Issuu on Google+

Turbaleht

Eesti Turbatööstus 150

Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond | Narva mnt 11E, Tallinn Projekti juht: Margit Laasnurm | margit.laasnurm@lehed.ee, tel 680 4629 Toimetaja: Signe Kalberg |signe.kalberg@lehed.ee, tel 680 4408

TALV 2011

Turbakaevandamise ohutus paraneb iga aastaga Tehnilise järelevalve amet (TJA) korraldas tänavu juunis ja juulis Eesti turbamaardlate järelevalvekampaania, mille eesmärk oli kontrollida ohutusnõuete järgimist maardlates ja tõhustada koostööd kaevandamisettevõtetega. Kampaania tulemused näitasid, et ohutusalane olukord turbamaardlates on võrreldes varasemate aastatega paranenud ja kaevandamisega tegelevate ettevõtete teadlikkus valdkonda reguleerivatest nõuetest kasvanud. TJA kemikaali ja mäetööde osakonna peaspetsialist Elen Sõstar ütles, et kontrolliti kuue Eesti turbamaardla ühtteist turbatootmisala (Peetla, Salla, Simuna, Piilasoo, AS Elva E.P.T, Parika, Määrastu, Lavassaare, Elbu, Nurme turbatootmisalad ja Sangla kütteturba tootmisala), millel kaevandavad üheksa ettevõtet. Kuna turba kaevandamisel on üheks riskifaktoriks tuleoht, siis kaasati

kampaaniasse tuleohutusnõuete järgimise täiendavaks kontrollimiseks ka päästeamet. Päästeameti andmetel on sel aastal toimunud 28 turbapõlengut, mille põhjuseks on valdavalt kolmandate isikute hooletus, näiteks suitsetamine, hooletus lahtise tulega jms. Tuleohutusnõuded olid kampaania käigus kontrollitud ettevõtetes üldjoontes täidetud ja valmidus põlengute operatiivseks likvideerimiseks hea. Kõikide turbatootmisalade puhul kontrolliti üldist ohutusalast olukorda, kohustusliku dokumentatsiooni ning pädevate vastutavate spetsialistide olemasolu ja kaevandamistööde vastavust nõuetele. „Üheksast ettevõttest viiel ei tuvastatud ühtegi rikkumist, neljale ettevõttele tehti ettekirjutused erinevate puuduste kõrvaldamiseks,” ütles Sõstar. Sel aastal tuvastati enim puudusi tootmis-

alade üldises seisukorras, näiteks ei olnud kõik turbatootmisalal paiknevad tuletõrje veevõtukohad korrektselt tähistatud ja hooldatud ning kõik masinad ei olnud varustatud esmaste tulekustutusvahenditega. Lisaks tuleohutusnõuete rikkumisele on TJA avastanud palju puuduseid kohustuslikus dokumentatsioonis. Kõige suuremaks probleemiks on arengukavade koostamine, ettevõtjad ei ole eriti varmad oma lähituleviku plaane paberile panema. Samuti on vajalik projektdokumentatsiooni, sealhulgas väga vanade projektide olemasolu. Kuid paljudel ettevõtjatel on need kadunud või mitmes kohas laiali, mis omakorda raskendab ülevaate saamist ja teeb võimatuks projektikohase kaevandamise. „TJA iga-aastastesse tööplaanidesse lisatakse ligikaudu kümme turbatootmisala, seega järgneva viie aasta jooksul jõuame kont-

rollida ligikaudu 50 turbatootmisala, mis on umbes 25% kehtiva kaevandamisloaga turbatootmisaladest,” selgitas Sõstar. Ta lisas, et TJA eesmärk ei ole võimalikult paljude menetluste ja ettekirjutuste tegemine, vaid kaevandamistööde ohutuse tagamine ja selles on suur osa ennetustööl. „Selle asemel et kedagi esile tõsta, olgu siis hea või halva näitena, tooksin välja pigem selle, et keskkonnaministeeriumi eestvedamisel ja säästva arengu põhimõtetest lähtuvalt on hakatud väljastama uusi kaevandamislubasid mahajäetud turbaaladele, mille varasemad kaevandajad on eri põhjustel hüljanud enne turbavaru ammendamist. Sellistel aladel tuleb uuel ettevõtjal suurt tähelepanu pöörata kinnikasvanud veevõtukohtade hooldamisele, kraavide puhastamisele, masinate hoiuplatside rajamisele ja turbatootmisala tähistamisele,” ütles Sõstar.

Teave ** Turbaalad hõlmavad Eesti territooriumist 1 009 101 hektarit ehk 22,3% maismaast. ** Turvast võib kaevandada vaid nendest maardlatest, mis on kantud riiklikku maavarade registrisse ja mille kohta on antud kaevandusluba. ** Seisuga 31. detsember 2010 on Eesti Vabariigi turbabilansis 279 maardlat, neist kuus on üleriigilise tähtsusega: Ellamaa, Endla, Epu-Kakerdi, Lavassaare, Puhatu ja Sangla. ** 2010. aastal kaevandati Eestis turvast kokku 923 400 tonni, sealhulgas 524 200 tonni hästi lagunenud ja 399 200 tonni vähe lagunenud turvast, mis on 10 protsenti rohkem kui 2009. aastal. ** Turvast kaevandati 63 maardlast. Allikas: maa-ameti koostatud maavaravarude koondbilanss

Mahajäetud tootmisalad jõuavad taas kasutusse 23. jaanuaril jõustus keskkonnaministri määrus nr 7 „Kaevandamisega rikutud mahajäetud turbaalade nimekiri”, milles on ühtekokku 14 maardla nime. Nimekirja kehtestamine oli vajalik selleks, et Nõukogude ajal kaevandada antud turbaaladelt, kus praegu ei toodeta, saaks turbavaru lõpuni kaevandada ning hiljem need alad ka korrastada. „Ootasime selle määruse vastuvõtmist enam kui viis aastat. Nüüd on mitmed kaevandajad esitanud neile aladele uuringuloa taotlusi, et hinnata ära turba jääkvaru ja

kvaliteet. Uuringu positiivsete tulemuste korral aga võtta alad taaskasutusse ja pärast ammendamist korrastada. Teisi alasid, kus juba on ette teada, et kaevandatavat varu enam ei ole, hakkab riik ise korrastama. Keskkonnaministeerium on pilootprojektid selleks käivitanud. Loomulikult võtab see kõik aega, nii lubade saamine kui ka korrastamine, aga vähemalt on protsessiga alustatud,” ütles Erki Niitlaan, Eesti turbaliidu tegevdirektor. Nimekirjas on maakondade

kaupa toodud maardlad ja kaevandamisalad, milledest turba ammutamisel kehtivad teatud erisused. Nii ei kohaldata nendele aladele turba kriitilise varu suurust ega kasutusmäära, mis seavad piiranguid maakondades aastas kaevandada lubatava turva hulgale. Turbaalad hõlmavad Eesti territooriumist 1,2 miljonit hektarit ehk üle viiendiku maismaast; ühe protsendi sellest alast katavad mahajäetud freesturbaväljad. Need alad on juba kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud.

Eesti on liitunud Ramsari konventsiooniga, millega tunnistatakse märgalade ökoloogilist tähtsust ja püütakse piirata nende kadu riigis olevaid märgalasid säästvalt ja arukalt kasutades. Juba kuivendatud turbakaevandamisalasid taas kasutusse andes ja jättes seega puutumata suure osa looduslikest aladest, saab täita seda rahvusvahelist kokkulepet.. Sama oluline on turvast kaevandavatele ettevõtetele uute tingimuste loomine ettevõtluse jätkamiseks. Turba kaevandami-

ne annab otseselt tööd ligi 1000 inimesele ning seda peamisel maapiirkonnas. Transpordi, laevanduse, energeetika ja teiste sidustööstusharude kaudu on aga turbatööstusega seotud tööhõive kordades suurem. Hiljuti on valminud mitu uut puitu, turvast ja ka jäätmeid kasutavat koostootmisjaama. Seega on suurenenud nõudlus turba järele. Kasutuses olnud, kuid mahajäetud aladest paljudel on veel kaevandamata just hästilagunenud turbakiht, mis sobib eelkõige kütteks.

Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine Keskkonnainvesteeringute keskuse ja Eesti turbaliidu toetusel ilmus tänavu novembris raamat, millest leiab enda jaoks huvitavat lugemist mitte ainult turbavaldkonna asjatundja, vaid ka loodushuviline gümnasist või ettevõtlusest huvituv inimene, kes on mõelnud energianiidule, loomasöödaks kasutatava päideroo või maitsvate metsamarjade kasvatusele. Nüüdisaegse turbakaevandamise tulemusena jäävad soodest järele suhteliselt tiheda kraavivõrgustikuga, taimkatteta ning õhema või paksema turbakihiga ehk jääkturbaga tasased alad, mida nimetatakse jääksoodeks. Ülevaate eesmärk on tutvustada erinevate jääksoode kasutamise võimalusi ning maastikulise korrastamise meetodeid. Praegu kehtivate seaduste järgi tuleb kaevandatud alad pärast kaevandamise lõppemist Eestis rekultiveerida, kuid see ei ole alati nii olnud. Riik on vastava kohustuse pannud vaid praegustele turbakaevandajatele, kuigi nemad ei saa vastutada riigi maadel paiknevate ning Nõukogude korra ajal või selle lõppedes maha jäetud jääksoode korrastamise eest. Välja antud raamat on abiks nii kunagiste jääksoode kui ka praegu tootmises olevate alade korrastamise kavandamisel. 20 autori artiklist koostatud raamatus tutvustatakse teiste maade sellealast praktikat ning käsitletakse ka Eesti tingimustes end juba õigustanud kogemusi. Meetodite parema mõistmise ning tööde kavandamise huvides esitatakse raamatu esimeses pooles ülevaade meie looduslikest soodest, nende peamistest omadustest, turbavarudest ja turba kaevandamisest Eestis.


2 | Turbaleht

Eesti Turbatööstus 150

Turbatööstuse ajalugu Foto: Erakogu

Foto: Lehtse muuseumi fotokogu

O.-ü. Lehtse turbatööstuse Adolf Rohusaare artelli töölised elevaatorpressi ja seda käitava lokomobiili taustal 1924. aastal.

Tootsis 73 aastat töötanud briketivabrik lõpetas tänavu töö.

