Page 1


I I S RAE L F I L MI MÄS S U PAT U O I NAK S

Peeter Võsu

Islamimaailm avastas septembri alguses interneti avarustest taas oma usku solvava filmi, mispeale kutsuti tõsiusklikke „barrikaadidele“. Solvava filmi autoriks arvati olevat juudi rahvusest rezhissööri, mis hilisema uurimise käigus osutus valeks. Filmi soovitajate hulka kuuluvat ka USA pastor Terry Jones, kes möödunud aastal paistis silma sooviga avalikult Koraane põletada. See kõik kokku andis kogu islamimaailmale piisava põhjuse massiliste rahutuste korraldamiseks läänemaailma ja eriti Iisraeli vastu.

Mässu käigus, 11. Septembril, rünnati mitut USA Suursaatkonda, kus oli ka inimohvreid, nende hulgas oli ka Chrtistopher Stevens, USA Suursaadik Liibüas. Need rünnakud innustasid mitmeid islamiste uuteks rünnakuteks, mille laine kestab tänaseni. Mitmed lääneriikide juhid on „tuhka pähe raputanud“ teatades, et mõistavad hukka solvava teose. Nende hulgas on ka USA President Obama ja Välisminister Clinton. USA riik tegi kuluka meediakampaania, et distantseeruda solvavast amatöörfilmist. Tundub, et vaatamata USA ja teiste lääneriikide pingutustele tõestada nende heasoovlikkust ja tolerantsust islamismi suhtes, on Lähis-Ida rahvas igal ajal valmis Ameerika lippe põletama ja riigi esindusi ründama. Samuti pöördub nende viha iga solvumise puhul Iisraeli vastu. Miks? Fakt, et USA ja Iisrael on alati sattunud Islamistide rünnakute objektideka ilma, et nad omalt poolt midagi oleks teinud või ilma mingite seosteta nende riikide ja solvangute vahel, näitab nende rahvaste hoiakuid ja meelsust. Seda ei muuda riigijuhtide meediakampaaniad ega avalikud esinemised, kus nad kritiseerivad solvajaid. Iisraeli Parlamendirühma, Knesset Christian Allies Caucus, direktor Joshua Reinstein ütles oma kõnes tänavusel ECPM kongressil, et araablaste konflikt juutidega baseerub usul, mitte poliitikal ega muudel erimeelsustel. Ükski argument ei lahenda konflikti, mille juured ei toetu arusaamisele, vaid sellest palju põhjapanevamale uskumusele. Juudid tulid oma põlisele kodumaale tagasi, kuid see oli vahepael saanud osaks islamistlikust maailmast. Seetõttu kuulub see maa Allahile ja keegi seda temalt ära võtta, on nende arusaam. Mõistmine, et konflikt Iisraeliga ei ole poliitiline või territoriaalne, vaid usuline, selgitab, miks nende viha pöördub alati Iisraeli vastu. Piiblis on juba alates Iisraeli rahva rajamisest viide Iisraelile, kui patuoinale. Moosese rajatud ohvriteenistuses, tuli üks tall ohverdada pattude eest, teine aga lasti elusalt kõrbe lahti. Need ohvrid sümboliseeriseid ühte ja täiuslikku ohvrit inimkonna pattude eest, Jumala Poega, kes pidi oma elu andma ja teist, Iisraeli rahvast, kes lasti patuoinana sajanditeks „kõrbe“ lahti. Läbi sajandite on juute süüdistatud kõigis maailma hädades. Seda kommenteeris ka Iisraeli Peaminister Netanyahu möödunud aasta ÜRO Peaassambleel, öeldes, et kui homme tõuseb päike läänest, siis on selles süüdi juudid. Nii absurdseks olid muutunud Araabiamaade süüdistused Iisraeli vastu selles organisatsioonis. Möödunud aastal Egiptuses, Sharm El Sheikis Saksa turisti surmanud hai rünnaku järel teatas Egiptuse meedia, et on alust arvata, et hai rünnaku taga olid sionistid, kes selle korraldasid, et kahjustada Egiptuse turismi. Tundub, et samadel põhjustel on kõigis islamimaalima vastastes solvangutes süüdi USA. Ameerika elaniksest üle 80% on protestantlikud kristlased. See on riik, kus ametlikult on riik lahus kirikust, kuid riiklikud otsused sünnivad kahtlemata otsustajate usul baseeruvatena. Sellest tulenevalt on USA alati kritiseerinud ebaõiglust, seisnud kristlike väärtuste eest nagu sõna-, usuja südametunnistusevabadus. Need on lepitamatus vastuolus totalitaarsete rezhiimidega, kus võetakse vastu isikuvabadusi ahistavaid otsuseid. Samavõrra, kui judaism toetub Vanale

Jeruusalemma sõnumid

3


SISUKORD

JRKS aadress Jeruusalemmas: International Christian Embassy Jerusalem, ICEJ Rachel Imenu 20, P.O. Box 1192 Jerusalem 91010 ISRAEL Telefon +972(0)25669823 Fax +972 25669970 E-mail:icej@icej.org.il www.icej.org Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakond Reg nr 80106853 Aadress: Pikk 52, 10133 Tallinn Estonia Tel: 372 6411033 GSM: 372 50 59935 Fax: 372 641 3799 pvosu@online.ee www.iisrael.ee Pangaarved: Swedbank Liivalaia 8, 15040 Tallinn, Estonia a/a1120092997 SWIFT: HABA EE2X Nordea Bank Hobujaama 4 15068 Tallinn, Estonia a/a17001240470 SWIFT: NDEAEE2X

Toimetajad: Peeter Võsu Marju Luide Kujundus ja trükk: OÜ Teabetrükk

Iisrael filmimässu patuoinaks - PEETER VÕSU

3

Kuu Haifa Ülikoolis - GEA TALTS

6

Intervjuu Hanna-Kerli Metsalaga

8

Juudi kalender - MARGIT PRANTSUS

10

Juudi uus aasta - MARGIT PRANTSUS

16

Iisraeli keskuse teadaanded

19

Sündmused Tishrikuus - MARGIT PRANTSUS

20

Yom Kipur - MARGIT PRANTSUS

23

Yom Kipuri sõda - MARGIT PRANTSUS

28

Shofari puhumine - MARGIT PRANTSUS

30

Hava Nagila - MARGIT PRANTSUS

33

Sünagoogi teadaanded

26

Koostöö: ISRAEL TODAY 9 Othniel St. või P.O.B. 10010, Jerusalem 93503, Israel; www.israeltoday.co.il või www.israelheute.com/saksa keel; e-mail:info@israeltoday.co.il SHALOM/Israelin Ystävät RY Äkerlundinkatu 2A , Tampere, 33100 Finland; Tel. +358-3 31425100, fax. +358-3 314 25111; shalom@yritys.soon.fi

Fotod: Peeter ja Pille Võsu

SANA JERUSALEMISTA / ICEJ Suomen osasto ry. PL 91, 00521, Helsinki, Finland; www.icej.fi ISSN 1406-7064

KARMEL / Suomen Karmel-yhdistys ry. Vuorimiehenkatu 15B Helsinki; 00140 Finland; www.kolumbus.fi/s.karmel

4

Jeruusalemma sõnumid


Testamendile, toetub selle ka kristlus, kuna Piibel ei ole iseendaga vastuolus. Seetõttu laieneb usuline konflikt juutidelt ka kristlaskonnale, eriti aga riikidele, mis esindavad kristlikke väärtusi. Konflikti tegeliku olemuse mõistmine aitab aru saada ka äsjapuhkend filmimässu tegelikest põhjustest. See selgitab, miks lääneriike ei aita „enesepiitsutamine“ ega „tuha pähe raputamine“ pärast islamistide ränka solvumist. Kui täna keegi veel arvab, et mäss puhkes solvava filmi pärast Youtube's, siis usun, et midagi ei saa olla kaugemal tõest.

Nutumüür Jeruusalemmas

Esiteks, solvav film oli seal mitu kuud, ilma mingi tähelepanuta, kuid mäss korraldati 11. Septembril, mis on USA Kaksiktorni ründamise aastapäev. Rünnaku kuupäev ei saa olla juhuslik kokkusattumus. Filmi avastamine sel ajal ei saa samuti olla juhuslik. Soovi korral oleks see mitu kuud varem avastatud. Tegelikult on kübermaailm tänaseks piisavalt suur, et soovi korral pakkuda solvavat materjali igale inimesele. Sisestades Google otsingusse enda jaoks mõne solvava sõna või mõiste, leiaks kestahes sealt suure tõenäosusega tuhandeid vasteid, mis annaks talle põhjuse olla elu lõpuni solvunud või hakata „vaenulikke inimesi“ enda ümber mõrvama. Solvangu leidmine interneti avarustest ei saa olla tegelikuks mässu põhjuseks. Mäss korrldati ammu ette plaanitud kuupäeval ja koordineeritult maades, kus „Araabia Kevade“ käigus oli võim osaliselt või täielikult üle läinud Muslimi Vennaskonnale. Väiksemaid meeleavaldusi tuli ka järelkajana pärast 9/11 ja teistes paikades. Kes nende sündmuste vahel ei näe seoseid, see ilmselgelt ei taha neid näha. Filmi leidmine Youtube'st oli selle mässu arhitektidele vajalik ja kasulik, et mingi reaalse toote abil suured massid „üles keerata“. Kui nad ei oks midagi leidnud, oleks nad tõenäoliselt vajaliku materjali ise tootnud. Arvatavasti ei ole palju vaja, et inimesed, kes juba eelnevalt vihkavad juute, ameeriklasi ja teisi lääne inimesi, hakkaksid oma viha omal moel välja valama. Araabiamaalimas tehakse seda kahjuks väga veriselt. Asjaolu, et filmi autor ei olnudki juut, ei muutnud mässajate jaoks midagi. Juudid olid selles igal juhul süüdi. Sama kehtis ka Ameerika kohta. USA riigiesindajate vabandused ja distantseerumine solvangutest ei muutnud midagi. Rahva jaoks seostus solvang vastuoluga kristliku ja islamistliku maailma vahel. Vajame sedalaadi provokatsioonide puhul rohkem arusaamist nende korraldamise tegelikest põhjustest. Aktsioon Kaksiktorni ründamise aastapäeval oli põhjalikult plaanitud ja ellu viidud. Kahjuks ei olnud USA selleks valmis, kuigi ähvardused jõudsid juba varem meedia kaudu ka tavainimeste kodudesse. Pikemas perspektiivis on nende rünnakute kavandajad avaldanud survet seadusandjatele kriminaliseerida solvangud lääneriikides, mis omakorda pärsib sõnavabadust. Sõnavabadus on aga kõigi muude vabaduste aluseks, kaasa arvatud usu- ja südametunnistusevabadus. Loodan südamest, et sõnavabadus, kui meie ühiskonna üks olulisemaid väärtusi, jääb meil vaatamata sellele juhtumile püsima.

v

Jeruusalemma sõnumid

5


KUU HAIFA ÜLIKOOLIS Gea Talts

Sel suvel avanes mul tänu Iisraeli Valitsuse stipendiumile võimalus õppida kuu aega heebrea keelt Haifa Ülikooli ulpanis. Kõik sai aga alguse sellest, et olen heebrea keelt õppinud alates 2011. aastast siin Eestis Margit Prantsuse käe all ja nüüd sain heebrea keelt õppida selle keele kodumaal – Iisraelis, maal, mis on mulle väga armas. See kuu aega Haifas oli suureks õnnistuseks, kuid ühtlasi ka väljakutseks, kuna õppetöö ulpanis on väga intensiivne. Tunnid toimusid pühapäevast neljapäevani, tavaliselt 8:30-13:00. Meid õpilasi oli ulpani tulnud 130 inimest üle maailma, kes kõik jaotati keeletaseme järgi 12liikmelisteks klassideks. See oli just paras arv, nii et õpetaja sai

6

meie igaühega piisavalt tegeleda. Hommikud ülikoolis algasid tavaliselt küsimusega: ma assit etmol ehk mida sa eile tegid? See andis võimaluse kohe heebrea keeles rääkimist praktiseerida ning ühtlasi ka jagada oma elu klassikaaslastega. Kuna igal shabbati hommikul käisin ma messiaanlikus koguduses, siis pühapäeva hommikuti oli hea sellest tunnistada. Minu suureks heameeleks oli meie klassis 6 kristlast. Kogunesime mitmel korral nädalas hommikuti enne tunde, et koos palvetada. Tunnid möödusid väga kiirelt, kuna need olid väga huvitavad. Saime palju rääkimist praktiseerida, lugeda tekste, õppida uut grammatikat ja sõnu. Mitmel

korral toimusid meil keele laboratooriumid, mis siis tähendas seda, et igal õpilasel oli ees oma arvuti, kus mängis audio harjutus ning meil oli peas kõrvaklapid ja mikrofon ning pidime parajal ajal harjutuses olevaid lünki täitma. Üks vahva käik oli ka lasteraamatukogu külastamine, iga grupp sai heebreakeelse lasteraamatu, mis tuli läbi lugeda ning siis selle sisu teistele gruppidele etendada. See oli väga lõbus. Kodutööd anti meile palju, nii et tavaliselt argipäevaõhtud möödusid 3-5 tundi mõnusalt jahedas saalis koos teiste tudengitega kodutöid tehes. Aga kõik see vaev tasus end ära – nägin, kuidas mu heebrea keel arenes ja sain ka juba turul ja poes Jeruusalemma sõnumid


elementaarsel tasemel suhtlemisega hakkama. Aga ulpan ei tähendanud ainult õppimist. Meile korraldati ka huvitavaid reise Iisraelis. Saime käia Naatsaretis, Jeruusalemmas, matkata Golaanidel ja lääne Galileas ning vaadata

põhjalikumalt ringi Haifa ilusas linnas ja ujuda soojas Vahemeres. Samuti tutvustati meid iisraeli kultuuriga. Õppisime tantsima juuditantse ning saime osa kabbalat shabbatist ehk pidulikust shabbati vastuvõtmisest ning mitmel

õhtul näidati iisraeli filme. Olen südamest tänulik selle kuu aja eest õppida ja elada Iisraelis. Ning julgustan igat üht, kel see võimalus on, sellest kinni haarama.

v

Vahemere rannik

Lihtsad juudi toidud

Apelsinikana

Porgandi supp 1 sibul 8-10 porgandit 4 kartulit 2 spl margariini või õli 4 klaasi kana või köögiviljabuljongit Pruunista sibul margariiniga, lisa tükeldatud porgandid ja kartulid. Kalla peale buljong ning keeda 30 minutit. Võid supi serveerida sellisena või siis büreestada saumikseriga.

Banaanimuffinid 1,5klaasi jahu 1 tl küpsetuspulbrit 1/2 tl soola 1/2 tl kaneeli 1/2 klaasi suhkrut 1 muna 1/3 klaasi õli vaniljet 1,5 klaasi purustatud banaane jõhvikaid, rosinaid või mustikaid. Jeruusalemma sõnumid

2 kana, tükeldatud, koos luude ja nahaga 2 tl soola 1 tl pipart 1 tl ingverit 3 spl õli või sulamargariini 3 suurt apelsini, tükeldatult 2 spl pruuni suhkrut Kaste: 1 klaas vett, veini või apelsinimahla või nende segu. Kuumuta õli ning pruunista kanatükid mõlemalt poolt. Aseta ahjuvormi ühe kihina. Kata apelsiniviilude ja 1 spl pruunsuhkruga. Sellele teine kiht jne. Üealmiseks kihiks peab jääma pruunsuhkur. Kalla peale vedelik. Küpseta kuumas ahjus 40 minuti, seejärel vähenda kuumust ning küpseta u 1h, kuni kana on küps.

Sega omavahel kuivained. Teises kausis sega muna, õli ja vaniljesuhkur. Lisa banaanid ja soovi korral marjad või rosinad. Lisa jahusegu. Valmista muffinid ja küpseta pruuniks.

