Page 1

Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

Konverentsi „Turvaline tulevik“ kokkuvõte Akadeemia läheb üle 3-aastasele õppele Saku vabatahtliku komando lugu Reservpäästerühm uppuja päästmist harjutamas. Foto: Ivika Aman


See mullavaiba all nüüd rahus puhaku, Kel võitlemine viimne lõppenud ju Hüüd julgustab meid tunnil tähtsamal – Kõik Jumala auks, abiks ligemal! //tuletõrjujate hümn// 13. aprillil lahkus meie seast kallis kolleeg ja võitluskaaslane Aleksander Jakovlev, kes hukkus teenistusülesannete täitmisel. Jääme Aleksandrit mäletama tema pühendumuse ja hea tahte eest kaitsta ning aidata teisi. Kangelane on inimene, keda imetletakse tema julguse ja vapruse pärast. Pole kahtlustki, et selle sõnapaariga võib iseloomustada ka lahkunud Aleksandrit. See vaprus, mida ta näitas oma viimastel elutundidel, polnud Aleksandri puhul harv nähtus, seda vaprust näitas ta kogu aeg, oma igapäevatööd tehes. Hingelt päästja oli ta oma viimse hingetõmbeni. 24-aastane Aleksander oli tulihingeline päästja ning hea sõber. Ta oli meeskonnakaaslane, kellega võis alati ennast turvaliselt tunda. Kolleegid kirjeldavad teda kui tagasihoidlikku, jõulist ja ääretult abivalmit noort päästjat, kellega võis alati arvestada nii õppustel, väljasõitudel kui ka pallimängus. Lääne-Eesti Päästekeskuse Pärnu päästekomando päästjana alustas Aleksander tööd 2010. aasta suvel ning 2011. aastal viidi ta üle vanempäästjaks. 2011. aasta lõpus sai Aleksandrist juhtivpäästja. Eesti Vabariigi president andis Aleksandrile postuumselt Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi.

Puhka rahus, võitluskaaslane! Jumala auks, ligimese kaitseks.

Päästeteenistuse ajakiri HÄIRE 112 • Nr 1 • 2012 Toimetaja: Ivika Aman Väljaandja: Päästeamet, Raua 2, Tallinn 10124, rescue@rescue.ee


juhtkiri

Sisukord 3 4 5-7 8 9 10-11 12 13 14-15 16 17-19 20-21 22 23 24-25 26-27 28-30 31 32-33 34-35 36 37-39 40-41 42-43 44 45 46

Juhtkiri Kuidas edasi? Konverents

Päästetöö valdkonna ülesanne on inimeste ja riigi turvalisuse suurendamine

Õigusruum Juhtimine Koolitus Õigusruum Välismissioon Häirekeskus Teated Ennetus Õpingud Koolitus Persoon Demineerimine Analüüs Päästetöö Tuleohutus Õppus Vabatahtlikud Päästetöö Elupäästjad Muuseum Ajalugu Ajalugu Varia Teated

3

Kuno Tammearu Peadirektori asetäitja

P

äästetöö valdkonna teenistujate jaoks on viimased aastad olnud suurte muudatuste aeg. Need muutused on olnud vajalikud, et tagada elanikele varasemast parem ja kindlam päästeteenus. Tänu kavandatud tegevustele saame osutada teenust just seal, kus on kõige suuremad ohud ja riskid. Väga oluline on see, et kolme või enama kutselise päästeteenistujaga komandode arvu tõusuga muutub päästeteenistujate töö sündmuskohal ohutumaks. Teenistujate üheks ohutuse garantiiks on ka hariduse ja teadmiste vastavusse viimine kutsenõuetega. Need sammud on vajalikud, et Päästeamet oleks jätkusuutlik. Päästekomandode ümberkorralduse käigus suunati vabaks jäänud päästeteenistujad tööle teistesse komandodesse. See muudatus võimaldab meil pakkuda elupäästeteenust 93% elanikkonnast kuni 15 minutiga. Muudatuse käigus jõuavad päästjad täiendavalt 121 000 elaniku juurde senisest kiiremini. Sündmuskohale jõuame peaaegu sama kiiresti kui Soome päästjad. Põhjanaabrid on meist vaid kuus sekundit kiiremad. Ümberkorraldamisega oleme jõudnud praeguseks faasi, kus üheksa komando töökohad on üle viidud teistesse komandodesse. Likvideeritud riiklike komandode asemel on juba moodustatud või on kohalikel elanikel plaanis asutada vabatahtlikud päästekomandod. Riiklike komandode ümberkorraldamine lõppeb 2013. aasta mais. Selleks ajaks peavad olema kõik vabanenud päästeteenistujad üle viidud tööle teistesse komandodesse.

Alates sellest aastast rakendatakse teenusepõhist juhtimismudelit ning valdkonna struktuur on muudetud protsessipõhiseks. Selle eesmärgiks oli, et Päästeamet osutaks üle Eesti ühetaolist ning võimalikult head päästeteenust. Asutuses tekiks selgem vastutusjaotus nii ametikohtade kui ka struktuuriüksuste vahel. Teenistujad saavad tegeleda konkreetsete ülesannetega põhjalikumalt ning neil on olemas kolleegid keskustes ja ametis, kellele toetuda. Olen kindel, et uus juhtimissüsteem tagab väärt ideede ellujõudmise ning mõte, mis pärineb Eestimaa ühest nurgast, võib vormistuda üleriiklikult kehtestatud standardiks. Olen uhke, et päästevaldkonna teenistujad on muudatustega kaasa tulnud ja kiiresti kohanenud, kuid samas tean, et see pole olnud kerge. Päästeameti põhivaldkondades on tegevuse rõhuasetus nihkunud üha enam reageerivalt ennetavale. Viie kuuga on tulekahjudes hukkunud 34 inimest, see on üks viimase seitsme aasta madalamaid näitajaid. Tulesurmade vähenemine on seotud inimeste teadlikkuse kasvuga, usina ennetustööga ja päästevaldkonna teenistujate kaasamisega sellesse. Kuus aastat tagasi oli raske mõista ennetustöö vajalikkust, praeguseks on kõik teenistujad selle tähtsust mõistnud: sõidetakse üle riigi haridusasutustesse loenguid pidama ja ohutuspäevadele, demonstreeritakse varustust ning räägitakse lastele päästjate igapäevatööst. Tähelepanu vajab vabatahtlike suurem kaasamine pääste- ja ennetustöösse ning neid tuleb veelgi rohkem toetada. Toetus ei tähenda pelgalt tehnikat ja varustust, vaid sageli just nõustamist, õpetamist, tunnustamist, abistamist suhete loomisel ning nende tegevuste tutvustamist avalikkusele. Vabatahtlikud ei ole kutseliste komandode konkurendid, vaid osa päästealasest võrgustikust, kus kõigil on täita oma roll. Vabatahtlikud päästekomandod on oma tegevusega tõestanud, et nad täidavad olulist ülesannet kogukonna turvatunde loomisel. Oleme üks tervik, hoiame üksteist ja oma päästekultuuri ning arendame päästetöö valdkonda, et luua veelgi turvalisem riik. Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


4

kuidas edasi?

Päästeamet ootab tööle õppimisja töötahtelisi kutsumusega noori Ain Karafin Peadirektori asetäitja

P

äästeameti teenistujate pädevus põhineb neljal sambal: haridus, teadmised, kogemused ja analüüsivõime. Haridus on päiskiviks, millele toetuvad ülejäänud sambad ja päästeteenistus. Paar aastat kestnud intensiivsete muudatuste taustal on seni vähe räägitud päästeala haridussüsteemist ja selle rollist kaasaegse teenuse osutamisel. Küsimus võeti päevakorda Päästeameti konverentsil „Tark turvalisus”, kus töötoas arutati, milliseid oskusi ja teadmisi vajab päästja tulevikus. Seda arutelu toetab oma tegevusega Sisekaitseakadeemia. Sügisest alustavad õpinguid esimesed päästeteenistuja eriala tudengid, kelle esmaõpe akadeemias kestab senise nelja asemel kolm aastat.

lähiminevikuga on olukord drastiliselt muutunud ja päästeharidus arenenud Lääne-Euroopa õppeasutustes pakutavaga ühele tasemele.

Päästjate teadmised vajavad täiendamist

Lühem õppeaeg meelitab häid tudengeid

1980. aastate lõpuni toimus päästjate põhiõpe Venemaal ja Ukrainas. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel katkes ka Eestis tuleohutusspetsialistide väljaõpe Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis ning riigis puudus päästeõpetus. Kakskümmend aastat tagasi suunati päästeala juhtivametnikud Soome ja Rootsi täiendkursustele, lisaks läbisid paljud pikemaajalised kursused – neist moodustus päästehariduse uus koolkond ja 1993. aastal alustati päästjate väljaõpet Väike-Maarjas. Iga riigi päästesüsteem on unikaalne ja seetõttu vajab Eesti taoline väikeriik oma päästeharidussüsteemi. Ühest küljest on päästjate ülesanded riigiti erinevad, näiteks ei tegele päästjad igal pool reostustõrjega või metsatulekahjude kustutamisega. Teisalt on õppeasutusel lisaks koolitusülesandele oma osa valdkonna arendus- ja teadustegevuses. Sisekaitseakadeemia Päästekolledžis võib praegu omandada kutse- või kõrghariduse neljal erialal: päästeteenistuse eriala rakenduskõrgharidusena ning päästja, päästespetsialisti või -korraldaja eriala kutseharidusena. Õpinguid saab jätkata kas Sisekaitseakadeemias sisejulgeoleku magistriõppes või Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimise magistriõppes spetsialiseerumisega kriisireguleerimisele. Valida saab ka päeva- või kaugõppe vahel. Võrreldes

Suur muudatus toimub sel sügisel, kui Sisekaitseakadeemias alustab kolmeaastase õppekavaga esimene lend päästeteenistuja erialal. Praegu on üliõpilastel iseseisva töö osakaal õppekavas suur ja kodutöid ei tehta alati täie pühendumu-

Ain Karafin (vasakul) 8. mail Pärnus päästeala haridustulevikku visandamas. Foto: Martin Vallimäe.

Mõttekild konverentsilt Enamus haridusteemalises töötoas osalenutest arvas, et tulevikus vähendab ennetustegevus väljakutsete arvu, kuid tekitab inimestes õpitud abitust. Päästjad kutsutakse välja, kui vares on kesal kurb ja tundub vajavat uut keskkonda.

Kas päästjate tänaste oskuste ja teadmistega on tulevikus üldse midagi peale hakata?

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

ootame Tööle abistajanärviga noori Päästeametisse tööle tulevalt Sisekaitseakadeemia lõpetajalt eeldame baasteadmisi erialast ning üldteadmisi riigi ja avaliku sektori toimimisest. Erialaspetsiifilised teadmised omandatakse töökohal. Töötajal peab olema eelkõige huvi tööülesannete vastu. See tähendab, et talle on akadeemiast külge jäänud õppimisrutiin, mida asutuses töötades rakendada.

sega, tulemuseks on kõikuv õpikvaliteet. Kui tudeng teeb koos õppejõuga intensiivselt tööd, osaleb loengutes ja valmistub eksamiteks, siis pole põhjust arvata, et lühema õppetsükliga omandatakse vähem teadmisi kui seni. Akadeemiast kaasa võetud teadmiste hulk ja kvaliteet oleneb eelkõige tudengi enda soovist ja tahtmisest targemaks saada. Näen kolmeaastasele õppekavale üleminekus positiivset mõju ka õppejõudude tööle, see sunnib neid loengud kriitilise pilguga üle vaatama ja efektiivsemaid õppemeetodeid otsima. Loeng pole koht, kus õppejõud tudengile õppeinfosüsteemis kättesaadavaid materja-

Mida kirjutab tulevik ette päästeameti töötajate oskustele ja teadmistele?

Mida oskame tänase info põhjal öelda tuleviku töötajate kohta?

le ette loeb, loengusaali näost-näkku suhtlemist tuleb kasutada teemaaruteludeks ja vabaks mõttevahetuseks. Ja kindlasti puudub vajadus õpetada bakalaureuse tasemel magistrantuuri aineid. Eesti on ammu üle läinud Bologna 3+2 süsteemile ja meil pole põhjust kinni hoida senisest õppemudelist. Olukord haridusmaastikul on muutunud ja neli aastat tähendab tudengile teiste kõrgkoolidega võrreldes vanemate rahakoti najal elamise lisa-aastat. Lühem õppeaeg aitab ka parimate peade nimel konkureerida teiste avalik-õiguslike kõrgkoolidega.

Kuidas korraldada päästealane haridussüsteem selliseks, et oleks võimalik ette valmistada inimesi, kellest sõltub kui mõjus on Päästeameti tulevikus?

Neli haridusmiksi visioonikonverentsilt


konverents

5

Turvalist tulevikku kujundame muutustega kaasas käies ja põhiväärtuste eest seistes Päästeameti 20. aastapäevale pühendatud konverentsil „Turvaline tulevik” jäi kõlama keskse mõttena, et pääste põhiväärtuste eest seismine ja teenuste arendamine vastavalt keskkonna muutustele peavad käima käsikäes. Ainult nii saame olla homme paremad kui oleme täna.

Viola Murd Päästeameti arendusosakonna juhataja

T

änavu 8. mail Pärnu Kontserdimajas toimunud konverents oli küll pühendatud Päästeameti 20. aastapäevale, kuid sisu keskendus tulevikule. Mineviku võttis väga lühidalt kokku peadirektor oma avasõnavõtuga. Peadirektor rõhutas, et kahekümne aastaga on palju muutunud. Me oleme vähendanud tulekahjude ja tulesurmade arvu, muutunud väga palju professionaalsemaks õnnetuste lahendamisel ja võrdseks partneriks rahvusvahelistel missioonidel. Oleme andnud väga olulise osa ühiskonna turvalisemaks muutmisesse. Meil on põhjust enda üle uhkust tunda. Igaühel.

Majanduse neli stsenaariumit Sissejuhatuse tulevikku tegi Heido Vitsur Arengufondist, mis on tegelenud Eesti riigi võimalike arengustsenaariumite väljatöötamisega. Eesti majanduse võimalikust tulevikust on loodud neli stsenaariumi: Hansa Liit II, Lõuna-Soome, Skype-saar ning Riigi tagasitulek. Milline neist neljast võimalikust loost on tulevikus reaalsusele kõige lähemal, sõltub sellest, milliseks kujuneb Läänemere-maade koostöö tase ja Eesti välisturgude majanduskliima.

Hansa Liit II stsenaariumi kohaselt tugevneb maailmamajanduses regionaliseerumine. Euroopa positsioon nõrgeneb, kuid Hiina ja India muutuvad maailmas järjest olulisemateks. Venemaa on stabiilne, saab jõukaks ning Lääne suhtes avatuks. Läänemere-maade vahel tekkiva tugeva koostöö tulemusel tekivad jõudsalt kasvavad, kiirelt tegutsevad leidlikud Eesti kõrgtehnoloogilised eksportivad ettevõtted. Eestist saab oluline investeeringute sihtkoht regioonis. Oleme avatud, vilgas ja kosmopoliitne riik, mis on rikas kõrgelt kvalifitseeritud töötajate poolest. Teiseks võimalikuks stsenaariumiks on Lõuna-Soome lugu, mille kohaselt jääks välismaise kapitali juurdepääs Eestisse tagasihoidlikuks ning siinse majanduse otsuseid langetaks Skandinaavia kapital.

Skype-saare stsenaariumi kohaselt luuakse Eestis uuendustele soodne keskkond, mis soodustab IKT ja teiste kõrget lisandväärtust tootvate majandusharude õitsengut. Neljas võimalus on riigi tagasituleku stsenaarium, kus Eesti majanduspositsioon jääb ebakindlaks, suureneb riigi roll majanduses ning väliskapitali raske siiameelitamise tulemusel algab majanduse allakäiguspiraal. Heido Vitsur arvas, et ka päästekomandode võrgustiku planeerimisel kehtib koolifüüsikast tuntud ploki seadus, mis tähendab, et kui võidad võimekuses (jõus), siis kaotad teepikkuses ehk kohalejõudmise ajas. Olulised on mõlemad, tähtis on leida tasakaal. Sõnavõttude vahel diskuteerisid siseminister, Päästeameti peadirek-

tor, Heido Vitsur ja Eesti maaomavalitsuste liidu juhatuse liige Kadri-Aija Viik pääste ja turvalisuse tulevikust. Kõlama jäi vabatahtlike kaasamise problemaatika – ühelt poolt riigi soov kaasata vabatahtlikke enam ning teiselt poolt vabatahtlike endi ja kohalike omavalitsuste võimalused. Vabatahtlike rahastus ei ole piisav, kuid lisaks rahale mõjutab kaasamist veel ka aeg ja tööandjate vastutulek. Järgnenud sõnavõtud andsid läbi erinevate vaatenurkade pildi tulevikust ja sellest, kuidas toimuvad muutused turvalisust mõjutavad.

Muutused rahvastiku paiknemises Tartu Ülikooli inimgeograafia professor Rein Ahas selgitas, millised muutused on rahvastiku paiknemises ja liikumises toimumas. Rahvastik koon-

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


6

konverents

dub „soodsatesse” piirkondadesse ja ebasoodsad piirkonnad seevastu tühjenevad. Samuti suureneb inimeste liikumisulatus. Ruumiline mobiilsus ehk inimeste liikumisulatus on aastaaastalt järjest kasvanud. Igapäevaselt oma kodu ja töökoha vahel pikki vahemaid läbivaid inimesi kutsutakse pendelrändajateks. Kui 1982. aastal oli selliseid inimesi Eestis 68 000 ja 2001. aastal 115 000, siis nüüdseks on neid enam kui 380 000. Päästeametit puudutab pendelränne mitut moodi. Inimeste liikumisest teadlikuna saame arvestada, kus ja kui palju inimesi tegelikult viibib. Rohke sõitmine ja pidev teel olek kasvatab pendelrändealadel liiklusõnnetuste riski. Lisaks pendelrändele kasvab ka üritusturism, mis on järjest enam seotud mittetraditsioonilise reisimise ja majutusega ning on seetõttu suur turvarisk.

Mõtlematult tegutsejad ei kao kuhugi Psühholoogiaprofessor Aleksander Pulver tõi meieni tõsiasja, et riskeerivat käitumist ära kaotada ei saa. Ebaõnnestunud riskeerimine võib väljenduda kaotustes, mis on seotud elu, tervise ja jõukusega, või isiklikus õnnes. Riskeeriva käitumise tagamaad on erinevad. Osad inimesed on kiire otsustamisstiiliga, neid iseloomustab võime vajalikes olukordades töödelda infot ja langetada kiiresti otsuseid. Eeldatavasti on selliseid inimesi palju ka päästjate hulgas. Teised riskeeriva käitumisega inimesed tegutsevad mõtlematult, neid iseloomustab kalduvus võtta suuri riske ja enne tegutseda kui mõelda. Kolmas riskeeriva käitumise põhjustaja on elamustejanu. Otsides erinevaid, uudseid ja intensiivseid kogemusi ning võttes füüsilisi, sotsiaalseid, juriidilisi ja majanduslikke riske selliste kogemuste saamiseks. Elamustejanused inimesed võivad olla nii kiired otsustajad kui ka lihtsalt mõtlematult tegutsejad. Põhimõtteliselt saab teatud kindlaid riskikäitumise vorme mõjutada, kuid siis on efekt parimal juhul umbes 6–7% ehk muutus käitumises on umbes ühel iga 15 inimese kohta. Kui tahetakse aga demokraatlikus ühiskonnas muuta käitumismustreid, siis teadaolevalt ei eksisteeri ühtegi kontrollitud meetodit, mille puhul saab väita, et just see muutis ühiskonnas riskikäitumist. Kui see nii oleks, sureks inimliik kui niisugune küllalt kiiresti välja, sest see tähendaks, et keegi suudab mõjutada inimesi lähtudes mingitest teoreetilistest eesmärkidest. Kuna inimese käitumismuster kujuneb vastavuses keskkonna

_______________________________________________ Illustratsioonid: Joonis 1. Kasvuvisiooni stsenaariumid 2018 (foto: Stsenaariumid-2018-maatriks. gif) Joonis2. Esitluse 4 slaid - Tõenäoliselt muutub 20. aasta pärast pääste töö…

Päästeameti peadirektori asetäitja Kuno Tammearu võttis visioonikonverentsil esinejate sõnavõtud kokku, kuidas tulevikutrendid päästet mõjutavad. Foto: Martin Vallimäe. tingimustega, siis ei ole sellist jõudu (kui vaid Jumalat selleks ei peeta), mis suudaks keskkonda soovitud viisil muuta. Meie ei suuda väga palju mõjutada käitumist, küll aga suudame anda inimestele teadmisi, et neil oleks võimalik olukorda hinnata ja nad ei võtaks riske teadmatusest. Välja kujunenud käitumismustrite muutmine on väheefektiivne, küll aga on võimalus meil osaleda uue põlvkonna käitumismustrite kujundamisel. Seepärast on oluline tegeleda jätkuvalt just laste ja noortega. Aleksander Pulver lisas veel, et mõistmatuse lõhe individualistliku uue põlvkonna ja kollektivistliku vana põlvkonna vahel muutub tõenäoliselt veel suuremaks. Samas on võima-

Joonis 2.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

lusi, mida uue põlvkonna puhul ära kasutada turvalisuse alase tegevuse laiendamiseks. Facebooki-põlvkonda on hea tahtmise korral võimalik kaasata vabatahtlikeks päästjateks läbi teistsuguse tegevuse – vabatahtliku päästja roll on laiem ja mitmekesisem. Sotsiaalvõrgustikes peitub suur potentsiaal otsesuhtluseks ja teadlikkuse tõstmiseks.

Igapäevaselt oma kodu ja töökoha vahel pikki vahemaid läbivaid inimesi oli 1982. aastal 68 000 ja praegu enam kui 380 000.

Päästel on selge eesmärk Peadirektori asetäitja Kuno Tammearu võttis eelnevate sõnavõttude põhjal kokku, kuidas tulevikutrendid päästet mõjutavad. Millised on meie tugevused ja nõrkused ning kuidas oma tugevustega ohte vältida ja võimalusi ära kasutada. Peamise tugevusena sai rõhutatud sihikindlust. Pääste paistab väljapoole silma sellega, et meil on väga selge eesmärk – turvalise elukeskkonna kujundamine ja hoidmine, ohtude ennetamine ning operatiivne ja professionaalne abistamine. Kõige tähtsam on selle juures teha kõik, mis võimalik, et inimesed ei kaotaks õnnetuste läbi elu või tervist. Olukorras, kus rahvaarv järjest kaha-


konverents

Konverentsi arutelu jätkus töötubades, kus teemasid käsitlesid erinevate valdkondade ja keskuste töötajad. Arendada saabki vaid koostöös praktikutega. Keskuste inimesed on need, kes praktikutena oskavad ja teavad öelda, mis on peamised takistused. Koos praktikutega saavad teenuste eksperdid välja töötada ideid, kuidas takistustest üle saada või paremaid tulemusi saavutada. Päästeameti teenuse ekspertide ehk arendajate roll on ideed kokku koguda ja nende vahel valida töösse minevad mõtted. Arendustegevus peab olema koordineeritud ja tooma kasu kõigile, seda ei ole mõistlik teha ainult ühe keskuse piires. Samas saab ühes keskuses võimalikke arendusi katsetada pilootprojektina. Ennetustöös on sellist arendusmudelit juba aastaid kasutatud. Töötubades said praktikud ja juhid ühiselt teemasid läbi rääkida ja pakuti lahendusi, millest toon välja mõned huvitavamad. Töötoas „Millised katastroofid meid tulevikus ähvardavad ja kuidas nendeks valmis olla?” käsitlesid Mati Raidma, Lars Hedström ja Jaan Tross tuleviku ohtusid ning seda, millise organisatsiooniga tuleks nendele vastu seista. Lars Hedström tutvustas Rootsi kogemust organisatsiooni kohandamisel ühiskonna ootustele ja vajadustele vastavaks. 20 aastat tagasi Eesti Päästeametit luues võtsid toonased juhid väga palju eeskuju just neilt. Tänaseks on Rootsi üle elanud kaks suuremat organisatsioonilist muutust ning nende päästeametist (Räddningsverket) on saanud elanikkonnakaitsega tegelev agentuur (MSB, Swedish Civil Contingencies Agency). Eesti Päästeamet püsib aga sisulisemate muutusteta. Muutunud on otsustusprotsessid ja muud organisatsiooni toimemehhanismid, kuid olulist pädevuse ja vastutuse laienemist toimunud ei ole. Vajadus selleks on olemas ning ka ühiskonna ootused Päästeametile on suuremad, olgu selle tõestuseks kas või lumetorm Monika. Tegelikkuses on Päästeametil võimekus pakkuda platvormi ka teistele asutustele ja organisatsioonidele nende vastutusalas olevate hädaolukordade juhtimiseks.

Plaanid tuleb ühtlustada Juhtimisekspert Tiit Valmi ja Kuno Tammearu juhitud töötoas arutati planeerimises ja juhtimises parema kooskõla saavutamise võimalusi. Nüüd, kus meil on suurem organisatsioon, peame rohkem pühendama omavaheliste plaanide ühtlustamisele. Ühe valdkonna plaanide muutus

võib mõjutada paljusid osapooli. Juhtide puhul muutub olulisemaks oskus infot jagada, töötajate puhul oskus ja julgus infot ise otsida ja küsida. Meil on suhteliselt vaba suhtlemisstiiliga organisatsioon ja üldjuhul on inimestel harjumus üksteisele helistada või kirjutada arvestamata positsiooni. Omavahelisele vabale suhtlemisele aitab kaasa meie töökorraldus, kus inimesed töötavad erinevates meeskondades ja neil on erinevad rollid. Kuidas olla paremini diskussioonis erinevate huvigruppidega, seda katsetati praktiliselt läbi kommunikatsiooniekspert Daniel Vaariku juhitud töötoas. Rääkima peab lihtsas keeles, selgelt ja korduvalt, nii tuleohutusnõudeid selgitades kui ka juhtimisotsuseid kommenteerides. Praktilise ideena võiks tuleohutusinspektoritele teha näitlikustavaid materjale, mille abil oleks erinevate nõuete vajalikkust parem selgitada. Leiti ka, et on vaja tuua rohkem esile eeskujusid nii meie organisatsioonist, vabatahtlike kui ka eeskujulike ettevõtjate seast. On vana tõde, et positiivse esiletõstmine töötab paremini kui kriitika. Päästealase hariduse teemalises töötoas arutati, milliseid päästjaid tulevikus vajatakse ja milliseks peab muutuma päästealane haridus. Jõuti selleni, et kuna ennetamine on kõige odavam meetod õnnetusjuhtumitega võitlemiseks, muutub päästetöö tulevikus tõenäoliselt ennetavamaks. Seoses tehnoloogia arenguga vajab ennetustöö suuremat spetsialiseeritust. Oli ka vastupidiseid mõtteid, sest inimressurss on piiratud ja vajadus kõike kõigil teha jääb domineerima. Enamus arvas, et seoses ennetava tegevusega väljakutsete arv väheneb, samas toodi välja, et inimesed muutuvad abitumaks ja hakkavad päästele kutseid tegema tänapäeva tavaolukordades (näiteks hakkavad maainimesed kutsuma päästjaid „kurba kajakat” nähes). Jooniselt nr 2 võib näha töötoas avalda-

Konverentsi esmase kokkuvõtte põhjal pakuksin välja ühe võimaliku visioonialge: Päästeamet on hinnatud turvalisuse ekspert, meie ümber on tugev koostöövõrgustik, meil töötavad targad ja leidlikud inimesed, meil on tugev ühtekuuluvustunne.

tud arvamuste kokkuvõtet. Toomas Roolaiu (Eesti priitahtlik päästeselts) abiga arutati Eestimaa inimeste kaasamisvõimalusi. Lisaks vabatahtlikele päästjatele peaksime oskama koostööd teha ka teistsuguse profiiliga inimestega, kes on valmis turvalisusesse panustama. Leiti suur hulk lihtsaid praktilisi võimalusi, kus kohalik inimene saab ära teha palju rohkem kui keegi muu. Näiteks majanumbrite ja tänavanimede korrastamine, vähekindlustatud perede abistamine (laste kaasamine päästealase huvitegevuse juurde). Samas peame ise eelkõige nii Päästeametis kui ka vabatahtlikes seltsides looma valmiduse reaalselt erinevate elualade vabatahtlikke rakendada. Päeva lõpetas Daniel Vaarik, kes välise vaatlejana nägi erakordsena meie uhkeid sümboleid, vormi, kiivreid, lippe, hümni ning märkis, et see teeb kadedaks ja meil on väga selge kultuur, mis meid ühendab. Meie maine sõltub sellest, kuidas täidame lubadusi. Kui midagi ümber korraldatakse, siis vaadeldakse kõiki juhtumeid ümberkorralduste lubaduste valguses ja neid võimendatakse – peame olema valmis neid juhtumeid ausalt analüüsima ja vajadusel ka vigu tunnistama. Peame olema valmis suletavate komandode piirkonnas toimuvaid õnnetusi põhjalikult analüüsima. Daniel Vaariku sõnul on meie teemad inimestele eluliselt tähtsad, kõigil ametiasutustel sellist eelist pole. Inimeste jaoks on pääste midagi enamat kui teenus, meid võetakse kuulda ja me kanname inimeste jaoks olulisi väärtusi. Siinkohal olekski hea küsida, kui paljud meist oskavad nimetada kaheksat väärtust, mida sümboliseerivad meie vapi kaheksa nurka?

