Issuu on Google+

Selles Kalamajakas:

Mida teised meist arvavad?

Kui roheline oli rohi? lk 3

Piipu popsiv Gregory Ashworth on maailmamastaabiga professor. Tema uurimisteema on linnaplaneerimine ja seda riigis, mida peetakse maailma üheks kõige edumeelsemaks planeeringute alal, Hollandis. Hiljuti jalutas ta ringi Kalamajas. Kuulame, mis talle silma jäi ning mida arvab tema kogukonna kaasamisest linnaplaneerimisse.

Jalgratturi elu ja valu lk 6-7

Korter keldrisse? lk 8 Ja palju muud

Liisa Pakosta: Olete terve maailma mitu korda läbi reisinud, mis mulje Kalamaja teile jättis? Gregory Ashworth: Kalamaja on tugev koht, jääb meelde, tõuseb esile. See on unikaalne, ka maailma mõistes unikaalne, teistest eristuv ja omapärase arhitektuuriga asum! Inimesele sobivate mõõtmetega keskkond, siin on nii majad kui tänavad inimlikud.

See piirkond on muidugi tihedasti täis ehitatud – mis on ka mõistetav, tegemist on ju sisuliselt kesklinna, mitte eeslinnaga. Siin peabki ehitustihedus suur olema. Kalamajas paistavad olevat väikesed korterid ja väikesed leibkonnad, mis võib olla korraga nii plussiks kui ka miinuseks. Lääne-Euroopas on muide tekkinud linnaplaneerijatel uus probleem. Viimased 40 aastat on ehitatud

Gregory Ashworth. Foto: Vahur Puik

eluruume peamiselt peredele, nüüd on peremudelid muutunud, leibkonna suurus on vähenenud ja 1–2 inimest leibkonnas on pigem norm kui erand. Neile ei jagu piisavalt sobivat elamispinda.

Negatiivse külje pealt torkab Kalamajas kohe silma teedevõrk ja taristu, mis on väga kehvas olukorras. Näib, et linnavõim pole teekattesse üldse investeerinud. Jätkub lk 9

“Kui ilmumispäeval on Kalamajaka esikaane pilt lumeta, püsib lumi jaanipäevani maas!” (kui ei püsi, siis on kõik normaalne)


KalaMajakas 2

Liisa Pakosta Peatoimetaja Vana-Kalamaja tänavalt

Inimene teel

Kõndimine on meie kõige loomulikum liikumisviis. Ometi – kui räägitakse liiklusest, räägitakse sõidu- ja kergliiklusteedest, aga mitte kõnniteest. Nii on see olnud seni, isegi väga rohelistes liiklusplaanides. Kalamaja ja Pelgulinn on planeeritud nõnda, et suur osa asjadest saaks kahe jala peal toimetatud. Mitu põlvkonda on elanud nii, et poodi, arsti juurde, kohvikusse, kooli ja teatrisse minnakse jalgsi. Kitsastele tänavatele mahuvad nii noored kui vanad jalgratturid ära nii loomulikult, et nende eraldi nimetamine ei tule kohe meeldegi. Ilmselt pole see meelde tulnud ka transpordiplaneerijatele, sest just siinkandis on rattateid kõige hõredamalt. Kultuurikilomeeter on meil õnneks nüüd olemas, ent kahjuks on see ajutine, see-eest ülipopulaarne. Tahtmata kuidagi vähendada vahva algatuse väärtust, juhin siiski tähelepanu, et nimetatud teelõik algab ühes ja lõpeb teises bensiinijaamas.  Jalgsi käimine tundub aga osaliselt olevat kui uuesti avastatav väärtus. See on tervislik. See on turvaline. See võib viia kiiremini pärale. See on enamasti odavaim viis liikuda. Ent mida me tegelikkuses näeme? Näeme nii kitsaid kõnniteid, kuhu parimal juhul mahub üks lapsevanker või kelk korraga. Seegi kõnnitee lükatakse talvel lumesahaga lund täis. Näeme ka kõnniteid, mis ei vii kuhugi, mis lõppevad enne mereäärt või mis pritsitakse möödasõitvate autode poolt poriseks. 

Jah, autoga on mugavam. Autos ei kuku pähe jääpurikad, ei tule kahlata läbi lume, ei libise ootamatult jääribal (või on abiks ABS ja talvekumm) ning kui auto täis pritsitakse, jääb autojuht ikka kuivaks. Autode parkimiskohad on igas planeeringus, mitte ühelgi pole veel kirjas olnud, kuidas jalakäijate olukorda parandada. Autoga jõuab kaugemale poodi minna, lausa kaubanduskeskusesse… Osalt ka seetõttu, et kodulähedast väikest toidupoodi pole enam ammu olemas. Kumb kummast tuleneb? Me näeme täna Pelgulinnas ja Kalamajas lapsi, kes ei oska ega viitsi enam tänavatel kõndida. Näeme vanemaid daame ja härrasid, kes hooldamata kõnniteede ja kauge bussipeatuse tõttu paluvad naabrilt abi poest toidukraami ostmiseks. Üksteist tunnevad rohkem koerapissitajad ja nägupidi ehk jooksjadki, aga kaduma on läinud vestlus tuulevaiksel päeval juhuslikult kohatud möödujaga. Kui juba autoga sõitmiseks läks, siis ikka sinna, kus saab mugavamalt parkida, ehk isegi katuse all, nii et lõpuks ei mäletagi, mis aastaaeg väljas on. Tegelikult on jõulud tulemas, vanas maailmas tähendab see rahulikku ootusaega. Sama soovib Kalamajakas kõigile oma lugejatele – hindame tavapäraseks muutunud jõulusagina asemel hoopis rahulikku ja vähemkiirustavat eluviisi. Küllap leiame siis aega ka kõndimiseks, jalutamiseks, ümberringi vaatamiseks ja oma elukeskkonna paremaks muutmiseks.

Teie, Liisa Pakosta Peatoimetaja

Jälgi koduümbruse planeeringuid kodulehe veebruar abil!

Kui tahad kaasa rääkida oma koduümbruse, kodupoe, koeraga jalutamise koha või laste kooliteele jäävate planeeringute osas, siis tee seda kindlasti! Planeerimisseaduse kohaselt osalevad kohalikud inimesed planeeringute algatamisel algusest peale. Kindlasti tasub kohal käia avalikel aruteludel linnaosavalitsuses. Telliskivi seltsi kodulehel on jätkuvalt üleval rubriik PLANEERINGUD, vaata: http://telliskiviselts.info/planeeringud. Sealt leiate avalike arutelude kuupäevad, infot parasjagu aktuaalsete planeeringute kohta ning saate neid ka kommenteerida. Lisaks avaldavad avalike arutelude kohta infot linnaosalehed, üleriigilise levikuga lehed, teave on üleval ka Tallinna linna koduleheküljel Internetis ja Linnaplaneerimise ameti kodulehel http://tpr.tallinn.ee. Nendele inimestele, keda planeeringud otseselt puudutavad ja planeeritava paiga naabritele peaks teade planeeringu kohta tulema linnalt ka posti teel. Mõned näited: Hipodroomi-teemalisi uudiseid kohtumaailmast Nagu juba suvest alates teada, võttis halduskohus Telliskivi Seltsi kaebuse Hipodroomi planeeringu kehtestamise kohta menetlusse ja kehtestas esmase õiguskaitse, st planeeringu kehtivus on ajutiselt peatatud. Arendaja esindaja (hr Viktor Kaasik) kaebas esmase õiguskaitse kehtestamise otsuse edasi ringkonnakohtusse. Kuid sealt tuli vastus, et õiguskaitse on õigustatud ja hr Kaasiku väited ei pea vett. Asi liigub, ja vähemalt

Kuhu minna mere ääres?

Kipub olema nii, et Tallinna kui merelinna tunnetavad kõige paremini kruiisilaevadega siin randuvad reisijad ja sadamas jalutavad turistid. Kuna Põhja-Tallinnas ning paljuski ka kesklinnas on mere äärde pääsemine võsastunud tühermaa ja kinniste tööstuskruntide tõttu endiselt takistatud, tuletab kohalikele elanikele mere lähedust meelde üksnes merelõhnaline tuul ja aeg-ajalt linnakaardile pilgu viskamine. Milliseid muutusi on selles osas lähiaegadel oodata?

Teele Pehk Suur-Patarei tänavalt Erakätes mereäär Lähiaastate olulisemaid promenaadiarendusi ühendab eraarendajate nägemus kunagiste

tootmispiirkondade asemele loodavatest elamualadest. Kesklinna mereääre kurbloolisus seisneb selles, et varem randa pääsemist tõkestanud endised tööstus- ja militaaralad on enamjaolt erakätesse müüdud ning hinnalised asukohad planeeritakse mitte avalike, vaid omanike huvide kohaselt. Mereääre avaliku kasutamise kohta koostas ARS Projekt

2007. aastal rannapromenaadi linnaruumilise arengu ettepaneku. Linnaplaneerimise ameti juhtivspetsialist Kadri Vaher selgitab: “Kui vaadata Tallinna rannajoont, siis on see väga mitmepalgeline. Pirital on avalikus kasutuses olev rannajoon promenaadi, jahisadama ja suplusrannaga; kesklinnas promenaad, reisisadam ja Kultuurikatel; Põhja-Tallinnas on rannik aga

Kalamajakas on poliitiliselt, rahvuslikult, sooliselt, usuliselt sõltumatu, avalikes huvides välja antav asumileht. Kalamajakas ilmub toetuse olemasolu korral 4 korda aastas ja jõuab teie postkastidesse tasuta. Tegevtoimetus: Liisa Pakosta, Juho Kalberg, Ingrid Maasik. Tõlge vene keelde: Julia Zautina. Toimetuse kolleegium: Triin Talk, Jaanus Hämarsoo, Meelis Lätte, Piret Kalju, Agne Narusk, Alari Rammo, Mailis Timmi, Hanno Tomberg, Henrik Aavik, Brit Kerbo. Keeletoimetaja: Brit Kerbo Kaanepilt: Tõnis Kärema, www.tm.ee Väljaandja: Kalamaja Selts MTÜ koostööleppe alusel Telliskivi Selts MTÜ-ga.

praegu veel kodanikuaktivistidele soodsas suunas! Kõiki olulisemaid menetlusdokumente, ka kohtumääruseid, näete Telliskivi Seltsi kodulehel planeeringute rubriigis http:// telliskiviselts.info/cmtls/1/482/ article/483. Tore uudis planeerimisteemadel on ka see, et Kalaranna tänava projekteerimistingimuste kavand avalikustati ja arutati Telliskivi Seltsiga läbi. See on vist esimene kord tänases Eestis, kus ühe tänava projekteerimistingimusi arutatakse koos avalikkusega! Eks me oleme selle vajalikkusest ka igal pool väga palju rääkinud. Kalaranna tänava projekteerimistingimuste kavand on kodulehel üleval planeeringute rubriigis, samuti seltsi esitatud ettepanekud, mida suures osas ka arvesse võeti http://telliskiviselts.info/cmtls/1/482/article/863.

2008. aastal sadu vastuväiteid kogunud Kalasadama detailplaneeringut menetletakse edasi. Suurim vahepeal toimunud muudatus on, et vaidlust tekitanud pikkade ribamajade alale on planeeringus ajutine krunt ja sellele nõutakse avalikku arhitektuurivõistlust. Selles osas tundub asi paremuse poole liikuvat. Planeeringute registris te siiski veel ühtegi joonist ei näe ja lisaks 2008. aastal esitatud vastuväidetele ei ole sinna ühtegi avalikult nähtavat dokumenti lisatud. Joonised ja seletuskiveel suhteliselt suletud ja tööstuslik. Samas asub Paljassaare tipus paljulubav puhkeala ning Stroomi rand. Haabersti poole liikudes vaheldub mereäärne roostik Vabaõhumuuseumi ja mereäärsete elamurajoonidega.” Arhitekt Villem Tomiste väidab, et mereäärele on vaja palju tugevamat identiteeti kui ainult rannapromenaadi lõikude plaan. “Mereäärsetele planeeringutele on vaja ühisnimetajat ja kogu ruumi läbivat identiteeti, mitte pelgalt hüüdlauset “mereäärsed lood”, leiab ta. Tulevastele arendustele pilku heites jääb mulje, et mereäärt kiputakse pigem kinni ehitama

ri on üleval Telliskivi Seltsi kodulehel. Uut avalikku arutelu või midagi muud sarnast pole seni välja kuulutatud. Vt http:// telliskiviselts.info/cmtls/1/482/ article/866.

Telliskivi Selts on enda juurde kutsunud ka hulga Kalamajas ja Pelgulinnas elavaid või töötavaid arhitekte-planeerijaid-urbaniste jm linnaplaneerimises pädevaid spetsialiste. Planeerimisteemad arutame nüüd alati koos nendega läbi. Kui tekib vajadus mõnele planeeringule oma ettepanekuid või vastuväiteid esitada, siis on need erialaspetsialistide poolt lahatud ja vaieldud, mistõttu nad on pädevamad ja ehk tõsiseltvõetavamad kui niisama “naabritädi Maali” vaatenurgast kirjutatu. Kindlasti ei ole Telliskivi Seltsi eesmärk iga planeeringuga vaielda või kohtusse minna – üldjuhul on ju positiivne, et meie piirkond areneb, tekib uusi elamuid ja ärisid. Küll aga on oluline hoida silma peal, et uued arendused piirkonda täiendaks, mitte ei kahjustaks selle väärtusi ja avalikke huve. Kui tunned, et ka Sinus on pädevust ja tahet nende teemadega tegelda, anna endast teada aadressil info@telliskiviselts.info ja saame Sind lisada oma planeeringute arutamise ümarlauda.

kel! binokäe Müüasilm aga n b Ühe a, naabri vannitubber teisega näeb naaa. sinu vannitub RAHA POOLEKS!

kui linnarahvale avama. Üldine strateegia mereääre avamiseks on rajada sinna uusehitisi ja ehitada välja rannapromenaad, mis hakkab kohati veepiirile kerkivate majade alt läbi kulgema. Praegused tühermaad (Kalasadam ning Linnahalli ja reisisadama vaheline ala) ning tööstusest vabanevad territooriumid (Noblessneri kvartal, Paljassaare sadam) tahetakse tulevikus hoonestada või peamiselt elamutega tihendada. Erandiks on Kultuurikatla renoveerimine ning selle kõrvale rajatav uus linnavalitsuse hoone ning Lennusadam. Jätkub lk 12

KONTAKT: Vana-Kalamaja 46, Tallinn 10514. Telefon 502 6191. E-post: liisa@pakosta.ee; Veeb: www.kalamaja.ee; www.telliskiviselts.info Toimetus ei maksa honorari lehe kaastööde eest. Trükitud: AS Printall Projekti rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital Tiraaž: 8000 ISSN 2228-0413 Kalamajakas avaldab parema toimimise nimel ka reklaami. Võta lahkelt ühendust.

“Näe tuligi!” (Ajalehe vanasõna)


KalaMajakas 3

Rohi oligi rohelisem? Kalamajal oli ka vanasti mitu erinevat palet. Elas siin väga mitmesugust rahvast, joodikust intelligendini, insenerist sõjaväelaseni. Erinevused kaasajaga võrreldes? Lapsi oli rohkem, sport oli au sees ja kambad polnud sugugi ohtlikud. Kahe põlise kalamajaka mälestusi käis kuulamas Ingrid Maasik. Tänav oli munakividega kaetud, servas umbes meetrilaiune mururiba. Kõnniteedel olid paekiviplaadid. Hommikuti tuli Rotermanni raudrehvidega leivavanker kiladikoladi mööda munakive. Piimamees tuli täpselt sama kolinaga. Aga juba 1940ndate alguses olid Rotermannil kummirehvidega vankrid, mis enam ei kolisenud. Kui vahel kõlasid kellahelid üle Kalamaja, siis kõik teadsid, et surnuaial maetakse kedagi. Elupõlisele Kalamaja elanikule Ivar Vilde’le meenubki oma kodutänavalt – Salme (Sõja) tänavalt – kõigepealt kaasajast erinev helide maailm. Majade vahel olid piirdeaiad kõrgete väravatega. Aiad olid üldiselt väga korras. Maja omanik kasvatas aedvilju, näiteks avamaal valmivaid tomateid.

