Page 1

RAASIKU VALLA III AJALOOKONVERENTS .. ~ ETTEKANNETE LUHIKOKKUVOTTED

..

RAASIKU, 12. MARTS 2015


Lühikokkuvõtete kogumiku koostaja: Ardo Niinre Kujundus: Henri Reeder Kogumiku trükk: OÜ Ortwil

2


SISUKORD SAATEKS .. TAGASIVAADE ARUKULA MUUSIKAELULE KIVILOO PIISKOPILINNUS MILLEST TUNNEN OMA KODU? SISSEVAADE HARJU-JAANI .. KIHELKONNA KULTUURIPARANDISSE ~ PIKAVERE MOIS

12 14

RAASIKU TEHASE ALGUSAASTAD ~ PENINGI MOIS .. ~ ARUKULA MOISA BARANOFFI KABEL FERDINAND PETERSEN .. .. MINU TOOAASTAD PENINGI LASTEAIAS RAASIKU KORRAKAITSE

18 20 22 24 26 29

3

5 8 10


4


SAATEKS

Raasiku vallavanem 12.märtsil 1992 taastati Raasiku valla õigused. Selle puhul välja antud tunnistusel seisavad sõnad „12.03.1992 kinnitati Raasiku valla omavalitsuslik staatus ning Raasiku vald astus omavalitsusliku haldusüksuse õigustesse“. Seega tähistame käesoleval aastal Raasiku valla taasnimetamise 23-ndat sünnipäeva. Kui öeldakse taasnimetamine, siis peaks olema olemas ka esmanimetamine. Raasiku valla kui territoriaalse haldusüksuse päris esimest täpset sünnidaatumit paraku teada ei ole. On kindel, et 1866 aastal andis vene keiser Aleksander II seaduse, mida nimetati “Maakogukonna seadus

Eesti kubermangule” ja on teada, et sellel ajast tekkis Kambi-Raasiku mõisavald. Kahjuks pole teada esimese volikogu kogunemise aega ja seega puudub ka täpne esmanimetamise kuupäev. Ajaloos on ka teisi aastaid, mida loetakse valdade ajaloos oluliseks ja mille tagajärjel toimusid muudatused omavalitsustes (tekkisid uued, liituti ja muudeti piire jms) ja mida võiks valdade sünnipäevadeks nimetada. Näiteks omariikluse alguses. Paraku pole, väidetavalt tulenevalt kahjutulest, Raasiku valla kohta säilinud arhiivides ühtegi dokumenti, millelt saaks fikseerida valla esmaasutamise või mingi muu vahepealsete reformidega seotud kuupäeva. Nii jääbki meie vallale kui kohaliku omavalitsuse üksusele tähtsaimaks päevaks, mida nimetada sünnipäevaks, taasnimetamise päev 12. märts 1992. Teisalt annab teadmatus esmamainimise täpsest ajast meie tublidele ajaloohuvilistele väljakutse leida dokumentaalne tõestus aastast 1866, mil kogunes esimene volikogu või aastast 1918/1919, mil omariikluse tingimustes saab rääkida Eesti Vabariigi kohaliku omavalitsuse nimetamisest, millel nimeks Raasiku vald. 5


Eeltoodut arvestades on läbi 23 aasta valla sünnipäevana tähistatud 12. märtsi. Pole muutusi ka

käesoleval

aastal.

Traditsiooniks

on

kujunemas

sünnipäeva

tähistamine

ajalookonverentsiga, millel esinevad oma uurimustega kohalikud kodu-uurijad, aga kindlasti osaleb ka mõni külaline. 2015. aastal toimub juba kolmas selline ajalooteemaline kokkusaamine. Ajalooliselt on kindlasti oluline teada ja mäletada, et oli ja on niisugune kohaliku omavalitsuse üksus, mille nimi Raasiku vald, kuid tegelikult pole sellel kaardile tõmmatud joonel mingit olulist ajaloolist, veel vähem kultuuriloolist väärtust. Tegelik ajalooline väärtus on selle piirkonna kogukonna tegemistel ja traditsioonidel ning nende säilitamisel. Tegelik identiteet kujuneb isegi tänapäevase üleilmastumise tingimustes küla tasandil. Nii huvitav kui see ka pole, on eestlasele olulised tema juured ja kuigi meil on tänapäeval vabadus minna kuhu süda lustib, siis ikka kuuleme tihti ütlust, et kõige parem on siiski kodus. Siinjuures ei ütle keegi, et oluline on koduvald, ikka on oluline kodukant, mis tegelikult koosneb ühe piirkonna küladest, mis ajalooliselt on oma asja koos ajanud ja mille keskuseks on reeglina olnud kool. Nii nagu kihelkonna keskuseks on reeglina kirik. Võib julgelt öelda, et valdade piirid on tekitatud kunstlikult ja nad ei peegelda tegelikkuses piirkonna identiteeti. Ühe kandi identiteet kujuneb selle kandi külade traditsioonidest ehk kultuurist. Kandi piir ja vallapiir ei pruugi üldse ühtida. Hea näide on Raasiku vallas Pikavere kant, mis on selgelt erinevate valdade territooriumitel asuvate külade kogum. Meie põhiseadus ütleb, et riigi ülesandeks on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine. Kuivõrd meie kultuur pole muud kui kogum eri paikkondade traditsioonidest, siis on selge, et peame tegema kõik, et need traditsioonid ei kaoks. Seega on kultuuri üheks oluliseks osaks mäletamine, seda enam, et tänastes linnastumise tingimustes kipuvad Eesti ääremaad tühjenema. Mäletamine saab teoks läbi kogumise ja talletamise ja loomulikult läbi traditsioonide elus hoidmise. Siin ongi olulisel kohal kõik ajaloohuvilised, kes tahavad meie traditsioone uurida ja kirja panna. Ma olen seda meelt, et selles küsimuses ei tohi lähtuda ütlusest kes vana asja mäletab, sel silm peast välja. Ajaloos on oluline teada ka seda, mida tahaks unustada, kuid mis on oluline just selleks, et tulevikus viga vältida. Kui me teame oma ajalugu ja traditsioone, siis saame elada Hiina vanasõna - tarkus kuulub

minevikule, tegevus olevikule, rõõm tulevikule - kohaselt. Mul on väga hea meel, et Raasiku vallas on palju koduloouurijaid ja nad soovivad oma uurimisi ja teadmisi teistega jagada. Samuti teeb rõõmu, et Raasiku vallas on koduloo uurimise pisik levinud noorte hulgas ja erinevalt muudest pisikutest soovin, et see nakataks üha enamaid. Usun, et õige koht on seda teha ülevallalisel konverentsil ja mis päev saaks veel õigem olla kui koduvalla sünnipäev. 6


Head tuju Raasiku valla sünnipäeva puhul ning jõudu koduloo uurimisel!

