Issuu on Google+

ISC ja Soome Suusaliidu koostöö Soome Suusaliit ja ISC sõlmisid 2007. aasta suvel koostöölepingu. ISC koostööpartneriteks on Suusaliidu murdmaasuusatamise alaüksustest harrastussuusatajad, seltsitegevus, noortesport ja liidu treenerite klubi.

K

oostöö hõlmab peamiselt mitmesuguseid turundusmeetmeid Soome Suusaliidu kaudu, millega tutvustatakse ISC kaubamärki ja tooteid murdmaasuusatamisega seotud inimestele. Näiteks Suusaliidu murdmaasuusatamise veebileht ja muud materjalid, lehed ja voldikud, kus ISC on nähtavalt eksponeeritud. 2007. aasta sügisel ja 2008. aasta kevadel keskenduti edasimüüjate võrgustikule, et tutvustada ISC kaubamärki ka murdmaasuusatamise vallas. Näiteks orienteerumises on ISC-l juba pikad traditsioonid ja kindel koht Soo-

me turul. On leitud häid kontakte ja müüjaid. Suusaliidu murdmaasuusatamise üksuse eestvõtmisel arendatakse praegu mitmesuguseid tugivõimalusi edasimüüjate jaoks koos ISC-ga, et kergendada müügitööd ja klientidega kontakteerumist. Soome Suusaliidule alluvad suusaklubid on oluline klientuur, kellele see tegevus on suunatud. Paljud klubid on juba valinud uueks rõivatarnijaks ISC. ISC tugevuseks on kvaliteet, tehaste lähedus, lühikesed tarneajad, hind ja tarnekindlus. ISC rõivad on trendikad ja uuenduslikud, mistõttu nad sobivad nii harrastus- kui ka võistlussuusatajatele. Rõivaste tellijad ja kasutajad on ISC toodetega väga rahule jäänud. Konkurents spordirõivaturul on ka Soomes tihe. ISC tugevuseks on olla Euroopa rõivatootja, kelle tooted valmistatakse Euroopa Liidu riikides. Nii mõneski mõttes on see turvalisuse näitaja nii kliendi kui ka rõivaste kasutaja jaoks. 2008. aasta kevadel suusatati Jyväskyläs esimese ISC LadySki suusaürituse raames, mis oli mõeldud üle 19-aastastele naistele. Suusaliidu

ja Kesk-Soomes asuva Huhtasuo Hiihto eestvõtmisel arendatakse sellest üritusest iga-aastane naiste massisuusaüritus.

Koostöö ürituste korraldamisel Suusaliidul on kavas korraldada hooajal 2008-2009 piirkondlikke naiste spordiüritusi, kus tutvustatakse üleriigilist ISC LadySki üritust ja registreeritakse sellele osavõtjaid. Üleriigiline üritus toimub järgmine kord märtsi keskel 2009. aastal Peurunka kandis Kesk-Soomes. Planeeritud üritusel osaleb Soome naiste kõrval märkimisväärne hulk naisi ka Eestist. Ilma ISC ja Suu-

saliidu koostööta ei suudetaks seda üritust organiseerida ja see jääks toimumata.

Tippsportlaste rõivalepingud Uueks turundusvaldkonnaks on ISC ja tippsuusatajate vahel sõlmitud personaalsed rõivalepingud. Praegusel hetkel on kehtivad lepingud ISC-ga Ville Nousiaisel ja Riikka Sarasojal. Mainitud sportlased on nende toodete olulised turustajad, testijad ja kasutajad. Tulevikus võtame veel mõne Soome tippsportlase ISC kaubamärgi alla.

Koostöö pikemas perspektiivis ISC ja Suusaliidu koostöö on jätkusuutlik ja operatiivne. Rõhuasetusi ja tegutsemisviise kujundatakse igal aastal ümber vastavalt vajadusele. Nõupidamiskontaktid on suurepäraselt toiminud ja koostöö eesmärgid on selgelt määratletud, nii et kumbki osapool võib teise peale kindel olla. Kõige olulisem eesmärk on, et mõne aasta pärast on ISC Soome turul hästi tuntud ja heal positsioonil suusarõivatootja.

21


Higipaelaga lükramüts Brynje võrkpesu

Andrus Veerpalu riietub Kaheosaline, suurepäraselt liikumist võimaldav suusakostüüm Hingamist võimaldav võrkmaterjal põlveõndla taga Tuuletakistusega põlvekaitsematerjal Püksisääre alaosas pidurkumm kerkimise vältimiseks

22


23


R

 Sensitive® on Itaalia tekstiili- ja moetööstuse lipulaeva, Eurojersey poolt spetsiaalselt spordirõivaste jaoks loodud veniv materjal. Sensitive® kaubamärgi all valmistatud materjal on siidjalt pehme, venib neljas suunas ja hingab väga hästi. Kõik see muudab tooted ülimugavaks ja annab kandjale liikumisvabaduse, mistõttu Sensitive® tooteid kasutatakse maailmas laialdaselt just profitiimide rõivaste valmistamiseks.

24

SPeeD One 2 suusakostüüm

 Superroubaix® Jerseylycra on välja töötatud spetsiaalselt venivate talvetoodete valmistamiseks. Koostis 85%PE, 15%EL. Antud materjal on valmistatud Itaalias, Miti kvaliteettootja tehastes. Materjal on väga hea neljasuunalise venivusega ja hingab väga hästi. Lisaks on selle suurepärase lükra aluskülg talvetoodetele sobivalt karvastatud. ISC kollektsioonis kasutusel talviste suusakostüümide seljamaterjalina.


 WindTex – kõrgete Euroopa kvaliteedistandardite alusel toodetud eriline materjal tuulekindlate spordirõivaste valmistamiseks. Tuulekindluse tagab kanga spetsiaalne, mitmekihiline kude, mitte enam klassikaline membraan. Tehnoloogia tulemusena on WindTex materjalist tooted lisaks tuulepidavusele ka hea venivusega, pehmed, soojad ja väga praktilised. Rõivaste tagumine sisekülg on karvastatud. ISC kollektsioonis kasutatakse materjali murdmaasuusakomplektide esiosade õmblemisel.

