Page 1

VEEOHUTUS WWW.VEEOHUTUS.EE

Päästeameti erileht

11. juuni 2010

WWW.OHUTUSOPE.EE

Uppumiste arv endiselt kõrge K

uigi võrreldes 15 aasta taguse ajaga on uppumisi oluliselt vähem, upub igal aastal üle 60 inimese. Enimik hukkunuist on 40–49-aastased, suures ülekaalus on mehed. Nõrk ujumisoskus on peamine uppumise põhjus. Vähese ujumisoskusega inimesed kipuvad oma võimeid üle hindama, ujutakse liialt sügavasse vette, kus jalad enam põhja ei ulata. Väsides tekib paanika, mis viib sihitu rabelemiseni, mis omakorda soodustab kiiret vee alla vajumist. Laste järelevalveta jätmine. Liialt tihti usaldavad lapsevanemad oma noorimad pereliikmed vanemate õdede-vendade hooleks, kellel ei pruugi jätkuda piisavalt tähelepanu väikelapse eest hoolitsemiseks. Samuti kipuvad vanemad unustama, et veesügavus või lainetus, mis täiskasvanu jaoks on väike, võib lapsele osutuda eluohtlikuks. Alkoholi tarbimisest tekkinud joove on meeste peamiseks uppumise põhjuseks. Ei maksa arvata, et oht uppuda ähvardab vaid

suure joobe puhul – juba väike joove või pohmell mõjutab inimest piisavalt, et vees viibimine ohtlikuks muutub. Alkoholi tarvitanu väsib kiiresti, lisaks tekivad reflektoorsed südame-vereringesüsteemi talituse häired. Kiiresti võib tekkida alajahtumine ja jäsemete verevarustus võib järsult halveneda. Tervisliku seisundi arvestamine suplema minekul on oluline. Kui seda ei arvestata või arsti ettekirjutusi ignoreeritakse, on oht õnnetuseks suur. Ujumine on ohtlik südame-, neeru-, kopsu- ja kõrvahaigetele ning epilepsiahoogude all kannatavatele inimestele. Tihti ei arvestata ka oma vanusega – see, mis eelmisel suvel oli jõukohane, ei puugi järgmisel enam olla. Ujumine selleks mitte ettenähtud kohtades. Kui kiputakse näiteks kiirevoolulisse jõkke või minnakse merre ujuma tugeva lainetuse ajal. Samuti võib tundmatus kohas sattuda veekeeristesse või veekasvudesse. Palju vigastusi juhtub vette hüppamisel selleks mitte ettenähtud kohta-

dest, näiteks sildadelt ja muulidelt. Tuleb meeles pidada, et kohtades, mis ei ole ujumiseks ette nähtud, võib leiduda veealuseid poste, kive, kände ja muud. Samuti võib põhi olla reostatud teravate ja ohtlike esemetega. Ujumine juhuslike vee peal hoidvate esemetega on ohtlik ja võib nõrga ujumisoskusega inimesele abistamise asemel hoopis kahju teha. Auto sisekumm, õhkmadrats, täispuhutavad mänguasjad ja enda valmistatud parved on ohtlikud. Nendega ujudes ei tajuta vee sügavust ja ümber minnes võib avastada, et jalad ei ulata põhja. Sellele järgneb aga juba paanikahoog. Paadisõidu eeskirjade rikkumiseni võivad viia nii oskamatus kui hooletus. Sagedasemaks õnnetuste põhjuseks on paatide ülekoormamine, paadisõit alkoholijoobes, sõiduks kõlbmatute paatide kasutamine ja kogenematus juhtimisel. Enamikus õnnetustes saaks uppumisi vältida, kui kaatri, jahi või paadiga sõites kasutaksid kõik päästevesti.

Kampaania teavitab joobes vettemineku ohtlikkusest

J

uuni algul alanud kampaania manitseb alkoholi pruukinuna vette mitte minema. «Alkoholi tarvitanud inimese sattumine veekogusse kätkeb endas suuri riske, mis võivad viia kehavigastuste või uppumiseni,» ütleb Janek Innos, päästeameti ennetustöö osakonna peaspetsialist. Alkohol on üks olulisemaid põhjuseid vees juhtunud õnnetuste sünnis. Olles ohtudest teadlik, on võimalik säästa mitmeid elusid. Alanud kampaania on Innose sõnul suunatud üldsusele, rõhutades, et seltskonnaga veekogude äärde kogunedes võetakse pahatihti kaasa alkohol, mida pruukinuna ja sellest «julgust saanuna» kiputakse oma võimeid üle hinnates vette ujuma. «Suvisel ajal kasvab veeõnnetustes hukkunute arv kolm kuni neli korda ja siis tõusevadki esile joobes inimestega juhtunud õnnetused,» räägib Innos. Tema sõnul on nädalapäevadest kõige ohtlikumad reede ja laupäev ehk päevad, mil kõige enam puhatakse. «Puhkuse juurde kuulub meie kultuuriruumis olenevalt seltskonnast suuremal või vähemal määral alkohol,» ütleb ta. Samas on alkoholiga seoses tõstatuvast veeohutusriskist seni aga suhteliselt vähe räägitud. Kampaania raames kasutatakse mitmeid huvitavaid ja leidlikke lahendusi veeohutuse teema edastamiseks. Näiteks võib

Traagiliste tagajärgedega veeõnnetused saavad tihti alguse alkoholist.

leida rannaäärsetest kohvikutest kampaania erilahendusi, samuti seatakse üles joobnuna ujumist keelavaid märke. Kindlasti jäävad silma ka välireklaamid, millest ühel palutakse helistada telefoninumbril, kust automaatvastaja veeohutusteemalise sõnumi edastab. Kui aga soov täpsemalt vee-

ohutuse kohta teada või huvi spetsialistile küsimusi esitada, saab seda teha veebilehe www.veeohutus.ee kaudu. Kampaania eesmärgiks on Innose sõnul vähendada alkoholi tarvitamise tagajärjel juhtunud õnnetuste arvu ja seeläbi säästa inimelusid.