7


JOOKSUGA LÄBI VÕIMALUSTE UKSE Intervjuu Hanna-Kerli Metsalaga

Mõtlesin, et tahaksin ka väga minna. Korraga teadsin – veel ei ole aeg. Järelikult pidi tulema päev, mil on minu kord külastada Püha maad. Samuti aimasin – see oli mõnevõrra hiljem –, et kui ma kord juba Iisraeli lähen, saab minu suhe selle riigiga olema väga isiklik ja sügav. Enne praegust aega ei saanud ma kunagi süveneda Iisraeli kultuuri, ajaloo või heebrea keele uurimisse. Tundsin, et ei ole selleks lihtsalt valmis. 24-aastase äsja ülikooli lõpetanud tallinlanna Hanna Metsala aasta on olnud seiklusterohke. Kuidas saab ilusast ja armsast punapõsksest eesti tüdrukust korraga Tel Avivi ülikooli magistrant ja Iisraeli armee vabatahtlik? Kuidas Sa Iisraeli sattusid? Et ma ühel päeval Iisraeli lähen, olen teadnud lapsepõlvest saadik. Esimene mälestus sellest teadmisest jääb aega, kui olin umbes kümnene. Olin oma vanematega koguduses, inimesi julgustati Iisraeli-reisist osa võtma.

8

Ja kuidas või millal Sa valmis said? Kõik sai alguse sellest, et eelmisel aastal, kui olin õppimas Budapestis, otsustasin minna sõpradega reisima Bosniasse. Ööbisime Sarajevos ühes noortehostelis ning seal kohtasin ühte umbes 50-aastast Ameerika härrasmeest. Miskipärast jäi ta mulle mõtetesse ning ma palvetasin õhtul tema pärast. Jumal andis mulle südamesse ühe kummalise sõnumi. Selle sisu oli üldjoontes, et nõnda nagu Jumala Vaim ei hüljanud Jaakobit, kui ta oma kodust

põgenes, nõnda armastab Jumal ka seda meest. Tuleb vaid kogu südamest appi hüüda Issanda nime ja ta päästetakse. Jumal on tema isa ja teab, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Oi! Mis ta selle peale ütles?! Ta tänas mind südamest! Esimese asjana ütles ta mulle, et on juut. Mõistsin, et Isikut, kellelt see sõna oli, ei olnud talle vaja tutvustada. Jutu käigus selgus ka, et neli aastat tagasi oli ta kaotanud mõlemad vanemad. Pärast seda, kogu selle aja, reisis ta sihitult mööda maailma, püüdes leida ennast ja kaotatud hingerahu. Budapesti tagasi jõudes kogesin, et mulle oli saanud osaks üliväga suur au ja arm:

Jumal oli lubanud minul oma rahvast õnnistada Jumal oli lubanud minul oma rahvast õnnistada. On olnud väga vähe asju – kui üldse –, mis mind sellisel moel on puudutanud. Rääkisin Jumalale, kui väga liigutatud ma olen, ja ütlesin, et Ta võib mind kasutada oma rahva teenimiseks. ˇ Jumal vastas mu südames selgesti: „Sa ei tea, mida sa palud!“ Jeruusalemma sõnumid


Mõni teine oleks seda ehk hoiatusena võtnud, mina aga jätkasin:„ Isa, kui Sina arvad heaks ja tahad mind läkitada, siis olgu Sulle teada, et ma lähen rõõmuga!“

Isa, kui Sina arvad heaks ja tahad mind läkitada, siis olgu Sulle teada, et ma lähen rõõmuga! Ma ei tea, kust tuli see julgus Jumalaga kaubelda, aga see igatsus oli ehtne. See oli minu esimene tõsine vestlus Jumalaga Iisraeli teemal ja usun, et see oli ka pöördepunktiks mu elus. Aasta pärast, kui kirjutasin ülikooli lõputööd, käis mu vanematel külas nende vana hea sõber Iisraelist. Tema ütleski mu isale ja emale, et „Hanna erialal on Iisraeli valitsusel väga häid stipendiume, las ta uurib järele ja kandideerib.“ Kui mu vanemad mulle sellest rääkisid, ei süttinud ma sellest üldse. Tol hetkel tahtsin vaid oma tööd valmis saada. Igaks juhuks siiski uurisin, et muu hulgas pakuti stipendiumi magistriprogrammiks Tel Avivi ülikoolis. Samas nägin ka, et kandideerimiseks pidi bakalaureusekraad käes olema. Minul ei olnud ning teadsin, et tähtajaks, 30. novembriks, ma stipendiumi veel ei saa. Rong tundus läinud olevat. Aga ei olnud? Esitasin lõputöö 21. novembril ja õhtul läksin rahulikult magama. Hommikul ärgates oleks Jeruusalemma sõnumid

minu sees justkui lamp põlema süttinud. Leidsin ennast mõttekäigult: „Minu haridus ja elutee on Jumala oma. Ta on mind õnnistanud, et võiksin Teda teenida. Kui Jumal on avanud mulle võimaluse Iisraeli minna, pean mina andma enda poolt kõik, et sinna saada. Küsimus ei ole, mis mulle parajasti sobib, vaid milleks Tema mind on kutsunud. Jumalal on minu jaoks koht ja pean sinna jõudma – mitte ainult iseenda, aga ka teiste inimeste pärast! Mul ei ole õigust mitte proovida!“ Seejärel tegin julgustüki.

Mul ei ole õigust mitte proovida! Saatsin kaks kirja: ühe Iisraeli valitsusele, teise Iisraeli saatkonda Helsingis. Ütlesin neile, et tahaksin minna Tel Avivi ülikooli õppima, kuid olen dokumentide kokkusaamisega tähtajast maha jäämas, mul on vaid kaheksa päeva aega. Palun tehtagu mulle erand. Stipendium oli mõeldud kandidaatidele tervest IdaEuroopast, keda, pakun, oli teisigi. Helsingi saatkonnast tuli vastus: „Väga tore, et sa tahad õppima minna, kuid tähtaja osas ei saa me teha mööndusi. Selle on paika pannud Iisraeli valitsus, mitte meie.“ Iisraelist aga jõudis vastus kahe päevaga: „Olgu! Ütle neile, et nad ootaksid su ära!“ Võisin ainult ette kujutada, kuidas keegi ametnik hommikul hea tujuga üles on ärganud, meilpostkasti vaadanud, ja siis kohvi kõrvalt

otsustanud: „Olgu! Anname sellele lapsele võimaluse!“ Minu jaoks oli see roheline tuli Jumalalt. Helistasin viivitamatult Helsingi saatkonda ja selgitasin neile olukorda. Nad lubasid asja uurida ja mind teavitada. Järgmisel päeval sain kinnituse, siis oli mul vaid neli päeva aega korraldada pabereid, milleks tavaolukorras kuluks umbes pool aastat. Ime läbi ma jõudsin! Kirss koogi peal oli, et mulle kingiti piletid Soome, et paberid isiklikult Helsingi saatkonda viiksin. Kui siis viimane kui dokument oli sisse antud, oligi Jumal pannud minu südamesse kindla teadmise, et see ongi nüüd see uks, kust pean läbi minema – aeg oli käes. Mida aeg edasi, seda enam näen, kuidas Jumal on täpselt kõiki minu samme juhtinud. Otsustamise ajal ei kogenud ma ise aga midagi erilist – lihtsalt läksin kogu aeg edasi, et näha, mis saab. Aga nagu ma aru saan, olid dokumendid vajalikud kandideerimiseks, mitte jah-vastus ise. Mis edasi sai? Kool algab oktoobris 2012, vastus pidi minuni jõudma juunis. Kusagil märtsikuus kõnetas Jumal mind ja minu perekonda, ilma et oleksime sellest omavahel rääkinud, et pean minema Iisraeli planeeritust varem – tuleb hakata kohvreid pakkima! Nii palju sain organiseerida, et leidsin kaheks nädalaks peatuspaiga sõprade juures Jeruusalemmas ja seejärel ühe eakama proua juures. Lendasin välja üheotsapiletiga, tundes end

9


nagu Aabraham, kes läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Enne piiriületamist palvetasin palju, et Jumal kinnitaks mind: „Isa, kui see on minu koht, las see maa võtab mind oma embusse, kui mitte, las sülitab mu välja.“

Isa, kui see on minu koht, las see maa võtab mind oma embusse 3. mai varahommikul maandusin Tel Avivi lennujaamas. Minuga hakkas soome keeles rääkima vanem mees, kes küsis, kas ma tahan sõita Jeruusalemma. Ütles, et tal on auto, et ta viib mu ära, siis mainis, et on käinud Eestis sotsiaalabi laiali vedamas. Jõudsin imestada, kuidas ta teab, et olen Eestist ja oskan soome keelt (tulin lennukile Riiast), aga sees oli rahu – see inimene ei olnud kahtlaste motiividega. Järgmine kinnitus saabus passikontrollis. Minult küsiti, kauaks ma kavatsen jääda. Vastasin ausalt: „Ei tea!“ Rohkem küsimusi ei olnud. „Edu Sulle!“ Oli tunne, nagu astunuks ma oma koduaeda... ja jõudsin viperusteta Jeruusalemma. Sellega Su seiklused ju ei lõppenud. Huvitav oli, et enne Eestist lahkumist mõtlesin palju sõjaväe peale. Mul ei ole mingit varasemat militaarset tausta ega huvi, aga äkitselt tekkis soov sõdurite pärast palvetada ja kuidagi Iisraeli armeed teenida. Iisraelis läks see tahtmine tugevamaks.

10

Rääkisin Jumalaga sellel teemal, paludes, et kui see on Temalt, siis ma ei võitle vastu, aga kui mitte, siis saab see ju ka üle minna. Läksin ühel laupäeval kogudusse, minu kõrval istus blond pikajuukseline hollandlanna. Küsisin, mida tema Iisraelis teeb, tema vastu, et on vabatahtlik sõjaväes. Vaatasin teda pika pilguga ja küsisin, kas ta on juut. – Ei, ei ole. – Aga kuidas sa seda siis teed? Vabatahtlikke vastu võttev organisatsioon, kelle kaudu see tüdruk aega teenima oli võetud, oli mõeldud peamiselt sisserännanud juutidele, kes olid tavasõjaväeteenistuseks liiga vanad. Kuid nagu selgus, teenida saavad ka teiste riikide kodanikud. Helistasin mulle antud telefoninumbril ja sõitsin juba samal nädalal Tel Avivi vabatahtlike esindajaga kohtuma. Peamiselt ja põhjalikult uuriti minu motiive. Selgitasin: „Iisraelis

Iisraelis on kaitseküsimused fundamentaalne osa riigi toimimisest ja ühiskonna ühine koorem on kaitseküsimused fundamentaalne osa riigi toimimisest ja ühiskonna ühine koorem. Ma tunnen, et siin elades pean ka mina andma oma panuse.“ Naine piirdles mind tähelepanelikult ja andis positiivse vastuse. 3. juunil määrati mind baasi. Pean ütlema, et Iisraeli

sõjavägi on erinev kõigist sõjavägedest, millest olen kuulnud või lugenud. Näiteks kui Eestis on see pigem poiste treeninglaager, marginaalne institutsioon, kõrval ühiskonna nähtavast toimimisest, siis Iisraelis on sõjavägi teenistus, tervet ühiskonda hõlmav aparaat. Oma panuse annavad sellesse nii poisid kui tüdrukud, kõik erineva tausta ja vaimse ning füüsilise võimekusega. Sõjaväes on palju erinevaid ülesandeid ja tavaliselt ei pea enamus sõdureist minema rindejoonele. Nende teenistus ei pruugi isegi füüsilist laadi olla. Kuid mis kõige tähtsam: kaks-kolm aastat sõjaväes pole enam väljaõpe, vaid riigikaitseteenistus ise. Mõnede tüdrukute teenistus nt oli olla sõjamuuseumis giid. Jah, nad olid saanud lahingu-väljaõppe, kuid sellele vaatamata töötasid muuseumis. Meie mõistes ei ole see sõjavägi, aga Iisraelis on! Mida Sina tegid? Mina töötasin logistikabaasis. Minu ülesanne oli koos sõduritega parandada ja ehitada tankiraadioid. Võrreldest teiste sõduritega puudus mul baasväljaõpe ja loomulikult ei antud vabatahtlikele relvi, kuid me töötasime kõik koos. Oma ülesanded õppisin ära umbes nädalaga. Oli raske ka? Ei, kuid sõjaväes olles nägin tervet oma senist elu uue pilguga. Mina olin gümnaasiumi lõpetamise järel läinud tegema seda, mida ise tahtsin, mõtlemata, Jeruusalemma sõnumid


et võiksin anda midagi riigile (seni oli minu ja riigi suhe olnud olematu dimensioon). Iisraeli noored peavad keskkooli lõpetamise järel pühenduma kaheks-kolmeks aastaks, mõned rohkemaks, mõned vähemaks, turvalisuse tagamisele kaaskodanike jaoks. See on noore inimese jaoks pikk aeg. Sõjaväes olemine on aga ühine kohustus ja ka au-asi, seda tuleb täita. Need aastad küpsetavad ja arendavad vastutustunnet, panevad prioriteedid paika. Kujutage ette, et olete noor inimene, ja teiste julgeolek lasub teie õlgadel? Teine ilmutus, kui nii võib öelda, oli, et Jumal ise on Iisraeli hoidja ja suurim kaitse. Riigi sõjaajalugu on väga kuulsusrikas - ja tõepoolest, iisraellastelt on palju õppida, kuid

Iisraeli riigi olemasolu on tunnistus Jumalast olukorrad piirkonnas on nii keerulised, et ka parimast planeerimisest ja oskustest ei piisa. Üks juuditar, kellega koos teenisin, ütles mulle, et Iisraeli riigi olemasolu on tunnistus Jumalast. Nagu Piiblis kirjas, nii on ka päriselt. Kolmandaks, nägin suurt kontrasti pildi, mida vahendab Iisraeli sõjaväest rahvusvaheline meedia, ja

Jeruusalemma sõnumid

reaalsuse vahel, mida nägin sõduritega koos olles. Meedia võimendab sageli juhtumeid, kus on hukkunud tsiviilisikuid, Iisraeli kahjuks ning süüdistab sõjaväge süütute inimeste tahtlikus tapmises, liigses vägivallas. Oma silmaga aga nägin ja oma kõrvaga kuulsin, kuidas Iisraeli sõjaväe üks

Iisraeli sõjaväe üks alustalasid on, et inimelu on püha alustalasid on, et inimelu on püha. Iga surm on kaotus. Iisraeli sõjavägi on kaitse-, mitte ründevägi, ja kui nad rünnakuid teevad, siis enesekaitse kaalutlustel. Mis keeles Sa oma sõjaväekaaslastega rääkisid? Kas leidsid uusi sõpru ka? Heebrea keelt hakkasin õppima Eestis neli kuud enne ärasõitu. Suutsin omandada nn esimese ehk algtaseme. Tänavakeel ja õpikukeel on siiski kaks täiesti erinevat asja. Kohapeal õppisin korralikult lisa. Mu sõjaväekaaslased olid meeldivalt üllatunud, et eurooplane, kellel on olnud valida sadade riikide vahel, valis sihtpunktiks just nimelt Iisraeli; ning et juba Iisraelis olles valib ta selle sadade vaatamisväärsuste asemel sõjaväe. „Kas sa oled

imelik,“ küsis üks mu sõjaväekaaslane otse. „Natuke olen,“ vastasin. Siis saime sõpradeks. Oskad sa juba üldistada, millised on Iisrael ja selle inimesed? Üldmulje on metsik, kirju ja elav. Kindlasti ei ela siin inglid ja valvsust tuleb sälitada igal sammul, kuid midagi on absoluutselt teisiti kui meil: Iisrael on nagu suur pere, kus on palju erinevaid lapsi. Kui Eesti inimene hindab privaatsust ja igaüks elab oma elu, puutumata teisi, siis Iisraelis elatakse koos – ühte kogukonda kuuluvad nt bussijuht, inimesed Sinu tänavalt, naabrid. Kõik tunnevad kõiki, vaidlevad kärarikkalt, riidlevad ja lepivad, lahendavad koos enda ja teiste probleeme. Ühel õhtul olin Tel Avivis. Kõht oli tühi, raha otsakorral. Astusin toidupoodi, uitasin riiulite vahel, teadmata, mida ma täpselt tahan. Müüja pakkus valmistoiduletist allahindlusega kaupa, mille ostmisest pidin keelduma: nii palju mul raha ei olnud. „Kuule, lapsuke, ilma toiduta ma sind ära ei lase,“ ütles ta, ja kuhjas pakid mulle niisama kaasa. Mulle tundub – ja olen sellist suhtumist kogenud õige tihti –, et nii kergesti ei jäeta kedagi nälga, hätta ega maha.

