Page 1

EESTI MAAÜLIKOOLI AJAKIRI MÄRTS 2019 NR 13

Teaduskonkursil publikut võlunud noorteadlane uurib lehmade kõhnumist Mida teevad majandustudengid Jordaanias?

Täitub 100 aastat kõrgemat põllumajandusharidust

Üliõpilasesinduse uus koosseis on puldis


TOIMETUS PEALKIRI

ERIALASELT AKTIIVSEKS MARTIN TIKK

LOODUSTURISMI III KURSUSE TUDENG

K

FOTO: TEET OTTIN

ui mina maaülikooli loodusturismi õppima tulin, olin erialaselt üsna kogenematu. Kuid juba õpingute alguses sain tänu meie õppejõududele kohtuda loodusturismi firmadega, kus nii mõneski figureerib ka Eesti Maaülikooli vilistlasi. Esimesel aastal taipasin, kui oluline on luua erialaseid otsekontakte juba õpingute ajal. Seetõttu asusin sobitama suhteid erinevate loodustur ismiga tegelevate organisatsioonide ja ettevõtetega. Hakkasin ise andma koolides loodusringe, et õpitut kohe ellu rakendada. Igal aastal lõpetab maaülikooli tosinajagu loodusturismi

eriala üliõpilast, kel kõigil täpselt samasugune bakalaureusekraad. Ma arvan, et minul on tänu erialastele kogemustele ja tutvustele siiski eelis. Mul on midagi, mis mind eristab ning tõstab minu väärtust tulevase tööandja silmis. Osa kontaktidest olen loonud maaülikooli iga-aastasel tudengimessil. Tutvusin seal teiste valdkonna ettevõtetega ning uurisin erinevaid praktikavõimalusi. Kohal olid firmad kõikidest suurematest EMÜ valdkondadest: tehnikast, metsandusest, põllumajandusest, keskkonnast ja majandusest. Lisaks pakuti võimalusi leida tudengisõbralikku tööd, mis ka loenguaegadega arvestab. Tudengimessi soovitan kindlasti ka teistele. Neid võimalusi, mis piltlikult öeldes koju kätte tulevad, oleks patt kasutamata jätta. Vaata tudengimess.emu.ee ja tule kohale!

Eesti Maaülikooli ajakiri Ilmub kord kvartalis; aadress Fr. R. Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu; telefon 731 3044; tiraaž 750; trükk Ecoprint AS; koduleht www.emu.ee; Facebook www.facebook.com/maaylikool; Instagram maaylikool Vastutav väljaandja Risto Mets, risto.mets@emu.ee; toimetaja Mari-Liis Koemets, mari-liis.koemets@emu.ee; keeletoimetaja Eve-Liis Abroi; küljendaja Kristin Hansen. Ajakirjas ilmunud artiklid ja fotod on autoriõigustega kaitstud. Toimetusel on õigus lugusid toimetada ja lühendada. ­Kaanefoto Mari Luud

2

Järgmine ajakirja number ilmub 2019 suvel.


SISUKORD

SISUKORD

4 5

UUDISED Üle saja teadusartikli Eesti keeles

27

UUDISED Maaülikool edendab sotsiaalset ettevõtlust maal

29

6

UUDISED Ilmus kolm uut teost ühistegevuse huvilistele

31

7

UUDISED Maaülikooli ametiühing liitus teaduse lisarahastamise taotlusega

34

9

ÜLIKOOL Kaasaegne tehnoloogia muudab maamõõtmise kurssi

TUDENG Majandustudengite õpiränne eksootilises Jordaanias TUDENG Üliõpilasesinduse uus koosseis on puldis!

TEADUS Ivar Sibul: teadus võiks luua ühiskonnale väärtust TEADUS Kliiniku uus aparatuur tõhustab väikeloomade uuringuid

12

37 38 39

14

7

11

ÜLIKOOL Majandus- ja sotsiaalinstituut saab pool sajandit vanaks ÜLIKOOL Andres Aland: õpetamist Mehhikos on raske millegagi võrrelda

INIMENE Noorteadlane Maksim on andekas nii laboris kui laval

20

SELTS Uus pneumobiil rabab 3D prinditud detailidega

22

AJALUGU Emakeelne kõrgharidus andis põllumajandusteadustele hoo sisse

26

DUELL Sportliku takistusraja läbimine vastlapäeval

ROHELINE ÜLIKOOL Kevadsündmused rohelises ülikoolis TEATED Kaitstud doktoritööd IN MEMORIAM

14 27

3


UUDISED

EESTI ÜLIKOOLID PAISTAVAD SILMA KUNSTI JA PÕLLU-MAJANDUSEGA

E

detabel QS University Ranking avaldas oma 2019. aasta tulemused, milles Eesti ülikoo-

lid paistavad silma kunsti- ja põllumajandusteadustes. Eesti Maaülikool asetseb metsanduse

ja põllumajanduse valdkondades kohavahemikus 51-100.

ÜLE SAJA TEADUSARTIKLI EESTI KEELES

E

esti Vabariigi möödunud juubeliaasta puhul avaldasid maaülikooli teadlased rohkem kui 100 teadusartiklit eesti keeles. 2018. aastal kirjutatud eestikeelsete artiklite terviktekstid ja veebiviited koguti kokku ning

publitseeriti võrguväljaandena. Kogumik „100 teadusartiklit eesti keeles“, mis on varustatud metaandmetega (ISBN, õigused, märksõnad jne), on kättesaadav Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis EMÜ DSpace.

RIIKLIKUD TEADUSPREEMIAD TEENISID ANNE LUIK JA MARIKA MÄND

FOTO: ANNIKA HAAS

T

änavu pälvis teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest maaülikooli vanemteadur ja emeriitprofessor Anne Luik ning teaduse aastapreemia professor Marika Mänd oma teadustööga „Tolmeldajaid ja kultuurtaimede tolmeldamist mõjutavad tegurid“. Anne Luik on rahvusvaheliselt väljapaistev teadlane kahjurputukate vallas ning viimastel aastakümnetel mahepõllunduse valdkonnas. Ta lõi Eestis ohutu toidutootmise uurimis- ja õppe-

tegevuse alused. Lisaks on Luik hinnatud õppejõud, kes arendas välja kogu praeguse taimekaitsealase õppetöö maaülikoolis ning koostas õppematerjale ja õpikuid. Marika Mänd on välja töötanud uudse taimekaitsetehnoloogia, mis ühendab endas täppistaimekaitse ja tolmeldamise. Lisaks on professor välja selgitanud mitmete putukate arvukust, füsioloogilisi protsesse ja käitumist mõjutavate stressifaktorite kumulatiivse mõju põllumajandusmaastikul.

TEADLASED SAID PRESIDENDI TEENETEMÄRGI

E

esti Vabariigi 101. sünnipäeva eel andis president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid tänuks inimestele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud kogu Eesti elu paremaks. Tänavu tunnustati Valgetähe IV klassi teenete-

4

märgiga meie professorit Arvo Viltropi ning Valgetähe V klassi teenetemärgiga meie metsandusteadlast Ivar Sibulat. Professor Viltrop on tegelenud sigade Aafrika katku leviku ja ennetamise uurimisega. Just viiruse levikumehhanismide

uurimine ning selle põhjal tehtav ennetustöö bioohutuse valdkonnas on olnud määrava tähtsusega katku kontrolli alla saamisel Eestis. Viltropi eestvedamisel on Eestis hakatud välja töötama uusi tauditõrje põhimõtteid. Siinsed uuringud võimaldavad ka teis-


tel Euroopa riikidel tõhustada sigade Aafrika katku tõrjemeetodeid.

Dotsent Sibul on aga aktiivselt panustanud metsandusvaldkonda ning olnud tegus ühiskondlikus

tegevuses Kaitseliidu ridades.

MAAÜLIKOOLI DOKTORANT ON „TEADUS KOLME MINUTIGA“ KONKURSI ÜKS PARIMATEST eebruaris päädis Tallinnas teaduste akadeemia saalis peetud finaaliga tänavune teaduse populariseerimise konkurss "Teadus kolme minutiga", kus noorteadlastel avanes võimalus esitada oma uurimissuunast atraktiivne kolme minuti ettekanne. Eesti Maaülikoolist jõudis finaali kaks doktoranti, kellest üks valiti viie parima sekka. Maaülikooli esindasid rakendus-hüdrobioloogia doktorant Marju Tamm ettekandega "Mikrovetikate mõõtmine: kas oma silm on ikka kuningas?" ning loomakasvatuse doktorant Maksim Runin ettekandega "Sügavuti rasvas". Kaheksateistkümne finalisti seas läks maaülikooli esindajatel hästi ning oma uuri-

missuundadest suutsid nad kaasakiskuva esitluse pakkuda täpselt kolme minutiga. Peaauhinda välja ei antud, vaid välja kuulutati viis parimat. Nende sekka kuulub ka Maksim Runin, kelle humoorikas ettekanne lehmade rasvakaotusest pärast poegimist pälvis õhtu kõige valjema

aplausi. Žürii esimees, teaduste akadeemia president Tarmo Soomere kiitis Runini esitlust, sest keeruline teema oli tehtud väga hästi mõistetavaks, see tõmbas publiku kaasa ning oluline on ka aspekt, et noorteadlane kasutas efektiivselt ära kõik talle ette nähtud kolm minutit.

FOTO: RISTO METS

V

MAAÜLIKOOL EDENDAB SOTSIAALSET ETTEVÕTLUST MAAL

P

aljud maapiirkonnad seisavad silmitsi ühiskondlike väljakutsetega, nagu majanduslangus ja kohalike teenuste vähenemine, mistõttu on vaja leida uusi lahendusi maapiirkondade kogukondade toimetuleku parendamiseks. Maaülikooli lektor ja ERASMUS+ projekti ViseNET juht Lea Sudakova alustas koostöös rahvusvaheliste partneritega projekti sotsiaalse ettevõtluse edendamiseks maapiirkondades. Eesmärk on selleks luua avatud juurdepääsuga õppematerjal, parimate prakti-

kate juhendmaterjal ning rahvusvaheline võrgustik. Sotsiaalse ettevõtluse puhul investeeritakse kasum tagasi kohalikku kogukonda. Selleks, et kogukonna vajadusi täielikumalt rahuldada ja inimeste potentsiaali maksimaalselt ära kasutada, on vaja kohalike suutlikkust. Nii on võimalik suurendada nende teadmisi ja oskusi kogukonna aktiveerimise, partnerluse ja võrgustike loomise, ärilise mõtlemise ja sotsiaalse ettevõtluse ühiskondlikust mõjust arusaamisel. Projekt on suunatud inimes-

tele, keda huvitab maakogukondade arendamine ja säilitamine, kes on valmis kaaluma sotsiaalselt ettevõtlikke lahendusi, et aidata neid inimesi, kellel juba on sotsiaalse ettevõtluse idee või kes on juba kaasatud sotsiaalses ettevõtluses, kuid soovivad omandada uusi oskusi ja teadmisi, et aidata neil paremini oma ettevõtet juhtida. Kavas on kaasata 300 kohaliku kogukonna eestvedajat. Tulemused tehakse kättesaadavaks kõigile, kes on huvitatud sotsiaalsest ettevõtlusest ja kogukonna arengust. 5


ILMUS KOLM UUT TEOST ÜHISTEGEVUSE HUVILISTELE histu eesmärk on teenida tulu oma liikmetele, kuid kuidas seda saavutada? Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituut avaldas möödunud aasta viimastel päevadel kolm õpetlikku teost, mis juhendavad, kuidas luua ühistut ning kuidas saavutada ühistegevusega tulutoovaid lahendusi. Kõik kolm teost annavad palju nõuandeid nii teadlastelt kui ka praktikutelt. Teostest kogukaim on "Ühistu loomise käsiraamat" (autorid Tiina Pukk, Jaak Läänemets, Tõnu Post, Tanel-Taavi Bulitko, Märt Riisenberg, Annely Holm, Kadri Kask, Enre Oru, Kalev Karisalu, Toomas Lepplaan, Katrin Tasa, Vahur Tõnissoo, Rando Värnik, Ene Seidla). Maamajanduse ökonoomika professor ning ühistegevuse teadmussiirde pikaajalise programmi juht Rando Värnik leidis, et teos võiks olla heaks teejuhiks nii praktikule, ettevõtjale kui ka alles oma teed otsivale üliõpilasele. „Paljud

FOTO: RISTO METS

Ü

praktilised näited iseloomustavad erinevaid situatsioone ühistute loomisest kuni nende tänase tegevuseni.” "Toodete eksport ja turustamine" (autorid Rando Värnik, Tiiu Ohvril, Piret Kull, Jan Inno, Priit Hinto, Jaanus Murakas, Indrek Aigro) on teabematerjal, mis sobib nii maamaajandussektoris hõivatutele kui ka tudengitele. Raamat on mõeldud neile, keda huvitab ühistuline majandustegevus ning kes alles mõtestavad enda jaoks lahti koostöö ja ühistegevuse sisu, märkis professor

Rando Värnik. Praktilise sisuga teabematerjali "Liikmete kaasamine otsustusprotsessidesse" autor on Kreeka professor Constantine Iliopoulos, kes peab oma ülesandeks luua koos inimeste, organisatsioonide ja kogukondadega uuenduslikke, tõhusaid ja kestlikke lahendusi, et tulla toime mitmesuguste probleemide ja sotsiaalsete vastuoludega, millega organisatsioonid silmitsi seisavad. Trükiste võrguväljaanded on kättesaadavad ühistegevuse kodulehel yhistegevus.emu.ee.

