Issuu on Google+

EESTI VASTUPIDAVUSALADE AJAKIRI

Hind 4 €

Nr 5 (27) 2013

w w w. ve lo a j a k i r i . e u

w w w. ve lo a j a k i r i . e u

Jalgratta ettevalmistamine sügiseks

Triin Aljandi elu uus lehekülg

Tiidrek Nurme treeningupartner

Ibrahim

Mukunga: Ujudes Venemaalt Ameerikasse

Mis on kiropraktika? Vägev duell neliküritusel

Mulle meeldib Eestis valitsev rahu

Uskumatu väljakutse: 66-aastaselt 10-ne kuuga 20 maratoni!


www.nautimus.ee

Shiraz ei ole kaelkirjak. Veinimaailmas orienteerumine on nüüd imelihtne.

Jälgi Nautimuse uusi märke!

kerge & värske vein

pehme & puuviljane vein

magus & aromaatne vein

kerge & marjane vein

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

tugev & vürtsikas vein


[ VÄLJAANDJALT LUGEJALE ]

EESTI VASTUPIDAVUSALADE AJAKIRI

Sõjakooli 10 Tallinn 11316

Kontakt:

ajakiri@jooksja.ee kontakttelefon: 626 4780

Toimetus:

Peatoimetaja kt: Lauri Birkan ajakiri@jooksja.ee Velo toimetaja: Romet Puuram romet@motokross.eu

Foto: Viktor Burkivski

Suurt rahvaspordisuve jääb meenutama ka esimest korda väga edukalt startinud Rapla Selveri Suurjooks, kus püstitati ühtlasi Rapla maakonna osalusrekord jooksuürituste osas. Peakorraldajale Donatas Narmontile annab intervjuud võitja Sergei Tšerepannikov.

Nr 5 (27) 2013 Ajakiri Jooksja postiaadress:

EKJL toimetaja: Pärt Talimaa ajakiri@jooksja.ee Disainer: Maia Vaab ajakiri@jooksja.ee Turundus-ja levijuht: Sören Saarikko soren@jooksja.ee Toimetaja-sekretär: Laura Rahe laura@jooksja.ee Väljaandja: Donatas Narmont donatas@jooksja.ee

Trükk:

AS Printall

Reklaam ja tellimine: ajakiri@jooksja.ee kontakttelefon: 626 4780 Nordicom: reklaam@nordicom.ee kontakttelefon: 5666 7770

Tellimishinnad:

aasta (6 numbrit) - 12 € poolaasta (3 numbrit) - 6 €

Koduleht:

www.jooksja.ee Ajakiri Jooksja nüüd ka Facebookis

Head Jooksja lugejad ja spordiharrastajad!

S

uured sügisesed rahvaspordiüritused hakkavad vaikselt läbi saama ning kindlasti tunnevad paljud teist rahuldust, vaadates tagasi õnnestunud sooritusele ja meenutades rasket, aga samas ka meeldivat tööd, mis selle nimel tehtud sai. Suuremaid ja väiksemaid võistlusi toimus üle kogu Eesti, SEB Tallinna maraton ja sügisjooks püstitasid taas uue võimsa osavõturekordi, samuti Tartu rattamaraton ning just Jooksja trükkimineku nädalal ootas ees pikkade traditsioonidega juba 40. Saaremaa kolme päeva jooks, kus esimest korda ajaloos oli starti oodata üle 500 jooksja. Suvi on selleks korraks läbi ja nagu eelmises numbris sai mainitud, naudime nüüd jätkuvalt mõnusaid sügisilmu ja ei lase end ka kehvematest oludest heidutada. Endisaegne kuulus UusMeremaa keskmaajooksja Peter Snell on öelnud, et rasked ilmaolud talle meeldivad, sest „nendel päevadel treeningule minnes saab ta paremaks kodus kotil lebavatest konkurentidest”. Selles Jooksja numbris anname eesseisvaks treeningperioodiks mitmeid nõuandeid

nii treeninguteks kui ka traditsiooniliselt kõigeks, mis treeningute ja taastumisega kaasneb. Kuigi paljud „rahvaspordihundid” on meil nii kogenud, et teavad peaaegu kinnisilmi, kuidas sügisel harjutada ja puhata ning ennast treeningkatsumusteks ette valmistada, ei tee paha paljud põhitõed üle vaadata ja ehk aeg-ajalt ka midagi muuta. Ilma muutusteta pole arengut – on ka selline tõetera. Loomulikult lisandub järjest uusi harrastajaid, kes tahavad aina paremaks saada ja teadlikumalt harjutada. Jooksja vahendusel kohtume sel aastal veel korra, detsembris. Vahepeal aga kiigake ka meie ajakirja kodulehte ja kindlasti ka Facebooki lehte – seal on meil lähiajal samuti mitmeid ettevõtmisi plaanis. Mõnusat sportimist jätkuvalt kõigile, kes sellest lugu peavad ning ka sõpradele-tuttavatele soovitavad. Head Jooksja lugemist!

Donatas Narmont, Jooksja väljaandja

Koostööpartnerid: Esikaanel: Tiidrek Nurme ja Ibrahim Mukunga Foto: Mari Luud

www.ekjl.ee

www.stamina.ee

MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi www.jooks.ee www.tartumaraton.ee OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

5


6

SISUKORD

Selles numbris

JOOKSJA 2/2009

Selles numbris

[ SISUKORD ] Jooksja suvenumbris jagavad asjatundjad nõu ja juhiseid eri vastupidavusalade treeninguks,

tutvustatakse nii Eesti paremaid tegijaid kui ka sitkemaid harrastusportlasi, käsitletakse laste sportimist, avaldatakse tähtsamate rahvaspordiürituste kalender.

008 NURME-MUKUNGA: KOOS UUTESSE KÕRGUSTESSE

Keeniast tõsise treeningkaaslase leidnud Tiidrek Nurme püüab jõuda uuele tasemele. Samasugust kasu püüab koostööst Nurmega lõigata ka nooruke Ibrahim Mukunga.

020 PÕNEV DUELL NELIKÜRITUSEL

Kogu SEB Tartu Nelikürituse kulgenud haaravas duellis Rait Pallo ja Allar Soo vahel jätkus adrenaliini viimse hetkeni.

032 TREENINGPLAAN

Kestvusjooksu treener Harry Lemberg aitab harrastusjooksjal sügist treeningut ülesehitada. Näpunäidetele lisaks ka näidistreeningplaan.

038 ELU PÄRAST MARATONI

Tippkestvusjooksjad Evelin Talts ja Tiidrek Nurme räägivad, kuidas nad oma keha ja vaimu pärast suuremat võistlust taastavad.

042 KINESIOTEIPIMINE

Füsioterapeut Lauri Rannama tutvustab kinesioteipimist ning selle kasutamise võimalusi spordis ja taastusravis.

044 SPORT JA DOPING

9 Kaanestaar Gerli Ots Aastaid oma lõbuks jooksnud noor naine räägib, kuidas ta valmistub elu esimeseks maratoniks.

14 Joostes õpite iseennast tundma Jooksuekspert Meelis Minn annab jooksukooli teises osas nõu, mille üle peab treenima hakates kõigepealt mõtlema.

20 Löö kaasa järvejooksudel! Järvejooksude korraldaja Stamina juht Urmo Raiend selgitab, mida tuleks osalejate jaoks paremini teha.

22 Joostes jalutuks Mitmekülgne harrastussportlane Priit Pullerits tunnistab, et vigastas end liialt ahnelt harjutades.

25 Rekordimees Pavel Loskutov jälle hoos 40-aastaseks saav üks Eesti paremaid pikamaajooksjaid tahab veel noorematega võidu joosta.

26 Mudast, veest ja kõva mehe tiitlist Mitmekülgne harrastussportlane Valdo Jahilo kirjeldab adrenaliinitulva esilekutsunud kõvamehejooksu.

27 Maratonihundi come backk Stockholmis 62-aastane Enn Bachmann koges pärast pikka pausi taas maratoni joostes võimsat emotsionaalset laengut.

SA Eesti Antidoping nõukogu liige ja Tallinna Ülikooli Terviseteaduste- ja Spordiinstituuti juhatav Kristjan Port kutsub lugejat kaasa mõtlema dopingu ning harrastusspordi teemadel.

28 Elu pärast põlveoperatsiooni

048 RAUDNE NAINE

Olümpiasangar Jüri Jaanson lubab pärast sõudjakarjääri lõppu

66-aastane Leili Teeväli on läbinud 10 kuuga lausa 20 maratoni ning üks maraton enam tähendab Eesti absoluutset rekordit.

052 JALGRATTASPORT

Heiko Sepp – harrastussportlasena teel tippu. Jalgratta ettevalmistamine sügistalviseks hooajaks. Ohutu liiklemine. Rene Mandri hakkab treeneriks.

Tennist ja jooksu harrastav Kalle Muuli kirjutab, kuidas saab pärast põlvelõikust taas harjutada.

30 Jooksjaid kutsutakse Pärnu ja Elvasse ka ise jooksudel kaasa teha.

32 Jooksuriiete valimine Aastaid jooksuriideid müünud 1980. aastate tipptegija Rein Valdmaa annab nõu, mida peaks treeningul selga panema.

34 Valik rahvaspordiüritusi Jooksmine, jalgrattasõit, triatlon, ujumine, rulluisutamine,

20

orienteerumine ja seiklussport.

37 Eksootikajanu viib eri maailmanurkadesse Harrastusjooksja Villu Zirnask seab oma reisikavu nii, et võtab sihiks maratonijooksu senikäimata linnas. 6

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

08 42


6

SISUKORD

Selles numbris

JOOKSJA 2/2009

Selle

[ SISUKORD ] asjatu Jooksja suvenumbris jagavad tutvustatakse nii Eesti pare käsitletakse laste sportimist, av

52

060 KIROPRAKTIKA

Euroopa tuntuimas kiropraktika koolis tudeeriv Karl Pärjamäe räägib kiropraktikast ning selle vajalikkusest.

9 Kaan Aastaid

elu esim

064 KERGEJÕUSTIKU KÜLJED

76

Hooaja kokkuvõte kergejõustikuliidu saavutusspordi juht Marko Aleksejevi silme läbi. Tallinn võõrustas endiseid ja praeguseid Euroopa tippkergejõustiklasi.

Eesti edukaim ujuja Triin Aljand räägib elust pärast tippsporti ning selgitab oma valikute tagamaid.

Järvejoo

mida tule

22 Joo

et vigast

078, 080 RULLUISUTAMINE

EMT Rullituuri kokkuvõte. Lühiülevaade edukast Rullibussi projektist.

084 AERUTAJATE TEGEMISED Are Eller võtab kokku Eesti aerutajate tipphetked lõppenud hooajal, mida jääb meenutama neli finaalikohta EM-ilt ja MM-ilt.

088 TIPPSÕUDJAST ORTOPEEDIKS

25 Rek

40-aasta

veel noo

26 Mud

Mitmekü

adrenalii

27 Mar

62-aasta

joostes v

28 Elu

Tennist j

põlvelõik

Tutvume lähemalt kunagise sõudmise noorsoo maailmameistri Jaan Laosega, kes aitas käivitada Eesti meedikute sõuderegatti.

30 Joo

Olümpia

ka ise jo

082 TRIATLON

32 Joo

Tutvustame Eesti triatloni karikasarja parimat nais- ja meesvõistlejat.

Aastaid

annab nõ

096 JOOKSUANKEET

80

mille üle

Mitmekü

Kaks eestlast osalesid põnevas üle Beringi väina kulgenud teateujumises, läbides 10 – 15- minutiliste vahetustega 134 kilomeetrit.

72

Jooksue

20 Löö

072 TRIIN ALJANDI UUS ELU

076 UJUDES VENEMAALT AMEERIKASSE

68

14 Joo

34 Vali

Maratoni maailmarekordi ületamisest unistav keenialane Ibrahim Mukunga vastab 10-le Jooksja küsimusele.

Jooksmi

orienteer

37 Eks

Harrastu et võtab OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

7


[ ESIKAANEPERSOONID ]

Keeniast pärit Ibrahim Mukunga PaideTüri rahvajooksu võidupärjaga.

Jooksutandem Nurme-Mukunga

ründab koostöö abil kõrgemaid tippe

Keenialane Ibrahim Mukunga, kes võitis tänavu SEB Tallinna Maratonil poolmaratoni, polnud juhuslikult osavõtjate nimekirjas – ta saabus Eestisse kui meie viimaste aastate parima pikamaajooksja Tiidrek Nurme treeningupartner. Tekst: Ants Põldoja Fotod: Mari Luud, Taavo Vellend, Ants Leppoja ja erakogu

2

1-aastase Mukunga Eestisse toomine nõudis Nurmelt päris suuri pingutusi, eelkõige viisataotluse mitmekordse eitava vastuse tõttu. Nurme sõnul oli aga kurnav asjaajamine seda väärt.

8

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

„Olen juba poolteist aastat temaga koos treeninud. Pean ütlema, et tänu sellele on treeningu kvaliteet 10-15% paranenud. Ilma temata poleks ma selliseid tulemusi teinud nagu tänavusel hooajal,” väitis Nurme. „Pealegi lubasin

talle, et aitan Euroopas võistelda. Lubadustest tuleb kinni pidada.”

Parim treeningupartner

Tähtis on rõhutada, et just Mukunga, mitte mõni suvaline Keenia jooksja, oli


[ ESIKAANEPERSOONID ] Nurmele vajalik. „Keenias on jooksjaid rohkelt, kuid paljud neist pole Euroopasse pääsenud, ja hammas on verel. Mitte selleks, et siia elama asuda, vaid võistlemise ja raha teenimise eesmärgil. Kuid kõik ei ole nii head treeningupartnerid kui Mukunga,” selgitas Nurme. „Keenias harjutamise ajal oli mul viis treeningukaaslast ning alles viiendaga

pool, mul oli partnereid, kel jäi võimetest puudu. Mukunga on pikas maas minust parem, staadioni kiirusaladel – veel mina temast. Just sellist partnerit oligi mul vaja.”

Üksi on raskem treenida

Pikamaajooksjate seas on olnud niinimetatud üksikuid hunte, kes ennas-

Tiidrek Nurme: "Inimesed on selleks, et üksteist aidata. Motivatsiooni ammutada ja raskeid asju teha on jagades lihtsam." õnnestus koostöö. Mitu eelmist olid ainult raha peal väljas. Ehkki nädalapalk oli nendega kokku lepitud, leidsid ikka põhjuse, et rohkem küsida. Mõned olid ka vähem motiveeritud, tahtsid valge mehega koos joosta, endal aga erilisi ambitsioone polnud.” Mukunga osutus teistsuguseks. „Tema mõtteviis on hoopis teine. Vahel on ta pakutud raha tagasi lükanud, et ei, teeme enne töö ära, siis maksad. Tema motiiv minuga koos treenida pole raha. Kui mind kõrval pole, siis treenib ise, tal on sügav sisemine soov kuhugi jõuda. Näen temas professionaalset jooksjat, kes mõtleb ka professionaalselt,” kiitis Nurme. „Teine on füüsiline

tunustava treeninguga tippu tõusnud, samas pole nad eriti abimehi või kaaslasi kasutanudki. Nurme leiab, et temale selline variant ei sobi. „Kõigepealt ütlen, et inimene pole loodud üksikuks. Ükskõik millises eluvaldkonnas, kui keegi on teistest eraldunud, siis tekivad tal sotsiaalsed probleemid. Inimesed on selleks, et üksteist aidata. Motivatsiooni ammutada ja raskeid asju teha on jagades lihtsam. Üks osa on ka psühholoogiline: koos treenides lähevad kilomeetrid kergemalt. Kui on võistlustempole lähedane treening, siis kahtlemata suudad koos partneriga endast rohkem välja võtta,” rääkis Nurme, kes varem oli aastaid peamiselt üksi

treeninud. „Muutust oli vaja. Mõnele võib see olla uus treener või harjutamispaik, aga minu jaoks partner.” Mukunga on Eestis viibinud paar kuud ning küsimusele, mis talle siin esmajoones meeldib, vastas ta vaid ühe sõnaga: „Rahu.” Nurme palus kaaslasel selgitada. „Siin võid kell üheksa õhtul rahulikult pimedas jalutada, siin on turvaline. Keegi ei tule tülitama,” lisas aafriklane. Külm ilm Mukungat ei häiri: „Kui teen vajalikku tööd, siis pole kliima tähtis.” Mukunga kaugem eesmärk on kindel: ta tahab püstitada maratoni maailmarekordi. Just äsja viis üks tema kaasmaalane, Wilson Kipsang Kiprotich, rekordi Berliini maratonil 2:03.23-ni. Euroopa suurtel rahavõistlustel – on need siis maratonid või lühemad maad – jookseb alati palju keenialasi, kuid marjamaale pääs pole Mukungal lihtne, ehkki ka tema kuulub pikamaajooksu mõttes nii-öelda valitud rahvuse sekka. „Minusuguseid jooksjaid on meil sadu, võib-olla tuhandeid,” arvas Mukunga. Suurematele maratonidele valitakse neist ainult parimaid.

Viis võitu Eestis ja Leedus

Esialgu on Mukunga sel suvel ja sügisel kaasa teinud kuuel võistlusel. Juba nimetatud Tallinna poolmaratoni, Pärnu Kahe Silla jooksu, Paide-Türi rahvajooksu, Viljandi linnajooksu ja ühe võistluse Vilniuses ta võitis,

TARTUS TREENIMAS: Tiidrek Nurme näeb Ibrahim Mukungas professionaalset jooksjat, kes ka mõtleb professionaalselt. OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

9


[ ESIKAANEPERSOONID ] Soomes tuli 5000 meetri staadionijooksus teiseks. „Kui olin Keenias, siis maksin talle palka endaga koos treenimise eest, sponsoreid tal pole. Aga kui ta Euroopas auhinnaraha teenib, siis maksab reisi- ja elamiskulud kinni. Suurima auhinnaraha, 1000 eurot, teenis ta Tallinnas võidu eest. Üldises plaanis pole ju palju, aga tema seni teenitu kogusumma on suurem kui Keenias aastapalk,” märkis Nurme.

Külm ilm Mukungat ei häiri: „Kui teen vajalikku tööd, siis pole kliima tähtis.” „Need olid head tulemused,” ütleb Mukunga Euroopas saavutatu kohta, kuigi näiteks Tallinna poolmaratoni 1:05.42 eeldab ehk parimal juhul 2:15 kanti maratoni jooksmist, mis on maailmarekordist ligi tosin minutit aeglasem. „Praegu ma veel ei jahi rekordeid ega ürita võistlustel maksimaalse pingutusega joosta. Kuna võitsin, siis pean jääma rahule, aeg polnud omaette eesmärk.” Mukunga ütleb, et tema on treeningutest Nurmega saanud eelkõige uusi teadmisi, kuidas peab pikamaajooksja

Stardipaugu ootel: Treeningpartnerid Nurme-Mukunga Paide-Türi rahvajooksu stardis...

treenima. „Täpne programm, oskus puhata, õige toitumine ja keha eest hoolitsemine ehk massaaž,” loetles Mukunga neid teadmisi. Nurme selgitas, et Mukunga puhul ei ole tegemist mingi looduslapsega, kelle ta kusagilt Keenia savannist jooksmas leidis. „Aegadest on jäänud ettekujutus, et nad lihtsalt seal jooksevad ringi ja siis avastatakse. Tegelikult on Mukunga käinud aastaid trennis, ta on vaatamata nooremale eale isegi minust rohkem jooksnud. Paistis koolis silma, siis võitis

...ja Tiidreku kodulinnas. 10

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

väiksemaid võistlusi ja nii jõudis edasi,” rääkis Nurme.

Saarlaste ehmatus

Järgmine samm ongi pääs Euroopasse, siingi on keenialasi juba piisavalt palju. Näiteks Soome on harjutud, et Aafrika pikamaajooksjad seal sageli treenivad ja võistlevad, mõni neist on saanud ka kodakondsuse. Samuti kohtab teistes lääneriikides mustanahalisi jooksjaid, kuid Nurme sõnul vajab Eesti inimene sellise pildiga veel harjumist. „Kui oleme temaga siin koos jooksnud, siis mõni tuleb rajal vastu, jääb lausa seisma ja jõllitab meid. Ükskord Saaremaal jooksime mööda teed, seal käis parajasti mingi remont ja töömehed jätsid oma toimetused seisma, ainult vaatasid meid pika pilguga. Kas tõesti polnud muud teha, kui jõllitada? Eks ta on positiivse kõrval kohanud siin ka negatiivset suhtumist,” rääkis Nurme. Kuid Mukunga ütles, et temal pole mingeid plaane hakata Eesti kodakondsust taotlema, kui ta peaks siia pikemaks ajaks treenima jääma. „Kui püstitan rekordeid ja võidan raha, tahan Keeniasse treeningukeskuse juurde ehitada hotelli. Ning kui eestlased sinna elama tulevad, siis saaksid minu poolt tasuta,” lubas Mukunga säärasel viisil Eestit aidata. Muidugi on see võimalik vaid siis, kui ta maailma tippu jõuab. Uuesti naaseb Nurme koos Mukungaga Keeniasse oktoobri lõpul, siis võistleb Eestis ja loodab jaanuaris-veebruaris uuesti Keenias treenida. „Koos peaksime siia tagasi tulema järgmise aasta kevadel. „Tahaksin talle leida mõne kiirema jooksu, kus ta saaks poolmaratonis hea aja teha,” lisas Nurme.


[ INTERVJUU ] ÜKS KORD ON IKKA ESIMENE KORD: Ehkki SEB Tallinna Maratoni peakorraldaja Mati Lilliallik on igasügisest rahvaspordi suurüritust juba selle sünnihetkest peale vedanud, polnud ta seni veel kordagi stardipauku andnud. Tänavu see viimaks õnnestus.

Tänavune SEB Tallinna Maraton oli korraldajatele tubliks proovikiviks

SEB Tallinna Maratoni peakorraldaja Mati Lillialliku sõnul võib korraldustiim üritusega rahule jääda, sest kõik jooksul osalejad jõudsid tervena finišisse ning suuremaid probleeme suudeti ennetada. Tekst: Lauri Birkan

Foto: ID Production

M

illised olid teie kui korraldaja jaoks tänavuse SEB Tallinna Maratoni ehk Sügisjooksu meeldejäävaimad hetked? Seda peaks küsima osalejatelt. Mina istusin sel päeval peaasjalikult staabis juhtimiskeskuses ning ürituse melu ei saanud väga nautidagi. Pigem naudin tagantjärele: kui vaatan pilte ja videoid, siis saan aru, et oli täitsa äge asi. Eraldi ma korraldajate emotsiooni esile ei tõstaks. Meil see lahkamine alles tuleb. Pärast Kõrvemaa üritust puhkame natuke ja siis tuleb see õige emotsioon välja. Kui, siis mida tegite teisiti võrreldes eelmiste aastatega? 12

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Sisulise poole pealt otseselt midagi ei muutunudki. Koos osalejate arvu suurenemisega kasvasid aga mahud ja vastutus. Selle aasta üritus oli raske just tehnilise poole pealt. Rasked olid nii ilma- kui ka liiklusolud. Näiteks sadamasse oli tavapärasest enam kruiisilaevu sisse tulnud ja seetõttu oli korraldajana kohe peavalu rohkem. Liikluse sõlmpunktide lahtiharutamiseks katsetasime ka sildadega. Mõnede arvates läks meil sellega untsu, teiste hinnangul saime aga liiklust natuke õgvendada ja aidata kaasa vanalinna pääsule. Pöörasime ka senisest rohkem tähelepanu noortele – ühes Nike’i jooksudega oleme hakanud panustama ka alla 20-aastaste liikuma motiveerimisele.

Olime valmis kõigeks ja õnneks seekord väga katastroofilisi asju ei juhtunud.

Kõige huvitavam periood

Nii et mingeid kriitilisi hetki ürituse eel, selle ajal ning pärast ei olnudki? Eks siin oli igasugust, aga kui välja ei paistnud, siis ei hakka neid ka ajakirjanduses lahkama. Pisiprobleeme oli kümneid: võrdselt rasked olid nii liiklus-, kui ka tehniline korraldus – kogu selle massi ohjamine, kõikide inimestega suhtlemine jne. 20 000 inimest – see ei ole ju niisama... Peamine, et kõik Sügisjooksul osalejad jõudsid tervena finišisse. Lisaks kõigile neile rekordinumbritele, mis avalikkusele ja kiibitsejatele rõõmu teevad,


[ INTERVJUU ] võib korraldustiim rahul olla, sest saime asjaga ilusasti hakkama. Milline hetk oli aga teie kui korraldaja jaoks parim? Kas siis, kui kõlas stardipauk või siis, kui kõik oli läbi saanud? Kui see inimestevool stardib, on kindlasti kõigil ülev tunne, aga minu jaoks on kõige huvitavam periood planeerimine, mil püüame teha midagi uut ja kõigil silmad säravad. Teiseks: nädal pärast üritust, kui see kõik teostus, siis on hästi! Korraldusprotsessist ei oska aga midagi esile tuua. Siis tuleb kõigil valdkondadel silma peal hoida, et kuskilt midagi väga palju ei käriseks ja kui käriseb, siis ära lappida. Kas Sügisjooksu korraldamine on läinud teie jaoks ajaga kergemaks või raskemaks? Ikka raskemaks on läinud. Selle võrra on lihtsam, et kogemusi on kõvasti rohkem – ka rahvusvahelisi kogemusi –, aga samas on väljakutseid koguaeg juurde võetud ja elu endal raskemaks tehtud. Juba iga lisanduva inimesega tuleb vastutust juurde ja see tähendab ka seda, et korralduse poole pealt peab olema üha tähelepanelikum ning kõiki asju veelgi kaalutletumalt läbi mõtlema. Püüame pidevalt mujalt maailmast uusi kogemusi juurde saada ning oma teistel üritustel katsetada seda, mida maratonidel võib-olla ei julge veel käsile võtta. Aga ma arvan, et ega meil kõige kehvemini ei tule ka välja see korraldamine (muigab). Vast ikka päris nitševoo.

Jooksuseeme läks õigesse kohta

Kui kunagi alustasime, ei teadnud me ju suurt midagi professionaalse jooksu korraldamisest. Kõik tuli ise avastada, proovida. Korraldustiimgi oli pisikene. Kui tänavust üritust korraldas üle 1000 inimese, siis esimest kahte-kolme jooksu 50-60 inimest, kes tegid ka praktiliselt kõik A-st kuni Ü-ni kaasa. Nüüd on see oluliselt muutunud. Lisaks on meile lisandunud ka arvestatav hulk väga tugevaid ja innovaatilisi partnereid. Nike’ist oli juba juttu. SEB ühines meiega aastal 2004. Sealt algas hüppeline kasv ka mõttemaailmalt: turundamine läks professionaalsemaks ning suutsime inimestele lähemale jõuda ja jooksuseemet külvama hakata. Kui vaatame, et viimase viie aastaga on ainuüksi maratonijooksjate arv Eestis kümnekordistunud, siis näib, et see seeme on õigesse kohta läinud.

Nii et partnerid pole pelgalt sponsorlogod, vaid nad osalevad samuti aktiivselt korraldustöös? Loomulikult! Igal partneril, kes üritusele õla alla paneb, on ka ootused omas valdkonnas. Ükskõik mis eesmärk kellelgi on, ma arvan, et ühiste jõupingutustega, koos pead kokku pannes sünnib päris häid mõtteid. Ja kui need ka ühiselt realiseeritakse, tulebki selline visuaalselt efektne asi välja. See on maailmas läbiproovitud ja ma usun, et selle poole pealt me kindlasti Euroopa suurtele jooksudele alla ei jää. Samas, kalendri tiheduse poolest pole Eesti veel kaugeltki esirinnas – meil on vahendeid vähem. Kui näiteks Berliini maraton on juba aasta aega varem välja müüdud, siis meil on see veel lapse kingades.

Viitstart vähendaks tunglemist

Kas osalejate arvu pidev suurenemine võib luua ka mingid ülempiirid? Oleme kaalunud meiegi, et kusagil võiks olla osalejate piir. Järgmist aastat vaadates oleme valiku ees: olemasoleva rajaga on stardikoridor suhteliselt lai, pudelikaelad tekivad pöörangutel, pargiteeldel ja joogipunktides, kus rahva massi on korraga läbi lasta keeruline. Seetõttu tuleb kindlasti kaaluda ka viitstartide kavva võtmist. Eks see tekitab rohkem meelehärmi liiklejatele, sest jooksjaid on selle võrra rajal rohkem. Peame siinkohal kuldse kesktee leidma – et see kõigile vastuvõetav oleks. Me ei taha ju ka linna liiklust 100% ära blokeerida, mingid tuiksooned peavad ikka lahti jääma. Kõike seda tuleb arvestada. Loomulikult tahaks ka, et osalejad saaksid jooksurõõmu nautida, mitte ei peaks esimesed kolm kilomeetrit kõndima või tunglema ja otsima võimalust jooksmiseks. Püüame aasta-aastalt asja paremaks teha ning kui siin on osalejatel ja jooksuasjatundjatel ettepanekuid, siis praegu on neid õige aeg esitada. Kumb ikkagi maksab stardikoha saamisel rohkem – hea kiirus või registreerimiskiirus? Nii ja naa. Arvestame ikka jooksja kiirust ka. Veel ei ole ükski tugev eliitjooksja jäänud tagumisse gruppi. Aga tõsi ta on: kes end varakult kirja paneb, sellele on garanteeritud ka hea stardikoht, samuti on varakult registreerimine oluliselt soodsam.

Keegi ei keela kiiremini joosta

Mida sellest arvate, kui kurdetakse, et üha enam kohtab Eestiski mus-

ta mandri jooksjaid, kes riisuvad auhinnalaualt koore ning kohalikud ei saa midagi? Meie korraldustiimi eesmärk on teenindada kõik need 20 000 inimest ära nii, et nad rahule jääksid. See, kui üksik tippjooksja siin nina kirtsutab, et ta mustade meeste käest pähe sai, ei ole meie jaoks esmajärguline, sest tippjooksjaid on vaid käputäis. Peame vaatama suurt pilti: tagama kõigi turvalisuse ja eeskujuliku teenindamise. Ja ega eesti poistel ei keela keegi ju 10 minutit kiiremini joosta. Siinkohal võtan mütsi maha Roman Fosti ees, kes raskest ilmast hoolimata jooksis enamiku ajast üksinda, võitles jalakrampidega ja lõpetas isikliku rekordiga (parima eestlasena lõpetanud Fosti sai üldarvestuses 6. koha, ajaga: 2:20,48 – toim.). Teised võtku eeskuju! Räägitakse küll, et Tallinnas on kehv joosta – munakivi ja ei tea mis –, ja siis minnakse kuskile Amsterdami ja joostakse ikka sama aeg nagu Fosti siin. See on suhtumise küsimus, ma arvan. Millised on teie tulevikuplaanid seoses Sügisjooksuga? Praegu on sellest veel vara rääkida, aga kindlasti tuleb juurde ca 4 km pikkune Nike’i noortejooks, mis toimuks lastejooksudega samal päeval. Tõenäoliselt liiguvad lastejooksud tagasi Hirveparki. Nõnda saab lastele tekitada oma ala, koos oma programmi ja atraktsioonidega. Kindlasti püüame ka ürituse meelelahutuslikku osa täiendada, sisulise poole pealt jääb aga kõik endiseks. Sel aastal katsetasime ka vanalinna sillaga, mis oli paras katsumus nii korraldajale kui ka osalejatele. Ma arvan, et Eestis ei olegi kunagi sellist silda katsetatud, mis on üle liiklusmagistraali veetud. Proovisime ära, saime omad vitsad kätte. Eks järgmisel aastal teeme paremini. Lõpetuseks: minu tänusõnad kõigile osavõtjaile, kogu korraldustiimile, partneritele ja ka suur kummardus Eesti meediale, kes üritust aktiivselt kajastas! Kokku registreerus tänavusele SEB Tallinna Maratonile 22 356 liikumisharrastajat, neist 2077 maratonile, 2728 poolmaratonile, 7689 10 km jooksu- ja 7201 10 km kõnnidistantsile (sh kepikõnd) ning 2661 Haribo lastejooksule. Sellise arvuga ollakse jätkuvalt Baltikumi suurim rahvaspordisündmus. OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

13


[ TULEMUS ]

Elu pärast maratoni – eesmärgid ja reaalsus

Eelmises Jooksjas analüüsisime kolme harrastaja - Kristiina Verevmägi, Indrek Mumme ja Janar Veski kogemuste põhjal sihipärase treenimise eeliseid. Kõik kolm harrastajat seadsid endale ka eesmärgid maratoniaja osas selleks sügiseks. Kuidas eesmärgid ja reaalsus suhestusid saab lugeda allpool. Tekst: Helen Sulg

Fotod: Jooksja

Indrek Mumm: Uus katse

Tulemusega võib rahule jääda, kuigi eesmärgiks seatud 3 tunni alistamine ei õnnestunud. Õnnestumiseks võib aga pidada isikliku tippmargi 3:13.50 parandamist ligi 11 minuti võrra (aeg 3:02.18). Veel kuni 37-38 kilomeetrini polnud sellist tunnetki, et ei suudaks joosta alla 3 tunni, kuid siis tuli väga järsk jõu- ja kiirusekaotus. Seda nimetatakse "haamriks".  Tagantjärele tarkuseks võtan kaks asja. Päev enne maratoni ei maksa ennast füüsilise tööga liialt koormata. Sellest on räägitud mitmeid kordi ja see peab paika. Teine tarkus: grupis joosta on hea, kuid seal tuleb püüda leida koht, kus eesjooksja samm oleks sobilik ka endale. Kui pead teiste järgi oma sammu sagedust muutma, siis see väsitab. Väike asi, aga oluline – aga nii pikal distantsil loevadki väikesed asjad.

SEB Tallinna korraldus oli väga hea, samuti rada ja kaasaelamine. Ka ilmal polnud minu meelest viga. Teise ringi ajaks jõudis õhutemperatuur kerkida üsna kiirelt. Ka see võis olla äkiliselt tekinud väsimuse põhjuseks. Tuul oli nõrk ja iga-aastane võitlus tuulega jäi seekord olemata. Nunne tänava alguses oleva silla tõus ja langus olid küll üsna järsud, kuid ma ei näinud selles ka mingit erilist probleemi. Kui neid sildu oleks olnud mitu, siis vahest küll. Järgmise aasta plaane  pole ma veel teinud, sest sel hooajal seisavad ees veel üsna mitu võistlust. Kripeldama jäänud kolme tunni alistamist üritan uuesti Valencias 17. novembril.

Kristiina Verevmägi

Kristiina Verevmägi: Lõpuväsimus Eesmärk oli joosta maraton ajaga 3:10-3:15. Suures plaanis võib öelda,

Indrek Mumm

EESMÄRK 3:10-3:15 TULEMUS 3:15.45

EESMÄRK 3:00 TULEMUS 3:02.18

14

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


Jalad on meie põhiline alustala igapäevases liikumises. Hoides oma jalalabad terved, ennetad kaasnevaid põlve-, selja- ja liigesevalusid. Jooksmine ühendab paljusid spordialasi. Kokkupuude maaga on intensiivne ning vigastused on kerged tulema. Alates kanna mahapanekust kuni äratõukeni, annab Sidas-e tallatugi jalale unikaalse mugavuse, stabiilsuse ja toetuse. Mis tahes pinnal joostes kaitseb tallatugi vigastuste, põrutuste ja hõõrdumisel tekkivate villide eest. Tallatugi toetab nii piki-kui ristivõlvi ja hoiab hüppeliigest oma õiges asendis. Kui tavaliselt valmistatakse tallatugesid puhtalt meditsiinilistel põhjustel või spordi jaoks (mille eesmärk on eelkõige mugavus), siis meie oleme need kaks asja kombineerinud ning valmistame tallatoed 100% indiviuaalselt inimese jala jäljendit, digitaalse koormustesti tulemust ning jala iseärasusi arvesse võttes. ’’Running’’ mudel on välja töötatud mitmete professionaalsete triatleetide ja jooksjate poolt. See on valmistatud eesmärgiga kaitsta ja toetada jalga jooksmise ajal nii lühikestel kui ka pikkadel distantsidel. Meilt tellides saab klient kaasa oma jalgadest tehtud positiivid. Järgmise paari tellimiseks ei ole vaja teha muud kui tuua need meile, ning me valmistame ootetööna (u 20 min) uue tallatoe paari vastavalt kliendi soovile.

www.gadox.ee  Jalalabale lasuva surve mõõdistamist jalalaba neljas eriosas (kand, keskvõlv, pöid, varbad) nii dünaamilises kui ka staatilises olekus;  tulemust analüüsida 2D ja 3D versioonis;  salvestada kõnnimudel (ROP) ja analüüsida kõnnimudelit õige telje suhtes kraadides;  seade mõõdistab täpselt labajala pikkuse ja laiuse, mis on eriti oluline kliendile õigete jalatsite ja sisetaldade valikul;  saadud raportitulemusi arvestades on võimalik tellida individuaalsed sisetallad igapäevaseks kasutamiseks kui ka erinevaks otstarbeks nagu näiteks jooks, kõnd, tennis, golf, suusatamine, rulluisutamine, jalgpall jne;  mõõdistamine võimaldab määratleda jalalaba probleemsed piirkonnad ja valida õiged tallatoed ning jalatsid (sh. kliendid, kes põevad diabeeti, reumatoidartriiti või kelle jalalaba on deformeerunud);  andmed salvestatakse andmebaasi. Andmebaas võimaldab erinevatel aegadel tehtud uuringute tulemusi Jalalaba diagnostikat teostatakse Türi 10c, Tallinn eelregistreerimine tel. 650 1322 E. - R. 9.00 - 16.00 võrrelda. AS Gadox Türi tn. 10C Tallinn

Tel: 6 501 322 Fax: 6 501 323

E-post:info@gadox.ee E-R 9.00-16.00


[ TULEMUS ]

Janar Veski

EESMÄRK 4:00-4:30 TULEMUS 4:10

et eesmärk sai täidetud (aeg 3:15:45), aga tegelikult läksin jooksma ikkagi vähemalt viis minutit kiiremat aega ja ega ma oma tulemusega rahul olla ei saa. Esimene pool maratonist läks enam vähem plaanipäraselt aga teine pool vajus täitsa ära. Pikki trenne sai enne maratoni liiga vähe tehtud ja vorm ning jalgade seisukord ei olnud just kuigi head. Minu puhul mängis kindlasti rolli ka vähene vedeliku tarbimine maratoni ajal. Kuna ma trennides ja lühematel distantsidel võisteldes tavaliselt jooke ega geeli ei tarbi, siis maratoni ajal ei osanud ma ennast õigel ajal ja piisavalt tankida. Ja omaette kunst, mida peaks vist ka kuidagi eelnevalt õppima on minu jaoks jooksu pealt plasttopsist joomine nii, et sellest veest midagi ka sinna jõuaks kuhu peab. Raja ja korraldusega jäin üldiselt rahule, kui välja arvata ajutine sild, mis tegi distantsi lõpuosa pisut ebamugavaks. Järgmise aasta plaane pole ma veel paika pannud, aga kuna võistlesin sellel aastal praktiliselt kõikidel distantsidel esimest korda, siis tuleb järgmisel aastal neis kõigis korralikud tulemused joosta ja maratonis tahaksin loomulikult ka normaalset aega kirja saada. 16

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Soojendus on tehtud, nüüd tuleb lihtsalt jooksma hakata.

Janar Veski: Ootuspärane

Plaan oli panna end proovile SEB Tallinna Maratonil 21,1 km ajaga alla kahe tunni, poolmaraton oli mulle ka treeningu eest 5. oktoobriks Tartu täispikale maratonile. Täpsemalt analüüsides võiks isegi öelda, et esimese poole jooksin liiga aeglaselt, tagantjärgi tarkus, et oleks suutnud ka kiiremini. Aga eesmärgi saavutasin, aeg 1:57 andis julgust üritada Tartus nelja-nelja poole tunni vahele panustada. Palju sõltub ilmast, olin hingamisteede hädadega kimpus. Emotsioonide poolelt tekitas Tallinnas ehk veidi hirmu vaadata maratoonareid 2. ringilt tulles, näod väsinud, võimalik, et ilm oli vähe kuum jooksu jaoks. Seetõttu plaanisin Tartus võtta rahulikult, vähemalt alguse osa maratoni distantsil. Joosta enesetunde järgi, kindlasti mitte kõndida. Midagi eriliselt kavalat treenimise või toitumisega ma enne jooksu ei teinud. Järgmisel päeval polnud enesetunde mõttes hullu, jalad lubasid ka rahuliku jooksu vastavalt treeningkavale. Jooks oli pühapäeval, teisipäeval võtsin massaazi. Kartsin hullemat - et jalad on

rohkem läbi ja koormus tunda. Tegin jooksu järel ka venitusi, ehk seetõttu oli keha järgmisel päeval täiesti korras. Eks eesmärkide saavutamine ja võistlusele seatud plaanidest kinnipidamine sõltub tasemest, ootustest – kui oled rohkem saavutanud, tahad saada järjest paremaks, seega läheb enda ületamine ka järjest raskemaks. Raja osas tundsin, et vanalinnas oli päris kitsas joosta: möödaminekud rasked, turistid jalutasid ees, kuigi tahad just lõpupoole kiiremini joosta. Kui midagi korralduslikult muuta, siis ehk just seda, et võimalusel turistide eest rada piirata. Ajutine sild jooksu lõpus oli heaks üllatuseks – mis seal ikka, kui rada on selline kuigi ehk mõnel jooksjal paar sekundit tõmbas ajas alla. Joogipunkte oli piisavalt, punktides jagatud geel kulus ka väga marjaks ära. Tartus õnnestus joosta aeg 4:10, mis vastab seatud eesmärgile joosta 4-4,5 tunni vahele. Tallinnaga võrdluses oli suur mõjutaja ilm: raske külm ilm tegi alguse eriti raskeks, kuid lõpupoole mängis ehk isegi kasuks, tõstsin tempot ja läks kergemaks. Alguses liitusin tempomeeste “4:30” grupiga, kuid kuna tundsin piisavaid jõuvarusid, läksin poole pealt minema - see andiski hea lõpptulemuse.


