Page 1

HIND 2,20 EUROT Aprill 2014

Artur Rättel:

hea hooaeg viiks välisklubisse Tallinna Flora uued sihid Puhanud ja rõõmus Risto Sarapik Ühe mängu mehed Eesti koondises Mart-Mattis Niinepuu tõusud ja mõõnad ISSN 1736-7379

Postrid: Andre Paju / Toni Kroos / Gary Cahill / Raul Garcia

Jalgpalliliidu uus logo ja siil

Marek Lemsalu 2014 APRILL JALKA 1 Liverpoolis


LISAB PÕNEVUST


a ita ts u u k

sisukord Foto: erakogu

Kaanelugu lk 48 Tallinna Levadia ründaja räägib soovist minna välisklubisse mängima, oma keevalisest loomusest ja vene juurtest, ehkki ta ise tunneb end eestlasena ja eesti keeltki räägib emakeelest paremini.

Persoonid & intervjuud Robert Kirss Mart-Mattis Niinepuu Risto Sarapik

HIND 2,20 EUROT ApRILL 2014

Kolumnid ARTUR RäTTEL:

hea hooaeg viiks välisklubisse TALLINNA FLORA UUED sIHID pUHANUD JA RõõmUs RIsTO sARApIK ÜHE mäNgU mEHED EEsTI KOONDIsEs mART-mATTIs NIINEpUU TõUsUD JA mõõNAD ISSN 1736-7379

postrid: Andre paju / Toni Kroos / gary Cahill / Raul garcia

JALgpALLILIIDU UUs LOgO JA sIIL

Fotod: Lembit Peegel Nr 4 (76) 2014

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Kolleegium: : Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud Reusneris

. Kiideti just oli väga hea e d si si e a g a “T s. Sain ka is eid sööte jm ir ki t, a ik n d end seal baasteh a ei tundnu M . a lj vä i st ä indaru, et tuli h leem enesek oli ehk prob ke i tu a N i. rohkem pall kehvast itsja peaks ka sk ke et , ti a. See luses. Ooda tegija olem si liikuma ja a ed , a tm võ ära käima.” ud mu peas n a id p ks le klõks o stimisest salu oma te Marek Lem lk 42–44 Liverpoolis

21

12 15 16

mAREK LEmsALU 2014 APRILL JALKA 1 LIvERpOOLIs

Esikaanel: Artur Rättel

Tellimishinnad: Aasta 22,24 eurot Poolaasta 11,12 eurot

Kirsi Altjõe Erki Tarro Indrek Schwede

21 22 28

Rubriigid Kuu peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Premium liiga Minu 11 – Jaak Mae Klubilood: Tallinna Flora Expert liiga Aprilli kalender Lisaaeg Ristsõna

Muu Palli teine pool Jalgpalliliidu uus logo ja siil Üks mäng koondises Marek Lemsalu Liverpoolis Tulumaksust maailma vutis Jalgpalliliit Eesti suurim  spordiorganisatsioon Tartu Tammeka toetamisest

4 8 10 26 30 45 56 63 64 66 18 24 39 42 52 58

t

30

52

60

Postrid Andre Paju Gary Cahill Raul Garcia Toni Kroos 2014 APRILL JALKA

3


lembit peegel

Head uut siiliaastat! Kodune hooaeg on alanud. Pisut teistmoodi algab see ka koondisele, mille mängijad saavad nüüd turjale ja pükstele nõuandjaks siili, kes ei keelanud oma abi ka Kalevipojale. Kõike seda on jäädvustanud Lembit Peegel.

Foto: Lembit Peegel

Sellise saluudi saatel sisenesid Sportland Arenale superkarika finalistid Tallinna Flora ja Levadia. 4

JALKA APRILL 2014


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Tallinna Flora tänas nüüd Paide eest mängivat Karl Palatut enne kahe klubi omavahelist mängu.

Foto: Lembit Peegel

Inglasi võiks nende ülbe jutu pärast meie valikgrupi nõrkuse kohta võileivaks litsuda, nagu Taavi Rähn ja Aleksandr Dmitrijev seda Wayne Rooney näitel teevad. 2007. aasta 0 : 3 kaotus Tallinnas on vaja ära klaarida. 2014 APRILL JALKA

5


lembit peegel Foto: Foto: Lembit Lembit Peegel Peegel

Kalevipoja kirjaga Eesti koondise särgid. Neile lisandub nime peale siil. Foto: Lembit Peegel

LHV panga juhatuse esimees Erki Kilu (vasakul) tutvustab uut LHV pangakaardi kasutuskorda: nüüdsest lisab pank igale pangakaardiga tehtud ostule 10 senti ostja valitud klubi või Eesti Jalgpalli Liidu kasuks. Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ootab järge, et selgitada taustal oleva EJLi uue logo ja koondise uue vapilooma sünnilugu.

Premium liiga avavoorus kaotas tiitlikaitsja Levadia Paidele 0 : 1. Keskel veereb pall eest löögiliigutust tegevalt Ingemar Teeverilt. 6

JALKA APRILL 2014


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Sillamäe Kalev täienes sel aastal veel ühe Eesti koondislase, Andrei Sidorenkoviga.

Foto: Lembit Peegel

Riidehoidja ametit peab Priit Pikker Levadiast!

Foto: Lembit Peegel

Teises voorus nüpeldas Flora koduväljakul Paide Linnameeskonda 5 : 0. Dmitri Kovtunovitš veel tõusta ei kavatse. 2014 MÄRTS APRILL

7


nimed & numbrid

kuu +

Eesti jalgpallikoondise taustajõud täienesid uue liikmega: nõunikuameti soostus vastu võtma siil. Varem teenis okkaline metsaelanik leiba Kalevipoja nõustajana.

kuu

-

Kalju kasutas Premium liiga avavoorus diskvalifitseeritud mängijat, Flora superkarika koosseisus oli registreerimata mängija. Mis toimub? Võtke end kokku, klubid. Selliste asjade pärast kannatab kogu Eesti vuti maine.

kuu ?

Eesti jalgpallikoondis alustas uut aastat 2 : 0 võiduga Gibraltari üle. Peatreener Magnus Pehrssoni plaanis on 4-2-3-1 asetus. Esimene mäng just kõige ilusamat mängu ei näidanud. Kas meil on pallureid, kes selle formatsiooni välja mängivad?

6

... parema seas peab poole hooaja peal olema Tarmo Rüütli juhendatav Pavlodari Irtõš. Sest 6 esimest jätkavad isekeskis teises ringis medaliheitlust.

160

... võistkonda teeb sel hooajal kaasa Eesti meistrivõistluste meeste- ning naisteliigades.

217

... inimest mängu kohta leidis Premium liiga avavoorus üles tee staadionile. Eelmise aasta number oli 191.

8

JALKA APRILL 2014

Vändra otsis hümni, leidis tunnusloo Paar kuud tagasi kirjutasime siinsamas, kuidas Vändra Vaprus kuulutas välja konkursi hümni leidmiseks. Nüüd on lugu olemas, kuigi hümni asemel otsustati valida tunnuslugu. Võistlusele laekus 15 erinevat muusikapala ning võitjaks osutus AC/DC hitt “Thunderstruck”, mida hakatakse mängima iga kodukohtumise eel. Nelja finalisti hulka valiti muuseas ka spetsiaalselt konkursi jaoks kirjutatud lugu “Uus algus”, mille esitajateks Ketlin Sulli & Homeboy. Siiski tituleeriti parimaks lööklauluks austraallaste raskerokiteos ning loo välja pakkunud Erik Plado sai vaevatasuks Vapruse kodumängude hooajapileti.

Võrumaa meistriks tuli Parksa Iseseisvuspäeval võib teha igasuguseid asju. Võrumaalased otsustasid näiteks saalivutti taguda. Meistriks tuli nimešnitti ilmselt Barcelonalt võtnud Parksa (pildil), kes finaalis alistas Rantipoli. Kolmandale kohale platseerus Navi Vutiselts ning selle kõige õnnetuma – neljanda – koha haaras endale Baumax. Võistluste korraldaja Reijo Künnapuu sõnul on meistrivõistluste tase korralik ning võitja meeskonnas lõi kaasa isegi mängijaid Soome II liigast.

Foto: Priit Lööper

Peeti esimene Tõrva-Helme Cup Et Valgamaal ikka vutti mängitaks, korraldas JK Tõrva Ritsu spordihoones esimest korda Tõrva-Helme Cupi, kus osales kaheksa meeskonda. Kuna palju oli nii esi- kui II liiga pallureid, siis pakuti pealtvaatajatele rohkelt elamusi. Finaalis läksid vastamisi FC Tarvastu ja Pärnu tiim FC Suusk. Tarvastu oli vahepeal isegi 1 : 3 kaotusseisus, kuid kümme sekundit enne mängu lõppu suudeti viigistada. Sellest hoolimata jätkus penalteid lüües püssirohtu rohkem FC Suusal, kes sai suvepealinna poole tagasi sõita uhke karikaga. Kolmandaks tuli Tartu Ülikool Fauna ning neljandaks jäid nende linnakaaslased pundist SK 10. Turniiri kavatsetakse korraldada edaspidigi.

Kas Arula jätkab madalamate liigade hirmutamist? Mullu oli IV liiga suurim väravakütt Alar Arula (pildil), kes lõi lõuna tsoonis mängiva SK Imavere Forsi eest 31 väravat. Tema kollide toel jõuti aste kõrgemale III liigasse. Kiire ründaja tahab jätkata võrkude sahistamist ning loodab, et uues liigas suudetakse tulla vähemalt viie hulka. Lootust, et kõrgemal tasemel suudetakse edukalt mängida, annab kasvõi see, et eelmisel hooajal kaotati karikavõistluste mängus Viljandi Tulevikule kõigest 0 : 1. Imavere särgis 48 mängus 63 väravat löönud Arula on ka üks neist, kes 2012. aastal tiimi asutasid, sooviga pakkuda Imaveres mänguvõimalust nii noorematele kui vanematele.

Foto: EJL


lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

Foto: Lembit Peegel

“Kuid täna saab Eesti jalkameeskond meie valitud esindajate näol Moskvas haledalt peksa. Välisministeerium vaielgu vastu kuidas oskab, kuid eestlased ei tunne end täna uhkena ja väärikana.” Jüri Estam Eesti–Vene piirilepingu allkirjastamisest “Tõstmine on aastaid jalgpalli ja suusatamise varjus vaikselt nokitsenud, pikapeale hakkavad tulemused tulema.” Eesti tõsteliidu president Jaan Talts juunior liigitas tegijateks aladeks vuti ja suusa “Ent on olnud ka muid hämmastavaid sündmusi, näiteks see, et ukrainlaste kaitseks miilitsa eest astusid välja jalgpallihuligaanid.” Oleg Sobtšuk Ukraina sündmustest “Olen kõige vanem mees platsil ja ei jõua niipalju ringi joosta.” Taavi Rähn muheledes kaaslaste juhendamisest superkarika finaalis “Meid ootavad koosolekud, kus mängijad saavad mu nägemuse kohta palju infot.” Koondise peatreener Magnus Pehrsson enne esimest mängu “Mina tahaks küll kõigile öelda, et ärge mõelge, et siin pole midagi vaadata – on küll! Tulge lihtsalt vaatama, ärge oodake maikuud ja linnulaulu.” Marko Kristal propageerib Premium liigat “Treeneritöö – see on koeratöö.” Sergei Ratnikov “Kes siis hooaja alguses sellistele asjadele mõtleb?” Igor Prinsi reaktsioon küsimusele, kas ta medalita jäädes säilitab peatreenerikoha Nõmme Kaljus “Inimest on uhke joonistada. Eriti Raio Piirojat, sest “tal on metal sees”.” 2013. aasta parima ajakirjandusliku olemusloo kujundaja Raimo Reiman “Praegu on publik ikkagi valdavalt mängijate, treenerite, tuumikfännide või klubi asjaajajatega seotud, seega kulub veel tublisti aega, enne kui Eesti jalgpalliklubid võiksid kujuneda sarnasteks kogukonna ühendajateks nagu Šotimaal.” Endine Tartu Tammeka mängija Martin Naggel

10

JALKA APRILL 2014

Eesti fännid vaatasid loosimist Beer Gardeni kõrtsis. Taga paremal rõõmustab koos teistega Mart Poom.

Eesti siilidel on hea võimalus! Kui lätlaste neljabobi kihutas Sotši olümpiarennis neljandas sõidus hõbemedalite poole, tõmbas Belgia endine väravavaht Jean-Marie Pfaff Nice’is toimunud EM-valikturniiri loosimisel klaasanumast välja esimest korda neljandasse tugevusgruppi (kokku oli kuus tugevusgruppi) kuuluva Eesti nime. 2016. aastal Prantsusmaal peetavale EM-finaalturniirile peab meie koondis läbi murdma valikgrupist, kuhu kuuluvad veel Inglismaa, Šveits, Sloveenia, Leedu ja San Marino. Kuna finaalturniiril mängib seekord koguni 24 riiki, pääsevad sinna otse iga valikgrupi kaks paremat ja parim kolmanda koha omanik. Ülejäänud kolmanda koha meeskonnad selgitavad playoff-mängudes veel neli edasipääsejat. Võimalused vähemalt kolmanda koha püüdmiseks on paremad kui kunagi varem. Aga need on paremad ka konkurentidel. Küllap rõõmustavad E-valikgrupis koosseisu üle ka meie rivaalid. Vaid Inglismaa meediast tuli nuttu ja hala, aga põhjusel, et pole väärilisi vastaseid. Ausalt öeldes on rist ja viletsus nende suurtega. Kui sõel on tihedam (finaalturniiri koosseis väiksem), on oht, et mõni suur jääb sportlikus konkurentsis teistele alla ega kvalifitseeru lõppvõistlusele. Siis on häda, et kannatab teleauditooriumi hulk. See on näiteks võistulõõritamise EMil – Eurovisioni lauluvõistlusel – viinud selleni, et suurtele on tagatud lõppvõistluse koht vastu igasugust ausat konkurentsi. Kui suured aga juhtuvad puuduma jalgpalli suurturniirilt, kostab vahel hääli, et ega see koondiste mõõduvõtt olegi midagi erilist – et õige andmine käib ikka klubitasandil. Kui sõel peaks suured probleemideta läbi laskma, on jälle jama: mängud pidada tulema ühepoolsed! Küll tahaks, et inglastele osutuks eelseisev eurotee konarlikuks – sellise ülbe virisemise eest! Loodetavasti suudavad ka meie üksteist siili väljakul selleks oma panuse anda! Võimalus seda teha avaneb juba 12. oktoobril, kui võõrustame A. Le Coq Arenal Inglismaad. Vaevalt peab pallureid nimetatud kuupäeval nii märgilise tähtsusega koondise vastu kuidagi eriliselt motiveerima. Aga kindlasti ei tee paha, kui me sellele mängule läheksime vastu punktidega: Eesti alustab 8. septembril kodus Sloveenia ja 9. oktoobril võõrsil Foto: Lembit Peegel Leedu vastu. Sel aastal noolime võõrsil punkte veel San Marinolt 15. novembril. Siis saame anda adekvaatsema hinnangu uue peatreeneri Magnus Pehrssoni tööle.

Meie valikgrupi koosseis.

Hendrik Eelvee


lood & tsitaadid Erivajadustega noored veetsid päeva jalgpalli seltsis 14. veebruaril toimus Tartus esimest korda Ühendava Spordi jalgpallipäev, mille korraldasid Tartu ülikooli spordihoones kahasse Eesti Eriolümpia Ühendus, FC Tartu ning FC Ülenurme. Viimased kaks klubi olid välja pannud noored jalgpallurid, kes pakkusid seltsi Tartu Maarja kooli, Tartu Kroonuaia kooli ning Tartu vaimse tervise hooldekeskuse spordihuvilistest inimestele. Üritus kestis kõigest paar tundi, kuid sellest hoolimata jõudis spordihall täituda siira lustiga. Olgugi et muuhulgas nähti vaeva nii kätekõverduste kui jooksuvõistlustega, oli päeva põhiüritus ning nael tillukene vutiturniir, mille jaoks moodustati neli tiimi põhimõttega, et igas võistkonnas on kaks FC Tartu või FC Ülenurme noort ning ülejäänud satsi täidavad intellektipuudega inimesed. Kusjuures, selliste ürituste puhul on tavaline, et trennis käivad lapsed hoiduvad väravaid löömast ning lasevad seda teha neil, kellele see pakub maailmasuurust rõõmu. Niisiis mängiti ja skooriti ning vahepeal kosutati end laual olnud mahlalaadungiga. Kaugustest piilusid noori ka kringlid, mis pärast turniiri lõppu veeresid atleetide söögitorudest alla. Kuigi kohtumisi peeti mitu, siis võitjaid või kaotajaid ei selgitatud, tähtis oli lihtsalt see, et kõigil oleks säde silmis. FC Tartu treener Lauri Rand ei osanud enne üritust täpselt oodata, mis toimuma hakkab, kuid kõik läks korrapäraselt ning teda üllatas mõne erivajadustega noore hea mänguoskus. Keegi hätta ei jäänud ning kõik said hakkama. Küll oleks kõik veel pareminigi läinud, kui olemas oleks olnud poordid. Pidevad audid tõmbasid tempot alla ning segasid loomulikku mängukulgu. Eesti Eriolümpia Ühenduse spordidirektor Siret Kruk jäi toimunuga väga rahule. “Ma jään alati rahule,” tunnistas naine. “Sellised üritused õnnestuvad iga kord. See on see positiivsus ja rõõm, mis paneb asjad tööle.” FC Tartu üks asutajaid Svetlana Rand nendib, et kui mujal on sellised üritused pigem tavapärased, siis meil ja meie lähinaabrite hulgas mitte. “Olen näiteks Lätis küsinud, mis neil selles valdkonnas toimub,” seletab Lauri Ranna abikaasa ning jätkab, “aga midagi toimu ja keegi midagi ei tea. Täitsa pime maa.” Loodetavasti suudavad eestlased lõunanaabritele eeskujuks olla. Igatahes on järgmine Ühendava Spordi jalgpallipäev 22. aprillil Viljandis ning oma panuse annavad peale FC Tartu ja FC Ülenurme ka Viljandi JK Tulevik ning Tartu FC Santos. Taaralinnas tuleb vahva üritus uuesti 3. juunil.

Siim Kera Foto: FC Tartu

nii nad

ütlesid “Toimuv näitab, et ministeerium ega ka spordi katuseorganisatsioonid ei vastuta mitte millegi eest – aastaid on nad vaikinud, kõik on olnud igati korras. Soovitan kõigil sinna tööle minna, tundub hea lihtne amet.” Maksuküsimuses kohtus kaotanud Martin Reim “Kõige kiirem tee väravani on ju keskelt läbi tulles – on hea, kui number kuus on seal stabiilselt ees, mitte et teda peab kuskilt väljakult taga otsima.” Ragnar Klavan “Koondise võit on ikka kõige tähtsam. Ka mängus Gibraltariga, sest halba võitu ei ole olemas.” Koondise fänn Lauri Evert “No mis tundmatu koht see ikka on – nüüd olen ju korra juba Kasahstanis käinud.” Tarmo Rüütli vahetult pärast tutvumist töökohaga Kasahstanis “Jalgpall oli rahva sekka visatud – tookord ei olnudki see väga tavaline. Imestusest suurte silmadega tegelasi kogunes minu ema võistkonda aina juurde. Mõne aja pärast läks lahti tõsiseks vutiks.” Laulja Jüri Homenja kirjeldus, kuidas ema tema virila tuju vaigistamiseks rannakotist võetud palli jalaga Pärnu randa virutas “Aga jalgpall on niivõrd kõikehõlmav ala, millega oma ideedele laiemat kõlapinda leida.” Erki Tarro ühiskonna ja jalgpalli seostest “Eks minust vanemad inimesed meenutavad sama nostalgiaga koduste korvpallurite madistamisi NSVLi meistrisarjas ja see kõik tähendab, et kuigi erinevad kodused pallimänguliigad jõuavad aina uute tugevustähisteni, on korvpall ikkagi endiselt number üks.” Noore põlve nostalgitsejast spordiajakirjanik Viljar Voog Tartu Rocki euromängudest

Päev on jõudnud lõppu, kuid lõbu mitte.

“Minu ülesandeks oli teistel jalus tokerdada, neid verbaalselt ahistada ning vastasmeeskonda käigult veenda, et nad pole kunagi varem pallile pihta saanud ega saa ka täna. (..) Igatahes sain sotti, et hea planeerimine ja vastase meelte eksitamine võib anda enamat kui täpne jalalöök.” Infoturbe ekspert Anto Veldre kooliajast

2014 APRILL JALKA

11


kvaliteet & kvantiteet

Varjatud ja varjamatu surve Kas parem on rohkem lapsi ja vähem võite või vastupidi? Kirsi Altjõe, pärnakas ja kahe jalkakuti ema, uurib, kus on tasakaal Eesti vutiklubide ambitsioonide ja finantshuvide vahel.

M

öödunud kuu loo vastukajana jõudsid minuni jutud (ja ka mõned näpuviibutused), et kui mina võtsin fookusesse loterii nimega “Kes pääseb võistlustele ja kes jääb koju?” ehk kas kõik trennilapsed peaksid saama “pileti” suurvõistlusele või peaks sinna saama ainult parimatest parimad, siis tegelikult olla Eesti jalgpalli ja üldisemalt meie spordimaastiku suurem mure tippude väga varajane ülekurnamine. “Andekad lapsed pigistatakse tühjaks – neid väntsutatakse ühest klubist teise, ühelt võistluselt teisele. On noori, kelle tervis ütleb selles karussellis üsna varakult üles või kel kaob motivatsioon ja tahe. Miks sa sellest ei kirjuta?”

AGRESSIIVSED VANEMAD

Tean treenereid, kes tunnistavad, et ei suuda vanemate pandud kohustusi täita – alati ei tule võidud, ei saagi ega peagi tulema. Jah, jagan täielikult seda muret ning lisan siia omalt poolt, et peale treenerite, kes ajavad tulemust taga, on ju ka üliambitsioonikad lastevanemad, kes suruvad nii treenerile, klubile kui ka lastele peale võidukohustust. Ja see lastevanemate surve võib olla vahel hullemgi kui klubi ja treenerite oma. Olen näinud võistlusareeni kõrval ropendavaid-kisavaid treenereid, kelle kuklas on kümnete lastevanemate kõrvetavad 12

JALKA APRILL 2014

pilgud. Mitte seepärast, et nad oleks pahased treeneri agressiivse ja vulgaarse käitumise peale, pigem on võsukeste emad-isad pinges – kas seekord ikka tullakse koju karikaga või mitte. Tean treenereid, kes tunnistavad, et ei suuda vanemate pandud kohustusi täita – alati ei tule võidud, ei saagi ega peagi tulema. Trennis käimise peamine eesmärk on ikka ennekõike lapsele rõõmus meel luua, tervist hoida ja sõpru koguda. Kohustustest kinnipidamise ja sotsialiseerumise õppimine. Ainult tulemuse tagaajamine on väikeste pallurite puhul taunitav, aga mingil hetkel vaid mängurõõmust ei piisa. Kui võistlustel käiakse ainult “proovimas, kuidas läheb”, siis kaob ka motivatsioon trenni teha. Sportlase hing ihkab natuke kulda, karda ja poputamist ju ka.

Suured klubid pakuvad “täispaketti” Nii et jätkan siiski eelmisel korral alustatud teemal. Nii nagu mujal maailmas, on ka Eestis jalgpallist saanud tohutu lastemagnet. Seda just eriti viimastel aastatel – ei ole mudilaste seas populaarsemat ala kui vutt! See on lihtne ja selge mänguline ala igale põnnile. Ka algkoolilapsi on trennides väga palju, alles hiljem kooruvad välja tõelised huvilised ja kukuvad ära need, kes tegelikult vutti ei armasta, vaid käivad seal nii-öelda olude sunnil. Need noored valivad hiljem mõne muu ala või tegevuse. Seni aga on see tohutu “mass” lapsi hea vesi jalkaklubi veskile. Meil Eestiski on juba üsna mitu suurklubi, kes maialt suud limpsivad – kuidas saaks ikka rohkem pisikesi pallureid oma ridadesse? Sada, kaks-

sada, tuhat jalkahuvilist noort! Uhke ju öelda sponsoritele, et meil on klubis peale vutimeeste ka pool tuhat last! Ka tähendab iga väike treenitav konkreetset summat omavalitsuselt ning osamaksu lastevanematelt. Laps võrdub raha. Aga palju lapsi ehk kliente tähendab ka survet ja nõudlust “täispaketi” järele. Selle “täispaketi” all pean silmas, et peale treeningute ootavad lapsed ja lastevanemad klubilt võistlustel käike ning on pahased ja solvunud, kui neid välja jäetakse. Mis mõttes minu laps ei saa turnale? Me ju ka käime trennis ja maksame! Nõnda tekib olukord, kus klubi peab kliente õnnelikuna hoidma ja pakkuma, mida oodatakse – trenne, võistlusi, laagreid, enesetäiendusvõimalusi vms. Sest muidu võib kiiresti 1/3 sissetulekust kaduda. Aga küsimus on selles, et kui klubi niimoodi käitub ja võtab vastu


kvaliteet & kvantiteet Foto: Lembit Peegel

KIITUS NÕMME KALJULE

Kiidaks siinkohal gigant Nõmme Kaljut, kel on silmapaistvalt palju noortegruppe, aga lapsed on erinevatesse tiimidesse taseme järgi ära jagatud. See on motiveeriv süsteem nii lapsele, vanemale kui ka treenerile.

Kas mängitakse oma lõbuks või sihiga jõuda tippjalgpalli? Kas ei peaks klubi sees looma erineva tugevusega rühmi?

iga kliendi tema pakutava tengelpungaga, kas ei lange siis mitte meie noorte üldine vutitase? Kui klubi eesmärk on saada oma ridadesse võimalikult palju noori, aga pole julgust ega motivatsiooni teha valikuid (osavamad ühte rühma, vähem motiveeritud ja praegu väiksemate oskustega lapsed teise), siis paratamatult tekib suur mass keskmikke. Seda ütlevad ka koolide pedagoogid, et kui sa tippe eraldi ei toeta, siis nad pigem langevad teistega samale tasemele. Vastupidiseid juhuseid, kus paar andekat aitavad klassi mahajääjaid järele, väga ei ole.