Esimesed kirjalikud andmed turba kasutamise kohta Eestis pärinevad juba 17. sajandist, kuid selle laiemast levikust saab rääkida alles 18. sajandi lõpukümnendist alates. 1861. aasta jaanuaris teatati nädalalehes Das Inland, et suvel alustatakse Sindi kroonumõisas, mille maa-alalt on leitud kõrgekvaliteedilist turvast, selle kaevandamist välismaiste turbakaevandamismasinate abil. See Eesti ja väidetavalt ka Euroopa esimene mehhaniseeritud turbatööstus asus AS-ile Wöhrmann ja Poeg kuuluvas turbarabas, kus pressturba tootmiseks kasutati Berliini lähedal asuvas masinatehases valmistatud turbapressi. Ettevalmistustööd ja katsetused sobiva tehnika väljatöötamiseks olid alanud juba 1858.–1859. aastal. Vabrik kahe turbapressi, lokomobiili vagonettide ja muuga ehitati 1860. aastal. Seega võib Eesti turbatööstuse vanuse lugemist alustada aastast 1860, mitte 1861. Uues turbatööstuse ajaloost rääkivas raamatus on seega pressturbatööstuse algus nihutatud aasta jagu varasemaks varem arvatust.

Turba kasutamise algusest maailmas

Esimesed teated turba kasutamise kohta pärinevad Rooma entsüklopedisti Gaius Pliniuse Vanema (elas 23–79 eKr) teosest „Looduslugu”, kus ta kirjeldab, kuidas Loo-

de-Saksamaal Põhjamere lähedal elavad germaanlased vormisid käsitsi muda, kuivatasid seda tuule ja päikese käes ning põletasid seda hiljem toidu valmistamiseks ja enda soojendamiseks. Uued ülestähendused ilmuvad 11.–12.sajandil, mil turbatootmine hakkab arenema Madalmaades, kust see levis ka teistesse Lääne-Euroopa maadesse. Nii leidub Šotimaalt viiteid turbatootmise kohta 13. sajandil, Inglismaalt, Saksamaalt, Rootsist, Iirimaalt ja mujalt 16.–17. sajandil. Turba kasutuseletulekut Lääne-Euroopa maades soodustas metsade hävitamine ning sellest tulenev kütteainete puudus. 1631. aastal õnnestus sakslasel Johann Becheril saada turbast tõrva ja pigi. Järgnevatel aastakümnetel leiutati võimalused teistegi turbasaaduste – uttevesi nahaparkimiseks, immutusõlid, määrded, lambiõli, paber, gaas, äädikas jm – valmistamiseks. Esimesed katsed turbalõikuse organiseerimiseks Venemaal tehti 17. sajandi lõpul, mil Peeter I palkas hollandlasest lüüsimeistri von Armuse tegema katseid turbalõikuse korraldamiseks. Ju osutusid katsed edukaks, kuna senati vastav ukaas andis mehele kümneks aastaks ainuõiguse turbatootmiseks Venemaal. Siiski ei saanud turbatootmine Venemaal erilist hoogu, kuna külluslikult käes olev odav puit tõrjus turba kõrvale. Alles 19. sajandi II poolel, kui Moskva ümbruses asuva tööstuspiirkonna metsad ära laastati, algas seal laiaulatuslik tur-

batootmine. Esialgu käsitsi, hiljem masinatega.

Sindi turbavabrik – esimene mehhaniseeritud turbatööstus Eestis

Rahvusvahelise Kölni põllumajandusnäituse kataloogi järgi töötas 1865. aastal Sindi turbakarjääris nelja lokomobiili jõul neli turbamasinat, mis tootsid kokku 150  000–160  000 turbapätsi ehk üle 500 m3 päevas. Sindi turbatööstus ei jäänud ainsaks omasuguseks, mis hakkas pressturvast kasutama oma küttevajaduse rahuldamiseks. Juba 1862. aastal asutas Th. Von Helmersen Viljandi lähistele Uue-Võidu mõisamaale Karula turbatööstuse. Luunja mõisa turbaraba asus kaks versta mõisast eemal, Kavastusse viiva tee ja Emajõe vahelisel alal jõe vasakul kaldal. Sealse turbavabriku pressturvas oli kõrgekvaliteediline küttematerjal ja katsed näitasid, et Luunja turbast oleks saanud ka gaasi toota. 1865. aasta paiku hakati turvast kütteks kasutama ka Meleski klaasivabrikus. 1870. aastal toodeti turbamasinaga turvast Ilmatsalu tellisetehase tarbeks. 1908 alustas Kohila paberitööstus labidaturba kasutamist, rajades Eesti suurima labidaturbatööstuse. Pressturba tootmine oli sisse seatud Järvamaal Päinurme mõisas, kus 1873. aastal töötas turbapress. Mitu pressturvast tootvat vabrikut on asunud Tartu ümbruses, Raadi mõisas, Ihaste mõisas,

Ulila mõisas, Tartu lähedal Raadil Karu talus. Samuti Harjumaal Ohtu mõisas, ka Salutaguse mõisas, kus 35 töölist tegutsesid lokomotiivi jõul töötava turbapressi juures, ja Hagudi mõisas, kus toodeti 500 kuupsülda kütteturvast. See loetelu pole lõplik.

Edumeelsed mõisnikud huvitusid alusturbast

1880. aastate alguses läks kõigepealt Saksamaal, aga kohe ka seejärel Eesti uuendusmeelsetes mõisates moodi alusturba kasutamine loomakasvatuses. Selleks sobis kõige paremini kõrgsoode pinnakihi moodustav vähe lagunenud turvas. Alusturba tootmisele aluse panijaks Eestis peetakse Kunda mõisnikku Hohn Girard de Soucantoni, kes rajas Eesti ja Liivimaa kubermangu esimese alusturbavabriku ja kelle kogemustest käisid mõisnikud õppimas. Aegviidu raudteejaama lähedale jääv Charlottenhofi alusturba- ja turbamulla vabrik oli teiste samalaadsete seas silmapaistev ja erakordne seetõttu, et tegemist oli teadaolevalt ainsa, turu tarbeks pallidesse pakendatud turvast tootva ettevõttega Eestis. Vabrikus toodetavat alusturvast ja turbamulda sai kasutada teiste saaduste pakendamiseks, madratsite täiteainena, aianduses, lautades ja tallides aluspanuna. Turbamulda sobis kasutada ka käimlates. Turvast on pallidesse pakendatud lisaks Charlottenhofi turbavabrikule ka Virumaal Ulvi mõisas.

Turba kasutamine I maailmasõja ajal

I maailmasõda tõi endaga kaasa tõsise küttekriisi, seetõttu manitseti juba 1915. aastal kõiki turbaküttele üle minema. Sõda sundis turbaküttele tagasi pöörduma ka Sindi kalevivabriku, mis vahepeal oli üle läinud odavale Inglise kivisöele. Oma turbatööstuse otsustas 1917. aastal rajada ka Kunda tsemenditehas, kes rentis selleks Kunda mõisalt Kunda-Aru ja Sõmeru mõisalt Katkutaguse rabad. Mõlemas turbarabas seati sisse turbamasinatega pressturbatootmine. Turbakütet pidi kasutama elektritootmiseks ka Jõgeva rajatavas villakraasimise ja ketramise vabrikus. Turba hankimiseks ostis vabriku juhtkond turbaraba. Ka Tallinna elektrijaam läks 1918. aastal sunnitult üle turbaküttele, kuna kivisüsi lõppes otsa. Turbaküttest loobuti põlevkivi kasuks taas 1923. aastal. Raudteede valitsus organiseeris Vabadussõja ajal oma küttekriisi leevendamiseks kütteturba tootmist Ellamaa ja Rakke turbarabades. Kuigi raudteel kasutati kütteks puitu, katsetati 1919. aasta suvel Tallinna-Nõmme raudteel vedurite küttekolletes esmakordselt ka turbakütet.

Turbatööstus Eesti Vabariigis 1918–1940

Kui enne I maailmasõda olid turbarabad suuremalt jaolt eraomanike valduses ning kroonurabasid oli suhteliselt vähe, siis

pärast maaseaduse vastuvõtmist 1919. aasta oktoobris võõrandas riik mõisatelt ühes muuga ka rabaalad, mis hakkasid kuuluma riiklikku maafondi. Sellega lõppes peaaegu kogu seni tegutsenud mõisate turbatootmine. Vabadussõja ajal eriti teravalt esile kerkinud kütteainete kriisi tingimustes asus ka riik oma jõududega rabadest turvast lõikama, et kriisile leevendust saada. Moodustati Kütteainete Keskkomitee ning raudteede valitsuse turbatööstustest riiklik ettevõte Riigi Turbatööstus, mis 1936. aastal reorganiseeriti aktsiaseltsiks Riigi Turbatööstused. Kütteainete Keskkomitee lõpetas tegevuse 1922. aastal, tema likvideerimine kestis aga 1925. aasta lõpuni, kuna tema haldusalas olnud turbatööstustes ilmnes kuritarvitamisi, võltsimisi ja vargusi.

Turbatoodang üksikute tootjate järgi 1936. aastal % AS Eesti Turbatööstused Tartu linnavalitsuse Ulila turbatööstus Sindi kalevivabriku A.-ü. turbatööstus Vangimajade peavalitsuse Harku turbatööstus Kreenholmi vabriku O.-ü. turbatööstus Järvamaa turbaühingu turbatööstus Tallinna linnavalitsuse Sõjamäe turbatööstus Muud

40 19 18 7 6,5 3,5 3 3


Turbaleht | 3

Eesti Turbatööstus 150

ulatub 150 aasta taha Kui aastatel 1919–1922 arenes turbatootmine vaatamata pessimistlikule hinnangule üldiselt kiiresti ja turvast peeti veduriks, mis Eesti küttemajanduse kriisist välja veab, siis 1920. aastate keskpaigas toimus järsk muudatus. Selle põhjuseks oli odava Inglise kivisöe sisseveo taastumine ja põlevkivi turule ilmumine. Lisaks paisati turule odav küttepuu, mis turba nii kodusest kui ka tööstuslikust kasutamisest otsustavalt kõrvale tõrjus. Sellistes oludes läksid paljud kütteturba tootjad pankrotti ning lõpetasid tegevuse. 1936. aastast, mil moodustati Rahvuslik Jõukomitee, algas kütteainete turu riiklik korrastamine. Küttepuidu hind kerkis ja turbatööstusele paistsid paremad ajad. Turbatootmises olid ohjad turbaühingute käes, neid oli Eestis 1937. aastal kokku ligi 900. Ühistegevuses peitus suur jõud ja ka edu. Pärast II maailmasõja puhkemist toimunud tõusuajal laiendati oluliselt riiklikku kütteturbatööstust, milleks avati Lehtse turbatööstus ja Tootsi turbabriketitööstus. Hoogne areng katkes taas pärast Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu Punaarmee poolt.

