Issuu on Google+


2

operatiivsündmus

Päästjad tõid rusudest välja neli inimest Plahvatus Põhja-Tallinnas vigastas 20. jaanuari öösel kaheksat inimest, kolme naist ja meest ning kahte last. Neist neli vajas lühemat või pikemat aega haiglaravi. Fotod: Helen Kuuseoja

Sirje Piirsoo Põhja-Eesti Päästekeskus Avalike suhete büroo peaspetsialist Põhja-Eesti Päästekeskuse päästjad kustutasid lokaalse põlengu, tõid rusude alt välja neli inimest, evakueerisid majast 32 elanikku ja teostasid koostöös AS-iga Temiir toestustöid, et uurijad saaksid hoonesse plahvatuse põhjuseid välja selgitama minna. Häirekeskus sai teate plahvatusest Süsta tänaval kell 2.20. Majal, kus õnnetus juhtus, oli viilkatus, kolm korrust ja kolm trepikoda. Plahvatus leidis aset äärmise trepikoja kolmanda korruse korteris. Pärast õnnetust oli osaliselt hävinenud Süsta tänava poolne kolmanda korruse sein, sisse kukkunud nii kolmanda kui teise korruse vahelage ja välisseina tekkinud praod.

Tõenäoliselt gaasilekkest põhjustatud plahvatuses kannatada saanud maja toestustööd.

Päästetööd toimusid kolmes lõigus. Esimeses töölõigus kustutas Kopli meeskond plahvatuse põhjustatud lokaalse põlengu, leidis ja päästis kaks inimest kõrvalolevast korterist, kus õnnetus juhtus, ning evakueeris selle trepikoja elanikud. Teise lõigu ehk keskmise trepikoja eest vastutasid Lilleküla meeskonnad. Nad sisenesid läbi pööningu sissekukkunud vahelae plahvatuse kõrvalkorterisse, päästsid kaks inimest ja evakueerisid ülejäänud elanikud sellest püstikust.

Plahvatus hävitas osaliselt maja kolmanda korruse seina, sisse oli kukkunud nii kolmanda kui teise korruse vahelage.

Kolmandas töölõigus evakueeris Kesklinna meeskond inimesed kolmandast trepikojast, mis sai plahvatuses vähim kannatada.

elamispinda vajasid, tuli appi PõhjaTallinna linnaosavalitsus. Hommiku eel lubati kahe trepikoja elanikud ekspertide nõusolekul koju tagasi.

Et väljas oli tõsiselt külm talv krõbedate miinuskraadidega, tellis päästetöödejuht, vanemoperatiivkorrapidaja Kristjan Sepp appi Tallinna autobussikoondise, mille bussis 32 evakueeritut sooja said. Olmeprobleemidega tegeles politsei. Neile, kes pärast õnnetust

Kell 6.42 olid päästetööd lõppenud. Sündmuskohta jäi valvama politsei. Hoone toestamine algas hommikul kell 9, kestis terve päev ja lõppes 21. jaanuaril. Päästetööd kulgesid kiirelt Tulekahju kustutamine ja inimeste

rusude alt leidmine võttis päästemeeskondadel aega ligi tunni. Hüdraulikat ei vajatud, mehed tulid toime kange kasutades. Evakueeritute seas halvavat paanikat ei esinenud ja majaelanikud hindasid päästjate tööd positiivselt. Uurides päästetöödeteenistuse juht Teet Piile käest, kas ja kui ohtlik oli päästjate saatmine varisemisohtlikkusse hoonesse, ütles ta, et meeste ohutus on alati esmane.

Päästeteenistuse ajakiri HÄIRE 112, 1/4 2008 Toimetaja: Reimo Raja, reimo.raja@rescue.ee Väljaandja: Päästeamet, Raua 2, Tallinn 10124, rescue@rescue.ee

Situatsiooni hinnates ei leitud, et päästjaid poleks tohtinud tegutsema lubada. Teet Piile hindas päästetöid kiiresti ja hästi läbiviiduks. Põhjus, miks toestustöödega tegeles pääste, mitte majaomanik, oli ühest küljest see, et rippuvad majakonstruktsioonid ei olnud ohutud, ja teisalt oli ekspertidel vaja võimalikult kiiresti plahvatuse põhjusi uurima hakata.

Tootja: Sidrunid ja Siilid OÜ Kujundus: Timo Viksi, www.viksi.ee Trükk: Reusner


Sisukord 2 3

X X X

4 4 5 6 7 8 9 10-11 12-13 14-15 16-19 20-21 22-23 24-25 26-27 28-29 30 32

juhtkiri

3

Kriisi ja järelevalve aeg Päästealal on kuus põhivaldkonda, mille kõigi panus turvalise elukeskkonna kujundamisel on ühtmoodi tähtis. Vaadates täna nende valdkondade arengut, olen seisukohal, et tuleohutusalane riiklik järelevalve ja kriisireguleerimine on valdkonnad, mille arengusse on aeg hakata panustama senisest rohkem. Just õnnetuste ärahoidmisel ja elanikkonna teadlikkuse tõstmisel on väga tähtis roll selles, millised on juhtunud õnnetuste tagajärjed. Ma ei soovi, et teiste valdkondade töötajad end puudutatuna tunneksid, aga kriisireguleerimine ja järelevalve on tänaseni teistest vähem tähelepanu saanud. Täna on aeg mõelda sellele, kas päästeala haridus, koolitused ja kursused on korraldatud nii, et ka kriisi- ja järelevalvevaldkondades töötavad teenistujad tunnevad, et nad saavad oma tööks vajalikud teadmised. Täna on aeg mõelda, mida teha nende valdkondade tehniliste vahendite parandamiseks. Tõstatan ühe näitena küsimuse: millised on töövahendid menetlejale, et välja selgitada/kindlaks teha tulekahju tekkepõhjus ja asukoht. Ka on aeg hakata mõtlema ka sellele, et päästeala vajab kaasaegset laborit, simulaatoreid ja arvutitarkvara, mis aitaksid oluliselt kaasa tulekahju tekkepõhjuse ja asukoha kindlakstegemisel. Millised on täna meie võimalused vajalike menetlustoimingute tegemiseks? Vähem tähtis ei ole ka kriisi- ja järelevalvevaldkondade tähtsuse tõstmine elanikkonna hulgas. Väga hästi sai päästeala hakkama ennetustöö tähtsustamise ja propageerimisega. Täna on aeg mõelda, kuidas tõsta elanikkonna teadlikkust, et oluline on ka tuleohutusnõuete täitmine ja suurõnnetusteks ettevalmistumine. Objektil tuleohutusnõuete täitmise kontrolli läbiviimisel suhtub objektiomanik tihti inspektorisse halvasti ja üritab temas tekitada süütunnet, kuigi see tunne peaks tekkima tuleohutusnõuete rikkujal endal. Elanikkonna hulgas on kujunenud teadmine, et turvatunde tekitaja on päästekomando. Aga kas ainult päästekomando? Turvaline on ju siis, kui inimesed käituvad ohte ennetavalt ja õnnetusi ei juhtu. Kätte on jõudnud kriisi ja järelevalve aeg. Vaja on mõelda, kuidas need valdkonnad saaksid kõik vajaliku haridussüsteemist ja tööks vajamineva tehnilise baasi ning kuidas viia elanikkonnani teave nende valdkondade tähtsusest.

Ailar Holzmann Ida-Eesti Päästekeskuse direktor

33 34-35 Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


4

teated

Timberg ja Raidma said Soome kõrge teenetemärgi Päästeameti peadirektor Kalev Timberg ja Riigikogu liige Mati Raidma said Soome kõrge päästeala aumärgi. Soome 17 inimesele, neist kaks on Eestist - Päästeameti peadirektor Kalev Timberg ja Riigikogu liige, Päästeameti endine peadirektor Mati Raidma. Aumärgid anti üle 6. mail.

Timberg ja Raidma on esimesed eestlased, kes selle aumärgi said. Tulerist on kõrgeim päästeala aumärk Soomes, seni on märke välja antud 177. BNS

Päästeamet korrastab juhtimisstruktuure Soome siseminister Anne Holmlund (vasakul) andis Tuleristi teenetemärgi Kalev Timbergile (paremal) ja Mati Raidmale üle 6. mail. Foto: Soome siseministeerium

Aasta priitahtlik on Jüri Kaljurand Selleaastasel Priitahtlike Foorumil anti parima vabatahtliku auhind Jüri Kaljurannale Kolga Vabatahtlikust Seltsist. Viola Murd Päästeamet Avalike suhete büroo juhataja Jüri on meest, kes ei ole vabatahtlikuks saanud ega hakanud, vaid kes on vabatahtlikuna sündinud. Tema isa oli vabatahtliku tuletõrje eestvedaja, seega on vabatahtlus olnud elu loomulik osa sünnist saadik. Täna on ta komandot, kus on 25 koolitatud meest, kuus autot ja kümme alarmsõidukikoolitusega meest. Lisaks on ta olnud ennetustöö eestvedaja juba aastaid. Põhja-Eesti Päästekeskuse ennetustöö juht Dagi Dorbek iseloomustab teda, kui meest kellelt tuleb vähe sõnu aga palju tegusid.

Jüri Kaljurand Päästeliidu ja priitahtlike üheskoos tegutsemisele on ta kaasa aidanud, rohkem, kui välja paistab. Jüri mahitas ümberkaudseid seltse asutama ja omavahel koostööd tegema. Tänu temale sai priitahtlik ka tänasest päästeliidu eestvedajast Rait Killandist. Lisaks kõigele sai temast hiljuti neljandat korda vanaisa. Palju õnne!

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Viimase paari aasta jooksul on Eestis ühendatud mitmed riigiasutused. Näiteks võib siin tuua Terviseameti, Politsei- ja piirivalveameti, omavalitsused on liitumas. Ain Karafin Päästeameti peadirektori asetäitja Pääste koosneb täna viiest iseseisvast asutusest. Ilmselgelt ei saa see jääda Eesti riigis erandiks. Alustades täna ühendamise planeerimisega, saame ise otsustada, milline ülesehitus meile kõige paremini sobib ja aitab inimestele parimat teenust osutada. Täna on tehtud otsus asutuste ühendamiseks ja määratud tähtajad: 1. jaanuar 2011 tsentarliseeritakse Päästeameti alluvusse rahanduse ja personali valdkonnad. 2012. aasta alguseks ühendatakse päästekeskused Päästeametiga. Tsentraliseerimise eesmärk on korrastada juhtimisstruktuure, mitte muuta põhivaldkondade sisu. Tsentraliseerimisega ollakse veel päris alguses ja koos päästekeskuste juhtidega plaanitakse ühendamise täpsemat korraldamist. Esimene selleteemaline ajurünnak toimus 15. juunil, kus arutati läbi ühendamise riskid.

Päästes on viimase kahe aastaga tulenevalt eelarvekärbetest märkimisväärselt töötajaid vähendatud (saja inimese võrra), seetõttu ei ole asutuste ühendamisel plaanis töökohti vähendada. Muutuda võivad inimeste tööülesanded, eelkõige muutub juhtimine selgemaks. Tahaksin veel rõhutada, et päästeasutuste ühendamine ei käsitle komandode paiknemist ja isikkoosseisu. Komandode asukohtade planeerimine tuleneb päästetööde teenuse planeerimisest ja on ühe põhivaldkonna arenduse teema. Kõigil Teil on kindlasti palju küsimusi ühendamisega seoses.  Protsess on keerukas ja selle jooksul tuleb teha mitmeid kaalukaid otsuseid. Viime ühendamist läbi koostöös keskuste juhtidega ja soovime anda võimalikult kiiresti teada igast ostusest. Info hakkab olema kõigile kättesaadav siseveebi (PAI) kaudu. Konkreetsete küsimustega saate pöörduda oma asutuse juhi poole.


teated

5

Tartus seatakse üles tulekustutite püsiväljapanek Tartu komandos on koostamisel väljapanek nii vanematest kui uuematest tulekustutitest. Tahetakse luua lausa tulekustutite muuseum, mille eksponaadid on tulevikus plaanis välja panna ka teistesse päästekomandodesse. Gert Krabbi Lõuna- Eesti Päästekeskus Ennetustöö büroo juhtivspetsialist Tulekustuti kuulub esmaste kustutusvahendite hulka ning on parim vahend tulekahju kustutamiseks põlengu algfaasis. Tulekahju avastamine varajases staadiumis tänu suitsuandurile ja tulekustuti õigeaegne ning efektiivne kasutamine võimaldab päästa nii enda kui ka lähedaste elud ja vara. Tänapäeval on tulekustutid väga levinud ja kättesaadavad peaaegu igas suuremas poes. Aga milline on tulekustutite tekkimise ajalugu ja mis ajast neid juba kasutatakse? Esimene tulekustuti patenteeriti Inglismaal 1723. aastal keemik Ambrose Godfrey poolt. See koosnes kustutusvedelikuga täidetud tünnist ja püssirohukambrist. Kustuti oli ühendatud süütenööriga, mis süütas püssirohu ja tekkinud plahvatusega paisati kustutusaine laiali. Tolleaegne ajakirjanduslik väljaanne Bradley’s Weekly Messenger kirjutas 7. novembril 1729, et eelpool nimetud seade aitas tõhusalt ühe Londoni tulekahju ära kustutada, mis oleks võinud tolleaegsele linnale saatuslikuks saada. Kaasaegse tulekustuti välimusega sarnase kustuti leiutas Briti kapten George William Manby aastal 1818. See koosnes vasest anumast (13,6 liitrit) ja suruõhuga täidetud kustutusainest (kaaliumkarbonaat ehk tuhasool). Kutsumegi inimesi andma oma panuse tulekustutite muuseumi loomiseks. Selleks palume tuua oma maja või korteri keldrist, pööningult, lakast, toa nurgast või vanaema juurest seisva eksootilise ja/või huvitava välimusega tulekustuti lähimasse komandosse või võtta ühendust e-posti kaudu gert.krabbi@rescue.ee. Eksponaate on võimalik nii annetada kui ka hoiule anda. Samuti on oodatud igasugune info tulekustutite ajaloo ja kasutuselevõtu kohta Eestis ja mujal.

Illustratsioon 1905. aastal turustatud tulekustutist (1905.aasta väljaanne “Review of Reviews”)

IN MEMORIAM Päästeteenistuse töötajad avaldavad kaastunnet meie seast lahkunud kolleegidele

Toivo Põld

Meelis Liiv

Ida-Eesti Päästekeskuse Avinurme päästekomando päästja 29.08.1963-15.06.2010

Lõuna-Eesti Päästekeskuse Tõrva päästekomando meeskonnavanem 13.05.1967-22.02.2010

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


6

KUIDAS EDASI?

Kuidas me keerulisema aja üle elasime ning mis saab edasi? Enamik analüütikuid arvab, et majanduslanguse põhi on käes ja lähiajal on oodata tõusu. Pakutakse küll erinevaid ajahorisonte alates käesoleva aasta lõpust kuni aastani 2012. Meile on see selge sõnum, et keeruline aeg, nagu 2009. aasta oli, on selleks korraks läbi. Ain Karafin Päästeameti peadirektori asetäitja Päästeasutuste riigieelarvest finantseerimine on vähenenud 800 miljonilt kroonilt 640 miljoni kroonini, 2009. aastal tegime kolm negatiivset eelarvet. Kuna 80% eelarvest on palgakulu, siis on ilmselge, et seda vähendamata ei olnud võimalik 160 miljoni krooni võrra väiksemat eelarvet planeerida. Protsess oli keeruline ja langes mõnikord emotsioonidesse. 2009. aasta 1. juulist vähendasime kõikide töötajate palka 8% võrra, samuti vähendasime lisatasude maksmist. Töötajatele makstakse välja kõik seadusest tulenevad lisatasud (nt lisatasu öötöö eest), kuid praegusel ajal ei ole võimalik maksta tulemustasusid ning päästeteenistujate vabast vahetusest väljakutsumise ja ületundide lisatasusid. Sellest tulenevalt oleme ära lõpetanud vabast vahetusest väljakutsumise ja ületunnid. Kõikide nende muudatuste tulemusel on keskmine palk päästeteenistuses vähenenud 15 230 kroonilt 12 450 kroonile. Töötajate arv on meil võrreldes 2008. aastaga vähenenud 100 inimese võrra. Vähenemise saavutasime osaliselt sel moel, et päästeteenistusest lahkunud töötajate asemele ei võetud uusi. Samas olime sunnitud kasutama ka iga organisatsiooni jaoks kõige raske-

mat lahedust – koondamist ning käesoleva aasta esimeses kvartalis koondasime 38 töötajat. See oli raske otsus, kuid ma arvan, et päästeteenistuse jaoks jätkusuutlik. Miks ma nimetan sellist tegevust jätkusuutlikuks? Töötasu märgatava vähenemise kiuste oleme suutnud hoida päästeteenistuse palgataseme riigi keskmisest palgast kõrgema – praegu on meie keskmine palk 500 krooni võrra kõrgem riigi keskmisest. Avaliku sektori eelarve liigub erasektoriga võrreldes väikese nihkega – kui toimub majanduse elavnemine, siis leiab avaliku sektori palgatõus võrreldes erasektoriga aset hiljem ja seda on väga raske ellu viia. Läbirääkimine tähendabki läbi rääkimist Nimetasin eelarvemuudatuste läbiviimist ka emotsionaalseks. Emotsionaalseks sellepärast, et osa meist ei suutnud probleeme läbi rääkida omavahel, vaid viis oma seisukohad läbirääkimiste ajal meediasse, lootes sellega oma positsioone parandada. Tavaliselt ei tule selline käitumine kummalegi osapoolele kasuks, nii ka seekord.

X x x x x.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Miks me niimoodi käitume? Ma arvan, et me ei teadvusta endale selgelt oma rolle ja vastutust. Riigikohtu esimees Märt Rask ütles 23. jaanuaril Postimehele antud intervjuus: „Igaüks mõtleb, et kui mind on arutelusse kaasatud, siis peab minu arvamus peale jääma. Vähe on empaatiavõimet ja tolerantsust teistsuguste arvamuste suhtes. Iga otsustusprotsessi kaasatu peaks endale aru andma, et nende käitumist, kes lõpuks otsuse vastu võtavad, hinnatakse õiguslikult ja poliitiliselt. Otsustamisse kaasatu sellist vastutust ei kanna. Mulle tundub, et Eestis ei taheta mõista, et kui vastutaja on pandud mingit otsust langetama, siis tuleks aktsepteerida, et ta peab saama ka otsustada ja niimoodi ka vastutada.” Ma ei taha väita, et teenistussuhted peaksid toimuma põhimõttel „suu pidada ja edasi teenida”. Küsimus on tulemuse saavutamises. Tulemust ei ole võimalik saavutada, kui läbirääkimistelaua taha tullakse seisukohaga, et kui lõppotsus ei ole minu seisukoht, siis ei ole läbirääkimine edukas. Läbirääkimine tähendabki läbi rääkimist. Kohe-kohe lisandub meie teenistujate ridadesse töötajaid, kes lõpetavad päästekooli või päästekolledži. Lõputööde kaitsmise komisjoni liikmena võin öelda, et tööde kvaliteet tõuseb aasta aastalt. Uurimuste tulemusi võiksime ja peaksime aktiivsemalt kasuta-

ma igapäevases töös. Paar aastat tagasi kirjutasin päästeasutustest loodud meediakuvandist: „Millise kuvandi me päästeteenistusest tahame luua ja loome? Miks me päästeteenistust ise meedianuiaga peksame?” Päästekolledži lõpetaja Sulev Kallavuse põhjaliku uurimistöö põhjal võime väita, et midagi ei ole muutunud. Me oleme meedias jätkuvalt loonud kuvandi päästeteenistusest kui ebakindlast ja madalapalgalisest töökohast ja imestame siis, miks noored meile tööle ja kooli tulla ei taha. Mõelgem, enne kui vallutame meediaruumi järjekordse halaga pidevatest reformidest, rumalatest juhtidest ja madalatest palkadest. Eesmärgipärane tõhusam töö Lähema kolme aasta jooksul riigieelarve suure tõenäosusega ei suurene, seetõttu on võimalik kas vähendada avalike teenuste mahtu või kvaliteeti või pakkuda avalikke teenuseid samas mahus tööd tõhusamalt tehes. Valitsus on võtnud vastu riigi eelarvestrateegia aastateks 2011– 2014. Avalikule sektorile antakse seal alljärgnevad ülesanded: •• haldusstruktuuride reorganiseerimine ja funktsioonide optimeerimine; •• avalike teenuste kvaliteedi parendamine; •• riigi administreerimiskulude kokkuhoid.


ENNETUSTÖÖ

X x x x. Reorganiseerimine, optimeerimine, parendamine ja kokkuhoid on sõnad, millele tuleb anda konkreetne tähendus. Räägin mõnest tegevusest päästealal, mis eeltoodud mõisteid lahti seletavad ja mille tulemusi lähiajal kasutada võime. Kaks aastat oleme tegelenud päästeala teenuste kaardistamisega. Ühtse standardi alusel on kirjeldatud kõik päästeasutustelt elanikkonnale pakutavad teenused, sealhulgas eesmärgid, milleks teenuseid pakutakse ning kuidas nende täitmist mõõdetakse. Käesoleva aasta lõpuks tahame selle ülesandega jõuda nii kaugele, et alates 1. jaanuarist 2011 on meil võimalik eelarve planeerimisel ja kasutamisel täpsemalt öelda, kui palju eelarveraha ja ka ressurssi (s.h inimesi) on meil vaja erinevate teenuste osutamiseks. Eelarvenumbrite muutumisel annab see selgema ja ülevaatlikuma aluse otsuste tegemiseks – millistesse teenustesse ressursi lisamisel või vähendamisel saavutame parima tulemuse. Näide: nimetame päästetööde valdkonda eelkõige valmisolekuteenistuseks. Varsti on meil võimalik küllaltki täpselt öelda, kui suur osa päästetööde eelarvest komandode kaupa kulub valmisolekule ja kui palju sündmustele reageerimiseks. Oleme päästeasutustes üle minemas riigiasutuste jaoks ühisele finants- ning personali- ja palgaarvestuse tarkvara (SAP) kasutamisele. Vajadus ühtse info järele tuleneb eelkõige vajadusest paremini analüüsida ja planeerida. Finants- ja personaliarvestuse tegemine ühes andmebaasis on otstarbekas, kuna võimaldab vähendada dubleerivaid tegevusi, samuti vigade tekkimise riski. Tänane aruandlussüsteem, kus andmeid tõstetakse käsitsi mitu korda ühest vormist teise, on kõrge riskitasemega. Personaliarvestuse viisime SAP-i 2009. aastal, käesoleval aastal töötavad SAP-is Päästeameti ja Häirekeskuse finantsüksused, järgmisesest aastast juba kõik päästeasutused. Seejärel on plaanis SAP-is kasutusele võtta ka halduse andmebaasid. Ühtne infotehnoloogiline andmebaas annab tulevikus kokkuhoidu nii personali kui ka infotehnoloogia arenduste pealt. Ilusat suve!

7

Harjumaa eakad said hädaabinupud Põhja-Eesti Päästekeskus (PEPK) ja MTÜ Eesti Naabrivalve on käivitanud 14 kuu pikkuse projekti, mis annab kümnele Harjumaa eakale aastaks mobiilsidele tugineva valvesüsteemi. Helen Kuuseoja Põhja-Eesti Päästekeskus pressiesindaja Projekt „Vabatahtlikel baseeruva tugiteenuse arendamine hajaasustuses” seisneb Saue, Kiili ja Kernu valla kaugemates külades üksi elavatele eakatele suitsuanduri ja hädaabinupu paigaldamises. Süsteem iseenesest on lihtne – tulekahjust või hädaabinupu häirest annab vabatahtlikule, kes võib olla lähim naaber või aktiivne külakogukonna liige, teada mobiilile saabuv sõnum. Õnnetuseteatele peab vabatahtlik reageerima kümne minuti jooksul, et selgeks teha häire põhjus ning vajadusel abi anda või kutsuda. Esmalt võib reageerimine tähendada telefonikõnet eakale, aga kui too ei vasta, tuleb kohale sõita. Et nii inimesed kui ka tehnika võivad mõnikord alt vedada, lisandus reageerimissüsteemi kontrolliv lüli. Valvesüsteem saadab dubleeriva sõnumi hädaolukorrast ka PEPK-i vastutava korrapidaja abile, kes on valves 24 tundi ööpäevas. Kontrollimaks, kas vabatahtlik on sõnumi kätte saanud, kas ta asub levipiirkonnas ja kas ta on häirele reageerinud, helistab päästekeskuse vastutava korrapidaja abi reageerijale või eakale endale. Kui ilmnevad probleemid, on tal õigus päästemeeskond eaka juurde häirekeskuse kaudu saata. Mai lõpuks, kui projekti algusest on möödas kuus kuud, on arvukatele takistustele vaatamata kõik kümme süsteemi paigaldatud. Osalejate leidmine ei läinud nii ladusalt kui võinuks oodata. „Esialgu ehmatab projekti uudsus, seejärel kardetakse näiteks, et tegemist on pealtkuulamisaparaadiga,” kirjeldab komistuskivisid MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht Tiina Ristmäe. Üks elu juba päästetud Mobiilsidele tugineva valvesüsteemi kaudu on siiani tulnud neli häiret, millest kaks olid ekslikud: suitsu

sisse ajav pliit ja ahi. Kahest reaalset abi vajavast juhtumist oli tõsisem kogu projekti esimene hädaolukord, kus Kernu vallas elav eakas mees tundis valu südame piirkonnas ja vajutas hädaabinuppu. Vabatahtlik, kes tookord SMS-i sai, üritas kontrolliks vanurile helistada, kuid viimane ei vastanud. Kohale rutanud abiline leidis, et probleem võib olla tõsine ja kutsus kiirabi. Meedikud tuvastasid mehel südame rütmihäired ja viisid ta haiglasse, kus selgus, et tal on ka eluohtlik kahepoolne kopsupõletik. Nii võib öelda, et vähemalt ühel korral on hädaabinupp ka elu päästnud. Nüüdseks on süsteem töös ja keskenduma võib hakata analüüsile, mis valmib projekti lõpuks ning hindab süsteemide toimivust ja üleeestilist rakendatavust. Juba on olemas ka esimene kaardistav uuring, mis sisaldab projektipiirkonna valdade pääste- ja kiirabiväljakutseid, kolmanda sektori tegevuste ülevaadet ning sealsete elanike teadlikkuse taset tuleohutusest ja vabatahtlikust tööst. Kiirem abi maapiirkondades Projekti eesmärgid on kahetised – päästeteenistus soovib kiirendada õnnetuste avastamist ja vähendada teatele reageerimise aega, seda eriti maapiirkondades. Projekti on valitud külad, millest lähim päästemeeskond või kiirabibrigaad asub vähemalt 15 minuti sõidu

kaugusel ja kus vabatahtliku kiire sekkumine või abi võib olla elulise tähtsusega. Halvimatel juhtudel pole abivajajal terviseprobleemi või puude tõttu võimalik telefonini jõuda, hädaabinupp aga on tal käepärast – see ripub kaelas – ja tulekahjust annab teate edasi valvesüsteemi integreeritud suitsuandur. MTÜ Eesti Naabrivalve, mis loodi 2000. aastal kodanikualgatuse korras, et tõsta elanike aktiivse tegutsemise kaudu turvalisust kodudes ja lähemas ümbruskonnas, on projekti lisanud kogukonna kaasamise ja ühendamise eesmärgi. Nii ongi mõeldud üksi elavale vanurile abistajaks just lähedal elav inimene või inimesed, kes jõuaks häire korral võimalikult kiiresti uurida, mis on juhtunud. Ideaalis võiks selline süsteem külakogukonnas toimida ka ilma taoliste projektide või nupusüsteemita. Üksi metsa keskel elav memm või taat võib abi ja hoolitsust vajada ka muul ajal, mitte ainult õnnetuse puhul. Projekti „Vabatahtlikel baseeruva tugiteenuse arendamine hajaasustuses” toetab Euroopa Sotsiaalfond prioriteetse suuna „Suurem haldusvõimekus” raames 405 000 krooniga, millest 10% omafinantseeringut katab Põhja-Eesti Päästekeskus. Lisaks päästekeskusele osalevad projektis Päästeamet, Siseministeerium, Harju Maavalitsus ning Saue, Kiili ja Kernu vald.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


8

ÕIGUSRUUM

Muudatused päästevaldkonna õigusloomes XXXXXXXXXXXXX Päästeteenistuse seaduse muudatusi ning uut päästeseadust ja tuleohutuse seadust kommenteerib Lauri Lugna siseministeeriumist. Kaitsepolitseiameti peadirektori ja peadirektori asetäitja ametikohtadel.

Lauri Lugna Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja Päästeteenistuse seaduse muutmine tulenes vajadusest kõrvaldada sealt mõned puudused. Täpsustatud on päästeteenistujate vanaduspensioni ja staaži arvestamise (ühtlustati politsei- ja piirivalveteenistujate staaži arvestamise korraga) regulatsiooni ning toetuse määramist pensioni ootel olevatele päästeteenistujatele. Lisaks sätestati päästeametniku muule ametikohale nimetamise ja määramise korda. See annab võimaluse päästespetsialistide ajutiseks üleviimiseks teistesse valitsusasutustesse ja rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Selline võimalus on ette nähtud ka teistes siseministeeriumi valitsemisala asutustes. Ühtlasi täiendati päästeasutuste juhtide haridusnõudeid. Täiendatud seaduse kohaselt nimetatakse päästepeadirektoriks ja päästedirektoriks vaid magistrikraadiga või sellega võrdsustatud kvalifikatsiooniga isik. Enne 2010. aasta 1. maid ametisse nimetatud päästepeadirektor ja päästedirektor peavad vastama nimetatud nõudele 1. jaanuariks 2015. Enne seda tähtaega ametisse nimetatavad isikud peavad sellele nõudele juba vastama. Sarnane haridusnõue on ka Politsei- ja Piirivalveameti ning

Päästetöötajate puhkuste osas sai lahenduse ka töölepinguseaduse jõustumise järel tekkinud olukord, kus päästetöötajate seadusejärgne puhkus vähenes 28-le kalendripäevale ja lisapuhkust antakse 2010. aastal kollektiivlepingu alusel. Alates 1. jaanuarist 2011 on päästeteenistuja (nii päästeametnik kui ka päästetöötaja) põhipuhkuse kestuseks 35 kalendripäeva ja vähemalt kolmeaastase päästeteenistuse staaži korral antakse päästeteenistujale kolmanda ja iga sellele järgneva aasta eest üks päev lisapuhkust, kuid kokku mitte rohkem kui kümme kalendripäeva. Siseministeeriumi eesmärgiks on tagada päästeteenistujate võrdne kohtlemine. Päästeteenistujad, näiteks meeskonnavanemad ja päästjad, teevad sarnast tööd ning neile peab olema tagatud ka samalaadne puhkuse regulatsioon. Samasugune puhkuseregulatsioon on ka politseiametnikel. Päästeteenistuse terminist. 1. märtsil 2008. aastal jõustus päästeteenistuse seadus, mille § 2 lõige 1 sätestab, et „päästeteenistus” on töötamine päästeteenistujana riigi päästeasutuses. Enne 1. märtsi 2008 kasutati päästeseaduses mõistet „päästeteenistus” asutuse nimetusena, seega pärast päästeteenistuse seaduse jõustumist muutus mõiste „päästeteenistus” tähendus. Kehtiva seaduse kohaselt on päästeteenistuse näol tegemist teenistussuhte liigi, mitte asutuse nimetusega. Tulenevalt

x x x x x.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

eeltoodust muudeti seaduse selguse huvides ning kooskõlas kehtiva päästeteenistuse seadusega ka teistes seadustes ja määrustes terminoloogiat ning asendati sõna „päästeteenistus” sõnaga „päästeasutus” või, kus tarvilik, sõnadega „päästeamet” ja/või „päästekeskus”. Uutel päästesõidukitel ja riietusel on juba kasutusele võetud suupärasem termin „pääste“. Päästeseadus ja tuleohutuse seadus Päästeseaduse põhisisuks on reguleerida päästeasutuste ülesandeid ja korraldust ning vabatahtlike päästjate õigusi ja kohustusi. Eraldi peatükis on täpsustatud isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramine päästeasutuse ülesannete täitmisel ning isikute ohutuse tagamisel. Varasem päästeseadus sisaldas nii päästeasutuste ülesandeid kui ka osaliselt teiste ametkondade ülesandeid lähtuvalt päästmise olemusest. Sedasi moodustus segu protsessipõhisest ning isikukesksest ja ülesandepõhisest käsitlusest. Päästeseadust on muudetud kokku 21 korral ning nende muudatustega on praktiliselt kogu seaduse tekst asendatud. Paralleelselt päästeseadusega on kehtestatud hulk teisi päästeasutuse tegevust reguleerivad seadusi (hädaolukorra seadus, erakorralise seisukorra seadus, haldusmenetluse seadus jt). Päästeseaduses tehtud muudatused olid muutnud selle raskestiloetavaks ning seaduse struktuur ei võimaldanud selgelt eristada isikute õigusi ja kohustusi ohtude ennetamises ja kõrvaldamises. Päästeseaduse eelnõu väljatöötamisel ilmnes vajadus suurendada isikutele pandavate kohustuste mahtu tuleohutuse tagamisel ning tuua isikute põhiõiguste ja vabaduste riived seadusesse. Seni olid paljud piirangud kehtestatud seaduse alamaktides, mis ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõtetega.

