Page 1


Marele

Esimene osa Eelkõlad

Kui olin takso, mis mind sadamast kohale tõi, vabaks lasknud, kui see kummide nahinal, vabakäigul mäest alla veeres, kui värav justkui iseenesest lahti läks ja seejärel mu selja taga kinni klõpsatas, kui mu aia raagus vaikus mind endasse haaras, panin kohvri korraks maha ja vaata­sin kõigepealt akendesse, sest majaaknad on nagu sil­mad – neis võid näha kas ükskõiksust, ootamatust või hoopis äratundvat läiget nagu ükskõik millise elusolendi silmades, keda sa taas kohtad. Mulle näis – aknad tervitasid mind seekord rõõmsamalt kui muidu, neis oli koguni pidulik läige. Tõstsin vana pruuni kohvri, oma truu reisikaaslase uuesti kivisillutiselt üles ja vinnasin ta trepini. Välisuks avanes kergelt ja sulgus seejärel samasuguse veendunud klõpsuga nagu aiaväravgi. Mind võttis sees vastu pisut seiskunud õhk, kuid mõnus soojus. Hea on iga kord tulla sooja koju; minu eest kannab muret automaatika. Otsekui kellegi nähtamatu hoolitsev käsi. Ma ei salli igasuguseid koduabilisi ja kõrvalisi silmi; harva leidub nende hulgas inimest, kes oleks korralik ja vaba uudishimust, sellest naiste igavesest nuhtlusest. Ma suudan ise endale teeni2


janna olla. See pole raske. See on vahel isegi meeldiv. Ja selle maja võtme olen usaldanud vaid ühele inimesele, oma pojale. Kuid tema pole minu teada seda õigust veel kordagi kasutanud. Üleriided ikka veel seljas, tühjendasin kõigepealt postkasti; see ajas üle ja osa ta sisust vedeles juba esikuvaibal. Mida võiski oletada! Kallasin kogu korrespondentsi elutoa lauale. Samal hetkel märkasin, et vesi kristallvaasist oli otsas ja roosid kuivama hakanud. Mis tunnistas ometigi, et olin siiski mõnda aega ära olnud. Uusi lilli mul kahjuks polnud, kuigi oleks võinud olla. Aga ma jätsin nad sinna mere taha hotelli maha, kartsin, et nad ei pea reisi vastu. Ma ei imestanudki väga enda üle – et ma esimese asjana laua äärde ei istunud ega hakanud neid ümbrikke avama. Nagunii teadsin, mis seal on. Või enam-vähem. Tunnistan teile, et olen kõiksugu õnnitluste, ja üldisemalt võttes tunnustussõnade suhtes kaunis leige. (See, kes ise sõna sageli tarvitab, teab teistest paremini, kui kergesti need sünnivad ja kui vähe on neis mõnikord tõelisuse katet.) Pealegi olen end elu jooksul pidevalt harjutanud lahti saama liigsest kärsitusest, sest kärsitus on uudishimu poolõde ja just uudishimu, nagu vist juba märkisin, on tihti kurjast. (Meil pole sageli vaja teada kõike seda, mida me oma uudishimu läbi teada saame!) Ja minu eas peab juba oskama informatsiooni, sündmuste, kokkuvõttes Aja survet maha võtta – ja aeglus on üks sääraseid mooduseid. Pealegi olin juba laevas endale tõotanud, et tänane päev kuulub ainult minule endale. Mis tähendas ilmselt seda, et ma ei kavatsegi tänasel päeval millelgi kõrvalisel end segada lasta. Nii, uksekell oligi väljas! Ilmselt olin seda teinud juba enne reisile minekut. Küll aga mitte telefon! Enne kui ta mind järgmisel hetkel oma ebameeldiva meloodilisusega üllatab ja ma pean kellegi inimese lainele asuma! Mõnel helistajal on imeline võime minuti pealt ära tabada, et sa oled kusagilt kaugelt just-just tagasi jõudnud. Mul on 3


