Page 1

soolo

Sveta Grigorjeva Joanna Kalm Mari Mägi Madleen Teetsov-Faulkner

naine tants

Femmaaž

kummardus Mary Wigmanile, Yvonne Rainerile, Lucinda Childs’ile, La Ribot’le ja Deborah Hay’le.

Esietendus Sõltumatu Tantsu Laval 8. märtsil 2017.


“You were once wild here. Don’t let them tame you!” Isadora Duncan LAVASTUSE NAIS- JA MEESKOND Idee ja loov juhtimine: Sveta Grigorjeva Koreograafid-lavastajad-tantsijad-etendajad: Sveta Grigorjeva, Joanna Kalm, Mari Mägi, Madleen Teetsov-Faulkner Kunstnik: Arthur Arula Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo Helikujundaja: Vootele Ruusmaa Dramaturg: Jürgen Rooste Foto ja graafiline kujundus: Eva Labotkin ETENDUSÕHTUL KAVAS: Joanna Kalm – „Only Time to Fly” Mari Mägi – „Mimosa/Mimoos“ Vaheaeg Madleen Teetsov-Faulkner – „Yes and no“ Sveta Grigorjeva – “Hexentanz 2017: coz y’re mine!” Teetsov-Faulkner-Grigorjeva-Kalm-Mägi – „La-lal-laa Ribot“ performatiivsed miniatuurid etenduvad õhtu kahe poole alguses ja lõpus


“Yes and no” Madleen Teetsov-Faulkner: “Yvonne Rainer lõi oma soolo “Trio A” selleks, et teha tantsus revolutsiooni -- taandada see algelementideks. Tema “EI-manifest”, millega ta töötas paralleelselt tantsusoologa, kuulutab igasugusest emotsioonist, võlutrikkidest, publiku võrgutamisest loobumist -- ei mingit vaatemängu! Ma vastan originaaltööle oma “JAH-versiooniga”, kus viin end erinevatesse emotsionaalsetesse seisunditesse ja äratan tegevuse enda -- tundmise, eesmärk on tuua need tunded läbi liikumise otse publikuni. Peale põuaaega, kui on vaja vihma, ja vihma hakkabki sadama -- viis, kuidas kirjeldada EI-manifestist JAH-ini jõudmist, eimillestki kõigeni!” “Only Time to Fly” Joanna Kalm: “Deborah Hay pani paberile must-valgelt sõnaga kirja soolo “No Time to Fly”, kus toimusid mõttelised rännakud kaasaegsesse kaubanduskeskusesse, 5000aasta vanusele turule ja pühapaikadesse. Hay sõnutsi saame minekuks-olekuks kasutada oma mõtte-ja keharuumi, lennukile astumine pole esmavajalik. Selle asemel antakse sõnaline partituur keha 37.2 trilionile rakule lahti mõtestada. Tekkinud koreograafia on nende vastus siin ja praegu. Pideva lahtilaskmise kestas. Ma mõtlen, et aeg-ruum on saamas otsa nagunii ja peaks ikka minema. Kuid tahaks minna ilma ‘minata’. Sest kui ‘mina’ on uskumuste, kogemuste, geneetika kogum, siis on ta olemuselt ajutine ja muutuv. Ehk isegi kaduv. Ja minna tuleks ka ambitsioonitult. Lõputu lõpuni.”