Tunnistus Raasiku valla taasloomise kohta Raasiku vallavanema kabineti seinal. (1992) 7


..

TAGASIVAADE ARUKULA MUUSIKAELULE

Kus võis paarsada aastat tagasi Arukülas muusikat kuulda? Nagu mujalgi Eestis, kõlas külasimmanitel rahvalikke pillilugusid. Kus iganes rõõmsad inimesed kokku said, seal lauldi rahvalaule. Umbes selliseid, nagu Lüü-Türri laulumehed meilegi aeg-ajalt esitavad. Mõisates võis kuulda kunstmuusikat, mõningane muusikaline haridus kuulus aadlikasvatuse juurde. Kodus laulmine ja musitseerimine oli tavapärane, sest kui raadiot ja plaadimängijat polnud veel leiutatud, oli ainus viis muusika saamiseks seda ise teha. Oluline aeg Eestimaal oli ärkamisaeg. Jüris loodi lauluselts veidi enne esimest üldlaulupidu. Sinna kuulus ka Aruküla mehi. Jüri lauljatest löödi lahku sajandi lõpul, et osaleda 1891. aastal iseseisva meeskoorina neljandal üldlaulupeol Tartus. Väga uhkelt kõlab ajalooline fakt, et laulupeo juurde kuulunud üle-eestilisel võistulaulmisel saavutas Jüri koor esimese ja Aruküla koor teise auhinna. Kuid tolleaegne kooride tase polnud sugugi nii hea kui tänapäeval. Uut hoogu vahepeal vaibuma kippunud Aruküla muusika-harrastusele andis omariikluse sünd. Iseäranis aga Ülemaalise Eesti Noorsooühenduse Aruküla osakonna loomine 1927. aastal. Arukülas tegutsesid toona segakoor ja pasunakoor. Sõja järel, 1950-ndatel tegutses meeslauljate puudusel Arukülas vaid naiskoor. 1960-ndatest aga taas segakoor. Segakoor ning rahvatantsurühmad on tegutsenud sealtpeale rahvamaja juures katkematult tänaseni. Ja kuigi meil pole säilunud dokumenteeritud materjale, teab rahvas rääkida, et Aruküla koor osales kõigil nõukogude-aegsetel üldlaulupidudel. 8


20. sajandi keskpaiku sai Arukülast kolhoosi keskus ja rahvaarv hakkas kiiresti kasvama. Suuremaks paisus ka laulukoor. Kui nõukogude aeg andis muusika-alase hariduse kollektiivi eestvedajatele, siis uus Eesti Vabariik ja Pääsulinnu kool pakuvad nooditundmisoskusi ka lauljatele ning pillimängijatele. See viib muusikaharrastuse uuele tasemele.

Aruküla Naiskoor Enn Kalle juhatamisel.

Aruküla Segakoor Maia-Reta Trampärki juhatamisel.

9


KIVILOO PIISKOPILINNUS

Keskajal ei olnud Kiviloos tavaline rüütli-või kroonumõis. Siin asus Tallinna piiskopi kindlusmõis. Jõelähtme jõe kaunil ja kaitsval kaldal. Sarnane mõis oli kõrgel ametimehel veel Porkunis. Kiviloo kindlusmõisa kõrgaeg oli enne Liivi sõda. Sõjas sai hoone kannatada. Oli veel kaua kasutuses, kuid endist sära enam ei saavutanudki. Viimased 200 aastat on jätnud Kiviloo mõisa õuele vaid kivivare. Siiski olid linnuse varemed veel Nõukogude ajal siin kandis tuntuim turismiobjekt ja ajaloomälestis. Tema kohta kirjutati igas selle teemalises trükises. Tänapäeval tuletab meelde linnust vaid kena pruun teeviit ristmikul. Vare asub lukustatud alal, laguneb ja vajub järjest madalamaks. Kiviloo mõis esmamainimisega 1322. a kuulub vanimate hulka. Tugevat kivilinnust mainitakse 1474. a. See ehitati piiskop Simon van der Borchi ajal. Tähtsa peatee äärde rajatud linnuses toimunust on vähe teada. See kandis Fegefeueri nime, mis tähendab – puhastustuli. Eestlaste suus levis nimi Vähkvere. Liivi sõjas vallutasid vastaspooled linnust korduvalt. Sai tugevaid purustusi ning päriselt ei taastatudki. Küll oli ta kasutuses ja kuulus isegi Rootsi riigimarssalile ja Eestimaa kubernerile Jakob de la Gardiele. 1774. aastal käis Kiviloos tuntud kirjamees ja uurija A W Hupel, kes

10


kirjutas „… kunagine võimas loss oli paarkümmend aastat tagasi elamiskõlblike ruumidega. Nüüd lagunemas ….“ Linnus meenutab lõpetamata jäänud hoonet, millel on kaks tiiba, ning kaks ehitamata jäänud. Kaks tiiba moodustavad avatud täisnurga. Idatiiva kirdenurgas suurtükitorn, lõunaosas suur saal. Lõunatiiva idaosas köögi ja saali soojendusega mantelkorsten. Vahepeal hulk väiksemaid ruume ja keldreid. Paistiigid kaitsesid linnust idast ja lõunast, lääneküljel asus vallikraav, kuhu sai vajadusel vett paisutada. Põhjast pakkus kaitset Jõelähtme jõgi. Pole teada, mis aastal kõrvale uus mõisa peahoone kerkis. Eelviimane põletati 1905. a ja praegune uhke häärber valmis juba järgmisel aastal. Eraomanduses ja korrastatud häärber koos linnusevarega võõrustasid 2007. a näitlejaid ja teatrisõpru Enn Vetemaa näidendi ja Eva Klemetsi lavastusega „Roosiaed.“ Kindluse varemed said suure tähelepanu osaliseks. Kahjuks on viimastel aastatel mahajäetus vaid süvenenud.

