Issuu on Google+

INFOLEHT

HIINA

Materjalis kajastatud informatsioon on kogutud erinevatest allikatest. IOM edastab antud informatsiooni tuginedes oma parimatele teadmistele ja praktikale, kuid ei vastuta olemasoleva informatsiooni 천igsuse ja t채ielikkuse eest, ega ka tagaj채rgede eest, mida informatsiooni kasutamine endaga kaasa v천ib tuua.

1


INFOLEHT

SISUKORD SISUKORD I. ÜLDTEAVE 1. Ajalugu 2. Geograafia 3. Keskkond 4. Rahvusrühmad 5. Majapidamiste register (Hukou) II. VALITSEMINE 1. Poliitiline ülesehitus 2. Haldusjaotus III. MAJANDUS 1. Pangandus IV. RELIGIOON V. TRANSPORT VI. TELEKOMMUNIKATSIOON VII. SOTSIAALHOOLEKANDE SÜSTEEM 1. Pension ja hoolekanne eakate kodanike eest 2. Ravikindlustus ja tervishoid 3. Tööõnnetuskindlustus 4. Töötuskindlustus 5. Rasedus- ja sünnituskindlustus 6. Eluasemefond VIII. HARIDUS 1. Koolisüsteem IX. ELUASEMEPOLIITIKA 1. Odavmajutuse süsteem 2. Taskukohaste eluasemete süsteem X. TÖÖHÕIVE 1. Abi töökoha leidmisel 2. Kutseõpe 3. Väikelaen XI. SOTSIAALSED PROBLEEMID XII. INIMÕIGUSED JA POLIITILISED VAIDLUSED XIII. LINGID

2

2 3 4 5 5 5 6 6 6 7 8 9 10 11 11 12 12 14 15 16 17 18 19 19 21 22 22 23 23 24 24 25 26 27


INFOLEHT I. ÜLDINE TEAVE • • • • • •

• • • • • • • •

• • • •

Täielik nimetus: Hiina Rahvavabariik (HRV). Rahvaarv: 1 343 239 923 (CIA hinnang, 2012. aasta juuli). Pealinn: Peking (Beijing). Suurimad linnad: Shanghai (22 315 426 el.), Peking (18 827 000 el.), Tianjin (11 090 314 el.), Guangzhou (11 070 654 el.) ja Shenzhen (10 357 938 el.). Pindala: 9 596 961 km2 Peamised keeled: Standardiseeritud hiina keel ehk mandarini keel (ametlik) ning yue (kantoni), wu (shanghai), minbei (fuzhou), minnan, xiangi ja gani hiina keel. Tunnustatud regionaalsete keelte hulka kuuluvad mongoli, tiibeti, uiguuri, tšuangi ning ka mitmed teised keeled. Peamised usundid: Hiina on ametlikult ateistlik maa, kuid on olemas viis riiklikult registreeritud usundit ehk taoism, budism, islam, katoliiklus ja protestantism. Peamised rahvusgrupid: Han-hiinlased, keda on 91,5%, ülejäänud 8,5% rahvaarvust moodustavad tšuangid, mandžud, hueid, miaod, uiguurid, tujiad, yid, mongolid, tiibetlased, buyid, dongid, yaod, korealased ja teised rahvused. Keskmine eeldatav eluiga: Keskmine eeldatav eluiga sünnimomendil meestel 72 aastat ja naistel 76 aastat. Rahaühik: Jüaan ehk renminbi (RMB). 1 jüaan = 10 tsjaod = 100 fõni. Peamised ekspordiartiklid: Elektri- ja muud masinad (sh andmetöötlusseadmed), rõivad, kangad, raud ja teras, optika- ja meditsiiniseadmed. RKT elaniku kohta: 4930 USA dollarit (Maailmapank, 2011) Internetidomeen: .cn Piirid: Afganistaniga 76 km, Bhutaniga 470 km, Birmaga 2185 km, Indiaga 3380 km, Kasahstaniga 1533 km, Põhja-Koreaga 1416 km, Kõrgõzstaniga 858 km, Laosega 423 km, Mongooliaga 4677 km, Nepaliga 1236 km, Pakistaniga 523 km, Venemaaga (kirdes) 3605 km, Venemaaga (loodes) 40 km, Tadžikistaniga 414 km ja Vietnamiga 12 281 km. Lipp: Hiina lipp on punane suure kollase viisnurgaga ja nelja väiksema (lipu keskkoha poole suunduva kaarena asetseva) viisnurgaga vardapoolse külje ülanurgas:punane värv tähistab revolutsiooni, tähed aga sümboliseerivad nelja ühiskonnaklassi – töölisi, talupoegi, linnade väikekodanlasi ja rahvuslikku kodanlust (kapitaliste) – ühinenud Hiina Kommunistliku Partei alla. Rahvuspüha: Hiina Rahvavabariigi asutamise (1949) aastapäev 1. oktoobril. Valitsemisviis: Kommunistlik riik. Riigipea ja HKP peasekretär: President Hu Jintao. Kuulumine rahvusvahelistesse ühingutesse ja organisatsioonidesse: Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (sealhulgas ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme staatus), ASEANi regionaalfoorum (ARF), Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö foorum (APEC), Aasia Arengupank (ADB), Shanghai Koostööorganisatsioon, Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO).

Hiina on kõige suurema elanike arvuga riik maailmas ja tema kultuuri järjepidevus ulatub nelja tuhande aasta tagusesse aega. Hiina on olnud sajandite jooksul üks juhtivaid tsivilisatsioone ning edestanud kunstide ja teaduse vallas kogu ülejäänud maailma, kuid 19. ja 20. sajandil elas riik läbi rahvarahutusi, suuri näljahädasid, sõjalisi kaotusi ja võõrriikide okupatsiooni. Teise maailmasõja järel panid kommunistid Mao Zedongi juhtimisel maksma autokraatlik-sotsialistliku süsteemi, mis kindlustas küll Hiina suveräänsuse, aga kehtestas ka karmi järelvalve argielu üle ja nõudis kümnete miljonite inimeste elu. Pärast 1978. aastat koondasid Mao järeltulija Deng Xiaoping ja teised juhid tähelepanu turusuunitlusega majandusarengule ning 2000. aastaks oli majanduse kogutoodang neljakordistunud. Tänapäeval on Hiina üks maailma suurimaid eksportijaid ja tõmbab ligi rekordsuuri välisinvesteeringuid. Hiina ise investeerib sealjuures miljardeid dollareid teistesse riikidesse. 3


INFOLEHT 20. sajandi lõpukümnendi algusest saadik on Hiina tõhustanud oma tegevuse ülemaailmset haaret ja osalemist rahvusvahelistes organisatsioonides kui ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, tuumarelvi omav riik ning suur ja üha kasvava majandusvõim. Suure osa elanikkonna elatustase on tõusnud ning avardunud on ka isiklik valikuvabadus, ehkki poliitiline kontroll on jäänud rangeks. 1. Ajalugu Keisrivõim Hiinas lõppes 1911. aastal, mil kukutati Qingi (mandžu) dünastia ning Hiinas kuulutati osaliselt Sun Yatseni sarnaste revolutsionääride jõupingutuste najal välja vabariik. Keisrivalitsuse kukutamisele järgnesid ligi neli aastakümmet tõsist sotsiaal-majanduslikku arengut ja ühiskondlik-poliitilisi lahkhelisid. Esialgsele läänelikule valitsemisviisile Hiina Vabariigi näol järgnesid mitmed pingutused keisrivõimu taastamiseks. Tugeva keskvõimu puudumine viis välja piirkondliku killustumise, isepäiste sõjapealike esilekerkimise ning kodusõjani. 1927. aastal moodustas Chiang Kai-sheki juhitud Rahvuspartei ehk Guomindang (GMD) Nanjingis keskvalitsuse. 1928.-1937. aastat nimetatakse sageli Nanjingi aastakümneks, sest oli enne Teise Maailmasõja algust Chiangi eestvedamisel aset leidnud riikliku arengu perioodil oligi Hiina pealinnaks just nimelt Nanjing (Lõunapealinn). Hiina Kommunistlik Partei (HKP) asutati 1921. aastal. Kommunistid lõid Guomindangist lahku ja alustasid relvastatud võitlust Chiangi režiimi vastu. 1934-35. aastal sunniti HKP Suure Looderetkega sisemaale põgenema. Nii GMD kui HKP väed sõdisid Teises maailmasõjas Jaapani vastu, kuid selle järel puhkes 1945.-49. aastani kestnud kodusõda. HKP väed kihutasid Mao Zedongi juhtimisel rahvuslastest vastased maalt välja ning 1949. aastal kulutas Mao välja Hiina Rahvavabariigi. Tollase Hiina Vabariigi valitsus eesotsas president Chiang Kai-shekiga põgenes koos oma ligikaudu 2 miljoni poolehoidjaga Taiwanile. Ajavahemikku 1949. aastast kuni Mao surmani 1976. aastal iseloomustas ambitsioonikas poliitiliste ja majanduslike ümberkorralduste programm. See hõlmas tööstuse kollektiviseerimist, kommuunide loomist ning maaomandi ümberjaotamist. 1966. kuni 1976. aastani toimunud kultuurirevolutsioon tõi poliitilisse süsteemi tohutu murrangu. Mao toetus korra säilitamisel ja juhtohjade enda käes hoidmisel relvajõududele. Mao surm 1976. aastal tegi lõpu äärmuslaste mõjule parteis ning Deng Xiaopingi ja tema toetajate juhtimisel alustas Hiina pragmaatiliste majandusreformide läbiviimist ja avas end välismaailmale. Selle eesmärk oli majanduse ajakohastamine, Hiina välissuhete arendamine (“avatud uste poliitika”) eriti lääneriikidega ning ühiskonna järk-järguline ja piiratud liberaliseerimine. 2. Geograafia Hiina on pindalalt kaks korda suurem kui Lääne-Euroopa. Ta on Venemaa ja Kanada järel suuruselt kolmas riik maailmas. Hiina maastikupilt ulatub idaosa tasandikest, jõedeltadest ja küngastikest kuni mägede, kiltmaade ja kõrbeteni läänes. Lõunas on valdav troopiline, põhjas aga lähisarktiline kliima. Hiina keerukad kliimamustrid toovad endaga kaasa 40-kraadilise temperatuurierinevuse põhja ja lõuna vahel. Ka sademete kogus erineb paikkonniti ja jõuab kagurannikul ligi 1500 mm aastas. Sisemaa poole liikudes langeb see aga Kirde-Hiinas alla 50 millimeetrini aastas. Põllumajandustegevuseks sobib vähem kui üks kuuendik Hiinast. Kõige viljakamad maad asetsevad maa idapoolses kolmandikus, mis on ühtlasi ka majanduslikult kõige arenenum piirkond. 4