2

WWW.VEEOHUTUS.EE WWW.OHUTUSOPE.EE

VEEOHUTUS

11. juuni 2010

Vetelpäästjad tagavad turvalise rannamõnu R andades aitavad turvalisust tagada vetelpäästetöötajad, kelle rolliks ei ole ainult uppumisohtu sattunud inimeste päästmine, vaid ka üldise korra tagamine. Enamikus Eesti randades on vetelpääste väljas 1. juunist augusti lõpuni. Erandjuhtudel on vetelpäästjad oma tööd alustanud ka 15. mail ja lõpetanud 15. septembril. Palju sõltub ilmast, sest soe ilm meelitab randa kalendris olevast kuupäevast sõltumata. Meie randades tegutsevate vetelpäästjate ülesandeks on rannas avaliku korra tagamine ja õnnetuste ennetamine. Seega on väär mõelda, et vetelpääste tegeleb ainult uppumisohtu sattunud inimeste päästmisega. Tarmo Klooster Selts Eesti Vetelpäästest selgitab: vetelpäästjate ülesanne on korra tagamine rannaalal, et rannakülastajatel oleks meeldiv ja turvaline rannas viibida. «Vetelpäästjad peavad ära hoidma külastajate tegevusi, millega võidakse ohtu seada enda ja teiste tervis,» ütleb ta. Selleks on vetelpäästjad läbinud põhjaliku koolituse, kus lisaks esmaabi andmisele on omandatud ka teadmised ja oskused ohuolukordade ennetamiseks, valvamise ja päästmise taktikalised oskused, samuti oskus teha koostööd erinevate operatiivteenistustega. Lisaks ennetus- ja päästetööle on vetelpäästjate ülesandeks ka rannakülastajatele

informatsiooni jagamine, näiteks vee- ja õhutemperatuuri kohta, samuti juhendamine muude küsimuste korral. «Üldiselt võib vetelpäästjate poole pöörduda kõigi probleemidega, mis supluskohas ette tulevad,» julgustab Klooster. Kui probleemi lahendamine ei ole vetelpäästja võimuses, suunatakse abivajaja õigesse kohta või teavitatakse vastavaid ametkondi. «Kuid loomulikult jääb esmaseks ja kõige tähtsamaks ülesandeks siiski vees õnnetusse sattunud inimeste päästmine.»

Suvel meelitavad inimesi vee äärde väga erinevad rannad, mille hulgas nii väikesi kui väga suuri. Mida suurem on rand, seda keerulisem on vetelpäästjate töö ja seda erinevamate probleemidega tuleb kokku puutuda. Kloostri sõnul on suurema ranna valvamine taktikaliselt tunduvalt keerukam kui väikesel supluskohal silma peal hoidmine. «Rannajoone pikkus on suurem, töö käib mitmel postil, kasutatakse nii jalgsikui kaatripatrulle,» loetleb ta erinevusi.

Probleemid järelvalveta laste ja klaasikildudega

S

upluskohtades kehtestatud reeglid ei ole välja mõeldud kiusamiseks, vaid ikka selleks, et kõigil külastajatel oleks rannas meeldiv ja turvaline viibida. Peamiste probleemidena toob Tarmo Klooster esile näiteks lemmikloomade, eriti just koerte randa kaasa toomise. Peale selle, et loomad kipuvad randa reostama, võivad nad oma ootamatu käitumisega ka ohtlikud olla. «Rahvarikkas kohas võivad loomad ära joosta või agressiivseks muutuda, samuti võib välja lüüa instinkt kaitsta oma peremeest ja rünnata liialt lähedale sattunud inimesi,» loetleb Klooster koertega seotud probleeme. Ka klaastaara kasutamine rannas võib kaasa tuua probleeme ja vigastusi. Tarmo Kloostri sõnul on vetelpäästjatel ja ranna koristajatel väga keeruline leida liivast üles kõiki klaasikilde, mis klaastaara purunedes laiali laotunud on. Et aga rannas paljajalu käiakse, võivad liiva sees olevad teravad killud põhjustada tõsiseid lõikehaavu. Kolmas probleem, mille Tarmo Kloos-

Liivas leiduvad klaasikillud võivad tuua kaasa raskeid õnnetusi Foto: Toomas Huik ter välja toob, on seotud laste tähelepanuta jätmisega. «See on tõsine mure eelkõige suurtes ja rahvarohketes randades, kus vetelpäästjatel tuleb päevad läbi tegeleda laste ja vanemate kokkuviimisega,» ütleb ta.

Lapsevanemad peavad olema hoolsad ja oma võsukestel silma peal hoidma, sest kuumal suveilmal on randades sadu, isegi tuhandeid inimesi ja silmist lastud last on väga raske leida. Paraku on randades tihtilugu probleeme ka alkoholi liigtarvitamisega. Lisaks sellele, et joobes inimesed on tüliks teistele rannakülastajatele, kipuvad napsised inimesed ka oma ujumisvõimeid üle hindama. Oma ujumisoskuste ülehindamine ongi järgmine probleem, mis põhjustab vetelpäästjate sekkumist vajavaid olukordi. «Meres on poidega tähistatud ala 1,5 meetri sügavuselt, siseveekogudel 1,7 meetri sügavusel,» räägib Klooster. Selline märgistus on tehtud arvestusega, et probleemi tekkides on täiskasvanud inimesel võimalik jalad põhja toetada. Pahatihti hindavad ujujad aga oma võimeid üle, üritades ujuda tähistatud alast välja. Probleemi tekkides pole aga siis enam võimalik põhja toetuda ja nii võib olukord kiiresti kriitiliseks muutuda.