DeVOn suusajakk, DeV vest ja POInT püksid meestele DeVOn W suusajakk, DeV W vest ja POInT W püksid naistele

25


Lauskmaalt

ehk minu

Tekst ja PILDID: Grete Mäsak

Lubadus lumelauduritega EV aastapäevaks Slovakkiasse sõita sai antud kergekäeliselt. Lumevaesel talvel kummikutega mudas sumbates on talverõõmude olemust raske hoomata.Veidi enne reisi meenus, et ma ju ei oska lumelauaga sõita. Enamgi – olin lumelauda näinud vaid poes. Proloog. Cesis, Läti Kahetunnisel teekonnal Tartust Valga kaudu Cesisesse termosest kohvi rüübates viskame eestlaste-lätlaste temaatilisi nalju. Et esimene kohtumine lumelauaga toimuks võimalikult väheste pilkude all, asusime teele hommikuhämaruses, sest siis on mäel vähem rahvast. Kuid tähtsusetu polnud ka soov vältida piinlikke olukordi juba eos. Meie Eesti numbritega tumedat pikapit peatasid rohelises mundris piiripolitseinikud koguni kahel korral. Aga

26


" mAgedesse

esimene lumelauahooaeg ID-kaardid olid kaasas ja autodokumendid korras! Asfalt muutus auklikumaks kui Tallinna kesistel teedel. Ääremaa ikkagi! Ometi asub Cesises lähestikku kaks arenevat talvespordikeskust. Neist uuem, pikemate ja käänulisemate radadega, ootab külastajaid vaid õhtuti. Esimese lumelaua valis mulle laenutuse lätlasest töötaja. Minu hinnangul oli sõiduriist ilus ja naiselik – neoonroosa nii pealt- kui altpoolt, sekka paar valget triipu ja peal tunnustatud spordifirma logo. Lumelauaõpetajaks värvatud sõber, keda on iseloomustatud kui maailma kõige kannatlikumat inimest, kiitis valiku heaks hoopis teisel põhjusel – pehmet lauda on algajal mugavam juhtida. Lumelauasaabaste kinnituspaelad venisid mulle lõuani. Algselt rulluisutamiseks mõeldud randmekaitsmete mahutamisega suusakinnaste alla esines samuti tõsiseid raskusi. “Kinnita esialgu vaid üks jalg! Proovi libistada! Mis tunne on?” uuris mu “personaaltreener” hoolitsevalt. Sain loa kinnitada teisegi jala. Esialgu jäid katsed end lauale püsti ajada edutuks. Ukerdasin lumes ja piidlesin häbelikult ümbritsevaid inimesi. Õnneks oli neilgi piisavalt tegemist iseenda püsti hoidmisega. Samas märkasin, et mõne kolmeaastase mäesuusataja oskused tegid paljudele silmad ette. Lastemäe nõlv oli peaaegu kallakuta ning üles tuli end libistada nöörtõstuki abil. Nõuanne raskus esimesele jalale kanda ning seejärel külg ette keerata kõlas väga lihtsalt. Selle täitmine päädis taas kukkumisega. Kiirus, millega lastemäest alla vajusin, näis meeletu. Parem oli end igaks juhuks tagumikule kukutada, vähemalt seni, kuni sabakont veel võimaldas. Aegamisi tekkis siiski mingi tunnetus ning lastemägi muutus jõukohasemaks. Esmamulje päris-mäelt oli: kõrge ja järsk. Taibates, et tagumisel kandil allasõitmisega saab kiirust reguleerida ning kandu maha lüües kiiresti pidurdada, muutus liikumine julgemaks. Kuid sabakont valutas. “Sõitsin” parem külg ees, mis lah-

tiseletatult tähendab, et kukkusin paremale käele. Jaladki tegid haiget – ainult kantidel sõitmine olevat lumelauasõidus kõige väsitavam. Uueks võtteks osutus esimesel kandil sõit. Nägin, kuidas laudurid ja suusatajad minu poole kihutasid. Hirmust otsasõidu ees ning liiga elavast kujutlusvõimest – kõikide luude murdumisest, tõin kuuldavale karje. Lubasin end lahkesti koos lumelauaga mäele matta ja ähvardasin mägedest igavesti hoiduda. Mõistsin ühtäkki, miks lumelauad on altpoolt värvilised ja logodega kaetud – algaja laudur on elav reklaamikandja, sest lauaalust näevad kõik tõstukisabas seisjad väga tihti. Algaja lumelauduri tunneb mäel hõlpsasti ära – vaid nemad vantsivad, laud kaenlas, väsinud sammul mäkke. Nööptõstukil enam kui viis meetrit sõitmine ja samal ajal ka tasakaalu hoidmine osutus mulle ületamatult raskeks.

Slovakkia, Poprad Hommikul kell 8.00 kogunes Balti jaama parklasse kahekordse bussi juurde paarkümmend suuremõõtmeliste pakkidega reisijat. Algamas oli järjekordne suusa- ja lumelauareis Tatra mäestikku Slovakkias. Rohkete peatustega sõites püsisime graafikus ning õhtuks jõudsime Varssavi äärelinna hotelli. Seejärel tõttas seltskond väsimatuid, bussiistme järgi vormunud kehasid hämarasse ööklubisse sirgeks venitama. Tõsi, poolakad ei suhtu mägisaabastes diskotajatesse kuigi sõbralikult. Hoopis rõõmsama naeratusega võttis meid Popradis vastu hotellilähedase söögikoha baaridaam. Slovakkidele on eesti turist nagu soomlane eestlasele. 27 sõpra liitsid väikesed lauad üheks pikaks ning jõid väikese baari vaadiõllest tilgatu-

maks. Kõigile soovijatele ei jätkunud ka vürtsikat küüslaugusuppi keedumunaga. Becherovkat tellitakse pudelikaupa ning segatakse kuuma musta tee või apelsinimahlaga. Ometi lehvitas baaridaam lahkudes rõõmsalt ja lubas järgmiseks päevaks tellida uue vaadi õlut. Madal-Tatra suusakeskuste laugemadki nõlvad tunduvad lauskmaalt pärit algajale lumelaudurile liiga kõrgetena. Eestlasi oli seal palju, liigagi palju – kuus bussitäit ühe suusakeskuse parklas sarnanes lumenäljaste invasioonile. Omakeelsed õpetussõnad kõlasid mõjuvalt, kuid nende järgi toimimine lõppes esialgu eranditult horisontaalasendis. Sabaots, mis esmakordselt tõsist maaühendust tunda sai Cesises, valutas kohati suisa pisaraid silma kiskudes. Kuidas kanda raskus esimesele jalale, kui hetke pärast järgneb meeletu hoog? Kuidas keerata end esimesele kandile ja libiseda mäest alla selg ees? Kuidas ületada hirmu kiiruse ees, kui jäist ja algajale ilmselgelt kitsast nõlva ümbritsevad tihedalt jämedad puud? Üksteise vastu oldi õnneks sõbralikud. Kedagi riivates võis vabandada eesti keeles, sest külastajate enamus näis koosnevat eestlastest. Iga laskumisega muutusid algajad osavamaks. “Viimase ringi aeg oli eelmisest pool tundi parem!” hüüdis kaaslastele säravate silmadega tüdruk, kes esimest päeva üritas Slovakkias lumelauda taltsutada. Oskajad muigasid, sest neil kulub allasõiduks kuus minutit.

