Issuu on Google+

REISIAJAKIRI 4/2013

GO REISIAJAKIRI ILMUB 6 KORDA AASTAS, ALATES 2005. AASTA TALVEST.

NÕUKAAEGSED REISID

ANU KAALU MÄED NÕUKANOSTALGIA TURKMEENIA KÕRBES HEINO ENDENI REISID NSVL-I KOONDISEGA

NÕUANDED:

MATKALE ILUMETSA KULDSELE RINGILE  MAASTIKURATTURI PARADIIS  ÜLEVAADE REISIKIRJANDUSEST  REISIMA KOOS IRVING PENNIGA

3.70


!

Reis pole m채ng Salva24.ee keskkonnas

kindlustad kiirelt ja soodsalt Tutvu tingimustega v천i k체si lisainfot www.salva.ee


GO Reisiajakiri Faks 631 0159 e-post: reisiajakiri@go.ee Toompuiestee 37, 10133 Tallinn http://reisiajakiri.gomaailm.ee

Tellimine

internetist: reisiajakiri.gomaailm.ee e-postilt: tellimine@go.ee postkontorites üle Eesti või otsekorraldusega

Reklaam +372 564 0161 reklaam@go.ee

Toimetajad

Stina Eilsen: stina@go.ee Andre Nõmm: andre@go.ee Tiit Pruuli: pruuli@go.ee Tiit Riisalo: riisalo@go.ee Kristjan-Erik Suurväli: kristjanerik@go.ee Villu Zirnask: villu@go.ee Keeletoimetaja: Killu Paldrok Kujundaja: Timo Tamm Kaardid: Regio Trükk: Uniprint

Väljaandja OÜ Matkaajakiri Toompuiestee 37, 10133 Tallinn GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Ajakiri GO Reisiajakiri on autori­kaitse objekt. Toimetus ei vastuta reklaamide sisu ja keelekasutuse eest. Järgmine ajakiri ilmub oktoobris 2013.

Kaanepilt: www.plakat.ru

Reisid Nõukogudemaalt imedemaale Ühelt poolt oli nõukogude ajal meie ees suhteliselt lihtsalt ja odavalt avatud kuuendik kogu planeedist, teisalt oli arenenud maailma pääsemine otsekui Viking Loto jackpot. Välismaa oli nõukogude inimesele midagi imedemaa taolist. Šeremetjevo või Bulkovo rahvusvahelisest terminalist startiv reisilennuk TУ oli midagi samasugust nagu võluvaip araabia muinasjuttudes. Soome vahet sõitev reisilaev „Georg Ots” oli peaaegu et müütiline valge laev. Teatava üllatusega avastasin hiljuti, et nõukogudeaegne välisturism on kujunenud paljudele inimestele, kes ise kunagi – olgu jumal tänatud – nõukogude ajaga kokku pole puutunudki, suisa omaette uurimisteemaks. Näiteks Kanada ajaloolane Ann Gorsuch on esinenud sel teemal paljudel rahvusvahelistel konverentsidel, avaldanud artikleid ja raamatu „All this is your World: Soviet Tourism at Home and Abroad after Stalin”. Ta räägib asjadest, mis meile, nõukaaegsetele, ju üldjoontes teada. Näiteks sellest, et kõik turistid esindasid pro forma Nõukogude Liitu ja neid valmistati selliseks ideoloogiliseks esindamiseks spetsiaalselt ette. Reisijuhtides oli kirjas, kuidas ja mida turist võis teha, millistes muuseumides käia. Välissõitudele eelnesid kahe kuni nelja päevased seminarid Moskvas, kus tutvustati väga põhjalikult külastatava riigi ajalugu, majandust, kirjandust, muusikat. Sealjuures lisati ideoloogiline pool sellest, mida nõukogude inimene sellest kõigest peaks arvama. Õpetati vastama poliitilistele küsimustele: küsimused tuumarelvade kohta, Saksa küsimus, rahvusvaheline noorsooliikumine, kaasaegne kirjandus ja kunst jne. Instruktsioonid ja ideoloogiatöö jätkusid ka siis, kui juba välismaal kohal oldi – vastuvõtud N Liidu saatkondades, kus tutvustati käitumis-

norme sellel maal, lilledepanekud poliitiliselt ettemääratud paikadesse jms. Teatava kummalisusena võib nimetada, et ka ameeriklased valmistasid oma kodanikke ette kohtumiseks sovettidega. Külma sõja aegadest on olemas selline brošüür nagu „Communicating with the Soviet People: Suggestions for American Tourist and Students”. Välismaal oli nõukogude inimesele oma saatanlik tõmme. Sinna saamise nimel oldi valmis astuma parteisse, esinema propagandaettekannetega teaduskonverentsidel ja kirjutama koju jõudes aruandeid KGB-le. Välismaale saamine ülendas ja alandas inimesi ühekorraga. Ühelt poolt olid sa väljasõiduviisa saamisega just kui tõstetud „äravalitute” seltskonda. Teisalt pidid alanduma Süüria turul kummiloomade müümiseni, et teenida veidigi lisaraha nappidele ametlikult vahetatud dollaritele. Välismaalt naastes vaatasid sugulased su poole alt üles, kui sa tõid neile heliplaate või kuluvaid teksaseid. Teisalt tuli suure kodumaa piiri ületades peita „salakaup” püksivärvli või rinnahoidja vahele ja teha tollis nägu, et terves N Liidus pole sinust moraalselt kindlamat kodanikku. Huvi omaaegsete reisimisvõimaluste vastu on mõistetav. Soome noored viisid hiljuti läbi turismimatka mööda Helsingi linnas olevaid külma sõja objekte. Nõukogudeaegsete militaarobjektide külastamine on ekstreemturismina endiselt populaarne paljudes endistes idabloki maades. See huvi ja nostalgia on tervitatav, sest selle kaudu avaneb ka toonane aeg ja süsteem. Tiit Pruuli 4/2013 GO REISIAJAKIRI

3


8

Anu Kaalu mäed

Estonia omaaegse ooperi­ solisti Anu Kaalu kaks armastust − muusika ja mäed − on viinud teda arvukatele reisidele laia maailma. Anu Kaal räägib Tiit Pruulile, milline kontsertreisimine Vene ajal välja nägi, kuidas ta "akadeemikute spordini" jõudis ning mis teda mägede puhul kõige enam võlus.

22 Kuivikute ja

keeduspiraaliga reisile Tiiu Laur kirjeldab taidluskooride reise piiri taha.

51

Maastikuratturi paradiisis Priit Pullerits avastas Ameerikas maailmakuulsat Slickrock Traili.

4

GO REISIAJAKIRI 4/2013


IIRIMAA

SAKSAMAA PRANTSUSMAA

IT AA

AME ER I K A HISPAANIA

M

ÜHENDR I I G I D

A

K RO

UKRAINA

HI

LI

A

LO

SÜÜRIA

LIIBÜA

NIGER

EGIPTUS

I PAK

ARAABIA

TŠAAD

SUDAAN

J EEM

EN

H

AFGANISTAN

SAUDI

STA

N

NEP AL

GO

PE

SRI LANKA

I N D I A

TANSAANIA ANGOLA

U

O

RU

BR AS IILIA

BI

IN D IA

O

KO N

E

NIGEERIA KESK-AAFR. ETIOOPIA KAMERUN VAB. UGANDA S KENYA GABON KONGO DV

LA

IRAAN

IRAAK

ALŽEERIA

MBIA

N ECUADOR

TÜ RG I

AA

CO

K

ZUE

M

GRUUSIA

AA

EH

I

NE

KASAHSTAN

RUMEENIA

O

MAURI- M A L I TAANIA SENEGAL

A VE

OM

POOLA VALGEVENE

M KUUBA

KO

SO

OT S

EESTI

TAANI

SUURBRITANNIA

R

D A

N

A

M

N

LIA

A

O O K E A N

SAMBIA

O

BOLIIVIA MAURITIUS

K

PARAGUAY

INA NTI

URUGUAY

ARGE

N

T Š II L

A

I

E

LÕUNAAAFRIKA VABARIIK

Sisukord: 6 7 8

Uudised Uudistooted Anu Kaalu mäed Tiit Pruuli

26 Reisimine nõukaajal Hardo Aasmäe

A N T Voldemar Panso reis Leningradist Odessasse

Makstakse veel peale ka.

Mart Soidro

38 Salapärane avastus 14 uljast päeva Turkmeenias Diana Lorents

22

Kuivikute ja keeduspiraalidega koorikonkurssidel Tiiu Laur

Põhja-Siberisse Marko Kaldur

30 Piiririkkujad EÜE-s

34 Viiakse vägisi välismaale.

16

56 Polaarekspeditsioon

Tiit Pruuli

32

Bulgaarias

Juhan Voolaid

42 Kultuurne Motobande

A

R

K

62 Islandi kirjad T

Risto I K Laur A

64 Ilumetsa kuldne ring Tõnu Jürgenson

68 Irving Penn –

üks ja mitu maailma

Maarit Puhm

72 74

Reisikirjandus Reisiseltskond

Trolliredelil

Mart Mikk

51

M

E

N

E

V

OM

K

RO

NO

RR

A

I

ISLAND

E

G r öönim aa

Maastikuratturi paradiisis Priit Pullerits

4/2013 GO REISIAJAKIRI

5


uudised

KROONIKA Sugar 2 tõusis Euroopa meistriks

meeskond liidripositsioonile, mida õnnestus hoida kuni võiduka lõpuni. Selja taha jäeti teine Pärnu Jahtklubi jaht Katariina II, mis näitab suvepealinna avamerepurjetamise kõrget taset. Kolmanda koha saavutas rootslaste Arken Zoo. Järgmise EM-i korraldajaks on Sugar 2 kodusadam Pärnu Jahtklubi. •

Foto: Sugar sailing team

Go Traveli logo all purjetav Pärnu Jahtklubi jaht Sugar 2 noppis 4.-10. augustini Rootsis Sandhamnis toimunud avamerepurjetamise ORC-klassi Euroopa meistrivõistlustelt võidu. Meistritiitel grupis ORC 3 saavutati põnevas võistu­ rebimises. Mitmepäevase seilamise käigus trotsis tiim nii tuulevaikust kui ka kaotusi. Enne otsustavat sõitu tõusis

Kaks kanget Indias Alates septembrist läheb Kanal2-s eetrisse juba kolmas reisisari „Kaks kanget”, seekord Indias. Tänavuse maikuu veetsid Teet Margna ja Kristjan Jõekalda Indiat avastades. Reis viis kuu aja jooksul läbi kogu India: kaunist Varkala rannast lõunas kuni dalai-laama residentsini McLeod Ganj’is riigi põhjaosas. Lisaks käidi ära Munnari teeistandustes, Mumbai slummides, tiigrisafaril Kanha rahvuspargis, sõideti läbi Rajasthani kaunimate linnade ja külastati loomulikult imelist Taj Mahali. Paraku oli reis kõike muud kui meelakkumine, sest rännumehed pidid kannatama 45-kraadist kuumust, kõhulahtisust, hullumeelset India liiklust ja veel palju muud, mida ei ole võimalik lühidalt kirjeldada.

Hiiumaal Suursadamas ehitatakse taas puust purjelaeva. Sedakorda kahemastilist kaljast, sarnast, millega endistel aegadel Hiiumaalt Tallinna küttpuid veeti. Selliste purjelaevade hüüdnimi­ − halulaev − pärineb ülemöödunud sajandi­vahetuse aegadest.

Foto: HIIUMAA MUUSEUM

Laevad on puust ja mehed rauast! Suursadam on üks Eesti legendaarsemaid laevaehituspaiku. Just seal lasti 1854. aastal vette kolmemastiline parklaev „Hioma”. See oli esimene Eesti laev, mis aastal 1854 purjetas ümber Kap Horni, Ameerikamaa lõunatipu. Laeva meeskonnas olid taanlastest kapten ja

Foto: Toomas Kokovkin

tüürimees, ülejäänud 18 meremeest kõik hiidlased.

6

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Ja nüüd, pea 160 aastat hiljem ehitatakse Suursadamas taas purjelaeva. Vanad oskused ja teadmised tõusevad taas ausse. Juulis 2013 löödi viimane plank, „viskiplank” Hiiumaa halulaeva ehitusel paika. Tööd on teha veel palju, aga Hiiumaa halulaevaehitajad on valinud oma lipukirjaks „Laevad on puust ja mehed rauast”. Need mehed juba alla ei anna! Ain Tähiste •


UUDIS­TOOTED Kokkupandav joogitops Light My Fire

TEKST: Matkasport www.matkasport.ee

Matkamatt Therm-aRest Ridgerest Solar Kõige soojem, mugavam ja väga vastupidav magamismatt. Matkale, kus varustuse mõõtmed on ülikriitilised, leiab ka väiksema mati. Samas kaaluvad mati omadused kuhjaga üles selle mõnevõrra suuremad mõõtmed. Umbes nii võib kokku võtta autoriteetse matkavarustusblogi Outdoorgearlab.com-i hinnangu ja Amazon.com-i poest ostnute arvamuse Therm-a-Rest Ridge Rest Solari mati kohta. Amazonist mati soetanud hindasid seda 4,4 tärniga 5-st.

Lihtsalt kokkupandav joogitops igaks olukorraks. Topsi mahub 260 ml külma või kuuma jooki ning selle sees on mõõtejooned. Topsi kaas aitab jooki soojana hoida. Nõudepesumasina ja mikrolaineahju kindel. Saadaval kauplustes MATKa­SPORT. •

Therm-a-Resti kõige paksem ja mugavam vahtmatt Ridge Rest Solar on kerge kokku­rullitav matkamatt, mis sobib kasutamiseks külmal maapinnal ning isegi jääl ja lumel. Aluminiseeritud välispind töötab termopeegeldina − enamik kehast eraldunud soojuskiirgusest peegeldub matilt kehasse ja magamiskotti tagasi.

Hotcan’i isesoojenevad toidud Soe ja maitsev toit mõne minuti jooksul ja seda ilma lõkke, pliidi, mikrolaineahju ning veeta. Tundub liiga hea, et tõsi olla? Hotcan’i isesoojeneva toidu soojendamiseks pole vaja teha muud, kui aktiveerida kahe purgikihi vahel reaktsioon, mis toimub kustutamata lubja (CaO) ja vee ühinemisel. Maitsev, ilma kunstlike värvi-, maitse ja säilitusaineteta toit valmib 8–12 minuti jooksul ja püsib soe kuni 20 minutit. Menüüs on oad vorstidega, lihapallid ubadega, ravioolid juustutäidisega, tortelliinid sealihatäidisega, karrikana riisiga ja riisipuding. Säilitamiseks pole külmkappi vaja. Säilivusaeg sõltuvalt tootest 2–5 aastat. Saadaval kauplustes MATKaSPORT. •

Matkamatil on suletud poorid, mis takistavad niiskuse imendumist matti, ja poorides sisalduv õhk annab hea soojusisolatsiooni. Tavalisel ehk avatud pooridega matil lamades surub magaja keha suure osa või ka enamiku isoleerivast õhust matist enda alt välja ning soojusisolatsioon nõrgeneb oluliselt. Patenteeritud väliskate suurendab mati vastupidavust ja muudab selle tõeliselt pikaealiseks. Ameerika Alpiinstituut valis mati pärast ulatuslikku välitestimist matkajuhtide lemmikuks. Matkajuhtide hinnangul „hoidis matt testijad lumes ja külmades tingimustes soojemana kui ükski teine suletud pooridega matkamatt”. Saadaval kauplustes MATKaSPORT. •


intervjuu

Anu Kaal, 1958

„Esiteks, mägironimine kasvatab tõepoolest võhma, ilma milleta oleks väga raske laulda Violettat või Luisa Millerit. Teiseks, mäed on pagana ilusad. Üleüldse on selles midagi väga ohtlikku – harjuda merepinna kõrgusega. Siiski on vaja mõnikord vaadata mägedele ka ülevalt alla, mitte ainult alt üles.” Anu Kaal, „Teater. Muusika. Kino” 1982

8

GO REISIAJAKIRI 4/2013


intervjuu

ANU KAALU MÄED Tekst: Tiit Pruuli

Fotod: Anu Kaalu erakogu

Anu Kaal esines nii omaaegsetel kuulsatel festivalidel („Moskva tähed”, „Kiievi kevad”, „Taškendi kuldne sügis”, Kišinjovi „Mertsišor”) kui ka Nõukogude Eesti kultuuripäevadel (Süürias, Ukrainas, Prantsusmaal, Venemaal), NSV Liidu kultuuripäevadel (Madagaskaril, Rootsis, USA-s, Kanadas, Jaapanis, Islandil ja mujal), ringreisidel koduteatri Estoniaga (Bulgaarias, Rootsis, Soomes, Kasahstanis), paljudel sooloõhtutel (Leningradis, Moskvas, Riias, Batumis, Minskis, Jerevanis, Omskis, mitmel pool Siberis jm), lisaks külalissolistina arvukatel ooperietendustel mitmel pool liidus ja välismaal. Avalike ja pidulike töiste ringreiside kõrval olid Anu Kaalul ka oma isiklikud armsad reisid. Olid alpinismi- ja mägimatkareisid, olid perereisid. Nendest kõigist ma praegu Muusikaakadeemia õppejõuna töötava Anu Kaaluga rääkima läksingi. Olin ju lavalt näinud ja ajakirjandusest lugenud, et omaaegne koloratuursopran on särav mitte ainult oma hääle, vaid ka oleku poolest. Aga tunnistan, et kohtudes Anu Kaaluga (sünniaasta entsüklopeedias on kindlasti ekslikult antud 1940), olin ikka

Aastatel 1967–1996 Estonias laulnud ooperisolisti­Anu Kaalu peeti 1980. aastail üheks eesti enim gastroleerivaks klassikalise muusika esitajaks. Anu Kaal oli vaieldamatu staar – NSV Liidu rahvakunstnik, Eesti NSV Ülemnõukogu rahvasaadik, Rahvaste Sõpruse ordeni kavaler. 1971–1972 õnnestus tal teisel katsel saada õppima Itaaliasse, laulukooli La Scala juures. Kuhu veel oleks nõukogude ajal olnud mõeldav jõuda?

tõsiselt üllatunud – milline sädelev elurõõm, milline positiivne eluvaade. Milline ilus hommikuvestlus meil oli!

Rannamõisa kaljuõppus.

Algus Eestis ja Elbrusel Anu Kaal mõtiskleb, et ju ta sattus alpinis­ mi juurde juhuslikult, aga samas – „öeldakse ju, et juhuseid ei ole, ju kõik pidigi just nii olema”. 1956. aastal pandi Eestis alus alpinismile tänapäevases mõttes. Siis õnnestus meie alpinisminduse isal Peeter Varepil hankida kuus kohta alpilaagrisse „Baksan”. Läbinud alpilaagris õppeprogrammi, tõusid 28. juunil 1956 viis eestlast 3800-meetrise Azau-Bashi mäe tippu. Teiste seas oli tipus ka ehitusinsener Hillar-Kalev Kaal. Just seda tõusu peetakse süstemaatilise mägironimise alguseks Eestis. Kaks aastat hiljem läksid kaks keskkooli­ plikat Tallinna Kalevi turismiklubisse. Anu Kindlam ja ta sõbranna Helle Silla sattusid turismiklubisse juhuslikult just päeval, kui seal tegutsesid 1957. aastal moodustatud alpinismisektsiooni alpinistid, kes kutsusid huvilisi pühapäevaks 4/2013 GO REISIAJAKIRI

9


intervjuu

Õppus Elbruse all, 1958.

10

Prjut-11, 1958.

Alpinism tõmbas huvitaval kombel ligi mitte lihtsalt tugevaid ja osavaid inimesi, vaid haritud seltskonda, nii et Venemaal nimetati seda lausa „akadeemikute spordiks”.”

Glehni torni ronima. Anu: „Mina läksin, aga seal oli peale minu veel ainult üks inimene – Hillar-Kalev Kaal. Rääkis, mismoodi kaljuronimine käib, ja näitas siis mulle „kolme punkti seadust” ja muud. Ja nii see kõik meil algas.”

tulid, need ka jäid selle harrastuse juurde. No mõtleks – Kaukaasia, Pamiirid. Mõnes mõttes oli Saaremaale raskem sõita kui mägedesse. Saaremaale minekuks oli ju vaja taotleda piiritsooni luba,” ütleb Saaremaa juurtega lauljanna.

Alpinism oli tollal väga väikese seltskonna lõbu. Selles oli uudsuse võlu, eksootikat. Alpinism tõmbas huvitaval kombel ligi mitte lihtsalt tugevaid ja osavaid inimesi, vaid haritud seltskonda, nii et Venemaal nimetati seda lausa „akadeemikute spordiks”. Anu: „Ühiseks nimetajaks oli nendel inimestel seiklus- ja uudishimu. Need, kes

Algusaegadel asusid kohe tihedalt koostööd tegema Baltikumi alpinistid, eestlased käisid kaljuronimist treenimas näiteks Lätis, koos korraldati mägilaagreid. Anu tunnistab, et ega Eestis mingit korralikku alpinismiõpet korraldada ei saanudki, harjutamas käidi Rannamõisa kaljul, Glehni tornis ja Naagel, mõnikord tehti Pirital

GO REISIAJAKIRI 4/2013

või mujal jäätrenni. Küll aga tegi Anu oma seltskonnaga füüsilise koormuse saamiseks pikki suusamatku mööda Eestit. Anu päris mäed algasidki juba samal, 1958. aastal, kui sõideti paariks-kolmeks nädalaks Elbruse alla õppelaagrisse. „Elbruse tippu mina ei jõudnud, aga Prjut-11 oma 4200-meetrise kõrgusega oli algajale ka juba suur asi. Meie rühmas olid teiste seas ka pedagoogikateadlane professor Lembit Andresen ja minu hilisem õppejõud muusikakoolis Aino Villand.” Samal aastal käisid eesti mehed esimest korda Elbruse tipus, Kalev Kaal teiste seas, kusjuures nii ida- kui ka läänetipus. Anu kiidab oma kaaslasi: „Mul on alati kaaslastega vedanud. Lembit Andresen ja Rein Eek, kes olid minuga ühes svjazkas1, võtsid alati suuremad seljakotid. Minu kott on olnud ikka nii 17 kilo. Ma tean, et

seongus

1


intervjuu

Vello Park, alpinist ja polaar­talvituja: „Hillar Kaal oli mulle ja paljudele teistele suureks eeskujuks ja innustajaks, kui 1960. aastate alguses alustasime. Algul oli ta ikka meist palju kõvem, hiljem sai temaga ka koos käidud. Tark, aga ka omamoodi kangekaelne. Läksime kord näiteks jalgsi Talgari alpilaagrisse, suured ekspeditsioonikotid seljas. Venelased sudisid oma tavaliste seljakottidega ees. Hillar utsitas meid takka, et ega me ei saa kehvemad olla kui venelased, paneme aga hoogu juurde. Aga enne alpilaagrit hakkasid meil nõrgemad mehed suurest pingutusest ära kukkuma, ei pidanud tema tempole vastu. Aga tema paneb lõpuni täistuuridel. Anust oleks võinud saada ka väga hea alpinist, aga oma töö pärast jäi ta hiljem rohkem mägimatkade peale. Nad sobisid väga hästi kokku.”

• Hillar-Kalev Kaal Estonia baaslaagris, 1960.

mu kadunud abikaasa läks 33 kiloga. Meil olid ju kõik need konservid-värgid kaasas, sublimaadid hakkasid tekkima hiljem.”

Estonia Uurime Kaalude perekonna reisialbumeid. „Ja nüüd vaatame korralikku albumit, nii nagu Kalev neid teha armastas,” tõstab Anu lauale Estonia ekspeditsiooni korrektselt paigutatud fotomaterjalid. 1960. aastal läksid eestlased Pamiiri, kus vallutati 6211 meetri kõrgune mäetipp Taga-Alai ahelikus ja mis sai nimeks Sovetskaja Estonia. Ekspeditsiooni ülem oli Peeter Varep ja tõusu juht Kalev Kaal. Anu sel reisil kaasas ei olnud. Tegu oli Eesti-Läti paarisekspeditsiooniga. Lätlastel oli tollal järgualpiniste juba rohkem. „Neile anti siis esmavallutamiseks seitse meetrit kõrgem tipp kui eestlastele,” naerab Anu. Sellest, mis juhtus eestlastel tipust laskumisel, kuulis ta alles tagant­järele.

„Grupp sattus lumepilve sisse ja eksis. Neil oli külmööbimine. Mäletan hästi, kuidas abikaasa rääkis pärast, et nii külm oli, et oli mõelnud, et kätega peab saama edaspidi veel tööd teha, ja pani käed sügavale põue. Aita Lumiste-Eegil olid käed külmunud, Hillaril ja veel ühel mehel jalad ja sõrmed. Alla jõudes viidi nad kolmekesi Oši haiglasse. Pärast läksime veel sinna Pamiiri koos tagasi.” Peeter Varepi kirjutatud kokkuvõte kaljulõhes veedetud ööst: „Koopasse varju mahtus tihedalt kokku surutuna üksteist inimest, neljal meist – Hillar Kaalul, Albert Sulel, Jukk Raudsepal ja minul − tuli öö veeta väljas, püstisesse lumeseina kirka abil uuristatud urus. Öö oli külm, sadas mannasarnast lund. Külmumisoht, mitmel algava mägihaiguse tunnused: apaatsus ja iiveldus. Hea oli, et raskele olukorrale vaatamata säilitasid kõik alpinistid rahu ja külma vere, keegi ei hädaldanud ega sattunud paanikasse. Iga viieteistkümne minuti

järel kontrollisime vastastikku üksteise sõrmi ja varbaid ning üldolukorda. Need, kel oli sooje riietusesemeid seljas rohkem, jagasid neid teistega. Tugevamad, nagu Väino Lepasepp, soojendasid oma põues nõrgemate käsi ja jalgu.” Hommikul, pärast lõpumõtetega ööd – polnud ju teada, kui kaua lumesadu ja nullnähtavus võib jätkuda – ilm siiski selgines. Luurerühm saadeti välja ja peagi saadi aru, kus ollakse ning kuidas alla saada. Mitmed olid laskumise lõpuks nõrkemise piiril. Hillar Kaal jäi lõpuks ilma oma väikesest varbast. Küsin Anu Kaalult, kas ka temal on mägedes halbu hetki olnud. „Ükskord oleks peaaegu jäänud muda­ laviini alla, kui oleks telgi natukene rumalamalt üles pannud. Olime hommikul päris ehmunud, kui nägime, mida laviin me laagri kõrval teinud oli. Kõrgusekartust ei ole mul kunagi olnud. Aga koopaid ma kohe üldse ei armasta.” 4/2013 GO REISIAJAKIRI

11


intervjuu

• Külaelanikud Kesk-Aasias, 1978.

Anu Kaal, „Teater. Muusika. Kino” 1982: „Madagaskari neegril on loomulikult teine temperament kui, ütleme keskmisel eurooplasel. Jaapanlane jääb igas olukorras viisakaks, teda on niimoodi sajandite jooksul kasvatatud. /…/ Mis aga üldse lävimisse puutub, siis ma pole tundnud, et esineda Pärnus või Jerevanis oleks kaks eri asja – meeleoluliselt õige esinemine jõuab kohale rahvusest või keelebarjäärist olenemata. Repertuaari valimisel tuleb pigem arvestada ruumi, kus esined: suures spordihallis intiimset kammerlaulu ju ei laula.”

Mäed ja muusika Anu kaks armastust – mäed ja muusika – liitis režissöör Irene Lään kokku dokumentaalfilmis „Vahemäng juulis”, mille tõi 1983. aastal välja Eesti Telefilm. See on film kaunist muusikast ja enese proovile­ panekust. „Inimese loomuses on teha ja näha seda, mida pole nähtud ja mida pole tehtud. Ületada ennast on inimloomusele väga iseloomulik omadus,” ütleb Anu Kaal ses filmis. Filmimiseks sõideti Põhja-Kaukaasiasse, Baksani jõe orgu Kabardi-Balkaariasse. Baaslaager ehitati tsivilisatsioonist eemale, kuhu kogu filmikola tuli hea mitu kilomeetrit oma küüru otsas vedada, kuus tundi üks ots. Aga film tuli vahva, Mozart ja Pergolesi sobituvad kenasti mägiste ja uduste kaadrite vahele, taustaks flöödimäng Samuel Sauluselt. „Tahtsin sealt rododendronit kilekoti sees ära tuua,” teatab Anu, „kahjuks ei õnnestunud.” Ses filmis on mõtteid, mis kõlbaks avaldada igas tsitaadiraamatus. Näiteks see: „Mägedes ei saa loota ainult iseenda, vaid rohkem sõbra peale. Aga see sõber loodab samamoodi sinu peale.”

12

GO REISIAJAKIRI 4/2013

„Läksin enne filmimist üleni paiste,” muigab Anu. „Varem polnud sellist asja olnud. Arst oli meil kaasas, andis tablette, mis viiksid vee organismist välja, aga organism naeris selle peale. Filmiti siis nii, et see väga näha ei oleks.” Vaatame pilte – moodsad päikeseprillid, ilusad telgid. „Jah, meil oli punane telk. Naersime ise, et nagu Claudia Cardinale filmis „Punane telk” (http://www.imdb. com/title/tt0067315/).”

