Issuu on Google+


1. peatükk Vaadates seda tuba keset põrandat lebava vana naise laibaga, tekkis miskipärast assotsiatsioon Dostojevskiga. Liiakasuvõtjamoori mõrv. Ehkki esialgseil andmeil tapetu protsendikoorimisega ei tegelnud ja pandimaja ei pidanud. Veelgi enam, stalinistlikus majas asuva ruumika korteri sisustus andis tunnistust pererahva jõukusest ja aristokraatlikest juurtest. Kunagi elas selles korteris nimekas teadlane akadeemik Smag­ orin, kuid see oli ammu. Hukkunu, Jekaterina Venediktovna Aniskovets, oli tema tütar. Jõudnud oma elu jooksul kolm korda abielluda, vahetas ta sama arv kordi perekonnanime, kuid mitte elukohta. Ta elas selles majas ilmselt kauem kui ükski teine asukas. Temal ainsana oli omaette korter, teised olid ammu muutunud kommunaalkorteriteks, kus elanikud pidevalt vahetusid. Ühed said või ostsid uue eluaseme ning kolisid välja, asemele tulid teised – abikaasa või sugulastega lahku minejad. Korterite uksed olid täis pikitud eritüübilisi kellanuppe ja nimesilte ning ainult Jekaterina Venediktovna korteri uksel oli üksainuke kellanupp ja ilus metalltahvel kirjaga “Akadeemik V. V. Smagorin”. Kohtumeditsiiniekspert vaatas surnukeha üle, ekspertkriminalist püüdis jälgi välja võluda. Tapmise tagamaaks tundus olevat kasuah­ nus, ilmselt oli tegemist röövmõrvaga: korteris oli tunda rikkuse lõhna ja valitses kohutav segadus. Oli kohe näha, et siin otsiti midagi. “Kas hukkunul on sugulasi?” küsis uurija Olšanski manukaks kutsutud naabrinaiselt. “Ei tea,” kostis noor spordidressis naine ebakindlalt. “Ma olen siin vähe aega elanud, kõigest pool aastat. Kuuldavasti ei olnud tal lapsi.” 2


Patuillusioon

“Kes teie majast võiks Aniskovetsist kas või midagi rääkida? Kes on siin kaua elanud?” “Oi, ma ei tea.” Naabrinaine vangutas pead. “Ma ei käi siin suurt kellegagi läbi, olen vaid üüriline. Perenaine ostis endale korteri ja üürib tuba kommunaalkorteris välja. Me oleme põge­ nikud,” lisas ta. “Tadžikistanist. Siin hoiavad kõik meist nagu pidali­tõbistest eemale, justkui levitaks me paha haigust. Meiega ei räägitagi.” Tjah, naabrinaisest oli vähe tolku. Ees ootas tüütu ringkäik mööda kortereid, et noppida kas või hakatuseks andmeid eaka naise kohta, kelle tappis mingi raske esemega kuklasse löödud halastamatu hoop.

* * * Kadunud Jekaterina Venediktovna ei suhelnud majanaabritega tõesti peaaegu üldse, kuid muidu oli tal arvukalt sõbrannasid ja tuttavaid. Põline moskvalanna, kasvas pealinnas, lõpetas siin kooli ja ülikooli, töötas ajaloomuuseumis. Ning leidis kõikjalt sõpru. Tänaseks olid paljud neist muidugi manalas. Kuid ka neid, kes võisid tapetu elust rääkida, oli piisaval hulgal. Kõigepealt käskis Olšanski üles otsida need vanaproua tutta­ vad, kes käisid Aniskovetsil sageli külas ja võiksid ligikaudugi öelda, mida konkreetselt on talt varastatud. Selline inimene lei­ duski: Jekaterina Venediktovna endine abikaasa Pjotr Vassiljevitš Aniskovets. Nad läksid lahku viisteist aastat tagasi, kui naisel oli turjal viiskümmend üheksa ja mehel kuuskümmend kaks aastat. Ning kõik need viisteist aastat käis mees Jekaterina Venediktovna juures, tõi lilli ja armsaid väikseid kingitusi. “Ega te solvu, kui ma küsin teilt lahutuse põhjust?” päris uurija ettevaatlikult. Olukord paistis ikkagi väga kummaline: minnakse lahku nii kõrges eas ja üldse mitte selleks, et uut perekonda luua. Pjotr Vassiljevitš vaatas Olšanskile nukralt otsa. “Loll olin, see oligi kogu põhjus. Kohtasin nooremat, arvasin, et see ongi tõeline kõikehaarav armastus, see, mille pärast surma 3