PANE OMA MUGAVUS PROOVILE! XTR ALUSPESU TÖÖTAMISEKS JA SPORTIMISEKS Snickers Workwear XTR soe aluspesusärk art 9430/0418

HIND 55.- € Uue põlvkonna soe aluspesusärk, mille loomisel on kasutatud parimaid materjale ja parimat tehnoloogiat. Särk hoiab sind kuiva ja värskena, see on mugav ning juhib higi ja niiskuse kehapinnalt eemale. Riietus pakub kaitset, isoleerib ja ventileerib just õigeid kehapiirkondi. Materjal on kõrgtehnoloogiline AVS kangas (56% polüamiid, 40% polüpropüleen, 4% elastaan, 200g/m2). Värvus: tumehall/must

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni 31.12.2013 või kuni kaupa jätkub!

Snickers Workwear XTR pikad aluspesupüksid art 9431/0418

HIND 49.- € Uue põlvkonna aluspesupüksid, mille loomisel on kasutatud parimaid materjale ja parimat tehnoloogiat. Püksid hoiavad sind kuiva ja värskena, mis on mugavad ning juhivad higi ja niiskuse kehapinnalt eemale. Riietus pakub kaitset, isoleerib ja ventileerib just õigeid kehapiirkondi. Materjal on kõrgtehnoloogiline AVS kangas (56% polüamiid, 40% polüpropüleen, 4% elastaan, 200g/m2). Värvus: tumehall/must

Snickers Workwear Wool Mix sokid art 9202/0418

HIND 17.- € Mugavad, elastsed ja soojad töösokid, sobivad hästi ka sportimiseks. Tugevdused kanna ja varba osas, õhem ja elastne jalavõlvi osas, talla all sooned niiskuse juhtimiseks. Kanna taga hõõrdumist vähendav paksendus. Materjal WoolFusion isoleeriv segulõng 60% vill, 20% polüamiid, 6% siid, 4% Lycra. Värvus: tumehall/must

Mugavus. Vastupidavus. Funktsionaalsus. Disain. TAMREX OHUTUSE OÜ TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee TARTU Aardla 114, Ringtee 37a

PÄRNU Riia mnt 169a, Savi 3

RAKVERE Pikk 2

VILJANDI Riia mnt 42a

JÕHVI Tartu mnt 30

VÕRU Piiri 2

VALGA Vabaduse 39

NARVA Tallinna mnt 19c

HAAPSALU Ehitajate 2a, Uuemõisa

PAIDE Pikk 2


[ KOOSTÖÖ ]

MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi on Olerexi panusega väga rahul

Eestimaine kütusefirma Olerex varustab SEB Tallinna maratoni ja mitmete teiste spordiürituste korraldajat kütusega, vastutasuks pakutakse kõigil üritustel reklaamimise võimalust. Tekst: Jooksja

„M

Fotod: SEB Tallinna sügisjooks

eie koostöö algas sel aastal. Olerex on MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi (edaspidi – SKK) ametlik kütusepartner,” räägib SKK juht Mati Lilliallik. „Nemad varustavad meid kütusega ja vastutasuks pakume reklaamiväljundeid kõigil meie poolt korraldatavatel üritustel (nii rahvaspordi- kui ka kergejõustikuvõistlustel)”. Lillialliku kinnitusel on esimene koostööaasta sujunud tema poolt vaadatuna suurepäraselt. „Ürituste korraldajatena on meil tarvis pidevalt nii osavõtjaid transportida kui ka inventari vedada ja aastane kütusekulu on päris arvestatav,” selgitab Lilliallik. „Siin on Olerexist väga palju abi olnud! Samuti

18

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

on olnud alati võimalus kasutada inventari veoks Olerexi piisava mahutavusega haagiseid.” Lilliallik loodab, et esimene aasta on algus pikaajalisele viljakale koostööle, millest võidavad mõlemad pooled. „Mis aga peamine: ühiselt panustades suudame järjest paremini teenindada Eesti suurimaid spordiüritusi, luua häid tingimusi neil osalevatele sportlastele ja pakkuda suurepäraseid elamusi arvukatele liikumisharrastajatele,” lisab ta. Olerexi turundusjuht Liina Kivimägi sõnul on spordi ja sportlike eluviiside toetamine Olerexile juba tavaks saanud. „Sügisjooks kui professionaalselt korraldatud rahvaspordi üritus oli meie jaoks hea võimalus anda oma panus rahvaspordi edendamisse,” märgib Kivimägi.


SINU DIGIPOOD

Üks erakordne seade, neli lahedat asendit. Lenovo IdeaPad Yoga 13 ühendab Ultrabook™-i jõudluse tahvelarvuti loomupärase puutekogemusega, mis muudab seadme ülimalt mitmekülgseks. Vaheta nelja asendi vahel ning võta Windows 8-st maksimum kuidas ja millal ise soovid!

Telgi asend

13.3" puuteekraan kaal

Intel

Core i5 3337U

SSD

128GB

aku tööaeg Windows

1,54kg 8:00

8

Sülearvuti asend

Seisev asend • mälu 4GB (laiendatav kuni 8GB) • puutetundlik HD+ IPS ekraan • Intel HD Graphics 4000 graafika • WiFi • Bluetooth 4.0 • USB3.0 • USB2.0 • HDMI

Maailma esimene mitmeasendiline Ultrabook™ võimaldab ülimat paindlikkust töötamisel ja mängimisel – võid kasutada seda märkmiku, tahvelarvuti, stendi või telgi asendis. Üliterav IPS-tehnoloogiaga ekraan. Yoga on varustatud kõige kaasaegsema IPS-tehnoloogiaga, mis on parim, mida täna turult leida võib. IPS pakub tunduvalt paremat värviedastust, suuremat vaatenurka ja kiiremat reageerimiskiirust. Lisaks kasutab Lenovo kõrgresolutsiooniga HD+ ekraani, mis edastab ligi 30% teravamat pilti kui enamus tänapäeva sülearvutites kasutatav HD ekraan. Valgusetundlik sensor tagab automaatselt parima heleduse olemasolevate tingimuste raames. Yoga 13 mudelist leiad ülikiire 128GB SSD andmesalvestusseadme, mis on kuni 10 korda kiirem kui tavaline kõvaketas, täiesti hääletu, põrutuskindel, 33% töökindlam ja võtab 2-3 korda vähem voolu.

Maailma juhtivad tehnoloogiaajakirjad arvavad: „Kõige efektsem Windows 8 disain, mida oleme seni näinud.“

„Just nii tulebki arvuteid/ tahvleid disainida.“

Lenovo® Motion Control võimaldab lapata fotosid ja lehekülgi või kerida tagasi/edasi muusikat ning videoid lihtsate liigutustega. 10 sõrme mitmikpuute tehnoloogia, klaviatuur ja hiir tagavad kiire, sujuva ning lõbusa arvutikasutuskogemuse. Aku pikk tööiga – 8 tundi! – pikaajaliseks kasutamiseks ringi liikumisel. InstantResume - ärata ülitundlik seade unerežiimist vaid 10 sekundiga. „Kõigist huvitavatest tahvelsülearvutitest on üks meile eriti südamelähedane – Lenovo IdeaPad Yoga.“

vaata lisaks: klick.ee/yoga

Kampaania kestab 03.10. 2013 - 31.10. 2013. Kaupa on piiratud koguses. Kõik pildid on illustratiivsed.

Tahvelarvuti asend


[ MARATON ]

Nii anti viimase ala, rattamaratoni start: teiste ees asuvad teele (vasakult)meeste üldarvestuse liider Allar Soo, sama ala mullune võitja Erki Pütsep ja naiste liider Signe Parm.

Ülim põnevus: SEB Tartu Nelikürituse võitja selgitasid vaid neli sekundit!

SEB Tartu Nelikürituse üldvõitja selgus tänavu kõigi aegade põnevaimas duellis, kus sarja viiekordne võitja Rait Pallo edestas küll pearivaal Allar Sood viimasel etapil, rattamaratonis, rohkem kui nelja minutiga, ent neli sekundit jäi üldesikohast puudu. Tekst: Ants Põldoja

Fotod: Sportfoto, Klubi Tartu Maraton

K

ui nüüd lisada, et kokku veetsid Soo ja Pallo nelikürituse kõigil etappidel stardist finišini üle kümne tunni, siis võib mõista, kui väike vahe esikoha otsustas! Nelikürituse moodustavad talvine Tartu suusamaraton, võib-olla üldse Eesti tuntuim rahvaspordiüritus, ning jooksumaraton, rattaralli ja rattamaraton. Praegu viib kogu sarja läbi klubi Tartu Maraton, kuid räägime ajaloost ja korraldamisest eraldi loos ja keskendume esialgu 2013. aasta üldvõitja selgitamisele.

Pallo võitis pearivaali 3:1,

Rahvaspordis juba kogenud Pallo võitis nelikürituse kõigepealt aastatel 2006 ja 2007 ning viimati kolm korda järjest – 2010-2012. Tänavu viskas aga noor 20

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Ta on selle nimel teinud kõvasti tööd ja vääris võitu. Rait Pallo napist kaotusest Allar Soole rivaal, 22-aastane Allar Soo viiekordsele võitjale kinda. Mõlemad on ääretult stabiilsed rahvasportlased, mida näitab ka tänavune tulemus – nii Soo kui ka Pallo jõudsid kõigil neljal alal esisajasse, olles ainsad neliküritusest osavõtjad, kes sellise tulemuseni jõudsid. Nagu selgitab klubi Tartu Maraton juhatuse esimees Indrek Kelk, on just ühtlaselt

headel sportlastel parimad võimalused üldvõiduni jõuda. „Aeg-ajalt on nelikürituse võitnud ka mõne ala tipud, nagu suusataja Raul Olle või rattur Allan Oras, ent tavaliselt ei võimalda tippsportlase tihe graafik neil nelikürituse kogu programmi läbida. Ka Olle võitis juba siis, kui oli tippsuusatamisest loobunud,“ rääkis Kelk. „Kuigi võimalusi kindlasti oleks, näiteks rattur Rene Mandri tõestas tänavusel Tartu Linnamaratonil, et on ka kõva jooksja.“ Aga olgu päris tuntud nimedega, kuidas on, tänavu pidasid igatahes ülimalt pingelise heitluse Pallo ja Soo. Lõpptulemus oli neil isegi kolme komakohani ümardades sama ehk 4,178. Alles kümnetuhandikega arvestades sai Soo võidu 4,1776:4,1782. Olgu öeldud, et just


AMBIT2 S

GPS SPORTLASTELE

Suunto Ambit2 S toidab Su sportlikku kirge. Viimase peal GPS kerges ja õhukeses kestas; eriomadused jooksmiseks, rattasõiduks, ujumiseks ja enamakski veel. Saavuta parim tulemus - iga kord, igal pool. Tuhanded Suunto App’id, mis lisavad kellale uusi võimalusi. Hoia end kursis: www.suunto.com


[ MARATON ] väikseima koefitsiendi omanik võidab. Koefitsiendi arvutamist selgitada on üpris keeruline, ent arvestatakse võistleja aega, kohta ja tulemuse võrdlust võitja ajaga. Samuti mõjub osavõtjate arv – näiteks sama koha puhul on koefitsient arvukama osavõtu korral väiksem. Isegi ruutjuur võetakse arvutamisel mängu, ent Kelk ütleb raske valemi kohta lihtsalt: „Kõigile arvutatakse ju lõpptulemus ühesuguselt.“ Tõsi, Kelk tunnistab, et jooksu ja suusatamise osakaal on selles mõttes suurem, et neil aladel tekivad võistlejate aegades protsentuaalselt suuremad

Allar Soo esikohale andis suurima panuse hea jooks, kuid visalt pidas ta lõpuni vastu ka rattamaratonis.

Suusamaraton

Allar Soo

1,045*

Jooksumaraton 2,106

Rattaralli

Rattamaraton

3,139 4,1776

Rait Pallo 1,052

2,128

4,1782

3,156

*- Graafikus on antud võistlejate seis koefitsentides

Kahe konkurendi ajad ja kohad etappidel Allar Soo

3:00.45,9 (58.)

1:23.38,0 (15.)

3:11.59,0 (81.)

2:42.30,0 (42.)

Rait Pallo

2:58.52,9 (42.)

1:27.41,0 (31.)

3:11.58,0 (63.)

2:38.05,0 (24.)

22

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


[ MARATON ] vahed. „Rattasõit kulgeb tihti suurtes gruppides ja tippmehed ei edesta harrastajaid nii palju,“ lisas Kelk. Samas on rattaetappe kaks, mis omakorda kompenseerib kerget ebakõla koefitsiendi arvutamisel. Ning võitja aja osatähtsuse tõttu mõjutab koondtulemust mõistagi ka fakt, kui palju ala tippe etappidel kaasa teeb – reeglina on kõige kõrgetasemelisem muidugi suusamaraton, mis kuulub ka rahvusvahelisse Worldloppeti sarja. Tänavu juhtus nii, et suusamaratonil edestas Pallo Sood ligi kahe minutiga, kuid kaotas jooksus üle nelja minuti. Rattarallil oli Pallo Soost kiirem vaid sekundi võrra, kuid tiheda grupi tõttu oli vahe koguni 18 kohta. Ja lõpuks: sügiseses rattamaratonis oli Pallo edu 4.25, ent üldvõiduks pidanuks olema 4.29. Jah, Pallo jäi omavahelises duellis 3:1 peale, oli ka aegade summas kiirem, ent kaotas. Ebaõiglane? Siiski mitte. Arvestagem, et suusatamise ja rattaetappide paremiku tulemused ulatusid kolme tunni kanti, aga jooksus alla 1,5 tunni. Seega oli Soo neljaminutiline edu jooksus protsentides kõige kaalukam. Naiste arvestuses võitis Signe Parm üsna selgelt, ehkki näiteks suusatamise ja jooksu järel jäi teiseks tulnud Mare Ulpile alla. Hilisema võitja otsustas kindel paremus rattarallil, kus ta edestas Ulpi 21 minutiga. Enam polnud vaja tuhandikes midagi mõõta, Parm oli koefitsiendi summas parem ligi kahe kümnendikuga.

Soo ei uskunud võitu

Soo teadis, et ta juhib enne viimast etappi, kuid koefitsiendi arvutamise keerukuse tõttu tal polnud täpselt aimu, kui palju rattamaratonis Pallole kaotada tohib. Tõe huvides ütleme, et ega tal kindlat vastust sellele küsimusele polnudki, sest lubatud kaotusminutid sõltusid ka võitja ajast, osavõtjate arvust ja mõlema mehe kohast. Alles lõpus selgus, et 4.30 olnuks liiast. „Ise arvasin nii, et kahe minutiga võin kindlasti kaotada, suuremas allajäämises polnud enam kindel. Üritasin püsida nii kaua kui võimalik Palloga koos. Teadsin, et rattasõidus on ta minust tugevam, ta treenib ka seda ala rohkem. Kui jäin maha, sõitsin kaua aega üksi ja pingutasin nii palju kui võimalik. Lõpus ma ei uskunud, et 4.25ga kaotusest piisas. Arvasin, et Pallo on võitnud. Aga paar päeva hiljem selgus õige lõppseis ja siis alles tundsin rõõmu, et üks eesmärk sai täidetud!“ rääkis Soo.

Koondarvestust on peetud 30 aastat SEB Tartu Nelikürituse ajalugu algab 1983. aastast, ent muidugi ei kandnud võistlus siis sellist nime – polnud ju Eestis tollal sellenimelist pankagi. Algul oli tegu kolmiküritusega, sest rattamaraton lisandus Tartu spordivõistluste kavva 2000. aastal. Indrek Kelk selgitas, et kui suusamaraton oli kavas varem, siis jooksumaratoni ja rattaralli lisandudes hakati kohe koondarvestust pidama. „See ei olnud nii, et algul kutsuti ellu võistlused ja siis aastate pärast koondati ühe mütsi alla,“ sõnas Kelk. Näiteks eeltoodud viisil on loodud rattasõidu Filter või Samsung Estonian Cup sarjad, kus juba olemasolevad võistlused viidi ühise nimetaja alla ning hakati alles siis koondarvestust pidama. Lumepuuduse tõttu jäi aga suusamaraton mitmel aastal ära ning siis ei saanud pidada ka koondarvestust. Samuti jäi suusamaraton ära nelikürituse esimesel aastal (2000), kui üldvõitjat ei selgitatud. „Ent aastatel 2004 ja 2008, kui ka suusamaratoni ei toimunud, otsustasime ülejäänud kolme etapi põhjal kokkuvõtte järjestuse siiski välja kuulutada,“ lisas Kelk. Just 2008 võitiski rattur Allan Oras, sest moodustasid ju tol hooajal 2/3 sarjast rattasõidud. Klubi Tartu Maraton loodi 1991. aastal, nõukogude ajal hoolitses kolmikürituse läbiviimise eest Tartu linna spordikomitee. Kelk ise on korraldamise juures 1999. aastast saadik. Ta möönis, et kõik Tartu võistlused oleksid niigi populaarsed ka ilma koondarvestust pidamata. „Möödunud aastal oli meil kokku üle 20 000 osaleja, ent neist vaid 728 tegid läbi kõik neli osavõistlust. Ent siiski on koondarvestuse pidamine aidanud populaarsust tõsta, umbes 5-10% aastas kasvab kõigist etappides osavõtjate hulk,“ ütles Kelk. Kuigi neliküritus võtab aastas ainult neli nädalavahetust, töötab klubis Tartu Maraton kümme inimest korralduse kallal aastaringselt. „Ütleksin, et 365 päevast aastas jääb korraldamisel isegi väheseks,“ muigas Kelk. „Juulis saame natuke pikemalt puhata, aga muidu eriti aega ei jää.“ Lisaks lasub klubil Tartu Maraton ka rulluisumaratoni ja Linnamaratoni korraldamine, ent need ei kuulu nelikürituse kavva. Kui enamik Eesti rahvaspordisarju viiakse läbi suvel (välja arvatud muidugi suusavõistlused), siis nelikürituse etappe juuni algusest septembri keskpaigani ei peeta. „Meil on palju vabatahtlikke abilisi, neist suur osa õpilased ning igal juhul on sobivam viia võistlused läbi kooliaasta jooksul, mitte vaheajal,“ sõnas Kelk. Kvaliteetne korraldus on peamine märksõna, millega klubi Tartu Maraton tahab rahvasportlastele meelde jääda. „SEB näol on meil peasponsor, ent näiteks avaliku sektori toetus üritusele pole märkimisväärne ning seetõttu mingit suurt tulu me korraldamisega ei saa. Kui aus olla, siis mõnele üritusele maksame isegi peale, aga me peame hoidma oma standardit ega tohi seetõttu kvaliteedis järele anda,“ rõhutas Kelk.

Harrastussportlaste loengusari

Loengusari on enesetäiendamise võimalus tervislikuks sportimiseks sportivatele inimestele, juhendajale või lapsevanemale.

AJAKAVA

22. okt Suusamaratonid – reaalsus ja sellega toimetulek Kaarel Zilmer 29. okt Veel pole hilja! Harrastussuusataja ettevalmistus talvisteks maratonideks Raul Olle 30. okt Meeldetuletus - kuidas ise määrida suuski suusahooajal? Are Mets 5. nov Millega peab korvpallimängija arvestama?! Jaak Salumets 12. nov Füsioterapeudilt harrastussportlasele: vigastuste ennetamise, kiirem taastumine ja ravi võimalusi Liivia Raudsik 19. nov Spordimeditsiiniline tervisekontroll: tervisesportlase vereanalüüs Meeli Glükmann 26. nov Tasakaalu hoidmine töö, treeningu ja puhkuse vahel Kristjan Port 3. dets Millise soodumuse annavad spordisaavutusteks minu geenid Tõnis Matsin

LOENGUDTOIMUVAD

Terviseteaduste ja Spordi Instituudis Tondi 55 (II korrus), Tallinn teisipäeviti kell 18.00-19.30, Ühe loengu OSAVÕTUTASU on 5 eurot. Tasumine kohapeal ja sularahas. Registreerimine: katrin.soidra-zujev@tlu.ee või tel 699 6555 Täiendav info: www.tlu.ee/tsi Võimalus osaleda ka praktilistel seminaridel: 22. okt Kinesioteipimine läbi praktika 11. nov Tervis + juhtimine = tervisejuhtimine 6. dets Kuidas treener saab spordipsühholoogiat kasutada?

See on enesetäiendamise võimalus tervislikult sportimise valdkonnas!

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

23


[ MARATON ]

Hooaja lõpetamine: keskel nelikürituse võitja Allar Soo, vasakul Rait Pallo ja paremal lätlane Janis Teteris.

vanute klassis olen saanud Alutaguse suusamaratonil viienda koha,“ tutvustas Soo oma saavutusi. „Jooksu olen viimasel ajal harjutanud tugevamalt ning see ala on kõige rohkem ülesmäge läinud,“ jätkas Soo ning tegelikult ta just jooksuedu tõttu tänavu esikoha saigi. „Suusatajana sai muidugi suvel palju joostud, ent tihti tegime trenni suusakeppidega ning maastikul. Kuid Tartu jooksumaraton peetakse rohkem asfaldil ja kruusateedel. Rattasõitu peab ka harjutama, sest ilma stabiilsuseta neliküritust võita pole võimalik. Kuid minu rattasõidu aastane kilometraaž, umbes 3000-4000, jääb siiski peamistele rivaalidele alla.“ Soo tuleb järgmisel aastal esikohta igal juhul kaitsma, seda enam, et tiitlikaitsja saab kõigil võistlustel kaasa teha osavõtumaksuta. „Vanasti sõitsin Estoloppeti suusamaratoni sarjas kaasa kõik etapid, ent nüüd enam mitte. Kuid ma võistlen ka paljudel muudel Eesti

Rait Pallo jooksurajal ja rattamaratonil gruppi vedamas.

Pallo ütles, et tema oli püüdnud teha täpsemaid arvutusi ja leidis enam-vähem õige vahe üles. „Teadsin, et rattasõidus peaksin olema temast parem, kuid ei uskunud, et suudan neli ja pool minutit tagasi sõita,“ tunnistas Pallo. „Ise lootsin, et ehk on rada raskem, siis kipuvad tulema suuremad vahed, aga oli üsna kuiv ilm ja kergemini sõidetav. Tegin koos sõbraga ees tööd, et Sood maha raputada ja suurem vahe sisse sõita. Kuid ilmselt olnuks vaja veel suuremat meeskonda nagu suurtel tuuridel liidrit toetatakse,“ muigas Pallo. Kelk ütles, et käis rattamaratonil spetsiaalselt jälgimas, milline on kahe rivaali seis distantsil. „Olin mootorrattaga rajal ja nägin, kui Soo grupist maha jäi. Ta pingutas taga täiega ja lõpuks see 24

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

tasus end ära. Kuid ega minagi siis täpselt teadnud, millisest kaotusest talle piisab,“ selgitas Kelk. Pallo sõnul polnud ta lüüasaamisest ülemäära pettunud. „Eks mul on neid võite juba olnud ning varem on pigem õnn sekunditemängus minu pool olnud,“ tunnistas Pallo. „Ta on selle nimel teinud kõvasti tööd ja vääris võitu. Soo on veel noor mees, võiks tulevikus isegi veel kõrgemale pürgida kui nelikürituse võit.“

Alustas suusatajana

Nelikürituse värske võitja Allar Soo on mõistagi sporditaustaga noormees. Noorteklassis oli tema põhiala suusatamine, ta õppis Audentese Otepää filiaalis. „Teatesõitudes võitsin kooli ajal medaleid, individuaalselt jõudsin mõnel korral esikuuikusse. Juba täiskas-

rahvajooksudel, teen kaasa ka triatlonis, kus sel suvel tulin kolmeetapilisel krossitriatlonil isegi Eesti meistriks. Umbes 40 starti aastas tuleb kokku,“ tutvustas Soo oma võistluskalendrit. Erinevalt Soost ei olnud Pallo koolipõlves sportlane. „Ma tegelesin spordiga oma lõbuks, aga ei käinud kuskil trennis või võistlustel,“ selgitas Pallo. „Vastupidavusaladele pühendusin tõsisemalt alles ülikoolipäevil.“ Nelikürituse aladest loeb Pallo enda tugevaimaks rattasõitu. „Tänavu läks suusamaraton ka väga hästi, just seetõttu hakkasin uskuma, et võin kokkuvõttes tiitlit kaitsta. Kuid ratast olen kindlasti kõige rohkem treeninud, väga palju kilomeetreid on 15 aastaga kogunenud. Jooks kulgeb viimasel ajal üha raskemalt. Kui rattasõidus saab ka kavalust appi võtta, siis jooksus midagi nipitada ei ole,“ tõdes Pallo.


HOOAEG

2014

KOGU ELAMUSI www.tartumaraton.ee

43. Tartu Maraton

16

SEB 32. Tartu Jooksumaraton

11 mai

veebruar

63/31 km

1

SEB 33. Tartu Rattaralli

juuni

135/71 km

SEB 8. Tartu Rulluisumaraton

24 august

21

SEB 17. Tartu Rattamaraton

4

september Meediapartner:

Jooksupartnerid:

42/21 km

oktoober

89/40 km

Autopartner:

23/10 km

Suusapartnerid:

Ratta- ja rulluisupartner:

42/21/10 km Peasponsor:


[ ARUTELU ]

Eesti kestvusjooksu

Tekst: Jooksja Foto: Lauri Birkan

treenerid pidasid Nõmmel mõttetalguid

Septembrikuu viimastel päevadel kogunes Tallinna Nõmme spordikeskusesse kestvusjooksu alarühm, arutamaks nii probleeme kui ka võimalikke lahendusi.

Kestvusjooksu alarühma juht Toomas Tarm kuulamas jooksutreenerite ettepanekuid.

M

õttetalguid juhtis Eesti kergejõustikuliidu kestvusjooksu alarühma juht Toomas Tarm. Lisaks olid kohale tulnud: Harry Lemberg (treener ja EKJL-i juhatuse liige), Mart Einasto (maratoonar, Maratonitiim), Rein Valdmaa (endine jooksja, treener), Ahto Tatter (endine jooksja, treener), Urmas Randmaa (treener), Ergo Kilki (noortetreener) ja Kristo Reinsalu (jooksja, aktivist). Arutletavaid teemasid oli neli: noored, tipud, kogemused ja infovahetus. Iga teema alla kogunes hulk ettepanekuid/lahendusi.

1. Noored

Peamiseks probleemiks on noorte aina väiksem kehaline aktiivsus ja liikumine, mis ühelt poolt jätab jälje kogu edasisele elukvaliteedile ja teiselt poolt ahendab tippspordile kõlbulike noorte ringi. Kriitiline iga on 12-16 eluaastat. Võimalikud lahendused noorte enamaks sporti kaasahaaramiseks ja kergejõustikuga tegelemiseks: a)kehalise kasvatuse õpetajate harimine ja suunamine, leidmaks perspektiivikaid lapsi –kus ja kuidas seda teha, vajab veel arutamist, parim ilmselt maakondlikud või üle-Eestilised õpetajate kokkusaamised/seminarid b)kasutada rohkem praegusi/endiseid jooksjad ja jooksuinimesi – näidistunnid koolides, alustada võiks omast koolist. Nn. „tagasi kooli” projekt c)Hetkel valitseb noortetreenerite põud. Ülikoolist tuleb piisavalt, kuid neil puudub edasine väljund – hea tasuga erialased töökohad. Põhjus: 26

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

kitsaskohad rahastuses ja klubisüsteemis üldiselt – see teema vajab riiklikku sekkumist. d)mugavus teeb karuteene. Vanemate roll (sotsiaalne keskkond) on sportlase arengus väga tähtis. Sportivad vanemad annavad ka lastele head eeskuju.

2. Tipud

Peamiseks probleemiks meie praeguste ja potentsiaalsete koondislaste materiaalne toetamine ja varustamine hädavajalikuga toetamaks nende sportlikku arengut. Tinglikult 50 „tippu”, kellest pooled on koondise kandidaadid ja pooled Eesti meistrivõistluste medalitasemel tegijad. Toetust vajaks eeskätt koondislaste ja kandidaatide ring ning perspektiivikamad noored. Võimalikud lahendused: a) EKJL-i toetuseväliste, aga perspektiivikate jooksjate kaardistus ja mingi toetuse (näiteks üks treeninglaager) taotlemine EKJL-i vahenditest. b) Olukorda leevendaks väikese stipendiumi taastamine Eesti meistritele (rakendati mõned aastad, kuid ühes masuga projekt seiskus vahendite puudumisel) -puudutab kogu kergejõustikku ja momendil ootel. c) Füsioteraapia ja massažiteenused laagris. Osaliselt toimib, kuid rohkem treenerite-sportlaste enda initsiatiivil. Vajaks rohkem süsteemset abi ja organiseerimist. Kuna peamiselt on tekkinud kaks põhilist laagriskäimise kohta, siis peaks olema teostatav. d) Loodud ja tegutseb Sporditraumatoloogia keskus (Tartus), kus saab kiiret abi traumade korral. Info treeneritele ja sportlastele. e) Sportlastel ja treeneritel tuleks

teha plaanid pikema aja peale ette, vähemalt aasta perspektiivis (laagrid, olulisemad võistlused). See kergendaks ka eelmainitud abistavaid tegevusi. f) Kindlasti tuleks leida (senisest enam) lisaks EKJL-i väliseid toetamise vahendeid (sportlase koduklubi; erasektor-endised jooksjad; luua lisaks mõni tiim, kellele on kergem toetust hankida jne.).

3. Kogemused

Kuidas kasutada paremini ära meie enda ja muu maailma kogemusi? Lahendused: a) Ants Nurmekivi kasutamine kui treenerite nõuandja (e-maili suhtlus ja nõuküsimine) b) suusasprindi peatreeneri Christoph Schmidi loeng /kokkusaamine jooksutreeneritega c) ärgitada ja kaasata senisest rohkem meie endisi tippe teadmiste/kogemuste jagamisse d) osalemine võimalikult palju kestvusjooksualastel välisseminaridel. Järgmine toimub novembris Inglismaal, kuhu meilt läheb kaks inimest, kes hiljem edastavad saadud infot teistele.

4. Infovahetus

a) paremini peaks toimima sportlaste-treenerite tagasiside (eeskätt laagrija võistlusplaanid, haigused-vigastused) alarühma juhile. b) püüdleme selle poole, et kogu EKJL-i ja alarühma info jõuaks võimalikult operatiivselt ja varakult sportlaste ja treeneriteni. Teemade arutamine jätkub Jõulumäel 22.-24. novembril toimuval hooajalõpu kogunemisel.


Connecting Global Competence

ISPO MunIch January 26–29, 2014 ISPO.cOM Saksa-Balti Kaubanduskoda Eestis, Lätis, Leedus AhK Service OÜ / Tel. +372 627 6940 / muenchen.ee@ahk-balt.org


[ TARK TREENING ]

Hooaeg lõppes

– vundamendi ehitus algas Eesti kliimas tähistab sügis paljudele vastupidavusalade harrastajatele ka aktiivse treeninguperioodi lõppemist, paremal juhul pikisilmi suusahooaega ootama asumist. Külmem ilm ei pea aga tähendama tugitoolispordi hooaja algust, vaid hoopis rahulikku vundamendi rajamist. Tekst: Helen Sulg, Riho Ment

M

Fotod: Jana Koppel/FB Jooksmine

itmed Jooksja varasemates numbrites oma kogemusi jaganud jooksuhuvilised on tõdenud, et keha teadliku treenimise ning arendamisega saavutab rohkem kui tiheda treeningsageduse või koormuste monotoonse suurendamisega. Jooksja uuris seekord põhjalikumalt portaali jookseme. com FB Jooksmine Tallinna treener Riho Mendilt, mis peitub sõnalühendi ÜKE (üldkehaline ettevalmistus) taga ning veendus, et sisetreening ei

pea tähendama monotoonset lindil jooksmist või tuima kangi tõstmist.

Ei eelda eriettevalmistust

Tegelikult tuleks ÜKE-t teha aasta ringi, lihtsalt võistlusperioodil ja enne võistlusi ei saa heade tulemuste nimel jalgadele liiga suurt koormust anda. Ilmselt just seepärast aktiveerub ÜKE harrastamine sisehooajal – võistlusperioodi järgselt on jõu ja vastupidavuse arendamisele võimalik suuremat tähelepanu pöörata. „Olen püüdnud õpilaste-

le kaks ÜKE trenni ka võistlusperioodil plaani võtta.” Mingit erilist varustust trenn ei eelda – piisab tavalisest jooksuvarustusest. Paljud harjutused imiteerivadki jooksmist, juba seetõttu on jooksuvarustus vajalik. Ka ei eelda ÜKE mingit erilist ettevalmistust. Kui algul ei jaksa piisavalt kordusi teha, võib neid teha vähem: „Areng tuleb kiiresti – juba mõne nädalaga on edusamme märgata. Paar trenni nädalas annab piisava taseme, et jooksurajal vastu pidada,” julgustab kogenud jooksutreener Ment. Tegelikult kinnitab enamik harrastajaid, et ÜKE treeningu tulemusena paraneb nii jooksukiirus kui ka väheneb vigastuste arv.

Tavalisest veidi pikem trenn

Riho Menti juhendatav igateisipäevane trenn kestab koos soojenduse ja lõdvestusega keskmiselt tund ja nelikümmend viis minutit, millest ÜKE osa moodustab kolmveerand tundi. Trenni alguses, soojenduse järel, tehakse läbi põhilised jooksuharjutused. Harjutusi võib treener välja mõelda väga erinevaid, üldiselt tehakse just harrastajatele piisava vahelduse tagamiseks pidevalt muutusi kavas. Ment leiab seejuures, et lihtsuses on võlu – liiga keeruliste harjutuste tegemise tagajärg võib tihtipeale olla, et neid tehakse valesti ja puudub soovitud mõju. Kõrgemal tasemel sportijatele seevastu soovitab Ment leida nn kindlad omad harjutused ja neid pidevalt teha. ÜKE treeningu tulemusena paraneb jooksuasend: „Metsa vahel on näha jooksjaid, kes meeletult palju harjutavad, aga ei tegele peaaegu üldse ÜKE-ga,” tõdeb Ment. Kogenud treeneri silmale on tüüpilised vead kohe kõrvalt näha: ollakse küürus, pöid ei tööta, pole puusasirutust (puusad on taga), puudulik on kätetöö ja kerelihased. Halva tehnika tulemusel ei saa jooksja lihaskond ühtlaselt areneda. Eriti just harrastajate puhul torkab Menti sõnul silma, et joostakse vaid reielihastega ehk siis pöida ja säärt kasutatakse minimaalselt. „Ega kõik tippjooksjadki veatult jookse,” lohutab treener.

Grupitreeningu head ja vead

Rahakoti mõttes tundlikumale või üksi treenimist kambale eelistavatele sportijatele sobib ÜKE-ga tutvuse tegemiseks ka variant, et osaletakse ühistreeningus paar korda ja edasi treenitakse ise. Küll on selle miinus distsiplineeriva kohustuse puudumine, aga ka tehniliste viga28

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


[ TARK TREENING ]

FB Jooksmine treeninglaagrilised Nelijärvel ÜKE-t tegemas Roman Fosti juhendamisel

Üldkehaline ettevalmistus • Tähelepanu õigel tehnikal, vastupidavuse ja kiiruse arendamisel. Sobib ka toetava treeninguna põhiala (tennis, suusatamine, korvpall) tulemuste parandamiseks. • Grupis 10–20 inimest • Treening kestab 60–120 minutit • Hind olenevalt kohast/treenerist vahemikus 3–15 eurot (lisaks saali sissepääs) • Saab harrastada suuremates jooksu- ja spordiklubide juures de võimalus. „Grupitreeningu eeliseks on, et paljud lihtsalt ei viitsi ise korralikult trenni teha. Midagi tehakse, aga ei pingutata nii palju kui vaja või tehakse ainult lihtsamaid harjutusi. Kambas tehes ei taha keegi viletsam olla,” naerab Ment. Sama mõtet kinnitasid meie eelmises numbris jooksutrennidega liitumisel arenguhüppe saavutanud harrastajad Kristiina Verevmägi, Indrek Mumm ja Janar Veski. Teisalt tunnistab treener, et grupis treenimise eelised ei toimi kõigi inimeste puhul, näiteks temale endale meeldib ÜKE-t üksinda teha: „Saan teha täpselt oma kordustega ja parajate vahepausidega.” Kui jooksutrennides on viisteist õpilast valupiiriks, mil tehnika jälgimine treeneri jaoks liialt keeruliseks läheb, siis ÜKE puhul on suurim grupp Menti praktikas olnud 27-liikmeline. See jääb iga jooksusõbra otsustada, kas selline punt inspireerib või pärsib süvenemist. Mitte eriti kogenud sportlasel soovitab Riho Ment kindlasti aeg-ajalt trennis käia: „Teinekord võivad mingid teh-

nilised vead sisse tulla, millest ise arugi ei saa. Võib juhtuda, et treenitakse enda niigi tugevaid külgi veelgi tugevamaks, aga nõrgad küljed jäävad tähelepanuta. See võib viia vigastusteni,” toob ta välja juhendatava treeningu eelise. Tegelikult ongi ÜKE treeningu üks eesmärke Menti sõnul ennetada vigastuste teket. Täielikult ei saa muidugi välistada, et ka ÜKE trennis tekivad vigastused. Tõenäosus nende tekkeks on lihtsalt äärmiselt väike. Pigem hoitakse just selles trennis tehnika tähelepanu keskpunktis ning liigutused kontrolli all ehk kui algaja üle ei pinguta, peaks kõik korras püsima.

Süües kasvab isu

Kui veel erilist taset pole, on igast trennist suur kasu, kinnitab Riho Ment ja lisab: „Kui jooksmises on jõutud juba korralikule tasemele, peaks kaks ÜKE treeningkorda nädalas vormi säilitama. Rohkem kordi viib juba arengus edasi.” Palju määrab muidugi ka trenni sisu, näiteks tasapisi kordusi suurendades ja

minnes spetsiifilisemaks saab ka juba kahe korraga väikese arengu tekitada. Treener toob välja ÜKE kasulikkuse kõikide spordialade harrastajatele. Sel juhul kasutatakse iga spordiala jaoks spetsiifilisi harjutusi, näiteks saavad oma üldkehalist ettevalmistust arendada pallimängude, suusatamise ja jalgrattaspordiga tegelejad. „Talvisel ajal teeme ÜKE-t Tallinna Spordihallis, aga sinna on ilmselt ligikaudu kuu jagu aega. Tahaks ikka nii kaua väljas teha, kui ilma lubab,” kutsub Ment jooksuhuvilisi vaatamata keskmisele koerailmale õue treenima. OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

29


[ EDETABEL ]

Eesti meeskestvusjooksjate

TOP 10 muutus märkimisväärselt Lõppenud hooaja parimate Eesti kesk- ja pikamaajooksjate reastamisel tuli Jooksjale taas kord appi kergejõustikuliidu kestvusjooksu alarühma vastutav treener Toomas Tarm. Tekst: Toomas Tarm

Foto: Scanpix

2. Kaur Kivistik

Kauri hooaeg polnud nii hea kui mullu ja tulemustes jäi samm edasi astumata. Põhivõistlusel – noorsoo EM-il – esines väga hästi (kõrge 5. koht), samuti tõi oluliselt vajalikud punktid võistkondlikul EM-il. Näitas taas oma oskust õigesti vormi ajastada ja realiseerida. Loodetavasti areng jätkub, ja ootaks veidi usinamat võistlemist Eesti meistrivõistlustel. Tiidrek ja Kaur on praegu ainsad meesjooksjad, kes Euroopa keskmise taseme välja kannatavad.

3. Roman Fosti

Tegi suurepärase ülemineku pikematele distantsidele ja maratonile. Hooaja kindel kodune liider poolmaratonis ja maratonis, jooksis kaks head maratoni ning esindas koondist Balti matšil, võistles usinalt Eesti meistrivõistlustel. Kõik võimalused edasiseks tulemuse parandamiseks maratonis ja korralikuks esinemiseks EM-il.

4. Sergei Tšerepannikov

4.-7. koht on minu silmis üsna võrdsed ja reastada on neid raske. Panen Sergei neljandaks, sest ta tuli mõlemal pikal staadionidistantsil kindlalt Eesti meistriks, lisaks poolmaratonil hõbe ning võit Balti matšil. Loodetavasti saab ta sügisel ka võimetekohase maratonitulemuse, kahjuks lükkas väike vigastus selle hilissügisesse.

5. Allar Lamp

Hooaja esimene pool oli paljutõotav. Allar saavutas Eesti meistritiitlid nii suvel kui talvel, samuti esinadas koondist võistkondlikul EM-il. Miinuseks on ebastabiilsus – heade jooksude sekka tuleb palju lahjemaid. Usun,

1. Tiidrek Nurme

Korralik jooks talvisel krossi EM-il ja suvel võistkondikul EM-il, head tulemused 1500m kuni poolmaratonini. Meie meesjooksjate vaieldamatu esinumber sel hooajal. Päris rahule ilmselt hooajaga ei jäänud, mõneti ebaõnnestus suvine tähtsaim jooks universiaadil. Tiidrekult ootaks oma „õige” distantsi leidmist ja Euroopas esikümne hulka tõusmist, samuti sooviks teda näha veidi sagedamini kodustel võistlustel. 30

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Hindamise peamised kriteeriumid • • • •

osalemine ja saavutatud tulemus tiitlivõistlustel tulemuste kaalukus ja dünaamika jooksja vanus ja sportlik staaž osalemine Eesti MV-l ja muudel olulistel võistlustel.

Muutused võrreldes mullusega

Mullusest esikümnest on vahetunud täpselt pooled jooksjad: välja jäid Viljar Vallimäe, Taivo Püi, Keio Kits, Rauno Laumets ja Dmitri Aristov.

et tema õige distants oleks 5000m, aga selleks on vaja kasvatada vastupidavust.