Teised kultuurid Anu käis Kaukaasia mägedes kaks aastat järjest: 1958 Elbruse all ja 1959, keskkooli lõpuaastal, Adõl-Su’s. „Kodus tulid väikesed pahandused, isa ütles, et nii ikka ei saa, kas sa ei kavatsegi minna ülikooli. Oli küll nii jah, et tahtsin augustis minna mägedesse, aga muusikakooli eksamid olid juulis. Mõtlesin, et kui sinna sisse ei saa, jääb ka mägedesse sõitmata, et siis pean minema Tartu ülikooli eksamitele augustis. Juhtus nii, et sain sisse ja sain ka laagrisse.” Kui tütar Teele oli 13, käidi 1978 perega Kesk-Aasias Pamiiris Fani mägedes, kus matkati kaks nädalat jalgsi Marguzori

järvede ümber. „Vapustavalt ilus,” annab Anu kohe alustuseks reisi põhitooni kätte. „Üks järv oli lilla nagu tint, teine täiesti roheline.” Anu imetleb abikaasa Kalevi fotografeerimiskirge: „Talle meeldis väga pildistada koloriitseid inimesi.” Lappame fotoalbumit, millel piltide all põhjalikud allkirjad. Näiteks: „Mehe vasak käsi paistes ussi hammustusest. Ootavad, et ise üle läheb. Majal neli seina, ukse asemel kotiriie, tulease nurgas.” Ühe pildi alla on albumisse kirjutatud: „Siin võib rahulikult puhata, ilma et võiks kilomeetri jagu alla libiseda.” Anu Kaal meenutab reisielamusi: „Jõudsime Samarkandi. Meile pidi keegi vastu tulema, kellelt pidime öömaja saama, ja muidugi ta ei tulnud. Käisin Registani väljakul nukra näoga ringi ja siis tuli üks vanamees ligi – mis viga? Seletan, et vat niuke viga. Tema vastu – tule minu juurde. Ma siis, et ei tule ja pealegi, me oleme kolmekesi.” Tuli välja, et ta oli Registani aednik, roosikasvataja Muhtar Urumov. Ja magasime seal „minareti all” tema hoovis imeväikeses aias. 50% sellest aiakesest oli meie asemeks. Magasime nii, et taevas oli pea kohal, roosid lõhnasid ümberringi.”


intervjuu

Teele ja Anu Kaal Hiivas.

Uurin, kas olulisi kultuurišokke või võõra kultuuri mittetundmisest juhtuvaid pahandusi ka ette tuli. „Esimesel aastal, kui jõudsime Naltšikisse, öeldi kohe – „В трусах не обслуживаем!”2 Aga meie meestel olid ilusad tirooli püksid – seda pandi Kaukaasias ikka pahaks. Naistel ei tahtnud nad ka pükse näha, aga sellega harjuti ruttu, linnapildis ei erinenud Kesk-Aasias inimesed peagi muudest Nõukogude Liidu linnadest millegagi.”

Kas Nõukogude KeskAasias mingit islami hõngu ka tunda oli? „Avalikult üldse mitte, kõik oli ikka väga sovetski,” kinnitab Anu Kaal. „Kui ise tundsid nende teemade vastu huvi, siis võis midagi vaikselt avaneda. Ulugh Begi (eesti keeles Ulug'bek) observatoorium oli neil küll kogu aeg au sees, aga vana kultuuri detaile pidi ise kokku korjama, ajaleheputkast neid ei leidnud. Kalev armastas muuseume. Abikaasa soovitus oli mulle alati, kui ma Venemaal kontsertreisidel

Trussikutes ei teenindata (vn k)

2

olin – mine käi Краеведческий музей’s3. Kontsertreiside ajal sai ikka ise natuke lonkida. Kui just ei viidud kohustuslikult Lenini muuseumisse.” Küsin, kas Anu Kaal kui ilu keskel elanud ja töötanud inimene ei tundnud Venemaal ja Kesk-Aasias rännates mõnikord „esteetilist kompleksi”. „Juhtus sedagi,” tunnistab Anu kiiresti. „Kord Kesk-Aasias istusime bussis ja kui minu ees üks vanamees oma turbani lahti tegi – issand, mis sealt siis lendas! Tundus, et kohe olen ka ise tinge täis, aga kõik läks õnneks. Eks oli neid hetki ka, kus mõtlesin, et tahan koju. Ja no seesama Kesk-Aasia muusika, pidev, vali ja ühetooniline, see hakkas mulle ka väga närvidele. Ja samas kui üles mägedesse jõudsid, siis milline ilu, siis oli tunne, et issand, kui tühine on see kõik, mille pärast me all jageleme, mille pärast kakleme.”

Tööreisid Uurin, et kuidas see kontsertreisimine Vene ajal välja nägi. „Eks need rahvakunstnike tiitlid lugesid tollal ikka väga palju,”

3

Koduloomuuseum

möönab tunnustatud laulja. „Ses mõttes ei olnud mul tööreisidega probleeme, aga polnud ka midagi erilist. Alati võeti venepäraselt soojalt ja hästi vastu. Ja kui ise oled sellises eas nagu mina toona, jumala pärast, see ei ole ju raske! Mäletan üht üksinda reisimist Volga-äärsetes linnades. Kuibõševis tuli lennukile vastu sõjaeelne buss. Ja õues oli väga külm. Bussijuht pakkis mu puhvaikade sisse, et ma ära ei külmuks. Jäime mitu korda tee peal seisma, jälle putitas seal mootori juures midagi... Seal olid vanad kaupmeeste majad – arhitektuur oli selline, nagu öeldi – õllevaht voolab rõdudelt alla! Aga süüa oli ainult kommi ja tangu. Koogid, sefiiritordid – muud ei olnud! Mõtlesin, et iialgi enam ei söö magusat. Nende soolokontsertide repertuaar oli tavaliselt ikka klassika. Kui viidi tehase või kombinaadi tsehhi laulma, siis ega nende 20-minutilise pausi ajal ikka aariaid ei laula. Sobisid mingid tuntud viisid või rahvalaulud. Ühes sõjaväeosas laulsin Rahmaninovi kurba romanssi, mille sisu oli selline – armusin oma kurbuseks ühte

4/2013 GO REISIAJAKIRI

13


intervjuu

tavalisse mehesse ja too anti nekrutiks. Publik röökis naerda, kuigi tegelikult oli nii kurb lugu. Sealt sain ikka õppetunni, et vali hoolega, mida ja kus laulad. Kontserte liidu sees korraldas Sojuzkontsert, välismaale Goskontsert. Nemad tegid plaane, pakkusid esinemisi välja. Jalta, Simferoopol, kinnine linn Sevastoopol, Odessa – seal olen laulnud mitumitu korda.

„Mägede avarused ja kõrgused. Neil on esteetiline väärtus igas mõttes. Imelised on alpiaasad. Mõnikord on taimestik nii tihe, et kirkaga tee teed... Või kui jõuad sinna üles, kus on eedelveiss ... Või kuidas päike mägedes hommikul tõuseb... Jah, loodus meeldib mulle ikka väga.

Tol ajal toimusid kultuuridekaadid, kultuuripäevad – nende raames käisime samuti palju ringi. Pikk reis oli Teo Maistega, kus olime grupis koos rahvatantsijate ja muusikutega ning sõitsime kuu aja jooksul läbi terve Prantsusmaa.

Kesk-Aasia meeldis mulle ka. Mitte et ma oleksin tahtnud sinna jääda või seal elada, aga see pakkus mulle huvi, sest kultuur oli nii-nii erinev. Kahjuks ei ole ma korralikult Siberit näinud, seal olen ma käinud ainult linnades.”

Ükskord Usbekistanis pandi meid elama partei ja valitsuse hotelli. Lauad olid puuviljadest lookas, aga välja meid lasta ei tahetud. Volgadega veeti ringi, inimestega suhelda ei lubatud. Proovisime ikka välja saada.

Reisimist oli töö pärast isegi piisavalt palju, miks pidi Anu Kaal veel omapäi ringi hulkuma?

Laulmise mõttes olid Riia ja Leningradi teatrid ikka südamelähedased. Saalid on just parajad, inimhääl suudab ennast heas mõttes maksma panna.”

Anu Kaal kaljuseinal.

Sirje Endre, „Nõukogude Naine” 1980: „Kui ma vaatasin Kaalude kui kirglike maailmarändurite ja eriti alpinistide reisialbumeid ning värvikaid slaide, hakkas mul kahju kõikidest inimestest (ka endast), kes ei ole ühegi mäe tippu jõudnud, või – mis veelgi kurvem – pole iial üritanudki sinna ronida. Mäeronimine võib tõenäoliselt olla ka elustiil. Kaalude puhul küllap see nii ongi, sest alpinistidena teavad nad väga hästi, et raskele mäkketõusule ei minda üksinda, vaid koos. Sõpradena.”

14

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Mis neil paljudel reisidel eriti meelde on jäänud, mis eriti meeldis?

Oma imelisemate reisikohtadena nimetab Anu Kaal Taškenti, Samarkandi ja sealset Registani väljakut ning Hiivat. „Hiiva tundus mulle isegi kõige huvitavam, see ei olnud nii turistlik, kuigi turiste oli tollal ju üldse vähe.” Vaatame pildialbumit, korraga hüüatab mu vestluskaaslane: „Buhhaara, 6. sajand – oh, kui ilus!” Vaatame edasi: „Oo, ja idamaa saun!” „Ja siin: tõusvad serpentiinid – eeslid lähevad mööda neid üles, uskumatu, kuidas need loomad suudavad...” Võõra inimese reisipiltide vaatamine muutub tihti üsna ruttu tüütuks. Anu Kaaluga koos mitte. Kõik paberpildid muutuvad mälupiltideks ja siis elavateks emotsioonideks. Kõik emotsioonid esitatakse ooperilaulja koolitatud laulval häälel. Kõiges selles on kadestamisväärselt palju ehedat kirge. Nagu Verdi „Traviata” Violetta, mida Anu Kaal on maailma eri lavadel esitanud üle saja korra.

„Need olid ikka erinevad elamused, mille järgi me käisime. Kas või näiteks pikad rongisõidud – praegu ei kujutagi ette, et kuskil pakipolka peal magad. Ei võetud ju piletit mitte platskaarti, vaid ikka üldvagunisse. Mingi dress pandi Tallinnas selga ja pessu pandi see, kui Kaukaasiasse jõuti. Mis seal ikka.” Mis tahes reisil pead olema valmis selleks, millises seltskonnas oled. Öeldakse ju, et intelligents on kohanemisvõime. Kui on teadmine, mille peale sa lähed, siis naudid.

Veteranid Kuigi paljud neist on juba taevastel matka­teedel, käivad eesti alpinismile aluse pannud veteranid endiselt regulaarselt kord kuus koos. Nii-öelda veteranina on Anu Kaal käinud telkidega Põhja-Norras laplaste juures. Ta on vaadanud koos Väino Areniga Tuneesias kaameleid ja elab kaasa tütre off-road-seiklustele. „Kuni 68. eluaastani olin ma käinud ainult hambaarsti juures. Nüüd olen ikka mõne asja pärast pidanud tohtrit külastama, aga usun, et päris mitu kilomeetrit jõuan veel maha marssida.” Lepime lahkudes kokku, et võtame peagi mõne uhke matka ette. •


USKUMATULT VÕIMAS NING ÕHUKE MULTIPHONE PAP5044 Terava ja kontrastse 5.0” HD IPS tehnoloogiaga ekraan omab uusimat operatsioonisüsteemi Andoid Jelly Bean 4.2. Telefonil on vastupidav 2000mAh aku ning kaasas tasuta kott! 5.0” HD IPS (720x1280) OGS tehnoloogiaga ekraan I Android Jelly Bean 4.2 I Quad Core Cortex A7@1.2GHz I Kaamera 8MP I Aku 2000mAh I Dual Sim I GPS I G sensor I FM raadio I valgus sensor I e-kompass I 8 MP kaamera

MULTIPAD NOTE 8” 3G Kõik saab alguse ideest! Võta kätte pliiats ja lase oma ideedel vabalt voolata – loo enda isiklik reisikiri, kirjuta üles oma lemmik retseptid, tee märkmeid loengutes, lisa oma ärikohtumised kalendrisse, joonista ja redigeeri pilte proffessionaalselt – seda kõike elektromagneetilis digitaliseerimis funktsiooni abil. 8” IPS ekraan I Android 4.1 Jelly Bean I Dual Core I 5MP tagumine kaamera + 0.3MP eesmine kaamera I Sisemälu 16GB I 3G

www.prestigio.com Edasimüüjad: Euronics I Klick I ONOFF I Photopoint I IT Shop I IT Haldus I iLike I Elion


kõrbematk

Kõnnime läbi kõrbe, mõnes seljakotis ka heegeltöö või padi või inglisekeelne Winnie Puhhi raamat.

14 uljast päeva TURKMEENIAS Tekst: Diana Lorents

Fotod: Mait Laas

Turkmeenia kõrb oli üks nõukaaja Eesti matka­ fännide lemmikpaiku. Erinevad pioneerimajade matkaringid õpetasid noortele terve õppeaasta jooksul matkatarkusi ja neid rakendati siis keva­ distel kõrbematkadel. Aga oli ka neid, kes ei osalenud üheski õppetunnis, aga võtsid Turkmeeniasse mineku ette omal käel. Diana Lorents kirjutab ühest diletantide matkast aastal 1990.

16

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Meist keegi ei olnud päevagi matkaringis käinud. Me ei olnud matkatarkusi omandanud tundigi. Vaid mina olin aasta eest samas kandis koos „päris” matkajatega käinud. Mulle tundus sealt saadud tarkusi olevat sellise kuhjaga, et jagub teistelegi. Nii ma siis oma ühika toakaaslased Anu ja Jaana, kursuseõe Anne, koolivennad Maidu ja Urmase ja lõpuks ka toakaaslase venna Antsu koos tema TPI-s õppivate kursavendade Aivari ja Romkaga ära rääkisin. Otsisin sel kevadel tookordse matkakaaslase, nukufilmimeistri Mait Laasi üles, et veidi seda käiku meenutada. Mind huvitas, kas vastab


kõrbematk

tõele, et inimesed võivad ühest ja samast matkast niivõrd erinevaid asju mäletada, justkui oleks käidud eri reisidel. Saime Rahvusraamatukogus kokku ja üsna kohe oli selge, et käisime ikka ühel ja samal matkal. Ja meenutada oli nii mõndagi.

Vapper matkagrupp Tallinna lennujaamas.

Mait: „Ääretult ootamatu otsus minu kõrbesseminekuks tuli umbes nädal enne minekupäeva. See oli hetkeemotsioon ja uitmõte, mis korrapealt teoks sai.”

Matkamandi kogumine Oma keemiaõpetajalt sain kõrbemarsruudi kaardi koos kiirkursusega. Isalt kompassi ja samuti kiirõpetuse, kuidas seda kasutada. Matkastaabiks sai meie ühikatuba Karu tänaval. Kogusime sinna kokku selja­ kotid, sturmad (laenasime need toonase pedagoogilise instituudi spordiklubist), toidukraami, valged kitlid ja lüpsiku. Olime tüdrukutega ühiselt kuivikuid teinud ( ja õmmelnud ilusad riidest kuivikukotid) ning igasugust matkamanti oli terve tuba korralikult täis. Üks matkamist tundev sõber andis mulle kaasa väikese kirve, et kuidas me muidu lõket teeme. Veekanistrid sain ühelt teiselt sõbralt (kes oli ihult ja hingelt eüekas, mistõttu kanistrites hoitud vesi lõhnas kogu aja toredasti õlle järele). Šokolaadi oli meil kõige rohkem − Aivar töötas ülikooli kõrvalt Kalevi kommivabri-

kus ja ükspäev tõi ta matkastaapi kilekotitäie pakendamata šokolaaditahvleid. Me olime suurepäraselt varustatud. Ärasõidupäeva eelõhtul toimus meil ühine seljakottide pakkimine. Kuna mina olin aasta tagasi juba üks kord seljakotti pakkinud, siis iseenesestmõistetavalt juhendasin tähtsalt seda ühispakkimist. Tegin seda niisuguse osavusega, et minu enda kott jäi praktiliselt tühjaks. Lennujaama minekul olin ma sellises ärevuses, et ei kuulnud ega ei saanud aru mitte millestki. Kuidagi jõudis mulle kohale,

et ma olen kaheksa inimest nõusse saanud mitte Setumaale sõitma, vaid kaugele kõrbesse lendama ja justkui mingi vastutuse vari laskus korraks mulle õlule… Mait õnneks mäletab helget äramineku­ elevust.

Reisi algus Mait: „Minu mälupanga järgmine slaid pärast ärasõitu kargab esile Bakuus. Lennukist saime maha − ja lõhn! Ma mäletan lõhna. Tohutu troopika, sirtsud sirisesid ja tundus, et on alanud romantika aeg. Järgmine hetk – me oleme tänaval, seljakotid seljas, ja kuskil on tank, jumala eest mul on ka soundtrack kõrvus – kuulid vihisevad, nagu kuuldemängus. Kuskile jookseme, küll mitte kuulide eest, vaid meil oli vaja kiirelt jõuda lennujaamast laevasadamasse. Meid ei tahetud takso peale võtta, et mingi komandanditund või midagi sellist. Ja järgmine pilt – peesitame sadamas koos kohalikega, meiega koos on kanad ja haned ootamas justkui valget laeva, mis meid kohe-kohe üle Kaspia tõotatud maale viib.”

Bakuu sadamast sõitsime Krasnovodskisse, Kaspia teisele kaldale.

Ootasime kaua. Matkapäevikust, mida me kordamööda pidasime, loen: „Oleme veetnud terve päeva meresadamas trepi peal päikest võttes. Praami väljumist lükatakse kogu aeg edasi. Kohalike käest saab Romka pidevalt pahandada, et ta nii 4/2013 GO REISIAJAKIRI

17


kõrbematk

paljas on. Päikest on aga arvatavasti igaüks juba saanud.” Maidu järgmine mälupilt: „Läheme laevale ja trapil jagab kapten reisijaid, et kes kuhu läheb. Kapten vaatas minu uusi valgeid ketse ja ütles, et kui tema need ketsid endale saab, siis saame punanurgas olla, sest meil kui eurooplastel ei sobi ometi kanade ja hanedega koos reisida. Ketse ta ei saanud, aga punanurga me saime. Raha eest. Magasime suhteliselt luksuslikult punanurga põrandal. Öösel ikka Kaspia kõigutas. Ma eriti ei maganud ja vaatasin, kuidas Lenini postament kõigub ja kõigub ja ei kukugi kellelegi peale. Öö otsa oli Lenin ikka väga ebalev.” Krasnovodskis, kuhu me Bakuust suundusime, pidi olema varasemate matkajate jutu järgi laeval vastas ninaga buss. See olevat seal olnud aegade algusest ja kindlasti on ka siiamaani. Aga me magasime sisse! Kui meie laevast lahkusime, oli päike juba kõrgel, kõik ninaga ja ninata sõiduriistad ammu laiali sõitnud. Me ei kurtnud – käisime linna peal, leidsime ühe mäekese ja otsustasime selle otsas ära käia. Me tulime ju ikkagi matkale.

me tuttavaks ühe kohaliku noormehega, kes meid tegelikult oli juba ammu vaikselt jälginud, lihtsalt istus sõnagi rääkimata meie juures ja kõrval. Päevikusse on sellest käigust jäänud järgmine märge: „Maa on huvitavalt liivane. Isegi rohkem kui liivane. Ümber järve tiirul saatis meid luuraja Tongu-Jongu, kelle arvates on maailmas olemas ainult kahte sorti asju: Turkmeenia ja Saksamaa (ta ei öelnud, kas Ida- või Lääne-Saksa) omad. Tema kasutab ainult Turkmeenia päritolu tooteid.” Selle veesilma lähedal elas üks perekond, kellele me eelkõige uudishimust külla läksime. Peremees nimetas ennast Mišaks. Miša juures vaatasime ühe kuu vanust kaamelivasikat, Miša pakkus meile müüa nii kaamelivilla, rahakotte, aga ka lammast. Lammas maksis 20 rubla. Me ei ostnud. Maidu mälupildilt paistab: „Seal oli leivategu pooleli. Näitas meile maja taga olevat kalmistut – punased lipud teivaste otsas, ei lubanud meil sinna minna. Naised piilusid meie vestlust uste ja sirmide vahelt. Rääkis meile oma naistest. Siis oli mul au temaga ka privaatselt vestelda. Küsis, kuidas Euroopa naised ka on. Et neil siin maal olevat

arusaam, et Euroopa naised on väga tarvitatavad, kõigile kasutada. Et kas mina olen ka kasutanud. Ma rääkisin ausalt ära, nagu kõik on. Tema oli elanud kogu aeg selle ühe koha peal, järsku tema juures mingi poisike täiesti teiste arusaamadega...” Saabus õhtu. Ja siis läks kuidagi käest ära. Külast tulid mootorratastega mingid semud ja istusid meie lõkke ääres. Alguses oli kõik viisakas, tore seltskondlik koosviibimine. Siis ajasid kohalikud endale midagi rohelist igemete alla ning ühel hetkel hakkasid silmi pööritama ja tüdrukuid nõudma. Muidugi olin nii mina kui ka teised tüdrukud julgelt ja rõõmsalt kohalikele noormeestele silma vaadates maast ja ilmast rääkinud – arvestamata asjaolu, et nende naised olid tavaliselt ju „sirmi taga”. Kust me oskasime midagi karta või arvata. Igatahes kui asi võttis juba suhteliselt tõsised pöörded, kamandasid poisid meid telki, eest ära. Mait: „Saatsime naised nagu Lembitu aegadel kindlusse ehk siis telki ja valvasime siis seal nagu vallikraavi ääres odade ja pussnugadega. Aga nad hakkasid tüdrukuid läbi telgi togima ja plikad muidugi

Mait: „See oli ju kõigest 200 meetrit kõrge, aga mulle, kellel on tohutu kõrgusekartus, viirastus see millekski enneolematuks. Et kui sinna otsa saad, siis teisel pool laiub järsk ja kõrge kuristik. Et kas julgen üleüldse alla vaadata. No kerge paanika. Aga oli platoo. Ei midagi hirmsat.”

Eluolu Turkmeenias Edasi sõitsime bussiga Nebit-Tagi ja sealt edasi Jashani külasse, kust meil siis päris kõrbematk algama pidi. Päevikust: „Bussiaknast paistis midagi kõrbega väga sarnast. Ja kaamelid ja eeslid. Jashanis oli pime, aga pool küla oli meile vastu tulnud. Asusime teele prožektori suunas, sest mujale ei osanudki nagu minna. Küll on soe. Tähed on taevas ja sputnikud ka tiirutavad.” Tegelikult panime laagri üles väikese veesilmakese juurde ja kõik oli tohutult ilus. Tegime järgmisel päeva ümber selle järvesilma väikese tiiru ja sellel käigul sai-

18

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Ootamatusteks valmis Mait Nebit-Tagis.


kõrbematk

Meie laager Kov-Ata maa-aluse järve lähedal.

kisama... Hullumaja. Varjusime kõik telkidesse. Tipikad otsustasid, et no kurat, ei lase ikka nagu lambad siin ennast nülgida, ning kui nad siis võitlusvalmilt ja täis otsustavust telgist välja tulid, olid kohalikud nagu tina tuhka kadunud. Aga Annelt oli kisklemise käigus raha ära varastatud.” Päris tobe oli. Tundsime kergelt üleolevat mittemõistmist ja ööseks me sinna ei jäänud. Korjasime ruttu laagri kokku ja minema, et tulevad viimaks veel suurema kambaga tagasi. Hiljem saime teada, et sama koha peal oli Läti grupist üks tüdruk ära vägistatud.

Rännak läbi kõrbe Aga nüüd olime kõrbes! Esimesed tered selle maaga olid olnud mitmevärvilised ja emotsionaalsed. Kõrbe vaikus ja rahu andis meile romantilise kindlustunde tagasi. Päeval oli kõrbes kõndida ikka pööraselt kuum. Õhk virvendas kuumusest maapinna lähedal ja palja jalaga oli liivale astuda võimatu. Kõrbeäärsest külast jäi meiega kaasa käima üks koer − eks teda meelitasid

regulaarselt tekkivad toidujäätmed. Ja see koer kaapis endale päeval kuuma eest liiva sisse augu. Mait vaatas ja vaatas ja teatas − loomad on targad! Üsna kohe kaapisime ka endile koera kombel augud. Hea jahe. Augu kohale kinnitasime kitlid (nagu katuse) ja nii veetsimegi kõige kuumema päeva osa augus varju all. Lõpuks otsustasime üldse, et kõnnime öösel ja puhkame päeval aukudes. Ja no päikest võtsime ikka ka koledal kombel. Valged laigud meie kehal olid ruutsentimeetrite suurused – niipalju kui suutsime päevitusriideid kokku rullida. Mina ja Ants, meie rühma suurimad päikesekummardajad, mõtlesime välja erilise lolluse: Anne võttis aega ja meie heitsime Antsuga kõige krõbedama kuuma ajal viieks minutiks kõhuli ja viieks minutiks selili päikese kätte. No konkreetselt nagu liha grillahjule. Ma ei tea, mis asi ajas ometi nii hirmsasti pruuniks saama, aga nii see oli. Maidult järgmine mälupilt: „Rännak käis oma rütmiga: kolmveerand tundi kõmpisime, veerand tundi oli paus, kus kõik kolks! magama kukkusid. Korralikult kella

peale käis see! Aivar oli see kellavaataja ja taganttorkija ja ta tegi seda usaldusväärse järjekindlusega. Mul oli statiiv kaasas, pidin tegema pilte oma kursusetöö jaoks. Tegime selle jaoks lausa fotosessiooni. Mul oli ekstra särk kaasa võetud. Noh, et kuskilt mägede vahelt tekib inimene, erinevates asendites. Vist oli see mu esimene alateadlik animatsioonikatsetus. Meil oli puhkepaus ja siis tegime Urmasega ära. Ma pidin veel teistest hästi palju kaugemale kõmpima. Ise ma muidugi ei olnud kunagi varem fotot teinud. Ja see öösel kõndimine oli minu jaoks täiesti enneolematu kogemus. Kuuvalged ööd ja kõik oli mustvalge. Jabur. Käid ringi nagu mustvalges telekas. Nii hele, et võid öösel teha õmblustööd, aga kõik on mustvalge! Ja taevas − tume.” Niisiis nautisime vaateid, mida me ei olnud näinud üheski geograafiaõpikus, nautisime väikeseid neljasentimeetriseid kõrberabarbereid (millelt hommikul limpsisime kastepiisku), lustisime kivide alt skorpione avastades, lavastasime igasuguseid klišeelikke „kõrbestseene”, kus inimesed rühivad kõrbes nõrkemiseni

4/2013 GO REISIAJAKIRI

19


kõrbematk

Kohe valmib suus sulav (paki)kukesupp kuivikutega.

eesmärgi poole minna, tegime rahulikult lüpsikus süüa (üks kord suutsime makaronide keeduvee koos makaronidega maha kallata, aga me ei heitnud meelt, sõime liiva pealt) ja olime väga rõõmsad.

Vett pole Me arvame siiamaani, et see võib juhtuda kõikidel kõrbes matkajatel. Mitte ainult nendel, kes esimest korda kõrbesse lähevad ja seal kompassiga orienteerumist esimest korda katsetavad. Nimelt − vesi sai otsa. Kaev, mis pidi tulema, ei tulnud. Võib olla seda polnudki. Õnneks oli teada, et kuskil on rongijaam ja seal on kraan. Süüa me enam teha ei saanud, sest vett ei olnud. Vahtisime nagu merehädalised horisondile ja otsisime suslat. Vee kasutamise ülimiinimumprogramm kestis umbes poolteist päeva, üks meist kukkus korraks kokku ka...

„Rongi­jaamas oli vett ja duširuum, aga ka putka, kuhu magama saime, vaibad seintel ja maas. Seal teise kultuuri vaipade vahel tuli selline uni, et see on siiamaani mul kuidagi kontide sees.” Aga seal rööviti meilt päikseprillid ja nuga ära. Edaspidi tuli juustu kirvega lõigata. Olime jube usaldavad − et kes siin kõrbes ikka varastab. Sellest teivasjaamast tuli meil aga Ašha-

badi poole liikuma hakata, enne tahtsime veel ära käia maa-aluse järve juures. Asusime rongi ootama. Kui meil käis kaugemates külades autolavka, siis sinna teivasjaama käis aeg-ajalt rongilavka. Täpselt sama loogika – toitu müüv rong. Meie aga ootasime siiski läbisõitvat reisirongi ja rongi peale minek oli järgmine sürrealistlik akt meie matkast. Esiteks ei saanud me aru, millal see rong ikkagi tuleb. Ühel hetkel oli see lihtsalt kohal. Nagu mingi fantoom. Ülehelikiirusel saime rongi juurde, siis tormasime rongi esimese vaguni juurest viimase juurde, sest ainult sealt tehti vaguni uksed lahti. Siis ei olnud vaba kupeed, siis nagu ikka oli ja me ronisime peaaegu liikuvasse rongi. Kõik ühel ajal, mitmekihiliselt. Igatahes minul on silmade ees, kuidas ma ennast koos seljakotiga rongi vinnan, aga üle minu pea lendab Anne kõrbest leitud kilpkonn ja turnivad kellegi jalad… Siis pakkisime ennast ja oma seljakotid ühte kupeesse ja pidime seal üheksakesi istuma vaikselt ilma välja tulemata. Ja isegi magada ei tohtinud, et mitte mööda sõita meile vajalikust Bahhardeni peatusest. Ja meil oli väga lõbus! Maidu järgmine mälupilt: „Unistena kõndisime rongilt maha, pimedas üritasime kuskile liikuda, kuhugi mitte kaugele me siiski läksime, aga me ei näinud suurt midagi ja kui tundus, et oleme aasasemal

Vedasime välja. Päevikus on selle koha peal lihtsalt tühjad lehed. Keegi ei tahtnud ega jaksanud midagi kirjutada…

Rongiga edasi Rongijaam, ehk siis veekraanidega teivas­ jaam, mille nimi oli „26 Bakuu komis­ sari” on Maidu mälupildipangas selliselt:

20

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Jashanis vaatasime, kuidas kaamelid kasvavad.


kõrbematk

pinnal, rohelises kohas, heitsime magama. Hommikul ärkasime staadionil, kus lambad sõid. Ja staadion oli suht keset linna.” Üsna varsti kohtusime lätlaste rühmaga. Neid oli päris palju, 20 vist. Neilt kuulsimegi vägistamisjuhtumist. Maa-aluse järve juurde oli inimesi kokku tulnud üle liidu ja see ei olnud meile huvitav. Liiga palju inimesi. Kõmpisime sealt minema ühte väikesesse külakesse mineraalveeallikate juurde. Mägedest tuli läbi mingi suure toru väävline vesi sellisesse betoonist vanni. See oli üsna kuum vesi. Nimetame seda tervisveteks. Naistel oma betoonist servadega vann, meestel oma, sein vahel, nagid seina peal. Muidugi ma läksin sinna vanni ujuma, teised tüdrukud ei tulnud. Seal vannis istus ca kümme turkmeeni naist. Nad istusid vees oma alusriietes – selline pikk pidžaama laadi asi oli neil seljas. Mul esiteks sellist aluspesu ei olnud ja üldse tundus mulle imelik päevitusriietega tervisevanni võtma minna. Riputasin oma päevitusriide­(riba)d­­korralikult konksu otsa ja läksin alasti. Sel hetkel kui ma ennast sinna vanni upitasin, tõusid turkmeeni naised mühinal veest püsti ja läksid minu poole vaatamata nii basseinist kui ka ruumist üldse minema. Enda lollust taipan häbeneda alles nüüd, tagantjärele. Siis, tookord, oskasin märgata ainult seda, et ei tea, kus nad kõik nüüd nii läksid, ehk neil oli kella peale minek…. Mina sulistasin seal rahulikult edasi ja tulin välja äratehtud näoga, nagu teaks igavese nooruse saladust.

ka usust, et maailm on ikka kõigepealt headust täis koht. Kindlasti oli siin ka nõukoguliku haridussüsteemi vilju, kus meile ei tulnud pähegi, et kuskil võiksid olla teistsugused inimesed, teistsugused tavad. Kui oleme Maiduga meenutades kõhud krampi naernud (teate küll seda ogarat pisarateni naermist, kus mitte keegi teine peale asjaosaliste naljast aru ei saa), võtab ta asja kokku: „Me läksime ju ennekõike loodusega tutvuma. Matk kujunes aga väikeseks sotsiaalseks eksperimendiks, kuidas looduslapsena keerulises-kihisevas olukorras vaatlejaks jääda, kuidas justkui keevas vees kuumaveemullide eest ja vahel edukalt põigelda. See oli 1990. aastal. Ümberringi nii Eestis kui ka mujal Nõukogude Liidus kogu see rahvaste paabel kihises, turvalisust polnud küll kuskilt paista. Ja me ei tulnud selle peale, et oleme kultuuriruumis, kus nii või naa ei sobi. Me ei pannud enda teistsugusust üldse tähele ega seadnud enda käitumist üldse kahtluse alla. See oli meie arrogantsus. Meid vedas välja hulljulgus.” Julge hundi rind on rasvane. Üheksa peale kokku sai see rasvakiht märkimisväärne. •

*** Ühtlasi tervitused kõikidele Turkmeenia kõrbes käinutele. Huvitav, kas see 26. komissari teivasjaamas oleva muuseumitoa külalisteraamat, mis oli täis eestikeelseid kirjeid, võiks veel alles olla?

