Issuu on Google+

PÄKAPIKUJUTUD VKG 3.B KLASS

DETSEMBER 2011


Päkapikumaa Aveli Marie Heinvee

Mina olen Rebeka, päkapikumaa elanik. Olen juba kaheksaaastane ja mulle meeldib kõige enam süüa valmistada. Ma arvan, et te soovite teada midagi muud, põnevamat. Kas te soovite teada, kuidas päkapikumaa saadi? Siis võin teile mõned saladused puhuda. Kord tuli siia aiakesse kus me elame suur ja pirakas hiir. Ta oli hea ja sõbralik. Ta arvas, et siin aias on igav. Hiir lubas endale siia veel suure maja ehitada. Äkitselt oli ta ümber suured lopsakad akende-ustega seenemajakesed. Hiir ehmus ja läks teistele seda uudist teatama. Ka kassidele julges ta otsa vaadata ja seda öelda. Siis sammusime meie, koduotsijad punaste tutimütsidega päkapikud metsatukast välja. Me jõudsime võlumajakeste aasale. Sugulane arvas, et siin on tore elada ja saab palju mängida. Me sammusime maju imetlema. Need olid imelised majad. Seal sees olid võluasjad. Näiteks masinad millega saame sõita akna juurde ja vahendeid millega saab läbi aknaklaasi minna. Seda infot me algul ei teadnud, kuid uurijad Prillik ja Mikrok nuputasid selle välja. Ahaa! Oleksin peaaegu unustanud. Meil käivad külas kassid, rotid ja hiired. Kõik arvavad, et nad on meile ohtlikud. Ei,


nad ei ole. Nad aitavad meid igapäevategevustes ja on ka head mängukaaslased. Nii läheb päkapikumaal elu.

Päkapikupoiss Mark Birgit Leetjõe

Mark on nagu iga teinegi päkapikupoiss. Ta on 5-aastane. Mark tunneb peaaegu kõiki taimi, seeni ja loomi. Tavaliselt käib Mark ema

või isaga jalutamas, aga täna polnud ema ja isa kodus, otsustas ta üksi metsa minna. Mark jalutas veidi ja siis tuli talle vastu rebane. Rebasel oli ilus kohev saba. Mark ei osanud teda karta. Rebane polnud kaua aega midagi söönud. Ta nägi päkapikku ja kohe tuli talle pähe mõte kuidas süüa saada. Rebane jõudis Marki juurde ja hakkas kohe suurt sõbrameest mängima. „ No tere väikseke mis sa õige siin üksi metsas teed?“ Mark ei kartnud ja ütles“ Ma jalutan.“ Ta tahtis edasi minna, aga rebane ütles“ Äkki soovid natuke minu seljas sõita.“ Mark ei suutnud vastu panna ja oli nõus. Ronis rebasele selga ja sõit algas. Nad läksid aina sügavamale metsa ja lõpuks jõudsid rebase uru ette. Mark sai alles nüüd aru, mis rebasel plaanis ja pani tuhatnelja jooksu. Rebane hüüdis kõvasti ja vihaselt „Oota ainult.“ Mark oli kui kiviks muudetud kui koju sai. Ta ei läinud enam kunagi üksi metsa.


Päkapikk Mirtel ja äratuskell Gerda Narusk

Ühel ööl, tahtis kangekaelne päkapikk Mirtel, väga kellegi sussi sisse kommi panna. Ta võttis kommi ja läks sellega ühe poisi akna alla. Kuna Mirtel ronida ei osanud, kasutas ta oma redelit. Päkapikk Mirtel ronis akna juurde ja muukis akna lahti. Samal ajal oli kell, aga saamas 7.00. Mirtel läks sussi juurde ja hakkas sinna kommi panema. Äkki, tirises äratuskell . Päkapikk Mirtel ehmus väga! Ta viskas ruttu kommi sussi sisse ja ronis redelilt alla, et joosta päkapikumaale tagasi. Sellest ajast peale ei olnud Mirtel enam kangekaelne.

Päkapikk Olli Germo Michelson

Päkapikk Olli tuli metsast. Ta nägi ühte maja, kus oli akna peal sussid. Olli soovis sussi sisse magusat pista. Kuid kuidas maja sisse saada? Olli hakkas ehitama lennukit, ronis sinna sisse ja käivitas mootori.


Ta lendas läbi akna. Ollil vedas, et ema kodus ei olnud ja lapsed magasid. Ta pani sussi sisse kommi ja šokolaadi. Äkitselt kuulis päkapikk mingit häält. Ehmunud päkapikk põgenes.

