Page 1

KOOSTÖÖ RAAMISTIK PRAKTIKANDIPROGRAMMI LOOMISEKS JA LÄBIMISEKS INNOVATSIOONITIIMI NÄITEL Bakalaureusetöö Hanna Ental


Eesti Kunstiakadeemia

Hanna Ental KOOSTÖÖ RAAMISTIK PRAKTIKANDIPROGRAMMI LOOMISEKS JA LÄBIMISEKS INNOVATSIOONITIIMI NÄITEL Bakalaureusetöö

Juhendaja: Merike Rehepapp, MA

Tallinn 2021


Autorideklaratsioon Kinnitan, et: – käesolev bakalaureusetöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem (kaitsmisele) esitatud; – kõik bakalaureusetöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised seisukohad ja mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on bakalaureusetöös nõuetekohaselt viidatud; – luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma bakalaureusetöö repositooriumis, kus see muutub üldsusele kättesaadavaks interneti vahendusel. Ülaltoodust lähtudes selgitan, et: – käesoleva bakalaureusetöö koostamise ja selle sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste loomisega seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui bakalaureusetöö autorile ja bakalaureusetöö varalisi õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias kehtivale korrale; kuivõrd repositooriumis avaldatud bakalaureusetööga on võimalik tutvuda piiramatul isikute ringil, eeldan, et minu bakalaureusetöö tutvuja järgib seadusi, muid õigusakte ja häid tavasid heas usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning hoolivalt. Keelatud on käesoleva bakalaureusetöö ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu autoriõigusi rikkuv kasutamine. 11.01.2021 (kuupäev) Hanna Ental / allkirjastatud digitaalselt (bakalaureusetöö autori nimi ja allkiri) Töö vastab bakalaureusetöö esitatud nõuetele: 11.01.2021 (kuupäev) Merike Rehepapp, MA / allkirjastatud digitaalselt (bakalaureusetöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad)

2


SISUKORD SISSEJUHATUS 4 MÕISTED 6 EESMÄRK JA UURIMISKÜSIMUSED 8 MEETODID 9 PRAKTIKA KUI ÕPPIMINE LÄBI KOGEMUSE KONTEKST 16 ISIKLIK KOGEMUS 18 INNOTIIMI PRAKTIKAKOGEMUS 19 DIPLOMITÖÖ PROTSESSI KOGEMUS 20 JÄRELDUSED 22 SOOVITUD OLUKORD 23 LÄHTEÜLESANNE 25 IDEEPAKKUMINE 26 KOKKUVÕTE 34 SUMMARY 35 KASUTATUD MATERJALID

11

37

3


SISSEJUHATUS Kohustuslik praktika on enamasti esimene võimalus tudengile pakkuda päriselulist töökogemust, mis võiks anda enesekindlust hilisemaks tööturule sisenemiseks ja aidata enese tugevusi, nõrkusi ja õpivajadusi teadvustada, eesmärgil toetada karjäärivalikute tegemisel. Isiklikule kogemusele tuginedes ei võeta koolivälist erialapraktikat aga kuigi tõsiselt. Uudishimuliku õppijana usun, et olemasolevaid võimalusi saab võimestada ja praktikandile pakutavat kõrgemale tasemele viia. Selleks, et mõista konteksti laiemalt ning leida võimalusi uurisin: – mis on praktika; – kes on osapooled selles protsessis; – mis aitaks praktikandi kogemust paremaks muuta; – mis aitab hoida motivatsiooni; – kuidas toimub uute oskuste ja teadmiste omandamine. Õigekeelsussõnaraamatu (ÕS, 2018) kohaselt on praktika tegevus /.../; õppevorm: õpitud teadmiste ja oskuste rakendamine töös. Seega praktikakogemus võiks anda võimaluse teooriat ja koolikeskkonnas õpitut väljaspool rakendada. Püstitasin uurimisküsimused, mis on õppimine, kuidas seda läbi kogemuse rakendada ning kuidas õppijat sellel teekonnal toetada. Toetun isiklikule retrospektiivsele kogemusele praktikandina Innovatsioonitiimis ja käesoleva diplomitöö loomise protsessis õppijana. Viimane kogemus on osa diplomitöö juhendaja doktoritööst, milles minu teekonda käsitletakse ühe juhtumi analüüsis. Antud töös võrdlen kahte õppimise kogemust ja analüüsin, mis mind õppijana toetas ning kompetentside omandamisele kaasa aitas. Ideepakkumisena toon lauale raamistiku, mis on koostatud toetudes õppimise teooriatele ja meetoditele ning on saanud kinnitust läbi isikliku kogemuse.

4


Enne töö sisu juurde asumist soovin tänada oma juhendajat Merike Rehepappi, kes on olnud mulle teekonnal toeks, tutvustanud põnevaid materjale ja lükkab mind pidevalt mugavustsoonist välja. Mihkel-Emil Mikk, suur tänu usalduse eest. Innotiim– olete olnud suureks inspiratsiooniks, tänud! Kallid vanemad, aitäh kannatlikkuse eest, see on end ära tasunud. Armsad sõbrad, kolleegid ja kõik teised kaasaelajad, teie olete minu energia– suurimad tänud! Märksõnad: disain, õppimine, praktika, õpikogemus, koostöökultuur, eneserefleksioon.

