina, Wielandi oma aga kordustrükina Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Lisaks sellele võrreldakse Reitavi tõlget teise teadaoleva eestikeelse „Tõeliste lugude“ tõlkega, mis pärineb käsikirjalisena Rudolf Laaneselt (ilmselt perioodist enne 1940. aastat).


35 Näripä

Analüüsi tulemusena võib öelda, et mitmed (aga mitte kõik) varasemad võõrkeelsed tõlked on kasutanud mainitud tekstikohtadel eufemisme või muid tsensuuristrateegiaid. Samas sellist markeeritud väljajättu tekstist, nagu on kasutatud „Vanakreeka kirjanduse antoloogias“, neis ei leia. Laanese käsikirjaline ja Gasse tõlge (antoloogia kaasaegne!) on originaalitruud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et oma ajastus on antoloogias kasutatud väljajätt pigem erandlik, olgu põhjuseks siis tõlkija või toimetaja isiklikud eelistused või nõukogude kultuur. Analüüsi käigus saavad kindlasti tsiteeritud Lukianose ropud lõigud! ¶


VI paneel: antiik-tarvastu ärmaristsõna

valdur.mikita [at] asperbio.com

Valdur Mikita

Mõtteid ühe Tarvastu mulgi poolt loodud pöörasest seikluspõnevikust "K" 1. Vähetuntud, kuid pöörase fantaasiaga Tarvastu mulk (ametilt ­maamõõtja) 2. Kuulus peategelane seikluspõnevikus „K” 3. Põnevikus tuuleenergial liikuv sõiduk 4. Tülgastavad mutandid, kellega peategelane seikluspõnevikus jõudu ­katsub 5. Eesti päritolu ameerika immigrant, kes pidas „K”-d oma lemmikteoseks 6. Tuuleenergial liikuva sõiduki juppidest projekteeritud asula Lätis 7. „K” kentsaka moega vanaema


37 Mikita

5

1

J

L X G

2

7 3 6 4 S

D


Päevakava REEDE, 5. juuli 12.00–13.00 Genius loci – Nüpli 13.00–13.15 Suvekooli avamine 13.15–14.45 – I paneel: MUINASTEEKONNA METOODIKAKS juhatab Johanna Ross Risto Järv – Rännakutest Muinasjutumaal Boris Veizenen – Reisikirjanik ja kirjandusteadlane: mõningaid ­tähelepanekuid reisikirjanduse uurimise metoodikast Janika Kronberg – Maroko „diskursus“ Eesti kultuuris 14.45–15.00 Hingetõmme 15.00–16.00 – II paneel: POSITIIVSE KEELE MÄLUMÄNG juhatab Kadri Tüür Katre Pärn – Mälu ja mäng: kohatu pagasiga rändamise võludest ja valudest Johanna Ross – Kangelane, karakter, ideaal 16.00–16.15 Hingetõmme 16.15–17.45 – III paneel: FANTOOMID, PUUSLIKUD JA NAISED juhatab Sirje Olesk Kairit Kaur – Püüdes tabada fantoomi ehk kes oli Juliane Flemming? Liina-Ly Roos – „Kõige õnnelikumatel naistel nagu kõige õ ­ nnelikumatel rahvustel ei ole ajalugu“: naisekeha kui metafoor rahvusele Aino Kallase „Hundimõrsjas“ ja Sofi Oksaneni „Puhastuses“ Krista Ojasaar – Isamaaline siid ehk janusena Underi allikal 17.45–19.00 Suur Supikas


39 Päevakava

19.00–20.30 – IV paneel: LAPS, NOOR JA TRISTRAM juhatab Marja Unt Kersti Unt – Tundeline teekond Shandy-maile ehk visandlik sissevaade koos vahelugemistega Laurence Sterne’i Tristram Shandy elusse ja arvamustesse. Marit Karelson – André Gide’i palang Johannes Semperi päevaraamatutes Sven Vabar – Tartu – nullilähedane linnake lõpmatuse kohal 20.30–20.45 Hingetõmme 20.45–21.00 Piret Viires – Ajakirja Methis nr 11 (nullindate erinumber) esitlus 21.00–22.00 Hendrik Lindepuu & Janika Kronberg – Poola taevast… 22.00–… Nullpaneel (ÖÖ)

LAUPÄEV, 6. juuli 10.00–11.00 – Hommikukohv ja pannkoogid 11.00–12.00 – V paneel: HEERINGAS KOMMUNISMI ÕLAL juhatab Aare Pilv Tanel Pern – Kommunism ja skisofreenia: Juhan Smuuli reisikirjade ­ebakindlast jutustajast Kadri Tüür – Eesti viikingid heeringajahil: Evald Tammlaan-Jänkimehe heeringakirjad 12.00 – 13.00 Hingetõmme 13.00–14.00 – VI paneel: ANTIIK-TARVASTU ÄRMARISTSÕNA juhatab Marin Laak Neeme Näripä – Sobimatud lõigud Lukianose reisikirjas „Tõelised lood“ Valdur Mikita – Mõtteid ühe Tarvastu mulgi poolt loodud pöörasest s­eikluspõnevikust “K” 14.00–16.00 Koristamine, telkide rehvimine jms loomingulised tegevused. 16.00 Buss 17.00 Buss jõuab Tartusse


Ööbikule

Gustav Wulff-Õis / Karl Ramm / 1883

Õrn ööbik, kuhu tõttad sa nüüd lahkel lehekuul? Kas mõisa aias hõisata sa tahad roosipuul? Eks metsas tore´l tomingal saab hüüdma sinu suu, kui tähed hiilgvad taeva all ja valgust kallab kuu?

Kui jõuab õnnis suine öö, siis laulan talle ma, et unuks meelest päevatöö, jääks rahul magama. Kõik öö siis hääled heljuvad ta kauni kambri see, ja unenäod ilusad tal seisvad silme ees.

“Ei mõisa aias helista või laulu minu rind: Su vanemate verega on väetud see pind! Ka metsas tore´l tomingal ei hüüdma saa mu huul, vaid talupoja akna all seal pühal pärnapuul.

Kui aga taevas kumab koit ja kaob pime öö, siis laulan: tõuseb priiusloit ja vaob orjavöö; sest vaimu taeva võlvita ju näha koidutuld ja uuel ilul särama löönd Eesti oma muld!”


41


III Nüpli suvekool 2013: TEESID  

Lugedes rändavaid pilvi... Kirjandusteaduse III Nüpli suvekool (20. kevadkool) Teesid Koostajad: Marin Laak, Johanna Ross, Krista Ojasaar...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you