11. juuni 2010

VEEOHUTUS

WWW.VEEOHUTUS.EE WWW.OHUTUSOPE.EE

Reibas minek tagasihoidliku kütusekuluga. J ä r g m i s e p õ l v k o n n a n e l j a t a k t i l i n e p ä r a m o o t o r.

Catwees OÜ Tallinn, Pärnu mnt 139, tel 650 3300; Tartu, Narva mnt 3, tel 730 0385; Pärnu, Ehitajate tee 2, tel 447 6176 Agdeck-Auto AS Jõhvi, Pargi 39, tel 332 1430; Narva, Võidu 19, tel 356 3311 ML Autoservice OÜ Kuressaare, Auriga kaubanduskeskus, Tallinna tn 88, tel 452 2550 www.honda.ee

3


4

WWW.VEEOHUTUS.EE WWW.OHUTUSOPE.EE

VEEOHUTUS

Märka teisi ja hoolitse enda eest S eltskonnaga suplema minnes tuleb kindlasti jälgida, kus sõbrad paiknevad ja millega tegelevad. Tarmo Kloostri sõnul võib väsinud või uppumisohtu sattunud inimest teatud tundemärkide järgi ära tunda. «Mida rohkem inimene vees ära väsib, seda püstisemaks tema kehaasend läheb ja ujumiskiirus väheneb,» teab Klooster rääkida. Väsinud inimene võtab tavaliselt suuna kalda poole või mingi objekti poole, millest loodab kinni võtta, et end vee peal hoida. Kloostri sõnul on uppuja asend vees tavaliselt püstine ja ta teeb kõik, et ennast vee peal hoida. Sellises olu-

korras inimene enam ise ujuma ei ole võimeline. «Samuti ei ole ta võimeline abi kutsuma, kuna kogu energia läheb enda vee peal hoidmisele,» räägib Klooster. Seetõttu ongi oluline, et ujumiskaaslased jälgiksid, mis sõpradega toimub. Kahtlustades hädaolukorda, tuleks kindlasti kohe reageerida ja olukorra põhjus selgeks teha. «Pigem reageerida natuke üle, kui et jätta reageerimata või loota, et küll keegi teine reageerib,» õpetab Klooster. Ise hätta sattudes tuleks aga end võimalikult nähtavaks teha, seda nii vetelpäästjatele kui ka teistele rannakülastajatele. En-

11. juuni 2010

dale saab tähelepanu tõmmata käega märku andes või karjudes. Tarmo Kloostri sõnul ei tohi sattuda paanikasse, vaid tuleb üritada säilitada selge mõtlemine. «Võib-olla piisab ainult paarist ujumisliigutusest ja saab jalad juba põhja panna või kuskilt haarata,» ütleb ta. Paanikasse sattudes muutuvad aga tegevused ebaratsionaalseks ja see võib viia uppumiseni. Kloostri sõnul pole eestlastele abi palumine kahjuks eriti omane. Ikka üritatakse oma jõududega hakkama saada, ja seda kuni võiduka lõpuni. Paraku ei pruugi lõpp kuigi võidukas olla...

Valveta veekogu ääres ole eriti ettevaatlik

K

uigi valvega ja valveta veekogu ääres käitumisel ei ole suuri erinevusi, peab valveta veekogu ääres viibides arvestama, et õnnetuse korral ei ole abi kohapealt võtta. Lähim kiirabibrigaad või päästekomando võib asuda kümnete kilomeetrite kaugusel. Seetõttu peab õnnetuse korral toimima väga arukalt. «Abi kutsumiseks kehtib Eestis ühtne hädaabinumber 112,» tuletab Klooster meelde. Sellele numbrile helistades tuleb

Kloostri sõnul kõigepealt teada anda, mis juhtus – kas uppumine, haigushoog, trauma, verejooks või midagi muud. Samuti tuleb teatada, kui palju on kannatanuid. Seejärel on oluline anda teada enda asukoht – mida täpsem, seda parem. Päästemeeskonna võimalikult kiireks kohalejõudmiseks tuleks anda võimalikult täpne kirjeldus, kuidas sündmuspaika jõuda. «Kui tegemist ei ole tuntud ujumiskohaga ja juurdepääsutee on keeruline, oleks hea,

kui keegi saaks suurema tee äärde vastu minna,» õpetab Tarmo Klooster. Hädaabinumbrile tehtud kõnet ei tohi mingil juhul lõpetada enne, kui selleks on luba antud. Samuti tuleks päästjatele anda oma telefoninumber, et oleks võimalik tagasi helistada. «See telefon tuleks hoida vabana,» manitseb Klooster. Kui olukord õnnetuspaigal peaks muutuma, tuleb sellest informeerida ka häirekeskust.