Ivar Vilde Foto: Ingrid Maasik

“Kui mul poleks kodus vana fotot, mina seismas suurte rippuvate tomatite kõrval, ei usukski,” ütleb Ivar. “Igal kevadel pandi tomatiseemned lavasse, hiljem istutati peenrasse, sügiseks said nad enamasti valmis. Rohelised pandi aknale järelvalmimisele. Aias kasvatati ka porgandeid, tilli ja muud, loomulikult olid seal marjapõõsad ja õunapuud. Lilli oli aedades palju, tol ajal olid moes tokkroosid, kahemeetrised pikad taimed, oma 50 õit küljes.” Kahe-kolme maja peale oli vürtspood – see oli tegelikult toidupood, vürtse oli muidugi ka müügis. Klientideks olid lähimajade elanikud, poed elasid kõik ära. Näiteks Kalevi ja Salme vahel oli neli poodi, sealhulgas lihakarn. Peale toiduainete müüdi seal ka petrooli. Sport oli au sees “Mängisime hoovides rahvastepalli, muna ja muid mänge; üks isa pani korvpallirõnga üles, ka jalgpalli mängisime. Viimasega seoses tuleb meelde, et Salme ja Tööstuse nurgal oli üks suur õu, kus pidasime pärast sõda jalgpallimatše, venelased eestlaste vastu, kuni üks venelane lõi palliga kogemata nurgapealse maja aknad sisse. Kaks suurt aknaklaasi purunesid ja poisid jooksid välgukiirusel laiali,” muigab Ivar Vilde. Miilits lööjat ei

leidnud, aga jalgpalliharrastus jäi soiku: et keegi ei maksnud aknaid kinni, siis ei andnud korteris elavad inimesed palli tagasi. Uut jalgpalli oli aga raske saada. Kui tänapäeval armastavad noored arvuti taga istuda, siis vanasti tegeleti aktiivselt spordiga. Graniidi tänava ääres oli võrkpalliväljak. Kungla tänava poisid tegid surnuaia juurde – sinna, kus praegu on garaažid – õiges mõõdus korvpalliväljaku. Salme kultuurimaja asemel oli suur ristkülikukujuline park, diagonaalteedega, keskel ristkülikukujuline roosiaed. Selle ümber olid pingid ja Kalevi-poolses otsas liivakast, teisel pool palliplats. Ümber platsi kulgeval jalutusteel korraldati tänavatevahelisi spordivõistlusi. Poisid ise organiseerisid, kogusid raha kokku ja tegid auhinnad ka. Kalamaja ainuke liuväli Elektrijaama vastas oli kehv, seetõttu käis Ivar koos teiste Westholmi kooli poistega Wismari tänaval Spartaki liuväljal. Vahel, kui raha nappis, ronisid poisid üle plangu ka. Uisutada tahtmine oli lihtsalt nii suur. Ja eks seal kohtuti ka tüdrukutega, sõideti ringiratast ja paarissõitu. Üldse oli Tallinnas tol ajal 14 avalikku liuvälja, nendele lisaks Schnelli ja Kadrioru tiigid. Kui Ivar oli noor, siis peeti isegi klassidevahelisi jäähokivõistluseid. Suusatamas aga käidi Mustamäel, kus Vanakast murdmaasuuskadega alla sõita polnud mingi küsimus. Vahel läksid suusad puruks ka, poisid tahtsid ikka võimalikult põnevaid laskumisi leida. “Kalamaja poistel omavahel nimetamisväärset lahkarvamuste klaarimist rusikatega polnud, hiljem vene ohvitseride laste ja eestlaste vahel oli lööminguid küll,” meenutab Ivar. Süütud vallatud kambad Esimese Eesti ajal oli elu nagu raamatus “Pal-tänava poisid”, ainult et suuri lahinguid ei peetud ja kambad olid kodukandi-kesksed. Nii ei puutunudki Rein Hallik Uus-Kalamaja tänavalt kunagi kokku Ivar Vildega Salme tänavalt. “Meil oli Vana-Kalamaja alguse ja Soo tänava jupi peale oma kamp. Kamp mitte halvas mõttes, midagi kurja ei tehtud, lihtsalt omavahel saime kokku ja mängisime. Võideldi niisama ja tehti tempe. Vahel teiste kvartalite poistega tekkisid vastasseisud. Kalamajas olid tol ajal ahjuküttega majad, mäletan, et panime pliidi alt kougitud tuhka ajalehe sisse, tegime tuhapommid ja viskasime nendega vastaseid,” meenutab Rein.

veebruar

Vana foto. Salme kultuurikeskuse asemel oli park ja selle Kalevi-poolses otsas liivakast, mis oli aktiivselt kasutuses. Pärast sõda otsustati sõjas kannatada saanud parki ehitada stalinistlikus stiilis kultuuripalee. Selle vastu kogutud allkirjad otsust ei muutnud. Ehitusel olevat üks Salme tänaval elanud väike poiss ära tapetud. Mis, kes ja kuidas – ei tea. Sünge lugu. Tänapäevane kultuurikeskuse ümbrus pole ka kuigi kaunis. Foto: Ivar Vilde arhiiv.

“Sama Uus-Kalamaja tänava lõpus, kalmistu väravas, tegutses juba järgmine poistekamp ja üldse olid neid nii palju, et keegi ei jõua üles lugeda. Lapsi oli ju palju, nüüd ei saa terve Kalamaja peale üht korralikku kampa kokku,” nendib ta. Rein elas koos venna, ema-isa ja vanaemaga väikeses puitlobudikus,

Rein Hallik Foto: Ingrid Maasik

nagu ta ise ütleb, mille ees aias olid õunapuud ja paar marjapõõsast. Nüüd on seal rohtunud plats. “Vanaema oli majahoidja ja niipalju kui mina mäletan, oli elamine tasuta. Aga mul on tunne, et ega vanaema ei saanud palka ka,” pugistab Rein naerda. Üks varasemaid Reinu mällu jäänud pilte on see, kuidas ta kolme-nelja-aastasena mängis koos vennaga vana puidust niidirulliga – sellega pressiti aias mullapinnale vaod sisse ja siis sõidutati niidirulli tikuga mööda “rööpaid”. Kui jalad paremini kandsid, tõmmati keksuruudud maha ja mängiti keksu. Nende lähiümbruses lastel sihipärast tegevust ei olnud, sportlikke võistlusi ei korraldatud – vastupidi Ivari kandile. Kõige eredamad mälestused on Reinul aga märtsipommitamisest ja mööda varjendeid jooksmisest. See on meeles nagu oleks eile juhtunud, pisiasjadeni meeles, aga eelnev ja pärastine on kaduma hakanud. Kahest halvast parem Sõjaaega ja varjendit mäletab selgesti ka Ivar. Kui häire kõlas, läksid nad oma maja betoonlaega keldrisse. Kogu seltskond istus toolidel,

maja värises ja rappus, ja kui mõni daam minestas, siis viidi ta üldvannituppa ja turgutati külma veega. “Märtsipommitamise vaheajal läksime isaga välja muruplatsile ja nägime, kuidas Niguliste torn põles nagu küünal ja kukkus siis ümber,” ütleb Ivar kiretult. Pärast 9. märtsi kolis nende pere nagu paljud teisedki sõjapõgenikena maale, kuna levis kõlakas, et Tallinn tehakse maatasa. Tagasi linna tulles läksid nad oma korterisse tagasi. Korteritega olid tol ajal keerulised lood – peremehed aeti tihti korterist välja, aga kui sai oma korteris edasi elada, siis ainult koos võhivõõraste üürilistega. Ivar meenutab, kuidas 1941. aastal pandi nende neljatoalise korteri kahte tuppa elama kolm täiesti võõrast inimest: üks raudteetööline, üks pagar ning Elektrijaama direktori autojuht. Aga 1944. aastal maalt naastes oli Ivari isa juba nii ettenägelik, et otsis kähku üürnikeks omad tuttavad. Võimalik, et just üürilistega koos elamise pärast ei aetudki nende peret kodust välja. Suhkrusabad ja õllekad Pärast sõda tõusid ausse paksud kardinad. Need olid olulised vähemalt korra aastas, jõulude ajal. Nõukogude ajal tähistati jõule ju salaja. Ivar meenutab, et pärast sõda oli kuuskede hankimine terve operatsioon: “Pelgulinna turg oli kõige ligemal ja mäletan, et kell kaks öösel läksime turule, sinna toodi koorem kuuski ja hakati neid siis maha loopima. Kuusk käes, sammuti vaikselt ööpimeduse katte all koju. Pandi kuusk tuppa üles, kardinad tihedalt ette – et midagi välja ei paistaks, uusaastal võis juba kardina eest jätta.” “Omaette nähtus olid suhkrusabad,” muigab Ivar. “Suhkur oli defitsiit, mingi aja jooksul müüdi seda pool kilo inimese kohta. Järjekorda mindi päevi varem ja seisti vahetustega. Kui suhkur poodi jõu-

dis, siis kes aitas tassida, sai oma portsu kätte. Tekkisid ka suhkrusaba komandandid. Nemad hakkasid vägesid kamandama ja eks nad said vast natuke rohkem suhkrut ka selle eest. Kui komandanti ei olnud, siis toimus lausa rünnak.” Enamik väikepoode olid pärast sõda suletud, omanikke ju enam polnud. Säilisid mõned suuremad poed, mis kaubastud üle võtsid. Ivar mäletab, et mitmete poodide asemele tehti õllekad, mida oli korraga iga nurga peal. Naabermaja keldris sai õlut juua mõned aastad, siis pandi ka õllekohad kinni. Sõjajärgsele ajale oli veel iseloomulik, et inimeste abivalmidus oli väga suur. “Kui kellelegi tehti liiga ja keegi appi karjus, siis inimesed kargasid majadest välja ja tulid appi. Sellist asja ju tänapäeval ei ole,” ütleb Ivar. Ta räägib, et Kalamaja kant oli mõnestki teisest piirkonnast kindlam, kuna siin baseerus Vene merevägi. See oli eliitvägi ja nemad kohalikke elanikke ei rünnanud, pigem võisid vajadusel appi tulla. Mida arvavad põlised Kalamaja mehed aga tänapäeva Kalamajast? Rein Hallik on nördinud, et kui Eesti Vabariik taastati, siis kadusid kõik viimasedki väikesed poed. Igale poole kerkisid super-hüpermarketid. Nüüd on terve maailm neid hullumajasid täis, aga Rein neis ei käi, vaid ostab toidu Keskturult ja Jaama turult. No Rimisse võib-olla astub korra kuus sisse. Ivar Vildel on siht selge – esiteks tuleks Kalamaja majad remontida ja seejärel korrastada aiad. Kindlasti tuleb säilitada Kalamaja 20. sajandi esimese poole miljööd, mis annab Kalamajale selle õige Kalamaja-hõngu. Uued majad tuleb ehitada pieteeditundega ja panna haakuma vana keskkonnaga. ...................... Loe lisaks kaht kriminaalset lugu lk 8

“Vana mees teab 100 korda rohkem kui sina... iseasi kui Sa just auväärses eas proua pole.” (elutarkus)


KalaMajakas 4

Kaks puumaja nurga peal

Soo ja Vana-Kalamaja nurgal – seal, kus praegu käib hoogne ehitus – oli hiljuti üks katkine puumaja, siis tükk tühja maad ja siis üks veel palju katkisem maja. Ega nende kahe maja Triin Talk lugudes ei olegi midagi ülearu Salme tänavalt erilist – üsna tavalised väikesed kolkarenessansid. Teinekord tasub aga ka neid väikeseid lugusid tähele panna, sest ühe tänavanurga peal toimuv võib vabalt olla laiemate arengusuundade indikaatoriks. Soo 17 on üks üsna tavapärane pärast mida see varisemisohtlik Lenderi maja, ainult et esimesel maja koos abihoonetega kiiresti korrusel paiknenud äriruumid lammutati. Soo tänava poolne andsid esifassaadile neli ust poolpõlenud elamu jäi teadmata tavapärase ühe asemel. põhjustel siiski püsti – lammuMaja ehitusaeg ei ole täpselt tea- tusprojektis oli ka see alguses da. Projekt koostati aastal 1902, viirutatud lammutatavaks, kuid kuid 1912. aasta krundiplaanil siis viirutus üle valgendatud. seda veel ei ole. Samas 1923. Kultuuriväärtuste kaitsjatel seaastal hakati hoonet juba ümber dapuhku hoone püsimises mingit ehitama, nii et selleks ajaks pidi süüd ei ole, hoone avariilise seisee olema valmis ja kasutuses. sukorra tõttu oli lammutamisega Ümberehitamine, muide, seisjuba ammu nõustutud. Ilmselt nes ühe esimese korruse akna lootis linn lihtsalt planeeringusuurendamises äriruumi rentniku ga peatselt ühele poole saada, tellimusel. Järgmised analoogsed seejärel krundi erakätesse müüa ümberehitusprojektid pärinevad ja lammutamise uue omaniku aastatest 1926 ja 1932 – ükshaa- hooleks jätta. val laiendati ka teised esimese korruse äriruumide aknad. Jah, Kõik ei lähe aga nii, nagu lootõesti, ka vanal heal Eesti ajal detud. Vahel venivad asjad nii pidi vaid ühe akna suurendamikaua, et lähevad lõpuks isegi seks koostama ehitusprojekti, paremini, kui alguses loodeti. selle linnavalitsuses kooskõlasta- Linn müüs krundi enampakma ja maksma templimaksu. kumisel 2011. aasta alguses, Nõukogude ajal hoone riigistati seejuures ikka veel lõplikult ja kõik äriruumid ehitati ümber kehtestamata detailplaneeringuväikesteks korteriteks. Pikega. Ostjal, paljude puumajade mas perspektiivis kavatseti Soo renoveerimisega tegelenud tänavat laiendada ja “tehniliselt firmal Perton, ei olnud aga ja moraalselt amortiseerunud” mõtteski planeeringus kujutatud puumajad asendada “korralike mastaapse maa-aluse parklaga paneelmajadega”. uut maja ehitama hakata. Nemad Taasiseseisvumisel jäi krunt otsustasid hoopis poolpõlenud

Soo 17 aastal 2006. Vasakul on veel näha Vana-Kalamaja tänava poolne elamu, mis juba samal aastal lammutati.

linna omandisse ja ruume üüriti välja, veel üheksakümnendate lõpus tegutses madalamas hooneosas riidepood. 2004. aastal algatas linn detailplaneeringu krundile uute elamute kavandamiseks. Kogu krundi ajalooline hoonestus (Soo 17, Vana-Kalamaja 27 ja abihooned), mis selleks ajaks oli amortiseerunud ja tühjaks jäänud, kavandati lammutada. Kuigi planeeringu menetlus venis ja venis, kiirendas tegevust 2005. aastal toimunud suur tulekahju samal krundil asunud Vana-Kalamaja 27 elamus,

ja juba aastakümneid peatselt lammutatavaks peetud hoone rekonstrueerida. “Buumi ajal tehti igasuguseid hulle plaane,” arvab Pertoni esindaja linna algatatud detailplaneeringu kohta. Hulluks peab ta eelkõige maa-aluse parkla ehitamist, mis on liiga kallis, et sellise väiksemat sorti hoone puhul ära tasuda. Arendaja arvab ka seda, et “kes juba Kalamajja elama tahab tulla, see otsib ikka ajaloohõngu,” ja loodab, et ostjaid on ehk kergemgi leida, kui elamu on rekonstrueeritud vana, mitte päris uus. Renovee-

rimiskulusid ei pea ta sugugi uue ehitamisest kallimaks: kui on palkehituses kogenud töötajad olemas, läheb see ladusalt.