TEADLASTE ÄSJANE UURING HOIATAB TAIMEMÜRKIDE KOOSMÕJU EEST

E

esti Maaülikooli, Ghendi ja Cardiffi ülikooli teadlaste värske uuring tuvastas, et põllumajanduses kahjurputukate ja seenhaiguste vastu võitlemiseks kasutatavad mürgid võivad koosmõjus olla arvatust ohtlikumad. Seetõttu soovitavad uurijad juba lähemas tulevikus üle vaadata pestitsiidide riskianalüüsid ning muuta põllumajanduslikke praktikaid.

6

Üks keskkonnasäästliku kahjuritõrje sammas on looduslikult esinevad röövtoidulised lülijalgsed ehk kahjurite looduslikud vaenlased. Sealhulgas ka oma eluks peremeesorganismi vajavad parasitoidid, kes suudavad soodsate tingimuste korral edukalt hoida kahjurite arvukust nii madalal, et keemilist tõrjet pole tarviski. “Niisiis oleks taimekasvatajatele väga

kasulik, kui parasitoide oleks kultuurpõldudel liigirikkalt ja arvukalt esindatud ning nende populatsioonid seal oluliselt suureneks,” leidis maaülikooli taimetervise õppetooli dotsent Eve Veromann. Selle asemel kasutatakse põldudel rutiinselt erinevaid taimekaitsevahendeid, mis ei tapa üksnes kahjureid ja haigusi, vaid on kahjulikud ka kasulikele orga-


mõju kasulikele organismidele. aldaselt levinud liik ja keda kasutatakse ka edukalt biotõrjes lehetäide vastu. Kunagi varem ei ole pestitsiidide riskianalüüsides käsitletud insektitsiidide ja fungitsiidide koosmõju, ehkki taimekasvatajad kogu Euroopas, sealhulgas ka Eestis, kasutavad neid väga sageli paagisegudes koos. Analüüsis tõsteti esile fakti, et neonikotinoidi toksiline mõju suurenes sünergiliselt koosmõjus fungitsiidiga (mõju võimendas rohkem kui kahe mürgi summeerimine). Uurimuses ilmnes ka tiaklopriidi madalate dooside ülimalt toksiline sünergiline koosmõju tebukonasooliga parasitoidi populatsioonile. Dooside kontsentratsioonid on realistlikud nendele, millega parasitoidid potentsiaalselt põllul kokku puutuvad.

VÄLJAANNE „VEISE SIGIMINE“ VALITI ÜHEKS PARIMAKS ÕPIKUKS

I

gal aastal valib haridusja teadusministeerium parima eestikeelse kõrgkooliõpiku, et soodustada eesti oskuskeele arengut. Möödunud aastal paistis silma maaülikooli teadlaste välja antud õpik „Veise sigimine“, mis valiti üheks kahest parimast kõrgkooliõpikust. Positiivsete külgedena toodi välja õpiku väga põhjalik register, õpikulikkus ja lai kasutajaskond.

FOTO: MARI-LIIS KOEMETS

nismidele. Äsjane rahvusvaheline uurimistöö näitab, et taimekaitsevahendite koosmõju põhjustavaid mehhanisme ei osata veel lõpuni selgitada, mistõttu on töö tulemused alarmeerivad ja viitavad otseselt vajadusele ammutada koosmõju kohta täiendavat informatsiooni. Kolme ülikooli koostöös uuriti, kas ja kuidas mõjuvad putukamürgi (neonikotinoid tiaklopriid) madalad doosid koosmõjus erinevate fungitsiidi (tebukonasool) kontsentratsioonidega kiletiivalistele parasitoididele (Hymenoptera: Parasitica). Kuna hiljuti keelustati Euroopa Liidus kolme neonikotinoidi (imidaklopriid, klotianidiin ja tiametoksaam) kasutamine, on tõenäoline, et tiaklopriidi kasutamine suureneb veelgi. Seega tuleb uurida selle neonikotinoidi potentsiaalset

MAAÜLIKOOLI AMETIÜHING LIITUS TEADUSE LISARAHASTAMISE TAOTLUSEGA

A

kadeemilised Ametiühingud saatsid Eesti Teadusagentuurile pöördumise, milles esita-

takse konkreetsed ettepanekud, mida lisarahastuse juures rakendada, et mõju Eesti teaduse aren-

gule oleks maksimaalne. Algatusega liitus ka Eesti Maaülikooli ametiühing. 7


Akadeemiliste Ametiühingute eesistuja Triin Roosalu sõnul algab teadus teadlastest ja edukaks toimimiseks peab see väljenduma ka rahastusmudelis: “Olukord, kus teadlase grandita jäämine võib jätta ta ka palgast ilma, ei ole jätkusuutlik ning teaduse otseselt ja lühiajaliselt Eesti majandust teenima panek ei ole teaduspoliitika ainus eesmärk. Liikumise eestvedajate kinnitusel peab lisaraha kasutamine viima teadlaste palkade suurenemiseni võrreldes keskmise pal-

gaga ja teadlaste arv peab senise langustrendi asemel hakkama tõusma. Teise teravama probleemina on pöördumises märgitud teaduse jätkuv liigne projektipõhisus, mis vähendab märkimisväärselt teadlaste turvatunnet, ei lase sageli tegeleda laiemalt oluliste küsimustega ning pärsib pikaajaliste eesmärkide saavutamist. Grantide rahastuse protsent (praegu ligikaudu kümme protsenti) peab oluliselt kasvama ja aastaks 2020 peab tunduvalt

vähenema projektipõhine osa avaliku sektori teadlaste rahastamisel. Teadustöötajate ettepanekute järgi peaks rahastusprotsessi käiku jälgima Teadusagentuur. Lisaks tuleb paralleelselt monitoorida rahastuseesmärkide saavutamist ning monitoorimisse peavad olema kaasatud ka ametiühingud, Teaduskoda ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia kui akadeemiliste töötajate esindusorganisatsioonid.

UUES LABORIS SAAB PANNA PROOVILE SUUREMÕÕTMELISI TARINDEID aaülikooli maaehituse ja veemajanduse õppetool on saanud teadustöö edendamiseks ja tudengite koolitamiseks valmis uue labori. Laboris saab katsetada erinevaid puit-, terasja raudbetoonkonstruktsioone, pakkudes koostöövõimalusi ka ettevõtjatele. Labori kõige originaalsem seade on konstruktsiooni kandevõimet proovile panev hüdrauliline katsesüsteem, mis mõjutab testitavaid konstruktsioone kahest punktist (mõlemast silindrist) kuni 40-tonnise jõuga. „Press projekteeriti sakslaste poolt, meie projekteerisime aga jõupõranda raami, vajalikud rakised ning panime need kokku,“ rääkis maaehituse ja veemajanduse õppetooli professor Jaan Miljan. Ta täpsustas, et laborisse mahub katsetama kuni 12 meetri pikkuseid konstruktsioone. Veel on laboris püsti pandud seadmed, mille abil katsetada elementide vastupidavust tõm-

8

bejõududele või vundamendi kestlikkust sõltuvalt selle alusest pinnasest. Kolleegid eri ülikoolidest on käinud labori rajamist vaatamas ning meid tehtu eest tunnustanud, tõdes Miljan. Igapäevaselt saab labor olema pinnaks erinevatele ehituslikele katsetele, olgu eesmärk siis tea-

FOTO: MARI-LIIS KOEMETS

M

dus, õppetöö või teenuse pakkumine kohalikele tootjatele. Miljani kinnitusel on plaanis taotlusprojekti heaks kiitmisel laborit tulevikus täiustada ka 3D-kaamerasüsteemiga, et konstruktsioonide purunemisprotsesse veelgi detailsemalt jälgida.


ÜLIKOOL

KAASAEGNE TEHNOLOOGIA MUUDAB MAAMÕÕTMISE KURSSI MARI-LIIS KOEMETS

Viimase kolmesaja aasta jooksul on maamõõtmist tõhustanud uued seadmed. Algupärase lindi ja teodoliidi asendas elektrontahhümeeter, mis mõõtis nurka digitaalselt ja kaugust tänu elektromagnetlainetele. Hiljem kasutusele võetud GPS lisas maamõõtmisele kiirust ja efektiivsust. Sellegipoolest käis maamõõtmine nagu varem, iga punkt mõõdeti üksikult. Andmed imporditi arvutisse ning seejärel koostati üksikute punktide põhjal kaart.

P

raeguseks kasutusele võetud droon ja skanner aga mitte ainult ei tõhusta, vaid nihutavad maamõõtmise piire. Üksikute punktide asemel mõõdetakse nüüd punktipilve. Nii saadakse pildistamisega kiiremini hoopis suurem andmehulk. „Aeropildistamine on jõudnud objekti detailideni, mis tähendab, et uue tehnoloogia abil saame valitud objekti kohta andmed palju kiiremini,“ kirjeldas geomaatikadotsent Harli Jürgenson, kelle sõnul saab õhust pildistades kätte iga puu, põõsa ja kaevu. Iseasi, kas kogu info ka hiljem digiteeritakse. EFEKTIIVSEM KUI KUNAGI VAREM Tänu droonile käib mõõdistamine õhust kuni mõne sentimeetri täpsusega. „Ühele pildile saame kokku tohutu hulga informatsiooni. Pilte teeme katvusega, mis tähendab, et iga järgmine pilt on ligi 80% sama mis eelmine. See loob hiljem võimaluse stereotöötluseks, et saada kätte täpne kõrgusmudel,“ rääkis Jürgenson. Veerand tunniga suudab droon mõõdistada tervelt hektari. „Kui läheneksime sellisele maaalale vanamoodi, mõõdaksime seal vähemalt pool päeva.” Lisaks

pääseb drooniga ka varisemisohtlikele ja soistele aladele, samuti kaevanduste ligi, kus liikumine on inimese jaoks enamasti ohtlik. Droonimõõdistuse puhul on pildistamisest veelgi olulisem andmete töötlus. Infotöötlusega viiakse fotod täpsesse mõõtkavasse. „Ka tavainimestel on droonid, aga nemad saavad foto, mis ei ole mõõtkavas. Kuidas sellest infost lõpuks toode vormida, on eraldi oskus, mis vajab professionaalset tarkvara,“ võrdles Jürgenson. Meie paneme kokku ligi kakssada fotot, et saada üks konkreetne, garanteeritud täpsusega kolmemõõtmeline foto, lisas Jürgenson. Laserskanner mõõdab aga koguni 50 000–1 000 000 punkti sekundis ning seda kasutatakse sageli sisearhitektuuris ja majade rekonstrueerimisel. „Näiteks kui maja läheb ühe haldaja käest teise kätte ning selle funktsionaalsus tuleb ümber ehitada, tellitakse esmalt kõigi ruumide laserskaneerimine ning luuakse 3D-mudel, mille pealt saab hiljem mõõta detailseid kaugusi millimeetri täpsusega. Või siis näiteks avastada mõrasid ehituskonstruktsioonides,“ rääkis Jürgenson. Kuna skanneri jõudlus on ääretult suur, ei saa näiteks õues kogu tööd laserskanneriga

asendada. „Infohulk läheks lihtsalt niivõrd suureks ning modelleerimine, mis tähendab sisuliselt mittevajaliku kustutamist, võtaks liiga kaua aega.“ KOOSTÖÖS ARHITEKTIDEGA Kui arhitekt tahab midagi projekteerida, vajab ta esmalt ülevaadet maapinna reljeefist, trassidest ja muust. Enne ei ole võimalik projekteerida, kui ei tea, milline on maastik. Selle jaoks tuleb kõik täpselt ära mõõdistada ning siinkohal ongi vajalikud geodeedid. „Näiteks on Eesti Energia tellinud mitmeid kordi elektriliinide mõõdistust ligi kümnete kilomeetrite kaupa. Selleks on droon ülimalt efektiivne, kuna lendab laadimata mitu kilomeetrit. Saadud stereomudelil on üksikult näha aga iga liin ja traat,“ kirjeldas Jürgenson. Sageli pöörduvad õppetooli poole ka ettevõtjad, kes soovivad oma tööd efektiivsemaks muuta. UUS TEHNOLOOGIA SURUB PEALE Seoses tehnoloogiliste arengutega on geomaatika erialal suurenenud ka infotehnoloogia osakaal. „Me peame uue tehnoloogia ja tarkvaraga kaasas käima, end sellega kursis hoidma ja end 9


pidevalt täiendama. Uus tehnoloogia tuleb lihtsalt niimoodi peale, et me oleme sunnitud seda kasutama, vastasel juhul ei oska me seda õpetada,“ põhjendas Jürgenson. Hoolimata sellest on esimesel kursusel siiski põhirõhk käsitsi mõõtmisel, teisel kursusel tuleb elektrontahhümeeter ja GNSS-seade ning kolmas kursus õpib juba droonide ja skanneriga tegutsema. Geodeesiat õppivate tudengite Oscari ja Karmo sõnul on oluline, et õpingutega alles algust teinud tudengid teeksid mõõtmisi vähemalt esimese kursuse jooksul käsitsi. „Kui ise nurki arvutada, saame ka paremini aru, kuidas teeb seda tööd elektrontahhümeeter. Hiljem oskame aga vajadusel tulemusi kontrollida,“ rääkisid noormehed. Lisaks on tegemist kalli aparatuuriga, mistõttu peab õppejõud esmalt veenduma, et üliõpilane oskab masinaga ümber käia ning teab selle funktsioone. RAHVUSVAHELISELT NÕUTUD HARIDUS Nõudlus geodeetide järele on tööturul väga suur. „Kui kuskil ehitatakse, on vaja projekteerida. Seal, kus on vaja projekteerida, on vaja ka geodeeti,“ kirjeldas tööahelat dotsent Jürgenson. Niipea kui ehitus seiskub, mõjutab see ka meid, lisas ta. Kuna paljud Eesti firmad osutavad teenust ka välismaale, on meie geodeedid nõutud ka rahvusvahelisel turul. „Paljud maaülikooli lõpetanud töötavad näiteks Rootsis, Norras ja Austraalias, kus nad on väga hinnatud spetsialistid, saades meie diplomiga otsekohe tööle,“ täiendas õppetooli hoidja Aive Liibusk. 10

Kõrguste erinevused spordihoone ümbruses.