11. juuni 2010

VEEOHUTUS

WWW.VEEOHUTUS.EE WWW.OHUTUSOPE.EE

Päästevest tuleb valida vastavalt oma kehale P

äästevesti olulisust ohutuse tagamisel on võimatu ülehinnata. «Nagu teada, ei hüüa õnnetus tulles, seega on väiksemates paatides soovitatav kogu sõidu vältel kanda päästevesti või ujuvusvahendit lähtuvalt veepealsest tegevusest,» ütleb veeteede ameti väike- ja siseveelaevade osakonna juhataja Andres Kõnd. Päästevesti käsitletakse kui individuaalset päästevahendit, mille järele tekib reeglina vajadus rasketes ilmastikuoludes või õnnetuse korral. Kindlasti tuleb eristada päästevesti ja ujuvusvahendit. Päästevestiks nimetatakse vesti, mille kandejõud on vähemalt 100 N. Kandejõuga 50 N nimetatakse ujuvusvahendiks, tegemist võib olla nii vesti kui ka ülikonnaga. Paljudes arenenud merenduspoliitikaga riikides on rannaäärses vaba aja veetmises soositud just 50 N ujuvusvahendid, kuna need on vees liikumiseks mugavamad ja abi saamise tõenäosus ranna lähedal on oluliselt suurem. 100 N päästevestid on kogult küll suured, kuid samas kaitsevad ka tuule eest. Samuti on just 100 N päästevestide valik vastavalt inimese kaalule väga lai, hõlmates ka laste suurusi. 100 N päästevesti puhul tuleb kindlasti jälgida, millise kaaluvahemiku jaoks see on mõeldud.

Eeltöö tagab ohutuse

• Veendu, millistes tingimustes kasutamiseks on paat mõeldud. • Kontrolli alati paadi ja varustuse korrasolekut. • Planeeri reisi ja jälgi ilmaolusid. • Teata kodustele, kuhu läksid ja millal plaanid tagasi jõuda. • Ära hinda oma oskusi ja teadmisi üle. • Seila selge peaga. • Pane tähele teisi vee peal liiklejaid ja hoia keskkonda. • Võta alati kaasa kasutusvalmis sidevahend.

150 N kandevõimega päästevestid on õhuga täituvad, kas automaatselt või käsitsi aktiveeritavad. «Neid on mugavam kasutada, sest on tavaolukorras kompaktselt kokku pakitud, kuid ära ei tohi unustada nende hooldamist ja kontrollimist vastavalt tootja kasutusjuhendile,» selgitab Kõnd. Olles valinud käsitsi aktiviseeritava päästevesti, tuleb endale eelnevalt selgeks teha, kuidas päästevesti vajaduse korral õhuga täita saab ja see tegevus peab hästi selge olema. Igal juhul peab päästevesti valides jälgima, et see oleks sertifitseeritud ja vastavalt ka märgistatud. Kasutada võib päästeva-

Andres Kõnd näitab päästeveste. Foto: Artur Sadovski hendeid, millel on markeering SOLAS või CE. Täie kindlusega ei saa väita, et päästevest või ujuvusvahend vees hätta sattunud inimese elu alati päästab, sest Eestis valdava veetemperatuuriga saabub alajahtumine hädasolijale üsna kiiresti. Loomulikult suurendab päästevesti või ujuvusvahendi kasutamine pääsemisvõimalusi, ent ennekõike tuleb ohtusid teadlikult vältida.

Merele minnes valmista end põhjalikult ette

V

eekogule minnes tuleb alati jälgida ilmateadet ja veenduda, et ilmastikuolud oleks veekogule minekuks sobilikud. Mereoludele erilist tähelepanu pööravat ilmateadet on võimalik saada näiteks lähimast kordonist. Enne merele minekut on soovitav teavitada lähedasi, kuhu täpselt ja kellega plaanitakse minna. Nii saab hoolitseda selle eest, et vajadusel on ka mandril inimesi, kes kursis, kuhu suund võeti. Merele asudes tuleb kindlasti panna selga päästevest ning kaasa võtta navigatsiooniseaded (GPS või kompass), signaalraketid ning töökorras ja laetud sidevahend. Jättes kas või ühe neist maha, on hädaolukorras endast märku andmine oluliselt häiritud. Mitmekesi merele minnes oleks aga eriti hea, kui sidevahendid oleks kaasas igaühel. Merel on ikka oht, et midagi võib üle parda kukkuda või juhtub mobiiltelefonil või GPS-seadmel aku tühjaks minema. Riietust silmas pidades peab arvestama, et merel võib külm hakata ka ilusa ilmaga, seda eriti õhtul ja öösel. Seetõttu peaksid ka

suvel olema kaasas soojad riided, mida saab vajadusel selga panna. Veel enne merele minemist tuleb veenduda, et navigatsiooniseadmed on töökorras ning kaasasolev kütusekogus piisav. Möödunud hooajal oli mitu juhtumit, kus merehätta jäädi kütuse lõppemise tõttu.

OHU KORRAL TEGUTSE OTSUSTAVALT Kui olete ise ohtu sattunud või märganud mõnd merehädalist, tuleks esimesel võimalusel võtta ühendus merevalvekeskusega kanalitel 16 või 69 (Tallinn või Kuressaare) või häirekeskusega telefonil 112. Helistades ja õnnetusest teatades tuleb säilitada rahu ja anda võimalikult täpne sündmuse kirjeldus, asukoht, kasutuses olevate sidevahendite kutsungid või telefoninumber. Samuti tuleb informeerida päästeteenistust hädas olevate inimeste arvust ning sellest, kas vajatakse kohe ka meditsiinilist abi. Küsimustele tuleks vastata võimalikult lühidalt ning mitte lõpetada kõnet enne vastava loa saamist. Vajadusel osutage hädasolijaile abi, kuid

veenduga, et te ei sea enda ega teiste elusid suuremasse ohtu. Kuigi merevalvekeskus teeb kõik endast oleneva, et hättasattunuid aidata, on alati parem õnnetusi ennetada. Seetõttu tuleb veekogudel olla äärmiselt tähelepanelik ja oma võimeid mitte üle hinnata. Kindlasti ei tohiks veekogule minna alkoholijoobes. Alkoholijoovet veekogudel kontrollib politsei. Õnneks on seni mereõnnetusse sattunud aluste juhid olnud enamasti kained, mereõnnetusi alkoholijoobes põhjustanud juhte on väga vähe. Enamasti on põhjuseks siiski halvad ilmastikuolud või navigeerimisvead.

