Page 1

Hea toidu Leht Grillfest Pärnus 8. ja 9. juunil 2012

Aegade suurim toidufestival toimub Pärnus! 8. ja 9. juunil Pärnus Vallikääru aasal toimuv Hea Toidu Festival – Grillfest on valmis võõrustama kümneid tuhandeid head toitu, kultuuri ja seltskonda hindavaid eestimaalasi ja külalisi. Festival on avatud mõlemal päeval kell 11-23, sissepääs on kõigile tasuta. Uue põlvkonna Grillfest on mitmekülgne toidukultuuri festival Hea Toidu Festival – Grillfest ei ole ammu pelgalt suur grillipidu, tegu on sisuka toidufestivaliga, kus tutvustatakse kõike head, mis toiduga seotud on. Siin toimuvad rahvakoolitused ja toiduvalmistamise võistlused, peetakse Hea Toidu Laata, lastele rajatakse suur Põnni mängumaa Salvesti pererestoraniga, isegi koertel on oma “restoran” Bosse lemmikloomaalal – nemadki tahavad juheast toidust ja festivalimelust osa saada. Merelinnale kohaselt võisteldakse laupäeval vallikraavi kaldal kalapüügis ja osalema on oodatud igaüks. Püügivõistluse peaauhinnaks on korralik kalapaat, võistlusel osalemine on tasuta.

Suured teemarestoranid ja toidulaat Festivali oluline osa on kümnete suurte teemarestoranide ala. Selliseid 50–600 ruutmeetri suuruseid, kokku kahe tuhan-

de istekohaga restorane ei ole Grillfestil varem nähtud. Hõrke roogasid leidub siin igaühele – kõikvõimalikud liharoad, mereannid ja muud hõrgutised, hea toiduelamus on garanteeritud! Mõistagi on ka korralik joogimenüü alates tervislikest kohapeal pressitavatest mahladest, lõpetades nooblite veinide ja muude toidu juurde kuuluvate heade jookidega. Eesti ainus “tõupuhas” toidulaat kannab nime Hea Toidu Laat ja sada kauplejat müüvad seal ainult toiduga seonduvat.

Peaesinejaks on hea toit ja apetiitsed artistid Eesti toidupidu ilmestavad suurepärased esinejad ja sisukas toiduteemaline programm nii E-Piima juustu- kui Näpsi laadalaval. Jazz’i-sõpru rõõmustab lava Saku Maailmamaitsete restoranis. Festivalil astuvad üles Getter Jaani, Nancy, Apelsin, Boris Lehtlaan, Henry Laks ja paljud teised artistid. Festivali peaesinejaks on aga huvitav ja maitsev toit.

GIP = VIP Festivali korraldajad on külastajate rõõmuks loonud sooduspakkumiste programmi GIP ehk Grill Important Person. Piletilevist ostetud 5eurose GIP-käepaelaga saab festivalile eelneval Hea Toidu Nädalal nautida Pärnus mitmeid sooduspakkumisi, näiteks on hotellis Strand GIP-paela omanikele tuba 10 eurot odavam. Festivali ajal on festivali infopunktis müüdava GIP-paela hinnaks 3 eurot, I-Vesi annab esimesele 3500-le paelaomanikule kingituseks suure pudeli jodeeritud joogivett ja kasutada saab ka GIP = VIP tualette. GIP-pakkumistega saab tutvuda lehel gip.grillfest.ee.

Tuuker Marko pakub toidufestivalil Norra mere põhjast ise korjatud ja küpsetatud kammkarpe. Põnevaid roogasid jätkub Grillfestil igaMarko Kaldmaa erakogu le maitsele.

Toidufestival on turismiatraktsioon Korraldajate eesmärgiks on luua omanäoline suur toidufestival, mis oleks Eestit tutvustavaks turismiatraktsiooniks ja kuhu sissepääs on kõigile prii. Seda unistust saame teoks teha ainult koos heade osalejate, partnerite ja publikuga. Lätlased kuulutasid Riia toidupealinnaks, aga regiooni suurim toidufestival toimub Pärnus! Kohtumiseni suvepealinnas Vallikääru aasal 8. ja 9. juunil!

Auris rätsep Toidukultuurifestivali Hea Toidu Festival – Grillfest korraldaja

Tõelised fakiirid olid perenaised, kes iga päev samadest toiduainetest või hoopis mitte millestki ikka ja jälle head rooga ja perele toiduelamusi pakkuma pidid. Eesti esimesed telekokad, legendaarsed Moidela Tõnisson ja Lilian Kosenkranius on meenutanud, kuidas nad kaalikast šnitslit valmistasid ja võililledest suppi keetsid. Täis kõht on vajalik, aga toidust sooviks saada ka elamust. Kas keskmisel eestlasel on toidunaudinguks piisavalt euroraha ja valikuvõimalusi?

