Issuu on Google+

Päästeteenistuse ajakiri • Nr 2 / 2010


2

ühishoone

juhtkiri

Jõhvi pääste ja politsei ühishoone sai nurgakivi

Sisukord

29. oktoobril panid siseminister Marko Pomerants, Facio Ehituse AS/ Elinord Ehitus OÜ nõukogu esimees Toomas Tromp ning Riigi Kinnisvara AS (RKAS) juhatuse esimees Jaak Saarniit Jõhvi rajatavale uuele pääste ja politsei ühishoonele sümboolse nurgakivi. Eve Ojala

1

2

Ida-Eesti Päästekeskuse avalike suhete büroo juhataja

„Motivatsioonist rääkides ei saa töötingimustest kuidagi üle ega ümber. Igaüks, kes on seniseid teenistusruume näinud, saab aru, et Ida-Viru päästjad ja politseinikud väärivad ilmselgelt enamat,” ütles siseminister Marko Pomerants. „Hea meel on tõdeda, et inimeste töötingimused meie regioonis paranevad tublisti. Esimene pääste ja politsei ühishoone avati 2003. aastal Tapal, teine samalaadne 2008. aastal Iisakus. Selle aasta lõpuks oleme ennast sisse seadnud uues majas Rakveres ning juba vähem kui aasta pärast loodetavasti ka Jõhvis. Nüüdisaegsed töötingimused tõstavad kindlasti ametnike motiveeritust, teotahteline töötajaskond aga omakorda tagab tasemel teeninduskultuuri meie klientidele,” ütles Ida-Eesti Päästekeskuse direktor Ailar Holzmann. Jõhvis, Rahu 38 kinnistule rajatava hoone arhitekt on Ott Ojamaa ning projekteerija AS Amhold. Hoone ehitusalune pind on 3113,6 ruutmeetrit, suletud netopind 8436,5 ruutmeetrit ning korruste arv 4+1. Projekti maksumus on riigihanke tulemusena 77,46 miljonit krooni ning ühishoone peaks valmima 2011. aasta suveks.

3

4

••1•• Sellises hoones hakkavad lisaks päästjatele ja politseinikele töötama ka ühendhäirekeskuse päästekorraldajad, kes alustavad 112 numbri alt lisaks kiirabi- ja päästekutsetele ka politseikutsete menetlemist tuleval sügisel. ••2•• Ida-Eesti Päästekeskuse direktor Ailar Holzmann võib rahul olla – viimastel aastatel on parandatud päästjate töötingimusi uute hoonete näol nii Tapal, Iisakus kui ka Rakveres. ••3•• Kraanad on püsti aetud ja vilgas ehitus päästjatele ja politseinikele paremate töötingimuste loomiseks käib. ••4•• Oma väikese panuse ehitustöödel andis teiste seas ka Päästeameti peadirektor Kalev Timberg. Fotod: Raivo Saare

Päästeteenistuse ajakiri HÄIRE 112 • Nr 2 • 2010 Toimetaja: Reimo Raja, reimo.raja@rescue.ee Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010 Väljaandja: Päästeamet, Raua 2, Tallinn 10124, rescue@rescue.ee

4 6-9 10 11 12-13 14-15 16-21 22-24 25 26-29 30-31 32-33 34-38 36-37 38-39 40-41 42-43 44-45 46-47 48-49 50-51 52-58 59 60-61 62

Uudised Juhtimismudel Päästespetsialist III kutseomistamine Persoon: Tõnu Osa Persoon: Janno Vool Komando Õigusruum Välismissioonid Õppus Piirissaarel Aumärgid Persoon: Toomas Kutsar Operatiivsündmus Uus tulekustutustaktika Euroopas Loomaväljakutsete mõttekusest Ühendhäirekeskus Päästeala noortelaager Demineerimisest enne ja nüüd Tuletõrjeajalugu Raplamaa priitahtlikud 1980ndatel 20 aastat Järvamaa päästeteenistust Milline peaks olema tuletõrjemuuseum Tuletõrjesport Priitahtlike foorum Õppus kärestikus

3

Head päästetöötajad! Oleme sellelgi aastal piiratud eelarve tingimustes hästi oma ülesannetega hakkama saanud ja suutnud päästeteenuse kvaliteeti elanikkonna jaoks kõrgel tasemel hoida. Seda kinnitab ka institutsioonide usaldusväärsuse uuring, milles Päästeamet on endiselt kõige usaldusväärsemaks tunnistatud. Usaldus avalikkuse silmis ja kõrge maine on olulised, aga ainult sellel organisatsioon püsida ei saa. Mida toob meile aasta 2011? Riigieelarves on kõikide riigiteenistujate palgad endiselt külmutatud, mis tähendab, et kärbitud eelarve tingimustes tuleb üle elada ka 2011. aasta. Päästjate nõudmine oli tasustada 24-tunnine valvekord täies ulatuses ja tunnitasu alandamata. Sellele nõudmisele on praegustes eelarvetingimustes pakkuda alternatiive, mis tähendaksid kas päästeteenuse kättesaadavuse vähendamist, senise tunnipalga alandamist veelgi või töökorralduse muutmist. Kõik need lahendused põhinevad võimalusel tulla vastu päästjate ametiühingu nõudmisele olukorras, kus riigieelarvest raha juurde ei saa. Siseministeeriumi läbirääkimistel ROTAL-iga on jõutud lahenduseni, mille kohaselt päästjad hakkavad tööl käima seaduses ette nähtud normtundide ulatuses ning seejuures säilib nende senine sissetulek. See tähendab, et 2011. aastal lisandub igale päästjale 6,7 vaba vahetust. Päästevõimekuse mõttes tähendab see, et sajal päeval aastas sõidab igale päästesündmusele üks mees vähem, mille tagajärjel kaob paljudes Eesti piirkondades komandode elupäästevõimekus. Komandosid, mis kaotavad aastas 30 päevaks elupäästevõimekuse, on arvutuste järgi kokku samuti 30. Vaadates 2010. aastat oleme suutnud jätkuvalt madalal hoida tules hukkunute arvu. Ennetustöö ja järelevalve tulemusena on vähenenud tulekahjude arv, tõhus järelevalve on vähendanud tuleohutusalaste nõuete rikkumist haridusasutustes. Uue ülesandena on Päästeamet võtnud endale uppumissurmade ennetamise. Tulesurmadega võrreldav langus saab veeõnnetuste ennetamisel tulla vaid järjepidevast ja planeeritud tegevustest. Oleme ehitanud uusi ja uuendanud vanu depoosid eurorahade ja saastekvootide müügist saadud vahendite eest. Kaitsevarustuse ja tehnikahoolduse summad on võrreldes 2010. aastaga suurenenud ning välisraha saame juurde 32,2 miljonit krooni. Valgas valmib Eesti-Läti piiriülese ühisprojekti raames uus depoohoone, Jõhvis valmib pääste ja politsei ühishoone, Euroopa Regionaalarengu Fondi rahadest soetame keemiavarustust ning valmib Kose logistikakeskus. Liigume ka kitsastes oludes sammhaaval edasi ning pikaajalised prioriteedid pole muutunud. Edu ja jõudu soovides Kalev Timberg Päästeameti peadirektor

Uus kirjandus

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


4

uudised

uudised

Euroopa Liit plaanib uute tuleohutumate sigarettide kasutuselevõttu

Ettevalmistuskursused päästespetsialisti III kutseeksamiks

Novembris avaldas Euroopa Komisjon sigarettide tuleohutusnõuete standardi, mis loob eelduse isekustuvate sigarettide kasutuselevõtuks kõikides liikmesriikides. Siseministeerium peab tuleohutumatele sigarettidele üleminekut Eestis hädavajalikuks.

Alates 2012. aasta algusest peavad meeskonnavanemad ja rühmapealikud vastama päästespetsialisti III kutsekvalifikatsiooni nõuetele. Miks see vajalik on ja kuidas endale vajalik kutsetunnistus saada, selgitas Häire 112-le Päästeameti päästetööde osakonna juhataja Kuno Tammearu.

setajale jäävad need muudatused sigarettide kasutamisel märkamatuks. Pakenditele ei lisata ka mingisugust erimärgistust, kuna see võiks anda eksitavat informatsiooni suitsetamise ohutuse kohta,” märkis Lugna.

Anne-Maarje Olei 17. novembril avaldatud standardi jõustumiseks peab see heakskiidu saama kahes Euroopa Komisjoni töörühmas ning Euroopa Parlamendis. Seejärel muutub standard toote ohutuse direktiivi alusel kõikides liikmesriikides kohustuslikuks alates järgmise aasta novembrist. See tähendab, et täpselt aasta pärast peab ka Eesti kiirelt kustuvatele sigarettidele üle minema. Erinevalt tavapärastest sigarettidest ei suuda kiirelt kustuvad ehk isekustuvad sigaretid mahvimata põleda, mistõttu on need ka hooletusse jätmisel oluliselt tuleohutumad. „Tulesurmade kurba statistikat vaadates on selge, et isekustuvatele sigarettidele üleminek on lausa hädavajalik. Mul on väga hea meel, et Euroopa Komisjon on otsustanud kehtestada sellise kohustuse liikmesriikide üleselt, meie jaoks tähendaks see 10–15 säästetud inimelu aastas,” ütles siseminister Marko Pomerants. Peamine tulesurmade põhjus Hooletu suitsetamine on Eestis peamisi tulesurmade põhjuseid. Viimastel aastatel on hooletust suitsetamisest alguse saanud pea pooled surmaga lõppenud tuleõn-

Takistusribadega tuleohutu sigaret – põlemise jõudmisel takistusribani on hapnikku ligipääs tiheda paberi tõttu piiratud. Edasine põlemine on võimalik ainult siis, kui suitsetaja tõmbab järgmise mahvi, järelevalveta jäetud sigaret kustub mõne minuti jooksul. netused. Eelmisel aastal hukkus hooletu suitsetamise tagajärjel 43 inimest, üle-eelmisel aastal kaotas hooletust suitsetamisest tekkinud tulekahjudes elu 39 inimest ning 2007. aastal 57 inimest. Esialgsetel andmetel on selle aasta kümne kuuga hooletu suitsetamise tagajärjel hukkunud 28 inimest. Tulesurmade koguarv on viimastel aastatel küll oluliselt vähenenud, kuid hooletust suitsetamisest põhjustatud tulesurmade osakaal vähenemist ei näita. Sellest järeldub, et sigarettide tuleohutusnõudeid tuleks muuta, kuna vaatamata ennetustööle pole hooletust suitsetamisest tingitud tuleõnnetused vähenenud.

Hoiaks ära 500 tulekahju Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja Lauri Lugna sõnul aitaks isekustuvate sigarettide kasutusele võtmine ära hoida ligi 500 tulekahju aastas. „Lisaks inimelude säästmisele võimaldab ohutumatele sigarettidele üleminek vähendada ka tulekahjude tagajärjel hoonetes tekkivat varalist kahju hinnanguliselt 50 miljoni krooni võrra aastas,” selgitas Lugna. Isekustuvate sigarettide puhul on muudetud nende põlemisomadusi. Selleks kasutatakse väiksema poorsuse ja spetsiaalsete takistusribadega paberit ning pakitakse tubakas senisest tihedamalt. „Suit-

Sigareti hinda ei mõjuta Teiste riikide kogemuse põhjal ei kaasne selle muudatusega tubakatoodete hinnatõusu. Samuti ei ole uued sigaretid tervisele ohutumad ega ohtlikumad, kuna tõrva, nikotiini ja vingugaasi sisalduse nõuded sellega ei muutu. Siseministeerium on isekustuvate sigarettide kasutuselvõtuks ettevalmistusi teinud juba varasemalt. „Oleme pidanud läbirääkimisi tubakatoodete maaletoojatega ning teavitanud ka tarbijakaitseametit, kelle ülesandeks jääb müügil olevate sigarettide üle järelevalve teostamine,” lisas Lugna. Praegu on isekustuvad sigaretid kasutusel juba Soomes, Kanadas, Austraalias ja USA-s. Avaldatud standarditest saab rohkem teavet standardikeskuse kodulehelt www.evs.ee ning Euroopa standardiorganisatsiooni novembriväljaandest ftp://ftp.cen. eu/CEN/Sectors/SectorNews/November10.pdf

IN MEMORIAM Päästeasutuste töötajad avaldavad kaastunnet meie seast lahkunud kolleegile.

Kalju Käi

Lääne-Eesti Päästekeskus Türi päästekomando meeskonnavanem 22.08.1951 – 11.07.2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Reimo Raja peatoimetaja

Kutsekvalifikatsiooni olulisim mõte on, et inimesel oleks baasteadmised ja oskused ametikohal töötamiseks, paljudel meeskonnavanematel pole see nõue aga täidetud. Siia nimekirja lisanduvad veel üksikud rühmapealikud, komandopealikud ja ka operatiivkorrapidajad, kel tuleb lähiajal vajalik kutseeksam ära teha. Siiski, milleks see kutsetunnistus, kui paljudel meestel juba enam kui kümne aasta pikkune päästjakarjäär selja taga? Töökogemust kutse omistamisel ka arvestatakse. Enne sai kutsetunnistuse ainult pärast kümnekuulist päästekoolis õppimist ja eksameid, nüüd aga on Päästeamet tellinud Sisekaitseakadeemialt spetsiaalsed ettevalmistuskursused, et ennast eksamiks korralikult ette valmistada. Tingimuseks on, et seitsme aasta jooksul on päästetööde valdkonnas töötatud viis aastat. Teoreetiliselt võiks sellise töökogemusega inimene pöörduda ka otse kutset andva organi ehk Sisekaitseakadeemia poole ja asuda eksamit tegema, ent niisama õnne proovima

minna loomulikult ei maksa, sellepärast otsustas Päästeamet tellida Sisekaitseakadeemialt spetsiaalsed tasuta ettevalmistuskursused, et kutse taotlejad saaksid end kutseeksamiks võimalikult hästi ette valmistada. Päästespetsialisti III kutse koolituste tellimiseks kulutab Päästeamet ligi miljon krooni. Raha kulub nii koolitamisele, õppematerjalidele, õppurite majutamisele ja toitlustamisele kui ka kursustele transportimisele. Ettevalmistuskursused ja kutseeksam ongi mõeldud neile, kes on töötanud päästes pikka aega ja omavad juba arvestatavat kogemustepagasit ning on võimelised kutset lihtsustatud korras omandama. Kutseeksam on kõigile ühesuguse raskusastmega, sest vastama peab ühtedele nõuetele. Ühed on need omandanud pika töökogemusega, teised värskelt koolist tulnuna – lõpppunkt pärast kutseeksami tegemist on aga kõigil sama. Teenuse kvaliteet olgu kõrge „Nad peavad tundma tehnikat, erialast taktikat. Nad juhivad päästetöid

– nende tegutsemisest sündmuskohal sõltuvad inimeste elud, vara ja keskkond. Nad võtavad vastu väga olulisi otsuseid, rakendavad inimeste põhiseaduslikku riivet, annavad korralduse siseneda inimeste eluruumidesse. Nii vastutusrikka töö puhul tulebki teadmised ja oskused ära standardida ning seejuures on oluline ka tõendada, et inimesel on vajalikud teadmised ja oskused olemas,” selgitab Tammearu kutsenõudeid. „20 aastat tagasi tegid esimese astme kohtu kohtunikud otsuseid, mida täna teevad meie inimesed sündmuskohal – riivavad inimeste põhiseaduslikke õigusi. Inimestele pakutav teenus peab olema kvaliteetne, me peame vastama ühiskonna ootustele. Pealegi, kes meist tahaks minna arsti juurde, kel pole litsentsi, või panna oma lapsi kooli, kus õpetaja ei vasta haridusnõuetele?” lisab ta lõpetuseks. Kutse saamise eeldused: •• keskharidus; •• töötatud 7 aasta jooksul 5 aastat päästetöödevaldkonnas; •• läbitud on 4 kursust Päästekoolis; •• kutset omistavale organile on

5

esitatud vajalikud dokumendid; •• kutseeksam on sooritatud positiivsele tulemusele. Uuri lisainfot www.sisekaitse.ee/paastekool •• Kutseomistamine Kaja King tel: 3228456 või kaja.king@sisekaitse.ee •• Kutseeksam Heiki Soodla tel: 3228458 või heiki.soodla@sisekaitse.ee •• Kursuste korralduslikud küsimused Tarmo Marvet tel: 3228452 või tarmo.marvet@sisekaitse.ee Ettevalmistuskursused kutseeksamiks: •• Koolitaja koolituse kursus(ed) vähemalt mahus 36 tundi (teadmiste kontroll) juhendaja Imbi Jäetma •• Päästetööde juhtimise kursus(ed) vähemalt mahus 36 tundi (teadmiste kontroll) juhendaja Rainer Asuküla •• Tuleohutusjärelevalve kursus(ed) vähemalt mahus 36 tundi (teadmiste kontroll) juhendaja Alar Valge •• Esmaabikursus(ed) vähemalt mahus 16 tundi juhendaja Marko Evert/Tiit Piiskoppel

Päästeamet sai annetusena miljon krooni Reimo Raja peatoimetaja

Ühel ilusal sügispäeval soovis üks inimene kokku saada Päästeameti peadirektori Kalev Timbergiga. Suur oli imestus, kui selgus, et eraisik soovib annetada Päästeametile miljon krooni.

Kuigi korduvalt uuriti, kas inimene tõesti soovib teha nii suure annetuse just Päästeametile, jäi lahke annetaja endale kindlaks ega soovinud ümber mõelda. Nii ei jäänudki muud üle, kui leida koos helde annetajaga sobivad variandid, kuhu raha paigutada. Kuna päästjate isikukaitsevarustus vajab väljavahetamist, otsustati osta poole miljoni krooni eest 50 komp-

lekti isikukaitsevarustust. Nimetatud komplektid said Kesklinna, Kopli, Lilleküla, Keila, Paldiski, Muuga, Loksa ja Kehra päästekomandod. Teine pool rahast ehk pool miljonit krooni läheb stipendiumiks, millega kaetakse mõne päästespetsialisti koolituskulud. Kes ja mis tingimustel stipendiumi saab,

on veel arutamisel. Kalev Timberg käis annetajal ka külas, et teda Päästeameti nimel isiklikult tänada. Hoolimata Päästeameti juhtide soovist annetajat ka avalikult tänada ja tunnustada, soovis helde inimene jääda siiski anonüümseks. Suur-suur tänu annetajale!

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


6

kuidas edasi?

kuidas edasi?

Uue juhtimismudeliga suurendatakse teenuste ühtlustamist regioonide vahel

ametiülesanded muutuvad, päästekeskuste rahandustöötajad vajavad SAP-i osas põhjalikumat koolitust. Novembri lõpuks on kõigi personali- ja rahandustöötajatega läbi räägitud nende ametikoha ülesanded uues struktuuris. Paika on pandud ka koolituse ajakava. Töötajad saavad SAP-i osas just täpselt sellist koolitust, mida nende tööülesanded 1. jaanuarist ette näevad, aasta algusesesse on planeeritud ka täiendav koolitus töökohtadel.

Ain Karafin sai Päästeameti juhtimismudeli muudatuste kohta hulga küsimusi ning alljärgnevas annabki ta neile kõigile vastused. Küsimused koostas LõunaEesti Päästekeskuse avalike suhete büroo juhataja Evelin Uibokand.

Ain Karafin Päästeameti peadirektori asetäitja

•• Miks on just praegu vaja personali- ja rahandusvaldkondade tsentraliseerimist? Konkreetselt mil viisil see nimetatud teenuste osutamist parandab? •• Millistest päästeteenistuse strateegilistest eesmärkidest lähtub personali- ja rahandusvaldkondade, hiljem teiste tugi- ja põhivaldkondade tsentraliseerimine? •• Millised on päästeteenistuse kui organisatsiooni strateegilised eesmärgid viie aasta perspektiivis? Kuidas tsentraliseerimine neid toetab? •• Millise riikliku või valdkondliku arengukava või strateegia alusel toimub 2012. aastal päästeasutuste üldine tsentraliseerimine? Riigiasutused moodustatakse seaduse alusel määratud ülesannete (avalike teenuste) täitmiseks. Strateegiates ja arengukavades kirjeldatakse ülesandeid detailsemalt, määratledes konkreetsemalt eesmärgid ja tähtajad nende saavutamiseks. Strateegiliste eesmärkide lahtikirjutamine võtaks siin liialt palju trükiruumi. Päästeteenistuse strateegilisi eesmärke on kirjeldatud Riigikogus vastu võetud Eesti julgeolekupoliitika alustes ning Eesti turvalisuspoliitika põhisuundades aastani 2015, detailsemalt on

eesmärgid kirjas Siseministeeriumi valitsemisala arengukavas 2011– 2014. Praegu oleme asunud koostama arengukava aastani 2015. 2008. aastal alustasime päästeala juhtimismudeli korrastamisega. Juhtimismudeli korrastamise eesmärgiks on tagada, et muutunud õiguskeskkonnast ja paari viimase aasta eelarvemuudatustest tulenevalt korraldatakse päästeala avalike teenuste osutamist võimalikult efektiivselt. Oleme tänaseks jõudnud nii kaugele, et viia 2011. aastal läbi ümberkorraldused personali- ja rahandusvaldkonnas. Oleme kõigis kuues põhivaldkonnas ära kirjeldanud teenused, mida me Eesti elanikele pakume, samuti on kirjeldatud teenused, mida on vaja organisatsiooni toimimiseks (tugiteenused – personal, rahandus, haldus, avalikud ja välissuhted). Rahandus- ja personalivaldkonnas on jõutud ära teha ka järgmine samm – kirjeldatud on kõik tegevused, mida teenuse osutamiseks on vaja teha. Olukorras, kus me oleme pidanud kahe aasta jooksul koondama 100 ametikohta, tuleb kriiti-

lise pilguga üle vaadata iga töökoha koormus ja ülesanded, teha seda süsteemselt ja erapooletult. Tehtud töö tulemusena saame täpsemalt määratleda töötajate tööülesanded ja töömahud. Kui on teada tööde maht, on lihtne leida selle tegemiseks vajalike inimeste arvu. Tehtud töö tulemus näitas, et personali ja rahanduse teenuseid on võimalik pakkuda vähema arvu inimestega, vabanevat ressurssi saame kasutada põhiteenuste osutamisel. Uue juhtimisstruktuuriga personali- ja rahandusvaldkonnas muutub eelarve planeerimine ning kasutamine selgemaks ja läbipaistvamaks, saame riigieelarve vahendite planeerimisel vältida nende ebaefektiivset kasutamist. Käesolevast aastast on päästealal lisaks ühtsetele palgamääradele ka ühtne palgajuhend. Nende muudatustega ei ole me suutnud tagada lõpuni läbipaistvat palgapoliitikat, olukord peab ka siin muutuma paremaks. Otsused on kooskõlas ka väliskeskkonna muudatustega. Riigi eelarvestrateegia aastateks

Juhtimismudeli muudatusega suurendatakse teenuste ühtlustamist regioonide vahel. Igas Eesti punktis peab kodanik saama ühesuguse kvaliteediga teenust.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

2011–2014 näeb ette viia 2013. aastaks kõikides riigiasutustes personali-, palga- ja raamatupidamisarvestus ministeeriumi tasandile (aasta tagasi arutati ka võimalust nende teenuste üleandmiseks erasektorile). Siseministeriumi valitsemisalas, kus on tegemist suurte organisatsioonidega, otsustati tsentraliseerimine läbi viia ametite tasandil. Kirjutasin sellest detailsemalt eelmises „Häire 112s”. Kahjuks kulutame liialt palju oma aega ja ressurssi selleks, et juba otsustatut mitte ellu viia. Kui otsus on riigi tasandil tehtud, on mõistlik seda ellu viia omas tempos, otsida tekkinud olukorrale võimalikult paremaid lahendusi, aga mitte põhjuseid selgitamaks, et otsuseid ei ole võimalik täita. Priit Perens, Swedbank Eesti juht ütles ühes lõppeval aastal antud intervjuus: „Kõiki otsuseid ma ise teha ei saa. Enamikku otsuseid, mis mind puudutavad, saan mõjutada, kõiki otsuseid ei saa isegi mõjutada. Aga öelge mulle, kus on koht, kus saab kõike ise otsustada?” (Äripäev 22.10.2010)

•• Kas kõik personali- ja rahandusvaldkonna töötajad, kes uutes struktuurides tööle asuvad, saavad jätkata oma senises asukohas (Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve, Tallinn)? Kui ei, siis miks? Jah, kui töötajad on valmis vastu võtma ametikoha uues struktuuris. Erandiks on Lõuna-Eesti Päästekeskuse personalivaldkonna need töötajad, kes ka täna ei tööta kõik Tartus. •• Kas töötajad on läbinud uue programmi (SAP) koolitused, et tagada teenuse hea kvaliteet ka uuel aastal? SAP on keeruline infotehnoloogiline lahendus, mis aitab korraldada asutuse personali-, rahandus- ja haldusvaldkonna tööd. SAP-i personalimoodulit kasutavad päästeasutuste personalitöötajad alates 2009. aastast. Päästeameti ja Häirekeskuse rahandustöötajad kasutavad SAP-i rahandusmoodulit alates käesoleva aasta algusest. Personalivaldkonnas vajavad täiendkoolitust need töötajad, kelle

•• Seletage palun lahti, mida tähendab, et rahandus- ja personalivaldkondade töökorralduses arvestatakse tsentraliseerimise järgmist etappi ehk seda, kui päästekeskused liidetakse Päästeametiga. Päästeala juhtimismudeli korrastamine ei näe ette kogu juhtimisstruktuuri koondumist Päästeametisse. Päästekeskuste täidetavate põhiülesannete (ennetus, tuleohutusjärelevalve, kriisireguleerimine, päästetööd) juhtimine jääb endiselt kahele tasandile (riiklik ja regionaalne) nagu seni. Ümberkorralduste järgmises etapis täpsustatakse mõlema tasandi ülesandeid ja vastutust. Kuigi personali ja rahanduse juhtimine koondub Päästeametisse, on 1. jaanuarist käivituvas struktuuris ette nähtud päästekeskust teenindavad ametikohad, mis paiknevad regioonikeskustes. •• Kuidas hindate tsentraliseerimise protsessi kulgu? •• Kuidas tagate, et kõik töötajad on informeeritud paari kuu pärast aset leidvatest muudatustest? Kellega näiteks Valgamaal või Hiiumaal töötav päästja hakkab edaspidi suhtlema, kui tal on vaja infot personali või rahanduse teemal? Protsessi läbiviimine on kulgenud planeeritult ja ajagraafikus. Alates 2008. aastast oleme tegelenud teenuste kirjeldamisega. Käesoleva aasta kevadel tegime otsuse, et personali ja rahanduse osas oleme valmis järgmiseks etapiks. Sügiseks olid nendes valdkondades lahti kirjutatud ka kõik tööprotsessid ning nende põhjal on määratletud ka töömahud ja sellest tulenev töötajate hulk. Ma arvan, et on hea tulemus, kui kaks kuud enne muudatuste läbiviimist on kõikidele töötajatele, keda muudatus otseselt puudutab, täpselt teada nende võimalikud valikud.

7

Päästekeskuste täidetavate põhiülesannete (ennetus, päästetööd jne) juhtimine jääb endiselt kahele tasandile (riiklik ja regionaalne) nagu seni. Nagu iga ümberkorralduse puhul, ei saa ka selle protsessi jooksul täiel määral rahul olla informatsiooni liikumisega. Selleks, et kommunikatsioon toimiks laitmatult, peavad pingutama mõlemad pooled. Päästeamet on alates juunist, mil ümberkorralduste protsess käivitati, andnud muudatuste protsessist ja otsustest PAI kaudu informatsiooni kõikidele töötajatele. Päästeasutuste juhtidega toimuvad muudatuste teemal regulaarsed kokkusaamised (alates septembrist praktiliselt igal nädalal), nende kaudu peab täpsem informatsioon jõudma kõikide töötajateni. Alati ei ole probleem ainult informatsiooni andjas, ka info saaja peab ise soovima protsessis osaleda ja kasutama kõiki võimalikke informatsiooni saamise kanaleid. Üldiselt peab töötaja saama suuremale osale tööd puudutavatest küsimustest vastuse oma otseselt juhilt. Kui siiski tekib vajadus saada informatsiooni ka otse rahandus- ja personalitöötajatelt, siis on 1. jaanuarist võimalused täpselt samad nagu täna – kõikides regioonides on kohapeal olemas päästekeskust teenindavad rahandus- ja personalivaldkonna spetsialistid. •• Kuidas hoiate ära selle, et päästeteenistus tükeldatakse läbi tsentraliseerimise valdkondlikeks sidumata üksusteks (tsentraliseeritud kriisireguleerimine, ennetustöö jne)? Tsentraliseerimisega suurendatakse teenuste ühtlustamist regioonide vahel. Igas Eesti punktis peab kodanik saama ühesuguse kvaliteediga teenust. Praeguseks on meil välja kujunenud olukord, kus ennetuse, tuleohutusjärelevalve, kriisireguleerimise ja päästetööde alast avalikku teenust ei osutata neljas regioonis alati sarnaselt. Ka demineerimise valdkonnaga ei tehta alati vajalikul tasemel koostööd. Eelnimetatud asjaolu on üheks põhjuseks juhtimisstruktuuride korrastamisel. Eelpool kirjeldasin, et regionaalse tasandi juhtimine põhivaldkondades jääb alles, ja just

sellepärast, et tagada eri valdkondade koostöö regioonis. •• Millise eelise annab päästeasutustele see, et tsentraliseerimine viiakse läbi teistest riigiasutustest varem? Olulised on sisulised vajadused, mis on tinginud muudatuste läbiviimise. Sarnaselt on toiminud ka teised riigiasutused. Muudetud ei ole ainult juhtimisstruktuure, vaid ümber on korraldatud avalike teenuste osutamine üldse. Toon siin viimaste aastate näitena Keskkonnaameti, Tehnilise Järelevalve Ameti, Terviseameti ning Politsei- ja Piirivalveameti ümberkorraldused. Päästeala muudatuste taganttõukajaks on olnud viimase paari aasta jooksul toimunud õigusraamistiku muutused. Täna tegeleme aktiivselt uute väljakutsetega. Näiteks ühtse häirekeskuse (110 ja 112 liitmine) moodustamise küsimused peavad saama lahenduse 2014. aastaks. Päästeseadus sätestab, et pääste üheks ülesandeks on päästesündmuse ennetamine ja sellest tulenevalt alustati käesolevast aastast süsteemset tegevust uppumissurmade ennetamisel. Ka järelevalvevaldkonnas peaksime edasi liikuma ja mitte piirduma ainult tuleohutuse küsimustega. Nende valdkondadega edasiliikumine toob endaga kaasa järgmised muudatused organisatsioonis. Sisulistes küsimustes saame me ise aktiivsed olla ja uusi lahendusi pakkuda. Kus me oleme muudatuste läbiviimisega võrreldes teiste riigiasutustega? Päästeasutused ei vii tsentraliseerimist läbi teistest riigiasutustest varem. Organisatsiooni struktuuri on otstarbekas muuta, kui selleks on olemas sisemised vajadused ja/või väliskeskkonna muudatused. Kas olla muudatuste läbiviimisel esimesed või viimased, ei ole oluline. Eestis on täna kokku 23 riiklikku ametit ning tänase seisuga on kohalikel asutustel (lisaks päästekeskustele) iseseisva asutuse staatus veel Veterinaar- ja Toiduametil ning Maanteeametil.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


8

juhtimismudel

arvamus

Kuidas võita südamed ja mõistus? Evelin Uibokand leiab, et seni, kuni päästeasutuste töötajatele pole selge, miks uut juhtimismudelit vaja on, pole ka põhjust oodata, et inimesed muudatustega kaasa tuleksid.

Evelin Uibokand Lõuna-Eesti Päästekeskuse avalike suhete büroo juhataja

Päästeteenistus on jälle muutuste keerises. Alles see oli, kui maakondlike päästeteenistuste asemel moodustati regionaalsed päästekeskused. Viie aasta (aastani 2009) strateegiline eesmärk oli optimaalse juhtimise ning parima ressursikasutusega hästi

toimiv, elukeskkonna turvalisust kaitsev ja oma töötajate rahulolu ning väärtusi loov organisatsioon. Eesmärgi saavutamiseks viidi läbi tsentraliseerimine, mis pidi tagama päästeala tasakaalustatud arengu ja muuhulgas muutma juhtimise läbipaistvamaks ja selgemaks ning käsuahela ja rahastamise ahela ühtseks. Sest see on päästeteenistuse efektiivse toimimise üheks peamiseks eelduseks (Päästeteenistuse arengukava 2005–2009). Uhked suured sõnad. Täna tsentraliseeritakse taas. Paratamatult tekib küsimus, kas eesmärgi saavutamiseks läbi viidud päästekeskuste loomine ei õigusta-

nud end või on see umbusaldus praeguste keskuste juhtide vastu. Muudatuste juures on inimeste pool alati keeruline osa. Muutuste protsesside eestvedajad arvavad sageli, et kui otsus on paigas, siis inimesed tulevad kaasa. Tegelikult aga töötajate rahulolu muudatuste käigus kahaneb ning ka organisatsioonide efektiivsus väheneb. Põhiaur läheb uute struktuuride väljamõtlemisele ning töökorralduse paikasättimisele. Enne selgitus, siis muutus Isegi kui kohe alguses mõeldakse, et seekord teavitame töötajaid muudatuste protsessi algusest peale, läheb lõpuks ikka nii nagu alati – töötajad leiavad, et infot ei ole piisavalt, otsustajad leiavad, et enne lõplikke otsuseid pole nagu millestki rääkida. Nii tekibki olukord, et töötajad ei tule muudatustega kaasa, kommunikatsioon on olnud ebapiisav ja kujuneb arvamus muudatustest kui „kõige paremini hoitud saladusest”. Muudatuste periood on alati üks

suur segaduste aeg ja eriarvamused on paratamatud. Inimesi saadab ebakindlus, kuni ei ole selgeid vastuseid, mis ja kuidas juhtuma hakkab. Aga kui selgitusi ei tule muudatuse vajalikkusest ja põhjustest, siis ei tule ka soovi seda ellu viia, sest struktuurimuudatus kui fakt ei too endaga kaasa soovitud toetust ja tulemusi. Et protsessiga kaasa tulla, peavad inimesed mõistma. Seetõttu tuleb algusest peale paika panna muudatuste eesmärk – miks seda vaja on – ning see arusaadavalt ka kõigile töötajatele lahti seletada dialoogi, mitte ühepoolse suhtluse vormis. Tegelik muutus hakkabki toimuma alles siis, kui inimesed mõtlevad ja tegutsevad uuel viisil. Ei piisa, kui seda teevad vaid muutuste protsesse juhtivad inimesed. N-ö töötajate südamete ja mõistuse võitmiseks peavad juhid tegema aga tõsiseid jõupingutusi. Kasutatud materjale www.juhtimine.ee

Muutused rahandusvaldkonnas aastal 2011

Kaja Jõema Päästeameti rahandusosakonna juhataja

1. jaanuarist 2011 toimub päästeala rahandusvaldkonnas juhtimismudeli muutus. Kogu päästealal võetakse kasutusele majandustarkvara SAP ja arvestus hakkab toimuma ühes andmebaasis. Siiani on iga asutuse finantsmajandusarvestust peetud eraldi andmebaasis ning päästeala ülese aruandluse saamine on nõudnud palju aega ja käsitsitööd erinevatest andmebaasidest tehtud päringute kokkupanekuks.

Merike Sirendi

Muudatused on inimkonnaga kaasas käinud kogu aeg ja olnud arengu tagatiseks. Muutunud on ümberkorralduste läbiviimise kiirus, selle põhjuseks on informatsiooni mahtude ja liikumiskiiruse tohutu kasv. Ain Karafin Päästeameti peadirektori asetäitja

Vastus küsimusele, kas päästekeskuste loomine ei õigustanud end või on see umbusaldus praeguste keskuste juhtide vastu, on kindlasti ei. Oleme ju põhiülesannetega hästi hakkama saanud: tulekahjude ja hukkunute arv on vähenenud. Samasuguses olukorras olime ka 2006. aastal, kui moodustasime maakondlikest päästeametitest regionaalsed päästekeskused. Mis on toimunud ja toimumas: 1) Eesti on väljumas masust, mis tä-

hendas päästele riigieelarvest eraldatud vahendite vähenemist kahe aastaga 160 miljonit krooni (10,2 miljonit eurot). Riigiasutuste eelarve kasv jääb majanduskasvu kiirusele alla. 2) Päästeasutuste teenistujate arv on kahe aastaga vähenenud 100 töötaja võrra. 60 töötaja lahkumisel ei võetud uusi inimesi tööle, mis tekitas asutuste ja struktuuriüksuste ametikohtade arvus disproportsiooni. 3) 2009. aastal jõustus hädaolukorra seadus, 2010. aastal tuleohutuse seadus ja uus päästeseadus. Pääste ülesanded ja õi-

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

võtmine eeldab aga vähemalt keskharidust. Seega vähenevad meie valikuvõimalused. Ellujäämiseks tuleb muutuda Praegusel ajal on meil tegemist ühelt poolt päästeasutuste jaoks järgmise loogilise arenguetapiga (mitte uue reformiga), teisalt aga vastusega väliskeskkonnas toimunud suurtele muutustele ja organisatsiooni vastavusse viimisega riigi võimalustega. Kahe aasta jooksul läbi viidud teenuste kirjeldamisega oleme sisuliselt korraldanud oma tegevustes inventuuri, mis näitab, millised valdkonnad vajavad suuremat tähelepanu ja mõningaid ümberkorraldusi. Samuti on vaja täpsustada riikliku ja regionaalse tasandi ülesandeid ning muuta juhtimisstruktuure. Tehtud töö tulemusena on meil võimalus teha oma muudatusi põhjaliku analüüsi põhjal ja planeeritult, vastasel juhul tegeleme varsti jälle tulekahju kustutamisega.

Tehtav sisuline muudatus toob endaga kaasa ka vormilise muutuse – rahandusvaldkonna struktuuri tsentraliseerimise. Päästeameti koosseisus alustab 2011. aastast tööd rahandusosakond, mille koosseisu kuulub kaks talitust: raamatupidamistalitus ning eelarve- ja analüüsitalitus, kokku 25 ametikohta. Rahandusosakond jääb paiknema detsentraalselt (Tallinnas 13, Tartus 8, Kohtla-Järvel 5 ja Pärnus samuti 5 ametikohta). Uue struktuuri aluseks on tegevuste põhjalik lahtikirjutamine ning töömahtude hindamine. Tulenevalt ümberkorraldusest muutuvad oluliselt enamiku rahanduse teenistujate tööülesanded ja rahanduse ametikohtade arv väheneb kolme võrra. Lisaks organisatsioonisisestele muutustele ootab meid ees ka üle-

minek eurole, mis toob endaga kaasa veelgi täiendavaid tegevusi. Mis muutub töötajate jaoks? Päästeasutuse töötajatele rahanduses toimuv muutusi kaasa ei too. Päästeameti rahandusosakond hakkab Päästekeskustele osutama raamatupidamis-, eelarve- ja analüüsiteenust, Häirekeskusele raamatupidamisteenust. Iga asutuse eelarve koostamise ja arvete ning teiste kuludokumentide laekumine jääb endiselt asutuse tasandile. Rahandusteenuste parema kättesaadavuse tagamiseks on päästeasutustes kohapeal paiknevad peaspetsialistid, asutuse teenindajad, kelle ülesandeks on päästeasutuse juhtkonda, eelarvejuhte ning teisi teenistujaid finantsküsimustes nõustada ja abistada, olla kontaktisikuks asutuse ja tsentraalse rahan-

dusstruktuuri vahel, anda tagasisidet finantsaruandluse ja andmebaasi väljavõtete näol. Muudatuse eesmärk Rahanduse valdkonnas toimuva muutuse eesmärgiks on kiirem ja kvaliteetsem juhtimisinfo. Üleminek ühtsesse andmebaasi ja majandustarkvara SAP kasutuselevõtt võimaldab lähemas tulevikus välja arendada veebipõhise aruandluse ning tegevuspõhise (teenustepõhise) kuluarvestuse ja eelarvestamise. Püstitatud eesmärki ei saavutata kohe. Uue tarkvara ja muutunud sisemise töökorralduse juurutamine võtab aega ning esimestel kuudel võib rahanduse pakutavate teenuste kvaliteet veidi langeda. I poolaasta eesmärk on hoida praegust taset, kvaliteedi paranemist ootame alates II poolaastast.

Muudatused personalivaldkonnas aastal 2011

Uus juhtimismudel on päästeasutustele järgmine loogiline arenguetapp gusraamistik on läbi teinud suured muudatused. 4) Riigi eelarvestrateegia aastateks 2011–2014 näeb ette tsentraliseerida 2013. aastaks kõikides riigiasutustes personali-, palga- ja raamatupidamisarvestus. 5) Infotehnoloogia alast tugiteenust saame Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuselt. 6) Kelle jaoks me avalikku teenust pakume? Eesti elanikkond on kahekümne aastaga vähenenud 1569000-lt 1340000 elanikuni. Hoopis suuremad muutused on toimunud linnadest kaugemates piirkondades. Prognoosid näitavad nende tendentside jätkumist. 7) Kellega me teenust pakume? Eesti tööealiste inimeste arv väheneb tänaselt 870 000-lt 2020. aastaks 820 000-le. Eesti noorte meeste haridustase langeb, suureneb vaid põhiharidusega noorte arv (2007. aastal moodustasid nad kooliealistest noormeestest 21 protsenti). Päästeteenistusse

9

Päästeameti personali- ja asjaajamise osakonna juhataja alates 1. Jaanuarist 2011

Juhtimismudeli raames on kõik valdkonnad detailselt lahti kirjutanud enda pakutavad teenused ja nende alamtegevused. Personali- ja asjaajamise osakond hakkab osutama kolme teenust – personaliarvestus, koolitus ja arendus ning asjaajamine. Selleks, et kõiki mainitud teenuseid ühetaoliselt ja kvaliteetselt osutada, on tsentraliseerimise käigus vajalikud muudatused struktuuris, tööprotsessides ja juhtimises. Alates 2011. aasta algusest on personali- ja asjaajamise struktuuriüksuseks Päästeameti alla kuuluv osakond, milles on kolm valdkondlikku talitust – personaliarvestuse talitus, koolituse ja arenduse talitus ning asjaajamistalitus. Muudatuse eesmärk Tsentraliseerimise käigus ühtlusta-

takse tööprotsessid ning juhtimis- ja arendustasand tuuakse Päästeametisse. See võimaldab pakkuda ühetaolist teenust kõikides päästeala asutustes ning vabastab aja- ja inimressursi valdkonna teenuste arendamiseks. Valdkonna arengut peangi tsentraliseerimise peamiseks eesmärgiks, sest hetkel on personalivaldkonna ühtlustatud areng sisuliselt seiskunud, kuna puudub inimressurss, kes sellega tegeleks, ja tihti ka motivatsioon protsesside ühtlustamiseks. Kui protsessid saavad ühtlustatud ja detailselt lahti kirjutatud, on ka teenus selle saajale kiirem ja kasutajasõbralikum.

vähemalt üks kontaktisik, seega ei too tsentraliseerimine iseenesest teistele üksustele kaasa väga suuri muudatusi. Juhtimis- ja arendustasandi toomine Päästeametisse tähendab aga, et kõik valdkonna regulatsioonid kehtestatakse edaspidi üle päästeala ühtselt. Seega puudutavad muudatused kindlasti tööprotsesse. Keskustes, kus seda veel ei ole tehtud, läheme üle maakonnapõhise-

Mis muutub töötajate jaoks? Suureks muudatuseks on palgaarvestuse liikumine rahandusvaldkonnast personalivaldkonda. Palgaarvestajatest moodustub kompetentsikeskus, mille teenistujad hakkavad paiknema Lääne-Eesti Päästekeskuses ja Lõuna-Eesti Päästekeskuses ning osutama teenust üle päästeala. Palgaarvestuses muutub SAP andmebaasiga seonduvalt tööajatabelite täitmise ja esitamise kord, mille tutvustamiseks viime koos rahandusbürooga detsembris läbi hulga koolitusi kõigile struktuuriüksuste juhtidele. Personalivaldkonnas jääb keskuse tasandile igas valdkonnas

Nii personali- kui ka rahandusvaldkonna juhtide leidmiseks korraldati konkurss. Rahandusosakonna juhataja kohale kandideeris üks inimene – Kaja Jõema, kes jätkab ka uue struktuuriüksuse juhina. Personaliosakonna juhataja kohale kandideeris kolm inimest, senine juht Katrin Peets konkursil ei osalenud. Konkursi tulemusena valiti 2011. aastal tööd alustava personaliosakonna juhatajaks Merike Sirendi, kes on töötanud Ida-Eesti Päästekeskuse personalibüroo juhatajana viis aastat.

le lähenemisele, mis tähendab, et struktuuriüksused jagatakse personaliarvestajate vahel ära ning struktuuriüksuse juhile jääb konkreetne kontaktisik, kelle poole pöörduda. Esmajärjekorras selgitamegi välja, milliseid tegevusi keskuste tasandil erinevalt tehakse, ja töötame selles suunas, et võtta kõikjalt kasutusele parim praktika ning leppida kokku ühtsetes tegutsemise põhimõtetes.