*** Ühe asja kogu selle matka juures tahaksin ma kindlasti teisiti teha. Ma ütleksin oma emale ja isale, et lähen 14 päevaks kõrbesse, mitte nädalaks ajaks, nagu ma ütlesin. (Nad vaatasid mu ettevõtmiste peale pidevalt kuidagi murelikult ja mulle tundus, et nii saab leebemalt.) See nädal sai läbi. Miilitsast öeldi isale, et kui inimesed kuskile Turkmeeniasse ära kaovad, siis enne kuu aja möödumist ei tehta midagi. Matkamajast öeldi, et ametlikult registreeritud gruppi ei ole nendel kuupäevadel välja läinud. Kui ma tagasi olles Tallinnast koju helistasin, siis hakkas ema teisel pool toru lihtsalt nutma. Vat selle koha ma keeraks tagasi ja teeks kindlasti uuesti.

Diana viieteistminutilisel puhkehetkel kõrbes.

Ašhabadis olid meil suured plaanid, aga jõudsime ainult turule, kus tugeva kontrastina kõrbeliivale lebasid letil tuima silmaga veiste pead, keeled palavusest suust väljas... Kummaline, et me Maiduga kumbki linnast midagi ei mäleta – ju olime varasematest muljetest juba pilgeni täis. Moskvasse lendasime nii, et ühed istusid kokpitis ja teised pakiruumis ja selleks oli olnud vaja lendur ära rääkida. Tallinnas ei saanud tükk aega ree peale, käisime ringi nagu nõiutud, kuni lõpuks tuli ikkagi sessi tegema hakata. See oli pöörane matk. Ammutasime selle julguse kogenematusest ja ilmselt 4/2013 GO REISIAJAKIRI

21


kultuurireis

Kuivikute ja keeduspiraaliga koorikonkurssidel Tekst: Tiiu Laur

Fotod: ERAKOGU

1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oli eesti isetegevuskooridele uskumatute võimaluste aeg. Õnnelik oli see, kes viisi pidas ja koorilauluks kõlbulik oli, sest lihtsaim võimalus välismaale sõita oli just mõne taidluskoori koosseisus. Sel ajal kujunesid välja n-ö valuutavaba vahetuse vormis reisid ning iga vähegi ärksama vaimuga koori aukohuseks oli soetada endale oma isiklik lähivälismaa sõpruskoor, kellele siis sõpruse kinnituseks esimese asjana ka kohe külla sõideti. Kõvema tasemega koorid aga hankisid pigem eri maadest rahvusvaheliste koorikonkursside kutseid. Ja kes konkurssidele pääses, see ka preemiaga tagasi tuli, nii et varsti ei üllatanud uudised järjekordse eesti koori grand prix’st kuskil x-konkursil enam eriti kedagi. Peaaegu üldse aga ei räägitud sellest, kuidas need sõidud teoks said, millega reisiti, kus elati, mida söödi ja mida kõike nende reiside jooksul läbi elati... Londonis saime võimaluse ööbida sealses tillukeses Eesti Majas. Minu magamisase oli näiteks välisukse taga koridoripõrandal.

22

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Nende aegade eredaimad mälestused pärinevad mul Tallinna Õpetajate Naiskoorist. Mäletan, millist elevust tekitas koori ees


kultuurireis

avatud ümbrik, milles oli kutse Prantsusmaale Tours’i linna rahvusvahelisele koorikonkursile. Aasta oli siis 1989 ja mõelda vaid − Prantsusmaa... See on ju Pariis, Eiffeli torn ja mis kõik veel! Isegi tundmatu sõna „Tours” kõlas kõrvus kui kõige sulnim prantsuse šansoon! Et see unelm aga reaalsuseks muutuks, tuli asjaajajatel kulutada sadu kabinetiuksi nii Tallinnas kui ka Moskvas, sest vaja oli ju vormistada NSV Liidu välispassid, täita ankeedid, hankida rahalised vahendid, organiseerida lennupiletid... Meie oodatud „France dream” kukkus kokku juba esimesel kokkupuutel sellesama unistuste Tours’iga. Kui muu maailma koorid olid paigutatud elama kesklinna kontserdipaiga lähedusse, siis ainukesele Nõukogude koorile oli taskukohane vaid äärelinna odav võõrastemaja. Kitsukestesse tubadesse olid paigutatud lisavoodid, mis muutsid need toad veelgi kitsamaks, ja maja ainuke riidekapitaoline dušš oli koridoris. Lõunasöök oli küll korraldajate poolt ühes linna söögikohas, aga kindel ports ja norm oli paigas sealgi. Mäletan, kui palju ahastust ja tohutut dilemmat tekitas nõue, et magustoiduks võib valida kas topsikese jogurtit või ühe banaani. Mõlemat korraga ei tohtinud. Aga nõukogude inimesele olid nii jogurt kui ka banaan midagi sellist, millest seni ainult und oli nähtud! Hommiku- ja õhtusöök toimus iseenesestmõistetavalt omal äranägemisel ja selleks oli loomulikult igaühel Eestist kaasa võetud „Viru” leiba, saiakuivikuid, tutvuse kaudu saadud suitsuvorsti, konserve „Turisti eine” ja „Räim tomatis”, „Merevaigu” sulatatud juustu ja puljongipulbrit. Ja muidugi kruus ja keeduspiraal! Lennureisid toimusid neil aastail kõik muidugi Moskva kaudu. Tuli ette ka lendudele hilinemisi. Meenub üks värvikas juhus samast 1989. aastast, kus vaevalt kuu pärast peent Tours’i reisi olime taas Prantsusmaal. Meie naiskoor ja tollane RAM olid palutud esinema muusikafesti-

Odav võõrastemaja Tours’i äärelinnas Prantsusmaal.

valile Marseille’s. Lennuk tagasi kodumaale väljus aga Pariisist ja nii oli meid tarvis ühest linnast teise toimetada. Öö läbi kestnud bussisõit aga hilines kohutavalt ja lennujaama jõudsime siis, kui lennuki väljumiseni oli jäänud ainult napilt alla tunni. Kuid vaja oli ju teha check-in ja anda ära pagas! Närvilisust lisas juurde seegi, et keegi ei teadnud täpselt, millisest terminalist selles üüratus mitmetasandilises Charles de Gaulle’i lennujaamas meie lennuk väljub. Terminalide vahel ringlesid lennujaama bussid, kuhu siis robinal kohvritega tormati. Igas peatuses

kargas keegi korraks maha, et vaadata, kas hakkab Aerofloti silt silma. Kui ei, siis läks sõit edasi. Vahepeal tehti ka valehäiret ja heauskselt ronis maha rohkem inimesi. Selleks hetkeks aga, kui oli selgunud, et tegu pole teps mitte õige peatusega, oli buss juba oma uksed kinni pannud ja edasi sõitnud ning mahajääjatel tuli uut bussi oodata. Mõni mahajääja unustas aga oma kohvri lahkunud bussi ja nii tuli edasisõitjatel ka kaaslase kohver oma kanda võtta... Mäletan, et mingi ime läbi jõudsin ma esimeste hulgas õigesse terminali, kohvrid koguti kokku, keegi läks neid ära andma, 4/2013 GO REISIAJAKIRI

23


kultuurireis

Kui igale eestlasele on tuttav lause, et „me oleme Tallinnast ja maksame”, siis sel korral kujunes meie deviisiks „me oleme Nõukogude Liidust ja ei maksa!”.

mina aga sattusin juba lennukisse viivasse bussi. Sealne teenindaja vaatas mind väga etteheitva näoga ja koputas pahaselt oma käekellale. Oleks ta teadnud, et peale mind oli veel 70 inimest tulemas... Kord aga jäeti meid üldse lennukist maha. Olime just lõpetamas edukat konkursi- ja kontserditurneed Brasiilias ja Argentinas, kui Buenos Airese lennujaamas selgus, et igaüks peab maksma täiendavat pagasi­ kulu 7 dollarit. Kui igale eestlasele on tuttav lause, et „me oleme Tallinnast ja maksame”, siis sel korral kujunes meie deviisiks „me oleme Nõukogude Liidust ja ei maksa!”. Pealegi − võttes arvesse, et oli aasta 1990 ja kuna turnee oli lõppenud, polnudki meil sellist raha enam kuskilt võtta. Pärast pikki vaidlusi, kus koputati korduvalt ka nõukogude inimese südametunnistusele, seati õiglus jalule ikkagi „pobrazilski” − lennule mitte lubada! Lahkuda me kui kahtlane kontingent ka ei tohtinud ja nii paigutatigi meid ühte remonditavasse ootesaali, kus veetsime kaks ööd ja kolm päeva. Pered, kes meid majutasid, said sellest teada ja tõid meile suppi ja muud suupoolist. Kui me kolm päeva hiljem Moskvasse jõudsime, olime ajagraafikust nii maas, et igaüks vaatas omal käel, kuidas aga kõige kiiremini Tallinna sai... Kui ebameeldivalt traditsiooniliseks kohvri­täiteks olid alati konservid, kuivikud ja keeduspiraal, siis iga reisi meeldivamaks tavaks püüti kujundada mõnepäevane viibimine konkursiriigi pealinnas. Meie majutus sel ajal jäi üsna sageli aga juhuse 24

GO REISIAJAKIRI 4/2013

hooleks. Nii leidsime end nii mõnigi kord istumas kohvrite otsas mõne väliseestlase koduhoovis, lootuses, et vastutulelik inimene meid oma tuttavate juurde paigutab, või tänasime õnne, kui mõni lahke kloostrimajutus meid õnnistas ja nõustus oma tiiva alla võtma. Kui me 1990. aastal pärast võidukat koorikonkurssi Inglismaal Walesis ka Londonit näha tahtsime, saime võimaluse ööbida sealses tillukeses Eesti Majas. Väikesed keldrikorruse ruumid olid ühele suurele naiskoorile ilmselgelt kitsad, aga ära pidime me mahtuma. Minu magamisase oli näiteks välisukse taga koridoripõrandal. Madratseid polnud ja nii kujundas igaüks oma küljealuse kohvris leiduvatest riietest. Piinlik küll tunnistada, aga konkurentsitult parim ( ja paksem) vooderdus, millel magati, oli rahvariideseelik... Vähene taskuraha hoiti vaatamisväärsuste ja muuseumipiletite tarbeks ning alati, kui kusagil kuulen mainitavat Buckinghami paleed, meenub mul,

Hommikusöök omal äranägemisel.

kuidas selle hunnitu lossi läheduses oleval haljasalal avasin konservi „Räim tomatis”, et oma jalgsi ringitrampimisest väsinud keha kinnitada... 1990ndatel algas ka bussireiside ajastu. Kui praegused turismifirmad reklaamivad oma bussireise fraasiga „mitte ühtegi ööbimist bussis”, siis tollal ainult bussis ööbitigi. Need, kes bussiistmel kägaras magada ei tahtnud, asetasid täispuhutavad madratsid bussi vahekäiku. Sel juhul tuli muidugi „metsapeatuste” ajal arvestada, et üle sinu liikusid kümned jalapaarid ja seda ikka mitu korda järjest... Bussist kujuneski sinu teine kodu, seal söödi, magati, kuivatati riideid... Mõnikord tehti öösel ka telkimispeatusi, aga sageli oli väsimus nii suur ja ümbrus nõnda pime, et sai magatud oma magamiskoti ja madratsiga ka palja tähistaeva all ja alles hommikul avastatud, et uinuti kas prügihunniku või tiheda liiklusega kiirtee kõrval...


kultuurireis

Täiesti eraldi peatükki aga vääriks „loteriimajutus” peredesse. Kui palju eri rahvusest inimtüüpe õnnestus neil aegadel kohata! Olen olnud külaliseks nii prantslastest lesbipaaril kui ka tundnud end inimese parima sõbra koerana, magades Soomes üksiku vanapoisi ühetoalises korteris tema voodi ees põrandal... Unustamatu elamuse sain koos oma kaaslasega aga juudi soost brasiillaste kodus, kus peremees elas põhimõtte järgi, et elu ei tohi maha magada. Nii tuligi lisaks päevasele programmile ka öösiti üleval istuda ja filmi „Viiuldaja katusel” vaadata. Kui kolme ja poole tunnine film lõppes, ei suutnud peremees otsustada, mida järgmiseks vaadata. Pärast nõutut riiulis sobramist langes ta pilk just nähtud „Viiuldajale”, silmad lõid särama, ja otsides meilt nagu kinnitust, et „see oli ju nii-nii hea”, läks kassett taas käima ning piimamees Tevje laulis jälle! Igavest ärkvelolekut propageerinud mees magas millegipärast aga päeviti sügavalt. Et ikka ise ka magada saaks, jagasime kaaslasega eelseisvad ööd ära ja nii vaatasime „Viiuldajat” juba vahetustega...

Bussist kujunes reisi vältel teine kodu, kus söödi, magati, kuivatati riideid.

Jah, olid ajad... Praegused reisimisvõimalused on ju nii lihtsaks tehtud − ainult maksa raha ja mine! Pole vaja ei välispasse, ei ankeete... Aga need koorisõitudest jäänud mälestused on nii tugevad ja näha sai ikkagi nii palju, et polegi tekkinud vajadust tänapäeval neid maid uuesti külastada. Pigem eelistaks valida juba mõne sellise riigi, kus üldse veel käinud pole, ja sõita sinna tsiviliseeritult. Ilma kuivikute ja keeduspiraalita. •

ANNAPURNA MATK

24.09-14.10.2013

1590.-

KESK-HIINA SEIKLUSREIS

04.-12.10.2013

1190.-

GRUUSIA SÜGISREIS

04-12.10.2013

990.-

HIMAALAJA MATKAREIS

20.10.-01.11.2013

1490.-

KARAKORUMI AVASTUSRETK

19.-30.11.2013

2290.-

AASTAVAHETUS HIMAALAJAS

19.12.-06.01.2014

1690.-

LÕUNA-INDIA PÜHAD PAIGAD

19.12.-06.01.2014

1790.-

EVERESTI BAASLAAGER

06.-31.03.2014

1890.-

NEPALI AVASTUSRETK

16.-26.03.2014

1390.-

LÜÜKIA TEE TÜRGIS

22.04.-03.05.2014

tel 5656 6814 • Gonsiori 21, Tallinn e-post info@sandberg.ee • www.sandberg.ee

890.-


sputnik

REISIMINE NÕUKA AJAL Kogu Nõukogude Eestis olid vaid üksikud organisatsioonid, mis tohtisid välismaale sõitmisega ja välismaalaste vastuvõtmisega tegeleda. Enamikku riiki saabuvatest turistidest teenindas Inturist. Olulist rolli mängis välismaale sõitmise juures ametiühingute nõukogu Inturbüroo. Väiksema tähtsusega oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing (VEKSA). Noortega tegeles põhiliselt Sputniku-nimeline organisatsioon. Ametlike noorsoodelegatsioonide vastuvõtmine ja teelesaatmine oli Noorsoo-organisatsioonide Komitee (kasutati enamasti lühendit KMO venekeelsest nimest Kомитет Mолодёжных Oрганизаций) rida. Sputniku kauaaegse töötaja Niina Siitamiga vestles Tiit Pruuli. Osaliselt saab seda intervjuud lugeda raamatust „EÜE jälg”.

26

Sputnik oli mõeldud reisimiseks põhiliselt „aktiivsetele” komnoortele. Komsomoli kuulumise vanusepiir oli N Liidus 28 aastat. Tegelikult reisis Sputniku kaudu ka veidi vanemaid inimesi, noori parteilasi. Sputniku peakontor oli Moskvas. Igas liiduvabariigis oli oma büroo, mis asus komsomoli keskkomitee juures. Administratiivselt allus Sputniku Eesti büroo komsomoli keskkomiteele. Büroosid kureeris komsomoli keskkomitee ideoloogiasekretär ehk nn kolmas sekretär.

siis olid meil ka oma giidid, oma tõlgid, sekretär. Kui Sputniku alla tuli ka sise­ turism, siis tegeles üks referent siseturismiga, üks nende välisturistidega, kes siia tulid, ja mina väljasaadetavatega, nendega, kes siis välisriikidesse läksid. Tööks oli väljasõitude tehniline vormistamine. Kõik komplekteerimised käisid linna- või rajooni komsomolikomiteede või siis rajoonikomitee õigustega komsomolikomiteede kaudu (suuremad kõrgkoolid ja suuremad ettevõtted, nagu Kreenholm jt).”

Alguses oli Sputniku Tallinna büroos vaid kaks inimest: direktor ja referent. Viimasel ametikohal töötas Niina Siitam: „Parematel aegadel oli meid umbes kümmekond,

Suurimaks nõukogude inimeste välismaale lähetajaks oli ametiühing. Niina Siitam: „Kui Sputnikul oli aastas 25–30 gruppi, siis nendel oli 70–100. Kui algas laevaliik-

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Tekst: Tiit Pruuli Fotod: ERAKOGU

TIIT PR UULI

lus Soomega, siis tuli neil rahvast juurde. Soomega oli otseühendus, kõik muu käis Moskva kaudu.” Proua Siitam töötas Sputnikus aastatel 1967–1984, ta ütleb, et mõistagi oli see tegevus riigivõimu tähelepaneliku kontrolli all. Ideoloogilise valikuga – kes sõidab, kes mitte – Sputnik ei tegelenud. Selleks oli nn väljasõidukomitee, mis tegutses julgeoleku valvsa silma all. Kõik nimekirjad viseeris EKP KK ideoloogiasekretär. „Ei salgagi, et olime KGB tähelepanu all. See on täiesti selge. Me olime lausa kahekordselt KGB tähelepanu all – ühest küljest, meie kaudu tulid välisturistid Eestisse, teisest küljest vormistasime


sputnik

gruppe kapitalistlikesse riikidesse. Need mehed käisid aeg-ajalt meie kontoris. Muidugi mõista oli igas kapitalistlikku riiki sõitvas grupis nende esindaja. Nad ei teinud sellest muide ka ise saladust. Grupi liikmetel oli alati esimene küsimus: kes on meil KGB-st, kes on nuhk? Kas teda siis oli või ei olnud, aga küsimus oli alati. Sotsriikidesse sõitvates gruppides tihti nuhke ei olnud, pigem siis, kui keegi selle süsteemi töötajatest ise tahtis sinna sõita, mitte niivõrd töö eesmärgil. Aga kapmaadesse minevates gruppides oli nuhk raudselt olemas. Muidugi ei olnud tema töökohaks märgitud julgeolekukomitee, vaid ikka Salvo või Punase RET-i insener või muud sellist. Me andsime julgeolekule esmalt alati nimekirjad, kuhu sel aastal grupid sõidavad. Tagasisidena anti näiteks teada: teil läheb grupp Itaaliasse, see mees on vaja sisse panna. Tihti oli grupp praktiliselt komplekteeritud ja siis hops! tuli ankeet juurde ja öeldi, et tema on ilmtingimata vaja gruppi panna. Meil ei olnud selles mõttes valikut, panimegi. Mis tähendas ühtlasi seda, et kellelegi tuli välja mõelda mingi põhjus ja öelda, et ta ei saa sõita.”

Ralf Mikenberg

Ees on välisreis Tallinn 1975

EÜE-ga suhetes etendas Sputnik puhtalt tehnilist rolli. Niina Siitam: „Meie tulime mängu siis, kui rühmad olid juba kokku pandud ja oli vaja vormistada välisreisiks vajalikud dokumendid. Keskstaap esitas meile valmis nimekirjad, staap otsis ka grupijuhid. Oli nõutav, et rühmajuht peab olema komsomoli või partei liige. Teistmoodi ei oleks üldse kõne alla tulnud. Meie tegime nendega puhtalt tehnilist tööd, kuni nad lõpuks välispassid ja piletid kätte said ja sõitsid.” Niina Siitam kinnitab, et sotsmaade gruppide vastu julgeolek erilist huvi ei tundnud. „Kui neil oli tahtmist mõnda oma töötajat rühma panna, siis need kokkulepped toimusid ilmselt EÜE keskstaabis. Meile seda ei öeldud ja me ei pidanud seda ka vajalikuks teada.” Kunagine Noorsoo-organisatsioonide Komitee töötaja ja EÜE interkomissar Madis Järv ei mäleta, et julgeolekul oleks sellist huvi olnud, ja arvab, et EÜE rühma oleks olnud keeruline kedagi väljastpoolt sisse sokutada. Interkomissar Uku Tuul: „Kandidaatide ankeedid komsomoli, partei ja muude organitega kooskõlastati

1975. aastal andis kirjastus Eesti Raamat täiendatud trükina välja teose, mis kirjeldab põhjalikult süsteemi, kuidas üks nõukogude inimene välismaale minna sai ja millega ta kokku puutuma pidi. Tegemist on kindlasti põneva lugemisega nii tollel ajal välismaale sattunud turistile, aga ka noortele inimestele – ja karta ei maksaks ka nõukogudeaegset kirjutamisstiili. Üks nõukogude inimese välismaale sattumise vorm (võimalus) oli seotud riiklikult sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingutega. Esimene peatükk annab kõikvõimalikest sellesisulistest aktiviteetidest korrektse ülevaate. Saate teada nii aastaarve, millal mingi riigiga vastavad kokkulepped sõlmitud olid, aga ka seda, millised olid need organisatsioonid, kes sellistes lepingutes ettenähtud tegevusi ellu viisid. Praegu tundub väga kohmakas lugeda nimetust Välismaaga Sõpruse ja

kõrgkooli tasemel. Kui toimus mingi surimuri, siis ilmselt seal ja enne, kui nimekirjad kesk­staapi saadeti. Minu tasemel KGB kontakte ei olnud, kui kõrgemal, siis mind asjasse ei pühendatud.” Ka kõik teised interkomissarid kinnitavad, et välisrühmade komplekteerimisel neil julgeolekuga

Kultuurisidemete Arendamise Nõukogude Ühingute Liit, omal ajal oli tegemist ühe olulise organisatsiooniga, kes välisreise organiseeris. See organisatsioon korraldas ka nn sõpruslinnade tegevusi. Tallinna sõprussidemed Kotka ja Veneetsiaga viisid paljud eestlased Soome ja Itaaliasse. Peamiselt küll mõne tolleaegse kunstikollektiivi koosseisus, mistõttu kõrgetasemelises koorikollektiivis või rahvakunstigrupis osalemine oli väga populaarne, vaevanägemist väärt võimalus muu hulgas ka välismaale saamiseks. Kuidas aga vormistada välja- ja sissesõidu­ viisat, kuidas ületada piire – sellekohane peatükk viib meid mõistete maailma, mis esmapilgul on arusaadavad ja loogilised – viisa vajalikkus erinevatesse riikidesse minekul on ju mõistetav ja selge nõudmine. Aga viisa vormistamise võimaluseni jõudmine oli tol ajal väga komplitseeritud. jätk pöördel •

4/2013 GO REISIAJAKIRI

27


sputnik

mingeid kontakte ei olnud. Pikka aega keskstaabis töötanud Indrek Ilomets lisab: „Kontakte KGB-ga oli kogu aeg, aga mitte välisrühmade koosseisude suhtes. Välisrühmadesse palgalisi KGB-mehi ei pandud, oleks ju kohe silma paistnud. Ilmselt olid mõnes rühmas siiski mittekoosseisulistena tudengid, kes olid vestlusel käinud. Arvan, et ega erilisi ettekandeid ei tehtud ja reaalseid probleeme polnud.” Ilometsa jutt tundub tõepärane, sest erinevalt paljudest poliitilistest pahandustest kodumaistes EÜE-rühmades ei ole keegi meenutanud sellelaadseid intsidente välisrühmades. Koostööd EÜE keskstaabiga nii rühmade välismaale saatmisel kui ka malevlaste preemiareiside korraldamisel peab Niina Siitam väga sujuvaks, sest suure osa tööst tegid malevlased ise ära. „Ma arvan, et küllap nad käisid Moskvas ja kauplesid ise välja ka reise ja maid, kuhu sõita. Meie ja komsomoli keskkomitee sellesse protsessi üldse ei sekkunud. EÜE keskstaap oli väga aktiivne.” Niina Siitam ütleb, et kogu toonane turismindus käis Moskva kaudu. „1970–1980 − see oli ehk kõige aktiivsem aeg, Moskva

Tollieeskirjade selgitused lubavad nõukogude tegelikkust pisut rohkem aimata – „Ungari RV lubab reisijal sisse tuua peale isiklike esemete kuni 4000 forinti (turistidel 1000 forinti) väärtuses mittekaubalisi asju. Nii võib sissesõidul kaasas olla 20 kg toiduaineid, 4 kg kakaod või šokolaadi, 2 kg teed, 6 m villast riiet, 4 paari jalatseid, 4 kallihinnalist ehet, 40 heliplaati, 200 žiletitera, üks käekell, abielusõrmus jne.” Komandeeringusse sõitja võib kaasa võtta ühe magnetofoni, televiisori, külmutuskapi, pesu- ja õmblusmasina, tolmuimeja, kolm vaipa, gobelääni, laudlina jt sarnaseid esemeid. Ühe isiku kohta lubatakse ka kaasa võtta 6 villast ülikonnariiet ja 10 siidkleidiriiet ning raamatuid, lauanõusid, muusikariistu jm elukondlikke esemeid. Kingitusi ja suveniire võib puhkusele, ravile või sugulastele külla sõites kaasa võtta 80 rubla väärtuses. Turist võib kaasa võtta mõõdukuse piires suveniire lisaks oma turismi- ja spordivahenditele, aga ka ühe

28

GO REISIAJAKIRI 4/2013

ei teinud meile palju takistusi. Kõik, mida me tol ajal Moskvast palusime või küsisime, me ka saime. Taotlesime täiendavaid turismigruppe, näiteks täiendavalt selliseid magusamaid sotsmaid nagu Ungari, Tšehhoslovakkia, Saksamaa – ikka saime. Poola, Bulgaaria, Rumeenia – need väga kedagi ei huvitanud ja neid anti ka ausalt öeldes päris rivitult. Bulgaaria grupiga oli mõnikord nii, et ei olnud inimesi, keda saata, ei olnud tahtjaid. Ka Poolat oli raskem komplekteerida. Jugoslaavia aga oli selline poolkapitalistlik riik, sinna oli kohti vähe ja tahtjaid palju. Kapmaid oli meil umbes kümme, kuhu reise anti. Ilmselt oli oma aja poliitika see, et liiduvabariigile ei antud kunagi tervet gruppi, vaid pool või kolmandik. Tavaliselt kümme inimest meilt, kümme inimest mujalt – isegi mitte Balti riikidest, vaid kuskilt Venemaalt, Siberist või sealt mujalt kaugelt. Mina ise olen käinud mitmes kapriigis, kus siis grupi teine pool on olnud Karjalast või siis Venemaalt. See oli tavaline praktika.”

raadio või radioola, fotoaparaadi, kinokaamera, kirjutusmasina jm. Kuhu ja kuidas võis kaasa võtta Nõukogude raha ja palju võis vahetada välisvaluutat, oli samuti väga selgelt reglementeeritud. Välismaale võis nõukogude turist kaasa võtta mitte rohkem kui 30 rubla. Bulgaarias, Ungaris, Saksa DV-s, Rumeenias ja Poolas oli lubatud see 30 rubla vastava riigi pangas välisvaluuta vastu vahetada. Aga välisvaluutat võis reisile kaasa võtta 100 rubla väärtuses. Seda nappi raha arvestades on selge, miks tekkisid need triikraudade, kalamarja ja kummiloomade turustamise vajadused, sest ilmselgelt selle 100 rublaga teksaseid, heliplaate, viltpliiatseid, raamatuid, lõnga ja muud kaasa osta ei olnud võimalik. Peatükk käitumistavadest ei õpeta küll otse, kuidas peaks noa ja kahvliga sööma, küll on aga välja toodud, et „vähemalt Euroopas on halva käitumise ja ebakompetentsuse poolest ammust ajast tuntud

Muidugi oli välismaale tahtjaid rohkem kui võimalusi. Proua Siitam tunnistab, et ta oli oma töökoha tõttu paljude hulgas „kasulik ja populaarne tutvus”. •

ameerika turistid”. Saame teada, et ka „Lääne-Saksa turistid on võtnud ameeriklastelt üle halva reputatsiooni, olles kõige lärmakamad, jämedamad ja upsakamad. Lääne-Saksa noorukite kohta täheldatakse Itaalias, et kodus on nad distsiplineeritud, ent välismaal muutuvad taltsutamatuteks”. Siiski on ka paar delikaatset lauset selle kohta, millega tuleks nõukogude inimesel söögilauas arvestada: „Iga toidu juurde serveeritakse vastav jook (viin, vein). Ei ole viisakas nõuda või sundida külalist või lauanaabrit tühjendama klaasi põhjani. /---/ Alkohoolseid jooke serveeritakse toitude juurde mitte joomiseks, vaid söögiisu tõstmiseks.” Raamat on suhteliselt emotsioonitu pilguheit Nõukogude Liidu välisturismi korraldusse. Kuidas need reeglid ja normid tegelikus elus väljendusid ja mida kaasa tõid, seda tasub uurida elavatelt allikatelt. •


Nii nagu teisedki lennujaama teenused, liigub innovaatilisemate lahenduste poole ka pagasiteenindus. Palju rännanud inimesed soovitavad reisi planeerides pagasi hoolikalt läbi mõelda ja lennata võimaluse korral käsi­ pagasiga. „Suund on selline, et registreeritud pagas muutub varsti iseteeninduslikuks,” ütleb ASi Tallinna Lennujaam tütarettevõtte AS Tallinn Airport GH juhatuse esimees Tiit Kepp. See tähendab, et hiljemalt järgmisest aastast saab ka Tallinna lennujaamas kasutada registreeritud pagasi äraandmiseks iseteeninduslikke pagasi äraandmispunkte. Mehitatud pagasi äraandmispunkti kasutamise eest tuleb edaspidi maksta lisatasu. Reisija registreerib ennast kodus interneti teel reisile ning ühtlasi prindib välja ka pagasisildi. Pagasisildil on voltimiskohad, mille järgi on lihtne sedel kokku voltida. Lennujaama klienditeenindajalt saab kilest vutlari, kuhu sisse saab pagasisildi paigutada, ning seesama kileümbris jääb reisijale korduvkasutusse. Silt tuleb panna pagasile, lennujaama jaoks on oluline sellel olev unikaalne, konkreetse reisi triipkood. Lennujaama jõudes ei pea enam otsima konkreetse lennufirma registreerimislauda, vaid saab registreeritud pagasi mugavalt ära anda selleks ettenähtud pagasi äraandmispunktis. Uus süsteem vähendab järjekordi

Foto: Ho Yeol Ryu

Käsipagasiga reisile! Pagasi äraandmispunkt.

ning teeb lennujaama teeninduse veelgi kiiremaks. Kirjeldatud süsteem toimib Helsingi lennujaamas ning ka paljudes teistes lennujaamades. Nii saab kulusid kokku hoida ja kogu lennundus muutub kokkuvõttes odavamaks. Pagasi teekonda on võimalik jälgida nuti­ telefonis pagasi jälgimissüsteemi kaudu ning pagasi kadumise või hilinemise korral mugavalt selle asukohta ise tuvastada. Saab lisada ka enda andmed, näiteks hotelli aadressi, et pagas võimalikult mugavalt kätte saada. Vahemärkusena: kodus lennule registreerimine on igati soovitatav, sest alates 1. augustist muutis kodumaine lennufirma Estonian Air lennujaama registreerimislaua check-in-teenuse Light- ja Eco-paketiga reisijatele tasuliseks. Tasuta saab lennule registreeruda internetis ning lennujaamas check-in-automaadis.