Kiviloo piiskopilinnuse asendiplaan (19. sajand)

11


MILLEST TUNNEN OMA KODU ? SISSEVAADE .. HARJU-JAANI KIHELKONNA KULTUURIPARANDISSE TLÜ EHI vanemteadur

Kihelkond on Eestis olnud oluline administratiivüksus juba üle tuhande aasta, kinnitavad ajaloolased. Humanitaar – teisisõnu - rahvusteadustes on kihelkond on kujunenud mõisate, vanema rahvakultuuri ja murrete uurimise põhiüksuseks, sest sajandeid oli kirikukihelkond põhiline territoriaalne üksus, mille piires talurahvas omavahel suhtles ja läbi käis. Tänapäeval on omaaegsed kihelkonnad jagunenud sageli maakondade või valdade vahel ning väide, et kihelkonnaga seovad inimesi tänapäeval suguvõsa kalmistud, kipub ka jääma pigem lähiminevikku seda matusekombestikus toimuvate muudatuste tõttu. 2009. aastal alustati Eesti maastikul kihelkonnapiiride tähistamist, millega Eesti Rahva Muuseum tähistas omakorda oma 100. sünnipäeva. „Ajalooliste kultuuripiirkondade

tähistamine tugevdab eestlaste piirkondlikku identiteeti ning aitab selle kaudu kaasa põlisasustuse säilimisele regioonides. Lisaväärtusena annab vanade kultuuripiiride tähistamine vajalikku infot piirkonna külalistele“, võib lugeda ERMi kodulehelt (http://www.erm.ee/et/Avasta/Kihelkonnad; 09. 02. 2015). Niisiis tõdeme, et tänapäeval on kihelkond muutunud ajaloolis-kultuuriliseks mõisteks, mille erilist ja omanäolist paigavaimu püüame tänapäeval taasavastada, tuginedes varasemate sajandite jooksul tehtud üleskirjutustele, oma lähedaste mälestustele ja isiklikele kogemustele. 2013. aastal, kui Eestis tähistati kultuuripärandi aastat, kurtsid nii mõnegi kihelkonna elanikud, et „meil ei ole ju midagi erilist, nagu Kihnus võis Setumaal“. Oma ettekandes püüangi Harju-Jaani kihelkonda peegeldada kultuuripärandi vaatenurgast – mis on see, mis teeb Harju-Jaani kihelkonna eriliseks Põhja- ja kogu Eesti kihelkondade seas. On see Vilde romaanitriloogiast tuttav „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid“, omanäolised rahvarõivad, pühaks peetud paigad looduses või veel midagi.

12


Harju-Jaani kihelkonna lääneosa (praeguse Raasiku valla) kaart Ludwig August krahv Mellini Liivimaa atlasest (1791-1810) 13


~

PIKAVERE MOIS

Pikavere küla on kirjalikes allikates mainitud esimest korda 1241. aastal Taani hindamisraamatus ( Pikaeaekae). Pikavere kuulus Johannese-nimelisele mehele, keda nimetati lator pisicium`iksn (sõnasõnalt `kalakandja`). Arvatavasti oli ta Pikavere küla järgi nime saanud Pitkevere vasallisugusvõsa esiisa.

1277.aastal on mainitud üht Pitkveret Riia peapiiskopi vasallina. Mõisa kui sellist mainitakse esmakordselt 1446. aastal. Ilmselt oli mõis aga tunduvalt vanem ja seda ka nimetati vanaks mõisaks. Tüliga Hans Parenbekeli ja Hans Treideni vahel läks mõis viimase suguvõsa kätte. Treidenite ajal toimus hulgaliselt tülisi pärilusõiguste pärast. Ürikutes mainitakse seda suguvõsa esmakordselt 1257. aastal. Nimi tuli neil Toreida linnuse järgi. Järgnev mõisnik oli Hans Maydell, keda Pikavere valdajana on nimetatud 1503. aastal. Ja peale tema surma päris mõisa tema lesk Margareta Maydell. Tema aga omakorda pantis

14


mõisa 1515. aastal Johann Riesbiterile, kes 1521. aastal selle 8000 marga eest päriseks ostis. Nimi on tuttav "Vürts Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" raamatust. 1586.aastal oli Pikavere mõis endiselt Riesbiterite nimel ja sinna juurde kuulus neli küla Übina, Urvaste, Seli ja Mallavere; lisaks mitmed talud ja veski. Neist kolme on mainitud ka Taani hindamisraamatus. Mallaverre oli 18. sajandi lõpuks rajatud ka karjamõis. Johann Riesbiteri tütar Anna naitus Bertam von Meyborgiga, nende ühine tütar Anna von Meyborg päris mõisa. Pikavere läks suguvõsalt suguvõsale kuni 18. sajandi II pooleni. Kui Anna abiellus Ewert Bremeniga sai temast järgmine Pikavere mõisavaldaja. Seejärel päris tema tütar Magdalene mõisa, kes naitus Uexkülliga, kuid kiirelt lesestus. Eestimaa kubermangus oli aadli maavaldus Rootsi ajal maksuvaba, tuli kanda ratsateenistuskohustust. Iga 15 asustatud taluadramaa kohta pidi mõis välja panema ühe täisvarustuses ratsaväelase, Pikaverel oligi kohustus välja panna üks ratsaväelane. Mõis liikus edasi poeg Hans Jürgen von Uexkülli kätte. Ta teenis Rootsi kuninga sõjaväeteenistuses ja tal oli oobersti aukraad ning oli rüütelkonnas. Pikavere mõisa on mainitud kuuluvat Jürgen-Detloff von Uexkülli omaks. Et mõisaomanik ei olnud tihti mõisas siis lasus mõisa juhtimine sagedasti reaalselt kohapeal viibivate rentnike ja mõisavalitsejate õlul. Mõningad mõisavalitsejad olid näiteks: Hinrich Calström, Hinrich Kling. Järgnesid õed Kristine Lovisa von Uexküll ja Justina von Uexküll. 1732. aasta adramaarevisjonis on öeldud, et mõisasüda on vana, aga see-eest heas seisukorras. Heina- ja karjamaade seisukord ei olnud kiita. Mõisale kuulusid ka üks veski ja kaks kõrtsi. Maadel voolas väike oja, kust kala ei saadud. Kütte- ja ehituspuitu mõisal küll ei olnud, aga mets oli kasvamas. Mainitakse mõisa asjamehi nagu opmann Kalstörm, kubjas Mart, kõrtsmik ja mölder Tomasse Hans. Pärast õdesi päris mõisa Berend Johann von Uexküll ning omakorda tema surma järel tema poeg, kes müüs mõisa edasi oma vennale. Seejärel pandi Pikavere müüki juba 1768. aastal. Edasi ostis mõisa krahv Karl Friedrich August Wachtmeister af Johannishus, kes selle omakorda müüs Wachtmeisterite suguvõsale. Peter von Baranoff ostis Pikavere 32 000 hõberubla eest. Baranoff teenis sõjaväes, kus temast sai leitant. Lisaks Pikeverele kuulus talle ka Aruküla. Teateid tema viibimisest Pikaveres pole palju teada. Pikavere mõisa teenijaskond ei olnud väga suur. 1782. aasta hingerevisjoni andmetel elasid seal kohapeal näiteks kutsar, aednik, kangur jt. Peter von Baranoffi pärijad pärisid mõisa. 1813. aastal otsustasid aga vennad Pikavere ära pantida. Leping tehti kümne aasta peale ja selle maksumus oli 60 000 hõberubla. 1821. aastal müüsid nad mõisa päriselt ära. 1813. Aastal pantis Pikavere mõisa Heinrich Friedrich von Rautenfeld , kes loovutas mõisa oma tütrele, kuid elas mõisas edasi, kus ta ka 1867.aastal suri.