veebruar

Soo 17 renoveerimisel on plaanis kasutusele võtta katusekorrus

hiljuti kohtutäituri kaudu. Esimese korruse äriruum jäi pikalt linna omandisse, selles tegutses ehituspood, seejärel seisis mitu aastat tühjana. Uue omaniku leidis äriruum 2010. aastal müügile tulnud linnavara enampakku-

Soo 17 rekonstrueerimisprojekt, vaade Soo tänavalt.

ja lisada selleks hoone tagaküljele vintskap, samuti ehitatakse ühekorruseline 1880ndatest pärit maht kahekorruseliseks. Seega pikeneb hoone Vana-Kalamaja tänava suunas kahe akna võrra. Sel ühel viimastest Kalamaja tondilossidest ongi juba maha võetud silt “tuleohtlik” ja asendunud sildiga “müüa uued korterid”. Soo 17st saab tõestus, et vana puumaja on võimalik ja mõistlik renoveerida isegi siis, kui see on tehniliselt väga halvas olukorras. Ilmselt ei ole see siis uue ehitamisest kallim, kui arendusfirmal oli kehtestamisvalmis detailplaneering käes, tehti kalkulatsioonid ja visati see kõrvale. Veel üks aspekt, mida võiks tähele panna: detailplaneering venis teadmata põhjustel seitse aastat, aga krundi ostust ehitamise alustamiseni rekonstrueerimisprojektiga läks pool aastat.

misel ja juba aasta hiljem avas selles uksed hubane baar nimega Tops. Topsi omaniku sõnul on asukoht baari pidamiseks hea, sest Kalamajas ei olnud enne ühtegi sellist mõnusat joogikohta, kus õhtuti käia. Parkla puudumine baaripidajat ei morjenda, sest “kes see ikka baari autoga tuleb. Ja kui mõni üksik tulebki, siis võib ju parkida tasuta kuhugi tänavale ja kõndida mingi 50 m jala”. Oma nina ei topi ma hoone ostumüügitehingutesse päris niisama – see on oluline taustinfo mõistmaks, miks mõni vana maja on nii “kole ja katki”. Tavaliselt ei ole asi ei hoone vanuses ega kvaliteedis, vaid ikka inimestes ja omandisuhetes kinni. Nüüd,

Soo 15nel, mis seisab sama nurga peal teisel pool Vana-Kalamaja tänavat, on käsil samasugune muundumine. Kuid sedakorda mitte arendaja käe läbi, vaid korteriomanike koostöös. Selle elamu põhimaht pärineb 1880ndast aastast, põhjapoolne kolme akna laiune jupp tulemüüriga lisati aastal 1910, kolm aastat hiljem suurendati aknaid ja lisati neli välisust – ka selle maja esimene korrus oli kasutuses tänavale avanevate äriruumidena. Nõukogude aeg tõi siingi kaasa lihtsustavaid ja sobimatuid ümberehitusi, mille tõttu hoone algne uhke detailirohkus on praeguseks kaduma läinud. Samas äri majast täielikult ei kadunud, läbi nõukogude aja tegutses siin leivapood. Taasiseseisvusaeg tõi sellesse majja pika segaduse korterite omandiküsimustes. Hoone suurim, seitsmetoaline korter sattus pankrotipessa ning leidis uue ja parema omaniku alles

Soo 15 algsel projektil. A. Fedotov 1880.

“...” (vahel peab isegi vanarahvas targemaks vaiki olla)

vaid aasta pärast uute inimeste saabumist majja, on juba koostatud põhjalik rekonstrueerimisprojekt ja töödega on plaanis alustada järgmisel aastal. Muu hulgas on projektiga kavas ehitada hoone nurgale tornike, mida seal küll kunagi olnud ei ole, aga algses ehitusprojektis oli. Selline ajalooliste projektide järgi millegi “taastamine” on igal üksikjuhul eraldi kaalumist nõudev otsus, kuid antud juhul otsustati seda ettepanekut toetada. Nurgatornikesed on puitasumites kiiresti kaduv nähtus – neid on lammutatud nõukogude ajal autojuhtide vaatevälja parandamiseks või lihtsalt kokkuhoiu eesmärgil – ja paljud lagunevad ka täna edasi. Selles olukorras on ju tore, kui tänavanurk muutub sellise ilmeka aktsendi võrra rikkamaks. Loomulikult taastatakse algse projekti eeskujul ka puitpitsiline välisviimistlus originaalilähedaste akende ja ustega. Kogu selle lootusrikkuse juures on kurvastav ehk ainult see, millist rolli mängib piirkonna arendamises linn ise. Magusate kruntide ja korterite korrast ära laskja ja seejärel enampakkumisel mahamüüja rolli – nagu mõni hoolimatu välismaal elav pärija või pankrotistuv firmakene. Selle asemel, et olla natuke mahajäänud piirkondades ise arengumootoriks ning seejärel piirkonna maine paranedes prisketest üürihindadest stabiilset tulu saada ning muutuseid natukenegi suunata.


KalaMajakas 5

Kalamaja Avatud Hoovid – kuus südamlikku kokkusaamist

Peagi lõppeva kultuuriaasta üheks meeldejäävamaks osaks Kalamajas võib pidada väikest ja hubast veebruar üritustesarja Kalamaja Avatud Hoovid. Maikuus alanud ja septembris lõppenud sündmused tõid kokku enam kui 2000 külastajat Eestist ja mujaltki.

Mailis Timmi Kopli tänavalt

Paljud tallinlased mäletavad aegu, mil vanalinnas ja muudes kesklinna piirkonna elurajoonides sai suletud aedu ja tõkkeid kohtamata mööda hoove ja tänavasoppe ringi uidata. Linn oli kõigi päralt. Nüüd on vastupidi: raske on leida õue, kuhu jalutaja sisse saaks põigata. Hoove ja kodusid varaste ja muude ebameeldivate kommetega tegelaste eest kaitstes on linnas toimuv elu peidetud ka heasoovlike linlaste eest. Sündmustesarjaga Kalamaja Avatud Hoovid oligi meil soov hoove ja neis toimuvat jälle jagada. Selleks avasime Tallinn 2011 ning Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse toel kuuel suve- ja sügisõhtul külastajatele erinevaid Kalamaja hoove, kus igaühes toimus mõni sündmus, mida küllatulijad kaasa teha või nautida said. Kokku külastas üritusi üle 2000 inimese, kes kõik said osa tasuta kultuurielamusest ning võimalusest oma kodukandi plankude taha näha ja seeläbi ümbruskonnaga paremini tuttavaks saada, end paigaga emotsionaalselt siduda. Tantsuhoov Maikuus tuule ja viimaste jahedate kevadilmade kiuste Graniidi tänaval peetud Kalamaja Avatud Hoovide debüütsündmus Tantsuhoov meelitas kohale ligi viiskümmend salsahuvilist. Koostöös tantsustuudio Casa de Bailega peetud tantsuõhtu kujunes väga meeleolukaks – tuul ei viinud kedagi endaga kaasa, vaid toimis kuumaks köetud hoovis hoopis mõnusa jahutajana. Tantsusamme julgesid proovida ka need, keda tavapäraselt tantsupõrandal ei kohta. Teatrihoov Kuuldus lõbusast tantsuhoovist hakkas levima omasoodu ning selle tulemusena pidid huvilised Teatrihoovis isteko-

ha tagamiseks juba mõningase ajavaruga kohale tulema. Õhtu täis teatriõhku – nii kõlas sündmuse mitteametlik tunnuslause. Kaasa mängisid ka päikeseloojang, näitlejate küpsetatud imemaitsvad koogid ning Valgevase tänaval peituva hoovi romantiline õunapuuaed. Kalamajast pärit ning asumiga ühel või teisel viisil seotud näitlejad esitasid õhtu alustuseks lõike piirkonna pikast ja põnevast ajaloost, millele järgnesid muusikalised vahepalad ning aruteluring maailma erinevate linnade elukeskkonna teemal. Sündmuse lõpetas Ühe Õhtu Kvarteti pakutud sume tantsumuusika.

harukordse atmosfääri tõttu. Kes käisid, need kindlasti nõustuvad. Täiskasvanud võtsid kohad sisse kohvikus ja pinkidel ning puude varjus, lapsed kilkasid katustel. Lisaks folgihõngulisele muusikale, mida tõid kuulajate-vaatajateni rõõmsameelne ansambel Kruuv, lõõtsakuningad Juhan Uppin ja Siim Rikker, siiras ja armas Mari Pokinen ning Eesti-Walesi ühisansambel SILD, pakuti Kinohoov. Foto: Mailis Timmi külastajatele ka imelisi maitseelamusi käsitsi valmis- Loomikute hoov, mille sel tatud hamburgerite ning muu- õhtul külastajatele avasime,

Muusikahoov. Foto: Kadri Kerge

Muusikahoov Peaaegu rokk-kontserdi mõõdu välja andnud, ligi 1000 külalist kohale meelitanud muusikahoov oli Kalamaja Avatud Hoovide tõeline tähtsündmus ja seda mitte üksnes publiku hulga, vaid ka Tööstuse tänava hoovis tekkinud

Teatrihoov. Foto: Mailis Timmi

de maitsvate küpsetiste näol. Õhtu lõpetas soe ja kosutav vihmapladin. Kinohoov Õhtud muutusid üha lühemaks ja pimedamaks ning kätte jõudis august – ideaalne aeg filmi vaatamiseks. Kuna

ostjatele pakutav kaubavalik kujunes väiksemaks kui algselt plaanitud. Siiski oli asub Kungla tänaval Estonia klaverivabriku kõrval, linastus kohal nii kodumaise toidu kui ka kosmeetikumide ja muu valgel ekraanil romantiline põnevaga kaubitsejaid ning muusikafilm Chopinist. Õhtu igaühele jagus ka ostjaid. oli taas sume ja romantiline – kokkusaamisest rõõmsat pimedust valgustasid vaid küün- Aga see pole veel lõpp Eelpool kirjeldatu põhjal lad ja kinolina ning meeleolu julgeme kõiki oma kuut aitasid luua ka hoovi nurka sündmust õnnestunuks pidapargitud jalgrattad ja Boheeda – lisaks linnarahvale tulid mi poolt pakutud Hispaania hoove uudistama ka paljud veinid. välisturistid ning kõigil üritustel valitses harukordselt soe Tsirkusehoov ja sõbralik aura, mis paljudest Septembris otsustas ilm inimestest nn püsikliendid Kalamaja Avatud Hoovidele tegi – pani neid ikka uuesti veidi vingerpussi mängida – ja uuesti tagasi tulema ning tsirkusehoovi peategelaseks kujunes tsirkusestuudio Folie positiivset tagasisidet andma asemel hoopiski vihm. Sellest ja lootma, et sari jätkub ka tuleval aastal. hoolimata sooritasid noored artistid peamiselt lastest ja Telliskivi selts tänab nii nende vanematest koosnesihtasutust Tallinn 2011 kui nud entusiastliku publiku ees ka Põhja-Tallinna linnaosakaela murdvaid trikke kuni valitsust suure toe eest, tänu etenduse lõpuni. Märg lava millele see kõik toimuda sai oli küll libe, kuid seda rohning kui aega ja energiat aasta kem nalja see akrobaatidele lõpuks vähegi üle jääb, võvalmistas – esinejate lõbutame kindlasti ka uuel aastal sus kandus üle ka publikule midagi taolist ette. ning etenduse lõpus saadud tänuavalduste tõttu arvasid noored artistid, et tegemist oli nende seni kõige lahedama etteastega. Laadahoov Kalamaja Avatud Hoovide viimane sündmus Laadahoov kulges septembrile omases seenevihmas. Kahjuks ehmatas väike sabin ära mitmed müüjad ning kohale tulnud

“Tühi hoov ei seisa tühi” (Kopli tn)


KalaMajakas

Kärasime Kergliiklusest Triin Talk Salme tänavalt Miks liikuda kergelt? Telliskivi Seltsi foorumitest ei olnud see mitte esimene, kus keskenduti liikluse temaatikale. Meie varasemad seda laadi üritused, pealkirjade all “Sina? Jalgratas? Auto? Miljöö?” ja “Kavandame liiklust” kujunesid samuti põhiliselt jalakäijatele ja jalgratturitele paremate liiklemisvõimaluste ja inimsõbraliku tänavaruumi loomise aruteludeks. Kohalikud elanikud ja kohtumistel osalenud ametnikud on üldjoontes sama meelt – Tallinna tänavaruum on liialt autokeskne ja liiklust on seni planeeritud autode, mitte inimeste vajadustest lähtuvalt. Prioriteete tuleb muuta ja seada esikohale aktiivsete liiklemisviiside edendamine: kõndimine, rattasõit, ühistranspordi kasutamine. Ummikuid tekitavad autod, sest nad hõivavad tänavaruumis inimeste transportimiseks kõige rohkem ruumi. Mida rohkem inimesi liigub ühistranspordiga, rattaga või jala, seda sujuvam on liiklus, puhtam õhk ja tervemad inimesed. Väikeste äride tekkimisele aitavat see samuti kõvasti kaasa – jalakäija märkab ja astub tõenäolisemalt mõnda tänava-