Rahandusvaldkonna juhina jätkab Kaja Jõema, uus personalijuht on Merike Sirendi Konkursiga selgitati välja ka personali- ja rahandusosakondade talituste juhid. Personaliosakond Piret Pärna – asjaajamis- ja dokumendihalduse talituse juht Riina Maat – personaliarvestustalituse juht Reelika Ein – koolitus- ja arendustalituse juht Rahandusosakond Maarika Ankur – eelarve- ja analüüsitalituse juht Kaia Kärsna – raamatupidamistalituse juht

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


10

persoon

uudised DEMINEERIMINE

Mida ütlevad 2011. aasta eelarvenumbrid?

Tõnu Osa – mees kes lõi Nõvale tuletõrje

2011. aasta eelarves suurenevad rahanumbrid isikukaitsevarustuse ning tehnikahoolduse ridadel. Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel jätkuvad paljud projektid ning avatakse uusi depoohooneid.

Nõva päästekomando pealik Tõnu Osa läks Soome bussijuhiks. Sellest hoolimata lubab ta vabatahtliku päästjana endiselt võimaluste piires kogukonna aitamisel kaasa lüüa.

Ain Karafin Päästeameti peadirektori asetäitja

2011. aasta personalikulu on sama suur kui käesoleval aastal, seega personalivaldkonnas järgmisel aastal muutusi ei toimu. Jätkame sama suure koosseisu (2570 töötajat) ja samade palkadega. Lihtne see ei ole, kui vaadata majanduse elavnemist ja sellest tulenevat survet erasektori palgakasvule. Riigisektoris on aga olukord kõikidele sama – personalikulu jääb samaks ja selle suurenemist ei prognoosita enne 2013. aastat. Mis saab töötajate arvust ja palkadest päästeteenistuses edaspidi, selle küsimuse juurde tuleme tagasi poole aasta pärast, kui selguvad esimesed eelarvenumbrid 2012. aastaks. Majandamiskulude osas on olukord veidi parem – võrreldes käesoleva aastaga on eelarvenumbrid mõnes valdkonnas suuremad. See

tuleb põhiliselt majandamiskulude eelarve suurenemisest 19,4 miljoni krooni (1,2 miljoni euro) võrra, aga ka eelarve sisemistest muudatustest.

(19000 euro) võrra. Kolme korvtõstuki Bronto hoolduseks lisandub eelarvesse täiendavalt 900000 krooni (58000 eurot).

Rohkem isikukaitsevarustust Oluliselt suurendatakse eelarvet töötajate ohutuse tagamise osas. Kaitseriietuse soetamisele kuluvat summat suurendatakse viie miljoni ehk 320000 euro krooni võrra (sh miljon krooni vabatahtlike kaitseriietusele) ja kulutusi vormiriietusele poole miljoni krooni (32000 euro) võrra. Miljon krooni rohkem on eelarves ka hingamisaparaatide maskide ja voolikute soetamiseks.

Ennetusvaldkonna eelarve suureneb pool miljonit krooni (32000 eurot), et suurendada ennetusprojektide mahtusid. Sama palju on eraldatud ka ühendhäirekeskusele üleminekuks ettevalmistumiseks.

Suurendame ka olemasoleva tehnika hooldussummasid, et tagada selle korrasolek ja tööohutus. Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest saadud päästeautode hooldamiseks mõeldud summad kasvavad 1,2 miljoni krooni (77000 euro) ning päästekonteinerite hooldamiseks mõeldud vahendid 300000 krooni

Uued depood Uutes depoodes hakkavad tööle Rakvere ja Jõhvi komandode päästeteenistujad ning Ida-Eesti Päästekeskuse töötajad. Neid hooneid üürime Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsilt. Renoveeritud depoosse kolivad ka SuureJaani komando päästeteenistujad. Eelarves tähendab see 5,6 miljoni kroonist (360000-eurost) juurdekasvu. Depoohoonete suuremateks kommunaalkuludeks ja korrashoiu tagamiseks on eelarves täiendavalt 1,5 miljonit krooni (96000 eurot) ning sõidukite suurema kütusekulu

katteks lisaks miljon krooni (64000 eurot). Jätkatakse suurt hulka välisprojekte ja alustatakse ka uusi, eelarvesse toovad need lisaks umbes 34 miljonit krooni (2,2 miljoni eurot). 2011. aastal lõpevad kaks suuremat projekti: Valgas valmib Eesti-Läti piiriülese ühisprojekti raames uus depoohoone ning täpsustatakse ja harjutatakse koostööprotseduure päästesündmuste korral. Euroopa Regionaalarengu Fondi rahadest soetatakse saasteärastus-, juhtimis-, ning varustuse remondi ja hoolduskonteinerid ning valmib Kose logistikakeskus. CO2 kvoodi müügi eest on meil arvatavasti võimalus soojustada depoohooneid ja renoveerida küttesüsteeme 33,5 miljoni krooni (2,1 miljoni euro) eest, millega tagatakse töötajatele paremad töötingimused ja vähendatakse CO2 emissiooni väliskeskkonda.

Dmitri Medvedev tunnustas Kalev Timbergi Sõpruse ordeniga Reimo Raja peatoimetaja

Oktoobri keskel andis Venemaa president Dmitri Medvedev Päästeameti peadirektor Kalev Timbergile üle Sõpruse ordeni tänamaks teda Eesti abi eest Venemaad laastanud metsatulekahjude likvideerimisel. „Sõpruse orden pole mõeldud isiklikult mulle, vaid see on ikka tunnustus Päästeametile ja Eesti valitsusele,” ütleb Timberg. Lisaks temale anti orden veel 15 riigi päästeasutuste juhtidele, kes kõik

Venemaad augustikuu ulatuslike metsatulekahjude kustutamisel aitasid. Sõpruse ordenid andis president Medvedev üle Kremlis oma residentsi Jekaterina saalis. Autasudega tunnustati veel kolme päästeteenistujat. Venemaa eriolukordade ministeeriumilt said humanitaaroperatsioonidel osalemise eest medali Päästeameti päästetööde planeerimise ja analüüsitalituse juhataja Tarmo Terep ning Elva päästekomando pealik Igor Galjutin. Terep ja Galjutin toimetasid augustis Venemaale metsatulekahjude kustutamiseks neli pumpa ja 10 kilomeetrit voolikuid ning lisaks sinna juurde kuuluvad

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

liitmikud ja muu vajaliku. Abi korraldamine läks maksma ligi 1,5 miljonit krooni, mis kaeti Välisministeeriumi eelarvest. Venemaa eriolukordade ministeeriumi medaliga Koostöö Eest Päästmise Nimel tunnustati ka tehnilise abi toimetamist korraldanud Päästeameti välissuhete büroo juhatajat Jevgeni Jutkevitšit. Venemaa lähiajaloo ulatuslikumad maastikupõlengud tekkisid aastakümnete suurimate kuumalainete tõttu ning nõudsid üle poolesaja inimelu. Tuhanded inimesed kaotasid tulekahjudes kodu, samuti hävis kümneid tuhandeid hektareid metsa ja viljapõlde.

Venemaa president Dmitri Medvedev (vasakul) Päästeameti peadirektor Kalev Timbergile Sõpruse ordenit rinda kinnitamas. Foto: Kremli pressiteenistus.

Sirle Matt Lääne-Eesti päästekeskus avalike suhete büroo juhataja

Tõnu on ka aktiivne LääneEesti vabatahtliku reservpäästerühma liige, kes käib oma koeraga kadunud inimesi otsimas. Sel sügisel oli tal kolmel korral abiks metsa eksinud seeneliste leidmisel. Foto: erakogu

•• Olid ka korra varem pool aastat Soomes tööl ning tulid päästesse tagasi. Kas seekordne minek on lõplik ja kutselisse komandosse enam tagasi tulla ei plaani? Ära iial ütle iial. Elu võib veel väljakutseid esitada, kuigi praegu erilist võimalust selleks ei näe. Elame ju kiirete muutuste ajastul, kõik on veel võimalik. •• Mida Eestist eemal olles kõige rohkem taga igatsed? Oma koduseid toimetamisi, naist, lapsi ja koera, kelle päästekoeratreeningud nüüd minu äraoleku tõttu veidi harvemad on. •• Kas osalded veel mingil viisil Nõva vabatahtliku tuletõrjeselti töös? Olen alates seltsi asutamisest 1998. aastal kuni tänase päevani, ja ilmselgelt ka edaspidi, Nõva Tuletõrjeseltsi juhataja ja ka vabatahtliku komando liige. Soomes ju ainult käin tööl, minu huvid on Eestimaal. •• Miks on Nõvale vabatahtlikku tuletõrjeseltsi vaja ja millist liiki õnnetustega sealsed pritsimehed on kokku puutunud? Nõvale on seltsi vaja kohalikele inimestele ja ka suvitajatele turvalise elukeskkonna loomiseks ja turvatunde säilitamiseks praeguste päästeteenistust puudutavate poliitiliste ja majanduslike otsuste valguses. Me oleme 12 aasta jooksul näinud ja teinud kõike: liiklusavariid, hoonetepõlengud, metsapõlengud, veeõnnetused, üleujutused, õlireostus merel, kadunud inimeste otsin-

gud, kassid puu otsas, uste avamine ... Ainult maavärinat pole veel olnud. •• Nõva vabatahtlikul tuletõrjeseltsil ja sinul on aastatepikkused kontaktid Soome Tarvasjoe valla ja sealse vabatahtliku tuletõrjekomandoga. Kas Soomes võtad osa mõne vabatahtliku tuletõrjeseltsi tegevusest? Meie kontaktid Tarvasjoe vabatahtliku tuletõrjekomandoga on endiselt kuumad. Alles septembris käisid nad meil külas ja nüüd on meie kord, praegu on külaskäik plaanis, võib-ol-

la veel sel aastal. Valmistame praegu ette ühist harjutust meie külaskäigu ajaks. Nimelt me ei käi Soomes ainult saunas õlut joomas, vaid ka õpime midagi kasulikku. Näiteks on neil olemas tasemel kuumakeskkonna harjutuse konteiner koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Oma tööst vabadel hetkedel käin ka mina praegu võimalusel nende iganädalastel neljapäevaõhtustel õppustel ja minu nimi figureerib Tarvasjoe vabatahtliku päästekomando nimekirjas. Ka roobad ja muu varustus on mulle väljastatud. Sel laupäeval (27. oktoober) osalen nende kogupereüri-

Tõnu Osa • Pärast Eesti päästesüsteemi loomist alates 1994. aasta märtsikuust Nõva valla päästepealik. • 1998. aastast Nõva tuletõrjeseltsi ellukutsuja ja juht kuni tänase päevani. Selts loodi nelja mehe eestvedamisel, sest piirkonnas toimus järjest suuri metsapõlenguid. Vihterpalu on tuntud laastavate metsatulekahjude poolest. 1951. aastal põles mets 2000 hektaril. 1992. aastal põles samas ligi tuhande hektari ulatuses metsa ja 1997. aastal levis tuli

700 hektari suurusel maa-alal. • 2006. aastal sai MTÜ Nõva Tuletõrjeselts aasta keskkonnateo preemia seoses Nõva rannikut tabanud keskkonnareostuse likvideerimisega. 2006. aasta jaanuaris uhtus meri Loode-Eesti rannikule ja Nõva randa rasket kütteõli, mis saastas ligi 35 km rannikut ning mille tagajärjel hukkusid tuhanded linnud. • 2007. aastal andis president Tõnu Osale Valgetähe IV järgu teenetemärgi

11

tusel „Päev tuletõrjedepoos”, mis on sarnane meie lahtiste uste päevadele. •• 2007. aastal said presidendilt Valgetähe IV järgu teenetemärgi, mille eest? Tunnistuse peale on kirjutatud, et kohaliku elu edendamise j päästetööde korraldamise eest. Olen olnud kümme aastat (1996–2006) Nõva Vallavolikogu esimees. Päästetööde korraldamise all mõisteti ilmselt Loode-Eesti rannikureostuse korjetööde korraldamist ka pärast ametlike päästetööde lõppu talvel kuni suveni välja.

Tõnu Osa on Nõval välja arendanud hästi toimiva reageerimissüsteemi Ivar Kaldasaun Lääne-Eesti päästekeskuse direktor

Tõnu Osa, Nõva riikliku ja ka vabatahtliku päästekomando hing ja eestvedaja, on arendanud välja selles väikses kogukonnas hästi toimiva reageerimissüsteemi, kus valmisolek tagatakse ööpäev läbi valves oleva palgalise päästjaga, aga tegelik reageerimisvõimekus tekib kodusest valvest kaasatavate Nõva seltsi vabatahtlike päästjate kaudu. Nõva, mis on üks Eesti väiksemaid päästekomandosid, on saanud silmitsi seista nii Eesti suurimate metsatulekahjude (Vihterpalu) kui ka keskkonnareostustega (Loode rannikureostus) ja tõestanud ka suurõnnetuste ajal riiklike ning vabatahtlike päästjate ühisreageerimissüsteemi tõhusust. Tõnu on tubli pealikuna suutnud isikliku eeskujuga motiveerida nii vabatahtlikke kui ka riigiteenistujaid oma kogukonda kaitsma ja selle ohutuse eest seisma.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


12

persoon

persoon Janno Vool

Mees kui moosiriiul

•• Sündinud 18. märtsil 1971 •• Õpetatud agronoom •• Töötanud päästeteenistuses 16 aastat •• Ida-Viru Maakonna Tuletõrjeühingu Mäetaguse VTK tuletõrjes valveautojuht alates juunist 1994 •• Iisaku päästekomando Mäetaguse eraldiseisva meeskonna ja Avinurme päästekomando pealik alates märtsist 2000 •• Iisaku ja Avinurme päästekomandode pealik alates novembrist 2008 •• Sisekaitseakadeemia päästeenistuse eriala lõpetanud 2009 •• Päästeteenistuse medal 2009 •• Mäetaguse moosikuninga tiitel 2010 •• Mäetaguse valla fotokonkursi kahekordne võitja •• Entusiastlik päästeala ennetustöö tegija ja noortega tegeleja •• Abielus, 9-aastase poja isa •• Mees, kes (ka tühja) külmkapi kõrval iialgi nälga ei sure

„Päästjad oskavad kõike!” kirjutas ajaleht Põhjarannik 16. oktoobril – kohe pärast seda, kui Iisaku ja Avinurme päästekomandode pealik Janno Vool krooniti Mäetaguse valla moosikuningaks. „Küll mõnel naisel ikka veab ...,” õhkus sellest loost kadedusnoote ka Janno abikaasa aadressil. Otsustasin siis lähemalt välja uurida, mis mees see moosikonkursi võitja õieti oma igapäevaelus on.

Eve Ojala Ida-Eesti Päästekeskuse avalike suhete büroo juhataja

M

õnusalt muheda mehe Janno Voolu terve elu on olnud seotud autode ja traktoritega. „Et isa oli autojuht, siis lapsepõlves ma muule mõelda ei osanudki. Seetõttu – ega ma tuletõrjes tööle hakkamisel sellest valdkonnast midagi varem eriti ei teadnud,” kinnitas 1994. aastal Mäetaguse sovhoosis agronoomina töötanud mees ning lisas, et majandite lagunemise ajal pistis vallavanem talle ühel hetkel pihku tuletõrjeauto GAZ-53 (AC30) võtmed, öeldes lihtsalt, et masin ise peaks ka kusagil olema ja asu aga selle juhina tööle. „Paratamatult tuli siis kõik vajalikud töövõtted ja tehnikaga ümberkäimine iseseisvalt ja enamasti ka reaalsete päästesündmuste käigus selgeks õppida,” meenutas Janno ja täpsustas, et alguses oli kõige raskem hakkama saada Vene päritolu masinaga veeimemisega. „Meie käsutuses oli aga tolle aja kohta üsna korralik valla muretsetud riietus, kiivrid, voolikud ja joatorud ning tagantjärele mõeldes andis iseõppimise periood ka väga hea töökogemuse – kui meeskond oli juba komplekteeritud, siis näiteks võisin neile isegi une pealt öelda põhjuse, miks auto vett ei ime ja kust viga otsida,” rääkis Janno,

reks eeskujuks teistele päästeteenistuse töötajatele. Eriti meeleldi ja tihedalt suhtleb ta lastega, seda kas siis päästekomandos või laste suvelaagrites päästjate tööd ning päästetehnikat tutvustades ...,” seisab kirjas esildises, mille alusel omistati Jannole päästeteenistuse medal.

kelle sõnul tegutses Ida-Virumaal sellel ajal 14 vabatahtlikku päästekomandot. Seebise seljaga väljakutsele Mäetaguse vallavalitsusel oli sõlmitud leping Ida-Virumaa Tuletõrjeühinguga. Nagu enamik tolleaegsetest vabatahtlikest tuletõrjujatest, pidas Jannogi selle kõrvalt teisi ameteid, töötades vallavalitsuses ka autojuhi ja haljastustraktoristina. „Enamik tolleaegsetest vabatahtlikest, kes polnud just pensionärid, töötasid traktoristidena või siis katlamajas lukkseppadena,” selgitas Janno. „Autokütust sai aeg-ajalt vajalikul määral linnast vaatide ja kanistritega toodud – tuletõrjedepoo oli meil pidevalt kui kütuseladu,” jutustas mees, kellele majandite lagunemise ajast meenuvad eelkõige kevaditi Ida-Virumaal suuri maa-alasid haaranud kulupõlengud. „Näiteks oli suur kulutulekahju Võide külas, kus kaevanduse alal oli maapinnas suur lohk. Põlengut kustutama tulnud päästekompanii poisid kadusid meil seal ootamatult silmist ja siis käisime kustutajaid endid taga otsimas. Pagari külas oli ükskord tules 150 hektari ringis, punane kukk hävitas siis muuhulgas ka suure pere elamu ja meil jäi üle seda tulemöllu vaid kaugelt jälgida, sest mingi tehnikaga sinna ligi pääseda polnud võimalik. Kiikla külas aga tuli kustutada elumaja, kui äike samal ajal sinna kõrvale tampis ja sellest tohutu tuulekeeris üles kerkis.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

13

Janno on alati valmis noortele selgitama, millega päästjad tegelevad ja kuidas ennast õnnetuste eest kaitsta. Foto: Eve Ojala

Koroljonkas põles ükskord elumaja. Tulekahju juures viibinud parajalt „sopsus” majaperemees rääkis, kuidas maja põlema läks. Mees tegi just tule pliidi alla, kui temani jõudis sõnum, et naabrimehel tuli „lehm piima” (loe: sai valmis samagonn). Sellise rõõmustava teate peale läks ta kohe naabrimehe poole sooja, kuid käis ise vahetevahel ka oma majas korralikult puid pliidi alla panemas. Aga kui hommikul juba koitma hakkas ning ta järjekordselt ennast oma majja minema asutas, oli juba maja katuski sisse kukkunud. Majaomanik sai ta olla vaevalt nädal aega,” meenutas Janno. Jannole meenub ka raudteevaguni tulekahju Estonia kaevanduses. „Enne seda tulekahju oli just meil keevitatud vahuainepaaki, mis oli seetõttu tühi, ja siis sai diislikütet veega kustutatud. Edasi järgnesid juba põlengud turbaväljadel jne, nii et sel ajal meil tööpuudust

16-aastase tuletõrjestaažiga moosigeenius Janno Vool. Foto: Reimo Raja

küll karta vaja ei olnud,” kinnitas Janno, kes avaldas kahetsust, et tal tol ajal fotoaparaati ei olnud, ning jätkas endiste aegade meenutusi: „Kuna reageerimine toimus enamasti õhtuti ja nädalavahetustel kodust, siis oli küllaltki sageli hetki, mil laupäeva õhtuti tuli seebise seljaga saunast välja tormata, nuustik ühes, käterätt teises käes ja naine fööniga järel – reageerida tuli sageli nii saunalavalt kui ka sünnipäevalaua tagant.” Ajast aega on aga kehtinud „reegel”, et ühe Janno sõbra sünnipäeval (s.o 19. septembril) leidis alati aset mingi suurem tulekahju. „Nii, et sünnipäevalauas on meil alati jututeema olemas,” muheles Janno neid lugusid meenutades. Kümme aastat pealikuna Enam kui kümme aastat tagasi sai Janno Voolust päästjate pealik Mäetagusel ja Avinurmes. 2008. aasta lõpust, pärast Iisakus uue pääste- ja polit-

seihoone valmimist ja Mäetaguse meeskonna liitmist Iisaku päästekomandoga aga juhatab ta vägesid Iisakus ja Avinurmes. Eriti edukas oli Jannole aga 2009. aasta, mil ta lõpetas Sisekaitseakadeemia Päästekolledžis päästeteenistuse eriala ning pälvis eelkõige teenete eest ennetusvaldkonnas päästeteenistuse medali. „Päästeteenistuses töötatud aastate jooksul on Janno Vool näidanud end professionaalse, kohusetundliku ja entusiastliku töötaja ning tasakaaluka juhina. Vajadusel ei pelga ta tööülesannete täitmist ega päästeala ennetustöös osalemist ka oma vabast ajast. Ta on iseseisva mõtlemise, kiire otsustusvõime ja väga hea suhtlemisoskusega ning täpne ja korrektne tööülesannete täitmisel. Teeb piirkonnas väga head koostööd kohalike omavalitsuste ja vabatahtlike tuletõrjeühingutega igapäevase elukeskkonna tuleohutumaks ja turvalisemaks muutmisel. Oma eriti entusiastliku suhtumisega päästeala ennetustöösse on ta suu-

Peast päästja „Inimese turvalisuse maapiirkonnas tagab ennetustöö” – selle mõtte õigsuses on Janno raudselt veendunud. „Õpetame inimesi ohuteadlikult käituma ja anname vähemasti suitsuanduridki metsaküladesse, mis keskustest kaugemale jäävad. Ennetustöös oleme praegu õigel teel, sest uutel päästemasinatel on küll parem maastikuläbivus, aga lausa igale poole nendega ligi ei pääse. Peame õpetama inimesi käituma nii, et õnnetusi ei juhtuks,” väidab Janno, kes leidis oma päästekolledži lõputöös „Kohaliku omavalitsuse ja päästekomando koostöö”, et koostööd tuleb tihendada ja seda on juba hakatud ka tegema – eelkõige tuleohutusalase nõu andmisega valla hallatavatele asutustele. „Mis aga puudutab vabatahtluse arenemist, siis see tekib koos inimeste elatustaseme tõusuga – kui inimestel on korda seatud oma elu ja rahuldatud esmavajadused, siis hakkab tekkima ka vabatahtlus. Hetkel selle arenguks veel soodsat pinnast ei ole,” räägib Janno veendunult. Töö ja hobi käsikäes Janno töö on ühtlasi ka hobi. Näiteks on ta oma puhkuse ajast kaks aastat töötanud kasvatajana päästeala noortelaagris ja sama kaua vedanud ka noorteringi. Iisaku päästekomando naabruses asuva kooli õpilased käivad külas sageli – nad lihtsalt

veerevad siit mäest alla ja näevad seejärel välja nagu lumememmed – viipab Janno kooli poole ja meenutab, et omal ajal sai Mäetagusel lastega ka tuletõrjesporti tehtud. Janno igapäevane truu kaaslane on fotoaparaat. Jäägu siis objektiivi ette kodukandi kaunimad kohad, mis mitmel korral toonud edu kohalikul fotokonkursil, päästetegevus või traditsiooniline igasuvine perereis või jalgsimatk, mis perearstist abikaasaga võeti möödunud suvel ette Türgis enam kui 50-kraadise kuumusega. Pealikust kuningaks Vestluse lõpetuseks küsin pealikult selgitust ka võidumoosi kohta, mis hinnati konkursile toodud 72 moosi seas parimaks nii seest kui ka väljast. Miks just „Magus öö”? Moosikuninga vastus kõlas lihtsalt ja iseenesestmõistetavalt: „„Magus öö” sai moosi nimeks ikka selle välimuse tõttu – värvuselt on see tume nagu öö.” Kes ütles, et mehed ei oska moosi keeta!? Päästjad oskavad kõike! Võidumoosi „Magus öö” koostis: •• 1 kg pirne •• 1 spl sidrunimahla •• ühe apelsini mahl •• 500 g suhkrut •• 100 g tumedat šokolaadi Pirnid lõigata õhukesteks viiludeks, lisada apelsinimahl, riivitud apelsinikoor, sidrunimahl ja suhkur. Segu kuumutada keemiseni ja lisada tükeldatud šokolaad. Moos jätta ööpäevaks toatemperatuuril seisma. Järgmisel päeval keeta 15–20 minutit ja panna purkidesse. Kaanetada siis, kui moos on täielikult jahtunud.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


14

Algselt Kose komandos olnud pumbajaam seisab täies töövalmiduses olevana kõrvuti GAZ 53 kustutusautoga Kolga Vabatahtliku Tuletõrjeühingu reservautode garaažipoolel. Jüri Kaljuranna väitel on ta võimeline veekogu juurde jõudnuna iga kell viie minuti jooksul pumbajaama tööle saama.

komando

komando

Fotod: Ants Raava

Inimeste entusiasmita ei toimu vabatahtlike tegevuses midagi, kuid ainult entusiasmist ei piisa.

Jüri Kaljurand on Kolga vabatathlike eestvedaja ja 2009. aasta Eesti parim vabatahtlik päästja.

Kolga vabatahtlikud – joameestest tänapäeva Seekord on luubi all vabatahtlik komando. Ants Raava külastas Kolga komandot, mida juhib parima priitahtliku tiitliga pärjatud Jüri Kaljurand.

Ants Raava

olga vabatahtlik komando asub Harjumaa idaosas, mitme maa piirialal. Edelas ja läänes on Kõrvamaa, idas Lahemaa ning Narva poole sõites tuleb õige pea vastu Virumaa silt. Lähima elukutselise komandoni Loksal jääb 15 kilomeetrit, täpselt sama kaugel vastassuunas asub Kuusalu – koht, kus päästeala valges tsoonis elab üle viie tuhande inimese.

alane entusiasm. Täpselt meenutada seda ei osatud, aga hoolimata sellest, et ajalooallikates pole Kolga vabatahtlikest tuletõrjujatest enne teist ilmasõda juttu olnud ning ajaloolisele järjepidevusele viidata ei saa, on praeguseks juba 40 aastat samas garaažiboksis olnud täidetud vee ja bensiinipaagiga väljasõiduvalmilt ootamas GAZ 66. Esialgne mudel vahetati 1989. aastal välja uuema vastu, mida metsakustutusel tänase päevani kastutakse. Seda ka nüüd, kui põhitehnikana on käigus kõrvalboksides asuvad Volvo paak ja samast firmast pärit kustutusauto.

Nõukogude aega jäävatel sovhoosiaastatel oli Kolga tuletõrjeautol kaks palgalist autojuhti. Autojuhtidelt nõuti ametliku koolituse läbimist, niinimetatud joamehed õpetati kohapeal omal käel välja. Aastatuhandevahetuseni saadi hakkama ühe autoga, aastal 2000 toodi Kiiu komandost ühele „kassile” teine lisaks – kahesillaveolise asemel küll ühesillaveoga GAZ 53 kustutusauto. Aastal 2005 kohendati Scania piimapütt omal jõul tuletõrje paakautoks ning aastal 2009 anti Loksa komandost vabatahtlikele üle Volvo meeskonnaauto.

Võib-olla oli just ümbritsevates metsades peituv tuleoht ja kaugus Loksal asuvatest n-ö päris-tuletõrjujatest see, mis sundis Kahala sovhoosi aastal 1970 hankima GAZ 66 kustutusauto ja selle väljasõiduvalmis seadma, võib-olla aga lihtsalt tolleaegse sovhoosijuhi tuletõrje-

Väljasõitude arvuga ei saa mõõta komando edukust ja tulemuslikkust, küll aga valmisolekut.

Valmisolekus kolm masinat Kolga Vabatahtliku Tuletõrjeühingu eestvedaja Jüri Kaljurand liitus vabatahtliku tuletõrjeseltskonnaga aastal 1996 ning on alates sellest ajast ka komando tegemisi vedanud. Komandos on 25 vabatahtliku päästja koolituse läbinud liiget, ope-

Põhja-Eesti Päästekeskuse pressiesindaja

K

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Piimapütist aastal 2005 oma jõududega tuletõrje paakautoks ümber ehitatud Scania on vett vedanud nii metsapõlengute kui ka hoonetulekahjude kustutamiseks. Pildil: Kolga paakauto Kemba metsapõlengul aastal 2009.

Tsiviilkaitsesireen on tõhusaim vahend kuulmiskauguses olevate inimeste kiireks kokkukutsumiseks. ratiivautoga sõitmise luba omab neist kuus. Väljasõitude arvuga ei saa mõõta komando edukust ja tulemuslikkust, küll saab aga sellega mõõta komando valmisolekut ja vajalikkust ümbruskonna jaoks. Kolga komando väravatest on autod viimase viie aasta jooksul välja sõitnud rohkem kui ühestki teisest Harjumaa maapiirkonna vabatahtlikust komandost. Ühest küljest näitab see vajadust reageerivate päästjate järele, teisalt ei saa tähelepanu-

Praegu kasutusel olev Volvo päästeauto jõudis Kolga garaaži 2009. aastal Loksa komandost.

ta jätta, et Kolgas on lepingutega kaetud kahe auto asemel pidevas valmisolekus kolm masinat – paak, metsa- ja kulukustutuseks sobiv GAZ 66 ning Volvo kustutusauto. Kõik kolm on käesoleval aastal ka väljakutsetel käinud. Lihtne oleks öelda, et kuna toetatakse kahe auto väljasõiduvalmiduses hoidmist, siis hobi korras kolmandat masinat töökorras ei hoia, kuid Kolgal nii ei mõelda. Kuna vajadused on aastatega selgeks saanud, siis niisama lihtsalt näpuga rahajagajate poole viibutades lati alt läbi ei joosta ning hoitakse käigus enda hinnangul vajalik arv autosid. Päästeoskustega töökojalised Kolga on mõnes mõttes unikaalne komando ja võib-olla ka seepärast hästi toimiv. Ta on nimelt väga suurel määral ühe ettevõtte põhine ning ettevõte tegeleb ka vabatahtlike tehnika hooldust ja korrasolekut silmas pidades sobiva ala – autoremondiga. Ühest küljest on see teinud võimalikuks lahendada võrdlemisi lihtsalt paljudele vabatahtlikele päästjatele peavalu valmistava tehnika remondi. Kulud on enamasti küll kandnud Kaljurand ettevõtjana, kuid paljud tehnikaga seotud probleemid on kiirelt lahenduse leidnud. Teisalt on kõik tema töökojas töötavad inimesed läbinud ka päästealase koolituse ning sõidavad vajadusel tulekahju kustutama. See on väga toimiv kooslus, mille sarnast teist Harjumaa vabatahtlike komandode seas ei leidu. Eripärane on ka kohalik teavitamissüsteem. Ajal, mil suuremates linnades kaalutakse sireenide kasutamist või kõrvalejätmist, leidsid Kolga vabatahtlikud päästjad, et nõukogude ajast töökoja katusele jäänud tsiviilkaitsesireen on tõhusaim vahend kuulmiskauguses olevate inimeste kiireks kokkukutsumiseks. Ei oska öelda, kuivõrd see läheb kokku kriisijuhtimise kontseptsiooniga, kuid metsakustutuseks vajaliku hulga inimesi saab

15

Kaljuranna hinnangul paar korda sireeninuppu vajutades kõige kiiremini kokku. Komando ennetustegevusest ei osatud suurt midagi rääkida. Koolis käiakse tõesti igal aastal ja lasteaias ka, sest nii on ikka tehtud. Suitsuandureid aidati samuti üles panna, ega see tükki küljest võta. Valvatakse valla jaanitulel ja Kahala küla päevadel, sest kes see muu ikka valvab, kui ise ei valva. Ainult entusiasmist ei piisa Kolga vabatahtlik komando on vaheaegadeta tegutsenud 40 aastat. Ühest küljest on olnud aega tekkida traditsioonidel ja ka harjumusel, et Kolgas on ja peab ka tulevikus olema komando. Teisest küljest pole riigikorra muutus, majandusseisude kõikumine ja päästealaste nägemuste ristlainetus andnud võimalust välja kujuneda vabatahtliku komando püsimiseks vajalikul alusvundamendil. Ilusa ja entusiastliku jutu lõpetuseks ei tahaks rahast rääkida, aga paraku loob just püsiv rahastusskeem võimaluse komando tööd planeerida, garaažid soojad ja tehnika väljasõiduvalmis hoida. Inimeste entusiasmita ei toimu vabatahtlike tegevuses midagi, kuid ainult entusiasmist ei piisa. Nagu tühja paagiga auto jääb läkastades teeserva seisma, nii võib toetuseta kustuda ka kõige tulisemate entusiastide ettevõtlikkus. Kuusalu vald on Kolga vabatahtlikke toetanud aastast 1976 ja toetab garaaži soojashoidmiseks ning mingil määral ka tehnika väljasõiduvalmiduse tagamiseks vajalike summadega ka tänasel päeval. Kuna Loksa elukutseliste komando asub Kolgast 15 sõiduminuti kaugusel, vähenesid käesoleval aastal Kolga vabatahtlikule komandole Päästeameti koostöölepingu alusel makstavad toetussummad. Lihtne rehkendus näitab, et Kolga komando püsib praeguste sissetulekute ja väljaminekute juures väljasõiduvalmina seni, kuni vald leiab oma kitsaste olude juures võimaluse vabatahtliku pääste tegevust Kolgas praegusega samaväärses summas toetada. Valla toetuse vähenemisel peaks võimalused tehnika valmisolekus hoidmiseks väga kriitiliselt üle vaatama. Lihtsamalt öelduna peab tegema valiku, milline auto kolmest jääb sõitma ja milline mitte.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


16

õigusruum

õigusruum

Koostöö partnerasutustega päästesündmuste lahendamisel Seoses uue päästeseaduse jõustumisega 1. septembril on kinnitatud ka valitsuse määrus „Päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö kord”, mis reguleerib senisest täpsemalt päästesündmuste lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostööd ning ühtlustab juhtimist. Tauno Suurkivi Siseministeeriumi päästeja kriisireguleerimispoliitika osakonna nõunik

U

us määrus ei haara kõiki asutustevahelisi koostööaspekte operatiiv-, taktikalisel ja strateegilisel tasandil. Eesmärgiks oli luua kõiki juhtimistasandeid ja eri valdkondi hõlmav päästesündmuste juhtimise mehhanism, mis oleks kasutatav mis tahes operatiivsündmuse lahendamisel, kuhu kaasatakse lisaks päästele ka teisi riigiasutusi ning isikuid. Standardsus ja universaalsus Enne käesoleva määruse jõustumist valitses olukord, kus eriliigiliste päästesündmuste lahendamiseks oli asutuste vaheliste kokkulepetega loodud erinevaid päästetöö juhtimise mudeleid. Nüüd on taoline koostöö alati standardselt ühetaoline ning mis tahes päästesündmuse juhtimisele universaalselt sobiv.

ka pea iga päev päästetöö juhtimiseks kogunevat juhtimisüksust, mida seni tunti kui „kapotistaapi”, ent mis on määruses saanud ametlikuma nimetuse – juhtimisgrupp. Juhtimisgruppi kuuluvad päästetöö juht, vastutav politseinik ja vastutav meedik. Nii nagu juhtimisgrupi puhul, on ka kõikide ülalnimetatud staapide puhul määruses sätestatud asutuste ring, mis on päästetöö juhi korraldusel kohustatud ilmuma päästesündmuse lahendamisele ning määrama oma esindaja päästetöö staapi. Veelgi enam, uue määrusega on loodud olukord, kus kõik päästetöö juhi otsusel staabi koosseisu määratud isikud peavad olema valmis sündmuskohal tööülesandeid täitma järgnevalt toodud aja jooksul: 1) juhtimisgrupis ja sündmuskoha staabis 1 tunni jooksul; 2) regionaalses staabis 2 tunni jooksul; 3) üleriigilises staabis 3 tunni jooksul.

Päästetöö juhil on nüüd, vastavalt oma pädevusele, võimalik luua kuni kolmetasandiline staapide süsteem, kuhu kuuluvad madalamalt kõrgemale juhtimistasandile: 1) sündmuskoha staap; 2) regionaalne staap; 3) üleriigiline staap.

See peaks tulevikus leevendama päästetöö juhtidele tuttavat probleemi, kus päästesündmusele kaasatud asutused ei suuda tagada oma esindaja olemasolu juhtimisstruktuurides sellise kiirusega, mis oleks vajalik päästesündmuse arenguid silmas pidades. Eriti teravaks on probleem osutunud nädalavahetustel või pühade ajal toimuvate sündmuste korral.

Uues määruses pole unustatud

Määrus nõuab ka, et staapi saa-

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

detud asutuse esindajal oleks piisavalt volitusi juhtimaks sündmuskohal oma valdkonna ressursse ja kaasamaks vajadusel lisajõude. Sedasi välditakse olukordi, kus staabis koostööd tegevatel isikutel on oma asutuses erinev juhtimispädevus ning sellest tulenevalt ei ole koostöö sündmusel piisavalt tõhus. Päästetöö juhi õiguste avardamine Uus olukord avardab samuti päästetöö juhi õiguste kasutamist nii ajas kui ka ruumis. Päästetöö juhi ülesannetesse võib asuda päästeametnik, kes ei pruugi ise sündmuskohal viibidagi, või mis veel huvitavam, ka sündmus ise ei pruugi veel aset leidnud olla. Nimelt sätestas nüüd juba kehtivuse kaotanud Päästetööde üldeeskirja §11, et päästetööde juhiks saab päästeteenistuja, kes jõuab esimesena sündmuskohale. Sellega oli päästetöö juhi staatus seotud ühelt poolt sündmuskoha olemasolu ja teiselt poolt päästeteenistuja seal viibimisega. Ent kuidas kasutada päästetöö juhile antud õigusi üleriigilise või regionaalse staabi juhi puhul, kes ise sündmuskohal ei asu? Kas staabi juht, kes sündmuskohalt ajutiselt lahkub (näiteks luuremissioonile helikopteriga), kaotab selleks perioodiks päästetöö juhi staatuse? Kuidas asuda tegevusse olukorras, kus päästesündmus pole veel aset leidnudki, aga on selge, et lähitulevikus see juhtub – näiteks lubab ilmaennustus erakordset tor-

Juhtimisgruppi kuuluvad päästetöö juht, vastutav politseinik ja vastutav meedik. Foto: Reimo Raja

Ärgem kartkem määrust tulevikus uuesti avada ning tuua sisse täpsemad ja praktilise eluga veelgi paremini kokku puutuvad sätted. mi? Millised oleks tegevused olukorras, kus geograafiliselt konkreetselt määratletav sündmuskoht hoopiski puudub (näiteks rannikureostus)? Eeltoodud küsimustele varasem õigusruum korrektset vastust ei andnud, nüüd on aga päästetöö juhiks isik, kes juhib päästesündmuse lahendamist või ohu tõrjumist. Sellega on tema staatus lahutatud nii sündmuse geograafilisest asukohast kui ka õnnetuse toimumise faktist. Nii saavadki vastava pädevusega päästeametnikud asuda oma ülesannete

täitmisele, organiseerides päästesündmuse lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostööd ning rakendades seaduses päästeasutusele või päästetöö juhile lubatud meetmeid. Mitu päästetöö juhti ühel sündmusel Kolmas toimunud muudatus puudutab päästetöö juhtide hulka ühel päästesündmusel. Kui varasem regulatsioon nägi ette vaid ühe päästetöö juhi olemasolu sündmuskohal, siis nüüd on sisse toodud päästetöö juhtide paljususe printsiip. See on vajalik eeskätt selleks, et kui ühel suurel sündmusel töötab mitu juhtimisgruppi või sündmuskoha staapi, oleks igal staabijuhil võrdsed päästetöö juhi õigused kolmandate isikute suhtes ning meetmete rakendamise õigused. Varasem õigusloogika nägi päästetöö juhi volitusi

ette ainult ühele päästetöö juhile. Aga miks peaks näiteks korralduse eluruumi tungimiseks sündmuskohal andma regionaalses staabis viibiv päästetöö juht? Sellised õigused tuleb anda vahetult sündmuskohal tegutsevatele päästetöö juhtidele, mis muudab sündmuse lahendamise kiiremaks ja efektiivsemaks, säilitades samas juriidilise korrektsuse. Päästeametis tuleb siinjuures määratleda päästetöö juhtide omavahelised alluvussuhted, mis tagavad päästetöö juhtide paljususe korral ühel sündmusel nende omavahelise alluvussuhete süsteemi toimivuse. Mõisted sündmuskohal Neljandaks muudatuseks on päästesündmuste lahendamisel kasutatavate mõistete määratlemine kõrge õigusjõuga akti tasemel. See loob olukorra, kus erinevatel sündmustel kasutatakse samu mõisteid ning

kaasatud asutused räägivad omavahel n-ö ühes keeles. Eriliigiliste päästesündmuste lahendamise metoodikate koostamisel saab nüüd aluseks võtta samad mõisted nii sündmuse alade, seal kasutatavate punktide ja teede kui ka osalevate isikute nimetamiseks. Oluliselt lihtsamaks muutub ka päästetöö juhtide koolitus (pole vaja enam nii palju mõisteid). Samuti on sündmuse lahendamisele kaasatud partnerasutustele edaspidi arusaadavamad päästetöö juhi korraldused – neid saab anda lühemalt ning pole vaja lisaselgitusi. Näiteks on päästesündmusel kõik alad edaspidi defineeritud neis kehtestatava režiimi abil nii alal viibivatele kaitsevarustuseta isikutele kui ka alale sisenevate päästjate kaitsevarustuse vajadusele. Universaalselt kõikidel päästesündmustel kasutatavate aladena on määruses välja toodud järgmised: 1) keeluala – eluohtlik ala, kus viibivale inimesele antakse korraldus alalt väljumiseks ning kuhu sisenemine on keelatud; 2) ohuala – eluohtlik ala, kus viibiv inimene päästetakse või evakueeritakse ning kuhu võib siseneda vaid asjakohast kaitsevarustust kasutav ja vastava väljaõppe saanud inimene päästetöö juhi antud ülesande täitmiseks; 3) turvaala – ala, kus viibiv inimene evakueeritakse või antakse korraldus varjumiseks ning kuhu lubatakse ainult päästetööga otseselt seotud inimesed ja päästetöö juhi loal lubatud inimesed ja tehnika; 4) hoiatusala – ala, kus viibivat inimest päästesündmuse mõjudest teavitatakse ja hoiatatakse ning vajadusel evakueeritakse; 5) sündmuskoht – keelu- ja/või ohu- ja turvaalast koosnev päästetöö juhi määratud ala, kus võivad viibida vaid päästetööga otseselt seotud inimesed ning päästetöö juhi loal lubatud inimesed ja tehnika, kus paiknevad kannatanud ja asitõendid ning esinevad sündmusest põhjustatud kahjustused. Loomulikult võib eriliigiliste päästetööde metoodikates ette näha ka teisi sündmuskohal kasutatavaid alasid, aga eeltoodud alad peavad moodustama igal päästesündmusel kasutatavate alade n-ö selgroo. Juhtimisvastutuse üleandmine Uues määruses on täpsemalt reguleeritud ka päästesündmuse juhti-