v

11


JUUDI KALENDER Margit Prantsus Üks juut küsib ühel sügispäeval teiselt juudilt ühes Ameerika sünagoogis: „Ei tea, mis ajal need hanukapühad sellel aastal on?“ Teine vastab talle: „No nii nagu alati. 25. kislevikuu päeval.“ Selline tüüp-situatsioon kirjeldab väga hästi üht paljude inimeste jaoks segadusena tunduvat olukorda, milleks on juudi pühade või tähtpäevade konkreetne aeg – et mis kuupäeval peaks ühel või teisel aastal neid tähistama. Näiteks juutide hanuka-pühad langevad mõnel aastal kokku selle ajaga, mil lääne maailmas tähistatakse jõule, teistel aastatel aga mitte. Tegelik asi on aga selles, et juudi pühasid tähistatakse igal aastal samal ajal, aga samal ajal juudi kalendri järgi, mitte Gregoriaani kalendri järgi, mis on kasutusel läänemaailmas. Juudi kalender ei ole sama pikkusega kui meil käibel olev päiksekalender. Gregoriaani kalendriaasta ja juudi kalendriaasta on erineva pikkusega ning see toobki sisse erinevuse ja võib põhjustada arusaamatusi, kuna juudid lähtuvad rahvuspühade tähistamisel oma päikese-kuu segakalendrist, suur osa ülejäänud maailmast aga Gregoriaani kalendrist. Aga kuidas kujunes nn. juudi kalender? Vanasti oli aegade arvestamine seotud mingite sündmustega. Näiteks

12

veeuputuse 40 ööd ja päeva või siis 175 Aabrahami eluaastat, 40aastane kõrberännak või 22aastane kuningas Sauli valitsemisaeg. Kui kristlased hakkasid kronoloogilises järjekorras aastaid lugema, võeti aluseks aasta, millal arvati, et Jeesus sündis. Tänapäeval teame, et Jeesuse sünni tegelik aasta on paari aasta võrra nihkes meie ajaarvamise suhtes, aga see ei olegi praegu kõige olulisem. Juudid seevastu loevad aastaid selliselt, et on võtnud aluseks arvatava kuupäeva, mil loodi esimene inimene ning arvestavad aastaid alates sellest loomispäevast. See aeg, mil Jumal lõi maailma, sai omal ajal välja arvestatud vastavalt Piibli andmetele, ajaloolistele kirjapanekutele ja vastavalt juutide suulisele traditsioonile. Ning igal sügisel Rosh ha-Shana ajal, mis on juutide uus aasta, tähistataksegi uut algavat aastat, ehk siis nii ja nii palju aastaid tagasi alates loomisest. Käesoleval, 2012. aasta 16. septembri õhtul päikeseloojanguga algab seega juudi kalendri järgi aasta number 5773. Ehk 5773 aastat tagasi lõi Jumal esimese inimese Aadama. Kui tänapäevased teaduslikud teooriad ja avastused väidavad, et maailm on miljoneid aastaid vana – siis olgu sellega kuidas on. Piibel ütleb, et inimene loodi kuuendal päeval ja juudid

lähtuvad sellest, et Aadam loodi 5773 aastat tagasi. Ning need asjad, mis Jumal lõi päevadel enne inimese loomist – kas need olid reaalselt 24tunni pikkused ööpäevad või mitte – see ei ole hetkel nii oluline. Juudid arvestavad oma aega Aadama loomisest alates. Iisraeli laste ehk juutide ajalugu aga ulatub tagasi umbes 4000 aastat – aega, mil Jumal esimest korda ilmus Aabrahamile ja kutsus teda Kaldea Uurist lahkuma. Esimesena Piiblis mainis Iisraeli kui rahvast Egiptuse vaarao. Ja kui hoolikalt aegu arvestada, jõuame tulemuseni, et esimene paasapüha kui Iisraeli lapsed tulid Egiptusest välja – see sündmus toimus 3325 aastat tagasi (täpsemalt öeldes 2013. aasta kevadel paasapühade ajal täitub 3325. aastat sellest sündmusest). JUUDI KALENDER VERSUS GREGORIAANI KALENDER. PÜHADE JA TÄHTPÄEVADE ARVESTAMINE. Enamus tänapäevasest maailmas toimib Gregoriaaniehk päiksekalendri järgi. See kalender koosneb 12-st kuust ning võib öelda, et päev algab ja lõpeb südaööga. Aastas on 365 päeva, mille jooksul teeb maa tiiru ümber päikese. Kuna see tiir võtab tegelikkuses aega 365 ja veerandik päeva, siis lisatakse aasta kõige lühemale kuule, veebruarikuule iga nelja aasta järel veel üks lisapäev ning seda aastat, kus Jeruusalemma sõnumid


veebruaris on 29 päeva, nimetatakse liigaastaks. Näiteks on olnud 2012. aasta liigaasta ehk 366 päevaga. Juudid ei võtnud oma kalendri aluseks aga mitte päikest nagu enamus muust maailmast, vaid hoopis kuu faasid. Iga kuu 29. õhtul kogunes templisse nn. kalendrikomisjon ja ootas volitatud tunnistajaid, kes olid jälginud kitsast helendavat kuusirpi läänetaevas just pärast päikeseloojangut, enne esimeste tähtede ilmumist. Kui noort kuusirpi olid näinud vähemalt kaks usaldusväärset tunnistajat, kuulutati uus kalendrikuu välja. See aga oli meetod, mis oli halva nähtavuse korral muidugi ebakindel. Nii võib öelda, et terve juudi ajaarvestus ja pühade tähistamise aeg oli konkreetselt sõltuv sellest, millal tekkis noorkuu ja sellele vastavalt siis konkreetse

kalendrikuu algus välja kuulutati. Lisaks nendele juudi kalendrikuudele lisandus mõne-aastase intervalliga ühe lisakuu vahelelükkamine, et kuu-aastat, mis kestab ainult 354 päeva, päikese-aastaga kooskõlla viia. Seda lisakuud arvestati odra küpsuse järgi. Nimelt kui 12. kuul oli ilmne, et järgmise kuu 16. kuupäevaks, mis oli esimese lõigatud viljavihu ohverdamispäev, oder veel piisavalt küps ei ole, lükati vahele üks lisakuu sellele aastale. Sellisel moel on kujunenud juudi kalender. Neljandal sajandil meie ajaarvamise järgi, umbes aastal 360, pani üks juudi tark nimega Hillel Teine aluse juba konkreetsemale ja kirjapandud juudi kalendrile, nii et enam ei olnud tarvis inimestel käia

kuud vaatamas. Ta teostas matemaatilised ja astronoomilised arvutused ning selle põhjal sai ka ilma noorkuud taevast otsimata konkreetse kalendri pikemaks ajaks ette kirja panna. Toon siinkohal ära ka ühe täpsustuse. Piibli esimese raamatu esimeses peatükis võime eestikeelsest Piiblist lugeda nii, salmist 14 alates: Ja Jumal ütles: „Saagu valgused taevalaotusesse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu need valgustuseks taevalaotuses, valgustuseks maale!“ Ja nõnda sündis: Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel ning tähed. Juutide esiisa Aabrahami ajal oli tema algse elukoha Kaldea Uuri rahvas kuukummardajad. Siit Piibli

Iisraeli-teemalised saated Eesti kristlikes raadiojaamades: Tallinna ja Tartu Pereraadios: Esmaspäeviti kell 7.45 IISRAELI MINUTID (10-minutiline Iisraeli kultuuri- ja sotsiaaluudiseid kajastav uudistesaade) Esmaspäeviti kell 17.05 IISRAELI MINUTID (kordus) Esmaspäeviti kell 23.50 IISRAELI MINUTID (kordus) Neljapäeviti kell 20.00 IISRAEL JA MEIE Neljapäeviti kell 20.00 LÄBI IISRAELI (Iisraeli eri paiku tutvustav jutusaade) Reedeti kell 14.00 IISRAEL JA MEIE (kordus) Reedeti kell 14.00 LÄBI IISRAELI (kordus) Teisipäeva ööl vastu kolmapäeva kell 1.00 IISRAEL JA MEIE (kordus) Teisipäeva ööl vastu kolmapäeva kell 1.00 LÄBI IISRAELI (kordus) Saated „Iisrael ja meie“ ning „Läbi Iisraeli“ on eetris kordamööda, kumbki üle nädala. Kuressaare Pereraadios: Laupäeviti kell 18.00 SHALOM (erinevaid iisraellaste eluvaldkondi kajastav jutusaade) Esmaspäeviti kell 18.30 SHALOM (kordus) Reedeti kell 11.00 SHALOM (kordus) Raadio 7-s: Reedeti kell 19.00 ÜLE TÄHTEDE (juudi pühasid ja kombeid tutvustav saade) Pühapäeviti kell 13.00 ÜLE TÄHTEDE (kordus) SAATED ON KA INTERNETIST JÄREL-KUULATAVAD: www.pereraadio.ee www.pereraadio.com www.raadio7.ee

Jeruusalemma sõnumid

13


esimesest peatükist loeme aga, et kuu ja päikese eesmärk Jumala arvates ei olnud muu, kui vaid anda valgust ja aidata aegu arvestada. Eestikeelses piiblitõlkes ei tule see võib-olla nii täpselt välja, aga kui tõlkida orginaalkeelest, vanast heebrea keelest sedasama Piibli kirjakohta, siis on seal päikese ja kuu kohta öeldud, et näidaku nad teile tunnusmärke, hooaegu, päevi ja aastaid. Nii et Jumal ei loonud päikest ja kuud mitte kummardamisobjektiks vaid selleks, et need näitaksid valgust ja et nende põhjal saaks konkreetseid aegu määrata. Arvestada aegu, koostada kalendrit ja ka teada, millal on konkreetsed pühad ja tähtpäevad. Oluline on samuti märkida, et juutide ajaarvestuse järgi ei alga uus päev mitte südaööl, vaid eelmise päeva lõppedes päikeseloojangul ning see päev lõpeb 24 tundi hiljem. Ka seda on kirjeldatud Piibli esimesel leheküljel, kus maailma loomise loos on öeldud: Ja sai õhtu ja sai hommik – esimene päev; sai õhtu ja sai hommik – teine päev jne. Sedasama printsiipi on korratud ka veel mõnes teises kohas Moosese raamatutes. Päikeseloojang ja esimeste tähtede ilmumine tähistab ühe päeva lõppu ja järgmise algust. Ja sedamoodi loevad uue päeva algust ka juudid tänapäeval. Seega näiteks hingamispäev ehk juutide shabat, mida tähistatakse igal nädalal laupäeviti, saab tegelikult alguse mitte reedel vastu laupäeva südaöösel, vaid reede õhtupoolikul kui päike loojuma hakkab. Ning shabat lõpeb laupäeva õhtul

14

päikeseloojanguga. Ning siis, laupäeva õhtul, algab uus nädal, nädala esimene päev ehk pühapäev. Mis puudutab pühade pidamist, siis väljaspool Iisraeli elavatel juutidel on tavaks pidada pühi ühe päeva võrra kauem kui Iisraelis neid peetakse. Põhjus selleks on väga lihtne. Nagu juba öeldud, käis vanasti päevade ja pühade arvestamine hoolika taeva-vaatlemise põhjal, seejärel tuli Sanhedrinilt korraldus ning sõnumikandjad läksid teadet uue kuu kohta inimestele edasi viima. See kõik võttis aga aega, nii et selleks ajaks, kui sõnumikandjad kaugematesse kohtadesse jõudsid, oli juba märkimisväärselt aega kulunud. Ja et püha üldse pidamata ei jääks, arvestati tähistamiseks igaks juhuks üks päev juurde. Ning kui uue kuu alguse kohta oli sõnum kohale viidud, sellele vastavalt arvestatud välja, millal peab alanud kuus mingit püha pidama, lisati kaugemates kohtades üks päev igaks juhuks tähistamisele juurde, et siis sellest niiöelda õigest päevast mingil juhul mööda ei pandaks. Parem rohkem, kui et midagi puudu jääb. Samuti oli vahest raskeid aegu, kui näiteks kuuvaatlejad olid mingil põhjusel takistatud või olid sõjad ja näiteks sõnumiviijad ei saanud minna edastama teadet uue kuu kohta. Sellisel juhul pidi juba samuti toetuma puhtalt enda arvutuste peale. Edaspidi kui juba konkreetne juudi kalender oli välja arvutatud ja taevavaatlused enam olulist rolli ei mänginud, on uue kuu saabumine ja pühad kõik varakult ette

teada. Ometigi on tänapäevani juutidele jäänud mälestus sellest vanaaegsest traditsioonist lisada pühade pidamisele väljaspool Iisraeli juurde veel üks nn. varupäev. Ja sellele vanale traditsioonile vastavalt need juudid, kes ei ela Iisraelis, tähistavad senimaani ka seda lisapäeva pühade juures – lihtsalt mälestuseks vanadest aegadest. „UUED AASTAD“ JUUDI KALENDRIS. Juudid usuvad, et Jumal lõi maailma tishrikuus (võib nimetada nii „tishri“ kui „tishrei“) ja tishrit sai peetud esimeseks kuuks juudi kalendris senikaua, kuni Jumal ise muutis kuude arvestamise järjekorda pärast juutide Egiptusest väljumist, öeldes siis, kui see niisanikuus aset leidis: see olgu teile esimeseks kuuks. Nii räägitaksegi veel tänapäeval, et aasta algust võib lugeda lisaks sügisesele tishrikuule ka kevadel niisanikuust alates. On samuti teada, et kui Iisraeli rahvas oli jagatud kaheks kuningriigiks – Juudaks ja Iisraeliks, siis Juuda kuningriik arvestas aasta algust tishrikuust, Iisraeli kuningriik aga niisanikuust alates. Tegelikult märgib juudi traditsioon veel lausa mitu muud uue aasta algust lisaks kahele eelpool mainitule. Niisanikuud aasta algusena nimetatakse kuningate uueks aastaks, kuna piibliaegadel otsustati sellel ajal kuningate valitsemise üle ja määrati, kes saab järgmiseks kuningaks. Juudi traditsioon eristab veel ka loomade uut aastat, mis algab elulikuuga – see on meie kalendri järgi augustisJeruusalemma sõnumid


septembris ehk üks kuu enne tishrikuud, mis on meie kalendri järgi septembrisoktoobris. Loomade uus aasta on selle nimeks seepärast, et piibliaegadel määrati elulikuu esimesel päeval ära see, kui suur arv loomi, kes sellel aastal on sündinud, eraldatakse kümniseks ja rituaalseteks ohvriteks. Lisaks kuningate uuele aastale ja loomade uuele aastale räägib juudi traditsioon veel ka puude uuest aastast (arbor = puude istutamise

püha), mis on 15. shvatikuu päeval – meie kalendri järgi jääb see päev jaanuarisseveebruarisse ning sellel päeval on Iisraelis tavaks istutada uusi puid. Kui möödunud aegadel juudi kalendrikoostajad põhjalikult selle üle arutasid, et milline peaks olema õige aasta algus, siis jõuti kindlale veendumusele, et selleks peaks ikkagi olema tishrikuu esimene päev. Seda tuleb pidada maailma sünnipäevaks, sest esimesel

tishri-kuu päeval loodi inimene. Nii sai tishrikuu algusest uue aasta algus juudi traditsioonis ja seda hakati nimetama Rosh ha-shana-ks ehk aastate uueks aastaks. Tähistatakse maailma sündimist ning loetakse aastaid, kui vana on see Jumala loodud maailm. Niisiis, 2012. aasta septembrikuu keskpaigast arvestatuna 5773. aastane.

v

PROJEKT „GALILEALANE” KAASAB TOETAJAID Peeter Võsu Kinnereti (Galilea) järve kaldale, Jeesuse kodulinna lähedale Migdalisse tuleb kristlik keskus „Galilealane”, mille rajamisele kaasatakse rahvusvahelist kristlaskonda. Keskusesse tuleb majutus- ja konverentsikeskus, amfiteater 1500 inimesele, hariduskeskus, meediakeskus, raamatukogu, kabel, spa ja tervisekeskus, kauplused ning park ja järverand jalutamiseks või vaikseks ajaks. Keskuse eesmärgiks on pakkuda Iisraeli tulevatele kristlastele autentset kogemust maast, kus elas ja tegutses Jeesus. Samuti püüab see luua silla kristlaste ja juutide vahele, mis purustati alates 2. sajandist, kui kristlus ja juutlus hakkasid üksteisele vastanduma. Keskus püüab pakkuda kodutunnet ja vajalikke teenuseid kristlikele palveränduritele, kes tulevad sellesse piirkonda Iisraelis. Praeguseks on neid ligi 2 miljonit aastas. Keskuse rajamise eestvedajaks on Anne Ayalon, kes hiljuti kolis USA-st Iisraeli, et seal abielluda. Tema võime kaasata tuntud kogukonnajuhte on aidanud projektile saada vajalikud kooskõlastused ja rajanud seadusliku aluse keskuse ehitamisele. Igaüks võib anda oma panuse keskuse valmimisse, jäädvustades oma nime selle dokumentatsioonis ning saades vastava sertifikaadi ja väikese kivi mis loovad nähtava ühenduse annetaja ja selle maatüki vahel. Et ennast annetajana jäädvustada, tuleb anda oma panusena 100 USD ühe ruutjala (umbes 1/10 ruutmeetrit) ostmiseks sellest maast. JRKS Eesti Osakond vahendab „Galilealase” projekti annetusi. Selleks tuleb JRKS Eesti Osakonna pangakontole 221022834224 kanda üle 100 USD vääringus Eesti kroone ja kirjutada põhjuse reale: Projektile „Galilealane”. Lisada tuleb oma nime ja kontaktandmed: aadress, e-post ja telefoninumber. Need on vajalikud sertifikaadi ja meene saatmiseks ning oma nime jäädvustamiseks keskuses „Galilealane”.