27


lt, kee g r a k , lt e k s r ä v Õhk lõhnas es sel ts li a v s e d e g ä m vadiselt. Ka keelti s e e is m , s u s e a v hooajal lume na tähendab kohati de ümberpanduunst)lumekihti. kahemeetrist (k Väsinud jalgadega on raskem sõita. Kehahoiaku krampi aitab leevendada must tee, millesse segatud lonks rummi. Rahvusmärjuke, kohaliku nimega Um, sisaldab etiketi andmetel piiritust, suhkrut ja rummiaroome. Kõrvale võib hammustada šokolaadi või näksida friikartuleid. Osta võis ka praadi, ent kõrge adrenaliinitaseme tõttu söögiisu peaaegu puudus. Kevadine Slovakkia meenutas paradiisi. Lund Popradi tänavail polnud. Õhk lõhnas värskelt, kargelt, kevadiselt. Ka mägedes valitses sel hooajal lumevaesus, mis eesti keelde ümberpanduna tähendab kohati kahemeetrist (kunst)lumekihti. Murdmaasuusarajad kutsusid ahvatlevalt. Hoolimata paksust lumest soojendas päike õhu kuue plusskraadini. Esimesel mäepäeval kaasa võetud seljakott kahe fliisjakiga osutus liigseks. Intensiivsel tasakaalu hoidmisel olid isegi soe pesu ja koorikjope liiast. Vähemaga algajal siiski sõita ei tasu, sest järskudel nõlvadel kukkumised lohistavad laudurit suure hooga, mitmeid meetreid mööda teralist lund. Ka kiiver ei ole pelgalt moeasi, ses meditsiiniteenistuse mootorsaan, kanderaam järelkäruks, kiirustas palju kordi päevas hädalistele appi. Minulgi õnnestus rajalt välja sõita. Pärast esmaste sõiduvõtete omandamist sai algajast “proff”. Tõepoolest – kiiruselt võinuksin võistelda kogenud sõitjatega, kuid tehniline pool jäi kesiseks. Vältimaks otsasõitu järsult suunda muutnud suusatajale, avastasin end ühel hetkel mitu meetrit rajast eemal, laudapidi kinni pehmes lumes, võimaluseta iseseisvalt välja pääseda. Reiteni lumme vajus ka appi tõtanud kaaslane. Õnneks pääsesime mõlemad vigastusteta: nii uljas laudur kui tuttuus lumelaud. Termaalvee basseinid mõjusid väsinud kehale turgutavalt. Looduslikult soe ja mineraaliderohke vesi oli rohkest rauast punaka tooniga. Heledate trikoode omanikud vaatasid basseine põhjendatult kahtlustava pilguga. Pärast aktiivset päeva kirkas päikeses pealpool pilvi mõjus hämar ruum salapärase veealuse valgusega kuidagi õõvastavalt, aga basseinis lõõgastusid nii keha kui vaim. Mõnusaks elamuseks oli mullibassein õues, mis valutavaid lihaseid ja liigeseid korralikult masseeris.

28

 Teibitud õmblused on vajalikud membraaniga toodete õmblusjärgse veekindluse taastamiseks. Iga membraaniga varustatud kangatüüp saadetakse teibitootjale, kes laboratoorsete katsete tulemusena valmistab just sellele membraanile sobiva teibi. Valmis teip vulkaniseeritakse ülikõrgel temperatuuril (kuni 550 oC) õmbluste kohalt kanga membraani külge. Temperatuur on vajalik mõlema poole molekulaarstruktuuride segunemiseks ja teibi püsimiseks. Protsessi tulemusena sünnivad täiuslikult veekindlad tooted!


Ange etnotikandiga termojope ja Hanne m채esuusap체ksid

29


Ööklubi Surprise oli avatud seitse päeva nädalas. Vilkuvate tuledega neoonreklaam lubas lisaks tantsupõrandale ka kasiinot ja baari. Päevinäinud trepp viis teisele korrusele. Diskoripult peitus kõrge barjääri taha, millel troonis Lenini büst. Metalltoruga lava pani fantaasia lendama. Slovakikeelseks osutus vaid teenindus, sest külastajaiks olid hotellist ja suusakeskustest tuttavad eestlased. Esmakordsel külastamisel üllatas muusikavalik: Marju Länik vaheldus Meie Mehe ja kaheksakümnendate nostalgilise, klassikaks muutunud diskomuusikaga. Reede õhtul saabusid ka kohalikud, värskendades eestlaste puntratantsustiili. Peo lõpetas klubi sulgemine. Eesti suusaturistid lahkusid ohates, sest aeglastele lauskmaalastele tundus, et pidu justkui alles algas. Vaikne mägedevaheline Poprad ei pakkunud ka muud öist meelelahutust. Unine linnake magas sügavalt, kui peolised hotelli poole sammusid.