Hea Toidu Festival –

Grillfest

koguperefestival kõigile Pärnus Vallikääru aasal (festivaliala suurus 27 386 m²) 8.-9. juunil 2012 kell 11-23. Sissepääs TASUTA

Toidukultuuri festivalil pakuvad Türi Pritsumehed omanimelises restoranis kuulsat õunamagustoitu, mis tõi neile Euroopa meistrivõistlusel esikoha. Arvi Pitelkovi erakogu

Raha on hea, selle eest saab osta Eksivad need rikkad, kes ütlevad, et raha ei ole elus põhiline. On ikka küll. Raha eest saab süüa osta. Süüa on vaja, muidu läheb tuju pahaks ja ei jaksa tööd teha või koolis käia. Tööd teha on vaja, et söögi jaoks raha teenida; kui koolis ei käi, siis tasuvat tööd ei saa. Toitev suletud ring.

Masu ajal rääkisid tootjad, et rahvas hakkas ostma odavamat toidukaupa, hind oli põhiline argument, viineri seest liha ei otsinud keegi. Kui kauplusekettide reeglina maitsetud säästutooted välja jätta, siis korraliku toidukauba või elementaarse toidunaudingu eest tuleb maksta ja mitte vähe.

Kodus kõht täis ja peole! Õues on toidumasu täies hoos, nii ütlevad väliüritustel toiduga kauplejad. Kui vanasti tuldi tarbima kultuuri, kuulus selle juurde enesestmõistetavalt taldrikutäis sööki ja toop jooki. Viimasest pereisa loobuda ei tihka, aga söögist küll. Kodus süüakse kõht täis ja siis peole, teavad kauplejad rääkida.

Isetegemine on moodne ja soodne Euro tulekust alates on toidukaupade hinnad teinud vargsi suure hüppe ülespoole, palgad teadagi järele hüpanud ei ole. Elu kulgeb ikka spiraalina – taas on rahakotis kopikad, sedapuhku aga väärtuslikud euromündid. Nagu nõuka-ajal, ostame nüüdki poest kogu raha eest. Vahe on selles, et siis soetasime kõike, mida saada oli ja

GIP (Grill Important Person) käepaela hind eelmüügis 5 €, festivali ajal 3 €. GIP–paelaga sooduspakkumised nädala jooksul enne festivali ja festivali territooriumil. Vaata lisaks: gip.grillfest.ee. Festivali korraldajad: MTÜ Toidukultuuri Eest ja Pärnu Linnavalitsus. Festivali koduleht: www.grillfest.ee Toidulaada koduleht: www.toidulaat.ee Lisainfo: Auris Rätsep, festival@grillfest.ee, tel 504 3000.

sõites muutub pilt drastiliselt, isegi kauplusekettide enda lõikes. Mida rohkem maarajooni poole, seda kesisem kaubavalik. Kes ikka asulapoodlejale pakendatud lambaliha pakkuma hakkaks? Suurlinnast väljaspool pakutakse reeglina esmatarbe-toidukaupa, mis kindla peale müügiks läheb. Eluks vajaliku saab kätte, aga toiduelamust on raske hankida. Õnnelikud on inimesed, kelle kodu lähedal asub väike kalapood või lihakarn, abiks on tuttav jahimees. Muidu tuleb toidureisile sõita „pärislinna” või peab olema tutvusi, nagu siis, kui Moidela ja Lilian telepurgis võilillesuppi tegid.

Ka õues tahaks toiduelamust

Telekokk Juha “Köögikubjas” Rantanen on lubanud tulla Pärnus toimuvale toidufestivalile “inspekteerima”, kuidas eestlased süüa teha ja süüa oskavad. Suure toidupeo teisel päeval annab ta üle omaniErakogu melise auhinna festivali parimale välirestoranile. raha jäi teinekord ülegi, sest pood sai tühjaks, praegu vaatme hindu ja arvutame, kuidas oskame, eriti lastega pered. Taas on käes toiduloomingulise kombineerimise aeg, maitseainetootjad on rahul – rahvas teeb jälle ise süüa. Rikas seepärast, et see on trendikas, vaene selleks, et säästa.

MTÜ Liivimaa Lihaveis

Toidukultuuri festival

Tahaks süüa, aga mitte ainult ... Mäletan nõuka-aja kesiseid poelette, imestamisväärne oli toiduvalmistajate kombineerimisoskus.

Dmitri Demjanovi juhitav Eesti Kulinaaria Instituudi žürii pärjab toidufestivalil riigi esimese SUPERCHEFi ehk siis koka, kes oma meeskonnaga suudab valmistada parima veiseliharoa.