17

misvastutuse üleandmine teisele asutusele olukorras, kus päästjad on oma töö teinud ja sündmusega tegeleb edasi mõni teine asutus. Näitena võib tuua keskkonnaõnnetused, kus päästjad lokaliseerivad reostuse, takistavad ohu levikut ja päästavad inimesed, ent muud tegevused sündmuse lahendamisel võivad kesta nädalaid. Siinjuures on oluline senisest täpsemalt fikseerida sündmuse vastustuse üleminek ühelt asutuselt teisele, antud näite korral päästeasutuselt keskkonnaasutusele. Määrus sätestab võimaluse anda sündmuse lahendamine teisele asutusele üle allkirjastatud aktiga. Nii välditakse hilisemaid segadusi sündmuse lahendamisega seotud kulude katmisel või muus vastutuse täpset määratlemist nõudvas olukorras. Eeltooduga kaitstakse ka päästetöö juhte, kellele on tagatud kindlus, et pärast sündmuskohalt lahkumist ja vastutuse üleandmist ei hakata head tööd teinud päästetöö juhti kompromiteerima asja pärast, mis juhtus hiljem ning millega meie töötajatel ei olnud enam mingisugust seost. Päästetöö juhi roll muudatustes Selge see, et ükski õigusakt ei hakka tööle jõustumise esimesest päevast, seetõttu tuleb määruse igapäevaelus rakendajatele teha koolitusi nii tööl kui ka õppeasutustes, unustamata seejuures koostööpartnereid. Kindlasti tuleb varuda kannatust ja anda koostööpartneritele aega oma inimeste väljaõpetamiseks ning vajadusel isegi asutuste töökorralduslike muudatuste sisseviimiseks. Võimalik, et praktiline elu tingib vajaduse määruse teatud osade täiendamiseks või isegi mõne osa parandamiseks. Juba praegu on selge, et tulevikus vajab täpsemat reguleerimist pääste- ja kriisireguleerimisstruktuuride omavaheline koostöö päästesündmuste lahendamisel. Praegu pole aga aeg selle sätestamiseks määruse tasemel veel küps ja diskussioonid kindlasti jätkuvad. Ärgem kartkem määrust tulevikus uuesti avada ning tuua sisse täpsemad ja praktilise eluga veelgi paremini kokku puutuvad sätted. Eelkõige just päästetöö juhtidel on tulevikus suurim vastutus ettepanekute tegemiseks ning määruse täpsustamiseks.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


18

õigusruum

õigusruum

Päästetöödega kaasnenud ettenägematute kulude hüvitamine reservist Päästeseaduse jõustumisel (1. september 2010) hakkas kehtima uus kord, mis reguleerib päästetöödega kaasnenud ettenägematute kulude hüvitamise taotlemist Vabariigi Valitsuse reservist. Tarvi Ojala Siseministeeriumi päästeja kriisireguleerimispoliitka osakonnajuhataja asetäitja

U

ude määrusse on koondatud kõik ulatusliku või pikaajalise päästetöö või demineerimistöö korral hüvitatavad kulu liigid, välja arvatud kulu, mis tekitatakse omanikule või valdajale asja sundkasutusse võtmisega (päästeseaduse § 20 ja § 44). Määrus sätestab selgemalt tin-

gimused, mis on aluseks kulude hüvitamise taotluse esitamisele. Oluliseks muudatuseks on see, et määruses nimetatakse ära, mis on ulatuslikkuse ja pikaajalisuse tingimused. Ulatuslikuks päästetööks on päästesündmuse lahendamine, millega kaasneb päästekeskusel või Päästeametil möödapääsmatu vajadus rakendada täiendavalt enam kui 20 vabatahtlikku päästjat või füüsilist isikut või mille lahendamiseks on vajalik kasutusele võtta päästeasutusele mittekuuluvaid tehnilisi vahendeid. Seega on üheks aluseks

kulude hüvitamise taotluse esitamisele päästesündmus, mille tulemuslikuks lahendamiseks on vajalik kaasata päästekeskuse väljasõiduplaanis sätestatust oluliselt enam isikuid või kaasata päästeasutusele mittekuuluvat tehnikat. Teiseks sätestatakse määruses, et pikaajaliseks päästetööks on üle 24 tunni kestev päästetöö. Keerukate ja ulatuslike sündmuste korral (näiteks metsatulekahju, aga ka suurema hoone tulekahju) võib sündmuse lahendamise aeg kesta üle ööpäeva. Selliste sündmuste la-

hendamisega kaasnevad reeglina suurem isikkoosseisu vajadus, vabatahtlike päästjate ning täiendavate tehniliste seadmete ja vahendite rakendamise vajadus. Isikutele tekitatud kulude hüvitamine Määruse kohaselt hüvitatakse päästetööl osalenud juriidilisele isikule, vabatahtlikule päästjale ja päästetööle rakendatud füüsilisele isikule kõik päästetöö juhi või demineerimistöö juhi korraldusel tekitatud kulud, ent ei hüvitata saamata jäänud tulu. Sellisteks kuludeks võivad olla näiteks rasketehnika ja kraanade kaasamise kulud, samuti kütusekulu, sideteenuste kulud ning hävinenud tööriiete ja muude kahjustada saanud vahendite ja esemetega seotud kulud. Saamata jäänud tulu mittemaksmise põhimõte tuleneb päästeseadusest ja selle all mõistetakse tulu, mida isik oleks saanud selle vahendiga (nt traktor) teenida oma tavapärasel tööl, või palka, mida isik oleks saanud. Tavapäraste päästetöödega (mitte ulatuslike või pikaajaliste päästetöödega) seotud kulude hüvitamine vabatahtlikule päästjale on reguleeritud päästesea-

Ulatuslikuks päästetööks on päästesündmuse lahendamine, mille lahendamiseks on vajalik kasutusele võtta päästeasutusele mittekuuluvaid tehnilisi vahendeid. Ülemiste lennuõnnetusel kasutati näiteks kaitseväe eritehnikat. Foto: Andres Putting/Delfi Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

duse paragrahvis 40, mille kohaselt võib päästeasutus hüvitada vabatahtlikule päästjale või juriidilisele isikule transpordi-, side- ja muud päästetööl või ennetustööl osalemisega kaasnevad vajalikud kulud. Nimetatud kulud hüvitab vabatahtlikule päästjale ja juriidilisele isikule päästeasutus oma eelarvest, s.t transpordikulu päästetööle saabumiseks ja sealt lahkumiseks Vabariigi Valitsuse reservist ei hüvitata. Täpsemad alused selliste kulude hüvitamiseks kehtestatakse siseministri määrusega. Tasu maksmine Määruses sätestatakse, et isiku rakendamise aeg algab päästetööle rakendamise registreerimisest ning lõpeb isiku päästetööle rakendamise lõpu registreerimisega. See loob kohustuse päästeasutusele registreerida kõik päästetööle rakendatud isikud. Registreerimine ja sellega seotud tööaja ning tasu arvestamine on ka tasu maksmise vältimatu eeltingimus. Tasustamisele ei kuulu isiku isiklik sõiduaeg päästetöö sündmuskohale ega ka sõiduaeg päästetöö sündmuskohalt lahkumise järel. Kui vabatahtlik päästja või füüsiline isik rakendati päästetööle, mis asub väljaspool teda rakendanud päästeasutuse tegevuspiirkonda, registreerib isiku rakendamise alates isiku saabumisest päästeasutuse määratud kogunemiskohta teda päästetööle rakendanud päästeasutus. Siinjuures kuulub tasustamisele ka aeg, mis kulus määratud kogunemiskohast päästetöö sündmuskohale jõudmiseks teise päästeasutuse tegevuspiirkonnas ning tagasijõudmiseks päästetöö sündmuskohalt. Nii vabatahtliku päästja kui ka päästetööle rakendatud isiku tasu suurus sõltub päästeteenistujate madalaimale palgaastmele vastavast palgamäärast (käesoleval hetkel 6900 krooni ehk 441 eurot). Selle seose tekitamine tagab olukorra, kus ükski päästeala väliselt rakendatud isik ei saa päästetööl osalemise eest suuremat tasu kui mis tahes kutseline päästeteenistuja sündmuskohal. Kõrgema tasu maksmine ei oleks riigile kuluefektiivne ega kutseliste päästjate suhtes õiglane. Väiksema tasu maksmine ei oleks vabatahtlikele päästjatele ja päästetööle rakendatud füüsilistele isikutele päästetööl osalemisel piisavaks motivatsiooniks. Sellise tasu maksmise peamiseks eesmärgiks on päästetööl osalemisega seotud

19

Tüüpiline näiteks kauakestvate ja keeruliste päästetööde kontekstis on metsatulekahjud. Kaader Vihterpalust. Foto: Ants Raava

kulutuste hüvitamine ning peamise vajadusena on silmas peetud eeskätt metsatulekahjusid. Vabatahtlike kaasamisel tulekahjude kustutamisele päästeasutusega sõlmitud lepingu alusel võib hüvitist maksta vastavalt lepingule. Toitlustamiskulud Toiduna käsitletakse määruses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 2 sätestatud töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet (välja arvatud alkohol), mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed. Selline määratlemine annab päästetöö juhile suurema vabaduse otsustada toidu koostise üle, järgides vaid etteantud rahalist piirmäära. Nagu varasemas õiguses, nii on ka määruse kohaselt päästeasutusel kohustus tagada üle nelja tunni kestva päästetöö korral päästeteenistujale, vabatahtlikule päästjale ning päästetööle rakendatud füüsilisele isikule tasuta toitlustamine ja joogivesi. Käesolevat sätet ei tule tõlgendada kui kohustust tagada toitlustamine ja joogivesi päästetööl osalejatele iga nelja tunni tagant. Toitlustamine ja joogivesi tagatakse sündmustel, mis kestavad üle nelja tunni. Toitlustamise ja joogivee tagamine korraldatakse ettenähtud rahaliste piirmäärade ulatuses vastavalt vajadusele. Erinevaid vajadusi võivad tingida ilmastik (näiteks kuuma ilmaga suurenenud joogivee vajadus, külmades tingimustes kuuma tee vajadus), tööde iseloom (suure

Pikaajaliseks päästetööks on üle 24 tunni kestev päästetöö.

intensiivsusega tööl suurem kalorite kogus ööpäevas), tööde ulatus (suure pindalaga päästesündmustel toidu pakendamise vajadus ning transport) ja paljud muud tegurid. Joogiveena mõistetakse käesolevas eelnõus ka muid tarvitamiseks mõeldud vedelikke, välja arvatud alkohol. Näiteks vee asendamine kuuma teega külmades ilmastikuoludes, mineraalvee või limonaadi kasutamine pikaajalistel sündmustel kuumades ilmastikuoludes seoses soolade ja mineraalide tasakaalustamise ning kiirema imendumise vajadusega inimeste organismis ja kohvi või muude toniseerivate jookide kasutamine öist tööd tegevatel staabiliikmetel (näiteks staabiassistendid, raadioside pidajad jne). Toitlustuse kulude rahaline piirmäär on 15 eurot (234 krooni ja 70 senti), mille ulatuses võib 24 tunni jooksul teha kulutusi ühe inimese varustamiseks toidu ja joogiveega. Varasem regulatsioon sätestas, et hüvitise taotlejale hüvitati päästetööl osalenud inimeste toitlustamise ja joogivee kulud kokku kuni 75 krooni ulatuses inimese kohta päästetööl töötatud 8 tunni eest (225 krooni 24 tunni kohta). Seega suurenes kulu piirmäär ühe inimese kohta ööpäevas 9 krooni ja 70 senti (62 eurosenti). Maksumuse suurenemise vajaduse tingis eelkõige täiendus, millega viidi toitlustuskulude alla ka toidu valmistamise, pakendamise, ühekordsete toidunõude, toidu päästesündmusele transpordi ning hilisema toidunõude ja toidujäätmete utiliseerimise kulud. Selle muudatuse on tinginud praktiline vajadus, kus nimetatud kulude lahutamine toitlustuskuludest on olnud paljudel kordadel äärmiselt keerukas, kui mitte võimatu. Pikaajalistel päästesündmustel tellitakse toitlustusteenus reeglina toitlustusettevõtjalt, kelle kuluarvestuses ei ole nähtav eraldi kulu toidu valmistamiseks, pakendamiseks,

ühekordseteks toidunõudeks, toidu päästesündmusele transpordiks ning hilisemaks toidunõude ja toidujäätmete utiliseerimiseks. Erisus varasemaga on ka piirsumma ajalises arvestuses – kulu jaotumine 24-tunnisele ajaperioodile on oluline, kuna vastavalt ööpäeva perioodile erinevad toitlustuse kulud väga suurel määral. Päästetööle rakendatud inimese toitlustamine ajavahemikul 8.00–17.00 on toiduaegade iseärasustest tingitult oluliselt kallim kui toitlustamine ajavahemikul 24.00–08.00. Päevasel ajal võib inimese toitlustamine 8 tunni kohta tulla kallim seoses 2-3 toidukorra ning suure hulga joogiveevajadusega. Öisel ajal on inimese toidu ja joogiga varustamine märgatavalt odavam seoses ühe toidukorra ja vähenenud joogiveevajadusega. Nende kulude maksumuse erinevuse ühtlustamiseks arvestatuna ööpäevas oli vajalik jaotada toitlustuse ja joogiveega varustamise kulud 24tunnisele ajaperioodile, tõstmata seejuures üldkulu määra. Hüvitiste ja tasude taotlemise korras ja vajalike dokumentide loetelus ei ole varasemaga võrreldes olulisi muudatusi tehtud. Menetlusliku lihtsustusena, mis suurel määral kiirendab ja parandab kulude hüvitamise korraldust, on määrusesse lisandunud põhimõte, et ühe päästesündmuse kohta esitatakse üks koondaruanne kõigi vastaval päästesündmusel valitsuse reservist hüvitatavate kulude kohta. Määruses sätestatakse ka seni puudunud võimalus, milles Päästeametil on eelarveliste vahendite olemasolul võimalik hüvitada kulud ka enne valitsuse reservist raha eraldamist. See on äärmiselt oluline väiksema käibega ettevõtetele, kelle jaoks võis varasem, kohati mitmekuuseks veninud menetlus tähendada olulist kahju majandustegevusele.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


20

õigusruum

õigusruum

Muudatused tuleohutusmäärustes

põhjustel. Seetõttu ei kehtestatud prügikonteineri ladustamisele senisest rangemaid nõudeid, vaid kehtima jäi ka varem nõutud kahemeetrine ohutuskuja. Lisaks tuleohutusnõuetele peavad inimesed olema kursis ka nõuetega, mis on kehtestatud jäätmefirmade lepingutingimustega. Näiteks on Ragn-Sellsi prügikonteinerite kasutusjuhendis kirjas, et tuleohutuse tagamiseks peab konteiner paiknema eluruumidest ja autodest vähemalt kolme ja poole meetri kaugusel.

Septembris hakkasid kehtima uued tuleohutusmäärused. Nõuded näiteks lõkketegemisele ja grillimisele muudeti leebemaks.

Priit Laaniste Siseministeeriumi päästeja kriisireguleerimispoliitika osakonna nõunik

T

uleohutuse seaduse jõustumisega 2010. aasta septembri alguses tuli uuendada ka kõiki tuleohutusnõudeid reguleerinud määrusi. Kui osa tuleohutusnõudeid on üsna spetsiifilised ja avalikkuse suuremat tähelepanu ei pälvi, siis lõkketegemise, grillimise ja põlevmaterjali ladustamisega seotud nõuded puudutavad pea igaüht. Seetõttu oli selliste nõuete väljatöötamine ja kehtestamine ka avalikkuse suure tähelepanu all. Nii näiteks avaldas Postimees lõkketegemise ja grillimise tuleohutusnõudeid reguleeriva määruse eelnõu kohta kaheksa ja põlevmaterjalide ladustamise tuleohutusnõudeid reguleeriva määruse eelnõu kohta neli artiklit. Uute nõuete väljatöötamisel pakutakse eelnõus aruteluks tihti välja uusi ideid, eelnõu kooskõlastamisel kogutakse nende ideede teostatavuse ja efektiivsuse kohta ka erinevate osapoolte tagasisidet. Õigusakti kooskõlastusprotsess toob eelnõu koostajale väärtuslikku tagasisidet ning väga harvad on juhud, kui õigusakt võetakse vastu täpselt samal kujul kui algselt kooskõlastusele saadetud eelnõu. Seega ei ole otstarbekas tutvustada eelnõu staadiumis õigusakti avalikkusele kui juba kindlalt paika pandud plaani. Samas on eelnõu staadiumis tuleohutusnõuete kajastamine meedias kindlasti positiivne, kuna see aitab kaasa elanikkonna teadlikkuse tõstmisele tuleohutusalastest probleemidest, samuti saab õigusakti koostaja sel viisil teada ka avaliku arvamuse hoiakud. Põlevmaterjalide ladustamine Põlevmaterjalide ladustamise tuleohutusnõudeid reguleerib sisemi-

nistri 2010. aasta 2. septembri määrus nr 44 „Põlevmaterjalide ja ohtlike ainete ladustamise tuleohutusnõuded”. Põlevmaterjal on mis tahes aine, vedelik, materjal, toode või muu selline ese, mis süttib sädemete või lahtise leegiga või kuuma õhuga kokkupuutumisel. Võrreldes varasemalt kehtinud nõuetega on uues määruses täpsustatud põlevmaterjalide ladustamise nõudeid kütteseadme või muu kuuma välispinnaga seadme läheduses. Põlevmaterjali ohutu ladustamise kauguse määramisel tuleb eelkõige lähtuda seadme tootja kasutusjuhendist. Kui asjakohane kasutusjuhend puudub, tuleb lähtuda määruse nõuetest, mis on paika pandud lisas 1 ja arvestavad seadme välispinna temperatuuri. Ohutuskujad on vahemikus 50–1200 millimeetrit. Uue nõudena on määruses sätestatud piirang kortermajade ühiskasutuses olevates keldrites ja garaažides tuleohtlikke vedelike (leekpunkt alla 55o C) ladustamisele. Ühe korteri kohta tohib ladustada kuni viis liitrit tuleohtlikke vedelikke. Varasemalt sellist piirangut ei olnud ja seetõttu oli ka keeruline lahendada elanike kaebusi naabrite kohta, kes ladustasid ühiskasutatavas keldris tuleohtlikke vedelikke. Tavapäraseks ladustamiseks ei loeta loomulikult garaažis parkiva auto bensiinipaagis olevat kütust või katlaruumis paiknevat hoone kütmiseks mõeldud põlevvedelikku. Varasemate „Tuleohutuse üldnõuete” kohaselt ei tohtinud põlevmaterjali ladustada mis tahes

Teistes riikides on turul saadavad ka süttimiskindlast plastikust konteinerid, mida meil kahjuks ei pakuta.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

ehitisele lähemal kui neli meetrit, seega ei tohtinud näiteks küttepuid laduda vastu puukuuri seina. Uued nõuded nii jäika lähenemist ette ei näe, lisaks üldistele ohutuse tagamisele suunatud nõuetele toob määrus välja, et põlevmaterjale ei ladustada lähemale kui neli meetrit hoonetest, milles püsivalt viibivad inimesed. Seega näiteks kuuri, garaaži, varjualuse vms ehitise ligiduses võib põlevmaterjali ladustada. Prügikonteineri kaugus hoonest Avalikkuses tekitas palju küsimusi plaan muuta varasemast rangemaks jäätmete ladustamise nõudeid, eelkõige plastkonteinerite ohutu kaugus eluhoonetest. Kui varasem nõue nägi ette jäätmekonteinerile kahemeetrise ohutuskuja hoonest, siis eelnõu nägi ette plaani suurendada plastkonteineri puhul ohutuskuja neljameetriseks. Varasem kahemeetrine ohutuskuja oli kehtestatud ajal, mil kasutusel olid peamiselt metallist prügikonteinerid. Plastkonteineris toimuv jäätmepõleng ohustab läheduses paiknevat hoonet palju suuremal määral kui metallkonteineris toimuv põleng – kuna tulekahju korral plastkonteineri materjal (polüetüleen) süttib ning see on kõrge kütteväärtusega, põleb see kõrge temperatuuriga ning eraldab rohkesti musta suitsu. Praegused jäätmefirmad ei paku klientidele ka plastkonteinerite asendamiseks alternatiivseid võimalusi, samuti puudub paljudes elurajoonides võimalus paigutada prügikonteiner hoonest vähemalt nelja meetri kaugusele. Teistes riikides on turul saadavad ka süttimiskindlast plastikust konteinerid, mida meil kahjuks ei pakuta. Valdavalt ei ole prügikonteinerite kaugus hoonetest tuleohutuse valdkonnas eriti terav probleem, sest inimesed paigutavad prügikonteineri hoonest eemale ka sanitaarsetel

Seaduse järgi peab prügikonteiner olema hoonest vähemalt kahe meetri kaugusel, kuid prügifirma võib lepingus nõuda ka suuremat ohutuskuja. Fotol põlenud prügikonteiner Tallinnas. Foto Andres Putting/Delfi

Nõuded lõkkele Lõkketegemisele ja grillimisele on nõuded kehtestatud siseministri 2010. aasta 30. augusti määrusega nr 40 „Küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise kohale esitatavad nõuded”. Varasemalt oli nii lõkketegemisele kui ka grillimisele kehtestatud liiga ranged nõuded, mida ka hoolsal kodanikul oli üsna keerukas täita. Kui enne tuli nõuete kohaselt lõket teha kohas, mis asus vähemalt 15 meetri kaugusel hoonest ning 30 meetri kaugusel metsast, siis uute nõuete kohaselt on ohutu kaugus väiksemate lõkete korral kaheksa meetrit hoonest ja kümme meetrit metsast. Suurema lõkke korral on ohutuks kauguseks määruse kohaselt 15 meetrit hoonest ja 20 meetrit metsast. Lõkke suurust hinnatakse vastavalt lõkke läbimõõdule – väikese lõkke läbimõõt on kuni üks meeter, sealt edasi on tegemist juba suure lõkkega. Lõkke suuruse määratlemine on vajalik seetõttu, et ei ole otstarbekas kehtestada iga suurusega lõkkele samasuguseid nõudeid, kuna väiksema ja suurema lõkke tegemisel on tuleoht oluliselt erinev. Lõkke suuruse hindamine lõkke läbimõõduga on otstarbekas, kuna muude näitajate nagu näiteks põletava materjali massi, leegi kõrguse, põlevmaterjali kütteväärtuse või muu sellise näitaja järgi ei ole võimalik kergesti lõkke suurust hinnata. Metsas on ohutu kauguse määramine vajalik tuleohtlikul ajal. Talvisel ajal ei tule lõkke tegemisel tagada 10- või 20-meetrist ohutut kaugust metsast, kuna vihmamärjal või lumisel pinnal ei ole tule levikuks ohtu. Varasemate nõuete kohaselt oli lõkke tegemine lubatud üksnes tuulevaikse ilmaga (tuule kiirus kuni 1,5 meetrit sekundis), sellise piirangu kohaselt oleks näiteks väikesaartel saanud lõket teha üksnes loetud

21

päevadel aastas ja muul ajal oli see keelatud. Uue eelnõu kohaselt tuleb lõkketegemisel samuti pöörata tähelepanu tuule suunale ja kiirusele. Lõket on lubatud teha ka nõrga tuule korral (tuule kiirus 5,4 meetrit sekundis), kuid tuule kiirus on lõkketegemisel piiravaks asjaoluks üksnes siis kui tuule suunast ja kiirusest tulenevalt võivad sädemed kanduda ümbritsevatele ehitistele, metsale, põlevmaterjali ladustuskohale või muule ohustatud objektile. Samuti on määruses uudne kattega lõkkekoha regulatsioon. Kattega lõkkekohti kasutatakse laialdaselt Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) ja muudel avalikel lõkkeplatsidel. Kattega lõkkekohas on tule tegemise nõuded leebemad kui avatud maapinnal lõkke tegemisel, kuna kattega lõkkekohal on tule levik takistatud ning samuti on takistatud sädemete lendumine. Nõuded grillimisele Varasemate nõuete kohaselt tuli tahkkütusel grillseadet kasutada vähemalt viie meetri kaugusel hoonest või põlevmaterjali hoiukohast. Uute nõuete kohaselt on eri tüüpi grillseademetel erinevad ohutud kaugused. Tavalise söegrilli puhul loetakse ohutuks kauguseks kaks meetrit, gaasi- ja elektrigrilli kasutamist loetakse vähese tuleohuga tegevuseks ja nende puhul määruses eraldi ohutut kaugust välja ei tooda. Juhul kui grillseadmes kasutatakse hõõguvate süte valmistamiseks küttepuude põletamist lahtise leegiga, siis on grillseadme puhul ohutuks kauguseks viis meetrit. Eraldi tuleb toonitada, et söegrilli kasutamine kortermajade rõdudel ei ole ohutu tegevus. Kui hoone välissein või rõdupiirded on põlevast materjalist või ladustakse rõdul põlevmaterjali, võib söegrilli kasutamine tekitada hoone põlengu. Samas võib rõdul kasutada gaasi- või elektrigrilli. Näed probleemi, anna teada Nõuete asjakohasust ning nende rakendatavust tuleb pidevalt jälgida. Kui praktikas ilmneb mõni probleem, millele õigusaktid head lahendust ette ei näe, siis julgustan kõiki päästeteenistujaid tõstatama neid probleeme alguses päästekeskuse siseselt ning edasi juba Päästeameti tasandil. Päästeametiga koostöös püüab Siseministeerium probleemidele lahendused leida ning vajadusel algatame ka õigusaktide täiendamise.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


Fotod: Jaanus Teearu

22

välismissioon

välismissioon

Moldova üleujutus – BaltFloodCombati teine missioon Balti riikide ühine BaltFloodCombati meeskond sõitis augusti lõpus kolmenädalasele missioonile Moldovasse. Päästetöödest üleujutuspiirkonnas annab ülevaate meeskonna juht Jaanus Teearu.

Jaanus Teearu BFC päästemeeskonna juht Moldova missioonil

T

ugevate vihmade tõttu juuli alguses hakkas Pruti jõgi üle kallaste ajama ning põhjustas mitmes Moldova piirkonnas tõsiseid üleujutusi, mille tagajärjel evakueeriti sadu inimesi, sajad majapidamised said kahjustada, tuhanded hektarid põllumajandusmaad olid üleujutatud ning tõsiselt sai kahjustada oluline infrastruktuur, sealhulgas sillad, maanteed, raudtee, kaitsetammid, haridus- ja valitsemishooned jne. Üleujutuse tagajärgedega toimetulekuks palus Moldova 7. juulil abi Euroopa Liidult, mis saatis üleujutuspiirkonda ka Euroopa Liidu kriisireguleerimise hindamis- ja koordineerimismeeskonna, mida juhtis seekord Eesti rahvuslik ekspert Jevgeni Jutkevitš. Ka Eesti saatis Moldovale otseseid abivahendeid, mille toimetas kohale MTÜ Mondo. Saadeti näiteks pumpasid, generaatoreid jm ning lisaks pakuti abiks üleujutuspiirkonda ka BaltFloodCombat (BFC) päästemeeskonda, mis võiks teostada suuremahulisi pumpamistöid. Moldova palus esmalt BFC-meeskonna ootele jätta, kuivõrd eelnevalt loodeti üleujutuspiirkondades alandada vett looduslikke teid pidi. Augustis palus Moldova uuesti Euroopa Liidult abi, et pumbata vesi ära üleujutatud aladelt, kust see looduslikke teid pidi enam ära ei voola, sest Hincesti, Cantemiri ja Cahuli piirkonnas olid endiselt suured alad üleujutatud. Vastuseks taotlusele leppisid Euroopa Liit ja Eesti, Läti ning

Leedu kokku saata Moldova üleujutuspiirkonda BFC päästemeeskond ning seda oktoobris Lätis toimuma pidanud BFC väliõppuse asemel. Missiooni juhtriigiks määrati Eesti ning missiooni pikkuseks lepiti kokku 20 päeva. Ettevalmistus ja teekond Moldovasse Kui tavapäraselt on BFC päästemeeskonnal aega 12 tundi ettevalmistuseks ja missiooni alustamiseks, siis sel korral oli aega päevi, mis andis võimaluse varakult meeskond komplekteerida, varustus pakkida, dokumendid ettevalmistada jne ning enne missioonile minekut end veel korralikult väljagi puhata. Eesti meeskonda kuulusid peale artikli autori veel pumbaekspertid Anatoli Ivanov, Valeri Ivanov, Jaanus Saar ja Vaino Kaunissaar, logistikaeksperdid Mait Soolepp ja Jaak Janno, meditsiiniekspert Tiit Piiskoppel ning ICT ekspert Allan Juhanson – kokku üheksa meest. Lisaks aitasid missiooni ettevalmistada ning seda toetada kodumeeskond Päästeametis ja Lääne-Eesti Päästekeskuses ning koju jäänud EDRT pumbarühma liikmed ja hulk muidki abilisi. 24. augusti hommikul alustasime Eesti meeskonnaga teekonda Põhja-Moldovasse jning kohtasime plaanitult Läti ja Leedu meeskondasid sama päeva õhtul Marijampoles, Leedus, kus toimusid meeskonna nõupidamised ja plaanide täpsustamised. 25. augusti varahommikul jätkasime teekonda Moldovasse juba 15liikmelise ühismeeskonnana konvois, kuhu kuulus seitse sõidukit ja

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

neli haagist. Meie konvoid eskorditi alates Poolast pidevalt nii politseinike kui ka kohalike päästekolleegide poolt ning see aitas teekonda oluliselt kiiremini läbida, olles eriti tõhus asulates. Väheke ootamatu oli aga meie kolleegide suur sõprus ja külalislahkus, mis tõi kaasa arvukalt söögipause, kohtumisi ja auavaldusi, nii olid näiteks mitmes asulas päästeautod depoohoone ette aetud ning meie möödudes tervitati meid vilkurite ja alarmidega, samuti andsid meile au paljud tuletõrjepealikud, kui me nende piirkonda sisenesime või sealt väljusime. Seda oli mõnus nautida, kuid vägisi tuli pähe mõte, kuidas me Eestis sama olukorra puhul käituksime ... Esimene tõsine ootamatus tabas meid Ukrainasse sisenedes, kus kiirkorras vormistatav piiriületus võttis ettearvamatult palju aega. Kui Ukraina piirivalve oli meie tulekust teadlik ja nende protseduurid tehti kiirkorras, siis Ukraina tolliametkonna esindajatel puudusid vajalikud käsupaberid pealinnast, mistõttu asuti neid ootama. Lisaks avastati, et Leedu sõiduki kõrgus ületab oluliselt lubatud nelja meetri piiri ja öeldi, et kõik veoautod vajavad kaalu tõttu ka kvooti Ukraina läbimiseks ning seda väljastab transpordiministeerium. Vahepeal tundus teekonna jätkamine Ukraina kaudu juba vähetõenäoline ning mõtlesime välja erinevaid varuplaane, kuid lõpuks saime siiski kokku 16 tunniga kõik protseduurid vormistatud ning teekond jätkus 26. augusti keskpäevast juba Ukrainas. Vahepeal saime kodumeeskonnalt veel infot, et meie sihtkohta on muudetud ning oleme teel Põh-

BaltFloodCombati pumbad üleujutuspiirkonnast vett pumpamas.

BaltFloodCombati Eesti meeskond koos Eesti aukonsuli Igor Goncearoviga (vasakult esimene).

ja-Moldova asemel hoopis LõunaMoldovasse, mis tähendab lisaaega kohalejõudmiseks, kuid et esmalt oodatakse meid pealinnas Chisinaus, kus meile antakse ülevaade olukorrast ja meile plaanitavatest pumpamiskohtadest. Tund enne südaööd jõudsime Ukraina–Moldova piirile ning selle läbimine läks igasuguste tõrgeteta, võttes aega vaid poolteist tundi. Jätkasime teekonda Chisinau suunas, kuhu pidavat olema kolme tunni tee, milleks meil aga kulus kokku kuus tundi, põhjuseks teeolud, pimedus ja väsimus. Ööbimiskohta jõudsime poole seitsmeks hommikul, kuid magama minna saime alles mõne aja pärast. Kohalikud polnud arvestanud meie sõidukite suurusega ja läbimist vajav puudeallee oli harjunud läbi laskma vaid Zil-tüüpi tuletõrjeautosid ning osutus meie sõidukitele veidi kitsaks ja madalaks. Õnneks oli Läti päästeautos mootorsaag, tänu millele oli meil võimalus teha edukas harvendus ja jõuda plaanitud sihtkohta.

Moldovas ... Pärast neljatunnist puhkamist saime me kokku kolonel Mihail Haruboginiga, Moldova kriisireguleerimis- ja hädaolukordade ameti juhiga ning seejärel jätkasime teekonda Lõuna-Moldovasse, Tigancasse, kuhu jõudsime sama päeva (27. august, 4. päev) õhtul poole viieks. Tigancasse rajasime endise noorte kultuurimaja juurde baaslaagri ning samal õhtul vaatasime üle ka oma esimese pumpamiskoha, lisaks korraldas kohaliku omavalitsuse juht meile vastuvõtu. Moldova eraldas meile pumpamistööde tegemiseks riigi reservist viimased 6000 liitrit diislit ning olimegi tööks valmis. Pumpamisoperatsioonid Laupäeval (28. august), viienda missioonipäeva varahommikul asusime teele esimese pumpamiskoha poole ja kella 11-st alustasid pumbad tööd Ghioltosus (Cantemiri piirkond, baaslaagrist 6 km), vaatlejaiks teiste kolleegide hulgas ka siseministeeriumi aseminister kolonel Dragomir

ja Cantemiri piirkonna kuberner hr Malachevski ning jäädvustajaks Moldova rahvuslik televisioon 1. Meie ülesandeks oli pumbata üleujutatud alalt vett üle raudteetammi, eesmärgiga vabastada sõidutee ja võimaldada kahjustada saanud raudtee taastustööde alustamist. Raudtee on Moldova jaoks strateegiliselt tähtis infrastruktuur ning üleujutus peatas transiitveod Djuzdulesti sadamast Doonau jõel, sest kümme kilomeetrit raudteed oli üleujutatud või kaitsetammide rajamise tõttu kahjustatud. Moldovas oli transiidi taastamine seatud riiklikuks prioriteediks. Pühapäeva õhtuks sai meie esimene ülesanne täidetud ning selle tulemusel vabastasime veest 500 meetrit sõiduteed, mis võimaldas avada taas liikluse Cahuli ja Cantemiri vahel, lisaks tekkis Moldova ametkondadel võimalus alustada kahjustada saanud raudtee taastamistöid. Pumpasime vett ära suurusjärgus 39 000 kuupmeetrit ning kohalikud võimuesindajad olid pumpamistööde tulemustega vägagi rahul.

Lisaks Tiganca baaslaagrile rajasime alati pumpamiskohas olevatele ekspertidele eraldi tegutsemiskeskkonna, milleks kohandasime sobilikuks ühe konteineritest soojendusseadme, laudade, toolide, valgustuse ja muude vahendite abil. Tänu sellele oli võimalik teha pumpamisoperatsioone ööpäev läbi. 30. augustil alustasime pumpamistöödega Chircani küla lähistel (Cahuli piirkond, baaslaagrist 25 kilomeetrit), ülesandeks pumbata vett üle kaitsetammi, et saada veetase alla hinnanguliselt 3500-hektariliselt alalt, mis oli meile muidugi suur väljakutse. Peamiseks eesmärgiks oli vabastada 800 meetri pikkuselt üleujutatud raudtee ja käivitada uuesti statsionaarsed pumbajaamad, mis ei töötanud hetkel, kuna veetase oli elektri kasutamiseks liiga kõrge. 4. septembril lõpetasime ülesande täitmise pärast üleujutatud alal hindamist paatidega, kui selgus, et Pruti jõgi on murdnud põhja poolt läbi kaitsetammi, mistõttu jooksis üleujutatud alale vett juurde. See avastus oli väga halvaks uudiseks meie Moldova kolleegidele, kuna lõhutud kaitsetammi taastamiseks puudub üleujutatud ala pea kaugeimas nurgas praktiliselt igasugune võimalus, mistõttu varises kokku ka nende lootus taastada kiiresti strateegiliselt tähtis raudtee. Teises pumpamiskohas pumpasime vett ära suurusjärgus 141 000 kuupmeetrit. Vahepeal olime käinud koos Moldova kolleegidega hindamas ka teisi üleujutusalasid, eesmärgiga otsida pumpamiskohti, kus meie tegevus aitaks kõige enam kaasa üleujutuse tagajärgede likvideerimisele. Nii külastasime Leuceni üleujutusala, kus looduslikul viisil oli õnnestunud veetaset viie meetri võrra alandada ja see oli juba veest praktiliselt täiesti vabastatud. Obileni ja Cotul Morii külades oli samuti veetase alla saadud ja tänavatel enam vett ei olnud. Nendes piirkondades oli toimunud suur muutus võrreldes juuliga, mil näiteks Cotul Morii küla oli sada protsenti üleujutatud. Vaatamata headele tulemustele kuulutati Cotul Morii küla elamiskõlbmatuks alaks suure üleujutusriski tõttu ja juba oli alustatud ka küla lammutustöid. Seal piirkondades me enam kasulikke pumpamiskohti ei leidnudki ning koos Moldova kolleegidega olime otsustanud teha pumpamistöid missiooni lõpuni teises pumpamiskohas. Pärast pumpamistööde ootamatut lõpetamist meie teises pumpa-

23

miskohas alustasime kiiresti uue koha otsinguid lõuna poolt ning leidsime sobiliku pumpamisala Valeni küla lähistel (Cahuli piirkond, kaugus baaslaagrist 75 kilomeetrit), kus oli hinnanguliselt 300 hektari suurune üleujutusala, mille veetase polnud väga sügav, kuid piisav pumpamistööde tegemiseks. 5. septembril alustasimegi töödega, ülesandeks pumbata vett Pruti jõkke tagasi, et vabastada üleujutusest peamiselt põllumajandusmaad. 8. septmebril oli missiooni viimane päev ning pärastlõunal me pumpamise lõpetasimegi, olles alandanud üleujutusalal oluliselt veetaset ja vabastanud veest umbes 100 hektarit maad. Kolmandas pumpamiskohas pumpasime vett ära 100 000 kuupmeetrit ning meie Moldova kolleegid olid tulemusega väga rahul nagu ka ligi 600 selle piirkonna maaomanikku. Tagasitee 9. septembri hommikul pakkisime baaslaagri kokku ning alustasime tagasiteed, suundudes esmalt Moldova pealinna Chisinausse, kus siseminister oli meie auks vastuvõtu korraldanud. Moldova kolleegid olid üles rivistunud ja siseminister Victor Catan isiklikult andis igale päästemeeskonna liikmele üle medali erakordse tegutsemise eest hädaolukorras (Moldova keeles: Pentru vitejie in situatii exceptionale). Niisuguseid medaleid anti välismaalastele esimest korda. Pidulikust vastuvõtust võttis teiste auväärt külaliste hulgas osa ka Eesti aukonsul Moldovas, Igor Consearov. Järgmisel hommikul jätkasime tagasiteed Chisinaust ning ilma eriliste vahejuhtumiteta jõudsime pärast ühte ööbimist Ukrainas laupäeva hilisõhtuks Marijampolesse Leedus, kus toimus ühismeeskonna viimane arutelu ja viimane ööbimine enne kojujõudmist. Pühapäeva hommikul startis iga riigi BFC-meeskond kodu suunas. Eesti meeskond jõudis Pärnusse kella kolmeks päeval ning meid olid vastu võtmas nii Päästeameti peadirektor Kalev Timberg kui ka kodumeeskond ja meedia esindajad. Üsna varsti jõudis iga liige oma koju ... Sedasi meie 20-päevane missioon lõppeski: olime 2000 kilomeetri kaugusel Moldovas pumbanud ära umbes 4700 rongivaguni täit vett ja toetanud üleujutuses kannatada saanud riiki. Rohkem infot saab BFC kodulehelt www.baltfloodcombat.eu ja ka missiooni lõppraportist, mille leiab siseveebist PAI.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


24

välismissioon

õppus

Nädal koos BaltFloodCombati meeskonnaga BaltFloodCombati meeskonna tegutsemine Poola üleujutuspiirkonnas oli EL elanikkonnakaitsemehhanismile hea näide sellest, milline peaks üks edukas missioon olema.

Ionut Lucian Homeag

oli meeskonnale tavapärane. Kolm pumpa töötasid Poolas kokku 740 tundi, pumbates ära umbes 300 täismõõdus basseini täit vett.

Euroopa Komisjoni elanikkonnakaitse üksuse ekspert

M

inu esimene kokkupuude BaltFloodCombat (BFC) mooduliga oli 2010. aasta mai lõpus, mil Poola taotles EL elanikkonnakaitsemehhanismi kaudu rahvusvahelist abi leevendamaks üleujutustest tekkinud olukorda. Üleujutuste tagajärjel sai kannatada üks protsent kogu riigi pindalast, s.o 2000 ruutkilomeetrit. Kõige tugevamalt mõjutas katastroof Poola lõunaosa: Slaskie, Podkarpackie, Opolskie, Swietokrzyskie ja Malopolskie provintse. Poola tuletõrjeteenistuse andmetel oli see kõige laiaulatuslikum üleujutus 250 aasta jooksul. Nii nagu prognoos näitas, jõudsid üleujutusest tekkinud lained (esimene 21.–23. mail ning teine juuni algul) peamisi jõgesid (Vistula, Odra ja Warta) pidi nii riigi kesk- kui ka põhjaossa. Kuna algusest peale oli minu ülesandeks olla valves EL monitooringuja informatsioonikeskuses (MIC), jälgisin õnnetuse kulgu väga tähelepanelikult. 19. mail kell 5.30 hommikul (Brüsseli aja järgi) aktiveeris Poola EL elanikkonnakaitsemehhanismi ning esitas abipalve saamaks kõrge võimsusega pumpasid, et likvideerida õnnetusest tekkinud tagajärgi. Balti riikide ühismoodul BaltFloodCombat, mis oli loodud EL ettevalmistustegevuse (Preparatory Action) raames, mobiliseeriti kiiresti ja 21. mai varahommikul alustas 19-liikmeline meeskond teekonda Varssavi poole. Meeskonna käsutuses oli seitse autot, kolm suure võimsusega pumpa ning kümneid tonne varustust. Mind saadeti Poolasse MIC kon-

Arvan, et Poola missioon oli EL elanikkonnakaitsemehhanismile hea näide sellest, milline peaks üks edukas missioon olema. Kiirreageerimisvõimekuse moodul (BFC), mis on loodud EL ettevalmistustegevuse (Preparatory Action) raames, aitas leevendada üleujutuse tagajärjel tekkinud kriitilist olukorda lõuna Poolas.

Üle kallaste tunginud jõed ujutasid Poolas üle sadu elumaju ning riigi lõuna- ja keskosas evakueeriti tulvade eest kümneid tuhandeid inimesi. Foto: Jevgeni Jutkevitš

taktisikuna, kelle ülesandeks sai BFC mooduli töö jälgimine ning Poola tuletõrjeteenistuse ja teiste rahvusvaheliste meeskondadega kohapeal ühenduse pidamine. Märkimisväärne on asjaolu, et see oli esimene EL elanikkonnakaitse mehhanismi operatsioon EL riigis, kuhu MIC kontaktisik vaatlejaks saadeti. Kuna see lähenemine oli üsna uuenduslik, tekitas minu roll esialgu segadust nii Poola ametnike kui ka BFC liikmete seas. Üritasin selgitada, milles minu ülesanne seisneb, ja edaspidine suhtlemine laabus tõrgeteta.

suuremad üleujutused, ning õhtuks jõudsime Swietokrzyskie provintsis asuvasse väikelinna Polaniec. Samal õhtul asuti koos Poola kolleegidega tegema luuret, et märgistada kohad, kuhu pumbad üles seada.

Liitusin BFC mooduliga Varssavis, kus meeskond mind soojalt vastu võttis. Vaatamata sellele et, missioon just alanud ning paljud probleemid ikka veel lahendust ootamas, oli meeskonna sisekliima rahulik ja vaba.