Epiloog. Hemsedal, Norra Lumelauapisikusse nakatunult broneerisin aprilli keskpaigaks lennukipiletid Oslosse. Lühikese lennu ja kolmetunnise rendiautosõidu järel jõudsin Hemsedali suusakeskusesse. Tõsi, Alpincente-

30

ri nimeline mäeke on ka Nesbyeni külakeses, milles lahked eesti tüdrukud meile kodumaise vürtsikilu ja musta leiva eest öömaja pakkusid. Absoluutne kõrgus jääb siinkandis 1500 meetrini, kuid lumekihi paksus ulatub pea kahe meetrini. Ja lund sadas järjest juurde! Teisel mäepäeval valitses tipus tõeline lumetorm. Mägedele kohaselt muutus ilm minutitega. Tõstukijaamadesse tekkisid norrakeelsed kollased hoiatussildid, et väljaspool rada sõidetakse omal vastutusel. Norra kõige kehvemad rajad on oluliselt paremad Slovakkia parimaist. Paraku ei pakkunud need enam huvi. Hoopis põnevam oli offroadida – tõstukiga üles sõites jätta meelde võimalik tagasitee ning seejärel laskuda. Möllav purgaa muutis nähtavuse olematuks. Läbi kollaste suusaprillide võis teekonda vaid aimata, mõnikord ka tunnetada sabakondi või randmega. Sõita puude vahel pea kahemeetrises, tugevas või ka värskelt sadanud puuderlumekihis on mõnus elamus. Ootamatused muutsid rajavälise sõidu ekstreemseks – näiteks asendus pehme lumevaip mõnemeetrise tühjusega kaljunuki taga. Sel juhul päästis hullemast vaid kiire pidurdus.

Kukkumisi tuli varasemaga võrreldes harvem ette, kuid need muutusid ohtlikumaks. Pärast mõnemeetrist lendu kiivrile maandudes ohkan õnnelikult – võinuks minna hullemini. Norra Afterski vääriks omaette peatükki. Pisikestes mäealustes pubides muutusid nõlvadel kargelt ja tagasihoidlikult naeratavad põhjamaalased tõelisteks peoloomadeks. Suusasaabastes ning elava muusika saatel trambitakse põrandal vaid algatuseks. Beebipakk sisaldab Norras ilmselt mäesuusavarustust, sest väikseim nähtud suusataja lutsis isukalt lutti, samal ajal kui vanemad teda tõstukile aitasid. Lumised mäed, lahked kaaslased ning kirjeldamatu vabadusetunne liuglemisest – see on lühikokkuvõte lumelauasõidust, mille Eestis harrastamise huvi kaob pärast tõeliste mägedega kohtumist. Räägitakse, et Norras ning Alpides saab osal nõlvadest sõita aastaringselt, s.t ka südasuvel.


Deyvid Oprja riietub

Kolmes suunas reguleeritav kapuuts

ISC kootud nokats Brynje spordipesu Ülikõrgete tehniliste näitajatega jopematerjal ISC-tech 8000 ISC mäesuusakindad Teibitud õmblused Vetthülgavad lukud Käiseotsikud varrukasuus Soft Shell jakk Tuulevöö Scotchlite helkurniidiga kangas Ärakäivate traksidega suusapüksid

31


Vulkanoloo

Kui Tarmo hakkas umbes pool aastat tagasi mulle õhtuti viisi "El Condor Pasa" ümisema, aimas mu süda halba. Kui öökapile ilmus muinasjuturaamat "Lugu Mapuchest, kes ronis vulkaani otsa", kartsin juba halvimat ja põhjusega. Tekst ja PILDID: Jane Riga

3. jaanuar. Nüüd oleme siis Ecuadoris, plaaniga ronida nii paljudele vulkaanidele kui tervis ja aeg lubavad. Väikesed viperused algasid juba lennul Amsterdamist Limasse. Kõigepealt unustas stjuuard praetud pähklid ja salvräti ulatamata ning seejärel kruiisis ta minust sujuvalt mööda, ilma et oleks jookegi pakkunud! Kui Quitosse jõudes minu pagas lennukilt saabumata jäi, ei

32

imestanud ma enam üldse. Küll aga imestas Tarmo, et kus ometi on tellitud transport. Võtsime siis ise takso ja kimasime peenesse haciendasse San Jorgesse, mis asub mäeküljel linnast väljas. Kell oli 1.30 öösel. Pimedusest kostis hirmsaid lindude

ja/või loomade häälitsusi. Kloppisime akendele ja ustele. Ka taksojuht aitas kaasa ja hõikas aeg-ajalt midagi hispaania keeles. Lõpuks süttis üks tuli ja aknale ilmus vanem mees, kes vaatas mind korraks (valges jakis valge naine valgussõõris), otsustas siis ilmselt, et tegemist on vaimuga ning kustutas tule ja lahkus. Meie erakordselt vastutulelik taksojuht helistas veel mitu korda majja oma mobiililt, aga enam ei kostnud kippu ega kõppu. Tarmo pakkus, et püstitame telgi siiasamasse. Mina aga tõmbasin nina vingu, sest ei nõustunud telkima pärast 30-tunnist vintsutust lennujaamades ja lennukites. Niisiis – valisime Lonely Planeti raamatust hotelli "Real Audencia" Quito vanalinnas, mille nime tõlgendasime kui "tõeline vastuvõtt" ja lasime end taksojuhil sinna sõidutada.


ogid 4. jaanuar. Kaunis koloniaallinn Quito Ütlen ausalt, et kõik mured ja viperused ununesid, kui hommikul särava sinitaeva alla kiiskavasse päikesevalgusse astusin ja tänavanurgal rahulolevalt päikeseprillid ninale sättisin. Olime ju äsja saabunud Pimeduse Südamest – Eesti detsembrist. Ostsime provianti ja priimusele gaasi, et telkida vulkaani jalamil. Jalutasime kaunis vanalinnas. Sõime palju ja hästi: Tarmo kartuli- ja maisikäkke, mina cevichet. Ronisime gooti katedraali kellatorni, mis kaugelt paistis kui imetegu, aga seest tabamata imena. Seal kohtasime ka esimest suuremat turistide gängi – noori ja väga suuri ameeriklasi. Mõned olid kitsastel keerdtreppidel hirmsasti hädas ja libistasid end tagumikul alla. „Nii noored ja juba invaliidid,“ arvas Tarmo. Reedeõhtuse missa puhul võtsime linna

vanima kiriku esisel platsil mõned õlled. Imetlesime kohaliku rahvatantsutrupi kalpsamist ja keerutusi, mis, tuleb tunnistada, olid üsna kaasakiskuvad. Ja loomulikult telefoneerisime pidevalt kahte lennufirmasse ja küsisime, kus on meie pagas ja millal see saabub. Saime põiklevaid vastuseid.