Eelista käsipagasit Lennureisija jaoks kõige mugavam variant on reisida vaid käsipagasiga. „Reisijad võiksid vaadata harjumused üle ning lennata rohkem vaid käsipagasiga,” soovitab Tiit Kepp. Ta on äsja Tais elava sõbra koos abikaasa ja väikese lapsega lennule saatnud.

Perekond, kes on kodumaal suvepuhkust veetmas käinud, reisib vaid käsipagasiga. Tallinna Lennujaam on reisija elu püüdnud mugavamaks muuta. Alates 2012. aasta lõpust töötab lennujaama väljuvate lendude poolses infoletis riietehoid, kuhu saab mugavalt kogu perekonna mantlid-mütsid ning saapad hoiule jätta ning pärast soojamaareisi need taas selga ja jalga panna. Samamoodi ei tasu kohvrisse suruda raamatuid, sest lennujaama reisijalt-reisijaleraamatukogust saab endale nii lennu oote­ ajaks kui ka soovi korral lennule raamatu kaasa võtta. Ent nii käsipagasi kui ka registreeritud pagasi puhul tasub kindlasti jälgida lennufirmade poolt kehtestatud kaalu- ja pardale lubatavate pagasi ühikute piiranguid, sest pagasireeglite kontseptsioonid on muutunud. Pagasist sõltub lennuki kaal ja kütusekulu. „Väga tähelepanelik tasuks olla odavlennufirmadega reisides, rangelt üks ühik võib reisil käsipagasina kaasas olla, isegi tax free kotid loetakse ühiku hulka,” rõhutab Tiit Kepp. Lisaühikute eest tuleb maksta väravas lisatasu. Kõigi muudatustega soovitakse pagasireeglid lendajate jaoks muuta arusaadavamaks ja mugavamaks. •

4/2013 GO REISIAJAKIRI

29


EÜE

Piiririkkujad EÜE-s Tekst: Hardo Aasmäe

Fotod: Anu Nuut

Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva kaudu oli igal aastal 150–200 tudengil võimalik töötada ja puhata mõnel sotsialismimaal. Paljud neist lugudest on koondatud äsja ilmunud raamatusse „EÜE jälg”. Hardo Aasmäe, Debreceni rühma komissar ja Sputniku grupijuht 1973. aastal, lisab neile veel ühe loo.

läbi ja silmasin valvelauas tüdrukutelt saabunud telegrammi, milles lubati õhtuks tagasi olla. Paraku polnud telegramm mulle saadetud, vaid tüdrukute ühele sõbratarile meie rühmast. Telegrammist nähtus, et see on saadetud Bukaresti peapostkontorist. Ma ei teadnud, kes seda on juba lugenud ning kes veel loevad ( ja kes kellele ette kannab). Tüdrukud olid õhtul kenasti tagasi. Malevlased sõitmas Balti jaamast Moskva kaudu Saksa DV-sse.

Olgu kohe nimetatud, et ametlikult oli välismaal viibivates gruppides kehtestatud kord, kus üle ühe tunni grupijuhi teadmata kadunud grupiliikmest tuli viivitamatult teatada N Liidu saatkonda. Kuna olin ise suur reisihuviline, siis sellise tobeda kontrolliga ma ei kavatsenudki tegeleda. Pigem tekkis olukord, kus ma ise ei teadnud, kus grupp asub. Grupp jälle ei teadnud, kus mina asun. Meie rühma inimesed sõitsid 30

GO REISIAJAKIRI 4/2013

vabal ajal üsna palju juhuslike autodega mööda Ungarit. Ühel esmaspäeva hommikul selgus, et kolm meie tüdrukut on kadunud. Teati vaid, et nad läksid nädalavahetuseks juhuslike autodega reisima. Olin natuke pahur, kuid mis seal ikka, küll pärast räägime, miks tööpäev vahele jäi. Tööluusi moodi asi. Lõunal läksin meie elupaigast

Paraku täitus minu halb aimdus. Ungari– Rumeenia piiriületusest olid templid passis. Seega märk maas. Helistasin Tallinna EÜE keskstaapi interkomissar Madis Järvele ja küsisin nõu. Ta soovitas mul oma nina esialgu N Liidu saatkonda mitte toppida, kuniks ta Eestis ise maad kuulab. Järgmisel päeval helistas ta tagasi ja tegi ülesandeks asi saatkonnas vaikselt joonde ajada, et teave otsaga Moskvasse ei jõuaks. Muidu võidakse EÜE karistamiseks välisrühmade arvu vähendama hakata. Niigi oli neid EÜE-l kordades rohkem võrreldes


EÜE

Nädala pärast läksime Toivo Tasaga saatkonda, „patused” tüdrukud kaasas.

EÜE liikmed saabumas Schwerini linna hotelli ehitustöödele 1970.

muu N Liiduga ja üliõpilaste arvuga. Algul soovitas Madis ühendust võtta Rein Otsasoniga, kes töötas N Liidu suursaatkonnas esimese sekretärina, kuid Rein oli sõitnud Eestisse suvepuhkusele. Võtsin siis ühendust saatkonna atašeega, kes otseselt meiesugustega (üliõpilastega) tegeles. See oli abhaas Tšekovani. Kuuldes meie lugu, hakkas ta minu peale kärkima ja nõudis viivitamatut saatkonda ilmumist. Ma kurtsin, et see ei ole võimalik, sest Haijdu ekspress Debrecenist Budapesti sõidab vähemalt kolm tundi. See võttis mehe nõutuks. Küsis ainult, kas tüdrukud on tagasi ja kas me kava kohaselt oleme Budapesti tulemas. Leppisime kokku, et tuleme nädala pärast. Sellega oli selge, et asi ei pruugi väga hull olla.

Vologdast vaadates idabloki maad ikkagi läbi imbunud lääne poliitiliselt laostavast mõjust. Popmuusika, hipide pikad juuksed ja suhteline kaubaküllus külvas lihtsa nõukogude inimese hinge ainult segadust ja ebakindlust. Idabloki maad murendasid paratamatult nõukogude inimese arusaama N Liidust kui eesrindlikust riigist. Pealegi oli nõukogude inimesel tollel ajal peaaegu olematu võõrkeeleoskus. Seetõttu jäi ta grupist eemal abituks nagu sinignuu, kes on oma karjast maha jäänud. Meil neid probleeme ei olnud.

Jõuame lõpuks peakonsuli juurde ja räägime oma loo ära. Peakonsul asub tüdrukuid küsitlema. Mis mulje Bukarest jättis? Räpase, vastavad tüdrukud. No näete, oli teil tarvis siis sinna sõita, nendib peakonsul. Pealegi olete noormeestele, kes on teie ülemused (näitab näpuga minu ja Toivo peale), palju tüli teinud. See pole aga midagi. Mõelge pigem sellele, mida ütleb selle peale teie ema ja vanaema… Asi võttis erakordselt koomilise pöörde, sest tüdrukud puhkesid selle veidra jutu peale nutma. Nii kohutav naer kippus peale, et ei suutnud enam üldse kõneleda. Peakonsul vaatas, et olukord muutub imelikuks. Teatas, et ta tüdrukuid N Liitu tagasi ei saada. Helistab N Liidu piirile, et kõik on meiega korras, ja lasi tüdrukud minema. Meie puhkesime Toivoga naerma ning seletasime nagu Agu Sihvka, mida eesti ema ja eriti vanaema oleks sellest arvanud. Vaevalt oleks neid peres keegi hukka mõistnud, pigem kehutanud rohkem laia ilma vaatama. Selle peale valas peakonsul meile veini. Selgus, et ta oli varemalt olnud meie naabruses, NLKP Leningradi oblastikomitee kõrge ideoloogiaülemus. Tšehhoslovakkia 1968. aasta uuenduslaine ajal polnud ta piisavalt ideoloogiliselt „vankumatu” olnud ja vabameelsusilmingute pärast oli ta pagendatud Ungari N Liidu saatkonda. Nii me seal neid N Liidu asju hillitsetult kirusime. •

EÜE Tatrates, 1971.

Olgu öeldud, et ametlikult oli kõigil Nõukogude kodanikel viisavabadus Poola, Saksa Demokraatliku Vabariigi (IdaSaksamaa), Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaariaga. Konks seisnes selles, et N Liidus kehtis ka väljasõiduviisa süsteem. See aga anti konkreetsesse riiki. Kirjutamata seadus ei lubanud mujale sõita. Ilmselt oli see 1973. aastal juba parasjagu bürokraatliku tähendusega. N Liidu saatkonnad ei tahtnud endale lisatüli alaliselt hätta jäävate nõukogude inimestega. Samas oli Tambovist ja 4/2013 GO REISIAJAKIRI

31


retro

Voldemar Panso reis Leningradist Odessasse

1957. aastal ilmus Voldemar Panso reisiraamat „Laevaga Leningradist Odessasse ehk miks otse minna, kui ringiga saab”. Alles-alles olid saanud võimalikuks loovharitlaste esimesed välisreisid. See oligi üks esimesi Nõukogude Eesti autori poolt avaldatud reisiraamatuid Läände. Aga hoopis teistsugune kui Egon Ranneti, Max Laossoni või Aira Kaalu omad. Johannes Semper ja PrometParve kuuluks Panso teosega samasse kategooriasse. Siin on vähem ideoloogiat, rohkem ausat uudistamist, kultuurset maailmanägemist. Toome raamatust mõned lõigud, mis iseloomustavad tollast reisimist. 3. juulil jätsin koduga hüvasti ja 3. augustil seisin jälle koduväravas. Selle aja jooksul sõitsime maha ligi 13 000 kilomeetrit, sellest merereisi „Pobedal” 5349 miili, s.o 9906 kilomeetrit. Külastasime kaheksat välisriiki; Inglismaad, Portugali ja Hispaaniat nägime eemalt. Reisisime Euroopas; Aasia ja Aafrika olid paaris kohas kiviga visata. Rootsi oli vihmane ja vilu, Holland pilvine ja puhas, Pariisis olid jasmiinid ja jänkid, Itaalias kuumus ja kontrastid, Ateenas akropolis ja aastatuhanded, Türgis vaesus ja viletsus, Bulgaarias kodune tunne. 32

GO REISIAJAKIRI 4/2013

„Pobeda” on 15 00 tonni mahutusega, salongide ja basseiniga, võrkpall ja lauatennisega, raamatukogu ja kinoga, ambulatooriumi ja tantsupõrandaga, pesuköögi ja vannidega, juuksurist, rätsepast ja malest rääkimata. Köök oli vägev, toit oli hiilgav ja kapten suurepärane mees. Laeva teenindab 180 inimest. Turiste oli 430, moodustades 13 gruppi. Eestlasi oli „Pobedal” 20. Kutsealade järgi oli turistide pere väga kirju. Oli kaevureid ja kunstnikke, õpetajaid ja õpetlasi, kirjanikke ja parteitöötajaid, arste ja ajakirjanikke, advokaate ja arhitekte, töölisi ja näitlejaid jne jne.

Kivimäe–Stokholm Kivimäel näis, et kõik vajalik on kaasas, kuid juba Balti jaamas selgus, et peaasi jäi maha – müts. Viimased käepigistused, kallistused, viiped – „õnnelikku reisi!” – ja juba kihutame Põhja-Eesti tasasel maastikul Leningradi poole. Lagedi, Kehra, Aegviidu... anekdoodid ja naer. Tapa – norr, norr... Leningrad − tere hommikust! Ja juba olemegi hotell „Astorias”. Siis järgnevad viimased formaalsused, välispassi ja välisvaluuta saamine, mille organiseerimises meie „Inturist” just eriti ei hiilga. Kes kannatab, see kaua elab. Ja lõpuks seisangi „Pobedal”, dollarid taskus. Väliselt nii tähelepanematud, lihtsad ja süütud paberilipakad, formaadilt ühetaolised, ainult suur šrift – one, five, ten – eraldab neid üksteisest. Jah, vaatad, ja jääd mõttesse, milline võlujõud on neil pabereil läänemaailmas. Kuidas nad pärmina maailma kihama panevad. „Pobeda” on kui valge luik kuldselt helkivate keede, kraede ja võrudega. Hiiglakorstnal tõusevad valgusega esile võimas sirp ja vasar. Tekkidel askeldatakse, liigutakse, vooritakse, saalitakse. Kail on määratu rahvahulk.


retro

Stokholm Rootsi on 150 aastaga suutnud säilitada oma neutraliteeti. Neutraalsus oli iseloomulik ka meie viibimise puhul Stokholmis. Ei ühtegi mossis nägu ega vihast pilku, aga ka mitte ühtegi käelehvitust või tervitus­ hõiget. Ainult aeg-ajalt uudishimulik peapööre. Võib olla on see põhjamaine tagasihoidlikkus. Võib olla. Skansenis kohtasin ka mitmeid meie endisi näitlejaid, kes sõjakeerises lahkusid kodumaalt. Vestlesin Harry Kaasiku, Agnes Lepa, Edmar Kuusi ja Lency Römmeriga. Mulle kingiti ettekannete valimik, kus üllatuslikult leidsin ka ühe enda teatrikooliaegse humoreski: lehekülgi puberteediealise koolipoisi päevikust. Minult küsitakse tihti, kuidas nad seal elavad? See on komplitseeritud küsimus. Kuidas? Ka kes? Nagu elus ikka läheb. Pealegi vestlusaeg oli liiga lühike, et 12-aastase lahusoleku järel võiks jutulõng lahedalt jooksma hakata. Ja lõpuks, ega’s majanduslik külg pole elus veel kõik. Võib olla selgema pildi sealsete inimeste seesmisest elust annab nende kirjandusega tutvumine. Mul oli juhus lugeda pagulasluuletaja Kalju Lepiku värsikogusid.

Saksamaa On ilus pühapäeva pärastlõuna. Sakslased veedavad vaba aega „grünes” ja seetõttu on kanalikaldad tihedalt asustatud. Viibatakse, hõigatakse ja joodeldatakse. Vastame laevalt samaga. Tervitusi ja käeviipeid vahetatakse ka mööduvate laevadega. Neid on siin palju, peamiselt Rootsi, Saksa, Taani, Inglise ja Soome lippudega. „Guten Tag!” hõikab kaldalt sakslanna Pearu naise „heleda jaalega” ja pärib, kuhu sõidame. „Davai, davai! ” hõikavad suplevad poisid teiselt kaldalt. „Strastvu tavariš!” hüüab asfaltteelt kummirehvidega punasel traktoril kihutav heinavedaja. Aeg läheb kui lennul. Me näod õhetavad päikesest ja tuulest, aga keegi ei malda tekilt lahkuda.

Holland Rotterdami sadam. Astun sisse „International Bari”. Baarileti taga nõjatub avara

dekolteega tüsedusele kalduv naine. Leti ees pukil suitsetab blondim ja kõhnem, jalg põlvel. Laua taga konutab paarikesi, leti ääres seisavad kolm neegrit, õõtsutavad õlgu, hõljutavad käsi ja ümbritsevad rütmikat viisi. Siis kostab kiljuv hõige, tamburiini metsik tirin-tärin ning hämarusest hüppab esile mulatinaine, välgutades hambaid ja võbistades puusi: „La-la, tam-tam-tam, la-la, tam-tam-tam.” Blond puki otsas tõstab ükskõikselt klaasi. Tõmbun tagasi tänavale. Värvid, lõhn ja rütm teevad pea kirjuks. Mu ees seisab kuivatanud, helesinises kleidis naine, tuhvlites ja nokastanud. Mis ta ütles, ei saanud aru, mis ta mõtles, sain küll. Astusin pika sammuga kai poole. Inimene pole ju puust, vaid lihast ja luust.

Rooma Alustame Roomast. Algul igavene, siis üürikene. Meie Rooma-minek algas nagu Alle „Eesti pastoraalis”: „Uni veel suus, pead võtma märsi…” Uni veel suus, võtsime meiegi võileivapakid ja kõmpisime sadama­jaama. Kell oli viis hommikul. Sadamast Napoli jaama logistas vedur kolmveerand tundi. Sõitsime müüride vahel läbi igava aguli. Päike tõusis. Meie giid Enrico, kes öö jooksul oli muutunud juba Andreiks ja kolmandal päeval Andrjušaks, silus musta vuntsi ja jutustas oma kodumaast: „Maa on vaene. Kui tööotsa saad ja töötada oskad, võib ära elada. Roomas on elu parem kui Napolis; üldse on põhjas parem kui lõunas. Rahvas on tore. Kui raha on, on hea meel, kui raha ei ole, ka laulavad. Poliitika mind ei huvita. Inimesed elagu sõpruses ja sõda ei tohi olla. Mussolini tõi Itaaliasse palmid ja töö. Ehitati palju. Aga lõpuks tõi ta Itaaliasse sõja, mis purustas veel rohkem. Kellele seda vaja oli? Nägin teda Milaano väljakul rippumas, jalad ülespidi. Paras!” Läbime tunneleid. Enrico õpib eesti keelt, unistab vene vodkast, kiidab „Fiati” autosid ja oma 198-sentimeetrist poega. Sirvin „New York Herald Tribune’i” värsket numbrit: homme algab Miss Universumi valimine.

29 võistlejat! USA-s pääsesid finaali 15, võitis tüdruk Iowa osariigist. Kusagil on röövitud nelja ja poole aastane laps. Röövlid nõuavad lapse eest 2000 dollarit. Ema on nõus… Nii see aeg meil lendab – saja­ kilomeetrise tunnikiirusega.

Sorrento Kes on sõitnud Musta mere rannikul, võib umbes kujutleda meie reisi Sorrentosse. Pealegi arvas meist mõni, et Musta mere ja Krimmi kõrval polevat Sorrento midagi. Ei tea. Soovitaksin siiski võimaluse puhul Sorrentosse sõita!

Istanbul Esimene mulje oli õige veider. Imestust äratas juba see, et sadam oli inimtühi, eemal kaugel raudväravate taga nägime tunglemas rahvast. Sadamahoone taga väljakul ootasid meid bussid. Ruttasid-askeldasid meist mööda veemüüjad, läikivad vasknõud seljas, pakikandjad suurte kandamitega, muidukõndijad ja jõude olesklejad. Kõik tegid näo, nagu ei märkaks nad meid, visates samal ajal kulmude alt uudishimulikke pilke. Ei kuskil tervitusi, hõikeid, naeru ega lõbusaid nägusid. Sünge nagu Türgi, jäi iseloomustuseks meie reisilõpu leksikonis. Imestust äratas veel see, et bussi tagaukse juures sõitis päev läbi kaasa mees, kes midagi ei rääkinud. Alati tekib elus pelglik tunne, kui kohtad olevust, kes jääb mõistmatuks oma otstarbelt. •

Kõige mustem on Must meri, kõige sinisem Vahemeri, kõige võimsam Atland ja Bosporus pani hinge kinni. Kõige palavam on Pompejis. Kõige kaunim mälestus – sõit Sorrentosse. Kõige huvitavam elamus − sinine koobas Capril. Kõige süngem on Türgi. Kõige odavam on Holland. Kõige paremad sigaretid olid Tallinna „Priima”. Kõige vastupidavamad läänes on filmidiivad. Joan Grawford on ikka veel noor ja Marlene Dietrichil on ikka veel ilusad jalad. (Vastu peavad veel ka Dick ja Doff, Gary Grant ja „Chlorodont” hambapasta.) 4/2013 GO REISIAJAKIRI

33


spordireis

Viiakse vägisi välismaale. Makstakse veel peale ka! 1977. aasta juunis pääses 17-aastane Heino Enden pärast ligi kolme aastat haiglaseinte vahelt välja. Spordipoisi võitlus tuberkuloosiga oli saanud õnneliku lõpu. Noor inimene on auahne ja tema kujutlusvõime on piiritu – ometi ei osanud tulevane maailmameister isegi kõige ilusamates unenägudes ette näha, et vähem kui aasta pärast sõidab ta Nõukogude Liidu juunioride koondisega Ameerika Ühendriikidesse. Heino Enden ei taha peatuda pikemalt liidu juunioride koondise reisidel, jõuame kiiresti 1979. aastasse, mil kahemeetrine tagamängija käis esimest korda täiskasvanute koondisega kuu aja pikkusel Ameerika-turneel. „Ikkagi täiskasvanute koondis ja ajakirjanduse tähelepanu oli suur. Lendasime Moskvast Los Angelesse, sealt edasi San Franciscosse. Lennujaamas ootas meid ees tohutu hulk kaameramehi. Meid paluti 10–15 minutit oodata, kuni teisest lennukist väljus Elizabeth Taylor. Saime aru, et üksnes meie pärast polnud ajakirjanikud kohale tulnud,” meenutab Enden 24 aasta taguseid sündmusi.

34

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Kahju, et ühelgi nõukogude delegatsiooni liikmel polnud käepärast fotoaparaati (rääkimata tol ajal haruldasest videokaamerast) – seda pilti tahtnuks küll näha! Algatuseks panid telemehed paika meeskonna kõige koloriitsema kuju – 22-aastase ja 220-sentimeetrise Vladimir Tkatšenko, kel kaalu 140 kilogrammi. Tema kõrvale seati 47-aastane ja 163 sentimeetri pikkune näitlejatar. Et kõik oleks ehe ja ootuspärane, pidanuksid vägilane ja filmidiiva omavahel sundimatult vestlema. „Sattusin seal kõrval olema. Tkatšenko haaras mu varrukast ja palus tõlgiks olla. Õnnestus Elizabeth Taylori kätt suruda ja temaga mitu minutit vestelda. Kahju, et keegi meist pilti ei teinud,” kahetseb Enden.

Tekst: Mart Soidro Fotod: Heino endeni erakogu

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele võeti nõukogude sportlasi kõikjal väga soojalt vastu. „Saalid olid puupüsti rahvast täis ja alati tervitas lennuki kapten pardal olevat Nõukogude Liidu korvpallikoondist.” Mängude graafik oli pingeline, aga lõpuks oli kolm vaba päeva New Yorgis. Mitte vaese vene turistina, vaid rikka mehena, kelle tengelpung sajadollarilistega vaevalt teksapükste tagataskusse ära mahtus. „Mina sain näiteks turnee lõppedes kõige nooremana 1500 dollarit. Aga samas võistkonnas mängisid ka Sergei Belov, Anatoli Mõškin ja Stanislav Jerjomin – palju nemad veel võisid saada? Raha ei jagatud ju võrdselt, vaid vastavalt teenetele,” on Endenil kõik täpselt meeles. Ajad olid muutunud. Näiteks tosin aastat varem maailmameistriks tulnud Jaak Lipso ei pidanud ennast sugugi professionaaliks. „Arvati, et me oleme professionaalid, aga me ei olnud seda! Välismaale minnes tuli kõigepealt tollist läbi saada ja siis kaup maha müüa. Tuli lahtiste silmadega ringi vaadata, mida kasulikku kaasa osta, siis tollist uuesti läbi saada ja siin see tavaar maha müüa. Ja vahepeal pidime mängima ka,” kirjeldab Lipso liidu korvpalluri rasket elu 60ndatel raamatus „Tomson. Päikese­


spordireis

1982. aastal enne maailmameistrivõistlusi Mehhiko olümpiakülas. Sergėjus Jovaiša, Aleksandr Belostennõi, Heino Enden ja Vladimir Tkatšenko.

poiss”. Enden oli enda sõnutsi selles valdkonnas üks väiksemaid tegijaid. „Aga suurärimehed müüsid lisaks kalamarjale fotoaparaate ja objektiive.” Siinkohal ei saa me üle ega ümber legendaarsest Aleksandr Gomelskist, kes väikese vaheajaga oli koondise vanemtreener aastatel 1963–1988. Talle meeldis ise reisida (eriliseks lemmikkohaks oli Lõuna-Ameerika, kust ta 1967. aastal tõi kaitseminister Andrei Gretškole tänutäheks krokodillitopise!), aga ta hoolitses ka meeskonna eest. „Nii suurt raha, nagu tema välja ajas, pole olnud varem ega hiljem. Anatoli Mõškini väitel oli Vladimir Kondrašiniga (vanemtreener aastatel 1970–1976) võrreldes kümnekordne vahe.” Raha teemal sai üldse palju nalja. „Mehhikos olles jättis delegatsiooni juht

oma diplomaadikohvri passide ja dollaritega bussi. Ütles doktorile, et too valvaks seda. Doktor, kes oli samuti vine all, hakkas kohvrit lahti muukima, mis ei õnnestunud. Hakkaja mehena pakkusin talle abi. Teise korraga õnnestuski õige kood tuvastada. Saime kohvri lahti ja jätsime sinna vaid mõned paberid. Delegatsiooni juht tuli rahulolevalt tagasi, ringutas mõnusasti, viskas pintsaku maha ja avas kohvri. Oleks sa kuulnud seda röögatust! Lendas bussijuhi juurde ja hakkas jalaga pidurit vajutama. Doktor võttis õnneks süü enda peale, kuigi delegatsiooni juhile polnudki tähtis, kes süüdi oli − raha oli ju alles. Vaesel mehel higi voolas ja näost oli ta veel tükk aega punane. Ühes lennujaamas viskasime pärast registreerimist kõigi kotid lindi peale. Kui

delegatsiooni juht märkas, et läinud oli ka tema diplomaadikohver, hüppas ta leti peale ja karjus tüdrukule: „I am багаж, I am багаж!” (’mina olen pagas’ vigases vene-inglise segakeeles – toim). Meie naersime, aga inimene oli jumalast närvis. Esines hoolimata olematust keeleoskusest nii veenvalt, et sai tuhandeid dollareid sisaldanud kohvri enne lendu tagasi.” Endenil endal pole keeltega kunagi probleeme olnud. Vähemasti nendega, mida oli võimalik praktiseerida. Seetõttu pidi ta vähemtähtsatel võistlustel olema ka koondise tõlgiks. Tiitlivõistlustel kuulus delegatsiooni koosseisu lisaks massöörile ka mõni polüglott. Esimest korda läks keeleoskust vaja juba juunioride klassis Itaalias, sest vanemtreener Vladimir Obuhhov ei saanud inglise keelest üldse aru.