Suurel linnas suur valik, väikeses … Toidupoodides on kaubavalikuga nii ja naa. Eelisolukorras on suurlinlased, kes supermarketites toidukaupade valikurohkuses kümblemist nautlevad. Eesti ei ole ainult Tallinn, Tartu ja Pärnu, linnast välja

Läheme toast välja, aga mitte lounge’i või nooblisse restorani, vaid ikka rahva sekka – laadale ja välikontserdile, saaks ehk miskit põnevat hamba alla pista? Üldine pilt on masendav, “laadatoit” on sõimusõna ja selle all mõistetakse pesuehtsat rämpstoitu. Välitoitlustaja teatab: et platsimaksu tagasi teenida, tuleb maksimaalses koguses müüa seda, mida lai rahvahulk soovib – praetud vorste ja friikartulit, paremal juhul endamarineeritud šašlõkki, mis hea õnne korral võib väga maitsev olla. Joogiks reeglina laiatarbeõlu, mahla- või koolajook.

Aga kus on lihtsalt ja maitsvalt tehtud veise- ja lambalihahõrgutised, kiirelt valmivad tervislikud kalaroad? Juua tahaks värsket kalja ja kui õlut, siis palun miskit huvitavat. Eri regioonides toimuvatel grillimeistrivõistlusel tegutseb Eesti Grilliliidul meisterküpsetajate Grillisemude välirestoran. Seal pakutakse “kohustuslikku rahvalikku menüüd”, aga kvaliteetses võtmes, lisaks ka sushivalikut. Tõsi, mida kaugemale tõmbekeskustest, seda väiksem on huvi toidueksootika vastu, aga me vähemalt üritame. Vähesed ettevõtjad suudavad anda platsimaksus järele ning nõuda kvaliteetset ja põnevat menüüd, et sündmusest saadav elamus ei oleks ainult kultuuriline, vaid ka toidukultuuriline. Asi areneb paremuse suunas, sellest on kindlad märgid olemas. Müts maha nende korraldajate ees, kes julgevad väiksema kasumimarginaali kiuste teistest erineda ja meile toiduelamusi pakkuda! Tulge Pärnusse toidukultuuri festivalile ja andke hinnang Eesti toidupakkujate loomingule. Näidake, et teile läheb korda, mida te sööte – see motiveerib tootearendajaid ja mänedžere. Kohtumiseni Grillfestil!

Auris rätsep


Hea toidu Leht

2

Kuidas maitsed, Eesti vein? eesti veinist rääkimine võtab veidi nõutuks. Nõuka-ajast mäletame kodumaist veini kui eelkõige tudengite ja kohaliku poe taga regulaarselt koguneva “parlamendi” rõõmujooki. Ajad on muutunud ja Eesti vein ei ole enam odavaim moodus end lõbusaks trimbata. Aastate jooksul on tehtud usinasti tootearendust, mille tulemusena näeb kodumaise veini pudel soliidsem välja muu maailma veinidest. Tähtpäevadel ning aia- ja grillipidudel ei kohta pakutavas joogivalikus eriti tihti Eesti veini ja kui seltskonnas teemat arendama hakata, siis teatakse küll nimetada Põltsamaa eksklusiivseid veine, aga veiniklaasis on ikka Lõuna-Aafrika, Itaalia või muu maailma joogid. Kus sa oled, Eesti vein, ja kuidas sul läheb?

Millal alustati teie tehases veinitootmist ja mis oli esimene toodetud vein? Marek Viilol (Põltsamaa Felix): Eesti vanima veinitootjana alustas Põltsamaa Felixi eelkäija, Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus veinide tootmist 1923. aastal Saarikul õlleköögis. Juba kaks aastat varem oli esimene vein pandud käärima aednik Jaan Olevi kodukeldris, hilisemad veinimeistrid Arvid Vilms ja Aleksander Kull said täiendkoolitust Saksa- ja Inglismaal. Sel ajal oli tootmine

mehhaniseerimata ja kõik tööd tehti käsitsi. Esimene Põltsamaal toodetud vein oli õunavein. Krista Lapina (Võhu Vein): Võhu veinitehas rajati 1967. aastal Lääne-Virumaal Võhu külas. Legend räägib, et veinimeister Ants Sild segas veini, mille sisse kukkus leptatriinu ja nii saigi esimese Võhu veini nimeks Sõstravein Triinu. Tehase rajamisaastal sündis ka teine vein, mille nimeks sai Õunavein Võhu.

Teie tehase enimmüüdud vein? Marek Viilol: Mustsõstravein Tõmmu, mida on valmistatud juba alates 1959. aastast. Krista Lapina: Magus Mustsõstravein, mida on auhinnatud ka Tunnustatud Eesti Maitse märgiga.