5. jaanuar. Lahkume linnast, saabume maale Kuna Eesti aeg on Ecuadori ajast 7 tundi ees, kippus meil kell kaheksa õhtul uni tulema ja kell kuus hommikul olime üleval kui kaks kägu. Hotell nii vara hommikusööki ei pakkunud ja me läksime vanalinna kondama. Leidsimegi ühe toreda töölissöökla, milles kohalikud suppi sisse vihtusid. Tarmo tellis samuti kaustäie krevettidega ollust ning pöördus seejärel umbes kuus korda minu poole, et kas oskan arvata, mida konk-

reetne tükk tema kausis sisaldab. Enamuse supi koostisosade suhtes jäime eriarvamusele. Lennufirmad andsin endiselt põiklevaid vastuseid ja asi tundus õige halb. KLM süüdistas TACAt ja vastupidi. Kumbki ei suutnud öelda, kuhu mu kott oli kadunud. Arutasime juba, et kui õmblen Tarmo matkapüksid oma rinnahoidja külge, kas saan sellises riietuses mäkke ronida. Otsustasime ise lennujaama minna ja ilma selguseta mitte tagasi tulla. Pärast tundidepikkust jändamist saime lõpuks mu koti kätte, mis tegelikult oli juba saabumisjärgmisel hommikul kohale tulnud, kuid seda lihtsalt ei leitud üles. Võtsime siis takso ja sõitsime ühte vulkaani-alusesse hosteriasse nimega Papagayo, kus olime bronninud toa mitmeks päevaks ning transpordi mitme vulkaanini ja tagasi. Meie õnneks osutus Papagayo igati toimivaks ja avatud asutuseks. Quitost minema saada oli tõeline

33


Saatjaks saime hosteria koera, kellele panime nimeks Rumiñahui (see on üks vulkaan, mis siit paistab). õnnistus. Küll aga osutus tüütuseks taksojuht, kes kasutas tüüpilist trikki: jäi alguses tasuga nõusse, kuid poolel teel hakkas tegema vinguvaid häälitsusi ja lunis lisaraha. Meil on sellise olukorra tarvis välja kujunenud kindel strateegia: mina ütlen: „Condiciones sont bestiales!“ (’tingimused on loomalikud, see tähendab ebainimlikud’) ja Tarmo lisab: „Viva la revolution!“ ja kui sellest veel vähe, lisame koos: „Cuba libre!“. Vähesed taksojuhid riskivad sellele reageerida. Tegime kohe pika jalutuskäigu mööda külavaheteid mäekülge pidi üles 3500 meetri kõrgusele. Saatjaks saime hosteria koera, kellele panime nimeks Rumiñahui (see on üks vulkaan, mis siit paistab). Rumiñahui püsis visalt meie kannul ja iga kord, kui Tarmole pildistamiseks poseerisin, trügis otsustavalt kaadrisse. Teiste farmide (ja koerte) territooriume läbides hoidis ta aga targu meie seljataha.

Pashochoa osutus üllatavalt meeldivaks treeningpaigaks. Džiip poetas meid maha keset eksootilist võsa umbes 3500 meetri kõrgusele. Ees terendas kaunis rohetav põllumajandusmaastik lehmadega. Loomade vahel passis kaabuga härrasmees, kes kasseeris maatüki läbimise eest kümme dollarit. Nagu siinmail tavaks, saime lõuna paiku korraliku vihmasahmaka ja tipus rahet. Allatulek oli seetõttu väga mudane ja minagi päeva lõpuks samuti. Spordipäev kestis kella kolmeni. Pärast sõime niipalju kui jaksasime ja siis veel natuke.

7. jaanuar. Teine vulkaan –

6. jaanuar. Esimene

El Corazon

vulkaan – Pashochoa!

Teiseks vulkaaniks olime valinud tiba kõrgema – nii umbes 4800 meetrit. Spordilaagri tunne süvenes, kuna päeva algus oli identne eelmisega. Sedakorda alustasime umbes 3600 meetri kõrguselt. Tõusta tuli päris palju, algul mööda

Esimeseks vulkaaniks olime valinud ühe pisikese, Pashochoa nimelise, mis kõigest umbes 4200 meetrit kõrge. Olgu öeldud,

34

et planeerisime konservatiivse aklimatiseerumisprogrammi – alguses mitu väiksemat vulkaani enne suuremaid. Igatahes meenutas meie päevaplaan spordilaagrit: kell 6.30 äratus, 7.00 hommikusöök ja 8.30 start "treeningule".


TIGER meeste teibitud Soft Shell jakk TIGER W naiste teibitud Soft Shell jakk

 Vetthülgavate lukkudega varustatakse kõrge veepidavusega toodang, mis on mõeldud väga erinevaks, ka kõige ekstreemsemates oludes kasutamiseks. Luku hambuv osa on pööratud sissepoole ja pindmine kiht on kaetud veekindla, kummeeritud kihiga. Lukke kasutatakse nii esiosa- kui taskulukkudena just kehalähedast sooritust soosivate toodete puhul. Tavalise luku veekindluse tagamiseks varustatakse toode vähemalt kolme lukuliistuga: kaks luku peale ja üks alla - kuid kõik see teeb toote kasutamise märgatavalt ebamugavamaks.

Tüüpilist Andide Tihetaimestikku (selline tugev, lehtedest kamar, läikiv ja okasteta, palja jala all meeldiv), hiljem mööda paramot, mida ilmestavad hiiglaslikud, rinnuni ulatuvad rohutuustid. Kõige lõpuks tuli kaljudel ka käpp maha panna. Tipus sadas natuke, nagu ikka, ja näha oli enamasti vaid pilvi. Alla tulles sain teravalt aru, miks Tarmo mu jalgu kõrsikuteks kutsub. Erinevalt eelmisest spordipäevast ei tabanud mind pärastlõunal elajalik söögiisu, vaid hoopis kerge külmavärin ja peavalu. See ei takistanud mind muidugi ära söömast juurviljasuppi, mille Tarmo endale tellinud oli. Õhtu edenedes kõik ebameeldiv süvenes. Tundus, et kerkis kole palavik ja maksimaalne mossitus tuli ka peale. Ühesõnaga – mägihaigus vulgaris ehk lihtlabane mägitõbi kõige ehedamas vormis. Olgu lisatud, et Tarmo lõi vähemalt põlve vastu džiibiust ära, nii et polnud ka tema päris terve.