INFOLEHT Hiina omab märkimisväärseid maavarade varusid ning ta on maailma suurim antimoni, loodusliku grafiidi, volframi ja tsingi tootja. Teiste tähtsamate maavarade hulka kuuluvad boksiit, süsi, toornafta, teemandid, kuld, rauamaak, plii, magnetiit, mangaan, elavhõbe, molübdeen, maagaas, fosforiit, tina, uraan ja vanaadium. Tänu oma tohututele mäestikualadele on Hiina suurima hüdroenergia tootmise potentsiaaliga maa maailmas. 3. Keskkond Majanduskasvuga kaasnev energiatarbimine suureneb Hiinas märgatavalt. Mõned uuringud annavad mõista, et 2007. aastal möödus Hiina maailma suurima kasvuhoonegaaside tootjana Ameerika Ühendriikidest. Hiina valitsus püüab lisada selliseid energiatootmisvõimsusi, mis toetuvad muudele allikatele peale kivisöe ja nafta, keskendudes iseäranis tuuma- ja alternatiivenergiale. Keskkonnaolude halvenemine – eriti õhu saastumine, pinnase erosioon ja eriti riigi põhjaosas põhjavee taseme püsiv langemine – kujutab endast pikaajalist probleemi. Hiina kaotab erosiooni ja majandusarengu tõttu jätkuvalt harimiskõlbulikke maid (nende pindala on alates 1949. aastast vähenenud hinnanguliselt 20 protsenti). Hiina kõige olulisema loodusõnnetuse ehk üleujutuste tekkimisel on üheks suurimaks soodustavaks teguriks metsade raiumine. 1998. aastal sai üleujutuste tagajärjel surma 3656 inimest ning need avaldasid mõju 230 miljoni inimese elule. 4. Rahvusrühmad Peale hanidest ehk pärishiinlastest enamuse tunnistatakse Hiinas ametlikult veel 55 vähemusrahvuse olemasolu, kellesse kuulub ühtekokku umbes 195 miljonit inimest ning kes elavad peamiselt loodes, põhjas, kirdes, lõunas ja kagus, kuid teataval määral ka sisemaal. 2000. aasta rahvaloenduse andmete alusel moodustavad 91,5 protsenti elanikest hani-hiinlased (1,1 miljardit). Ülejäänute hulgas on tähtsamateks rahvusrühmadeks tšuangid (16,1 miljonit), mandžud (10,6 miljonit), hueid (9,8 miljonit), miaod (8,9 miljonit), uiguurid (8,3 miljonit), tujiad (8 miljonit), yid (7,7 miljonit), mongolid (5,8 miljonit), tiibetlased (5,4 miljonit), buyid (2,9 miljonit), dongid (2,9 miljonit), yaod (2,6 miljonit), korealased (1,9 miljonit), baid (1.8 miljonit), hanid (1,4 miljonit), kasahhid (1,2 miljonit), lid (1,2 miljonit) ja daid (1,1 miljonit). Rahvuslik kuuluvus tuvastatakse sageli enesemääratluse alusel ning mõnikord ja mõnes kohas on poliitilistel või majanduslikel põhjustel kasulik identifitseerida ennast mõne muu rahvusrühma liikmena. 5. Majapidamiste register (Hukou) Hukou süsteem nõuab kõikidelt Hiina elanikelt enda registreerimist kohalikus nn korrakaitseasutuses. Kõikide perekondade (ja ka samuti majapidamisteks loetavate üksikult elavate inimeste) kohta peetakse kohalikes korrakaitseasutuses majapidamiste registreerimisvihikuid, mis sisaldavad kõikide majapidamisse kuuluvate inimeste nime, sünniaega, ametit, perekonnaseisu jms puudutavat informatsiooni. Hiina kodanikel on ainult üks alaline hukou-sissekirjutus. 1985. aastal kehtestatud linnapiirkondade ajutiste elanike haldamist käsitlevate ajutiste eeskirjade kohaselt peavad kõik inimesed ja sealhulgas ka välisriikide kodanikud, kes elavad või peatuvad kauem kui kolm päeva väljaspool oma hukou-piirkonda, registreerima end kohalikes hukou-asutustes ja saama külalise või ajutise elaniku sissekirjutuse. Selle nõude vastu eksinud inimest on võimalik trahvida või tema alalisse elukohta tagasi saata. Majaomanikud, hotellid ja muud külalisi majutavad majapidamised vastutavad selle eest, et nende külalised ennast kohalikus politseis registreeriksid, kuigi sellekohaseid eeskirju on mõnes kohas lõdvendatud. Kõik kauem kui kolm kuud väljaspool oma hukou-piirkonda 5


INFOLEHT viibivad inimesed peavad taotlema endale ajutise elamisloa (zanzhuzheng), mis on nende sellises kohas elamise ja õigusliku määratlemise seaduslikuks aluseks. Paljudes kohtades vajatakse seda luba ka töötamiseks, eluruumide üürimiseks, pangakonto avamiseks, avalikesse asutustesse (näiteks raamatukogudesse) sisenemiseks ja tähitud posti kättesaamiseks ning oma isiku tõendamiseks muudelgi juhtudel. II. VALITSEMINE 1. Poliitiline ülesehitus Hiina Rahvavabariik (HRV) on autoritaarne riik, mille põhiseaduses on sätestatud, et kõrgeima võimu kandja on Hiina Kommunistlik Partei (HKP). Põhiseaduse kohaselt on Hiina mitmeparteiline HKP juhitud sotsialistlik riik, kuid sisuliselt toimib ta siiski üheparteilisena. Partei kontrollib kogu poliitilist süsteemi ja sealhulgas ka sõjaväge. 1988. aastal alustati küll otsevalimiste korraldamist, kuid neil valitakse üksnes külanõukogusid ja kohalikke rahvakongresse. Hiina valitsemiskorralduse skeem

Kommunistlik Partei Distsiplinaarkomisjon

Poliitbüroo

Partei juhtliikmed

Sõjaväeasjade keskkomitee

Rahvakongress

Riiginõukogu

Rahvavabastusarmee

Kohtud ja prokuratuur

Provintsid ja linnad

Valib/kinnitab Mõjutab (BBC, värskendatud 28. juunil 2011) Hiina Kommunistlikul Parteil on umbkaudu 80 miljonit liiget. Iga viie aasta järel valivad nad ligikaudu 3000 esindajat partei kongressile. 3000 saadikust koosneval Rahvakongressil (RK) on õigus nimetada ja tagandada rahvavabariigi presidenti, asepresidenti, Riiginõukogu (keskvalitsuse kõige tähtsam, ministrite nõukogu meenutav haldusorgan), peaministrit ja asepeaministrit, Kõrgeima Rahvakohtu prokuröri ja eesistujat ning Sõjaväekomitee esimeest ja liikmeid. Rahvakongress võib muuta põhiseadust ja teostab järelvalvet seaduste rakendamise üle. Ta vaatab läbi ja kiidab heaks riiklikud majandus- ja sotsiaalprogrammid ning vaatab üle ja kinnitab riigieelarve. Siiski on RK suurel määral sümboolne organ. Korrapäraselt käib koos üksnes tema alaline komitee, kongressi täiskoosseis aga koguneb aastas kõigest kaheks nädalaks, et ettepandud õigusaktid heaks kiita. 2002. aasta novembris HKP peasekretäriks valitud Hu Jintao käes on kolm kõige tähtsamat võimupositsiooni – ta on ühtaegu partei peasekretär, president ja sõjaväeasjade keskkomitee esimees.

6


INFOLEHT Hiina Kommunistlikule Parteile kuulub poliitilise võimu monopol ja valitsuse poliitika paneb paika HKP Poliitbüroo üheksaliikmeline alaline komitee. Partei liikmed täidavad peaaegu kõiki juhtivaid ametikohti valitsuses, sõjaväes ja siseriiklikus julgeolekuteenistuses ning paljudes majandusüksustes ja ühiskondlikes organisatsioonides. Peamised poliitilised otsused majandusarengu, ühiskondlike prioriteetide ja sõjaliste küsimuste suhtes langetab Hiina Kommunistlik Partei. Valitsus aga viib need ellu. Riigi kõrgeim kohtuorgan on Kõrgem Rahvakohus (KRK). Sellest allapoole jäävad kohalikud rahvakohtud (ülem- , kesk- ja algastme kohtuid) ja erirahvakohtud, mis hõlmavad ka sõja- ja mereväekohtuid ning raudteekohtuid. Hiina Kommunistliku Partei Seaduse ja Poliitika Komiteel on õigus kohtusüsteemi kõikide tasandite kohtute toiminguid üle vaadata ja neile mõju avaldada. 2. Haldusjaotus Hiina provintside piirid on 17. sajandist saadik enamasti püsivad olnud. Suuremateks muutusteks on selle aja jooksul olnud kirdeprovintside ümberkorraldamine pärast Hiina Rahvavabariigi loomist ja autonoomsete piirkondade moodustamine Nõukogude rahvuspoliitika eeskujul. Provintsid mängivad Hiinas suurt kultuurilist rolli, sest inimesed kalduvad ennast identifitseerima oma koduprovintsi järgi. Hiina Rahvavabariigi põhiseadus sätestab õiguslikult kolm haldustasandit, jagades riigi provintsideks, maakondadeks ja valla tüüpi piirkondadeks (või linnadeks): - Riik jaguneb keskvalitsusele alluvateks provintsideks, autonoomseteks piirkondadeks ja omavalitsusüksusteks. - Provints või autonoomne piirkond jaguneb autonoomseteks prefektuurideks, maakondadeks, autonoomseteks maakondadeks ja/või linnadeks. - Maakond või autonoomne maakond jaguneb valdadeks, rahvusvaldadeks ja/või linnadeks. Keskvalitsuse otsealluvuses on 22 provintsi, viis autonoomset piirkonda, mille hulka kuulub ka Xizang (Tiibet), ning neli omavalitsusüksust (Peking, Chongqing, Shanghai ja Tianjin). Ühtlasi peab Hiina Taiwani oma 23. provintsiks. Haldushierarhia tervikuna näeb välja nii: • Keskvalitsus • Provints, omavalitsusüksus või autonoomne piirkond • Prefektuur või linn • Maakond või ringkond • Vald • Küla III. MAJANDUS Alates 1970. aastate lõpust on Hiina liikunud suletud ja plaanimajanduslikult süsteemilt rohkem turule orienteeritud suunitlusega ja suurt ülemaailmset rolli etendava riigi suunas. 2010. aastal sai Hiinast maailma suurim eksportija. Reformid algasid kollektiivpõllumajanduse etapiviisilisest likvideerimisest ning jätkusid hindade järk-järgulise liberaliseerimise, rahanduse detsentraliseerimise, riigiettevõtetele suurema iseseisvuse andmise, mitmekesisema pangandussüsteemi loomise, aktsiaturu arendamise, erasektori järsu kasvu ning riigi väliskaubandusele ja -investeeringutele avamisega. Reforme on Hiina läbi viinud astmeliselt. Olles hoidnud oma valuutat paljude aastate jooksul tihedasti seotuna USA dollari kursiga, devalveeris Hiina 2005. aastal jüaani dollari suhtes 2,1% võrra ja võttis kasutusel 7