mitu korda sellist juhtunud. Nii et kogu see aeg võis maja helinaist vastu kajada! Aga eks see olnud siis majale mõeldud hääl – temagi ju mingis mõttes elusolevus! Ruloode ja kardinatega polnud mul vaja mässata, need olid nagunii ees. Pealegi polnud sest detsembrihommiku valgusest esialgu mingit abi ega ka meeleolu, eks päeva peale näeb. Kui oli juba kord kaamose aeg, siis olgu see minulgi, solidaarselt kogu Põhjalaga. Õigus, vahepeal jõudsin juba vannivee jooksma panna. Mu vannituba on üks tähtsamaid ruume selles majas! Muidugi ka raamatukogutuba, aga sinna pole mul täna vist asja. Vannituba oli koguni esimene ruum, mille ma omal ajal, enne siia sissekolimist põhjalikult ümber lasin ehitada – nüüd on see palju avaram, tunduvalt hubasem ja soojem ning õige vaikse ventilatsiooniga, sõnaga, mõtlemist soodustav ruum, kus ma veedan üsna palju aega. Sest ma olen nimelt dame Agatha Christie tüüpi kirjutaja, kellele kõige ootamatumad süžeed tulevad pähe just vannis, selles kerges, hõljuvas olekus, kus su füüsilist poolt nagu polekski enam olemas. Kõigele lisaks veel tunne, et oled kaotanud kõik need lisakilogrammid, mis naisi kokku­võttes ikkagi häirivad, olgu nad millises eas tahes. Aga mina olen juba kord suur naine ja sinna pole midagi parata. Kui mõrva-Agathal oli selleks laisaks mõtlemiseks kilode kaupa õunu vaja, siis minul on oma vahend. Hea, et see õigel ajal meelde tuli! Astusin pesuväel tagasi elutuppa, avasin puhvetkapi klaasise ukse ja kallasin pudelist sildiga „Larson” madalasse, kandilisse klaasi nii saja grammi jagu. See on minu rituaal. Hea tuttav konjak, see lõdvestab ja teeb mõistuse samal ajal liikuvaks, kõigiti avatuks. Ja mõni magus šokolaadikomm sinna juurde. Nüüd siis – seljast maha kõik see suurlinna melust ja võõrastest, rafineeritud lõhnadest ja sõiduhigist läbi­ imbunud pesu! Nii, sukad jäid riburada elutoa ja vahe4


koridori põrandale, rinnahoidja lendas radiaatorile, püksikud pesukorvi, ja nii olingi, nagu Jumal mind loonud, et astuda pepsilt hüüatades (ka see on mu vannirituaali lahutamatu osa, kuigi mind polnud kedagi kuulmas!) vanni ning laskusin aeglaselt-aeglaselt kuni kurguni selle vahtu. Ja nii tore oli tunda, et mind vaatasid keraamilistelt plaatidelt ikka needsamad antiikjumalad ja olevused – Venus ja Apollon ja Paan – oma paljukordses korduses. See plaadikomplekt sai omal ajal meelega valitud, siis maksid need soolast hinda, aga ma ei hoolinud sest. Ma soovisin midagi originaalset. Ja ma tunnistan, et tänu just sellele seinale on mind külastanud nii mõnigi huvitav mõte. Muuseas, ka need peeglid, täisnurga all seina seatud, nagu ma ühest targast raamatust idee sain, on sama eesmärgi teenistuses. Et mu vannitoa interjööri ja selles olijat võimalikult omapärastes rakurssides näidata. (Raske lause, kaks võõrsõna, aga olgu!) Peegliimedega olin ma ju varemgi kokku puutunud… Ning mitte just viimase tähendusega pole olnud ka lõhnalised nüansid. Kuigi lõhnamajanduses on vahepeal toimunud hämmastavaid muundusi ja ma olen püüdnud nendega enam-vähem kaasa minna, pole ma siiski ühest asjast, nimelt männiokkašampoonist loobunud. Sest see meenutab mulle iga kord metsa. Et ma nagu supleksin metsajärves. Või et mind pestakse imikuna mõnes sellises vees. Jah, nagu te edaspidi kuulete, on eestimaine mets üks mu suuri nõrkusi. Veelgi enam… Toetasin vahepeal kukla vastu vanniäärt, vastu mugavat kuklatuge ja tundsin, kuidas vesi mind aina meeldivamalt embab; see tundus hetkel palju ausam ja isetum kui mõne mehe kaisutus, selles oli impersonaalsust ja suuremat hoolivust. Leplik ja hell vesi aitab mul aegamööda minuks, päris endaks saada. Või mis leppimusest ma räägin! Ma ju pole endaga ebakõlas. Vastupidi, ma peaksin 5