Järgmise päeva varahommikul pani meeskond pumbad üles, paigaldas voolikud ja jagajad. Töö tegi keeruliseks asjaolu, et opereerida tuli äärmiselt raske tehnikaga ning mõnikord kitsal ja katteta pinnal, kuid tänu meeste professionaalsusele laabus kõik hästi. Niisugustel rasket väljakutset pakkuvatel hetkedel võib näha, kuidas meeskond tegelikult koos töötab – selles meeskonnas valitses koostöötahe ja ühtekuuluvustunne. Oskusteave ja üksmeelne tegutsemine oli tõestus heast koolitusest ja efektiivsest juhtimissüsteemist mooduli sees.

Meeskonnas valitses ühtekuuluvustunne Samal päeval suundusime Poola lõunaossa, kus olid toimunud kõige

Kui pumbad olid töökorras ja töö sujus, keskendusid päästjad oma olmetingimuste parandamisele. Niisuguste tegevuste vaheldumine

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Veetsin ühe nädala BFC meeskonnaga ning õppisin nii mõndagi väärtuslikku, mida saan tulevikus kasutada. BFC meeskonna pühendumus ja kohusetunne on pannud aluse Euroopa Liidu jõulisele katastroofidele reageerimise võimekusele.

Päästeüksuses üheksa päästjat Eestist •• Balti päästeüksus töötas Poola pealinna Varssavi lähedal asuvas Polanieci asulas, pumbates üleujutatud piirkonnas vett. Eestlased ja lätlased leidsid rakendust pumbajaama juures, leedulased lähedalasuvas külas. •• Päästeüksusse kuulus 19 inimest, neist üheksa Eestist. Eestist läksid Poolale appi seitse päästeeksperti, üks IT-spetsialist ja üks meedik. •• Päästjad võtsid kaasa kolm võimsat pumpa, mille abil nad pumpasid veest tühjaks tänavaid ja hooneid. Esialgu pidi päästeüksus sõitma Lõuna-Poolasse 11 päevaks ning siis hinnati kolme riigi päästemissiooni kuludeks kokku 100000 eurot ehk üle 1,5 miljoni krooni. Hiljem otsustati päästjate missiooni kuue päeva võrra pikendada. Missiooni rahastas Euroopa Komisjon.

25

Tulekahju! Piirissaarel?! 24. september kell 11.11 tehti ärev kõne häirekeskusesse – Piirissaarel põleb vana laudahoone ning kuulda on appihüüdeid. Ohustatud on ka lähedalasuvad hooned.

Evelin Uibokand Lõuna-Eesti Päästekeskuse avalike suhete büroo juhataja

reageerimise valmisoleku juhendit, sest enne õppust oldi päästeteenuse osutamise võimekuses pisut liiga optimistlikud.

Õ

nneks ei olnud tegemist tõelise tuleõnnetuse, vaid õppusega, mille eesmärgiks oli kontrollida Piirissaare vabatahtlike ja Lõuna-Eesti Päästekeskuse päästekomandode reageerimist saarel toimuvale tuleõnnetusele. Õppusele reageeris piirkonnas valveteenistuses olev päästeressurss – esmalt Piirissaare komando vabatahtlikud päästjad, kelle ülesanne oli hoone tulekahju leviku peatamine ja kustutamine. Kohe, kui priitahtlikud said tulekahjuteate, ruttas vesivarustust üles ehitama ja tuld kustutama ka hulk saare rahvast – kes jooksis appi veeämbriga, kes sõitis kohale valge Audi, kes jalgrattaga. Igal juhul sai selgeks, et tuleõnnetuse korral on saarerahvaski abis kui üks mees. Kuigi voolikuliini ülesseadmise ja tule leviku peatamisega saadi hästi hakkama, põlevasse hoonesse vabatahtlikud päästjad siseneda ei saa, kuna puudub elupäästevõimekus. Abi jõuab 45 minutiga Esimene riiklik päästeressurss mandrilt oli Räpina päästekomando meeskond, kes jõudis Laaksaare sadamasse 27 minutiga ja sealt kaatriga saarele 18 minutiga, kokku 45 minutit. Nemad olid ka esimesed, kes sisenesid põlevasse hoonesse suitsusukeldusvarustuses. Siis oli aga liiga hilja, et inimest päästa – hoonest leiti hukkunu. Räpina päästjate saabudes oli abikomando tulekahju lokaliseerinud ja tule levik lähedalasuvatele majadele peatatud. Järgmisena jõudsid kaatriga Piirissaarele Võnnu ja Tõrvandi komando päästjad. Tartu operatiivkorrapidaja ülesandeks oli kokku koguda vajalik info ja edastada see kõigile tulekahjule reageerinud päästjatele. Pika vahemaa tõttu jõu-

Vesivarustust üles ehitama ja tuld kustutama tuli ka hulk saare rahvast – kes jooksis appi veeämbriga, kes sõitis kohale valge Audiga. Foto: Lõuna-Eesti Päästekeskus

dis operatiivkorrapidaja sündmuskohta viimaste seas. Päästeautod jäeti seekord mandrile, ehkki kaasa võeti kõik vajalikud päästevahendid, mis saarel toimetati sadamast sündmuskohale ATV-käruga. Piirissaar on oma asukoha tõttu eriline paik just kiire abi osutamise mõttes. Saarele jõudmiseks tuleb ületada järv – Laaksaare sadamast on saarele seitse kilomeetrit. Päästetehnikat saab üle viia parvlaevaga Koidula ühe päästeauto kaupa ja sõit praamiga kestab 45–50 minutit, või tuleb kasutada sellist varustust, mida on võimalik üle viia kaatriga. Ehk siis, toimetada tuleb n-ö käsitsi ning tavapärasest erineval viisil – kohustuslik suitsusukeldusvarustus, voolikud, hargmikud, liitmikud, joatorud jm tuleb esmalt laadida kaatrile ning saarele jõudes kaatrilt ATV-haagisele. Õppus näitas, et kõige operatiivsem on edastada kohe pärast väljakutse saamist abipalve Mehikoormas asuva piirivalvekaatri kaasamiseks, nii jõuavad kaater ja esimene päästeauto Laaksaare sadamasse ühel ajal. Lisaks saab kasutada Tõrvandist kohaletoodud päästepaati. Õppusele olid kaasatud ka Punase Risti vabatahtlikud. Nende ülesanne oli tagada vesivarustus 200m kaugusel asuvast sadamast tulekahju paika ja sealt esimese eluma-

jani, et tulekahju leviku korral neid maju kaitsta. Samuti pidid nad stsenaariumi kohaselt esmaabi andma kustutustööl viga saanud päästjale. Politsei- ja Piirivalveameti piirivalvurid reageerisid ATV ja käruga, mida kasutati päästevahendite – voolikute, hargmikute jm. – vedamiseks. Õppetunnid Piirissaare vallavolikogu esimees Filimon Kuznetsov, kes ise vabatahtliku päästjana õppusel osales, ütles, et tulekahjuõppus oli neile heaks harjutuseks. „Tehnikaga probleeme ei olnud, küll võib probleemiks saada inimeste vähesus, kes õnnetuse korral saaks appi tõtata. Õppusel olid aga saarel elavad inimesed valmis kaasa lööma,” rääkis Kuznetsov. Ta pidas harjutust väga väärtuslikuks kogemuseks, et õppida tundma nii tehnikat, infovahetust häirekeskusega kui ka päästetööde juhtimist algfaasis. Õppuse üldjuhi Riho Sõmermaa sõnul andis läbitehtud harjutus väga hea pildi tegelikust olukorrast – kui palju aega kulub riikliku päästeressursi kohalejõudmiseks, kuidas on kõige operatiivsem varustust saarele toimetada ning millist tehnikat kaasata. Ja muidugi sellest, milline on Piirissaare vabatahtlike päästjate valmisolek tuleõnnetusele reageerida. Kohalikele vabatahtlikele andis ta hindeks viis, äärmisel juhul miinusega. Sõmermaa lisas, et õppuse tulemusel korrigeeritakse Piirissaarele

Õppust hinnati kolmes etapis: Esimeses etapis kontrolliti Piirissaare abikomando valmisolekut tulekustutus- ja päästetööde tegemiseks. Teises etapis hinnati Lõuna-Eesti Päästekeskuse reageerimisvõimekust väikesaarel toimuvale tulekahjule. Reageerimine toimub vastavalt väljasõiduplaanile ning LõEPK direktori käskkirjale „Piirissaarele reageerimise valmisoleku juhend”. Ametiabi korras kaasati lisaks ka saarel baseeruv Politsei- ja Piirivalveameti valvemeeskond. Kolmandas etapis harjutasid Eesti Punase Risti Tartumaa Seltsi vabatahtlikud päästjad kustutustöödeks vajaliku vesivarustuse tagamist järvest sündmuskoha vahetus läheduses asuva objektini, kasutades mootorpumpasid ning voolikuliine. •• Piirissaar on Peipsi järves asuv saar, kus tulekahju korral on päästeüksustel mandrilt saarele appi ruttamine aeganõudev – esmareageerijad Räpina ja Võnnu päästekomandod jõuavad saarele 45 minutit peale hädaabikõnet. •• Tegemist oli esimese päästeõppusega Piirissaarel. Kaasatud olid kohalikud vabatahtlikud päästjad ja riiklikud päästekomandod mandrilt. • Piirisaarel on olemas üks päästeauto, kaks pumpa ja mitmesaja meetri jagu voolikuid. Enne jää tulekut saadab Lõuna-Eesti päästekeskus saarele veel ühe kasutatud tuletõrjemasina. Kõik selleks, et esimese hooga saarel ise hakkama saada. • Tule- või muu õnnetuse korral kasutatakse Piirissaarele jõudmiseks piirivalvekaatrit ja/või Tõrvandis asuvat päästekaatrit, suuremate autode kohaletoimetamiseks liinipraami Koidula.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


Fotod: Rain Porss

26

aumärgid

aumärgid

Päästeamet tunnustas elupäästjaid ja jagas aumärke

Ants Viirmann Elupäästja III klassi medal 30. märtsil vajus kaheksa-aastane koolipoiss Kehra linnas läbi jõejää. Poisi appihüüdu kuulis läheduses rattaga sõitnud 61-aastane Ants. Kiiresti jooksis mees lapsele appi ning tõmbas ta jää alt välja. Esmaabi andmiseks viis Ants poisi lähedal asuvasse tervisekeskusesse, kust too pärast ülessoojendamist ja kuivatamist koju lubati. Jäisest veest külmunud mees vajas ka ise natuke turgutamist. Tänu Antsu kiirele ja julgele tegutsemisele pääses väike koolipoiss uppumissurmast. Saalitäis kangelasi. Esireas paremalt 18-aastane Aleksei Rožkov ja 17-aastane Mehis Kont, kes päästsid jääkülmast tiigist kaks väikest poissi.

Septembris andsid siseminister Marko Pomerants ja päästeameti peadirektor Kalev Timberg organiseeritud tuletõrje 91. aastapäeval siseministeeriumis üle Elupäästja medalid ja päästeteenistuse aumärgid. Elupäästja medali sai 31 elupäästjat, nende seas 20 eraisikut. Noorimateks medalisaajateks on kaks põhikooliõpilast Kertu Rannak ja Georg Alemaa, kes päästsid Pärnu jões uppumissurmast alkoholijoobes mehe. Juba kolmandat korda tunnustatakse elupäästja medaliga Igor Koževnikovi Narva päästekomandost. Igor Koževnikov (paremal) Narva päästekomandost sai rinda juba kolmanda elupäästja medali.

Reimo Raja

Elupäästjad

aega üles soojendama, kuid arstiabi nad ei vajanud. Mehis ja Aleksei päästsid kiire ja julge tegutsemisega jäisest tiigist, kus vee sügavus ulatub kohati paari meetrini, kahe pisikese poisi elu.

Pärnumaa Mehis Kont Aleksei Rožkov Elupäästja III klassi medal 9. aprillil kuulsid 17-aastane Mehis ja 18-aastane Aleksei Pärnus Kuldse kodu elurajooni tiigi poolt kisa. Läinud vaatama, mis juhtus, nägid nad, et kaks väikest poissi on vajunud läbi tiigijää. Mehis ja Aleksei tõttasid kiirelt hädasolijatele appi ning läbi rinnuni ulatuva jääkülma vee sumbates tõmbasid nad jääsupi seest kaldale ühe seitsmeaastase ja ühe kaheksaaastase poisi. Päästetud lapsed viidi Pärnu haiglasse, kust nad pärast tervisekontrolli koju lubati. Läbimärjad Mehis ja Aleksei pidid pärast jääkülmast veest kangeid jalgu küll mõnda

Kertu Rannak Georg Alemaa Elupäästja III klassi medal 19. mail kella poole viie ajal õhtul nägi Pärnu jões ujunud Pärnu Kuninga tänava põhikooli 8. klassi õpilane Kertu, et veekogu ääres napsitanud mees hakkas üle jõe ujuma. Kertu aimas, et purjus peaga ujumine võib mehele halvasti lõppeda ja otsustas temaga kaasa ujuda. Jõe keskel vajuski mehe peanupp vee alla. Teismeline tüdruk aga suutis tal õlavarrest haarata ja vee peale tagasi sikutada. Samal ajal hüüdis Kertu appi kaile jäänud koolivenna, 7. klassis õppiva Georgi. Kahekesi suutsid nad meelemärkuse kaotanud mehe kalda äärde madalasse vette viia. Seal aitas juba

peatoimetaja

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

üks appi tulnud klassivend kannatanu kaldast üles viia ja külili panna ning lähedal olnud kalurid kutsusid kohale kiirabi. Tänu Kertu ja Georgi tähelepanelikule ja kiirele tegutsemisele õnnestus päästa ühe meesterahva elu. JÄRVAMAA Hanna-Maria Puhke Merit Kalamägi Elupäästja III klassi medal 20. mail hakkasid noored Järvamaal Aravete vallas üle Rava järve ujuma. Veekogu keskele jõudes ütles üks poiss teistele, et ei jõua enam, ja pöördus tagasi. Kui noormees tagasi ujudes juba teist korda vee alla vajus, nii et ainult käsi ulatus veest välja, otsustasid Aravete keskkooli 11. klassi õpilased Merit ja Hanna-Maria koolivennale appi minna. Kahekesi noormehe kätest kinni hoides tõmbasid tüdrukud endast vanema koolivenna kaldale ja päästsid sedasi noore inimese elu.

SAAREMAA Toomas Pagil Janek Lember Maiken Nelis Elupäästja III klassi medal 16. mail olid Toomas, Janek ja Maiken lõpetanud kalastusretke Mullutu Suurlahel ning asusid koduteele, kui kuulsid veekogult appihüüdu. Mitmesaja meetri kaugusel kaldast oli nelja inimesega paat ümber läinud. Neist neljast oli päästevest seljas ainult lapsel. Toomas, Janek ja Maiken otsustasid kiiresti hädasolijatele appi minna. Koos suutsid nad kõik uppumisohus inimesed kaldale tuua, andsid neile esmaabi ning aitasid haiglasse transportida. Tänu Toomase, Janeki ja Maikeni kiirele reageerimisele pääses ohtu sattunud seltskond halvimast. Markku Eklund Olaf Orgs Elupäästja III klassi medal 18. juuni õhtul läks Muhu saare Lõu-

8. klassi õpilane Kertu Rannak (paremal) päästis jõest mehe, kes purjus peaga uppumisohtu sattus.

naranna sadamast 150 meetri kaugusel ümber paat. Vette kukkusid kolm täiskasvanut ja laps. Nende appihüüdeid kuulis sadamas oma jahi juures olnud Soome kodanik Markku, kes koos Lõunaranna sadamakapteni Olafiga hädasolijatele appi sõitis. Kahekesi tõid mehed neli hädasolijat kaldale. Õnnetusse sattunud meest ja naist püüdsid Olaf ja Markku ning hiljem ka kiirabimeedikud kaldal elustada, paraku tulemusteta. Kuid Markku ja Olaf suutsid oma kiire ja vapra tegutsemisega päästa teise hädas olnud meesterahva ja kümneaastase poisi elu.

inimene. Paldiski komando meeskonnavanem andis käsu põhiliini hargnemiseks ja suitsusukeldumiseks, et inimene üles leida. Majja sisenenud päästjad Eduard ja Vadim pidid läbima pika koridori, sest korter oli maja teises otsas. Kuna vahelagi oli varisemisohus, tuli tegutseda kiiresti. Päästjad leidsid korterist magava vanema naisterahva, kes üles aeti. Kuna aknad olid trellitatud tuli leida teine väljapääs. Päästjad haarasid naise sülle ning kiiresti otsiti paksu suitsu ja tule eest väljapääs õue, kus kannatanu kiirabile üle anti.

HARJUMAA Eduard Borovik Vadim Kaminski Elupäästja III klassi medal 2009. aasta 3. novembri öösel puhkes tulekahju Paldiski linnas Muuli tänaval. Ühekordse elumaja pööning põles lahtise leegiga ning päästjatele anti teada, et majas on

Eduard Demidas Elupäästja III klassi medal 28. märtsi südaööl toimus Tallinnas Kuldnoka tänaval üheksakordse elumaja korteris plahvatus ning korter süttis põlema. Naaberkorteris elav 43-aastane Eduard otsustas siseneda leekides korterisse, kust tal õnnestus päästa väikelaps.

Olesja Nekrassova Konstantin Fjodorov Ramid Niftalyev Elupäästja III klassi medal 13. aprilli õhtupoolikul kuulis 25aastane Olesja Tallinnas Kadrioru luigetiigi juures laste appikarjeid. Kaks 12-aastast poissi olid kukkunud jääkülma tiiki. Olesja hüppas tiiki poisse päästma, hoides neid talle rinnuni ulatuvas vees pinnal. Naisele tuli appi juhuslikult mööda kõndinud Konstantin, kes nii lapsed kui ka Olesja kaldale aitas. Kui Kesklinna komando päästjad sündmuskohale jõudsid, oli üks poistest teadvusel ja teist elustas samuti sündmust pealt näinud Ramid. Raskemas seisus laps anti üle kiirabile, teine päästetud poiss viidi päästeautosse sooja. Oma vapra tegutsemisega päästsid Olesja, Konstantin ja Ramid kahe noore poisi elu. Konstantin Gerassimov Tarvo Turja Elupäästja III klassi medal 14. aprilli õhtul sattus Pirita jõel Peterburi silla juures veekeerisesse paat, mis täitus jõe astangult alla voolava veega ning veekeeris tõmbas kaks paadisolijat kaasa. Mõlemad vettekukkunud kaotasid teadvuse ja triivisid allavoolu. Üks neist takerdus jõeäärsesse põõsastikku. Õnnetust nägi pealt kaldal jalutanud 17-aastane Konstantin, kes rinnuni vette laskus ning põõsaokstest kinni hoides teadvuseta kannatanuni liikus. Konstantinil õnnestus peaaegu uppunud noormees kaldani tõmmata, kus teised abistajad aitasid juba kannatanu jõest välja tirida ning andsid talle kuni kiirabi tulekuni esmaabi. Vette kukkunud noormehe seisund oli nii raske, et kiirabiarstidel tuli teda kohapeal elustada.

27

Teisele paadisolnule hüppas jääkülma vette järele 28-aastane Tarvo, kes ujus paarsada meetrit allavoolu, kuni suutis uppujast kinni haarata ja ta kaldale tõmmata, kus arstid juba kannatanut aitama asusid. Konstantin ja Tarvo päästsid julge ja kiire tegutsemisega kaks inimest uppumissurmast. TARTUMAA Aleksandr Beljajev Elupäästja III klassi medal 9. märtsil lõhkus 44-aastane Aleksandr Kallaste linnas oma majahoovis puid. Ühel hetkel tundis ta põlemise lõhna ning kümme meetri kaugusel oleva naabermaja poole vaadates nägi ta sealt suitsu tulemas. Koputused uksele ja hüüded, et majast väljutaks, tulemusi ei andnud. Maja välisuks oli lukus, kuid Aleksandr tõmbas selle jõuga lahti. Samal hetkel nägi ta hoone külge ehitatud puukuurist suuri leeke tõusmas. Hõigetele, et maja põleb, keegi endiselt ei vastanud. Majast leidis ta eest meesterahva ja tema voodihaige ema, kes ei olnud tulekahjut märganud. Juba täitusid koridor ja tuba suitsuga ning Aleksandr aitas kiiresti mitteadekvaatse mehe õue ja naasis tuppa voodihaige naisterahva järele. Selleks hetkeks olid leegid jõudnud juba koridori. Aleksandr aitas haige voodist püsti ja kandis ta majast välja. Sedasi päästis Aleksandr kuumust, suitsu ja tuld trotsides vanema naisterahva ja tema poja kindlast tulesurmast. Kalle Närska Elupäästja III klassi medal 12. aprillil said Puhja komando päästjad Kalle Närska ja Agu Annuk väljakutse Ulila alevikku Lille tänava lõppu, kus kaks kalameest olid jõe peal paadiga ümber läinud. Samal ajal saadeti välja paadiga päästemeeskond Tõrvandist. Puhja komando meeskonnavanem Agu nägi, et uppumisohus kalamehed ei pea nii kaua vastu, kuni päästepaat tuleb, ja otsustas päästja Kalle vette kannatanute juurde saata. Kalameeste olukord oli kriitiline, nad hoidsid külmas vees puuoksast kinni, kuid nende jõud oli raugemas. Päästja Kalle jõudis kannatanuteni ning hoidis neid vee peal, kuni päästepaat appi jõudis ja mehed kaldale tõi. Kaks kalameest anti üle kiirabile. Külmas vees uppumisohus mehi vee peal hoides päästis Kalle kahe inimese elu.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


28

aumärgid

LÄÄNE-VIRUMAA Margus Matto Elupäästja III klassi medal 15. juuli hilisõhtul pidutses Kunda lähedal Aru karjääripervel neljaliikmeline noorteseltskond. Tarvitati ohtralt alkoholi. Üks noormeestest istus karjääriserval, kus ta ühel hetkel tasakaalu kaotas ja vette kukkus. Kostus sulpsatus, kuid ükski pidutsejatest sellele tähelepanu ei pööranud. Küll aga märkas inimese vee alla vajumist läheduses viibinud 40-aastane Margus. Pikemalt mõtlemata hüppas tähelepanelik mees vette ja sukeldus kolme-nelja meetri sügavuse karjääri põhja. Pärast esimest pinnaletulekut märkas Margus vees hulpivat välgumihklit ja sukeldus taas. Karjääri põhjas pimesi kobades leidiski ta sealt teadvuseta noormehe. Margus tõmbas uppuja kaldale ja vabastas tema hingamisteed. Seejärel alustas ta kunstliku hingamisega, mispeale päästetu lõpuks silmad avas. Kümmekond minutit hiljem võtsid kannatanu oma hoole alla juba kiirabimeedikud. Margus tegutses inimest päästes enda sõnul instinktiivselt, küll aga oli talle suuresti abiks eelnev sukeldumiskogemus. Tänu Marguse kiirele, hulljulgele ja väga oskuslikule tegutsemisele päästeti ühe noore inimese elu. IDA-VIRUMAA Igor Koževnikov Elupäästja I klassi medal Vyacheslav Didenko Elupäästja II klassi medal 17. jaanuari hommikul teatati häirekeskusele, et Narvas Turu tänava viiekordse maja kolmanda korruse korterist tuleb paksu suitsu. Kuna korteri uks oli kinni, sisenesid Narva komando päästjad Igor ja Vyacheslav rühmapealiku käsul tõmberedeliga akna kaudu. Põlevast korterist leidsid päästjad põrandal lebava meesterahva. Kuna korteri uks oli veel kinni, viisid Igor ja Vyacheslav kannatanu akna juurde värske õhu kätte. Teised päästjad tegelesid samal ajal korteriukse avamisega. Kannatanu tundis ennast suitsu täis korteris väga halvasti ja kaotas korduvalt meelemärkuse. Seetõttu polnud teda võimalik ka redelit mööda välja viia. Kui uks lõpuks avati, viisid päästjad mehe kiiresti õue ja andsid ta üle meedikutele. Tänu Igori ja Vyacheslavi oskuslikule ja operatiivsele tegutsemisele päästeti inimese elu.

aumärgid

Boriss Mihhejev Elupäästja II klassi medal Alexander Berezko Elupäästja III klassi medal 8. veebruaril õhtul põles Kohtla-Järvel Aruserva tänava korrusmaja kolmanda korruse korter. Maja trepikoda oli paksu suitsu täis. Kolmandale korrusele jõudes tuli päästjatel jõuga lahti lükata seestpoolt prussidega tõkestatud korteriuks. Seejärel sisenesid suitsusukeldumispaarina esimesse tuppa Kohtla-Järve komando päästjad Boriss ja Alexander. Korter oli täis kuhjatud riideid ja mööbliesemeid, mis kõik päästjate liikumist takistasid. Esimesest toast leidsid Boriss ja Alexander teadvuseta mehe, kelle nad kiiresti trepikotta viisid ning teistele päästjatele üle andsid. Kannatanu anti üle meedikutele, kuid meest ei olnud enam võimalik elustada. Boriss ja Alexander jätkasid suitsusukeldumist ning leidsid korteri teisest toast veel ühe teadvuseta mehe, kelle kõrval olid tuld võtnud kokku kuhjatud riideesemed. Päästjad toimetasid kannatanu kiiresti välja, kus teadvuseta mees juba kiirabiga haiglasse viidi. Tema elu õnnestus päästa just tänu Borissi ja Alexandri kiirele ja julgele tegutsemisele paksu suitsu mattunud põlevas elumajas. Aleksander Küttim Andrei Larin Aleksandr Bolšakov Andrei Põld Elupäästja III klassi medal 8. veebruari hilisõhtul põles Kiviõli linnas Keskpuiesteel neljakordse kortermaja kelder, suitsu olid täis ka põleva keldriboksi peal olevad korterid. Kohale jõudnud Kiviõli komando päästjad evakueerisid esimese korruse korterist üksi kodus olnud väikese tüdruku, kes oli šokis ja nuttis. Laps anti meedikute hoole alla. Üks suitsusukelduspaar sisenes kustutusrünnakuks keldrisse, teine paar äratas ja teavitas majaelanikke. Päästjatele anti edasi info, et põleva keldriboksi peal, ühes kolmanda korruse korteris elab vanem mees. Kiiresti alustati korterist inimese otsimist. Päästjad Aleksander Küttim, Andrei Larin, Aleksandr Bolšakov ja Andrei Põld sisenesid suitsu täis korterisse ning leidsid sealt teadvuseta mehe. Päästjad tõid kannatanu majast välja ja andsid ta üle kiirabimeedikutele, kes mehe haiglasse viisid.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

PÄÄSTEAMETI AUMÄRKIDE SAAJATE NIMEKIRI September 2010

29

Katastroofipiirkondades käinud Eesti Päästemeeskonna liikmeid tunnustati missioonimedaliga

Päästeteenistuse Hõberist 1.

Lauri Lugna Siseministeerium

2. Ahti Kärki

Kagu-Soome Päästeala Liit

3. Aivar Lankei

Kadrina Vallavalitsus

4. Margo Lempu

Lõuna-Eesti Päästekeskus

Päästeteenistuse medal 1. Carina Rikart

Riigikogu, õiguskomisjon

2. Leo Kalme Eesti Korstnapühkijate Koda 3. Toomas Luik

Kaitseliit, Saaremaa Malev

4. Mare Tiirmaa

Päästeamet

5. Tarmo Tamm Demineerimiskeskus

2010. aastal on Eesti saatnud erinevatesse kriisikolletesse 45 eksperti. Foto: Erik Peinar

Välisminister Urmas Paet, siseminister Marko Pomerants ja Päästeameti peadirektor Kalev Timberg andsid 29. novembril Välisministeeriumis üle missioonimedalid välismissioonidel käinud Eesti Päästemeeskonna liikmetele.

6. Pille Volmerson Demineerimiskeskus 7. Ene Uudam Häirekeskus

Reimo Raja

8. Tõnu Suurkask

Põhja-Eesti Päästekeskus

peatoimetaja

9. Tõnu Kuuskmäe

Põhja-Eesti Päästekeskus

10. Georg Aleksandrovitš

Põhja-Eesti Päästekeskus

11. Vladimir Kolesnik

Põhja-Eesti Päästekeskus

12. Maie Soots

Põhja-Eesti Päästekeskus

13. Hengo Metsaru

Põhja-Eesti Päästekeskus

14. Margo Kruusma

Põhja-Eesti Päästekeskus

15. Rainis Sallum

Lõuna-Eesti Päästekeskus

16. Riho Tammela

Lõuna-Eesti Päästekeskus

17. Risto Kase

Lõuna-Eesti Päästekeskus

18. Urmas Saarepuu

Lõuna-Eesti Päästekeskus

19. Anne Sander

Lõuna-Eesti Päästekeskus

20. Aivar Lepp Ida-Eesti Päästekeskus 21. Ervo Järv Ida-Eesti Päästekeskus 22. Aivar Mänd

Lääne-Eesti Päästekeskus

23. Arvi Luuk

Lääne-Eesti Päästekeskus

24. Villu Ilves

Lääne-Eesti Päästekeskus

25. Indrek Karilaid

Lääne-Eesti Päästekeskus

26. Marko Matson

Lääne-Eesti Päästekeskus

27. Pavel Ivanov

Lääne-Eesti Päästekeskus

28. Imre Kuklase

Lääne-Eesti Päästekeskus

29. Alari Tõnissoo

Lääne-Eesti Päästekeskus

„Haiti maavärin, Venemaa metsatulekahjud, Pakistani, Poola ja Moldova üleujutused olid 2010. aastal ühed paljudest toimunud looduskatastroofidest, kuhu Eesti oma eksperdid appi saatis. Endiselt on meie päästjad humanitaarabi missioonil üleujutustejärgses Pakistanis,” ütles Paet. Välisminister lisas, et loodusõnnetuste tagajärgedega võitlemise kõrval aitab Eesti kaasa Afganistani inimeste, eelkõige naiste ja laste tervise edendamisele. Siseminister Marko Pomerantsi sõnul on Eesti päästjate osalemine rahvusvahelistel missioonidel hea näide arengu- ja piiriülesest koostööst. „Eesti täidab oma rahvusvahelisi kohustusi väärikalt ning aitab abivajajaid. Siis tullakse ka meile appi, kui Eesti riik abi vajab. Meie päästjad on olnud rahvusvahelistel missioonidel tasemel ning täna tahame nende teeneid ka väärikalt tunnustada,” ütles siseminister Pomerants päästemeeskonna liikmeid tänades. Päästeameti peadirektor Kalev Timbergi sõnul on katastroofipiirkondades käinud Eesti Päästemees-

konna liikmed teinud oma tööd väga hästi ning nende võimekus erinevatele kriisidele aktiivselt reageerida on aasta-aastalt paranenud. „Konflikti- ja sõjajärgsete piirkondade elanike abistamiseks ning ühiskonna normaalse elu taastamiseks saame lisaks rahalisele abile üha tihedamini kriisikolletesse appi saata ka oma inimjõu,” märkis Timberg. Venemaa konsul Sergei Stepanov andis tänuüritusel Eesti päästjatele üle ka Venemaa eriolukordade ministeeriumi medalid abi eest suviste metsatulekahjude kustutamisel. 17 Haitil välismissioonil käinud Eesti Päästemeeskonna liiget tegelesid peamiselt humanitaarabitöötajate baaslaagri püstitamise, juhtimise ja teenindamisega koos teiste Rahvusvahelise Humanitaarpartnerluse riikidega. Maikuus sõitis Balti riikide päästeüksus BaltFloodCombat Poola üleujutuspiirkonda. 19-liikmeline meeskond, kuhu kuulus üheksa eestlast, pumpas Lõuna-Poolas Polanieci asulas üleujutatud piirkonnas vett. Augustis sõitis BaltFloodCombati meeskond Lõuna-Moldova katastroofipiirkonda, kus samuti üleujutatud alasid veest tühjaks pumbati.

Missioonimedalid Haiti missioon 15. jaanuar – 31. oktoober Indrek Juhanson Profit Software AS Enn Eberg Sisekaitseakadeemia Avo Kiik Sisekaitseakadeemia Jaanus Saar Lääne-Eesti Päästekeskus Rainer Asuküla Sisekaitseakadeemia / Ida-Eesti Päästekeskus Jaak Talving Lääne-Tallinna Keskhaigla Andras Laugamets SA Tartu Kiirabi Lemmo Jonuks SA Tartu Kiirabi Raul Jalast SA Tartu Kiirabi Kaire Tsäro SA Tartu Kiirabi Elle Jürgenson Kaitseväe Logistikakeskus / Tallinna Kiirabi Priit Paju Tallinna Kiirabi / MTÜ Mondo Anu Raisma MTÜ Mondo Kalle Pent Politsei- ja Piirivalveameti piirivalve lennusalk Eiko Tammist Lääne-Eesti Päästekeskus Mati Väljaots Ida-Eesti Päästekeskus Priit Orusalu Põhja-Eesti Päästekeskus Poola missioon 20. mai – 5. juuni Allan Juhanson TTÜ üliõpilane Mait Soolepp Päästeamet Roberts Buks Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus Eilo Eesmäe Lääne-Eesti Päästekeskus Kristaps Eklons Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus Igor Galjutin Lõuna-Eesti Päästekeskus Janis Grinbergs Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus Risto Hein Lääne-Eesti Päästekeskus Pavel Ivanov Lääne-Eesti Päästekeskus Jevgeni Jutkevits Päästeamet Vitalijus Kapusta Leedu Tuletõrje ja Päästeamet Kestutis Kirsnauskas Leedu Tuletõrje ja Päästeamet Mindaugas Kiudelis Leedu Tuletõrje ja Päästeamet Kristaps Kolbergs Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus Ricardas Rajeckas Leedu Tuletõrje ja Päästeamet Ints Ratseps Läti Riiklik Tuletõrje- ja Päästeteenistus Jonas Zinkevicius Leedu Tuletõrje ja Päästeamet Renee Tammet Lääne-Eesti Päästekeskus Katri Vene Tartu Kiirabi Moldova missioon 24. august – 12. september Anatoli Ivanov Lääne-Eesti Päästekeskus Valeri Ivanov Lääne-Eesti Päästekeskus Jaak Janno Ida-Eesti Päästekeskus Allan Juhanson TTÜ üliõpilane Vaino Kaunissaar Lääne-Eesti Päästekeskus Tiit Piiskoppel Lõuna-Eesti Päästekeskus Jaanus Saar Lääne-Eesti Päästekeskus Mait Soolepp Päästeamet Jaanus Teearu Lääne-Eesti Päästekeskus Venemaa eriolukordade ministeeriumi medal Tarmo Terep Päästeamet Jevgeni Jutkevitš Päästeamet Igor Galjutin Lõuna-Eesti Päästekeskus

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


30

persoon

persoon

31

Rahutu hing Toomas Kutsar Iga päev Päästeameti demineerimiskeskuse erikeemiatalituse peaspetsialistina leiba teenival Toomas Kutsaril jätkub vabal ajal jaksu veel tuhande erineva lisategevustega tegeleda.

Helen Kuuseoja Põhja-Eesti Päästekeskuse pressiesindaja

K

üll on kuulda, et jälle on ta lastega metsas päästealases seikluskasvatuse laagris, küll on ta täitmas Kaitseliidu Harju Maleva Kose malevkonna pealiku rolli, järgmisel hetkel juba Eesti päästemeeskonna (EDRT) keemiarühma asju ajamas või Väike-Maarjas uusi ja vanu päästespetsialiste õpetamas (practical-laskmise hobi on hinges veel peale selle kõige). Tavalisest aktivistist eristab Toomast aga fakt, et kõigis neis tegevustes on ta alati eestvedaja, tagantlükkaja, kõike koos hoidev sideaine ja motivaator. Niisiis, leida vaatenurka, mille kaudu Toomasest kirjutada, tundub äärmiselt raske, kuna ka selle loo autor on juhuse tahtel ja nende tegevuste tõttu temaga vähemal või rohkemal määral seotud. Otsustasin siiski keskenduda Toomasele kui keemiaspetsialistile. Mees teab täpselt, millal tema tutvus keemiaga alguse sai – juhuse tahtel määrati ta eelkäijate lahkumise tagajärjel 6. jaanuaril 1999. aastal Tallinna Üksik-Päästekompanii (hetkel Päästeameti logistikavarude ja Kose päästekomando „kodu”) kiirgus- ja keemiakaitse rühma ülemaks. „Seisin laos ja vaatasin suu ammuli ringi, see oli minu jaoks täiesti tundmatu maa,” naerab Toomas nüüd tagantjärele. Kuid üksteisele järgnevad kursused nii Eestis kui ka välismaal aitasid keemiamaailma järk-järgult tundma

õppida kuni sinnamaani, et olla suuteline ka ajateenijaid koolitama. Tähtsal kohal õppimine Päästekompanii sulgemise tagajärjel seisis Toomas mitme lahtise ukse ees, kuid valik osutus seegi kord keemia kasuks – aastast 2005 on tema töökohaks Päästeameti demineerimiskeskus. Uurides, mis teda ikka ja jälle keemia salapärase maailma juures hoiab, saan Toomaselt kindla vastuse, et loorberitele ei lasta puhkama jääda. „Keemia on iga päevaga muutuv ja arenev eriala, kogu aeg peab end kursis hoidma ja täiendama,” räägib keemiaspetsialist. Enese pidev täiendamine ja pidev tegutsemine tundub Toomase elus äärmiselt tähtsal kohal olevat. Ka ambitsioonidest rääkides, vastab mees: „Õppima lähen! Tahan oma tööd hästi teha ja oma teadmisi ka edasi anda.” Pidevat käe pulsil hoidmist nõuab ka Toomase tööle kõige lähedasem kõrvaltegevus – EDRT keemiarühma tegusana hoidmine. Koos team-leader Valdo Reimaniga seisab Toomas halli kardinalina selle eest, et rühmal oleks järelkasv ja hoitud stabiilne tase, juhuks kui asjad arenevad sinnamaani, et saavutatakse kokkulepped keemiarühma

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

siseriiklikuks kasutamiseks. Seni on enamasti oldud üksikute ekspertmissioonide ootel. Rohkem kogemusi on kogutud välisõppustel, mida suur osa keemiarühma 37-st liikmest on ka omal nahal kogenud ja millest rääkimisel kõigil asjaosalistel silmad rõõmsalt särama lähevad. Selline reaktsioon meeskonnalt ongi see, mis Toomase motivatsioonil langeda ei lase – kuigi on hetki, kui tahaks käega lüüa (seda nii Kaitseliidu, lastelaagrite kui ka EDRT puhul), on rõõm koostööst, meeldivast seltskonnast, õppimisest ja õpetamisest see, mis käsib Toomasel ka edaspidi masina-

värgi rattad töös hoida. Seniks, kuni tulevikuväljavaated selginevad, saab Toomas rakendada oma töö järele sügelevaid käsi keemiarühma siseriiklike harjutuste ja koolituste korraldamisel. Julgus otsustada ja vastutada Kui küsida, kumb maailm talle rohkem sobib, kas militaarne või töö tsiviilasutuses, arvab ta, et tegelikult esimene – põhjuseks konkreetsus ja selgus käsuliinis. Kohanemine nn tsiviileluga võttis Toomase sõnul aega umbes pool aastat, kuid päranduseks saadud juhtimis- ja organisaatorioskused,

Toomas Kutsar •• sündinud 25. juunil 1964. aastal Tallinnas •• elab Harjumaal Kose vallas Vardja külas •• üks tütar ja üks poeg, lisaks kaks lapselast •• 2005–... - töötab Pääste- ameti demineerimis- keskuse erikeemiatalituse peaspetsialistina •• 1998–2005 - viimane töökoht Tallinna üksik- päästekompaniis kiirgus- keemiakaitse rühma ülem •• suureks hobiks on practical-laskmine

Loo autor õppusel Decofogger (saasteärastuse agregaat) proovimas. Toomas Kutsar vasakult teine. Foto: Helen Kuuseoja

Keemiarühma keemiasukelduspaar päästekooli õppusel “leket” kontrollimas. Foto: Helen Kuuseoja

julgus otsuseid vastu võtta ning tegude eest vastutada tunduvadki olevat võtmeks Toomase mitte-rahulikult-olla-suutmise taga. „Kas ma nüüd alati seda korraldamist just kõige paremini oskan, aga sellist tagantlükkajat on vaja. Minu motivaator ongi rõõm midagi ära teha,” on ta ise üsna tagasihoidlik. „Samas ühtki tegevust ei saa teha, kui ei ole head meeskonda. Sellel kõigel pole mõtet, kui keegi sind ei aita,” lisab Toomas resoluutselt. Kui Toomase kõiki tegemisi on üsna raske ühte artiklisse koondada, siis temast kui inimesest kirjutada tundub hoopis kergem olevat. Kuigi vahel oskab mees resoluutse ja karmi häälega vadistava lastekamba (olen näinud seda toimimas ka suurte meeste puhul) hetkega vaikima sundida, on üldiselt tegemist siiski äärmiselt sõbraliku, muheda ja abivalmi meeskonnamängijaga. Niisiis, kui kohtate suurt ja alati rahulikku Toomast tööalaselt mõnel keemiasündmusel toimetamas või oma muude ülesannete keskel, võite kindel olla vähemalt kolmes asjas: Toomas leiab alati inimeste muredele lahenduse; Toomas kostitab teisi alati muheda ja sooja sõnaga; Toomasel on (peaaegu) alati jaksu jagada end töölt koju minnes mitme teise tegevuse vahel ning ta suudab motiveerida ja koondada ka teisi tegusaid.

Fakte Eesti päästemeeskonna keemiarühmast: • keemiarühm loodi 2004. aastal; • tänaseks on liikmeid kokku 37; • sealhulgas naisliikmeid 5; • meeskonda on kaasatud oma eriala spetsialistid, kes võivad oma töös potentsiaalselt kokku puutuda keemiasündmustega; • suurima osavõtjatearvuga osalemine rahvusvahelistel õppustel: MEDICEUR 2004, Joint Assistex 2005 (Ukrainas), EU Danex 2006, Uusimaa 2008, Eesti-Läti ühisõppus 2008; • ideaalis saab meeskond aastas kaks siseriiklikku õppust; • tulevikuplaanides on anda EDRT keemiarühma uuendatud andmetega võimekus üles NATO-le ja Euroopa Liidule; • praegu on keemiarühm rahvusvaheliselt nn üles antud luure- ja saasteärastuse võimekusega. EDRT üldisest ajaloost ja võimekusest on rohkem kirjutatud „Häire 112” Eesti Päästemeeskonna juubelinumbris aastal 2007.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


Fotod: Venemaa Eriolukordade Ministeerium

32

operatiivsündmus

operatiivsündmus

33

Üle poolesaja hukkunu

Metsatulekahjud Venemaal – ei jätku organiseerimist ja poliitilist tahet Peeter Randoja analüüsib, kuidas oleks saanud möödunudsuviseid Venemaa metsatulekahjusid ära hoida ning miks muutusid tulekahjud nii laiaulatuslikuks.