“Mimosa/Mimoos” Mari Mägi: “Lucinda Childs’i soolo “Carnation/Nelk” muutub ja edeneb läbi korduste. Videos on näha naist, kes organiseerib igapäevaesemeid üllatavatesse kooslustesse, mis seeläbi hakkavad jutustama teistmoodi lugusid ning punuma teistlaadi seoseid. Materjaliga töötades jäin tema esimese visuaalse idee ümber tiirlema: väljapakutud objekt on nii ümberkehastusvõimeline, et jäingi põnevusega neid muutuseid jälitama. Childs’i soolo pealkiri on “Carnation/Nelk” -- olen mõelnud, et miks just see lill. Carne - liha? Coronation - kroonimine? Nelk versus nartsiss? Sisenali? Juhuslik valik? Hmmmm.....” “Hexentanz 2017: coz y’re mine!” Sveta Grigorjeva: “Töötasin sellise mõistega nagu ekspressiivne tants ja mida see võiks üldse tähendada. Lähtusin oma töös mitte ainult Wigmani „Hexentanz’ist“ vaid ka tema üleüldisest mõtlemisest tantsust (ja selle komponeerimisest) ja kunstist kui sellisest. Wigmanile ei meeldinud imiteerijad, jäljendajad, seega minu soolo eesmärgiks oli mitte jäljendada, vaid luua oma nõiatants. Võtsin aluseks „Hexentanz-ist“ tekkinud märksõnad, meeolud ning teatud geomeetrilised kujundid, kuid mis kõige tähtsam, vabaduse luua OMA. Nagu oli omal ajal teinud ka Wigman.” „La-lal-laa Ribot“ Kõik koos: „Eks te siis näete!“ NB! Lisaks esitas Mari Mägi 8. III 2017 Tallinna kesklinnas, „Femmaaži“ sissejuhatuseks ka TRISHA BROWN’i „Inimene kõnnib maja seina mööda alla“. Brown (1936) on samuti USA postmodernist, keda paeluvad gravitatsioonilased ja ruumilised väljakutsed, kummalised asendid, kohad ja vaatepildid. Nagu õhtu esimest kolme tööd inspireerinud naised, on temagi seotud USA postmodernistliku lainega, 1960-70ndate tantsu-uuendusega.


MARY WIGMAN (1886-1973) sündis ja suri Saksamaal, kahel väga erineval Saksamaal … koreograafi ja tantsijana oli ta ekspressionistliku tantsu teerajaja, tegeles ka tantsuteraapiaga ja õpetas noori. Ta on ehk tantsu uuenemise, moderniseerumise üks kesksem kuju üldse, muidugi ka Weimari vabariigi aegne kultuuriikoon. Kunstnikuna lõi ta laval raputava, sügavuti mineva, eksistentsiaalse ruumi. Ta tundis Rudolf von Labanit ja õppis tema kurikuulsat tantsusüsteemi, -tehnikat, õppis ta juures, aga 1920ndal aastal lõi ta oma tantsukooli – uue, ekspressionistliku tantsu keskuse. Juba 1930ndate alguses tuuritas ta USA-s, kus ta õpilased samuti oma kooli asutasid. Kummaline on see, et 1930ndail inspireeris ta looming kommunistidest koreograafe USAs, samas kui kodus natsi-Saksamaal läks ta riikliku ideoloogiaga kaasa, saates nt minema juutidest õpilased. Vähemasti kuni ta 1942. aastal põgenes. Pääle sõda jätkas Wigman õpetajana Leipzigis ja hiljem kuni surmani Lääne-Berliinis. Tema esimene oma tükk oli „Nõiatants“ („Hexentanz“, 1913), ekspressiivne-rituaalne tükk, mida ta esitas ilma muusikata. Hiljem kasutas ta oma töödes sageli n.ö maailmamuusikat või rütmi-instrumente Aafrikast ja Aasiast, sageli ka maske. Tema töödes on mõjutusi hommikumaadest ja hõimutantsudest. Sveta Grigorjeva (1988), kes Wigmani nõiatantsu me tänasesse keelde tõlkima, oma näo järgi ümber looma asus, on Eesti uuema põlve põlevaimaid koreograafe, tantsija ja luuletaja: ta on seni lavastanud seitse tükki – oma kunstis on Grigorjeva kompromissitu, sügavust-kriipavust otsiv, rahutu, väljakutsuv, nõialikust isepäisusest ja vabadusevaimust kantud, usub kunstniku sisemist tuld.