Kontaktid Pääste- ja koordinatsioonikeskus JRCC Tallinn Tel 619 1224 Raadiosagedused VHF-DSC 70 CH VHF 16 CH VHF 69 CH MF-DSC 2187,5 kHz, 2182 kHz

5


6

WWW.VEEOHUTUS.EE WWW.OHUTUSOPE.EE

VEEOHUTUS

11. juuni 2010

Ettevalmistus tagab meeldejääva veematka K

uigi Eesti jõed ei ole kuigi kärestikulised, ei maksa neid alahinnata. Igal aastal juhtub õnnetusi, mida teadlikuma tegutsemisega oleks saanud vältida. Marianne Klopets MTÜst Veeslaalom manitseb jõele kippujaid esmalt oma eesmärgid läbi mõtlema. Läbimõeldud teekond koos hoolsa ettevalmistusega tagab, et matk tuleb meeldejääv. Tema sõnul tuleb marsruut enne veele minekut kaldal läbi mõelda, hea oleks ka kaldal jalutada, et näha, mis ees ootab. «Veel enne kalda äärde minekut tuleks aga kodus uurida, milline jõgi on, kus on ohtlikumad kohad ja mida oodata,» õpetab Klopets. Suureks abiks on seejuures näiteks maa-ameti kaardiserver (http://geoportaal.maaamet.ee). «Eesti ei ole kuigi suur ja avastamata maad meil peaaegu pole,» ütleb ta, utsitades veematkale minejat põhjalikku eeltööd tegema. Uurida tasub ka temaatilisi veebikülgi ja foorumeid, kus aktiivsed matkajad kogemusi jagavad.

KÄRESTIK POLE AINUS OHT Kärestikuliste jõgede ohtlikkusest on juttu olnud, kuid need pole ainukesed ohtlikud kohad jõgedel – ka siledal veel on omad ohud. «Vette kukkunud puud on jõgedel suurimad ohud,» räägib Klopets. Kui kärestikulise jõe kohta saab informatsiooni ka jõge nägemata, siis jõkke kukkunud puud võivad ebameeldiva üllatusena tabada juba kajakis või muus paadis olles. Edasi tuleb käituda väga ettevaatlikult. «Mingil juhul ei tohi langenud puust või madalatest okstest neist möödudes kinni haarata,» manitseb Marianne Klopets. «Paadiga veevoolus sõites ja oksast haarates võib tasakaalust välja lüüa nii enda kui paadi.» Kui jõele langenud takistus näib aga ületamatu, siis ei maksaks seda ka proovida. «Siis tuleks end kaldale suunata ja takistusest maalt mööduda.»

KIIVER JA PÄÄSTEVEST Turvavarustusest rääkides alustab Klopets loomulikult päästevestist. «See peab olema mugav ja täpselt paras,» ütleb ta ning lisab, et liiga väike või suur päästevest ei pruugi olla efektiivne. Teine oluline osa turvavarustusest on kiiver, seda eriti just kajakiga jõel sõites. «Kui ei ole spetsiaalset kiivrit, piisab täiesti ka jalgrattakiivrist,» ütleb Klopets. Kiiver on vajalik, kuna paadist välja kukkudes võib pea vastu kive lüüa. Kui kaitseks kiivrit ei ole, on oht väga tõsiselt viga saada ja seejärel uppuda.

KA LASTELE TULEB MÕELDA Sõpradega või perega veematkale minnes tuleb kindlasti arvestada ka lastega, kellel

Jägala kärestikuline jõgi. peab sarnaselt täiskasvanutega olema korralik turvavarustus. «Ka päästevest peab olema lastele mõeldud, täpselt paras ja mugav,» juhendab Klopets. Tema sõnul ei maksa mõelda, et küll hoiame lastel silma peal, et nad üle paadi ääre ei kõõluks või muid rumalusi ei teeks. «Paadis sõites ei jõua silma peal hoida,» ütleb ta. Seetõttu on oluline, et kui olukord muutub kriitiliseks, oleksid nii täiskasvanud kui ka lapsed esmase turvavarustusega kaitstud.

ALKOHOL VEEGA EI SOBI Rääkides alkoholist, muutub Marianne Klopets resoluutseks – veel sõitmine ja alkohol ei käi kokku. «Alkohol mõjub koordinatsioonile,» ütleb ta, lisades, et isegi kui maa peal tundub, et alkohol polekski nagu «oma tööd teinud», võib tegelikult ka väike kogus alkoholi koordinatsiooni piisavalt pärssida ning täpsust vajavas olukorras jääb ka väikeses joobes inimene hätta. Nii on oht paadiga ümber minna suurem, vette kukkudes võib inimene aga kogemata vett sisse tõmmata. «Oluline on ka, et alkoholi tarvitanud inimese veresooned laienevad, mis tähendab, et oht alajahtuda on suurem,» ütleb Klopets. Seega tohib paadiga vette minna vaid siis, kui kõik asjaosalised on kained. Head tuju on võimalik ka muul moel tekitada.