6

praegu veel selgust, milline lahendus peale jääb. Transpordiamet tegeleb erinevate võimaJärjekordse Telliskivi Seltsi foorumi “Kergliikluse kärajad” teemadeks olid Kalamaja ja Pelgulinna kergliikluse edendamine, luste modelleerimise ja kaaluveebruar soodustamine, liikluses ellujäämine, tänavate remont ja kõik muu misega. Põhja-Tallinna linnaosa koostatavas üldplaneeringus on selline, mille tulemusel peaks meie kandis liikumine mõistlikuSoo tänavale igatahes kergliikmaks muutuma. Sõna võtsid Maario Laas (algatus “Eesti Rattarikkaks”), Markus lustee juba joonistatud. Varik (Velonaut), Jaan Tarmak (Tallinna Transpordiamet), Villu Foorumite protokolle ja esitMetsur (Tallinna Kommunaalamet) ja kohaletulnud rahvas. lusi saab näha Telliskivi Seltsi ka liikluskorraldust muutma. Mis saab Telliskivi ja Soo kodulehel www.telliskiviselts. Soo tänaval elavad inimesed tänavast? info/foorum. Projekti “Telliskivi kurdavad pideva kiiruseületaFoorumitel on luubi alla võetud Seltsi foorum” toetab Kodanikumise, müra ja kõnniteed mööda eelkõige kaks tänavat meie piirühiskonna Sihtkapital KÜSK. konnas, mida kavatsetakse peagi liikujate ning majade täispritsimise üle. rekonstrueerima hakata – TellisKALAMAJA KOMPLEKSkivi ja Soo. Hoolimata sellest, LAHENDUS et idee tasandil on linnaametid Ratturid üritavad Soo tänavat Liiklusteemalistel foorumitel kergliikluse usku, avaldub nende vältida, sest kõnniteed on äärja muudel aruteludel piirkonna kahe tänava puhul sügav lõhe miselt kitsad, sõiduteel aga kiire elanike ja spetsialistidega on jutu ning tegelikkuse vahel. autoliiklus kahes reas. Foorutekkinud hulk põhimõtteid ja Telliskivi tänavale on kergliikmitel ja ka muudes aruteludes ettepanekuid, kuidas piirkonna lustee kavandatud juba 2001. on kohalikud inimesed jõudnud liiklust tervikuna edasi arendada. aastal Tallinna linna üldplavaldavalt seisukohale, et tänaNeed ettepanekud on Telliskivi neeringuga, nii transpordi- kui va rekonstrueerimisel tuleks Seltsi aktivist Aivo Lill kogunud kommunaalameti töötajad on kõnniteid autotee arvelt laienkokku seltsipoolseks visiooniks, foorumitel öelnud, et Telliskivi dada ja tänava ühele poole luua mis hiljuti saadeti ka transporditänaval on see kindlasti vajalik ja ka jalgrattatee. See rahustaks ametisse. Loe altpoolt ja kirjuta võimalik... kuid... kuskil on asi autoliiklust, sest üks sõidurida ka oma arvamusest meile aadresseisma jäänud. ei võimaldaks enam üksteisest sil: info@telliskiviselts.info. mööda kihutada. Olemasolev remondiprojekt Telliskivi Seltsi kiri Tallinna pärineb aastast 2008, ning sellel Kas ühe sõidurea kaotamine Transpordiametile pole veel ette nähtud ei uusi jalg- Soo tänaval tekitaks liiklusumrattateid, ega ka kiirust piiravaid mikuid? Tõenäoliselt mitte, sest Kalamaja komplekslahenduse välmeetmeid. Kuidas saavutada rekonstrueerimise käigus kaotati jatöötamisel tuleks esimese asjana projekti muutmine ja kes selleks üks sõidurida nii Kopli kui ka esitada küsimus – mis on eesmärk? Millist probleemi lahendada tahetakreaalselt käsu peab andma, on Tööstuse tänaval, luues sinna se? Milline on ülesande püstitus? seni veel arusaamatuks jäänud. juurde parkimiskohti. Ei juhtuMeie jaoks on erinevate liikumisviiOlemasoleva projekti järgi näib nud seal midagi hullu, liiklus side võimalused tasakaalust väljas ruumi igatahes olema, kitsamaon vaid rahulikum. Kesklinnaning need on vaja tasakaalustada. tes kohtades on sõidurea laiuseks Põhja-Tallinna suunal on oodata Just jalgratturite osakaal on põhmääratud 3 m, kui sellest kinni lähiaastatel Kalaranna tänava jendamatult väike. Näiteks Kopenpidada, mahuks raudteest Palpikenduse valmimist, mis annab haagenis kasutab jalgratast 34% diski maanteeni ka jalgratturitele mõlemas suunas ühe sõidurea inimesi, Tartus 4–5% ja Tallinnas alla 1%. lisarada ära. Võrdluseks - Ristijuurde. Kui ka sellest tulevikus ku tänaval on rea laius alla 3m, väheks jääb, on võimalik muuta

Nii palju tänavaruumi hõivavad 60 inimest, kui nad kasutavad 1) autosid, 2) bussi, 3) jalgrattaid. äärsesse poekesse sisse, kui teeb seda autojuht. Liikluse kavandamise foorumi kokkuvõttes on sõnastatud lause, mis eri vormides on kujunenud meie läbivaks lähtekohaks liiklusest rääkimisel: prioriteediks liikluse kavandamisel ja planeerimisel eelkõige jalakäija, siis jalgrattur, seejärel ühistransport ja alles siis auto. Tänav on eelkõige elu- ja äriruum ja alles siis transpordikoridor.

mis ei häiri buss nr 40 liikumist ja samas peavad autod lubatud kiirusest tänu kitsastele oludele kenasti ka kinni. Ehk ongi hea, et raha tänava remondiks praegu veel napib, ehk saame selle ajaga parema projekti?

Ka Soo tänava tulevik on sattunud Pelgulinna ja Kalamaja elanike kõrgendatud tähelepanu alla. Soo tänavat hakatakse lähiajal remontima ja ilmselt seal

Kopli tänav taas kaherealiseks. Seal on tänavakoridor oluliselt laiem ja sobilikum suurema liikluskoormuse vastuvõtmiseks kui kitsuke Soo tänav. Kahel viimasel talvel olid kõikjal teed tavapärasest kitsamad - saadi hakkama küll. Kas ühe sõidureaga piirdumine suurendaks turvalisust? Meie hinnangul küll. Lihtsamaks muutuks Soo tänava ületamine ja möödasõiduks kiirendamine lakkaks. Soo tänava osas ei ole

Kalamaja liikluskorralduse kompleksne lahendamine eeldab Kalamaja sisemise “hingeelu” tundmist ning Kalamaja rolli mõistmist Tallinna ühtse liikluskorralduse kontekstis. See “hingeelu” koosneb ajalooliselt välja kujunenud hoonestusest (ka hoovidest ja aedadest) ja tänavavõrgust, asumisisesest ja väljapoole suunatud liiklusest (jalakäijad, ratturid, autod), siin elavate inimeste elustiilist (hoovides grillitakse koos sõprade ja naabritega) ja hoiakutest (Kalamaja miljöö toob siia järjest juurde loomingulisi inimesi, kes suudavad ja tahavad ka oma elukeskkonda mitmekesisena näha). Kalamaja ei ole sõltumatu, teistest asumitest puutumatu üksus Tallinnas. Seetõttu peab arvestama, et liiklemisel ja liikumistel on kaugemad sihid, liikluskorraldus või korraldamatus teistes linnaosades mõjutab ka Kalamaja. Näiteks kui Mustamäel või Väänas, kuhu kalamajalane tööle läheb, on korraldamata ühistranspordi mugav ühendus, ei ole Kalamaja liikluslahendus kompleksselt lahendatud, sest ainuvõimalik töölesõiduvahend on auto. Jalgrattaliikluse põhiline eesmärk ei ole sport, vaid igapäevaste toimetuste võimaldamine. St näiteks seda, et jalgrattateed peavad olema muu hulgas ühendusteed. Ühendustee tähendab aga seda, et ka järgmises asumis on võimalik liigelda. Kui jalgrattatee lõppeb Kalamaja piiril, ei saa me rääkida

komplekslahendusest, sest mõistlik on edasi sõita autoga ja sel juhul pole mõtet ka seda Kalamajas olevat osa jalgrattateest kasutada. Kompleksne liikluskorralduse lahendus tähendab meie meelest kõigi puudutatud huvigruppide huvide tasakaalustatud arvestamist liikluskorralduse lahenduste leidmisel. Need huvigrupid on jalakäijad, jalgratturid, autojuhid (sõitvate ja parkivate), ühistranspordi kasutajad, oma õues puhkajad-grillijad ja oma korterites elavad inimesed. Viimased kaks gruppi on huvitatud, et nad saaksid võimalikult segamatult tänavamürast ja saastast olla oma õues või korteris. Klassikaline olukord Kalamaja tänaval on selline, et seal liiguvad jalakäijad ja jalgrattad ning sõidavad ja pargivad autod. Seda, kus see tegevus on kõigile vaba, saame nimetada ideaalolukorraks ning seda on Kalamajas juba praegu palju – Volta, Kungla, Salme, Leigeri, Tõllu, Kalevi, Linda, Malmi, Valgevase, Kalju, Graniidi, Uus-Kalamaja, Suur-Laagri, Noole, Köie, Küti, Jahu,Väike -Patarei. Kõik need tänavad on piisavalt rahulikud selleks, et jalgrattur saaks kasutada liiklemiseks sõiduteed ning autod saavad seal parkida, rahustades sellega liiklust. Mitmetes linnades on edukalt katsetatud nn shared space põhimõtet. St ristmikel ja tänavail on kõik liiklejad võrdsed, puuduvad eraldi kõnni- ja autoteed (Tallinnas näiteks Välja tänav). Autoliiklus muutub aeglaseks ja jalakäijaga arvestavaks, kõik sujub. Just samasuguse põhimõtte rakendamist soovime kaaluda eelnimetatud tänavatel. Konflikt Kalamaja liikluses tuleb sellest, et autode põhilised koondumise ja liikumise teed on samad kui jalakäijatel ja jalgratturitel – Kopli, Vabriku, Vana-Kalamaja, Kotzebue, Niine, Soo, Põhja puiestee, SuurPatarei algus. Siin tuleb hakata tänavaruumi väga läbimõeldult jagama. Tänaval parkimist tuleks Kalamajas igati soodustada, sest see on kõige ökonoomsem parkimise viis ning Kalamajas on tänavatel selleks võimalused väga head. Ilma parkivate autodeta oleks see ruum sisuliselt raisatud ehk seisaks kasutult. Samas on selge, et seal, kus kõigile huvigruppidele ruumi ei ole, peaks esimesena taanduma parkivad autod. Kalamajas on tasakaalu leidmine siiani päris hästi õnnestunud selles väheses, mis tehtud on. Nüüd tuleks vaid õigesti jätkata. Vaatame sellist tänavate paari nagu Soo ja Tööstuse. Mõlemad on tähtsad nii autodele kui ka jalgratturitele. Aga Soo on siiski jalgratturitele oluliselt tähtsam. Nii ongi väga õigesti talitatud, et Tööstuse tänava liiklus on rahustatud ühe sõidurea andmisega parkivatele autodele ehk kaldutud parkivate autode kasuks. Nüüd on vaja teha teine samm – Soo tänava üks sõidurida anda jalgratturitele ning selle piirkonna kõigi huvigruppide huvid on sellisel puhul nii õigesti tasakaalustatud kui seda üldse võimalik teha oleks. Täpselt sama kehtib tänavate paari – Kopli ja Vabriku kohta. Taas on õige otsus, et Kopli on saanud autode parkimiskohad (muidugi poleks olnud vaja ära solkida jalgratturite poolt kasutatavat kõnniteed) ja Vabriku peaks saama nüüd jalgrattatee. Vabriku on selleks peaaegu ideaalne tänav, sest seal saab 80 % ulatuses

“Kui saaks bussiga otse Soome, oleks seal Soome valmis!” (viimase aja arenguid kajastav vanasõna)


KalaMajakas 7 luua rattatee selliselt, et ka autode parkimiskohad säilivad. Vana-Kalamaja tänaval alternatiivi pole ja seepärast tuleb sellel tänaval ühekorraga kompromiss leida. Selliselt tuleb kõikjal tänavaruum üle vaadata.

5) Telliskivi tänav on ka jalgratturite transiitmarsruut läbi Kalamaja – siin näeme taas Kalamaja rolli ühtses Tallinna liiklusskeemis. 6) Probleemiks on Kopli tänava äärne kõnnitee, mis remondi käigus ristÜldplaneeringuga kavandatud kergliiklusteed Ettepanek lisada kergliiklusteed Ettepanek kasutada raudteetrasse kergliikluseks

[Väljavõte Põhja-Tallinna üldplaneeringust, sellega kavandatule lisatud vajalikud kergliikluse suunad. Punktiiriga märgitud võimalik alternatiiv Kopli tn kergliiklusteele, mis jäeti rekonstrueerimisel teostamata.

Kalamaja erinevate liiklejate huvid ja peamised probleemid:

a) Jalakäijad 1) Peamiseks probleemiks Kalamaja sees on Soo tänav, kus nad pritsitakse autode poolt märjaks ja poriseks (lahendus on Soo tänava jalgrattatee). 2) Kalamajast väljumisel on probleemiks Telliskivi tänav, kus jalakäijad pritsitakse autode poolt märjaks ja poriseks (lahendus on Telliskivi tänava jalgrattatee). 3) Kalamajas on ka üks jalakäijate transiitmarsruut (tähtis ka väljaspool Kalamaja elavatele inimestele) – Vana-Kalamaja tänav, mille kaudu liiguvad inimesed läbi asumi vanalinna ning mereäärsete vaatamisväärsuste vahel. Seepärast tuleks juba täna sellele tänavale leida sobiv planeering oma funktsiooni täitmiseks ning edaspidi jälgida, et kõik teeremondid ning planeeringud arvestaksid sellega. See hõlmab ka Balti jaama ümbruse planeeringuid, mis peaksid tingimata sisaldama Nunne tänava ja Vana-Kalamaja otseühendust jalakäijatele (ja ratturitele). 4) Kõrged äärekivid tuleks madaldada seal, kus see veel tegemata on. 5) Ülekäigurajad on vist kõik vajalikud nüüd märgitud (üleliia pole neid ka vaja). b) Jalgratturid 1) Põhja-Tallinna üldplaneeringus on vajalikud jalgrattateed kenasti olemas. Nendele oleks vaid mõned vaja lisada, (vaata kaart lisas). 2) Peamiseks probleemiks Kalamaja sees on Soo tänav, mis on väga tähtis liikluskoridor, aga mis ilma jalgrattateeta on ratturitele väga ebamugav ja ohtlik ning kus tänasel päeval pritsitakse nad autode poolt märjaks ja poriseks (lahendus on Soo tänava jalgrattatee). 3) Soo tänav on ka jalgratturite transiitmarsruut läbi Kalamaja – siin näeme Kalamaja rolli ühtses Tallinna liiklusskeemis. 4) Kalamajast väljumisel on probleemiks Telliskivi tänav, mis on väga tähtis liikluskoridor, aga mis ilma jalgrattateeta* on ratturitele ebamugav ja ohtlik ning kus tänasel päeval pritsitakse nad autode poolt märjaks ja poriseks (lahendus on Telliskivi tänava jalgrattatee*).

mikel asuvate täisnurksete pööretega jalgratturite jaoks rikuti. Turvalisus ei saa seal olla kaalutluseks, sest nähtavus on hea, autode kiirused väga väiksed ja pole kuulnud seal toimuvatest õnnetustest. 7) Vana-Kalamaja rattatee* – vt jalakäijad punkt 3. 8) Vabriku tänava rattatee*. Selleks on suurepärane ruum olemas, ainult Vabriku alguses on vaja parkivatelt autodelt ruumi ära võtta. 9) Lisaks vajab lahendust jalgratturite pääs Balti jaamast läbi Reisijate tänava Telliskivi tänavale, Põhja puiesteelt läbi Suurtüki tänava Tornide väljakule, Põhja puiestee rattatee ühendus Kalaranna rattateega mööda Kalasadama tänavat, Põhja puiesteelt ratturite pääs sadamasse, kesklinna ja Rannavärava kaudu vanalinna. *-jalakäijad ja ratturid jagavad sama teed. c) Autod 1) Tipptunnil koguneb autode järjekord Põhja puiesteelt kesklinna suunduvatel sõiduradadel, kuid see laheneb kiiresti ja ei ole eriline probleem (lahendusena ehk aitab siin Skoone bastioni ringliiklus). 2) Tipptunnil koguneb autode järjekord Põhja puiesteele neist, kes soovivad pöörata Suurtüki tänavale, kuid see laheneb kiiresti ja ei ole eriline probleem (lahendusena ehk aitab siin Skoone bastioni ringliiklus.) 3) Tipptunnil koguneb autode järjekord Telliskivi ja Kopli tänava ristmikule eri suundadest, kuid see laheneb kiiresti ja ei ole eriline probleem. 4) NB! Soo tänaval pole kunagi mingit probleemi. 5) Seega ka Kalamajast läbi liikuva transiitliiklusega pole mingeid erilisi probleeme. d) Parkimine 1) Suur-Patarei tänava algusest kuni Jahu tänava alguseni pargitakse üks sõidusuund kinni (seda olukorda seal tuleks hinnata ning kui see on liiga problemaatiline, siis lahendus on sellel tänavalõigul parkimise keelustamine). 2) Rohkem märkimisväärseid probleeme ei ole. 2010. aastal läbiviidud parkimisuuring (parkimiskohtadest hõivatud õhtuti vaid 43% ja päeval