Kus on kvaliteet? Kui klubi väikeste pallurite osakaal (ning ka ahnus) väga suureks paisub ning sellega treenerite koormus pidevalt kasvab, siis kaob fookus ning motivatsioon neil, kes peaksid lapsi järgmisele

tasemele aitama. Ülekurnatud treener ei pane noortel silmi särama, ta on pahur ja tige ning tore, kui ta trennis end talitseda suudab. Üsna tõenäoline on, et selline treener, kel on 5–6 rühma noori käes, ei suuda pakkuda edasiviivat kvaliteeti. Ta teeb oma töö ära, ja see on ka kõik. Tal lihtsalt pole energiat enamaks, see on täiesti inimlik. Samas, isegi kui sa pole rahul oma klubi poliitika või treeneri tööga, siis klubi vahetada ei saa. Kehtiks nagu kartelli-kokkulepe, kus kehva kvaliteedi puhul oled sa ikkagi sunnitud jääma truuks oma teenusepakkujale. Sa oled klient, kes on osavalt juba lasteaias jalkaklubi lõksu meelitatud, ning kui sa pole rahul, siis nuta. Mida siis teha? Kui klubil on soov omada suurt kasvulava, siis tuleks tekitada motivatsioonisüsteem ka lastele. Pisikesed pallurid tuleks jagada oma

taseme järgi rühmadesse ning pidevalt analüüsida, kes kui hästi mängib. Kas ta saab “esindusgrupis” hakkama? Äkki tuua mõni laps altpoolt üles? See peaks olema järjepidev töö. Mitte korra aastas kokkuvõtete tegemine. Kiidaks siinkohal gigant Nõmme Kaljut, kel on silmapaistvalt palju noortegruppe, aga lapsed on erinevatesse tiimidesse taseme järgi ära jagatud. See on motiveeriv süsteem nii lapsele, vanemale kui ka treenerile. Sedasi käitutakse ka tublides Eesti koolides – kes tunneb rohkem huvi füüsika ja matemaatika vastu ning näitab selles vallas tulemusi, saab eriklassi. Kes tahab pigem joonistada, läheb teise. Jalkaski on samamoodi – kui sa tahad trennis käia hea seltskonna ja mõnusa äraolemise pärast, sobib sulle ka natuke nõrgem sats, kus särada. Kui sul on talenti ja motivatsiooni pingutada rohkem, oled ära teeninud koha parimate seas. Sellise süsteemiga peaks olema rahul nii klubi finantsjuht kui ka noortetöö eestvedaja.

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid. 2014 APRILL JALKA

13


3 veergu

Positiivne muutus meis eneses Foto: Hendrik Osula

Erki Tarro

Jalgpallikool Tammeka kommunikatsioonispetsialist

M

a vaatasin hiljuti üht dokumentaalfilmi, mis rääkis varanduslikust ebavõrdsusest Ameerika ühendriikides. See film tekitaks vaatajates ilmselt jõuetu tunde - suured poisid mängivad kõrget mängu meeletute rahasummadega ja tavalisel inimesel pole olukorra parandamiseks mitte midagi teha. Film lõppes aga tõdemusega, et üksikisikul on siiski jõud. “Ajalugu on positiivse muutuse poolel,” sõnas jutustaja. Taustaks jooksid minevikukaadrid naistele valimisõiguse andmisest ja rassilise diskrimineerimise vastastest protestidest. Me töötame positiivse muutuse nimel ka siin Eestis, ka meie kodumaises jalgpallis. Näeme käputäit entusiaste, käputäit aktiviste, kes sellesse usuvad. Kõrval näeme vaatlejaid, kommenteerijaid, ehk isegi küünikuid, kes muutusesse ei usu või vähemalt pole valmis selleks oma kätt külge panema. Kes vaatavad välismaa (jalgpalli) poole ning on arvamusel, et kohalik vutt on igav, teisejärguline ning aja raiskamine. Kuigi Jalkat loevad enamasti juba posi-

tiivselt “laetud” inimesed, on kindlasti ka neid, kes pole endas seda sädet veel leidnud. Üks inimene saab muuta palju. Rassismivastase võitluse üks eestvedajaid Martin Luther King sõnas 1963. aastal oma kõnes kuulsa fraasi “Mul on unistus ...”, mis sai diskrimineerimisvastaste püüdluste sünonüümiks. Üks mees jõudis ühe kõne ja ühe fraasiga rahva ühismällu. Võiks vist öelda, et üks inimene muutis ajaloo käiku. Mul on samuti unistus. Mul on unistus, et jalgpall tähendaks inimestele seda, et nad tulevad koos sõpradega staadionile mõnusalt aega veetma. Mul on unistus, et jalgpall oleks vahend, millega jõuda paljude inimesteni, et neid harida, neid aidata, neis sütitada usku paremasse tulevikku. Mul on unistus, et meie tribüünid oleks täis üksteist austavaid fänne ja toetajaid, kes tunnevad mängust rõõmu ja toetavad omasid. Inimesed võivad vahest osutada meie jalgpalli probleemidele, mida on tõesti palju. Miks näha vaeva, kui seda pärsivad kihlveopettused, masendav infrastruktuur või kehv kvaliteet? Tuletan samas teile meelde lugusid 1990ndate Eestist, kus kihlveopettuste nimel murti jalaluusid, või isegi 2000ndate keskpaika, kui näiteks Tamme staadioni kunstmuru sai nimetada ennekõike roheliseks asfaldiks, mitte kunstmuruks. Ajalugu on positiivsete muutuste poolel. Selle muutuse kiirus sõltub aga meist kõigist ja igaühest eraldi. Liigume taas 1960ndate Ameerikasse, mil toonane president John F. Kennedy sõnas kuulsa lause: “Ärge küsige, mida teie riik saab teha teie jaoks, vaid küsige, mida teie saate teha oma riigi heaks.” Ehk saame ka selle tsitaadi tänapäeva Eesti vutimaastikule üle tuua. Me kõik tahame positiivset muutust. Seega küsigem endalt, mida meie saame oma klubi, oma jalgpalli jaoks ära teha. Kui me kõik panustame natuke rohkem, kui oleme panustanud seni, liigume oma eesmärkide poole kiiremini. Need eesmärgid

muutuvad ka meile kõigile omasemaks. Ei ole enam olemas klubi eesmärki. On meie eesmärk. Loomulikult on siin oma roll ka klubidel ja jalgpalliliidul. Tingimuste loomine inimeste kaasamiseks peaks olema klubidele ja liidule üks tähtsamaid eesmärke. Kaks pead on ikka kaks pead. Kakskümmend veel rohkem. Ja kuigi kaasamine on sõna, mis on viimasel ajal palju küünilist kriitikat saanud, on kaasamisvõimaluste loomine üks tingimusi inimeste reaalseks osaluseks. Osaluse kasv peab tulema inimeste klubitunde kasvust ja mõttemaailma muutusest. Meie-tunde tekkimisest. Osalemistahte positiivseks rakenduseks ongi klubidel vaja kaasamismehhanisme välja töötada ning reaalselt pakkuda inimestele võimalust oma klubi arengus kaasa rääkida ja kaasa lüüa.

ÜHISEST EESMÄRGIST

Me kõik tahame positiivset muutust. Seega küsigem endalt, mida meie saame oma klubi, oma jalgpalli jaoks ära teha. Kui me kõik panustame natuke rohkem, kui oleme panustanud seni, liigume oma eesmärkide poole kiiremini. Need eesmärgid muutuvad ka meile kõigile omasemaks. Ei ole enam olemas klubi eesmärki. On meie eesmärk. Me oleme väike riik ja meil on maailma mastaabis veelgi väiksem jalgpallikultuur. Ärgem samas vaadakem seda negatiivselt, vaid kui suurepärast võimalust. Võimalust, kus üks inimene saab reaalselt midagi ise ära teha. Ühe inimese panus terviku arenguks on siinmail meeletu. Ajalugu on positiivse muutuse poolel. Teeme seda ajalugu koos! 2014 APRILL JALKA

15


1-teist mõtet

Me usume – treeneritesse! Foto: Lembit Peegel

Ka noortetreener Jaanus Getreust Läänemaal oleneb, milline on meie jalgpalli tulevik.

J

algpalliliidu käivitatud arenguprogramm “Palli teine pool” on kahe noortekoondise peal testitud ja noored on selle kenasti vastu võtnud. Programmi vedaja Madis Birk tõdes, et loogiline olnuks ehk alustada treeneritest, teha neile asja mõte ja sisu selgeks ning siis asuda mängijatega tegelema, aga kuna ettevõtmine oli uus, sooviti algatuseks saada mängijate tagasisidet, kuidas asi toimib. Seda Birk ei öelnud, aga kindlasti oli vastuvõtlikus eas noorte mängijatega lihtsam alustada kui elukogenud ja suurema kriitikameelega treenerkonna ees. Saadud positiivse kogemusega on treenerite ette kindlam astuda. Selles Jalkas (vt lk 18–20) räägib Eesti U20 koondise peatreener Martin Reim, et tema nooruspäevil ei tulnuks selline koolitus kõne allagi. Ühiskond oli teine. Noorte asi oli toona kuulata, mis treeneril öelda, ja ise vait olla. Tänapäeva noored on avatumad, löövad aktiivsemalt kaasa mistahes õppetöös ja

16

JALKA APRILL 2014

avaldavad arvamust. Veerand sajandit tagasi piiksus mõni julgem noor rühma ja pedagoogi ees välja mõne päheõpitud ja ühiskonna aktsepteeritud ainuvõimaliku “õige arvamuse”. Oma tegeliku mõttega toona välja ei tuldud ja ega seda õigupoolest oodatudki.

PISIASJU POLE

Õigesti kätteõpetatud siseküljesööt VäikeMaarjas võib tulevikus mõne Eesti koondise jaoks otsustada suure mängu tulemuse. “Palli teine pool” kuulub tänapäevasesse ühiskonda, kus pole “õigeid” ja “valesid” vastuseid. Mis töötab ühe persooni puhul, ei pruugi aidata teist. Asjal

on mõtet siis, kui kerkivatele küsimustele antakse ausaid vastuseid, kui kogu koolitus on sisuline, mitte formaalne. Selle arenguprogrammi trump on nende teemade käsitlus, mida noorte auahnete jalgpalluritega arutavad vähesed pered ja treenerid. Küllap marsivad paljud noored igal hommikul harjumuspäraselt kooli ja pärast seda sama enesestmõistetavalt spordikotiga trenni. Õhtul jagatakse end õppimise, sõprade ja sotsiaalmeedia vahel, kusjuures vähesed esitavad endale küsimuse: miks ma seda kõike teen? Kas mu igapäevane ajakasutus aitab kaasa sellele, et minust saaks profijalgpallur? Kas ma kasutan iga minutit treeningul sajaprotsendiliselt? Kas ma puhkan ennast korralikult välja? Kas ma toitun õigesti? Mida saan ma ise veel teha, et minust saaks hea jalgpallur?


1-teist mõtet

Indrek Schwede

Testimise paradoksid

Foto: Lembit Peegel

Kui noored leiavad end koolituse käigus silmitsi nende ja veel kümnete küsimustega ning hakkavad ise vastuseid otsima, parandab see kindlasti nende suhtumist. Oluline on see, et vastuseid ei öelda neile ette – see jookseks mööda külgi maha ja halvemal juhul tekitaks trotsi ja tõrget. Vastusteni jõutakse ise ja seda tõenäolisemalt tehakse ka järeldusi. Noortetreenerite konverentsil tutvustas uut ettevõtmist saalitäiele kuulajatele tuntud koolitaja Aivar Haller, kes on Eesti jalgpalliga lähemalt kokku puutunud kümmekond aastat. Muuhulgas tõdes Haller, et tema usub küll, et Eesti jalgpall võib tõusta maailma tippu. Ta rõhutas: see võib õnnestuda siis, kui sama usuvad Eesti treenerid. Tal on õigus. Eesti jalgpalli taseme tõusu peab uskuma meie treenerite absoluutne enamik. Mitte üksnes suuremates linnades. Sellesse peavad uskuma ka väikeste kohtade treenerid. Õigesti kätteõpetatud siseküljesööt Väike-Maarjas võib tulevikus mõne Eesti koondise jaoks otsustada suure mängu tulemuse. Sama kehtib palli omaksvõtu, mõlema jala kasutamise, pealelöögi, mängu mõistmise jms kohta. Igal noortetreeneril on suur-suur vastutus ja suur-suur võimalus vormida tulevast vutitähte ning Eesti jalgpalli häid aegu. “Palli teine pool” aitab sellele kaasa. Treenerid peaks uuest koolitusest võtma kõik positiivse, sest see kergendab oluliselt nende tööd. Mängijad muutuvad teadlikumaks sellest, mis neile jalgpalluriteel kasuks tuleb. Nad tunnevad end vastutavana treenimaks keskendunult, toitumaks tervislikult, puhkamaks piisavalt, piiramaks tarbetut sotsiaalmeedia kasutamist. Eesti koondise fännidel on hüüe: “Me usume – Eestisse!” Ühine usk treenerkonnas kasvatab meile kindlasti üha uusi ja paremaid tippmängijaid. Ja siis tuleb aega, mil meie siililogoga varustatud ja Kalevipoja tähtedega märgistatud koondisesärkides pallurid saadavad korda midagi tõeliselt suurt.

Eesti kasvatab iga aastaga üles aina paremaid põlvkondi jalgpallureid, sest meie treenerite teadmised ja oskused on tänu koolitustele ja rahvusvahelistele kogemustele aina paranenud ning väljakuid on üha juurde tulnud. Muidugi on suurenenud ka treenerite hulk ja paranenud väljakute kvaliteet. Ja jalgpall on tõusnud konkurentsitult harrastatuimaks spordialaks. Mistap ütleb loogika, et meie šansid saata oma hästi õpetatud lootustandvaid noori headesse klubidesse testima on suurenenud. Aga võta näpust! Tõenäoliselt kõige kõvem klubi, Sander Puri käis kahel korral proovimas Borussias. Millal mis kunagi mõne eestlase vastu läheb eestlane jälle tippklubisse testima? tõsist huvi tundnud, on Manchester United. 2002. aastal soovis ManU Mart Poomi laenuks, kuid Derby County keeldus. Marek Lemsalu käis üheksakümnendate lõpus mitmes tollases Inglismaa Premier League’i klubis testimas (vt lk 42–44), neist Liverpoolis koguni kaks korda! Andres Oper käis Arsenalis! Ometi kasvasid kõik kolm nimetatut üles Eestis, kus jalgpall oli olümpiaalade ja korvpalli kõrval põlatud paariaks. Ei mingit arvestatavat eestlastest treenerkonda, ei korralikke platse, koolitusi ega arenguks vajalikku rahvusvahelist läbikäimist. Vastu igasugusele loogikale käisid meie toonased paremad aga Euroopa tippklubides (jutt käib justament tippklubidest!) testimisel või olid lausa oodatud nende ridadesse (Poom ManUsse). Tänapäeva koondislastest meenub vaid Sander Puri kaks käiku Dortmundi Borussiasse. Eks põhjuski ole teada. Tänapäeval on turg jalgpallureist küllastunud, avanenud piirid on terve ilma muutnud suureks laadaplatsiks. Ka majandussurutis rõhub klubisid. Sestap on paljud meie välismaal profileiba teeninud pallurid leidnud sadama mõnes kodumaises tippklubis. Kutset Liverpooli proovima minna on raske loota. Isegi Pireuse Olympiakos, mis veebruaris Meistrite liigas kodus Manchester Unitedit võitis ja kus Lemsalu kunagi testimas käis, kipub jääma kaugeks ja kõrgeks. Väljapääs on ka teada ja see on selge siililegi: tuleb veel paremaks saada. Parimaid tagasi ei lükata.

Avara pilguga nõunik, kellele on kõik selge Rahvuskangelasel Kalevipojal oli väärt nõunik, sest ütleb ju kõnekäändki, et siilile on kõik selge. Tõsi, see ütlemine on siili suhtes üleolev, sest pretendeerib väitele, et isegi siilile on asi selge. Tähelepanuta on jäänud, et siilile on erinevalt ütlejatest selged iga valdkonna elementaarsed asjad ehk baasteadmised. Teisisõnu on tegemist tõesti avara pilguga haritud tegelasega, kel maailmast ees terviklik pilt. Kuid siili sümbol Eesti koondise vapiloomana kätkeb endas ka tegude poolt. Siili on raske rünnata. Tema okaskihist on raske läbi murda, tema kaitset on raske lahti harutada. Ta on probleem igale agressiivsele vastasele. Tahad, ei taha – siili peab respekteerima. Enamasti saab ründaja torke osaliseks. Just nende torgetega edeneb – vähemalt praegu – Eesti jalgpall rahvusvahelises konkurentsis. Kui lisame siia siili laia põhjaga teadmistehulga, oleme saanud koondisele väärilise vapilooma. Tõmbaks isegi mängu ajaks siiliparuka pähe!

JALKA peatoimetaja 2014 APRILL JALKA

17


tark mängija

Mis on teisel pool palli? Eelmisel aastal alustas jalgpalliliit arenguprogrammiga “Palli teine pool”, mille eesmärk on kaasata mängijate arendamise protsessi ka vaimne pool – aidata mängijail ja treeneritel paremini mõtestada kõiki oma igapäevategemisi, mis mõjutavad sooritust murul. Indrek Schwede

V

eebruaris peetud noortetreenerite konverentsil tutvustas jalgpalliliit uut käimalükatud programmi “Palli teine pool” ja teiste seas vahendas oma kogemusi Eesti U21 koondise ründaja Rauno Sappinen. Muuhulgas rääkis noormees õpetuse käigus läbi tehtud visualiseerimisest. Sappinen kirjeldas, kuidas ta eelseisva mängu peas läbi käis – võimalikke olukordi ette kujutades ­– ja kuidas ta nõnda värava lõi. Päris mängus lõigi Sappinen värava. “Töötas!” kõlas edurivimehe hinnang. Mõistagi kipub tavamõistus selliste juttude puhul tõrkuma. Mis pagana posimine see veel on!? U21 koondise treener Martin Reim rahustas saalitäit treenereid: ärge kartke, see pole voodoo, mängijaid ei pöörata ära, nad lõpetavad selle õpetuse täie mõistuse juures! Projekt sai alguse ühest üksikjuhtu18

JALKA APRILL 2014

Eesti jalgpall ja aprillikuine päike tõusevad ühtmoodi: meie laiuskraadi trotsides ja vääramatult.

mist, ühest probleemsest mängijast, kelle abistamiseks pöördus jalgpalliliit FIFA litsentsitud agendi Madis Birgi poole. Eesti mängijaid tundev Birk pakkus välja tegeleda küsimusega laiemalt. Nii sai praegu peamiselt Taanis elavast Madis Birgist arenguprogrammi “Palli teine pool” juht, kelle juhatusel on üles ehitatud süsteemne lähenemine erinevatele vanuseklassidele ja treeneritele. Ta toob selle projekti juures välja neli punkti. Esiteks on see vahend rakendamaks jalgpalliliidu kontseptsiooni targast mängijast.

VÕIMALIKUST KARTUSEST

U21 koondise treener Martin Reim rahustas saalitäit treenereid: ärge kartke, see pole voodoo, mängijaid ei pöörata ära, nad lõpetavad selle õpetuse täie mõistuse juures!

Eesti jalgpallurid ei pruugi saada maailma parimateks füüsiliselt ja tehniliselt, aga nende trumbiks võib kujuneda erakordne vaimsus ja taktika. Selleks, et see unistus täituda võiks, vajab Eesti jalgpallur tipptasemel treenereid ja abilisi, kes oskavad luua ühist ja samas väga personaalset arengukeskkonda. Teiseks rõhutabki Birk, et koolitus on vahend mõistmaks, et iga muutus platsil ja mängija tegevuses algab mõtte ning tunde tasandil. Sisu loob vormi – vaimsus on sportlane, keha on vahend, et triblada, lüüa, žongleerida, tsenderdada. Tihti ei lase negatiivsed mõtted realiseerida mängijatel seda, mida nad tegelikult oskavad. “Oskused võivad olemas olla, koduhoovis tuleb kõik välja, aga tähtsal mängupäeval mitte,” kirjeldab Madis Birk võimalikku takistust. “Asi pole sel juhul võimekuses, vaid suutlikkuses lasta kehal antud ajahetkel teha, mida ta teha oskab. Kui ründaja löögihetkel kõhkleb, ei tee oma sooritust ära, on see kinni mõttetasandis. Ründaja õnnestumised või ebaõnnestumised on kõigile hästi näha ning neil on suur surve ennast analüüsida.”


tark mängija Foto: Lembit Peegel

“Kolmandaks aitame mängijal kasutada enda ja meeskonna potentsiaali,” seletab Birk. “Mõned mängijad unustavad ära, et jalgpall on võistkonnamäng. Meie õpetame, kuidas on võimalik edevus, hirm ja isegi kadedus enda ja

meeskonna kasuks tööle panna. Võti seisneb nende kolme esmapilgul negatiivse omaduse ära tunnetamises. Neljandaks aitame treeneritel luua mängijatele parim ehk võimetele vastav kasvukeskkond. Treener on klubi süda.”

Martin Reim: mängijatele antakse tööriistad

Seni on koolituse läbinud Eesti U18 suvel ja U21 koondis enne Kubok Sodružestva turniiri. Ees ootavad teiste vanuseklasside koondised ja soovi korral klubid. Analoogseid programme tehakse ka mujal, näiteks Rootsis, Norras ja Taanis, aga selline intensiivsus alaliidu tasemel teeb Eestist erandi. Madis Birgi sõnul pole mängijate vaimse poolega tegelemine arstiabi ega ravim, mis kiiresti mõjub. Selle mõju on pikaajalisem. Mängijad peavad ise leidma, mis neile sobib, mis mitte. “Meil pole õigeid vastuseid, aga meil on õiged küsimused,” sõnab Birk. “Paneme mängijail olenevalt nende vanusest erinevad ideed peas tiirlema. Konkreetsed teemad, mida käsitleda, otsustame treeneritega konsulteerides. Kas on probleemiks enesekindlus? Või pühendumine ja ajakasutus? Meil pole stampe, kõik selgub koostöös treeneriga.” Koolitused ei toimu traditsioonilises loengu vormis. “Üks meie põhiprintsiipe on see, et meie koolitused põhinevad kaasavatel meetoditel. Me usume, et reaalsed kogemused annavad mängijatele oskused oma teadmisi rakendada. Puhtalt õpitud teadmised on tihtipeale need, mida rakendada ei osata. Seepärast kasutame kaasavaid meetodeid nagu simulatsioonid, juhtumiuuringud ning rollimängud, mida toetavad miniloengud ja arutelud,” ütles arenguprogrammi juht Madis Birk.

Foto: Lembit Peegel

Eesti U21 koondise peatreeneri Martin Reimi arvates valmistab “Palli teine pool” mängijaid ette läbilöögiks või õigemini loob selleks paremad võimalused. “Mulle meeldib selle projekti juures see, et pole ette öeldud, mida igas olukorras peab kindlasti tegema. Igaühel on võimalus ise mõelda, kuidas ta teeks. Tegemist pole imerohuga, mõni ei saa sellest võibolla midagi, teine saab väga palju – kõik sõltub sellest, kui vastuvõtlik ollakse. Valmislahendusi ei anta, aga pannakse mõtlema ja antakse “tööriistad”, mille abil end ise aidata. Seda kasvõi Eesti tasemel, et oma tõusude ja mõõnadega hakkama saada. Minu sportlaskarjääri ajal tehti midagi sellist võibolla individuaalaladel ja me ei oleks seda osanud vastugi võtta. Aeg oli teine. Ma ei kujuta ette, et me Lõvide meeskonnaga istuksime ringis ja arutaksime mingeid küsimusi. Meie ajal rääkis ainult treener Roman Ubakivi. Tänapäeva maailmas on aga nii palju segajaid ja seepärast on õpetus, kuidas keskenduda tähtsatele asjadele ja elus orienteeruda, aktuaalne. Tänapäeva noored on ka avatumad ja asju vaadatakse eri nurkade alt – kõigil võib õigus olla, mis nõuab palju üksteisemõistmist. Ma ei mäleta, et meie ajal oleks keegi põdenud, et ei pääsenud satsi – praegu aga solvutakse, astutakse minema, vahetatakse klubi. Ju on vaja neist asjadest rääkida.”

2014 APRILL JALKA

19


tark mängija Foto: EJL

Joseph Saliste keskendub nüüd treeningutele paremini.

Joseph Saliste: poisid kuulasid suure huviga FC Flora duubelmeeskonna mängija Joseph Saliste ja teised koondislased koostasid koolitusprogrammi käigus tulevikuplaani kuni aastani 2017. See oli nii-öelda unistusteplaan kõrgete, aga samas reaalsete sihtidega. “Pidime kirjeldama, kuhu selleks ajaks oma eluga oleme välja jõudnud: profileping, pere, kodu, kes on ülikooli lõpetanud, kes pole. Õppisime, kui oluline on keskenduda: kui pingutada mõne harjutuse või tegevuse puhul vähem, on ka kasutegur väiksem. Igal treeningul peab 100% välja panema, sest see annab parema tulemuse. Nüüd, ligi kolm kuud hiljem, saan öelda, et sellest oli kasu, sest olen terve selle aja suhtunud treeningutesse teistmoodi. Olen kohe algusest peale trennis sees ja lõdvaks lasen end pärast trenni. Oluline teema olid inimsuhted: need tuleb hoida head teiste mängijate, treenerite ja agentidega. Iial ei tea, millal need karjääris edasi aitavad. Arutasime ajaplaneerimist, magamise ja puhkamise tähtsust ning toitumist. See kõik võib välja lüüa mängu viimasel kümnel minutil, mis otsustavad mängu saatuse. Mida haritum on sportlane, seda kiiremini jõuab ta oma eesmärkideni, sest tema tegevus on mõtestatud. Saime jalgpallile senisest hoopis teise vaatenurga ja kõik poisid kuulasid neid loenguid suure huviga.”