Spordihoonest tehtud punktipilv, millel on RGB värvid, mis peegeldavad tegelikust.

Õhust tehtud pildid ühenduvad maapealsete markeritega, mis on värvitud aerosoolvärviga maha enne lennu sooritamist.


ÜLIKOOL

MAJANDUS- JA SOTSIAALINSTITUUT SAAB POOL SAJANDIT VANAKS MARE REBANE MAAMAJANDUSE ÖKONOOMIKA LEKTOR

Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituut valmistub sügisel tähistama oma juubeliaastapäeva. 4. oktoobril peetakse maamajanduse visioonikonverentsi ja sellele järgneb vilistlaste ning külaliste koosviibimine Mileedi Lillemajas (Tööstuse tee 5, Tõrvandis).

ALGUL KOOS AGRONOOMIDEGA 1960. aastal algas Eesti Põllumajanduse Akadeemias (EPA) vastuvõtt põllumajandusliku raamatupidamise erialale, esialgu agronoomiateaduskonna koosseisus. 1965. aastal avati põllumajanduse ökonoomika eriala. Mõlemale erialale võeti igal aastal

vastu 25 üliõpilast. Kahe eriala ja mitme erialakateedri olemasolu lõid eeldused iseseisva majandusteaduskonna moodustamiseks 1. septembril 1969. aastal. Selleks ajaks oli EPA põllumajanduse raamatupidaja-ökonomisti kvalifikatsiooniga lõpetanud kuus lendu (117 üliõpilast). Ajavahemikus 1969–1972 toimus majandusteaduskonna sees rida muutusi: muudeti mõlema eriala nimetusi, struktuuriüksuste ja kateedrite nimetusi ning koosseise, vahetusid dekaanid ja kateedrite juhatajad. Eesti Põllumajanduse Akadeemia nimetati 26. septembrist 1991 Eesti Põllumajandusülikooliks (EPMÜ) ning ülikoolisisese reformi käigus reorganiseeriti teaduskonnad instituutideks. Majandusinstituudiks nimetatud majandusteaduskond tegutses selle nimetuse all aastatel 1992– 1994. Reform tõi kaasa kateedrite nimetamise õppetoolideks. 1. septembrist 1994 ennistati

endine nimetus majandus- ja sotsiaalteaduskond (MST). Teaduskonna sees allüksused jagunesid ja ühinesid, vahetusid ka instituudi juhtisikud. OLULINE OSA ÜLIKOOLIST 25. novembrist 2005 hakkas Eesti Põllumajandusülikool kandma nimetust Eesti Maaülikool (EMÜ) ja instituudi allüksused nimetati osakondadeks. 2017. aastal maaülikoolis toimunud järjekordse reformi käigus moodustati instituutides õppetoolid. Majandus- ja sotsiaalinstituudis tegutseb alates 1. septembrist 2018 maamajanduse ökonoomika õppetool. Eelpool kirjeldatud tõmbetuultele vaatamata õppis tänavu jaanuaris kogu maaülikooli üliõpilastest 20,8% majandus- ja sotsiaalinstituudis. Instituudi kollektiiv koos üliõpilastega annab oma parima, et kanda edasi maaelu arendamise ja õpetamise traditsioone. FOTO: BIRGIT MAASING

I

nstituudi ajalugu ei ole küll pikk, kuid selle aja jooksul on tulnud üle elada muutusi nii ühiskonnas kui hariduselu korralduses. Samal ajal on Eesti Maaülikoolis üle elatud omajagu sisereforme. Kõigist välistest mõjuritest sõltumata on instituudi põhieesmärk olnud nüüdisaegse ettevalmistusega finants- ja juhtimisspetsialistide koolitamine maamajandusele, sh põllumajandusettevõtetele. Instituudi teadus- ja arendustegevus on seotud erinevate majandusprobleemide uurimisega põllumajanduses ja maaelus.

11


ÜLIKOOL

ANDRES ALAND: ÕPETAMIST MEHHIKOS ON RASKE MILLEGAGI VÕRRELDA LIISA-LOTTA VEIKEN

Veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetooli lektor Andres Aland pidas möödunud aastal loenguid kuues erinevas Mehhiko ülikoolis. Ühelt poolt oli Eesti esindaja kaasamine Mexico City ülikooli korraldatud loomatervishoiu ja -heaoluga seotud valdkondade õppetööprojekti Alandi hinnangul suur tunnustus, teisalt ka väga arendav kogemus, millesarnast ta soovitab võimalusel kasutada ka kõigil teistel õppejõududel. JUTUSTAGE, MIDA TE MEHHIKOS TEGITE. Õpetasin Mehhikos Erasmus+ Jean Monnet’ mooduli alusel. Programmi nimi oli „Hügieen ja loomade heaolu: Euroopa visioon“. See algas juba 2016. aastal ning välisõppejõudude kaasamise mõte oli viia Mehhikosse Euroopa koolide õpetamismetoodikaid ja teadustulemusi. Programmi olid kaasatud kolme ülikooli õppejõud: emeriitprofessor Jörg Hartung Hannoveri veterinaarmeditsiini ülikoolist, doktor Frank van Eerdenburg Utrechti ülikoolist ning mina maaülikoolist. Projekti soovitas mind kaasata Jörg Hartung ning see oli minu jaoks suur tunnustus. Viibisime Mehhikos erinevatel perioodidel. Kolleeg Hannoverist õpetas 2017. aasta septembris umbes kuu aega ja Utrechti kolleeg oli seal 2018. aasta märtsis. Mina viibisin Kesk-Ameerikas eelmise aasta septembri lõpust novembrini alguseni. Üle kuu pikkuse visiidi ajal külastasin kuut ülikooli kuues erinevas linnas ning pidasin kokku 37 loengut, kus käsitlesin erinevaid teemasid alates loomade heaolust ja hügieenist kuni bioohutuseni. 12

KUIDAS VÕRDLEKSITE ÕPETAMISKOGEMUST MEHHIKO ÜLIKOOLIDE JA MAAÜLIKOOLI VAHEL? Üliõpilane on ikka igal pool üliõpilane. Nad kuulasid, tegid märkmeid ning minu mulje järgi said ka uusi teadmisi. Tudengite arv varieerus – mõnikord oli neid

huvi pakuvad. Näiteks domineerivad sealses loomakasvatuses sead, piima- ja lihaveised ning linnud, vähem lambad. Lõpuks saatsin kohalikule koordinaatorile ette kümme loomatervishoiu ja loomade heaoluga seonduvat kitsamat teemat, mille hulgast valisid ülikoolid välja, mida täp-

KUIGI SEALNE ELUKESKKOND ON EESTLASE JAOKS SOOTUKS TEINE, ON TUDENGID JA ÕPPEJÕUD IGAL POOL IKKA SARNASED.

kuulamas kümme, teisel päeval saabus ruumi koguni 150 tudengit. Loengud toimusid inglise keeles ja tõlge hispaania keelde oli sünkroonne. Selletõttu valmistasin ette küllaltki tekstimahukad slaidid, et tõlkijal oleks lihtsam. Erialaselt räägitakse seal valdavalt hispaania keelt, millesse on tõlgitud ka kõik materjalid. KUIDAS KÄIS LOENGUTEKS VALMISTUMINE? Kui sain teada, et oktoobris on minek, hakkasin juba jaanuaris vähehaaval slaide ette valmistama. Püüdsin arvestada sihtrühmade ootusi, keskendudes loomaliikidele, mis neile rohkem

selt kuulda soovitakse. Nii palju teadsin ma ette, et peamiselt kuulavad mind loomakasvatuse ja agronoomia eriala tudengid. Lisaks tutvustasin tudengitele ka Eestit, oma ülikooli ja instituuti ning rääkisin meie loomakasvatusest ja nakkushaiguste alasest olukorrast. Nende jaoks oli üsna eksootiline, et õppejõud on pärit Eestist. Kohapeal selgus, et oodati ka ülevaadet lihaveiste kasvatusest, mis tuli nii-öelda töö käigus ette valmistada. Tänu Eesti kolleegidele sain vajaliku info kiiresti kätte ning nii oli mul võimalus rääkida meie lihaveiste pidamise mahtudest, tõugudest, tervishoiust ja muust.


FOTO: ERAKOGU

MIDA UUT ISE ÕPPISITE? Pean ütlema, et nad õpetavad seal küllaltki innovaatiliselt ja võtavad palju eeskuju USAst. Põhjanaabrite õppejõud külastavad sageli Mehhiko ülikoole ja vastupidi. Tudengid on hästi toredad, aga neil on küllaltki pingeline elu. Tõusevad hommikul väga vara, et esimeste bussidega kooli jõuda. Kaheksa ajal algab õppetöö, millele järgnevad pausid. Seejärel võib nende õppetöö jätkuda neljast kaheksani. Neil on vähe suuri ühiselamuid. Ütleme nii, et kindlasti on neil raskem kui üliõpilastel Euroopas. Kuigi sealne elukeskkond on eestlase jaoks sootuks teine, on tudengid ja õppejõud igal pool ikka sarnased. Õpetamisreisiga jäin kind-

lasti väga rahule, sest sellest saadud kogemusi on raske millegagi võrrelda. Lisaks on mehhiklased väga soojad ja hoolivad ning panevad oma väärika kultuuri ja suurepärase toiduga mind ikka ja jälle sinna reisimisest unistama. KUI PALJU JÄI AEGA MEHHIKOGA TUTVUMISEKS? Ühest töökohast teise reisisin koos kohaliku koordinaatoriga, vahel auto ja vahel lennukiga. Lendasime juhul, kui sihtkoht oli pealinnast kaugemal kui 500 kilomeetrit. Muidugi korraldati erinevates paikades ka väike linnaekskursioon ja õhtuti toredaid ühiseid õhtusööke, kus püüti alati kohalikku kokakunsti tutvustada. Ajal,

mil viibisin Mehhiko pealinnas, aitasid mul vaba aega veeta paar kohalikku kolleegi, kes sõidutasid mind vaatamisväärsustega tutvuma. Üldiselt sain ringi vaadata üsna vähe ning sedagi ainult nädalavahetustel, kuna sealsed vahemaad on pikad. Pealinna ülikool koos külalismajaga paikneb linna kaguservas, kust ühistranspordiga kesklinna jõudmine võtab kuni kaks tundi. Nii et ega ma väga mahukate turismiprogrammide puudumise üle väga kurvastanudki, sest töönädalad olid üsna väsitavad ning pärast loenguid ei olnud sageli jaksu linna peale minna. Pealegi tuli pidevalt loenguslaide kohendada ja täiendada. Liiatigi oli see minu neljas reis Mehhikosse. 13


FOTO: MARI LUUD


INIMENE

NOORTEADLANE MAKSIM ON ANDEKAS NII LABORIS KUI LAVAL MARI-LIIS KOEMETS

Hiljutine konkurss „Teadus kolme minutiga“ päädis noorteadlase Maksim Runini jaoks võiduka lõpptulemusega. Loomakasvatuse doktorandil avanes võimalus esitada oma uurimissuunast kolme minuti ettekanne, mis osutus niivõrd meeldejäävaks, et jõudis viie parima hulka. Maksimi sõnul aitas võidule näitlemiskogemus, mis on noorteadlase pikaaegne hobi. Räägi oma haridusteest. Mis tõi sind maaülikooli? Põhikoolis käisid mitmed klassi tugevamad poisid matemaatika- ja füüsikaolümpiaadidel, mis pani ka mind mõtlema, millises aines võiksin

läbi lüüa. Selgus, et keemias. Tahtsin valdkonnaga süvitsi minna, mistõttu tulin Tartusse keemiat õppima. Peale bakalaureuseõpingute lõppu sain tööd meie söötmisosakonna laboris, see oli esimene kokkupuude maaülikooliga.