Kuhu tahame jõuda? Leian, et meil ei ole puudus eesmärkidest ega plaanidest. Lisaks peaks meil olema eesmärkidele ja plaanidele mõtte andev ühine tulevikuvisioon, mis seoks pääste erinevate valdkondade ja päästekeskuste jõupingutused tervikuks. Meil on vaja ühist ja selget tulevikupilti, mis võimaldaks otsustada nii olemasolevate tegevuste kui ka uute algatuste otstarbekuse üle oma igapäevatöös. Tulevikupilt peaks andma meile nii ühise teadmise kui ka ühise tunde ning see peab olema selge, lihtne ja kõigile arusaadav. Seda ei tee ühe konverentsiga ja visioon ei ole ainult kitsa ringi juhtide mõtteharjutus. Visiooni kujundamine nõuab aega ja laialdast juhitud koostööd. Visiooni ehk selget tulevikupilti ei ole vaja selleks, et see koduleheküljel kirjas oleks – ühtne ja selge tu-

levikunägemus peaks hakkama tööle inimeste peas ja aitama igal töötajal tegutseda selles suunas. Nii väheneb vajadus kõike väga detailselt reguleerida, sest inimesed teavad, mis on oluline ja kuhu tahetakse jõuda. Aga kuidas võtta ühe lausega lihtsalt ja selgelt kokku see, kuhu me tahame jõuda? Konverentsi esmase kokkuvõtte põhjal pakuksin välja ühe võimaliku visioonialge: Päästeamet on hinnatud turvalisuse ekspert, meie ümber on tugev koostöövõrgustik, meil töötavad targad ja leidlikud inimesed, meil on tugev ühtekuuluvustunne. Kas see on see, mida me tahame? Kuidas seda saavutada ja mida mina selleks teha saan? Arutelud visiooni ja seda saavutada aitavate võtmetegevuste üle peavad jätkuma erinevates vormides nii juhtide kui ka spetsialistidega nii ametis kui ka keskustes.

Vastus: tunne, vaprus, ühtekuuluvus, tähelepanelikkus, vastupidavus, lojaalsus, osavus ja teadmised.

neb, muutub meie tegevus eriti oluliseks ja teised elualad väärtustavad meie tegevust järjest enam.

7

Luik pea kohal Daniel Vaarik rääkis konverentsil loo Teise maailmasõja ajal Dunkerque’s piiramisrõngasse jäänud liitlasarmee sõduritest. Nende päästmiseks käivitati evakueerimise operatsioon. Sõdureid päästma kutsuti kõik vähegi meresõidukõlbulikud Briti väikelaevad, lõbusõidupaadid ja traalerid. Seal oli ka üks mees vabatahtlikuna appi minemas oma väikese kalapaadiga. Tema lemmiklinnuks oli juhtumisi luik. Merel olles märkas ta, et üks luik lendas tal pea kohal. See luik ei andnud tegelikult midagi, ei kaitset pommitajate eest ega teinud paadi mootorit võimsamaks. Ja ometi… Luik inspireeris meest olema endast tugevam ja mees päästis sõdurid. Meil kõigil, kes me päästes oma igapäevakatsumustele vastu läheme, et anda oma panus turvalise tuleviku kujundamisse, on ka luik pea kohal. Töö päästes pole meie jaoks lihtsalt töö nagu iga teinegi. Me tahame igal hommikul tööle tulla ja oma tööd järjest paremini teha, sest see inspireerib meid. Konverentsi video ja esitlustega on võimalik tutvuda Päästeameti siseveebis avalehekülje ürituste all.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


8

õigusruum

Riigihangete läbiviimise kord sunnib oste läbi mõtlema Viimastel aastatel on Päästeameti eelarve vähenenud ja oluliseks märksõnaks muutunud ümberkorraldamine. Tänavu on muutused ühed suurimad – Päästekeskused muutusid Päästeameti struktuuriüksusteks ning viiest väikesest hankijast sai üks suur. Ühe hankijana peame vajadused koondama ning ostud koos sooritama. Kristi Orn Hanketeenuse ekspert

Hanked on reguleeritud peadirektori käskkirjaga 2011. aastal ostsid ja hankisid Päästeamet ja Päästekeskused asju ja teenuseid eraldi. Kõigil oli omad arusaamad, lepingud ja praktika. Asutustes nähti paralleelselt vaeva ühe ja sama asja või teenuse ostmisega, sest vajadused olid ühesugused. Sarnaseid asju aga osteti erineva hinnaga – sõltuvalt kogusest ja ostjate oskusest. Käesoleva aasta peamine muutus hangete valdkonnas ongi vajaduste koondamine ning ühine ostusooritus. Sellest aastast sooritab alates 10 000 euro suurused ostud õigusosakond tsentraalselt. Alla nimetatud summa nn väikeoste on õigus teha eelarvejuhil või tema määratud isikul (väikeostu sooritajal). Hanke põhimõtete ühtlustamiseks kehtestas peadirektor eelmise aasta detsembris oma käskkirjaga nr 228 Päästeameti riigihangete läbiviimise korra. Hanke teostamisel tuleb lähtuda peamisest reeglist, et mitu väikest ostu moodustavad kokku suure. Pole oluline, kellelt ostad, vaid mida sa ostad. Kui iga asutus ostab 3000 euro väärtuses saapaid, siis kokku oleme aasta jooksul hankinud saapaid 15 000 euro eest, mis nõuab juba lihthanke läbiviimist. Sellisel juhul eiraks Päästeamet ühise asutusena riigihangete seadusest tulenevaid kohustusi. Ministeeriumi eesmärgiks valitsemisala ühishanked Lisaks on Siseministeerium asunud aktiivselt juurutama valitsemisalas ühishangete läbiviimist. See tähendab, et kui Päästeamet planeerib 2012. aastal läbi viia riigihanke rehvide ostmiseks, siis kaasame oma hankesse ka teised valitsemisala asutused. Miks seda vaja on? Eesmärgiks on saada hinnavõit mahult. Turul olevate pakkujate jaoks on oluline müüa võimalikult palju kaupa ning mida suurem on kogus, seda soodsam

Vabal ajal jätab Kristi juura kõrvale ja õpetab lemmikule palli püüdmist. Foto: Kristi Orni erakogu. hind. On oluline hinnavahe, kui koopiapaberit ostetakse valitsemisala ühishankena 62 000 pakki või Päästeametis ainult 3000 pakki. Parem läbipaistvus ja kontrollitavus Järjest põhjalikumalt kontrollitakse riigihangete seaduse täitmist, sellest tulenevalt peame ka meie oma ostude sooritamist paremini planeerima, et need oleks seadusega kooskõlas. Eelarvet tuleb kasutada säästlikult ja otstarbekalt, kuid üha olulisemaks muutuvad riigihangete seaduse üldpõhimõtted: läbipaistvus ja kontrollitavus, isikute võrdne kohtlemine, konkurentsi efektiivne ärakasutamine ja keskkonnasäästlike lahenduste eelistamine. Neid üldpõhimõtteid järgides muudeti alates 2012. aastast lihthangete (ostud

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

summas 10 000–40 000 eurot) läbiviimiseks kehtestatud reegleid. Lihthanked tuleb sellest aastast välja kuulutada riigihangete registris, et tagada konkurentsi maksimaalne ärakasutamine ja riigihangete läbipaistvus. Tulevikuostud e-hangetena Eelmise aasta veebruarist on riigihankeid võimalik läbi viia e-menetlustena. Sellel aastal on e-menetluste läbiviimine veel vabatahtlik, kuid alates 2013. aastast tuleb kõigil hankijatel vähemalt 50% ulatuses rakendada e-menetlust. E-menetluste eesmärgiks on rahaline kokkuhoid, konkurentsi soodustamine ja riigihangete kvaliteedi parandamine. Päästeamet on tänaseks läbi viinud kolm e-menetlusega riigihanget, kuid üritame seda arvu kindlasti veel sel aastal kasvatada.

Käesoleval aastal on hangete arv seoses Päästeameti ja Päästekeskuste ühendamisega kasvanud. Selle aasta mahult suurimad riigihanked on hingamisaparaatide ostmine summas 1,4 miljonit ja sõidukite kasutusrendile võtmine summas 1,1 miljonit eurot. Sõidukite rentimiseks viib Päästeamet läbi ühishanke Sisekaitseakadeemia ja Häirekeskusega. Tänaseks on mõlemad riigihanked välja kuulutatud ja ootavad huviga pakkumusi. Kokkuvõtteks võib öelda, et 2012. aasta on toonud ostude sooritamisesse suuri muutusi, kuid arengus on alati midagi head – ühisostudega kasutame vahendeid säästlikumalt ja võime need täiendavalt investeerida. Mõelge laialt, ostke targalt!


juhtimine

9

Mida kujutab endast Päästeameti teenuspõhine juhtimismudel?

Tarvi Ojala Arendusosakonna projektide juht

J

uhtimismudelist rääkides kasutatakse sageli sõnu, mille tähendust ja sisu on raske hoomata ning igapäevaste tegevustega seostada. Siiski oleme kõik sellega seotud ja see on meile kõigile kasulik. Kuidas? Alustuseks tuleb kokku leppida mõistetes. Teenuspõhine tähendab, et Päästeameti tegevus on jaotatud mingite ühiste tunnuste alusel teenusteks1. Teenus on mingi väärtuse või hüve pakkumine, mille eelduseks on töökorraldus, vajalike oskustega inimesed ja töövahendid. Tulemusjuhtimise mudeli all tuleb mõista seoste kogumit eesmärkide, mõõdikute, teenuste, tegevuste, tööja otsustusprotsesside, töövahendite, koolituste ja eelarve vahel, mis aitab parandada tulemust. Peamised küsimused, millele aitab teenuspõhise tulemusjuhtimise rakendamine vastuseid leida: a) Miks me teeme neid tegevusi, mida me teeme? b) Millist mõju avaldab eelarve muutumine meie eesmärkidele/turvalisusele? c) Kuidas juhtida organisatsiooni ja käituda organisatsioonis suure pühendumusega, heade tulemustega ja tõhusalt? Küsimusi võib erinevate nurkade alt tõstatada veelgi. Juhtimismudeli abil peaks igaüks suutma leida neile vastuseid või vähemalt koha, kust otsida või inimese, kelle käest küsida. See tähendab, et on olemas selged, lihtsad, kokkulepitud ja kirjeldatud protsessid, mis annavad erinevate olukordade kohta käitumisjuhised. See on ideaalpilt. Suur töö on tä-

Lihtsustatud skeem teenuspõhisest planeerimisest. naseks tehtud, kuid palju tööd on veel ees. Päris valmis ei saa juhtimismudel kunagi. Praeguseks on koostatud teenuste esialgsed kirjeldused, mida iga-aastaselt täiendatakse. Päästeameti eeskujul on Siseministeeriumi haldusalas teenused kirjeldatud ka Politsei- ja Piirivalveametis ning Siseministeeriumi infotehnoloogia asutuses SMIT. See protsess on kooskõlas ka Rahandusministeeriumi juhitud riigi tulemuslikkuse juhtimise projektiga2. Vajadust tulemusjuhtimise juurutamiseks on ette nähtud ka OECD riigivalitsemise raportis3. Protsessi jätkuna toimub teenuste sidumine selle osutamiseks vajalike ressursside ja eelarvega. See on lähiajal üks suurimatest väljakutsetest selles valdkonnas. Paralleelselt on oluline tegeleda mõõdikutega, mis aitaksid meil mõista eesmärgi saavutamise ulatust ja organisatsiooni erinevate üksuste/inimeste tulemusi. Näiteks, kui kriisireguleerimise valdkonna eesmärk on tagada hädaolukordadeks valmisolek, siis peame olema suutelised perioodiliselt väljendama, mil määral see valmisolek on tagatud. Selleks tuleb lahti mõtestada selle eesmärgi kõik kolm sõna, leppida selles omavahel kokku ning seada eesmärgile kogu selle ulatust katvad mõõdikud. Sest kui midagi jääb puudu (antud juhul näiteks mõne konkreetse võimaliku hädaolukorra valmisoleku-

ga seonduv, olgu selleks vahendid, koolitus vms), siis ei ole info täielik ja tegevuste planeerimisel võidakse jätta mõni valdkond tähelepanuta. Levinud ütluseks, mida siinkohal sobilik nimetada, on „sa saad seda, mida mõõdad” ja seda, mida sa ei mõõda, sa lihtsalt ei saa. Praegustes teenuste kirjeldustes on mõõdikud seatud erinevalt ning kohati ei ole selge mõõdiku seos eesmärgiga. See on aga halb, sest kui andmeid sisestav inimene ei mõista nende põhjuseid ja seoseid, võib ta sellesse suhtuda hooletult ja eksida. Lõpptulemuseks tehakse juhtimisotsuseid, mis põhinevad valel informatsioonil. Mõõdikud peavad olema arusaadavad ja seostatavad konkreetse töö sisuga. Nii näiteks võib olla väga raske seostada tules hukkunute suhtarvu (inimene/100 000 elaniku kohta) tuleohutusjärelevalve ametniku või päästja töösooritustega. Palju arusaadavamad mõõdikud antud näitel võiksid olla tuleohutusülevaatuste arv määratud liiki ehitistes või päästemeeskonna väljasõiduaeg teate saabumisest. Sageli ei mõista me iga oma tegevuse mõju, näiteks kuidas aitab elude päästmisele kaasa koopiate tegemine või mida jagada koolitusel osalejatele. Kahtlemata on sellel oma mõju olemas ja seda on oluline mõista. Ja ka koolitusele „kulutatud” päev võib hiljem päästa elusid. Väga erinevalt on kirjeldatud

mõõdikute seosed iseloomustatava nähtusega (mõju, tõhusus, tulemus, väljund, kvaliteet, eetilisus jne). Kohati on loetletud vaid kvaliteeti iseloomustavaid mõõdikuid, jättes tähelepanuta tõhususe, vastavuse juba kehtestatud normidega ja ka üldisema mõju. Kohati on mõõdikuid ka liiga palju, nende mõju on väga väike ning mõõtmiseks kuluv energia on suurem kui sellest tõusev tulu. Oleks vale arvata, et tulemusjuhtimine tegeleb ainult efektiivsuse küsimustega. Samuti ei ole õigus neil, kes leiavad, et tulemusjuhtimine peab tingimata tähendama tulemuspalka. Tulemusjuhtimine on kogu organisatsiooni hõlmav strateegiline protsess asutuse eesmärkide saavutamiseks, läbi kõigi töötajate ja meeskondade tulemuslikkuse tõstmise. Tulemuslikkus ei pea alati tähendama ainult soovitud tulemust, vaid ka selleni jõudmise teed. Arendusosakonnas on koostatud ka teenuste juhtimise abimaterjal, mis annab ülevaate senisest tööst ja põhimõtetest teenuspõhise juhtimismudeli koostamisel. PAI-s teenuste alajaotuse all olevasse dokumenti on koondatud kasulikud juhised, mille rakendamine aitab paremini mõõta töötulemusi ning luua eeldused asutuse järjepidevaks arenguks. Iga töötaja vajab palka ja töötingimusi. Sama oluline on ka töö tulemus ja kas see tegevus kedagi aitas või midagi mõjutas. Seda aga ei pruugigi olla nii kerge hinnata. Oma tunnetus on sellest vaid üks pool ja näiteks aus neutraalne kõrvalpilk võiks anda edaspidiseks palju enamat. On kindlasti ka palju mõõdetavamaid näitajaid nagu nõustatud inimeste arv, läbitud koolituste arv jne, mis kõik kokku annavad meie tegevustele rohkem sisu ja mõtet nii enda kui teiste silmis. Eesmärkide mõistmine ja oma panuse tunnetamine suures masinavärgis on kindlasti üks tulemusjuhtimise tulemitest. Lõpetuseks, tulemusjuhtimine ei tähenda, et unustatakse ära inimene ja organisatsioonikultuur, mida on võib-olla raske mõõta, kuid mis on väga olulised organisatsiooni tulemuslikkuse seisukohalt. 1 Päästeameti peadirektori 09.03.2012 käskkiri nr 106 „Päästeameti teenused“. 2 www.fin.ee/strateegiline-juhtimine 3 http://valitsus.ee/et/riigikantselei/ oecd-raport

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


10

koolitus DEMINEERIMINE

Korduma kippuvad küsimused tööalasel koolitusel osalemise kohta Reelika Ein Koolituse talituse juhataja

Kas tööandja tasub töötaja koolituste eest? Jah, tööandja korraldusel tehtavad tööalased koolitused tasub tööandja. Erandiks on keelekoolitus (töölepinguseaduse (TLS) § 28 lg 2 p 5) ja uue avaliku teenistuse seaduse järgi ka ressursimahukas koolitus, mille puhul võib ametiasutus ette näha ametniku omaosaluse võimalust. Kui ametnik ei osale või katkestab ressursimahuka koolituse mõjuva põhjuseta, tuleb tal kulud kogu ulatuses hüvitada. Mõjuvaks põhjuseks loetakse isiku haigust, ootamatult tekkinud isiklikku või perekondlikku takistust või näiteks koolituse katkestamist erakorralise teenistusülesande täitmise tõttu. Kui töötaja avaldab mõnel koolitusel osalemiseks ise soovi ja see koolitus on tööandja huvides, võib asutus töötaja algatust toetada, andes selleks näiteks õppepuhkust. Kas tööalastel koolitustel osalemine on kohustuslik? Töötaja teenistuskohustuste või tööülesannete täitmisega seotud tööalastel koolitustel osalemine on seaduse järgi töötaja jaoks kohustuslik (tuleneb TLS § 28 lg 2 p 5). Juhul kui töötaja keeldub koolitusel osalemast, on ta töökohustust rikkunud. Näiteks korduval puudumisel või muul sellega seotud asjaolul võib tööandja töölepingu erakorraliselt ka üles öelda, põhjendades seda otsust tööandja mõistliku korralduse eiramisega (TLS § 88 lg 1 p 3). Kindlasti tuleb kaaluda, kas koolitusel mitteosalemine on oluline rikkumine või mitte. Töökohustust rikkunud töötajaga

on esmalt mõistlik vestelda, selgitada välja põhjus ning hoiatada teda sellise käitumise tagajärgede eest (töösuhte lõpetamine). Kehtiva avaliku teenistuse seaduse kontekstis koolitatakse ametnikku, kui vahetu või kõrgemalseisva juhi hinnangul on see vajalik või kui ametiasutuse eelarves on selleks olemas raha. Ametnik võib teha ettepanekuid koolituste kohta näiteks arenguvestlustel, kuid osalemise koolitusel otsustab ikkagi vahetu või kõrgemalseisev juht. Uue avaliku teenistuse seaduse eelnõu kohaselt peab ametiasutus edendama ametniku erialast arengut ning asutus on kohustatud eraldama eelarves selleks raha. Millistel juhtudel on koolitusest osavõtt vabatahtlik? Ilma töötaja nõusolekuta pole vahetul juhil õigus saata teda koolitusele: •• mis toimub väljaspool tööaega või teenistuskoha omavalitsusüksust; •• rasedat; alla kolmeaastast või puudega last kasvatavat ametnikku; •• puhkusel viibivat ametnikku; •• ajutiselt töövõimetut ametnikku. Samuti pole ametnik kohustatud osalema ressursimahukal koolitusel, mis kestab kauem kui kolm kalendrikuud (90 kalendripäeva) või maksab üle kuuekordse töötasu alammäära. Vahetu juht peab

Kui ametnik ei osale või katkestab ressursimahuka koolituse mõjuva põhjuseta, tuleb tal kulud kogu ulatuses hüvitada.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

arvestama ka muid asjaolusid, mis võivad takistada ametnikul koolitusel osaleda. Millest lähtuvalt sõlmitakse koolituskulude hüvitamise kokkulepped? Esiteks on koolituskulude hüvitamise kokkuleppeid mõistlik koheselt sõlmida. Kokkuleppeid hüvitamiseks saab sõlmida vaid neile koolitustele, mis jäävad väljapoole tööandja koolituskohustust. Näiteks ei saa sõlmida lepet keeleõpingu kohta, kui tööandja on ise kehtestanud organisatsioonis kõrgendatud keelenõuded. Kui ametnikul on kohustus hüvitada ametiasutusele oma koolituskulud, kuid ta ei ole seda täitnud, teeb ametiasutus ettekirjutuse koos hoiatusega sundtäitmise algatamise kohta. Ettekirjutuses märgitakse hüvitamisele kuuluvate koolituskulutuste ulatus, kord ja tähtaeg. Selle täitmata jätmise või osalise hüvitamise korral on ametiasutusel õigus anda ettekirjutus sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kas tööandja on kohustatud arendama töötaja ametialaseid oskuseid? Tööandja peab tagama tööks vajalikud koolitused. Eelkõige peetakse silmas olukorda, kus tööandja ise on tõstnud tööks vajalike kutseoskuste nõudeid. Näiteks peab ametiasutus koolituse korraldama uue arvutiprogrammi või töömetoodika kasutusele võtmisel. Kui ametiasutus koolitust ei korralda, ei ole tal õigus vabastada ametnikku teenistusest põhjendusega, et viimane ei valda uut arvutiprogrammi või töömetoodikat piisavalt hästi.

Milline on õppepuhkuse eesmärk ja kasutamine? Õppepuhkuse eesmärgiks on anda töötajale vaba aega õppimiseks ja see on tasustatav. Tööandjal on aga õigus küsida töötajalt andmeid selle kohta, kas õppepuhkust kasutatakse eesmärgipäraselt. Selleks võib küsida koolitusasutuse teatist, millele märgitakse õppetöös osalemine, eksamiperioodid, lõpetamise ajakava vms informatsioon. Samas ei välista täiskasvanute koolituse seadus õppepuhkuse võtmist õppesessioonide vahelisel ajal. Õppepuhkust võib võtta ka õppesessioonide vahel loengutes osalemiseks või iseseisvaks tööks, kuid siinkohal kerkib küsimus, kas tööandjal peaks säilima võimalus töötajat kontrollida, kuidas puhkust kasutatakse. Tööandjal pole õigust otsustada, kas töötaja ka tegelikult vajab õppepuhkust või mitte.


koolitus

11

Ööraamatukogu ajal saavad tudengid TLÜ akadeemilises raamatukogus oma teadmisi hilisõhtuni täiendada. Foto: Ivika Aman

Uue avaliku teenistuse seaduse eelnõu kohaselt peab ametiasutus edendama ametniku erialast arengut ning asutus on kohustatud eraldama eelarves selleks raha. Õppepuhkuse saamise eelduseks on töölepinguga töötamine või avaliku teenistuse seaduse alusel ametis olemine. Töövõtu-, käsundus- vms lepingu alusel töötavad inimesed ei saa seaduse alusel õppepuhkust nõuda. Õppepuhkust tööalastest koolitustest osavõtuks antakse töötajale ja teenistujale samas ulatuses nagu tasemekoolituse puhul. Avaliku teenistuse seaduse § 54 kohaselt antakse riigiametnikule üks kord viie aasta jooksul kuni kol-

meks kuuks õppepuhkust tööalaseks enesetäiendamiseks ametipalga säilitamisega täiskasvanute koolituse seaduses kehtestatud korras. Avaliku teenistuse seaduse eelnõu seletuskirjas enam sellist sätet ei ole ning viidatakse, et ametnikul on õigus saada õppepuhkust vastavalt töölepinguseadusele. Seega avaliku teenistuse seaduse vastuvõtmise järel saaksid teenistujad õppepuhkust üksnes täiskasvanute koolituse seaduses sätestatud alusel. Õppepuhkuse taotlemiseks peab töötaja esitama tööandjale õppepuhkuse avalduse, millele tuleb lisada koolitusasutuse tõend. TLS § 69 lg 3 kohaselt tuleb tööandjale puhkuse kasutamisest vähemalt 14 kalendripäeva ette teatada. Teade peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (st teatada või taotleda saab ka nt e-posti teel).

Seadus ei kohusta töötajat õppepuhkust võtma järjestikku või ühe osana, puhkuse kasutamine on töötaja otsustada. Seega on töötajal võimalik võtta õppepuhkust vajadusel tööpäevades, nt esmaspäevast kolmapäevani. Seda muidugi mõistlikkuse piires, kuna töötaja ja tööandja peavad õppepuhkuse puhul arvestama, et töökohustused saaks täidetud. Õppepuhkuse puhul on nii töötaja kui ka tööandja kohustatud käituma üksteise suhtes heauskselt ning mõistlikult, arvestades

Seadus ei kohusta töötajat õppepuhkust võtma järjestikku või ühe osana, puhkuse kasutamine on töötaja otsustada.

üksteise huvidega. Seega töötaja, kes nõuab õppepuhkust järjestikuseks katkematuks perioodiks, kuid soovib välistada üksnes laupäevad ja pühapäevad, ei lähtu eelduslikult õppepuhkuse eesmärgist. Kui õppepuhkust soovitakse kasutada 30 või 45 (30+15) kalendripäeva järjest, tuleb puhkust võtta kõikidel 30 kalendripäeva sisse jäävatel päevadel. Töötaja soov võtta sellisel juhul õppepuhkust tööpäevades ei sobi kokku õppepuhkuse eesmärgipärase kasutamisega. Õppepuhkuse võtmine taolisel viisil pikendab ebamõistlikult seadusest tulenevat õppepuhkuse 30 või 45 kalendripäevast perioodi ja võib kahjustada tööandja huve. Tavaliselt puudub tööandjal võimalus takistada töötajat õppepuhkusele minemast. Kui aga samaaegselt on õppepuhkusel üle 10% töötajatest, võib tööandja õppepuhkuse andmise edasi lükata.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


12

õigusruum

Järgmisel aastal tuleb uus avaliku teenistuse seadus Riigikogu menetluses on uus avaliku teenistuse seaduse (ATS) eelnõu, mis toob kaasa palju muudatusi. Kõige olulisem neist on seotud ametniku mõiste määratlemisega, palgakorraldusega, hüvitiste maksmisega, atesteerimis- ja hindamispõhimõtetega. Ametniku staatusesse jäävad vaid avaliku võimu teostamise rolli kandvatel ametikohtadel töötavad isikud. Seega väheneb ametnike arv oluliselt. Margit Gross

kusepäevad aeguvad nelja aasta jooksul arvates ATS jõustumisest (planeeritavalt 01.01.2013). Päästeteenistujatele säilitatakse praegune puhkuse regulatsioon, mille kohaselt on neil õigus 35-päevasele puhkusele. Lisaks võib päästeasutus anda neile teenistusülesannete eeskujuliku täitmise eest tasulist lisapuhkust kuni kümme kalendripäeva aastas. Küll aga on kõigil jätkuvalt õigus saada lapsepuhkust, õppepuhkust ja teisi lisapuhkusi vastavalt töölepinguseadusele. Näiteks sarnaselt töölepinguseadusega saab ametnike sobivuse hindamiseks ametikohale kehtestada neljakuulise katseaja. Samal ajal nähakse ametnikele ette endiselt 35-päevane puhkus ja see ongi üks väheseid privileege, mis peaks neile alles jääma ning kompenseerima kehtestatud piirangud ja kohustused.

Õigusosakonna juhataja

A

TS eelnõuga ühtlustatakse töölepinguseaduse ja avaliku teenistuse regulatsioon.

Lisapuhkusepäevad kaovad Enne ATS jõustumist kehtinud avaliku teenistuse seaduse alusel teenistusstaaži eest antud lisapuh-

Ametnike õigused vähenevad ATS eelnõuga kaotatakse teenistusstaažist sõltuvad lisapuhkusepäevad, avaliku teenistuse teenistusstaa-

Sarnaselt töölepinguseadusega saab ametnike sobivuse hindamiseks ametikohale kehtestada neljakuulise katseaja.

žist sõltuvad koondamishüvitised (koondamishüvitis võrdsustatakse töölepinguseadusega), lisatasud akadeemilise kraadi omamise, võõrkeelteoskuse ja teenistusstaaži eest, muutuvad teenistusest vabastamisest etteteatamise tähtajad, õigusvastaselt teenistusest vabastamise hüvitised vähenevad märgatavalt jne. Ametnikuna jätkavatele isikutele ja neile, kes edaspidi kaotavad ametniku staatuse, antakse viie aasta jooksul võimalus lisapensionistaaži edasi teenida. Päästeteenistujate lisapensionistaaži suurendusi ATS eelnõuga ei muuda, kuid need vaadatakse üle eripensionite reformiga. ATS eelnõu kohaselt võib eriteenistustele, sh päästeteenistusele, eriseadustes näha ette põhjendatud erisusi võrreldes üldise avaliku teenistuse seadusega. Päästeteenistujate töö iseloomust tuleneva eripärasuse säilitamiseks on lähiajal vajalik täpsustada ka päästeteenistuse seadust. Uue avaliku teenistuse seaduse seletuskirjaga eelnõu leiab Riigikogu kodulehelt eelnõude rubriigist (http://www.riigikogu.ee).