INFOLEHT valuutakorvil põhineva vahetuskursi süsteemi. Hiina rahaühik jüaan on praegusel hetkel üks maailma tugevamaid valuutasid ja selle kurss kõigub 1 USD = 6,28 CNY ümber (2012 oktoobri seisuga). Majanduse ümberstruktureerimine ning sellest tulenev tootlikkuse kasvamine on aidanud kaasa SKT rohkem kui kümnekordsele suurenemisele võrreldes 1978. aastaga. Hinnaerinevusi arvestava ostujõu pariteedi alusel oli Hiina 2010. aastal USA järel maailma suuruselt teine majandus, kusjuures Jaapanist möödus ta juba 2001. aastal. Osutatavate teenuste maksumuselt on Hiina samuti USA järel teisel kohal. Sissetulek ühe elaniku kohta jääb siiski alla maailma keskmise. Hiina valitsus seisab arvukate majandusega seotud väljakutsete ees, mille hulka kuuluvad näiteks: • Sisemaiste säästude määra ja sellest tuleneva madala sisenõudluse vähendamine. • Töökohtade arvu jätkuva suurenemise tagamine kümnete miljonite ümberasujate ja uute tööturule sisenejate jaoks. • Korruptsiooni ja muude majanduskuritegude vähendamine, • Keskkonnakahjude ja majanduse kiire teisenemisaega seotud sotsiaalsete vastuolude ohjeldamine. Rannikuprovintsides on majandusareng olnud tulemusrikkam kui sisemaal ning 2011. aastaks oli rohkem kui 250 miljonit töömigranti ja nende ülalpeetavat töö otsinguil linnapiirkondadesse ümber asunud. Rahvaarvu kasvu piiramise poliitika üheks tagajärjeks on olnud see, et Hiina kuulub praegu kõige kiiremini vananeva elanikkonnaga riikide hulka maailmas. 2010. ja 2011. aastal seisis Hiina silmitsi kõrge inflatsiooniga, mille põhjuseks oli suurel määral laenudel põhinev majanduse ergutamise programm. Ehkki näib, et inflatsioon on mõnede ohjeldamismeetmete abil kontrolli alla saadud, kahanes SKT kasv siiski 2011. aastaks 9% kanti. SKT kasvu prognoos 2012. ja järgnevateks aastateks jääb buumiaegsele ennustusele alla, kusjuures esmajoones on selle põhjuseks ülemaailmne majanduskriis, mis hakkas ennast Hiinas tunda andma 2008. aastal. Maailmapank ennustab 2012. aastaks 7,7 protsendilist ja 2013. aastaks 8,1 protsendilist kasvu (oktoober 2012). Kasvu aeglustumine on kutsub esile nii ekspordi kui ka sisenõudluse ja eriti ka investeeringute vähenemine. Hiina palgad ja sissetulekud jätkasid 2011. aastal suurenemist ning see oli suunatud kasvu taastasakaalustamisele ja sisenõudluse tugevdamisele. 2011. aasta esimeses kvartalis tõstsid ühtekokku 13 Hiina provintsi (inimressursside ja sotsiaalkindlustuse ministeeriumi andmetel) keskmiselt 21 protsendi võrra alampalku. Linnapiirkondade elanike netosissetulek tõusis (Hiina Riikliku Statistikaameti andmetel) aasta esimesel poolel 13,2 protsenti ja maapiirkondade elanike netosissetulek 20,4 protsenti. Hiina peamised ekspordiartiklid on büroo- ja andmetöötlusseadmed, sideseadmed, elektriseadmed, rõivastus ja riidekaubad. Hiina suurimateks eksporditurgudeks on Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Hong Kong, Jaapan ja Lõuna-Korea. Valitsuse 2011. aasta märtsis vastu võetud ja järjekorras kaheteistkümnes viisaastakuplaan asetab rõhu jätkuvatele majandusreformidele ja vajadusele suurendada sisetarbimist, et vähendada majanduse tulevast sõltuvust ekspordist. 1. Pangandus Hiina pangandussüsteem on teinud viimase kahekümne aastaga läbi märkimisväärseid muutusi. Ühtlasi on Hiina alates 2001. aastast Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liige. Hiina Rahvavabariigi keskpangaks on Hiina Rahvapank. Neli suurt riigile kuuluvat 8


INFOLEHT kommertspanka on Hiina Pank, Hiina Ehituspank, Hiina Tööstus- ja Kommertspank ning Hiina Põllumajanduspank. Lisaks neljale suurele riigi kommertspangale on ka väiksemaid kommertspanku. Suurimad nendest on Sidepank, Hiina CITIC Pank, Hiina Pank Everbright ja Hua Xia Pank. Hiina pangandusturu kolmas oluline osalejate rühm on linnade kommertspangad. Paljud nendest asutati linnade laenuühistute baasil ning suuremalt jaolt omavad linnade kommertspangad tihedaid sidemeid kohalike omavalitsustega ja enamus- või täisosalus nendes kuulub riigile. Mõned nendest on loonud väiksemate äriklientide paremaks teenindamiseks nn väikelaenuüksusi. Linnade kommertspankade näideteks on Taizhou Linna Kommertspank, Pekingi Pank ja Ningbo Pank. Hiina Rahvapank (The People’s Bank of China) Aadress: Chengfang 12 , Xichengi ringkond, Peking, Hiina (100800) Telefon: (86-10) -66194114 Veebisait: http://www.pbc.gov.cn/publish/english/963/index.html Hiina Ehituspank (China Construction Bank) Aadress: Finance 25, Xichengi ringkond, Peking, Hiina (100033) Telefon: (86-10)66215533 Veebisait: http://www.ccb.com/en/home/index.html Hiina Tööstus- ja Kommertspank (Industrial and Commercial Bank of China) Aadress: FuXingMenNei 55, Xichengi ringkond, Peking, Hiina (100140) Telefon: (86) 95588 Veebisait: http://www.icbc-ltd.com/icbcltd/en/ Hiina Põllumajanduspank (Agricultural Bank of China) Aadress: Jianguomen Nei avenüü 62, Dongchengi ringkond, Peking, Hiina (100005) Telefon: (86) 95599 Veebisait: http://www.abchina.com/en/default.htm Hiina Rahvusvaheline CITIC Pank (CITIC Bank International China) Aadress: Kabinet 3201-05, 3210 Full Tower, Dongsanhuanzhonglu 9, Chaoyangi ringkond, Peking, Hiina (100020) Telefon: (86-10)-85911161 Veebisait: http://www.citicbankintl.com/china/en/index.jsp IV. RELIGIOON Ametlikult on Hiina ateistlik riik ja vähemalt 59% selle rahvastikust on uskmatud. Ajaloolistel põhjustel järgitakse siiski valdavalt konfutsianismi ja taoismi. Riigis ametlikult registreeritud usundid on taoism, budism, islam, katoliiklus ja protestantism. Põhiseaduse 36. punkti kohaselt võivad Hiina kodanikud oma usulisi tõekspidamisi ja kuuluvust vabalt valida ja väljendada. Mittetäielike statistiliste andmete kohaselt on Hiinas üle 100 miljoni erinevate usundite järgijat ja enam kui 100 000 usutalituste läbiviimise paika, ligikaudu 300 000 vaimulikku ja üle 3000 usurühmituse. Riik hoiab usutegevusel jätkuvalt valvsalt silma peal ja mõne religioossed või spirituaalsed rühmitused on seadusega keelatud. On võimatu öelda, kui palju on tänapäeval Hiinas kristlasi, kuid keegi ei eita, et nende arv kasvab plahvatuslikult. Valitsuse väitel on neid 25 miljonit ning sealhulgas 18 miljonit protestanti ja kuus miljonit katoliiklast. Sõltumatute hinnangute kohaselt on see arv suuresti vähendatud.