Kord ma nägin päkapikku Hendrik Ojastu

Üks õhtu ma olin väga kaua üleval ja mängisin arvutiga. Kui ma kella vaatasin oli see pool kaksteist. Käisin ruttu pesemas ja läksin

magama.


Ma ei uinunud kiiresti ja kuulsin midagi koridoris. Algul arvasin et see on kass, aga siis kuulsin paberi krõbinat. Ma läksin koridori ja mida ma nägin! Päkapikk astub kommiga. Järgmisel päeval ei olnud mul sussi sees kommi vaid hoopis kiri.

Päkapikk Kaur Henri Mikkelsaar Kaur oli väga tark päkapikk. Ta sai väga hästi teistega läbi. Muidugi ta polnud varem lastele kommi viinud sussi sisse, sest ta pidi koguaeg jõuluvana aitama. Ühel õhtul jäi teine päkapikk haigeks ja Kaur pidi teda aitama. Kauri õhtu algas naljakalt. Küll ta pidi kassi eest jooksma ja pidi veel papagoiga rääkima. See meeldi talle, et ta hakkaski laste juures käima.

Päkapikk Mirtel Kadri Kauts Elas kord päkapikk Mirtel. Ta oli väike kõigest viieaastane. Ta ei olnud veel kooli läinud ja seega ei teadnud ta kuidas olla see õige päkapikk. Kord läks Mirtel ilma vanemateta lastele kommi viima. Ta jõudis suurde linna ja puges sisse ühe maja aknast. Küll seal oli palju susse,


aga mitte ühtegi magavat last, keda võiks ka naljaviluks natuke kõditada.

Mirtel pani iga sussi sisse kommi ja arutles endamisi, kuhu küll lapsed kadunud on. Ronis siis õue tagasi ja hakkas kodu poole minema. Korraks tagasi vaadates, nägi ta imelikku silti maja seinal, kuhu oli kirjutatud ,,Lasteaed“.

Päkapikk Pikkpäkk Karel Kuus


Aga oh seda ehmatust, kui ta riided peasumasinast välja võttis. Päkapikkjakk ja müts olid muutunud heleroosaks. Kuidas küll selliste riietega lastele maiustusi viia? Pikkpäkk helistas jõuluvana kontorisse ja rääkis oma murest. Jõuluvana lubas kiirpostiga Pikkpäkale uued punased riided saata. Nüüd sai Pikkpäkk jälle lapsi rõõmustada.

Päkapiku lõks Karl Daniel

Ühel päeval tuli mulle mõte päkapikk kinni püüda. Ma tahtsin, et päkapikk oleks minu juures terve aasta ja tooks igal päeval kommi.


Tegin plaani lõksu ehitamiseks ja otsisin vajaliku materjali välja. Hakkasin ehitama ja sain lõksu peaaegu valmis. Ema märkas mu tegemisi. Ta seletas mulle, et päkapikku ei tohi kinni püüda ja endale võtta, sest tal on ka pere, kes teda ootab sain aru, et see oli rumal plaan järgmisel hommikul oli mu sussi sees väga suur šokolaad.

Jutt päkapikust Karl-Robin Kägo

Elas kord ühes päkapiku metsas päkapikk kelle nimi on Peeter. Ta läks komme sussi sisse viima. Ühes majas elas poiss, kelle nimi oli Juss. Juss kuulis mingit häält. Ta läks vaatama, mis see oli. Ta nägi päkapikku. Päkapikk hakkas ära jooksma, kui tal tuli mõte. Äkki ei teegi see poiss midagi halba. Ta jäi seisma. Poiss küsis mis su nimi on? Päkapikk ütles, et ta nimi on Peeter. Poiss ütles, et ta nimi on Juss. Peeter ja Juss said sõpradeks.