X x x x x Demokraatlikus õigusriigis peavad olulised õiguslikud küsimused, millega piiratakse isikute põhiõigusi (põhiseaduse § 11), olema reguleeritud seaduse tasemel. Ühes seaduses (päästeseaduses) sätestatuna oleks rõhuasetus päästeala ühe osaga (tuleohutusega) seotud isikute kohustustele ebaproportsionaalselt suur. Need asjaolud kogumis tingisid vajaduse uue päästeseaduse ning tuleohutuse seaduse eelnõu loomisele. Samuti on levinud ohutusseaduste praktika, nagu näiteks elektriohutusseadus, masinaohutuse seadus jne. Päästeseadus ja tuleohutuse seadus tagavad arusaadavuse ja selge eristatuse. Päästeseaduses on sätestatud päästeasutuse ülesanded ehk isikutele suunatud teenuste loetelu ja tuleohutuse seaduses on sätestatud isiku kohustused tuleohutuse tagamisel. Samuti riiklikul järelevalvel õigused rakendada meetmeid nõuete täitmise tagamiseks. Sellest tulenevalt: 1. Varasema päästeseaduse reguleerimisala viidi kahte eriseadusse – päästeseadus ja tuleohutuse seadus. 2. Teiste asutuste ülesannete regulatsioon viidi vastavatesse seadustesse (nt otsingu- ja päästetööd lennuõnnetuse korral piirivalve põhiülesandena), muutes päästeseaduse päästeasutuse ülesannetest lähtuvaks seaduseks. Uus päästeseadus ja tuleohutuse seadus jõustub 2010. aasta 1. septembril. Uute seaduste kommenteeritud versiooniga on võimalik tutvuda aadressil: www.siseministeerium.ee/ oigusloome-2/


TEATED

9

Õppus EU CREMEX 2011

Keskmiselt üle 600 krooni maksev kuuekilone pulberkustuti on Eesti elanike jaoks liiga kallis. Foto: Reimo Raja

Lauri Lugna Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja CBRN (chemical, biological, radiological, nuclear) ja ABK on märksõnad, millest palju räägitakse, kuid mida laiemalt vähe teatakse ja ka Eesti võimekus on alles arenemas. Samas ei saa kiirgus- ja keemiaõnnetuste esinemist välistada, mistõttu on valmisoleku tugevdamine selles valdkonnas vajalik. Seetõttu on siseministeeriumi eestvedamisel ja EL finantseerimisel ettevalmistamisel rahvusvaheline elanikkonnakaitse ja kriisireguleerimise õppus EU CREMEX 2011, mis leiab aset 2011. aasta mais. Projekti on kaasatud kuus välispartnerit viiest EL liikmesriigist (Soome, Rootsi, Leedu, Holland ja Suurbritannia). Õppuse stsenaariumi kohaselt läbivad Eestit illegaalsed radioloogilised saadetised (n-ö räpane pomm). Üks saadetis satub õnnetusse ning teist saadetist ähvardatakse kasutada pantvangi võetute puhul, kui ei tulda vastu kurjategijate nõudmistele. Õppuse käigus harjutatakse nii pääste-, meditsiini-, transpordi- kui ka politseiasutuste tegevusi. CREMEX-i raames toimuvad välispartneritega teadmiste ja praktiliste kogemuste vahetamise seminarid kriisikommunikatsiooni, saasteärastuse,

massevakuatsiooni, pantvangiolukorra teemadel ning staabi- ja väliõppus Tartus ja Tallinnas. Valitsuse kriisikomisjoni tegemised Siseministeerium korraldab Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni (edaspidi VVKK) tööd. VVKK 2010. aasta põhiteemadeks on hädaolukordade lahendamise korraldus ja võimekused ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise korraldus. Eesmärk on VVKK liikmetele teadvustada, kuidas lahendatakse võimalike hädaolukordi. Vastavaid ettekandeid peavad hädaolukorra lahendamise juhtasutused, kes ühtlasi koordineerivad ka hädaolukorraks valmistumist. Kahel esimesel istungil käsitleti tormist põhjustatud hädaolukorra, metsa- ja maastikutulekahju ning ulatusliku mere- ja rannikureostuse lahendamise korraldust ja võimekusi. Järgmistel istungil on kavas anda ülevaade epideemia, ulatusliku küberrünnaku ning kiirgus- ja keemiaõnnetusest tingitud hädaolukorra lahendamisest. Teine selle aasta oluline eesmärk on tutvustada VVKK liikmetele elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise korraldust, sest riigi kriisireguleerimissüsteemi vundamendiks on hädaolukorra seaduses nimetatud 41 elutähtsa teenuse toimepidevus. Juba eelnevalt on käsitletud elektrooniliste maksete ja arvelduste

toimepidevust ning plaanis on käsitleda veel elektroonilise side, sh operatiivraadioside tagamist. Kuna hädaolukordi ja elutähtsaid teenuseid on rohkem kui VVKK suudab neid aasta jooksul istungitel käsitleda, jätkatakse vastavate ülevaadete andmist ka 2011. aastal. Inimesed kohustuslikku tulekustutit ei taha Siseministeeriumi tellimusel viis Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus 2010. aasta alguses läbi uuringu „Esmaste kustutusvahendite eluruumides kohustusliku kasutamise mõjude hindamine”. Uuringut finantseeriti Riigikantselei Euroopa Sotsiaalfondi rahadest (Tarkade Otsuste Fond). Eesmärgiks oli anda vastus küsimusele, mis oleks kui tulekustutite kasutamine oleks eluruumides kohustuslik. Sellist kohustust näeb pikemas perspektiivis ette siseturvalisuse valdkonna peamine strateegiadokument „Eesti Turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015”. On selge, et kui eluruumides kasutatakse laialdaselt tulekustuteid, siis aitab see kaasa tuleohutuse tagamisele ja tulekahjude kustutamisele nende algfaasis. Küll aga tuleb kindlaks teha, kui palju maksab see eluruumide omanikele, millise kasu (varakahju vähenemise) see endaga kaasa toob, kas selline nõue on kuluefektiivne, kui palju elanikud oskavad tulekustutit kasutada,

kuidas avalikkus sellisesse kohustusse suhtub, milliste õiguslike asjaoludega tuleb arvestada jne. Avaliku arvamuse hindamiseks viidi läbi telefoniküsitlus tuhande inimese hulgas. Selgus, et elanikkond oli tulekustuti kohustuslikuks muutmise ideele pigem vastu, seda eelkõige kustuti kalli hinna tõttu. Samuti näitas uuring, et väga väike osa (4%) elanikkonnast oli vahetult tulekahjuga kokku puutunud, seetõttu ei osatud ka kustuti vajalikkust hinnata. Uuringu kokkuvõte ei soovitanud hetkel uut kohustust eluruumide omanikele sisse viia seoses kohustuse suure maksumusega. Selline nõue oleks tulevikus otstarbekas eramutes ja üksikelamutes, korterelamu igas korteris aga mitte. Siseministeerium kasutab tellitud uuringu tulemusi edasiste otsuste tegemisel tulekustutite nõuete kehtestamisel. Lähiajal on plaanis läbi viia ka uuring teatud ehituslike tuleohutusnõuete mõju ja asjakohasuse osas. Juba on töös rahulolu-uuring, mille eesmärk on riikliku tuleohutusjärelevalve töö parem planeerimine. Uuritakse tuleohutusnõuete arusaadavaust ja rahulolu ametnike tööga, sh ohutusnõuete selgitamist, ettekirjutuste arusaadavust, ametniku suhtlus- ja klienditeenindusoskusi jne. Kustutusvahendite uuringuga saate lähemalt tutvuda aadressil: www.siseministeerium.ee/public/ Kustutusvahendid_l6ppraport.pdf

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


10

välismissioon

Katastroof Haitil ja ajaloo suurim ÜRO humanitaarmissioon Jaanuaris raputas katastroofilisi tagajärgi põhjustanud maavärin Haiti Vabariiki. Riigi abistamiseks käivitati ajaloo suurim ÜRO humanitaarmissioon. Esimese eestlasest päästemeeskonna liikmena jõudis sündmuskohale Gert Teder. Gert Teder Euroopa Elanikkonnakaitsemeeskonna ekspert Haitil Loodusnähtustest tekitatud katastroofid on alati kohutavate tagajärgedega. Nende tekkimist on võimalik ette prognoosida, kuid looduse jõule vastu ei saa, kasutagu inimesed milliseid abinõusid tahes. Üheks raskemini prognoositavaks ja reeglina tohutuid purustusi tekitavaks loodusnähtuseks on maavärinad, meile eestlastele kauged ja tundmatud, kuid paljude riikide ja rahvaste jaoks iga päev reaalselt varitsevad surmaohud. Maavärinate tagajärjel võib rääkida sõna otseses mõttes riikide kokkuvarisemisest, siit ka tõsiasi, et maavärina läbielanud riik vajab teiste riikide abi nii kiirel elude päästmisel rusude alt kui ka hilisemas ülesehitustöös. Nii on ka hulk Eesti päästealatöötajad ja meedikud kokku puutunud väga suurte katastroofide tagajärgede likvideerimisega. Hetkel on ülesehitustööd, milles ka eestlased osalevad, käimas kaugel Kariibi mere saarel, millel asub Haiti. 12. jaanuaril kell 16:53 kohaliku aja järgi ründas Haitit järjekordne

x x x x x.

maavärin, mille tugevaim tõuge oli 7,2 magnituudi Richteri skaalal. Selle epitsenter asus Haiti pealinnast Port au Prince’ist 25 km kaugusel läänes. Mõne hetkega varisesid kokku pealinn Port au Prince ning linnad Leogane ja Jachmel, hukkus ligi 200 000 inimest. Tänase seisuga loeb Haiti Tsiviilkaitse hukkunute arvuks umbes 300 000 inimest, lisaks tohutu hulk vigastatuid ja kodu kaotanud elanikke. Kuidas maailm reageeris Esimesed teated Haitil toimunud 7,2 magnituudisest maavärinast jõudsid reageerivatele päästemeeskondadele 13. jaanuari varahommikul. Minu telefoni saabus SMS kell 00:22. Maailmas toimunud katastroofidest teavitab selleks loodud süsteem, mis kannab nimetust GDACS. Kohe reageerib kaks tasandit: koordinerimis- ja hindamismeeskonnad ning otsingu- ja päästemeeskonnad. Koordineerimis- ja hindamismeeskonnad saadab välja ÜRO ja EL, esimest meeskonda teatakse UNDAC meeskonnana ja teist EUCPT nime all. Sellised meeskonnad on vajalikud katastroofide tegelike tagajärgede hindamiseks ja kannatanud riiki saabuvate rahvusvaheliste otsingu- ja päästemeeskondade töö koordineerimiseks. Tööde juhtimise kompetents jääb siiski vastuvõtva riigi vastutusalasse. Otsingu- ja päästemeeskondade töö on võimalike rusude alla mattunud ellujäänute leidmine ja vabastamine. Esimesena saabus Haitile Islandi otsingu- ja päästemeeskond, kelle-

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

le järgnesid USA ja teiste lähiriikide päästjad. Esimesed koordineerimisja hindamismeeskonnad saabusid päev hiljem, 14. jaanuaril. Maavärina tegelikud tagajärjed hakkasid selguma paar-kolm päeva pärast rahvusvaheliste jõudude saabumist. Need olid nii ulatuslikud, et käivitus ajaloo suurim humanitaarmissioon ÜRO ajaloos. Kõige keerulisemaks takistuseks abi saabumisele oli Haiti pealinna Port au Prince’i lennuvälja mõõtmed – see oli lihtsalt liiga väike, et kõiki saabuvaid lende kohe vastu võtta. Siinkohal olgu öeldud, et kogu lennuliiklust juhtis USA armee ja lennukeid maandati ajutisest juhtimiskeskusest, kuna Port au Prince’i enda lennujuhtimistorn oli purunenud. Lennuväljale, mis on meie Kuressaare lennuvälja mõõtu, maandus tipphetkel üle 150 abilennu ööpäevas. Koormus oli nii suur, et osa lennukeid pargiti naabruses asuva Dominikaani Vabariigi pealinna Santa Domingo lennuväljale. Ei võtnud kaua aega, kui riigid alustasid USA süüdistamist selles, et maanduda lastakse nende riikide lennukid, kellel on USA-ga hea suhe. Tegelikkuses see muidugi nii ei olnud ja tegemist oli puhtalt emotsionaalsete väljaütlemistega. Otsingu- ja päästetööd Otsingu- ja päästetööde faasi maavärinajärgses situatsioonis nimetatakse USAR faasiks. Vastavalt INSARAG (International Search and Rescue Advisory Group) juhendmaterjalile USAR meeskondadele,

hakkavad esimesed meeskonnad saabuma umbes 36 tunni möödudes, loomulikult ei välistata ka kiiremat saabumist. Tuleb tõdeda, et ajavahemikul õnnetuse toimumise hetkest kuni esimeste otsingu- ja päästemeeskondade saabumiseni valitseb sündmuspaigas reeglina suur segadus ja koordineerimatu tegutsemine. Põhjuseks see, et kõik üritavad päästa oma lähedasi ja vara. Nagu eelpool märgitud, saabus Haitile esimesena Islandi otsingu- ja päästemeeskond, kes rajas esmalt vastuvõtukeskuse (RDC – Reception and Departure Centre) teistele saabuvatele meeskondadele. RDC on piltlikult öeldes nagu retseptsioon hotellis, kus teile öeldakse kuhu minna, kus süüa saab jne. Teine suur ülesanne islandlastele oli sobiva baaslaagri koha leidmine. Kõik rahvusvahelised otsingu- ja päästemeeskonnad tulevad oma laagriga ja nii moodustub paljudest väikestest laagritest üks suur ja koordineeritud baaslaager. Seal USAR meeskonnad elavad, söövad ja hooldavad oma varustust. Kõik meeskonnad on abivajavast riigist sõltumatud – kogu missiooni ajaks


välismissioon

11

Fotod: Gert Teder

x x x x x.

Haiti •• Haiti asub Kariibi meres Kuuba lähedal ning on Antillide suuruselt teine saar, millel asub ka Dominikaani Vabariik. Pindalalt jääb ta alla Eestile, olles meist poole väiksem. Rahvaarv seevastu on oluliselt suurem – umbes 9 000 000 inimest. Täpselt on seda numbrit raske määratleda, kuna riigis puudub sünniregister. •• Haiti on endine Prantsusmaa koloonia, seetõttu räägitakse seal tänaseni prantsuse keelt. See oli asjaolu, mis oluliselt raskendas

USAR meeskondade liikmetel kohalikega suhelda. Rahvusvahelises päästesüsteemis kasutatakse töökeelena inglise keelt. Ära tuleb ka märkida, et Haiti puhul on tegemist väga vaese maaga, kus põllumeeste aastasissetulek on umbkaudu 100 USD. •• Hävitavad loodusnähtused on Haitil esindatud laia spektrina, seal esineb maavärinaid, orkaane, põudasid ja üleujutusi. Sealsed inimesed oskavad koos loodusega elada.

saabudes, kuna ei olnud võimalik tagada turvalist töökeskkonda. Maavärina käigus oli kokku varisenud ka Port au Prince’i vangla ning põgenenud vangid koondusid kampadesse ja proovisid destabiliseerida niigi habrast turvalist keskkonda.

vajalik toit ja joogivesi võetakse kaasa. See on väga suur osa varustuse kogumahust ja -kaalust, sest keskmine otsingu- ja päästemeeskond koosneb 50–60 inimest ning töötamise ajaks arvestatakse 14 päeva. Haiti maavärinajärgne baaslaager meenutas hiiglaslikku küla, milles elas umbes 2000 päästjat ja 160 otsingukoera. Enne tööle asumist üritavad appi saabunud otsingu- ja päästemeeskonnad teada saada, millisest piirkonnast peaks töödega alustama. Selleks kasutatakse kohalike käest saadud informatsiooni. Luure põhimõtted on väga sarnased ka meil tulekustutus- ja päästetöödel info kogumisega. Olles saanud vajalikud suunised, alustatakse otsingutöödega, mille eesmärgiks on leida võimalikud rusude all olevad elusad inimesed. Parimateks otsijateks on selleks treenitud koerad, lisaks kasutatakse veel tehnilisi otsinguseadmeid, nagu näiteks otsingukaamerad ja akustilised otsinguseadmed. Kohe, kui avastati elus inimene, alustati tema rusude alt päästmist. Selleks on otsingu- ja päästemeeskondadel olemas varustus, mis võimaldab purustada kõiki ehitusmaterjale, neid tõsta, nihutada ja vajadusel toestada. Tavapäraselt käivad tööd ööpäev läbi, kuid Haitil lõpetati tööd pimeduse

Otsingu- ja päästefaas lõpetati ametlikult sellest päevast, kui enam ei õnnestunud leida ühtki elusat kannatanut. Kokku päästeti rusude alt elusana umbes 200 inimest. Abitööd pole lõppenud Rahvusvahelised abitööd Haitil ei ole veel lõppenud. USAR-faasile järgneb ülesehitusfaas, mis võtab oluliselt rohkem aega. Alustatud on n-ö normaalse elu taastamist. See puudutab toiduabi jaotamist, koolide taasavamist, kodu kaotanud inimestele elamute ehitamist, meditsiinisüsteemi taasloomist jne. Üheks suureks väljakutseks on Haitil ka rusude koristamine. Mitteametlikel andmetel on rusud hauaks veel ligi 50  000 inimesele. Koos rahvusvaheliste abiorganisatsioonidega jätkub ka eestlaste töö Haitil. Meie spetsialistide ülesandeks on töötamine IHP baaslaagris, mis on mõeldud maailma abiorganisatsioonide töötajatele. Millal Haiti maavärina tagajärgedest taastub on raske hinnata. Siinkohal tooksin võrdluseks Pakistani maavärina aastal 2005. Toona arvasid Pakistani võimud, et maavärinaeelse olukorra taastamine võtab aega umbes 15 aastat. Gert Teder on Eesti Päästemeeskonna liige ja PõhjaEesti Päästekeskuse Lilleküla komando rühmapealik.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


12

väliSmissioon

Ajaloo suurim baaslaager Eesti Päästemeeskonna liikmed käisid Haiti katastroofipiirkonnas püstitamas ajaloo suurimat baaslaagrit, mis mõeldud ÜRO organisatsioonide töötajatele. Enn Eberg IHP laagrimeeskonna liige 13. jaanuari varahommikul hakkasid ka meieni jõudma ärevad teated õnnetusest Haitil. Esmalt tuli ekspertide abipalve EL Elanikkonna Mehhanismi kaudu ning siis ka IHP (International Humanitarian Partnership) valveohvitseri kaudu. Pärast abiteate saabumist alustas Päästeamet olukorra hindamist ning võimalikuks missiooniks saadaoleva personali kaardistamist. IHP eesistuja aktiveeris OCHA FCSS (Office for the Coordination Humanitarian Affairs Field Coordination Support Section) palvel kaks ICT (Information and Communication Technolgy) moodulit Soomest ning lisaks ühe ICT Eesti-Norra ühismooduli. Lisaks sellele anti eelhäire ka BC 60 (Base Camp for 60 persons) moodulile. Kuna Eesti Baaslaagri moodul on alles komplekteerimisel, siis otsustati pakkuda IHP liikmesriikide ühislaagri tarvis üksikuid laagrielemente ning väljaõppinud personali. Selle tulemusena saatis Eesti IHP raames Haitile kolmeliikmelise meeskonna

ja valgustuse laagri tarbeks. Meeskonna liikmeteks valiti Enn Eberg (meeskonna juht, Sisekaitseakadeemia Päästekolledži Päästekooli päästetööde õppetooli kutseõpetaja), Avo Kiik (Sisekaitseakadeemia Päästekolledži peaspetsialist) ja Jaanus Saar (Lääne-Eesti Päästekeskuse Häädemeeste komando pealik). Hiljem suundus Haitile ka Rainer Asuküla (Sisekaitseakadeemia Päästekolledži Päästekooli päästetööde õppetooli kutseõpetaja). Kõiki mehi iseloomustas pikaajaline kogemus EDRT liikmena, IHP Laagri juhtimise kursuse (Camp Management Course) läbimine ning osalemine rahvusvahelistel õppustel ja missioonidel. Keerulised lennuvõimalused Meeskonna logistikaskeem nägi ette laevasõitu Rootsi, ühinemist IHP rahvusvahelise segameeskonnaga ning sealt juba edasi IHP renditud lennukiga Haitile lendamist. Rahvusvahelisse meeskonda kuulusid Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Eesti kodanikud, kokku 45 inimest. Lennureis toimus läbi Islandi ja Kanada, kuid kahjuks otse Haitile meeskond lennata ei saanud ning pidi tegema vahemaandumise Hai-

Eesti Päästemeeskonna liikmed Haiti katastroofipiirkonnas •• 13.–24. jaanuar Gert Teder (Põhja-Eesti Päästekeskus) •• 15. jaanuar – 4. veebruar Indrek Juhanson (IT ekspert) •• 15. jaanuar – 13. veebruar ja 12. juuni – 1. august Enn Eberg (Sisekaitseakadeemia) •• 15. jaanuar – 16. veebruar Jaanus Saar (Lääne-Eesti Päästekeskus) Avo Kiik (Sisekaitseakadeemia) •• 11. veebruar – 12. märts Rainer Asuküla (Sisekaitseakadeemia) •• 16. veebruar – 12. märts Jaak Talving (Lääne-Tallinna Keskhaigla AS) •• 7. märts – 6. aprill Andras Laugamets (SA Tartu Kiirabi) •• 28. aprill – 29. mai Raul Jalast (SA Tartu Kiirabi)

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

IHP baaslaager Haitil. Foto: Enn Eberg.

Tihe liiklus Kuressaare lennuväljaga sarnastes mõõtmetes Haiti pealinna lennuväljal takistas rahvusvaheliste abijõudude saabumist. Foto: Gert Teder. Varemetes paradiisisaar. Foto: Gert Teder.


välismissioon

13

r Haitil ti naaberriigis, Dominikaani Vabariigis. Kuna lennuliiklus Haiti pealinna Port au Prince’i lennujaamal oli ülimalt tihe, jäi kogu IHP meeskond pea 36 tunniks toppama Santo Domingo lennuväljale. Vaatamata ponnistustele jõudis meeskond 19. jaanuari varahommikul Haitile. Esmapilgul avanes silmale suurt kaost meenutav vaatepilt. Tõusvad ja maanduvad transpordilennukid, pidevalt pea kohal tiirutavad helikopterid, sajad ja saja inimesed, kes ootavad lennujaamas võimalust riigist lahkuda ning see omakorda segamini riiki saabuvate päästemeeskondadega. Laagri püstitamine IHP meeskonna esimeseks ülesandeks sai laagri püstitamiseks sobiliku maa leidmine. Sündmustest ette rutates peab märkima, et vahepeal oli BC 60-st saanud BC 100 ja 100-st 200. Ka see viimane ei olnud lõplik number ... IHP baaslaager on mõeldud ÜRO organisatsioonide töötajatele nagu näiteks WFP, UNICEF, UNDP, UNHCR, WHO jne.

Maavärina tagajärjel sai kannatada üle 300 000 inimese. Foto: Gert Teder.

IHP kontseptsiooni järgi peab baaslaager pakkuma alljärgnevaid teenuseid: •• köögimoodul koos toitlustamise ja söögi valmistamisega; •• majutusmoodul; •• veevarustus koos joogivee puhastamise ja pesemisvõimalusega; •• heitvee kanalisatsioon ja jäätmekäitlus; •• elektrivarustus ning valgustus; •• kütuse puhastamine ning filtreerimine; •• esmaabi ja meditsiiniteenus; •• raadio- ja andmeside; •• seadmete ja mehhanismide remont ning hooldus; •• turvalisus ning julgeolek; •• transport laagri tarbeks. Laagri püstitamiseks vajalik varustus ning komponendid saabusid Haitile kokku kaheksa erilennukiga. Tööpäevad olid rasked ja pikad – 10–12 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. Kokku püstitati Haitile, ajaloo suurimasse IHP välilaagrisse, 70 telki kogupindalaga 3200 ruutmeetrit, köögimoodul, tualetid ja dušid – kõik, mis vajalik eluks välitingimustes. Püstitatud telkides leidsid endale ajutise kodu 300 ÜRO humanitaartöötajat. Laagri ööpäevane veevajadus on 30 000 liitrit vett, mida eelnevalt keemiliselt puhastatakse. Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


14

väliSmissioon

Eesti meedik remontis Haitil humanitaarabitöötajaid Kuu aega, märtsist aprillini Haitil välismissioonil olnud meedik Andras Laugamets lahendas ÜRO allorganisatsioonide ja Maailma Toiduprogrammi töötajate tervisemuresid ning aitas haitilasi kiirabiga ühest haiglast teise transportida. Reimo Raja peatoimetaja •• Mis oli sinu roll, tööülesanded Haiti katastroofipiirkonnas? Eestist lähetatud meditsiinieksperdi põhiliseks tööülesandeks oli tagada koos Norra kolleegiga ÜRO allorganisatsioonide, eelkõige Maailma Toiduprogrammi (WFP) töötajate tervisega seotud probleemide lahendamine. Kokku oli minu sealoleku ajal teenindada ligi 300 ÜRO ja IHP töötajat, lisaks veel umbes 50 ÜRO palgal olevad kohalikku töötajat. Nädalas pöördus baaslaagri meditsiiniteenistuse poole keskmiselt 50 inimest. Kiirabitransporte oli nädalas ligikaudu 15. Meditsiiniteenistuse poole pöördumised baaslaagris olid minu sealoleku aja jooksul kergeloomulised ehk ambulatoorsed. Ühtegi erakorralist hospitaliseerimist, kõrgemasse ravietappi vajalik läbi viia ei olnud. Kõrgema ravietapina arvestati seal haiglaid, mis asusid Dominikaani Vabariigis või USA-s Miamis. Varustuse ja meeskonna poolest oldi valmis tegelema kõigega alates sünnitusabist kuni äkksurmadeni välja. Oli ka võimalus osaleda WFP kiirabi missioonil. Abistasime Rootsi

Andras Laugamets on intensiivõenduse spetsialist ja SA Tartu Kiirabi koolitusjuht. Foto: Erakogu kolleege haiglatevahelises kiirabitranspordis. Omamoodi veider lähenemine – Maailma Toiduprogrammi kiirabi?!

missiooni logistikute ehk mehaanikute missiooniga võrreldes. Mingit otsest ohtu oma tervisele ega varale kohalike seas ringi liikudes ma otseselt tajunud. Kella 22:00-st oli kiirabil üldiselt liikumiskeeld. Pimedatest ja varemeis slummidest vilkurite ja sireenidega läbi sõitmine oli esimestel kordadel kindlasti elamus. Loomulikult tuli järgida pidevalt kõiki ÜRO töötaja turvareegleid. Näiteks kiirabiga mööda linna sõites avariisse sattudes oli taktika üks – võimalusel põgeneda ja anda sellest teada ÜRO turvameeskondadele, kes siis tuleks kohale juhtumit lahendama. Baaslaagrist väljaspool väljusime autost ainult raviasutuste territooriumil, kõigil olid alati kaasas piisavad veevarud, GPS, raadiojaam, mobiiltelefon jne.

Kiirabitransport tõi sageli kaasa lisaprobleeme. Kutsuti meid näiteks kedagi transportima, aga kohale saabudes selgub, et keegi ei tea sellest patsiendist midagi. Juhtus ka seda, et patsiendiga haiglasse jõudes oli seal üllatus suur.

Erineva profiiliga raviasutusi oli Port-au-Prince’is avatud 60 ringis. Võimalikeks öisteks evakuatsioonideks baaslaagrist kuhu tahes oli tagatud Brasiilia sinikiivrite lähikaitsemeeskond. Väidetavalt oli tagatud, sest reaalselt seda ei vajatud.

Tänu kiirabimissioonile oli võimalus näha erinevate rahvusvaheliste abiorganisatsioonide raviasutusi ning liikuda ringi rusudes ja ohtudest kubisevas linnas. See on ka üks põhilisi erinevusi IHP liinis toimuva

•• Millised olid sinu töötingimused Haitil, sanitaarolukord? Töötingimused meditsiinilise abi mõttes olid baaslaagris head ja sanitaarolukord olusid arvestades väga

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

hea. Oli piisavalt kvaliteetset joogivett ja hügieen veepuuduse tõttu ei kannatanud. IHP töötajate tarbeks oli ehitatud ka saun. Kogu laagri filtreeritud vesi oli pideva mikrobioloogilise seire all. Baaslaagri meditsiinitöötaja tööülesannete hulka kuulus ka sanitaarruumide puhtuse kontroll ja vajadusel koristuspersonali töö koordineerimine. Toit oli maitsev ja külluslik. Oludest hoolimata olid loodud korralikud võimalused spordiga tegelemiseks (jõusaali alged, ümber laagri jooksmise võimalus). Vajadusel lõin kaasa laagri toimimist tagavates tegevustes nagu võitluses vihmaveega, telkide kindlustamisel, prügikoristusel ja erinevatel laadimistöödel. Piisavalt jagus medikamente ja tarvikuid. Loomulikult eeldab laiapõhjaline, valdavalt ambulatoorne meditsiiniabi osutamine ka teatavat nutikust ja oskust tarvikuid omavahel kombineerida. Rootslaste kiirabi oli suisa riigi parima varustusega (mis oleks sobinud ka Eestis kiirabiteenuse osutamiseks). Olemasolevad haiglad (valdavalt välihospidalid) olid väga erineva profiili ja personali kvalifikatsiooniga. Pidev vajadus oli meditsiinipersonali järele, kes oleks nõus töötama laagrites, kus on vähemalt 10 000 kodutut elanikku, et


välismissioon

15

Nii ma ei teagi, kas olen sellel aastal düsenteeriat põdenud või mitte. Tänu konditsioneeridele on suur tõenäosus saada valutav kurk ja palavik. Kõik sõltub inimese immuunsusest, mida stress loomulikult halvab. Olnud eelneva vahetusega (dr Jaak Talving) aktiivses suhtluses, ei tulnud mulle ootamatuna mõne ÜRO töötaja krooniliste haiguste olemasolu ega vilets üldine füüsiline tervis. Tuleb nentida, et paljud inimesed oleksid ehk pidanud tööst selles piirkonnas loobuma.

Andras Laugamets oli Haiti pealinnas Port-au-Prince’is 50–75 päeva pärast maavärinat. Foto: Erakogu

tagada seal meditsiiniabi kättesaadavus, hügieen ja sugulisel teel levivate haiguste ennetamine. •• Mida uut ja olulist on sul Haiti missioonilt oma n-ö portfooliosse lisada? Ehk räägid mõnest keerulisemast sündmusest, mis oli sinu jaoks esmakordne ja kuidas sa patsiendi abistamisega hakkama said. Mul oli esmakordne kogemus töötada üksinda rahvusvahelises meeskonnas – see on suurim väärtus. Esimestel nädalatel pidin tõsiselt pingutama inglise keeles suhtlemisel, eriti inimestega, kes rääkisid inglise keelt emakeelena või perfektselt võõrkeelena. Elementaarsel tasemel tuli omandada prantsuskeelseid väljendeid. Väga huvitavad olid ka vestlused kiirabi korraldusest kolleegide kodumaal. Keerulisi sündmusi, mida ma pole oma 18 aasta pikkuse staaži jooksul näinud, ei esinenud. Mõned kiirabitranspordid olid küll masendavad – kolmekuune laps, kelle keha katsid 60 protsendi ulatuses teise ja kolmanda astme põletused; ajutraumaga patsient, keda ei saa viia juhitavale hingamisele, kuna vastuvõtvas haiglas pole hingamisaparaati; komplitseeritud luumur-

rud; oma elutee finaalis AIDS-i ja lahtise tuberkuloosiga haiged jne. Loomulikult on troopilises piirkonnas iga kõhulahtisus ja palavik sootuks erineva käsitlusega kui põhjamaades. Kolm nädalat õnnestus töötada koos ühe kogenud infektsioonhaiguste arstiga Rootsist, kelle praktilised näpunäited olid väga õpetlikud ja lõid hea baasi iseseisvaks hakkamasaamiseks troopilise meditsiini valdkonnas. Minul ei õnnestunud diagnoosida ühtegi malaaria juhtu, küll aga sai erinevas raskusastmes malaariahaigeid kiirabiga transporditud. Sellistes oludes peab baaslaagri meedik osutama esmast abi väga erinevates valdkondades – vajadusel võitlema tupeseenega, vajadusel paigaldama ajutise hambaplommi. Enamasti tuli konsulteerida ja kuulata probleeme, millega patsient oma kodumaal vaevalt arsti juurde läheb. Oli ka kaks ÜRO töötajatest patsienti, kellel lõi välja klassikaline post-traumaatiline stress-sündroom. Kultuurilisest paablist Tingituna oli see väga huvitav kogemus, nagu raamatukirjeldused, mis minu silme ees lahti rullusid. •• Sa ei pakkunud abi mitte ainult laagritöötajatele, vaid ka kohalikele elanikele. Abistasime ÜRO palgal olevaid

kohalikke elanikke, seda laagri territooriumil. Kiirabiga, mis oli nagu boonus, teenindasime kohalikke elanikke, aga ainult haiglast-haiglasse transpordil. •• Kas sulle kui meedikule oli Haitil ka midagi sellist, millega sa Eestis mingil juhul kokku ei puutuks? Kindlasti oli alguses hulk ravimeid ja tarvikuid, mille kasutamisega pole kodus kokku puutunud, isegi selliseid, millest polnud isegi kuulnud. Esimestel päevadel oli palju uurimist ja nn tüüpsituatsioonide ettemõtlemist. Mida teha, kui keegi astub sisse ja kõrvast jookseb mäda, silm on tursunud, genitaalidel on lööve jne. See kõik oli ülimalt õpetlik. Hoopis produktiivsem on õppida käsitlema malaariat piirkonnas, kus see tegelikult ka levib, mitte aga kodus laua taga. •• Kuidas selline kliimavahetus ja sealne keskkond tervisele mõjusid? Nii su enda kui meeskonnakaaslaste omale. Statistiliselt on tõenäosus 30-40 protsenti, et sind sellises kliimas kuu aega viibides ja tervislikult toitudes mingi kõhuhäda tabab. Sain ka mina kõhulahtisuse ning 36 tundi pärast haigestumist tuli asuda 30-tunnisele koduteele. Õnneks sai see häda antibiootikumidega maha surutud.

•• Millised terviseriskid Haiti katastroofipiirkonnas üldse valitsesid? Kas oli mingi epideemiaoht vms? Epideemiaoht on alati olemas ja võrreldes Eestiga on see väga kõrge. Minule kättesattunud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) raportid seda küll ei kajastanud, see tähendab, et nakkushaigustesse nakatumine oli tavaline võrreldava aasta taguse ajaga selles vaeses riigis. •• Telepilt näitas iga päev kaadreid mässavatest ja marodööritsevatest kodanikest. Kui turvaliselt sina seal ennast tundsid, kui kiirabiautos ringi sõitsid? Telepilt näitas marodöörlust vahetus maavärinajärgses faasis. Mina viibisin Haiti pealinnas Portau-Prince’is sisuliselt 50–75 päeva pärast maavärinat. Linna põhimagistraale kontrollivad ÜRO rahuvalvajad. Linnas on piirkondi, kuhu ÜRO töötajatel on keelatud siseneda, ja piirkondi, kuhu soovitatakse siseneda äärmisel vajadusel. •• Soovid sa veel midagi oma missioonist meiega jagada? Iga missioon on erinev, nii oli ka minu välja vahetanud kolleeg ainult baaslaagri õde, kiirabimissioon suleti ning õde osales aktiivselt laagri laienemistöödel. Minu hinnangul ei tohiks selle toetusmissiooni valguses ära unustada võimalust osaleda ka nn kiirreageerimismissioonidel, kus abi on vahetu ja emotsioon suur. Muidugi on seal ka suur võimalus „kõrbeda”. Haiti missioon jättis minusse tahtmise minna kunagi appi eesliinil olles. Nagu Eesti Päästemeeskond on seda meditsiinimeeskonnaga varasemalt teinud. Tegeleda kohalike õnnetute haigetega, töötada kaks nädalat nii, et „veri ninast väljas” ... Seekord jäin tõelises kaoses enamasti pealtvaatajaks.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


16

väliSministeerium

Humanitaarabi andmisest 30 aastaga on kliimakatastroofide arv maailmas pea kolmekordistunud. Humanitaarabi väljakutsetest ja Eesti panusest abivajajate aitamisel annab ülevaate Liis Lipre.

Liis Lipre Välisministeeriumi arengukoostöö büroo „Õnnetuses oleme kõik vennad,” on öelnud Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise rajaja Henry Dunant. Selle esimese erapooletu ja sõltumatu humanitaarabiorganisatsiooni loomist on nimetatud 19. sajandi suurimaks saavutuseks humanitaarabi vallas. Selle eest pälvis Dunant ka ajaloo esimese Nobeli rahupreemia. Eeltoodu valguses ei ole juhuslik, et just Rahvusvahelise Punase Risti Föderatsioon oli esimene rahvusvaheline organisatsioon, kellele Eesti 1998. aastal oma esimese humanitaarabiannetuse tegi. See märgib ühtlasi hetke, mil Eestist sai üleilmse humanitaarabisüsteemi iga-aastane toetaja. Mis on humanitaarabi? Humanitaarabi ainsaks eesmärgiks on osutada abi elude päästmisel ja kaitsmisel ning kannatuste ennetamisel ja leevendamisel. Humanitaarabi antakse olukorras, kus kohalikud abiandjad on juba ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. Seega on humanitaarabi inimestevahelise universaalse solidaarsuse väljendusvorm ja moraalne kohustus. Kasvav katastroofide arv Humanitaarkatastroofid on tihti põhjustatud loodusõnnetustest või vägivaldsetest konfliktidest. Loodusõnnetused on sagenenud kliimasoojenemisest põhjustatud keerukate ilmastikuolude tõttu. Lisaks tekivad või süvenevad humanitaarkriisid üha sagedamini kõikuvate energia- ja toiduhindade, üleilmse finantskriisi, linnastumise ja rahvaarvu kasvu tõttu. Seega on humanitaarabi andmine üha kasvava tähtsusega. Viimase 30 aasta jooksul on suurenenud nii katastroofide sagedus kui ka nende intensiivsus.

Katastroofide koguarv tõusis 73 juhtumilt 1975. aastal 440 juhtumini 2007. aastal. Katastroofide epidemioloogia uurimise koostöökeskuse (Collaborating Centre for Research on the Epidemiology of Disasters) andmetel on kliimakatastroofid peaaegu kolmekordistunud. Kahjuks tabab suur osa loodusõnnetusi arengumaid ehk siis neid ühiskondi, kellel puudub enamasti võimalus õnnetuste tagajärgedega iseseisvalt toime tulla või neid ennetada. Riigi arengu ja katastroofi tagajärgede vahel on sageli selge seos. Näiteks oli käesoleva aasta maavärinate kahju Haitil ja Tšiilis väga erinev. Olgugi et Haiti 7,3 palline maavärin oli nõrgem kui Tšiili oma, hukkus õnnetuses umbkaudu 200  000 elanikku (tänase seisuga loeb Haiti tsiviilkaitse hukkunute arvuks umbes 300 000 inimest – toim). Tšiili 8,8-pallises maavärinas oli aga 486 hukkunut. Sedavõrd suur vahe ohvrite arvus on seletatav muude asjaolude kõrval ka sügavate arenguerinevustega nende kahe riigi vahel. Näiteks puudusid Ladina-Ameerika vaeseimas ühiskonnas Haitil sellised esmavajalikud ennetusmeetmed nagu maavärinakindlad ehitised. Humanitaarabi väljakutsed Katastroofi järel on oluline välja selgitada täpne abivajajate arv ja nende konkreetsed vajadused. See on humanitaarabi töötajatele suur väljakutse, sest sageli on katastroofi tulemusel teedevõrk hävinud või on ohvritele ligipääs raskendatud riigis käimasoleva konflikti tõttu. Viimasel juhul võib esineda olukordi, kus üks

konflikti osapool soovib takistada abi jõudmist vastaspooleni. Näiteks on Afganistanis Talibaniga seostatud opositsiooniline rühmitus ähvardanud sageli rahvusvahelisi humanitaarorganisatsioone, pidades neid kahetsusväärselt valitsuse ja rahvusvaheliste sõjaväeüksuste käepikendusteks. Rünnakud humanitaarabi töötajate vastu on üha süvenev probleem. Kui 1998. aastal hukkus, sai vigastada või võeti pantvangi 69 töötajat, siis 2008. aastal oli vastav number juba 260. Humanitaarabi andmine peab tuginema hoolikale planeerimisele, vältima kaootilisust ja arvestama kohalikke tavasid – vale abi võib pikendada ohvrite kannatusi või tuua kaasa vaenuliku suhtumise abitöötajatesse. Lisaks võib õnnetuspiirkonda saabuv ettevalmistamata abistaja hoopis ise abivajaja rolli sattuda, koormates sellega asjatult niigi nappe ressursse katastroofipiirkonnas. Hoolikalt läbi mõeldud abi saatmine tähendab muu hulgas erinevate elanikkonnagruppide vajaduste väljaselgitamist. Näiteks tuleb toiduabi puhul silmas pidada, et nii väikelastel kui ka raukadel on keskmisest täiskasvanust erinevad toitumisvajadused, sest neil on võimalik süüa vaid pehmet või püreeritud toitu. Meditsiiniabis on sageli oluline teha vahet naiste ja meeste vajadustel. Lisaks tuleb silmas pidada ka katastroofipiirkonna klimaatilisi eripärasid: nii tuleb ajutise varjupaiga ehitamisel arvesse võtta võimalikku talve või vihmahooaja saabumist ja rajada raskele lumele või veele vastupidavast materjalist telgid.