Turbaühingute jagunemine maakonniti 1937. aastal Tartu Viru Harju Järva Võru Viljandi Pärnu Lääne Saare Petseri Valga Kokku

Turbatööstus 1940–1960

177 123 122 119 86 78 60 53 37 20 19 894

1940. aastal töötas Ulila turbatööstuses 17 turbamasinat, millega toodeti hooajal 39 000 tonni pressturvast. 1939. aastal pani endast märgi maha Tootsi briketitööstus. Freesturvast toodeti juba Tootsi ja Ellamaa turbarabades ning kasutati kütteainena Tootsi turbavabriku katlamajas, Ellamaa elektrijaamas ja Punases Krullis (endine Fr. Krulli masinatehas). Esimene Nõukogude võimu aasta mõjus aga kogu Eesti küttemajandusele, sealhulgas turbatööstusele halvasti. II maailmasõja järgse küttekriisi olukorras toimus 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastatel turbatööstuses kiire areng. Sõja suhteliselt väikeste kahjudega üle elanud turbatööstus pidi kuni põlevkivitööstuse taastamiseni lahendama Eesti kütteprobleemi. See vajadus tingis turbatööstuse kiire mehhaniseerimise, mis algas juba 1946. aastal ning jõudis kõigi tööprotsesside mehhaniseerimisega lõpule 1950.

süsteem. EPT-süsteemi ettevõtted üritasid põllumajandusministeeriumi vahendusel järjest enam turbaga välisturgudele saada. Turbatööstustele pandi peale kohustus täita toitlustusprogrammi ehk toota söötasid, rajada ning majandada kasvuhooneid ja loomafarme. Riik asutas esimesed 28 sookaitseala.

Aastad 1991–2000 – kes läks põhja, kes suutis pinnale jääda Foto: SA Virumaa Muuseumid fotokogu

Turbatööliste puutallaga saapad II maailmasõja ajal.

aastate teisel poolel. Kasutusele võeti praegu peaaegu ainuvalitsevaks saanud freesmeetod. Hoogustus turbamasinate ehitus kohapeal. Juurutati freesturba uusi tootmistehnoloogiaid, sealhulgas pneumaatiline kogumine, ning konstrueeriti ja valmistati selleks otstarbeks mitmesuguseid masinaid. Ühtlasi üritati kasutusele võtta uusi turbavarusid. Ühes massilise kolhooside asutamisega pärast 1945. aasta märtsiküüditamist lõpetasid järk-järgult oma tegevuse turbaühingud, mis seni olid andnud olulise osa Eestis toodetud alusturbast. 1950. aastal tootsid alusturvast kolhoosid, sovhoosid, remondi- ja tehnikajaamad ning ainsa suure turbatööstusettevõttena Lehtse turbatööstus.

Alusturbatoodang ja tootjad Eesti NSV-s Alusturba Alusturba osakaal % kogus (tuh. m3) Aasta Kolhoosid Sovhoosid Remondija tehnikajaamad Muud tootjad

1955 1958 1955 1958 55,1 44,5 599,7 606 36,3 48,7 395,8 663,5 7,5

4,0 81,5 55,1

1,1

2,8 12,4 38,6

Aastad 1961–1970 – käivitus EPT-süsteem

Vabariikliku koondise Eesti Põllumajandustehnika (EPT) kohustuste hulka kuulus ka toota põllumajanduslikku turvast. Ulatuslikult hakati rajama pindkihilise freesturba tootmisväljakuid ja kasutusele võeti hulk uusi alusturba tootmis-

alasid. EPT süsteemis hakati tootmiseks valmistama spetsiaalseid masinaid. Töötati välja automatiseeritud turbapress. Algas briketitootmise buum. Tootsi briketitehase laiendus ja Oru briketivabriku käikuminek suurendasid oluliselt freeskütteturba tootmist. Tootsi briketivabrikut hakati varustama Lavassaare freesturbaga. Kogu vabariigis hakkas aga vähenema tükkturba tootmine, sest energeetika põhirõhk suunati elektrienergia ja vedelkütuste kasutamisele.

Aastad 1971–1980 – algas kasvuturba võidukäik

Kuuest riiklikust turbatööstusest moodustati tootmiskoondis Tootsi. Eraldi jäi tegutsema vaid suurima tootmisvõimsusega briketitootja, Oru turbakombinaat. Sangla briketivabriku käikuandmine hoogustas freesturba kaevandamist. Lõpetati tükkturba karjääriviisiline kaevandamine. Kütteturba kasutamine lõppes, sest suurtarbijatest katlamajad läksid üle õli- ja gaasiküttele. Tunduvalt laiendati kasvuturvaste sortimenti väiketarbijatele ja aianditele. Käiku anti mitmed kasvuturvaste pakendamisvabrikud, mis sisustati importseadmetega. Pakendatud kasvuturvaste ekspordigeograafia laienes tasapisi.

Aastad 1981–1990 – turbatootmise hiilgeaeg

Aastas toodeti kütte-, alus- ja kasvuturvast kokku keskmiselt 2,5–3 miljonit tonni. Käiku läks Lavassaare-Tootsi kitsarööpmeline raudtee. Sanglasse rajati esimene polderkuivenduse

Kolhooside ja sovhooside likvideerimise tõttu langes nõudlus allapanuturba järele ja põllumajandusturba tootmismaht vähenes peaaegu olematuks. Briketi hinna tõustes vähenes järsult ka elanikkonna nõudlus turbabriketi järele. Turba kaevandamismahud vähenesid, miinimum saabus 1998. aastal, kui turvast toodeti erakordselt kehva ilmastiku tõttu vaid 0,3 miljonit tonni. Kütteprobleemide leevendamiseks hakati taas arendama tükk-kütteturba tootmist. Vähesel määral hoogustus ka pätsehk plokkturba tootmine. Riigile kuuluvatest ettevõtetest moodustati riiklikud aktsiaseltsid. Peamiselt EPT-süsteemi kuulunud turbatootjate erastamine käis suhteliselt valutult ja kiiresti. Vaid Oru turbakombinaadi erastamine lõppes briketitootmise seiskumise, ettevõtte pankroti ja pankrotihalduri suhtes kriminaalasjaga. Tugevamad erafirmad hakkasid aktiivsemalt otsima kontakte välisriikide turbatootjatega. Tasapisi kasvas kasvuturvaste ja seejärel ka kütteturvaste eksport. Briketitootjad käivitasid ühise briketitarneprojekti Rootsi. Turbaettevõtted asutasid erialaliidu, rahvusvaheline turbaühing avas oma uksed Eestile.

2001– praeguseni

Tasapisi väheneb kütteturba ja suureneb kasvuturba tootmine. Hoogustub aiandusturba vääristamine ehk kasvusubstraatide tootmine. Praeguseks on mitmed Eesti substraaditootjad absoluutses maailma tipus oma kvaliteedi poolest, mille tõttu Eesti turvas on laialt nõutud. Tootmisesse võetakse endiseid, aastaid kasutuna seisnud väljakuid. Eesti vanimas, Tootsi briketivabrikus seisati 2011. aastal masinad ja ainsana on jäänud briketti tootma AS Sangla. 21. sajandi Eesti turbatööstust iseloomustab suurenenud eksport, tööjõu optimaalsem kasutamine ning tootmise suurem automatiseeritus. Iga aastaga kasvab lõpptoodangu maht. Ka kütteturvas on saanud uute kombijaamade käikulaskmisega uue hingamise. Turbatootmise ajalugu käsitlevatel lehekülgedel on kasutatud Väinu Rozentali ja Uno Trummi koostatud käsikirjalist materjali.

Lõviosa toodangust läheb eksporti ** Eksport on turbatööstusel aidanud hinge sees hoida viimased 20 aastat, mil Eestist on igal aastal välja veetud üle 60 protsendi toodangust. ** Taasiseseisvumise algaastatel läks Lääne-Euroopasse peamiselt töötlemata turvast. ** Hiljem on suurenenud töödeldud turbatoodete, näiteks kasvumuldade ja kasvusubstraatide eksport. ** Nõukogude ajal hakkas esimesena turvast eksportima Võru EPT. Aastal 1971 tootis Põdrasoo turbavälja ääres asuv pakkeliin 300-liitriseid turbakotte. ** Paide EPT oli teine EPT-süsteemi ettevõte, mis hakkas 1974. aastal eksportima pakendatud turvast. Aastaid hiljem poetasid paokil ekspordiväravast end sisse ka näiteks Tallinna EPT ja Haapsalu EPT. ** 1989. moodustasid Märjamaa EPT ja Pärnu EPT koos ühe Austria firmaga ühisettevõtte AS Delta-Torf, mis tegutses 1990-ndate keskpaigani. ** Eesti turbatootjad on turvast eksportinud enam kui 100 riiki, kusjuures järjest enam n-ö mittetraditsiooniliselt turvast kasutavatesse riikidesse nagu Iraan ja Pakistan. **Peamised ekspordimaad on Holland, Belgija ja Saksamaa. Ekspordi Euroopa osa on 93%, muud maad 7%.

Turbatoodete (aiandusturvas, energiaturvas, turbabrikett, turvasväetised) eksport 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2008 2009 2010

Tuhat tonni, naturaalkaalus 445,8 590,3 411 815,2 875 1018 992 1000 738,9 928

milj eurot 12,3 16,7 13,1 23,3 24,6 30,5 32,5 51,5 41,1 55,5

Allikas: Eesti statistikaamet

Abitootmine hoidis turbatööstust vee peal ** Turbaga mitteseotud tootmistegevusi otsiti selleks, et töötajatel jätkuks tööd ka pärast turbahooaega ja et monofunktsionaalsete asulate elanikud oleksid kindlustatud pideva tööga. ** Kuna kolhoosid-sovhoosid ei suutnud piisavalt tagada põllumajanduslikku toodangut, tuli 1980. aastatel turbatööstusettevõtetel hakata täitma riiklikku toitlustusprogrammi – toota sööta, ehitada kasvuhooneid, rajada ja majandada lambafarme ning sigalaid. ** Ühed markantsemad tooted olid Ulilas valmistatud lastekelgud, mida toodeti 1963. aastast 1980. aastate keskpaigani. ** Ulilas toodeti ka paarkümmend aastat ohutusrihmade detaile tootmiskoondisele Norma, tootmisliin käivitus 1975. aastal ja igal kuul valmistati umbes miljon ohutusrihma sõlme. Tootmine seiskus alles 1994. aastal. ** Tootsi pidi arendama aiandust. Tootsi-lähedasest riigimetsast eraldati selleks isegi viis hektarit maad, kuhu pidi ehitatama mitu hektarit kasvuhooneid. Asi soikus. Kasvuhooned olid Tootsis olemas, umbes 6000 ruutmeetrit, et kasutada ära elektritootmisest järelejäänud jääksooja. Seal kasvatati kurki, tomatit, lilli, isegi šampinjone.

