Page 1

sügis 2012 Erilehe koostas Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond. Projektijuht: Terje Kõrm, terje.korm@epl.ee, tel 680 4514. Toimetaja: Signe Kalberg, tel 680 4408.

Kanalad jaksavad täita euronõudeid

Foto: Ilmar Saabas / EPL arhiiv

Selleks aastaks peavad kõik Eesti farmikanad elama senisest mõnevõrra avaramates ja mugavamates pidamistingimustes. Kristiina Viiron

Kui varem tohtis munakana pidada puuris, kus ühe linnu kohta oli minimaalselt ruumi 550–600 ruutsentimeetrit ja ühes puuris kaks-kolm kana, siis uute tingimuste kohaselt peab ühele kanale olema ruumi minimaalselt 750 ruutsentimeetrit, lisaks varjatud piiretega munemiskamber, väike ala siblimise võimalusega, õrred ja küüntekulutaja. Puuri minimaalne kogupindala ei tohi olla väiksem kui kaks ruutmeetrit. Eesti linnukasvatajate seltsi juhatuse esimehe Matti Piirsalu sõnul on üleminek uutele pidamistingimustele kulgenud suhteliselt hästi. Suuremad munatootjad, nagu Sanlind, Peri POÜ ja Linnu Talu on uut tüüpi puuridele üle läinud. Osaliselt on seda teinud Tallegg, kus renoveerimis- ja ehitustööd jätkuvad veel ka tuleval aastal. Kanakasvatus edeneb Piirsalu sõnul on vajaminevate tööde rahastamiseks leitud võimalusi ka PRIA toetustest (sihtotstarbelist toetust puuride täiustamiseks PRIA ei maksa, makstakse investeeringutoetust) ning sel põhjusel, et uutele tingimustele üleminekut ei ole suudetud rahastada, ei ole ükski kanakasvataja pille kotti panema pidanud. „Võib-olla mõned väikesed kasvatajad on lõpetanud sellepärast, et pole suutnud konkurentsis püsida, aga mitte Euroopa Liidu nõuete pärast,” sõnas Piirsalu. Tallegg on oma kanalaid renoveerinud kolmes etapis, kõik farmis peetavad munejad kanad elavad täiustatud puurides, töödega alustati 2010. aastal. „Vanade kanalate renoveerimine täiustatud puuridega jätkub,” ütles Talleggi munatootmise osakonna juhataja Vello Kiis. „Kaks kanalat valmib veel sel aastal oktoobris-novembris ja kaks kanalat järgmisel aastal.” Ühe etapi (kaks kanalat) investeeringuvajadus on pool-

teist miljonit eurot ning selle kattis ja katab Tallegg ise. Investeeringu loodab ettevõte tasa teenida kuue aasta jooksul. „Renoveeriti vanad kasutusel olevad kanalad, st vanad puurid võeti välja, telliti hoone renoveerimise projekt ja valiti ehitaja, seejärel sõlmiti leping puuriseadmete tarnijaga ja monteeriti uued täiustatud puurid,” selgitas Kiis, mis töid teha tuli. Talleggis elavad kanad nelja ja poole ruutmeetrises puuris, ühte puuri mahub 60 kana ning nõuded – 750 ruutsentimeetrit kana kohta – on täidetud. Puuris allapanu ei ole, kuid väiksele alale tihedale võrkmatile puistatakse eraldi süsteemiga täiendavat sööta, kus lind saab siis siblida. Samuti on täidetud muud nõuded: on varjatud piiretega munemiskamber, puuri põhjadesse kinnitatud õrred ja küünte kulutaja. Kiis tõdes, et munatoodang on ehitustööde tõttu langenud, sest ehitamisel kanala on ju pool aastat lindudest tühi. „2011. aasta kogutoodang oli 79 miljonit muna, sel aastal 72 miljonit ja järgmisel aastal, kui uued kanalad valmis saavad, siis tõuseb toodang 75 miljonini. Täit mahtu veel ei saavuta,” nentis Kiis. Talleggi munafarmide maksimumvõimsus on 85 miljonit muna aastas. Valgamaal asuv Linnu Talu vahetas puurid täiustatud puuridele ringi krooniajal, kasutades töö rahastamiseks nii PRIA toetust kui ka laenu. Puuride vahetus läks maksma 7,4 miljonit krooni. Kana tahab küünt kulutada Linnu Talu kahes kanalas elavad kanad nüüd kolme- või neljakorruselistes puurides, üks puur on kaks ja pool meetrit pikk ja pool meetrit lai, ühes puuris elab paarkümmend kana. Puuris on õrred, siblimismatt ja küünte kulutaja. Talu tegevjuht Astre Jaagant ütles, et puuride vahetuse ajal munatoodang muidugi langes,

Kõik need munad on munenud Talleggi kanad, kes elavad uutes täiustatud puurides.