Jeruusalemma sõnumid

15


JUUDI UUS AASTA – ROSH HA-SHANA Margit Prantsus Rosh ha-Shana ehk juutide uus aasta alustab ligi kuu aega kestvat pühade perioodi. 2012. aastal tähistatakse uue aasta saabumist 16. septembri õhtust kuni 18. septembri õhtuni ehk juudi uue kalendriaasta esimesel kahel päeval. Aga uueks aastaks valmistumine algab paljude jaoks juba tervelt kuu aga varem elulikuus, seega augusti lõpust või septembrist alates. Kõige paremini võib seda kirjeldada väljendiga, et tehakse inventuuri omaenda hinges. Palvetatakse erilisi andekspalumis-palveid ehk slichot-e enne seda, kui uueks aastaks Jumala ette ilmutakse. Juudi kalendris on suhteliselt paljud pühad seotud erinevate traagiliste sündmustega selle rahva ajaloos. Rosh ha-shana on kokkuvõtvalt siiski üks rõõmus püha ja on oma olemuselt optimistlik ning lootusrikas. Seda vaatamata sellele, et Rosh ha-shana palved on tõsised ja pühalikud. SLICHOT-TEENISTUS Slichot-i nimeline palveteenistus algab laupäeva õhtul, mis eelneb Rosh hashanale ja see on ka üks ainsamaid jumalateenistusi juudi kalendriaastas, mida peetakse sel ebatavalisel tunnil – nimelt südaöösel. Selle põhjust võib selgitada nii: uus

16

päev algab juutidel eelmise päeva õhtul. Aga inimese päeva-palved algavad hommikul, mitte eelmise päeva õhtul. Nii et kui selle slichot-i teenistusel tavalisest varem ehk lausa öösel juba palvetama hakatakse, tahetakse sellega demonstreerida oma pühendumist ja tõelist soovi meeleparanduseks. Kahtlemata on see ööteenistus juudi sünagoogides enne Rosh hashana saabumist üks erilisemaid palveteenistusi üldse. Pühendunud juute ergutab Rosh ha-shana ajal öö läbi kestvat teenistust pidama ka üks vana ütlus, et see, kes Rosh ha-shana ajal magab, selle õnn magab tuleval aastal. Selline on slichoti teenistus tishrikuule ja Rosh ha-shanale eelneval laupäeva öösel vastu pühapäeva. Kui tõsisem palvetamine algab tavaliselt juba uuele aastale eelneval nädalal, on sefardi juutide hulgas koguni tavaks juba terve elulikuu, mis on üks kuu enne Rosh ha-shana-d, neid andekspalumise palveid palvetada. Mitte vaid mõnel päeval enne uue aasta algust. Sefardi juudid võtavad palveks rohkem aega selle meenutuseks, et Mooses veetis 40 päeva ja ööd Siinai mäel, et saada Jumala käest käsulauad. Endasse-vaatamine ja alandlik meel jätkub uue aasta saabudes ning palvetamine jõuab haripunkti kümnendal päeval

pärast uue aasta saabumist ehk suurel lepituspäeval Yom Kippuril. Rosh ha-shana-d ehk uut aastat tähistatakse tishrikuu esimesel ja teisel päeval. 2012. aastal on nendeks päevadeks 17. ja 18. september, alates siis eelmise päeva eelõhtust, ehk juba 16. septembri päikese loojumise ajal. Rosh ha-shana tähendab otse tõlkides aasta pea või aasta esimene. Juudi uue aasta saabumisel on väliselt ja traditsioonide mõttes väga vähe ühist läänemaailma 31. detsembri 1. jaanuari südaööga, mida on harjutud vastu võtma suure paugutamise ja pidutsemisega. Juutide jaoks on uue aasta saabumine pigem pühalik sündmus. Ainus asi, mis on nende kahe vahel ehk kõige suurema sarnasusega, on uusaasta lubaduste andmine ja otsuste tegemine. Vaadatakse enesesse ja möödunud aasta vigadele ning planeeritakse muutusi, mida soovitakse algaval aastal oma elus sisse viia.

Jeruusalemma sõnumid


KOMBED JA TAVAD ROSH HASHANA AJAL Rosh ha-shana ajal on keelatud töötegemine, samamoodi nagu shabati ajal. Tohib küll valmistada süüa ja süüdata tuld, mis muidu shabati ajal on keelatud. Ning kui Rosh ha-shana langeb mõnel aastal shabatipäevale, siis ei tohi ka toitu valmistada ning peab töötegemisest täielikult hoiduma – just nagu täidetakse igal shabatil neid reegleid. Asutused on suletud, ühistransport ei liigu, ning loomulikult ei toimu koolides õppetööd ega aeta mingeid äriasju. Traditsiooniline heebreakeelene tervitus uueks aastaks on "Shana tova", mis tähendab "Head aastat" või samuti soovitakse sageli üksteisele "shana tova umetuka", mille tähendus on: "Head ja magusat aastat". Lisaks sellele soovitakse üksteisele seda, et saagu sulle uueks aastaks kirja pandud ainult head – niimoodi öeldakse vihjates sellele, et Jumal on see, kes uue aasta alguses juba teab ja paneb kirja selle, mis iga inimest algaval aastal ees ootab. Kõiki neid häid soove edastatakse Iisraelis üksteisele küll suuliselt, telefonitsi, kirjade kaudu ja isegi kaarte saates. Umbes nii nagu tehakse või vähemalt on varasematel aegadel tehtud meil jõulude ja uue aasta puhul. Ainult et salmideks kaartidel ei kirjutata toidulauast ega shampusest, seapraest ega pidutsemisest, vaid uus-aasta soovides on tähelepanu keskpunktiks ikkagi ootus, et Jumalalt tuleks meile hea uus aasta. Mis puudutab sünagoogi, siis Uue aasta puhul vahetatakse Toorat kattev Jeruusalemma sõnumid

tavaline eesriie valget värvi eesriide vastu. Seegi peab sümboliseerima puhtust ja pühitsust. Shabati, mis jääb Rosh ha-shana ja Yom kipuri vahele, nimetatakse nimega Shabat Shuva – tagasipöördumise shabat või ka Shabat Tshuva – meeleparanduse shabat. Seda sellel põhjusel, et Vana testamendi koht, mida selleks puhuks on traditsiooniks lugeda, algab selliste sõnadega Shuva Yisrael – paranda meelt, oo Iisrael. Ja nagu juba juttu oli, on sellel ajal just meeleparanduse ja palvetamise päevad. Samal teemal on ka rabi kõne sünagoogis Shabat Shuva ajal. TASHLICH-TSEREMOONIA Üks tore tava juutidel on Rosh ha-shana ajal minna mõne elava veekogu äärde ja siis pärast erilist palvet sümboolselt tühjendada sinna oma taskud, justkui nagu heites endalt ära oma patud. Selline tava on tulnud prohvet Miika raamatu 7. peatüki 19. salmi põhjal, kus on öeldud: Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse. See komme sümboliseerib soovi pattudest puhtaks saada ja astuda esimesed sammud uues aastas puhaste mõtetega. Sellise tegutsemisviisi nimetus heebrea keeles on tashlich, mis tõlkes tähendab ära viskamist. Üks juudi pärimus-lugu räägib sellest, et kui Aabraham ja Iisak olid teel Morija mäele, pidid nad ületama jõe. Jõgi osutus tee peal neile aga tõeliseks takistuseks ning oli lausa oht, et kas

nad suudavadki seda ületada ja saavad Jumala korraldust täitma minna. Veed ähvardasid Aabrahami ja Iisakit neelata, aga Aabrahami ahastava palve peale nad pääsesid uppumisest. Juudi õpetlased toovad seda näiteks sellises mõttes, et mitte ükski asi ei peaks meid takistama Jumala korraldust täitmast, isegi mitte teepeale jääv jõgi. Kui me oleme valmis kasvõi surema selle nimel, et täita Jumala sõna, siis võime ka olla kindlad, et meie patud uputatakse merre, nagu oli kirjas prohvet Miika raamatus. Arvatakse, et see omapärane tashlich-tseremoonia sai alguse keskajal. Kuna juudid tashlichi jaoks vee äärde kogunesid, süüdistati neid vanal ajal, et nad neavad vee ära. Lihtsalt ei mõistetud, mida nad seal vee ääres teevad ja palvetavad. Mõned süüdistused juutide aadressil läksid lausa nii hulluks, et neid süüdistati vee mürgitamises. Ning oli kordasid, kus rabid pidid ütlema juutidele, et nad tashlichi-tseremoonia tegemata jätaksid ja seda põhjusel, et nad oma elu ohtu ei seaks – vastasseis oli lausa nii suur. Samuti, kui elati sellises kohas, kus tõepoolest kusagil läheduses mõnda veekogu ei olnud, pidasid juudid tashlichikommet mõne tavalise veetsisterni juures, mille sees oli vihmavesi.

17


Nagu juba eelpool mainitud, peavad juudid väga oluliseks seda, et palutakse ka kaasinimestelt andeks seda, mida möödunud aastal üksteisele halvasti on tehtud. Talmudi järgi suudab Yom kipuri päev tuua lunastuse üksnes inimese ja Jumalavahelistesse asjadesse. Inimese ja inimese-vahelised asjad aga peavad selleks ajaks juba omavahel klaaritud olema ja seetõttu toimubki enne lepituspäeva uue aasta saabumise ajal üksteiselt andeks palumine. Yom kipuri päeval raamatud suletakse ja pitseeritakse ning igasugused muudatused peavad selleks ajaks juba tehtud olema. JUUDI UUS AASTA MESSIAANLIKUS VAATEVINKLIS. Paljude kristlaste jaoks, aga eelkõige messiaanlike juutide jaoks on traditsioonilised juutide pühad

väga olulised. Lisaks ajaloo meenutamisele konkreetse pühaga seonduvalt vaadatakse kõigi usupühadega seoses prohvetlikult sellele, mida need pühad vaimses mõttes tähistavad. Juudi kalendri sügispühad on Jeesusesse uskuvatele inimestele meenutuseks eelkõige Jeesuse taastulemisest ja tulevasest, taevasest ajastust. Niisamuti on alust arvata, et kristlaste ja messiaanide jaoks tähendab trompetite püha ehk Rosh ha-shana vaimses mõttes lõikuse-aega, mil algab uus ajastu ja Jumala Vaimu liikumine. Messiaanlikud usklikud usuvad, et kuigi viimne kohtupäev on alles ees, on Jeesuse ristiohvri kaudu meie patu üle kohus juba mõistetud ning kui uskuda sellesse lunastustöösse, ei ole meil tarvis Jumala kohust karta. Ometigi on ka meil midagi

vaja teha – nimelt teha kõik endast olenev, et elada püha elu ning Jeesuse ristiohvri väärilisena. See inimene, kes usub Jeesusesse kui Messiasse – tema nimi on kirjas taevases eluraamatus. Ning messiaanid ja kristlased peavad oluliseks ka tänulikkust Jumalale selle eest. Nüüd jääb üle vaid olla valmis Jeesuse kui Messia ja Kuninga taastulekuks, siis, kui kõlab viimane trompetihüüd. Sellele kõigele peaks mõtlema ja seda meeles pidama just Rosh ha-shana ajal. Talmudis öeldud, et Rosh ha-shana ajal tõusevad surnud üles. Kuigi tegelikult ei tea keegi tundi, mil Messias tuleb, peaksime me valmis olema tegelikult küll igal ajal. Aga eriti tuleks sellele mõelda Rosh ha-shana ajal.

v

Masada

18

Jeruusalemma sõnumid


Iisraeli keskuse teadaanded Iisraeli Keskuses on saadaval ... Iisraeli Keskuses on müügil tuntud traditsioonilist juudimuusikat (folk) Iisraeli ja Jeruusalemma teemadel ja messiaanlikku juudimuusikat CD plaatidel ning reisivideod DVD-del. Samuti on saadaval Iisraeli sümboolikaga esemeid: menorad, joonlauad, järjehoidjad, ehted ja palju muud. Saadaval on ka raamatuid ja ajakirju. Iisraeli Keskuses on Second Hand kauplus, kus on saadaval suur valik korralikke kasutatud rõivaid, natuke majapidamistarbeid, mööblit ja muud. Hetkel on saadaval suures koguses heas korras nahkdiivaneid ja –tugitoole.

Iisraeli Keskuses toimub ... Septembris 2012 algavad heebrea keele kursused algajatele ja edasijõudnutele, teave: margit777@yahoo.com . Pühapäeviti 12-15 on vestlus Iisraeli puudutavatel aktuaalsetel teemadel Reedeti kell 18 on palveõhtu Iisraeli eest

Iisraeli Keskus on avatud T,N,R 12:30-18:00 ja P 12-17. Seoses Iisraeli Keskuse erastamisega vajame teie toetust selle maksete maksmisel. Palume abi nendelt, kellel see on võimalik. Toetused palun teha järgmisele arvele: JRKS Eesti Osakond; arve nr. 22 102 283 4224, Swedbank ja 17001240470 Nordea Bank. Iisraeli Keskus asub: Pikk 52, Tallinn 10133; Tel. 6411033; E-post: pvosu@online.ee; www.iisrael.ee . Regulaarsed Iisraeli õhtud Tallinna Oleviste kirikus toimuvad 2012.-ndal aastal alljärgnevatel aegadel:

Pühapäeval, 2. septembril kell 17.00 Pühapäeval, 7. oktoobril kell 17.00 Laupäeval, 27. oktoobril18.30, kõne ja muusikaga teenivad külalised Soomest Pühapäeval, 4. novembril kell 17.00 Pühapäeval,16. detsembril kell 17.00 Iisraeli õhtutel on kavas ettekanded Iisraelis toimuvast, muusika erinavatelt esitajatelt ja palve Iisraeli eest.