6. Nikolai Vedehhin

Tulemuste poolest vääriks kõrgemat kohta, kuid hooaeg oli poolik ja ta ei saanud koondist olulistel võistlustel aidata. Eesti meistritiitlid nii suvel kui talvel.

7. Priit Aus

Tegi korraliku hooaja, võistles universiaadil ja esindas koondist Balti matšil, kahekordne Eesti meister. Tulemuste poolelt oleks oodanud veidi enamat, põhialal – takistusjooksus – jäi jõukohane tulemus jooksmata.

8. Ilja Nikolajev

Kevad oli paljulubav, suhteliselt korralik maraton ja Eesti meister pikas krossis. Edasine hooaeg läks läbi raskuste. Sügisene maraton veel jooksmata, aga kõrgema koha saamiseks peaks jooksma stabiilsemalt ja rohkem, kui mõne korraliku jooksu aastas.

9. Andi Noot

Kuigi Andi hooaeg jäi terviseprobleemide tõttu poolikus ja võimed täielikult realiseerimata, annavad koha tabelis väga korralik jooks ja koht talvisel krossi EM-il, samuti omavanuste Eesti rekord. Arengupotentsiaal on hea.

10. Raimond Valler

Koht väikese avansina, tegi hea ja julge jooksu võistkondlikul EM-il ja oli kuni vigastuseni 800m esinumber. Kahjuks rikkus jalavigastus hooaja teise poole. Lisandunud: Fosti, Tšerepannikov, Aus, Nikolajev ja Valler. Suurima tõusu on teinud maratonile spetsialiseerunud Fosti ja Tšerepannikov Suurim langeja – Vallimäe. Väljalangejad: Taivo Püi – on võistluskarjääri lõpetanud, Keio Kitse hooaeg jäi jalavigastuse tõttu vahele, Viljar Vallimäe ja Rauno Laumetsa hooaeg ei ole olnud ootuste kohane, Aristovil areng ja tulemused ei olnud samuti esikümne väärilised.


[ TREENING ]

Sügisese

jooksutreeningu eesmärk on väsimust edasi lükata Kestvusjooksu treener Harry Lemberg nõustus Jooksja veergudel kõigile huvilistele näpunäiteid jagama, kuidas sügisel jooksutrenni teha. Tekst: Harry Lemberg

Foto: Sportfoto

S

ügis on uute plaanide tegemiseks. Kindlasti paljud jooksusõbrad mõtlevad juba järgmise hooaja peale ja seavad endale uusi eemärke. Eesmärkidest sõltub aga treeningkoormus ning treeningute iseloom. Seetõttu ei pea hea enesetunde ja tervise nimel treeniv inimene harjutama niipalju, kui kevadmaratoniks valmistuv jooksja. Eesmärgid peavad olema suured, aga reaalsed. Meeles tuleb pidada, et vastupidavuse treeningu peamine eesmärk on väsimuse teket üha edasi lükata ning suurendada organismi väsimuse talumise võimet. Sügisesed treeningud peavad täitma esimest ülesannet. Lisaks tuleks lähtuda sellest, et vastupidavus on kompleksne liigutuslik võime, sõltudes hapniku transpordisüsteemi ja tugiliikumisaparaadi võimekusest. Need asjad määravadki ära sügiseste treeningute iseloomu. Seega ühelt poolt rahulik, kestev aeglane jooks, teisalt: lihastreening ning -hooldus, valmistades lihaseid ette suuremateks distantsikiirusteks. Lisaks tuleb enne uue hooajaga alustamist, puhata, saada priiks muret tekitanud tervisehädadest ning teha spordiarsti juures tervise- ja töövõime uuring. Sellise uuringu tulemusel on teie treening oluliselt süsteemsem ja koormuste planeerimisel saate lähtuda selgetest näitajatest. Leila Luik

Harrastusjooksja põhimõtteline treeningu ülesehitus oktoober – november (6 – 8 nädalat) E 40 – 60 min rahulik jooks + jooksuharjutused 4 – 6 X hüplemised mäkke 50 – 60 m (kergelt, pöid töötab) Pöiajooks 20 – 40m (2 – 4 korda) Põlvetõstekõnd 20 – 40 (2 – 4 korda) Põlvetõstejooks 20 – 40 m (2 – 4 korda) Sääretõstejooks 20 – 40 m (2 – 4 korda) Rütmijooksud 6X100 m (lõdvalt, kiire rütmiga) Lõdvestusjooks 10 min T Kerge jooks 40 – 60 min K Kerge jooks 30 – 40 min Lihastreening (eelkõige kerelihased) ringtreeningu vormis 2 – 3 ringi (10 – 12 harjutust) N Puhkus R Sama, mis esmaspäev L Pikem jooks 50 – 90 min P Puhkus või ujumine Kaks või kolm nädalat koormus tõuseb, 3. või 4. nädal on taastava iseloomuga, üldine treeningkoormus on olulselt väiksem. Tõsisema harjutaja sügisene treening, Leila Luige kolmenädalase treeningtsükli näitel november 2011. Treeningtsükli rütm 2 + 1, kaks nädalat koormus tõusis, kolmas taastav

I nädal E T

32

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

H: kerge jooks 50’ SLS (südame löögisagedus) < 140 Õ: puhkus H: kerge jooks 50’ SLS < 140 Õ: 40’ jooks SLS < 130+ BOOTCAMP (lihastreenng) + saun

K N R

H: 40’ jooks SLS < 140 JOOKSUHARJUTUS + KIIRENDUS 1X kord läbi (40 + 30m) 1) Põlvetõstekõnd 2) Kerge pöiahüplemine 3) Põlvetõstejooks 4) Sääretõstejooks 5) Hüplemine, plaks jala alt läbi 6) Põlvetõstejooks parem külg ees 7) Jalad vaheldumisi risti parem külg ees 8) Põlvetõstejooks vasak külg ees 9) Jalad vaheldumisi risti vasak külg ees 10) Väljaastekõnd 11) Selg ees põlvetõstejooks 12) Koosjalgadega hüpped poolkükist, järjest edasi pidevalt. 2X80 m kiirendused, kergel langusel Hüpped: 7X hüplemised ja 7X sammhüpped (Kassitoomel põhjast üles, 60m) 5X 80m kiirendused, kergel langusel 20’ jooks SLS <140 Õ: 40’ taastav jooks SLS < 130 H: 50’ jooks SLS < 140 Õ: 40’ jooks SLS < 130 + BOOTCAMP + saun H: 40’ jooks SLS < 140 JOOKSUHARJUTUS + KIIRENDUS 1X kord läbi (40 + 30m) 20’ jooks SLS < 140 Õ: 40’ taastav jooks SLS < 130 L H: 70’ tavaline jooks SLS 140 – 150 Õ: Puhkus P 4X2000/2` (testtreening, SLS-ga 155, 160, 165, 170)

II nädal E T K N R L P

H: 40’ jooks SLS < 140 JOOKSUHARJUTUS + KIIRENDUS 1X kord läbi (40 + 30m) 20’ jooks SLS < 140 Õ: 40’ taastav jooks SLS < 130 H: 60’ jooks SLS 140 – 150 Õ: 40’ jooks SLS < 130 + BOOTCAMP (lihastreening) + saun H: 80’ jooks SLS 140 – 150 Õ: Puhkus H: 60’ jooks SLS 140 – 150 Õ: 40’ jooks SLS < 130 + BOOTCAMP (lihastreening) + saun H: 40’ jooks SLS < 140 JOOKSUHARJUTUS + KIIRENDUS 1X kord läbi (40 + 30m) 20’ jooks SLS < 140 Õ: 40’ taastav jooks SLS<130 H: 30’ SLS 140 + 30’ SLS 155 – 160 + 10’ SLS 160 – 165 + 10’ SLS<140 Õ: 40’ taastav jooks + rütmijooksud 5X100m/100m H: 50’ taastav jooks + kerelihased Õ: puhkus

III nädal E T K N R L P

H: 40’ jooks SLS < 140 JOOKSUHARJUTUS + KIIRENDUS 1X kord läbi (40 + 30m) 20’ jooks SLS < 140 Õ: 40’ taastav jooks SLS<130 H: Puhkus Õ: 30’ jooks SLS < 130 + BOOTCAMP + saun H: SJ 40’ + JH + kiirendused 10X600/200m (2.18-2.20) ja (paus 1.20) 20’ taastav jooks Õ: taastav jooks 40’ H: 50’ jooks SLS< 140 Õ: 30’ jooks SLS < 130 + BOOTCAMP + saun H: 70’ jooks SLS 140 – 150 Õ: puhkus H: 50’ jooks SLS < 140 + rütmijooksud 5X100m Õ: puhkus H: 40’ jooks SLS <140 Õ: puhkus


[ SPORDIVARUSTUS ]

adidas ClimaWarm+ Uue ClimaWarm+ sarja toodetega pakub adidas sportlastele parimat võimalust külmades ilmastikutingimustes treenimiseks. Tekst: Hasso Paap (adidase jooksuekspert)

C

limaWarm+ riided on valmistatud hollow fiber'i tehnoloogiat kasutades, mis on saanud inspiratsiooni jääkarude soojustandvast karvkattest. Uue tehnoloogiaga teise kihi riiete peamine eesmärk on säilitada ja salvestada sportlase enda kehasoojust ning samas hoida kehapind võimalikult kuivana ka intensiivse füüsilise koormuse korral.

Foto: adidas

Uudse tehnoloogiaga valmistatud materjalid on kerged ja õhulised – need aitavad kaasa erinevate liigutuste võimalikult vabale ning mugavale sooritusele.

Kuidas see algas?

Spordiriiete tootja adidas lõi uue ClimaWarm+ sarja koostöös David Beckhamiga, et pakkuda nii harrasta-

jatele kui ka tippsportlastele parimat riietust külmades ilmastikuoludes treenimiseks. ClimaWarm+ riiete sarja väljatöötamisel on saadud inspiratsiooni, uurides jääkarude käitumist ja kohanemisvõimet keerulistes ilmastikuoludes. Mõiste hollow fiber tähendab seest õõnsaid riidekiude, mis säilitavad kehasoojust ja samas lasevad niiskusel aurustuda. OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

33


[ SPORDIVARUSTUS ]

Samal põhimõttel toimib ka jääkarude karvkate. ClimaWarm+ riideid on testitud adidase „külmakambris” kuni -35 °C juures, et kontrollida hollow fiber'i tehnoloogia toimimist ja vastupidavust ka kõige ekstreemsemates ilmastikuoludes. ClimaWarm+ toodete eelised: • kehasoojuse salvestamine • niiskuse võimalikult kiire aurustumine ja kandumine järgmisesse riidekihti • toodete kerge kaal tagab vabama ja mugavama liikumise Soojus ei kao! Kõnealune lause isloomustab kõige paremini adidase uut tootesarja ClimaWarm+. Lisaks David Beckhamile kannavad ning tutvustavad hollow fiber'i tehnoloogial põhinevaid adidase spordirõivaid olümpiavõitjast seitsmevõistleja Jessica Ennis (Suurbritannia), vibulaskjast olümpiavõitja Ki Bob-Bae (Lõuna-Korea) ja laskesuusataja Olga Viluhhina (Venemaa). adidas ClimaWarm+ tooted on saadaval Rademari kauplustes ja adidase esinduskaupluses Rocca al Mares. Leia endale sobiv toode ning naudi sportimist ka külmades ilmastikuoludes! 34

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


[ SPORDIVARUSTUS ]

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

35


[ INSPIRATSIOON ]

Signe Parm

– kestvusalade imenaine

Seekordseks inspireerivaks harrastajaks, kelle tegemistest pikemalt kirjutame, valisime Signe Parmi. Kestusspordialade maailmaga rohkem kursis olijatele Signe pikemat tutvustamist ei vaja. Ta on üle kümne aasta edukalt osalenud võistlustel – jookseb, suusatab, sõidab ratast ja saab edukalt hakkama triatlonidel. Tekst: Helen Sulg

Foto: Erakogu

K

uidas spordi juurde sattusid? Aktiivse rahvaspordiga alustasin ülikoolis, kuigi juba lapsepõlvest oli korralik põhi all – alates 3. klassist harrastasin orienteerumist kodukandis Värskas Toivo Toomase käe all. Orienteerumise eelis on vahelduslikkus: rattaja suusaorienteerumine, mänguline nuputamine kaardilugemisel. Olin noorte ja juunioride klassis Eesti esikolmes ning osalesin maailma tasemel suusaorienteerumise võistlustel, õega kahe peale on kodus kotitäis medaleid. Orienteerumise loogiline jätk oli rahvasport ning tegelikult pole spordist pausi kunagi tekkinudki. Ehk on järjepidevuse põhjus igapäevase treeningukaaslase olemasolu – motiveerisime õega üksteist, koos oli ka võistlustel lihtsam. Üks spordi juures hoidev jõud on lähedased, sõbrad, kolleegid. Olen neile südamest tänulik kaasaelamise, aitamise ja toetamise eest. Kuidas on lood vigastustega, kas on olnud suuremaid tõususid-mõõnasid? Äärmuslikem kogemus kukkumine Kõrvemaa rattamaratonil, kui ratta lenks RamsauDachsteini liustikul treenimas.

36

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

läks pooleks. Sõitsin võistluse valutava peaga lõpuni ja sain korraliku edumaaga esikoha. Võimalik, et teist korda enam samas olukorras nii ei teeks. Erilisi mõõnaperioode ei saagi välja tuua – kui oled valinud õige ja meeldiva ala, annab see nii häid emotsioone ning ei teki „ei taha-jaksa” tunnet. Päevatöö ehitusfirmas Nordecon sportimist ei sega, olen hea planeerija ilmselt just tänu spordiharrastusele varajasest lapsepõlvest. Eks pean tunnistama, et vahel lähen trenni ka hommikul kell 6 või õhtul kell 10, kuid see on pigem erand.

Milline on sinu lemmikmaraton, võistlus või rada ja miks? Eestis meeldivad Samsungi sarjas Kalevipoja ja Rakke rattamaratonid. Suusatan Nõmmel ja Pirital, aga lemmik on Kääriku. Worldloppeti sarjal hakkasin osalema umbes neli aastat tagasi. Lemmik on Põhja-Itaalias Marcialonga. See on suusamaraton, millel on lõpus kolm kilomeetrit seinatõusu, all määritakse suuski, et üles saada. Rada lookleb külakeste ja mägede vahel, temperatuur muutub. Emotsioon on imeline – toitlustuspausidel kandikul tume šokolaad, elatakse soojalt kaasa, hõigatakse võistlejaid nimepidi, kaasaelajatel on protokollid lahti. Uskumatu, mis ajab inimesi –10 kraadiga õue kaasa elama.

Signe Parm  sündinud 1980 Tartus 3-kordne RMK Kõrvemaa nelikürituse võitja 6-kordne SEB Tartu nelikürituse võitja Läbinud Worldloppetil Marcialonga (2 korda) ja La Transjurassienne etapi, hulgaliselt erinevaid ratta-, suusa- ja seiklusspordi võistlusi

Milline on parim saavutus siiani ja tuleviku eesmärgid? Ma pole tulemustekeskne, lihtsalt üritan endast parimat anda - teen hinge ja rõõmuga. Vast seetõttu, et olen mitmekülgne treenija ja naudin sporti, tulebki see hästi välja. Olen võtnud eratrenne Toomas Tarmiga jooksmises ja Raul Ollega suusatamises. Rattas õpetavad head treeningukaaslased - kambas läheb aeg kiirelt, on seltskondlik ja lõbus. Proovin kindlasti ära ühe jooksumaratoni läbida eesmärgiga saada hea tulemus. Olen mõelnud Torino või Nizza maratonide peale, sest sügisene aeg sobib rattahooajajärgselt hästi.

Jaga palun nõuandeid toitumise ja riietumise kohta? Lemmik on itaalia köök, olen palju Itaalias spordi- ja puhkusereisidel käinud. Kontoritöö kõrvalt ei saa küll alati toitumist pedantselt jälgida, kuid kui näiteks nädalavahetusel on võistlus, järgin alates neljapäevast rangelt režiimi. Kui õigesti ei toitu, võib läbimõeldud treening anda vähe tulemusi. Käin aastas korra-kaks meditsiinilises kontrollis ning tavapärasesse toidusedelisse lisanduvad paar korda aastas rauaallikatena hematogeen ja toidulisandid. Riietus sõltub füsioloogiast – vajan rohkem sooja, riietun kihiti ja põhimõtteks pigem rohkem kui vähem. Kui seljas on vähe riideid, kulub energia sooja saamiseks, mitte võistlemiseks.

Kuidas näeb välja sinu treeningnädal, hooaeg? Nädala sees on trenni pikkus paar tundi, kokku spordin 3-4 korda nädalas. Kevadel ja suvel on kavas ratas maanteedel, vahelduseks rühmatreeningud - bodypump, ringtreening, spinning. Suvel korra nädalas jooksen või ujun, sest nelikürituses on triatlon. Tavaliselt on jaanuaris suusareis, märtsis rattalaager soojal maal.

Mida soovitad alustajale – mis on sinu filosoofia, miks sportida? Sportides oled reibas, tugev, terve ja õnnelik inimene – täpselt nii lihtne see ongi. Spordi kaudu olen saanud palju sõpru. See on eriline side, mis sportlaste vahel toimib ka muus elus kontaktidena. Ehk kõlab klišeelikult, kuid kunagi pole hilja alustada ja ega inimene enne ei tea, milleks ta võimeline on, kui proovinud pole.


[ TARK TREENING ]

Elu pärast maratoni – nõuanded proffidelt

Uurisime kodumaistelt jooksutippudelt, kuidas nad oma keha ja vaimu pärast suuremat võistlust taastavad ning mida harrastajatele soovitavad. Kehale puhkuse andmise kõrval rääkisid kõik kolm tegijat ka vaimse taastumise olulisusest. Tekst: Helen Sulg

Fotod: Jooksja arhiiv, internet

Roman Fosti: 2-2-2 reegel

Mina jagaksin elu pärast maratoni 2-2-2 etappideks (kaks tundi – kaks päeva – kaks nädalat). Esimesed kaks tundi on vahest isegi kõige tähtsamad. Oluline on saada ruttu kuivad ja soojad riided selga, et külmetust ära hoida. Teiseks tarbida küllaldaselt vedelikku. Kui tavaliselt antakse lõpetajatele süsivesikurikast jooki, siis soovitaksin kaasa võtta ka valgusisaldusega jooki (mis sisaldab ka peamisi aminohappeid). Et ehitada uusi rakke, on vajalik esmalt tarbida süsivesikut ja seejärel valke. See on kui lihase ehitusmaterjal, aidates samal ajal kiiremini lihasvalust üle saada. Pärast rasket pingutust on organism tühi, seepärast tasuks korralikult toituda, seda pakuvad tavaliselt ka korraldajad. Seejärel võiks minu kogemuse järgi lasta lihaseid kergelt masseerida maksimaalselt pool tundi. Sörkjooksu ja venitused jätaks selles etapis ära. Soovitus – jagage muljeid teiste jooksu lõpetajatega, sellest võib edaspidi olla kasu. Tundke lihtsalt rõõmu – igaüks, kes suudab maratoni läbida, on iseenda alistaja. Järgmisel kahel päeval ei soovita ma harrastajatel jooksmas käia. Lihased ja organism on siis kõige tundlikumad. Kui olete välismaratonil, soovitan kasutada neid kahte päeva kohalike vaatamisväärsustega tutvumiseks. Selleks et lihaste seisund paraneks, ei tohiks päris niisama voodis lebada, pigem on vaja vereringesüsteemi aktiveerida – jalutuskäik, ujumine, jalgratas, venitusharjutused ning korralik saun kiirendavad taastumist. Massaaži olen neil päevadel lasknud teha hästi kergelt, spordimassaaži nädala teisel poolel, siis on valu väljakannatatav. Kindlasti peaks tavalisest rohkem tarbima vedelikku (näiteks Värskat), et organismist välja viia jääkained. Kui nõrgemad lihasedkõõlused teevad valu, tasub kasutada 38

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

külmageele ning hoida probleemsetel kohtadel jääkotte, hästi sobib ka külmkuum dušš. Kolmandast päevast alustan kerge jooksuga – nii üle päeva, kestusega pool tundi kuni tund. Jõutreeningud jätan sel perioodil ära, lihased on veel väsinud ja vastuvõtlikud vigastustele. Pärast jooksmist on vaja teha korralik venitus. Soovitan rohkem tarbida C-vitamiini sisaldavaid toite, et tugevdada organismi, sest sel perioodil on organism haigustele vastuvõtlikum. Soovitan kirjutada treeningupäevikusse paarileheküljeline „Enda maratoni lugu“. Kuidas sujus ettevalmistus, mis mõtetega läksite maratonile, milliseks kujunes jooks. Enne järgmist maratoni on seda hea lugeda.

Evelin Talts: kodumaratoni eelis Kodune maraton erineb välisvõistlusest juba seetõttu, et ära jääb väsitav lennureis. Võistlusele eelnev öö on paremini magatud ikka oma kodus. Boonuseks on

tuttav rada, emakeelne korraldus ja eestlastest kaasaelajad raja kõrval. See annab sooja tunde ja mõjub jooksule positiivselt. Kui võistlus on läinud hästi, on pigem probleemiks see, et tahetakse kiiresti uuesti harjutama hakata, ei mallata endale piisavalt puhkust anda. Ise luban tavaliselt pärast maratoni endale ühe täispuhkepäeva, ülejärgmisel päeval kerge treeningu, mis pole jooksmine. Käin aeroobikas, suusatamas või ujumas. Tähtis on hoida lihaste ainevahetus kiire, kuid samas tuleb säästa põhilisi jooksmise lihaseid. Taastumise juurde kuuluvad loomulikult ka massaaž, venitused ja saun, kus käin nagunii palju. Naisena jälgin eelkõige, et organismis oleksid piisavad rauavarud, tarbin pidevalt rauapreparaate. Väga oluline on pärast rasket võistlust ja treeningut võimalikult kiiresti taastada organismi jõuvarud. Mina hakkan vahetult pärast võistlust jooma taastusjooki, mis sisaldab valku, süsivesikuid, vitamiine ja mineraale. Kasutan praegu


[ TARK TREENING ]

Margus Viigimaa, südamearst: Lähtuda tuleb enesetundest Taastumine on individuaalne, kuid pigem tundub mulle, et ennekõike oleks vaja kehale vaikust ja rahu. Aga sõltub kuidas organismi seisund ja treenitus on - kui tühjaks end maratoniga jooksnud ollakse, mõnele võib saun sobida. Mingi aja võiks üldse mitte sporti teha - olen oma praktikas näinud näiteks pärast poolmaratoni ülepingutanud inimesi, kes on kuudeks kehvaks jäänud, ei jõua sporti teha, lõõtsutavad väiksemagi koormuse korral. Igaljuhul on taastumine individuaalne. Ühe reeglina võiks lähtuda hommikusest pulsist – kui see on tavaliselt madal ja maratoni järgselt kõrge, peaks koormuse maha võtma. See puhkuseperiood ei pea kaua kestma. Samas on ka näide mu praktikas, kus jooksumaratoni läbinud inimene läks sõbraga rattaga sõitma ja tegi sellega väga kõvasti kahju organismile, ehk siis ei tohi ülehinnata ennast, lähtuda tuleb enesetundest. Taastumiseks sobilikest toidulisanditest soovitan Q10 vitamiini, kuigi tegelikult enne juba enne starti tarbima magneesiumi, kaaliumi, omega rasvhappeid.

SIS-tooteid. Loomulikult on tähtis ka toitumine enne maratoni. Tavaliselt kasutan nn süsivesikute ülelaadimist – nädal enne starti söön kolmel päeval süsivesikutevaest toitu ja nendele järgneval kolmel päeval koosneb toit ligikaudu 90 protsendi ulatuses süsivesikutest. Eriti palju magusat söön maratonile eelneval päeval – minu lemmik on sefiir.

Tiidrek Nurme: tahe loeb

Mulle on Tallinna maraton lõbus hooaja lõpuüritus, selleks ajaks on vormikõver liikunud tasapisi allapoole. Tore on ja head tunnet loob teiste jooksjate ja fännidega suhtlemine. Lisaks värskendab meeli vaheldus – teha jooksuringe staadionil on hoopis midagi muud kui nautida õues loodust, inimesi, maastiku mängu, tunnetada tuult. Olgu korrektsuse huvides nimetatud, et olen osalenud seitsmel korral 10 km distantsil, võita on õnnestunud viiel korral. Füüsiline taastumisprotsess algab finišijoone ületamisest: kohustuslik on juua piisavalt mineraalidega vedelikku, toituda kvaliteetselt. Eriti oluline on esimene tund, kehas toimub kohe pingutuse lõppedes kiireim süsivesikute ja mineraalide omastamine. Soovitan iga natukese aja tagant 100–150 ml kaupa tarbida spordijooki. Tavaliselt ei taheta pärast tugevat koormust süüa, seega esimene oluline asi ongi vedeliku tarbimine. Kindlasti tuleb süüa tervislikult, mitte suunduda hamburgeriputkasse või sirutada kätt krõpsukoti järele. Üldse leian, et sõltumata sellest, kas tegu on spordiharrastajaga või mitte, tasub endale selgeks teha õige toitumise reeglid. Näen probleemi selles, et tormatakse ostma geele ehk hinnatakse üle toidulisandite imeväge – samad ained on

kodus toidukapis, suhkru- ja soolatopsis. Lihaseid pole minu hinnangul mõtet kohe vaja massaažiga või venitustega ärritama hakata – on, mis on, tuleb lõdvestuda. Maraton on suur pingutus ja lihaskiud on raku tasandini “katki”, vajades tervenemiseks lihtsalt rahu. Individuaalne valik, kas teha kompressioonisokki, külmageeli, vanni. Saunas ma pärast võistlust ei käi, see on veresoonkonnale ja südamele liiga koormav. Kui soovitakse siiski sauna minna, siis maksimaalselt 50-kraadisel temperatuuril ja viieteistkümne minuti kaupa. Esimestel päevadel pärast suurt pingutust ei teeks ma midagi – lihtsalt sööks, magaks, jalutaks, ei mõtleks jooksu peale. Kolmandal päeval alustaks kergete venituste, treeninguga, kuid parem sõita ratast, ujuda, mitte joosta. Muidugi on eufooria peal, kui võistlus õnnestus, kuid spordis ei tohiks langetada ühtegi treeninguotsust emotsiooni pinnalt. Juba enne maratoni võiks olla paigas plaan, kuidas edasi.

Hea tulemus tekib füüsise ja mentaalse poole kokkumängul. Mida tugevam on taustsüsteem – oled rahul sellega, mida teed, kus oma eluga oled –, seda lihtsam ja meeldivam on treening. Sageli leian end isegi punktis, et olen suure töö ära teinud, kuid jooks läheb viltu ja vaja on uuesti alustada. Kui tahet pole, ei suuda ma end liikuma panna, isegi kui olen treenitud. Esimene asi, kui pole treeningutahet – võta aeg maha ja mõtle rahulikult järele, miks. Kas oled väsinud tööpäevast, pole hästi maganud, haigus kimbutab, oled trenniga üle pingutanud. Rauapuudus on tüüpiline jõuetuse tekitaja, eriti naistel. Kui probleemiks on magamatus, lükka trenn õhtusse. Näen tihti ülepingutavaid harrastajaid metsa vahel, kellel higi lendab joostes nii, et möödudes saad märjaks. Kuigi olen saavutussportlane, jooksen rahulikumalt. Kui töökoormus viiakse liiga intensiivseks, tekib ebamugavustunne, süda peksab ja sport ei ole nauditav. Vahest on tahtejõuetus ka lihtsalt ajutine emotsioon: paned riided selga ja võib juhtuda, et tunded muutuvad vastupidiseks. Ühte treeningut vahele jättes ei kaota me midagi, tehes aga trenni ebakvaliteetselt, ei täida see oma eesmärki. Veel üks oluline abi tahte tekitamiseks: otsi abivahendeid, mitmekesista. Näiteks kui oled seni kellata või telefonirakendusteta jooksnud, mõõda vahelduseks aega, pulssi, distantsi. Kodus võid treeningu asendada keha taastamisega, näiteks võta appi massaažipulgad, -rullid. Kutsu kaasa treeningupartner, otsi uusi radasid. Miks tippjooksjad käivad välislaagris – mitte ainult ilus ilm pole põhjuseks, vaid ka maastike vaheldus, uudsus üksluisesse jooksmisse.

Kristjan Puusild, jooksutreener ja -filosoof: Kolm olulist teemat: keha, toit ja suhtlemine Kõigepealt on minu arvates tähtis füüsiline taastumine, kas siis kerge venitus või saun: pakkuda kehale midagi, mis pingutuse taastab ja keha-vaimu tasakaalu viib. Teiseks võiks toituda korralikult – kohe süüa ei tahagi, aga maratoni järgsel õhtul võiks olla hea kuni neli korda kergelt einestada. Mis veel.. Väga tähtis ja tore on suhelda: teha võistluskaaslastega vestlus, anda tagasiside sellest, kuidas läks - et ei jääks meelde vaid valu või emotsioon sisse. Äratehtud on asi, mille üle mõtiskleda, ka hinnata mida teistmoodi teha. Me näiteks oma jooksuseltskonnas jagame muljeid õhtusöögi ajal või arutame kogetut saunas. Suhtlemine on kindlasti üks oluline taastusvahend, sõltumata kuidas läks. Trenni naasmine sõltub sellest, mida võistlusel tehti – kui ribadeks end joosti. Kui jooksid targalt, võid minna teha taastava, kerge ja pingutuseta jooksu juba järgmisel päeval. Kui oled katki, tuleb võtta aega. Võib kuluda nädal, kaks, võib kuluda paar päeva – lähtuma peab sellest, mida oma kehgaga oled teinud. OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

39


[ NOORTE SPORT ]

Noorte sport ja kaaluprobleemid

Ülekaal ja sport – kõlab uskumatult? Paraku mitte. Probleemist räägib lähemalt Eesti Spordimeditsiini klastri ekspert, spordiarst dr Krista Veevo. Tekst: dr Krista Veevo

Foto: Scanpix

Ü

lekaal noorteklassi sportlastel on spetsiifiline probleem, millel pole ühtset ja lihtsat lahendust. Ülekaal tekib, kui toiduga saadakse pikema aja vältel rohkem energiat, kui kulutatakse füüsilisel tegevusel. Mõnikord on liigse kehakaalu põhjuseks ka haigus. Sellisel juhul on lisaks toitumisharjumuste muutmisele vajalik ka arsti poolt määratud ravi. Kehakaalu ja koostise iseloomustamiseks kasutatakse: kehamassi

indeksi (KMI): kehakaal (kg)/pikkuse (m) ruut ning keha rasvaprotsendi määramist. KMI üle normi (normaalne on 18,525): näitab ülekaalu, kuid kasvueas lastel ja teismelistel ei ole see alati adekvaatne näitaja (kaalutõus on pikkuskasvust kiirem). Suure lihasmassi korral võib KMI samuti tõusta, kuid see ei näita veel suurt keha rasvaprotsenti. Seega on keha rasvaprotsendi määramine olulisem eristamaks

Päevane energiavajadus: 7-10-aastased tüdrukud 1740 kcal, poisid 1979 kcal 11-14-aastased tüdrukud 1845 kcal, poisid 2220 kcal 15-18-aastased tüdrukud 2110 kcal, poisid 2755 kcal Regulaarselt treenivad lapsed/noorsportlased vajavad lisaks 500-1500 kcal. Rohkem infot tervislikust sportimisest dr Krista Veevo sulest on leitav www.sport.ee

kaalutõusu põhjusi. Samas ei ole laste puhul madal keha rasvaprotsent alati seotud parema sportliku tulemusega. Kaalulangetamise vajaduse ja korrektse plaani saab määrata arst või toitumisspetsialist. Erinevad omaalgatuslikud kaalulangetamise katsetused võivad vähendada kehalist võimekust, rääkimata kahjulikust mõjust tervisele. Kui spetsialist leiab, et siiski on tegemist liigse kehakaaluga, antakse täpsed toitumis- ja treeningusoovitused. NB! Mõnel spordialal on suurem kehakaal (lihaste arvelt) hoopis eeliseks (jõu- ja heitealad), niisamuti, nagu väiksem kehakaal mõnel teisel (jooksualad, hüpped, iluuisutamine, -võimlemine, tantsimine). Seega, tervislikus vahemikus kehakaal võib olla spordiala valiku eeltingimuseks. Parim aeg kaalu alandamiseks keha rasvasisalduse arvel on hooaja vahel ja puhkuste ajal, kui pole negatiivset mõju sportlikule tulemusele. Kaalulangetamisel on oluline tasakaalustatud söömine ja regulaarne füüsiline aktiivsus. Erilised dieedid ja väga ranged piirangud viivad kokkuvõttes „jo-jo efektini” (pidevalt vahelduvad kaalu langus ja tõus) või isegi toitumishäireteni. NB! Liiga vähe kaloreid + suurenenud treeningkoormus = langenud immuunsus.

Tervisliku kehakaalu säilitamiseks: - pea endast lugu, siis tuleb ka rahulolu oma välimusega - leia endale hea eeskuju (lapsevanemad!) - ära keela endale ühtegi toitu – võid tarbida kõiki toite mõistlikus koguses ja normaalsel ajal - kõlbavad tervislikud vahepalad/ suupisted (värske või kuivatatud puuvili, pähklid, madala rasvasisaldusega jogurt, müslibatoon, riisileib) - liigu rohkem (käi jalgsi, kõnni trepist, liigu rohkem väljas) - telekavaatamiseks ei ole snäkke vaja! - eelista joogiks vett gaseeritud ja magusate jookide asemel - juur- ja köögiviljad peaksid moodustama vähemalt 1/3 toidukorrast - naudi toitu ja söö rahulikult!

40

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


TĹĄempionide eine! Hea toit on edu pant. Proovi Kikase kanaĹĄnitslit â&#x20AC;&#x201C; maitsvat, tervislikku ja toitvat klassikalist kanalihatoodet... ja ei mingit kunsti!

www.kikas.ee facebook.com/kikaseesti


[ KINESIOTEIPIMINE ]

Ainult õigesti

paigaldatud kinesioteip tagab soovitud toime

Kinesioteipimise positiivsest mõjust teavad juba paljud sportlased. Samas puutuvad füsioterapeudid sageli kokku inimestega, kes ütlevad, et kinesioteip ei mõju. Tihti on põhjuseks selle vale paigaldamine. Tekst: Gerly Kedelauk Fotod: SportEst

E

esti Spordimeditsiini klastri SportEST projektijuht Gerly Kedelauk uuris, millal kinesioteipi kasutada, kuidas seda õigesti teha ja mis on kinesioteibi ja tavateibi vahe. Küsimustele vastas füsioterapeut Lauri Rannama.

Millal kasutada kinesioteipi?

Kõige laialdasemalt leiab kinesioteipimine kasutust sportis ja taastusravis. See on efektiivne skeletilihassüsteemi vaevuste vähendamisel, mis aitab kaasa ülekoormusest või traumast kahjustatud piirkonna taastumisele, tagades toestuse ilma liikuvust takistamata. Lisaks aitab kinesioteip alandada turseid ja valu, võimaldades nii säilitada keha normaalse liikuvuse – nii traumajärgselt kui ka trauma ennetamiseks. Näiteks pikematel jooksuetappidel aitab kinesioteipimine vältida krampe.

42

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Kuidas kinesioteip toimib?

Ülekoormatud või traumeeritud lihas tursub. Turse tulemusena lümfi- ja vereringe aeglustub. See põhjustab nahaaluse surve suurenemise ja valuretseptorite aktiveerumise. Õigesti paigaldatud kinesioteip tekitab naha ülestõstmise efekti, laiendades ruumi naha ja lihase vahel. Seeläbi paraneb nahaalune lümfivedeliku ja vere ringlus, väheneb surve naha valuretseptoritele. Lisaks võimaldab väiksem nahaalune surve lihastes aktiveerida rohkem liigutustegevusega seotud retseptoreid ja rakendada tööle suuremal hulgal lihaskiude. Kinesioteip normaliseerib lihastoonust ja toetab iseeneslikku lihaskoe tervenemise protsessi. Kinesioteip ei sisalda medikamente ja sel pole ka negatiivseid kõrvaltoimeid.

Kinesioteip ja tavateip

Neil kahel on erinevad eesmärgid, sellest tulenevalt ka mõjud ja peal hoidmise aeg. Tavaline nn sporditeip on jäik ja seda kasutatakse toestamiseks, traumeeritud kehaosa liikuvuse piiramiseks, asetades teipi mitmekordselt ümber jäseme. Seevastu kinesioteip on valmistatud venivast kangast ja akrüülliimist, mida asetatakse peale ühekordse kihina ja vastupidiselt tavateibile tekitab see naha ülesse tõstmise efekti, mille tulemusena suureneb vaba ruum naha ja nahaaluse koe vahel. Sporditeip takistab traumeeriva liigutuse tekkimist, kuid samas on takistatud ka vere ja lümfiringe. Seetõttu ei saa seda teipi hoida kauem, kui mõned tunnid. Kinesioteibi mõju kestab päevi, soovitav on hoida seda peal kuni nädal. Võrreldes tavalise sporditeibiga kulub kinesioteipi ka märgatavalt

vähem, sageli piisab juba 20 cm ribast. Sarnasus on see, et kummalgi ei ole raviaineid.

Kas võiks ka ise paigaldada?

Jah, loomulikult, aga oluline on endale aru anda, et kinesioteibi mõju sõltub õigesti paigaldamisest. Seega tuleb järgida täpseid juhiseid, parim oleks lasta endale eelnevalt paigaldamist õpetada. Näiteks võib tulla vastuvõtule Füsioteraapia Kliinikusse (Tondi 84), kus saame esmase paigalduse teha ja näidata, kuidas see käib. Parima tulemuse tagab kindlasti koolitatud spetsialisti poolt tehtud teipimine või spetsialisti juures õpitu praktiseerimine. Näiteks Tallinna Ülikooli terviseteaduste ja spordi intituudis korraldatakse ka koolitusi, tasub silmad lahti hoida. Kinesioteipi saab muretseda füsioterapeudi juurest, apteegist, spordipoest või internetist tellides. Teipe leiate eri värvides. Tasub teada, et kinesioteibi omadusi värv ei mõjuta. Materjal ja liim on kõigil samad. Küll aga peetakse näiteks Hiina meditsiinis jahedamaid toone sobivaks akuutsete vigastuste ja põletike ravis ja soojemaid toone krooniliste vaevuste ja kudede ainevahetushäirete ravis. Rohkem infot leiab ka aadressilt: www.kinesioteip.ee.

Mida silmas pidada?

Teipimist alustades on tähtis, et teibitav ala oleks puhas ja ilma karvadeta. Lihas, millele teip asetatakse, tuleks viia venitatud asendisse. See ei ole määrav, aga kui lõigata teibi otsad ümaraks, püsib teip kauem peal. Kinesioteip on elastne, aga üldjuhul ei ole soovitatav seda nahale asetades üle 10% venitada. Erandina on siin mitmesugused toestamistehnikad, millede tutvustamine võiks jääda füsioterapeudile. Teibi paremaks liimumiseks tuleks seda peale paigaldamist alati veidi hõõruda. Kehaosa algasendisse tuues tekitab teip nahapinnale lained või kortsud. Teip võib peale jääda mitmeks päevaks, ja pesemisest ei pea loobuma Väga olulist rolli mängib ka teibi õige lõikamine. Ühe piirkonna raviks piisab sageli paarikümnesentimeeteisest teibiribast. Teipi lõigatakse mitmeharuliseks peamiselt laiema kehapiirkonna haaramiseks: näiteks tursete ärajuhtimisel. Samuti lihase kujust ja suurusest lähtuvalt. Teipi tasub eemaldada rahulikult, et mitte nahka liigselt ärritada.


