Issuu on Google+

Kaubanduskeskused kavandavad filmisõpradele uusi kinosaale Rootsi firmad pressivad taas „meie õuele”# Analüütikute köievedu: kui palju kasvab Eesti majandus? # Tallinn reformib noortespordi rahastamist # Eestis liigub peagi 100 000 elektriautot

HIND 25 KROONI

KOLMAPÄEV

10. veebruar 2010 NR 1

Endine tipp-pankur ütleb, et pangad jätku kunded rahule. Loe •• LK 4–7

ILLUSTRATSIOON: HILLAR METS

Jüri Mõis: pangad on muutunud karistusfirmadeks


Uues kuues Ärileht

Andres Eilart ärilehe toimetaja

Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Vastutav väljaandja ja peadirektor: Mihkel Reinsalu, 680 4400, peatoimetaja: Lea Larin, 680 4400. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, Tallinn 10151, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval. Hind üksikmüügis: 25 kr Hind tellides: üks number 19,90 kr. Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt. Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee © Ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Artiklite, k.a päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal avaldatud artiklite suhtes autoriõiguse teostamine, s.h nende edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda Pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

2 10. veebruar 2010

Hüva lugeja! See oli juba üsna ammu, kui esimene Ärileht trükimasinate vahelt välja vuhises. Aasta oli siis 2004, puud olid juba õrnalt kirjud. Lehele saatis kaugkorras käepigistuse suur osa Eesti ärieliidist. Tunti puudust sellisest lehest, mis kirjutaks majandusest rahulikus laadis, räägiks lahti, oleks kaine ja kaalutlev, ei nahutaks asjata. Neist põhimõtteist juhindub Ärileht ka edaspidi. Liiga palju oli meedias (ja on tegelikult siiamaani) esiplaanil skandaale, ärilist võiduajamist. Liiga vähe rahuliku arengu ja ettenägeliku tubli teguviisi esitlemist, trendide näitamist. Ärilehest kujunes otsustajate leht, ettevõtluse ja ettevõttejuhi keskne leht. Ent omajagu vett on vahepeal merre voolanud. Majandusteemad on aina populaarsemaks muutunud. Majandus ronib kõigile lähemale, kohe päris krae vahele. Aina rohkem inimesi puutub ise vahetult majandusprotsesside ja -muutustega kokku. Seepärast otsustasime ka Ärilehte värskendada. Uues kuues Ärileht ei ole enam ettevõtte- ja juhikeskne, vaid laiemalt majanduse vastu huvi tundva inimese leht. Ärileht selgitab, näitab ja avab huvitavaid suundumusi, protsesse, taustu, sündmusi, olukordi majanduses. Leht hakkab ilmuma kord kuus. Muutsime selle mahukamaks, lood pikemaks ja põhjalikumaks. Suur muutus on see, et Ärileht on nüüd eraldi tellitav ja hakkab levima ka üksikmüügis. Võibki juhtuda, et varsti krõbiseb rahakoti vahel krooni asemel euro. Või kinnisvaraturg tõstab lõpuks nina taas üles. Kas vahepeal kuulsusetusse varjusurma varisenud börsifirma aktsia muutub jälle mehukaks? Millal tööturul jälle paremaks läheb? On see reaalne, et peagi viib meid Tallinnast Tartusse rongi asemel hoopis lennuk? Kuidas, miks, millal, mida see kõik tähendab? Katsume ronida ka Eesti mätta otsast kõrgemale. Paljud Eesti majandust mõjutavad otsused langetatakse Brüsselis, Stockholmis, mujalgi. Kuidas Lätis toimuv meid mõjutab? Kui palju me sellestki teame? Kindel see, et liiga vähe. Oleme lugejatele võlgu paljude asjade lahtikirjutamise. 1

Andres Reimer kinodest •• LK 10–11

Tallinnasse ja Pärnusse tuleb peagi kinosaale juurde Raivo Murde elektriautodest •• LK 15–17

Autotööstus teeb vähikäiku ja jõudis elektriauto juurde tagasi Kristi Vahemaa spordirahast •• LK 18–19

Tallinnas jääb noortespordile mõeldud raha järjest vähemaks Erik Aru Hiina tööstusest •• LK 14

Hiina vabrikutest tulev kaup muutub kalliks ja kvaliteetseks Mikk Salu Rootsi firmadest •• LK 8–9

Rootslased hakkavad Eestisse jälle firmasid üle tooma Jaanus Piirsalu Ukrainast •• LK 21–22

Ukraina veinimeistrid viivad oma kauba Euroopa tasemele Majandus, graafikutes •• VT ÄRILEHTE

Ärilehe graafikud ja illustratsioonid tegi Alari Paluots Majandus, pildis •• VT KAANEPILTI

Kaanepildi joonistas Eesti Päevalehe karikaturist Hillar Mets


10. veebruar 2010 3


FOTO: RENE SUURKAEV

Jüri Mõis: meie pangad on muutunud karistusfirmadeks

Andres Eilart andres.eilart@epl.ee

PANGAD TEEVAD LIIGA. Endine tipp-pankur ja

Hansapanga asutaja Jüri Mõis on verine Eestis tegutsevate pankade peale. Tema hinnangul peavad Rootsi pangad oma keedetud supi ise ära sööma ja kunded rahule jätma. •• Mille kallal te praegu pusite? Kõige õigem oleks öelda, et jalutan Eesti ettevõtluse prügimägedel. Enne kriisi oli mul firmades kuus strateegilist vähemusosalust, neist on kaks nüüd kenasti püsti: kütuste hulgimüüja Letofin Trading ja rohelise energeetika firma Freenergy. Ülejäänutest on kolm vajanud olulisi ümberkorraldusi ja võitlevad ellujäämise eest ning ühel läkski eluvaim välja. Samas oleme omandanud ühe uue raskustes firma, lootuses see saneerida. Tegemist on AS-iga Talot, mis on Eesti suuremaid raudbetoonkonstruktsioonide tootjaid. •• Kas kinnisvaraga läksid ka teil asjad hapuks? Kui teiste ettevõtmiste puhul sõltus veel asi inimestest ja juhtimisest ja tublimad ikka leidsid mingi võimaluse, kuidas ellu jääda, siis kinnisvara valdkonnas kukkusid ka kõige tublimad. Kui nad ei ole veel ära surnud, siis surevad. Nii ka minu puhul – Alsberg ja põhimõtteliselt ka Kodumajagrupp. Minu arust elab n-ö pankade ar-

must enamik Eesti majandust, sealhulgas juhtivad börsiettevõtted. •• Arco Vara… Ja Tallink… Neid on teisigi. Ettevõtted ei suuda oma finantskohustusi täita ja pangad lükkavad laenu tagasimakseid hädaga kaugemasse tulevikku. •• Eestis läks teil niisiis kinnisvaraga sama kõveralt nagu teistelgi, kuid paar aastat tagasi susisesid teil kinnisvaraprojektid ka näiteks Tais. Sellega läks paremini? Tai kinnisvaraprojekt on lõpetatud. Aktiivset kinnisvarategevust enam ei toimu, kuid tagatisena on pihku jäänud paar maatükki. Nendele turgu praegu pole. Tegemist oli vahendusfirmaga – ostis 12 kinnistut ja müüs viis. Seitse maatükki jäid lootusetult seisma, firmal kadus käive täielikult. •• Ent Eestis olete ehitusäris siiani sees, järelikult on lootus säilinud. Millal ehitusturg uuesti käima läheb? Tuleb täpsustada, et mitte ehitusäris, vaid ehitusmaterjaliäris. Puidutoodangu eksport on püsinud ja


JÜRI MÕISA EDUVALEM 3 seis isegi paranenud. Taloti äriidee oli suunatud Venemaale, kuid suhted ei ole kõige soodsamas seisus ja sestap on kogu turg praegu Eestis. •• Nii et Eesti-Vene suhete probleem häirib ärimeest endiselt? Pronkssõduri vaimu ma enam ei näe. Esialgne ennustus oligi, et pronkssõdur annab kolmeaastase tagasilöögi. Praegu ei ole Eesti-Vene suhted enam plussis või miinuses, vaid lihtsalt nullis. Tallinna-Moskva lennukid on õnneks jälle rahvast täis. Asjad paranevad, aga läheb aega. •• Aga mida teha, et naabrid saaksid omavahel läbi? Ka rootslastel on venelastega külmad suhted. Soome kaupa on Venemaa täis, aga Rootsi oma mitte. Eks tuleb ise viisakas olla ja mitte tüli norida. Üksiku ärimehe tasemel tuleb seda võtta kui keskkonnatingimust, mitte kui probleemi. Vaatasin Vene välisministeeriumi selle aasta ülesandeid ja Vene ajakirjanduse hinnanguid lõppenud aastale. Venemaa suutis nende endi ajakirjanduse arvates eelmisel aastal kõikide naaberriikidega mingi tüli üles kiskuda. Samal ajal andis Sergei Lavrovi teenistus teada selle aasta ülesannetest, et üheks peamiseks eesmärgiks on hoopis Euroopa Liiduga sõprust arendada. Polnudki enam eraldi ülesandena nimetatud kaasmaalaste kaitset lähivälismaal. Praktiline lähenemine hakkab jälle võitu saama. Muidugi tippkohtumisi ka pole ja see on ka meie poole häda. Tundub, et sisepoliitiliselt on justkui mingi trump, kui oled Vene-vastase hoiakuga. •• President Ilves tundub siiski maipidustustele minevat… Suur asi küll, läheb naaberriigile külla… Minu meelest on see hästi kummaline joon Eesti välispoliitikas, et meie mehed pole sinna tahtnud. •• Tuleme korraks veel kinnisvarateema juurde – n-ö maa peale tagasi. Kõik olid kinnisvaraarendajad ja on nüüd kukkunud nagu küpsed õunad. Mida kinnisvaraturg sel aastal teeb? Jääbki vinduma ja virelema? Kui püüda ennast jumala seisusse panna ja pilve piirilt vaadata, siis ei ole raske näha, et keskmiselt on kas või Tallinna majad suhteliselt kehvas seisus, üle poole inimestest sooviks elamistingimusi parandada. Häda on võimalustes. Ühelt poolt on praegu jube suur vajadus uue elamispinna järele, teisalt seisavad suured elumajade massiivid tühjana. Ühiskond ei suuda praegu neid otsi kokku viia. Pangad on miskipärast väga aeg6 10. veebruar 2010

lased otsustama vara ülevõtmist ja allahindamist. Küsimus on, kes peaks kandma allahindluse kahjumi. Ja minu vastus on, et Rootsi pangad. Võtame näite. Pank on andnud 50 korteriga maja ehituseks 150 miljonit krooni laenu. Maja seisab tühjana, sest keegi ei osta praegu kortereid kolme miljoniga. Kellelgi teisel ei ole võimalust seda odavamalt müüa kui pangal. Kuidas meelitada panka tegema otsust müüa korterid ühe miljoniga maha, saada 50 miljonit tagasi ja kirjutada 100 miljonit endale kahjumisse? Buumi ajal on ostetud kõiki asju liiga kallilt, mitte ainult kinnisvara. Selle asja nimi on aktivamull. Ettevõtjad püüavad tekkivaid kahjumeid ajada pankade turjale ja pangad omakorda ettevõtjatele. Selline pingpong käib. Tõenäoliselt loodavad kõik praegu, et juhtub mingi ime, ja võib-olla juhtubki… •• Pangad on praegu eriti jäigad ja kasutavad oma jõupositsiooni kurjalt ära. Mulle tundub tihti, et pangad lihtsalt nöögivad inimesi ja ettevõtteid. Suhtlus pangaga on nii ühepoolne. Kas see tunne on ainult mul või jagate seda? Mul oli Taloti omandamise järel selline lugu. Ühel seadmeliisingul lõppes Swedbankis tähtaeg ja pank tegi pankrotihoiatuse. Hakkasime siis oigama, et peate ikka võrdselt kohtlema – et kui autoliising on maksmata, siis võetakse auto ära. Väga lihtne ju. Kui me ei suuda seadme eest maksta, siis võtke oma seade tagasi. Siin pole pankrotitemaatikaga üldse tegemist. Pank vastas: „Nojah, me siis ei algata pankrotimenetlust, aga nüüd, Jüri, anna oma isiklik käendus.” Kus kurat ma olen! See väljub juba heade äritavade raamest. Miks peaksin panema oma isikliku, perekonna heaolu mängu? Selleks ettevõte ongi, et isiklikke riske vältida. •• Nii et pangad pommivad ja… Riik peaks kodanikke pankade vastu kaitsma. Kuidagi väga aeglaselt toimib see kõik. Mõned väidavad, et riik peabki olema amööbne, ei ole vaja kiireid otsuseid, kodanikud ei pea riigile lootma. •• On juba servapidi juttu olnud mõnest kavast, et pankadele päitsed pähe panna. Aga kas riik peaks pangandusse aktiivsemalt sekkuma, pangad vastutama panema? Seadusi tuleb muuta, seadusandlikult lahendusi leida. Nüüd ütlevad lõpuks ka pangad ise, et nemad ise põhjustasid kinnisvaramulli. Aga lahendusi tuleb aktiivselt otsida, muidu jätkub see jama veel aasta-

3 mõtet JÜRI MÕIS, veebr 2010 3

1.

Laenuotsus peaks tekkima analüüsist. Analüüsikeskus on pank ja kui analüüsis on viga tehtud, siis peab pank ise ka selle eest vastutama. Pangad on olukorda väga palju kuritarvitanud, ehitanud püünist. Nende enda tegemata tööst ei räägita midagi, supi söövad ära hoopis teised. Seepärast ongi kõige õigem seadustesse selgelt ja kiiresti sisse kirjutada, et pangad selle jama oma kahjumisse võtaksid, et vabastada kodanikud lootusetutest võlgadest.

2. Ekspankuri kõhutunne ütleb, et siinne pangandusturg läheb ümberjagamisele. Ida-Euroopa suurim pank UniCredit muutub selleks ka Eestis. Tundub, et see polegi Rootsi pankadele väga vastumeelt, sest nende turuosa ongi siin natuke liiga suur. Nende enda mõõtmed ei kannata nii suurt meretagust pangandust välja.

3.

Mulle tundub, et siinsetel pangajuhtidel otsustusõigust eriti enam ei ole. Saan aru ka, miks. Kui aastaga kaotab tasakaalustatud strateegiaga pensionifond 40% oma väärtusest, siis tulebki otsustamine siit ära viia.

kümneid. See hoiabki majanduskasvu tagasi. Kui palju on ettevõtted suutnud alates 2009. aasta algusest oma võlakirju tagasi maksta? Mitte üle kümne protsendi. Teoreetiliselt on aga võlakirju välja lasknud firmad ettevõtete paremik. •• Mida riik peaks nüüd ikkagi tegema, et päästa kodulaenuga hätta sattunud inimesed nõiaringist? Printsiibina tuleks kodanikud vabastada nendest lootusetutest võlgadest. •• Pankade tegevus on praegu pigem vastupidine. Oletame näiteks, et pereisa või -ema on sattunud laenumaksega hätta, korter õnnestub müüa laenujäägist märksa madalama hinnaga. Pank vormistab rippuma jäänud laenu toore jõuga ümber tarbimislaenuks. Näiteks intressiga 20%. See on kahjuks tavaline. Olen pikka aega imestanud, kuidas inimese raskustesse sattumisel tõstab pank hoopis intressi, viidates, et risk on kasvanud. Sellises olukorras tuleb laenusaajatele tingimusi leebemaks teha. Pangad on praeguseks kujunenud vaata et karistusettevõteteks. Tiit Vähi on tabavalt öelnud, et loll ei ole mitte see, kes laenu sai, vaid ikka see, kes laenu andis. Laenuotsus peaks tekkima analüüsist. Analüüsikeskus on pank ja kui analüüsis on viga tehtud, siis peab pank ise ka selle eest vastutama. Loogiline. Pangad on olukorda väga palju kuritarvitanud, tegelenud vähe analüüsiga ja rohkem isiklike käenduste ja muude püüniste ehitamisega. Selle koha pealt peakski seadusandjad vastu astuma. •• Nii et supi helpigu ja kahjud kandku Rootsi pangad? Nemad ju selle põhjustasid. Seepärast ongi kõige mõistlikum lahendus, et pangad selle jama oma kahjumisse võtaksid. Teine variant on muidugi rahvast veel viis aastat piinata. Kolmas variant on devalveerimine. •• Kas pankuritele olete ka seda juttu rääkinud – Rootsi härraste n-ö maapealsetele esindajatele? Käin pangas peaaegu iga päev (muigab – toim). Mulle tundub, et otsustusõigust siin eriti enam ei ole. Saan aru ka, miks. Kui aastaga kaotab tasakaalustatud strateegiaga pensionifond 40% oma väärtusest, siis tulebki otsustamine siit ära viia. •• Peakorterisse… Nojah, tegemist on ju siiski õpitavate oskustega. See pole kaasasündinud anne. •• Mis teie ekspankuri kõhutunne ütleb: millal laenukraanid uuesti valla lähevad? Nad on juba lahti läinud. Aga pan-

gandusturg läheb ümberjagamisele ja Ida-Euroopa suurim pank UniCredit saab arvatavasti suurimaks ka Eestis. Kui sa küsid, mida mu kõhutunne ütleb, siis seda ütlebki. Tundub, et see polegi Rootsi pankadele väga vastumeelt, sest nende turuosa ongi siin natuke liiga suur. Nende enda mõõtmed ei kannata nii suurt meretagust pangandust välja. Hansapank andis mingil hetkel 20% Swedbanki kasumist. See on juba natuke ohtlik. Mõnes mõttes tuli kriis ka neile õigel ajal, muidu oleks võinud asi päris pööraseks minna. •• Ja mida ütleb ekspankuri kõhutunne euro kohta: tuleb see 2011. aastal? Tuleb. Ma ei näe küll takistusi. Muidugi on Balti riikidel tavaliselt kõik koos käinud – Nõukogude Liit, NATO-ga liitumine, Euroopa Liit. Eestlased on alati arvanud, et nad on ikka sutsuke paremad kui teised, aga reaalsuses oleme koos astunud. Nii vaadates võib ka euro kõigile korraga tulla. •• Ehk siis: mine tea, millal… Jah. Mõni mõjukas analüütik jõuab järeldusele, et Baltikum keskmiselt ei ole euroks küps. Aga see on praegu ka üks vähestest ohtudest. Olen alati imetlenud, kuidas kõik kinnitavad, et krooni kurss ei saa muutuda. Meil on kõrval Läti, kes küll näitab, et rahakurss püsib ka hoopis hullemates tingimustes. Aga kui Lätis devalveeritakse, siis tuleb ka Eestis devalveerida. Devalveerimine oleks majanduse arengule hea. Näiteks Nobeli laureaat Paul Krugman arvab, et siin oleks devalveerimisest kasu. Muidugi oleks veel parem, kui saaksime kõik kirjutada Rootsi pankade kraesse. Eks ka euroga on omad probleemid. Euro on nagu finantsalane esperanto keel, ta ei ole otseselt ühegi rahvuse või riigi oma. Rahatähed on kaunistatud joonistustega, mis kujutavad mingeid maju, teid ja sildu, mida mitte kuskil reaalselt ei ole. Pole ju mitte kellegi portreed, Eiffeli või Pisa torni. Sest muidu oleks see ju Prantsuse raha või Itaalia raha. Mitte ükski pilt isegi ei meenuta midagi. Ja Euroopa rahvaste finantsalane käitumine on samuti olnud hästi erinev. Põhjas on olnud kurssi hoidev, konservatiivne poliitika. Lõunas jällegi vastupidi. Nüüd on selgunud, et lõunas hakkabki kärisema. See on suur probleem, Eesti probleem on selle kõrval väike. Seega võib juhtuda, et Eestis ikkagi toimub devalveerimine, aga mitte krooni oma, vaid devalveerub Eesti rahaühik euro.