Päästeametis kehtib aprillist uus sisekorraeeskiri Alates aprillist hakkas Päästeametis kehtima uus sisekorraeeskiri, mis määrab kindlaks ameti ja teenistujate vahelised õigused, kohustused ning käitumisreeglid teenistus- ja töösuhtes. Uus eeskiri kehtib kõigile teenistujatele. Ulla Kaur Kommunikatsiooniosakonna peaspetsialist

U

ue sisekorraeeskirja kohaselt algab teenistujate tööpäev üldjuhul kell 8.15 ning lõpeb kell 17.00, reedeti kell 15.45. Teenistujatele on lubatud võimaldada erinevat tööaega, kuid see peab olema kooskõlastatud struktuuriüksuse juhiga ning muudatustest peab informeerima teisi töötajaid. Erinev tööaeg on määratud komandopealikele, päästepiirkonna juhatajale ning Põhja

päästekeskuse reageerimisbüroo juhatajale, kelle tööpäev algab kell 8.00 ning lõpeb kell 16.45, reedeti kell 15.30. Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale, jõululaupäevale ning uusaastale vahetult eelnevat tööpäeva lühendatakse kolme tunni võrra, välja arvatud summeeritud tööajaga töötajatel. Ülejäänud riiklikele pühadele ja muudele tähtpäevadele eelnevatel tööpäevadel langetab otsuse tööpäeva pikkuse kohta peadirektor. Kes-

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

kuste juhtidel on kohustus edastada peadirektori otsus keskuse töötajatele. Sisekorraeeskiri kohustab teenistujaid kasutama tööaja planeerimiseks veebipõhist elektroonilist kalendrit Microsoft Outlook. Kõik nõupidamised tuleb sisestada kalendrisse ning teiste sisestatud kutsetele või nõupidamistele mittevastamist loetakse nõustumiseks. Ühtse kalendrisüsteemi kasutamine aitab teenistujatel tööaega efektiivsemalt planeerida ning vältida võimalikke unustamisi või kattumisi. Oluline on meelde jätta, et meediaga suhtlemine ning ametnike seisukohtade meedias avaldamine või avalikustamine peab toimuma vaid kommunikatsiooniosakonnaga kooskõlastatult. Uue eeskirja kohaselt võib teenistujatele ühekordseid ülesandeid otse anda peadirektor, peadirektori asetäitja ja struktuuriüksuse juht, teenistujal tuleb sellest esimesel võimalusel informeerida oma vahetut juhti. Põhivaldkonna osakonna juhataja võib vastava valdkonna päästekeskuse teenistujale anda kiireloomulisi

ühekordseid ülesandeid, informeerides sellest päästekeskuse juhti ja teenistuja vahetut juhti. Samuti võib põhivaldkonna osakonna juhataja vastava valdkonna päästekeskuse teenistujale anda tööplaanist tulenevate tegevuste elluviimiseks ühekordseid ülesandeid. Palga maksmine teenistujatele toimub üks kord kuus. Päästeameti struktuuriüksusevälistele, osakondade ja demineerimiskeskuste teenistujatele makstakse palka hiljemalt järgneva kuu 5. päeval ning Päästeameti päästekeskuste teenistujatele hiljemalt järgneva kuu 10. päeval. Eelnevalt saadetakse teenistujatele palgateatis. Juhul kui teenistujal on soov töötada samaaegselt teise tööandja juures või tegeleda ettevõtlusega, tuleb struktuuriüksuse juhile esitada selle kohta kirjalik taotlus nõusoleku saamiseks. Oluline on ka teada, et külaliste ruumides ja territooriumil viibimise korral vastutab nende eest külalise vastuvõtja ning võõrastel isikutel on keelatud üksinda Päästeameti tööruumides viibida.


Välismissioon

13

Päästeamet Etioopias põgenike toetamisel abiks Eelmisel, 2011. aastal, tabas Somaaliat ÜRO andmetel viimase 60 aasta suurim põud, mille tulemusena jäid miljonid inimesed nälga. Kui põuale lisada veel riigis valitsev poliitiline ebastabiilsus ning relvastatud konfliktid, on tulemuseks suur hulk välisabi vajavaid inimesi. ÜRO hinnangul vajab 11,5 miljonit inimest ellujäämiseks humanitaarabi. Kaarel-Hannes Keller Kriisireguleerimise peaspetsialist

K

ehva olukorra tõttu on inimesed asunud emigreeruma naaberriikidesse, et leida sealt mingigi võimalus ellujäämiseks. Suur osa põgenikest on ületanud Somaalia ja Etioopia piiri ning jäänud Etioopia lõunaossa mitmesse laagrisse. Põgenike kogunemine ühte piirkonda tekitab probleeme, sest nende inimeste eest tuleb seal hoolitseda – muretseda neile peavari, toit, ravimid, rahuldada elementaarsed hügieenivajadused ning jälgida, et tekkinud asumites ei lokkaks kuritegevus ja vägivald nõrgema osapoole – naiste ja laste vastu. Enamik arenenud riike on seetõttu Etioopiale humanitaarabi pakkunud. Oma organisatsioonid on kohale lähetanud ka ÜRO – kohapeal töötavad nii Maailma Toiduprogrammi (WFP) kui ka Põgenikeagentuuri (UNHCR) inimesed, püstitades põgenikele laagreid. Suurim laagrite kontsentratsioon asub Lõuna-Etioopias Dolo Ados, kus eksisteerivad paljud laagrid, mida haldavad eelnimetatud organisatsioonid koos oma partneritega. Ka Eesti Välisministeerium toetas eelmisel aastal näljahädas vaevlevaid põgenikke 80 000 euro ulatuses. Dolo Ado piirkonda püstitasid eelmisel aastal oma laagrid ka meie head partnerid Rahvusvahelises Humanitaarpartnerluses (IHP) – nii rootslaste MSB kui ka sakslaste THW. Rootslaste laager toimib siiani, kuid sakslased olid sunnitud riigisisesel põhjusel Etioopiast välja tõmbuma ning pakkusid laagri majandamist IHP-le. Peale mõningaid omavahelisi konsultatsioone otsustati, et laagri toetamist jätkavad Soome, Rootsi, Norra ja Eesti ning projekti juhtivaks partneriks jääb rootslaste MSB, kuna neil on sõlmitud partnerlusleping Põgenikeagentuuriga. Lepiti kokku,

et rootslased ja soomlased katavad ehitusinseneri ametikoha ning norrakad-eestlased töökoja juhataja oma. Rootslaste täita jäi ka Addis Ababas resideeruva koordinaatori ametikoht – tema ülesandeks on lahendada muresid ja suhelda UNHCRi Etioopia esindusega. Meie esimeseks missioonile minejaks sai suurte missioonikogemustega Avo Kiik Sisekaitseakadeemia Päästekolledži päästekoolist. Tema esmane ülesanne lisaks kohapealsele töötamisele oli teha selgeks valitsev olustik ja vajadused, et oleks lihtsam järgnevaid vahetusi Etioopiasse minekuks ette valmistada. Peale pikka ootamist ja läbirääkimisi startis IHP ühine meeskond Etioopia poole teele 26. märtsil. Meeskond kohtus Stockholmis Arlanda lennuväljal, kus toimus ka esimene briifing. Edasi lennati koos juba Addis Ababa poole. Kohale jõudes asuti elama kohalikku hotelli ning lahendama bürokraatia-probleeme. Kohalikust UNHCRi esindusest saadi vajalikud töötõendid ning neile peeti ka turvabriifing. Edasi ootas meeskonda lahkuminek. Soomlane ja norralane liikusid liinilennuga Asosasse ning Avo koos rootslasega Maailma Toiduprogrammi opereeritava lennufirmaga Dolo Adosse. Elama asuti sealsesse UNHCRi laagrisse, kus alguses oli eluasemeks mõlemale omaette telk suurusega 3x4 meetrit. Hiljem õnnestus saada elupaik konteinerisse, kus oli

olemas konditsioneer ning eluase meenutas juba kasinat tuba. Kohale jõuti suure palavuse perioodil – päeval oli temperatuur üle 40 kraadi, öösel langes umbes 35 kraadi juurde. Meile, põhjamaa inimestele, on see loomulikult alguses raskesti talutav, kuid Avo sõnul nad aja möödudes sellega siiski harjusid. Avo tööks sai laagrist kolme kilomeetri kaugusel oleva töökoja juhtimine. Töökojas töötasid kohaliku valitsusvälise organisatsiooni AHADA inimesed ning remonditi ÜROle kuuluvat tehnikat – maastureid ja generaatoreid. Vajadusel sõideti ka kaugemale teistesse laagritesse, kui seal juhtus tehnikaga probleeme olema. Avo sõnul teevad kohalikud AHADA mehed tööd korralikult – kvaliteeti saab võrrelda lausa meie kodumaisega. Aeg-ajalt kipuvad küll asjad meie mõistes aeglaselt liikuma, kuid see on selles kultuuriruumis tavaline. Mis aga sealsele töökojale muret kipub tegema, on varuosade saamine. Nimelt on Addis Ababast suhteliselt keeruline vajalikke detaile saada – tellimust tuleb oodata vahel mitu kuud. Seetõttu ongi osa tehnikat jäänud töökoja õue peale varuosi ootama. Enne meie inimese saatmist missioonipiirkonda tekkis loomulikult turvalisuse küsimus. Õnneks ei ole olukord kriitiline, kuid valvas peab olema. Kohalikud turvalisuse eest vastutavad ametnikud viivad läbi turvabriifinguid ja hoiavad laagrilisi

kursis varitsevate ohtudega. Laagrist kaugemalt on tulnud teateid röövimistest, kuid seni on laagriümbrus püsinud rahulikuna. UNHCRi turvamehed teevad endast kõik oleneva, et see nii ka püsiks. Aprilli keskel hakkas valitsev kuumus taanduma ning ilm muutus vihmaseks. Vihm tõi paraku kaasa ka valitsevate teeolude ja olme halvenemise – maapind muutus mudaseks. Autode liiklemist see küll ei sega, kuid häiritud on lennuliiklus – vihmaperioodil lennuliiklust ei toimugi. Loomulikult teeb vihmasadu raskemaks ka põgenikelaagri elanike elu. Eelnevalt kirjeldatud töö põgenikelaagris jätkub kindlasti käesoleva aasta lõpuni – seni on olemas ka missiooni toetava Saksamaa Välisministeeriumi finantseering. Kuna ühele inimesele oleks liiga raske kogu missiooniperioodi katta, siis oleme selle aja jaganud neljaks vahetuseks – mai lõpus läks Avot välja vahetama Mart Käit. IHP (inglise keeles International Humanitarian Partnership) ehk Rahvusvaheline Humanitaarpartnerlus on Taani, Rootsi, Norra, Soome, Saksamaa, Suurbritannia ja Eesti päästeasutuste vaheline mitteformaalne võrgustik, mille eesmärgiks on üheskoos aidata humanitaarkatastroofide piirkonnas eelkõige sealseid humanitaarabi andjaid. Nii saadetakse oma eksperte appi ÜRO UNDAC (katastroofi hindamise ja koordineerimise meeskond) meeskonnale info ja kommunikatsiooni alast tuge pakkuma, püstitatakse ja hallatakse baaslaagreid WFP ja UNHCRi hüvanguks. Eesti on olnud IHP liige alates 2006. aastast ning viimasteks suuremateks missioonideks enne Etioopiat on olnud Haiti (2010) ja Pakistan (2010–2011). Lähemalt võite IHP kohta lugeda koduleheküljelt www.ihp.nu ja Eesti päästemeeskonna tegemistest www.edrt.eu

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


14

HÄIREKESKUS

Idas töötavad 110 ja 112 ühises töösaalis Tänavu 12. aprillil algas Jõhvis Rahu tänaval 110 ja 112 kõnede menetlemine ühises töökeskkonnas. Häirekeskuse ja juhtimiskeskuse uude töösaali kolis mai keskel ka Piirivalve juhtimispunkt. Esimesi ühiseid töökogemusi jagavad Tarmo Kütt ja Pille Parvits Ida prefektuuri juhtimiskeskusest ning Rannel Silov ja Diana Remmelgas Häirekeskuse Ida keskusest.

Edvi Freiberg Häirekeskuse kommunikatsioonijuht

Millised on esimesed kogemused ühises töösaalis 110 kõnede töötlemisest? RS ja TK: Oluline on välja tuua 110 ja 112 väljakutsete ühise menetlemise head ja vead, et järgnevad keskused saaksid samasuguste koosluste loomisel neist õppida. RS: Ühisesse töösaali kolimise järel osutatakse elanikele kvaliteetsemat teenust, seda eelkõige just kiirenenud infovahetuse ja teenistujate pädevuse tõusuga. Erinevate hädaabikutsete menetlejad jõuavad reageerida töösaali siseselt väga kiiresti erinevatele sündmustele. Omavaheline toetus ja tugi aitavad sellele veelgi kaasa. Pärast kolimist on üldine suhtlus, arutelud nii töösaali töötajate kui ka juhtide tasandil muutunud

sedavõrd kiireks ja operatiivseks, et kõik jooksvad teemad saavad lahenduse koheselt keskuse sees. PP: Kogemus on positiivne. Kõik inimesed on reaalselt huvitatud, et meie töö ühises töösaalis oleks meeldiv. Töötajad õpivad pidevalt juurde seda, mida läheb ühises töösaalis töötamiseks vaja, ja samas ka soovivad aru saada, miks just peab töö selliselt toimuma. Oleme politsei poolelt kogu aeg päästekorraldajate jaoks olemas ja valmis vajadusel koheselt aitama. Praegu sujub 110 kõnede töötlemine hästi. 110 kõnede töötluse võttis Häirekeskuse Ida keskus üle 1. märtsist käesoleval aastal. Kuna uude ühisesse töösaali kolimine toimus alles aprilli teisel nädalal, töötasid Häirekeskuse Ida keskuse päästekorraldajad poolteist kuud korraga kahes töösaalis. RS: Märtsikuu oli päästekorral-

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

dajatele tööalaselt väga raske katsumus. Neil tuli minna juba eelnevalt väljakujunenud töökeskkonda, kus kõik oskasid nende tulevast tööd väga hästi. 110 kõnede töötlemist tuli alustada uute inimestena koheselt, väga vähese kohapealse sisseelamisajaga. Märtsi algul käisin ise iga töötajaga esimesel päeval kaasas, vaatasime üle töökohapõhiselt kõik vajalikud programmid, näitasin juhtimiskeskuse ruume ning proovisin julgustada ja motiveerida inimesi. See on igale inimesele väga karm kogemus asuda töötlema võõras töökohas hädaabikõnesid, kui töö iseloomuga pole veel harjutud ja kodukorra reeglid pole juurdunud. Tänu juhtimiskeskuse töötajate väga mõistvale ja toetavale suhtumisele möödus see periood rahulikult ja kenasti. Kõike eelnevat arvesse võttes on Häirekeskuse töötajad ära teeninud suure kiituse. Oma tööga

edukalt hakkama saades on nad panustanud väga palju sellesse suurde, ühele hädaabinumbrile ülemineku protsessi ning 110 hädaabikõnede ülevõtmisse Ida- ja Lääne-Virumaal. Kuidas hindate 110 kõnetöötluse täiendkoolitust? RS ja PP: Käesoleva aasta jaanuaris ja veebruaris toimusid Häirekeskuse Ida keskuse päästekorraldajatele 110 hädaabikutsete töötluse täiendkoolitused. Koolitus oli kolm nädalat pikk, sellest nädal oli praktika Väike-Maarja päästekooli päästekorraldajate õppeklassis. Selline täiendkoolitus oli väga vajalik, aga praktika osa peab tulevikus olema suurem. RS: Teised keskused peaksid korraldama töö nii, et inimesed saaksid töötada töösaalis mõned vahetused nn töövarjudena. Idas jäi see periood veidi lühikeseks.


HÄIREKESKUS TK: Kartsin algul, et koolitused ei ole nii tasemel kui tarvis, kuid õnneks ei osutunud see tõeks. Koolitused olid tõesti tasemel – lühikese aja jooksul suudeti läbi töötada meie kõigi jaoks oluline ja äärmiselt mahukas valdkond. Loomulikult peab lisama, et teadmised kinnistuvad kõige paremini töö käigus ning olulise pagasi annavad ka olemasolev staaž ja kogemused. Oskate tuua näiteid reaalsetest juhtumitest, kus on tulnud välja, et ühises töösaalis töötamine aitas kiirendada abi saamist? TK: Nüüd on patrullidele reageerimiseks edastatavad juhtumid ressursihaldajate poolt paremini taustuuritud, kuna selleks on senisest rohkem aega ja ressurssi. Kuna me asume nüüd koos, on lihtsam operatiivselt lahendada läbi vahetu suhtlemise tekkivaid probleeme. PP: Näiteks toimus Toila vallas Tallinn-Narva maanteel liiklusõnnetus, kus sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse ning põrkas kokku vastutuleva veokiga. Hädaabikõne tegi veoautojuht, kes edastas liiklusõnnetuse info numbrile 110. Ta ütles, et toimus avarii ning vist sai

Ühise töösaali avamistorti lõikavad Meelis Mesi Häirekeskuse Ida keskusest ja Priit Pomerants PPA Ida prefektuuri juhtimiskeskusest.

15

keegi viga. Seepeale kõne katkes. Koheselt andis 110 kõne vastuvõtja kannatanuga liiklusõnnetuse toimumise info edasi nii politsei, pääste kui ka kiirabi ressursihaldurile. Nii oli võimalik anda üheaegselt väljasõidukorraldus kõigile korraga. DR: Kiviõlis püüdis üks noormees Säästumarketist varastada ning põgenes sündmuskohalt. 110le tuli info varguse kohta ning lisaks teatati, et varas lõhkus pudeliga oma käe. Mõni aeg hiljem helistas numbrile 112 noormees, kes ütles, et on klaasiga kätt vigastanud. Kuna helistaja asus Säästumarketiga samal tänaval, siis tekkis töösaali 110 ja 112 ressursihalduritel kahtlus, et helistaja on sama noormees, kes varastas. Ühes töösaalis töötamise eelised tulevad esile just selliste sündmuste lahendamisel, kus peavad kiirelt reageerima kõigi kolme valdkonna abiosutajad ning parima lahendusvariandi kasuks otsustamisel on oluline kõigi osapoolte info sünteesimine. RS: Ühises töösaalis said kokku kaks osapoolt, kes on oma valdkonnas väga heal tasemel professionaalid. Nii juhtimiskeskuse kui ka häirekeskuse töötajate teadmiste pagas suureneb ning lisaks kõnedele vastajatele kasvab sündmuste lahendamise oskuste tase ka ressursihalduritel. See tõstab omakorda sündmuste lahendamise kvaliteeti.

Kas oli ka selle muutuse ees hirme ja kas need on nüüdseks kadunud? PP: 110 ja 112 kõnede menetlejate töö spetsiifika on veidi erinev, seetõttu ei osatud koostööd ette kujutada. Inimestel oli hirm, kas teine pool saab politseitöö spetsiifikast aru. Aga see hirm kadus nende koolituste käigus. Kui inimesed tunnetavad, et teisel pool on toetavad ja positiivse suhtumisega inimesed, siis hirmud kaovad. Vaja on soovi ühiselt tegutseda ja teiste toetavat suhtumist. Siiani ei ole kuulnud, et keegi kurdaks, et teda ei ole uues töökeskkonnas või uues asutuses omaks võetud. RS: Algul oli päästekorraldajatel hirm politseivaldkonna ees, sest inimesed kahtlesid, kas nad ikka teevad kõik õigesti ja kas nendega ollakse rahul. TK: Kui ei oleks seda väikest hirmutunnet oma töös, siis oleks ju töömotivatsioon pärsitud.

Milline mõju ühises töösaalis töölehakkamisele oli eelmise aasta meeskonnatöö koolitustel? PP: Eelmise aasta meeskonnatöö koolitused olid väga vajalikud selleks, et mahendada ühises töökeskkonnas töölehakkamisega kaasnevaid pingeid. Koolituste mõju oli väga positiivne ja kindlasti tuleks neid korraldada ka teistes piirkondades. Inimesed on vaja eelnevalt kokku viia ja tekitada võimalus üksteist tundma õppida, seda nii tööalaselt kui ka isiklikult. Tööalaselt ainult telefoni teel suheldes tekib ikka pingekohti. Iga inimene ju teeb tööd lähtuvalt oma asutuse töö spetsiifikast ja kõik soovivad teha seda hästi. Kuid selle spetsiifika mittetundmine tekitabki tööalaselt suheldes pingeid. Kui inimesed saavad omavahel silmast-silma suhelda, saab ka oma tööst rääkides neid murekohti leevendada. Seetõttu ongi vaja korraldada koolitusi, kus ka sama tasandi teenistujad saaksid omavahel suhelda. RS: Soovitan teistel keskustel

Mida soovitate teistele piirkondadele? PP: Inimesed valmistavad alati end ette palju hullemaks. Tegelikult ei olnud midagi hullu ühte töösaali tööle asumisel. Polnud valu ega vaeva ja kõik sujus, mõningad väikesed nurgad ikka esinesid, aga need lihviti siledaks väga kiiresti. Ärge mõelge enne ühte töösaali asumist asju hullemaks. 110 ja 112 menetlejate vahelised eriarvamused hakkasid lahenema sellest hetkest, kui töösaalides töötavad inimesed said koolitustel ja ühisüritustel silmastsilma suhelda. Nende mõjul kadusid „nurgad” iseenesest. TK: Teistel on lihtsam minna tulevastele muutustele vastu, kuna Ida praktikast on võimalik õppida. Siinkohal julgustan teisi – ärge kartke, teil läheb kõik kergemini! TK ja RS: Oleme veendunud, et muutuste läbiviimiseks peavad inimesed olema huvitatud muutustest ning valmis panustama sellesse protsessi, siis sujub kõik ladusalt.

planeerida ühise meeskonna loomiseks koolitused veidi lähemale ühises töösaalis töölehakkamisele. Idas jäi kolimise pideva edasilükkumise tõttu koolituste ja ühises töösaalis töölehakkamise vahele liialt pikk aeg. TK: Nimetaksin olulise mõjuna meeskonnatöö koolitustelt saadud psühholoogilise valmisoleku ühisesse töösaali töölehakkamiseks.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


16

Ida päästekeskuse teated

Jõhvis avati uus sisejulgeolekuasutuste regionaalkeskuste ühishoone 23. mai pärastlõunal avati pidulikult Jõhvi uus sisejulgeolekuasutuste regionaalkeskuste ühishoone. Jõhvis Rahu 38 kinnistule rajatud hoones töötavad koos Ida prefektuur, Ida päästekeskus, Häirekeskuse Ida keskus ja Kaitsepolitseiameti Ida osakond.

S

iseminister Ken-Marti Vaher ütles avakõnes, et uue ühishoone avamisega muutub IdaVirumaa elaniku jaoks riigiga suhtlemine mugavaks, kuna üsna mitu asja saab ühes majas korraga aetud. Muu hulgas töötab Rahu 38 uutes ruumides kodakondsus- ja migratsioonibüroo, seega saab selle maja külaline vajadusel oma dokumendid senisest hõlpsamini vahetatud.

Jõhvi hoones asub ka Häirekeskuse ning Politsei- ja Piirivalveameti juhtimiskeskuse Eesti esimene ühine töösaal, kus menetletakse 112 ja 110 hädaabikutseid. „Täna me oleme olemas ja nähtavad Virumaa keskuses, mis annab rohkem kindlustunnet ja loob

suurema turvatunde nii Jõhvi linna elanikele kui ka kogu Virumaale,” ütles Ida päästekeskuse juht Ailar Holzmann. Uue maja projekteerimisel võeti arvesse kõiki politsei- ja päästetöö eripärasid ning püüti luua võimalikult head töötingimused ilma liig-

sete kompromissideta. „Vana maja renoveerides tuleb ikka üht-teist ümber kohandada, mis võib lõppkokkuvõttes kujuneda kulukaks ja ebamugavaks. Uue majaga seda muret pole, kõik on tehtud selles töötajate vajadusi arvestades,” sõnas Riigi Kinnisvara ASi juhatuse esimees Jaak Saarniit. Et hoone naabriks on Kaitseliidu Alutaguse malev, on Eesti riigi turvalisust tagavatel ametkondadel väga head eeldused tihedaks koostööks ning vajadusel üksteise abistamiseks.   Esimese hoone, kus politseinikud ja päästjad töötasid ühise katuse all, avas Siseministeerium 2003. aastal Tapal, seejärel 2008. aastal Iisakus ja kolmanda 2010. aasta detsembris Rakveres. Jõhvis valminud regionaalne keskus on oma 8429 ruutmeetrise netopinnaga senistest suurim.

Metsapealinn pakkus ohutusalasel perepäeval suurejoonelist vaatemängu 5. mail toimus Rakveres kuuendat aastat järjest ohutusalane perepäev, mis pakkus atraktiivset vaatemängu ja lusti. Päeva moto „Ohutult metsas” sobitus igati Metsapealinna tiitlit kandva linna looduskeskse mõttelaadiga. Põhjakeskuse platsil toimunud perepäeva juhtis Maido Nõlvak ja soosis päikeseline ilm, mis meelitas kohale üle 7000 külastaja. Merit Kaljus Ida päästekeskuse pressiesindaja

O

hutuspäeva juhatas sisse metsatehnikat demonstreeriv paraad, samal ajal saatis

pidulikku rongkäiku õhus Politsei- ja Piirivalveameti lennusalga kopter. Põnevust pakkuvaid tegevusi jagus kõigile: Luua Metsakooli õpilased pakkusid pingelise vaatemängu saeketi vahetamise ja puu laasimise võistlustel; võis läbida metsas ellujäämise kiirkursuse või mängida skautide mustlaslaagris; elada kaasa laste meeleolukatele etteastetele või draamaringi andekale etendusele; sobitada tutvust vahvate politseikoertega või kogeda pöörleval autol avariid; süüa pannkooki või panna oma õnne proovile loosimisel. Lisaks loositi välja hulgaliselt auhindu ja jagati muud meelehead. Päeva lõpetas osaühingu Artiston vinge ja vaatemänguline rasketehnika demonstratsioon. Päeva korraldas Lääne-Virumaa Traumanõukogu koos Päästeameti Ida päästekeskusega, kokku osales perepäeval 35 partnerasutust erinevatest valdkondadest. Külastajate toetav tagasiside näitab, et rahvas vajab taolisi harivaid ja hästi korraldatud ühisüritusi ka edaspidi. Traditsioone tuleb hoida ja jätkata.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


ennetus

17

Ennetusosakond muudab koos alkoholitootjatega noorte väärtushinnanguid Sadadel tuhandetel alkoholipakenditel levitatakse tänavu suvel sõnumit: „Kui jood, ära uju.” Janek Innos Ennetustöö ekspert

E

elmisel aastal ilmusid esmakordselt Päästeameti koostööpartnerite ringi erafirmad, kes ei osutanud otseselt ühtegi teenust ega tootnud tööülesannete täitmiseks vajalikku atribuutikat. Nad polnud ka nõustajad ega sponsorid, kes mõne ürituse õnnestumiseks auhindu eraldaks. Tegu oli hoopis alkoholitootjate ja kaubanduskettidega, kes soovisid sotsiaalse vastutuse näitamiseks oma toodetel Päästeameti 2010. aastast tuttavat veeohutuskampaania sümboolikat eksponeerida. See asetas ametnikud hoopis uude olukorda ja nende peades hakkas toimuma väga vastandlikke keemilisi reaktsioone. Üheltpoolt rõõm, et lõpuks ometi on ühiskond jõudnud punkti, kus alkoholitootjad on nõus kampaania sõnumi levitamiseks ja märgatavuse tõstmiseks reaalseid samme astuma. Teisalt kõhklused ja hirm siduda end alkoholi kui äärmiselt tundliku teemaga. Mis kõige hullem – kui selgub, et anname loa ühele soovijale ja hiljem ilmub teine või kolmaski, kes tunneb end kõrvalejäetuna, ehkki põles sisemiselt aastakümneid soovist koostööd teha. Kuhu jääb võrdse kohtlemise printsiip ja kas võib juhtuda, et nõusoleku saades mõni neist selle kõige varjus hoopis salamisi uuel tasemel tootereklaami ei tee ning läbimüüginumbreid ei kosuta? Oli hetk, kui tundus, et kaua-

oodatud šanss võibki bürokraatia hammasrataste vahel lõpu leida. Hääbuda kurblikuks šanssooniks täis igatsust, soove ja halastamatut saatust. Just sel hetkel tõestasid riigiametnikud, et suudavad siiski ka omavahel koostööd teha. Leida kiire vastus keerulisele küsimusele ja kohelda sealjuures kõiki võrdselt, nagu protseduurireeglites kirjas. Koostööettepanek läks välja kõigile alkoholitootjatele, edasimüüjatele ja isegi poekettidele. Näiteks Eesti Kaupmeeste Liit sekkus protsessi aktiivselt ja julgustas oma liikmeid Päästeameti koostööettepanekust kinni haarama. „Kui jood, ära uju” logo ja sõnum avaldati tiraažides, mis varasemate sotsiaalkampaaniate kogemust arvestades tundus näiteks ajaleheväljaannete tiraaže arvestades ebareaalne. Meie sõnum oli sadadel tuhandetel õlle multipakenditel. Lisaks andsid seni parima märgatavuse protsendi saavutanud kampaania õnnestumiseks panuse mitu poeketti, kes tasuta raadioreklaami esitasid. Siiski oli mitu suurt tegijat, kes veel kõhklesid ja hilise etteteatamise ettekäändel viimasel hetkel mõttepausi vajasid. Mullu sügisel siseministri poolt kokku kutsutud alkoholitootjate ümarlauale ilmus üle ootuste palju firmasid, kes õnnestunud kampaania tuules kõhklustest üle saanuna soovisid ka tänavu kampaaniates osalemise võimalusi arutada. Sai kinnitust, et põhimõtteliselt soovivad kõik ju riiki, kus kõigil turvalisem elada ja alkohol kui seaduslikult

turustatav toode on sobilik õigele sihtgrupile õigel ajal ja kohas. Tekkis diskussioon alkoholi tarbimise kultuurist Eestis ja selle suunamise võimalustest tulevikus. Ükski alkoholitootja pole huvitatud sellest, et 20–30-aastased inimesed kümmekond aastat väga aktiivselt nende tooteid pruugiks ja seejärel ülejäänud elu tervise halvenemise tõttu alkoholi tarbida ei saaks, salaalkoholile üle läheks või kõige halvemal juhul elust purjus peaga sooritatud lolluse tõttu lahkuksid. Kinnitati kolm logo, mis sümboliseerivad lisaks joobes ujumise ohtudele ka joobes auto juhtimise teemat ja alla 18-aastastele kehtivat alkoholi tarbimise keeldu. Käesoleva aasta alguseks oli kõigil asjaga seotuil palju parem ülevaade üksteise huvidest, valmidusest ja sellest, mida era- ja riigisektori koostöö alkoholi teemal sisuliselt tähendab ning mida üldse on võimalik korda saata. Ümarlaud on muutunud mõnusaks avatud dialoogiga kohaks, kus vaadatakse üle kampaaniamaterjale ja kuulatakse tulevikuplaane. Loomulikult tuleb ette vaidlusi, isegi väga emotsionaalseid. Kuid

ainult tänu neile on meil ülevaade sellest, kuidas oma kampaaniaid veelgi mõjusamalt läbi viia ja tõeliselt suurt mahtu saavutada. Praegused kokkulepped õlletootjatega räägivad juba miljonitesse ulatuvatest õllepakendite tiraažidest ja suvise veeohutuskampaania raames astub esimese toetava sammu üks kange alkoholi tootja. Lisaks on talvisest tuleohutuskampaaniast alates välja kujunenud kaubandusketid, kellega on kokku lepitud veeohutuskampaania põrandakleebiste ja reklaampüstakute asukohad alkoholiriiulite läheduses. Päästeameti seekordne veeohutuskampaania keskendub taaskord joobes ujumise ohtudele ja julgustab sõpru vahele astuma, kui seltskonnast keegi purjuspäi vette minna kavatseb. Teadlikkus ja kodanikujulgus käivad käsikäes. Seepärast näeb reklaame teles, internetis (sotsiaalkeskkondade tarbeks on loodud kolm uut klippi värskete nippidega), välimeedias, rannas, ajalehtedes ja kuuleb raadios, kus nad kampaania 4.–24. juuni jooksul ühtseks tervikuks liidavad.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