15


Alates 1836.aastast kuulus mõis tütar Emilie Elisabeth Agnes von Antropoffile, kelle ajal sai mõis oma praeguse ilme. Antropoffid olid teine vene juurtega perekond, kellele Pikavere kuulus. Peagi võtsid mõisa majandamise üle tema pärijad. Omanikuks sai Nikolai von Antropoff. Tema ajal asutati Pikavere kool, mis asus Urvaste külas. Teda on peetud üllaks ja äärmiselt peene huumorisoonega meheks. Elas pikka aega koos perekonnaga Pikavere mõisas, kus ta ka pärast rasket operatsiooni suri. Seejärel käisid mõisa tema lesk ja tütar. 1889. aasta 10. septembril sõlmisid leskproua Natalie von Antroppoff ja tema tütar Sophie vabahärra Konstantin Eduard vo Taubega ostu müügilepingu. Mõis müüdi 120 000 hõberubla eest ja nii sai Taubest Pikavere viimane mõisnik. Vabahärra Taube võttis peagi pärast Pikavere mõisa omandamist selle majandamise aktiivselt enda kätte. Ühe esimese asjana võttis ta ette viinvabriku uuendamise. 1905. aasta mõisade rüüstamine ei läinud ka Pikaverest mööda. Põletamisest mõis pääses. Rüüstajad lõhkusid viinavabrikus ja lasid välja piirituse. Taube hinnangul tehti rüüstamise käigus mõisale kahju üle 8000 rubla. 1913.aastal oli Pikavere mõisa suurus 2128 tiinu, olles keskmise suurusega mõisamajapidamine. Maad jagunesid järgnevalt : mõisa-; kuuendiku - ja talumaaks. Pikavere viimane mõisnik Taube suri 8.aprillil 1921. aastal vähki. Peale 1919. aasta võõrandamist hinnati Pikavere mõisa väärtuseks 98 000 rubla. Kuid mõisal lasusid võlad üle 120 000 rubla.

16


Koolihariduse andmist Pikaveres alustas Antropoff andes käsu hakata lapsi õpetama. Mikk Napp oli mees, asus lapsi õpetama. Algul toimus õppetöö talus, mis asus Urvaste külas. Uus koolihoone ehitati 1869. aasta paiku Salu külla. Koolile antud hinnangus 1869 -1870. aastal on kool enam - vähem heas korras. Õpetati kirjutamist, rehkendamist ja katekismust. 1872. aastaks oli koolis uus õpetaja Hans Georgine. Tol aastal õppis koolis 48 last. Pikavere vallakool asutati 1868. aastal. Õppetöö toimus 15. oktoobrist 15. aprillini. Lapsed olid kõik kuuluvuselt talupojaseisuses. Oma panuse kooli jaoks andis vald ja mõisaomanik finantseeris kooli 100 rublaga. 1880. aastal asus lapsi õpetama Jüri Jaanson. Õpetaja palk oli 100 rubla aastas. 1890. aastal tuli õpetajaks Anton Reinvald. 1922. aastal töötas algkool nelja klaasiga. Vajadus oli ruumi järele. Aga juba 1924. aastal alustas tööd V klass ja edasi 1931. aastal VI klass. 1936. aastal liideti Pikavere algkoolile ka Perila algkool ja suleti klassid Urvastes. Kolm aastat hiljem ehitati kooli peahoonesse koolimaja. Kahjuks kõik plaanid kooli ehituseks teoks ei saanud seda muutsid sõda ja riigipöörded. 1944. aastal alustas tööd VII klass. Reinvald lahkus koolist 1953. aastal. Uueks direktoriks 1954. aastal sai Irmgard Aedma. 1961.aastal alustas tööd VIII klass ja 1965. aastal õhtukooli VIII klass. Koos kolhooside ja sovhooside ühendamisega suleti ka koole. 1978. aastal Pikavere kool suleti. Vahepeale jäi üheksa aastat , mil koolis ei toimunud õppetegevust. Kool avati taas 1987. aastal 4- klassilise koolina Kadri Viira juhtimisel. 1990. aastal ja aasta hiljem VI klass. 1992. aastaks sai koolist Põhikool, kui avati VII klass ja omakorda aasta hiljem VIII klass. Kooli 125- ndal sünnipäeval oli kool IX klassiline ja esimene lend lõpetas 1995. aastal. 1997. aastal ehitati koolile uus peasissekäik ja katus. 1999. aasta tehti kooli lipp ja raamat "Pikavere Kooli Lugu" ja võideti Kauni kodu konkurssil I koht, mida tunnustas president. 2003. aastal sai kool uued aknad ja 2004. aastal kooli 135. sünnipäevaks purskkaevu. 2007.aastal sai õpetaja Helju Kadakas Harjumaa aasta õpetajaks. 2010.aastal avati "Kalli-Kalli " lasteaiarühm ja kool muutus 6. klassiliseks. Direktoriks oli Maiu Plumer. 2011. aastal alustas koolis robotikaring ja arvutid toodi klassidesse. 2012. aastal avati " Pai-Pai" lasteaiarühm ja valmis õuesõppepaviljon. Koolis tegutseb bänd “Katkine kets". 2013. aastal alustati Comeniuse projektiga. 2014. aastal valmis maaküttel põhinev keskküttesüsteem ja peeti kooli 145 - nenda aastapäeva vilistlaspidu.