Eesti elanike annetused Haiti maavärinaohvritele •• Eesti Punase Risti kaudu – 681 700 krooni •• UNICEF Eesti kaudu – 369 518 krooni

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Humanitaarabi andmise kooskõlastamine on oluline, et vältida olukordi, kus abi antakse üleliia ühele valdkonnale, ohustades hädavajalikku rahastatust mujal. Näiteks on välja kujunenud, et traditsiooniliselt palju antakse toiduabi, kuigi samas napib vahendeid abivajajate turvalisuse tagamiseks. Just viimatimainitu on üks suurimaid probleeme Kongo Demokraatliku Vabariigi põgenikelaagrites, kus naisi ja lapsi tabab sageli seksuaalvägivald – vägistamisest on kujunenud vaenutegevuses kasutatav relv. Seega ei piisa pelgalt ilmastikule vastupidavatest telkidest, et luua turvaline peavari. Telgid tuleks varustada ka valve ja valgustusega ning pakkuda ohvritele meditsiinilist ja psühholoogilist abi. Eesti humanitaarabi andjana Eesti humanitaarabi andmise ja selle koordineerimise eest vastutab Välisministeerium. Humanitaarabi missioonidel osalemisel teeb Välisministeerium koostööd Siseministeeriumi ja Päästeametiga. Eesti


väliSministeerium

17

katastroofipiirkondades

EDRT (207)pakistanis.JPG: Eesti Päästemeeskond on osalenud Rahvusvahelise Humanitaarpartnerluse ühismissioonidel Namiibias, Pakistanis, Indoneesias ja Haitil. Foto Pakistani missioonist. Foto: Päästeamet. annab humanitaarabi tuginedes enamasti ÜRO, Euroopa Komisjoni või Punase Risti organisatsioonide analüüsile. Lisaks rahvusvaheliste organisatsioonide abipalvetele reageerimisele võib humanitaarabi anda ka otse kannatanud riigile. Näiteks vastas Eesti 2009. aastal Ukraina abipalvele seoses gripiepideemiaga, annetades ravimeid. Eesti humanitaarabi eelarve käesoleval aastal on 10 miljonit krooni. Eesti on aastaid kasvatanud rahalist toetust ÜRO-le ja Punasele Ristile. Tegemist on üleilmses humanitaarabisüsteemis tähtsaimate panustajatega. Rahvusvaheliste humanitaarabi organisatsioonide toetamine on oluline erinevatel põhjustel. Enamik humanitaarabi vajadusi tekib Eestist kaugetes piirkondades, kuhu Eestist abi toimetamine oleks aeganõudev, kallis ja sageli mitte tõhus. Lisaks on Eesti enda päästjate õnnetuspiirkonda saatmise ressursid piiratud. Humanitaarabi andmise kasuks

Beebi koos õega Afganistanis Helmandi provintsis Bosti haiglas.Foto: Toomas Kahur.

rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu räägib asjaolu, et nad on katastroofipiirkonnas sageli juba varem kohapeal või naabruskonnas esindatud. Seega tunnevad nad kohalikke olusid ja tavasid. Olukordades, kus katastroofipiirkonnas toimub vaenutegevus, võib humanitaarabi kannatanuteni toimetamine või vajaduste hindamine olla veelgi enam raskendatud. Vaenupooled on väljast saabunud humanitaarabi suhtes sageli skeptilised, kartes kaotada kontrolli oma territooriumi üle. Sellistes konfliktides on eriti oluline, et läbirääkimisi peaks keegi, kellel on kohalikega juba pikaajaline ja usaldusväärne side. Eesti on aastaid toetanud ÜRO koordineerivat rolli katastroofipiirkonnas, toetades vabatahtlike annetuste kaudu ÜRO Humanitaarabi koordineerimise büroo (OCHA) tegevust. Eesti on saatnud oma spetsialiste nii ÜRO (United Nations Disaster Assessment and Coordination, UNDAC) kui ka Euroopa Liidu katastroofide hindamis- ja koordineerimismeeskondadesse, mille ülesanne on anda esmane hinnang kriisi ulatusest. 2009. aastal osales Innar Malleus ÜRO (UNDAC) missioonil Indoneesias, käesoleval aastal töötas Gert Teder EL-i hindamis- ja koordineerimismeeskonna koosseisus Haitil. Eesti Päästemeeskond Eesti on aastate jooksul välja arendanud rahvusvahelistele standarditele vastava pääste- ja humanitaarabi osutamise võimekuse, mis lubab vajadusel saata katastroofipiirkonda Eesti Päästemeeskonna (Estonian Disaster Relief Team, EDRT) spetsialiste. Humanitaarabi on sageli kõige tõhusam erinevate abistajate ressursse ja teadmisi ühendades, mistõttu osaleb Eesti koos Taani, Hollandi, Ühendkuningriigi, Soome, Norra ja Rootsiga rahvusvahelises päästekoostöös (alates 2006. aastast on Eesti Rahvusvaheline Humanitaarpartnerluse (International Humanitarian Partnership, IHP) liige). Eesti Päästemeeskond on osalenud Rahvusvahelise Humanitaarpartnerluse ühismissioonidel Namiibias, Pakistanis, Indoneesias ja Haitil (missioon kestab 2010. aasta septembri lõpuni).

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


18

väliSministeerium

EKA disainitudengite tooted maavärina piirkonnas töötajatele Kunstiakadeemias õppivad tulevased disainerid töötasid välja uusi lahendusi katastroofipiirkonna päästetöötajatele ja ka abivajajatele. Tudengeid nõustas Gert Teder. Fotod: Reimo Raja

Gert Teder Euroopa Elanikkonnakaitsemeeskonna ekspert Haitil Jaanuari alguses planeeris Eesti Kunstiakadeemia oma disainitudengitele niisuguste tööde tegemist, mis oleks inspireeritud Indoneesia 2005. aasta tsunamist. Plaan oli kutsuda mõni tsunamijärgses Indoneesias töötanud Eesti Päästemeeskonna liige rääkima sealsetest töödest ja vajadustest. Saadud lähteandmete põhjal oleks tulevased disainerid pidanud välja mõtlema uuendusi ja lahendusi nii päästetöötajate varustuselementidesse kui ka abivajajate elu lihtsustamiseks. Ainukeseks nõudeks oli, et jäädaks tekstiilmaterjalide juurde, kuna projekti partneriks oli kutsutud ka meie kodumaine firma Galvi Linda, kus õmmeldakse varustust näiteks Eesti Kaitseväele. Kunstiakadeemia algse plaani „segas ära” Haitil toimunud maavärin, mis oli oluliselt aktuaalsem, ja nii muudetigi projekti nime – „Maavärin Haitil”. Olles vahetult Haitilt saabunud, esinesin disainitudengite ees loenguga, mis pidi aitama neil probleemi mõista. Märkimisväärne oli nende süvenemisvõime, sest loengujärgsest küsimuste-vastuste voorust jäid meelde väga läbimõeldud ja sügavuti minevad küsimused. Esimene tööde ülevaatus oli kahe kuu möödudes, mil tudengid esitlesid oma tööde kavandeid ja projekte. Tegemisele oli võetud päästetöötajatele mõeldud töövest, rakmed, seljakott, millesse integreeritud magamisalus ja moskiitovõrk, kandelinamagamisalus (katastroofi ohvritele) ja jope, mida sai muuta telgiks (matkajatele). Mai alguses osalesin hindamiskomisjonis, kuhu jõudsid nimetatud ideelahendused juba valmis kujul.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

2


väliSministeerium

19

1 Töövest – mõeldud nii rahvusvahelistel päästetöödel kui ka siseriiklikel päästetöödel kasutamiseks. Sobib päästetööde juhtfiguuridele. Taskute asetus väga põhjalikult läbimõeldud. Mõeldud nii naistele kui ka meestele. Soovitav katsetada vesti meie päästesüsteemi töötajatel.

1

5 2 Rakmed – mõeldud nii rahvusvahelistel päästetöödel kui ka siseriiklikel päästetöödel kasutamiseks. Väga praktiline ka metsatulekahjude kustutajatele. Eemaldatavad taskud, seljaosal töövahendite kinnitamise võimalus. Soovitav katsetada rakmeid meie päästesüsteemi töötajatel.

3 3

3 Seljakott – mõeldud ööbimiseks välitingimustes, kui puudub telk. Vajab veel edasiarendust, sest seljakott ei saanud päris valmis. 4 Maca bag – kandelina katastroofi läbielanud inimestele. Sobib ehitusmaterjali, toidu, küttepuude jne tassimiseks. Võimalik kasutada ka magamisalusena, olemas vihmakile. Väga huvitav idee. 5 Jopetelk – huvitav disainilahendus. Sobib looduses liikujale, kes ei taha/viitsi endaga telki kaasas vedada. Töövesti, rakmeid ja maca-bag’i on Gert Tederil plaanis lähemalt tutvustada ka Päästeametile ja Välisministeeriumile.

4 5

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


20

persoon

Mees nagu mootor “Mul ei ole oma nippi, kuidas inimesi midagi tegema panna, mul on kogemus,” ütleb Rait Killandi, kes juhib Kaberneeme vabatahtlikku komandot ning on üks Eesti Priitahtlike Päästeliidu asutajatest.

Viola Murd Päästeamet Avalike suhete büroo juhataja Kaberneeme komando on kodutu, see tähendab et ligi 40 mehel ja kahel autol pole oma katusealust. Autod seisavad lageda taeva all, mere ja poe vahel. See on üks väheseid maalappe Kaberneemes, mis peale erastamisi veel vallale kuulub. Esimese vabariigi ajal asus täpselt samas kohas Kaberneeme komando hoone. Autode GAZ 53 ja Volvo G89 üle on Killandi uhke, sest nende saamise ja ülesputitamisega on palju vaeva nähtud. „Meid huvitab see, et jõuaksime oma piirkonnas ikka esimesena kohale. See on nagu sport. Me peame jõudma! Muuga ja Kehra mehed ei tohi enne meid kohal olla,“ võtab Killandi ise jutuotsa üles. Suundume Kaberneeme sadama kohvikusse. On päikeseline pärastlõuna, akendest avaneb imeilus merevaade, joome teed ja Killandi heidab minu märkmetepaberile umbusaldavaid pilke. •• Kuidas sa jõudsid selle mõtteni, et hakata vabatahtlikuks tuletõrjujaks? See mõte küpses väga pikalt. 1980-ndate lõpus oli meil kurb kogemus, kus maja põles ja kutselised tulid kaua. Kui lõpuks kohale jõudsid, siis olid... see teenus oli ebakvaliteetne. 1990-ndate keskel hakkasime mõtlema, et me peame midagi oma majade kaitseks tegema. See ei olnud lihtne aeg, inimesed pidid vaeva nägema, et toit laual oleks. Niipea, kui elu paremaks läks,

hakkasid inimestel ka hobid tekkima. Ja siis me 2001. aastal kamba peale esimese auto ostsime. See oli GAZ 53, maksis 20 000 krooni. Panime rahad kokku ja ehitasime auto üles. Nüüd on ta meil paraadauto. Sealt edasi oli juba lihtne, siis hakkas ümbruskonna inimestel huvi tekkima, tuli Päästeameti tugi taha ja hiljem ka valla toetus. Alguse sai meie vabatahtlik komando MTÜ Kaberneeme Klubist, kus olid väga lahedad inimesed – Mart Siiman, Märten Ross, Paul Himma ja paljud teised. Nemad olid esimesed aktivistid. Tänaseks on uusi mehi tulnud peale. Kui esimene meeskond oli paar korda metsas käinud, tekkis teistel ka huvi. Täna on 16 meest koolitatud ja üle 30 inimese, kes oleks valmis tegutsema. •• Kuidas te meeskonna kokku saite, kas mehed tulid kohe ideega kaasa? Päästevärk on hästi lahe, mehed saavad mängida autode ja veega, kuid see mäng on tõsine ja meid võetakse tõsiselt. Meestel on vaja millegagi vabal ajal tegeleda ja kui sellest on kasu ka teistele, siis on see eriti hea. Põhitöö on loomulikult inimese jaoks kõige tähtsam, seetõttu on vabatahtlikel komandodel on keeruline oma meeskondi kokku saada ja valveid klapitada. Meil on hästi, osa mehi töötab põhitöökohal

x x x x x.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

vahetustega, osa on töötud. Palju on gümnaasiumiõpilasi, neil on suvi vaba. Meil ei ole oma kohta füüsilises mõttes – keskkpunkti, kus kokku saada. See keskpunkt olen mina. Jaan Sepp on kogu aeg kohal ja peab arvestust, mina hoian kampa koos. •• Kuidas sa ise päästevaldkonda sisse elasid? Minu pluss on see, et ma olen väiksest peale tuletõrjega kokku puutunud. Mu isapoolne suguvõsa on Loksalt pärit. Seal oli kõige kõvem tuletõrjuja minu tädimees Ilmar Kaljurand. Olime vennaga väiksed poisid, kui tema korraldas seal tuletõrjelaagreid. Tegime kõike kaasa, kuid meid see tol ajal otseselt ei huvitanud, aga kuhugi salvestus ära. Ja nüüd on sellesama tädimehe poeg Kolga vabatahtlike pealik Jüri Kaljurand. Tema oli mulle heaks eeskujuks, kuidas asi töötas kolhoosi ajal ja kuidas ta suutis selle tööle panna ka taasiseseisvunud Eesti tingimustes. Kolga on Põhja-Eestis kõvemaid vabatahtlikke komandosid. Mul oligi esimeseks tegelikuks väljakutseks juba praktiline kogemus Kolga komandost, Päästeameti koolitus ja mitmed õppused seljataga. Seda ma usun kindlalt, et lastega tegelemisel on oma iva sees. Voolikutega ringi jooksmine, plangud ja poomid jäävad lapsele meelde ning toimib 10-15 aasta pärast samamoodi nagu minu puhul. •• Milline tulekahju, kus ise tööd tegid, on olnud kõige raskem? Kõige jubedam oli Jüri külje all asuva Aaviku küla põleng. Seitse maja põles. See oli päris kole. Me

ei olnud ametlikult veel arves, meil oli veevedamise ülesanne. See tulekahju oli emotsionaalselt raske. Füüsiliselt rasked on kulupõlengud. Ega tuli ju paigal ei seisa, vaid liigub tohutult kiiresti ja sa pead kogu aeg autoga koos liikuma. See töö on raske ja higine. Ja esimene asi, mille vabatahtlik peab enda jaoks selgeks tegema on see, et oma elu ei tohi ohtu seada. Kui see on selge, siis alles saad saad teisi päästma minna. •• Mida pere sinu hobist arvab? Vanem poiss on komandos, noorem tahaks ka hirmsasti kaasa tulla aga veel ei lasta. Abikaasa arvab, et see on märksa mõistlikum tegevus, kui meestega poe taga viina võtta. Tüdrukud on need, kes ootavad, kui kuskil kustutamas olen ja oma tundeid välja näitavad. See teeb südame soojaks. •• Millises arengufaasis päästeala on ja milline paistab sulle tulevik? Kutseline pääste on ikka väga


persoon

21

ja sõita signaalide saatel Viru tänavalt Raekoja platsile ja sealt Vabaduse platsile – see tegi tükiks ajaks meele rõõmsaks. Terve meeskond oli rõõmus. Me lasime endile kiiruga uued vormid teha ja olime väga uhked. See on hea näide, kuidas vabatahtlikele rõõmu valmistada. Võtke meid lihtsalt kaasa. Vabatahtlik ei taha raha. On muidugi neid, kelle jaoks see on teenistuse oluline osa, aga mina näen asja nii, et vabataht-

lik ei küsi raha oma tegevuse eest. Me anname oma vaba aja, oma tahte ja vastu ootame tunnustust: „ Kuule, hästi panid!“. Meil on näiteks Muuga komandoga head suhted ja nad alati tänavad. See on meestele hästi oluline, kui keegi viitsib öelda, et meist oli abi. Sellised asjad teevad elu ilusaks.

“Me anname oma vaba aja, oma tahte ja vastu ootame tunnustust,” ütleb Kaberneeme komando pealik Rait Killandi. Foto: erakogu. hea, tase on kõva. Professionaalsed oskused ja väljasõidu kiirus – siin ei ole midagi ette heita, uhkelt panevad. Kogu päästes nõrk koht on hetkel vabatahtlike kasutamine. Seda ei ole lihtsalt jõutud veel arendada, ühiskond polnud selleks varem ka valmis. Täna on Eestis 1500-2000 päästeala vabatahtlikku ja neid tuleb järjest juurde. See ressurss on vaja igal juhul ära kasutada, aga see nõuab kulutusi, mida alati ei saa kohe teha. Eestis on tõelisi pääste vabatahtlikke – ma ei mõtle neid kolhoosikomandosid, vaid ikka tõelisi hulle – alles ligi kümme aastat olnud. Pikk tee on veel minna ja trend läheb tõusvas joones. •• Millised ettepanekud on sul Päästeametile? Kui ma vaataks oma komando koha pealt, siis oleks mul ettepanekuid palju – oleks vaja tehnikat, raha jne. Aga kui vaatan laiemalt, siis ei ole võimalik kõike korraga saada. On vaja teha palju eeltööd, et midagi saavutada. Ma arvan, et Päästeamet on teinud väga palju

selleks, et vabatahtlike asi liikuma hakkaks. •• Oled kunagi olnud esimese „Teeme ära“ kampaania sarnase ettevõtmise käivitaja, mõtlen siin kampaaniat „Mets puhtaks“ 1999. aastal . On sul oma nipp, kuidas inimesi kaasa kiskuda ja midagi tegema panna? Olid jah kunagi samasugused talgud, tegime paari kuu jooksul Porkuni, Paldiski ja Kaberneeme metsad prahist puhtaks. Rämps riivas silma, tuli midagi ette võtta. Mul ei ole oma nippi, kuidas inimesi midagi tegema panna, mul on kogemus. Ma olen juhtinud ettevõtet, kus oli üle 200 inimese. Ma olen

x x x x x.

elu jooksul omandanud oskuse ka kõige halvema stsenaariumi puhul välja vedada. •• Oled öelnud ühes intervjuus, et sulle meeldib olla mootor, mis käivitab suuri asju. Milliseid suuri asju sa veel käivitanud oled? Kunagi sai ETV reklaamivaldkond nullist üles ehitatud ja kaheksa aastat seda veetud. Päästeliit on samasugune suur asi. •• Millega sa veel tegeled? Eks ma pean tööl käima vahel ja see töö on ikka televisiooniga seotud. Rendin teletehnikat produktsioonifirmadele. See on hea töö, mis laseb muuga ka tegeleda. •• Mis sulle rõõmu teeb? Kõige tähtsam on see, kui lastel läheb hästi ja kodus on kõik okei. Väga lihtsad asjad rõõmustavad mind. Näiteks kui päästeauto kätte saime olin tõeliselt rõõmus. Ja Eesti organiseeritud tuletõrje 90. aastapäeva paraad. Uskumatu kogemus! Olla oma suure autoga rongkäigus

•• Kui palju te kutseliste päästjatega suhtele? Muuga komandoga suhtleme iga päev. Hommikul anname ülevaate kes on valves ja palju autosid on. Teeme palju õppusi koos, kus kutselised näevad meie oskusi. Muidugi selle juures aetakse muud juttu ka. Tähtis on inimesi tunda. Viina koos ei võta. •• Millised on veel sinu hobid peale pääste? Meri ja tehnika. Mulle meeldivad asjad, millel on mootor – paat, talvel mootorsaan jne. Muude hobidega enam tegeleda ei jõuagi. Aasta on läinud Päästeliidu peale. See ei ole üldse nali! Meil on olnud väga palju koosolekuid, nendeks ette valmistamine ja kohalesõit võtab aja ära. Praegu on Päästeliidus väga tõsine töö. •• Mis on hetkel teemaks Päästeliidus? Päästeseadusesse parandusettepanekute tegemine oli väga suur töö. Tiit Kuuskmäe, Toomas Roolaid, Tarmo Oja ja mina tegime mitu ööd kõik tööd selle jaoks, et see seadus pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna. Ei tahtnud minna niisama pläma ajama, vaid valmistasime ette väga konkreetsed ettepanekud.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


22

persoon

•• Ja saite ka oma töövõidu? Ma arvan küll. Meil oli üle 20 ettepaneku ja kõik võeti õiguskomisjoni poolt ühehäälselt vastu. Eriti oluliseks pean vabatahtliku päästja nimetust. Kui vabatahtlik nimetada kellekski, kes ta enam olla ei taha, siis see on tähtis küsimus. Mõeldes inimese peale, kes on terve oma teadliku elu olnud vabatahtlik päästja ja nüüd korraga muutub abipäästjaks, siis no mis kurat see on! Ma ei ole mingi abi, ma olen vabatahtlik päästja! •• Kas teid võeti hästi kuulda või oli ettepanekute läbisurumine keeruline? Meid võeti kohe tõsiselt. Varem olid päris mitmed vabatahtlikud oma ettepanekud Päästeseaduse kohta saatnud, kuid vastust ei tulnud. Kui me ütlesime, et oleme Päästeliit ja esindame 30 seltsi, siis võeti meid kohe kui võrdseid partnereid ja see oli hea tunne. Meil oli kolm suuremat põhimõtet: vabatahtliku päästja nimetus, riigivara küsimus ehk autode ja muu tehnika üle andmine otse mittetulundusühingule ning õigus tööandjaga kokkuleppel saada päästetööde tegemiseks aega. See viimane on hea tahte avaldus, tänases majandussituatsioonis ei saa tööandjalt nõuda aega, aga meil on seaduse tasandil märk maas ja see annab võimaluse läbirääkimisteks ja selgitusteks. See on juba suur asi. •• Mis sa priitahtlike foorumist arvad? Foorum kui selline peaks jääma. Sisuliselt on see ainuke võimalus kõigil vabatahtlikel korra aastas

üksteist näha. Kõik saavad aru, et Päästeamet seda korraldab, kuid siiamaani on saanud seal vabatahtlikud ikka oma asju ajada. Foorumi kontseptsioon on väga tugev. See on nii õige asi, kui üldse annab olla. Ühe õhtu jooksul räägitakse väga palju olulisi asju. Foorum ei tohiks kunagi muutuda selliseks, kus Päästeamet kõrvalt ära kaob. Kohtumine ametnike ja vabatahtlike vahel on vägaväga oluline. Igaüks võib saalis püsti tõusta ja oma arvamust avaldada ja selle kaudu ongi vabatahtlikud saanud oma mõtet arendada. Mina poleks Päästeliidu peale mõelnud, kui ma poleks foorumitel näinud kui palju meid siiski kokku on. Mis mul siin viga oli, komando töötas, mingisuguse raha kuskilt saime. Milleks mulle see Päästeliit?! Foorumitel tekkis tuumik, mis oli märksa tugevam, kui me ise oleks suutnud siin kohapeal ümberkaudsed paar komandot kaasa haarata. •• Koondumine ühtseks liiduks seisis palju aastaid selle taga, et igal vabatahtlikul oli oma seltsi asjadega nii palju tegemist, selle kõrvalt suure pildi arendamisega enam tegeleda ei jõutud. Jah, kui see argument nüüd pea peale pöörata, siis sellepärast Päästeliitu vaja oligi. Ega mina ka ei jaksa siin oma komandos muud teha, kui tuld tõrjuda. Päästeliit on see, kes tegeleb nende muude asjadega – uute ühingute aitamisega, eurotoetuste projektipõhjade ettevalmistamisega, lastelaagrite korraldamisega. Sellepärast on mul Päästeliitu vaja, et elu lihtsam oleks ja ma saaksin rõõmuga teha

neid asju, mida ma tahan teha. Oli vaja paari hullu, kes selle algatuse ja esimesed vajalikud sammud ära teevad. See töö sattus nüüd meile.

Rait Killandi (43) on abielus ja kasvatab nelja last: Henry (19), Helen (15), Karl-Elmar (10), KaroliinaJosephiine (7).

Karl-Elmar Killandi (10) Poeg Mulle päästevärk meeldib, saab vett pritsida ja... Ma tahan ise ka tuletõrjujaks saada, mitte profiks pigem vabatahtlikuks. Mu sõbrad

arvavad ka, et see on lahe. Päriselt kustutamas pole veel käinud aga õppustel kustutiga küll ja voolikuga olen ka proovinud.

Raul Rebane Sõber Minu jaoks oli see suur üllatus, kui nägin teda telekas selle tuletõrjevärgiga tegelemas. Ta kasvas kohe samal hetkel 15 sentimeetrit pikemaks. See on väga võimas asi! Mul on just käsil projekt „otsin külahulle“ ja tema sobib sellesse punti väga hästi. Tema ettevõtlikkus ja tema

hobi, mis väljendub teiste aitamises on muljetavaldav. Detaile ma ei tea, millega seal täpselt tegeletakse aga terve kamp mehi pritsivad igal võimalikul juhul – vahva värk! Inimtüübi küsimus, mõnel on kohe selline soolikas sees, et ta peab midagi kasulikku tegema.

Jüri Kaljurand Tädipoeg Kolga vabatahtlike pealik Mina teda kasvatasin, õpetasin veoautoga sõitma. Ta kuulas ja jälgis, mida mina ees teen ja oli väga usin õpilane. Tema tehnikahuvi sellest pihta hakkas, et mina olin autojuht. Rait on hästi edasipüüdlik. Eks ta lapsena selline koorepea oli, valgete lokkidega aga ta oli juba siis tegelikult leidlik ja

meeldiv inimene. Rahvamees on ta igal juhul. Seda viga tal ei ole, et nina püsti ajaks. Mina talle soovitasin, et tegele selle tuletõrjeasjaga, teil seal külas ei ole midagi, tuleb ise teha ja tal tuleb see hästi välja. Jüri Kaljurand valiti selleaastasel Priitahtlike Foorumil “Aasta vabatahtlikuks 2010”.

Kuidas asutati päästeliit? Tiit Kuuskmäe Asutamise vastutav läbiviija Päästeliidu asutamine oli võrdlemisi lihtne, sellele eelnes ainult kolm aastat diskussioone. Neist konkreetselt asutamisele pühendatud mõttetalgutele kulus üks aasta. Ülevaate päästeliidu loomiseni viinud sammudest võib leida eelmisest Häire 112 numbrist („Vabatahtlik, Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel”). Möödunud aasta 29. novembril Tallinnas toimunud töörühma koos-

olekul võeti ühehäälselt vastu otsus asutada Eesti Priitahtlik Päästeliit, määrata asutamise vastutavaks läbiviijaks Tiit Kuuskmäe ning asutamisajaks 2010. aasta esimene kuu. Nii läkski. 2010. aasta 22. jaanuaril kogunes Riigikogu konverentsisaali 19 asutajaliiget üle Eesti. Ühiselt anti allkirjad asutamisotsusele, valiti suvise üldkoosolekuni tegutsev ajutine juhatus ning kinnitati põhikiri. Lühikese sõnavõtuga esines Eesti Tuletõrjespordi Liidu juht Mati Raidma. Kuigi asutamise vastutavaid lä-

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

biviijaid oli üks, töötas ettevõtmise õnnestumise nimel terve meeskond. Kõikide nimed käesolevale artiklile eraldatud tähemärkide piirmäära sisse kahjuks ei mahu, kuid mõni võtmeisik vajaks siiski ülestähendamist. Rait Killandi tegi tõhusat tööd asutajate kokkutoomisel, meediasuhtluses ning andis oma seltsi nimel laenu asutamiskulude katmiseks. Mati Raidma ja Kalvi Kõva hoolitsesid Riigikogu vastuvõtu eest, hulga sisuliste nüansside lihvimisel andis oma tuumaka panuse reservpäästerühmlane Tarmo Oja. Parlamendiametnike poole

pealt oli otsustav abi Maria Laatsperast. Kas päästeliit püsib ja kestab? Tõenäoliselt jääb päästeliidu vanus ühe aasta ja tuhande aasta vahele. Kui päästeliitlased ei võta liitu omaks, jätavad panustamata selle tegevusse ja juhtimisse ning loodavad ühe või teise isiku ainupanusele, siis kaldub vastus pigem ühe aasta poole. Vastupidisel juhul, s.o siis kui päästeliitlased näevad liidus väärtust ja näitavad seda ka tegudega, võib loota tuhandele aastale. Elame, näeme.


vabatahtlikud

23

Harjumaa vabatahtlikud päästjad Põhja-Eesti Päästekeskusel on sõlmitud operatiivtöö alane koostööleping üheksa abikomando ja Vabatahtliku Reservpäästerühmaga. Ants Raava Põhja-Eesti Päästekeskus pressiesindaja Need on vabatahtlikud, kes läbinud koolituse ja võtnud endale kohustuse operatiivvalves olles kokkulepitud aja jooksul kindla arvu meestega tulekahjule või mõnda muud sündmust lahendama sõita. Kas nad saavad hakkama? Milleks nad on suutelised? Mida nad tahavad saavutada? Kes on Harjumaa vabatahtlikud päästjad? Järgnevast kolme seltsi lühikirjeldusest võib mõnele neist küsimustest vastuse leida. Kolga Vabatahtlik Tuletõrjeühing Ühing on tegutsenud 1990ndate algusest saati ja see jätkas nõukogude ajal Kolgas tegutsenud vabatahtlike traditsioone (GAZ 66 on seisnud garaažis kogu aeg täis bensiini- ja veepaagiga, võtmed ees). Ühingus on 28 koolitatud liiget, huvilisi veel paarkümmend, ja liikmete keskmine vanus jääb 25 ja 30 aasta vahele. Operatiivtööks on olemas kolm autot (GAZ 66, enda ehitatud kaheksatonnine Scania paakauto ja 1980ndate alguse Volvo päästeauto). Ühingu liikmed aitavad hea meelega korraldada evakuatsiooniõppusi koolis ja lasteaias, samuti on nad paigaldanud suitsuandureid. Tegevuse eesmärk on kodukoha ohutuse parandamine, uutele tulijatele päästealaste teadmiste jagamine ja aastakümneid püsinud vabatahtlikkuse traditsiooni jätkamine. 2009. aastal oli ühingul 20 väljakutset, keskmine komandost väljasõidu aeg 8–15 minutit. Aegviidu Päästeselts Aegviidu Päästeselts on asutatud 2008. aasta kevadel. Seltsi loomise eesmärgiks oli oma kodu kaitse, põhjuseks Aegviidu asumine päästeala valges tsoonis – lähimad komandod jäävad kaugemale kui 20 kilomeetrit. Seltsi 25-st liikmest 18 on läbinud vabatahtlike päästealase koolituse. Põhitehnika on Soomest toodud Sisu päästeauto.

Seltsi lähim eesmärk on hankida kustutustöö tõhusamaks muutmiseks kohalike olude jaoks sobiv paakauto, kaugem eesmärk ehitada seltsile oma hoone ning viia väljasõidu aeg viiele minutile. 2009. aastal oli seltsil tulekahjudele 11 väljakutset. Keskmine väljasõidu aeg 6–10 minutit. MTÜ Maardu Päästeselts 21-liikmeline Maardu päästeselts on tegutsenud aasta jagu ja enamik selle liikmetest on elukutselised päästjad. Seltsil on päästeauto ZIL 130. 2007. aastast alates on ühingu liikmed vedanud päästeala noorteringi tööd, teist aastat järjest korraldasid nad ka Põhja-Eesti noorte tuletõrjeolümpiat. Ühingul puudub operatiivvalmisolekut reguleeriv leping päästekeskusega. 2009. aastal väljasõite ei olnud. Ühingu eesmärk on sõlmida operatiivset valmisolekut reguleeriv leping päästekeskusega ja panna auto Maardus valvesse. Huvi on ka kulu ja metsa kustutamiseks sobiva GAZ 66 hankimise vastu.

Need on kolm Ida-Harjumaal asuvat vabatahtlikku ühendust. Ühest küljest sama erinevad nagu tänaval kõndiv inimene erineb igast vastutulijast, samas koorus vabatahtlike päästjate jutust välja palju sarnast ja ühendavat.

heas vormis vabatahtlik on maakohtades tulekahjude kustutamisel elukutselistele pritsimeestele võrdväärne partner. Hingamisaparaadi kasutamine pole vabatahtlikele seadusega lubatud, samas on ka kõik elukutselised päästjad maski kunagi esimest korda pähe tõmmanud. Miks ei võiks vabatahtlikud seda teha?

Esiteks. Vabatahtliku pääste keskseks sambaks on operatiivtöö, võimalus osaleda tulekahju või muu õnnetuse likvideerimisel. Kõik muu, nii ennetustöö kui ka seltsielu, käib sellega kaasas.

Neljandaks. Vabatahtliku pääste areng ükskõik millises kohas tõstab igal juhul ümbruskonnas turvalisuse taset. Koolituse saanud ning tulekahjudel käinud vabatahtlik ei lähe ükskõikselt mööda ohtlikust lõkkest, piiksuva suitsuanduriga majast või muust ohtlikust olukorrast.

Teiseks. Vabatahtlikud on võimelised väljakutsele reageerima võrdlemisi lühikese aja jooksul ja piisava arvu inimestega. Kindlasti on abikomandosid, kellel on väljasõiduga probleeme, kuid nii Kolga kui ka Aegviidu puhul on tavaliselt reageerinud rohkem inimesi kui antud üles operatiivarvestuses ning lühema aja, kui koostöölepingus kirja pandud 15-minutilise reageerimisaja jooksul.

Viiendaks. Vabatahtlikud on suur potentsiaal ennetustöös. Vilkurite ja sireeni saatel tulekahjule sõitev omaküla mees on autoriteet, kes on tuleohutuseteemalistele küsimustele vastuse saamiseks kättesaadavam päästekeskuse spetsialistist. Samuti pakub tundmatu lektori loengust ja näidetest ilmselt rohkem mõtlemisainet tuttava inimese jutt siinsamas juhtunud tulekahjust ja selle põhjustest.