Turbatööstuste abitootmine ** Tootsi Turvas Vesiklaas, tehniline hapnik, mööblidetailid, polüetüleentaara, õmblustooted, kilekotid kaubandusele, jalatsite pealsed, motokiivrite sisu, ohutusrihmade detailid **Ulila Turbatööstus Pesukastid, taarakastid, kiiged, lastekelgud, aia- ja turistitoolid, kilekotid, kiivrialused, auto ohutusrihmade sõlmed ** Oru Turbakombinaat Lukusüdamikud, õlifiltrid, võllid ja hammasrattad (eskalaatoritele ja tõstukitele), rootorid (elektrimootoritele), kirjaklambrid, rõhknõelad, juukseklambrid


4 | Turbaleht

Eesti Turbatööstus 150

Foto: EPL arhiiv

Meie sood **Kõigi Eesti turba-alade pindala kokku on 1  009  101 hektarit ehk 22,3% Eesti territooriumist. **Sellest soode kogupindala on 240 000 – 245 000 hektarit ehk 5,5% Eesti territooriumist. **See tähendab, et u 17% Eesti territooriumist on kaetud soostuvate rohumaade ja metsadega, soometsadega, degradeerunud ja kaevandamisega ammendatud turbaalade ja muude (endiste) turbaaladega. **Kõige rohkem on meil liigivaeseid madalsoid, liigirohkeid madalsoid, rohu-siirdesoid ja lage- ja puisrabasid, vastavalt 19 000, 20 000, 35 000 ja 152 000 hektarit. ** Freesturbavälju on ligikaudu 20 000 ha ning neid kasutab ~35 ettevõtet. Allikas: „Soode looduskaitseline inventeerimine”

Riigimetsa Majandamise Keskus taastab viis raba RMK on alustanud Eestis viie raba taastamistöödega. Rabad on varasemalt rikutud kas kuivendamisega, lootuses muuta see metsamaaks, või on kahjustuste põhjuseks olnud turbakaevandamine. Taastamistööd võetakse ette Hara soos ja Viru rabas Lahemaa rahvuspargis, Rannu rabas Aseri maastikukaitsealal, Endla rabas Endla looduskaitsealal ning Soomaa rahvuspargis asuvas Kuresoo rabas. RMK loodushoiuosakonna projektijuhi Kaidi Jakobsoni sõnul on taastamistööde märksõnaks kunagiste kuivenduskraavide sulgemine ning puude mahavõtmine, et taastada rabale omane looduslik veerežiim. Viru rabas on kavas ka turbasambla külv, mis pidi teoks saama sel sügisel, ent töövõtja leidmiseks väljakuulutatud hange ebaõnnestus. Soomaal ongi juba puulangetustööd käimas, peagi kuulutab RMK välja hanke ka Viru ja Ranna rabasse puudelangetajate leidmiseks. Kevadel kuulutab RMK välja uue hanke leidmaks töövõtjat, kes Viru rabasse turbasammalt külvaks. Jakobson märgib, et rabade taastamistööd on RMK jaoks suur väljakutse, sest Eestis pole niisuguseid töid varem tehtud. Rabasid on taastatud näiteks Hollandis ja Kanadas, nende riikide kogemusele ning kohalikele märgalade ekspertidele RMK taastamistöid tehes ka toetub. Raba taastumine on pikk protsess ning esimesi tulemusi on võimalik võib-olla alles viie aasta pärast näha. Taastamise tõhususe hindamiseks rajatakse taastatavale alale ja sellega piirnevale looduslikule rabaalale seirevõrgustik. Rabade taastamistöid rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond. Eestis on õnneks rohkesti hästi või väga hästi säilinud soomassiive.

Eestimaa rikkuseks on unikaalne soo Jaanus Paal: Me teame nüüd, milline on mis tahes soo seisund ja väärtus

tada soovitused soode võimalikult parimaks majandamiseks; *suurendada rahva teadlikkust soode kaitse küsimustes jt.

Kristiina Viiron

Milliseid soid inventeeriti? Inventeeritud soid, täpsemini turbaalasid, oli väga palju – 13 901. Tööst võttis osa 110 eksperti ja 42 n-ö abistavat persooni. Lisaks liideti koostatud andmebaasi ka varasemate inventuuride andmeid. Seega on kogutud andmed peaaegu kõigi ühest hektarist suuremate Eesti avatud ja puissoode kohta. Inventeerimisega ei hõlmatud soostuvaid niite ja metsi, soometsi, turbakarjääre ja kuivendusest tugevasti mõjutatud alasid, kus turba ladestumine on ammu juba lõppenud.

Eesti sood on suhteliselt heas olukorras, tõdeb Tartu ülikooli vanemteadur Jaanus Paal, väljaande „Soode looduskaitseline inventeerimine” kaasautor. Inventuur valmis sel aastal. Mis oli soode looduskaitselise inventeerimise eesmärk? Jaanus Paal: Praegune projekt on suures osas 1997. aastal läbiviidud töö jätkuks. Selle peamiseks eesmärgiks oli Eesti soode inventeerimise lõpuleviimine, et saadud tulemuste alusel toetada soode riikliku kasutamisstrateegia koostamist. Töö detailsemad ülesanded olid muu hulgas järgmised: *iseloomustada ja hinnata Eesti soode seisundit nende võimaliku majandamise ja/või kaitse seisukohast; *arendada välja juhised ja esi-

Millises olukorras üldiselt sõnastatuna Eesti sood on? Kõige üldisemalt võib öelda, et vaatamata soode ulatuslikule kuivendamisele, nende hõlmamisele põllu- ja metsamajanduslikku kasutusse, turbakaevandamisele ja reostusele, on meil õnneks veel

rohkesti päris hästi või väga hästi säilinud soomassiive. Väga reljeefselt tuleb meie soode suhteliselt hea olukord esile võrreldes neid Euroopa lõuna- ja läänepoolsemate aladega, kus paljudes maades on sood pea sootumaks hävitatud ja kus nüüd nutetakse neid taga ja kus soolaadsete ökosüsteemide taastamiseks kulutatakse kohati väga suuri summasid. Euroopa Liidus looduskaitset korraldava tähtsa dokumendi – loodusdirektiivi (Habitat Directive) – alusel on kogu Euroopa Liidus kõrget looduskaitselist väärtust omavateks aladeks tõstetud isegi juba rikutud, kuid taastumisvõimelised rabad. Looduslikus seisundis rabad ja mitmed teised muud tüüpi rabad aga kuuluvad prioriteetset kaitset nõudvate alade kategooriasse. Mida olulist Te inventuuriga järeldasite? Leidis kinnitamist juba varem mõnede sooteadlaste (M. Ilomets jt) esitatud hinnang, et enamiku sookasvukohatüüpide pindala on viimase 60 aasta jooksul vähenenud,

eriti märgatav on see siirdesoode ja mitmete madalsoo kasvukohatüüpide puhul. Soode kogupindala on vähenenud 2,6–2,8 korda ehk 642 000 hektarilt 233  000 – 245 000 hektarini. Inventuuri väga oluliseks tulemuseks on see, et nüüd on olemas objektiivne alus edasiminekuks Eesti soode/turbaalade säästliku kasutamise kontseptsiooniga. Me teame nüüd, milline on mis tahes soo seisund ja väärtus ning see võimaldab teha põhjendatud otsuseid iga soo järgneva kasutusviisi kohta: kas jätta või võtta see kaitse alla, või siis võimaldada selle kasutamist mingitel lubatavatel majanduslikel eesmärkidel, sh ka turba kaevandamiseks. Kuidas inimtegevus on meie soid mõjutanud? 1980. aastate lõpuks oli Eestis kuivendatud kokku 1 006 300 hektarit, sellest metsamajanduslikel eesmärkidel 338 400 ja 584 400 hektarit põllumajanduse tarbeks. Kõik need kuivendatud alad ei olnud enne seda muidu-

gi sood; suure osa moodustasid neist õhukese turbalasundiga soostunud alad. Turvast kaevandati kõige enam 1980. aastatel, maksimaalselt kuni 2,8 miljonit tonni aastas. Alates 1990. aastate algusest pole turba kaevandamise aastane maht ületanud 1,5 miljonit tonni (v.a 2002. a). Viimasel aastakümnel on turvast Eestis kaevandatud enamvähem miljon tonni aastas. Kaevandamise jätkumisega suureneb aasta-aastalt ka ammendatud ja korrastamist vajavate turbaväljade pindala. Praegu on see 9400 ha. Järelikult on otseselt turba kaevandamisega rikutud ja hävitatud ligikaudu 30 000 ha rabasid. Enamvähem sama palju on kahjustatud kaudselt, turbakaevandamisega kaasneva kuivendamise tagajärjel. Seega võib turbakaevandamise eesmärgil kuivendatud rabade pindala ulatuda Eestis 60 000 hektarini. Põlevkivil lahtise kaevandamisega on Kirde-Eestis hävitatud ligi 2000 ha turbaalasid, igal aastal lisandub umbes 100 ha. Ulatuslikul alal on soode looduslik veerežiim rikutud ka põlevkivi maa-aluse kaevandamise piirkonnas. Mida eestlastel seoses soodega pikas perspektiivis arvestada tuleks? Tuleks arvestada sellega, et nagu muudegi loodusalade puhul, peame paratamatult leppima nendest osa pöördumatu muutmise või isegi hävimisega/hävitamisega. Kui me poleks kunagi raadanud suurt osa meie maal kasvavaid metsi,

poleks meil praegu, kus kasvatada toiduks vajatavat vilja või karjatada kariloomi. Nii on ka soodega. Olen­ arvamusel – kahtlemata vastupidiselt naiivsetele marurohelistele –, et ka otseselt rabasid hävitav turba kaevandamine on Eesti tingimustes põhjendatud ja õigustatud, eriti kui see turvas läheb kasutusse siseriiklike vajaduste katteks. Meie turbavaru on märkimisväärselt suur ja kui selle kaevandamine jätkub enam-vähem senises mahus, jätkub seda veel aastakümmneteks või isegi aastasadadeks ka siis, kui kaevandamist lubatakse üksnes looduskaitseliselt vähese väärtusega aladel. Loomulikult tuleb iga soo kasutamist hoolega vaagida, sest universaalseid lahendeid siin ei ole ja iga juhtu tuleb lahendada eraldi. Teisalt tahaksin rõhutada, et eestlasele pole soo kunagi olnud mingi eriliselt vaenulik või võõras paik. Lood soode ohtlikkusest ja jubedusest on minu arvates levinud meile eeskätt Lõuna- ja KeskEuroopast, mõneti ka venelastelt, kelle indoeuroopalik mõtteviis nõuab kõige, sh muidugi ka looduse alistamist ja kindlat kontrollimist – muidu on see arusaamatu, tundmatu, hirmutav. Eestlase seisukohast pole soo parem või halvem kui mets – mõlemasse võib ära eksida ja õnnetuse korral seal hukkagi saada, ent samas pakuvad mõlemad häda korral varju ja ka toidulisa. Tänapäeva rahaahnes ühiskonnas tasuks meelde tuletada sedagi, et sootulukeste nägemise paigas on lootust üles kaevata sinna maetud rahapada...


Turbaleht | 5

Eesti Turbatööstus 150 Foto: Erakogu

Foto: Erakogu

Tootsis on turbatootmises vajalike masinate tootmisega seotud 30 töötajat koos abipersonaliga.