17


RAASIKU TEHASE ALGUSAASTAD

Raasiku tehase asutamisajaks loetakse 1. jaanuari 1958, kui asutati Raasiku Tootmisbaas. Enne seda asus selles kohas Raasiku Masina-Traktorijaam ja veel varem Raasiku mõis. Tehase algusaastad olid rasked: puudusid tootmiseks ettenähtud hooned ja seadmed. Elektriseadmete remont organiseeriti endisesse mõisa aita, millele oli tehtud 1950. a juurdeehitus ja kus remonditi traktoreid. Toodangu valmistamist alustati varasemalt ettenähtud traktorite remondiruumis ja hiljem endises mõisa karjalaudas. Plastmassi jäätmetest kaablite tootmist alustati endises mõisa sõiduhobuste tallis. Esimestel aastatel kulus palju aega lagunenud hoonete remondile ja endise mõisa pargi taastamisle. Park ja selles olevad teed olid traktorite poolt lõhutud ja mõned teelõigud ei olnud autodele läbitavad. Puudus oli ka elamispinnast. Traktorijaama ajast jäi tehasele 8-korteriga elamu, mis oli ehitatud 1950. a, ja taluhäärber ning endise mõisa valitsejamajad. Elamispinna vajaduse leevendamiseks alustati elamute ehitamist. Esimese viie aastaga valmisid kaks 2-korteriga ja kolm 4-korteriga elamut ning saun.Töötajatel oli võimalus saada koht ühiselamus. 18


Suur puudus oli tööpinkidest. Esimestel tegevusaastatel oli tehase remonditoodanguks: jõutrafod ja elektrimootorid ning hiljem lisandus auto-traktorite elektriseadmete remont. Tootmist alustati isolaatorkonksude ja mastalajaamadele kappide valmistamisega. Esimesel viiel aastal toodeti veel: elektrikilpe; torupüstikuid; elektriliini isolaatorite tugivardaid; bergmannitoru ja kuulojuhtme painutustange; elektrilisi veesoojendeid (boilerid); keevitustrafosid; keskpingeliini lahklüliteid ja sulavkaitsmeid; paigalduskaableid; piimakurnasid jne. Hiljem muutus toodang üha keerulisemaks. 1958. aastal oli tehase töötajate keskmine arv 46, mis suurenes 1979. aastal 204-ni. 1962. aastal rekonstrueeriti endine mõisa valitsejamaja. Sinna sai tehas uued kontoriruumid söökla, klubi ja võimla. Võimla valmimisega kasvas veelgi tehase töötajate seas “spordipisik “. Tehase esimeseks direktoriks oli Heino Lind, kes soosis väga sporditegemist. Ta oli ise ka hea kettaheitja ja hiljem tegeles palju purjetamisega.Tehase töötajate seas liigub niisugune legend, et töölevõtmisel oli direktori esimeseks küsimuseks “Kas sporti teed?” Seejärel järgnesid küsimused, et missugust tööd oskad või teha tahad jne. Populaarsed olid suvised sõidud mööda NSVL-i avarusi alul veoautodega ja hiljem autobussiga.

19


~

PENINGI MOIS

1686. aastal eraldati Raasiku mõisast iseseisvaks majandusüksuseks Peningi mõis (saksa k Penningby) ja asutati Claes von Baranoffi poolt. Enne nimetati kohta Raasiku külaks, taluhooned lammutati ning muudeti nende maadega koos mõisamaadeks. Mõisa esimesed omanikud olid Torstensonid. Mõisa nimi Penningby tuleb Rootsis asuva pärusmõisa järgi.

See mõis oli Baranoffide

valduses 18. sajandi alguskümnenditest kuni 1907. aastani ehk kakssada aastat. Algne mõisa “häärber” oli õlgkatusega. Põhjasõja järel läks mõis korraks riigi valdusesse , kui Peeter I hobused vajasid Tallinna lähistel rohkesti heinamaid. Mõis ehitati 1770.aastal kahekorruseliseks barokseks kivist peahooneks. Peahoone esifassaadi keskosas paikneb kergelt risaliit, mida kroonib kolmnurkfrontoon. Korruseid eraldab astmikkrohvvöö. Pargipoolsel fassaadil paiknes samuti kolmnurkfrontoon keskrisaliidiga. Kahe korruse vahel oli ka rõdu, mis hiljem oli hävinud.

20


1905. aastal põletati mõisahoone maha vallandunud revolutsiooni käigus ning ülestõusnud tapsid mõisa tollase omaniku Arthur von Baranoffi viie püssilasuga. Karistussalklased maksid tapmise eest hiljem julmalt kätte ning paruni arvatavad tapjad surmati. Schillingite perekonna valdusse läks mõis 1907. aastal, kes mahapõlenud peahoone taastasid, kuid veidi muudetud kujul. 1919. aasta võõrandamisele eelnenud ajal oli viimaseks omanikuks Werner von Schilling. Mõisahoones asus kool kui ka kolhoosi osakonnakeskus. Ühinemisel Aruküla kolhoosiga jäi mõisa ainult ladu. Peale taasiseseisvumist on hoone jäänud tühjaks ning järk-järgult lagunenud. Tänaseks on mõis peaaegu varemeis. Valitsejamaja poolkelpkatus kukkus 2011. aasta talvel sisse. Mõisa ümbrusesse jääb hulgaliselt abihooneid, park ja mainimist väärib auring. Mõisas oli ka tuuleveski, viinavabrik, tellisetehas. Poolkelpkatusega valitsejamaja asub auringi äärel. Valitsejamaja vastas, teisel pool auringi, asub lihtne aidahoone. Abimõisaks oli Kalesi. Mõisasüdame ümber püstitati 20.sajandi II pooles uusi ehitisi. Mõisa piirab ka aed.

