Issuu on Google+


1 Inimestel on sageli palju häid mõtteid ja kavatsusi, kuid teoks teha õnnestub neist ainult mõned. Kui sedagi. Nii oli ka Synnel ja minul plaanis, et alustame ilusat ja rahulikku pereelu ja jätame seiklused sinnapaika, kuid ei – meil oli jälle vaja uus asi ette võtta, sest Synnele tuli külla tema teisikust klassiõde. Naised on kummalisel kombel väga sarnased nii välimuselt kui ka käitumiselt. Ainus erinevus on, et Linda kannab prille, aga Synne mitte. Neil mõlemal on isegi kuulmispuue. Ma kahtlen, kas Synne isa ei ole mitte…? Kes teab? Mu sõber Leopo sahmib ka kahe naisega: üks on endine elukaaslane Rita ja teine praegune, Hilju. Ma ei teagi, kellega ta hetkel elab. Vahel tuleb mulle külla ühe ja siis jälle teise naisega, aga mõnikord mõlemaga koos. Teinekord mõtlen isegi, et võib-olla olid Synne ja Linda kaksikud, kuid sünnitusmajas aeti nad segamini. Igatahes ei teinud ma neil selja tagant vahet. Ehmatasin hoopis Lindat, sest pidasin teda Synneks. Muidugi palusin pärast vabandust ja mulle tegi see isegi nalja. Synne sõidutas Linda Vaimõisa ja ma aimasin juba mille pärast – naisel oli mure. Tegelikult mitte temal, vaid ta tuttaval. Linda ei osanud selle murega kellegi teise kui Synne poole pöörduda, sest tal olid ainult oletused, ei midagi konkreetset. Naine teadis, et Synne tegi salapolitseile kaastööd ja sellest piisas. Ka üks minu sõpru oli minu poole abi saamiseks pöördunud, kui asjad tema vabrikus keeruliseks läksid. Enne seda polnud ma meest 2


Eratunnid juba aastaid kohanud ega teadnud, millega ta tegeleb. Aga see lugu lõppes kurvalt. Selgus ränk tõde ja asi läks pärast täitsa käest ära. Poleks Synnet olnud, oleks see kurjategijate grupp siiamaani tegutsenud ja mina kusagil Soome lahe põhjas ligunenud. Tänu talle sai see sasipundar siiski lahti harutatud. Muidugi tegi ta seda koos kolleegidega. Mina asusin suure õhinaga asja kallale, kuid kriminalisti minust polnud. Ma olin tormakas ja püüdsin kangelast mängida, kuid Synne teadis, kuidas tegelikult asju ajada. Linda töötab Märjamaa gümnaasiumis sekretärina. Ajuti annab ta ka kunstitunde. Synne oli mulle maininud, et sõbrannal on võrratu kunstianne. Oma oskusi polnud Synne mulle maininud, kuid olin juba isegi taibanud, et temagi oskas päris hästi joonistada. Ja ka vesta. Riina kolistas jälle aida ukse taga ja tuli tuppa. Linda ning Synne läksid kööki, kui Riina endal minu juurde ateljeesse mugavat olemist hakkas sättima. Sain aru, et tal oli plaanis pikem jutuajamine. „Hinno, ma mõtlen tõepoolest linna elama minna. Kui Heidi tagasi saan, võtan ka tema enda juurde,” ütles naine, olles oma tagumiku maha poetatud. Tool ragises veidi. Pole ka mingi ime, sest Riina on üpris kogukas, et mitte öelda paks. Peale selle oli ta veel tugev napsisõltlane. Mehed olid just selle pahe pärast temast loobunud. Seda oli teinud ka Endel, kes leidis, et palju mõttekam on hakata elama Synne lesest ämmaga kui kakelda purjus Riinaga. Aga Endel ei jäänud viimaseks. Riina leidis endale uue mehe ja seda tänu meile. Saime endise vangiga juhuslikult tuttavaks. Asjaolud viisid meid kokku ja mees päästis meie elu. Meil olid küll seljas kuulivestid, kuid mõrtsukas sihtis meid pähe ja selle eest kuulivest ei kaitse. Too mõrtsukas oli professionaalne tapja, kelleks osutus naisterahvas, keda keegi ei osanud üldse kahtlustada. Eks elus ongi nii, et kummalised sündmused leiavad aset just siis, kui neid kõige vähem ootad. Kuigi naine teeskles kodutut joodikut, oli tal tegelikult jõukas elamine ja üsna kopsakas pangaarve. Tal oli näitlejaannet, ent kahjuks rakendas ta seda valel 3