4/2013 GO REISIAJAKIRI

35


spordireis

1979. aastal San Fracisco ühistransporti kasutamas.

„Soojenduse ajal kutsus treener mind tõlgiks, et teada saada, kuidas me pärast mängu Rooma saame ja sealt edasi liigume. Mängueelne ettevalmistus jäi seetõttu veidi konarlikuks, aga huvitav kogemus sellegipoolest. Ka vanemtreener Gomelski ei osanud minu ajal veel inglise keelt, selle sai ta selgeks vanuigi. Ameerikas olles ootasime tema igaõhtuseid „teleintervjuusid”. Näiteks küsimuse peale, kuidas meeldib teile Detroidi linn, vastas Gomelski: „Ameerika korvpallurid on toredad ja sitked ning hüppavad kõrgele” – selle lause oli ta pähe õppinud.” 1982. aastal tuli Enden Kolumbias maailmameistriks. Võõrapärane maa, teistsugune kultuur. Tutvusime koos Aleksandr Belostennõiga, särginööbid mõlemal mõnusasti lahti, parajasti pealinna kultuuriväärtusega, kui üks jõmpsikas paar kiiremat jooksusammu tegi ja Belostennõi suunas hüppe sooritas. Aga vargapoiss hindas oma võimeid üle, sest 215-sentimeetrise koljati kaelasoleva kuldketini ta 36

GO REISIAJAKIRI 4/2013

sõrmed ei ulatunud. Kui Belostennõi tänaval Tkatšenkoga kahekesi jalutas, ümbritses neid 50-liikmeline lasteparv. Kollid ees ja lastekari järel. Tkatšenko pööras ümber ja tegi kurjakuulutava häälitsuse, misjärel lastel kadus igasugune tahtmine hiiglastele järgneda. Aga alati nii lõbus ei olnud. „Läksime õhtul Bogotás jalutama. Oli juba hämar. Vastu jooksis hirmunud näoga mees ja me tõmbusime instinktiivselt seina äärde. Talle järgnes teine mees ja seejärel kõlasid kaks lasku...” 6. jaanuaril 1982. aastal alustas Nõukogude Liidu korvpallikoondis pikka teekonda P ­ uerto Ricosse. Moskvast väljuti graafikust kolm tundi hiljem ja kui jõuti Kingstonisse (kus toimus ümberistumine), selgus, et kohalik lennuk, mis pidi korvpallurid San Juani viima, oli juba tund aega varem õhku tõusnud. „Mis seal ikka, läheme järgmise lennukiga,” mõtles reisiseltskond. Aga järgmine lennuk lendas alles nädala pärast.

„Siis hakkas juhtkond rummipudeli taga arutama, kuidas edasi saada. Õhtuks leiti kaks eralennukit, üks 4-, teine 14-kohaline. Sergei Tarakanoviga mahtusime sellesse suuremasse läbi häda kõrvuti istuma, kuigi me polnud sugugi kõige kogukamad mehed. Öeldi, et lend kestab poolteist tundi. Pilootideks väljanägemise järgi umbes 18-aastane kutt oma pruudiga... Kui olime kaks tundi õhus olnud, hakkasid nad omavahel vaidlema − võtsid kaardi välja, üks näitas paremale, teine vasakule. Pärast kolme ja poole tunnist lendu me lõpuks maandusime ja kõik olid juba õnnelikud: pääsesime ju eluga! Ja siis teatab see poisinolk, et oleme hoopis Dominikaani Vabariigis ja tulime siia tankima ja pissile... San Juani jõudsime hommikul kell 8. Lennujaama tollis polnud mitte ühtegi inimest! Gomelski jättis delegatsiooni juhi ja doktori kätte kõigi passid ja pudeli viina. Ütles, et enne siit ära ei tule, kui kõigi passides on templid sees. Katsu pärast sealt ilma sissesõidutemplita ära saada!” Heino Enden elas tavaliselt ühes toas


spordireis

Andrei Lopatoviga (208 cm). Kuldsete kätega mehel oli reisidel kaasas igat sorti näpitstangid ja kruvikeerajad. Kui ta hotellituppa jõudis, kruvis ta esimese asjana voodilt puust jalutsi maha, paigutades selle asemele tooli. Vägilasel ei tulnuks und, kui ta jalad rippunuks üle voodi ääre. Kuid mis on need tühised ebamugavused selle kõrval, mida õnnestus hoolimata raudsest eeriidest näha ja kogeda! „Raha pärast pole ma korvpalli kunagi mänginud. Aga mulle hirmsasti meeldib reisida – alati avastad midagi põnevat. Legendaarne korvpallitreener Edgar Naarits üritas korduvalt sugulaste juurde USA-sse pääseda, aga teda ei lastud. Ütles mulle kord naljatamisi, et mind viiakse vägisi ja makstakse veel peale ka.” • 1982. aasta jaanuaris Kingstonis. See teraslind viis nõukogude korvpallurid Jamaikalt Puerto Ricosse (vahemaandumisega Dominikaani Vabariigis).

Garmont Eclipse GTX Kerged ja stabiilsed matkajalatsid meestele. GORE-TEX® XCR vooder on väga hea hingavusega ja muudab jalatsid veekindlaks. Vetthülgavast nubuknahast, seemisnahast ja sünteetilisest tekstiilist pealis. Vibram® hästihaakuv ja isepuhastuv välistald. Garmont PU Spine system toetab jalalaba keskosa ja on paindlik päka all. PU sisetald parandab jala hingamist, EVA vahetald pehmendab põrutust.

Garmont Aurora GTX Sportlikud naistejalatsid nii matkaradadele kui linnatänavale. GORE-TEX® vooder tagab veekindluse ja hingavuse. 1,4 mm vetthülgavast nubuknahast ja seemisnahast pealis. Vibram® hästihaakuv ja isepuhastuv välistald. EVA vahetald. Anatoomiast Dikteeritud Disain.

KEEN Siskiyou WP Ilmastikukindlad matka- ja vabaajajalatsid meestele. Veekindla ja hingava membraaniga KEEN.DRY vooder. Vetthülgavast nubuknahast ja sünteetilisest tekstiilist pealis. KEEN.PROTECT kive tõrjuv varbakaitse. Y-paindekohad päka all.

Hea matkajalats on midagi, millele Sa ei pea looduses liikudes mõtlema. Veepidavus, hingavus, põrutusi vähendav, jalga toetav ja hästi haakuv tald ning vastupidavus on vaid mõned üksikud paljudest detailidest, mis teevad jalatsist selle õige. Juhtivate tootjate sajad patendid ja pikaajaline kogemus ning meie aastatepikkune kirg matkamise vastu lubavad Sulle pakkuda esinduslikku valikut parimaid matkajalatseid.

MATKaSPORT kauplused: Tallinn - Järve, Ülemiste ja Rocca al Mare keskus; Tartu - Lõunakeskus; Pärnu - Port Artur 2

4/2013 GO REISIAJAKIRI

37


BULGAARIA

Salapärane avastus Bulgaarias Tekst: Juhan Voolaid

Fotod: Kamren Barlow

Reisi kavandades on alati oht, et kõik saab olema tavapärane − käid ringi mööda Colosseum’e ja Louvre’e, saamata osa päris maailmast ja hingamata sisse tegelikkusele vastavat õhku. Turist, see kurivaim, on igal pool tuhandekesi kohal, piirdelint muudab isegi elusa inimese eksponaadiks, sa oled vangis üldtuntud taieste keskel, viskled nagu kala reisiraamatu kaante vahel. Juhan Voolaid kirjeldab teekonda Bulgaaria salapäraseima objektini.

38

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Toksisin seega enne Bulgaariasse minekut Google’isse igasuguseid märksõnu, mis pidid paljastama selle maa salapärasemat külge, andma aimu objektidest, mis jäävad sissetrambitud rajalt kõrvale, ning mind saatis edu. Ühtäkki märkasin pilti, kus kauge mäe otsas seisis UFOtaldriku sarnane ehitis, mille kohta ei olnud poes müüdavates reisiraamatutes sõnagi, all kiri „abandoned UFO building” (’mahajäetud UFOhoone’). Oleksin ju veelgi uurinud, asjaolusid täpsustanud, ent ettevalmistustega läks nii nagu ikka, kõik jäi viimasele hetkele ning üleüldise rabistamise käigus ei saanudki ma teada, millega on tegu. Olime Bulgaarias juba tükk aega olnud, käinud Sofia free tour’il ja kolanud Veliko Tarnovo kitsastel tänavatel, kus munakividel on rohelised rõngas silmad ja nad teevad näu!, kui järsku peatasin kusagil külavaheteel auto ja osutasin näpuga kaugusse. Seal ta oligi, kõrgel mäe otsas – UFO-hoone.


BULGAARIA

Google Mapsis olin ehitise täpse asukoha välja vaadanud, ent kuna see info vedeles koos sülearvutiga hotellis, otsustasime lihtsameelselt, et sõidame mäe otsa kohale silma järgi. Mõtlesime, et hoiame hoonel silma peal ja pürime sinnapoole, küll tee meid kohale viib, ega me džunglis ei ole. Tee keerutas, muutus aina kitsamaks, puud katsid vaatevälja, mäed jäid ette, ning peatselt polnud meil õrna aimugi, kus me oleme. „Tundub, et sinnapoole!” ütlesin ristmikul ja rullisin rooli, kruus kraapis punase laenu-Dacia põhja, gaas, mida ma andsin, undas kapoti all ja auto aina tõusis mägiteel. Kurvid olid juba päris ohtlikud, puud kummardasid oma sassis pead madalale tee kohale, vastutulijad jäid ära ning siis jäime seisma kõrge rohelise traataia ees, mis takistas edasisõitu. Metallvärav kääksatas ning meie ette ilmus keskmist kasvu mees, ei karm, ei lahke, sõjaväelase hoiakuga, küljel rippumas püstolikabuur. Me ei saanud üksteisest aru. Tema ei osanud inglise ega vene keelt, mina aga neid, mida tema. Kordasin fraasi „UFO-building” ja näitasin käega üles mäetippude

poole, mees kehitas õlgu. Joonistasin õhku mäe ja selle otsa taldriku, aga tema jäi endiselt tummaks ja laiutas käsi. Viimaks meenus mulle, et kaardil oli ju selle koha nimi kirjas, kus imeline ehitis paiknes – nime meelde jätta ei olnud võimalik, sest see lihtsalt ei jäänud pähe – otsisin kaardi välja ja osutasin õigele kohale. „Buzludža,” laususin ma, mees kummardas lähemale ja pani näpu Shipka kurule. „Sealtkaudu saab?” küsisin eesti keeles ning püstoliga mees noogutas. Shipka kuru kaudu tõesti sai, väike tee pööras suure pealt ära, silt näitas „Buzludža”, kõik klappis. Sõitsime 16 kilomeetrit kehva kitsast asfaltteed, auklikku, millel vedeles oksarisu, paaris kohas peaaegu tüvi. Varjud vilkusid, üleval puude kohal paistis päike, ühtegi vastutulijat selle maa jooksul me ei kohanud, ei ühtki maja tee ääres, mitte midagi − ainult meie, mets ja tundmatusse vonklev tee.

Mets lõppes ja me peatusime avaral platool üsna mäetipu lähedal. Laiad muruplatsid, avarad vaated, hallid, maja mõõtu kivikäed paistsid maa seest välja, hoides peos samast materjalist tõrvikuid, nende taga mäetipus seisis igatsetud UFO-hoone. Jätkasime sõitu, tee väänles mäkke, metsatukas nägime oma suureks üllatuseks elumärke – mõnd hoonet ja hotelli – ning siis järsku keelumärk, vana, mahakoorunud värviga, roostes, justkui mittekehtiv, ümmargune lapats orjalikult kummargil. Pidasin auto märgi juures kinni ja tõmbasin käsipiduri peale. Mis siis nüüd? Kedagi polnud, ainult puud, rohutirts ja hein tema ümber, taamal mäelagi, millel paistis hiiglaslik UFO. Kõhklesin, sest ma ju üldiselt armastan korda ja austan igasugu märke, pean lugu seadustest, vihkan idioote ja nii edasi, aga seal, üksiku loppis keelumärgi ees, mis lahutas meid UFO-hoonest, mille juurde oli nii kaua ja vaevaliselt tuldud, lõin oma tõekspidamistes kahtlema. Kas inimene pidi üksikul saarel leiduvaid vanu liiklusmärke järgima? Kas leidus maailmas keegi, keda huvitas, kas me läheme praegu edasi või mitte? Ei. Oli ilmselge, et liiklusmärgi kunagi siia paigaldanud huvirühm oli hääbunud ajalukku, nende seadused enam ei kehti ning seega oleks meie edasiminematus olnud lihtsalt totrus. Viga, kui keegi selle üldse tegi, oli see, et märgipaigaldajad lahkudes oma risu ära ei koristanud, ei viinud kasutuks muutunud metalli kokkuostu. Mõtlesime nii, rahunesime ja sõitsime edasi.

4/2013 GO REISIAJAKIRI

39


BULGAARIA

Mäe juuksed ehk puud lõppesid ning algas kiilas pealagi, tee vonkles ees halli maona minema, ent auto jäi jälle seisma, sest nägime uut ähvardust, uut keelumärki, mis polnud enam tühipaljas kahemõõtmeline vertikaalne kärbseseen, vaid midagi sootuks enamat. See oli plekist plakat, valge põhjaga, punase kirjaga, tõsi, lääbakile vajunud. Taas valgus meie peale jäme kahtluselaviin, jälle istusime, tõmbasime alahuule rulli ja mõtlesime, kõhklesime, vangutasime raskelt pead. Inimene ehitas kolossi, paigutas selle ette keelumärgi ja läks igaveseks minema. Kaua see keelumärk aga kehtis? Lasksin autoakna alla ja jõllitasin plekktahvlit altkulmu, jalg tuksumas gaasipedaalil. Tekst oli bulgaariakeelne: „Preminavaneto absoljutno zabraneno! Opasen obekt!” Küllaltki arusaadav, seda tuli möönda, korralik kodanik oleks seda lugenud ja tagasi pööranud, vaatamata sellele, et enne sai keelumärgile sülitatud. Kuid kas neil kahel märgil oli üldse mingit põhimõttelist vahet, mõtlesin ma, sest nende ülespanijad olid ju ühed ja samad inimesed, lahkunud ja keelud seega mittelugevad. Kas habetunud sell üksikul saarel oleks praegu tagasi põrganud? Ei oleks, selge see! Tagasipõrkamine oleks tema seisukorras olnud mõttetu ja siin oli seisukord sama, meie südamekallis koll, meie koloss, meie UFO-hoone oli käegakatsutavalt lähedal, viissada meetrit, mitte rohkem. Mu pilk püsis pikemalt sõnal preminavaneto ning siis valgus üle mu kaela soe laine. Eemaldasin sõnalt eesliite pre-, misjärel jäi järgi lihtsalt minavaneto. „Nad on mäe ära mineerinud!” hüüatasin. Mu kaaslaseks oli õrn ja habras naisterahvas, maa-aluste miinide täpne vastand, ja kuna me olime niigi võdisenud julgemise ülemisel piiril, siis keerasime jubeda eelaimduse ajel auto ringi ning sõitsime alla tagasi. UFO-hoone vaatas meile tuimalt järele, tema betoonist näos ei liikunud ükski lihas, tal ei olnud ei hea meel ega kahju, tal oli pisikesest punasest plekksipelgast ükskõik, mis eemale tõkkepuu juurde tekkis, seisis veidi ja siis otsa ringi pööras. Meie enesetunne oli see-eest pagana kehv, operatsiooni oli ju pikalt planeeri40

GO REISIAJAKIRI 4/2013

tud, ootused olid suured olnud ja nüüd oli kõik läbi, roomasime „sumbuti jalge vahel” mäest alla. Auto liikus tõrksalt, mitte et mootoril oleks midagi viga olnud, küll aga juhil. Mõtlesin, et soh, selline mees ma siis olengi, selline, kes üksikule saarele unustatud märgiplönni ees põnnama lööb. Aga kui märk rääkis tõde – juhul, kui me teksti õigesti tõlkisime, mis oli aga ebatõenäoline – kui mäe sees olidki miinid? Sellisel juhul ei omanud tähtsust, et sildipaigutajad olid ajaloohägus lahustunud, sest miinid jäid ju alles. Peatasin auto esimese maja juures, mis siin vaatamata üleüldisele inimtühjusele leidus – see oli kahekorruseline halli krohviga kaetud hotell. Läksin sisse ja leidsin kuivalt sisustatud fuajeest leti tagant madala juuksepiiriga kuti. Ja jälle ei saanud me üksteisest aru. English? No. Russian? No. Lasin taas kätel käia, joonistasin õhku taldriku, näitasin mäge pidi ülespoole, tegin auto häält, tõmbasin käega üle kõri – kas võib edasi sõita või mitte? Kas elu või surm? Ja ma pigistasin sellelt keeleoskamatult lontruselt välja kaks sõna. „No problem,” ütles ta. Saanud sellisel moel kõikumakippunud

vaimule tuge, pöörasime autonina taas ringi, möödusime roostes keelumärgist, mõne hetke pärast ka plekktahvlist ning olime seejärel UFO-hoonega omapäi mäe otsas. Tema, suur ja lapik, kõrgus üleval pikkade treppide otsas, piklik torn selja taga püsti nagu saba, mille tulnukad taldriku külge monteerisid, et maalastele oma sõbralikest kavatsustest liputamisega märku anda, meie auto tema ees nagu mittemiski, ebe, kärbsemust vanaisa kiilal pealael. Peatusime tee viimases otsas ja ronisime välja, meie ümber laiusid sillutatud platsid, mida ääristas lagendike viisi niitmata rohelist muru. Järsku sain aru, et ma kardan. Kui olin kodus arvuti taga lösutades mõelnud, et küll oleks hea, kui turistid vaatamisväärsuse ees mu ümber ei tungleks, et nad ei vehiks küünarnukkidega, ei lõksutaks minu poole oma proteeshambaid, siis nüüd, viibides reaalselt sellises olukorras, ei olnud asi üldse nii vahva. Ma ei tea, miks, aga betoonkoll ei tundunud lähedalt üldse sõbralik. Olime tema ees kuidagi kaitsetud, soe tuul puhus valjult, särk lopendas seljas, tunne oli rohkem ulmefilmilik, kui ma soovinud oleksin. Astusin pikka laia treppi pidi üles, kohutav


BULGAARIA

vari pea kohal aina kasvas, uskumatu betoon-UFO lähenes. Tuul muutus aina valjemaks, järjest enam tundsin, et teen midagi valet, keelatut, ja et mingisugune nimetu õudus tungib mulle kohe kallale. Mu kaaslane, habras naisterahvas kaugel all punase autokirbu juures oli õige pisikeseks jäänud, seisime mõttetu hiiglasega vastamisi nagu mees ja koletis, tuul muutus täiesti hulluks, särk plagises vastu keha, tõmbasin soni sügavamale pähe, et seda minema ei puhutaks, ja mõtlesin, kui mõnus oleks, kui mul praegu mõni meessoost sõber kaasas oleks, selline hea julge ja tümakas sell, jämedate jalgadega, mis hästi maa küljes kinni istuvad. Aga ma ei löönud värisema, läksin majarajaka juurde, tegin pilti ja käitusin nagu turist muiste, hall kaar kerkis mu pea kohale nagu laululava oma, pisike kala oli eksinud haikala kurgu alla, nägin, et UFO sobimatult väikese ja tabalukuga suletud ukse eest on üks alumisi plaate ära. Kummardasin ja vaatasin ettevaatlikult trellide vahelt sisse, mõeldes, et kui mulle sealt keegi vastu vaatab, siis tuleb jooksu pista. Aga seest ei paistnud midagi, lihtsalt palju pimedust ja sekka veidike valgust. Kahel pool ukse kõrval olid seinale kinnitatud suured kivist tähed, osaliselt maha kukku-

nud, need rääkisid proletaarlastest, nende muredest ja heitlustest. Mõtlesin, et käiks tiiru ümber maja ja vaataks, kas saab kusagilt mujalt sisse, aga julgus sai otsa, sest tuul lõhkus puhuda nagu hull, kartsin, et mind uhutakse mäetipust taevalaotusse ja visatakse kusagil kaugemal vastu kaljusid lömaks. Taevane ventilaator sobis UFO-hoone õudustäratavasse komplekti hästi, tundsin, et betooni seest jälgis mind endiselt identifitseerimatu jubedus, mis soovis mu vasakut jalga alt ära näpistada, pöörasin ringi ja läksin ära alla auto juurde. Hotellis küsis perenaine meilt, mis me siis päeval ka nägime, kus käisime. Rääkisime talle UFO- hoonest, naine kuulas huviga, aga ei saanud aru, mis imemaja see selline küll oli. Alles siis, kui mainisime Buzludža nime, lõi ta käe otsaette ning ütles, et see ei ole mitte UFO-de, vaid kommunistide hoone, mis 1980ndate alguses mäe otsa püstitati ja et igal suvel koguneb sinna 40 000 inimest, kes lehvitavad punast lippu ja karjuvad hurraa. Numbritoas läksin kohe internetti ja sain teada, et UFO-hoone tegelik nimi on Bulgaaria kommunistliku partei maja-monument, mis püstitati mäetippu 1891. aastal toimunud sündmuste mälestuseks, mille käigus pandi alus sot-

sialistlikule liikumisele. Maja-monument avati 1981. aastal kui kommunistide pidulik kohtumispaik, kus parteiliidrid võtsid vastu välismaiseid aukandjaid ning peeti tähtsaid tseremooniaid. Võimuvahetusel 1980ndate lõpus jäi maja omanikuta, sest uut valitsust ehitis enam ei huvitanud, see hakkas lagunema ja seda rüüstati ulatuslikult. Vaatasin ka järele, mida tähendab „Preminavaneto absoljutno zabraneno!”, vastus oli „Läbikäik rangelt keelatud!”, ei mingeid miine. Tagasi Eestisse jõudnud, omandas mäe otsas defineerimata jäänud õudus nime. Mind oli rünnanud kommunismituul, mille muutuste tuul omal ajal mägedesse puksis ja mis ulgus nüüd üksi, tigedalt ja solvunult ümber mahajäetud kolossi, mis ajaga muutus kalossiks. Ja mina – mina olin saanud, mida olin palunud – turistidest vaba vaatamisväärsuse, erutava seikluse, parima asja oma Bulgaaria-reisil. •

Vaata lisaks: http://en.wikipedia.org/wiki/Buzludzha http://buzludja.com/history

4/2013 GO REISIAJAKIRI

41


motoreis

Kultuurne Motobande TROLLIREDELIL Tekst: Mart Mikk

Fotod: Larianna Holm, Meeli Tulik, Triinu Taul

42

GO REISIAJAKIRI 4/2013


Reisimisele keskendunud väljaannetes, portaalides ja blogides on koostatud lugematul arvul edetabeleid maailma kauneimate või põnevaimate teede kohta. Ilu ja adrenaliin on subjektiivsed mõisted, kuid ühes asjas on eranditult kõik hindajad ühel meelel: Norra fjordide vahel looklev Trollstigen täidab iga mägesid armastava mootorratturi julgeimadki unistused.

1. juunil alustas Rahvusooper Estonia eest oma kuuendat heategevuslikku motorännakut Kultuurne Motobande. Enne starti anti Tobiase Seltsile üle heade toetajate abiga kogutud 3486 eurot, mille eest renoveeritakse Hiiumaal asuva Rudolf Tobiase majamuuseumi üheksa akent, et tagada sealsele ekspositsioonile vajalikud säilimistingimused. Seejärel võttis Kultuurne Motobande suuna Viljandi poole, kus Vabaduse platsil esinesid lastekaitsepäeva puhul korraldatud tasuta kontserdil Triinu Taul, Tiit Sukk, Marju Varblane, Siim Rikker, Roland Puusepp, Ago Anderson, Tõnu Kark, Larianna Holm, Mart Mikk ning ansambel „Ajaratas Halastamatult Veereb − Ei Teda Peatada Saa, Eriti”, koosseisus Elmar Liitmaa, Tanel Talve ja Kait Lukka. Pärast kontserti said helkurvesti selga 700 Mulgimaa last, et nad liikluses paremini nähtavad oleksid. Ja kes soovisid, kogusid kollastele vestidele hulga armastatud näitlejate ja muusikute autogramme. Eesti kultuuriobjektide toetamine ning lastele helkurvestide kinkimine ongi kaks lahutamatut nähtust Kultuurse Motobande missioonist.

stiilis õhtu- ja hommikusöök, mis kuulub kajutikoha hinna sisse. Kui plaanis minna Stockholmist kaugemale, peitub märgatav ajavõit juba ainuüksi kesklinna ummikuid vältides. Teenindus on väga sõbralik, kajutid avarad ning kaasreisijad valmis igal sammul juhendama ja aitama. Kuna ülemäära palju sellise laevaühenduse olemasolust ei teata, tasub seda Skandinaavia-reisi planeerides igal juhul alternatiivina kaaluda, vt www.dfdsseaways.ee.

Pühapäev, 2. juuni: kilomeetrite „tootmine” Kuna olime seadnud eesmärgiks läbida kümne tunniga 685 kilomeetrit ilma

Ühispilt Kapellskäris.

Mootorratastel kultuuri heaks Kultuurne Motobande on Kuningas Arthuri Fondi poolt korraldatud hea­tegevuslik motorännak, milles osalevad Eesti pop-, rokk- ja pärimusmuusikud, sümfoonikud, näitlejad, produtsendid, teletegijad, kunstnikud ja disainerid. Sõitjad maksavad toidu, kütuse ja majutuse eest ise, sponsorite annetatud raha läheb kultuuri toetuseks. Tänavu andsid oma väärika panuse DSV Transport, Saku Õlletehas, Olerex, DFDS Seaways, United Motors, CRU Hotell ja Restoran, Maanteeamet, Matkasport, Imperial Porcelain, TESA Logistics, Fifaa ja Viljandi linn – maani kummardus neile! 1997. aastast on Kuningas Arthuri Fond toetanud erinevaid kultuuriobjekte 70 000 euroga.

Missioon täidetud, sõideti Paldiskisse, kust öine laev viis Kultuurse Motobande DFDS Seawaysi lahke abiga Kapellskäri sadamasse Rootsis. Põhilise osa selle laeva­liini reisijatest moodustavad rekka­ juhid, kelle esmaste vajaduste peale mõeldes pole põhiliseks atraktsiooniks mitte karaoke­baarid ega parfüümipoed, vaid hoopis rikkalik ja maitsev buffet4/2013 GO REISIAJAKIRI

43


motoreis 5°E

Norra

Stjørdalshalsen

10°

meri

Trondheim

Kristiansund

Åre

15°

Järpen

Ramsele

Hammerdal

Östersund

Sollefteå

Molde Stranda Volda

Røros

Trollstigen

Funäsdalen

Tynset

Dombås

Galdhöppigen

#

2469

# 2465

Otta

Bergen 60°

n

Glittertinden

Sogndalsf

Hønefoss

Odda

Leirvik Fø ørd ør rd de e

Saud da

Haugesu un nd nd

ANDI ATL KEAN OO

Stavange ge err

Eidsvoll

Mo

Horten

Moss

5°E

Tønsberg

Ar A Are r ndal Uddevalla Gr ms Gri m tad S k a g e r r a k Mandal

Kristiansand

lõunapausita, oli mõistlik esimese hooga sõita puhanud pea ja Olerexist tangitud bensiiniga võimalikult kaugele. Valisime kõige otsema ja kiirema tee läbi Västeråsi, Karlstadi ja Charlottenbergi. Veel enne Norra piirini jõudmist pidime tegema lisapeatuse, et vihmariided selga ajada. Tuju sellest ei langenud, keegi ju sel hetkel veel ei teadnud, et viimased sõidutunnid mööduvad korralikus vihmas. Kella kaheksa paiku õhtul saabusime ligumärgadena Lillehammerisse, kus ootas ees õhtusöök ja Norra suuremates majutuskohtades üllatavalt harva esinev nähtus nimega saun. Clarion Hotel Hammer sai ööbimiskohaks valitud lisaks sauna ja garaaži olemasolule veel seetõttu, et esmapilgul kallimapoolse hinna sees sisaldus buffet-õhtusöök, mis üsna kalli hinnaskaalaga riigis osutus väga mõistlikuks otsuseks. Pealegi on sellise suurusega rühma ning nädala alguse puhul 44

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Västerås

Köping

Karlstad

Grums Vänern Åmål

Örebro Vingåker

Trollhättan

võimalused hinnaläbirääkimisteks üsna märgatavad. Hotelli kodulehekülg on suhteliselt pikk ja lohisev, lihtsam oleks kirjutada otsingumootorisse pelgalt Clarion Hotel Hammer. Vaatamata nõudlikule sõidupäevale jätkus osas veel piisavalt energiat põgusaks jalgsi­ matkaks, et avastada kunagist olümpia­ linna, kuni saunas pehmeksleotatud kered üksteise järel auga väljateenitud puhkusele heitsid.