Peningi mõisa peahoone peale 1905. aasta süütamist.

21


..

~

ARUKULA MOISA BARANOFFI KABEL Koos mõisa arendamisega 18. sajandil, asuti korrastama häärberi kaugemat ümbrust. Mõisast väljuvate teede äärde rajati kolm alleed – pärna- ja lehiseallee lõunasuunale ning kastaniallee läände viivale teele. Samuti puhastati ja süvendati põhjasuunal kaks väikest lodukohta, kujundades nendest väikesed tiigid. Tiikide ühendamiseks kaevati kraav, mis mõne aasta pärast pikendati jõele viiva peakraavini (nn Tuti kraavini). Kraavitamise tulemusel muutus ka ümbritsev maa kuivemaks ja avanes võimalus kogu ala kujundada looduslikuks pargiks. Seal kasvasid ilusad suured saared ja kased. Mõisa lähedale istutati lilli – nartsisse, sillasid ja kuldtähti. Mõne aasta möödudes rajati rööbiti kaevatud kraaviga põllukividega sillutatud teerada, milline jõudis välja Tuti kraavini. Paarsada meetrit enne Tuti kraavi vasakul on väike küngas – Proku mägi. Mäel kasvasid sarapuupõõsad, mõned saared ning tammed. Kevadeti laius üle kogu künka kaunis lillevaip – kannikesed ja ülased. Künkale istutati lisaks kastanipuid ja pärnasid, mis muutsid paiga veel kaunimaks. Ilus loodus ja linnulaul meelitas mõisasaksu sageli oma külalistega Proku mäele jalutama ja loodust nautima. Mõne aja möödudes ehitati Proku mäele väike kabel, kuhu sai varjuda vihmahoo eest ja puhata vajadusel ka jalgu. Tagasitee mõisa kulges väikese ringiga metsa vahel, nii et ei pidanud käima ühte teedpidi. Kahjuks on olukord praeguseks tundmatuseni muutunud ja kirjeldatud idüllist pole säilinud enam midagi peale mälestuste. Kolhooside algaastail saeti maha kõik kased, saared ja tammed. Sellega

algas

pargiala hävitamine, mille lõpetas kolhoosi

abitootmistehase

puhastusseadmete ehitamine suurele maa-alale. Tänaseks on säilinud vaid pool Proku mäest koos mõnede iidsete põlispuu tüügastega ja vaevu aimatav kabeli koht.

22


23

„Pühakoda Maarjamäel“, Aruküla mõis, Harju-Jaani kihelkond (1898)


FERDINAND PETERSEN Ferdinand Petersen sündis 13. märtsil 1887.a. Anija valla piiril Soodla jõe ääres Vahtriku talus, tema koolitee algas Raasiku vallakoolist. Ta kirjeldab kohalikku õpetajat Johannes Vilippust kui hoolsa, täpse ja õiglasena. Oma insenerioskusi kasutas Petersen ära ka oma tööstuse ehitamisel. Lisaks lõi ta kaasa ka kohalike asutuste ehitusel, näiteks Haljava koolimaja ehitusprojekt tuli insener Ferdinand Petersonilt. Olles ise selle kooli kunagine vilistlane, võis selle kooli ehitusprojekti välja töötamine olla tema südameasjaks. Võib öelda, et Peterseni energilise ja sihikindla tegevuse tulemusena rajati iseseisev Eesti Vabariik, sest ta oli "Eesti iseseisvuse manifesti" kaasautor, esimese Eesti valitsuse minister, Asutava Kogu liige, maareformi organiseerija, Eestis kõrgemale tehnilisele haridusele alusepanija. Peale 1921. aastat eemaldus F. Petersen Eesti erakondadevaheliseks jagelemiseks muutunud poliitilisest elust. Ta alustas Raasikul 1922. aastal tegevust jahuveskiga, mis uuemate tehnikanõuete järel sisse seatud. Õigemini asus Raasikul Ferdinand Peterseni tööstusettevõte "Uueveski", millel asusid mitmed tööstused. Kaubandus ja Tööstusministeeriumi Tööstuse osakond andis 1923.aastal loa Ferdinand Petersenile Raasikul villavabriku, jahuveski , elektrijõujaama ja saeveski sisseseadmiseks ja seal töö alustamiseks. Samal aastal anti ka luba Anija jõel asuva jõulise elektrijõujaama käimapanemiseks. Jaam andis 6000 vatti energiat Raasikul oleva villakraasimise -ketramise ja jahuveski ning ümbruskonna valgustamiseks. Peterseni tööstus suutis laieneda. 1937. aastal alustas tööd püüliveski. Vilja võeti vastu ka raudteesaadetisena Ferdinand Peterseni nimele Raasiku jaamast ja saadeti valmisjahuna tagasi. Ilmselt suudeti tööstuses uuendada oma masinaid ja tööstus pidid teenima piisavalt tulu. Tööliste arv kasvas 1938. aastaks villa ja jahuveskis 20 inimeseni.

24


Ferdinand Petersen 25


.. .. MINU TOOAASTAD PENINGI LASTEAIAS Märtsis 1978. aastal lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Kooli lasteaiakasvataja erialal. Sama aasta suvel abiellusin ja alustasime kooselu Arukülas: Aruküla kolhoos vajas koheselt agronoomi ja meil õnnestus saada kahetoaline kõigi mugavustega korter – see oli suur õnn noorele perekonnale ja nn immigrantidele. Kohtumisel Aruküla kolhoosi esimehe Valdeko Kulverega sain teada, et kohe alustatakse ka lasteaia ehitamisega ja Peningil asuv lastepäevakodu vajab uut kasvatajat, sest üks nende väikese kollektiivi liige läheb kõrgema töötasu pärast tööle kolhoosi abiettevõttesse “Sõprus” traatvõrku kuduma. Vestlusel küsiti: kui palju saab kasvataja linna lasteaias palka ? Minu üllatuseks lubas esimees 5 rbl võrra kõrgemat töötasu: igatahes endised kolleegid olid seda kuuldes mitte “väga rõõmsad“.