Tiit Sepa eesmärgil. Rets päästis meid. Ta koksas naisele oma tuiaka rusikaga kuklasse ja soovitas pärast uimane naine katuselt alla visata, et uurijatel ei tekiks kahtlusi. Sellest ettepanekust me siiski loobusime. Tänutäheks kinkis Synne Retsile kolmetoalise korteri Tallinnas, kus me ka ise elasime, kui mu koolivenna lugu uurisime.

„Mis sa arvad?” käis Riina peale ja mudis närviliselt sõrmi. „Mina ei oska öelda. Võib-olla ootad selle linna minekuga. Kogu elamine on sul ju maal. Rets, vabandust, Arno, võib sulle külla tulla ja sina tema juurde minna. Ühel päeval tuleb ehk Heidi tagasi ja siis peab tal kodu olema,” rääkisin. „Ma tahan olla armastatud mehe juures!” kähvas Riina ja lõi tähtsalt pea kuklasse. „Sa näed teda alles teist korda ja juba oled armunud. Kuidas sinu armastus nii kiiresti käib?” „See oli armastus esimesest silmapilgust,” teatas naine. „Palju sul enne neid esimesi silmapilke juba olnud on?” küsisin vaikselt. „Pole sinu asi!” kähvas Riina. „Mina lähen igatahes linna ja jutul lõpp. Asi on otsustatud.” Naine tõusis püsti. Jutuajamine ei kujunenudki nii pikaks, kui olin arvanud. „Miks sa üldse tulid minu käest nõu küsima, kui asi juba otsustatud on?” pärisin. Võtsin sigareti ja süütasin selle. Riinal oli mehi juba igat masti olnud, kuid naisele ikka ei piisanud. Ühest küljest saan ma muidugi aru, et neljakümne kuue aastane naine pole veel vana ja tahab elada normaalset pereelu, kuid teisest küljest – kas Riina on selleks üldse võimeline? Muidu töökal ja tublil naisel viskas elu vahel imeliku vindi sisse ja katsu seda siis sirgeks ajada. „Ma lootsin sinu käest tõsist nõu saada, aga midagi asjalikku sa mulle ei öelnud.” Riina läks ukse poole. „Oma maja müün ka maha.” Naine pöördus korraks veel minu poole ja tõmbas ukse lahti. 4