maksumuudatused on ikka mõistlikud. •• Aga kontekstis käibemaks versus tulumaks? Sellega ei tee midagi ära – võlulaegast sellega ei ava. Muidugi, Tallinna müügimaksust ma ei saa täpselt aru… •• Süvenesin millalgi põhjalikumalt Tallinna müügimaksu olemusse ja selgus, et pisikeste pihta antakse kõige valusamalt. Juuksurisalongid, kinga- ja kellaparandajad hoidku alt, suured majandusharud jäävad aga müügimaksu alt välja. Tundub sutsuke ebaefektiivne. Müügimaks näib rohkem Keskerakonna võitlusena Toompeaga. Minu teada kehtestatakse tavaliselt selliseid makse mingite piirkondade arendamismaksuna. Näiteks paneme Hiiumaale, et saaksime seda piirkonda arendada. Tallinnas, mis on pool Eestit, tekitab see rohkem probleeme kui lahendab. Administreerimise mõttes oleks palju lihtsam olnud käibemaksule 1% juurde panna. Praegu võttis üks mõõga välja, et kaitsta masu-nimelise vaenlase eest, teine aga minu arust lihtsalt kiusust. •• Tallinna ja riigi vastandumine on kindlasti üks põhjus, aga linna eelarve siiski lipendab ka igast servast. Need augud on tulnud, kuna on võetud üle jõu käivaid uusi kohustusi: Tallinna televisioon, haldusaparaati on järjest suurendatud, linnaosavalitsuste kokku panemise asemel hoopis laiendatakse neid. Riik koondab, aga linnas kõik vohab, uusi üksusi tuleb kogu aeg juurde. •• Olen täiesti nõus, et käib hoogne linnriigi ehitus, mille käigus luuakse

•• Kui ei tule eurot, siis mida see tähendaks Jüri Mõisale? Kõik läheb edasi, nagu on? Kõik läheb samamoodi edasi, nagu on. Valitsus pingutab õiges suunas. Kokkuhoid on nii või teisiti vajalik ja tegemist ei ole mahavisatud pingutusega. Eesti kroon on võrdunud seitsme eurosendiga 1992. aastast saati. Pigem on loogilisem, et Eesti on transiidikoht, kui saaks vaid piltlikult laiema silla Narva jõele. Ja saaks rohkem turiste siia. Siis tulevad ka investeeringud ja heaolu tõus. Mis vahet on sellel, mis raha on siin käibel? Mis vahet on sellel, mis raha on Hongkongis käibel? Kas euro tulek või mittetulek annab psühholoogilise müksu investeerimise mõttes, seda ei saa me mitte kunagi teada. Oled ju näinud, et kui firma teatab oodatust suuremast kasumist, siis läheb aktsia hoopis langusse. Lihtsalt ei tea, mis piirini on ootused üles köetud. Võib-olla loodeti veel rohkem. Ja teinekord aktsiahind tõuseb kahjumi või kasumihoiatuse puhul, sest oodati, et läheb veel hullemini. Euro puhul on sama: ei tea, kas turg on euro-ootusele üle- või alareageerinud. •• Kas me peaksime rohkem tarbima? Ei, edu toob ikkagi kasin eluviis. •• Kui palju peaks keskmise palga ja laenukoormuse juures suutma sahtlisse panna, säästa? Ei oska öelda, see on liiga raske küsimus. •• Ma tean, et raske. Võtame siis kergema teema – maksud. Kas maksude tõstmisega on õigesti toimetatud? Ma usun küll. Tarbimist ohjeldavad

oma teenused: politsei, meedia, maksuamet... Kas olete endiselt seda meelt, et inimesed peaksid Tallinna kolima? Ma pole kunagi seda meelt olnud. Olen öelnud, et kes tahab paremale elujärjele jõuda, siis Tallinnas on palju paremad võimalused kui kuskil mujal Eestis. •• Hästi, inimesed võiksid Tallinna kolida… See on endiselt majanduse ja heaolu seisukohalt õige. •• Mida arvata Tallinna sotsiaalsete töökohtade programmist? See on mõistlik, ent millise piirini seda teha? Põhimõte peaks olema, et hea haridus ja madalad sotsiaalkulud. Mitte kõrged sotsiaalkulud. Inimesi tuleb motiveerida rohkem tööd tegema, mitte õpetada seal käima, kust midagi saab tasuta. Praegune programm on rohkem nagu ümberjagamine, sisulist vajadust ei ole. •• Kuidas tööturg uuesti paika loksutada? Headel aegadel loodi palju kohti, kus polnud käegakatsutavat toodangut. Paljud said elatuda vahendustegevusest. Nüüd on kriteeriumid palju rangemad, palju vähem on vaja vahendavaid töökohti ja tootvaid töökohti peaks selle arvelt rohkem olema. Kui transiit tuleb tagasi, siis tekib jälle vahendustegevust rohkem ja tavaliselt on vahendus tulutoovam. Kaubitsejarahvas elab keskmiselt paremini kui töölisrahvas. •• Kui palju on selle aasta lõpuks töötuid? Selge, et neid on rohkem kui praegu. Kui ei ole, siis on midagi väga head juhtunud. 1

Meeldejäävaid reise koos Tensi-Reisidega! HOLLAND – LILLEFESTIVAL (laev/buss) 21.-28.04 al. 7190 EEK HOLLAND – LILLEFESTIVAL (lennureis) 21.-25.04 al. 10 390 EEK UUDIS! HOLLAND – BELGIA (lend/buss) 18.-24.08 al. 7490 EEK POOLAT AVASTAMA (buss) 08.-14.06; 17-24.07 al. 5990 EEK KULDNE PRAHA JA TŠEHHIMAA VÕLUD (buss) 27.06-03.07 al. 5790 EEK UNUSTAMATU UNGARI (buss) 11.-16.07 al. 4890 EEK AUSTRIA KAUNID PAIGAD (Nartsissifestivaliga) (laev/buss) 25.05-02.06 al. 6990 EEK ROMANTILINE BAIERIMAA (laev/lennuk) 30.06-06.07 al. 9490 EEK ROMANTILINE BAIERIMAA JA AUSTRIA (lennureis) 24.-29.07 al. 10 490 EEK SAKSAMAA VÕLUVAD VÄIKELINNAD JA REINIMAA (laev/buss) 06.-13.06 al. 7990 EEK SAKSAMAA VÕLUVAD HANSALINNAD JA MOSELI JÕE ORG (laev/lennuk) 02.-09.07 al. 9690 EEK SAKSAMAA VÕLUVAD VÄIKELINNAD, HARZ JA BERLIIN (lennureis) 09.-14.07 al. 9390 EEK HORVAATIA-SLOVEENIA (lennureis) 17.-24.07 al.11 990 EEK HORVAATIA-SLOVEENIA (lennuk/buss) 07.-14.08 al. 9890 EEK ŠVEITS, MAINAU SAAR JA LIECHTENSTEIN (lennureis) 17.-22.07 al. 10 590 EEK ŠVEITSI ALPID, LIECHTENSTEIN JA TIROOL (laev/lennuk) 28.06-06.07; 28.07-08.08 al. 9590 EEK PARIIS – IGAÜHELE MIDAGI (Fontainebleau või Disneyland) (lennureis) 08.-11.07 al. 6370 / 7890 EEK PRANTSUSMAA RINGREIS JA PARIIS (lennureis) 11.-16.07 al. 10 990 EEK PRANTSUSE RIVIERA, PROVENCE JA ALPID (lennureis) 24.-31.07; 31.07-07.08 al. 11 890 EEK IMELINE ITAALIA (lennureis) 27.07-03.08 al. 12 290 EEK IMELINE ITAALIA (lennuk/buss) 03.-09.08; 03.11.09 al. 8990 EEK

PÄIKESELINE TOSCANA (lennuk/buss) 11.-18.09 al. 9990 EEK KREEKA RINGREIS (lennureis) 06.-11.05, 02.-09.08 al. 12 390 EEK KREETA RINGREIS (lennureis) 02.-09.05; 05.-12.09 al. 11 990 EEK PARADIISISAAR MADEIRA (lennureis) 15.-22.04; 22.-29.04; 23.-30.09; 30.09-07.10 al. 7495/ 11 890 EEK PORTUGAL (lennureis) 16.-22.08 al. 12 590 EEK SUUR HISPAANIA RINGREIS (lennureis) 17.-24.07 al. 12 290 EEK TÜRGI RINGREIS (lennureis) 15.-25.05; 16.-23.09 al. 11 590 EEK IRAAN, MUISTNE PÄRSIA (lennureis) 09.-23.09 al. 29 900 EEK JORDAANIA KUNINGRIIK JA DAMASKUS (lennureis) 18.-26.04 al. 15 990 EEK UUDIS! SÜÜRIA-LIIBANON (lennureis) 06.-18.10 al. 21 500 EEK UUDIS! IISRAELI RINGREIS (lennureis) 29.10-05.11 al. 17 990 EEK ŠOTIMAA-INGLISMAA (koostöös Elukirjaga) (lennureis) 02.-08.08 al. 13 990 EEK ŠOTIMAA-INGLISMAA-LONDON (Edinburghi festival) (lennureis) 08.-15.08 al. 13 790 EEK WALES JA CORNWALLI POOLSAAR (laev/lend) 24.07-01.08 al. 11 590 EEK UUDIS! IIRIMAA RINGREIS KOOS PÕHJA-IIRIMAAGA (lennureis) 15.-22.07 al. 12 990 EEK ISLAND – TULE JA JÄÄ SAAR (lennureis) 26.-30.07 al. 15 990 EEK PÕHJA-NORRA (NORDKAP) (laev/buss/laev) 28.06-05.07; 15.-24.07 al. 9290 EEK KESK-NORRA (laev/buss/laev) al. 5990 EEK 03.-09.06; 12.-18.06; 03.-09.07; 10.-18.07; 24.07.-01.08; 04.-10.08, 10.-17.08 SOOME-ROOTSI-NORRA (laev/buss/laev) 15.-19.05 al. 4390 EEK UUDIS! TAANIMAA LOSSID JA VÄIKELINNAD (laev/buss/laev) 29.05-03.06; 08.-13.06 al. 6390 EEK

BORNHOLM – LÄÄNEMERE ROHELINE PÄRL (laev/buss/laev) 12.-17.07; 18.-25.07 al. 6990 EEK UUDIS! VANA HEA ROOTSIMAA (laev/buss/laev) 26.-30.07 al. 3990 EEK SALADUSLIK SAAR GOTLAND (keskajafestival) (laev/buss) 06.-11.08; 07.-12.08 al. 6490 EEK LUMMAV AHVENAMAA (laev/buss/laev) 01.-04.07; 06.-09.07; 15.-18.07; 22.- 25.07; 29.07-01.08; 05.-08.08; 12.-15.08; 19.-22.08 al. 3490 EEK UUDIS! SOOME – TUHANDE JÄRVE MAA (laev/buss/laev) 28.-30.06; 15.-16.07; 26.-28.07 al. 2290 EEK SÜGISENE LAPIMAA (laev/buss/laev) 16.-19.09; 23.-26.09 al. 3490 EEK PEREPÄEV HELSINGIS (laev/buss/laev) 27.03 al. 490 EEK SÄRKANNIEMI LÕBUSTUSPARK JA HEUREKA (laev/buss/laev) 19.-20.06 al. 1490-1890 EEK MUUMIMAA JA CARIBIA VEEPARK (laev/buss/laev) 24.-26.07 al.1490-3190 EEK LÕBUS REIS PIPIMAALE JA KOLMÅRDENI LOOMAAEDA (laev/buss/laev) 28.07-01.08 al.1790-4590 EEK TAANI LEGOLAND (laev/buss/laev) 17.-22.07 al. 2190-5890 EEK PÄEV RIIAS KOOS LIVU VEEPARGI KÜLASTUSEGA (buss) 15.05 al. 530-850 EEK PÄEV RIIAS KOOS OOPERIKÜLASTUSEGA (Madame Butterfly) (buss) 10.04 al. 450 EEK PALANGA–KLAIPEDA–NERINGA POOLSAAR (buss) 18.-20.06; 01.-04.07 al. 2330 EEK SUVINE LÄTIMAA (buss) 07.-08.08 al. 1290 EEK SANKT-PETERBURG (buss) 25.-27.03; 15.-18.07; 29.07-01.08 al. 2190 EEK PETSERI-PIHKVA-NOVGOROD (buss) 06.-08.08 al. 2550 EEK PETSERI-PIHKVA-MIHHAILOVSKOJE (buss) 25.-26.09 al. 1650 EEK

Tallinn Estonia pst 5a Tel: 6703000, 6703003 tallinn@tensireisid.ee Tartu Ülikooli tn 4 Tel: 7344207, 7344208 tartu@tensireisid.ee Pärnu Ringi tn 10 Tel: 4426300, 4426305 parnu@tensireisid.ee www.tensireisid.ee

10. veebruar 2010 7


178,8

177,0

Mikk Salu 166,5

149,5

OTSEINVESTEERINGUD EESTISSE MILJARDITES KROONIDES

KOKKU 115,3

86,8 63,1

70,6

55,9

52,4

44,4

17,6

2000

22,0

25,8

59,8

69,5

71,0

ROOTSI 61,7

35,9

SOOME 2001

2002

2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009*

UGA TALI SEIS * III KVAR

Rootslased tulevad taas Eestisse

8 10. veebruar 2010

mikk.salu@epl.ee

151,2

Aasta tagasi Rootsi ettevõtjate seas valitsenud hirm Eesti ees on hakanud taanduma. Rootsi investeeringud on tagasi tulemas. Jaanuari algul ilmus ajalehes Meie Maa väike uudis, et Kuressaares kummidetaile tootev Rootsi taustaga Trelleborg kahekordistab oma tootmist. Märtsis valmib Kuressaare tehase laiendus ja tööle võetakse 70 uut töötajat. Kuu aega varem oli lehtedes aga lugu sellest, kuidas Pärnumaal Audrus laiendab tootmist Rootsi päritolu metallitöötleja AQ Lasertool. Sellel aastal tahab Lasertool suurendada töötajate arvu kümne protsendi võrra. Muuseas, Rootsi ajalehtedes oli samal ajal juttu sellest, et Lasertool sulgeb oma tootmise pisikeses Lõuna-Rootsi linnas Valdemarsvikis. Uudiseid on ka Rootsi suurfirmade kohta. Näiteks 9. detsembril ütles Ericsson Eesti juht Veiko Sepp ajalehele Äripäev, et Ericsson peab Rootsis sealsete ametiühingutega läbirääkimisi ligi tuhande inimese koondamiseks, kuid Eestisse võidakse luua töökohti hoopiski juurde. Kuu aega hiljem Sepp juba rääkiski, et Ericsson hakkab oma Tallinna tehases (endine Elcoteq) tootma 4G-seadmeid. Peale Ericssoni on ka ABB teatanud oma valmisolekust jätkuvalt Eestisse investeerida. ABB on juba niikuinii toonud Eestisse umbes miljard krooni ja EAS on minevikus tunnistanud ta ka aasta välisinvestoriks Eestis. ABB Balti riikide juht Bo Henriksson lisab nüüd, et nad hoiavad endiselt Eestil silma peal, et investeeringuid teha. Aga jutt ei käi ainult tootmisüksuste ületoomisest Eestisse. Ülaltoodud näited ei ole ainsad. On teisigi vähem ja natuke rohkem tuntud Rootsi ettevõtteid, kes on viimastel kuudel Eesti poole vaadanud. Kinnisvarakonsultatsioonidega tegelev ettevõte Colliers viitas näiteks


oma hiljutises analüüsis, et SoomeRootsi firmad otsivad Eestis võimalusi ja kolivad oma ladusid Eestisse. Kas aga ülaltoodud uudiskillud tähendavad tõesti trendi pöördumist? Täie veendumusega seda veel väita ei saa. Eesti Panga kokkukogutud statistika välisriikide otseinvesteeringutest seda veel ei kajasta. Tõsi, eelmise aasta viimase kvartali näitajad pole ametlikku statistikasse jõudnud. Viimased arvud räägivad parimal juhul välisinvesteeringute stabiliseerumisest – raha ei voola enam nii kiiresti Eestist välja. Viljar Rääsk Eesti Pangast lisab veel täpsustuseks, et konkreetselt Rootsi näitel kajastab välisinvesteeringute statistika suures osas siin tegutsevates Rootsi pankades toimuvat raha liikumist, nii ei saa ainult neist arvudest teha veel järeldusi Rootsi tööstusettevõtete käitumisele.