Päkapikk Peetri lugu Kätlin Käpa

Elas kord päkapikk, kelle nimi oli Peeter. Talle meeldis väga magusat süüa. Ükskord tuli Peetrile magusa isu, aga vanemad ei tahtnud, et Peeter sööks kõik laste jaoks mõeldud kommid ära. Järgmisel hommikul läksid Peetri vanemad tööle ja Peeter jäi üksi koju. Miskipärast tuli talle jälle magusa isu ning ta mõtles. Äkki ema ja isa ei pane tähele, kui ma sealt ainult ühe, kommi võtan. Siis ta võttis veel ühe ja veel ühe, äkki oligi kõik otsas. Kui Peeteri vanemad koju tulid olid nad väga pahased poisi teo üle ja andsid talle võimaluse oma viga parandada. Vanemad mõtlesid, et Peeter peab minema uusi komme otsima. Kui Peeter oli teel siis nägi ta üht vana maja ja seal aknal istus maja peremees. Peeter natuke kartis, kuid võttis julguse kokku ning tervitas vanameest. Vanamees teadis, mida Peeter tahab ja andis talle ülesande. Sa pead viima lindudele ja loomadele süüa. Peeter mõtles natuke ja jäi nõusse. Kui Peeter tuli tagasi, oli juba ukse taga kotitäis komme. Vanamees andis need talle tänutäheks. Kui Peeter koju jõudis, imestasid vanemad, kust ta nii palju komme sai. Nad tahtsid küsida, kuid Peeter juba magas. Ja nii ei saanud nad teada, kust ta nii palju komme sai.


Juhtum päkapikuga Mihkel Märtin See juhtus ühel päeval. Ma tulin koolist koju. Tee peal tegin lumepalle ja pildusin neid vastu puid. Kummardusin ,et lumepalli teha. Märkasin väikse mehikese jalgu. Need tundusid päkapikku jalgade moodi. Võtsin neist

jalgadest kinni ja tõmbasin välja ja oligi päkapikk. Ta oli kelgutanud . Kelk oli äkilise hüppe teinud ja päkapikk oli pea ees lumehange lennanud. Päkapikk tänas ja läks edasi. Järgmisel päeval oli aknal sussi sees tänukirjaga koos kolm šokolaadi.

Päkapikk Tipsi seiklus Katre Harak Elas kord üks väike ja uudishimulik päkapikk Tipsi. Ühel päeval hakkas Tipsil igav ta otsustas metsa uudistama minna. Tipsi oli veel väike ja ta ei tundnud eriti loomi ega linde. Jalutades metsas nägi ta puu juures üht looma ja küsis: ,, Kes sina oled ? `` Loom vastas:,, Mina olen orav, aga kes sina pisike oled ? `` Tipsi vastas: Mina olen päkapikk.`` Orav rõõmustas: ,, Oi kui tore! Mina pole kunagi varem


päkapikku näinud. Kuid päkapikud on sisse toonud. Aitäh neile! Päkapikk jalutas metsas edasi. Tipsi jalutas ja pimedaks. Järsku kohtus ta ühe

mulle jõulukuul pähkleid sussi Tipsi jättis oravaga hüvasti ja jalutas kuni metsas läks juba suure ja uimase linnuga.

Tips küsis linnult arglikult : ,,Kes sina selline oled ? `` Lind vastastalle: ,,Mina olen öökull , aga mida sina siin nii hilja metsas teed ? `` Tipsi vastas talle: ,, Tulin metsa uudistama, kuid nüüd ma ei leia enam koduteed. “ Lahke öökull, kes teadis kus on päkapikkude kodud vastas talle: ,, Oh sa vaeseke, tule roni mulle selga. Ma viin su koju .“ Tipsi roniski ja öökull lendas päkapikkude kodude juurde. Jõudes koduni, tänas Tipsi öökulli ja ütles talle:,, Aitäh sulle, aga mul on sulle palve. Palun las jääb see meie saladuseks, et sa mind kohtasid.“ Öökull lubas saladust hoida.

Päkapiku jutuke Krislin Kottisse

Elas kord päkapikk Celia. Keegi ei olnud ta sõber, sest ta ei osanud mänge nii hästi mängida kui teised. Ühel päeval aga mõtles Celia, et


miks keegi ei taha temaga mängida.

Korraga tuli tal hea mõte. Ta läks koju ja palus emal kooki küpsetada. Celia viis koogi lastele, kes ei olnud tema sõbrad ja ei tahtnud temaga mängida. Lapsed olid korraga ta sõbrad ja õpetasid talle kõik mängud selgeks.

Juhtum päkapikuga Kristofer Erik Ühel ööl läks algaja päkapikk esimest korda maiustusi sussi sisse viima. Kui ta esimese akna taha jõudis mõtles ta kuidas sisse saada. Ta proovis algul läbi aknavahe sisse pugeda, kuid ei mahtunud. Siis proovis ta läbi akna kõndida. Lõpuks tuli ta mõttele lõigata klaasilõikajaga aknalt väike tükk ära. Ta võttis tüki ära. Siis poetas ta maiustuse ettevaatlikult sussi sisse.