15


Kuidas sa bakalaureuse­ õppes keelebarjääriga toime tulid? Mitmed õppejõud olid väga vastutulelikud ning tegid eksamivariandi ka vene keeles. Kui tuli välja, et hinne jääb kahe vahele, käisin päris tihti õppejõule tõlkimas, mida ühe või teise vastuse all mõtlesin. Kuid jah, kõige suurem probleem on see, kui sa ei julge küsida ja rääkida. Paraku iga asjaga ei tihka, kuna see võtab palju aega. Siis lähedki pärast loengut koju ja hakkad tõlkima, mis tahvli peal kirjas oli. Õnneks andis kaitseväes käimine enesekindlust eesti keeles suhelda, kuna seal olin ühel positsioonil paljude eestlastega.

Doktorantuuris enam loenguid ei toimu? Ikka on ette nähtud loenguid terve semestri jagu, aga neid ei pea kõiki ühel aastal ära kuulama. Mina tegin aga kohe ära, et saaks end doktoritööle fokusseerida. Mida sa uurid? Piimalehmad on pärast poegimist olukorras, kus nende insuliini retseptorite tundlikkus rasvkoes on vähenenud. Seda nimetatakse insuliini resistentsuseks, mis tähendab, et organism ei reageeri piisavalt insuliinile,

MINU TÖÖ ON UURIDA, MILLISTE MOLEKULIDE KONTSENTRATSIOON RASVKOES MUUTUB NÄITEKS ENNE JA PÄRAST POEGIMIST.

Miks just loomakasvatus? Tööd alustades ei teadnud ma loomakasvatusest suurt midagi. Mõne aja pärast hakkas aga huvi pakkuma, mida numbrid saadud tulemuste taga tegelikult tähendavad. Siis kandideerisingi loomakasvatuse magistriõppesse. Kuigi alguses oli plaan ka keemiaga jätkata, tundus mugavam, kui õpin ja töötan samas kohas. Magistriõpingute ajal oli minu kursusel kuus inimest, see meeldis mulle väga. Just sellepärast, et õppimine on väikeses grupis palju personaalsem. Kui tekib küsimus, ei pea kolmkümmend inimest sinu taga ootama. Kui palju sa loomadega kokku puutud? Oma töös tegelikult ei puutugi. 16

Lehmad on pigem minu uurimisteema, kuid töö toimub laboris.

mistõttu keha hakkab kasutama rohkem rasva kui peaks. Sellest tingituna muutub lehm kõhnemaks ning võib haigestuda. Lisaks langeb ka piimatootlikkus ning selline lehm arvatakse suure tõenäosusega karjast välja. Kui organism kasutab rohkem keharasva kui peaks, tekib kehas põletikusarnane seisund, mistõttu ei saa organism aru, miks kaob nii palju rasva nii suure kiirusega. Minu töö ongi uurida, milliste molekulide kontsentratsioon rasvkoes muutub näiteks enne ja pärast poegimist. Kui palju sõltub muutus sellest, kas lehm on kõhn või paks? Oluline on need muutused seostada mõõdetavate parameetritega, et kaardistada näiteks mingi riskigrupp, kellel võib insuliiniresistentsu-

sega probleeme ette tulla. Nende andmete põhjal on meil võimalus edasi töötada selle nimel, et tulevikus niisuguseid muresid ennetada. Kui levinud on see probleem Eesti karjades? Kahjuks vägagi levinud. Samas, see pole probleem ainult Eestis, vaid pigem seotud suure piimatoodanguga. Umbes kaks kuud enne poegimist, kinnijätmisel, ei tohiks lehmad olla ei liiga paksud ega kõhnad. Oluline on õige söötmine, et tagada optimaalne kehavarude hulk. Samas, ka siis, kui söötmine on väga täpselt paigas, võib juhtuda, et mõned lehmad ikkagi kõhnuvad ning mõned võtavad liigselt juurde. Põhjus võib siin olla lehmade geneetilises varieeruvuses. Ideaalne oleks, kui kari oleks geneetiliselt ühtlik. Mis on kõige kasulikum teadmine, mille oled teadustööd tehes üles korjanud? See, et piim ei ilmu poodi niisama, selle taga on ka päriselt lehmad, farmid ja palju tööd. Kui ma õppisin keemiat ning puudus side põllumajandusega, mõtlesin täpselt nii nagu linnalapsed ikka. Isegi magistriõppe esimesel kursusel ei teadnud ma tegelikult, mis lugu selle piimaga ikkagi on. Siis palusin kursusekaaslasel rääkida, kuidas protsessid laudas tegelikult käivad – kui kaua lüpstakse, mis on negatiivse energia bilansi periood ja muu selline. Ja sain aru, et piimatootmine polegi nii lihtne, kui alguses tundus. Kas oled ka ise midagi õpetanud? Praeguseks olen pidanud ainult mõned loengud oma laboritööst.


Oled kaalunud ka erialase töö tegemist mõnes ettevõttes? Sõltub erinevatest teguritest. Näiteks eelistan mina teha tööd, kus ma saan üksi keskenduda ja iseseisvalt asju ajada. Siis on kõik tehtud nii nagu mina õigeks pean. Ma pole selline inimene, kellele meeldib istuda ja rääkida. Kas teadustöö on motiveeriv? Teaduses töötamiseks on mul olemas baasteadmised ja kogemus. Ei saaks öelda, et teadustöö on olulisem kui midagi muud, kindlasti mitte, kuid seda tuleb hinnata nagu iga teist tööd. Ning tööl peab olema ka motiveeriv tasu. Muidu me õpime kolm aastat bakalaureuse-, kaks aastat magistriõppes, edasi veel doktoriõppes ja järeldoktorantuuris ning kokkuvõttes – mis sellest kõigest kasu on? Selline õppimine vajab suurt pühendumist ning tahaks, et see ka tulevikus ära tasuks. On sul tekkinud tunne, et tahaks korraks teadusmaailmast välja astuda ja midagi

FOTO: MARI LUUD

Mis teemat sina eelistaksid? Pigem räägiksin ikka analüüsimeetoditest ja sellest, kuidas masinad töötavad.

FOTO: RISTO METS

Aga tulevikuplaanid? Nagu ma tean, siis maaülikoolis selliseid inimesi ei ole, kes ainult teadusega tegelevad. Eks igaühel tuleb ka õppetöösse panustada ja loenguid pidada.

FOTO: MARI LUUD

See oli üsna veider kogemus, kuna rääkisin oma kursusekaaslastele analüüsimeetodist, mida laboris kasutan.

17


uut proovida? Minu jaoks on oluline, et saaksin viimaks linnukese tehtud – õpitud. Siis on piisavalt aega, et käia tööl, tulla koju ja puhata. Miks otsustasid osaleda kolme minuti loengute konkursil? Koosolekul tuli idee, et meie valdkonnast võiks keegi sel aastal osaleda. Näiteks Maksim (naerab). Kuigi ma liiga suurt entusiasmi alguses välja ei näidanud, mõtlesin, et mis seal ikka, teeme ära!

Millise kogemuse konkursil osalemine sulle andis? Kindlasti on minu jaoks uus töötamine kaameraga, kuna parimatest esitlustest tulevad väikesed klipid. Esinemine ise oli aga üsna lihtne. Mul oli hea tuju ning tekitas hea tunde, kui inimesed

KOOLITUS ÕPETAS VAHET TEGEMA PUBLIKUL, KELLELE ME PARASJAGU ESINEME. INIMESED, KES UURIMISTEEMAST SUURT EI TEA, VAJAVAD KINDLASTI ELAVAMAT ESITLUST.

Kas tekkis hirm ka, et äkki ei saa hakkama? Mulle esinemine meeldib! Mängisin pikka aega teatris. Ka siis, kui Tartusse kolisin, toimetasin Vilde teatri ridades. Seega oli pakkumine minu jaoks pigem võimalus korraks uuesti oma hobi juurde tagasi tulla, kuna teatriproovid võtavad väga palju aega ja sellega ei ole mul hetkel aega tegeleda. Kuidas sinu valmistumisprotsess välja nägi? Kuna ma ei räägi ideaalselt eesti keelt, peab tekst olema väga lihtne, et saaksin seda õppida. Tänu sellele tuligi kokkuvõttes välja tekst, mis oli lihtne ja sobis kõigile. Kui me alguses juhendajaga esitlust kokku panime, vaatasin, et sinna said ikka väga pikad ja keerulised laused, kus pea iga sõna oli mingis käändes. Siis mõtlesin, et seda ma õppida 18

ei saa, kuna kindlasti ajan midagi sassi. Kui esitlus lihtsamaks sai, õppisin kogu teksti nagu teatriski pähe. Seal oli muidugi lihtsam, kuna etendused olid vene keeles. Konkursi jaoks esinesin kolmandat korda elus eesti keeles.

minu esitluse ajal naersid – see oli positiivne tagasiside. Kogemused tulid pigem koolituselt, kus oli näha, et inimesed on harjunud konverentsidel esinema ning ei kasuta seetõttu oma kehakeelt. See õpetas vahet tegema publikul, kellele me parasjagu esineme. Inimesed, kes uurimisteemast suurt ei tea, vajavad kindlasti elavamat esitlust. Kas iga teadlane võiks sellisel koolituse osaleda? Väga suurt lihtsustamist teaduses lubada ei saa, kuna nii võib juhtuda, et lihtsustatu on peaaegu vale. Näiteks kui mu ema küsib, millega ma tegelen, on talle keeruline seletada, kuna oleme erineva taustaga. Rääkimata sellest, et olen ülikoolis õppinud kõike eesti ja inglise keeles. Pigem alustaksin sellest, mis teadus keemia on. Aga see võtaks muidugi mitu tundi.

Soovitaksid sa võistlust teistele doktorantidele? Ainult siis, kui nad seda ise tahavad. Mitte nii, et lähed ja teed, kuna sunniti. Kui osalemine on vabatahtlik, siis on ka motivatsiooni ise paremaks saada. Kui sind sunniti, siis lähed ja teed oma esitluse ära nii nagu juhtub. Erinevus tekib kvaliteedis. Tuli laureaadikoht sulle üllatusena? Mul vedas, kuna lähenesin esitlusele huumoriga. Tänu kogemusele teatris oskan ma ükskõik mida huvitavalt rääkida, lihtsalt on vaja mõned trikid teha. Pärast koolitust öeldi mulle ainult, et võta tempot maha, diktsioon paremaks ja ongi valmis. See andis mulle enesekindlust. Kas oled mõelnud ka teatri juurde tagasi pöörduda? See nõuaks palju aega, lisaks ei ole mul teatriharidust. Üks asi on see, kui sul on hobi, teine, kui oled seda õppinud, kuna nagu iga töö vajab ka teater teooriat ja baasteadmisi. Pigem usun, et pärast doktorikraadi tulevad juba pere, lapsed ja muu. Millega sa veel vabal ajal tegeled? Kui õues on soe, jooksen ja mängin lauatennist. Kunagi käisin viis aastat maletrennis, viimasel ajal on see kõrvale jäänud. Males on põnevam, kui mängid vastasega, kes on sinuga võrdne või tugevam, kuna nii on midagi õppida. Veel olen mõelnud, et kui tuleks mõni pakkumine filmis või reklaamis mängida, võtaksin kindlasti pakkumise vastu ja leiaksin selleks aega. See tundub põnev väljakutse!


19

FOTO: MARI LUUD


SELTS

UUS PNEUMOBIIL RABAB 3D PRINDITUD DETAILIDEGA MARI-LIIS KOEMETS

Üleval: T5 meeskond selgitab välja uue sõiduki istumisasendi. Keskel: T5 pneumobiili valmis keevitatud alumiiniumist raam. All: T5 pneumobiili mudel, sellisena nagu see lõpuks välja näeb.

M

itu aastat on Tehnikaüliõpilaste Seltsi fookuses olnud pneumobiilid – põnevad suruõhul töötavad masinad, mis nii mõnegi tehnikahuvilise pahviks löövad. Erandiks pole ka see aasta. Juba maikuu teisel nädalal sõidab pneumotiim Ungarisse, kus toimub iga-aastane sõidukitele mõeldud rahvusvaheline võistlus.

tehnilistele sõlmedele ja disainile. Konstruktsioonis erineb põhiliselt see, et kasutame väga palju 3D-prinditud detaile, alustades masina välisest korpusest lõpetades töösilindri silindripeadega. Samuti arendame edasi mootori tööks vajalikku juhtalgoritmi, et saavutada maksimaalne tulemus kõigis sõidukategooriates. Arenduste eesmärk on sõita kiiremini ja kaugemale.