Tohutu ärivõimalus Eestile Kuid midagi on siiski õhus. 2008. aasta lõpus prognoosis investeerimispankur Joakim Helenius, et Eestisse võib tulla Skandinaavia ettevõtjate kolmas laine. Esimene laine toimus 1990-ndate alguses, teine aga siis, kui Eesti astus Euroopa Liitu. Nüüd võiks alata kolmas laine. Nüüd kinnitab Helenius oma tollast prognoosi üle. „See on ainult jäämäe veepealne tipp,” ütleb Helenius viimase kuukahe uudiste kohta rootslaste investeeringutest Eestisse. „Ma näen Eestis, Eestile ja Eesti firmadele tohutut ärivõimalust,” räägib Helenius. „Tunnetan Rootsi poolt suurt ja kasvavat huvi. Eesti ise võiks ennast hetkel rohkem müüa.” Eestis elav Rootsi investor Stefan Andersson lisab, et vähemalt Rootsi ärimeedia on Eesti (ja Läti) suhtes

viimastel kuudel maha rahunenud. Eelmise aasta alguses domineeris negativism. „Iga teine päev ilmus Eesti ja Läti kohta midagi negatiivset,” kirjeldab Andersson. „Kõrghetk oli ehk see, kui Rootsi keskpanga eksjuht läks Rootsi „Aktuaalsesse kaamerasse” ja teatas, et devalveerimine Lätis on kohene.” Nüüd on Anderssoni sõnul ka Rootsi meediasse hakanud jõudma arusaam, et Eesti tõepoolest ühineb euroalaga. Rootsi ekspordinõukogu Eesti esinduse juht Janar Sutt kinnitab neid arenguid. „Eesti on hakanud rootslaste silmis teistest Balti riikidest eristuma,” ütleb Sutt. Ta toob ka näiteks vahetult enne aasta lõppu Rootsi televisioonis olnud uudise Eesti viimase aja arengute kohta, seal räägiti nii Trelleborgist kui ka Ericssonist. „Üle pika aja oli väga positiivne uudis Eesti kohta,” ütleb Sutt. Suti sõnul ei ole ka temal veel kõige viimast statistikat, millised ja kui palju Rootsi firmasid on Eestisse tulnud – ettevõtjad on ettevaatlikud –, kuid talle tundub, et pilt on tõepoolest muutumas. Veel üks rootslane, Tartus tegutseva Rootsi kapitalile kuuluva elektroonikafirma Hanza Tarkon tegevjuht Ove Carlsson räägib, et vähemalt oma klientidega suheldes on nende poolt kuulda juttu Eesti majandusolukorra kohta vähem kui aasta tagasi. Carlsson on siiski ettevaatlik. Ei taha sellest teha veel põhjapanevaid järeldusi, et Eesti on nüüd taas au sees ja trend on tõepoolest muutunud. Hanza Tarkon ise pidi eelmisel aastal inimesi koondama. „Praegu on olukord stabiilne. Koondamisi ette ei näe ja lähiajal teeme isegi uusi investeeringuid,” lisab Carlsson. 1

Intervjuu Mikk Salu toimetaja

Joakim Helenius: rootslaste kolmas laine on tulemas Investeerimispankur Joakim Helenius ütleb, et Rootsi investorite huvi Eesti vastu on selgelt kasvamas, Eesti peab ennast aga ise rohkem müüma. •• Ütlesite aasta tagasi, et Eestil on suur võimalus tabada Skandinaavia ettevõtjate ja investorite kolmas laine. Mis asi see on? Mõnevõrra lihtsustades võib öelda, et esimene laine oli odava tööjõu järele tulemine. See toimus 1990-ndate alguses. Teine laine oli 2000-ndatel enne Euroopa Liiduga liitumist. Seal oli palju teenindussektorit ja kiirelt kasvavale siseturule suunatud ettevõtlust. Kolmas laine on algamas nüüd, ja see on, ma arvan, jätkusuutlikum. •• Millised need kolmanda laine ettevõtted võiksid olla?

Siin on rohkem keskmise ja väiksema suurusega firmasid, kes on ise mõne suure keti ja tarneahela liikmed. Enamasti on tegu ekspordiga seotud ettevõtetega. Tuleb arvestada, et suurte maailmanimede nagu Nokia või Ericssoni taga on Skandinaavias ka sadu ja tuhandeid väiksemaid firmasid, kes on praegu tugeva kulude kokkuhoiu surve all. •• Ma olen ise märganud viimastel kuudel väikseid uudiseid mõnede Rootsi firmade kohta, kes Eestisse investeerivad või siin oma tegevust laiendavad. Rootsi lehtedest jälle teateid, kuidas mõni ametiühingujuht kommenteerib, et töö viiakse üle Balti riikidesse, Eestisse… Kas see on trendi algus? See on alles jäämäe tipp. Tunnetan praegu väga selget huvi Rootsi poolt Eesti suunas. Seda protsessi võibki vaadata nii tõmbe- kui ka tõukejõudude poolt. Rootsi poolt on huvi tugev ja kasvamas. Nüüd oleks aga vaja, et ka Eesti poolt tõmbejõud kasvaks. Eesti peaks ennast rohkem müüma. Trigon on ise ühte sellelaadset initsiatiivi alustamas, millest õige pea saame lähemalt rääkida. •• Kui lääne firma läheb piiri taha, siis enamasti räägitakse Hiinast. Hiina, Hiina, Hiina – pidevalt korduvad võlusõnad. Miks Soome või Rootsi ettevõte peaks teistmoodi käituma? Miks peaksid nad eelistama Eestit? Paljud firmad on tegelikult hakanud küsima Hiinasse minemise kohta. Oluliseks teemaks on, kuidas kärpida kulusid, aga samal ajal säilitada kontroll oma firma üle. Sellega seoses ka intellektuaalse omandi küsimus. On palju näiteid, kuidas ettevõtted on Hiinasse investeerinud. Hiinlased juhivad tehaseid seal, aga siis, mõni aeg hiljem, alustab seal-

samas kõrval nendesamade hiinlaste juhtimisel Hiina oma tehas, kes teeb täpselt sama toodet. Ainult et lääne firma ei saa sellest enam midagi. Väiksema ja keskmise suurusega lääne investori jaoks on kontrolli säilitamine oma ettevõtte üle, oma intellektuaalse omandi üle võib-olla veelgi raskem. •• Väiksemate puhul on küsimuseks ka tootmismahud ja kaubapartiide suurus. Kas nad üldse suudavad niipalju teha, kui Hiinas tavaks? Selleks, et transport Hiinast Euroopasse oleks efektiivne, peavad kaubapartiid olema suured. Tõepoolest, väiksematel firmadel ei pruugi olla sellist mahtu, et neil tasuks oma tootmine Hiinasse viia. Teine asi, mis nüüdse kriisi ajal on veelgi selgemaks saanud, on paindlikkus ja riskide maandamine, mida suurte kaubapartiidega on muidugi keerulisem saavutada. Väiksemate ja keskmise suurusega Skandinaavia firmade puhul tuleb arvestada ka sellega, et nende juhtkond ei ole nii kosmopoliitne nagu suurkorporatsioonidel. Nende juhid ei tunne ennast rahvusvahelises äris sugugi nii mugavalt, et täna olen Brasiilias, homme ajan äri Tokyos ja ülehomme olen Hiinas. •• Mis on Eesti võimalused selles kontekstis? Eesti on viimase aastaga oma konkurentsivõimet selgelt parandanud. Eesti on kõvasti kulusid kärpinud. Uus töölepinguseadus on ilmselt kõige paindlikum sellelaadne seadus maailmas. Ma näen Eestis, Eestile ja Eesti firmadele tohutut ärivõimalust. Huvi Skandinaavia poolt on suur. Praegu peaks Eesti ennast rohkem müüma. 1

Kangadžunglis SÕBRAPÄEV Kogu kaup -50% täishinnast Kangadžungel XXL Tallinn, Tartu mnt 35 13. veebruaril 9-17

Tallinn , Mustamäe tee 60 13. veebruaril 9-17

Haapsalu, Karja 20

Ja neile, kes sõbrapäeval tulla ei saa.

14. veebruaril 10-15

Kuressaare, Rehe 5 14. veebruaril 10-17

Pärnu, Riia mnt 20, 14. veebruaril 9-15

Kasuta ise või kingi sõbrale! 10. veebruar 2010 9


Kolmemõõtmeline dinosaurus hammustab juba lähitulevikus eestlasel pea otsast igas suuremas kaubanduskeskuses, sest just sinna rajatakse kõik Eesti uued kinosaalid.

Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

Revolutsioon tõstab Eesti kino toidupoega sama katuse alla

16. veebruaril 2010. a Tallinnas

AMETITEKSTIDE KOOSTAMINE. NETIKETT JA NETIKEEL E-KIRJADES Loone Ots Osavõtutasu 1500 kr + km. Hinnasoodustused! 18. märtsil 2010. a Tallinnas

KARISTUSÕIGUSE SÕLMKÜSIMUSI Jaan Sootak Osavõtutasu 1500 kr + km. Hinnasoodustused!

LÜHIKURSUS MITTEJURISTILE: ÄRIÕIGUS, VÕLAÕIGUS, ASJAÕIGUS 4. märts: äriõigus (Andres Vutt) 25. märts: võlaõigus (Margit Vutt) 6. mai: asjaõigus (Priidu Pärna) Osavõtutasu 4200 kr +km (kolm päeva), 1500 kr + km (üks päev). Hinnasoodustused!

10 10. veebruar 2010

Info ja registreerimine 6 460 002, koolitus@preismann.ee, www.preismann.ee

Kino kavatsevad rajada Ülemiste keskus Tallinnas ja Port Artur Pärnus. Tallinna Järve keskuse juhid on kino rajamist arutanud, kuid majanduskriisi tõttu mõtte kõrvale pannud. Kinoärist ei räägita üksnes nendes kaubanduskeskustes, kus napib ruumi või fantaasiat. Tulevikus napib nendes keskustes ostjaid. Vene revolutsiooni juht Vladimir Lenin uskus, et filmikunst määrab töölisklassi meelsuse. Varsti määrab kino olemasolu selle, mis kaubanduskeskusse eestlased oma nädalalõpu sisseoste tegema lähevad. „Uuringud näitavad, et kaubanduskeskustes asuvatesse kinodesse siseneb 80% inimestest kino uksest ja kaubanduskeskuse poolele väljub pärast seanssi 40% vaatajatest,” ütleb Forum Cinemase juhatuse esimees Aldo Tammsaar. „Kuna sünergia just selles suunas toimib, siis on arusaadav kaubanduskeskuse arendaja soov endale kino saada.” Cinamoni kino avamine Tallinnas Solarise keskuses tõi Eesti kinoärisse revolutsiooni, mis määrab edasise arengusuuna. Mitu aastat tagasi rajatud Forum Cinemase Astri kino Narvas ja Tartu Tasku Cinamon asuvad samuti kaubanduskeskustes, kuid nad ei ole määranud tööstusharu arengut, sest lõviosa rahast liigub Tallinnas. Leedus ja Eestis kummaski kahe ja Lätis ühe kinoga opereeriv Cinamon Group kuulub Eestis registreeritud ettevõtetele, kellest suurimat osalust valdab AS Gild Fund Management. Tallinn mõjus enne Solarise keskuse avamist Euroopa keskuste kõrval mahajäänud kolkana, kus polnud osatud teenuste-kaupade äri ja elamustega kauplemist teineteisega siduda. Tänu naeruväärsele Borati filmile mõtleb eestlane Kasahstanist

KINO Kolmapäev 10/02 Tavapilet

Kinopilet

Kinofilm Rida:

Koht:

Seanss:

Kuupäev :

23:20 10/02

10 2 KINOPILETI HIND KROONIDES

70

67

67

2005

2006

68,6

70

66

60

50 2007

2008

2009

Kinopileti hind hakkas mullu langema, kui Cinamon asus turuliidri Forum Cinemas kõrval laienema.

üleolevalt, kuid Solarise-sarnane kaubandusformaat töötab nii Almatõs kui ka Astanas juba aastaid. Forum Cinemas tegutses kuni eelmise aastani Tallinnas kinokuningana, kogudes üht Euroopa kõrgemat piletihinda. Mullu maksis ettevõte ära Coca-Cola Plaza ehitamiseks võetud laenud. Ettevõtte juhile, Eesti kinoäri suurele mehele Aldo Tammsaarele mõjus Solarise Cinamoni kino nagu hella kohta tekkinud koeranael. Konkurent rikkus peo ära, sest mõttes juba söödud torti tuleb hakata ümber jagama. Forum Cinemas kuulub Soome juhtivale kinoettevõttele Finnkino, kes tegeleb Eestis nii filmide levitamise kui ka kinosaalidega opereerimisega. Kolmandik Finnkino sissetulekust Eestis laekus filmide levitamisest ettevõttest Forum Cinemas Home Entertainment, kaks kolmandikku Forum Cinemase kinosaali-

dest. Mõlemal ettevõttel oli eelmisel aastal oma turusektoris ligi 80-protsendine osatähtsus. Euroopa ühte suuremasse meediakorporatsiooni Sanoma OY kuuluv Finnkino tõenäoliselt Tammsaarele Eestisse uute kinode ehitamist ei luba, sest nüüd on saabunud aeg varem paigutatud raha kuhjaga tagasi teenida. Ühe kinosaali rajamine on kallis lõbu. Korralik kino vajab ligi 3000 ruutmeetrit pinda ja ühe kinosaali sisustus maksab ligi 4 miljonit krooni. „Eesti turg on väga väike ja Eesti majanduse olukord pole hea,” ütleb Finnkino tegevdirektor Liisi Jauho. Selle avala ja rõõmsameelse soomlanna isik mõjub kõnekamalt tema tagasihoidlikest sõnadest. Jauho juhtis aastaid Tallinnas Prisma Peremarketi kaupluseketti, seejärel suuri kaubandusettevõtteid Helsingis. Jauho-suguse jaekaubanduse tippasjatundja määramine rahvusvahelise kinofirma ettotsa tähendab ennekõike seda, et praeguses ärikontseptsioonis lahutab kino ja supermarketit üksnes eskalaator.

Kõrvalteel kihutamine Tammsaar seisab uhke, mugava ja ülimalt heas kohas asuva Coca-Cola Plazaga kinoäri arengu peasuunast kõrvale jääval harul. Kõrvalteedel kihutamine on aga alati seotud riskiga. „Kõik need 17 aastat (niikaua on Tammsaar Eesti kinoäris tegutsenud – toim) on lugematu arv kaubanduskeskuste potentsiaalseid arendajaid teatanud, et sooviksid ka kino avada. Kui aga investeeringutele on tõsiselt otsa vaadatud, on see mõte paraku eos kustunud,” lausub Tammsaar. „Hea kino rajamine on spetsiifiline ja kallis ettevõtmine, selleks on peale soovi ja raha vajalik ka oskusteave ning kogemused. Vastasel korral ei


VÄLISMAISED FILMID

KINOKÜLASTUSED EESTIS 1 073 235

58 482

1 441 355

145 510

EESTI FILMID

1 394 779

KÜLASTUSI INIMESE KOHTA

232 478

1 511 392

EESTIS ON VÄHE KINOSID

119 570

1 747 213

36 438

Eesti iseseisvumise ajal tegutses riigis üle 600 kino, praegu on kinosaale kümmekond korda vähem. PIDEVALT TEGUTSEVAD KINOD NEIST KOBARKINOD

1,18

1,21

1,22

1,33

0,84 1 131 717

12

2009

10

2008

1 586 865

KOKKU

2005

KOKKU

2006

jää ei laed ega ka vaatajad pikemaks ajaks kinos pidama.” Tammsaar vihjab õnnelikule õnnetusele, kui Cinamoni kino lagi pärast avamist eelmise aasta lõpus inimtühjas saalis robinal alla sadas. Eesti kinoäri käekäik ei toeta Tammsaare ja Jauho sõnades peituvat pessimismi. Samal ajal kui Eesti majandus kukkus ligi 15 protsenti aastas, on kinoäri kasvanud viimasel neljal aastal 2–3 protsenti aastas. 2006. aastal tegi filmide levitamise äri isegi ligi 40-protsendise hüppe. Kirjeldatud aastate jooksul ei toimunud äris endas ühtegi sisulist muudatust, kui mitte arvestada popkorni läbimüügi oletatavat kasvu. Nüüd aga seisab vaataja rinnutsi kahe vapustava muudatusega: kolmemõõtmeline film pakub illusiooni, et vaataja saab möirgavat dinosaurust silitada, ja pärast seanssi pääseb ta ilma jäitest koristamata tänavatel koperdamata nii kohvikusse kui ka toidupoodi. „Kino elab praegu üle väga häid aegu,” ütleb Ülemiste keskuse direktor Guido Pärnits. „Coca-Cola Plazas võib ilma piletita jääda.”

Saale tuleb juurde Ülemiste keskusse kavandatakse paari-kolme aasta peale ette vaadates kino arvestusega, et Tallinna-suguses linnas võiks olla praegusest kaks korda rohkem kinosaale – üks saal iga 10 000 elaniku kohta. „Meie idee on tuua kinod välja kesklinnast, kus juba praegu on väga raske parkida,” selgitab Pärnits. „Meie ehitame saalid ja anname need operaatorile rendile. Eestisse võib oodata uueks kinooperaatoriks kedagi väljastpoolt praegust Balti turgu – mõnda suurt Saksamaa kinoketti.” Pärnu Port Arturi portfellis ootab head aega 90 000-ruutmeetrine jõeäärne kaubanduskeskus, mille

1 627 257 KOKKU

2007

üheks peamiseks meelelahutusasutuseks saab kuue–üheksa saaliga kino. „Turist sõidab meie juurde kas auto või jalgrattaga ning leiab ühe katuse alt nii hotelli, kino, kaubanduse kui ka muu meelelahutuse,” lausub Port Artur Grupi juhatuse liige Viljo Vetik. „Turu suurust arvestades võiks Tallinnas ruumi olla veel ühele multipleksi tüüpi kinole,” ütleb Cinamon Groupi juhataja Kristjan Kilp. „Kahjuks ei ole enamus Eesti linnasid kobarkinode jaoks piisavalt suured, mistõttu ei näe me hetkel võimalust, et neid lähiajal teistesse linnadesse juurde võiks ehitada.” Praegused Eesti kinomehed peavad uue, kolmanda operaatori turule tulekut võimatuks, sest hindavad Balti riikide turgu liiga väikeseks. Pigem peegeldub selle taga hirm tordi ümberjagamise ees. Cinamoni tulek lõi piletite hinnad Tallinnas nii kõvasti alla, et kui varem pääses õhtul kinno 100–120 krooniga, siis nüüd maksab kinopilet hulgi ostes 50 krooni. Eesti keskmine kinopileti hind langes eelmisel aastal 66 kroonini võrreldes 2008. aasta 70 krooniga. Turu valitseja Forum Cinemas selgitab, et laenukohustuste täitmine võimaldas hinda alandada. Kinokülastaja aimab aga Cinamoni laienemise mõju. Nüüd soovivad aga nii Forum Cinemas kui ka Cinamon hakata pileti hinda taas üles kerima. „Arvestades kino opereerimiskulude taset ning tarbija ostujõudu Eestis, on mõistlik õhtuse kinopileti letihind 80–100 krooni vahel,” selgitab Kilp. „Ma usun, et sellele tasemele jõuame varem või hiljem tagasi.” Kolmas kinooperaator purustaks kiire hinnatõstmise lootuse. Või vastupidi: kiire hinnatõus looks soodsa pinnase kolmanda operaatori tulekuks.1

Kinode okkaline tee •• Vaatamata lummavale ärilisele ettekujutusele läheb kinode võidukäik Ida-Euroopas üle kivide ja kändude. •• Rohkem kui kolme miljoni elanikuga Budapestis ehitati sajandivahetusel kaubanduskeskustesse kokku üheksa kobarkino. Neist töötas kasumlikult üks ja viimasena valminud kino jäetigi avamata. Riias ja Vilniu-

ses on juba ehitatud kaubanduskeskused, mille kinosaalidele ei leidu operaatorit. •• Ebaõnnestunud kinode taga peitub ekslik turuhinnang, kuid ka asukohamaa elanike kesised sissetulekud. •• Kui Leedus ja Lätis kinoturg eelmisel aastal vähenes, siis Eestis toimus paariprotsendine kasv.

