Issuu on Google+


Esimene peatükk

Te plaanite alati oma tegevusi ette. Asjade korrastamine pakub teile rahulolu. Teie meelest on igas olukorras parim lähenemisviis ratsionaalne analüüs. Te jälgite pidevalt asjade kulgu. Teie jaoks on väga oluline asju oma kätega läbi proovida. Objektiivne tagasiside on alati abiks. Te naudite aktiivset ja kiiret ümbrust. Te suudate hästi oma soove ja kiusatusi kontrolli all hoida. Teil on raske tööst välja lülituda. Te usute, et õiglus on tähtsam kui halastus. Te naudite võistluse väljakutset. Te toetute pigem mõistusele kui sisetundele. Te langetate otsuseid spontaanselt. Teile meeldib, kui viimane sõna jääb teile. Tugevad tunded mõjutavad teid väga. Teil on raske oma tunnetest rääkida. Lucy vahtis ainiti väidete nimekirja ja mõtles, mida see tema kohta ütleks, kui ta vastaks neile kõigile „jah“. Võibolla peaks ta vaheldumisi „jah“ ja „ei“ märkima. Või äkki peaks ta looma mingi kena matemaatilise mustri. Tule taevas appi. Ta kandideerib ajutisele klienditeenindaja kohale. Miks ta peab isikuomaduste testi tegema? Nagu poleks juba piisavalt ankeete täita? Kõik need hoiatused tervise ja turvalisuse kohta, taustauuringud, tõendid


Lepinguline armuke

3

omandatud kvalifikatsiooni kohta… Võiks arvata, et ta kandideerib tööle Suurbritannia vastuluureteenistuses. Mitte mingis tühises agentuuris, mis pakub napi etteteatamisajaga toitlustuspersonali. Temal nappis aga raha. Ja see oli kolmas agentuur sel päeval. Ta oleks rohkemateski käinud, kui poleks pidanud nii palju ankeete täitma. Nüüd oli kell pool viis ja teda sunnitakse täitma kõiki pabereid õigeks ajaks, et ta jõuaks enne sulgemist vestlusel ära käia. Ta mängis kirjutamisaluse ja pastakaga ning administraator heitis tema poole terava pilgu. Lucy kinkis talle vandeseltslasliku naeratuse, kuid see tardus, kui naine vastas sellele jäiselt. „Ma tean, et ankeetide täitmisega läheb natuke aega. Ma korrastan tagaruumis pisut dokumente. Helistage kella, kui olete valmis saanud, ja üks konsultantidest tuleb teiega vestlema.“ Ei mingit naeratust, draakoni näol võbeles selle asemel üleolev ilme, kui ta ruumist minema kõndis. Lucy noogutas ning surus alla tungi naisele tagaselja keelt näidata. Ta vaatas uuesti nimekirja ning otsustas püüda teha end isiksusetüübiks A – üheks neist agressiivselt ambitsioonikatest, edukatest, ülbetest ja tõttöelda jäikadest inimestest, kelle elu käib töötähtaegade ja käegakatsutavate edumõõdupuude järgi. Lucy elas oma kategoorias, ta oli tüüp, kes oli lõbus, tuulepäine, kergemeelne ja vaba – rääkimata sellest, et mõnikord ka rumal. Ta ümises vaikselt, kui hakkas eri „jah“ ja „ei“ kastidesse linnukesi märkima, ning naeratus naasis täiel jõul, kui ta end küsimustikust läbi näris. Teeselda oli nii lõbus. Ta kuulis vaikset köhatust, tõstis pilgu ja nägi lihast ja verest härra Tüüp A-d enda ees seismas. Ta polnud