15 tegutsemisaasta jooksul on OÜ Kruviks tootnud 38 unikaalset turbapressi.

Suvel müttavad mehed rabas, talvel aga töökojas Signe Kalberg Nõukogude ajal oli täiesti loomulik, et tööstusettevõtted ja majandid remontisid ise oma seadmeid, hiljem loodi selleks 1961. aastal EPT-süsteem. AS-i Elva E.P.T. juhatuse esimehe Aadu Püvi teada olid Eestis tegutsenud EPT-d uute seadmete tootmises neljandal kohal Nõukogude Liidus masinate uuendamisega tegelenud organisatsioonide seas. Enamik turbatööstusfirmadest jätkab enda tarbeks nokitsemisega, aga mõni on masinaehituse juurde jäänud ka tõsisemalt.

Tootsi mehed said masinate eest preemia

Tootsi Briketitööstuses hakati turbatootmisseadmeid ehitama kohe pärast Teist maailmasõda ning tänani on Tootsis välja töötatud ja toodetud palju erisuguseid seadmeid. Mitmed 1950.–1960. aastatel Tootsis konstrueeritud ja tootmisse juurutatud masinad olid hiljem prototüüpideks, mille järgi hakati neid tootma NSV Liidu masinatehastes. Tuntuim neist oli freesturba pneumaatiline koguja. Freesturba mehhaniseeritud tootmistehnoloogia juurutamine tõi Tootsi Briketitööstuse kümneliikmelisele kollektiivile 1950. aastal Stalini preemia. Tootsi Briketitööstuse masinate

järele oli nõudlus isegi välisturul. Nii tehti näiteks 1960. aastate keskel Soome turbatööstuse eritellimusel laiahaardelisi pöörajaid, roopvallitajaid ja pneumaatilisi vallitajaid. Mõned pneumovallitajad saadeti ka Iirimaale ja Kanadasse. Vapo kaubamärki kandvate turbatootmismasinate mahukam tootmine läks lahti pärast seda, kui Soome kontsern Vapo omandas 2002. aasta lõpus firmas enamusosaluse. „Seeriaviisilise tootmisega alustasime 2003. aasta sügisel freesturba pöörajate JLK-19M ja freesturba roopvallitajate JVK-9HP valmistamisega koostöös Paide masinatehasega. Esimesel hooajal valmistasime 38 pöörajat ja 25 vallitajat, neist enamik saadeti Soome Vapo OY kontsernile. Ettevõtte omatarbeks jäi viis pöörajat ja kolm vallitajat. Oma tarbeks valmistati ka tuletõrjehaagiseid,” ütles Jüri Käsper, AS-i Tootsi Turvas masinaehituse juht. Endiselt valmistab Tootsi Turvas turbatootmisseadmeid kontserni tarbeks ja kui on tellimusi, müüb neid ka teistele. Tootsis valmistatud seadmeid on Soomes, Rootsis, Norras, Iirimaal, Lätis, Leedus, Valgevenes ja Venemaal. Masinate tootmisega on seotud 30 töötajat koos abipersonaliga.

Kruviks vallutab maailma turbapressidega

Eestis on üks puhtalt masinaehitusega tegelev firma, OÜ Kruviks, mis on keskendunud just turbatootmisseadmete valmistamisele. Selleks on neil ka oma konstrueerimisbüroo viie konstruktori-insene-

riga. Tootmises töötab 20 inimest. Esimesed seadmed olid turba pressimiseks ja pakkimiseks mõeldud pressid Big Bale. 15 tegutsemisaasta jooksul on toodetud 38 unikaalset turbapressi, millest suurem osa on eksporditud üle maailma, viimane press näiteks Indiasse. Analoogseid presse toodab maailmas peale Kruviksi veel kaks firmat, üks Kanadas ja teine Hollandis. Kruviksi omaniku ja juhi Vladimir Kozõrevi sõnul on nende pressid enamikul Eesti turbafirmadel, mis toodavad suurpalle. „Meie poolt toodetud seadmeid on paigaldatud ligi 14 riiki, nagu Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina, Austria, Belgia, Itaalia, Holland, Prantsusmaa, Hispaania, Valgevene,” ütles ta. Sel aastal lisandus uus ekspordimaa India. Turba separeerimis-, pressimisja pakkimisliine toodab OÜ Kruviks alates aastast 2007, enne seda tehti neid KT Arengu firmamärgi all, kes pani sellele tootmisele aluse. Esimene press valmis aastal 1996 ja see töötab Mikskaare grupis siiani. Alates 2008. aastast on seadmeid pidevalt täiendatud, seetõttu erineb praegune toodang oluliselt algsest. OÜ Kruviks toodab turbatootmistehastele ka teisi seadmeid, nagu sõelumisliinid, segude valmistamise liinid, punkrid, purustajad, eri transportöörid, rullteed (sealjuures pööratavad), vaakum-turbakogujad, mida pidevalt moderniseeritakse tellija nõudmiste järgi. Kozõrevi ütlust mööda on Kruviks ainus ettevõte Eestis, kellel on nii lai valik turbatööstuse-

le toodetavaid seadmeid, ja ta on silmapaistev tootja ka Euroopas. „Tulevikku vaadates on meil loomulikult plaanis pidevalt täiendada tootmises olevat ja projekteerida ka uut toodangut. Käesolevaks ajaks on meil projekteeritud karussellpress, mis võimaldab pakendada nii segusid kui ka puhast turvast mahuga 100–300 liitrit, ja momendil tegeleme selle tootmisse juurutamisega,” ütles firma juht.

Masinaehituse kogemus ligi 50 aastat

AS Elva E.P.T. on küll asutatud 1991. aastal, kuid turba tootmisega tegeletakse juba alates 1962. aastast, kui firma eelkäija võttis tootmisse esimese 30 ha raba Sangla soos. Turvast ei saa kaevandada ilma masinateta. 1962. aastal hakati Elva EPT-s valmistama freesturba tootmiseks mehaanilisi kogumismasinaid. AS-i Elva E.P.T. juhatuse esimees Aadu Püvi meenutas, et 1962. aastal valmistati Eesti Põllumajandustehnika Elva osakonnas (praegune Elva E.P.T.) enda tarbeks kaks pneumaatilist turbakogujat Leningradi turbainstituudist saadud jooniste järgi. Masinaehituse kõrgaastatel, mis jäid 1970-ndatesse, oli sellega seotud ligi poolsada inimest. Elvas on valmistatud näiteks kogu vabariigi põllumajanduse jaoks tigutransportööre, veokette ja koppi paljukopalistele ekskavaatoritele, lõpuks veel kartulisorteerijaid. „Vabariigis töötas üle 700 üheja paljukopalise ekskavaatori, veokette vajasid need kilomeetrite kaupa,” meenutas Püvi.

Peamiselt põllumajandusele suunatud masinaehitus moodustas 40 aastat tagasi käibest vähemalt poole, praegu on see kahanenud 25 protsendile, kuid nüüd valmistatakse ainult turbatootmiseks vajalikke masinaid. Kuus aastat tagasi alustasid Elva E.P.T. mehed pneumaatiliste kogujate tootmist, need on kõige nõutumad masinad nii Eestis kui ka Lätis ja Leedus. Turbatootmismasinaid on aga Elvas valmistatud ligi kümme aastat, praeguseks on nimekiri kasvanud tosina nimetuseni. Elva E.P.T.-s on masinaehitusega seotud 15 töötajat. „Meil valmistatud pneumaatiliste ja mehaaniliste turbakogumismasinatega on kaetud kogu tootmistsükkel. Puudu on vaid turbaaunataja ja osa turbaraba ehituses kasutatavaid masinaid,” märkis Püvi. Ta lisas, et praegu valmistab firma kolme tüüpi pneumokogujaid ja ühte tüüpi mehaanilisi kogujaid, pinna- ja kaldfreese, pöörajaid, kraavipuhastajaid. Kõige uuem masin on pneumaatiline koguja, mille imurid on ehitatud vana kogumismasina PPF-6 eeskujul. Nad kopeerivad maapinna reljeefi ega karda seepärast kände. Sellega saavutatakse koguja parem täitumus turbaga.

Rakvere mehed juurutavad edukalt uusi masinaid

Aastast 2006 on turbamasinate ehitajate nimekirjas OÜ Rakvere Põllumajandustehnika. Ettevõtte põhilised tegevusalad on turbatootmine ja maaparandus. Tur-

batootmine moodustab kontserni käibest 30 protsenti. Selleks vajalike seadmete tegemise sai hoogsama alguse majanduslangusega. „Kui metallitööde välistellimused kahanesid ja töömahud samuti, oli vaja leida töömeestele rakendust ja ka turbatootmine vajas samas seadmeid ja masinaid. Nii saigi kaks asja ühendatud. Meil on metallitoodete tootmisharu, kus alustasime lihtsamate seadmete arendamisega. Nüüd oleme sealmaal, et suudame praktiliselt kõik peale traktorite ise endale ehitada,” selgitas firma turbajaoskonna juhataja Tiit Kuusmik. Ta lisas, et kuna firmal on võimalik metallitöid teha, siis on igal juhul soodsam turbatootmiseks masinaid ise valmistada. Talvel pole turbatootjatele tööd pakkuda, nii leiavad mehed masinate tootmisel rakenduse. Sellega on seotud umbes kaheksa meest, aastas valmistatakse kuus-seitse eri liiki masinat ligi 40 tükki. Ja kuna turbatootmise hooaeg on suhteliselt lühike, on hea, kui tehnika hoolduseks ja remondiks on olemas vajaliku teadmiste pagasiga meeskond. Peamiselt tehakse turbatootmismasinaid ja -seadmeid enda vajaduste katteks, mõned on läinud ka müügiks. „Praegu on veel paar uut masinat juurutamisel. Kui need õigustavad ennast ja saavad ootuspärase rakenduse ning teised turbatootjad leiavad, et ka neile oleks neid vaja, siis kindlasti plaanime tootmist müügitellimuste täitmiseks laiendada,” ütles Kuusmik.

Turvas ja turbamasinad meilt. Tule ja tutvu!

MÜÜK HOOLDUS VARUOSAD Tehnika 8, 72213 TÜRI tel 384 6671, faks 384 6670

Tartu mnt 56, ÜLENURME tel 736 7720, faks 735 2222

valtra.fi valtra.com

Nüüdisaegsed turbatootmismasinad on sedavõrd kalliks läinud, et turbatöösturid eelistavad neid võimaluse korral ise teha.