Peeter Randoja Põhja-Eesti Päästekeskuse avalike suhete büroo juhataja

V

enemaal on saanud halvaks traditsiooniks, et nii talvised külmad kui ka suvine kuumus on valitsuse tasandil käsitletav kui loodukatastroof. Veetorustike külmumisel jäävad majad ja isegi terved rajoonid ilma kütteta, suvepalavusega kaasnevad turbaväljade ja metsade tulekahjud. Käesolev aasta oli eriti palav ning tulekahjud muutusid tõeliseks loodusõnnetuseks – tuhanded inimesed jäid eluasemeta, paljud hukkusid ja said vigastusi. Ekspertide arvates oleks saanud tekkinud dramaatilist olukorda vältida, kui õigel ajal oleks tarvitusele võetud ennetavad meetmed. Probleemi selgitamiseks tuleb aga sukelduda minevikku. Kunagine Nõukogude Liidu valitsus nägi turbamaardlaid kui head allikat

energiavarude täiendamiseks, kuid naftaajastu pealekasvuga hakkas turbatööstus üha enam hääbuma, turbamaardlad jäeti maha – need lihtsalt unustati ja sellest ajast peale on igal kuumal suvel turbaväljadel tulekahjud. Kõige lihtsam lahendus oleks turbaväljade üleujutamine ehk niisutamine või irrigeerimine. Ökoloogide arvates tuleb seda ilmtingimata teha ja mitte ainult tuleohutuse seisukohalt, kuid viimastel aastakümnetel riik selle küsimusega ei tegelenud. Nüüd aga on lohakatele ametnikele lisandunud majandusprobleemid: majanduslangus, suurte territooriumide niisutamine nõuab märkimisväärseid ressursse ja spetsiaalse tehnika kasutamist, seda aga Venemaal ei ole. Kõige tähtsam või hirmutavam on aga see, et praktiliselt kõik Venemaa maaparandusorganisatsioonid ja nende infrastruktuur on likvideeritud juba 20 aastat tagasi. Teadlaste arvates võib turbaväljade niisutamist korraldada ka etapi-

kaupa ja eelkõige tuleks üle ujutada kõige tuleohtlikumad piirkonnad. Hinnanguliselt kuluks selleks 500 miljonit rubla, kuid teades ette, et tuleb kuiv ja kuum suvi, tuleks kulutada koguni 5 miljardit rubla. Venemaa jaoks ei ole need astronoomilised summad. Niisugune niisutamine ei lahendaks probleemi terviklikult, kuid nende vahenditega oleks võimalik korraldada esmased ennetavad tegevused hetkeolukorras. Kahjuks ei ole valitsuses tänaseni vastu võetud mitte mingisuguseid ennetavaid meetmeid või plaane eriti tuleohtlike territooriumide niisutamiseks. Ilmselt ei ole küsimus rahas, vaid selles, et riigil ei järku poliitilist tahet ja organiseeritust lahendada sellist tüüpi probleeme. Pseudoliberaalne metsakoodeks Venemaa metsakoodeksi ideoloogia on lihtne – kõik metsamajandamise ja tuleohutuse funktsioonid tuleb üle anda metsarentnikele. See skeem töötab ainult 15 protsendi ulatuses ja ainult seal, kus on tugevad met-

satööstusettevõtted (näiteks Korea ja Rootsi). Venemaal kehtib mitu metsakasutamise mudelit. Rentnikud ei ole huvitatud metsadest, kus on esmatähtsad ökoloogilised, rekreatsioonilised ja pinnasekaitsefunktsioonid ning kus ei ole eriti midagi raiuda. Need metsad toovad küll kasu regiooni elanikele, aga rentnikule jääb ainult suur vastutus. Näiteks võib tuua Moskvast lõunapool asuvad piirkonnad, kus just sel suvel olidki suured tulekahjud. Ida-Siberi rajoonid ja Jakuutia – nendel territooriumidel puuduvad rentnikud ja igal aastal põlevad seal tohutud territooriumid ning keegi ei pane seda lihtsalt tähelegi.

Venemaa president kuulutas lähiajaloo ulatuslikemate metsatulekahjude tõttu riigi mitmes regioonis välja eriolukorra, millega piirati inimeste liikumist ja majandustegevust. Venemaa territooriumil põles ligi 190 000 hektaril sadakond metsatulekahju. Tuhanded elanikud on kaotasid tulekahjudes kodu, samuti hävis kümneid tuhandeid hektareid metsa ja viljapõlde. Nädalaid kestnud tulekahjudes hukkus üle poolesaja inimese. Allikas: BNS

Venemaa territooriumil põles ligi 190 000 hektaril sadakond metsatulekahju

Viimased kaks aastat olid küllatki niisked ja seetõttu õnnestus esilekerkinud probleeme kaks aastat varjata, kuid käesolev aasta näitas, et pseudoliberaalne metsakoodeks ei tööta. Peamine metsatulekahjude ja tule kiire metsapiirkondade hoonetele levimise põhjus on see, et pärast metsakoodeksi jõustumist ei tegele keegi metsa kaitsega. 83 000 metsamajandite töötajast jäi keskkonnajärelevalve koosseisu alles 680 inspektorit. Riigis, mis moodustab territooriumilt kaheksandiku planeedi maismaast, ei tohi metsatulekahjudega võidelda ainult regiooni tasandil. See ei ole isegi majanduslikult kasulik. Sellise suurusega riigis tuleb monitooringut teha kosmosest, s.t riigi tasandil, aga mitte tuleohutuse vaatetornidest regioonides. Kui juba jäeti alles mingisugused metsamajandid, oleks pidanud alles jätma ka metsakaitse lennusalgad. МЧС ainult kustutab ega tegele profülaktika ja monitooringuga, aga metsamajandid ei oma midagi peale õiguse teha või mitte teha ettekandeid tulekahju pindala suurenemise kohta. МЧС vastutab tulekahjude eest, mis toimuvad elamutes ja ettevõtetes, kuid nagu selgus, metsatulekahju üleminek asustatud üksustesse toimub silmapilgu vältel. Ainus operatiivne tulekustutusvahend – lennukid – on maapinnalähedaste ja turbatulekahjude kustutamisel väheefektiivne. Vaja paremat keskkonnapoliitikat Enamikus regioonides, kus on kõige suurem tulekahjude hulk, nagu näiteks Moskva oblastis, põlevad Nõukogude valitsuse viimastel kümnen-

ditel kuivendatud turbaväljad. Siis otsustati kasutada turvast küttena elektrijaamades ja laiendada põllumaid ning jagati neid aianduskooperatiividele. Keegi ei mõelnud nende tegevuste majanduslikule efektiivsusele ja keskkonnakahjudele. Kui toimusid viimased suured tulekahjud 2002. aastal, sai kohe selgeks see, et ainuke viis, kuidas tulekahjusid ära hoida, on ujutada turbaväljad üle ehk muuta nad uuesti sooks. Huvitav, et nendes rajoonides, kus lubati ökoloogidel iseseisvalt koos metsa- ja jahimeestega üleujutusi teha, näiteks Taldomski rajoonis, pärast 2002. aastat enam suuri tulekahjusid ei toimunud ja ei olnud neid ka aastal 2010. Probleemi lahendamiseks ei ole vaja niivõrd МЧС buldoosereid ja tanke, vaid tsiviliseeritud keskkonnapoliitikat. Tulekahju õppetunnid Likvideeritud riigi metsateenistus on faktiliselt praeguste probleemide üks põhilisi põhjuseid. Pärast 2006. aastat ei tegelenud enam keegi tule-

kahjudega süsteemselt, niikaua kui 2010. aastal jälle kuumaks läks.

ta tuleks parimaid spetsialiste ja kolmanda sektori organisatsioone.

Tulekahjud ei oma administratiivja vastutuspiire. Olukorda metsades ei kontrolli tänasel päeval mitte ükski ametkond, praktikas ei vastuta МЧС tulekahjude eest, mis on asustatud üksustest või tähtsatest objektidest kaugemal kui viis kilomeetrit. МЧС ei ole efektiivne tulekahjude kustutamiseks looduskeskkonnas ja selle personalil ei ole ka vajalikke kogemusi.

Kõige tuleohtlikumad on turbaväljad ja monokultuursed okaspuumetsad arenenud teedevõrguga vanades rajoonides. Hõreasutusega Venemaa Kesk- ja Lõuna-Euroopa regioonides tuleks vähendada männimetsi ja istutada lehtpuu kaitsevööndeid. Väide, et vanad metsad põlevad paremini, ei leidnud kinnitust, pigem vastupidi.

Moskva oblasti juhid süüdistavad metsamehi tegevusetuses, kuid metsamajandite kaitseks peab ütlema, et need turbaväljad on riigireservi maa ega kuulu metsafondi.

Praegu taastatakse maha põlenud külasid. Venemaa valitsus eraldas taastamistöödeks viis miljardit rubla.

Turbaväljad tuleb üle ujutada, nii nagu seda on juba tehtud Taldomski rajoonis Moskva oblastis ja Kamsko-Bakaldinski soodes Nižegorodski oblastis. Pärast 2002. aasta suuri tulekahjusid pandi head ideed ja kogemused kiiresti vaka alla. Venemaa Euroopa osa jaoks oleks vaja spetsiaalset programmi, kaasa-

Kustutustöödest võttis osa üle 160 000 inimese

Artiklis on kasutatud Ria Novosti materjale. Eesti abistas Venemaad metsatulekahjude kustutamisel Eesti saatis Venemaale metsapõlengute kustutamiseks appi neli pumpa ja 10 kilomeetrit voolikuid ning lisaks sinna juurde kuuluvad liitmikud ja muu vajaliku, mille abil saab põlengualal vesivarustust korraldada. Kustutustehnikaga läks kaasa kaks Päästeameti instruktorit – Päästeameti päästetööde planeerimise ja analüüsitalituse juhataja Tarmo Terep ning Elva komandopealik Igor Galjutin, kes jagasid kohapeal varustuse kasutamiseks juhtnööre ning andsid selle üle Vene eriolukordade ministeeriumile. Venemaa metsapõlengute kustutamiseks saadetud abi finantseeriti Välisministeeriumi eelarvest ligi 1,5 miljoni krooniga.

Kustutustöödeks kasutati üle 26 000 tehnikavahendi Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


34

tehnika

tehnika

35

Firefight II projekt kui uue tulekustutustaktika arendaja Euroopas Firefight II projekt on ellu kutsutud Euroopas uue tulekustutustaktika arendamiseks ja moderniseerimiseks.

Heiki Soodla Firefight II projekti partner ja esindaja Eestist

T

änapäeval töötavad päästjad hoone sisetulekahju likvideerides väga rasketes ja ebainimlikes oludes. Sisenetakse tulekahju keskkonda, kus temperatuur on 600–800 kraadi, õhus on üle 600 erineva mürgise ühendi ja ümberringi varitsevad erinevad ettenägematud ohud. Selline sisetulekahju kustutamise taktika (hooneid kustutatakse seestpoolt) on rootslaste eestvedamisel välja töötatud 1970ndatel. Siis tehti kindlaks, et kõige efektiivsem on kustutada tuld hoonetes seestpoolt, millega tagatakse minimaalsed veekahjustused ja parem ligipääs tulekolletele. Selleks võeti kasutusele spetsiaalvarustus, mis võimaldas sisetulekahju keskkonda siseneda. Samas on kindlaks tehtud, et päästjate töövõime eelpool nimetatud oludes on väga väikese efektiivsusega, sest meeleelundid ei suuda väliskeskkonnast piisavalt infot hankida. Näiteks sisetulekahju tingimustes ei näe päästjad suitsu ja põlemisgaaside sees suurt midagi, isegi mitte kandelampi kasutades. Valguskiir suitsust läbi ei tungi ja tekib nn uduefekt, kiir peegeldab ühelt suitsuosakeselt teistele ja tekib hall sein. Normaalse nägemisega inimene omastab kuni 90 protsenti informatsioonist, kuid päästja töövõime sisetulekahju tingimustes on võrdväärne raske puudega inimesega.

2008. aastal tegi päästekool koostöös Rakvere haiglaga teste kuulmislanguse väljaselgitamiseks päästja varustust kasutades (kaitseriietus, hingamisaparaat, kiiver jne). Tulemuseks saime kuulmislanguse 40–45 detsibelli. Meditsiiniline termin ütleb sellise tulemuse kohta, et tegu on nürmsusega. Seega eeltoodut arvesse võttes töötab tänapäeva päästja piiratud tingimustes – ta ei kuule ega näe. Samuti on päästjatel nii Eestis kui ka kogu Euroopas esinenud palju õnnetusi ja surmajuhtumeid sisetulekahju tingimustes töötades. Päästjate tööefektiivsuse ja ohutuse parandamiseks ongi Euroopas ellu kutsutud kõnealune projekt, mille põhieesmärk on saavutada uudse tehnoloogia kasutuselevõtu ja taktikaliselt õige kasutusmudeli abil: 1) varajane reageerimine – teha infrapunakaamera abil kindlaks tulekolde asukoht ja määrata selle järgi otsustav rünnakusuund;

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

2) päästjate turvalisus – aktsepteeritakse ainult ohutuid töövõtteid, sisetulekahju põlemisgaasid jahutatakse maha väljaspool hoonet, kasutades COBRA tehnoloogiat (seade, mis võimaldab veejoal tungida ka läbi hoone raudbetoonist seina, ilma sinna sisenemata); 3) põlemisgaaside eemaldamine ja päästjate kiire sekkumine – kui gaasid on jahutatud, alustatakse kohe hoone ventileerimist. Nüüd saavad päästjad töötada ohutult, sest riskid on kontrollitud ja ruumis on olemas nähtavus. Projekti edukas läbiviimine tagab turvalisema elukeskkonna ja ohutumad töövõtted päästjatele. Maailmas on erinevaid tulekustutustaktikaid, mille võib laias laastus jagada kaheks: 1) Euroopas domineeriv ventilatsioonivaba taktika; 2) USA-s domineeriv ründav taktika. Euroopa tulekustutustaktika Euroopa ventilatsioonivaba tulekustutustaktika kujutab endast hoonete kustutamist seestpoolt, kasutades selleks spetsiaalvarustust (hingamisaparaat, kaitseriietus). Sisenetakse põlevasse hoonesse, kus päästjaid ümbritsevad ohud, mida nad täielikult kontrollida ei suuda (pistleek, põlemisgaaside plahvatused, tagasitõmme, varinguoht). Ja nagu eelpool mainitud, töötatakse väga piiratud tingimistes. Väliskeskkonnast suudetakse informatsiooni hankida vaid minimaalsel tasemel funktsioneerivate meeleelundite kaudu.

Joonis 1. Terve inimene omastab informatsiooni väliskeskkonnast saja protsendi ulatuses (A). Suitsusukelduja seevastu suudab sisetulekahju olukorras töötades infot hankida minimaalsel, peaaegu olematul tasemel, mis tuleneb spetsiaalvarustuse kasutamisest ja tulekahju arengu tingimustest (B). Nägemismeel puudub, kuulmismeel on tugevalt piiratud (40–45 db), kompimismeel on piiratud tänu kaitseriietuse komplekti kuuluvatele kinnastele. Maksimaalselt töötab tasakaalumeeleelund, kuid sedagi vaid kuni kuumusstressi tekkeni, mis ei ole sisetulekahju olukorras töötava päästja puhul välistatud. Eeltoodut arvesse võttes ei suuda meie päästjad tänapäevase tulekustutustaktika rakendamisel iseennastki kaitsta, samuti on töövõime madala efektiivsusega. 2008. aastal tehti päästekoolis päästjate töövõime väljaselgitamiseks katseid, mille käigus tuvastati, et ainuüksi nägemismeele taastamine modernse tehnoloogia (infrapunakaamera) kasutuselevõtuga tõstab suitsusukelduja töövõimet ligi kümme korda, seega on varustuse moderniseerimine osutunud tänapäeva mõistes möödapääsmatuks. USA ründav tulekustutustaktika USA ründav tulekustutustaktika erineb oluliselt Euroopas kasutatavatest võtetest. See taktika eeldab väga korralikku tuleluuret ja põlemiskolde asukoha kindlat määratlemist väljaspool hoonet. Põlemiskolle tehakse kindlaks kas välisvaatluse teel, lugedes tulekahju märke või näiteks infrapunakaamerat kasutades. Tulekolde asukoha järgi määratakse ära põlemisgaaside väljutamise ava asukoht ning ründav sisenemistee.

võib olla vastupidine efekt – tulekahju pindala suureneb.

Joonis 2. USA ründav kustutustaktika. Kui tulekolde asukoht, sisenemistee ja põlemisgaaside väljumistee on täpselt määratletud, võetakse sisse rünnakpositsioon. Üks päästja on lõhkumisvahenditega valmis purustama põlemisgaaside väljumisteed, ülerõhuventilaatorid töötavad sisenemistee vahetus läheduses, õhujuga on algselt kõrvale suunatud (ventilaatori mootori õige töötemperatuuri ja tõrgete vältimiseks). Kui meeskonnavanem annab vastava korralduse, toimub kiire rünnak. Põlemisgaaside väljumistee avatakse (aken purustatakse), ülerõhuventilaatorid suunatakse sisenemisteele. Päästjad sisenevad koos survestatud tööliiniga hoonesse, liikumine toimub kiiresti ja üldjuhul püstijalu. Nähtavus on ruumis hea, seda tänu ventilaatorite loodud nähtavale koridorile, põlemisgaasid väljuvad ava kaudu. Kogu taktika on püstitatud hüpoteesile, et põlevgaasid ei jõua sissepumbatava õhuhapnikuga süttimiskõlbulikuks seguneda, kui ülerõhuventilaatorid on piisava võimsusega ning väljumisava on õiges kohas ja piisava suurusega. Eeltoodud taktikat analüüsides tundub kõik olevat perfektne ja toimiv, ometi ei aktsepteerita Euroopas seda taktikat, tuginedes järgnevatele põhjustele: 1) taktika on tundlik inimlike eksimuste suhtes – eksitakse välise

vaatluse teel põlemiskolde asukoha ja põlemisgaaside väljumistee määramisel. Väljastpoolt pole võimalik hoonesse sisse vaadata, samuti ei saa määrata täpset ruumide paigutust ja uste asendit (kas need on kinni või lahti). Seega tekib risk, kus põlemisgaaside väljumistee on küll õigel kohal, kuid sissepumbatav õhk ei jõua sinna tänu suletud ustele. Kui gaasid vabalt väljuda ei saa, toimub põlevgaaside segunemine sissepumbatava õhuhapnikuga ja tulemuseks võib tekkida plahvatus (tagasitõmme). Sisetulekahju arengust tulenevalt on ruumis põlevgaasid temperatuuriga 600–800 ºC, mis tähendab, et plahvatuse tekkeks ei ole vaja mingisugust välist süüteallikat, selleks on kõrge temperatuur ise. Põlevgaasid on võimelised plahvatuslikult süttima, kui temperatuur on üle 300 ºC ja on piisavalt õhuhapnikku. Viimast pumbatakse selle taktika kasutamisel ruumi sisse, mistõttu õnnetusjuhtumid päästjatega on sagedased; 2) hoone ehitusmaterjalid ja konstruktsioonid on erinevad. Põlemisgaasid otsivad väljumisel lihtsamat teed. Kui vaadata Eesti hooneid, siis need on ehituslikult väga erinevad. Vanad, saepuruvoodriga hooned on hõredad ning sellise ründava taktika rakendamisel võidakse kuumad ja rikkad põlevgaasid suruda ülerõhuventilaatoritega seinte vahele ja teistesse tühimikesse, kus on olemas õhuhapnik, ning tulemuseks

Uus taktika Euroopas edendava Firefight II projekti raames on neid kaht erinevat taktikat analüüsitud ning otsitud ja leitud lahendusi nende vigade parandamiseks, samuti täiesti uue taktikalise lähenemise arendamiseks. Välja on töötatud uus tulekustutustaktika mudel, mis baseerub modernsel tehnoloogial ja kõrge tasemega teadmistel tulekahjude arengutest. Edu võti seisneb tänapäevase tehnoloogia kombineeritud kasutamises. Uus mudel ja sisetulekahjude kustutamise taktikaline lähenemine toimub järgnevalt. 1. Eeldused. Varustus peab olema kaasaegne – infrapunakaamera, Cobra külmlõikamissüsteemi ja võimsate ülerõhuventilaatoritega. Samuti peavad päästjatel olema laialdased teadmised sisetulekahju arenguga kaasnevatest protsessidest. 2. Taktika rakendamine. Infrapunakaameraga skaneeritakse hoonet väljastpoolt ja määratakse tulekolde täpne asukoht. Järgnevalt antakse käsk Cobra külmlõikamissüsteemi kasutamiseks, kus pihustatud veejuga lastakse väljastpoolt läbi hoone seina põlengukoldesse. Toimub põlevgaaside jahtumine. Nüüd kontrollitakse hoone infrapunakaameraga uuesti üle ja vaadatakse jahutusefekti toimumist. Eesmärk on jahutada põlevgaasid hoonesse sisenemata alla isesüttimistemperatuuri (alla 300 ºC). Kui infrapunakaamera näitab, et hoone on jahtunud soovitud piirini, antakse korraldus ventileerimiseks ja samal ajal sisenemiseks. Kui jahtumine efekti ei anna, on tõenäoliselt tegu mittepiisava jahutusajaga või on eksitud Cobra kasutamisega jahutusaugu lõikamisel (näiteks on jahu-

tus tehtud valesse ruumi või esineb seina taga konstruktsioonitühimik). Sellisel juhul valitakse teine jahutamise asukoht ja korratakse protseduuri. Hoonesse sisenemine toimub ainult siis, kui põlevgaasid on jahutatud alla isesüttimistemperatuuri ja ülerõhuventilaatoreid saab ohutult kasutada. Hoonesse pumbatud õhuhapnik pole võimeline mahajahutatud põlevgaasidega plahvatuslikult reageerima. Eeltoodut arvesse võttes on meil tegu otsekui USA ründava taktika rakendamisega, mille eeliseks oli kiire kustutusrünnak, ainult et uus taktika on päästjatele ohutu ja välistatud on USA-s kasutatavas taktikas eksisteerivad plahvatusohud. Samuti suudavad sündmusele reageerijad informatsiooni meelteelunditega maksimaalselt vastu võtta, seda toetab ka modernne tehnoloogia.

Infrapunakaamera Infrapunakaamera tööpõhimõte seisneb objektilt kiirgunud soojusest termopildi ehk inimsilmale nähtava pildi loomises. Sellise seadme hind jääb vahemikku 60 000- 200 000 krooni ehk ligi 3800-12 800 eurot.

Cobra külmlõikamissüsteem Seade, mis suudab lasta peene pihustatud veejoa läbi hoonekonstruktsiooni seina, seega pole vaja põlemisgaaside jahutamiseks hoonesse siseneda. Tööpõhimõte seisneb abrasiivmetalligraanulite doseerimises kõrge rõhuga veejoale. Graanulitega segatud vesi uuristab suure survega läbi erinevate konstruktsiooni materjalide. Veejuga läbistab raudbetooni, rauda, puitu, kivi ja teisi ehitusmaterjale. Cobra külmlõikamissüsteemi maksumus jääb vahemikku 600 000-800 000 krooni ehk ligi 38 300-51 000 eurot.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


36

loomad/linnud

loomad/linnud

Väljasõitude arv loomaväljakutsetele Tallinnas ja Harjumaal on seitsme aastaga suurenenud ligikaudu kolm korda.

Kuidas kajakas rebase pikalt saadab

kui ka reostustõrjevahendid. Kuna võimalusel suunatakse loomadega seotud sündmuste lahendamine esmalt neile, on Mustamäe meestel näiteks kajaka- ja varesepoegade pesast väljumise perioodil (kui loomaväljakutsete arv võib ulatuda veerandini kõigist päästekutsete arvust) tihedad tööpäevad.

Päästekutsed teemal katkised kajakad ja vigased varesed on Tallinnas tõusutrendil. Kui otstarbekalt me kulutame oma vahendeid ja aega loomakutsetele?

Ants Raava Põhja-Eesti Päästekeskuse pressiesindaja

L

äks kord rebane tühermaale kõndima. Kõndis-kõndis, äkki näeb – kajakas liipab ees minna. Veab tiivakest järel. Rebasel hakkas suu vett jooksma. Mitte et kalamaitsega kajakaliha oleks mõnest muust palast parem olnud, seda mitte. Rebasel hakkas lihtsalt alati söögi peale mõeldes mokkadelt märga nõrguma. Kajakas kuulis krabistamist, nägi tagasi kiigates reinuvaderit ning rabistas ennast madalukese posti otsa. Seletas sealt siis rebasele: „Vaata, sina, punakuub, peaksid nüüd minema hakkama, sest varsti tuleb punane auto ja viib mind kaasa. Ja sind, süüdimatu koerlane, topitakse puuri. Ega see sul mõni mets ole. See on linn ja siin käib elu inimeste tavade järgi. Vigane ja haige vajab avitamist. Ning ju ma siis vigane olen, kui sinuga siin minema lendamata juttu vestan.” Ning varsti tuligi punane auto. Sündmuse protokolli kokkuvõte: kajakat piiranud rebane põgenes. Vigase tiivaga kajakas viidi loomaaeda. (Kõik tegelaskujud eelnevas loos on välja mõeldud, ning neil pole tegelikkusega midagi ühist.) Päästevaldkonnas reguleerib loomadega seotud tegevusi suur hulk seadusi. Nendeks on loodusseadused, kirja pandud seadused ja inimeste kirjutamata käitumisreeglid. Loodusseadustest üks olulisemaid ütleb, et loodus tühja kohta ei salli. See tähendab, et loomad-linnud võtavad kõik vähegi kõlbulikud alad elukohana kasutusele ning teevad seda inimeste soove või arvamusi arvestamata.

Mida rohkem linde-loomi, seda suurem on tõenäosus, et mõni neist satub olukorda, kus nad välise abita hukkuksid või vigastusi saamata ei pääseks. Sellises situatsioonis hakkavad toimima inimlikud, kirja pandud ja kirjutamata seadused. Nii mõnigi päästja võib sarkastiliselt pead vangutada ja nentida, et tema kogemuste järgi inimsugu küll kuigi hooliv ei ole, kuid Tallinna kogemus kinnitab vastupidist. Hätta sattunud loomadest hoolitakse küll. Vähemalt nii palju, et võtta kätte telefon ja valida 112. Kuna seadus kohustub päästeteenistust (või siis Keskkonnaametit) abitusse olukorda sattunud looma-lindu aitama ning hädalist loodusesse tagasi toimetama, näevad linnatanavail liikujad varsti punast autot häirekeskusele teatatud aadressi poole vuramas. Põhimõtteliselt on kõik korras – hädasolija saab abi, helistaja on täitnud oma kodanikukohust ning päästesüsteem näidanud oma efektiivset toimimist. Ilmselge ja särav. Loomapääste varjupool Ka täiskuu on tähises taevas ilus vaadata, kuigi me näeme temast ainult üht, Maa poole pööratud poolt. Tagumist külge pääseb kaema ainult sputnikuga. Eks loomapäästelgi on päästjate jaoks omad varjuküljed. Ükskõik mis ülesannet täites on tähtsaim ise terveks ja vigastamatuks jääda. Viga saanud päästja ei aita

Loomadega käitumise oskus ning teadmised võimalikest ohtudest tulenevad iga päästja isklikest kogemustest, mis võivad olla väga erinevad

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

kedagi, vaid vajab ise abi. Nii mõnigi loomasõber vaidleks siinkohal ilmselt vastu, kuid julgen arvata, et enamik hätta sattunud metsloomadest-lindudest ei saa aru, et teda aidatakse. Loomale puudutuskaugusesse lähenemine tähendab igasuguste looduses paika pandud suhtlemisdistantside ületamist, mille loogiline jätk on põgenemine või kaitse. Loodus on loonud loomad väga eripalgelisteks ning andnud neile küüniste, nokkade ja hammaste näol kõikvõimalikke kaitse- ja ründevahendeid. Selleks, et looma edukalt aidata, tuleb ta ise viga saamata ja ka looma vigastamata kinni siduda, pappkasti panna või näiteks põdra puhul uimastatuna autokasti paigutada. Metsloomadest tulenevad ohud ning fikseerimsivõtted on valdkond, millest ei räägita päästekolledžis ega Väike-Maarja päästekoolis. Loomadega käitumise oskus ning teadmised võimalikest ohtudest tulenevad iga päästja isklikest kogemustest, mis võivad olla väga erinevad ning vahel ka sootuks puududa. Samuti ei kuulu päästeauto varustusse loomade kindlaks fikseerimiseks vajalikud lingud, kahvad ja muud abivahendid. Loomadega tegelemine nõuab muust päästealast erinevaid teadmisi ja vahendeid. Kolm korda rohkem väljakutseid Teine probleem vaatab vastu numbrites. Numbrid edastavad infot kiretult ja täpselt: kui muude väljasõitude arv on jäänud viimase seitsme aasta jooksul enam-vähem muutumatuks, siis väljasõitude arv loomaväljakutsetele Tallinnas ja Harjumaal on sama aja jooksul suurenenud ligikaudu kolm korda. Pilku numbreid illustreerivale graafikule heites võib

Enamasti laheneb sündmus niiet, omanik on õnnelik ning kassi näost ei loe välja vähimatki emotsiooni. Samas võib vabalt juhtuda, et aidatav kass liigub päästja lähenedes järgmisele oksale, tõmberedel on liiga lühike, autoredelit ei saa kasutada ning pärast päästjate ponnistusi kräunub kass ikka ülemistel okstel. Foto: Kaarel Langemets

näha, et nii roomajatele, kodu- kui ka metsloomadele tehtud väljakutsete hulk on viimase kolme aasta jooksul stabiliseerunud, samal ajal kui väljasõidud hädaliste lindude juurde moodustavad väljakutsete üldarvust üha suureneva osa. Kõige levinumate, haige tiivaga kajakale või varesele tehtud väljakutÜhte pappkasti on sattunud nii vigastatud tiivaga kajakas kui peaaegu täiskasvanud, kuid kehva lennuoskusega varesepoeg. Foto: Põhja-Eesti Päästekeskus

sete lahendamine ei nõua reeglina erilisi vahendeid peale kahva ja pappkasti. Võimalus, et lind paksudes kinnastes ja lahingriietes päästjale püüdmise ajal viga teeb, pole samuti suur, kuid oma varjuküljed on ka siin. Kuna rohkem kui 80 protsenti Põhja-Eesti päästekeskusesse tehtavatest loomaväljakutsetest tulevad Tallinnast, on võimalik tööd korraldada nii, et enamiku loomaväljakutsetega tegelevad lindude-loomadega ümberkäimiseks koolituse saanud mehed Mustamäe komandost. Vaherepliigina nii palju, et tegemist on eritehnikakomandoga, kust sõidavad välja nii konteinerautod, autoredel

Demoraliseeriv linnukoristus Kõige tõhusam ja rahulolevam on inimene oma võimetele ja oskustele vastavat tööd tehes. Pääste konteksti tooduna tähendab sama lause, et suur hulk väljakutsed, kus ei lähe vaja inimeste professionaalseid oskusi, mõjub meestele pisut demoraliseerivalt. Lähed kohale, tõstad linnukese autosse, kui paistab terve, viid metsa, kui ei, siis loomaaeda, ja niimoodi mitu korda järjest.

37

Tallinna ja Harjumaa lindude/loomadega seotud väljakutsed 2003-2010 sept Linnud-loomad

kuni

Kokku

2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009

2010

2003-

sept 2010 sept

Roomajad ja putukad herilased/mesilased

1

10

11

12

11

3

1

9

58

rästik/nastik/madu

5

11

6

5

6

5

14

24

76

Kokku

6

21

17

17

17

8

15

33

Linnud kajakas

80

96

141

135

183

188

214

282

kull/kakk/öökull

10

5

9

21

17

5

6

6

luik/part

29

36

52

76

43

67

40

111

1319 79 454

papagoi

3

1

2

1

1

2

3

5

18

tuvi

12

21

25

47

41

41

49

54

290

vares/harakas/ronk

11

18

28

30

33

46

50

58

274

kindlaks tegemata liiki lind 25

30

43

53

80

68

55

68

422

kurg/sookurg

2

3

1

2

3

1

5

19

pääsuke/kuldnokk

1

2

1

4

4

10

22

Kokku

210

366

401

424

422

599

2 172

303

Koduloomad lehm

1

1

1

3

hobune

2

2

1

1

12

1

2

1

2

kass

23

58

50

64

101

119

112

83

610

koer

15

29

31

28

36

20

25

24

208

Kokku

39

90

84

94

138

141

139

108

Pidades silmas viimaste aastate statistikat, tuleb arvestada, et päästele tehtavate loomaväljakutsete maht lähiaastatel ei vähene, vaid pigem kasvab. Küsimus on selles, kauaks kasvu jätkub ja kas pääste saab hakkama suureneva töökoormuse allaneelamisega. Seadustest tulenevalt meil palju valikuid ei ole. Loodusseaduste järgi leiavad loomad-linnud alati tee linna ja inimeste seaduste järgi tuleb abitusse olukorda sattunuid aidata. Jättes kõne teinud kodaniku arvates abi vajava kajaka ära viimata või oksal kõõluva kassi alla toomata, võib kergesti sattuda meedia teravdatud tähelepanu ja inimeste meelepaha alla. Praegusel viisil jätkates pole aga päris selge, kui otstarbekalt me kulutame oma vahendeid ja aega loomakutsetele, millest enamikuga saaks suurepäraselt hakkama ka päästealase väljaõppeta inimesed. Unustamata, et päästjate abi võib samal ajal kellelgi väga vaja minna tulekahjul või mõnel muul õnnetusel. Linnalindude praeguse elu kirjeldamiseks võib aga julgelt tsiteerida loo alguses rebasega diskuteerinud kajakat, kes soovitas punakuuel kiiresti jalga lasta, „sest varsti tuleb punane auto ja võtab mind kaasa!”.

Metsloomad metskits

10

20

32

18

25

18

17

28

168

rebane/kährik

12

31

9

20

14

12

20

18

136

mäger/naarits/nirk/tuhkur 4

1

1

7

5

4

2

6

30

orav

1

1

3

6

6

6

6

1

30

põder

26

11

33

29

20

13

161

15

14

metssiga

3

1

siil

4

2

1

2

4

4

4

17 24

hüljes

1

12

3

3

0

1

4

jänes

3

1

1

5

1

2

3

3

19

kobras

2

2

1

1

0

5

11

liik määratlemata

1

1

2

Kokku

68

96

91

58

78

65

66

4

82

Kutsed aastate lõikes

275

389

500

568

634

638

642

822

Statistika koostas: Eha Teder/Põhja-Eesti Päästekeskus

Looduskaitseseadus § 62. Abitusse olukorda sattunud loom (1) Looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist korraldab päästekeskus või Keskkonnaamet. [RT I 2010, 29, 151 – jõust. 20.06.2010] (2) Vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab Keskkonnaamet. [RT I 2009, 3, 15 – jõust. 01.02.2009] Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


38

Jõhvi pääste ja politsei ühishoones hakatakse 112 numbri alt nii pääste- kui ka politseikutseid menetlema tulevast sügisest. Foto: Riigi Kinnisvara AS

häirekeskus

Ühtsele hädaabinumbrile ülemineku ettevalmistus on alanud Alates 2014. aastast on Eestis ainult üks hädaabinumber – 112. Politsei numbri 110 ühendamisel 112 alla töö juba käib.

Edvi Freiberg Häirekeskuse kommunikatsioonijuht

N

umbrite 110 ja 112 ühendamise vajaduse tingis hulk põhjuseid, millest ühtegi ei saa teistele eelistada, pigem moodustavad need terviku, mida võiks nimetada turvatundeks. Kuigi numbrid 110 ja 112 on olnud Eestis kasutusel üle 10 aasta, on abivajajatel ikkagi raske otsustada, milliselt numbrilt kõige kiiremini just antud sündmuse korral abi saab. Üheks näiteks on siin liiklusõnnetus. Kui liiklusõnnetuses ei ole inimesed viga saanud, siis kiirabi ei vajata, aga kui samas õnnetuses on maha valgunud õli, on kindlasti vaja päästjaid. Sellised nüansid ei jää tavakodanikule meelde. Tihti on helistajad ka nii endast väljas, et nad ei suudagi kahe numbri vahel valida ja otsuseid langetada. Seega oleks abisaamine kindlasti kiirem, kui helistajad ei peaks valima kriisiolukorras mitme numbri vahel. Seda seisukohta kinnitab ka Siseministeeriumi tellitud „Hädaabikõnede teenindamise rahulolu uuring 2008”, kus 85% küsitletutest leidis, et politsei, päästeteenistus, kiirabi ja merepääste peaksid olema kättesaadavad ühelt telefoninumbrilt. Paljude sündmuste, nagu näiteks liiklusõnnetuste, suuremate tulekahjude, uppumiste jt õnnetuste lahendamiseks tuleb sündmusko-

hale saata nii politsei, pääste kui ka kiirabi. Kui liiklusõnnetuses on kannatanuid, tuleb abivajajal helistada kindlasti hädaabinumbrile 112 kiirabi kohalesaatmiseks. Sündmuskohale vajatakse kohe ka politseid, kes reguleeriks liiklust ja alustaks uurimistoimingutega, ning päästemeeskonda sõidutee puhastamiseks ja kannatanute autost väljalõikamiseks. Kiirabile ja päästemeeskonnale väljasõidukorralduse andmisega tegeleb Häirekeskus, aga politseile tuleb liiklusõnnetuse info telefoni teel edastada ning alles seejärel saab politsei juhtimiskeskuse töötaja edastada õnnetuseinfo politseipatrullile. Selline infoedastuse ahel ei ole väga operatiivne ning väärtuslikud sekundid lähevad kaotsi. Seega sündmuse lahendamine, mille korral vajatakse paljude eri abiosutajate sekkumist, muutub kindlasti kiiremaks ja koostöö operatiivsemaks, kui kõik info edastamisega tegelevad inimesed töötavad ühes infoväljas ehk ühes ruumis. Nii pole vaja enam edastada numbrile 110 tulnud infot Häirekeskuse päästekorraldajatele ja vastupidi.

Abisaamine oleks kindlasti kiirem, kui helistajad ei peaks valima kriisiolukorras mitme numbri vahel.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Kindlasti on üheks tähtsaks momendiks ühendamisega kaasnev majanduslik efekt. Praeguse töökorralduse juures tuleb eelarvekärbete ja nendest tulenevate piiratud rahaliste vahenditega uuendada tehnilisi vahendeid nii 112 kui ka 110 töösaalides, samuti arendada seal kasutatavaid arvutiprogramme. Kuna arvutiprogrammide loomine ja pidev arendamine on kallis ning need on mõlema asutuse töösaalides erinevad, siis tuleb ka alailma valida (vahel ka võidelda ja konkureerida), millises mahus ja millal kummagi asutuse töösaalide töövahendeid uuendatakse. See aga avaldab kindlasti mõju hädaabiteenuse kvaliteedile. Numbrite ühendamisest saadav kasu tuli ilmsiks ka käesoleva aasta augusti äikesetormi aegu, mil 112-le tuli korraga nii palju hädaabikõnesid, et mõne aja jooksul oli helistajatel raske Häirekeskusega ühendust saada. Nii helistasidki paljud numbrile 110 ja kurtsid oma muret. Kui 110 operaatorid ja 112 päästekorraldajad oleksid töötanud ühes ruumis, oleks hädaabikõnedele vastajate hulk olnud suurem ja ka abi väljasaatmine kiirem, sest ära oleks jäänud kahe erineva numbri vaheline infovahetus. Ühtsele hädaabinumbrile ülemineku senistele ettevalmistustöödele anti hinnang 22. septembril 2010, mil Siseministeeriumis toimunud Ühtsele hädaabinumbrile ülemineku koordinatsiooninõukogu kiitis heaks

Ühtsele hädaabinumbrile 112 ülemineku töörühma senise töö. Selsamal koosolekul võeti vastu ka otsus, et ühtsele hädaabinumbrile ülemineku tähtaeg on 2014. aasta. Ühtsele hädaabinumbrile 112 ülemineku töörühma juhib Häirekeskuse direktor Janek Laev ning sellesse kuulub 16 liiget. Esindatud on Päästeamet, Häirekeskus, Politsei- ja Piirivalveamet ning kõik neli prefektuuri, Sisekaitseakadeemia Päästekolledž, Siseministeerium ning Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja areduskeskus (SMIT). Töörühma ülesandeks on ühtsele hädaabinumbrile 112 ülemineku detailse kava koostamine. Kaheastmeline töökorraldus Ühtsele hädaabinumbrile üleminekul on võetud suund, et Ühendhäirekeskus (ÜHK) töötab ühistes ruumides kaheastmelise töökorraldusega.

Häirekeskuse päästekorraldajatel on väga head baasteadmised hädaabikõnede menetlemisest. Nüüd on vaja omandada korrakaitsega seotud teadmised. Foto: Edvi Freiberg.

Arutelu tulemusena lepiti kokku kaheastmelise töökorralduse põhimõtted. Esimene aste vastab hädaabikõnele ja töötleb selle, kasutades küsimustikke, ning asetab prioriteedi. Saadud informatsioon sisestatakse andmebaasi. Kui sündmus ei vaja kohest operatiivressursi väljasaatmist, edastatakse info vastavale täitjale automaatselt s.t andmebaasi kasutades. Kui aga sündmuskohale on vaja kohe abi saata, edastatakse info teisele astmele põhiliselt andmebaasi vahendusel. Siinjuures on võimalik kasutada vajadusel ka konverentskõnet. Esimese astme töötaja ülesandeks on ühtlasi teiste ametkondade informeerimine vastavalt ettenähtule. Teine aste omab ülevaadet operatiivressursi olekust ja paiknemisest, edastab ressursile väljasõiduteate,

Kui ühe töösaali töö on mingitel põhjustel takistatud, siis võtavad teised töösaalid töö üle. vahendab infot sündmuskohaga ja dokumenteerib sündmuse lahendamist vastavalt ettenähtule. Samuti on teise astme ülesandeks edastata ametkondlikku teavet vastavalt ametkondliku teavitamise korrale või põhimõttele. Välitööde abistamiseks kaasatakse teisi ametkondi sellise vajaduse tekkides sündmuse käigus. Kaheastmelise töökorralduse juures on kokku lepitud, et Häirekeskuse peapäästekorraldajad, kes on seni tegelenud kiirabibrigaadidele ja päästemeeskondadele väljasõidukorralduse andmisega, jäävad seda tegema ka ühendhäirekeskuses. Politsei juhtimiskeskuse töötajad, kes praegu haldavad politseiressurssi, teevad sama tööd ka edaspidi. Suuremate sündmuste kiireks lahendamiseks peab olema võimalik töösaali erinevaid funktsioone töösaali siseselt kiiresti vahetada. Kui ühe töösaali töö on mingitel põhjustel takistatud, siis võtavad teised töösaalid töö üle. Infonumbrite koostöö Koos hädaabinumbriga 112 töötab mitu infotelefoni (1313, 1220, 1524, 1345), mis kõik moodustavad ühe ja hästitoimiva koostöövõrgustiku. Politsei- ja Piirivalveamet on käivitanud infotelefoni 612 3000 kiiret abi mittenõudvate infopäringute teenindamiseks. Lõppeval aastal on Politsei- ja Piirivalveametil plaanis selgitada välja infopäringute osakaal 110 kõnedes ning seejärel otsustada, kuidas ja milliste infopäringutega peaks

häirekeskus

edaspidi tegelema infotelefon 612 3000. Kui kõnede ülevool on edukalt tööle rakendunud ja infopäringute üleandmisega 110 kõnekoormust vähendatud, plaanitakse Politsei- ja Piirivalveameti juhtimiskeskustes alustada üleminekut kaheastmelisele töökorraldusele. Ainult töökorralduse muutmisest selliseks üleminekuks ei piisa, vaja on ka tõsta Politsei- ja Piirivalveameti juhtimiskeskustes kasutusel olevate arvutiprogrammide töökindlust ja -kiirust. Selles suunas tegutseb juba SMIT. Ja veel üks väga vajalik ettevalmistus enne numbrite ühendamist – Politsei- ja Piirivalveamet töötab 2011. aasta jooksul välja küsimustikud kõnede töötlemiseks. Häirekeskus osaleb küsimustike väljatöötamise protsessis eksperdina, tagamaks sarnasust Häirekeskuses juba kasutusel olevate küsimustikega. Päästekorraldajate tööülesanded Numbrite 110 ja 112 ühendamisel muutuvad ka päästekorraldajate tööülesanded, mis omakorda tingib uute õppekavade vajaduse. Päästekorraldaja kutse õppekava muutmiseks on Sisekaitseakadeemia (SKA) juurde moodustatud vastav õppekavade töögrupp. Nimetatud töögrupp koostab veel käesoleval aastal 112 kõnede vastuvõtja uue õppekava. Tasemeõppe aeg jääb senise prognoosi kohaselt endiselt 1 õppeaasta ehk 10 kuu pikkuseks. Lähtudes väljatöötatud õppekavast ja hiljem ka kutsestandardist määratletakse tulevaste 112-le vastajate pädevused. Pädevuste põhjal selgitatakse välja praeguste töötajate täiendkoolituse vajadused. SKA plaanib päästekorraldajaid uue õppekava alusel ette valmistama hakata juba 2011/2012 õppeaastal. Grupi suurus ei ole veel täpselt kindlaks määratud, kuid praeguste prognooside kohaselt õppurite arvu suurendatakse. Alles seejärel hakkab SKA arendama olemasolevate töötajate täiendkoolituse läbiviimise võimekust. Häirekeskuse päästekorraldajatel on väga head baasteadmised hädaabikõnede menetlemisest, seetõttu on korrakaitsega seotud teadmisteosa omandamine tunduvalt lihtsam ja mitte nii aeganõudev. Politseiteadete menetlemise omandamiseks organiseeritakse kõigile praegustele päästekorraldajatele täiendkoolitus töökohtadel. Sama skeemi plaanitakse kasutada ka 110 kõnedele vas-

39

tajate koolitamiseks. Seega toimub täiendkoolitus töökohtadel. IT-lahendused ja ruumiprogramm ÜHK ruumiprogrammid Põhja-Eestis, Lääne-Eestis ja Lõuna-Eestis töötatakse Politsei- ja Piirivalveameti juhtimiskeskuste ja Häirekeskuse keskuste juhtide ning mõlema asutuse spetsialistide poolt välja 2010. aasta lõpuks. Seejuures tuleb ÜHK ruumide planeerimisel arvestada ka SMIT-i tugiteenuste ruumivajadusi, eesmärgiga luua ruumiline lähedus häirekeskustega. Seega on võetud suund, et sellise elutähtsa teenuse, nagu seda on hädaabiteenus, edukaks toimimiseks on oluline, et SMIT kasutajatugi asuks töösaaliga samas majas. SMIT koostab visiooni, kuidas tagada kõigi hädaabiteenusega seotud ja toimimiseks vajalike arvutiprogrammide ööpäevaringne reageerimisvõimekus. Koordinatsiooninõukogus kiideti heaks seisukoht, et otstarbekas on planeerida info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaprotsesse juba nüüd ühiselt, eesmärgiga mitte killustada ressursse ja rahalisi vahendeid, vaid suunata need ühtsete lahenduste väljatöötamisele. SMIT-i, Siseministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti koostöös analüüsitakse ja hinnatakse kasutuselolevate infosüsteemide integreerimise võimalusi (näiteks PPA OPIS, PÄA OPIS), samuti GIS-112 projekti arendamist kõikide teenuste tarbijate vajaduste tarbeks. Koordinatsiooninõukogu kiitis heaks Ida-Eesti regioonis ühtse hädaabinumbri kavandamise töörühma tegevuse Häirekeskuse IdaEesti keskuse ning Ida Prefektuuri juhtimiskeskuse töö käivitamiseks ühistes ruumides 2011. aastal. Jõhvi näitel jätkatakse ka teiste keskuste planeerimistegevust Lõuna, Lääne ja Põhja regioonides. Start antakse Jõhvis Töösaalide ühte ruumi kolimine ja ühes infoväljas töö alustamine ei toimu kõigis regioonides ühel ajal, vaid ikka nii nagu jõutakse luua selleks vajalikud ruumid ja töötingimused. Praeguseks on kindel, et esmalt alustavad ühes töösaalis tööd Häirekeskuse Ida-Eesti keskuse ning Ida Prefektuuri juhtimiskeskuse töötajad. Kes on järgmine regioon ja millal selline kolimine teoks saab, pole veel selge. Kindlasti saab aga Jõhvis töösaalide ühendamisel omandatud kogemusi kasutada järgmistes regioonides.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


40

noortelaager

noortelaager

41

Päästeala noortelaager 2010 Juulikuus kogunesid noored päästehuvilised IdaVirumaale Remnikule päästeala noortelaagrisse. Osa võtsid ka Gruusia Abhaasia piirkonnast pärit noored.