Kino tuleviku määrab ruumiline pilt •• Maailma filmitööstuse märksõnaks on digitaliseerumine ja 3D-tehnoloogia, mis tähendab ruumilise pildi edastamist. •• 2010. aasta jooksul jõuab kinodesse üle tosina 3D-filmi, mida on poole rohkem kui eelmisel aastal. 3D-filmid annavad kinooperaatoritele tugeva

tõuke seadmeparki täiendada, sest „Avatari”-suguseid filme ei ole vanade projektoritega üldse võimalik näidata. Vaatamata tehnika kõrgele hinnale – üks projektor maksab ligi miljon krooni – vahetavad digitaalsed seadmed praegused 35 mm projektorid viie kuni kümne aasta pärast välja.

1 630 962 KOKKU

2008

1 783 651

2007

2009

2005

arileht@epl.ee

Mikk Rand, filmilavastaja ja produtsent

Karlo Funk, Eesti filmi sihtasutuse peaekspert

Poole aasta pärast tuleb kodutehnoloogia turule ruumilise pildiga televiisor. Ruumiline kino pole enam tundmatu suurus, kuid ruumilise pildi koju jõudmine vähendab järjekordselt tarvidust kinode järele. Kaubanduskeskused on juba ammu tõusnud noorte kokkusaamise kohana kinode konkurendiks, mistõttu kaubanduskeskuste sidumine kinovõrguga on väga loogiline sihtgrupi jagamise moodus. Kinode edaspidise ellujäämise tagab oskus laiendada oma kinoruumide kasutusampluaad. Pean silmas, et lisaks filmide levikule korraldataks seansse mitme kasutajaga mängudele ja ruumiliste etenduste ülekandeid. Neid on korraldatud juba Eestiski, andes ka meie inimesele võimaluse osa saada maailmalavadel toimuvast. Niisiis, kinod jäävad lähima kümne aasta jooksul ellu vaid muutes oma kontseptsiooni multipleks-kinost multitask-kinoks. Kino olemus – edastada monteeritud ja kaameravahetuslikku pilti – jääb alles. Kui tehnoloogia arenguga kaasa ei minda, siis Eesti kultuur Euroopa kontekstis marginaliseerub, sest kino on kõige enam rahvuslikke piire ületav ja samal ajal kõige enam masse mõjutav kunstiliik.

Kino on suunatud uudsusejanusele publikule, kes tahab uusi asju siin ja kohe. See seletab, miks Tallinn ja Tartu hoiavad Eesti kinonduses võtmekohta – mujal Eestis ei ole nii palju noori ja erksaid inimesi. Isegi riigi toel näib tänapäeval ebatõenäoline, et kusagil maakohas hakataks näitama kino kahekümnele inimesele 500-kroonise kassaga. Kinno tulevad inimesed, kes pole nn impulssostjad. Nad jälgivad reklaami ja pärast filmi vaatamist osalevad mõttevahetuses. Ma ei usu, et uute kinode juurdetulek tooks näiteks Tallinnas vaatajaid juurde. Samas pole kinokülastajatel kahju, kui 15 aastat monopoolset seisundit nautinud Forum Cinemas kaotab vaatajaid. Uus kolmemõõtmelise pildi 3D-tehnoloogia tugevdab vaieldamatult kino positsiooni. Kuid suure tõenäosusega saavad kinod oma tehnoloogilist eelist nautida vaid ligi aasta jooksul. Isegi Eestis on 3D-pildi vaatamine kättesaadav, kuid kodukasutajatele mõeldud lahendused tulevad nüüd väga kiiresti järele.

Filmide TOP 10 Eestis 2009

12

2006

KOKKU

Kommetaarid

11 11

Kinoäri kasvab vaikselt, kuid kindlalt •• Eestlaste huvi kino vastu kasvab majanduse tõusudest ja langustest hoolimata igal aastal.

FILMIDE NÄITAMISEGA TEENITUD RAHA MILJONITES KROONIDES

2009

117,8

2008

114,0

2007

111,6

2006

106,3

2005

75,4

FILM

KÜLASTUSI

SISSETULEK*

186 521

12,95

Avatar

59 514

4,13

2012

58 628

3,38

Välk

57 777

3,92

Üles

50 916

3,0

Vääritud tõprad

44 183

3,16

Taevast sajab lihapalle

42 661

2,27

Harry Potter ja segavereline prints

41 363

2,52

Videviku saaga: Noorkuu

41007

2,36

36 568

2,77

Jääaeg 3

Brüno

*MILJONITES KROONIDES

10. veebruar 2010 11


Kartell –

telefonikõne konkurendile Noorte ja kenade riigiprokuröridega asustatud juugendvilla Tallinnas Wismari tänaval võib muutuda ettevõtjatele justkui Blocksbergi mäeks. Varem süütuna tundunud mõttevahetus hindade konkurendiga kooskõlastamise üle teeb ettevõtjast nüüd kurjategija. Ilmselt hakkavad tänavu kevadel kehtima seadusemuudatused, millega luuakse kartellide vastu võitlemiseks nn leebusprogramm: kartellikokkuleppe teinud ettevõtja vabastatakse süüdistusest, kui ta teatab kuriteost esimesena. „On indikatsioone, et ettevõtjate seas oodatakse leebusprogrammi rakendumist,” ütleb riigiprokurör Triin Bergmann. „Konkurendid jäävad isegi kokkuleppeid sõlmides konkurentideks. Kunagi pole teada, kes esimesena otsustab kartellilepet hoopis konkurendi kahjustamiseks kasutada.” Jaanuaris avalikkust vapustanud kartellisüüdistused varem laitmatu mainega ettevõtjate vastu kujutavad prokuröride hinnangul endast kõigest suure laviini algust. „Riigihanked ja Euroopast pärit raha jagamine näitab märke ettevõtjatevahelistest kuritegelikest kokkulepetest,” kinnitab Bergmann. Kartellikokkulepete paljastamine on Eestis uus nähtus. Enamik ettevõtjaid, kellele langes konkurentsikuriteo kahtluse vari, kinnitavad jumalakeeli, et nad on puhtad ja süütud nagu värskelt sadanud lumi. Võib-olla on neil õigus. Kuid enamik eestlasi on vahel tundnud, et mõne toote või teenuse hind püsib konkureerivatel ettevõtetel ühtmoodi ebaloomulikult kõrge, ehkki näiteks maailmaturu märkide järgi peaks odavnema. Kuidas aga saada jälile kartellikokkulepetele, mida tavaliselt allkirjade ja pitseritega ei kinnitata? Enamik kartellileppeid tehakse telefoni teel, kuid kasutatakse ka elektronkirju. Möödunud aastal jahvatas riigiprokuratuur läbi ja saatis kohtusse viis kartellikuriteo kahtlusega juhtumit, konkurentsiamet on uurinud 11 juhtumit. Seda on liiga vähe, et üldistada, kuid mõned iseloomulikud jooned hakkavad ilmnema. Eesti esimene kartellikuritegu paljastati viisil, mis kinnitab prokuröride ootust uue leebusprogrammi suhtes: ettevõtjad hakkavad ebaseaduslikku tehingut pakkuvate konkurentide peale ise kaebama.

Eesti esimene kartellikuritegu Sajandi algusaastatel, kui transiidiäri näis Eestis olevat üks tulutoovam tegevus, lahvatas terav vastasseis Eesti Raudtee ja Venemaa transiidiettevõtte Severstaltransi vahel. Severstaltransi firmad kuulusid Eesti Raudtee suurimate klientide hulka, kuid Vene 12 10. veebruar 2010

ettevõte soovis kontrollida ka märkimisväärset osa raudteevedudest ja sealt teenitavast tulust. Eesti Raudtee ja Severstaltransile kuulunud raudteefirma Spacecomi vahel puhkes leppimatu kohtulahing infrastruktuuri kasutamise tasu pärast. 2004. aasta kevadel kadus Spacecomi juht Oleg Ossinovski korraga jäljetult. Äripartnerid ei teadnud Ossinovski asukohta, õiguskaitseorganid aga keeldusid kommenteerimast. Selgus, et välisreisilt naasnud mehe randmete ümber ragisesid kaitsepolitsei käerauad. Neli aastat hiljem jõustus kohtu määratud karistus: konkurentsikuriteos süüdi mõistetud Ossinovski pidi maksma 140 000 ja AS Spacecom pool miljonit krooni trahvi. Süüdistuskokkuvõtte järgi tegi Ossinovski Eesti Raudtee toonasele juhile Riivo Sinijärvele ettepaneku jagada kaubaveoturg omavahel ära, et siis tõsta veoteenuste hindu kaks korda. Tavaliselt uurib kartellikahtlusi konkurentsiamet, kes kahtlusaluseid raudu ei pane – nii karmiks kohtlemiseks pole selle kuriteoliigi puhul üldjuhul vajadust. Toona Ameerika-Eesti erakapitalile kuulunud Eesti Raudtee juhid tundsid Kremli võimusidemetega Severstaltransi ees tõenäoliselt nii suurt hirmu, et otsisid toetust kaitsepolitseilt. Ilmselt aitasid riigi jälitusasjatundjad Ossinovskile lõksu seada, muutes ettevõtjate läbirääkimiste ruumi varjatud telestuudioks. Viiest värskest kartellikokkuleppe juhtumist joonistuvad sarnaste asjaolude poolest välja kaks: Liviko viinakartelli süüdistus ja Cleanaway-Veolia tänavakoristuskartelli süüdistus. Mõlema ettevõtte juhid eirasid Itaalia juhtimisklassiku Machiavelli ühte olulisemat nõuannet, mida rahvapäraselt võiks kokku võtta nii: ära silita kärnast koera. Liviko juht Janek Kalvi ja Veolia juht Argo Luude tõusid esiplaanile, sest pidasid telefoni teel läbirääkimisi konkurentidega, keda uurimisorganid samal ajal muude kuriteokahtluste pärast pealt kuulasid. Ausalt makse maksval Livikol läks kops üle maksa, sest Offex häiris turgu ebaloomulikult odava viinaga. Kui odavaim pooleliitrine viin võis aasta tagasi jaekaubanduses maksta 59,90 krooni, siis Offexi viinapudelit müüdi 57 krooniga. Odava viina ostjad on väga hinnatundlikud ja valivad teise viinamargi ise-

gi siis, kui see on vaid 50 senti odavam. Kalvi ähvardas maksupettuse abil turgu solkiva konkurendi politseisse kaevata, kuid ei teinud seda. Offexi juht Igor Zavizion pöördus pärast ähvardust ühe kaupluseomaniku poole, kes viina hinda kohe ka tõstis. Uurijad salvestasid telefonitsi peetud läbirääkimised, sest kuulasid Zavizioni kõnesid maksupettuse paljastamiseks salaja pealt. Ausa mehena tuntud Kalvi sai kartellisüüdistuse kaela, ehkki arvas, et viibutas pahategija poole üksnes sõrme. Luude üritas nelja Tartu puhastusfirma vahel luua kokkulepet, mis pressiks linnavalitsuselt välja võimalikult kõrge tasu tänavate koristamise eest, jagades ühtlasi Tartu kaks tänavapuhastuspiirkonda salaleppega turuosaliste vahel. Näiteks Tartu idapiirkonna tänavate koristamine oleks kartelli õnnestumise korral läinud üle kümne miljoni

krooni võrra kallimaks kui konkurentsis tekkinud hind, ligi 50 miljonit krooni. Kartellikokkulepe kukkus läbi, sest puhastusfirmad Jaaksoni Linnahooldus ja Teho ei läinud liimile. Salaplaan tuli välja, sest Luude helistas Tänavapuhastuse aktsiaseltsi juhile Vello Kingile, keda uurimisorganid võisid pealt kuulata seoses Pärnu linnapeale Mart Viisitammele altkäemaksu maksmise kahtlusega. Luude seisab nüüd valiku ees, kas minna avalikule kohtuprotsessile või saavutada prokuröriga mõõdukat trahvi sisaldav kokkulepe. Luude kokkuleppega muutuks ennast alt-

Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

käemaksusüüdistuse vastu kaitsev Kink kohtu silmis kuriteoregistriga tegelaseks.

Kaebasid need, keda pigistati Eesti teedeehitus lõhnab päris kindlasti pigi, kuid prokuröride hinnangul veelgi hullemini kartelli järele. Kagu teedevalitsus kuulutas 2007. aasta novembris välja riigihanke ligi 15-kilomeetrise LeevakuVõõpsu teelõigu ümberehitamiseks. Riigihankele laekunud seitsme pakkumuse seast torkasid silma AS-i Turgel Grupp ja Destia OY ühispakkumus ning AS-i KPK Teedeehitus ja OÜ Delgetec ühispakkumus. Pakkujad pidid nimetama hinnad rohkem kui kahesajast reast koosnevas tööde loendis. Mõlema ühispakkumuse 219-st loetletud tööst erines hind vaid seitsmel. Selle tõttu oli sarnane ka pakkumuste lõpphind, mis erines veidi üle ühe protsendi – AS KPK Teedeehitus ja OÜ Delgetec nimetasid tööde koguhinnaks 106,9 miljonit krooni ning AS Turgel Grupp ja Destia OY 108,4 miljonit krooni. Kagu teedevalitsus kõrvaldas sarnased pakkumused esitanud ettevõtted riigihankelt ning teatas kokkumängukahtlusest konkurentsiametile. AS-i Turgel Grupp ja Destia OY suhtes lõpetati kriminaalmenetlus otstarbekuse tõttu. Uurimine selgitas, et kartellikokkuleppe algataja oli KPK Teedeehitus ning ainulaadse erandina järgnes elektronkirjade teel peetud läbirääkimistele ka allkirjastatud koostööleping. Kohtusse on jõudnud mullu suvel riigiprokuratuuri algatatud kriminaalmenetlus, mis käsitles rehviliidupoolset konkurentsi kahjustavat tegevust. MTÜ Eesti Rehviliit on rehvide sissetoojate, edasimüüjate ja protekteerijate loodud ühing, kelle põhitegevus on vanade rehvide kogumise ja taaskasutamise korraldamine. Eelmisel aastal soovis rehviliit moodustada kartelli kolme autotöökoja vastu, kes hoidusid rehvide taaskasutamise tasust. Ühing pöördus 55 transpordi-, heakorra- ja muu ettevõtte poole kirjaga, et need ei ostaks rehve Valgamaa ettevõttelt Vallai, Jupiter Plusilt Pärnus, samuti Tallinnas ja veel kolmes linnas tegutsevalt Oscarrehvidelt. Prokuratuur asus seisukohale, et

Kartellivastane leebusprogramm paneb ettevõtjad üksteise peale keelt kandma.

rehvide taaskasutussüsteemist hoidumine on paha, kuid rehviliit kasutas olukorra klaarimiseks ebaseaduslikku meetodit – püüdis piirata konkurentsi. Riigihangete kõrval kujutab libedat teed ka Euroopast pärit abiraha taotlemine ja jagamine. Jõgeva maavalitsus soovis Norrast pärit abirahaga koostada maakonna arengukava. Ametnike arvates sobis arengukava koostajaks Jõgevamaa arendus- ja ettevõtluskeskus. Et tulemus soovikohaselt läbi läheks, määrati sama arenduskeskus arengukava tellimiseks riigihanget korraldama. Arenduskeskus saatis kutsed kolmele ettevõttele, kellest ükski polnud osalemisest huvitatud. Ilma võistupakkumiseta oleks abiraha tuulde lennanud. Arenduskeskuse juht Katrin Rajamäe pöördus koostööettepanekuga BDA Consultingi kaastöölise Anne Randmeri poole, et too esitaks oma ettevõtte nimel fiktiivse pakkumuse. Tõenäoliselt lootis mänguga kaasa läinud konsultatsioonifirma töötaja, et mõnel järgmisel konkursil saab ta ise eeliskohtlemise osaliseks. Asi tuli ilmsiks, sest ettevõtte hea nime eest hoolt kandev BDA Consultingi juht polnud mustast tehingust huvitatud ning tegi juhtumi Eesti konsultantide assotsiatsiooni kaudu avalikuks. Tallinna ringkonnakohtu jõustumata otsus määras Katrin Rajamäele 200 000 krooni suuruse ja Anne Randmerile 11 000 krooni suuruse trahvi. Raskeks rikkumiseks peetakse konkurentide vahel kokkuleppe saavutamist, otsuse tegemist või kooskõlastatud tegevust, millega määratakse otseselt või kaudselt kolmandate isikute suhtes kindlaks hind või muud kauplemistingimused, piiratakse tootmist, teenindamist, kaubaturgu, tehnilist arengut või investeerimist, jagatakse kaubaturgu või varustusallikat, piiratakse kolmanda isiku pääsu kaubaturule või püütakse teda sealt välja tõrjuda. Kergem rikkumine on konkurentsi kahjustav koostöö, sealhulgas vertikaalsed kokkulepped, kooskõlastatud tegevus, mille eest saab juriidilist isikut karistada rahatrahviga ja füüsilist isikut rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Kartellidevastaseks võitluseks võetakse prokuröride relvastusse nn leebusprogramm. Kui osaline teatab esimesena konkurentsiametile konkurentsi kahjustavast koostööst või esitab esimesena olulised tõendid õigusrikkumise kohta, koheldakse teda leebemalt või isegi vabastatakse karistusest täielikult. Leebusprogrammi tingimuste täitmise üle otsustab prokuratuur. 1


Majandusprognoosid 2010. aastaks sügisel 2009

dets 2009

jaanuaris 2010

2% 1,5% 1% Erik Müürsepp erik.myyrsepp@epl.ee

Eesti Pank

Swedbank

0,3% SEB

Euroopa Komisjon

Nordea Pank

–0,1% tatsiooni õppinud mungast räägib loo tema kirgastumisest, mis saabus hetkel, kui ta oli pillanud maha bambusvitstega kinnitatud veeämbri. Ämber voolas veest tühjaks ja vees peegeldunud kuu kadus, sest seda polnud seal kunagi olnudki.