Pärast

seda

liimis

ta

tüki

aknale

klaasiliimiiga

tagasi.

Päkapikk Marie seiklus Linda Koreinik Elas kord päkapikk Marie. Mariele meeldis väga matsloomade poegi toita, kuid tal ei olnud aega, sest ta pidi kodu töid tegema. Ühel päeval küsis ta ema käest, kas ta võib minna loomalapsi toitma. Ema lubas tal minna. Marie võttis toidukraami kaasa ja läks rõõmsalt metsa. Talle tuli vastu metskits. Marie küsis kas metskits tahab tammetõrusid. Metskits vastas, et talle ei meeldi tammetõrud. Marie läks edasi.

Talle


tuli vastu oravapoiss. Päkapikk küsis oravalt, kas ta tahab tõrusid. Orav vastas talle, et ta tahab küll. Ta viis Marie oma pessa ja pakkus omakorda Mariele pähkleid. Kui nad olid seal olnud juba pikemat aega seal olnud, viis oravapoiss Marie alla tagasi rajale. Sellest ajast peale aitavad päkapikud metsloomi.

Päkapikk Fredi Martin Talmet Elas kord ühes paksus metsas üks päkapikk. Ta nimi oli Fredi. Talle meeldis käia metsas loomadega mängimas. Fredi oli alles 9-aastane ja ta ei teadnud nii palju. Üks kord läks ta metsa ja kohtus seal ühe ussiga, keda ta polnud mitte kunagi elus näinud. Fredi küsis ussi käest, mis su nimi, uss vastas Rästu.

Fredi poolest oli see Rästu väga ilus nimi. Fredi küsis ta käest, kas sa tahad mu sõber olla? Uss vastas tahan küll ja ma tahan su ära süüa. Fredi jooksis nüüd nii kuidas jalad võtsid koju. Ja sellest ajast peale ei


rääkinud ta ühegi

võõra

loomaga, keda ta ei tundnud.

Päkapikk Timmu seiklus suure kuuse otsa Melani Klaanberg Elas kord väike päkapikk Timmu. Ükskord ta nägi kuuse otsas säravat tähte. Timmu otsustas seda tähte vaatama minna. Ta lehvitas isale

ning emale ja läks. Timmu jõudis suure kuuse juurde ja hakkas ronima kuuse otsa. Kui jõudis eelviimasele oksale, puhkas veidi ja ronis edasi viimasele oksale. Timmu jõudis särava täheni ja nägi, et see oli hoopis jõulutäht. Siis otsustas ta tähe kaasa ja viia emale ning isale. Koos panid nad selle jõulutähe oma kuusele.


Juhtum päkapikuga Mihkel Märtin See juhtus ühel päeval. Ma tulin koolist koju. Tee peal tegin lumepalle ja pildusin neid vastu puid. Kummardusin ,et lumepalli teha. Märkasin väikse mehikese jalgu. Need tundusid päkapikku jalgade moodi. Võtsin neist

jalgadest kinni ja tõmbasin välja ja oligi päkapikk. Ta oli kelgutanud . Kelk oli äkilise hüppe teinud ja päkapikk oli pea ees lumehange lennanud. Päkapikk tänas ja läks edasi. Järgmisel päeval oli aknal sussi sees tänukirjaga koos kolm šokolaadi.


Päkapiku seiklus Rainer Naarits

Elas paksu metsa sees väike päkapikk Oliver. Sellel aastal pidi ta käima laste juures. Ühel ööl juhtus temaga lugu. Väljas oli väga oli väga külm ja päkapikk pidi minema ühe haige poisi juurde. Piiludes tuppa nägi ta magavat poisi. Päkapikk hiilis tuppa ja pani maiustusi sussi sisse. Siis ta otsustas natuke ennast soendada kamina ees ja jäi tukkuma.

Öösel ärkas haige poiss korraks üles ja nägi väikest päkapikku tugitoolis tukkumas. Ta ei uskunud oma. Siis jäi poiss uuesti magama, aga hommikul oli päkapikk ära läinud Poiss tahtis sellest räägita emale, kuid otsustas hoida seda saladuses. Nüüd poiss usub, et päkapikud on olemas.

Juhtum päkapikuga Sebastian Johanson

Ühel vara hommikul tahtis päkapikk mulle sussi sisse kommi panna. Ta hakkas mööda maja seina üles ronima, kui äkki ta libises ja hakkas alla kukkuma.