TÄHTPÄEVI SUVEL JA SÜGISEL 16 september / 29 Elul – Erev Rosh ha-Shana – Vana aasta õhtu 17-18 september / 1-2 Tishrei - Rosh ha-Shana – Uus aasta 25 september / 9 Tishrei – Erev Yom Kippur 26 september / 10 Tishrei – Yom Kippur – Lepituspäev 30 september / 14 Tishrei – Erev Sukkot – Lehtmajade Püha õhtu

Iisraeli keskuses alustab

KAASAJA HEEBREA KEELE ÕPE ALGAJATELE. Tunnid hakkavad toimuma teisipäeviti kell 18.00-19.30. Kursuse maksumus selgub täpsemalt esimesel tunnil, aga see on vahemikus 10-20 euri kuus. Kursus algab 11. septembril. Soovijatel ja rohkemaks infoks palun ühendust võtta Margitiga

Jeruusalemma sõnumid

19


SÜNDMUSED TISHRIKUUS Margit Prantsus

Rääkides juudi aasta esimesest kalendrikuust, siis selleks on tishrikuu (võib öelda nii „tishri“ kui „tishrei“). Juudi uus aasta algab sügisel ning tishrikuu langeb meie kalendriarvestuse järgi kas septembrivõi oktoobrikuusse. Tishrei on selline kuu, milles on võrdluses teiste juudi kuudega kõige rohkem pühi. Alustades juudi uue aastaga Rosh Hashana-ga, millele järgneb suur lepituspäev ehk Yom Kipur, mis on kõige püham päev terves aastas ja see kuu tipneb Sukoti ehk Lehtmajade pühadega. Kõige lõpuks on veel palvepäev vihma pärast ehk Shemini Atzeret ning Simcaht Tora ehk Tora rõõmupäev. Kõik need pühad leiavad aset selles esimeses kuus juudi kalendri järgi, tishrikuus. Tishrikuuga algab ühtlasi sügis; järgmised sügiskuud on cheshvan ja kislev. Juudid nimetavad tishrikuud tugevate kuuks või muistsete kuuks. Kui me lähtuksime aga sellest, et juudi aasta algab hoopis kevadel niisanikuuga – nii nagu juudid mõnikord aega arvestavad – siis oleks tishrei hoopis seitsmes kuu ja number seitse on jällegi väga oluline number jumaliku arvestuse mõttes. Kui nimetuse tishri tähed ümber paigutada, saame sõna, mille hääldus on reshit – ja see tähendab heebrea keeles „algust“. Tishrikuud peetakse kõigi kuude hulgas suurimaks küllastuskuuks ja tõepoolest –

20

enam kui üheski teises kuus on tishrikuu täis pühasid, palvetamist ja mitzva-de ehk käskude täitmist ja heategude tegemist.

Eedeni aiast välja. Inimkond muutus surelikuks, pidi hakkama oma palehigis leiba teenima ja sai alguse ka inimese moraalne langus.

Tishrikuus on tervelt 12 päeva, mis on põhimõtteliselt võrdsustatud shabatiga, see tähendab, et on puhkepäevad, seitse neist on täielikud hingamispäevad, mil religioossed juudid ka igasugusest töötegemisest hoiduvad. Nende hulka jäävad ka niiöelda „kohutavad päevad“ ehk teise nimega „aukartuse päevad“, mis on kõige olulisem aeg juudi kalendris. Need päevad on Rosh ha-shana ja Yom kipur-i vahelised päevad ja see on meeleparanduse aeg.

Lisaks sellele on rabid jõudnud uurimiste ja ajaarvestuste põhjal jõudnud selgusele, et aasta esimesel päeval on aset leidnud veel mitmeid asju. Näiteks 2105. aastal enne Kristust kui oli Noa-aegse veeuputuse 307. päev, lasi Noa tuvi laevast esimest korda välja. Tuvi pöördus tagasi õlipuu oksaga ja selle põhjal oli võimalik saada teada, et vesi on taandunud. Ta võttis laeval katuse maha, ent ei läinud laevast välja enne, kui möödus veel 57 päeva, mil oli paras aeg maale astumiseks.

TISHRIKUU ESIMENE PÄEV

Sellel aasta esimesel päeval on toimunud päris palju sündmusi. Viimasena selle päeva kohta mainin veel seda, et aastal 1677 eKr leidis aset Iisaki ohverdamine, mis Jumala poolt viimasel hetkel küll katkestati ja asendati siku ohverdamisega.

Juudid usuvad, et esimesel tishrikuu päeval viis Jumal oma maailma loomise töö lõpule ja

Juudid usuvad, et esimesel tishrikuu päeval viis Jumal oma maailma loomise töö lõpule seda sellega, et lõi inimese. Samuti arvavad juudid, et just sel päeval, küll aastaid hiljem, aga just oma loomispäeval ehk sünnipäeval langes inimene pattu, ehk sõi hea ja kurja tundmise puust – tehes seda, mida Jumal oli keelanud ning selle karistuseks saadeti nad

GEDALJA PAAST Kolmandal tishikuu päeval ehk kohe pärast uue aasta saabumise tähistamist leiab juudi kalendris aset tähtpäev nimega Tzom Gedalja ehk Gedalja paast. Piiblist loeme, et Gedalja oli Ahikami poeg, juudisoost Iisraeli valitseja ja selle paastuga meenutatakse ühte kriitilist sündmust, mis pärast esimese templi hävitamist aset leidis – Gedalja Jeruusalemma sõnumid


hukkamist. Pärast seda, kui hävitati tempel ja juudid Pühalt maalt pagendati, jäi ometigi maale elama väike grupp juute. Nebukadnetsar, Babüloni kuningas määras Ahikami poja Gedalja, kes pärines prominentsest kirjatundjate perekonnast, Juudamaale jäänud juutide ülevaatajaks. Kolmandal tishrikuu päeval aga korraldati vandenõu Gedalja vastu ning Ishmael ben-Tarhaniah tappis Gedalja. See ühtlasi tähendas juudi kogukonna lõppu Juudamaal, kuna Jeremija raamatust loeme, et ülejäänud juudid, nii väikesed kui suured, põgenesid Egiptusesse.

kinni võtsid, teda piinasid ja ta märtrisurma surema pidi. Kaheksandal tishrikuu päeval, umbes aastal 960 enne Kristust oli juutide jaoks aga üks rõõmus ja pidulik sündmus, nimelt pühitseti juutide esimest templit – Saalomoni templit. Jeruusalemmas kestsid mitmeid päevi suurejoonelised pidustused, mis märkisid templi valmissaamist ja see tempel jäi juudi rahvusliku ja vaimse elu keskuseks lausa umbes 400 aastaks, kuni aastani 586 enne Kristust, kui babüloonlased templi hävitasid.

MUUD TÄHTPÄEVAD TISHRIKUUS

Kümnendal tishrikuu päeval aastal 2449 pärast maailma loomist sai alguse Yom Kippuri päev ehk suur lepituspäev, mida siiamaani juudi kalendris aasta kõige pühama päevana tähistatakse. 82 päeva pärast seda, kui iisraellased olid reetnud Jumala lepingu, kummardades kuldvasikat sellal kui Mooses 40 päeva Siinai mäe tipus oli, taastas Jumal sel tishrikuu kümnendal päeval oma lepingu, andes Moosese palve peale Iisraeli lastele andeks ning andis samal päeval Moosesele teised käsulauad. Sellest saigi alguse suur lepituspäev, andeksandmise päev ja kuigi praegu juutidel templit ei ole, tähistatakse Yom Kippurit siiski tänaseni.

Tishrikuu viiendal päeval on juutide ajaloos leidnud aset üks kurb sündmus, selleks on aastal 134 pärast Kristust toimunud rabi Akiva tapmine. Talmudis on juttu sellest tähtsast juudi rabist Akivast, kelle roomlased viiendal tishrikuu päeval aastal 134

Nii nagu igas kuus, on tishrikuus ka palju erinevaid mälestuspäevi. Religioossed juudid tähistavad oluliste rabide siitilmast lahkumise päevi alati suure austusega, meenutades neid asju, mida Jumal nende rabide läbi juudi rahvale andnud on. Kõiki neid

Hiljem otsustasid talmudi õpetlased, et Gedalja mälestuseks võiks pidada kolmandal tishrikuu päeval paastupäeva. Seda selleks, et inimesed õpiksid, et õige inimese surm on sama hirmus asi kui Jumala koja mahapõletamine. Nendest sündmustest ja Gedaljast Ahikami pojast on kirjutatud Teise Kuningate raamatu 25. peatükis ning Jeremija raamatu 40. ja 41. peatükis. Gedalja paast kestab päiksetõusust päikseloojanguni ja hommikusööki sellel päeval tohib süüa vaid sellisel juhul, kui seda teha varahommikul, enne päikese tõusmist.

Jeruusalemma sõnumid

mälestuspäevi loomulikult ei jõua üles lugeda. Mainin siinkohal vaid kahte kuulsamat rabi. Tishrikuu 18. päeval on ühe prominentse hassitliku rabi, Breslavi rabi Nachmani surmaaastapäev, kes lahkus siitilmast aastal 1810. Sellele järgneval päeval aga tähistatakse aastast 1797 meie ajaarvamise järgi Rabi Elyahu Shlomo Zalmani ehk Vilna Gaoni surmaaastapäeva. AUKARTUSE PÄEVAD

Sellel ajal pidavat Jumala taevas olema avatud ja igaüks, kes siiralt südamest andestust palub, sellele ka antakse Rosh ha-shanast Yom kipuri päevani on 10-päevane periood, mida juudid nimetavad „aukartuse päevadeks“. See on lahtiseletatuna palvetamise aeg, meeleparanduse päevad, heebrea keeles Asseret Yemei Tshuva. Need on lisaks palvetamisele samuti heategevusele pühendatud aeg. Juudid veedavad need 10 päeva suures meeleparanduses eelmise aasta pattudest ja paluvad Jumala, aga ka oma ligimeste käest andeks enne seda, kui jõuab kätte Yom kipur ehk lepituspäev. Sellel ajal pidavat Jumala taevas olema avatud ja igaüks, kes siiralt südamest andestust palub, sellele ka andeks antakse. Neil kümnel päeval on sünagoogides tavalisest rohkem rahvast ning seal veedetakse palju aega. Lisaks andestuse palumisele palutakse, et Jumal kirjutaks

21


üles nime eluraamatusse. Juudid usuvad, et uue aasta saabumisel otsustab Jumal, milline see algav aasta tuleb. Jumal teab ette, kes sellel aastal elab, kes sureb ja mis igaühele osaks saab. Samas usutakse, et eelnev meeleparandus võib seda mõjutada ja muuta. Talmud räägib loo selle kohta, et Jaakobi poeg Joosep, kellest loeme Esimeses Moosese raamatus, sai vangist vabaks justnimelt Rosh hashana ajal. Kuna Rosh ha-shana ajal saab vaimumaailmas selgeks, mis algaval aastal toimuma hakkab, nii näidati ka Egiptuse vaaraole tulevikusündmusi unes ette. ELURAAMAT JUUDI JA KRISTLIKUST VAATEVINKLIST Vastavalt rabiinlikule traditsioonile avab Jumal Rosh ha-shana ajal taevas kolm raamatut. Esimeses on kirja pandud kõik need, kes on vagad ja õiged, samuti nende tasu ja materiaalsed õnnistused, mida nad Jumalat saavad – vaimulikult rikas elu, tervis, külluslik viljasaak, võit vaenlaste üle jne. Kolmandas raamatus on jumalatute nimed ja karistused, mis neid tabavad. Kuid on olemas veel teine raamat, kus on loetletud nende nimed, kes ei kuulu mitte kumbagi eespool nimetatud kategooriasse. Need on need, keda ei saa nimetada täiesti õigeks, aga ka mitte täiesti jumalatuks. Neil teises raamatus kirjasolevatel inimetel on nüüd teatud ajavahemik, mille vältel nad saavad meelt parandada ja taastada oma vahekorra Jumalaga. Kui nad seda teevad, siis kirjutatakse nende nimed õigete raamatusse. Ehk võib seda võrrelda selliste

22

juhtumitega, kui mõni inimene on surnud, ja ilmselt läheks oma tegude ja elu põhjal põrgusse, aga Jumal on ta maapeale tagasi saatnud, andes talle veel ühe võimaluse. Igal juhul pärineb sellisest

Juudid usuvad, et uue aasta saabumisel otsustab Jumal, milline see algav aasta tuleb rabiinlikust Jumala kolme raamatu traditsioonist ka juutide idee nn. kohutavatest päevadest ehk aukartuse päevadest, mis on alandumise ja meeleparanduse aeg. Lisaks palvetamisele ja andestuse otsimisele tehakse neil päevil palju heategusid. Osutatakse abi lesknaistele ja vaestele ning sõlmitakse isegi vaenlastega rahu. Selle kõige põhjuseks on just see, et üldiselt levinud arvamuse kohaselt satub enamik inimesi teise raamatu nimekirja, sest nende elus on veel palju niisugust, mis ei ole Jumalale meelepärane. Kui aga inimesed parandavad meelt ja pöörduvad Jumala poole, siis Yom kipuri päeval saavad nad ka lepitatud. Nii nagu juutide arvates on Jumalal olemas kolm raamatut kolme eri tüüpi inimeste jaoks, nii räägib Uues Testamendis ka Paulus kolme tüüpi inimestest. Nendeks on maine inimene, vaimulik inimene ja lihalik inimene. Paulus ütleb, et maine ehk päästmata inimene ei võta seda vastu, mis on Pühast Vaimust, sest ta on ikka veel patu mõjuvõimu all. Seevastu vaimulik inimene, kes on juba

uuendatud ja Pühast Vaimust uuesti sündinud, on valmis selleks, et Püha Vaim teda juhiks ja õpetaks. Kolmandana räägib Paulus lihalikust inimesest. Sellesse kategooriasse kuuluvad need, kes on küll päästetud, kuid ei ela täielikult Jumalale pühendunud ja Püha Vaimu poolt juhitud elu. Paulus ütleb 1 Korintose 3:1-3: Ka mina, vennad, ei võinud teile rääkida kui vaimulikele, vaid ku lihalikele, ku väetimaile lastele Kristuses. Ma jootsin teile piima, ega andnud tahket rooga, sest seda tei ei talunud sellal ega talu veel praegugi. Te olete ju alles lihalikud. Sest kui teie seas on kadedust ja riidu, eks te siis ole lihalikud ja eks te käitu inimeste taoliselt? Kahestunud südamega kristlased leiavad end lõpuks vaimulikust ummikust, mille põhjuseks on asjaolu, et päästetud saades ja pärast seda ei ole nad oma elu täielikult Jumalale üle andnud. Nad ei ole eneses risti löönud vana patust loomist või nagu ütleb kiri Koloslastele ei ole surmanud oma maapealseid liikmeid. Galaatlaste kiri ütleb, et me käiksime vaimus, sest siis me ei täida liha himusid. Seega kokkuvõtvalt messiaanlikust perspektiivist võetuna – Rosh ha-shana ajal tuleks eelkõige pöörduda Jumala poole, et meie vahekord Temaga oleks õige; pöörduda kaasinimeste poole ja omada õiget suhet nendega ning et ei oleks mingit vaenu kellegagi. Ning kolmandaks on tarvis pöörduda nende poole, kes vajavad abi; teha heategusid. Usun, et nende kolme asja nõustuvad nii religioossed juudid, messiaanlikud juudid kui ka kristlased. v Jeruusalemma sõnumid