5


MÕISTED Juhendaja– isik praktikanti vastuvõtvas kollektiivis, kes määrab praktikandile rollid ja tööülesanded, jälgib nende täitmist ning pakub tagasi- ja edasisidet (Rutiku, Lorenz ja Pedak, 2013 ainetel). Kogemuspõhine õpe– õppija saab läbi kogemuse uue teadmise ja seeläbi parema valmisoleku selle omandamisel, konstrueerimisel ja uutes kontekstides katsetamisel/rakendamisel (Dewey, 1938). Koostöökultuur– sotsiaalne kontekst, kus õppija kompetents, autonoomia ja kaasatus/kuuluvustunne on toetatud (Ryan ja Deci, 2000). Praktika– õpiväljundite sihipärane tegevus, mille eesmärk on rakendada õpitud teadmisi ja oskusi õppeasutuse määratud vormis ja juhendaja juhendamisel töökeskkonnas (Rutiku, Lorenz ja Pedak, 2013). Praktikandiprogramm– praktikaprogramm, mille keskmeks on praktikant ja tema vajadused (autori tõlgendus kontekstis). Praktikant– (ingl k intern) (üli)õpilane, kes töötab erialase töökogemuse saamiseks (OUP, 2020); diplomitöö kontekstis õppija. Raamistik– (ingl k framework) süsteemi, kontseptsiooni või teksti aluseks olev põhistruktuur (OUP, 2020). Õppejõud– praktika juhendaja ja mentor, kes annab hinnanguid ja tagasisidet ning toetab vajadusel õppijaid erinevate viiside leidmisel lõpptulemuse saavutamiseks (Rutiku, Lorenz ja Pedak, 2013). Õppija– inimene, kes läbi analüüsi teadvustab omandatud teadmisi ja tõuseb läbi protsessi kompetentsimudelil (autori tõlgendus kontekstis).

6


Õppimine– (ingl k learning) teadmiste või oskuste omandamine õppimise, kogemuste või õpetamise kaudu (OUP, 2020).

7


EESMÄRK JA UURIMISKÜSIMUSED Bakalaureusetöö eesmärk on luua raamistik, mis aitab juhendajatel/mentoritel praktikaprogrammi koostada ja läbiviia, et pakkuda praktikandi vajadustest lähtuvat õpikogemust. Raamistik avab praktika osapooltele protsessi tervikpildi sisaldades edukogemuseks vajalikke parameetreid: – Motivatsioon (sisemine ja välimine); – rollid, hoiakud ja väärtused; – isiklikud ja väliseid ootused; – olemasolevad oskused ja teadmised; – tugevused, anded ja nõrkused; – õpivajadused; – kokkulepped. Mõistmaks eelpool nimetatud parameetreid ning osapoolte rolle protsessis otsin uurimistöös vastuseid järgmistele küsimustele: – Millised on õppimist toetavad tegurid ja tingimused? – Kuidas toetada praktikandi õpikogemust läbi protsessi? – Kuidas säilitada praktikandi motivatsiooni läbi praktika?

8


MEETODID Disainiprotsessi luues lähtusin Herbert Simoni määratlusest, kus disainimine abstraktsel tasandil on tegevussuundade kavandamine, mille abil saab asendada valitsevaid olukordi soovitud olukordadega (Simon, 1982, viidatud: Manzini, 2019 kaudu). Kuna töö ideepakkumine on praktikandikeskse õpiteekonna loomist ja läbiviimist toetav raamistik, toetan Simoni määratlust backward disainimeetodiga, mille eripäraks on, et disainiprotsessi fookus on väljundil (väljundipõhine õpe). Backward disainimeetodit rakendatakse õppekavade ja õppeainete disainimisel ning sellel on kolm etappi: – soovitud tulemuste kirjeldamine; – eduka tulemuse kriteeriumid; – õpikogemuse ja juhendite disain (Bowen, 2017). Antud bakalaureusetöö kontekstis käsitlen väljundina ideepakkumist ning soovitud olukorrana ideepakkumise rakendamise mõju kõikidele osapooltele. Kvalitatiivsetest uurimismeetoditest rakendasin autoetnograafiat, mis uurib isiklikku kogemust, et mõista kultuurilist konteksti (Ellis ja Jones, 2017:1), kui ka etnograafilist intervjuud, mis Spradley järgi uurib teiste kogemust läbi “sõbraliku vestluse” (Laherand, 2008: 200). Nagu eelmainitud lähtub autoetnograafiline uurimus isiklikust kogemusest. Selleks, et isiklikku kogemust toetada, intervjueerisin ka Innotiimi projektijuhte ja teisi praktikante. Ideepakkumise oluline osa on kompetentsimudelil, mis aitab õppijal enda õpiteekonda analüüsida ja teadvustada. Kompetentsimudeli päritolu on ebaselge, kuid üldiselt omistatakse see William Howellile, kes mudelit oma artiklis, mida edaspidi on palju refereeritud, kirjeldas. Kompetentsimudel aitab õppijal mõista, millisesse lahtrisse reflekteeritud ja analüüsitud kogemus kuulub (Cannon, Feinstein ja Friesen, 2014: 176). Kompetentsimudeli abil saab õppija protsessis kontrollida, mida on vaja uurida ja kogeda, et saavutada soovitud kompetents ning millised on juba olemasolevad kompetentsid.

9


Raamistiku põhi on ülesehitatud lihtsustatud Kaospiloti Learning Arches lähenemisele. Simon Kavanagh’ (2020) järgi on õpikaartel kolm etappi: – Ettevalmistus (Set), milles kirjeldatakse õppimiseks vajalikke eelteadmisi (nt õpivajadused, motivatsioon, ootused, kokkulepped jmt) ja valmistab õppijat ette eelseisvaks protsessiks; – õpiprotsess (Hold), milles toimuvad õpitegevused ja reflektsioon ning annab teadmisi, mida saab teha õppija toetamiseks; – maandamine (Land), milles toimub protsessile tagasivaade, analüüs, tagasi- ja edasiside. Kõik õpikaared eranditult peavad ülal väljatoodud kolm etappi läbima, sest õppijal on vajadus teada miks, mida ja kuidas ta õpib, sealhulgas ka, kuidas koostööd teha (vt samas).