“See ei ole mingi grupiteraapia, kus ette kujutame ja mis on reaalsus. Seega koolitajad teevad mängijatest imelised saab selle abil läbi mõtestada treeneri jalgpallurid. Mängijad peavad ise leidantud juhised või oma leivanumbrid. ma selle, mis just nende puhul õpitust- Professionaalse suhtumise korral on kogetust toimib – seda saab teha vaid karistuslöök juba varem sada korda läbi ennast harides ning katsetades, mis just tehtud. Kusjuures visualiseerimist saab talle sobib.” kasutada ka vigastusest paranedes, et Koolitusel osalejad peavad vastastik- ennast teravana hoida.” ku rääkima, kuidas asjad tegelikult on, Birk, keda aitavad koolitusel endised mitte seda, mida koolitajad nii-öelda tippsportlased Asko Talu, Argo Tamkuulda tahavad. Vaimset trenni tehakse memäe ja Aivar Haller, rõhutab, et iga iseenda jaoks. Neid asju saab elus kasu- treeningut, iga harjutust peab tegema tada ka laiemalt, mitte ainult jalgpallis. sada protsenti. Sa pead “olema kohal” Koolitajad omakorda jälgivad, et arutja keskendunud, mitte samal ajal iPod luste ja tegevuste tempo oleks paras, et kõrvas muuga tegelema. huvi oleks üleval. Programmi läbimine “Edu elus ja spordis ei määra ei tohiks olla tüütu kohustus. alati ära geneetilised kinÜks oluline vahend on visualiseegitused, vaid oskus raskes rimine, mida kirjeldas avalõigus ka olukorras pinguRauno Sappinen. Kujutletakse mängu- tada,” selgitab päeva, puhkepäeva, koondisepäeva jms. Madis Birk. Mis tundega ärkad? Mis tundega lähed “Sealjuures trenni? Kuidas end häälestad? on tähtis “Wayne Rooney on öelnud, et jälgida visualiseerimine on tema kindel ja mängiregulaarne abivahend,” räägib Madis Birk. “Enne mängu läheb Rooney meeskonna varustuse hooldaja juurde ja uurib, milline on eelseisva mängu täpne vorm – särk, püksid, sokid. Seejärel visualiseerib ta saadud taktikalise ülesande järgi mõttes selle, mida tahab platsil korda saata. Asja mõte on selles, et meie aju ei tee vahet selle vahel, mida me endale elavalt Madis Birk vastutab Eesti jalgpallurite vaimse poole eest. 20

JALKA APRILL 2014

ja võimalikku suhtumise muutust. Kujutleme, et harjumuspäraselt töökas ning hea suhtumisega mängija saavutab kiire tähelennu. Tema suhtumine võib kiire edu korral kardinaalselt muutuda. Seepärast tulebki mõista, et iga mängijaga muutub suhtumine pidevalt. Õige suhtumise tapjad on enamasti egost lähtuvad ootused ja negatiivne mõtlemine. Koolituse raames õpetatakse-arutatakse, kuidas unistusi teoks teha. Et selleks on vaja seada eesmärgid, teades, et neil pole eesmärki, kui puuduvad vahendid. Üks neist on aeg ja seepärast tegeletakse põhjalikult ajakasutusega. Kui palju aega nõuab tüdruksõber, sõbrad, pere, arvuti jms? Kas senine ajakasutus on mõistlik? Kas puhkuseja uneaega on piisavalt? Kas toitumine on õige, kas see aitab paremaks jalgpalluriks saada? Mis mängijast sõltub ja mis ei sõltu? Kuidas neid asju eristada? Miks pole mõistlik lasta end välja viia kohtuniku tegevusest? Miks on targem tegeleda asjadega, mis sinust sõltuvad? Madis Birgi sõnul alustati koolitustega nimme mängijatest, mitte treeneritest. Eesmärgiks oli teada saada, kuidas mängijad pakutu vastu võtavad. Tagasiside on olnud positiivne ja nüüd haaratakse programmi ka treenerid.


mängija luubi all

Robert Kirss Suvepealinnast pärit Robert Kirss on silma paistnud nii noortekoondistes kui Nõmme Kalju duubli rivistuses. Perspektiivikast mängumehest oodatakse tulevikus palju. Tema plussidele ja miinustele vaatavad otsa Kalju loots Igor Prins ning Kirsi Pärnu-aegne treener Raimo Paulberg.

Raimo Paulberg: “Ta mängis Pärnus mingi aeg isegi keskkaitset ja minule meeldis ta sel positsioonil kõige rohkemgi. Seal, kus kästakse, mees mängib ja mingit vastuütlemist ei ole.” Foto: Lembit Peegel

Väljakunägemine

Õhuvõitlus

Igor Prins: Eks tal ründaja kohta seda natukene väheks jääb. On nii palju kui vaja, aga võiks parem olla. Peaks võistkonnakaaslased kiiremini üles leidma ja rohkem pea püsti mängima. Raimo Paulberg: Väga hea. Suur pluss. Praegu ta mängib ründajana, minu ajal mängis keskpoolkaitses ja tema kõrval oli Tauno Tekko. Tõesti näeb. Näeb edasi-tagasi, igale poole. Ta ei mängi enda peale, mängib rohkem isegi teiste peale. Tagant loob teravusi, tõuseb kõrgele kui vaja. Need on tema plussid. Ma imestan, miks ta ründesse läks.

Igor Prins: Füüsilist tal on, aga peaks olema julgem, enesekindlam ning parema ajastusega. Raimo Paulberg: Ma ei oskagi öelda, noorteklassis sai hakkama, aga võiks natuke juurde panna õhuvõitlust.

Jõud Igor Prins: Seda sel kutil on. Üldfüüsilist on, jõudu on, aga eks peab seda natukene paremini väljakul kasutama. Raimo Paulberg: Keskmine, võiks arendada.

Vastupidavus Igor Prins: Jõudu ja kestvust on. Raimo Paulberg: Seda võiks ka juurde panna. Kergesti ei väsi, aga ma ei oska öelda – meesteklassis pead kogu aeg surve all mängima. Noorteklass on natuke teistmoodi.

Sisu Igor Prins: Tahtmist on. Esinduses on ta seni vähe mänguaega saanud, duublis tegi muidugi korralikult ja lõi väravaid. Loodame, et saab väravalainele. Raimo Paulberg: Väga võitluslik mängija. Kui on raske moment, siis võtab mängu enda peale.

Tehnika Igor Prins: Küllaltki hea tehnika. Passi peaks natukene paremaks muutma, aga praeguseks on tal olemas selline korralik tehnikapagas, millest edasi minna. Raimo Paulberg: Väga hea. Ta oli selles andekas juba algusest peale. Selles ei ole mingit probleemi. Kui tal oli käeluu katki ja paus, siis tehnika oli ikka alles, see ei kao kuhugi.

Liikuvus Igor Prins: See võiks tal natukene parem olla. Liiga palju võibolla seisab ja ootab seda palli. On vaja veel tööd teha. Raimo Paulberg: Poolkaitses oli väga hea, kuidas ründes klapib, seda ma ei oska öelda.

Kiirus Igor Prins: Ründaja jaoks selline plahvatuslik ja suht korralik. Palliga kiirus on ka olemas. Raimo Paulberg: Väga hea kiirus. Stardikiirus ning distantsikiirused head. Paneks ta kuhugi Zenjovi kanti.

Löök & sööt Igor Prins: Nagu iga asjaga – võiks nuriseda –, aga vajalikul tasemel on need tal olemas, kuigi mõlemad võiksid paremad olla. Teeb natukene liiga palju söödupraaki. Raimo Paulberg: Ma arvan, et tal mõlemad korras. Väravaid võiks rohkem lüüa. See on kõige suurem miinus. Põhijalg vast parem, aga võib vasakuga ka lüüa.

cv

Sündinud: 03.09.1994 Klubi: Nõmme Kalju Eelmised klubid: Pärnu Vaprus, Pärnu Linnameeskond Treenerid: Raimo Paulberg, Gert Olesk, Kalev Pajula, Igor Prins, Karel Voolaid, Lars Hopp, Frank Bernhardt, Martin Reim, Erki Kesküla, Urmas Kirs, Liivo Leetma, Zaur Tšilingarašvili, Fredo Getulio Aurelio.

2014 APRILL JALKA

21


persoon

Foto: Lembit Peegel

22

JALKA APRILL 2014

M채ngus Levadia vastu noppis Mart-Mattis Niinepuu 채ra iga palli.


persoon

Mart-Mattis Niinepuu eksida ei karda Väravavahi töö võib olla nagu Ameerika mäed: hiilgetõrjed ja kiitus või läbitilkuv kaitse, vähemusse jäänud koosseis ja täistaotud puur selja taga. Nagu juhtus Mart-Mattis Niinepuuga märtsis. Alver Kivi

T

änavuses Premium liiga esimeses voorus alistas Paide Linnameeskond tiitlikaitsja Tallinna FC Levadia 1 : 0. Oma värava supersooritusega puhtana hoidnud Mart-Mattis Niinepuu valiti kohtumise parimaks. Noor väravavaht tunnistab, et tunnustus oli positiivne üllatus, kuid mäng tuli hästi välja ja oli ka palju õnne. “Mul vedas, sest mitmest minu tõrjest lendas pall posti ja latti. Muidugi oli Levadia ise ka rünnakul ühekülgne,” märgib Niinepuu. Ta lisab, et kui väravavaht valitakse parimaks, siis tähendab see üldiselt seda, et meeskond mängis kehvalt. Viimane sunnib rohkem sekkuma ja annab võimaluse silma paista. Kõige parem oleks, kui väravajoonel ei peaks üldse midagi tegema. Väravavahi amet ei ole aga mitte ainult hiilgavad tõrjed ja publiku vaimustunud toetus, vaid see on ka sisselastud väravad. Paraku jäädvustatakse just mänguskoor ajalukku. Isegi siis, kui joonel seisnud mehel pole süüd, kantakse väravad enamasti tema arvele. Positiivsed emotsioonid on üürikesed, negatiivsed nõuavad seedimist ja teinekord ka enda sisse vaatamist. Korralik sooritus Levadia vastu lisas Mart-Mattis Niinepuule positiivset emotsiooni ja enesekindlust. Paraku tuli Eesti U21 koondisega kohe suur tagasilöök, kui ta EMvalikmängus Taaniga pidi selja tagant välja võtma koguni kaheksa palli. “Häbi oli hästi suur ja valitses masendus,” tunnistab väravavaht. “Uskumatu, kuidas see sündis. Kui meil oli juba 15. minutiks kaks keskkaitsjat punasega väljas ja löödud sisse kaks penaltit, siis mõtlesin, et kuidas see küll lõpeb ja tuleb väga pikk mäng. Ja nii oligi. Meeskondlikult oli palju eksimusi.” Et tagasilöök oleks täielik, tuli Niinepuul mõned päevad hiljem tunnistada Paide Linnameeskonna väravas 0 : 5 kaotust FC Flora vastu. Väravavaht ütleb, et raske on öelda, miks halvasti läks, sest võib ju mõelda igasuguseid asju, kuid ühte konkreetset põhjust on keeruline välja tuua. Ta tõdeb ka, et kindlasti võib ebaõnnestumisel olla seos Taani mänguga. “Väravavahile on psüühika hästi oluline,” toonitab MartMattis Niinepuu, kes Flora kolmes väravas võtab süü enda peale. “Kui ääremängijal või ründajal tuleb väljakul vastase üle mängimiseks tegutseda teinekord ka avantüristlikult, siis

väravavaht peab olema tasakaalukas. Võibolla läksingi Flora vastu ennast tõestama ja näitama, et tegelikult ei ole ma nii kehv mees, kellele lüüakse kaheksa väravat.” Väravavaht tunnistab, et vedas meeskonda alt ja tunne oli väga halb. Pärast kaotust Florale oli noormehel veel suurem häbi ja teiseks poolajaks ei tahtnud ta oma vigade pärast väljakule minna. Tallinna FC Levadia ja Eesti noortekoondise väravavahtide treener Ain Tammus on öelnud, et väravavahti võib võrrelda sapööriga – eksimisruumi on minimaalselt ning seega peab ta olema vaimselt väga stabiilne kuju, et mängus edukas olla.

MÄNGUDEST TAANI JA FLORA VASTU

Kui sulle lüüakse nädalas 13 väravat, siis enam hullemaks ju minna ei saa. Samas motiveerib see rohkem tööd tegema. “Kõige raskem on õppida oma ebaõnnestumistest kasu saama,” leiab ta. Mart-Mattis Niinepuu räägib, et keskendub igaks mänguks alati ühte moodi, olgu siis vastas Taani koondis või Jõhvi Lokomotiv. Sooviga anda endast alati sada protsenti analüüsib ta enne väljakule jooksmist, millele just selles kohtumises keskenduda. Ometigi ei ole vigadest pääsu. Rasketes olukordades on noorele väravavahile toeks tema sõbrad ja treenerid, kellega arutatakse ja analüüsitakse toimunut. Mart-Mattis Niinepuu ei ole mees, kes läheb koju, on terve öö üleval ja mõtleb mängule: “Võib hulluks minna, kui tahad olla perfektne ja kardad mitte eksida.” “Kui vastane tuleb väravavahiga üks ühele ja lööb jalge vahelt sisse, siis võib ju öelda, et oleks võinud ära võtta,” lausub Niinepuu, kes püüab tagasilöökidest positiivselt üle olla. “Aga tegelikult lasid teised mängijad sellel olukorral juba enne sündida. Otsustamiseks on väga vähe aega, vaid murdosa, ja eksimisvõimalus on olematu. Kui sulle lüüakse nädalas 13 väravat, siis enam hullemaks ju minna ei saa. Samas motiveerib see rohkem tööd tegema.” 2014 APRILL JALKA

23


visuaalne identiteet Uut logo esitleti LHV panga kontoris.

Foto: Lembit Peegel

Koondis läheb lahingusse, abiks stiilne siil Veebruarikuu lõpus astus jalgpalliliit uude visuaalsesse ajastusse. Liidu logo sai moodsama näo ning appi võeti kaval ja väikene abimees – siil –, kes koondisesärgil on koha võtnud mängija nime ning krae vahel. Siim Kera

U

ue kujunduse ideest kuni lõpptulemuseni läks aega umbkaudu poolteist aastat. Kõik algas umbes sel ajal, kui koondis sai endale särkidele Mart Andersoni tehtud uue uhke kirjaliigi (loe kõrvallugu lk 25). See langes kokku perioodiga, mil Eesti Jalgpalli Liit (EJL) vaatas üle oma visuaalset poolt ning seda, kuidas see peegeldab liidu väärtust ning edasiantavat sõnumit. Kuna tänu uuele tüpograafiale hakati koondislasi kutsuma Kalevipoegadeks, oli jalgpalliliidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uibolehe sõnul loogiline ka siil mängu tuua. Sest just siil annab rahvuseeposes Kalevipojale nõu. “Tõstatasime küsimuse, kuidas võiks Eesti MMi võita,” räägib liidu töötaja. “Kas me oleme kõige tehnilisemad ja tugevamad? Ei. Pigem sellega, et me võime olla kõige targemad. Nagu kõikides teisteski sfäärides, peab Eesti olema nutikam kui meist suuremad riigid.” Siil on vinge nõuandja, ta on tilluke, terase aruga ning temast jagu saada pole üldsegi kerge. Peale selle oskab ta ennast kaitsta ning on valmis vastaste jalgealuse tuliseks tegema, kui peaks ainult südames selline soov tekkima. Nii töötaski disainifirma Identity peale värskema ilme saanud logo välja ka siili, kes on edaspidi meie rahvuskoondise kaaslane. Pikka aega oli võimalik, et Kalevipoja vahva

24

JALKA APRILL 2014

Meeneid tuleb tassidest siiliparukateni! Kui asjad lähevad plaanipäraselt, võib juba Andres Operi lahkumismängu Eesti–Gibraltari eel ning ajal täita oma seljakotid värske koondisenänniga. EJL plaanib müüki paisata sümboolse väärtusega tooteid nagu märke, õllekruuse ja tasse. Teisalt saab soetada nodi, millega oma kuuluvust näidata: salle, särke ning ilmselt ka mõne huvitava peakatte, näiteks siiliparuka! Peaaegu kõikide siin nimetatud esemete kujundused on juba valmis, ainult peakatete puhul pole veel täit selgust leitud. Eks jääme ootama, mis põneva viguri fännid varsti oma juuste peale tõmmata saavad.


visuaalne identiteet okkaline semu ei jää üksnes sümboliks, vaid teebki oma pesa logo sisse. Siiski loobuti lõpuks sellest variandist ning oma sõna said peale EJLi juhatuse öelda ka fännid, kellega kaks korda kohtuti ning logoteemadel arutati. Kui siil ja tema lugu olid eraldi vastuvõetavad, siis logode peal tekitas see elukas poolehoidjates küsimusi. Küsimusi jätkub paljudele praegugi. Mõni inimene ei suuda parema tahtmise korralgi tuvastada, et sümboliks on siil. Uibolehe sõnul ei pidanudki loom siiliga üks ühele välja nägema. “Praegu on siil heraldiline,” räägib mees. “Väga paljudel sellistel logodel ongi puhtalt zooloogilisest vaatepunktist

raske aru saada, mis loomaga tegu on. Kui võtta mingid aadlike vapid ette, siis väga paljud on kujundatud sümbolitena. Ükskõik mis kunstiteost vaadata, tekib küsimus, mis see täpselt endast kujutab.” Uus peatreener Magnus Pehrsson võttis logo, siili ning sellega kaasas käiva loo aga suure rõõmuga vastu. Samamoodi on liit saanud vastukaja välismaalastelt, kellele siil ja tema kavalus sümboliseerib sümpaatset põhjamaisust. Nüüd ei jäägi muud üle, kui loota, et rahvuskoondis hakkab vastaseid kavalal kombel siiliokastega terroriseerima.

Kuidas said koondislastest Kalevipojad? Kui hiljuti vuntsiti üles jalgpallilii- Foto: Rihhard Krüüner rohkem välja, et väravavahi du logo, siis visuaalse identiteedi esmaemotsiooniks oleks muutus sai avapaugu 2012. aashirm.” tal enne MM-valiksarja algust, Kui 8 on hea lahmakas mil koondise särkidel muudeti number, siis kiitsakas 1 toob kirjaliik. Niinimetatud Kaleviesile uue probleemi. Kuidas poja fondi taga seisab graafiline ometi sellist kõhnukest ja disainer ning Tartu kõrgema nigelat märki hirmuäratavaks kunstikooli tüpograafiaõppejõud teha? Mart Anderson. Praegu koon“Otseselt proovikivi ei disevormidel olev kiri põhineb olnud, aga pidi palju vaeva Eesti raidkirjade traditsioonidel. nägema, et 1 mõjuks ka sama Kui tihti peetakse koondisekirja kamba jõmmina nagu teised samaks Kalevipoja uustrükis kanumbrid,” tõdeb Anderson. sutatud tüpograafiaga, siis üks “Väravavaht ei tohi olla kehühele see nii siiski ei ole. Särkide vem kui teised. Kui ainult 1 on kiri on kitsam, et ka pikemad rinna peal, siis pead mõtlema, nimed selja peal laiutada saaks. kuidas see äss välja näeks.” Peale selle tehti spetsiaalselt Ühe hea fondi tegemiseks vutimeeste jaoks numbrid, sest läheb umbes 400 tundi, mis varem oli samast stiilist olemas inimkeelde panduna võrdub kõigest 0 ja 1. Anderson pakkus umbes 2,5 kuuga, kui iga rahvuskoondislastele välja neli nädal 40 tundi tööd teha. erinevat varianti, mille hulgast Muidugi saab ka käbedamalt, langes kaalukauss kõige kandiliaga kui tarvis kõik peensusemate poole. sed ja detailid viimseni üle “Mängijate argumendiks oli lihvida, siis alla kahe kuuga see, et see on kõige agressiivpole arvestada mõtet. Sellise sem,” räägib mees, kuidas kõik pika töö tulemus pole muljet sündis, ning on rõõmus, et ta avaldanud mitte ainult vution kirja pandud võitlusvaimu ka fännidele, vaid ka Andersoni väljakul kohanud. “Kuni Hollandi Graafiline disainer Mart Anderson mõtles agressiivselt. välismaakolleegidele, kellel mänguni olin ma seda agresselline tüpograafia tõmbab siivsust oodanud. Võid panna suu lahti. Kui eestlastele pildi külge, aga ta ei mängi sinu eest. Õnneks sain Hollandi tundub sedamoodi stilistika kui edasiarendus nõukogude mängust kõik emotsionaalsed preemiad korraga kätte.” aja kuuekümnendate ja seitsmekümnendate trendidest, siis Kuigi kogu kiri mõjub lihtsalt, on seal tegelikult hoolikalt mujal on terviklikud kandilised lahendused pigem uus asi, mõõdetud geomeetria, mis suures plaanis moodustab terviku. mida seni on nähtud ainult hevibändide nagu Iron Maideni “Kogu lahendus on nagu suure imetaja hambad, mis logodel. Koondise tüpograafia vast üks suurem pluss ongi lähevad lõpuks laitmatult kokku,” toob Anderson võrdluse see, et ta põhineb traditsioonidel, kuid samas ei ole vanaloomariigist. moeline, vaid sisaldab üsna palju uusi vorme, mis annavad Kirjatüübi juures ei ole ühtegi nurka, mis oleks juhuslik. Kõik tulemuseks väga värske stiili. tähed on teatud kraadide all ning neid saadab suurem süsteem, Töö on igatahes väärikalt tehtud ning Anderson näeb oma mida kunstnik lahti seletada ei soovi. Mõningaid numbreid ning vutimehe ameti vahel ka teatud sarnasusi. tehes kujutas Anderson ette konkreetseid mängijaid. “Isegi kui meie poisid saavad pähe, on nad sellest hoo“Viimasena tegin number 8, mis on väga keeruline,” avallimata kõige paremad, mis meil välja panna on,” arutleb dab ta. “Seda tehes oli mul Andres Oper silme ees. Kujutasin kunstimees. “Nad annavad mängu jooksul 99 või 100%. Teeette üks-üks-situatsiooni, kus ründaja läheb väravavahiga vad nii hästi, kui suudavad. Samamoodi proovin oma töösse vastamisi ning suur 8 on mängijal kõhu peal. Sellest numbsuhtuda ka mina.” rist imesin ma seda äkilisust ja agressiivsust veel kõige

2014 APRILL JALKA

25


premium liiga Foto: Lembit Peegel

Lava on jalgpallurite päralt. Loodetavasti tuleb publikurohkem ja veelgi huvitavam kodune hooaeg kui eelmisel aastal.

Veiko Soo: publik peab mängija nime ning näo kokku panema Eesti Jalgpalli Liidus sekeldab uue aasta algusest Premium liiga arendusjuhina endine Tammeka mänedžer Veiko Soo. Kas temast saab kauaoodatud vutihaldjas, kes võluväel inimesed tribüünidele manab? Siim Kera

V

eiko Soo kontor jalgpalliliidu ruumides on täidetud tillukeste ning kopsakate lippudega. Just on välismaalt kohale jõudnud laadung sümboleid, mis hakkavad ehtima ETV telemänge. Hooaja alguseni on paar päeva ning Soo vudistab ühest ruumist teise, telefon justkui kõrva külge liimitud. Arendusjuht – kõlab loogiliselt. Eesmärk on areneda! Aga mida see täpselt EJLi, Premium liiga ning Veiko Soo keeles tähendab? “Seda pole võimalik panna lühilausetesse, ma peaksin siis pildi joonistama,” pugistab Soo naeru ning jätkab tõsisema ilmega. “Eesmärk on Premium liigast kaubamärk teha. Bränd. Kardan, et see on lõpmatu protsess. Millega mõõta seda, mil Premium liigast saab bränd? See ei ole seina värvimine, et värvisin ära ja nüüd on ta värvitud. Kas 50 000 laiki Facebookis on bränd või?” Brändiks saamise poole on igatahes suund võetud. Lisaks viskab Soo jutu sisse veel ühe vahva eesmärgi. Nimelt selle, et klubide hooajapiletid müüdaks läbi esimese kuuga pärast nende müüki paiskamist. Pole paha siht. Aga see kõik on pigem tulevikumuusika, mille poole tuleb hakata samm sammu haaval sussi lohistama. Alanud hooajal on Soo suurim rõhk telemängudel. Leidis Premium liiga ju tee Eesti Televisiooni ekraanile. Nii on 26

JALKA APRILL 2014

Tartust pealinna kolinud mees töötanud välja värske telemängude kontseptsiooni. Telemängud on muutunud märksa atraktiivsemaks, on olemas uhke standardiseeritud sissemarss ning lipud, mis elavad oma elu kas tuules lehvides või tribüüne kaunistades. Soo ning klubi õlule jääbki kõige muu seas staadioni üles vuntsimine. Eesmärk muidugi lihtne – et kodus teleka ees istuv inimene näeks ilusat pilti, mis teda ennast järgmiseks mänguks staadionile kisuks. Kokkuvõttes peaks kogu liiga muutuma kättesaadavamaks ja nähtavamaks ning murdma ennast eestlaste alateadvusesse.

Mahajääjad vaja järele aidata Kui kõik telemängud plaanitakse kindla standardi järgi korraldada, siis ühtne joon üritatakse sisse viia teiste mängudegi puhul. Just korralduslikku taset on Soo arvates vaja ühtlustada ning tõsta. Mõned klubid tuleb teistele järele aidata ning kuigi ressursid on tiimidel erinevad, leiab kõva tahtmise korral alati sobiva lahenduse. Samas ei taha Soo kedagi millegi tegemata jätmises süüdistada. “Kõigil klubidel on omad probleemid,” tunnistab Soo. “Aga klubi ei tähenda ainult Premium liigat ja kodumängu. See tähendab ka kõike muud ning nad ei saa jääda kõigest kõrgliiga-keskseks.”


premium liiga Sellest hoolimata peavad klubid Premium liigale kõvasti tähelepanu suunama. Pealtvaatajale tuleb tekitada mõnus tunne. WCd peavad olema puhtad, informatsioon peab olema kergesti kättesaadav. Põhimõtteliselt ei saa kontrollida ainult üht asja – ilma. Kõige ülejäänu eest peab klubi võimalikult hästi hoolitsema. Seda muidugi seepärast, et inimesed tahaksid järjest rohkem staadionile tulla. Soo toonitab, et staadioni rahvaga täitmine võtab aega, see pole ühepäevane flaierite jagamine. Kui inimesi ei tule, siis on tarvis analüüsida, mis valesti läks. Klubidel võib reklaamikanaleid olla kamaluga, aga nad peavad mõistma, mis töötavad ja mis mitte. Kui info publikuni ei jõua, siis peab uurima, miks ei jõua. Kui inimesi kohalik liiga ei huvita, siis tuleb uurida, miks ei huvita jne. Soo sõnul tuleb jõuda probleemi tuumani ning siis vaadata, kui palju saab klubi olukorda muuta. “Mõni ei käi ilmselt seepärast, et meeskonnal on näiteks ebameeldivad fännid,” räägib mees. “Sellisel juhul on klubil raske midagi teha.”