Kas Eesti veinil on tulevikku? Marek Viilol: Põltsamaal toodetud veinid olid 20ndatel ja 30ndatel väga kõrgelt hinnatud just oma naturaalsuse tõttu. Nõukogude ajal toodeti valdavalt kangestatud veine, kuid tänaseks tehakse Põltsamaal veini juba 20 aastat n-ö klassikalise väärtusahela järgi – marjade pressimisest, veini laagerdumisest vaatides (miinimum kaks aastat) kuni pudelisse villimiseni. Aastakäiguveini Põltsamaa Tõmmu 2002 turuletulekust on Põltsamaa veinid saavutamas järjest suuremat populaarsust. Põltsamaa veine paku-

vad Eesti tipprestoranid, neid serveeritakse presidendi vastuvõtul ja kingitakse uhkusega väliskülalistele. Veinispetsialistid võrdlevad Põltsamaa marjaveine hea madeiraga. Müüt, et meie marjadest ei saa head veini teha, on kummutatud. Krista Lapina: Kaubandusketid mängivad väga suurt rolli Eesti veinide tuntuses ja tunnustamises. Eesti veinid peaksid asetsema kaubalettidel kõrgemal positsioonil. Arvestades päringuid, mis tulevad näiteks Venemaalt, Inglismaalt ja Soomest, siis usun, et puuvilja- ja marjaveinide tuntus/nõudlus kasvab. Tarbijad on hakanud hindama erinevaid maitseid vastukaaluks viinamarjaveinidele, vahelduseks midagi magusamat ja mahlasemat. Turistile on Eesti vein eksootiline ja huvitav, imestatakse, et ka sellist veini on võimalik toota ja kiidetakse head maitset.

Mida öelda neile, kes räägivad, et Eesti

vein ei kõlba juua? Marek Viilol: Esiteks soovitame neil veini maitsta. Võtke klaas Tõmmut ja serveerige seda jääkuubikutega – lihtsaim kokteil. Veine omavahel kokku segades saab huvitavaid kokteile valmistada. Väike osa Põltsamaa Tõmmut, millele lisatud vahuveini Fest, on suurepärane tervitusnaps, millele oleme leidnud uhke kohaliku nime – Põltsamaa Royale, inspireerituna maailmakuulsast Kir Royalest. Eesti juhtivad sommeljeed on teinud veinidega ka teisi huvitavaid kokteile – näiteks viimasel veiniüritusel Põltsamaal segasid restorani Mekk sommeljeed Põltsamaal toodetavat vahuveini Fest tikrimahlaga. Krista Lapina: Eesti vein kõlbab juua. Tuleb murda müüt, et vein on ainult viinamarjast. Seaduse mõisteski on vein vaid viinamarjast, meie veine nimetatakse kääritatud joogiks. Mina ei ole kinni seaduste raamides ja pean veiniks ka puuvilja- ja marjaveine.

Enn Tobreluts, Eesti Grilliliidu juhatuse liige: “FEST on aastaid Eesti Grilliliidu ametlik auhinnavein. On loomulik, et Eestis kingime auhinnaks eelkõige ikka oma head Eesti veini ja soovitame seda teha teistelgi. Suvel on see ka mõnus rannajook, kui lisada veidi jääd ja maasikaid ning ongi suurepärane värske jook valmis”. Põltsamaa Felix

Grillfest 8. ja 9. juunil 2012 pärnus

Kas Eesti vein on liiga odav või liiga kallis? Marek Viilol: Kaubanduses jääb Eesti veini jaehind vahemikku 3-12 eurot, importveini hind algab 2 eurost ja võib ulatuda väga suurte summadeni, sõltuvalt

veini kasvupiirkonRABARBERInast, valVEIN mistaon üks kolmest m i s e uudistootest, viisist mille Võhu Vein ja palhiljuti turule j u s t on toonud. muust. Võhu Vein Eesti veini kohta ei saa öelda “kallis jook”, sest näiteks Põltsamaa veinid valmivad Eesti puuviljadest ja marjadest valmistatud mahlast, mitte kontsentraadist. Kuna veini valmistamine on pikk, aega ja teadmisi nõudev protsess, siis on Põltsamaa veini eest küsitav hind mõistlik ja põhjendatud. Krista Lapina: Eesti vein on oma hinda väärt.