10


PRAKTIKA KUI ÕPPIMINE LÄBI KOGEMUSE John Dewey (1938) järgi on teadmised sotsiaalselt konstrueeritud ja põhinevad kogemustel. Läbi kogemuse saab õppija uue teadmise ja seeläbi parema valmisoleku selle omandamisel, konstrueerimisel ja uutes kontekstides katsetamisel/rakendamisel. Diplomitöö fookuseks on õppimine läbi praktikandikeskse lähenemise, mis toimub väljaspool akadeemilist keskkonda: töö- ja elukogemusest õppimine (nn informaalne õpe), mis toimub varjatult kogu elu (Rutiku, Lorenz ja Pedak, 2013: 12). Informaalne õppimine praktikana on toetatud õppeasutuse poolt. Praktika on õpiväljundite sihipärane tegevus, mille eesmärk on rakendada õpitud teadmisi ja oskusi õppeasutuse määratud vormis ja juhendaja juhendamisel töökeskkonnas (Kõrgharidusstandard § 4 lg 3). Iseseisev töö on õpiväljundite saavutamiseks vajalike teadmiste ja oskuste omandamine iseseisvalt, lähtudes akadeemilise töötaja antud ülesannetest (Kõrgharidusstandard § 4 lg 6). Lähtudest Kõrgharidusstandardist on õppeprotsessis kolm osapoolt: praktikant (õppija), juhendaja töökeskkonnas ja akadeemiline töötaja (mentor). Teaduslikult tuginen David Kolbi (1984: 21) kogemusliku õppimise mudelile, mis koosneb nelja astmelisest tsüklist: – konkreetne kogemus; – reflekteeriv vaatlus (mõtisklus, analüüs); – nähtuse abstraktne mõtestamine (isikliku teooria loomine); – aktiivne tegevus (rakendamine, katsetamine) (joonis 1). Ilma analüüsita toimub varjatud ehk implitsiitne õppimine. See on protsess, mille käigus omandatakse uusi teadmisi ja oskusi, ilma et õppimine oleks teadvustatud. Inimesed ei mäleta õppimise protsessi, küll aga sageli selle tulemust (st teavad või oskavad teha seda, mida nad endale teadvustamata õppisid). Implitsiitne õppimine toimub kavatsemata ja teadvustamata. Sellise õppimise tulemused on pigem juhuslikud ning neile ei saa üles

11


Joonis 1. Kolbi kogemusliku Ăľppimise mudel.

12


ehitada edasist õppimist: kui on teadvustamata, mida inimene oskab või ei oska, on raske välja selgitada ka seda, mida on või ei ole vaja juurde õppida. Niisiis on mh vaja õppida, kuidas kogemusest õppimist teadvustada (Rutiku, Lorenz ja Pedak, 2013: 12). Praktika raames on oluline pakkuda õppijale tuge, mis aitaks implitsiitseid ehk varjatud teadmisi ja oskusi muuta eksplitsiitseteks (teadvustatud ja väljendatud) teadmisteks ja oskusteks (vt samas). Selle teostamiseks on enne praktikale minekut õppijal vaja teada, kus ta parasjagu asub ning kuhu on teel. Läbi erinevate refleksioonivõimaluste analüüsib õppija milliseid teadmisi, oskusi ja hoiakuid ta kogemusest sai. Üks meetoditest on eelmainitud kompetentsimudel (joonis 2), milles õppija saab hoida järge, mida ta parasjagu õppimas on ja milliseid kompetentse on saavutanud. Peale kompetentsuste arendamise ja selle teadvustamise on õppimisel ka kolmas oluline tahk: motivatsioon ja tagasi-, edasiside, mis käivad käsikäes. Praktikant on motiveeritud siis, kui ta tunneb kuuluvust meeskonda, tunnetab turvalist keskkonda ja saab tunnustust (edukogemus) (Ryan ja Deci, 2000: 65). Praktika jooksul püsib motivatsioon, sest praktikant teadvustab, mis on tema eesmärgid, õpivajadused ja väljundid ja need tagavad õppija autonoomsuse (vt samas). Juhendajate ja praktikandi koostöös sünnivad rollid ja tööülesanded, mis arvestavad praktikandi kompetentsiga. Seda on oluline silmas pidada, sest liiga kerged ja keerulised ülesanded langetavad motivatsiooni (Ryan ja Deci, 2000: 64). Tagasi- ja edasiside on õppimise lahutamatu osa, sest see kommunikeerib osapooltele, mis on tehtud, kus ollakse ja kuidas edasi. John Hattie ja Helen Timperley (2007: 87) kirjeldavad mudelit (joonis 3), mis aitab tagasi- ja edasiside andjal ja saajal mõista selle erinevaid tasemeid ning mõtestada miks, kellele, millal ja millist informatsiooni kommunikeerida. Selge tagasi- ja edasiside on samuti osa õpimotivatsiooni hoidmisest.

13


Joonis 2. Kompetentsimudel.

14


Joonis 3. Hattie ja Timperley tagasi- ja edasiside mudel.