Kolmandaks. Päästeala on tehniline ning head füüsilist vastupidavust nõudev valdkond. Praktika on näidanud, et oma autot korras hoidev ning

Põhja-Eesti Päästekeskuses päästetöödel kaasatud vabatahtlikud 2009 Sõlmitud Komandode Komando koostööleping arv nimi päästekeskusega

Koolituse (40 h Kasutatava baaskursus) tehnika arv läbinud liikmeid

Vabatahtlike kasutatava tehnika loetelu

MTÜ Kolga Vabatahtlik 1 Kolga 17 3 Tuletõrjeühing

GAZ 66; GAZ 53, Volvo 8t (paak)

MTÜ Kõue Päästeselts 2

Habaja Ardu

2 2

1 2

GAZ 66 GAZ 53; Bedford 6t (paak)

MTÜ Raasiku 2 Tuletõrjeühing

Aruküla Raasiku

2 2

2 1

GAZ 66; GAZ 53 GAZ 66

MTÜ Aegviidu Päästeselts

Aegviidu

17

2

SISU-KARHU; GAZ 66

Rae Vaida

4 4

3 1

ZIL 130 6t (paak); Volvo, Volvo GAZ 53

1

MTÜ Rae Tuletörje- ja 2 Päästeselts

MTÜ Kaberneeme 3 Kostivere 1 1 Klubi Neeme Kaberneeme 9 4

GAZ 53; Volvo 10t (paak); Jeep Wagner; Kaater Faster 7500

MTÜ Prangli Saarte Selts

ZIL 131

Reservpäästerühm (RPR)

1

MTÜ Nissi 2 Pritsumeeste Ühing MTÜ Padise Päästeselts

1

Kokku Põhja-Eesti Päästekeskus 15

Prangli Nissi Turba Padise 0

GAZ 53

5

1

142

0

9 9

1 1

Zil 130 Zil 130

6

1

ZIL 131

231

24

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


1

24

operatiivsündmus

Transpordilennuk maandus tallinlaste jooginõusse Märtsi keskel tegi transpordilennuk AN-26 hädamaandumise Ülemiste järve jääle. Tegu oli tõeliselt õnneliku õnnetusega. Inimesed praktiliselt vigastada ei saanud, kütusereostus oli pea olematu, kuid meedia ja avalikkuse huvi väga suur. Sirje Piirsoo Põhja-Eesti Päästekeskus Avalike suhete büroo peaspetsialist Põhja-Eesti Päästekeskuse (PEPK) päästetöödeteenistuse juhi Teet Piile sõnul võib lennukipäästeoperatsiooni käigus välja tuua neli otsustavat suunda, millega tegeleda tuli: inimeste päästmine ja reostuse piiramine, lennuki stabiliseerimine, kütuse väljapumpamine ning lennuki jäält teisaldamine. Kas tõesti õppus? Kui allakirjutanu Kesklinna komandole suunatud väljakutset kuulis, oli esimene mõte, et tegu on õp-

pusega. Paljud on tunnistanud, et nii arvasid nemadki, kuid reaalsus oli hoopis tõsisem. Helsingist Tallinnasse teel olnud lennuk, pardal kuus inimest, neli tonni kullerfirma DHL kaupa ja kolm tonni kütust, oli tõepoolest hädamaandunud Ülemiste järve jääle Tallinna veepuhastusjaama vastaskaldast umbes 130 meetri kaugusele, kus veesügavust hinnanguliselt poolteist-kaks meetrit. Algasid päästetööd.

hädamaandunud suitsevat lennukit ja sellest väljuvaid inimesi.

Sündmus ajas 18. märtsil kell 10:21 laekus häirekeskusesse kõne Lõõtsa tänava büroohoonest. Üheksanda korruse aknast oli näha Ülemiste järve jääle

Kell 10:32 oli lennujaama päästemeeskonnalt saadud info, et lennukis olnud inimesed on teadvusel, kuid masina mõlemast tiivast lekib kütust.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Põhja-Eesti Päästekeskus reageeris õnnetusele ASTE 3 järgi. Välja sõitsid Kesklinna ja Lilleküla mõlemad põhimasinad ning Lääne- ja IdaHarju vanemoperatiivkorrapidaja. Kell 10:28 oli Lääne-Harju vanemoperatiivkorrapidaja Ülemistel, määras tehnika kogunemiskoha Tartu maanteel ja võttis juhtimise üle.

Kell 10:57 võttis Ida-Harju vanemoperatiivkorrapidaja Kristjan Sepp juhtimise üle ja moodustas staabi, kuhu kuulusid lisaks PEPK-ile lennujaama pääste, politsei ja kiirabi esindajad ning sündmuskoha ülem. Et lennukis oli umbes kolm tonni kütust ja eksisteeris plahvatusoht, määrati ohualaks 50 meetrit. Kella 11:35-ks olid kiirabimeedikud lennukis olnud inimesed üle vaadanud. Üks neist viidi haiglasse uuringutele. Samal ajal hakkas lennuk, mille täiskaal oli 24 tonni, läbi järvejää vajuma. Kell 12:31 alustasid päästjad lennuki toestamist esialgu kaldamet-


operatiivsündmus

25

••1•• Ei juhtu just iga päev, et lennuk on tallinlaste jooginõus, nagu kirjutas Pärnu Postimees 23. märtsil. Foto: Rain Porss ••2•• Hoolimata purunenud trossidest ja troppidest tõmmati lennuk lõpuks ikkagi kaldale. Foto: Andres Putting. ••3•• Kui seadmed vedasid alt, siis päästjad tulid toime nii miinuskraadide, lõikava tuule kui ka ülipikaks veninud tööpäevaga. Foto: Andres Putting ••4•• Kütus pumbati lennukist käsipumpadega välja läbi avade, kust lennukit tangitakse. Foto: Rain Porss ••5•• Õnnelik lennuõnnetus Ülemiste järvel, millest mõningate arvamuste kohaselt kujunes rohkem meedia- kui päästesündmus. Foto: Andres Putting.

4 2

5 3

sast lõigatud puudega, hiljem prussidega. Kell 13:42 oli lennuki vajumine peatatud ja alustati kütuse väljapumpamise ettevalmistusi. Kella 18-ks oli kaks tonni kütust lennukist välja pumbatud. Tonni kütust kogusid päästjad osaliselt mahutitesse, osaliselt valgus see järvejääle või lumele. Kell 19:40 alustas PEPK-i koostööpartner AS Temiir, kes vajaminevat rasketehnikat omab, ekskavaatoriga lennuki väljatõmbamist. Kell 21:45-ks oli lennuk umbes 50 meetrit kaldale lähemal, kuid korduvalt purunesid trossid, millega õhusõidukit kaldale sikutati. Kell 23:15 saabus õnnetuspaika Tallinnast Marja tänavalt kaitseväe

rasketehnika, kaks kaheksarattaveoga Mercedes-Benz Actros II (RecoveriUnit), mis alustasid lennuki väljatõmbamist 19. märtsil kell 00:20. Kell 5:15 hommikul katkestas kaitsevägi lennuki väljatõmbamise. Sõiduk oli nihkunud kaldale veel 15 meetrit lähemale. Alt vedasid taas trossid, mis korduvalt katkesid. Kell 9 algasid päästetööd uuesti. Kell 10 otsustas staap kaasata kaitseväe eritehnika ja lennubaasi erivarustuse – RecoveriUnit ja tõstepadjad. OÜ-lt Credex tellitud olulisel määral suurema tõmbetugevusega trossid ja tropid valmisid operatiivselt ennelõunaks. Kell 12:10 alustas kaitseväe eritehnika tööd, kella 17:38-ks oli lennuk kaldal ja 19:50-ks sündmus likvideeritud.

Mis valmistas raskusi? Esmalt oli sügava lume tõttu raske lennuki juurde pääseda. Tee lükkas lahti lennujaama rasketehnika. Lennukini murti lähimalt kaldalt otse läbi metsa.

Edaspidist mõtlemisainet annab seegi, kuidas tulla niisuguste emotsionaalsete õnnetuste – Tallinna joogivee reostusoht – puhul toime avalikkuse ja meediaga, mis ootavad sündmuse kiiret lahendamist.

Et säärased õnnetused on üliharvad, puuduvad päästjatel praktilised kogemused, kuidas neid likvideerida. Samuti ei tunne päästepool lennukeid detailselt ja sestap oleks Teet Piile sõnul olnud teretulnud lennujaama kiirem ja konkreetsem abi tehnilise oskusteabe osas – näiteks kuidas on kõige ohutum ja mõistlikum lennuki tiibadest kütust välja pumbata. Lõpuks tehti seda käsipumpadega läbi nendesamade avade tiibades, kust lennukit tangitakse. Kuigi AS Temiir hindas olukorda selliseks, millega nende tehnika toime tuleb, selgus päästetööde käigus, et piisava tõmbetugevusega trossid ja tropid puuduvad.

Lõppkokkuvõttes oli Teet Piile hinnangul kulunud ajast hoolimata tegu kordaläinud päästeoperatsiooniga: lennukis viibinud jõudsid kiiresti meedikute hoole alla, keskkonnareostus oli pea olematu, staap oli moodustatud umbes poole tunni jooksul, õhusõiduk ei vajunud tänu toestamisele läbi jää ja kütus sai teatud viivitusega lennukist tõrgeteta välja pumbatud. AS Tallinna Vesi rahustas maha paanika elanike seas, selgitades, et oht joogiveele puudub. Laabus ka koostöö õnnetust likvideerinud asutuste vahel nagu pääste, politsei, kiirabi, lennujaama pääste ja lennujaam, AS Tallinna Vesi ja veepuhastusjaam ning kaitsevägi.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


26

XXXXXXXXXXXXX

Pressiesindaja – ametnik või ope

Tallinna Lennujaama päästeteenistuse ülem Toomas Mardo ajakirjanikele kommentaare andmas.

Paljude pagunikandjate meelest on pressiesindaja organisatsiooni toimimise mõttes tähtsusetu ametnik ning tüütud ajakirjanikud tuleks päästetöödest kaugele eemale peletada. Kas tõesti? Ants Raava Põhja-Eesti Päästekeskus pressiesindaja Sõitsin ühel maikuu päeval kodu poole. Äkitselt esitas kõrval istuv abikaasa minu jaoks ootamatu küsimuse – kas ma olen operatiivtöötaja. Kostsin talle, et minu teada olen ma avalik teenistuja. Selle peale küsis ta, miks ma sel juhul operatiivtööd teen. Teatasin, et operatiivtööst ei tea ma rohkem kui kõrvalt olen näinud ja töö käigus kuulnud. Naine ei jätnud jonni ja nõudis, et seletagu ma siis ära, miks ma teen aeg ajalt imelikke kõnesid, et „lihtsalt ei ole võimalik koju tulla, tööasjad, mõistad ju”. Mina jälle pomisesin vastu, et ega ma siis jumal teab kus ringi jõlgu, vaid see, kus ma olen, on ikka raadios kuulda ja teleris näha. Tema vastu, et ta saab aru küll, aga mis on siis minu arvates operatiivtöö. Tema oma psühholoogiajuga saab asjast nii aru, et operatiivtöö on see, kui sündmusele peab reageerima kohe ning sul ei ole järelemõtlemiseks oluliselt aega. Kui see, mida ma teen, ei ole operatiivtöö, siis pakkugu mina välja oma versioon sellest. Jäin talle vastuse võlgu. Küll meenus mulle aga paar

kuud tagasi tehtud käik perearsti juurde. Kurtsin pisut ühte ja natuke teist ning enne lahkumist küsisin ka muuseas, kas see on ealine iseärasus või millest see tulla võib, et vahel öösel ei jää pärast telefonis sõnumi lugemist kohe magama. Justkui unehäired. Perearst võttis siis aega ja päris täpsemalt, millega ma õieti tegelen, et öösiti telefoni kinni panna ei mõista. Rääkisin pressivalvetest ja sellest, et pean vahel ajakirjanike päringutele vastama, vajadusel ka kohale sõitma, teinekord mõne pressiteate tegema või väikese intervjuu andma. Ta küsis, kui tihti seda valvet ette tuleb. Ütlesin, et hullu ei ole, iga kolmas nädal on minu valvata. Ta soovis mulle palju õnne, soovitas mul hoolega sporti teha ja muul viisil tervist hoida ning mitte kurta unehäirete üle, sest tema arvates olla loomulik, et kui inimene kolmandiku mitte ainult töö- vaid ka puhke- ja uneajast on operatiivööst tulenevas alateadlikus pingeseisundis, siis on igasugused stressiga kaasnevad tervisenähud täiesti loomulik asjade kulg. Mida sa ikka perearstilt ootad, ei muud, kui manitsemist ja sõnade peale lugemist. Jalutasin kabinetist välja ning unustasin kogu teema.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Päevani, mil mul paluti lahti seletada sõna „operatiivtöö”. Pressiesindaja roll Mis roll on avalikel suhetel päästesüsteemis? Tegemist on tugiteenusega, mille töötajatest enamik on päästeteenistujad. Uue avaliku teenistuse seaduse jõustumisel ei ole pressiesindajad enam päästeteenistujad, vaid muutuvad tugiteenust osutavateks lepingulisteks teenistujateks. Ma ei ole tugev seaduste ja regulatsioonide tundmises, seepärast arvan, et ka pärast uue seaduse jõustumist 2012. aastal on lepingu alusel töötavale pressiesindajale võimalik seadustest lähtuvalt kodune valve korraldada. Samas ei saa välistada varianti, et avalike suhete mobiilid pannakse kell 17:00 kinni ja tehakse kell 8:00 jälle lahti. Asendamatuid inimesi pole olemas. Kaugeltki mitte asendamatud ei ole ka pressiesindajad. Jutt enamasti ju üks – juhtus see kell, sõitis kohale nii palju masinaid, likvideeriti selleks ajaks.

ÕS 2006 Vaste on antud sõnale operatiivne <11: -.tiivse> kiire, vahetu, otsene; toimekas, kiiresti ja kindlalt tegutsev;

Mis toimuks, kui pressiesindajad oleks tööl 8:00–17:00? Umbes pooltele sündmustele jääksid meie selgitused andmata. Meediat ei huvita kellegi ametlik tööaeg. Sündmused toimuvad ööpäev läbi ja nii ka päringuid esitatakse. Ilus oleks, kui keegi telefoni tõstaks ja küsimustele vastaks. Võimaluste skaala juhul, kui päringutele lihtsalt ei vastata, on teise artikli teema. Tekkida võivate spekulatsioonide ulatusest annab aimu hiljutine Õhtulehe küsimus: „Kas vastab tõele, et Nõmme turuhoone põlengu ajal tegi Nõmme 12 lõbusõitu ja hilines seepärast põlengu kustutamisele?” Ammendava vastuse sellisele küsimusele annaks iga päästekeskuse töötaja. Oluline on, et ta teeks seda enne lehe trükkiminekut. Vastasel korral võime hommikul lugeda kõige erinevamaid pealtnägijate versioone sellest, miks päästjad õigel ajal kohale ei jõudnud. Päringutevoog Nagu näha, pole pressiesindajale esitatavad küsimused tavaliselt kuigi keerukad. Eeldades, et meedia peaks saama vastused siiski võimalikult kiiresti, on väga lihtne suunata pressitelefon mõne valves oleva inimese numbrile. Küsimus on selles, kes see olla võiks ja kui palju kasvab tema töömaht. On valvepäevi, kus väljaspool tööaega ei tule ühtegi päringut. Reeglina mõned kõned siiski on ning vahel võib päringute arv ka tavalise päevaga võrreldes kordades suurem


XXXXXXXXXXXXX

peratiivtöötaja?

Pääste- või meediasündmus? 18.03.2010 kell 10:23 teatati häirekeskusele Ülemiste järvejääle kukkunud lennukist. Jääle hädamaandumise sooritanud AN-26 pukseeriti kaldale järgmise päeva pärastlõunaks. Kergemaid vigastusi sai lennuki piloot. 29.04.2010 kell 23:36 nähti leeke tõusmas Nõmme turuhoonest. Möödunud aasta septembris kasutusse võetud, täielikult renoveeritud hoone hävis tules umbes tunni aja jooksul. Inimesed põlengus kannatada ei saanud.

29. aprillil hävis Nõmme turuhoone leekides umbes tunniga. olla. Nagu näiteks 18.–19. märtsil Ülemiste lennuõnnetuse ajal või 29.–30. aprilli Nõmme turuhoone põlengul. Lennuõnnetuse päästeööde vahendamisel helistati pressiesindaja telefonile väljaspool tööaega 31 korda (tööaja sees 38 korda). Nõmme turuhoone põlengu puhul tehti öösel 17 ja päeval 47 kõnet. Kuus kõnet tunnis tähendab telefoni tõstmist iga kümne minuti järel. Kolmkümmend päringut tähendavad tinglikult vestlust viie tunni jooksul iga kümne minuti järel. Arvestatud ei ole vastamata jäänud kõnesid. Pole just palju. Samas ka mitte vähe. Lihtsalt peab olemas olema vaba ressurss, kes sellega tegeleda võiks. Nagu näha, jäi mõlema näite puhul enamik suhtlust tööaja sisse, sest Ülemiste hädamaandumine toimus kell 10:23 ehk siis parimal tööajal ning kesköö paiku süttinud Nõmme turuhoonega tegelesid meedia poolelt vaadatuna aktiivselt online-meedia ning ennekõike pilti ja vähem kommentaari püüdvad filmija fotomehed. Kui sündmus toimub ajaliselt tööpäeva lõpus, nii kella viie kuue paiku õhtul, siis jaotub päringute hulk näites toodud kujule vastupidiselt ning päringute põhivool tuleb pärast tööpäeva lõppu. Tegelane hallis alas Pääste pressiesindaja on tegelane, kes elab ja toimetab omamoodi hallis alas. Ühest küljest ei teata tema tööst eriti palju. Arvukate pa-

gunikandjate meelest on tegemist organisatsiooni toimimise mõttes tähtsusetu ning päästetöödega vähest reaalset sidet omava ametnikuga. Teiselt poolt reageerib valves olev pressiesindaja ükskõik millise suurema sündmuse puhul kellaajast sõltumata päästjatega enamasti samal ajal ning tema antud kommentaarid lähevad trükki kõigi vastukäivast infost või napist unest tulenevate eksimustega. Kaheksast viieni töötaval ametnikul on tavaliselt ühed ja tööst tulenevatel vajadusel koheselt reageerima pidavatel inimestel teised õigused ja kohustused. Hallis alas töötamiseks on sul ühe õigused ja teise kohustused. Asjad käivad ringiratast ning kohe saavad kokku selle artikli algus ja lõpp. Lugu algas sõnaga „abielust” ning sellel oli ka oma põhjus. Keegi peale abikaasa ja laste ei esita tavaliselt lihtsaid küsimusi, millele on keeruline vastata. Näiteks, kas päästekeskuse pressiesindaja on operatiivtöötaja.

Päästekeskuste ja Päästeameti avalike suhete büroodes töötab praegu kokku 15 inimest, kellest 12 on päästeteenistujad. Kõikides päästekeskustes on korraldatud ööpäevaringne pressivalve.

27

Mõlemad sündmused on huvitavad veel ühel põhjusel – päästesündmusega võrdselt oli tegemist ka meediasündmusega. Tavalise tulekahju puhul piirdub meedia huvi reeglina toimunu, reageeriva tehnika hulga, päästjate töö kirjeldamise ning mõne hilisema kokkuvõtliku nupuga leheveerul. Ülemiste lennukiõnnetuse ja Nõmme turuhoone puhul jätkusid päringud ka siis, kui oli selge, et ohvreid ei ole ning sündmus on põhimõtteliselt lõppenud. Nõmme turuhoone puhul aitasid meediamulli tekkimisele kaasa inimlikud emotsioonid, hoone asukoht ning justkui linnalegendiks muutunud arvamus, et hiljuti renoveeritud ning tuleohutusnõuetele vastav hoone ei saa niisama lihtsalt maha põleda. Ülemiste lennuõnnetusega oli asi pisut keerulisem. Ligipääs sündmuspaigale oli raskendatud nii päästjatele kui ka meediale. Toimunu oli ühest küljest ilmselge, sest jääl lebas justkui vaatamiseks välja pandud lennuk. Samas lennukile lähenemata ei olnud päästetöödest võimalik ettekujutust saada. Lisagem sündmuse vastu tekkinud rahvusvaheline huvi ning lindi taga kannatamatult infot ootavad ajakirjanikud. Kahtlemata on iga päästetöödega mitte seotud inimene sündmuskohal segav faktor ning segajaid ei ole vaja. Päästetööde juhil on väga lihtne öelda, et ajakirjanikke sündmuskohale ei lasta.

Põhjustena saab tuua võimaliku plahvatusohu, raske ligipääsetavuse ning võimaluse, et ajakirjanikud segavad päästetöid. Tartu maanteelt on lennuk näha ning sellest piisab. Päästeööde kulg vahendatakse telefoni teel või pressiteatena. Mida arvavad telereporterid taolisest lahendusest Marek Lindmaa (Raport, TV3 uudised): TV3-l oli kella 15:00 planeeritud lennuõnnetuse teemaline erisaade. Saate aeg oli paigas, kestvus samuti. Kui päästetöödest pilti ei ole ja päästelt vajalikuks ajaks piisavalt infot ei saa, siis tuleb materjal mujalt leida. Küsitleme pealtnägijaid, võtame teleobjektiiviga staatilist pilti ning arvame midagi toimuvast. Saade on vaja täis saada. Siiri Ottender (AK uudiste toimetaja-režissöör): Kui infot ja pilti ei ole siis ühelt poolt teeb meedia kõik selle hankimiseks. Teisalt võidakse tulenevalt toimetuse survest või reporteri agarusest puudujääv osa ka lihtsalt välja mõelda. Võimalikud spekulatsiooniteemad on lennukis olevad hukkunud, järve voolanud kütuse hulk, lennukis olnud kaup (äkki leidus seal mingi ohtlik keemiline või bakteriaalne ühend). ERR-i poolt vaadatuna teeb Ottenderi sõnul olukorda keerulisemaks tõik, et rahvusvahelist huvikünnist ületavate uudiste puhul ootab Euroopa Ringhäälingute ühing (European Broadcasting Union) Eesti-suguselt väikeriigilt hea tava järgi umbes tunni jooksul sündmusest ka telepilti. Materjali saatmata jätmise eest kedagi ei trahvita, kuid riigi ja seda esindava televisiooni suutlikkusest võib Euroopa poolt vaadatuna mannetu mulje jääda. Ülemiste lennuõnnetus ERR-i suutlikkusele Eestis toimuvast Euroopa vaatajale pilti edastada varju ei heitnud. Päästetööde juhid leidsid õige pea võimaluse ajakirjanikud lennukist ohutus kauguses jääle lubada. Spekulatsioonide tekkeks ruumi ei jäänud, päästetööd said positiivse kajastuse.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


28

operatiivsündmus

Liiklusavarii gaasiveokiga nõudis üle 24 tunni peamurdmist Kraavi sõitnud Poola veoautost sai päästjatele ootamatult täiesti erakordne päästeoperatsioon, mille sarnast pole näha saanud isegi Euroopa riikide päästeteenistused. Kuido Kriisa Lõuna-Eesti Päästekeskuse planeerimisbüroo juhataja päästetööde juht Marek Kiik Lõuna-Eesti Päästekeskuse pressiesindaja Mis juhtus? 31. aprillil kell 06:10 teatati häirekeskusele, et Jõgevamaal Kasepää vallas Jõhvi-Mustvee-Tartu maantee 76. kilomeetril sõitis kraavi Poola veok gaasitsisterniga. Auto oli Eestist läbisõidul teel Venemaalt Poolasse. Küljele kukkunud tsistern õnneks tõsiselt kannatada ei saanud ja lekkeohtu esialgu ei olnud. Kergelt viga saanud juhi toimetas kiirabi haiglasse. Tõsisemaks muutus olukord siis, kui selgus, et veoki lastiks oli 19 tonni metaani, mida tsisternist tavatingimustel ümber pumbata pole võimalik. Jahutatult veeldatud gaasi transporditi tsisterniga Poolasse temperatuuril umbes 138 miinuskraadi. Et gaas soojenedes ohtlikult ei paisuks, peab veos kindla aja jooksul sihtpunkti jõudma, kus see ümber laaditakse. Lõhkemisohu otseseks põhjuseks oli, et tsistern lebas küljel ning tsisterni peal asuv ülerõhuklapp asus veeldatud gaasi sees. Seetõttu ei olnud automaatne ülerõhu alandamise süsteem töökorras, kuna klapp on mõeldud töötama gaasilises keskkonnas. Miks ei pumbatud gaasi ümber? Eesti ettevõtted metaani ehk maa-

gaasi tsisternides ei vea ja Tehnokontrollikeskuse andmetel pole selle aine vedamiseks siin ka ühtki tsisterni registreeritud, seetõttu puuduvad ka võimalused gaasi ümberpumpamiseks. Aine tarnimisega tegeleb Eestis küll ettevõte Eesti Gaas, kuid seda tehakse mööda torustikku. Maagaasi maismaad pidi tsisternides vedamine on maailmas suhteliselt harv, sagedamini transporditakse seda laevadega. Nõustamiseks võttis päästetööde algne juht, Jõgevamaa operatiivkorrapidaja Arvid Kipper, ühendust veeldatud gaaside käitlemisega tegeleva ettevõttega Reola Gaas. Ettevõtte esindajale tundus uskumatu, et tsisternis võib olla just metaan, ning õnnetuspaigale sõitis gaasifirma spetsialist. Infovahetusest Venemaa saatja ning Poola veoseomanikuga sai päästetööde juhtimise üle võtnud regiooni korrapidaja Kuido Kriisa teada, et tsisterni lõhkemisohu tekkimiseni on aega hiljemalt järgmise päeva hommikuni. See andis juhtumi lahendamiseks ajavaru. Oht inimeste elule ja tervisele Esimesena kohale jõudnud Mustvee päästjad tagasid tuleohutuse ja järgmine tähtsaim samm oli veetava aine kindlaksmääramine. Selleks vaadati veose ohtliku aine ohumärgistust ning vaadati läbi veoauto kabiin, kust leiti veosedokumendid. Ohumärgistus ja dokumendid kinnitasid, et tegemist on maagaasiga.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Päästetööde juht selgitas ohuala, mis ulatus tsisterni võimaliku lõhkemise puhul kuni 150 meetrini, kuid tulekahju puhkemisel ja tsisterni plahvatusel isegi 800 meetrini. See tähendanuks umbes 300 inimese evakueerimist. Politsei ja piirivalve ülesandeks jäi liikluse ümbersuunamine ning läheduses elavate inimeste teavitamine võimalikust evakuatsioonist ja kuidas selleks valmistuda. Esmane otseteavitus viidi läbi suuliselt, hiljem edastati info ka kakskeelsete kiriteadetena. Päästekeskuses kokku tulnud analüüsi- ja planeerimisgrupp täpsustas koostööpartnerite kontakte ning ühendust võeti kohaliku omavalitsuse esindajaga. Vallavalitsuse töötaja valmistas ette koha, kus elanikud ohu möödumiseni varjul saaksid olla, ja korraldas võimalused elanike transpordiks. Sündmuskoha läheduses oli pidevas valves kiirabiekipaaž. Lahenduste otsimine Õnnetuspaigale saabunud Reola Gaasi töötaja soovitas tsisternis torustiku kaudu rõhku alandada. Maailma praktikast on teada juhtum USA-s, kus sarnaste asjaoludega juhtunud liiklusõnnetusel lasti gaas loodusesse. Keskkonnaametist saabus hinnang, et tegemist on looduses esineva naturaalse gaasiga ja keskkonnale sellest otsest ohtu ei teki. Soodne tuule suund oleks gaasipilve ka asustusest eemale kandnud. Probleemiks oli andmete puudumine tsisterni ehituse kohta ja sobivate voolikute puudumine, sa-

400meetrine ohuala, kust veoki püsti tõstmise ajaks elanikud evakueeriti muti paiknesid väljalaskekraanid maapinna poole jäänud küljel. Reola Gaas andis kasutada oma voolikuid, kuid tuli arvestada, et need on ette nähtud propaani jaoks. Veeldatud propaani temperatuur ulatub 40 miinuskraadini, metaanil aga kuni 160 miinuskraadini. Esialgselt otsustati voolik tsisterni külge ühendada, et gaasi loodusesse lasta ja ühtlasi rõhku alandada. Enne kella 11:30 teatati Poolast, et plahvatuse vältimiseks on kõige õigem veok ratastele tõsta. Arvamuste vastakus tekitas parima otsuse langetamisel küsimärke. Ühendust peeti spetsialistidega nii Soomest, Hollandist, Poolast kui ka Venemaalt. Selgus, et naabermaades ja isegi kogu Euroopas pole sarnast õnnetust kunagi juhtunud. Seega ei olnud õpetlikku näidet lähedalt võtta. Samal ajal asusid Poolast Eestisse teele omanikfirma spetsialistid tehnikaga, millest loodeti gaasi ümber pumpamiseks abi saada. Hiljem selgus siiski, et poolakad jõudsid kohale ainult sõiduauto ning sadulveokiga. Veoautoga taheti tsistern võimalusel Poolasse toimetada. Parim lahendus leitud Voolik ühendati edukalt tsisterni


operatiivsündmus

29

Veoauto tõmmati ratastele kahe Tartust tellitud kraanaga. Foto Lõuna-Eesti Päästekeskus Tsisterni tõstmise ajaks kaasati sündmuskohale täiendavad kiirabijõud.

külge, kuid gaasifirma spetsialist ei olnud kindel, kas see teeb võimalikuks gaasi probleemideta välja laskmise. Oli oht, et madala temperatuuriga veeldatud gaasi väljumisel voolik jäätub või puruneb. Samuti oli vooliku läbilaskevõime väike, mis tähendanuks gaasi välja laskmise ajalise kestvuse määramatust. Nii otsustati jätta paigaldatud voolikuliini kasutamine ja kraani avamine olukorraks, kui surve on tõusnud kriitilise piirini ning ülerõhust vabanemine on vältimatu ja muul moel võimatu. Parima võimaliku lahenduse tõi infovahetus Soome spetsialistiga, kelle kontakt saadi Eesti Gaasi kaudu. Soomlane imestas, et kaasajal metaani mööda maad transporditakse ning tema tungivaks soovituseks oli veok ratastele tõsta ja kraane mitte avada. Selge järeldus oli, et ratastele asetatud tsisterni ülerõhuklapp on normaalses tööasendis, mis tõusvat rõhku automaatselt normi piires hoiaks. Vajalik tehnika ja ettevalmistus Päästetööde juht andis pisut enne kella 16:00 päästekeskuse kriisimeeskonna analüüsi- ja planeerimisgrupile korralduse esitada kaitseväele ametiabi taotlus, et saada gaasiveoki ratastele tõmbamiseks

vajalikku rasketehnikat. Kaitseväe tehnika võimekus osutus andmete täpsustumisel ebapiisavaks ning tõsteoperatsiooni otsustati kaasata lisaks eraettevõtte kraanad. Kaitseväe rasketehnika asus Paldiskis ja kraanad Tartus. Kohal käis kraanaettevõtte esindaja, kes tutvus olukorraga ning kinnitas, et kahe kraanaga on tsisternveoki tõstmine võimalik. Enne rasketehnika saabumist valmistas kohalik kopplaadur ette veoki rataste alla jääva tasapinna. Kopp eemaldas osa veoautoga külgnevast teetammist, mis oleks auto teepoolsetele ratastele ette jäänud. Tsisterni alla kaevati rihmade paigaldamiseks kanalid ning arutati variante, kuidas veokit kraanade abil ohutult tõsta ja samaaegselt vintsidega ratastele tõmmata. Tuleohu maandamiseks kasutati sündmuskoha valgustamiseks sädemekindlat valgustit ja tsisternile kinnitati lisamaandus. Regiooni korrapidaja ja päästetööde juht Kuido Kriisa otsustas tõstmise ajaks evakueerida kõik elanikud 400 meetri ulatuses ning edastas vastava korralduse politseile. Paljud elanikud läksid ohutus kauguses elavate tuttavate juurde, ülejäänud toimetati bussiga kohalikku rahvamajja.

Tõstmisoperatsioon Rasketehnika saabus kohale kell 21:20 ja kraanad 45 minutit hiljem. Tõsterihmade jaoks ohutumate kinnituskohtade määramine, tõsterihmade paigaldamine, tõmbetrosside kinnitamine ning lõpuks järk-järguline tõstmine kestis üsna pikalt. Ohutus ennekõike! Suurima ettevaatlikkusega läbi viidud operatsioon lõppes õnnelikult kell 01:28, kui tsistern oli teele tõstetud ja veok kraavist välja tõmmatud. Tänu normaalse tööasendi saanud ülerõhuklapile kadus peamine oht – tsisterni lõhkemine. Öösel jõudis kohale Poola sadulveok, millega tsistern poolteist kilomeetrit edasi, asulast eemale veeti. Hommikul hindasid politseieksperdid tsisterni liiklemiseks ohutuks ja ka Poola spetsialistid kinnitasid, et töökorras rõhualandamise süsteemiga tsistern jõuab ohutult sihtpunkti. Hea õppetund Päästetööde juhi Kuido Kriisa sõnul andis selline erakordne sündmus suurepärase kogemuse. Kriisa lisas, et niisuguseid keemiaõnnetusi, mis üllatavad isegi erialaspetsialiste, ei juhtu just iga päev. Kasulikke järeldusi õnnetusest saavad teha nii päästespetsialistid kui ka gaasidega tegelevad ettevõtted. Eri asutuste, kaitseväe, rasketehnikaettevõtete ja kohaliku omavalitsuse ressursside kaasamine näitas, kui oluline on omada ülevaadet koostööpartnerite võimekusest.

Juhtumi lahendamise käigus tulid välja kitsaskohad infovahetuses. See näitas, et oluliselt täpsemalt peab paika panema infoliikumise skeemid sündmuskoha, päästekeskuse kriisireguleerimismeeskonna ja päästeameti kõrgema juhtimistasandi vahel. Metaan on oma olemuselt hapnikuga konkureeriv gaas ning võib seetõttu põhjustada organismi hapnikupuudust, ilma et sissehingatava õhu hapnikusisaldus oleks langenud. Aine transport toimub reeglina suure rõhu all ja madalal temperatuuril. Situatsioonis, kus metaani vedav veok on ümber läinud, on kõige tõsisem oht gaasi plahvatamine selle soojenemisel. Vedela gaasi nahale sattumisel võib kaasneda pindmine või sügav külmakahjustus. Metaan ei ole mürgine allpool madalama astme plahvatusohu piirmäära ehk 5% (50000 ppm). Samas toimib metaan kõrgemates kontsentratsioonides hüpoksiliselt (hapnikuvaegust tekitavalt), kuna ta konkureerib hapnikuga õhus ja võib seetõttu tekitada sümptomeid nagu õhupuudus. Hapnikku peaks sissehingatavas õhus olema vähemalt 18%. Kui metaani kontsentratsioon õhus on üle 14% (140000 ppm), langeb hapniku sisaldus õhus alla 18%. See ei tohiks põhjustada teadvusekaotust, kuid tekivad teadvusehäired koos raskendatud hingamise ja teiste sümptomitega. Teadvusekaotus kujuneb suurema kontsentratsiooni (30% või 300000 ppm) korral, mis on tublisti üle madalama astme plahvatusohu piirmäära ja toksilise kontsentratsiooni. (Allikas: Mürgistusteabekeskus)

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


30

komando

Väikesaare elutingimused nõuavad Kihnu päästjatelt nutikust Kihnu saare elu nõuab sealsetelt päästjatelt mitmekülgsust, nutikust ja pealehakkamist. Tuleb ise autosid putitada, kiirabisõite teha ning meeskonnavanema kodus õppepäevi korraldada. Sirle Matt Lääne-Eesti Päästekeskus Avalike suhete büroo juhataja 2002. aastal oli selline lugu, et väljaõppe spetsialist Vaino Kaunissaar tuli Pärnust Kihnu suitsusukelduskoolitust tegema. Kihnu komandos siis veel hingamisaparaate ei olnud, need olid Kaunissaarel endal kaasas. Õhtul helistati päästesse, et sadamas asuvas külmhoones on ammoniaagihais. Siis saigi helistatud Kaunissaarele, kes rahvamajas korteris oli. Vaino arvas, et tehakse nalja – tema tuleb hingamisaparaatidega saarele ja nüüd kohe selline asi. Aga oligi päris õnnetus, üks kraan külmhoones hakkas läbi laskma. Päästjad tõmbasid hingamisaparaadid selga. Ühtegi mehhaanikut kohapeal ei olnud, niisiis otsiti mandrilt mehhaanik, kes oskas telefoni teel õpetada, mida päästjad tegema peavad. Ammoniaagil lasti tilkuda veeämbrisse, kus see lahustus. Hommikul tuli mehhaanik mandrilt kohale ja parandas lekkekoha ära. Kihnu saarel õnnetusi ikka juhtub, kuigi mitte nii palju kui mandril, sest saar on väike ja inimesi vähe. Kuna päästeväljakutseid on vähe, jätkub päästjatel aega ka kiirabikutsetele reageerida. Nimelt on Kihnus koostöös vallavalitsusega selline töökorraldus, et kiirabi kutse korral sõidavad kiirabiautoga välja pääst-

jad ning võtavad arstipunktist peale meediku, kellega koos patsiendi juurde minnakse. Kiirabikutseid on talveperioodil keskmiselt üks nädalas. Suvel, kui saar turiste täis, on ka kiirabil rohkem tööd. Lisaks kiirabi teenuse pakkumisele eristab Kihnu komandot teistest ka see, et kogu meeskond on koduses valves ja teenistuses ollakse poole kohaga. Muu töökorraldus on komandos samasugune nagu teisteski päästekomandodes. Nõuded päästjatele on samad, väljaõpet tehakse üldistel alustel ning tehnika ja komandohoone vajavad samamoodi hooldamist. Hea koostöö vallaga Vallavalitsus toetab päästeteenistust igati. Möödunud aasta novembris kolis Kihnu päästekomando vallavalitsuse ehitatud uude hoonesse, kus komandol on neljakohaline garaaž. Kihnu endine vallavanem Annely Akkermann sai möödunud aastal päästeteenistuse medali, sest eristub paljudest teistest vallajuhtidest suure koostöötahte poolest. Uues majas on päästekomando naabriteks euronormidele vastav jäätmejaam ja saarel põllumajandusteenuseid osutav ettevõtte. Selle aasta kärekülma talve võtsid Kihnu päästjad vastu juba uues komando-

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

ruumis. „Talvel oli siin ruum soe, see tähendab, et plusskraadid,” võrdleb Kihnu meeskonnavanem Ago Laos uut asukohta vana majaga. „Kuna me kohapeal valves ei ole, siis on see normaalne temperatuur,” ütleb ta. Kihnus päästekomandos on tööl kaheksa päästjat ja üks meeskonnavanem, kes komandot ka juhib. Valvekorralduse järgi on päästjad jagatud neljaks vahtkonnaks ja igas vahtkonnas on kaks meest. Kui keegi on puhkusel, ollakse valves üksi. Hommikul käiakse komandos ja vahetus võetakse üle ning siis minnakse koju tagasi. Esimene päästeauto peab suutma välja sõita 15 minuti jooksul. „Praktika näitab, et kümne minutiga on esimene auto väljas,” ütleb meeskonnavanem Ago. Kui tegemist on suurema sündmusega, tulevad appi kõik päästjad, kes saarel on. Enamikul on küll teised ametikohad, kuid töölt saab ära tulla, kui vaja tuld kustutada. Üks mees on Elioni sidekaablite hooldaja, üks peab autoremonditöökoda, on põllumees ja ka paar kalameest. Kuna saar on väike, jõuab mis tahes saare punktist autoga kümne minutiga komandosse, jalgrattaga läheb pisut kauem aega. Kui aga uue päästekomando juurde tagasi tulla, siis võrreldes eelmise majaga on garaaž poole suurem

– uues garaažis on neli autokohta, endine asupaik mahutas vaid kaht päästeautot. Uues kohas pole aga olmeruume. Garaažinurgas seisab küll kirjutuslaud, kuid pikemaks kontoritööks või õppepäeva pidamiseks on ruum talveperioodil liiga külm. Sel põhjusel asub Kihnu päästekomando kontor Ago kodus. Kontor oli kodus ka juba varem, sest eelmises kohas tilkus lagi läbi ja sinna ei saanud arvutit üles panna. Autopark Kihnu päästekomando garaažis seisab kolm päästeautot ja kiirabiauto. Põhiautoks on Sisu, mida Ago sõnul kõik naeravad. Suure esiklaasi tõttu näeb see auto välja nagu reisibuss. „Teist sellist pole, see pole üldse tuletõrjeauto moodi,” ütleb mees. Varustus on aga autol nagu ikka, muuhulgas viis hingamisaparaati ja hüdrauliliste päästeriistade komplekt. „Kui on liiklusavarii, siis suudame inimese autost kätte saada. Siiani auto lõikamist vaja ei ole läinud,” kirjeldab Ago. Paakauto on verivärskelt Kihelkonna päästekomandost saadud, sildidki ustel veel vahetamata. Praegu seisab garaažis ka veel vana paakauto, mis pole Ago sõnul samuti tuletõr-


komando Kui eelarve on väike, peab ise nutikam olema. Komando majanduskulude eelarve on 14  000 krooni, millest tuleb tasuda kommunaalkulud ja telefoniarved. Ometi suudeti sellestki nii palju kokku hoida, et sügisel osteti komandosse tolmuimeja. Varem puhastati tuletõrjeautosid suruõhuga. Kiirabitöö Kiirabiautoga seoses ei ole päästjatel muid kohustusi kui auto puhas hoida ja vajadusel välja sõita. Saarel on ka perearst, kuid tema töötab ainult argipäevadel. Nädalavahetusel teeb meediku tööd parameediku paberitega noormees.