Mida veinitootjana öelda sooviksite? Marek Viilol: Eesti inimesed võiksid rohkem Eesti veine hinnata ja neist lugu pidada. Veine ongi eri situatsioonideks ja eri toitudega kombineerituna leiab enda jaoks sobivaid veine ka Eesti veinitootjate sortimendist. Nii veinitootjad kui meie parimad sommeljeed ja restoranid annavad endast parima, et kohalikku jooki veelgi enam väärtustada. Krista Lapina: Aktsiisimäärad on naturaalveinidele liiga kõrged. Naturaalveinid on ju valmistatud traditsioonilisel viisil ja tootja on hankija marjakasvatajale ehk siis on tegemist põllumajandusega. Aga see on juba teine lugu, millest võiks rääkida pikalt …

Auris rätsep

Müüjate kommentaarid: Selver, Annika Vilu: eesti veine ostetakse küll üha rohkem, aga kaupluse veinivalikust ja eesti inimese ostukorvist moodustavad need siiski väga väikese osa. eesti veini ostetakse palju rahvuslikel tähtpäevadel – eelkõige vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvumispäeval, aga üldiselt on eestlane harjunud viinamarjaveiniga ning harjumusi on raske murda. Kindlasti on eesti tootjatel põhjust pingutada nii tootearenduse kui turundusega, sest kohaliku veini puhul müüb tuntus, pakend ja loomulikult maitseomadused, hind on samuti oluline, aga jääb valikukriteeriumides siiski tahapoole. selveri klientide seas on kohalikeks lemmikuteks kujunenud põltsamaa tõmmu ja vahuvein Fest. Kaupmees, Merike Hürri: põhiliselt Horeca-sektorit varustava Kaupmees & Ko sortimenti kuulub mitmeid eesti tootjate veine. populaarsed on põltsamaa Felixi veinid, mille müük aastatega kasvab. tuntuimad neist on põltsamaa tõmmu ja põltsamaa Kuldne. Aastakäiguveine ostavad tarbijad, kes oskavad hinnata nende veinide väärtust. edukas on vahuvein Fest, mis on eriti populaarne aastavahetusüritustel. Maakondades on müügiedu ka Võhu veini toodetel, eriti populaarsed on kangestatud veinid. positiivne on, et eesti tooteid kasutatakse riiklikel vastuvõttudel ning sommeljeede ja kokkade võistlustel.

Põletame rasvu!


Hea toidu Leht

Grillfest 8. ja 9. juunil 2012 pärnus

Veiseliha - milleks ja kellele? Keskajal oli veis inimesele oluline loom eelkõige tööloomana, siis sõnnikutootjana ja alati ka lihaallikana. piimatootmine muutus tähtsaks alles tunduvalt hiljem. Eestis on veiseliha ajalooliselt olnud uluki kõrval tähtsaimal kohal. Siga jõudis meie toidulauale suuremas koguses siiski alates 1920. aastatest, kui sai hoogu eesti valge sea aretus. Tõeliseks seakasvatusriigiks muutusime alles nõukogude ajal, kui toimus vilja ületootmine, mistõttu vilja, iseenesest inimeste toitu, realiseeriti läbi sigade. Nõukogude ajal suurenes küll jõudsalt piimaveiste arv, kuid lihaveised Eestis mingit osakaalu ei saanudki. Kuna kogu rõhk oli piimatootmisel ja naaberriigi suurlinnade Leningradi ja Moskva liha ja piimaga varustamisel, jäid meie lettidele vaid sellised osad veiselihast, mis siiamaani paljudel veiselihaga seoses vaid vastikusvärinaid tekitavad. Sujuvalt unustati esimese vabariigi aegsed retseptid veise- ja vasikalihast, sest olemasolev tooraine ei võimaldanud neid kasutada. Kadus ka veiserümba lõikuse oskus – lettidel oli vaid kirvega raiutud, kondi-

purune praaklehmaliha. Pole siis ime, et kui lihaveisekasvatus 1990. aastatel tõusuteele pööras, pidasid tarbijad veiseliha mingiks täiesti võõraks, arusaamatuks ja keeruliselt valmistatavaks lihaliigiks. See muutus on tekkinud hämmastavalt kiiresti – kõigest ligikaudu 80 aastaga! MTÜ Liivimaa Lihaveise tegevuse lahutamatuks osaks on saanud lihaveise liha valmistamise unustusehõlmast välja raputamine. Meie ees seisva töö tohutust suurusest oleme iga päeva ja järjest suureneva ehmatusega aru saamas. Müüte, mida veiseliha kohta kummutada, on uskumatult palju. Samas on tänulike tarbijate arv tõusuteel.

Valemüüdid Peamine vale väide: Eestis ei kasvatata täisväärtuslikke lihaveiseid, vaid mingeid piimaveise ristandeid, kelle liha ei kõlbagi süüa. Vastus: meie rohumaadel on 2012. aastal kasvamas umbes 30 000 täisväärtuslikku, Euroopast sisse toodud puhtatõulisi lihaveiselehmi ja nende järglasi. Nende arvult oleme me juba praegu eespool oma lähinaabritest Lätis ja Soomes. Põhjus, miks veiseliha nimeline lihatükk mõnikord valmistamise järel sitke, kuiv ja näotu on, seisneb enamasti hoopis muudes tegurites.