1 2

Ü

heksandat aastat korraldatav laager toob kokku 200 päästeala noorteringide ja vabatahtlike tuletõrjeseltside noort üle Eesti vanuses 7–15 eluaastat. Viiepäevases laagris said nad proovile panna oma päästealaseid oskusi ning omandada uusi teadmisi ja kogemusi. Lisaks tuleohutusteemadele tehti selgeks ka ohutu liiklemise põhitõed, õpiti esmaabi ning Aleksei Turovski jagas praktilisi näpunäiteid metsas liikumiseks ning selgitas erinevate metsaloomade käitumise iseärasusi. Samuti ei puudunud erinevad päästeteemalised võistlused nii vees kui ka maa peal. Laagrist võtsid osa ka 13 Gruusia noort vanuses 11–14 eluaastat, kes on pärast 2008. aastal toimunud Vene-Gruusia sõda sunnitud elama sisepõgenikena. Gruusia noored külastasid Eestit Eesti-Gruusia Arengukoostöö projekti raames.

„Pakkusime Gruusia külalistele kindlasti meeldivat ajaviitmist ja vaheldusrikat nädalat erinevate tegemistega, mis aitas avardada nende silmaringi ning õppida uusi oskusi,” ütleb laagri projektijuht Jaan Ohtra. Erakordselt palavatel laagripäevadel kulus ohtralt päikesekreemi ja putukamürki tüütute satikate peletamiseks ning laagri viimasel päeval valati lahkumisvalus ka pangetäis pisaraid. 2011. aastal tähistab päästeala noortelaager juubelit – kümnes laager toimub Pärlseljal juuli alguses. Järgmise laagri projektijuhi Raido Taalmanni sõnul tegeletakse juba aktiivselt ka laagri toetajate otsimisega. Nii et kui loo lugeja saab kuidagi omalt poolt laagritegevusele õla alla panna või oskab soovitada mõnda potentsiaalset toetajat, siis võib sellest julgelt ka Raido Taalmannile märku anda e-posti aadressil raido. taalmann@rescue.ee

4

5

6

7

3

Fotod: Reimo Raja ••1•• Piirivalvurid tutvustasid laagrilistele hõljukit. ••2•• Gruusia külalised koos eestlastest kasvatajate ja veel mõne kohalikku päritolu noorega. ••3•• Tulekurat isiklikult käis lõket süütamas. ••4•• Võeti mõõtu noore pritsumehe võistluses. ••5•• Leidus ka neid, kes kõrisõlmest leeke välja puhusid. ••6•• Võisteldi ka vees. ••7•• Lasti ka niisama liugu. Fotol külaline Gruusiast. Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


42

demineerimine

demineerimine Fotod: Tarvi Ojala erakogu

Mõeldes olnule, olevikule ja tulevikule

Fotod: Päästeameti demineerimiskeskus

ril andis USA demineerijatele üle seitse uut robotit, 16 erinevat uue põlvkonna metallidetektorit, 15 killuvesti jm. Kokku enam kui 12,5 miljoni krooni väärtuses varustust. Samuti on demineerimiskeskuse kaks ennetusteemalist filmi valminud USA finantseerimisel, rääkimata muust varustusest alates pommiülikondadest ja lõpetades lastele mõeldud ennetussõnumeid kandvate meenetega. Pilk tulevikku Meie tulevikuvaated on seotud eelkõige ohutuse ja harmoneerumisega rahvusvaheliste standardite mõistes, võttes aluseks IMAS (International Mine Action Standards) standardid. Tahame standardida demineerija eri kvalifikatsioonitasemed Kutsekojas nii, et need oleks vastavuses ka rahvusvaheliste nõuetega ning ülemaailmselt aktsepteeritavad. Ohutuse seisukohast on esimeseks vajaduseks tagada kõigis pommigruppides vähemalt kolmemeheline valmisolek demineerimissündmusele reageerimiseks. Hetkel oleme sageli sunnitud sõitma sündmuskohale kahemehelise meeskonnaga, mis ei võimalda normaalset tööd sündmuskohal (esimene demineerija juhib sündmust, teine demineerija tegeleb võimaliku pommiga ja kolmas demineerija julgestab teist demineerijat).

Demineerimise ehk rahvusvaheliselt EOD (Explosive Ordnance Disposal) alguseks Päästeametis võib pidada daatumit 25. mai 1992. Sellel päeval fikseeriti esimene ametlik demineerimisalane väljakutse.

Arno Pugonen Päästeameti demineerimiskeskuse juhataja

K

uni nimetatud ajani tegelesid demineerimisväljakutsete teenindamisega reeglina endise Nõukogude Liidu armeeväeosade sõjaväelased, kes hakkasid taasiseseisvunud Eesti riigilt iga väljakutse eest tasu nõudma. Esimesed väljakutsed olid seotud peamiselt Teisest maailmasõjast pärinevate lahingumoonaleidudega. Mida aeg edasi, seda enam hakkas laienema ka demineerimisalaste väljakutsete ampluaa.

Traagilised õppetunnid Aastatega arenes demineerimine edasi, saades kahjuks ka valusaid õppetunde. 1995. aasta lõpul kaotas omavalmistatud lõhkeseadeldise ehk IED (Improvised Explosive Device) likvideerimisel nägemise ja käed demineerija Arne Lokk. 2001. aastal hukkus lõhkekeha plahvatusel Jõhvi Üksik-Päästekompanii abidemineerija Heini Boitsov, teine ajateenija sai vigastada. Need rängad sündmused on olnud kõige karmimad hetked meie demineerimisalase süsteemi arengus. Aasta aastalt arenesid demineerijad edasi, seda nii tänu erinevate-

Päästesüsteemis alustasid demineerimisega kolm Üksik-Päästekompaniid ning Tallinna Tuletõrje- ja Päästeameti demineerimisgrupp. Kindlasti ei saa mainimata jätta Eesti Kodanikukaitse Koolituskeskust, kus korraldati esimesed demineerijate kursused, millest esimese läbisid teiste seas näiteks tänane Häirekeskuse direktor Janek Laev, Siseministeeriumi Pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja asetäitja Tarvi Ojala ja tuntud kulturist Argo Ader. Täisprofessionaalse demineerimise alguseks võib pidada 10. jaanuari 1995, kui Tallinnas loodi Päästeameti koosseisus eridemineerimisrühm, mis oli valmis reageerima ööpäev läbi ainult erinevatele demineerimisega seotud väljakutsetele. Sellise rühma vajaduse tõi eriti ilmekalt välja hilisem statistika. Aastal 1995 toimus Eestis 81 lõhkematerjaliplahvatust.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Praegune Häirekeskuse direktor Janek Laev ...

le koolitustele kui ka järjest suuremale kogemustepagasile. Viimane suur muutus demineerimissüsteemis toimus 2005. aastal, mil likvideeriti Üksik-Päästekompaniid ja loodi nende baasilt demineerimiskeskus, mille tuumiku moodustasid neli regionaalset pommigruppi, kes pidid tagama oma regioonis võimalikult operatiivse reageerimise. Ühtne süsteem, stabiilne areng ja praktikast ammutatud kogemused olid üheks peamistest eeldustest, et meie demineerijad alustasid esimesena Eestist missiooni sisuliselt sõjaolukorras Afganistanis (2003– 2005). Suutsime selleks ajaks pakkuda teenust nii konventsionaalse lahingumoonaga kui ka IED-dega tegelemiseks. 2008. aastal olid meie demiÜks robotitest, mille USA suursaadik ühendriikide poolt detsembri alguses üle andis.

43

... ning Siseministeeriumi Pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja asetäitja Tarvi Ojala läbisid esimesed Eestis korraldatud demineerimiskursused 1992. aastal.

Ohutuse seisukohast on esimeseks vajaduseks tagada kõigis pommigruppides vähemalt kolmemeheline valmisolek demineerimissündmusele reageerimiseks. Hetkel minnakse sündmusele sageli kahe mehega. Fotol kontrollitakse pommikahtlust autos.

neerijad maailmas esimesed, kes läksid riiki esindades Gruusiasse demineerimistöödele appi. Meie napist ressursist tingituna kestis missioon kõigest kolm nädalat. Selle aja jooksul õnnestus demineerijatel kontrollida suuri maa-alasid ja hävitada kümmekond kuni tonni raskust lennukipommi. Keemia- ja kiirgusoht Globaliseerunud maailmas muutus järjest komplitseeritumaks ka demineerijate roll. Lisaks senini peamiselt lõhkeainest tulenevale ohule hakati järjest rohkem rääkima CBRN (Chemical, Biological, Radiological and Nuclear) valdkonnast, mida seoti võimaliku plahvatusohuga. Sel põhjusel loodi demineerimiskeskuses väikeseliikmeline

erikeemialtalitus, kelle põhiliseks ülesandeks on toetada demineerijaid sündmustel, kus lisaks plahvatusohule võib tegemist olla ka CBRN-ohuga. Järjest olulisem roll on sellel väikesel üksusel ka VIP-ide kaitsel, mida näitasid nii USA endise presidendi Georg Bushi visiit 2006. aastal kui ka NATO tippkohtumine 2010. aasta aprillis.

USAlt saadi kingitusena 16 uue põlvkonna metallidetektorit.

Üks enimkoormatud operatiivüksus Praeguseks on demineerimiskeskuse neli regionaalset pommigruppi kahjutuks teinud rohkem kui 54000 erinevat plahvatusohtlikku lõhkekeha (Eesti territoriaalne suurus on 45227 ruutkilomeetrit!). Lisaks on kahjutuks tehtud 199 lõhkeseadeldist ja osaletud 548

plahvatusjärgsel uurimisel. Vaieldamatult on tegemist Eesti enimkoormatud operatiivüksusega, mis töötab multifunktsionaalselt. Võttes aluseks kõigi pommigruppide väljakutsed, kestab näiteks üks lahingumoonaväljakutse keskmiselt neli tundi, alates sündmusele reageerimisest kuni lõhkekeha hävitamiseni. Lisaks tavapärastele füüsilistele ja tervisenõuetele on kõik demineerijad nii alarmsõidukijuhid kui ka kiirgustöötajad, rääkimata muudest vajalikest oskustest (paadijuhid, väikeekskavaatorijuhid, robotioperaatorid jm eritehnika käsitlejad). Läbi aegade oleme kõige rohkem abi saanud erinevatest Ameerika Ühendriikide demineerimisprogrammidest. Lõppeva aasta üheksandal detsemb-

Olles arendanud nii veealust demineerimisvõimekust kui ka omades ainukestena Eesti julgeolekustruktuuridest pommikoeri, tahame kindlasti edasi areneda ka nendes valdkondades. 2011. aastal loodame rahvusvahelises plaanis aidata Gruusial arendada edasi nende demineerimissüsteemi, jätkata koostööd Rootsi MSB (Swedish Civil Contingencies Agency) demineerijate koolitamisel ning olla aktiivne ka EEODN (European Explosive Ordnance Disposal Network), IBDCWG (International Bomb Data Center Working Group) ja EBDS (European Bomb Data System) võrgustikus. Samuti loodame jätka veealuste demineerimistööde treeninguid koos kolleegidega Soome armeest. Demineerimiskeskuse peamiseks eesmärgiks on hoida Eestis lõhkematerjaliplahvatustes hukkunute arv nullis.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


44

ajalugu

ajalugu

Ülevaade tuletõrje arenemise loost Eestis ehk mis ühe asjaga 470 aasta jooksul juhtuda võib

Moskvas 7. septembril 1944 kinnitatud Eesti NSV kutseliste tuletõrjekomandode koosseisude järgi oli Eesti kutselises tuletõrjes ette nähtud 15 komandot 638 inimesega (4 Tallinnas 197 töötajaga, Tartus, Pärnus, Narvas, Haapsalus, Kuressaares, Paides, Petseris, Rakveres, Valgas, Viljandis ja Võrus igaühes üks, kokku 11 komandot 441 töötajaga.) ENSV SARK Tuletõrje Osakonna aruandes oli öeldud: „Aruande perioodil 1. detsembriks 1944 on Eesti NSV-s organiseeritud 15 linnatuletõrjekomandot, neist 4 Tallinnas. Koosseisudega ettenähtud 638 inimesest on komplekteeritud 551, … Kõikides komandodes kokku on 14 pumbaautot, 12 paakautot, 19 mootorpumpa, 19 veoautot, 1 redelauto ja 7 sõiduautot.”

Eesti tuletõrje arengulugu, 3. osa Eesti tuletõrje arenguloo viimases osas tuleb juttu üleriigilise tuletõrjeorganisatsiooni loomisest, tuletõrje seadusandluse tekkest 1920ndatel ja ümberkorraldustest nõukogude perioodil.

Mati Raidma Endine Päästeameti peadirektor

Üleriigilise tuletõrjeorganisatsiooni loomine Esimene Eesti üleriigiline tuletõrjekongress korraldati Tallinnas Estonia teatris 6.-7. septembril 1919. Kongressile kogunesid 48 vabatahtliku tuletõrjeseltsi esindajad. Kongress otsustas asutada Üleriiklise vabatahtlike tuletõrjujate seltside liidu. Sellele järgnevast liidu asutamiskoosolekust 7. septembril võttis osa 43 tuletõrjeorganisatsiooni – 39 linnade ja asulate vabatahtliku tuletõrjeseltsi, Tallinna Noortemeeste tuletõrjeseltsi, Tallinna AS Luteri vabriku vabatahtliku tuletõrjekomando, Tallinna linna kutselise tuletõrjekomando ja Raudteetehaste kutselise tuletõrje komando esindajad. Asutati Eesti Üleriikline Tuletõrje Liit, võeti vastu liidu põhikiri ning valiti liidu üheksaliikmeline juhatus. Sellega oli loodud esimene Eesti üleriigiline tuletõrjeorganisatsioon. 7. septembrit tähistab päästeteenistus tänini kui üleriigilise organiseeritud tuletõrje aastapäeva. 1936. aastaks oli liidus 618 tuletõrjeorganisatsiooni 46 725 liikmega. 1936. aasta lõpul oli üle Eesti kokku 803 tuletõrjeorganisatsiooni –

602 vabatahtlikku tuletõrjeühingut, 17 omavalitsuse tuletõrjekomandot, 170 riiklikku (raudtee, riigimõisate ja kaitseväe) tuletõrjekomandot ja 14 vabrikute tuletõrjekomandot. Tegevliikmeid (1935. aasta seisuga) oli linna tuletõrjes 2769, maal 39793. Eesti linnades oli (1935. aasta seisuga) 71 käsipritsi, 93 hüdropulti, 18 auto-, 30 mootor- ja 10 aurupritsi ning mitmesuguseid muid vahendeid. Maal oli 1549 käsipritsi, 767 hüdropulti, 6 auto-, 33 mootor- ja 3 aurupritsi. Suurem muudatus toimus üleriigilises organisatsioonis 1936. aastal. Uue tuletõrjeseaduse järgi moodustasid kõik vabatahtlikud tuletõrjeühingud Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu. Liidu liikmeskonnast arvati välja kõik omavalitsuse, vabrikute, raudtee ja riigi tuletõrjekomandod. Toimus ka vabatahtlike tuletõrjeühingute reorganiseerimine. Lähtuvalt 1936. aasta 3. detsembri siseministri määrusest „Tuletõrje seaduse §7 viimase lõigu elluviimise määrus” kehtestati kord, kus alates 1. jaanuarist 1937 võib ühe linna, alevi või valla piirkonnas tegutseda ainult üks vabatahtlik tuletõrjeühing. Algas ühingute liitmine.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Eesti vabatahtliku tuletõrje 1937. aasta ülevaatest ajakirjas Eesti Tuletõrje võime lugeda, et üle 200 omavalitsuste piirkonnas tegutseva ühingu on likvideerunud (liitunud) ning nende üldarv kahanenud 396-le. Eesti Tuletõrje Korpus 1. jaanuaril 1937 alustab tegevust Eesti Tuletõrje Korpus – uus üle-eestiline tuletõrjeteenistuse organisatsioon. Lähtuvalt 1936. aasta tuletõrjeseaduse §10-st ja selle põhjal 25. novembril Vabariigi Valitsuse välja antud määrusest „Tuletõrje tegevuse juhtimise korraldamise määrus” (ilmunud Riigi Teatajas 4. detsembril 1936) moodustasid korpuse kõik vabatahtlikud, riiklikud (välja arvatud Sõjaministeeriumis, sõjaväes ja nende asutustes), omavalitsuste ning eraasutuste ja ettevõtete tuletõrjed. Riigivanema otsusega 10. veebruarist 1937 määrati korpuse pealikuks siseministeeriumi Politseitalituse kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja (kolonel-leitnant Rudolf Vaharo). Valitsuse määruse järgi olid korpuse pealiku abideks Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu esimees ja Politseitalituse tuletõrjeinspektor. Sama määruse §5 järgi jaguneb Eesti Tuletõrje Korpus 14 tuletõrjebrigaadiks. Tuletõrjebrigaadid omakorda jagunevad

tuletõrjedivisjonideks, mille nimetused ja tegevuspiirkonnad määrab siseminister. Divisjoni alljaotusteks olid kompaniid, rühmad ja salgad. Kehtestatud korra järgi korpuse struktuuride pealikuid ei valitud, vaid määrati. 17. augustil 1938 kehtestatakse siseministri määrusega kogu teenistusele uus vormiriietus. 1939. aasta seisuga oli Eesti Tuletõrje Korpusel 14 brigaadi, 52 divisjoni ja 442 kompaniid, kelle kasutuses oli 55 tuletõrje-, 60 veo- ja sõiduautot, 198 mootorpumpa, 1794 käsipritsi, 10 aurupritsi jpm tuletõrjetehnikat. 1949. aasta 1. jaanuari seisuga oli (alates 1945. aastast) ENSV Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu all jätkavas Tuletõrje Korpuses 14 brigaadi, 55 divisjoni, 446 kompaniid, 1333 rühma ja 4014 jagu. Lisaks veel 102 nais- ja 166 noortesalka. Tuletõrje Korpuse allüksustes tegutses 122 tuletõrjekomandot (tolleaegse nimetusega lendsalk). Tuletõrje Korpus likvideeriti NSVL SM Tuletõrje Peavalitsuse 1949. aasta soovitusel koos Eesti NSV Vabatahtliku Tuletõrje Ühinguga Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1950. aasta 24. veebruari määrusega nr. 011. Tuletõrjeseaduste tekkimine Esimese Eesti tuletõrjeseaduse kava töötas liit välja ja esitas siseministeeriumile 1922. aasta lõpuks. Pärast ministeeriumi parandusi ning täien-

dusi jõudis eelnõu Riigikokku, kus see 1923. aastal omavalitsuse komisjonis läbi vaadati ja kolmel lugemisel vastu võeti. Riigikogu laialimineku tõttu jäi seadus Riigikogu üldkoosolekul siiski vastu võtmata. Järgmine Riigikogu koosseis võttis 1924. aasta 20. mail vastu esimese Eesti tuletõrje seaduse, mis ilmus 1924. aasta 6. juuni Riigi Teatajas ning mille esimene paragrahv määratleb tuletõrje liikideks riikliku, omavalitsuse, vabatahtliku ja ettevõtete tuletõrje. Seadust täiendati ja muudeti mitmel korral, esimest korda juba paar nädalat pärast Riigi Teatajas ilmumist, siis veel 11. novembril 1926, 26. märtsil 1929 ja 8. märtsil 1935. 4. mail 1936 andis riigivanem dekreediga uue Tuletõrje seaduse, mis ilmus Riigi Teatajas 12. mail 1936 (RT 1936, nr. 39). Selle seaduse kehtimahakkamisega kaotas eelmine, 1924. aasta seadus kehtivuse. Ka seda seadust jõuti täiendada 30. märtsil 1938, enne kui Eesti Vabariigi iseseisvus katkes. Nõukogude periood Seni kehtinud tuletõrjekorraldus reorganiseeriti Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 25. augusti 1940. aasta seadlusega, mille alusel loodi ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (SARK) koosseisus 16 töötajaga Tuletõrje Osakond, osakonnale allutati Tallinna ja Tartu kutselised tuletõrjekomandod. Tuletõrje korraldamise aluseks võeti NSVL Kesktäitevkomitee ja

Rahvakomissaride Nõukogu 7. aprilli 1936. aasta määrus nr. 52/654 „Riikliku tuletõrje-järelevalve ja linnatuletõrje kohta”, mis rakendati Eesti NSV territooriumil 1940. aasta 27. novembri Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega. Näiteks muutus tuletõrjekomandode valveteenistus. Varem kehtinud kahevahetuseliselt (24 tööl, 24 vaba) valveteenistuselt mindi üle kolmevahetuselisele (24 tööl, 48 vaba). Jaanuaris 1941 kinnitati Eesti NSV linnade kutseliste tuletõrjekomandode koosseisud ning eraldati vajalik raha. Algas kutseliste tuletõrjekomandode loomine maakonnakeskustes. Komandod tuli luua kõigis maakonnakeskustes ja Narva linnas. Tallinnas oli ette nähtud neli komandot, Pärnu oma 42 töötajaga sai linna kutselise tuletõrjekomando 16. veebruaril 1941. Teise Maailmasõja aastate tuletõrjekorralduse kirjelduseks on kõige sobivam kasutada endise Eesti Tuletõrje Korpuse pealiku FriedrichJohannes Parmaski sõnu: „ ... nii oli tuletõrje juhtimisel ja tegevuses sõja ajal sagedasti vajadus ise oma enda õiglustunde ja otstarbekuse järele otsustada, milliseid seaduse, määruse või eeskirja norme ühel või teisel juhul või kohal rakendada võiks. Arvestades sõja-olukorra nõuetega, tuli tegutseda enesealgatuslikult ja iseseisvalt Eesti tuletõrje kõrgema juhtkonna enda vastutusel.

14. aprillist 1945 likvideeriti SARK Tallinna tuletõrje osakond ja moodustati Eesti NSV SARK Tuletõrje Valitsus 51 töötajaga, samuti sõjaväestati Tallinna kutselised tuletõrjekomandod. 15.aprillist 1946 likvideeriti seoses tuletõrje reorganiseerimisega kutselised tuletõrjekomandod maakonnalinnades. Kutselised komandod jäid ainult Tallinnasse, Tartusse ja Pärnusse. Maakonnakeskustes tekkisid uut tüüpi vabatahtlikud komandod (hilisema nimetusega vabatahtliku tuletõrje A-grupi koman-

45

dod), kus palgalistena töötasid ainult valveautojuhid. Üheks põhjenduseks oli, et uus teenistusvorm on riigile odavam (eraldati summad ainult valveautojuhtide palkamiseks ja materiaal-tehnilisteks ülalpidamiskuludeks). 1966. aastal jõustunud NSVL Ministrite Nõukogu määruse nr 344 „Tuletõrje organiseerimise parendamisest riigis” ning EKP KK ja ENSV MN 1967. aasta määruse nr 377 „Tuletõrje organiseerimise ja tuleohutuse parendamisest vabariigis” järgi allutati kõik tuletõrjeüksused Siseministeeriumile. Peale sõjaväestatud tuletõrje Tallinnas moodustati ENSV Siseministeeriumi süsteemis ka kutseline tuletõrje. Lisaks Tallinnale moodustati sõjaväestatud tuletõrjeüksused vabariikliku alluvusega linnades Tartus, Narvas, Kohtla-Järvel ja Pärnus ning erialluvusega Sillamäel. Kõik rajooni või vabariikliku alluvusega linna territooriumil olevad tuletõrjeüksused ja -organid, olenemata oma alluvusest, olid koondatud tuletõrjegarnisoni ühtse juhtimise alla. Suurte tulekahjude efektiivse kustutamise eesmärgil oli moodustatud neli operatiivtsooni keskustega Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel ja Pärnus. Nende linnade tuletõrjeüksustesse oli koondatud täiendav tuletõrjetehnika.

Eesti tuletõrje pärast reorganiseerimist 1960ndate teisel poolel Eesti Tuletõrje Ameti peadirektori Ants Muna informatsioonile tuginedes nägi Eesti tuletõrje pärast reorganiseerimist välja järgmiselt: •• Siseministeeriumi Tuletõrje Valitsus. 36 ametikohta. Valitsuse koosseisus olid peamiste tegevussuundade kaupa osakonnad. Valitsuse tegevust juhtis ülem. •• Sõjaväestatud tuletõrje. Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus – koosseisuga 780 ametikohta; Sillamäel Põlevkivikeemiakombinaadi ja Narvas Eesti Elektrijaama üksused – koosseisuga 107 ametikohta. •• Kutseline tuletõrje. Rajoonikeskustes, linnades – koosseisuga 1200 ametikohta; pärast reorganiseerimist objektidel säilitatud tuletõrjestruktuurid – koosseisuga 250 ametikohta.

•• Riikliku tuletõrjejärelevalve organid. ohalikes Siseasjade osakondades koosseisuga 73 ametikohta, kes täitsid tuletõrjejärelevalve funktsioone ning korraldasid kutselise ja vabatahtliku tuletõrje operatiivset juhtimist omal territooriumil. •• Vabatahtlik tuletõrje. Vabatahtlike ridades oli 51 A-grupi komandot ja üle 200 B-grupi komando, mis kustutasid tulekahjusid peamiselt maapiirkonnas. (Erinevatest statistikatest võib välja tuua näiteks 1967. aasta, kus Eestis tegutses 199 vabatahtlikku tuletõrjekomandot, kelle käsutuses oli 267 tuletõrjeautot, või siis nõukogude perioodi hiilgeaja, kus näiteks 1. jaanuariks 1986 tegutses statistika andmetel 17 tuletõrjeühingut 283 komando ja 1853 salgaga, liikmete arvuks on märgitud 115 534.)

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


46

ajalugu

ajalugu

Tabel 2 Komando teade kaugus kohal tõrjujaid Kohila I 04.30 0,3 km 04.39 1 Kohila II 04.35 0,3 km 04.46 1 Rapla I 04.35 20 km 04.55 3 Kohila PV 04.36 0,6 km 04.42 2 Kaiu 04.42 20 km 05.02 3 Purila 04.44 15 km 05.09 1 Rapla II 05.00 20 km 05.20 2 Märjamaa 05.08 50 km 05.55 2 Järvakandi 05.09 50 km 05.53 2 Tallinna ISTU 05.10 30 km 05.40 6 Kehtna 05.20 35 km 05.56 3 Lelle 05.21 41 km 06.01 2 Mahtra 06.05 8 km 06.05 1

Kaheksakümnendad Raplamaa vabatahtlikus tuletõrjes

kod. X laip. Sündmuskohal töötab operatiivgrupp, töövahenditeks operatiivkohver ja fototehnika”.

Raplamaa vabatahtliku tuletõrje ajalugu, 4. osa Seekordne artikkel on kokku pandud Eesti NSV Tuletõrjeühingu bülletääni „Tuletõrje Valvepostil”, tollase Rapla rajooni väljasõiduplaani, tollases rajoonilehes „Ühistöö” ilmunud artiklite ja ENSV SM Tuletõrjevalitsuse ülemale saadetud telefonogrammide kaustiku põhjal. Raul Aarma Lääne-Eesti Päästekeskus Raplamaa päästeosakonna juhataja

M

is veelgi meeldivam, kasutada saab juba arvukate, tänagi teenistuses olevate inimeste abi. Garnisonis oleva tehnika vaatevinklist alustamegi, sest tehnika loetelu sisaldab automaatselt ka ülevaadet komandode võrgustikust. 1987. aasta seisuga oli rajoonis tegevad järgmised komandod Üksus Auto Reg. nr Rapla VTÜ at-40(130)63a 91-04ЭCИ at-40(133)181 6261EAЛ at-40(131)137 7001EAM Kohila VTK at-40(130)63a 18-82ЭCE at-30(53a)106 10-80EAO Märjamaa VTK at-40(130)63a 41-21EAE at-30(53a)106 94-58EAИ Järvakandi Tehased at-30(53a)106 27-12EAГ at-30(53a)106 1286EAM Kohila Paberivabrik at-30(53a)106 18-56EAЛ Lelle Standard at-30(53a)106 99-85EAЮ Kaiu kolhoos at-30(53a)106 49-97ЭCK Kehtna NST at-30(53a)106 93-74EAИ Käru sovhoos at-30(53a)106 99-87EAИ Vana-Vigala MKK at-30(66)146 82-57EAИ Kivi-Vigala kolhoos at-40(131)137 61-75EAH Valgu sovhoos at-30(66)146 41-70EAO Lenini kolhoos at-30(66)146 10-50EAO Purila kolhoos at-30(66)146 98-62EAЮ Tasuja kolhoos at-30(53a)106 63-07EAЛ Sooniste sovhoos at-30(53a)106 63-94EAЛ Varbola sovhoos at-30(66)184 82-91EAИ Lokuta kolhoos at-30(66)184 55-27EAH Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Garnisoni koosseis oli võrreldes seitsmekümnendatega vähenenud ühe komando võrra – pillid oli kokku pakkinud Lungu VTK. Ühe üksuse kaotamine oli siiski köömes võrreldes eesootava kümnendiga – rajud üheksakümnendad harvendasid vabatahtlikke ridu armutult. Uhiuued masinad Kümnend ise tõi Raplamaale tervelt 15 uhiuut tuletõrjeautot – enim (seitse masinat) GAZ-53 alusele Vargashii tehases ehitatud põhimeeskonnaautot AЦ-30(53a)-106, edasi neli GAZ-66 alusele ehitatud maastikusuutlikkusega kustutusautot AЦ-30(66)-146, kaks viimase edasiarendust AЦ-30(66)-184 ning ühe GAZ-53a alusele ehitatud, aga vähemlevinuma versiooni AЦ30(53-12)-106G. Kontrastiks kõigile eelpool loetletud väiksematele masinatele sai Rapla VTÜ 1983. aastal enese käsutusse tollaseid mastaape arvestades paraja kolaka – ZIL 133 alusele ehitatud AЦ-40(133)-181. Päris paljud kirjeldavad seda masinat siiani kui tollase rajooni esimest niiöelda paakautot – vett oli temal peal lausa 5000 liitrit ja vahuainepaagi mahuks 360 liitrit. Tollane ühingu esimees Toomas Oksaar meenutab: „Selle masinaga oli niisugune lugu, et

47

mina sain ta kätte Varbla metskonna meestelt, uhiuuest peast. Neile eraldati see metsatulekahjude tarvis, aga kuhu sa seal mändide vahel ja liiva sees selle kolakaga lähed. Vene aeg, pidi palju tutvusi olema ja Varbla mehed palusid, et leia meile GAZ-66 kustutusauto. See sai siis ETÜ kaudu organiseeritud ja ise käisin meie paagil siis Varblas järel. Meenub üks tulekahju Kaerepere taga Kumma külas, tänagi teadatuntud nõelravitegija doktor Lilleste kodus. Teine korrus oli kas küünlast või millestki tuld võtnud ja poleks meil tol korral seda viit tonni lisavett olnud, oleks see maja maani maha läinud. Minu teada ühena vähestest, kui mitte ainukese inimesena, tuli Lilleste isiklikult tuletõrjesse mehi kättpidi tänama ja tõi pudeli konjakit ka.” Tänase Rapla komando esimese vahtkonna autojuht Avo Mikkus meenutab: „Mina läksin 1985. aastal ühingusse poole kohaga autojuhiks. Esimeseks masinaks oli meil ikka ZIL-130, teist, toda kolmesillalist, hüüdsime krokodilliks ja see oli rohkem nagu paakauto eest. Mäletan, et masin oli hirmus aeglane, eks mootor oli lahja. Aga noh, vett oli peal omajagu, tervelt viis tonni. Kentsakaim sõit oli Tallinnasse vahuainet vedama. Üle vabariigi kutsuti autod järele. Kopli kaubajaamast pidin ühe koorma Juurdeveo tänavale mingisse lattu viima ja siis teise koormaga sain kodu poole.” Olgu mainitud, et tol korral kasutati veepaaki, seega saabus

maakonda korraga 5000 liitrit nii-öelda tutugeeni. Võib vaid ette kujutada hilisemat pesemisoperatsiooni. Veteranautod Uute masinate kõrval olid aga endiselt rivis ka juba aastaid ausalt leiba teeninud autod. 27. veebruaril 1980. aastal ENSV SM Tuletõrjevalitsusele tehtud telefonogramm nr 2 edastab, et „kell 04.16 teatati Märjamaa VTKsse tulekahjust Loodna k/n Teenuse külas, Teenuse kolhoosile kuuluvas endises veskis, milles asus üks elukorter. Kustutasid Märjamaa VTK AЦ30(130), Vana-Vigala VTK PMG-19 ja Sooniste VTS PMG-6. Vett võeti 5 km Kauguselt jõest, kasutati 1 „B” juga”. Aruandes kirjeldatud Märjamaa masin oli tegelikult AЦ-40(130)63a ning kasutatud tähistus illustreerib ilmekalt segadusi, mille otsa võib oma uurimisteel komistada. Mainitud PMG-19M saabus Vana-Vigala Vabaduse kolhoosi aasta 1964 juulikuus, seega tulekahjust arvates 16 aastat tagasi. Kolmas kustutustöödel osalenu oli aga tõeline veteran – PMG-6, algse registreerimisnumbriga PФ96-84, anti Rapla vabatahtlikule tuletõrjele üle 23. juulil 1958. Hiljem tehti vahetuskaupa tollase Märjamaa komandoga PMG-20 vastu ning Märjamaalt omakorda liikus see masin edasi Sooniste sovhoosi. Tegemist on just täpselt sellesama autoga, mis on tänasel päeval Vanatehnikaklubi Retrom valduses, ning rohkem seda marki masinaid Eestis origi-

naalkomplektsuses alles polegi. Veel hiljuti oli olemas teinegi sama marki masin, kuid kahjuks eemaldati sellelt pealisehitus ja kuulu järgi plaanitakse alusvankrist ehitada omaaegse Tartu autobussi koopia. Tulekahju kultuurimajas Väga mastaapne tulekahju leidis aset 14. detsembril 1981, kui varahommikul kell 04.35 teatati tulekahjust Kohila kultuurimajas. Ühiskondlikult väga tähtsat hoonet ruttasid (teavitamise kellaaegu vaadates kahe lainena) kustutama tervelt 13 meeskonda. „Teletaip-programmi” kaudu saadetud ettekandest saame teada reageerinud ressursi, kohalejõudmise aja ning distantsi sündmuskohale. (Vt. Tabel 2) Kokku kustutati tollases mõistes kolme „A” ja viie „B” joaga ning vett saadi 50 meetri kauguselt jõest. Hoolimata sellest, et käigus hoiti nii aastaid ennast tõestanud kui ka uus ja moodsam tehnika, ei läinud kõik kustutusoperatsioonid alati libedalt. Aeg-ajalt ei õnnestunud need üldse. Ettekanne, mis tehti kaks aastat hiljem, oli suhteliselt lakooniline: „07.02.1982 kell 01.18 sai Rapla tuletõrjekomando väljakutse tulekahjule Rapla rajoonis, Juuru k/n, Kaiu kolhoosi Kuimetsa osakonda, Sepa tallu. Elumaja mõõtmetega 9+25m põles ära täielikult. Hoonet ei kustutatud, kuna sügava lume tõttu ei pääsenud ligi. Sündmuskohalt leitud

Tuletõrjesport Pea 30-aastase arendusperioodi jooksul oli vabatahtlik tuletõrje üle kogu Eestimaa, sh Raplamaal, jõudnud märkimisväärse liikmete arvuni. Üleriigiline statistika väitis vabatahtliku tuletõrjeliikmeskonna olevat tervelt 125000-liikimelise. 1981. aasta lõpuks oli Rapla TÜ koosseisus 69 vabatahtlikku salka 6101 liikmega. Kui paljud neist reaalselt vabatahtlikus tuletõrjes tegevad olid, on iseasi. Väljalõiked tollastest rajoonilehtedest raporteerivad aga kaunis sagedasti tuletõrjespordivõistlustest. Püramiidi vundament vedas köit, hargnes mootorpritsist, jooksis 6x60 teatejooksu, läbis takistusriba. Mõõtu võeti nii komandode kaupa kui ka ettevõtte siseselt. 26. augustil 1982 loeme rajoonilehest: „Lelle staadionil korraldati mööblitootmiskoondise „Standard” tsehhide vahel tuletõrjevõistlused. Võistkondi osales viis: kolm Tallinnast, üks Koselt ja Lellest. Kokkuvõtteks sai Lelle võistkond neli esikohta ja tuli juba viiendat aastat järjest üldvõitjaks.” Olgu mainitud, et ainsana oli viiest tsehhist oma tuletõrjeauto just nimelt Lellel, küllap seletab seegi nende edu. Kõiki neid spordialasid harrastatakse Raplamaal rahvaspordi tasemel veel praegugi, ainsana on välja surnud paarismeheline tõmberedelipüstitus, millest on mõnevõrra kahju, sest vanadelt filmilintidelt vaatab vastu väga atraktiivne tegevus. Püramiidi tipu moodustas ENSV koondvõistkond, mis tuli 1980. aastal Jerevanis lausa NSVL meistriks. Võidukasse mootorpritsimeeskonda kuulusid raplamaalased Jüri Bonder ja Peeter Eylandt. Panus rahvamajandusse Tollane riik seadis vabatahtlikule

tuletõrjele lisaks kustutustööde läbiviimisele ning sportliku aktiivsuse ülalhoidmisele ka ülesande anda panus rahvamajanduse arengule. Kõikide tollaste rajoonide tuletõrjeühingud olid selleks otstarbeks juurde loonud ka majandusüksused. Rapla ühingu majandustegevus koosnes viiest valdkonnast: korstnapühkimine, tuletõrjevahendite valmistamine, piksekaitsetööde teostamine, tulekahjusignalisatsioonide hooldamine ning vahtkustutite laadimine. Nii nagu arvatavasti mujalgi, raporteeriti siinkandis plaanide jõudsast ületamisest – 1982. aasta kokkuvõte märgib, et korstnapühkimise plaan täideti 113,3-protsendiliselt, tuletõrjevahendite tootmise plaan lausa 120-protsendiliselt. Poliitiliselt korrektne oli siiski alati ka kitsaskohti välja tuua ja Raplamaal oli selleks kustutite täitmine: „Vahtkustutite laadimisel kummitab veel materjali nappus, ja kui on materjali, siis on jälle kliendid kadunud. Kustutid tuuakse meile laadida ja siia nad ka jäetakse ...” Väljaõpe Paralleelselt vabatahtliku tuletõrjega tegutses rajoonis ka Tuletõrjevalitsus, millel lasus lisaks järelevalvefunktsioonile ka kohustus viia ellu väljaõpet vabatahtlikule tuletõrjele. Kõik õppused registreeriti vastavas žurnaalis teemade kaupa. Ja tollasteks teemadeks olid muuhulgas: isikkoosseisu poliitkasvatustöö, massihävitusrelvad ja nende toime, olukorra hinnang, tuletõrje tegevus vaenlase kallaletungi korral, garnisoni tuletõrjetöötajate ülesanded sotsialistliku võistluse käigus. Lõpetuseks jääb vaid üle tõdeda rõõmu, et omandatud oskusi järgmisel kümnendivahetusel, hoolimata selle turbulentsusest, vaja ei läinud.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


48

ajalugu

ajalugu

Põhja regioon – Aravete komando (Aravete, Ambla ja Lehtse vald); Ida regioon – Koeru komando (Koeru, Järva-Jaani, Roosna-Alliku ja Kareda vald); Kesk regioon– Paide komando (Paide linn, Paide, Väätsa, Koigi ja Imavere vald); Lõuna regioon– Türi komando (Türi linn, Türi, Oisu ja Kabala vald).

20 aastat ühtset päästeteenistust Järvamaal 1. jaanuaril 2011 möödub 20 aastat esimese ühtse päästeteenistuse loomisest Järvamaal. Teadaolevalt oli see ka esimene Eestis, kirjutab Henn Sokk.