[ KINESIOTEIPIMINE ] Pinge ja valu alaseljas • • • •

Mõningad näited kinesioteibi kasutamisest:

lõika kaks 15-30 cm pikkust riba või üks Y kujuline teibiriba teibitav kummardub seistes maksimaalselt ette alusta teipimist ristluu kõrguselt ja aseta teibiribad selgroo kõrval kulgevatele lihastele ära venita teipi paigaldamisel

Põlvevalu • • • • •

lõika kaks ca 20 cm pikkust teibiriba teibi asetamiseks kõverda põlv, et viia reielihas venitatud asendisse alusta teibi asetamist sääreluult põlvekedra alt üks teibiriba vii põlvekedrast vasakult ja teine paremalt kinnita teibi otsad reiele põlve ülaosas

Õlavalu • • • •

Kaela ja abaluude vaheline valu • • • •

lõika ca 20 cm ja 30 cm pikkused ribad (üks Y ja teine X kujuga) teibi asetamisel vaata alla ja aseta käed vastasõlgadele kaelale paigaltatava teibi põhimik aseta abaluude vahele lülisambale ja haarad selle kõrval kulgevatele lihastele kuni juuksepiirini seljale paigaldatav teip aseta lülisamba suhtes risti. Rebi valmislõigatud teip keskelt lahti, aseta keskosa lülisambale ja haarad abaluu ülemise ning alumise nurga poole

ovitav teada, et so ESTI Oluline on IG Õ e utataks toime saav ud teibiga! paigaldat

Reie tagakülje pinge või valu KINESIOTEIP AITAB:

Kannakõõluse valu ja sääre krambid • • • •

lõika teibiriba, mis ulatub kanna alt põlveni, Y-kujuliseks aseta teibi põhimik kannale, painuta varbad enda poole ja aseta teibi algusosa kergelt venitades kannakõõlusele teibi haarad aseta ilma pingeta sääre kakspealihase välisservadele teine ca 30 cm teibiriba aseta lisatoetuseks, teipi kergelt venitades, kannakõõlusele ja säärelihase alumisele osale

lõika ca 30 cm teibiriba Y-kujuliseks. teibi põhimik aseta õlavarre keskosale eesmise haara asetamiseks vii käsi taha poole, tagumise haara asetamiseks vii käsi ette vastasõla poole teibi haarad aseta minimaalselt venitades mööda deltalihase serva õlanukini

• parandada lümfi- ja vereringet • vähendada lihas- ja liigesvalusid • parandada skeletilihaste jõu- ja elastsusomadusi • suurendada liigesliikuvust • alandada turseid ja hematoome • vähendada krampide teket kehalisel koormusel • parandada lihastunnetust • leevendada peavalu, kõhuvalu jms

• • • • • •

lõika ca 40 cm teibiriba pooles ulatuses Y-kujuliseks teibitav kummardub maksimaalselt ette aseta teip piki reie tagakülge alustades ülaosast, tuhara alt, haarad aseta põlveliigeseni valusa või traumeeritud koha täiendavaks mõjutamiseks lõika ca 20 cm teibiriba rebi teip keskelt lahti ja aseta keskosa 50% venitades risti reie valulikule kohale otsad aseta ilma pingeta

Tervislikust sportimisest rohkem artikleid www.sport.ee OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

43


[ MÕTISKLUS ]

Sport ja doping

Skandaal müüb. Eriti dopinguskandaal. Mõttelõngad „kes oleks arvanud, äkki on tegu eksitusega”, „niikuinii kõik tarbivad” on ilmselt paljudele tuttavad. Viimasel ajal artikleid harrastajate ülepingutusest tingitud tervisehädadest lugedes liiguvad mõtted ka dopingu peale. Kristjan Port mõtiskleb dopingu ja harrastusspordi teemal. Loodame, et lugejate silmaring avardub ning hoidutakse oma tervise huvides ohtlike vahendite kasutamisest. Tekst: Kristjan Port Fotod: Jooksja

Doping, ravimid ja riskid

Doping on mõistena vastuoluline. Pole siis ime, miks ühed näevad dopingut selge joonena õige ja vale vahel, teised halli tsoonina ja kolmandad peavad dopinguvastast võitlust politseiriigi sümptomiks ning arvavad, et oleks parem, kui midagi ei keelata. Tegelikkus on ja jääb keeruliseks, siiski püüan mõningaid arvamuste erisuse põhjuseid avada. Esiteks on dopingu nimekirjas hulganisti ravimeid. Ravimi eesmärk on inimestele head teha, mistõttu sünnib häiriv vastuolu. Ravimite arendamises osalevad mitmed ülikoolid ja haiglad ning neid kontrollitakse aastaid, enne kui kasutusse lubatakse. Olgu näiteks anaboolsed steroidid, kasvuhormooni preparaadid, vereloomet turgutavad erütropoietiini ehk EPO ühendid, astmarohud ja isegi nohurohi. Nende kasutamisega rikub sportlane ära oma karjääri, kuigi teistele inimestele on need lubatud. Kas sportlast ei tohigi siis ravida? Kirjeldatud vastuolu puhul tasub mõelda tervishoiu ja spordi erinevustele. Ravimit võib spordisõnavara baasil vaadata „lühema tee“ või „lõikamisena“, tavameditsiinis on ravimi eesmärk kiiresti taastada inimese normaalne elutalitlus. Spordis on tegemist mänguga, millest võetakse osa, kui kõigil on ühesugune võimalus võita. „Lõigata“ ei tohi, tegutsetakse kokkulepitud reeglite pinnal. Tüssamisest hoidumine puudutab nii võistlemist kui ka ettevalmistust. Süsteem on isereguleeruv ja ebaõigluse tunnetamine vähendab osalejate arvu, mängu võlu. Kui tervishoius taastab ravim normaalsust, siis spordis saavutab sellega ebanormaalsust. Viimane tähendab 44

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

– kes tahaks sportida, teades, et see on kallis ja ohtlik.

Ahnus ja manipulatsioon

Ravimikandidaatide keelustamiseks on alust, kui esialgsetes uuringutes, peamiselt loomkatsetes täheldatakse isoleeritud efekti mõnes huvitavas suunas. Selle põhjal tehakse kindlaks ohu olemus ja ravimi rakendatavus. Uurimistöö võtab aastaid, sest reaalsus võib esile tuua raviefektist kordades suurema kahjuriski. Paljud “kandidaadid” ei jõuagi ravimiks ja olemas on näiteid, kui ravimid eemaldatakse müügist hiljem avastatud ohtude tõttu. Sportlik konkurents kitsendab inimeste perspektiivitunnet, mistõttu riskitakse lühiajalise edu nimel, kaugemaid riske peetakse väikesteks või kedagi teist ohustavaks. Antidopingu organisatsioon aitab hoida enesedistsipliini mürkide tarbimises, politsei tõkestab nende ainete vahendamist. Haigestunud sportlane saab teavitada ravimite tarbimisest antidopingu organisatsioonile ja ta lihtsalt ei tohi ravimite abil võistelda. Spordis tarbitakse lisaks maskeerivaid aineid, millega püütakse petmist varjata. Saavutatakse test-proovides keelatud aine osakaalu kunstlik vähendamine või testi keemiline häirimine. Diureetikute abil viiakse kehast kiirendatult välja rohkem vett, lootuses elimineerida keelatud aineid reetvaid markereid. Veekaotus vähendab küll töövõimet, kuid petja läheb vahelejäämise hirmus kompromissile, sest võistluskeelu puhul pole töövõimest enam kasu.

Ainete keelamise kriteeriumid Kristjan Port

eristumist normist ehk enamuse inimeste töövõimest, lihasmassist vmt. Normist eemaldumine on põhimõtteliselt ohtlik suund. Iga ravimiga kaasneb oht, sest sekkutakse robustselt bioloogilisse protsessi. Ravis valitakse kahest halvast vähem halb, spordis lisanduvad ravimite kõrvalmõjud koormuste tõttu juba niigi suurendatud keha mõjutamise riskidele. Ohu kasv on ka vastuolus mängu põhimõtetega, sest vähendab osalemise soovi ning mängu elujõulisust. Ka suurendab ravimite kasutamine kulutusi, mistõttu on kohane küsida

Sport on olemuslikult ohtlik ja oht kasvab taseme paranemisega. Suured koormused, kasvavad kiirused ja vastaste tegevus on ohtlikud. Miks peaks dopinguga kaasnevaid riske ületähtsustama? Need on karmi(stuva) spordi osa. Siingi on tegemist iseregulatsiooniga, sest ühel hetkel muutuvad riskid kontrollimatult suureks ja spordiala harrastamise hind saavutab kriitilise taseme. Valikut ega riskitaluvust ei saa jätta sportlaste isiklikuks probleemiks, sest sport muutub ebameeldivaks ka olulistele huvilistele – kõrvalt- ja pealtvaatajatele. Selliseid harrastusi ei saa soovitada, rääkimata rahastamisest. Kuidas hoida riskid „talutaval“ tasemel? Isegi kui anda luba mõnd ainet teatud doosidena kasutada (näiteks EPO), ei suuda sportlane konkurent-


[ MÕTISKLUS ] si olukorras tõenäoliselt neist kinni pidada. Lihtne tõend on vitamiinide (arulagedad) megadoosid, mis väljutatakse kasutegurita suuremas osas tualetis. EPO kasutamisel sünniks ülikalli uriini asemel surmaoht.

Steroidid kui viitsütikuga pomm

Mitte kõik ained ei ole keelatud, vaid need, mille puhul on reaalne ja suur risk. See ei ole võimu liigne voli. Mitme aine puhul on hästi teada, mis võib juhtuda: anaboolsed steroidid mõjutavad lisaks skeletilihastele praktiliselt kõikide kudede ainevahetust, selline šokeerimine mõjutab normaalset arengut ja on ohtlik. Kehavälise hormooni kasutamisel mandub meie hormoonide tootmisvõime nii sportlaskarjääri ajal ning selle järgselt. Muudatused südamelihases suurendavad äkksurma riski, mõju kesknärvisüsteemile väljendub vägivaldsuses, depressioonis ja enesetappudes ning normaalse hormonaaltasakaalu häirimine suurendab vähkkasvaja riski. Negatiivsete protsesside käivitamiseks piisab ühekordsest päästiksündmusest, nn trigerist. Tagajärjed ilmnevad hilisemas elus ja neid on keeruline seostada algpõhjusega, seega jääb tagasiside nõrgaks. Just seetõttu eelistatakse odavamat keelamise meetodit vabast tarbimisest sündiva

õppimise ja „targa kasutamise“ pikaajalise ning kuluka strateegia asemel. Omaenda huvides loovad ühiskonnad dopingu kasutamist keelustava organisatsiooni sarnaselt politseiga.

Dopingupsühholoogia

Harrastajate arvu suurenemisel väljub dopingu kasutamine tippspordi isoleeritud ja suhteliselt hästi turvatud raamidest. Keha on aeglane ja kange ega allu kannatamatuse ja töise efektiivsuse kultuurile. Ülekaal kujuneb aeglaselt, kontoris istuja lihased ning töövõime hääbuvad aeglaselt, kuni tärkab vajadus end muuta. See tavaliselt ootamatu tähelepanek eeldab inimese arvates kiiret muudatust - eelistatavalt ostetava “imerohuga”. Treenimise esmased mõjud on kiired, seejärel tempo langeb. Meie tähelepanu hakkab registreerima „huvitavaid“ märksõnu ja võimalikke lahendusi patiseisust väljumiseks, kiirteeks. Esmalt kasvavad kulutused varustusele ja tehnilistele vahenditele, tehakse “kuulsad” 80% ressursipaigutusest arengu nimel. Seejärel vajavad kulutused „kaitset“ ja täiendavaid edu pante, kiusatus keelatud aineid kasutada on arusaadav ja inimlik. Kuid puudub tippsportlastele loodud abipersonal, meditsiiniline tugi ja informeerituse turvavõrk.

Harrastajaid on erakordselt atraktiivne turusegment. Võimalus müüa kannatamatule, isukale, kriitikavabale, teadmatule kliendile suvalist soga kõrge kasumiga, teades, et tal pole kellelegi kaevata, meelitab ärisse massiliselt kuritegelikku jõudu. Interpoli hinnangul on dopingainete äri tasuvam kui narkootikumiäri. Toimub jõuline „turundus“ - suust suhu, veebikeskkondade ja online “arvamusliidrite” kontrollimatute meetoditega. Igaüks võib end proovile panna ja olla rahvaüritusele valmistuva harrastaja rollis, kellel on valida „eriti hea efektiga“ vahendit pakkuva „eksperdi“ ja arsti, ravimiameti või antidopingu organisatsiooni hoiatuste vahel. Valikud annavad endast märku tervishoiustatistikas ja dopinguküsimus on muutumas tõsiseks rahvatervise probleemiks. Tervishoiukulud tulevad palgasaajate ühiskassast, spordist saadavad hüved jagunevad valitute vahel. Normaalne ühiskond peab tasuta sõidu kinnimaksja rolli ebaõiglaseks ja püüab riske minimeerida, kehtestada kontrolli ja hirmutada karistusega. Kahjuks suurendab see tegevus ka sportimise kulutusi. Sporti aitab ravida kultuurset ja ohutut sporti eelistav avalik hoiak.

1988: võidurelvastumine dopingu abil inimvõimete piiril. Toimus Ben Johnsoni võidujooks hobustega, millest jutustab film 9.79

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

45


[ NÄGEMINE ]

Silma laserprotseduur: väike muutus toob ellu suure muudatuse!

Terav nägemine on enamiku spordialade juures vägagi oluline. Paljud, kes prille või läätsesid heaks nägemiseks vajavad, on nende kandmisega harjunud. Kuid sportides jäävad prillid ette, läätsede vastu võib tekkida allergia ja need võivad aktiivsel liikumisel silmast isegi välja kukkuda. Tekst: Ants Põldoja Fotod: Olga Makina, Pierrick Contin, Scanpix

N

ii ongi silmaarst Ants Haaveli sõnul sportlased, nende seas ka aktiivsed harrastajad, üks põhiline kontingent, kes tuleb KSA Silmakeskusesse laseroperatsioonile. Sellise protseduuriga on võimalik silmanägemine taas teravaks muuta, ilma et edaspidi prille või läätsesid kandma peaks. „Me ei ole ju näinud prillidega jalgpallureid,“ nendib Haavel. „Mõned NBA korvpallurid on kasutanud erilisi prille, ent vaateväli nende kandmisel aheneb.“ Samuti teadis Haavel üht juhtumit, kus murdmaasuusatajal kadus kontaktlääts sõidu ajal silmast. Aega seda lumest otsida muidugi pole, kuid läätseta jätkamisel tulemus igal juhul halveneb, sest näiteks laskumistel on raja nägemine vägagi oluline.

Doktor Ants Haavel konsulteerimas patsienti.

Doktor Ants Haavel: Nägemise koha pealt ei saa mingeid allahindlusi teha, nägemine peab spordis maksimaalsete tulemuste saavutamiseks olema ka maksimaalne! Laserprotseduuril on käinud paljud kuulsad profisportlased – golfimängija Tiger Woods, korvpallur LeBron James, mäesuusataja Lindsay Vonn. Golfis on terav pilk oluline, ka korvpalli ei saa ju mängida, kui korvi või vastast korralikult ei näe. Vonn on öelnud, et tema jaoks oli halb nägemine lausa eluohtlik, sest kui ta ei näinud laskudes mäe pinda, tõi see kaasa mitmeid kukkumisi.

Lasik ja puutevaba Flow

Laseroperatsioone saab teha erinevatel meetoditel. Kõige tuntum neist on kindlasti Lasik-tüüpi laserprotseduur, 46

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

mille puhul tehakse silma sarvkestale lõige. Patsient taastub kiiresti ning sama päeva õhtul võib ta juba hästi näha. KSA-s tehtavatest laserprotseduuridest on aga umbes 95% sooritatud Flow meetodil. See on lõike- ja puutevaba protseduur, mis teostatakse täielikult laseriga. Flow meetodi puhul võtab nägemise taastumine küll kauem aega, kuid protseduuril käinud saavad pöörduda aktiivse elustiili juurde tunduvalt varem – seepärast ongi Flow just sportlaste jaoks eelistatud variant. Siiski tuleb ükskõik millise ala sportlastel käia enne silmauuringul, et selgi-

tada välja, kas laserprotseduur silmadele üldse sobib. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole kõik inimesed ja silmad sobilikud edukateks laserprotseduurideks, isegi kõige turvalisema ja täpsema tehnoloogia juures. Kui aga laserprotseduur sobib, on selle teostus iseenesest ülimalt lihtne ja kiire. Haaveli sõnul kulub opisaalis kokku umbes veerand tundi, laser töötab sellest vaid 15 sekundit. „Väike muutus toob ellu suure muudatuse,“ rõhutab Haavel. „Kui näiteks keskmise juuksekarva paksus on 80 mikromeetrit, siis -2 nägemise korral muudetakse sarvkesta 40 mikromeetri ulatuses. Kui operatsioonile tulijad saavad teada, et silmas muudetakse vaid poole juuksekarva paksust osa, siis see rahustab neid.” Flow protseduuri tehniliselt selgitades lisas Haavel, et isegi silma kerge liigutamine 15 sekundi jooksul ei mõjuta kuidagi operatsiooni tulemust. “Laser jälgib silma sagedusega 1000 korda se-


[ NÄGEMINE ] Raido Ränkel suusarajal.

ära, ei tulnud kuidagi kõne alla. Raja jälje muutusi ja pöördeid poleks kindlasti õigel ajal näinud,“ lisas suusataja. Doktor Haavel tegeleb ise ka aktiivselt spordiga, tema lemmikala on purjetamine, aga ta suusatab samuti ning on mitmeid kordi läbinud Tartu Maratoni. “Seepärast mõistan sportlaste vajadusi ja nõudmisi. Nägemise koha pealt ei saa mingeid allahindlusi teha, nägemine peab spordis maksimaalsete tulemuste saavutamiseks olema ka maksimaalne!” rõhutas Haavel.

Ott Kiivikase kogemus

„Kogu see protsess, mis sa seal läbi teed, seda ei saagi operatsiooniks nimetada, vaid ainult protseduuriks,“ rääkis Eesti tippkulturist Ott Kiivikas, kelle silmanägemist parandas doktor Haavel aasta tagasi. Valu mittetundmise ja kõrbelõhkundis ning kontrollib pidevalt punkti, kuhu kiir suunata. Kui mulle endale võib tunduda, et patsient hoiab silma paigal, siis laser saab aru igast väiksemastki liikumisest,” ütles Haavel.

Raido Ränkeli kogemus

Suusataja Raido Ränkel on üks neist Eesti sportlastest, kes varem kandis treeningul ja võistlustel läätsi, kuid otsustas laserprotseduuri kasuks. „Tegin seda esmajoones mugavuse pärast. Kindlasti ka sellepärast, et läätsede kasutamine polnud kindel – võivad suusatades silmast kukkuda ning isegi selline võimalus teeb mind ebakindlamaks. Treeningu ja võistluste kvaliteet otseselt kannatas,“ rääkis Ränkel. „Nüüd ei pea enam läätsedele aga prillidele mõtlema, aga maailm on värviline! Enne oli ilma läätsedeta kõik udune.“ Protseduuri enda kohta jagub Ränkelil vaid kiidusõnu. „Laseroperatsiooni läbi teha on lihtsam kui hambaarsti juures käia,“ tunnistas suusataja. „Esiteks juba mugav teenindus KSA-s, teiseks aga valutu protseduur. Ainus, mida ma laseri töötamise ajal tundsin, oli kõrbelõhn.“ Doktor Haavel ütles Ränkelile, et juba kolmandal päeval pärast Flow’d võib ta treenimist alustada. „Igaks juhuks ootasin viis päeva, siis läksin jooksma. Mulle tundus, et nägemine oli kohe pärast operatsiooni parem, kuid esimese kahe päeva jooksul see kõikus, mõnikord lõi veel uduseks,“ sõnas Ränkel. „Mul oli nägemine juba -4, ilma protseduurita poleks kuidagi saanud. See variant, et võtan võistlusteks läätsed

Ott Kiivikas kandis enne laserprotseduuri tavaelus prille, kuid treenimist need segasid.

na osas olid Kiivikase muljed samasugused nagu Ränkelil. „Üldiselt on see kõik lihtne ja kiire. Kui kokku oled kabinetis võib-olla tõesti veerand tundi, siis protseduur ise koos tuimestamisega üle nelja-viie minuti ei kesta. Inimesed võib-olla kardavad sõna „operatsioon“, aga kordan uuesti, et nii ei saa seda nimetada.“ Kiivikas ütles, et tema silmad läätsesid paraku ei kannatanud, ta treenis prillidega. „Muidugi on arusaadav, et väljas treenivatele sportlastele on prillide või läätsede kandmine ebamugavam, aga ka sees lähevad prillid vahel uduseks. Ning kulturist peab treenides tihti kallutama ja mõnikord jooksma, nii võivad ka prillid silma eest ära nihkuda,“ ütles Kiivikas. Võistluse ajal ei kandnud Kiivikas prille ka enne laserprotseduuri. „Ütleme nii, et võistlust kehv nägemine otseselt ei seganud. Prillidega lavale tulla olnuks imelik, kui sa võistled ujumispükstes. Võimalik, et see mõjutanuks ka kohtunike hindeid. Kuid laval liikumiseks ja kohtunike silmamiseks oli mu -2,5 nägemine piisav, ainult publiku hulgas nägusid ära ei tundnud. Kuid on selge, et kulturist peab ise silma jääma, mitte niivõrd teisi nägema,“ selgitas Kiivikas. Erinevalt Ränkelist ei taastunud Kiivikase nägemine pärast laserprotseduuri nii kiirelt. „Algul oli natuke kehv tunne, et isegi lähedale ei näinud nii hästi kui varem. Nädala möödudes jõudis nägemine umbes 70 protsendini ja kolme nädala jooksul sajani. Aga alguse raskused võib ära kannatada, kui sa nüüd elu lõpuni näed suurepäraselt ega pea enam prille kandma!“ rõõmustas Kiivikas.

Ants Haavel tegeleb ka ise spordiga, tema lemmikala on purjetamine. OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

47


[ JOOKSURÕÕM ]

Leili Teeväli tunneb

siirast rõõmu, et suudab noortega jätkuvalt võidu joosta Praegu 66-aastane Leili Teeväli on tänavu läbinud juba 20 klassikalist maratoni, viimase 30 aastaga aga joostes katnud tervelt 72680 kilomeetrit. Tehke järele! Tekst: Meelis Koskaru

Foto: Indrek Ladva/www.sportfoto.ee

E

simest korda jagati naistele maratonijooksu Eesti meistrivõistluste medaleid alles 1982. aastal, olümpiamedaleid kaks aastat hiljem. Kui esimese olümpiakulla võitis naismaratoonaritest ameeriklanna Joan Benoit, siis esimese Eesti meistritiitli Niina Liim. 1983. aastal jäid medalid Eesti naismaratoonaritele jagamata, kuid sellele järgneval, Los Angelese olümpia-aastal saavutas kuldmedali meie loo kangelanna – Leili Teeväli. Võit tuli seejuures 14-minutilise eduga tiitlikaitsja ees, aeg – 3:34.10! Varem Viljandis Heino Bergmani käe all suusatamisega tegelenud Leili jätkas jooksmisega ja saavutas 1985. aastal isikliku maratonirekordi 3:14.00 just samadel Eesti meistritiitli toonud Vändra radadel. Leili tee spordi juurde oli juhuslik. Teda märgati kuuendas klassis, kui peeti koolivõistlusi krossijooksus ja suusatamises. Just pikematel distantsidel oli Leili edukas ja nii läks ta sobivatele suusatreeningutele. Haridustee jätkus Õisu tehnikumis ja Viljandi spordikoolis, mille ta lõpetas suusatamise erialal. Seejärel siirdus ta otsustavalt jooksuradadele ja treenis valdavalt ilma treenerita. 1987. aastal jagas talle oma teadmisi ja koostas treeningplaane Tiiu Müürsepp, kelle teeneks peab Leili ka praeguseid jookse.

Eesti rekord on tõsiselt ohus! Varasemaid saavutusi on Leilil küll tore meenutada, kuid ta elab siiski reaalsuses ja tunneb siirast rõõmu, et suudab jätkuvalt noortega võidu joosta. Kuigi Leili on tulnud maratonijooksu Eesti meistriks ja võitnud ridamisi rahvajookse, on ta rohkem rahul oma praeguste saavutustega. Tänavu on Leili jooksnud aukartustäratavalt palju klassikalisi maratone – praeguseks juba 20. Ühtlasi 48

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

jätkab ta stabiilset ajaseeriat – sõltumata rajaprofiilist, ilmaoludest ja muudest teguritest on ta kõik maratonid jooksnud 5:10 – 5:30 lähedusse! Hea lugeja, täpselt 20 maratoni ühe aasta jooksul on ka hetkel Eesti rekord – Meelis Atoneni ja Indrek Jürgensteini nimel! Uue Eesti rekordi ületamine toimub aga suure tõenäosusega juba selle ajakirjanumbri ilmumise ajal Brasiilias, kus Leili osaleb veteranide kergejõustiku MM-il nii 8km krossijooksus kui ka maratonijooksus! Loomulikult on ka aasta viimastel kuudel hulk maratone veel tulemas ning Leili hoog maratonide kogumisel saab jätku.

läbida. Tänavu jäi isegi Leilil kolmel Rakvere talvemaratonide sarja maratonil, Otepää – Tartu maanteemaratonil ning Keila Ironmanil osalemata! Mingit motivatsiooni ajalist rekordit tagaajada Leilil enam pole – talle lihtsalt meeldib joosta ja reisida. „Praegune maratonijooks on nauding, avastan uusi maid,” ütleb Leili ning nagu paljud teised maratonituristid, valib temagi reise ikka maratoni toimumiskoha järgi. Just nii sai otsustatud ka oktoobris Brasiilias peetaval veteranide MM-il osalemine. Seoses maailmameistrivõistlustega meenub Leilile 1991. aasta veteranide MM Turus, kus ta samuti maratonis

Leili Teeväli: „Minu eesmärk on läbida maratone seni, kuni tervist ja tahtmist jätkub.” Suurem maratonide kogumine algas Leilil eelmise aasta sügisel, kui ta pärast Tallinna maratoni jooksis nii Tartu linnamaratonil, Istanbulis, Vana-aasta jooksul, Viimase Öö Unistusel ja alustas käesolevat rekordaastat kaugematest maratonidest Gran Canarial, Pariisis ja Hamburgis. Seeriat jätkas ta Eesti meistritiitli toonud legendaarses maratonipaigas Vändras ja sealt edasi Riias, Hiiumaal, Laulasmaa Ultral, Pärnumaa Võidupüha maratonil, Rõuges, Mulgi maratonil, Mispo maastikumaratonil, Järvakandi Igamehe maratonil, Helsingis, Masokistini minimaratonil, Reiska maratonil, Tallinnas, XT RunEst maastikumaratonil, Espoo rantamaratonil, Nokia maratonil ja Tartu linnamaratonil.

Auhinnaline koht

Tore tõdeda, et maksimaalse maratonikogumisega saab ka Eestis muljetavaldava arvu pikki jooksudistantse

kaasa tegi. Tookord võeti 12-tunnine merereis ette kalapaadiga ja ööbiti tormisel merel. „Jooksin maratoni, pärast 30km tekkis millegipärast piste. Läksin esmaabitelki, kus pandi lamama. Olin pikali 10 minutit, kui järsku tõusin püsti ja tormasin rajale tagasi – tuli lihtsalt meelde, et jooks on vaja kindlasti lõpetada,” meenutab Leili. „Kuulsin, et kuhu sa lähed? Aga oli vaja minna ja läksin! Rada kulges seal rannajoonel ja joostes kuulsin eestlasi hüüdmas: lõpeta ruttu – auto on kalapaadi peal, saame kodu poole minema hakata.” Nimelt ostis Leili tol keerulisel ajajärgul Soomest kasutatud auto ja see oli vaja koju toimetada. Kuna reisiseltskond ootas tema järele, siis oli kohustus kiiremini joosta ja kalapaadile jõuda. Seda enam, et osalejatest esimesse poolde jõudes ootas Leilit ka rahaline auhind. Leili jooksiski maratoni 10-minutilisele turgutusele vaatama-


[ JOOKSURÕÕM ] mida nimetab küll jalgade surmaks, kuid arvab siiski, et tänu treenitusele ja vaimsele tugevusele need jalavarjud joostud tulemustele nii suurt mõju ei avaldanud. Näiteks kord võttis Leili naelkingadel naelad alt ja läbis Tartu – Otepää maanteemaratoni ajaga 3:14.57. „Tahtmine minna oli nii suur ja kuna minu jalg vajab kõva talda, siis sai niimoodi joostud,” räägib Leili. „Oli 1986. aasta märts. Lätlanna läks enne lõppu mööda ja jäin teiseks. Arvan siiski, et kui ma kasutanuks praegust varustust, ega see tulemus suurt parem olnuks. Töö tuleb teha ikka ise – oma füüsise ja vaimujõuga.” Leili peab maratonile eelnevat ettevalmistust väga tähtsaks. Toitumise ja puhkamise tasakaal treeningute vahel ning rajal süsivesikute, soola ja vee manustamine on tubli tulemuse saavutamisel määrava tähtsusega. Leili jooksudele lisab energiat meie Eesti leib ja sool. Lõunamaa jooksudel on tal need alati taskus. Treeningutel eelistab Leili joosta maastikul ja on vältinud kõva kattega teid. „Sügisel ja varakevadel pole asfaldist pääsu, sisehalli külastan mõni kord hooajal. Talvel jooksen lumes ja teen hüppeid, mäkkejookse, kevadel jooksen rohkem mäest alla ja teen lühemaid krosse,” selgitab Leili, kel hetkel kuu kilometraaž keskmiselt 150 – 180 km. Kevadest-sügiseni Leili otsest treeningut ei tee, kuna võistleb sageli – 35 – 45 starti aastas. Näiteks aastaid tagasi – 1984. aastal – jooksis Leili 4800 km ja osales koguni 62 võistlusel ning 1985 olid vastavad näitajad 4660 ja 64. Kusjuures ta jooksis ainult krosse, treenerit polnud, tulemused tulid mahu ja startide pealt. Aastatel 1983 – 2013 on Leili nii treeningutel kui ka võistlustel kokku läbinud koguni 72680 kilomeetrit!

Stiimuliks noorematele

ta ajaga 3:29, mahtus kenasti rahaliste auhinnasaajate hulka, jõudis kaaslaste kaasaelamise saatel kalapaadile ja sõitis Eestisse jõudes värskelt soetatud autoga Tallinnast Tartusse! On, mida lastelastele pajatada!

Naelteta naelikutes Otepääle Varasemast jooksuvarustusest mäletab Leili tenniseid ja Tartu botaseid,

Kokkuvõtvalt nimetab Leili maratonikogumist juhuste kokku sattumisteks, kuid tunnistab siiski, et tänavu täitus tal väike eesmärk 50. läbitud jooksumaratoni näol. Tõenäoliselt koguneb nendele aasta lõpuks lisa ning ühe kalendriaasta maratonide arv ületab 20 piiri, ületades sellega eespool nimetatud rekordi. „Ma ei ole mõelnud Meelise ja Indreku rekordeid ületada, mõtlesin vaid, et prooviks, mitu maratoni jõuan joosta iga 7 päeva tagant,” ütleb Leili, kes siiani suutnud seda 11 korral. Leili usub, et tema stabiilsus ei seisne enam treenin-

Isiklikku Sündinud: 22.12.1946 Tartumaal Lapsed: 3 poega ja 8 lapselast Töö: Teevi Kaup OÜ juhatuse liige Hobid: jooksmine ja reisimine

Rekordid:

1000 m: 3.36; 3000 m: 11.31; 5000 m: 20.04; 10000 m: 40.06; tunnijooks: 14369 m; 20 km: 1:25.26; poolmaraton: 1:29.45; 30 km – 2:12.21 Maratonirekord: 3:14.00 – joostud 1985. aastal Vändras.

Saavutused:

Eesti meister maratonijooksus 1984. aastal, lisaks kolm Eesti meistrivõistluste hõbemedalit ning üks pronksmedal maratonijooksus. Suusatamises meistrinormi kandidaat; jalgratta maanteesõidus – esimene järk; Tartu kolmikürituse ja rattaralli võitja; Paide-Mündi-Türi 21,1 km võitja 1985. aastal, ajaga 1:29.50; TTÜ 50. aastapäevajooksu 30 km võitja 1990. aastal; Rahva Hääle rahvajooksu 21,1 km kolmas ajaga 1:31.10 ja teine ajaga 1:29.45; Viljandi järvejooksul osalenud 31 korda; Tartu suusamaratoni pikka distantsi läbinud viis korda; Saaremaa kolme päeva jooksul saavutanud ühe võidu. Lisaks võitnud korra ümber Tamula järve jooksu, Põlva järvejooksu, Võru-Väimela maanteejooksu, Põltsamaa linna- ja lossijooksu, Kamari jooksu, Mustvee linnajooksu, Kurgja jooksu 12,2 km distantsi, Porkuni järvejooksu, Tehumardi 20 km jooksu jne.

gus, vaid järjepidevuses. Maratonide vaheaegadel on tal kombeks saunatada, end külma veega karastada, jalutada ja veidi kergelt sörkida. Ka ei ütle ta ära lühematest rahvajooksudest. „Taastumisega pole mul erilist probleemi olnud, tuleb koormusele järele anda, kui seda vaja on,” teab naine retsepti. Leilile valmistab rõõmu, et ka eakamatele spordiarmastajatele pööratakse tähelepanu ja tuuakse oortele eeskujuks. Niimoodi antakse märku, et passis olev vanus pole takistuseks ja ollakse täpselt nii noor või vana, kui enesetunne ütleb. „Loomulikult on see nooremale põlvkonnale stiimuliks. Minu eesmärk on läbida maratone seni, kuni tervist ja tahtmist jätkub ning tulemusega ajalimiiti mahun,” räägib Leili. „Eraldi kiidan Jooksupartneri esindajaid Einar Kaigast ja Margus Pirksaart – sain osaleda Hispaania jooksulaagris ja nende korraldatud maratonireisidel. Pariisi ja Hamburgi maratonide vahe oli kaks nädalat. Sain hakkama ja sealt tekkiski idee: prooviks nädalase vaheajaga maratone läbida.” OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

49


[ VÕISTLUS ]

SEB Tallinna maraton pildis Ilus ilm, rekordiliselt suur rahvahulk ning väga hea korraldustöö tegid taas kord sügisese spordipeo õnnestumise võimalikuks. Tekst: Jooksja

Fotod: SEB Tallinna Maraton ja Sügisjooks

Maratoni distantsi võitnud etiooplane Tesfaye Dadi Beyene läbis raja ajaga 2:15:01.

Ärev-optimistlik jooksu algus. Saluut tempo-apteekritele, kelle selg oli paljudele toeks

Puhas jooksurõõm.

Jooks ei ole ainult tulemussport, vaid ka filosoofia. Austus Tallinnale

Suurim võit on võit iseenda üle

50

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Naismaratoonarite arvestuses kolmandaks ja neljandaks platseerunud venelanna Anastasia Kushnirenko (2:48:51) ja Lily Luik (2:50:17) on võtnud Deniss Košelevi tuulde.


[ VÕISTLUS ]

Finish pole kaugel, vapper nr 762. Lastejooksud on hoos.

Kergelt väsinud, kuid raskelt õnnelikud. Et kaaslastel ka lõbus oleks

Ekstra-motivatsioon lastele. Järelkasv on tugev.

Tempomeister kui päästerõngas 5h klubi ees.

Osalesid mitte ainult jooksufännid

Seltsis on vahva.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

51


[ HARRASTAJA ]

w w w. ve lo a j a k i r i . e u

Heiko Sepp

Tekst: Velo Fotod: Erakogu

harrastussportlasena teel tippu Isiklikku Nimi: Heiko Sepp Vanus: 31 Klubi: SK Keremeister Elukoht: Oslo Perekond: t端tar Greete

w w w. ve lo a j a k i r i . e u

52

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


[ HARRASTAJA ] Noorteklassis hulgaliselt Eesti meistrivõistluste medaleid teeninud ning Prantsusmaal mitmeid võidusõite võitnud Heiko Sepp räägib Velole, miks tema rattasportlase karjäär elukutselisena poolikuks jäi ning kuidas ta uuesti tee spordi juurde leidis.

vist vaid selleks, et mitte olla Eestis. Mulle meeldis reisida ja maailma näha. Tundsin, et tippsport ei ole minu jaoks. Talvel, kui teised hooajaks ettevalmistusi tegid, kogusin mina rasva. Suvel Prantsusmaalt Eestisse tulles kogus ratas vaid tolmu. Lõpuks hakkasin jalgratast vihkama ning pakkisin 2005. aasta kevadel Prantsusmaal asjad kokku ja lendasin Eestisse. Sel hetkel arvasin, et ei puuduta ratast enam kunagi.” Vahepeal Norrasse elama ja töötama kolinud, hakkas Heiko tegelema pallimänguga, mängides aasta Norra kolmandas ja

J

õgeval sündinud Heiko jõudis rattaspordi juurde tänu oma vanematele, kes teda peaaegu kõikidele ratta- ja suusavõistlustele viisid ning raja ääres kaasa elasid. „Üheksakümnendate alguses oli sport ja spordi-tegemine väga populaarne, lastel oli igal nädalavahetusel mingi spordipäev. Talvel suusavõistlused ja suvel rattasõidud ning jooksmine,” sõnas Heiko. Just laste rattasõitudelt jäi Heiko silma treener Ahti Väljaarule, kes kutsus noormehe Riho Suuna velotuurile sõitma. Suuna tuuril märkas Heikot treener Kaido Kriit, kes ta enda treeningrühma kutsus. Hiljem tehti Jõgevale treeninggrupp Mati Värvi juhendamisel ning alates sellest hetkest keskendus Heiko ainult rattaspordile. „Varem tegelesin kõiksugu muude spordialadega ka, pallimängudest suusatamiseni.

Prantsusmaal, et mitte olla Eestis Olen pärit sportlikust perekonnast ja lihtsalt tegin kõike. Kuna aga Jõgeva rattatreeningrühmas oli väga mõnus seltskond, otsustasin selle ala kasuks,” meenutas Heiko. „ Kuni 16-aastaseks saamiseni tegin tugevalt trenni ja olin tõsine

Heiko tulemused sel hooajal harrastussportlasena: Haanja 100 km jalgsi 2012 – 4. koht. (Eesti, Haanja) ITU Maailma meistrivõistlused talitriatlonis - 4. koht. (Itaalia, Cogne) Tour Van Westcamp – 20. koht (Norra, Sandvika) Wienna City Triathlon – 52. koht. (Austria, Viin) Jõgeva rattaralli – 11. koht (Eesti, Jõgeva) Ceres Sykleritt – 1. koht (Norra, Lillestrøm) Eesti meistrivõistlused Eliit. (Eraldistart). - 11. koht. (Eesti, Tallinn) Elva triatlon – 2. koht. (Eesti, Elva) Otepää rahvatriatlon – 1. koht. (Eesti, Otepää) Kose triatlon – 2. koht. (Eesti, Kose) Holstre-Polli rahvatriatlon – 1. koht. (Eesti, Holstre-Polli) Tartu Mill triatlon – 6. koht. (Eesti, Tartu) Norseman Extreme Triathlon (Ironman) – 54. koht. (Norra, Eidfjord) Oslo Olympic Triathlon – 5. koht. ( Norra, Oslo) spordipoiss. Pidin nägema palju vaeva, kuna olin noorena oma pundis üks pisemaid. Põhjamaade meistrivõistlustel saavutasin grupisõidus kolmanda koha ning teenisin hulgaliselt Eesti meistrivõistluste medaleid. Hiljem sõitsin kolmes Prantsusmaa meeskonnas ja võitsin mitmeid võidusõite. Mingil põhjusel kadus Prantsusmaal olles ühel hetkel lihtsalt tahtmine ja ei suutnud end enam motiveerida. Olin Prantsusmaal

Tunneb end harrastussportlasena vabamalt kui profina.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

53


[ HARRASTAJA ]

Treeningukava Heiko Sepp kirjeldas oma tavapärast treeningukava. „Kui võistlusi ei ole, siis esmaspäeviti tavaliselt puhkan, teispäevast neljapäevani teen maksimaalselt kahe tunnise treeningu (oleneb enesetundest), reedeti käin ujumas ja saunas. Laupäeval ja pühapäeval proovin teha vähemalt 3 – 4- tunnise treeningu ja kui tunne on hea, siis olen teinud ka 6 – 7-tunniseid treeninugpäevi. Kui aga nädalavahetusel on võistlus, siis puhkan ka reedel või käin sõidan tunnikese rahulikult rattaga.“ Harrastussportlastel soovitab Heiko treenida mõistusega kuna ükski inimene ei ole võimeline treenima 3 – 4 tundi peale täispikka tööpäeva. Heiko lisas, et treeningu sama oluline osa on ka puhkus. „Rohkem puhkust ja tuleb ka jõud jalga,” sõnas ta.

Norras elamine annab harrastusspordiga tegelemiseks omad eelised.

teises divisjonis võrkpalli. „Ühel päeval vedasin sõbrannaga kihla, et suudan maratoni läbi joosta, sel hetkel ei olnud ma spordiga tegelenud üle viie aasta – see valu ja piin, mis ma seal tundsin hakkas aga taas meeldima. Peale maratoni osalesime sõpradega meeskondlikul Tartu Milli ning Tristari triatlonidel. Tõsisemalt hakkasingi uuesti treenima pärast neid võistlusi 2012. aasta suvel. Sama aasta sügisel jooksin oma elu teise maratoni, mis suurendas veelgi tahtmist ning hilissügisel jooksin Haanja 100 kilomeetri võistluse läbi.”

Uuesti rattaselga ajas triatlon Kuigi Heiko soetas endale 2013. aastal jalgrattad, ei osanud ta veel näha, mis täpselt saama hakkab. „Uuesti ratta selga ajas mind tegelikult triatlon, seda ala nähes teadsin kohe, et pean seda proovima. Kõige enam meeldib mulle, kui on nii raske, et jalad krampis ja enam korralikult hingata ei saa, aga kusagilt leiad ikkagi jõudu enda sundimiseks – ehk sellest tundest just puudust tundsingi, kui sportimise lõpetasin.” Kuigi sel hooajal sõitis Heiko jalgratturite Eesti meistrivõistlustel eraldistardis eliitklassis ja saavutas 11. koha, peab ta ennast siiski harrastajaks. „Treenin küll viis korda nädalas, kuid treeningud on lühemad ja lihtsalt kulgemised. Käin trennis siiski täistööpäevade ja koolituste kõrvalt. Noorena olid treeningud intensiivsemad ja rohkem läbi mõeldud, hetkel aga treenin täpselt enesetunde järgi. Kui sporti teha töö kõrvalt ja enda rahakoti pealt, siis ka hindad kõike teisiti ja see motiveerib

Spordiklubi Keremeister „Tegime koos Pertti Juroneni ja Paul Ruubeliga läbi kaks meeskondlikku triatloni ja juba neil üritustel oli meil tore toetaja Jõgeva auto-keretööde firma Keremeister. Kunagised spordikooli poisid, kes kõik mingil ajal ratturid olnud. Eelmisel aastal Haanja 100 km jooksul oli mul palju aega mõelda, mida edasi teha. Pärast jooksu läksingi Pertti juurde ja ütlesin, et teeme oma klubi! Kutsusime kokku mõned tuttavad ning tegime väikese hobisporditiimi, kus kõik mehed tegelevad nii ratta, jooksu, triatloni kui ka suusatamisega. Sellel aastal oli meil päris tubli hooaeg, jäime paljudele silma ja klubi aina kasvab.” igat võistlust tõsiselt võtma. Tunnen end harrastussportlasena palju vabamalt kui profisportlasena. Eks Oslos elamine annab harrastusspordiga tegelemiseks ka omad eelised. Tööpäevad lõppevad kell 15.30, mis tähendab, et oma treeningute planeerimiseks jääb piisavalt aega.” Suurema osa Heiko võistluskalendrist moodustavad triatlonid. „Aasta alguses valin Euroopa võistluskalendrist välja 5 – 6 triatloni ning läbin need suve jooksul. Suurem osa treeningutest veedan siiski ratta seljas, kuna jooksu-treeningud mulle ei sobi. Talvel meeldib mulle suusatada ja võtan osa ka talitriatloni võistlustest.” Eesootava hooaja eesmärkidest peab Heiko tähtsaimaks läbida Swissman Extreme triatlon, talitriatloni maailmameistrivõistlused ja Euroopa meistrivõistlused ning Eesti meistrivõistluste poolpikas triatlonis hea tulemus teha. „Mulle meeldivad n-ö enesepiinamisüritused, maailmas on kolm täispikka (Ironman) extreme triatloni – Norseman, Swissman ja Celtman. Suurim soov oleks need kõik läbida 2015. aastaks, seega järgmine aasta on plaanis Swissman ja teistkordselt Norseman ning 2015. aastal Celtman.“ 54

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


Meie kebab valmib vaid parimast v채rskest toorainest!