veelgi vähem: 34%) ning tänased majandusprognoosid Euroopa ja Eesti majanduse kohta annavad kindlustunde, et parkimisruumi on veebruar piisavalt ka uute parkijate lisandumiseks, sest ei ole ette näha inimeste jõukuse kasvu, et sellega suureneks ka autostumine. Autode lisandumist võib Kalamajas kaasa tuua eelkõige vaid jõukamate inimeste kolimine asumisse. Kui peaksid kõige suuremad riskid kunagi tulevikus tõesti realiseeruma ning analüüs näitaks, et olukorra parandamiseks on vaja rakendada tasulist parkimist (kui selle poolt on plusse rohkem kui miinuseid), siis selle rakendamine võtab Stratumi spetsialistide hinnangul väga vähe aega. Nii et meetmega hiljaks jäämist pole põhjust karta. e) Ühistransport Tänapäeva maailm on väga dünaamiline. Inimeste töökohad, koolid, tõmbekeskused – st liikumise sihtkohad vahetuvad kiiresti. Nii peaks ka hea ühistranspordisüsteem suutma sellele kiiresti ja paindlikult vastata. Aga kuidas? Tänasel päeval on võimalikud sellised tehnilised lahendused, kus kuukaardiks on elektrooniline kiipkaart, mis registreeritakse automaatselt reisija sisenemisel ja väljumisel, ilma et seda peaks taskust välja võtma (nii saab ka bussi arvuti näiteks teatada, et lugupeetud selle numbriga kaardi omanik, teie kaart on kehtetu, sest te pole seda pikendanud). Sellise kiipkaardiga saab arvuti hõlpsasti jälgida reisija kõiki ümberistumisi ja näha tema reisi tegelikku algust ja sihtkohta. Ja seda kõike reaalajas. Kõigi reisijate andmete põhjal on võimalik kergesti leida ühistranspordile selliseid marsruute, kus ümberistumisi on vaja teha minimaalselt (inimene jõuab otse ja kiiresti kohale) ning ka kellaajaliselt saab busside liikumise tiheduse vajadust näha. Matemaatikas on selliste arvutuste jaoks haru – optimeerimine, ülitäpne arvutus parima lahendi leidmiseks. Enne sellise piletisüsteemi kehtestamist on ühistranspordi areng nagu musta kassi otsimine pimedas toas ning jääb kogu aeg lootusetult ajast ja vajadustest maha. Seepärast ei olegi seda siinkohal mõtet põhjalikumalt arutada. Kokkuvõtteks Näeme, et Kalamajas on kõige kehvemas seisus jalgratturid, siis jalakäijad, siis autod ja kõige parem on olukord parkimisega. Samas on rõõm näha, et probleeme palju polegi ning paari asjaga – Soo ja Telliskivi rattateega – muutuks Kalamajas väga palju. Kui veel ka Vana-Kalamaja ning Vabriku tänavad saaksid õige näo (mis pole väga kallis), oleks Kalamaja päris hea koht liikluse ja liikumise mõttes. Siis jääks veel vaid segavad kõrged äärekivid siin-seal ülekäigukohtades normi piiridesse viia.

Дорогой читатель! Скоро-скоро Рождество и Новый Год, а это время спокойного ожидания. И, вместо предрождественской суеты, найдите время для спокойной прогулки – призывает читателей газеты «Кalamajakas» главный редактор газеты Лийса-Ли Пакоста с улицы Ванна-Каламая (стр. 2). Все чаще для передвижения по городу не пользуются автомобилем, а ходят пешком, или же ездят на велосипеде. И как раз одной из главных тем этого номера газеты являются права пешехода и возможности лучшего передвижения по городу. Во всех планировках главным акцентом рассматривается удобство автомобилистов, подчеркивает Пакоста, но она не видела еще ни одной планировки, где с таким же усердием продумывались бы удобства для передвижения пешеходов. Тэеле Пехк с улицы СуурПатарей пишет свою историю о том, что Kultuurikilomeeter (прогулочная дорога вдоль моря) хороший образец того, как в действительности горожане любят прогулки у моря. Но в то же время ее тревожит, что практически весь берег моря принадлежит частным собственникам, и горожан, даже при новых разработках, там не ждут. А как же прогулки у моря? – спрашивает читатель на стр. 2 и X. Мысль международно признанного голландского профессора планирования Грегори Ашворта (стр.1 и 9) состоит в том, что в городе для горожан все расстояния должны быть пешеходными, то есть до всего необходимого «рукой достать», без надобности иметь непременно автомобиль. Пространство города люди используют одинаково, когда они передвигаются пешком – даже если для покупки ящика пива в магазинчике рядом с домом берется с собой сумка на колесиках. В Таллинне же бросилось ему в глаза не только плохое состояние улиц города, с выбоинами на дорожном покрытии, но и болтающиеся электропровода. А подземные парковки он считает ошибочным решением. Во всяком случае, именно так видят нас другие. А так же и своим согражданам – два прекрасных пожилых господина, Ивар Вилде и Рейн Халлик, вспоминают свою молодость (стр. 3 и X) и находят, что маленькие магазинчики следует восстановить. Во времена их молодости маленькие магазинчики были повсюду, и в те времена много занимались спортом, а компании парней вовсе не следовало опасаться. Детей тоже было намного больше, вместе играли во дворе в мяч и зимой катались на коньках.

“Kalad lähevad lõunamaale, maja jääb koju!” (Kalarand)

О развитии легкого передвижения (ходьба пешком или езда на велосипеде) говорилось и на обсуждении в Telliskivi Selts (стр. 6 – 7). Приоритетом жителей была более спокойная среда обитания, где на скорости проезжающие машины не обливают тебя водой из луж, где тротуары были бы шире и так же были бы дорожки для велосипедов. На схеме (стр. X) видно, где были бы дорожки для велосипедов. Каждый может сам принять активное участие в планировании, ведь есть дела, где это даже принесло успех. Например, планирование ипподрома приостановлено решением суда, условия планирования улицы Каларанна обнародовали (стр.2). Точнее об этом можно прочитать на веб-странице общества (http://telliskiviselts. info). Трийн Талк с улицы Сальме рассказывает историю старых деревянных домов на углу улиц Соо и Вана-Каламая. На одной стороне улицы восстанавливают старые дома, без подземных парковок, что непременно понравится как соседям, так и новым жителям, а там, где находится популярный бар Tops, планируют выстроить на доме украшением щегольскую башенку (стр. 4). Майлис Тимми вспоминает летний проект «Открытые дворы Каламая» (стр. 5) и обещает, что следующим летом этот проект обязательно продолжится. Ингрид Маасик делится очень практичными советами, как можно расширить квартиру за счет подвала. В первую очередь следует ходатайствовать условия проектирования в Департаменте городского планирования (стр. 8). На стр. 10 она пишет о том, что снег не должен застревать в водостоках, и вода должна быть отведена от дома. Также дает совет, как провести ремонтные работы практически бесплатно, так как иногда поможет и кусок старого водостока или обрезок доски. Вечер клуба состоится 21.12 в 17.00 часов в этот раз в здании Рийгикогу, где обсудим темы легкого движения, ознакомимся с дворцом Тоомпеа и также осмотрим родную окраину с башни Длинный Герман. И, как всегда, угостимся булочками с кофе или чаем. В связи с требованиями безопасности Рийгикогу, в случае желания участвовать, следует непременно заранее сообщить свое имя и личный код или по е-адресу liisa.pakosta@riigikogu.ee или позвонив по № телефона 5026191, не позднее 19.12. с собой иметь удостоверяющий личность документ. Ждем всех!


KalaMajakas 8

Kuidas rajada korter keldrisse? Ingrid Maasik Kalevi tänavalt Kui keldriruumi kasutusele võtmine eeldab ehitustöid, siis on kõigepealt vaja koostada ehitusprojekt. Projekti koostamise aluseks on Tallinna Linnaplaneerimisameti väljastatavad projekteerimistingimused, kui puudub kehtiv detailplaneering.

Tervisekaitseamet ei soovita keldriruumidesse elama kolida – tihti on keldrites viletsad valgus- ja niiskustingimused, probleeme võib olla temperatuuri ja õhuvahetusega. Sellepärast on oluline korralik projekt, hoolikas ehitamine ning õiged ventilatsiooni- ja küttelahendused, mis tagavad elamisväärse keskkonna. Foto: Ingrid Maasik

Taotle projekteerimistingimusi Projekteerimistingimustes määratakse arhitektuursed, ehituslikud ja muud projekteerimise lähteandmed, samuti isikud, kellega tuleb projekt kooskõlastada. Näiteks miljööväärtuslikul alal tuleb projekt kooskõlastada Tallinna Kultuuriväärtuste ametiga. Muud kooskõlastused hangitakse oma piirkonna linnaosavalitsusest, päästekeskusest ja keskkonnaametist. Seejärel viiakse projekt linnaplaneerimisametisse. Projekteerimistingimuste taotlemisel käivitatakse ka maa sihtotstarbe muutmise protsess, kui keldriruumid on elamumaal, kuid seal soovitakse hakata arendama ettevõtlust, näiteks avada pood, juuksuritöökoda vmt. Mis puudutab naaberkorterite ja -kinnistu omanike nõusolekut, siis ehitusseaduse kohaselt saab ehitusluba taotleda vaid korteriomanike häälteenamuse alusel. Projekti ja ehitusloa taotluse esitajal peab olema kinnistu omanike enamuse ehk 51% elanike nõusolek. Korteriühistu

Kalamajas ja Pelgulinnas on kõrgeid sokleid ja akendega keldriruume. Pärast Teist maailmasõda olid paljud neist eluaseme veebruar kitsikuse tõttu inimeste kodudeks. Tänapäeval on teemaks kodu laiendamine. Kui mõtlete keldrisse eluruumi rajada, siis kuhu pöörduda, milliseid dokumente vaja läheb ja kas igas keldris tohibki elada? Ülevaate annavad Tallinna Linnaplaneerimisameti ehituskontrolli osakonna juhataja Elvis Tõnnison ja ehituslubade osakonna juhataja Helvi Kork.

olemasolul on mõistlik projekt heaks kiita ühistu üldkoosolekul. Samuti on otstarbekas määrata üldkoosolekul isik, keda volitatakse taotlema ehitus- ja kasutusluba. Naaberkinnistu omanike seisukohta tuleb küsida aga juhul, kui kavandatav tegevus võib puudutada naabrite õigusi.

Kui keldri väljaehitamisel tekivad uued korterid, siis peab parkimine olema lahendatud omal kinnistul, näiteks hoovis. Kui lisaparkimiskohtade rajamine pole võimalik, ei saa ka kortereid juurde ehitada. Korteri laiendamist see parkimiskohtade nõue ei puuduta.

Igast keldriruumist eluruumi ei saa Projekteerimistingimuste koostamise käigus vaadatakse kõigepealt, kas konkreetses majas on keldriruumidesse üldse võimalik eluruume ehitada. Üldjuhul ei soovita linnaplaneerimisamet keldrisse uute korterite rajamist. Keldrisse ehitatavad ruumid peavad vastama eluruumidele esitatavatele nõuetele, näiteks peab igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil olema piisavalt suur uks ning vähemalt üks lahtikäiv aken. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8. Eluruumides peab päevas olema tagatud ka vähemalt kolmetunnine katkematu insolatsioon ehk otsese päikesevalguse pääsemine ruumi ajavahemikul 22. aprillist kuni 22. augustini. Suuremate kui kolmetoaliste korterite puhul peab insolatsioon olema tagatud vähemalt kahes toas (standard EVS 894:2008). Mis on veel olulisem – 2,5 meetrist madalamasse keldrisse ei lubata elu-, töö- ja magamisruume üldse rajada. Igal toal peab põranda pindala olema vähemalt 8 m² ja laiust minimaalselt 2,4 meetrit. Madalamasse ruumi võib ehitada mitteeluruumid, näiteks panipaiga.

Kasutusloast Valminud eluruumidele tuleb taotleda kasutusluba. Kasutusloa puudumine põhjustab probleeme hiljem eluruumi müümisel, kui võimalik ostja soovib kasutusluba näha. Tihti kontrollivad ka ostu-müügitehingut vormistavad notarid, kas elamispind on õiguslikul alusel välja ehitatud ja kas ehitisele on väljastatud kasutusluba. Kasutusloa puudumisel võidakse ruumide loata kasutajat trahvida. Kasutusluba taotletakse linnavalitsuse ehituskontrolli osakonnast, Vabaduse väljak 7, kabinet 221. Selleks tuleb esitada ehitusprojekt ja ehitamist kajastav dokumentatsioon ning tasuda riigilõiv. Mis saab siis, kui elamine on rajatud keldrisse “mustalt”, st projektita? Juhul, kui need ruumid vastavad eluruumidele ja muudele ehitisele esitatavatele nõuetele, on kohalikul omavalitsusel võimalik kaaluda ehitus- ja kasutusloa väljastamist. Kuna iga sellise juhtumi lahendamine on keerukas nii omanikule kui ametnikele, soovitab ehituskontrolli osakonna juhataja Elvis Tõnnison pöörduda linnaplaneerimisameti poole enne ehitustegevuse algust.

Et keldri kõrgust mitte kahandada, süvendati põrandat enne betoneerimist. Põrand soojustati, seinaääred ja nurgad kaeti hüdroisolatsiooniga. Vundament on väljast isoleeritud ja kelder kuiv. Keldriruumis on põrandaküte. Foto: Ingrid Maasik

Nostalgianurgake

Palusime lugejatel saata Kalamaja ja Pelgulinna eluoluga seotud mälestusi. Siin on kaks lapsepõlvemeenutust Maimu Kröönströmilt. Pole just jõulujutud, aga ehk aitavad väärtustada seda jõulurahu, mis on meie ümber 2011. aastal. Head lugemist! Omavahel jagatud möödunud aegade hetked teevad meid kõiki rikkamaks. Ootame lugejate meenutusi aadressile liisa@pakosta. ee. Kui teil on vanu või ka hiljutisi fotosid, siis tuleme teeme nendest trükikõlbulikud koopiad ja pakume teistelegi vaatamisrõõmu!

Poeskäigu lugu võtab ja vorstivabrikusse viib. See Maipühade ilmad olid 1948. aastal jutt ajas lapsel kananaha ihule ja tuulisevõitu ja jahedad. Ema toppis hirmu naha vahele. Voodisse minnes oma 3-aastase lapse tugevamalt piilus ta voodi alla, äkki on plekkriidesse, et bronhiit kimbutama ei mantlis mees end sinna ära peitnud. pääseks. Astuti Graniidi tänavat Sussid võttis ta igaks juhuks enda mööda Soo tänava poole. Otse ees juurde voodisse. oli sõpruslinna Narva hotell, mis oli käsukorras ehitud punalipuga. Musta mantliga mees esikus valge Lapsele tundus see kauge Kalamaja kapi ees poodi mineku tee igavavõitu. Tema Oli tavaline tööpäeva õhtu. Toit oli noored silmad haarasid hoobilt tuuvalmis ja istusime köögilaua ümber. Isa les lehvivat lippu. “Näe, tädi kuivaistus seljaga akna poole ja ema tema tab pesu!” hüüatas ta. Ema ei teinud vastas. Mina olin keset kööki laua ääres kuulmagi, vaid sikutas last aina eda- ja sain vaadata akna ja esiku poole. si. Laps tiris ema käest, mille küljes Sahmerdasin toolil pisut ringi, kuid siis ta rippus. “Vaata ometi, pesu kuivab tardusin soolasambaks. Esikus seisis maja küljes,” püüdis ta tähelepanu meie suur valge pesukapp. Hämarasse võita. Selle peale ema lausa lohistas esikusse sisenes hiirvaikselt täiesti last, sundides teda kiiremaid samme võõras nokkmütsiga plekkmantlis mees. tegema. Nüüd märkas ka laps, et üks onu järgnes neile, emale lausa kanna Ta heitis pilgu köögi poole ja märkas peale astudes. Mehel oli seljas must mind. Pilgud kohtusid ja olin muutunud hirmust kangeks. Mees tõstis käe suu plekkmantel ja peas mitmenurkne ette, andes märku, et pean vait olema. müts, surutuna silmile. Ise oli too sell nagu kriipsu-Juku, kaasaarvatud Seejärel vibutas ta rusikat ja kadus ühtegi heli tegemata ukse taha. Sööma ma ei piklik suu risti suure nina all. Laps hakanud, nutt kippus peale, kui palusin püüdis nüüd midagi tolle onu kohta lausuda, sest 3-aastastel on kombeks emal end voodisse saata. Tagatoas sosistasin talle, mida olin esikus näinud. pidevalt vadrata, kuid ema tõmbas sõrmega üle lapse pruntsuu ning sel- Ema käskis selle ära unustada ja ruttas kööki. Midagi nad seal isaga vaikselt lega oli jutul lõpp. Mis tollel päeval arutasid. Hiljem arvas isa, et küllap otsis poeskäigust sai, tõrgub aju mäletamees kedagi teist, sest oli 1949. aasta mast, kuid koju jõudmist mäletab märtsiküüditamise aeg. laps elu lõpuni. Ema pahandas lapsega koledasti, nüüd see plekkmantlis onu arvavatki, et tema pole lapsele õpetanud, et punane riie pole mitte tädi märg pesu, vaid suure Venemaa lipp. Mees olla jälginud ja näinud, millisesse majja nad sisenesid. Viimasel ajal sõitvat tihti mööda linna rin- Aasta 1960: Kalamaja tüdrukud, kes valmistuvad suusagi furgoonauto, mis tama minekuks. Vasakult: Maeve Kalme, Juta Lossman, lapsi tänavalt kinni Maimu Salm (Kröönström).