Fänniteadus on eriline teadus Kindlasti tooks rahvast platsi äärde see, kui klubid aitaksid mängijatel näidata oma positiivset kuvandit. “Kõikide klubide mängijaid tuleb esile tõsta, nad peavad silma paistma, et neist saaks teha kohaliku liiga staarid,” seletab Soo. “Meil on väga palju huvitavaid inimesi huvitava taustaga. Näiteks Levadiaga liitunud Henry Rohtla, kes on kunagi Tai poksiga tegelenud. Mängijaid tuleb publikule tutvustada, et inimesed paneks näo ja nime kokku. Mäletan, et eelmise septembri lõpus mängisid Tammeka ja Levadia ning tribüünilt oli kuulda, kuidas inimesed üllatusid, et Kruglov, kes alles mängis Hollandiga, oli nüüd platsil Tammeka vastu.” Samas pole küsimus ainult publiku suurendamises, vaid rohkem peaks staadionile jõudma fänne, kes meeskonda tulihingeliselt toetavad. See on aga eestlastele omaste iseloomuomaduste tõttu päris pähkel ülesanne. “See, kui eestlane hakkab kuskil kaasa laulma, on erakordne,” Foto: Lembit Peegel

HUVITAVAD MÄNGIJAD

Meil on väga palju huvitavaid inimesi huvitava taustaga. Näiteks Levadiaga liitunud Henry Rohtla, kes on kunagi Tai poksiga tegelenud. ütleb endine tartlane, kuid näeb siiski lootuskiirt. “See on küll keeruline, aga paljuski suhtluse taga kinni (et inimesi tavasektorist fännisektorisse saada – toim.), nõuab omamoodi lähenemist. On vaja fännikoordineerijat, promootorit, head karismaatilist inimest, kes suudaks kaks sektorit üksteisele lähemale tuua. Tuleb tekitada inimestes huvi. See on omaette teadus.” Igatahes on klubi ülesandeks publik kuidagi ära võluda. Inimene peab saama positiivse kogemuse, mis ta teinekordki staadionile tõmbab. “Kui positiivset kogemust pole, siis võib lennukitelt ükskõik mida alla puistata,” naljatleb Soo. “Klubi võib ükskõik kui ilusad mängijate CVd või photoshop’itud pildid kokku teha, aga lõpuks loeb sisu. Publik tahab, et nende eest hoolitsetakse.” Peale ETV kantakse Premium liiga mänge üle ka Postimehe netilehel ning sport.err.ee portaalis. Vutihuviliste silmapaarid saavad kass süles kodus tugitoolis istudes jälgida kokku 102 kohtumist. Soo ei karda, et selline number võib publikunumbrid veel väiksemaks kahandada. Ülekanne võiks olla pigem neile, kes ei saa mõjuval põhjusel väljakule kaasa elama tulla. Pealtvaatajate arvu tahab mees igal juhul tõsta ning muuga ta rahule ei jää. Ei loegi see, et suvel oigavad jalgpallisõbrad MMi tõttu tõenäoliselt vutiüledoosi all. Mees usub, et mõnes kohas on võimalik lausa hüppelisi samme teha. Kui publikunumber aga hooaja kokkuvõttes ei suurene, siis Soo seda ebaõnnestumiseks ei pea. Siis tuleb veel rohkem tööd teha ja sukelduda pea ees uutesse analüüsidesse.

Kuidas meelitaksid sina suvalise inimese Tallinna Kalevi – Jõhvi Lokomotivi mängule? Just nii küsisin värskelt Premium liiga arendusjuhilt Veiko Soolt. Vastus oli järgmine: “Ütleme nii, et ideeliselt oleks kõige lihtsam, kui ma kutsuks selle inimese endaga kaasa kõrgliigat vaatama ning tutvustaks mõlemat klubi mängu ajal ning vestluse ajal leiaks nüansi, mis talle huvi pakuks. See võiks olla näiteks varasemad noortekoondislased või kasvõi hea toitlustus. Kõigil on olemas mingi nüanss, mis neid huvitab. Või kui see inimene on näiteks naissoost, siis võib öelda, et tule vaata Kalevi kenasid mängijaid. Peab leidma koha, mis inimestes elevust tekitab. Floras oleks nendeks näiteks Rähn ja Piiroja. Samas kõik ei tule sellepärast, et Vunk mängib, keegi läheb, sest poeg on platsil. Põhjuseid on erinevaid. Jah, vestluse käigus uuriksin välja, mis inimest paeluks ja miks ta võiks tulla. Mitte, et mine mängule, vaid tule mängule koos minuga!”

Premium liiga arendusjuht Veiko Soo Tallinna Levadia ja Paide Linnameeskonna lipuga.

2014 APRILL JALKA

27


treener

Keskendu neile, kes tahavad mängida

Kuigi Risto Sarapik tegeleb praegu lastega, on talle pakutud esiliiga meeskonna ja Eesti saalijalgpalli koondise peatreeneri kohta. Kui pakutaks meistriliigas kasvõi abitreeneri kohta, võtaks Sarapik mõtlemisaja. Foto: Lembit Peegel

28

JALKA APRILL 2014

“Minu kogemus mingite jalgpalliväliste jamadega andekate mängijatega on paraku selline, et sa võid nendega eraldi tegeleda ja kui nad ära kaovad, neid taga otsida ja nende vanematega rääkida ja neid treeningutele tagasi kutsuda, aga lõpuks on nad ikkagi läinud. Pigem keskendu neile, kes tahavad mängida!”


treener

Puhanud ja rõõmus

Risto Sarapik JK Tabasalu üles ehitav Risto Sarapik hoolitseb selle eest, et tema õpilased tunneksid alati, et nad on treeningule oodatud. Positiivne meeleolu tuleb treenerile tagasi rõõmsate nägude ja oskuslike mängijate kaudu. Indrek Schwede

“K

ui lähen trenni, püüan olla puhanud ja rõõmus, mitte väsinud ega kuri,” sõnastab JK Tabasalu treener ja spordidirektor Risto Sarapik lihtsa põhimõtte. “Vahet pole, kas tegemist on kaheksaaastastega või täismeestega – nad peavad tundma, et sa oled neid nähes rõõmus.” Treeneri A-litsentsiga Sarapik väärtustab teadmisi, kuid on seisukohal, et litsents ei tee treenerit. Treeneriks teeb vaid tahtmine oma teadmisi ja oskusi edasi anda ja kirg mängu vastu. See kõik tuleb treenerile tagasi – rõõmsate nägude ja oskuslike mängijate kaudu. Sarapikul on Tabasalu JKs 2002. aastal sündinud poiste grupp, kellega ta töötab neljandat aastat. Rohkem rühmi ta võtta ei tahagi, sest põhitöö kõrvalt poleks selleks aega. Samas on töö sporditarvete firma omanikuna paindlik ja toob leiva lauale. “Ma tahaks ise olla esmalt pedagoog ja alles siis jalgpalliõpetaja,” selgitab Sarapik, kes on mitmekordseks Eesti meistriks tulnud saali- ja rannajalgpallis ning saalihokis. “Eesmärk on küll vutimehe kasvatamine, aga mitte iga hinna eest. Kõigist ikka jalgpallureid ei tule, aga ühiskonnale vajalikud inimesed peavad tulema. Treenerina on sul hoovad, et poisse mõjutada, paljudele on treener isa eest. Olen seda isegi tundnud. Mingis eas vaatavad paljud treenerile kutsikasilmadega otsa.” Sarapik nimetab end Roman Ubakivi koolkonda kuulujaks, kellele on tehnika kõige alus: “Tsirkuseartistiks ei pea hakkama, aga ilma žongleerimata hakkama ei saa.” Tehnikale pannakse alus järjepideva

rutiinse tööga, mis nõuab treenerilt kannatlikkust. Risto Sarapik märgib üllatuslikult, et ega ta polegi väga kannatliku loomuga, kuid see pole ka kunagi probleemiks saanud: kui treener oskab lapsele selgeks teha, et teatud asju osates on mängus võimalik paremini hakkama saada, teeb laps selle nimel tööd. Muidugi on treeneri ülesanne ka mängumõistmist arendada. Sarapik peab oluliseks kasvatada julgeid mängijaid, kes ei karda vastutada. “Kõik teavad, et kaitse viimase mängijana ei tohi palli vedada, aga mina mingis olukorras luban seda,” räägib Sarapik. “Mängija peab jõudma ise arusaamisele, millal seda tohib ja millal mitte. Millal sa veel eksid, kui see lapsepõlves keelatud on!”

Omanikel pähe istuda ei lase Risto Sarapik võinuks Roman Ubakivi õpilasena kuuluda kuulsasse Lõvide poistemeeskonda, kuid teistest aasta vanemana ei mahtunud ta lõvipoiste vanusegruppi. Eestikeelsete treeningrühmade puudusel läks ta Vjatšeslav Smirnovi vene gruppi, mis karastas igapidi. “Kui mängida oskad, võetakse sind kiiresti omaks,” tõdeb Sarapik, kes sai vene keele selgeks. “Olen enda eest eluaeg seista osanud.” Pärast kohustuslikku teenimist Vene kroonus mängis Sarapik meistriliiga tasemel Tallinna Normas, Kuressaares ja Tallinna Sadamas. Viimasega võitis Sarapik Eesti karika (1996). Jalgpallis kaugemale jõudmisest Sarapik toona ei mõelnud, vaid tegutses paralleelselt treenerina. Tema käe alt sirgus Mus-

tamäe SK Aeg õpilasena üles Eesti koondislane Märt Kosemets ning mitu noortekoondislast. Sarapik on edukalt tegutsenud ka meeste treenerina. Kahel korral on ta viinud Nõmme Unitedi esiliigasse, kus mängimisest on meeskond loobunud. Mullu tööd alustanud JK Tabasalu (jätkab Tabasalu PK tööd) plaanib peale noortetöö jõuda tulevikus oma esindusmeeskonnaga esiliigasse. Praegu on JK Tabasalul 150 last, klubi omanikeks on aga lastevanemad. “Ei, ei, mina endale pähe istuda ei lase,” naerab Sarapik küsimuse peale, kas omanikest lastevanemad ei kipu platsi ääres treenerilt võimu üle võtma. “Olen selles suhtes resoluutne. Mul nad reegleid ei kehtesta. See on eluaeg probleem olnud, et lastevanemad on väljaku ääres agressiivsed ja “treenerist targemad”, aga treener peab suutma seda ohjata ja minu jaoks ei ole see probleem. Muud küsimused me loomulikult arutame läbi.” Risto Sarapik on aastaid olnud ka Viasat Sport Balticu telekanali kommentaator. See on sundinud mängu palju analüüsima, aga Sarapik tunnistab: “Mõnikord ei taha ma mängu vaadata mitte treenerina, vaid lihtsalt niisama: mitte jälgida taktikat ja mängijate paigutust väljakul. Mis vahet seal on, mis süsteemiga mängitakse! Vahin siis mängijatüüpe ja seda, kuidas nad käituvad: kas viitsivad pärast pallikaotust tagasi joosta? Kuidas nad reageerivad valule: kas lähevad seda vastasele tagasi tegema? On huvitav jälgida, kes on väljakul liider. Selliste tähelepanekute põhjal võib teha järeldusi meeskonna kohta.” 2014 APRILL JALKA

29


minu 11

Jaak Mae: vahet pole, palju vastane lööb, ise tuleb rohkem lüüa! E

Foto: Lembit Peegel

ndine suusaäss Jaak Mae on suur Inglise vuti austaja. See joon avaldub ka tema kokku pandud sümboolses koosseisus. “Briti jalgpall mulle meeldib, seal on kiiret ja võitluslikku mängu minu jaoks kõige rohkem,” tunnistab mees, kes metsade vahel liueldes on enesega tuhandeid kordi heitlust pidanud. “Ründav mäng ei pruugi alati tulemust tuua, aga vähemalt on emotsiooni ja põnevust.” Mart Poom: Oma töö ning karjääriga väärib kindlasti kohta väravas. Philipp Lahm: Kaitsesse on kõige raskem mängijaid valida, olen pikalt mõelnud. Kuulsad on ainult poolkaitsjad ja ründajad (naerab – toim.). Aga panen esimesena Lahmi. Ründav ja võitluslik jalgpall mulle meeldib ning tema on mees, kes kunagi võitlust ära ei lõpeta. On kiire, toetab äärelt rünnakuid ja vajaduse korral lööb ise väravaid. Raio Piiroja: Kui juba eestlase väravasse panime, siis võib üks kaitses ka olla. On Eesti koondise eest väga häid esitusi teinud. Mulle on töökus ja kompromissitu võitlus alati sümpatiseerinud. Tal on olnud pikk ja korralik karjäär, ta pole kunagi alla andnud ning aukartust ei tunne ta kellegi ees. John Terry: Mees, kes hoiab meeskonnavaimu üleval ning on pikalt Inglise koondises mänginud. Carles Puyol: Las tema olla siis äärel. Hispaanlased on viimasel ajal maailma tipus olnud. Peab neilt ka kedagi valima, muidu jääks liialt kahe riigi põhiseks. Puyol on tasemel vend. Gareth Bale: Keskväljale on kandidaate kordades rohkem, kui on ruumi. Noor tõusev täht Bale jäi kohe silma, kui ta Tottenhami eest mängis. Suudab suurel kiirusel palliga asju ette võtta. Steven Gerrard: Minu lemmikmängija ning lemmikklubi kapten. Asendamatu. Franck Ribery: Tegi väga hea hooaja. See tema mängustiil on mulle alati meeldinud. David Beckham: Olen mõned korrad ka väljaku kõrvalt tema mängu näinud. Tal on väga hea oskus mängu lugeda ning tema tsenderdused on suurepärased. Tema söödud ja 30

JALKA APRILL 2014

Lionel Messi

Wayne Rooney

Gareth Bale

Steven Gerrard

Franck Ribery

David Beckham

Philipp Lahm

Raio Piiroja

John Terry

Carles Puyol

Mart Poom

tsenderdused on minu jaoks sellised asjad, mida enam-vähem ei annagi järele teha. Gerrardiga läheks neil muidugi karistuslöökide puhul kõvaks vaidluseks, aga küll nad hakkama saaksid. Kuna tegu on inglasega, siis neelan alla, et ta on Manchester Unitedis mänginud. Lionel Messi: Suudab palliga kõike teha. Realiseerimisprotsent on tänapäeva ründajate hulgas väga muljetavaldav. Wayne Rooney: Mõtlesin ka Michael Oweni peale, aga pigem ikkagi Rooney. Määravaks sai see, et ta on kõva võitleja. Emotsiooni ja kirge on tema mängus palju ning ta teeb ka musta tööd, mitte ei istu ega oota palli. Ei ole ainult realiseerija, vaid teeb muudki.


Gary Cahill Inglismaa

Londoni Chelsea

31

2014 APRILL JALKA


M端ncheni Bayern

Saksamaa

Toni Kroos


Raul Garcia Hispaania

Madridi Atletico

33

2014 APRILL JALKA


Tartu Tammeka

Andre Paju Foto: Hendrik Osula


Foto: Alexander Klein/AFP/Scanpix


Foto: Christof Stache/AFP/Scanpix


Foto: Glyn Kirk/AFP/Scanpix

JALKA APRILL 2014

38


üks mäng koondises

Gareth Bale, tööpäev ning kellaviietee ehk üks mäng koondises Kui mõni telekanal tuleks tuleval sügishooajal välja saatega “Kes tahab saada Eesti jalgpallikoondisse?”, siis ei oleks küsimustki – pool Eestit vihuks ankeete täita. Siiski on meie hulgas neid õnnelikke, kes on saanud esindusriideid kandes palliplatsil ringi mõnuleda. Mõned saavad seda teha tihti, teised vaid korra. Just need viimased on siinkohal luubi all. Siim Kera

R

ahvuskoondises mängimisest unistab iga jalgpallur, olgu ta siis väikene juntsu või juba mehe mõõtu elajas. Tõeline tõotatud maa, mille uste taga piilub lootustandvate silmadega terve armee. Aga ainult üksikud – need kõige osavamad pojad – lastakse vutiparadiisi. Mõni seab seal end eriti õdusalt sisse ning jääb mitmeks aastaks paikseks. Teine saab ainult viivuks õhku nuusutada ja läinud ta ongi. Ühemängumehi on Eesti jalgpalli rahvusesindusse mahtunud nii esimese kui praeguse vabariigi jooksul. Jalka võttis ette neli meest, kelle karjääri ainsaks koondisemänguks jäi nende debüütkohtumine ( Jaanus Sirel, Kristian Marmor, Eigo Mägi, Urmas Kaal), ning ühe palluri, kes loodab, et tema ühetükine koondisepusle saab tulevikus lisa (Kaarel Kiidron). Kõige meeldejäävama debüüdi tegi nii mõneski mõttes Petseris sündinud kaitsemängija Jaanus Sirel, kes suutis oma ainsaks jäänud kohtumises skoorida. Kahjuks muud positiivset ta sellest päevast koju kaasa võtta ei saanud, sest heitluseks oli 2003. aasta Balti turniiril 1 : 5 kaotatud mäng Leedule. “Midagi ikka (mängust – toim.) mäletan, näiteks Ragnar Klavan tegi debüüdi,” meenutab mees. “Kokkuvõttes tegin hea tulemuse, üks mäng ja üks värav. 100%!” Kristian Marmor tunnistab, et praegu mõlgub tal 2009. aastal toimunud kaotusmängust Walesi vastu meeles väga vähe. Mees oli terve hooaja mänginud Levadias keskkaitses, kuid koondises tegi kummalisel kombel debüüdi ründajana. Põhjuseks see, et toonane Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli oli Marmorit juhendanud ka Levadias

Foto: Lembit Peegel

Kristian Marmor mängis debüütmängus Gareth Bale'i vastu, kuid loobus sama aasta lõpus tippjalgpallist. 2014 APRILL JALKA

39


üks mäng koondises ning mängitanud teda seal erinevatel positsioonidel. Nii pidigi praegu rannavutti taguv Marmor jooksuduelle pidama muuhulgas praeguse maailma kalleima jalgpalluri Gareth Bale’i vastu.

Võimas Aasia-turnee Foto: erakogu

Järgmine päev tööle 1999. aastal EM-valikmängus Leedu vastu platsile jooksnud Urmas Kaalul oli oma sõnutsi enne mängu meeldivalt ebakindel tunne, mille tingis see, et tegemist oli tema karjääri kõrgetasemelisima mänguga. Kuigi Kadrioru staadionil peetud kohtumises jäädi kõige lõunapoolsematele baltlastele 1 : 2 alla, on Kaal mängu üle uhke siiani. “See mäng oli minu jaoks suur sündmus,” räägib praegu müügikonsultandina töötav Kaal. “Esindasin amatöörsportlasena oma riiki, samal ajal kui enam-vähem kõik teised olid professionaalsel tasemel. Mina läksin igatahes järgmine hommik kell kaheksa tööle.” Kui Kaal väristas veidi jalga, siis Kaarel Kiidronil oli Tšehhi kõrgliigast heatasemelise kohtumise kogemus olemas ning kui ta 2012. aastal Horvaatia vastu (samas mängus tegi debüüdi ka Henrik Ojamaa) platsile jooksis, tundis ta end kindlalt. Praeguse jalgpallikool Tammeka mänedžeri eredaimaks mälestuseks on aga enne mängupäeva toimunud meeskonna koosolek, kus selgus, et ta saab platsile algrivistuses joosta. See meeliülendav hetk pani noormehe südame kiirema vungiga tööle. Eigo Mägi, kes sai platsile 1997. aasta sügisel toimunud Aasia-turnee võidumängus Filipiinide vastu (peale nende palliti reisi käigus Vietnamis sealsete klubidega ning Malaisia olümpiakoondisega, kuigi need mängud ametlike sõprusmängudena kirja ei läinud), kohtumisest suurt ei mäleta. Küll tulevad mälupilti seiklused, mis turnee jooksul aset leidsid. “Mulle meenub, et kuskil sõitsime bussiga staadionile,” hakkab Mägi paljutõotavat lugu seletama. “Oli jutt, et joome palju vett, sest siin on nii palav ja muidu tulevad krambid sisse. Eks me muudkui jõime ja jõime, aga bussisõit kestis nii kaua, et mõnigi mees pidi oma häda sinnasamma pudelisse tagasi laskma.” Mägi, kes toona oli 23aastane, mainib mitu korda, et oli tollal täielikult roheline. “Noorena lihtsalt tegin trenni ning mängisin ja siis öeldi, et tulemas on mingisugune turniir ja reis, kuhu võib kaasa 40

JALKA APRILL 2014

saada, siis oligi põhiline eesmärk sinna pääseda,” meenutab ta. “Sain kaasa ning kõik oli uus ja huvitav. Mina ei pidanud vahel sellestki kinni, et kell viis oli teeaeg. Mina mõtlesin, okei, see on lihtsalt tee joomine, olen hotellist väljas. Pärast sain muidugi sõimata, et miks ma kohal ei olnud (tegemist oli traditsioonilise meeskonna eine ja kogunemisega – toim.). Eks ma olin noor, ei teadnud täpselt. Mänguga muidugi nalja ei olnud, oli kõva andmine, kuigi mina ei saanud sellest aru, et enne kohtumist käis mingisugune keskendumine ja palvetamine.” Kõik mehed tunnistavad, et koondisse pääsemisest oldi varem unistatud ning seda reaalseks peetud. Kiidron nendib siiski, et vahepeal kadus tal siht silme eest, kuid kuna Eesti pole nii suur vutiriik, siis on igal vähegi asjalikumal mängumehel võimalus koondisse jõuda. Urmas Kaal aga lausa mäletab, kuidas ta seda päeva ootas.

Toetusest jäi puudu

Eigo Mägi tegi oma mängu Aasia-turneel Filipiinide vastu.

Peale Eigo Mägi meenutab turnee meeleolukust ka 1997. aasta 8. detsembri Õhtuleht, kus on ülevaade Eesti koondise ning Vietnami sadamalinna Hai Phongi klubi vahelisest finaalkohtumisest, kus eestlased võitsid tänu Andres Operi kübaratrikile 5 : 1. “54. minutil sai Terehhovi selja tagant pikali lükkamise eest kollase kaardi Tran Trung Dung, mille peale mõned pealtvaatajad hakkasid juurvilju väljakule loopima ...” Hai Phongis mängiti peale kohaliku tiimi (kellega kohtuti kaks korda – alagrupis ja finaalis) veel Ho Chi Minhi parimate poegadega ning Malaisia olümpiakoondisega. Kui lisada siia ametlik mäng Filipiinidega, siis mängiti kokku viis mängu, millest võideti kõik. Väravate vaheks jäi 12 : 3.

“Kunagi ei olnud mul seda mängu (ette näidata), siis mõtlesingi, et õnnestuks vaid ükskord mängida. Sellest ma unistasingi,” räägib mees rõõmsalt ning jätkab siis kurvemas toonis. “Kahju ainult, et kohtumine negatiivselt lõppes. Saatuse iroonia oli selline, et varsti pärast seda sain raske kaelatrauma, mis nullis edasised võimalused (koondisse pääseda – toim.).” Kas ühe mänguga tuleks aga rahul olla või tekitab kahetsust, et mehed ei suutnud koondises oma putsakanda kinnitada? Siin lähevad arusaamad lahku. Filipiinide pealinna Manila soojuses rahvusrüü sisse pugenud Mägi arvab, et jalgpallurina ta täiesti ei avanenudki. “Kui ma tundsin end vabamalt või mind usaldati rohkem, siis tundsin, et mängisin ilusamat jalgpalli,” alustab ta. “Aga kuna koondise asi oli uus, konkurents suurem ning vastased kõvemad, siis ei avanenud ma piisavalt. Mulle öeldi kohe ära, et läheb kolm aastat, enne kui ma mängijaks saan, et võta rahulikult, kohe ei saagi. Aga ma ei jõudnudki seda kolme aastat ära oodata. Midagi oleks võinud paremini minna.” Jaanus Sirel tõdeb, et tema oleks võinud nooruspõlves rohkem treeneritele tähelepanu pöörata. “Eks see taktikaline pool ja treenerite kuulamine oli selline, et las see treener räägib-räägib, küll ma ära mängin,” on


üks mäng koondises Marmoril jäi välismaast vähe puudu Kui Kristian Marmor sai koondisemängus platsile 2009. aasta mais, siis sama aasta lõpus tegi ta jalgpalliga lõpparve ning jätkas mängimist amatöörina Levadia duubelvõistkonna eest. Sama klubi esindusvõistkonnaga kolmekordseks Eesti meistriks tulnud mees tunnistab, et natuke kahju on, et ta välismaale ei jõudnudki. Ometi oli võimalus lähedal. “Kui Tarmo Kink läks esimest korda Györi ETOsse (2009. aasta jaanuaris – toim.), siis läks temaga kaasa ka Tihhon Šišov,” räägib Marmor, kuidas tiimikaaslased madjarimaale siirdusid. “Kuna Tihhon polnud alguses kindel, kas minna või mitte, siis küsiti minult. Olin nõus, aga siis otsustas Tihhon ikkagi ise minna.” Teadupoolest naasis Šišov Levadiasse kaks kuud pärast Ungarisse minekut – meie hõimurahvas otsustas pärast lepingu sõlmimist, et nad siiski ei taha teda oma tiimi. Kui Marmor oma lõbuks Levadia duublis pallis, pakkus talle lepingut Soomes Poris tegutsev meeskond FC Jazz, kes tollal mängis tugevuselt kolmandas liigas. See pakkumine aga ei tulnud kõne allagi. “Ma ei olnud huvitatud Soome kolimisest,” mainib mees. “Lisaks ei olnud palganumber midagi rõõmustavat võrreldes sellega, mida ma tööl teenisin.”

karjääri lõpuaastatel Tartus mänginud pallur aus. “Kui inimene saab vanemaks ja targemaks, siis mõtleb, et oleks võinud palju asju teisiti teha. Kiirus mul hea ei olnud, aga füüsiline pool oli. Kõik muud asjad olid olemas, aga oleks pidanud rohkem treenereid kuulama. Eks koondises oli minu kohale nooremaid ja andekamaid kandidaate ka, eks mul ikka jäi midagi puudu.” Kui Sirel ei teinud targematest meestest välja, siis Kaal tundis puudust autoriteedist, kes oleks teda õigele teele suunanud. Kõige rohkem kahju ongi tal sellest, et tal polnud kõrval isikut, kes oleks teda aidanud. Aprilli alguses oma 42. sünnipäeva pidav endine jalgpallur tõdeb, et asju, mida oleks paremini saanud teha, on niivõrd palju, et neid pole mõtet üleski lugeda. Ta on langetanud palju valesid valikuid näiteks klubide ning treeningute puhul. Umbes samas suunas lendles ka Mägi mõttelend. Ka teda oleks aidanud õlg, mille najale nõjatuda. “Mul ei olnud kunagi sellist toetust, nagu praegu noortel on, kus vanemad toetavad ja käivad võistlustel kaasas,” on hiljem amatöörtasemel näiteks klubi

Viljandi JK Kotkad esindanud mees pettunud. “Meil sellist asja ei olnud, mina käisin trennis, sest ma tahtsin seda. Keegi ei toetanud, ise pidi rabelema. Ega mu niiöelda teisele poolelegi polnud see mingi näitaja (et ma jalgpalli mängisin – toim.).” Kristian Marmor koondise puhul midagi ei kahetse. Ta käis debüüti tehes juba täiskohaga tööl ning rong kippus lõpetamise poole teel olema. Pigem tuli talle üldse üllatusena, et teda esindusse kutsuti. Samamoodi ei kripelda midagi Kiidronil, kuigi tol ajal Žižkovi Viktoria särki kandnud mees ootas hiljem uut kutset, mida ei tulnudki. Mees ise on veendunud, et oli siis elu parimas vormis. “Ma ei tea, kas ei jälgitud mind või ei olnud tase piisav, sest langesime klubiga aste madalamale,” arutleb ta. “Eks ta vist selle taha jäi, et ma ei mänginud riigi kõrgliigas.” Oma vutikarjääriga jäävad Sirel, Marmor, Kaal ning Mägi enam-vähem rahule. Oli ju tore aeg, mil sai hobi ja töö ühendada. “Alati oleks võinud paremini minna ja tingimused olid tollal rasked, aga mis ma siin ikka virisen,” võtab Mägi asjad konkreetselt kokku.