9


INFOLEHT Ametlik statistika on loetlenud Hiina moslemite arvuks rohkem kui 20 miljonit. Suurima moslemite kogukonna Hiinas moodustavad hueid. Nad paistavad olevat Hiina ühiskonda paremini integreerunud kui Xinjiangi uiguurid, kes räägivad teistsugust keelt. Mõned usu- ja rahvusvähemused – näiteks Tiibeti budistid ja uiguuri moslemid – kogevad nii oma usuliste tõekspidamiste kui ka teistsuguse keele ja kultuuriga etnilise vähemuse staatuse tõttu diskrimineerimist kogu riigis. V. TRANSPORT Esmatähtis veovahend on raudtee, selle pikkus on alates 20. sajandi keskpaigast kahekordistunud ja ulatuslik teedevõrk teenindab kogu riiki. Suuremates linnades on juba toimimas, ehitamisel või kavandamisel metrooliinid. Kiirteede ja tavamaanteede võrgustik on samuti kiiresti laienenud ja see on endaga kaasa toonud mootorsõidukite kasutamise suure kasvu kogu Hiinas. Liikluskorralduselt sarnaneb Hiina suvalise arenenud riigiga ja liiklusummikuid esineb nüüd üha sagedamini. Hiina on viinud ellu rida tegevuskavu, mille eesmärk on vähendada survet maanteetaristule, julgustades selleks inimesi kasutama ühissõidukeid ja vähendama liiklemist erasõidukitel. Ühe stiimulina on valitsus vähendanud bussipiletite hindu ja piiranud eraautode liiklust linnapiirkondades registreerimisnumbritel põhineva piirangute süsteemi abil, mis näeb ette, et mõnes suurlinnas ei lubata numbrimärgi teatava kindla viimase numbriga autol sellel või teisel nädalapäeval linnas sõita. Sellisest piirangust antakse teada linna liiklusraadios, liiklussaitidel, infolehtedel ja muudes üldkasutatavates teabevahendites. Kuigi Hiina transpordisüsteem koosneb tohutut maa-ala hõlmavast liiklussõlmede võrgust, kalduvad need siiski koonduma majanduslikkus mõttes enamarenenud rannikualadele ja suuremate jõgede ääres asuvatesse sisemaalinnadesse. Hiinas on kokku 86 000 kilomeetrit raudteid ja 3 860 800 kilomeetrit maanteid, mille hulka kuulub ka 804 500 km sillutamata teid. VI. TELEKOMMUNIKATSIOON Eraisikute käsutuses on üha rohkem kohalikke ja rahvusvahelisi sideteenuseid. Hiina peamised telekommunikatsiooniteenuste osutajad on China Mobile, China Telecom ja China Unicom, kes pakuvad kõik nii tava- kui ka mobiiltelefoniteenuseid. Territooriumi kaetus sidevõrguga on tihe ja tõhus, ulatudes 96%. Hiinas on käesoleval hetkel kasutusel rohkem mobiiltelefone kui üheski teises riigis ja 2012. aasta maikuu seisuga on telefonikasutajaid üle miljardi. Ühtlasi on Hiinas kõige rohkem interneti ja lairibaühenduse kasutajaid. China Telecom ja China Unicom on riigi kaks suurimat lairibaühenduse pakkujat. Rahvusvaheline suunakood: +86 Internetidomeen: .cn Mobiiltelefone saavad eraisikud osta kohapeal mõõduka hinna eest paljudest jaemüügiettevõtetest. Välismaised mobiiltelefonid töötavad juhul, kui aktiveeritud on „ülemaailmne rändlusteenus“. Arvutite tark- ja riistvara ning audio-videotehnikaseadmed on Hiinas laialdaselt saadaval. Kõikjal üle kogu Hiina leidub küllaga paljusid väiksemaid poode hõlmavaid mitmekorruselisi kaubanduskeskusi, milles müüakse konkurentsivõimeliste hindadega kõikvõimalikke arvuti- ja elektroonikakaupu. Kaubamajad ja spetsialiseeritud elektritarvete kauplused pakuvad laias valikus ja hinnavahemikus kodumasinaid. 10


INFOLEHT Massiteabevahendid Alates Hiina Rahvavabariigi loomisest 1949. aastal kuni möödunud sajandi kaheksakümnendate aastateni kuulusid Hiinas peaaegu kõik massiteabevahendid riigile. Sõltumatu ajakirjandus hakkas tekkima alles alates pärast majandusreformide käivitumist. Hiina massiteabevahendid on hoolimata valitsuse järelvalvest muutunud tänu kasvavale konkurentsile, sisu mitmekesistumisele ja uuriva ajakirjanduse osakaalu suurenemisele üha enam äriliseks. Ligi 1,2 miljardi vaatajaga televisioon on populaarne uudisteallikas ja see sektor on eriti suurlinnades konkurentsivõimeline. Riiklik kesktelevisioon (Chinese Central TV ehk CCTV) on Hiina suurim meediaettevõte. Märkimisväärset turuosa omavad ka sellised riigi meediaväljaanded nagu näiteks Xinhua ja Rahva Päevaleht (Rénmín Rìbào). Hiina provintside ja linnade telejaamad väljastavad saateid kokku ligikaudu 2100 kanalil. Hiinas on suur peaaegu ainuüksi kaabeltelevisiooni kujul esineva tasulise televisiooni turg. Hiinas on üle 2000 ajalehe. Igal suurlinnal on omaenda leht, mida annab tavaliselt välja kohalik omavalitsus, ja ka kohalik kompartei päevaleht. Hinnanguliselt on Hiinas 1000 riigi le kuuluvat raadiojaama. Post Nii rahvusvahelisi kui ka kohalikke postiteenuseid osutatakse äärmiselt tõhusalt ja usaldusväärselt. Pakipost töötab kindlalt ja kiirsaadetised jõuavad üldiselt kohale kahjustamata. VII. SOTSIAALHOOLEKANDE SÜSTEEM 1. juulil 2011 hakkas Hiinas kehtima uus sotsiaalkindlustusseadus. Seaduse põhieesmärk on parandada riigi elanike üldist sotsiaalset “turvavõrku”. Kohustuslik hoolekandesüsteem hõlmab viit “kindlustust” – need on pensionikindlustus, ravikindlustus, tööõnnetuskindlustus, töötuskindlustus ning rasedus- ja sünnituskindlustus, mis on kõik olnud juba aastaid osa Hiina sotsiaalsete tagatiste raamistikust. Lisaks nendele arvatakse üldiselt kohustusliku hoolekande hulka ka sissemaksed eluasemefondi, kuna täiendavad maksed on kohustuslikud ja neid maksavad nii tööandja kui ka töötaja. 1. Pension ja hoolekanne eakate kodanike eest Pension kujutab endast sotsiaalkindlustussüsteemi, mis tagab üldise tööjõu hulgast täielikult või põhiliselt välja langenud vanemate inimeste põhivajaduste rahuldamise seadusega ettenähtud piires. Pensionid koosnevad Hiinas kolmest osast. Esimene nendest on põhipension, teine ettevõtetelt laekuv lisa ja kolmas isiklikud pensionisäästud. Pensioni jaoks eraldatud isiklikke sääste ei maksta välja ennetähtaegselt. Põhipensioni süsteemis osalevad ja alljärgnevatele tingimustele vastavad inimesed saavad kuni surmani igakuist põhipensioni: • On vaja täita riiklikud pensionile minemise tingimused, mis hõlmavad tavapensioni, haiguspensioni ja teatavate kutsealade esindajate varasemat eripensioni. • On vaja vähemalt 15 aasta jooksul teha põhipensionikindlustuse sätete kohaselt sissemakseid pensionifondi. Kui makseperiood on olnud alla 15 aasta, kuid inimene on jõutud pensioniikka, makstakse talle korraga välja kõik tema isiklikud pensionisäästud. See väljamakse lõpetab tema pensionikindlustusega kaasnevad õigused. Hiina maapiirkondades on riiklikud pensionid suhteliselt uus nähtus. Vanasti tähendas 11


INFOLEHT turvalisus vanas eas mitte pensionifondi, vaid perekonna põllulappi. 2011. aasta lõpuks oli riikliku pensioniprogrammi siiski kaasatud 326 miljonit maapiirkondade elanikku. See arv on 240 miljoni võrra suurem kui 2009. aastal, mil Hiinas käivitati uus pilootprojektidel põhinev maapiirkondade pensioniprogramm. 2012. aasta seisuga oli selline pension kõigest ligikaudu ühel kolmandikul Hiina maapiirkondade eakatest, kusjuures pensioni keskmine suurus oli 74 jüaani kuus. Maapiirkondade kohalikud omavalitsused maksavad välja põhipensione, mille suurus sõltub suuresti omavalitsuste rahalisest seisundist. Seda täiendavad personaalkontod, millele inimesed saavad oma töise elu jooksul sissemakseid teha, ja riik maksab niisugusel juhul kontole sama suure summa. Linnades ühendab põhisüsteem endas sotsiaalkindlustuse, mida rahastatakse palkadele kehtestatud maksudest, ja isiklikud kogumiskontod, kuhu töölised peavad maksma 8% oma teenistusest. Alampensioni makstakse siis, kui sissemakseid on tehtud vähemalt 15 aastat. Maksimaalne pension ei saa olla suurem kui 100% kindlustatu palgast enne pensionile minemist. Praegusel hetkel on pensionile jäämise vanus Hiinas meestele 60 eluaastat, naissoost riigiteenistujatele 55 eluaastat ja naissoost töölistele 50 eluaastat. Igakuine pension võrdub 1/120 tööandja ja töötaja kogumaksetest, millele lisanduvad intressid (kohalikud omavalitsused pakuvad üleminekuvariante sellistele inimestele, kelle töine elu algas enne kohustuslike isiklike kontode juurutamist ja lõppes pärast seda). Pärast 120 kuu möödumist makstavad pensionid tulevad reservfondist, mis moodustub tööandja sissemaksete ülejääkidest selliste inimeste isiklikel kontodel, mis on suletud nende omaniku surma järel.

Tööandja

Kulu

Tulu

Pension Töötaja

Tavaliselt 20 protsenti töötaja palgast, mõnes linnas (Shenzhen, Hangzhou, Ningbo, Zhongshan) märgatavalt vähem

8 protsenti töötaja palgast (ühtlustatud määr kogu riigis)

Tööandjale ei lisandu mingit otsest tulu.

Fondi makstud summad ei kuulu maksustamisele. Isiklikele kontole lisanduvad ka intressid. Kui makseid on tehtud vähemalt 15 aastat, hakkab pensioniikka jõudnud inimene saama pensioni tema isiklikkust fondi kogunenud summast (see koosneb töötaja sissemaksetest töötamiseajal). Kui raha sellest fondist on ammendunud, on niisugusel inimesel õigus saada pensioni riigifondist, mida rahastatakse tööandjate sissemaksetega. Töötaja surma korral (enne või pärast pensionile minemist) võivad isiklikku fondi kogunenud raha pärida tema pärijad.

(Veebiportaal China Briefing, 21. veebruar 2012) 12


INFOLEHT Tööjõu ja Sotsiaalkindlustuse Ministeeriumi pensioniamet tegeleb üldise juhendamisega ja kannab hoolt kohalike õigusaktide vastavuse eest keskvalitsuse juhistele. Provintsi või linna/maakonna sotsiaalhoolekande ametid haldavad nii oma pensionifonde kui ka isiklikke kontosid. Kohustuslike isiklike kontode fondid deponeeritakse riigile kuuluvatesse pankadesse. Hiina on vananev ühiskond. Riigi Statistikaameti andmetel on Hiinas üle 178 miljoni rohkem kui 60 aasta vanuse inimese ja nad moodustavad hinnanguliselt 13% elanike koguarvust. 2042. aastaks on eakaid inimesi 30% rahvastikust ja Hiinast saab kõige tõsisema rahvastiku vananemise probleemiga silmitsi seisev riik maailmas, kusjuures selle mure teravnemise peamiseks põhjuseks on olnud riigi ühelapsepoliitika. Hiina kodaniku keskmine eluiga on praegu 73 aastat. Eakatele mõeldud teenused on liiga nõrgad, et sellise olukorraga toime tulla, ja hoolekandesüsteem on endiselt alaarenenud ega hõlma suurt osa maakohtades elavatest eakatest. Suuremat osa hooldekodusid Hiina maapiirkondades rahastatavad ja enamasti ka juhivad siiski kohalikud omavalitsused. Kuna Hiina seisab nüüd silmitsi elanikkonna vananemisega, on valitsus tervitanud era- ja välisinvestorite abi eakate jaoks mõeldud hoolekandeasutuste nappuse kõrvaldamisel. Enamuses suurlinnades domineerivad hooldussektoris eraettevõtted. 2. Ravikindlustus ja tervishoid Tervishoiu reformimine võeti Hiinas tõsiselt käsile 2009. aastal. Selle kaugeleulatuva ümberkujundamisega jõutakse eeldatavasti lõpule 2020. aastal. Märgatavat edasiliikumist võib juba täheldada väiksema tähtsusega linnade ja maakohtade infrastruktuuri arendamisel ning inimeste kindlustusskeemidesse kaasamisel – tänu sellele pakutakse nüüd mõnda liiki kindluskatet rohkem kui 95% elanikest.