IMF

Sampo Pank

–2,7%

Majanduskasvu prognoosid lahknevad 10 miljardi ulatuses olukorras, kus kõige kehvemad kolm kuud jäid tõepoolest eelmisse aastasse, kuid keskmiselt osutub alanud aasta veelgi nõrgemaks. Põhjuseks on piltlikult asjaolu, et inimesed ostavad aasta ringi ühepalju leiba ja piima, aga mitte ühtegi uut hilpu ja paranemist ei tule ka eksporditurul. Kõige süngema prognoosi andis Eesti jaoks Danske pank (Eestis Sampo), mis ennustas majandusele tänavuseks languse jätkumist –2,7 protsenti eelmise aastaga võrreldes. Talle järgnes Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), kes on samuti komakohtades piinlikult täpne: langust tuleb –2,6 protsenti. Kõige kiiremat taastumist näeb aga meie oma konjunktuuriinstituut, mis prognoosib kasvuks koguni kaks protsenti. Vaid veidi vähem, 1,5% ootab Swedbank. Kui mõni soovib väita, et patsiendile, kes tunneb arsti väga hästi, on keerulisem valetada, siis kedagi kallutatuses süüdistada on kõnealusel juhul tarbetu: mõlemast äärmusest leiab nii suure erapanga kui ka organisatsiooni, mis peaks nägema asju ka üle rahamaailma serva. Ent sellele vaatamata on parima

–0,1%

EBRD

–2,6%

Mõnigi analüütik usub, et ämber läks ümber juba eelmise aasta kolmandas kvartalis ja kuuvirvendus ehk õhk oli Eesti majandusest selleks hetkeks välja lastud. Kas ja kui paljud selle läbi kirgastusid, ollakse veel eri seisukohal. Julgemad on ennast ka juba parandanud. Prognoosid ja ennustused Eesti 2010. aasta kohta jagunevad kaheks: ühed lubavad juba kerget kasvu, teised meenutavad aga Murphy seadust ja ütlevad, et võib ikka hullemaks minna küll. Andmed, mille põhjal eri analüütikud selle aasta kasvu ennustasid, olid üldjoontes samad ning võtsid arvesse lähimineviku sündmusi Eestis ja veelgi enam, meile olulistel turgudel. Seega saab saadud arvu erinevus tuleneda vaid sellest, kui keegi pikem analüütik lõpetas ujumise ja tundis, et jalad on juba põhjas ning iga järgmine samm on eelmisest kaldale pisut lähemal. Täpsustuseks tuleb öelda, et põhja all peavad analüütikud silmas üht kindlat kvartalit, mil majanduskasv osutus kõige väiksemaks – samal ajal kui 2010. aasta kasvu võrreldakse siiski kogu eelmise aastaga. Seetõttu ei ole midagi vastuolulist

Rahandusministeerium

–0,5%

PROGNOOSID ERINEVAD Legend Jaapanis medi-

ja halvima prognoosi vahe märgatav: 4,7 protsenti. Tõsi, kasvuprognooside suurt erinevust esines ka buumiaastatel, kuid sel korral on asi põhimõtteline, sest kahte nimetatud väljavaadet lahutab nulljoon.

Kaks äärmust Et saada kahe äärmusliku prognoosi vahest paremat sotti, tuleb vaadata majanduskasvu mõõtmise aluseks võetud sisemajanduse kogutoodangu (SKT) rahalist sisu. Kuna Eesti eelmise aasta SKT oli ligilähedane buumieelse 2006. aasta omale (mis oli 207 miljardit krooni), väljendab 4,7% seda, et kaht kõige äärmuslikumat prognoosi lahutab kümme miljardit krooni. Kümme miljardit tähendab aga enamat kui kümnendikku Eesti riigieelarvest. Pisut ette rutates: sellele just viitabki IMF – riigi tänavuseks suurimaks proovikiviks on eelarve. Kuid uuesti, kas kahe äärmusliku väljavaate eeldused olid tõepoolest niivõrd erinevad? Süngema prognoosi autoriks oleva Danske panga Balti turu vanemanalüütiku Violeta Klyviene hinnangul oli majanduslanguse põhi käes eelmise aasta kolmandas kvartalis, kuid eeldust uueks kas-

Konjunktuuriinstituut

–1,8% vuks see siiski ei anna. „Vabalangus tootvas tööstuses on lõppenud ja pidurdumas on ka ekspordi langus,” tõi Klyviene esmalt esile plusspoole. Ka Danske panga optimistlikum stsenaarium näeb Eestile selleks aastaks ette nullkasvu, kuid selle saavutamist varjutab veel ümbritseva keskkonna ebakindlus, mida oleks võimalik murda ainult oluliselt suureneva ekspordiga. Eesti ettevõtjad, kes on oma rahavoogude suhtes samuti ebakindlad, ei julge turgude vallutamiseks uusi väljaminekuid teha aga enne selle aasta teist poolt. „Soomes oleks juba esimeses kvartalis tööd küllalt,” pihtis tuttav mööblifirma juht. Seal läbimurde saavutamiseks oleks aga vaja vähemalt kas poodi kaubakeskuses või oma esinduskauplust, mille rajamise riski ta enne aasta teist poolt ette võtta ei tahaks. Ekspordi võimalik alternatiiv kodumaine tarbimine ei saa Danske panga analüütiku sõnul aga paraneda seetõttu, et riik hoiab euro-ootuses eelarvet terashaardega tasakaalus ega suurenda seejuures ka oluliselt väljavaateid tööturul (ka iga jaanuarinädal tõi juurde tuhatkond uut töötut). Samuti mõjutab Eesti inimeste nõrka ostujõudu verevaene seis laenuturul. Ka teiselt poolt nullkasvu vastu vaatav Swedbank tõdeb, et panganduse probleemid ei pruugi olla siiski veel ületatud. Kuid panga vanemanalüütiku Maris Lauri sõnul võib majanduse taastumine olla oodatust tugevam, seda eelkõige just ekspordi ja Eestisse tehtavate investeeringute toel. „Me ootame natukene paremat aastat,” on kinnitanud ka konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing. Ühelt poolt eksporditurud ja teisalt kodumaine tarbimine ning uue osturalli puhkemist välistav töötus käivad läbi kõigist prognoosidest. Läbi veereb ka euro, mille saabumises ollakse pigem kindlad (Nordea juhi Vahur Krafti hinnangul 95 protsenti), kuid mille mõju majandusele peetakse pigem optimismi küsimuseks, sest 2010. aasta kulgeb alles seda oodates. Millist tähtsust analüütikud ühe-

le või teisele pöörisele omistavad, annavadki prognoosile pluss- või miinusmärgi. „Tegelikult on nad kõik ühes täpsusklassis,” hindab Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur. Ta lisab, et kõik analüütikud on palju realistlikumad kui aasta tagasi. Ka mullu arvas enamik eksperte, et põhi on käes aprillis, langus aga jätkus, ja kausi põhi oli pigem kumer kui lame. „Mõned ütlevad, et optimism peabki olema optimistlik – teised ütlevad, et olime ju optimistid, aga pidime pidevalt kärpima. Kuid katastroofiline kukkumine sai kevadel tõesti otsa,” usub ka Vitsur.

Kuhu siis kauss kaldub? Arengufond ise vaid ühe aasta prognoose ei tee ja vaatab trende pikemalt ette. Vitsur meenutab, et alles möödunud aastal panid kõik analüütikud oma prognoosides kümne protsendipunktiga viltu – ka need, keda mõnitati, sest julgesid ennustada viie protsendi suurust langust. „Praegu ei tea me aga isegi möödunud aasta neljandat kvartalit, mistõttu ei tasu meil kahe protsendi täpsust oodata.” Vitsuri sõnul on Eesti ääretult avatud majandusega riik ning ennustamine ja eksimine on paratamatu, sest hinnata tuleb sisuliselt kogu maailma majandust. „Mis saab pankadest, millal võetakse ära või lisatakse abipaketid, kas kallineb euro või dollar – määramatus on ääretult suur ja kõige selle tulemusena midagi tuleb.” Midagi kindlasti tuleb. Kui suurem langus ei jätku, jääb küsimus valitsuse abisammudest ja taastumise kiirendamisest. Kui töötus langust siiski edasi veab, tuleb meenutada taas IMF-i hoiatust eelarvest ja komistuskivist: maksulaekumine moodustas Eesti riigieelarvest mullu kolmveerandi, tööpuuduse olukorras see kindlasti aga veel väheneb. Kuid mullust eelarvet lapiti erandkorras ka telekomi müügi ja riigiettevõtetest võetud mahlaste dividendidega. Kas eelarve puudujääki on sobilik ületada kohe pärast kevadist euro saamiseks oodatud korralist hindamist? Kummale poole vaekauss siis tegelikult kaldub, annab aimu – loodetavasti ekslikult – Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD). Kui mullu oktoobris pakkus EBRD Eestile 2010. aasta majanduskasvuks 0,1 protsenti, siis jaanuari lõpus tehtud täpsustus alandas varasema kasvuprognoosi 1,8-protsendiseks languseks.1 10. veebruar 2010 13


MA D CHI E IN NA

Oodata võib Hiina kaupade uputust. Ja mitte ainult odavate

Erik Aru erik.aru@epl.ee

Hiina majandus toibub kiiremini kui ühegi teise suure riigi oma. Kas ees seisab Hiina sajand või hoopis mulli lõhkemine? Mida see meile kaasa toob?

Eesti Arengufondi töötajaskond hakkas sügisel õppima Hiina põhilist, mandariini keelt. „Maailma naba nihkumine läänest itta on üks neist megatrendidest, mis on selgelt ette nähtav ja mida ka käesolev kriis ei ole väärata suutnud,” põhjendab seda Arengufondi blogis asutuse seirejuht Kitty Kubo. „Pigem on sellesuunalised arengud kriisi ajal veelgi kiirenenud: majandusvõimu teatepulga üleandmist, aga ka teaduse ja tehnoloogia liidri rolli kandumist Aasiasse peetakse reaalseks juba 2025. aasta paiku.” Kubo viitab mõni aeg tagasi ettevõtjate ja ekspertide hulgas tehtud ülemaailmse arvamusuuringu tulemustele, millele vastanuist 70% nõustub väitega, et 2030. aastaks on Hiina ettevõtted tavalised Ameerika ja Euroopa töötajatele töö andjad, ja 45% usub Hiina ärikultuuri astumist ülemaailmsesse ärikultuuri. Sellisel juhul peaks tõepoolest igaüks, kes tahab tulevikus rahvusvahelist äri ajada, tegema tutvust ka hiina keelega. Tõsi see on, Hiina majandus sööstab jõudsalt edasi. Mullu neljandas kvartalis kasvas see üle-eelmise aasta sama ajavahemikuga võrreldes üle kümnendiku. Nagu meil parematel päevadel. Detsembris sai Hiina maailma suurimaks eksportijaks. Kuigi 2009. aastaga vähenes riigi ekspordi maht umbes 17%, vähenes see teistes maades veel kõvasti rohkem. Hiina kaupade sissevedu kahanes USA-s 15%, ülejäänud maailmas aga tervelt kolmandiku. Rahvusvahelise Valuutafondi prognoosi järgi ulatub Hiina osakaal 2014. aastal tosina protsendini maailma kaubavahetusest. Ei ole siis ime, et USA-st ja Euroopast kõlavad süüdistused, et

Hiina hoiab oma valuutakurssi kunstlikult liiga odavana – see omakorda muudab Hiinast eksporditava kauba ülejäänud maailmale odavamaks ja muu maailma tooted hiinlastele kalliks. Sellest ka riigi suur jooksevkonto ülejääk. Mullu oli Hiina ka see riik, kelle kohta esitati Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO) kõige rohkem kaebusi. Kas see tähendab, et meid kõiki uputatakse üle odavate Hiina kaupadega? Kas see tähendab aina langevaid tootmisstandardeid – mille kohta on üsna iseloomulik kõrvalloos toodud näide, kuidas kašmiirist riided jõudsid viimase kümne aasta jooksul luksuskaupade poodide kõrval müüki ka odavates kauplustes? See ei pruugi tingimata nii minna. 2007. aastal Eesti krooni 15. aastapäeva auks korraldatud konverentsil esinenud Hiina Rahvapanga asepresident põhjustas kohalviibijate hulgas kerget elevust, kui ütles: „Kommunistlik partei on otsustanud, et me peame hakkama tegelema innovatsiooniga.” Ju tekitas see nii mõneski kohalviibijas äratundmisrõõmu.

Tulekul Hiina kallis kaup Kuid Hiina kommunistlik partei on märksa tegusam asutus kui see, mida meie mäletame. Kui 1995. aastal asus Hiina avaldatud teadustööde arvu poolest maailmas 14. kohal, siis 2007. aastal jättis ta oma selja taha Jaapani ja jäi maha vaid USA-st. Tööde kvaliteet – tsiteeritavus – nii kiiresti küll paranenud ei ole, kuid teeb samuti edusamme. Aeg-ajalt tuleb uudiseid sellestki, kuidas mõni liiga auahne teadlane on püüdnud uurimistöö tulemusi võltsides otseteed ametikõrgenduseni jõuda – mõne hinnangul olevat säärane käitumine vägagi levinud. Samal ajal nendib Duke’i ülikooli ettevõtluse ja teadustöö kommertseerumise keskuse direktor Vivek Wadhwa New York Timesi veebilehel, et kui viimase kahekümne aasta jooksul jäi USA-sse umbes 90% Hiinast pärit doktorante, siis praegu kavatsevad sama paljud pärast õpingute lõppu naasta kodumaale. Teisest küljest: hulk naasnuid on saanud tõsise kultuurišoki. Kuid arvestada tuleb sedagi, et

Hiina koosneb sisuliselt mitmest majanduskeskkonnast. Kui rannikualadel valitseb buum ning palkade ja muude kulude tõustes ollakse sunnitud üle minema suuremat lisandväärtust andvale toodangule, siis vähem tootlikud tööstusharud, näiteks tekstiili- ja jalatsitööstuse võib viia üle sisemaale, kus kulud on väiksemad. Nii et odavate Hiina kaupade eest ei ole tulevikuski pääsu. Lisanduvad aga kallimad ja kvaliteetsemadki Hiina kaubad. Kõik siiski Hiina esiletõusu ei usu, vaid väidavad hoopis, et praegusele kiirele toibumisele järgneb majandusmulli lõhkemine. Nädalalehe The Economist 16. jaanuari number tõi esile mõne peamise põhjuse, miks osa vaatlejaid tõmbab paralleele praeguse Hiina ja 1980-ndate lõpu Jaapani vahel. Räägiti ju tollal just tõusva päikese maa pidurdamatu võidukäigu algusest. Tuli aga hoopis majanduskriis ja praeguseks juba kaks aastakümmet kestnud stagnatsioon. Sarnaselt tollase Jaapaniga iseloomustab Hiinat suur säästmine, mis koos alahinnatud valuutakursiga on põhjustanud kiire ekspordipõhise majanduskasvu ja maailma suurima jooksevkonto ülejäägi. Mõne vaatleja väitel on krooniline üleinvesteerimine toonud kaasa liigse tootmisvõimsuse ja viinud kapitalitootluse langusse. Pangalaenude uputus ähvardavat edaspidi kasvatada halbade laenude osakaalu, kuid samal ajal paistab aktsia- ja kinnisvaraturg olevat ohtlikult punnis. Ei saa öelda, et Hiina võim selle ohu pärast muret ei tunneks. The Economisti artikli tavapäraselt nimetu(d) autor(id) aga tundus(id) olukorda üsnagi rahulikult võtvat. Pekingis ja Shanghais tegid kinnisvarahinnad mullu tõesti võimsa hüppe, kuid mujal mitte. Raha selleks tuli valdavalt säästudest, mitte laenudest. Ka tootmisvõimsus ei olevat Hiina majandusarengu praeguses etapis eriline probleem. Ainsa murena tulevatki rõhutada pangalaenude mullust järsku kasvu. Artikli järeldus kõlab: pigem tasuks praegust Hiinat võrrelda 1960-ndate Jaapaniga, kus mulli lõhkemine tõi kaasa küll ajutise majanduskasvu aeglustumise, kuid mitte pikemat seisakut. 1

Eliidi hulgast massidesse •• Veel paarikümne aasta eest üksnes luksuskaupade ostjaile taskukohane olnud kašmiir on viimasel ajal muutunud aina odavamate rõivatükkide materjaliks. Ka selles on süüdi Hiina tööstuse areng. •• Oma parimal kujul koosneb kašmiirvill vaid alla 30-kraadises pakases talvituvate kitsede talvekasuka aluskarvadest – kusjuures kitsi ei pügata, vaid

korjatakse neilt karva kammiga. •• Kõige kvaliteetsem valge kašmiirvill maksab u 75 dollarit kilo – ühe kampsuni jaoks kulub seda vähemalt 200 grammi. Hiinas aga kiputakse kasutama puhastamata, vahel koguni jaki- või jänesekarvadega segatud kašmiirvilla. Peale selle kootakse või heegeldatakse kašmiirkangas Hiina tehastes lõdvemalt kui Euroopa tehastes.

Google’i võimaliku lahkumise mõju •• Viimastel nädalatel on maailmas Hiinaga seotud esiuudiseks saanud internetihiiglase Google’i ähvardus riigist lahkuda, sest Hiina võim olevat rünnanud ettevõtte e-posti teenuse kasutajaid. Ent Hiinas endas ei mängi veebisait google.cn ülearu olulist rolli. Sealset turgu valitseb kodumaist päritolu otsingusait Baidu. ••Kuukirja The Atlantic veterankorrespondent James Fallows leidis, et tegelikult ei avalda Hiina uudistevoole mõju, kas Google seal tegutseb või mitte. Igaüks, kes tahab Hiinas ligi 14 10. veebruar 2010

pääseda aadressile google.com, saab seda teha välismaal asuva puhverserveri kaudu. •• Fallowsi hinnangul ei ole siin võitjaid ega kaotajaid – sõltuvalt sellest, kuidas asi laheneb. Kui Google lahkub, kaotab ettevõte sillapea hiigelturul, Hiina valitsusele on olukord üsna piinlik ja hiinlased, kelle ligipääs internetile on niigi piiratud, jäävad veel ühe kanali võrra vaesemaks. Kui aga valitsus peaks suutma välja pakkuda Google’it rahuldava lahenduse, saaksid kõik osapooled end võitjana tunda.


Sada aastat tagasi Detroit Electricu valmistatud esimesed elektriautod suutsid ühe laadimisega läbida mõõdukas tempos kuni 60 km.

Raivo Murde raivo.murde@epl.ee

Tänavune aasta võidakse kirjutada ühe olulise pöördepunktina inimkonna ajalukku, mil elektriauto murdis bensiini- ja diislipõletajate ajastu. See on samaväärne sündmus, kui purjelaeva asemele tuli aurik.

Volti ajastu viskab Hummeri-mehed ajaloo prügikasti

Chevrolet Volti aku võimekus piirdub tänapäeval samuti 60 kilomeetriga.

Autondus teeb kummalisi vähikäike. Sada aastat tagasi olid Detroit Electricu nime kandvad elektriautod Ameerikas staatusesümboliks, mille kuulsate austajate nimekirja kuulusid näiteks Henry Fordi abikaasa Clara ja mõned Rockefellerid. Need esimesed elektriautod olid vaiksed ja oluliselt mugavamad kui sisepõlemismootoriga analoogid ning suutsid ühe laadimisega läbida mõõdukas tempos kuni 60 kilomeetrit. Elektriauto muutis eksklusiivseks ka ligi kolm korda kallim hind. Paraku andis Clara abikaasa leiutatud Ford T masstootmine ja kolmekümnendate aastate alguse üleilmne majanduskrahh elektriau-

tode pioneerile surmahoobi. Nüüd, kui Ameerika pangandus kukutas maailma majanduse taas kord raskekujulisse depressiooni ning ajas suurimad bensiinijoodikute tootjad pankrotti, taaselustati elektriautode kaubamärk Detroit Electric. Selle nime all on ka esimesed autod juba projekteeritud ja ettevõttel on üliambitsioonikas plaan müüa kahe aasta pärast veerand miljonit elektriautot.