KA PÄÄSTESTSENAARIUM TULEKS LÄBI MÕELDA Kuigi veel juhtuvale õnnetusele keegi mõelda ei taha, peaks turvalisuse huvides selleks siiski valmis olema. Vajalik turvavarustus on elementaarne, kuid läbi tuleks mõelda ka olukorrad, kus vaja abi kutsuda. Jõgedel matkates ollakse pahatihti piirkonnas, kuhu päästemeeskonnal on ligipääsemine

Foto: Lembit Uudsemaa keeruline. Seetõttu tuleks marsruuti planeerides teha endale selgeks ka need kohad, kuhu vajadusel abi kutsuda saab. Igal inimesel peaks olema kaasas veekindlalt pakitud mobiiltelefon, millega abi kutsuda. GPS-seade aitab selgusele jõuda, kus viibitakse ning selle abil on vajadusel võimalik päästemeeskonda juhendada. Siiski peab jõel veematkates arvestama, et tõenäosus kiire abi saabumiseks on väike. See panebki matka korraldajatele ja sellest osavõtjatele suure kohustuse teha omalt poolt kõik võimalik õnnetuste ärahoidmiseks.

VEEMATKA KORRALDAJA TAUSTA TASUB UURIDA Paljud meist saavad esimese veematkakogemuse firmaürituselt või seltskonnaga ette võetud organiseeritud matkalt. Eestis on palju ettevõtteid, kes pakuvad veematka korraldamise teenust. Paraku on nende tase Marianne Klopetsi sõnul erinev ning sobiva ja usaldusväärse korraldaja leidmine eeldab eeltööd. Veematka korraldajat otsides peaks kindlasti selgeks tegema, millised on ootused pakutavale teenusele. Kas vajatakse ainult paati või on vajalik ka esmane väljaõpe. «Kindlasti tasub lugeda teemakohaseid foorumeid ja küsida arvamusi teistelt,» julgustab Klopets kodutööd tegema. Tema sõnul on oluline selgeks teha, mida ettevõte pakub – kas rendib ainult paadi, millele hiljem järele tuleb, või sisaldab teenus ka vajalikku turvavarustust, väljaõpet, juhendamist ja kaldalt saatmist. Eriti just väheste kogemustega matkajad ei tohiks mingil juhul näha heas planeerimises ja mitmekesise turvalisuse tagamisel üleplaneerimist.


11. juuni 2010

VEEOHUTUS

WWW.VEEOHUTUS.EE WWW.OHUTUSOPE.EE

Matkateenust ostes tuleb ka ise ettevalmistusi teha K evade ja suve tulekuga kasvab huvi veematkade vastu. MTÜ Tallinna Veespordi Klubi projektijuht Elinor Kimmel soovitab veematka tellides veenduda matkakorraldaja tasemes ja ka ise end põhjalikult ette valmistada. Elinor Kimmeli sõnul on aasta-aastalt kasvanud huvi korraldatud veematkade vastu. Kui varem on klientideks olnud eelkõige firmad ja ürituste korraldajad, siis viimasel ajal on hakanud nende vastu rohkem huvi tundma eraisikud. Matkateenuse pakkuja peab Kimmeli sõnul arvestama kliendi soovidega ja pakkuma erinevaid lahendusi, kus olulisel kohal on ka turvalisus. «Korraldaja peab kliendi ohtude, ohutusnõuetega ja ilmaga seotud muudatustega kurssi viima,» ütleb ta. Veematka korraldaja pädevuses saab selgusele jõuda, kui uurida näiteks, milliseid matku ja kellele ettevõte varem korraldanud on. Kehtib ka reegel, et kõikidele kliendi esitatud küsimustele peab saama vastuse. Planeerides veematka ja olles selleks leidnud ka matkakorraldaja, tasub kõik küsimused julgelt matkakorraldajale esitada. Kui matkakorraldaja edastatav informatsioon jätab midagi segaseks, tuleb see alati üle täpsustada. «Kui on tegemist mingit moodi vette minemisega, siis teenuse osutaja peab kindlasti teadma ja ette nägema ohtusid ja ebameeldivusi ning neid kliendile tutvustama,» ütleb Kimmel. On ilmselge, et igal veele minejal peab olema korralikult seljas päästevest. Teenusepakkujad, kelle pakutava programmi hulka võib kuuluda ka vette kukkumine või sinna teadlik minemine, peaksid Elinor Kimmeli sõnul küsima kliendilt nende ujumisoskuse kohta, sest kindlasti ei tohiks sellist teenust valida

inimene, kes ei oska ujuda. «Klient peab aga ise jälgima grupijuhi või matkakorraldaja juhiseid, sest veel liikuv alus käitub teistmoodi kui auto sõiduteel,» toob Kimmel paraleeli. Hea oleks end eelnevalt kurssi viia ilmastikuoludega, et siis vastavalt riidesse panna.

VEEMATKALE ASUDES MÕTLE TURVALISUSELE Kuigi iga veematkakorraldaja peab tegema kõik endast oleneva, et tagada matkaliste turvalisus, peab iga matkal osaleja samuti seisma hea selle eest, et võimalikke õnnetusi vältida. Üks ohte ja ebameeldivusi on seotud näiteks temperatuuriga. «Panen inimestele südamele, et veel on alati külmem kui maal,» ütleb Kimmel, kelle sõnul tuleb alati kaasa võtta nii soojad riided kui ka igaks juhuks varuriided, neidki võib vaja minna. Kindlasti ei tohi veematkal liialdada alkoholiga, sest enamik matkadel juhtunud õnnetusi on põhjustatud alkoholijoobega kaasnenud ettevaatamatusest. Järgmine nüanss, millele Elinor Kimmel tähelepanu juhib, on paanika vältimine. «Isegi kui midagi juhtub, ei tohi tekitada paanikat,» ütleb ta. Siin on oma roll ka ennetaval teavitamisel. Näiteks Tallinna ja Muuga lahel matkajatele tuleb Kimmeli sõnul juba ette ära rääkida suurte laevade tekitatavatest ootamatutest ja suhteliselt kõrgetest lainetest. «Inimesi peab hoiatama enne, kui lained nendeni jõuavad.» Sama probleem on enamikus Tallinna lahe väikesadamates ja Aegna saarel, kus kiirlaevade lained võivad lõhkuda ka kai äärde kinnitatud aluse. Siit koorub ka järgmine soovitus: matkal olles peab veenduma, et valitud koht on randumiseks ja aluse kinnitamiseks sobilik ja ohutu.