Miks naasis Kaarel Kiidron kodumaale? Kaarel, oled nüüd Tammeka mänedžer. Kas professionaalse jalgpallurikarjääriga on lõpp? Jätaks selle ukse veel natuke praokile. Eestisse tagasi tulin seepärast, et viimased 6–9 kuud ma enam ei nautinud professionaalse jalgpalluri elu. Naasin siia, et leida uuesti inspiratsioon ja tahtejõud. Ütleme nii, et trenni teen kõvasti, aga mis tulevikus saab, seda näitab aeg. Ei nautinud enam? Mulle ei meeldinud jalgpalluri elustiil selles suhtes, et ärkad igal hommikul üles mõttega, et teen ainult trenni ja muud mitte midagi polegi. See on natukene kahe otsaga asi. Kui mängida veel kõrgemal tasemel, siis on jumet, sest saad palju rohkem vastu, sul on palju fänne, sind tunnustatakse. Mulle jäi sel tasemel väheks. Andsin endast palju, aga ma ei leidnud, et oleksin piisavalt vastu saanud. Kuidas uue ametipostiga hakkama saad? Loodan, et saan hästi hakkama. Õppida on väga palju, aga ideid mul on. Paljud jalgpallurid hakkavad treeneriks, aga ma olen alati näinud oma tulevikku just sellises rollis. See annab mulle võimaluse näha jalgpalli teise külje alt: kui palju peab tegema selle jaoks, et mingi lüli klubis töötaks? Huvitav kogemus. Loodan, et saan hakkama. Samas olen piisavalt enesekriitiline, et kui ma toime ei tule, siis annan endale aru. Foto: Lembit Peegel

Kõik ühemängumehed Kahe maailmasõja vahel olid ühemängumeesteks Karl Ree, Gustav Sepp, Artur Prunn, Elmar Klaos, Rudolf Paal, Raimond Põder, Eduard Jõepere, Adolf Anier, Arnold Matiisen, Paul Fiskar, Herbert Kipp (1), Ferdinand Laurberg, Herbert Paalberg, Aleksander Gerassimov-Kalvet (1), Edmund Peterson, Richard Valdov, Grigori Tšutšelov, Bernhard Nooni, Jüri Välbe, Rudolf Härmates, Ervin Ollik, Johannes Niks, Kopel Koslovski, Evald Smitt, Arnold Kõss ja Erich Papp. Pärast Eesti taasiseseisvumist on ühemängumeesteks olnud Sepo Vilderson, Eigo Mägi, Urmas Kaal, Dmitri Kulikov, Jaanus Sirel (1), Siim Roops, Vitali Gussev, Kristian Marmor, Kaarel Kiidron, Karl Mööl ja Stanislav Pedõk. Number sulgudes näitab mängija väravate arvu tema ainsas koondisemängus.

Kaarel Kiidron võib profivutti naasta.

2014 APRILL JALKA

41


testimine

Marek Lemsalu käis testimas Liverpoolis Marek Lemsalu käis üheksakümnendatel kaks korda testimisel Liverpoolis, lisaks veel Barnsleys, Wimbledonis, Kaiserslauternis, St. Etienne’is ja Olympiakoses, väiksematest riikidest ja klubidest rääkimata. “Proovimine nüüd ja tänapäeval,” arutleb Lemsalu, püüdes võrrelda Eesti pallurite praeguseid ja toonaseid sihtklubisid. “Oper käis Arsenalis ja Piiroja Rangersis. Kui mõtlema hakata, siis tõepoolest ...” Indrek Schwede

M

arek Lemsalu klubikarjääri tippaeg oli tõenäoliselt 1. FSV Mainz 05-s veedetud aeg aastatel 1996–1997. Klubi mängis Bundesliga II-s ning vahel ulatus Eestisse rahvusvaheline telepiltki, mis võimaldas meie vutihuvilistel vaadata, kuidas sinisärkide pikakasvuline keskkaitsja pisut ootamatult hoopis paremkaitses ringi askeldas. Lepingu Mainziga sai Lemsalu aga ilma, et oleks minutitki klubis testinud! “Proovimas käisin hoopis Kaiserslauternis, keda juhendas toona Otto Rehhagel,” meenutab Lemsalu. “Ühel hommikul sõidutas ta mind oma mersuga treeningplatsile. Kokku olin seal vist kolm päeva. Seltskond oli võimas: näiteks maailmameister Andreas Brehme, Saksa koondise väravavaht Andreas Reinke, Taani koon-

dislane Michael Schjönberg jt. Midagi tagasisideks mulle ei öeldud, sõitsime sealt edasi Mainzi, vaatasime kohapeal ühe mängu ja kirjutasin laenulepingule alla. Aivar Pohlak oli ka seal. Kiirustamine oli vist tingitud üleminekuakna sulgumisest.” Lemsalu arvates polnud paremkaitsja positsioon tema jaoks õige,

MERSUGA TRENNI

Proovimas käisin hoopis Kaiserslauternis, keda juhendas toona Otto Rehhagel. Ühel hommikul sõidutas ta mind oma mersuga treeningplatsile.

Foto: Lembit Peegel

Flora eest eurosarjas rassimas. Taga paistab Risto Kallaste.

42

JALKA APRILL 2014

seda enam, et ta oli paremajalgne. Aga ilmselt hinnati eestlase platseerumist ja meeskonnamängu. Lemsalu lisab olulise detaili: tolle aja äärekaitsjad ei olnud nii aktiivsed kui tänapäeval. Mainzi tollased treeningutingimused polnud eriti head. Trenni tehti muuhulgas koguni peastaadionil. Poole hooaja pealt lahkus Mainzi treener Wolfgang Frank Viini Austriasse ning kutsus kaasa ka Lemsalu, kellele pakuti paarikolmeaastast lepingut. “Aga jutud Liverpooliga olid ka parajasti soojad,” mäletab Lemsalu oma mängijakarjääri üht otsustavamat hetke. “Mina ei mõelnud sel hetkel suurt midagi, aga Aivar (Pohlak) arvas, et Liverpool on õigem variant.” Lemsalu siirdus Liverpooli, kus ees ootasid kuulsad nimed alates peatreener Roy Evansist. Mängijatest olid olemas John Barnes, Jamie Redknapp, Robbie Fowler, Steve McManaman, Michael Owen, Jamie Carragher, David James. Peale treeningute mängis Lemsalu Liverpooli särgis treeningmängus Blackpooliga, kus tegutses šotlase Colin Hendry vastu. “Tagasiside oli väga hea,” räägib Marek Lemsalu. “Kiideti just baastehnikat, kiireid sööte jms. Sain ka ise aru, et tuli hästi välja. Ma ei tundnud end seal kehvasti.” “Natuke oli ehk probleem enesekindluses,” otsib Lemsalu tagantjärele põhjuseid, miks talle siiski lepingut ei pakutud. “Oodati, et keskkaitsja peaks rohkem palli võtma, edasi liikuma ja tegija olema. See klõks oleks pidanud mu peas ära käima. Kaitsjate puhul vaadatakse kind-


testimine

Marek Lemsalu klubid ja testimised

Marek Lemsalu tõdeb minevikku meenutades, et testimas sai käidud üpris kõvades satsides.

1988–1989 Pärnu KEK 1989 Eesti Tööstus 1989–1990 Tallinna Sport 1990–1991 Pärnu Kalakombi naat / MEK 1992–1999 Tallinna Flora 1996/1997 1. FSB Mainz 05 1998 Kuressaare 1999 Strömsgodset IF 2000 Viljandi Tulevik 2001 Kristiansandi IK Start 2002–2005 Bryne FK 2006–2008 Tallinna Levadia Testimas on Marek Lemsalu käinud sellistes klubides nagu Liverpool (2 korda), Barnsley, Wimbledon, Kaiserslautern, St. Etienne, Pireuse Olympiakos, Aalborg. Lisaks Sheffieldis (ei mäleta, kas Wednesdays või Unitedis) ja ühes Belgia klubis.

lasti suurust, kehalist võimsust, aga ka sellest tulenevat võimalikku kohmakust ja kiirust. Mina olin küllap natuke liiga tagasihoidlik, võinuks olla enesekindlam.”

Teist korda Liverpooli

2014 APRILL JALKA

43

Foto: Lembit Peegel

1999. aasta veebruaris läks 26aastane Marek Lemsalu teist korda Liverpooli testimisele. Seda kutset hindab Lemsalu väga kõrgelt. “Järelikult midagi head pidi klubi minust mäletama!” ütleb Lemsalu. “See, et mind kutsuti Liverpooli Eesti liigast, kus ma parajasti mängisin, oli kompliment! Sel korral olin kogenum, tundsin end kindlamalt. Liverpooli oli just tulnud peatreeneriks Gerard Houllier.” Lemsalu meenutab, et samal aastal võeti Liverpooli keskkaitsesse soomlane Sami Hyypiä. “Tema ka polnud megakiire, kui joonele panna, siis polekski vahet olnud,” võrdleb Lemsalu end kaudselt põhjanaabriga. “Aga ta tuli Hollandi liigast ja mina tulin Eestist, kuigi olin varem mänginud Bundesliga II-s.” Lemsalu sõnul annab kõrgel tasemel mängimine testimisel palju juurde, kuid ta lisab, et “keegi ei keela supertrenni teha”. Teisel korral Liverpoolis olles teadis eestlane, kui tähtis on olla agressiivne.


testimine Trenni sai ta meeskonnaga koos teha, aga paberite pärast jäi kaasa tegemata duubli mäng, mida ta koos Houllieriga kõrvalt vaatas. See oli miinus. “Trennides olingi julgem ja agressiivsem ning tundsin end suht kindlalt,” mäletab Lemsalu. “Mind võeti hästi vastu, meelde on jäänud näiteks Patrik Berger ja Karl-Heinz Riedle, aga ka teised vennad olid sõbralikud. Probleemiks oli vast see, et koos minuga oli seal testimas norralane Frode Kippe, kes oli täpselt minu tüüp ja kes sai lepingu – erinevalt Norrast ei olnud Eesti euroliidus. Mina läinuks välismängijate limiidi alla ja tollaste reeglite järgi pidanuks järgmise hooaja tööloa saamiseks palju mänguaega saama. Seega oli ajastus kehv, sest temast ma kehvem polnud.”

räägime hiljem. Vahel mingi vahemees ütleb, et mõtleme ja hoiame sidet. Mängijale on see kindlasti hea variant.” 1998. või 1999. aastal käis Lemsalu testimas Pireuse Olympiakoses. Koos Sergei Hohlov-Simsoniga käis ta proovimas ka Prantsusmaal St. Etienne’is, kus mängiti 2 x 20 minutit kestnud treeningmängu. Üheskoos Sergoga mindi ka Stockholmi AIK laagrisse Iirimaal, aga lepingut ei tulnud sealtki. Kindlat lepingut pakkus Lemsalule Bergeni Brann. Samal ajal oli Lemsalu vastu huvi tõusnud Ateena Panioniosest. Neile piisas teadmisest, et Lemsalu oli Eesti koondislane ja just Olympiakoses testimas käinud. Panionios oli nõus Lemsaluga lepingu tegema ilma testimiseta. “Mul oli valida kahe klubi vahel, aga tuli Flora euromäng Bukaresti Steaua Meniskivigastus vastu ja menisk läks,” kirjeldab Lemsalu nurjas lepingu õnnetut juhtumit. “Oligi kõik. Läks Liverpooli esimesele testimisele tagasi aega, kuni uuesti vormi sain. Selleks vaadates tõdeb Lemsalu, et tagantjäajaks oli ka Raio Piiroja tõusmas, noorele targana pidanuks siiski minema red hakkasid peale tulema.” Viini Austriasse, kust aeti konkreetset 1999. aasta lõpetas Marek Lemsalu juttu. Mainzis uue treeneri käe all sulas Norra meistriliigas Drammeni StrömsLemsalu mänguaeg kokku ja lõpuks tuli Marek Lemsalu oma kauase koduklubi Bryne särgis. godsetis, kuhu ta võeti ilma testimiseta. mees tagasi Eestisse. Mängijate puudusel mängis Pärast esimest külaskäiku Lemsalu seekord vasakkaitLiverpooli käis Lemsalu ses. Klubi pidi meistrisarjatestimas ka samuti meistrikoha säilitamiseks pidama sarjas mänginud Barnsleys kaks üleminekumängu KrisMarek Lemsalu sõnul on testimisel oluline olla enesekindel ning Sheffieldis – Lemsalu tiansandi Stardiga. Võõrsil ja agressiivne, aga mitte üliagressiivne. Tahtmine peaks ei mäletagi, kas tegu oli viigistati 2 : 2. See oli Marek enesestmõistetavalt välja paistma igast poorist. “Tänapäeval Wednesday või Unitediga. Lemsalu mäng. on oluline mäng palliga ja eeldatakse, et mängija ei peida end ära, vaid küsib julgelt palli ning pakub välja loogilisi Tal ei tekkinud kordagi “Ma lõin värava ja andsin lahendusi,” selgitab Lemsalu. “Noori vaadatakse teise pilguga tunnet, et ta võiks nende kollisöödu!” meenutab kui kogemustega mängijaid, kes peavad välja näitama just klubidega lepinguni jõuda. Lemsalu. “Mõlemad stankogemust. Tagasi pole testimistel midagi hoida, väga head Näiteks Sheffieldis ei näidardolukorrast. Esimesel inimlikud omadused ei mängi rolli, sest jalgpall on võitlus!” nud ta kordagi peatreenerit juhul lükkas legendaarne Lemsalu sõnul vaatavad treenerid kindlasti mängust ega saanudki aru, miks ta Jostein Flo peaga palli edasi arusaamist, mis paljastub treeningmängus kohe: kohavalik, liikumised, kuidas mängija palli küsib, kas mängib lühikest sinna kutsuti. ja see kukkus mulle ette! või pikka palli, kas palli saanuna pöörab ringi ja otsib rünna“Käisin ka Wimbledonis, Teisel juhul olin viiekasti kujätku või lükkab turvalise passi tagasi. mida treenis norralane Egil nurgas, sain audisisseviske, “Ehitav mängija peaks kindlasti püüdma palli hoida, et Olsen,” räägib Lemsalu tootegin mõned petted ja tõstend näidata ja mitte seda kergesti ja ilma põhjuseta ära na Premier League’is mänsin palli taha posti, kus oli anda,” seletab Lemsalu. “Riskima peab olukorras, kus vaja, ja mitte riskima seal, kus vaja pole. Klubides tahetakse ginud klubist. “Tal oli valida meie mees! Täitsa sürr!” põhimeheks saada soovijaid. Testimisel olev mängija peab minu ja Tore Pederseni Lemsalul olid klubiga veenma: olen see mees, keda teil vaja on! Inglismaa madalavahel. Ta valis kaasmaalase. lepingujutud järgmiseks matest liigadest rääkides: ka seal on mehi, kel 30–40 PremiEgil oli treener, kes minu aastaks räägitud. Korduser’ liiga mängu kirjas, ja kasvõi Eestist mineja peab treeneri testimiste ajaloos esimest mängu viimasel minutil silmis need vennad üle lööma!” korda ausalt ütles, et sorry, lõid vastased võiduvärava. Marek Lemsalu testimiskogemused on positiivsed selles mõttes, et uustulnukaga oldi sõbralikud. Aga Lemsalu teab, ma ei võta sind. Mujal ei Strömsgodset kukkus liigast et Venemaal võib juhtuda, kui proovile tulnud mängijale ei öeldud midagi või ei öeldud välja ja Lemsalu palkamine anta meelega söötu. Et uut meest suruda, et mitte lasta tal selgelt välja, et nad ei võta jäi ära. Lemsalu jätkas Norra silma paista. Peab arvestama, et igal pool pole uued mängimind. Üldine komme on, liigas, testimisel oli ta üksnes jad oodatud. et öeldakse: kõik oli okei ja Kristiansandi Stardis. Foto: Lembit Peegel

Mis on testimistel oluline?

44

JALKA APRILL 2014


klubilood

FC Flora peab reaalseks jõuda kolme aastaga Euroopa liiga põhiturniirile Eesti suurklubis FC Flora on alanud uus ajastu. Eelmise hooaja keskel peatreeneriks saanud Norbert Hurt juurutab oma filosoofiat, mis keskendub suuresti vaimsetele väärtustele. Mida see täpselt tähendab, kuidas mängijad sellesse suhtuvad ning millist edu see kõik tooma peaks? Siim Kera

“M

a just eile magama jäädes mõtlesin, et päris ammu pole olnud sellist situatsiooni, kus meeste nägudest on näha, et trenni tullakse hea meelega,” lausub FC Flora vasakkaitsja Markus Jürgenson silmade särades. Ja mees teab, mida ta räägib. Olles klubis olnud alates 2009. aastast, on ta varem harjutada saanud nii Tarmo Rüütli, Martin Reimi kui Marko Lelovi taktikepi all. Praegu on Flora väejuhiks Norbert Hurt, kellel käsil esimene täishooaeg üheksakordsete meistrite eesotsas. Mis loitsud on endine tartlane Hurt meestele peale pannud, et nad hommikul ärgates esimese asjana Lilleküla vutikompleksi trenni kibelevad? Teine endine ülikoolilinlane Jürgenson seletab elavalt, kuidas mängijatele sümpatiseerib, kui treeningplaan on ilusti läbi mõeldud, harjutuskorrad on loogilised ning arvestatud on jalgpallurite enesetundega.

AIVAR POHLAK FLORAST

Tekkinud vaimne mõõde innustab ka mind leidma uut energiat klubi tegemistes kaasa löömiseks.

Hurt kiidab ka diskussiooni osakaalu. Olgu see harjutus või vihane punktide peale heitlus, mängijatel on vajaduse korral võimalus kaasa rääkida. “Meil oli üks mäng, kus me tahtsime kohtumise eel kaitset tugevdada, aga mängijad otsustasid, et see muudaks nende mängu harjumatuks, et võiks pigem oma süsteemi usaldada,” avab peatreener tausta. “Nii tegimegi ja see toimis.” Tundub, et Flora on teinud õige valiku. Klubi presidendi Aivar Pohlaku väitel sai ta aru, et Hurdast võib kunagi saada esindusmeeskonna loots, juba üheksa aastat tagasi peale üht EJLi noortekonverentsi, kui kaks meest esimest korda nelja silma all vestelda said. Muidugi ei teadnud siis keegi, mida tulevik toob. Peatreeneri posti jaoks küpseks viljaks saamine võttis aega ning Floraski jõudis mees enne olla duubli peatreener ja spordidirektor. Pohlak on igatahes suure pildi arenguga rahul. “Tekkinud vaimne mõõde innustab ka mind leidma uut energiat klubi tegemistes kaasa löömiseks,” kõneleb Pohlak. “Et mind valesti ei mõistetaks, lisan, et suure pildi peal õiges ja huvitavas suunas liikumine ei taga lihtsat edu. Annan sellega märku, et tean, kui keerulise tee võimaluse oleme valinud. Tahame kirjeldatud moel saada eriliselt edukaks, aga see peab olema kõigest tagajärg, mitte eesmärk omaette.”

Flora alustas tänavust hooaega superkarika võiduga. Foto: Lembit Peegel

2014 APRILL JALKA

45


klubilood Foto: Lembit Peegel

piiluda enese sisse ning sealt vajaduse korral vigu leida. “Kui inimesed on heatahtlikud, siis tekib ka suurem ühtsus, selle pealt oleme teinud ka parima alguse (vestluse hetkeks oli Premium liigas mängitud kaks vooru – toim.),” usub Hurt. “Me pole veel parimas vormis, aga ühtsus teeb edukaks.” Otseseid eeskujusid pole Hurt maailma vutist võtnud, kuid ta usub, et kõige rohkem sarnanetakse Hollandi jalgpallikooliga, kus on samamoodi tähtis pedagoogiline suund ning see, kuidas mängijad arenevad, kuidas saada nende potentsiaal kätte ning kuidas korraldada võimalikult efektiivseid harjutuskordi. Hurt kiidab, et meestel on töödistsipliin kõva ning eesmärgiks on totaalne kohalolu. See tähendab seda, et mängijad oleks igal treeningul vaimselt 100% platsil. Praegu olevat veel näha, kuidas palluritel vahetevahel mõtted uitavad ning fookus mujale kandub.

Põhifookus esindusmeeskonnale

Markus Jürgenson on klubi alustala.

Vaimne mõõde ja keeruline tee. Võib tekkida küsimus, mis seal FC Floras siis õigupoolest toimub? Vastus on lihtne: Hurda treeningfilosoofia põhineb suuresti inimese arendamisel. Vatti antakse märksõnadele nagu vaimne pool, psühholoogia ja pedagoogika. Eesmärgiks on võetud inimese kasvatamine, tema natuuri välja arendamine. Kuna tõelisse tippu jõuab väga väike protsent vutimehi, siis Flora sooviks on, et need, kes sinna kõige priskema mäe otsa ronida ei jõua, saaksid ikkagi edaspidi elus hakkama. Hurt loodab vorpida häid isiksusi, kes suudavad oma potentsiaali ära kasutada ning kes välistegurite süüdistamise asemel oskavad

Jürgenson väidab, et mängijad peavad Hurta tema suhteliselt noore ea kiuste ütlemata harituks ja targaks inimeseks. “Taavi Rähn on (Norbertist – toim.) paar aastat vanem,” räägib Jürgenson ning paneb siis nii enda kui peatreeneri naeru lõkerdama. “Aga isegi Rähn kuulab teda!” Hurt usub, et nüüd on tulnud aeg, mil klubi põhifookus on suunatud esindusmeeskonnale. Seni on loodud head treeningutingimused ja rõhutud noortetööle, mis on kaks vägagi olulist komponenti, kuid mille arendamise tõttu on esindusvõistkond pidanud veidi kannatama. Kõik on olnud aga klubi hüvanguks, sest Floras ollakse veendunud, et just noortetöö ning treeningutingimused määravad ära esindustiimi tulemused. Millal uus filosoofia eduks transformeerub, on raske öelda. Hurda arvates võivad mingid protsessid kauem aega võtta ja suuri saavutusi ei pruugi kohe tulla. “Vahetut edu ei tasu siiski nõuda. Me ei saa lubada seda, et kõrvetame kümme meest läbi ja võtame kümme asemele,” seletab ta. “Peame lihtsalt oma potentsiaali ära kasutama ja nõrku kohti arendama. Bruce Lee ütles hästi, et endale ei saa

Kelle oma on Lilleküla vutikompleks? Kui aastaid oli A. Le Coq Arena bossiks FC Flora, siis praegu on selle valdajaks Eesti Jalgpalli Liit, kes rendib seda FC Florale. Miks? Lihtne. Kuna Flora rentis kompleksi 12 aastat jalgpalliliidule, siis liit rendib seda nüüd samadel tingimustel Florale tagasi. Mis saab aga siis, kui leping saab läbi? Kas Flora hakkab uut kodu otsima? Eesti Jalgpalli Liidu ning FC Flora president Aivar Pohlak (pildil): A. Le Coq Arena juures olevad murukattega treeningväljakud kuuluvad FC Florale ja eeldan, et A. Le Coq Arena jääb klubi esindusmeeskonna koduks ka kaugemas tulevikus. Kunstmuruväljakud on meie kasutuses sama kaua ja samadel tingimustel, nagu nad olid varem meie omanduses olles EJLi jaoks. See tähendab, et noorte tarvis vajame mingil hetkel pigem oma treeningukeskust. Ausalt öeldes

46

JALKA APRILL 2014

Foto: Lembit Peegel

soovin seda ka jalgpalliliidu juhina, sest kujutan ette, et Lilleküla jalgpallikeskust peaks saama kasutada võimalikult paljud erinevad klubid. Jalgpallihalli rajamine ongi juba seda mõõdet oluliselt avardanud, samuti on Nike Arena lisandumine andnud liidule võimalusi kutsuda Lillekülla treenima ja mängima teisigi klubisid. Märkimata ei saa jätta ka A. Le Coq Arenat kui Eestit Euroopas esindavate klubide mängupaika, sest see on ikkagi praegu ainukene UEFA standarditele vastav koht ja Kadriorus ning Rakveres lubatakse pidada vaid esimeste eelringide kohtumisi ja sedagi erandkorras. Kokkuvõttes arvan, et A. Le Coq Arena jääb FC Flora esindusmeeskonna koduks, kuid klubi noortetöö peab pigem kolima mujale.


klubilood Foto: Lembit Peegel

Rauno Alliku otsib pääseteed paidelaste piiramisrõngast.

valetada. Kui sa tuled väljakule, siis sa ei saa valetada. Kui väljakule tuleb 11 meest, kes on seal tõeliselt enda moodi, siis näeb parimat kooslust ja mängu ning nad võivad sellega kompenseerida näiteks tehnilisi puudujääke.”

