ISIKLIK KOGEMUS

Etnograafid usuvad, et isiklik kogemus on põimunud poliitiliste/kultuuriliste normide ja ootustega ning need on rangelt seotud eneserefleksiooniga (reflexivity), et identifitseerida ja seada kahtluse alla piire enese ja sotsiaalse elu vahel (Adams, Ellis ja Jones, 2017: 1). Autoetnograafia on kvalitatiivne uurimismeetod, mille kasutamises järgitakse tavapärase kvalitatiivse uurimismeetodi protsesse: defineeritakse probleem, püstitatakse uurimisküsimused, kogutakse ja tõlgendatakse andmed ning tehakse kokkuvõte (Hughes ja Pennington, 2017: 5).

Võrdlevas analüüsis kirjeldan kahte retrospektiivset õpikogemust: – Innotiimi praktika (jaanuar-oktoober 2020); – Käesoleva diplomitöö loomise protsess (jaanuar-detsember 2020).

Autoetnograafilise uurimismeetodi puhul kehtib hea tava, mille kohaselt tuleb töö jaoks kogutud ja kasutatavat materjali käsitleda tundlikult (Petraitis 2018: 25). Analüüsis võrdlen omavahel kahte kogemust ja põimin need teooriaga, et raamistikku valitud komponendid oleks põhjendatud. Heast tavast lähtuvalt avaldan diplomitöös vaid positiivseid kogemusi, mis on võrdlevast analüüsist välja tulnud (sh ka negatiivsetest kogemustest). Sean fookuse võimalustele ning pakun läbi analüüsi edasisidet (ehk kuidas edasi?).