15


KONTEKST Käesolevas töös lähtun viimasest praktikakogemusest, mis leidis aset avaliku sektori Innovatsioonitiimi (edaspidi Innotiimi) kontekstis ja seetõttu on seda oluline avada. Kogemus praktikandina inspireeris mind valitud teemaga tegelema. Oluline on mainida, et kasutan isiklikku Innotiimi praktikakogemust osana uurimusest. Innovatsioonitiim on Riigikantselei allüksus, mis moodustati 2018. aastal avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma ettepanekul kuue ministeeriumi ühise algatusena kolmeks aastaks (juuni 2018-juuni 2021) (Riigikantselei..., 2020). Nüüdseks on Innotiim kõigi 11 ministeeriumi teenistuses, kuid ei kuulu neist ühegi alla (Rehepapp, 2020). Innotiimi ülesanne on muuta Eesti avalikke teenuseid kasutajasõbralikumaks ja inimkesksemaks koostöös ministeeriumite ja allasutustega. Innotiimi eesmärk on uuendustele avatud mõtteviisi juurutamine avalikus sektoris. Innotiim pakub koostööle avatud avaliku sektori organisatsioonidele suunatud teenusedisaini koolitusi, disainisprinte ja töötubasid vastavalt konkreetse organisatsiooni vajadustele. Kõige suuremahulisem Innotiimi koolitusprogramm kestab 6 kuud (möödunud voorud 9 kuud) ja selle eesmärgiks on avalike teenuste arendamine kasutajasõbralikumaks inimkeskse lähenemise abil (Riigikantselei…, 2020). Programmis osalevad 5-8 liikmelised meeskonnad õpivad, kuidas uurida lõppkasutajat läbi välitööde, kuidas saadud teadmisi probleemideks sõnastada ning läbi disainimeetodite lahendusi leida. Protsessis osalevad peale meeskonna veel lõppkasutajaid ja probleemidega seotud valdkondade esindajaid ja spetsialiste igast sektorist. Eelistatud on projektid, milles moodustavad meeskonna mitme avaliku sektori organisatsiooni esindajad, et julgustada neid omavahel koostööd tegema. Innotiimi soov on inspireerida osalejaid õpitud tööriistu kasutama ning institutsioonidevahelist koostööd tegema (vt samas). Innotiimi kuuluvad kolm projektijuhti: antropoloog Helelyn Tammsaar, avaliku sektori taustaga Merilyn Truuväärt ja graafiline disainer Daniel Kotsjuba. Nende tööülesanneteks on projektide kirjutamine, haldamine, koolituste planeerimine, projektipäevade organiseerimine, ettevalmistus jmt. Tööülesannete täitmisel tekivad rollid jooksvalt

16


protsessi käigus. See, kes on ülesande kontekstis kõige kompetentsem, võtab vastutuse (Kostjuba, Tammsaar ja Truuväärt, 2020). Lisaks põhikolmikule on alates 2019. aasta kevadest Innotiimis abiks ka praktikandid. Praktikante on Innotiimil plaanis kaasata ka jaanuaris 2021 algavas viimases voorus, kus nende ülesanneteks on jooksvalt aidata projektijuhte ja meeskondi erinevates ülesannetes. Näiteks välitööd, intervjuud, materjali digitaliseerimine ja jooksvad pisemad ülesanded. Praktikante on seni valitud motivatsioonikirja alusel. Eelmises voorus (jaanuar-oktoober 2020) oli lausa viis praktikanti, sest huvilisi oli oodatust rohkem ja ühte sobivat inimest oli keeruline valida. Huvi avaliku sektori, antropoloogia ja teenusedisaini vastu on kõrge. Projektivoorud toimuvad võimaluste korral nii füüsilises ühises ruumis kui ka internetipõhistes koostöö platvormides (nt Zoom ja Miro). Kuue kuu peale on ära jaotatud ülesanded, millele tuleks pühenduda üks tööpäev nädalas. Projektipäevad, mille raames projektimeeskondade liikmed ühises füüsilises või digitaalses ruumis koostööd teevad, toimuvad kindla intervalli tagant, mis on projektivooru alguses juba teada. Projektipäevade sisuks on koolitused ning meeskonnatöö, milles osalevad ja panustavad ka praktikandid.

17


ISIKLIK KOGEMUS Etnograafid usuvad, et isiklik kogemus on põimunud poliitiliste/kultuuriliste normide ja ootustega ning need on rangelt seotud eneserefleksiooniga (reflexivity), et identifitseerida ja seada kahtluse alla piire enese ja sotsiaalse elu vahel (Adams, Ellis ja Jones, 2017: 1). Autoetnograafia on kvalitatiivne uurimismeetod, mille kasutamises järgitakse tavapärase kvalitatiivse uurimismeetodi protsesse: defineeritakse probleem, püstitatakse uurimisküsimused, kogutakse ja tõlgendatakse andmed ning tehakse kokkuvõte (Hughes ja Pennington, 2017: 5). Võrdlevas analüüsis kirjeldan kahte retrospektiivset õpikogemust: – Innotiimi praktika (jaanuar-oktoober 2020); – Käesoleva diplomitöö loomise protsess (jaanuar-detsember 2020). Autoetnograafilise uurimismeetodi puhul kehtib hea tava, mille kohaselt tuleb töö jaoks kogutud ja kasutatavat materjali käsitleda tundlikult (Petraitis 2018: 25). Analüüsis võrdlen omavahel kahte kogemust ja põimin need teooriaga, et raamistikku valitud komponendid oleks põhjendatud. Heast tavast lähtuvalt avaldan diplomitöös vaid positiivseid kogemusi, mis on võrdlevast analüüsist välja tulnud (sh ka negatiivsetest kogemustest). Sean fookuse võimalustele ning pakun läbi analüüsi edasisidet (ehk kuidas edasi?).