Mängijaid müüakse edasi Küsimus jääb, kas Hurda tulekuga üritab Flora nüüdsest oma löögirusikat pikalt koos hoida või talitatakse vajaduse korral nii nagu alati ning saadetakse helgemad pead ja kiiremad jalad võõrale maale nahkkera lööma ning tõrjuma? Pohlak sooviks Florast luua keskkonna, kust keegi lahkuda ei tahaks, aga ... “Paraku tähendab see reaalsuses, et Eesti jalgpallile, mängijatele enestele, FC Florale ja ka kõikidele muudele osapooltele on tähtis, et mängijad liiguksid siit edasi välismaale,” nendib ta. “See peab lihtsalt käima plaanipäraselt ning süsteemselt, mitte punnitatult ega vägisi.” Pohlak räägib personaalselt mängijatega, kes võiksid karjääris sammu edasi teha, ning kuigi Hurda sõnul kedagi kinni ei hoita, on tähtis, et mängija leiaks endale sobiva keskkonna. “Siin on arengukeskkond väga hea,” kiidab klubi peatreener. “Inglise akadeemias ei pruugi olla parem kui siin. See ei pruugi olla meie stiil. Mängija peab minema sinna, kus ta edasi kasvab.” Seetõttu ei luba Flora oma mängijatele võõraid agente ning mängijate müügiga tegeleb ainult klubi. Mõneti üllataval kombel on Floral olnud Euroopa sarjades alati raskusi. Ainult ühe korra on kahe mängu kokkuvõttes suudetud vastase selg prügiseks teha. Juhtus see 2006/2007. aasta UEFA karikasarjas, kui jagu saadi Oslo Lynist. Ülejäänud kordadel on alati konkurentidele alla jäädud. Jürgenson paljastab, et viimastel aastatel on kaotused rohkem pettumust valmistanud kui tavaliselt. Nii Tbilisi Dinamo, Shamrock Rovers kui Kukesi olid võidetavad võistkonnad, kuid puudu jäi õnnest. Vaja on leida see “miski”,

Foto: Lembit Peegel

Flora ajutrust Norbert Hurt (paremal) ja Jürgen Henn.

millega saaks konkurentidest üle olla, lihvida see perfektseks ning siis teiste skalpe võtta. Hurt räägib nagu julge hunt, et Euroopas hästi mängimine on kõige alus ning Euroopa liiga põhiturniirile jõudmine on täiesti reaalne. Väiksemat eesmärki pole lihtsalt mõtet seada. “Kolme aastaga oleks sinna reaalne jõuda,” on ta lootusrikas. “Kuid enne peame me oma potentsiaalis kindlad olema ning see aasta on hea baas, millelt saab selgema pildi, mis seisus ja kui kaugel me võrreldes teiste Euroopa klubidega oleme.” Edu peab aga olema tagajärg, mitte eesmärk omaette. Pohlak on Hurdale seadnud sihiks arendada FC Flora jalgpalliliselt uuele tasandile. See peaks pikas perspektiivis tagama sportliku edu nii kodumaal kui kodumaailmajaos.

Vutiharidus FC Florast Praegusest esindusmeeskonnast on Flora kasvandikud Kevin Aloe, Andre Frolov, Erkki Junolainen, Brent Lepistu, Karl-Eerik Luigend, Rauno Sappinen.

Florakad möllavad raadiolainetel 2. märtsil läks esimest korda TRE raadio eetrisse FC Flora raadiosaade “Floraadio”, mis hakkab kuulajate meeli kõditama iga kuu esimesel pühapäeval. Avasaate stuudiokülalised olid Markus Jürgenson ning Andre Frolov. Sõna anti ka Taavi Rähnile, Norbert Hurdale ja Ott Järvelale. Klubi kommertsdirektor Jaanus Pruuli sõnul on “Floraadio” võimalus tutvustada kuulajatele ning fännidele mängijaid ning klubiga seotud inimesi. Kui esimene osa oli arusaadavatel põhjustel hooaega tutvustav, siis kindlasti visatakse tulevikus pilk nii noortetööle kui endistele mängijatele. Eesmärgiks nagu ikka – suurendada klubi toetajaskonda.

2014 APRILL JALKA

47


usutlus

Artur R채ttel Tallinna vastasseisus (vasakul) Flora kapteni Andre Froloviga.

48

JALKA APRILL 2014

Foto: Lembit Peegel


usutlus

Artur Rättel

tahab aasta lõpuks välismaale pääseda 21aastane Artur Rättel võib tulevikus Eesti koondises tegusid teha, kuid kõigepealt tuleb leida tee välismaale. Noormees on testimisel käinud näiteks Šotimaal ning Tuneesias, huvi on tuntud Hollandist ja Rootsist. Sellest hoolimata kannab Rättel igapäevaselt seljas Tallinna Levadia särki. Kui kaua veel? Siim Kera

2

008. aastal mõtlesid jalgpalliga lõpparve teha. Kui sa seda teinud oleks, siis kellena sa end praegu näeks? Ma ei oskagi ette kujutada. Alguses oli plaan olla Pärnus keskkoolis, aga kuna Levadia ostis mind noortesüsteemist ära, olin teoorias nende mängija ja minu lõpetamine oleks neile halb olnud. Levadia juhatuse liige Andres Leht tuli Pärnusse, kus arutasime ja kaalusime asju. Alguses ütlesin, et tahan Pärnusse jääda, aga mõistsin kuu ajaga, et Pärnus pole mitte midagi teha. Mis Pärnus halvasti oli? Väike linn, võimalusi on kordades vähem. Pole professionaalseid tingimusi. Seepärast Pärnu jalgpall natukene seisabki. 2002. aastal ilmunud Pere ja Kodu ajakirjas kirjeldas su klassijuhataja sind kui silmapaistvalt andekat matemaatikas. Olid siis küll kõigest üheksa-aastane, aga oled sa millalgi üldse ülikooli peale mõelnud? Enda plaanidesse pole see kuulunud. Pigem avaldas ema survet ning avaldab praegugi, et ma läheks mõnda eriala õppima, et siis halvema stsenaariumi korral ei jääks ma tühjade kätega. Olen talle üritanud selgitada, et raske on kaht asja korraga teha. Võibolla ongi raske aru saada, kui ise pole sellises situatsioonis olnud. Praegu tahan keskenduda jalgpallile, õppima jõuab iga kell minna. Mida sa õppida tahaks? Raske öelda. Matemaatikat mitte.

Algklassides oli arvutamine ja siis taipasin kiirelt, edasi läks tegelikult keerulisemaks ja matemaatika valmistas mulle probleeme. Gümnaasiumis olid küll mõned tunnid, mis olid huvitavad, näiteks keemia.

TESTIMISEL TUNEESIAS

Ma rääkisin kohalike mängijatega – ja iga kord, kui keegi Euroopast tuleb, ei tehtagi temast reaalselt välja. Kui ma poleks ise küsinud midagi, siis ma olekski olnud oma toas ja võtnud kolm päeva järjest päikest. Möödunud suvel ja sügisel käisid testimas nii Šotimaal (St Mirren ja Kilmarnock) kui Tuneesias (CS Sfaxien)? Kuidas sinna said, mis muljed jäid? Need testimised olid kõik klubi kaudu. Levadia juhatus oli mulle variante otsinud, Šotimaa oli kuidagi ka Marko Väljaga seotud. Seal oli igatahes väga kihvt ja positiivne, eriti just Kilmarnockis. Sealt oli muide talvel uuesti reaalne huvi ja mul jäi seetõttu isegi Venemaale (Kubok Sodružestvale – toim.) minemata. Kilmarnockist öeldi, et on 99% kindel, et lähen suveni laenuks. Aga millegipärast jäi katki. Ei teagi, miks. See mõjus mulle halvasti ja tõmbas tuju alla. Esimesed kaks päeva ei vastanud ma kellegi telefonikõnele ega viitsinud kellegagi

rääkida. Mingi treener oli küsinud, mis Arturil viga on, kas tal on naisega mingid probleemid? Ma seletasin ära, et kõik langes ühte puntrasse. Oli mitu asja korraga ja olin korra vaimselt täiesti katki. Sellest peab kiiresti üle saama. Mind häiriski kõige rohkem see, et ma ei saanud Venemaale minna, seal oleks saanud 5–6 head mängu. Ei saanud ühte kohta, ei saanud teise kohta. See ajas natuke närvi. Aga kokkuvõttes peab positiivne olema, küll tuleb neid hetki veel. Pead ei tohi norgu lasta. Tuneesiast ka midagi mäletad? Kohale jõudes oli baas võimas ja normaalne, aga see väljak, kus nad trenni tegid, oli täiesti naljakas ning meenutas Sõle gümnaasiumi staadionit. Tõsi, peaväljak oli remondis ja nad tegid selle kõrval, aga see oli ikkagi väga kohutav. Ma rääkisin kohalike mängijatega – ja iga kord, kui keegi Euroopast tuleb, ei tehtagi temast reaalselt välja. Kui ma poleks ise küsinud midagi, siis ma olekski olnud oma toas ja võtnud kolm päeva järjest päikest. Treener küsis, kes sa oled ja kust sa tuled. Selle kohaga läks natukene halvasti. Oleksid nõus Aafrikas mängima? Pigem ei. Eurooplased pole seal väga teretulnud, pigem nad tahavad ikka kohalikega mängida. Miks nad siis üldse kutsuvad testima? Klubi president ongi selline, kes ise kutsub mehed ja komplekteerib võistkonna. Seepärast polnudki keegi teadlik, et ma tulin. Suur segadus. 2014 APRILL JALKA

49


usutlus Mis arvad, miks sa veel välismaale pole pääsenud? Välisklubid vaatavad seda, palju mängijal lepingut alles on. Kindlasti uurib klubi esimesena, kui palju mängija eest raha küsitakse. Kui saaksin lepingu lõppedes tasuta minna, siis kuhugi ikka saaks. Praegu on mul lepingut alles veel kaks aastat. Eelmise aasta lõpus oli üks aasta, aga siis pidin pikendama ja mu lepingusse lisati väljaostuklausel. Ma arvan, et see on liiga suur summa välisklubidele, kes eestlaste eest ei taha nii palju maksta. Miks pikendasid? Kui ma ei oleks pikendanud, siis oleks mul suvel olnud võimalus teha ükskõik mis klubiga eelleping. Minule hea, aga klubile halb. Nende eesmärk on mängijaid müüa ja saada tulu. Tänu sellele tuleb Eesti jalgpall kopikatega kokku. Põhimõtteliselt tulid siis klubile vastu? Pigem küll. Oleksin saanud ka mitte pikendada, aga siis võibolla teeksin

ÜLBUSEST

Võibolla ma polegi ülbe, aga ma võin hästi kergelt närvi minna. Võin reaalselt plahvatada ja kellegi peale karjuda ning mängutuju täitsa ära kaotada.

praegu ainult trenni ja oleks mänguvõimalusi vähem. Tülli polnud ka mõtet minna. Eelmise aasta augustis ütlesid, et talvel vaatad uuesti välismaa poole. Kas käisid kuskil testimas? Sel talvel ei käinud. Oli variant minna Hollandisse Willem II meeskonda, aga Levadia ei andnud enne rohelist tuld, kui lepingupikendust polnud. Ja kui tuli lepingupikendus, siis kadus teiselt poolt huvi ära. Foto: Lembit Peegel

Kui suur eesmärk välismaa sulle on? Tegelikult ikka väga suur. Kui peaaegu kaks aastat tagasi esimest korda huvi tunti, siis lootsin, et läheb natuke kiiremini, aga võibolla pole seni mänguliselt piisavalt silma paistnud. Kes esimesena huvi üles näitas? Siim Lutsu praegune klubi IFK Norrköping. Olin seal nädal aega. Kas oled seadnud mingi piiri, et mingiks kindlaks vanuseks pead kindlasti välismaale pääsema? Ei teagi. Teoorias tahaks kindlasti selle aasta lõpuks, aga siis tuleb hea hooaeg teha ja jäädavalt põhikoosseisus püsida. Praegu on neljas aasta Levadias ja ikka on vahepeal nii ja naa. Mõnikord tuleb tõesti väga hea mäng ja siis natuke halvem. Tahaks, et tuleks stabiilsus ja meeskonnal läheks hästi ning endal veel paremini. Millest see kõikumine tingitud on? Eks igasugused pisiasjad. Treeningul lased mõni hetk lõdvemaks, eelmine aasta väsitasid sõidud. Sain just pärast vigastust (Rättel sai mullu kevadel pöialuu vigastuse, mis jättis ta paariks kuuks palliplatsilt kõrvale – toim.) vormi ja käisin kolmes erinevas kohas testimas ning seetõttu jäi 5–6 Levadia mängu vahele. Mis liigas sa kõige rohkem mängida tahaksid? Seda on palju küsitud. Mulle meeldiks näiteks Madalmaad. Ega Inglismaa ja Šotimaa poleks ka pahad. Tahaks kõige kõrgemale tippu jõuda. Ei välista ka ühtegi suuremat varianti. Kes sinu agent on? Jonne Lindblom, kes on ka Siim Lutsu ja Henrik Ojamaa agent. Alustasime ligi poolteist aastat tagasi ja tegelikult oleks ta suutnud mu kuhugi viia, kui ma poleks lepingut pikendanud, aga see oli minu valik. Ma kartsin. Ma tean, mis on enne Levadias toimunud üleminekute ja lepingupikendustega. Tundsin võibolla, et seda pole mulle vaja. Oleksin võinud siis vaimselt veel rohkem murduda.

Kokkupõrge Kalju kollkipri Vitali Telešiga. Vasakul nõmmekate kapten Alo Bärengrub.

50

JALKA APRILL 2014

Mis su suurimad miinused mängijana on? Võin öelda, et stabiilsusest jääb siia-


usutlus Foto: Lembit Peegel

Artur Rättel (paremal) tormab palliga Nõmme Kalju värava poole.

maani puudu. Teiseks, Marko (Kristal – toim.) peab mulle alati enne iga mängu sõnad peale lugema, et kui sa muud ei suuda väljakul teha, siis tee tööd. Töövõime võiks parem olla, et suudaks meeskonda kaitses rohkem aidata. Individuaalset trenni teed? Peale trenni vahel ikka jään väljakule ja teen lisaspurte ning harjutan rünnaku lõpetamisi. Käin ka näiteks ujumas. Vahepeal peab tõesti lisa tegema. Kas Rimo Hundi lahkumine tegi su elu mõnevõrra kergemaks? Võibolla natuke tõesti tegi. Eelmine aasta me alustasime koos, kuna Ingemar oli vigastatud. Algus oli väga hea, aga siis sain vigastada. Peale seda Rimo alati mängis ning mina vahetasin pigem Teeveriga. Samas tulid see aasta muidugi uued ründajad, nii et tuleb end veel paremast küljest näidata. Sind on iseloomustatud kui veidi ülbet mängijat. Kas oled nõus? Mhm. Ei vaidle vastu. Kuidas see ülbus väljendub? Võibolla ma polegi ülbe, aga ma võin

hästi kergelt närvi minna. Võin reaalselt plahvatada ja kellegi peale karjuda ning mängutuju täitsa ära kaotada. Sealt tekivad ka eksimused. Viimase paari aastaga on paremaks läinud. Varem oli nii, et kui trenni alguses läks tuju ära, siis polnud terve trenn minust kasu. Enam iga pisiasja peale ei ärritu.

käinud Eesti koolis ja hariduse olen saanud eestlasena. Isa siiski vahepeal tuletab meelde, et ära unusta, et su sees voolab vene veri.

Oled etniline venelane. Kuidas nii hästi eesti keelt räägid? Kõik mu sugulased on venelased ja omavahel rääkisime ka vene keeles, aga lasteaeda pandi mind eestikeelsesse ja siis hakkasin emaga rääkima nii vene kui eesti keeles. Meil mõlemal oli vaja keelt praktiseerida. Siis üritasin vanaemaga eesti keeles rääkida ja tema ka proovis. Niimoodi tulid kõik kaasa ja praegu on nii, et keegi umbkeelne pole, kõik saavad õnneks aru. Nüüd on aga vene keel ununenud. Koolis küll lugemisraskuseid polnud, aga kirjutamise ja tähtedega on natuke halvasti. Räägin eesti keelt paremini kui vene keelt.

Miks? Ei teagi. Lihtsalt ei meeldi eriti laulda teiste ees.

Tunned end pigem eestlase või venelasena? Pigem eestlasena, aga kuidas see täpselt väljenduma peaks? Ma olen ikkagi

Hümni oskad kaasa laulda? Oskan, aga ma olen ise endale paika pannud, et mina vaikin ja kaasa ei laula.

Mida Ukraina kriisist arvad? Ma olen igasuguseid teooriaid kuulnud. Ma olen ise ka uurinud, mis maailma mastaabis ja valitsustes toimub. Võib leida väga palju huvitavat informatsiooni. Mina olen Ukraina poolt. See, mis Venemaa teeb, on täiesti vale. Ka see propaganda, mis nende meedias toimub. Rahvale näidatakse seda, mida nad näha tahavad. Kust infot saad? Ikka Eesti uudistelehtedest. Muidugi ka Facebookist, sest seal kõik levitavad erinevaid asju. Igal pool on erinev jutt, äkki lõpuks saab mingi järelduse teha. 2014 APRILL JALKA

51


maailm

Üksikisiku tulumaks maailma jalgpallis Jalgpallurite palkamist mõjutab ka riikide erinev maksumäär. Mida suurem see on, seda raskem on muude võrdsete tingimuste korral oma liigasse häid vutimehi saada. Sama tegur mõjutab ka pallurite palga suurust. Andres Must

Ü

ks ebaõnnestunumaid klišeesid jalgpalli kohta ütleb, et jalgpall on riik riigis. Tõesem on aga, et jalgpall, erinevalt mitmest teisest vähem populaarsest harrastusest ja sotsiaalsest läbikäimise vormist, ei saa end kuidagi laiemast keskkonnast lahti haakida. Selles loos vaatame, kuidas mõjutab jalgpallurite klubivalikuid eri riikide maksumäär, sest samasuguse sportliku taseme ja brutosissetulekuga jalgpallurite maksujärgne situatsioon võib riigiti erineda väga suurelt.

Türgi ja Venemaa madalad maksud Antud kontekstis pole oluline, kas maailma enim teeniv jalgpallur on Ibrahimovic, Ronaldo või keegi kolmas. See, et Ronaldo lepingus on väidetavalt kirjas nõue, et Madridi Real peab talle garanteerima kõige rohkem teeniva jalgpalluri staatuse maailmas, ei puuduta kõigepealt mitte Ronaldo sissetulekut (tõsi, vaid mõneprotsendine muutus võib pikemas perspektiivis tähendada väga suuri summasid), vaid annab esmajoones selge signaali prestiižist. Ronaldo, nii nagu Ibrahimovici ja mitme teise esimese järgu tähe palganumber on vaid osa nende kogusissetulekust. Ent supertähtede varjus oleva massi karjäärivalikut mõjutab eri riikide maksumäär sageli enam, kui see avalikkusele silma jääb. Järgnevalt keskendume peaasjalikult Euroopale, kuna suurim osa jalgpallis 52

JALKA APRILL 2014

ringlevast rahast asub Euroopas ning Euroopa on jalgpallurite, fännide, meedia ning sponsorite huvi keskmes. Milliste riikide klubid saavad jalgpallureid kõige väiksema kuluga palgata? Jättes kõrvale maksuparadiisi Monaco ning võttes appi jalgpalliajakirja World Soccer veebruarikuu numbri, pakuvad tugevamatest Euroopa jalgpalliliigadest enim konkurentsi Venemaa ja Türgi, kus üksikisiku tulumaks on 13 ja 15% (see kehtib jalgpalli puhul, kõrgeim maksumäär on Türgis 35%). Seevastu Euroopa tippliigade Hispaania, Inglismaa, Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa maksumäär jääb vahemikku 45–56%.

MAKSUNÄIDE

Venemaal teenib Capello ainuüksi brutopalgana 9,33 miljonit eurot, Inglismaal seevastu 7,17 ning riikide maksumäärad on 13 ja 45%.

Need numbrid lihtsustavad arusaamist, miks on Türgi liiga suutnud viimastel aastatel enda juurde meelitada sellised kuulsused nagu Didier Drogba ja Wesley Sneijder ning miks Türgi

koondis koosneb peamiselt koduliigas mängivatest sportlastest. Mõistagi ei suuda Türgi klubid Euroopa tippklubisid lihtviisil üle maksta. Konkurentsis aitab neil püsida just madalam maksumäär, mis tähendab, et sama palga maksmine on neile konkurentidega võrreldes palju soodsam. Siiski tuleb rõhutada, et Istanbuli Galatasaray palgal olev Drogba on maailma enim teenivate jalgpallurite netotabelis väga kõrgel kümnendal kohal. Sama kehtib sisuliselt ka Venemaa puhul. Wikipedia andmeil pole Venemaa koondises tänapäeval ainsatki välisklubis mängivat põhirivistuse meest, samuti pakuvad Venemaa klubid eesotsas Peterburi Zenidiga Euroopa tippklubidele mängijate otsimisel väga tõsist konkurentsi. (Brasiillane Hulk on maailma enim teenivate nimekirjas 18. kohal.) Siia saab edukalt haakida ka Venemaa koondise praeguse peatreeneri Fabio Capello. Miks vahetas kuulus itaallane kordades seksikama töökoha Inglismaa koondise treenerina Venemaa vastu? Küllap on põhjuseid mitu, ent kindlasti ei saa mööda vaadata riikide erinevast maksumäärast. Venemaal teenib Capello ainuüksi brutopalgana 9,33 miljonit eurot, Inglismaal seevastu 7,17 ning riikide maksumäärad on 13 ja 45%. Riikide erinevad maksutasemed hakkasid jalgpalli mõjutama pärast Bos-


maailm mani seadust 1995. aastal. Enne seda oli jalgpall oluliselt rangemalt reeglistatud ning jalgpalli suudeti laiemast ühiskonnast edukamalt eemal hoida. Meenutagem kaht Bosmani-eelset reeglit – neist esimene on niinimetatud kolme välismängija piirang. UEFA klubiturniiridel, samuti ka enamiku riikide meistrivõistlustel, ei olnud kuni Bosmanini lubatud kasutada enam kui kolme välisjalgpallurit. Teiseks vähendas mängijate riikidevahelisi liikumisi tuntavalt seadus, mis lubas endisel klubil mängija eest ka pärast lepingu lõppemist üleminekutasu küsida. Enne Bosmanit oli jalgpall märkimisväärselt lokaalsem ning laias plaanis polnud eri riikide maksumääradel väga suurt tähtsust. Bosman muutis

kõik, olles jalgpalli globaliseerumises üks tähtsamaid verstaposte. Jalgpall muutus Euroopas sisuliselt üle öö: õiguslikult tugevamini kaitstud mängijad said hoopis lihtsamini tööandjat vahetada, klubid hakkasid mängijatega sõlmima pikemaid lepingud, palgalõhe mängijate vahel hakkas kasvama. Bosmani suurimaks pärandiks võib pidada just uute mõtete ja ideede jõudmist jalgpalli. Klubid leidsid end pärast 1995. aastat mitmelt seni vähetähtsalt rindelt, jalgpall seoti tugevamalt ühiskonna seadustikega ning muu hulgas hakkas eri riikide klubidevahelisi suhteid määrama ka maade erinev maksusüsteem. Väliste mõjude tugevnemine hakkas suurendama ebavõrdsust eri riikide

klubide vahel. Arusaadav, et Türgi klubil, kus maksumäär on 15%, on mängijale miljonilist netopalka pakkuda lihtsam kui Saksamaal, kus maksumäär on 47%. Erinevad maksud suurendavad lõhet.

Prantsusmaa rikkaid ähvardab 75% tulumaks Maksude vähendamiseks jalgpallis on loodud erinevaid skeeme. Inglismaal on klubid püüdnud mängijale rohkema raha kättejäämise nimel näidata, et klubi ei osta mängijalt teenust, vaid maksab talle tema imidži kasutamise eest. Mitmes Ida-Euroopa riigis on küll madalad maksud (Bulgaarias 10, Tšehhis 15, Ungaris ja Rumeenias 16%), kuid üldjuhul ei ole mängijatel traditsioonilist tööandja-töövõtja lepingut,

Kümme rekordpalgalist Kümne enim teeniva jalgpalluri netopalk (miljonit eurot aastas) 1. Zlatan Ibrahimovic (Pariisi Saint-Germain) 2. Cristiano Ronaldo (Madridi Real) 3. Radamel Falcao (Monaco) 4. Thiago Silva (Pariisi Saint-Germain) 5. Lionel Messi (FC Barcelona) 6. Gareth Bale (Madridi Real) 7. Andres Iniesta (FC Barcelona) 8. Xavi (FC Barcelona) 9. Wayne Rooney (Manchester United) 10. Didier Drogba (Istanbuli Galatasaray)

14,50 14,19 13,94 11,96 10,46 9,32 7,96 7,96 7,82 7,63

Maksusoodustusi Euroopas

Zlatan Ibrahimovic on suurima palgaga jalgpallur.

Vaadates lähiajalukku on “Beckhami seaduse” sarnaseid välistöölistele suunatud maksusoodustusi kehtestatud ka mujal Euroopas, mis on samuti jätnud jälje kohalikku jalgpalliellu. 1992. aastal, seega kolm aastat enne Bosmanit, kehtestati Taanis maksusoodustus välismaa teadlastele ja kõigile teistele kõrge sissetulekuga välismaalastele, kellele hakkas kehtima 30protsendine maksumäär (kolm aastat hiljem alandati seda veel viie protsendi võrra). Taani astmelise tulumaksu ülemine määr oli toona 60%. Igale välismaalasele kehtis selline soodustus 36 kuud. Maksusoodustus kaotati 2002. aastal. NBERi uuringus võrdluseks tõmmatud paralleelist Rootsiga ilmneb, et kui enne maksureformi oli välismängijate arv aastate lõikes suurem Rootsis, siis alates 1992. aastast on Taanis välismaalaste arv sujuvalt kasvanud, samas kui Rootsis on see jäänud sarnaseks 1980. aastatega. Tähelepanuväärne on ka, et Taani sai enam juurde just kvaliteetsemaid mängijaid ehk jalgpallureid, kes kuulusid oma maa koondistesse. Kui eespool nimetatud kaks maksusoodustust kehtisid kõigile võõrtöötajatele, siis Belgias kehtestati 2002. aastal välismaalaste maksusoodustus vaid jalgpalluritele ja korvpalluritele. Belgias on üksikisiku tulumaks 0–55%, sportlastele kehtestatud maks oli 14%.