YOM KIPUR Margit Prantsus

Yom Kipuri päeva peetakse juutide aastaringi kõige tõsisemaks ja pühalikumaks päevaks. Nimi ”Yom Kipur” tähendab lepituse päeva ja selle kohta on räägitud 3 Moosese raamatus 23. peatükis alates salmist 27: „see olgu teile pühaks kokkutulekuks – alandage siis oma hinged ja ohverdage Jehoovale tuleohvreid. Sel päeval ärge tehke ühtegi tööd, sest see on teile lepituspäevaks, mil teie eest lepitust toimetatakse Jehoova teie Jumala ees. Jah, igaüks, kes sel päeval ennast ei alanda, hävitatagu oma rahva seast. Ja igaühe, kes sel päeval teeb mingit tööd, ma hävitan tema rahva seast. Ärge tehke siis ühtegi tööd, see olgu teie sugupõlvedele igaveseks seaduseks, kus te iganes asute. See olgu teile täielikuks hingamispäevaks ja hingede alandamiseks. Algusega kuu üheksanda päeva õhtul, õhtust õhtuni, pidage seda oma hingamispäeva.“ Niimoodi on Toras räägitud selle päeva kohta. Sõna kipur arvatakse pärinevat sõnast kafar või kofer, mis heebrea keeles tähendab lunastust – lunastamist asendusohvri näol. Ohvrilooma vere valamise läbi saab inimese patt lepitatud. Pannes käed selle looma peale, tunnistatakse tema üle patud, mis on kuulunud inimesele. Seejärel see loom tapetakse patu pärast. Piiblis on Yom kipuri päevast räägitud tegelikult mitmuses – yom ha-kipurim ehk Jeruusalemma sõnumid

lepituste päev. Seda võib-olla seetõttu, et inimeste patte ja eksimusi, mis lepitamist vajavad, on väga palju. Ning ehk võib samuti tõlgendada seda mitmust sellega, et Jumal ei taha vaid ühte rahvast endaga lepitada, vaid kõiki rahvaid. Yom kipurim – seda Piibli väljendit võib ka hääldada kui Yom kepurim, mis tõlkes tähendaks „päev nagu Purim“. Purim on samuti üks püha juutide kalendris, mis leiab aset kevade hakul. Purim tähendab liisku ning sellisest vaatevinklist vaadatuna võib Yom kipurim-i tõlkida ka kui „päev nagu purim ehk liisuheitmine“. Purim on vabanemise ja pääste päev ning selle aluseks on imeline lugu Vanast Testamendist Estri raamatust. Juttu on sellest, et Jumala rahvas pääses hukatusest ning nad said rahus edasi elada ning neil hakkas sealtpeale hea põli. Yom kipur kui lepituspäev on aga samuti nagu üks teetähis ja verstapost. Kui inimesed on meelt parandanud ja Jumalalt andestust palunud, siis on ka Jumal neile andestanud ning võidakse puhta südamega edasi elada. Aga kõige kokkuvõtlikumalt öeldes oligi Piibli-aegadel Yom kipur see päev, kui

ülempreester korra aastas sisenes templis kõige pühamasse paika, ohverdades seal esmalt enda pattude eest ja seejärel kogu rahva pattude eest. Süütu loom pidi surema inimeste pattude eest – niiöelda elu elu vastu. Tänapäeval teadupärast ei ole juutidel templit. Teine tempel hävines aastal 70 meie aja järgi ning kui ei ole templit, ei ole ka traditsioonilist ohvriteenistust, kuna loomohvreid võis tuua vaid templis. Rabiinlik traditsioon ütleb, et nüüd on iga inimene ise vastutav selle eest, et ta oma patud Jumala käest andeks paluks ja Jumalaga lepitatud saaks. Messiaanlikud juudid usuvad, et Jeesus on see, kes on inimesed Jumalaga lepitanud. Jeesus on see, kes

23


on see ülempreester, kes, nagu Heebrea kirigi Uues Testamendis kirjeldab, on ühe korra ja jäädavalt oma elu ristil ohvriks tuues inimkonna Jumalaga lepitanud. Ning on vaenlase käest päästnud. Tänapäeval osa messiaanlikest juutidest, eriti Iisraelis elavad messiaanid, peavad ja pühitsevad Yom kipuri päeva nagu religioossed juudid. Seda peamiselt selleks, et end juudi rahvaga identifitseerida. Paastutakse kogu see 25 tundi ja pühendatakse päev Jumala otsimisele. PÜHADUS Tora keskse raamatu ehk Kolmanda Moosese raamatu mõtteks on pühadus. Seal on palju räägitud erinevatest korraldustest ja ohvrisüsteemist, ja selle kõige mõte on pühadus ja puhtus – et inimesed saaksid elada puhtana Jumala ees. See saab alguse sellest, et kõigepealt üldse tehakse vahet, mis on puhas ja mis ei ole puhas. Ning eriti tänapäeva maailmas kipuvad need piirid väga sageli hägustuma. Aga Jumala mõte ja selle Yom kipuri päeva mõte on alati olnud see, et inimesed oleksid puhta südamega ja elaksid püha elu. Juutide traditsiooni järgi on eelnenud Yom kipurile suur meeleparandusaeg, nn. aukartuse päevad, mil on palvetatud, oma südamesse vaadatud, eksimused nii Jumalalt kui inimestelt andeks palutud ning vajalikke muudatusi oma elus tehtud. Juudi-usus on huvitav asi ka see, et mis puudutab inimestevahelisi eksimusi tulebki kõigepealt andeks paluda inimeselt, kelle vastu on

24

eksitud ning alles seejärel Jumalalt. Sest kui seda ei ole tehtud, mis andeksandmist siis Jumalalt oodata? See meeleparandusaeg tipneb Suure Lepituspäevaga Yom Kipuriga, mil saab selgeks, millise aasta Jumal igale inimesele osaks laseb saada – juudid usuvad, et selleks päevaks saab see kirja Jumala taevastesse raamatutesse. Juudid usuvad, et just sellel päeval saabus Mooses mäe otsast, kus ta oli saanud Iisraeli Jumalalt teised käsulauad. Esimesed oli ta vihahoos purustanud varem, kui ta nägi rahva ebajumalateenistust. Aga sellal, kui Mooses taas mäkke Jumalaga kohtuma läks ning teised käsulauad sai, toimus Iisraeli laste leeris 40-päevane paast. Ning rabid ütlevad, et igal aastal Yom kipuri päevale eelnevalt tähistataksegi seda neljakümmet päeva, mis on ühtlasi meenutuseks nendest sündmustest. Yom kipuri päev ise on seega pärit juba Moosese ajast ning Moosese enda asutatud. Seda suurt lepituspäeva tähistatakse juudi kalendri järgi alati tishrikuu 10. päeval,

Juudid usuvad, et just sellel päeval saabus Mooses mäe otsast, kus ta oli saanud Iisraeli Jumalalt teised käsulauad st, et see saab alguse juba eelõhtul. Näiteks 2012. aasta Suur Lepituspäev on meie kalendri järgi 26. september, see tähendab, et see algab peale juba 25. oktoobri õhtul päikese loojanguga. Ei saa üle rõhutada, et see on väga püha päev juudi kalendris ning tegu

on 25-tunnise paastuga. Toimub palju palvetamist ja sünagoogi-teenistusi. RIIETUS SUUREL LEPITUSPÄEVAL lõuna ajal enne õhtul algavat Yom kipuri, käib religioosne juut läbi mikvest ehk rituaalseks puhastumiseks mõeldud basseinist. Ortodokssed juudid hoiduvad deodorandi kasutamisest sellel pühal. Nad ei kanna alandlikkuse märgiks nahast kingi, mida siiani peetakse luksuseks. Jalanõudest kasutatakse näiteks kummist plätusid. Pärast mikves käimist riietub ta üleni valgesse, mis sümboliseerib andeksandmist. Seejärel süüakse koos perega viimane söök enne 25-tunnist paastu ning minnakse sünagoogi. Traditsiooni järgi rõivastutakse Yom kipuri päeval valgetesse riietesse, kuna valge värv tähendab puhtust ja veatust. Teise templi ajal riietus ülempreester algul kuldsesse rüüsse, aga suurem osa pühadest teenis ta valgetes rõivastes. Suurel lepituspäeval vahetas ülempreester oma valge rüü viiel korral uue, puhta vastu välja, räägib Tora. Valge on üldse sümboolne värv Suureks Lepituspäevaks. Teise templi ajal Jeruusalemmas viibinud pealtnägija rooma konsul Marcus kõneleb: „Kogu rahvas sammus pidulikus rongkäigus läbi linna, käes põlevad valged vahatõrvikud. Majade aknad olid kaunistatud valgete küünaldega ja aknaraamid kaeti valge pitsiga.“ Euroopa juudid kasutavad pikka valget talaari nii Yom kipuril kui ka Paasapühade ajal, aga Jeemeni Jeruusalemma sõnumid


juudid näiteks kannavad eriti kauneid valgeid riideid vaid Yom kipuril. Vanad juudi targad ütlevad, et valgete pärlitega tikitud, läikivad ja sädelevad kallihinnalised valged riided panevad inimesi Suurel Lepituspäeval end tundma Jumalat teenivate inglitena. (Jeruusalemma Sõnumid, talv 2001) SÜNAGOOGITEENISTUS Yom kipuri päeval sünagoogis palvetades on erilisel kohal kirjakoht Laulude raamatust peatükist 97 salm 11, mida loetakse mitu korda. Seal on kirjas: Valgus koidab õigele ja rõõm neile, kes õiglased südamelt. Pärast selle kirjakoha lugemist palvetatakse kõige tähtsamat palvet Yom kipuri päeval ja selleks on palve, mida kutsutakse nimega "Kol nidre" (kõik tõotused). Selle palvega tühistatakse kõik möödunud aastal mõtlematult või teadmatult antud lubadused. Kol nidre palve sai alguse juba vähemalt 10.-ndal sajandil. Ning samuti on teada, et kui 15.-ndal sajandil Hispaanias juute väevõimuga kristlusesse pöörati, kogunesid juudid salaja ja palvetasid sedasama Kol Nidre palvet, selleks, et annuleerida oma sõnad, mida nad olid pidanud sunniviisiliselt kristlaseks saamise puhul ütlema. Yom kipuri päeval loetakse sünagoogis prohvetite raamatutest Joona lugu, mis räägib meeleparandusest ja taas Jumala juurde pöördumisest. Prohvet Joona tuli kord Jumala käsul Niineve linna, kus ta pidi kuulutama hävingut, kuna inimesed tegelesid halbade asjadega. Alguses Joona ei Jeruusalemma sõnumid

tahtnud sinna minna, lõpuks siiski läks ning imekombel parandas selle linna rahvas meelt Joona kuulutuse peale. Jumal andis neile üleastumised andeks ning linn ja selle elanikud jäid hävitamata. Seda lugu tuuakse Yom kipuri päeval meenutuseks, et kui kord terve linn suutis korraga meelt parandada ja seetõttu päästetud sai, kui palju enam siis suudab üksikisik meelt parandada, et saada päästetud. Nii veedetakse suurem osa Yom kipuri päevast sünagoogis palvetades. Jumalateenistused sünagoogis on väga pidulikud. Teenistused algavad kell kaheksa või üheksa hommikul ja kestavad kella kolmeni, mil rahvas läheb koju väikesele uinakule. Kella viie paiku naastakse sünagoogi, kus teenistus jätkub kuni videvikuni, mil shofari (jäärasarve) puhumine kuulutab Yom kipuri lõppu. Lõpetuseks palvetatakse veel juutide kõige olulisemat palvet „Shma Israel“ – „kuule Iisrael“ ning siis võib minna koju sööma. PAASTUMINE Yom kipur on tõeline Sabbat. Ükski teine päev ei ole nii vaikne ja rahulik kui Lunastuspäev. Erinevalt kõikidest teistest juudi pühadest, milledega kaasneb traditsiooniline pidusöök, on see püha paastumise püha. Suure lepituspäeva eelõhtul on aga kombeks palju süüa. Seda peetakse lausa kohustuseks, et süüa erakordselt palju enne paastuaja algust, siis on paastuda kergem. Samuti soovitatakse kaks päeva enne paastumist juua rohkem kui

tavaliselt. Ning mõned lausa võtavad enne paastu algust aspiriini, mis samuti justkui vähendab vee tarbimise vajadust. Enamus Iisraeli rahvast paastub, erand tehakse vaid rasedatele ja haigetele, ühesõnaga ei pea paastuma juhul, kui see seaks ohtu inimelu. Peetakse äärmiselt ebaviisakaks seda, kui keegi sööb sel päeval avalikus kohas. Seega – kes paastuda ei soovi, peab sööma justkui

Enamus Iisraeli rahvast paastub, erand tehakse vaid rasedatele ja haigetele salaja, nii et teised ei näe. See ei ole küll ametlik seadus, aga ütleme nii – kirjutamata seadus, mida enamus inimestest Iisraelis ka järgib. Iisraelis on ka tehtud uurimusi, et kui paljud siis ka tegelikult sellel päeval paastuvad ning need uurimused kinnitavad, et üle poole Iisraeli juutidest päriselt ka paastuvad sel päeval, hoidudes täielikult nii söögist kui joogist 25 tundi järjest. Päevadel enne Yom kipuri kuuldub erinevatest Iisraeli raadiokanalitest mitmeid asjatundjate nõuandeid, kuidas paastuks valmistuda, et seda füüsilises mõttes kõige kergem läbi elada oleks. Kui aga lepituspäeva paastuaeg mööda saab, siis kohe Yom kipuri lõppedes kogunevad Iisraeli restoranide ja muude söögikohtade uste taha kiiresti pikad järjekorrad – inimesed on terve ööpäeva paastunud ja soovivad nüüd iga hinna eest süüa saada. Restoranid täituvad hetkega, toidutellimise järjekorrad on

25


pikad ning rahva rohkuse tõttu tuleb tegelikkuses veel tükk aega oodata, enne kui süüa saab. Pärast Yom kipuri päeva, kui lõpeb paastumine ja inimesed kerge südamega sünagoogidest palvetamast tulevad, algavad kohe ettevalmistused järgmiseks pühaks, mis on lehtmajadepüha. Juba sama päeva õhtul võib näha peresid ehitamas oma aedadesse ja rõdudele selle viis päeva hiljem alagava püha tähistamiseks lehtmaju. Jeruusalemmas elavatel juutidel on aga tavaks koguneda vanalinna, Nutumüüri esisele väljakule, kus peetakse maha üks korralik ja rõõmus tantsimine. Võib öelda, et läbi on saanud selline mõtlikum ja patukahetsuse aeg, juudi uus aasta Rosh ha-shana, Aukartuse päevad või Kohutavad päevad ehk Yamim Noraim ning Suur lepituspäev ehk Yom kipur, ning nüüd ees ootab Lehtmajade püha ehk Sukot, mis on aga ääretult suur rõõmustamise aeg ning kohe pärast Yom kipurit oma meeled selles suunas juba seataksegi. KAPAROT-RITUAAL Seoses Yom kipuri päevaga on ultra-ortodokssete juutide ühel alagrupil – hassiitidel – üks oluline tava – kaparot. Tegu ei ole küll päris samasuguse ohvriteenistusega, nagu loeme Piiblist, et templis aset leidis, aga ultra-ortodokssed juudid omatigi teevad midagi seda loomaohverdust meenutavat igal Yom kipuri päeva eelõhtul. Toiming seisneb elusa kana ostmises, seejärel tuleb seda hoida oma pea kohal, lausuda õnnistussõnad ning lasta lind

26

enda eest hukata. Seejärel annetatakse kana vaestele. Kaparot-rituaal, kuigi võib mingis mõttes meenutada loomade ohverdusi Vanas Testamendis, ei tulene siiski Piiblist. Kaparot-kombetalituse kohta pärinevad kõige vanemad ülestähendused 9. sajandi kirjandusest praeguse Iraagi aladelt. Selle tseremoonia värvikaks kirjeldamiseks sobib siinkohal tuua ära üks lõik ühest raamatust, kus seda hästi on ümber jutustatud. See raamat on valminud ühe New Yorgi juudisoost ajakirjaniku Arnold Stephan Jacobsi eksperimendi tulemusena, kus ta üritas aasta aega elada kõigis asjades täpselt Piibli järgi. Ja selles 2007. aastal ilmunud raamatus on väga palju põnevat lugemist kõikvõimalike juudi tavade ning piiblitõlgenduste kohta. Aastal 2011 ilmus see raamat ka eesti keeles. Kellel on huvi, siis võib otsida seda raamatupoodidest pealkirja all „Elu nagu Piiblis“; autor on Arnold Jacobs. Kaparotrituaali kohta ultraortodokssete juutide seas nende linnaosas kirjutab Jacobs niimoodi: Sajad ortodokssed juudid tunglevad oma mustades kübarates, pikkades mustades mantlites ja palveraamatutega. Rohkem kui musti kübaraid leidub siin vaid kanu. Kanad puurides, kanad tänaval, kanad kaenla alla surutud. See võiks olla mõni Leedu linn aastal 1805, kui toimuvast lahutada igavesti asja juurde kuuluvad mobiiltelefonid ja digi-kaamerad. Atmosfäär on veidralt lõbus, sarnanedes juudi mardipäevaga. Rääkida tuleb kõva häälega, et end üle kloksumise ja plagina kuuldavaks teha. Uurin rituaali ohverdamise osa kohta. „Kaparot pole kindlasti mitte

ohverdus,“ seletab mu giidiks olev rabi lahkelt, kuid kindlalt. „Ohverdada tohib ainult templis ja templit pole enam olemas.“ „Mis see erinevus siis on?“ „Kana ei sure meie pattude pärast. Kana meenutab, mis võiks või peaks meiega juhtuma, sest me oleme patused.“ „Aga kas selle tähendus pole umbes seesama, mis algsel patuoinal?“ küsin edasi. Viitasin iidsele piibli-rituaalile, mile käigus kandsid israeliidid oma patud lepituspäeva ajal üle sikule, kes siis kaljult alla aeti. Sealt tulenebki sõna „patuoinas.“ „Võib-olla küll,“ vastab ta tõrksalt. „Aga see on hoopis teine asi. Patud ei peitu kanas. See peab meile teadvustama, et meie saatus on Jumala kätes.“ Püüan olla uutele ideedele vastuvõtlik, kuid sellega tekib raskusi. „Pean ütlema, et tunnen neile kanadele kaasa,“ teatan talle. Rabi vangutab pead. „Ei, see on kośer-tapmine. Lihunikud kasutavad kõige teravamaid nuge. See on nagu paberiga sõrme lõikamine. Sa ju tead, kuidas paberiga lõigatud haav ei tee algul haiget? See tapmine ei tee ka haiget.“ Rahvamass on tihe. Jeruusalemma sõnumid