Henn Sokk Järva abimaavanem ja maakonna erakorraliste olukordade komisjoni esimees 1989–1994

U

ue sünniks on vaja mingit välist tõuget, mis pühiks eemale vana äraelanu ja lükkaks tee lahti uuele. Nii hakkas Järvamaa ühtse päästeteenistuse idee idanema n-ö sajandi tulekahju ajal, nagu nimetati 11. mail 1990. aastal Paide kesklinnas 5 hoonet hävitanud ning neli asutust tööruumideta ja ühe perekonna korterita jätnud kahjutuld. Kuna samal ajal oli maakonnas veel rabapõleng, siis ilmnes päästejõudude kasutamise koordineerimatus eriti hästi. Lonkas side ning hilines elektriliinide voolu alt vabastamine. Küsimus ei olnud töötegijate saamatuses, vaid käsuahela liigses kohmakuses. See aga näitas tolleaegse liialt killustatud süsteemi nõrkust ja radikaalsete uuenduste vajadust. Õnnetusest tekkinud šokk andis päästetöödega seotud organisatsioonide reorganiseerimise alustamiseks hea võimaluse. Samal ajal kui pritsimehed veel voolikuid kokku kerisid, kogunesid maakonnavalitsuse liikmed erakorralisele koosolekule, kus teemaks edasilükkamatud ülesanded Paide kesklinnas toimunud kahjutule põhjuste väljaselgitamisel ja tagajärgede likvideerimisel. Arutelul nõustusid küll kõik osavõtjad, et olemasolev süsteem on kohmakas ja väheefektiivne, kuid vastu võetud määrusse nõustuti kirjutama ainult umbmäärane formuleering „ ... maakonna tuletõrjetee-

nistus vajab organisatsioonilist ümberkorraldamist ja tema materiaalne baas tugevdamist”. Maakonnavalitsuse liikmete tagasihoidlikkusest tuleb ka aru saada, sest maavanemat koosolekul ei olnud. Järvamaa Päästeameti loomine Välja käidud ideele – koondada maakonnas päästetöödega tegelevad asutused ühtse juhtimise alla ning moodustada nende jaoks ühtne dispetšerteenistus – keegi otse vastu ei vaielnud, kuid ette hakkas veerema juriidilisi takistusi. Kooskõlastuse saamine ideele moodustada Järva Maakonnavalitsuse Tsiviilkaitse Staabi ja Järva Maakonna Riikliku Tuletõrje Järelvalve Jaoskonna baasil Järvamaa Päästeamet tolleaegselt Vabariigi Tsiviilkaitse Staabi ülema asetäitjalt Kalev Timbergilt ja Siseministeeriumi Tuletõrjevalitsuse ülema asetäitjalt Ants Munalt läks libedalt. Sama ei saa öelda teiste nõutud kooskõlastuste saamise kohta, aga viie kuuga olid kõik vajalikud kooskõlastused olemas ja 19. oktoobril 1990 võttis Järva Maakonnavolikogu vastu otsuse moodustada alates 1. jaanuarist 1991 Järvamaa Päästeamet. Veel kuu aega sobiva juhi otsimiseks ning 21. novembril 1990 kinnitas maakonnavalitus Helmut Näksi Järvamaa Päästeameti direktori kohale. Direktori esimene tööpäev oli 1. detsembril 1990. Päästeameti põhikirja kinnitamisega 19. detsembril 1990 oli kõik juriidilised probleemid lahendatud. Uue asutuse formeerimine algas senise Järva Maakonnavalitsuse Tsiviilkaitse Staabi ja Järva Maakonna

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Riikliku Tuletõrjejärelvalve Jaoskonna baasil. 1. märtsist 1991 allutati Järvamaa Päästeametile ka endise Viljandi Kutselise Tuletõrjemaleva Türi Tuletõrjekomando. Kuni 1991. aastani tegelesid maakonna komandod ainult tuletõrjetööga, põhijõuks olid vabatahtlikud tuletõrjeformeeringud. 1991. aastal kujundati Järvamaa Päästeameti koosseisus Türi Tuletõrjekomandost Türi Tuletõrje- ja Päästekomando, kelle ülesandeks sai ka muude päästetööde tegemine. Päästeameti moodustamisega olid kadunud paljud bürokraatlikud takistused, kuid kaugeltki mitte kõik kitsakohad. Edasiminekuks väärt teadmisi andsid meile Henn Sokk, Helmut Näks, Heino Aavasalu ja Harrivald Reim, lisaks veel Rootsi Håbo kommuuni, maakonna sõpruspiirkonna ja Päästeteenistuse korraldatud õppenädal 16.–20. märtsil 1992. Siin saime kinnitust oma valitud tee õigsuses ja mõtteid edasisteks sammudeks. Saadud kogemusi kasutades kaardistasime oma probleemid ja koostasime Järvamaa päästeteenistuse arengukava aastaiks 1993– 1995, millest sai lauajuhend kõigile päästealaste küsimustega kokku puutuvatele ametiisikutele. See oli dokument, mis valmistas omavalitsusjuhte ette järgmisteks sammudeks maakonna ühtse päästeteenistuse väljakujundamisel. Juunis 1992 reorganiseeriti Paide Vabatahtlik tuletõrjekomando Türi Tuletõrje- ja Päästekomando Paide vahtkonnaks koos sellest tuleva funktsioonide laienemisega. Päästeameti allüksused hakkasid tulekustutustööde kõrval andma abi

ka olmeavariide, liiklusõnnetuste ja gaasiavariide korral, hakati tegelema vetelpääste ja demineerimistöödega. Päästeameti isikkoosseis kasvas 55 töötajani. Olgugi et päästejõud olid veel eri ametkondade vahel killustatud, töötasid nad juba koordineeritult. Aastaruanne näitab, et 376-st kustutustöödele tehtud väljasõidust tegid päästeteenistuse vahtkonnad 173 ja vabatahtlikud tuletõrjeüksused 203. Veekogudel päästeti 7 uppumisohtu sattunut, demineerijad likvideerisid 7 lõhkekeha ning kontrollisid ühte pommiähvardust, abi anti ka 24 liiklusõnnetusse sattunule ja 5 olmeavarii korral. Abi piiri tagant 1992. aastal hakkas ilmnema üha süvenev kriis vabatahtlikus tuletõrjes. Suurmajandite lagunemisega jäid vabatahtlikud tuletõrjekomandod ilma materiaalsest toetusest ning töö takerdus. Tuletõrjealane kaitse vähenes tunduvalt, tuli leida uued toetajad. Õnneks olid vallad selleks ajaks taastatud ning kõigi pilgud

pöördusid nüüdki nende poole. Juba Carl Robert Jakobson ütles, et „vallavanemad on inimesed, kelle peale rahvas maal vaatab, kui neil midagi abi või nõu tarvis läheb”. Alles jõudu koguvad omavalitsused said päästjate muredest aru ning püüdsid neid aidata, nagu said, kaasates selleks ka piiritagused sõprusvallad. Omavalitsused hakkasid reformitavatelt suurmajanditelt rentima või välja ostma vabatahtlikele tuletõrjekomandodele vajalikke tuletõrjeautosid ja garaaže. Tulenevalt kohalike omavalitsuste korralduse ja maakonnavalitsemise seadusest anti 1. jaanuarist 1994 Türi Tuletõrje- ja Päästekomando Paide Vahtkonna varad ja isikkoosseis üle Paide linnale ning Türi Tuletõrje- ja Päästekomando (välja arvatud Paide Vahtkond) Türi linnale. Aastail 1993– 1995 toimus Paide ja Türi Tuletõrje- ja Päästekomandos suur edasiminek – meeskonnad varustati hädavajalike tööriistade ning kaitsevahenditega. Soome Hamina ja Karkkila sõpruskomandolt saadi kingitusena kaks kasutatud töökorras tuletõrjeautot

ning Rootsi Håbo sõpruskomandolt humanitaarabi korras 80 komplekti kasutatud lahinguriideid, häireside raadiojaam Storno ning 15 raadiovastuvõtjat Pageboy II. Lisaks andsid piiritagused sõprusvallad komandodele ka mõne auto. Komandodes viidi sisse 2–3-meheline vahiteenistus. Uus reform Tuletõrje- ja Päästeseaduse vastuvõtmisega 1994. aastal algas päästeteenistuse väljaarendamise uus etapp. 1. jaanuarist moodustati Järvamaa Päästeameti alla iseseisva üksusena Häirekeskus (juhataja Ludmilla Alliksaar) ning alustati ettevalmistustega tuletõrje- ja päästeasutuste loomiseks valdades. Kuid 1995. aastal hakkas selguma, et kõik omavalitsused ei suuda oma väiksuse tõttu endale tuletõrje- ja päästeasutust luua. Tuli hakata mõtlema koopereerumisele. Koos omavalitsustega vajadusi ja võimalusi igakülgselt kaaludes jõuti järeldusele, et maakonna jaoks piisab neljast hästi varustatud ja mehitatud komandost:

Kui kesk- ja lõunaregiooni keskuses oli depoo ja meeskond olemas, siis Aravetel ja Koerus tuli alustada nullist. Nobedamini läks see põhjaregioonis, kus Albu, Ambla ja Lehtse vallavolikogud tegid otsuse ühise piirkondliku tuletõrje- ja päästeteenistuse asutamiseks ning piirkondliku omavalitsuste tuletõrje- ja päästekomisjoni moodustamiseks 1994. aasta novembris. Edasi läks kiiresti: piirkonna ühise Aravete Tuletõrje- ja Päästekomando asutamiskoosolek toimus juba 9. detsembril, samas määrati ka komandopealikuks Priit Grünthal. Kiiresti koostati komando põhikiri, mille vallavolikogud veel detsembris kinnitasid, ja esitati see maakonnavalitsusele registreerimiseks. Aravete Tuletõrje- ja Päästekomando registreeriti Järva Maakonna ettevõtteregistris 13. jaanuaril 1995. Idaregioonis toimus sama protsess aasta hiljem. Siin sai komando esimeseks pealikuks ja käimatõmbajaks Arnold Palm (1995–2000). Mõnevõrra teisem oli olukord kesk- ja lõunaregioonis, kus meeskonnad ja depood olid olemas. Siin tuli asutada nende haldamiseks piirkonna päästeasutus, moodustada päästekomisjon ning kinnitada komandopealik. Lõunaregiooni ühine päästeasutus Türi Tuletõrje ja Päästekomando asutati 1996. aasta jaanuaris, siis moodustati ka piirkondlik omavalitsuste tuletõrje- ja päästekomisjon ning kinnitati komandopealikuks Heino Aavasalu. Keskregioonis tehti seda sama aasta aprillis, kui asutati regiooni ühine päästeasutus – Paide Tuletõrje ja Päästekomando –, moodustati piirkondlik omavalitsuste tuletõrje- ja päästekomisjon ning kinnitati komandopealikuks Harrivald Reim. Aastatel 1996–1997 toimus piirkondade päästekomandode ülesehitamine. Aravete ja Koeru komando depoohoone renoveerimine, meeskonna komplekteerimine ning komando varustamine vajalike töö-

49

riistade- ja vahenditega. 1. oktoobrist 1996 käivitati ööpäevane valveteenistus Aravete ning 1997. aasta lõpus Koeru tugikomandos. Samal ajal aga selgus, et omavalitsuste tuletõrje- ja päästeala korraldamine ei ole enamikus maakondades realiseerunud nii nagu loodeti. Seoses sellega muudeti seadust – tuletõrje- ja päästetööde riiklik kohustus anti maavalitsuse hallatavale päästeasutusele, seadus aga nimetati ümber Päästeseaduseks. Järgmised ümberkorraldused Järva maavanema korraldusega 8. septembrist 1997 korraldati Järvamaa Päästeamet ümber maavalitsuse hallatavaks riigiasutuseks – Järvamaa Päästeenistus, mille koosseisu lülitati omavalitsuste piirkondlikud päästeasutused. Senised omavalitsuse tuletõrje- ja päästekomandod reorganiseeriti vastavalt Paide keskomandoks ning Aravete, Koeru ja Türi tugikomandoks. 1998. aastal saadi ka uus päästeauto TLF2700 Kärmas Katariina. Ehitati välja oma ülekandejaam Paide Vallitorni ning komandod varustati raadiojaamadega Motorola. Suur abi side korraldamisel oli Rootsi Håbo Päästeteenistuse annetatud kuuest häireside raadiojaamast Storno, Ericsson ja Sonab koos 58 raadiovastuvõtjaga Pageboy II ning Baltcomi peileritest. Vabariigi valitsuse 2004. aasta 10. novembri korraldusega korraldati senine Järva Maavalitsuse hallatav riigiasutus Järvamaa Päästeteenistus alates 1. jaanuarist 2005 ümber Päästeameti kohalikuks päästeasutuseks Järvamaa Päästeteenistus, mis omakorda reorganiseeriti 1. märtsist 2006 Lääne-Eesti Päästekeskuse Järvamaa päästeosakonnaks. Järva maakonna päästeala on olnud heades kätes, meil on olnud teotahtelised juhid ja eeskujulikud päästjad. Selle kõige iseloomustamiseks sobivad hästi kunagi meie päästjate tegevust jälginud ja päästeteenistust üles ehitada aidanud Rootsi Håbo Päästeteenistuse juhi Boo Zanderi öeldud sõnad: „Oleks neile meestele anda meie tehnika, siis alles näeks, milleks nad võimelised on.” Maakonna päästeteenistuse 20. aastapäeval on päästjate käsutuses ka korralik tehnika ning nende peale võib kindel olla mitte ainult täna, vaid ka edaspidi.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


50

tuletõrjemuuseum

tuletõrjemuuseum

Milline peaks olema kaasaegne tuletõrjemuuseum? Siseministeerium ja Tallinna linnavalitsus kavatsevad asutada siseturvalisuse muuseumi baasil ühise sihtasutuse Eesti Tuletõrjemuuseum ning arendada Tallinnas Raua 2 asuvas Päästeameti hoones välja terviklik tuletõrje valdkonda käsitlev väljapanek.

Viola Murd Päästeameti avalike suhete büroo juhataja

P

raegu tegutseb Siseministeeriumi haldusalas siseturvalisuse muuseum, kus on kavas läbi viia inventuur ja anda seejärel museaalid üle tuletõrjemuuseumile.

Kuna 85 protsenti muuseumi kollektsioonist kajastab Tallinna tuletõrje arengut, on Siseministeeriumi hinnangul mõttekas rajada sihtasutus koostöös Tallinna linnavalitsusega.

Tõeliselt tore tuletõrjemuuseum on elamusmuuseum

Milline aga peaks olema üks kaasaegne tuletõrjemuuseum, seda uuris Viola Murd erinevatelt asjatundjatelt

Raua tänava hoones hoitakse tuletõrjemuuseumi väiksemaid museaale. Lisainfot muuseumi kohta vaata ka www.tuletorjemuuseum.ee. Foto: Reimo Raja.

Tiina Saksakulm

Tuve Kärner

Eesti Tuletõrjemuuseumi direktor

Järvamaa tuletõrjemuuseumi eestvedaja, vabatahtlik päästja

K

õige olulisem küsimus on siiski see, mida tullakse tuletõrjemuuseumisse otsima. Kas midagi interaktiivset, vaimukat ja elavat või kadunud aja hõngu, mida kuskil mujal enam ei ole? Ja kui mõlemat korraga, siis kuidas seda ühendada nii, et kumbki oma võlu ei kaotaks?

Praegu on siseturvalisuse muuseumi käsutuses ruumid Tallinnas Raua tänava hoones ja Sakus. Raua tänava hoones hoitakse väiksemaid museaale ning Sakus tuletõrje- ja päästetehnikat. Kui praegu on Päästeameti hoones muuseumi ekspositsioon 72,3 ruutmeetril, siis tulevikus on kavas arendada Siseministeeriumi toel välja täiendavad näitusepinnad hoone tornis ja keldris. Eesti siseturvalisuse muuseumil on arvele võetud 20884 museaali, millest teaduslikult on kirjeldatud umbes 12000. Muuseumil on fotokartoteek ja negatiivide kogu, raamatukogu 461 köitega, filmoteek 67 lühifilmiga, fonoteek 44 lindiga, 84 köidet tuletõrjeorganisatsioonide ja

Muuseum peaks olema kindlasti haaratud ennetustöösse

asutuste kroonikaid ning 21 nimetust teaduslikke abimaterjale. Ajalooliste esemete kogus on 3042 eset, dokumentide kogus 6382 eset ja fotokogus 11460 eset. Muuseumi koosseisunimestikus on viis töötajat, kellest neli tegeleb muuseumi sisuliste küsimustega. Tänavu on muuseumis käinud üle 5026 külastaja. Muuseumi selle aasta eelarve on ligi 1,3 miljonit krooni. Tallinnas tegutses tuletõrjemuuseum aastakümneid Viru väljaku ääres Vana-Viru 14 hoones, kuid Päästeamet pidi muuseumi sealt 2006. aastal välja kolima, kuna maja uus omanik ei pikendanud ruumide rendilepingut.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Tuletõrjemuuseum peab suutma ajaga kaasas käia, kuid tegutsema peab ette antud võimaluste piirides. Muuseumi teevad huvitavaks just esemed, mis on mõtestatud, kontseptuaalselt esitatud. Esemed võivad olla heaks katalüsaatoriks, mille kaudu saab edasi anda tuletõrje tähendust ja seda jätkuvalt Eesti kultuuriruumis aktuaalsena hoida. Tõeliselt tore tuletõrjemuuseum on elamusmuuseum: mänguline ja külalissõbralik. Seal on võimalus saada tuleohutuse kohast esmainformatsiooni, saab tundma õppida tulekustutusvahendeid nende koopiate vahendusel, saab ise helistada tuletõrjekellasid ja -pasunaid jm. Saab erinevate mängude kaudu teada tuleohutuse ja tuletõrje ajaloo kohta. Toredasse tuletõrjemuuseumisse tahaks alati tagasi tulla nii kooli- või lasteaiakaaslaste, sõprade kui ka perega, nii Eesti kui ka väliskülalistest tuletõrjehuvilised.

M

uuseum ei peaks asuma Tallinnas. Muuseum peaks viljelema mäluasutuse kriteeriumide täitmise kõrval väga atraktiivseid ja kaasaegseid muuseumitöö vorme: olema klastris teiste muuseumide ja paikkonna turismiettevõtetega, näiteks kinomuuseumi (filmid endisaegsest profülaktika- ja agitatsioonitööst, tulekustutusest jne), vanatehnikamuuseumi ning teiste kultuuriasutusega. Muuseum peaks olema kindlasti haaratud ennetustöösse, parem veel, kui selleks oleks kasutada ennetustööauto koos kaasaegsete vahenditega. Muuseumis peaks olema võimalus praktiliselt tuld kustutada või vähemalt voolikust täpsuse peale vett lasta. Muuseumist peaks olema võimalus tellida vanades tuletõrjevormides esinevat puhkpilliorkestrit, karaktertantsutruppi ja näitemängu, mis kõik peaksid teenima ennetustegevusi. Muuseumi juures peaks olema võimalus tööle rakendada käsikustuteid, pumbata käsipritsi, lüüa käima mootorpritsi ja sõita kinnisel territooriumil sõiduõpetaja juhendamisel vana tuletõrjeautoga. Muuseumis peaks olema välja kujunenud teenuste osutamise ja omatulu teenimise pakett.

Turvalisusealane ennetustöö on selle muuseumi lahutamatu osa

Kui muuseum meeldib lastele, meeldib see ka meestele

Muuseum ei saa tegutseda ainult järeltulevate põlvede jaoks

Marko Pomerants

Ants Leemets

Marju Reismaa

Sander Muhu

siseminister

SA Virumaa Muuseumid juhataja

Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna muuseumide nõunik

tuletõrjeajaloo huviline

T

L

uletõrjemuuseum peaks olema sisseastujale huvitav ja äge paik. See on koht, kus talletatakse tuletõrjepärandit, viiakse läbi muuseumitunde lastele ja miks mitte ka täiskasvanutele. Tuletõrjepärand võib olla nii materiaalne – joatorust redelini kui ka suuliste ja kirjalike mälestuste kaudu talletatu.

ühike vastus kõlab – see, mida palju külastatakse. Muuseumi üks oluline eesmärk on propageerida ja treenida inimesi käituma nii, et tuleõnnetusi oleks vähem. Teha tuleb seda aga nii, et muuseumi külastamine oleks rõõmus sündmus ja teadmised koguneksid tegevuste käigus.

See muuseum peaks olema koostöövõrgustikus teiste tuletõrjepärandi hoidjate ja uurijatega. Oma kogudes ei pea tingimata omama kõike, mis seondub sõnaga tuletõrje, küll aga peaks see andma pärandist hea ülevaate ja olema samas kompetentsuskeskuseks mingis kitsamas valdkonnas.

Lapsed on muuseumi esimesed tarbijad. Neile tuleb asju rääkida nende omas keeles ja teada, et laps ei valeta ja kui tal on igav, näitab ta seda kohe ka välja. Muuseas, kui muuseum meeldib lastele, meeldib see ka meestele. Naistega on vähe keerulisem, aga nad tulevad alati sinna, kus nende lastel on hea olla ja midagi õppida.

Muuseum peab olema nii hea, et inimesed annavad ära piletiraha või on nõus maksma muude teenuste eest, nii et neil sellest hiljem kahju ei ole. Hea, kui muuseum suudaks oma egiidi all välja anda toimetisi või raamatuid. Muuseum ei saa eeldada, et kõik tulevad tema juurde. Ta läheb ise kohale oma näituste ja programmidega, kui midagi asjakohast on teoksil. Mina arvan, et turvalisuse alane ennetustöö on selle muuseumi lahutamatu osa. Oma käega peab saama asju katsuda ja saada sel moel kogemust. Seda kõike peab saavutama esialgu väikese raha ja vähese arvu inimestega.

Muuseumi ruumid tuleb jagada kolmeks – alalised näitused, ajutised näitused ja tegevusruumid. Selle muuseumi puhul on eriti tähtis, et tegevusruumid mahutaksid ära vähemalt 35 inimest ja seal oleks palju tegevusi. Mida peaks saama tuletõrjemuuseumis teha? Riietuda tuletõrjujaks, lasta mööda toru alla, tormata masinasse ja „sõita” sündmuskohale. Ronida redeliga, kustutada eri viisil tuld, panna paika veeliin ja – vesi peale! Loomulikult tuleb jagada teadmisi ja lasta külastajatel erinevatel viisidel oma teadmisi kontrollida. Esemete, mälestuste ja tuletõrjeajaloo kogumine on tähtis. Muuseumitegijad peavad teadma, et tähtsaimad ei ole esemed, vaid külastajad!

51

Loome Euroopa parima tuletõrjemuuseumi

K

as on olemas universaalselt kehtiv mõiste „hea muuseum”? Ma arvan, et on. Hea muuseum, ja seega ka üks tõeliselt hea tuletõrjemuuseum, tekitab oma külastajas ning ka ühiskonnas tervikuna mingit positiivset muutust – avaldab mõju. Inimene peaks pärast muuseumikülastust olema näiteks targem, parem, osavam, teadlikum, rahulolevam, inspireeritum jne. Positiivse muutuse sisu ei ole universaalne, vaid varieerub, kuna sõltub külastajate huvidest, taustast ja kogemustest, mis on inimeseti erinev. Muuseum ei tohiks segamini ajada oma tegevusi (mida?) ja eesmärke (miks?). Kogumine, säilitamine ja tutvustamine on vahendid, mille abil on võimalik saavutada püstitatud eesmärke – s.t pidevalt peab püsima silme ees, kelle jaoks muuseum tegutseb. Ning see „kes” ei saa kindlasti olla abstraktne „järeltulevad põlved”. Kui me säilitaks ja kaitseks asju kiivalt vaid nende jaoks, siis järgmine põlvkond teeks seda omakorda järgmise jaoks ja nii edasi – ehk lõpptulemusena ei oleks muuseumist mitte kellegi jaoks kasu ega rõõmu. Kui, siis vaid muuseumitöötajate endi jaoks ... Kui ma püüaksin paigutada ennast kuhugi sihtgruppi (nt üle 30aastane üksikkülastaja või sõpruskonnad) ning mõelda, mis paneks mind tuletõrjemuuseumi külastama, siis mulle tundub, et eelkõige see, kui sisu esitletakse mitmekesiselt: tekst, pilt, heli, isetegemise/mõtlemise/mängimise/katsumise võimalus.

P

raegune probleem on, et meil on Siseturvalisuse muuseum, mis tegutseb sisuliselt eraldiseisvalt – laiapõhjaline koostöö päästekeskuste, vabatahtlike, uurijate, erakogude ja teiste mäluasutuste vahel on praktiliselt olematu. Praegusel ajal ei ole muuseumil selget kohta ja funktsiooni päästevaldkonnas! Kuidas jõuda hea tuletõrjemuuseumini? Alustuseks on vaja nii Siseministeeriumi kui ka Päästeameti poliitilist tahet varjusurmas oleva tuletõrjemuuseumi käima lükkamiseks. Tundub, et sellega on lõpuks algust tehtud. Muuseum peab olema kaasaegne, mis tähendab, et muuseumi teenused peavad vastama ühiskonna ootustele. Igavate ja tolmuste vitriinmuuseumide aeg on läbi! 21. sajandi muuseum on teenusepakkuja, millele esitatavad kvaliteedinõuded tulenevad pigem külastajatest ja uurijatest (klientidest). Külastajatele tuleb pakkuda elamusi, olgu selleks näiteks võimalus voolikust vett lasta, aja peale kustutusülikonda selga panna, suitsusukeldumist proovida vm. Ekspositsiooni muidugi päris lõbustuspargiks muuta ei tohi. Lugu, mida heas muuseumis külastajatele jutustatakse, on sisult tõsine ja professionaalne ning väliselt huvitav. Muuseum peab olema nähtav nii linnaruumis kui ka virtuaalses keskkonnas. Ei tasu unustada, et muuseumi ülesandeks ei ole ainult koguda ja eksponeerida, vaid ka säilitada ja uurida. Uurimistöö on tänases tuletõrjemuuseumis täiesti tagaplaanile jäänud. Eestis on sajanditepikkune tuletõrjetraditsioon – äkki tuleks sihiks võtta Euroopa ühe parima tuletõrjemuuseumi loomine. Ei maksa sinisilmselt ootama jääda, et ainult riik panustab rahaliselt. Tuleb leida lahendus omafinantseeringu suurendamiseks ja eurofondide kaasamiseks. *Sander Muhu on viimase kümne aasta jooksul külastanud 14 tuletõrjemuuseumit kaheksas erinevas riigis.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


52

53

sport

Parimate kutseoskustega päästjad on Tallinna Nõmme päästekomandos 23. juulil Jõgeval lõppenud Eliitkomando 2010 võistlused võitsid Tallinna komandod. Esimeseks tulid Nõmme komando päästjad, teiseks jäi Kesklinn ja kolmandaks Lilleküla päästekomando. Tallinna komandodest jäi napilt maha Kuressaare komando.

Viola Murd Päästeameti avalike suhete büroo juhataja

K

okku tuli Eliitkomando tiitlit püüdma 13 päästekomandot üle Eesti. Mõõtu võeti praktilistes harjutustes, mis on päästetöötajate igapäevase väljaõppe osa. Kaasaegset päästetehnikat kasutades mängiti läbi inimese päästmine nii hoonetulekahjust kui ka liiklusavariist ja kannatanu elustamine. Proovile pandi ka päästjate erialased teadmised ning roobadesse riietumise kiirus.

Kutsemeisterlikkuse võistlus “Eliitkomando 2010” 23/07/2010 Jõgeva Koht Võistkond Riietumine Hargnemine hüdrauliliste vahenditega Teadmiste test Hargnemine põhiautoga tulemus 1 NÕMME 07:45.5 07:13.2 02:57.8 09:14.2 0:27:10.7 2 KESKLINN 09:03.2 05:27.5 06:00.3 08:43.0 0:29:14.1 3 LILLEKÜLA 09:03.7 07:12.9 06:27.0 07:41.8 0:30:25.5 4 KURESSAARE 09:14.0 06:24.6 05:52.0 09:16.2 0:30:46.8 5 RAKVERE 10:43.6 06:12.0 07:52.9 10:12.1 0:35:00.6 6 VILJANDI 10:00.0 07:51.8 08:02.1 11:40.9 0:37:34.7 7 KUNDA 11:12.6 07:07.4 08:32.2 13:15.0 0:40:07.3 8 TARTU 11:47.3 06:50.9 08:13.7 13:25.2 0:40:17.1 9 HÄÄDEMEESTE 11:36.8 10:50.7 09:07.8 10:43.3 0:42:18.7 10 PÕLVA 10:28.4 06:58.1 10:57.0 14:31.0 0:42:54.4 11 KOERU 11:39.5 08:50.6 07:21.3 15:33.8 0:43:25.2 12 TÕRVA 13:15.5 09:52.5 08:06.3 13:54.2 0:45:08.4 13 SILLAMÄE 13:09.1 06:59.1 13:29.0 15:09.3 0:48:46.5

Päästeameti päästetööde osakonna juhtaja Kuno Tammearu sõnul võib Eliitkomando võistluste põhjal päästjate kutseoskuste taseme kõrgeks hinnata. „Kõik osalenud komandod said hästi hakkama ja ületasid eelmiste aastate taset. Sellest võib järeldada, et päästjad on erinevateks sündmusteks hästi ette valmistatud ja päästeteenus Eestis on väga hea,” ütles Tammearu. FOTOD F1: Aja peale roobadesse riietumine. Foto: Urmas Paejärv. F2: Kannatanu päästmine liiklusõnnetusest. Foto: Urmas Paejärv F3: Kannatanute päästmine põlevast autost. Foto: Kalle Allik F4: Inimese päästmine tulekahjust. Foto: Kalle Allik F5. Hargnemine põhiautoga. Foto: Kalle Allik

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

PRITSUMEES 2010

Individuaalsed tulemused Tigutorn 14.09.2010 Jrk Võistleja Asutus I ALA II ALA I - II ala KOKKU III ALA I - III ala kokku IV ALA Võistluse KOHT Vanuse Koht koguaeg -rühm vanuse- rühmas aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht 3 Toomas Stroo Tartu PK 02:14,7 I 02:40,8 5 04:55,5 II 02:35,8 5 07:31,3 II 03:59,7 II 11:31,0 I 18-29 I 8 Janno Selter Lääne-Viru PO 02:20,2 III 02:50,0 6 05:10,2 6 02:42,4 7 07:52,6 5 04:29,3 7 12:21,9 6 18-29 II 10 Argo Pällo Rakvere 02:47,7 10 03:53,3 13 06:41,0 13 02:59,1 13 09:40,1 12 04:10,8 III 13:50,9 9 18-29 III 4 Viljar Kütt Viljandi PK 02:36,2 6 02:53,8 7 05:30,0 7 02:51,6 10 08:21,6 7 05:48,8 11 14:10,4 10 18-29 4 12 Ivar Lupp Valgamaa PO 02:51,8 12 03:12,6 12 06:04,4 10 02:52,3 12 08:56,7 10 05:23,7 9 14:20,4 11 18-29 5 1 Alor Kasepõld Valgamaa PO 03:01,0 13 03:03,5 9 06:04,5 11 02:45,4 8 12:27,6 15 06:23,1 13 15:13,0 13 18-29 6 11 Joonas Poom Põlva 02:36,7 7 04:31,2 14 07:07,9 14 04:14,6 15 11:22,5 14 06:58,7 15 18:21,2 15 18-29 7 5 Ivar Frantsuzov Päästeamet 02:14,9 II 02:16,8 I 04:31,7 I 02:18,1 I 06:49,8 I 05:09,7 8 11:59,5 III 30-39 I 13 Urmas Paejärv Päästeamet 02:31,2 5 02:38,8 4 05:10,0 5 02:52,0 11 08:02,0 6 04:14,7 4 12:16,7 4 30-39 II 14 Raigo Urbanik Lääne-Viru PO 02:48,9 11 02:55,1 8 05:44,0 9 02:46,0 9 08:30,0 8 03:51,0 I 12:21,0 5 30-39 III 6 Andrus Paunmaa Märjamaa PK 02:38,3 9 02:30,3 II 05:08,6 III 02:29,4 II 07:38,0 III 05:36,0 10 13:14,0 7 30-39 4 9  Margus Jahi Rakvere 02:23,7 4 03:12,4 11 05:36,1 8 03:24,4 14 09:00,5 11 04:23,6 6 13:24,1 8 30-39 5 2 Raivo Lammertson Põlva 03:06,7 14 03:12,3 10 06:19,0 12 02:32,2 III 08:51,2 9 05:53,4 12 14:44,6 12 30-39 6 15 Enno Kurvits Valgamaa PO 02:38,2 8 02:30,9 III 05:09,1 4 02:33,4 4 07:42,5 4 04:16,8 5 11:59,3 II 40-49 I 7 Knut Hanga Päästeamet 03:13,2 15 05:01,2 15 08:14,4 15 02:41,4 6 10:55,8 13 06:40,7 14 17:36,5 14 40-49 II

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


Fotod: Urmas Paejärv

54

sport

sport

Eesti pritsumehed jäid tuletõrjespordi maailmameistrivõistlustel üheksandaks

Baltimaade tuletõrjespordi meistrivõistlused võitsid Läti tuletõrjesportlased

Kuuendad maailmameistrivõistlused tuletõrjespordis toimusid Ukrainas Donetskis 25.–30. augustini 2010. Osalejaid oli 13 riigist. Eesti võistkond rivistusel.

Leonid Fjodorov

Juuli lõpus Rakveres toimunud 35. Baltimaade meistrivõistlused tuletõrjespordis võitis üldarvestuses Läti võistkond. Meeste arvestuses saavutas esikoha Eesti võistkond, mootorpumbast hargnemisel sündis uus Eesti rekord.

Leonid Fjodorov Eesti võistkonna esindaja

29.–30. juulil peeti Eestis Rakvere linnas 2010. aasta Baltimaade meistrivõistlused tuletõrjespordis. Niinimetatud Balti matš oli järjekorras juba kolmekümne viies. Ligi seitsekümend tuletõrjesportlast-päästetöötajat kolmest riigist võistlesid saja meetri takistusriba läbimises, 4x100 meetri tuletõrjeteatejooksus, hargnemises mootorpumbaga ning konksredeliga ronimises õppetorni. Võistlustele elasid kaasa kõigi kolme Balti riigi päästeametite peadirektorid – Läti Tuletõrje- ja Päästeteenistuse ülem kindral Ainars Pencis, Leedu Tuletõrje- ja Päästeameti direktor kolonel Remigius Baniulis ning Eesti Päästeameti peadirektor Kalev Timberg. Eesti au kaitsesid võistlustel kümme meeskonnaliiget (Virgo Nurgamaa, Lauri Nurgamaa, Andro Oviir, Margo Tammepõld, Mario Pajustik, Ilmar Koppel, Marek Kaldmäe, Ragnar Lai, Ülari Redi ja Oliver Nõmm). Saja meetri takistusjooksus võttis võidu Andro Oviir ajaga 16,30, teise koha saavutas Justinas Gikas Leedust ajaga 16,96 ja kolmas koht läks samuti Eesti tuletõrjesportlasele Lauri Nurgamaale (16,99). Mario Pajustuk ajaga 17,14 oli viies, Margo Tammepõld ajaga 17,46 üheksas, Marek Kaldmäe ajaga 17,49 kümnes, Ilmar Koppel ajaga 17,81 kaheteistkümnes, Virgo Nurgamaa ajaga 18,42 kaheksateistkümnes ja Ragnar Lai ajaga 18,61 kahekümnes.

Konksredeliga ronimisel õppetorni neljandale korrusele sai esimese koha Eesti sportlane Andro Oviir ajaga 14,26. Teine ja kolmas koht läksid Leedu sportlastele, vastavalt Justinas Gikas ajaga 14,31 teine ja Vladislav Rogozin ajaga 14,58 kolmas. Ilmar Koppel isikliku rekordiga 14,98 oli viies, Virgo Nurgamaa ajaga 15,28 seitsmes, Mario Pajustik ajaga 15,97 kümnes, Marek Kaldmäe ajaga 16,88 seitmeteistkümnes, Margo Tammepõld ajaga 17,22 kaheksateistkümnes,Ülari Redi ajaga 17,79 kahekümnes ja Lauri Nurgamaa ajaga 18,25 kahekümne esimene. Hargnemises mootorpumbast said kuldmedali uue Eesti rekordiga 30,35 Eesti sportlased (Margo Tammepõld, Ilmar Koppel, Lauri Nurgamaa, Virgo Nurgamaa, Ragnar Lai, Mario Pajustik ja Andro Oviir), teiseks tulid ajaga 32,43 Leedu võistlejad ja Läti koondis ajaga 32,74 tuli kolmandaks. 4x100 meetri teatejooksus võidutses ajaga 58,9 jällegi Eesti nelik (Andro Ovvir, Lauri Nurgamaa, Ilmar Koppel, Margo Tammepõld), Leedu nelik ajaga 01.02,09 jäi teiseks ja Läti sportlased ajaga 01.06,37 kolmandaks. Andro Oviir tuli neljakordseks Baltimaade meistriks Noortel lisandus alates sellest aastast ka kõige noorem vanuseklass 13–14-aastased. Noorte võistkonda vanuseklassis 13–14-aastased kuulusid Ivan Rjabinov, Kaarel Siimut ja Henri Vilmre, vanuseklassis 15–16-aastased esindasid Eestit Timo Laks, Madis Koit, Gert Valdsalu ja individuaalvõistleja Lembit Laks. Vanemas vanuseklassis kuulusid võistkonda Raul Juur, Elari Mäekivi ja Juri Kommer.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

100 meetri takistusriba läbimises saavutasid vanemas vanuseklassis esimese ja kolmanda koha leedukad Arnold Tankovic ja Paulius Jankuskevicius, tulemused vastavalt 18,20 ja 18,78; teiseks tuli Läti võistleja Rihards Reizinsh ajaga 18,66. Raul Juur ajaga 19,67 oli neljas, Elari Mäekivi ajaga 19,83 kuues ja Jüri Kommer ajaga 20,81 oli üheksas. 100 meetri takistusriba läbimises keskmises vanuseklassis saavutasid kaksikvõitu lätlased Elvis Vorps ja Emils Tunnis, ajad vastavalt 18,08 ja 18,32; Lukas Tamusaitis Leedust ajaga 18,33 tuli kolmandaks. Timo Laks ajaga 18,79 oli kuues, Madis Koit ajaga 18,81 seitsmes, Lembit Laks ajaga 18,90 kaheksas ja Gert Valdsalu ajaga 19,15 üheksas. 100 meetri takistusriba läbimises nooremas vanuseklassis saavutasid esimese ja kolmanda koha lätlased Alvis Cakurs ja Aleksandr Milnikovs, ajad vastavalt 18,57 ja 20,03; Jevgenij Rogozin Leedust ajaga 19,26 tuli kolmandaks. Ivan Rjabinov ajaga 20,10 oli neljas, Kaarel Siimut ajaga 20,64 kuues ja Henri Vilmre ajaga 21,19 kaheksas. Konksredeliga ronimises õppetorni teisele korrusele (vanuseklass 13–14-aastased) saavutasid kaksikvõitu lätlased Alvis Cakurs ja Aleksandr Milnikovs, aegadega 7,37 ja 8,34. Kolmandale kohale tuli Leedu sportlane Zygimantas Jurevicius ajaga 8,39. Eesti sportlaste ajad ja kohad: Henri Vilmre aeg 8,54 – kuues koht, Kaarel Siimuti aeg 8,69 – kaheksas koht ja Ivan Rjabinovi aeg 9,20 ning üheksas koht. Konksredeliga ronimises õppetorni teisele korrusele (vanuseklass

55

Võistkonna esindaja

100 meetri takistusriba läbimine.

Loomulikult ei puudunud võistluselt ka leegid, paks suits ja tulekustutamine.

15–16-aastased) kuulus esikoht Läti sportlasele Elvis Vorpsile ajaga 8,33. Esikolmikusse mahtusid ka kaks Eesti noort (Gert Valdsalu teine koht ajaga 08,37 ja Lembit Laks kolmas koht ajaga 08,65). Eesti noortest oli Madis Koit ajaga 08,68 neljas ja Timo Laks sama ajaga viies. Konksredeliga ronimises õppetorni kolmandale korrusele (vanuseklass 17–18-aastased) saavutasid kaksikvõidu Leedu sportlased Arnold Tankovic ja Marius Juskauskas aegadega 12,7 ja 13,21. Nendele järgnesid kaks Eesti sportlast Raul Juur ja Jüri Kommer, ajad vastavalt 13,97 ja 14,01. Elari Mäekivi aeg oli 20,98 ja koht kümnes. 4x100 meetri teatejooksus jäi Eesti noorte nelik (Timo Laks, Gert Valdsalu, Raul Juur ja Jüri Kommer) 0,04 sekundiga napilt alla võitjale Läti nelikule, nende aeg 01.04,76.

Kolmandaks tuli Leedu nelik ajaga 01.05,57. Hargnemises mootorpumbast saavutas Läti noorte koondis ajaga 24,4 esikoha, Leedu noored olid teised ajaga 27,4 ja Eesti noorte koondis ajaga 32,52 jäi kolmandaks. Meeste arvestuses saavutas Eesti 5 punktiga esimese koha, Leedu oli 7 punktiga teine ja Läti jäi 12 punktiga kolmandaks. Noorte arvestuses võitis Läti 4 punktiga, teine oli Leedu 9 punktiga ja kolmandaks jäi Eesti 11 punktiga. Üldkokkuvõttes kogusid kõik võistkonnad võrdselt 16 punkti ja paremusjärjestuse pidi selgitama meeste ja noorte mootorpumbast hargnemises saavutatud aegade summeerimine. Parima tulemuse sai Läti, teiseks tuli Leedu ja kolmandaks jäi Eesti. Järgmised meistrivõistlused peetakse tuleval aastal Leedus.