AS Elva E.P.T. • Kirde põik 6, 61506 Elva Tel. +372 356 386 • Mob. +372 515 2586 • Fax +372 356 537 e-post: elva.ept@elvaept.ee


6 | Turbaleht

Eesti Turbatööstus 150

Kai Mäeleht: Eestis on naisel kerge juht olla siis, kui tal on hea meeskond Foto: Signe Kalberg

Tartu ülikoolis keemikuks õppinud Kai Mäeleht sidus oma elu ja karjääri 38 aastaks Tootsi turbatööstusega, alustas laborijuhataja kohast ja jõudis välja juhitoolile. Signe Kalberg Igal inimesel on mingid oma unistused, mille täitumise poole ta püüdleb. Kelleks te lapsepõlves saada tahtsite? Mul oli täiesti kindel soov saada autobaasi direktoriks. Isa töötas autojuhina ja reisihuvi olengi saanud temalt, kuna ta võttis mind kaugsõitudele kaasa. Aga isal oli auto alatihti katki, üks remont tuli teise otsa ja muidugi pidin siis kodus istuma. Nii ma unistasingi autobaasi direktori ametist, et saaksin anda isale uue auto ja temaga kaasa sõita. Tegelikkuses läks veidi teisiti. Mis või kes mõjutas teie valikut minna hoopiski õppima keemiat? Olen sündinud Pärnus ja õppisin Lydia Koidula nimelises Pärnu 2. keskkoolis, mille lõpetasin 1968. aastal. Minu abikaasa Jüri õppis klass eespool ja meile õpetas keemiat tolleaegne legendaarne õpetaja Eha Ruven. Ta on olnud nii minu kui ka paljude teiste keemiahuviliste õpilaste elu mõjutaja. Õpetaja Ruven valis välja tublimad õpilased ja valmistas neid ette olümpiaadideks. Seega oli endastmõistetav, et pärast keskkooli lõpetamist oli loogiline haridusteed jätkata Tartus, kuhu aasta varem oli juba keemiat õppima läinud ka Jüri. Keemia oli tol ajal populaarne eriala, sinna oli korralik konkurss. Kuna lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, polnud vaja rohkem eksameid teha kui vaid keemias hindele viis. Nii et mu keemiaõpetaja aitas leida nii eriala kui ka abikaasa, kellega oleme abielus olnud 42 aastat. Kuhu teid pärast lõpetamist tööle suunati? Ega mul polnud keemiat õppima asudes suurt aimu, mida ma pärast kooli lõpetamist tegema hakkan. Saime õpetust keemia teoreetilises harus. Mina pidin jääma tööle ülikooli, Jüri suunati põllumajandusakadeemia juurde. Olin edukuse pingereas teisel kohal, esimeseks olnud noormees võeti aga sõjaväkke ja ma sain esimesena töökoha valida, kuid ühtegi tööpakkumist, kus oleks ka korterivõimalus, ei olnud. Kõrgkooli lõpetamise ajaks oli meie vanem tütar juba kolmene ja noorem kolmekuune. Elasime siis neljakesi 16-ruutmeetrises toakeses Tartus Karlova linnaosas Salme tänava puumajas. Hoolimata kitsastest elamistingimustest olen tundnud sellest korterist elus kõige rohkem rõõmu. Ja mis on lausa naljakas, et

See punane puuhobune on ainus, kes teab kõiki Kai Mäelehe isiklikke ja firmasaladusi. 1996. aastal kinkisid selle hobuse talle rootslased, kes ehitasid briketi jaoks laohoonet. Nüüd hoiab suksu silma peal oma perenaise pensionipõlvel.

me mõlemad tütred, kes on ka lõpetanud Tartu ülikooli, üks keemiku ja teine proviisorina, elasid õpingute ajal samuti selles majas. Kuidas te Tootsi sattusite? Et saaksime tööle minna, lubas Jüri vanaema tulla meie nooremat tütrekest hoidma, teda aga me poleks enam kuidagi oma Salme tänava toakesse mahutanud. Abikaasa kauged sugulased elasid ja töötasid Tootsis ning nemad soovitasid meil tulla maad kuulama. Oli aasta 1973. Mina sain kolmeks kuuks tööd kesklaos, abikaasa aga oli ligi poolteist aastat varustuse peal. Laost lahkudes sai minust 19 aastaks laborijuhataja, kes oli ühtlasi ka firma kvaliteedidirektor ehk tehnilise kontrolli osakonna (TKO) juhataja. Kuna Ulilas alustati abitootmisena ohutusrihmade detailide tootmist ja rajati galvaanikaliin, oli sinna vaja tehnoloogi, nii sai ka Jüri erialasele tööle. Mis ameteid olete veel pidanud? 1992. aasta sügisest kuni 1993. aasta maini tegelesin müügiga. 2005. aasta sügiseni töötasin ettevõtte peadirektori ehk tegevjuhina. Viimased kuus aastat olin aga administratsiooni juht ja minu vastutada oli personal, finantsid, raamatupidamine ja IT ehk ettevõtte pehmem pool. Kas teil polnud kahju juhiametit teisele loovutada? Olin 12,5 aastat firma tegevjuht.

Sellesse aega jäi nii Tootsi turbatööstuse erastamine kui ka müük Soome kontsernile Vapo. Lõpuks hakkasin tundma väsimust ja tüdimust. Mulle ei meeldinud ka see, et omanikfirma Vapo juhtpositsioonidel olevad mehed arvasid, et teavad ja mõistavad kohalikke olusid meist paremini. Ma pole kunagi tuimalt käskusid täitnud, mul on endal ka pea otsas, et otsustada ja mõelda.

krooni. Kui endal sellist summat polnud, tuli see pangast laenata. Erastamise ajal oli hirm, et meie pakkumise ületavad teised erastamishuvilised. Tundsid ju Tootsi turba- ja briketitootmise vastu huvi sellisedki investorid, kes oleksid ettevõtet veidi aega enda käes hoidnud ja siis maha müünud. Meie huvi oli aga säilitada tootmine ja töö inimestele.

Kas nii mehisel alal nagu turbatööstus oli raske olla naisjuht? Kui sul on hea meeskond, siis mitte. Minul on olnud parim meeskond, keda eales võiks soovida. Saime rahulikult arutada kõiki probleeme, mehed olid huvitatud ettevõtte arengust.

Mis on meelde jäänud suures NSV Liidus olemise ajast? Tootsi 1400 elanikuga alevile ja ka mitmesaja töötajaga turbaettevõttele oli see väga hea aeg. Meil oli oma aiand, kus kasvatasime värsket kurki, tomatit, lilli. Meil oli legendaarne Riisi Mart, kes kaupluse juhatajana käis kaks korda nädalal Pärnu lihakombinaadist lihakraami ja vorsti toomas. Kohaliku tööstuse ministeerium nägi aga ette, et turbatootmise kõrvalt peab toimima ka abitööstus. Turba tootmine moodustas siis meie ettevõtte käibest alla poole. Oleme teinud näiteks vesiklaasi, tehnilist hapnikku, mööblidetaile, polüetüleentaarat, õmblustooteid, kilekotte kaubandusele. Samuti Salvole motokiivrite sisu, Kommunaarile jalatsite pealseid ja muidugi Normale ohutusrihmade detaile. Palk oli hea, inimestel olid mugavustega korterid ja nad jõudsid ka poest süüa osta. Abitootmine lõppes ka NSV Liidu lagunemisega. Enne krooni tulekut raha ei liikunud, kõik olid kõigile võlgu. Pangas võis küll arvel raha

Milline aeg oli teie jaoks kõige raskem ja ka huvitavam? Kindlasti oli selleks RAS-i Tootsi Turvas erastamise aeg aastatel 1995–1996. Oru turbakombinaadi luhtunud erastamine ja pankrot oli hoiatuseks silme ees. Seisime selle vastu, et erastamine toimuks enne suve, sest suvel on turbatootmise aeg ja raha poolest vägagi ebasoodne. Kui Vene riigi valitsemise ajal oli riigipangal turbatootmise jaoks erifond, kust anti enne hooaega kütuse ostmiseks ja tootmistegevuseks laenu, siis Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel pidid turbatootjad ise oma jõududega toime tulema. Et turbavarumise hooajaga toime tulla, pidi pangas varuks olema vähemalt 40 miljonit

olla, kuid sealt ei saanud reaalset rahatähte, mida inimestele palgaks kätte anda. Ega me palga maksmisega eriti hilinenud, kuigi palgad jäid rublaaja lõpus kiiresti kerkivate hindadega võrreldes väga väikeseks. 1995. aastast kuulus AS-i Tootsi Turvas enamusosalus AS-ile Lato, mille omanikud olid 13 ettevõtte juhtivtöötajat. Mis oli teie võidutrump? Läbisime edukalt kolm erastamisvooru ja meil õnnestus võita seepärast, et lubasime tagada töö 420 inimesele ja ka selle aja mõistes suuri investeeringuid, 17 miljonit krooni. Tol ajal majandusministrina töötanud Liina Tõnisson ütles pärast seda meie kohta, et pakkusime end lõhki ja meid ootab pankrot. Ometi jäite ellu. Kuidas? Ellujäämise seisukohalt oli Tootsi Turba jaoks oluline briketiekspordi leping Rootsiga, mille saime 1994. aastal. Rootsi riigil oli vist mingi programm, mis toetas Balti riikidest alternatiivkütte tootja otsimist. See leping aitas meid väga palju, kuna pärast Eesti taasiseseisvumist kadus ju ära riiklik toetus ja briketi eest tuli tarbijal maksta varasemaga võrreldes kõrgemat hinda. Nõudlus briketi järele vähenes, sest paljud inimesed said tagasi oma metsa ja hakkasid tegema ise küttepuid. Väga suure tähtsusega oli ka uute kasvuturba eksporditurgude leidmine ja tükkturba tootmise alustami-

ne, mille tootmismahu suurendasime kiiresti 120 000 tonnini aastas. Tagantjärele võib öelda, et me ei jäänud ainult ellu, vaid olime ka edukad. Ettevõte töötas kasumlikult, töötajate palk oli üle vabariigi keskmise. Korduvalt olime Pärnu maakonna edukate ettevõtete edetabelis, neljal korral ka vabariigi ettevõtete TOP-50 hulgas. 2002. aasta majandustulemuste põhjal tunnistati AS Tootsi Turvas vabariigi parimaks naisjuhiga ettevõtteks. Miks oli vaja ligi poolesaja töötajaga briketitehas sulgeda? Et see juhtub, oli ammu teada. Vapo teatas juba 2008. aastal, et otsib küll võimalusi vabriku töö  jätkamiseks, aga välistatud pole ka selle sulgemine. 1939. aastast briketti valmistanud vabrik vajas nimelt meeletuid investeeringuid, aga ebastabiilses turuolukorras, kus briketi tarbimine oli iga aastaga vähenenud, ei pidanud Vapo seda tulevikku silmas pidades tulutoovaks. Väljavahetamist oleks vajanud tootmise aluseks olnud suur katel, kus toodeti soojusenergiat turba kuivatamiseks. Uue katla ehitus oleks nõudnud palju raha. Seepärast oli mõistetav, et firma juhid ei pidanud mõttekaks sellist kulutust teha. Seda enam, et Soomes töötavad alakoormusega kontserni puidu- ja turbapelleteid tootvad tehased. Mis sai sellest tulusast Rootsi lepingust, mis teid kunagi hävingust päästis? Sangla mehed said selle endale. Nemad toodavad nüüd Eestis ainsana briketti. Miks te müüsite firma 2002. aastal just Vapole? Vapo kontsern kuulub ju Soome riigile ja see lisas neile usaldusväärsust. Tegime juba varemgi Vapoga koostööd ja lootsime, et suure kontserni kaudu on Tootsi Turbal oma toodanguga lihtsam turul läbi lüüa. Tootsi Turba käive moodustas Vapo käibest sel ajal 1,5%. Üks põhjus oli ka see, et osa alles jäänud 11 omanikust olid üsna eakad. Me polnud kunagi dividende välja võtnud, vaid jätsime teenitud kasumi ettevõttesse. Oli õiglane, et vanaduspäevil saaksid inimesed tunda ka oma elutöö vilju. Mõjuv põhjus olid ka väga suured investeeringud, mida Vapo oli valmis Tootsi ettevõttesse tegema. Kuidas viie lapselapsega vanaema oma pensionipõlve naudib? Naudin vabadust teha asju siis, kui mulle meeldib, selle asemel et teha neid siis, kui aega on. Kuna meil on väga kokkuhoidev perekond, siis püüan olla võimalikult palju koos laste ja lastelastega. Ka rännukirg ei ole mind maha jätnud. Novembris käisime abikaasaga loodusreisil Tansaanias.