8. jaanuar. Ai-ai-ai! Tegelikult oli meil plaanis ronida taaskord 4800 meetri kõrgusele, ööbida ja järgmisel varahommikul teha kolmas vulkaan – 5200 meetri kõrgune Illiniza Norte. Juba varahommikul oli selge, et ma torpedeerin plaani täiega. Küll meelitas Tarmo mind kuuma kohvi ja pannkookidega. Soovitasin tal selle jutuga Rumiñahui poole pöörduda ja viisin jutu hoopis palmi all rippuvale võrkkiigele, leebele ookeanibriisile ja vihmavarjukesega kaunistatud jääkülmale kokteiliklaasile. Tarmot mu fantaasialend ei vaimustanud. Ta jättis mu

35


mõneks ajaks üksi ja kui tagasi tuli, oli tal tekkinud plaan, et lisame erinevalt algselt plaanitule puhkuse lõppu veel paar rannapäeva. Tegelikult oli mul päris halb olla. Kui hästi meenutada, siis varem pole mul vist kõrgusest nii halb olnudki. Mõtlesin, et võib-olla ma ei saagi enam terveks. Aga ennäe imet – juba pärastlõunal tabas mind arbuusi-isu. Päeva veeredes suutsin järjest rohkem toitu sisse toppida ja enne õhtut soostusin koguni jalutuskäiguga, Rumiñahui saatel, muidugi. Ühesõnaga, ei jäänud alles ühtki vabandust, miks mitte jälle ronida.

9. jaanuar. Tragikoomiline intsident härrasmehega Kuna tippu teha polnud plaanis, alustasime seekord teekonda kell 12, umbes 4000 meetri kõrguselt, sihiks refugio, ehk pisike hütt sadulal Illiniza Norte ja Illiniza Suri vahel, 4800 meetri kõrgusel. Teekond kulges pilvepiiril, mis algul tähendas hõredaid vihmapiisku, hiljem tihedat sadu ja lõpuks lund. Muidugi arvame, et oleme üsna kogenud matkajad. Aga kohati siiski laisad ja lollid, mida saime valusalt tunda. Tarmo ei viitsinud panna jalga vihmakindlaid tunkesid ja mina kätte labakuid, kui sadama hakkas, sest refugio oli ju "kohe siinsamas". Tulemuseks oli, et vihm sadas Tarmole saabastest sisse ja mina tundsin üles jõudes vaevu oma väikeseid sõrmi.

36

Kõigele lisaks avastasime, et mu väike seljakott, mis teoreetiliselt pidi vihmakindel olema, polnud seda mitte, sest mu pikk pesu, fliis ja sulevest said läbimärjaks. Nagu „kogenud“ matkajad kunagi, polnud me ju pidanud vajalikuks midagi peale šokolaadi kilekotti pakkida. Õnneks oli refugios gaasipõleti, mille abil asju kuivatada sai ja Tarmo keha on üsna radiaatori sarnane. Mu fliisi ja sulevesti kuivatas ta seljas ära ning sokke ja kindaid – magamiskotis lebades kõhul. Refugiosse oli kogunenud kentsakat rahvast, teiste hulgas üksik prantsuse härrasmees André. Tema kaaslase renditud plastsaapad läksid teel katki ja giid pöördus koos Kingpoolega tagasi. Prantslane kooris märjad riided seljast ning tõmbas ülle lumivalge puuvillase pika pesu ja lumivalged sokid. Tagatipuks koukis kotist lumivalged ja tikanditega hotelli-froteesussid. Olime imetlusest tummad. Mõtlesin, et huvitav, miks mul endal ometi selliseid ilusaid susse kaasas pole. Umbes poole tunni möödudes kooberdas André õue ja naases juba vaarudes. Õnneks püüdis Tarmo ta kinni. André, näost sama valge kui ta pesu, tunnistas, et tal on väga paha. Tekkis äge sebimine. Õnneks mõistis André inglise keelt. Panime ta põrandale pikali ja korrutasime: „Hinga! hinga!“ Küsitlesin, kui kõrgel ta on enne käinud. Mis selgus – ta tuli otse Galapagoselt ja polnud varem mägedes viibinud. Nende palgatud giid oli väitnud, et ronimine kohe 4800 ja


5200 meetri kõrgustele ongi hea aklimatt! Suure sebimise tõttu tõusis ühest koikust väike nässistunud tüüp, kes osutus refugio valvuriks ning kes telefoneeris giidile. Pakkisime André koos valgete sokkidega kokku (sussid, muide, unustas ta maha), andsime juua ja šokolaadi kaasa ja nii ta valvuri saatel alla läks. Giid pidi talle poolele teele vastu tulema. Öösel ma ei maganud, sest pea valutas ja natuke paha oli ka. Tarmol oli palav ja mul külm, nagu alati.

10. jaanuar. Läheb asjaks Ärkvel olime nagunii, sest Tarmo hakkas sebima kella viie paiku. Keegi teine huvi ei ilmutanud, mina kaasaarvatud. Tarmo oli tegelikult valmis ka üksi minema, aga noh, mõtlesin, et ehk läheb värskes õhus peavalu üle. Muide – läkski. Seni ronisime enamasti pilvedes, mis tähendas, et nähtavust eriti polnud. Peamiselt paistsid rohetavad põllumajandusmaastikud, mis samahästi võinuksid olla näiteks Iirimaal. Kuid enne päikesetõusu ja parajal kõrgusel saime lõpuks näha, mille pärast olime tulnud: uhked ja võimsad Cotopax, Cayambe, Chimborazo. Illiniza Norte tipp polnud samuti kaugel ja sealt pidid avanema veelgi väärikamad vaated. Esimesed poolteist tundi läksid ludinal. Siis aga algas oi-oi-oi. Mina ei ole mingi mägironija, nii