Millest saite tõuke sel aastal uue pneumobiiliga välja tulla? Eelmisel aastal olime kahevahel, kas üldse võistlustel käimisega jätkata või mitte. Paratamatult ei andnud möödunud aastate tulemused rahu. Samuti astus seltsi tänavu piisavalt uusi liikmeid, et projekt uuesti käsile võtta. Kuna projekti kestus on terve õppeaasta, mille jooksul tuleb tegeleda paljude asjadega, nagu dokumendihaldus, ideede genereerimine, seadistamine, testimine ja sealhulgas ka probleemid, on oluline, et tiim oleks pühendunud ning valmis oma aega panustama. Kindlasti motiveerib ka reis Ungarisse, kuna kohapealne melu ja võistlemine annavad alati uue hingamise ja soovi asju veel paremini teha. Eriti kui saavutatakse mõni auhinnaline koht – see on tõeline energialaeng!

Millega plaanite üllatada rahvusvahelisel võistlusel? Kindlasti üllatame eelnimetatud 3D-prinditud detailide ja tehnoloogia oskusliku kasutamisega, mis on võimaldanud meil projekteerida tehniliselt väga häid lahendusi. Selles osas teeme koostööd Tallinna Tehnikaülikooliga, kus on prinditud metallist silindripead. Konstruktsioonide kategoorias oleme juba varem maksimumi saavutanud, sel aastal loodame ka sõitude karikad koju tuua ja üllatada masina kiirusega.

Mida uue masina ehitamisel teisiti teete? Sel aastal suuname kogu energia ühe konkreetse suruõhumasina ehitamisele. Nii saame ressurssi paremini jaotada ning panna rohkem rõhku 20

Kas iga pneumobiil on üheaastane projekt? Nii on välja kukkunud, kuna kogemus näitab, et pikemaajaliste projektide puhul väsivad osalised ära. Muidugi on aga pikemaajalise projekti puhul arendus- ja testiperiood pikem, mis võimaldab probleeme paremini lahendada, kuna neid tuleb alati ette. Veel tuleb arvestada, et tegemist on tudengite projektiga, seega peavad üliõpilased leidma piisavalt aega õppimiseks. Selles valguses


Kas teil on masinate ehitamisel eeskujusid? Ikka on. Kindlasti on suureks eeskujuks kohalikud Ungari meeskonnas, kellelt mitmeid mõtteid saame. Samuti on kõvad tegijad Tšehhist Brno tehnikaülikooli meeskond, kelle käes on suurima kiiruse rekordid. Alati ei too kõige ise välja mõtlemine soovitud edu, kuna need, kellel läheb hästi, on ilmselgelt midagi õigesti teinud. Olemasolevate töötavate lahenduste edasiarendamine ja interaktiivne lähenemine on see, mis töötab. Samas näeb võistlustel ka lahendusi, mis ei ole kõige paremini õnnestunud. Sellised näited on heaks eeskujuks vigade vältimisel.

FOTOD: ERAKOGU

on aastane projekt väga sobilik. Muidugi ei keela keegi ka võtta mõnda eelnevatel aastatel võistlemas käinud sõidukit ja seda edasi arendada ning võistlusele minna, kuid uue sõiduki ehitamine on muidugi töömahukam ja põnevam, sest nii saab katsetada uusi lahendusi, tegemata varasemate lahendustega kompromisse.

Milliseid uksi on valdkonnas tegutsemine teile avanud? Kuna teeme koostööd paljude Eesti tööstusettevõtetega ning oleme saavutanud rahvusvahelise edu, võetakse projektis osalenud tudengeid tõsiselt ka tööturul. Nii-öelda esimene käevärin ja kogenematus on maha raputatud, kuna inseneritöö kogemus on meil päriselt olemas. Tekkinud on palju sidemeid, tänu millele saame erinevatel viisidel toetust ning see aitab omakorda uusi projekte ellu viia. Projekti juhivad Marten Noorem ja Kristjan Türk. 21


FOTO: TARTU ÜLIKOOL

AJALUGU

EMAKEELNE KÕRGHARIDUS ANDIS PÕLLUMAJANDUSTEADUSTELE HOO SISSE RISTO METS

K

õrgem põllumajandusharidus Eestis saab tänavu saja-aastaseks ning maaülikool ei saa sellest tähtpäevast kuidagi mööda vaadata. Aasta vältel ilmub erinevat kirjavara, kuid toimub ka üritusi, mis käsitlevad põllumajandusteaduste arengut Eestimaal. Kuidas kõik alguse sai? Jäljed põllumajandustegevusest Eestis pärinevad juba 4000 aasta tagant. Sõjaretkede ja okupatsioonide käigus jõudis siia muu maailma

22

kombeid nii taime- kui loomakasvatusest. Emakeelse kõrgema põllumajandushariduse alguseks loetakse aga siiski eestikeelse Tartu ülikooli käivitamist 1919. aastal ja põllumajandusteaduskonna loomist. TÄHTSUS KASVAS „Tartu ülikooli uuestiavamise komisjon eesotsas kuraator P. Põlluga pidas põllumajanduse eriteadlaste ettevalmistust meil eriti vajalikuks,“ kirjutas veerand

sajandit tagasi kõrgema põllumajandushariduse sünnist omaaegne maaparanduse valdkonna professor Jüri Kuum. Loodi põllumajandusteaduskond, mis alustas kõigest viie õppejõuga. Esimesteks uurimis- ja õpetamissuundadeks olid loomakasvatus, zootehnika, põlluharimine ja taimekasvatus. Esimese maailmasõja ajal raskesse seisu sattunud veterinaariaõpe sai samuti Tartu ülikooli koosseisus jätkuda. Üsna kohe hakati tähelepanu pöörama


aastat EMAKEELSET

PÕLLUMAJANDUSLIKKU KÕRGHARIDUST EESTIS

aastat

EMAKEELSET

PÕLLUMAJANDUSLIKKU KÕRGHARIDUST EESTIS

ka põlluharimisriistadele ja agrikultuurkeemiale, kirjutavad tolleaegsed väljaanded. Praktilise põllumajandushariduse keskuseks sai Raadi, kus hakati koolitama uut teadlaskonda ja kuhu meelitati õppejõude ka kaugemalt. Vajaliku maa andis ülikoolile põllumajandusministeerium. Kuum kirjutas ka, et esialgu oli põllumajandusteadlaste tase üsna nõrk. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmisteaduse õppetooli dotsent Marko Kass kinnitas seda ja tõdes, et esimesed loomakasvatusteadlased olid tegelikult agronoomiataustaga, kuid nad spetsialiseerusid loomakasvatusele, käisid Taanis õppimas ning saavutasid üsna kiiresti hea kompetentsi. Teadlased tegid kõvasti tööd ja juba mõne aasta pärast oli neil võimalus raporteerida esimestest katsetulemustest. 23. juunil 1922 kirjutas Postimees pika artikli aiakultuuride

kasvatamisest Raadil, muuhulgas ka kultuuridest nagu päevalill ja lääts. PIDEV TEAVITUS Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi direktor Aret Vooremäe tõdes, et saja aasta taguse ajaga saame tõmmata üllatavalt palju paralleele. „Ka täna räägime me praktikabaaside olulisusest ja koostööst ettevõtjatega, täpselt nagu sajand tagasi,“ sõnas ta. Mis ehk saja aasta eest võis olla tänasest paremgi, on teadustulemuste põllumajandustootjani jõudmise kiirus. Põllumehed said Raadi väljadel tehtud katsetuste tulemuste kohta regulaarselt vihiku. Aasta-aastalt kasvatati Raadil üha rohkem aedviljasorte ning tehti veiste söötmiskatseid. Kümmekonna aastaga jõuti katsejaamades tulemusteni, mis pakkusid huvi nii kogu Eestis kui kaugemalgi. Tegemist oli kõrgetasemelise katsekeskusega, kus tehti

Kõrgema põllumajandushariduse esimeseks praktikabaasiks olid katsejaamad Raadil. Eesti Rahva Muuseumi tänane peamaja ulatub osaliselt toonastele katsepõldudele. Pilt pärineb arvatavasti 1929. aastast.

23


Üleval: Omaaegse põllumajandusteaduskonna koosseisu kuulusid lahutamatult ka veterinaaria ja loomakasvatus. Foto loomakasvatuse katselaudast 1930. aastatel. Keskel: Teadlased tööhoos omaaegses põllumajandusteaduskonna loomakasvatuse katsejaamas Raadil 1930. aastal. All: Pilk ajalukku. Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi kogudest leiab pea sajandivanuseid säilikuid. Teiste kahjustuste seas pidasid toonased teadlased vajalikuks säilitada tulevastele põlvedele ka kanakahjustused kurgil.

aktiivselt rahvusvahelist koostööd, kinnitas Vooremäe. Sagedased külalised olid näiteks Läti kolleegid ja korra jõudis katsepõldudele isegi Soome president. See oli aeg, mil Eesti eksportis aktiivselt oma põllumajandustoodangut. Kodumaiste tootjatega suheldi regulaarselt. Näiteks kirjutas 1931. aasta 6. septembri Postimees, et suurem osa saagist on Raadil juba koristatud ning käes aeg anda tehtud tööst ülevaade. Spetsiaalsetele õppepäevadele kutsuti kohale nii väiketootjaid, põllupidajaid kui loomakasvatajaid. Aasta-aastalt keskus tugevnes ning 1939. aastal Tartu ülikooli Raadi põllumajanduslikuks katseinstituudiks ümber nimetatud baas tegeles lisaks taimekasvatuse- ja kaitse ning loomakasvatusega ka väikeloomade ja linnukasvatuse ning mesindusega. Raadit peeti Eesti suurimaks ning juhtivaks põllumajanduslikuks uurimiskeskuseks, täpsustab oma ülevaates Jüri Kuum. Teadustöö käis seal 1944. aasta suveni, mil Tartut tabas 2. maailmasõja suurpommitamine. Seejärel polnud Raadil enam mitmekülgset õppe- ja teadusbaasi. UUS RIIGIKORD TÕI MUUTUSED Nõukogude okupatsiooni ajal jätkas põllumajandusteaduskond Tartu Riikliku Ülikooli koosseisus kuni 1951. aastani, mil Emajõelinna loodi eraldi asutusena Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Põhjaliku ülevaate põlluma-

SÜGISEL AVATAKSE EESTI RAHVA MUUSEUMIS NÄITUS PÕLLUMAJANDUSHARIDUSE SAJAST AASTAST.

jandusharidusest alates 1951. aastast on teinud loomakasvatusteadlane, praegu õppeosakonnas peaspetsialistina töötav Anne Lüpsik. Ülevaatest „Eesti Põllumajanduse Akadeemiast Eesti Maaülikooliks. Arengud õppetegevuses 24

1951–2018“ selgub, et loodud kõrgemas õppeasutuses oli kuus teaduskonda ning spetsialiste hakati koolitama üheteistkümnel erialal: agronoomia, aiandus, zootehnika, piimasaaduste tehnoloogia, veterinaaria, metsamajandus, metsatööstus, maaparandus, maakorraldus, metsamelioratsioon, põllumajanduse mehhaniseerimine. Üliõpilasi oli esimesel aastal 1251. Nõukogude võim pidas põllumajandusharidust tähtsaks, seetõttu viidi tolleaegne EPA NSV Liidu põllumajandusministeeriumi otsealluvusse. Et suurt kodumaad paremini toita, pandi erilist rõhku liha- ja piimatoodete tehnoloogiate arendamisele. Viljakasvatuse tähtsus säilis samuti ning arenevaks suunaks sai põllumajanduse mehhaniseerimine. Kasvas ka tudengite arv. Kui 1961. aastal õppis EPAs 2348 üliõpilast, siis kümme aastat hiljem 3641 ja 1981. aastal juba 4035. TOOTJATELE TOEKS Pärast Eesti taasiseseisvumist nimetati põllumajanduse akadeemia 26. septembril 1991 Eesti Põllumajandusülikooliks (EPMÜ). Läbi tehti mitmeid struktuurireforme ning loomulikult ka kõik noore riigi kõrgharidusreformid. Veidi vähenes statsionaarsete üliõpilaste arv. 27. novembrist 2005 kannab ülikool Eesti Maaülikooli (EMÜ) nime. Kui kõrgem põllumajandusharidus algas ühest teaduskonnast, siis praegu on maaülikoolil põllumajandusega seotud üksusi rohkem ning erinevate katsetega tegeletakse Pollis, Rõhul ja Märjal. Põllumajandusuuringuid teevad veel Eesti Taimekasvatuse Instituut Jõgeval ning Sakus asuv Põllumajandusuuringute keskus. Ka tänane Eesti Maaülikool tegutseb igapäevaselt selle nimel, et põllumajandustootjal oleks lihtsam. Toogem näiteks või Eesti mullastiku andmebaasi SQAPP, millest oli pikemalt juttu eelmises Maaülikooli ajakirjas. Voo-


FOTO: TARTU ÜLIKOOL FOTO: TARTU ÜLIKOOL

RIDA SÜNDMUSI On aeg külastada vanavanemaid ja pühkida tolm vanadelt albumitelt, kutsub Noorte Põllumeeste Klubi tudengeid üles uurima oma sugulaste või sõprade ajaloolist pärandit. Ülesandeks on leida põnev ajalooline foto, mis oleks seotud põllumajandusõppega, ning üritada fotot taaslavastada tänases olukorras. Lisaks korraldavad noored põllumehed üliõpilastele videokonkursi „Tarkus toidab“, kuhu oodatakse lühikesi, ent õpetlikke videoklippe, millele samuti palutakse jäädvustada põllumajandusliku kõrghariduse arengut ajaloo vältel. Videod jõuavad konkursi tähtaja lõppemise järel hindamiseks maaülikooli veebilehele. Rahalised auhinnad paneb välja põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Žürii valib välja kaks parimat klippi ning eraldi auhind antakse ka publiku lemmikule. Konkurss kestab 1. aprillist 31. maini, konkursi tingimustega saab tutvuda veebiaadressil npk.emu.ee. Aastapäeva puhul ilmub ka põllumajandusteaduste ajakirja Agraarteadus erinumber. Sügisel avatakse Eesti Rahva Muuseumis näitus põllumajandushariduse sajast aastast. Sealsamas on ka tulekul temaatiline konverents ning tänuüritus maaülikooli parimatele koostööpartneritele.