Esmaspäev, 3. juuni: mootorratturi unelm Enne reisi sai järele uuritud, kui palju tekitavad meie algselt kavandatud marsruudile takistusi vaid nädalapäevad varem sedasama kanti tabanud mäetippude liig kiirest sulamisest ja paduvihmadest põhjustatud tulvaveed. Peale üksiku tee- või sillaremondist tingitud kiirusepiirangu

Eskilstuna

Maarianham

Flen

ina 60°

Paldiski

Kapellskär

Stockholm Torsby

Södertälje

Linköping

Vättern

10°

Täby

Norrköping

Lidköping

Ahvenamaa

Sandviken

Uppsala

Ski

Arvika

Öregrund

Tierp Hallstavik

Charlottenberg

Kil

Farsund

Borlänge

Stöllet

Gävle Sandviken

Kongsvinger

Larvik

Egersund d

Leksand Falun

Malung

Oslo

Drammen Kon ngsberg Po PorsgrunnSkien

Ockelbo

Rättvik Gjøvik Hamar

Gol

jøra

Orsa

P õ h j a l a h t

Söderhamn

Bollnäs

Älvdalen

Hudiksvall Iggesund

Arbrå

N O R R A Geilo

Delsbo

Järvsö

Särna

Lillehammer Vossevange

Sundsvall

Ånge

R O O T S I

Sveg

Idre

Florø

Härnösand

Timrå

Vemdalen

Geiranger

20°

Husum Bjästa

Nordingrå

Ramvik

Oppdal

Ålesund

Mellansel

Läänemeri Nynäshamn

Oxelösund

Valdemarsvik

0

KL-465

15°

Elmar Liitmaa, muusik Minu füsioterapeut ei pidanud kuigi heaks ideeks vähem kui pool aastat pärast seljaoperatsiooni kuus päeva tsikli seljas mööda Norra mägiteid sõita. Kuid tahtmine oli kõva ning kuna Harley-­ Davidson Eesti toetas mind seks puhuks Ultra Glide’iga, otsustasin ikkagi minna. Eriti äge oli kruiisida kõrgel mägedes, kus temperatuur langes vahepeal nulli lähedale ja teed olid jäätumise piiri peal. Kõik sujus tõrgeteta ja jõudsime ilma suurema draamata lumiste tippude otsast suvise ookeani äärde. Tabasin end mitmel korral mõttelt, et kui vanajumal sellele maale looduse ilu jagas, oli ta eriti heldes tujus. Maalilised vaated olid iseenesestmõistetav osa Norrast, ükskõik millises maa osas me parasjagu viibisime. See riik on ühe motomatkaja jaoks tõeline maiuspala. Vahepealsed madalad temperatuurid ja heitlikud ilmaolud lisasid seiklusele vaid vürtsi.

50 km

©2013


motoreis

ning mõne tühise ümbersõidu ei andnud miski märku hiljutisest looduskatastroofist. Ottast vasakule keeranud, jätkus sõit piki tormakate jõgede Sjoa ja Visa kaldaid ülesvoolu, vaated muutusid üha mõjusamaks ja temperatuur järjest jahedamaks. Peagi kõrgus Kultuurse Motobande ees valge vaibaga kaetud Jotunheimeni mäeahelik, kus oma 2469 meetriga uhkeldab Põhja-Euroopa kõrgeim mäetipp Galdhøpiggen. Et tegemist oli motomatkajate, mitte alpinismihuvilistega, keerasime paremale Geirangeri suunas ja jäime mõnesaja meetri pärast teeveerel otsekui kokkulepitult pikas rodus seisma. Olime teadlikud, et lõiguti on riiklik maantee number 63 liiklusele avatud vaid maikuust novembrini, kuid et teeäärsed mägijärved olid juuni alguses jääkaane all ning teede ääres kõrgusid sahkade poolt läbilõigatud lumevallid, ei osanud keegi aimata. Termomeeter näitas kasinasti pluss nelja! Paksemate kinnaste ja jopedega varustatud ratturid alustasid muretut lumesõda, enamus tegeles siiski riietumisega, meenutades sootuks valedesse ilmastiku­ oludesse sattunud sõjavange mõnest ajaloolisest dokumentaalfilmist. Kõik

hilbud, mis kaasas olid, said selga pakitud, rekordtulemuseks kujunes ei rohkem ega vähem kui seitse T-särki! Kõrgust oli vaid kilomeetri jagu, kuid kuna olime peadpidi pilvedes, kostitasid trollid meid sissejuhatuseks millegi lörtsisarnasega, mis jättis tagarehvidest maha talve hakule omased jäljeribad, sundides vaistlikult aeg-ajalt jalaga teepinna libedust kontrollima. Algas meeleolukas ja kurviderohke laskumine koos arvukate pildistamis- ja ahhetamispeatustega, igaüks omas tempos. Kui kõik lõpuks all orus külmast konksus sõrmi lõõskava päikese käes soojendades kokku said, olid näoilmed tulvil erilist energiat. Meie ees laius uskumatult kaunis Geirangeri fjord ebaproportsionaalselt suurte reisilaevadega, mis olid tuhandeid turiste kruiisidele meelitanud. UNESCO maailmapärandi nimistus olevat Geirangeri on korduvalt nimetatud maailma kauneimaks fjordiks, järsud mäenõlvad ja nendelt alla pahisevad kosed, millest tuntuim kannab teenitult nimetust Seitse Õde, on kujundanud sellest paigast Norra ühe tähtsaima turismiatraktsiooni.

Kaua ei olnud ette nähtud kogu ilu nautida, ka laevasõit ei ahvatlenud – olime seda piisavalt kogenud oma eelmisel reisil Ahvenamaale. Asusime Trollstigeni teisele etapile, sedapuhku kurvitasime ülesmäge ja hullamist jätkus kuhjaga. Taas saime kogeda mõningast temperatuurilangust, ehkki teine redel ülearu kõrgele ei viinudki, pigem kulges sõit pooleteisekilomeetriste mägede vahelisel platool. Lumised tipud sulasid täiega ja lasid oma mahlasid üle käänuliste teede alla fjordide poole voolata. Peagi saabusime väiksemates rühmades Eidsdali sadamasse, kust iga poole tunni tagant suundus praam Lingesse. Erinevalt Soome riigimaanteedest olid siinsed praami­sõidud tasulised (sõltuvalt vahemaast 7–8 €, www.fjord1.no). Randudes keerasime paremale, jätkates mööda teed number 63 Isterdaleni suunas, ja tasapisi, lausa märkamatult kruttis kõrgusenäit taas 1000 meetrini. Tegime põgusa peatuse mullu avatud infopunkti juures, kust viis trepp vaateplatvormile. Kuid kuna ilm pilvepiiril kiskus juba üsna õelaks, jätsime edasi-tagasi umbes kilomeetri pikkuse jalgsimatka lihtsalt vahele. Kuuldavasti näeks sealt selge ilmaga unus-

Trolliredelil.

4/2013 GO REISIAJAKIRI

45


motoreis

Storseisundeti sild.

tamatut vaadet kogu Isterdaleni orule ja Trolliteele. Vaatamise asemel võtsime ette laskumise kuulsaimast trolliredelist, mida ikka ja jälle kõikvõimalikel „kõige-kõige”lehekülgedel igast rakursist eksponeeritakse. Teekatet vaheldumisi niisutavad vihma- ja jääpiisad lisasid adrenaliini, kõrgustest allapahiseva Stigfosseni joast üleviiv ajalooline sild sundis veel kord rattaid

Ly Meldorf, Käina huvi- ja kultuurikeskuse direktor Rudolf Tobiase värvikas ja käänakutest tulvil elu kulges läbi linnade ja riikide, just nagu Kultuurne Motobande, kes on igal aastal leidnud võimaluse toetada mõnda põnevat lõiku kultuuriradadelt. Sel korral helilooja, koorijuhi, organisti ning Eesti professionaalse muusikakultuuri alusepanija majamuuseumi akende restaureerimist. Kuna eri projektide abiga on korda saamas Rudolf Tobiase sünnikodu õueala, siis just see veel välisilmest puudus: vett ja tuult pidavad aknad. Kauaoodatud­­­ ­1. juunil­me lõpuks kohtusime ja meil oli koos hea olla. Tänasin teid siis ja tänan teid praegu: ikka edasi uutele radadele, meie kultuur vajab teid!

46

GO REISIAJAKIRI 4/2013

tee äärde parkima. Kogu see 9-protsendise kaldega ja ühtteist 180-kraadist kurvi pakkuv eriskummaline teelõik ehitati valmis kaheksa aastaga Norra kuninga Haakon VII initsiatiivil ning avati liikluseks juba 1936. aastal. Põhimõtteliselt jaguks kirjeldatud elamustest ühe mootorratturi unelmate päeva sisustamiseks täielikult. Kuid see ei olnud

veel kõik, kuna Møre og Romsdali maakonnal on pakkuda veel teinegi unustamatu kogemus – Atlanterhavsveien. Väikseid ookeani pillutatud saari ühendav kaheksa kilomeetri pikkune Atlandi tee avati 1989. aastal tasulise magistraalina, kümne aastaga olid kulud kaetud ja 122 miljonit Norra krooni maksnud sillast sai riikliku tähtsusega turismitee, mida on tituleeritud Norra sajandi ehitiseks ja ajalehe The Guardian poolt lausa ilusaimaks teeks terves maailmas. Sinna jõudmiseks oli vaja jätkata kuni Åndalsnesi linnani, kust tee number kasvas ühiku võrra: 64. Siis praamisõit Åfarnes-Sølsnesi, Fannefjordi alt kulgeva tunneli kaudu Eide suunas, ühes kohas tasulist tunnelit tühise ringi abil vältides. Väsimus oli selleks hetkeks meeled üsna tuimaks teinud, kuid kuulsusrikast trassi ja eriti selle keskosas asuvat riukalikku Storseisundeti silda nähes kerkisid emotsioonid juba ei tea mitmendat korda päeva jooksul lakke. Ööbimiskoha ja õhtusöögini Averøy saarel oli selleks hetkeks jäänud 30 kilomeetrit, kokku kogunes neid kümne tunni sisse ligemale 500.


motoreis

Kultuursed mootorratturid kammkarpide jahil.

Teisipäev, 4. juuni: paradiis Sveggvika on Atlandi ookeani sopp, kuhu kevaditi satuvad vaalad ja pringlid, troopiliste hoovuste mõjul püsib veetemperatuur aasta ringi sealsete laiuskraadide kohta oluliselt soojemana. Ja läbipaistva vee ääres paitab külaliste kõrvu ... sulaselge eesti keel! Anette ja Jaanuse toimetamistest Averøy saarel on meie meedias aeg-ajalt juttu olnud, kuid oma silmaga

seda fantastilist ööbimis-, kalastamis-, sukeldumis- ja kajakikeskust näha ületas kõik ootused. Erandina seniste Kultuurse Motobande rännakute seas peatusime samas kohas kaks ööd järjest, mistõttu igaüks võis ise valida, millega ta enda vaba päeva sisustas: puhkamise, jalutamise, mototurismi, sukeldumise, kalapüügi või kajakisõiduga. Sinna vahele mahtus hulk maitsvaid söömaaegu, kus aukohal olid loomulikult värskelt püütud mereannid,

Kalareporter Tanel Talve, Kait Lukka ja Tiit Sukk Averøy saarel.

millele sukeldumishuvilised mootorratturid kammkarpide näol pidevalt lisa toimetasid. Kirsiks tordil oli Anette valmistatud spetsiaalne Kultuurse Motobande kuuenda hooaja tort. Ööbimine Sveggvikas on viiekohalistes majakestes ja värskelt renoveeritud korterites. Sarnaselt Skandinaavia suusakeskustega saab voodiriideid koha pealt üürida või ise kaasa võtta, samuti aitab raha kokku hoida, kui elamine enda järelt ise ära koristada. Koht, mis väärib ilmtingimata avastamist ja lausa eestikeelne koduleht avaneb aadressil www.sveggvika.no.

Kolmapäev, 5. juuni: tunnelid Nahaalused rasvavarud taastatud, jätkus rännak sügavale mere alla ja keset Kristiansundi järsult üles maa peale tõusva tasulise tunneli kaudu. Nii nagu praamidegi puhul, makstakse siin sõiduki, mitte reisijate arvu pealt, näiteks mootorratta puhul tuleb kassasse jätta 9 €. Teekate oli siiani olnud kadestamist väärt, sellele vaatamata kehtib pea kogu riigis kiirusepiirang 80 kilomeetrit tunnis ja mis kõige üllatavam: sellest peetakse korralikult kinni. Tundub, et norrakad on aru saanud, 4/2013 GO REISIAJAKIRI

47


motoreis

Ööbisime kümnekohalistes majades, kus kordus tuttav trall nii linade kui ka koristusega. Tralli aitas ilmestada Siim Rikker oma ajaloolisel lõõtspillil, mis oli kogu reisi vapralt kaasa teinud ühe Harley-Davidsoni mahukas tagakohvris. 550 kilomeetrit ilma lõunasöögita kümne tunni peale jaotatuna hakkas kujunema tavaliseks rütmiks.

Neljapäev, 6. juuni: ettevalmistused kohtumiseks argipäevaga

Siim Rikker.

et kiirustamiseks põhjust ei ole: kui autod rodusse satuvad, siis nad seal ka rahulikult püsivad – igati sümpaatne. Ajapikku hakkasid ekstreemsused seljataha jääma ning kurvid ja kõrguste vahed leebemaks muutuma. Kristiansund-Oppdal-Tynset-Tolga-Trysil oma rohkete tunnelitega on samuti väärt elamus, ehkki sekka sattus paar järskudest temperatuurikõikumistest räsitud paarikümne kilomeetri pikkust asfaldilõiku mäestikuplatool, mis paljudes tekitas assotsiatsioone armsa kodulinnaga. Meie viimaseks sihtkohaks oli Vasaloppeti stardipaigana tuntud Sälen, täpsemalt Lindvalleni suusakeskus, www.skistar.com.

Ionel Lehari, disainer Kolm aastat tagasi miilitsaeskordi saatel Talvepalee väljakule kihutades välgatas mu peast läbi mõte, et see hetk Piiteris on Kultuurse Motobande kvintessents, absoluutne kõrgpunkt, mis pole määratud korduma. Kuid kui tänavu hakkasid levima kuuldused Norra mägedest ja trolliredelitest, lendas minu sees adrekapütil kaas maha ning leidsin end rohelise vestiga taas ooperimaja eest. Tuhanded kilomeetrid tundusid ka äsjasoetatud väikese linnaratta seljas lummavad ning vingumine oleks siinkohal puhas patt. Ma polnud kunagi enne Nor-

48

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Hommikuvõimlemise asemel käisid kaks BMW R1200GS-i ära päris suusamäe tipus, kasutades selleks kruusast rada tõstukite all. Toad läikima löödud ja hommiku­ eine Gustav Grill och Bar’is manustatud, ootasid meid ees tühised 470 kilomeetrit Kapellskärini. Et aega oli kuhjaga, tegime kohe alguses pikema peatuse otse tee ääres toimunud külalaadal, kus oli välja pandud aukartustäratav hulk armastuse ja hoolega renoveeritud Ameerika autosid, üritust saatis ehe rock’n’roll kohaliku Elvise esituses. Üsna pea pärast Sälenist lahkumist hakkasid pinnavormid tasanema ja ehkki loodus ümberringi oli endiselt äge, tõrkus aju seda kõike kaunina fikseerimast. Kapellskäris õnnestus teha põnev ühispilt otse kai ääres seisva DFDS Seawaysi laeva taustal, väljumiseni jäänud aja sisustasime vastastikku üksteise rohelistele vestidele mälestuseks autogramme jagades.

ras käinud ega ka mägedes mootorrattaga matkanud. Kaks täiesti uut kogemust astendusid uudseks ülikogemuseks, kus mõõdukas sõiduõõv tegi meeled postkaardivaadete nautimiseks meeldivalt eriti teravaks. Mäenõlvad, lambakarjad, tunnelid, fjordid ja lumi lendasid ülevate dekoratsioonidena silmapiirilt üle õla selja taha. Takkajärele filmilinti kerides tekkis kaks mõtet, mis jäid pähe uitama. Esiteks tuleks sinna kindlasti tagasi minna veidi rahulikuma ajakavaga. Ja teisalt: tempokas motomatk on ilmselgelt üks parimaid viise uue maastiku esmakordseks kogemiseks.

Reede, 7. juuni: lõppakord Rekkamehi tunneb üldjuhul lihtsa vaevaga ära nende kummaliste jalanõude järgi, päevinäinud plätudest kuni äralõigatud kannaosaga tänavakingadeni välja. Eks siin ole teatav paralleel motomatkajatega täiesti olemas, kuna pikal teekonnal peab kogu varustus olema eelkõige võimalikult mugav, vastupidav ja turvaline. Kõhud head-pare­ mat täis, tegime hommikul veel ühe foto ja algas sõit järjepanu kahaneva kolonniga Eesti eri nurkade suunas, kes Viljandisse, kes Tartusse, kes Jõhvi, kes Tallinna. Kilomeetreid sai kokku läbitud 2600. Kes ei ole kunagi varem kogenud, mida kujutab endast kümme tundi järjest ratta sadulas veeta, siis soovitan ette võtta ühepäevane väljasõit marsruudil Tallinn, Rapla, Türi, Viljandi, Karksi-Nuia, Lilli, Rūjiena, Valmiera, Cēsis, Sigulda, Riia ja sealt mööda suurt teed Pärnu kaudu tagasi. Ei teeks paha, kui kolmandiku sellest ajast sajaks vihma. Lubada tasuks endale vaid piisavalt vett ning veresuhkru taseme tõstmiseks paar müsli- või šokolaadibatooni kummagi pooletunnise peatuse jooksul. Kui sinna juurde mõelda taustapilt, mis moodustub hingematvalt kaunitest Norra fjordidest ja mägedest, oleksitegi justkui Kultuurse Motobandega trolliredelitel ära käinud! •


On aeg vaadata, millest sa seni oled ilma olnud. X20 X20 Fusing optilise tehnoloogiaga pildiotsija on tehnika uusim sõna, mis kuvab kogu vajaliku info reaalajas ja tagab täpsema ning kirkama pildi, kui see varem võimalik on olnud. Maailma kiireima 0,06-sekundilise autofookusega ja suur 2/3 tolline X-Trans CMOS II sensor ning uus EXR Processor II toovad su pildid faasituvastuse autofookuse abil üliteravasse fookusesse ning jäädvustavad sinu poolt soovitu enneolematu detailsusega. Kiiremini, kaunimalt ja mis kõige olulisem - fotona, millist ainult sina suudad teha. Selline on X20‘e elamus. Just selle pildiotsija taga avaneb su eest täiesti uus maailm. www.fotoluks.ee


rattamatk

Maastikuratturi PARADIISIS

Väidetavasti pole see õige MTB-entusiast, kes pole sõitnud Ameerikas maailmakuulsat Slickrock Traili. Tuleb välja, et ei veebi­videod ega paksud raamatud suuda maalida tõetruud pilti, kui raske ja ohtliku rajaga on tegelikult tegemist.

50

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Sõidetud on umbes tund, aga Jaanus Laidvee näeb juba kurja vaeva, et järjekordsest järsust kallakust üles pressida. Taamal on näha, kuidas La Sali mägede kohale hakkavad kogunema ähvardavad pilved.


rattamatk

Tekst: Priit Pullerits Fotod: Priit Pullerits ja Jaanus Laidvee

Enne tundmatusse suundumist tasub ikka asjatundjailt nõu küsida. Kas need Gemini loodussildade lähedal kohatud mehed just spetsialistid olid, kuid tõsiasi, et nad olid lähimast asustatud punktist mööda raputavaid maasturiteid veerandsaja kilomeetri kaugusele metsikusse loodusse vändanud, lubas oletada, et ühtteist nad selle kandi rattaradadest siiski teavad. Olin võtnud plaani, et järgmisel päeval lähen sõitma maailmakuulsat Slickrock Traili. Sõna „maailmakuulus” pole siin mingi kunstiline ega sensatsioonijanuline liialdus. Just sellelt rajalt, mis jääb USAs Utah’ osariigi idaservas 5000 elanikuga Moabi linnakese lähedale, algab 1970ndate lõpust tõsise maastikurattaspordi järjepidev ajalugu. Vähemasti Ameerikas on iga endast lugupidava maastikuratturi suur unistus sõita elus vähemalt korra Slickrock Trailil. Mõne teooria järgi polevatki see õige maastikurattur, kel Slickrock Trail läbimata. See on MTB-sõitjaile vaat et samasugune pühamu nagu moslemeile Meka. Ehk MTB-hulludele mõeldud „lõksude” lõplik lõks. Loomulikult olin teinud enne Moabi sõitmist eeltööd. Olin vaadanud YouTube’is Slickrock Traili kohta arvukalt videoid ja lugenud raja kirjeldusi raamatutest. Aga kahemõõtmelised videod, olgu ükskõik kui hea kvaliteediga, on teadagi petlikud. Noil jääb mulje, nagu oleks sõitmine Slickrock Trailil, punasest liivakivist kergelt lainetaval pinnasel, mõnus nädalalõpu meelelahutus. Kui järsud on tõusud ja langused ning mil määral pedaalimine võhmale võtab – see ju kiivrile kinnitatud kaameraga ülesvõetud videopildilt välja ei paista.

KANADA

Col

o

o rad

USA

Ne

gr

o

VAIKNE

OOKEAN

38°36'N

Bill

0

500

is

sC he

es

e

kr

ock

Ri

Tra il

Ha

lic

S

Sw

dg

e

1000 m

He ll’s R

ev en ge

START

Moab KL-465

©2013

rjutusring

Sa

n d Fl ats Road

109°32'W 4/2013 GO REISIAJAKIRI

51


rattamatk

Slickrock Trail

Priit Pullerits Ameerikas ostetud Treki maastikurattaga Abyssi kanjoni serval hinge tõmbamas.

Asukoht: USAs Utah’ osariigi idaservas Moabi linna külje all Sand Flatsi puhkealal. Olulisus: maailma kuulsamaid, hinnatumaid ja kaunimaid maastikurattaradu, kust hakkas 1970. aastate lõpus levima MTB-sõidu harrastus. Raja pikkus: põhirada 20 km, harjutusrada 3,5 km. Raja reljeef: järskude tõusude ja langustega liivakivimäed; lauged lõigud peaaegu et puuduvad; rada asub 1300–1400 meetri kõrgusel merepinnast. Tõusude kogusumma: 512 meetrit. Tähistus: valged jutid liivakivil kogu raja pikkuses, seetõttu pole sõitjal kaarti vaja. Raskusaste: tehniliselt nõudlik ja ohtlik, füüsiliselt kurnav.

Raamatud pakkusid siiski pisut hoiatavat infot. „Lonely Planet” manitseb, et sõit Slickrock Trailil on challenging trip, mis võib võtta pool päeva. „Ahh, see raamat kirjutab ju mugavatele linnavurledele,” ei võtnud ma mõttes toda teavet kuigi tõsiselt. Kuni ostsin Amazonist pool aastat enne Ameerikasse sõitu Moabi omakandimehe Lee Bridgersi 380-leheküljelise „tellise”.

Ei ühtki kerget kohta Arvestades Bridgersi suurteose „Mountain Biking Moab” mahtu ja seda, et autor lähtub oma kogemustest, tasub tema raamatut järelikult usaldada. (Mis siis, et Moabi ühe rattapoe noored mehaanikud lõid käega, kui mainisin neile Bridgersit; nad väitsid, et see mees on endast ise kohaliku legendi kirjutanud, aga tegelikult... on hoopis nemad Moabimaa parimad rattasõitjad. Nojah, väikelinna kadedus ja konkurents, mis muud, oletasin selle jutu peale.) Bridgers alustab Slickrock Traili kirjeldust sõnadega, et see on tehniliselt väga raske ja 52

GO REISIAJAKIRI 4/2013

äärmiselt ohtlik, paslik ainult oskuslikele sõitjatele ning füüsiliselt kurnav. Slickrock Trail pole rattarada, veenab ta, vaid raske teekond üle liivakivikuplite ja -seljandike, kus kõrgete ja järskude nõlvade all haigutavad sügavad kuristikud. Rajal pole ühtki kerget kohta, kinnitab Bridgers. Ega väsi hoiatamast: kui sul pole häid rattasõiduoskusi, siis ära mine sinna, kui sa just ei taha ratast enamik aega käe kõrval lükata. Ja juhuks, kui üldsõnalistest manitsustest ei piisa, meenutab ta juhtumit oma läbielatu varasalvest: „See rada on väga raske ja ohtlik. Kord nägin, kuidas üks perekond asus parkimisplatsilt teele. Isal oli [odav maanteeratas] Schwinn Varsity, lapsel banaanikujulise istmega BMX, mil polnud ühtki käiku, ja emal 20 aasta vanune Taiwanil toodetud ratas, mil oli leistangi küljes korv. Ma lausa anusin, et nad ei läheks sinna rajale, aga nad rääkisid, et on tulnud siia Arizonast, et just seda rada sõita. Kümne minuti pärast olid nad tagasi raja alguses ja suundusid haiglasse. See pole väljamõeldud lugu.” Sedan’d küll, arutlesin endamisi, aga minu kohta see ju ei käi. Lõppeks olen ma

Vajalik arvestada: päevasel ajal, eriti suvel, küünib temperatuur rajal 40 kraadi kanti; varju pole mitte kusagil; isegi eemalt ähvardava äiksetormi ootuses varitseb oht saada välgu­ tabamus. Puhas sõiduaeg: treenitud inimesele 1,5–2 tundi; koos peatustega (vaadete nautimine, pildistamine) 3–5 tundi. Ajalugu: avatud 1969. aasta suvel motokrossirajana – idee Slickrock Traili rajamiseks andis motohuvilisest ajakirjanik Dick Wilson; mootorratturid sõidavad seal praegugi, maasturihulludele on läheduses Hell’s Revenge’i rada, mis ristub mitmes kohas Slickrock Trailiga.

sõitnud mitmeid Tartu rattamaratone ja rattarallisid, kus kolm ja pool kuni neli tundi sadulas väntamist pole kunagi läbi küpsetanud (tõsi, pisut tüütuks muutunud küll). Asi siis need 20 kilomeetrit (12,5 miili) ära ole. Liiati kirjutab Bridgers, et raja läbimiseks kulub vilunud ja tugevail sõitjail poolteist tundi, tavarattureil kolm tundi või pisut üle selle.


rattamatk

Auto sööstab üle pea Gemini loodussildade lähedal kohatud sportlikud ratturid räägivad aga sootuks teistsugust juttu. Jah, nad on Slickrock Traili sõitnud ja võivad kinnitada, et kui pilte teha ja vaatekohtadesse põigata, võib kuluda vabalt neli-viis tundi. Samuti panevad nad südamele, et startida tuleb hommikul võimalikult vara, sest rajal pole ühtki varjulist kohta, aga päeva jooksul kütab päike heleda liivakivipinnase pööraselt kuumaks, nii et kuumus ei prae siis ainult ülalt-, vaid ka altpoolt. Jajah, seda olen kuulnud, ütlen endamisi. Nagu ka seda, et rajale ei tasu minna ka siis, kui kas või kümne kilomeetri kaugusel liuglevad silmapiiril äiksepilved – välgu­ tabamuse saamise oht pidi olema suur. Ometi asume seikluskaaslase Jaanus Laidveega Slickrock Traili vallutama just päikselisel pärastlõunal. („Ära üksinda mine,” hoiatab Bridgersi raamat. „Aga kui võtad algajad sõbrad kaasa, võid nad igaveseks kaotada.” Laidvee ei ole algaja.) Võtame rendimaasturiga suuna Moabi idapoolsel küljel laiuvale Navajo liivakivist kõrgendikule. Kahemiiline tee tõuseb järsult mäkke

ja möödub vasakult maailma kõige kaunimast prügimäest. Ei, see pole nali. 1986. aastal korraldasid linnajuhid ajurünnaku, täiendamaks turismiatraktsioonide nimekirja, kui keegi lasi lendu kommentaari, et kogu linna ümbrus on ilus – isegi prügimägi asub looduslikult imelises paigas. Tõsi see on. Aga tõe huvides olgu lisatud, et üleriigiliseks paisunud kaunima prügimäe võistlusel läks esikoht siiski jagamisele Kodiaki linnakesega Alaskal. Enne viimast tõusulõiku teeb asfalttee terava parempöörde, kuid kiigata tasub hoopis vasakule. Sest seal jääb traataiaga piiratud eramaale Lion’s Back, Lõviküür. See on kurikuulus kitsas ja järsk liivakiviseljandik, mida mööda veel mõni aeg tagasi hulljulged maasturiomanikud üles ja alla sõitsid. Sündmuste käigust ette rutates olgu öeldud, et hoolimata kohalike väidetest, et Lion’s Back on suletud, leidsime Laidveega sellele tagantpoolt siiski veidi turnimist nõudva ligipääsu – ega jõudnud ära imestada, kuidas võisid inimesed tulla üldse mõttele, et nii hirmutavale, 35-kraadise kaldega ja ebaühtlase pinna ning pragudega nõlvale üldse sõitma minna.

Taamal keskel kõrgub aiaga piiratud eramaal kurikuulus Lion's Backi seljandik, millest veel mõned aastad tagasi said hulljulged maasturijuhid üles ja alla sõita.

Lõviküür sai üleilmselt tuntuks 2006. aasta suvel, kui mesinädalail naine, kes polnud eales varem off-road-sõitu teinud, kaotas sellel laskudes oma Chevy Blazeri üle kontrolli ning põrutas auto ninaga vastu maad ja lendas siis üle pea katusele (vt YouTube: Moab – the crash). Üllataval kombel pääsesid vastabiellunud vaid mõne luumurruga. Aga veelgi üllatavam on see, et pärast õnnetusest tehtud video jõudmist teleekraanidele suurenes maasturisõitjate huvi Lion’s Backi vallutamise vastu tervelt kaks korda. Ühe ebaõnnestunud vallutusretke tagajärge on näha seniajani: mäe paremal küljel lebab kaljupragu täitva kivihunniku otsas sinise Toyota vrakk.