18


INNOTIIMI PRAKTIKAKOGEMUS Õppekaval, mida olen lõpetamas oli kohustuslik minna vähemalt kahenädalasele erialasele praktikale. Koolipoolsed tingimused nägid ette, et leian ise praktikakoha ning sisulise tegevuse maht praktikal oli 3 ainepunkti. Praktika sisu ja toimumisaeg ei olnud täpsustatud, seda võis igaüks paindlikult ise valida. Kuna olin kursis, et Innotiimis otsitakse praktikante alates jaanuarist 2020, siis soovisin end proovile panna ja sinna kandideerida. Sain valituks ja vormistasin praktika õppeaine raames ära. Innotiimi praktikale minemiseks andis mulle indu huvi avaliku sektoris disaini rakendamine. Kuna see oli minu jaoks täiesti võõras mängumaa, siis polnud mul eelarvamusi, aga puudus ka ettevalmistus, kuidas uues keskkonnas toime tulla. Meeskond tundus algusest peale väga tore, kuid mõne aja pärast tundsin end veidi üksinda ja ei teadnud, kuidas end rakendada ja initsiatiivi võtta. Käisin terve projektiprogrammi praktikandina kaasas (9 kuud) ja olen analüüsinud iseseivalt oma kogemust. Tunnen, et kohati jäi puudu (nii õppeasutuse kui Innotiimi poolt) toest, konkreetsetest kokkulepetest ja ülesannetest. Vaatamata sellele tundsin, et Innotiim andis endast parima, et praktikantidel oleks huvitav kogemus ja et nad tunneksid end kaasatuna. Praktikale tagasi vaadates oli kogemus eluliselt õpetlik ja andis inspiratsiooni antud diplomitöö teemaga tegelemiseks. Intervjueerisin ka praktikakaaslasi eesmärgil tuvastada nende edukogemuse tagamaid. Siinkohal tooksin välja ühe praktikakaaslase kogemuse, kes õpib Tartu Ülikoolis magistritasemel muutuste juhtimist ühiskonnas. Sellel õppekaval on “Koostööpraktika” õppeaine, mis aitas tal praktikaks ettevalmistuda ning seada eesmärgid ja õpivajadused. Teda saatis tugev edukogemus, sest sai praktikast selle, mida otsima läks (Tamm, 2020).

19


DIPLOMITÖÖ PROTSESSI KOGEMUS Diplomitöö protsess on eksperiment, milles on rakendatud tööriista, mis on alles arenduses ja seetõttu ei ole võimalik seda avalikustada. See on aluseks juhtumianalüüsile antud diplomitöö juhendaja doktoritöös ehk üks fragment suuremast uurimusest. Käesolev diplomitöö protsess algas analüüsiga, kes ma olen, mis on minu väärtused, hoiakud, rollid, motivatsioon, tugevused, nõrkused, olemasolevad teadmised, oskused ja õpivajadused. Selles protsessis õppisin tundma ka samade parameetrite järgi oma juhendajat, et olla teadlik üksteise erinevatest omadustest ja vajadustest. Peale selle sõlmisime kokkulepped. Need olid aluseks koostöökultuuri loomisele. Arusaamatuste tekkimisel sai minna tagasi kirjeldatud kokkulepete juurde ning see aitas mõista ja toetas arutelu, miks kommunkatsioonis või kokkulepetes probleem esile kerkis. Sarnaselt kompetentsimudelile, mis protsessis pidevalt täitub on ka ettevalmistuses kirjeldatav pidevalt uuenev. Läbi üksteise tundmaõppimise ja teadvustamise tekkis mul juhendajaga kuuluvustunne, jagatud väärtuste kogum ja teekond, mida koos käisime. Tundsin end võrdväärse koostööpartnerina ja see innustas ja julgustas mind õppijana. Läbi ettevalmistuse sisenesin diplomitöö protsessi kindlamalt ning teadsin, mis on raamid, milles tegutsen. Ettevalmistus aitas hoida fookust töö sisul, õppimisel ja ma ei pidanud pidevalt iseenda ebakindlustega tegelema, sest teadvustasin neid. Protsessist õppisin, et ekselda ja eksida on vajalik ning pole fataalne teha vigu. Kui tundsin end ummikus ja üksinda, siis sain alati minna tagasi protsessi häälestuse juurde ning analüüsida, milles võib seisneda takistus. Omavahelised kokkulepped andsid kindlust kommunikeerida juhendajale raskusi ja takistusi ning võtta vajadusel ühendust. Läbi protsessi olen õppinud õppima, küsimusi küsima, disainiprotsessi koostama ja kogemust pidevalt analüüsima. Õppimisel rakendan kompetentsimudelit, mis töökäigus pidevalt täieneb ning protsess ei lõpe diplomitöö kaitsmisega. See on osa õppimisest. Peale kaitsmisprotsessi toimub osalenute tagasi- ja edasiside, tagasivaatav eneserefleksioon, kompetentsimudeli täitmine, uute õpivajaduste fikseerimine ning uue õpiteekonna planeerimine (õpieesmärkide püstitamine). Kompetentsimudeli kasutamise näitlikustamiseks jagan valitud tükki enda kogemusest (joonis 4). 20


Joonis 4. Minu kompetentsimudeli näidis.