endaga rahul, väga rahul olema. Ma oleksin pidanud ennist elutoas muusikakeskuse mängima panema, mingi plaadi, miks ka mitte „Aida” võidumarsi. See oleks hästi sobinud, ja oleks siia ka ilusasti ära kostnud. Või kraad mahedamat, näiteks Mendelssohni „Šoti sümfoonia” alguse. Et kuidagi rõhutada äsjase tähtsust. Mendelssohn sobinuks tõesti, aga ma võin seda teha pärast vanni, niisiis hiljem. Ma ei tea kunagi ette, kui kauaks ma vanni jään. Mendelssohn jah, ainult et tema tuletaks tahtmatult meelde seda eluhetke, mida naised harilikult kõige tähtsamaks peavad, aga mida minul oma elus pole juhust olnud läbi elada. Kuigi olen seda mõne oma saatuseõe puhul pidanud kõrvalt vaatama… Näe, võtsingi märkamatult kerge lonksu. Nagu elus tuli oleks valgunud kuhugi sisemusse. Ja kogu selle hommiku ärevus ja kärsitus haihtusid loetud sekunditega. Kõik minus laiskus, muutus kuidagi loomulikuks, kaugenes. Olin nüüd kui hiiglasliku sooja laine kanda… mis pani mu lõpuks maha kusagil rannavees, kus oli helevalge, suuri merikarpe täis liiv… sellises kohas pole ma eales viibinud… see on kui mingis teises elus… Kuid kas ma siis polegi kogu aeg tahtnud keegi teine olla, kuhugi mujale sattuda…? Kes ma üldse olen? Kust ma tulen? Kuhu ma olen teel…? Mäletan kuidagi ähmaselt, et keegi on umbes nõnda küsinud. Kuid kes? Kas need küsimused polnud mitte kirjutatud ühe maali ülaservale, ja kas see maal ei kujutanudki just säärast paradiislikku saart, inimesi, sealhulgas naisi ta rannal…? Mina, inimkübe, kantud niisugusele rannale… Mina, kes ma võinuks ka olemata olla… Aga mis see siis nüüd oli…! Ma olin varemgi märganud, et konjakil on minule kahesugune mõju. Et see viib mind kergesti ühest äärmusest teise, et mind võivad lühikese aja jooksul rünnata vastakad meeleolud, et mu rõõm võib kergesti üle minna näiteks melanhooliaks. Ju 6


ma olengi siis säärane ebakindel. Nii juhtus seegi kord. Ilmselt peitub säärane halemeelsus mu sügavas olemuses. Mis omakorda tähendab, et ikka veel ei tunne ma ennast päriselt. Ei, see pole kauguseigatsus, vaid pigem nukrus, veider, aga nii mõistetav kurbus, et kõik see oodatu sai läbi, paratamatult algab argipäev nagu ikka pärast eredaid sündmusi. Niisugune tõeline nullhetke tunne, mida olin varemgi kohanud, aga kunagi mitte nii sügavuti. Nii­ sugune veider seisund, kus kõik on võimalik. Kus võiksin, tõsijutt, ükskõik millega hakkama saada. Sealhulgas ka vägivallaga enda kallal. Võiksin näiteks väga kergesti sirutada välja oma parema käe, kobada peegli klaasist alusel, leida sinna vastu liibunud žiletitera, mida ma vahel olen kasutanud, asetada see nagu järeleproovivalt oma käerandmele ning tõmmata siis kergelt-kergelt, nagu viiuldajad tõmbavad poognaga üle pillikeelte. Ja jälgida, kuidas erepunane veri, minu enda oma, nagu mingist varjatud praost välja murrab…

7

Eike / Rein Põder  

Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse m...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you