Ravikindlustus Töötaja

Tööandja

Kulu

Tulu

Tavaliselt 7-12% palgast (mõnes linnas – näiteks Zhongshanis – märgatavalt vähem)

Tavaliselt 2% töötaja palgast (mõnes linnas – näiteks Zhongshanis – märgatavalt vähem)

Tööandja ei saa mitte mingisugust mingit otsest kasu

Haigestumise või vigastuse korral saab töötaja lasta tervishoidukindlustusel katta osa ravikuludest. Kulude katmise täpne ulatus sõltub haiguse/vigastuse iseloomust. Inimese tehtud maksed lisatakse tema nimele väljastatud kaardile ja kaardil olevat raha saab ta kasutada apteegis ravimite ostmiseks või ambulatoorse patsiendi kulude katmiseks haiglates. Tööandja tehtud maksed kogunevad riiklikku ühisfondi, mis rahastab tunduvalt kulukamat statsionaarset ravi.

(Veebiportaal China Briefing, 21. veebruar 2012)

13


INFOLEHT Olemasoleva süsteemi üks põhinõrkusi seisneb selles, et kui töötaja reisib ja haigestub või saab vigastada oma halduspiirkonnast kaugel, esineb ravi eest maksmisel ja kulude hüvitamisel kindlustusfondist märgatavaid komplikatsiooni. Praeguse tervishoiukindlustuse süsteemi puhul on kehtestatud ravikulude maksimumsumma kõikide haiguste jaoks, mida süsteem katab. Linlastele katab kindlustus siiski ligikaudu neljakordse keskmise aastasissetuleku ulatuses ravikulusid ehk umbes 150 000 jüaani, maakohtade elanike maksimaalne kate aga just tõsteti alles äsja 30 000 jüaanilt 50 000 jüaanini. Suurema osa raskete haiguste ravimise kulud on paraku nimetatud summast märksa suuremad. Lisaks selle hüvitatakse ainult kulutused ravikindlustuse nimistus loetletud raviviisidele ja ravimitele. Keskmiselt hüvitatakse 60-70% kuludest. Tervishoiuressursid jaotuvad Hiinas ebaühtlaselt. Pekingi, Shanghai ja Guangzhou sarnaseid suurimaid linnu arvestamata peab peaaegu kõikide raskete haiguste ravimise eest patsient kõigepealt maksma sularahas ja alles seejärel on tal võimalus riigilt hüvitist nõuda. Hiina Rahvavabariigi Tervishoiuministeerium Aadress: Xizhimenwai Nanlu 1, Xichengi ringkond, Peking, Hiina (100044) Telefon: (86-10) 6879-4049 Faks: (86-10) 6831-3669 Meiliaadress: manage@moh.gov.cn Veebisait: http://www.moh.gov.cn/ 3. Tööõnnetuskindlustus

Tööandja

Kulu

Tulu

14

Tööõnnetuskindlustus Töötaja 0,4-3% palgast olenevalt asukohast ja töö ohtlikkusest

Ei pea panustama

Töötaja vigastuse korral ei pea tööandja maksma vigastatu ravikulusid, vaid need kaetakse firma sotsiaalkindlustusmaksetega.

Ravikindlustuse fond ja tööõnnetuskindlustuse fond peavad katma tööl vigastada saanud inimese ravikulud.

Kui on selgunud, et töötaja ei saa haiguse/vigastuse raskuse tõttu tööle naasta, ei tohi tööandja töötajaga sõlmitud töölepingut lõpetada. Töötajal on siis õigus

Kui töötaja on invaliidistunud või raskesti vigastatud ja ei saa tööle naasta, ei tohi tööandja töölepingut katkestada, kuid ei pea ka talle igal kuul palka maksma. Sellisel juhul peab töötaja taotlema toetust

Tööõnnetuse järel peab tööandja koguma kokku vajaliku tõendusmaterjali ja koostama Sellegipoolest peab tööandja asjakohased dokumendid, mis esitatakse maksma ravi- ja heakskiidu saatmiseks kindlustusasutusele. taastumisperioodi jooksul See protsess võtab aega ja töötaja ei pea töötajale igal kuul palka vastavalt sellel perioodil töötaja, tööandaja aga jätkab kohalikele õigusaktidele. talle igal kuul palga maksmist. Palgasumma Palgasumma arvutatakse tavaliselt arvutatakse välja töötaja eelmise 12 kuu välja töötaja eelmise 12 kuu keskmise palga ja muude tasude alusel. keskmise palga ja muude tasude Kõnealuse perioodi pikkuse määravad alusel. Kõnealune aeg ei tohi kindlaks tervishoiuasutused, kuid see ei tohi kesta üle 12 kuu. kesta üle 12 kuu.


Tulu

välja töötaja eelmise 12 kuu keskmise palga ja muude tasude alusel. Kõnealune aeg ei tohi kesta üle 12 kuu.

keskmise palga ja muude tasude alusel. Kõnealuse perioodi pikkuse määravad INFOLEHT kindlaks tervishoiuasutused, kuid see ei tohi kesta üle 12 kuu.

Kui on selgunud, et töötaja ei saa haiguse/vigastuse raskuse tõttu tööle naasta, ei tohi tööandja töötajaga sõlmitud töölepingut lõpetada. Töötajal on siis õigus taotleda toetust sotsiaalkindlustusfondist.

Kui töötaja on invaliidistunud või raskesti vigastatud ja ei saa tööle naasta, ei tohi tööandja töölepingut katkestada, kuid ei pea ka talle igal kuul palka maksma. Sellisel juhul peab töötaja taotlema toetust sotsiaalkindlustusfondist.

(Veebiportaal China Briefing, 21. veebruar 2012) Seadus ütleb selgesti, et kindlustusmakseid peab tasuma tööandja, aga töötajal on õigus nõuda asjakohaste ravikulude hüvitamist isegi juhul, kui ta seda ei tee, ja ravisumma nõuab siis tööandjalt sisse vastav haldusasutus. 4. Töötuskindlustus Kõikides Hiina suurlinnades tegutsevatelt firmadelt eeldatakse, et nad teevad sissemakseid töötuskindlustusfondi, ja valdav osa sellistest linnadest nõuavad ka töötajate endi osalemist fondis. Kui töötaja peaks töötuks jääma, on tal juhul, kui ta on teinud makseid töötuskindlustusfondi vähemalt ühe aasta jooksul, võimalik taotleda töötuskindlustushüvitist. Töötuskindlustusfondist makstakse kindel summa, mille suurus on igas linnas erinev ja mis ei sõltu töötaja palgast ega tema enda sissemaksetest fondi pärast nõutava aasta möödumist. Töötuskindlustushüvitist on võimalik saada kuni 24 kuu jooksul.

Töötuskindlustus Töötaja

Tööandja

Kulu

Tavaliselt ligikaudu 2% palgast (aga mõnikord 1% ja Shenzhenis koguni ainult 0,4%)

Tavaliselt 1% töötaja palgast (mõnes linnas – näiteks Shenzhenis ja Zhongshanis – seda ei kohaldata)

Tööandjale otsest tulu ei lisandu.

Koondamise korral (märkus: kuid mitte siis, kui töötaja otsustab ise töölt lahkuda) võib töötaja taotleda töötuskindlustustoetust maksimaalselt 24 kuu jooksul. Eeltingimuseks on siiski see, et tööandja on teinud töötuskindlustusfondi pidevalt sissemakseid vähemalt ühe aasta vältel enne koondamist. Ta peab toetuse saamise perioodil ka ise aktiivselt tööd otsima. Tööta olemise aja jooksul makstav toetus on kindla suurusega ega sõltu varem teenitud palgast ja töötaja tehtud sissemaksete kogusest.

Tulu

(Veebiportaal China Briefing, 21. veebruar 2012) 5. Rasedus- ja sünnituskindlustus Erinevalt ravikindlustusest teevad sissemakseid Hiina rasedus- ja sünnituskindlustuse kava alusel ainult tööandjad. Töötaja rasestumisel antakse talle kindel rahasumma, mis katab kas täielikult või osaliselt lapse sündimisega kaasnevad väljaminekud. Lisaks sellele 15


INFOLEHT makstakse sünnituspuhkuse ajal töötajale emadusfondist palka. Vastavalt 2012. aasta 28. aprilli naiste töökaitse erisätetele on kõikidel naistöötajatel nüüd õigus saada 98 päeva sünnituspuhkust. 15 päeva nendest võib ta võtta välja enne lapse sündimist. Raske sünnituse puhul pikendatakse sünnituspuhkust 15 päeva võrra. Mitmikute sündimisel pikendatakse seda puhkust 15 päeva võrra iga täiendava lapse kohta. Sünnituspuhkuse ajal saab naistöötaja sünnitustoetust juhul, kui tema suhtes kehtib rasedus- ja sünnituskindlustuse kate. Kui ta ei ole kindlustatud, makstakse talle sedasama palka, mida ta sai enne emaduspuhkusele minekut.

Rasedus- ja sünnituskindlustus Töötaja

Tööandja

Kulu

Tulu

0,5-1% palgast sõltuvalt asukohast (Dongguanis ei tehta üldse sissemakseid)

Sissemakseid pole vaja teha

Raseduse ajal ja sünnituse järel ei pea tööandja töötajale palka maksma, sest raha selleks võetakse kindlustusfondist. Pange palun tähele, et sellest reeglist on siiski ka mõningaid erandeid.

Rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal (tavaliselt on nende pikkus kolm kuud, aga mõnes linnas ka kuni viis kuud) saab töötaja kindlaksmääratud rahasumma. Praegusel hetkel on see suuremas osas linnadest otseselt seotud saadud palgaga, kuid uue seaduse kohaselt peab makstav summa võrduma kõnealuse inimese töökoha keskmise palgaga. Töötaja võib saada ka kindla summa lapse sünnitamisega seotud kulude katteks. Summa täpne suurus sõltub kohalikest õigusaktides ja sünnitamisega seotud asjaoludest. Ka isad võivad saada rasedus- ja sünnituskindlustuse fondist väikest toetust mõnepäevase “isaduspuhkuse”, mille eest tasub fond. Puhkusepäevade koguarv sõltub linnast (mõni linn pakub kuni 15 päeva kinnimakstud isaduspuhkust).

(Veebiportaal China Briefing, 21. veebruar 2012) Uue sotsiaalkindlustuse seaduse paragrahv 56 ütleb, et igakuised väljamaksed kindlustusfondist naistele rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal lähtuvad ettevõtte keskmisest palgal. See on vastuolus senise tavaga, kui rasedus- ja sünnituspuhkusel viibivad naised said oma palgaga võrdse summa (selle määramisel võeti aluseks ettevõtte sotsiaalkindlustusmaksed enne töötaja rasedus- ja sünnituspuhkusele minemist) 6. Eluasemefond Kuigi Hiina eluasemefond pole rangelt võttes just sotsiaalhoolekanne, arvatakse see tavaliselt sotsiaalkindlustuse alla, sest sissemaksed on kohustuslikud ja neid teevad nii tööandja kui ka töötaja (välja arvatud mõnes eripiirkonnas – näiteks Shenzhenis –, kus töötajad ei pea sissemakseid tegema).

16


INFOLEHT Nagu eluasemefondi nimetusestki selgub, on fond loodud selleks, et töölised säästaksid kindlasti raha maja või korteri ostmiseks. Tööandja on tavaliselt kohustatud panustama 7-13% ulatuses töötaja palgast. Paljudes linnades maksab töötaja sama palju, kuigi mõnes linnas on kehtib teistsugune poliitika. Kui töötaja soovib maja osta, saab eluasemefondi raha kasutada esialgse osamakse tegemiseks ja seejärel ka pangalaenu tagastamiseks. Pealegi võib pank pakkuda madalamat intressimääraga laenu, kui töötaja saab tõendada, et tema individuaalsesse eluasemefondi on kogunenud piisavalt vahendeid. Pärast pensionile minemist saab töötaja eluasemefondi järele jäänud raha välja võtta ja kasutada seda ükskõik millisel eesmärgil. Hiina Rahvavabariigi Tööjõu ja Sotsiaalkindlustuse Ministeerium Aadress: Hepingli Zhongjie 12, Dongcheni ringkond, Peking, Hiina (100716) Telefon: (86-10) 8420-1114 Faks: (86-10) 6421-8350 Meiliaadress: webmaster@mail.molss.gov.cn Veebisait: http://www.molss.gov.cn/ VIII. HARIDUS Hariduselu korraldamise eest vastutab Hiinas Haridusministeerium. Riigi elanikud on keskmiselt 6,2 aastat koolis käinud, kuid 1986. aastal võttis Hiina valitsus vastu kohustusliku hariduse seaduse, mis kõikide Hiina laste jaoks kohustuslikus vähemalt üheksaklassilise hariduse. Hiina haridussüsteem on maailma suurim. 2012. aasta juunis sooritas kõrgkoolidesse astumise riigieksami (Gao Kao) testi 9,15 miljonit õpilast. Investeeringud haridusse moodustavad 4% Hiina SKTst. Kuigi seaduse järgi tagatakse lastele kohustuslikus korras üheksa klassi kooliharidust, ei käi paljudes majanduslikult halvemal järjel olevates maapiirkondades lapsed ettenähtud aega koolis, osadel lastel aga puudub võimalus koolis käia üleüldse. Riigikoolidel ei ole lubatud nõuda õppemakse, kuid kohalikelt omavalitsustelt ja keskvalitsuselt saadavate summade nappusega silmitsi seistes on paljud koolid jätkanud mitmesuguste õppetasude nõudmist. Sellised tasud ja teised koolis käimisega seotud väljaminekud muudavad vaesete perede ja osalt ka migranttööliste laste koolitamise väga raskeks. Ametlikud andmed näitavad, et 99,5% kõikidest kooliealistest lastest olid 2007. aastal koolides arvele võetud. Valitsuse andmete põhjal jätkas 2007. aastal pärast algkooli lõpetamist õpinguid põhikooli teises astmes 99,9% lastest ja nendest jätkas omakorda 79,3% keskkoolis. Need koguarvud varjavad siiski süsteemi teatavaid nõrkusi iseäranis põhihariduse tasandil. Kirjaoskamatute ja pooleldi kirjaoskajate protsent oli 2007. a. kõige väiksem Pekingi munitsipaliteedis (3,3%) ja kõige kõrgem Tiibetis (36,8%). Veel 9 provintsis oli kirjaoskamatute osakaal üle 10%. Paljud maakoolid on ebapiisavalt rahastatud, kuigi koolis käivate laste arvu on suurendanud uus riiklik poliitika, mis pakub maalastele tasuta haridust ja mida praegusel hetkel laiendatakse linnapiirkondadesse. Hoolimata kohustuslikust üheksaklassilisest haridusest (kuus aastat algkoolis ja kolm aastat põhikooli teises astmes), on ajutine või pidev koolist puudumine endiselt laialt levinud. Kirjaoskuse tase (lugeda ja kirjutada oskavate 15-aastaste ja vanemate elanike arv) on kõikide elanike hulgas keskmiselt 92,2%, meestel 96% ja naistel 88,5% (2007).

17


INFOLEHT 1. Koolisüsteem Eelkooliharidust pakutakse 3. kuni 5. aasta vanustele lastele lasteaiahariduse laudu. Algharidust pakutakse 6. kuni 11. aasta vanustele lastele algkoolides. Teise astme haridus on suunatud 12. kuni 17. aasta vanustele lastele, kes teevad läbi noore- ja vanemastmest koosneva keskkooli või kutsekeskkooli või keskastme kutsekooli. Tavaline keskastme koos koosneb põhikoolist (3 aastat) ja keskkoolist (3 aastat), kus osa põhikooli lõpetajatest astub kutsekooli ja osa kutsekeskkooli. Kõrghariduse all peetakse silmas keskharidusele järgnevat kolledžiharidust ning bakalaureuse- ja magistriastme kõrgharidust. Kõrgharidust andvad õppeasutused Hiinas on ülikoolid, akadeemiad ja kolledžid. Kuna tasuta kõrgharidus kaotati 1985. aastal, peavad kolledžitesse ja ülikoolidesse astujad konkureerima oma akadeemiliste võimete alusel stipendiumi saamiseks. Jätkuharidus hõlmab tehnikaalase väljaõppe andmist täiskasvanutele, täiskasvanute akadeemilise kraadi saamise võimaluseta kõrgharidust ja haridustegevust kirjaoskamatuse likvideerimiseks. Õppemaksud Hiinas on üldised õppetasud, raamatutasud ja muud tasud koondatud “ühe maksu süsteemi” alla ning säärase maksu on kujundanud ja seda kogub provintsivalitsus. Riigile kuuluvad kolledžid ja ülikoolid nõuavad õppemaksu keskmiselt 5000-6000 jüaani aastas. Kui vaadelda näiteks standardseid õppemakse bakalaureuseõppes Pekingis, siis suuremas osas teaduskondades on õppemaks olenevalt valitud põhierialast tavaliselt alla 5000 jüaani, teaduserialadel 5500 jüaani, võõrkeeltes ja meditsiinis ligikaudu 6000 jüaani ega ületa kunstierialadel 10 000 jüaani. Teistes ülikoolides jääb õppemaks üldiselt alla 4200 jüaani, teaduserialadel alla 4600 jüaani, võõrkeeltes ja meditsiinis alla 5000 jüaani ning kujutavates kunstides alla 10 000 jüaani. Hiina Kujutavate Kunstide Keskakadeemia väidab, et õppemaksud bakalaureuseastme õppuritele on neil alla 15 000 jüaani. Tehnikakõrgkoolides ei ületa tavaerialal õppemaks 6000 jüaani piiri, võõrkeeltes ja meditsiinis 7500 jüaani, kunstides (näitlemine, lavastamine, filmikunst, dirigeerimine ja kujutavad kunstid) 19 000 jüaani ja teistel kunstierialadel 12 000 jüaani. Õppelaenud Täiskoormusega riigile kuuluvates tavakolledžites ja -ülikoolides õppivad tudengid, alamastme kolledžite (seal hulgas ka keskharidust andvate kutsekolledžite) õpikased, teise bakalaureusekraadi omandajad ja magistrandid saavad taotleda riiklikku õppelaenu järgmistel tingimustel: 1. Nad peavad tõestama, et nende perekonnal on rahalisi raskusi. 2. Nad peavad tõestama, et on Hiina Rahvavabariigi kodanikud ja vähemalt 16 aasta vanused ning omavad Hiina Rahvavabariigi isikutunnistust. 3. Nad peavad olema teovõimelised (alaealisel taotlejal peab omama seadusliku hooldaja kirjalikku nõusolekut). 4. Nad peavad olema ausad ja usaldusväärsed, seadusekuulekad ning kriminaalkorras karistamata 5. Nad peavad demonstreerima suutlikkust hoolikalt õppida ja õppekursust lõpetada. Hiina Rahvavabariigi Haridusministeerium Aadress: Da Mucang Hutong 37, Xidan, Peking, Hiina (100816) Telefon: + (86-10) 66096114 18