21


JÄRELDUSED Enne protsessi sisenemist on oluline: – analüüsida: kes ma olen, millega end seon, kellega end seon, miks soovin seda teha, kuidas see mulle kasulik on, mis on mu motivatsioon, ootused, tugevused, nõrkused, õpivajadus ja eesmärgid, mis neid täidaksid. Samamoodi õppida tundma teisi, kes protsessis osa võtavad; – luua üheselt mõistetav koostöökultuur, mille loomisel on kaasatud kõik protsessis osalevad osapooled, kes sõlmivad omavahel kokkulepped, milles orienteeruda. Õppimist soodustavad tingimused protsessis: – selge kommunikatsioon juhendajate ja juhendatavate vahel; – kindlad rollid ja tööülesanded; – kaasamine ja toetamine juhendajate poolt (kuuluvustunne); – fookuse loomine ja hoidmine; – tugev ettevalmistus protsessiks; – turvatunne; – küsimuste küsimine; – kokkulepped; – üksteise tundmaõppimine; – konkreetsete meetodite ja tööriistade rakendamine; – meeskonnatöö; – praktikandina tunne, et rollid ja tööülesanded on suuremas pildis olulised; – diskussioon; – vaba ja avatud suhtlus; – julgus küsida “rumalaid” küsimusi; – tunne, et olen võrdväärne; – tunne, et minul ja meeskonnakaaslastel on midagi ühist; – tunne, et mu meeskonnakaaslased on motiveeritud, see motiveerib mind; – edukogemusest tulenev motivatsioon edasi töötada. 22


SOOVITUD OLUKORD Soovitud olukord on ideaalne olukord, mille suunas liikuda ja mida saab saavutada läbi diplomitöös pakutud planeeritud tegevuste rakendamisel pikema ajaperioodi vältel ja pidevalt tegevusi analüüsides ja täiendades. Kirjeldan soovitud olukorda kõigi osapoolte vaatest. Praktika on õppekavas määratletud õppeainena, millel on läbimõeldud ainekaart koos õpiväljunditega. Õppeasutuse poolt pakutakse mentorlust ja akadeemilist tuge praktika ettevalmistamise protsessis, praktika vältel ja pärast lõppu. Praktikant on õppija, kes lähtub ainekaardis kirjeldatust, analüüsib iseennast, isiklikke õpivajadusi ja valib seda arvestades sobiva praktikakoha. Praktikat pakkuvas organisatsioonis (antud kontekstis Innotiimis) on vastuvõttev isik teadlik, millised on koolipoolsed ootused ja tugi, praktikandi õpivajadused ja eesmärgid. Sellest lähtuvalt kommunikeerib vastuvõttev organisatsioon võimalused, mida saab praktikandile pakkuda. Analüüsitud ja hästi kommunikeeritud info praktikandist ja koolipoolsest kontekstist aitab Innotiimi projektijuhil määrata rollid ja tööülesanded nende kontekstis. Kõik osapooled asuvad ühises koostöökultuuriruumis, mis on praktikandikeskne. Innotiimi populaarsus on läbi raamistiku rakendamise praktikandiprogrammi loomisel ja läbiviimisel kasvanud. See on oluline et nad saaksid tegevusena maksimaalselt laieneda ja omaksid suuremat kõlapinda. Õppeasutused on saanud juurde väärtusliku praktika koha, kuhu oma tudengeid saata. Seeläbi on tõusnud haridustase, kuna praktikakogemust saadakse reaalsest elust ja koostöös kõrgkooliga. Teenusedisain on valdkonnana kasvanud. Noored algajad disainerid on leidnud endale reaalset rakendust ja selle tulemusena on tööturule sisenemine enesekindlam. On saanud edukogemuse ja soovivad selles valdkonnas jätkata. Üliõpilased on pärast töökeskkonnas õppimist ingl k workplace learning) võimelised: – lõimima ülikoolis õpitud teadmisi ja oskusi tegelikku tööellu; – rakendama teooriaid ja oskusi tööelu kõigis aspektides; – tegema koostööd kõigi osapooltega multidistsiplinaarses töökeskkonnas; – praktiseerima õpitud ametis, ilmutades professionaalset suhtumist ja sotsiaalset vastutustundlikkust (Biggs ja Tang, 2009, viidatud Rutiku, Lorenz ja Pedak, 2013: 11). 23


Kõrgkoolipraktika üldised eesmärgid on: • siduda tegeliku töökogemuse kaudu teooriat ja praktikat, et kinnistada ja täiendada õpitavat ning saavutada õppekava õpiväljundid; • toetada ja täiendada olemasolevaid erialaoskusi ning õpetada uusi; • erialaoskuste kõrval arendada üldisi oskusi ja enesekindlust; • kriitilise eneserefleksiooni kaudu julgustada enesetäiendust; • pakkuda materjali järgnevate üliõpilastööde kirjutamiseks; • anda võimalus samastuda spetsialisti rolliga (Vahtramäe jt, 2011, viidatud: Rutiku, Lorenz ja Pedak (2013: 11-12). Praktika lõppedes on praktikant saanud edukogemuse, tööriistu ja arusaama protessist, et edasipidi iseseisvalt sarnaseid protsesse luua ja katsetada. Avardub disainiprobleemide väli, mis aitab mõista, kuidas omandatud oskused, teadmised ja hoiakud seni tundmatutes kontekstides transformeeruvad. Oluline on taaskord meeles pidada, et eesmärkide täitmine viib soovitud olukorrale lähemale, kuid ei täida seda ilmtingimata kohe. Selleks on vaja järjepidevust, katsetamist ja analüüsi.

24


LÄHTEÜLESANNE Ülesande püstitamisel lähtusin nii isiklikest kogemustest, õpiteooriatest kui Kõrgharidusstandardist. Analüüsist tulenevalt peab ideepakkumine ehk raamistik võimaldama kõikidel osapooltel: – – – – – – – –

õppida, võttes vastutust õpieesmärkide püstitamisega; hoomata õpiteekonda tervikuna; tajuda ennast ja enda rolli selles; luua efektiivne ja tõhus kommunikatsiooni- ning töökultuur; seista enda vajaduste ja väärtuste eest; hoida motivatsiooni; fikseerida ja dokumenteerida teekonda ja isiklikku arengut; kogeda edu.