Auto juhtme otsas Aastakümnete suurimat kriisi põdev autotööstus hakkas eelmisel aastal rääkima üha veendunumalt elektrimootorist kui ühest tõe-

10. veebruar 2010 15


näolisemast alternatiivist sisepõlemismootoritele. Kuigi endiselt pole päris tagaplaanile jäänud vesinikutehnoloogia, hübriidajamite ja eelkõige säästlikumate ja keskkonnasõbralike bensiini- ja diiselmootorite arendamine. Siiski on üha rohkem tootjaid võtnud tulevikusuunaks just elektriautod ning mitmed riigid ja munitsipaalvõimud on hakanud seda plaani toetama ning isegi finantseerima. Eestiski avati mullu elektriauto esimene laadimispunkt Vabaduse väljaku aluses parklas. Kui eelmisel kümnendil oli elektriauto naljanumber – pisike, inetu mutifilmisõiduki ja golfikäru ristand, mida mõningad väiketootjad üritasid müüa auto pähe paadunud rohelistele, siis nüüd on see muutunud tõsiseltvõetavaks tooteks, millest unistavad ka Hollywoodi staarid. Kuna elektriauto on muutunud prestiižseks ja nende valmistamiseks on poliitiline tellimus, siis on ka enamik autotootjaid võtnud üheks eesmärgiks akudel töötavate sõidukite arendamise. Näiteks USA president Barack Obama teatas mullu, et tema administratsioon soovib 2015. aastaks näha teedel miljonit elektriautot. Jaapan aga analüüsib eri võimalusi, et täita 2020. aastaks seatud eesmärk: pooled müüdavad sõidukid võiksid selleks ajaks olla elektrijõul töötavad. Portugalist on aga saamas üks esimesi Euroopa riike, kuhu massiliselt rajatakse avalikke elektritanklaid. Selle aasta lõpuks peaks neid seal olema ehitatud 320 ja tuleval aastal 1300. Sellesarnase eesmärgi suunas liiguvad ka Taani ja Iisrael. Energiaagentuuri IEA hinnangul

kasvab aastaks 2050 nõudlus autokütuste järele rohkem kui kaks korda. Fossiilkütuste varud aga vähenevad ning suurenev tarbimine kergitab üha rohkem nafta hinda. Seega tarbijad on valmis alternatiivseteks lahendusteks ning elektrisõidukid tunduvad olevat pakutavatest kõige reaalsemad. Inimesi peaks elektriauto poole kallutama ka fakt, et selle kilomeetrihind moodustab tavalise sisepõlemismootoriga auto kilomeetrihinnast vaid viiendiku. Kuigi elektrijõul töötavad autod ise on tavaautodest veel tublisti kallimad. Optimistlikud prognoosid ennustavad elektrisõidukite maailmaturu kasvu järgneva kümne aasta jooksul kümme korda. Praegune aasta saab olema selles osas murranguline, sest esimesed tavatarbijale suunatud tõsiseltvõetavad elektriautod saabuvad müügile just tänavu ja ootused nende edule on väga suured.

Volt asendab Hummerit Aastaid maailma suurima autotootja tiitlit kandnud Hummerite ja teiste januste ameeriklaste ehitamisele spetsialiseerunud ja nüüdseks üksnes USA maksumaksja raha toel elus püsiv General Motors üritab enda reputatsiooni päästa tänavu suure kära ja mürtsu saatel müügile tuleva elektriautoga Chevrolet Volt. Tegemist ei ole küll päris puhtaverelise elektriautoga, sest Volt suudab tavalisest elektrivõrgust laetavate akude jõul läbida 60 kilomeetrit, pärast mida hakkab auto energiat ammutama bensiinist. GM-i väitel on juba üle 50 000 inimese end Volti ostmiseks järjekorda pannud. Edu

Näidikud

NISSAN LEAF Laadimisava Selle kaudu saab laadida auto esiosas asuvat 80 kW elektrimootorit. Nissani loodud kõrgema pingega (480V) kiirlaadur lubab 80% aku täituvuse saavutada vähem kui poole tunniga.

Li-Ion akude komplekt Koosneb 48 moodulist ja on paigutatud salongi põranda alla.

16 10. veebruar 2010

saavutamine ei saa aga olema lihtne, sest Volt maksab umbes 450 000 krooni, ehk oluliselt rohkem kui analoogsed sisepõlemismootoriga autod. Lisaks on kõrvale tulemas oluliselt võimekam ja atraktiivsem võistleja elektriautode tootmisele spetsialiseerunud USA väiketootjalt Tesla Motors. Viimane kogub edukalt tellimusi 2012. aastal klientideni jõudvale viiekohalisele sedaanile Tesla Model S, mis suudab aku komplektist sõltuvalt järjest sõita koguni 257–480 kilomeetrit. Akude laadimiseks kulub vaid 45 minutit ning paigalt sajani kiirendab auto 5,6 sekundiga. Tesla hind on veelgi krõbedam – makstes üle 600 000 krooni. Tesla potentsiaali tõestab ka fakt, et esimese eduka elektrijõul töötava sportauto Roadster tootnud ettevõtte aktsiatest kümnendiku omandas Saksa autohiiglane Daimler. Sellest koostööst jõuavad tänavu Euroopa teedele esimesed elektrimootoriga Smarti mudelid. Tava autoostjale olulisemalt taskukohasema tootega tuleb aasta lõpus Jaapani, Ameerika Ühendriikide ja Euroopa turgudele Nissan, mille viiekohaline väikepereauto Leaf kasutab edasiliikumiseks üksnes akudelt saadavat energiat. Leafi aku on suurem kui Voltil ning võimaldab ühe laadimisega sõita pisut üle 150 kilomeetri. Sealt edasi vajab auto teeäärseid kiirlaadimisvõimalusi. Leafi puhul on kiirlaadimisega võimalik laadida 80% aku täisvõimsusest vähem kui 30 minuti jooksul. Kodus, 220 V toiteallikat kasutades, kulub laadimiseks kaheksa tundi. Nissan on seadnud eesmärgiks pakkuda elektriautot samaväärse hinnaga, mis maksab sa-

LEDesituled Esitulede disain suunab õhuvoolu uksepeeglitelt eemale, vähendades nõnda müra ja õhutakistust.

Näitavad aku täituvust ja lähimaid laadimisjaamu.

Portugalist saab esimesi Euroopa riike, kuhu rajatakse hulgi avalikke elektritanklaid. Jaapanlaste hinnangul on 2020. aastaks pooled müüdavatest masinatest elektriautod.

ma autoklassi bensiinimootoriga sõiduk. Mõni kuu tagasi oli Leafi ostmiseks soovi avaldanud 22 000 inimest. Nissan plaanib aastas toota kuni 50 000 elektriautot. Ka Peugeot loodab endale ampsata suurt osa elektriautode turust, mis peaks Prantsuse autotootja hinnangul 2015. aastal moodustama 1,5–3% Euroopa sõiduautode koguturust. Selleks paisatakse tänavu müügile väike elektriauto Peugeot i0n, mida hakkavad koostöös energiaettevõtetega rentima mõned Prantsuse ja Hollandi rendiettevõtted. Toyota aga käivitas enne jõule üleeuroopalise laetava akuga hübriidmudeli piiratud üüriprogrammi, mille raames antakse valitud avalikõiguslikele ja eraklientidele kasutada 200 sõidukit enam kui kümnes Euroopa riigis. Tegemist on uut tüüpi Priuse hübriidmudeliga, mille akut saab pistikupesa kaudu laadida, et läbida lühikesi vahemaid elektri jõul. Selliseid uudised on lähiaastatel oodata nii väiksematelt kui ka suurematelt tootjatelt, sealhulgas Hiinast ja Indiast. Autonäitustel on juba esitletud Volvo C30 EV, Ford Focus Electric, Renault Megane, Mitsubishi i-MiEV, Mini-E, BMW ActiveE ja mitmeid teisi tootmisküpseid elektrisõidukeid.

Tanklate asemel laadimisjaamad Kuigi saadaval hakkab olema korralik valik elektriautosid, puudu endiselt laadimispunktide infrastruktuur. Elektriautot saab laadida igast seinakontaktist, kuid paraku jätkub akul energiat keskmiselt vaid 60 kilomeetri pikkuseks teekonnaks ja


sõidukisse sisseehitatud laadijaga tuleb uut energiat ammutada 8 tundi. Eestis pole see iseenesest suur probleem, kuna enamik inimesi töötab kodust maksimaalselt 30 km kaugusel. Vaja oleks aga magalate ja kontorite juurde paigaldada pistikupesad, nagu on Põhjamaades mootorite eelsoojendite jaoks vastavad postid ehitatud. Öösel kodus ja päeval kontoris veedetud aega saaks ju laadimiseks kasutada, kuid see välistab ikkagi pikemad sõidud. Inimesed on harjunud, et ilma tankimata saab autoga sõita umbes 500 või isegi 1000 kilomeetrit ning tanklas kulutatav aeg jääb viie minuti piiresse. Üheks lahenduseks oleks kiirlaadijad, mis lubavad poole tunniga 80% ulatuses aku täita. Paraku on need kobakad ja kallid nagu ka elektriauto akud. Pika laadimisprotsessi asemel nähakse ühe võimalusena akuvahetusjaamade rajamist. Sellele protseduurile kuluks vähem aega kui bensiinipaagi täitmiseks. Iisraeli päritolu ameerika ettevõtja Shai Agassi innovaatiline ettevõte Better Place (parem koht) on kogunud riskikapitalistidelt miljardeid kroone, et ehitada aku laadimis- ja vahetusjaamade võrgustikke. Koostöölepingud on sõlmitud nüüdseks Iisraeli, Taani, Jaapani, Austraalia, Kanada, USA Hawaii osariigi ning San Francisco ranniku üheksa linna alliansiga. Ühe akuvahetusjaama ehitus maksab hinnanguliselt üle 6 miljoni krooni. Esimesed 50 sellist jaama valmivad tänavu Iisraelis. Akud kuuluksid teenuse pakkujale, tarbija tasuks vaid laadimismaksu. Ideaalsele ideele on aga üks takistus – puudub elektriau-

tosid puudutav ühtne standart. Praegu paigaldavad autotootjad iga uue elektriauto jaoks uut tüüpi aku. See aga nõuab vahetuspunktidelt täiendavaid investeeringuid. Agassil on aga taskus veelgi ambitsioonikam eesmärk, kavatsus pakkuda inimestele tasuta elektriautosid, mille kasutajad hakkavad teenuse pakkujale maksma sõidukilomeetrite eest. Uudset teenust hakatakse pakkuma liitium-ioonakuga varustatud Renault Megane’i sõiduautodega, mis omadustelt on võrreldavad 1,6-liitrise bensiinimootoriga analoogmudeliga. Et elektriautod jõuaksid massidesse, peavad esmalt riigid ja omavalitsused näitama initsiatiivi. Hinnalt kallid elektriautod vajavad maksusoodustusi ning vastav infrastruktuur investeeringuid. Enne, kui riik initsiatiivi ei näita, ei hakka ka eraettevõtted selle küsimusega tegelema. Nii Eesti Energia kui ka Eesti Statoil on viidanud sellele, et esimese sammu peaks astuma riik, alustades vastavate eesmärkide seadmisest. Asjast huvitatud ettevõtted ja inimesed on moodustanud juba initsiatiivgrupi MTÜ Elektromobiilne Eesti 2020, kes plaanivad siinmail revolutsiooni personaaltranspordi vallas. Nende visioon näeb ette kümne aasta pärast liiklemas Eesti teedel 100 000 elektriautot ehk viiendikku autopargist. Vabaduse väljaku alusesse parklasse elektriautode pistikupesa valmistanud Silwi Autoehitus kavatseb aga paari aasta pärast hakata Eestis elektriautosid tootma. 1

Elektriautol on mitmeid eeliseid ja ka palju lahendamata otsi •• Turu-uuringud väidavad, et 47% Euroopa autojuhtidest peab elektriautot tulevikus peamiseks alternatiiviks oma praegusele sõiduvahendile. Elektriautol on mitmeid eeliseid – nullsaaste, kilomeetrihind moodustab vaid viiendiku tavalise sisepõlemismootoriga sõiduki omast, akusid saab laadida kodusest vooluvõrgust ja autosõit kulgeb ilma mürata.

Samal ajal on ka palju veel lahendamata probleeme – elektriautod maksavad sisepõlemismootoriga analoogmudelitest oluliselt rohkem, auto akud on kohmakad ja kallid, võimaldavad väikest läbisõitu ja nende laadimine on aeganõudev. Lisaks puudub akude kiiret laadimist võimaldav infrastruktuur ning autotootjad pole elektrisõidukitele loonud ühtset standardit.

KES KEDA? Elektriauto võrdluses sisepõlemismootoriga analoogse sõiduvahendiga Pikkus, mm Laius, mm Kõrgus, mm Telgede vahe, mm Läbisõit ühe laadimisega/tankimisega, km u Kiirus, km/h Kiirendus 0–100 km/h, Mootori võimsus, kW (hj) Mootori moment, Nm C02 emissioon g/km Hind, krooni, u

Nissan Leaf 4445 1770 1550 2700 u 160 140 pole avaldatud 80 (109) 280 0 280 000

Pikkus, mm Laius, mm Kõrgus, mm Telgede vahe, mm Läbisõit ühe laadimisega/tankimisega, km Kiirus, km/h Kiirendus 0–100 km/h, Mootori võimsus, kW (hj) Mootori moment, Nm C02 emissioon g/km Hind, krooni, u

Chevrolet Tesla Volt Model S 4978 4496 pole avaldatud 1798 pole avaldatud 1430 2959 2684 257–480 64,4+400 209 161 5,6 pole avaldatud pole avaldatud 111 (149) + 1.4 bens 53 (71) pole avaldatud 320 0 0 + pole avaldatud 600 000 450 000

Audi sportlik ideesõiduk e-tron muudab senised arusaamad elektriautode sõidudünaamikast – 313 hj, pöördemoment 4500 Nm, kiirendus 0–100 km/h 4,8 sekundit.

Tesla Roadster Sport on esimene arvestatav elektrimootoriga sportauto, mis saavutab sajakilomeetrise tunnikiiruse 3,7 sekundiga ja suudab läbida ühe laadimisega 393 kilomeetrit.

Volkswagen Golf 1,6 4199 1786 1479 2578 u 400 188 11,3 75 (102) 148 162 233 700

Auto vooluvõrgus

Toyota Prius Hybrid 1,8 VVT-i 4460 1745 1490 2700 u 800 180 10,2 73 (99) + 60 142;207 89 399 900

Mazda 6 2,0 Elegance 4755 1795 1440 2725 u 500 214 9,9 108(147) 184 166 329 400

e-troni aku võimaldab laadimiseta läbida 248 km. Auto on varustatud nelja elektrimootoriga, millest igaüks käitab ühte ratast.

Auto omanikuks saab 1,67 miljoni krooni olemasolul.

10. veebruar 2010 17


Kristi Vahemaa kristi.vahemaa@epl.ee

Jaanuari lõpus kinnitas Tallinna spordi- ja noorsooamet tänavuse aasta sporditoetuse saajate nimekirja. Kokku jagatakse 60,5 miljonit krooni, ühe lapse pearaha baasmäär on 2850 krooni aastas.

Musklid ja käärid

Pealinn võttis eelmise aasta alguses raske koorma kanda, kui lubas 4–19aastaste tüdrukute ja poiste klubidele välja maksta 90 miljonit krooni, mis tegi ühe noorsportlase baashinnaks 4500 krooni. Tegelikkuses läks majanduslik olukord kehvaks, Tallinn võttis vastu lisaeelarve ja loomulikult mõjutas kärbe ka noori. Koguni nii, et pearahast tõmmati maha 22 miljonit. Et aga pool rahast oli selleks ajaks juba välja makstud, õhenes spordiklubide rahakott teiseks poolaastaks lausa poole võrra. Kohe kerkis küsimus, mida uues seisus ette võtta: kas liituda kaaskannatajatega, pakkida asjad kokku, vähendada kulusid või hoopiski suurendada mingil imekombel tulusid? Sügisel kogunesid asjaosalised arupidamisele, sest pärast tuliseid emotsioone ja esimesi ütlemisi said kõik aru, et puhtast kurjusest ei soovi keegi lastelt raha ära võtta. Mis siis uueks aastaks muutunud on? Tänavusest aastast kehtib nõue, et spordiklubisse peab kuuluma vähemalt 25 last. Teisisõnu: klubi, mis saab alla veerandsaja hiireklõpsu,

enam linnalt toetust ei saa. Klõpsupoliitika selgituseks: lapsevanem peab oma võsukese trenni kinnitama. Et seda teha, peab ta vastavas veebikeskkonnas õigesse lahtrisse ristikese tegema, andes nii oma nõusoleku. Süsteemi üks peamisi kitsaskohti seisneb selles, et paljud lapsed käivad kahes trennis, kuid raha läheb vaid klubile, kelle nimele on klõpsatud esimesena. Minimaalse õpilaste arvu määramise on peale linna heaks kiitnud ka Eesti olümpiakomitee – suuremate ja tugevamate klubide tekkeks on alus loodud.

Trennist loobutakse? Kui möödunud aasta alguses oli pealinnas 226 klubi, siis nüüd on neid alles jäänud 192. „Kinni on läinud kuus klubi, näiteks jalgpalliklubid, kus olid vastavalt kaks, kolm ja 14 liiget,” tõi Tallinna spordi- ja noorsooameti juht Rein Ilves näite. „Pigem on klubid liitunud, päris mitmeid häid eeskujusid võin tuua poksist, Artem liitus SK Baltic Stariga, Rein Pajuri poksiklubi Mens

Kõigile avatud! pood.epl.ee Õhupuhasti Xime PAC–20H Seade sobib kasutamiseks magamistubades, erilist puhtust vajavates ruumides, suitsuhaisust ja muust õhusaastest vabanemiseks.

Tee ostud Eesti Päevalehe e-poes, sest kõikide ostjate vahel läheb loosi kaheinimesereis India ookeani paradiisisaarele Mauritiusele! Loe lähemalt pood.epl.ee

Saadaval üle 90 monitorimudeli! • Dell • HP • Lenovo • Acer • LG Electronics • Nec • Samsung • Viewsonic

18 10. veebruar 2010

• tolmu-, lõhna- ja õhusensor • HEPA-filter • 10-astmeline filtreerimissüsteem • taimer • öörežiimis väga vaikne • mitmefunktsiooniline pult • Ion Spray- toodab vajalikke negatiivseid õhuioone • Nano-Silver antibakteriaalne võre • aroomilisandite kasutamise võimalus

Printerid, skannerid, kontorikombainid, kulumaterjalid – saadaval üle 1000 toote!

6490.7900.Elegantne disain!