Turbaleht | 7

Eesti Turbatööstus 150

Perenaine

Fotod: Erakogu

nopib turbaaiast

moosimarju Metsamarjade kasvatamine koduaias pole üldse keeruline, kui neile luua väetiseta freesturba abil sobivad kasvutingimused. Signe Kalberg Kultuurmustikat on kasvatatud maailmas juba üle saja aasta, näiteks Kanada vanim ahtalehise mustika istandik on pärit 1880. aastate algusest. Eestis on selle maitsva ja tervisele kasuliku metsamarja kasvatamise kogemusi paarikümne aasta jagu, kuigi esimesed katsed metsamarju kasvatada tehti Tooma Soojaamas juba enne II maailmasõda. Metsa talu perenaise Maret Roosvaldi sõnul on vanim kultuurmustikate istandik peaaegu 20-aastane. Enne kui talu hakkas 1990. aastatel metsamarjataimi kasvatama ja ka marju müüma, proovis pererahvas maasikate ja mustade sõstarde kasvatamist, rääkimata kartulist-porgandist. Kui mõte läks metsamarjade kasvatamisele, pöörduti maaülikooli teadlaste poole. Selgus, et idee teostamine on täiesti mõeldav, ja teaduse poolelt tuli Metsa talule kohe esimesena appi Taimi Paal, mõne aja pärast ka Kadri Karp ja Marge Starast. „Mustikas pole ainus metsamari, mida koduaias edukalt kasvatada saab. Harilik jõhvikas, suureviljaline jõhvikas ja pohl kasvavad hea hoolitsusega koduaias hästi ning rõõmustavad ka saagiga. Aiakujunduselemendina sobivad väikesed kogumikud koos teiste taimedega rododendronite juurde, isegi kiviktaimlasse või madalate lillede peenrasse,” ütles Eesti maaülikooli dotsent Taimi Paal. Ta lisas, et pohl sobib suurepäraselt kiviktaimlasse ja liivastesse kuivadesse lillepeenardesse. Kuna

paljud meie surnuaiad on liivased ja väheviljaka mullaga, siis võiks pohla kasvatada igihalja taimena ka hauaplatsidel. Taim kannatab hästi ka pügamist. „Sort „Koralle” on küllaltki kõrge, temast saab madala heki. Surnuaial pole oluline, et pohl hästi viljuks, nii võib teda istutada ka varjukamatele hauaplatsidele,” sõnas Paal. Hauaplatsidel ja liivakail muldadel on siiski hea kasutada väetiseta freesturvast ja taimi lisaks väetada.

Metsamari tahab ettevalmistatud mulda

Nüüdseks on Metsa talu Kambja vallas Tartumaal juba üle 15 aasta müünud ja kasvatanud kultuurmustikate, -pohlade, -jõhvikate, mesimurakate ja rododendronite istikuid. Pererahvas müüb just neid taimi, mida ka ise põllul kasvatab, ja nii teavad nad täpselt, mis Eesti kliimas kenasti kasvab. Metsamarjade kasvatamiseks koduaias või põllul on vaja aga teada paari nippi, ilma milleta need taimed ei kasva. Metsa talu peretütar Piret Paabusk ütles, et kõige lihtsam on istutada kultuurmustikaid, -pohli ja -jõhvikaid olemasolevasse rododendronipeenrasse. Seega tuleks arvestada vaid taimede hinnaga. Kuid päris nullist alustades on vaja osta aianduspoest labidas ja happelist turvast ning soetada ka meie kliimasse sobivad taimed. Mustikaliste perekonna taimed vajavad happelist kasvukeskkonda, seepärast on maa ettevalmistamine vältimatu. „Kuna meie aiamullad on enamasti kas neutraalsed või isegi aluselised, siis on kõige lihtsam kasutada kasvusubstraadina puhast freesturvast. Kasvukohaks tuleb valida päikeseline koht,” soovitas Paabusk.

Kõige sagedamini tehtavad vead on üsna lihtsalt välditavad, kinnitas ta. Nimelt ostetakse koduaeda mustikate istutamiseks n-ö vale turvas. Kultuurmustikate jaoks on vaja osta happeline, ilma lubjata ja väetisteta ning enamasti hinna poolest kõige odavam turvas, sest ühe mustika istutamiseks on vaja vähemalt paar pangetäit tavalist turvast. „Kaevake auk lillepeenrasse, pange turvast täis ja istutage taim sinna sisse. Kastke pisut ning ongi valmis. Aga väetamiseks ei tohi mingil juhul kasutada sõnnikut ega muud sellesarnast. Väetist võib panna kuni jaanipäevani, hiljem enam ei soovita panna, sest võrsed ei jõua enam puituda ning kipuvad talvel ära külmuma,” selgitas Paabusk. Parim väetamise viis on väetiselahusega kastmine, sest kuiva ilma puhul jääb väetis sulamata ja lämmastik lihtsalt aurub. Esimene kord väetatakse metsamarju siis, kui pungad hakkavad näitama esimest leheotsa. Teist korda antakse väetist juuni keskel. Tavaline kogus on noortele taimedele üks teelusikatäis väetist kümne liitri vee kohta igal väetamiskorral. Vanematele taimedele pannakse kümne liitri vee sisse üks dessertlusikatäis väetist igal kastmiskorral. Lahust antakse nii palju, et turvas oleks väetisega läbi imbunud. Kuue-seitsme aasta vanuseid mustikapõõsaid tuleb hakata lõikama nagu sõstrapõõsaid. Kui vanad oksad enam eriti ei õitse ega kanna marju ning varrel olev koor hakkab narmendama, siis on vaja need oksad hilissügisel või varakevadel maapinnast umbes nelja kuni kuue sentimeetri kõrguselt ära lõigata. Mustikas taastub tüükal olevatest uinuvatest pungadest. Niimoodi hooldades kestab istandik aastakümneid. Kolmeliikmeline pere jaoks soovitas Piret Paabusk istutada aeda

Metsa talu turbaaed pakub ka silmailu.

Pohl sobib suurepäraselt ka madalate lillede peenrasse.

Turbaaia tegemisel omad nipid Kultuurmustika koduaeda istutamiseks on vaja võtta arvesse järgmist: ** kuni üks taim ühele ruutmeetrile, ** pohla- ja jõhvikataimi istutatakse ruutmeetrile tihedamalt (kuus kuni kümme taime), ** potis kasvatatud taimi võib aeda istutada kevadest sügiseni, ** istutamiseks kaevata umbes veepangesuurune auk, täita see väetisevaba freesturbaga ja istutada taim, ** kui istutatakse peenrana, siis tuleks teha vagu, mis täita turbaga. Selline metoodika sobib mustikale, aga ei ole hea jõhvikale. Allikas: www.taimed.ee

seitse-kaheksa mustikataime. Sama palju võib olla pohli või jõhvikaid. Taimede hulk oleneb marjaisu suurusest ja ka sügavkülma mahutavusest ning moosikeetmise harjumusest. Olenevalt sordist annab üks kultuurmustika taim juba kolmandalneljandal aastal esimesed marjad. Seitsme-kaheksa-aastane taim võib anda juba märkimisväärset saaki – üle ühe kilo taime kohta. Unustada ei saa aga ka seda, et kultuurmustikad on väga dekoratiivsed just sügisel, sest külmad ilmad värvivad lehed erkpunaseks. Seega annab mustikas nii maitseelamusi kui ka silmailu.

Jõhvikad koduaias – vitamiinid käeulatuses

Kes tahab oma aeda eksootikat, see proovigu kasvatada Põhja-

Ameerikast pärinevat suureviljalist jõhvikat, mille kirsisuurused marjad valmivad hilissügisel. Kasvatada saab seda vaid koduaias ja selleks tuleks valida mõni varajasem sort, näiteks „Early Black”. Mõnda varajast sorti pakub ka Metsa talu. Soojas ja valgusrikkas aias võib saada suureviljaliselt jõhvikalt arvestatavat saaki. Esimese jõhvikakasvatustalu rajas Võrtsjärve lähedal Rannu vallas Marjasoo talu omanik Toomas Jaadla 1988. aastal. Praegu kasvatab Jaadla Valguta rabas kahel hektaril eestimaiseid Henn Vilbaste selekteeritud hariliku jõhvika sorte ja 12 hektaril mitmesuguseid mustikasorte. Omad nipid ja soovitused on temalgi. „Lubjase pinnasega saartel ja kohati isegi Lääne-Eestis mõistlik inimene turbataimi ei kasva-

Tootmistehnika turba tootmiseks: www.asbgreenworld.com

Kasvusubstraadid asjatundjalt asjatundjale

ASB Greenworld Eesti OÜ, tellimine:

445 9530

Mustikad tahavad kasvada päikeselises kohas.

◆ Peenkännu koguja KPK-3 ◆ Freeser JTJ-9 ◆ Passiiv freeser JPJ-9 ◆ Pööraja JLK-19 ◆ ja palju turbatootmiseks vajalikke seadmeid. AS Tootsi Turvas Papiniidu 5, Ärimaja 1, Pärnu E-post: udo.talur@tootsiturvas.ee Telefon: +372 503 9234

ta – isegi kastmisvesi tuleb seal taevast koguda. Istutusauku tuleb turvast panna minimaalselt 60 liitrit taimele. Aias peaks paari sordi põõsaid olema, risttolmlemine annab suuremad marjad,” soovitas Jaadla. Turvast tuleb iga paari aasta tagant põõsa ümber juurde riputada umbes 10–15 sentimeetrit. Saaki saab paar kilo põõsa kohta ja nii võib iga pere arvestada, mitu põõsast istutada. „Rajamiskulud olenevad suuresti tegijast, kuna maastikuarhitektilt tellitud töö ja ise nokitsetud peenar on ikka väga erineva maksumusega. Võiks aga arvestada, et taime hind algab viiest eurost. 300-liitrine turbapakk maksab 15 eurot ja sellest piisab vähemalt kümnele taimele,” sõnas Jaadla.


