Page 1


Minu vanavanematele ja vanematele


Ko-ik, mis kirja pannakse, on kättemaks. – Reinaldo Arenas


-1-

pühapäev, 16. juuli 2006

T

elefon helises veidi pärast kella viit. Päev hakkas ülekohtuselt juba koitma, tumesinine triip jooksis üle taeva. Kas öö polnud mitte alles alanud? Slava mõistus ütles, et oli. Aga akna koobaltsinises ruudus otsis päike teed ülespoole ja Upper East Side’i uhked tornid olid ülekuldamiseks valmis. Kes valis kell viis pühapäeva hommikul vale numbri? Slava lauatelefon ei helisenud kunagi. Isegi telefoniküsitlejad olid talle käega löönud, ja see oli juba märkimisväärne saavutus. Pereliikmed ei helistanud enam, sest ta oli selle ära keelanud. Tema ateljeekorter, mis oli imekombel isegi ühe ajakirja nooremtoimetajale taskukohane, kajas telefonihelinast. Seal ei olnud mitte midagi peale kokkupandava diivani, kirjutuslaua, sepistatud väätidest ümbritsetud põrandalambi (mille vanaisa talle peale surus) ja pisikese televiisori, mida ta mitte kunagi sisse ei lülitanud. Mõnikord kujutas ta ette, kuidas ta haihtub seinte sisse nagu mõni vaim Poe loomingust, ja mugistas mõrult naerda. Ta plaanis üles tõusta, et päeval ootamatult sarvist haarata. Mõnikord ärkas ta eriti vara, et nuusutada Carl Schurzi pargis õhku, enne kui päike muutis selle prügi, päikesekreemi ja koerasita iiveldama ajavaks seguks. Samal ajal kui prügiautod lõhestasid

7


oma piiksumisega loidu õhku, seisis tema piirde ääres, silmad kinni, jõgi ööst endiselt mustjas ja ähvardav, vana puutumatu ookeani soolane hõng ninas. Varajane tõusmine täitis teda alati erilise lootusega, mis oli kättesaadav ainult enne kella seitset või kaheksat, enne kui ta tööle jõudis. Telefon helises taas. Jumal õnnistagu neid. Ta sirutas käe alistunult välja. Tegelikult oli ta tänulik, et talle helistati. Isegi kui see osutuks telefoniküsitlejaks. Siis kuulaks ta küsimusi koolidele suunatud võlakirjade kohta, kuulaks kohe tõsiselt. „Slava,“ sosistas vesine hääl – ema hääl – vene keeles. Slava tundis viha, seejärel midagi arusaamatumat. Viha sellepärast, et ta oli ju keelanud tal helistada. Teist tunnet sellepärast, et ema üldiselt kuulas teda neil päevil. „Sinu vanaema ei ole,“ ütles naine. Ta puhkes nutma. Ei ole. Lause oli poolik. Vene keeles ei olnud lause lõppu vaja, aga inglise keeles oli. Inglise keeles võis ta veel elus olla. „Ma ei saa aru,“ sõnas Slava. Ta ei olnud kellegagi neist rääkinud nädalaid kui mitte kuu aega, aga tema kujutluses oli aastaid süveneva tsirroosi all vaikselt kannatav vanaema Midwoodis oma voodisse naelutatud, nagu jääks ta muutumatuks nii kauaks, kui ta teda uuesti näeb, kuni ta lubab uuel kujutluspildil tekkida. Miski, mis oli varem tema sees kindlana püsinud, nihkus nüüd paigast. „Ta viidi reedel haiglasse,“ ütles ema. „Arvasime, et jälle ainult hüdreerimiseks.“