PEAMINE PROBLEEM ON ALKOHOL

Elinor Kimmeli sõnul on peamiseks klientidega seotud probleemiks alkohol. «Veespordialadega ei saa alkoholi tarbinud inimene üldse tegeleda,» ütleb ta resoluutselt. Esiteks tekib probleem tasakaaluga, lisaks sellele aga muutuvad alkoholi tarbinud inimesed liialt julgeks ja oma võimeid üle hinnates tehakse endale viga. «Kui aga matkakorraldaja töö on olnud efektiivne, juhised ja reeglid paigas, siis saab õnnetusi ka ära hoida,» ütleb Kimmel. MTÜ Tallinna Veespordi kaatrid on hooajal pea iga päev merel, seega tuleb Kimmeli sõnul tihti aidata ka merehädalisi, kellel kütus otsa lõppenud, kes on vastu kivi sõitnud või tekkinud mõni muu tehniline rike. «Tihti on tegemist esimest korda merel olevate inimestega, kel senine kogemus vaid jõgedel-järvedel ja kes ei oska hinnata vee käitumist meres,» ütleb ta, soovitades merele minnes alati korralikku eeltööd teha. «Panen inimestele südamele, et merele minnes tuleb alati arvestada, et merel on tingimused teistsugused, olukord võib kiiresti muutuda ning häda korral jõuab abi samuti kauem kohale kui mandril,» ütleb ta. Omapäi merele minnes tuleb Kimmeli sõnul kindel olla aluse tehnilises korrasolus, anda lähedastele minekust teada ning alati võtta kaasa soojad riided. «Veematkade puhul tuleks lihtsalt võtta aega, kuulata matkajuhi juhiseid, kanda ohutusvarustust, arvestada ilmaga ning vastavalt riietuda.» Veespordiga tegeledes tuleb tema sõnul arvestada oma ujumisoskusega ning sellega, et üldjuhul on tegemist füüsilise ja kiiresti väsitava tegevusega.

7


8

WWW.VEEOHUTUS.EE WWW.OHUTUSOPE.EE

VEEOHUTUS

11. juuni 2010

Väike laps ja veekogu VÄIKE LAPS VEEGA KOKKU EI PUUTU

Kurb statistika

Eesti üldhariduskoolides on algklasside õpilastel kohustuslik ujumisõpe, mis läbitakse õppeaasta jooksul. See tähendab, et 3.klassi läbinud õpilastel peaks esimene kokkupuude veega ja vees olemisega juba tehtud olema, neil on algteadmised ujumisstiilidest, nad suudavad end vee peal hoida ja tunnevad vee iseärasusi. Aga seda ainult basseinis, looduslikus veekogus võivad olud lapse jaoks siiski ootamatud olla. Näiteks ei pruugi laps olla harjunud lainetusega, vee sügavusega või temperatuuriga. Nooremate lastega peab aga veelgi ettevaatlikum olema, kuna neil üldjuhul veega kokkupuude puudub. Kuni seitsmeaastane laps on veel ka suhteliselt püsimatu ja hajameelne, tema uudishimu võib viia ta ootamatule avastusretkele nii, et lapsevanem seda ei märkagi. Kui ühel hetkel on laps mänguasjadega õue peal mängimas, siis juba järgmisel võib ta olla aias oleva tiigi või basseini ääres, kuna leidis sealt näiteks lepatriinu või sinna lendas liblikas. Sealt edasi püüavad paljud neist tiiki või basseini uurima minna. Olles aga vette kukkunud, ei tee lapsed üldjuhul häält ja veepinnal on väikest last ka raske märgata. Nii peabki lapsevanem hoolitsema, et väikesed lapsed omapäi veekogudele ohtlikult ligidale ei pääse.

Statistikaameti andmetel uppus 2008. aastal 77 inimest, nendest viis olid väikesed, ühe- kuni nelja-aastased lapsed. Peamisteks laste uppumise kohtadeks on kodutiik, bassein või mõni muu veekogu. UNICEFi ja Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on veeõnnetused kõige sagedasemad ühe- kuni nelja-aastaste laste seas, neid juhtub just kodustes oludes, näiteks tiigi ääres, kus täiskasvanud on usaldanud oma lapsed koos mängima, lootuses, et pisut vanem õde või vend nooremate järele vaatab. Seepärast tuleb selles vanuses lastele tagada ka vastav järelevalve, et õnnetused nendega võimalikult harva juhtuksid.

VEE OHTLIKKUSEST TULEB LASTELE RÄÄKIDA Meeles tuleb pidada, et veest inimese päästmine nõuab spetsiaalseid oskusi, milleks väikestel lastel ei ole ega saagi olla piisavalt teadmisi. Kui algklasside laps isegi on ujumiskursuse koolis läbinud, on tema teadmised siiski liiga väikesed, et osata käituda õnnetuse korral ja veel enamgi, suuta veest päästa inimene. Kindlasti tuleb lapsega veega seotud ohtudest kodus rääkida ja selgitada, miks ei tohi üksi veekogu äärde minna, miks on

ujumisoskus vajalik, mis juhtub, kui vesi on nii sügav, et jalad põhja ei ulata ning kuidas ennast ohtu panemata veekogu ääres mängida.