Foto: Umit Bektas/Reuters/Scanpix

2014 APRILL JALKA

53


maailm Foto: Jose Jordan/AFP/Scanpix

Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi on palgaedetabeli tipus.

vaid klubi ostab mängijalt teenust kui üksikettevõtjalt. Eesti spordis tervikuna on levinud stipendiumilepingud, mis samuti vähendavad maksukoormusi, kuid jätavad auklikuks sportlaste sotsiaalsed tagatised. Jalgpall ja jalgpalli pealt makstavad maksud on viimasel paaril aastal pälvinud üha enam tähelepanu ning seda suuresti uue suurjõu tekkimise tõttu. Prantsusmaal on kaks klubi, Pariisi Saint-Germain (PSG) ja AS Monaco, kes kumbki on omal moel hakanud kõigutama terve Euroopa seniseid jõupositsioone. PSGst sai Katari investorite toel üks maailma rikkamaid klubisid, Monacos on aga liitunud Vene miljardäri Dmitri Rõbolovlevi miljardid ja Monaco maksuline eriseisund, mis tähendab, et välisriikide mängijatele kehtib null-protsendine maksumäär. Mõlemad klubid on mängijateturul kõvasti laineid löönud ning tulemused pole lasknud end oodata: PSG on võitnud juba Prantsusmaa meistritiitli ning jõudnud UEFA Meistrite liigas veerandfinaali; Monaco taastas koha Prantsusmaa kõrgliigas ning on praegu meistrivõistlusi juhtiva PSG lähim jälitaja. Kuid nagu teada, võivad Prantsusmaa jalgpallielus peagi hakata puhuma uued tuuled, sest sotsialistist presidendil Francois Hollande’il on plaan 54

JALKA APRILL 2014

kehtestada 75protsendine tulumaks ettevõtetele, kelle töötajatel on üle miljonieurone aastapalk. Prantsusmaa jalgpalliliiga president Frederic Thiriez nimetas otsust läbinisti kahetsusväärseks ning lisas, et tagajärjed on valusad. Prantsusmaa klubides on kokku 116 mängijat ja kaheksa treenerit, keda uus seadus puudutama hakkaks. PSG palgal on seejuures 21 enam kui miljon eurot teenivat inimest, kuid võib uskuda, et selle klubi ülirikkaid omanikke maksude suurus ei huvita. Nii näiteks on maailma enim tasustatud jalgpalluri Ibrahimovici 14,5 miljoni eurone aastasissetulek garanteeritud, hoolimata sellest, kui suured on maksud. Kui PSG omanikud tõesti maksutõusust suurt numbrit ei tee, siis suurendab see lõhet teiste klubidega veelgi, ja sellele võib vastata vaid eristaatusega Monaco.

Beckhami seadus Monaco pole Euroopas muidugi ainus koht, kus välismaalastele kehtivad või on kehtinud maksusoodustused, tänu millele saab ka sealne jalgpalliklubi konkurentidest vabamalt toimetada. Küllap ühe tuntuma välismaalastele suunatud maksusoodustuse kehtestas eelmise kümnendi keskel Hispaania valitsus. Rahvasuus sai see koguni nime jalgpalli kaudu. Tegu on nii-

nimetatud Beckhami seadusega, mis lühidalt kokkuvõetuna maksustas Hispaania elukohaga võõrtöölised 24 protsendiga, samal ajal kui hispaanlastele kehtis seaduse vastuvõtmise ajal 2005. aastal 45protsendine määr. Beckhami seaduseks hakati seda nimetama seetõttu, et Manchester Unitedist 2003. aastal Madridi Reali liikunud inglane oli üks esimesi kuulsaid välismaalasi, kes sellest seadusest kasu hakkas lõikama. USAs asuva, majanduslikke uurimistöid korraldava teadusasutuse National Bureau of Economic Researchi (NBER) 2010. aastal tehtud uuringu kohaselt kasvatas “Beckhami seadus” Hispaania klubides välismaalaste arvu. 2009. aasta lõpus seadust muudeti ning siis sai seda rakendada vaid alla 600 000 eurose aastapalga puhul. Jalgpallis suudeti neile sportlastele, kes sõlmisid Hispaania klubidega lepingu enne 2010. aastat, rääkida välja vanade reeglite kehtivus. Nende hulka kuulub ka näiteks Ronaldo, kelle puhul arvatakse, et samamoodi nagu Beckham 2009. aastal Manchester Unitedi särgi Madridi Reali oma vastu vahetanud portugallase üheks liikumapanevaks jõuks oli just soodne maksumäär. Toona arutati Suurbritannias maksumäära tõstmist 40 protsendilt 50-le.


NEU! Sommerabend im Berlin

SuveĂľhtu Berliinis al. 6990â‚Ź Lennuperiood: 16. juuni - 30. august 2014.

www.estonian-air.ee


expert liiga Foto: Lembit Peegel

18 neidu päevaga trenni!

Tartu SK 10 naised (roosas) saavad jälle meistrisarjas madistada.

Tartu ja Valga naiste ühisavantüür Eelmisel aastal naiste meistrisarjas debüteerinud Tartu SK 10 Premium oli vahepeal juba kindel, et uuel hooajal nad sel tasemel enam kaasa ei räägi. Päästeingel saabus Eesti kõige lõunapoolsemast linnast. Siim Kera

T

artu SK 10 ja Valga Warriori ühendnaiskond. Ega Eesti meistrivõistluste ajaloost pole kerge leida pikema nimega võistkonda. Võibolla kui tikutuli appi võtta, suudaks annaalidest midagi võrdväärset üles kaevata. “Äärmiselt pikk ja lohisev nimi,” tunnistab Tartu SK 10 eestvedaja Kalev Kajak isegi. Kuidas aga nii juhtus, et SK 10 suudab taas välja panna naiste kõrgliiga võistkonna, mis nende nime sisaldab? Jaanuarikuu Jalkast jäi ju mulje, et SK 10 lõpetab Eesti naiste jalgpalli kõige vingemal heinamaal rohu mälumise. Tuleb välja, et ega tartlased polekski uue aasta esimeses numbris trükitud sõnadest taganenud, aga piirilinna klubi

56

JALKA APRILL 2014

avaldas ise soovi ühendtiim välja panna. Valgalastel olevat Kajaku sõnul olemas finantskate, kuigi rahakoti rauad peavad avama ka ülikoolilinlased. “Ikka paneme mõistuse piires oma raha sisse,” väidab klubis ka treeneriametit pidav mees. “Vahepeal ma ei näinud enam mõtet raha põletada, aga kuna tuli võimalustega partner, siis üritame aasta mängida. Eks see selline avantüürilõhnaline asi ole.” Eksperimenti näeb vutiüldsus igatahes küllaga. Kõige suuremaks probleemiks osutub ilmselt see, et naiskond ei saa koos trenni teha. Kes on Valgas, kes Tartus, kes Tallinnas, kes Tõrvas. Kajak loodab, et siiski suudetakse mõni treeninglaager korraldada. Valgas lubab tüdrukutele trenni anda Margus Kuivits, aga siin ei saa mööda hiilida faktist, et suurem osa Valga neidudest pole varem trenni teinudki. Nad on tavaliselt lihtsalt mängima läinud. See, kuidas lõunanaabrite ligidalt pärit pallurid hakkama saavad, heidutab SK 10 naisi küll, kuid klubi esindaja ei karda, et hiiglasliku nimega naiskond uuel hooajal peksukotiks jääb. “Kõigil kõrgliiga klubidel on omad probleemid,” arvab ta. “Võibolla ainult Flora on muredest prii hästi töötav

Kajak tõdeb, et neidude jalgpalli suurim probleem on huvipuudus. Hullem olevat asi just linnas, kus kordades rohkem tegevusi kui maakohtades. “Kui ma omal ajal Palamusel alustasin,” paneb ta jutulõnga veerema, “siis ma ütlesin, et ma võtan tüdrukud ka trenni, aga ainult siis, kui te saate kokku terve võistkonna ehk 18 tüdrukut. Järgmiseks trenniks olidki kõik olemas! Sellist asja mu silmad kindlasti enam ei näe.” Peale rohkete võimaluste, mida üks linn noorele pakub, võib murekoht olla ka vanemates. “Kas see kõik on kinni lastevanemates, kes arvavad, et tüdruku tervisele ei ole jalgpallimäng kasulik?” küsib Kajak. “Äkki on see piduriks, miks lapsed trenni ei tule? Enne minnakse iluvõimlemisse, aga seal ka väänatakse ja murtakse nii mis hirmus! Kõik spordialad on ohtlikud. Eks tuleb oodata, mil praeguste mängijate lapsed peale tulevad. Siis võib see arusaam muutuda.”

masinavärk. Kõikidele teistele püüame kindlasti vastu hakata. Kuna mitmesmitmes tiimis on olnud põlvkondade vahetus, siis usun, et meil on võimalus mängida küll.” Klubi ootab põnevusega, millal mängud pihta hakkavad. Muidugi seepärast, et hooaega alustab tiim Valga kunstmuruväljakul, siis kolitakse Valgas muru peale ning hooaja teine pool veedetakse Kambja staadionil. Platsid on niiviisi ära jagatud, et kumbki klubi ei kaotaks sidet oma poolehoidjatega. Kajak kujutab vaimusilmas juba ette, kuidas kõik logistiliselt laheneb. “Eks üks-kaks autot Tartust, siis jälle Tallinnast ning saavadki kõik Valgas kokku,” räägib elevil Kajak justkui geograafiaõpetaja vaimus. “Bussi pole ju mõtet tellida, kui üks törts on siit ja teine törts sealt. Igatahes tuleb väga huvitav hooaeg.” Nimevahetuse ehk Expert liiga kohta mees suuri lootusi ei hellita. Reklaami võibolla tehakse rohkem, kuid see on ka kõik, mida ta sealt ootab. Peale Tartu/ Valga ühistiimi võistlevad uues Expert liigas Tallinna Flora, Pärnu JK, Tallinna Levadia, Nõmme Kalju ning Tartu Tammeka.


expert liiga

Expert upitab naiste jalgpalli redelil ülespoole Sponsoreid tuleb jalgpallile järjest juurde! See ei saa küll kellelegi liiga teha. Alanud hooajal on märksa uhkema nime saanud senine naiste meistriliiga. Mis plaanid Experdil on ja mis ajendas neid kukrut just naiste vuti peale tühjendama?

Tehnika jalgpallis? Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pärisin tehnikafirma esindajalt Jaan Naaberilt, mida tema videokordustest arvab. “Ei, jalgpalli pole videokorduseid vaja, kindlasti pole vaja,” toonitab mees. “Jalgpall kaotaks oma atraktiivsuse, kui kohtunik võtaks klapid ja vaataks videot nagu jäähokis. Vutt on oma olemuselt väga põnev mäng ja see kaotaks videokordustega kõvasti. Selline on mu isiklik arvamus.”

Sõna saavad teised Siim Kera

E

elmisel aastal õmmeldi uus nimekuub selga meeste meistriliigale, sel hooajal saab Premium liiga endale väärilise partneri – naiste kõrgliiga hakkab kandma Expert liiga nime. Tehnikakaupade müügiga tegeleva firma turundusjuhi Jaan Naaberi sõnul oli naistevuti toetamine igati loogiline samm. “Jalgpall on jalgpall, pole vahet, kas mängivad lapsed, naised või mehed,” seletab Tartust pärit mees. “Meile on jalgpall prioriteet number üks, sest sel on kõige suurem harrastajate arv ning see sobib kokku ka meie ettevõtte olemusega.” Naaber tunnistab, et on raske öelda, missugust kasu võib naistevuti toetamine Experdile tuua. Pigem on tegemist firma jalgpalliarmastusega ning sellega, et tahetakse spordiala arengusse panus anda ning selle kasvamist pealt vaadata. Naiste jalgpalli loodab aga Expert teha nähtavamaks ning selle kaudu aidata kaasa vähemalt professionalismi poole liikumisele. “Meie peamine eesmärk ongi see, et ma saaks oma kanalite ning toetuste

kaudu naiste meistriliigat natukenegi tuntumaks teha,” räägib mees, kelle noorem vend Paul taob palli Tartu Tammeka rivistuses. “Loodetavasti saab meie abiga vähemalt üks klubi professionaalseks ning taseme tõus aitab naistel piiri taha magusate lepingute poole piiluda.” Täpset plaani, kuidas kõik välja kujuneb, Experdil pole. See kõik käib samm sammu haaval. Alguses on vaja õrnema soo kõrgliigale veidi elu sisse puhuda. “Hoog on liigal sees, aga natuke varjus on,” tõdeb mees, kes ise 14 aastat jalgpalli mänginud. “Vägagi varjus.” Kuna Naaberi füsioterapeudiks on Pärnu JK füsioterapeut Lea Saapar, siis usub ta end naistevuti probleemidega kursis olevat. “Arvan, et eks kõik ootavad, et naiste jalgpallist räägitaks rohkem ning leiduks rohkem toetajaid,” mainib Naaber. “Oleks loogiline, et vuti mängimine ei ole ainult elustiil, vaid ka töö. Ka naisjalgpallurina peaks olema võimalik raha teenida. Expert ei oleks selles (sponsor-

EJLi koostöösuhete spetsialist Siim Juks: Experdi valisime seetõttu, et koostöö nendega on kestnud juba aastaid, ning kuna Experdi juhatuse liige Aivar Kuningas on naiste jalgpalliga seotud olnud, siis leidsime üheskoos, et Expert on ka oma nime poolest vääriline kandma naiste kõrgliiga nimetust. Tegime konkreetse pakkumise ja nad olid sellega nõus. Pärnu JK peatreener Jüri Saar: Ma ei arva [nimemuutusest] midagi. Peaasi, et mõni võistkond ikka mängima jääb. Nimemuutus ei muuda midagi. Ma ei tea ju, mida Expert sisuliselt juurde toob või annab.

luses – toim.) sees, kui me ei usuks, et liiga võib professionaalsemaks muutuda. Lihtsalt seepärast, et raha ära anda, me raha ära ei anna.” Kohaliku naistejalgpalli taset peab mees täitsa heaks. Naistele on vaja lihtsalt tugevamaid mänge, paremaid treeningutingimusi ning rahalist motivatsiooni. Miks toetatakse aga püramiidi tippu? Just seepärast, et tüdrukutel oleks motivatsiooni harjutada, sest silme ees terendab Expert liiga.

HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.

www.expert.ee


suurimad spordiliidud A. Le Coq Arena, kus asub Eesti Jalgpalli Liidu kodu, on ka üks meie jalgpalli sümboleid.

Jalgpalliliit on Eesti suurim spordiorganisatsioon Eesti Jalgpalli Liit on ülekaalukalt riigi suurim spordiorganisatsioon, mille heaks töötab üle 60 tasustatud inimese. Alaliidu koduleheküljel on kirjas neist 45. Võrdleme, kui palju inimesi töötab teistes alaliitudes ja Eesti olümpiakomitees. Indrek Schwede

“T

ulin jalgpalliliitu tööle suvel kümme aastat tagasi ja siis töötas siin umbes 15 inimest,” räägib Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht. “Praegu on kodulehel kirjas 45 palgalist töötajat, aga see nimekiri pole täielik. Jalgpalliliiduga on igapäevaselt seotud üle 60 inimese, kellest vaid mõned ei tööta täiskohaga.” Uibolehe sõnul on eriti tormiline juurdekasv olnud viimasel viiel-kuuel aastal, kusjuures iga selline kasv on põhjustanud omakorda uue kasvu – haaret laiendades ja uusi valdkondi ette võttes on alati selgunud, et vajadus sinna panustada kasvab. 58

JALKA APRILL 2014

“Värskeks näiteks on rahva- ja noortejalgpall, mille heaks töötab praegu juba kolm inimest (Ants Juhvelt, Teet Allas, Marko Pärnpuu). Samuti koolitused, millega tegeleb ka kolm inimest

AJAD MUUTUVAD

Vanasti treeniti noortekoondisi siis, kui nad kokku tulid. Nüüd tegeletakse koondistega aasta ringi.

(Urmas Kirs, Katrin Kaarna ja Karel Voolaid). Või kohtunikud: varem oli Uno Tutk üksi, nüüd on tal abiks Neeme Neemlaid ja Hannes Kaasik pluss regionaalsed koordinaatorid.” Uiboleht tõdeb, et samu sõnu saab kasutada iga valdkonna kohta jalgpalliliidus, ka meedia kohta, millega ta ise tihedalt kokku puutub. Näiteks jalgpalliliidu kodulehel ilmub päevas keskmiselt kolm-neli uudist, teadet või intervjuud (mullu oli neid ligi 1300 aastas). Meediapoolele saab liigitada ka ajakirja Jalka. Suurim kasv on toimunud loomulikult sportliku poole peal: alaliidu palgal


suurimad spordiliidud Foto: Lembit Peegel

on erinevate vanuseastmete koondiste treenerid, võistlusi korraldab terve osakond. Lisaks kaks mängude korraldajat, eraldi inimene Premium liiga jaoks, kaks füsioterapeuti, kaks varustajat, eraldi noortekoondiste mänedžer ja videoanalüütik, kes on koolitustel ja mängu analüüsides toeks eelkõige noortekoondistele. “Vanasti treeniti noortekoondisi siis, kui nad kokku tulid,” selgitab

Jalgpalliliidud arvukalt mehitatud ka naabrite juures

Uiboleht. “Nüüd tegeletakse koondistega aasta ringi. Meie kasutada ja hooldada on baasid: peale A. Le Coq Arena ja välisväljakute ka sisehall ja teisel pool raudteed asuv noortekeskuse muruväljak. Lisaks taristu eest hoolitsevale kontorirahvale on palgal ka neli täiskohaga staadionitöötajat, keda koduleht ei kajasta. Haldame saali- ja rannajalgpalli ning teeme tihedat koostööd koolidega. Noortele suunatud suvelaagrid toimuvad tänavu seitsmendat aastat.” Jalgpalliliidus on tööl reisikorraldaja, kes sõidutab ja majutab välismaa hotellidesse erinevaid koondisi. Tema ülesandeks on ka A-koondislaste logistika koduklubidest koondisse ja tagasi. Kõikjal on aina enam mindud süvitsi. Kümmekond aastat tagasi tegi jalgpalliliit ka suuri koosolekuid, kus olid kohal kõik töötajad. Nüüd on muutunud struktuur toonud peasekretäri kõrvale ka peadirektori, töö käib sektsioonides ning kogu kontori kokkukutsumine pole asjakohane. Mihkel Uiboleht arvab, et järgmise viie aasta jooksul töötajaid senises tempos ei lisandu, küll aga arendatakse ja kinnistatakse viimasel viiel aastal alustatud tegevusi. Sealjuures tõmbutakse mõnel rindel ehk isegi tagasi. “Kui me seitse aastat tagasi suvelaagritega alustasime, oli sihiks pakkuda tegevust lastele ja neid senisest enam jalgpalliga siduda,” räägib Uiboleht. “Soovisime suurendada harrastajaskonda

Jalgpalli võimalused on võrreldes teiste aladega suured tänu sellele, et tegu on maailma ülekaalukalt kõige populaarsema ja harrastatuma spordialaga. See omakorda tähendab suurt piletitulu, aga eelkõige suurt reklaami-, sponsori- ja teleraha. FIFA ja UEFA toetavad oma liikmesmaid, ja see tähendab väiksematele riikidele soliidset rahalist tuge. See on üks põhjustest, miks Eesti vutiliit saab endale lubada üle 60 töötaja ja sama suurusjärk on ette näidata ka meie lähematel naabritel. Soome jalgpalliliidus töötab 100 inimest: 60 Helsingis ja 40 riigi eri piirkondades. Läti alaliidul on 48 töötajat. Leedu jalkaliidus töötab 60 inimest, kellest kümme on tegevad eri piirkondades.

ja valmistada sellega klubidele ette uusi mängijaid. Nüüd korraldab mitu klubi ise suvelaagreid ja haarab tegevusse oma piirkonna lapsi. Üks eesmärk sai täidetud: uus asi on käivitatud, et klubid selle üle võtaksid. Me ei pea enam sinna piirkonda minema, vaid suuname ressursi mujale. Saame aidata ja koordineerida. Mingeid asju jääb jalgpalliliit alati juhtima, aga mida rohkem asju saab teha kohapeal, seda parem Eesti jalgpallile.”

Eesti spordiorganisatsioonide töötajaskond 50 45

45

40 35 30 25 20 15

10

10

9

7

5

6

5

4

3

3

2

2

2

0

1

1

1

1

Tabel on koostatud alaliitude kodulehekülgede põhjal ja näitab organisatsioonide (eeldatavalt palgalist) töötajaskonda. Presidente kui mittepalgalisi pole sisse arvestatud. Valikusse kuuluvad edukamad ja prestiižsemad alad Eestis. Mõistagi võib alaliidu palgasaajaid olla rohkemgi (jalgpalliliidul on neid üle 60), kuid graafika toetub just kodulehe andmetele ja peegeldab proportsioone.

7 Jalgpall

EOK

Korvpall

Võrkpall

Suusatamine

Võimlemine

Uisutamine

Jalgrattasport

Käsipall

Judo

Tennis

Kergejõustik

Ujumine

Vehklemine

Sõudmine

Maadlus

Laskesuusatamine

2014 APRILL JALKA

59


uurimus Foto: Siim Kera

Tammeka fännid pingsalt mängu jälgimas.

Pilguheit Tammeka fännide hingeellu Eesti klubijalgpallifänne on muuhulgas kutsutud üksikuteks hulludeks. See väljend tekitas minus kihku Tartu Tammeka fännide näitel uurida, kes need “hullud” on ja mis neid kõiki ometi ühendab? Siim Kera

K

ui ma mainisin inimestele, et minu bakalaureusetöö käsitleb jalgpalli, järgnesid sellele tavaliselt säärased reaktsioonifaasid: kõigepealt naerupahvakas, siis ebalev küsimus “kas nii saab?” ning lõpuks tunnustav noogutus. Iga niisuguse vestluse ajal tuli mulle meelde Suurbritannias Canterburys tegutsev spordiprofessor Mike Weed, kes uuris 2002. aasta MMi ajal jalgpalli vaatamiskultuuri pubis. Tema töö nägi seetõttu välja järgmine: ta vahtis kuu aega järjest pubis vutti ning vestles sellest teiste nahkkerafännidega. Tulemuseks olid muidugi uskmatud kolleegid, kes edaspidi tutvustasid Weedi teistele akadeemikutele kui “meest, kelle uurimus sisaldab pubis käimist ning jalgpalli vaatamist”. Miks ma seda praegu räägin? Eks ikka seepärast, et 60

JALKA APRILL 2014

kuigi jalgpall on kultuuri kõnekas osa, ei tundu selle kohta käivad akadeemilised käsitlused paljudele just iseenesestmõistetavad. Olgugi et Briti saartel on olukord loomulikult parem kui Eestis, kus jalgpallikultuuri minimaalselt uuritud. Minu töö Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna etnoloogia osakonnas kandis pealkirja “Jalgpallifänni identiteedi loomine Jalgpalliklubi Tartu Tammeka fännide näitel” (juhendaja Aimar Ventsel). Eesmärk oli uurida nii nende identiteeti kui ka seda, kuidas Tammeka fännid mängupäeval niinimetatud mänguatmosfääri loovad. Töö jaoks kasutasin kvalitatiivseid uurimismeetodeid ehk siis välitööd ning intervjuud. Välitöö tähendab siin kontekstis muidugi seda, et ma käisin Tammeka kodumängudel fänne jälgimas ning 2012. aasta hooaja

lõpu poole astusin ka ise fännisektorisse, et oma hääl ribadeks kiljuda. Igatahes oli seal olla mugavam ja turvalisem kui aasta ühes esimeses mängus, kui ma sattusin kogemata vastasvõistkonna poolehoidjate sekka istuma. Pärast välitööde lõppu võtsin ette viis Tammeka fänni, kellega sai tehtud kopsakad intervjuud.

Kes on fänn? Nagu ikka sellistel juhtudel, tuleb alustada põhimõistete seletamisest. Esimene suurem pähkel seisiski käed rüpes keset teed ees siis, kui avastasin ootuspärase tõiga, et Briti kontekstist pärit teoreetilist tausta ei saa sõna-sõnalt Eesti kultuuriruumi ümber sättida (loe kõrvalkasti lk 61). Loetud? Okei. Nagu näha, siis Giulianotti kohaselt on kõige tugevam jalgpallihuviline toetaja ning


uurimus alles siis tulevad riburada pidi teised. Mina aga võtsin endale voli tõlkida kohalikku konteksti arvestades Giulianotti traditsioonilise/kuuma skaala esindaja ehk supporter’i fänniks ning tarbija/ kuuma skaala esindaja ehk fan’i toetajaks. Miks? Sest fännidega suheldes ning Eesti jalgpallis toimuvaga kursis olles sai selgeks: Eestis peetakse fänni kõige tugevamaks huviliseks. Tammeka fännisektoris olnud inimesed pidasid end fännideks ning kuigi toetaja pole halvustav sõna, selgub intervjuudest, et ta on siiski fännist aste madalamal ning toetajaks peetakse pigem maailma tippklubide poolehoidjaid. Samas tuleb arvestada, et fänni ning toetaja mõiste sarnasused ning erinevused sõltuvad väga palju sellest, kes ja kus neid kasutab. Segadust külvab õigekeelsussõnaraamatki, kus sõna “jalgpallifänn” vasteks on kaks täiesti äärmuslikku mõistet: “jalgpallisõber” ning “jalgpallihaige”. Ühesõnaga segadust oli palju, suurimaks patuoinaks veel arenemisjärgus olev kohalik vutikultuur. Mina aga jäin fänni kui ülima kohaliku vutihuvilise juurde. Nüüd me teame, kes on jalgpallifänn. Mis aga aitab luua fänniidentiteeti? Kolm erinevat kogemust: emotsionaalne, kognitiivne ning sümboolne. Emotsionaalne kogemus on seotud mängutulemusega ning töötab kui mehhanism, mis liidab üksikud fännid terveks kollektiiviks. Kognitiivne kogemus viitab sellele, kuidas fänn hindab oma suhet jalgpalliklubiga ning kui tähtsaks ta peab seda näiteks võrreldes isiklike suhetega. Sümboolne kogemus annab fännile võimaluse hinnata oma identiteeti ning küsida “kes ma olen?”. Näitena võib tuua Glasgow’ Celticu, kus klubi fänniks olemine väljendab katoliiklust (vt ka Barcelona ja Kataloonia päritolu). Niisiis on fänlus kui identiteet kolmeosaline nii kontseptsioonilt kui praktikas. Kuigi võib eeldada, et kindlates olukordades valitseb üks kolmest kogemusest, tuleb neid kõiki pidada võrdseks. Tammeka fänne uurides selgus, et nende identiteet tekib põhiliselt kahest kogemusest: emotsionaalsest ning kognitiivsest. Emotsionaalne kogemus ei olene vaid mängutulemusest, vaid seda pakub juba lihtsalt enda staadionil välja elamine pärast rasket töönädalat.