et 50-kraadine lumenõlv ja 60-kraadine kalju on mulle kole koht, eriti veel ilma kassideta. Lund oli sadanud rohkem kui tavaks ja marsruut tundus kirjeldatust raskem. Õnneks oli Tarmol kirka ja ta sidus mulle köie külge. Tipus olid vägevad vaated, aga mina mõtlesin peamiselt, kui mitu korda ma alla minnes veel kukun. Kas on vaja lisada, et Tarmol oli tipus kogu aeg suu kõrvuni? Ta jooksis pildistama kribinal mööda peenikest kaljuharja ka pisut madalamasse kõrvaltippu. Veel ütles ta pärast, et pole mind kunagi nii sõnakuulelikuna näinud. Ma olevat iga asja peale vastanud jah: jah tulen; jah, hoian sealt; jah jalg sinna; jah, saan aru; jah, julgestus peab. Teel refugiost autoteeni kohtasime üles liikumas – arvake, keda? Andréd, seljas tuliuus kuldkollane vihmakeep. Otsustasime vahelduseks teises kohas ööbida ja lasime end sõidutada pisut peenemasse haciendasse El Porvenir. Kohe saime aru, et tegu on tõeliselt šiki paigaga: me polnud jõudnud veel higiseid riideid seljast koorida, kui sinjoriina tõi kandikul tuppa kaks tassi teed, neli pirukat ja ... kannu puskarit! Maitses hää. Õhtusööki serveeris hacienda omanik Don Pedro isiklikult: koriandrisupp, praetud forell kartulipudruga ja puuviljasalat. Kõik maitses väga hästi. Kogu aeg küsiti, kas ehk juurde ja kui, siis mida. Tunnistasin Tarmole, et niimoodi võiksin

37


küll mägironijaks hakata. Öösel magasime väga hästi, kuid hommikul hakkasid hobused akna all hirnuma.

11. jaanuar. Pesu- ja puhkepäev Plaanisime enne tõusu Cotopaxile puhkepäeva. Eelmistele vulkaanidele ronisime niisama, trenni mõttes. Oluline oli ka kuivatada varustus, mis Illinizalt laskudes vihmast märjaks sai. Mudaste, higiste, märgade ja juustustena El Porveniri saabudes küsisime kõigepealt, kas toas on kamin. Oli küll, kuid tuld teha ei tohtinud, sest hacienda katus oli meisterdatud paramo-heinast ja ilm tuuline. (No milline normaalne inimene ehitab katuse heinatuustidest, nii et tuba ei saa kütta?) Ei jäänudki muud üle kui kimada teise haciendasse, kusjuures reserveerisin telefonis, puhtas hispaania keeles ja rõhutades, et tuba peab olema con fuego, st tulega, kuna sõna kamin meie sõnastik ei sisaldanud. Vähimagi valehäbita rihtisime välja ainsa rõduga toa ning kaunistasime maja fassaadi märgade saabaste, sokkide, jopede ja pesuga. Puhkepäev möödus süües, õlut juues ja päevitades.

12. jaanuar. Kohtame väsimatut Andréd Juba kell kaheksa hommikul korjas meid peale särasilmne džiibiimees, et sõita refugiosse 4800 meetri kõrgusele, Cotopaxi jalamile. Teel kohtasime ... Andréd! Sõpra prantslast, kes ütles lihtsalt: „If I could do it, you can do it!“ Ühesõnaga ��� väsimatu prantslane oli roninud Cotopaxi tippu. Tarmot tänas ta pisarsilmil, sest ta oli öelnud:

38

Stiilsed, rustikaalsed ja hubased talumajapidamised on lahedad kohad. Neis peetakse huvitavaid elajaid ning kogu aeg on tunne, et viibid maal sugulastel külas. tee sa mees, mis teed, aga peaasi on, et hingad! See olla teda palju aidanud. Refugiot ilmestas 30–40 teismelist ameeriklast, kes olid pähe võtnud, et miks mitte ka Cotopaxile ronida, kui juba Ecuadoris ollakse. Neid vaadates hakkas õudne, sest, seljas vaid tavalised dressid, veetakse neid liustikule ning näidatakse esmakordselt kirkat ja kasse. Sõime nii tihti kui jaksasime ja kobisime koikule kell seitse õhtul, sest äratus oli planeeritud enne südaööd.

13. jaanuar. Tunnen mädamuna haisu! Umbes kell pool kolm öösel, olles juba paar tundi järsust lumenõlvast üles rühkinud, hakkasin aru saama, miks mõni paadunud peoloom on ühtlasi ka teenekas mägironija – pole ju vahet, millega ööd läbi tervist kurnata, kas viina või ronimisega. Esimene tund-poolteist möödusid elevuses. Ilm oli ka üsna soe ja läbi pilve paistsid tähed. Siis hakkas minema järjest raskemaks ja mida edasi, seda rohkem tahtsin keset nõlva lihtsalt kerra tõmbuda. Ilm keeras ka koledaks. Tõusis nii kõva torm, et toppisin selga sulejope ja ajasin kõik kolm paari kindaid kätte. Tippu jõudsime enne päikesetõusu kuue tunniga, kiiremini kui olime arvanud. Pi-

medas tundsin mädamunahaisu, mis jäigi ainsaks märgiks, et oleme maailma ühe kõrgema tegevvulkaani tipus. Näha polnud pilvedes ja lumetormis mitte muhvigi. Vaevu aimasime teineteist paari sammu kaugusel ja kuulsat kraatrit ainult kujutlesime. Kügelesime tuules külmetades pool tundi, kuni läks veidi valgemaks. Kui lõpuks kohale jõudis, et rohkem seekord midagi ei näidata, koperdasime alla tagasi. Illiniza lumenõlvadel oli Tarmo peainstruktsioon mulle – rammi ninaga! Seekord esitas ta uudse korralduse – usalda esihambaid (kassidel muidugi)! Ega see mul teab mis kergelt tulnud, sest järsk ja jäine nõlv viis üle koleda liustikulõhe. Ja pealegi – kuidas on võimalik täpselt näha, kuhu lähed, kui liigud selg ees ja nägu mäe poole? Sellises olukorras võib pime kana leida mitte tera, vaid lõhe. Ühel puhkehetkel võttis Tarmo ponnistused kokku nii: "Täna oli huvitav päev – samahästi võinuksime kinnisilmi mõnda trenažööri panna. Selline see mägironija elu kord on." Seejärel tuli arutlusele, kas ja kuivõrd mägironija naise elu peaks selline olema. Teema jätkub meil siiani ja pole näha, et see niipea ammenduks. Pärast üheksat tundi ponnistusi jõudsime väsinuna


refugiosse tagasi. Kuid võrreldes järgmiste tulijatega liikusid minu jalad üsna sirgelt. Ameeriklasest jõudis tippu kaks spordipoissi. Minu tungival initsiatiivil lahkusime sedakorda haciendade piirkonnast ja laskusime ööbima 2000 meetri kõrgusele, või siis pigem – madalusele. Stiilsed, rustikaalsed ja hubased talumajapidamised on lahedad kohad. Neis peetakse huvitavaid elajaid ning kogu aeg on tunne, et viibid maal sugulastel külas. Kuid, nad kõik asuvad 3300–3600 meetri kõrgusel, mis tähendab, et õhtul läheb külmaks ja ka kaminaga küttes ei saa tuba palju soojemaks. Aitab ainult puskar ja laamavillane pontšo, ehk meie puhul – sulemagamiskott.