Esiteks võib tõesti juhtuda, et lihaletis on müügil oma lühikese elu jooksul palju vintsutusi talunud ja varalahkunud piimalehm. Tänapäeval on tagasijälgitavus letilt farmini ja looma endani tagatud küll veterinaaridele ja tervisekaitsele, aga mitte tarbijatele. Seda sageli just seetõttu, et seda ei taheta näidata – kuna see vähendaks läbimüüki. Ja kuna suurem osa suurte lihatööstuste lihatooteid sisaldab veiseliha heal juhul 17–20%, siis kas meil ongi üldse vaja teada, kas selle protsendikese omanik oli ilus priske hereford nimega Franki või praagitud piimalehm number 4127889? Kui on aga tegemist tükiliha müügiga, on nii tootjale kui ka tarbijale ülioluline, et oleks teada, kellele see lihatükk kuulus, kui ta veel karjamaal jalutas. Sellest sõltubki, kuidas küpsetada, grillida, keeta või hautada konkreetset lihaveisetükki. Liivimaa Lihaveis turustab vaid oma 11 liikme herefordi ja anguse tõugu veiseid. Iga looma lihakeha vaadatakse üle ja tehakse põhimõtteline otsus, kuhu ja milleks see sobib. Tarbijale on info meie müüdava liha kohta kättesaadav meie kodulehe kaudu, jõudumööda üritame kasutada muidki infokanaleid. Kellele on siis vaja seda liha, mis võrreldes sea ja kanaga on veel kallim ka? Eks ikka

teadlikule tarbijale, kes ei osta lihtsalt kõhutäidet kondimassist, lihajääkidest ja imporditud sojaproteiinist, vaid kvaliteeti igas mõttes. Tarbijale, kes otsib elamust liha maitsest ning samas emotsiooni, mis tuleb teadmisest, et veisel, kelle lihatükk oli lõunaks perele, oli oma liigile omane ja õnnelik elu rohumaal – keskkonnas, mis kahjuks on nüüdseks päris võõraks jäänud loomadele, keda turustatakse kaubamärgi „Eesti siga“ all, ja kindlasti ka meil müüdavatele broileritele. Teadmine, et suudad pakkuda oma perele puhtast keskkonnast pärit toitu, on väärtus omaette, mida on raske üle hinnata. Ainult rohumaatoidul kasvanud veiseliha erineb oma koostiselt oluliselt nuumafarmidest toodetust. Jah, selle kasvamine võtab kauem aega ja iga lihaveisetõug selleks päris hästi ei sobi. Selle maitse on erinev, see on kindlasti vähem marmorjas (sisaldab vähem lihaskiudude vahelist rasva), kuid see on hea meie tervisele.

Eesmärk on süüa veis ära sabast ninaotsani Uuringutes on rohumaaveise kasuks leitud märgatav erinevus positiivses rasvhappelises tasakaalus, mineraalide ja vitamiinide sisalduses – aga seal on lisaks veel midagi, mida teadlastel on raske mõõta. Süües loomulikus keskkonnas kasvanud veiseliha, pääseme kõigist neist mõõdetamatutest stressiteguritest ja toidu-

3

MTÜ Liivimaa Lihaveis

ohutusega seotud varjatud aspektidest, millest teadusartikleid hakatakse kirjutama võibolla alles 20 aasta pärast. Peale täiskõhutunde saab selle liha sööja ka positiivse emotsiooni. Liivimaa Lihaveise kaubamärgi hoidjatel on veel üks oluline eesmärk: süüa veis ära sabast ninaotsani, kummutada teine juurdunud müüt, et veisest sobib süüa vaid sisefilee. Iga osa veisest täidab oma osa menüüs. Esiosa – kael, aba, rinnatükk jne on suurepärased padade ja hautiste tükid; selg sobib hästi steigiks, grillimiseks, praadimiseks; tagaosa sobib ahjupraadideks ehk ahjuküpsisteks. Eestlase jaoks seni veel võõramad tükid on kõhuäär ja koodid – samas ei imesta keegi, et süüakse seapeekonit ja -jalgu. Mis seal siis veise puhul nii erinevat saab olla? Kunagi aga ei juhtu midagi ilmaasjata – vahepealne

kolmveerandsajandi pikkune veiselihatraditsiooni unustamine annab meile eelise vanade veiselihariikide ees, kus traditsioonid on väga juurdunud ja tugevad. Meil on lihtne alustada puhtalt lehelt, suhteliselt väheste eelarvamustega. Me saame võtta üle huvitavamaid veiseliha valmistamise viise lõunaameeriklastelt, inglastelt ja prantslastelt. Veiselihakultuur nendes riikides on väga tugev, aga samas eripärane. Liivimaa Lihaveisel on võimalus võtta need „omakasupüüdlikult“ üle meie kodumaiste rohumaade parimate väärindajate huvides. Tulge maitsma veiseliharoogasid 8. ja 9. juunil Pärnus toimuvale toidukultuuri festivalile SUPERCHEFi võistlusrestorani, kohtumiseni Grillfestil!