Lk 3 jätkuks

Rein Hallik meenutab ka seda, et prügi ja pätid käivad kokku igal ajal: “Sõja ajal, kui sakslased parajasti sees olid, käisime vennaga Kalarannas, Patarei kõrval, kus maa oli ehitusprahiga täidetud. Sel ajal oli Kalevi kommivabrik Kalamajas, nemadki viisid oma prahti sinna. Kompvekipabereid oli prahi sees palju ja poisikestele meeldis neid korjata, tegime neist “komme” ja mängisime. Siis ükskord seal olles juhtus, et kaks eesti meest olid sealsamas lõbu pärast konservikarbi pihta relvast märki laskmas, aga meid nähes tahtsid nad meid maha lasta. Mina olin kuueaastane, vend umbes üheksa, vennal olid kiiremad jalad ja ta jooksis kiiremini. Mind said nad kätte, hakkasin muidugi hirmsat moodi nutma ja karjuma. “Las see pisike jõmpsikas jääda siia, aga vaat selle vanema võtame maha,” ütlesid nad. Panid minu vennale mitu pauku, aga pihta õnneks ei saanud. Sain lõpuks plagama. Pätte on igal ajal.” --Otseselt Kalamajasse see ei puutu, aga Vene ajal, 1954. aastal juhtus nii, et vene postimiilits tahtis mind maha lasta, aga ta vist ei osanud eriti hästi lasta. See juhtus kitsarööpmelise raudtee ja Kadrioru trammitee

ristmikul. Petrooleumi tänava lähedal ootasin raudtee ristumise kohas, tramm sõitis ni aeglaselt, et astusin liikuvale trammile peale. Olin paarkümmend meetrit edasi sõitnud, siis tundsin, et keegi tirib mind varrukast ja pomiseb. Mõtlesin, et mis kurat ta tirib mind varrukast ja virutasin siis küünarnukiga taha. Siis keerasin ringi ja vaatasin, kes see siis on – kurat, vene miilits oli tänaval istukil. Nii et see oli postimiilits, kes hakkas mind maha tirima, kuna trammile ei tohtinud sõidu pealt minna. Siis panin ma kohe raudteed mööda ajama, oleksingi põgenema saanud, aga ühest Kadrioru väravast astus välja üks vene polkovnik, otse minu nina ette. Üks hoidis relva kuklas ja teine ribide vahel. No postimiilits ei osanud isegi aruannet kirjutada, oli teine kirjaoskamatu, õnneks ei osanud ta sihtida ka. Medali teine pool on see, et mind visati kohe TIPist välja. Partorg tegi ettekande, et tuleb üldse Siberisse saata, aga õnneks Stalin oli surnud ja teiseks mu isa võitles Eesti Laskurkorpuses, ja nii mind siis saadeti hoopis sõjaväkke. Sõjaväest naastes selgus, et olin üleriiklikus mustas nimekirjas ja ükski õppeasutus mind enam vastu võtta ei tohtinud. Niimoodi jäigi mul õppimine pooleli.

“Vanasti ehitati kelder kõige viimasena, alles veeuputuse aegu mõisteti, et see tuleb teha esimesena ja kõige kõrgemale – nii jäi kartul kuivaks”


KalaMajakas 9 Jätkub esikaanelugu Näha polnud ka parendusi linnatänavate teistes detailides nagu tänavavalgustuspostid või lambipirnid. Ja juhtmed õhuliinidena! Telefoni- või elektrikaablid suubuvad koledatesse aukudesse ja rikuvad hoonete fassaade – miks pole need viidud maa alla? Kui tegemist on elektrijuhtmetega, siis peaksid nad kindlasti olema maa all! Ja ma ei näinud eriti avalikke ehitisi, peale ühe – vana kultuurikeskus stalinistliku arhitektuuriga. Paistab olevat suure potentsiaaliga ehitis, sest ta asub praeguseks huvitavaks kujunenud piirkonnas. Sellest saaks suurepärase kogukonnakeskuse, sõltuvalt sellest, mida elanikel täpselt vaja oleks, kas täiendavaid lasteaiakohti või alternatiivseid lapsehoiuvõimalusi, väikest seltskondlikku haruraamatukogu, kooskäimise ruume vanaaegse seltsimaja stiilis, kuhu inimestel on lihtne minna ja hea olla. Kalamajas on sellist kogukonna kasutuses olevat pinda väga vähe näha, nagu ka avaliku sektori investeeringuid kohalikku arengusse. Selliseid investeeringuid on vaja, et käivitada rohkem erainvesteeringuid. Eelduseks on, et linn investeerib esimesena. Kui elanikel tekib kindlustunne, et linnavõim on nende poolel, et linnavõim näeb koos siinsete elanikega ühiseid arenguvõimalusi, siis seda nimetatakse ka üldisemalt piirkonna investeeringute kindlustunde kasvatamiseks. Sellest võib juba piisata, kui tänavad korda teha ja parem tänavavalgustus panna. LP: Identiteet on Kalamaja inimestel tugevalt olemas. Teatakse hästi, et see on pika ajalooga koht. GA: Siin pole tõesti uusasumite muret, kus tuleb hakata kultuuripärandit teadlikult looma. Kõik uued linnad ja linnaosad on olnud sarnase probleemi ees. Identiteeti polnud, inimesed käisid töölegi mujale, ja oma elukohast rääkides nad vabandasid, et oi jah, ma elan sellises hirmsas kohas nagu Lasnamägi. Kõik oli ju olemas, kõik töötas, aga kui ühel kohal pole oma identiteeti, siis see häirib inimesi. Linnaplaneerijatel võttis hulk aastaid, enne kui nemadki probleemist aru said. Ja siis hakati igasuguseid trikke proovima, et identiteeti luua. 1940ndatel hakkas linnaplaneerimine sellest pihta, et hinnati ära elanikkonna suurus, näiteks 5000 inimest, ja siis vaadati planeeringus, et 5000 inimesega kogukond vajab ühte põhikooli. Siis jagati linnad põhikoolide järgi piirkondadeks ja siis joonistati paika tänavad, nõnda et inimeste jaoks tekiks külasarnane liikumisskeem, keskele kokku, ja siis jagati need “mikrorajoonideks”. Hakati ehitama ka kohalikke keskusi, näiteks kultuurimaja ja poodi, lootuses, et need seovad kogukonna tervikuks.

Kui me räägime seda tüüpi kogukondadest, siis kas nad on ikka kogukonnana reaalselt olemas. Kas kohalikud elanikud moodustavad sellistes kohtades ka kohaliku kogukonna? Mis mõttes täpsemalt? Me võime luua füüsilise taristu, aga inimesed lihtsalt eiravad seda. Nad ei lähe poodi kohalikku keskusesse, kui järgmises asumis on palju parem ostukeskus. Nad ei pane oma lapsi kohalikku kooli, kui see pole piisavalt hea, vaid saadavad nad kas või teise linna otsa, kui seal on parem kool. Inimesed ei käitunud nii, nagu planeerijad lootsid, kuidas nad inimeste jaoks valmisehitatud asumis peaksid käituma. Füüsilist struktuuri luues on väga raske kogukonda luua, vaja on midagi hoopis enamat. LP: Mida siis? GA: Ei teagi. Seda, kuidas kogukonda luua, kuidas kohalikku identiteeti luua, selle kohta pole palju häid andmeid. Vastus hakkab pihta sellest, et te saate aru, mis vahe on kohalikul kogukonnal ja kohalikul elanikkonnal. Kogukond võib olla territooriumiga seotud selle kaudu, mis selles asukohas on sellist, mis inimesi seob. Paljud kogukonnad pole kaasajal asukohapõhised, vaid seotud hoopis näiteks sotsiaalse vanuse, sotsiaalse kontekstiga või on näiteks teatrisõprade klubid. Oma naabrid on teist laadi asi. Sul võib olla nendega palju ühist, aga ka mitte midagi ühist. Naabruskonda saab määratleda – see koht, piirneb selle alaga. Aga kui palju naabruskondi on tegelikult moodustanud kogukonnad. LP: Kas kogukonda saab ruumilise planeerimise abil luua? GA: Võib tõesti veel ringi liikuda linnaplaneerijaid või avaliku elu tegelasi, kes arvavad, et kogukondi saab luua. Nad kõnnivad illusioonide kütkeis. Väga tagasihoidlikult öeldes – planeerijad ei saa luua kogukondi, ainult inimesed ise saavad. Parim, mida linnaplaneerijad teha saavad, on ära tunda, kus kogukonnad eksisteerivad ning proovida neid mitte lõhkuda. See kehtib ka Kalamaja või Pelgulinna kohta. Planeeringutega saabki paremini midagi säilitada ja hoida, kui midagi uut luua. La Vie Boheme, Soho, Christiania, Canal Street Manchester, neid kogukondi ei loonud planeerijad. Planeerijad kipuvad seepeale hüüatama – oo, vaadake, meil on huvitav kogukond, noored loomingulised inimesed elavad siin, hakkame planeerima – parim, mida planeerijad teha saavad, on sealt kaduda. Ja unustada igasugused maakasutuse funktsiooni määratlemised või muu sarnase. LP: Soome investeerib edukalt ja palju naabruskonna kvaliteedi parandamisse. Näiteks toetavad

nad planeeringutes selliseid lahendusi, kus aknast avaneks vaade naabri õuele, kus õued oleks seotud, lootuses, et naabrid veebruar hakkaks rohkem suhtlema. GA: Ma ei usu sellesse, et naabritevahelist suhtlemist saaks planeeringutega elavdada. Kõik sõltub ikka inimestest, mis väärtusi nad jagavad või ei jaga. On proovitud alates 1950ndatest luua uusasumites kogukondi tänavavõrgu ja majade paigutuse abil. Keskel on tänav, sealt hargnevad teed. Majakesed on paigutatud nii, et fassaadid on keskse roheala poole, ja siis loodetakse, et nii on loodud väike küla ja inimesed suhtlevad üksteisega sellel väikesel alal, mis jääb majade keskele. Füüsiline keskkond justkui soodustaks suhtlemist. Kuid see on keskkondlik determinism, inimesed ei moodusta kogukondi nii, nagu ruumiplaneerijad seda ette näevad. Teie elate ühes “külakeses”, kuid teie lapsed mängivad mitte naabrilaste, vaid neile meelepärasemate sõpradega, kes elavad veidi maad eemal. Ja ainus inimene naabruskonnas, kes tunneb samasugust huvi ooperi vastu nagu teie, elab kvartaleid eemal. Ja teie naaber on hoopis pakistanlane, seega pole füüsilisest teineteise kõrval elamisest mingit kasu, teil pole ikka midagi ühist. Kui kusagil on kogukond tekkinud, näiteks Soho New Yorgis, siis ühel hetkel on sinna lihtsalt elama kolinud ühesuguste vaadetega inimesed, kes on mahajäetud ümbrusesse ehitanud sarnase maitse kohaselt stuudiokorterid. Lisaks veel väikesed töökojad, kuigi selliseid ei tohtinud tegelikult teha. Hakatuseks tekitasidki need noored inimesed linnaplaneerijatele palju segadust, aga nüüd kogukond töötab. Ja kui meie, linnaplaneerijad, nüüd sinna siseneksime ja ütleksime, et teil on kõik valesti, ei saa töökojad ja korterid olla läbisegi, sest maakasutuse sihtotstarve seda ei luba, siis me purustaksime olemasolevad väärtused. Lõpetuseks räägib professor ühe värske loo oma kodulinnast, mis võib olla õpetlik ka Kalamajale ja Pelgulinnale. GA: Groningeni kesklinna veerel on elamurajoon Blauwe Dorp, ehitatud 1918–1920. Väikesed majad, tillukesed korterid. Ehitusajast saati oli mõeldud vaesemale rahvale ja nii ongi jäänud, paljud elanikud on täna alla keskmise sissetulekuga ja sotsiaalabist sõltuvad. Üksikemad lastega, pensioni alammäära saajad. Elamurajoon kuulub ühele riigi omanduses olevale kinnisvarahaldusfirmale, kes korjas sealt üsnagi tagasihoidlikku üüriraha. Aga asukoht on hea, niisiis see riiklik ettevõte ütles, et me tahame rohkem renti, majad on praktiliselt kesklinnas ja nõudlus kesklinnalähedaste korterite järele suur. Järelikult lammutame need

uberikud maha ja ehitame tihedamalt ning palju parema kvaliteediga majad, kust saame vähemalt kaks korda nii kõrget renti küsida. Nii saame me riigifirmana rohkem raha, mille eest saame ehitada uusi sotsiaalkortereid. Kohalikele see jutt loomulikult ei meeldinud. Lammutamine ja eriti üürihinna tõus. Inimesed tundsid seal üksteist üsna hästi ja pidasid seda paika kenaks. Nad kutsusid mind endale appi. Vaatasin, et tegemist on aedlinnakuga, tüüpiline Ebenezer Howard. Esimesed aedlinnakud rajatigi Suurbritanniasse, aga esimene mandri-Euroopas oligi seesama Groningeni linnaosa. Järelikult on meil tegemist kultuuripärandiga. Valmistasin ette rea kõnesid – Seda ei saa lammutada! Piirkonnal on unikaalne väärtus! See on üks meie kalliskive! Keegi ei hoolinud sellest linnaosast enne, aga me korraldasime avalikke rahvakoosolekuid ja sundisime linnavõime meiega liituma. Mõned linnavolinikud tegid seda vastumeelselt, mõned tulid lippude lehvides ja siis hakkas omavalitsus alguses mokaotsast, hiljem juba söakamalt otsustama, et võib-olla peaksime selle kogukonna tõesti säilitama, et see ongi meie kultuuripärand. Kinnisvarafirma vaidles sellele vastu, nende majade väärtus on ju liiga madal. Meie aga omalt poolt: väärtus pole ju ainult kasutusväärtus, väärtus on ka võimalus nautida ja rõõmu tunda. Hedo-

nistlikud väärtused, mida sa saad sellest piirkonnast läbi jalutades, on avalik hüve. Eelmisel aastal tuli linnavõimu lõplik otsus, mida kohalikud tähistasid suure aiapeoga, kuhu mind ka kutsuti, inimesed olid õnnelikud, et nad olid päästnud oma kogukonna. Linnavalitsus keelas lammutamise. Aga sellega veel lugu ei lõpe. Olime päästnud ehitised lammutamisest, aga haldusfirma teatas seepeale, et meil on nii tore kultuuriväärtuslik piirkond ja see asjaolu võimaldab üüre tõsta. Seega me ei oska öelda, kas me päästsime kohaliku kogukonna. Kui üürid lähevad kallimaks, siis vaesemad inimesed peavad ära kolima, uued sissekolijad on juba ajaloolist keskkonda väärtustavad rikkamad inimesed ning aegamisi muutub kogu kogukonna nägu. Praegu on seal väga väärtuslikud inimestevahelised suhted, tuntakse üksteist, omavahel suheldakse, suviti istutakse koos ja juuakse õues õlut. See kaob nüüd. Linn sinna varem eriti ei panustanud, aga kuna nüüd on tegu miljööväärtusliku piirkonnaga, siis lõi linn oma rahakoti lahti ja hakkas ka omalt poolt suunama investeeringuid majade renoveerimisse. Lõpetuseks hoiab professor Gregory Ashworth Kalamajale kõvasti pöialt. Siin on olemas nii väärtused kui kogukond, peaasi on mitte lasta seda kellelgi ära rikkuda!