Aleksandra Marinina

minnakse. Läksin Katerinast lahku. Aga kui kõik läbi sai, naeris Katja pikalt minu üle. Ütles: paras sulle, ennast täis lollpeale, olgu see sulle õpetuseks. Katja suhtus minusse väga hästi. Ma tegin talle hiljem korduvalt abieluettepaneku, kuid ta keeldus, leidis, et naeruväärne on niisuguses vanuses altari ette minna, pealegi eksmehega. Kuid lasi mul endaga kurameerida, ei tõrjunud.” “Nii et ta andestas teile?” täpsustas uurija. “Andestas.” Aniskovets noogutas. “Ta ei olnud pika vihaga. Teate, tal oli lausa haruldane huumorimeel, võttis mis tahes häda naljaga pooleks. Ma ei näinud kõigi nende aastate kestel Katerinat kordagi nutmas. Usute? Mitte kordagi. See-eest naerda lõkerdas ta lakkamatult.” Pjotr Vassiljevitš sõitis koos Olšanskiga endise naise elukohta. Teel sinna pidi ta mitmel korral validooli lutsima ning oli näha, et ta kardab paaniliselt siseneda tuppa, kus äsja oli lebanud tapetu. Kuid suutis end viimasel hetkel siiski kokku võtta ning asus kurvalt ohates kadunukese vara üle vaatama. Selle järgi, kui kiirelt ta libis­ tas pilgu üle maale täis seinte ning kui kindlalt kummutisahtleid ja kapiuksi lahti tegi, sai Olšanski aru, et Pjotr Vassiljevitš tunneb korterit läbi ja lõhki ning teab, kus miski asuma peab. “Kõik paistab alles olevat.” Aniskovets laiutas käsi. “Ainult üks pilt on kadunud, selline väike miniatuur, kuid ma ei usu, et vargad selle võtsid.” “Miks nii?” Olšanski tõmbus valvsaks. “See oli odav asi, maksis kopikaid. Miks oleks seda varastatud, kui kõrval ripuvad hindamatud maalid?” “Äkki oli asi suuruses,” oletas uurija. “Väikest pilti on lihtsam ära viia.” “Ei, teil pole õigus,” vaidles Pjotr Vassiljevitš. “Vaadake, siin on palju miniatuure, Katerina isa Venedikt Valerjevitš armastas neid, kogus terve elu. Ja need kõik on väga kallid, väga, võite mind us­ kuda. Kuid kadunud on täiesti tühine pilt, Katja ostis selle mingilt tänavakunstnikult lihtsalt nalja pärast.” “Mida see pilt kujutas?” 4


Patuillusioon

“Dalí stiilis lilli ja liblikaid. Seesugust kunsti on praegu kogu Moskva täis. Ühesõnaga, soperdis. Ma arvan, et Katerina lihtsalt kinkis selle kellelegi. Ei usu, et keegi oleks nii odavat asja varas­ tanud.” “Hüva, Pjotr Vassiljevitš, me uurime seda pildiasja. Aga kuidas on ehetega lood?” “Kõik on alles. See on lihtsalt jahmatav, kas teate. Katerinal olid võrratud perekonnajuveelid: briljandid, smaragdid, plaa­ tina. Viimistlus üksi on väärt tervet varandust! Aga midagi pole võetud.” See oli tõesti väga imelik. Miks siis olid kummutisahtlid välja tõmmatud, asjad põrandale loobitud, kapid lahti kistud? Ilmselgelt otsiti siin midagi. Kui mitte väärisesemeid, siis mida? Ja mispärast jättis kurjategija hinnalised asjad võtmata? Neid on palju, nad on kõik nähtaval, ta pidi neid nägema ja isegi puutuma. Miks ta siis ei võtnud? Tuli otsekohe leida veel keegi, kes võiks Jekaterina Venedik­ tovna asjad üle vaadata. Pole välistatud, et tema eksmees märkas millegi kadumist, kuid jättis selle mingil põhjusel enda teada.