Peningi lasteaia kasvatajad 1979. aastal Aruküla kolhoosi Peningi lastepäevakodu oli üks kahest lasteasutusest Raasiku külanõukogu territooriumil. Raasikul tegutses üherühmaline lasteaed. Peningi lastepäevakodus käisid 26


lapsed kolhoosi kõikidest osakondadest ja üksikud maimikud - mudilased ka Raasikult. Lasteaiakohti jaotati kolhoosi kontorist. Väikestele lastele mõeldud nn “ teine kodu “ asus ühekordses madalas silikaattellistest ehitatud hoones Peningi mõisapargi vastas natuke eemal maanteest ja elumajadest. Tegutses kaks rühma: sõimerühm lastele vanuses 1-3 eluaastat 12-le lapsele ja aiarühm 3-7-aastastele poistele - tüdrukutele, lapsi rühmas 20 -24. Tööle asusin septembris, sest augustis toimusid lasteaias remonttööd. Olin noor ja kogenematu lasteaednik. Väga oluline oli minu jaoks teadmine, missugune inimtüüp on lasteaia juhataja? Juba esimesel kohtumisel tajusin tema heatahtlikkust ja häid isiksuseomadusi. Koostöö kujunes meeldivaks ja rõõm on nentida, et olen temaga heades suhetes tänaseni. Proua Maile Paenurm töötas Peningi lastepäevakodus juhatajana 12 aastat – aastatel 1970 – 1982. 1983. aasta alguses alustas tööd Aruküla Lastepäevakodus majandusjuhatajana ja 2001. aasta sügisel jäi pensionile. Juhataja tähistas Peningil oma 35. juubelit lasteaias. Kuna tema sünnipäev on 1. aprillil, siis tahtsime seinale kaunistuseks panna 53, kuid kahjuks lõime “põnnama“. Huumor on teda saatnud alati ja temaga koosveedetud hetked ja sündmused on siiani “naerupisaraid” silmadesse toonud. Peningi lastepäevakodus olid lapsed esmaspäevast reedeni. Kasvataja tööpäev algas kell 8.00 laste hommikuse äratamisega ja õhtul kella 21.00 -ks pidid lapsed voodis olema. Ööseks tuli tööle öökasvataja. Mitte kõik lapsed ei jäänud terveks nädalaks lasteaeda, kuid poisid tüdrukud Tasuja, Aruküla osakondadest kindlasti. Reedeti tuli kolhoosi buss lastele järele ja viis nad nädalavahetuseks kodudesse. Kibekiirete põllutööde aegadel aga viis bussijuht ennem “turuvarblased” linna ja nii olin päris tihti ise “Žiguliga “ või sii koos abikaasaga laste kojuviijateks. Laste õpetamine - kasvatamine toimus Eesti NSV Haridusministeeriumi 1974. a välja antud käsiraamatu “Koolieelsest kasvatusest lasteasutuses” põhjal. Kvartaliplaani koostasime täie tõsidusega laste vaimse ja füüsilise arenemise iseärasusi arvestades. Teadmiste ja oskuste arendamiseks organiseerisime lastele iga päev tunde tunniplaani alusel. Tundideks olid emakeele tunnid, kujutava tegevuse tunnid, elementaarsete matemaatiliste kujutluste arendamise tunnid. Tähtis osa oli muusika-alasel, kehalisel kasvatusel ning töökasvatusel. Töö segarühmas oli topeltkoormusega, tunde tuli ette valmistada ja läbi viia kahte vanuserühma arvestades.

27


Pidulikult tähistasime riiklikke tähtpäevi – 7. novembrit, nääripidu, 8. märtsi, 1. maid ja koolisaatmispidu. Lasteaial saali ei olnud, peod toimusid rühmaruumis. Ürituse ajaks toimus alati mööbli ümbertõstmine ja ruumi kaunistamine. Sellel ajal toimusid piirkonna nn metoodilised päevad. Ühel sellisel sündmusel tulid Peningile Raasiku ja Aegviidu lasteaedade juhatajad. Viisin läbi emakeele algõpetuse tunni 5 – 7- a lastega. Nooremad lapsed mängisid samal ajal rühmaruumis nukunurgas. Olin üllatunud, kui tunni analüüsimisel sain kiita nooremate laste jätmise eest rühmaruumi – olid ju nemadki nn tunnis “osalejad“ . Ja kuhu oligi lastel minna ? Peale rühmaruumi oli ka magamistuba, kus oli ruumi ainult reformvooditel ja raudahjul. Tualettruum toimis kuivkäimlana ja talvel oli seal päris külm. Mitmel korral käidi Harju TSN Täitevkomitee haridusosakonnast kasvatajate päevikut kontrollimas, Sanitaar-Epidemioloogia Jaama esindaja oli aga päris sagedane külaline. Õuealal oli kaks ilusat lillepeenart, mida pidid kasvatajad rohima, muru oli tihe ja võimas. Lasteaeda piiras kõrge ungari sireli hekk, mida külastasid väga tihti leevikeste parved. Mõisa pargis tegid lapsed keldrimäelt pikad kelgusõidud ja kohustuseks oli Peningi osakonna põllumasinatega tutvumine. Lapsed olid sõbralikud ja heatahtlikud, teiste kiusamist ja löömist ei mäleta. Lapsevanemad olid tagasihoidlikud ja arusaamatusi nendega lävimisel ette ei tulnud. Tööaastaid Peningil ei saa unustada: olin noor, olin saanud hea metoodilise ettevalmistuse, olid head lapsed ja meeldivad kolleegid. Kuna osalesin kolhoosi taidlusülvaatustel ja mälumängudes, siis tänu Aruküla kolhoosi ametiühingule õnnestus reisida kaugele AlmaAtasse, Tbilisi ja NSVLiidu pealinna Moskvasse. 1983.a. avati uus 280-kohaline (12-rühmaline ) lastepäevakodu Arukülas. Peningi kasvandikud olid esimesed lapsed suures majas. Töötajad alustasid samuti tööga Harju KEK-i poolt ehitatud suure ja avara õuealaga hoones. Minu paariliseks sai Peningil kasvataja Ljubov Aljasmäe, kes on minu heaks kolleegiks ja tubliks lasteaiaõpetajaks tänase päevani, kokku 37 tööaastat. Töö väikeste lastega nõuab palju kannatlikkust ja mitmeid häid isiksuseomadusi. Ülo Vooglaid on soovinud, et lasteasutuses, kuidas seda ka ei kutsutaks, oleks küllalt palju hellust ja nõudlikkust, naeru, nalja ja tõsidust, pillerkaaritamist ja vaikust, pinget ja puhkust, õhku ja valgust, vabadust ja korda .... Siis kujunevad lastest arukad, elavad,teotahtelised ning muuski mõttes kenad inimesed. Arukülas, 27. veebruaril 2015.a. 28