18

ennetus

Organisatsioonid aitavad teha lastele päästealast ennetustööd Kairet Kõljalg Päästeameti ennetustöö osakonna peaspetsialist

L

astele ja noortele suunatud päästealasesse ennetustegevusse on viimastel aastatel kaasatud aktiivselt kolm koostööpartnerit, kelleks on raudteeohutusega tegelev Operation Lifesaver

OLE eestvedaja Tamo Vahemets annab tänukirja üle Priit Laosele, kes juhib Põhja päästekeskust. Ennetusalane koostöö Operation Lifesaver Estoniaga

Operation Lifesaver Estonia (OLE) särasilmsed eestvedajad Tamo Vahemets ja tema tütar Birgit Vahemets alustasid raudteeohutusalaste õpetussõnade jagamisega kolm aastat tagasi Järvamaa „Kaitse end ja aita teist” (KEAT) laagris. Tänaseks osaleb OLE juba SEB Heategevusfond

SEB Heategevusfondi projektijuht Kati Käpp pöördus meie poole sooviga viia ühiselt läbi koolitused Eestis tegutsevate asendus- ja turvakodude kasvandikele. Ennetustöö osakond organiseeris koolituste läbiviimised ning SEB Heategevusfond toetas projekti lastele antavate jaotusmaterjalidega. Kahe kuu jooksul koolitasid meie päästjad ja ennetajad 1200 asenduskodu kasvandikku. Lastele ja ka asenduskodu personalile räägiti, kuidas põleng alguse saab ja areneb ning mida teha,

Estonia, elektriohutusega tegelev Eesti Energia Elektrilevi OÜ ning SEB Heategevusfond, kellega koostöös koolitati asendus- ja turvakodudes elavaid lapsi tuleohutuse teemadel. Hoidmaks ära õnnetusi, tuleb

Kuldne tõkkepuu ja tänukirjad on üleandmiseks lauale ritta seatud.

rohkem kui pooltes päästealastes ohutuslaagrites Eestis: Järvamaal, Pärnumaal, Raplamaal, Viljandimaal, Saaremaal, Läänemaal, Hiiumaal, Võrumaal, Harjumaal ja Tallinnas. Lisaks toetab OLE ka rahaliselt kõiki Eestis toimuvaid KEAT laagreid joogivee pudelite ostmisel. Käesoleval aastal hoolitses OLE selle eest, et kõigil 3000 KEAT laagrilisel

oleks kuumadel suvepäevadel olemas joogivesi. Laagrite korraldajate jaoks on see suur abi. Aktiivse koostöö eest on OLE tunnustanud ka Päästeameti töötajaid. Operation Lifesaver Estonia juhatuse esimehe Tamo Vahemetsa sõnul anti Kuldne Tõkkepuu 2010 Lääne-Eesti Päästekeskuse Järvamaa päästeosakonnale suure töö eest raudteeohutusele kaasa

kui tulekahju on juba puhkenud. Lapsed harjutasid ka hädaabinumbril 112 helistamist ning tutvusid esmaste tulekustutusvahenditega. Päästespetsialistid juhtisid laste tähelepanu kergesti süttivatele materjalidele, rääkisid lahtise tule ohtudest ning sellest, kuidas töötab suitsuandur ja kuhu see paigaldada. Kõik asendus- ja turvakodu kasvandikud said ka tuleohutusalased raamatud, õppefilmid, multifilmid, värviraamatud ja ülesannete vihikud, mis aitavad õpitut meelde tuletada ning kinnistada.

Ennetusalane koostöö Eesti Energia Elektrilevi OÜga

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

järjepidevalt tegeleda ennetustööga. Tagamaks selle tõhusust ja tulemuslikkust, on oluline kaasata protsessi erinevaid koostööpartnereid, kes tegelevad samuti ohutusalase ennetustööga.

Eesti Energia teeb Päästeametiga ennetusalast koostööd läbi põhikooli õpilastele suunatud projekti „Kaitse end ja aita teist” teist aastat järjest. Eesti Energia kontserni tütarettevõtte Elektrilevi töötajad viivad läbi elektriohutusalaseid koolitusi kõikides laagrites. Lisaks koolitustele toetab Eesti Energia ka rahaliselt kõiki KEAT ohutuslaagreid Eestis. Tänu erinevatele toetustele tõuseb laagrite läbiviimise tase.

aitamisel. Kuldne Tõkkepuu antakse üle isikule või organisatsioonile, kes on enim toetanud raudteeohutusalast tegevust ning kelle põhitöö pole seotud raudtee ja/või raudteeohutusega. Tänavu aprillis tänas OLE ka Päästeameti ennetustöö osakonda, Lääne päästekeskust ja Põhja päästekeskust aktiivse koostöö eest ennetustegevustes. Eesti Energia Jaotusvõrgu kommunikatsioonijuhi Tuuli Sokmanni sõnul toob Elektrilevi OÜ elektri kohale pea kõigisse kodudesse ja ettevõtetesse Eestimaal. Võrguettevõtjana on nende ülesandeks aga tagada klientidele kindel elektrivarustus. Selleks hooldatakse ja uuendatakse ligi 61 000 km elektriliine ja üle 22 000 alajaama. „Eesti suurima elektrivõrgu haldajana tunneme vastutust ka elektriohutuse edendamise eest,” ütles Sokmann.


ennetus

19

Kas telefonilaadija võtsid pistikust? Foto: Triin Lumi

Triin Lumi SEB Heategevusfondi tegevjuht, kolme tütre ema

M

inu nelja-aastane tütar nägi uudistes protestiaktsioonidest leekivat Kreekat ja küsis: „On ju nii, et tikkude ja tulega ei tohi mängida!?” Jah, muidugi on tal õigus. Tuhandeid aastaid tagasi kodustasid inimesed tule selleks, et sooja saada ja süüa teha ning panid looduse stiihia nutikalt enda heaks tööle. Aga inimesed on läbi aegade kokku puutunud ka tule hävitava loomuga, mis avaldub igapäevaelus pahatihti selle hooletul või valel kasutamisel. Kuigi me kõik teame juba päris väikesest peale, et tulega mängimine on ohtlik, põhjustab suure osa tuleõnnetustest maast-madalast õpitud lihtsate reeglite eiramine. Kui hästi me ikkagi tegelikult oma igapäevaelus teame elementaarseid ennetusabinõusid ja täidame tuleohutuseeskirju, et punane kukk ei pääseks meie kodu katuseharjale tiibu lehvitama? Päästeameti masendav statistika Päästeameti statistika järgi hukkus eelmisel aastal Eestis tulekahjude tagajärjel 73 inimest. Selle numbri sees on ka Haapsalu lastekodus traagiliselt hukkunud kaheksa last ja kaks täiskasvanut. Nähes telerist või lugedes ajalehest järjekordset uudist kohutavast tuleõnnetusest, mõtleb enamik meist, et temaga ei saa nii juhtuda, kuna kodus on kõik kontrolli all. Teame ju kõik vanasõna, et õnnetus ei hüüa tulles, kuid selle tõeline tähendus jõuab paraku pärale alles siis, kui on hilja. Teades Eestis enamlevinud tulekahjude põhjuseid, saab suurt osa tuleõnnetustest vältida, kui kasutada kõigile kättesaadavaid tuleohutusvahendeid ja järgida lihtsaid ohutuseeskirju. Suitsuanduri puudumine Mullu toimunud tulekahjudes kaotas 50 inimest elu hoonetes, kus ei olnud paigaldatud tulekahju signalisatsiooniandurit. Siiski ei pruugi ka kõige moodsamatest turvalahendustest

4-aastase Oliver Arti joonistus „Tulekahju”. Euroopa Parlamendi Infobüroo,ajakirja Täheke ja Häirekeskuse poolt 2011. aastal korraldatud laste joonistusvõistluse „112” näitusetöö.

alati kasu olla, sest need abivahendid on vaid pool teed tuleohutuse tagamisel. Olen kuulnud inimeste selgitusi, et neil on ju suitsuandur täitsa olemas, kuid just eelmisel päeval sai selle patarei tühjaks... Suitsuandurist pole aga mitte mingit kasu, kui see seisab patareita kapi peal! Igas Eestimaa kodus peaks aeg-ajalt üle vaatama vajalikud seadmed ja värskendama oma teadmisi, et ennetada ootamatusi ja traagilisi sündmusi. Järelevalveta tuli Peaaegu 38% hukkunutest kaotas eelmisel aastal elu lahtise tule tagajärjel. Päästeameti analüüsis on kirjas, et enimlevinud lahtise tule allikas on järelevalveta jäetud küünal. Iga lapski teab, et põlevat küünalt ei tohi kunagi valveta jätta! Aga kas me saame kätt südamele pannes öelda, et pole ise iial põlevat küünalt kas või korraks valveta jätnud? Elutoast alguse saanud põleng Elutuba on põlengu tekkekohaks 39% tulekahjudel. Tundub loogiline, et tulekahjud saavad alguse pigem köögist, kus pann suurel kuumusel pliidil säriseb. Kuid statistika näitab, et kõige enam tuleõnnetusi saab alguse hoopis elutoast – sellistes õnnetustes hukkus möödunud aastal koguni 28 inimest. Elutoas veedetakse sageli pere ja sõprade seltsis meeleolukalt aega, mekkides alkoholi ja tehes olemise küünaldega hu-

basemaks. Ent mõnusas seltskonnas võib tähelepanu kergesti hajuda ja tore pidu võib lõppeda ootamatult valusate tagajärgedega. Alkohol ja voodis suitsetamine Paljud hukkunutest on tulekahju puhkemise hetkel olnud oletatavalt alkoholijoobes ja õnnetuse tekkepõhjuseks on hooletu suitsetamine. Üks levinumaid tulekahjus hukkumise põhjuseid on just diivanil või voodis alkoholijoobes suitsetamine. Võib ju mõelda, et kui mina ise ei suitseta ja kodus on suitsetamine välistatud, siis ei saa seda juhtuda! Kuid kas me saame välistada, et kõrvalkorteris peo käigus mõni napsitanud külaline, suits näpus, tugitoolis tukkuma ei jää... Hooletu või mõtlematu käitumine 84% inimestest hukkus tulekahjus, mille põhjuseks oli hooletus. Jõulukuuse süttimiseks on vaja ainult ühte tikku – kuusk aga põleb maha vaid viie minutiga. Ka prügikasti süttimine pole üksnes filmis nähtud võimalus tule vallapääsuks. Paraku on vägagi levinud mõtlematu tegu, kus ahjusuu ette pannakse iluloojaks kaltsuvaip või visatakse vanade ajalehtede hunnik, et järgmisel korral oleks tulehakatis käepärast. Nii luuakse ahjusuust pudenenud sädemele ideaalsed tingimused tulekurja tuppatulekuks. Õnnetuse tagajärg ei

olene hooletuse suurusest, ka väike mõtlematu liigutus võib lõppeda mõõtmatult suure kahjuga. Elektri- ja kütteseadmete kasutus Ka hooletus või rike elektri- või kütteseadme kasutamisel on õnnetuste põhjustajaks. Arvatakse, et korras elektriseade ei saa ju olla tulekahju lähtepesaks. Kuid aastas on mitu väljakutset, kus tulekahju on alguse saanud seinas olevast fööni juhtmest, ning kümmekond tulekahju, kus lühis on tekkinud elektrivõrgus olevast pesumasinast või kus kurja juureks osutub elektripistikusse jäetud telefonilaadija. Õppus hõlmas nii teooriat kui ka praktikat Oluline on tõsta eelkõige meie endi ja laste teadlikkust, et ohuolukordade tekkimist vältida. Asenduskodudes elavad enamjaolt lapsed sellistest peredest, kus on puudunud lapsevanema positiivne eeskuju. Seepärast algatas SEB Heategevusfond tuleohutuse projekti, mis sai teoks koostöös Siseministeeriumi ja Päästeametiga. Jaanuaris ja veebruaris toimus Päästeameti ringsõit-õppus kõigisse laste asendus- ja turvakodudesse üle Eesti, selle raames jagasid spetsialistid 1200 lapsele tuleohutuse teadmisi ja oskusi. Õppusel räägiti ja arutati, kuidas tulekahju alguse saab ja areneb ning mida teha, kui punane kukk on lahti pääsenud. Põnevates näidistundides õpiti hindama leegist, kuumusest ja suitsust tekkivat ohtlikku olukorda ja kuidas aidata ohtu sattunud inimest nii, et oleks tagatud enda ohutus jpm. Turvatunne ja ohutus algab meist enestest Kuigi asjakohased ministeeriumid ja ametid tegelevad pidevalt tuleohutusega seonduvate küsimustega ja korraldavad koolitusi, tuleb igal inimesel teha kõik endast sõltuv võimaliku tulekahju ennetamiseks. Tõhusaks ennetustööks on lapsevanemate ja kasvatajate positiivne eeskuju ja vastutustundlik käitumine, ohutuseeskirjade järgmine ja õpetamine lastele.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


20

õpingud

Sisejulgeoleku magistriõppest – magistrantide vaatevinklis Sisekaitseakadeemias on kahe aastaga võimalik omandada sisejulgeoleku magistrikraad, et katta uute teadmistega kõik need sisejulgeolekuvaldkonnad, milles asjakohased organisatsioonid kõige enam tuge vajavad. Ulvi Uulmaa-Margus Sisejulgeoleku magistriprogrammi juht

Shvea Järvet Sisejulgeoleku instituudi juhataja

Õ

pe on praktilise suunitlusega ja võimaldab vastavalt individuaalsele õppekavale spetsialiseeruda kas pääste-, politsei- või üldisematele julgeolekuteemadele. Sisejulgeoleku magistriõpe on rahvusvaheliselt akrediteeritud ning õppejõududeks tippspetsialistid-eksperdid nii Eestist kui ka partnerasutustest üle Euroopa. Inglise keelt kindlasti karta ei tasu – lektorid kõnelevad lihtsas inglise keeles ning väikene järeleaitamine on alati võimalik. Kuna sel sügisel alustab sisejulgeoleku magistriprogrammis juba neljas lend, siis anname sõna magistrantidele endile. Oma vahetutest kogemustest ja mõtetest räägivad päästevaldkonnas töötavad inimesed – esimese kursuse magistrandid Marko Lipp, Tarvi Ojala ja Indrek Pung, teise kursuse magistrandid Martin Lambing ja Meelis Mesi ning esimese lennu vilistlane Leonid Pahhutši. Miks valisite oma õpingute jätkamiseks just Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku magistriõppe? M. Lambing: Magistriõppe valimisel kaalusin erinevaid variante. Oma otsuse langetamisel lähtusin eelkõige sellest, mida mul on praktiliselt oma töös kõige rohkem vaja. Hindan väga nii juhtimise õppeaineid kui ka mõneti kitsamaid erialaaineid, mida sisejulgeoleku magistriõpe kindlasti pakub. Samuti mõjutas otsust akadeemia magistriõppe maksumus, mis on võrreldes teiste programmidega märkimisväärselt soodsam.

Meelis, oled sel kevadel magistriõpinguid lõpetamas. Meenutades õpingute algust, kuidas kujunes uue elurütmi omaks võtmine ja koolielusse sisse elamine? M. Mesi: Õppima asudes ei tundnud ma grupist kedagi. Teiseks koolipäevaks olid juba pooled kursusekaaslased nime- ja nägupidi selged ja täna võib kindlalt öelda, et meie kursus on suurepärane. Uued sõbrad, kellest valdav enamus on samuti siseturvalisuse valdkonnaga seotud, on kindlasti üks lisaväärtus, mida õppimine SKA magistriõppes on andnud. Mida õppimises kõige enam väärtustad? T. Ojala: See on väga suur väärtus, kui saad õppida töö kõrvalt. Sa saad siduda kõik kodutööd, kaasa arvatud magistritöö oma põhitööga. See on kõik üks teema, millega sa tegeled, ainult et natuke teises vormis ja see annab tööle palju lisaväärtust. I. Pung: Kui võrrelda magistriõpet päevaõppega, siis päevaõppes kuulasid lektoreid ja noogutasid – oi-oi kui tarka juttu aetakse. Nüüd aga tekib kohe seos oma töö ja probleemiga, kohe on kommenteerida ning lisada ja täpsustada. Võtta on palju rohkem.

Uued sõbrad, kellest valdav enamus on samuti siseturvalisuse valdkonnaga seotud, on kindlasti üks lisaväärtus, mida õppimine SKA magistriõppes on andnud.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

Millist lisaväärtust on õppimine magistriõppes juurde andnud? M. Mesi: Õpingud sisejulgeoleku magistriõppes laiendasid minu seniseid teadmisi ja tekitasid huvi teadusmaailma vastu. Magistritöö kirjutamine, mis alguses tundus ületamatult keeruline, kujunes huvitavaks väljakutseks. Teema valik, kava koostamine, infootsing, teemakohaste teadusartiklite ja kirjanduse valimine ja läbitöötamine, uuringu läbiviimine ja analüüs ning muidugi kogemused kaitsmiskomisjoni ees. Magistriõppes on osad ained inglise keeles, kuidas hindad inglise keeles hakkama saamist? M. Lipp: Osad muretsevad tõesti oma keele pärast, kuid kursus alati toetab üksteist ja vajadusel tegime aeg-ajalt loengus eestikeelseid lühikokkuvõtteid. M. Mesi: Oli õppeaineid, mis olid inglisekeelsed ning ilma inglisekeelse kirjanduse läbitöötamiseta ei ole võimalik magistritööd kirjutada. Piisab täiesti kesktasemel oskusest. Mida parem on keeleoskus, seda väiksema ajakuluga on võimalik teaduskirjandust läbi töötada. Leonid on lõpetanud, Meelisel ja Martinil on magistritöö kaitsmine kohe ukse ees ning Tarvil, Indrekul ja Markol aasta pärast. Kuidas on teie algsed ootused täitunud või täitumas? M. Lambing: Tunnen, et püstitatud ootused on täitumas. Olen akadeemiliselt edasi arenenud ja saanud uusi väärtuslikke teadmisi. Teisalt on tekkinud uus suhtlusvõrgustik siseturvalisuse valdkonna inimestega. Kui alguses vaatasin asju pigem kitsalt päästeala valdkonnast, siis nüüd on see vaade rohkem ka teiste valdkondade ülene. Ühtlasi ütlen, et ei kahetse

Sisejulgeoleku magistriõpe on rahvusvaheliselt akrediteeritud ning õppejõududeks tippspetsialistideksperdid nii Eestist kui ka partnerasutustest üle Euroopa. oma valikut ja julgen seda teistele soovitada. M. Mesi: Olen oma kahe aasta taguse otsusega rahul. Olen saanud palju uusi sõpru ja teadmisi, mis on töö juures kasulikud. Teadusmaailma ukse vahelt sisse piilumine on olnud igati huvitav ja kasulik kogemus, mida julgen soovitada kõigile, kes huvituvad uutest teadmistest.

Täiendav info: •• Loe kogu intervjuud meie kodulehelt www.sisekaitse.ee/ magistrandid-raagivad •• Tule Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku magistriõppesse! Dokumentide vastuvõtt kestab kuni 5. juulini. Avaldust on võimalik esitada läbi infoportaali www.sais.ee. Tutvu õppekava ja sisseastumistingimustega www. sisekaitse.ee/sisejulgeoleku-magistriope/ •• Sisejulgeoleku magistriõppe infotund toimub 14. juunil kell 15.30 Sisekaitseakadeemias Tallinnas, Kase tänaval professor Eduard Raska nimelises auditooriumis (B-232). Tule ja tutvu magistriõppe programmi, vastuvõtu tingimuste ja oma tulevaste õpingukaaslastega! Siin saame arutada ja anda juhiseid sisseastumiseks nõutava magistritöö kava koostamiseks.


22

koolitus

Lõuna-Eesti mittetulundusühing koolitab pottseppi ja korstnapühkijaid Fotod: Sigrid Ester Tani

Sigrid Ester Tani MTÜ Kütte- ja Ventilatsioonisüsteemide Teabekeskus juhataja

E

elmisel aastal loodud Kütte- ja Ventilatsioonisüsteemide Teabekeskuse (KVT) eesmärgiks on edendada vastava valdkonna teadlikkust ning toetada taastuvatel energiaallikatel töötavate küttesüsteemide arendamist ja levikut. Üheks eesmärgiks on puidu võimaluste uurimine ja tutvustamine taastuvenergiaallikana. Eestis on puuküte endiselt levinud kütteviis, kuid probleemseteks kohtadeks on küttesüsteemide hooldus ja korrashoid, mis tagaks tuleohutuse ja efektiivsuse. Oma esimesel tegevusaastal on KVT peamiselt läbi viinud pottseppadele ja korstnapühkijatele mõeldud erialaseid koolitusi ning arendanud koostööd nii erialaliitudega MTÜ Eesti Pottsepad ja Eesti Korstnapühkijate Koda kui ka kutsekoolidega. Käesoleval aastal plaanime pakkuda oma teenuseid laiemale sihtgrupile, seda just tahkeküttel kütteseadmete hoolduse ja kasutamise vallas. Suvel on teabekeskusel kavas osaleda Päästeameti kampaanias tuleohutuse tagamiseks. Plaanis on läbi viia kütteseadmete kasutamise ja hooldamise õpitoad kõigis valdades, kus Päästeameti struktuurimuudatuste käigus kohalikud komandod suleti. Usume, et inimesed saavad ise palju ära teha oma keskkonna ohutumaks muutmisel, kuid nad vajavad täiendavat infot ja tuge. Varasemalt on läbi viidud sarnaseid õpitubasid Tartus Karlova Seltsi eestvedamisel. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et mis selles ahju kütmises ja korstna pühkimises ikka nii keerulist saab olla, näitab senine kogemus, et õppepäevadel on palju huvilisi ja osalejatel rohkelt küsimusi. Õpitoas kontrollib küttesüsteemi korrasolekut esmalt korstnapühkija. Järgmisena räägitakse vajalikest lisatarvikutest ruumides, kus asub

Mühlbachi korstnapühkijate kutsekooli külastamas.

Mühlbachi korstnapühkijate kutsekooli hoov.

„Põlev maja” - õppereisil õnnestus kohalike korstnapühkijate väljaõppega lähemalt tutvuda. tahkeküttel küttekolle (suitsu- ja vingugaasiandurid, tulekustutusvahendid), samuti küttematerjalist ja õigest süütamisest. Kordame üle, et ahi ega kamin ei ole prügikast, vaid õige küttematerjal on siiski

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

lõhutud kuiv halupuu. Kütame ahju ning vaatame ka seda, millal on õige aeg siiber sulgeda. Kogu õpitoa vältel on võimalik osalejatel küsida nõu korstnapühkijalt ja pottsepalt. Arutatakse, miks ja millist hooldust va-

jab küttesüsteem ning millal on parim aeg selle tegemiseks. Eestis reguleerib tahkeküttel küttesüsteemide ehitamise ja hoolduse teenust tuleohutuse seadus, mis nõuab teenuse pakkujalt kutsetunnistuse olemasolu. Õpitubade ülesanne on ka elanikkonnale selgitada, mis on kutsetunnistus ning milleks on seda vaja. Ka mujal Euroopas ollakse seisukohal, et korstnapühkijate üheks ülesandeks lisaks kütteseadmete hooldamisele on klientide nõustamine nii tuleohutuse kui ka energia säästlikkuse vallas. Eesti Tuletõrjeliidu eestvedamisel toimus veebruaris õppereis Saksamaale Mühlbachi korstnapühkijate kutsekooli. Sellel osalesid kutsekomisjoni liikmed, sealhulgas KVT koolitaja korstnapühkija Koit Koppel. Meile tutvustati korstnapühkijate väljaõpet ning saime koos kohalike korstnapühkijatega käia tööobjektidel. Saksamaa korstnapühkijate väljaõpe on palju pikem kui Eestis ning esmase kvalifikatsiooni saamiseks tuleb õppida kutsekoolis kaks-kolm aastat. Lisaks traditsioonilistele korstnapühkija pädevustele õpitakse põhjalikult hoonete energiatarbimist ning klientide energiaalast nõustamist. Oluline osa nii väljaõppes kui ka täiendkoolitustes on inimeste harimine puidu kui taastuvenergia allika kasutamisest küttematerjalina. Õppeprotsessi näitlikustamiseks on rajatud kooli territooriumile õpperada „Vita Holz”, mis tutvustab puidu kasvamist ja kasutamist. Õpperajal on võimalik tutvuda pelleti-küttega ning halupuu õige hoidmise ja kuivatamisega. Samuti saab näha erinevat liiki pigi ja tuhka kui puidu põletamise jäätmeid. Kuna kogu Euroopas on teravdatud tähelepanu all lisaks ohutusele ka küttesüsteemide efektiivsus ja keskkonnasaaste, siis on oluline inimesi teavitada, et korrektselt puiduga kütmisel õigesti ehitatud koldes vabaneb põlemisel sama hulk CO2 kui puu kasutab oma kasvamise jooksul. Ka oma õpitubades soovime rohkem tähelepanu juhtida sellele, et kõik eeltoodud teemad on tihedalt omavahel seotud – korras küttekolle on kasutajale ohutu ja tagab ka võimalikult suure efektiivsuse põlemisest saadud energia kasutamisel.


persoon

23

Saksa vabatahtlik päästja ja fotograaf külastas Tallinna Aprillis külastas Tallinna Saksamaa Siegeni linna ühe suurema vabatahtliku päästekomando pealik Peter Schneider, kes on ühtlasi ka Saksa ettevõttele Gimaex-Schmitz pildistav vabakutseline fotograaf. Martin Vallimäe Kommunikatsiooni ekspert