Müügil üle 135 erineva sülearvuti! • Dell • Hewlett-Packard • Lenovo • Acer • Fujitsu-Siemens • Viewsonic

Hinnad alates

Hinnad alates

1790.-

3999.-


spordiga,” loetles ta. Samuti on leivad ühte kappi pannud maadluse, võrkpalli ja kikkpoksi klubid. Pajur, kelle hoole all treenib mitukümmend poissi, saab pearaha vaid viie eest, tõsi küll, nüüdseks on lisandunud need 20 noormeest, kes harjutavad tema juures pärast kahe klubi liitmist. „Esitasime avaldusi kolm korda enam kui läbi läks. Paljudel poistel ei ole Tallinnas sissekirjutust – nende vanemad elavad mujal või on noored kolinud pealinna õppima,” ütles Pajur. „Samuti ei saa ma aru, miks peavad lapsevanemad veel midagi kuskil kinnitama, jumaluke, noored mehed on 18-aastased, teavad ise, kus käivad ja mida teevad,” imestas teenekas poksitreener, kelle sõnul nad isegi täpselt ei teadnud, kuidas „klõpsamise” protsess tehniliselt käib. „Kui teaksin, oleksin võib-olla isegi rohkem vanematele peale käinud,” tõi vanema põlvkonna treener esile isemoodi probleemi. Audentese spordiklubi juhataja Peeter Tishler tõdes, et nemad elasid šoki üle suvel, praeguseks on olukord stabiliseerunud. „Külm dušš sadas kaela jaanipäeva paiku, eks me lootsime, et summa sel aastal taas tõuseb, kuid ei midagi... Võrreldes eelmise aasta alguse lubadustega antakse lastele kolmandiku võrra vähem raha, ju on vaja muposid ja muid asju üleval pidada,” muigas Tishler. Audentes tegi üsna radikaalsed otsused juba suvel: kohe vähendati treenerite ja teiste töötajate palku, lisaks tõsteti õppemaksu 125 krooni võrra kuus. „Kõik muutused kandusid ka tänavusse aastasse, meil ju varianti pole. Kui soovime ellu jääda, tuleb pingutada,” lisas Tishler. Audentese spordiklubi on Eesti suurim, linnalt saab pearaha tuhat last. Klubis töötab näiteks viis viienda ja kuus neljanda kategooria treenerit. Summa, mis seekord Audentesele eraldati, oli 2,7 miljonit krooni. Tallinna spordiseltsi Kalev esimees Madis Arras tunnistas, et nemad olid teinud 2009. aasta eelarve lootusega, et teisel poolaastal pearaha summa hoopiski suureneb.

www.wuerth.ee „Kuna aasta alguses on palju rohkem võistlusi, sõite ja maksmisi, olime raha ette kulutanud,” selgitas Arras. „Pärast juuni lõpus kuuldud uudist võtsime kohe maha treenerite palku ning tühistasime võistlusi. Kuid reaalselt on seis selline, et tänaseni maksame möödunud aasta arveid,” ütles ta. Et pearahast arveid maksta ei tohi, saab loota vaid õppemaksude sujuvale laekumisele. Raske on ka lapsevanematel. Viimase poole aasta jooksul on Kalevi trennidest loobunud kümmekond last. „Kirjutatakse, et laps ei soovi enam selle või teise spordialaga tegeleda, kuid teame, et tegelikult on enamikul juhtudel põhjus materiaalne,” nentis Arras. Tallinna Kalevis oli välja kujunenud süsteem: veidi enam kui pool eelarvest tuli pearahast, 40% õppemaksust, peale selle sponsorirahad ja projektitoetused. „Kahe viimase peale ei tohi samuti praegu loota,” tõdes Arras, kelle sõnul oodati, et tä-

Tallinna noortespordi rahastamine TREENERITE TOETUS KROONI AASTAS

2009. aastal

2010. aastal

III kategooria – 16 250

III kategooria – 14 250

IV kategooria – 24 375

IV kategooria – 21 375

V kategooria – 32 500

V kategooria – 28 500

Kallimad alad: iluuisutamine, võimlemine, võistlustants

Kallimad alad: iluuisutamine, võimlemine, võistlustants, ujumine

Kui möödunud aasta alguses oli pealinnas 226 klubi, siis nüüd on alles jäänud 192. Kõik liigub sinnapoole, et Tallinn valib endale eelisarendatavad spordialad.

TOETUSED KOKKU MILJONITES KROONIDES

91

90 esialgne kava

78,3

79,6 68 60,55

harrastajaid: 21 631

harrastajaid: 19 351

harrastajaid: 22 431

harrastajaid: 19 414

harrastajaid: 20 035

klubisid: 210

klubisid: 211

klubisid: 216

klubisid: 226

klubisid: 192

2006

2007

2008

2009

2010

navune pearaha baassumma ületab vähemalt 3000 krooni piiri. „Kuid kindlust tekitab meis see, et leping tehakse aasta peale, seega ei saa keegi suvel hakata asju muutma,” lausus Arras. Selgub, et treenerid on esimesed, kes peavad raskel ajal püksirihma pingutama. Ilvese sõnul peab treeneritööd järjest enam väärtustama, ja mitte üksnes ilusate sõnadega. „Minu arvates ei ole normaalne, et treener peab endale näiteks haigekassakaardi saamiseks mingi teise töökoha muretsema. Tavaliselt makstakse neile ju stipendiume, millega ei kaasne sotsiaalseid garantiisid,” lisas ta.

Edaspidi eelisarendatavad alad Samuti kinnitati Tallinnas tänavu neli ala, mida spordirahvas nimetab „tärnidega aladeks”: võimlemist, iluuisutamist, võistlustantsu ja ujumist finantseeritakse teistest aladest erineval põhimõttel. „Neljal alal, seejuures esimest

korda ujumises, on teistsugune koefitsient ning ka vanusegrupid,” selgitas Ilves. „Põhjus on väga lihtne: kui me tahame neil aladel näha tulemusi ja saavutusi, peab tõsiselt treenima väga noorelt. Kinnitasid ju ka äsja Tallinnas lõppenud iluuisutamise Euroopa meistrivõistlused, et kui sa ikkagi 16-aastasena tegija ei ole, pole tippseltskonnas suurt midagi peale hakata.” Nelja ala mõnetine esiletõstmine on alles esimene samm pikemas ja laiemas protsessis. Praegu valmistavad linnaametnikud ette spordireformi, mis diferentseerib alasid – kõik liigub sinnapoole, et Tallinn valib endale eelisarendatavad alad. „Järgnev on nüüd küll minu isiklik arvamus, aga praegune süsteem on muutunud peade tagaajamise võistluseks. Sporditegevuses on devalveerunud just sõna sport,” tunnistas Ilves. „Tegevust võivad samas pakkuda ka laulukoorid ja kümned teised ajaveetmisviisid. Olin nördinud, kui teenekad treenerid süüdistasid, et ajame lapsed tänavale tagasi, kui pearaha endises ulatuses ei maksa. Aga süsteemi on vaja korrastada.” On fakt, et noortespordile mõeldud eelarve on väiksem ja suure tõenäosusega paari järgneva aasta jooksul summa ka oluliselt ei suurene. Täpselt samuti, nagu ei saa üleöö rikkamaks lapsevanemad ega naase spordi juurde sponsorid. „Peame astuma samme, et tagada tulemuslikkus. Praegu saab Tallinna linnalt pearaha 20 000 last, kuid võistlustel jääme tihtipeale alla näiteks nii Viljandile, Võrule kui ka Narvale, kus on säilinud spordikoolid,” arutles Ilves. Sellepärast tundubki, et pealinnas on just süstemaatiline õpe jäänud tagaplaanile. „Ma tõesti ei taha kellelegi liiga teha, kuid sageli on klubi juhil esimene mure, kuidas palgad ära maksta, ning alles siis vaadata, millal ja kus laps treenida saab,” tõdes ta. Niisiis peaks Tallinn hiljemalt 2011. aasta teiseks poolaastaks välja selgitama need alad, mida eelisarendada. „Üks eristusvarinate on muidugi olümpiaalad ja mitteolümpiaalad, kuid kindlasti ei hakka me olümpiaala, millel pole üldse kandepinda, üles upitama. Ja ka vastupidi, näiteks male ja karate jäävad ka tulevikus meile olulisteks,” rääkis Ilves. Samuti tuleb selgelt üle vaadata alade populaarsus linnaosade kaupa. Praegu on uue süsteemi väljatöötamises veel palju lahtisi otsi, kuid algust on sellega tehtud. 1 10. veebruar 2010 19


Villu Zirnask villu.zirnask@epl.ee

Kodu ostes ei ole võimalik kaotada, räägiti kinnisvarabuumi aastail. Nüüd, kui paljud laenuga kodu ostnud inimesed maksavad „surnud hobuse” ehk allapoole ostuhinda langenud turuväärtusega või lausa käest võetud eluaseme eest, mõjub säärane lause kui haavale soola raputamine. Kas kunagine lööklause võib ükskord jälle au sisse tõusta?

Kinnisvaraomaniku saatus – sundmüük või suplus rahas? Alustame vastuse otsimist üldisest pildist. Kinnisvaraärile truuks jäänud eksperdid räägivad järjest julgemalt põhja kättesaamisest. „Korterite hinnad stabiliseeruvad /---/, häid ja õiglase hinnaga kortereid on valida vähe ja need leiavad ostjad kiiresti. Suures osas on head korterid jätkuvalt pisut üle hinnatud ning tehingu korral tuleb ostjal tasuda lisaks majanduslikult põhjendatud hinnale ka pisut emotsionaalset hinnalisa. Kehva kaupa on palju ja seda õnnestub müüa vaid odava hinnaga. Üürihinnad langevad tõenäoliselt edasi,” ennustab Ühinenud Kinnisvarakonsultandid, 2008. aastal tegevust alustanud ettevõte. „Seoses nii eraisikute kui ka firmade pankrottide arvu suurenemisega kasvab sundmüüki paisatava-

te objektide arv, kuid samas võib täheldada teatud survet hinnatõusuks heas korras korteritel hinnatud asukohas,” arvatakse elamispindade väljavaatest Ober-Hausi viimases kvartaliülevaates. Kinnisvarablogi www.adaur.ee pidav Tõnu Toompark ennustab, et praegu ligi 64 punkti juures oleva KV.EE kinnisvaraindeks tõuseb aastaga 10%: „2010. aasta lõpuks võiks KV.EE indeks jõuda suurusjärku 70–75 punkti. See oleks mõistlik hinnatase, mis arvestab mitte kõige paremas seisukorras olevat majandusseisu ja võtab arvesse, et nüüdseks on hinnalangus jõudnud ebanormaalsesse äärmusesse.” Lühidalt: suurem osa eksperte usub, et elamispindade turu põhi on kätte saadud. Kuigi buumi lõppfaasis pani kinnisvarategelaste ena-

mik prognooside ja äriplaanidega põhjalikult puusse, on neil sagedamini siiski õigus olnud. Tollane kullapalaviku meeleolu on jäänud minevikku ja nüüdsed analüüsid on realistlikumad. Kindla põhja kättesaamise korral saavad pangad kinnisvara tagatisel taas julgemalt laenu anda ja võivad olemasolevate tagatiste väärtuse pärast vähem pead valutada. Sinnapoole ongi asi vaikselt liikuma hakanud. Paraku on tagatised pankade laenuäris teisejärgulise tähtsusega, esmane on inimeste võime laenu teenindada ehk inimkeeli öeldes nende sissetulekud.

Sama vilets kui 2009 Sissetulekute olukord jääb 2010. aastal viletsaks. Palgatõusu väljavaated on enamikul inimestel keh-

vad. Kui hästi läheb, siis tööpuudus enam ei kasva, aga kiiresti vähenema ta ka ei hakka. Mitte ainult Eestis, vaid mujalgi Euroopas kardetakse, et esialgu taastub majanduskasv tööpuuduse olulise vähenemiseta. Euro intressimäärades ei tohiks 2010. aasta suuri muutusi tuua, sest euroala inflatsioon on kindlalt allpool Euroopa Keskpanga sihtmärki ja Euroopa majandus vajab endiselt turgutamist. Tõenäoliselt keskpank intressi enne 2011. aastat kergitama ei hakka. Seega pole vahet, kas laenuga on elamine ostetud Tallinna „mägedele”, kesklinna või linnalähedasele põllule, Pärnusse, Paidesse või mujale – 2010. aastal jääb laenu tasumine umbes sama raskeks, kui ta oli möödunud aasta teises pooleski. Erandiks saavad eeldatavasti Eesti

kroonides laenu võtnud inimesed, kes on möödunud kahel aastal pidanud väga kõrge laenuintressiga toime tulema. Sedamööda, kuidas euro käibelevõtt kindlamaks muutub, langetavad pangad ka Eesti krooni baasintressimäära ja lõpuks – kui euroalaga ühinemine ja kurss on kindel – peaks see langema euro intressimäära lähedale. Kaugema tuleviku (kui lähiaastad) puhul on lahtisi otsi juba rohkem. Üks tähtis tulevast eluasemenõudlust mõjutav tegur on kindlasti rahvaarv: kui rahvast jääb riigis vähemaks, siis jääb ka potentsiaalseid elamispinnahuvilisi vähemaks ja vastupidi. Rahvaarvu kohta teatas statistikaamet äsja, et mullu vähenes Eesti arvestuslik rahvaarv ligikaudu 400 inimese võrra, mis olevat alates 1992. aastast väikseim vä-

Ärileht on laiemalt majanduse vastu huvi tundva inimese leht. Uuenenud Ärileht selgitab, näitab ja avab huvitavaid suundumusi, protsesse, taustu, sündmusi, olukordi majanduses. Leht on mahukam, lood pikemad ja põhjalikumad. Leht ilmub iga kuu teisel kolmapäeval (v.a jaanuaris ja juulis). Eesti Päevalehe Äri- ja Tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt. Info ja tellimine: klienditugi@epl.ee, tel 680 4444

20 10. veebruar 2010


henemine – praegu on Eestis elanikke arvestuslikult 1,34 miljonit. Tulevikus näevad eri prognoosid Eestis endiselt ette pigem rahvaarvu vähenemist kui suurenemist. Näiteks ÜRO rahvastikudivisjoni prognoosi järgi elab Eestis 2020. aastal 1,303–1,361 miljonit inimest, olenevalt sündimuse ja suremuse tasemest. Migratsioon eeldatakse jäävat senisele tasemele, kuid tegelikkuses võib migratsioonis vahel ka ootamatuid jõnkse ette tulla. Viimasel ajal on Eesti ilmselt olnud rohkem väljarändemaa ja juhul, kui masu jääb siin pikalt kestma, väljaränne ilmselt süveneb. Kui aga masust saadakse kiiresti üle, võib Eesti ühel hetkel ka sisserändemaaks saada – eriti kui riigi poliitika seda erinevalt praegusest soosima hakkab või kui Eesti kliima köitvus võrreldes teiste maadega seoses kliimamuutusega paraneb. Rahvaarvu vähenemine ei toimu kõikjal üle riigi ühtlaselt. Viimase aastakümnega on arvestuslik rahvaarv vähenenud pea igal pool üle Eesti – isegi Tallinnas –, kasv on toimunud vaid mõnedes üksikutes Tallinna lähiümbruse linnades ja valdades. Asja konks on aga see, et ega keegi praegu tegelikult päris täpselt ei tea, kuidas inimesed Eestis paiknevad ja kui palju neid on. Viimasest rahvaloendusest on möödas väga palju aega. Uus toimub 2011. aastal ja teine infoallikas – rahvastikuregistri andmed – ei pruugi olla täpne, sest nagu ütleb statistikaamet, „elukoha registreerimisel võib inimestel olla mingeid põhjuseid andmete moonutamiseks”. Vähem hinnatud piirkonda elamispinna ostmisel tasub aga igal juhul arvestada, et halval juhul võib selle rahaline väärtus tulevikus mitte lihtsalt väheneda, vaid lausa nulli minna, kui satute kortermaja otsa, kust elanikud tasapisi kaduma hakkavad, sest vanad surevad ja noored seavad oma elu sisse mujal. Või siis ei ole osal elanikel raha kommunaalkulude ja hoolduse eest tasumiseks, mistõttu maja hakkab kiiresti lagunema – mõelge tänavustele lugudele Kohtla-Järvelt ja Maardust, kus mõnes korterelamus lülitati võlgade tõttu küte välja. Kavandatav seadusemuudatus, mis ei lubaks soojatootjatel üksikute korterite võla tõttu kütteta jätta kogu maja, suudab probleemsete majade agooniat ainult pikendada, mitte lõpetada. Tööle ja muudesse vajalikesse kohtadesse jõudmiseks kuluvale ajale ja rahale hakatakse vahepealsest rohkem tähelepanu pöörama. Viimasel ajal kaunivaatelistesse kohtadesse kerkinud majade puhul võib ootamatuid tagasilööke hakata andma see, kui nad on ehitatud vanarahva tarkust ignoreerides vastikute ilmastikutingimuste mõju arvestamata.

Pinnad, mida koduks ei nimeta Teine Eesti elamispindade hindu pikas perspektiivis mõjutav tähtis tegur – inimeste sissetulekud – on vahepealse tormaka tõusu järel nüüd teatavasti languses. Konvergentsiteooriat, mille järgi uute EL-i liikmesriikide elanike sissetulekud lähenevad järk-järgult vana Euroopa sissetulekutele, ei pea selle pärast veel maha kandma. Aga see, et praegust olukorda võib pidada lühemaajaliseks tagasilöögiks, ei tähenda pärituult kõigi elamispindade jaoks. N-ö riskirüh-

ma kortermajadest, millel on oht osaliselt tühjaks jääda, oli juba juttu. Lisaks võib arvata, et pärast esialgset vasikavaimustust uusehitiste osas oskavad potentsiaalsed ostjad nüüd ehituskvaliteeti adekvaatsemalt väärtustada, mistõttu osa kiiruga püsti löödud uusarenduste hind ei jõua ilmselt enam kunagi tagasi sinna, mida küsiti buumi tipus. Küsimusi tekitab ka see, kas järgmise majandusliku tõusu ajal eestlasi üldse enam vaimustavad sellise suuruse ja arhitektuuriga elamispinnad, mida viimasel ajal ehitati. „Tänapäeval areneb Tallinn (ja ka teised Eesti linnad) sageli kruntide kaupa, omaniku ja arendaja suva järgi, ignoreerides asumite ajaloolist ilmet ja vaesestades niimoodi linnakeskkonda,” kritiseeris Barbi Pilvre hiljuti Eesti Päevalehes. Poleks üldse imelik, kui ka kvaliteetkinnisvara nime all müüdud parasiitmajasid muidu kõrgelt hinnatud piirkondades ei õnnestu enam mitte kunagi müüa nii kallilt, kui seda tehti buumi päevil. Asjaolu, et rahvastikus kasvab vanade inimeste ja lastega perede osakaal, tähendab samuti, et oluline osa praegu olemasolevatest elamispindadest ei ole viie kuni kümne aasta pärast enam päris need, mis oma ruutmeetritelt, tubade arvult jm omadustelt elamispinna otsijatele sobiks.