FOTO: RISTO METS

remäe sõnutsi on viimase aja teadussaavutused siiski eelkõige seotud varem kogutud pikaajaliste andmetega, mida uuema aja teadusrahastus enam hästi koguda ei võimalda. „Ootame huviga, et täituks lubadus tõsta teaduse rahastamine ühele protsendile SKTst,“ tõdes Vooremäe.

25


FOTO: MARI-LIIS KOEMETS

DUELL

SPORTLIKU TAKISTUSRAJA LÄBIMINE VASTLAPÄEVAL NIMI: Endla Reintam VANUS: 45 ERIALA: õppeprorektor, mullaökoloogia professor SPORTLIKUD HOBID: kallaneetika, squash, jalutuskäigud looduses TULEMUS: 00:16:60

26

NIMI: Kairi Oona VANUS: 21 ERIALA: majandus- ja sotsiaalinstituudi tudeng SPORTLIKUD HOBID: erinevad tantsustiilid, tantsutrennide andmine TULEMUS: 00:17:72


FOTOD: KARL VÕSOKOV

TUDENG

MAJANDUSTUDENGITE ÕPIRÄNNE EKSOOTILISES JORDAANIAS ÜLIÕPILASED KARL VÕSOKOV, KAAREL MAASEN JA TAAVI VOOLAID MAJANDUS- JA SOTSIAALINSTITUUDIST

Möödunud semestril pidas Jordaania õppejõud maaülikoolis põllumajandusteemalise loengu. Tol hetkel ei osanud me arvatagi, et hakkame kevadsemestril välismaal õppima, ja veel nii kaugel!

S

iiani kõlavad peas õppejõud Ülle Roosma sõnad, et iga noor peaks vähemalt ühe semestri välismaal õppima. See pani liikuma meie mõtte, et ehk ongi ainuõige välistudengiks kandideerida. Algselt rohkem huumoriga võetud idee sai pärast paarikuist kaalumist teoks. Enamuse tuttavate reaktsioon oli, et miks just Jordaania. Arvasime, et kui juba välisõpingud ette võtta, siis teistmoodi ja eksootiliselt. Mida rohkem

mugavustsoonist välja astud, seda premeerivam see lõpuks on. Kaotada pole midagi! Nii veedamegi kevadsemestri Jordaania pealinnas Ammanis, Jordaania ülikoolis, kus õpib üle 30 000 üliõpilase. Ülikoolilinnak on massiivne kompleks erinevatest asutustest, kust leiab kõike alates üliõpilasele vajalikest esmatarbepoodidest kuni haigla ning pangani. Meie erialal on tunnid peamiselt teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval ning kestavad korraga 45 minutit. Kohati

on see hea, kuna lühikese loengu ajal on keskendumine lihtsam, samas jäävad keerulisemad teemad ajanappuse tõttu tihti olulise koha peal pooleli. Sellest hoolimata oleme siiani kenasti hakkama saanud. Kindlasti aitab kaasa õppejõudude rahvusvahelise õppimise ja õpetamise kogemus, tänu millele oskavad nad teemasid õige tempoga käsitleda. Ülikoolilinnakus käib pidev elu – paljud noored tulevad ülikooli territooriumile lihtsalt sõpradega aega veetma. Tuden27


gid hängivad veel mitmeid tunde pärast koolipäeva lõppemist koos, mitte ei lähe viimase loengu lõppedes otse koju nagu Eestis kombeks. Ka klassiruumis on kultuurilist erinevust selgesti näha, näiteks on üliõpilased valmis aktiivselt õppejõuga kaasa rääkima. Jordaanial on oluliselt vähem looduslikke maavarasid kui tema Lähis-Ida naabritel, seetõttu sõltub riik suuresti turismist. Sestap on ka kohalikud välismaalaste vastu väga külalislahked, vastutulelikkusest ja naerusuisusest siin puudust ei tule. Kui kuuldakse, et tuleme Eestist, kõlab alati vastu “welcome, welcome”, mis tekitab sooja tunde. Raskusi uute inimestega tuttavaks saamisel ei ole. Oleme leidnud mitmeid sõpru, kes teevad olemise palju kergemaks, sealhulgas eelmisel semestril maaülikoolis õppinud vahetusüliõpilased. Vabal ajal tutvume võimalikult palju kohaliku linna ja vaatamisväärsustega ning veedame aega uute sõpradega. Jordaania on 28

nagu üks suur muuseum! Arheoloogilisi paiku ja varemeid leiab siit igalt poolt. Seni oleme peamiselt külastanud pika ajalooga Ammani turistiatraktsioone ja iidseid tänavaid. Soojema ilma saabudes kavatseme avastada ka teisi populaarseid kohti, sealhulgas Surnumerd ja uut maailmaimet Petrat. Keskkonna säästmisega on siin muidugi teistmoodi lood. Kuna kraanivett enamasti juua võimalik ei ole, tarbitakse plastpudeleid väga palju. Teine suur probleem on igasuguste kilekottide liigne kasutamine ja raiskamine. Poodides on kassades lisaks teenindajale persoon, kes kauba tasuta kilekottidesse pakib. Ja mitte ainult ühte. Lisaks pead paljudes kohtades leppima passiivse suitsetamisega, muuhulgas ka ülikoolihoonetes. Linnas liigume peamiselt Uberiga. Kuna Amman on tohutult suur, läheb ühest kohast teise jõudmiseks tihti üle poole tunni. Meilegi üllatavalt küsitakse selle eest ainult mõned eurod. Regu-

laarne nähtus on trügimine, eriti põnev on avastada ühe sõidurea pealt kolm masinat kõrvuti. Ülearune signaalitamine on samuti palavalt teretulnud – pigem on midagi viltu, kui seda kuulda ei ole. Üle tee saamisega tuleb vaeva näha, kuna jalakäijate peale palju rõhutud pole. Vaatamata sellele oleme siiski otsusega rahul ja võtame Jordaaniast kõike, mida see pakub. Igal juhul jääme Ülle Roosma sõnadega nõusse - iga tudeng võiks vähemalt korra välismaal õppimas käia. Juba paari kuuga tunneme ennast palju enesekindlamalt, kuna peame iga päev uute inimestega võõras keeles suhtlema. Oskame arvestada ja kohaneda teistsuguse kultuuriga, selle tagajärjel paraneb ka meeskonnatöö oskus ning teistest inimestest arusaamise võime märgatavalt. Näeme maailma teistsugusest küljest ning mõistame, kui väike on Eesti kogu maailma kõrval. Äge on mõelda, et tagasi Eestisse tulles on kuskil kaugel sõbrad, kes meid tagasi ootavad!


TUDENG

ÜLIÕPILASESINDUSE UUS KOOSSEIS ON PULDIS! 26. märtsil nimetati ametisse 2019/2020. õppeaasta üliõpilasesinduse koosseisu 15 tudengiaktivisti kõigist maaülikooli instituudidest. Need on üliõpilased, kes edendavad järgmise aasta jooksul tudengiliikumist, olles kõigile toeks ja eeskujuks.

UUDE KOOSSEISU KUULUVAD: Nimi: Renee Razumov Instituut: PK Eriala: põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine Soov tudengiesinduses: aidata kaastudengeid, pakkudes neile vaheldust ja positiivseid emotsioone.

Nimi: Ragne Liigia Hiir Instituut: VL Eriala: loomakasvatus Soov tudengiesinduses: olla kursis tudengite muredega, motiveerida kõiki oma mugavustsoonist välja astuma.

Nimi: Kristi Kõva Instituut: PK Eriala: põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine Soov tudengiesinduses: muuta tudengielu lõbusaks ja koduseks.

Nimi: Liisi Papp Instituut: PK Eriala: loodusturism Soov tudengiesinduses: pakkuda meeldejäävaid hetki ning võimalust aeg maha võtta.

Nimi: Kaisa Laar Instituut: VL Eriala: loomakasvatus Soov tudengiesinduses: rõhutada, et ülikoolis käimisest tuleb võtta maksimum.

Nimi: Sander Säre Instituut: TI Eriala: energiakasutus Soov tudengiesinduses: muuta tehnikavaldkond atraktiivseks.

Nimi: Vallo Vaherpuu Instituut: MS Eriala: maamajanduslik ettevõtlus ja finantsjuhtimine Soov tudengiesinduses: leida uusi ja innovaatilisi lahendusi tudengielu edendamiseks.

Nimi: Liis Tõllason Instituut: VL Eriala: toiduainete tehnoloogia Soov tudengiesinduses: kasvatada kokkuhoidvustunnet.

Nimi: Eilike Sõber Instituut: MI Eriala: metsandus Soov tudengiesinduses: jätkata tudengieluga, mis ei tähenda ainult loengutes istumist. 29


Nimi: Johanna Oll Instituut: MI Eriala: loodusvarade kasutamine ja kaitse Soov tudengiesinduses: mitte anda lubadusi, vaid tegutseda.

Nimi: Mona Seppern Instituut: PK Eriala: keskkonnaplaneerimine ja maastikukujundus Soov tudengiesinduses: olla abiks oma nõu, jõu ja teadmistega.

Nimi: Liina Kuusik Instituut: MI Eriala: maamajanduslik ettevõtlus ja finantsjuhtimine Soov tudengiesinduses: arendada esindust, et tudengid tunneksid end meie juures nagu kodus.

Nimi: Mart Oja Instituut: PK Eriala: keskkonnaplaneerimine ja maastikukujundus Soov tudengiesinduses: olla kaastudengitele toeks ning muuta ülikool paremaks.

Nimi: Sandra Kossinova Instituut: MI Eriala: metsandus Soov tudengiesinduses: muuta tudengid enesekindlamaks.

Nimi: Jaan Štubis Instituut: TK Eriala: tehnotroonika Soov tudengiesinduses: tagada hea ja kiire infoliikumine ning nakatada positiivse energia ja teotahtega.

MIS ON ÜLIÕPILASESINDUSE EESMÄRK MAAÜLIKOOLIS? Esmalt esindada tudengite huve, aidata lahendada nende muresid ja edendada tudengite aktiivsust. Tudengiesindajad on lüli ülikooli ja üliõpilase vahel. Nad panustavad iga päev vabatahtlikult oma aega, et kujundada maaülikoolist eeskujulik ja tudengisõbralik keskkond, saades nii palju kasulikke kogemusi.

seada suuremaid eesmärke, mille saavutamisel on tulemuseks heaolutunne, et midagi on päriselt tehtud. Töö esinduses õpetab nägema ka suuremat pilti ja töötama ühtses meeskonnas. Kui tudengiesindaja prioriteedid on paigas, teeb ka üliõpilasesindus tervikuna oma tööd kvaliteetselt. Iseendale teadvustamata on tudengiesindaja pärast aastast kogemust vabatahtlikus organisatsioonis saanud väärt teadmisi, teinud koostööd ülikooli juhtkonnaga, on teadlik kõrgharidusmaastikul toimuvast, loonud teistele tudengitele võimalusi ja saanud tõelisi sõpru kogu eluks. Üliõpilasesindus pakub hindamatuid võimalusi just neile,

kes julgevad tahta veidi rohkem. Kui sina, hea tudeng, tahad ka, on sul alati võimalus hakata üliõpilasesinduse toetajaliikmeks! Olles entusiastlik, on ka sul võimalus kogeda kõike seda, mida kogevad ÜE koosseisu liikmed. Rohkem infot üliõpilasesinduse tegevuse kohta leiad emuye. ee. Jälgi meid ka facebookis: EMÜ Üliõpilasesindus Instagramis: @emy_studentunion

MIKS VÕTAB TUDENG VASTU OTSUSE HAKATA TUDENGIESINDAJAKS? Kindlasti näeb tudengiesindaja selles esmalt põnevat väljakutset ja võimalust teha rohkem. Tudengiesindus loob võimaluse

30


TEADUS

IVAR SIBUL: TEADUS VÕIKS LUUA ÜHISKONNALE VÄÄRTUST LIISA-LOTTA VEIKEN

Tänavu presidendi Valgetähe V klassi teenetemärgiga premeeritud maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia dotsent Ivar Sibul on ka ülikooli seinte vahel väga hinnatud mees. Lisaks loengute pidamisele ja tudengite juhendamisele jõuab ta märkimisväärselt tegeleda ka teadustööga. Ühtlasi on õppejõud rohkem kui 13 aastat toimetanud teadusajakirja Forestry Studies, osaleb Kaitseliidu tegevustes, annab vabatahtlikke tunde koolilastele ja teeb palju muudki. Nagu öeldakse – kes teeb, see jõuab.