[ UUDIS ]

Profirattur Rene Mandri asub tööle treenerina Eelmise aasta lõpus täbarasse olukorda sattunud ning loodetud lepingust ilma jäänud profirattur Rene Mandri alustab uut karjääri treenerina. Lisaks treeneriametile Prantsusmaal hakkab ta nõustama jalgrattureid ka kodumaal. Tekst: Velo

Fotod: Erakogu

E

elmisel hooajal uuesti amatööride ridadesse siirdunud Rene Mandri sõnul oli tal pakkumisi küll madalama tasemega profiklubidesse, kuid otsuse langetas ta siiski amatöörklubi kasuks. „Madalama kategooria profiklubis sõites oleksin ise pidanud peale maksma, kuna palk ei katnud ligilähedaseltki kulutusi. Seepärast otsustasin tagasi minna Prantsusmaale amatööride ridadesse,” lausus Rene. „Prantsusmaal sõitvatele amatööridele organiseeritakse üldjuhul tasuta elamiskoht ning pakutakse ka mõistlikku sissetulekut. Profiklubid elamispinda ei anna ja kui sõita mõnes väiksemas klubis väiksema palga eest, võib olukord sõitja jaoks üsna Unistab oma Eesti keeruliseks muutuda.” profiklubist. Terve talve korralikult ettevalmistust teinud ning juba veebruari alguses võistlemisega alustanud Rene eesmärk oli hoida ennast väga heas konditsioonis lootusega, et ehk avaneb mõnes suuremas profiklubis hooaja alguses koht. Kõik sujus viperusteta märtsi alguseni, kui tervis vedas alt ja loodetud tasemeni Rene sel hooajal enam ei jõudnuki. „Justkui oleks käsipidur peal olnud,” sõnas Rene. „Oli küll üksikuid päevi, kui tundsin end sõiduvees ning aasta lõpuks hakkas tervis tagasi tulema, aga siis oli motivatsioon juba sokisäärde pugenud.” Oli näha, et suurde klubisse profilepingut on väga keeruline saada ning ainsaks väljapääsuks oleks 56

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

ehk olnud jälle madalama kontinentaalse tasemega meeskonnast alustada. Rene mänedžeri sõnul oli septembri alguse seisuga tööturul 150 tegusat ratturit ilma lepinguta, nende seas ka väga tuntud nimesid. „Kogu elu olen koti otsas elanud ja nüüd uuesti ratturina täiesti nullist alustamine ei tundu enam ahvatlev.” Rene seadis endale uued eesmärgid ning soov oli jääda esialgu siiski rattaspordi juurde. „Ambitsioonikas plaan on Eestisse oma profiklubi loomine. Kuna amet vajab õppimist, siis sõlmisin juba kokkuleppe Prantsusmaa amatöörklubiga EC St Etienne Loire, kus hakkan rattureid treenima. Samas saan tutvuda, kuidas toimivad suuremad amatöörklubid, mis sarnanevad struktuurilt kontinentaalmeeskondadega.” Rene hakkab juhendama kümmet sportlast, lisaks hakkab ta abistama klubi spordidirektorit ja juhtkonda. „Mulle on alati meeldinud jagada oma teadmisi rattaspordist. Kuna olen ka varem eri vanusekategoorias rattureid nõustanud ja treeningprogramme koostanud, siis otsustasin seda teenust hakata pakkuma ka eestlastele.“ Kõigil huvilistel on võimalik tutvuda Rene pakutava nõustamisega leheküljel www.manner.ee . Teenus on mõeldud eri tasemega sportlastele. Rene enda sõnade kohaselt suudab ta kõige paremini nõustada just harrastajaid või tipptegijaid. „Abistamise juures pean olulisimaks just iga inimese individuaalset kohtlemist. Noorteklassis sõitvatel ratturitel on suureks abiks eelkõige kambas treeningute tegemine, mille eestvedamisega saavad meie klubide treenerid väga hästi hakkama.“ Kui palju Rene tulevikus ise veel sõidab, ta päris täpselt öelda ei oska. „Kui tuleks mõistlik pakkumine korralikku klubisse, siis võtaks selle kõhklemata vastu. Hea meelega pigistaks endast veel kõrgemas mängus kõik välja. Kuna minu vanuses läheb nullist alustamine järjest keerulisemaks, siis mind selline olelusvõitlus enam ei motiveeri. Parem võtan rattasporti mõnuga, mitte suuri eesmärke seades. Sadulasse istun veel kindlasti, aga ainult siis, kui endal selleks tuju ning ilus ilm on.“


[ NOORRATTUR ]

Karl Patrick Lauk:

tahan olla ise oma teerajaja Jalgrattalegendi Andres Laugu poeg, Saaremaa klubi Viiking värvides sõitev Karl Patrick läheb alati starti võidumõtetega ning on seadnud endale väga kõrged eesmärgid. Tekst: Velo

Fotod: Erakogu

K

arl Patrick, kuidas jõudsid jalgrattaspordi juurde? Võib öelda, et tegin kohe spordiga alustades valiku rattaspordi kasuks. Kasvasin üles ratturite seltskonnas ja ka minu isa oli väga edukas rattur. Käisin küll väga lühikest aega jalgpalli mängimas, kuid jalgratas pakkus mulle rohkem huvi ja pakub siiani.

Karl Patrick Lauk Sünniaeg: 09.01.1997 Klubi: Saaremaa jalgrattaklubi Viiking Elukoht: Kuressaare/ hetkel Otepää Kool: Audentese spordikooli Otepää filiaal

Kes on sind kõige rohkem toetanud? Kõige rohkem on mind toetanud loomulikult minu pere. Kindlasti ka treenerid ja klubikaaslased. Kuulan kõiki nõuandeid ja soovitusi isalt ning treeneritelt, kuid otsest eeskuju mul ei ole, sest tahan olla ise oma teerajaja ja ei ole vaja kellegi moodi olla. Millised eeldused on teinud sinust just sellise ratturi, nagu sa oled? Mulle on öeldud, et mul on kaasasündinud hea füüsis, samas on ka minu treeningkoormused olnud teistest omavanustest veidike suuremad ja olen teinud väga kõvasti tööd. Usun, et töökuse olen pärinud oma isalt ja ka looduse poolt on mulle palju kaasa antud. Ise arvan, et minus on olemas hea sprinteri eeldused. Kuidas jäid eelmise hooajaga rahule? Hooaeg läks väga hästi ja jäin rahule. Pettusin ainult noorte olümpia kehvas tulemuses. Seevastu läks hästi Austria ASKÖ noorte velotuuril, kus võitsin kaks etappi, teenisin parima sprinteri rohelise särgi ning saavutasin kokkuvõttes neljanda koha. Kindlasti oli magus võit ka Tartu Noortetuuri üldvõit koos kõigi kolme võimaliku särgiga ning kolm Eesti meistritiitlit. Mille poole kõige rohkem püüdled? Kindlasti tahaks ühel päeval olla mõnes tugevas profimeeskonnas World Touri tasemel ja teha head sõitu Tour de France’il ning mainekatel klassikutel.

Karl Patrick triumfeerimas Austria tuuril.

Millised on sinu plaanid järgmiseks hooajaks? Järgmisel hooajal tahan hästi sõita juunioride Paris-Rubaix klassikut ning teisi Eesti koondise sõite. Keskendun järgmisel hooajal rohkem välismaistele sõitudele. Kindlasti tahan tulemust teha Euroopa ja maailmameistrivõistlustel. Millised sõidud sulle kõige rohkem sobivad? Mulle istuvad kõige paremini kindlasti maanteevõistlused. Maastikurattaga sõidan ainult sõidutehnika lihvimise pärast. Mida karmimad ilmaolud, seda paremini ennast rajal tunnen. Ideaalis võiks sõit kulgeda lühikeste teravate nurkadega tõusudega trassil ja lõppeda pundifinišiga. Eesti noortekoondise treeneri Kaido Juuriku sõnul on Karl Patrick väga isepäine rattur, kellel igast asjast on oma arvamus. „Karl on väga kõva isiksus, kellel on kindel siht silme ees,“ sõnas Kaido. „Karl Patrick teeb teiste omavanustega võrreldes väga palju trenni ja tänu headele treeneritele ei ole ta endale liiga teinud ning on koormused ilusti ära kannatanud. Finišis on Karl Patrick ülijulge, seda oli näha Austria tuuril vihmase ilmaga suurel kiirusel finišeerimisel. Mida raskemad on tingimused, seda paremini võistlus Karl Patrickule sobib. Arvan et ka järgmisel aastal juunioride klassis saab ta väga hästi hakkama, kuna lisaks füüsilisele tugevusele aitab teda kindlasti ka enesekindlus ja julgus.”

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

57


[ NÕUANNE ]

Jalgratta ettevalmistamine sügistalviseks hooajaks Kuna heitlikud ilmaolud ning paksud riidekihid muudavad sügishooajal rattasõidu ebameeldivaks, siis kasutatav jalgratas peaks olema seadistatud võimalikult mugavaks ja turvaliseks. Tekst ja fotod: Velo

S

ügistalvise treeningrattana ei ole soovitatav kasutada tavapärast võistlusratast. Vihmast märgadel või lörtsilumistel teedel leiduv prügi, liiv, pigi ja sool mõjuvad ratta komponentidele kahjulikult. Sa võid ratast küll iga treeningu järel pesta, kuid ketile, hammasratastele, käiguvahetitele ning trossidele kogunenud mustus on oma töö juba teinud. Lisaks peaksid sa oma võistlusratast päris palju ümber kohandama. Puht majanduslikult on otstarbekam muretseda sügisel ja talvel sõitmiseks mõni odavam ümberehitatud ratas. Talvine ratas ei pea tingimata olema viimane mudel, mis kõige kergem ja kallim. Lõppkokkuvõttes laod sa endale nii või teisiti mitu kihti riideid selga, võtad mahutreeningutele kaasa mitu joogipudelit, paned taskud süüa täis ning kinnitad rattale kõikvõimalikud tuled ja helkurid, et pimedal ajal hästi märgatav olla. See muudaks ka sinu ülikerge võistlusratta sama raskeks kui mõne odava pilli. Ja kui sa sellega võistlema ei lähe, siis ei ole ju vahet! Tähtis on, et saaksid turvaliselt, mugavalt ja kuivalt ning soojalt treenida.

Ole nähtav! Jalgratta ettevalmistamisel alusta turvavarustusest. Liiklusseaduse järgi peab jalgrattal olema vähemalt neli helkurit, esimene valge ja tagumine punane tuli ning ka signaalkell. Pea meeles, et helkureid ei ole kunagi liiga palju. Eriti soovitatav on pimedal ajal sõites kasutada helkurvesti või spetsiaalseid helkurribadega sõiduriideid. Rattatulede valik kauplustes on üsna suur. Tänapäevased led-tehnoloogial valmistatud rattatuled kaaluvad väga vähe, tarbivad vähe energiat, on mõõt-

metelt väiksed ning annavad piisavalt valgust. Kui tunned, et rattatuledest jääb väheks, on võimalik kasutada lisana ka pealampi. Korralik tulede ja helkurite komplekt ei ole ka väga kallis, arvestades, et see võib päästa sinu elu.

Hoia end kuivana! Sügishooaja ratta peaaegu et kohustuslikuks osaks on porilauad. Eriti, kui sõidad teistega koos. Esimene porilaud aitab hoida kuivad sinu jalad, mis on ka ühed külmakartlikumad kehaosad ratturil. Kurvides keerates viskab esiratas vee ja sopa täpselt sinu jalgadele. Poes müüdavatele standardsetele porilaudadele on otstarbekas ehitada juurde pikendused, et saaksid tee peal olevast veest võimalikult vähe enda riietele. Tagumine porilaud aitab kuivana püsida peale sinu ka teistel treeningukaaslastel. Kui käid mahutreeninguid tegemas suure pundiga ja ühel teist puuduvad porilauad, teeb see sama välja, kui keegi neid ei kasutaks. Kogu vesi, liiv ja muu prügi lendaks sinu ratta alt tagasõitva kaaslase peale. Lisaks sõitja kaitsmisele aitavad porilauad kaitsta ka sinu jalgratast. Mida vähem liivaga segunenud vett sinu ratta komponentide peale satub, seda kauem ratas vastu peab.

Milline ratas valida? Tihti valitakse talverattaks maastikuratas. Maastikuratast on kõige lihtsam talvistele tingimustele kohandada tänu suurele rehvivalikule ning ka poest saadavatele kiirkinnitusega porilaudadele. Kes harrastab sõitmist päris jäistes oludes, saab maastikurattale talveks alla panna ka naelrehvid. Hea võimalus on ka ehitada sügistalvine ratas cyclokrossi rattast. Pärast maanteehooaja lõppu cyclokrossi rattale üle minek ei ole nii kardinaalselt erinev maastikurattale minnes. Cyclo rattaga säilitad rattatunnetuse kogu hooaja vältel, sest sõiduasend on võimalik paika sättida maanteeratta asendiga sarnaselt. Tavalisest maanteerattast talveratta ehitamisel tuleb kõige rohkem vaeva näha, kuna rehvivalik on piiratud ja ruumi porilaudade ning tulede paigaldamiseks kõige vähem. Porilaud säästab ka ratta komponente. Leistangile kinnitatav võimas led-valgusti.

Porilaudadega varustatud maanteeratas. 58

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


[ NÕUANNE ]

Ohutu liiklemine Kuigi Eestis on viimastel aastatel ehitatud palju uusi kergliiklusteid, tuleb jalgratturitel olude sunnil sageli ka sõiduteedel liigelda. Seal pole aga vahet, kes eksib, kaotajaks jääb ikkagi nõrgem ja kergem liikleja, kelleks on rattur. Tekst: Velo

V

Graafika: Eesti maanteeamet

aatame üle viis sagedamini esinevat ohuolukorda ning selgitame, mida avarii vältimiseks saaksid teha jalgrattur ja autojuht.

Möödumine jalgratturist Maanteel, kus auto ja jalgratturi liikumiskiiruste vahe on ligikaudu neljakordne, peaks iga rattur hoolitsema selle eest, et ta oleks autojuhile võimalikult hästi märgatav. Jalgrattur peaks kindlasti kasutama helkureid, tulesid ja ohutusvesti. Maanteel peab rattur sõitma võimalikult tee servas ning mitte tegema aukude või muude takistuste vältimiseks järske manöövreid. Suure grupiga treenides paarikaupa sõites peaks ratturite taga sõitma kollase vilkuriga saateauto. Autojuhi ülesanne ratturist möödumisel on veenduda, et vastassuunast ei ole lähenemas ühtegi sõidukit. Samuti ei tohiks autojuht mööduda ratturist lähemalt kui poolteist meetrit. Kui autojuht näeb enda ees sõitmas ratturit, peaks ta aegsasti hoogu maha võtma ning sooritama möödumise võimalikult sujuvalt, turvalisel kaugusel ja andma sellest suunatuledega märku ka enda taga sõitvatele juhtidele.

Kokkupõrge auto uksega Linnaliikluses võivad olla jalgratturile ootamatuks ohuks ka seisvad sõidukid. Tänaval sõites ei tohiks rattur tee servas parkivatest sõidukitest lähedalt mööduda, alati peaks jätma varuks vähemalt poolteist meetrit, kuna kokkupõrge ootamatult avatava auto uksega on võrdub jalgrattaga vastu seina sõitmisega. Autojuht peaks siinkohal olema tähelepanelik ka pärast auto parkimist ning mootori seiskamist. Enne autost väljumist tasuks alati vaadata tahavaatepeeglisse ning ust ei tohiks

hoobilt kiiresti lõpuni avada – sellega jääb liiga lähedalt mööduvale ratturile võimalus reageerimiseks.

Kokkupõrge parempööret sooritava autoga Kui otse liikuda sooviv jalgrattur ja parempööret sooritav autojuht üheaegselt ristmikule jõuavad, võib tekkida ohtlik olukord, kus autojuht sõidab ratturile ette või küljelt otsa. Selle vältimiseks peaks jalgrattur enne ristmikku aeglustama, et pikendada oma reageerimisaega ning hoidma rohkem sõidutee telje lähedale, võttes sellega enda alla terve sõidurea ja tehes end autojuhile nähtavamaks. Autojuht ei tohiks vahetult enne ristmikku jalgratturist mööduda isegi siis, kui jalgrattur sõidab tee parempoolses servas. Tegelikult ei tohiks tekkida olukorda, kus üherealisel sõiduteel on kõrvuti paremal ääres otsesuunas liikleja ja tee keskel parempöörde sooritaja.

„Pime nurk” Kuna jalgrattur on teistest liiklejatest väiksem ja liigub ilma müra tekitamata, võib ta pahatihti sattuda sõidukijuhi vaateväljast väljapoole ning teda pole võimalik märgata ka tahavaatepeeglist. Ristmikule jõudes ei tohiks rattur lubavat foorituld ootavale autole külje peale sõita, vaid peaks peatuma auto taga, et olla teda ohustavate juhtide vaateväljas.

Takistuste vältimine linnaliikluses Tihti on teeservas sõitval jalgratturil vaja takistuse – nt teeaugu või parkiva auto – vältimiseks teha manööver sõidutee telgjoone poole. Takistust märgates peaks rattur aeglustama ja veenduma, et eest ega tagant pole lähenemas sõidukit. Kui tee ääres parkivaid sõidukeid on mitu, tuleks nendest mööduda ühtse manöövriga turvalisel kaugusel. Autojuht ei tohiks sellises olukorras teha omakorda möödasõitu takistust vältivast ratturist. Ratturit märgates peaks autojuht aeglustama ning pärast ratturi manöövri lõppu temast turvalise vahega mööduma.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

59


[ INTERVJUU ]

Kiropraktika

– tippspordi tähtsaim osa 24-aastane kiropraktika tudeng Karl Pärjamäe, kes Velo lugejale on ennekõike tuntud kui Eesti edukaim rattatriali sõitja, on viimast aastat Euroopa tuntuima kiropraktika kooli – Anglo European College of Chiropractic'us kliiniku intern. Tekst: Velo

Fotod: Erakogu

Õ

ppetööle lisaks võtab Karl vastu ka patsiente. Karl on seotud küll jalgrattaspordiga, kuid ülikooli ajal on ta pidevalt seisnud tervisliku ja tasakaaluka elustiili eest. Ta enda peal katsetanud erinevaid treeningmeetoteid, alates jalanõudeta jooksmisest kuni intensiivsete jõutreeninguteni välja, otsides tervislikku jõu ja funktsionaalsuse tasakaalu. Räägi lähemalt, mis on kiropraktika ja kuidas see meditsiinivaldkond alguse on saanud? Kiropraktika on tervishoiu-haru, mis diagnoosib lihaskonna ja närvisüsteemi probleeme, ravib ja ennetab neid. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et kiropraktikud tegelevad peamiselt selja- ja kaelavalude ravimise ning profülaktikaga. Kiropraktiku roll ei lõppe aga kaugeltki seal. Nad on taastusraviks treenitud ning rõhuvad peamiselt harjutuste funktsionaalsusele ja korrektsusele. Rüht ja toitumine on mõlemad aspektid, millest tänapäeva kiires ja istuvas ühiskonnas liigselt mööda vaadatakse, seetõttu kannatab aina arvukamalt inimesi krooniliste probleemide all. Inglismaa ühiskonnas kasvab suundumus hoolitseda järjepidevalt tervise eest – regulaarselt käiakse kontrollis ja ravil. Kahjuks Eestis see traditsioon veel nii tugev ei ole, aga ka eestlased hakkavad üha rohkem mõistma, et perearsti, hambaarsti ja kiropraktiku juures käimine on tervise vaatenurgast oluline. Eesti kiropraktikas on võrdlemisi tundmatu ka väikelastega tegelemine. AECC kliinikus käib päevas mitmeid alla ühe kuu vanuseid lapsi, kellel on biomehaanilisi või toitumisega seotud probleeme. Ühtlasi tehakse AECC kliinikus pediaatrilisi manuaalmeditsiini uuringuid, mis toetavad üha rohkem varajast kiropraktilist ravi väikelaste puhul.

Kondiväänamine on ekslik nimetus Üksikud tõendid viitavad sellele, et liigeste manipuleerimist praktiseeriti juba 2700 eKr Hiinas. Öeldakse, et isegi Hippokrates ise olevat kiropraktikat levitanud. 18. ja 19. sajandil kiropraktika, toona (ja tänapäeval) ekslikult tuntud kui kondiväänamine, vajus arstide silma alt ära nakkushaiguste tõttu, mis inimkontakti kaudu levisid. Tuntuim varajatest kiroprakikutest on ilmselt Herbert Baker, kes korduvalt Londoni ortopeedilistele kirurgidele manuaalmeditsiinilist nõu andis. Kiropraktika loojaks läänes 60

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

peetakse Daniel David Palmer’it, kes väidetavalt esimese manipuleerimisvõtte sooritas. Tänapäevase kiropraktika legendiks on 1960. aastatel väga aktiivne olnud Clarence Gonstead, kes oma filosoofiale põhinedes lõi spetsiifilise manipuleerimistehnika. Kiropraktika & AECC maailmaspordis? Mitmed AECC lõpetanud tudengid on oma väljundi leidnud just nimelt spordimaailma tipus – Inglise Premiere liiga jalgpalliklubid, Red Bull’i F1 vormelimeeskond ja Premiership ragbimeeskonnad on kõigest üksikud näited, kus AECC vilistlased tööle on asunud. Muidugi pole AECC ainukene kiropraktikakool. Ameerikas on peaaegu võimatu kohata professionaalset spordimeeskonda, kelle ridadest puuduks kiropraktik. Ehk tänu Margus Hundi üüratule edule Bengals’i ridades on nüüd ka eestlaste seas tuntud nimeks saanud Jerry Lee Rice, kes kiitis kogu NFL-i karjääri vältel oma kiropraktikut.

Kõigest väikest raginat võib kuulda Kuidas ravitakse? Ilmselt peamine asi, mida kiropraktikud ka ise tihti mainimata võivad jätta, on see, et ravi toimub enamasti meediku käte abil. Süstlaid või ravimeid kartma ei pea, kõigest väikest raginat võib kuulda. Üldjuhul läbitakse esmavisiidil põhjalik ortopeediline ja vajadusel ka neuroloogiline ülevaatus, millele järgneb juhtumikohane ravi. Raviplaanid on individuaalsed, mõnel juhul vajab inimene kõigest kolme visiiti, mõnel puhul kahtteist või kahtkümmet. Visiidikordade arv sõltub patsiendi hetkeolukorrast ja ravieesmärkidest – mõned inimesed on rahul niipea, kui valu on kadunud, teised soovivad minna natukene kaugemale ja teha tööd ka selle nimel, et probleem tulevikus enam kummitama ei tuleks. Ka mitmete krooniliste seisundite puhul aitab kiropraktik haigusega paremini ja valuvabamalt toime tulla. Millal peaks kiropraktiku juurde ravile minema? Sõnad diagnoosimine, ravi ja ennetamine said artikli alguses sihilikult ehk, – isegi hella sarkasminoodiga seesuguses järjekorras mainitud. Nimelt on tänapäevases läänestunud riigis nagu Eesti, üldine hoiak, et ravile minnakse alles siis, kui häda kaelas, olgu selleks hamba-, seljavalu või tõsine palavik – ehk ka ennetamisega ei tegelda enne, kui kord juba valu käes piineldud. Eesti ühiskonnas on ilmselt nõrkuse välja näitamine veel patt, ei julgeta abi otsida, kui väiksem mure kaelas. Tegelikkus peaks olema vastupidine – mida varem probleemi tuumale jälile saadakse, seda lühem ja sujuvam on raviperiood. Kui teid vaevavad liigese- ja/või lihaseprobleemid seljas või kaelas, õlg tundub kuidagi „kinni” olevat või jooksmisel, jalgpalli mängides või rattaga sõites annab keha kusagilt tunda, võib julgelt kiropraktiku poole pöörduda. Samuti võib abi saada ka tasakaaluhäirete, peavalude ja närvilisuse puhul.


[ INTERVJUU ] Kiropraktika ja jooksmine Jooksja lugejale on ilmselt kõige tähtsam küsimus, kas kiropraktika ka jooksmisvigastuste puhul aidata saab. Vastus on lihtne – muidugi! Kui patsiendil on plaanis oma jooksuharjumusi drastiliselt muuta või esimest korda üle pika aja jooksma asuda, siis kiropraktik oskab distantside ja tehnika suhtes nõu anda. Lisaks kõigele on kiropraktikute arsenalis hulgaliselt jalga ja jalavõlvi toestavaid harjutusi, mida kas taastusravil või eri treeninguperioodidel kasutada. Alajäse algab tegelikult juba puusast ning tihtipeale saavad mitmed ületreeningu probleemid alguse hoopis kõrgemalt, kui patsiendid arvavad.

Haigekassa visiiditasu ei hüvita Kiropraktiline manuaalmeditsiin pakub erinevaid lahendusi jala manipuleerimiseks, millega liigeste liikumine ja funktsio-

naalsus täielikult taastatakse. Jooksmine on biomehaanilisest vaatenurgast keeruline liikumismuster ja inimestel on väga erinevad jooksustiilid, seepärast on nõuanded ja kliiniline lähenemine individuaalne. Kiropraktik küsib kindlasti ka teie südame ja üldise tervise kohta, enne kui mingisuguseid muudatusi teeb või nõuandeid annab. Lisaküsimuste või kahtluste korral teevad teie kiropraktik ja perearst koostööd. Visiiditasud Eestis? Praegu veel Eesti Haigekassa kiropraktilist visiiditasu ei hüvita, seega tuleb patsiendil ravikorra eest ise tasuda. Olenevalt sellest, kas tegu on pensionäri, lapse või täiskasvanuga, on korduva visiidi maksumuseks keskeltläbi 25 kuni 50 eurot (hinnad sõltuvad kliinikust). Esmane visiit on üldjuhul kallim, hinda muutvaks asjaoluks on visiidi pikkus ja töömaht – teie käest võetakse põhjalik haiguslugu, tehakse mitmeid teste ning määratakse edasine raviplaan.

LÄHEB RAGINAKS: Karl Pärjamäe patsiendi alumiste kaelalülidega tegelemas.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

61


[ HOOAJA KOKKUVÕTE ]

Kergejõustikuliidu

saavutusspordi juht Marko Aleksejev: meil on tõusude aasta

Järgmise aasta Zürichi EM-i normi täitis tänavu 24 Eesti kergejõustiklast, meeste odaviskes on konkurents sedavõrd tihe, et normatiivi alistajaid on juba rohkem, kui võistlema pääseb. Tekst: Pärt Talimaa

Fotod: Marko Mumm/EKJL

M

arko, kui sa vaatad tagasi lõppevale kergejõustikuhooajale, siis millised märksõnad sa välja tooksid? Hakkame pihta Gerd Kanterist. Medal MM-ilt on käes, mis sest, et see ei tulnud päris selliselt, nagu Gerd ise lootis. Hooaja lõpus tõestas Gerd oma taset ja on ka välja öelnud suured plaanid edaspidiseks, mis on väga positiivne. Gerd on kogu meie koondisele ikoon, kellelt õppida ambitsioonikust ja kindlameelsust oma eesmärkide poole liikumisel. Lisada saab kohe Risto Mätase tõusu maailma eliiti, Rasmus Mägi tõusu maailma tippude hulka. Liina Laasma tuli Eesti rekordiga suurepäraselt tagasi. Hooaja alguses üks mees – Rain Kask – hüppas meil, üle ma ei tea mis aja, kaheksa meetrit, seda küll tuule toel. Paraku lõpetas ta hooaja küll vigastus, ent usun, et Zürichi EM-i suunas saab ta üsna optimistlikult vaadata. Kõrgust võiksid seal vabalt hüpata kolm naist. Sprindis, ma loodan, et Marek Niidul tuleb nüüd natukene teistsugune hoo-

Kätlin Piirimäe võitis U-20 EM-il medali ja täitis täiskasvanute EM-i normi.

64

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Marko Aleksejev

aeg ja ta suudab oma paremad jooksud teha Vanas Maailmas. Muidugi ka mitmevõistluse comeback. Mikk Pahapilli tagasitulek, Maicel Uibo tohutu arenguhüpe. Kui me vaatame alt ära kadujaid, siis neid praktiliselt ei ole. Sass (Aleksander Tammert – toim) on jõudnud mingisse vanusesse ja lisaks Martin Kupperi näol väga tugeva poisi enda asemel peale toonud. Meil on tõusude aasta – väga palju taseme tõuse ja meie toetussüsteemi mõistes tasemetust kohast vähemalt EM-i tasemele jõudmisi, nagu näiteks Kätlin Piirimäe naiste kuulitõukes. Kindlasti oligi U-20 vanuseklassi EM üks suuremaid üllatusi. Piirimäe medalile lisaks tuleb arvestada ka tulemust 16.80, mis oli ikka tõeline pauk. Teha U-20-l EM-i norm. See on tõsine sähvakas ja lisame siia Janek Õiglase neljanda koha mitmevõistluses, mis näitasid, et Eestis saab teha küll ja jõuda kuhugi, kui sul on tahtmist. Need on väga head eeskujud teistele, sellised väikesed motivatsioonisurakad.

Vaadates Zürichi EM-i suunas: Helsingi EM-il võistles meil 21 sportlast, kellest suur osa oli ka normita. Praeguseks on Zürichi normi täitnud 24 sportlast. Põhimõtteliselt saame tänase seisuga saata välja kahe korvpallimeeskonna suuruse võistkonna ja keegi neist ei ole nii-öelda varumängija, kõigil on norm täis. Selleks, et saata välja tugev ja terve koondis, komplekteerime ja kinnitame lõpliku koondise siiski pigem 2014. a suvehooaja tulemuste järgi. Taseme tõus 2012 vs. 2013 on olnud märkimisväärne. Olgu, normid on läinud nipet-näpet nõrgemaks, aga enamikul on normid üsna kindlalt täis, mis tähendab, et tiitlivõistluste tasemel sportlaste arvu kasvu see ei oleks muutnud. Selge on see, et koondis, kes osaleb Zürichis, peaks olema tuumik, kes võitleb ennast Rio olümpiale. Kõik ei jõua sinna, aga neil, kes Zürichisse ei jõua, neil on raske ka Riosse jõuda. Sportlane peaks ikkagi kaks aastat enne olümpiamänge olema vähemalt EM-i tasemel. Kui keegi just vigane ei ole või siis noored, kes võivad suure arengusammuga ühe aastaga koondisesse tõusta. Millega sa sellist arenguhüpet põhjendaksid? Üks asi võib olla see, et meie sportlased on osanud hästi ära kasutada muutuvat infovälja, mille üks parimaid näiteid on kindlasti Risto ja Rauno Mätas. Suuremale grupile on tulnud rohkem know-how’d, kuidas treenida ja saada paremaks. Kindlasti on edasiviivaks jõuks ka sisemine konkurents, selgepiiriline toetussüsteem, meditsiini ja füsioteenuste toetus ning


[ HOOAJA KOKKUVÕTE ] laagritoetused. Meil on olemas väga head füsioterapeudid, kes tunnevad sportlasi. Ei ole lihtsalt nii, et teen selle lihase ära, vaid nad tegelevad inimesega. Sealt tuleb sportlastele väga palju tagasisidet, mida osatakse paremini ära kasutada. Füsiokaartide teema oleks esialgu lagi, mida võiks sellel teemal ette võtta. Kaartide all pean silmas seda, et kõik sportlased käiksid füsioterapeutide juures põhjalikul ülevaatusel ja siis oleks seal kirjas nii nende järeleandvamad kui ka tugevamad kohad ning sinna juurde harjutusvara, millega nad peaksid rohkem tegelema. Oleme sellest rääkinud nii Indrek Tustiti kui ka teiste füsiodega. Eelmise aasta sügisel üritasime alustada, aga kuna Indrek oli sel ajal seotud Kasahstani tennisetüdruku Ksenia Pervakiga, ei õnnestunud

meil aegu klappima saada. Tahtsime alustada juunioride koondisest. Eks praegu see info vaikselt ka tilgub sportlaseni, aga praegu on veel korrektselt vormistamata. Siis oleks see sportlasel ikkagi silme ees ja väga hästi mällu talletatud. Kui info tuleb siit-sealt repliigi korras, siis see võib-olla ununeb ka sama kergesti, korraliku kaardi peal olevana paneb sportlane selle kas või seina peale ja siis on see näha. Meenutame, et sel aastal langesid meil päris paljud sportlased pöiavigastusega rivist välja. Usun, et vähemalt pooltel neist on üht koma teist sellest vigastusest õppida ja midagi annab neil kõigil ära teha, et riski väiksemaks viia. Sa mainisid sportlastele mõeldud spetsiaalseid kaarte. Milliseid kohti näed veel, kus alaliit peaks tugevamalt

Gerd Kanteri hooaega jäävad kaunistama Moskva MM-i pronksmedal ja Teemantliiga üldvõit.

EM-i normid Helsingi EM

Ajavahemikul 1. jaanuar 2011 – 17. juuni 2012 täitis Helsingi EM-i normi 19 sportlast, kellest tiitlivõistlustel osales 13. Ülejäänutele said saatuslikuks vigastused, vaid meeste odaviskes oli normitäitjaid neli, ent kohti kolm. Ülejäänud kaheksa sportlast pääsesid EM-ile wild-card’i alusel. Lisaks ei olnud Helsingis kavas maratonidistantse.

Zürichi EM

Norme saab täita 1. jaanuarist tuleva aasta 3. augustini. Seni on normi ületanud 24 sportlast ja taas on meeste odaviskes ette seatud tähisest jagu saanud neli atleeti.

sekkuma, et olukorda parandada? Taastumis- ja profülaktika teemadel jätkates – üks küsimus, mis meil on üleval, on see, et Eestis ei ole vist ühtegi jäävanni. Trenni lõpus pingutatakse palju, mikrotraumad käivad praktiliselt iga trenniga kaasas – ülepinged, väikesed põletikud jne. Nende puhul oleks jäävannist abi. USA-s on see näiteks üsna elementaarne. Samas, kui mina veel tegin, ei olnud meil sportlaste hulgas veel valmisolekut seda kasutada. Isegi kui kusagil välismaal oli jäävann, siis seda väga ei juletud kasutada, kuna tundus võõras. Nüüdseks hakkab generatsioon vahetuma ja jäävann on üks asi, mis tuleb tõsiselt päevakorda. Suur teema on ka see, et tänapäeva sport on kiires arengus. Palju on uut infot, aga ka infomüra. Oluline on, et me saame osa pakutavatest tippkoolitustest ja seminaridest, et me oskaks ning suudaks seda infot kodus ka tõhusalt tutvustada, jagada ja rakendada. Meeletu kiirusega arenev tehnoloogia pakub sportlastele tohutul hulgal võimalusi, mida treeningprotsessis enda kasuks rakendada. Kui innovaatilised meie sportlased on? Minu arust tipud – näiteks MM-i esikaheksa – on enamikus väga suured oma ala fanatid. Mõnes riigis käib innovaatilisus rohkem treeneri või alarühma, teises otse sportlase kaudu. Meil on innovaatilisem pool pigem sportlased. Treenerid on isegi pigem vajalik tagasihoidev jõud. Mitte et nad pidurdaksid, aga rohkem, et vajaduse korral rahustavad maha.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

65


[ HOOAJA KOKKUVÕTE ] moodi naiste teivashüppes. Jõuamegi

Ala Zürichi 2014. aasta EM-i norm 2013. ja 2012. Koht Euroopa tagasi inforuumi juurde – kui hästi me EM-i normitäitjad 2014 aasta parim edetabelis oskame seda vabalt saada olevat teavet (2013/2012) ära kasutada. Praktilise tipukogemuNAISED sega inimeste mõttes on neil aladel 200 m Ksenija Balta 23,65 23,58 / - 91. / siin Eestis kõigil varsti lagi vastas. 400 m tj Maris Mägi 57,9 56,56 / - 21. / Küsimärgi koht ongi, kas suudame Maraton Evelin Talts 2:45.00 2:41.54 / 2:39.18 87. / -* Liina Luik 2:45.00 2:42.27 / 2:45.02 96. / ise treppi mööda, samm-sammult Kõrgushüpe Anna Iljuštšenko 1.90 1.94 / 1.92 16. / 25. järgmisele korrusele liikuda või mitte. Grete Udras 1.90 1.90 / 1.81 29./ Lisaks peame ka sportlastega arutama, Eleriin Haas 1.90 1.90 / 1.92 29. / 25. kuidas edasine areng võiks käia. Igal Kuulitõuge Kätlin Piirimäe 16.30 16.80 / 15.22 32. / 85. juhul on nemad praegu teerajajad Odavise Liina Laasma 57.40 62.50 / - 11. / nendel aladel. Seitsmevõistlus Grit Šadeiko 5920 6221 / 6013 14. / 35. Mitmevõistluses meil ei ole prob Mari Klaup 5920 6002 / 5658 22. / 73. leeme. Meil on varasemad teadmised, Andrei Nazarov on ka kättpidi Saksa MEHED süsteemis, Maicel Uibo toob oma ea200 m Marek Niit 20,95 20,83 / 20,82 51. / 57. kaaslastele ja noortele USA kogemust. 400 m Marek Niit 46,75 46,23 / 45,91 46. / 31. Rasmus Mägi 46,75 46,40 / 46,63 57. / 89. Teavet tuleb paljudest kohtadest. Ash5000 m Tiidrek Nurme 13.40,00 13.37,65 / 13.42,09 26. / 46. ton Eaton käis treeneriga koos Eestis 110 m tj Andres Raja 13,9 13,89 / 14,65 58. / laagris ja pidas meile loenguid. 400 m tj Rasmus Mägi 51,1 49,19 / 49,54 6. / 14. Heitealadel on Põhjamaad päris heal Kettaheide Gerd Kanter 62.30 67.59 / 68.03 3. / 6. tasemel, soomlased odaviskes, ketta Martin Kupper 62.30 65.03 / 62.32 13. / 42, heites oleme ise juba eeskujuks ja Märt Märt Israel 62.30 63.58 / 65.02 26. / 23. Israeli näol on meil põhimõtteliselt Odavise Risto Mätas 78.80 83.48 / 82.10 14. / 24. kodus olemas ka Vésteinn Hafsteinssoni Tanel Laanmäe 78.80 81.05 / 80.75 27. / 36. kool. Lävime lõuna- ja põhjanaabrite Erki Leppik 78.80 80.98 / 74.16 28. / ga, käime samadel konverentsidel ja Magnus Kirt 78.80 79.82 / 76.97 37. / 72. sealt info liigub. Naiste kuulitõukes ja Kümnevõistlus Maicel Uibo 7820 8223 / 7548 15. / 73. Mikk Pahapill 7820 8170 / - 19. / teivashüppes tulekski esmalt leida neid Andres Raja 7820 7960 / - 28. / kooskäimise kohti. Teine on üldine * Euroopa edetabel näitab igal alal sadat parimat.

Mina näen mitut sportlast, kes on päris tõsised fanaatikud ja oma ala peensustega hästi kursis. Seda mitte ainult tippude hulgas, vaid ka noorte seas. Uuritakse päris palju ja infoväli on nii palju muutunud. Tegelikult selles ruumis on alaliidul tänasel päeval keeruline sekkuda. Käkki ei taha ju keegi keerata. Peab vaatama, millises tuules sportlased on ja kui palju nad üldse tahavad kaasaaitamist. Mulle tundub, et Soome süsteem on palju rohkem tsentraliseeritud. Seal on kohtumisi palju rohkem. Meil on sportlane harjunud rohkem ise toimetama ja otsustama. Eestil on kergejõustikus praegu väga palju noori ja andekaid sportlasi. Mida tuleb teha, et nende areng saaks loodetud suunas jätkuda? Kui võtame naiste kuulitõuke, siis seal meil täna praktiliselt maailma tasemel teadmised puuduvad, sama-

66

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Kaheaastase vigastuspausi järel tippsporti naasnud odaviskaja Liina Laasma püstitas augusti lõpus uue Eesti rekordi.

taustsüsteem: füsiod, toetused, laagrivõimalused, vahendid.


Tallinn võõrustas

[ TIPPKONVERENTS ]

Euroopa kergejõustikuliidu tippkonverentsi

Euroopa kergejõustikuliidu aastakonverentsi väisas 250 väliskülalist, kelle seas oli nii Euroopa alaliitude esindajaid, endisi kergejõustikutähti kui ka Teemantliiga ja teiste mainekate rahvusvaheliste võistluste korraldajaid. Tekst: Jooksja

Fotod: Marko Mumm/EKJL

Ukraina teivashüppelegendi ja rahvusvahelise kergejõustikuliidu (IAAF-i) asepresidendi Sergei Bubka ja Eesti alaliidu presidendi Erich Teigamägi käepigistust seirab kahekordne vasaraheite olümpiapronks Jüri Tamm.

Euroopa kergejõustikuliidu president Hansjörg Wirz ja Erich Teigamägi pidulikul õhtusöögil konverentsi korraldamise eest saadud tänukirjaga.

Šampanjaklaase löövad kokku Erich Teigamägi ja Sydney olümpiamängude kümnevõistluse parim Erki Nool, kes on praegu ametis ka Euroopa kergejõustikuliidu nõukogu liikmena.