P

eteri Tallinna reisi põhieesmärk oli üles pildistada meie Assakul asuv saasteärastuskonteiner, mille seni ainulaadse liini on valmistanud Gimaex. Peteri huvi pälvisid ka Eesti päästjate igapäevased põhi- ja tõstukautod, juhtimisbuss ja vabatahtlike päästetehnika. •• Peter, kui suur on su kodulinn ja kuidas seal on päästeteenus tagatud? Kölni lähedal asuvas Siegeni linnas elab ligi 100 000 inimest. Meil on kokku 24 komandot, kõik vabatahtlikud. See tähendab, et linn maksab hoonete, varustuse ja väljaõppe eest, aga kutsele reageerivad mujal põhitööd tegevad inimesed. Saksamaal on sageli vabatahtlik pääste ja kiirabi ühes komandos. Põhjapool on üldiselt vabatahtlikus komandos rohkem päästet ja vähem kiirabi. Osades komandodes meie linnas on ainult üks auto. Vaid neli komandot on suured. Üks komando on selline, kus on kokku neli kiirabi ja üks eraldi kiirreageerimise auto arstile. Kiirabibrigaadides on vabatahtlikud, aga arstid on kutselised. Komandovõrgustik on meie linnas sätitud nii, et oleks võimalik kaheksa minutiga kohale jõuda. Minut

kulub häirekeskusel kõnele, minut ressursside teavitamisele, kolme minutiga tuleb jõuda meestel komandosse, seega viis minutit on juba läinud. Kolm minutit on sõidu aeg, seega umbes iga kolme kilomeetri tagant on meil komandopunkt. •• Ma saan aru, et teie linn on täisvabatahtlike päästjate näol Saksamaal suhteliselt erand? Põhimõtteliselt on enam kui 50 000 elanikuga linnades vähemalt üks komando, kus on piisavalt kutselisi, näiteks 4–6 meest. Meil on tõesti kõik komandod vabatahtlikud. Samas on Siegeni linnas kokku 600 vabatahtlikku, kuid peaks olema 800. •• Sa oled oma linnas ühe suurema vabatahtliku komando pealik, milline on su komando? Meie piirkonnas on kaks haiglat, kolm vanadekodu, üks ülikool ja umbes 35 000 elanikku. Komandos on 45 vabatahtlikku ja viis autot. Kaks autot on päästetöödeks, üks hingamisaparaatidele ning üks operatiivsõiduk on näiteks kommunikatsioonile. •• Kuidas teil käib väljakutsetele reageerimine? Piiparile saavad kutse 27 inimest, vaja on kokku saada 12 meest ehk me kutsume varuga. Kui öösel tuleb kohale 20 meest, siis ülejäävad mehed lähevad magama tagasi. Ühe

suure autoga läheb välja üheksa meest ja väiksema masinaga kolm. Aga vahel on 12 mehe asemel välja sõitnud üheksa või isegi kuus meest. •• Kui suur on teil suitsusukeldumise miinimumnõue? Miinimum suitsusukeldumisel on üheksa meest, et ohutus oleks tagatud, üks paar on sees, teine väljas valmis neile järele minema. •• Kui palju teil üldse väljakutseid teenindada tuleb ja millised need on? Kokku on meie komandol kuskil 120–150 väljakutset aastas, sellest umbes 35 on ATSi teated, 20–30% on tulekahjud ja ülejäänu on tehniline töö, linnud-loomad, autoavariid. Hiljuti oli näiteks paat aias treilerilt maas. Seda juhtub üha rohkem ja rohkem, et helistatakse 112, kui ei teata, mida teha. Tulekahjud samas järjest vähenevad. Tööd annavad tuul, puud, torm, vesi. Ida- ja LõunaSaksamaal on sellega palju rohkem tööd. •• Peter, sa mainisid ATS-teateid, meil sõidab neid kontrollima üks meeskond ja valeteateid on väga palju. Kuidas teil on ATSide valeteadete probleem lahendatud? Meie reageerime sellise võimekusega, nagu oleks tulekahi. ATSide valeteadete korral peavad omanikud maksma. Põhimõtteliselt peavad nad maksma kohalesõitnud autode ja

päästjate arvu järgi. Taks on umbes 15 eurot iga mehe tund ja 80 eurot auto tund, täpselt ei mäleta hinnakirja. •• Milline on teie vabatahtlike väljaõpe? Meil on moodulite süsteem, nädalas kaks-kolm õhtust õpet. Üks moodul on umbes 30 tundi, kui neli moodulit on koos, siis võib teha suitsusukeldumist. Aga nende moodulite sees ei ole pumbaõpet, raadiosidekoolitust, sõiduõpet. Mõned linnad maksavad kogu koolituse kinni, teised jälle osalist toetust. Näiteks autojuhi koolitus on väga kallis, umbes 2000 eurot maksab suurte C-E kategooria sõidukite koolitus ja sellega on meil probleeme küll. •• Milline on teie autopark? Meie põhiautod on umbes kümme aastat vanad ja üsna räsitud, kuna need saavad väljakutsetel palju kraapida-mõlkida. Teil on kasutuses nõukogude ZILe ja ka vist humanitaarabina saadud autosid Rootsi päästest. Autod on muidugi kallid. Siegeni linn Vana kaevanduslinna pindala on ligi 115 ruutkilomeetrit, kuid umbes 60% sellest on kaetud metsaga. See teeb Siegenist Saksamaa ühe rohelisema linna. Linn asub mägisel alal ja on väga sopistunud.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


24

demineerimine

Professionaalsus ja mobiilsus on olnud demineerijate peamised trumbid Arno Pugonen Demineerimiskeskuse juhataja

P

äästeamet tähistas 25. mail enda sünnipäeva, täpselt sama kuupäeva võib lugeda ka demineerimisvaldkonna sünniks. Sel päeval registreeriti esimene väljakutse, millele Päästeameti demineerijad reageerisid. Oleme 20 aastaga teinud läbi tohutu arengu ja hoidnud selle aja jooksul lippu kõrgel nii Eestis kui ka erinevates maailma paikades. Tõestanud, et väike, ent ühtne ja paindlik meeskond suudab kiirelt ja efektiivselt igasugustele demineerimissündmustele reageerida. Demineerimise 20 aastat Riigi peaprokurör Norman Aas iseloomustas 16. mail ETV saates „Terevi-

sioon” demineerijaid kui eksimatuid: „Õiguskaitseasutuste töö on demineerija tööga võrreldamatu – demineerija ei tohi kunagi eksida.” Kahjuks on eksimatu olla võimatu, me saame anda endast vaid maksimumi ja minimaliseerida ohtu teatud piirini, kuid seda välistada ei õnnestu meil kunagi. Demineerimisest rääkides ei tohi ära unustada selle ameti eripära. Kõige karmim meeldetuletus sellest on 1995. aasta lõpus toimunud plahvatus, kus sai raskelt vigastada Arne Lokk, ja käesoleva aasta märtsi algus, kui Liibüas hukkus meie endine demineerija Kaido Keerdo. Loodan kogu hingest, et sellised sündmused enam ei kordu ja meile vajalikul hetkel on õnne. Minu lugupidamine koos õnnesoovidega Eesti demineerijatele ja nende peredele 20 tööaasta eest.

Demineerimise ajaloost Vabadussõja aegadel Mati Mullas Demineerimise peaspetsialist 1992–2005

T

änavu 25. mail täitus Päästeameti demineerijatel 20. aastapäev, seetõttu on sobilik heita pilk Vabadussõja aegsele demineerimistegevusele 90 aastat tagasi. Vabadussõjas laiarööpmelisel soomusrongil nr 2 töötanud isa jälgi arhiivis otsides avastasin huvitavat materjali toonase demineerimistegevuse kohta. Muidugi leidsin otsitava juurde ka palju muud toonasest sõjast ja soomusrongi igapäevasest elust. Artiklis pakun kahe arhiivimaterjali väljavõtet, üks puudutab demineerimist ja

teine keeleküsimust. Esitan need tollases keelepruugis koos viitega asukohale arhiivis ehk fondi, nimistu ja säiliku numbriga. Eestil oli Vabadussõja ajal kuus laiarööpmelist ja neli kitsarööpmelist soomusrongi. Iga päev andis soomusrongi ülem päevakäsu, mis sisaldas peale töiste ülesannete ka tähtsamaid lõike ülemjuhataja korraldustest ja riigi juhtkonna ringkirjadest. Järgnev on võetud soomusrongi nr 2 ülema päevakäskudest. Soomusrongi ülema päevakäsk nr 104 § 2: „Avaldan täitmiseks Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsu nr 122 2. aprillist 1919. a. § 2 Õnnetute juhtumite ärahoidmiseks, mis vaenlase mittelõhkenud

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

suurtüki kuulidega mõistmata ehk ettevaatamata ümberkäimise läbi tulla võivad, käsen ülemaid rahvaväelastele ära seletada, et mittelõhkenud suurtüki kuul pole mitte, nagu mõned asja tundmatud isikud arvavad, kahjuta mängukann, mida mitte üksi toa ilustuseks, vaid ka ühest kohast teise kanda ja isegi pilduda võib, vaid vastuoksa, nimetatud kuulid on palju kardetavamad kui laskmata kuulid, sest et nemad laskevalmis seatult kukkumise juures mitte küllalt suure tõuke juures lõhkeda ei võinud, mispärast nemad pärastpoole, peale uue veikese tõuke ja tihti ka peale lihtsa külgepuudutamise lõhkeda võivad. Seda kõike silmas pidades käsen ülemaid, kui teada on saadud, et väeosa piirkonnas mittelõhkenud suurtüki kuulisid leitud

on, sellest ajaviitmata ligema batarei ülemale teatada, kellel kohe tuleb ühte ohvitseri ühes sellekohaselt ettevalmistatud inimestega nende kuulide hävitamiseks välja saata. Batarei ülematel nõuda kohe Varustuse Valitsuse ülemalt tarviline arv lõhkumise padrunisi ja tutvustada kõiki ohvitserisi ja mitte vähem kui 5 rahvaväelast ja kahte alamohvitseri niisuguste kuulide hävitamise viisiga instruktsiooni järele, mis iga batarei ülemale suurtüki valitsuse poolt välja saadetakse. Alla kirjutanud Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Laidoner.” (Asukoht arhiivis: f. 2477, n. 2, s. 4.) Ülemjuhataja sellise päevakäsu ilmumise sõjaolukorras tingis selgitustöö vajadus õnnetuste


demineerimine

ja ohuolukordade ärahoidmiseks toonases rahvaväes. Kindlasti esines juhtumeid, kus rahvaväelased pidasid leitud lõhkekehasid oma vähese teadlikkuse tõttu täiesti ohutuks, kuid mis lõppesid traagiliste tagajärgedega. Väljatulistatud mürsu ohtlikkuse lihtne seletus pidi kutsuma kõiki sõdureid suuremale ettevaatlikkusele lõhkemata lahingumoona leidmisel. Esitatud õpetuses on lihtsustatult olemas ohu kirjeldus, mida selline leid endas kätkeb. Olen veendunud, et selle teksti koostaja oli vajalike teadmistega suurtükiväeohvitser, kes väga hästi mõistis, et tegelikku ohtu lõhkemata lahingumoona leiu korral tunnetavad just suurtükipatarei väljaõppinud ohvitserid. Sellepärast tehti selliste leidude demineerimine ülesandeks just neile. Ettenägelik oli ka selleks tegevuseks määratud meeskonna suurus (seitse inimest), sest peale kõige muu on lõhkamisel vaja välja panna ohuala valvepostid ja teha need tööd ümbritsevale keskkonnale võimalikult ohutult. Kui iga suurtükipatarei juurde moodustati selline demineerimisgrupp, siis oli

see igati arvestatav võimekus. Materjali tähtsust rõhutab selle avaldamine Laidoneri allkirjaga. Püüdsin arhiivimaterjalist leida patarei ülemale Suurtükivalitsuselt saadetud lõhkekehade hävitamise instruktsiooni, kuid kahjuks jäi see leidmata. Soomusrong nr 2 patareiülem oli Leonhard Pallon ja tõenäoliselt temale saadetud sellekohane instruktsioon ei sattunud rongi arhiivmaterjali hulka. Praegused Päästeameti demineerijad peaksid olema teadlikud sellest faktist Vabadussõja ajaloos. Demineerimise ajaloo ülevaadetes peaks juba lugupidamise märgiks meie esivanemate vastu nimetama alati ära 2. aprilli 1919, kui esimene kord Eesti Vabariigis ilmus demineerimist käsitlev õigusakt. 2. juunil 1920. aastal Vabariigi Valitsuse asjadevalitseja H. Terrase kiri sõjaministrile: „Peaministri ülesandel teatan, et viimasel ajal on hakanud Vabariigi Valitsuse mitmetelt ministeeriumitelt vahekirju ja ettepanekuid tulema, kus kasutusele on võetud mingid edvista-

vad keeleuuendused („ülalmainit”, „nimetet”, „seltse”, „kive” jne), mis mitte ainult eesti keele ilu ei hävita, kuid ühtlasi ka ametliku kirjavahetuse selgust ja arusaamist raskendab. Riigiasutuste kantseleid ei ole mitte mõne keeleuuenduse katselavad, vaid keel olgu puhas, selge ja ilus, et ta kõikidele arusaadav ja iluliselt rahuldav oleks. Sellepärast palun Teid ringkirjaliselt Teie alla käivatele asutustele ette panna oma asjaajamise aluseks võtta Eesti Kirjanduse Seltsi poolt ülesseatud põhimõtted Eesti keele õiguskirjutuse kohta.“ (Asukoht arhiivis: f. 2477, n. 2, s. 8.) Kuna see kiri on niivõrd ehe ja väljendusrikas, siis ei teinud siin ainsatki muutust, isegi mitte jutumärkide osas. Kindlasti saadeti selline kiri kõigile ministeeriumidele. Sõjaministeerium läks lihtsama vastupanu teed ja saatis selle kirja muutmatul kujul edasi väeosadesse ringkirjana ja nii jõudis see ka soomusrongile nr 2. Sellelaadseid sõnu kasutasid

25

toonasesse moodsa kirjanduse voolu kuuluvad kirjanikud. Sellele lisandus teistest keeltest laenatud võõrsõnade ülemäärane kasutamine, mida rahvas on alati tabavalt pilganud. Selleks ajaks oli läbitud juba kadakasakslus ja osaliselt ka pajuvenelisus, kuid võsajänkidega oleme ju praegugi tõsiselt kimpus. Meenub ühel nõupidamisel oma kõrvaga kuuldu, kus üks osavõtja tõemeeli väljendas end järgmiselt: „Enne selle küsimuse implementeerimist, tuleb seda veel skriinida...” Kuid selle ringkirjaga hukka mõistetud mitmuse osastavas imitmuse kasutamist kasutame tänapäeval endastmõistetavalt. Arvan, et selline eesti keele kaitset käsitlev ringkiri oli tol ajal väga tähendusrikas. Vabadussõda oli võidetud. Väga paljude lahendamist vajavate küsimuste hulgas leiti aega ka keeleküsimusega tegeleda. Kas me ikka tänapäeval ka mõtleme, kui räägime keissidest ja pauerist jne, kui samal ajal on oma keeles kõik vajalikud sõnad ammendavalt olemas.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


26

Päästetöö analüüs

Tulesurmade sündmuskohaga seonduv analüüs Peeter Randoja Sisekaitseakadeemia tuletõrje- ja päästeriskide uurimisgrupi juht

Helmo Käerdi Sisekaitseakadeemia inseneriainete ja matemaatika õppetooli juhataja-professor

J

ärgnev analüüs kaardistab tulekahjudes hukkunute sündmuskohaga seonduvaid faktoreid – tulekahju põhjuseid, hukkumiskohti, hoone tüüpe ja seal kasutatud tuletõrjesignalisatsiooniseadmeid. Analüüs hõlmab viimast 4–10 aastat, sõltuvalt erinevate lähteandmete kogumisajast. Tulekahjude põhjused Tulekahjude põhjused võib jaotada tinglikult kolme gruppi: looduslikud, tehnilised ja sotsiaalsed. Looduslike tulekahjupõhjuste hulka kuuluvad päikeseenergia, äike, isesüttimine jms. Tehnilised põhjused on mittekorras elektriseadmed ja -võrgud, ahikütteseadmed ning muud tehnilised seadmed ja võrgud, mis põhjustavad tulekahju tekke ja selle tagajärjed. Sotsiaalsete tulekahjupõhjuste hulka kuuluvad süütamised, hooletus suitsetamisel ja muu lahtise tulega ümberkäimisel, laste vallatused tulesüütajate ja -allikatega, tuleohutusnõuete rikkumine majapidamises ja tootmises, kus tulekahju süüdlaseks on inimene. Samas ka tehniliste tulekahjupõhjuste korral on inimfaktori osatähtsus suur. Inimeste hooletu tegevus ja teadmatus elektriseadmete ning muude insenerisüsteemide paigaldamisel ja kasutamisel loob eeldused põlengu tekkeks. Tulesurmaga lõppenud tulekahjude põhjuste keskmise protsendi jaotus aastatel 2002–2011 on esitatud joonisel 1 oleval sektordiagrammil. Kõige suurema osa – 45,3% tulesurmade põhjustajaks on hooletus suitsetamisel. Surmaga lõppenud traagiliste tuleõnnetuste teine sagedane põhjus on hooletus lahtise tule kasutamisel (22,6%). Hooletus küt-

Joonis 1. Tulesurmaga lõppenud tulekahjude põhjuste keskmine protsent aastatel 2002–2011. te- ja elektriseadmete kasutamisel, rikked elektriseadmetes ja süütamiste osakaal tulesurmaga lõppenud põlengutes on 2,8–4,5%. Ülejäänud põhjused on suhteliselt vähemtähtsad. Keskmiselt küllalt palju, 13,6% on aga kindlaks tegemata põhjused, kuid see protsent on aastate 2002– 2011 jooksul väga laiades piirides kõikunud (olles näiteks mullu 9,6%). Jagades tulekahjude põhjused kolme eespool defineeritud gruppi, selgub, et looduslikud põhjused (mille osatähtsus on väga väike) ei kajastu joonise 1 sektordiagrammis. Sotsiaalsete põhjuste osakaal on 71,9%, tehniliste põhjuste osakaal 13,9%, muude ja kindlaks tegemata põhjuste osakaal 14,1%. Seega märkimisväärselt suur on just sotsiaalsete põhjuste osatähtsus. Antud probleemi lahendamise üheks võtmeküsimuseks on sotsiaalsete põhjuste mõjutamine. Tulesurmaga lõppenud tulekah-

jude kahe kõige olulisema põhjuse (hooletus suitsetamisel ja lahtise tule kasutamisel) dünaamikat aastatel 2002–2011 on illustreeritud joonisel 2 olevate graafikutega. Hooletus suitsetamisel on püsinud keskmiselt ligikaudu samal tasemel (kriipsjoon joonisel 2), hooletus lahtise tule kasutamisel on aga keskmiselt veidi kasvanud (pidev joon joonisel 2). Hukkumiskohad Joonisel 3 on toodud hukkunute keskmine arv sündmuskohtade järgi ajavahemikul 2007–2011. Kõige rohkem hukkub inimesi elutoas, keskmiselt 32 surmajuhtumit aastas, magamistoas 16 ja köögis 10–11. Magamistoa ja elutoa domineerimine on seletatav sellega, et inimesed on läinud magama või on uinunud elutoa diivanil, kas väsimusest või alkoholi liigtarbimisest. Autorite varasematest uurin-

Joonis 2. Tulesurmaga lõppenud suitsetamisest ja lahtise tule kasutamisest tingitud tulekahjude osakaalu muutus aastatel 2002–2011.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

gutest on selgunud, et tulesurmad juhtuvadki suurel määral normaalsel uneajal hilisõhtul, öösel või varahommikul (ligikaudu 50% kõikidest hukkumistest jääb ajavahemikku kell 22–07). Seletuse võib anda ka hukkumisele esikus või koridoris (keskmiselt seitse juhtumit aastas), mis viitab sellele, et inimene on õnnetusele reageerinud ja püüab väljuda ruumist või hoonest, kuid kahjuks on koridoris kaotanud teadvuse suitsumürgituse tagajärjel. Keerulisem on põhjendada küllaltki suurt hukkumiste arvu köögis, mida on keskmiselt 10–11 juhtumit aastas. Üks põhjuseid võib olla alkoholi tarvitamine köögis ja seal uinumine või põgenemine põlevast ruumist kööki, mis tuleleviku tagajärjel on lõpuks ikkagi osutunud saatuslikuks asukohaks. Märkimist väärib, et 18% juhtudest on hukkunute asukoht jäänud sisuliselt määratlemata. Keskmiselt 3–4 juhtumi puhul aastas pole hukkumiskohta fikseeritud ja keskmiselt 12 juhul on selleks märgitud „muu asukoht” (vt joonis 3). Arusaadavamate tulemuste saamiseks ja usaldusväärsuse tõstmiseks hukkumise asukohtade uurimisel, tuleb kindlasti andmete kogumise kvaliteeti parandada. Hoonete tüübid Joonisel 4 olevalt sektordiagrammilt selgub, et aastatel 2002–2011 on eluruumide osakaal hukkumiskoha-


Päästetöö analüüs

27

Tabel 1. Tulesurmade arv hoone ehitusviisi lõikes aastatel 2007-2011.

Joonis 3. Hukkunute keskmine arv hukkumiskohtade järgi Eestis aastatel 2007-2011

na ligi 4/5 (täpsemalt 79,1%). Kasutuseta ja ajutistes eluruumides ning abihoonetes ja mitteeluruumides kokku juhtub ligikaudu 17% tulesurmadest. Väljaspool hooneid on inimesed tulekahjus hukkunud vaid 1,8% juhtudest. Tabelis 1 võrreldakse tulesurmade statistikat erinevast ehitusmaterjalist ehitistes. Kogutud andmed võimaldavad liigitada tulesurmade statistika õnnetuskoha hoone ehitusviisist sõltuvalt kolme rühma: puitehitistes, kiviehitistes ja puit-kiviehitistes (ehk segakonstruktsioonid) ning lisaks muudes (kindlaks tegemata) hoonetes ja rajatistes või väljaspool hoonet toimunud tulesurmad. Enamus kindlaks tegemata juhtumeid ehk 16 on aastast 2007, mistõttu võib väita, et andmete kogumine oli sellel aastal puudulik. Järgnevatel aastatel on antud näitajaid korrektselt fikseeritud ja seetõttu on ka andmed usaldusväärsemad. Tabelis 1 on võrreldud tulesurmade statistikat erinevate ehitusviisidega hoonetes aastatel 2007–2011. Valitsuse 2004. aasta määruse nr 315 alusel jaotatakse ehitised tuleohutusklasside järgi. Seega üldistatult lähtuvalt ehitusviisist on kiviehitis tulekindel hoone tähisega TP1, puitkiviehitis tuldtakistav hoone tähisega TP2 ja puitehitis tuldkartev hoone tähisega TP3. Antud jaotusega on küllaltki sarnane ehitusmaterjalide endine liigitus süttivuse järgi: mittesüttivad, raskepõlevad ja põlevmaterjalid.

Toodud andmete põhjal võib järeldada, et ligikaudu pooled (täpsemalt 49%) hukkunutest on asunud puithoones, 24% kiviehitises ja 19% puit-kiviehitises. Tulesurmade arv puitehitises on ülekaalukas ja kui siia lisada veel ka puit-kiviehitised, siis on see ülekaal veelgi märkimisväärsem võrreldes kiviehitisega. Mis võivad olla selle põhjuseks? Järgnevalt on esitatud näidetena mõned võimalikud selgitused: •• Tuldkartvates puitehitistes on ehituskonstruktsioonide näol põlevmaterjali palju ja kindlasti rohkem kui puit-kiviehitistes ning kiviehitistes. •• Puit ja puit-kivi ühepereelamutel puuduvad üldjuhul tuletõkkesektsioonid, mis ei ole nõutavad lähtuvalt hoone väiksusest või kasutusotstarbest. •• Puithoone korrused on omavahel seotud, sealhulgas ka kelder ja pööning, mistõttu tulekahju puhkemise korral levib üldjuhul nii tuli kui ka suits suuremate takistusteta ja kiiresti kõikidesse hoone osadesse. •• Puithoone ehituskonstruktsioonides on tühimikke, mis on tekkinud kas soojustusmaterjalide vajumise või deformeerumise tõttu, remondi või ümberehituse käigus või seoses kommunikatsioonide paigaldamisega. Tühimikud on aga soodus koht varjatud tulekolletele ja heaks tuleleviku teeks. •• Põhjuseks võivad olla ka vanad puit- või puit-kivihooned, kus kasutatakse mittekorras elektri- ja ahikütteseadmeid. Sellistes hoonetes elavad sageli keskmisest vaesemad inimesed, kes ei suuda majanduslikel põhjustel seadmeid korrastada.

Joonis 4. Hoone tüüpide keskmine protsent aastatel 2002-2011, kus toimusid surmaga lõppenud tulekahjud.

Tabel 2. Tulesurmade arvu seos tuletõrje signalisatsiooniga.

Kui aga analüüsida tulesurmasid mitte ainult hukkunutega seostatud ehitistes, vaid kõikide Eesti ehitiste taustal ja/või ehitistes, kus on toimunud tulekahjud, siis võib eeltooduga võrreldes saada hoopis ootamatu või isegi vastupidise tulemuse. Selle hüpoteesi kontrollimine võib olla edasiste uuringute teemaks. Autorid kaalusid eri tüüpi hoonetes tulesurmade arvu/tulekahjude arvu suhte välja toomist, kuna aga andmed tulekahjude arvu kohta eri tüüpi hoonetes puuduvad, siis kahjuks ei olnud sellekohane analüüs võimalik. Tuletõrje signalisatsioon Alates 2009. aasta juulist hakkas Eestis kehtima seadus, mis kohustab inimesi paigaldama kõikidesse elamutesse suitsuandureid. Ettevalmistus, elanikkonna teavitamine ja nõustamine suitsuanduri vajalikkuse kohta algas juba aastaid varem. Aasta-aastalt on suitsuandurite arv leibkondades kasvanud, mis mõjutab positiivselt tulesurmade vähenemist. Näiteks aastatel 2008–2011 läbi viidud elanikkonna tuleohutusteadlikkuse seire tulemusel selgus, et suitsuandurite kasutamine on massiliselt kasvanud. Suitsuandurite kasutuselevõtt Eesti leibkondades 2007. aastal 20% 2008. aastal 38% 2009. aastal 78% 2010. aastal 80% 2011. aastal 94% Tabelis 2 toodud andmete põhjal on küll raske kaugele ulatuvaid järeldusi teha, kuid mõningaid tähelepanekuid seoses tuletõrje signalisatsiooniga saab siiski teha. Nelja aasta

lõikes on palju tulesurmasid (umbes 78%) juhtunud hoones või ruumis, kus puudus suitsuandur. Märkimist väärib ka asjaolu, et 8% juhtumitel suitsuandur ei rakendunud tööle ja 10% juhtumitel hakkas tööle. Veelgi parema pildi olukorrast saaksime, uurides töölerakendunud suitsuandureid kõikidel tulekahjudel, ka nendel, kus inimesed said vigastada või kannatanuid ei olnud. Selleks tuleks kõik analoogsed juhtumid fikseerida. See annaks parema ülevaate suitsuandurite praktilise kasutamise efektiivsusest. Antud juhul saame järeldusi teha ainult nende juhtumite kohta, mis on seotud tulesurmadega. Toetudes rahvusvahelisele praktikale on tõenäoline, et suitsuandurite kohustuslik kasutusele võtmine on vähendanud Eestis tulesurmade arvu. Paljuski seetõttu on tulekahju tagajärjel hukkunud inimeste arv stabiliseerunud aastatel 2008–2011 vahemikus 63–89 juhtumit aastas. Tulemus on küll paranenud, kuid on endiselt suhtarvudes (100 000 elaniku kohta oli Eestis 2011. aastal 5,45 hukkunut) kordades suurem enamuse Euroopa Liidu riikide tulesurmade suhtarvust (näiteks 2011. aastal Soomes 1,25 hukkunut). Kuna suitsuandurite massiline kasutusele võtmine on juba andnud positiivseid tulemusi, tuleb jätkata nende propageerimist. Samas peab tõstma elanikkonna tuleohutuse alast teadlikkust ja valmisolekut õnnetusjuhtumitega toimetulekuks. Võimalikele muutustele hinnangute andmiseks tuleb sarnaselt viimastel aastatel korraldatud uuringutega jätkata suitsuandurite efektiivsuse ja tuleohutusalase olukorra seireid.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


28

päästetöö

Joonis nr 1

Ülerõhuventilatsiooni kasutamine päästetöödel Ülerõhulisest ventilatsioonist on räägitud päästesüsteemis aastaid, see teema on lakkamatult diskussioonide ja arvamuste keskpunktiks. Põhiküsimused selle efektiivsuse kohta on jäänud samaks – kas rakendada ülerõhuventilatsiooni või mitte? Janno Pajupuu Lilleküla komando juhtivpäästja

A

ntud teemat on analüüsinud maailma juhtivad tulekustutuse uurimisega tegelevad riigid. Paari viimase aastaga on ülerõhuventilatsiooni vallas läbi viidud hulk uuringuid ja katsetusi, mis ehk aitavad ümber lükata müüte selle väga efektiivse ventilatsiooni meetodi kohta tulekahju kustutamise ahelas. Ülerõhuventilatsiooni (ÜRV) teostamine peaks toimima üldjoontes järgmiselt: tulekahju kustutamise algfaasis paigutatakse hoone sisenemisava juurde ülerõhuventilaator. Selle käivitamisel peab jälgima, et ülerõhuventilaatori asend oleks sisenemisavaga risti ehk õhuvoolu ei juhita hoonesse. Samal ajal on päästjad valmis sisenema ruumi ning ootavad meeskon-

navanema käsku sisenemiseks. Ruumi sisenetud, tekitatakse väljalaskeava. Pärast väljalaskeava tekitamist tuleb pöörata ülerõhuventilaator nii, et see puhub õhku hoonesse. Päästjad asuvad kannatanuid otsima ning tuld kustutama. Hoonesse sisenevatel päästjatel peab kindlasti kaasas olema kustutusvahend, soovitatavalt survestatud voolikuliin. Samal ajal, mil ülerõhuventilaator töötab, peavad päästjad põlevas ruumis kustutama või jälgima, et ei tekiks järelsüttimisi. Kustutamine loomuliku ventilatsiooni teel Loomuliku ning ülerõhuventilatsiooni erinevuste selgitamiseks kirjeldan tüüptulekahju korterelamus, kus põleb üks korter. Põlevasse korterisse sisenevad päästjad, oletame, et kolmene suitsusukel-

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

duslüli, vedades endaga kaasa voolikuliini. Üks päästjatest suunab ruumi sisenedes veejoa koheselt tule kuma suunas ning asub kustutama. Teised päästjad otsivad korteri läbi lootuses leida võimalikke kannatanuid. Leitaksegi ning kannatanu toimetatakse hoonest välja ja antakse üle kiirabile. Tulekahju saab kustutatud, kuid kas ka elu päästetud? Antud olukorras võib väita, et inimene ellu ei jäänud. Miks? Peamine põhjus seisnes selles, et päästjad asusid kustutama enne, kui kannatanu oli evakueeritud. Nimelt kui õhu temperatuur ületab 150°C ning ruumis on niiskust, on kannatanu ellujäämisvõimalused pea olematud. Muidugi võib väita, et põrandal on temperatuur madalam, kui aga alustatakse kustutustöödega ning paisatakse sedasi ruumi atmosfäär segi, võib tempe-

ratuur vabalt tõusta üle 150°C. Üks võimalus sellise situatsiooni vältimiseks on ülerõhuventilatsiooni kasutamine, seda just koos kustutusrünnakuga. Kuna antud taktika tekitab väga palju eriarvamusi, siis järgnevate näidete puhul on tulekahju „paigutatud” magalarajooni korterisse, kus ÜRVi kasutamine on kõige turvalisem. Seal on minimaalne võimalus, et midagi võiks valesti minna. Kustutamine ülerõhuventilatsiooni kasutades Eelnevalt sai kirjeldatud, kuidas peaks ülerõhuventilatsiooni kasutamine teoorias toimuma, kuid mil moel toimib ÜRV reaalses olukorras? Järgnevalt kirjeldan kolme katset, mille puhul testiti kustutamisel nii ÜRVi kui ka loomulikku ventilatsiooni. Aluseks võeti varasemalt USAs läbi viidud katsed.


päästetöö

29

Joonis nr 2 Nende katsete läbiviimisel jälgiti üksnes ventilatsiooniga seonduvat ning lasti tulekolle lõpuni ära põleda. Katse number 1 Esiteks katse, kus tulekahju on teisel korrusel ning väljalaskeava tekitatakse põlevasse ruumi (joonis 1). Antud ruumide asetus on ideaalne – ventileerimiseks tuleb võimalusel alati valida väljalaskeava nii, et põlemisgaasid pääseksid põlevast ruumist otse välja, läbimata tulekahjust puutumata ruume. Igal katsel pandi põlema kuiva heinaga täidetud kuus euroalust, kogukaaluga ligi 110 kg. Tulekahjul lasti areneda nii, et kõik ventilatsiooniavad olid suletud. Sisse- ja väljalaskeavad avati siis, kui tekkisid hapnikuvaeguse tundemärgid. Samades tingimustes tehti katse nii ülerõhu- kui ka loomuliku ventilatsiooni teel. Loomuliku ventilatsiooni puhul oli testi maksimaalne temperatuur 550ºC, ÜRVi kasutades 780ºC. Ruumis 22 (vt joonist) oli ÜRVi kasutades temperatuur 50ºC kõrgem kui loomuliku ventilatsiooni puhul. Teistes ruumides oli mõlema katse puhul temperatuur sama. Võimalike kannatanute kõrgusel (0,61 m) oli ruumis 23 (vt joonist) maksimaalne temperatuur loomuliku ventilatsiooni puhul 180ºC ja ÜRVi kasutades 370ºC. Seda ilmselt seetõttu, et ÜRVi tekitatud

õhuvool paiskas segamini ruumi atmosfääri. Kuid isegi loomuliku ventilatsiooni puhul oli temperatuur niivõrd kõrge, et kannatanud oleksid ellujäämise piiril. Päästja töökõrgusel (1,22 m) oli temperatuur samas ruumis vastavalt 500ºC ja 725ºC. ÜRVi kasutades oli temperatuur jällegi kõrgem. Antud kõrgusel oli temperatuur mõlemal juhul üle päästja taluvusläve (300ºC). (Kerber et al 2006:16-18) Põlevas ruumis langes mõlema katse käigus hapnikusisaldus 5%-ni. Loomulikku ventilatsiooni kasutades oli ruumi ülaosas hapnikusisaldus 10% ning alaosas 15%. ÜRVi kasutades tõusis ruumi hapnikusisaldus normaalsele tasemele (21%) märgatavalt kiiremini, kui loomuliku ventilatsiooni kasutamise puhul. (Kerber et al 2006:21-22) ÜRVi kasutamisel oli gaaside liikumiskiirus 5–20 m/s. Suurim liikumiskiirus saavutati hetkel, kui avati aken ning lülitati sisse ÜRV. Seejärel langes gaaside liikumiskiirus aeglaselt 5 m/s-ni. Olukorras, kus ruumis tulekahju ei olnud, saadi gaaside liikumiskiiruseks ÜRVi kasutades 5 m/s. Loomuliku ventilatsiooni puhul oli akna ülaosas suurim gaaside liikumiskiirus 12, keskel 7 ning alaosas 2 m/s. Seega gaasid liikusid ruumi sisse tagasi. Kolm minutit pärast ventilatsiooni alustamist oli ÜRVi kasutades keskmine gaaside liikumiskiirus 14 m/s, loomuliku ventilatsiooni puhul 5,5 m/s.