25


IDEEPAKKUMINE Soovitud olukorrale lähemale liikumiseks pakun välja raamistiku (joonis 5), mis toetab praktikaprogrammi loomist ja läbiviimist juhendaja ja mentori vaatest ning praktikanti mõistmaks, mis on tema eesmärgid seoses praktikaga. See koosneb kolmest osast: ettevalmistus, õpiprotsess ja maandamine, mida avan allpool. Lähtuvalt isiklikust kogemusest on oluline kompetentsimudelit pidevalt teekonnal kaasas kanda, sest see aitab õppija kompetentsidel järge pidada ning toetab teadvustatud õppimist. Raamistiku sees on võimalik toimetada erinevate tööriistadega. Valik tööriistu on saadaval https://toolbox.hyperisland.com (QR kood). Ettevalmistav osa (joonis 6) toimub enne protsessi asumist. Eelkirjeldatud Kolbi mudeli (vt lk 14) järgi toimub kogemusest õppimine ringiratast ehk õppimine on pidev mudelis nimetatud tegevuste järgnevus. Eelmises protsessis täitmata jäänud õpivajadused võetakse uude õpiprotsessi kaasa. Enne uude protsessi sisenemisel on oluline, et õpikogemuses osalejad (juhendaja, mentor ja praktikant) õpivad üksteist tundma, kirjeldavad ootuseid protsessiks ja sõlmivad kokkulepped. Toimub õpikaare nö õhkuviskamine. Õpiprotsessis toimub pidev refleksioon. Õppijale on oluline kuuluvustunne, “autonoomia”, kompetentsidest ja õpivajadustest lähtuvad tööülesanded ja rollid hoiavad motivatsiooni. Õpikaare tipus (joonis 7) selgub, kas ettevalmistus oli piisav, et motivatsioon ja seda toetavad tegurid oleks protsessis olemas. Maandamise faasis (joonis 8) vaadatakse möödunud protsessile tagasi, tehakse järeldused ning selle pinnalt saab alustada ettevalmistust, nagu ettevalmistuse faasis kirjeldatud, uueks õpikogemuseks

26


Joonis 5. Ideepakkumine: raamistik.

QR kood: tööriistad.

27


ÕPIPR O

ÕPIPR OTSESS

KOMPETEN

KOMPETENTSIMUDEL

MISTUS ehk de seadmine

28

MAANDAMINE ehk õppimine

ET TEVALMISTUS ehk õpieesmärkide seadmine


TSESS

ÕPIPR OTSESS

NTSIMUDEL

KOMPETENTSIMUDEL

MAANDAMINE ehk õppimine

ET TEVALMISTUS ehk õpieesmärkide seadmine

MAANDAM ehk õppimin

Joonis 6. Ideepakkumine: raamistik. Korduv protsess lähtuvalt Kolbi teooriast.

29


Joonis 7. Raamistik: ettevalmistus.

30


Joonis 8. Raamistik: õpikaare tipp.

31


Joonis 9. Raamistik: maandamine.

32


Joonis 10. Raamistik: minu asukoht õpikaarel diplomitöö protsessis kaitsmise hetkel.

33


KOKKUVÕTE Diplomitöö raames läksin uurima: mis on praktika, kes on osapooled protsessis, mis aitaks praktikandi kogemust paremaks muuta, mis aitab hoida motivatsiooni ning kuidas toimub uute oskuste ja teadmiste omandamine. Toetusin protsessis teaduslikele lähenemistele ja meetoditele nagu backward disain, kompetentsimudel ja Kaospiloti Learning Arches. Rakendasin uurimisel kvalitatiivsete uurimisviisidena autoetnograafiat, millega uurisin isiklikke õpikogemusi ja etnograafilist intervjuud praktikakaaslaste ja Innotiimi liikmete uurimiseks. Võrdlesin ja analüüsisin isiklikke õpikogemusi ning tõin välja, mis on mind kui õppijat teekonnal aitanud. Sain teada, et praktika on õpiväljunditest lähtuv tegevus, mis toimub päris töökeskkonnas juhendaja juhendamise ja akadeemilise mentori toel. Praktika võiks olla praktikandikeskne ning lähtuda praktikandi ehk õppija vajadustest ja kompetentsidest. Selleks, et õppija oleks teadlik, miks, kuhu ja mida praktika raames õppima minnakse tuleb teha enne protsessi korralik ettevalmistus. Sellele järgneb õppimise protsess, mida saadab pidev analüüs, kas tegevused teenivad eesmärke ja lõpuks maandamine, kus vaadatakse tervele protsessile tagasi ja tehakse järeldused ja kokkuvõtted uue protsessi ettevalmistamiseks. Ideelahendusena lõin raamistiku, mis aitab kõigil kolmel osapoolel (praktikant (õppija), juhendaja ja akadeemiline mentor) olla ühises koostöökultuuriruumis, mis tagab ühise arusaama ehk minimeerib kommunikatsioonivigade tekkimist ja tagab praktikandikesksuse. Iga õpiprotsess algab ettevalmistusega ja lõpeb maandamisega. Nende vahele jääb peamine õpikogemus, millest selgub, kas ettevalmistus oli piisav, et hoida motivatsiooni ja pakkuda võimalusi õpivajaduste täitmiseks. Raamistiku rakendamisel tõuseb praktika kvaliteet ning praktikat pakkuvate organisatsioonide arv. Praktika on tudengile oluline, sest see on enamasti esimene kokkupuude erialase tööga. See aitab kujundada tudengil edasist karjääri teadlikumalt. Innotiimi kontekstis populariseerib kõrgetasemeline praktikakogemus ettevõtmist ja annab võimaluse tegevusel laieneda. Raamistikku on võimalik rakendada nii praktikandiprogrammi konteksti loomiseks ja läbiviimiseks kui ka teistes kontekstides, milles toimub õppimine. 34