Päästekomando uus garaaž mahutab neli autot.

Talvel teenindab kiirabi enamasti kohalikke elanikke, kellel on tervisemured. Suvitusperioodil juhtub õnnetusi turistidega. Mihkel Saare kiirabiga tagasiteel mandrilt, kuhu viis insuldikahtlusega inimese.

Kihnu keskusesse on üles pandud teadetetahvel kiiruskontrollist. 50 meetrit eemal seisab „kiiruseületajate jäädvustamiseks” posti otsas käokella kapis Zenit fotokaamera.

Kiirabikutsetega toimitakse nii, et pärast hädaabikõne saamist konsulteerib häirekeskus Kihnu perearstiga. Arst ütleb, kas välja sõidab tema või parameedik. Häirekeskus küsib ka, kus arst või parameedik asub ja annab nii kutse kui ka arsti asukoha edasi päästjatele. Kaks päästjat sõidavad kiirabiga välja ning võtavad meediku või arsti peale ja suunduvad haige juurde. Patsiendi juures otsustab arst, kas on võimalus abi kohapeal anda, transportida abivajaja kiirelt haiglasse või kannatab oodata graafikujärgse praamireisini. Kiire transport tähendab, et tellitakse ekstra praamireis või helikopter. Kui on vaja kiirabiga mandrile sõita, läheb kaasa vabas vahetuses mees. Valves olev meeskond jääb alati saarele. Tulekahjud ja ennetustöö Viimane suurem tulekahju oli Kihnus 2008. aasta 30. detsembril, kui põles elumaja. Alates 2001. aasta veebruarist, mil toimib Kihnu päästemeeskond, pole saarel ühtegi maja päris maha põlenud. „Karbid on püsti jäänud ja kõik on ka üles ehitatud,” täpsustab Ago.

jeauto nägu, aga see aetakse peatselt välja ning asemele tuleb hoovis seisev Kamaz, mille sarnast teist Eestis ei ole. Kamazi õhusüsteemi remontisid mehed ise ära, veepaak vajab veel kohendamist. Vanasse garaaži auto ei mahtunud ning on mitu aastat väljas seisnud, väliskliima jättis paagile omad jäljed. „Kõik on sellised uunikumid ka, et teisi selliseid Eestimaa peal vist pole,” kirjeldab Ago Kihnu päästeautosid. Vanale paakautole tegid mehed ise vee kiirväljalaskeklapi ning lahtikäiv veebassein on paigutatud esimese auto peale. Kuna tegemist on vanade sõidukitega, on alati vaja midagi remontida.

Suuri loodustulekahjusid saarel viimaste aastate jooksul olnud ei ole. Seitse-kaheksa aastat tagasi põles metsanoorendik, kulutulekahjusid ka õnneks pole. Turistid kipuvad küll mõnikord keelatud kohta lõket tegema, aga sellest on õigel ajal hädaabinumbrile teada antud. Ennetustöö on Kihnus kõva. Kolm aastat tagasi pandi seal rohkem kui sajas majapidamises lakke suitsuandurid ja saarest sai suitsuanduritega kõige rohkem kaitstud maanurk Eestis. Kihnu lapsed käivad aga päästekomandos ohutust õppimas. Ago rääkis, et veebruaris olnud avatud uste päeval pälvis kõige

31

rohkem huvi kiirabiauto. Üks lühike poiss pandi vaakummadratsisse ja madrats tõmmati vaakumisse. Siis tõsteti poiss madratsiga püsti. „Tal oli nii hea meel, et sai teistest ka pikem olla,” kirjeldab Ago. Nigelad sportimistingimused See, et saarel pole paljusid asju, mis mandri inimestele tavalised, tingib ka päästjatele pisut teise elukorralduse ja teistsugused probleemid kui mandrimeestel. Näiteks ei ole Kihnu saarel spordisaali. Vanas rahvamajas asunud jõusaal pandi mõni aasta tagasi kinni, kõik kangid-kettad vedelevad praegugi rahvamajas kolinurgas. Kevaditi, kui päästjatel tuli füüsilised katsed ära teha, lepiti spordivahendite kasutamine rahvamaja juhatajaga kokku. Hommikul mindi varem kohale, otsiti kangid asjade alt üles ja tehti katsed ära. Hiljuti osteti komandosse spordiraha eest kang ja kettad, kuid rinnalt surumise pinki ei ole. Õhk ja kütus mandrilt Hingamisaparaatide balloone käiakse täitmas Pärnus. Talvel on see keerulisem, sest praam ei sõida, lennukisse ja helikopterisse balloone aga ei võeta. Sel talvel oligi probleem, sest jääteed ei olnud ja kevadeks olid balloonid tühjad. Neid sai täita alles siis, kui kevadepoole hõljukiga mandrile pääses. Tõstamaa mehed tulid mandri poolelt balloonidele vastu, täitsid need ära ja saatsid saarele tagasi. Kogu päästeautode kütus tuuakse samuti mandrilt, kuigi Kihnu ainuke kütusetankla asub teisel pool maja. See aga ei suuda aastaringselt kütet tagada. Kui halbade ilmaolude tõttu ühendus mandriga pikemat aega puudub, saab kütus tanklast otsa. Kihnu kütus maksab rohkem ka, suveperioodil on see ühe krooni jagu liitri kohta kallim ning talvel võib hinnavahe veelgi suurem olla. Sellel talvel, kui mandriga päris pikalt ühendust ei olnud, müüdi saarel kütust hinnaga 25 krooni liiter. Päästjatel on alati olemas paarsada liitrit oma kütusevaru. Saarel elades tuleb arvestada tingimustega, mille peale mandri inimesed iialgi ei tuleks: tanklas võib kütus otsa saada, poes võib toidukraam lõppeda või olla ainult aegunud kaupa. Kui olud on kitsamad, tuleb ise nutikam olla – Kihnu päästjad seda on.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


32

aumärgid

Päästeamet tunnustas elupäästjaid ja jagas aumärke Reimo Raja peatoimetaja

Veebruaris vabariigi aastapäeva eel andsid siseminister Marko Pomerants ja Päästeameti peadirektor Kalev Timberg Salme kultuurikeskuses üle Elupäästja medalid ja päästeteenistuse aumärgid. Päästeteenistuse Elupäästja medali said 32 elupäästjat, nende seas viis eraisikut ja üks politseinik. Juba kolmandat korda tunnustati elupäästemedaliga kolme päästjat: Rein Lompi Tartu päästekomandost, Tanel Pukki Rakvere päästekomandost ja Konstantin Veršininit Tallinna Kopli päästekomandost. Päästeteenistuse kõrgeima autasu, Kuldristi, said kolm ja Päästeteenistuse Hõberisti viis inimest.

Patrullpolitseinik Harry Mäkker päästis veebruaris tulekahjust inimese.

otsustasid temaga kaasa minna. See otsus oli õige, sest läbimärgade riietega laps ei jaksanud ise kaugele kõndida, mistõttu tüdrukud ta süles kiiresti koju toimetasid. Tänu Laura ja Kerttu kiirele õigel viisil tegutsemisele sai selle väikese tüdruku elu päästetud. Harjumaa

Elupäästjate lood Veebruar 2010 Anne Martin Viljandimaa LAURA RÄTSEP KERTTU KUKK 2010. aasta 8. jaanuari pärastlõunal läksid Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi 10. klassi tüdrukud Laura ja Kerttu Viljandi järve äärde Huntaugu mäele kelgutama. Ühtäkki märkasid nad läbi järvejää vajunud last, kes üritas end küll ise taas jääle vinnata, kuid jääserv oli liiga hab-

ras ning murdus iga taolise katse juures. Teineteist sõnadeta mõistnud tütarlapsed võtsid kiiresti suuna jääaugu poole. Teel tuletasid nad meelde, mida koolis jäält päästmise kohta õpetatud oli, ja vastavalt sellele liiguti lapse suunas nüüd jääl roomates. Ka jääaugus hulpiv laps oli tema poole liikuvaid appiruttajaid märganud ja sirutas oma käed nüüd nende poole. Tublidel sõbrannadel õnnestuski väike tüdruk veest välja tõmmata. Šokis olev laps tahtis kaldale jõudnuna hakata üksi koju minema, kuid Laura ja Kerttu

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

JANNO PAJUPUU HOLGER ENOK HANS TERASMAA 19. oktoobril 2009. aastal sai Tallinna Lilleküla päästekomando väljakutse Wismari tänavale, kus põles lahtise leegiga kahekorruselise puitmaja teine korrus. Majas viibis teadaolevalt ka üks inimene. Tuli levis kiiresti ja leegid väljusid juba korteriakendest. Majja sisenenud päästjad Hans ja Janno ning juhtivpäästja Holger kuulsid teiselt korruselt kostvat oigamist, mis andis märku, et kannatanu on veel elus. Kiiresti tuvastati ohvri asukoht ning asuti teda põlevast hoonest välja viima. Päästetöö muutis erakordselt keerukaks kitsas ja järsk trepp, kannatanu suur kehakaal ning põle-

vast korterist trepikotta tungivad põlemisgaasid. Õnneks suudeti ühisel jõul inimese elu siiski päästa, kuigi ta vajas haiglaravi. Eelkirjeldatud keerulise päästesündmuse oskusliku ja kiireid õigeid otsuseid nõudnud juhtimise eest tunnustatakse Päästeameti peadirektori tänukirjaga ka Lilleküla päästekomando meeskonnavanemat Gert Teder’it. ALEKSEI MUHHIN 2009. aasta 4. novembril vahetult enne südaööd sai häirekeskus teate tulekahjust Tallinnas Maleva tänaval, kus põles üks ühiselamu tüüpi eluhoone neljanda korruse korter. Päästemeeskonna võttis maja välisuksel vastu sama maja elanik Aleksei, kes andis teada, et koridor on paksu suitsu mattunud. Lisaks oli Aleksei sisenenud enne päästjate saabumist põlevasse, suitsu ja põlemisgaase täis korterisse ning toonud sealt välja esikupõrandal lamanud naisterahva ja magava väikese lapse. Kannatanud, kelle elu tubli majanaaber oli päästnud, anti kiirabi hoole alla, päästjad kustutasid põlengu.


aumärgid õhufiltrina, liikus patrullpolitseinik Harry neljandale korrusele, kus esialgse info kohaselt asus ka põlema süttinud korter. Leidnud sealt eest maas lebanud mehe, toimetas ta kannatanu teisele korrusele, kus meedikud mehe oma hoole alla võtsid. Ent just Harry Mäkkeri ennastalgav ja kiire tegutsemine päästis selle inimese elu. Sündmuse käigus toodi põlengusse sattunud hoonest välja kokku kuus inimest, kellest üks oli saanud raskeid põletushaavu, üks vingumürgituse ja neli kergemaid tervisekahjustusi. Samal sündmusel inimeste evakueerimisel ülesnäidatud vapruse ja operatiivse tegutsemise eest saab Päästeameti peadirektori tänukirja Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Igor Uškevitš. Saaremaa

INNAR SÕRMUS KIRILL VANDERER 2009. aasta 5. detsembri õhtul tuli Keila päästekomandol sõita välja Keila-Joale, kus esialgse informatsiooni kohaselt põles kahekorruselise kortermaja teise korruse korter. Kohale jõudes leidsid päästjad eest paksu suitsu mattunud trepikojaga elamu, lisaks oli neile teada antud, et majas võib olla ka inimene. Päästjad Innar ja Kirill suitsusukeldusid põlevasse korterisse, tegutsesid seal kiirelt ja professionaalselt ning tänu sellele õnnestus neil päästa suitsu- ja tulelõksu jäänud üliohtlikus seisundis kannatanu, kes kohe kiirabile üle anti. KONSTANTIN VERŠININ LEV SEROPJAN 19. detsembril 2009. aastal süttis tulekahju Tallinnas Kalevi tänaval, kus põles kahekorruseline mansardkorrusega puidust elumaja. Kuna tuli levis majas väga kiiresti ja laialdaselt, töötas sündmuskohal mitu päästemeeskonda ja oli moodustatud koguni kolm suitsusukelduspaari, kes piirasid tule levikut ja evakueerisid elanikke. Suitsu-

sukelduspaaril, mis koosnes Kopli komando vanempäästjast Konstantinist ja Lilleküla komando vanempäästjast Levist, oli aga täita eriti keeruline ülesanne: nad pidid leidma ning paksu suitsu mattunud korterist välja tooma lapseootel naisterahva. Tänu sellele, et nad tegutsesid kiiresti ja osavalt, õnnestuski tulevane ema põlevast majast päästa ja kiirabitöötajate hoole alla anda. HARRY MÄKKER 2010. aasta 5. veebruari öösel kella veerand kahe paiku märkasid Tallinnas mööda Suur-Ameerika tänavat sõitvad patrullpolitseinikud, et ühe kortermaja neljanda korruse aknast tuleb suitsu. Kohe informeerisid nad päästeteenistuse häirekeskust ning asusid samal ajal ka majas viibivatele inimestele abi osutama. Kuna maja trepikoda oli juba paksu suitsu ja vingu mattunud, viskasid majaelanikud aknast välja võtmed, millega politseinikud uksest sisse pääsesid. Kolmandal korrusel avasid politseinikud aknad, et hingematvat suitsu välja lasta. Seejärel, kasutades oma talvemütsi suu ees

HILDA VOHLBRÜCK 2010. aasta 13. jaanuari pärastlõunal hakkas Saaremaal Valjala vallas Rahu külas ühes majapidamises pliit kõvasti suitsu sisse ajama – korsten ei tõmmanud millegipärast. Õnneks oli selles majapidamises olemas suitsuandur, mis hädaolukorrast oma signaaliga valjult märku andis ning nõnda külavanem Hilda tähelepanu naabermajale tõmbas. Läinud asja lähemalt uurima, leidis ta maja paksu suitsu täis olevat ja kiirustas tagasi koju taskulambi järele, ise samal ajal hädaabinumbrile 112 helistades. Tagasi jõudnuna roomas ta kohe suitsusesse tuppa, hüüdis peremeest, kes lõpuks ka midagi vastuseks mõmiseda suutis. Hääle suunas liikudes leidis Hilda 73-aastase majaperemehe suitsust ja vingust liikumisvõimetuna voodil lebamas. Hilda aitas kannatanu koos sündmuspaigale jõudnud vallavanemaga majast välja, päästes sel moel tänu oma tähelepanelikkusele ja targale tegutsemisele naabrimehe elu. Pärnumaa MAILER BERG 18. septembril 2009 sai Pärnu päästekomando väljakutse Pärnu kesklinna silla juurde, kus üks naisterahvas oli sillalt alla hüpanud. Kaks kohalejõudnud päästemeeskonda avastasid kiire luure käigus keset jõge kõhuli hulpiva kannatanu. Kaldalt, päästemeeskondade asupaigast, oli kannatanuni umbes sada meetrit. Kuna olukord oli juba

33

kriitiline, otsustati, et kiireim ja lootustandvaim variant inimese elu päästa on vabaujumise teel kannatanuni jõuda. Jõudnud uppujani, sai päästja Mailer ta enda haardesse ning siis tõmmati mõlemad kaldalt julgestusnööriga kindlale pinnale, kus esialgu elumärkideta kannatanut asusid elustama päästjad koos kiirabitöötajatega. See sündmus nõudis väga kiireid, õigeid ja professionaalseid otsuseid ning kohest reageerimist, millega Mailer edukalt toime tuli, päästes nii inimese elu. BRONEK VIOTTI 2009. aasta 15. novembri varahommikul oli Pärnus kesklinna silla juures üks meesterahvas jõkke kukkunud. Õnneks juhtus sealt samal ajal mööda minema Bronek, kes hädasolijale kohe appi ruttas. Kuna kallas oli järsk ja libe ning mingeid abivahendeid noormehel hättasattunu veest välja aitamiseks käepärast ei olnud, ulatas ta vees hulpivale mehele oma jala, mille abil hoidis veesolijat päästjate saabumiseni vee peal, päästes nii mehe elu. Päästjad heitsid veesolijale päästerõnga ning pinnaltpäästja tõi ta jõest välja, misjärel kiirabi kannatanu haiglasse tervisekontrolli viis. Jõgevamaa TAUNO TUVIKE OLGER JÜRMA 25. septembril 2009. aastal teatati päästeteenistusele korteripõlengust Jõgevamaal Adaveres Kuuse tänaval. Põles üks kolmekorruselise kortermaja teise korruse korter. Päästjatele anti teada, et põlevas korteris võib olla ka inimene. Esimese päästemeeskonna sündmuskohale jõudes olid mõlemale poole maja avaneva korteri aknad suurest kuumusest juba purunenud ning eluruum põles lausleegiga. Suitsusukeldust tuli alustada läbi akna, kuna korteri metallukse avamine võttis aega. Kui Jõgeva päästekomando suitsusukelduspaar Tauno ja Olger tõmberedelilt akna kaudu põlengukoldesse sisenesid, vahetasid nad välja Põltsamaa komando suitsusukelduspaari, kellel polnud õnnestunud korteris väidetavalt viibivat inimest leida. Taunol ja Olgeril läks see õnneks korda – nad leidsid voodis lebanud kannatanu ning, saades abi ka teistelt majaelanikelt, kandsid ta läbi põlengu trepist alla välja, kus kannatanu üle võtnud kiirabimeedikud kohe oma tööd tegema asusid.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


34

aumärgid

Noorimateks elupäästjateks olid 10. klassi õpilased Laura Rätsep (vasakul) ja Kerttu Kukk (paremal) Viljandimaalt. Fotol koos peadirektor Kalev Timbergiga (keskel). JAN EINAMANN 2010. aasta 10. jaanuaril veerand kahe paiku öösel teatati tulekahjust Jõgeva vallas Kärde külas kahekorruselises 12 korteriga elamus, kus üks trepikoda ja esimese korruse korter olid paksu suitsu mattunud. Veel enne kui päästjad kohale jõudsid, õnnestus naabritel korteriomanik põlevast ruumist välja tuua, kuid veidi toibununa suundus too oma suitsumattunud valdustesse tagasi. Kuna välisvaatlus ei reetnud päästjatele tuleaset, lülitus meeskonnavanem Jan hingamisaparaati ja asus olukorda hindama. Luure käigus leidis ta suitsu täis korteri esikust seal lamava elaniku, kelle ta kiirelt välisukse juures oodanud operatiivkorrapidaja Guido Kokki abiga välja toimetas. Kiirabi viis kannatanu, kes oli küll veel teadvusel, kuid enam mitte adekvaatne, haiglasse. Viljandimaa KULNO JUUS IVAR KRÕLOV 2009. aasta 3. novembri õhtul said Mustla ja Viljandi päästekomandod väljakutse Mustla alevikku Tiigi tänavale, kus veetrassi parandami-

seks kaevatud väga sügavas kraavis oli toimunud varing, mis kaks töölist mulla alla mattis. Kraavi sügavus oli üle kolme meetri ja laius umbes poolteist meetrit. Õnneks olid töömeeste pead siiski mulla alt nähtavad ning kohale jõudnud Mustla komando päästjad Kulno ja Ivar laskusid ettevaatlikult kannatanute juurde, et kindlaks teha nende seisukord. Selgus, et üks meestest oli küll teadvusel, kuid teine mitte. Kuna õnnetuspaik oli väga ohtlikus seisus, siis oli selge, et meditsiinilist abi saab kannatanutele osutama hakata alles pärast nende kraavist välja saamist. Kiiresti ja ettevaatlikult hakkasid päästjad nüüd pinnast eemaldama, et mullavangis olevatele meestele mitte lisavigastusi tekitada. Päästjate Kulno ja Ivari kiire ning oskuslik tegutsemine eriti ohtlikus olukorras päästis ühe varinguohvri elu. Mustla päästekomando meeskonnavanem Toomas Tuul tegutses selle sündmuse päästetööde juhina väga professionaalselt, hindas sündmuskohta kiirelt ning õigesti ja andis päästjatele vajalikke nõuandeid, mistõttu tunnustatakse teda selle sündmuse juhtimise eest Päästeameti peadirektori tänukirjaga.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Tartumaa REIN LOMP BENNO ZUPSON KASPAR VARIK 2009. aasta 28. detsembri öösel kella nelja paiku sai Tartu päästekomando väljakutse Puiestee tänavale. Põles kahekorruselise maja ülemise korruse korter, kus viibisid ka inimesed. Tegemist oli puumajaga, mille alumisel korrusel oli neli korterit, kuid ülemise korruse korterid olid kõik üheks suureks kokku ehitatud. Päästjate saabudes tungisid leegid juba ühest aknast välja, mistõttu said suitsusukelduspaari moodustanud juhtivpäästja Rein ja vanempäästja Kaspar korralduse asuda kiiresti ülemiselt korruselt võimalikke kannatanuid otsima ja seestpoolt kustutustöid tegema. Põlevasse majja sisenemisel leidsid päästjad kohe esimese kannatanu, kes toodi välja ja anti kiirabibrigaadile üle. Teistkordsel sisenemisel leiti veel kaks kannatanut, kes samuti välja toodi. Kuna aga kiirabibrigaade sel hetkel rohkem kohapeal ei olnud, võttis vanempäästja-autojuht Benno esimesena väljatoodud kannatanuga haiglassesuundunud

kiirabiautost hapniku andmise vahendid ning hoidis kaht ülejäänud kannatanut järgmiste kiirabibrigaadide saabumiseni stabiilses seisundis. Selle keerulise päästesündmuse oskusliku ja kiireid õigeid otsuseid nõudnud juhtimise eest tunnustatakse Päästeameti peadirektori tänukirjaga ka Tartu päästekomando meeskonnavanemat Andres Näkk’i. Lääne-Virumaa URMAS KALDMA ARGO SEILENTHAL MARIO KÜTT 26. novembril 2009. aastal said päästemeeskonnad väljakutse tulekahjule Rakvere linnas Pikal tänaval, kus põles kahekorruselise puidust elumaja esimese korruse korter. Päästjate saabumise ajaks oli trepikoda paksu suitsu täis, majja olid aga suitsuvangi jäänud kümme inimest, kellest viis eelkooliealised lapsed. Õnneks oli selle sündmuse lõpp õnnelik, sest kõik need inimesed õnnestus ka päästa. Enamiku majaelanikest evakueerisid päästjad Mati Veelaid, Ahto Järve, Siim Rikolas ja Andrus


aumärgid

35

Fotod: Reimo Raja

Päästeteenistuse Kuldrist 1. Roland Peets 2. Mart Kunmann 3. Ivar Kaldasaun

endine Piirivalveameti peadirektor Lõuna-Eesti Päästekeskus Lääne-Eesti Päästekeskus

Päästeteenistuse Hõberist 1. Andris Vejinš 2. Lauri Lugna 3. Viola Murd 4. Vello Lehtsaar 5. Priit Laos

Läti riikliku Tuletõrje- ja Päästeteenistuse Vidzeme regiooni Valka brigaadi komandör Siseministeerium Päästeamet Põhja-Eesti Päästekeskus Lääne-Eesti Päästekeskus

Päästeteenistuse Medal

Rakvere päästjad Rajar Riispere (fotol), Tanel Pukk, Andrus Piiskoppel ja Kalev Arukaev päästsid möödunud aasta detsembris põlevast puitmajast isa ja poja. Kriis tõmberedeleid kasutades. Päästja Urmas tõi koos vanempäästja Marioga majast välja vingu sisse hinganud mehe ja naisterahva. Vanempäästja Argo tõi aga päästemaski kasutades suitsumattunud trepikoja kaudu teiselt korruselt alla vingu sissehinganud naisterahva, kes ei olnud oma tervisliku seisundi tõttu võimeline redelit kasutama. Kõigile kannatanutele osutasid kiirabimeedikud abi kohapeal ja vaid üks neist vajas hiljem ka haiglaravi. TANEL PUKK ANDRUS PIISKOPPEL RAJAR RIISPERE KALEV ARUKAEV 2009. aasta 11. detsembri hilisõhtul said päästjad teate puhkenud tulekahju kohta Rakveres Karja tänaval. Süttinud oli üks puidust elumaja esimese korruse korter. Sündmuskohale jõudes alustasid päästekomando meeskonnad kohe kahe paariga suitsusukeldumist. Paarid jaotasid põlevad ruumid omavahel inimeste otsinguks ja kustutusrünnaku tegemiseks. Põleva korteri ühest toast leidsidki nad suitsust ja vingust ebaadekvaatsed isa ja poja, kellest üks

lamas põleval diivanil, teine põrandal. Päästjatel õnnestus mõlemad inimesed vingumürgitusse lämbumisest päästa ning meedikute professionaalse hoole alla anda. Ida-Virumaa JEVGENI IVANOV ANDREI PAVLOV SERGEI ŠUVALOV 28. detsembril 2009. aastal süttis kahjutuli Jõhvi linnas Kaare tänaval, kus põles üks korterelamu neljanda korruse ühetoaline korter. Õnneks andis naaberkorterisse paigaldatud suitsuandur õnnetusest õigel ajal märku. Sellest hoolimata olid päästjate saabudes nii trepikoda kui ka korter, kuhu suitsusukelduslüli sisenes, paksu suitsu mattunud. Elutoast avastasid nad põleva diivani, millel lamas juba meelemärkuseta korteriomanik. Päästjad Jevgeni, Andrei ja Sergei toimetasid kitsastes oludes manööverdades raske teadvusetu vanema meesterahva põlengukoldest välja ning andsid ta kiiresti meedikutele üle. Tänu päästjate kiirele professionaalsele tegutsemisele sai päästetud taas üks inimelu.

1. Priit Saar Siseministeerium 2. Aadi Vihm Rõngu Vallavalitsus; Rõngu abikomando 3. Alar Akkatus Vahastu abikomando 4. Raivo Murumägi Vahastu abikomando 5. Mart Osmin endine Lääne-Eesti Päästekeskuse teenistuja 6. Tiina Laube Päästeamet 7. Indrek Samm Demineerimiskeskus 8. Kalvi Kiik Demineerimiskeskus 9. Merike Vahher Häirekeskus 10. Valentina Veigel Häirekeskus 11. Igor Šarin Sisekaitseakadeemia 12. Ando Vainjärv Sisekaitseakadeemia 13. Avo Krutto Põhja-Eesti Päästekeskus 14. Mart Sild Põhja-Eesti Päästekeskus 15. Kristjan Sepp Põhja-Eesti Päästekeskus 16. Andrei Zapalov Põhja-Eesti Päästekeskus 17. Teet Piile Põhja-Eesti Päästekeskus 18. Andres Filatov Põhja-Eesti Päästekeskus 19. Marko Lipp Põhja-Eesti Päästekeskus 20. Dagi Dorbek Põhja-Eesti Päästekeskus 21. Jüri Ross Lõuna-Eesti Päästekeskus 22. Rein Jüris Lõuna-Eesti Päästekeskus 23. Marek Johanson Lõuna-Eesti Päästekeskus 24. Rauno Ruut Lõuna-Eesti Päästekeskus 25. Juhan Juhaste Lõuna-Eesti Päästekeskus 26. Guido Vahtra Lõuna-Eesti Päästekeskus 27. Raivo Pavlovitš Lõuna-Eesti Päästekeskus 28. Arvi Uustalu Lõuna-Eesti Päästekeskus 29. Andrey Kiselev Ida-Eesti Päästekeskus 30. Sergei Sazonov Ida-Eesti Päästekeskus 31. Endi Štšerbakov Lääne-Eesti Päästekeskus 32. Remi Rannu Lääne-Eesti Päästekeskus 33. Jüri Hanikat Lääne-Eesti Päästekeskus 34. Raul Roosileht Lääne-Eesti Päästekeskus 35. Morris Jorš Lääne-Eesti Päästekeskus 36. Raivo Märtson Lääne-Eesti Päästekeskus 37. Vadim Ivanov Lääne-Eesti Päästekeskus 38. Häli Allas Lääne-Eesti Päästekeskus Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


36

xxxxx

Pritsumees Pomerants ehk siseminister päästekomandos töövarjuks Pärast eelmise aasta läbirääkimisi ametiühingute liikmetega päästjate tööaja, palga ja koondamiste teemadel otsustas siseminister Marko Pomerants tuletõrjuja ameti omal nahal järele proovida. Marko Pomerants siseminister On 10. veebruar ja kell on kolmveerand seitse hommikul. Lilleküla komando pealik Kristjan Sirp on käskinud 7:50 kohale tulla. Võtan enne päästjate ellu sukeldumist vastasolevast Statoilist ühe kohvi. Kõrval on McDonald’s. Kohe saab selgeks ROTAL-iga läbirääkimistel kõne all olnud diskussioon 24-st tunnist kahe tasustamata puhkuse tunni üle. „Kuidas te ei maksa, kui me peame kogu aeg komandos olema ja ei saa vahepeal „Maci” minna?” Mina siis mõtlesin, kui palju on Eestimaal neid komandosid, kust üldse annab burgeri järele minna. Lillekülas igatahes on. „Mac” on Eestimaal suhteliselt uus nähtus, Lilleküla komando on selle koha peal olnud juba aastast 1932. 7:50 annan Kristjanile terekäe pihku ja läheb lahti Ramon Ruotsile, Lilleküla komando rühmapealikule, töövarjuks olemine. Ramon oli palga- ja töötingimuste läbirääkimistelaua juures teisel pool lauda. Niisugune totaalselt hingestatud ja kompromissideta vend, kes tegi ka aeg-ajalt avaldusi selle kohta, kuidas Päästeametit tegelikult juhtima peaks. Tahtsin näha, kui kõva mees ta oma igapäevatöös on. Lisaks töövarjuks olemisele huvitas mind päästjate mõttemaailm, mis vähemasti läbirääkimistelaua taga väga

päästjatekeskne oli. Muidugi oli mu sooviks ka hoomata päästjate 24-tunnist töövahetust – töökorraldust, milles sai samuti läbirääkimiste käigus kokku lepitud. Kella kaheksa ajal toimub vahetuse üleandmine, kus mind määrati meeskonda Lilleküla 11. Ramon tutvustab jõudumööda ette sattuvaid mehi. Minister Siim Kiisler on kutsunud üles eesti nimesid võtma. Lillekülas on selles osas juba üht-teist ette võetud, Dmitrit kutsutakse omavahel Taneliks ja Levi Oleviks. Tädi ja tutikad kummikud Siis tuli minu ellu Tädi. Tegelikult on ta Ivi Siniaas – inimene, kes hoiab mehed riides. Naisterahva kätt on ikka vaja, isegi siin, kus tegemist on sellise mehise kohaga nagu tuletõrjekomando. Tädilt sain tutikad kollased kummikud, rõivad, kiivri ja kindad, millega vajadusel päästetöödele asuda. Kohe hommikul kogutakse pritsumeestelt ka söögirahad lauanurgale hunnikusse, 50 krooni per suu. Lõunasöögiks lepitakse kokku kartulipuder ja hakklihakaste, õhtuks frikadellisupp. Teise meeskonnavanema Ivo juhtimisel saavad selle jõugu toitmiseks vajalikud toormekilogrammid paberile ja kraam ka poest ära toodud. Meestel on ka parasjagu palgapäev ja Ramon jagab palgalipikuid. Üle üheksa tuhande krooni on seda,

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

mis meestele arve peale kantud. Teise paberi saavad mehed veel. Tegemist on töölepingu muudatusega, mis tingitud uuest kollektiivlepingust. Ramon tutvustab mulle kogu seda „stuffi”, mida päästeauto oma luukide taga peidab. Seal on igasugust kraami alates voolikutest ja lõpetades keemiaõnnetuste puhuks vajalikuga. Pea iga pritsumaja juurde iseenesestmõistetavalt kuuluv laskumistoru saab ka ära proovitud. Ramoni kiirus torust alla tuhisedes on nagu olümpial kelgutamises – kaks sajandikku. Tegelikult ilmselt natuke rohkemgi. Peagi siirdume õppeklassi, kus mina saan võimaluse oma etteasteks, milles annan ülevaate kogu päästevaldkonnas möödunud aastal toimunust. Kõige agaramaks küsimuste küsijaks on Ramon. Järgmiseks uueks tegelaseks minu elus saab operatiivkorrapidaja Andres Uusjärv. Mees pidi olema kuuskümmend üks, aga on selline erichkriegerlikult nooruslik. Krieger on muidugi poisike võrreldes Andresega. Temaga analüüsitakse üht hukkunutega tuleõnnetust. Tundub, et päästjate poole pealt tehti kõik õigesti. Kõht täis ja õppusele Ongi aeg lõunat valmistada. See kõik käib organiseeritult nagu pääste-


xxxxx

37

Meie vahetuses olid:

Marko Pomerantsile anti Lilleküla komandos põhjalik ülevaade päästjate tööst ja varustusest – mees kuulas suure huviga.