YVONNE RAINER (1934) on USA tantsija, koreograaf, režissöör, keda tuntakse ta väljakutsuva ja eksperimentaalse laadi järgi. Tema tööd liigitatakse sageli minimanistlikuks kunstiks, praegu elab-töötab ta Californias ja New Yorgis. Ta kodune kasvatus oli oma aja kohta vabameelne, radikaalne: isa tutvustas talle filmimaailma, ema tantsimist. Ühel hetkel, tantsuga tegelnuna, avasta ta, et ta liigesed ei avane nii hästi, ta polnud nii painduv ja oma pika selja ja suhteliselt lühikeste jalgade tõttu polnud tal võimalik esineda üheski tunnustatud tantsutrupis. 1962. aastal pöördus ta oma ideega õpetajat Al Carmines’i poole Judsoni Memoriaalkirikus ja nõnda sai alguse Judsoni Tantsuteater (vt allpool!), millest käis 1960ndail ühel või teisel viisil läbi suurem osa olulistest postmodernistlikest tantsijatest-uuendajatest. Hiljem lõi ta oma tantsutrupi. Rainerit tuntakse selle poolest, et ta läheneb kehale ja tantsule kui teatavale liikumiste/liigutuste hulgale, mitte dramaatilisele-väljenduslikule lättele. Paljud ta elemendid – kordused, ülesanded, mängud, mustrid – said hiljem nüüdistantsu püsielementideks. Ta ühendas sageli liikumist ja helisid-häälitsusi, kasutas tantsus igapäevaliikumist – jalakäija või tõttaja kõndi. Murdepunkt Raineri koreograafias oli 1964. aasta, kui ta püüdis vabastada liikumist ekspressiivsetest kvaliteetidest, pöördus mängulisuse poole: kõik liikumine pidi oleme otsene, funktsionaalne, stiliseeringuta. Ta tahtis tantsult maha kiskuda draamakatte, et liikumine ise oleks objekt ja eesmärk. Tema „Ei-manifest“ algab sõnadega: „Ei vaatemängule!“, mis oli tollal tavatu igasuguses teatris.


Need uuringud-otsingud viisid ta lõpuks ühe oma kuulsaima töö „Trio A“ loomisele (see oli algselt osa suuremast teosest „Mõistus on muskel“). Raineri eesmärk oli vältida ka igasugust kontakti ja isiklikkust publikuga. Vabastada tantsija igasugusest „kunstlikust koreograafiast“. Ta on teinud rohkem kui 40 tööd. Edasise kohta ütleb Rainer: „Ma läksin koreograafiast filmindusse üle 1970ndate esimeses pooles. Mu tõusev feministlik teadvus oli tähtis faktor. Samavõrra mõjutasid ka füüsilised muutused mu vananevas kehas“. Hiljuti on ta koreograafia juurde naasnud. „Trio A-le“ otsib oma vastet Madleen Teetsov-Faulkner (1991), kes kirglikult tantsuga tegelenud aastast 2005. Värvikamad hetked sellest on olnud Twisted Dance Companyga. Madleeni dünaamiline liikumisstiil on inspireeritud nii tänava(house, hiphop, vogue) kui kaasaegsest tantsust, hiljutine armastus on justnimelt gaga-tehnika mida Londonis elades sai praktiseeritud ning see on jätnud tugeva jälje. Hetke peamised toimetused leiavad Madleenil aset Helikopteri Stuudios omaniku ja treenerina.