Airi KÜLVet MtÜ Liivimaa Lihaveis


Hea toidu Leht

4

Grillfest 8. ja 9. juunil 2012 pärnus

“Parim enne” möödas – toit või prügi? tarbija jaoks on oluline osata eristada kahte märgistust – “kõlblik kuni” ja “parim enne”. Kuigi kliendid loevad neid kirjeid tihti ühtviisi toidu säilivusaja lõppdaatumiks, on neil mõistetel tegelikult erinev sisu. Kaks eri mõistet “Kõlblik kuni” märgistust kasutatakse vaid kiirestiriknevate toiduainete puhul ning üldjuhul säilibki toode kas selle kuupäevani või mõned päevad kauem, kindlasti ei tasuks neid tooteid süüa nädalaid hiljem. Siia rühma kuuluvad kõik piimatooted, värske liha ja kala, valmistoit ja teised sellised toiduained, mida tavaliselt säilitame külmikus. Küll aga võivad “parim enne” kuupäevaga toiduained olla söögikõlblikud ja maitsvad isegi pool aastat pärast säilivustähtaja lõppu. Sellesse gruppi kuuluvad osa pagaritooteid, makaronid, riis, kommid, küpsised, karastusjoogid, mahlad ja palju muud.

Toit hävitatakse või antakse loomadele Selveri kauplustes säilivustähtaja ületanud toiduaineid ei müüda, olenemata sellest, kas tegu on “parim enne” või

Kauplus MAGAZIIN on avatud

IGA PÄEV E-R 9-18

L 9-15

P 10-15

tud tähtajani. Avatud pakendi“kõlblik kuni” märgistusega. ga toiduained tuleks ära tarbiOsa säilivustähtaja ületanud da paari päeva jooksul. Näitoiduaineid läheb hävitamiseteks mahl säilib kinnise pakenle, teine osa heategevuseks ordina poeriiulil või köögikapis ganisatsioonidele, kes vahendavad toitu abivajajatele. Siinkaua, aga avatuna läheb see lükohal lähtume samuti karmihikese ajaga käärima. Kindlasti ei tohiks süüa dest reeglitest ning eristame märkimisväärselt kõlblikkustoitu märgistuse järgi. Kui “parim enne” märkega tähtaja ületanud tooteid, isegi tooteid saame anda näiteks sukui lõhn ei reeda toote riknepiköökidele, sotsiaal- ja rehamist. Teine lugu on “parim enbilitatsioonikeskustele, puune” märgistusega toodetega. Neid võib üldjuhul tarbida dustkannatavatele peredele, siis “kõlblik kuni” märkega tooveel mõnda aega pärast tähtaja teid saame annetada vaid vasmöödumist, küll aga võivad aja tavat luba jooksul muutuda toote värv, maitomavatele ”KÕlBliK KuNi” se ja muud omaorganisatmärgistust kasutatakse vaid kiidused. sioonidele, restiriknevate toiduainete puhul Selver toija üldjuhul säilibki toode kas selle dab näiteks “Kõlblik kuni” kuupäevani või mõned päevad Alaveski looosta pole kauem. siia rühma kuuluvad mapargi asuhäbiasi kõik piimatooted, värske liha ja kaid. Eks see kala, valmistoit jt toiduained, miole kahe teSäilivustähtaja da tavaliselt säilitame külmikus. ületanud kauba raga mõõk – ühelt poolt hävitamine on ”PariM eNNe” jaeketi jaoks kuon kiirestimärkega toiduained võivad olla lu, sest jäätmed riknevad söögikõlblikud ja maitsvad isegi tootedki enatuleb eraldi sorpool aastat pärast säilivustähtmasti veel teerida ja utiliaja lõppu. sellesse gruppi kuuseerimise eest paar päeva luvad osa pagaritooteid, matäiesti söögimaksta. Seega karonid, riis, kommid, küpsised, kõlblikud, püüame teha karastusjoogid, mahlad jpm. aga teisalt ei kõik, et äravisasaa riskida tavat toitu tekiks võimalikult väisellega, kui ühel juhul sajast põhjustab tooke. Seetõttu hinnatakse viimade kellelgi terviserikke. sel realiseerimispäeval “kõlblik kuni” märgistusega tooted 30-50 protsenti alla. Tarbigem targalt Nende ostu ei peaks kuidaTarbijad peaksid arvestama, et gi pelgama, kui liha läheb sajuba avatud pakendis toode ei mal õhtul ahju või pannile ning pruugi säilida pakendil märgikohukesed laste kõhtu magus-