Lisaks Eestile võtsid osa Venemaa, Ukraina, Valgevene, Kasahhi, Läti, Tšehhi, Slovakkia, Saksamaa, Ungari, Aserbaidžaan, Usbekistan ja Bulgaaria. Esindatud olid ka sellised riigid nagu Türgi ja Lõuna-Korea. Tõsi, viimatinimetatud osalesid küll vaatlejatena. Eesti koondvõistkonda kuulusid Andro Oviir, Mario Pajustik, Ilmar Koppel, Margo Tammepõld, Marek Kaldmäe, Virgo Nurgamaa, Lauri Nurgamaa ja Ragnar Lai. Treener – Ülo Laks. Võistluste esimesel päeval võisteldi konksredeliga ronimises õppetorni IV korrusele. Pärast lõunat toimus staadionil ka võistluste pidulik avamine ja peeti konksredeliga harjutuse poolfinaalid ja finaalid. Finaali pääsesid kolm Venemaa sportlast ja üks Valgevene sportlane. Maailmameistritiitli ajaga 13.47 võitis A. Volkov Venemaalt, teiseks tuli V. Sidorenko Valgevenest ajaga 14.00 ja kolmandaks, ajaga 14.87, R. Hubezov jällegi Venemaaltt. Parim Eesti võistleja Andro Oviir tuli 41. kohale ajaga 15.32. Margo Tammepõld 46. koha (aeg 15.49), Lauri Nurgamaa 47. koha (aeg 15.52), Virgo Nurgamaa 48. koha (aeg 15.53), Ilmar Koppel 53. koha (aeg 15.81), Mario Pajustik 66. koha (aeg 16.53), Margus Kaldmäe

90. koha (aeg 17.65) ja Ragnar Lai 96. koha (aeg 18.70). Võistkondlikult oldi vaatamata ebaõnnestumistele igati korralikul 6. kohal Teisel võistluspäeval oli kavas 100 meetri takistusriba läbimine ning 4x100 meetri teatejooks. 100 meetri takistusriba – finaalis kolm Valgevene sportlast ja üks Ukraina esindaja. Kolmikvõidu saavutasid Valgevene sportlased. Tulemusega 19.12 võitis N. Vassiltsenko, teiseks tuli V. Steltsenja ja kolmandaks V. Sidorenko. Eesti parim Lauri Nurgamaa oli ajaga 16.87 kahekümne üheksas. Teiste Eesti sportlaste tulemused ja kohad: Margo Tammepõld – 36. koht ajaga 17.33; Ilmar Koppel – 40. koht ajaga 17.47; Mario Pajustik – 51. koht ajaga 17.67; Virgo Nurgamaa – 54. koht ajaga 17.70; Marek Kaldmäe – 59. koht ajaga 17.94 ja Andro Oviir – 87. koht ajaga 19.61. Ragnar Lai katkestas. Meie eeldatavatel tugevamatel ebaõnnestusid mõlemad katsed. Nii Ilmar Koppelilt kui ka Andro Oviirilt eeldasime aega 16 sekundi sisse. Võistkondlikult tuli Eesti 7. kohale ja pärast kahte ala olid meil kõik eeldused kaitsta eelmise MM-i 5. kohta. 4x100 meetri teatejooksus tulid maailmameistriks Ukraina sportlased ajaga 54.44, teiseks jäi Venemaa (54.51) ja kolmandaks Tšehhi (54.78). Eesti koondis (Andro Oviir, Lauri Nurgamaa, Ilmar Koppel ja Margo

Tammepõld) saavutas ajaga 60.36 üheksanda koha. Kahjuks ebaõnnestus 3. etapp ja võimetekohane aeg jäi saavutamata. Kokkuvõttes jäi Eesti meeskond 9. kohale, kuigi õnnestumise korral oleks tõenäoliselt ka seekord olnud võimalik võtta 5. koht. Kolmandal võistluspäeval oli kavas hargnemine mootorpumbast. Kuldmedalile tulid Slovakkia sportlased ajaga 28.56, hõbemedalid võitsid Ukraina võistlejad (29.00) ja pronksi Tšehhi sportlased (30.56). Eesti võistkonnal (Mario Pajustik, Ilmar Koppel, Andro Oviir, Margo Tammepõld, Ragnar Lai, Virgo Nurgamaa ja Lauri Nurgamaa) hargnemine ebaõnnestus ja nemad olid ajaga 39.49 alles kaheteistkümmnendad. Kahju küll, aga mis parata, tehnikaspordis ei lähe alati nii nagu loodetud. Samas oli kõigile selge, et MM-medalid on reaalselt võimalikud. Veidike õnne ja ... Usun, et kõik osalenud teevad omad järeldused ning et järgmisel aastal suudame kindlasti paremini esineda ja oma toetajaid rõõmustada. VII MM-võistlused toimuvad 2011. aastal SAKSAMAAL Tahame tänada oma sõpru ja toetajaid, kelle abiga see võistlussõit õnnestus: Scania, Rauplan, Keil M.A OÜ, OÜ Lifa, Exan AS, AS Harju Elekter, Antsla-Inno AS, Sanwood AS, Firinvest OÜ, Tavern OÜ, jne

Lõplik riikide paremusjärjekord Koht Riik Võistlusala 100 m konks 4x100 m MP aeg * koht aeg * koht aeg koht aeg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 I Ukraina 96,23 2 82,75 3 54,44 1 29,00 II Csech Republic 98,80 3 87,55 4 54,78 3 30,56 III Belarus 93,65 1 82,62 2 58,08 6 32,87 4 Russia 99,96 4 80,79 1 54,51 2 35,72 5 Kazahstan 101,05 5 87,80 5 57,95 5 33,66 6 Slovakia 108,41 10 94,32 7 61,94 10 28,56 7 Uzbekistan 103,75 6 96,06 9 57,91 4 39,19 8 Latvia 106,2 9 95,75 8 60,04 7 34,98 9 Estonia 104,98 7 94,2 6 60,36 9 39,49 10 Bulgaaria 106,04 8 98,85 10 60,17 8 35,15 11 Germany 109,46 11 99,36 11 63,99 12 31,19 12 Ungari 124,77 13 114,79 13 70,91 13 33,97 13 Azerbaidžan 110,31 12 101,25 12 63,59 11 44,86

Punkte koht 10 2 3 5 10 6 1 11 8 12 9 4 7 13

11 8 13 14 17 21 28 30 32 34 35 38 46 48

* Aeg 100 m ja konksus tähendab sportlaste kuue parima tulemuse summerimist.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


56

sport

sport

Kõrghoone kuningas 2010 on Denis Danilkin Pirita komandost ja Pritsumees 2010 Toomas Stroo Tartu komandost 14. septembril Tartus Tigutornis toimunud trepijooksu võitis teist aastat järjest Denis Danilkin Pirita päästekomandost. Parimaks võistkonnaks tunnistati Rakvere päästekomando. Pritsumees 2010 tiitli võitis Toomas Stroo Tartu komandost, võistkondlikult olid parimad Valgamaa päästeosakonna mehed. Fotod: Rain Porss

Evelin Uibokand Lõuna-Eesti Päästekeskuse avalike suhete büroo juhataja

K

õrghoone kuninga tiitli võitnud Denis Danilkin tõusis ligi 17 kilogrammi kaaluva päästetöötajavarustusega Tigutorni 22. korrusele ajaga 1 minut ja 59,6 sekundit. Individuaalarvestuses jäi teiseks Siim Rikolas Rakvere päästekomandost (ajaga 2 minutit ja 7,4 sekundit) ning kolmandaks Harpo Stroo Põhja-Eesti Päästekeskusest (ajaga 2 minutit ja 9,9 sekundit). Meeskondlikus arvestuses tunnistati parimaks Rakvere komando päästjad (Andres Laanemägi, Margus Jahi, Taavi Aruvainu, Argo Pällo, Siim Rikolas), teise koha sai eelmise aasta võitja Tartu komando meeskond ning kolmandaks tulid Valgamaa päästeosakonna mehed. Kõrghoone kuninga tiitlit püüdis ka üheksa naist, neist parim oli Dagi Dorbek Põhja-Eesti Päästekeskusest ajaga 3 minutit ja 14,4 sekundit. Teiseks jäi Tagne Tähe Päästeametist ajaga 3 minutit ja 16,0 sekundit ning kolmandaks Anneli Ambel Põhja-Eesti Päästekeskusest ajaga 3 minutit 27,1 sekundit.

57

Kõrghoone kuningajooks 2010 Individuaalsed tulemused Tigutorn 14.09.10

Stardi Nimi Struktuuriüksus/ aeg Koht vanuse Koht jrk asutus -grupp vanuse grupis 42 Denis Danilkin 81 Siim Rikolas 83 Ivan Mjažin 3 Toomas Stroo 86 Mario Pajustik 56 Imre Tiitsaar 68 Gert Õismets 9 Janno Selter 79 Priit Viher 67 Tom Torn 70 Erko Kruusamägi 19 Neeme-Rain Velleste 4 Viljar Kütt 12 Joonas Poom 29  Andres Laanemägi 33 Taavi Riisenberg 43 Denis Stepanov 52 Erki Väljaots 18 Mihkel Pärn 11 Argo Pällo 84 Aleksandr Stepušin 13 Ivar Lupp 46 Aleksandr Keerd 82 Kaido Gurtovets 71 Kert Jurtom 65 Gert Krabbi 55 Taavi Aruvainu 45 Heikki Laar 77 Silver Altmäe 1 Alor Kasepõld 17 Artjom Urbanik 57 Marko Tambur 32 Jürgen Puistaja 59 Harpo Stroo 5 Ivar Frantsuzov 38 Aivar Post 37 Kaido Korkma 10  Margus Jahi 20 Ingmar Markov 24 Rain Gussev 35 Tõnu Mardla 85 Silver Sarri 14 Urmas Paejärv 74 Raini Tammann 7 Andrus Paunmaa 28 Jüri Saar 66 Einar Klaas 15 Raigo Urbanik 69 Dmitri Artjomov 80 Janek Reinaru

asutus Pepk 01:59,6 Rakvere 02:07,4 Pepk 02:14,4 Tartu PK 02:14,7 Võrumaa PO 02:15,9 Assaku PK 02:18,0 PEPK 02:20,0 Lääne-Viru PO 02:20,2 Raplamaa PO 02:26,0 Kuressaare 02:30,6 Ida-Harju PO 02:30,8 Paide PK 02:33,4 Viljandi PK 02:36,2 Põlva 02:36,7 Rakvere 02:39,2 Tartu PK 02:42,0 Assaku PK 02:43,6 Lõuna kontor 02:46,2 Ida-Harju PO 02:46,8 Rakvere 02:47,7 Pepk 02:50,8 Valgamaa 02:51,8 Tartu PK 02:51,8 Pepk 02:52,0 Lääne-Viru PO 02:52,6 Lõuna kontor 02:53,4 Rakvere 02:55,6 Lääne-Viru PO 02:56,8 PEPK 02:57,0 Valgamaa 03:01,0 Assaku PK 03:01,3 Ida-Harju PO 03:06,2 Kanal 2 04:21,4 PEPK 02:09,9 Päästeamet 02:14,9 DEM 02:15,7 Loksa PK 02:23,1 Rakvere 02:23,7 Tartu PK 02:25,9 Loksa PK 02:28,2 Viljandi PK 02:28,2 Pepk 02:30,2 Päästeamet 02:31,2 Viljandi PK 02:36,2 Märjamaa PK 02:38,3 Kuressaare 02:40,5 Raplamaa PO 02:46,1 Lääne-Viru PO 02:48,9 Assaku PK 02:57,7 Kuressaare 03:02,0

ÜLD I 20-29 II 20-29 4 20-29 5 20-29 8 20-29 9 20-29 10 20-29 11 20-29 15 20-29 20 20-29 21 20-29 23 20-29 26 20-29 28 20-29 31 20-29 33 20-29 34 20-29 37 20-29 38 20-29 41 20-29 45 20-29 46 20-29 47 20-29 48 20-29 49 20-29 50 20-29 52 20-29 53 20-29 54 20-29 57 20-29 61 20-29 65 20-29 85 20-29 III 30-39 6 30-39 7 30-39 12 30-39 13 30-39 14 30-39 17 30-39 18 30-39 19 30-39 22 30-39 27 30-39 30 30-39 32 30-39 36 30-39 42 30-39 55 30-39 62 30-39

I II III 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 I II III 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17

72 78 2 27 58 48 39 34 73 47 60 16 76 40 26 61 44 53 25 31 50 8 22 41 54 21 63 87 49 51 30 23 6 62 36 64 75

Joel Siim Marek Kiik Raivo Lammertson Raul Aarma Janar Moorits Kaido Voor Arvi Uustalu Maarius Suviste Raivo Mets Leho Laidver Elmo Peterson Enno Kurvits Tarmo Padar Andrus Ostrov Mati Käo Toomas Salumäe Ermo Veelaid Tõnu Leinmets Kalev Mõttus Arne Pihkva Teet Kallaste Knut Hanga Margus Ibis Veiki Nuut Allar Anderson Jüri Soovik Vjatseslav Pronko Avo Vahtre Dagi Dorbek Tagne Tähe Anneli Ambel Kady Danilas Anu Välba Sirle Matt Marina Platonova Katrin Rüütel Kiira Udu

Tartu PK Lõuna kontor Põlva Raplamaa PO Lääne-Viru PO LõEPK MB Lõuna kontor ajakirjanik Valgamaa Antsla Valgamaa Valgamaa Loksa PK Raplamaa PO Lõuna kontor Viljandi PK Ida-Harju PO Raplamaa PO Paide PK Ida-Harju PO Loksa PK Päästeamet Viljandi PK Kuressaare Kuressaare Viljandimaa PO Loksa PK Raplamaa ind Naiskond Päästeamet PEPK TOB Naiskond ETV Naiskond Naiskond Päästeamet Naiskond

03:04,4 03:04,5 03:06,7 03:06,7 03:09,0 03:18,5 03:39,9 03:40,7 02:27,9 02:34,1 02:35,0 02:38,2 02:45,9 02:46,8 02:50,5 02:50,5 02:53,5 02:59,9 03:01,0 03:01,1 03:01,1 03:13,2 03:17,5 03:45,5 03:50,2 02:47,3 03:16,9 04:10,0 03:14,4 03:16,0 03:27,1 03:33,3 03:41,2 04:02,7 04:07,6 04:39,2 04:39,8

63 64 66 67 68 74 77 78 16 24 25 29 35 39 43 44 51 56 58 59 60 69 73 80 81 40 72 84 70 71 75 76 79 82 83 86 87

30-39 30-39 30-39 30-39 30-39 30-39 30-39 30-39 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 40-49 50-... 50-... 50-... naised naised naised naised naised naised naised naised naised

18 19 20 21 22 23 24 25 I II III 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 I II III I II III 4 5 6 7 8 9

Võistkondlikud tulemused Võistkond Aeg Koht 13 Rakvere PK 12:53,6 I 4 Tartu PK 13:18,8 II 5 Valgamaa 13:33,9 III 6 Viljandi PK 13:48,6 4 8 Loksa PK 13:55,2 5 11 Raplamaa PO 14:05,5 6 3 Lääne-Viru PO 14:07,5 7 2 Ida-Harju PO 14:18,4 8 10 LõEPK juhtkond 15:14,5 9 12 Kuressaare 15:48,8 10 9 Päästeamet 15:54,5 11 7 Naiskond 19:37,8 12

PRITSUMEES 2010 Teist aastat järjest krooniti kõrghoone kuningaks Denis Danilkin Pirita päästekomandost.

Pritsumees 2010 – Toomas Stroo Tartu komandost.

Jrk Võistleja Asutus I ALA II ALA I - II ala KOKKU III ALA I - III ala kokku IV ALA Võistluse KOHT Vanuse Koht koguaeg -rühm vanuse- rühmas aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht aeg koht 3 Toomas Stroo Tartu PK 02:14,7 I 02:40,8 5 04:55,5 II 02:35,8 5 07:31,3 II 03:59,7 II 11:31,0 I 18-29 I 8 Janno Selter Lääne-Viru PO 02:20,2 III 02:50,0 6 05:10,2 6 02:42,4 7 07:52,6 5 04:29,3 7 12:21,9 6 18-29 II 10 Argo Pällo Rakvere 02:47,7 10 03:53,3 13 06:41,0 13 02:59,1 13 09:40,1 12 04:10,8 III 13:50,9 9 18-29 III 4 Viljar Kütt Viljandi PK 02:36,2 6 02:53,8 7 05:30,0 7 02:51,6 10 08:21,6 7 05:48,8 11 14:10,4 10 18-29 4 12 Ivar Lupp Valgamaa PO 02:51,8 12 03:12,6 12 06:04,4 10 02:52,3 12 08:56,7 10 05:23,7 9 14:20,4 11 18-29 5 1 Alor Kasepõld Valgamaa PO 03:01,0 13 03:03,5 9 06:04,5 11 02:45,4 8 12:27,6 15 06:23,1 13 15:13,0 13 18-29 6 11 Joonas Poom Põlva 02:36,7 7 04:31,2 14 07:07,9 14 04:14,6 15 11:22,5 14 06:58,7 15 18:21,2 15 18-29 7 5 Ivar Frantsuzov Päästeamet 02:14,9 II 02:16,8 I 04:31,7 I 02:18,1 I 06:49,8 I 05:09,7 8 11:59,5 III 30-39 I 13 Urmas Paejärv Päästeamet 02:31,2 5 02:38,8 4 05:10,0 5 02:52,0 11 08:02,0 6 04:14,7 4 12:16,7 4 30-39 II 14 Raigo Urbanik Lääne-Viru PO 02:48,9 11 02:55,1 8 05:44,0 9 02:46,0 9 08:30,0 8 03:51,0 I 12:21,0 5 30-39 III 6 Andrus Paunmaa Märjamaa PK 02:38,3 9 02:30,3 II 05:08,6 III 02:29,4 II 07:38,0 III 05:36,0 10 13:14,0 7 30-39 4 9  Margus Jahi Rakvere 02:23,7 4 03:12,4 11 05:36,1 8 03:24,4 14 09:00,5 11 04:23,6 6 13:24,1 8 30-39 5 2 Raivo Lammertson Põlva 03:06,7 14 03:12,3 10 06:19,0 12 02:32,2 III 08:51,2 9 05:53,4 12 14:44,6 12 30-39 6 15 Enno Kurvits Valgamaa PO 02:38,2 8 02:30,9 III 05:09,1 4 02:33,4 4 07:42,5 4 04:16,8 5 11:59,3 II 40-49 I 7 Knut Hanga Päästeamet 03:13,2 15 05:01,2 15 08:14,4 15 02:41,4 6 10:55,8 13 06:40,7 14 17:36,5 14 40-49 II

2008. aastal Pritsumehe tiitli koju viinud Ivar Frantsuzov Päästeametist pärast trepijooksu jõudu kogumas.

11. aastat korraldatud kõrghoone kuninga jooksust võtsid osa rekordilised 87 võistlejat. Samas toimus võistlus Pritsumees 2010, kus päästjad võtsid tiitli nimel mõõtu takistusriba läbimisel ning veepääste ja voolikute harjutuses, arvesse läks ka trepijooksu tulemus. Võitjaks osutus Toomas Stroo Tartu päästekomandost, võistkondlikult oli parim Valgamaa päästeosakonna meeskond (Ivar Lupp, Alor Kasepõld, Enno Kurvits). Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Individuaalsed tulemused Tigutorn 14.09.2010

Teleajakirjanikest tulid end trepijooksus proovile panema Anu Välba ETV saatest „Ringvaade”

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


58

sport

vabatahtlikud

Soomlased tegid esmatutvust tuletõrjespordiga

Priitahtlike foorum Iisakus 12. juunil kogunesid priitahtlikud pritsimehed iga-aastasele foorumile. Seekord oli mõtete vahetamiseks valitud Iisaku nimeline koht Ida-Virumaal.

11. septembril 2010 toimusid Tamperes, esimesed Soome meistrivõistlused tuletõrjespordis, ainsaks alaks konksredeliga ronimine õppetorni neljandale korrusele.

Fotod: Reimo Raja

Reimo Raja peatoimetaja Fotod: Peeter Eylandt

Peeter Eylandt

ja teine jooksis. „Joo, niin helppo sie on,” kohmasid soome poisid pead raputades, silmis veendumus, et sellist taset nemad niipea ei saavuta. Ometi jagus soomlastel harjutamislusti, nii et esimene treeningpäev venis lausa õhtusse. Järgmisel hommikul oli tornis juba rohkem treenijaid ja töö käis jällegi õhtutundideni välja. Ehkki ees oli võistlus, paluti meid veel võistluspäeva hommikulgi võimalikult vara kohal olla. Ja treenida tahtjaid jagus. Jälgiti silmanurgast Ilmari sooritusi ja pusiti eht põhjamaise jonnakusega oma tehnikaelementide kallal.

Päästeameti päästetööde osakonna peaspetsialist

E

t mõista, kuidas ja miks alles nüüd selleni jõuti, tuleb ajas veidike tagasi minna. 2001. aastal toimusid Kuopios, CTIF-i egiidi all ülemaailmsed tuletõrjujate mängud (CTIF – International Technical Committee for the Prevention and Extinction of Fire – Rahvusvaheline tulekahjude ennetamise ja kustutamise tehniline komitee). Osa võtmas olid 32 riigi esindused. Mängude ühe osana oli kavas ka mõõduvõtmine tuletõrjespordis. Tookord võisteldi 100 meetri takistusriba läbimises, 4x100 meetri tuletõrje teatejooksus, mootorpumbaga tuletõrjehargnemises ja konksredeliga ronimises õppetorni neljandale korrusele – kõik rahvusvaheliste võistluste alad. Paraku mängude võõrustajamaa võistlejad ise tuletõrjespordi aladel kaasa ei löönud, küll olid aga esindatud Eesti pritsumehed. Eestlased appi Mõte sellest, et ühel päeval suudavad ka soomlased tuletõrjespordis oma esinduse välja panna, jäi aga pikkadeks aastateks kohalike asjameeste pähe idanema. Käesoleva aasta augustis võetigi siinse loo autoriga ühendust ja tehti ettepanek tulla kohale ning olla nõu ja jõuga abiks tuletõrjespordivõistluste korraldamisel ja kohalike meeste treenimisel. Omaaegne Eesti Vabariigi Tuletõrjevalitsuse peadirektor Ants Muna helistas ja teatas, et Soome vabatahtlikud (SPEK –Suomen Pelastusalan Keskusjärjesto) eesotsas juhataja Petri Jaatineniga soovivad korraldada tuletõrjespordivõistlused konksredeliga ronimises. Ettepanek oli igati tõsiseltvõetav. Et kõik vajalik kiiremini selgeks saaks, palusin kaasa ka Eesti koond-

Soome vabatahtlikud päästjad eesotsas Petri Jaatineniga (fotol) kutsusid eestlased appi, et korraldada tuletõrjespordivõistlused konksredeliga ronimises.

võistkonna liikme Ilmar Koppeli. Meie omavaheline kokkulepe oli lihtne: mina seletan, sina näitad ette. Tampere Messikeskusesse oli püstitatud ajutine õppetorn, asjast huvitatud pritsumehed olid samuti olemas, puudusid ainult võistlusredelid. Mure vajas lahendamist. Organiseerisime naabritele puuduvad redelid, s.t võtsime need Eestist kaasa, ja olimegi mõni päev enne võistluste algust Tamperes kohal. Petri Jaatinen teejuhiks kaasas, suundusime messikeskusesse võistluspaigaga tutvuma. Torn oli kenasti valmis ehitatud ja ilutses näitusehalli nurgas. Aga mis kohe silma torkas, oli turvapadja ja turvavõrgu puudumine ning veel mõni teinegi väiksem puudus. Turvapadi on torni ees olev neli meetrit pikk ja meeter sügav liiva-saepuruseguga täidetud kast võimaliku kukkumise pehmendamiseks. Turvavõrk on samal eesmärgil torni esimese akna kõrgusel asetsev püüdevõrk. Umbes taolist kasutatakse tsirkuses kupli all tegutsevate artistide turvamiseks ja eks seda need konksumehedki ju tegelikult ongi.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

Seega kulus esimene päev mõõtmiste ja pisivigade parandamiseks, abiks Petzli (firma, mis reklaamis messil mitmesugust turvavarustust, sh nööripäästevarustust) esindajad Ari, Esa ja Pasi. Kuna torn vajas veel kõpitsemist, siis sel päeval sportlasi meie juurde ei toodudki. „Joo, niin helppo sie on” Uue päeva hommikul saabusid kohale ka tulevased võistlejad. Esialgu olid mehed küll veidi ujedad ja kohmetud, aga sellest polnud lugu. Kiire tutvumistseremoonia järel tuligi meestel alustada soojendusharjutustega. Järk-järgult tutvustasime algajatele võistlejatele torni ronimise tehnilisi nippe ning selgitasime redeli mõõte ja otstarvet. Nagu eespool mainitud, asus torn messihallis sees ning kõik külastajad said vabalt meie tegemisi vaadata, pildistada ja filmida. Omaette vaatamisväärsus oli muidugi meie Ilmar. Algajate ja meistri võimete vahe tornis oli mäekõrgune. Kui uute harjutajate esimesed ronimised seinal olid umbes minuti piires, siis Ilmar tegi sama harjutuse 10-11 sekundiga. Ehk ühed ronisid

Ja start! Viimaks oligi aeg alustada Soome esimesi meistrivõistlusi tuletõrjespordis. Kuna Tamperes oli tegemist turvateemalise messiga ning vastvalminud torni ehituses oli väikesi puudusi, siis koostasime Petri Jaatineniga kiiresti nn SPEK-i reeglid. Esimesed võistlejad võtsid stardijoonel kohad sisse. Olgu märgitud, et stardis oli ka naissoo esindaja Mari Heikkilä ja 69-aastane veteran Mauno Peltokoski. Võistlus köitis paljude messikülastajate tähelepanu ning kõiki võistlejaid toetasid pealtvaatajad ergutushüüete ja aplausiga. Võistluste lõpus tegi ka meie Ilmar Koppel oma sooritused, mis jätsid publikule sügava mulje. Paljud ajakirjanikud soovisid Ilmarilt intervjuud. Lõpetuseks korraldasime ka väikese nn maavõistluse Suomi-Viro, kus Soomet esindas värske Soome meister Hilkka Horelli ja Eestit muidugi Ilmar Koppel. Ettearvatult asus Eesti esimese mõõduvõtmise tulemusena maavõistlust 1:0 juhtima. Kokkuvõtteks võib tõdeda, et põhjanaabrite juhatamisel tuletõrjespordi juurde on nüüd algus tehtud. Tegijatele ja korraldajatele uus spordiala meeldis ja loodetavasti kohtume juba varsti järgmises treeninglaagris.

59

F

oorumil selgitati muudatusi vabatahtlike rahastamisregulatsioonides, uut päästeseadust ning priitahtlikele esitatavaid kvaliteedinõudeid. Toimus ka jaanuaris asutatud Eesti Priitahtliku Päästeliidu esimene üldkoosolek ja valiti selle uus juhatus. „Lähiaastatel vabatahtliku päästevaldkonna arengut kujundav Päästeliit loodi selleks, et ühendada ja aidata kõiki Eesti päästeala priitahtlikke,” selgitab Killandi. „Tänaseks esindab Päästeliit pea tuhandet vabatahtlikku ja neid lisandub pidevalt,” lisab ta. Aasta priitahtlikuks valiti Jüri Kaljurand Kolga vabatahtlikust seltsist (loe ka lk 14-15). Loomulikult ei puudunud foorumilt traditsiooniline vanatehnika rongkäik ja simman. Järgmise aasta priitahtlike foorumi korraldavad Rõuge vabatahtlikud, kellele Raikküla, Vahastu, Lokuta ja Laukna vabatahtlikud tegid järgmise üleskutse: „Meie, Kärajate võõrustajad, Kuimetsa pruudi valvurid, Mahtras sõja pidanud ja Velisel esimese vaba riigi välja kuulutanud metsaveere rahvas Raplamaalt, kes me oma energia, mõistuse, lugematud unetud ööd, pingelised päevad ja näruse palga oleme matnud vene mootorpritsi MP-800 hingeelu uurimiseks nõnda, et teise küla tüdrukute une valvamiseks enam üldse aega pole jagunud, ei saa mitte enam kauem vaiki olla ja sellist ebaõiglust taluda, et mägi-Eestis Rõuge kandis kuulu järgi mingisugune oinas kogu veepumpamise priitahtlikult enese peale võtnud on ja sel moel sealsed mehed terve oma aja kenasti puhta antsuhtiga ringi saavad käia ning naabripreili juures ennetamise töö tarvis hommikuni küünalt saavad valvata.

vere peal väljas, vaid kõigest õigust taga nõudmas, et mägi-Eesti saaks tundma lame-Eesti vintsutusi veepumpamisel. Selle kinnitamiseks viskame kinda Rõuge meestele, et nood tolle maast võtaksid, sügistalvega enesele mp-800 hangiksid, kevadel treeniksid ja järgmisel foorumil oma ladusa esitlusega tervele Eestimaale tõestaksid, et nad muul ajal prii veepumpamist ikka väärt on. Samakätt anname oma mehesõna, et Raplamaa selsamal tõestamise tunnil oma esindusega sealsamas kõrval pingutamas on. Raikküla, Vahastu, Lokuta ja Laukna vabatahtliku tuletõrje nimel Raul Aarma Raivo Murumägi Eno Hermann Veiko Ülejõe”

Sahin Kuuldavasti olla õhtusel simmanil päästetööde osakonna meestelt välja kaubeldud kutsemeisterlikkuse võistluste korraldamine vabatahtlikele. Kutselised päästjad võtavad igal aastal mõõtu Eliitkomando võistlustel ja priitahtlikud soovivad endale ka sarnast võistlust. Eks näis, mida saabuv aasta toob ...

Kalvi Kõva võttis Rõuge priitahtlike nimel vastu nii järgmise aasta foorumi korraldamise kohustuse kui ka Raplamaa vabatahtlike visatud kinda.

Päästeameti lippu hoidis rongkäigus kõrgel Ida-Eesti päästekeskuse direktor Ailar Holzmann.

Et täna pole mihklipäev, ei ole me

Traditsiooniline tuletõrjetehnika rongkäik.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010 Simmanikülastajad said proovida, kuidas tulekustutiga tuld kustutada.


60

õppus

õppus

Fotod: Ants Raava

Kaks tundi kivil ja teised teemad veeohutusest Käesolev aasta jääb meelde kui erakordselt soodsate veematkavõimaluste aasta Eestis. Veerohke kevad ja pikk soe suvi meelitasid vee äärde ja vee peale tavapärasest rohkem inimesi. Paraku on see kord nii, et uute huvilistega kaasnevad ka probleemid. Mart Reimann Tallinna Ülikool, Rekreatsiooniteaduste osakonna juhataja OÜ Reimann Retked, juhatuse liige

K

ui üldiselt on suurvee aeg pikalt õpitud oskuste tuleprooviks, siis sellel kevadel läksid adrenaliinirohkete elamuste jahile ka sellised seiklejad, kellel vee peal kogemusi vähevõitu. Mõni hukkunu valis sellise sõiduvahendi, millega isegi teoreetiliselt ei olnud võimalik antud keskkonnatingimuste puhul ellu jääda. Uudne oli olukord nii veematkade korraldajate kui ka Päästeteenistuse jaoks. Mitmel korral tuli isehakanud veesportlastele head nõu anda nii jõelõigu kui ka varustuse valikul, kuna pööningult ja keldrinurgast leitud vana matkavarustusega ja lastepoest ostetud basseiniujukitega teravate elamuste otsijaid oli jõe ääres harjumatult palju. Ühisõppus Kõigest eelpoolöeldust tingituna tuli Päästeteenistuselt väga tervitatav algatus korraldada ühisõppused. 9. aprilli hommikul olidki päästjad ja OÜ Reimann Retked meeskond valmis ühisteks õppusteks, millest sai TV3 ja ETV vahendusel osa ka kogu Eesti rahvas. Alustati Jõelähtme jõel enesepäästmisvõtete demonstreerimisega, mis õnnestus päästeekspertide, matkainstruktorite ja telemeeste

Päästjad kivil külmetavat loo autorit päästmas.

Inglismaal toodetud teleskoop-päästeritv päästetöödeks vees, jääl, soos ja teistes raskesti ligipääsetavates kohtades. Ritva on võimalik enda ees lükata ja kasutada ka tõmbamiseks. Ridva täispikkus väljalükatuna jääb olenevalt mudelist 20 meetri kanti.

asjatundliku koostöö tulemusena väga hästi, ja ülesvõetud materjal on kasulik õppevahend edaspidiseks. Seejärel suunduti Eesti võimsaimale kärestikule Jägala joa all, et viia läbi päästeõppus. Kuna nüüd oli vaja mobiliseerida peale spetsiaalse õppe saanud päästespetsialistide suurem päästjate meeskond, osutus ülesanne keeruliseks. Veematkainstruktoritele andis õppus palju analüüsimismaterjali ning on olnud pikkade arutelude ajendiks, hulk situatsioone on uuesti läbi mängitud ja suurt osa proovitakse järgmise suurvee ajal. Seda, milline oli Päästeteenistuse täpne tegevuskava, võime me ainult oletada, aga järgnev on kokku pandud õppustel osalenud veematkajate tähelepanekutest. Kannatanu kannatus kõval kivil Stsenaariumiks oli üks kõige tõenäolisemaid ja tüüpilisemaid olukordi, nimelt istus täiesti teadvusel kannatanu keset kärestikke jõe keskel kivi otsas. Selliseid olukordi tuleb ette, kui sõiduvahend on kärestikus ümber või katki läinud või on matkaja sõiduvahendilt lihtsalt välja pudenenud. Sellise hädalise abistamine on üks tüüpilisi oskusi, mida veematkajatele õpetatakse, ka selleltsamalt kivilt on veematkajad rohkem kui korra õnnetuid peale korjanud ja kaldale transportinud. Päästjatele oli olukord uudne ja kannatanu (kelleks oli saatuse tahtel

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010

61

Ka selline situatsioon mängiti läbi. Kõik pääsesid eluga, vigastada ei saanud keegi.

loo autor) jäi kivile istuma kaheks tunniks. Alguses proovis köit üle jõe viia ujuja, siis kaasati juhuslikult jõel viibiv süstasõitja, kuid need katsed jäid tulemuseta. Teatavasti on ju uppuja päästmine eelkõige uppuja enda asi ning lõpuks kaasati ka kannatanu aktiivsesse tegevusse. Süstasõitja tõi ühe köieotsa kivini, kus kannatanu istus, teiselt kaldalt visati teine köis. Kahe köie kokku sõlmimisel õnnestus lõpuks köis üle jõe saada ja plokisüsteemidega kummipaat koos päästjatega kannatanule järele saata. Päästjate oskused ja varustus Kõik algab oskustest, antud juhul jäi vajaka kõige elementaarsematest teadmistest, nimelt sellest, kuidas

vesi voolab ning kuidas veevool erinevates tingimustes käitub. Kaugelt vaadates tundub see väga lihtne olevat. Tegelikult ei olegi vooluvees midagi väga keerulist, aga ainult loomulikust intelligentsist need teadmised kahjuks ei tule. Tavaliselt kulub ka andekamatel õpilastel vähemalt üks päev, et vooluvete hingeelust mingit aimu saada. Kannatanu nägi kurja vaeva, et kummipaadiga lähenevad päästjad enda juurde saada. Kummipaadi peal meeskonnatööd harjutavate kontoritöötajate juhendamine on meie igapäevane leib ning kontoritöötajatel on vaid see eelis, et nad saavad enne asjatundliku juhendaja käe all harjutada. Niimoodi kivi peal lebades osutus mõlajate juhendamine küllaltki keeruliseks, sest kui ühe liigutusega sekundi võrragi hiline-

takse, on vaja kiires voolus juba teist liigutust teha ja nii kiiresti meie kommunikatsioon kahjuks ei toiminud. Isegi ühest oskuslikust inimesest kummipaadis oleks piisanud, et kannatanu ilma julgestusköiteta turvaliselt ära tuua. Jällegi matkajuhtide igapäevane olukord, kus kummiparvedes on kuni kaheksa algajat ja üks instruktor. Kommunikatsioonist rääkides oli kannatanule küllaltki üllatav see, et päästjad temaga ise suhelda ei üritanud. Võiks öelda, et kontakti kannatanuga lausa välditi. Matkajuhtide päästmiskogemustest võib öelda, et kõige vajalikum ja sageli ka kõige raskem ning väsitavam on kannatanuga suhtlemine. Lõppkokkuvõttes ongi ju kannatanu pääst-

mine esmajärjekorras kannatanu enda mure ja edukas kommunikatsioon kannatanuga (juhul kui ta on teadvusel) on juba rohkem kui pool võitu.

välja töötanud hulga koolitusprogramme nii alustavatele instruktoritele kui ka püsiklientidele. Mõnda neist oleme valmis ka Päästeteenistuse töötajatele korraldama.

Varustusest oli kõige problemaatilisem jäme köis, mis hästi vett imas. See köis oli põhiteguriks nii ujujale kui ka süstasõitjale nende operatsiooni ebaõnnestumisel. Päästjate õnneks oli süstasõitja üks Eesti paremaid slaalomisõitjad. Kui raske köis põhja vajus ja tõenäoliselt kivi taha kinni jäi, viskas järsult peatunud köis süstasõitja kivi otsa ning ainult äärmiselt professionaalne tegutsemine vältis ümberminekut. Hiljem leiti õnneks köis, mis vee peal püsis, ilma ujuva köieta oleks kogu operatsioon võinud luhtuda.

Suviste uppumiste vältimine Kogu Eesti veematkamisele andis ränga löögi kolme uppunuga Kaberneeme maraton. Õnnetuse põhjustas kõikide asjaolude kokkulangemine: 1) korraldaja tuginemine ainult ühele ilmakanalile, liiga vähene osalejate teavitamine ning liiga vähene turvamine; 2) osalejad hindasid oma võimeid üle ega tajunud olukorra tõsidust ja 3) kahjuks keeldus piirivalve väga pädeva vabatahtliku merepäästja abist, kuigi kohalik päästja

Järgmiseks probleemiks olid väikesed aerud, mis ei võimalda just kõige efektiivsemalt tegutseda, kuid ka selliste aerudega oleks saanud oskusliku tegutsemise korral kannatanu turvaliselt kaldale tuua. Kummipaat oli selline, millega kärestikes pikki maid ei läbi, kuna selle tagumine ots oli lahtine ning allavoolu kulgedes ja takerdudes võib vesi paati sisse lüüa. Antud operatsiooniks, kus paadi nina sai kogu aeg vastuvoolu hoida, lahtise ahtriga paat sobis. Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli väga tänuväärse algatusega, kuna veematkamine muutub järjest populaarsemaks ning kahjuks on üha rohkem ka neid, kes oma võimeid ülehindavad. Matkajuhid said uusi teadmisi Päästeteenistuse tegevusest, Reimann Retked OÜ on

oli läheduses ning valmis appi tulema. Paraku hakatakse turvalisusega tõsisemalt tegelema alles pärast õnnetusi ning loodetavasti aitavad selle õnnetu ürituse kogemused vältida edaspidiseid õnnetusi. Suur hulk mereõnnetusi on tingitud sellest, et suurel osal eestlastest puuduvad elementaarsed teadmised merest. Oli ju meri meie rahva jaoks ligi viis aastakümmet suletud, seega on paljud traditsioonid katkenud ja eestimaalaste teavitatmiseks on vaja teha kampaaniaid, nagu oli möödunud suvel, ning hoogsat teavitustööd meedias. Tore, et sellega on algust tehtud ning Eesti veematkajate seltskond on huvitatud kaasa löömast.

Ekstreemsed õppused toovad paremini välja meie kitsaskohad Priit Orusalu Põhja-Eesti Päästekeskus Nõmme päästekomando pealik

Minu hinnangul näitavad sellised pisut ekstreemses stiilis õppused kõige paremini välja meie võimekuse ja kitsaskohad. On hea, kui teiseks osapooleks (antud juhul kannatanuks) on suure veematkakogemusega inimene, kes oskab päästetegevust objektiivselt hinnata. Kuna õppus sai tehtud ühtedes Eestimaa kõige raskemates jõeoludes (Jägala jõe kärestikul, kevadise eriti suure suurveee ajal), siis tulid ka meie jõepääste

kitsaskohad selgelt esile. Blokkide süsteem ja kummipaadiga kiires voolus toimetamine pole lihtne. Kiireks ja efektiivseks tegutsemiseks nõuaks see pidevat harjutamist. Oluliselt kiiremini ja tõhusamalt toimusid päästetööd käesoleva aasta oktoobris Pirita jõe astangul katsetatud päästeridvaga. Astangu läheduses jõkke läinud pinnaltpäästja toodi vette minemata kahe minutiga kaldale.

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 2 | 2010


SISEKAITSEAKADEEMIA RAAMATUKOGU Sisekaitseakadeemia raamatukogu on erialaraamatukogu, eesmärgiga komplekteerida oma kogusse siseturvalisuse valdkonna kirjandust, nii monograafiaid, õppekirjandust kui ka erialast perioodikat. Raamatukogu kasutavad põhiliselt meie oma õppejõud, kadetid ja magistrandid, aga ka koostööpartnerite töötajad. Kohapeal võivad raamatukogu teavikuid kasutada kõik soovijad. Raamatukogu koduleheküljelt www.sisekaitse.ee/raamatukogu leiate informatsiooni laenutustähtaegade, e-kataloogi, e-raamatukogu (hõlmab e-raamatuid, e-andmebaase, kasulikke linke, lõputööde nimekirju), perioodika ja uudiskirjanduse kohta. • Sisekaitseakadeemia raamatukogu Lahtiolekuajad: E–N 8.15–18.00; R 8.15–17.00, L 9.00–15.00, P suletud Kontakt: Kase 61, Tallinn. Tel. 696 5324; e-post: riksweb@sisekaitse.ee • Sisekaitseakadeemia politsei– ja piirivalvekolledži (PPK) raamatukogu Lahtiolekuajad: E–K 8.00–16.30; N–R 8.00–18.00; L 9.00–15.00; P suletud Kontakt: Tilgu tee 55c, Muraste küla, Tabasalu sjk., Harku vald. Tel. 670 7438; e-post: ppkraamatukogu@sisekaitse.ee • Sisekaitseakadeemia politsei– ja piirivalvekolledži (PPK) Paikuse kooli raamatukogu Lahtiolekuajad: paarisnädal: E, T, K 8.00–16.30; N, 8.00–18.00; R, L, P suletud paaritu nädal: E, T, K 8.00–16.30; N 8.00–18.00; R 8.00–15.30; L 8.00–13.00; P suletud Kontakt: Kooli tee 12, Paikuse alevik, Pärnumaa. Tel. 447 6753; e-post: ylle.loopre@sisekaitse.ee • Sisekaitseakadeemia päästekolledži päästekooli õppekirjanduse hoidla Lahtiolekuajad: E–N 12.00–20.00; R 8.15–15.00; L, P suletud Kontakt: J. Liivi 6, Väike-Maarja, Lääne-Virumaa; e-post: maire.udekull@sisekaitse.ee

Raamatusse on kogutud praktilisi näpunäiteid matka edukaks läbiviimiseks. Lisaks on raamatus peatükid, mis aitavad valmistuda erinevateks katastroofideks õhus, maal ja merel ning õpetavad ennast kaitsma rünnakute eest tänaval. Üle vaadatakse ka klassikalised esmaabivõtted. Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Lääts, Antti. MEIE, PÄÄSTJAD. – Tallinn: Ilo, 2010 Raamat inimestest, kelle töö on teiste päästmine. Uuritakse lähemalt, mida kujutab endast päästeteenistus, ning vaadatakse, kes millega tegeleb – Päästeametist vabatahtlike päästjateni. Juttu illustreerivad arvukad fotod. Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Päästeamet 60 Galina Erbe Natalja Hein 55 Kaia Kärsna Aleksandr Põlajev Põhja-Eesti Päästekeskus 65 Ülle Lõo

UUDISKIRJANDUS SISEKAITSEAKADEEMIA RAAMATUKOGUDES

ELLUJÄÄMINE: põhjalik praktiliste nõuannete kogu, mis õpetab jääma ellu äärmuslikes tingimustes ja hädaolukorras igas keskkonnas ja igalpool. Anthonio Akkermans, Peter G. Drake, Bill Mattos, Andy Middleton. – Tallinn: Egmont, 2009

Õnnitlused

60 Pilvi Mets Eha Teder

Soots, Rein. HÜDRAULIKA JA HÜDROSEADMED: õppematerjal. – Tallinn: Tallinna Tehnikakõrgkool, 2009 Raamat sisaldab hüdraulika füüsikalisi aluseid osas, mis on vajalikud hüdroajami töö ja tema komponentide toimimise mõistmiseks. Lugeja leiab siit teavet hüdroajamis kasutatavate seadmete ja komponentide ehituse, toimimise ning nende kasutuspõhimõtete kohta. Asukoht: SKA raamatukogu

55 Janik Haljand Valeri Karamkov Ergo Saarestik Vladimir Kljatšin Valeri Morozov 50 Nils Vanatoa Margus Huul Margus Ojaste Konstantin Pajanski Sulev Salumaa

50 Jelena Tatarlõ Ljudmilla Stepšenko Nikolai Drozdev Vassili Andrejev Tiit Randman Lääne-Eesti Päästekeskus 60 Aser Aasma Paul Kangro Aavo Pulk Priit Sklave Priit Tamm 55 Toivo Roos Arvo Valts Jüri Vokk 50 Raivo Mänd Kalle Randalu Erko Ristmäe Mihkel Saare

Lõuna-Eesti Päästekeskus 65 Ludmilla Möksi Elvi Põldveer 55 Jaan Sims Aimar Põvvat August Pakk Ants Jalak Karl Koort Juhan Juhaste Lembit Kirsimäe Viktor Hämäläinen Dementi Korobov Heino Linder Olev Puusepp 50 Mati Kala Tõnu Vare Vjatšeslav Lehter Ants Arak Lembit Lassik Aare Randalu

Ida-Eesti Päästekeskus 70 Jelena Andrejeva Cashman, John R. EMERGENCY RESPONSE HANDBOOK FOR CHEMICAL AND BIOLOGICAL AGENTS AND WEAPONS. – Boca Raton, Fla; London: CRC, c2008 Raamat annab praktilisi nõuandeid keemiliste ja bioloogiliste ainete ning relvade valdkonnast, vaadeldakse, mida on sõjanduse valdkonnas seni korda saadetud ja millised on plaanid tulevikuks. Asukoht: SKA raamatukogu

URBAN AEROSOLS AND THEIR IMPACTS: lessons learned from the World Trade Center tragedy. Edited by Jeffrey S. Gaffney, Nancy A. Marley. – Washington, D.C: American Chemical Society, 2005 Raamatus kirjeldatakse aerosoolide käsitlemist ja transportimist, antakse ülevaade nende võimalikust mõjust tervisele ja keskkonnale. Asukoht: SKA raamatukogu

THE HANDBOOK OF CRISIS COMMUNICATION. Edited by W. Timothy Coombs, Sherry J. Holladay. – Oxford: Wiley-Blackwell, c2010 Põhjalik artiklikogumik kriisikommunikatsiooni valdkonna uurimustest ja meetoditest. Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu

60 Jüri Vissak Vaike Haavalaid 55 Evgeny Saratov Juri Grigorjev

4.detsembril kell 23:14 teatati häirekeskusele tulekahjust Tallinna kesklinnas Tornimäe Ärikeskuses. Tööle oli rakendunud tuletõrjesignalisatsioon. Peale kümmekonna päästeauto sõitsid kohale politsei ja kiirabi. Kohale saabunud päästjad avastasid keldrikorrusel põlema süttinud elektrikilbi ja kustutasid selle. Suitsuga täitunud ruumid ventileeriti. Inimesed vigastada ei saanud. Foto: Andres Putting/Delfi


KAS SINU

SUITSUANDUR ON TÖÖKORRAS?

ELUSID PÄÄSTAB VAID TÖÖKORRAS SUITSUANDUR SUITSUANDURID.EE


Häire 112 2010 2