I

var Sibula viimane märkimisväärne uuring, mis on leidnud kõlapinda ka peavoolumeedias, on seotud putukate ja taimedega. Täpsemalt uurib Sibul männikärsakaid, kes on kohalikest metsaputukaliikidest majanduslikult kõige ohtlikumad ja olulisemad. Teadmaks, kuidas ta männikärsakate uurimiseni jõudis, tuleb rääkida lapsepõlvest. Ivar on maalaps, kes huvitus juba enne kooli puudest ja putukatest. Esmalt alustas ta taimede ja puulehtede kuivatamist raamatute vahel. „Meil kodus maal oli suur raamatukogu ning lapsena, lisaks raamatute lugemisele, kuivatasin ma paksemate raamatute vahel ka puude lehti. Mingi hetk avastasin enda jaoks ka putukad.“ Esimesed niinimetatud entomoloogilised katsetused algasid liblikatest. Nõelastamisest ei teadnud koolieelik veel midagi ja nii jõudsid ka kodu lilleaiast püütud liblikad, sarnaselt puulehtedele, raamatukaante vahele. „Sirutasin liblikate tiivad raamatu vahel ära ning lõin siis raamatu kinni. Hiljem, kui ma juba kooli läksin, sain teada, kuidas liblikate tiibu sirutatakse ning kuidas käib putukate nõelastamine. Hea, et mu vanemad väga tihti entsüklopeediaid ei kasutanud,“ naerab Sibul.

INIMESE TEKITATUD PROBLEEM Liblikate uurimine lapsepõlves oli tore, kuid Sibul on tahtnud pärast ülikooli lõpetamist teadlasena ka midagi ühiskonnale tagasi anda. Oma doktoritöös uuris ta taimsete insektitsiidide ning keskkonnategurite mõju hariliku männikärsaka käitumisele ja füsioloogiale. Samadel teemadel on ta teadusuuringuid jätkanud. Näiteks rahastas Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) 2015. aastal Sibula juhitud mitmeaastast teadusprojekti, mis kätkes endas nii üldisi metsakaitselisi kui ka entomoloogilisi ja fütopatoloogilisi baas- ja rakendusuuringuid. Praktilistest tulemustest oli olulisim teave selle kohta, kuidas kaitsta noori okaspuid männikärsakate eest. Männikärsakas armastab süüa raiesmikule istutatud noorte okaspuutaimede koort ja põhjustab seetõttu paljude puude hukkumise ning tekitab igal aastal väga suurt majanduslikku kahju. Meie metsadele põhjustab see putukas igal aastal kahju ligi miljon eurot ning Euroopas tervikuna hinnatakse männikärsakate tekitatud kahju isegi mitmesajale miljonile eurole aastas.

Suuresti on männikärsaka probleem inimese enda tekitatud, sest kui metsa suurepinnaliste lageraietena ei majandataks, poleks ka männikärsakas Euroopas nii oluline metsakahjur. „Putuka bioloogiat ja ökoloogiat teades ning mõõduka suurusega lageraielanke ajaliselt ja ruumiliselt õigesti metsamassiivi planeerides saab aga inimene männikärsaka ohtu metsale oluliselt vähendada.“ IGAL TEOL ON TAGAJÄRG Inimene soovib tüütust metsakahjurist aga odavalt ja kiiresti vabaneda, kasutades selleks sünteetilisi putukamürke, mis on aga sageli nii tõrjutavale lülijalgsele kui ka kõigile teistele elusorganismidele, sh inimesele, toksilised. Lisaks lagunevad mitmed pestitsiidid looduses väga pikka aega ning nende laguproduktid on esialgsest sageli veelgi mürgisemad. Loodusesse viidud putukamürgid võivad mõjutada kogu toiduahelat, sest toksilised ühendid püsivad taimes ja mullas aastaid. Kui näiteks mõni röövtoiduline putukas sööb ära putukamürgiga kokku puutunud männikärsaka, saab ka tema mürgitatud. „Oma uuringutes leidsime, et piisab üliväikestest insektitsiidikogustest 31


32

FOTO: ERAKOGU


ja madalatest kontsentratsioonidest, et see mõjutaks pöördumatult näiteks jooksiklaste käitumist. Igal teol on tagajärg. Kui viime pestitsiidiga töödeldud okaspuutaime metsa, siis mõjutab see tervet toiduahelat, alates männikärsakast kuni kasvõi rebase või kotkani välja,“ nentis Sibul. Niisiis püütakse tänapäeval liikuda selles suunas, et keskkonda ladestuvad insektitsiidid või nende laguproduktid jääksid üldse metsa ja loodusesse viimata ehk puutaimi tuleks männikärsakate eest kaitsta keskkonnasäästlike tõrjevõtetega või biopestitsiididega. Kõige parem viis, kuidas männikärsakaid taimedest eemal hoida, on takistada neid tundmast taime lõhna, kuna männikärsakas leiab taime just taimest lenduvate lõhnaühendite abil. Tulevikus võiks Sibula sõnul kinni katta kogu taimi ümbritsev lõhnafoon, sest siis ei leia putukas toidutaime lihtsalt üles. Tänapäeval on kõige keskkonnasäästlikumaks tõrjeabinõuks muutunud nn mehhaanilised kaitsebarjäärid taime ja putuka vahel. Selleks võib olla näiteks paberist või bioplastist torbik, mis pannakse istutamise ajal taime ümber. Kõige uudsem ja efektiivsem võimalus, mis noortele puutaimedele männikärsaka eest kaitset pakub, on aga taimede tüvekeste liimi ja kvartsliiva või ka biovahakihiga katmine. See on vähem töömahukas kui kaitsetorbikute kasutamine, sest taimede liimitamine ja vahatamine tehakse ära juba enne taimede metsa viimist. Samas on nende kaitsevahendite kasutamine keskkonnasäästlik, sest liim ja vaha lagunevad looduses kiiresti ning toksilist mõju neil taimele ega looduskeskkonnale pole. Ka Eesti metsades kasutatakse üha rohkem männikärsakate kahjustuse vältimiseks liimi või vahaga kaetud okaspuutaimi. RMK on aga tänaseks

täielikult loobunud sünteetiliste pestitsiidide kasutamisest metsas.

Ivar Sibul metsaomanikke õpetamas.

TEADUS, MIS LEIAB KOHE RAKENDUST Sibul tõdeb, et teadust tehes tuleb rohkem mõelda sellele, et tulemus ka praktikasse jõuaks. „Me peame üha enam mõtlema selle peale, et teadusel oleks otselink majandusse. Samas, arukalt uurimisprojekti planeerides ja seda ellu viies saab rakendusteaduse kõrval alati ka väärtuslikke baasteadmisi. Lihtsalt öeldes, iga hästi tehtud uurimisprojekt annab ühelt poolt rahastajale rohkelt uudset ja väärtuslikku teadmist, mille rakendamine muudab ettevõtte tegevuse efektiivsemaks, ning samas annab olulise panuse ka alusteadusele.“ Muidugi algab teaduses kõik

IGA METSATEADLAST PEAKS HUVITAMA ALATI KA SEE, MIS LAIEMALT METSA- VÕI LOODUSTEADUSES SÜNNIB.

ideest. Sibula sõnul tuleb palju kasuks lugemine ja mitte ainult oma kitsama uurimisteemaga kursis olemine. „Iga metsateadlast peaks huvitama alati ka see, mis laiemalt metsavõi loodusteaduses sünnib.” Sibula teaduslikku silmaringi on avardanud ka aastakümne pikkune toimetajatöö rahvusvahelises teadusajakirjas Forestry Studies. Samuti on head ideede allikad rahvusvahelised teaduskonverentsid, eriti suured teaduskongressid, kus teemadering lai ning arvukalt huvitavaid ettekandeid. „Oma hüpoteesile kinnituse või teadusküsimusele vastuse leidmine ongi see ahhaa-efekt, mis paneb ühe õige teadlase silma särama! Teadlane tahab ju igal hommikul ootusärevalt uurimislaborisse tulla, sest midagi on pooleli ning midagi võib juhtuda.” 33


FOTOD: KRISTJAN PRAKS

TEADUS

KLIINIKU UUS APARATUUR TÕHUSTAB VÄIKELOOMADE UURINGUID MARI-LIIS KOEMETS

Möödunud sügisel täienes maaülikooli väikeloomakliiniku aparatuur patsientide jaoks olulise seadmega. Uut diagnostikavahendit kompuutertomograafi on praeguseks kasutatud juba mitme ortopeedilise probleemi tuvastamiseks, arvutiga ühendatud röntgenaparaadi kasutusvõimalused on aga tunduvalt laiemad. Aparaadist andsid ülevaate kompuutertomograafia meeskonna liikmed dr Valentina Tiškina, dr Liisa Uusaed ja dr Reelika Kruuda.

K

ompuutertomograafiga luuakse patsiendist kihilised ja ruumilised kujutised. Nende põhjal saab uurida organismis tekkinud kõrvalekaldeid, mille tõttu on loomad haigestunud. Loomaarst dr Tiškina sõnul võimaldavad uue seadmega tehtud protseduurid uurida nii luustikku, liigeseid kui ka kinnitu-

34

vaid lihaseid, hinnata kasvajate ulatust ning siirete olemasolu, siseorganite kahjustusi ja kõrvalekaldeid, traumadest põhjustatud kahjustusi, nende ulatust ja mitmeid teisi haiguslikke seisundeid. „Vaid neuroogiliste probleemide korral on magnetresonantstomograafia (MRT) parem ja tundlikum vahend,“ lisas Tiškina.

Lisaks väikestele loomadele võimaldab loomakliiniku aparatuur visualiseerida ka näiteks suuremaid koeri. Tiškina sõnul võib nende puhul muidugi juhtuda, et terve keha ühele skaneeringule ei mahu. „Kui meil on vaja uurida varbaid ja õlgu, tuleb vahepeal looma asendit muuta ning teha kaks pilti. Kahjuks sõltub ruumi suurusest ka


masina suurus ning hobust meil võimalik uurida ei ole,“ põhjendas dr Uusaed. Röntgeni ja ultraheliga võrreldes võimaldab kompuutertomograaf näha asju, mida muidu nii kergelt ei tuvastaks. Näiteks on see väga hea vahend maksašundi ehk anomaalsete veresoonte uurimiseks kõhuõõnes, nende leidmine ultraheliga on äärmiselt keeruline, kirjeldas Uusaed. Samuti on hea näide liigeste visualiseerimine igas vaates ja iga nurga alt ning nägemine liigese sisse. Tiškina lisas, et kompuutertomograafiat on kasutatud juba päris mitmetel patsientidel. „Enamasti küll ortopeediliste, kuid ka sisehaiguste ning erakorralise meditsiini traumade tuvastamiseks.“ Protseduuri ajal on loom sedatsoonis või anesteesias, olenevalt sellest, kas protseduuri ajal on vaja kontrollida looma hingamist. Oluline on, et loom oleks liikumatu. Esmalt paigaldatakse kanüül ning viiakse patsient unne, vajadusel paigaldatakse ka trahheasse toru,

mille kaudu manustatakse hapnikku ja anesteetilist gaasi. Järgmise sammuna valitakse loomaarsti sõnul välja koht, mida visualiseerida, ning seadistatakse masin selle järgi valmis. Lõpuks toimub skaneerimine, mis võtab aega keskmiselt paarkümmend sekundit, olenevalt sellest, kui suur osa kehast tuleb läbi valgustada. „Kuna protseduur toimub eranditult sedatsioonis või üldanesteesias, kaasnevad sellega paratamatult ka riskid.“ Seetõttu on esmalt oluline hinnata, kas kompuutertomograafia kasutamine on patsiendi puhul vajalik või mitte. Sellegipoolest on menetluse masinaga läbiviimine kogu protsessi juures kõige lihtsam osa. Teadmised anatoomiast, patoloogiast ja erinevatest haigustest on väga olulised kõrvalekallete tuvastamiseks, mis toimub alles siis, kui protseduur kui selline on lõppenud. „Kuna kujutiste läbivaatamine, muutuste hindamine ja tulemuste tõlgendamine võtab aega, ei ütle me omanikule kohe ka looma diag-

Paremal: Kompuutertomograafias on väga oluline looma õige asetamine. Vasakul: Protseduuri vältel jälgivad abilised looma elulisi näitajaid.