Reaalsus jõuab kohale Slickrock Trail asub Sand Flatsi puhkealal, mistõttu sinna pääsemiseks tuleb maksta auto pealt viis dollarit (nädalane pääse maksab 10 dollarit). Suur parkla on värskelt asfalteeritud – ja pärastlõunal autosid täis. Veelkordne kinnitus, et tegemist on populaarse paigaga. Aasta jooksul pidavat Moabis, mida haaras 1950ndatel aastatel kaheks järgnevaks kümnendiks uraani kaevandamise buum, käima seiklemas rohkem kui 160 000 maastikuratturit. Võtame rattad maasturi salongist välja, kinnitame neile esijooksu alla ja sadula külge, asetame raami külge kaks joogi­ pudelit, kolmanda pistame kumbki seljakotti, nagu ka paar energiageeli ja -batooni.­­Lõpuks, enne teele asumist, määrime keha päiksekreemiga paksult sisse. Seiklus alaku! Raja alguses on uustulnukaile umbes kolme ja poole kilomeetri pikkune Practice Loop, harjutusring, kus saab oludega tutvuda. Olen seda sõitnud vaevalt mõnisada meetrit, kui hing on paelaga kaelas ja peas pummeldab küsimus: kui juba harjutusring osutub nii kurnavaks ja raskeks, kui hull siis pärisring võib veel olla? Mitu tõusu on nii järsud, et vaevu jõuan üles pedaalida, ja mitu laskumist justnagu poolpüstloodis, et – olgu ausalt üles tunnistatud – tulen sealt alla, ratas käekõrval ja mõlemad jooksud piduritega blokeeritud. Tõusud-laskumised pole siiski kusagil

4/2013 GO REISIAJAKIRI

53


rattamatk

Mootorratturid harjutusraja põnevaimas ja ohtlikemas kohas, Abyssi kanjoni serval.

pikad, vaid mõnes kohas üle saja meetri. Hämmastavalt kiirelt jõuab kohale, et kõik see, millest Bridgers on kirjutanud, on tõsine ja igati arvestatav jutt, mis ei ole mõeldud sugugi üksnes Ameerika linnastunud ülekaalulistele kobakäppadele. See-eest on vaated ülivõimsad: lainetavad liivakividüünid, nende vahel sügavad värvilised kanjonid, mis suubuvad kõik rohekaspruuni veega käänulise Colorado jõe kanjonisse, taamal lumiste tippudega ja tumedatest vihmapilvedest ümbritsetud La Sali mäed, valged pilved toomas sinetavasse taevasse vaheldust, tugevad tuulepuhangud palavust jahutamas. Kui ümberringi ei laiuks seesugune kaunidus, mis ahvatleb iga mõnesaja meetri järel peatuma ja pilti tegema – ja eks hingetõmbeaeg kulub ka kõigiti ära, sest lõppeks küünib rada rohkem kui 1400 meetri kõrguseni üle merepinna –, oleksin enda peale vihastanud. Et miks? 54

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Sest Slickrock Trail, mis seal salata, tikub käima üle jõu ja võimete. Tuleb möönda, et jutud selle raskusest ja ohtlikkusest ei ole siiski suutnud raja raskust ja ohtlikkust piisavalt usutavalt edasi anda. Pole mõtetki lugeda neid kordi, kui pean ratta seljast maha tulema – neid kordi on kümneid! Nagu isa mulle kunagi õpetas: parem olla elus paar korda arg, kui kogu elu surnud. Olin otsustanud viia kukkumisriski miinimumini, sest kukkumine lõpeks sellisel kõval rajal väga valusalt ning võiks nullida kõik edasised seiklusplaanid. Laidvee on minust mõnevõrra söakam ja jõulisem. Tema sõidab alla ka sealt, kust mina astun, ja pressib üles sealt, kust ma ei hakka üritamagi. Kuid ega ta mul eest sõida, sest me ei kiirusta. Eesmärk ei ole rada maksimaalse kiirusega läbida, eesmärk ei ole trenni teha ega sportida, vaid eesmärk on maailma kuulsaimat maastikusõidu­ rada kõigest hoolimata nautida.

Ära seikle omapäi! Mõned asjaolud teevad sõidu siiski pisut kergemaks. Kuigi slickrock tähendab otsetõlkes libe- ja silekivi, haakuvad ratta rehvid liivapaberi omadustega liivakivipinnasel ideaalselt nagu sisaliku jalad. Nimetus slickrock tuleneb sellest, et vanasti, kui sealkandis liigeldi hobustega, muutus liivakivi pärast vihma kapjade all tõepoolest ohtlikult libedaks. Rada on kogu pikkuses tähistatud valgete juttidega nagu maanteed katkendliku keskjoonega, nii et kaarti pole kordagi vaja. Usutavasti oleks sealkandis, lainetavatel liivakiviväljadel, kaardi järgi ka võimatu orienteeruda, kui sa pole just maailma tipporienteeruja. Rattaentusiastid on andnud mõnele kohale paslikud nimed, nagu Testosterone Poisoning (’Testosteroonimürgitus’) või Faith in Friction (’Usutavasti rehvid peavad’), aga ega neid kuskile märgitud ole; neid peab kohalikelt küsima. Kuskilt


rattamatk

Jalgratturid nautimas Slickrock Traili tüüpilist maastikku, kivistunud liivakiviluiteid.

olin lugenud, et kollased hüüumärgid ja mustad rombid pinnasel pidid hoiatama ohtlike kohtade eest, aga millegipärast ei märka ma neid. Igatahes olin meelde jätnud ja võtan tõsiselt manitsust, et rajalt ei tasu omapäi kõrvale kalduda – mitte niivõrd seepärast, et võid eksida, vaid pigem seetõttu, et ühtäkki võid üle märkamatu serva kuristikku kukkuda. Kõige krooniks on muidugi imelised vaate­ kohad. Kui põhirajal saab läbitud seitse kilomeetrit, viib lühike kõrvalharu Portal Viewpointi, mille servalt näeb allpool orus laiumas Moabi ning otse ees Colorado jõge murdmas läbi võimsa kaljuseina. Pisut enne, kui läbitud saab tosin kilomeetrit ning kagus hakkab paistma üks väheseid teistest eristuvaid massiive, Shrimp Rock ehk Kreveti kivi, jõuab rada Natural Selection Viewpointi (’Loodusliku valiku vaateplatvorm’), kust näeb piki Colorado jõge kirdesse. Bridgers kirjutab tolle koha

kohta nii: „Suurepärane paik suremiseks ning all kulgeval maanteel segaduse tekitamiseks.” Selleks, et Slickrock Trailil traumaohte vähendada, tasub arvestada mõningaid nippe. Laskudes tuleb viia keharaskus taha, ekstrajärskudes kohtades kogunisti üle sadula tagaserva, toetada rinnakorv lausa sadula peale ja sirutada käed ette välja; põlata ei tohi ka esipiduri kasutamist. Tõusul tuleb jällegi viia keharaskus üle leistangi ettepoole, et ka esirattale langeks koormust ning see leistangist sikutades üles ei tõuseks. Ühtlasi tasub meeles pidada, et kui järsust mäest üles vändates jaks ühtäkki otsa saab, ähvardab suure kalde tõttu suur oht pikali lennata. Seetõttu tasub enne tõusu ründamist enesekriitiliselt hinnata, kas ikka suudad sellest üles pedaalida või mitte. Meil kulub Laidveega nii harjutus- kui ka põhiringi läbimiseks ehk umbes 23

kilomeetrile koos peatustega kolm tundi ja 47 minutit. Puhast sõiduaega koguneb tund ja 55 minutit. Seega tuleb keskmine sõidukiirus 12 km/h. Ent mis kõige tähtsam: kumbki meist ei kukkunud kordagi. Jah, Moab on linn, kus nii mõnedki inimesed käivad hullusi ja lollusi tegemas ning satuvad olukordadesse, mida hiljem sügavalt kahetsevad. See on tegelikult linn, mille ümbrus nõuab kaine mõistuse kuulamist. Ja minu kaine mõistus ütles mulle pidevalt, et ära sõida Slickrock Trailil alla mäest, millest sa alla sõita ei julge. Ma ei näinud ühtegi sõitjat – ja noori uljaspäid kihutas seal mööda ja vastu kümneid –, kes oleks seetõttu mu peale üleolevalt või põlglikult vaadanud. Slickrock Trail on rada, kus ei ole mõtet käia end näitamas teistele. Seal on igaüks ametis iseendaga. •

4/2013 GO REISIAJAKIRI

55


off-road

Polaar­­ekspeditsioon

PÕHJASIBERISSE Tekst ja fotod: Marko Kaldur

2013. aasta jaanuaris suundus 12 eestlast neljal eriettevalmistusega maasturil ekstreemsele ja karmile polaarekspeditsioonile Põhja-Siberisse − Taimõri ja Jamali poolsaarele. Ekstreemsel reisil osalenud Marko Kaldur pani reisikogemused kirja.

Polaarekspeditsioon oli jätk 2012. aastal toimunud maailmalõpuekspeditsioonile Ida-Siberisse Magadani ning sealt veel kaugemalegi. Sedapuhku valisime oma sihtpunktideks Taimõri poolsaare ja Jamali poolsaare Põhja-Siberis, Põhja-Jäämere kallastel. Kogu ekspeditsiooni suurim soov oli jõuda maasturitega Norilski kaevanduslinna Taimõri poolsaarel. See hiigelsuur maalahmakas on maakera üks maavaraderikkamaid piirkondi − öeldakse, et Taimõri pinnases leidub kogu Mendelejevi tabel ning hulk veel avastamatagi elemente. Lisaks heidetakse nalja, et Taimõri poolsaar on mitu korda väärtuslikum kui Wall Street koos kõigi oma rahandusasutustega. Olgu sellega kuidas on, kuid läbi aastakümnete on Taimõr olnud üks Venemaa rikkuse allikaid ning arvestatav osa Venemaal

Piiripunkt Taimõril, kust enam edasi ei saanud.

56

GO REISIAJAKIRI 4/2013


off-road

väljakaevatavatest maavaradest pärinevad just nimelt sealt. See on olnud ka põhjus, miks juba Tsaari-Venemaa Taimõri väga hindas ja sinna kaevandusi rajama asus. Ent kuna tegu on väga karmi kliimaga, siis vabatahtlikult enamik inimesi sinna minema nõus ei olnud. Nii kujunes Taimõrist ka üks küüditamiste põhisihtpunkte, kuhu saadeti nii Nõukogude ajal kui varemgi miljoneid vange end „rehabiliteerima”. Lisaks oma asukohale kaugel põhjas on Taimõr ka maismaatranspordiga praktiliselt ligipääsmatu. Kevadest sügiseni pääseb sinna vaid laeva või lennukiga, üksikutel käredamatel talvedel rajatakse aga läbi tundra ja üle rabade-jõgede ajutised jääteed ehk zimnikud. Needsamad jääteed olidki ekspeditsiooni jaoks määrava tähtsusega − otsustasime üritada Taimõrile jõuda talve kõige käredamal perioodil, mil zimnikud kindlasti rajatud ning pole ka ohtu, et tagasiteele asudes kevadised sulailmad läbipääsu võimatuks muudavad.

Maasturiga teelt välja Esimene etapp ekspeditsioonist ehk Eestist kuni Uuraliteni sõit ja Jekaterinburgi juures mäeaheliku ületamine oli üpriski

sündmustevaene ning nüri asfaldinühkimine. Üks eredamaid hetki oli ekspeditsiooni teine päev, mil üks maasturitest teelt välja lendas ja metsa alla kukerpallitas. Kuid ekspeditsioonieelne masinate põhjalik ümberehitamine ning raskete olude tarbeks tugevdamine tõi masina avariist peaaegu tervena välja: pärast auto ratastele ja tagasi teele tõmbamist ilmnes, et kahjustused olid minimaalsed ja teisejärgulised. Piki Uuraleid põhja poole liikudes hakkas temperatuur jõudsalt langema ja päeva keskmiseks kujunes ca 35 miinuskraadi. Algasid esimesed taliteed ning saime sadade ja sadade kilomeetrite kaupa mööda jõejääd või tundrasse rajatud taliteid vurada. Kui jõgedel-järvedel kulgevad jääteed Eesti omadest palju ei erine, siis tundrasse zimnikute rajamisel on palju rohkem vaeva nähtud. Zimnikute valmimist raskendab mäda ja tüma maastik, kus autosid uputavaid laukaid leidub kohati ka südatalvel. Paljudesse kohtadesse peavad teedeehitajad tsisternidega vett viima, et ebatasaseid kohti jääga täita, ja lakkamatud tormid muudavad pidevalt teede trajektoore ning tuiskavad värskelt lahti aetud sõidurajad minutitega täis.

Novõi-Urengois saime kohalike maastiku­ sõitjate käest koolituse, kuidas tundra­ lumel sõita. Just nimelt lume peal, mitte lume sees − Eestis talvisel ajal ringimüttajad on harjunud endale jõuga teed murdma, tundras tuleb aga sentimeeterhaaval „puksides” auto esmalt lumekooriku peale saada ning siis senikaua rahulikult kulgeda, kuni pehmem koorik või juhi viga auto kapotini lumehange matab. Seda koolitust läks meil peagi vaja, kui jõudsime Taimõri poolsaare algusesse ning hakkasime rassima edasi Norilski suunas. Algus oli ilus: nafta- ja gaasikompaniide hiiglaslikel kaevandusterritooriumidel asuvad zimnikud olid hooldatud ja neid mööda suisa lust liikuda. Vajalikud load territooriumidele sisenemiseks ja seal liiklemiseks olime samuti hankinud. Probleem tekkis aga lõigul, kuhu me varasemalt luba polnud saanud ning kus lootsime suitsuvorsti ja Vana Tallinna abil kontrollpunktist läbi saada. Kaevandusterritooriumid on oma pindalalt tavaliselt mitme Eesti suurused ning olles erafirmade hallata, valvavad territooriumide piire eraturvafirmad. Neis aga valitseb range kord ning riigiasutustes lokkav korrupt-

4/2013 GO REISIAJAKIRI

57


off-road 60°

a

40°

°

70

80°

Belõi s

k rils No

Ze

m

20°

lj

70°

ja

v

ra

a

Jaroslavl

l

a Njagan

Ob

Surg

Rjazan

A

Irtõš

Berezniki Kudõmkar

Kostroma

a 40°

A

M

E

N

Kirov

Kaasan

Perm

Jekateri

Tšeljabins

a

Uljanovsk

l

Nižni Tagi

Tjume

sk Tobol

n

nburg

Iževsk

m Ka

60°

siisk

Hantõ

U

E

ut

-Man

u

Sõktõvkar

Nižni Novgorod

nsk

VENE

r

Uhta

Vologda

Moskva

Smole

na

V

Ok

k

brsk

Noj a

rv

Novg orod

Vilniu s

vi

Kotlas

Tver

VALG E

Nova

E M S

O

O

oga

u ri

DU

Mins

lsk

k

Ä ä n is j ä

Peter b

Pihk va

I

ard

P e tšora

sti

LEE

oi

eng

rgu

Laad

Tartu

LÄT

D

Petroz avods k

EES TI

Saleh

Inta

õ i k

Saim järvi aa st u

n

Riia

e

Arkhange

ingi

Tallin

ri

an

20°

r õi U

Nov

Narjan-Mar

m Va l g e

Hels

60°

ei

ja

Vorkuta

a ps

ma

õh

i

Kanini ps

t

Jen

A

Ti

P

MA

Kool

h la

ar

ss

ht

O

VENE

K

Kolgujev

Vaigatš

la

T

O

I

jjvv

ka din Du

ps

bi

R

on

õd vo a

O

Inari

arjo

S

G

o nenk Bovo

vei Harasa

ps

ola

i meri

li

jap

N

Barents

ma

Põh

Nordkapp Nordkinn

A RR

O

Ja

Norra meri

Ufa

60°

k

Kurgan

KASAHSTAN

Omsk 0

KL-465

L

sioon pole taoliste ettevõtete puhul võimalik. Sedasi seisime me peaaegu poolteist päeva Vankornefti kontrollpunktides, üritades turvamehi pehmeks rääkida ja ära osta. Seda aga tulutult... Veendunud lõpuks ka ise selle meelitamise tulutuses, jäi meil üle vaid kaks varianti: kas pöörata autod ümber ja katkestada Norilskisse jõudmise katse või proovida kaevandusterritooriumide vahele jääval „eikellegimaal” läbi lummemattunud tundra trügida. Loomulikult valisime raskema variandi − ees ootas hinnanguliselt 90 kilomeetrit mitmemeetriste hangedega tundrat, arvukad jõeorud, olematud teed ning üha süvenev pakane ja tugevnev purgaa. Kui masinad teetöölistelt saadud kütuse abil tangitud, keerasime kapotid zimnikult maha ja sukeldusime jäisesse põrgusse. Seda, mis ees ootas, polnud vist keegi ette kujutanud.

58

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Lootusetu rassimine tundras Tunde ja tunde rassisime lumes, autosid lükates, neile teed kaevates, vintsides, järele vedades. Inimesed olid mööda tundrat laiali − kes aitas autode juures, kes tegeles parema edasipääsutee otsimisega. Pimenes kiiresti ning lisaks 38-kraadisele külmale tõusis lumetorm. Ühel hetkel oli tajutavaks temperatuuriks –67 kraadi, väljas rassivate inimeste näod, käed, jalad külmusid. Kellel oli nägu valgelaiguline, kellel ninas veri jäisteks klompideks tõmmanud, väsinud ja tüdinenud olid kõik. Kõige selle juures olime aga kolmenelja tunniga edasi jõudnud vaid mõne kilomeetri − kuid nii inimeste jaks kui ka masinate suutlikkus hakkas otsa lõppema. Sel hetkel otsustasid ekspeditsiooni naisliikmed, et enne kui mõni alfaisasest osaleja igaveseks tundrasse jääb, tuleb autod ümber pöörata. Mis parata, kuigi tehnika

oli võimas ning inimeste tahe suur, oli loodus meist siiski tugevam − ja ees oodanuks veel üle 80 kilomeetri järjest halvenevate tingimustega tundrat.

200 km

©2013


off-road

Hiljem ütlesid vene ekspeditsioonide korraldajad, kes meie sõidule interneti ja satelliitjälgimise abil kaasa elasid, et meie tempo oli isegi hea, võrreldes tavapäraste vene ekspeditsioonidega samades tingimustes. Kuid mis parata − sellest ettevõtmisest saime küll hea tundras liikumise kogemuse, ent Norilsk jäi sedapuhku võtmata. Piki 501-st „Surmaraudteed” asusime teele Salehardi poole, et järgmisena üritada vallutada ekspeditsiooni varueesmärki − Jamali poolsaart.

maardlad, millest enamikule on käpa peale pannud Gazprom. Bovanenkovo ongi sealse gaasikaevandamise keskne asula, kus paiknevad nii tööliste barakid kui ka administratsioonihooned. Kõikjal käivad alles suured arendus- ja ehitustööd, viimase paari aasta jooksul on Gazprom Jamali poolsaarele pumbanud üle 4 miljardi dollari gaasi maapõuest ammutamiseks. See summa tuleb aga neile ruttu tagasi, kuna suur osa Jamali gaasist peaks Nord Streami kaudu Euroopasse jõudma.

„Surmaraudtee��� on üks nõukogude aja megaprojekte, mis algas Stalini ajal ning katkes tema surmaga. Läbi tundra ja soode raudtee rajamisele aeti sadu tuhandeid küüditatuid, kellest paljud jätsid sinna oma elu ning said raudteetammi sisse maetud. Nägime kunagisi koonduslaagreid ning Putini ajastul taasalustatud teede­ võrgu rajamist.

Nagu Norilskigi, paikneb Bovanenkovo raskesti ligipääsetavas piirkonnas, sinna saab vaid taliteid mööda. Gazpromil eksisteerib seal küll ka oma raudtee, ent sellele võõraid liikuma ei lubata. Seega pidime üritama tundras leida mõne varem samast läbi sõitnud veokitekolonni jäljerea või siis suure osa ajast ise endale uut teed looma. Neid viit päeva, mis kulusid ca 800 kilomeetri kaugusel paiknevasse Bovanenkovosse jõudmiseks, iseloomustab väga halbade ilmastikuolude kõrval ka meeletu rassimine ja rügamine. Kuigi meil oli juba mõningane tundras sõidu kogemus olemas, siis suutis Jamal meid ikka üllatada.

Polaarjoonel Salehardis tegime enne järgmisele raskele ülesandele suundumist pikema peatuse ja autode remondi. Teekond Salehardist kuni Jamali alguseni oli kerge, nagu ka mõnisada kilomeetrit edasi põhja poole liikumine. Siis aga zimnikud praktiliselt lõppesid ning olime taas omapäi tundras. Edasi järgnes viis päeva meeletuid raskusi, et jõuda Jamali poolsaare keskosas paikneva Bovanenkovo asulani. Jamali poolsaarel paiknevad suured gaasi-

Nõnda möödusidki viis päeva ja ööd lakkamatult vintsides, vahepeal veidi maad piki vanu jälgi sõites, siis mõnes ootamatus jõeorus autosid lumest välja kaevates, pidevalt pakase ja koormuse tõttu purunenud tehnikat parandades. Kütusekulu oli

501. raudteeliini mälestusmärk.

keskmiselt 50 liitrit sajale kilomeetrile, lõppesid toiduvarud ning ka vedelal kujul joogivesi. Rääkimata lakkamatust lumetormist, mis muutis nii autodest väljas tegutsemise kui ka ihuhädade rahuldamise üle mõistuse raskeks ülesandeks.

Hindamatud õppetunnid Lisaks karmidele looduslikele tingimustele muutis teekonna Jamali poolsaarele keeruliseks ka inimlik lollus. Nimelt kogesime päevast päeva, et kõige mõistlikum on võimaluse korral tiksuda vaikselt mõne veokikolonni sabas; et „põhjagaasiga”

Tüüpsituatsioon — „puksimine” läbi lume. 4/2013 GO REISIAJAKIRI

59


off-road

Põhja-Uuralite ületamine.

hangedesse murdmine viib auto lihtsalt sügavamale ja veelgi raskemini väljakaevatavasse kohta; et kui vanad zimnikujäljed viivad lumisest lagendikust kümnekilomeetrise ringiga mööda, lõpetame otse uut teed rajades kindla peale mõnes sügavas lummemattunud orus. Päevast päeva saime selliseid õppetunde ning õhtul laagris lubasime, et järgmisel päeval sõidame eelmise päeva kogemusi arvesse võttes. Hommikul aga hakati ikkagi „põhjagaasiga” veokitest mööda kihutama, GPS-i järgi otseteid valima ning näiliselt ilusal lumel kiirust kergitama. Päeva lõpuks aga jõudsid meist hiljem laagriplatsilt lahkunud veokid ikkagi oluliselt varem järgmise laagrikohani, nende 10 km/h liikumiskiirus osutus lõpuks mitu korda efektiivsemaks kui meie järsud sööstud ja seejärel tundidepikkune autode lumest väljapäästmine. Läbi raskuste veeresime lõpuks kahe toimiva ja kahe poolvigase maasturiga Bovanenkovo väravatest sisse. Kohapeal saime sooja vastuvõtu osaliseks, üle paljude päevade ihu pesta ning ka prill-laua mõnusid nautida. 60

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Ja ekspeditsiooni moraal hakkas taas tõusma... Mõnepäevase puhkepausi järel istusime taas masinatesse ja asusime tagasiteele Salehardi poole. Vahepealsed tormid olid tulekutee juba ammu hangedesse matnud ja raja loomisega tuli taas otsast alustada. Sedapuhku viisime esimesel päeval läbi aga ühe varem ununenud traditsiooni − ohverdasime tundrale sõõmu vodkat. See tundus toimivat − kui teekond Bovanenkovosse koosnes viiepäevasest lakkamatust tormist ja vaevanägemisest, siis tagasiteel valitses valdavalt ilus ilm, päeval säras päike, öösel vilkusid taevavõlvil virmalised ning hoolimata kõigist vigastustest liikusid maasturid jõudsalt tsivilisatsiooni suunas. Kokku nädalase tundraseikluse jooksul Jamali poolsaarel õnnestus meil näha ka paljusid kurbi mälestusmärke varasemate ebaõnnestunud katsete kohta. Sagedased olid hangedesse või laugastesse uppunud veokid, mis juhtide poolt sinna maha jäetud. Kuuldavasti nõudvat seesama tundralõik igal talvel kümneid inimelusid

67 kraadi tuulekülma jäätas nii inimesed kui ka tehnika.

− kes külmub surnuks, kel lõppevad toit ja vodka, kelle tehnika alistub ning jätab sõitjad metsiku pakase lõksu. Viimaseks pingutuseks ekspeditsioonil sai Põhja-Uuralite ületamine piirkonnas, kus autoteid ei eksisteeri. Taas tundsime purgaa ja pakase karmi pitsitust, ent varasematest raskustest karastunud ekspeditsioonilised ning endiselt liikuvad maasturid said sellegi katsumusega hakkama. Kõige karmimaks osutus lumme mattunud mäekuru läbimine ning Aasia-


off-road

Vorkuta küüditatute surnuaed.

Euroopa piiril mäeharja ületamine. Edasi viis teekond juba „allamäge” ning kuigi tuli veel läbida suured teedeta tundramaastikud, siis olime juba Euroopas ehk sama hästi kui kodus. Vorkutas viisime läbi ka algselt Norilskisse planeeritud küüditatute mälestamis­ tseremoonia. Vorkuta hüljatud kaevandus­ asulate vahele rajatud memoriaalis eksisteerib ka eestlastele pühendatud mälestusmärk. Selle jalamil süütasime Eestist kaasavõetud küünla ning meenutasime kõiki neid kümneid tuhandeid eestimaalasi, kes erinevalt meist sunniviisiliselt Siberis viibisid ning sinna ka oma elu või tervise jätsid.

Kuigi esialgne põhieesmärk jõuda Norilskisse jäi seekordsel polaarekspeditsioonil täitmata, siis olime tõenäoliselt esimesed eestlased, kes kodumaalt autodega nii kaugele põhja on jõudnud. Sama kehtib ka Jamali poolsaarel saavutatud sihtide kohta, kuhu jõudmine samuti üldjuhul võimatuna tundub.

Järgmisena plaanime vallutada pikaajalise polaarekspeditsiooni käigus Tšukotka ning tõusta nii kaugele Kirde-Siberisse kui võimalik. • Vaata lisaks: www.polaartrip2013.blogspot.com

Ekspeditsioon Salehardis.

Kokku läbisime 26-päevase polaarekspeditsiooni käigus 11 000 kilomeetrit; autode mootorid töötasid praktiliselt 24/7; trotsisime 67-kraadist tuulekülma; ööbisime peamiselt autodes spetsiaalselt ettevalmistatud asemetel; kogu elu möödus masinates viibides ning väljas tegutsesime vaid autosid päästes või kohalikega suheldes.

4/2013 GO REISIAJAKIRI

61


ISLAND

ISLANDI KIRJAD

4

Tekst: Risto Laur

(algus Go Reisiajakirjas 1/2013)

FOTOD: www.iceland.is

Islandi irinad Tere taas, armsad sõbrad! Tee mis sa teed, aga tuleb enesele paratamatult tunnistada tasapisi süvenevat GO-sõltuvust. Kui esimesed kirjad said kirjutatud tugeva käevärina ja arglike konjakilonksude varal, siis täna juba tahan ja nõuan! Ja mitte konjakit, vaid uut GO Reisiajakirja, mida lugeda ning kuhu kirjutada! Kui lugejate seas olema juhtub daame ja härrasid, kes ootavad eelkõige Islandi looduse lummavate värvigammade, õhtuvarjude vallatute mängude ning tuulevaikse fjordi taevaste peegelduste kirjeldusi, siis kahjuks tänasest tekstist mitte midagi sellesarnast leida ei ole. Täna ma nimelt IRISEN. Täpipealt, sest mis õige eestlane ma oleksin, kui enese ümber vaid hääd ja paremat näeksin? Siin siis mu tänased, täpsemalt kaks irinat. Esimene kätkeb endas saare põhilist läbivat joont ehk „islandlasel on aega”. Teine lugu on pragmaatiline mõtisklus teisest Islandil levinud tavast, millest mul ka parima tahtmise juures ei õnnestu ei üle ega ümber hiilida.