8


Slava vaatas ainiti tekki oma jalgade ümber. See oli viledaks kulunud ja õhuke nagu vana särk. Vanaema oli seda lugematu arv kordi küürinud. Gelmanid olid selle Minskist kaasa võtnud, nagu Ameerikas tekke ei müüdaks. Ja ei müüdudki – mitte selliseid, mis olid hanesulgi täis topitud. Tekikott käis lahti keskelt, mitte külje pealt. Üks tüdruk oli kord tähtsal hetkel sinna sisse takerdunud. „Anna andeks, mulle on vist vaja puksiir kutsuda,“ ütles ta. Nad puhkesid naerma ja pidid otsast alustama. „Slava?“ ütles ema. Tema hääl oli vaikne ja hirmunud. „Ta suri üksinda, Slava. Mitte keegi ei olnud tema juures.“ „Ära mõtle nii,“ ütles Slava, olles tema ebamõistlikkuse üle tänulik. „Ta ei teadnud seda.“ „Ma polnud eelmisel ööl maganud, nii et läksin minema,“ ütles ema. „Sinu vanaisa pidi hommikul minema. Aga siis suri ta ära.“ Ema hakkas uuesti halisema, nuuksed tatilörinaga segamini. „Ma suudlesin teda ja ütlesin: „Näeme homme.“ Slava, Jumal halasta, ma oleksin pidanud sinna jääma.“ „Ta poleks teadnud, et sa seal oled,“ ütles Slava karusel häälel. Ta tundis okset kurku tõusmas. Sinine hommik oli halliks muutunud. Kliimaseade suhises akna juures, niiskus luuras vargana õues. „Ta oli täiesti üksi, kui ta ära võeti.“ Ema nuuskas nina. Telefonitoru krabises tema poolel. „Nii,“ ütles ema äkitselt tigedalt. „Kas sa nüüd tuled, Slava?“ „Loomulikult,“ ütles ta.

9


„Nüüd ta siis tuleb,“ ütles naine kurjalt. Slava ema suutis rekordilise kiirusega olla ühel hetkel õrn ja järgmisel jõhker, aga selline hääletoon polnud kasutusele tulnud ka siis, kui nad tülitsesid selle pärast, et Slava on pere maha jätnud. „Nüüd siis leidsid viimaks piisavalt hea põhjuse? Naine, kes oleks endalt sinu nimel naha maha nülginud. Naine, keda sa nägid eelmisel aastal… kui palju, Slava? Ühe korra?“ Ta muutis häält, et rõhutada ükskõiksust poja arvamuse suhtes. „Ta maetakse täna. Öeldakse, et seda peab tegema kahekümne nelja tunni jooksul.“ „Kes seda ütleb?“ küsis mees. „Ma ei tea, Slava. Ära küsi minult selliseid asju.“ „Me ei ole usklikud,“ lausus mees. „Kas ta maetakse surilinas või kuidas seda tehaksegi? Ah, vahet pole.“ „Kui sa tuled, siis on sinul äkki samuti sõnaõigus,“ ütles ema. „Ma tulen,“ lausus Slava vaikselt. „Aita vanaisa,“ sõnas ema. „Tal on uus koduabiline. Berta. Ukrainast.“ „Hästi,“ ütles mees, püüdes abivalmis näida. Tema huuled tõmblesid. Vanaema ei olnud. Selle võimalusega polnud ta end harjutanud. Miks mitte – vanaema oli ju aastaid haige olnud. Aga Slava oli kindel, et ta tuleb sellest eluga välja. Ta oli palju hullemaid asju üle elanud, lausa kujuteldamatuid olukordi. Mis siis see ära ei olnud? Ta vanaema ei olnud selline, kes oleks kord poole aasta ta-

10


gant pead käinud sasimas. (Ei olnud? Uus grammatiline aeg andis nagu vaenuliku riigi saadik oma volikirja üle.) Vanaema oli ta üles kasvatanud. Temaga heinamaal käinud ja jalgpalli kõksinud, kuni teised lapsed kohale tulid. Just tema oli tabanud ta mooruspuu alt Lõbusa Lenaga amelemast ja just tema oli ta koju tirinud. (Vanaisa oleks käsi hõõrunud ja juhtnööre andnud nagu poksitreener Lou Duva Slava kehastatud Holyfieldile, kes oli pea pooleldi Lena aukartustäratavate rindade vahele matnud, aga vanaema moraalitaju oli kõrgem.) Kui tuumareaktor plahvatas, sarjas vanaema vanaisa, et too raadioga jändas, vahetas siis ühe oma naaritsanahkadest (mille vanaisa oli mustalt turult ostnud, kui aus olla) naabri Žiguli vastu ning lasi Slava isal nad kõik nädalaks Leedumaale viia, kus ta naaritsanaha eest saadud rahaga neid majutas ja toitis. Slava tundis vanaema kogu oma kehaga. Tema suu tundis teda tänu toidule, mida vanaema sinna toppis. Tema silmad tundsid teda tänu sellele, et ta neid oma pundunud sõrmedega puhtaks pühkis. Vanaema oli holokaustis olnud – holokausti sees? Nagu sõjaväes või tsirkuses? See tundus grammatiliselt vale. Holokausti juures? Pärines sealt, käis sellega kaasas, oli holokaustist, holokaustini? Hulk ingliskeelseid eessõnu ja neist kõigist jäi väheks – kuigi vanaema ei olnud rohkem midagi rääkinud ja mitte keegi ei olnud selle teemaga tema rahu rikkunud. Sellest ei saanud Slava aru, isegi kümneaastaselt. Tolleks ajaks oli temani juba jõudnud ameerikalik arusaam, et teadmine on parem kui