8 | Turbaleht

Eesti Turbatööstus 150 Foto: Ville Viiron

Läheks õige omadega rappa

Vaade Mukre raba matkarajale vaatetornist

Raba oma erilise maastiku ja vaikuse ning rahustava keskkonnaga on loodushuviliste poolt armastatud paik. Kristiina Viiron Kuigi rappa minekut on seostatud millegi untsuminekuga, tasub siiski otseses mõttes julgelt rappa minna, sest raba pakub loodusest huvituvale inimesele meeldivat ajaveetmisvõimalust, olles samal ajal ka tänuväärseks õppematerjaliks. Miks mitte alustada Eesti taimeriigi tundmaõppimisega just nimelt sootaimedest. Tüüpilised sootaimed on üsna iseloomuliku välimusega ning jäävad hästi meelde. Pealegi toetavad taimedega tutvumist tihtipeale läbi soode kulgevatele õpperadadele paigaldatud infotahvlid, mis jagavad teavet nii soode tekkimise, taimede, lindude kui ka loomade kohta. „Raba on looduselamuse otsijale väga tänuväärne paik,” tõdeb Riigimetsa Majandamise Keskuse loodushoiu osakonna juhataja Marge Rammo. „Rappa tulevad tavaliselt need, kes otsivad looduselamust, kes tahavad midagi tundma õppida. Raba oma erilise maastiku ja vaikuse ning rahustava keskkonnaga on loodushuviliste poolt armastatud paik. Raba on Eestis ka see koht, mis pakub elamust Kesk-Euroopast tulnuile.” Aasta-aastalt on rabamatka ka ühe hõlpsam ette võtta. Seda ühelt poolt seetõttu, et läbi soode kulgeb arvukalt laudadega kaetud õppe- ja matkaradu, teisalt aga seetõttu, et alati on võimalik liituda mõne rabamatku korraldava ettevõtte retkega ning teha raba-

matk läbi giidi juhendamisel. Üsna popiks matkatarvikuks on muutunud räätsad, mis võimaldavad matkata ka märjemates paikades ning lumega, unustamata siinkohal muidugi ettevaatlikkust ja seda, et soopinnas vajab trampimise eest kaitset. See on muide ka üks põhjus, miks matkaja peaks laudrajal käies kindlasti rajal püsima. Niisiis – mingem rappa ja seda on võimalik teha kõikjal Eestis, sest pole maakonda, kus ei leiduks lapikest sood. Järgnevalt valik matkamisvõimalustest meie soodes.

Hiiumaa

Neljateeristi matkarada (6,4 km) Kõpu poolsaare põhjapoolsel küljel. Rada kulgeb 8000 aasta vanuse rannaastangu ja nüüdisranna vahelistes metsades ning läbi Möirasoo, mis on väike rannaastangualune lubjarikas allikasoo. Leemeti-Õngu matkarada (11 km). Raja vaatamisväärusteks on vanad metsaga kaetud luited, loopsud (lohud paepealsel alal) ja sookailulõhnaga rabamännikud. Imetleda saab Hiiumaa suurimat (raba) järve – Tihu Suujärve, kus elab haruldane kirju- ehk apteegikaan.

Saaremaa

Koigi matkarada (4,8 km) kulgeb läbi Koigi raba, mis on Saaremaal ainuke laugaste ja älvestega raba. Rabas on neli rabajärve: Koigi järv, Pikkjärv, Ümmargune järv ja Naistejärv. Legend pajatab, et Pikkjärvest on nähtud näkki hobuse kujul välja tulemas ja matkajatega kõnelemas, Koigi järves aga elab vetevaim, kel on iseäralik komme järvekaldal olijaid vette tõmmata. Koigi raba on omapärane seetõttu, et siin esinevad piiratud alal kõik

soode liigid. NB! Koigi matkarada on praegu halvas seisukorras ning paremini läbitav kuival ajal. Aastal 2012 rada rekonstrueeritakse. Viieristi matkarada (1 km) kulgeb ajaloolise Sõrve postimaantee ääres ning siit avaneb ka vaade rannaastangule, mille all on liigirikas looduskaitsealune allikasoo.

Läänemaa

Marimetsa matkarada (10,5 km) Marimetsa soos on koostatud nii, et laudrada läbiks kõiki rabatüüpe kuni laugastikeni ja oleks mitmekesine. Marimetsa rabas on loendatud 120 linnuliiki, siin pesitseb eriti palju kurvitsalisi. Laudtee parempoolne haru on praegu remondis ja liikumiseks suletud. Tuhu matkarada (1,1 km) läbib soo arengu erinevaid etappe. Vaikne ja pisut nukrameelne soomaastik pakub lähemal vaatlusel hulgaliselt üllatusi.

Pärnumaa

Nigula raba õpperaja (6,8 km) vaatamisväärsuseks on rabajärv, raba, puisraba, älved, laukad, siirdesoo, lodumets, põlismets. Osa rajast on amortiseerunud. NB! Väljaspool õpperada ei tohi liikuda! Rannametsa-Tolkuse loodusõpperajal (2,2 km) saab tutvust teha omapärase Tolkuse rabaga, mis on tekkinud rannavallide vahel olnud laguuni soostumise tulemusena. Rada läheb mööda ka raba suurimast laukast, kus kasvavad vesiroos, ubaleht ja väike vesikupp. Tornimäe tipust näeb selge ilmaga isegi Kihnu saart. Riisa õpperada (4,8 km) kulgeb ringina läbi maalilise Riisa raba ja Navesti jõeäärsete kõrgete kaldametsade.

Sandra matkarada kulgeb Rongu rabas. Vaatamisväärusteks soomaastik koos sinna kuuluvate taimede, lindude ja loomadega, avar vaade rabale vaatetornist.

Harjumaa

Harku metsa loodusrada (8 km) tutvustab Harku luitestikku, erinevaid metsa- ja sootüüpe ning Harku mõisa koos liigirikka mõisapargiga. Majakivi-Pikanõmme õpperada (7 km) Juminda poolsaarel. Kunagiste rannavallide ja liivaluidete, metsa- ja sooribade põimumine loob ainulaadse vaheldusrikka maastiku. Sõõriksoo loodusrada (1,5 km) Aegviidu looduskeskuse vahetus läheduses. Näha saab muuhulgas turbaraba vanade turbaaukudega. Valgejärve loodusrada (6,5 km) Ellamaa küla lähistel. Vaatamisväärsused: Valgejärve järv ja soo, loomade söödakohad, hundi aed, jahikantsel, allikad, tõrvapõletuse ahi. Paunküla rabarajad. Paunküla mägedes asub neli märgistatud matkarada, näiteks Rõõsa järv – Suur Kaksjärv (1,2 km).

Järvamaa

Kakerdaja loodusrada (8 km). Oma pruuniveeliste laukasilmade ja nende kallastel kasvavate männijändrikega pakub raba maalilist pilti. Tammsaare – Järva-Madise loodusrada (5 km) läbib Kodru raba ning viib romaaniga „Tõde ja õigus” seotud paikadesse.

Raplamaa

Loosalu-Paluküla õpperada (8 km). Meeldiv poolepäevane matk mitmekesises maastikus viib Loosalu soosaarelt Paluküla mäestikku. Mukre raba rada kulgeb läbi

laugastega täistipitud Mukre raba. Raja äärde jääb ka Mukre järv, kus suvel õitseb rohkelt vesiroose.

Lääne-Virumaa

Seljamäe õppematkarada (5 km) teeb ringi ümber Punasoo lõunaosa. Vaatetornist saab ülevaate kogu Punasoost.

Ida-Virumaa

Selisoo matkarada (4,8 km) tutvustab erinevaid sootüüpe (siirdesoo, lageraba, puistraba), rikkalikku taimestikku ja rohkelt erineva suurusega älveid ja laukaid, mis paiknevad rühmiti, moodustades maalilisi älvestikke ja laugastikke. Kotka matkarada kulgeb laudteega mööda Õpetaja sood, sealt edasi kulgeb rada mööda kõrgeid liivaseljandikke ja lõpeb laudteega Rüütli rabas Alliku küla ääres. 8 km pikkusest rajast võib läbida ka lühemat lõiku Rüütli rabas (1,5 km).

Viljandimaa

Hüpassaare õpperada (5 km). Hüpassaarest helilooja Mart Saare isatalu juurest saab alguse ringikujuline rada, mis tutvustab väikest osa Soomaa suurimast soomassiivist – Kuresoost. Raba kaunimateks eheteks on laukad. Ingatsi õpperada (3,6 km) algab Karuskoselt ja kulgeb Kuresoo rappa. Teringi õpperada (4,5 km) läbib erinevate metsakooslustega rabasaari, kidurate mändidega kaetud raba ja Alatsi laukajärve.

Jõgevamaa

Männikjärve raba õpperada (7,3 km). Rada algab ja lõpeb ajaloolises Tooma külas, kust juba 1910.

aastal sai alguse Eesti soode uurimine. Aastast 1950 kuni siiani viiakse siinmail läbi ilmavaatlusi ja jälgitakse ka vee liikumist rabas. NB! Rada on vananenud ning plaanis on see korrastada.

Tartumaa

Selli-Sillaotsa õpperada (4,7 km). Mõnus paaritunnine matk Laeva rabas.

Põlvamaa

Valgesoo õpperada (2 km). Rajal on vaadeldavad rabataimestik, vanad metsakultuurid ja metsakuklaserikas metsaserv. Meenikunno matkarada (5.8 km). Matkarada on ringikujuline ning koosneb 2,4 km pikkusest laudteest ja 3,4 km pikkusest metsarajast. Rabatüüpidest esineb siin puis- lage- ja älveraba. Penijärve raba matkarada (5,5 km). Kaunis Penijärve raba, pruuniveeline Penijärv, vahelduv reljeef.

Võrumaa

Luhasoo õpperada (4,5 km). Luhasoo on Võrumaa soodest ainuke, mis jäänud inimtegevusest puutumata. Huvipakkuvad on soos esinevad 15 mineraalmaasaart. Kirikumäe matkarajad (3,2–3,8 km). Rabajärved, metsa- ja niidukooslused, maaliline vaade liigestatud kuppelmaastikule.

Valgamaa

Rubina soo eri osades saab näha nii madalsood ja raba kui ka nende vahepealset siirdesood. Allikas: Riigimetsa Majandamise Keskus, Martin Suuroja „Eesti soorajad”


Turbaleht nov 2011