INFOLEHT Faks: + (86-10) 6601-1049 Meiliaadress: emic@moe.edu.cn Veebisait: http://www.moe.edu.cn/ Hiina Kujutavate Kunstide Keskakadeemia Aadress: Hua Jia Di Nan tänav 8, Chao Yangi ringkond, Peking, Hiina (100102) Veebisait: http://www.cafa.edu.cn/ Pekingi Ülikool Aadress: Yiheyuan’i tee 5, Haidiani ringkond, Peking, Hiina (100871) Veebisait: http://english.pku.edu.cn/ IX. ELUASEMEPOLIITIKA Hiina Rahvavabariigi keskvalitsus seisab majutussektoris silmitsi kahe suure ülesandega. Ühest küljest peab valitsus tagama kinnisvaraturu arengu, et aidata sellega kindlustada pikaajalist ja stabiilset majandusarengut, teisest küljest aga on valitsuse kohustus kanda hoolt selle eest, et suurem osa linnaelanikke saaks rahuldada oma vajadusi eluaseme järele neile taskukohase hinnaga. Tööstuse kiire arengu ja Hiina linnastumise tagajärjel koonduvad tööstusettevõtted ja elanikud suurlinnadesse. See toob endaga kaasa väga suure nõudluse eluasemete järele linnades, mis tõstab kinnisvara hindu ja muudab turuhinnad väikese sissetulekuga inimeste jaoks liiga kõrgeks. Praegu koosneb Hiina eluasemete varustamise süsteem kolmest tasandist: • Kommertsmajad – need on mõeldud suure sissetulekuga inimestele ja hinnad sõltuvad täielikult turust. • Säästumajad – need on mõeldud keskmise või väikese sissetulekuga inimestele ja hinnad tagavad üksnes madala kasumi. Valitsus toetab kinnisvaraarendajaid soodustuspoliitikate abil. • Madala üüriga majad – need on mõeldud kõige väiksema sissetulekuga inimestele. Valitsus annab subsiidiume. Hiina linnades tuleb ühe inimese kohta hinnanguliselt 30 m2 elamispinda. Üür sõltub eluaseme asupaigast ja sellest, millise Hiina provintsi, linna või piirkonnaga on tegemist. Väikese ühe magamistoaga korteri suurlinna keskuses makstakse näiteks 3500 jüaani. Samasugune korter väljaspool linnakeskust maksab umbkaudu 2000 jüaani. Elamute ning Linna- ja Maapiirkondade Arendamise Ministeerium tegeleb asjakohase õiguse ja põhielamispinnaga varustamisega. Kohalikud võimud on kohustatud igal aastal koostama sotsiaalmajade ehitamise kavu, mis on kooskõlas nende maakasutus- ja arenduskavadega. Sotsiaalmajade ehitamisel on peamiseks finantseerimisallikaks riigi eraldatud rahad. Eesmärgiks on seatud kasutada igal aastal üks protsent sisemajanduse kogutoodangust (SKT) sotsiaalmajade ehitamisele, kusjuures kulutused sellele jaotatakse keskvalitsuse, provintsivalitsuste ja maakondade/piirkondade valitsuste vahel. 1. Odavmajutuse süsteem Linnapiirkondades on väikese sissetulekuga perekondadel, kellel esineb raskusi eluaseme leidmisega, õigus saada endale peavarju odavmajutuse süsteemi kaudu või osta maja neile majanduslikult taskukohase eluasemeskeemi alusel. Odavmajutuse kava kohaselt võib valitsus pakkuda eluaseme leidmisel raskusi omavatele perekondadele maja 19


INFOLEHT omamoodi sotsiaalkindlustuse kujul. Eluaseme taotlejad peavad vastama teatavatele kehtestatud miinimumnõuetele, et omada õigust saada toetust või maja, mille eest nad maksavad oma olukorrast sõltuva suurusega üüri. Odavmajutusega seotud õigused, sihtrühmad, hüvitused ja üürimäärad määrab kohalikest tingimustest lähtudes kindlaks omavalitsus. Need tehakse teatavaks kord aastas. Väikese sissetulekuga inimesed Kehtestatud nõutele vastavatele taotlejatele annab valitsus eluasemetoetust, et nad saaksid üürida maja vabaturul. Ühtlasi võib valitsus eraldada maju selleks, et need vahetult nõuetele vastavatele inimestele välja üürida, võttes nendelt odavmajutuse puhul kohaldatava tasemega üüri. Väga väikese sissetulekuga perekondadele, kes on taotlenud riiklike eluasemete liisimist kindlaksmääratud ajaks ja kindlatel tingimustel, võidakse pakkuda madalama üüri maksmise võimalust. Odava üüriga elamute ehitamisel makstav standardtoetus on Hiina lääneosas 400 jüaani/ m2 ja Kesk-Hiinas 300 jüaani/m2. Sellise skeemi sihtrühmaks on väikese sissetulekuga linnaelanike perekonnad, kellel on probleeme eluaseme hankimisega ja kes vastavad kohalikele taskukohase hinnaga eluaseme pakkumisel rakendatavatele nõuetele. Majaomanik võib esitada kohalikule majavalitsusele või linnavalitsusele asjakohase kirjaliku taotluse. Taotlusega kaasnevad dokumendid: • Tõend perekonna sissetulekute kohta • Selgitus perekonna elutingimuste kohta taotlemise ajal • Perekonnaliikmete isikutunnistused, registreerimisdokumendid ja majaraamatud. • Muud munitsipaal- ja maakonnaasutuste nõutud tõendid. 2. Taskukohaste eluasemete süsteem Majanduslikult taskukohaste eluasemete all peetakse silmas selliseid riiklike plaanidega hõlmatud maju, mille puhul valitsus laseb kinnisvaraettevõtetel ehitada asjakohaste fondide toel maju ning müüb need seejärel vähest kasumit saades väikese sissetulekuga linlaste perekondadele. See on omamoodi säästliku ja taskukohasena mõeldud elamuehitusskeem sotsiaalhoolekande eesmärkide täitmiseks. Taotlemise tingimused: • Sihtrühma kuuluvad kodanikud peavad olema kohalikud alalise sissekirjutusega linlased (eluaseme eraldamist saavad taotleda ka sõjaväelased) või omama munitsipaal- või maakonnaasutuste heakskiitu. • Tegemist peab olema perekonnaga, kellel pole eluaset või kelle senine elamispind on ebapiisava suurusega (näiteks ei vasta munitsipaal- või maakonnaasutuste kehtestatud normidele). • Majapidamise sissetulek peab vastama munitsipaal- või maakonnaasutuste sätestatud normidele. • Muud tingimused.

20


INFOLEHT X. TÖÖHÕIVE Maalt pärit tööjõu ränne linnadesse on avaldanud tugevat survet linlastest töötajate tööhõivevõimalustele. Hiina seisab praegu silmitsi iseäranis tõsise tööpuudust puudutava probleemiga, sest ülemaailmne rahanduskriis on avaldanud märkimisväärset negatiivset mõju ekspordi kasvule ja seetõttu ka töökohtade arvule. 2011. aasta seisuga oli tööjõu ja sotsiaalkindlustuse ministeeriumi andmetel Hiinas tööle rakendatud 764,2 miljonit inimest, kusjuures 359,14 miljonit nendest töötasid linnapiirkondades. Ametlik töötuse määr linnades 2012. aasta kolmandas kvartalis oli 4,1%. Asjakohaste õigusaktide kohaselt peab töötutoetus olema Hiinas väiksem kui antud piirkonna alampalk. Aga kuna peaaegu kõikides Hiina piirkondades jääb kohalik alampalk toimetulekupiirist allapoole, ei suuda töötute perekonnad riigi antavatest töötutoetustes elatuda. 1. Abi töökoha leidmisel Sedalaadi abi on suunatud niisugustele inimestele, kellel esineb raskusi töökoha leidmisel tervisega seotud põhjustel, tööoskuste puudumise või raskete perekondlike asjaolude tõttu, ja ka neile, kes on jäänud ilma varast või maast. Ühtlasi hõlmab see ka pikemat aega tööta olnud inimesi. Riiklik abi Nõuetele vastavad perekonnad võivad ise registreeruda oma alalise elukoha tööhõiveasutustes. Konkreetsed tingimused ja registreerimismenetlused sätestavad kohalikud tööhõiveasutused. Praegusel kujutavad kõik erinevate tasandite tööhõiveametkondade või sotsiaalhoolekandega tegelevate mittetulundusühingute tööhõiveasutused endast sisuliselt avalikke tööhõivebüroosid, mis pakuvad koondatud töölistele töötute abikeskustes töötuskindlustushüvitist või võimalusi töötuskindlustuse saamiseks või siis aitavad taotleda kohalikku toetusraha ja mõningaid sellega kaasnevaid tasuta teenuseid. Riiklikud tööhõivebürood varustavad töötajaid ja tööandjaid tööjõuturgu puudutava informatsiooni ja nõuannetega. Nad koostavad ja peavad tööhõiveregistrit, võtavad arvele töötuid ja töökoha saanud inimesi ning täidavad muid ülesandeid, mille on neile usaldanud tööhõive- ja sotsiaalkindlustusasutused. Hiina Rahvavabariigi Inimressursside ja Sotsiaalkindlustuse Ministeerium. Hiina tööhõive veebisait: http://www.chinajob.gov.cn/ 2. Kutseõpe Keeruliste töövõtetega seotud erialadele, standardnõuetega seotud ametitesse või riigivara ning inimeste elu ja turvalisusega seotud ametikohtadele tööle asuda soovivad töötajad peavad läbima ametliku kutseõppe ja saama enne töösuhete sõlmimist sellekohase kutsetunnistuse. Kutseõpe hõlmab tavaliselt 1-3 aastat kestvaid õpinguid. Tööd ja väljaõpet soovivad põhikoolide ja keskkoolide lõpetajad võivad läbida ettevalmistuskursused, mis kestavad 3-12 kuud ja annavad neile asjakohase erialase kvalifikatsiooni või teatavad kutseoskused.