Loomulikult ei jäänud ministril proovimata ka „torusõit”.

töö. Kellelgi on juba pann tulel, mitu meest koorib kartuleid, mina sibulaid. Pritsumeestel pidi kõvasti sibulat ja küüslauku kuluma, rahvatervise huvides. Lõuna saab igatahes toitev. Pärast seda aga ei mingit molutamist. Läheb õppuseks ja teemaks on suitsusukeldumine. Suitsu ja kuuma meil käepärast pole, on hoopis MUPO-st tühjaks jäänud ruumid. Selleks ajaks on ka suur hulk ajakirjanikke hoovi kogunenud. See ei takista meid oma asja ajamast. Esimene paar teeb alguse ära. Nähtavuse kaotamiseks saab teibiga maski ette haiglasussi kile. Minu paariliseks saab Marius. Mina lähen ees ja tema liigub minu taga – nii liigume põlvedel ruumist ruumi, ikka mööda paremat seinaäärt, et järg käest ei läheks. Ühe toa keskel ongi kannatanu, kes päästmist vajab. Tegelikult nukk. Marius hakkab kannatanut vinnama, mina teda välja juhtima. Saame oma ülesandega hakkama. Õuele on välja aetud ka tõstuk, millega Alo Pähn mind ja Kanal 2 operaatorit enam kui 50 meetri kõrgusele tõstab. Vaatan oma kiivris nagu Vana Toomas alla Tallinna linnale. Edasi mõned intervjuud teemal kas ja miks. Kuna päevaplaan hakkab käest ära minema, organiseerivad mehed väljasõidu. Kiiresti autosse ja ... Ehte tänava Heleni kooli korvpalli mängima. Saaliaja said mehed selle eest, et käisid koolil abiks lund rookimas.

Esimesed väljakutsed Palliplatsilt tagasi ja korraks duši alla. Väljasõiduvalmidus peab jääma. Mind hoiatatakse: „Kui vaja hüppa seebisena roobadesse!” Õnneks pole vaja. Peagi ongi esimene väljakutse, kiirabi vajab abi. Ühe Mustamäe korrusmaja üheksandal korrusel on vanem proua alkoholiga liialdanud ja vajab haiglaravi. Kiirabibrigaadi jõud, milleks on kaks meest ja kaks kena naisterahvast, prouast üle ei käi. Ei saa esialgu hakkama meie Mariusegagi. Lõpuks suudame tädi pehme raamiga tooli istuma saada. Tooli saame köögist viinaviskajate alt. Tädi tooliga lifti ja alla! Peagi saame järgmise väljakutse paneelmajja, kust tuleb kõrbelõhna. Korteris, kust see kõrbehais tuleb, toimetab üks vanatädi köögis, ei tee päästjatest väljagi ega lase ennast segada. Õnneks ei ole ka tuleohtlikku olukorda. Sõidame depoosse tagasi ja peagi on jälle minek. Ühes Mustamäe ühiselamu tüüpi majas üürgab toas suitsuandur. Perenaine on aga pool aastat Norras olnud, tema telefoninumbrid ei vasta. Aknast nähtu põhjal selles toas ka midagi põlema minemas pole ning olukorra põhjustaja on ilmselt anduri tühjenev patarei. Nii see andur meist sinna üürgama jääb. Aknast sisse vaadates võib näha igasuguseid asju. Ramon rääkis loo, kuidas tema noore päästjana välja-

•• Lilleküla 11 (esimene auto) Rühmapealik – Ramon Ruotsi Autojuht – Rene Rannamägi Päästjad – Marius Pihlak, Priit Trestip, Asso Ende Praktikant – Viljar Viidak (SKA I kursus) •• Lilleküla 12 (teine auto) Meeskonnavanem – Ivo Remmelga Autojuht – Kuido Tammemäe Päästjad – Jüri Marist, Olavi Rattasepp, Dmitri Ivanov •• Lilleküla 42 ja Lilleküla 72 (tõstukauto ja paak) Vastutav päästja – Lev Seropjan Autojuht – Toivo Puumees Päästja, seekord koduhoidja – Georgi Novozilov sõidul redeliga kolmanda korruse akna taha ronis ja lambiga tuppa valgust näitas. Seal aga pereisa pereemaga ... Mees sööstnud akna poole ja Ramon mõelnud oma noorele elule. Mees aga märganud kiivriga meest ja peatunud. Ramon oli ühe aknaga mööda pannud, vaja oli hoopis naaberaknast sisse vaadata. Vahepeal on rahulikum periood. Teeme õhtusööki ja vaatame uudiseid. Minu pritsumeheks olekut on kõigis uudistes muidugi eri nurga alt käsitletud. Mehed hindavad ERR-i vaatenurga kõige õigemaks. Põhjendatult. Pärast õhtusööki aetakse niisama juttu. Paakauto juht Toivo Puumees, meeste jaoks Pusa, on vana Dünamo rattaga mees ja jutt läheb sellele, milline salv aitab valu vaigistada ja milline mitte. Pusa võiks olla vabalt ka Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhataja. Ta tunneb neid kõiki, alates Niguliste kirikust ja rääkimata Pühavaimust, kuna on aegade jooksul neid sageli kustutamas käinud. Mina ütlen, et siin Paldiski maanteel on Tervisekaitseinspektsioon, kus ma eelmises ministriametis käisin. Pusa ütleb, et teab seda kohta ka. See põles samuti. Siis arutavad mehed, milliseid ülemusi nad on oma pika karjääri jooksul persse saatnud. Tavaliselt juhtub see kustutustööde käigus, kus kõrvalt targutajaid palju. Ega see toimu sihilikult.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


38

xxxxx

Pärast üle õla vaadates selgub, kes see tegelane on. Olla ka ministreid saadetud. Sellest süüst pole puhas ka Georgi – Ramoni arvates Eesti lühim päästja oma 164-sentimeetrise pikkusega. Georgi Novozilov saab ennast päästeautos püsti riidesse panna, ei mingit sagimist. Muide, kiire riietumine on ka täitsa huvitav kogemus üle hulga aja. Viimati oli vaja kiirustada vene kroonus. Umbes kolmanda väljasõidu eel ütleb Marius, et ma teen midagi imelikku. Nii ongi. Olen kiirelt pükstesse karanud, aga kenasti paika sätitud traksid on jäänud hargivahele. Ega muud kui kummikutest välja ja uuesti. Autos avastan, et kiivririhm, millega paaril esimesel korral on tegemist olnud, on juba kinni. Hakkab tulema! Umbes pärast kümmet on jälle väljakutse. Sõidame Paldiski maanteed mööda linna poole. Pikk Herman on juba näha. Tegemist on kahekorruselise puumajaga, millega pole muud teha, kui see ära lammutada. Kohale jõudes selgub, et Uusjärv on jälle meie ellu sekkunud. Niisiis võib

väljasõitu käsitleda õppusena. Välja on sõitnud meie mõlemad masinad. Kui esimesed mehed on selles mahajäetud majas teisele korrusele jõudnud selgub ukse avamisel, et majas on elu täitsa olemas. Kaks naisterahvast on just söögi valmis saanud, üks noormeeski külas. Kahes toas on elekter ja puha. Kohale kutsutud politsei ütleb, et kuna hoonele on vaba juurdepääs, siis nad võivad jääda. Eestikeelsetel prouadel on isikutunnistused olemas ja meist nad sinna jäävad. Korjame oma voolikud kokku ja sätime end minekule, aga sel hetkel tuleb häirekeskusest jälle teade. Ühes järjekordses Mustamäe ühiselamu tüüpi majas pidavat ühest toast suitsu tulema. Seekord on peremees ise kodus ega tea suitsust midagi – valeväljakutse. Enne keskööd saame komandosse tagasi. 24h vahetus on mõistlik Selge see, et 24-tunnise vahetuse puhul mees ka magab. Läbirääkimistest on meelde jäänud, kuidas iga kuue tunni järel tuleb tagada pool tundi puhkeaega. Nüüd õnnes-

tub oma puhkeaeg välja võtta. Olen ühes toas Ramoniga, mõlemal riided kiireks selgaajamiseks paika pandud, kuid öine vahetus möödub rahulikult. Mis puutub üleminekusse 24-tunnisele vahetusele, siis tundub see erinevatel põhjustel mõistlik olevat. 12 tunni puhul on ühed mehed öösel tööl, teised päeval. Juba õppuste ja üldse päevaplaani läbiviimine on sellise töökorralduse puhul erinev. Kuna vahetuse üleandmine on samuti aeganõudev tegevus, siis 24-tunnise vahetuse puhul on neidki vähem. Meeste kulud tööle tulekuks on väiksemad. Ainsaks küsimärgiks ongi intensiivsemad tööperioodid – kevadised kulupõlengud või suuremad metsatulekahjud. Natuke pärast kuut teeme silmad lahti. Järgmise vahetuse mehed hakkavad tasapisi saabuma. Võtan hommikusöögiks veidi eilset kartuliputru. Hommikuste tulijate hulgas on Ivo Paulus, ka üks läbirääkijatest ametiühingu poole pealt. Rühmapealikuks on neil Gert Teder, Eestist

esimese spetsina Haitile saadetud mees. Tuleb ka Urmas Ojaste, tema on teinud pikki aastaid kaastööd televisiooniga ning filminud videoid päästjate tööst. Ütleb mulle, et ma olen tal juba kahekümnes minister. Ma ütlen, et see pole küll võimalik, neid pole pärast sõda Eesti Vabariigis nii palju olnudki. „On küll!” jääb ta enesele kindlaks „Ma olen süsteemis juba seitsmekümnendate algusest saati.” „Siis küll,” jääb mul üle nõustuda, kui nõukogudeaegsed ka arvesse võtta. Ongi vahetuse üleandmise aeg. Edasi duši alla. Pritsumehevarustus Tädile tagasi ja ülikond selga. Kella 10-ks vaja valitsuse istungile jõuda. Julgen sellist töövarju varianti kõigile oma järeltulijatele selles ametis soovitada, kui just varasemat kogemust võtta pole. Tolku on sellest rohkem kui krooni eest. Võib ju öelda, et minister tehku oma tööd, aga kes ütleb, et asjadest parem arusaamine seda ei ole. Ramon osutus professionaaliks nagu teisedki tema mehed.

Pomerants õppis tundma päästjate hingeelu ja mõttelaadi Ramon Ruotsi soovitab ministritel ja juhtivametnikel kas või kord aastas komando uksele koputada ning uurida, kuidas päästjatel tegelikult läheb. Ramon Ruotsi Põhja-Eesti Päästekeskus Lilleküla komando rühmapealik Päästeteenistust on eelnevatel aastatel tohutult reformitud, võtmata arvesse päästjate endi ettepanekuid. Seetõttu oli viimane aeg mobiliseerida päästjad ja viia sõnumid ministrini. Olin üks Põhja-Eesti Päästekeskuse poolt valitud sõnumiviijatest. Tõepoolest, läbirääkimised olid tulised ja kui aus olla ega ma end eriti tagasi ka hoidnud, sest iga uus siseminister, nii ka Marko Pomerants, toetub päästeteenistuses olevate probleemide lahendamisel ameti juhtkonna arvamustele ja nägemustele. Läbirääkimiste käigus tuli ministrilt ettepanek tulla Lilleküla komandosse ja kogeda elu päästjana ning olla samas ka minu töövari. Sain

Lilleküla komando rühmapealik Ramon Ruotsi (paremal) aitab siseminister Marko Pomerantsil (vasakul) suitsusukeldusvarustust kinnitada. Foto: Reimo Raja kohe aru, milles tegelikult asi – ministril oli soov teada saada, milline on Ruotsi oma põhitööl ja kuidas ta oma tööülesannetega hakkama saab. Ühel veebruarikuu hommikul oligi ministri lubadus tõeks saanud ja ta asus 24 tunniks päästjaks Lille-

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

küla komando teises vahtkonnas. Sulandus meeskonda Enamikku pritsumeestest huvitab kindlasti, mis mees see Pomerants siis on ja kuidas ta päästja rolliga toime tuli. Ütleksin, et täitsa muhe

vana. Sulandus meeskonda, oli uudishimulik ja tahtis kõike ise oma silmaga näha ning käega katsuda. Vahetuse jooksul ühtki tõsist sündmust ei olnud, seega õiget ettekujutust päästja tööst kriitilises situatsioonis minister ei saanud. Mida olulist ja uut võis minister õppida ja kogeda? Seda peaks tema enda käest küsima, aga arvan, et ta mõistis meeskonnatöö tähtsust juba väikeste sündmuste lahendamisel. Kindlasti õppis ta tundma päästjate hingeelu ja mõttelaadi ning koges uue ametiga kaasnevat ärevust, samuti puhkamist situatsioonis, kus alateadvus pidevalt töötab ja korrutab, et kohe võib tulla väljakutse. Edaspidi soovitan ministritel ja teistel kõrgetel juhtivametnikel üks kord aastas üheks päevaks unustada oma põhitöö ja koputada komando uksele ning küsida kuidas meil tegelikult läheb.


Õppus

39

Jõhvi viadukti varing Eelmisel aastal korraldas Ida-Viru maakonna kriisikomisjon Jõhvi linnas kompleksõppuse „Viadukti varing 2009”. Õppuse aluseks oli 2008. aastal maakonna kriisikomisjoni ja kohalike omavalitsuste kohtumistel tõstatatud riskide analüüs. Urmas Tokman Ida-Eesti Päästekeskus õppuse üldjuht Õppuse eesmärk oli harjutada kohaliku omavalitsuse ja kriisireguleerimisstruktuuride valmisolekut, tegutsemist viadukti varingul ja kontrollida Jõhvi valla hädaolukorra lahendamise plaani (HOLP) toimimist. Õppusel osalesid IdaEesti Päästekeskuse, Jõhvi vallavalitsuse, Ida Politseiprefektuuri, SA Ida-Viru Kiirabi, AS Eesti Raudtee, Keskkonnainspektsiooni ja Ida Regionaalse Maanteeameti spetsialistid. Et sündmuspaik oleks võimalikult realistlik, kasutasime Eesti Raudtee päästerongi, Eesti Põlevkivi raudteelõiku, Järve Bussipargi bussi ja Eesti Punase Risti „kannatanuid” ning valmistasime ette sündmuskoha otse Jõhvi kesklinnas oleva viadukti alla. Avariilise bussi aitas sündmuskohale toimetada Kirde Kaitseringkond. Kriisikomisjoni tegemisi hindasid õppusel maakonna kriisikomisjoni liikmed. Olukorra lahendamine Õppuseks ettevalmistumise käigus valminud HOLP koostati viadukti konstruktsioonide amortisatsioonist põhjustatud varingu ennetamiseks, õnnetuseks valmistumiseks, strateegilisel tasandil reageerimiseks ja õnnetuseelse seisundi taastamise korraldamiseks. Varingut saab ennetada liikluskorralduse kontrolliga, vältimaks rasketehnika sattumist viaduktile, ning visuaalse kontrolliga, fikseerides muutusi konstruktsioonides. Kuna kõiki õnnetusi ei õnnestu kunagi ära hoida, siis toodi ennetuse alla ka õnnetuse tagajärgede leevendamise meetmed. Nendeks on koolitused, infovoldikute koostamine ning informeerimine ajakirjanduse abil. Koolitused on vajalikud nii kriisikomisjoni liikmetele kui ka ohualasse jäävate korteriühistute esimeestele, et tõsta nende teadlikkust keemiaõnnetuse korral tegutsemisest ning evakuatsiooni korraldamisel.

Kiirabimeedikud „kannatanuid” aitamas. Foto: Matti Kämärä Võimalikuks õnnetuseks valmistumiseks on kaardistatud nii inimkui ka tehniline ressurss, valmistatud ette kaardid liikluskorralduseks ja ümbersõiduviidad. Õnnetuse ajal ohualas viibivate inimeste kiireks teavitamiseks kasutakse politseiautodel olevaid valjuhääldeid, kuna Jõhvis puudub varajase hoiatuse süsteem (VHS). Sündmuse käiku kajastatakse kohaliku meedia kaabeltelevisiooni LiTes ja raadio Viru vahendusel. Evakuatsiooni korraldamiseks on kaardistatud objektid ning koostatud meetmed elanike ajutiseks ümberpaigutamiseks. Liiklust reguleerivad esmalt politseinikud, maanteeameti kohalik allüksus paigaldab ümbersõiduviidad. Õnnetust likvideerivad päästjad, kriisikomisjon aitab vajadusel nende tööd logistiliselt ja peab arvestust ressursside üle. Õnnetuseelse olukorra taastamine on suures osas kohaliku omavalitsuse korraldada, kriisikomisjoni ülesandeks on kahjude hindamine, vastutuste määramine, taastamise käigu seire. Õppuse stsenaarium Stsenaariumi järgi variseb viadukt ajal, mil seda ületab liinibuss. Buss ja viadukti konstruktsioonid kukuvad peale all liikuvale kütuserongile, mille kaks tsisterni purunevad.

Diiselkütust sisaldavate tsisternide süttimisoht on suur ning plahvatuse korral on ohuala raadius umbes 350 meetrit. Liinibussis olevad inimesed jäävad rusude alla kinni. Liiklus viaduktil suletakse kuni 40 minutiks. Samal ajal korraldatakse evakuatsiooniõppus ohualasse jäävas Jõhvi hooldekeskuses. Sündmuste käik Häirekeskus sai teate „õnnetusest” kell 09.33. Sündmuskohale saadeti päästjad, politseinikud ja meedikud. Politseinikud sulgesid viadukti 40 minutiks ja piirasid sündmuskoha. Päästjad abistasid kannatanuid, kustutasid tuld, toestasid viadukti ja likvideerisid reostuse. Meedikud abistasid vigastatuid. Koostöö sündmuskohal tegutsevate meeskondade vahel sujus hästi. Vallavanema kokku kutsutud kriisikomisjon ei saanud koguneda Jõhvi vallavalitsuse ruumides, kuna hoone asus ohualas. Kogunemiskohaks määrati Vene Gümnaasium. Kriisikomisjoni põhiülesanne oli teavitada ohualas paiknevate objektide valdajaid, korraldada evakuatsioon, tegeleda liiklusega ja pidada arvestust ressursside üle. Kogunedes võeti ühendust päästetööde juhiga, teavitati teda komisjoni töölehakkamisest, kujundati ruum sobilikuks ja ühendati sidepidamisvahendid. Kaks kriisikomisjoni liiget asusid kohe te-

lefoni teel teavitama ohualasse jäävate objektide valdajaid, neil kulus selleks väga palju aega. Kui nad olid selle lõpetanud, tuli päästetöödejuhilt teade hädaohu likvideerimisest ning nad alustasid teavitamisega uut ringi. Kriisikomisjoni esimees palus abi maavanemalt maakonna kriisireguleerimismeeskonna teabegrupi kaasamiseks. Teabegrupp kogunes kriisikomisjoni tööruumidesse, avas infotelefoni ja valmistas ette esmased teated meediale. Õppuse raames kontrolliti ka Jõhvi hooldekodu valmidust evakueerida sealseid elanikke. Hooldekodu inimesed olid ettevalmistatud, kõik ootasid häiret positsioonidel üle poole tunni. Kokkuvõte Väliõppusel kulges erinevate struktuurüksuste koostöö ladusalt. Peeti vajalikuks edaspidigi selliseid õppusi korraldada. Kriisikomisjoni ettevalmistatud hädaolukorra lahendamise plaan toimis. Samas tõdeti asjaolu, et kaasati liiga vähe tehnilist personali (sekretariaati, IT-spetsialiste, sidetehnikuid jne), ja vajadust paigaldada tiheasustusega piirkondadesse varajase hoiatuse süsteem. Õppus kulges plaanipäraselt, sellest õppisid nii operatiivteenistused kui ka vallaametnikud.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


40

HÄIREKESKUS

112 on ka Euroopa ühtne hädaabinumber Eestis hästituntud number 112 on ka Euroopa ühtne hädaabinumber. Seda, et hädaabinumbrilt 112 saab abi kutsuda kõigis Euroopa Liidu maades, teab Eesti elanikest ainult 45 protsenti. Edvi Freiberg Häirekeskus Kommunikatsioonijuht Euroopas on ühtne hädaabinumber 112 kasutusel selleks, et kõigil hättasattunud inimestel oleks võimalik helistada hädaabi saamiseks (politsei, kiirabi ja päästeteenistus) ühel ja samal numbril kõigis Euroopa Liidu riikides. Euroopa Komisjon peab eriliselt tähtsaks seda, et reisides või töötades Euroopa Liidu maades saavad hättasattunud inimesed alati tasuta abi kutsuda nii lauatelefoni kui ka mobiili abil, helistades numbrile 112. Euroopa komisjon viib iga aasta algul läbi üle-Euroopalise Eurobaromeetri kiiruuringu „Euroopa hädaabinumber 112”, mille tulemused avalikustatakse Euroopa 112 päevaks, mida tähistatakse 11. veebruaril. Uuringu läbiviimise eesmärgiks on: •• mõõta, millised on Euroopa Liidu riikide elanike teadmised Euroopa ühtsest hädaabinumbrist 112; •• uurida, millised on Euroopa Liidu riikide elanike arusaamad Euroopa ühtse hädaabinumbri tähtsusest ja kasulikkusest; •• võrrelda Euroopa Liidu riikide elanike kogemusi helistamisel Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 või rahvuslikele hädaabinumbritele. Käesoleval aastal viidi uuring läbi juba kolmandat korda. Seekord küsitleti inimesi kõigist riikidest üle Euroopa 7.–11. jaanuarini. Eestist küsitles uuringufirma Saar Poll 1512 inimest. Eurobaromeetri 112-teemalise uuringu küsimused läkitab kohalikele uuringufirmadele Euroopa Komisjon ja seega on need kõigis Euroopa Liidu riikides ühed ja samad. Kui varasematel kordadel avaldati ainult koondtulemused, siis käesoleval aastal esitati raportis juba tulemused riigiti. Seega

on nüüdsest võimalik igal riigil võrrelda oma tulemusi teiste Euroopa Liidu riikidega ja ka Euroopa keskmisega. Informeeritus Euroopa 112-st Üks tähtsamaid küsimusi uuringus on Eesti ja ka teiste Euroopa Liidu riikide elanike informeeritus Euroopa ühtsest hädaabinumbrist 112. Selle teadasaamiseks küsiti inimestelt, kas nad on nõus väitega, et Eesti inimesed on adekvaatselt informeeritud Euroopa ühtse hädaabinumbri olemasolust. Eesti vastanutest oli 48% selle väitega täielikult või pigem nõus. Selle tulemusega oleme EL-is 7. kohal Rootsi järel. EL keskmine oli vaid 23%. Võrreldes 2009. aastaga on Eestis informeeritus tõusnud 2%. Kui võrrelda seda näitajat teiste riikide tulemustega, siis on Eesti 2%-ne tõus tagasihoidlik. Näiteks Poolas tõusis informeeritus 10%, Tšehhoslovakkias 11%, Rootsis 8%. Informeeritust Euroopa ühtsest hädaabinumbrist 112 saame me kõik suurendada, kui 112-st rääkides alati rõhutame, et see number ei ole kasutusel ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Kuhu eestlane häda korral helistab Eurobaromeetri kiiruuringus paluti vastanutel meenutada oma viimase viie aasta hädaolukordades helistamist ja sooviti teada, millisele numbrile hädaabi vajaduse korral helistati. Uuringu tulemustest selgus, et 51% Eesti vastanutest oli teinud viimase viie aasta jooksul vähemalt ühe kõne numbrile 112. Selle tulemusega on Eesti konkurentsitult esikohal. Teisel kohal on leedulased 43% ja kolmandal soomlased 42%-ga. Küsimusele, millisele numbrile te helistaksite hädaolukorras Eestis, vastas 90% küsitletutest, et valiks numbri 112. Selle tulemusega oleme nende riikide grupis, kus lisaks 112-le on kasutusel veel ka teisi hädaabinumbreid, (Eestis number 110) esikohal. Eestile järgneb Luksemburg 85% ja Sloveenia 79%-ga. Eelmise lõigu selgituseks – Euroopa Liidu riikidest seitsmes on 112 kasutusel kui ainus hädaabinumber. Seetõttu analüüsiti nimetatud küsimuse vastuseid kahes grupis – ühte koondati need, kus on kasutusel üks hädaabinumber, ja teise ehk siis suuremasse gruppi riigid, kus peale 112 on kasutusel ka

teisi numbreid. Meile lähimatest riikidest on 112 ainukeseks hädaabinumbriks Soomes, Rootsis, Taanis. Neist tulemusest ei saa järeldada, et Eesti inimesed on väga haiged või kasutavad 112-le helistamist kurjasti. Tulemus näitab, et Eesti inimesed usaldavad hädaabinumbrit 112 ja on selle omaks võtnud. Seda hinnangut kinnitavad ka Tartu Ülikooli õppejõu Triin Vihalemma uuringu „Ohuteabe vastuvõtu ja töötlemise eripärad – kultuuriline kogemus ja infohankimise harjumused” tulemused, kust selgus, et lisaks massimeedia kanalitest tulevale infole soovitakse ohuolukorda arutada ja täiendavat infot koguda oma isikliku suhtlusvõrgustiku kaudu, aga ka küsida otse asjaomastelt institutsioonidelt (eeskätt Päästeametist ja Häirekeskusest). Näiteks kui mõned aastad tagasi põles Eesti-Vene piiri ääres Narva taga mets ning tuuled kandsid suitsupilve Eesti poolele, siis otsiti ajakirjandusest saadud infole kinnitust ka 112-lt. Hädaabikõnele järgnevad tegevused Hädaabinumbrile 112 helistamise kogemuste hulka kuuluvad ka tege-


HÄIREKESKUS vused, mis järgnesid hädaabikõne sooritamisele. Sellele küsimusele vastamisel oli võimalik valida nelja erineva vastusevariandi vahel: abi saabus kohale kiiresti; abi saadeti välja, kuid ei jõudnud kohale; ma sain telefoni teel informatsiooni selle kohta, mida või kus tegutseda, et lahendada oma probleemid; sündmus, mille pärast helistasin, ei olnud hädaolukord ja seetõttu ei olnud vaja abi välja saata. 77% Eesti küsitletutest vastas, et väljasaadetud abi saabus kiiresti ja mitte kellelegi ei olnud väljasaadetud abi saabumata jäänud. Selle tulemusega jagab Eesti Euroopas 21.–23. kohta koos Kreeka ja Bulgaariaga. Kui eelmistest tulemustest selgus, et Eesti inimesed on harjunud abi otsima 112-lt ja helistajaid on palju, siis see analüüsitulemus näitab, et meie Häirekeskuses toimiv hädaabikutsete menetlemise süsteem selekteerib välja need sündmused, mis vajavad lahendamiseks abi väljasaatmist ehk kõnede rohkus ei tähenda mingil juhul hädaabikutsete suurt hulka. 13% Eesti vastajatest väitis,

et nad said kõnele vastajalt informatsiooni või siis konsultatsiooni oma probleemi lahendamiseks. See number on suurem ainult Rootsil ja Luksemburgil – 14%, ning tulemus näitab, et Eestis suunatakse need hädaabiteated, mille menetlemise käigus selgus, et ei vajata kiiret abi, vaid konsultatsiooni, teistele infonumbritele. Meie hädaabinumber 112 teeb tihedat koostööd arvukate infonumbritega, mis kõik koos moodustavad ühes inforuumis töötava koostöövõrgustiku, mis on nii omavahel kui

ka hädaabinumbrile 112 väga heaks koostööpartneriks. Üheks tähtsamaks koostööpartneriks on selles vallas perearsti nõuandetelefon 1220, kuhu suunatakse kõik need meditsiinilised hädaabiteated, kus helistaja vajab konsultatsiooni. Hädaabinumbriga 112 töötavad käsikäes politseinumber 110, päästeala infotelefon 1524, Tallinna abitelefon 1345 ja keskkonnainspektsiooni infotelefon 1313. 7% Eesti küsitletutest vastas, et nad ei helistanudki sellise problee-

41

miga, mis vajanuks abi väljasaatmist, ja see number on Euroopa Liidu riikide seas esikohal. Selline suur protsent näitab, et Eesti inimesed on harjunud oma probleemidele telefoni teel abi otsima ning kui kusagilt mujalt abi otsida ei osata, siis helistatakse hädaabinumbrile 112 ka siis, kui helistaja teab juba ette, et ta ei vajagi kiirabi või päästemeeskondade abi. Siit koorub välja vajadus täiustada infotelefonide koostöövõrgustikku, kust inimestel oleks võimalik kohe oma erinevatele probleemidele vastuseid otsida.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


42

operatiivsündmus

Keemiaõnnetused ja nende likvideerimisega seotud probleemid Peeter Randoja analüüsib kaht viimaste aastate keerulisemat keemiaõnnetuse likvideerimist ning toob välja päästjate keemiavõimekuse kitsaskohad. Peeter Randoja Põhja-Eesti Päästekeskus Avalike suhete büroo juhataja Aastatel 1999–2009 toimus Harjumaal, sh Tallinnas, kokku 323 keemiaõnnetust ehk keskkonna saastumist kemikaalidega. Keemiaõnnetuste osakaal võrreldes teiste sündmustega ei ole suur – keskmiselt 24 õnnetust aastas ehk alla ühe protsendi (vt tabelist ja jooniselt). Samas on keemiaõnnetused väga ohtlikud, nende likvideerimine on töömahukas ja eeldab suurte eritehniliste ressursside kasutamist. Vähemtähtsad ei ole ka teadmised, oskused ja kogemused, mis on keemiaõnnetuste likvideerimiseks vajalikud.

mist on hoopis keemiaõnnetusega. Eksitavat teadet võib põhjendada sellega, et ettevõtte viilhalli suures vannis segunesid õli ja lämmastikhape, mille tagajärjel tekkis ainetevaheline eksotermiline reaktsioon soojuse ja suitsu eraldumisega, kuid ained ei süttinud põlema. Ohtlikku ainet valgus ka viilhalli põrandale, kuna hape söövitas vanni torustikku auke. Päästetööde juhi hinnangul oli ohtlike ainete laialivalgumise ala umbes 100 ruutmeetri suurune. Sündmuskohale saabus viis päästemeeskonda, demineerimis-

Tabelist ja joonisest järeldub, et keemiaõnnetuste arv on viimastel aastatel oluliselt kahanenud. Kui võrrelda ajavahemiku esimest viit aastat ja teist poolt, selgub, et perioodil 2000–2004 oli aastas keskmiselt 38 keemiaõnnetust, aastatel 2005–2009 aga 20. 27. juulil 2009 kell 11 saabus häirekeskusesse teade tulekahju kohta Tallinnas Paljassaares OÜ Kesto territooriumil, kus ladustatakse ohtlikke aineid. Kui päästemeeskonnad sündmuskohale saabusid, selgus, et tege-

Keemiasukelduja puhastamine Tallinnas Paljassaares OÜ Kesto territooriumil.

keskuse erikeemiatalitus ja neli kiirabibrigaadi. Õnnetuse likvideerimiseks kasutati ka Kesklinna päästekomando keemiahaagist. Päästetöid juhtis Põhja-Eesti Päästekeskuse vanemoperatiivkorrapidaja, keda abistasid kiirabi välijuht ja vastutav korrapidaja. Ohtliku aine väljaselgitamine Üks ülesannetest õnnetuse likvideerimise algstaadiumis oli ohtlike ainete kindlaksmääramine. See on päästetööde juhile tähtis informatsioon, et langetada esmased otsused

Kui võrrelda Paljassaare õnnetust Kalev SPA-s toimunuga, olid viimases inimesed ohtlikumas olukorras – klooriaurud sattusid kiiresti sundventilatsiooni ja sealt edasi ujulasse. keemiakaitse taseme määramiseks ja laiali valgunud kemikaalide kogumiseks. On mitu võimalust, kuidas ohtlikke aineid määrata: võib kasutada mõõteriistu, otsida ohtliku aine markeeringuid või lugeda saatekirju. Et OÜ Kesto happeid ei käitle, polnud ka dokumente, seetõttu alustati kohe ohtliku aine kindlaksmääramist mõõteriistadega ja otsiti anumatelt markeeringuid. Ohtliku aine kanistrile oli kirjutatud lämmastikhape, mõõteriistadega kontrolliti see info üle. Päästjad mõõtsid saastet ACCURA pumbaga, kuid see ebaõnnestus ja tulemusi ei saadud. Põhjuseks, miks nii juhtus, pakuvad spetsialistid välja neli võimalust: päästjate vähene kogemus, väljaõppe puudulikkus, ACCURA pumbaga happeaurude mõõtmise keerulisus või vale mõõtmismetoodika kasutamine. Kemikaalid ja nende osakaalu

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


operatiivsündmus Need kaks keemiaõnnetust juhtisid tähelepanu kolmele tähtsale asjaolule: mõõteriistu tuleb kontrollida ja päästjaid koolitada, et nad oskaksid mõõteseadmeid kasutada; päästjate tehtud esmased mõõtmised keemiaõnnetusel on vajalikud eelkõige päästetöödejuhile päästetööde korraldamiseks, kuid need ei ole asitõendid menetlustoimingutes kohtuvaidluse korral. Mõlema sündmuse puhul kiidavad päästetöödejuhid erikeemiatalitust: mõõteseadmed on kvaliteetsed ja usaldusväärsed, spetsialistidel on keemia alased teadmised ja mõõtmisoskused, nad on läbinud koolituse, kuid puudub kohtumenetluses vajalik sertifikaat. Päästja kaitse sündmuskohal Päästetööde juhi otsusel oli Paljassaare keemiaõnnetuse alguses keemiasukelduse kaitsetase, päästja kustutusriietus ja hingamisaparaat. Pärast keemiasukeldust kurtsid Lilleküla päästjad halba enesetunnet ja nad suunati haiglasse profülaktilisse tervisekontrolli. Kokku kontrolliti viit päästjat ja meeskonnavanemat, kuid keemiaõnnetusest põhjustatud tervisekahjustusi ei avastatud. Pärast lühiajalist taastumist lubati mehed tagasi tööpostile.

mõõtsid keemiatalituse spetsialistid RAMAN spektromeetriga. Ainete kindlaksmääramise aega pikendas see, et vanni valatud vedelik koosnes mitmest komponendist. Täpsed keemiliste ainete nimetused ja osakaal selgusid tund aega pärast proovide võtmist – õliga olid segunenud lämmastikhape ning vähesel määral ammoonium- ja berülliumnitraati, mis on äärmiselt mürgine ja eluohtlik kemikaal. Et tundmatut ainet kiiremini tuvastada, oleks keemiaspetsialistide hinnangul vaja ka teise tööpõhimõttega spektromeetreid (IR, GC-MS). Kalev SPA keemiaõnnetusel Tallinnas 1. juulil 2008 kasutati mõõtmiseks Dräger Accuro toru ja saadi ka mõõtmistulemused – segunenud olid 12-protsendiline naatriumhüpokloriidi ja 40-protsendiline väävelhappelahus. Pärast mõõtmist selgus, et mõõtmistoru oli kasutamiseks aegunud, mistõttu tulemused ei olnud usaldusväärsed.