Antud katsest võib järeldada, et ÜRVi puhul on tulekahju käitumine väga agressiivne nii päästjate, kannatanute kui ka ümbritseva keskkonna suhtes. Siinkohal tuleb taas arvestada, et antud katses ei püütudki tulekollet likvideerida. Kui tulekolle oleks kustutatud pärast ventilatsiooni alustamist, ei oleks ruum sedavõrd kuumenenud ega sinna eraldunud mürgised ühendid. Ventilatsiooni agressiivsus oleks väljendunud suitsu ja põlemisgaaside kiires eemaldumises. On mõeldamatu, et reaalses situatsioonis kasutataks ÜRVi ilma kustutusvahenditeta. Antud katses oli näha, et kannatanute kõrgusel ületas temperatuur piiri, mil ellujäämise võimalus on väga väike (umbes 150ºC). Seega peaks üha rohkem ÜRVi kasutama, et tagada võimalikult kiiresti värske õhu juurdepääs, temperatuuri langus ning nähtavuse paranemine. See võimaldab päästjatel leida kiirelt kannatanud ja tagada neile hingamiskõlbulik õhk. Katse number 2 Järgnevalt katse, kus tulekahju on samas ruumis, mis eelmisel katsel (joonis 2), kuid väljalaskeava sellele eelnevas ruumis. Ventilatsioon on ebakorrektne, kuna ventileeritakse läbi ruumi, mis on tule poolt jäänud puutumata (joonisel ruum 21). Tulekoldega ruumis oli loomuli-

ku ventilatsiooni puhul maksimaalne temperatuur 759ºC ning ÜRVi puhul 900ºC. Ruumis 22 (vt jooniselt) tõusis loomuliku ventilatsiooni käigus temperatuur 469ºC ja ÜRVi kasutades 452ºC. Ruumis 21 (vt jooniselt) tõusis temperatuur loomuliku ventilatsiooni käigus 571ºC ning ülerõhuventilatsiooni käigus 259ºC. (Kerber et al 2006:42) Kannatanute kõrgusel (0,61 m) oli mõlema katse puhul temperatuur kolderuumis väga kõrge (üle 600ºC) ning ruumis 22 (vt jooniselt) inimorganismi taluvuspiiril. Päästjate töökõrgusel (1,22 m) oli temperatuur kolderuumis loomuliku ventilatsiooni puhul 748ºC ja ÜRVi puhul 859ºC. Ruumis 22 (vt jooniselt) olid temperatuurid vastavalt 314ºC ja 330ºC, mõlemal juhul üle päästja taluvuspiiri. (Kerber et al 2006:43) Antud katsest võib järeldada, et ülerõhuventilatsioon intensiivistas tulekolde põlemist, kuna temperatuur oli kõrgem. Seda võis ka eeldada, sest ruumi puhutava õhu hulk on tunduvalt suurem kui loomuliku ventilatsiooni puhul. Ventileerimiseks kasutatavas ruumis oli temperatuur mõlema katse puhul sama ning ÜRVi kasutamine seal ruumis mingit erinevust ei toonud. Täpsemalt tasub vaadata ruumi 21 (joonisel), mida kasutati ventilatsioonikoridorina – loomuliku ventilatsiooni puhul oli seal temperatuur 300ºC kõrgem kui ÜRVi kasutades. Seda põhjusel, et

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


30

päästetöö

loomuliku ventilatsiooni puhul ei olnud gaaside liikumine ühesuunaline ning põlemisgaasid levisid ka ventilatsioonikoridorina kasutatavasse ruumi (st ventilatsiooni mõistes liikus vastassuunas). ÜRVi kasutades oli gaaside liikumine aga ühesuunaline ning seetõttu oli ka antud ruumis madalam temperatuur. Nagu eespool mainitud, siis ka selles katses ei püütud tulekollet kustutada. Kui võtta võrdluseks olukord, kus reaalne tulekahju oleks samasuguse skeemiga hoones ning ka tulekolle samas kohas, siis ilma igasuguse kahtluseta oleks päästjatel kaasas kustutusvahend ning tule kustutamisega alustataks esimesel võimalusel. Teiseks, ruumis 22 (vt jooniselt) teostataks kindlasti kontroll enne ventilatsiooni alustamist ning kannatanud viidaks ohutusse kohta. Kolmandaks, antud olukorras on ruumi ventileerimine niikuinii vältimatu. Isegi kui ei ole ideaalsed tingimused, peaks kaaluma ÜRVi rakendamist, kuna antud katse näitas selgelt, et lisaks päästjate töötingimuste parandamisele väheneks otseselt ka suitsukahjustused hoonele põlemisgaaside leviku piiramise tõttu. Katse number 3 Järgnevalt katse, kus ventilatsioon viiakse läbi tingimustes, mille puhul põlemisgaasid läbivad ventileerimise käigus tulest puutumata ruume (joonis 3). Nagu eelmise katse puhul, ei püüta ka nüüd tuld kustutada. See katse näitab veelgi ebakorrektsema ventileerimise tagajärgi. Siinkohal on välja jäetud temperatuurivahemikud ning esitatud vaid tulemused. Loomuliku ventilatsiooni puhul oli ruumi alaosas hapniku tase 14% ning ülaosas 12%. Ülaosas hapnikutase langes, enne kui hakkas tõusma 21%-ni. ÜRVi kasutades tõusis ruumi üla- ja allosas hapnikutase kiiresti 21%-ni ning püsis seal üks-kaks minutit, enne kui langes. Allosas oli langus väike, ülaosas langes 10%-ni. (Kerber et al 2006:32-34) Antud katsest tuleb välja, et ÜRVi kasutades oli kõigis ruumides 0,61 m kõrgusel temperatuur kõrgem kui loomuliku ventilatsiooni puhul. See tuleneb sellest, et ÜRVi kasutades on sissepuhutava õhu kiirus nii suur, et see paiskab segamini ruumi atmosfääri. Ruumi

Joonis nr 2 kõrgemas osas olevad kuumemad põlemisgaasid segunevad madalamal olevate jahedamate gaasidega ning seetõttu on ka 0,61 m kõrgusel temperatuur kõrgem kui loomuliku ventilatsiooni puhul. ÜRVi kasutades tõuseb ruumi hapnikusisaldus väga kiiresti 21%ni ning püsib seal üks-kaks minutit, mis tagab võimalikele kannatanutele normaalse hapnikusisaldusega õhu ajaks, mil päästjad nad hoonest välja toimetavad. Loomuliku ventilatsiooni puhul taastub hapnikusisaldus normaalse tasemeni palju kauem ning kannatanuteni jõuab värske õhk märgatavalt hiljem. ÜRVi kasutades langeb hapnikutase hiljem seetõttu, et hoonesse surutakse piisavalt värsket õhku, mis intensiivistab tulekahju. Ülerõhuventilatsiooni eelised Katsetest võib järeldada, et isegi ÜRVi ebakorrektse rakendamise korral ei muuda see olukorda halve-

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

maks, vaid on ikkagi kasulikum kui loomuliku ventilatsiooni rakendamine. Arvestades ühe kustutusrünnaku normaalset kulgu, siis suurema gaaside liikumisega toimub ruumi jahutamine ning põlemisgaasidest vabanemine märgatavalt kiiremini kui loomuliku ventilatsiooni puhul. Ülerõhuventilatsiooni rakendamine aitab päästjatel kiiremini avastada suitsu täis ruumis tulekolde ning võimaldab alustada varakult kustutustöid. Parem nähtavus tagab kiirema tegutsemise ja võimaldab kannatanud ruumist välja toimetada. Loomuliku ventilatsiooni korral ei pruugi päästjad tulekollet nii kiiresti leida kui ÜRVi rakendamisel, kuna nähtavus on piiratud. Tulekolde leidmisel alustatakse selle kustutamist ning see tõstab ruumides olevat temperatuuri. Tänapäevased ülerõhuventilatsiooni uuringud näitavad, et tegemist ei ole ohtliku toiminguga

tulekustutustöödel. Vaatamata uuringutulemuste usaldusväärsusele ei tohiks siiski unustada, et ülerõhuventilatsioon on üks lüli tulekustutustööde ahelas ning iga kett on täpselt nii tugev, kui on tema nõrgim lüli. Olemasolevate uurimustulemuste ja korraliku väljaõppe kooslusega võime julgelt väita, et ülerõhuventilatsiooni sihipärane kasutamine tulekahjul on igati õigustatud. Artikkel põhineb Janno Pajumaa 2011. aastal kaitstud lõputööl „Ülerõhuventilatsiooni efektiivsus sisetulekahju kustutamise algfaasis”, kirjeldatud katsete allikas: Kerber, S., Walton, W.D., http://fire.nist. gov/bfrlpubs/fire06/PDF/f06066. pdf (kontrollitud 11.05.2012)

Lõputöös kasutatud katsete allikas: Kerber, S., Walton, W.D., http://fire.nist.gov/bfrlpubs/ fire06/PDF/f06066.pdf kontrollitud 11.05.2012


tuleohutus

31

Põlengust peavad pääsema ka liikumisvõimetud inimesed Eesti on kokku üle 200 haigla ja hooldekodu, kus toimub keskmiselt 18 tulekahju aastas. See arv ei ole küll suur võrreldes näiteks eluhoonete ligikaudu 2000 tulekahjuga aastas, kuid raviasutuste tulerisk on kõrge võimalike raskete tagajärgede pärast. Raviasutustes viibib palju osalise liikumisvõimega inimesi, kes vajavad põlengu puhkedes majast lahkumiseks personali abi. Patsiente on palju, personali vähe ja seda just öösiti, kui tulekahju avastatakse tavapärasest hiljem. Olukorra parandamiseks tuli Eestile appi Šveitsi riik, kelle toetusel viiakse ellu kahe riigi vahelise koostööprogrammi raames projekt „Tuleohutuse suurendamine Eesti ööpäevaringses kasutuses olevates ravi- ja hoolekandeasutustes”.

Tagne Tähe Tuleohutusjärelevalve ekspert

P

rojekti käigus parandatakse Eesti haiglate ja hooldekodude tuleohutust, et ka Eestis oleks neis tagatud euroopalikele ohutusstandarditele vastav keskkond. Haiglatulekahjust pääsevad liikujad ja personal Faktist, et haiglad ja hooldekodud vajavad tuleohutuse seisukohast tavahoonetega võrreldes erinevat lähenemist, kirjutas Leonid Pahhutši 2011. aastal kaitstud magistritöös „Etapilise evakuatsiooni lahendus tervishoiu- ja hoolekandeasutustes”. „Eesti haiglate ja hooldekodude ehitusnormid ei võimalda tulest pääseda jalututel, operatsioonijärgsetel või tugevate ravimite mõju all olevatel

patsientidel. Neid hooneid ehitatakse samade normide järgi kui tervete ja liikumisvõimeliste inimeste kodusid. Juba projekteerimise etapis luuakse olukord, kus tulekahju puhul on ohvrite arv suur, sest inimesed pole võimelised hoonest ise väljuma,” kirjutas ta. Tuleohutuse erivajaduste kaardistamine ning selle põhjal õigusruumi kohaldamine ongi Eesti-Šveitsi projekti eesmärgiks. Saadud analüüsi põhjal koostatakse ettepanekud, milliste erivajadustega tuleks haiglate ja hooldekodude puhul edaspidi arvestada. Näiteks Inglismaal tagatakse haiglas viibivate liikumisvõimetute patsientide ohutus sellega, et palat toimib n-ö turvapaigana, kust pole näiteks koridoris puhkeva tulekahju korral vaja inimesi evakueerida. Meil sellist ehituslikku erinõuet palatitele ei ole. Muudatusettepanekud haiglate ning hoolekandeasutuste tuleohutuse tõstmiseks esitatakse järgmise aasta esimeses pooles.

Haiglapõlengud nõuavad tihti palju ohvreid 1990. aastate keskel juhtunud tulekahju kustutamise järel kanti Tallinna psühhiaatriakliiniku kinnisest osakonnast välja kümmekond rihmadega voodite külge seotud ja taeva poole sirutatud kätega söestunud keha. Aknatrellid ja piiratud liikumisvabadus takistasid patsientidel omal jõul majast väljumist. Ohvriterohked on olnud ka teiste riikide õnnetused: USAs toimunud Chicago hooldekodu põlengus oli 24 ja Ellisville’i psühhiaatriahaiglas 15 hukkunut, Kanada Missisauga linna hooldekodu tulekahjus 25 ja Prantsusmaa Bruz’i linna psühhiaatriahaiglas 18 hukkunut. Praegu valivad haiglad turvameetmeid rahakoti paksuse ja enda südametunnistuse järgi. Eesti-Šveitsi projektiga ei saa me muuta haiglate rahakoti paksust, kuid püüame selle poole, et piiratud ressursside juures tehakse valikuid, mis annavad parima tulemuse tulekahjuriski vähendamiseks. Natuke saame siiski

vähendada ka nende asutuste kulutusi antud eesmärkide elluviimisel. Nimelt ostetakse projekti raames evakuatsiooni abivahendid asutustele, kus inimeste hoonest välja viimine on raskendatud. Koostööprogrammiga 986 006 Šveitsi franki Eesti-Šveitsi koostööprojekti ette valmistades korraldas Päästeamet kitsaskohtade ja vajalike tegevuste väljaselgitamiseks seminare, kus osalesid arvamusliidrid ning Päästeameti, Sotsiaal- ja Siseministeeriumi, Eesti Haiglate Liidu, ASi Hoolekandeteenused, Põhja-Eesti Päästekeskuse ja TÜ Kliinikumi esindajad. Projekti elluviimist alustasime 2011. aasta juulis ja lõpule jõuame järgmise aasta juunis. Tegemist pole teevõi majaehitusega, kus on kohe näha käega katsutav tulemus. Seega ei tasu oodata, et haiglate ja hooldekodude tuleohutusrisk on päevapealt pea olematuks muutunud. Koostööprogrammi raames saab Päästeamet 986 006 Šveitsi franki.

Lisaks ehituslikele nõuetele, mis tagavad tulekahju puhul hoone kandevõime püsimise ning takistavad tule ja suitsu levikut, soovime projekti raames koolitada ka haigla ja hooldekodude personali. Koolitame 200 inimest ja koostame töötajatele mõeldud tuleohutuse koolitusmaterjalid. Edaspidi oskavad nad ohuolukorral õigesti toimida ja teavad, kuidas oma käitumisega ohtlikku sündmust mõjutada. Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


32

õppus

BaltFloodCombati uued liikmed said õppusel käe valgeks Eesti, Läti ja Leedu ühine pumbamoodul käis tugevate vihmade tulemusel üleujutatud B-Landi nimelises riigis abimissioonil. B-Landi mõned maakonnad muutusid üleujutuse tagajärjel ligipääsmatuteks ning mõnedel teedel olid maalihked. Viktor Saaremets Lääne Päästekeskuse kommunikatsioonijuht

Eellugu Tegelikult pidanuks BaltFloodCombat (BFC) pumbameeskonna õppusest kirjutama juba kaks aastat tagasi, mil 2010. aasta mai lõppu oli planeeritud esimese projekti õppus. Toona oli kõik valmis – paar nädalat enne õppust kohtuti viimasel planeerimiskonverentsil teadmisega, et järgmine kord nähakse juba õppusel. Kuid õppus jäigi tol korral olemata, sest BFC meeskond sai abipalve Poolast, mida räsisid kevadised üleujutused. Suve lõpus tõid tugevad vihmad aga kaasa üleujutused Moldovas ning BFC meeskond sõitis lühikese aja jooksul juba teisele missioonile. Käesoleval aastal lõppenud BFC teise projekti raames planeeriti õppus selle aasta kevadesse. Taaskord olid esimesed planeerimisnõupidamised peetud ja olulisemad asjad paigas, kui tulid ärevad teated üleujutustest Bulgaarias. Veebruari keskel selgus siiski, et abi ei vajata ning seekord võis keskenduda taas õppusele. Mitte, et meestel midagi missioonile mineku vastu oleks – lihtsalt tundus juba nöökimisena, et iga kord, kui õppust planeerid, tuleb sõita hoopis missioonile. Peamiselt uutele, BFC2 projektiga liitunud meestele mõeldud kahepäevane õppus BaltFloodEx 2012 toimus aprilli lõpus Lätis Siguldas. Õppuse peaeesmärk oli testida pumbameeskonna operatiivset valmisolekut, kuna valdav enamus osalenuist ei olnud varasematel BFC missioonidel käinud. Õppuse stsenaariumi järgi tabas väljamõeldud riiki B-Land tugev vihmaperiood, mille tulemusel oli

suur osa riigist üleujutatud. Mõned maakonnad muutusid üleujutuse tagajärjel ligipääsmatuteks ning mõnedel teedel olid maalihked. Hädaolukorras riigi siseministri abipalve tulemusena mobiliseeriti Eesti, Läti ja Leedu ühine pumbamoodul BaltFloodCombat. Igast riigist osales õppusel kümneliikmeline pumbameeskond, lisaks neljaliikmeline Eesti päästemeeskonna logistikarühm, kelle ülesandeks oli tagada baaslaagri toimimine ja meeskondade logistiline tugi. Õppus Meeskondade jaoks algas õppus tegelikult mitu päeva varem, kui iga riigi mooduli liikmed kogunesid oma logistikakeskustesse varustust kokku pakkima ja kontrollima. Meie mehed saatsid päeva mööda Kosel. Esimene kohtumispaik oli Pärnus Lääne päästekeskuse ruumides (lätlased ja leedukad kohtusid vastavalt Riias ja Vilniuses), ühtlasi toimus seal ka esimene briifing olukorrast B-Landis. Viimast korda andsid mehed aru oma tervisliku seisukorra kohta ning kontrolliti, kas kõik õppuseks/missiooniks vajalik on olemas – alates reisidokumentidest kuni vaktsineerimispassideni. Meeskonna juht Vadim Ivanov sai käe valgeks ka „ajakirjanikega” suhtlemisel, kui sissejuhatuseks mängiti läbi intervjuu lahkuva meeskonnaga. Intervjueerijaks oli ajakirjaniku kogemusega pressiesindaja Evelin, kes tegi oma täpsete küsimustega olukorra piisavalt keeruliseks. Edasi asuti teele Riia poole, kus kõik kolm riiki algselt üheks meeskonnaks kokku said. Sealses päästekoolis jagati mehed kaheks. Mõlemad grupid said endale juhid

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

– Eestist Vadimi ja Leedust Jani. Meeskondadele jagati informatsiooni B-Landis toimuva kohta ja õppuse korralduslikes küsimustes. Edasi alustati kaht erinevat marsruuti pidi teekonda B-Landi. Enne riiki sisenemist tuli meeskondadel muidugi läbida täisvarustuses piiripunkt, mida Läti piirivalve oli lahkelt nõustunud mängima ning

BaltFloodCombat pumbameeskond BaltFloodCombat pumbameeskond on loodud koostöös kolme riigi päästeteenistusega ning on kaasrahastatud Euroopa Komisjoni poolt. Projekti tulemusel paiknevad igas Balti riigis üleujutustele ühisreageerimiseks mõeldud üksused, millesse kuuluvad mobiilsed pumbajaamad koos tehnilise varustuse ning erialase väljaõppe saanud ekspertidega. BFC projekti raames on meeskonda koolitatud 75 liiget (25 igast riigist), ostetud nõuetele vastavat varustust ning osaletud kahel missioonil Poolas ja Moldovas (2010). Rohkem informatsiooni BFC kodulehel www.baltfloodcombat.eu


õppus 1

2

3

4

mida nad täie tõsiduse ja agarusega ka tegid. Päris ilma probleemideta piiriületus ei kulgenud. Eelnevalt oli meeskondade autodesse ja kottidesse sokutatud erinevaid esemeid ja aineid, mida seal olla ei tohtinuks. Tõsi, esimeses meeskonnas olnud bussitäis eestlasi oli ilmselt juba arvestanud olukorraga ja bussi peidetud padrunid üles leidnud ning enne piiriületust sõidukist välja poetanud. Järgmisele, Vadimi meeskonnale ei lõppenud aga piiriületus nii lihtsalt. Seletust tuli anda nii padrunite kui ka tundmatu aine kohta, mis meeskonna varustuse hulgast leiti. Vadim rääkis ennast külma rahuga olukorrast välja, aga eks elevust tekitas see ikkagi. Lisaks leitud esemetele jäid piiripunktis roheliste meeste-naiste ning tubli koera saagiks ka mõned puuduvate reisidokumentidega leedukad, üks kindlustuseta Läti auto ja üks läbiroostetanud VIN koodiga Läti väikebuss. Piiripunkti ja järgnenud RDC (Reception and Departure Centre) läbinuna siirdusid mehed juba BLandi (Sigulda), kus kohtuti esmakordselt LEMA (Local Emergency Management Agency) esindajatega. LEMA-t mängisid muuhulgas ka päästekooli õpilased ning pealiku kohta täitis Läti tuletõrje- ja päästeteenistuse juhataja asetäitja Intars Zitans. Intarsile soovitati pärast etteastet näitlejana tööd leida. Kõrvaltvaatajatele tundus LEMA etteaste üsna atraktiivne, mehed ise olid aga veidi nördinud ülemängimise peale ja ka sellest, et LEMA ei tahtnud sugugi kinni pidada eelnevalt kokkulepitud faktidest ja arusaamadest. Enne esmaste ülesannete saamist tuli kohtuda „kohaliku meediaga”. Lõpuks sai asuda oma esimeste tööülesannete juurde – olukorda hinnata, baaslaager püstitada, pumpamiskohad püsti panna ja pumpama asuda. Kuigi lätlastest õppuse korraldajatel oli oma nägemus, kuidas esimene öö võiks välja näha, otsustasid meeskonnad turvalisuse huvides esimesel ööl pumpamisest loobuda ja alustada järgmisel varahommikul. Põhjus lihtne, väljas oli juba piisavalt pime, töökohtade leidmise ja koordinaatidega oli probleeme ning lisaks sadas vihma. Mehed

33

ja tehnika ikka ennekõike. Järgmisel hommikul alustati varakult pumpamisega ning pärast järjekordset kohtumist LEMA esindajatega saadi teiseks päevaks uued ülesanded ja uus asukoht. Sinna siirdusid korraga mõlemad meeskonnad, eesmärgiks kõigi kolme pumbaga ühiselt tööd teha. Kuna samasse päeva oli planeeritud ka külaliste ja VIP programm, siis läks meestel üsna kiireks. VIPide lahkumise järel saadi rahulikult töö juurde asuda – kuni kell 19 tuli kõik taas sinnapaika jätta ja ametlikule õhtusöögile siirduda. Peale kella 22 siirduti aga tööpostile tagasi ja pumpamistega jätkati kuni hommikuni. Viimaseks ööks oli lätlastest korraldajatel veel üks üllatus meestele varuks. Metsas asuvasse pumpamiskohta oli planeeritud üks lõket tegev ülemeelik neidude seltskond. Iseasi, kui reaalne on muidugi leida selline seltskond keset ööd sügavas metsas „üleujutuspiirkonnas”, kuid mehi tööst eemale kiskuv element oli õppusele sellega loodud. Kolmanda päeva hommik algas rahulikumalt, kohtuti veelkord LEMAga, pakiti asjad ja asuti taas Riia poole teele. Enne kojusõitu tehti esmane kokkuvõte õppusest. Järellugu Õppuste lõppedes küsitakse alati, et kuidas läks. Korrektne vastus on – hästi, sest õppused ongi ju need kohad, kus oma vigadest õpitakse. Sama kehtib ilmselt ka õppuste korraldamise kohta. Kui alguses võis korraldajaile tunduda, et lihtsalt niisama pumpamiseks ei peakski palju aega jääma ning lisati programmi „põnevaid tegevusi”, siis õppuse ajal tundus, et meestel pole pumpamiseks üldse aega. Enamus ajast tuli tegeleda muude asjadega – õppus oli mängitud liialt tiimijuhtide peale. Meeskonna liikmed, kes paljuski esimest korda sellise kogemuse said, oleks võib-olla vajanud just vastupidi rohkem pumpamist, koos töötamist, ühiseid pingutusi ja seltsimist. Juuni alguses on Eestis õppuselt õpitu ja tagasiside andmise kokkusaamine, eks siis on võimalik kõigil oma arvamust avaldada ja järgmisteks kordadeks ettepanekuid teha. Igatahes selge on see, et kõik said kogemuse võrra rikkamaks.

••1•• Tiimijuht Vadim Ivanov annab piirivalvuritele aru varustusest leitud keelatud asjade kohta. ••2•• Piiriületuse järel langeti kohe „ajakirjanike” lõksu. ••3•• Mehed on oma töö teinud, nüüd on pumpade kord. ••4•• Nii need voolikuliinid maha saavad. Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


34

vabatahtlikud

Saku priitahtlikud pritsimehed ei 125 aasta eest loodi Saku vallas esimene vabatahtlike päästeselts. Eelmise aasta novembris asutati Saku Priitahtlike

Tervitame uut vabatahtlikku päästekomandot Põhja Priit Laos Põhja päästekeskuse juht

1

6. mail 2012 lõpetasid tegevuse üheksa kutselist päästekomandot. Üks neist asub meil Põhjas, Saku vallas Tammemäel. Sinna ma 16. mai hommikul esimese asjana läksingi. Mitte sulgema ja hüvasti jätma, vaid avama ja rõõmustama. Saku on meie jaoks algusest peale keeruline projekt olnud ning vaatamata ambitsioonikale operatiivteenistuste ühishoone kavale, pole seal päästetegevus

kunagi korralikult käivitunud. Mina usun, et nüüd see muutub ja 35 vaprat meest/naist, kes koonduvad seltsi Saku Priitahtlikud Pritsimehed, hakkavad kutselistele päästjatele päästetööl väärilist toetust pakkuma ja tagavad tõhusa vabatahtliku valmisoleku. Saku pritsimehed teevad tihedat koostööd Saku vallavalitsusega ning Põhja päästekeskus on andnud vallale ja seltsile kaks tulekustutusautot ning varustuse ja vahendid tulekustutamiseks. Samuti on vallale üleandmisel Saku depoohoone.