RAASIKU KORRAKAITSE Kirjutaja jaoks algas püsiv elu Raasiku vallas aastal 1993, kui juba lõppev kolhoosikord eraldas noorele politseinikule korteri Arukülas, lähtudes Politseiseadusest, mille kohaselt pidi kohalik omavalitsus kindlustama politseiniku elamispinnaga. Sellest aastast meenub ka seik, kuidas minu veel mitte abikaasa Karin mind hilisõhtusel tunnil vallamajja otsima tuli, kui me Kaitseliidu meestega korrakaitse asju arutasime. Otsimises polnud küll midagi imelikku, aga ta oli taskusse kaasa võtnud lihahaamri – julgustuseks. Olime mõlemad Lasnamäel koolis käinud ja teadsime, mida pimedas liikumine tähendab. See oli ka ilmekaks näiteks 1990. aastate turvatundest Eestis tervikuna, millest ei erinenud ka meie vald. Vargused autodest, korteritest, keldritest ettevõtetest olid igapäevased. Isikuvastaseid kuritegusid oli küll vähe, aga esines ka tapmisi ja kaklustesse politsei ei jõudnudki sekkuda. Noore politseinikuna võeti mind kiiresti omaks ja Kaitseliidu Aruküla rühm oli suureks toeks avaliku korra tagamisel. Nende baasiks oli endine sõjaväebaas Aruküla männikus, kus korraldati kogunemisi ja õppusi. Enesekaitse kursusi korraldasin meestele Raasikul, Mistra jõusaalis. Kaitseliidust jäi meestele väheseks ja sooviti ka aktiivselt oma kodukoha turvalisuse eest seista, see oli ka põnevam ja sündmusterohkem. See kõik oli eelduseks oma korrakaitse üksuse loomiseks, mida toetas ka Abipolitseiniku seadus, mis võeti vastu 1994 aastal. 10.06. 1997 asutati MTÜ Raasiku Korrakaitse, mille asutajateks olid 21 Raasiku valla meest, kes olid ka vormistanud end abipolitseinikeks. Seaduse mõistes sai sellest ühingust abipolitseinike formeering. See oli suur abijõud värskele Eesti Politseile ja üks esimesi Harju maakonnas ja ilmselt ka kogu riigis. Meenub üks sarivargustele jälile jõudmine, kus jälitasime pikalt kahtlustatavaid, kes vahetult põgenesid Kostivere vanasse laudahoonesse. Sättisime varitsuse üles ja koostasime taktika, appi tulid ka Jõelähtme Kaitseliitlased. Jõudsin neid just positsioonidele saatma hakata, kui üks neist meestes tõstis oma relva palgele ja avas tule hoone korstna suunas, ise lausudes „Kohe näete kuidas tuvid korstnast välja lendava hakkavad“.

29


Õnneks neist keegi viga ei saanud ja kõik lõppes siiski vaid tagaajamisega ja meie meeste poolt said nad ka kinni peetud. Kaitseliitlastega ühes autos sõites sain siiski kehtestada korra, mille kohaselt olid relva rauad tühjad ja lukustatud. Mis teha, aeg oli selline. Korterivaraste ja bensiinivaraste

jälgimiseks

seadsime

varitsusi

Aruküla

Lasteaia

katusele,

kust

öövaatlusbinokliga omasime ülevaadet aleviku keskusele. Side pidamiseks püstitasime vallamaja katusele ühe kõrgeima antenni. Üritajaid, luusijaid leidus ja peamiselt olid nad pärit Maardu kandist. Tähtis oli luua maine, et siia vargile ei maksa tulla, ja selle me ka saavutasime. Politsei sai tugevamaks, aga paljude reformide tulemusel vahetus meie valla konstaabel tihti, vahel oli koht ka pikalt täitmata. Järjepidevuse hoidjaks oli just Raasiku Korrakaitse Ühing, mille tegevjuht Valdur Peegel täitis abipolitseinikuna pea rohkem ülesandeid, kui politsei ise jõudis. Valduri telefoni number oli kõigile teada ja väiksemagi naabritüli lahendamiseks kutsuti teda lahendama. Minust sai vallavanem ja paljud ühingu liikmed jätkasid suuremas osas oma põhitööga ja osalesid suurematel reididel. Kujunes tuumik - Valdur Peegel, Urmas Sander, Andrus Karula, Avo Sirel ja Meelis Lauri. Ühingule osteti sõiduauto – punane Volkswagen Passat, millega sai politsei reididel osaleda ja väljakutsetele reageerida.

MTÜ sai rahalist

toetust valla eelarvest ja osaliselt kaeti kulutusi Eesti Politsei poolt. Ka valla asutuste sularahavedu ja avalike ürituste turvamine oli MTÜ tegevuseks. Päris regulaarsete patrullteenistuseni siiski ei jõutud ja turvafirmade tekkimisel keelati abipolitseinikel turvateenuse osutamine. Riik arenes, regulatsioonid ja suhted loksusid paika, politseid reformiti ja kuritegevus vähenes. Valdur Peegelile omistati valla aukodaniku tiitel, mille üheks teeneks märgiti aktiivset korrakaitse tegevust. Tänaseks on Valdur välja arendanud Aruküla männiku suusaraja ja elab abikaasaga Soome Vabariigis. Kirjutajal on hea meel, et Raasiku vallas on leidunud vabatahtlike, nii korrakaitse kui päästeteenistusega tegelemiseks. See on olnud suureks abiks kogukonna turvatunde loomisel. Me ei ole pidanud suurt statistikat, mida kõike oleme 15 aasta jooksul ära teinud ja me ei tea, mida ja kui palju me oleme ära hoidnud. Me oleme panustanud turvalise Raasiku valla loomisele ja vähemasti 2010 aastani oli Raasiku vald üks väiksema kuritegevusega valdasid.

30


31


32

Raasiku valla III ajalookonverents  

Raasiku valla III ajalookonverentsi ettekannete lühikokkuvõtted

Raasiku valla III ajalookonverents  

Raasiku valla III ajalookonverentsi ettekannete lühikokkuvõtted

Advertisement