21


INFOLEHT Hiinas antakse kutseharidust ja -õpet peamiselt neljal viisil: • põhikoolides (nüüd on see üksnes väike osa) • kutsekeskkoolides • kolmanda astme haridusasutustes • täiskasvanute väljaõppe ja ettevõtete korraldatud koolituste kaudu Väljaõppetoetused Valitsus võib teatavatel tingimustel pakkuda kutseõppetoetusi töötutele või maalt linna tööle tulnud inimestele. Töökoha leidmisega raskusi üle elavate inimeste ja linna tööle tulnud maaelanike puhul tehakse pärast taotluse heakskiitmist kindlaks nende põhilised kutseoskused ja seejärel võivad nad omandada kutsetunnistuse. Kutseoskuste hindamisel ja tuvastamisel antakse neile ühekordset toetust. 3. Väikelaen Väikelaenuprogrammid kujutavad endast üht osa valitsuse vaesuse leevendamise poliitikast. Nende subsideeritud laenudega programmide eesmärk on suurendada vaesemate majapidamiste sissetulekuid. On olemas töökohast koondatutele mõeldud väikelaenuprogrammid, mida viivad ellu kohalikud ametiasutused. Nende esmaeesmärk on olla inimestele abiks tööle naasmisel. Uuesti tööle asumise soovi tõendavat tunnistust omavad koondatud töölised ja erusõjaväelastest füüsilisest isikust ettevõtjad, kes taotlevad väikelaenu väikese kasumiga projektide teostamiseks, on vabastatud intresside tasumisest. Selle tasumise kohustus antakse üle rahandusosakonnale. Teised linnades registreeritud töötud, kolledžilõpetajad ja sellised talupidajad, kelle maad on sundvõõrandatud ja kes taotlevad väikelaenu väikese kasumiga projektide teostamiseks, peavad maksma poole tavaintressist. Ülejäänud 50% tasub seega toetuse näol rahandusosakond. Registreeritud töötud, puudega inimesed, erusõjaväelased ja üldkolledži lõpetanud, kellel ei ole selle lõpetamisest möödunud rohkem kui 2 aastat ja kes tegelevad iseseisvalt ettevõtlusega, on vabastatud lõivudest, registreerimis- ja litsentsitasudest ning muudest halduskuludest kolme aasta vältel pärast esmakordset registreerumist tööstus- ja kommertsosakonnas. Hiina Rahvavabariigi Tööjõu ja Sotsiaalkindlustuse Ministeerium Aadress: Hepingli Zhongjie 12, Dongcheni ringkond, Peking, Hiina (100716) Telefon: (86-10) 8420-1114 Faks: (86-10) 6421-8350 Meiliaadress: webmaster@mail.molss.gov.cn Veebisait: http://www.molss.gov.cn/ Shanghai Tööjõu ja Sotsiaalhoolekande Munitsipaalbüroo Aadress: Zhongshan Nanlu 865, Huangpu ringkond, Shanghai Veebisait: http://www.shanghai.gov.cn/shanghai/node23919/index.html Pekingi Tööjõu ja Sotsiaalkindlustuse Munitsipaalbüroo Aadress: Yongnei Xijie 5, Xichengi ringkond, Peking Veebisait: http://www.bjld.gov.cn/ XI. SOTSIAALSED PROBLEEMID Registreerimata lapsed Hiinas kujutab sündivate laste registreerimine endast üht osa pereplaneerimist käsitlevatest eeskirjadest ja selle eest vastutavad provintsid. Kuigi üksikemade laste registreerimisele 22


INFOLEHT ei ole seatud otseseid õiguslikke tõkkeid, on suuremas osas provintsides naisel keelatud tuua lapsi ilmale väljaspool abielu ja sellise keelu rikkumise eest on ette nähtud suured trahvid. Pereplaneerimise eeskirjadele mittevastavatest rasedustest sündinud lapsi tuntakse “mustade” laste ehk hei haizi – st registreerimata laste – nime all. Hiina pereplaneerimist puudutavad eeskirjad ei sisalda ebaseadusliku lapse (st seadusevastasest rasedusest sündinud lapse) mõistet ja seadused ei luba väljaspool abielu sündinud lapsi diskrimineerida. Seadusevastasest rasedusest sündinud lapsi ei tohi siiski registreerida ega teistega võrdselt kohelda enne, kui nende vanemad on tasunud neile karistuseks määratud trahvid. Iseäranis linnapiirkondades on laste registreerimine kohalikus omavalitsuses tähtis arstiabi taotlemisel, koolisüsteemis ja tööle saamisel. Et laste sünnitamise aega edasi lükata, on seadustega kehtestatud abiellumise miinimumvanuseks naistel 20 aastat ja meestel 22 aastat. Käesoleval hetkel tuleb Hiinas registreerida kõik sünnid selles politseijaoskonnas, mille alla vanemate majapidamine kuulub. Registreerimiseks on vaja: • Arstlikku sünnitunnistust, mida väljastab 1996. aastast Rahvatervishoiu Ministeerium selle haiglate või asutuse kaudu, kus laps sünnib. • Pereplaneerimisraamatukest või rasedustõendit, mis antakse naisele pärast läbivaatust pereplaneerimisametis. • Vanemate majapidamisraamatut või alalise elaniku isikutunnistust, mida väljastavad korrakaitseosakonnad Laste röövimine Laste röövimine ning nende ostmine ja lapsendamiseks müümine on viimastel aastatel kasvanud eriti vaesemates maapiirkondades. Kindlad andmed lastega kaubitsemise ulatuse kohta küll puuduvad, kuid ajakirjanduse väitel on võimalik, et igal aastal röövitakse ebaseaduslikuks lapsendamiseks kuni 20 000 last. Suurem osa Hiinas endas müüdavaid lapsi ja iseäranis poegi lähevad sellistele abielupaaridele, kes ise pole võimelised lapsi saama. Röövitud laste ostmises süüdi mõistetuid võib ees oodata kuni kolme aasta pikkune vanglakaristus. Kui varem oli päästetud lapsed valdavalt poisid, siis nüüd on suurenenud nõudlus väidetavasti sundinud inimkaubitsejaid pöörama tähelepanu ka tüdrukutele. Inimestega kaubitsemine Hiina on iseäranis sundtööjõuna ja sundprostituutidena kasutatavate meeste, naiste ja laste lähte-, transiit- ja sihtriik. Hiinasse tuuakse ärilisel eesmärgil seksuaalseks ärakasutamiseks ja sundtööle rakendamiseks naisi ja lapsi nii sellistest naaberriikidest nagu näiteks Birma, Vietnam, Laos, Mongoolia, Venemaa ja Põhja-Korea kui ka nii kaugetest kohtadest nagu näiteks Rumeenia ja Zimbabwe. Siseriiklikku inimestega kaubitsemist esineb kõige rohkem Hiina migrantelanike hulgas, kelle koguarv ületab hinnanguliselt 150 miljoni piiri. Sundtöö on jätkuvalt tõsine probleem ja seda rakendatakse eriti telliskiviahjude juures, söekaevandustes, tehastes ja ehitusplatsidel kõikjal üle kogu Hiina. Valitsusel puudub ametlik üleriiklikult kasutatav menetlus inimkaubanduse ohvrite süstemaatiliseks tuvastamiseks. Ka ei ole ta suuteline pakkuma ammendavat kaitset ei kohalikele ega ka välismaalastest ohvritele. Inimkaubanduse ohvreid karistatakse vahelt selliste seadusevastaste tegude eest, mille otseseks põhjuseks oli nendega kaubitsemine, ehk näiteks seoses prostitutsiooni, sisserännet või väljarännet puudutavate õigusaktide rikkumisega.

23


INFOLEHT XII. INIMÕIGUSED JA POLIITILISED VAIDLUSED Viimase 25 aasta jooksul on Hiinas toimunud märgatav edasiliikumine sotsiaalsete ja majanduslike õiguste tagamisel – tavainimesed saavad nüüd vabalt reisida ning valida, kellega nad abielluvad ja kus töötavad. Kuid on siiski veel jäänud ka eriti kodaniku- ja poliitiliste õigustega seotud probleeme. Hoolimata asjaolust, et Hiina allkirjastas 1998. aastal rahvusvahelise pakti kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta (ICCPR), pole ta seda senimaani veel ratifitseerinud. Hiinas teeb küll edusamme, kuid jätkuvalt leidub valdkondi, milles riik vasta praegusel hetkel ICCPR standarditele. Seaduste ülimuslikkust õõnestab poliitiline sekkumine kohtumenetlustesse. Lisaks sellele kasutatakse väga palju surmanuhtlust, kuigi Kõrgem Rahvakohus vaatab nüüd kõik surmamõistmisotsused üle. Eneseväljendamis-, usu- ja ühinemisvabadus on piiratud. Võimud piiravad jätkuvalt sõnavabadust ning hoiavad enda kontrolli all ajakirjandust, internetti ja juurdepääsu internetile. 2007. aasta 1. jaanuaril kehtestas Hiina siiski uued eeskirjad välisriikide ajakirjanike jaoks, kes ei pea nüüd enam iga üksiku intervjuu jaoks eraldi luba taotlema. Võimud jätkavad ka rahvusvähemuste ulatuslikku kultuurilist ja usulist mahasurumist Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas (XUAR) ja Tiibeti aladel. Inimõiguste kaitsega tegelevad rühmitised süüdistavad võime Tiibeti budistliku kultuuri süstemaatilises hävitamises ning pagenduses viibides Tiibeti autonoomia eest võitlevale usujuhile dalailaamale ustavate munkade tagakiusamises. Ühtaegu on Hiina kodanikud üha teadlikumad oma õigustest ja esitavad võimudele väljakutseid seoses elatise teenimise, maade võõrandamise, sundväljatõstmiste, oma võimu kuritarvitavate korrumpeerunud ametnike, diskrimineerimise ja majandusliku ebavõrdsusega. Internetikasutajad ja reformimeelne ajakirjandus nihutavad kaasnevatest ohtudes hoolimata jõuliselt kaugemale tsensuuri piire, võitlevad seaduste ülimuslikkuse ja läbipaistva juhtimise eest, paljastavad ametnike õigusrikkumisi ja kutsuvad üles viima läbi reforme. XIII. LINGID CIA – The World Factbook https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/geos/ch.html Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) http://www.who.int Hiina Riiklik Statistikaamet (National Bureau of Statistics of China) http://www.stats.gov.cn Mailmapank (The World Bank) http://data.worldbank.org/ Ühendriikide Välisministeerium (U.S. Department of State) http://www.state.gov Social Security Online http://www.ssa.gov/policy/docs/progdesc/ssptw/ Nation Master http://www.nationmaster.com Hiina Rahvavabariigi Haridusministeerium (Ministry of Education of the People’s Republic of China) http://www.moe.edu.cn

24


INFOLEHT Economist http://www.economist.com (11.08.2012) Human Rights Watch http://www.hrw.org Hiina Pank (Bank of China) http://www.boc.cn/en/ Hiina Rahvavabariigi Põllumajandusministeerium (Ministry of Agriculture of the People’s Republic of China) http://english.agri.gov.cn/ Hiina Rahvavabariigi Äriministeerium (Ministry of Commerce People’s Republic of China) http://english.mofcom.gov.cn/ Hiina Rahvavabariigi Tööjõu ja Sotsiaalkindlustuse Ministeerium (Ministry of Labor and Social Security of the People’s Republic of China) http://english.gov.cn/2005-10/02/content_74185.htm Hiina Rahvavabariigi Tervishoiuministeerium (Ministry of Health of the People’s Republic of China) http://english.gov.cn/2005-10/09/content_75326.htm Hiina Rahvavabariigi Välisministeerium (Ministry of Foreign Affairs of the People’s Republic of China) http://www.fmprc.gov.cn/eng/ The Freedom House http://www.freedomhouse.org/ BBC http://www.bbc.co.uk International Journal of Housing Policy http://www.tandfonline.com/doi/pdf/10.1080/14616718.2011.599130 Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (International Labour Organization) http://www.ilo.org China Briefing http://www.china-briefing.com Väikerahastamise areng Hiinas (The Development of Microfinance in China) http://www.microfinancegateway.org/gm/document-1.9.26681/22.pdf

25


INFOLEHT

26


China Est