Selgus, et päästjad olid vähesel määral sisse hinganud lämmastikhappeaure, mis eritusid nende kaitseriietusest pärast keemiakoldest väljumist. Kuidas sellist olukorda vältida? Keemiasukeldust korraldava isiku ülesandeks keemiasukelduseeskirja § 16 alusel on hinnata ja määrata riskikeskkond ning vajadusel moodustada loputus- ja pesukoht enne keemiasukeldust. Keemiasukelduseeskirja § 12 p 1 alusel keemiasukelduse teostamisel normaalses riskikeskkonnas moodustatakse loputuskoht ja keemiasukelduseeskiri § 3 p 1 sätestab, et kõrgendatud riskikeskkonna korral moodustatakse loputus- või pesukoht. Seega oleks päästjad pidanud pärast esimest keemiasukeldumist läbima loputuskoha, kuid see oli ettevalmistamata. Eeltoodu põhjal tõstis päästetööde juht kaitsetaset – B-taseme kerge keemiakaitseülikond ja hingamisaparaat. Valmistati ette loputus- ja pesukoht. Päästetööde käigus piirati territoorium, ohtlike ainete laialivalgumine piirati. Aine segati liivaga ja koguti tünnidesse. Keemiakoldest väljunud päästjad suunati ettevalmistatud lo-

putus- ja pesukohta, objekti ümbruses tehti õhusaaste monitooringut. Saasteainete ohtlikku kontsentratsiooni ei avastatud ning seepärast puudus ka vajadus elanikkonna teavitamiseks ja evakueerimiseks. Ka Kalev SPA sündmusel koguti ohtlikud ained kokku, kasutades selleks absorbenti. Kaaluti ka võimalust suunata ohtlik aine kanalisatsiooni, kuid konsulteerides AS-iga Tallinna Vesi, ei olnud see lahendus sobilik. Halvasti ehitatud ventilatsioon Kui võrrelda Paljassaare õnnetust Kalev SPA-s toimunuga, olid viimases inimesed hoopis ohtlikumas ja keerulisemas olukorras – klooriaurud sattusid kiiresti Kalev SPA sundventilatsiooni ja kandusid laiali hoone erinevatesse ruumidesse, sh ujulasse, kus viibisid inimesed. Selgus, et hoone sundventilatsioonisüsteem oli valesti projekteeritud ja ehitatud. Tehnilisest ruumist, kus toimus ohtlike ainete segunemine, väljusid klooriaurud sundventilatsiooni kaudu. Et õhu välja- ja sissetõmbeavad asusid katusel kõrvuti, sisenesid ohtlikud aurud uuesti hoonesse õhu sissetõmbeava kaudu. Hoones viibinud inimesed, sh välisriikide (Ukraina, USA, Norra, Soome) kodanikud, tundsid hingamisteedes kipitust ja ärritust. Haiglatesse toimetati kontrollimiseks ja ravile kokku 33 inimest, neist 18 last. Päästetöödega oli seotud kaheksa kiirabibrigaadi ja neli päästemeeskonda. Nii paljude kiirabibrigaadide kasutamine ühel õnnetusel on Eesti ajaloos ainulaadne. Erivõimekusega päästjaid vähe? Esmapilgul tundub, et töö laabus hästi, kuid analüüsides päästetööde juhi käsutuses olevaid inimressursse, võib kiiresti jõuda järeldusele, et neid oli ebapiisavalt. Esiteks on keemiapäästevõimekus ainult Lilleküla ja Kesklinna päästekomandodel, kellel on ka vastav tehnika ja varustus keemiajärelhaagistes. Kõik päästjad Kesklinna ja Lilleküla komandos on läbinud keemiakursuse ehk nad on selles valdkonnas koolitatud. Põhja-Eesti Päästekeskuses on ühes vahetuses korraga valves 20 keemiavõimekusega päästjat: kümme Lilleküla ja sama palju Kesklinna komandos. Sündmust likvideeris 12 päästjat, neist kaheksa Lilleküla ja neli Kesklinna komandost, kuid kuus neist

43

suunati haiglasse kontrolli. Korraldada töid keemiakoldes kuue allesjäänud mehega kuue tunni jooksul on keeruline ettevõtmine: vastavalt keemiasukelduseeskirja § 13 p 1 alusel moodustatakse kõrgendatud riskikeskkonna korral lisaks keemiasukelduspaarile ka julgestuspaar ja § 3 alusel määratakse keemiasukeldusjuht. See tähendab, et kogu keemiasukelduse inimressurss oli tööle rakendatud ja reserv puudus – päästetööde juht oli sunnitud kasutama ühte keemiasukelduspaari keemiakoldesse sisenemiseks neli korda. Keemiakoldest väljuti hingamisõhuballoonide vahetamiseks ja puhkamiseks. Puhkamise ajal tööd keemiakoldes seiskusid. Siit järeldub, miks kestsid Paljassaare sündmuse päästetööd seitse tundi. Paljassaare sündmusel tekkinud olukorrale on pakutud erinevaid lahendusi. Järjepideva töö keemiakoldes oleks saanud tagada, kui keemiakoldesse oleks sukeldunud kaks paari vaheldumisi ehk keemiasukeldus- ja julgestuspaar oleks vahepeal rolle vahetanud. Sellisel juhul oleks päästjate koormus tasakaalustatumalt jaotunud. Kuid ikkagi – lisaressursside kaasamine ja kasutamine tundub olevat parem variant. Kui tihti keemiasukelduspaarid tegelikult koldesse siseneda võivad, selle kohta regulatsioon keemiasukelduseeskirjas puudub. Meie naaberriikide Soome ja Rootsi kolleegid kinnitavad, et neil on lubatud igal päästjal ühe õnnetuse raames ainult üks kord keemiakoldesse sukelduda! Siin on kindlasti mõtlemisainet. Rohkem koolitusi Kõik päästjad on läbinud keemia alase koolituse. Keemiasukelduseeskirja § 7 p 1 alusel tuleb vähemalt üks kord aastas korraldada täienduskoolitust keemiasukeldumist sisaldavate praktiliste harjutuste ja õppuste näol igale päästemeeskonna koosseisu kuuluvale keemiasukeldumist teostavale päästeteenistujale. Et seda täita, tuleb veel kord kriitiliselt üle vaadata järgmiste aastate plaanid: keemiaõnnetusi esineb harva – seetõttu on ka kogemusi nende likvideerimiseks vähe kogunenud, mistõttu tulebki pöörata suuremat rõhku keemia alastele täienduskoolitustele ja praktilistele õppustele. Keemiaõnnetuste juhtimise täienduskoolitused operatiivkorrapidaja võimekuse tõstmiseks toimusid aga juba 2009. aastal Sisekaitseakadeemia simulatsiooniharjutuste klassis.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


44

järelevalve

Tulekahjud ööklubides Mis sai inimestele hukatuslikuks viimaste aastate rängimates ööklubide tulekahjudes Venemaal ja USA-s ning milliseid muudatusi see tuleohutusnõuetes kaasa tõi?

Dima Peterson Põhja-Eesti Päästekeskus Tuleohutusbüroo vaneminspektor Selleks, et põlevas ööklubis kõik inimesed ellu jääksid, tuleb täita kolm peatingimust: hoones ei tohi olla nii ohtlikku sisustust nagu oli ööklubides Venemaal ja USA-s, kus toimusid viimaste aastate traagilisimad tulekahjud; olemasolevad tulekustutusvahendid peavad olema nõuetekohased, et kustutada tulekahju selle algfaasis ning ööklubi väljapääsud peavad olema sellised, et kõik inimesed pääsevad hoonest välja selle lühikese aja jooksul, mille jätab kiirelt arenev tulekahju. Põhja-Eesti Päästekeskuse tuleohutus- ja menetlusbüroo inspektorid kontrollisid 11. detsembril 2009 Tallinna ööklubisid ja avastasid terve hulga puudusi – seda küll enamasti väiksemates ööklubides, mida päästeseadusest lähtuvalt ei pea kord aastas kontrollima. Avastatud rikkumistest võib välja tuua tulekustutite puudumise, mittetöötava tulekahjusignalisatsiooni, ummistatud evakuatsioonitee ning lukustatud ja võtmega avatava evakuatsiooniväljapääsu ukse. Reidi tulemusena algatati mitu väärteomenetlust ja määrati tähtaeg puuduste likvideerimiseks. Tulekahju Permi ööklubis Venemaa Permi ööklubi Hromaja Loššad külastajatel oli tulekahju puhkedes väljumiseks aega kolm minutit ja 22 sekundit. Üle poole sellest ajast lõbutsesid inimesed edasi ega saanud aru, et hindamatu evakuatsiooniaeg kahaneb iga sekundiga. Siis, kui hakati paaniliselt väljapääsu poole tormama, oli juba

liiga hilja. Videol on näha, et kõige ees jooksevad turvamehed. Need, kes teadsid, kus asub teenistuslik tagavaraväljapääs, jõudsid end päästa. Kuigi – ka see tee oli poolenisti ummistatud prügikarpidega. Enamik inimesi aga tormas juba talumatutes tingimustes peaväljapääsu juurde. Et ööklubi Hromaja Loššad asus elumajas, paigaldati kaheksa aastat tagasi klubi lakke heliisolatsiooniks kaks kihti vahtplasti. Mendelejevi-nimelise Moskva Keemia-Tehnoloogia Ülikooli andmetel eraldub vahtplasti ja odava ehitusplastiku põlemisel fosgeen, mida Esimese maailmasõja ajal kasutati lahingmürkainena ja gaasikambrites. Õhku paiskuvad ka dioksiinid, mis on mõjult veel hirmsamad kui kaaliumtsüaniid ja sinihape. Dioksiinid surmavad hetkega – seetõttu hukkusidki paljud ööklubi külastajad pärast esimese sõõmu mürgise gaasi sissehingamist. Meedias kirjutati, et klubis oli roolagi. Tegelikult rippus lae all kotiriidele kinnitatud punutud paju, mida polnud kaheksa aastat puhastatud ja millele oli kogunenud palju tolmu. Samuti olid lae all elektrikaablid. See kõik põhjustas tulekahju leviku surmatoova kiirusega. Kõik teised Permi klubid sulgesid nädalaseks leinaks uksed. Kahe päeva pärast, kuuldes televiisorist plastmaterjalidest, hakkasid ööklubide omanikud viimistlust seintest ja laest eemaldama. Naaberklubi võttis tööle tuletõrjuja. Algasid tõsised ööklubide kontrollid, kohale tulid videokaameratega tuletõrjeinspektorid. Kui avastati tõsiseid rikkumisi, saabusid prokuratuuritöötajad. Ööklubisid suleti

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Skeem. Ööklubi Hromaja Loššad skeem, millelt on näha, et ööklubist väljumiseks tuleb läbida kaks ust. Mõlemal uksel oli teine pool suletud. (Tõlge: cлужебный выход – teenistuslik väljapääs; мягкий уголок – pehme nurgake; cтолы – lauad; барная стойка – baarilett; диваны – diivanid; деревянная перегородка – puitvahesein; ниша на восемь человек – nišš kaheksale inimesele; дверь на половину закрытая – poolsuletud uks; oхрана – valve; гардероб – garderoob; выход – väljapääs; cцена – lava; эпицентр пожара – tulekahju keskpunkt)

puuduste likvideerimiseks 15–30 päevaks. Midagi sellist polnud kunagi enne Hromaja Loššadi põlengut juhtunud – tuletõrjeinspektor lihtsalt tuli kord aastas kohale, kirjutas rikkumise eest välja minimaalse trahvi 1800 rubla, omanikud lubasid rikkumise kõrvaldada ja inspektor kadus järgmise aastani. Pärast sellist tõsist põlengut kaalub Venemaa valitsus topelttrahvi süsteemi rakendamist. Näiteks kui tuletõrjeinspektor nõuab 200 000 rubla maksva tuletõrjesüsteemi paigaldamist ja hoone omanik seda ei tee, saab ta trahvi 200 000 rubla ja peab sellest hoolimata ka süsteemi paigaldama. Tulekahju USA ööklubis Station 20. veebruaril 2003 toimus sarnane tulekahju USA-s Rhode Islandi ööklubis Station. Ilutulestikust läks põlema vahtplast, tulekahju arenes ülikiiresti, hukkus sada inimest. USA Rahvuslik Tehnoloogia ja Standardi Instituut (NIST) korraldas ulatusliku uuringu, et selgitada välja, miks oli ohvreid nii palju.


koostöö

45

Ida-Eesti Päästekeskus tihendab koostööd kohalike omavalitsustega Tänavu esimese poolaasta jooksul kohtus päästekeskuse juhtkond regiooni kõikide (37) omavalitsuste esindajatega. Arutelude eesmärk oli info edastamine kogukonna inimeste turvatunde suurendamiseks ja koostöö parem korraldamine Eve Ojala Ida-Eesti Päästekeskus Avalike suhete büroo juhataja

Ööklubi Station temperatuuri mudel. Punane värv näitab üle 1000 ºC temperatuuri lava ja tantsuala kohal 1,5 meetri kõrgusel põrandast 90 sekundit pärast tulekahju algust. Station ööklubi tulekahju uuring näitas, et esimesed ööklubi külastajad tajusid ohtu 24 sekundit pärast vahtplasti süttimist; suurem rahvamass tormas väljapääsu poole pärast seda kui bänd lõpetas mängimise (30 sekundit); kaks kolmandikku külastajatest üritas evakueeruda peaväljapääsu kaudu, paljud ebaõnnestunult; 90. sekundil ummistas rahvamass peaväljapääsu ja evakueerumine katkes; tingimused laval, tantsualal ja nende vahetus läheduses olid juba 90 sekundi pärast surmavad; kahe minuti pärast transformeerus ülikiirelt arenev plasttulekahju tavaliseks puitviimistluse ja ebapiisava ventilatsiooniga tulekahjuks. Pärast uuringut sätestas NIST 1. Seadusandlus peab nõudma sprinklersüsteeme kõikidesse öö-

klubidesse, nii uutesse kui ka juba eksisteerivatesse. 2. Tuleb ära keelata ohtlike ehitusmaterjalide (vahtplast) kasutamine ööklubides, vajadusel testida neid põhjalikumalt, ja tugevdada NFPA 1126 standardi nõudeid, mis puudutavad pürotehnikat. 3. Evakuatsiooniväljapääse peab olema vastavalt inimeste arvule. Oletades, et vähemalt üks väljapääs ei ole kasutatav, peab peaväljapääsu läbilase olema selline, et vähemalt kaks kolmandikku maksimaalsest inimeste arvust pääseks sellest läbi ummistusi tekitamata. Välistada kompromissid sprinklersüsteemide paigaldamise ja faktorite vahel, mis mõjutavad inimeste evakueerimise aega.

Päästekeskust esindasid kohtumistel direktor, põhivaldkondade teenistuste juhid ja maakonna päästeosakondade juhid. Kohalikest omavalitustest olid arutelulaua taha oodatud vallavanem/linnapea ja tema asetäitja, volikogu esimees või aseesimees ja vallajuhi määratud vastavate valdkondadega tegelevad inimesed. Koostöökohtumiste algataja, päästekeskuse koordinatsiooniteenistuse juhi Maido Nõlvaku sõnul olid aruteluteemadeks päästeala põhivaldkondade eesmärgid ja ülesanded, ennetusalane koostöö, kohalike omavalitsuste roll kriisireguleerimises, tuleohutusjärelevalve põhimõtted ja korraldamine ning päästetöödeteenuse toimimise põhimõtted ja pakkumine antud omavalitsuse territooriumil. Pooleteise-kahe tunni jooksul said omavalitsejad infot, kuidas nad saavad kogukonna turvalisust parandada või selle paranemisele kaasa aidata.

Eestis toimus sarnane ülikiirelt arenev ja väga traagiliste tagajärgedega sünteetiliste materjalide tulekahju 1995. aasta 12. detsembril Saaremaa Ühisgümnaasiumis, kus hukkus kaks ja kergemaid või raskemaid vigastusi sai enam kui 20 õpilast. Kui aga koolis on kas või mingi võimalus tulekahju eest klassi peitu pugeda, siis ööklubitulekahjul see puudub.

Aktiivsed omavalitsused Kohalikud omavalitsused on ka seni päästeala ennetustöös aktiivselt osalenud. „Näiteks on kohalikes ajalehtedes ja veebilehtedel meelsasti avaldatud meie ohutusteemalisi artikleid, muretsetud vähekindlustatud elanikele suitsuandureid ja neid koostöös päästekeskusega „Kodu tuleohutuks” projekti raames ka kodudesse pai-

galdatud,” ütleb Nõlvak. Aktiivselt on tellitud ka koolitusi erinevatele sihtrühmadele ja osaletud lastele suunatud projektides. „Samuti on viimastel aastatel tublisti paranenud tuleohutusnõuete täitmine haridus-, kultuuri-, tervishoiu- ja hoolekandeasutustes,” räägib Nõlvak ja lisab, et siiski annab ka kõige parema koostöö korral ikkagi veel üht-teist täiustada, eriti vastastikust infovahetust tõhustada. Arutelu käigus analüüsisid pooled senist tegevust ja kavandasid koostööplaanid edasiseks. Igast kokkusaamisest valmis kokkuvõte, mis avaldati kohalike omavalitsuste infolehtedes ja/või veebilehtedel. Kohtumiste tulemusel paranes infovahetus ja koostöö, loodi veebilehtedele ohutusteemalisi rubriike, avaldati inimestele olulisi infonumbreid, hoogustus ennetustöö projektidest osavõtt, kriisikomisjonide moodustamine ja ressursiplaanide koostamine, samuti lubati hakata parandama seadusemuudatustele jalgu jäänud eeskirju ja täiendama arengukavade turvalisust käsitlevaid peatükke jne. Eesti riik on turvaline siis, kui õnnetusi ei juhtu. Seetõttu on olulisim eesmärk muuta meie elukeskkond ohutumaks. Kõigepealt, et inimesed oma ohuteadliku käitumisega teeksid kõik selleks, et õnnetusi ei juhtuks, õnnetuse korral aga käituksid õigesti kuni professionaalse abi saabumiseni – niisugune oli pääste põhisõnum, mis kõikides vallamajades ja linnavalitsustes kõlama jäi.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


46

ajalugu

Nõmme tuletõrje sai 100-aastaseks Tänavu möödus sada aastat Nõmme tuletõrje asutamisest. Sander Muhu annab ülevaate tuletõrje esimestest kümnenditest.

Sander Muhu tuletõrjeajaloo uurija Tänapäeval on harjutud teadmisega, et riik tagab ja organiseerib päästeteenistuse ning päästekomando valvemeeskond peab igal ajal olema valmis sõitma õnnetuskohale ja tagama elanikkonnale turvatunde. Sada aastat tagasi ei eeldanud keegi, et riik või omavalitsus peaks meid tuleohu eest kaitsma. Head ettevõtmised said alguse hoopis kodanikualgatuse korras. Tuletõrje asutamisega hakati Nõmmel tegelema 1910. aastal. Koostati tuletõrjeseltsi põhikiri ja saadeti see Eestimaa kubernerile, kes kinnitas selle 4. juunil 1910. Esimesel tegevusaastal otsiti tuletõrjesse liikmeid ja muretseti tuletõrjevarustust. Liikmetest moodustati neli jaoskonda: korrapidajate, ronijate, pritsi ja veemuretsejate jaoskond. Aasta lõpuks oli seltsis 40 liiget. 1912. aastal asuti ehitama pritsimaja ning telliti tuletõrjujatele vormiriietus ja vaskkiivrid. Astuti Keiserliku Vene Tuletõrje Seltsi ja Baltimaade Tuletõrje Liidu liikmeks. Järgmisel aastal asutati seltsi juurde puhkpilliorkester ja näitering. Pillid kinkis orkestrile N. von Glehn, tingimusel, et suurte pühade hommikul mängitaks pritsimaja tornist koraali. See soov sai traditsiooniks. Aastatel 1917–1918 asus tuletõrje täitma korrakaitse funktsioone Nõmmel, samuti korraldati esmatarbekaupade jagamist elanikkonnale. Esimesed vabariigi aastad olid rasked – majanduslik olukord oli kehv, varustus oli puudulik ja liikmete arv vähenenud, samuti vahetusid tihti juhid ja tülit-

seti omavahel. Tegevus aktiviseerus uuesti 1920ndate teisel poolel. 1931. aastal asutati ühingu juurde naisring, kelle ülesandeks sai hoolitseda tuletõrje majandusliku ja kultuurilise heakäigu eest. Hiljem asuti naistele õpetama ka kustutusvahendite käsitsemist. 1930ndatel kujunes Nõmmest Harjumaa tuletõrjekeskus, siis korraldati tihti õppepäevi ja kursusi teistele tuletõrjeühingutele. Nõmmelased aitasid ühingute loomisel kaasa Harkus, Väänas ja Sauel, samuti suheldi aktiivselt soomlastega. Iga aasta septembrikuus peeti tulekaitsenädalat. Sel puhul selgitati inimestele tulekahjude tekkepõhjusi ja nende vastu võitlemise viise. Samal ajal viidi läbi ka korjandus tuletõrje heaks. 1935. aastal tähistati ühingu 25. aastapäeva, selle puhul ilmus juubelialbum, ühing sai uue lipu, uuele pritsimajale pandi nurgakivi ja Hiiu-Rahu kalmistul avati lahkunud tuletõrjujatele mälestusmärk. Juubeliaastal oli ühingul 12 jaoskonda ja gaasikaitserühm, liikmeid oli 300, neist 235 mees- ja 50 naistegevliiget ning 15 toetajaliiget. 1936. aasta oli traagiline – Männiku laskemoonaladude kustutustöödel hukkus kolm Nõmme tuletõrjujat. Järgnenud aastal algasid suured muutused – asutati Tuletõrje Korpus ja tuletõrje juhtimine muutus Eestis tsentraliseerituks. Nõmme tuletõrjeühingu meeskon-

x x x x x.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

na ja varustuse baasil loodi Nõmme divisjon, senised jaoskonnad reorganiseeriti ja moodustati neli kompaniid. Rakenduskonda kuulus 313 liiget. Paljud Nõmme tuletõrjujad asusid juhtivatele kohtadele Harjumaa brigaadis. Kui varem juhte valiti, siis nüüdsest hakati neid määrama. Järjest enam hakati tegelema tuletõrjujate väljaõppega, samuti noorte ja naiste kaasamisega tuletõrjetöösse. Muide, Nõmme tuletõrje oli ainuke Eestis, kus naistuletõrjujad suutsid täiesti iseseisvalt tuletõrjeautot käsitseda. 1938. aastal keskel hakkas kehtima uus vormimäärus. Tuletõrjujad said uue ja kaasaegse vormi- ja tööriietuse, samuti uuenesid eraldus- ja teenistusaastamärgid ning seni kasutatud vaskkiivrid vahetati välja teraskiivrite vastu. Eesti okupeerimine 1940. aastal suuri muutusi tuletõrjesse ei toonud, küll aga liideti Nõmme linn Tallinnaga ja ka Nõmme vabatahtlik tuletõrjeühing oli sunnitud liituma Tallinna ühinguga. Sellega lõppes Nõmme vabatahtliku tuletõrjeühingu kui iseseisva ühingu 30 aasta pikkune tegevus. Vabatahtliku tuletõrje tegevus jätkus Nõmmel ka pärast sõda kuni lõpliku hääbumiseni 2009. aastal. Tuletõrjeühingust Tuletõrjeühing koosnes tegev-, toetaja- ja auliikmetest. Tegevliikmetest moodustati tuletõrjekomando, mille ülesandeks oli tulekustutamine ja abi andmine õnnetuste korral. Toetajaliikmeteks võisid olla nii füüsilised isikud kui ka ühingud ja ettevõtted. Nemad toetasid ühingut rahaliselt ja peakoosolekul neil otsustusõigus puudus. Auliikmeteks olid silmapaistvamad tuletõrjetegelased või

ühingule erilisi teeneid osutanud isikud. Tegevus vabatahtlikus tuletõrjes oli tegutsemine ühise eesmärgi nimel ilma rahalist tasu saamata. Ühiselt kaitsti kaaslinlasi tuleohu eest, hangiti kustutusvahendid, peeti õppuseid, ehitati pritsimaju, osaleti kultuurielus jne. Tuletõrjesse kuulusid erinevate elualade inimesed soost ja rahvusest sõltumata. Tuletõrjujaid motiveeriti tubli


ajalugu

Nõmme tuletõrjekomando jaoskonnad

Naaritsa restorani hoone põleng 1926. aastal (L. Lõhmuse erakogust)

Tuletõrjujad Glehni pargis (1930ndate algus)

töö eest teenetemärkidega. Ühing sai oma sissetulekud peamiselt liikmemaksudest, toetustest, annetustest ja korraldatud pidudest. Ühingu tegevust juhtis juhatus, kuhu erinevatel aegadel kuulus viis kuni kümme liiget. Ühingu esimees tegeles majanduspoolega ja peamees hoolitses operatiivpoole eest – juhtis kustutustöid, korraldas õppusi. Vabatahtlikud ei kustutanud ainult tuld, vaid osalesid aktiivselt ka kohalikus kultuurielus. Pidude

ja kultuuriürituste korraldamisega teeniti ühtlasi raha kustutusvahendite muretsemiseks. Tuletõrje juures tegutsesid puhkpilliorkester ning näite- ja spordiring. Tuletõrjevarustus Esimeseks kustutusvahendiks oli kasutatud tuletõrjeprits, mis osteti Paldiski linnapealt, veevedamiseks olid kahest veinivaadist kohandatud vankrid, lisaks mõned redelid, pootshaagid, labidad ja kirved. Tu-

•• Ronijate jaoskond Tegutses tulekahju kõige ohtlikumal lõigul, nende ülesandeks oli tulle jäänud inimeste päästmine, tulepesade otsimine, joajuhtimine ja lammutamine. Liikmeks said ainult kõige tugevamad ja osavamad. •• Veejaoskond Hoolitses vee vedamise eest tulekahjukohale. •• Korrapidajate jaoskond Pidas tulekahjukohal korda ja valvas tulest päästetud vara. •• Pritsijaoskonnad Kokku oli neid kuni viis ja nad paiknesid Nõmme eri piirkondades. Toimetas tulekahjukohale käsipritsi ja opereeris sellega. •• Päästejaoskond Tegutses tullejäänud vara päästmisega. •• Autojaoskond Nende kasutada olid tuletõrjeautod ja nemad jõudsid sündmuskohale tavaliselt esimesena. •• Sanitaarjaoskond Andsid kannatanutele esmaabi, kandsid hoolt, et tulekahju kohal külmal ajal saaksid tuletõrjujad kuuma teed •• Noortejaoskond Hoolitses tuletõrje järelkasvu eest. Siia kuulusid 12–17 aastased noored. Nõmme divisjoni loomisega 1937. aastal jaoskonnad likvideeriti.

letõrje vormiriietuse ja vaskkiivrite tellimiseni jõuti alles 1912. aastal. Tõsisem varustuse täiendus saadi 1918. aastal, kui mahajäetud merekindluse ladudest toodi ära neli käsipritsi. Vabariigi algusaastatel varustuse uuendamisse raha ei panustatud. Esimene tuletõrjeauto soetati 1928. aastal. Tegemist oli Tallinnas Laverna metallitööstuses Chevrolet’ šassiile kohandatud 1300-liitrise veepaagi, pumba ja varustusega

47

paakautopritsiga. Teine tuletõrjeauto telliti 1931. aastal taaskord Laverna metallitööstusest, seekord Willyse šassiile. Autol oli 1600-liitrine veepaak, kaks voolikuvärtnat ja juhi istme all tsentrifugaalpump. Esimene kinnise kabiiniga tuletõrjeauto soetati 1939. aasta sügisel. Diamond T šassiil auto oli kohandatud tuletõrje jaoks Laverna töökojas. Autol oli 2000-liitrine veepaak, turbiinpump, gaasitõrjevarustus ja meeskonnaruum kaheksale inimesele. See auto jäi salapäraselt kadunuks 1944. aasta sügisel.

1939. aasta lõpus oli vabatahtliku tuletõrje rakenduskonna 313 liikmel kasutada kolm tuletõrjeautot, neli käsipritsi, seitse redelit, seitse veevaati vankritel, kuus hüdropulti, umbes 400 meetrit voolikuid ja muud varustust. 1940. aasta suvel täienes varustus kahe kaasaskantava mootorpritsiga. Kutselise tuletõrje loomine Omavalitsuse ehk kutseline tuletõrje pidi loodama siis, kui puudus vabatahtlik tuletõrje või linnades, kus oli üle 20 000 elaniku. 1938. aastast oli selleks ka Nõmme. Nõmme linnas tegutses tugev ja hästi toimiv vabatahtlik tuletõrje. 1934. aasta andmetel suutsid kaks tuletõrjeautot välja sõita kümme minutit pärast väljakutse saamist. Arvestades, et peale majahoidja ei olnud pritsimajas kedagi valves, suudeti väga kiiresti reageerida. Valveautojuhi palkamiseks ühingul raha ei olnud. Vastavate palvetega pöörduti korduvalt linnavalitsuse poole, kuid saadi alati eitav vastus. Kutselise tuletõrje asutamisega hakati tegelema 1939. aastal. Plaanide kohaselt pidi valvekomando koosnema autojuhist ja kolmest tõrjujast. Ülejäänud kaks autot jäänuks vabatahtlike mehitada. Linnavalitsusele tähendanuks see muidugi neli korda suuremaid väljaminekuid. Linnavalitsus üritas kutselise tuletõrje moodustamise kohustusest mööda hiilida ja sõlmis kokkuleppe, millega tasus ühe valveautojuhi palga.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


48

ajalugu

Alates 1. aprillist alustas peapritsimajas ööpäevaringset valvet üks autojuht. Valveteenistus oli kahevahetuseline. Kutseline tuletõrje loodi Nõmmel 1941. aastal alguses. Valvevahetuses oli autojuht ja kaks tõrjujat. Valvegraafik oli 24 tundi tööl ja 48 tundi vaba. Ka sõja-aastatel tegutses komando samadel alustel ning sel ajal oli Nõmmel 13 kutselist tuletõrjujat. Tulekahjud Tulekahjust teatamine võttis tihti kaua aega. Abi saamiseks tuli joosta pritsimaja või lähima tuletõrjuja juurde. Telefoniühenduse sai pritsimaja alles 1920ndatel. Tulekahjualarmi anti signaalpasunatega. Nõmme asula oli jaotatud piirkondadeks. Iga piirkonna alarm oli erinev ning tõrjuja, kuuldes häiresignaali, sai aru, kuhu kanti tuleb rutata. Osa meestest jooksis pritsimajja kustutusvahendeid tooma ja teised otse tulekahjukohale. Hobuseid tuletõrjel ei olnud ja alati ei õnnestunud neid ka kiiresti laenata ning tihti tuli pritsid käsitsi õnnetuspaika toimetada. Nõmme laienedes asuti paigutama tuletõrjevarustust lisaks Nõmme keskusele ka teistesse piirkondadesse. Nii asutati 1924. aastal pritsijaoskonnad Pääskülla ja Liivale. Tulekahjust teavitamise kord

x x x x x. paranes 1929. aastal, siis paigaldati peapritsimaja torni häiresireen. Tuletõrjujaid pritsimajas valves ei olnud, teate tulekahjust võttis pritsimajas vastu majahoidja, kes teavitas sellest telefoni teel tuletõrje üldjuhti, politseijaoskonda ja Liiva pritsimaja ning lülitas sisse häire. Selline üldalarm häiris muidugi teisi elanikke. 1930ndate lõpus paigaldati osa tuletõrjujate korteritesse häirekellad ja nii õnnestus alarm edastada linnakodanikke häirimata. Sireeni kasutamine lõpetati pärast sõda. 1939. aastal oli Nõmmel 28 tulekahju, neist suuremaid seitse, väiksemaid üheksa, tahmapõlemisi kolm ja metsapõlemisi üheksa. Võrreldes Tallinnaga oli Nõmmel põlengute kustutamine keerulisem – puudusid korralikud ligipääsuteed, puudus valvemeeskond ja kõige suuremaks probleemiks oli veepuudus. Kaevus jätkus vett ühele pritsile umbes pooleks tunniks ja kustutusvett tuli kaugemalt juurde tuua.

Suuremad tulekahjud Viimase saja aasta jooksul pole Nõmmel olnud laiaulatuslikke tulekahjusid, küll aga üksjagu suuremaid. Peaaegu kõik suuremad põlengud on puhkenud pritsimajast umbes paarisaja meetri raadiuses. 24. juulil 1924 kella 14:15 ajal süttis Gustavsoni restorani (asus kinohoone kohal) kahekordne laastkatusega puithoone. Tuletõrjujate kohale jõudes oli katus leekides ja tuli ohustas juba lähedalasuvaid maju. Tallinnast kutsuti appi paakauto ja sõjaväe autoprits. Appi tulid ka Pioneerpataljoni sõjaväelased aurupritsiga. Kui abi Tallinnast kohale jõudis, põles maja juba lausleekides. Tuules lendlevatest sädemetest süttisid majade katused isegi poole kilomeetri kaugusel. Lähedal asuvates kaevudes oli vesi otsas ja kustutusvett toodi Hiiult kitsarööpmelise rongiga. Suurte jõupingutustega suudeti ära hoida tule edasikandumine naabermajadele. Restoran põles koos abihoonetega maani maha. Tulekahju sai arvatavasti alguse katkisest korstnast pööningul. 24. veebruaril 1926 hävis tules Naaritsa restorani hoone – see majas asus pritsimaja vastas, paarikümne meetri kaugusel. Tuleõnnetus algas väga huvitaval ajal – paraadmundris kaitseliitlased, sõjaväelased ja tuletõrjujad olid rivistatud turuplatsile peagi algavaks vabariigi aasta-

päeva paraadiks. Kella 13:45 ajal märkas keegi, et Naaritsa restorani teise korruse aknast tuleb suitsu. Kuid tuld oli märgatud liiga hilja – kui käsipritsid olid töökorda seatud, lahvatasid leegid juba ülemise korruse akendest välja. Kustutusvett asuti kohale vedama raudteejaama juurest. Pritsimaja asus täpselt allatuult, seetõttu kulus suurem osa veest selle kaitsmiseks. Tallinnast kutsuti appi paakauto ja autoprits, kuid mitte kumbki ei jõudnud halbade teeolude tõttu kohale. Kahe tunni pärast oli restoranist järel vaid suitsev ahelvare, hoolimata suurest veepuudusest suudeti pritsimaja süttimisest päästa. Õnnetus sai alguse hooletusest ahjude kütmisel. 22. septembril 1944 süttisid Pitka-poiste ja punaarmee tulevahetusest majad aadressil Pärnu mnt 328 ja 332. Esimene, kivihoone, õnnestus tuletõrjel elanike abiga kustutada, kuid teine maja hävis tules täielikult. 1980ndatel põles pritsimaja kõrval maha elumaja, endine restoran Tokio hoone. 2. mail 2006 süttis Nõmme raudteeülesõidu juures Pärnu mnt 265 mahajäetud kahekordne puithoone. Tules hävis kaks majajäetud maja ja kuur, tule- ja veekahjustusi sai naabruses asuv kivihoone. Viimases suurtulekahjus 29. aprillil 2010 hävis Nõmme turuhoone.

Nõmme muuseumis nägi tuletõrje ajalugu 4. veebruaril avati Nõmme muuseumis näitus „100 aastat tuletõrje asutamisest”. Näitus andis ajaloolise ülevaate tuletõrje arengust Nõmmel. Sõnas ja pildis kirjeldati tuletõrjeühingu tegevust kuni kutselise tuletõrje loomiseni 1941. aastal. Juubelinäitusel eksponeeriti Nõmme tuletõrjega seotuid esemeid. Välja oli pandud käsiprits ja võis näha, millist vormi kandsid tuletõrjujad vanasti. Samuti sai kuulda, kuidas huilgab tuletõrjeauto sireen. Tuletõrje ajalugu valgustav näitus oli koostatud Sander Muhu, Leho Lõhmuse ja Nõmme muuseumi kogude põhjal. Näituse kujundas Madis Nurms ning selle valmimist toetas Põhja-Eesti Päästekeskus. Näitus oli avatud 25. märtsini. Foto: Reimo Raja Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


49

Ida-Eesti Päästekeskus toetab eesti keele õpet Enamik Ida-Virumaa päästekomandode töötajatest ei oska vajalikul tasemel eesti keelt. Kuidas päästekeskus probleemi lahendab? Eve Ojala Ida-Eesti Päästekeskus Avalike suhete büroo juhataja Ida-Eesti Päästekeskuse juhtkond koostas aasta alguses tegevuskava, et aidata teenistujatel oma eesti keele oskus võimalikult kiiresti õigusaktidega vastavusse viia. Vajalikul tasemel ei valda eesti keelt eelkõige Ida-Virumaa päästekomandode töötajad, kellest ametikohale kehtestatud eesti keele nõudele ei vasta ligi 80%. „Probleem on selles, et neid ei saa saata ka koolitustele ega vajalikku haridust omandama ning oma ametiülesannete täitmisel vajavad nad kolleegide või tõlgi abi,” ütles päästekeskuse direktor Ailar Holzmann. Keeleoskuse parandamine on eelkõige inimese enda, kuid samas ka tööandja huvides. Päästekeskus ei ole huvitatud kvalifitseeritud ja pikaajalise töökogemusega spetsialistide töölt vabastamisest keelenõuetele mittevastavuse tõttu, vaid nendega koostöö jätkamisest. Seetõttu korraldatakse järgmise paari aasta jooksul

intensiivsemalt eesti keele kursuseid, toetatakse võimaluste piires nõu ja jõuga nii töötajate iseseisvat keeleõpet kui ka õppima asumist Sisekaitseakadeemia Päästekolledžis ja Väike-Maarja päästekoolis. Samuti jätkatakse võimalusel keelekümblusprojektide läbiviimisega. Eesmärgiks on, et kõik Ida-Eesti Päästekeskuse ametnikud vastaksid eesti keele C1 taseme nõudele. Kuidas eesmärk saavutatakse Eesmärgi täitmisele kaasaaitamiseks asus päästekeskuses märtsikuust tööle projektijuht Vilve Kirs, kelle peamised ülesanded on üksikasjaliku tegevuskava koostamine, keelenõuetele mittevastavatele teenistujatele individuaalsete arenguplaanide koostamine ja nende täitmise jälgimine. Samuti projektirahade taotlemine, keeleõppe korraldamine ning asutuseväliste päästeteenistust tutvustavate infopäevade ja värbamisürituste korraldamine. Üritustel tutvustatakse nii päästja elukutset, päästealase hariduse saamise võimalusi kui ka karjäärivõimalusi päästekeskuses. Keeleinspektsiooni inspektorid

määrasid aasta alguses ametnike eesti keele oskuse taseme ja viivad hiljem läbi ka perioodilist kontrolli. Arvestades teenistujate eesti keele valdamise taset, on koostatud igaühele individuaalne arengukava. Tegemist on kokkuleppega tööandja ja töövõtja vahel. Seal on kirjas teenistuja pingutused keeleõppes ning tema

keeleoskuse paranemine aja jooksul. Päästekeskus toetab ja tunnustab iga teenistuja arengut ja püüdlusi. Võimalike valikute korral eelistatakse selles osas edasijõudnuid ja nõuetele vastavaid teenistujaid. Päästekeskus motiveerib igati koolitatud ja hea keeleoskusega teenistujate töötamist asutuses.