aga et õnneks oli suvine aeg, mil mune vähem ostetakse, siis suurt kaotust sellest ei sündinud. Jaagant tõdes sedagi, et kanade tervis tundub uutes puurides parem olevat. „Kõnnivad ringi, neil on õrred, ka õhk on parem,” kirjeldas ta kanade eluolu uutes puurides. Tema sõnul on ka suremus pisut väiksem ja mõne protsendi võrra on tõusnud munatoodang. „Mõramunade arvel,” täpsustas ta, et kanad ei ole hakanud mitte rohkem munema, vaid mune puruneb vähem. „Vanad seadmed ikka lõhkusid mune.” Jaagant ei usu, et investeeringud end kiiremini kui kümne aastaga ära võiks tasuda. „Muna hind sellest ei tõuse, et mul on miljonid kulutatud,” nentis ta. Vello Kiis märkis, et muudatust tootmises või kanade suremuses täheldada ei saa. „Kana on lind, kes muneb erinevates elutingimustes ühtmoodi,” sõnas ta. „Võib-olla nende tervis on parem, sest mikrokliima on parem.” Eesti Loomakaitse Selts on märkinud, et ka uued täiustatud puurid ei taga kanadele heaolu ega võimalust loomu-

päraselt käituda. Matti Piirsalu sõnul tuleb aga arvestada, et tööstuslikku tootmist ei saa võrrelda koduse kanapidamisega. „Suurtootmine on ja jääb selleks, et varustada elanikke ja toiduainetööstust,” märkis ta. Toiduainetööstus vajab aga suur kogust ja varustuskindlust. „Ega kümne muna kaupa toiduainetetööstust varusta,” osutas Piirsalu, et paraku ei saa suurte lindlateta hakkama. Ka tema ei ole täheldanud, et kanade tervis oleks täiustunud puurides pidades oluliselt muutunud. „Munes enne ja muneb ka nüüd samaoodi,” sõnas ta. „Eks inimlikust aspektist hinnates on kanadel nüüd hubasemad tingimused.” Puuri asemel vabapidamine Raplamaa põllumajandusettevõte Kehtna Mõisa OÜ aga läks kanade puuris pidamiselt üle hoopis kanade vabapidamisele. Osaühingu juhatuse esimees Märt Riisenberg toob põhjuseks, et täiustatud puuridele üleminek on ettevõttele, kus munatootmine on piimatootmise kõrval pigem kõrvalharu, liiga kallis. „Arvestasime, et täiustatud puuridele ülemine-

kul oleks kümne aasta jooksul iga muna omahinnale juurde tulnud 10 Eesti senti,” selgitas ta. PRIA investeeringutoetust ettevõte puuride väljavahetamiseks Riisenbergi sõnul küsida ei saa, sest see on ära kasutatud veisekasvatuse tarvis. Riisenberg tõdes, et asjaolu, kus kanad elavad neil nüüd vabapidamisel, on munade müümise juures nüüd muidugi argument, millega muna atraktiivsemaks teha. Samas on tootmise seisukohalt ettevõttel nüüd hoopis keerulisem, sest munad lähevad hõlpsamini katki ja ka määrduvad rohkem. Seda, et kanade tervis oleks vabapidamisel paremaks muutunud, Riisenbergi sõnul täheldada ei saa.

Broilereid ja sugulinde puurides ei peeta, neid kasvatatakse sügavallapanul. Broilerikasvatusel muutusid samuti nõuded lindude tihedusele ühele ruutmeetrile. Uue nõude kohaselt peab broilerite tihedus täisautomaatses broilerikasvatuses olema mitte rohkem kui 42 kilogrammi ruutmeetri kohta ja sellele nõudele kõik Talleggi broilerifarmid ka vastavad. Statistikameti andmetel toodeti tänavu I kvartalis 45 782 000 muna, II kvartalis 45 886 000. Möödunud aastal toodeti Eestis 17 532 000 tonni linnuliha.

Munakanade pidamine täiustatud puurides: Nõuded täiustatud puuride kohta on järgmised: • Iga kana kohta peab olema vähemalt 750 cm2 puuripinda ning puuri üldpindala peab olema vähemalt 2000 cm2. • Puuris peab olema pesa; allapanu nokkimise ja siblimise võimaldamiseks; õrred arvestusega vähemalt 15 cm kana kohta; söötur arvestusega vähemalt 12 cm kana kohta; rühma suurusele sobiv(ad) jootur(id); vahendid varbaküüniste kulutamiseks. • Puuride vahel peab olema vähemalt 90 cm laiune vahekäik ning alumine puuriderida peab jääma põrandast vähemalt 35 cm kõrgusele.

Elu Maal väljaandmist toetavad: Eesti Põllumeeste Keskliit, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Maamajanduse Infokeskus ja E-Piim


2

Eesti piimanduse areng toetub ühisele kokkuleppele Piimandusstrateegia seab eesmärgiks suurendada nii piimatootmist ja -töötlemist kui ka seeläbi kõrge lisandväärtustega piimatoodete eksporti. Foto: Arno Mikkor/EPL Arhiiv

