SOOVITUD OLUKORD

Soovitud olukord on ideaalne olukord, mille suunas liikuda ja mida saab saavutada läbi diplomitöös pakutud planeeritud tegevuste rakendamisel pikema ajaperioodi vältel ja pidevalt tegevusi analüüsides ja täiendades. Kirjeldan soovitud olukorda kõigi osapoolte vaatest.

Praktika on õppekavas määratletud õppeainena, millel on läbimõeldud ainekaart koos õpiväljunditega. Õppeasutuse poolt pakutakse mentorlust ja akadeemilist tuge praktika ettevalmistamise protsessis, praktika vältel ja pärast lõppu. Praktikant on õppija, kes lähtub ainekaardis kirjeldatust, analüüsib iseennast, isiklikke õpivajadusi ja valib seda arvestades sobiva praktikakoha. Praktikat pakkuvas organisatsioonis (antud kontekstis Innotiimis) on vastuvõttev isik teadlik, millised on koolipoolsed ootused ja tugi, praktikandi õpivajadused ja eesmärgid. Sellest lähtuvalt kommunikeerib vastuvõttev organisatsioon võimalused, mida saab praktikandile pakkuda. Analüüsitud ja hästi kommunikeeritud info praktikandist ja koolipoolsest kontekstist aitab Innotiimi projektijuhil määrata rollid ja tööülesanded nende kontekstis. Kõik osapooled asuvad ühises koostöökultuuriruumis, mis on praktikandikeskne.

Innotiimi populaarsus on läbi raamistiku rakendamise praktikandiprogrammi loomisel ja läbiviimisel kasvanud. See on oluline et nad saaksid tegevusena maksimaalselt laieneda ja omaksid suuremat kõlapinda. Õppeasutused on saanud juurde väärtusliku praktika koha, kuhu oma tudengeid saata. Seeläbi on tõusnud haridustase, kuna praktikakogemust saadakse reaalsest elust ja koostöös kõrgkooliga. Teenusedisain on valdkonnana kasvanud. Noored algajad disainerid on leidnud endale reaalset rakendust ja selle tulemusena on tööturule sisenemine enesekindlam. On saanud edukogemuse ja soovivad selles valdkonnas jätkata.

Üliõpilased on pärast töökeskkonnas õppimist ingl k workplace learning) võimelised: – lõimima ülikoolis õpitud teadmisi ja oskusi tegelikku tööellu; – rakendama teooriaid ja oskusi tööelu kõigis aspektides; – tegema koostööd kõigi osapooltega multidistsiplinaarses töökeskkonnas; – praktiseerima õpitud ametis, ilmutades professionaalset suhtumist ja sotsiaalset vastutustundlikkust (Biggs ja Tang, 2009, viidatud Rutiku, Lorenz ja Pedak, 2013: 11).

Kõrgkoolipraktika üldised eesmärgid on: • siduda tegeliku töökogemuse kaudu teooriat ja praktikat, et kinnistada ja täiendada õpitavat ning saavutada õppekava õpiväljundid; • toetada ja täiendada olemasolevaid erialaoskusi ning õpetada uusi; • erialaoskuste kõrval arendada üldisi oskusi ja enesekindlust; • kriitilise eneserefleksiooni kaudu julgustada enesetäiendust; • pakkuda materjali järgnevate üliõpilastööde kirjutamiseks; • anda võimalus samastuda spetsialisti rolliga (Vahtramäe jt, 2011, viidatud: Rutiku, Lorenz ja Pedak (2013: 11-12).

Praktika lõppedes on praktikant saanud edukogemuse, tööriistu ja arusaama protessist, et edasipidi iseseisvalt sarnaseid protsesse luua ja katsetada. Avardub disainiprobleemide väli, mis aitab mõista, kuidas omandatud oskused, teadmised ja hoiakud seni tundmatutes kontekstides transformeeruvad.

Oluline on taaskord meeles pidada, et eesmärkide täitmine viib soovitud olukorrale lähemale, kuid ei täida seda ilmtingimata kohe. Selleks on vaja järjepidevust, katsetamist ja analüüsi.

LÄHTEÜLESANNE

Ülesande püstitamisel lähtusin nii isiklikest kogemustest, õpiteooriatest kui Kõrgharidusstandardist. Analüüsist tulenevalt peab ideepakkumine ehk raamistik võimaldama kõikidel osapooltel:

– õppida, võttes vastutust õpieesmärkide püstitamisega; – hoomata õpiteekonda tervikuna; – tajuda ennast ja enda rolli selles; – luua efektiivne ja tõhus kommunikatsiooni- ning töökultuur; – seista enda vajaduste ja väärtuste eest; – hoida motivatsiooni; – fikseerida ja dokumenteerida teekonda ja isiklikku arengut; – kogeda edu.