Keeleseadus nõuab •• Keeleseaduse § 5 p 2 määratleb avalike teenistujate kohustuse osata ja kasutada eesti keelt tasemel, mis on vajalik töö- või teenistusülesannete täitmiseks. Nimetatud seaduse § 5 p 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 105 „Avalike teenistujate, töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded” § 12 sätestab eesti keele nõuded (keeleoskus C1-tasemel ehk endine termin kõrgtase), millele peavad vastama kõik päästeametnikud, kõrgemad ametnikud ja vanemametnikud. Sama määruse §11 sätestab eesti keele nõuded (keeleoskus vähemalt B1 tasemel ehk endine termin kesktase), millele peavad vastama kõik päästetöötajad. •• Juhul, kui teenistuja ei soovi eesti keelt õppima asuda, väljendab ta sellega oma tahet end nõuetega vastavusse mitte viia ning nõustub, et tööandjal on õigus seda arvestada koosseise puudutavate otsuste tegemisel.

Ida-Eesti Päästekeskus toetab eesti keele õpet Möödunud aasta sügisel toimunud ennetustöö seminaril räägiti komandopealikele pääste noorteringide korraldamisest. Oktoobris alustasid esimesed ringid tegevust. Liina Järvi Ida-Eesti Päästekeskus pressiesindaja Hetkel tegutseb Ida-Eesti Päästekeskuse piirkonnas kümme noorteringi: Ida-Virumaal Iisakus, Kiviõlis, Narvas ja Toilas; Lääne-Virumaal Haljalas, Võsul, Simunas, Laekveres, Vajangul ja Kiltsis. Osa noori tutvub päästjate tööga ja omandab ohtusid ennetavaid teadmisi päästekomandode õppeklassis, teised veedavad aega külaelu edendamise seltsi ruumides või hoopiski peale tunde kooliklassis. Juhendajad teevad koostööd Märtsis korraldasid ennetustöö büroo töötajad piirkonna noorteringide

juhendajatele teabepäeva. Kohtumise eesmärk oli saada ülevaade ringide tegevustest ja eripäradest ning tutvustada veel kord ennetustöö valdkonna suundi. Kokkutulekul rääkis iga juhendaja oma ringi tegevustest, kordaminekutest ja ka muredest. Ida-Virumaal juhendavad noorteringe päästekeskuse töötajad, Lääne-Virumaal koolide huvijuhid. Selgus, et igal noorteühendusel on oma nägu – see miski, mis motiveerib juhendajat tegutsema ja noori osalema. Samas on eesmärk kõigil üks – kujundada noorte mõtteviisi ja hoiakuid, et ohtusid ennetavast käitumisest saaks elustiil. Noorpäästjad saavad kokku 22. mail toimus Toila vallas Vokal

maastikumäng „Noored Metsa 2010”. Võistluse korraldasid noortele Toila pääste noortering ja Kaitseliidu Alutaguse Maleva Toila Noorte Kotkaste rühm. Võistlesid Virumaa pääste noorteringide ja Kaitseliidu Alutaguse Maleva Noorte Kotkaste Toila rühma lapsed. Kontrollpunktides lahendati nii tuleohutuse kui ka päästeteemalisi ülesandeid. Samal ajal toimus ka Voka spordikeskuse territooriumil ohutusalase päeva raames pääste ja Kaitseliidu Alutaguse Maleva tehnika ja varustuse näitus. Toila noorpäästjad tutvuvad rannikureostuse tõrjevahenditega. Foto: Urmas Tokman Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


50

ajalugu

Seitsmekümnendad Raplam Raplamaa vabatahtliku tuletõrje ajalugu, 3. osa Seitsmekümnendate märksõnadeks Raplamaa vabatahtlike seas on veehoidlad, plaanimajandus ning komandovõrgustiku kujunemine sellises suunas, nagu me tänastki Raplamaa päästet teame. Raul Aarma Lääne-Eesti Päästekeskus Raplamaa päästeosakonna juhataja Uus kümnend, uued suunad, uus sõnavara. Selline oli esmamulje, kui vastavad allikmaterjalid läbi lappasin. Teist korda täpsemaid märkmeid tehes tuli midagi juba tuttavat ette – kõik on kas varasematel aegadel olnud või vähemalt tänaseks päevaks uuesti päevakorral. Algandmed pärinevad sedakorda kaustadest „Ajaleht „Ühistöö” tuletõrjeteemalised artiklid” ja rajooni ühingu aasta-albumitest. Üha rohkem leiavad kajastust Rapla, Märjamaa, Kohila ja Järvakandi kui nn suured ja tõsiseltvõetavad komandod. Üllataval kombel võib seda kümnendit kajastatuse järgi Järvakandi ajastuks nimetada. Põhjus peitub samas ettevõttes, millelt on käesoleva aasta juunikuus jällegi murrangulist teavet oodata – Järvakandi Klaasitehas. Ja põhjuseks tehase tollane otsene alluvus Moskvale. Nõukogude Liidus kehtinud korra järgi pidi siin olema kutseline komando. Üleliiduliselt paikapandud tuletõrjehierarhia nägi välja selline – sõjaväeline tuletõrje, sõjaväestatud tuletõrje, maleva kutseline tuletõrje, ühingu vabatahtlik tuletõrje (A-grupp, B-grupp, ettevõtte tuletõrjesalk). See teema vajaks tulevikus lausa eraldi käsitlust. Igal juhul kujunes Järvakandi tehase komandost 1970ndateks kutseline komando, kus aasta läbi oli valves autojuht. Riiklikel pühadel oli kohustus valves hoida tervet vahtkonda ning teenistusülesandeks patrullida tehase territooriumil ja tsehhides. Tollane komandopealik Ivo Mururand meenutab: „Tehase toetus aitas kõvasti edasi. Pruukis vaid saata vabariiklikule ühingule linna paar kasti klaasi, kui edaspidised varustusemured võis unustada. Kõike, mida küsisime, ka saime. Tingimusel, et tehas

nõustus need muidugi välja ostma. Suurim murelaps oli siiani voolikumajandus, nüüd ei olnud enam probleeme. Tollased presentriided läksid märjaks saades seljas kivikõvaks, asja lahendasid kummeeritud riided. Tehasel raha oli, kogu liikmeskond pandi vormiülikondadesse – kokku üle 40 mehe ja naise. Igaüks seda endale lubada ei saanud. Pikka aega allusime Tallinnale, aga mulle oli Pärnu ligem kant. Rääkisin asja ära, möödus kuu ja meid allutati Pärnu kutselisele malevale. Ainsana maakonnas oli meil valves kaks tuletõrjemasinat.” Linn vs maa 1970ndaid lähemalt uurides joonistub vaistlikult välja siis alles algusjärgus olnud linna ja maa vastandumine. Läbi kogu kümnendi ei leia naljalt ühtegi kriitilist märkust Rapla, Märjamaa, Kohila või Järvakandi komando aadressil, küll aga tehakse kuhjaga etteheiteid kolhooside-sovhooside komandodele. Nii loeme: „Sooniste ja Laukna osakonnas on tuletõrje veehoidlad endiselt tühjad. 1969. aastal lubati Lauknal valmis ehitada tuletõrjeauto garaaž. Käesoleva aasta teisel poolel hakati lõpuks seinu püstitama, kuid ehitustööde juhataja lühinägelikkuse tõttu tehti nii, et raudbetoonist laepaneelid jäid ehitatud seintest 60 sentimeetrit lühemaks ...” Oma osa selles on ka asjaolul, et tsentraliseeritud plaanimajanduse raames olid kõik maakomandod nabanööri pidi kolhooside ja sovhoosidega seotud, aga erinevalt turumajandusest oli ühel territooriumil ikka üksainus põllumajandusettevõte. Lihtne kriitikanooli lasta, kui midagi korrast ära või maha põlenud, ja süüdi olid tavaliselt kolhoosiesimees või komandopealik. Rajooni suuremates asulates olid paljud ettevõtted-asutused koos, igaühel oma tuletõrjesalk, ja õnnetuste puhul olid valvekomandod ju kangelaste poolel. Neile, kelle süda tänase

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Eesti maapiirkondade pärast muret tunneb, on siit mõtlemisainest piisavalt. Nii nagu eelmistelgi perioodidel, ei jäta punane kukk karistamast ka ajaloolist ebaõiglust. 11. mail 1970 kell 3:45 sai Rapla komando väljakutse Raikküla kolhoosi Pitseri elumaja põlengule. Päästa ei õnnestunud suurt midagi, tules hukkus veel eelmisel õhtu purjus ja riiakana majas nähtud õnnetuse tekitaja Armin Pärnaste. Juhtumisi oli Pitseri Eesti Vabariigi ajal kauniks kodukohaks tollasele Raikküla VTÜ esimehele, kelle nõukogude võim sealt kiirelt deporteeris. 1973. aastal tähistas Rapla Tuletõrjeühing oma 75. juubelit. Äramärkimist leidis see nii rajoonilehes kui ka albumis. Aastapäeva tähistamiseks korraldati 23. juunil vabatahtlike salkade võistlused kus osavõtjaid oli üle 300, kokku 19 salgast. Kus me tänasel päeval sellist osalust näeme? Samal aastal suutis Kaiu VTK võita ka vabariiklikud võistlused autopritsihargnemises, ajaks mõõdeti 1,36,2 sekundit. Heaoluühiskonna illusioon Nii nagu keskkoolist tuttav õppeaine ajalugu omandab hoopis nüansirohkema tähenduse, kui kahe sõna vahele paus teha, on täna tagasi vaadates tollase ajastu teine märksõna pigem plaani majandus. Taasiseseisvumise algusaastail kadunud Lembit Reidla koostatud tagasivaade räägib sellest üpriski ilmekalt: „Tuletõrjeprofülaktilises töös oli arvel üle 500 asutuse ja ettevõtte objekti. Esimesel poolaastal vaadati need detailselt üle ja vormistati ettekirjutused. Teisel poolaastal kontrolliti nõuete täitmist. Sellele lisandusid tuletõrje hoogkuud aprillis ja oktoobris, operatiivkontrollid kaks korda aastas põllumajandusobjektidel (operatsioon Farm) ja tööstusobjektidel (operatsioon Režiim). Töö tulemuslikkust hinnati kahe kriteeriumi – tulekahjude arvu

ja kahjusumma järgi. Mõlemad näitajad pidid sotsialistliku plaanimajanduse reeglite järgi aasta-aastalt kahanema. Selle nimel võideldi kõikvõimalikke seaduslikke ja seaduses sätestamata vahendeid kasutades. Kui rajoonis oli aastas 100–120 väljasõitu tulekahjudele, siis arvesse läks neist vaid 15–20. Oli ju õnnetuste salgamine juhenddokumentides sätestatud reeglite järgi üks osa heaoluühiskonna illusiooni loomise ideest.” Vabariiklik vabatahtlik tuletõrje oli kümnendi alguseks oma plaanipärase töö hoogsalt käima saanud. Sellest kümnendist on tallel suurim arv aastaalbumeid, tervelt seitse. Kusjuures kõik aastakäigud järgivad identset ülesehitust ja standardseid alajaotusi – eelmise aasta sotsvõistluse tulemused, edasi ülevaade organisatsioonist, profülaktikast, siis ülevaated õppustest-seminaridest, võistlustest ja tehnikast. Tulekahjude statistika on millegipärast planeeritud albumis tahapoole. Kõik aastakäigud lõppevad majandus- ja isetegevuse ülevaadetega. Vaid 1970ndal aastal on sotsialistliku võistluse kokkuvõtte tähtsuselt üles kaalunud uudis külalistest rajoonis – piltidel poseerivad Edvard Jäänver ja Jaan


ajalugu

51

maa vabatahtlikus tuletõrjes veehoidla olemasolu nõuet. Asjaolu, et sealt tulekahjule vett võeti, jääb tavaliselt tagaplaanile. Kui nüüd sündmuste lahendamistest rääkida, siis miskipärast leiab nn erialast käsitlust vaid vabariikliku tuletõrjeühingu enda kuukirjast „Tuletõrje Valvepostil”. Rajoonilehest sellist käsitlust otsida on muidugi liigne optimism, aga miskipärast ei ole alles mitte ühtki kirjalikku ülevaadet ka kohaliku ühingu algallikates. Vägisi jääb mulje, et propagandale rõhuti oluliselt suuremal määral ning tuletõrje tehnilis-taktikalised kogemused kandusid edasi vaid inimeste mälus.

Oma kõrgaegadel oli Järvakandis korraga valves kaks autot. Lisaks kummeeritud kustutusriietele hankis klaasitehas igale liikmele ka personaalse paraadmundri. Vaarmann Rapla ühingu ruumides koos Tšehhoslovakkiast külla saabunud sealse tuletõrje peavalitsuse ülema polkovnik dr Repyskiga. Teavitustöö plaanimajandus Sarnaselt aastakäigu-albumitele käis teavitustöö ka ajaleheveergudel kooskõlastatud ja kinnitatud plaani alusel. 1976. aasta rajooni ajalehes „Ühistöö” artiklite avaldamise plaanis on kirjas 25 artiklit, kusjuures kõikidele on pealkirjad juba ette välja mõeldud. Utoopiasse samas ei langetud, eraldi reana on 16. veebruari kuupäeva kandev dokument sätestanud, et aset leidnud tulekahjudest tuleb artikkel treida iga kuu kümnendaks kuupäevaks. Näide tollastest teemadest, mida peeti tarvilikuks kajastada: Elumajade profülaktilisest ülevaatusest Tulekahjude peamised põhjused Rapla TÜ konverents Tuleohutuse nõuded rohujahu tootmisel Tuleohutuse tagamisest teraviljakuivatites Tuleohutusnõuded koresöödahoidlates Koolinoorte sotsvõistluse juhendist

Haruldane momendijäädvustus – mootorpritsi hargnemisel kasutatakse voolikvärtnat. Tabava näite plaanimajanduse staatusest leiame 1976. aasta 28. oktoobri ajalehest, kuid sedakorda mitte tuletõrjeteemalisest kirjatükist. Nagu tollal kombeks, teavitasid kõik lehed NLKP tegemistest. Igal juhul saame targemaks, et kõigest paar päeva varem toimus järjekordne NLKP Keskkomitee pleenum. Sõna-sõnalt on kirjas, et kõigepealt kuulas pleenum ära plaanikomitee esimehe ettekande ja alles siis sai sõna NLKP keskkomitee peasekretär (eraelus kirglik

jahimees ja autode kollektsionäär L. I. Brežnev). Maailm koosneb detailidest, kas pole!? Kolmas kümnendit iseloomustav märksõna, nagu eelpool mainitud, oli veehoidla. Pärastsõjaaegne rahvamajandus oli juba piisavalt kosunud, hoidlaid endid oli piisavalt rajatud. Väga tihti puudus aga teine komponent – vesi, vähemalt ajaleheartikleid sirvides jääb selline mulje. Keskeltläbi iga viie noomiva kirjatüki kohta leiab ühe kiitva ning ajastutruult kiidetakse muidugi

Taktikad, varustus ja keeleleiud Mingi aimduse tollastest taktikatest ja varustuse kasutamisest annavad muidugi fotod. Teist aastat on Raplamaal käimas aktiivne tuletõrjespordi rahvalik vorm nostalgiliste mootorpritsidega võistlemises (lähemalt vaata www. mp800.ee), aga siiani pole keegi tulnud selle peale, et teostada põhiliini hargnemine näiteks värtna abil. Digitaliseerimisele minevad pildid on nostalgia ammutamiseks tänuväärt materjal ja need on peatselt ka eelpool mainitud kodulehel nähtavad. Lõpetuseks huvitavaid keelelisi leide tollastest materjalidest. Eriskummaliste nimede kollektsionääridele teadmiseks, et 1971. aastal tähistas oma auväärset 60. juubelit Rapla Tuletõrjeühingu nõukogu ja presiidiumi liige Jevolter Ratas. Sama aasta 15. aprilli rajoonilehe esiküljel on oma valdkonna propagandat tegemas Rapla Tuletõrjeühingu liige A. Andok. Kui hea lugeja on võtnud vaevaks juba siiamaani Raplamaa tegemistega tutvuda ja soovib endale kannatliku kaasamõtlemise eest preemiat, siis esimesele aktivistile suudab Raplamaa päästeosakond midagi meeldejäävat kindlasti välja mõelda. Vaja on vaid meilegi teatada, mis valdkonnaga on tegu, kui ülevaate andja ametinimetuseks on Rapla TÜ kümnik. Veelgi enam oleksime aga meelitatud, kui keegi saadaks meile 1970ndate sidepidamise eeskirjad keldritulekahjude lahendamisel – seal nimelt nähti kohustusliku vahendina ette larüngofoni.

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


52

sport

Tuletõrjespordi võistlused 2010 1. Pritsu karikas 2009 4 etapp

16.07.10 Jõgeva

2. Eesti meistrivõistlused tuletõrjespordis ja Päästealane kutsemeisterlikkuse võistkondlik võistlus “Eliitkomando 2010”

22.07. - 23.07.10 Jõgeva

3. Balti Matš

28.07 – 30.07.10

4. Pritsu karikas 2010 5 etapp

13.08.10

5. VI Maailmameistrivõistlused

25.08. – 30.08.10 Ukraina

Tuletõrjespordi võistlused “Paide Torn 2010” peeti Paides 4. aprillil 2010 Võistluste tulemused Mehed Konksredeliga ronimine KOHT Nimi Maakond/spordiklubi Aeg I Andro Oviir Pärnu-Jaagupi TS 14,57 II Ilmar Koppel Paide VTS 16,08 III Margo Tammepõld Paide VTS 16,6 4 Marek Kaldmäe Pärnu-Jaagupi TS 17,26 5 Ragnar Lai Võrumaa 17,34 6 Alor Kasepõld Valgamaa 20,38 7 Oliver Nõmm Jõgevamaa 20,69 8 Alar Dubinin Jõgevamaa 21,27 9 Siim Kaaver Jõgevamaa 24,83 10 Tiit Talur Võrumaa 27,92 Noored “A” grupp Konksredeliga ronimine KOHT Nimi Maakond/spordiklubi Aeg I Alari Mäekivi Aravete Tulehoidja 16,03 II Raul Juur Võrumaa 17,96 III Margus Kaldmäe Pärnu-Jaagupi TS 22,50 Noored “B” grupp Konksredeliga ronimine KOHT Nimi Maakond/spordiklubi Aeg I Sergeis Sviridovics Latvia 8,80 II Lembit Laks Pärnu-Jaagupi TS 9,05 III Madis Koit Pärnu-Jaagupi TS 9,14 4 Antons Denisovs Latvia 9,70 5 Kevin Pommer Paide VTS 9,71 6 Gert Valdsalu Paide VTS 9,82 7 Timo Laks Pärnu-Jaagupi TS 10,33 8 Rainer Nõmm Jõgevamaa 10,85 9 Ivor Piir Jõgevamaa 12,63 10 Andrei Golubev Narva TÜ 12,84 11 Ruslan Baikov Narva TÜ 13,95 Noored “C” grupp Konksredeliga ronimine KOHT Nimi Maakond/spordiklubi Aeg I Roberts Plasmanis Latvia 8,23 II Juris Starodubovs Latvia 8,87 III Henri Vilmre Paide VTS 9,03 4 Aleksandrs Miljnikovs Latvia 9,44 5 Kaarel Siimut Paide VTS 9,59 6 Eero-Sven Grebenjuk Aravete Tulehoidja 9,63 7 Ivan Rjabinov Narva TÜ 11,11 8 Mikk Mäekivi Aravete Tulehoidja 11,76 9 Sigmar Allik Paide VTS 12,12 10 Risto Lass Valgamaa 12,84 11 Sander Lakiza Paide VTS 12,89 12 Silver Roland Novikov Valgamaa 17,02 Naised “N” grupp Konksredeliga ronimine KOHT Nimi Maakond/spordiklubi Aeg I Kristi Kahro Valgamaa 10,32 II Piret Tiit Valgamaa 10,91 III Sirli Siller Pärnu-Jaagupi TS 12,95 4 Jelizaveta Komissarova Narva TÜ 14,21 Tüdrukud “T” grupp Konksredeliga ronimine KOHT Nimi Maakond/spordiklubi Aeg I Edit Tammepõld Paide VTS 10,65 II Krete Kaasik Paide VTS 11,49 III Karolin Juhanson Paide VTS 12,18 4 Jaanika Lõiv Valgamaa 14,68 5 Kristina Lõiv Valgamaa 15,13

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

Rakvere Tartu

Tuletõrjespordi karikavõistluste “Pritsu karikas 2010” I etapp peeti Pärnu-Jaagupis 14. mail 2010 Võistluste tulemused Mehed VÕISLUSALAD 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi Aeg Nimi Aeg Nimi Aeg I A. Oviir 16,24 A. Oviir 14,68 A. Oviir 30,92 II I.Koppel 16,72 I.Koppel 15,59 I.Koppel 32,31 III M.Tammepõld 17,26 M. Pajustik 15,91 M.Tammepõld 33,23 4 M. Kaldmäe 17,66 L. Nurgamaa 15,94 M. Kaldmäe 34,35 5 S. Kaaver 18,05 M.Tammepõld 15,97 M. Pajustik 35,23 6 O. Nõmm 18,27 M. Kaldmäe 16,69 S. Kaaver 35,35 7 A. Kasepõld 18,87 S. Kaaver 17,30 L. Nurgamaa 35,53 8 Ü. Redi 18,87 R. Lai 18,01 O. Nõmm 36,49 9 R. Lai 19,30 O. Nõmm 18,22 R. Lai 37,31 10 M. Pajustik 19,32 A. Kasepõld 19,78 A. Kasepõld 38,65 11 L. Nurgamaa 19,59 Ü. Redi 22,40 Ü. Redi 41,27 Esimese etapi kokkuvõte 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi punkte Nimi punkte Nimi Punkte I A. Oviir 50 A. Oviir 50 A. Oviir 50 II I.Koppel 47 I.Koppel 47 I.Koppel 47 III M.Tammepõld 45 M. Pajustik 45 M.Tammepõld 45 4 M. Kaldmäe 44 L. Nurgamaa 44 M. Kaldmäe 44 5 S. Kaaver 43 M.Tammepõld 43 M. Pajustik 43 6 O. Nõmm 42 M. Kaldmäe 42 S. Kaaver 42 7 A. Kasepõld 41 S. Kaaver 41 L. Nurgamaa 41 8 Ü. Redi 40 R. Lai 40 O. Nõmm 40 9 R. Lai 39 O. Nõmm 39 R. Lai 39 10 M. Pajustik 38 A. Kasepõld 38 A. Kasepõld 38 11 L. Nurgamaa 37 Ü. Redi 37 Ü. Redi 37 Noored “A” grupp VÕISTLUSALAD 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi Aeg Nimi Aeg Nimi Aeg I M. Kaldmäe 20,00 E. Mäekivi 15,08 R. Juur 35,26 II R. Juur 20,07 R. Juur 15,19 E. Mäekivi 35,57 III J. Kommer 20,21 J. Kommer 15,37 J. Kommer 35,58 4 E. Mäekivi 20,49 E. Erikson 16,07 M. Kaldmäe 36,25 5 E. Erikson 23,90 M. Kaldmäe 16,25 E. Erikson 39,97 6 M. Siiber 28,17 Esimese etapi kokkuvõte 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi punkte Nimi punkte Nimi Punkte I M. Kaldmäe 50 E. Mäekivi 50 R. Juur 50 II R. Juur 47 R. Juur 47 E. Mäekivi 47 III J. Kommer 45 J. Kommer 45 J. Kommer 45 4 E. Mäekivi 44 E. Erikson 44 M. Kaldmäe 44 5 E. Erikson 43 M. Kaldmäe 43 E. Erikson 43 6 M. Siiber 42 Noored “B” grupp VÕISTLUSALAD 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi Aeg Nimi Aeg Nimi Aeg I L. Laks 18,03 L. Laks 8,59 L. Laks 26,62 II T. Laks 18,12 M. Koit 8,84 T. Laks 27,27 III M. Koit 19,18 T. Laks 9,15 M. Koit 28,02 4 K. Pommer 19,94 K. Pommer 9,54 K. Pommer 29,48 5 K. Ptitsin 22,68 I. Piir 10,98 K. Ptitsin 34,97 6 A. Golubev 24,07 A. Golubev 11,22 A. Golubev 35,29 7 I. Piir 29,24 K. Ptitsin 12,29 I. Piir 40,22 8


sport Esimese etapi kokkuvõte 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi punkte Nimi punkte Nimi Punkte I L. Laks 50 L. Laks 50 L. Laks 50 II T. Laks 47 M. Koit 47 T. Laks 47 III M. Koit 45 T. Laks 45 M. Koit 45 4 K. Pommer 44 K. Pommer 44 K. Pommer 44 5 K. Ptitsin 43 I. Piir 43 K. Ptitsin 43 6 A. Golubev 42 A. Golubev 42 A. Golubev 42 7 I. Piir 41 K. Ptitsin 41 I. Piir 41 8 Noored “C” grupp VÕISTLUSALAD 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi Aeg Nimi Aeg Nimi Aeg I H. Vilmre 21,89 H. Vilmre 8,88 H. Vilmre 30,77 II K. Siimut 22,02 G. Pakkonen 9,34 G. Pakkonen 31,38 III G. Pakkonen 22,04 C-P. Peterson 9,5 K. Siimut 31,68 4 J. Üle 22,53 K. Siimut 9,66 J. Üle 32,29 5 C-P. Peterson 23,07 J. Üle 9,76 C-P. Peterson 32,57 6 I. Rjabinov 23,12 I. Rjabinov 10,38 I. Rjabinov 33,5 7 R. Neeme 25,16 R. Neeme 10,45 R. Neeme 35,61 8 M. Mäekivi 34,8 M. Mäekivi 12,02 M. Mäekivi 46,82 9 Esimese etapi kokkuvõte 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi punkte Nimi punkte Nimi Punkte I H. Vilmre 50 H. Vilmre 50 H. Vilmre 50 II K. Siimut 47 G. Pakkonen 47 G. Pakkonen 47 III G. Pakkonen 45 C-P. Peterson 45 K. Siimut 45 4 J. Üle 44 K. Siimut 44 J. Üle 44 5 C-P. Peterson 43 J. Üle 43 C-P. Peterson 43 6 I. Rjabinov 42 I. Rjabinov 42 I. Rjabinov 42 7 R. Neeme 41 R. Neeme 41 R. Neeme 41 8 M. Mäekivi 40 M. Mäekivi 40 M. Mäekivi 40 9 Noored “D” grupp VÕISTLUSALAD 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi Aeg Nimi Aeg Nimi Aeg I M. Lätte 25,9 M. Lätte 11,05 M. Lätte 36,95 II J. Oja 28,23 J. Oja 11,57 J. Oja 39,8 III S. Lakiza 28,98 A.Sõlg 11,61 S. Lakiza 41,61 4 M. Sild 30,00 K. Lõhmus 12,22 M. Sild 42,82 5 R. Lass 30,18 R. Kristal 12,37 R. Lass 44,09 6 K. Lõhmus 32,21 S. Lakiza 12,63 K. Lõhmus 44,43 7 A. Sõlg 36,47 M. Sild 12,82 A.Sõlg 48,08 8 R. Kristal 41,66 R. Lass 13,91 R. Kristal 54,03 9 Esimese etapi kokkuvõte 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi punkte Nimi punkte Nimi Punkte I M. Lätte 50 M. Lätte 50 M. Lätte 50 II J. Oja 47 J. Oja 47 J. Oja 47 III S. Lakiza 45 A.Sõlg 45 S. Lakiza 45 4 M. Sild 44 K. Lõhmus 44 M. Sild 44 5 R. Lass 43 R. Kristal 43 R. Lass 43 6 K. Lõhmus 42 S. Lakiza 42 K. Lõhmus 42 7 B. Sõlg 41 M. Sild 41 A.Sõlg 41 8 R. Kristal 40 R. Lass 40 R. Kristal 40 9 Naised “N” grupp VÕISTLUSALAD 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi Aeg Nimi Aeg Nimi Aeg I L. Tiit 23,49 L. Tiit 10,91 L. Tiit 34,4 II E. Komissarova 23,78 K. Kahro 11,00 K. Kahro 35,34 III M. Kahr 24,09 S. Siller 11,8 E. Komissarova 36,51 4 K. Kahro 24,34 M. Kahr 12,51 M. Kahr 36,6 5 S. Siller 25,4 E. Komissarova 12,73 S. Siller 37,2 6 Esimese etapi kokkuvõte 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi punkte Nimi punkte Nimi Punkte I L. Tiit 50 L. Tiit 50 L. Tiit 50 II E. Komissarova 47 K. Kahro 47 K. Kahro 47 III M. Kahr 45 S. Siller 45 E. Komissarova 45 4 K. Kahro 44 M. Kahr 44 M. Kahr 44 5 S. Siller 43 E. Komissarova 43 S. Siller 43 6

53

Fotod: Urmas Paejärv

Noorte B grupis oli parim lätlane Sergeis Sviridovics. Fotol Narva TÜ võistleja.

Konksredeliga ronimises võistlesid ka tüdrukud.

Võistluse Paide Torn 2010 kolm parimat - Andro Oviir, Margo Tammepõld ja Ilmar Koppel. Tüdrukud “T” grupp KOHT VÕISLUSALAD 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi Aeg Nimi Aeg Nimi Aeg I K. Oago 23,57 L. Laks 10,26 K. Oago 34,53 II L. Laks 24,49 K. Oago 10,96 L. Laks 34,75 III E. Oago 25,79 M. Kaldmäe 11,53 E. Oago 37,79 4 M. Kaldmäe 26,49 K. Siimann 11,59 M. Kaldmäe 38,02 5 K. Siimann 29,25 A. Kesküla 11,78 K. Siimann 40,84 6 C. Mets 29,7 K. Juhanson 11,98 K. Juhanson 42,67 7 K. Kaasik 29,86 E. Oago 12,00 K. Kaasik 42,78 8 K. Juhanson 30,69 L. Lehtmets 12,2 C. Mets 42,85 9 L. Lehtmets 30,91 K. Kaasik 12,92 L. Lehtmets 43,11 10 A. Lõiv 40,82 C. Mets 13,15 A. Lõiv 58,36 11 J. Lõiv 45,98 J. Lõiv 15,05 J. Lõiv 61,03 12 A. Lõiv 17,54 Esimese etapi kokkuvõte 100 m Konks Kahevõistlus KOHT Nimi punkte Nimi punkte Nimi Punkte I K. Oago 50 L. Laks 50 K. Oago 50 II L. Laks 47 K. Oago 47 L. Laks 47 III E. Oago 45 M. Kaldmäe 45 E. Oago 45 4 M. Kaldmäe 44 K. Siimann 44 M. Kaldmäe 44 5 K. Siimann 43 A. Kesküla 43 K. Siimann 43 6 C. Mets 42 K. Juhanson 42 K. Juhanson 42 7 K. Kaasik 41 E. Oago 41 K. Kaasik 41 8 K. Juhanson 40 L. Lehtmets 40 C. Mets 40 9 L. Lehtmets 39 K. Kaasik 39 L. Lehtmets 39 10 A. Lõiv 38 C. Mets 38 A. Lõiv 38 11 J. Lõiv 37 J. Lõiv 37 J. Lõiv 37 12 A. Lõiv 38 Leonid Fjodorov Võistluste korraldaja

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010


54

Õnnitlused

xxxxx

Ettevõte toetas vabatahtlikke päästjaid Ettevõte Aon Eesti Kindlustusmaakler kogus möödunud sügisel 10. sünnipäeva üritustega kokku 40 000 krooni ning otsustas toetada sellega päästeala vabatahtlikke.

Päästeamet 50 Aino Toomesaar Ain Pettai Roland Kiisel 55 Irina Komolova Ene Kaju Alikper Abdullajev 60 Kalev Timberg Põhja-Eesti Päästekeskus 50 Velmo Piibeleht Lea Eisen Jüri Tamme Vladimir Burmistrov Gunnar Sähka Dmitri Tkatšenko

•• Miks te toetate vabatahtlikke päästjaid? Miks üldse üks eraettevõte peaks priitahtlikke päästjaid toetama? Iga kodaniku moraalne kohus on riigile ja ühiskonnale midagi tagasi anda ja teha alati veidi enam kui temalt oodatakse. Korrektne riigimaksude tasumine ja üldine õiguskuulekus on elementaarsed, kuid lisaks peaksid kõik need, kes endaga rahuldavalt toime tulevad, toetama neid, kellel võib-olla nii hästi ei lähe, ja mitte jätma kasutamata võimalust avaldada tunnustust inimestele, kelle jaoks alati rohkem teha on reegel, mitte erand. Kerge on märgata ja toetada valdkonda, mida usaldad. Selles mõttes ei erine Aon Eesti meeskond tavapärastes usaldusreitingu küsitlustes osalevatest inimestest, kes on läbi aegade Päästeametit kõrgelt hinnanud. Meil on päästeasutustega oluline ühisosa – kahjuennetus. Mida edukam on Päästeameti töö kodanikkonna teavitamisel neid ümbritsevatest riskidest ja mida tõhusam on tuleohutusjärelevalve, seda tulemuslikum ja murevabam on kindlustussektori ettevõtete elu. •• Miks just priitahtlikud? Lisaks päästealaga seonduvale on priitahtlike näol tegemist kohaliku seltsielu ja kogukonna arengu edendajatega, kelle üldised hoiakud ja tegutsemispõhimõtted peaksid olema eeskujuks kõigile. Priitahtlike osatähtsus kodanike turvalisuse seisukohast muutub lähitulevikus aina

olulisemaks ja nende rolli kutseliste komandode toetusel on raske ülehinnata. •• Olete ka varem päästevaldkonda toetanud. Kuidas? 2007. aastal toetasime päästeala õppureid ja õpetajaid stipendiumidega. Päästemeti ettepanekul osutusid stipendiaatideks Päästekooli õpetaja Ülle Jõesaar (60 000 kr koolituskulude katteks) ning Tagne Tähe (15 000 kr). Aon Eesti Kindlustusmaakler on ülemaailmse kindlustusmaaklerettevõtte Aon Corporation tütarettevõte Eestis. Meie kliendid ja partnerid on keskmised ja suurettevõtted.

Aon Eesti Kindlustusmaakler sünnipäevaüritustega kogunes kokku 40 000 krooni ja pärast nõupidamist inimestega, kes on päästeala köögipoolega enam kursis, sündis otsus jagada see järgmiselt: •• MTÜ Järva-Jaani Tuletõrjeselts – 15 000 krooni •• MTÜ Rõuge Priitahtlikud Pritsimehed – 10 000 krooni •• MTÜ Vajangu Vabatahtlik Tuletõrjeühing – 10 000 krooni •• MTÜ Kolga Vabatahtlik Tuletõrjeühing – 5 000 krooni

Häire 112 • Päästeteenistuse ajakiri • Nr 1 • 2010

55 Ain Vitsmaa Aare Seppi Kuido Tammemäe Riina Värva 60 Raik Saart Galina Ozdoba Illar Eensalu Vitali Rodtšenkov Avo Krutto Kersti Tõnurist 65 Monika Letinkov Tõnu Kuuskmäe Ida-Eesti Päästekeskus 50 Kuno Kaldjärv Ain Danilas Hillar Tiganik Andrei Pavlov Aleksandr Uhhin Juri Ditjatev Vladimir Samoshkin Tõnu Tõnurist 55 Valeri Pešin Lev Zagžetskas Sergey Mayorov Voldemar Bailukov Lääne-Eesti Päästekeskus 50 Jüri Arus Liidia Belogurova Mati Ivalo

Kalmer Jõgi Kalev Mai Jaak Maripuu Mati Pallas Margus Ränk Avo Vahtre 55 Tiit Meel Kalle Nõmm Uno Toodu Leili Vaindlo 60 Aare Ernes Arvo Palmiste 65 Ene Kalmet Heli Männikust Lõuna-Eesti Päästekeskus 50 Vaido Zimmermann Risto Kase Kaino Zilmer Aare Suits Kersti  Maldar Leo Otsma Heino Johanson Lembit Sild     Arvo Kägo   55 Ago Mikussaar Aivar Lai Jüri Põllumäe   60 Anne Sander   Tiia Simson     Vitali   Paramonov      65 Juhan  Rebane   Häirekeskus 50 Katrin Põder Marian Värbu 55 Griseldis Kuivkaev Kai Bušin Helgi Juhandi 60 Marika Lipping 65 Alla Panova


Traagiliste tagaj채rgedega vee천nnetused saavad tihti alguse alkoholist.


Häire 112 2010 1