Muusika telefonitorust Valin lühinumbri. Vastatakse. Nonii, kiired poisid, pole midagi öelda! Torust kostab viisakas ja väljapeetud „H&*'''/#%U#UKffgd5##!” Olles siin riigis juba mõnda aega elanud, saan aru, et see tähendab „Olete kõneootejärjekorras. Palun oodake!”. Ametlik toon lubab juba algul arvata, et tegemist on automaatvastajaga, ning algabki muusika. Ega midagi, 62

GO REISIAJAKIRI 4/2013

eks ootame ja kuulame muusikat, mis mahe, sulnis ja... inisev. Kui olen juba viis minutit ja kaks muusikapala oodanud, muutub väike poeg arvuti taga silmanähtavalt rahutuks. „Issi, ikka veel pole muffigi!” Lähen kontrollin. Tõepoolest, arvuti ekraanil on tardunud asendis samurai, mõõk pea kohal püsti, ning veidi eemal mingi peletis, jalad õhus. Lohutan poissi nii kuis oskan. „Ära põe, kohe võetakse kõne vastu ja siis targad onud teevad asja korda! Ei-ei, issi on ka tark, aga... teise koha pealt. Issi oskab... eee... kuule, küll korda saab! Muide, hiire peksmine vastu lauda meile netiühendust tagasi ei too!” Telefonitorust kostab uus muusikateos. Võib ka vabalt olla, et see oli juba. Mina sellel kiunumisel vahet ei tee, saati veel taolise olematu saundiga. Muutun ka ise veidi murelikuks, sest pool tundi tagasi pidin arvutis inimesega kohtuma, et tähtis tööjutt... mis? Pool tundi? Siis pool tundi olen juba kõnejärjekorras oodanud?! Samas tuleb tunnistada, et äsja alanud pala kuidagi sütitab. Üritan pojasse tiba positiivsust delegeerida, tehes muusika rütmis mõned kohmakad gangnam-staililiigutused, mis paraku mingit positiivset tulemust ei anna. Poiss vaatab mind kui idiooti. „Hei, noorperemees! Ega nüüd siis veel maailmalõpp pole, eks ju! Küll su samurai veel sellele peletisele... ja-jaa, sorri, sellele robot-transformerile uut ja vana teeb!” Telefonis alustab täiesti ehtne

Rammstein, kui mu kõrv mind ei peta! Kella ma vaadata ei taha ja köögist kostab „Sööma!”. Vantsime kõik riburada kööki ning seal ma siis juba istungi, ühe käega suppi kühveldades, teisega ootejärjekorras oodates. Mingil ajal on seegi periood päevast läbi ja jälle ma kella vaadata ei taha. Sest mäletatavasti esimese loo kõlades polnud Tiiu veel supi jaoks kartuleidki koorima hakanud, nüüd aga olid juba nõudki puhtaks pestud ja puha. Olemist ei teinud paremaks ka Rihanna, mis oma rütmidega luba küsimata mulle otse kõrva trummeldas. Löntsisin elutuppa, mööda apaatsest pojast ning põrandale kukkunud hambatikust. Nüüd vaatasin kella. Võpatasin! Tõsiselt võpatasin! Ning siis hakkasin järsku kuulma läbi oma krampis, higise ja valutava vasaku kõrva mingit uut heli. Mingit piiksumist! Ja see piiksumine tuli... arvuti juurest! Läksin asja kaema ning esimene asi, mida ma ekraanilt nägin, oli ilma peata robot-transformer! Samurai aga oli juba hoopis teistele jahimaadele siirdunud! Aga mis peamine − pilt LIIKUS! Aga see jällegi omakorda tähendas, et... netiühendus oli vahepeal iseeneslikult taastunud! Telefonis hakkas mingi väga huvitav vana Genesise töötlus. Polnud varem seda


ISLAND

ühiskonda. Sest ok, probleemid peavad olema, see on selge! Aga hoopis keerulisem on siis neid probleeme leida! Järelikult, mis on lahendus? Õigus, probleemid tuleb ise välja mõelda! Mäletan, et kunagi ammu sai koosolekul arutatud kolm tundi järjest teemal, mis suuna edaspidiseks võtame. Variandid olid kollaboreerumine ja mingi muu eerumine. Ma ei mäleta, kumb suund tulise vaidluse tulemusel jõusse jäi, aga mäletan selgesti koosolekule järgnenud päeva.

kunagi kuulnud... ega kuulanud nüüdki! Astusin otsustavalt kõneootejärjekorrast välja, virutasin telefoni diivanile, avasin teleka ning asusin jäigastunud vasakut kätt masseerima. Ei saanud telekale keskenduda, sest mõtted olid mujal. Nimelt kella järgi umbes poolteist tundi tagasi tuli telefonist üks päris lahe Adele’i lugu, selline totaalne bluusikas. Meenutas nagu veidi isegi Janis Joplinit! Ei tea, äkki peaks sellest oma õpilasbändile mingi laheda sätungi tegema...

Koosolekud Islandi moodi Ja nüüd teine mõtisklus teemal, mis mulle kui endisele nõukogude inimesele ilmselget tuska teeb. Tahaks rääkida oma töö seniavaldamata aspektist ehk kokkuvõtvalt siinse rahva võimalikult suurest koosolekulembusest. Koosolekuid korraldatakse igal võimalikul ja võimatul juhul. Teiste asutuste nimel rääkima ei hakka, küll aga meie kooli nimel. Kohalikus elus eestlaste harjumuspärases mõistes tegelikke probleeme ei esine. Olen siin elanud juba üle kahe aasta ja ausalt öeldes pole siin täheldanud üldse midagi sellist, mida võiks probleemiks nimetada. Linnalehtki võiks ilmuda kord nädalas ja koosneda kahest rubriigist: palju Atlandilt kala saadi ja kes vahepeal ära suri. Noh, miks mitte ka mõõduka lisana kultuurirubriik, sest meil on ikkagi Põhja-Islandi sümf, mis kindlasti

pole kehvem kui ERSO, ning terve hunnik tõeliselt häid islandi poplauljaid/-bände. Aga ok, teemasse tagasi. Tänaseks olen osa võtnud lugematutest koosolekutest ning üha enam veendunud, mis on peamine vahe lääne- ja idaeurooplase vahel. Lääne-eurooplane võib tundide viisi teha ettekandeid mittemillestki, vaielda mittemillegi üle ja erutuda mittemillegi peale. Meie, idakad ( just, mitte idikad!), oleme elanud justkui päris elu. Päris elu oma ehedal kujul. Oma pärismurede, ehedate rõõmudega ja pärisprobleemidega! Aga samas tõepoolest mõistan siinset arenenud

Õpilased tulid tundidesse ja õpetajad õpetasid neid. Täpselt nii, nagu aastakümneid varem ning ka aastakümneid hiljem. Mõnus oli tõdeda, et õnneks kollaboreeruti ja niisama eeruti vaid need hüsteerilised kolm tundi. Ning juba järgmine päev võis rahulik töö jätkuda. Isegi ei mäletatud eilset. Vahepeal on palju taolisi koosolekuid olnud − küll on kiiremas korras vaja põhikirja kardinaalselt muuta, küll ei kõlba enam laste riigieksamiplaan mitte kuskile... Aga olles juba kogenud olija, ei erutugi ma enam sellistest tühispasmidest! Sest tean, et juba järgmisel hommikul tõuseb taas idast päike ühes terve mõistusega meie kõigi üle ning kõik laskub oma endistesse turvalistesse rööbastesse. Lapsed tulevad jälle ja meie õpetame jälle. Osast saab asja, osa jätavad pooleli. Ja linn maksab meile palka. Just nii, nagu kogu aeg on olnud ja nagu ta jääbki. Kohtumiseni taas sügisel! •

4/2013 GO REISIAJAKIRI

63


Eesti looduses

Ilumetsa KULDNE RING Tekst ja fotod: Tõnu Jürgenson

Info nõukogude ajal populaarsete Eesti matkaradade kohta ei ole enam kergesti leitav, Tõnu Jürgenson tutvustab üht tollast populaarset matkamarsruuti − Ilumetsa kuldset ringi.

64

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Nii nagu kogu elu ja tegevused N Liidu ajal, olid ka turism ja matkamine tol ajal idealiseeritud. Kuid oktoobrilapsed, pioneerid ja komsomoli liikmed ei olnud sageli väga süvenenud ideoloogiasse. Noorteorganisatsioonidesse kuulumisega kaasnes sageli hüvesid, nagu näiteks võimalus minna mõnele ekskursioonile, reisile või laagrisse. Ühtpidi võib nõukogude korda kiruda ning põhjuseid selleks leiab miljoneid, aga paraku on igal kepil kaks otsa. Viibides palju aega looduses ja matkates, pean tõdema,

et mulle oleks nõukogude aeg elamiseks sobinud rohkem. Eesti okupeerimisega kaasnes ka mõningaid plusse. Näiteks on tänu kunagistele piirivalvega seotud piirangutsoonidele praegu inimestel võimalik minna paljudesse mereäärsetesse paikadesse ja jalutada seal kümneid kilomeetreid eravaldusesse sattumata. Okupatsioonita oleks tänapäeval ligipääs merele palju keerulisem eraomandi tõttu. Samuti on kunagiste polügonide asukohtades väga liigirohke ja metsik loodus. Hea


eesti looduses

näide on Alam-Pedja ja Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealad. Nõukogude ajal oli igasugune ühiskondlik tegevus au sees ja seda tunnustati. Kuulumine huviringidesse oli noorte seas väga populaarne ning sellega kaasnes kasvatuslik ja hariv tegevus. Palju oli matkaklubisid ja -ringe, mis korraldasid suuremaid ja väiksemaid matku alates kohalikest radadest kuni Siberi taigasse, kõrbesse ja kõrgmäestikesse. Ka meie väikese ENSV territooriumil oli maha märgitud mitmeid matkamarsruute, metsades oli siin-seal matkajatele püsti­ tatud pisikesi metsaonne. Need onnid olid küll üsna spartalikud, aga ajasid asja ilusasti ära. Tavaliselt oli onnis kaks lavat­ sit ja laud keskel. Ukse pealt vaadatuna meenutas see rongivaguni kupeed. Kütte­ kehaks oli kaminahi, mida köeti õuest, ja toas oli soojamüür.

Kadunud matkarajad Infot nõukaaegsete matkaradade kohta tänasel päeval napib, kuidagi on juhtunud, et kõik on kuhugi unustuste hõlma vajunud. Olen ise leidnud ainult üksikuid marsruutide kirjeldusi. Üks nendest on Ilumetsa Kuldne ring. Ilumetsa Kuldne ring paikneb Põlvamaal Ilumetsa kandis Põlva ja Värska vahelise maantee ääres. Selle marsruudi kujunemisele aitas kaasa rongiliiklus, mis võimaldas inimestel rongiga Pihkvani sõita. Idee oli selles, et inimesed väljuvad rongist Ilumetsa peatuses ja kas järgmisel või ülejärgmisel päeval jõuavad matkates Veriora rongipeatusesse.

Põrguhaua meteoriidikraater Rada algas jala astumisega Ilumetsa peatuses, kust matkati esimese suure vaatamisväärsuse ehk Põrguhaua meteoriidikraatrini. Kraater on mitmeti märkimisväärne, nimelt on tegemist Mandri-Eesti suurima meteoriidikraatriga, mille laiemast küljest on kraatri ühest servast teiseni 80 meetrit. Kraatri sügavus on 12,5 meetrit ja selle põhjas on 2,5 meetri paksune turbakiht. Kokku on sealkandis kraatreid meenutavaid moodustisi viis, aga ainult kaks nendest on kindlasti meteoriidi kukkumise tagajärjel tekkinud. Kraatri vanuseks võiks hinnata pea kuni 8000 aastat. Suure tõe-

4/2013 GO REISIAJAKIRI

65


Eesti looduses

näosusega oli tegemist raudmeteoriidiga. Põrguhaualt mööda metsateed edasi liikudes jõudsid matkajad Rebasmäele. Seal oli nõukaajal pisike metsaonn, mille juures kunagi seisnud karu topis. Veel aastal 1999 oli onn seal alles, endalgi oli korra võimalus seal ööbida. Järsust nõlvast alla laskudes jõudis matkaja ojani, mille juurest paremale keerates tuli umbes saja meetri pärast Rebasmäe allikas. Allika veeand on 30 liitrit sekundis. Vesi on kõrge rauasisaldusega, mida reedab vee lõhn, maitse ja oja oranžikad kaldad. Kindlasti kõlbab vesi joomiseks, aga nendele, kes pole sellise veega varem kokku puutunud, võib see ebameeldiv tunduda. Kes nüüd viitsib veidike otsida, leiab lähedal olevast nõlvast pisikese allika, mille vesi on sootuks teine. Sõltuvalt sellest, kui palju on kell või kui väsinud matkaja oli, sai ta otsustada, kas jääb Rebasmäele ööbima või mitte.

Läbipaistev Valgejärv Igal juhul viis rada edasi Valgejärve juurde, 66

GO REISIAJAKIRI 4/2013

mida aastaid peeti Eestis üheks läbipaistvamaks järveks. Järve pindala on 6,3 hektarit ja sügavus 11,7 meetrit. Vesi on väga puhas ja igati tarvitatav toidu valmistamiseks. Kes julgeb, võib ka seda juua, ise olen enne joomist selle vee läbi keetnud ja maha jahutanud. Valgejärvest lõuna suunas liikudes jõudis matkaja Mustjärve juurde. Need kaks järve on teineteisele üsna lähedal, läbi metsa

liikudes on nende vahe pisut üle poole kilomeetri. Samas on need täiesti erinevad järved. Nii nagu nimigi reedab, on teine järv palju tumedama veega. Vaatamata tumedale veele on järve vesi väga puhas. Mustjärveni jõudmiseks võib minna otse läbi metsa või mööda kruusateed. Mustjärve ääres saab ka tänapäeval ööbida. Kui mööda kruusateed tagasi Valgejärve poole liikuda, leiame tee äärest puidust sil-


di, mis suunab Päikeseloojangu metsamaja juurde. Nõukaajal oli seal mets tihedam ja laukajärve ääres oli pisike metsaonn. Praegu on seal kahekordne suur palkidest metsamaja, mida saavad huvilised rentida. Päikeseloojangu metsamaja juurest viib laudtee üle raba Liipsaarde. Liipsaares on raba ääres kõrgel nõlval vaatetorn, mis ehitati sinna 1990. aastate lõpul, ja metsaonn, mida saavad matkajad tasuta kasutada. Sügisel või talvisel ajal on see hea koht ööbimiseks. Metsaonnis on kamin ja pliit, õues lõkkekoht. Siit saavad matkajad lahkumiseks valida kahe võimaluse vahel. Võib minna mööda metsateed Leevile ja oodata bussi, mis Võrru või Räpinasse viib. Teise võimalusena võib tuldud teed tagasi minna ning seal, kus tee pöörab Valgejärve juurde, liikuda mööda kruusateed kuni Veriorani ja istuda rongi. Kindlasti soovitaksin Ilumetsa kandis seigelda mitu päeva, sest põnevat on siin palju. Kui ajaliselt kiire pole, siis tasuks kaasa võtta räätsad või need ise meisterdada ja minna Meenikunno raba saari uudistama. Sügisesel ajal leiab rabast jõhvikaid ja rabasaartelt seeni. Need, kellel aega ja uudishimu rohkem, võivad võtta suuna Võhandu kallastele ja seal ringi vaadata. Mitte eriti kaugele jääb ka Paidra järv, mille ääres on mitu telkimiskohta. •

ULTRA RUSH Eriti võimas pealamp seiklussportlastele. Loodud intensiivsetele ja kiirust nõudvatele spordialadele. Ühtlane valgus võimsusega kuni 760 luumenit. Valgusvihk 170 meetrit. Vastupidav kukkumistele. Veekindel.

Saadaval MATKaSPORT kauplustes. www.matkasport.ee


kunstielamus

IRVING PENN.

Tekst: Maarit Puhm

Üks ja mitu maailma

Irving Penn õppis disaini ja maalikunsti ning juba pärast ülikooli rändas ta ringi Ameerika Ühendriikides ja Mehhikos. Teise maailmasõja ajal oli ta sõjaväeteenistuses Itaalias kiirabiauto juhina. 1943. aastal asus Irving Penn tööle Vogue’i kunstilise juhi Alexander Libermanni assistendina, kus tema peamiseks tööülesandeks sai moefotosessioonide süžeede väljamõtlemine. Kuna ajakirja fotograafe tema ideed ei vaimustanud ja Vogue’is oli tal ligipääs hea tehnikaga fotostuudiole, otsustas ta ise pildistama hakata. Ajakirjale Vogue töötas Penn terve oma karjääri vältel. Tema esimene kaanefoto ilmus 1943. aastal ja viimane 2004. aastal. Tuntuks sai Irving Penn eelkõige moefotograafina, kujunedes koos Richard Avedoniga Harper’s Bazaarist üheks olulisemaks selle žanri esindajaks alates 1940. aastate keskpaigast.

Foto: Stanislav Stepaško

Meie aja üks silmapaistvamaid Ameerika fotograafe Irving Penn reisis palju maailma eri paigus, nii Ameerikas, Aafrikas, Aasias kui ka Euroopas, jäädvustades muljetavaldavates fotokaadrites kohalike kultuuride eripärasid.

Näitus „Irving Penn. Üks ja mitu maailma” Kumu kunstimuuseumis Näitus „Irving Penn. Üks ja mitu maailma” tutvustab tuntud Ameerika fotograafi loomingut. Ligi 90 näitusel olevat tööd pärinevad üle 50 aasta pikkusest ajavahemikust, hõlmates nii Penni tuntumaid fotoseeriaid kui ka reproduktsioone Ameerika Vogue’ist ja teistest ajakirjadest.

Foto: Angus R Shamal

Näitusel saab vaadata raamatuid, mida Penn fotoseeriatest välja andis, ning kuulata katkendit 1950. aastal New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis MoMA-s lindistatud diskussioonist Irving Penni ja Edvard Steicheni vahel teemal „Mis on moodne fotograafia?”.

68

GO REISIAJAKIRI 4/2013

Kõik näitusel olevad tööd pärinevad Rootsi Moderna Museeti kogust, kuhu kunstnik need ise 1995. aastal oma Rootsis sündinud modellist abikaasa Lisa Fonssagrives-Penni mälestuseks annetas. Näituse kuraatorid on Andreas Nilsson ja John Peter Nilsson. Näitus jääb Kumus avatuks 6. oktoobrini.


kunstielamus

Ingmar Bergman (1/4). 1964, Stockholm. Moderna Museet, Rootsi. © The Irving Penn Foundation

Igor Stravinski. 1948, New York. Moderna Museet, Rootsi. © Condé Nast Publications, Inc.

Kultuurielu ikoonid Irving Penn pildistas sõjajärgses New Yorgis mitmeid kuulsaid kaasaja kultuuritegelasi. Kultuurielu ikoonidest on ta jäädvustanud näiteks kunstnikke Salvador Dalíd ja Marc Chagalli, režissöör Ingmar Bergmani, helilooja Igor Stravinskit, kirjanik Truman Capote’i. 1940. aastate lõpus oli Penni üheks pildistamisvõtteks portreteeritava asetamine kitsasse nurka, mis oli ka pildistamisega harjunud inimeste jaoks veidi ebaharilik olukord. Võimalik, et noore fotograafina tundis ta aukartust tolleaegsete kultuurielu ikoonide pildistami-

se ees. Tema peaaegu ainus instruktsioon portreteeritavatele oli vaadata kaamerasse ja lasta kehakeelel kõnelda. Nii sirutab Igor Stravinki käe kõrva juurde, et paremini kuulda Penni antavaid juhtnööre, kuid selle asemel olevat Penn öelnud, et tema kaamerasse on sattunud hiir, ning samal ajal Stravinskist pildi ära teinud. Pennile iseloomulikult on tema tehtud portreedel juures alati mõni ootamatu detail. Hea näide on foto Ingmar Bergmanist, kellel on režissööri kõige tähtsamad tööriistad – silmad − kinni kaetud.

4/2013 GO REISIAJAKIRI

69


kunstielamus

Kalakaupmees. 1950, London. Moderna Museet, Rootsi. © Condé Nast Publications Ltd.

Lihtsad ametid Londonis tehtud foto „Kalakaupmees” kuulub Irving Penni mahukaimasse, ligi 250 tööst koosnevasse seeriasse „Lihtsad ametid”, mis sai alguse 1950. aasta suvel Pariisis. Seal rentis ta fotokooli viimasel korrusel asuva ateljee Rue Vaugirard’il, edasi läks ta samal suvel Londonisse, kus rentis Chelseas ühe maalikunstniku stuudio, seeria lõpetas ta sügisel New Yorgi stuudios vaatega East Riverile. Kõigis kolmes linnas pildistas ta 20. sajandi keskpaigas kaduma hakkavaid ameteid, erinevaid käsitöölisi, lihunikke, pagareid, veoautopesijaid. Lühikese ajavahemiku jooksul sarnaste ametite esindajaid pildistades ilmnes, kui erinevalt suhtusid kolme linna

70

GO REISIAJAKIRI 4/2013

elanikud palvesse tulla ateljeesse fotograafile tööriietes poseerima. Penni assistendid käisid mööda linna otsimas sobivaid inimesi, pakkusid neile väikest tasu, mis kompenseeriks ülemise korruse ateljeesse tulemise vaeva. Neil paluti alati ilmuda tööriietes, oma ametile iseloomulikud atribuudid kaasas. Pariisi töölised suhtusid pildistamisse üsna kahtlustavalt, kuid tulid siiski kohale, londonlaste suhtumine oli risti vastupidine, nende arvates oli see loomulik, et neid tööriietes jäädvustatakse, nad olid alati õigel ajal kohal ja esindasid uhkusega oma elukutset. New Yorgi töölised seevastu ilmusid ateljeesse sageli oma kõige paremates pühapäevarõivastes.


kunstielamus

Põhjavalgus „See on valgus, millele on omane selline läbitungiv selgus, et isegi juhuslikult sellesse valgusesse jääv ese hakkab sisemiselt särama [---]. Sellel külmal põhjakaarest tuleval valgusel on olemus, mida maalikunstnikud on läbi aegade imetlenud [---].” – nii kirjeldab Irving Penn raamatus „Maailmad väikeses toas” (1974) valgust, mis lõi tema jaoks sobivad pildistamistingimused ja oli alati ateljee valikul esmaseks kriteeriumiks. Irving Penni ateljeed New Yorgis olid läbi aegade alati samasugused, valgete seinte ja hallide ustega, seal valitses vaikne, rahulik ja tasakaalukas meeleolu, olles kooskõlas ateljee omaniku iseloomuga. Irving Penn töötas isikupäraste portreede, moefotode ja vaikelude seeriatega välja ainuomase stiili, mida iseloomustavad läbimõeldus, hoolikalt seatud detailid ja minimalistlik väljenduslaad.

Kassnaine. 1970, Uus-Guinea. Moderna Museet, Rootsi. © The Irving Penn Foundation

Eripäraseks teeb Irving Penni pildikeele see, et kõikvõimalikud inimesed ja teemad tõi ta kokku ühele taustale, milleks peaaegu alati oli tema ateljees asuv lihtne hall lõuend või reisidel kaasaskantav telk. Irving Penni loodud kõige eripalgelisemad pildimaailmad on sündinud tegelikult ühes ainsas ruumis – tema ateljees. •

Maailmad väikeses toas Irving Pennil oli suurepärane võimalus palju mööda maailma reisida. Seda tegi ta eelkõige ajakirja Vogue tellimusel, kus enamik reisidel tehtud fotosid koos pildistatavat kultuuri tutvustava artikliga avaldati. Rännakutel maailma haruldastesse paikadesse ei saanud ta valmis stuudiot kasutada ja seoses reisiga 1967. aastal Dahomeesse (praegune Benin) otsustas ta kasutada esimest korda kaasaskantavat stuudiot, mida oleks lihtne üles panna ja mis kaitseks eelkõige päikese ja vihma eest, kuid võimaldaks luua samasugused päevavalguse tingimused kui tema oma stuudios. Selleks sai spetsiaalselt Irving Penni jaoks valmistatud telk kahe aknaga. Kaasaskantava stuudioga rändas ja pildistas ta Peruus, Himaalaja mäestiku jalamil Nepalis, Atlase mäestikus Sahara kõrbe piiril Marokos, Lääne-Aafrika külades ja savannis, Uus-Guineas ja veel mitme-

tes paikades. Telk andis fotograafile vaba neutraalse pinna kahe kultuuri kohtumiseks, olles eikellegi ala. Marokos käis Penn pildistamas 1971. aastal, teda huvitas eriti piirkond KõrgAtlase mäestikust Sahara kõrbeni, selle piirkonna kõrbenomaade tal küll pildistada ei õnnestunud, kuna nad ei olnud nõus poseerima, kuid linnas nimega Goulimine õnnestus tal pildistada müstilisi iidse tantsu guedra tantsijaid. „Naine valges, mees mustas” on pildistatud Sahara piiril olevas Rissanis. Penn leidis tänaval mehe ja naise, kes tõenäoliselt ei olnud perekondlikes sidemetes, omavahel rääkimas ja palus neil koos telki poseerima tulla. Naine on riietatud üleni musta ja oli tõenäoliselt teel turule, üleni valges mees kannab hinnalist puuvillast riietust, mis on praktiline kaitse lakkamatu tuule, päikese ja liiva eest.

Õnnetud armastajad. 1979, New York. Moderna Museet, Rootsi. © The Irving Penn Foundation

4/2013 GO REISIAJAKIRI

71


REISIKIRJANDUS

Ryszard Kapuściński

Reisid Herodotosega Loomingu Raamatukogu nr 13–16 / 2013

Reisiraamatule kohaselt jõudis Ryszard Kapuściński „Reisid Herodotosega” minuni reisil. Mitte just teab mis uhkel reisil, vaid Tartust Tallinna sõites. Pärast pileti ostmist jäi rahakotti parasjagu viiekas. Kavatsesin ajalehe või autoajakirja soetada, aga õnneks märkasin kirevas kuhjas Loomingu Raamatukogu lakoonilist kujundust. Ausalt, Kapuściński nimi oli mulle võõras. Pealkirjast kahtlustasin igavavõitu esseekogumikku ajaloo teemal. Juba esimesed leheküljed liimisid mind paberi külge nagu kärbse liimile. Kui poolel teel lasti bussis tuled kustu ja LED-silmakese valgel enam lugeda ei andnud, vandusin tulist kurja, et polnud rongiga sõitnud. Raamatu ülesehitus on õigupoolest lihtne. Äsja ülikooli lõpetanud Kapuściński töötab ajakirjanikuna ülepoolalises väljaandes, meie Noorte Hääle hõimlases. On aeg paar aastat pärast Stalini surma. Noor ajakirjanik saadetakse algul Indiasse, siis Hiina, erinevatesse Aafrika riikidesse. Algul poolkogemata, hiljem teadlikult on tal kaasas Herodotose mahukas „Historia”, millest ta leiab aina uusi seoseid tänapäeva maailmaga. Kapuściński järgi pani Herodotos aluse uurivale ajalooteadusele ja võrdlevale ajakirjandusele, kuna ei pannud pelgalt kirja põnevakõlalisi jutte, vaid kontrollis fakte mitmest allikast ning püüdis

Aimar Ventsel

Minu Jakuutia Petrone Print 2013

Siberis käisid nõukogude ajal paljud meie etnograafid ja folkloristid. Nad tõid tagasi tulles kaasa rahvariidemustreid ja keelematerjali, mida säilitatakse ERM-is, TÜ rahvaluulekateedris või kirjandusmuuseumis ja mis huvitavad tänapäeval paraku väheseid asjatundjaid. Aimar Ventsel käib Jakuutias „inimeste pärast”, nagu ta raamatu sissejuhatuses ütleb. Selge on see, et parim, mis saab ühe etnograafiga juhtuda, on leida üles „oma” inimesed. See raamat avab iseenesestmõistetava ja mitte midagi põdeva kergemeelsusega ühe teadlase argipäeva, andes aimu Aimari ühest laiemale ringile mitte just väga teadaolevast kirest – diskost ja diskoritööst. Niisiis – seekord ei räägita tundrast, taigast ja põhjapõtradest, vaid minnakse seikluslikule rännakule mööda karmi maa ööklubisid. Aga kõike seal toimuvat jälgib etnograafi treenitud silm. Ja see on lahe lugemine! Lisaboonusena saate portsu raamatusoovitusi, mis iseäranis sobivad meie käesoleva ajakirjanumbri konteksti – Aimar on loetlenud üles kõik need raamatud, mis tema Siberi-armastust on lapsepõlvest peale toitnud. Vladimir Arsenjevi „Dersu Uzala” võtsin näiteks Ventseli jutu peale riiulist välja. Juba selle eest palju tänu, muust rääkimata. Tiit Pruuli

72

GO REISIAJAKIRI 4/2013

ise paigad läbi sõita. Herodotos on praktik. Kooliprogrammis jääb ta miskipärast omakandimeestest mõtlejate, nagu Platon ja Sokrates, varju. Kindlasti oleks Herodotosel endal üht-teist öelda iga tänase ajaleheloo kohta, mis räägib Egiptusest, Kreekast või Süüriast. Kapuściński jutustab värvikalt enda korrespondendi-kogemusi ning ehib neid Herodotose magusamate paladega. Üks raamatu kandvamaid mõtteid on inimtsivilisatsiooni järjepidevus, sealhulgas Egiptuse ja Kreeka tsivilisatsioonide tihe seotus. Herodotose kirjapandu õigsust tõestavad näiteks mere alla jäänud Thonise-Herakleioni linna varemad, mis alles äsja Aboukiri lahes avastati ning mille arheoloogilise materjali läbitöötamine alles algas. Mingit pidi meenutab raamat Lennart Meri „Hõbe­valget”, aga Kapuściński on kelmikam ja kirjutab rohkem iseennast sisse. Ka pole Kapuściński teemaks poola rahvusteadvus. Kui „Hõbevalge” meelevaldsem osa on just ajaloopõiming, siis „Reisid Herodotosega” kahtlaseim ja mõneti põnevaim moment on Kapuściński enesekujutus sõltumatu rindekorrespondendina, mis asjaolusid arvestades on kindlasti ilustatud, aga seda põnevam lugeda ja nuputada. Vahur Afanasjev

Viru laste laulud 5. Tõesti kõige rohkem vist me armastame reisimist Sõmeru 2013

Viis aastat on Sõmeru põhikoolis korraldatud ülevirumaalist laste luulevõistlust. Tänavuse võistluse teema oli reisimine. Luuletamise tulemusena on valmis saanud ka väike luuleraamat. Väga tore lugemine! Kõigile luuletajatele ja nende juhendajatele, suur tänu! Just nii, unistuste kirjapanemisest, algavadki suured reisid. Ehedaid mõtteid sai lugeda 4. klassi poisilt Jasper Linalt (Rakvere Gümnaasium), 5. klassi õpilastelt Kristiina Kõrvelt (Vasta kool) ja Arda Amanovilt (Sonda), 9. klassi neiult Maritta Brõtkilt (Rakvere Gümnaasium) ja paljudelt teistelt. Maailm jälle avaram. Tiit Pruuli


SELTSKOND

Eesti laulud Go Reisiraamat esitles laulikut „Lauldes mööda Eestimaad“, mis sisaldab palju tuntud ja vähemtuntud muusikapalu erinevate kodumaa paikade kohta.

Laulikut tutvustati Sne lli pargis, kuhu kujutati ette erinevaid Eestimaa linnu ja külasid. Igas kohas lau ldi vastav laul.

Fotod: priit demiurg

Lauliku ko ostaja Signe Sarik

seas üles tsid teiste Laulu võ Pruuli. iit T ja lgula ka Jaan E

Järgmises numbris: Kuuba tahumatu ilu Revolutsioon Siinai kõrbes Parroti jälgedes Araratile

Foto: Maris Heinaru

Kuidas tellida?

74

1. http://reisiajakiri.gomaailm.ee 2. e-kirja teel tellimine@go.ee 3. Postkontorites üle Eesti 4. Otsekorraldusega GO REISIAJAKIRI 4/2013

aastatellimus 6 numbrit

18.-

otse-

korraldus

1 number

3.-



Go Reisiajakiri 4/2013