Kolmekordne kümnevõistluse maailmameister ja praegune Tšehhi alaliidu peatreener Tomáš Dvorak (paremalt teine) kuulab Euroopa kergejõustikuliidu aastakonverentsi pidulikul avalõunal lauakaaslaste arutelu. Erich Teigamägi ja kergejõustikuliidu peasekretär Sirje Lippe juhatavad kahekordse 1500 m olümpiavõitja ja Londoni olümpiamängude korralduskomitee esimehe lord Sebastian Coe Estonia kontserdisaalis toimunud aastakonverentsi pidulikule õhtusöögile.

Särava naeratusega rumeenlanna Gabriela Szabo valitses 1990. aastate lõpus ja millenniumi alguses naiste keskmaajooksu distantse. Auhinnakappi kogunes kolm MM-tiitlit ja Sydney olümpiakuld. Praegu on ta Euroopa kergejõustikuliidu nõukogu liige.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

67


[ EUROOPA PARIMAD ]

Lennusadamas selgusid Vana Maailma tänavuse aasta säravaimad kergejõustikutähed

Euroopa kergejõustikuliidu presidendi Hansjörg Wirzi sõnul on Eesti edukate sporditulemuste kõrval silma paistnud ka aktiivse organisaatorina, mis ongi üks peamisi põhjusi, mis võimaldas meil kolmel päeval Vana Maailma kergejõustiku vägevaid võõrustada. Kolmepäevase koosviibimise kõige pidulikum osa oli loomulikult lõppenud aasta Euroopa parimate kergejõustiklaste väljakuulutamine. Tekst: Jooksja

Fotod: Getty Images / Nigel Roddis Meeste kergejõustikus oli tänavune paljuski kõrgushüppaja Bogdan Bondarenko aasta. Ukraina sportlane ületas kahel korral kõrguse 2.41, mis tõstis ta kõigi aegade edetabelis jagama kolmandat kohta. Enamat on suutnud vaid rootslane Patrik Sjöberg ja kuubalane Javier Sotomayor, kelle nimel on 2.45-ga ka ala maailmarekord. „Ma ei maga enne rahulikult, kui olen maailmarekordi omanik,” lubas ukrainlane auhinda vastu võttes. Bondarenko proovis tipptulemust korduvalt enda nimele saada tänavugi, ent seni veel edutult. Kahte katset kõrgusel 2.46 nägi ka Eesti publik, kui 24-aastane ukrainlane taasiseseisvuspäeval Sillamäel võistles.

Odavisketreener Toomas Merila (vasakul) õpilased tegid tänavu suure arenguhüppe. Erki Leppik ületas esmakordselt 80 meetri joone, Liina Laasma püstitas tulemusega 62.50 uue Eesti rekordi. Eestlastest pälvis Euroopa kergejõustikuliidu treeneritöö autasu ka Kaie Kandi esimene juhendaja Milvi Viss. Nendega koos on pildil Norra treener Bo Berndtsson. Kokku said autasu 49 treenerit 26-st riigist.

68

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Rasmus Mägi kõva konkurent, 22-aastane serblane Emir Bekrić astus suure sammu maailma tipule lähemale. Moskvas võitis 400 meetri tõkkejooksja Serbia meestele kergejõustiku maailmameistrivõistlustelt esimese medali. Pronksise autasu teenimiseks oli vaja finaalis püstitada uus rahvusrekord 48,05. Lisaks tuli Bekrić Tamperes U-23 vanuseklassi Euroopa meistriks.


[ EUROOPA PARIMAD ]

Euroopa kergejõustikuliidu president Hansjörg Wirz on enda juurde kutsunud tänavuse hooaja Euroopa parimad kergejõustiklased. Tõusva tähe auhinna võitsid meestest 400 meetri tõkkejooksja Emir Bekrić (vasakul) ja naistest poolmailer Anita Hinriksdóttir (paremal). Aasta parim meeskergejõustiklane oli Ukraina kõrgushüppaja Bogdan Bondarenko ja naine 400 meetri tõkkejooksja Zuzana Hejnová.

„2013. aasta oli tõesti imeline. Ma ei oleks eales mõelnud, et kõik võib nii kergelt minna. Olin terve ja pärast iga võistlust nii mentaalselt kui ka füüsiliselt tugevam,” rääkis naiste 400 meetri tõkkejooksu suveräänne valitseja Zuzana Hejnová. Tšehhitar võitis kõik tänavused kuraditosin jooksu, MM-tiitli kõrval jäi tema hooaega kaunistama seitse Teemantliiga etapivõitu.

Eesti kergejõustikusõbrad ei jätnud kasutamata võimalust lõppeva hooaja parimatelt autogramme küsida. Pildil signeerib järjekordset fotot Bogdan Bondarenko, kes kirjutab autogrammi mitmekordsele kolmikhüppe Eesti meistrivõistluste medaliomanikule Anna Makarovale.

Saareriik Islandile toob kergejõustikus au ja kuulsust 800 meetri jooksja Anita Hinriksdóttir (paremal). Tänavu tuli 17-aastane neiu nädalase vahega nii noorte maailmameistriks kui ka juunioride Euroopa meistriks, kusjuures hämmastavalt sarnased olid ka võiduajad. Donetski MM-il läbis ta kaks staadioniringi 2.01,13-ga, Rieti EM-il oli võiduaeg ühe sajandiksekundi võrra kehvem.

Women’s Leadership auhinnaga tõstab Euroopa kergejõustikuliit esile naisi, kes on teistele eeskujuks oma töö ja juhtimisalaste saavutuste poolest ning kergejõustiku väärtuste kandjatena. Kokku pälvisid prestiižse autasu 24 naist. Pildil on neist Pärnu Kalevi kergejõustikuklubi juht Eva Kuningas (vasakul) ja serblanna Mirjana Stojanović.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

69


[ LASTE KERGEJÕUSTIK ]

Vilisevad odad panevad noorte

„Laste kergejõustiku” programmi tutvustus Tallinnas Vabaduse väljakul.

kergejõustikusõprade silmad särama

Rahvusvahelise kergejõustikuliidu programmi „Laste kergejõustik” raames saavad kõik Eesti maakonnad tulevaks sügiseks endale toreda kergejõustikuvahendite komplekti. Tekst: Pärt Talimaa

P

Fotod: Marko Mumm/EKJL

ehmed tõkked, sangaga topispalli täpsusvise, ristkeks, vormel 1 takistusjooks, kus lapsed teevad esmalt kukerpalli ja seejärel erinevaid jooksuharjutusi, ja justkui kirsiks tordil vilisevad pöörisodad, mis panevad laste näod rõõmust särama. Just selliseid ja veel mitmeid lahedaid atraktsioone on 7-12aastastel kooliõpilastel võimalik nautida Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) programmi „Laste kergejõustik” raames. Paljudele ongi poroloonist eredavärvilised ja pehmed vahendid esimeseks kokkupuuteks kergejõustikuga, läbi mille saavad nad esialgsed teadmised ja oskused nii hüppe-, jooksu- kui ka heitealadel. „Tegemist on väga hea stardipaketiga, kui seda võiks niimoodi nimetada. Arvestades tänapäeva maailma, tulebki laste nutitelefonide ja arvutite tagant ära meelitamiseks pakkuda huvitavaid väljundeid, milleks värvilised vahendid väga hästi sobivad,” kiitis programmi Heiko Väät, kes on üks viiest Eestis aktiivselt tegutsevast IAAF-i litsentsiga esimese taseme lektorist. Programmi esialgse visiooni töötas IAAF välja 2002. aastal, viis aastat hiljem nägi ilmavalgust ülemaailmne lastele ja teismelistele mõeldud lahendus, mis oli 2011. aastaks levinud juba enam kui sajasse riiki ja pakkunud rõõmu rohkem kui 1,5 miljonile kergejõustikusõbrale. Eesmärkideks on muuta kergejõustik koolides enimharrastatavaks individuaalalaks ja pakkuda lastele

70

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

võimalust järkjärgulise kergejõustikukarjääri arendamiseks. Loomulikult on väga tähtsal kohal ka üldine liikumisharrastuse suurendamine. „Pole mingi saladus, et kergejõustiku harjutustele kuulub füüsilise võimekuse arendamise kõige suurem roll. Erinevad jooksud, hüpped ja heited on iga kehalise kasvatuse tunni peamiseks osaks. IAAF-i programm pakub optimaalset teed kergejõustiku harjutuste õppimiseks 7-12-aastaste laste seas,” rääkis Viktor Predbannikov. Just Jõhvi Vene gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ja spordiklubi Atleetika treener on Eestis üks programmi kõige jõulisemaid edasiarendajaid. Predbannikov sai litsentsi 2009. aastal ja on praeguseks lisaks Eestile esinenud koolitustel Gruusias, Kõrgõzstanis, Usbekistanis ja Venemaal. Lisaks enam kui paarkümmend võistlust kodumaa-

konnas Ida-Virumaal, kuhu kuulub ka kooliolümpiamängude korraldamine Jõhvis. Lisaks oli ta vabatahtlikuna ametis Moskva MM-i „Laste kergejõustiku” alal, kus programm nautis väga suurt populaarsust. „Koos kolleegidega korraldasime lastele nii õppeharjutusi kui ka võistlusi. Päeva jooksul käis meie juurest läbi enam kui 200 last, lisaks pöördusid meie poole täiskasvanud, kes soovisid samuti programmi vahendeid proovida,” meenutas Predbannikov.

Mängulised koolitused

Kui üldiselt on kergejõustik individuaalala, siis käesoleva programmi raames on rõhutud võistkondlikule momendile, sest punktiarvestus käib meeskonniti. „Spordipäevadel teevad kaasa ka need lapsed, kes muidu kusagil ringides või trennides ei käi, kuna

Eestis toimus tänavu sügisel kolmandat korda esimese taseme lektorite koolitus.


[ LASTE KERGEJÕUSTIK ] tegemist on võistkondliku üritusega ja see on kõigile huvitav. Lisaks tekib võistlusmoment ja keegi ei taha alt vedada,” rääkis Kristiine gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ja spordiklubi Schnelli treener Tõnu Meos. Ka Predbannikov rõhutas laste seas kergejõustiku populariseerimisel võistlusmomendi tähtsust. „Paljude laste jaoks tundub kergejõustik esmapilgul raske ja igavana. Olles programmi raames korraldanud võistlusi, võin kinnitada, et tegemist on huvitava alaga ning uued harjutused ja erinevad liikumisülesanded pakuvad lastele rõõmu. Lisaks on paljud lapsed, kes varem kergejõustikuga kokku puutunud ei ole, tundnud huvi, kuhu saaks trenni tulla,” ütles Predbannikov.

samamoodi. Nad küsivad trennis, et millal koolitused tulevad, kus nad saaksid võistelda. Nad ootavad seda hullult ja naudivad vahendite kasutamist ka trennides,” rääkis Väät. Pärast koolituse läbimist jätab kergejõustikuliit igasse maakonda ühe vahenditekoti, mida kursustel käinud õpetajad ja treenerid laenutama saavad hakata. Vahendite laenutamist haldab piirkondlik koordinaator. „Ma ei oleks uskunud, et need vahendid nii populaarseks saavad, aga praegu on laenutamine olnud väga aktiivne ja kõigile meeldivad need väga,” rääkis Jõgevamaa koordinaator Piret Koll. Lisaks on ta saanud treenerina vahendeid kasutada ka enda harjutuskordade juures. „Nad on aidanud treeningprotsessi mitmeke-

Heiko Väät näitab, kuidas panna kokku „Laste kergejõustiku” programmi kuuluvaid tõkkeid.

Selleks, et IAAF-i programm saaks levida, on aga vaja kehalise kasvatuse õpetajaid ja treenerid, kes oleksid saanud esimese taseme litsentsiga lektoritelt vastava koolituse. Eestis on programmiga praegusel hetkel tihedalt seotud viis koolitajat. Esimese taseme lektorid viivadki maakondades kehalise kasvatuse õpetajatele ja treeneritele läbi koolitusi. Ühepäevalise koolituse raames vaatavad osalejad esmalt programmi tutvustavat videot ja tutvuvad õppematerjalidega, teevad alad üheskoos läbi ja viimase ülesandena korraldavad kohalikele lastele võistluse. „Kui ma koolitustel kotiluku lahti teen, lähevad treeneritel ja õpetajatel peas silmad särama, et issand, kui vahvad asjad. Lastega on

sisemaks ja ohutumaks muuta. Pehmete vahenditega on treeneritööd turvalisem teha,” selgitas Piret Koll. Praegustest üldhariduskoolide kehalise kasvatuse õpetajatest on koo-

lituse läbinud 134, sel aastal lisandub neile veel 64. Koolitused on toimunud Tallinnas, Valgas, Orissaares, Jõgeval, Viljandis, Pärnus ja Ida-Virumaal. „IAAF on meiega rahul ja nad ütlevad, et te olete seal Eestis tublid. Saadame neile iga korraldatud ürituse programmi ja osalejate nimekirja ning fotod,” rääkis kergejõustikuliidu projektide juht Mariken Puks.

Järgmine aste

Tulevaks sügiseks jõuab alaliit programmiga esimese tõeliselt suure verstapostini, kui IAAF-i, kultuurkapitali ja Elioni abiga on kõigis maakondades toimunud koolitused ja neist igas on ka üks vahendite kott, mille hind on 1200 eurot. Alaliidu peasekretäri Sirje Lippe sõnul sündis otsus IAAF-i programmiga ühineda kiirelt. „Kui hakkasime programmi enda võistlustel kasutama, et lastel oleks tegevust ja neid kergejõustiku juurde tuua, läksid neil silmad särama ja miks peaksime me nüüd hakkama asjale, mis on laste poolt heaks kiidetud, ise pidurit panema,” andis ta märku, et „Laste kergejõustiku“ programmi arendamist jätkatakse ka edaspidi. Praegu on Eesti alaliit sõlminud IAAF-iga lepingu 2016. aasta lõpuni ja projekti aitab käima tõmmata ka kergejõustikuliidu kauaaegne partner Elion. Lastele mõeldud programmi kõrval on IAAF välja töötanud ka 13-15-aastastele õpilastele mõeldud „Teismeliste kergejõustiku” projekti. Viktor Predbannikov on vastava koolituse läbinud, kuid Eestis sellele veel suurt rõhku pandud ei ole. „Tulevikus kindlasti kaalume seda võimalust, aga praegu tahaksime esmalt ühe asja hästi käima saada,” sõnas Lippe.

Koolitused: Järgmine koolitus on kavas juba 21. oktoobril Rakveres. Täpsemat infot „Laste kergejõustiku” programmi ja tulevaste koolituste kohta leiab leheküljelt: http://ekjl.ee/organisatsioon/kergejoustikutreenerid/laste_kergejoustik. Järgmise aasta mais toimuvad maakondlikud üritused, mis kulmineeruvad 9. mail üle-eestilise jõuprooviga kuueliikmelistele võistkondadele. „Laste kergejõustiku” põnevaid võistlusalasid: Kiir- ja tõkkejooksu pendelteatejooks, „vormel 1” takistusjooks, redelijooks, ristkeks, võistkondlik hoota kaugushüpe, kolmikhüpe piiratud alal, teibaga kaugushüpe täpsusele, vahtoda vise, viliseva pöörisoda vise, sangaga topispalli täpsusvise, võistluse lõpetab vastupidavusjooks punktide korjamisega.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

71


[ UJUMINE ]

Triin Aljand:

elan ühe jalaga olevikus ja teisega tulevikus Septembris esmapilgul ootamatult oma tippsportlase karjäärile joone alla tõmmanud Eesti esiujuja Triin Aljand tunnistab, et Türki kolimine ja uude ametisse sisse elamine on olnud talle täiesti uus ja huvitav kogemus. Tekst: Lauri Birkan

„M

Fotod: Scanpix

ul on hea meel, et oleme Ankaras ja mitte Istanbulis. Istanbul on küll euroopalikum, aga seal on minu arust ikka liiga palju inimesi ning liiklus ja elu väga kaootiline. Kuna Ankaras on nende valitsus, siis siinne linn ja elu tundub palju rohkem organiseeritud,” nendib Triin, lisades, et pealinnas on ka ühtlasi märksa enam talle meelepärast rohelust. Türgi olümpiakeskuses treenerina tegutsema hakkava Triinu sõnul pole ta uues ametis veel palju teha jõudnud, sest esimene võõrsil veedatud nädal möödus Istanbulis hommikust õhtuni väldanud seminaril. „Sain kuulda, kuidas Michael Phelpsi treener Bob Bowman ja tema jõusaalitreener Keenan Robinson oma programmist rääkisid. Lisaks veel Jon Urbanchek ja Genadijus Sokolovas (viimane käis just Eesti treeneritega kohtumas),” räägib Triin, kes Jooksjaga vestlemise hetkel veel korteri otsimisega tegeles. USA-s hotellindust tudeerinud Triin usub, et eelnevad saavutused tippsportlasena aitavad teda treenerina kindlasti, küll aga ei arva ta, et väga hea treener peaks ise eelnevalt edukas sportlane olema. „Ka Bob Bowman ei olnud ise tippujuja, kuid nüüd on üks parimaid treenereid maailmas,” toob Triin näite. Lühidalt: isiklikult hangitud kogemused aitavad kergemini õpilastega

72

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

samastuda, kuid kõik oleneb isiksusest. „Olümpiavõit ei tee sinust veel head õpilastega suhtlejat, kes suudab ka teisi peale iseenda motiveerida,” teab Triin.

Väärtustab iga elatud päeva Triin tunnistab, et ühes uue lehekülje keeramisega oma elus, pole ta möödunule eriti veel mõelda jõudnud. „Olen ka iseloomult rohkem selline, et mulle

Triin Aljand: „Mulle meeldib uute eesmärkide poole püüelda, mitte vana taga nutta.” meeldib uute eesmärkide poole püüelda, mitte vana taga nutta. Eks see ole mulle ujumisega nii külge jäänud, et ikka edasi, kõrgemale ja kaugemale,” põhjendab Triin. Samas ei eita temagi ilmselget fakti: minevik mõjutab meie tuleviku otsuseid. „Olen ju täna see inimene nagu olen tänu minevikus läbi elatule. Võtan ebaõnne õppetunnina. Küll aga ei nuta selle üle kaua, muidu jääks elu lihtsalt seisma. Elan ühe jalaga olevikus ja teisega tulevikus. Minu jaoks sobib just selline kombinatsioon kõige paremini. Olevikus elades väärtustan iga elatud

päeva – elu on lühike ja aeg läheb kiirelt – ning tulevikku alati kuklataga hoides motiveerib see mind uute eesmärkide poole. Küll minevikku jõuab meenutada vanaduses,” filosofeerib Triin. Minnes konkreetsemaks, annab meie kauaaegne esiujuja märku, et tippspordist loobumine oli raske, kuid kainelt kalkuleeritud otsus. Kaks järjestikust operatsiooni tähendasid väga pikka treeningpausi. „Ma pole ligilähedalegi

Riho Aljand, isa Usun, et Triin on treenerina väga hea. Ta on karm – iseenda ja ilmselt ka teiste suhtes nõudlik. Samas on ta väga heasüdamlik. Ehk siis: ma usun, et ta suudab säilitada nõudlikkuse kõrval ka pehmust, mis on treeneri jaoks kõige tähtsam. Ühelt poolt ei tohi ju olla liiga lõtv – muidu nad kasvavad sul kiiresti üle pea –, kui oled aga liiga karm, ei seo sportlasi nii hästi endaga ära, et nad oleksid alati ausad. Usaldus treeneri vastu peaks sportlasel kindlasti sees olema – siis tuleb kõige parem tulemus. Lisaks on oluline õpetada sportlast varakult enda keha kuulama ning pidevalt treenerile tagasisidet andma. Et sportlane julgeks tulla ja öelda, kui midagi on kehvasti ja juhendaja ei ütleks vastu: suu kinni, me läheme edasi nii nagu varem. See nn „vetrumustarkus” peab olema igal treeneril. Triin on juba harjutanud väikeste lastega ja ma nägin, et kõik oli täpselt nii nagu olema peab – ilma eelneva pedagoogilise õppusetagi. Tal on see veres olemas.


[ UJUMINE ] Euroopa absoluutsesse tippu kuulunud Triin Aljandi vees liikumise oskus oli vaatepilt omaette.

Isiklikud rekordid Pikal rajal: 50 m vabalt 25,01 (2012, kehtiv Eesti rekord) 100 m vabalt 55,82 (2008) 50 m selili 29,45 (2007, kehtiv Eesti rekord) 50 m liblikat 25,92 (2012, kehtiv Eesti rekord) 100 m liblikat 59,00 (2009, kehtiv Eesti rekord) Lühirajal: 50 m vabalt 23,92 (2009, kehtiv Eesti rekord) 100 m vabalt 54,68 (2012, kehtiv Eesti rekord) 50 m selili 28,20 (2005, kehtiv Eesti rekord) 100 m selili 1.02,95 (2004) 200 m selili 2.17,32 (2005) 50 m liblikat 25,44 (2009, kehtiv Eesti rekord) 100 m liblikat 58,13 (2008, kehtiv Eesti rekord)

mahaujujad. Need õnnejoovastuses jagatud ilusad hetked on kõige kallimad,” meenutab Triin. „Teisena tuleb meelde Martti esimene tiitlivõistluste medalivõit Poolas. Minu jaoks oli tema ujumine mitu korda närvesöövam, kui enda stardid. Pärast tema medalivõitu oli endalgi tunne, et seisan maailma tipul. Tema medalivõit viis ka minu 50m krooli medalini.” varem nii pikka pausi teinud: tavaliselt võtsin kuskil nädala jõuludel ja kümme päeva suvel,” selgitab Triin, kes nõustub ka Phelpsi treeneri suust kõlanud reegliga: „Ühe puudutud treeningpäeva tagasi tegemiseks kulub kaks treeningpäeva.”. Seda arvestades usun, et samale tasemele tagasi jõudmine võtnuks väga kaua aega, ja isegi siis ei olnuks 100% garantiid, et sinna jõuan,” tõdeb Triin. Ei ole ma ka enam oma esimeses nooruses (ujumise mõttes).”

Energiat jääb rohkem üle

Tulevikule mõeldes usub Triin, et kõik on selgem ehk aasta pärast. „Kuna see on mu tavaelu esimene töökoht, peaksin kõigepealt vaatama, kuidas treeneriamet mulle istub ja siis sealt edasi minema,” ütleb ta, kuid lisab, et on alati soovinud ka erialast tööd proovida. „Usun, et suudan oma panuse anda mistahes valdkonnas, kuhu pida-

Kaja Aljand, ema Minu süda on nüüd rahul. Emana on kõrvalt olnud valus vaadata, kui lapsel on valus. Ja elu ei ole ju ainult ujumine. Treeneriametit on ta juba proovinud – Audentese noortega. Kõrvaltvaatajana näib, et ta oleks väga tore treener. Ei teagi, kellega paremini läbi saaks – laste või tippudega. Ka viimastega töötamisel on tal tohutu kompetentsus.

ma jään. Ujumine on õpetanud mind vastutustundlikuks eesmärkide poole püüdlejaks ja tõsiseks töötegijaks.” Uueks nähtuseks Triinu elus on ka hulk vaba aega, mida tuleb nüüd sisustama hakata. „Ujumise tõttu ei saanud ma perega nii palju aega veeta, kui oleksin soovinud, aga kahjuks ei saa seda teha ka nüüd, sest kolisin Türki. Mu elu jääb paljuski sarnaseks – basseinis käin ju edasi ja ka ajaliselt töötunnid ei muutu,” mõtiskleb Triin. „Erinevusena näen aga seda, et nüüd on pärast treeninguid ka energiat, et päeva lõpus midagi muud ära teha, kui et lihtsalt voodisse kokku kukkuda.” Praegu treenib Triin 3 – 4 korda nädalas ning eelistab ujumisele pigem jooksmist, jõusaali ja rühmatreeninguid. „Kuna mulle meeldib end füüsiliselt liigutada, siis ei usu, et üks hetk minust diivaniinimene saab,” on ta veendunud. Ka ujumist ei kavatse Triin täiesti kõrvale jätta. „Kuna käin basseini juures igapäevaselt, siis on see suht vältimatu, et mingil hetkel ka ise sisse hüppan.” ALATI POSITIIVNE: Triin Aljand säras isegi päeval, mil ta teatas, et teeb tippspordiga lõpparve.

Venna medal viis medalini

Triin usub, et suutis kõigist varasematest terviseprobleemidest võitjana väljuda tänu oma kangekaelsusele ja suurele tahtele – jõuda tippu. „Ma teadsin, mis on mu eesmärgid ja allaandmine ei olnud isegi mõttes. Olin enda jaoks ära otsustanud, et nii peab minema – kasvõi läbi raskuste ja üle mägede,” märgib viiekordne suurvõistluste medaliomanik. Oma sportlaskarjääri meeldivamatele hetkedele tagasi vaadates meenuvad Triinule esimesena koos vennaga läbielatud võistlused. „Euroopa lühiraja meistrivõistlustel oli meil Marttiga enamus alasid üksteisele väga lähedal. Võistluse viimasel õhtul (Poolas ja Prantsusmaal), kus mõlemad olime medalid võitnud, olime mõlemal korral viimased soojendusbasseinis

Triin Aljandi sportlastee tipphetked 2010 – esimene suurvõistluste medal: lühiraja EM-i pronks 50 m liblikujumises. Lisaks 100 m liblika 6. koht. Samalt MM-ilt 50 m vabaujumises 5. ja 50 m liblikujumises 6. koht. Pika raja EM-il samadel aladel vastavalt 7. ja 5. koht. 2011 – lühiraja EM-il 50 m liblikujumises hõbe- ja 50 m vabaujumises pronksmedal. 2012 – esimene medal pika raja EM-ilt (50 m liblikujumise hõbe, lisaks 50 m vabalt 4.), lühiraja EM-ilt 50 m vabaujumises hõbemedal. OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

73


[ UJUMINE ]

Riho Aljand: uskusin koguaeg, et

tüdrukutest võib midagi tulla

Riho Aljand tõdeb, et sõltumata kõigist tagasilöökidest, mida tütar Triin sportlaskarjääri jooksul pidi üle elama, vaatab ta minevikku mõnusate mõtetega, sest see periood oli väga ilus kogu Eesti ujumise jaoks. Tekst: Lauri Birkan

Fotod: Scanpix ja erakogu

„T

riinule tegi muret üks või teine vigastus või haigus, iseäranis viimastel aastatel. Seda suurem oli rõõm, kui ta tegi oma tulemuse ära. Triinu saavutuspool on niivõrd hea, et see läheb Eesti ujumise ajalukku kindlalt ühe säravama perioodina,” usub Riho Aljand. „Kõige emotsionaalsem oli kindlasti esimene suurvõistluste medalivõit, sest ta oli kaks aastat järjest väga napilt medalist ilma jäänud. Enne seda oli aga äärmiselt ere situatsioon 2003. aasta kevadel, kui ta olümpianormi täitis ning rahvusvahelisse klassi sisse sõitis. Pika vanni EM-ilt ei ole keegi vaba Eesti ajal hõbedat saanud (Triinu tädi, Kaire Indrikson, teenis Nõukogude Eesti lipu all hõbeda ja pronksi).”

Sihikindlus kasvas eduga

Aljandite perekonnapea ei tee saladust, et uskus koguaeg, et tütardest võib midagi tulla. „Esimest korda oli see siis, kui töötasin Kalevis treenerina ja tegin tüdrukutele algõpetuskursuse. Nii kui ma nad lauad käes vette lasin, hakkasid nad kohe jalgu ujuma, samas kui teised kohapeal ulpisid,” meenutab treenerist isa. „Siis mul oli pilt selge, et nendest saavad ujujad. See oli jumalast klaar!” Teiseks verstapostiks sai päev, mil tütardel seisis ees rahvusvaheline võistlus ning Kalevi tollase esimehe juures käidi NII SEE ALGAS: nii kui isa esimest korda Beritit (vasakult teine) ja Triinu (paremalt esimene) laudadega ujumas nägi mõistis ta, et tütardel on ujuja annet.

sõiduks toetust küsimas. „Esimees küsis: „Missuguse potentsiaaliga tegemist on?” Siis ma ütlesin selle lause välja: „Need tüdrukud jõuavad kaugele. Kui kaugele, seda täna veel ei tea.”,” räägib Riho Aljand. Kolmandaks näitajaks sai olümpianormi täitmine ja selleks ajaks hakkas juba Beritki oma kaksikõest vaikselt maha jääma. „Nad on erimunaraku kaksikud, Berit on Triinust 8 cm lühem ning palju õblukesem. Samas oli ta algul Triinust üle.” Isa hinnangul ei läinud aga Beritil võib-olla kõik täiuslikult täppi, sest USA-s oli tema ülikoolis peatreeneriks sprinterite juhendaja. Abitreener, kes pidi keskmaaujujatega tegelema, läks aga minema ning Berit ei saanud paar aastat õiget keskmaatrenni teha. „Ilmselt oli tal ka lagi ees. Triin oli hilisema arenguga ja ühel hetkel hakkas ta Beritist isegi treeningutel kiiremini ujuma. Iga persoon on niivõrd individuaalne...” nendib Riho Aljand. Ka Triinu sihikindlus tekkis isa sõnul hiljem, siis kui edu hakkas tulema. Kui ta tundis treeningul, et suudab, paranesid ka võistlustulemused ja nii see areng tuli. „Eks see ole teistelgi aladel nii, et edu tiivustab ja sa hakkad endale ise nõudmisi esitama. Tuleb aga tagasilöök ja tulemused lähevad nõrgemaks, kui siis kannatad ära ja pingutad edasi – lootuses et küll läheb paremaks –, vaat sealt hakkab see tõeline tippsportlase sisu peale,” räägib Aljand. „Kõik tehakse ju lootuses saada ükskordki medalile. Kui see käes, võid alati basseiniukse lahti lüüa ja öelda: Siin ma nüüd olen!”

Tippujumine pole ainult ujumine Isa hinnangul oli sportlasena edukama tütre tippspordist loobumise otsuse eellugu pikk, kuid ta ei julge öelda, millal Triin esimest korda lõpetamisest 74

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

ÜKS ETAPP ON MÖÖDA SAANUD: Riho Aljand selgitamas tütar Triinu tippspordist taandumise tagamaid.

mõtlema hakkas. „Koguaeg oli nii, et võidame esimese medali! Võitsime. Teeme teise veel, sest nüüd oleme juba nii head, et pole mõtet enam pooleli jätta... Tuligi teine... ja kolmas jne. Ohutunne tekkis minus alles käesoleval aastal, kui tuli varbaluu murd ja varem planeeritud kannalõikus tuli Triinul kuu aega edasi lükata – sest tegemist oli erinevate jalgadega. Peagi ilmnes, et kanna taastumine operatsioonist võtab loodetust rohkem aega. Mõtlesin, et MM-ile pole enam mõtet minna – vahe on juba liiga pikk olnud ja ettevalmistusperiood jääb lühikeseks.” Jalale otsustati puhkust anda ning detsembriks hakati vaikselt põhja laduma. „Siis tekkis aga olukord, kus ta ütles, et käsi hakkab jälle haigeks minema ja jalg läheb koormusega paiste,” meenutab isa. „See oli augustis. Vaat siis ma tundsin, et see kõik võib lõppeda varem, kui oleksin arvanud. Lõpuks tundis juba ajakirjanduski huvi. Ütlesin: Triinu, me peame midagi ära otsustama. Siis ta mõtles natuke aega ja ütles välja, et ei ole mõtet sedasi poolikult teha – kui oled juba medali võitnud, pole mõtet lihtsalt osalema minna.” Tuleb aru saada, et tippujumine ei seisne ainult ujumises. „Täiskasvanud sprinterite puhul on kuivamaa- ja veetrennid pooleks,” selgitab Aljand ning lisab, et oma õlavigastuse sai Triin justnimelt jõusaalis, treeningu lõpus maksimaalse raskusega kangiharjutust tehes. „See oli puhas ülekoormus,” teab isa. „Ka kanda vigastas ta kangitrenniga. Sprinterid peavad maksimaalsete raskustega treenima ja seal on see oht, et käib plõks ja valmis... Vähemaga tehes võib aga juhtuda, et sa ei ole maailma parim. Keha kas peab vastu või ei pea...” selgitab Aljand. Nii lihtne see ongi.


Euroopa parim Ultra HD teler

RESOLUTSIOONI REVOLUTSIOON Telerite hüpe tulevikku – ülikõrglahutusega ekraanid.4K UHD ehk ülikõrglahutus on ekraanitehnoloogia uusim trend, mis vallutab suure ekraaniga telerite turu kiiremini kui keegi oleks osanud arvata. ta. 60“ Ultra HD teler 65PFL9708 Ambilight 3XL, Smart TV, Skype hind 4999 € Vaata lisaks www.philips.com/tv ja www.euroncis.ee.

Euroncisi kauplused ja info www.euronics.ee


[ AVAVEEUJUMINE ] TEHTUD! Toomas Haggi (vasemal) ja Henri Kaarma tähistavad Ameerikasse jõudmist.

Kaks eestlast tegid ajalugu, ujudes Venemaalt USA-sse

Henri Kaarmal, Toomas Haggil ning veel 63 taliujujal 17 riigist kulus kordamööda ujudes ligi nädal, et kõrgeid laineid, tugevaid hoovusi ja jääkülma vett trotsides üle Beringi väina Venemaalt Alaskasse jõuda. Tekst: Lauri Birkan

Fotod: Erakogu

4.

– 10. augustini väldanud ettevõtmise tegi ajalooliseks asjaolu, et teadalolevalt pole veel keegi kunagi varem sellega hakkama saanud. Seejuures võib uhkusega öelda, et nende 15 osaleja hulgas, kes 65 alustanust lõpuni jaksasid pingutada, olid ka mõlemad eestlased – aastaid aktiivselt nii avaveekui ka taliujumist harrastanud Henri Kaarma (39) ja Toomas Haggi (56). Üritus sai teoks alles kolmandal katsel. Korraldajatega mullusel taliujujate MM-il Jurmalas kohtunud eestlased kutsuti juba eelmisel aastal punti, kuid siis Kamtšatkalt kaugemale ei jõutud – laevaomanik mõtles ringi ja ei lubanud laeva Ameerika vetesse. Organiseerijad ei jätnud aga jonni ja üritasid edasi. Lõplikult pani „rattad veerema” üks Kaug-Ida sõjalaevastiku admiral ja nüüd läks kõik õnneks.

Ujuti 10 – 15 minuti kaupa

„Esmalt lennutati meid Jakutskisse, kus 76

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

toimusid esimesed avamisüritused, sealt edasi Kamtšatkale – laeva peale,” jutustab Henri. Laevaks oli Kaug-Ida laevastiku meditsiinilaev Irtõš, millega sõideti kolme-nelja päevaga Tšuktšimaale. Kaldale ei lastud seal kedagi. Providenije linna juures tulid miilitsad pardale, lõid passi templi, mis kinnitas Venemaalt lahkumist, ning järgmisel päeval jõutigi stardipaika, Euraasia idapoolsemasse punkti – Dežnevi neemele. 4. augustil kell 16:24 astus sealt esimene ujuja vette ja võttis suuna Ameerika poole. „Ujusime ühekaupa 10 – 15-minutiste vahetustena, vahetuspaika viidi meid laevalt motoriseeritud kummipaadiga,” räägib Toomas. Paati läks kolm inimest, kui nad olid ära ujunud, saabus kohe teine alus, uue trioga. Üks paat püsis alati julgestuseks ujuja lähedal. Meeste sõnul polnud suurimaks katsumuseks mitte jääkülmas vees ujumine, vaid paadis oma vahetuse ootamine. Laine lõi sageli üle parda ja märjana tuule käes hakkas külm. Osa jäi haigeks. Algul

Endised tippujujad Krediidiriski analüütikuna tegutseval Henri Kaarmal ja insener Toomas Haggil on tõsine ujuja taust. Kui Haggi võitis medaleid Eesti meistrivõistlustelt, siis Kaarma saavutuste hulgas on lühiraja EM-i 11. koht, Baltimaade meistritiitel ning hulk Eesti meistritiitleid. Pärast 13 aastat tippsporti sai mehel aga basseinist villand ning ta kolis ümber avavette. „Bassein muutus pikapeale igavaks: tekkis selline kammitsetud tunne – nelja seina vahel ja edasi-tagasi...” põhjendab ta vajadust vahelduse järele. Tõsi, avavees on hulga raskem orienteeruda, lisaks tuleb toime tulla lainetega, külmas vees ujudes ka veetemperatuuriga, kuid kõike seda on võimalik harjutada.

võis igaüks keskmiselt 10 tundi puhata, viimasel päeval, kui alles oli jäänud vaid 15 vaprat, olid meie mehed ainuüksi ennelõunaks juba kolm korda ujunud. Lisaks külmetusele väsisid paljud hoovuste ja lainetega võitlemisest. Pole just motiveeriv, kui ujud veerand tundi nagu jaksad, tegelikult liigud aga hoopiski vastassuunas. Rinda pisteti kahe hoovusega: esmalt põhja poolt tuleva külmavett toova hoovusega, mis lükkas ujujat lõunapoole, Alaska lähedal aga lõunast tuleva sooja hoovusega. Ka veetemperatuur oli seetõttu väga erinev: 3 – 13 soojakraadi. Ujumise ajal kanti vaid ujumispükse – ei mingeid spetsülikondi või eelnevat hülgerasvaga kokkumäärimist. „Lihtsalt supsti vette ja ujud,” selgitab Toomas lõbusalt. „Seepärast seal olidki kõik ujujad taliujumise taustaga,” lisab Henri. Osalejaid oli igast maailmapaigast – nii Euroopa kui Aasia riikidest, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ning isegi LõunaAafrika Vabariigist.

Salapärane vee-elu

Kes parajasti ei ujunud, veetis vaba aega laeval kajutis pikutades või käis niisama ringi ja rääkis teistega. Söödi neli korda päevas. Henri sõnul anti tavalist vene madruse toitu – enamasti lestakala riisiga. „Sellised kauasäilivad produktid põhiliselt,” lisab Toomas. „Eks paljud kirtsutasid nina ka, iseäranis lõunaaafriklased, aga hädaga hakkab igaüks sööma. Argentiinlasel seevastu oli kaasas nii isiklik tiim kui ka toiduvaru.” Seltskonda kuulus ka üks venelasest lohesurfar, kes aitas ilmastikku ja hoovuseid prognoosida. „Ükskord startis ta otse laevapardalt. Seda oli tore vaadata,”


[ AVAVEEUJUMINE ]

Henri Kaarma ja Toomas Haggi: „Tavaliselt makstakse kruiisipiletite eest 5000 – 10 000 dollarit, et saaks Beringi väinas vaalu vaadata, aga meie saime niisama, pluss veel ujuda.” meenutab Henri lõbusat seika. Toomase hinnangul juhtusid huvitavamad asjad pigem ujumise ajal: kes väitis, et nägi mingeid olendeid enda all hõljumas, kes silmas aga vaala, hammustada ei saanud igatahes keegi. „See vaalaline hüppas eemal veest välja,” pajatavad mehed ning lisavad, et üldiselt hoiti laeval ja julgestuspaadis silmad lahti ja nii kui keegi midagi kahtlast ujumas märkas, anti kohe peletamiseks signaali. Ka pandi üksteisele südamele, et mõõkvaala nähes tuleb kohe paati ronida, ei maksa kangelast mängida. Korra läks saatepaat ühele saarele liiga lähedale ja kõik kaldal pesitsenud morsad tormasid hirmuga vette. Ujuja oli aga seal samas lähedal, umbes 500m kaugusel. Siis muudeti kohe kiirelt kurssi, et morsad temaga kokku ei satuks. USA või Vene allveelaevu keegi ei märganud. „Ju need lasevad end siis näha, kui tahavad, et neid nähakse,” muigab Henri ning nendib, et küllap seepärast kuluski ürituse organiseerimiseks kolm aastat. Mõelda vaid: Vene sõjaväe meditsiinilaev siseneb sõbralikult Ameerika vetesse... Igatahes kohe pärast veepiiri ületamist, hakkas neid jälgima üks USA piirivalvealus.

Hoovuste vingerpussid

Linnulennult oli distants 86 km, kuid tugevate hoovuste ja kõrgete lainete tõttu läbiti ühtekokku 134 km. Vahepeal lõppes laeval USA vetes viibimise luba, siis tuli minna tagasi Venemaa poolele ja luba uuendada. Teinekord peatus ujumine tormi tõttu. Tänu viivitustele jõuti Alaskasse alles kuus päeva pärast starti. Selle aja jooksul käis Henri vees

Henri teatevahetus ameeriklasega.

11 korda ning ujus kokku 2 tundi ja 15 minutit, Toomas – 1 tund ja 45 minutit. „Distantsiliselt on seda raske hinnata. Vahepaeal ujusime 10 minutiga ainult 200m, sest hoovus liikus vastu,” märgib Henri ja selgitab, et iseäranis Alaska poolel juhtus sageli, et üks ujuja liikus 300m edasi ja järgmine 200m tagasi, ehkki ujus sama usinalt. Siis tuligi mõelda, millises suunas ujuda: kas otse vastu hoovust või viltu ja riskida kursilt kõrvale kaldumisega. „Vahepeal ujusime ka allalainet, aga vastu hoovust. Tunne oli väga hea, aga mingit edasiliikumist ei olnud,” muigab Toomas.

Üksi pimedas lainete vahel

Kõige muu kõrval sai ka üksjagu närvikõdi kogetud. „Kadusin ühel ööl ära,” sõnab Toomas. „Mingi jakuudi ujuja ei saanud hästi paati, ja seni kui ta seal ukerdas, olin ujunud juba paarisaja meetri kaugusele.” Lained olid sel ööl ligi viie meetri kõrgused, tuul 15m/s, ümberringi täiesti kottpime. Abi polnud ka ujuvpoist, mis ujuja muidu nähtavaks tegi, sest see ei paistnud lainete vahelt välja ja kaatrimehed otsisid eestlast tükk aega. „Mina jälle mõtlesin, et kuhu see kaater jääb. Väike teadmatus hakkas juba tekkima: mida teha, kuhu poole ujuda? Edasi või tagasi? Õnneks said nad mu kätte. Võttis närvi natuke pingumale,” tunnistab Toomas. Ka Henrile jättis sügava mulje suurte lainetega ujumine. „Tõstab sind ja langetab, ja see väike paat oli nende kõrval ikka üsna pisike. Isegi piltidelt ei saa päris õiget ettekujutust,”

teab Henri ja lisab, et temale pakkus närvikõdi kaatrist laevale ja laevalt kaatrisse minek. „Kujutage ette: mingisugune trepp on parda küljes, kaater kõigub mitu meetrit siia-sinna ja laev kõigub teises rütmis. Seda momenti, millal hakkad paati hüppama, pidi hoolikalt valima,” kirjeldab ta. Õnneks olid mõlemal pool alati julgestajad ning keegi viga ei saanud.