4

natalie anderson

ust kuulnud. Pikk, tume ülikond, valge särk. Korralikult pügatud pruunid juuksed. Külmad silmad teda vahtimas, kulmukortsutus kindlalt mehe teravate joontega näol. Kahju. Sellist välimust ei tohiks pahura olekuga rikkuda. Tal tõusid kuklakarvad turri. Ja mitte ainult kuldsete silmade pärast, mis tema poole seda pistoda meenutavat pilku saatsid. Mehe aura jättis jälje tema ümbrusele ja Lucyle – ta oli tšempioni pikkuse ja suurusega. See oli mees, kes teadis, mida tahab, ja oli harjunud seda saama. Temast õhkus eksimatult autoriteetsust. See oli Lucy elu kirstunael. Naine vaatas talle silmi vidutades otse silma. Trotslik, nagu alati kellegi nii ilmselgelt ennast kehtestava juuresolekul. Aga see ei takistanud külgetõmmet ellu lahvatamast. Lucy keeldus laskmast kellelgi end kontrollida, aga ühe sekundi murdosa jooksul mõtles ta sellele, milline oleks mees juhikohal – ainult tund aega, ainult tema kehaga. Tundus, et mees teaks, mida teha. Lucy ei suutnud tagasi hoida väikest muiet. Mehe kulmud kerkisid ning pilk, mis Lucysse puuris, muutus õige pisut. See polnud vähem pinev ega sõbralik, aga see säras kuidagi teistmoodi. Mees vaatas taas vastuvõtulaua tühja kohta ja siis uuesti teda. Kas ta ootas, et Lucy ta asjaga kurssi viiks? Lucy võinuks kihla vedada, et mees suudaks teda nii mõnegi asjaga kurssi viia. Jumal küll, kas ta tõesti vaatab ülikonnas meest, nagu see oleks mingi kuum tükk? Lucy neelatas ja viis mõtted taas antud olukorra juurde. Ta poleks iialgi pidanud meest tööotsijaks. Ta ei meenutanud ühtegi baarmeni ega kelnerit, keda Lucy tundis, ja ta tundis üsna mitut.


Lepinguline armuke

5

Lucy tundis viimaks kohustust vastata mehe vaikivale küsimusele. „Administraator korrastab tagaruumis dokumente, aga blanketid on seal laual. Nende täitmiseks kulub terve igavik.“ Mehe kulmud kerkisid veel pisut, kui ta võttis kätte samasuguse registreerimispaberite paki, mida Lucy oma põlvel tasakaalus hoidis. „Alustage isiksusetestiga. See on käkitegu.“ Mees istus tema vastu toolile ning lappas pabereid läbi. Kulmukortsutus oli tagasi. Tema vaikimine ärritas Lucyt. Mis juhtus ajutiste töötajate vahelise solidaarsusega? Baaritöötajate omavaheline nöökamine käis asja juurde. Mees libistas pilgu üle jah/ei väidete, millest isiksusetest koosnes. Ja seejärel hakkas ta ikkagi rääkima. Teravalt, järsult, salvavalt. „Las ma arvan. Teie vastaksite „jah“ väitele „Te kaldute tuginema pigem improvisatsioonile kui hoolikale planeerimisele“. Ning „ei“ lausele „Teie loomuses on võtta vastutust“.“ Mees ootas Lucy reaktsiooni, pilgus tugev väljakutse. Lucy kuklakarvad tõusid hetkega taas turri. „Ja mina vean kihla, et vastate „jah“ väitele „Teie töölaud on tavaliselt puhas ja korras“.“ Mehe pingutatud naeratus venis laiaks. Lucy kujutas ette, et oli täistabamuse teinud, aga siis lajatas mees vastu. „Võib-olla oleksin pidanud tegema selgeks, et ma ei otsi tööd. Ma otsin endale ajutist töötajat.“ „Ah soo.“ Loomulikult. Milline idioot. Ajutised töötajad ei kanna rätsepaülikonda ega käi ringi sellise enesekindlusega nagu tõeline Kreeka jumal. Aga Lucy kogus


6

natalie anderson

end otsemaid. Märka võimalust. Ründa, enne kui nad arugi saavad, mis neid tabas. „Keda te vajate?“ „Baarijuhatajat.“ Mehe silmad tõmbusid vidukile. „Rohkem pole vaja otsida.“ „Te teate täiuslikku kandidaati?“ „Mina olengi täiuslik kandidaat.“ Lucy nägi mehe tähelepanu libisemas üle tema muldvanade teksapükste ja napi särgikese ning teadis väga hästi, et ta ei näe küll täiuslik välja. Ja et mees mõtleb sedasama. „Te isegi ei tea, mis töö see on.“ Mees pilkas teda. „Te just ütlesite. Baarijuhataja. Ma oskan baari juhatada.“ Nähtavale ilmus hundilik naeratus. „Te oskate juhatada striptiisiklubi?“ Lucyl vajus suu ammuli. Vaat seda polnud ta oodanud. Mees nägi liiga oivik välja millegi halli jaoks – ta oli pigem musta ja valge armastaja. Õige, vale, ametlik, mitteametlik, lubatud, keelatud. Mehe maailm on täis korda – täieliku vastandina temale, kes tuiskab vabalt ringi täielikus kaoses. Mees naaldus ettepoole. „Ei. See pole striptiisiklubi. Ma otsin kedagi, kellel on kogemusi. Kedagi, kes suudab vastutada.“ „Mina suudan vastutada.“ „Te ütlesite äsja, et vastate „ei“ vastutuseväitele.“ „Ei, teie ütlesite seda. Mina ei kinnitanud seda ega lükanud ka ümber.“ Nende pilgud kohtusid. Nad kaklesid nagu kaks kauboid haledas vesternis. „Andke mulle oma CV.“ „Rääkige mulle töö üksikasjadest.“