Karpidega lapsed paluvad annetusi heategevuseks. Rabelevaid kanu hoidvad sõbrad teevad üksteisest pilte. „Meil on siin varem käinud dokumentaalsaadete tegijaid. Kui sa näitad seda omaette, väljaspool konteksti, tundub rituaal barbaarne ja mõistusevastane.“ Mul on aeg kombetalitus ka tegelikult läbi teha. Maksan laua taga istuvale mehele ja mind juhatatakse hiigelsuure avatud tagaluugiga veoauto juurde. Auto on täis topitud korvides rabelevaid kanu. Mehed saavad kuked, naised kanad ja rase naine ettenägematute asjaolude puhuks mõlemad. Mees veoautos ulatab mulle mu kuke – valgete sulgedega, punase nokaga, vägagi elusa. „Hoidke lindu kinni tiibade alt,“ õpetab rabi. Ta võtab kuke ja demonstreerib mulle topeltnelsonit. „See on nende jaoks parim, see on neile täiesti mugav,“ veenab ta mind. Kukk kisendab. Püüan teda silitades maha rahustada. „Nüüd lehvita teda ringikujuliselt oma pea kohal.“ See on üks kummalisemaid osi kaparoti rituaalis – sa pead linnuga õhus tasakesi kolm tiiru tegema. Rabi hoiab palveraamatut, et saaksin sealt lugeda: „See on minu asemel, see on minu eest, see on minu lunastus. See kukk läheb vastu oma surmale ja minu elu on hea, pikk ja täis rahu.“ Ulatan kuke lihunikule. Kodu poole kõndides ja kanalõhna hajudes tänan Jumalat, et Ta katkestas igapäevase rituaalse ohverduse vajaduse. Nägin kukega piisavalt palju vaeva. Ebameeldiv oleks seda proovida kitse või härjaga. Aga arvan, et on hea lasta endale meelde tuletada, et ühel hetkel võid tänaval ringi joosta ja järgmisel hetkel leida, et oled sellest maailmast läinud. Et elu on nõnda absurdselt hinnaline ja üürike.

Jeruusalemma sõnumid

„JALGRATASTE PÜHA“ Kuidas aga veedavad Yom kipuri päeva mitte-usklikud? Paljud neistki paastuvad ja on neid, kes ka sünagoogi lähevad. Aga igal juhul on see hea aeg olla pereringis. Korraga märkad, kui palju aega jääb üle, kui ei ole tarvis süüa valmistada. Söök on inimese elus ikka väga kesksel kohal ning kui paastuda ja seega ei ole tarvis kulutada aega söögitegemisele, siis tekib äkitselt vaba aeg. Juba keskpäeval enne õhtul algavat Yom kipuri võib näha, kuidas Iisraelis parklad täituvad autodega ning teedel nende sõitmist üha vähemaks jääb. Kõik on kodus ning mitte mingil juhul ei sõida õhtu saabudes enam keegi autoga. Ilmselt oleks Yom kipuri päev ka parim aeg teada saada, kui palju autosid on inimestel, kes elavad teatud tänavas, linnaosas või linnas. Sellel nn. autovabal päeval Iisraelis on erandiks üksnes kiirabiautod ja politseiautod ning samuti mõni teadmatuses olev turist. Tänavaid vallutavad siis jalgratastel lapsed, kes kasutavad võimalust sõita suurtel autoteedel, kus sel päeval on nemad ainsad liiklejad. Sõidetakse jalgratastega, tõukeratastega, ruladega jne. Ning laste jaoks on see kahtlemata väga lõbus aeg. Sest kõik autosõiduteed on täielikult ainult nende päralt; kaasa arvatud suured maanteed ja kiirteed. Sealt kostub Yom kipuri päeval vaid laste hõikeid ja jalgrataste sõiduvihinat. Rahvasuus

mõned Iisraelis lausa nimetavadki Yom kipurit Jalgrataste pühaks. Sest sellal kui religioossed juudid on sünagoogides oma tõsiseimate palvete juures, on suur hulk Iisraeli elanikkonnast laste näol hoopis jalgratta seljas ringi kihutamas. 2007. aastal korraldas üks mitte-religioosne iisraellane Yom kipuri päeval ühe olulise eksperimendi. Nimelt üritas ta Iisraeli põhjapiirilt Rosh haNikrast rulaga Tel-Avivi sõita selle ühe päevaga ning see tal ka õnnestus. Ta läbis üle saja kilomeetri auto-tühjadel maanteedel, ajutisteks kaaslaseks erinevates piirkondades kohalikud lapsed jalgratastel. Oleks huvitav korraks tähelepanu pöörata ka sellele, kuidas mõjub üks selline liiklusvaba päev keskkonnale ja inimeste tervisele. Paar aastat tagasi mõõtsid Iisraeli keskkonna-kaitsjad Yom kipuri päeval Jeruusalemma ja TelAvivi õhusaastet, ning selgus, et sellel päeval oli see väga palju kordi väiksem, kui tavalistel päevadel! Nii et kahtlematult on Yom kipur Iisraeli kõige niiöelda rohelisem päev. Võib-olla saaksid keskkonnakaitsjad siit oma kampaaniatele juurde innustust ja mõtteid. Aga mõelda vaid, kui maailma suurlinnad nagu

v

27


YOM KIPURI SÕDA On 6. oktoober, aasta 1973. Iisraelis on Yom kipur – Suur Lepituspäev, ning kogu riigis on pühade tõttu tegevus põhimõtteliselt seiskunud. Inimesed on paastus ja palves ning enamus viibivad sünagoogides. Ometigi on Iisraelil andmeid, et ta naabrid kavatsevad halba. Ning seetõttu alustab kell 8.05 hommikul peaminister Golda Meir erakorralist koosolekut Iisraeli kaitseametnikega, kelle hulgas on sõjaväeülem David Elazar ja kaitseminister Moshe Dayan. Elazar usub, et algab sõda ning teeb ettepaneku 200 000 reservväelase mobiliseerimiseks. Dayan on selle vastu põhjusel, et maailm "ütleks kohe, et meie oleme agressorid". Peaminister Meir otsustab reservväelased siiski mobiliseerida. Ning see osutubki vajalikuks, sest kell 14.00 alustavad Egiptus ja Süüria rünnakut Iisraeli

positsioonidele Siinais, Suezi kanalil ja Golani kõrgendikel. Rünnakud tabavad Iisraeli ootamatult ning sõjavägi kaotab kontrolli suurte territooriumite üle. Esimese 3-4 päeva jooksul on juudi rahva püsimajäämine tõeliselt ohustatud. Iisrael kannab kaotust kaotuse järel, sest tema armee on kõvasti vähemuses. Näiteks Golani kõrgendikel on jõudude vahekord järgmine: 1 Iisraeli sõdur ja 70 tanki 20 Süüria sõduri ja 1200 tanki vastu. Tegemist on julma üllatusrünnakuga. Golanil Galilea järve idakaldal toimub maailma suurim tankirünnak. Kui Hitler läks Venemaad vallutama, oli tal 500kilomeetrisel rindelõigul 1000 tanki. Siin, Galileas on selles sõjas aga 1200 tanki 40kilomeetrisel rindelõigul. Araablastel on teadaolevalt ka amfiibtanke, milledel neil on kavas otse üle järve tulla, kuid

Galilea läänekaldale neist siiski ükski ei pääse. Olukord on niivõrd terav, et Iisraeli kaitseminister Moshe Dayan soovitab rikkuda üht IDF´i peamistest põhimõtetest: mitte jätta sõdureid lahinguväljale maha. Dayan soovitab haavatud sõdurid lahinguväljale maha jätta, et keskenduda kõigi jõududega riigi kaitsmisele. Seda soovitust siiski ei täideta. Nädala aja pärast lahinguolukord siiski õnneks pöördub ning Iisrael saavutab hiljem vasturünnakutel edu. Kui sõda oktoobri lõpus lõppeb, sisaldavad relvarahulepped vaid väikesi territoriaalseid muudatusi. Lõpuks Iisrael võidab selle sõja 24. oktoobril samal, 1973. aastal. Ent Yom Kippuri sõjas hukkub umbes 2500 iisraellast. Sellised traagilised sündmused toimusid Iisraelis 40 aastat tagasi ning seda teavad omastkäest meenutada

Yom kipur järg Peking, London või New York suudaksid korra aastas täieliku autovaba päeva korraldada, kui hästi see mõjuks keskkonnale ja inimestele. Ka Eestis on tegelikult tehtud katseid selleks, aga märkimisväärset edu ei ole seni kahjuks veel saavutatud. Lõpetuseks veidi Yom kipuri päeva kohta käivat statistikat. Siin on Iisraeli kiirabi andmeid, mida Iisraeli suurim inglisekeelne ajaleht Jerusalem Post ühe konkreetse Yom kipuri päeva kohta paar aastat tagasi avaldas. Nende andmete järgi oli kiirabisse pöördumisi sellel päeval 1783. Neist 65 juhtumit oli seoses inimestega, kes minestasid tühja kõhu tõttu, 98 naist läks sünnitama, 1 naine sünnitas kodus. 195 last sai viga jalgratta, rulluisu või rulaga sõitmisel. Lisaks liikluse põhimõttelisele seiskumisele ei tööta Yom kipuri päeval Iisraelis ka televisioonijaamad ega raadiod, isegi Ben Gurioni nimeline rahvusvaheline lennujaam on suletud ja ei Iisraeli õhuruumis ei lenda mitte ükski lennuk.

v

28

Jeruusalemma sõnumid


veel paljud inimesed tänapäevalgi. Näiteks seda, kuidas aasta kõige pühamal päeval korraga sireenid kõigis Iisraeli linnades huilgama hakkasid, keset paastuaega, mil isegi raadiojaamad vait olid – korraga raadiost sõjateateid edastama hakati jne. Võib vaid ette kujutada, millist paanikat see inimestes võis tekitada sel 1973. aasta oktoobripäeval. Ka hiljem on Iisraelil tulnud isegi sellel aasta kõige pühamal päeval olla valveolekus. Näiteks käskis Iisraeli kaitseminister Ehud Barak Iisraeli põhjapiiril paiknevatel sõjaväelastel olla 2008. aasta Yom kipuri pühade ajal valvel. Süüria sõjavägede manöövrid, sealhulgas tankide paigutamine Iisraeli piiri lähedale, süvendasid kartusi, et Süüria ja Hizb´Allah kasutavad taaskord, nagu 1973. aastalgi pühade aega ära ning korraldavad ootamatu rünnaku. Kaitsejõudude erakorralisse valmisolekusse seadmise põhjuseks 2008. aastal oli see, et Iisraeli turvateenistused said enne Yom kipuri päeva 11 spetsiifilist ja kümneid üldisemaid

Jeruusalemma sõnumid

terrorihoiatusi. Need olid seotud inimröövide, raketirünnakute ja pommitamistega. Jeruusalemma vanalinna ümbritsevad teed suleti sõidukitele, sünagoogide turvameetmeid tugevdati ning Jeruusalemm põhimõtteliselt lõigati ära Juudeast ja Samaariast (Läänekaldast), kust võiks terroriste linna imbuda. Õnneks küll sõjaks ei läinud, aga ettevaatus ei ole kunagi liiast, eriti kui sarnaseid sündmusi on varem ette tulnud, nagu näiteks 1973. aasta Yom Kippuri sõda. LAULUD Naomi Shemer on Yom kipuri sõja ajal kirjutanud ühe võrratult kauni laulu. Selle pealkiri on „Lu Yehi“ ning omal moel on see laul saanud Yom kipuri sõja meenutuseks. See laul on täis unistusi ning väga kauneid väljendeid ja kirjeldusi. Näiteks: Kusagil on ikka veel valge puri, mis seilab horisondi poole, sellele vaatama, et tume pilv katab taeva. Ning õhtu eel paistab akendelt ikkagi veel sinna pühadeks seatud küünalde sära. Ma palun, et kõik läheks nii nagu ma soovin. Et

inimesed saaksid oma koju tagasi pöörduda. Lisaks Iisraeli ühele kuulsaimale laulukirjutajale Naomi Shemer´ile on sellele sõjale mõeldes veelgi laule kirjutatud. Näiteks üks Iisraeli tuntud laulja ja estraadikunstnik Yehoram Gaon, kes kirjutas sama sõja ajal laulu, millele pani pealkirjaks ”Viimane sõda”. Laulu pühendas ta oma tütrele, kes on sel ajal väike laps. Ta ütleb oma laulu sõnades: ”Ma luban sulle, mu väike tüdruk, et see on viimane sõda.” Ka seegi laul sai selle sõja järgsetel aastatel väga populaarseks. Ning Nobeli preemia laureaadi Shimon Peresi palvel laulis Gaon seda laulu 1994. aasta preemiate kätteandmise tseremoonial. Huvitav on see, et viimaste aastakümnete jooksul ei ole sellised laulud Iisraeli raadiotest sugugi kaduma läinud. Inimestele annavad inspiratsiooni laulude kirjutamiseks ja muudeks kunstiväljendusteks ikka läbielatud sündmused, olgu need head või halvad.

v

29


SHOFARI PUHUMINE Miks puhutakse juudi uue aasta saabudes jäärasarve ehk shofarit? Piibel ei maini uut aastat otseselt Rosh ha-shana nimega, nagu seda tänapäeval kõ i k j u ud i d n i m e t a v a d . Piiblis on sellest räägitud hoopist kui Mälestuspäevast (Yom ha-zikaron) ning samuti kui trompetite pühast ehk shofari puhumise päevast, mis on heebrea keeles Yom Trua ja see tähendab tõlkes hüüdmist ja kõva lärmi tegemist. Kui rääkida üldisemalt jäärasarve puhumisest, siis sellega taotletakse Piibli põhjal kolme asja: 1. kutsuda inimesi üles meeleparandusele ja et nad puhastaksid endid 2. ajada sõja ajal segadusse vaenlase vägesid 3. ning kiita ja ülistada Jumalat. Piiblis mainiti sarve puhumist esimest korda seoses sellega, kui Jumal kutsus Moosese Siinai mäe tippu võtma vastu seaduse tahvleid. Samuti on sarve puhumine mõeldud kuulutama vabadust. Piiblist näeme, et Jeeriko müürid langesid shofari puhumise peale. Samuti on puhutud sarve kuninga kroonimisel, lahingusse kutsumiseks, võiduhüüdeks, ohvriteenistusel ja shabati ning muude pühade sissejuhatamiseks. Ka kaasaja Iisraelis kõlab sireen igal reede pärastlõunal, mil algab shabat. 2 Moosese 23:24 on öeldud: Räägi Iisraeli lastega ja

