Issuu on Google+

MÕTTED NAGU VALGED JA REBENENUD KALTSUD poeem kolmes liikumises

TÕNIS VILU

sügis 2013


I iga lible on lill iga lill on lible käsi ei haara lihtsalt lõpu poole ega hüüa valgustatud hauas appi see lihtsalt ei ole töö see on kõige üksluisem suvaline ohe tumedate mõtete algus kus valgustatud männisalu on pisikesele ivale südame koes täiesti ühte värvi üksainus värv värvi ainsus keegi teeb süvenenult tööd pahvib õhku vähehaaval tõmbab jooni noote silmades on helid kõik on pausis ette kuulda teda on nii hea vaadata lõputult vaadata nagu puudutaks nagu oleks südames tumeda iva asemel ese kõige lihtsam lein oma kadunud liikumisest magus avatud naiivselt sissepoole mõnu enda sulgumisest kellegi teise töösse jagamata ego fetiš


keegi teeb süvenenult tööd teda on nii hea vaadata lõputult vaadata kuidas avaneb suur polüfooniline psühholoogia ühtsustunde eitus ja tööst kostab vaid võimas kooda hetk vaid kõige ilusam ja tumedam ese maailmas ei võta midagi kokku lible on iga lill lill on iga lible kõik on kõiges valmis pan pan tintinnabuli täiskuu – ei ütle midagi? vesiroos – ei ütle midagi? mustikas – ei ütle midagi? lillad hambad – ei ütle midagi? suu ei ütle südamesse ronib mõistmatus alt üles all on kõik mis on aga ülal sellest enam ei piisa ei piisa lihtsast näitamisest kirjeldamisest see on mõistmatuse peegelpind see on see kui kõik sulgub üha rohkem iseendasse see on iha minna teisele poole ja kes sinna läheb see ei tule tagasi


ei sünni enam müstilisest tuhast ei pane enam katkist tumedat eset kokku ainult mõistmatusest saab tekkida ülev parandamatu valu selline valu mis ühendab inimesi üksikuteks selline valu mis on nagu terav nöör ühel pool nööri tõstetakse teisel pool langetatakse kirves petlikult peenekoelise keerutavalt masetseva eimiski tööriist kirves ja kõik on meistrid ja enamik neist pole tegelikult käinudki teisel pool need kes kõige alguses siia jäid on aga juba lahkunud millal langeb südamelt tume ese? millal puudutab? kus? kus? jasmiiniõied igatsevad suurt kolmkõla hurtsiku seintes – siin on ilus iga kõla omal real ja ikka kõik koos


siin on ilus siin on ilus siin on ilus pan pan kolme hale külakodu heal juhul on maailm tühjaks jäänud tehaseaknad kriiskavad sooja valgust põld tõmbab kõik hinged sisse nagu must auk rändajad ei näe teineteist liiga puhas on loobunud piiridele püüdmast astub igaüks teineteise sees maailmast eraldi ülal on kahenäoline ekstaas seal teisel pool kuhu mõistmatus mõtte tõstab tume ese on joovastus maskiks päiksekiired oh seda päikest püha püha püha kaksipidi rändamine vastassuundades heledate jäätunud kõrte ja musta mulla keskel üks käsi lehvitamas esivanematele teine varjamas nägu tumedad käed tumedad käed valged kaltsud aeglaselt rebenenud nagu lõppenud rütm


rütm on lootus rütm on ime ja rütm pole pealesurutud lein rongirattad on rütmis rongirattad paugutamine jääb paugutamiseks kõik on kõik on võimalik keegi ei istu külas turmaliinist uste taga kuni maa veel nõksub pan pan valged kaltsud – ei ole muud heal juhul on tühi maailm helde sest tal on juba savi on põlvkond kes ei erista kriisi õnnest kes ei taha üle panna kelle ekstaas on tasapindselt lindistatud ekstaas kes sündisid iseenese teadmata täide viima seda mida nende esivanematele peale suruti absoluutne mäletamine on unustus unustus tõi andestuse tume ese sai vastupanust jagu inimeste tähelepanu oli millelgi muul silmad olid kleepunud katastroofi külge igavene katastroof vaatemäng ja porno verisem kui vein tumepunasem ja tumerohelisem kui atmosfääris põlev rändrahn


ja siis on muuseuminimesed nagu täiskohaga geenius kes kord leidis liivatera väljaspool lõputult pisikest siseookeani ja kes annab vanuigi heldelt autogramme sest ka temal on juba niivõrd savi puuder põskedel võib samahästi olla tuhk ükskõik kvaliteet on oma teed läinud ja selle endised vanad sulased istuvad liiprite peal asjade ja esemete rütm ilmaolek veel loomata ilmas paus on põlvkond eluvärvipime üksi ja helde tumepunane või tumeroheline mis seal vahet halastus ja andestus on mänglevalt kerged tume ese on põlvkonna eest varjul tema enese sees üle jääb rõõmus tühjus mis on iga otsa viimane samm lõpeb alati poolelt realt on ihule ligi nagu vana männiokas värvid liikumine sügavus rütm ja valged kaltsud pan pan panteism on sõna nägu