LUCINDA CHILDS (1940) on njuujorklane, USA postmodernist, koreograaf-tantsijanäitleja. Childs suudab minimalistlikumagi, pisima liigutuse muuta koreograafiaks, intrigeerivaks lavastuseks. Seepärast on ta eksperimentaalset laadi ka palju matkitud. Temagi liitus – olles tutvunud Yvonne Raineriga – Judsoni Tantsuteatriga, kus tal lasti katsetada omaenda stiili ja koreograafiaga. Sääl tekkis tal isu puudutada enamat, leida suurem sõnavara kui lihtsalt tantsukeel. Teda on nimetatud kontseptuaalseks koreograafiks, minimalistiks, kes katsetas lihtsate korduvate liikumistega, esemetega, vahel lõi ta terve lavastuse, mis põhines ühel lihtsal liikumiskombinatsioonil või ideel või tegevusel, mida siis töödeldi, korrati. Tihti saadavad ta tükke monoloogid, mis ka selgitavad toimuvat. 1973. aastal lõi Childs oma tantsutrupi, ta on teinud koostööd nt Robert Wilsoni ja Philip Glassiga. Alates 1992. aastast on ta töötanud peamiselt ooperis, ka lavastanud oopereid. Mari Mägi (1968), kes Childsi ideedega mängib, on ise Eestis märgiline tegija – praegu on ta vabakutseline, mis tähendab enda mitmeks korrutamist ning kihistumist vastavalt aastaajale ja riigile. Liikuvates kihtides sisalduvad Body-Mind Centering®, tantsu- ja liikumisteraapia ning labürintteater.


DEBORAH HAY (1941) esimene tantsuõpetaja ja juhendaja lapsepõlvekodus Brooklynis oli ta ema. Hiljem 1960ndail osales temagi Judsoni Tantsuteatris, postmodernse nüüdistantsu hällis. 1970 lahkus ta New Yorgist ja lõi Vermontis teose „10 ringtantsu“, kus kümnel järjestikusel õhtul olid esinejad ja publik üks ja see sama – siit algas ta pikk vaatlus/uuring, mis üldse on tants ja kuidas seda esitada. Deborah Hay on kirjutanud tantsust mitu teoreetilist-filosoofilist raamatut – juba esimeses, „Liikudes läbi Universumi paljajalu“ (1975) uurib ta erilist mälu/kontseptuaalset koreograafia talletust, üleskirjutust – kuidas üldse tantsu luua. 1990ndate lõpul keskendus ta peaaegu ainult enigmaatilistele, ainukordsetele soolotantsudele, mis põhinesid ta uuel koreograafiameetodi. Siis ilmus ka ta kolmas raamat: „Mu keha, budist“ (2000) – õppetundidest, mis ta oma kehalt tantsides on saanud. Ta on õppinud väga palju n.ö väljaõpetamata, ebaprofessionaalsetelt tantsijatelt ja rakendanud seda oma koreograafias. Hay on siiamaani vägagi tegev, lavastab viimastele aastatel väga aktiivselt. Joanna Kalm (1992), kes Hay’ loominguga töötab, on koreograaf-etendaja. Tagasihoidlik ekspressionist. Salamisi poeet. Armastab visuaali ja ruumi ja kehi. Eriti liikuvaid kehi. Talle on omane protest moevoolude, mõttestampide ja igapäevase liigse mugavuse vastu. Talle meeldib leida kunstilist potentsiaali ja väärtust ootamatutest allikatest: sellest, mis on ideaalist väljaspool, mida ei panda tähele, mis ei huvita. Eksistentsiaalne tragi-koomiline absurdsus on teemas. Ja pühendumine – see kõige mängupanek. Sest see pole ju mingi proov. Kunagi õppis ta TLÜ koreograafiaosakonnas ja Londoni Kaasaegse Tantsu Koolis. Hetkel on ta Kanuti Gildi SAALi noor kunstnik residentuuris ja kureerib Sõltumatu Tantsu Laval töötubadesarja „liikumisSESOON“.