30

ütle: seitsmendas kuus, esimesel päeval olgu teil hingamispäev, sarvehäälega meeldetuletatav püha kokkutulek. Siin on räägitud nn. trompetite pühast – ka sellise nimega on uue aasta saabumist nimetatud. Skirjakohas on öeldud, et see rahva kokkutulemise päev peab olema hingamispäev ja sarvehäälega meeldetuletatav püha kokkutulek. Üks iisraellane selgitas mulle seda kord nii, et enne Rosh ha-shanad on olnud põhimõtteliselt mitu kuud pausi suurematest pühadest. Inimesed on töötanud igaüks omal põllul ja seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Nüüd, sügiseste pühade alguses on aga taas aeg kokku koguneda ja sellest annabki märku Uue aasta saabumise tõttu puhutav sarvehääl. Shofari puhumisel on loomulikult rohkem kui üks tähendus, aga kindlasti on sellel juba vanadest aegadest alates olnud rahva kokkukogumise mõte. Teine Piibli kirjakoht, millele siinkohal tähelepanu juhin, pärineb Laulude raamatust. See on laul number

89 salm 16. Eestikeelne piibel ütleb seal, et Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist, nad käivad sinu palge valguses, Issand. Originaalkeeles, vanas heebrea keeles on seal püha hõiskamise koha peal öeldud, et need, kes tunnevad shofari kutset. See sarvehääle püha on ühenduses juutide uue aasta algusega ja sellepärast puhutakse Rosh ha-shana ajal shofarit. Õnnistatud on inimesed, kes teavad, kuidas ka rõõmust hõisata. Rabi Ba'al Shem Tov on öelnud, et kuigi inimeste südamed on murtud sel uue aasta alguse ajal, on nad väliselt ometigi rõõmsad, kuna neil on eesõigus olla Jumala tõelised sulased. Ja nad saavad käia Jumala palge valguses. Jeruusalemma sõnumid


Shofari kutse tundmine, millest selles piiblisalmis on räägitud, on seesmine tunnetus ja teadmine, mis on omane Jumala rahvale, et kuidas rõõmust hõisata. Tõeliselt murtud süda on väliselt rõõmuga riietunud, kuna ta ei näita välja, et on seesmiselt alanduses. Ja murtud südant Jumal ei põlga, on öeldud 51. Psalmis. Murtud süda on kõige parem astja võtmaks vastu Jumala seesmise valguse ilmutusi, nõnda räägivad rabid. Rosh ha-shana kulminatsiooniks on niisiis shofari puhumine ja seda puhutakse mõlemal pühadepäeval lausa 100 korda. On terve omaette reeglistik, kuidas shofarit sellel puhul puhuda tuleb. On näiteks 3sekundilised väljapeetud puhumised; on 1-sekundilised tõusvate helikõrgustega puhumised ning samuti järjest terve seeria lühikesi staccatotoone, mis kokku kestavad üle 3 sekundi. Kõige lõpuks on kõige pikem shofari-heli. Ega shofari puhumine väga kerge töö ei olegi. Mõnikord see, kes seda peab puhuma, lausa harjutab tükk aega enne Rosh ha-shanad, et siis õigel ajal õiged helid sellest sarvest välja tuleksid. Mis veel seda sarvepuhujat puudutab, siis selleks valitakse juudi kogukonnas inimene, kes on tunnustatud isik, kelle kohta on hea tunnistus ning kes teeb häid tegusid. Shofari puhumiste ajal tuleb seista püsti ning esimesest kuni viimase shofari helini – sellel ajavahemikul ei tohi inimesed omavahel rääkida. Shofari helisid peetakse Jumala õnnistuseks inimkonnale. Ja shofari kuulamine Rosh ha-shana ajal Jeruusalemma sõnumid

on Jumala sellekohase korralduse täitmine. Ega Tora tegelikult ei too välja erilisi põhjuseid, miks Rosh ha-shana ajal shofarit puhuda tuleb. Aga on teada, et jäärasarve puhutakse selle mälestuseks, et Aabraham Iisakit ohverdama minnes tõi tema asemel hoopis jäära ohvriks. Shofar on ka põhimõtteliselt ainuke pill, mis tänapäeva sünagoogis kasutusel on. MIDA RÄÄGIVAD RABID SHOFARI KUULAMISE KOHTA Suur juudi õpetlane Rambam ehk Maimonides on kunagi öelnud, et shofarit puhutakse Rosh ha-shana ajal sellepärast, et öelda: Ärgake üles, te kõik, kes magate! Pidage meeles oma Loojat. Selle asemel, et käia ringi ja tegeleda tühja-tähjaga, võtke

Shofar on ainuke pill, mis tänapäeva sünagoogis kasutusel on hetk aega, et mõelda, mida te saaksite ette võtta, et saaksite paremaks inimeseks. Loobuge halbade asjade tegemisest. Inimene ei tohi olla kalgi südamega ja leppimatu. Olgu ta kergelt andeks andev ja mitte raevu sattuv. Ja kui temalt andeks palutakse, andestagu ta kogu oma südame ja hingega. Isegi siis, kui talle väga liiga on tehtud, ärgu olgu ta kättemaksuhimuline ja kurja meeles pidav.“ Nõnda ütles 13. sajandil see üks suurim Tora tõlgitseja Rambam. Veel üks rabi nimega Saadia Gaon on omakorda esitanud mitmeid põhjuseid shofari puhumiseks. Mõned nendest on sellised: Rosh ha-

shana on maailma sündimispäev. Shofar meenutab meile seda, kui Iisak ohvriks kinni seoti ja Aabraham pärast oma poja asemel hoopis jäära ohverdas. Shofarit võis ka kuulda kõlamas Siinai mäel, siis kui Jumal Iisraeli lastele oma käsuõpetuse andis ning shofar meenutab meile, et neid Jumala antud korraldusi tuleb meil pidada. Ning samuti on see kutse lunastuseks – see meenutab inimestele, et Jumal lunastab juudi rahva. Rashi-nimeline rabi seostab sarvehäält aga meenutusega sellest, et rahval on kuningas, kes elab selle rahva keskel. 4 Moosese 23:21 on öeldud: Ei märgata häda Jaakobis ega nähta õnnetust Iisraelis. Jehoova ta Jumal on temaga ja rõõmuhääl kuningast tema keskel. See rõõmuhääl selles kirjakohas on heebreakeelses algtekstis märgitud sama sõnaga, mida tähistab shofari puhumine – see on sõna „trua“. Nii et kuninga sarvehääl kostub rahva seast. Jumal, kuningas on oma rahva keskel. Rosh hashana ajal ühtlasi siis meenutatakse endile, et Iisraeli rahval on kroonitud kuningas ja selleks on Iisraeli Jumal. Nii et igal aasta Rosh hashana ajal kõlab Iisraelis sarvehüüd ja seda kuni tänase päevani. Seda ei tehta üksnes siis, kui mõnel aastal see uue aasta püha shabatipäevale langeb. Siis sarve ei puhuta, kuna shabati ajal on töötegemine keelatud; sarve kättevõtmist aga peetakse tööks. Sarve puhumisest võiks veel palju huvitavat rääkida. Lisada võiks veel vaid seda, et sarvehääle puhul eristatakse nutuhäält, sõjahüüdu ja

31


võidukat sarvehäält. Rosh hashanad seostatakse selle esimesega, ehk nutva sarveheliga, kuna see on meeleparanduse aeg, mil inimese süda hüüab Jumala poole. 10 päeva hiljem Yom kipuri ajal kõlav sarvehääl on sõjahüüd. Hassiitlikud juudid ütlevad, et see on sõjahüüd vaimse lahingu tõttu, kus pühadus võidutseb kurjuse ja Jumalast ärataganemise üle – nagu on öeldud nii Vanas kui Uues Testamendis, et meie südame eesnahk peab saama ümber lõigatud. Rõõmuhüüd on aga seotud pärast Yom Kipuri saabuva lehtmajade pühaga. Rõõmuga tähistatavat Sukot-i on nimetatudki rõõmupühaks. Pärast Sukot-i palvetatakse vihma pärast ning siis algavad talvised vihmasajud ja kuiva kliimaga maal on vihmast alati palju kirjeldamatut rõõmu. Seepärast ka rõõmustav sarvehääl. Ning lisan ühe mõtte samuti Iisraeli riigi lähiajaloost. 1967. aastal oli Iisraelis 6-päeva sõda. Selle tulemusena laienesid Iisraeli riigi piirid ning muutusid juba palju sarnasemaks nende piiridega, milledest rääkis Jumal oma Sõnas Tõotatud maa kohta. Mitmetes Iisraeli ajakirjanduslikes väljaannetes ilmus selle sõja järgselt pilte ortodokslikest preestritest, kes puhusid shofari Jeruusalemma linna üle selle sõja ajal. Ning teadupärast sai idaJeruusalemm taasühendatud lääne-Jeruusalemmaga. Küllap kuulutas sarvehääl võitu Jumala rahvale. Shofari häält peavad juudid kõigi muusikainstrumentide krooniks ja lähtepunktiks. Ka Piiblis on

32

shofar ehk jäärasarv kõige enam mainitud muusikainstrument. Shofari hääle kuulamisel usutakse olevat selline mõju, et see tugevdab meie tahet, ja täpsemini öeldes sellist tahet, mis on juudi rabide sõnutsi balanseeritud tahe – just selline, nagu Jumala tahab. Juudi jaoks ei tähenda balanseeritud tahe seda, et siis tal on rohkem jõudu, et oma suuri ambitsioone täide viia. Vaid selle nn. tasakaalus oleva tahe all mõistavad nad tahet, mis aitab inimesel oma eesmärke õigesse järjekorda panna ehk paremini mõista, mis on kõige olulisem siin maailmas. Shofari hääl justkui valgustab sellist tahet inimeses. Kui inimene teab täpselt seda, mida tal on tarvis teha või saavutada, saab ta rohkem jõudu selleks rakendada ja saavutada kõike vajalikku ühel tasakaalukal viisil. Shofari heli on tugev ja läbilõikav ning ilmselgelt tähelepanu võttev. See on määratud äratama inimest õigele käitumisele terveks algavaks aastaks. Inimene niiöelda tuleb tagasi reaalsusesse ehk Jumalateadlikusesse. Et Iisrael ei unustaks, et tal on Jumal. Teisest küljest on shofari hääl nii võimas, et see ka toob teatava kartuse. Aga seda nimetavad juudid õigeks kartuseks – kartus taeva ees ehk Jumalakartus. Inimene, kes tõeliselt Jumalat kardab ehk on Jumala suhtes aukartuses, ei pea olema hirmul mitte millegi muu pärast, kuna ta on Jumala oma. Kui inimene kardab Jumalat, ei kohku ta Jumala lunastusest rääkimisel

tagasi mitte millegi ees, mis teda siin maailmas hirmutada tahaks. Nii et sellist mõju usutakse olevat shofaril inimesele, kui ta selle häält kuulab. Breslavi rabi Nachman on kord öelnud, et kui inimene noomib teist inimest, aga noomitav tema sõnu vastu ei võta, siis pöörduvad need sõnad tagasi rääkijale kui tagasipeegeldunud valgus. Samamoodi, kui inimesed ei mõista shofariheli sügavat tähendust, siis shofari valgus peegeldub tagasi taevasse – sinna, kust see hääl lähtus. Seega, teades shofari hääle kuulamise olulisust saame me otse taevast vastu võtta ka selle sügavama sisu, mida Jumal sarvehäält kõlada lastes meile anda tahab. Niimodi on rääkinud Breslavi rabi Nachman. Sügisene tishrikuu on aeg, mil kõlavad shofari helid. Võtkem kõik sellest lähtuv hea ka enda ellu vastu.

v

Jeruusalemma sõnumid


HAVA NAGILA Üks tuntumaid heebreakeelseid laule, mida ka üks keskmine eestlane kindlasti ümiseda oskab, on “Hava Nagila”. Kui tänaseks teame seda kui laulu ehk meloodiat, millel on ka sõnad, siis algselt oli see vaid hassiitlik meloodia, mis oli ilma sõnadeta. “Hava Nagila” arvatakse pärit olevat Sadigora'st Ukrainast. 20. sajandi alguses sattus meloodia Pühale Maale, kus Abraham Zvi Idelsohn, juudi musikoloogia rajaja, selle suurema avalikkuse ette tõi ja sellele aastal 1918. ka sõnad lisas. Laulu sisu ja mõte pidi tema arvates olema rõõmustada ja tähistada juutide vendlust. Idelsohn'il oli tarvis oma Jeruusalemma segakoori jaoks mõnd tabavat laulu ja niimoodi sündis „Hava Nagila“. Rõõmsale hassiitlikule meloodiale tekkisid juurde sõnad. Idelsohn'i segakoor laulis seda värskete sõnadega lihtsalt viisijuppi ja kuulajatele laul meeldis. Järgmisel päeval pärast tema koori etteastet lauldi seda laulu juba terves Jeruusalemmas. 1922. aastal salvestati „Hava Nagila“ esimest korda ametlikult ja hiljem, teise maailmasõja ajal ja järel, kui ka muud muusikud laulu juba salvestama hakkasid, levis „Hava Nagila“ üle maailma. On teada näiteks, et 1960.-ndatel aastatel lauldi „Hava Nagilat“ Moskva restoranides. Nii et kuigi algselt oli see vaid üks hassiitlik meloodia Ukrainast, on see tänaseks päevaks kujunenud vaat et juudi rahvalauluks. Kui kusagil korraldatakse juudi laulude õhtu, siis ei puudu see laul kavast. Möödunud suvel olümpiamängudel kasutas ka üks USA koondises osalenud juuditar oma võimlemiskava muusikaks just sedasama tuntud juudi viisi “Hava Nagilat”. Heebrea keelest eesti keele tõlgituna tähendavad laulu sõnad järgmist: „Rõõmustagem ja olgem rõõmsad. Tõuskem, vennad rõõmsa südamega!“ Ja ongi kõik! Väga lihtne laul, mille põhisõnumiks on rõõm. Justnagu hassiidi üks suurtest rabidest, Nachman on kunagi öelnud: Väga oluline on täita seda üht Jumala seatud olulist käsku: olla ikka rõõmus!

Jeruusalemma sõnumid

33


Sünagoogis toimuvast JUMALATEENISTUSED SÜNAGOOGIS Reedel kell 20:00 – shabatiõhtu Laupäeval kell 10:00 – shabatihommik Esmaspäev kell 10:00 – hommikupalve Kolmapäev kell 15:00 – hommikupalve Neljapäev kell 10:00 – hommikupalve Pühapäev, Teisipäev ja Reede kell 8:30 – hommikupalve Iga päev kell 14:15 on võimalik koos rabi Shmuel Kotiga olla päevases palves Igaüks võib Kõigekõrgema poole palvetada ka kodus, kuid eriline tähendus on sünagoogipalvel, kus vähemalt kümme inimest palvetab koos.

IGANÄDALASED ÜRITUSED

Pühapäev – Pühapäevakool annab lastele aluse juudi haridusele. Kool toimub 3 vanusegrupis: 2-4, 4-7 ja 7-12 Esmaspäev – Diskussiooniklubi. Juudi seadused igaks päevaks. Kell 18:00. Kolmapäev – Kohvi, kabbala ja tfillin. Kell 8:15 Laupäev – Õppetunnid hassidismist

MUUD ÜRITUSED Loengud teemal „Sissejuhatus Talmudisse” iga kuu 2 ja 4 pühapäeval kell 11:00. Heebrea keele kursus toimub esmaspäeval ja neljapäeval kell 18.00, info: Tsiona Shlick, tel. +372 58166207 või e-postil: tsionashlick@gmail.com Eesti Juudiusu Kogudus Karu 16, 10120 Tallinn Tel. +372 6644370 E-post: office@ejc.ee www.ejc.ee Pank: SEB 10220034627012 Eesti pearabi: Efraim Shmuel Kot

Jumal pärib Aadama käest: „Noh, Aadam, kas sul ribikondist kahju pole?” „Ei ole kahju, kuid eelaimus on kuidagi halb.” Kristlane: „Miks juut vastab küsimusele küsimusega?” Juut: Aga miks ta ei võikski vastata küsimusele küsimusega?” Ma olen uhke, et ma olen juut. Aga kui ma polekski uhke, jääksin siiski juudiks ... parem juba uhkust tunda.

30

„Ja pea meeles, kui sul midagi vaja on, olen ma saadaval 24/6"

Jeruusalemma sõnumid


Jeruusalemma Sõnumid 2/2012  

Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakonna väljaanne

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you