keila sos
Lipukandmisel on vaja jõudu ja närvi Hetk enne rahvuskoondiste astumist A. Le Coq Arena staadionimurule pälvivad tribüünide tähelepanu FIFA hümni saatel lippudega väljakule jalutavad lapsed ja noored. Juba aastaid jagavad seda au Keila SOS lasteküla kasvandikud, kelle sõnul polegi see nii lihtne. Lennart Komp Foto: Lembit Peegel
Keila SOS lasteküla lapsed suure Ausa Mängu lipuga.
“Esimesel korral oli närv ikka sees ja natuke kartsin ka,” kirjeldas 12aastane Elge Spelman oma esimest ja seni ainsat korda, kui tal tuli tuhandete inimeste silme all pallimurule astuda. “Aga kui see läbi sai, siis tahtsin veel.” Lasteküla ja Eesti Jalgpalli Liidu koostöö algas ametlikult 2003. aastal, kuid lipukandjate ning maskotilastena astusid Keila lasteküla kasvandikud üles juba palju varem. Millal esimest korda, seda Jalkaga kõnelenud asjaosalised täpipealt meenutada ei suutnud. Aja jooksul on välja kujunenud traditsioon, et SOS ühing paneb igale mängule välja kaheksa last ja noort, kelle vastutada on Fair Play ehk ausa mängu lipu väljakule toimetamine. Näi10
JALKA SEPTEMBER 2009
liselt kondi murdmata jättev ülesanne ei pruugi olla mitte kergete killast. Liiati kui ilmataat oma soosingut ei näita. “Viimases mängus Brasiilia vastu hakkas enne mängu vihma sadama ja tuul oli ka ja ega see lihtne polnud seda lippu hoida,” teab Keila noortekodus kasvataja ametis olev Meelis Kukk, kes nooremas eas käis isegi lippu kandmas.
Lipukandmine lahe, mäng huvitavam
Ka tema lasteküla ametivennale Aare Lepiksaarele pole see ülesanne võõras: “Ükskord selgus viis minutit enne mängu algust, et üks laps oli käinud kahe lipuga proovis. See tähendas, et ühe lipu juurest oli üks inimene puudu. Pidin ise
minema ja tegelikult on see lipu sirgelt üleval hoidmine päris raske.” Samal põhjusel kõige pisemaid väljakule ei lubata ning noorimad on olnud harilikult vanuses 10−12 eluaastat. Et kondi peal ikka lihast ka oleks. Üks kogenumaid lipukandjad on endine lastekodu kasvandik, nüüd Keila noortekodus elav Markko Moisar, kes Keila JK ridades ka ise aktiivselt jalgpalliga tegeleb. “Kui esimest korda käisin, olin kümnene ja ainult mõned korrad on vahele jäänud,” rääkis 16aastane Markko. “Kuna pärast saame mängu vaatama jääda, on huvitav ka vastasmeeskondi jälgida.” Kuivõrd tegemist on ikkagi vastutusrikka ülesandega ning murul liikumise