11


mitteteadmine. Ühel päeval on vanaema läinud ja mitte keegi ei teagi seda. Aga ta ei julgenud ikka küsida. Ta kujutas kõike ise ette. Haukuvaid koeri, keerdus okastraati, pidevalt halli taevast. „Head aega, Slava,“ katkestas ema tema mõtted. Ta rääkis, nagu tunneks vaevu poega. Telefoniliinist kostsid juba tuttavad helid. Slaval oli tunne, et ainult nemad vestlesid, samal ajal kui kaheksa miljonit inimest magasid. Olukorra ebareaalsus õrritas teda. Südametult: vanaema oli läinud. Vanaema ei olnud. Kui kaua nad vaikisid? Nad vaikisid isegi teineteisega rääkides. Lõpuks ütles ema kaugel häälel: „Meie esimene Ameerika surm.“ Allkorrusel, uksehoidja tööpostil, oli Rich saadetiste kappi mattunud. Slava kiirendas sammu, et esimesena välisukseni jõuda, sest talle ei meeldinud peenutsevalt ühe koha peal tammuda, kuni Rich (sünd Ryszard Poolast), Bart (sünd Barros Ungarist) või Irvin (sünd Ervin Albaaniast) jalgu lohistades ukse juurde tuli. Slavale meeldis vanematele meestele ust avada, mitte vastupidi. Aga Rich, Bart ja Irvin tahtsid innukalt tema päevast osa võtta, silmad solvunud imetlusest säramas – ta oli kaasimmigrant, kes oli kõrgemale jõudnud. Üks kord oli Slava püüdnud Richi veenda, et ta saab ise välisukse lahti teha, aga vanem mees oli vaid hoiatavalt nimetissõrme püsti ajanud. „Slava, kuidas ljäheb?“ küsis Rich nüüd kapisügavusest. Ta oli fuajee põranda ära poleerinud ning uksest nelja meetri kauguse-

12


le jõudnud Slaval kriuksusid kingad iga sammuga. Tüütu poolakas tuli tantsija täpsusega keemilisest puhastusest saabunud riiete ja saadetiste kastide vahelt välja ning libistas käe ukselingile. „Ilusat pjaeva, pjalun, okei?“ ütles ta liigutava põlgusega. Meie esimene Ameerika surm. Ilusat pjaeva, pjalun. Slava astus majast välja ning oletused hakkasid taas ahvatlevaid alternatiive välja käima. Rich jõudis ikka esimesena ukseni, number kuus rong oli endiselt Upper East Side’is toimunud õnnetuse tõttu rivist väljas ja vanaema oli ikka veel elus, kratsides Midwoodis hommikumantlis jõuetult oma lamatisi. Jah, tema sapijuhad olid ummistunud, bilirubiinitase oli kõrge – Billy Rubin oli ju juudi juurtega poiss, ta ei teeks vanaemale haiget! –, aga ta oli endiselt elus, näris huuli ja põrnitses vanaisa. Sellest ajast kui Slava viimati Lõuna-Brooklynis käis – peaaegu aasta tagasi, nagu ema halastamatult öelda oskas –, oli vanaisa kortermaja nurga taga uus tornelamu kerkima hakanud, kaks selle kvartali restorani olid uksed kinni pannud ja siis uue nime all need jälle lahti teinud ning kohalik nõukogu liige oli sunnitud seksiskandaali tõttu kohalt lahkuma. Kui rong Ditmas Parkist üle sõitis, möödus Slava samadest vanadest töökodadest ja nurgapoodidest, seesama muusika tümpsus tuunitud Camarode toonitud klaaside tagant ja seesama korrumpeerunud poliitik oli kuulutusetahvlitel (ainult et tema pahe oli nüüd musta raha osaline tagastamine). Need inimesed olid tulnud Ameerikasse, et nad rahule jäetaks.

13

Asenduselu  

„Asenduselu“ on provokatiivne, hingestatud ja kohati naljakas lugu läbikukkunud ajakirjanikust Slavast, kelle vanaisa palub tal teha mõeldam...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you