MARIA RIBOT MANZANO on sündinud Madridis. Õppis aastail 1975-1984 balletti, modernja nüüdistantsu – Madridis, Prantsusmaal, Saksamaal, New Yorgis jne. 1984. aastal Madridi naastes kehtestas ta end sääl koreograafina. Ta on tantsija-koreograaf-lavastaja-performance-kunstnik, aga kõik need on vaid sildid, ta on „radikaalselt transdistsiplinaarne“ kunstnik, kelle töö kehand ja päritolu on küll tants, aga ta neelab alla kõiki teisi kunstivorme, süsteeme, materjale, mis vähegi ta eesmärki, kontseptsiooni teenivad. 1980ndaist tänaseni teeb ta performance’eid, videosid, kasutab kõnet ja „luulet“, kirjatükke, viipekeelt, loob objekte ja installatsioone jne. 1991. aastast on ta kasutanud kunstnikunime La Ribot, debüteeris koomilise „striptiisiga“ „Socorroa! Gloria!“ ja avardas nii tee uue, laiema publikuni. See inspireeris ta soolodeseeria „13 Distinguished Pieces“ („13 eriilmelist pala“, 1993-1994). Seejärel tegi ta koostööd Madridis tegutsevate koreograafidega ja nad asutasid eksperimentaalse tantsurühma UVI-La Inesperada. 1997ndal aastal kolis ta Londonisse ja jätkas tööd „eriilmeliste paladega“, katsetas videokunstiga ja on teinud väga palju rahvusvahelisi projekte, viimati Jaapanis ja Lõuna-koreas, aga ka Mehhikos, Prantsusmaal jne. Koos helilooja-pianisti Carles Santosega lõi ta 2014 teos „Peljake imitatsioone!“. Praegu jätkab ta tööd, baseerudes ise Šveitsis, Genfis. Kunstnik Artur Arula on valinud just La Ribot’ meetodi kogu etendusõhtu läbivaks kujundiks ja motiiviks: et tal on lavastustesarjades, miniatuurides palju eri objekte, siis on need pakketeibiga galeriiseintele kleebitud. Just nõnda sai “Femmaaž” oma kujunduse. Õhtu lõpul teeb iga tantsija ka ühe La Ribot’liku performance’i, mis on kokku nagu veel üks minietendus.


NAISED-TANTS-SOOLO Esiteks naised. Kui me räägime naistest, siis on see ilmtingimatult, paratamatult sooline, me mõtleme justnimelt naistest! Ei, me ei mõtle feministlikult. Kas tahtmine naiste tööd, loomingut esile tõsta on juba olemuslikult feministlik? Äkki ongi. Igatahes on see sooliselt laetud püüd vaadata tantsuajaloole, meestest on niikuinii kogu ajaloo jooksul palju räägitud. Väita, et tänase tantsu tekkes on just naiste soolod olulised olnud, ei ole ehk ülepakutud. See on üks – täitsa vettpidav – teooria. Ja hää kont mõtlemiseks-järamiseks. Teiseks tants. Keha, tants, koreograafia, kontseptuaalsus, nüüdistants, füüsiline teater. Need piirid, see keel huvitab meid. Sõna ei ole enam kuningas, liikumise keel on suuresti kõigi lavakunstide keel. Tants oli kunagi, aegade alguses palju vabam ja huvitavam (seda „kõrgtantsu“ eelset, vabamat liikumist otsis ka Isadora Duncan – muidugi me kultuuriruumi piires, ikkagi tantsus), me ei osanud teda piirata ja nimetada. Aga kõrgkultuuri

enesemääratluste ja -ilmingute kujunedes leiti raamid ja viisid, kuidas tantsu aheldada – kus on ta kunst, kus (seksuaal) käitumisrituaalide osa, kust lõpeb tants, algab n-ö mittetants … 20. sajand tegeles uuesti nende raamide mahalõhkumise või ümberdefineerimisega. Kolmandaks soolo. Looja vastutab iseenda ees. Ise, üksi lavas seistes oma loomingu ees. Publiku ees. Kunstnik kui müüt. Kui võimalik geenius. Karm kunstivorm, tantsu avaldumine ühes kehas, mis pole kunagi üks, sest see esindab ka kõiki kehasid, liikumist kui sellist. Üks keha, muidugi mitte ainuline, aga väga intiimne, jõuline, isiklik, paradoksaalne, iseenda vastu mässav ja eksiv. Mingis mõttes segamatu – sest looja, esitaja on sel hetkel dialoogis vaid iseenda elu- ja kultuurikogemuse ja kehaga. Ja mõttega. Keegi ei sega teda. Keegi ei aita teda. Väga puhas ja põnev vorm.


stl.ee

Profile for EvaL

Femmaaž  

Femmaaž  

Advertisement