Eratunnid Mind valati nagu külma veega üle. Mulle meeldib väga jääkülma veega lödistada, aga kui keegi seda ootamatult teeb, ehmatab see ära. Riina viimane lause oli mulle lausa jääpomm. Kolmetonnine vähemalt. „Oota, Riina!” hüüatasin ja tormasin naisele järele. Sain ta aidatrepil kätte. „Ära maja veel maha müü. Alati peab olema koht, kuhu tagasi tulla. Sul on Niitsool ilus maja ja las see olla. Keegi ei tea, kuidas su elu linnas läheb ja võib-olla tahate mõlemad maale elama tulla. Siis on juba targem linnakorter maha müüa.” „Mis sellest majast kasu on, kui pole meest, kes aitaks puid teha ja vett tuua. Mustamäel on kõik olemas: soe vesi, keskküte ja elekter. Ikkagi pealinn. Tormi aegu on meil siin elekter vahel mitu päeva ära. Talvel lumega ei saa paar päeva liikuma ja üldse… Miks ma ei võiks elada nii nagu inimesed? Ah?! Ma olen vist ikkagi linnadaamiks sündinud ega pea maal kopitama,” kähvas naine teravalt. Viimane linnaskäik oli talle negatiivselt mõjunud. Esialgu oli ta rahvamelu peljanud, kuid hiljem arvas tõemeeli, et on millestki suurest oma elus ilma jäänud. Rääkisin talle, et mina just põgenesin linnakära eest maale, kuid talle see ei mõjunud. Sülitasin vihaselt märtsikuiste loikude sisse. „Mugavus maksab. Kuhu sa mõtled linnas tööle minna? Sa ei oska ju midagi peale lehmalüpsmise ja kanade kasvatamise. Ahjupuud olen ma aidanud sul igal aastal valmis teha, olen kõpitsenud su aeda ja maja. Mida sul mulle ette heita on?” seletasin. „Sa pole minu mees,” ütles Riina. „Õnneks ei ole jah. See veel puudus,” laususin. „Mulle on meest vaja, mitte kedagi, kes kohe, kui pisike nagin on, teise naise juurde kihutab. Endlit ei taha ma enam silmaotsaski näha. Sellega on nüüd lõpp. Alustan uut elu. Vaat nii!” lahmis naine iseteadvalt ja läks õõtsudes maja poole. Olin neid uue elu jutte lõpmatuseni kuulnud. Ka enne seda, kui Synnega tutvusin, lubas ta mulle paistes peaga, et hakkab uut elu elama, ja esialgu jäin ma naist isegi uskuma. 5


Tiit Sepa Viimaks oli tema jutt napsust loobumisest nagu vihmasabin katusel: ma kuulsin seda, kuid ei pööranud tähelepanu. Olin seda isegi enne palju korda teinud, kui asja tõsiselt ette võtsin. Ja ikka juhtus apsakaid. Lõpuks sain aru, mida tuleb teha: peab iseendale tunnistama, et oled alkohoolik. Sa lihtsalt pead sellest aru saama, et juba esimene pits viib sind uude ja hullemasse joomatuuri. Kuid Riinale seda pähe taguda oli võimatu. Ta võis pohmellis peaga õnnetult noogutada, aga kaineks saades kinnitas visalt, et on „mõõdukas tarbija“. Vangutasin pead ega teadnud, mida teha. Või milleks peaksingi? Hooldaja olen talle või! Rets tuli talle uksele vastu ja ma nägin, kuidas pikka kasvu sitke olemisega viiekümnendates mees naisele käe sirutas. Ta oli oma elust kaheksateist aastat vanglates veetnud, kuid nüüd otsustas uut elu alustada. Me mõlemad Synnega uskusime, et mehel see õnnestub, ega kahelnud temas. Meie suhted olid sõbralikud. Mees viskas Riinale paar komplimenti ja naine oligi liimil. Esialgu oli veel vara öelda, kas Rets tegi seda naljapärast või mõtles tõsiselt. Naist oleks talle vaja küll, aga Riina oli juba kord niisugune omapärane tegelane ja ma kahtlesin sügavalt nende kooselu õnnestumises. „Hakkame pakkima!” kätsatas Riina nii kõvasti, et mina ka kuuleksin. Koos läksid nad tuppa ja ma ohkasin. Riina oli muidu tubli ja töökas naine: hoidis kodu korras ja oskas hästi süüa teha, aga kui talle joomatuurid peale tulid, polnud teist sellist põrsast lähikonnast leida. Ta võis päevadeks kaduda oma joomakaaslaste juurde Märjamaal. Siis ei hoolinud ta enam millestki, isegi oma kuueaastasest armsast tütrest Heidist mitte. Laps oli pidevalt meie juures ja viimane kord viisime ta koos Endliga Synne ämma juurde Sakku. Synne ämm on juba aastaid lesk olnud. Tahtsime Riinale šokiteraapiat teha, et naine ometi mõtlema hakkaks ja oma pere ning armastuse nimel joomisest loobuks. Aga Endel leidis seal, et Evaga on tal palju parem klapp, ja nad otsustasid leivad ühte kappi panna. Mulle tundus, et nad võtaksid ka Heidi endale kasvatada, kuigi otseselt polnud nad seda veel öelnud. 6


Eratunnid / Tiit Sepa