Lepinguline armuke

7

Olgu, kõik kaardid olid mehe käes, aga Lucy oskas bluffida. Paremini kui keegi teine. Vaikus püsis, kui nad teineteise järel ootasid. Lucy tõstis pisut lõuga ja nägi, kuidas mees selle peale tema suule keskendus. Lucy ei suutnud hoida tagasi huulte kerget kaardumist, kui mehe omad paokile läksid. Tema räägib esimesena. Lucy oli teadnud, et mehel jääb viisakus peale – ta oli sellist tüüpi. Rahulik. Hea enesevalitsusega. Jäiselt heade kommetega. „Principesa. See on väike, aga populaarne baar. Ma ei taha, et see alla käiks.“ Lucy oli sellest baarist kuulnud. See oli uus – avati sel aastal, kui ta oli ära olnud. Nagu mees ütles, väike, aga kindlasti suure potentsiaaliga. „Mis huvi teil mängus on? Olete selle omanik?“ Uskumatu toon ei tulnud talle kuidagi kasuks, aga Lucy ei suutnud tõesti meest sellise koha keskmes ette kujutada. Principesa oli ööinimeste – peorahva jaoks. Mehe kogu olemusel oli küljes töönarkomaanist valgekrae märk. „Mu nõbu on selle omanik. Lara Graydon.“ Lucy teadis Larat. Üle meeter kaheksakümne pikk, põhjamaise jumalanna välimusega. Ta oli juba mitmeid aastaid Wellingtoni seltskonnaelu diiva olnud. „Ta läks isiklikes asjades paariks nädalaks Ühendriikidesse.“ Mehe näokrimpsutus viitas rahulolematusele. „Jättes mind juhatajat kontrollima.“ Eelviimane sõna pressiti välja kinniste lõugade vahelt. „Ja see juhataja?“ „Tema leidsid täna hommikul purjuspäi baarileti taha vajununa linnavalitsuse ametnikud, kes kutsuti kohale,


8

natalie anderson

kuna baari ei suudetud nõutud kellaajal sulgeda. Muusika lõugas ning siis ma avastasin puudujäägi kassas.“ „Ja see…“ „Teeb kokku ühe vallandatud baarijuhataja.“ Lucyl oli tunne, et palju väiksemadki üleastumised tooksid kaasa selle mehe viha. Ta polnud selline tüüp, kes lepiks millegi vähemaga kui parim. „Nii et te vajate kedagi nii kiiresti kui võimalik.“ Mees noogutas. „Täna on kolmapäev. Ma võin klubi ühe või kaks õhtut kinni hoida, aga reedel peab see uuesti avatud olema. Ma tahan, et keegi kohe läheks ja teeks korda selle segaduse, mis seal on tekitatud. Seal pole piisavalt varusid, et poolt õhtutki vastu pidada. Ma tahan kedagi, kes suudab sisse kõndida ja asjad üle võtta.“ „Miks te ise seda teha ei võiks?“ Mees pööritas silmi. „Sellises riietuses?“ Nii et ta oskas olla irooniline. Ta selgitas. „Mul on päevane töökoht olemas – selline, millega mul on piisavalt tegevust. Sellepärast vajan ma kedagi vastutustundlikku ohje enda kätte võtma, et ma saaksin selle unustada, kuni Lara tagasi tuleb.“ „Millal see juhtub?“ „Eks me kõik taha seda teada.“ Mees kehitas õlgu. „Rohkem kui paar nädalat ei tohiks minna.“ Maad võttis vaikus. Lucy silmitses meest rahulikult, samal ajal kui tema pea metsikult töötas. Ta püüdis eirata tõsiasja, et mees on uskumatult kütkestav ning tema jahe otsusekindlus joovastav. Ta oli tark, otsekohene ja tõttöelda erutas Lucyt. Selle ülikonna all hiilis huumorisoon.


Lepinguline armuke