Lõpp hea, kõik hea!

Kui laev viimaks Alaskal tillukese Prints Walesi küla juures randus, olid kõigil emotsioonid laes ning algas suur rahvusvaheline vennastumine ja lippudega lehvitamine. Pidu peetud, põrutasid eestlased teise laevaga 200km kaugusele Nome’i linna (Otepää suurune kullakaevajate linn), kust lennati Anchorage’i (500km lõunapoole) ja sealt juba Frankfurti. Ürituse organiseerijad katsid kõik kulud Moskvast kuni Nome’ini. Vaid lennupiletid tuli meestel endil osta. „Mõtlesimegi, et tavaliselt makstakse kruiisipiletite eest 5000 – 10 000 dollarit, et saaks Beringi väinas vaalu vaadata, aga meie saime niisama, pluss veel ujuda,” kiidavad Henri ja Toomas. Seda enam, et ujumise enda tõttu polnud ettevõtmine sugugi raske – 15 minutit kannatab ujuda ükskõik kui rasketes tingimustes. „Eestis oleme ujunud päris mitmeid maratone ja paar korda olen pikka maad ujunud ka külmas vees. Näiteks Venemaal ujusin korra 1650 meetrit, õhutemperatuur oli -33 ja vesi kuskil 0 kraadi,” toob Henri näite. Toomasel meeldib taliujujana võistelda 450 meetri ujumises, trennis ujub ta ka pikemaid otsi. Kui mõnus on külmas vees ujuda, peab meeste sõnul igaüks ise kogema, sest seda on raske seletada. Inimene harjub teatavasti kõigega.

Eestlased paadis – teel ujuma.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

77


[ RULLUISUTAMINE ]

Rullibussi

tegemised jätkuvad ka uuel hooajal!

Suuresti Kultuurkapitali ja hasartmängumaksu nõukogu abiga ellu kutsutud Rullibussi projekt osutus äsja lõppenud hooajal edukaks ettevõtmiseks. Tekst: Jaanus Ritson ja Kert Keskpaik

Joogipaus

Näpunäidete jagamine.

78

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Fotod: Kaspar Kallip

Rullibussi vedajateks olid ühe Eesti rulluisutamise tippklubi Albe Team/ Bont raudvara Kert Keskpaik ja Meelis Aasla. Lisaks olid koolitusel abiks juhendajatena Lauri Koort ja Jaanus Ritson ning laste grupi juhendajana Elizabeth Jõgi ja Kristiine Kalev. Rohke positiivne tagasiside ning inimeste osavõtt rulluisukooli tundidest annab Rullibussi eestvedajatele indu projektiga jätkata ka tuleval aastal. Esimesel hooajal said teoks kõik plaanitud tegemised Eestimaa paigus. Tallinnas toimusid teisipäeviti Saku suurhalli ees ja neljapäeviti Tallinna lauluväljakul rulluisu õpitunnid kõigile soovijaile, kus inimeste ainukeseks eelduseks oli soov rulluisutada. Vajalik polnud isegi varustuse olemasolu, kuna maailma ühe suurima rulluisubrändi K2 varustus aitas esimesed proovisammud teha suurte kulutusteta. Osalejatele oli töös korraga kolm kuni neli treeninggruppi, mille hulgast tasemele vastava leidis igaüks. Eriti elav oli mudilaste grupp, kus kogu programm alati suure trilli-tralli tähe all sellise hoo sisse sai, et mõnd väikest rullisõpra tuli trenni järel platsilt kättesaamiseks veel mõnda aega taga ajada. Tallinnast väljaspool toimusid koolitused kõigile tasemetele Rakveres, Haapsalus, Jõhvis, Narvas, Mäetagusel ja Vokas. Mõnes linnas sai käidud ka mitu korda. Lisaks sai hooajale vahva punkt pandud, kui Rullibuss käis kohtumas Taebla gümnaasiumi laste ja noortega. Nelja akadeemilise tunni jooksul sai rulluisutamisega esimest või mitmendat korda tutvust teha ligi sada noort uljaspead. Osavõtt oli nii aktiivne, et kohati jäi varustusestki puudu. Tulevaks hooajaks laheneb seegi probleem, kui Sportland aitab K2 rulluisuvarustust täiendada nii, et koolituses osalejate arvu varustuse nappus enam ei piira. Möödunud suurepärase suve taustal jääb Rullibussi ja Rullikooli meeskond ootama taaskohtumisi uute ja vanade kundedega ja on avatud uutele väljakutsetele, mis iganes võtmes neid ka esitletakse. Kõigest lähemalt www.rullibuss.ee

Liikuv peakorter.


novembri spordimenüü

5., 6., 26., 27. novembril pakub hõrgutavaid mänge meistrite Liiga koorekiht: arsenal, real madrid, bayern, barcelona, Chelsea, manu ja teised 15. ja 19. novembrile lisavad vürtsi eesti sõprusmängud aserbaidžaani ja Liechtensteini vastu. Lisaks üllatavad maitsemeeli barclays davis Cup maailma grupi finaal, tü/rocki mängud bbLis ja nba uus hooaeg! Head isu!

Lisab mänguLe põnevust


[ RULLUISUTAMINE ]

EMT Rullituuri

Esmaklassiline teenindus!

hooaeg lõppenud, Rahvarull ootab uut suve!

Tallinna Rulluisumaraton pani punkti seitsmest etapist koosnenud EMT Rullituurile juba septembri algul. Rullituurile oli see viies ja EMT nimesponsori tiitlit kandes kolmas aasta. Tekst: Jaanus Ritson

Fotod: Kaspar Kallip

Tasapisi osalejaid juurde koguv sari kutsus kokku kolme erineva liikumisharrastuse armastajad oma lemmikalal üksteisega mõõtu võtma. Starti olid oodatud rulluisutajad, rullsuusatajad ja ratastoolisõitjad. Tegemist ju kogupere sündmusega, kus puuduvad vanusepiirid ja oskuse tase. Osaleda said eelkooliealistest lastest alates pisirullijad oma 500-meetrisel distantsil, kuni eri vanusegruppe ühendava rulluisumaratonini välja. Sari püüab ikka järgida oma motot: kõik on starti oodatud ja kõik oodatakse finišis ära! Sel hooajal sai seitsmel etapil tulemuse kirja üle 2500 osaleja. Sari ise otsib igal aastal uusi ja paremaid radu ning ka sel aastal said ristsed Maardu, Jõhvi, Pärnu ning Tallinna etapid uued asukohad. Peale eesti harrastajate on sari saanud lemmikuks ka lähiriikide rullitajate hulgas. Sarja etappidel osales harrastajaid kokku 12 riigist. Kõige eksootilisemad olid hooaja algul Eestis võistelnud ja harjutanud Venezuela tippsõitjad, kes kuulusid ka Uusmaa/ Rullibaasi võistkonda. Sari on sportlikul tasemel teinud suure arengu ja sel aastal oli kokku 106 võistlejat, kes osalesid kõigil seitsmel etapil. Lõpetades selle hooaja võistlussarja pani Tallinna Rulluisumaraton samas aluse uuele „masinaklassile” – Rahvarullile. Rahvarull on lühike rulluisudistants neile, kelle oskused ja võimed ei luba kohe maratoni ette võtta, aga rullitamine pakub huvi ja lõbu. Rahvarull ootab kõiki, kel kapis väikeste rataste ja piduriklotsiga unarusse jäänud rulluisud. See on lahe võimalus tulla turvaliselt rullitama teedele, kus tavapäeval kulgeb autoliiklus ja mis on sõiduks suletud ning turvatud. Kõigest toimunust saab piltide, video ning Live streaming’u kaudu uut ja huvitavat infot aadressilt: www.rulliklubi.ee. Samuti leiab Rulliklubi tegemised üles Facebookist! Uus hooaeg toob EMT Rullituurile hulgaliselt uuendusi ja uusi sõidukohti. Ühtlasi selgitatakse peagi, mida tähendab: Rahvarull rokib!

Lõbu läbi, ees ootab mäkketõus.

Lastestart.

Rullsuusatajad minekuvalmis.

Rulluisumaratoni stardirüsinas vaba tee leidmine on päris täppisteadus.

80

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


TIMEX RUN TRAINER 2.0

• Tempo, kiirus ja distants. • Intervalli taimer. • Hands-free opereerimine. • Kalori arvestus. • Kõrgresolutsiooniline ekraan, mida on võimalik enda soovi järgi kohandada. • Vibratsiooniga tempo, distantsi ja joomise meeldetuletus. • Kaarti ja statistika üleslaadimise valmidus. • ANT+ pulsi ja jalaanduri ühilduvus. • Laetav aku.

Londoni maratonile

Kõikide Timex Run Trainer 2.0 kella ostjate vahel loositakse välja pääse ning reisiraha.

1000 eurot

Müügil ainult Sportlandis


[ TRIATLON ]

ETL-i triatloni

karikasarja võitsid Harri Sokk ja Kerti Kesküla

Tänavuse Eesti triatloni karikasarja üldvõitjatel on mõndagi ühist: mõlemad teevad või on teinud koostööd sama treeneriga ning treenivad valdavalt üksi. Tekst: Lauri Birkan

K

Fotod: Jaanus Juss ja Jüri Suurkivi

uueetapilises Eesti Triatloniliidu (edaspidi – ETL) triatloni karikasarjas kahe etapivõidu ning nelja teise kohaga üldvõidu saanud Harri Sokk (27) tunnistab, et on tulemusega igati rahul. „Oli suurepärane hooaeg!” sõnab mees, kel mullune hooaeg liiklusõnnetuse tõttu sisuliselt vahele jäi. „Sattusin rattatrennis autoga vastamisi ja jäin kaotajaks... Sain ennekõike näo piirkonda tõsiseid vigastusi ja treeningpaus kujunes mitme kuu pikkuseks.” Piisava treenituse saavutamiseks otsustas Sokk tänavu natuke riskida ja viis ujumistreeningute osakaalu miinimumini. „Tundub, et see õigustas end, sest ratta- ja jooksuvorm olid lisatreeningu tõttu korralikul tasemel,” sõnab Sokk, kes hooaega planeerides spetsiaalselt ETL-i karikasarjaks ei valmistunudki. Ta keskendus hoopiski täispika triatloni läbimisele. „Õnneks oli tänavusse karikasarja lisatud taas kord mitu tuulessõidukeeluga olümipiadistantsi ja isegi üks poolpikk triatlon, mis mulle rohkem kontimööda kui Eestis tavaks saanud sprindidistants,” räägib Sokk. „Tuulessõiduta võistlused meeldivad mulle rohkem, kuna rattasõit on mu trumpala ja see võimaldab kergema vaevaga konkurentidega vahet enda kasuks pöörata.”

tänavune parim võistlus – Saku triatlon (sprindidistants), ääretult kerge rattarada ja tehniline,  tõusudega jooksurada tõotasid rasket heitlust. „Kartsin et ei suuda nii siledal rattarajal kelleltki eest ära sõita ja jooksuks vajalikke edusekundeid koguda. Reaalsuses osutus see aga üllatavalt lihtsaks, veidral kombel ei suutnud keegi ka jooksurajal vahet vähendada ja üllatav etapivõit oligi käes.” Sokk tõdeb, et üldiselt õnnestusid tal tänavu kõik etapid väga hästi – suuri ärakukkumisi polnud, isegi tuulessõiduga Melliste etapil õnnestus rattaetapil peagruppi pääseda ja korralik tulemus välja võidelda.

82

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Tabasalust pärit Sokk jõudis triatloni juurde juba 12-aastaselt, ning sellest ajast saadik on ta ala vahelduva eduga harrastanud. Muud spordiala ta proovinud polegi. Tõsisemalt hakkas ta treenima alates 2009. aastast, kui alustas koostööd treener Margus Tammega. „Üljuhul proovin harjutades järgida treeninguplaane, kuid töökõrvalt on see sageli päris keeruline,” nendib Sokk, kes ametilt insener. „Seetõttu lähtun päris palju lihtsalt enesetundest ja motivatsioonist. Õnneks või kahjuks mul pere veel ei ole, mis võimaldab tihedast graafikust hoolimata treenida

Harri Sokk: „Oli suurepärane hooaeg!”

Kõik etapid õnnestusid hästi

Tänavuse hooaja raskeimaks etapiks oli Soku jaoks Tartu Mill triatlon (olümpiadistants). „Paberil tundus võistlus mulle igati sobilikuna – allavoolu ujumine, suhteliselt raske tõusudega rattarada ja lihtne, sile jooksurada. Paraku kaotasin ujumises liidritele kaks korda rohkem kui tavaliselt ning rattas polnud korralikke jalgu kusagilt võtta,” selgitab Sokk. „Õnneks suutsin mingi ime läbi korraliku jooksuga siiski teise koha saavutada.” Täpselt peegelpildis oli aga

Naudib inimtühje teid

OMAS ELEMENDIS: Rattasõit on Harri Soku trump-ala.


[ TRIATLON ] 1 – 2 korda päevas,” märgib ta ning lisab, et enamasti kipuvad tema treeningud jääma hommikusse või õhtusesse pimedusse, mistõttu treeningkaaslasi ta endale kergesti ei leia. „Saan nautida üksinduses inimtühje kergliiklusteid.” Sokk pani oma edukale hooajale väärika punkti 17. augustil Rootsis, kus läbis Kalmar Ironmani (3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,195 km jooksu) ajaga 8:58:30 ja finišeerus tugevas kon-

Kerti Kesküla: „Olen veendunud, et edu, teotahe ja võidurõõm on omavahel seotud.” kurentsis 11.-ndana. Sokk paistis silma taas tugeva rattaetapiga, kulutades 180 km läbimiseks 4 tundi ja 40 minutit. Võit läks Portugali esindajale Pedro Gomesile, ajaga 8:19:30.

Kiiremaks ja tugevamaks!

ETL-i karikasarja naiste konkurents jäi esinumber Kaidi Kivioja rohkete välisvõistluste tõttu oodatust hõredamaks. Sellele vaatamata tunnistab üldvõidu saanud 20-aastane Kerti Kesküla, et hooaeg ei olnud tema jaoks kindlasti kerge. „Pinget kasvatas juba see, et liikusin juunioride klassist eliiti ja läbisin oma esimese olümpiadistantsi,” räägib Kesküla, lisades, et viimasega seonduvad ka tema eredaimad mälestused hooajast. „Täpsemalt siis Eesti meistrivõistlustelt, kus võistlusnärv oli juba võistluse enda pärast kahekordistunud. Samal ajal kui kõik su poolehoidjad raja ääres närveerivad ja pöialt hoiavad, teed sina sedasama võistlusdistantsil. Aga kui stardipauk käib, on närv kadunud ning alles jääb vaid tahe anda endast kõik. See ongi see ülim ja meeldejäävaim tunne võistlusrajalt,” mõtiskleb Kesküla. „Loomulikult ei lähe alati kõik nii nagu planeeritud: on paremaid ja halvemaid hetki, kuid meelt ma heita ei kavatse. Treenin edasi, et areneda paremaks, kiiremaks ja tugevamaks.” Kesküla hooaja peaeesmärk oli areneda – võita ennast ja teisi. Meeldejäävaimaks etapiks ETL-i karikasarjas peab ta Tartu Mill triatloni, mis oli ühtlasi Balti karikasarja etapp ning osalejate hulgas rohkelt ka välisvõistlejaid. „Nii pealtvaatajaid kui võistlejaid oli Eesti kohta tavatult palju. Võistlus oli pingeline, kuid ka huvitav ning sain kindlasti suure kogemuse võrra rikkamaks,” arvab

Kesküla, kelle hooaeg tipnes augusti algul toimunud Eesti meistrivõistlustega. „Sel aastal ma meistritiitlit ei saanud, kuid loodan, et mõne aasta pärast on treeningtase nii hea, et võiks võistelda kõrgemate tiitlite peale,” loodab ta.

VÕIDUKAS FINIŠ: Kerti Kesküla Eesti triatloni karikasarja etappi võitmas.

Rõõm, rahulolu ja võidutahe

Raplamaalt Kehtna vallast pärit Kerti Kesküla harrastab praegu triatloni logistika eriala õpingute ja töö kõrvalt. Ometi on ta suutnud viimased viis aasat treener Margus Tamme koostatud treeningplaanidest kinni pidada. Esimesed võistlusmälestused ulatavad Keskülal juba 15 aasta kaugusele, mil koos perega osaleti väiksematel jooksuvõistlustel. Järgnes duatloni vaimustus – tänu Pärnu spordiklubile Raudmees, kes sarja läbi viis. „Ilmselt oli triatlon juba loomulik jätk,” märgib Kesküla, kelle ujumistreeningudki algasid juba varases nooruses. Siinkohal soovib neiu tänada oma isa Jaani, kes tema ja tema kolm õde spordi juurde tõi ja oli algul ka suurimaks suunajaks. Koos käidi võistlustel ja tehti trennigi. „Hetkel ei kujutagi elu ilma spordita ette,” tunnistab noor triatleet, kelle lemmik treeningpaigaks endiselt Kehtna vallas asuv Hertu küla. „Joosta meeldib mulle enim maastikul, jalgrattaga sõites ei ole kodukandi maanteedel liiklus nii tihe kui pealinnas, jooksurajad on seal kruusal, ka ujula on lähedal Kaereperes olemas,” põhjendab neiu kodukandi eeliseid. „Lisaks on kodus pärast treeninguid võimalik lõõgastuda saunas ning perekonna ja koera seltsis.” Ehkki sport on muutunud Kesküla jaoks üha tõsisemaks ning treeningud raskemaks, pole ta minetanud oma rõõmu, rahulolu ja võidutahet. „Kui neid tundeid enam ei ole, siis on ilmselt õige aeg lõpetada. Olen veendunud, et edu, teotahe ja võidurõõm on omavahel seotud,” usub neiu. „Lisaks olen tänu spordile leidnud palju sõpru, mõni neist ei kao mu elust kindlasti kunagi. Oleme koos palju teinud ja näinud – nii raskematel kui ka kergematel aegadel.” Trenni teeb Kesküla üldjuhul üksi, laagris ka koos teiste triatleetidega.

ETL-i triatloni karikasari kogub populaarsust 2013. aasta triatloni karikasarjas osales 545 võistlejat. Et igal karikaetapil oli avatud ka harrastajate klass (igamehe triatlon), tegid lisaks karikasarja arvestuses startinud 545 sportlasele harrastajatena kaasa veel: Mellistes 23, Valgas 53, Viljandis 30, Tartus 228, Sakus 55 ja Paides 29 võistlejat. Samuti ei läinud ETL-i karikasarjas arvesse välisvõistlejad, kes osalevad üha tihedamini ja suuremate võistkondadega Eesti triatlonivõistlustel. Üheltki etapilt ei puudunud Läti ja Leedu sportlased, osalejaid oli ka Valgevenest ja Venemaalt. OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

83


[ AERUTAMINE ]

Aerutajad jõudsid

EM-il ja MM-il neljal korral finaali!

Eesti aerutajad on seadnud endale kõrge eesmärgi – olla esindatud 2016. aastal Rio de Janeiros. Tagasivaate möödunud aerutamishooajale teemegi olümpiatsükli esimese aasta suurte tiitlivõistluste põhjal. Tekst: Are Eller Fotod: Eesti Aerutamise Föderatsioon

TAGALA: Edukaim nooraerutaja Joosep Karlson (esiplaanil) saavutas ühekanuul Euroopa juunioride meistrivõistlustel viienda koha ning omaealiste MM-il üheksanda. Lisaks tuli ta koos Andres Baumiga (tagaplaanil) maratoni MM-il juunioride arvestuses neljandaks.

A

erutajate olümpiasõel on ääretult tihe, sest koha olümpiaveele tagab praktiliselt vaid MM-i finaalikoht ja lisaks üksikud kohad kontinentide valikvõistlustelt. Reaalseim läbilöögivõime näib olevat teist hooaega koos kahesüstal sõitvatel Kaarel Alupere-Tarmo Tootsil. Paatkonna ettevalmistus kulges plaanipäraselt: talveperioodil tõusid jõu ja vastupidavuse näitajad, mis kevadistel mahutreeningutel andsid võimaluse ka veekilometraaži oluliselt tõsta. Selle aasta põhieesmärk oli MM-il kaheksa hulka jõuda. Esimesed positiivsed märgid tehtud tööst tulid juba kevadel Poznani MK-etapil, kus 1000 meetri kahesüstal saavutati väga kõrge kolmas koht.

Kahesel läks midagi viltu

Suve lõpus pöördusid kõigi pilgud Saksamaale, Duisburgi, kus peeti hooaja tähtsaim võistlus – aerutamise MM. Tegemist oli ühtlasi MM-i 40. juubeliga. Lisaks 1000 meetrile kahesüstal tegi Tootsi kaasa ka ühesel 500 meetris ja Alupere 5000 meetris. Äsja juuniorde klassist tulnud Aluperele oli see esimene täiskasvanute MM. Eelsõidus koperdati üle kivide ja kändude – jäi vaid lootus, et poolfinaa84

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Treener Peter Becker Tarmo Tootsist: „Kui tal kõik klapib, on ta võimeline maailma tippudega sõitma nii 500 meetrit kui ka tuhandet.” liks suudetakse sellest õiged järeldused teha. Kahjuks ajalugu kordus: juba stardis anti konkurentidele suur edumaa ja kuigi distantsi teine pool oli palju parem, jäi A-finaali pääs vaid ilusaks unistuseks. Koos võeti vastu otsus – B-finaal tuleb võita! Uus päev oli aga suures plaanis eelmise koopia, rahule võis jääda vaid distantsi viimase veerandiga ja nii lõpetatigi üldarvestuses 15. kohaga. Treener Peeter Beckeri sõnul olid lootused palju kõrgemad ning mehedki oluliselt paremas vormis, kui nad seda näitasid. „Miks see kahene ära lagunes on raske öelda, üks on aga selge: peame poistega hooaja lõpus pead kokku panema ja kogu seda MM-melu väga põhjalikult analüüsima,” ütles Becker, kellele isiklikult tundus, et noorem mees ei talunud suurvõistluse pinget – veel hommikusel soojendussõidul oli ta oma kogenud paarimehestki kiirem. „Poolfinaali eel rääkisime, et oma

Noored pakkusid rohkelt rõõmu Eesti aerutamise tagala eest kandsid hoolt noored, kes tõid meeldiva üllatusena tiilivõistlustelt koguni kolm finaalikohta. Tulevikulootuste liidriks on Joosep Karlson, kes saavutas ühekanuul Euroopa juunioride MV-l viienda koha ja omaealiste tipus püsimist kinnitas ta juunioride MM-il, mille lõpetas üheksandana. Koostöö kogenud treeneri Tiina Hodakoviga on sujunud suuremate tagasilöökideta, nüüd tuleb rõhku panna erialasele kiiruslikule vastupidavusele. Märkimisväärne oli temast aasta noorema Nikita Murini kaheksas koht 500 meetri ühesüstal Euroopa U18 meistrivõistlustel. Koos treeningukaaslase German Orloviga lõpetati 500 meetri kahesüsta distants 11. kohaga. Ootame huviga, mida suudab Murin järgmisel hooajal – kuulub ta ju endiselt U18 klassi. Arvestades toredat arengut sel hooajal peaks ambitsioonika noormehe areng jätkuma ja küllap lisab see harjutamislusti ka teistele temaealistele.


[ AERUTAMINE ]

PARIMAD: Eesti edukaimatel aerutajatel Kaarel Aluperel ja Tarmo Tootsil ei õnnestunud läinud hooajal ühist eesmärki täita, küll aga tegi Tootsi seda üksi, saavutades MM-il 8. koha.

sõit tuleb ära teha – mitte sõidu ajal ringi vahtida –, paat ilusti jooksma ja libisema saada, tõmmete vahel korralik paus,” rääkis treener. „Kui palju ja kas nad seda tegid, ei oska öelda. Ise nad väitsid, et tegid oma sõidu ära, aga aeg näitab hoopis midagi muud. Kusagil läks midagi väga nihu!” Beckeri sõnul polnud poolfinaalis ühtegi paati, keda nad poleks suutnud edestada. Sõidu võitsid enda kohta väga hea etteaste teinud leedukad. „Mehed olid täna pehmed algusest peale, juba esimese 250 meetriga oldi konkurentsist väljas. Sõit sõideti nende poolt ära ilmselt enne starti,” arvas treener.

Kolmandat korda MM-i finaalis!

Alati optimistlik Tarmo Tootsi läks õhtusele lõdvestussõidule humoorika lausega: “Midagi pole veel kadunud. Tulime siia vähemalt kaheksandat kohta võtma, seega: võtan end tõsiselt kätte ja sõidan 500m ühesüstal finaali.” Selles paadiklassis oli Tarmol 45 rivaali ja oli selge, et põhisõitu jõuavad vaid tiilitega mehed. Eelsõidust edasipääsemisega mingeid probleeme ei olnud, otsustavaks said poolfinaalid. Meie lootus tuli väga tugevast sõidust auga välja, lõpetades hilisema maailmameistri järel

teisena, seejuures eriti võimas oli ta viimasel 50-l meetril. „Tarmo tegi väga hea sõidu ja eriti lõpu, näidates ühtlasi, et kui tal kõik klapib, on ta võimeline maailma tippudega sõitma nii 500 meetrit kui ka tuhandet,” ütles treener Becker. „Ega Kaarel väga palju kehvem ole, ta on ühesel Tarmost vaid sekundi taga. See oli nüüd kolmas kord, kui eestlane MM-il finaali jõudis.” Treeneri sõnul on Tarmo puhul tähtsaim stardist minema saamine. „Start tuli paremini välja kui eelsõidus, aga natukene jäi ta ikka veel magama. Loodame, et finaalis läheb kõik korda, nagu näha, enesekindlusest tal puudust ei tulnud,” märkis Becker. „Kõik tuleb teha samamoodi nagu enne poolfinaali – kui start õnnestub, võib koht tulla väga kõrge. Kogu finaal tuleb ilmselt ühe sekundi sees. Kõrvalveed ei tohi liiga ette saada, ta võib oma hea tugeva lõpuga päris hea koha välja sõita.” Finaaliks sai Tarmo äärelt teise raja. Paraku tõusis tugev vastutuul, mis puhus ebasobivalt tribüünide poolt ning teisel äärel sõitnud mehed said olulise eelise, mille nad distantsi viimasel veerandil ka ära kasutasid. Medalid jagati 6., 8. ja 9. raja sõitjate vahel. Kulla võitis ülekaalukalt sakslane Tom Libschter. Tänu vastutuulele venisid vahed eeldatust suuremaks. Tarmo püsis konkurentsis kogu distantsi, kõrvuti radadel võideldi maailmameistri Peter Gellega 7. - 8. koha pärast, vähem kui sajandiksekundilise kaotusega slovakile oli Tarmo kaheksas – miinimumplaan sai täidetud. “Kahju , et rajaga nii läks,” sõnas Tootsi. „Just selline vastutuul on minu leib, aga kui teised said lõppu teha tribüünide varjus, siis meie Gellega saime tuule näol väga kõva vastase lisaks. Kui midagi üldse endale miinuseks panna, siis stardis peaks lihtsalt nahaalsem olema ja rohkem riskima. Kui ma 30-aastasena olen sprindis võimeline finaali sõitma, siis tähendab, et olen veel arenguvõimeline.”

5000 meetrit närvikarastust

Koos treeneriga mindi tagasi kanali äärde, et elada kaasa Kaarel Alupere etteastele – 5000m ühepaatide ühisstardist sõidule. „Lootsin, et ta 37 startijast ikka pooli sportlasi edestab ja oma sõidu ära teeb,” ütles Becker. „Ta peaks läbima distantsi võimalikult ühtlaselt, ilma mõõnadeta. Eeskätt on see Kaarlile ikka närvi karastuseks, et saaks ka ennast ühesel näidata.” Mustast august Kaarel

kahjuks välja ei tulnudki, lõpetades sõidu 24. kohaga, kaotust esimestele tuli paari minuti võrra liiast. Kokkuvõtte Duisburgi MM-ist tegid mehed kahesüsta sõitude põhjal, sest OM-iks valmistumisel jääb see põhidistantsiks. Tootsi hinnangul oli kõige parem ikka poolfinaal, B-finaalis kaotati teistele natuke palju, eelsõit oli vahest kõige halvem. “Ainus muutus, mida mina tegin, oli see, et kui me tavaliselt teeme lõpuspurti viimasel 200 meetril, siis seekord 250-ga. Jõudsime lõpuni küll. Mina olin pärast finišit ikka päris tühi,” rääkis Tootsi. „Võrreldes teistega sõitsime esimestele lähemale isegi viimase 250ga. Mis alguses ära sai antud, see jäi.” Arvestades sõitu ja enesetunnet pidas Alupere parimaks B-finaali, ajaliselt aga poolfinaali. Eelsõit oli nagu oli – lihtsalt selline eksitus. „Enda meelest sõitsime nagu trennis, mingeid muudatusi vahepeal ei teinud. Püüdsime treeneri antud tõdesid meeles pidada, aga väga ei tulnud välja,” selgitas Alupere. „Ise ei saanud muidugi aru, enda meelest tegime kõik hästi.”

956 sportlast 78-st riigist

Aerutamise ülemaailmsest populaarsusest räägib kõnekas fakt, et Duisburgis olid kohal 956 sportlast 78-st riigist. Ala kandepinnale lisab kaalu, et medalile jõudsid koguni 30 riigi sportlased. Poodiumi kõrgeimale astmele tõusid 15 riigi sportlased. Edukaimaks oli koduveel võistelnud Saksamaa, kes võitis kokku 18 medalit, neist üheksa kuldset. 17 medalit kogus senine tugevaim aerutamisriik Ungari, sealhulgas 7 kulda. 11 medaliga järgnesid Suurbritannia ja Venemaa, vastavalt viie ja nelja kullaga. Üllatuslikult jäid Duisburgis kullata sellised tugevad aerutamismaad nagu USA, Argentina, Prantsusmaa, Valgevene ja Rumeenia. Üldse jäid tugevamatest medalita: Hiina, Norra, Holland ja Slovakkia. Kui A- ja B-finaalide punktikohad kokku liideti, selgus, et tipus on ikkagi Ungari 853 punktiga, teine Saksamaa – 817 ja kolmas Venemaa 785 punktiga. Meie lähinaabritest olid selles arvestuses edukaimad Läti 21. koha ja 154 punktiga, järgnesid Leedu: 27. koha 137 punktiga ja 34-ndana Soome (88p). Eesti sai 45. koha 37 punktiga. Seejuures kohe Eesti seljataha jäi Hiina, kelle oodatav-kardetav tõus 2008. aasta OM-ks oli vaibunud, kui mitte öelda, taandunud endisele tasemele. Üldse sai punkte 61 riiki. OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

85


[ SOOVITUS ]

Igale oma

sügiseselt matkarajalt Fred Jüssi on öelnud, et inimene vaikuses on inimene iseendaga, vaikus äratab ellu. Metsavaikus on elus vaikus, tal on oma värvid, varjundid ja helinüansid. Tekst: Helen Sulg

Fotod: RMK, Scanpix

Lõiguti läbimiseks soovitab RMK: Aegviidu – Koeru 96 km, Koeru – Elistvere 87 km, Elistvere – Kiidjärve 118 km, Kiidjärve – Pähni 224 km ja Pähni – Ähijärve 102 km. Mõistagi võib teekonda osadeks jagada.

S

el sügisel valmis rajameister Alar Siku abil RMK 627-kilomeetrine matkatee Aegviidust Ähijärvele, mis on lõunaharuks eelmisel aastal rajatud 370-kilomeetrisele rajale Oandust Iklasse. Kogu matkatee on saanud taaskasutatud plastist kilomeetripostid ja selge värvimärgistuse: Oandu-Ikla trass on valge-punase-valge ning Aegviidu-Ähijärve valge-rohelise-valge kombinatsioon. Paljud kestvussportlased on matkateed juba vallutamas käinud. Uurisime, milliseid on head valikud lähtuvalt harrastatavast alast.

PARIM orienteerumiseks

Seiklusspordiklubi XTeam eestvedaja Heigo Põld soovitab matkatee lõunaosa: “Ahjalt Ähijärveni on rada pea täielikult kaetud orienteerumise ja rogaini kaartidega, sealsetes metsades on toimunud ja toimub palju võistlusi,” põhjendab Heigo. Piirkonnas toimus 2008. aastal rogaini MM, järgmisel suvel toimuvad Oraval rogaini Euroopa meistrivõistlused, mis suures osas kattuvad matkateega. Mets sobib Põllu 86

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

KAS TEADSID? Eesti pindalast moodustavad metsad ligi poole, sellest omakorda ligi 42% on RMK hallata. Kokku on RMK hallata kaks tuhat kilomeetrit loodusradu. Radade ja puhkevõimalustega saab lähemalt tutvuda veebilehel www.loodusegakoos.ee, kaarte ja -legende saab RMK looduskeskustest ja teabepunktidest. sõnul hästi hooajaks, mil päevakorras on pikemad treeningud: “Kaunil ning vaheldusrikkal maastikul, hooldatud ja tähistatud rajal on jooksmine kasulik nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.” Ka Sixten Sild, endine profiorienteeruja kiidab raja erinevaid maastikutüüpe ja loodusvaateid, kuid soovitab selle läbimisel arendada iseseisva kaardilugemise oskusi: “Orienteeruja jaoks on see meeldivalt kodune keskkond,

kuid ise eelistaks rajatähistuse asemel detailset kaarti. Korraliku kaardi abil on võimalik rada läbida sõltumata tähistusest ja tegevus muutub kaardihuvilisele märksa põnevamaks ja sisukamaks.” Sild rõhutab, et matkateede mahamärkimine on tervitatav tegevus, sest meelitab loodusesse liikuma inimesi, kelle suhted looduse ja liikumisega puudulikud: “Olen kindel, et matkarajal käinud saavad rohkesti positiivseid elamusi, kui sellele lisandub veel arusaamine kaardilugemisoskuse kasulikkusest ja vajalikkusest, siis on ju eriti tore!”

PARIM jooksmiseks

Maratoonar Maie Kuusik soovitab Tallinnast minejatele ajaliselt ja logistika mõttes Aegviidut, sest seal on huvitav üles-alla profiil, mets põnev ja rada pole üksluine. “Krossijooksuks on Kõrvemaa üks raskemaid radasid, mille eeliseks mitmekülgsus – seal treenivad ka paljud suusatajad ja ratturid,” loetleb Maie raja eeliseid. Startimiseks on hea koht Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskus, kus saab laenutada ja parandada ratast,


[ SOOVITUS ] Nelijärvele (5 km), Jänedale (10 km) või Kõrvemaale (8 km): “Seal on väga erinevaid profiile valida – raskema raja sõbrale Valgehobusemäe ja AegviiduPukimäe, rahulikule kulgejale ja looduse nautijale Kõrvemaa 19- või 24-kilomeetrine rada. Tee liigub osaliselt läbi looduskaitseala, seal on rabavaated ja oosid - väga vinge. Kui oled ikka nädal otsa Nõmmel sõitmas käinud, siis seal olek on puhas rõõm.” Harrastaja Karre Lauring leiab, et lemmikkoht sõltub harrastaja eesmärgist ning maitsest – kes eelistab lamedat maastikku, sellele sobib Presidendi matkarada, kes vaheldust ja mägesid, võiks proovida Kõrvet ning Valgehobusemäed, mis kattuvad osaliselt RMK matkateega. Mees ise otsib uusi avastusi: “Võiste Pärnumaal ja Mammaste Suusakeskus, pärl Põlva külje all, on hea valik vahelduseks Otepääle,” loetleb Karre ja hoiatab samas: “Mõlemad rajad on siiski suhteliselt häid suusaoskusi eeldavad.“

PARIM ratturile

kohvikust sooja toitu ning soovi korral isegi sauna minna. Heleen Vennikas, ultrajooksja, kes on läbinud kogu Oandu-Ikla matkatee, kiidab selle lõikude vaheldusrikkust: “Oandu-Ikla matkateel meeldib kõige rohkem Oandu-Hiieveski. Seal on kauneid metsateid, looklevaid kruusateid, väga ilusad rabad ja Jussi järved.” Viimast võiks testida need, kes tahavad ka tõuse joosta. Ekstreemsete radade sõpradele on Mägede-Noku (9 km) väga hea lõik, ka Liiapeksi-Järvi Pikkjärve: “Sealt vist puhta jalanõuga ei pääse, aga huvitav on kindlasti,” märgib Heleen. Aegviidu-Ähijärve matkateelt sobib Värska-Härma lõik (51,8 km) suurepäraselt jooksmiseks, sest seal on väga ilusad metsad ja kupliline maastik. “Palju ilusat on nähtud ja toredat kogetud neil radadel, aga kõige toredam on ikkagi teel olemine,” võtab Heleen kokku oma kogemused.

PARIM: suusatajale

Rajameister Sven Luks soovitab liikuda rongiga Aegviitu ja sealt startida kas

Maastikurattal liikumiseks soovitab hobirattur Timo Tõiger lõiku Oandu-Võsu, kuid läbimist tagurpidi ehk võtta suund Võsult Oandule: “Tore ja puhas nauding oli liikumine allamäge. Maastikuratturile äge, puutumatu ja salapärane maastik, sõit paralleelselt jalgrajaga,” kirjeldab mees kogetut. Ratturina pakkus rõõmu luidete servadel sõitmine. Võsule saab jätta auto, sõita rattal metsarada pidi Oandule ja liikuda tagasi mere ääres kulgevat maanteed mööda. Võimas oli juba see, et tee on metsa sisse “lõigatud” – ei ole autoga läbitav. Rada on väga heas korras, vaheldusrikas ja turvamuret pole, ei anna võrrelda näiteks Lõuna-Eestiga, kus treenin Karski-Nuia kandis. Timo võtab oma kogemuse põhjal kokku, et Kõrvemaa on pigem massidele ja Oandu pigem fännile, üksinduse otsijale: “Ma ei kohanud ühtegi inimest - keset suve keskpäeval.”.

PARIM matkajale

Aegviidu-Ähijärve matkatee äärde jäävad paljud Eestimaa “kõige-kõigemad” kohad: sügavaim järv, pakseim turbakiht, kõrgeim mägi ja liivakivipaljand. Nende avastamine just lastega kannab ka harivat eesmärki. Rajameister Alar Sikk aga soovitab rahulikku kulgemist Lõuna-Eestis: lõiku Värskast Vastseliina linnuseni (Piusa koopad, paljandid), põnevad on rajad Haanjast

Fred Jüssi, loodusmees: Jooksja, võta aega seisatada ja kuulata

Olen ikka soovitanud, et kui liigute maastikul, siis vahel peatuge ja vaadake üle õla. Inimene näeb kogu aeg ette, aga kui ta vahel seisatab ja keerab end ringi, võib avaneda väga üllatavaid ja ilusaid pilte. Olen ise seda palju kogenud. Eks sportlasel on jooksmine ise eesmärk, seda tehakse tihti kõrvaklapid peas. Olen metsas näinud inimesi, kes perekondade kaupa sõidavad ratastel mööda metsateid kuularid peas. Kuidagi kahju on neist, ei saa neist hästi aru ja ei saa ka neilt klappe peast tõmmata. Näen mõnegi tuttava pealt, kuidas kulgeb tema vaimne areng: ta teab peast igasugu mälumängu vastuseid ja “rohke-debelaki” nalju, seda ja teist ja kolmadat. Kui aga istume maha ja arutame päris asju, selgub et tal on laialdased teadmised mitte millestki. Omaenda valikul ei ole inimesel olnud võimalik süvenda ja nii on ta oma elu laiali laotanud. Kui inimesel on sõltuvus mürast ja vaikuse stressi talumiseks peab pidevalt klappe kandma, on see minu meelest patoloogia valdkonda minev nähtus. Metsas käimine, matkamine, jooks annab võimaluse ennast tunnetada looduses – loodus sisaldab meid, mitte ei ole eraldiseisev asi. Nii mõnig stressis kaaslane on elurütmi tagasi saanud metsas, kuulates vaikust, jõge, ajades juttu teekaaslasega. Raskeid olusid tuleb elus ikka ette - igasugu asju juhtub, elu pole asfalttee. Meenub linnurõngastus-sport: hasartselt hoobeldakse, et eelmisel aastal sai 102 lindu rõngastatud, järgmisel tahaks 120. Puudub sisu, tegevus mõttega. Eesmärk on muutunud vahendiks ja vahend eesmärgiks. Sport on ju siiski vahend oma keha tervena hoidmiseks, tähtis on mõõdukus.

Kirikumäelt Luhasoo poole (Vällamägi, Munamägi, Rõuge), Koiva männikud ehk liikumine Eesti lõunatipust Karula Rahvuspargini Ähijärvel ning Valgesoost Põlvani. Lastega matkamise mõtet jätkates soovitab Sikk: “Miks mitte lastega metsaradadele minna, panna nad lõket ja süüa tegema, telki püstitama – muidu jääb neil üle vaid istuda ja nutitelefoni näppida,” ütleb Sikk ja lisab: ”Matkarõõm ongi isetegemises, lisaks annab rahulik käimine hea füüsise. Selles mõttes on tegu saavutusspordi vastandiga, võitja võib olla just pikema ajaga raja läbinu. Leia aega enda jaoks, mõtisklemiseks, alati ei pea kiirustama silmaklapid ees finiši poole.” OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

87


[ SÕUDMINE ] KAHEPAAT TRENNIHOOS: Praegu arsti-residendina Põhja-Eesti regionaalhaiglas tegutsev Jaan Laos (vasakul) istub meeleldi nüüdki paati, selleks peab aga päevakava sõudepaarilise, Alo Kuslapiga klappima.