Signe Kalberg Idee piimanduse strateegia koostamiseks tuli Eesti Piimaliidult juba 2009. aastal. Selle aasta aprillikuu viimasel päeval said põllumajandusministeeriumi väikeses saalis kokku minister Helir-Valdor Seeder ning Eesti Piimaliidu, Eestimaa Talupidajate Keskliidu, Eesti Põllumeeste Keskliidu, Eesti PõllumajandusKaubanduskoja ja Eesti Piimakäitlemistalude Liidu esindajad. Kokkusaamise põhjuseks oli „Eesti piimanduse strateegia 2012–2020” koostöömemorandumi allkirjastamine. Piimaliidu esimees ja E-Piima juht Jaanus Murakas ütles, et piimanduse strateegia kui dokument on oluline komponent sektorisisese tasakaalu saavutamiseks. „Piim ja piimatooted olnud Eestis traditsiooniliselt ekspordiartiklid juba üle saja aasta. Piimandussektori edukust on loota vaid juhul, kui eelkõige piima töötleja ja tootja vahel toimub majanduslikult kasulik koostöö siseturul,” selgitas ta. Hea õppetund ja kogemus Algamas on Euroopa Liidu uus finantsperiood (2014–2020), mistõttu on EL-i ühist põllumajanduspoliitikat suunates ning maailmakaubanduse liberaliseerimist ja piima tootmiskvoodi kaotamist arvestades oluline analüüsida ka Eestis prioriteetse tootmisharu piimanduse võimalusi ja vajadusi. Eesti eeldused piimatootmiseks on klimaatiliste tingimuste tõttu soodsad, lähiturgudel on nii toorpiimale kui ka piimatoodetele nõudlus, kuid tervikuna oleneb edukus piimandussektoris eelkõige tootmis- ja töötlemissektori koostööst ja konkurentsivõimest. Jaanus Murakas juhib tähelepanu, et piimanduse strateegia koostamine andis hea õppetunni ja kogemuse, kuidas konsensuslikult ehk ühel meelel otsuseid vastu võtta. Muraka sõnul oli tegu kodanikualgatusega, millest võiksid eeskuju võtta teisedki valdkonnad. „Demokraatia põhimõte oleks tähendanud, et vähemus allub enamuse tahtele, lihtne oleks olnud hääletada ja otsused vastu võtta. Konsensus aga eeldab kõikide osapoolte nõusolekut ja ühist arusaamist,” selgitas Murakas. See seletab ka piimanduse strateegia koostamiseks kulunud kolme aastat. „Ega see dokument kergelt sündinud.

Strateegia suurim väär- Kommentaar tus on, et tootjad ja töötlejad istusid ühise laua Helir-Valdor Seeder põllumajandusminister taha ja leppisid tulevikuarengu olulisemates Piimandus on Eesti põllumajandussektori üks tähtsamaid küsimustes kokku. valdkondi ja strateegiaga fik-

Mitu korda võtsime aja maha, lasime osapooltel rahuneda, endas selgusele jõuda ning siis istusime jälle ühise laua taha,” tunnistas Murakas. Eesmärgid tulevikuks Eesti piimandusele nii olulise dokumendi väljatöötamisel osales ka Võrumaal Misso vallas Kärinä külas Nopri suurtalu pidav ja Nopri Talumeierei OÜ juht Tiit Niilo, talunik kuuendat põlve. „Piimandusstrateegia kujutab endast Eesti majanduse kõige konkurentsivõimelisema valdkonna tulevikuplaani, kus on väga oluline mõista praegust olukorda ja seada eesmärgid tulevikuks,” ütlev Niilo. Ta lisas, et nii tootjale kui ka töötlejale on oluline tulevasele põlvkonnale edasi anda toimiv ettevõte, et piimanduse valdkond oleks konkurentsivõimeline ka tulevikus ning sellega tasuks ka aastakümnete pärast tegelda. Aastakümneid on asjatundjaile olnud selge, et mitte tooraine tootmine ja turustamine, vaid toodangule lisandväärtuse andmine tagab Euroopa Liidu tingimustes siinsetele piimatootjatele konkurentsivõime. „Strateegia koostajate eesmärk oli välja selgitada tegelik olukord, et anda hinnang tänasele ja tulevikule. Seni on igaüks vaadanud olukorrale oma mätta otsast, olgu tegu siis põlduri, töötleja või poodnikuga. Tööprotsessis oli oluline hinnangu andmine ja ühise arusaama kujundamine,” selgitas Niilo. See tähendab ühistegevust ja konsensust otsuste tegemisel ja eesmärkide seadmisel. Eesti Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm on nõus, et selline strateegia oleks võinud olemas olla juba kümme aastat tagasi. Kuid samal ajal tõdes ta, et kõik kokkulepped on ikkagi võimalikud sõlmida teatud tingimustes, nii ajas kui ka ruumis. „Ju polnud siis veel aeg küps ning kõik arvasid, et lõputu võidujooks üksteisega annab lõpuks võidu. Arusaamine, et koostöös on võimalik saavutada enamat, ei tule tellimise peale,” ütles Nurm. Oluline on üksmeel Piimandusstrateegias on seatud eesmärgiks piima tootmise ja töötlemise mahu oluline suurendamine. Nurme sõnul tähendab see piimasektori veelgi suuremat orienteeritust ekspordile. Teise olulise asjana

Eesti piimatoodang võiks aastaks 2020 kasvada kolmandiku võrra ja olla aastas miljon tonni, pakub piimandusstrateegia. See tähendab ka lehmade arvu suurendamist.

on kokku lepitud, et piimast tuleb valmistada eelkõike kõrge kvaliteedi ja lisandväärtusega tooteid nii kodu- kui ka eksportturgudele. Üksnes siis on loota, et maale rohkem raha tagasi jõuab. „Strateegia olemasolu peaks eeldatavasti looma ka teatud stabiilsuse ja kindlustunde sektori osapooltele ning täiendavaid töökohti nii piima tootmises kui töötlemises,” ütles Nurm. Paljud talupidajad on piimatootjad ning strateegia loob neile kindlustunde oma piimafarme arendada, investeerida ja seada tulevikuplaane. Strateegias räägitakse ka tootjate ühistegevusest, aga samal ajal ka väiksemate tootjate puhul piimatoodete valmistamisest talumeiereides. Teisisõnu, neid tegevusi tuleb samuti arvesse võtta uue maaelu arengukava väljatöötamisel.

„Kuna ministeerium loob oma tegevusega õigusliku mänguruumi, milles tootjad ja töötlejad tegutsevad, siis on strateegia ministeeriumile üks olulisi sisendeid. Ühise eesmärgi poole saavad nüüd püüelda kõik osapooled, nii ettevõtjad kui ministeeriumi töötajad,” selgitab Nurm. Strateegia koostamisel peeti Nurme sõnul pikki diskussioone selle üle, millise struktuuriga piimatootmisettevõtteid ja töötlemisettevõtteid tulevikus soovitakse näha. Mitmed soovisid näha piimatootmises üksnes konkurentsivõimelisi farme, teiste arvates peaksid farmid olema jätkusuutlikud, st kus konkurentsivõime on üksnes üks kolmest jätkusuutliku arengu komponendist. Seega peaksid tuleviku piimafarmid majandama ka keskkonnasõbralikult ja sotsiaalselt hoolivalt ning pakkuma töökohti maal. „Ka ühistegevuse rolli üle tuleviku piimanduses peeti üsna tuliseid arutelusid. Kuid vaatamata raskustele on kõige olulisem see, et strateegias jõuti lõpuks üksmeelele,” ütleb Nurm.

seeriti esimest korda piimasektori tähtsus arengukava tasemel. Eelkõige on selline strateegia vajalik sektori enda jaoks, sest toodavad ja töötlevad ikkagi nemad, mitte ministeerium. Ministeeriumile on see oluline järgmise perioodi maaelu arengukava väljatöötamiseks. Strateegia suurim väärtus on, et tootjad ja töötlejad istusid ühise laua taha ja leppisid tulevikuarengu olulisemates küsimustes kokku. Strateegia pole toimiv, kui see on ainult ühe osapoole väljatöötatud, nii et eelnevat arvesse võttes sündis see strateegia täpselt õigel ajal – siis, kui sektor oli ise selleks valmis. Alati on hea, kui tegutsemise aluseks on olemas strateegia või plaan. Samal ajal ei tohi see muutuda asjaks iseeneses ja hakata sektorit piirama. Strateegia peab olema ka paindlik ja arvestama muutuvate oludega. Lähiminevik on Eestis olnud ebastabiilne ja muutlik, aga nüüd, kus oleme Euroopa Liidu liikmed, on sellise strateegia olemasolu vajalik.

Kommentaar Andres Oopkaup Eesti PõllumajandusKaubanduskoja nõukogu esimees Usun, et igasuguse strateegia väljatöötamine tähendab eelkõige seda, et strateegia tegemise osalised on püüdnud kokku leppida eesmärgid ja teinud ka omapoolse tegevuskava, kuidas eesmärgid saavutada. Minu hinnangul ongi kõige olulisem osaliste koostöö ja tahe strateegia ellu viia. Seatud eesmärgid on ambitsioonikad ja nende teostumisel suureneks Eesti piimasektori panus kohaliku põllumajanduse arendamisse märkimisväärselt. Raske ütelda, kas selline strateegia oleks pidanud olemas olema juba kümme aas-

tat tagasi – kindlasti oleks sellest kasu olnud. Samas, kui selle oleks välja töötanud vaid ministeerium, siis poleks tegu olnud sektori tahtega, vaid riigi sooviga. Praeguses olukorras oli sektori soov liikumapanevaks jõuks. Piimanduse valdkonna inimestele tähendab see eelkõige oma arenguvõimaluste väljamõtlemist ja tegevuskava tegemist, millega nüüd tuleb edasi tegutseda. Loodan, et piimandusstrateegia kui dokument on piisavalt tähtis ka ministeeriumile. Tõenäoliselt on sellest strateegiast abi ka uue MAKI (2014–2020) meetmete väljatöötamisel. Siiski, strateegia tegemise käigus küll riigilt olulisel määral lisaraha ei eeldatud, pigem on tegu juba

eraldatud vahendite täpsema suunamisega. Piimanduse strateegia koostamise protsessi juhtis ministeeriumi valdkonna asekantsler ja kõikideks aruteludeks võeti piisavalt aega. Kuuldavasti oli lõpliku teksti kokkuleppimine üks keerukamaid osasid, sest olulisi täiendusi ja parandusettepanekuid lisandus jätkuvalt eri osapooltelt. Sellisel puhul tulebki teha otsus, et nüüd on kõikvõimalik arvesse võetud ja nii ka tehti. Selline strateegia võiks olla iga põllumajandusvaldkonna jaoks, see eeldab kõikides sektorites saavutatavate eesmärkide püstitamist ning selle täitmiseks vajalike tegevuste planeerimist. Sealjuures peaksid kõik osapooled panustama.


3

Häid kutsehariduse sõnumeid Hiiumaalt Foto: erakogu

Õppimine on muutumas elustiiliks – ametikooli uute õppijate hulgas on koguni 15 vilistlast. Hiiumaa ametikooli asutamisest täitub sügisel 35 aastat. Kui kooliaasta algusega seotud kiired ajad on möödas, kavatsetakse kooli aastapäeva pidulikult tähistada, lubab kooli direktor Ülo Kikas. Hiiumaa ametikool alustas uut õppeaastat edukalt. „Kooli asus sügisel õppima 120 innukat esmakursuslast ja sarnane arv on viimastel aastatel püsinud,” ütleb direktor. Õppijaid piisas kõigi plaanitud kaheksa õpperühma avamiseks. Uustulnukatest ligikaudu 42 protsenti on väljastpoolt saart ja veerand õppima tulnutest on kõrgharidusega, mis on direktori sõnul koolile ühteaegu nii tunnustus kui ka proovikivi. Kutsekeskhariduse õpinguid alustanud kümnest esmakursuslasest on üheksa hiidlased. „Uute õppijate hulgas on koguni 15 vilistlast. See on eelkõige suur tunnustus meie õpetajatele,” märgib direktor. Püsiv arv uusi õppijaid lisab kindlust, et meretaguse Hiiumaa ametikooli areng edeneb 2009. aastal püstitatud visiooni poole: kujuneda 2017. aastaks hiidlaste elukestva õppe keskuseks ning saada tuntuks kui

keskkonnasõbralik ja turvaline mõisakool. Kool polegi nii väike Maakonna elanike arvu järgi otsustades pole kool sugugi väike. Direktori ütlust mööda on Hiiumaa ametikoolis praegu 175 aktiivset õppijat, lisaks on osa inimesi akadeemilisel puhkusel. „Õppijate arvu järgi on kool 5–6 korda Eesti keskmisest kutseõppeasutusest väiksem. Kui aga võrrelda maakonna elanike arvu ja kooli suurust, on tulemus proportsionaalne,” ütleb Ülo Kikas. Kuni 200 õpilasega hubasel koolil on suurepärane eelis: iga õppijaga arvestatakse siin palju rohkem kui tuhandepealises koolis. Väike kool ja õpperühmad on nende õpilaste ja õpetajate jaoks, kes tahavad pühenduda. „Kavatseme Hiiumaa ametikoolis õpetada ka edaspidi erialasid, mis sobivad eelkõige Hiiumaa ettevõtete ja inimeste vajaduste-võimalustega ning Suuremõisa mõisakompleksi ja -pargiga,” kinnitab direktor. Senised erialad on ehitiste restaureerimine, maastikuehitus, floristika, keskkonnakaitse, väikeettevõtlus, majandusarvestus,

Maastikuehituse II kursus kiviktaimlat rajamas.

väikesadama spetsialist, raietöö ja veoautojuht. Lähiaastatel on kavandamisel kutseõpe ühes Hiiumaa gümnaasiumis. Direktori sõnul on ettevalmistamisel kuue uue eriala õpe: mesindus, kodumajandus, turismikorraldus, multimeedium, logistika ja bussijuhtimine. Jätkuvalt kavatseb ametikool olla aktiivne täiskasvanute täiendus- ja ümberõppe korraldaja kogukonna jaoks vajalikes valdkondades. Kauaoodatud muutused koolihoones ja õpilaskodus suurendavad ametikooli konkurentsivõimet. „Kuigi suurte koolidega võrreldes on võimalu-

sed erinevad, on oluline püsida konkurentsis,” märgib Kikas. Oodatud muudatused koolis ja õpilaskodus Hiiumaa ametikooli peahoones, väärikas Suuremõisa lossis, on viimasel ajal palju muutunud: ruumid on soojemad ning õhuja valgusküllasemad. Aastaga tehti hoones Riigi Kinnisvara AS-i juhtimisel CO2 kvoodi müügist saadud rahaga ära suur töö: paigaldati uus katusekate, restaureeriti välisuksed ja -aknad, paigaldati uus keskküttesüsteem, mis suures osas soklikorrusel puudus; soklikor-

rusele paigaldati uus elektrisüsteem, ruumide valgustus uuendati, õpilaste toitlustamisega hõivatud tiibhoone sai nüüdisaegse ventilatsioonisüsteemi. Peale eeltoodu avatakse Hiiumaa ametikoolis oktoobris igati nüüdisaegne, uue sisustusega kooli lähedal asuv õpilaskodu. Ehitustööd valmisid koostöös SA-ga Innove (Euroopa Regionaalarengu Fondi kutseõppeasutuste õppekeskkonna ajakohastamise meede). Värvirõõmsad ja mugavad toad on kahekohalised. Nüüdsest tagab kool kaugemalt tulnutele väga head majutustingimused. Ametikool saab uhkust tunda roheliste erialade juhtõpetaja üle. Augustist tegutseb vastloodud ametikohal maastikuehituse, keskkonnakaitse, loodusturismi ja metsanduse eriala tundev spetsialist Helin Kääramees. Juhtõpetaja ülesanne on hoolitseda õppe kvaliteedi ja arengu eest. Peale õppekava uuendamise peab juhtõpetaja looma praktikavõimalusi ja tagama praktika kvaliteedi. Hiiumaa ametikooli õppijatest 90 protsenti on täiskasvanud, kes õpivad kaugõppes tööja pereelu kõrvalt. „Selleks, et täiskasvanud õppija vajaduste

ja ootustega paremini kohaneda, alustasid sügisel üle 20 meie õpetaja ja kooli juhtkond andragoogika õppimist,” ütleb Kikas. Neljast kolmepäevasest koolitustsüklist esimene ärgitas koolitajate Reet Valgmaa ja Erle Nõmme juhtimisel tõhusalt kaasa töötama ning tekitas palju elevust. 160-tunnine koolitus jätkub teise tsükliga oktoobris ja lõpeb kevadel lõputööga. Lõpetanutel on võimalus edaspidi taotleda andragoogi kutset.

võib äri laienedes tulla kõne alla ka abilise palkamine.

müüa kogu oma püük (sh ka särg, säinas, latikas ja muud kokkuostjate seas mitte väga nõutud liigid) õiglase hinnaga n-ö kohe püügilt tulles ja ta ei pea enam ise erinevatele kalaliikidele ostjaid otsima. Konkurentsivõimelist müügihinda on võimalik kaluritel saada sõltuvalt kala kvaliteedist/ värskusest, kuna püütud kala ei tule mitmekümnete või sadade kilomeetrite kaugusele töötlemisse transportida, mille tõttu kannatab kvaliteet. „Seepärast kulub Võrtsjärve kaluritele hädasti ära kodu lähedal asuv kalatööstus, mis saab osutada teenust nagu näiteks kala rookimine, sügavkülmutamine, suitsutamine või ka erinevate purgitoodete valmistamine või siis ostab ümbertöötlemiseks kala kaluritelt ära,” loetleb Sillandi uue tööstuse pakutavaid teenuseid ja võimalusi. „Ja on vähe neid, kes ei teaks Võrtsjärve suitsuangerjat või marineeritud angerjat!” lisab ta. Kuna osaühingul on mitme aasta pikkused kogemused kala ja kalatoodete müümisel, siis tuntakse klientide vajadusi ning kala turustamisel probleeme ei kardeta. Samuti on olemas jaekaubanduse huvi erinevate toodete vastu.

Eesti esimene kutsekool oli Suuremõisas •• Parunihärra Ungern-Sternberg soetas 1824. aastal Hiiumaale uue suurema partii meriino peenvillalambaid ja asutas 1829. aastal Kärdla kalevivabriku, ühe esimestest Eestis. Vabrik alustas katsetusi Suuremõisa lossis. •• Suuremõisas avati 1824. aastal lamburite kool, kus õppeaeg kestis poolteist aastat ja õpetajaks oli Saksamaal väljaõppinud talupoeg. •• 1833. aastal avati ka Kärdla kalevivabriku juures väike kutsekool. •• Suuremõisa lamburite kool ja Kärdla kalevivabriku kutsekool tähistavad eestimaise põllumajandus- ja ka tööstuskutsehariduse algust. •• Sügisel täitub Hiiumaa ametikooli asutamisest 35 aastat.

Rannakalur peab ajaga kaasas käima

Foto: erakogu

Rannakalurid saavad püütud kala väärindades oma töö pealt rohkem teenida, seda toetab ka Euroopa Kalandusfond. Signe Kalberg Eu r o o p a Ka l a n d u s f o n d i meetme 4.1 „Kalanduspiirkondade säästev areng” üks eesmärk on ka see, et kalurid vääristaksid kala ning teeniksid nõnda rohkem. „See on teostatav, kuid võtab aega ja nõuab kalurite koostööd,” ütleb Lembo Pikkamäe, Virumaa Rannakalurite Ühingu tegevjuht. Kõige kindlam on kala väärindada ehk teda tuleks kindlasti rookida, fileerida, suitsutada, soolata, röstida ja valmistada muid kalatoite. Selleks peab kalur registreerima ennast kodus toidu valmistajaks veterinaar- ja toiduametis. Neid kalureid, kes ka ise kalale lisaväärtust tahaksid või suudaksid anda, pole palju. „Ega värskest kalast lahtisaamisega probleemi pole, kuna seda nõutakse rohkem kui pakkuda suudetakse. Küsimus on eelkõige tasus, sest rannakalur peaks oma töö eest saama suuremat

tulu. Kui kalurid on eakas, kes on pensionil või kohe-kohe jäämas, ei hakka ta kala väärindamisega vaeva nägema. Noored on tragimad kalaga midagi ise ette võtma,” selgitab Pikkamäe. Ostja hindab kala Heaks eeskujuks on Narva-Jõesuus tegutsev füüsilisest isikust ettevõtja, 41-aastane kalur Sergei Gordejev, kes valmistab kalakonserve: marineeritud meritinti ja röstitud silmusid marinaadis ning kuivatab meritinti. Sergeil on selleks renditud ruumid Narva-Jõesuu linnavalitsuselt. Euroopa Kalandusfondi meetmest 4.1 taotles ta toetust 6513 eurot, lisas omalt poolt veel juurde ning remontis selle raha eest ruumid ja ostis tootmiseks vajaliku sisseseade. „Olen kala töödelnud juba kolm aastat ja leian, et kalur peaks ise oma püütud kala ümber töötlema. See on kasulik nii talle kui ka Eesti riigile, pakkudes oma kvaliteetse too-

Võrtsjärve värske kala ootab väärindamist.

danguga konkurentsi suurtele kalatööstustele,” ütleb Gordejev. Ta on rentinud Narvas Prismas paariruutmeetrise pinna, kus nädalas kord-paar ise oma tooteid müüb. „Kaubast lahtisaamisega pole muret, inimesed teavad,

mis on maitsev ning kvaliteetne ja pigem tuleb kaubast puudust kui üle jääb,” kinnitab ta. Põhilise töö, alustades püügist ja lõpetades toodete müügiga, teeb Sergei ära ise, vahetevahel on tal kala töötlemisel abiks ka ema või sugulased. Tulevikus

Valmale kerkib kalatööstus Võrtsjärve ääres on kutselise kalapüügiga tegelenud osaühing Sandemer OÜ kuus aastat, kala ja kalatoodete otseturundusega „Võrtsjärve kalad” nime all neli aastat. „Omame püsimüügikohti Valga turul ja Tallinna kalaturul, käesoleva aasta lõpus hakkame kauplema ka Lasnamäe turul,” ütleb osaühingu juhatuse liige Heli Sillandi. Kui aga PRIA kiidab heaks nende 271 512 euro suuruse toetuse taotluse, kerkib järgmise kahe aasta jooksul Viiratsi valda Valmasse multifunktsionaalne tootmishoone, mis kergendab ka kohalike kalapüüdjate elu, sest selles hakkab osaühing ümber töötlema muu hulgas ka kohalike kalurite püütud kala. Praegu on nii, et värske kala müüb kalur esmakokkuostjatele, kusjuures sageli ei ole võimalik kogu püütud kala korraga müüa, kuna kokkuostjate huvi on peamiselt vääriskala – angerjas, koha, ahven. Nimetatud liikide puhul määrab hinna kõrgendatud nõudlus, kuid ülejäänud kala jaoks tuleb leida kaluril ise turg. Pärast Valma kalatööstuse valmimist on Võrtsjärve kaluritel soovi korral võimalik


4

Parim noortalunik: ma ei kujuta oma elu ilma taluta Fotod: Signe Kalberg

süda õigel kohal ja majandusest ning raha teenimisest on tal täiesti realistlik arusaam.

Parimate talude konkursi žürii tunnustas tänavu Karula küla noortalunikku Mihkel Maksi esikohaga. Signe Kalberg Veel kümme aastat tagasi hirmutas Mihkli ema Merike oma 13-aastast poega, et kui too ei taha koolis korralikult käia ja õppida, peab ta jääma maale elama ning töötama. See oli noorele inimesele nagu karistuseks, sest põllumajanduses polnud just head ajad, nappus oli rahast, millega osta uut tehnikat, talupidamisest saadav tulu oli nii pisku ja töö maht selle teenimiseks kontimurdev. Nüüd on ema oma poja üle uhke, sest Männimetsa talu töid juhib ja seab tulevikuplaane manalateele läinud isa asemel juba mitu aastat noorperemees Mihkel. „Kui me mehega hakkasime 1991. aastal talu pidama, pidime ikka kõvasti vaeva nägema, et ära elada. Alles pärast Euroopa Liiduga liitumist, kui talupidamine sai rahatuge, tunnen, et sellest võib ka rõõmu tunda,” ütleb Merike Maks. Kuigi talu loomapidamise pool ehk 30 lüpsilehma, 48-pealine noorkari ja kümme lihaveist on Arkna põllumajanduskoolis seemendustehnikuks õppinud ema õlul siiani, hoiab seni teraviljakasvatuse eest hoolt kandnud Mihkel ka sellel silma peal. Sest peremehel peab olema ülevaade kõigest, mis talus toimub, et suudaks teha talule kasulikke otsuseid. Neid oskab Mihkel teha, sest noorel mehel on ärivaistu ning mis veelgi olulisem, tahet olla põllumees. Ja mitte lihtsalt põllumees ja talunik, vaid edukas ja suurtalunik. Sest Mihkel teab, et vaid suurelt mõeldes ja tegutsedes on loota tulu. Ja et tegutseda on vaja mitmel alal, et vähendada tootmisega seotud riske. „Mihkel tahab talupidamist suurendada, tema jaoks on praegu veel liiga vähe külvipinda ja vähe ka loomi. Kuid olen nõus, et mõelda tulebki suurelt,” kiidab ema poja plaane. Talutöödele käed külge Mihkel on näinud 23 kevadet, kuid noorusest hoolimata on tal põllumehestaaži rohkem kui tosin aastat. Ema meenutab, et põllutöömasinad olid poisi hinges juba lapsena, siis mängis Mihkel kündmist-külvamist liivakastis. Teda sealt välja saada oli lootusetu ettevõtmine. Kui aga jaksu juurde tuli, rassis väikemees koos õega nööritud

heinapakke küüni veeretada. „Tassida ta neid ei jõudnud, seepärast veeretas. Mihklil võis vanust olla 12 aastat, kui ta sõitis juba ise traktoriga ja kündis põldu,” pajatab ema. Nii kujuneski välja, et kui poeg kündis ja külvas, toimetas isa kodu juures. „Ega ma koolis eriti tahtnud käia, sest hing kripeldas tegemata jäänud tööde pärast. Eriti raske oli kooli minna kiirel külviajal, kuid koolis juba teati mu tegemistest ja paljud õpetajad suhtusid minu äraolekusse mõistvalt,” tunnistab Mihkel. Gümnaasiumis pidas ta plaani minna maaülikooli põllumajandusettevõtte majandamist õppima ja pool aastat jõudis ka seda teha, kuid talupidamise kõrvalt õppimisest ei tulnud midagi välja. Selleks, et noor talunik võiks taotleda euroliidult rahatuge ja võtta talu enda juhtida, oli vaja ette näidata ka haridust tõendav dokument. Mihkel läks Olustverre kursustele ja jutu sees kiidab ikka ja jälle kooli ning sealt saadud teadmisi. „Mulle meeldis, et teadmisi jagasid seal inimesed, kel on ka praktilised oskused, kes ise tegelevad põllumajandusega.” Ta lisab, et kuigi õpingud maaülikoolis katkesid, on võimalused teadmiste saamiseks üsna head. „Tänapäeval korraldatakse mitmesuguseid täiendkoolitusi, kuhu tulevad igas vanuses ja oskustega talunikud, kes omavahel teadmisi vahetavad,” ütleb Mihkel. Ja pole sellest midagi, et tõenäoliselt on Mihkel Maks maakonna noorim talupidaja. Üleolevat suhtumist vanemate talunike poolt ei ole ta tunda saanud. Selleks pole põhjustki, sest kes on Mihkli juttu kuulanud talu tasuvusest või tulevikuplaanidest, see peab tunnistama – noorel mehel on

Talupidamine ei pea olema vaevarikas kohustus, vaid rõõm peremeheks olemisest.

Mihkel parima talu märgiga.

Lauda maskott.

Koostöö on vajalik Männimetsa talu ja tema naaber, Küüniniidu talu, mida peab Mihkli onu, olid maakonnas esimesed, kes investeeringutoetuse saamiseks ühisprojekti kirjutasid. Toetuse eest ostsid talunikud külviku ja kombaini, mida jagavad omavahel sõbralikult. „Üksi ostes poleks piisavalt tööd anda kombainile ja külvikule, kahe peale on aga piisavalt. Külvipind võiks paari lähima aastaga suureneda kuni 100 hektarit, edaspidi laienemise piiri pole ma veel ette pannud. Kaalume ka piimakarjast loobumist, et üle minna lihaveiste kasvatusele, mis ei seo nii palju kui piimakari,” kõneleb Mihkel tulevikuplaanidest. Ta on seda meelt, et talupidamine ei pea olema vaevarikas kohustus, vaid rõõm peremeheks olemisest. Kergem peaks olema ka ema elu. Mihkel ei kujuta oma elu teisiti ette, kui vaid talu pidades. Mitte ainult talu, vaid ka iseenda tööde ja aja peremehena. Aastaid on tema sõnul talu põhisissetuleku andnud piimatootmine, kuid juba sel aastal toovad loodetavalt mõlemad tootmisharud võrdselt tulu. „Olen suurendanud külvipinda, kasvanud on saagikus ja sel aastal andsid vilja- ja rapsipõllud head saaki.” Mihkel tunnistab, et talupidamine pole takistanud tal teha kõike seda, mida teeb mõni teine temaealine. Muidugi tuleb arvestada, et keset kiiret külvivõi viljakoristusaega paariks nädalaks lõunasse puhkama sõita pole mõistlik, kuid talvel on selleks igal juhul mahti. „Talu peab nii palju sisse tooma, et oleks võimalik osta uut tehnikat ning reisida või puhata,” selgitab Mihkel. Talvel ei istu Mihkel käed rüpes. Tehnika vajab hooldamist, lisaks sellele ajab noor mees lumest lahti ka valla teed. Noor peremees peab plaani hakata pakkuma ka metsaveo teenust. Talu peab tootma ja teenima aastaringselt. Mullu oli talu käive 237 268 eurot. Oma kodu ootab Eelmise sajandi algul rajatud talus elab juba Makside pere neljas põlvkond. Kui puusepp, kelle nimi oli samuti Mihkel Maks, 1920. aastatel talu rajas, kuulus majapidamisele 18 hektarit maad. Nõukogude korra ajal, mil talupidamine ametlikult likvideeriti, jäi pere kohapeale elama ja lehmi peeti

kogu aeg edasi. Kuni talu taastamiseni 1991. aastal. „Siis oli meil kuus lehma. Ega noorest peast ma osanud küll arvata, et talud tagasi tulevad, mõtlesin ikka, et lapsed lähevad linna õppima ja parema elu peale, kuid nüüd läheb elu maal ja talus ikka ülesmäge,” ütleb Merike Maks. Koos emaga elab Männimetsa talus veel Mihkli õde Merle, kes iga päev 18 kilomeetri kaugusele Valga linna tööle sõidab. Ega Mihkel kauaks ema ja õega ühe katuse alla taha jääda. Tal on vanematekodust 500 meetri kaugusel välja vaadatud vana talukoht, kuhu peaks üsna varsti hakkama kerkima oma maja. Kas Mihkel hakkab seda oma kätega ehitama, see on emal ja pojal veel jututeemaks. „Kui ma hakkan ise ehitama, pean palkama inimese, kes minu eest põllule läheb. Kulutusi on vaja teha ka siis, kui palgata töömehed maja ehitama,” arutleb Mihkel. Kuulates Mihkli juttu pole imestada, kui mõne aasta pärast hõigatakse Jänedal, Eesti talupäevadel vabariigi parima tootmistaluna välja just Männimetsa talu nimi. Tasakaalukalt ja peremehena majandades ei jää ükski idee vaid unistuseks. Oleks vaid selliseid noori mehi rohkem.

Kommentaar Rain Ruusa Karula vallavanem Karula vald omistas Mihkel Maksile tänavu aasta noore tiitli. Mihkel on noor mees, kes on peale õpinguid jäänud elama koduvalda ja asunud aktiivselt tegutsema ettevõtluses. Kodutalu tegemiste kõrvalt on ta leidnud aega osaleda aktiivselt ka Karula küla tegevustes. Ta võtab osa küla heakorrapäevadest ja teistest üritustest, abistab vajadusel tööde tegemisel oma talutehnikaga. Ta on ka küla erinevate seltside ja seltsingute liige. Talviti hooldab Mihkel Lüllemäe piirkonna teid, tehes lumetõrjet. Siinkohal talle ainult kiidusõnad. Tööd on teostatud aegsasti ja hästi. Soovin Mihklile jõudu ja jaksu ning meeldiva koostöö jätkumist.

Elu maal | sügis 2012  

Päevalehe erileht "Elu maal"

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you