Fänn ja toetaja Briti kontekstis Sotsioloog Richard Giulianotti on välja toonud neli erinevat jalgpallihuviliste tüüpi. Nendeks on supporter (toetaja), follower (järgija), fan (fänn), flaneur (uitaja). Kõik tüübid on ta paigutanud nelja mõistega skaalale: traditsiooniline ja tarbija ning kuum ja jahe. Supporter on traditsiooniline/kuum, follower on traditsiooniline/jahe, fan on tarbija/kuum ning flaneur on tarbija/jahe. Traditsioonilisel toetajal ehk supporter’il on klubiga pikk isiklik ning emotsionaalne side. Toetaja suhe klubiga meenutab sõprus- või sugulussidemeid. Näiteks Lõuna-Ameerikas kutsuvad toetajad oma klubi tihti emaks, staadionit koduks ning peavad end klubi lasteks. Toetajatele on klubi kogukonna sümbol ning just sealt kogukonnast saab klubi endale ka toetajate tuumiku. Klubist lahti ütlemine või selle vahetamine on võimatu, sest klubiga ollakse kultuuriliselt seotud. Järgija ehk follower on pidevalt kursis sellega, mis teda huvitavates tiimides toimub. Ta on teadlik klubi ning selle fännide identiteedist. Sümpaatia võib tekkida ka tänu ideoloogiale, nii võib inimene tunda tõmmet vasakpoolse St. Pauli meeskonna või fašistlike subkultuuride poolest tuntud Lazio või Verona vastu. Järgijad on jalgpallikultuuriga piisavalt kursis, et teada seda, et mõningaid asju omavahel ühitada ei saa. Nii ei saa neile samal ajal meeldida näiteks Liverpool ja Manchester United või mõni teine suur paar rivaale. Fänn ehk fan on Giulianotti sõnul inimene, kes hoiab pöialt klubile või selle kuulsatele mängijatele. Fännil kujuneb klubi või selle kindlate mängijatega intiimne tunne, kuid see on oma kiindumuses vägagi ühesuunaline. Fänn küll identifitseerib end klubiga ning see on fänni minale tähtis, kuid tema suhe klubiga on siiski kaugem kui toetaja oma. Fänn samastab end klubiga klubitooteid tarbides ning ta mõistab, et klubi edu sõltub suuresti rahalistest võimalustest. Kuigi fännid on klubisse väga kiindunud, on nad tavaliselt klubist geograafiliselt eraldatud ning meenutavad pigem muusikute fänne, kelle suhe oma kiindumusobjekti on samamoodi pigem ühesuunaline. Uitaja ehk flaneur omandab pealtvaataja identiteedi virtuaalsete suhete nagu televiisori ning interneti kaudu. Ta jahib arvukaid jalgpallikogemusi, kuid võib isegi oma lemmikklubisse suhtuda eemalolevalt. Endale meeldivat klubi valides võib talle tähtsam olla särgivärv kui klubiga seostuv kindel identiteet.

Samamoodi tuli Tammeka fännidega vesteldes välja kognitiivne kogemus ehk “meie” ja “teie” vastandumine, kus inimene pidi valima kas mängul käimise või mõne perekondliku sündmuse vahel. Sümboolse kogemuse kaudu Tartu fännid oma identiteeti aga väga ei loo. Tammeka fänniks olemine võiks idee poolest ju väljendada tartlaseks olekut, aga intervjuudest ei tulnud välja ühtegi

konkreetset näidet, et Tammeka fänlus ja tartlaseks olemine oleks omavahel seotud – nagu Barcelona ja Kataloonia. Ilmselt võiksid asjalood olla teistmoodi, kui siiamaani oleks alles eraldiseisvad klubid Tammeka ning Merkuur, sest esimest neist on peetud “eestlaste” klubiks ning teist “venelaste” omaks. Selline vastasseis aitaks kindlasti välja tuua sümboolse kogemuse ühe tähtsa Foto: Siim Kera

Poolaeg on ainus võimalus ennast kosutada. 2014 APRILL JALKA

61


uurimus Foto: Siim Kera

Kui vaja, võetakse appi lipud.

omaduse: see aitaks fännidel teistest erineda, end teistega võrrelda, tunda end erilisena ning näidata, et fänlus on inimese identiteedi väga tähtis osa. Mängule tulles on poolehoidjal juba fänniidentiteet olemas, tänu kaasaelamisele muutuvad fännid suureks tervikuks. Kui fänn teab klubi identiteeti, siis lauldes muutuvad kõik fännid üheks suureks massiks ning koosluseks. Niisiis pole laulmine mõeldud ainult meeskonna toetuseks, vaid see ühendab fänne ning aitab neil ennast välja elada. Lauldes Tammekale omaseid fännilaule, eristatakse end kindlalt teistest võistkondadest ja tekitatakse seeläbi Tammeka identiteeti.

Fännilaul kui rahvalaul Peale laulmise luuakse mänguatmosfääri tänu hüüdlausetele, trummi löömisele ning pürotehnikale. Kõige püsivamad meeleolu loomise vahendid on just kaks esimest ja tegemist on nähtustega, mis kõige selgemini eristavad niinimetatud fännisektoris ja tavasektoris olevaid inimesi (kuigi ka viimased osalevad vahel lihtsamates hüüetes). Hea fännilaulu omadustena tuuakse välja löövus, lihtsus, rütmikus ning kaasakiskuvus. Fännilaule võib mõnuga võrrelda rahvalauludega. Mõlemad on loonud ning esitab “rahvas”, laulude eesmärk pole kommertstulu ning kõik võivad kaasa laulda. Läbi ajaloo on rahvalaulud kinnitanud inimeste kollektiivset identiteeti, nii eristas talupoegi ja tehasetöölisi ka see, milliseid laule nad laulsid. Jalgpallifännid võtavad oma identiteedi aluseks meeskonna ja sellega seondu62

JALKA APRILL 2014

Põnevamaid intervjuutsitaate “Mina tunnen, et eesti jalgpallifännina muudan ma kogukonda ja kultuuri suuremaks ja paremaks.” “Aga kui mingi 2–3 hullu seal [fännisektoris] aint karjuvad, siis võibolla on nagu imelik tulla sinna niinimetatud fännisektorisse.” “Fänn on ikkagi see, kes tuleb staadionile, annab endast enamvähem kõik niimoodi, et 90 minuti järel on keel vestil ja järgmine päev kurk haige ja hääl ära.” “Noh, see ongi selles mõttes lihtne, et sulle peab meeldima jalgpall, sulle peab meeldima Tammeka ja võibolla siis ka Tartu. Sa pead tundma endas pakitsust, kihelust, nihelust sinise ja valge värvi vastu ja siis selle vastu, et mingid mehed või naised jalgpalli sinises ja valges taga ajavad. See on nagu lühidalt võttes see identiteet.” “Peaasi, et sulle meeldib Tammeka ja sa toetad teda, ja ole kasvõi kuradi Antarktikast pärit, ausalt, noh.” “Et hea fännilaul tähendab inimestele midagi ja annab jõudu nii fännidele, publikule kui ka mängijatele loomulikult. Ta, ühesõnaga, vajutab inimeses emotsionaalsetele nuppudele.” “Ta [laul] ei tohiks tegelt nagu niisugune väga-väga levinud olla võibolla siin Eestis, ma mõtlen. Et siin on suht jama, kui üks lõpetab selle laulu ja siis teised fännid, vastasfännid hakkavad sellesamaga pihta.” Pürotehnikast: “Tuli on ju ka selline väga kõrge sümbolväärtusega asi, mis on kuskil inimese geneetilises struktuuris ja peas sees ja eks, eks seda ole alati kasutatud tähistamiseks ja hirmutamiseks ja rõõmustamiseks ja jõu näitamiseks ja [...] Et see on lihtsalt nii-öelda moodsa aja, noh, selline reinkarnatsioon vanast traditsioonist, ma arvan.”

Foto: Siim Kera

Kui olukord nõuab, tehakse tuld.

va ning fännilaulud aitavad fännidel eristuda vastasvõistkonna fännidest. Nii nagu rahvalaulud on tihti oma meloodiad võtnud teistest kohtadest, on ka fännilaulud tavaliselt laenatud kas näiteks religioossetest allikatest või popmuusikast. Muide, paljud fännilaulude lauljad ei tea, kust need palad pärinevad ning milline on nende ajalugu. Uusi laule otsides kasutatakse palju interneti abi ning üritatakse Tammeka konteksti mugandada teiste fännigruppide loodud laule. Siin tuleb aga silmas pidada, et vaatama peab just välismaa poole. Kohalike klubide repertuaarist laule aga üle võtta ei taheta. Miks? Eks ikka seepärast, et teistest fännidest erineda ja seeläbi oma identiteeti luua. Välisklubidega ju eriti tihti kokku ei satuta, Eesti tiimidega aga mängitakse aastast aastasse. Kui laulujoru on pidev, siis hüüdlauseid kasutatakse pigem spetsiifiliste olukordade jaoks, eriti siis, kui platsil on juhtunud midagi märkimisväärset. Kui laulude puhul tehakse kõva eeltööd, siis hüüdlausete puhul suuremat mõtlemist ei ole. Kui fänn tunneb, et on tarvis midagi staadionil olevale inimesele hõigata, siis ta seda tavaliselt ka teeb. Kokkuvõtteks saab öelda, et Tammeka fänniidentiteedi tekkele aitavad kaasa klubilt ja mängult saadud emotsionaalsed ning kognitiivsed kogemused. Tervikuks seob fännid aga mängude ajal käiv laulmine. Lauldes Tammekale omaseid fännilaule, tõmmatakse joon enda ning teiste fännide vahele. Nii moodustub fännidest fänkond, kes jagab sama identiteeti.


aprilli kalender

Levadia ja Flora vastamisi 5. aprillil Aprillikuu kalender pakub oma valikus meeste Premium liiga, esiliiga, esiliiga B ning naiste Expert liiga mänge. Lisaks meeste kolm veerandfinaali ja naiste superkarikas. Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee. Premium liiga

Reede, 4. aprill

19.00 JK Tallinna Kalev – Paide Linnameeskond Kalevi staadioni kunstmuru Laupäev, 5. aprill

13.00 JK Sillamäe Kalev – Tartu JK Tammeka Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 13.00 Tallinna FC Infonet – Jõhvi FC Lokomotiv Sportland Arena 16.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora Sportland Arena 19.00 Narva JK Trans – Nõmme Kalju FC Narva Fama staadion Reede, 11. aprill

19.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Infonet Sportland Arena Laupäev, 12. aprill

13.00 Nõmme Kalju FC – JK Tallinna Kalev Hiiu kunstmuru 13.00 Paide Linnameeskond – JK Sillamäe Kalev Paide kunstmuruväljak 16.00 Tallinna FC Flora – Narva JK Trans Sportland Arena 19.00 Tartu JK Tammeka – Jõhvi FC Lokomotiv Tartu Tamme staadion Reede, 18. aprill

18.45 Narva JK Trans – Tallinna FC Infonet Narva Fama staadion 19.00 Tartu JK Tammeka – Paide Linnameeskond Tartu Tamme staadion Laupäev, 19. aprill

13.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tallinna FC Levadia Jõhvi linnastaadion 16.00 JK Sillamäe Kalev – Nõmme Kalju FC Sillamäe Kalevi staadion 19.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Flora Kalevi keskstaadion Reede, 25. aprill

19.00 Tallinna FC Infonet – JK Tallinna Kalev Sportland Arena Laupäev, 26. aprill

13.00 Paide Linnameeskond – Jõhvi FC Lokomotiv Paide linnastaadion 16.00 Tallinna FC Flora – JK Sillamäe Kalev A. Le Coq Arena 19.00 Tallinna FC Levadia – Narva JK Trans Kadrioru staadion Esmaspäev, 28. aprill

19.00 Nõmme Kalju FC – Tartu JK Tammeka Kadrioru staadion

Esiliiga Pühapäev, 6. aprill

13.00 Tallinna FC Levadia II – Rakvere JK Tarvas Maarjamäe kunstmuru 13.00 Tallinna FC Puuma – Kiviõli FC Irbis Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 16.00 Nõmme Kalju FC II – Viljandi JK Tulevik Hiiu kunstmuru 16.00 Vändra JK Vaprus – Pärnu Linnameeskond Vändra staadion 19.00 Tallinna FC Flora II – FC Kuressaare Sportland Arena

Pühapäev, 13. aprill

16.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Flora II Pärnu kunstmuru 16.00 Rakvere JK Tarvas – Nõmme Kalju FC II Rakvere kunstmuru 16.00 Viljandi JK Tulevik – Vändra JK Vaprus Viljandi kunstmuru Reede, 18. aprill

19.00 FC Kuressaare – Pärnu Linnameeskond Salme staadion 19.00 Vändra JK Vaprus – Rakvere JK Tarvas Vändra staadion Pühapäev, 20. aprill

13.00 Nõmme Kalju FC II – Tallinna FC Puuma Hiiu kunstmuru 13.00 Tallinna FC Flora II – Viljandi JK Tulevik Sportland Arena 16.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Levadia II Ahtme gümnaasiumi kunstmuru Reede, 25. aprill

19.00 Viljandi JK Tulevik – FC Kuressaare Viljandi kunstmuru Pühapäev, 27. aprill

16.00 Tallinna FC Puuma – Vändra JK Vaprus Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 19.00 Kiviõli FC Irbis – Pärnu Linnameeskond Kiviõli linnastaadion 19.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Flora II Rakvere kunstmuru 19.00 Tallinna FC Levadia II – Nõmme Kalju FC II Maarjamäe kunstmuru

19.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Ararat TTÜ Sportland Arena Laupäev, 5. aprill

19.00 Tallinna FC Flora III – HÜJK Emmaste Sportland Arena Pühapäev, 6. aprill

16.00 FC Elva – Tartu FC Santos Elva linnastaadion 16.00 JK Sillamäe Kalev II – Kohtla-Järve JK Järve Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 16.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna FC Infonet II Maardu kunstmuru Neljapäev, 10. aprill

19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Tallinna FC Flora III Sportland Arena

19.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Flora III Ahtme gümnaasiumi kunstmuru Laupäev, 26. aprill

13.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Tallinna FC Infonet II Sportland Arena 13.00 Tartu FC Santos – Maardu FC Starbunker Tartu Annelinna staadion Pühapäev, 27. aprill

19.00 FC Elva – Tallinna JK Legion Elva linnastaadion 19.00 JK Sillamäe Kalev II – HÜJK Emmaste Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak

Karikavõistlused Veerandfinaalid

Teisipäev, 15. aprill

18.00 FC Kuressaare – Tartu FC Santos Salme staadion 19.00 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Puuma Sportland Arena Teisipäev, 16. aprill

18.00 Jõhvi FC Lokomotiv – HÜJK Emmaste Jõhvi linnastaadion

Naised Expert liiga

Laupäev, 12. aprill

13.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Flora Tartu Tamme kunstmuru 13.00 Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN – Pärnu JK Valga Kungla kunstmuru 19.00 Tallinna FC Levadia – Nõmme Kalju FC Maarjamäe kunstmuru Laupäev, 19. aprill

13.00 Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN – Tartu JK Tammeka Valga Kungla kunstmuru 13.00 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Levadia A. Le Coq Arena I muruväljak 13.30 Pärnu JK – Nõmme Kalju FC Pärnu kunstmuru

Pühapäev, 6. aprill

19.00 Tartu FC Santos – Tallinna JK Legion Tartu Annelinna staadion Laupäev, 12. aprill

19.00 HÜJK Emmaste – Maardu FC Starbunker Sportland Arena

Superkarikas Pühapäev, 6. aprill

16.00 Pärnu JK – Tallinna FC Flora Sportland Arena

Pühapäev, 13. aprill

13.00 Kohtla-Järve JK Järve – FC Elva Ahtme gümnaasiumi kunstmuru 16.00 Tallinna FC Infonet II – JK Sillamäe Kalev II Sportland Arena Kolmapäev, 16. aprill

18.45 FC Elva – Maardu FC Starbunker Elva linnastaadion Reede, 18. aprill

19.00 Tallinna JK Legion – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena

20.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Levadia II Lasnamäe SPK kunstmuruväljak

13.00 JK Sillamäe Kalev II – FC Elva Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak

Laupäev, 12. aprill

Neljapäev, 24. aprill

Esiliiga B Neljapäev, 3. aprill

18.00 FC Kuressaare – Kiviõli FC Irbis Salme staadion

Reede, 11. aprill

13.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna FC Ararat TTÜ Maardu kunstmuru 16.00 Tallinna FC Flora III – Tartu FC Santos Sportland Arena 19.00 Tallinna FC Infonet II – HÜJK Emmaste Sportland Arena

Pühapäev, 20. aprill

KOONDISED U17 mehed

Pühapäev, 27. aprill

17.00 Eesti–Rootsi Sportland Arena

Esmaspäev, 28. aprill

17.00 Eesti–Soome Sportland Arena

Kolmapäev, 30. aprill

13.00 Eesti–Venemaa Sportland Arena

2014 APRILL JALKA

63


lisaaeg Foto: AFP/Scanpix

Siilist sai koondise nõuandja Autor: Margus Kontus

Niimoodi näevad välja number 11 ja number 14 Club Deportivo Palestino särgil.

Number 1 kui vaba Palestiina Tšiili klubi Club Deportivo Palestino hakkas kasutama särgiseljal number 1 kujutisena Palestiina kontuure enne Iisraeli riigi asutamist. Kohalik juudi kogukond tõstis kisa ja Tšiili jalgpalliliit karistas klubi 1300 USA dollariga ning nõudis särkide ümberkujundamist, kuid Palestino vastas avaldusega: “Meie jaoks on vaba Palestiina alati olnud ajalooline Palestiina ega mitte midagi vähemat.” Asjasse sekkus ka Iisraeli saatkond. Särkidel on olnud üleilmset lööki: müük tõusis lühikese ajaga neljakordseks.

vana foto

Tiit Kõmperi legendaarne poos Seda pilti teavad vist kõik Eesti jalgpallihuvilised. Aeg-ajalt ilmub ta ajakirjanduses, pikka aega kattis ta hiigelsuuruses ühe Pirita spordikõrtsi seina ja teeb seda võibolla praeguseni. Aga kus ja millal see pilt tehtud on? 1983. aastal pani Eesti pärast 14 aasta pikkust vabatahtlikku pausi jälle Nõukogude Liidu meistrivõistlustele välja oma esindusmeeskonna, mille nimeks sai Tallinna Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kool (KSMK). See koosnes peaasjalikult Roman Ubakivi esimese põlvkonna kasvandikest, kellest vaid Urmas Hepner ja Urmas Kaljend jõudsid ära oodata Eesti iseseisvumise ja mängida vaba Eesti koondises. KSMK kuulsamaid liikmeid oli Ott Mõtsnik. Oma vägevate pomm-, karistus- ja nurgalöökidega teenis publiku tunnustuse teine Ubakivi õpilane Tiit Kõmper. Kui mitmetuhandeline publik tavatses esimeste kodumängude ajal skandeerida “Ott, löö kott!” – riim oli ju esmaklassiline –, siis õige pea hakati enne Kõmperi karistuslööke hüüdma hoopis “Tiit, löö kott!”. Iga karistuslöök tõotas väravat ja Kõmper oli

meister ka nurgalööke otse väravasse keerutama (kodupublikule demonstreeris ta seda Nõukogude Liidu meistrivõistluste mängus 30. mail 1984 Tiraspoli Avtomobilisti vastu). KSMK mängis Nõukogude Liidu II liigas (tugevuselt kolmas liiga) 5. tsoonis, kus oli 17 meeskonda. Koduplatsiks oli praegune Kalevi staadion, mis toona kandis Komsomoli staadioni nime. Hooaeg algas verisulis meeskonnale kahe kaotusega Orjolis ja Brjanskis. Esimese kodumängu ajal olid tribüünid täis: kohal oli eri andmeil 10 000 – 12 000 inimest! See oli vaid 31 aastat tagasi. Kohe avaminutitel tabas Mõtsniku löök posti, vastu tuli võtta 0 : 1 kaotus Murmanski Severilt. Siis kaotas KSMK Leningradis sealsele Dinamole ja võttis seejärel võõrsilt esimesed kaks viigipunkti: Liepajas ja Klaipedas. 5. juuni kodumängus oli vastaseks tsooni liider Gomeli Gomselmaš. KSMK võitis vaimustunud publiku silme ees 2 : 0! Tõsi, vastased tõenäoliselt alahindasid eestlasi, sest nad olid Tallinna tulnud vaid ühe varumehega. Kolm päeva hiljem, 8. juunil külastas Tallinna Voroneži Strela. KSMK jäi 5. minutil kaotusseisu. Järgnes KSMK meeskonna pikk ja visa surve, mida toetas tribüünidel istunud 8000 pealtvaatajat. 70. minutil põrutas Tiit Kõmper pommlöögi staadioni tabloopoolsesse väravasse. Olin selle kaunitari tunnistajaks, mälu järgi tehti löök vähemalt 30 meetri kauguselt väravast. 1983. aastal võinuks see vabalt võita Hõbepalli, ehkki konkurente leidunuks talle kasvõi Ott Mõtsniku tõeliste kunstitööde-kollide hulgas. Kõmper pöördus pärast tabamust bussijaamapoolse tribüüni poole, kus istusid kõige tulisemad fännid, ja laskus käsi rusikasse surudes põlvili. Selle hetke tabas fotograaf Lembit Peegel. Kindlasti on meie vutiloos löödud olulisemaid väravaid kõrgemal tasemel ja tabamusigi on tähistatud metsikumal moel. Aga sellest Tiit Kõmperi poosist on saanud meie spordifotograafia klassika. KSMK võitis mängu 2 : 1 – võiduvärava lõi penaltist mõni minut enne lõpuvilet praegune Sillamäe Kalevi peatreener Sergei Ratnikov.

Foto: Lembit Peegel

Indrek Schwede

64

JALKA APRILL 2014


lisaaeg Elmar Saar jälle rivis! 5. märtsil vilistas Eiko Saar Walesi ja Islandi maavõistlust. Wales võitis 3 : 1, ühe kolli skooris ka Gareth Bale. BBC Sport andis oma ülevaates aga kohtunikuks Elmar Saare! Elmar Saar oli enne teist maailmasõda Eesti koondislane ja koondise peatreener. Pärast sõda oli ta okupeeritud Eestis tunnustatud kohtunik, keda hinnati väga Nõukogude Liidus. Saar vilistas 106 liidu meistrisarjamängu ja kaht karikafinaali (1944, 1945). 1958. aastal vilistas Saar Bukarestis Rumeenia– Ungari maavõistlust, aasta hiljem Budapestis Ungari–Rootsi maavõistlust. Üheks tippmänguks oli Saarele kindlasti 8. novembril 1959 Budapesti Nepstadionil 90 000 pealtvaataja ees vilistatud Ungari – Saksamaa LV maavõistlus, mille väljakuperemehed võitsid 4 : 3. Vaid viis aastat tagasi olid samad meeskonnad kohtunud MM-finaalmängus.

Elari Valmas vs. Maksim Podholjuzin

Aprillikuu sünnipäevad 03.04 Jaan Saal 05.04 Sergei Lepmets 06.04 Urmas Kaal 06.04 Anastassia Morkovkina 06.04 Andrei Veis 08.04 Ats Sillaste 09.04 Jaak Luhakooder 09.04 Marko Lepik 09.04 Valeri Minkenen 10.04 Indro Olumets 10.04 Rauno Tutk 11.04 Avo Jakovits 11.04 Trevor Elhi 13.04 Jarmo Ahjupera 14.04 Raimo Paulberg 14.04 Martin Kaalma 14.04 Mihkel Uiboleht 15.04 Marko Arge 15.04 Richard Leht 16.04 Norbert Hurt 16.04 Aleksandra Ševoldajeva 17.04 Alar Peek 18.04 Ott Mõtsnik

(60) (27) (41) (33) (24) (26) (55) (37) (25) (43) (26) (58) (21) (30) (55) (37) (27) (27) (21) (30) (27) (45) (51)

18.04 Sergei Terehhov 18.04 Andre Frolov 20.04 Aivar Tiidus 20.04 Meelis Rooba 20.04 Indrek Joost 20.04 Ott Reinumäe 20.04 Sergei Zenjov 21.04 Aavo Sarap 22.04 Valeri Bondarenko 22.04 Keith Boanas 22.04 Sergei Hohlov-Simson 22.04 Aleksander Saharov 23.04 Artur Telling 24.04 Toomas Tohver 24.04 Marko Pärnpuu 24.04 Ralf Rogov 26.04 Marko Meerits 29.04 Kalev Kajak 29.04 Dmitri Skiperski 29.04 Indrek Koser 29.04 Märten Pajunurm 30.04 Allan Soomets

(39) (26) (51) (37) (35) (30) (25) (52) (61) (55) (42) (32) (38) (41) (33) (29) (22) (54) (41) (28) (21) (33)

Lutski Volõn Euroopa pikim

Harjutus lindiga näeb välja nii!

Takistusjooksu tehnika on selline.

Euroopa kõige pikem meeskond on Ukraina liigas mängiv Lutski Volõn: keskmine pikkus on 187,57 cm. Kümmekond aastat tagasi aitas Volõni keskmist pikkust kergitada meie Taavi Rähn. FC Barcelona näitaja on 177,44 cm, millega ollakse tagantpoolt teine!

Küprosel enim välismaalasi Euroopa meistriliigade võrdluses pallib kõige enam välismaalasi Küprosel – tervelt 60,4%. Eesti koondislastest on Küprosel leiba teeninud ka Andres Oper, Martin Vunk, Ats Purje, Andrei Stepanov ja Artur Kotenko.

Minu lemmikklubi

LHV edetabel Kasutajate aktiivsuse järgi on LHV pangakaardi esimene 20 selline: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Nõmme Kalju FC 4. Tartu JK Tammeka 5. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 6. Tallinna FC Flora 7. FC Kuressaare 8. FC Levadia Tallinn 9. FC Nõmme United 10. Saku Sporting

11. Põlva FC Lootos 12. JK Welco Elekter 13. Rakvere JK Tarvas 14. JK Jalgpallihaigla 15. FC Infonet 16. Paide Linnameeskond 17. Tallinna JK Piraaja 18. Martin Reimi JK 19. Raasiku FC Joker 1993 20. Sillamäe JK Kalev

Ajakirjade Tennis ja Jooksja väljaandja Donatas Narmont: Minu lemmikklubiks kujunes juba 1970. aastatel Müncheni Bayern. Mäletan, kui koos emaga vaatasime nende mänge. Mulle imponeeris Bayerni täpne söödumäng, sageli tekkivad väravamomendid ja individuaalne meisterlikkus. Oli huvitav vaadata, kuidas nad olukordi lahendavad. Nimeliselt on meeles Gerd Müller, Uli Höness, ja seal oli ka üks väikesekasvuline ääremängija, kelle nimi ei meenu. Bayern mängis atraktiivselt, mulle meeldis nende mängujoonis ja stiil. Alati oli põnevus õhus, vaatasin nende mänge suure huviga otsast lõpuni. Mulle meeldis ka, et klubis mängisid peamiselt sakslased. 2014 APRILL JALKA

65


ristsõna

Märtsikuu ristsõna vastus oli “pool elu Eesti kroonides”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisalli Hanna Lattik. Võitjaga võtame ühendust. Aprillikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 16. aprilliks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Eesti–Gibraltari maavõistlusele.

66

JALKA APRILL 2014


JALKA (aprill 2014)  

Kaanestaariks on Artur Rättel, kes jutustab pikalt oma väljamaa ihalusest.

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you