Tule Kalamaja “naabrilt naabrile” jõululaadale! Vajame kohta, kus ka talvisel ajal on võimalik omakandi rahvaga kokku saada, juttu vesta, süüa sooja suppi, juua külma peletamiseks topsike sooja jooki ja enda tehtud asjadega kaubelda.

Eve Rand Kungla tänavalt

Nii me sügisel mõtlesime. Nüüdseks on mõte teoks saamas. Kalamaja jõululaat toimub 17. detsembril kell 11.00–15.00 Kalma sauna territooriumil. Laadamelu lõpetab Teoteater oma ruumides kell 15.00 algava jõuluetendusega “Päkapikne”*. Teeme ühe toreda laada! Teeme ürituse, kus kauplevad meie kandi inimesed endavalmistatud asjadega, olgu selleks siis soojad sokid, käpikud, jõuluehted, kaardid, küünlad, seebid, koogid, küpsised, linnumajad või mis iganes väikesed ning mõistlikus hinnaklassis tooted.

Ise teeme, ise müüme, naabrid tulge jaole või niisama juttu puhuma! Jõululaada korraldajad on Eve, Jana, Külli, Meelis ja Kaarel Telliskivi Seltsist. Kalamaja jõululaada korraldamist toetab EAS-i Kohaliku omaalgatuse programm. * Etendus “Päkapikne” kestab tund aega, on sobiv vaatamiseks igas eas lastele ja pilet maksab 5 eurot, alates kolmest piletist on ühe pileti hinnaks 3.80.

“Asi korras, nagu korraks” (tähelepanek mereäärest)


KalaMajakas

Kas lumi mahub torust läbi? Ingrid Maasik Kalevi tänavalt

10

Sügisvihmadega võis meie kandis näha liiga palju hooldamata vihmaveerenne. Mõnel pool on need üldseveebruar või osaliselt puudu. Katus koos vihmaveerennide ja -torudega pole maja küljes ilu pärast – see on hädavajalik. Plekksepp-meister Kalle Kolde selgitab, kuidas vihmaveesüsteemi õigesti paigaldada ja puhastada.

lised. Tavalist sanitaarsilikooni kõrged, et renni parandamiseks ei tohi kasutada, see ajab renni tuleb asjatundjad kutsuda. aasta-paariga rooste,” hoiatab Katkise toruotsa või lagunenud Hoone fassaadile pritsiv või niKolde. veelaua parandamiseks piisab risev vesi koos selles sisalduvate Torude läbimõõt peab vastasageli lihtsast võttest ja oskajast keemiliste ainetega kahjustab nii ma katuse pindalale. 100 mm naabrimehest, suuremaid töid krohvi kui kive ja nendevahelist läbimõõduga toru võtab vastu tuleb kavandada ja selleks eelnesideainet, ning mädandab puitu. veekoguse kuni 80 m² suuruselt valt raha koguda. Kui vihmaveeKonstruktsiooni, vundamendi katusepinnalt. Torude läbimõõt torust on tükk puudu, soovitab ja aluspõhja pikaajalised niisja paigaldamise sagedus sõltuvad Kolde pöörduda väikesesse kuskahjustused võivad hoone katuse kaldest, pindalast ja maja plekitöökotta, kust saab vastava elamiskõlbmatuks muuta. Katus kujust. Võimalusel pannakse tosuurusega torujupi tellida. Vahel ja vihmaveesüsteem on nagu rud maja välisnurkadesse, mitte saab maja pealt neli toru lahti maja kaitsev kilp. tuulekoja kõrvale sisenurkadesvõtta ja teha parematest juppise. Kui vihmaveesüs- dest ühe toru kokku. Ülejäänud teem on katki või tuleks siiski uued tellida. torud lähevad umbe, “Vahel puudub otse majaseina siis mädanevad juures kalle ja torust tulev vihsisenurgad kergemini mavesi moodustab seina äärde läbi. loigu. Siis on mõistlik leida Torude ja rennide pleki- või eterniiditükk, kiviplaat osad peavad olema vms ja paigutada see veesüliti korralikult kinnitaalla. Vahel võib olla abi sellest, tud. Rennikonksud kui pinnast süvendada ja vesi paigaldatakse võima- majast eemale juhtida. Tuleb lusel sarikate otste püüda leida parim võimalik külge, mitte tuulelahendus,” räägib Kolde. kasti laua külge. Kui Kui raha napib, kust siis matalvel on renn jääd terjali saaks? Vihmaveesüsteemi täis ja raske, nende osasid võib leida ehitusmaterkinnituseks on kasujalide taaskasutusest (vaata: tatud aga väikeseid materjalid.net); lauajuppe saab tarvikuid, siis võib osta puiduhoovist ja plekkdetaile renn koos lauaga plekksepatöökojast (näiteks Soo Siin tuleb kiiresti leida puuduv torujupp ja see (poolvillahti rebeneda. 41). Plekitükke, plaate, torutu) maapinnani välja viia. Ajutiseks lahenduseks võiks Torud ei tohi lõppe- juppe, laudu jms võib leida ka olla tükk plekki, mis voodrilaudade alt (teise voodrida poole seina peal, tuttavate kaudu, kõigepealt tuleb laua alt või isegi kõrgemalt) üle veelaua tõmmatuna katab avariilise koha seinal. suudme otsad peavad maja probleemkohti märgata ja Foto: Ingrid Maasik tulema vähemalt 10 pea tööle panna. Rennid ja vihmaveetorud cm kaugusele maast ja olema Vihmaveesüsteem eeldab ka Vihmaveerenne on kahesugukeeratud maapinna kalde suunas, selle hooldamist. Rennide puseid – katusepealsed ja rippsüset vesi ära jookseks. hastamise sagedus sõltub sellest, teemid. Katuse kaldest sõltub, Märka ja tee korda kas maja ümbruses kasvab puid, kumb rennitüüp katusele sobib. Renne ja torusid on kandilisi ja ümaraid. “Ümarate eelis on see, et kui neis olev vesi külmub, siis on tal külmumisruumi nagu pajas,” kirjeldab Kolde. “Kandilises rennis, profiilidele vaatamata, ei jää kuigi hästi külmumisruumi. Võimalik on teha ka liistrenne, aga need ei sobi igale majale.” Renn paigaldatakse sellisele kõrgusele, et lumi sellest üle libiseks. Kui lasta kruvil kõrinal katust mööda alla joosta, siis peaks kruvi renni sisse kukkuKaselehed on happelised ja kipuvad juba paari aastaga renne ja plekk-katuseid ma. Rennid peavad olema õige kahjustama. Vahtra jt puude lehed otsest kahju ei tee, kuid ummistavad pikapeale kaldega, umbes 2% meetri peale, renni. ja ka tuulekasti kalle peab olema Foto: Ingrid Maasik õige. Elementaarne, et renni Katkine vihmaveesüsteem tuleb ja sellest, mis liiki puud seal ülekatted tuleb panna õiget pidi. võimalikult kiiresti parandada. kasvavad. Näiteks kaselehed on Mida vähem liitekohti rennil on, Kui katuserennid on läbi, saab happelised ja kipuvad juba paari seda parem. neid ajutiselt paigata bituumenaastaga renne ja plekk-katuseid “Liitekohtade tihendamiseks lappidega, kuid tegutsema peab kahjustama. kasutatakse spetsiaalseid liimväga ettevaatlikult, et vana renni “Kõige kindlam on renne kord hermeetikuid, nt Soudali Aqua mitte paigast liigutada ja rohkem aastas puhastada,” ütleb Kolde, Fix või Fix All, mis ei ole happe- katki teha. Üldjuhul on majad nii kes on leidnud rennidest isegi

väikeseid kasepuid. Katuseid ja renne saab ise puhastada, kuid sel juhul peab järgima ohutusnõudeid. Kui on vajalik “alpinistide” või tõstuki tellimine, siis kulude kokkuhoiuks võiks seda teha kahasse naabermajaga. Vahel paigaldatakse lehtritele ja isegi rennidele võrk, mis peaks lehesodi ära juhtima. Sel juhul peavad võrgud olema sobiva tihedusega ja õige kaldega, vastasel juhul hakkab sodi kogunema võrgu peale, võrk ei lase enam vett läbi ja tulemus on sama, mis puhastamata renni puhul. Mõnikord kasutatakse majadel ülevalt otsast suuremaid, sageli kaunistatud lehtreid. Tuleks meeles pidada, et suur lehter neelab palju lehti ja sodi, mis kitsasse torusse ei mahu ja moodustab seal tropi. “Vesi hakkab üle ajama, jookseb tuulekastile ja seinale ning teeb palju pahandust. Kui tuulekast on kaldega maja poole, siis võib vesi jõuda seina sisse või halvemal juhul isegi tuppa. Hooldamata ja umbes vihmaveesüsteem võib kohati rohkem kahju teha kui vihmaveesüsteemi puudumine,” nendib Kolde. Vesi majast eemale Vee ärajuhtimisel on vajalik iga süsteemi osa ja kogu süsteem koos läbi mõelda ka tulevikku silmas pidades, mis juhtub siis, kui üks osa alt veab. Kolde toob näiteks, et kui maapinnale

jõudnud vee eemalejuhtimiseks kasutatud betoonkivid nihkuvad paigast ja vesi hakkab seina kõrval maa alla jooksma, siis muutub kriitiliseks, kas betoonkivide alla on pandud kile vmt materjal, nagu ette nähtud. Kui seda pole, võib ülejäänud süsteem töötada kui tahes laitmatult, isoleerimata vundamendi kaudu jõuab vesi tõenäoliselt aga varem või hiljem keldriruumidesse. Katuselt saabuv veetulv juhitakse alati seinte ja vundamendi juurest eemale. Liigvett pinnases aitab vältida õuealale maa sisse paigaldatav drenaaž (mis hoitakse sajuveesüsteemist lahus). Niiskuskahjustuste teket saab vältida hea kavandamise, kvaliteetse töö ning õige materjalide valiku ja kombinatsiooni abil. Vihmaveesüsteemi lahendus tuleb otsustada juba projekteerimisel. Igale majale pole alati maa-aluseid veesüsteeme vaja, vahel piisab ka õigetest kalletest ja vundamendi niiskustõkkest. Kiirkorras saab sajuvee majast eemale juhtida ka maapealsete rennide abil, kui asfalteerimata pinnas vihmavee endasse imab. Loe: “Maja ja niiskus”, Lea Täheväli Stroh, 2005 Uuri Restaureerimistoetus: Kultuuriväärtuste Amet, Anneli Jüristo, 645 7181 http://www.tallinn.ee/est/Miljooalade-restaureerimise-toetus

Päriskuulutus!

Laste ja koeraga pere Kalamajas otsib appi puhtust armastavat majapidajat üheks päevaks nädalas. Abi vajatakse toas ja õues korra loomisel ja hoidmisel. Soovijatel palun helistada 5757 0307.

Mis on fotol?

Kus see asub? Või miks see seal asub? Kes ära arvab, saab loosirattasse, sestap võib-olla väikese auhinna kah. Loosimises osalemiseks palun saada vastus koos oma nime ja kontaktiga (telefon, e-posti aadress või aadress) toimetusele kas elektronkirjaga liisa@ pakosta.ee või kirjaga aadressil Vana-Kalamaja 46, Tallinn 10415. Auhinnasaajad ja õiged vastused leiad järgmisest Kalamajaka numbrist. Võitjatega võetakse ühendust. Andmeid kasutatakse ainult auhindade üleandmises kokku leppimiseks, alaealise vastaja puhul peab selleks nõusoleku andma lapsevanem või tuleb vastus saata vanema e-posti aadressilt. Pärast loosimist isikuandmed hävitatakse.

“Kui vihmaveetoru muidu ei ummistu, lisa tsementi.”


KalaMajakas 11

Tööstuskombinaadi uus elu Endises Standardi tootmishoones asuva Kamahouse Kobaräri eesmärk on segada omavahel erialasid ja mõtteviise – kõik rentnikud jagavad suurt seinteta pinda. Tulevikus on plaanis leida veel rentnikke, kes soovivad kasvada tootearenduskeskuse suunas. Toodete hulka kuuluvad ka teenused, näiteks kunstikoolitus on kombineeritud rahvusvahelise äri ja õigusega ning meeskonnakoolitusega.

Endises Standardi tootmishoones asuva Kamahouse Kobaräri eesmärk on segada omavahel erialasid ja mõtteviise – kõik rentnikud jagavad suurt seinteta pinda. Tulevikus on plaanis leida veel rentnikke, kes soovivad kasvada tootearenduskeskuse suunas. Toodete hulka kuuluvad ka teenused, näiteks kunstikoolitus on kombineeritud rahvusvahelise äri ja õigusega ning meeskonnakoolitusega. “Siin olid ühel mehel sead ja lehmad ja siis kuni Paavli tänavani olid väikesed majad ja ikka koos koduloomadega,” meenutab Paul Pärn, kes töötas aastatel 1992–1993 tootmiskoondise Standard valvurina. Karjamaa likvideeriti, kui inimestele anti korterid ning väikesed majapidamised

asendati tootmishoonetega. 1958. aastal ehitati Kopli tänavale Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Puidutöötlemise ja Ehitusremondi Tööstuskombinaat. See oli kolmekorruseline viilkatusega ehitis, mille alumisel korrusel paiknesid fotostuudio ja juuksur ning hiljem mööblitööstus. Mööblitööstus kasvas ning kontoritöötajate jaoks ehitati kaasaegsem kõrge hoone, mille katusel siiani suurelt kirjas STANDARD. Standard viis lõpuks tootmise linnast välja ning praegu kuuluvad need hooned Paavli Kinnisvarale. Kõrgemas hoones tegutsevad arhitektid, sisekujundajad, Tallinna Vaimse Tervise Keskus, jt. Madalamasse osasse, mis jääb Kopli ja Erika tänava ristmiku äärde, asutati 2011. aasta märtsis Kamahouse Kobaräri. Kobaräri koosseisu kuuluvad hetkel: - Kamahouse Köök (puhta toidu maitse tippkoka näge-

muse kaudu); veebruar - Meeskonnakoolitus ja Arendus OÜ (koolitus); - Eero Kotli Tellisestuudio (telliskividest toolid ja lauad); - Unique Home Art (erilahendusega sisekujundustooted); - William Piper Law Office (rahvusvahelise õiguse ja äri konsultant); - Kauplus-stuudio Õnneküpsis (kunstitarbed, õpitoad). Kamahouse Köök on eriline, sest seal toimetavad kokad lahtise leti taga, nii et köögis tehtav ja ettevalmistatav on kõik kliendile näha. Köök ja stuudiote osa pakuvad koos näiteks sellist teenust, kus klient saab tellida kas koolituse või õpitoa ning sinna juurde valida söögi ja joogi kohvikult. Selline teenus sobib nii sünnipäeva- kui ka firmapeoks, pinda on kokku

umbes 600 m². Kamahouse valis oma koduks Kopli, sest siin asuvad sobivad ruumid otse ristmiku ääres, hoonel on suured aknad ja seal oli renoveerimata pind. Kunstistuudio sai kraanikausi, kohvik kõik toitlustuskoha nõuetele vastavad erilahendused. Külalistel on põnev siseneda ja näha, mida ja kuidas tehakse. Kui kõik sujub, siis saab alates tuleva aasta suvest Kamahouse Kobaräri ette Citytouri bussipeatuse, et ka välismaalased saaksid osa

Kaire Jakobson, Kamahouse’i tegevjuht ja idee autor Fotod: Toomas Erendi

sellest põnevast ärimoodulist. Kobaräri avatud E–R 11–19 L 11–17 Köök avatud E 11–16 T–R 8–24 L 11–24

Kupong kehtib detsembri lõpuni 2011. ge Helistage 614 0044, 5114038 või kirjuta stuudio@tasapisitasakaal.ee SOODUSKUPONG! Asume Graniidi 1 0 34.4 a nag hin ür ikü -ped üür Manik www.tasapisitasakaal.ee (täishind 43 eurot, soodustus 20%) ž hinnaga 34.40 Toitumisnõustaja ja klassikaline massaa (täishind 43 eurot, soodustus 20% )

Kalamajaka klubiõhtu

Vaatame kodukandile torni otsast otsa! Järjekordne Kalamajaka klubiõhtu toimub 21. detsembril 2011 algusega kell 17.00 Toompea lossis aadressil Lossi plats 1. Arutame kodukandi liikluskorralduse ja planeerimise põhimõtteid ning teisi lehe aktuaalseid teemasid, tutvume Toompea lossi tööga, ronime Pika Hermanni tippu ja vaatame, kuidas meie kodukant sealt paistab. Kohvi, tee ja saiakesed.