Selveri annetatav „kõlblik kuni” toidukraam annab Alaveski loomapargi karupoegadele jõudu mängida ja tantsu lüüa. Alaveski loomapark toiduks. Juhul kui varutakse toitu pikemalt ette, siis tasub poes eelistada pikema säilivusajaga tooteid, sest garantiid, et toode järgmiselgi päeval on värske, ei saa ei tootja ega kaupmees anda. Toote tegelik säilivusaeg sõltub paljudest kaupmehest sõltumatutest asjaoludest, näiteks aastaajast, säilitustingimustest, toote enda olemusest. Kindlasti säilib toit talvisel ajal paremini kui suvel, mil teel poe külmkapist kodusesse

MÜÜGIL suurepärane valik majatarbeid ja grillitarvikuid

külmkappi jäävad kõrgem õuetemperatuur ja päikesest kuumaksköetud auto.

Tootja märgistab, tarbija otsustab Otsuse, mida tarbida ja mida mitte, teeb iga inimene ise. Küll tasub meeles pidada, et tootja märgitud säilivuskuupäev võib olla usaldusväärsem kui meie nina ja maitsemeel. “Kõlblik kuni” märgistusega tooted on soovitatav reali-

seerida hiljemalt selle säilivusaja viimasel päeval. “Parim enne” märgistusega toodete omadused ei muutu säilivustähtaja möödumisel nii kiiresti ja neid võib tarbida ka hiljem. Samas tasub köögikapi koristamisel leitud aastaid tagasi ostetud makaroni- või küpsisepakk pigem ära visata kui oma tervisega riskida.

ANNiKA ViLu selver As

Suur-Jõe 58

Pärnu

Tallinna mnt 70, Pärnu

ABIKS GRILLIPEOL SÕID KOGEMATA LIIGA PALJU? BOTADYN´i kasutatakse:  Enne tugevat toidukorda  Puhitiste, kõhukinnisuse, iivelduse korral  Kõrge kolesteroolitaseme alandamiseks

... ja kõik muu, mis keele alla viib ning janu kustutab

Muudab rasvarikka toidu organismile kergemini seeditavaks.

Leevendust pakub BOTADYN. Need on looduslikud artišokidražeed, mis aitavad toime tulla liialt rasvarikka toiduga. Artišokk sisaldab mõruaineid, mis stimuleerivad sapi eritumist ja soodustavad rasvade lõhustumisprotsessi, muudavad raskesti seeditava toidu kergemini omastatavaks. Vähenevad küllusliku söömaaja järel tekkinud seedimishäired. Iga tugevama toidukorra juurde võetakse kaks kuni kolm dražeed.BOTADYN’i soovitatakse kasutada kuurina.

Kodune õlletegu on imelihtne! Pruulimise varustus ja lai valik õllekomplekte

Saadaval apteekides.

MÜÜGIL KA GRILLFESTIL

JAANIÕLU 15 liitrit keedetud vett jahutada 25 kraadini. 50 grammi presspärmi ja umbes 1 kg suhkrut (vastavalt maitsele) segada omavahel kuivalt ning jätta toatemperatuuril käärima. Toatemperatuurini jahutatud veele lisada 2 pudelit maltoosat, noaotsatäis ingverit, kaneeli või piparmünti ja pärmisuhkru segu, hoolikalt segada. Käärivat virret hoida üks ööpäev lahtises nõus toas, seejärel anum sulgeda ja viia jahedasse. Paari päeva pärast on õlu valmis.

Toreda id

Kõigil meil on aeg-ajalt oht süüa liiga palju, liiga kiiresti ja liiga rasvast toitu. Kui toidu rasvasisaldus on kõrge, võib sapieritus jääda ebapiisavaks ja toidurasvade lagunemine seiskub. Seejärel tabab meid sageli ebameeldiv täiskõhutunne, iiveldus, tekivad seedehäired. Rasvad koormavad südant, vere kolesteroolisisaldus tõuseb, kannatab figuur.

Kalev pst 82 Pärnu

www.kodupruul.eu

nipühi! jaa

RAKVERE PÕLLUMAJANDUSTEHNIKA OÜ, Puiestee 2, 44201 Sõmeru, Lääne-Virumaa Tel 327 0868, 527 8308, faks 327 0860, rpmt@rpmt.ee, maltoosa@rpmt.ee, www.rpmt.ee Müügil: ETK, Grossi Toidukaubad, Kaupmees & KO

Hea Toidu Leht 2012  

Tere tulemast lugema Postimehe grupiga koostöös väljaantud 2012. aasta Hea Toidu Lehte! Leht ilmus 5. juunil Postimehe grupi viie maakonnale...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you