Praeguse seisuga on seltsis Saku Priitahtlikud Pritsimehed 16 ametlikult vabatahtlikuks päästjaks tunnistatud liiget. See tähendab, et nad on vastava koolituse saanud, vormistanud vajalikud dokumendid ning päästekeskus aktsepteerib neid vabatahtlike päästjatena. Lisaks on veel 19 koolitatud inimest. Vabatahtliku komando loomisprotsess on seal olnud kiire ja kogukondlikul aktiivsusel põhinev. Oleme rahul, et Saku vallavalitsuse ja seltsi näol oleme leidnud asjaliku ja aktiivse koostööpartneri piirkonna turvalisuse tagamiseks.

Tammemäe depoos on priitahtlikud pritsimehed ühe katuse all politsei ja kiirabiga Peeter Mahon Saku Priitahtlike juht

S

aku vabatahtliku päästekomando väljasõidupiirkonnaks on Saku vald, korraga on valves kaks meest – üks Tammemäe ruumides ja teine telefoniga kodus. Seda 24 tundi jutti. Vahetus saabub hommikul kell kaheksa. Garaažis on ENSV ajast pärit päästeauto ZIL ja lähiajal soetatakse ka teine, Mercedes-Benz päästeauto. Samuti on olemas päästevarustus, eririietus, saapad ning kiivrid. Vabatahtlike päästevõimekus pole võrreldav elukutseliste päästekomandode omaga. Kindlasti suurendab aga vabatahtlik selts kogukonnaliikmete turvatunnet, omavahelist suhtlust ning on eeskujuks neile, kel plaanis luua sarnane organisatsioon. Tammemäe depoos paikneva Tuletõrjemuuseumi lao plaanime peale paari vabatahtliku giidi koolitamist muuseumiks muuta ja külastajatele avada.

Räägib Saku priitahtlik pritsimees Tiina Laube Olen algusest peale Saku seltsi idee ja teostuse juures olnud. Innustust ja tuge sain eelkõige Raplamaa vabatahtlikelt – Raul Aarmalt, Rae Tuletõr-

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

je- ja Päästeseltsilt ning Saku vallavalitsuselt. Päästeameti ennetustöö osakonnas töötades teadsin, et Tammemäe päästekomando on alamehitatud ning kui midagi juhtuma peaks, jõuab abi kohale 15 minutiga. Tundsin, et saan ise ka kogukonna turvalisemaks muutmisele kaasa

aidata. Tänaseks on kokku tulnud hulk hoolivaid ja aktiivseid inimesi, kellega koos probleeme arutada, üritusi korraldada ja kellele saab alati loota. Hea on olla vabatahtlikus seltsis, kus väärtustatakse kogukonna turvalisust, isetegemisrõõmu ja hoolivust.


vabatahtlikud

35

karda tuld ega pelga vett Pritsimeeste Selts, kelle kodu on Tammemäe depoos.

peres Lähipäevil alustab tegevust ka Kuusalu vabatahtlik päästekomando, mida hakati aktiivselt käima lükkama selle aasta alguses. Komando asub piirkonnas, kuhu päästekeskuse päästjate senine kohalejõudmine on seotud ajakuluga. Tegevust alustav komando tagab kiirema turvalisuse Kuusalu-Kiiu piirkonna 4000 inimesele. Kuusalu, aga ka paljude teiste vabatahtlike komandode eestvedajateks on professionaalsed päästjad, kes ametist vabal ajal loovad oma kodukandi lisaturvalisust. Päästjaks olemine pole

ainult amet ja hobi, vaid mõtteviis ja elustiil. Põhja päästekeskus hindab väga oma vabatahtlikke koostööpartnereid ning panustab rahas, väljaõppes, varustuses, tehnikas ja infos (sealhulgas väljakutsumine) Põhja päästepiirkonna toimiva pääste- ja ennetustöö võrgustiku loomiseks, mida koordineerib päästekeskus ja kus iga osaleja täidaks eelnevalt kokkulepitud rolli. Eesmärgiks on loomulikult tõhus reageerimine ning professionaalne ennetustöö, mille läbi saab ära hoida tulekahjusid ja säästa inimelusid.

Kuidas saada vabatahtlikuks päästjaks? Eestis tegutseb 90 vabatahtlikku päästekomandot, kus töötab 900 vabatahtlikku päästjat. Neile lisaks on Põhja ja Lääne päästekeskustes kaks reservpäästerühma 258 vabatahtliku päästjaga. Vabatahtlik päästja on vähemalt 18-aastane, hea tervise juures ja talub pingeolukorras töötamist. Vaata, kes on sinu piirkonnas vabatahtlike päästjate koordinaator ja võta temaga ühendust.

Krista Jaamul

Vilve Kirs

Koit Kärssin

Lauri Lindoja

Põhja päästekeskuse vabatahtlike koordinaator Tel 628 2175, e-post: krista.jaamul@rescue.ee

Ida päästekeskuse vabatahtlike koordinaator Tel 339 1920, e-post: vilve.kirs@rescue.ee

Lõuna päästekeskuse vabatahtlike koordinaator Tel 733 7330, e-post: koit.karssin@rescue.ee

Lääne päästekeskuse vabatahtlike koordinaator Tel 444 7831, e-post: lauri.lindoja@rescue.ee

P

M

õhja regiooni vabatahtlike päästjatega olen tegelenud seitse kuud. Seltse on piisavalt, aga paljud vabatahtlikud komandod on alamehitatud – pole piisavalt pritsimehi ööpäevaringse valve tagamiseks. Lisaks on mureks varustus ning vana ja kõrgete ülalpidamiskuludega päästetehnika. Sellegipoolest löövad priitahtliku silmad särama, kui nad oma päästeauto juures mõne uuenduse on leiutanud või probleemi nutikalt lahendanud. Tore on vaadata nende innukust. Inimesi, kes soovivad Tallinnas ja Harjumaal vabatahtlikuks päästjaks hakata, julgustan enda poole pöörduma.

ärtsikuu esimesest päevast tegelen Ida- ja Lääne-Virumaal priitahtlike päästjatega ning vabatahtlike päästekomandodega. Ida päästekeskuse piirkonnas on praegu üksteist vabatahtlikku komandot, kelle mured ja rõõmud on sarnased teiste regioonide vabatahtlike omadega – väljakutsed ja sündmustele kaasamine rõõmustab, napp raha teeb murelikuks. Kindlasti areneb vabatahtlikkus edasi, moodustuvad uued komandod ja priitahtlikkuse populaarsus kasvab. Virumaa vabatahtlikuks päästjaks pürgijate küsimused saavad kiiresti vastatud, kui miksid aegsasti mulle esitada.

P

äästeametis olen töötanud 22 aastat, minu peamiseks tööülesandeks on kõik regiooni vabatahtlikega seonduv, lisaks veel kohakaaslusega regiooni sündmuste ja väljakutsete statistika kogumine. Kui kaardile vaatan, näen ikka asulaid, kuhu kutseline komando ei jõua kiirelt reageerida. Ühele või kahele seltsile igas maakonnas oleks kindlasti veel ruumi. Ega vabatahtliku päästja mured erine kutselise omadest – suurimaks väljakutseks on uunikumidest koosnev masinapark ja aega sööv bürokraatia. Rõõmud tulevad, kui mured kaovad. Kui senised vabatahtlikud komandod suudavad lähitulevikus tegevust jätkata, on hästi. Uute seltside lisandumine on juba väga hea. Suurepärase olukorrani kulub ehk aastaid, aga selleni tasub püüelda. Lõuna regiooni potentsiaalsed vabatahtlikud, võtke ühendust!

O

len aasta vabatahtlikega töötanud ja rõõm on näha seda suurt vaba tahet, mis Lääne regioonis silma jääb – selline initsiatiivikus võiks katta kogu piirkonna. Mõnedes maakondades on vabatahtlike seltse palju, teistes jälle vähem. Igatahes on kõik juurde tekkivad seltsid teretulnud ja kunagi pole neid piisavalt. Kui küsida vabatahtlikelt, mis mureks, vastatakse kindlasti, et rahanappus. Igati arusaadav, raha pole kunagi piisavalt. Rõõmuks on õlg-õla kõrval koos tegutsemine ja seltskonna tunne. Loodan, et vabatahtlike tegevus areneb edasi ja ka mina saan omaltpoolt teha kõik selle tarbeks. Lääne regiooni potentsiaalsed ja tegutsevad vabatahtlikud saavad mind juuresolevatelt kontaktidelt kätte.


36

päästetöö

Tartu vanemoperatiivkorrapidaja Kalev Näär andmas infot sündmuskohale sõitnud ajakirjanikele.

Väikelennuk tegi Tartu lähistel hädamaandumise Tänavu 5. mail täpselt südaööl teatati häirekeskusele, et Tartu lähedal tegi väikelennuk hädamaandumise. Tegemist oli õnneliku õnnetusega, lennukis olnud inimesed tõsisemalt vigastada ei saanud. Astra Pintson-Kä

Päästemeeskond pani koheselt maha vahuliini ja valmis muud kustutusvahendid, sest oli tunda tugevat kütuselõhna – üks lennuki kütusepaakidest oli maandumisel viga saanud ning maha oli voolanud umbes 50 liitrit lennukikütust. Lisaks kütusepaagile oli vigastada saanud lennuki üks tiib ja kere.

Lõuna päästekeskuse pressiesindaja

Kalev Näär Lõuna päästekeskuse Tartu korrapidamis-grupi vanemoperatiivkorrapidaja

H

ädamaandumise teinud lennukipiloot andis häirekeskusele teada, et lennukis on kolm inimest, kes ei ole tõsisemalt viga saanud ja et õnnetuspaik on kaks miili Ülenurme lennujaamast ida pool, kaardi järgi peaks asukoht olema Aardla küla lähistel. Esialgselt kogunesid päästetöötajad, kiirabi ja politseijõud lennuvälja parklasse lennujuhtimistorni juurde. Täpsemat infot lennuki asukoha kohta oli raske saada, kuid häirekeskusel õnnestus piloodiga suheldes tuvastada lennuki asukoha koordinaadid. Päästjad sõitsid võimalikku sündmuskohta lennuväljalt kolme erinevat teed pidi, nendega koos ka kiirabi ja politseijõud. Peale mõningast otsimist leiti lennuk häirekeskusest antud koordinaatide lähedusest. Tartu Lennujaama päästemeeskond oli õnnetuspaika jõudnud mõni minut enne päästjaid, kuid lahkus kohe, kuna pidi minema turvama Tallinnast saabuvat regulaarliini lennukit. Treeninglendu teinud ja Ülenurme lennuväljale teel olnud Piper tüüpi väikelennuk oli maandunud põllule ning sealt paiskunud kraavi, püsides siiski ühes tükis.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

Kiirabi võttis hädamaandumise üle elanud kolm Läti kodanikku enda hoolde. Peale esmaabi andmist viidi mehed tervise kontrolliks traumapunkti, kuigi suuremaid vigastusi keegi lennukis olnutest ei saanud.

Vigastada sai lennuki üks tiib ja kütusepaak.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi Ohutusjuurdluse keskuse eksperdi Jens Haugi sõnul põhjustas hädamaandumise mootoririke. Sündmuskohal töötasid päästjad Tartust, Tõrvandist ja Elvast, kohal olid politseipatrullid ning kaks kiirabibrigaadi. Sündmuse lahendamist juhtis Tartu operatiivkorrapidaja. Päästjate seisukohalt oli tegemist „õnneliku õnnetusega” – inimesed pääsesid eluga, tulekahju ei puhkenud ning ka suuremat kütusereostust, mida oleks vaja likvideerima hakata, ei tekkinud.

Avariilise lennuki teisaldamine maandumiskohast Tartu lennuväljale.

Peale päästjate lahkumist jäi sündmuskohta valvama turvafirma. Lennuki vrakk viidi järgmisel päeval Tartu lennuväljale.


elupäästjad

37

Elupäästjate vapper tegutsemine on eeskujuks teistele ja väärib järgimist Tänavu 22. veebruaril tunnustas Päästeameti peadirektor Kalev Timberg koos siseminister Ken-Marti Vaheriga tublimaid meie hulgast, kes võtavad vabatahtlikult riske teiste elude päästmiseks.

ELUPÄÄSTELOOD DANEL SAKSING Võuküla, Räpina vald, Põlvamaa Eelmise aasta 31. märtsil lõhkus Danel Saksing oma kodumaja juures Võukülas puid, kui märkas 6-aastast naabrilast Tanel-Kristjanit koeraga õhukesel jõejääl mängimas. Danel kuulis äkki sulpsatust ja nägi, et laps on vajunud läbi jää ja jõel on vaid koer. Danel jooksis jääle ja sukeldus lapsele järele. Vettinud paksud riided olid Tanel-Kristjani jõepõhja vedanud ja Danelil oli korraks hirm, et üheskoos pinnale enam ei jõutagi. Ent kõik läks õnneks ja laps sai päästetud.

Ettevalmistused on tehtud, tseremoonia võib alata

MATI LEETMA URMAS TAMM Peadirektori tänukiri: MARGUS KUHLBERG KEVIN-JOHANN TAMM Sooru järv, Tõlliste vald, Valgamaa Tänavu 21. jaanuaril jalutasid Sooru järve ääres kaks poissi, kes nägid järvejääl appi hüüdvat inimest. Üks poistest helistas kohe oma isale Urmas Tammele, kes tuli koos Mati Leetmaga appi. Mehed kutsusid kiirabi ja politsei ning siirdusid järvele uppumisohus mehe juure, kelle nad Leetma poolt kaasa võetud nööri abil kaldale aitasid. Poisid koos Urmas Tamme ja Mati

Lõuna päästekeskuse pressiesindaja Marek Kiik võtab medalit vastu koos väikese pojaga Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


38

elupäästjad

Leetmaga päästsid kiire ja oskusliku tegutsemisega uppumisohtu sattunud mehe halvimast. MATI MÄNNIK SIIM SIEMER Kädva küla, Käru vald, Raplamaa Mullu 28. oktoobril sai häirekeskus teate tulekahjust Kädva küla saekaatris. Esimesena jõudsid kohale Käru valla vabatahtlikud päästjad, nende hulgas Mati Männik ja Siim Siemer. Kiiresti tegid nad kindlaks saekaatri valvuri asukoha ja tõid apaatse inimese põlevast hoonest välja. Mati Männik ja Siim Siemer päästsid ennastsalgava tegevusega inimese kindlast surmast. MART RAUDSEPP ROBERT AASA Käsmu küla, Vihula vald, Lääne-Virumaa Tänavu 1. jaanuaril läks talisupleja Robert Aasa merre ujuma. Ta kuulis kaluri paadimootori seiskumist ja nägi umbes 200 m kaugusel kaldast inimest vees paadist eemaldumas. Robert leidis kaldalt paadi ja läks koos selle omaniku Mart Raudsepaga hätta sattunud kalurile appi. Nad hoidsid uppujat veepinnal, aerutasid kaldale ning viisid mehe tuppa sooja. Hiljem viis kiirabi päästetud kaluri haiglasse. Robert ja Mart päästsid oma kiire ja otsustava tegutsemisega inimelu. MAREK LEEGISTE TÕNIS EESPERE Valga linn, Valgamaa

Täna Võsu vabatahtlikus päästekomandos abipäästjana töötav Robert Aasale on siseminister Ken-Marti Vaher äsja medali kätte andnud PEETER KAAS ARGO TIITSU Põltsamaa linn, Jõgevamaa Mullu 27. oktoobril teatati tulekahjust Põltsamaal asuvas elumajas, mille välistrepikoda ja esimese korruse korter põlesid lahtise leegiga. Maja teisel korrusel olid tulevangis kaks täiskasvanut koos imikuga. Argo Tiitsu ja Peeter Kaas võtsid hingamisaparaadid, paigaldasid tõmberedeli teise korruse avatud aknale ja sisenesid ruumi. Argo tõi alguses redelit mööda süles alla ja andis kiirabile üle imiku, seejärel sisenesid Peeter ja Argo uuesti suitsusesse korterisse ning aitasid aknast välja veel kaks inimest.

Eelmise aasta 6. septembril teatati tulekahjust Valga linnas Uuel tänaval. Kortermaja viienda korruse korteri aknast oli tuletont väljas ning aknalaual istus mees, jalad rippu. Oli oht, et kõrvetava tule käes olev inimene võib aknalt alla kukkuda. Päästjad paigaldasid akna juurde redelauto ja meeskonnavanem Tõnis Eespere ronis põlevasse korterisse ning kaitses kannatanut kuumuse eest oma kehaga. Seda nägi läheduses elav päästja Marek Leegiste, kes tuli vabal ajal appi ja ronis redelit pidi üles. Tõnisega koos tõid nad kannatanu põlevast korterist välja. Tõnis ja Marek päästsid oma otsustava tegutsemisega inimese elu.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

DENIS STEPANOV DMITRI ARTJOMOV IVO LUHT RAINER TREILMANN NEIL KOŽENEVSKI KAIDO KÄRNER Peadirektori tänukiri: IVAR KOPÕLOV TOOMAS TREPP Kiili alev, Kiili vald, Harjumaa Möödunud aasta 14. oktoobril said Assaku ja Nõmme komando päästjad väljakutse Harjumaale Kiili külla katlamaja juurde, kus kolm meest olid masuudimahutit puhastades mürgist õhku sisse hinganud ja tõsisesse ohtu sattunud. Päästjad Denis Stepanov ja Dmitri

Artjomov moodustasid suitsusukelduslüli, leidsid mahutis üles kannatanud ja keerasid nad näoga ülespoole. Kuid olukord mahutis oli keeruline ja ohtlik ning päästjatel hakkas hapnik lõppema. Seejärel läksid mahutisse inimestele appi Ivo Luht ja Rainer Treilmann, päästetöid asus juhtima Ivar Kopõlov. Kaks kannatanut suudeti välja tuua, kuid ka sel suitsusukelduspaaril hakkas hapnik lõppema. Viimase kannatanu aitasid välja Kaido Kärner ja Neil Koženevski. Kannatanute transport mahutist oli äärmiselt raskendatud. Inimesed olid 50-kuupmeetrise mahuti avast kõige kaugemas nurgas ning mahuti oli täis torusid, seest libe ja pime.

Hümni lauldes hoitakse seljad sirged ja hääl kõlavana


elupäästjad

39

AUMÄRKIDE JA TÄNUKIRJADE SAAJATE NIMEKIRJAD Päästeteenistuse Suur Kuldrist 1. Jüri Kask postuumselt, endine Demineerimiskeskuse teenistuja Päästeteenistuse Kuldrist 1. Vello Plees, endine Põhja päästekeskuse teenistuja 2. Ene Hauvmann, Häirekeskus 3. Marian Värbu, Häirekeskus Päästeteenistuse Hõberist 1. Erkki Koort, Siseministeerium, sisejulgeoleku asekantsler 2. Viktor Nukka, Kallaste linnapea 3. Maris Aleksašin, Laeva vallavanem 4. Künter Pedosk, Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo kriisireguleerimisteenistuse teenistuse vanem 5. Sirje Varatu, Põhja päästekeskus 6. Ivar Innusaar, Ida päästekeskus 7. Einar Klaos, Lääne päästekeskus

JÜRI HANIKAT SIIM SAARNAK Salinõmme, Pühalepa vald, Hiiumaa

Päästeteenistuse Medal 1. Viljo Rannala, Tallinna Kommunaalamet 2. Arvi Niglas, Kaitseliit, Järva Maleva pealik 3. Janno Ruus, Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna juht 4. Eimar Täht, Demineerimiskeskuse Lääne-Eesti pommigrupp 5. Leho Lemsalu, Põhja päästekeskus 6. Juri Akimenko, Põhja päästekeskus 7. Galina Ozdoba, Põhja päästekeskus 8. Ülo Kana, Lõuna päästekeskus 9. Ain Aasmäe, Lõuna päästekeskus 10. Ivar Feiman, Lõuna päästekeskus 11. Uno Ploomipuu, Lõuna päästekeskus 12. Indrek Varik, Lõuna päästekeskus 13. Erki Remmelkoor, Lõuna päästekeskus 14. Tõnu Mirka, Lõuna päästekeskus 15. Marek Kiik, Lõuna päästekeskus 16. Olev Pähklamäe, Ida päästekeskus 17. Bronek Järve, Lääne päästekeskus 18. Priit Oks, Lääne päästekeskus 19. Veljo Holm, Lääne päästekeskus 20. Mihkel Saare, Lääne päästekeskus 21. Lya Kuusemäe, Häirekeskus

Möödunud aasta 3. juuli öösel juhtus Hiiumaal Pühalepa vallas Salinõmme sadama lähedal paadiõnnetus, kus mootorpaadi käigukast plahvatas ning viie inimese elu sattus tõsisesse ohtu. Ligi poole kilomeetri kaugusel kaldast oli paat uppumas ja vees olnud viiest inimesest kahel puudus päästevest. Jüri Hanikat ja Siim Saarnak otsisid sadamast mootorpaadi ja võtsid selle sundkasutusse, kuid vahepeal oli õnnetuskoht mattunud pimedusse. Kui Käina päästjad hädalisteni jõudsid, oli õnnetusse sattunud mootorpaat uppunud. Päästjad andsid külmunud ja šokis inimesed üle meedikutele. Tänu Jüri ja Siimu kiirele tegutsemisele ja initsiatiivile leidis meeskond inimeste merelt päästmiseks kiireima võimaluse.

Elupäästja III klassi Medal 1. Danel Saksing, eraisik 2. Mati Leetma, eraisik 3. Urmas Tamm, eraisik 4. Mati Männik, eraisik 5. Siim Siemer, eraisik 6. Mart Raudsepp, eraisik 7. Robert Aasa, Ida päästekeskus 8. Marek Leegiste, eraisik 9. Tõnis Eespere, Lõuna päästekeskus 10. Peeter Kaas, Lõuna päästekeskus 11. Argo Tiitsu, Lõuna päästekeskus 12. Denis Stepanov, Põhja päästekeskus 13. Dmitri Artjomov, Põhja päästekeskus 14. Ivo Luht, Põhja päästekeskus 15. Rainer Treilmann, Põhja päästekeskus 16. Neil Koženevski, Põhja päästekeskus 17. Kaido Kärner, Põhja päästekeskus 18. Andrei Kärsten, Ida päästekeskus 19. Sergei Sahno, Ida päästekeskus 20. Andri Nugisman, Ida päästekeskus 21. Jüri Hanikat, Lääne päästekeskus 22. Siim Saarnak, Lääne päästekeskus

Lõuna päästekeskuse ennetustöö büroo juhataja Erki Remmelkoor peale ministril käe surumist tänusõnu lausumas Päästjad tõid mürgisest mahutist välja kolm inimest, kellest kahe elu õnnestus päästa. ANDREI KÄRSTEN Narva linn, Ida-Virumaa Eesti Elektrijaamade päästeüksuse päästja Andrei Kärsten märkas mullu 15. augustil Narva elektrijaama jahutusvee kanalis uppumisohus inimest. Nelja meetri sügavuses kanalis ulatus voolukiirus kahe meetrini sekundis. Lisaks on kanali kallas libe ja seda lõikavad ohtlikud rajatised. Andrei hüüdis meeskonnakaaslasi appi, kuid nähes, et inimene jäi vaikseks ning vool tiris hädasolijat endaga, hüppas Andrei ennastsalgavalt vette. Ta haaras teadvuseta mehe kaenlasse ja ujus kaldani, kus meeskonnakaaslased ta nööriga kaldale aitasid. Andrei kiire, ennastsalgav ja oskuslik tegevus päästis inimese elu. SERGEI SAHNO ANDRI NUGISMAN Tapa linn, Lääne-Virumaa Möödunud aasta 5. novembri öösel said Tapa komando päästjad väljakutse Tapa linna Ülesõidu tänavale, kus põles neljakorruselise maja kelder. Kelder oli täitunud paksu suitsuga ja sellest andis märku esimese korruse korteri suitsuandur, milleni suits jõudis läbi tuulutus-

asendis oleva akna. Suitsuanduri käivitumine oli õnnelik juhus, mis aitas tulekahju avastada. Keldrisse sisenenud suitsusukelduspaar Sergei Sahno ja Andri Nugisman leidsid ühest keldriboksist tulekolde ja selle ligidalt maas lamava mehe. Päästjad toimetasid kannatanu kiiresti värske õhu kätte ja andsid üle meedikutele, päästes nii inimelu.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


40

muuseum

Mees kuldse N nööbiga... Näituse „Mees kuldse nööbiga” olulisele kohale on asetatud mitte ainult esemed, vaid kõik see, mis kaasneb korstnapühkijaga, mehega, kes toob õnne. Tiina Saksakulm Tuletõrjemuuseumi direktor

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

äitus „Mees kuldse nööbiga” jagas mullusel Eesti muuseumide festivalil Narvas Eesti Rahva Muusemi näitusega esimest ja teist kohta. Kuna selline mõõduvõtmine teiste muuseumidega oli esmakordne, siis oli ka meie ettevalmistus eriti põhjalik ja autasu tore tunnustus. Näitus ringleb praegu mööda Eestit. Eelmisel aastal sai seda vaadata Narva Linnamuuseumis. Selle aasta algul oli näitus Tartu Linnamuuseumis, praegu võib seda vaadata Läänemaa muuseumis Haapsalus. Juuni lõpust oktoobrini saab korstnapühkijate väljapanekuga tutvuda Tallinna vanalinnas Miinimuuseumi ruumides. Edasi liigub ekspositsioon Viljandi muuseumisse.

Korstnapühkijateemalisi näitusi ei ole teistes Eesti muuseumides varem esitletud, sest see valdkond on olnud seotud ajast-aega tuletõrjega. Kuigi korstnapühkimise üksikuid esemeid asub ka teiste muuseumide kogudes, ei anna see võimalust teha sellest terviknäitust. Ideest Näituse idee sünniloos peab minema tagasi aastasse 2009, mil peale muuseumi kolimist uude asukohta Raua 2, toimus kogude lahtipakkimine. Toona tuli ilmsiks hulk eksponente, mida muuseumis ei olnud arvele võetud. Nende seas olid korstnapühkija Elmar Veskimäe mälestused ja fotokogu, meistritunnistused ja uurimus Tartu korstnapühkijatest. Samas polnud muuseumil korstnapühkijate esemeid. Kogu täiendamiseks võtsime samal aastal ühendust Korstnapühkijate Koja liikmete Leo Kalme ja Koit Koppeliga, kelle kaasabil sai korstnapühkijate kollektsioon väärtuslikku lisa. Kõnesoleva näituse sisuliseks algusaktsendiks osutus korstnapühkija meistri silinderkübar aastast 1890–1900. Tegemist on seni teadaolevalt ainsa omataolise esemega muuseumides. Silinderkübar restaureeriti kaks aastat tagasi Kanutis. Algselt kuulus see August Napitsa isale, kes sai selle 1890ndatel Riiast pärast meistri eksami sooritamist. Silinderkübar on valmistatud vasikanahast Pariisi stiili järgi. Silinder, mis oli niivõrd uhke, et seda võisid kanda vaid härrad, oli üks korstnapühkija meistri tunnuseid. Mõtestades lahti saadud infot korstnapühkija kübara, selle kasutusvõimaluste, funktsiooni kohta, sündis ülalnimetatud lugu. Näituse teema tegi põnevaks see miski salapära, mis ümbritseb korstnapühkijat. Miks on nii, et korstnapühkija nööbi puudutamine, keeramine toob õnne? See uskumus on niivõrd sügaval inimeste teadvuses, et akadeemilised väljendusvahendid jäävad selle teema puhul napiks. See teeb näituse teema avamise raskeks, sest emotsioonide edasiandmine annabki näitusele tema väärtuse. Seetõttu pole imekspandav, et muuseumi töötajad võtsid võimaluse näitust teha õhinal vastu. Näituse ettevalmistamisel tegime väga palju koostööd korstnapühkijatega, tutvusime põhjalikult arhiividokumentide ja


muuseum

audio-visuaalse materjaliga. Järgmise ülesandena pidime tõlgendama saadud allikate leiukogumit oma teemast lähtuvalt ja esitama tulemuse näituse kavandina. Sellele järgnesid ühisarutelud, konsultatsioonid autoriühinguga ja korstnapühkijatega, katuste montaaž, näitusematerjalide valmistamine ja näituse ülespanek. Näituse sisu Soovisime, et näitus oleks huvitav nii täiskasvanule kui ka lapsele. Selleks tuli ühendada mänguline ja õpetlik. Materjali meie enda ja teistest arhiividest kogunes rohkesti, mistõttu tuli teha range valik, et külastajat mitte liigselt teabega koormata. Originaalesemetest panime näitusele kõige iseloomulikumad, mis oleks antud teema katalüsaatoriks, mille

kaudu vajalikku informatsiooni edasi anda ja aktuaalsena hoida. Valisime välja tähtsaimad töövahendid ja riietusesemed, eksponeerisime paberdokumente. Ajalises osas piirdusime 20.– 21. sajandiga. Pidasime oluliseks korstnapühkijate tekkelugu, kuid võrdluseks tõime fakte ka tänapäevast. Arhiivimaterjali läbitöötamise käigus selekteerisime teemad, mis annavad parima ülevaate selle aja regulatsioonidest ja samas on järjepidevuse aluseks ka tänapäeva korstnapühkijate traditsioonidele. Ajalise kestvuse edasiandmiseks kasutasime visuaalseid lahendusi. Teostus Oluline oli esemete turvalisuse kindlustamine ja eksponeerimisvõimalused. See tähendas esemete

korrastamist, puhastamist ja ka restaureerimist. Kõige olulisem oli lahendada ülesanne, kuidas edasi anda kadunud aja hõngu ning samas teha seda vaimukalt ja interaktiivselt, ühendades neid mõlemat korraga nii, et kumbki oma võlu ei kaotaks. Sellisest lähtekohast tundus oluline näitusel kasutada eriilmelisi väljendusvahendeid, mille valimisel sai kaalukaks argumendiks noorematele külastajatele suunatud näituseosa, et nad leiaks põhjuse tulla muuseumi ja saada osa ka teistest näitustest. Samas pakub see mõnusat atmosfääri ja äratundmisrõõmu märksa laiemale ringile inimestele. Atraktiivsust lisas 1950–60ndate aastate helikandjalt mängitav korstnapühkijateemaline muusika. Sama mõtet annavad edasi ka teemakohased nukufilmid. Võimalus piiluda

41

korstnasse ja avastada sealt seest midagi huvitavat toob korstnapühkija salapärase ameti meile lähemale. Üks visuaalselt silmatorkavamaid detaile väljapanekust on korstnate mulaažid, mis liigendavad oma punaste katuseviiludega näituseruumi, annavad võimaluse istuda katuseharjal ja olla n-ö näituse sees. Muuseumi poolt täitsime oma eesmärki, kuna näitus „Mees kuldse nööbiga” on tekitanud huvi oma erinevate vaatenurkadega nii vanemates kui ka nooremates külastajates. Samas andnud äratundmisrõõmu, sest korstnapühkija amet on olnud vajalik läbi aegade tänapäevani. Palju tänu kõigile, kes aitasid meid seda ideed teostada, eriti suured tänud Ida Päästekeskusele ja Korstnapühkijate Kojale. Kohtume näitusel!