Seda nägi tuvi, ta lendas kiiresti päkapikku päästma. Ta haaras päkapikku turjast kinni ja viis ta akna juurde. Tänu tuvile jäi päka pikk ellu ja ta sai mulle sussi sisse kommi tuua.

Päkapikk Karolina Sirelin Punt Elas kord päkapikk Karolina. Karolina oli juba ammu soovinud hane seljas vee peal sõita. Et Karolina oli hea laps ja kuulas oma ema sõna, siis ühel kaunil päeval lubaski ema tal järve äärde minna. Karolina istus hane seljas ja nad hakkasid koos järve peal sõitma. Korraga kukkus Karolina vette. Sulpsti! Hani hüüdis ja otsis Karolinat kuid ei leidnud. Karolina oli ju päkapikk! Hani läks Karolina ema juurde ja rääkis Karolinaga juhtunud õnnetusest. Karolina ema ja isa tõttasid kohe last otsima, kuid ka nemad ei leidnud teda üles. Järgmise päeva hommikul kui hani vee ääres hommikust sõi, kuulis ta Karolinat appi hüüdmas. Karolina püüdis kõigest väest vee peal püsida, sest ta ei osanud hästi ujuda. Hani ujus Karolina juurde ja kutsus ta enda elupaika vaatama. hani küsis tüdrukult, miks ta vees oli.


Karolina jutustas temaga juhtunud õnnetusest. Ta oli proovinud küll kaldale ujuda, kuid ei jõudnud. Kui ta rääkimise lõpetas oli juba õhtu ning hani lubas ta järgmisel hommikul koju saata. Karolina sättis ennast ilusasti magama. Hommikul viis hani Karolina päkapikkude külla tagasi. Ema, isa ja teised külaelanikud, olid rõõmsad, et tüdruk jälle kodus oli. Õhtul korraldas Karolina pere väikese peo, kuhu ka hani oli kutsutud. Kõik olid rõõmsad!

Juhtum päkapikuga Tarvi Susi Ühel ööl tõi päkapikk mulle väikse šokolaadi. Vaevalt oli ta jõudnud sussini, kui ta märkas kassi. Päkapikk ehmus ning pillas šokolaadi maha.


Kass hakkas šokolaadiga mängima ja päkapikk sai põgenema. Hommikul leidsin mina šokolaadi oma voodist.

Kuidas üks päkapikk sussi sisse kommi viis Teele Ann Toomik Elas kord üks väike päkapikk. Ta käis alles 1.klassis. 1.klassis õpetati arvutamist, kirjutamist jne. Lisaks õpetati 1. klassis kommi sussi sisse viimist. Nii ta tegigi. Ta võttis kommi koti kaasa. Ta hakkas minema. Oh! Ta oli paksu lume sees kõndimisest väga väsinud. Suur maja seisis ees, see oli õige maja. Väike päkapikk hakkas ronima. See tee oli tema jaoks väga pikk. Ta jõudis lõpuks üles. Aknalaual oli lapse suss. Päkapikk võttis juba kommi kotist välja ja hakkas seda sussi sisse panema. Järsku tuli suur karvane loom. See oli kass. Kass oli kuri ja tahtis päkapikku rünnata. Päkapikk ei osanud kasside keelt, ta oli veel noor. Kass tahtis päkapikku rünnata. Päkapikk hüppas aknalt alla pehmesse lumme. Päkapikk läks kurvalt koju.


Laps kes kommi ei saanud oli tegelikult väga tubli ja ta ema ostis talle kommi.

Väikese päkapiku seiklus Elise Marie Olesk Elas kord päkapikk nimega Liisu. Ta oli 5cm pikk, aga teised temavanused narrisid teda, sest ise olid nad 10cm pikkused. Ühel õhtul jäi jõuluvana ustav abiline Olari

haigeks ning

jõuluvana pidi endale uue abilise otsima. Varsti ta leidis päkapikk Liisu kes oli küll väike, aga nupukas. Jõuluvana andis talle ülesande minna Eestisse tüdruku juurde nimega Elise. Nii asus Liisu kohe teele. Kui ta jõudis suure mäeni ja mõtles, tuli talle pähe mõte mitte üle ronida, vaid mäest läbi kaevata. Võttis kotist labida ja hakkas kaevama.