Jaan Laos:

ujujast sõudjaks, sõudjast arstiks

Noorsõudjana ülikooli kõrvalt kiirelt tipu suunas liikunud Jaan Laos on heaks näiteks ütlusele: kui millelegi jäägitu sihikindlusega pühenduda, võib jõuda kuhu iganes. Seejuures on aga tähtis leida üles oma tee. Tekst: Lauri Birkan

P

Fotod: Jaan Laose erakogu

ärnust pärit Laos alustas sportlasteed 8-aastaselt, kui läks koos endast poole noorema vennaga Anne Tohveri ujumistrenni. Üsna varakult sai aga selgeks, et ujumises midagi head oodata ei ole, sest Laosel tekkis probleeme väikevennal järelpüsimisega. Nii otsustaski ta sõudmisesse üle minna. „Mõlemad vanemad, onu ja mitmed peretuttavad olid selle alaga nooruses tegelenud ning tihti kõlas juttudes atleetidest väikese poisi jaoks mingisugune köitev heroilisus,” põhjendab Laos oma valikut. Mingit vanemate survet alavahetuseks kindlasti polnud. „Pigem oli nende suhtumine pehmelt öeldes neutraalne ning seetõttu sepitsesin plaani salaja.” Paralleelselt ujumistreeningutega tegi Laos aasta aega kaks korda päevas sõudespetsiifilisi harjutusi – need oli ta iseseisvalt välja otsinud. Kohe 10. klassi astudes seadis noormees sammud sõudebaasi poole. „Ema-isa reaktsioon oli pigem üllatav ja äraootav – nende põhitingimus oli, et

88

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

ujumisega on vaja jätkata. Veel mitme kuu vältel jagasin nädala treeningpäevad sõudmise ja ujumise vahel,” meenutab Laos, kes alustas sõudmist Reet Palmi näpunäidete järgi. „Ma ei arva, et 16-aastaselt sõudmisega alustamine oleks liialt hiline, siiski leian, et teatud füüsiline suutlikkus võiks noorel juba enne olemas olla – et ta suudaks paadi iseseisvalt vette toimetada ning tuleks toime keerulisemates ilmaoludes,” mõtiskleb Laos. „Seetõttu pean ujumist, mis andis mulle treenimise harjumuse, suutlikkuse end õigel hetkel tagant sundida ja võime pikema perioodi vältel kõrgenenud laktaadiväärtusi taluda, suurepäraseks sissejuhatuseks sõudmisele.”

Kohusetruu treenija

„Sõudjana olin algusest peale kohusetruu treenija. Esmalt ilmselt perekonna ajaloo survest ning isepäisest otsusest tuleneva tõestamisvajaduse tõttu. Hiljem – tiimikaaslastega tekkinud ühtsustunde, võidunälja, aga ka ala ja kogu

veepealse õhkkonna nautimise pärast. Juba esimesel sõudmisaastal sai Laosest Matti Killingu hoolealune. „Abikaasadest treeneritetiimis Palm-Killing liiguvad edasijõudnud edasi Killingu juurde,” põhjendab Laos ja selgitab, et kuna Killingul toona oma tipp-punt puudus, oli ta juba kevadeks sõudeergomeetri tulemuste järgi piisavalt „edasijõudnud”. Ohtrat lihvimist vajasid aga veepealsed oskused. „Siinkohal tuleb tänada Mattit tema osavalt laveeriva korraldamisoskuse tõttu – samal 2002. aasta kevadel kutsuti kokku (võimalik, et minu „veepealsete oskuste” hajutamiseks) vahepeal tagaplaanile jäänud üksikaerusõudmise üle-eestiline noortepunt, millest kasvas hiljem välja U23 MM-i I ja EM-i IV koha toonud kaheksapaat,” räägib Laos. Edu ei lasknud end kaua ootada – vaevalt aasta pärast sõudmisega alustamist saavutas Laos juunioride MM-il roolijaga kahepaadil 5. koha ja 2003. aastal roolijata kahepaadil hõbeda. Säravaim saavutus saabus 2007. aasta U-23 MM-il,


[ SÕUDMINE ] kus kaheksapaadis rassinud Laos pälvis kulla. Samas paadiklassis oli ta edukas ka universiaadidel – 2004, 2006 ja 2008 tuli pronks ning 2010 hõbe. Laose sõnul tuli edu suuresti tänu hästi trehvanud paarimeestele: „Ei varem ega hiljem pole keegi noorte seas hiilanud Alvar Räägeli jõunäitajatega (16-aastaselt sõitis ta ergomeetril 1000m alla kolme minuti, 18-aastaselt alla 2.50-ne ning võttis ilma igasuguse tehnikata 145kg rinnale),” räägib Laos. Ta lisab, et kaheksases sai viimane kui paatkonna liige talle antud rolliga hästi hakkama. „Oma osa oli ka sportlikul õnnel: mõlemad, nii noorte- kui ka U23 tiitlivõistluste medalid sündisid rasketes ilmastikuoludes,” tõdeb Laos, kuid juhib tähelepanu, et nimetatud õnn tuli osata ka enda kasuks pöörata: „Keerulised veetingimused trennis ei tähendanud mitte mugavaid jalgrattakilomeetreid või pallitoksimist, vaid hüljesmärga keha tuuleiilide vahel või suisa jäämuhve aeruvarte ümber.”

Topeltpingutus ülikoolis

Paralleelselt sõudmisega Tartu Ülikoolis arstiteadust tudeerinud Laosel tuli õppekaaslastega sammupidamiseks topelt pingutada – sageli unetundide arvel. Kõige kiuste suutis ta ülikooli nominaalajal lõpetada. „Praktikumid, kus ma veelaagrite tõttu viibida ei saanud, oli võimalik varakult õppejõududega kokkuleppides ette või järele ära sooritada,” toob ta näite. „Samas soosis sõudmise puhul õpingute ja sportimise ühendamist asjaolu, et peamine võistlushooaeg kattus suvevaheajaga. Talviseks ettevalmistuseks, kui kodumaal jäätumise tõttu veele ei saanud, sobis suur valik teisigi distsipliine (jooks, ujumine, suusatamine, jalgratas, ergomeeter, jõusaal jne), mis ei lasknud olukorral üksluiseks muutuda, samas ei nõudnud samasuurt ettevalmistust nagu paatkonnaga veele minek. Väike jooksuots õnnestus ka loengutevahelisse auku pakkida.” Liigagi kähku jõudis kätte aeg, mil sportimine hakkas oma sära minetama: ühtäkki jäädi tiitlivõistlustel tipp-paatkondadest ligi 10 sekundi kaugusele, tulemused testimistel ei paranenud. Samas hakkas läbi saama varasemate võitudega välja võideldud toetus. „Võib-

Jaan Laos: „Keerulised veetingimused trennis ei tähendanud mitte mugavaid jalgrattakilomeetreid või pallitoksimist, vaid hüljesmärga keha tuuleiilide vahel või suisa jäämuhve aeruvarte ümber.” olla vajanuks koosseisumuudatustega paatkond rohkem aega sisse töötamiseks?” arutleb Laos. „Vaja olnuks veel enam pühendumist, ent kas minu omast piisanuks? Sportimise nimel ma haridusteesse auku jätta ei soovinud, sest see süvendanuks ebakindlust tuleviku ees. Samas nõudis haridusteel edasi astumine samuti rohkem pühendumist.” Nii saabuski otsus tippspordiga lõpparve teha.

Traditsioon tekkimine

Praegu tegutseb Laos ortopeedia ja traumatoloogia arsti-residendina Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. „Praegune põhitegevus – patsientide ravi – on sarnaselt sõudmisega usaldusel ja lugupidamisel baseeruv tiimitöö,” sõnab ta. „Pikad operatsioonid ei ole niivõrd väsitavad, kuivõrd sundasendi tõttu kurnavad. Lihasjõudluse säilitamiseks kasutan kaks – kolm korda nädalas sportlaskarjäärist tuttavaid treeninguviise. Talvel enim sõudeergomeetrit ja suusatamist. Tööpäev algab hommikuvõimlemisega.” Võimalusel istub Laos paatigi, kuid nagu mees ise ütleb: üksikaerusõudjana vajab ta spor-

di täielikuks nautimiseks ka sobivat vastasparda paarimeest. Populariseerimaks ala kolleegide seas, kutsus Laos koos Raili Ermeliga mõne aasta eest ellu nüüdseks juba traditsiooniks saanud meedikute sõuderegati. Selle formaat näeb ette eriarstide ja spetsialiseeruvate arstide-residentide vahelist mõõduvõttu akadeemilistel kaheksapaatidel sügisesel Emajõel. Võistluste jaoks harjutama hakanud meedikutel ei ole sageli veespordi tausta, kuid regulaarne trenn on paadid kaasahaaravalt liikuma pannud ning ka publiku huvi pälvinud. Praegu ollakse viigis 1:1. Tuleval aastal jälle! Laos tunnistab, et seoses sõudmisega tal endal praegu ambitsioonikaid plaane pole. Küll aga elab ta kaasa meie koondise tegemistele. „Eesti sõudmine on pildil – nii kodu- kui ka rahvusvahelisest vinklist vaadatuna. Meil on mitmed uued ilusad sõudebaasid ning paiguti lisaks juba kogenumale kahuriväele ka noored ambitsioonikad treenerid,” kiidab Laos. „Selle aasta neljase tulemused näitavad tippjärelkasvu olemasolu. Harrastajate seas kogub populaarsust sõudespinning. Patt oleks kurta.

ARSTID VS RESIDENDID: Endise tippsõudja Jaan Laose (vasakult kolmas) kaasabil mullu ellu kutsutud meedikute sõuderegatt kogub üha enam populaarsust. Tänavu kandsid arstid valgeid ning residendid siniseid särke. Hetkeseis on 1:1.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

89


[ SEIKLUSSPORT ]

Xdream 2013

– muljeid seiklushooajast Neli hobisportlast, kes osalesid tänavusel Ace Xdreamil, nõustusid Jooksjaga jagama muljeid. Võib tõdeda, et seiklussport ei ole mõeldud ainult hulludele. Tekst: Helen Sulg

Fotod: Sportfoto.ee, erakogud

A

la on jõudnud massidesse ja õigustatult – vägevad loodusvaated, paras ajuragistamine lisaülesannete lahendamisel ja väljakutse meeskonnatöö oskustele on vaid mõned võistlussarjas osalemise lisaväärtused. Radade A, B ja C raskusastmetesse jagamine on andnud võimaluse ka vähem kogenud sportlastel panna oma võimeid proovile.

Tallinn: Tulin-nägin-võitsin

Kristi Kiirats, endine tippkergejõustiklane, Tallinna B-raja segameeskonna 1. koht Tallinn B-rada: jalgsi 5 km, rattaga 21,8 km, kanuuga 2,2 km, lisaülesandeks märgi laskmine, saepuru kärutamine, sõudeergomeetrid ja takistus tornide vahel. Osalejaid kokku 834 (A-rada 70, B-rada 170 ja C-rada 38 võistkonda) Eelnev Xdreami kogemus mul puudus, mõtlesin, et eks see üks hull võistlus ole. Ettevalmistus oli selline, et 20 aasta pikkuse tippsporditee lõpetasin 2009. aastal, aga iga kord lohutasin ennast, et vana rasva pealt tuleb küll. Kui sõber palus mind asendusliikmeks, käisin korra jooksmas ning võistkonnakaaslaselt saadud ratast proovimas Rocca al Mares. Tundus, et rattasõit tuleb jube, sest esimese 20 minutiga oli istmikulihas kange. Tiimikaaslane julgustas, et kui raskeks läheb, kasutame slepis vedamise kummi. Kuna mu isa on olnud rattatreener, siis lootsin, et ehk on minulegi midagi külge hakanud ja saan hakkama. Muljed on igati positiivsed! Hommikul stardikäsklust oodates oli küll ärevus sees. Taktika oli meeskonnas selline, et hoiame kokku Kristi Kiirats ja püüame olla 90

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

enne esimest vahepunkti konkurentidest võimalikult ees. Ajale ei jõudnud mõeldagi, sest küll pidi sääreni vees olema või ronima kivi otsa, täitma lisaülesande või vaatama, et võtad ikka õige punkti – eksimine tähendanuks trahvi. Mõnus tempo oli peal ja hasart suur. Alguses mõtlesin, et raskeimaks osutub rattasõit, tegelikult oli see aga puhas nauding. Jooksma minna oli hoopis väsitavam. Tunne oli, et liigud nagu tigu ja iga memm kõnnib ka kiiremini. Kõige raskem oli Vabaduse platsile jõudmisel sõudeergomeetril 1000 m tõmbamine, sportlaste slängis käed ja kann olid täis (piimhapet), tabloo poole ei tahtnud vaadatagi, kui aeglaselt meetrid jooksid. Meeldivam hetk oli, kui saime teada, et oleme kindlasti pjedestaalil ja ilmselt teisel kohal. Lõpuks aga selgus, et olime hoopis võitnud. Kiireim võistkond oli võtnud vale punkti ning sai trahviminuteid.

Kambja: Jooksurõõm

Taavi Rõivas, poliitik, Kambja B-raja meestemeeskonna 36. koht. Kambja B-rada: jalgsi või rattaga 37,4 km, kanuuga 4,7 km, lisaülesandeks kõrgseiklusrada, heinapallide kandmine ning mõladeta kanuutamine. Osalejaid kokku 749 (A-rada 57, B-rada 161 ja C-rada 23 meeskonda) Minu treenitus oli hooaja algul keskpärane – pärast novembris joostud Torino maratoni tuli töökohavahetus ja aega trennile pühenduda jäi vähemaks. Hooaja kestel kogunes siiski keskmiselt 40–50 jooksukilomeetrit nädalas ja see kulus eriti Kambjas marjaks ära. Kanuuga olin varem sõitnud ainult seltskondlikult, enne Tallinna etappi võtsime kogenumatelt veidi õpetust, kuidas arutu vehkimise asemel energiat ka liikumisse suunata. Orienteerumises on meie meeskonna salarelvaks Meelis Mälberg, meie Kalle Pallingu ja Lauri Luigega peame lihtsalt temale järele jõudma. Kambjas ei osanud nii pikka rada

oodata. Joostes tead täpselt, millal on finiš, X-dreamil on energia jagamine märksa keerulisem. Jäime starti veidi hiljaks ja kiirustades Taavi Rõivas suutsin teist vahepunkti võtma kihutada väga valesse kohta ja langesime alustatud 19. kohalt päris lõppu. Etapi 36. koht oli kõike eelnenut arvestades päris rõõmustav tulemus. Kuus tundi Kambjas oli kindlasti raskem kui neli tundi jooksumaratoni. Hooaja kõige huvitavamad hetked on need, kui peab tegema loomingulisi valikuid. Kõige rohkem võitsime siis, kui suutsime "ringi ja ratta seljas või otse ja ratas seljas"-mõistatuse õigesti lahendada, näiteks Iisakus andis otse (ja kindlasti raskemat teed pidi) minek peaaegu veerand tundi võitu. Iisaku etapp andis võimaluse sõita esimest korda elus kahe rattaga korraga, sumbata ratast pea kohal hoides vööni mudas ning ronida pärast ligi nelja tundi müttamist vaatetorni tippu – kõik asjad, mis teevad Xdreamist tõelise naudingu.

Kärdla: Põnev öö

Randy Korb, klubi X-Team eestvedaja, Kärdla B-raja segameeskonna 2. koht Kärdla B-rada: jalgsi 9,6 km, rattaga 36,7, lisaülesandeks puzzle orienteerumine, kaardifragmentide otsimine endistest sõjaväehoonetest, Kärdla keskväljaku tornist pallivise maapinnal olevasse jalgpalliväravasse. Osalejaid kokku 690 (A-rada 51, B-rada 147 ja C-rada 16 meeskonda) Mind on peetud Eestis kõige suurema kogemustepagasiga seiklussportlaseks. Treeningud jäävad varasemasse aega – põhi on laotud noorpõlves. Seiklusspordi MM-il olen osalenud ja lõpetanud kolm korda. Parim tulemus oli 2008. aastal Šotimaal 13. koht. Xdreamil olen osalenud aastast 2004, viimasel kahel aastal olnud stardis ainult öisel etapil. Miks? Öine etapp on olnud kõige põnevam. Korraldajatel on väga raske teha etappi söödavaks nii algajale kui ka edasijõudnule. Ilmselt on valitud tee, et Xdreamil saaks osaleda ja võistlus oleks jõuetekohane võimalikult paljudele võistlejatele.  Eriti raskeid hetki või suuri üllatusi mu kogemusi arvestades ei olnud. Ärajäänud kanuusõit meres oleks Randy Korb


[ SEIKLUSSPORT ] põnev olnud, kuigi korraldajad tegid osalejaid arvestades õige otsuse, et sõidu tuule kartuses ära jätsid. Korraldus on suurepärane, rada võiks olla isegi seikluslikum.  

Iisaku: Üllatav viitstart

Diana Minin, Xdreamer esimest aastat, Iisaku B-rada 3. koht naisvõistkondade arvestuses Iisaku B-rada: jalgsi 5,8 km, rattaga 18,7 km, kanuuga 4,6 km, lisaülesandeks stardis viikingi kirvega paku tabamine 10 m kauguDiana Minin sele, foto-orienteerumine, pindala määramine orienteerumisülesandena. Osalejaid kokku 711 (A-rada 60, B-rada 160 ja C-rada 17 meeskonda) Alustasin sportimisega 2006, kui osalesin Ühispanga Sügisjooksul 4 km distantsil. Enne seda olin üsna spordivõõras, isegi kehalise kasvatuse tundidest tegin poppi. Süsteemselt hakkasin treenima alles 2012. aasta sügisel. Jooksin usinasti terve talve ja tegin üket. Eelmine aasta hakkasin käima orienteerumisneljapäevakutel. Pärast teist hooaega saan kaardist aru ja reljeefi lugemine pole enam nii ulmeline. Olen suur orienteerumise fänn, see on n-ö ajudega jooksmine ja puhas nauding, Lisaks tean nüüd, kus on head seene- ja marjakohad. Osalesin 2009. aasta esimesel sprindietapil Tabasalus A-rajal asendusliikmena. Olin sellest tuttavatelt kuulnud

Sten-Eric Uibo, peakorraldaja: Lõppenud hooaja õnnestunuimad võistlused olid osalejate tagasiside põhjal Tallinn ja Kärdla, korraldajatena oleme samameelt. Iisaku eraldistart sai samuti positiivse tagasiside ning seda formaati on oodata ka tulevikus. Xdreami üks eesmärke on pakkuda osalejatele alati uut võistlusmaastikut ja uusi väljakutseid lisaülesannete näol, järgmisel hooajal on seega ootamas taas nii mõnigi üllatus.

ja veendunud, et ainult hullud tegelevad sellise asjaga. Sel hooajal sattusin Xdreamile nõnda, et rääkisin sõber Alari Kannelile Hawaii Kiirrongi tiimist, et kunagi võiksin jälle osaleda, kuid mul polnud tiimi. Tema andis märku, et Xdreami foorumis on paar postitust, kus otsitakse B-rajale liiget. Nii ma Marise ja Katriniga kokku saingi. Esimese etapi järel oli selge, et me klapime hästi. Iga etapp on omanäoline. Kui stardipauk käib, tuleb kiiresti aru saada, mis ees ootab: kus tuleb kavalus appi võtta ja kus füüsilised võimed proovile panna. Siinkohal kiitus korraldajatele, sest iga etapp oli tõesti SEIKLUS. Suurim elamus oli kindlasti Kärdla öine etapp, See oli nii vägev, kui metsaalune oli täis tulukesi ja oli kuulda inimesi, kes hõikasid oma tiimikaaslaste nimesid. Väga meeldis Iisaku viitstart, kogu rajal oleku ajal ei olnud aimu, mis positsioonil liikusime. Ja muidugi pindala arvutamise lisaülesanne – arvutasime, mis me arvutasime, õige vastuse kätte saime. Suur nauding on ka see, et võistlus toimub alati eri kohas. Kõige meeldivamad ja üllatavamad hetked olid finišid ja tulemusprotokollid. Pole midagi mõnusamat, kui pärast suurt pingutust avastada, et läks hästi. B-raja naistearvestuse 2. kohta poleks hooaja alguses osanud uneski näha. Adrenaliin ja pingutus on seda elamust väärt, sinikad ja kriimud teisejärgulised. Lisaks olen saanud palju toredaid tuttavaid.

ULTRA RUSH Eriti võimas pealamp seiklussportlastele. Loodud intensiivsetele ja kiirust nõudvatele spordialadele. Ühtlane valgus võimsusega kuni 760 luumenit. Valgusvihk 170 meetrit. Vastupidav kukkumistele. Veekindel.

Saadaval MATKaSPORT kauplustes. www.matkasport.ee


[ INSPIRATSIOON ]

Tõnis Ermiga rattaorienteerumisest

Meie rattaorienteerumise tipp tunnistab, et kuigi rattasõidu vorm on parem kui kunagi varem, on ta trumbiks orienteerumine. Uurisime Tõniselt tema edu saladusi ning harisime end rattaorienteerumises. Tekst: Helen Sulg

K

Foto: Virumaa Teataja

uidas rattaorienteerumise juurde sattusid? Ema, kes oli ise harrastusorienteeruja, kutsus kunagi trenni isa, kes omakorda võttis mu juba 8-aastasena orienteeruma kaasa. Peaaegu kohe, siis käisin mõned korrad üksi metsas orienteerumas. See, et käsil on elu 24. hooaeg orienteerumises, on raudselt üks mu trumpe. Vanuses 15–20 algasid jooksmisega seotud terviseprobleemid. Kas füsioloogia või saatus, kuid jalad ei pidanud jooksutreeningule vastu. Liikusin suusaorienteerumisele ja osalesin ka kolmel MM-il (Moskva 17. koht), paralleelselt hakkasin rattaorienteerumist proovima. Selgus, et olen kiire otsustaja ja “kaardipildi” meeldejätmises üliandekas, 25-aastaselt otsustasin, et rattaorienteerumisest saab mu põhiala. Mida eeldab heal tasemel rattaorienteerumine? Tipptasemel rattaorienteerumine nõuab kahte asja – head võimekust sõita maastikurattaga ja orienteerumisoskust. Viimase võib jagada kaheks – teevalikuoskuseks ja kaardi lugemise/ meeldejätmise oskuseks.  Teevalikuoskus tähendab kiiret otsustusvõimet: millist teed mööda saab kõige kiiremini ja minu võimetele vastavalt järgmisesse punkti? Lühem tee üle mäe, pikem tee ümber mäe. Ise kipun pigem ümber sõitma kui aeglast ja raskesti läbitavat rada valima. Kaardilugemises on eesmärk tuvastada, kus ma olen, kuhu lähen. Eriti ratta-

92

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

Tõnis Erm  sündinud 1982 Tallinnas 2-kordne rattaorienteerumise maailmameister; 3-kordne rattaorienteerumise Euroopa meister. Viiel korral MM ja EM esikolmikus, mitmekordne Eesti meister suusa- ja rattaorienteerumises.

orienteerumises on tähtis mõelda samm ette, teada vähemalt järgmise tee ristist liikumissuunda. Kaotad seisma jäädes umbes 15 sekundit – see on võistlustel juba päris oluline kadu, näiteks MM kullasõidul edestasin hõbeda- ja pronksimeest vastavalt 2,5 ja 12 sekundiga. Minu trump ongi kaardimälu, suudan rohkem infot kaardilt meelde jätta kui keegi teine, keda tunnen oma 1000–1200 võistluse pagasist, võin minutiga ca 15 punkti asukoha meelde jätta ning maastikul liikudes need ka üles leida. Kas keegi spikerdab ka teiste võistlejate pealt? Enamus rahvusvahelisi võistlusi toimuvad eraldistardist. Üldiselt on sportlane üksi – võitlus käib orienteerumisoskuste ja võhma abil kella vastu ning tulemuse saad finišis teada. Võistluskoha väljakuulutamise järel on piirkond võistlejale keeluala. MM kalender on paigas kaks–kolm aastat ette ja kui rajameister tabab rajalt harjutaja, siis tema tulemus tühistatakse. Kas eelistad kodu- või välismaiseid radu? Kodumaal on tulemuste seisukohast eelis, välismaal on maastik huvitavam ja orienteerumisülesanded teistsugused. Kodus tean pinnast (näiteks kuidas ratta kumm kurvides peab), kuidas meie hein kasvab ning kuidas eestlased on aastakümneid sihte ajanud – metsateid ehitanud, kõik see tuleb kasuks. Näiteks teadsin, et Tapal on tasane reljeef, oli aimu Mõedaku suusaradadest. Sellest

lähtuvalt panin rattale sileda kummi ja maanteesõidule vastava seadistuse – praktiliselt amordita „jäiga kahvli”. Need tõid edu tasasel pinnasel ja maanteel, kuigi metsas veidi ajas kaotasin. Eelistan välismaiseid radu: isegi kui lahendan osa ülesandeid valesti, võidan elamuse uue põneva kohaga tutvumisest. Millised on vägevamad elamused? Võistlused Lõuna-Euroopas – Itaalias, Portugalis, rääkimata Austraaliast. Iisraeli MM 2009 pikk rada kulges läbi oru, kus Taavet alistas Koljati. Maailmameistriks krooniti Taaveti mõõtu, kasvult väike austraallane. Minu jaoks ergas mälestus „ketita lõpuni” – ligi pool kilomeetrit enne finišit purunes kett, jooksin ratta kõrval tõusu lõpuni ja laskusin finišisse allamäge ketita. Meeldejääv oli ka treening Kui tõsiseltvõetav on ala, palju harrastajaid, auhinnaraha? MK sari käivitus 1999, seega on ala väga noor, ei ole olümpiaala, kuid kasvab ja areneb. Kasutan enda kohta terminit, et harrastan tippsporti. Mitmed rattaorienteerujad liiguvad arenedes profiratturi leiba teenima (Adrian Jackson ja Krystof Bogar). MM-ist võtab osa 20–25 riiki, ligikaudu 190–130 meest ja 60–90 naist. Eestis on suurim võistlus 400 osalejaga Vaude Bike Xdream. Milline näeb välja su treeningnädal? Kevadel treenin maanteel, hooaja kestel maastikurattaga metsas. Treenin üksi, võttes aluseks Sigvard Kuke näpunäited. Treeningtunde nädalas tuleb kevadel 20, suvel 10 ringis, sügisesse jääb neljanädalane puhkus, seejärel taas mahte suurendama. Orienteerumises piirdun mõne võistluse simulatsiooniga. Sprindiks teen eritreeninguid – kiirendusi paigalstardist kiiruseni 50 km/h 10–12 korda (üks lõik võtab 25 sek) ning 7-minutiliste intervallidega seisakutega liikumist (6 seisakut, 3–4 intervalli), ka 10–15-sekundilisi kadentsi- ja mäespurte. Lisaks väikese hoo pealt kontrollpunktide võtmise treening – kui igas punktis võidan sekundi, muudab see 20 kontrollpunkti kohta palju. Millised on su eesmärgid? Vahetu eesmärk on parandada oma maailmakarikasarja tulemust ja võita maailmakarikas. Lähiaastatel võistlen rohkem naudingu pärast ning suurendan pere ja töö rolli oma elus.


Terviseradasid arendavad:

ÕPI KOOS ELINA PÄHKLIMÄEGA SPORDINIPID SELGEKS! Vaata lähemalt: www.terviserajad.ee


[ FIRMASPORT ]

Firmasport

kui kõrgem pilotaaž

Tallinna Lennujaama spordiklubi tähistab tänavu viiendat sünnipäeva. Kokku 70 liikmega klubi elujõulisuse valemiks näib olevat avatus ja tugev eestvedajate võrgustik. Teisisõnu, sportima on oodatud kõik töötajad ning erinevaid spordialasid veavad fanaatikud – olgu selleks siis võrk- või korvpall, suusatamine või rattasõit. Tekst: Helen Sulg

Fotod: Lennujaama fotopank

T

ööandja omakorda paneb õla alla võistluste osamakse, saalide rendi või treeneri tasude hüvitamisega. Terves kehas terve vaim, terves kollektiivis paremad töötulemused. Spordiklubi juhatuse liige Tiit Kepp nõustus Jooksjale kirjeldama klubi köögipoolt, möödunud aasta tegemisi ja tulevikuplaane.

Tihe spordikalender

Klubi liikmed löövad kaasa kõikidel Eesti Firmaspordi Liidu üritustel, lisaks osaletakse paljudel rahvaspordiüritustel. Ka ise korraldatakse mitmesuguseid vaba aja ja spordiüritusi, näiteks talvel peeti talvespordi perepäeva. Osalema kutsuti kõik lennujaamas tegutsevad ettevõtted: politsei ja piirivalve, G4S, Estonian Air, Air Total, BP, lennutehnikud, Airo Catering, lennujaamas tegutsevate poodide ja kohvikute pidajad. Klubi liikmeskonnast ligi poole moodustavadki lennujaama partnerettevõtete töötajad. Üritusi on aasta jooksul kogunenud üle kahekümne viie, see arv räägib ise enda eest. Firmaspordi Liidu arvestuHetk viimasest Lennujaama Perimeetri jooksust.

94

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013

ses on lennujaam olnud mitu aastat esikolmikus. Individuaalselt sekkuvad Eesti parima rahvasportlase tiitli heitlusesse naistest Mirja Lind ja meestest Aare Piire. Erinevate osavõistluste võite on tulnud mitmeid – näiteks rannavolles on kõvad käed lennukikapten Kurmo Annus abikaasa Ingaga. Kõrvemaa rattamaratonil saavutas Tallinna Lennujaama spordiklubi meeskond kuuenda koha, mis on väga hea tulemus arvestades, et tegu on harrastajatega ja eesmärk osavõtt. Meeskonnavaimu arendab nii koos treenimine kui ka pisiasjana näiv ühtse riietuse kandmine – nii näiteks võistlevad ratta- ja suusameeskond selgesti eristatavas vormis. Ühised treeningud toimuvad aasta ringi, selleks rendib spordiklubi mitut pallisaali ja sulgpallisaali koos personaaltreeneriga, korraldatakse suusalaagreid ning soodushinnaga on võimalik kasutada treeningsaale ja ujulaid.

Ka kultuur ja heategevus

Ideaalis näeb spordiklubi üks eestvedajatest Tiit Kepp, et erinevatesse

Klubi rattur Raimo Nikolajev Jõulumäe rattamaratonil

kultuuriprogrammidesse ja sportliku silmaringi laiendamisse saaks kaasatud võimalikult palju töötajaid. “Just nimelt kultuur on märksõna ja seda väga laias mõttes. Ehk siis heategevuslik toon on rõhuv ja põhieesmärk ei ole füüsiline, vaid ka vaimne treenitus,” selgitab ta. Niitvälja Golfikeskusega alustati koostööd, et tutvustada vaba aja veetmise võimalusi. Samuti on üks eesmärk tõmmata rohkem rahvast tennist mängima. “Suureks eeskujuks on siin meie kontserni juht Rein Loik, kes on kõva käsi mõlemal nimetatud alal,” tõdeb Kepp. Järgmise aasta sportlik eesmärk on küll säilitada firmaspordi arvestuses kolmandat kohta, kuid pühenduda senisest rohkem tervisespordile ja heategevusele. Spordiklubi juhatuse esimehe Tarvi Pihlaku sõnul on plaan tõmmata hoogu veidi maha nn tippspordis ning jagada vastutust senisest rohkem liikmeskonnale ehk moodustatakse eri spordialade tegevusi vedavate spordivolinike võrk. Suurema ettevõtmisena on plaanis taastada Lennujaama Perimeetri jooksu traditsioon. Tiit Kepp toob välja klubi uue tegevusssuuna – liikmete heategevuslikusportliku vaba aja sisustamise. Selleks pakutakse Koeru lastekodu kasvandikele nõu ja abi: “Esimesed lennujaama ekskursioonid on kokku lepitud, lapsi kaasatakse mitmesugustesse üritustesse, mida ise korraldame ja kus ise osaleme.”


[ TERVISERAJAD ]

SA Eesti Terviserajad

saab omale peatselt uue kodulehekülje Põhjaliku iluravi saanud Eesti Terviseradade koduleht on tegevjuht Jaak Teppani sõnul varasemast märksa atraktiivsem ja sisukam ning uueneb edaspidi pidevalt. Tekst: Lauri Birkan

K

Fotod: SA Eesti Terviserajad

odulehe suurimaks muudatuseks peab Teppan seda, et nüüd saavad kõik spordikeskused kodulehe arengus kaasa rääkida ning enda kohta käivat informatsiooni pidevalt täiendada. „Kogu terviseradu puudutav info tuuakse nüüd ühele lehele kokku ja iga raja kohta tuleb väga informatiivne alamlehekülg. Lisaks üritame juba avalehele tuua viited enamikust kodulehe funktsioonidest,” lubab Teppan ja lisab, et uus koduleht saab ka väga laheda kaardirakenduse, mis näitab ära iga raja täpse asukoha koos „get directions” (eesti keeles – leia täpsemad juhised) funktsionaalsusega. Lähimaid radu saab valida ka enda asukoha järgi. Väga tähtsad on kindlasti ka kasutajate kommentaarid. „Lisaks tahame tuua lumeinfo terviserajad.ee lehele – koos lisadega. Siiani on talvel põhiliselt kasutatud sport.err. ee arhiivis asuvat lumeinfo keskkonda,” räägib Teppan. Iga raja alamlehel saab olema:  • talveperioodil reaalajas ilma- ja rajainfo (ilm.ee info + rajameistri sisestused). • rajakaardid: google maps-kaardil koos raja profiili ja võimalustega (ikoonide näol). Iga keskus saab sisestada kõikide ringide (2km, 3km, 5km jne.) gps-failid. Algselt üritatakse saada iga keskuse kohta vähemalt üks gps-track, edasist arendust teevad keskuste juhid ja kasutajad ise. • Rajal peetavad üritused/sündmused ilmuvad nii iga raja alamlehel kui ka „Sündmused” menüüs. Neidki hakkavad sisestama keskused ise. • Iga raja esindaja(d) saavad edaspidi ise muuta kogu infot mis nende raja kohta käib: värske rajainfo, keskuse staatiline info, pildid, sündmused jne.

Eraldi Toob Teppan esile: Sündmuste menüü – sinna koonduvad üle Eesti sisestatud sündmused terviseradadelt, mis on joondatud kuupäeva järgi ja igal kirjel on juures konkreetse raja silt. Selle kaudu pääseb juba edasi soovitud raja juurde, et ka teisi samalt rajalt tulevaid sündmusi näha. Uudispostitusi avalehele saab teha ka sihtasutus ise. Videoõppe keskkond – terviserajad. ee toodetavad videoklipid spordialade lõikes. Praegu on üleval ligikaudu 30 klippi, neid tekitatakse järjest juurde. Videoid promotakse ka Facebook’is ja Youtube’is. Esimesed suusavideod on nüüdseks kogunud juba ligi 5000 vaatamist.

Tervisepäevik – lihtsakoeline päevik, mille abil saab igaüks pidada oma trennilogi, ilma, et peaks hakkama ühildama pulsikellasid jne. Selle abil saab teha ka ühisürituste kilomeetrite ja osalejate loendamist (näiteks 24. veebruaril – Terviseradadel ümber maakera). Sihtasutuse Eesti Terviserajad asutasid 2005. aastal Merko Ehitus, Swedbank ja Eesti Energia AS. Sihtasutuse põhitegevuseks on nõustada Eestimaa liikumis- ja spordiradade väljaarendamist, koordineerida arendustegevust ja aidata kaasa finantseerimisele. Eesmärk on kindlustada enamikule Eestimaa elanikkonnale terviseradade võrgustiku kättesaadavus aastaringi ja tasuta liikumisharrastuseks. Praeguse seisuga on Eestis üle 90 terviseraja.

VANA JA UUS: SA Eesti Terviserajad kodulehed võrdlusena.

OKTOOBER 2013 | JOOKSJA.EE

95


[ JOOKSUANKEET ]

Eesmärgiks lüüa maailmarekord

Seekordse jooksuankeedi küsimustele vastab SEB Tallinna maratonil poolmaratoni distantsil võidu saavutanud 23-aastane keenialane Ibrahim Mukunga Wachira. Tekst: Helen Sulg

Foto: Mari Luud

1. Millal ja kuidas avastasid jooksuspordi? 2007. aastal tärkas huvi saada jooksjaks. Avastasin põhikoolis, et suudan hästi joosta – võitsin oma vanuseklassis kooli-, piirkonna- ja maakonnavõistlusi. Lõpetanud põhikooli, asusin linna tööd otsima. Minust sai aednik, tööpäevad kestsid kella 7–13 ja päevapalgaks 1 euro (100 Keenia shillingit). Vaba aja veetsin Nyahururu staadionil. Iga kord kui seal jooksjate treeninguid vaatasin, tundsin end süüdi – teadsin, et mul on annet. Juba mõni kuu hiljem otsustasin ühineda kohalike maratonijooksjatega. Selles grupis treenis ka Pekingi olümpiavõitja, kadunud Samuel Wanjiru. Arstist onu Wilfred Ngari Hiuhu andis mulle peavarju ja süüa, et saaksin keskenduda treeningutele. Esimene treening oli 37 km kross, treenimata kehale äärmiselt raske. Esimesed jooksujalatsid andis mulle Keenia koondislane ja treeningukaaslane Martin Mathathi. 2. Kui palju jooksed (koormus /kordades, tundides, kilomeetrites/ nädalas, palju läbid kilomeetreid ühes treeningus)? Kõik sõltub konkreetsest treeninguperioodist. Talvel 200 km nädalas, ligikaudu 30 treeningtundi nädalas koos jõu- ja tehnikatreeningutega. Tugeval treeningupäeval teen kaks trenni: hommikupoolikul kolm ja õhtul kaks tundi. Päevaplaan on väga sarnane treeningukaaslase Tiidrek Nurme omaga, ainult lisategevused on erinevad, näiteks eestlane oma pesu käsitsi ei pese, vaid maksab mõnele kohalikule ja see töö tehakse tema eest. 3. Kus põhiliselt jooksed (metsas, linnas, kus kandis, mis kohad meeldivad, miks)? Kõige rohkem meeldib joosta metsas, seal on puhas õhk ja parajalt pehme ning kivideta pinnasekate. Staadionil ja maanteel treenin ainult enne võistlusi olenevalt sellest, millisel pinnasekattel võistlused toimuvad. 4. Kas jooksed üksi või seltsilis(t)ega? Enamasti koos treeningukaaslastega – keenialased ei treeni üksinda. 5. Kas kuulad ka raadiot või muusikat, kui jah, siis millist? Treeningu ajal muusikat ei kuula, see on meie jaoks ebatavaline, kui mõni keenialane kõrvaklappidega jookseb. Kodus kuulan raadiot ning võimalusel vaatan sõbra juures televiisorit. Eelistan gospelmuusikat. 6. Milliseid tossusid eelistad, milliseid brände, materjale? Kasutan jalanõusid, mille tasuta kellegi käest saan – kõik sõltub sellest, mis antakse. Lemmikfirma on Nike. Võistlustel kasutan maanteejooksu jalatsit, treeningul enamasti standardset jooksutossu. 7. Mille üle jooksmisega seoses uhkust tunned (saavutus)? Iga võit toob rahulolu ja on väärt meenutamist. Eriti hea meel on, et Euroopas olen saavutanud viiest võistlusest kolm võitu ning kaks kolmandat kohta. Kõige märkimisväärsem on maailma suurima krossijooksu Lidingöloppeti 30 km jooksu kolmas koht. 8. Raskeim kogetud hetk seoses jooksuspordiga? Aafrika haigused on paaril korral jalust niitnud. Alles sellel suvel põdesin malaariat. Haigena olles ei uskunud, et tänavu Euroopasse tulen. 9. Mis on sinu jooksumantra, moto või muu motivatsiooniallikas? Purustada maailmarekord maratonis! Aidata kodutuid lapsi ja noori andekaid jooksjaid. Anda eestlastele tagasi seda head, mida nemad mulle on andnud. Kui kunagi ehitan endale hotelli, siis teen eestlastele soodustusi. 10. Soovitus või nipp teistele harrastajatele (söök, jook, koht, trenninipp, soov)? Võimalusel sööge Keenia toitu: ugalit (maisipuder), chapatit (Keenia stiilis pannkook), mukimot (kartuli-, herne- ja maisipuder). Jooge peedimahla, see annab tugeva vere. Tugeva keha saladus on õppida oma keha tundma. Tunnetada ära piirid, millest üle ei tohi astuda. Usaldada oma “keha häält”. Inimene ei ole ainult füüsiline olend, seepärast on vaja tegeleda ka oma vaimuga. Kristlasena on minu jaoks palvetamine olulisel kohal ka treeningutel. Soovin Eesti jooksjatele, et kõik teie eesmärgid täituksid. 96

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013


Treeningud tähtajatu lepinguga! MyFitness klubid: Rocca al Mare Kristiine Viru Lasnamäe Tartu Lõunakeskus Tartu Kesklinn Narva Fama Pärnu Viljandi Varsti avame: Solaris

LIITU ONLINE ALATI SOODSAM

paketid alates 25€/kuu

myfitness.ee

MEIL SAAD JOOSTA IGA ILMAGA!


[ RISTSÕNA ]

Lahenda ristsõna ja võida Eurospordi auhindu Kirjuta siia ristsõna lahendus (tekib õige lahendamise korral mummudesse)

Ees- ja perekonnanimi, kontakttelefon

Täidetud kupong saada ajakiri Jooksja toimetusse 17. novembriks 2013: Ajakiri Jooksja, Sõjakooli 10, Tallinn 11316. Kõigi õigesti vastanute vahel läheb loosi Eurospordi komplekt (müts ja sall). Eelmise ristsõna võitja on EVELIN VASSAR. Võtame võitjaga ühendust! Eelmise numbri ristsõna õige lahendus oli: Valeria Straneo ja Mohamed Farah. 98

JOOKSJA.EE | OKTOOBER 2013



Jooksja (27) Nr 5, 2013