Eelmise numbri fotomõistatus

Kus ja miks on kasvuhoone katusel? Tööstushoonete loomulikust valgustusest. Jaan Sotter, arhitekt Linda tänavalt. Vanasti oli suurte, vihma, lume ja tuule eest seinte ning katusega kaitstud ruumide valgustamine paras pähkel. Tuleleegi valgus oli nõrk ja ohtlik ning loomulikku valgust läbilaskvat vastupidavat materjali ei olnud. Klaasi osati valmistada juba 3000 aasta eest,

Riigikogu hoone turvanõuetest lähtuvalt tuleb seekordsele üritusele oma osalemisest ette teatada hiljemalt 19.12 aadressile liisa.pakosta@riigikogu.ee või telefonil 502 6191, ning teatada osalejate nimed ning isikukoodid. Kui tulete näiteks perega, on vaja kõigi nimesid ja isikukoode. Kohale tulles võtke kindlasti kaasa isikut tõendav dokument. Kõik on oodatud!

kuid suuremaid aknaklaase õpiti tegema alles 17. sajandi lõpul ja seda omakorda mõistliku hinnaga õpiti tegema alles 19. sajandil. Ka suuri klaaspindu koos hoidvaid, vähe hooldust nõudvaid metalltarindeid õpiti odavamalt valmistama alles 19. sajandi keskel. Kõige rohkem annab valgust lakke jäetud avaus. Kuni elektrijõul töötavate hõõglampide mas-

Toimetus

silise kasutuselevõtuni 20. sajandi esimestel kümnenditel tasus suurte ruumide valgustamiseks ehitada katusele kasvuhoone sarnaseid klaasmaju. Suurte klaastahvlite ja roostevabade metalltarindite tootmine andis selleks hea võimaluse. Terve pika sajandi ehk 1850–1950 ehitati tööstushooneid peamiselt just selliste “triiphoonetega” katustel. Fotomõistatusel olnud

“Ja oma automaki esipaneeli saad ikka jaama turult tagasi!” (äritarkus)

Noblessneri katus pole selles reas mingi erand. Ja ega loomulik laevalgustus pole tänapäevalgi populaarsust kaotanud. Kunstvalgusega samal ajal on arenenud ka klaasi ja teiste läbipaistvate materjalide ning sõrestike tootmine ja loomuliku valguse ruumidesse toomise võimalused on avardumas valgustite arenguga samas tempos.


KalaMajakas 12 Jätkub lk 2 lugu “Kuhu minna mere ääres?” Kuidas mere äärde jalutada? Kesklinnalähedaste rannaarenduste puhul võib suurimaks murelapseks pidada avaliku ruumi sidusust ning võimalust pääseda teede-tänavate kaudu mereni. Avaliku ruumi all pean silmas väliruumi-ala, millele on igal inimesel ligipääs; mitte ainult ruumi majade vahel, vaid ka tänavaid, juurdepääsuteid, parke, väljakuid ja muidugi promenaadi. Viimase puhul on märkimisväärne, et kõik arendused on saavutanud mereäärse 50-meetrise ehituskeeluvööndi vähendamise. Mõne arenduse, näiteks Noblessneri kvartali puhul, on see jõudnud isegi nullini. Mõnes mõttes peakski mereäärne promenaad vaheldusrikkust pakkuma. Seda, kuidas paljuski eraomanduses oleva mereääre puhul kvaliteetset avalikku ruumi ja ligipääse tagada, kommenteerib linnaplaneerija Kadri Vaher: “Planeeringute koostamise faasis järgitakse, et üldplaneeringus kokkulepitud avalikku ruumi puudutavad teemad oleksid lahendatud”. Kui veel paar aastat tagasi räägiti täie tõsidusega veepiiril lookleva, jalakäijate sildadega neljarealise magistraaltee rajamisest Russalkast kuni Paljassaare alguseni, siis tänaseks on jõutud arusaamisele, et mereäär peab olema avatud eelkõige inimestele, mitte autodele. Kuigi Russalkast kuni meresadamani teostub teeprojekt praeguse seisuga üsna algses mastaabis. Villem Tomiste sõnul peaks varem plaanitud Kalamaja möödasõit realiseeruma tavalise linnatänavana, mis on ideaalis ühesuunaline ja mahutab ka trammiliini. Linn koostab juba Kalaranna tänava projekteerimistingimusi ning peatselt on oodata tingimuste avalikustamist huvitatud elanike laiemale ringile. Mereäärsed planeeringud Mereääre planeeringute puhul ei saa rääkida üheaegsest teostumisest või rannapromenaadi väljaehitamisest. Iga arendus valmib vastavalt maa omaniku rahakotile ja planeeringu heakskiitmisele avalikkuse poolt. Mõni arendustest on kavas ellu viia etapi kaupa (Paljassaare sadam), teine ootab majanduse elavnemist (reisisadam), kolmas planeeringuprotsessi läbimist (EcoBay). Milline näeb mereäär välja 10 aasta pärast, ei oska ilmselt keegi arvata. EcoBay on Paljassaare poolsaarele rajatav ökolinnak, mille on kavandanud Taani arhitektuuribüroo Schmidt/Hammer/Lassen Architects. EcoBay koosneb peamiselt uuselamutest – 1837 korterit, 163 ridaelamuboksi, 54 paarismajaboksi, 115 üksikelamut. Tulevastes hoonetes

kasutatakse maasoojus- ja tuuleenergiat ning Paljassaares asuva veepuhastusjaaveebruar ma energia ülejääki. Lisaks on hooned planeeritud ehitada erikõrguseliselt, et kasutada maksimaalselt päikeseenergiat. Villem Tomiste sõnul saab EcoBay realiseerumise puhul probleemiks suhestumine kesklinnaga. Selle projekti puhul on räägitud Kopli trammiliini pikendamisest Paljassaarde, mille teostumine pole veel kindel. Paljassaare praeguselt sadamaalalt kolib tulevikus tööstus välja ning sinna ehitatakse samuti elamud. Kokku Illustratsioon: 3D planeeritud arendustest. Damiano Cerrone on kavas ehitada hulgas Sõjaajaloomuuseumi Muuseum) ning teisel pool ootab 96 uut hoonet: ärihooneid, rajamisest. helgemat tulevikku populaarse 5–14-korruselisi korterelamuid, vaateplatvormina toimiv lagunev kaks lasteaeda. Tulevane ranKalasadama tühermaale, napromenaad hakkab kulgema endisele suletud tööstusalale ja Linnahall. majade alt – mereäärsed esimepraegusele nn Kultuurikilomeetri Uus raekoda peaks leidma sed korrused asendatakse tugipargile kavandatakse linnakesendale koha praeguse Statoili postidega. Arendajale on selline kuse laiendamist, et taastada aja- bensiinijaama ja autoparklate lahendus kasulik, kuna nii saab loolised sidemed linna ja mere asemel, kuigi administratiivhoohooned otse vee äärde rajada. vahel ning avada juurdepääs me- ne tulevikku varjutavad sarnaselt kunstiakadeemia ja ERMi juhtuPaljassaare arenduse hullumeel- rele. Alale planeeritakse rohkelt kuni 5-korruselisi elamu- ja ärimitega rahaprobleemid ja vaidseks detailiks on tehissaar, mida hooneid ning isegi üht veekogu. lused projekteerimistingimuste kutsutakse rahvasuus kasiinoPlaneering on küll vastu võetud, üle. Plaanide kohaselt on tegu saareks. Lainemurdjana töötava kuid ootab Harju maavanema tähtobjektiga. Rahvusvahelisel saare puhul loodab arendaja, et sellest kujuneb piirkonna tõmbe- juures arutelu, mille toimumisaja arhitektuurivõistlusel esikoha kohta ei oska planeerimisametni- saanud Taani arhitektuuribüroo number. Nii võib tõesti juhtuda, Bjarke Ingels Groupi võidutöö kui kõik pealinna kasiinod saare- kud seni infot anda. Kalasadamasse kavandatav üritab rohke avaliku ruumi ja le koondada. arendus on saanud kohalikelt linnakodanikele avatud esimese Noblessneri kvartalis vabastab elanikelt palju kriitikat, kuna korrusega Tallinna uut kaasamisBLRT praegu valdavalt kinnise leitakse, et ainukese kesklinnalä- kultuuri importida. Kultuurikatla territooriumi elamutele. Peetri hedase merepargi täisehitamisele Kultuurikatel ja uus linnavalitsadamana tuntud alale kerkivad leidub paremaid alternatiive, sh suse hoone on ainuke ühiskond4–7-korruselised ärihooned loodusliku supelranna arenda(kokku 5) ning 16 elu- ja ärihoo- mine linnarannaks, mis looks liku eesmärgiga planeering net (5–6 korrust) kohvikute ja vaheldust mereäärsele betoonsöögikohtadega, lisaks lasteaed promenaadile ja kaidele. Villem ja linnavalitsuse hoone planeeja sadam kuni 250 väikelaevale. Tomiste kaitseb väiksemamahuringu järgi ehitatakse ümber ka Kavandatud on alale jääva 13 list hoonestamist. “Kalarannal praegune Põhja puiestee ristmik, arhitektuurimälestise ja kahe on suur potentsiaal kujuneda mis on suurim vanalinna ja mere tööstushoone renoveerimine linnarannaks, millele on hoones- vahel asuv takistus. kortermajadeks, ärihooneteks ja tus ja promenaad hästi lähedal,” näitusepaikadeks. Muu hulgas ütleb ta. “Alal peavad olema nii Sadamaala. Linnahallist pareplaanitakse Noblessnerisse bürood kui ka elumajad, esimes- mal pool laiuvale tühermaale on hotelli, loomemajanduskeskust, tel korrustel poed, galeriid ja kavas ehitada Logi kvartal koos akvaariumi ja jahtklubi. Kvartamuu selline.” Paljude kultuuriväikelaevasadama, 30 meetri lit püütakse juba praegu tasapisi pealinna ürituste ja aktsioonide laiuse rannapromenaadi, 6-korlinnaelanikele avada, endisesse koondumine sellesse piirkonda ruselise äriruumidega korterelavalukotta rajatud kontserdisaalis on tõstatanud, õigemini taaselus- mu ja 5-korruselise ärihoonega. on toimunud mitmed kultuuriüri- tanud tõsise arutelu Kalasadama Kuigi Admiraliteedi basseinis tused. paremast ruumilisest tulevikust, loksuvad oma jahiga kesklinna mida toetavad hiljuti Sirbis sõitvate turistide alused ning Lennusadamasse plaanitakse ilmunud artiklid maastikuarhisuviti tegutseb seal Sadama turg, tulevikus rajada viis ärimaja ja tekt Anna-Liisa Undilt ja arhitekt laiub reisisadama piirkond ensadamahoone, rekonstrueeriToomas Paaverilt. diselt suure katkestina mereääre da endine Patarei vangla ning sujuval ühendamisel. Vanasadarajada selle ette merre promeKultuurikatel ja uus linnavamal on küll arenguplaan, mille naad. Meremuuseumi uue hoone litsuse hoone on ainuke ühiskohaselt hoonestatakse praegu valmimine pidi saama üheks kondliku eesmärgiga planeering, veoautoparkidena toimivad alad kultuuripealinna tähtsündmumis teostub linnale kuuluval alal. elamutega. seks, kuid ehitusgraafiku veKatla puhul pole selge, millal nimise tõttu kostus sealt terve esimesed loomekeskusesse koVäiksemate ruumilahenduste suve remondihääli isegi öösiti. lijad vastu võetakse, 2012. aasta mõju Patarei vangla seevastu ootab sügisel või lükkub ümberehitus Tänavuse kultuuripealinna juba aastaid rikast kosilast, kes veelgi edasi. Praegu tegutseb kontekstis on ühe lihtsa mekompleksi atraktiivseks puhkeKultuurikatla kõrval aktiivselt reäärse lahendusena sündinud või turismikeskuseks muudaks. EKKM (Eesti Kaasaegse Kunsti Kultuurikilomeeter. Hoolimata Praegu räägitakse sinna muu

“Merevaadet võib kunstimuuseumis nautida.” (õel vanasõna)

sellest, et tee äärde kavandatud vaatamisväärsused ja sõlmpunktid ootavad veel valmimist, on tegu linnavalitsuse tänuväärse algatusega. Tavalise kergliiklusteena rajatud Kultuurikilomeeter on avanud linlastele ja turistidele võimaluse kesklinna kandis merd nautida. Kultuuripealinna mere ääres toimunud üritustel ja sellistel linnaruumilistel sekkumistel nagu linnainstallatsioonide festivali raames püstitatud rannainventar Kalarannas ning laudisega vooderdatud kai, Ökosaar ja kogukonnapõhist toidukasvatamist viljelev Katlaaed kandsid tõsisemat sõnumit, mille eesmärk oli kesklinnalähedase mereääre elavdamine. Seda valulikumalt tõstatub küsimus puuduvast hea asukohaga mereäärsest linnapargist, kus toimuksid väliüritused, kihaks igapäevane elu kohvikute-restoranide terrassidel ning mis oleks tervisesportlaste meeliskoht nagu Kaivopuisto Helsingis. *** Artiklis on kasutatud autorilt varem ajakirjas PULSS ilmunud artikli materjale. vt ka: http://www.tallinn.ee/est/ ehitus/g6456s55389 Tallinna teadmistepõhine merepiir. Loovvõimekuse kasutamisest Kalaranna piirkonna arendamisel. – Sirp 17.11.2011, http://www.sirp.ee/index. php?option=com_content&vie w=article&id=13398:tallinnateadmistepohine-merepiir&catid =20:arhitektuur&Itemid=25&iss ue=3369

Kalaranna planeering tupikteel. – Sirp 3.11.2011, http://www.sirp.ee/index. php?option=com_content&vi ew=article&id=13295:kalaran na-planeering-tupikteel&catid =20:arhitektuur&Itemid=25& issue=3367


Kalamajakas III