II kaugel kisendab nutuselt laps kõige taustal kaiguvad kellad nagu lihaootel madaltoonid nõuavad piinlikku ülevust läbi hõreda hõbedase õhu – ekspressiooni igavene tagasitulek mere ees tuleb tagasi kõik mis võiks kaduda väävelatmosfäär kleepub planeedi külge nagu kleepub isekus tegelikuks olemise külge olemus üritab põletada esikaane paraadfotot trükivärv alles kuivab – midagi pole veel tegelikult juhtunud ega tegelikuks saanud paar sajandit on molekulid tahenenud üksikuteks rändajateks kes hoiavad maailmast eraldi sajandeid on olnud ennastunustavalt haarav jälgida pihtimuste allakäiku kuid lõplikku kaotust alalhoiust vabastavat kaotust pole tulnud puud on lagunenud tükkideks tõusnud vee peale ja lainetega randa ujunud ja siis tuli neid ainult juurde


neid uhus ainult juurde hing nagu oleks laulnud lõputult – kummaline elusolemiseviis ja endassesulgunud väärismetalli revolutsioon – keegi ei taha olla tühjus ravi on olematu ravi on loobumatu ravi ei taha kaotada indiviid – geomeetriline olend piklik ja elliptiline nagu tablett klaar nagu raiesmik tuleb kogu aeg tagasi ja astub kanna peale midagi pole veel tegelikult juhtunud ega tegelikuks saanud kollakad kased on veel ühte nägu nagu mälestused bussiaknast – molekul rändab üksi molekul näeb vaid ühte värvi kellad kaiguvad kutsuvad olemist kõikjale kutsuvad kohale – kohad pole veel kadunud aedade olematus pole veel tegelikuks saanud ja kellad pole veel nii kaugel kui põlvkondadele tundub – miks siis vaadata ennast nutmas? piirid kivistuvad õõnsate kellade kutsel mis tahavad vägisi hoida kinnises anumas kiindumust omailma tahavad vägisi ära hoida olemuse laiali voolamist


hägu ja udu on teine muusika jäätükkide kellatilin puulehtede kohalik lõputu helin ainus mis võiks asuda kohale ilmas ilma selgeks saamata persona non grata igatses selget puudutust tal oli valus – igatsus ise varjutas olemist ja lilled aina närbusid paberossid põlesid ta mõtles valust ja piitsutas kiitusi sest peab olema väga tugev et kiitusest puhtalt välja tulla ta piitsutas haletsust ja haletsuse vihkamine looritas ühise valu talle öeldi see on sellepärast et sul ei lastud särada ei aurahade sära pole selgeks saamine kallid jüngrid ei ole udu on aga selgemgi veel kui see minut avatud silmadega enne äratuskella uttu võiks minna jätta kõik maha ja tulla tagasi olla rõõmus tühjus jasmiiniõite taga puhtam kui see tume ese milles sünnib totaalne ja totalitaarne ja kasvab järgijate laibahunnik kuidas aga laiali ei voolaks ikka on olemine lõksus


sest kes või mis peaks voolama? nutused lapsed või kassiirid või leivateenijad või jutuvestjad või ülejäänud sektiliikmed? või jõgi? kuidas voolab laiali? kuidas räägitakse voolamisest? aga kuidas vaikitakse? kasvades välimisest ilmast mitte sisemisest sümbolite enesetapust – liikluskära lindistus unustab võimkeele ja saab ise selleks niikuinii – ekspressioon on jälle tagasi tulnud teisel pool kuhu ei näe – me oleme juba kadunud ei ole kedagi kes iiveldaks maakera pöörlemisest samblaroheline on samblaroheline värv jääb värviks maailma sees kõik on kõik on võimalik siin on ilus siin on ilus siin on ilus miski muu pole tegelikult veel juhtunud kellade taustal on kõik veel olemata nii lähedal ja kanna peal miserere absurdus kõige pikem sammuke eemal suurest kolmkõlast kõige lühem igavik eemal pisaratest kõige kadunum kõigest püsivast nagu need vanad müstikud kes ei vahetanud maailma välja kui see oli kole – nagu lendab


nagu ei lenda ka nagu palavikulised ja hääletud ilmaruumi lahvatused ja kanarbik pommiaukudes meri kaotus maailmale valged kaltsud rebenevad ja tagasitulnu rebeneb see kes kukub läbi ilmaoleku helina ei tule enam kunagi tagasi maailm läheb edasi üksi kõigi tahtmised lagunevad tahtmata ja see on lõpmata hea