SUMMARY As a part of my dissertation, the following was explored: what is an internship, who are involved in the process, what would help improve the internship experience, what would help to keep motivation, and how to acquire new skills and knowledge. During the process, I relied on scientific theory approaches and methods such as Backward Design, the Competency Model, and the Kaospilot Learning Arches. During the research I used autoethnography as a qualitative research method, which I used to analyze personal learning experiences and ethnographic interviews to study fellow interns and the public sector Innovation team members. I compared and analyzed personal learning experiences and highlighted what has helped me as an undergraduate on the journey. I learned that internships are activities based on learning outcomes that take place in a real work environment with the support of a supervisor and an academic mentor. The internship could be intern-centered and based on the needs and competencies of the intern. In order for the undergraduate to be aware of why, where and what is going to be learned during the internship, proper preparation must be done before the process. This is followed by a learning process, accompanied by a continuous analysis of whether the activities are serving goals, and finally a reflection, looking back at the whole process and drawing up conclusions and an overview to prepare for the new process. As an idea, I created a framework that helps all three parties (intern (student), supervisor and academic mentor) to be in a common culture of cooperation, which ensures a mutual understanding, i.e. minimizes communication mistakes and establishes focus on the intern. Each learning process begins with Set and ends with Landing. Between them is the Hold, which shows whether the preparation was sufficient to keep motivated and provide opportunities to meet learning needs. The implementation of the framework increases the quality of internships and the number of organizations offering internships. The internship is important for the student, because it is usually the first contact with

35


professional work related to the degree. This helps to shape the students future career more consciously. In the context of the Innovation team, high-level practical experience popularizes the enterprise and provides an opportunity to expand. The framework can be used to create and conduct a program in the context of an internship as well as in other instances where learning takes place.

36


KASUTATUD MATERJALID Adams, T. Ellis, C. ja Jones, S., (2017). Autoethnography. Kasutatud 07.01.2021, https://www.researchgate.net/publication/318858682_Autoethnography Bowen, Ryan S., (2017). Understanding by Design. Kasutatud 02.01.2021, https://cft.vanderbilt.edu/understanding-by-design/ Cannon, H. M. Feinstein, A. H. Friesen D. P., (2010). Managing Complexity: Applying the Conscious-Competence Model to Experiential Learning. Developments in Business Simulations and Experiential Learning, Volume 37, 172-182. Definitsioon: Framework (2020). Lexico. Oxford: Oxford University Press. Kasutatud 06.01.2021, https://www.lexico.com/definition/framework Hattie, J. Timperley, H., (2007). The Power of Feedback: Review of Educational Research. Review of Educational Research, Volume 77, No.1, 81-122. Hughes, S. ja Pennington, J. (2017). Autoethnography. Process, Product, and Possibility for critical social research. USA: Sage Publications. Inc. Definitsioon: Intern (2020). Lexico. Oxford: Oxford University Press. Kasutatud 06.01.2021, https://www.lexico.com/definition/intern Kavanagh, S., (2020). Learning Arches for Online Learning. Kasutatud 02.01.2021, https://medium.com/@simonkavanagh/learning-arches-for-online-learning-b322cae49d6c

37


Kolb, D.A., (1984). Experiential learning: experience as the source of learning and development. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall. Kostjuba, D. Tammsaar, H. Truuväärt, M. (2020). Autori intervjuu. Tallinn, 6. detsember. Kõrgharidusstandard (11.07.2019). Riigi Teataja I. Kasutatud 26.12.2020, https://www.riigiteataja.ee/akt/112072019017 Laherand, M-L., (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: OÜ Infotrükk. Definitsioon: Learning (2020). Lexico. Oxford: Oxford University Press. Kasutatud 06.01.2021, https://www.lexico.com/definition/learning Manzini, E., (2019). Disain, kui kõik disainivad. Sissejuhatus sotsiaalset innovatsiooni edendavasse disaini. Tallinn: EKA Kirjastus. Petraitis, M., (2018). Täiskasvanud õppija “mina” konstrueerimise kogemused. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Haridusteaduse Instituut, Andragoogika osakond. Definitsioon: Praktika. (2018). Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Kasutatud 07.01.2021, https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=praktika&F=M Rehepapp, M., (2020). Teenusedisain, disainimuutja ja disainitegu ehk Innovatsioonitiim. Sirp, 11.12.2020, https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/teenusedisain-disainimuutja-ja-disainitegu-ehk-innovatsioonitiim/ Riigikantselei kodulehekülg. (2020). Kasutatud 04.12.2020: https://www.riigikantselei.ee/et/innovatsioonitiim

38


Rutiku, S. Lorenz, A. Pedak, E., (2013). Projektipõhine praktika kõrgkoolis. Kasutatud 26.12.2020, https://www.innove.ee/wp-content/uploads/2018/08/projektip%C3%B5hine-praktika-k%C3%B5rgkoolis.pdf Ryan,R. M. Deci, E. L., (2000). Intrinsic and Extrinsic Motivations: Classic Definitions and New Directions. Contemporary Educational Psychology, Volume 25, 54–67. Tamm, T. (2020). Autori intervjuu. Tallinn, 5. detsember.

39


Profile for Hanna.Ental

Koostöö raamistik praktikantiprogrammi loomiseks ja läbimiseks Innovatsioonitiimi näitel  

Advertisement
Advertisement
Advertisement

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded