Issuu on Google+

Luman: põhikoolid tuleks omavalitsustelt ära võtta Eesti Energia piilub Süüria põlevkivi poole # Kust tervishoidu leida puuduv rahahunnik? # Kuidas uued lennukid Eesti Õhku tuulutavad # Google katsetab isesõitvaid autosid

HIND 1,6 EUR / 25 KROONI

KOLMAPÄEV

9. veebruar 2011 NR 1


Poliitikud kartulivagude vahel Ärilehe järgmise numbri ilmumise ajaks on valimised värskelt tehtud. Huvitav on vaadata, kuidas poliitikud sööstavad põllule näppe lubadustega mullaseks tegema – maaelu ning põllumajandust päästma. Sarnase joonena hakkavad parteid ühistegevust arendama, teevad korda teed, ehitavad kiiret internetiühendust, puhastavad joogivett, jagavad toetusi, tekitavad maapiirkonda töökohti ning propageerivad tervislikku toitu. Kõik need igihaljad asjad. Praegune valitseja Reformierakond ehitab oma programmis Tallinnast Tartusse neljarealist maanteed ning muidugi ka Saaremaa silla. Investeerib Euroopa raha siseturismi elavdamiseks ja uute töökohtade loomiseks maale, rajab väikesadamaid. Ja loomingulise lahendusena kaalub ajaloolise siseveetee taastamist Peipsist Pärnu jõele. Nii Keskerakond kui ka sotsid tahavad vähendada põllumajanduses kasutatava diislikütuse aktsiisimäära. Sotsid langetaksid 2013. aastast ka toiduainete käibemaksu viie protsendini. Nii IRL kui ka sotsid lammutaksid nõukaaegsed majakolossid. Mõtle, milline täiuslik plats rakendamaks töötute armee vabu käsi! Rohelised paneks igasuguse piiri võõrtööjõule ja sisserändele, toetades robotite ja automaatide levikut põllumajanduses. Keskerakond aga viiks seadustesse sisse muudatused, mis piiraksid viljaka põllumaa kasutamist mittepõllumajanduslikuks otstarbeks (papist kodude ehitamiseks?). IRL lubab seista selle eest, et Eesti puitu mitte toorainena eksportida, kuid toetab samal ajal ka puidu senisest efektiivsemat kasutamist, sealhulgas puidutööstuse ekspordivõime suurendamist... Reformikad paneksid ametisse aga maaeluministri, kes võtaks enda kätte siseministeeriumi regionaalvaldkonna ja põllumajandusministeeriumi ülesanded. Roheliste arvates on aeg toota osa elektrist ja soojusest kohapeal päikesest ja tuulest, sotsid aga looksid seadusandlikud võimalused Natura aladel säästliku majandustegevuse elavdamiseks. Samuti tekitaksid nad saagikahjude korvamiseks vabatahtliku kindlustussüsteemi. Kunagine maainimeste lemmik Rahvaliit on aga programmilt sedapuhku eriti tagasihoidlik. Küll looks ta kohaliku põllumajandustoodangu ekspordivõimekuse tõstmiseks igasse maakonda põllumajandussaaduste keskühistu. Üldiselt on platvormid ikka väga napi- ja üldsõnalised, ent jõudu nendegi lubaduste täitmiseks! 1

Andres Reimeri intervjuu •• LK 4–7

Toomas Luman: põhikoolid tuleks omavalitsuste käest ära võtta Margit Aedla tervishoiust •• LK 10–12

Kust leida rahajõgi tervishoiu päästmiseks? Raivo Murde autodest •• LK 18–19

Peagi vuravad maanteedel isesõitvad autod Henrik Ilves lennukitest •• LK 8–9

Kuidas uued lennukid Estonian Airi aitama hakkavad Jaanus Piirsalu iluärist •• LK 22–23

Meelis Krik – eestikeelne kaubamärk Moskvas Erik Aru toorainetest •• LK 14

Kriis Araabias pressib nafta hinda üles Villu Zirnask ekspordist •• LK 16–17

Millist keelt räägib ootamatult kosunud eksport? Xiaotian Zhang Hiinast •• LK 13 Andres Eilart Ärilehe toimetaja

Aasia majandus: hiinlastel tärkas huvi Eesti vastu Majandus graafikutes •• VT ÄRILEHTE

Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Peatoimetaja: Lea Larin, 680 4400. Ärilehe vastutav toimetaja ja projektijuht: Andres Eilart. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, 10151 Tallinn, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval. Hind üksikmüügis: 1,6 eurot Hind tellides: üks number 1,5 eurot. Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt. Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee

Ärilehe graafikud ja illustratsioonid on teinud Raimo Reiman ja Sten Kivissaar

© Ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Artiklite, k.a päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal avaldatud artiklite suhtes autoriõiguse teostamine, s.h nende edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

Eesti Energia piilub ka Süüria põlevkivi poole

Ärileht parima kujundusega lehtede hulgas

Eelmisel aastal läbi aegade suurima puhaskasumi teeninud Eesti Energia on käinud ka Süüria põlevkivivarudega tutvust tegemas.

Eesti ajalehtede liidu (EALL) kujunduskonkursi žürii valis välja 2009. ja 2010. aasta parima kujundusega ajalehed. Võitjad avalikustatakse 4. märtsil. Ärileht kandideerib esikohale nii kogu kujunduse kui ka uuenduse kategoorias. Nominendid selles kategoorias tiraažiga alla 20 000 on Ärileht, Lääne Elu ja Saarte Hääl. Uuenduse kategooria nominendid on Ärileht ja Eesti Ekspress. Nominendid kogu kujunduse kategoorias tiraažiga üle 20 000 on Eesti Päevaleht, Äripäev ja Eesti Ekspress. Kujunduskonkursil osales 16 lehte. Žürii juhi Roosmarii Kurvitsa sõnul oli ajalehtede kujunduskonkursi tase väga ühtlane ja stabiilne. „See tähendab, et raske oli välja valida neid kõige paremaid,” ütles Kurvits. 1 ÄL

Eesti Energia puhaskasum oli eelmisel aastal 119 miljonit eurot, mis võimaldab üsna terava pilguga aina uusi investeeringuplatse uurida ja Jordaania hiigelprojektile lisa hankida. Viimati rõõmustavalt suurest puhaskasumist rääkides vihjaski Eesti Energia juht Sandor Liive, et nad otsivad Jordaania kõrvale teist suurt põlevkivi arendusprojekti. Kuigi konkreetset projekti pole veel välja valitud, on Liive tunnistanud juba ka kandidaatide olemasolu. Eesti Energia esindajad on Ärilehele lisaks kinnitanud, et korduvalt on sel teemal käidud Süürias, kus ollakse Eesti Energia tulekust kohe eriliselt huvitatud. Süürias avastati veel üsna hiljuti põlevkivivarusid ja 2 9. veebruar 2011

nende soov oleks osa saada Eesti Energia pikast kogemusest põlevkivitootmises. Liive sõnul pole Eesti Energia eesmärk kunagi olnud projektide lõpuni arendamine, vaid ta soovib seda vaid alguses teha, oma oskusi ja tehnoloogiat pakkuda, seejärel investoreid kaasata ning hiljem äri kasumiga maha müüa. Eelmisel aastal sai Eesti Energia Jordaania valitsuselt õigused üle kahele miljardile tonnile põlevkivile. Jordaanias ollakse põlevkivil põhineva õlitööstuse väljaarendamisel jõutud tööstusfaasi: käib keskkonnamõjude hindamine ja tehase ehituse ettevalmistamine ning tehakse geoloogilisi uuringuid.

Projekti kaasati Malaisia investor YTL Power, kellel on vara umbes kümne miljardi dollari jagu. Pärast Aasia investori tulekut kuulub Eesti Energiale projektist endiselt enamusosalus ehk 65%, Malaisia firmale 30% ja Eesti Energia Jordaania partnerile NEI-le 5%. Eesti Energia Jordaania arendusprojekti kuuluvad umbes 38 000-barrelilise päevatoodanguga õlitehas ja kuni 900 MW võimsusega põlevkivielektrijaam. Eesti Energia eesmärk on olla projektide arendaja ja Enefittehnoloogia tarnija põlevkiviõli tootvale tehasele. Malaisia suurfirma panustab aga peale finantsinvestori rolli ka projekti elektritootmise arendusse. 1 Ärileht


104 100 94 94 94 100 96 96

97 94 93 90

Tarbija kindlustunne

89 88 86

93 89

84 83 83

76 73

hinnangut sellele, kas praegu on õige aeg vajalikke asju soetada. •• Eesti jääb Euroopa keskmisele alla, päris kehvasti tunnevad end aga leedulased.

78

79

77

76

Leedu

72 64

66 62

65 54

Läti

90

78

78

70

70

59

46

52

49

58 57

9. veebruar 2011 3

2010 IV

53

2010 III II

54

63

2010 2 010 III

20 009 I 2009

2008 II III

2008 I

2007 II III

2007 I

Allikas: The Nielsen Company

2006 I

48

62

61

2010 20 010 I

Eesti

90

86

2 009 III II 2009

EL-i keskmine

93

77

•• Indeks kajastab usku töökoha säilimisse, usku finantsseisu ja

Maailma keskmine

92


Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

•• Eesti on nüüd kuu aega elanud euroalas. Kuidas elu teile kui eurosõdalasele keset rahvusvahelisi valuutasõdasid paistab? Meil ei ole ju veel mingit valuutasõda. See on mingisugune analüütikute väljamõeldis. Ma usun, et riikide keskpankurid on omavahel selgusele jõudnud, et kui eri valuutade vahel praegu mingisugust sõjategevust korraldada, siis kriisist välja tulles ei võidaks keegi mitte mingisuguseid eeliseid. Sõdimisest tulenev ebastabiilsus paistab palju suurema probleemina kui ühe poole teoreetiline võit. •• Milliseid võimalusi annavad valuutade erinevad kursid ehitustandril? Ei ole mingisuguseid erinevaid võimalusi, sest kõik kursid on ju fikseeritud. Meie ühel turul Ukrainas valuuta tõepoolest kõigub, kuid see tekitab pigem probleeme kui võimalusi. Teistel turgudel on fikseeritud kurss. •• Milline raha on Ukrainas grivna kõrval autoriteetne valuuta? Ukraina on selles mõttes viisakas ja viks riik, et valuutaülekanded riigi sees on keelatud ja tehingud tehakse grivnades. Slaavi mentaliteedi tõttu on kõik tehingud seotud maailma reservvaluuta dollariga. Ma ei ütle, et sellel oleks mingisugust majanduslikku sisu, kuid sarnaselt Venemaaga on dollar ikkagi valuuta number üks. •• Kas Ukrainas ja Baltikumis äri ajades on kuidagi võimalik teenida valuutakursside erinevuste pealt? Pikaajaliste lepingutega kipub olema nii, et sellega saadakse rohkem peksa kui võidetakse. Ma ei tea kedagi, kes pikaajalises äris suudaks kursi kõikumiste pealt võita. Seda püütakse pigem vältida, aga päeva lõpuks te seda finantsinstrumenti osta ei saa ja riski võtab ettevõtja. •• Kas tegutsemine samal ajal Baltikumis ja Ukrainas näitab teie kontserni parima võimekuse arengusuunda? Ma ei ütleks. Pigem on see ajalooliselt niimoodi kujunenud. Me oleme palju asju teinud oma suuremate klientidega, kes on soovinud, et oleksime nende partner ka teistes riikides. Niimoodi sattusime koos Baltic Beverages Holdinguga Ukraina turule. Nüüd oleme sinna lihtsalt jäänud. Meie valdav kogemus Ukrainas on seotud meie partneritega – välisinvestorite, mitte kohalike ettevõtetega. See ei tähenda, et me poleks kohalikele ettevõtetele töid teinud. •• Kas see tähendab, et kolmandate riikide investoritega on Ukrainas lihtsam äri ajada? Ei-ei. Küsimus pole selles, kas on 4 9. veebruar 2011

Eesti kaubandus-tööstuskoja ja Nordic Contractorsi juhatuse esimees Toomas Luman ütleb, et Eesti tulevase majandusedu ja jõukuse nimel peavad poliitikud loobuma maksusüsteemi reformimisest ja maksude suurendamisest. Täielikku muutmist vajab hoopis koolikorraldus. Põhiharidus tuleb muuta ühtseks riiklikuks hariduseks, et anda eduvõimalus kõikidele andekatele lastele. lihtsam. Äri ajavad inimesed, mitte ettevõtted. Kui sul on mingisuguste klientidega varasemast ajast head kogemused, siis keerulistel turgudel tahavad nad ikka koos sinuga tegutseda, mis lisab neile teatavat kindlustunnet. •• Kuidas kontserni bilanss praegu riikide vahel jaguneb? Praegu valitseb pea sajaprotsendiliselt Eesti turg. Lätis ei tegutse me praegu üldse, Ukrainas marginaalselt, Leedus ka väga vähesel määral. Leedus tegutseb meil kinnisvaraettevõte, aga mitte ehitus. Ei saa salata, et nendest neljast riigist sai Eesti majanduskriisis kõige paremini hakkama. See on ka põhjus, miks teised turud on oluliselt rohkem vähenenud. Kuid ka Eestis on ehitusmahud drastiliselt kukkunud. •• Kas Eestis on riigihanke kõrvale midagi muud ka juba tekkimas? Mingil määral on erakliente olnud kogu aeg, kuid põhiliselt tellib avalik sektor. Ma ei usu, et ka avalik sektor muidu nii palju telliks, kuid tänu Euroopa fondidele on meil tarvilik see raha investeerida. •• Pärast majanduskriisi puhkemist, kui riigihanked said olulise rolli, sattusid ehitusettevõtted keerulisse olukorda. Ühel hetkel sattus kogu sektori maine löögi alla, sest valdavaks sai hanketulemuste totaalne vaidlustamine. Siin te ajate midagi totaalselt segi. Ehitusettevõtjad ei vaidle omavahel, vaid nad hagevad tellijat. Vaidlused tekivad vaid ühel juhul: kui hankedokumentatsioon pole pädevalt ette valmistatud ja kui tellija astub samme, mis ei tulene seadustest. Ma pean siin silmas nii loodusseadusi kui ka inimese kirjutatud seadusi. Kui ettevõte tunneb, et nende ebaselgete sammude kaudu on nende huvid kahjustatud, siis vaidlustatakse hanke tulemused. Millegipärast püüavad paljud riigiametnikud ja poliitikud näidata, et ehitusettevõtted kaklevad omavahel, kuid ehitajatel pole hankeprotsessis omavahel üldse võimalik kakelda. •• Varem ei paistnud nii suuri vaidlusi olevat. Miks see halvasti korraldatud riigihangete probleem just nüüd, kriisiajal esile tuli? See probleem on kestnud juba pikemat aega. Kui turul on tööd rohkem, siis võib-olla sageli huvitatud pool, kes tundis, et tema huvid said riivatud, lihtsalt ei alustanud vaidlusi, sest vaidlemise protsess ise on suhteliselt kulukas. Kui tööd on vähem, ollakse vaidlustes palju põhimõttelisemad. •• Kas probleem peitub ametnike pädevuses või riigihangete seaduses?

Mina arvan, et praegu pole seaduse tekstil suurt häda midagi. Dokumente ei valmista ette ainult ametnikud, sageli need tellitakse kusagilt. Minu hinnangul peitub probleem hankedokumentide ebapiisavas läbitöötamises. Ja sageli võtavad tellija esindajad hankeprotsessis ette mingisuguseid kummalisi samme. •• Kas siin võib lõhnata korruptsiooni järele? Vandenõuteooriaid võib punuda, kuid ma arvan, et 90 protsendil juhtudest on tegemist lihtsalt ebakompetentsusega. Sageli on nii, et inimene, kes jagab inseneriteadust, ei jaga juurat või vastupidi. Selle tõttu pole hankeobjekt üheselt määratletud. •• Kas probleem pole selles, et me hööveldasime kriisi käigus riigi nii õhukeseks, et kompetentsust ja võimekust pole lihtsalt järele jäänudki? Pidage nüüd kinni. Kust kohast see riik nüüd nii õhukeseks hööveldati? Sellist asja pole ollagi. Riigiasutustes koondati valdavalt ära vaid täitmata töökohad. •• Nii et Eesti riigi kokkuhoiupoliitika meenutab Gorbatšovi perestroikat. Siis kadus esimesena ära Nõukogude Liidu Rahufond, mis sai raha Teises maailmasõjas hukkunud kangelastelt, kes olid kantud autöölistena suurettevõtete palgalehele. Perestroika ajal aga koondati nad ära esimeses järjekorras. Selle kohta ma ei oska öelda, sest pole Gorbatšovi perestroika peensustega kursis. Kuid riigihangetega on asi palju lihtsam. Kui dokumentatsioon ei suuda üheselt kirjeldada, mis asi on hankeobjekt, siis tulevadki raskused. •• Kust see probleem alguse saab? Kas ministeeriumid ei tee hangete korraldajate üle piisavalt järelevalvet või on olemas mingi spetsialistide ringkaitse? Mina ei ole hangete korraldajate siseeluga nii hästi kursis. Kuid ehitajate poolelt näeme seda, et kuulutatakse välja hange, olgu see jupp teed või hoone, ent see pole üheselt mõistetavalt dokumenteeritud. Riigi Kinnisvara AS on teistest hangete korraldajatest palju kompetentsem. Ka ehitusettevõtjate liit on seda arvamust korduvalt väljendanud, et riigi tellimusel korraldatavad hanked võiks kõik koondada RKAS-i kätte. Teede ehitamisega ei peaks see erandina nii olema. Kuid kui üks riigiasutus tellib üks kord kahekümne aasta jooksul ühe hoone, siis ei teki tal vajalikku kompetentsust mitte kuskilt. Pikaajalise kogemusega kompetentsed spetsialistid saavad tekkida ainult seal, kus nad on aastaid ja aastaid sarnase töö peal palgal.

Soomes on riiklikud tellimused ühe organisatsiooni käes ja munitsipaaltellimused teise käes. Soome on suurem ja rikkam ning saab pidada kahte organisatsiooni. Meie saaksime hakkama ühega. Kas meil on korruptsiooni või seda ei ole, aga üks on kindel: ühte koondatud organisatsiooni töötajate üle järelevalve tegemine on palju lihtsam ja odavam. •• Kas kohalike omavalitsuste tellimused tuleks Eestiski koondada? Ma tean, et mõned riigiõiguse asjatundjad väidavad, et meie omavalitsus on põhiseadusest tulenevalt nii sõltumatu, et temale ei tohi midagi ette kirjutada. Ma ei usu, et Soome põhiseadus on meie omast oluliselt ebademokraatlikum. •• Tallinn läks juba mitu aastat tagasi koolidega RKAS-i alt ära ja on nüüd eraõiguslike partneritega väga õnnelik. Ma ei tahaks neid üksikjuhtumeid kommenteerida. Süsteem vajab korrastamist, ja see pole mingi saladus ega ka raketiteadus. Ehitusettevõtjate liit on oma seisukohast riigivalitsejatele teada andnud ja nüüd ootame lihtsalt samme. •• Mis sammud need peaksid olema? Kas tuleb hakata seadust muutma? Riigi tellitavates asjades pole seadusemuudatust vaja, piisab üksnes korraldusest, et nüüd teeb neid asju RKAS. Kui seadust on vaja muuta, siis meil pole 50 osariigiga USA, kus iga osariigi arvamust tuleb küsida. Kui tahe on olemas, siis ei võta selle korraldamine palju aega. •• Kaks aastat tagasi Ärilehele antud intervjuus ütlesite, et poliitikute soovimatus ettevõtjate nõuandeid kuulda võtta teeb teid murelikuks. Loomulikult arvavad poliitikud, et ettevõtjad annavad neile lolli nõu ega võta kogu ühiskonna vajadusi arvesse. Minu arusaamist mööda kohtab Eesti ühiskonnas eri ühiskonnagruppide vahel liiga vähe argumenteeritud arutelu. Diskussioon peaks asja edasi viima. Palju kasutatakse demagoogiat, ja see ei vii arutelu edasi. •• Kas valimised on teinud poliitikud veidi tähelepanelikumaks teie ettepanekute vastu? Ettevõtlusorganisatsioonid on üritanud oma seisukohti viimastel kuudel mitte väga tugevalt lauale panna. Poliitiline eliit on vahetult enne valimisi närviline ja isegi väga arukas ettepanek võib esile kutsuda tugevat kriitikat. Poliitikud võivad arvata, et mõni idee justkui toetaks nende oponentide seisukohti, ja siis asutakse seda ägedalt ründama. Kuid ühiskond areneb õiges suunas, sest ettevõtjate jutte pannakse ikka tähele. Kümmekond aastat

tagasi ei pandud meie jutte suurt millekski. Praegu üritatakse isegi ettepanekute tagasilükkamist kuidagiviisi põhjendada. Minu hinnangul on kõik asjad liikunud paremuse poole. Diskussiooni kvaliteet ja ühiskonna jõukus on paranenud ühel ajal. Kuid me ei saa seda edenemist pidada absoluutseks mõõdupuuks, sest võib-olla mõnede teiste otsuste puhul oleks meil läinud hoopis palju paremini. Ka olukorra halvenemise korral ei saa me ainult süüdistada oma valesid otsuseid, sest me ei oska mõõta välismõjude ja meie endi otsuste koosmõju. Targad otsused võivad halba välismõju minimeerida. •• Kui pika aja peale te oma äri planeerite ja julgete ärikeskkonda ennustada? On olnud perioode, kus oleme arvanud, et suudame juba kolm aastat ette arvata. Kui kriis algas 2008. aastal, siis tegime plaane iga kolme kuu tagant ümber. Ka meie kõige mustemad stsenaariumid osutusid iga kord tegelikkusega võrreldes optimistlikeks. Tegelikkus oli kohati kuni kaks korda hullem. •• Kas nüüd on põhi käes? Jagan selle teema kaheks. Kinnisvara poolel on põhi kindlalt käes. Kas ta käib nüüd kaks või kolm protsenti üles või alla, ei muuda üldist pilti. Hinnasurve on kadunud. Aasta tagasi tahtis iga klient suurt allahindlust ja igasuguseid eritingimusi. Praegu seda pole. Korterite müük läheb ja uued arendused saavad alguse. Euro annab oma osa, sest paljud üksikkliendid on Skandinaaviast siin kortereid või suvilaid vaatamas. Ehitusturul me ikka alles kompame põhja. Kuigi tööde mahu statistiline number näitab tõusu, on erakliente vähe ja sisendihinnad võivad kasvada kiiremini kui lepinguhinnad. Praegu ei julge küll öelda, et kõik need, kes on praegu elus, jäävadki ellu. 2011. aastal takerdume veel mutta ja 2012. aastal on juba kergem, sest erakliendid hakkavad uusi tellimusi turule tooma. Kui majandus püsib, siis kasvab ka ettevõtete julgus midagi renoveerida või ehitada. •• Kes ehitussektoris ennast kõige ebakindlamalt peab tundma? Siin ei ole üldist reeglit. Ellu jäävad suured ja väikestest ettevõtetest spetsialiseerunud firmad. Kõige rohkem kannatab keskmise suurusega ettevõte. •• Kas suured peatöövõtjad peavad hakkama kadunud alltöövõtjate funktsioone üle võtma? Eks aeg-ajalt tuleb ikka selliseid probleeme ette. Ma ei usu, et hakatakse üle võtma, leitakse uus.


Toomas Luman: poliitikud peavad maksus端steemi k端lmutama ja muutma koolikorraldust

FOTO: RENE SUURKAEV


•• Kas te järgmise aasta sama ajani julgete turgu prognoosida? Meil siin omal on mingisugused arvutused tehtud eelarve jaoks, kuid ma ei julge nüüd küll ennustama hakata, kui palju turg selleks ajaks on kasvanud. Ehitusturg on teatud inertsiga. Kui majandus hakkab tõusma, siis ehitus tuleb viivitusega järele. •• Mida poliitikud peaksid tegema või mida vältima järgmise valitsemisperioodi jooksul? Ma panen alati imeks vahel akadeemilistest ja ka poliitilistest ringkondadest esile kerkivaid arvamusi. Näiteks väitsid euroskeptikud, et euroga pole meil enam võimalik rahvusvaluutat devalveerida ega konkurentsivõimet suurendada. Tegelikult polnud meil seda võimalust juba krooni kehtestamisest peale. Sellepärast pole ka olemas sellist ühte tarka soovitust valitsusele, et tehke nii ja siis hakkab hea. Kriisist väljudes on kõige tähtsam stabiilsus. Makse ei tohiks tõsta ja maksuseadusi ei tohi muuta. Väita, et meil peaksid olema tohutult aktiivsed tööturumeetmed ja veel mingid muud meetmed – see on lapsejutt. Meie riik on nii vaene, et kui me hakkaksime riigieelarvest kusagile hoogsalt raha juurde pumpama, siis saaks see raha oluliselt kiiremini otsa kui suurematel riikidel. Kusjuures suuremate riikide kogemus on näidanud, et ka nendel pole sellistest meetmetest abi olnud. Meid aitab ennekõike ikkagi korras riigimajandus. Eraettevõtlus saab teha oma plaane ainult siis, kui riigikassas on kohustuste täitmiseks piisavalt raha ja maksupoliitika ei too üllatusi. •• Millised reformid siis aitavad riiki efektiivsemaks ja edukamaks muuta? Ma räägin seda juba kümme aastat, et reformimist vajavad valdkonnad on haridus ja haldus. Üle 200 omavalitsuse pole Eesti-sugusele väiksele riigile lihtsalt mõeldav. Reform ei pea algama kaardile pliiatsiga uute piiride vedamisest, vaid tuleb hakata defineerima, milliseid teenuseid peab kodanik kohalikult omavalitsuselt saama ja millisel viisil. Alles siis saab struktuuride kallale minna. Valdade arv pole ju iseenesest küsimus, pigem see, kuidas sama teenuste hulka efektiivsemalt kättesaadavaks muuta.

6 9. veebruar 2011

Teine probleem seisneb hariduses, mida ma ei hakkaks lahti harutama mitte kõrgharidusest, vaid hoopis teisest otsast – põhiharidusest. Põhiharidus genereerib praegu tohutus mahus ebavõrdsust ja ebavõrdseid võimalusi. Ma ei näe siin üldse teistsugust lahendust kui see, et põhiharidus peab olema riiklik ühtsusharidus. •• Mida see tähendab? Haridusküsimusi peab lahendama riik ja ainult riik, mitte kohalik omavalitsus. Põhiküsimus on selles, et põhiharidust tuleb korraldada üle terve riigi ühesuguse kvaliteediga ja ühesuguse kättesaadavusega kõikidele lastele. Kui me praegu räägime Tallinna eliitkoolidest, siis on äärmiselt rumal, et võidujooks toimub juba esimesse klassi pääsemise nimel. Soome haridussüsteem on maailma üks paremaid ja efektiivsemaid ja seal on see probleem lahendatud juba aastaid tagasi. Parim kool on see, mis on lapse kodule lähim, kui hariduse kvaliteet pole kõikuv. •• Vähemalt alghariduse taset peetakse Eestis küll kõikjal ühtlaselt heaks. Ma küll ei tea, mille alusel seda heaks pidada. Kutsekoolide direktorid väidavad, et põhikoolist tulevad noored jagunevad kolme rühma. Ühed on põhikooli lõputunnistuse täie õigusega kätte saanud, kolmandikust saab paarikuulise intensiivse järeleaitamisega asja, viimane kolmandik pole põhihariduse programmi omandanud ja ilmselt ei omanda seda mitte kunagi. Kui põhiharidus oleks ühtlaselt hea, siis ei peaks jõukamad vanemad suuremate linnade tippgümnaasiumidele oma lastega tormi jooksma. Kui igal pool on sama kvaliteet, siis ei pea esimese klassi lapsega seda tegema. Tormi ei joosta ju mitte gümnaasiumiosale, vaid juba esimesele klassile. •• Rocca al Mare erakool võtab rõõmuga vastu need lapsed, kes kesklinna eliitkoolidesse ei mahtunud. See ju ongi ebavõrdsus, sest kõik vanemad ei suuda Rocca al Mare õppemaksu maksta. Meil süveneb üha rohkem olukord, kus vaesematest peredest pärit andekad lapsed tasalülitatakse ja ühiskond ei kasuta nende võimeid ära, sest ei hari neid piisavalt. Mina olen küll hästi parempoolse maailmavaatega, kuid

mõned asjad on vaja just riiklikult ära korraldada. Kui looduse poolt andekaid ei arendata esimese kuue kooliklassi jooksul piisavalt, siis nad ei kasuta oma andeid tulevikus ühiskonnale vajalikult. •• Kuidas siin riik midagi muuta saab? Aga miks ei saa? On vaja vastu võtta seadusemuudatus, et põhiharidusega tegeleb riik, ja kõik muu on ainult korraldamise tehnika. •• Esimese klassi võidujooks toimub ju ühe omavalitsuse piires sellegipoolest edasi. Põlva ja Tartu lapsevanemad ei jookse ju Gustav Adolfi gümnaasiumile tormi, seda teevad Tallinna elanikud. Sellepärast Tallinna elanikud jooksevadki, et pole ühtsusharidust. Tallinna mainekas koolis on isegi õpetaja leidmine lihtsam kui vallakoolis. Kui haridus oleks riigi käes, siis oleks üpris lihtne otsustada, et nendes kohtades, kus õhtul pole kohe võtta ei teatrit ega ka kino, makstakse õpetajale suuremat töötasu. Siis on õpetajad motiveeritud sinna minema. Ükski väikevald pole ise suuteline sellist otsust ellu viima. •• Kuidas mõjutab haridussüsteemi tasakaalustamatus teie suurt korporatsiooni? No kuidas ta siis ei mõjuta? Selleks, et ühe väikese riigi elanikud elaksid tulevikus jõukalt, peaksid nad oskama toota suure lisaväärtusega tooteid, mida teised tahaksid kõrge hinna eest osta. Kui need inimesed pole piisavalt hästi haritud, siis oleks naljakas loota, et jõuame Euroopa rikaste riikide esiviisikusse või -kümnesse. Samal ajal on meie naaberriikides just selline edasiviiv haridussüsteem. Soome koolis on esimesed üheksa klassi riiklik ühtsusharidus ja lastel pole vaja võidu joosta, vaid lihtsalt õppida. Õpetamise kvaliteet on ühtmoodi tagatud kauges Lapimaa vallas ja Helsingi kesklinnas. Võidujooks hakkab peale alles pärast üheksandat klassi. •• Kui palju aega sellise muudatuse tegemine Eestis võtaks? Kindlasti kuluks pärast poliitilise otsuse langetamist mitu aastat. Häda on selles, et selline fundamentaalne muudatus eeldab parteide konsensust. Ei saa minna nii, et üks koalitsioon teeb asja ära ja järgmine hakkab lammutama. •• See paistab olevat libe tee nagu ka haldusreformiga, mida sõnades kõik

toetavad, aga kui tegemiseks läheb, siis ei juhtu mitte midagi. Selles ongi asi, et haldusreformi tegemiseks veel polegi läinud. Selle reformi läbiviimiseks on seni poliitiline konsensuslik tahe puudunud. Kõik ütlevad, et peaks, mitte keegi ei ütle, et peab ja teeme ära. •• Kas poliitilise tahte puudumine muudab edu planeerimise võimatuks ka Eesti ettevõtjatele? Perspektiivis on siin selge oht. Riigi konkurentsivõime kannatab. •• Milliseks kujuneb negatiivne stsenaarium, kui samasugune kallerdamine edasi kestab? Kui meil pole piisavalt palju kõrgelt haritud insenere, kes suudaksid kõrgelt arenenud toodete loomisel osaleda, siis üle lahe asuv Soome on nendes asjades võimekam. Soome edu üheks aluseks on just haridussüsteem. Soomes on kõrged maksud ja suur hajali territoorium – need asjaolud ei saa ometi soomlaste kasuks rääkida. •• Kas ehitusvaldkonnas on võimalik moodustada saja või paarisaja inseneriga büroo? Ehituses algab kõik projekteerimisest. Ma ei tea, kui paljud Skandinaavia suured inseneribürood kasutavad Eesti insenere. Siiamaani ei saa ehitusinseneride halva ettevalmistuse üle kurta. Mastaabiefekti loomiseks jääb Eesti paraku ikka alati väikeseks. Kunagi Nokia uuris siin oma insenerikeskuse rajamist ja takerdus, sest ei leidnud siit piisavalt elektroonikainsenere. •• Eesti üks edukamaid rahvusvahelisi kaubandusärimehi Hillar Teder tellib oma objektide inseneritööd Skandinaaviast või Suurbritanniast, sest Eesti bürood on liiga väikesed. Suurte projektidega võib seda ette tulla. Kuid sellised nähtused pole seotud hariduse kvaliteediga. Teder võib suure projekti tellida Helsingist või Londonist, aga mõned tema nišijoonised võivad olla tehtud just siin Eestis. Kvantiteeti ja kvaliteeti ei saa segi ajada. •• Selleks, et lapsed peaksid matemaatika õppimist vajalikuks, peab neil olema mingisugune väljavaade neid teadmisi kasutada. Minule oli üllatuseks, et gümnaasiumi on võimalik lõpetada ilma matemaatikaeksamita. Lapsed ei vali gümnaasiumis matemaatikat sellepärast, et põhikoolis jäi nende matemaatikabaas nõrgaks. Riigil on seda probleemi lihtne lahendada.

•• Enne kriisi usuti, et äri ajamiseks peab ettevõtja olema esmalt tugev Eestis, seejärel Lätis ja alles siis vaatama näiteks Skandinaavia poole. Millised muudatused toimuvad Eesti võimalustes oma äri arendada? Eesti ettevõtjate põhituruks on Euroopa riigid. Mingi nišitootega võib ju ka mujal läbi lüüa. Eesti majandus on pärast kriisi päris heal stardipositsioonil, sest kui tootmismahud hakkavad kriisieelsele ajale järele jõudma, siis kulud on palju madalamad. Konkurentsivõime ja efektiivsus on olulisemalt paremad. Nüüd tuleb silmas pidada seda, et kui tahame praegusest heast stardipositsioonist hoolimata edasi vaeseks jääda, siis peame kiirelt kasutusele võtma Skandinaavia riikide kuluka heaolumudeli. Siis me ei suudagi jõukate sekka areneda. •• Inimesed ju tahavad heaolu. Inimesed peavad ka sellega arvestama, et loodusseadused kehtivad kõigest hoolimata. Meie sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on seniajani oluliselt madalam kui arenenud riikides. Selleks, et lusti lubada, peab kusagilt raha tulema. Seni, kuni meie majandus ei suuda nii palju raha genereerida, ei saa me endale ka inimeste padjakesel kandmist lubada. Keegi peab lõbu kinni maksma. Lõuna-Euroopa riikides harrastati madalale sisemajanduse kogutoodangule vaatamata põhjamaalikku inimeste patjadel kandmist ja jõuti ummikusse. Meie ju ei taha seda. •• Kas koos presidendiga Rootsi kuninga vastuvõtul viibides tekkis tunne, et Eesti ettevõtja võib sealsel turul saada tugevama positsiooni? Kriis on sellisele arengule kõvasti kaasa aidanud. Kui enne kriisi oli Skandinaavias levinud suhtumine, et toode peab olema pigem tehtud Põhjamaades, mitte aga Baltimaades, siis nüüd on oluline asja tarvitamise väärtus ja hind. Sildistamine on seal oluliselt vähenenud, mida tõestab ka Skandinaavia suunas hoogsalt kasvanud ekspordimaht. Rikastel aegadel inimesed ei mõtle, kas tasub rohkem raha välja käia lihtsalt selle tunde eest, mida pakub mingisuguste otsuste langetamine legendide või eelarvamuste põhjal. Nüüd, kui üleliigset raha enam pole, ei takerdu mitte keegi enam legendi, et Soomes valmistatud asi on oluliselt parem kui Eestis samade seadmetega tehtu.


•• Kuidas te näete idaäri arengut? Kas sillateooria töötab veel? Meie eksport Venemaale on kõvasti kasvanud. Iga ettevõte, kes sinna ekspordib, ütleb, et see on hea. Samal ajal teame, kui turbulentne ja riiklikult juhitav see turg seal on. Kui meie ekspordist küllalt suur protsent läheb sinna ja see turg mingi administratiivse otsusega sulgub, siis peab oskama näha lahendust ka sellele olukorrale. •• Idaäri teema ümber on viimastel aastatel dramaatilisust vähemaks jäänud. Kui paar aastat tagasi sai mõni toiduainetööstur ühe koorma Venemaa poole teele saata, rõõmustati kõvasti. Nüüd töötavad terved tootmisliinid selles suunas väga vaikse sahinaga. Mine võta kinni. Ilustamine või hirmutamine on inimloomusele omane. Mitte alati ei taheta näha tõsiasju. •• Mis hakkab juhtuma meie lähimas nn asumaas Lätis? Me oleme Lätiga nagu siiami kaksikud. Me ei peaks Läti puhul oma saba väga kergitama, sest väga sageli on Lääne-Euroopa ettevõtted investeerinud Lätti oma Eesti tütarettevõtte kaudu. See seab küsimärgi alla selle, kas me sisuliselt ikka olime seal nii suur investor. Lätist tahaks olla emotsioonide pärast ikka parem. Kuid ratsionaalselt võttes asub Eesti edu võti just Lätis. Kui Lätil läheb halvasti, siis see mõjub Eesti ettevõtetele dramaatiliselt. Läti edu aga võimendab meie ettevõtjate edu. Ma küll loodan, et Lätil läheb hästi ja nende valitsus on teinud õigeid otsuseid rahanduspoliitika korrastamisel. Meie panime oma poe Lätis kinni, sest ehitusturg lõpetas seal teatud ajaks igasuguse toimimise. •• Lätil on hea geograafiline asukoht, mis seab nad igal juhul naabrite suhtes eelisseisu. Asukoht annab Lätile eelise. Nende viletsus sai alguse ebaõnnestunud erastamispoliitikast. Eestis said lääne ettevõtjad tänu oma suurematele finantsvahenditele eelise, kuid nad tõid siia ka raha ja oma oskusteavet. Praegu pole kellelgi põhjust arvata, et Läti valitsus pole teel eelarvetasakaalu poole. Riia on miljonilinn ja Läti on kolmest Balti riigist keskmine, mis annab neile päeva lõpuks eelise.

•• Millal tasub ettevõtjatel hakata Läti poole vaatama ja sinna investeerima? No seda ma küll ennustama ei hakka. Üks ilmaennustaja tõrjus süüdistusi, et tema ennustused ei lähe täppi, sõnadega, et ennustus ise läheb alati täppi, ainult kuupäevad veavad alt. Kahjuks pole see tänavuse aasta teema. Kui vaadata Läti eelarve seisu, siis pole siin tegemist haigusega, mida ravitakse ühe aastaga. •• Kuidas on Eesti energeetikapoliitika ja Eesti Energia tegevus meie ärikliimat mõjutanud? Mis sellega on? Kas kusagilt on olnud kuulda, et sellega on midagi halvasti? •• Sugugi mitte. Minu meelest on siin kõik väga suurepärane. Eesti ettevõtlus mängis suurt rolli, et meie elektrijaamu ei erastatud võileivahinna eest. Sellest on olnud ka Eesti riigile suurt kasu. Kui meenutame Eesti Energia nimetamisväärseid dividende, siis ilma elektrijaamadeta poleks neid tulusid riigieelarvesse mitte kusagilt võtta olnud. •• Millal võiks Eesti Energia või tema osade börsile viimine päevakorda tõusta? Kindlasti muutub see ühel päeval teemaks. Kuid kiires ajagraafikus ei tasu seda oodata. Kui energiaturg hakkab vabaturureeglite järgi toimima, siis kaob vajadus paljude administratiivsete hoobade järele. Eesti Energia võlakirjad on börsil noteeritud. Poliitikutele meeldib trummide saatel minna ja trummide saatel tulla, aga Eesti Energia börsile minek toimub siis, kui see näib majanduslikult otstarbekas. •• Kas teile ei tundu, et Eesti Energia on panustanud rohkem kauplemisvõimalustesse kui tootmisvõimsustesse? See on legend, millega ma ei nõustu. Inimesed, kes numbreid valdavad, pole sellist puudust märganud. Olukorras, kus Eesti Energia käes on üle 90 protsendi riigi elektrienergia tootmisvõimsusest, pole ma kindel, et nad peaksid veelgi rohkem panustama. Sellegipoolest on palju investeeritud tootmisvõimsuste nüüdisajastamisse, saaste vähendamisse ja toimimiskindlusse. •• Kas võib juhtuda, et ühel päeval ei tasu enam põlevkivist elektrit toota, vaid hoopis õli ajada? Me ei peaks oma tulevikunägemustega praegusest tegelikkusest ette tormama. Praegu on meil toimivad

elektriühendused peamiselt vaid Venemaaga, kus energeetikas valitseb korralagedus ja administratiivne käsuliin. Sellises olukorras oleks kergemeelne neid elektrienergia tootmisvõimsusi mitte omada. Loodetavasti valmib varsti teine elektriühendus Soomega ning Leedu ja Poola klaarivad elektriühenduse loomiseks oma erimeelsused ära. Võib-olla tuleb selline periood, kus tasub jaamad seisma panna ja konserveerida. Ma alati imestan, kui lõpliku tõega tulevad välja inimesed, kes pole oma elus kordagi energeetikaga reaalselt kokku puutunud. •• Teadmiste vähesus teeb otsustamise lihtsamaks. Milline on teie nägemus tuumajaama ehitamisest? Minu ettevõte tuumajaama kohe kindlasti ei ehita, sest meil puudub selle valdkonna kogemus. Eesti seisukohalt oleks kõige õigem tuumajaama ehitamine Leedusse, kus see on ajalooliselt olnud ja kus on infrastruktuur ja kompetentne kaader ning kus see sobib kõikidele Balti riikidele kõige paremini. Eesti peaks olema Leedu tuumajaamas omanikuna esindatud. Koostöö Leeduga pole seni piisava kiirusega liikunud. Eestisse tuumajaama ehitamist peaks hakkama tõsisemalt arutama alles siis, kui on lõplikult selge, et sellest Leedu projektist ikka asja ei saa. •• Teie veel loodate Leedule? Leedus esineb veel üksikuid arenguraskusi, aga ma loodan, et need ületatakse. Raskused ei tähenda, et seda ei tule. Kuid samas on õige, et Eesti Energia on valinud Eestis tuumajaamale asukohta. Kui Leedus läheb asi nurja, siis meie pole lihtsalt niisama aega kaotanud. Kuid puhtalt jaotuse ja infrastruktuuri mõttes on Leedu parim koht. •• Milliseid erialasid tasub õppima minna tänavustel koolilõpetajatel? Eranditult kõiki erialasid, kuid üksnes tingimusel, et õpitakse väga hästi. Sellist võluvitsa, et õppige juurat ja saate hästi makstud advokaadiks, pole arukas kellelegi pakkuda. •• Kas tööjõu Eestist lahkumine ei pane teid muretsema? Loodus tühja kohta ei salli. Kui eestlane läheb ära, siis tuleb mõni lätlane või soomlane asemele. Inimene peab esmalt vaatama, milleks tal on andeid. Mitte kõik pole näiteks sama matemaatilise võimekusega. 1

www.wuerth.ee

6 mõtet Toomas Luman, veebruar 2011

1. Kriisist väljudes on kõige tähtsam stabiilsus. Makse ei tohiks tõsta ega maksuseadusi muuta. Väita, et meil peaksid olema tohutult aktiivsed tööturumeetmed ja veel mingid muud meetmed – see on lapsejutt. Meie riik on nii vaene, et kui hakkaksime riigieelarvest kusagile hoogsalt raha juurde pumpama, siis saaks see raha oluliselt kiiremini otsa kui suurematel riikidel.

2.

Suur probleem seisneb hariduses, mida ma ei hakkaks lahti harutama mitte kõrgharidusest, vaid hoopis teisest otsast – põhiharidusest. Põhiharidus genereerib praegu tohutus mahus ebavõrdsust ja ebavõrdseid võimalusi. Ma ei näe siin üldse teistsugust lahendust kui see, et põhiharidus peab olema riiklik ühtsusharidus. Haridusküsimusi peab lahendama riik ja ainult riik, mitte kohalik omavalitsus. Põhiküsimus on selles, et põhiharidust tuleb korraldada üle terve riigi ühesuguse kvaliteediga ja ühesuguse kättesaadavusega kõikidele lastele.

3.

Minu hinnangul peitub probleem riigihanke dokumentide ebapiisavas läbitöötamises. Ja sageli võta-

vad tellija esindajad hankeprotsessis ette mingisuguseid kummalisi samme. Vandenõuteooriaid võib punuda, kuid ma arvan, et 90 protsendil juhtudest on tegemist lihtsalt ebakompetentsusega.

4.

Kust kohast see riik nüüd nii õhukeseks on hööveldatud? Sellist asja pole ollagi. Riigiasutustes koondati valdavalt vaid täitmata töökohad.

5.

Loodusseadused kehtivad kõigest hoolimata. Meie sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on seniajani oluliselt madalam kui arenenud riikides. Selleks, et lusti lubada, peab kusagilt raha tulema. Lõuna-Euroopa riikides harrastati madalale sisemajanduse kogutoodangule vaatamata põhjamaalikku inimeste patjadel kandmist ja jõuti ummikusse. Meie ju ei taha seda.

6.

Eesti seisukohalt oleks kõige õigem tuumajaama ehitamine Leedusse, kus see on ajalooliselt olnud ja kus on infrastruktuur ja kompetentne kaader ning kus see sobib kõikidele Balti riikidele kõige paremini. Eesti peaks olema Leedu tuumajaamas omanikuna esindatud. FOTO: RENE SUURKAEV

9. veebruar 2011 7


Henrik Ilves henrik.ilves@epl.ee

Kui Estonian Air poleks lennufirma, vaid saekaater, oleks ta ammu pankrotis. Mullused majandustulemused ei ole veel avalikustatud, ent sellegipoolest võib eksimist kartmata öelda, et viimase kolme aastaga koguti kahjumit paarsada miljonit krooni.

8 9. veebruar 2011

Lisaks kummitavad ettevõtet üha tugevnev konkurents odavlennufirmade poolt, aina ülespoole kerkivad kütusehinnad ja üldine turu madalseis. Aga Estonian Air ei ole saekaater, vaid rahvuslik lennukompanii, mille õhulaevad on värvitud sinimustvalgetes toonides, kus sööke ja jooke pakuvad rahvusmustrilistes kostüümides stjuardessid ja millest 90 protsenti kuulub nüüd riigile – ehk meile kõigile. Sügisel, kui Estonian Airi aktsiapaki enamuse minek riigi kätte sai kindlaks, ei varjanud ka valitsuse liikmed, et sisuliselt oli valida: kas lasta firmal pankrotti minna või võtta see üle. Ülevõtmise kasuks nimetati vähemalt laiemale publikule asjaolu, et lennufirma hukk kaotanuks eestlastele mitmed sihtkohad, kuhu lennata, ning välismaalastele, sealhulgas ärimeestele, jäänuks vähem valikuid meie riiki jõudmiseks. Ei saa öelda, et Estonian Airi juhtkond firma laineharjale tõstmise nimel ei pinguta. Uued ning väiksemad ja säästlikumad Bombardier CRJ900 lennukid, millest kaks on juba jõudnud Estonian Airi käsutusse ja kolmas saabub tuleval aastal, on vaid üks osa ümberkorraldustest. Kuid seni siiski ainuke suurem muudatus, mis on ka ellu viidud, sest strateegilised ideed, mida ka avalikkusesse on paisatud – näiteks „põrkestrateegia”, mis tähendab enne põhisihtkohta jõudmist vahepeatuste tegemist, või kopteriliini avamine –, pole isegi mitte veel paberil, vaid alles koosolekusaalides arutamisel. Palju kõneainet pakkunud lennukid on aga käes. Uued, moodsama

interjööriga ja säästlikumad, samal ajal pisemad mõõtmetelt, kitsamad seest ning väiksema lennukaugusega. Kas eestlased Bombardier CRJ900 NextGeni õhulaevad ka omaks võtavad või jäädakse taga nutma suuremaid ja kallimaid lennukeid, näitab aeg. Siinkirjutaja – 187 sentimeetri pikkune ja sajakilone mehemürakas – igatahes ennast kuigi ebamugavalt Bombardieris ei tundnudki, kui välja arvata lennuki ülikitsad tualetid, kus toimetamist soovitaks võimaluse korral pigem vältida. Positiivse poole pealt võib kindlasti aga märkida seda, et kuna lennuki mootorid asuvad taga, siis on vähemalt eespool istujatel lend tunduvalt vaiksem kui Boeing 737-ga reisides.

Bombardier ragistab kasumit teha Samal ajal kui suur osa maailma lennufirmasid ägab raskustes, hõõruvad ka raudteeveeremit tootva Kanada kompanii Bombardieri lennundusharu Aerospace’i juhid käsi. Mitte muidugi pelgalt Estonian Airile müüdud kolme CRJ900 NextGeni lennuki pärast, vaid kõigi vähem kui 20 aastaga müüdud enam kui 1700 CRJ-seeria õhulaeva tõttu. Mida olulisemaks muutub lennunduses mobiilsus ja kütuse kokkuhoid, seda paremini nende Boeingu ja Airbusi toodangust väiksemad lennukid kaubaks lähevad. Bombardieri CRJ-seeria lennukite suuna juht Jean-Guy Blondin ütleb Montréali kogunenud Eesti ajakirjanikele varjamatu rahuloluga, et regional jet ehk lühimaalennukite ideoloogia ongi tegelikult nende välja mõeldud, ja lisab enesekindlalt, et firma suurim konkurent alla saja-

kohaliste lennukite ehitamise alal (Brasiilia tootja Embraer – toim) ei kujuta Bombardierile mingit ohtu. Suuremaid lennukeid Bombardier ehitada ei tahagi, sest nagu Blondin ütleb, pole see nende turunišš ja miks peaks olemagi – CRJ lennukeid on kümnete kaupa müüdud ka sellistele lennundushiidudele nagu Delta ja Lufthansa. Lisaks toodab ettevõte ka turbopropelleriga lennukeid ning väiksemaid, nii-öelda eralennukeid. Viimased minevat praegu eriti hästi kaubaks Venemaa uusrikastele. Bombardier ise usub, et suudab lähema 20 aastaga maha müüa 12 800 lennukit enam kui 600 miljardi USA dollari eest. Kui keskmine nafta hind jääb püsima ülalpool 100 USA dollari piiri barreli kohta, ja Bombardier usub, et see nii ka läheb, sunnib see lennukompaniisid säästlikumate õhumasinate peale üle minema. Kütusekulu moodustab aga lennunduses praegu kõikidest kuludest umbes neljandiku. Bombardieri tehas Kanadas Mirabelis Montréali lähedal, kust ka Estonian Air oma lennukid kätte sai, ei ole aga tegelikult midagi muud kui üks suur montaažiüksus. Lennukite erinevad osad saabuvad üle maailma nii Bombardieri enda tehastest kui ka allhankijatelt ning veidi enam kui 2000 töötajal Mirabelis jääb üle teha põhimõtteliselt sama, mida poisikesed lennukimudelitega – osad omavahel kokku panna. Tehas töötab nagu tehas ikka, ainult komponendid on ebaharilikult suured. Lisaks muidugi katsetused iga lennukiehituse etapi järel ning katselennud õhulaevade valmimise järel.

Eesti ajakirjanikel lennukite kokkupanekut pildistada või filmida ei lubata – konkurendid võivat kaadritelt ärisaladusi välja lugeda. Aga asjatundmatule silmale kõige üllatavam on see, et lennuki ehitus algab mitte kerest, vaid tiibadest. Sellele „istutatakse” kere, kuhu omakorda paigaldatakse mootorid, istmed, juhtimisseadmed ja kõik muu, mis lennukist lennuki teevad. Kokku võtab ühe lennuki tootmisprotsess tehases aega umbkaudu kaks kuud. 88 istekohaga CRJ-900 NextGen, millega lendab Estonian Air, on oma perekonna üks suuremaid ja võimekamaid, jäädes alla vaid uusimatele CRJ-1000 mudelitele. Just 100 reisijat mahutavast CRJ-1000-st, mis esimese lennu tegi alles 2008. aastal, ootab Bombardier lähiaastateks üht korralikumat müügihitti – omaduste poolest on see Boeingu väiksematele mudelitele kõige lähemal. CRJ-seeria lennukite turvalisuse koha pealt ütleb Blondin ootuspäraselt, et talle ei meenu ühtegi juhtumit, kus Bombardieri CRJ-seeria lennuk oleks tehnilise rikke tõttu alla kukkunud. Küll aga ei saa tema sõnul lennunduses kunagi välistada, et satuvad kokku mitu halba koosmõju – näiteks ilm ja piloodi eksimused. Samal ajal on airBalticu kasutataval Bombardier Q400-l küll rohkem probleeme esinenud, ent need on ka hoopis teistsugust tüüpi, turbopropelleriga lennukid. Ka Estonian Airi uue lennuki Islandi kaudu Tallinna tüürinud kapten Jaanus Nuut ütles enne starti, et muljed lennukist on head ja Q400-ga seda võrrelda oleks asjakohatu. „Mõned asjad siiski on, mida Bombardier kuidagi korda ajada ei suuda,”


Kas Bombardieri lennukid tõmbavad Estonian Airi mootorid käima? jätkas Nuut ehmatama panevalt, ent tüüris siis jutu hoopis lennuki tualettide LED-tuledeni, mis ukse avamisele alati õigesti ei reageerivat. Põhiline, mille Estonian Air Bombardier CRJ900 NextGenidega saavutab, on kulude kokkuhoid. Edasitagasisõit Amsterdami või Londonisse on kütusekulu arvestades lennufirma juhi Andrus Aljase sõnul ligikaudu viiendiku võrra odavam kui seni kasutatud Boeing 737-ga. Boeingud jäävad vähemalt esialgu Eesti Õhu värvides edasi lendama ning kui tšarterreiside turg taas korralikumalt käima läheb, siis leiaksid need rakendust ka seal. Lennukipargi uuendamisele järgnevate sammude astumine on juba märksa keerulisem. Välja võib mõelda mis tahes innovaatilisi lahendusi, aga lennundus on nii jäik, et neid töösse rakendada on keeruline. Näiteks võiks olla võimalik check in teha ka SMS-i teel, aga rahvusvaheliste broneerimissüsteemidega ühendada on seda kui mitte võimatu, siis äärmiselt kallis. Ryanairi ja teiste odavlennufirmade eeskujul omaenda broneerimissüsteemi loomisega lõikaks Estonian Airi sugune väikefirma aga välisriikide kliendid endast sisuliselt ära, pealegi ei klapi odavlennufirma stiilis ärimudel ettevõtte strateegiaga – jääda täisteenindust pakkuvaks lennuettevõtteks. SAS-i osaluse väljaostmine riigi poolt andis praegu Estonian Airile majandusliku tagala tagasi, kuid tulevikus ei ole lennuäris väikese firmana isepäi tegutsemine ilmselt pikalt mõeldav. Juba suuremates lennujaamades maandumis- ja õhkutõusmisaegade saamine on paras pähkel, kus läbirääkimislaua

taga peavad tulemuste saavutamiseks musklid tugevad ja treenitud olema. Selles osas on praegu abiks, et SAS-ile jäi Estonian Airis kümneprotsendine osalus, ent samal ajal on Skandinaavia lennufirma enda tulevik üpris segane. Riigi enamusosalus tõi Estonian Airi äritegevusse juurde veel ühe muutuja – poliitilise. Firma esindajate sõnul ei ole praegu majandusministeeriumilt ettekirjutusi äriplaanile tehtud. Kohe toimuvad aga valimised ning neljast suuremast erakonnast kolme valimisprogrammid kõnelevad nagu ühest suust – tuleb luua rohkem otseühendusi maailma ärikeskustega. Niisiis, kui tulevane majandusminister on näiteks reformierakondlane, kes partei valimislubadused ka ellu viib, lendab Estonian Air varsti kui mitte Tokyosse, siis vähemalt Zürichisse. Firma omanik ehk riik võib ju panna Estonian Airi Šveitsi vahet sõeluma ja selle kinni maksta, lootuses, et ehk satub pardale mõni tulevane Eesti majanduse suurinvestor. Ent kui lennukompanii tahab tegutseda normaalse äriettevõttena, siis sellised avantüürid talle kasuks ei tule.Kahjumlike sihtkohtade avamine teeks Estonian Airi jaoks kindlasti keerulisemaks ka uue peremehe leidmise. Päästerõngaks võib kujuneda agressiivselt laienev Lufthansa, kes on juba ostnud näiteks Austrian Airlinesi ning on mitmete kuulujuttude kohaselt ripsutanud tiiba ka SAS-i suunal. Ent samal ajal jääb Eesti Lufthansa koduturust Saksamaast juba üsna kaugele. 1 Ajakirjaniku reisikulud Kanadasse katsid Estonian Air ja Bombardier.

ole kohal PERSONALIJUHTIMISE AASTA TIPPSÜNDMUSEL!

personalijuhtimise konverents 2011

PRODUKTIIVNE 7.-8. APRILLIL 2011 TA R T U S , D O R PAT I KO N V E R E N T S I K E S K U S E S

oma ala parimad esinejad eestist, itaaliast, norrast ja soomest! l i s a i n f o: k a t r i n a l a u r s o n, k a t r i n a @ p a r e . e e

WWW.PARE.EE 9. veebruar 2011 9


Kust leida raha tervishoiule?

Margit Aedla TM Kodu ja Ehitus

Kui haigekassa tulude ja kulude vahele jääb aastateks laiutama suur täitmata auk, siis halvemate prognooside järgi võib puudujääk 2030. aastaks ulatuda 511 miljoni euro ehk 8 miljardi kroonini.

10 9. veebruar 2011

Musta stsenaariumi vältimiseks on juba praegu vaja teha konkreetseid valikuid ja otsuseid. Raha on juurde vaja. Kas tõsta ravikindlustusmaksu, laiendada maksukohuslaste ringi pensionäride arvelt või hankida täiendavat raha eelarvest muude maksude tõstmise kaudu? Või viia teenuseid 511 miljoni euro eest haigekassast välja ehk siis meeletult kärpida? Rahvastiku vananemise tõttu kasvab maksu mittemaksvate kindlustatute osa 45%-st 2008. aastal 47%-ni 2030. aastal ja 51%-ni 2050. aastal. Ülalpeetavaid on ühel hetkel rohkem kui maksumaksjaid. Pensionäre on praegu elanikkonnast üle 28%, 2030. aastaks prognoosi kohaselt 32%. Faktid ja olukord on teada, valikud aga mitte, sest enne valimisi ei taha keegi midagi konkreetset lauale panna. Maailma terviseorganisatsioon WHO on teinud ettepanekuid olukorra lahendamiseks. WHO on uuringus ühe ettepanekuna välja käinud, et pensionärid on perspektiivis ainus sotsiaal-majanduslik rühm, kes võiks kulusid kandes kas otseselt või valitsuse kaudu ravikindlustuses osaleda. Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri Ivi Normeti sõnul on häda selles, et enne valimisi pole laual mitte midagi selget. Praegu on vaid erinevad arvamused. Mis aga pärast valimisi välja käiakse, ei oska veel ennustada. Ministeeriumi spetsialistidel on muidugi oma arvutused tehtud ja visioon olemas, mis ka uuele ministrile välja pakutakse. „Meie eelistus on see, et järgmise plaanitava pensionitõusu sisse oleks arvestatud ka maks solidaarsesse ravikindlustusse. Muidugi ei tule see summa kusagilt laest, vaid ikka lõpuks riigieelarvest. Aga juba täna maksab riik suuresti peale ka miinuses olevale pensionikassale. Eks need summad tulevadki muude maksude arvelt. Missugune saab olema see tehniline lahendus, see tuleb läbi arutada. Sisuliselt võttes on haigekassa pankrotis, elatakse vanast rasvast ehk reservidest. Suuremast katastroofist aitas päästa viimasel hetkel tehtud oluline samm: tervisekindlustuse alt viidi välja suures mahus töövõimetuslehed. See tõstis muidugi töötajate ja tööandjate

maksukoormust ning ei väljendu ka inimeste tervishoiukulutuste omaosaluses,” ütleb Ivi Normet. Ka haigekassa tervishoiuökonoomika osakonna juhataja Triin Habicht leiab, et tuleb suurendada ringi, kelle eest ravikindlustusse panustatakse. „Täna on suur rühm lapsed ja pensionärid. Tuleb ju vaadata, et koorem töötavale rahvale ei suureneks ning nende rahulolematus ei süveneks. Supp ei tohi lahjemaks minna ja teenused vähem kättesaadavaks muutuda. See ei tähenda, et pensionärid peaksid ise maksma oma niigi väikesest pensionist ravikindlustust, see raha võiks tulla näiteks riigieelarvest,” arvab ka Triin Habicht. Kuid sellegi variandi puhul tekib küsimus: mis maksudest see lisaraha peaks tulema? Majanduskriis tõi kaasa SKT märkimisväärse vähenemise aastatel 2008–2010 ja on ühtlasi suurendanud suhtelist maksukoormust, mis ulatub 36%-ni SKT-st. Lõppkokkuvõttes muutub mis tahes maksude tõstmise kaudu ikkagi inimese rahakott õhemaks, supp lahjemaks ja panustamine vähem motiveerituks. Siit kerkib üles uus teema: vajadus vaadata üle kogu maksusüsteem ja ehk loobuda nn märgistatud ravikindlustusmaksust. Umbes kaks kolmandikku meie tervishoiu kogukuludest kaetakse ju sotsiaalmaksust, mis tööturu olukorra muutudes on üsna haavatav.

Töövõimetushüvitis kassast välja Mille arvelt ikkagi peaks selle võimaliku 511 miljoni eurose augu tervishoius paarikümne aasta pärast katma? Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu pakub, et kolmest allikast. Esiteks: parem sotsiaalmaksu laekumine, mis sünnib kõrgemate palkade ja parema tööhõive kaudu. Tõsine väljakutse koht on Reinsalu arvates puuetega inimeste osalise tööhõive tagamine. Teiseks: tulusisendite mitmekesistamine. „Arvan, et pikemas vaates on loogiline, et töövõimetushüvitisi ei kaetaks enam haigekassa eelarvest. Samuti toetan seda, et teatud kulutusi tervisesektoris peaks täiendavalt tulevikus rahastama riigieelarvest, nagu näiteks retseptiravimite omaosaluse vähendamine eaka-

ALLIKAS: HAIGEKASSA

Inimestel puudub Aastaid on räägitud sellest, et lisaraha peaks tervishoidu tooma erakindlustus. Ka koht toodetele on justkui olemas – näiteks hambaravi, ravimite või haiguspäevade hüvitamine. Miks kindlustusseltsid neid tooteid aktiivselt ei paku ning väga vähesed üleüldse tervisekindlustusega tegelevad? Kas see näitab seda, et avalike teenustega ollakse siiski rahul ja pole vajadust midagi juurde osta? Või on siis odavam maksta ühel korral vaja mineva teenuse eest otse omast taskust kui pidevalt tasuda kindlustusmakset? Lõpuks taandubki kõik sellele, kui palju lisakatet meil üldse vaja on ja kui palju me oleme nõus selle eest maksma. Kas haigena saamata jäänud tulu on väiksem kui kindlustusmaksed? Haigekassa juhi Hannes Danilovi sõnul ei ole eraravikindlustuse

puhul üksikute teenuste kindlustamine võimalik, sest kindlustusrisk on suur (hambaravis üle 50-aastastel ligi 100%, sama ka hooldusravis) ja kindlustuspreemiat, mis seetõttu läheb väga suureks, ei jõua inimesed maksta. Sellepärast ka hambaid ja hooldusravi ei kindlustata, põhjus ei ole tingimata inimeste väheses teadlikkuses. „Kindlustusfirma hakkab kindlustama siis, kui haigestumisriski saab vähendada – kindlustada suuremat hulka teenuseid ja nooremaid inimesi, kelle risk haigestuda on väike. Siis on võimalik riskipreemiat vähendada,” ütleb Hannes Danilov. Seni on ERGO olnud ainuke erakindlustusselts, kes pakub ravikulude asenduskindlustust isikutele, kes mingil põhjusel ei ole riigi poolt kindlustatud. Pakutavate pakettide sees


Tervishoiu raha Ravikindlustuse tulud ja kulud (miljonit eurot)

717

737

720

Tervisesüsteemi peamised rahaallikad (% kogutulust, maksuliikide järgi) 2000

66,0

19,7

4,6 4,6 3,5 1,6

2001

67

18,8

4,4 4,1 3,9 1,7

2002

65,6

19,9

4,3 4,7 3,8 1,7

2003

65,4

20,8

5,2 3,5 3,2 1,9

2004

65,7

21,3

4,1 4,3 2,6 1,9

2005

66,2

20,4

5

2006

61,6

25,1

5,2 2,9 2,8 2

2007

64,2

21,9

5,4 3,9 2,7 2

744

SSotsiaalmaks

OOmaosalus

KKäibemaks

M Muud maksud

Haigekassa kindlustatute jaotus, 2008 Kindlustatuid kokku 1 284 195 20,4

23,6

2010

2011

Ravikindlustuse tulud Ravikindlustuse kulud Jaotamata tulemi (reservide) kasutamine

Võlaõiguse alusel kindlustatud 5 491

Töötajad, juhtkonnaliikmed 625 177 Füüsilisest isikust ettevõtjad 45 759

ÜÜksikisiku tulumaks

4,1 2,1 2,2

AAktsiisid

Tervishoiu kogukulude osakaal SKT-st (%) 5,1

5,4

6,1

2006

2007

2008

7

2009*

* esialgsed andmed

motivatsioon lisakindlustuseks on ka hambaravi ja ravimite kulude kindlustus, eraldi neid aga ei pakuta. Ravikulude lisakindlustust aga ei paku Eestis ükski kindlustusandja. Miks on see nii? „Esiteks puudub inimeste valmisolek oma tervisesse investeerida. Valdav on usk ja veendumus, et minuga midagi ei juhtu ja kui juhtub, siis suudan kõik kulud ka ise tasuda. Samas, kui patsiendid teadvustaksid, palju kvaliteetne ravi tegelikult maksab, osataks seda teenust paremini hinnata ja sellest tulenevalt ka oma tervisekäitumist muuta. Praegu on ravi näiliselt tasuta, sest makstud sotsiaalmaksu inimene ei tunneta ja ravi eest maksab üldjuhul haigekassa,” selgitab ERGO tervisekindlustuse riskijuht Aleksei Datskovski. Teiseks puudub ravikorralduse süsteemi toetus. Kuna asenduskind-

lustuse hind on peaaegu sama mis riikliku ravikindlustuse oma, siis loomulikult ei ole riigi süsteemis kindlustatud inimesed valmis maksma lisa. „Näeme võimalust teha koostööd haigekassaga sel moel, et osa ravijuhtumi kulusid hüvitaks riiklik süsteem ja osa eraravikindlustus. See muudaks eraravikindlustuse paljude jaoks kättesaadavamaks ja ka selle ostmise motiveeritumaks. Toome näiteks Leedu, kus haiglaravikulud kannab riiklik ravikindlustuskassa. Mugavuse eest maksab erakindlustus – kiirem teenindus, paremad tingimused jne. Eestis see nii ei toimi. Kui meie haigekassas kindlustatud inimene soovib saada paremat teenust, näiteks soovib eriarsti vastuvõtule väljaspool järjekorda, siis peab ta ka kõik kaasnevad ravikulud ise

kinni maksma, kuna haigekassa ei kompenseeri väljaspool järjekorda saadud ravi. Siin oleks abi näiteks eraravikindlustusest,” ütleb Aleksei Datskovski.

Kindlustus ootab otsuseid Kolmas põhjus, miks eraravikindlustusel pole eriti suurt kasvupinda, on asjaolu, et eraravikindlustusmakseid maksustatakse erisoodustusmaksuga, juhul kui makse teeb tööandja. Enam-vähem kõigis teistes EL-i riikides pakutakse eraravikindlustust grupikindlustuse näol (näiteks ettevõtted kindlustavad oma töötajaid) ja riik toetab seda maksusoodustustega. Eestis oleks selline lähenemine tööandjale täiendav maksukoormus, mis praeguses majanduskeskkonnas ei leia positiivset vastukaja.

Neljanda põhjusena toob Aleksei Datskovski esile selle, et inimesed, kellel on valida, kas osta teenust haigekassalt või erasektorist, ei ole eraravikindlustusest ja pakutavatest võimalustest teadlikud. Neid inimesi ei ole muidugi väga palju – aga näiteks vabakutselised. „Selle hetkeni, kui riiklik ravikindlustuse süsteem ja maksustamine jääb samaks, ei arene ka eraravikindlustus. Kui õnnestuks kokku leppida, missugused raviteenused peaks kindlasti katma haigekassa ja missugused antakse erasektorile, ning sellega kaasneks maksusoodustused – näiteks eraisikutele analoogiliselt pensioni kolmanda samba maksetele või tööandjate maksusoodustused –, siis saame rääkida ka eraravikindlustuse arendamisest,” nendib Aleksei Datskovski. 1

tele ja kroonilistele haigetele. Samuti on mõistlik arendada meie tervishoiuteenuste eksporti, mis oleks lisavahendite allikas,” jagab sotsiaalkomisjoni esimees oma mõtteid. Kolmandaks: tööandjaid tuleb motiveerida täiendavalt tervisekindlustusse panustama. „Selleks on mõistlik kaotada erisoodustusmaks nn inimkapitali investeeringutele. Arvan, et haigekassa juures võiks olla täiendav kindlustusskeem, kuhu tööandjad saaksid teha makseid ja mis kataks omaosaluse kulusid eelkõige hambaravile, taastus- ja hooldusravile. Meie pakutud ulatus oleks aastas 100 000 krooni ehk 6391 eurot,” ütleb Reinsalu. Ravikindlustusmaksu 13%-lt 15%-le tõstmist Reinsalu kindlasti ei poolda, samuti ei toeta ta pensionäride sotsiaalmaksustamist. Kas aga muuta praegust mudelit? Sotsiaalkomisjoni esimees vastab: „Selge on see, et üldine solidaarse tervisekindlustuse mudel peab säilima. Praegune kõrge tööpuuduse määr on seda suhet nihutanud maksete tegijate kahjuks, kuid tööhõive paranedes see suhe muutub. Peame täiendavalt toetama tervishoiu rahastamissisendite mitmekesistamist (riigieelarve, teenuste eksport, täiendavad kindlustusskeemid). Üldine sotsiaalmaksupõhine rahastamine peaks säilima. Üks olulisi kulutuste vähendajaid on terviseennetuse programmide tulemuslik arendamine. Haigekassa kuludest on südame ja veresoonkonna haiguste, kasvajate ning õnnetuste ja vigastuste kulud suurimad. Uuringud on näidanud, et süsteemse ennetusega ning skriininguprogrammidega on võimalik juhtude arvu alandada ja seeläbi ka kulusid kokku hoida.” Mis saab aga lühiperspektiivist? Haigekassa on ju sisuliselt olnud viimased paar aastat pankrotis, üksnes kolme miljardi kroonine jaotamata kasum on aidanud olukorda leevendada. „Ei ole süsteem pankrotis. Süsteem kasutab reserve järsu eelarve kahanemise ületamiseks. See, et meil on haigekassas taoline reservisüsteem loodud, on väga otstarbekas. Parematel aastatel täituvad need reservid jaotamata tulemi arvelt ning polsterdavad uut langustsüklit tulevikus,” ütleb Reinsalu. Maailmas on praegu rahastamismudelite kombineerimise trend, selgeid klassikalisi mudeleid enam pole. Põhjus on sama mis meilgi: tööjõuturu koormat tuleb vähendada ja paratamatult peavad riigid arvestama ka varimajandusega. Kui tööjõumaksudega raha kätte saada ei õnnestu, siis tarbimisse jõuab see raha ikkagi. Millised maksud saavad olema, see on juba maitse küsimus. Sotsiaalministeeriumile on sümpaatne tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõstmine, sest need tooted kahjustavad otseselt tervist ja seeläbi saab suunata inimesi ka teadlikumaid valikuid tegema. Samuti on arutusel kapitalimaksud, dividendid. Sotsiaalministeeriumi terviseinfo ja analüüsi osakonna juhataja Liis Rooväli nendib, et koostöös rahandusministeeriumiga on praegu arutatud igasuguseid kombinatsioone tervishoidu lisaraha leidmiseks. Kas pensionärid peaksid ise maksma või maksaks riik nende eest ravi9. veebruar 2011 11


kindlustust? Kas maksu peaks arvestama teatud summast kõrgematelt või keskmistelt pensionidelt või hoopis miinimumilt? Kõik variandid on veel arutusel. Selgeks on saadud nii palju, et see maksuprotsent ei ole kindlasti 13%. Kuna pensionär ei kasuta töövõimetuspaketti, siis juba selle võrra peaks maks soodsam olema. Kuidas sisuliselt ja tehniliselt hakatakse riigieelarvest tervishoidu rahastama, peab lõpuks olema ääretult selge ja jätkusuutlik. „Süsteemi valem ja loogika peab tagama stabiilse rahavoo ja seda ei tohi muuta vastavalt emotsionaalsetele soovidele. Samuti peab olema kindel mudel selle kokku kogutud raha laiali jagamiseks,” paneb Liis Rooväli südamele. Mis puudutab aga ravikindlustusmaksu tõstmist maksumaksjatele 15%-le, siis Ivi Normeti sõnul on see kõige teoreetilisem variant üldse ja sellist naiivset maksutõstmise ettepanekut ei hakka sotsiaalministeerium uuele valitsusele tegemagi. Kuigi arvulised prognoosid paistavad väga mustad, pole paaniliseks muretsemiseks Ivi Normeti sõnul põhjust. Tuleb lihtsalt teha otsuseid. Selge on ka see, et rohkem teenuseid ei saa haigekassa portfellist enam välja viia. Pigem on praegu väga suur surve hambaravihüvitise taastamiseks. Rahaliste vahendite paranedes on see esimene samm juba praeguseid hindasid arvestades. Teine oluline samm on hinnakärpe eelse olukorra taastamine. Ja paralleelselt tuleb tegeleda lisaraha otsimisega. Tööandjate keskliidu juhtaja Tarmo Kriis ei toeta maksukoormuse suurendamist, vaid usub, et majanduskasvu taastudes paraneb ka rahastamine. „Eesti tervishoid on täna võrdlemisi kõrgel tehnoloogilisel tasemel ning rahulolu teenusega on tegelikult hea. Eesti efektiivne ravikindlustussüsteem on juba praegu paljudele Euroopa Liidu riikidele eeskujuks ning see on saavutatud paljuski konservatiivse juhtimise ja Euroopa Liidu struktuuriabi tulemusena. Haigekassa iseseisev nõukogu on siin kahtlemata täitnud kaalukat rolli, sest on edukalt suutnud tõrjuda katsed kassa rahast tühjaks tõsta. Praegu elatakse headel aegadel kogutud reservidest ja kui poliitikud ei otsusta kulutusi suurendama hakata, siis hakkavad reservid mõne aasta pärast uuesti kasvama,” usub Tarmo Kriis. See ei tähenda, et ei võiks tema sõnul otsida lisatulu allikaid. Praeguse ravikindlustuse rahastamise miinuseks on kitsas maksubaas – seda kogutakse peamiselt palgatulust (67%) – ja selle suur mõju ettevõtete tööjõukuludele. „Seega võiks tõepoolest kaaluda maksubaasi laiendamist eraisikute muudele tuludele, näiteks pensioni väljamaksetele, renditulule, muudele hüvitistele. Kuid selle eelduseks on sotsiaalmaksu lae sisseseadmine, sest vastasel juhul võivad maksukoormuse jaotumises tekkida suured käärid. Isikud, kellel on peale palgatulu ka muid sissetulekuid, hakkavad veelgi rohkem maksma ja need, kes saavad ainult palka (sh alla keskmise palga saab Eestis töötasu 2/3 hõivatutest), panustavad selle võrra vähem,” näeb Tarmo Kriis ohtu. 12 9. veebruar 2011

Kui maksubaasi laiendada ja kehtestada sotsiaalmaksule lagi, siis tuleb ilmselt muuta ka maksukorraldust ja tööandja asemel hakkab maksu maksma palju laiem kontingent. Töösuhe ei ole siis enam ainuke maksukohustuse tekkimise alus. „Kokkuvõtteks võiks kujuneda olukord, kus sotsiaalmaksu asemel tekib kaks eraldi maksuliiki: palgatulust finantseeritav vanaduspensioni maks, mille kaudu rahastatakse pensionisüsteemi, ning oluliselt laiema maksubaasiga ravikindlustusmaks, millest finantseeritakse haigekassat. Reformi tulemusena tõuseks brutopalk ja väheneks tööandja maksukoormus,” leiab Tarmo Kriis.

Meeletu hinnasurve tervishoius Rahvastiku tervise arengukava näeb ette, et tervishoiule minevast rahast ei tohiks elanike taskust tulla üle 25%. 2006. aastal see lagi ka saavutati. Pärast seda on omaosalus kõikunud 20–21% ümber. Selles küsimuses on vastakaid arvamusi. Mõned arvavad, et inimeste omaosaluse suurenemine kuni 30%-ni on paratamatu, teised arvavad, et üle neljandiku see kindlasti minna ei tohiks, sest isegi heaoluriikides nagu Rootsis püsib see näitaja meist madalamal. Näiteks Hollandis on omaosalus 0,5%, Prantsusmaal 3,6%, Ühendkuningriigis 6,0% ja Saksamaal 7,1%. Meie omaosaluses ei kajastu tegelikult veel haiguspäevad, mille puhul inimene peab esimeste päevade eest ise panustama. Kui tervishoiuteenuste kasutamine suureneb samas tempos nagu viimase viie kuni kümne aasta jooksul, on selle mõju kuludele suur. Omaosaluse osatähtsus SKT-st võib 2030. aastaks rohkem kui kahekordistuda ja see mõjutab oluliselt inimeste finantskaitset. Urmas Reinsalu leiab, et omaosalus peaks kindlasti vähenema. „Probleem number üks on retseptiravimite kõrge omaosalus, tervisekulude omaosalusest kulub 84% vaesematel peredel just ravimitele. Ka WHO uuring tõdeb, et juurdepääs ravimitele on raskendatud eakatel ja kroonilistel haigetel. Lahendus oleks nn ravimikaardi süsteemi sisseseadmine, millega täiendavalt hüvitataks omaosalust ravimitele teatud kindlatele riskirühmadele. Omaosaluse teine alandaja on tööandjate inimvara investeeringute (sh tervisekulud ja tervisekindlustuse kulud) vabastamine erisoodustusmaksust,” näeb Reinsalu. Plaane ja kavasid seades tuleb meil nüüd arvestada veel ühte asja – see on teenuste märkimisväärne kallinemine. Tegelikult on see isegi suurem probleem kui vananevate inimeste osatähtsuse suurenemine. „Innovatsioon on nii jõuline meditsiinis ning see pole üldse seotud vajadustega. Arstid tahavad rohkem palka, sest nad on head ja targad. Eurodes kõrvutatakse ravimihindu ning hinnapoliitika erisused meile võivad kaduda. Meid ei pruugita enam käsitleda kui vaest Ida-Euroopa riiki, vaid oleme nüüd rikaste klubis. Seda tegurit tuleb otsuste langetajatel kindlasti silmas pidada – hinnad hakkavad võrdsustuma,” ennustab Ivi Normet. 1


Aasia: Hiinlastes on tärganud huvi Eesti vastu

Xiaotian Zhang (PhD exp) Raatuse International Trade’i asutaja, Tartu ülikooli majandusteaduste doktorant

Hiina ärimeestele on tutvustatud Eesti e-lahendusi alates politseiameti elektroonilisest keskkonnast e-kooli ja digiretseptideni.

Alates 1978. aasta reformist on Hiina majandus avanenud ja teinud läbi erakordseid muutusi. Praeguseks on Hiina üks maailma kõige kiiremini arenevaid riike ja juhtiv otseinvesteeringute saaja. IMF-i andmeil on Hiina kaubavahetuses maailmas teisel kohal, s.t ta on suurim eksportija ja suuruselt teine importija. Balti riigid on tihti paljude hiinlaste jaoks unustatud maa, kuid viimasel ajal vaatavad Hiina investorid üha enam Balti riikide poole, sest nende huviorbiiti on jõudnud rahvusvaheline logistika. Balti riigid omakorda tutvustasid end edukalt 2010. aasta Shanghai Expo maailmanäitusel. Shanghai Expo ajal kohtusid Eesti logistikasektori juhtivad tegelased Hiina ettevõtjatega. Mitmed Eesti turismi edasiviijad, sealhulgas Nordic Hotels, Reval Hotel, Elujõud OÜ, Olympic Casino, Via Hansa Eesti AS jt külastasid samuti Hiinat. Hiinaga koostööpotentsiaali pakkuvad valdkonnad on tekstiilitööstus, tollitehnoloogia, puidu- ja toiduainetööstus, IT, biotehnoloogia ja põlevkivitööstus. Värskematest trendidest tuleb mainida ka Hiina huvi Eesti IT- ja teiste innovaatiliste sektorite vastu. Hiina ärimeestele on tutvustatud Eesti e-lahendusi alates

politseiameti elektroonilisest keskkonnast e-kooli ja digiretseptideni. Eesti loodab omakorda ligi meelitada veelgi enam Hiina investeeringuid ja soovib, et rohkem Hiina ettevõtteid kasutaks Eesti sadama- ja transiidivõimalusi. Hiinale pakub erilist huvi Eesti roll transiitriigina, kust kaup liigub Lääne-Euroopasse ja Põhjamaadesse. Projekti elluviimiseks on Eesti Raudtee ja Shanghai Raudtee kirjutanud alla koostööprotokollile. Peale selle loodab Eesti arendada koostööd meretranspordis. Juba üsna laialt on arutatud Tallinna sadama projekti, sest just sellel on suurimad kaubamahud ning sobiv baas jaotuseks ja logistikaks. Arvestatav ettepanek on Eestile siiani olnud Hiina Ningbo sadama pakkumine hakata pikaajaliseks koostööpartneriks, kes aitab edendada Tallinna sadama kaubamahtu ja transpordivõimalusi. Eelmisel aastal võõrustas Tallinna sadam kaht Hiina äridelegatsiooni: märtsis külastasid Eestit Lianyuang Port Group Ltd ja Shipping China, kelle suurim eesmärk on Hiina ja Euroopa vahel alternatiivse kaubaveokonteinerite liinirongi käivitamine. Teisena viibis maikuus Eestis Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu 11. alalise komitee aseesimehe Jianmin

Hua delegatsioon. Eesti majandusja kommunikatsiooniministri sõnul toetab Eesti valitsus kahe sadama koostööd ja riikide logistikaettevõtteid, et mõlemad pooled alustaksid peatselt reaalset koostööd. Eesti liitus hiljuti koos Rootsi ja Soomega regionaalse uurimisprojektiga BENCH („Beneficial business relations between the Central Baltic region and China” – „Balti regiooni ja Hiina tulusad ärisuhted”), mille eesmärk on kaubavahetuse suurendamine Hiinaga ja Hiina investeeringud Balti regiooni kaubanduse ja tööstuse edendamiseks. Eesti poolelt panustavad sellesse aktiivselt Tartu ülikool, Tartu teaduspark ja Eesti kaubandus-tööstuskoda. Mõni aasta tagasi oli Eestis registreeritud vaid väike hulk vähese kapitaliga Hiina ettevõtteid, kelle peamised tegevusvaldkonnad olid kaupade hulgi- ja jaemüük ning vaba aja sisustamine (restoranid). Enamik nende äride eestvedajaid olid üksiktegijad. Eelmise aasta Shanghai Expo maailmanäituse mõjul vaatab järjest rohkem Eesti ettevõtjaid Hiina poole. Eesti valitsus on Hiina-koostöö potentsiaali hoogustamiseks korraldanud ärivisiite Hiinasse. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse

(EAS) esinduskontor Shanghais töötab selle nimel, et aidata Eesti ettevõtetel minna Hiina turule. Kahe riigi ärikoostöös annab praegu endiselt tooni import Hiinast, kuid üha rohkem Eesti ettevõtteid on ka valmis oma kaupa Hiinasse eksportima. Mõned neist (näiteks IT- ja metsandussektoris) on algatanud praktilisi rakendusi ja teinud esimesi edusamme. Mõni Eesti ettevõte on edu nimel viinud isegi juhtimise üle Aasiasse, näiteks Guardtime OÜ peakorter asub Singapuris. Muidugi lahutab Eestit ja Hiinat hulk kilomeetreid ning kahe riigi ettevõtetel on üksteise kohta vähe informatsiooni. Eesti ettevõttele tundub Hiina turg liiga suur, kuhu võib lihtsalt ära kaduda. Samal ajal peab Hiina ettevõte Eesti turgu liiga väikeseks ja märkamatuks. Eesti elanikkond ja imporditellimused on väikesed – seetõttu on väga keerukas Hiina tootjate tähelepanu haarata ja madalamaid hindu kaubelda. Eesti ettevõtetele tuleks kasuks, kui nad läheksid Hiina turule koos teiste Balti riikide ja Põhjamaade ettevõtetega. Teisalt peaksid Hiina ettevõtted nägema Eestis väravat Euroopa Liitu, mitte üksikut väikest riiki. 1

9. veebruar 2011 13


Mäss ja hinnad Erik Aru erik.aru@epl.ee

Toorainehinnad suurendavad nii rahva rahulolematust kui ka intressimäära. Araabia maades, eeskätt Tuneesias, Jeemenis ja Egiptuses puhkenud rahutuste puhul on nii mõnigi kord viidatud toiduhindade tõusule. Osa hinnangute järgi on suured rahvarahutused aastakümneid kuulekalt diktaatorite ees koogutanud riikides viinud toiduainete hindade järsu kasvu taas sama kõrgele kui 2008. aasta suvel. Tollal olevat see tase veel väljakannatatav olnud, sest töötus ei olnud veel nii suur kui majanduskriisi tõttu praegu. Toidu hind ei ole ainus, mis kerkib. Saja dollari ümber kõikuv nafta hind on oma kõrgeimal tasemel pärast 2008. aasta oktoobrit. Juba aasta algul hoiatas naftat tarbivate (rikaste) riikide organisatsioon Rahvusvaheline Energeetikaagentuur, et nafta hinna edasine tõus ähvardab maailma toibumise majanduskriisist küsimärgi alla panna. Araabia maade kriisid on nafta hinda loomulikult ainult üles viinud. Lisaks kallinevad muudki toorained. Vase hind, mis on novembrist alates kerkinud ligi viiendiku, on kõigi aegade kõrgeimal tasemel. Kõige kõrgemat hinnakasvu on

möödunud aasta jooksul aga näidanud hoopis puuvill (mille maksumus rohkem kui kahekordistus) ja rauamaak (mille hind suurenes üle kolmveerandi). Loomulikult peaks kõik see meid muretsema panema. Mis on aga selle põhjus? Paari aasta tagune Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman ütleb oma blogis, et tal on suurenenud korrespondentsi hulk, milles süüdistatakse USA föderaalreservi presidenti Ben Bernanket. Loogika on lihtne. Föderaalreserv on majanduse toibutamiseks ohtralt raha juurde trükkinud ja kavatseb seda teha ka tulevikus. See raha aga voolavat erinevatesse fondidesse, mis tegutsevad muu hulgas tooraineturgudel ja ajavad üles maailmaturu hinnad. Krugman suhtub sellesse teooriasse kahtlusega. Tema hinnangul mõjutab puuvilla ja rauamaagi hinda eeskätt Hiina, kus mõlema laovarud kasvavad hoogsalt. Toidu hind aga olevat suuresti tavapärase nõudluse ja pakkumise mäng – arenevas maailmas kasvab nõudlus, samal ajal aga esineb probleeme tarne poolel. Bernanke aga on tõepoolest sel määral asjaga seotud, et hiinlased hoiavad oma valuutakurssi kunstlikult dollari suhtes madalal. Nii mõjutab aga ameeriklaste lodev rahapoliitika ka Hiina rahaturgu, mis omakorda põhjustab näiteks puuvilla ja rauamaagi sellise hinnataseme, et neid on mõtet spekulatiivsetel kaalutlustel lattu koguda. Kindel on see, et kui Hiina majanduse kasv järsult aeglustuks, kukuks paljude toorainete hinnad. Iseasi, kellele see siis enam suurt rõõmu valmistaks. Sõltub ju paljude riikide majanduse käekäik sellest, et hiinlased endiselt jõudsalt ehitaks ja tootmisesse investeeriks.

Toorainete hinnatõus

31,3%

detsember 2009 – detsember 2010

Allikas: IMF

27,8%

23,4%

24,6%

Hiina ehitab Eesti-suurust linna •• Suure osa toorainete hiljutisest hinnatõusust on põhjustanud tärkavate majanduste võimas kasv pärast majanduskriisist väljatulekut. Väike näide selle kohta tuli hiljaaegu Hiinast, kus kavandatakse Eesti-suurust linna. •• Lõuna-Hiina linnaplaneerijad nimelt plaanivad Pärlijõe deltas ühendada üheksa linna, mille tulemusena tekib üle 41000 ruutkilomeetri suurune linnaala, mis ulatub Guangzhoust Shenzhenini ja hõlmab Foshani, Dongguani, Zhongshani, Zhuhai, Jiangmeni, Huizhou ja Zhaoqingi. Kokku moodustab see piirkonna, kuhu kuulub suur osa Hiina tööstuskeskusest, umbes kümnendik riigi majandusest. Järgmise kuue aastaga ühendatakse 150 taristuprojektiga üheksa linna transpordi-, energeetika-, vee- ja telekommunikatsioonivõrgustikud. Kokku läheb projekt koos uue kiirraudteeliiniga Hongkongi maksma umbes 225 miljardit eurot. Mõni ime siis, et kõikvõimalike ehitusel vajaminevate toorainete hinnad kerkivad.

34,5% 29,6%

26,8%

Kui paljude toiduainete hindades on märgata ajutiste tarnehäirete (üleujutuste ja ikalduste mõju), siis nafta hinda näib üles ajavat tugev nõudlus ja paigal tammuv tootmine. Michigani ülikooli õppejõud Lutz Kilian näiteks usub, et kui energiatarbimist ei vähendata või uusi varusid ei avastata, tõuseks nafta hind pärast maailma täielikku toibumist finantskriisist taas 2008. aasta keskpaiga tippude juurde. Mis aga juhtub lähiajal, kui kokkupõrked araabia maades peaksid jätkuma veel nädalaid ja kuid? Iseäranis naftarikastesse riikidesse probleemid vähemalt esialgu jõudnud ei ole (küllap neid morjendab toidu kallinemine ka vaesematest naabritest vähem). Egiptus toodab umbes 0,8 protsenti maailma naftast, umbes kolm korda sama palju läbib riiki Suessi kanali ja SUMED-i torujuhtme kaudu. Kokku seega umbes kolm protsenti maailma naftatoodangust. Varasemaid naftakriise uurinud California ülikooli majandusprofessor James Hamilton nendib, et on väga keeruline ette arvata, kuhu lähitulevik meid viib. Samuti on toorainete hinnad hakanud kerkima majandustsükli ebatavaliselt varajases järgus, ajal, mil maailmamajanduse kriisist toibumine veel sugugi täielikult kindel ei näi. See omakorda muudab töö keeruliseks keskpankuritele, kes peaksid intressimäära liigutamisega inflatsiooni taltsutama. Inflatsioon on muu hulgas ka euroalas suuresti toidu ja nafta mõjul sihtmäärast kõrgemale tõusnud. Liiga varajane intressimäära kergitamine ähvardaks aga omakorda majanduse toibumist. Siiski räägivad Euroopa keskpankurid juba kooris „teise ringi efektidest”. Sellest, et näiteks nafta hinna tõus hakkab kajastuma nendes hindades, mida nafta oma otseselt ei mõjuta – näiteks pirukate valmistamisel naftat ei kasutata, pirukate transpordil aga küll, mis ühel hetkel peaks kergitama pirukate hinda. Selge on seega, et kui toorainete hinnatõus jätkub, langeb mure majanduskasvu pärast keskpankurite peas tagaplaanile ja varsti näeme kõrgemaid intressimäärasid. 1

20,8%

20,1%

9,0% Kõik primaartoorained 14 9. veebruar 2011

Mitteenergeetilised

Toiduained ja joogid

Toit

Joogid

Tööstussisendid

Toorained

Metallid

Energiatoorained

Nafta


â‚Ź16.30

7.40 euro eest kuus!


Villu Zirnask villu.zirnask@epl.ee

Eesti ekspordinäitajad on viimasel ajal olnud rõõmustavalt tugevad.

Eesti kaup teel laia maailma

v

Ei ole ületamatuid takistusi, on lihtsalt uued väljakutsed!

www.dsv.com/ee Global Transport and Logistics

16 9. veebruar 2011

Majandusanalüütikud on põhjuseks toonud selle, et ligikaudu pool meie ekspordist läheb kriisist kiiresti kosunud turgudele – Rootsi, Soome, Venemaale. Samuti on mõju avaldanud kriisiaegsed palgakärped, mis on parandanud Eesti ekspordi võimet konkureerida hinnaga. Toeks on olnud seegi, et ülemaailmse finantskriisi aastail kukkusid kõige järsemalt toorainete hinnad, vähendades imporditavatest toorainetest sõltuvate Eesti ettevõtete tootmiskulusid. Kõik need tegurid on rohkem ajutised kui püsivad. Toorainete hinnad on juba asunud jälle tõusuteele. Surve palkade tõusuks ei jää ka tulemata ja avaldumata, sest ükski eestlane ei taha jääda töötama Euroopa Liidu madalamate hulka kuuluva palga eest. Märke, mis kinnitaksid, et Eesti ekspordis on toimunud selliseid muutusi, mis tagavad edu ka pikema aja vältel, statistikast veel ei leia. Maailma Kaubandusorganisatsiooni kogutud võrreldav statistika, mis käib 2009. aasta kohta, näitab, et Eesti ekspordist suurima osa (üle 60 protsendi) moodustavad küll tööstuskaubad, aga näiteks meie suurtel eeskujudel – Rootsil ja Soomel – on tööstuskaupade osakaal lausa 80 protsendi ringis. Teenuste eksport on Eestil kolme suure alaliigi – transpordi-, reisi- ja muud äriteenused – vahel jagunenud suhteliselt võrdselt: vastavalt 37, 25 ja 37 protsenti. Soomes ja Rootsis aga on oluliselt suurema osakaaluga muud äriteenused – nende osa on ligikaudu 70 protsendi tasemel.

Struktuuri erinevus kajastub ka väliskaubanduse rahalises väärtuses. Kui Eestil oli aastate 2007–2009 keskmine väliskaubanduskäive elaniku kohta ligi 24 000 USA dollarit, Balti võrdluses selgelt parim näitaja, siis Soomes oli see ligi 40 000 ja Rootsis 46 000 USA dollarit. Paljuski tuleb vahe sellest, et Soome ja Rootsi ekspordivad kallimaid, võib öelda ka asendamatumaid kaupu ja teenuseid kui Eesti. Möödunud detsembris avaldasid Aasia Arengupanga ökonomistid Jesus Felipe, Utsav Kumar ja Arnelyn Abdon uuringu pealkirjaga „Kuidas rikkad riigid said rikkaks ja miks vaesed riigid jäävad vaeseks: see on majanduse struktuur... muidugi mõista!” Selles kasutavad nad riikide võrdlemiseks möödunud kümnendil teooriaks vormitud ideed, mille järgi riigi võime hakata valmistama uusi tooteid sõltub sellest, kui hõlpsasti saab tema olemasolevat tootmis- ja ekspordisuutlikkust ära kasutada teiste toodete valmistama hakkamiseks. Kõlab küllaltki enesestmõistetavalt, aga Massachusettsi tehnoloogiainstituudi professor César Hidalgo on selle juures esile toonud huvitavad seosed – väliskaubandusstatistika analüüs näitab, et mõnede kaupade tootmiselt on teiste juurde hüpata (ja saavutada ka nende tootmisel suhteline konkurentsieelis) palju lihtsam kui teiste juurest. Felipe, Kumari ja Abdoni analüüsist selgub, et Eesti eksporti iseloomustavad hea sidususega tooted (s.t sellised, mille tootmine annab hea hüppelaua ekspordi struktuuri

paremaks muutmiseks), aga need on keskmise keerukusega, mis ei võimalda ostjatelt kõrget hinda küsida. Koos Kreeka, Uus-Meremaa, Türgi ja Colombiaga on Eesti lõksus alamkeskmiste toodete klassis, hindavad ökonomistid. Võrdluseks: maailmas on vaid 34 riiki, mis ekspordivad põhiliselt keerukaid ja hästi sidustatud tooteid, vaadeldutest 28 riiki on keskmise klassi toodete lõksus, 17 on lõksus alamkeskmiste toodete klassis ja koguni 75 lihttoodete lõksus. Maailmapraktika näitab selle analüüsi autorite hinnangul, et lõksust väljumine nõuab riigi sekkumist kohtades, kus turujõud hätta jäävad, teisiti öeldes, vaja on tööstuspoliitikat. Tööstuspoliitika jälgi Eesti riigi tegevusest küll leiab, aga väga prioriteetseks ükski valitsus seda pidanud ei ole, uskudes, et üldise soodsa ärikeskkonna loomisest piisab. Jõulisema tööstuspoliitika pooldajate üheks argumendiks on olnud, et allhanketöid Eestile enam kauaks ei jätku, sest hinna poolest ei suuda me odavate Aasia maadega konkureerida. Laias laastus õige jutt, aga samal ajal on rahvusvaheliste firmade Hiinast allhankimise vaimustusse siginenud ka ettevaatlikkust – selgeks on saanud, et lisaks hinnale on sageli väga oluline ka allhankija tarnekindlus, -kiirus, paindlikkus ja muud kvalitatiivsed tegurid. Nende tõttu jääb Eestile kui allhanketööde tegijale veel pikaks ajaks kindel turunišš. Vajadust praegusest keerukamate toodete ja teenuste eksportijaks tõusta see Eestilt siiski ära ei võta. 1


Mida nad müüvad, mida ostavad?

39376 USD Väliskaubandus/SKP 83%

SOOME

Väliskaubandus elaniku kohta (2007.-2009. AASTA KESKMINE)

Peamised ekspordi sihtriigid

Norra 2,3% USA3,4% Hiina 7,9% Venemaa 16,2% Euroopa Liit 55,9%

Peamised impordi sihtriigid

Norra 3,0% Hiina 4,1% USA 7,8% Venemaa 9,0% Euroopa Liit 55,5%

46027 USD

5065 USD

Väliskaubandus/SKP 51%

VENEMAA

Väliskaubandus/SKP 94%

ROOTSI

Kasahstan 3,1% Ukraina 3,4% Türgi 3,6% Hiina 5,6% Euroopa Liit 45,9%

23868 USD

Venemaa 3,4%

Väliskaubandus/SKP 150%

USA 3,8%

Venemaa 1,4% Hiina 3,1% USA 6,4% Norra 10,5% Euroopa Liit 58,2%

Hiina 3,8%

EESTI

Norra 9,0% Euroopa Liit 69,0%

Lõuna-Korea 2,3% Jaapan 2,5% Hiina 5,5% Venemaa 10,3% Euroopa Liit 58,5%

Norra 2,8% Nigeeria 3,1% USA 4,9% Venemaa 17,1% Euroopa Liit 60,0%

12465 USD LÄTI

Väliskaubandus/SKP 95%

Šveits 1,8% Hiina 2,1% Valgevene 3,5% Venemaa 10,7% Euroopa Liit 75,2%

Alžeeria 2,5% Valgevene 2,6% Norra 2,6% Venemaa 8,8% Euroopa Liit 71,6%

14914 USD

Väliskaubandus/SKP 122%

LEEDU

6602 USD

USA 1,1% Valgevene 1,7% Hiina 2,5% Venemaa 29,9% Euroopa Liit 59,0%

USA 3,0% Ukraina 3,0% Valgevene 4,7% Venemaa 13,3% Euroopa Liit 64,3%

Väliskaubandus/SKP 124%

VALGEVENE USA 1,5% Hiina 3,8% Ukraina 4,5% Euroopa Liit 22,9% Venemaa 58,5%

Brasiilia 2,1% India 2,3% Ukraina 8,0% Venemaa 31,5% Euroopa Liit 43,6%

Väliskaubanduse struktuur Eksport

Jaapan 4,5% USA 5,4% Ukraina 5,6% Hiina 14,2% Euroopa Liit 45,2%

Import

EESTI

LÄTI

LEEDU

VENEMAA

SOOME

VALGEVENE

ROOTSI

Kaubad Põllumajandustooted

Kütused ja mineraalid

15,0% 15,8%

19,6%

20,3%

18,9%

29,1%

60,9%

64,9%

63,0%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,07% Import: 0,08%

Tööstuskaubad

54,3% 21,4%

17,4%

7,7%

62,8%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,06% Import: 0,08%

16,0%

56,1%

29,6%

21,1%

15,2%

6,9%

9,6% 3,8%

6,6% 10,1%

69,0%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,13% Import: 0,14%

47,6%

67,0%

79,8%

22,4%

12,2%

21,9%

78,2%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 2,43% Import: 1,51%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,50% Import: 0,48%

9,0%

45,3%

42,3%

11,7% 9,2% 10,3%

14,7% 73,3%

38,0%

79,5%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,17% Import: 0,23%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 1,05% Import: 0,94%

Teenused 42,9% 37,7%

Muud äriteenused

40,0%

32,8%

37,3%

Reisiteenused

23,3%

29,9% 24,3%

25,0% Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,13% Import: 0,08%

19,1%

51,0%

36,7%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,11% Import: 0,07%

21,3%

14,7% 29,2%

56,1%

49,1%

40,2%

38,5%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,11% Import: 0,09%

15,9%

30,0% 35,0%

47,2% 22,8%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 1,23% Import: 1,89%

12,6% 11,3% 76,2%

30,0%

20,4% 19,3% 60,3%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,75% Import: 0,72%

16,0%

41,2%

15,8%

23,4% 10,6% 66,0%

28,8%

Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,10% Import: 0,10%

20,0%

27,3% 56,7%

64,3% Osa maailmakaubanduses Eksport: 0,07% Import: 1,46%

9. veebruar 2011 17

Allikas: WTO: World Trade Profiles 2010

Transporditeenused


Juba sel kümnendil võetakse kasutusele isesõitvad autod Kolm aastat tagasi võitis Pentagoni rahastatava robotautode võistluse Carnegie Melloni ülikooli tudengite ehitatud sõiduk Chevrolet Tahoe, võistlusnimega Boss. Sõiduk on varustatud kaamerate, laserite, arvukate sensorite, radari ja ülitäpse GPS-süsteemiga. Jälgimisseadmetest kogutud infot analüüsib ja jagab juhtseadmetele käsklusi seitse Pentium-emaplaadiga arvutit.

Isesõitvad autod ei ole enam ulme, vastav tehnoloogia on olemas ning mitmed õnnestunud katsetusedki tehtud ja teoksil. Ilma juhita sõitvate autode jõudmine meie tänavapilti võtab siiski aega, sest lahendamist vajab juriidiline probleem: kes vastutab tagajärgede eest, kui isesõitev auto läheb lolliks või sõiduki üle võtavad kontrolli terroristid?

Raivo Murde raivo.murde@epl.ee

Sõjatööstus, autotootjad ja teadlased on tegelenud isesõitvate autode ideega kümneid aastaid ja lahendusi on välja käidud mitmeid. Viimaste aastate katsetused näitavad, et tehnoloogiliselt võiks selle sammu juba astuda. Mitut sellist projekti rahastab nii USA kaitseministeerium ja Euroopa Liit kui ka maailma üks rikkamaid ettevõtteid Google. Loomu-

likult tegeleb vastava tehnoloogia arendamisega ka enamik suuremaid autotootjaid. Esimesed ideed selles vallas olid seotud nn tarkade maanteedega. Autonoomsete kiirteede idee pärineb juba Teise maailmasõja päevilt, kuid toona jäi see utoopiliseks unistuseks. Umbes 15 aastat tagasi demonstreeriti Californias San Diego lähedal esimest autonoomset kiirteed 7,6 miili pikkusel teelõigul. Selleks oli nii konkreetne teelõik kui ka katsetuses osalenud autod varustatud magnetite ja muude vajalike anduritega. Praeguseks on tehnoloogia areng jõudnud niikaugele, et enam pole vajadust ehitada „tarku maanteid”, vaid sõidukid tuleb panna omavahel suhtlema, ümbritsevat ja liiklusolukordi analüüsima ning otsuseid langetama. Selliseks ülesandeks vajali-

kud seadmed on juba aastaid olemas ja autodel ka eraldiseisvana kasutusel. Kaamerate, andurite ja laseritega varustatud sõidukid on tänapäev. Mõningaid seadmeid pakutakse juba tavalistele pereautodele. Autode lisavarustuse nimekirjast võime leida eessõitjaga pikivahet hoidva kiirushoidiku, automaatse täispidurdusega kokkupõrkehoiatussüsteemi, sh jalakäijatuvastussüsteemi, sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatussüsteemid, pimenurk- ja tagurdamiskaamerad, eri navigatsioonisüsteemid, liiklusmärkide tuvastamise süsteemid jne. Ühesõnaga, juba praegu müügis olevad autod peatuvad ootamatu takistuse ilmnedes automaatselt ise, hoiavad ise eessõitjaga pikivahet, tuvastavad tee ääres olevaid liiklusmärke, jälgivad sõiduraja teemärgistust, tuvastavad oma asukoha ja

Google’i isesõitvate autodega on katsetuste käigus läbitud üle 225 000 kilomeetri, peamiselt Californias. Pikki vahemaid läbiti piki Vaikse ookeani rannikut kulgevat käänulist maanteed, korduvalt ületati Golden Gate’i silda ja sõideti Hollywood Boulevardil.

Autojuhid, kes soovivad autorongiga liituda, sisestavad sõiduki navigatsioonisüsteemi sihtkoha ning GPS-seade suunab nad lähimasse selles suunas liikuvasse autorongi. Kolonniga liitumise soovist tuleb enne juhtauto juhile teada anda, vajutades autos vastavat navigatsiooniseadme nuppu. Juhtauto juht annab omakorda nuppu vajutades autorongiga liitumiseks nõusoleku. Auto asub kolonni taha sappa ja süsteem võtab teie sõiduki juhtimise oma kontrolli alla.

määravad teekonna sihtkohta ning suudavad ise ilma juhi abita parkida. Kõik need süsteemid töötavad aga eraldi. Kuna tegemist on enamasti juhti informeerivate, hoiatavate või juhtimist abistavate seadmetega, siis vastutus auto juhtimise eest lasub endiselt roolikeerajal. Olukord on hoopis teine, kui roolikeerajaks on robotauto ehk tehisintellekt või lihtsalt arvuti. Kes vastutab, kui miski viltu läheb? Autotootja, maanteeamet, valitsus? Mõnigi arvutiturbe spetsialist on hoiatanud, et on vaid aja küsimus, mil pahatahtlikud inimesed hakkavad häkkima autode arvutitesse. Protsessorid juhivad juba praegu auto elektroonikat ja seadmeid. Osasse autodesse on sisse ehitatud interneti võimalus, bluetooth-ühenduse kaudu on auto infokeskusega ühendatud telefonid jms. 18 9. veebruar 2011

Isesõitva auto kaameraid, andureid, pidureid ja roolimehhanismi juhivad vähemalt praegustel katseautodel võimsad kompuutrid, mis kasutavad oma tööks Linuxi või Windowsi operatsioonisüsteemi. Kujutage ette, kui sinna arvutisse tungib wifi või bluetooth’i kaudu mõni arvutiviirus või, veelgi hullem, pahatahtlik inimene, kes soovib võtta kontrolli teie auto juhtimise üle.

Robotautod esmalt aega teenima Kuid just liiklusohutust, inimelude säästmist, kütusekokkuhoidu ja liiklusummikute vähendamist silmas pidades isesõitvate autode arendamisega tegeldaksegi. Statistika väidab, et kümnest õnnetusest üheksa toimub inimliku eksituse tõttu. Nagu ikka, saab uudne tehnoloogia alguse kaitsetööstusest. USA


Automaatselt juhitavas autorongis sõitmine

•• Euroopa Liidu rahastatav ja nelja riigi ettevõtete arendatav projekt SARTRE on turvaline ja energiat säästev reisimismoodus.

A se uto ej ro uu ng r i ko es s on lo pe k nn ab un i v tö i k ed öd ah av t ek a eg sa au em s to a õid ju ük uk ht sn it . es ,

Juhtsõidukiks on buss või veoauto, mida juhib kutseline autojuht. Süsteem võtab kõigi autorongiga liitunud sõidukite juhtimise üle traadita raadioside vahendusel.

Autorongis sõitmine säästab kütust ja võimaldab juhil sõidu ajal arvutiga töötada, raamatut lugeda või rahulikult einestada.

Süsteem on lisatud autodesse ega nõua teedele mingi täiendava infrastruktuuri rajamist.

Kui autorong jõuab sihtkoha lähedusse, siis võtavad autojuhid sõiduki juhtimise taas enda kätte ja väljuvad sõidukiga kolonnist.

Teised sõidukid kolonnis lähenevad üksteisele, et täita autorongist eemaldunud sõidukist tekkinud tühik.

Läinud aasta Shanghai näitusel aa aas asta ta a kevadel keva ke k evad ade del el esitles esit e essitle tles es General Ge Gene G ner eral rall Motors Mo Mot M otor ors rs S Sh Shan ang ngh ghai haii nä näit n äitu use sel el uu uut utt ideesõidukit EN-V, mis on võimeline tegutsema ilma juhita. Elektri jõul liikuv linnaauto suhtleb omasugustega GPS-süsteemi vahendusel ja ümbritsevat kontrollivad videokaamerad. Tootja väitel suudab sõiduk sisestatud sihtpunktide järgi sõidutada inimesed tööle ja koju ning käia vahepeal laadimisjaamas akusid täitmas. Suurlinnades nähakse seda tüüpi autosid liiklemas juba 20–30 aasta pärast.

armee loodab juba lähiaastatel muuta suure osa varustussõidukeid isejuhitavateks. Pentagon on otsustanud, et sel kümnendil peab uue tehnoloogiaga varustatama kolmandik USA sõjaväe transpordimasinaid, et säästa sõdureid ülemäärasest ohust. Seega hakkavad esimesed tootmises olevad isesõitvad autod ringi vurama Afganistanis või muudes sõjakolletes. Selle projekti raames on USA kaitseministeeriumi eestvedamisel ja toetusel korraldatud mitu aastat järjest võistlusi nimega DARPA (Defence Advanced Research Projects Agency) Grand Challenge, et leida parim iseseisvalt ilma inimkäe abita liiklev sõiduk. Robotsõidukite omavahelise mõõduvõtu võitjameeskonnale on auhinnaks välja pandud kaks miljonit dollarit. Viimati kolm aastat tagasi peetud võistlusel pidid

ilma juhita autod suutma kuue tunniga, liikluseeskirja järgides ja ilma avariita läbida 60 miili (96,5 km) pikkuse spetsiaalraja. Üheteistkümnest osalenud sõidukist kuus jõudsid sihtpunkti, neist kolm õigeaegselt. Varasemate aastatega võrreldes on võistlusautod suure sammu edasi arenenud. Esimesel võistlusel põrusid kõik osalejad. Ka ambitsioonikatesse arendusprojektidesse ohtralt raha investeeriv Google katsetab autosid, mis on võimelised ilma inimese sekkumiseta üldkasutatavatel teedel tuhandeid kilomeetreid maha sõitma. Selles projektis osaleb mitu ülikooli, sh tudengid, kes olid edukad viimati kirjeldatud DARPA võistlustel. Google’i isesõitvate autodega on katsetuste käigus läbitud juba üle 225 000 kilomeetri, peamiselt Cali-

fornias. Pikki vahemaid läbiti mööda Vaikse ookeani rannikut kulgeval käänulisel maanteel, korduvalt ületati Golden Gate’i silda ja sõideti Hollywood Boulevardil. Google’i hinnangul vähendaks sellise tehnoloogia kasutuselevõtt liiklussurmasid ligi poole võrra, samuti suureneks autojuhtide tegevuse tootlikkus. Näiteks ameeriklased sõidavad töö ja kodu vahet keskmiselt 52 minutit, mida saaks kasulikult kasutada rooli taga arvutiga tööd tehes või lõõgastuseks lehte lugedes ja kohvi juues.

Euroopas ühe juhiga autokolonnid Veidi lihtsakoelisema lahenduse kallal töötavad Euroopa teadlased. Nelja riigi – Suurbritannia, Hispaania, Saksamaa ja Rootsi – ettevõtted (teiste hulgas Volvo) arendavad projekti nimega SARTRE (Safe Road

Trains for the Environment), kus professionaalse autojuhi juhitava veoauto või bussi taga sõidab tihedas kolonnis automaatse juhtimisega kuni seitse sõidukit. Seejuures peab tööd tegema ainult kolonni vedava auto juht, ülejäänud võivad rahulikult rooli taga raamatut lugeda või niisama puhata. Kolonne veavad eranditult kutselised autojuhid, see muudab teedel liikumise ka turvalisemaks. Autorongiga saab liituda või sellest eralduda igal hetkel, sõidukis peavad olema vaid vastavad seadmed. Kolonniga liitumise või sellest eraldumise soovist antakse vedava auto juhile teada, vajutades autos vastavat navigatsiooniseadme nuppu. Juhtauto juht annab omakorda nuppu vajutades konvoiga liitumiseks nõusoleku. Projekti rahastab Euroopa Liit,

kes loodab automaatsete autorongidega märkimisväärselt liiklusturvalisust suurendada. Teiseks säästab see süsteem kuni viiendiku võrra kütust (autod sõidavad väikeste vahedega suure veoauto või bussi järel) ja vähendab CO2 väljalaset kuni 20 protsenti. Pealegi on see mugav ka autojuhtidele, kes saavad juhtimise asemel tegeleda muude asjadega. Autorongid vähendavad ka ummikuid. Esimene katsetus, kus Volvo S60 sõitis automaatselt veoauto taga, korraldati mullu detsembris Göteborgis. Kõnealused seadmed peavad olema tootmisküpseks arendatud juba paari aasta pärast. Kuid avalik heakskiit ja selleks vajalike seadusemuudatuste saamine võib võtta väga kaua aega. Selliseid autoronge lubava määruse peavad enne heaks kiitma 25 Euroopa Liidu riiki. 1 9. veebruar 2011 19


Leidlikud moosekandid

Erik Aru erik.aru@epl.ee

Kasumid plaadimüügist on möödanik, kontserdituuridest teenivad suurt tulu vaid hiidnimed. Kuidas peaksid elama väiksemad tegijad?

20 9. veebruar 2011

Möödunud sajandi lõpuaastail näis muusikaäri tulevik helge. Edukalt toimis sama ärimudel, mis aastakümneid. Muusikahuvilistele müüdi kettaid, seekord sääraseid, millelt helid laserkiire abil välja võluti. Ühel hetkel tuli aga Napster. Sellest said plaadifirmad jagu, järeleaimajatest enam mitte. CD-de müük kukkus kolinal kokku. Esialgu loodeti, et plaadikäivet asendab internetimüügist saadav tulu, kuid see ei kasva endiselt piisavalt kiiresti. Omal moel (see tähendab rahaliselt mitte väga) eduka USA bändi OK Go laulja Damian Gulash kirjeldas ajalehes Wall Street Journal, kuidas teha muusikaäri ilma plaadifirmalepingut omamata. Tegu on 1998. aastal Chicago osariigis moodustatud kollektiiviga, mis praeguseks on kolinud Los Angelesse. Bändi eriskummalisi, sageli odavalt vändatud videoid on YouTube’is vaadatud üle 125 miljoni korra (2007. aastal võitis OK Go ka parima video Grammy). Plaate on müüdud üle 600 000. Gulashi hinnangul ei ole viimane näitaja midagi säärast, mida toikaga eemale hirmutada, kuid siiski määrab OK Go edu see, mis toimub veebis. OK Go, kasumlik, kuid mitte eriti,

tegutses kuni möödunud kevadeni suurte plaadifirmade (EMI, Capitol) hõlma all. Kuna bändiliikmete ja muusikaärimeeste arusaamine edust ja selle mõõtmisest oli liigselt erinev, mindi lahku. Gulashi meelest ei ole mõtet rääkida muusikaäri lõpust, läbi sai vaid lihtsalt see suhteliselt lühike periood ajaloos, mil moosekandil oli võimalik elatuda vaid plaatide müügist. „Muusika on taas muutumas raskemini defineeritavaks,” leiab ta. „See muutub rohkem kogemuseks ja vähem objektiks.” Seda juttu on räägitud juba aastaid, et muusikud hakkavad aina rohkem elama kontserditulust. USAs valitses pea poolteist kümnendit elava muusika buum – kui 1995. aastal teeniti kontsertidelt tulu miljard dollarit, siis 2009. aastal juba 4,6 miljardit dollarit. Näiteks Georgia muusikul Corey Smithil ei ole kunagi olnud plaadilepingut, kuid 2008. aastal kogus ta oma ringreisidelt ja nännimüügist neli miljonit dollarit, millest umbes poole moodustas kasum. Kahjuks on ta pigem erand. Esiteks on kontserdibuum vähemalt ajutiselt peatunud. USA suurima kontserdikorraldaja Live Nationi sõnul langes tulu möödunud

aastal 14,5 protsenti. Ettevõtte juhi Michael Rapino sõnul jäi tavaliselt müümata 40 protsenti istekohtadest. Suure piletikauplemissaidi StubHub kinnitusel langes kontserdipääsme keskmine hind aastatel 2008–2010 18 protsendi võrra. Üks põhjusi on ilmselt asjaolu, et piletihinnad on aetud viimse piirini üles ja ringreisid venitatud võimalikult pikaks. Küllap mängib rolli ka majanduskriis. Megastaaridel läheb endiselt hästi. Lady Gagal, Justin Bieberil ja Take Thatil ei ole muresid oma piletite müümisega. Kuid juba natuke väiksematel tegijatel ilmneb probleeme. Turu-uuringufirma Pollstar andmeil tegid 50 suuremat üleilmset kontserdiringreisi mullu käivet 2,93 miljardit dollarit, 12 protsenti vähem kui aasta varem. Ühelt poolt võiks pääsmehindu alandada. Tekib aga küsimus, kas see oleks muusikute huvides. Näiteks Bruce Springsteeni, kes nõuab, et tema kontserdi pilet oleks töölisklassile taskukohane, sõude pääsmed on spekulantide seas iseäranis hinnas, kuna nendelt saab teenida märkimisväärset lisatasu. Nii soovitabki mõni piletihindu rohkem diferentseerida, näiteks müües lavaesiseid kohti iseäranis kallilt või muutes

hindu vastavalt sellele, kui lähedal on kontserdipäev. Kuid taas, see lahendus sobib pigem megastaaridele ja suurtele festivalidele. Kulash soovitab astuda sammu, mida muu maailma (kuigi tingimata mitte Eesti) muusikaringkondades nähakse enesemüümise musternäidisena – leida endale rahastaja. Kui teised bändid nuiavad plaadifirmadelt kahjumlike ekstravagantsete videote tarbeks raha, siis OK Go omad tähendavad bändi jaoks kasumit, sest kulud katab sponsor. Too omakorda on rahul, sest on leidnud mõistliku koha oma turundusraha tarbeks.

Odavamad videod Selline lähenemine toimib aga juba vähemalt mõnevõrra tuntud kollektiivide puhul, kellel on piisav hulk fänne. Neil ei ole tõenäoliselt pääsu plaadifirmadest, sest Kulashi hinnangul ei ole keegi suutnud leida paremat lahendust, kuidas rahastada alustavaid muusikuid – traditsiooniliselt on need summad tulnud kuulsate esinejate pealt teenitavatest kasumitest. Ka plaadiäri parimatel päevadel maksti valdav osa kuludest umbes viie protsendi edukamate artistide toodud tulust.


Youtube’i kõigi aegade muusika esikümme 1. Justin Bieber: Baby feat. Ludacris 2. Lady Gaga: Bad Romance 3. Shakira: Waka Waka (This Time for Africa) 4. Eminem: Love The Way You Lie feat. Rihanna 5. Eminem: Not Afraid 6. Miley Cyrus: Party In The U.S.A. 7. Pitbull: I Know You Want Me (Calle Ocho) 8. Justin Bieber: Never Say Never feat. Jaden Smith 9. Miley Cyrus: 7 Things 10. Rihanna: Rude Boy 11 kuud vana, vaadatud 452 692 838 korda

aasta vana, vaadatud 340 652 629 korda

8 kuud vana, vaadatud 291 788 403 korda

6 kuud vana, vaadatud 278 314 373 korda

8 kuud vana, vaadatud 194 158 006 korda

aasta vana, vaadatud 191 486 800 korda

aasta vana, vaadatud 163 663 496 korda

8 kuud vana, vaadatud 143 226 885 korda

2 aastat vana, vaadatud 143 099 717 korda

11 kuud vana, vaadatud 133 096 834 korda

3. veebruari seisuga

Nii ei jäägi alustaval muusikul midagi muud üle, kui õppida end müüma. Nende kasuks tuleb muidugi näiteks see, et videote tootmise kulu on viimastel aastatel märkimisväärselt langenud. Seetõttu hakkavad taas moodi minema videod, mille hiilgeajaks peeti 1980-ndaid ja 1990-ndaid. Oma olemuselt oli see tollal muusiku reklaamklipp, mille plaadifirma tasuta MTV-le andis. Kui CD-de müük kokku kuivas, kärpisid plaadifirmad oma turunduskulusid ja enam nii heldekäeliselt videoid ei jaganud. Nüüd tasub videote tootmine juba taas ära. Universal Motown Recordsi turundusjuht Jill Capone ütles Economistile, et uue artisti videole kulub 3000–5000 dollarit, kuulsamale esinejale võib-olla 75 000 dollarit. Küllap saab ka palju odavamalt. Kuid videod on vaid üks enese kui elamuse müümise viise. Miks mitte aga näiteks müüa lõunasööke iseendaga? Või kodukontserte? Või isiklikke suveniire? Küllap leidub võimalusi veelgi. 1

9. veebruar 2011 21


Eestikeelne kaubamärk Moskvas —

217 € 255 €

687 kr

43,90 € 3301 kr

319 € 345 €

3395 kr 3990 kr

211 € 255 €

4678 kr

3990 kr

Lihtne ja turvaline ostukeskkond

22 9. veebruar 2011

TASUTA kättetoimetamine Eesti piires!

4976 kr

Klienditeenindus pood@epl.ee, tel 680 4560

299 € 318 €

4991 kr 5398 kr


— Meelis Krik, jumestuskunstnik

Jaanus Piirsalu Moskva

Kaks aastat tagasi Tallinnast Moskvasse tööle ja elama läinud Eestis tuntud jumestuskunstnik Meelis Krik räägib, et ta tahtis salongi nimetuses oma nime just eestipäraselt kirjutatuna näha. Vene seadused aga keelavad avalikel siltidel võõrkeelse teksti kasutamist, kui just pole tegu kaubamärgina registreeritud nimetusega nagu Adidas või McDonald’s. Ei jäänud Meelisel ka muud üle kui esitada Tallinnas taotlus oma nime kaubamärgina registreerimiseks, need dokumendid vene keelde tõlkida ning viia Moskva ametnikele näha. Nad jäid paberitega rahule ja lubasid Meelisel kirjutada oma nime firmasildile. See oli veel suhteliselt kerge asi oma ilusalongi avamisel, ütleb 35aastane Meelis Krik, kes oskab veidi õpetada, kuidas Moskvas äriliselt jalga maha panna. Ta ei tee Moskvas suurt äri, aga ta teab, mida tahab – ja selles mõttes on tema kogemus huvitav. „Moskvas eestlasel üksi ise midagi tegema hakata on sisuliselt võimatu,” ütleb Meelis oma kogemuse kohta. „Peab olema partner.” Tallinnas Eesti tuntuima jumestuskunstniku Katrin Sangla juures õppinud ja seejärel mitmel pool maailmas töötanud Krikil tekkis Moskvas ilusalongi avamise idee koos sõbrast koloristi (juuksevärvija) Marat Bagiroviga. Mehed panid raha kokku ning ideest kuni teostuseni ehk ilusalongi avamiseks loa saamiseni kulus neli kuud, millest kolm kuud neelas Meelise sõnul puhas bürokraatia. Täiesti teine maailm. Bürokraatiaga tegeles puhtalt Marat. „Mina poleks suutnud, sest siin räägivad ametnikud täiesti vas-

Moskvas seisab ühe suure elumaja sissekäigu juures silt „Салон красоты. Meelis Krik”. Ei ole „Салон красоты. Меелис Крик”, vaid just nimelt Meelis Krik ladina tähtedega. Ma pole veel näinud, et Moskvas kirjutataks mõne eestlase nime ladina tähtedega nagu kaubamärki. tandlikke asju – üks ütleb jah ja teine ei,” räägib Meelis. „Sellest aru ja jagu saamiseks peab olema kohalik.” Ootamatu takistus tekkis ilusalongi avamise eelõhtulgi. Salongiks üürib Meelis ruume, kus varem asus arvutipood. Arvutipoel rippus maja küljes valgustatud silt. Meelis võttis valgussildi rentimiseks eelmise omaniku lepingu üle. Aga siis selgus, et tekst valgussildil pole tema oma! Silt on, aga tekst pole! Et muuta valgussildil teksti, oli vaja hankida veel eraldi luba. Moskvas on palju ametnikke, kõik tahavad elada... Meelis Krik alles üritab jalga Moskva ilumaailma ukse vahele saada, sestap ei asu tema esimene salong mitte päris kesklinnas ega ka selle vahetus ümbruses. Salong asub Põhja-Moskvas Vladõkino metroojaama lähedal. Kes Moskvat hästi tunneb, see leiab selle endiselt töötava kino Riga kõrvalmajast. Kui tee on vaba (peamiselt öösel), sõidab Kriki salongist kesklinna veerand tunniga, aga kui sattuda tõsisesse ummikusse, siis võib ka neliviis tundi aega võtta. Üüri maksab Krik selle Moskva kesklinnast suhteliselt kaugel, aga siiski mitte äärelinnas asuva 110ruutmeetrise kasuliku pinnaga salongi eest veidi alla 100 000 rubla (üle 2000 euro) kuus. „Moskva tingimustes on see isegi odav, aga Tallinnas enam-vähem kesklinna hind,” lausub Krik. Salongis töötab ta ise, lisaks veel kolm juuksurit, kaks maniküürijat, üks kosmeetik ja kaks masseerijat. Äri on käima pandud. Ühed kliendid soovitavad teisi ja nii ta läheb. Intervjuu päeval on salongis suhteliselt vaikne. „Täna hakkame tegema ühte suurt pulma,” selgitab

Meelis. „Tavaliselt töötan iga päev salongides kaksteist tundi,” räägib Meelis. Hommikul kella 9–11.30-ni oma salongis, siis kuni kella kuueni õhtul Moskva ühe kuulsama juuksuri Aleksandr Mõssini juures, ning kella 18.30–21-ni taas oma salongis. „Pärast üheksat õhtul teen igasugustel üritustel jumestust, näiteks ajakirjade esikaante pildistamistel,” räägib Meelis. „Tavaliselt läheb hommikuni välja. Viimati läks meil sellisel pildistamisel kella kuueni.”

Esikaante lihvija Meelis Krik toob välja kuhja ajakirju ja väidab, et esiküljemodellide jumestus on kõik tema tehtud. Tean

neist ajakirjadest FHM-i ja XXL-i – tuntud meesteajakirjad. „Kuus korra teen kindlasti artistidele tööd, kas siis esinemisteks või kohtumisteks pressiga,” ütleb Meelis. Tuntumatest nimedest mainib Valeriat ja Via Gra tüdrukuid. Moskva naistest on Meelisel kahe aastaga kujunenud kindel arvamus. „Eesti naine arvab, et mida põhjalikum on jumestus, seda glamuursem. Vene naised aga tahavad, et sa rõhutaksid nende loomulikku ilu!” väidab Meelis Krik. „Eesti naine ostab jumestaja juures glamuuri, et ta oleks Hollywoodi staar, siin aga keegi ei taha absoluutselt seda Hollywoodi glamuuri. Enne Moskvasse tulekut ma mõtlesin just vastupidi,

et vene naised on selles mõttes kergemeelsemad.” „Ainuke, mida Moskva naised aeg-ajalt soovivad, on see, et tehke mind viisteist aastat nooremaks,” naerab Meelis. Ühe eripära nimetab Meelis siiski veel – Moskva naised tahavad salongis rohkem tähelepanu kui naised Tallinnas. „Mõni rikkuri proua tuleb ja astub salongi juba sisse selliselt, et sa saaksid kohe aru, et tema on staar, aga sina oled lihttööline. Neid on õnneks siiski vähe,” räägib Meelis. „Enamik naisi on sõbralikud. Tulevad salongi lillede ja šokolaadiga, mida Eestis on harva. Õudselt tore on ka see, et helistatakse tagasi ja tänatakse.” 1

Moskvasse sattus kolleegi aidates •• Moskvasse sattus Meelis Krik 2009. aasta märtsis, kui varem Tallinnas elanud, aga Venemaa pealinnas abiellunud jumestuskunstnik Anastassia Panassenko teda ajutiselt appi kutsus. •• „Anastassia ootas last, juba kaheksas kuu oli, aga tal oli vaja üks kollektsioon ära lõpetada. Ta lihtsalt ei jaksanud ja kutsus mind appi,” räägib Meelis Krik. •• Meelis pidi abiks olema kaks nädalat, aga oli veel kaks nädalat. Aga kuna viisa oli kolmeks kuuks, siis uhas veel kaks kuud Moskvas tööd

teha. Alles siis sõitis tagasi Tallinna. •• Kaua ei saanud Tallinnas olla, sest Anastassia helistas uuesti: tule jälle kolmeks kuuks appi, ma ei jaksa lapse kõrvalt, tööd palju. •• Teist korda Moskvas olles tutvus Meelis Krik varsti tippjuuksur Aleksandr Mõssiniga. „Ta kutsus mind oma salongi, kui oli mu töödega tutvunud,” räägib Meelis. „Eks see kutse meelitas ikka väga. Tuleb Eestist üks väike Meelis ja teda kutsutakse vippide salongi.” Mõssini salongis töötab Meelis Krik oma salongi kõrvalt tänapäevani. 9. veebruar 2011 23



Ärileht