 Aerocool pluusimaterjali omapäraks on ülikiire kuivamisvõime ja väga hea hingavus. Sellest materjalist tooteid on õige kasutada kõrgete tehniliste näitajatega ülerõivaste all, sest see ei ima kehaniiskust, vaid laseb niiskuse endast läbi. Lisaks on sellest materjalist tooteid ülilihtne

hooldada: klassikalisest masinpesust piisab täiesti, tsentrifuugimiseks soovitame kuni 1000 pööret. Tooteid ei ole vaja pärast pesemise triikida. See tootegrupp on väga mugav just matkal ja reisil, sest ka kõige püüdlikumal kortsutamisel ei ole võimalik selle head välimust rikkuda.

Niisiis laskusime sedakorda terve kilomeetri madalamasse resorti totaalses bomžolekus. Kujutlege pühapäeva pärastlõunat imekaunis, õitsvas, basseinide ja vesiatraktsioonidega palmiaias, kuhu kogunevad valgetes särkides ja lühikestes pükstes pered. Ja siis saabub sinna kaks fliisides ja tunkedes higist tegelast, jalas mudased hiigelsaapad. Ega see loe, et pärast riietusime meiegi üks valgesse särki ja teine – maani kleiti, sest otsustab ikkagi esmamulje. Basseini, muide, me ei jõudnudki. Sõime ja tähistasime, magasime kolm tundi, sõime veel ja magasime hommikuni. Nii paljukest siis resordis lõõgastumisest. Sportlase elu on ikka kole piiratud!

Sundsi MP meeste- ja Sundsi WP naiste mikroomadustega hingavad pluusid

39


14. jaanuar. Tervisevetel Kuna enesetunnet turgutada pole kunagi liiast, otsustasime siirduda tervisevetele Bañosesse ja liguneda maa seest välja vusiseva, vulkaani soojendatud ja kasulike ainetega täidetud vees. Vulkaanil paraku puudub mõõdutunne ja osa vett oli nii kuum, et ei saanud varbaidki sisse pista. Baños on tore koht, umbes nagu Katmandu või mõne teise turismimeka linnaosa: pooled majad on hostelid või restoranid, kus kõikidest ustest kostab muusikat. Igal tänavanurgal saab tellida massaaži, mis tšakrad nii valla lööb, et ei tea, kas enam kinni lähevadki. Turistidel on selline nägu – küll me oleme vast lahedad tegelased lahedas kohas! Bañost eristab teistest asupaik vulkaan Tungurahua jalamil, mis tegi mõne aasta eest paar kõva kärakat ja pole siini päris rahunenud. Igatahes evakueeriti tookord kogu linn ja koju tagasi said elanikud alles kõva lunimise (loe: rahvarahutused) peale. Tungurahua on siin nii tähtis tegelane, et pooled praed on nimetatud tema järgi ja kirikus palvetatakse õhtuti pikalt, et ta linnakese rahule jätaks. Vahemärkus naislugejatele: unustage body balance ja vesiaeroobika! Ronige paar nädalat mägesid ja numbri võrra väiksem ümbermõõt saab garanteeritud! Kusjuures süüa võite kõike ja niipalju kui jaksate. Tulemuse püsivust siiski tagada ei saa.

15. jaanuar. Läheneme ettevaatlikult Chimborazole Kohe hommikul hakkas Tarmo kaeblema, et ei saanud öösel minu köhimise tõttu magada. Tõsi ta on, olen hankinud koleda köhataudi, mille pikad rögisemis- ja läkastushood lõpevad mingi suure eluka surmaeelset korinat meenutava

40

häälitsusega. Sellise repertuaariga inimeste poolehoidu just ei võida. Pigem täheldasin, et meid silmitsetakse hirmunult. Ühesõnaga – kõne alla tuli päeva võrra kauem tervist turgutada ja köha peletada. Kuna mina ei tunne tõhusamat ravimeetodit kui jääkülm, vihmavarjukesega kaunistatud kokteil ja võrkkiik palmi all, kibelesin randa. Kujuteldav meremüha mattis mu mõistuse hääle täielikult. Enne lahkumist jõudsime süüa nii hommikust kui varalõunat. Erandlikult hakkas seekord supikausi taga ohkima Tarmo, kes tavaliselt ka plastmassi meenutavad lennukimaiustused aplalt alla kugistab. Nii sain mina osa tema juurvilja-krevetileent endale. Olime eelmisel päeval Angelo nimelise mehega kokku leppinud, et ta korjab meid kell 12.30 hotellist peale. Logistika on siin mägede vahel suhteliselt lihtne, juhul kui leiad piisavalt selgesilmse autojuhi koos sõidukõlbuliku džiibiga. Hispaaniakeelse tiraadi soovime transporti x vulkaanini ja tagasi, kui ilm on hea, siis homme, kui ilm on halb siis ülehomme, ja me kindlasti helistame teile suudame mõlemad soravalt kuuldavale tuua. Angelo toimetas meid kõigest kahe ja poole tunniga Chimborazo jalamile, Carreli nimelisse hütti 4800 meetri kõrgusele. Lisaks jagas ta ka ohtralt soovitusi ja infot marsruudi kohta. Edasi tatsasime veel 40 minutit ülesmäge, 5000 meetri kõrgusele Whymperi nimelisse hütti. Sattusime üsna üksildasse paika, sest peale meie oli kohal vaid refuugiopidaja Washington ja pisike jänki Mike. Ütlesime Mike’ile tere, ei midagi enamat, ja vastuseks kuulsime tunniajalist loengut teemal "Mike, tema 52 aastat elu siin maamunal; kaunid naised tema elus; kauneim tõmmu Anna, kes teda Miami biitšil ootab; 20 aastat ronijakarjääri Alaskal; kuidas ta koos 2 sõbraga juba teist korda Chimborazo otsa ronitud ei saanud ja kui väga ta selle üle imestab; et tegelikult on tal üks


Teine osa