III keegi teeb tööd kindlad liigutused värvid helid teeb vaikselt tööd eimillegi jaoks jagamata maailm lahti laskmine kõige voolavam puudutus nii palju peavalu on otsingutes lõputuid äraütlemisi mahajätmisi solvumisi ja veelkord solvumisi solvumise enda pärast kunsti ja maailma mahasalgamisi kauaoodatud reetmisi – need tumedad esemed tumedamad kui iirised ja ikka see mis haarab tuleb omapäi otsides või otsimata pühkides kõik ilma laiali istutades elupuu mille oksad on täis tooret ootamist küpsetes ülemtoonides ime rütm rütm nagu oleks maha jäetud tumedasse helgusesse heledamasse kui valged kaltsud sellest ei ole mingit kasu mitte millekski mitte kellegi jaoks maailm on siin iseenesele jumal täielikult iseolev ja ainsana tõeliselt isekas tema sõrme nimi on tühjus


ja see sõrm on risti olemise suu peal – kuhu näitab sõrm? keerutab tormi üles äraöeldu naha alla sajab kollaseid männiokkaid imestus on saanud merega tasavägiseks mitte miski ei oota enam tagasitulekut mitte miski ei erista põlvkondi mitte miski ei määra sõnade olemust mitte miski ei rebi näolt maski mitte miski ei vii peavalu ära mitte miski ei rebi valgeid kaltse mitte miski ei igatse muud tühjus äralennanud hingest lahti laskmine hümnitu vaikimine samblarohelises täielik absoluudi unustamine – iseenese surm rändur kukub poole sammu pealt langetab lehvitava käe kostab kõige üksluisem suvaline ohe ohe kaugel-kaugel oma peegelpildist – taassünni hingetõmbest kütt kes otsib kõige põdralikumat põtra sellist mille kohta on kirjutatud ballaade ja hoiatavaid valme kuulidest mis tulevad tagasi kütt kes otsib armastust sureb õndsasse vanadusse – märkamatu välgatus dinosauruse silmas


lehed põrandal persona non grata parimate luuletustega ta otsib seda ainust ja tunne on ikka nii nagu tuhniks kuramuse koka- ja tantsusaadete repliigihunnikus leidmata üht lihtsat viietähelist sõna kuigi iga luuletus oli kirjutatud kogu olemust haarava tundega et pärast igat sõna tulgu või surm – märkamatu välgatus dinosauruse silmas kõrb ja liivatorm taevas terade tolm kus iga kübeke võtab teise kuju ideaalses muuilmas mis on nagu skisofreeniku unistus ja looduse mööduv unenägu – märkamatu välgatus dinosauruse silmas hiiglasuured sõnajalad ja mõeldamatu toorus täiesti avameelne vägivald troopiline vägivald mis ei reeda ka pärast miljoneid aastaid kui sisalike asemel lendavad õllepudelid vana luuletaja lemmikkõrtsus – südamlik välgatus suure kolmkõla liikuvas ja värvilises silmas hing nagu võiks lõputult laulda seda kummalist elususe viisi pole enam kedagi tänaval ja hirm on lahtunud vesi tilgub räästast paludes kõrva ja kõrva ümber torru surutud kätt kaks tooni ootavad kolmandat


nälgivad mõne kanarbiku pärast nälgivad et kordki süüa hästi unustavad anastamata töö ja orjastavad ise oma isekuse – kaob usk lahendustesse palgapäevadesse ja igaöistesse rahustitesse keha taandub kõige painelisema biidi peale ja hakkab paberirullile segast peksma – aga see on ju väljapääs need ongi need sõnad mis on lausutud et peletada surma – neis on tähenduse raskust millest ükski tagasitulnu ei suuda end lahti raputada – korduv sügavuse kvantiteet – välgatus ilmutus pane tühjusele näpp peale jälgi ühe rohelise lehe elukulgu katsu sa seda teha ja siis tuleb olemine – välgatus ilmutus siin on elu nii eluline ja rütmiline ime igasugune lein tunduks justkui olevat pealesurutud lein – milleks see kõik? keegi nägi kunagi vastust madaltoonides keegi liigutas end keegi unustas see joovastus on avatusest


see on torm mis on kestnud igavesti – ilmutus tuli nagu palutud aga ununes sest juhuslik ei puutu mällu – see mis ilmub ei ilmu enam kunagi maailm ei tunne ära seda mis on nii ta liigub ega saa kohta omaks pidada mitte miski pole veel tegelikuks saanud õied on valged nagu kaltsud keegi pole kunagi tundnud jasmiinilõhna – see lõhn on kogu aeg siin ja siin on ilus


TÕNIS VILU: MÕTTED NAGU VALGED JA REBENENUD KALTSUD