Page 14

1-teist mõtet

Mitteametlik võit Urugu E

estikeelses meedias võib aina enam kohata vahetegemist nn ametlikel ja mitteametlikel mängudel. Esimeste hulka kuuluvad mängud, kus mängitakse punktide peale ja teiste sekka kõik ülejäänud kohtumised. Ühest küljest peegeldab see MM- ja EM-valikmängude kasvanud väärtust tavaliste maavõistluste ees. Teisalt aga suurematest keeltest ülevõetud kõnepruuki, kusjuures jutt ei käi ainult inglise keelest: näiteks vene keeles nimetatakse kahe riigi omavahelisi mänge mõnikord ka “treeningmängudeks” – nõnda saab kõneleja anda hinnangu kohtumise vähesele tähtsusele. Tänapäeva meedia kõnepruuki mõjutab valdavalt muidugi inglise keel. Noorema põlvkonna ajakirjanikud, suhtekorraldajad jm kirjarahvas kirjutab peamiselt selle mõjul isegi sellised sõnad nagu “olümpiamängud” ja “maailmameistrivõistlused” suure tähega. Piinlikul moel on need sõnad aina sagedamini vigaselt esindatud ametlikes tekstides, samuti reklaamides. Sisulise poole pealt on peaaegu täiesti ära kadunud selline mõiste nagu Inglismaa karikavõistlused, mis on asendunud terminiga “FA Cup”. Koondised ei mängi aga enam maavõistlusi, vaid sõprusmänge. Ilus emakeelne sõna “maavõistlus” oli kasutusel kahe maailmasõja vahelisel ajajärgul ja peegeldab ka 21. sajandil täpselt asja sisu: võistlevad kaks maad (just nimelt maad ja mitte riiki, sest FIFAsse kuulus ja kuulub ka iseseisva riikluseta liikmeid). Miks peaksime selle sõna hülgama!? “Maavõistlus” on sobivalt neutraalne väljend ega ole koormatud hinnangulisusega, nagu on näiteks inglise keelest laenatud “sõprusmäng”. Hinnangulisus sellistes terminites võib käänduda nendesamade mõistete vastu, kui nn sõprusmäng peetakse vanade vaenupoolte vahel või kui matš ise kujuneb vägivaldseks. Tõeliselt koomiline ja anakronistlik on aga näiteks venelaste vaste maavõistlusele – “seltsimehelik mäng”. See on edasiarendus inglise keele “sõprusmängust”. Miks peaksime 14

JALKA MAI 2012

Foto: Lembit Peegel

Kaimar Saag võitlemas ja võitmas kahevõistlust Diego Lugano vastu. Täiesti ametlikult!

suurte keelte ja rahvaste ebatäpsest ja lausa äpardunud sõnakasutusest malli võtma ja omaenese väljakujunenud vutikeelt risustama?

Keelega omaenda huvide vastu See kõik pole sugugi nii süütu, nagu ehk näib. Keelega, väljenditega saab asju ja nähtusi väärtustada ning alavääristada. Keelekasutus kujundab oma märkamatul moel väärtushinnanguid. Keelega, selle mõistetega saab anda tähendusi ja seista sedamööda oma huvide eest. Näiteks Eesti huvides on selgelt koondisemängude väärtustamine. Meie klubivutt on väikeriigile omaselt nõrk ja koondis on meie A ja O. Mõelgem, milliseid eri tähendusi saame koondise mängudele anda neil juhtudel, kui me ei mängi punktide peale, aga nimetame kohtumist: 1) maavõistluseks; 2) sõprusmänguks; 3) mitteametlikuks mänguks; 4) treeningmänguks? Esimesel juhul anname igal juhul edasi ka suure tükikese väärtust ja väärikust. Teisel juhul

ahvime suuri keeli ja pisendame meile nii olulise mängu tähtsust (sest nagu sada korda kinnitatud: Eesti koondisele on kõik mängud tähtsad). Kolmandal juhul lausa valetame, sest FIFAs fikseeritud riikidevahelised mängud on igal juhul ametlikud. Neljandal juhul naeruvääristame kõigele lisaks ka meie oma jalgpallureid. Pole saladus, et maailma jalgpallis käib praegu äge võitlus koondise- ja klubijalka vahel. Viimane on pealetungil ja suurte klubide survel kipub kahanema koondisemängude kalender. Muidugi on eestlasedki suured klubijalgpalli fännid ja enamikul huvilistest on oma lemmikud välismaiste klubide seas. Samal ajal toetame oma koondist ja ootame, et meie mängijad jõuaksid suurtesse liigadesse. Need asjad on omavahel seotud, sest eestlaste tee ­Euroopa tippklubidesse läheb peaasjalikult läbi koondise. Koondis ja koondisemängud on vajalikud meie palluritele, et silma jääda. Koondis on vajalik meie rahvale,

JALKA (mai 2012)  

Maikuu Jalka intervjueeris Eesti koondise kapteniks tõusnud Ragnar Klavanit, kes sihib tugevamat liigat kui Holland.

Advertisement