Kodu, mida ostes ei kaota Kokkuvõttes võib öelda, et olemasolevatest elamispindadest on Eestis päris suur osa sellised, mis oma omadustelt ei saa olla „kodu, mida ostes pole võimalik kaotada”. Iseloomustades kodu, mida ostes pole tõesti võimalik kaotada, kirjutas Hannes Kuhlbach viie aasta eest: „Eesti oludes ei ole mõistlik kojutööle-kooli-sõidu ühele suunale kulutada üle 45 minuti, tee peaks igal aastaajal olema läbitav tavalise väikeautoga ning sotsiaalse turvalisuse mõttes oleks hea omada naabrit lähemal kui 3 km. Elukoha suurus peaks lähtuma pere või leibkonna suurusest; lihtne valem ütleb, et igal täiskasvanud inimesel (s.t üle 15-aastasel) olgu oma tuba, lisaks tuleb arvestada perele üks ühine tuba. /---/ Tehke mööndusi luksuses, kuid mitte ehituskvaliteedis ja ärge laenake ennast viimase piiri peale kinni.” Praegu eluaseme ostule (või müügile) mõeldes peaks lisaks nimetatud asjadele värske pilguga hindama ka „osta või üürida” valikut. Nii ärisektoril kui ka poliitikuil on kasulik inimestes ülemäära õhutada omamise soovi. Ärisektorile tähendavad „kinnisvararedelil” ronijad suurepärast turgu kõikvõimalike kodu sisustamise ja hooldamisega seotud kaupade müügiks ja finantssektorile suhteliselt kindla tagatisega klientuuri suurenemist. Parempoolsed poliitikud saavad seoses kinnisvaraga kiita ennast kui kõige kindlamat omandi kaitsjat, vasakpoolsed välja mõelda elamuprogramme ja esitleda ennast kui inimeste vaesusest väljaaitajat. Ent tänapäevane tööturg soosib inimest, kes saab paindlikult liikuda. Kelle elamispinna asukoha või suuruse vajadus võib nelja-viie aasta perspektiivis muutuda, võiks seepärast elamispinna ostmisest pigem hoiduda – mis siis, et võib-olla on hinnad nüüdseks põhja jõudnud – ja otsida soodsaid variante mitmeaastase üürilepingu sõlmimiseks. 1

Jaanus Piirsalu Odessa

Gruusia juurtega Gulijevite perekond tahab tõestada, et Odessa veinid võivad taseme poolest vabalt võistelda Euroopa ja Uue Maailma veinidega.

Odessa veinimeistrid sihivad Euroopa taset „Ma võin pea anda, et meie punane vein ei jää juba praegu kvaliteedilt alla sama hinnaklassi Euroopa ja Ameerika-Austraalia veinidele,” ütleb Šota Gulijev enesekindla häälega. Sama hinnaklass tähendab hinnataset 5–10 dollarit veinipudeli eest. Perekond Gulijevile kuulub Odessa kõige vanem veinitehas Franzuski Bulvar, mis on asutatud 1857. aastal. Sisuliselt juhivad Gulijevid Odessa veinitehast juba Nõukogude ajast saadik, kui Ruben Gulijev sai 1965. aastal seal direktoriks. Ametlikult on ta siiani tehase peadirektor. Tema 54-aastane poeg Šota Gulijev on ametlikult tehase

asedirektor. Tehnoloogina töötab tehases ka Šota poeg. Korralik pereäri nagu veinitegu olema peabki. Gulijevite tehasel on paljudele teistelegi Ukraina ettevõtetele tüüpiline häda. Lääne turule nad hästi ei pääse, sest selleks pole toodang eriti konkurentsivõimeline. Vene turule neid aga ei lasta või on muudel põhjustel raske pääseda. „Olgem ausad, Ukraina veini on väga raske läänes müüa, aga tohutule Vene turule on keeruline pääseda, sest bürokraatlikud tõkked on suured,” räägib Šota Gulijev. „Ma ei saa Moskvas normaalselt partnereid leida. Pean tingimata minema mõne sealse ametniku juurde ja

10. veebruar 2010 21


andma talle altkäemaksu, et saada luba tegutsemiseks. Selliseid probleeme on Venemaal väga palju.” Gulijevid ei tahaks ametnikule maksta, tahaksid ausalt äri teha. Aga kuidas sa teed, kui viimane Moskva partner võttis rohkem kui poole aasta eest kauba vastu, aga raha pole selle eest siiani maksnud, laiutab Gulijev käsi. Kõigi nende ebameeldivuste pärast polegi Gulijevid oma veine enam Venemaale müünud. Läände, peamiselt Poola, läheb ekspordiks kuus protsenti nende toodangust. Viimased paar aastat on ka Eestisse eksporditud vahuveine Franzuski Bulvar ja Odessa. Vahuveine toodab tehas aastas kokku ligi kaheksa miljonit pudelit.

Võitlus korruptsiooniga Gulijevite veinitehase turundusjuht Vladimir Maslenikov ütleb, et kvaliteedi poolest pole neil Ukrainas võrdset. „Mahud pole meile nii tähtsad kui kvaliteet,” lausub ta. „Sellest hoolimata on meie mahud viimase viie aasta jooksul ainult kasvanud, mis on kriisiajal võib-olla veidi paradoksaalne.” Gulijevite tehas kuulub praegu Ukraina viie suurema veinitootja hulka. Viimaste aastate jooksul on Gulijevid kulutanud tehase uuendamiseks kaheksa miljonit eurot, mis pole Ukraina kergetööstuses sugugi tavaline. Maslenikov ütleb, et Ukraina riik suhtub veinitootjatesse järjest suurema arusaamisega. Hiljuti kehtestati valitsuse määrusega veinipudelile minimaalne hind poes – 12 grivnat (16 krooni). Võrdluseks: Gulijevite veinid maksavad poes 13–45 grivnat (17–60 krooni). Suurimad konkurendid Ukraina turul on neile naabermaa Moldova veinid.

Valitsus kompenseerib 60 protsenti iga istutatud viinapuu omahinnast. Tänu sellele on Ukraina viinapuude hulk viimaste aastatega kolmekordistunud. Milliseid veine ukrainlased eelistavad? „Kahjuks armastab ja joob meie rahvas endiselt kõige rohkem poolmagusaid veine, mis on meil kõige odavam segment,” selgitab Šota Gulijev. „Kuiva veini juuakse veel vähe.” Gulijevi jutust selgub, et nagu Ukraina jaotub kaheks keele, usu ja poliitikute toetamise poolest, väljendub selge vahe ka veini tarbimises. Poolmagusat veini joob peamiselt venekeelne Ida-Ukraina ja kuiva peamiselt ukrainakeelne LääneUkraina elanikkond. Perel on oma kaubamärk Vino Gulijevõhh. Eriti kiidab Šota selle seeriat Cabernet Reserve 2005 ja toob kapist kohe ka pudeli. Üllatavalt hea! Poleks uskunud, et Odessas toodetakse nii euroopaliku maitsega veini. Tuntud Odessa vahuveine toodetakse Franzuski Bulvaris moodsa tehnoloogia järgi, mitte nagu Prantsusmaal Champaigne’i maakonnas, kus šampanja valmib täielikult pudelis. „Meil käib töö n-ö Nõukogude meetodil, suurtes anumates suure rõhu all. Pudelisse villitakse juba valmis vahuvein,” näitab Gulijev 2000-liitriseid tünne. „Sellisel meetodil tehakse vahuveine nüüd ka juba Itaalias ja osalt Prantsusmaal.” Muidugi mitte pärisšampanjat, kuid enamik vahuveine. Nädal enne Ukraina presidendivalimisi ütleb Šota Gulijev, et tema jaoks pole vahet, kumb saab uueks presidendiks – kas Viktor Janukovitš või Julia Tõmošenko. „Majandusjuhina tahan presidenti, kes laseks va-

Mis on

teem Tanel Veenre tanel.veenre@epl.ee

balt äri ajada, tööd teha,” lausub ta. „Minu jaoks on olulised kolm asja. Võitlus korruptsiooniga, sest nii jätkata ei saa. Kohtureform, mida on vaja teha kohe, ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine.” „Kui neid kolme asja ei lahendata, siis mingit tolku siin riigis ei ole ega tule,” lisab Šota. „Ja loomulikult demokraatliku süsteemi säilitamine. Kardan muidugi, et juhtimisstiil võib uue presidendi ajal autoritaarsemaks muutuda.” 1

Ukraina majandus vajab Münchhauseni trikke Ukraina majandus on kindlasti praegu üks Euroopa nõrgemaid, tunnistab Kiievi tuntud mõttetanki, Razumkovi keskuse ekspert Vassõl Jurtšišin. Ukraina SKT vähenes eelmisel aastal 15 protsenti, inflatsioon oli 12 protsenti ja inimeste reaalne sissetulek kahanes üle kümne protsendi. Riigi välisvõlg on mõne aastaga kahekordistunud, ulatudes juba 80 protsendini SKT-st. Uute autode müük vähenes aastaga 71 protsenti. Ukraina keskmine ametlik palk on suisa trööstitu – 1900 grivna (2560 krooni) ümber. Pension jääb alla 700 grivna (alla 945 krooni), miinimumpalk 650 grivna (880 krooni) kanti. „Struktuurireformid on meil väga nõrgad, me pole suutnud selleks ära kasutada ka 2012. aasta jalgpalli EM-i finaalturniiri,” ütleb Jurtšišin. „Majandusküsimused on meie riigijuhtide jaoks teisel või kolmandal kohal. Kriisivastaste plaanide tegemise ajal käis terav võimuvõitlus presidenditooli pärast.”

22 10. veebruar 2010

Sisuliselt on Ukraina majanduse päästnud Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), mis on alates 2008. aasta sügisest riiki pumbanud 11,5 miljardit dollarit. See on Ukrainal võimaldanud näiteks Gazpromile gaasi eest maksta, sest riiklik gaasifirma on enam-vähem pankrotis. Paar kuud tagasi pidi IMF üle kandma veel neli miljardit, aga see lükati edasi, sest Ukraina valitsus pole täitnud IMF-ile antud lubadusi. Ametlikuks põhjenduseks tõi IMF, et Ukraina valitsus suurendas rahapuuduses olles sotsiaaltoetusi – valimised olid ju ukse ees!

Päästev rahalaev „Väga hea, et me enne valimisi IMF-ilt viimast ülekannet ei saanud, sest see oleks läinud populistlikeks sotsiaaltoetusteks,” arvab Jurtšišin. IMF-i raha on palju hinnalisem siis, kui uus võim on juba ametis.” Sotsiaaltoetuste suurendamine oli Jurtšišini sõnul pigem ettekääne, sest valitsusel on täitmata palju tõsisemaidki IMF-i nõudmisi. Näiteks

pankade läbipaistvuse suurendamine. Ukrainas on siiani isegi mõne suure panga omanikeks tundmatud Küprose firmad, lausub Jurtšišin. Et Ukraina poliitikud ei ela reaalses maailmas, näitab ka see, et kui majanduslangus oli eelmisel aastal 15 protsenti, siis riigieelarve kulud suurenesid 35 protsenti, mis viis eelarve tervelt 12 protsendiga defitsiiti. Protestiks ebareaalse riigieelarve läbisurumise vastu astus eelmisel aastal tagasi Julia Tõmošenko valitsuse rahandusminister Viktor Põnzenõk, kes tegi jaanuari lõpus The Economistis üsna musta ennustuse: kevadel võib riigil lõppeda raha pensionide ja palkade maksmiseks. Jurtšišini sõnul on selline asi tõepoolest võimalik. „Pole kahtlustki, et sellega tekib probleeme, sest maksude laekumine on väga halb,” nendib Jurtšišin. „Kindlasti tekivad palkade maksmisel suured võlad.” Jaanus Piirsalu, Kiiev

Teemanti juba hamba alla ei pane, isegi kui hambad on kullast. Ometi on sellel kivil mingi seletamatu maagia, millega teised kivid uhkustada ei suuda. Kuigi teemandid peaks olema tüdrukute parimad sõbrad, on neid parimate sõpradena üsna keeruline kohelda. Teemant on aegade jooksul osanud ümbritseda end tugeva aukartuse ja imetluse müüriga, mis ei luba liialt familiaarseks muutuda. Teemant on pigem nagu paavst, keda tuleb vaadata imetlusega ja distantsilt. Las ta särab kui päike, las tema üleinimlikud omadused jäädagi teispoole poliitikat, majandust ja inimvõimeid. Isegi kõige robustsematel isenditel – olgu selleks siis juveelikvaliteedist allapoole jääv toorteemant või imeväike lihvitud juveel, mille hind võib olla alla saja krooni – on mingi seletamatu maagia, millega teised kivid uhkustada ei suuda. Kuigi teemanti on kasutatud ehetes juba umbes 3000 aastat, saavutas ta oma suurima populaarsuse kihlasõrmuste kivina alles 20. sajandi esimesel poolel ja peamiselt tänu mõjukaima teemanditootja De Beers osavale turundusplaanile. Igal juhul on pärast „Breakfast at Tiffany” linastumist 1961 osake ameerikalikust unelmast kas või kõige odavama kihlasõrmuse ostmine New Yorgi 5. avenüül asuvast Tiffany butiigist. Eks teemandil ole kihlasõrmuse kivina muidugi ka loogilisi argumente – kõige kõvema looduses leiduva mineraali puhul on lootust, et igapäevane elutegevus jätab sõrmuse sama säravaks kui kihlumispäeval. Irooniliselt on ainus oht sellele sõrmusele kokkupuude teise samasugusega.


mandi

tegelik väärtus?

Ning siis muidugi kuulutas Monroe sireenlikult hullutav „But I prefer a man who lives / And gives expensive jewels / A kiss on the hand may be quite continental / But diamonds are a girl’s best friend” briljandid iga ennast eriti kõrgelt hindava daami põhivarustusse. Nii on saatusliku naise veetlust võimalik ka karaatides arvutada! Inimese edusammud looduse järeleaimamisel on viinud ka edukate katseteni toota sünteetilist tee-

manti. Ja nagu koopiatega üha enam juhtub, võib ka võltsteemant olla odavam, tugevam ja säravam kui originaal. Kindlasti kahandab selline perspektiiv teemandi kui pikaajalise investeeringu väärtust. Kuid ehkki me võime loota sellele, et isegi puuriotsikutes on süntee-

tilised materjalid aktsepteeritavad, on daamid tõenäoliselt märksa konservatiivsemad. Kui kultuursed (ehk siis tehislikult kasvatatud) pärlid keerasid pea peale kogu pärlituru ja muutsid kõigile kättesaadavana saatuslikult pärlite elitaarset ja väärikat kuvandit, siis vääriskivide puhul ei ole see nõnda läinud. Teemandimaagiast nakatunuile mõjub kindlasti lohutavalt õppetund 19. sajandi lõpust, kui turule tulid esimesed sünteetilised rubiinid. Erinevalt pärlitest ei suutnud sünteetilised kivid pakkuda sellist prestiiži nagu nende looduslikud suguvennad.

Vesi või teemandid? Ent hoolimata saatuslike naiste ponnistustest kasutatakse ehtekividena vaid umbes 20% kaevandatavatest kividest. Ülejäänu leiab oma koha täiesti ebaglamuurses tööstusaparatuuris (puurid, laserid jne).

Tärkava kapitalismi tingimustes haaras teemanditurul juhtrolli De Beers Group (kaevandused peamiselt Aafrikas), mis on ainuvalitsejaliku õigusega teemantide hinda dikteerinud terve 20. sajandi. Kuid möödunud sajandi lõpukümnenditel De Beersi ohjad lõdvenesid, sest turule lisandus uusi teemandikaevandusi Venemaal, Kanadas ja Austraalias. Nii mõranes ka müüt teemandi teispool poliitikat ja majanduslikke Ameerika mägesid eksisteerivast abstraktsest väärtusest. Kuidas saab ikkagi nõnda väike kild mateeriat olla üle mõistuse kallis? Äärmiselt tihedaks kondenseerunud väärtus võib tähendada seda, et üks gramm teemanti (rekord püstitati detsembris 2009, kui viiekaraadine roosa teemant müüdi Hongkongis 10,8 miljoni dollari eest, mis teeb kivi grammihinnaks ligi 120 miljonit Eesti krooni) võib olla umbes sama väärtuslik kui umbes 278 kg kulda. Või umbes sada poissmehekorterit Tallinna südalinnas. Või umbes sama palju, kui suu-

Mida kõike saab ühe grammi kõige kallima teemandi eest?

davad sada isukat inimest oma elu jooksul kulutada toidule. Kui unustada kõik need hullutavad nullid ja dollarimärgid, siis kumma te võtaksite kaasa üksikule saarele – ühe vapustava teemandi (lahke inimesena annaksin ma kohe kaasa kõik üheksa Cullinani, mis kuuluvad Inglise kuningakojale ja mille väärtus on umbes 400 miljonit dollarit) või viis kasti vett (Säästumarketist, kokku umbes 177 krooni)? Hoolimata umbes 25 miljoni kordsest hinnavahest valite te tõenäoliselt joogivee. Sest muidu lõpetaksite sama kurvalt kui kuningas Midas, kelle puudutus muutis kõik kullaks. Ka tema joogivee ja tütre. 1

Teemandi hindamine •• Teemandi hindamise neli C-d •• Carat teemandi suurust mõõdetakse karaatides (1/5 grammi). •• Colour kivi värvi puhtus või siis ka haruldus on hindamise üks tegureid (viimased müügirekordid on purustatud just siniste ja roosade kividega). •• Clarity puhtust hinnatakse skaalal FL („flawless” ehk veatu) kuni I („included” ehk suletistega). •• Cut kivi lõige toob välja maksimaalse sära ehk valguse murdumise.

90 MILJONIT KROONI

Saaks Kiviõli tuhamäele püsti panna terve seiklusturismikeskuse ja jääks tublisti ülegi

100

Maailma kalleim teemant hinnaga 10,8 miljonit dollarit, grammihinnaga 120 miljonit krooni

120 120

MILJONIT KROONI

Saaks korraga ja ilma tingimata ära osta kogu Urmas Sõõrumaa kunstikogu

MILJONIT KROONI Saaks aasta lõpuni tervet Võru linna üleval pidada

MILJONIT KROONI Saaks ära osta multimiljonär Toomas Tooli osaluse Silvano moefirmas

110 120 120

MILJONIT KROONI

MILJONIT KROONI

MILJONIT KROONI

Saaks ehitada Tallinna teletorni „Eesti atraktiivseimaks turismimagnetiks”

Saaks püsti panna veel ühe võidusamba

Saaks käia Egiptuses puhkamas 17 200 korda ehk rohkem kui tülgastuseni

10. veebruar 2010 23



Ärileht, veebruar 2010