* * * Anastassia Kamenskaja ees laual lebas Jekaterina Venediktovna Aniskovetsi paks märkmik, mille arvukaid lahtisi lehti ja nende va­ hele torgatud visiitkaarte hoidis koos apteegikumm. Uurija ülesanne oli äärmiselt selge: leida tapetu tuttavate hulgast inimene, kes võiks Aniskovetsil olnud väärisesemete osas kvalifitseeritud nõu anda. Ülesanne oli küll lihtsalt formuleeritud, kuid selle täitmine pikaldane ja vaevaline. Kõigi märkmikus nimetatud isikute kindlakstegemine nõudis palju aega ja kannatust. Nastja koostas püüdlikult päringuid ja sai vastuseks: “Surnud…”, “Number antud teisele abonendile…”, “Muutnud elukohta…”, “Surnud…”, “Surnud…” Kolmandal päeval vedas tal lõpuks. Kunstiteadlane, maali­ kunsti asjatundja ja antiikesemete kollektsioneerija Ivan Jelizarovitš Bõšov, oli igati elus ja kõbus ning ilmutas nii Aniskovetsi maalide 5


Aleksandra Marinina

kui ka tema ehete kohta hiilgavat informeeritust. Tolleks hetkeks, kui Nastja temaga ühendust võttis, teadis Bõsov juba oma ammuse sõbratari surmast ja korrutas ühtevalu: “Jumal küll, jumal küll, ma olin kindel, et ta elab meid kõiki üle! Ta oli erakordselt tugeva tervisega. Ah, Katerina, Katerina!” “Kas te tundsite Jekaterina Venediktovnat ammu?” küsis temalt Nastja. “Kogu elu,” tuli Bõšovilt kiire vastus. “Meie isad olid head sõbrad ning mina ja Katerina kasvasime tegelikult koos. Minu isa ja Venedikt Valerjevitš olid kirglikud kollektsionäärid. Aga meie Katjaga läksime eri teid. Mina sammusin, nagu öeldakse, isa jälge­ des, kuid Katjat kollektsioneerimine ei tõmmanud. Ega see naiste ala olegi… Ta müüs väärisesemeid vähehaaval ja elas sellest rahast. Riik määras ju talle imetillukese pensioni, muuseumitöötajad meil au sees ei olnud.” “Aga kes tema vara pärib?” “Riik. Katerina pärandas kõik muuseumidele. Tal polnud su­ gulasi, kellele oleks tahtnud kõik selle jätta.” “Kas tal tõesti polnud ühtegi sugulast?” ei tahtnud Nastja uskuda. “Ei, mingid sugulased tal muidugi olid,” vastas Bõšov värise­ val häälel. “Kuid mitte sellised, kellele oleks saanud kollektsiooni jätta. Sugulased oleksid selle maha joonud, läbi löönud. Kuigi Katjal polnud kollektsioneerimissoont, mõistis ta talle kuuluvate esemete väärtust väga hästi. Ma ei pea silmas mitte pelgalt rahalist väärtust, vaid väärtust selle sõna kõrgemas tähenduses. Ajaloo jaoks, kultuuri jaoks. Katja oli väga haritud.” Pärandusest ilma jäetud sugulased. See oli juba huvitav. Kuigi ei, mitte eriti. Kui nad oleksid tapmisega seotud, oleksid nad kõik hinnalise korterist ära viinud. Vastasel juhul kaotas mõrv mõtte. Äkki segas neid miski? Tappa jõudsid, aga väärisesemeid ära võtta ja välja viia ei jõudnud… Tuleb naabreid tõsiselt pinnida. Mis oleks võinud sellises olukorras kurjategijat segada? Ainult mingite inimeste ilmumine korteriukse taha. 6


Patuillusioon / Aleksandra Marinina