KODU PEAB OLEMA LAPSE JAOKS TURVALINE KOHT Kodustes tingimustes saab laste turvalisuse tagada ka aias tiigile näiteks piirdeaia ümber pannes. See takistab lapse juurdepääsu veekogule ja aitab nii õnnetusi ära hoida. Piirdeaia paigaldamisel peab jälgima, et see oleks piisava kõrgusega ning aia ja maapinna vahele ei tohiks jääda vahet, kust laps saab läbi pugeda. Pärast suuremaid vihmasadusid peab kontrollima, ega vesi ole piirdealust pinnast ära uhtunud. Piirdeaia ohtlikum koht on aia värav. See peab kindlasti olema isesulguva mehhanismiga. Vastasel juhul jääb võimalus, et värav unustatakse lahti ning aed ei täida oma eesmärki, kuna laps leiab ikkagi tee veekogu äärde uudistama. Kindlasti saab hakkama ka isevalmistatud taraga. Selliselgi juhul tuleb aga jälgida, et see oleks ka turvaline ja hoiaks last veekogust eemal. Lisaks on võimalik basseinidele ja tiikidele kate või ka vastavad andurid paigaldada, mis lapse ohus olemisest aegsasti märku annavad. Spetsiaalseid aedu, basseinide kaitsekilesid ja liikumisandureid on võimalik soetada vastavaid tarvikuid maaletoovatest ettevõtetest.

Kogemus: läbielatud õnnetus jääb meelde terveks eluks

P

ääsemine paneb elule mõtlema teisiti ja seda rohkem väärtustama, ütleb Dan Heering, kes seitsmeaastasena elas läbi eluohtliku õnnetuse. Veeteede ameti välissuhete ja info osakonna juhataja kohusetäitja ülesandeid täitev Heering mäletab saatuslikku päeva kui eilset. «Vähemalt paar korda kuus tuleb see taas silme ette,» ütleb ta. «Oli ilus ja kuum suvepäev, olin just saanud seitsmeaastaseks,» meenutab ta päeva, mil läks kingitud ridvaga kodukandis asuva savikarjääri äärde kala püüdma. «Lastena käisime seal palju jooksmas, vanemad küll hoiatasid ja käskisid ettevaatlikud olla, kuid nagu lastel ikka – ühest kõrvast sisse ja teisest välja,» ütleb Heering. Noor Dan Heering sättis end kala püüdma väikesele sillakesele, päike küttis kuumalt. «Kuna mul ei olnud nokatsit peas, sain päikesepiste ja kukkusin meelemärkuseta vette,» meenutab Heering. Õnneks oli väikesest sillast mõni hetk tagasi möödunud meesterahvas, Teise maailmasõja veteran, kes ilmselt vette kukkumist kuuldes sillakesele tagasi vaatas ja nähes, et seal kedagi enam pole, sillale jooksis ja vee alla vajunud Heeringu välja

tõmbas. «Ta tegi kunstlikku hingamist ja sai minust vee kätte.» Vaid mõni minut hiljem tuli poja tegemisi vaatama ema, kelle saabudes ta juba kivil istus ja juhtunust toibus. «Hea, et sõjaveteran oskas kahtlustada ja otsustavalt tegutseda,» tänab Heering teda siiani oma elu päästmise eest.

LASTELE PEAB OHUTUSEST RÄÄKIMA Tüürimehena töötanud ja praegugi veega tihedalt seotud Heering peab õnnetuse ennetamisel väga oluliseks laste harimist ja nende eest hoolitsemist. Kuueaastase poja isana teab Dan Heering, et lastele tuleb ohutusest rääkida mitte ainult koolis ja lasteaias, vaid ka kodus. «Vajadusel peab asju ka ette näitama,» ütleb ta. Kui laps läheb omapäi näiteks veekogu äärde, võiks tal päästevest kaasas olla. «Mitte ainult kaasas, vaid ka seljas,» täpsustab ta. Veekogude lähenduses elavad lapsevanemad peaksid kindlasti õpetama oma lapsele selgeks päästevesti selga panemise. «Tihti saavad lapsed suurepäraselt hakkama vesti klambrite kinnitamisega, kuid kõige olulisem ehk nöör jalge vahelt jääb kinnitamata,» õpetab

Heering, lisades, et kinnitamata nööriga päästevest tuleb vette kukkudes lihtsalt üle pea ära. Eriti tähelepanelik peab olema aga siis, kui lapsed kambakesi midagi teevad. Kambavaimuga ikka kaasnevad lollused. «Kui üks laps vette kukub, siis tavaliselt ei oska teised sama vanad abistamiseks midagi teha,» ütleb ta. Heering paneb südamele, et lapsevanemad peavad rohkem teadma, kus laps mängib ja millega tegeleb. Tänapäeval on lastevanematel võimalik igale lapsele osta mobiiltelefon ja seda peaks kindlasti kasutama ka ohutuse tagamist silmas pidades. «Kui laps läheb omapäi või sõpradega kuhugi, peaks tal kindlasti kaasas olema laetud akuga telefon, millele iga hetk helistada saab,» ütleb ta. Lisaks sellele peaks laps vanematele ütlema, kuhu ta suundub ja millal tagasi plaanib tulla. See kõik on selleks, et lastevanematel oleks võimalikult hea ülevaade, kus laps on ja millega tegeleb. «Ohutusest ja turvalisuse tagamisest peab lapsele rääkima, sest väike laps ise ei oska ohtusid adekvaatselt hinnata,» ütleb Heering.


Veeohutuse erileht EST  

Veeohutuse teemaline erileht.

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you