Kaevas pisike päkapikk terve päeva ja öögi veel. Aega kulus, aga lõpuks ta sealt välja sai. Oli rahul ja läks edasi. Teepeal tuli vastu rebane ja küsis ´’Kuhu minek?,, ’’Ikka Eestisse.,, vastas Liisu talle ning küsis, kas rebane ei saaks teda sinna suure mere äärde viia, sest tema jalad olid pikast kõndimisest väsinud. Rebane jäi nõusse ja nii nad läksidki. Ei läinud kaua aega, kui nad mere äärde jõudsid ning Liisu rebast tänas. Liisu hakkas nüüd mõtlema, kuidas merest üle saada. Kui äkki jälle üks toe mõte talle pähe jõnksas. Ta leidis ühe männikoore tüki, millest saaks paati teha, oma põlle kasutas ta purjeks, aerude jaoks oli puuoks kõige parem. Niisiis ta meisterdas kuni valmis sai ja nüüd ei jäänud midagi üle, kui paat vette lükata ning üle mere purjetada. Nüüd oli ta sõitnud päris pikka aega, aga seda Eestimaad ei olnud kuidagimoodi paista. Äkki tõusis torm. Liisu tõmbas oma purje paati ning puges selle alla ja pigistas oma silmad kõvasti kinni, et torm kiiremini mööda läheks. Lained peksid paati ja


mängisid temaga. Tuli hommik, Liisu ärkas ning torm oli möödas. Kuid üllatus oli see, et lained olid Liisu just sinna Eestimaale toonud ja veel Võru ligidale, kus laps Elise elama pidi. Liisu oli jõudnud randa ning hakkas Elise linna poole astuma. Linn oli suur, kuid Liisu teadis, et tüdruk elab Vilja tänaval. Jõuluvana oli talle seda öelnud. Jõudnud Elise maja juurde, hakkas päev õhtusse minema. Liisu hiilis vaikselt tuppa, pani Elise sussi sisse üllatuse ja otsis koha, kuhu magama jääda. Kommi pani ta Elise sussi kuni 23.detsembrini ja naases tagasi jõuluvana juurde, kes teda seal ootas. Olari oli ka vahepeal terveks saanud. Liisu sai ilusa preemia selle eest, kui palju head oli ta teinud. Enam ei narri Liisut mitte keegi. Selline oli meie lugu, aga pidage meeles, see pole muinasjutt, vaid muinasjutuline seiklus tõde.

Päkapikk Greete Egle Liin Elas kord peremees ja perenaine. Nad olid päkapikud. Perenaise nimi oli Amanda ja peremehe nimi aga Mehis. Amanda elas koos Mehisega päkapikumaal. Neil on seal ilus maja. Mehisel ja Amandal on väike tütar Greete. Greete armastab oma ema, isa. Kord läks Greete metsa jalutama. Seal metsas kõndis rebane. Väike päkapikk ehmus. ,, Kes sa oled?“ küsis Greete. Rebane vastas“ Olen reinuvader. Ma viin sind väiksele sõidule.“ Greete polnud rebast näinud ja läks reinuvaderi selga.“ Kuhu sa mind viid rebane?“ küsis Greete “Viin su enda koju ja söön su ära“. Greete hakkas valju häälega nutma. Amanda ja Mehis muretsesid, kus võiks nende Greete olla. Nad läksid Greetet otsima. Greete aga palus „Rebane ära söö mind ära.“ Amanda koos Mehisega leidsid rebasekoopa. Taat


hüüdis rõõmsalt “Greete.“ Siis märkas ta rebast ja lasi rebase maha. Greete väike päkapikk elas õnnelikult elu lõpuni.

Päkapikk Liisi seiklus Kaisa Press Ühel ilusal õhtul hakkas päkapikk Liisi oma igaõhtus kommiretke tegema. Ta pidi käima ühes ilusas majas, mis asus linna serval. Kui ta teele asus, kohtas ta oma sõpra konna. Konn tahtis Liisiga kaasa minna ja Liisi lubas.

Nad jõudsid maja ukse ette. Siis ronis päkapikk aknale ja hakkas kommi sussi sisse panema … kuid siis hüppas üks pisike karvakera aknale ja Liisi jooksis nii väledalt kui suutis aknast välja. See karvakera oli kass. Päkapikud aga kardavad kassi, kuna neil on


teravad küünised. Aga konn kassi ei kartnud. Nii saatiski päkapikk konna asja uurima. Konn pidi ka kommi sussi sisse panema. Konn sai sellega suurepäraselt hakkama. Liisi oli väga õnnelik. Nii lõppeski õhtu linna serval asuvast majast ja Liisist.


Päkapiku jutud