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


42

ajalugu

Kuidas hangiti tuletõrjetehnikat Eestis veerand sajandit tagasi? Tänapäeval tundub olevat täiesti loomulik, et Eesti linnades ja ka paljudes maal asuvates tuletõrjedepoodes seisavad uhkes rivis igati kaasaegsed ja moodsad tuletõrjeautod. Kas see on ka alati nii olnud? Kuidas soetati tuletõrjetehnikat Eestis 1960.–1990. aastatel, n-ö nõukogude aegadel? Foto: Krista Martens

Gustav Massakas Tuletõrjemuuseumi tehnika varahoidja

A

si paistab esmapilgul olevat üsna segane, sest tuletõrjetehnika hankimisega tegeles kitsas ametkondlik ring ja vaid vähesed olid asjaga kursis. Püüan selles küsimuses veidi selgust tuua, kuna olin tolleaegse ENSV SM Tuletõrje Valitsuse Tehnikaosakonna ülemana nende küsimustega otseselt seotud. Olgu kohe märgitud, et tuletõrjetehnikat toodeti nimetatud ajavahemikul NSV Liidus lausa kordades vähem kui selleks oli tegelik vajadus. Seoses sellega muutus eriti tuletõrje autotehnika ja üldise tehnilise varustuse hankimine Eestis vägagi problemaatiliseks. Esmajärjekorras said kõige kaasaegsema NSV Liidus toodetud tuletõrjetehnika NSV Liidu Siseministeeriumi alluvuses olevad sõjaväestatud tuletõrjeformeeringud. Sellele kontingendile vajaliku tuletõrjetehnika tellis ja ka rahastas tsentraliseeritult NSV Liidu Siseministeeriumi Tuletõrje Peavalitsus Moskvas (ülem kindralleitnant F. Obuhov). Käesolevas tuletõrjetehnika jaotamise lühiülevaates ma ei käsitle NSV Liidu Kaitseministeeriumi ja teiste NSVL salastatud ametkondade eriobjektide varustamise teemat, sest see oli varjutatud ülima saladuskattega. Seega ka Eestis said esmajärjekorras kõige uudsema tuletõrjetehnika valdajateks Sisemi-

nisteeriumile allutatud sõjaväestatud tuletõrjeüksused. Teisel kohal pingereas olid Kutselised Tuletõrje Malevad-üksused. Selle tellitud tehnikakoguse eest tuli tasuda juba Eesti NSV eelarvest ehk linnade,

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012

rajoonide, objektide eelarvest. Kui mingi suurem rahvamajandusobjekt soovis eraldi enda valduste kaitseks soetada tuletõrjetehnikat ja moodustada ka tuletõrjekomando, siis pidi ta selle „luksuse” eest enda eelarvest

tasuma. Kolmandal kohal pingereas oli vabatahtlik tuletõrje. Vahemärkusena olgu lisatud, et millegipärast oli kujunenud välja selline arvamus, et suuremad ja võimsamad tuletõrjeautod ja eriti tuletõrje spetsiaalautod peavad saama eraldatud ainult sõjaväestatud tuletõrjele. Vabatahtlik tuletõrje pidi rahulduma selliste autodega, mis olid ehitatud GAZ tüüpi alustele. Seega ette rutates tuleb öelda, et võimsamate tuletõrjeautode eraldamiseks tublidele vabatahtlikele, kes kustutasid tegelikult valdava osa tulekahjusid meie rajoonikeskustes ja väikelinnades, tuli kasutada kõikvõimalikke „nippe”. Kuid sellest juba edaspidi. Olgu ka lisatud, et NSV Liidu vabatahtliku tuletõrje organisatsioon oli võrreldes Eesti omaga lausa algtasemel. Ega asjatult ei toonud tollase NSVL tuletõrjejuhid esile Eesti vabatahtliku tuletõrje väga tähtsat, lausa ajaloolist osa kogu Eesti tuletõrje arengus. Ja oli täiesti loomulik, et üsna tihti külastasid Eestit ka teiste liiduvabariikide, eriti aga Venemaa delegatsioonid, et saada osa vabatahtliku tuletõrje organiseerimise rikkalikust kogemusest. Vabatahtliku tuletõrje tehnikaalased ostud tehti mitme amet-


ajalugu

konna raha eest (Riiklik Kindlustus, Siseministeeriumi Tuletõrje Valitsus, juriidilised liikmemaksud jne). Tänu vabatahtlike majandustegevusele (tulekustutite laadimine, piksekaitsmete ehitamine, tulekaitsevõõbad, korstnapühkimised, tuletõrjetehnika remont ja varuosade valmistamine, pottsepatööd jne) teeniti piisavalt raha, et saadi osta kustutustöödeks vajaminev tehnika ja muu tuletõrje tehniline varustus. Kõike seda suurt tööd organiseeris ja juhtis Eesti Tuletõrje Ühing (EVVTÜ). Kui NSVL Siseministeeriumi Tuletõrje Peavalitsus koordineeris ja jaotas tuletõrjetehnikat tsentraliseeritult kõikide osaliste

43

vahel, siis kogu tuletõrjealane tehnikatellimus Eesti rahvamajandusobjektidele tuli koostada kohapeal. Eestis tegeles vastava koondtellimuse esitamisega üleliidulisele peavalitsusele Sojuzglavmasi Eesti sõsarettevõte Estmassnabsbõt. Vastavalt asjaosaliste omavahelisele kokkuleppele koostas selle koondtellimuse aga Eesti Siseministeeriumi Tuletõrje Valitsus. Konkreetselt hakkas selle küsimusega tegelema sama valitsuse tehnikaosakond. Taolise hiidtellimuse koostamiseks tuli eelnevalt põhjalikult analüüsida kõikide Eestis asuvate ministeeriumide-ametkondade vastavaid tellimusi. Alles peale seda sai asuda koostama ühtset koondtellimust. See oli väga suur ja töömahukas ettevõtmine. Koondtellimuse koostamise eest vastutas personaalselt tehnikaosakonna ülem. Kui asi sai kaante vahele, tuli see viia Moskvasse üleliidulise ettevõtte Sojuzglavmas kõrge komisjoni palge ette ja asuda seda ka seal „kaitsma”. Kaitsja rollis oli tuletõrjetehnika osakonna ülem, keda assisteerisid Estmassnabsbõti ja ETÜ varustusbaasi esindajad. Tellimuse „kaitsmisel” olid suureks abiks juba eelnevalt, aastate jooksul loodud head ametialased suhted. Muidugi ei eraldatud kogu Eestile tellitud kogus tuletõrjetehnikat (peale selle veel tuletõrje automaatika seadmed). Kui aga võrrelda saadud tehnika kogust märksa suurematele tellijatele eraldatuga, siis ei olnud küll põhjust „jalgu trampida”. Pärast kujunes aga omaette vägitükiks saadud tuletõrjetehnika jaotamine Eesti tellijate vahel. Sellega pidi jälle hakkama saama eelmainitud tehnikaosakond. Osakonna ülema töölaud oli kaetud suurte ja pikkade jaotuskavadega, mille alusel väljastas juba tuntud Estmassnabsbõt tuletõrje varustuse tellijatele.

Sõjaväestatud ja kutselise tuletõrje varustatus tuletõrje autotehnikaga 1991. aastal Sõjaväestatud Kutseline tuletõrje tuletõrje - autotsisterne 59/49 48/34 - autoredeleid 18/10 13/6 - autotõstukeid 2/2 - spetsiaalautosid 70/35 45/6 - veoautosid 15/14 17/16 - operatiiv-staabiautosid 20/12 14/12 - autobusse 1/1 8/5 Märkus: murru lugejas on märgitud üksuste koosseisudega ettenähtud arv, murru nimetajas aga nende tegelik arv. Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


44

ajalugu

Tuletõrjeautod AT-30 (130) – 63 ja AN-30 (130) – 64 Heikki Perli

M

oskva Lihhatšovi nimeline autotehas alustas juba möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpus uue veoauto väljatöötamist. Pilgud pöörati jälle Ameeria Ühendriikide poole ja leiti, et uus veoauto peab olema kaheksasilindrilise V-kujulise mootoriga ning voolujoonelise kabiiniga. ZIL-130 nime kandev uus veoauto oli 1962. aastaks tootmises väikeseeriana ning avanes võimalus ka tuletõrjeautode väljatöötamiseks sellel alusel. Oli ju ZIL-130, võrreldes eelkäijaga ZIL-164a, pikk samm arengus edasi. Veok oli oluliselt võimsama mootoriga – 150 hj endise 97 hj asemel, suurema kandejõuga, küündides viie tonnini, ning suurema kiirusega (90–100 km/h). Auto kabiin ja esiosa olid moodsa välimusega, omades küllaltki korralikku küttesüsteemi ja panoraamset esiklaasi. Veok oli varustatud roolivõimendiga. Tuletõrjeautode väljatöötamisega ZIL-130 alusel hakkas tegelema erikonstrueerimisbüroo nr 8. Esmalt töötati välja ja ehitati valmis Priluki tuletõrjetehnika tehases autotsistern AT-30 (130) – 63 ehk vana tähistusega PMZ-63. Selle riiklikud katsetused lõppesid 1962. aasta detsembris. Järgmise aasta suveks lõpetati ka tuletõrje autopumba AN30 (130) – 64 ehk vana tähistusega PMZ-64 riiklikud katsetused. Mõlemad autod soovitati seeriatootmis-

Esimesena Eestisse saabunud AT-30 (130) – 63, autol puudub veel riiklik number, milleks sai 97-97 эсв. se Priluki tuletõrjetehnika tehases. Kuigi ZILi tehasel oli raskusi piisaval hulgal alusveokite ZIL-130 valmistamisega, suudeti Prilukis esimene partii tuletõrjeautosid välja lasta 1963. aasta detsembris. Tuletõrjeautode mudelid 63 ja 64 olid omavahel unifitseeritud. Neil mõlemal oli jõuvõtukast KOM-68A, vaakumaparaat ning tagaasetusega pump PN-30KF, millel oli vahusegisti ja mis riiklikel katsetustel suutis anda üle 2000 l/min vett surve juures 9,6 at. Väljalasketorustikult töötas ka sireen. Mõlemad tuletõrjeautod omasid katusel asuvat nelja imivoolikupinalit, kolmejätkulist puitredelit

3-KL, konks- ja keppredelit. Tuletõrjeautode tagaossa kinnitus õhkrehvidel voolikuvärten RK-4, kuhu mahtus kuus 66 mm voolikut. Mõlema tuletõrjeauto kered olid valmistatud metallist, välja arvatud puidust tehtud meeskonnaruumi uste karkassid. Autotsisterni (mudel 63) meeskonnaruum koos juhikabiiniga mahutas kuni seitse inimest. Kahe istmereaga autopumba (mudel 64) meeskonnaruum mahutas kuni 11 inimest. Autotsisternil oli veepaak mahuga 2100 l ja vahuainepaak mahuga 150 l. Autopumba paak mahutas 500 l, mida võis kasutada nii vee kui ka vahuaine jaoks. Tallinnas tegutsevate autopumpade paak oli täidetud vahuainega. Autotsistern oli komplekteeritud kantava mootorpritsiga MP-800A ja autopump kantava lafett joatoruga. Loomulikult omasid tuletõrjeautod täielikku joatorude-jagajate komplekti. Mõlemal autol olid

kohad õhust isoleerivate hapnikuaparaatide KIP-7 jaoks. Autotsistern oli komplekteeritud seitsme 51 mm ja kümne 66 mm voolikuga, autopump seitsme 51 mm ja kahekümne üheksa 66 mm voolikuga. Autotsistern mudel 63 omas põhimõõtmeid koos voolikuvärtnaga 2745 mm ja täismassi 9100 kg, selle erivõimsuseks oli 16,5 hj/t . Eelkäijal, autotsisternil AT-30 (164a) – 53a oli see näitaja ainult 11,8 hj/t. Autopumba mudel 64 põhimõõtmed koos voolikuvärtnaga olid 7720 x 2500 x 2440 mm, täismass 7740 kg. Sellel oli veelgi suurem erivõimsus – 19,5 hj/t. Võrreldes eelkäijatega oli uute tuletõrjeautodega tunduvalt parem tulekahjudele sõita ja seda eriti linna tingimustes. 1965. aasta hinnakirja järgi maksis tuletõrje autotsistern AT-30 (130) – 63 7053 rubla ja tuletõrje autopump AN-30 (130) – 64 8090 rubla ning seda koos varustusega. Esimesena Eestis sai tuletõrjeauto AT-30 (130) – 63 Tallinna Vabatahtlik Tuletõrjeühing septembris 1965. aastal. Kokku sai Eesti tuletõrje sel ja järgneval aastal kaksteist tuletõrje autotsisterni mudel 63 ja kolm autopumpa mudel 64. Viimased olid kasutusel ainult Tallinna sõjaväestatud tuletõrjeüksustes. Kahjuks ei ole neid tuletõrjeautosid Eestis ühtki säilinud. Ekspluatatsiooni käigus ilmnesid vaadeldud tuletõrjeautodel olulised puudused, mis tulenesid kere ja veepaagi konstruktsioonist ning kinnitusest. See viis uute tuletõrjeautode väljatöötamisle, kus kere tagaosa oli eraldatud meeskonnaruumist. Alates aastast 1967 hakati Priluki tuletõrjetehnika tehases tootma tuletõrjeautosid 63a ja 64a. Nendest aga edaspidi.

Märkus: Tuletõrje autotsisterni margiks oli slaavi tähestikus AЦ-30 (130) – 63, mille eestikeelseks vasteks võib, aga ei pruugi olla AT-30 (130) – 63. Autor kasutab seda vastet. Foto aastast 1968. Tulekahju kohal on (vasakult paremale) Tallinna VTÜ AT- 30 (130) – 63a, 1.ISTÜ (praegune Kesklinna TK) ja Tallinna VTÜ AT- 30 (130) – 63. Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2012


varia

45

Häirekeskuse tehnilised töövahendid ja nende töökindlus Merje Tamm

on kõnejärjekorra tekkimisel sinise vilkuri tööle rakendumine.

Sisekaitseakadeemia lõpetanu 2011

A

rtikli aluseks on minu eelmise aasta Sisekaitseakadeemia lõputöö teemal „Häirekeskuse tehnilised töövahendid ja nende töökindlus”. Analüüsi koostamiseks viisin läbi ankeetküsitluse Häirekeskuse töötajate hulgas ning võrdlesin Islandi, Rootsi, Hollandi ja Soome häirekeskuste tehnilisi lahendusi. Küsitluse sihtrühma moodustasid päästekorraldajad, vanem-, juhtiv- ja peapäästekorraldajad ning selles osales 73 töötajat 114-st. Enamus lahendusi nimetatud välisriikides on sarnased. Näiteks on neil kõigil tööprogrammid integreeritud, kasutatakse positsioneerimise süsteeme, kus nähakse helistaja asukohta ning andmeid. Digitaalsetele kaartidele kannavad keskuste

töötajad ise objekte ja näevad nendel päästeautode liikumist. Suulise teavitamise asemel saadetakse päästemeeskondadele sõnumeid. Islandil on kasutusel mõned omanäolised lahendused. Kuna Island on nii territooriumilt kui ka rahvaarvult väike riik, siis saavad nad elanike andmeid uuendada ööpäevaringselt. Seeläbi on keskustes alati kõige uuemad isikuandmed. Huvitav lahendus

Küsitluse tulemused Lõputöös on kasutatud ka Häirekeskuse personali küsitlusi aastatest 2008 ja 2010. Neist selgub, et töösaalide töötajad pole oma tööprogrammidega rahul. See andis ajendi koostamaks ankeetküsitlust, et uurida, millega täpsemalt rahul ei olda ja millest see tuleneb. Minu koostatud küsitlusest selgus, et peamiselt ei olda rahul tööprogrammide töökindlusega. Tõdetakse, et programmide tõrkeid tuleb tihti ette. Sellises ajakriitilises töös on iga viivitus ja rike olulise kaaluga. Kui ei reageerita piisavalt kiiresti, võib kaduma minna oluline info. Tööprogrammide juures peeti kõige häirivamaks nende aeglust. Küsitluse tulemustest on näha, et töötajad soovivad üksmeelselt, et keskuses oleks kohapeal keegi, kes

tegeleks programmi rikete kõrvaldamise ja arvutite hooldusega. Peetakse vajalikuks uute programmide kasutamise koolitust ning arvati, et enne programmi töösse rakendumist tuleks seda kaua ja põhjalikult testida. Peaaegu kõik vastanud väitsid, et suudavad vahet teha kasutajaveal ja programmi tehnilisel probleemil. Selle väitega olid ülekaalukalt nõus just juhtiv- ja peapäästekorraldajad. Selgub, et töötajatel pole programmide uuendamise vastu midagi ning enamus oli nõus, et uuendustega on kerge kohaneda. Tunnistati, et tööprogrammide käsitlemine ei ole raske ja tööga saadakse hästi hakkama, kuna antud programmid on loogiliselt ülesehitatud ja neid on lihtne kasutada. Lõputöös esitasin mitu ettepanekut ning hea on tõdeda, et osa neist on juba arvesse võetud ja tööprogrammide arendustes kasutatud.

Tuletõrjespordi võistlused „Paide Torn 2012” Võistluste tulemused

Paides 31. märtsil 2012

Mehed KOHT Nimi I Andro Oviir II Marek Kaldmäe III Ilmar Koppel 4 Siim Kaaver 5 Alor Kasepõld 6 Raul Juur 7 Oliver Nõmm

Konksredeliga ronimine Maakond/spordiklubi Pärnu-Jaagupi TS Pärnu-Jaagupi TS Paide VTS Jõgevamaa Valgamaa Võrumaa Jõgevamaa

Noored “A” grupp KOHT Nimi I Lembit Laks II Gert Valdsalu III Timo Laks 4 Emils Tunnis 5 Janis Jakovlevs 6 Madis Koit 7 Karol Meerja 8 Ivor Piir 9 Argo Mürk

Konksredeliga ronimine Maakond/spordiklubi/Riik Pärnu-Jaagupi TS Paide VTS Valgamaa Läti Läti Pärnu-Jaagupi TS Jõgevamaa Jõgevamaa Jõgevamaa

Noored “B” grupp KOHT Nimi I Andro Järvemets II Kaarel Siimut III Risto Kahre 4 Roberts Slavinkais 5 Aivis Mucenieks 6 Martins Sokolovskis 7 Rudolfs Ivanovskis 8 Sander Hurt 9 Kris Eeskivi 10 Timo Tammik

Konksredeliga ronimine Maakond/spordiklubi/Riik Pärnu-Jaagupi TS Paide VTS Võrumaa Läti Läti Läti Läti Paide VTS Paide VTS Jõgevamaa

Aeg 8,76 8,79 9,9 9,92 9,93 10,27 11,54 12,12 12,85 20,49

Noored “C” grupp KOHT Nimi I Rets Baumanis II Gustavs Cacs III Siim Everest 4 Tauno Palanen

Konksredeliga ronimine Maakond/spordiklubi/Riik Läti Läti Jõgevamaa Valgamaa

Aeg 8,48 8,48 10,9 11,92

Aeg 14,81 15,87 16,61 18,09 18,1 19,03 21,98 Aeg 11,78 11,8 12,71 13,55 13,63 19,8 22,51 22,57 28,46

Noored “D” grupp KOHT Nimi I Reimo Ruul II Martin Sild III Jürgen Siim 4 Joonas Laks 5 Marcus Rannamägi

Konksredeliga ronimine Maakond/spordiklubi Pärnu-Jaagupi TS Paide VTS Võrumaa Valgamaa Pärnu-Jaagupi TS

Aeg 9,89 10,02 11,55 12,57 12,79

Naised “N” grupp KOHT Nimi I Maret Kaldmäe II Kaidi Oago

Konksredeliga ronimine Maakond/spordiklubi Pärnu-Jaagupi TS Pärnu-Jaagupi TS

Aeg 11,12 11,22

Tütarlapsed “T” grupp KOHT Nimi I Krete Kaasik II Eilo Heiskonen III Karmen Rääk 4 Angeelika Lõiv 5 Kristel Koger

Konksredeliga ronimine Maakond/spordiklubi Paide VTS Valgamaa Valgamaa Valgamaa Valgamaa

Aeg 10,51 12,28 13,07 13,21 13,73

Leonid Fjodorov, võistluste peakorraldaja

2012. aasta tuletõrjespordi kalendriplaan Paide Torni karikas 31.03.12 Paide Pritsu karikas 2012 I etapp 10.05.12 Pärnu-Jaagupi Tšernobõli mälestusvõistlused 29.05–02.06.12 Odessa Pritsu karikas 2012 II etapp 08.06.12 Pärnu-Jaagupi Pritsu karikas 2012 III etapp 29.06.12 Türi Eesti meistrivõistlused tuletõrjespordis ja päästealane kutsemeisterlikkuse võistkondlik võistlus „Eliitkomando 2012” 05.07– 06.07.12 Viljandi Noorte MM ja Balti Matš 18.07–23 07.12 Valmiera Pritsu karikas 2012 IV etapp 17.08.12 Jõgeva Pritsu karikas 2012 V etapp 31.08.12 Tartu Kõrghoone kuningajooks 16.09.12 Tallinn, Sokos Viru Hotel „Pritsumees” 2012 VIII Maailmameistrivõistlused 16.10–21.10.12 Antalya, Türgi Vabariik


Õnnitlused Andrus Niilus Ervin Oja Silver Tsimmer

Põhja päästekeskus 50 Toivo Aguraiuja Ivo Kitsemets Aivar Koiduste Ermo Veelain

55 Aivar Lemsalu Arvo Päästel Raivo Ojaveer Illar Toots Jüri Alandi

55 Jelena Sibul Pavel Pahhutši Aleksander Mägi

60 Toomas Kütt Aavo Luts Aleksander Galõnin Oole Veerits

Lõuna päästekeskus 50 Peeter Kõvask Illar Schneider Andrei Ossipov Andrus Rinne Uno Ploomipuu Marnet Peelo Jevgeni Mazin Toomas Lõhmus Jüri Lassik Aivar Jamalainen Juhan Otti Jaan Vink Aare Markvart

Ida päästekeskus 50 Kulno Mathiesen Eerik Bligzna Aleksei Kozlov Alexander Sergeev Raivo Avel Aivar Lepp 55 Heldur Lahne Andres Tiigivee

Viktor Domnin Alexander Inozemtsev Anatoli Komarov Vitali Kolomiets Arnold Muoni 60 Kask Ilmar Pähklamäe Olev Snegurov Valeriy Lääne päästekeskus 50 Jaan Endrikson Jüri Tõkke Andres Siilmann Ervin Must Raivo Märtson 55 Illar Lember Andres Raamat Aadu Raudits Kalev Laanemets 60 Villu Pikker

Häirekeskus 50 Külli Kriisa Mare Kask Merike Vahher Inge Vollmer 55 Ilme Tago 65 Marika Onkel Päästeamet 50 Jaan Tross Jaanus Vahersalu Nelet Verbin Jaan Vink 55 Peeter Kokorev Aili Kaldma Pavel Pahhutši Kalev Laanemets Heli Saia 60 Üllar Tuurmaa

Uudiskirjandus Sisekaitseakadeemia raamatukogudes Oil spill science and technology: prevention, response and cleanup / toimetaja Mervin Fingas. - Burlington, MA: Elsevier/Gulf Professional Pub., c2011 Asukoht: SKA raamatukogu Raamatus antakse ülevaade, kuidas teadlased koguvad tekkinud reostuste baasil infot. Saadud info põhjal arendatakse senisest paremat tehnikat, seadmeid ning materjale, millega on võimalik reostusi likvideerida.

NFPA 101: Life safety code. [Massachusetts]: NFPA, c2011 Asukoht: SKA raamatukogu Käesolev käsiraamat pakub ülevaadet kõige primaarsematest tuleohutusnormidest, mida tuleb ehitiste puhul jälgida.

The SAGE handbook of environmental change, vol 1/ toimetajad John A. Matthews, Patrick J. Bartlein, Keith R. Briffa jt. - London: SAGE, 2011 Asukoht: SKA raamatukogu

The SAGE handbook of environmental change, vol 2/ toimetajad John A. Matthews, Patrick J. Bartlein, Keith R. Briffa jt. London: SAGE, 2011 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamat käsitleb keskkonnamuutuseid, nende ajaloolist tähtsust ja edasisi arenguid. Käsiraamatu esimeses osas pööratakse tähelepanu erinevate lähenemiste, tõendite ning põhjuste uurimisele.

Raamat käsitleb keskkonnamuutuseid, nende ajaloolist tähtsust ja edasisi arenguid. Käsiraamatu teises osas pööratakse tähelepanu inimmõju tekitatud keskkonnamuutustele ja otsitakse lahendusi.

Sisekaitseakadeemia raamatukogu

SFPE Handbook of Fire Protection Engineering. - Quincy, MA: National Fire Protection Association, 2008 Asukoht: SKA raamatukogu Raamat pakub ülevaadet tänapäeva parimast praktikast tulekaitse inseneri- ja tulemuspõhistest tuleohutusnõuetest. Raamatus on kajastatud usaldusväärseid fakte, tulekahju dünaamikat, tuleohutuse analüüsi jne.

Korstnapühkimisraamat: korstnate ja kollete puhastamine ja kontrollimine / peatoimetaja Petteri Virranta, tõlkija Anne Perema. Tallinn: Ehitame Kirjastus, 2011 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu Raamat on mõeldud kõigile, kes soovivad näpunäiteid küttekolde hooldamiseks ja puhastamiseks ning kütusest maksimaalse sooja kättesaamiseks.

kodulehekülg – www.sisekaitse.ee/raamatukogu | uudiskirjandus – riksweb.sisekaitse.ee | e-raamatud – www.sisekaitse.ee/e-raamatukogu | müügil olevad trükised – www.sisekaitse.ee/muugil-olevad-trukised


EPMT

EPMT

PÄÄSTETÖÖTAJATE PEREPÄEVAD Remniku Õppe-ja Puhkekeskus 13.-15.juuli 2012

Kutse

* * * Vastavalt Eesti Päästetöötajate

Mobilisatsiooni Toimkonna korraldusele, palume käesoleva kutse lugejal võtta kohustuseks ilmuda kordusõppustele Remniku Õppe-ja Puhkekeskusesse, alates 13. juulist kella 13.00-st.

________________________________

Õppesisu vanem reservväelastele:

Paraadtreening, lahingtegevus, rividrill,laskeharjutus, rühmavõistlus, füüsilised katsed jne.

Õppesisu noorem reservväelastele: Sõjaline maskeerumine, rühmavõistlus, takistusrada, lahingtegevus, multifilmide öö jne.

Õppepäevade lõpus muusikaliste kollektiivide „Jolly“ ja „Wismari poisid“ ülevaatus. Täiskasvanud (alates 19-eluaastast) 4 EUR Noorukid (15-kuni 18-aastased) 2 EUR Nooremad kuni(kuni 14-aastased) tasuta Toitlustus lisatasu eest. Kohapeal makstes on osalustasu kõrgem! Lisainfo: Värbamiskomisjoni esinaine Lily Kass (+372) 5663 9178 E-mail: kassike911@hotmail.com

www.foorum.estrescue.eu

EPMT

EPMT


Häire 112 2012 1  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you