35


Arvutisse ilmuvad kompuutertomograafias saadud kujutised, mis aitavad loomaarstidel tuvastada kõrvalekaldeid

noosi. Tulemused teatame keskmiselt 3–5 tööpäeva jooksul. Muidugi on erandiks erakorralised ja kriitilised patsiendid, kellel esineb sageli hulgivigastusi. Nende loomade puhul sõltuvad ravi ja edasised protseduurid võimalikult kiirest tagasisidest,“ lisas Tiškina. Tihti saadetakse pildid interpretatsiooniks spetsialistidele, kelle teenuse tellimine kiirkorras võtab aega kuni kolm tundi. „Lõppkokkuvõttes on see aga oluliselt säästvam kui kogu looma pildistamine röntgenmasinaga

KUNA TEGEMIST ON KÕRGEKVALITEEDILISE PILDIDIAGNOSTIKAVAHENDIGA, PARENDAB SEE LÕPPDIAGNOOSI PANEMISE VÕIMEKUST.

ning sellele lisanduv ultraheliuuring,“ sõnas dr Kruuda. Kui inimeste puhul võib skaneerimine tõsta vähiriski, ei ole loomade eluiga nii pikk, et seda ohtu tekiks ja kasvajali36

sed muutused välja areneks. „Sageli on omanikel ka valearusaam, et kui protseduur loomaga ette võetakse, saame sealt kindlasti lõppdiagnoosi. Teatud juhtudel aitab kompuutertomograafia aga ainult muutuse või kolde leida, millele peab järgnema analüüside võtmine, et jõuda diagnoosini,“ rääkis Kruuda. Selge on see, et kompuutertomograafia uuringuga ühtegi looma terveks ei ravi. Kuna tegemist on aga kõrgekvaliteedilise pildidiagnostikavahendiga, parendab see lõppdiagnoosi panemise võimekust, võimaldades kiiremini õige raviga alustada. Väikeloomakliiniku kompuutertomograafia töörühma kuuluvad arstid nii sisehaiguste, ortopeedia, erakorralise meditsiini kui ka stomatoloogia valdkonnast. Samuti on oluline kliiniku insener, kes abistab arste masina viperuste korral. Põhitöörühma kuulub kokku kuus inimest.


ROHELINE PEALKIRI ÜLIKOOL

KEVADSÜNDMUSED ROHELISES ÜLIKOOLIS 10. APRILL TERVISEPÄEV kell 11.00–16.00 maaülikooli peamajas Käes on aeg väljuda rutiinist ja mõelda oma tervisele. Töötajatele mõeldud tervisepäeval avaneb võimalus osaleda messil, et mõõta oma tervisenäitajaid ning tutvuda tervist edendavate toodetega. Lisaks kuulame põnevaid loenguid vaimsest tervisest ja toitumisest ning kepikõnnist.

15. APRILL–21. APRILL ROHELISE ÜLIKOOLI NÄDAL 15. APRILL RATTAD KORDA kell 14.00–17.00 Ratas endiselt kuurist välja võtmata – ON AEG! Maanteeameti ja Tartu Ekperimentaalse Jalgrattatehasega (TERT) koostöös aitame teha ratastele korraliku kevadhoolduse. Juhendajate abiga on võimalik rattale paigaldada nii uued tuled, kell kui ka esi-, taga- ja kodarahelkurid. Samuti aitame reguleerida pidureid, õlitada ketti ja pumbata täis kummid. 17. APRILL JÄÄTMEPÄEV kell 13.00 mõisamajas Jäätmepäeval räägime, miks on vaja sorteerida prügi ning mis sellest edasi saab. Jäätmekäitluse müüte ja telgitaguseid selgitab Rainer Pesti Ragn Sellsist. Oma kogemusi tutvustab Tartu Loodusmaja. Jagame infot ka EMÜ jäätmekäitluse kohta. 18. APRILL TALGUPÄEV „KRAAMI JA KAUNISTA!“ kell 12.00–15.00 maaülikooli linnakus Nagu igal kevadel, ootavad talvest rääma jäänud nurgatagused koristamist ja uued lilled istutamist. Nii üliõpilased kui töötajad on oodatud kevadisele talgupäevale, et ühiselt korrastada ja kaunistada maaülikooli ümbrust. Võta kolleegid ja sõbrad kaasa ning teeme koos ühe õues töötamise päeva. Usinatele talgulistele pakutakse suppi ja pirukat! 15. APRILL–29. APRILL KAPID KORDA Too oma üleliigsed asjad Metsamajja A-korpuse sissepääsu juures olevasse klaasauditooriumi 1A40. Kogume kokku terved ja kasutuskõlblikud esemed ning annetame koos Uuskasutuskeskusele, kes toimetab asjad abivajajateni. Nii säästame keskkonda, hoolime meie ümber olevatest inimestest ning teeme kodu korda! Oodatud on puhtad, terved ja kasutuskõlblikud riided, jalanõud, aksessuaarid, nõud, mänguasjad, raamatud, hobivahendid, muusika/filmid. 15. APRILL – 16. MAI LIIKUMISKONKURSS „IGA KILOMEETER LOEB!“ Juba traditsiooniks saanud liikumiskonkurss tuleb ka sel kevadel. Eesmärk on propageerida liikumist jalgsi ja/või jalgrattaga nii kooli ja tööle liikudes kui ka vabal ajal. Ootavad magusad auhinnad! KUNI 29. MAINI DOKUMENTAALFILMIDE ÕHTUD Igale filmile järgneb põnev arutelu külalisesinejatega. Kõik sündmused on osalejatele tasuta. Lisainfo Facebookist ja maaülikooli sündmuste kalendrist. OOTAME OSALEMA! 37


TEATED

DOKTORITÖÖ UURIS SÄÄSTVA TURISMI VÕIMALIKKUST IDA-EUROOPAS

J

aanuaris kaitses Sergey Kase väitekirja teemal „Virtuaalreaalsus toetamas jätkusuutlikku turismi: Ida-Euroopa kogemused. Virtual reality in support of sustainable tourism. Experiences from Eastern Europe.“ Töös uuriti, kuidas tajuvad huvirühmad säästvat turismi ja selle planeerimispraktikate parendamist virtuaalse reisimise abil. „Säästva turismi areng võiks vähendada nii looduskeskkonnale kui kohalikule kultuurile tekkivat kahju, mille põhjustab füüsilise infrastruktuuri, nagu teed, rajad ja hooned, rajamine,“ rääkis Kask. Tema sõnul on üks lahendus just virtuaalne reisimine, kuna nii oleks turistidel võimalik muljeid koguda ilma sihtkohta füüsiliselt külastamata.

Tööst selgus, et virtuaalne reisimine on enam aktsepteeritav inimestele, kelle reisimise põhieesmärk ei ole elamuse saamine ja kes ei tunne puudust kokkupuutest loodusega. „Pigem eelistavad sellist reisimist need, kes hindavad mugavust, samuti vanemaealised inimesed.“ Detailsus, intuitiivne kasutajaliides ja objektide täpne valimine kolmemõõtelise visualiseerimise jaoks on seevastu märksõnad, mis teenivad kvaliteetse säästva turismi planeerimise eesmärki. „Virtuaalse reisimise võimalusi tuleks arendada. Virtuaalne turism võib olla kasulik nii piirkonna väärtuste esiletoomiseks, näiteks Piusa puhul, kui ka olla visiitkaart inimestele, kes on huvitatud piirkonna külastami-

sest. Lisaks on see hea võimalus tekitamaks laiemat arutelu turismi arenguplaanide üle, kaasates seejuures ka tavainimesi, kes on arengustrateegiate koostamisel sageli passiivsed.” Veel on oluline edendada keskkonnaharidust, lisas Kask. Seega võiks tema sõnul edaspidine uurimistöö välja selgitada, kas virtuaalne reisimine reaalsetes sihtkohtades, mille taluvusvõime on ületatud, võiks tuua kasu loodushoiule ning olla vahend, millega tõsta turistide teadlikkust turismi sotsiaalsetest ja keskkonnamõjudest. Doktoritöö juhendajad on Eesti Maaülikooli professor Tiiu Kull ja teadur Kati Orru ning oponent dr Kathryn Ann Velander (Napier University Edinburgh).

DOKTORITÖÖ UURIS SAASTEALLIKAID EESTI LINNADES

M

ärtsis kaitses Marek Maasikmets väitekirja teemal „Inimtekkeliste peenosakeste eriheidete määramine õhuemissioonide ja tervisemõjude hindamiseks. Determination of emission factors from anthropogenic particle sources for air emission and health impact assessment.“ Töös uuriti tähtsamate saasteallikate peenosakeste (PM) heitkoguseid kodumajapidamiste kütmisest, sõidukirehvide ja teekatete kulumisest pärinevaid PMe ning loomakasvatusest emiteeritavaid PMe ning olulist eeldusainet (NH3). Selgus, et saasteainete eri-

38

heidete täpsus mõjutab suurel määral tervisemõjude hinnangute täpsust. „Kohalikest saasteallikatest mõjutavad Tartu linnas õhukvaliteeti enim kohtküte ja liiklus, samas kui loomakasvatuse otsene mõju on marginaalne. Sekundaarsete osakeste mõju vajab aga edasist uurimist. Samuti on piiriülesel õhusaastel oluline mõju PM saastetasemete tekkel,“ rääkis Maasikmets. Maasikmetsa sõnul näitasid PMist tuleneva õhusaaste tervisemõjude hindamised viies Eesti suuremas linnas seda, et välisõhus sisalduv PM võib lühen-

dada eluiga keskmiselt kuni 13 kuud. „Lisaks selgus mõõtetulemustest, et kodumajapidamiste küttekolded võivad olla märkimisväärsed toksiliste ühendite saasteallikad ning nende sisaldus kasvab märkimisväärselt, kui lisaks puidule põletatakse koduahjudes ka olmejäätmeid.“ Doktoritöö juhendajad on professor Valdo Kuusemets, dr Erik Teinemaa (Eesti Keskkonnauuringute Keskus) ja dotsent Hans Orru (Tartu Ülikool) ning oponent dr Heikki Junninen (Helsingi Ülikool/Tartu Ülikool).


IN MEMORIAM

TIIT PAAVER

FOTO: LAURI KULPSOO

R

aske haigus viis 10. märtsil meie seast 66-aastase geneetiku ja kalandusteadlase, Eesti Maaülikooli emeriitprofessori Tiit Paaveri. Paaver sündis 9. augustil 1952. aastal Tartus. Ta lõpetas 1975. aastal Tartu Riikliku Ülikooli geneetika erialal ning kaitses 1980. aastal bioloogiateaduste kandidaadi kraadi Leningradi Riiklikus Ülikoolis biokeemilise geneetika alal. Looduse juurde tõid Paaveri bioloogist ema ja akadeemikust isa. Eriline roll tulevase professori maailmapildi kujundamisel oli 1974. aastal Tartu ülikooli tudengite loodud teoreetilise bioloogia ringi koondunud sõpruskonnal. Paaver töötas kuni 1990. aastani teadurina, vanem- ja juhtivteadurina Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi Võrtsjärve Limnoloogiajaamas, kus tema uurimisteemad olid seotud kalade geneetikaga. Väga oluline osa Paaveri tööalasest karjäärist oli seotud Eesti Maaülikooliga, kus ta aastatel 1990–2014 juhtis kalakasvatuse osakonda (praegune vesiviljeluse õppetool) ning töötas dotsendi ja professorina. Tema uurimistöö valdkondadeks olid sel perioodil kalade ja vähkide bioloogia ning kasvatustehnoloogiad, samuti Eesti kalafauna ja kalanduse ajalugu. Ta publitseeris rohkem kui 70 populaarteaduslikku ja tea-

dusartiklit ning oli mitmete monograafiate, õpikute ja käsiraamatute autor või kaasautor. Tema juhtimisel käivitati EMÜs kalakasvatusalane õpe ning tema juhendamisel ja kaasjuhendamisel kaitsti viis doktoritööd ning üle 30 diplomi-, bakalaureuse-, magistri- ja teadusmagistritöö. Paaver osales aktiivselt ka teadusorganisatsioonilises ja -administratiivses tegevuses: ta oli Eesti Teadusfondi nõukogu liige ja selle põllumajandusteaduste ekspertkomisjoni esimees, Eesti Vabariigi teaduspreemiate komisjoni liige, EMÜ nõukogu

liige, EMÜ põllumajandusteaduste doktoritööde kaitsmiskomisjoni esimees, Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liidu asutajaliige ja juhatuse liige. Teda tunnustati Eesti Vabariigi teaduspreemiaga (2003) ja Valgetähe IV klassi ordeniga (2010). Paaveri särav ja äärmiselt laia silmaringiga isiksus, tema heatahtlikkus, sõbralikkus ja avatus jäävad alati meiega. Jagame tema lähedaste leina raske kaotuse puhul. Vesiviljeluse ning hüdrobioloogia ja kalanduse õppetoolide nimel prof. Riho Gross 39


SÜNNIPÄEVAÕNNITLUSED* APRILL

MAI

7. APRILL ANTS-HANNES VIIRA – 40 MSI direktor

2. MAI MERIKE NORMANN – 60 Kinnisvaraosakonna valvur

15. APRILL KUULO KALAMEES – 85 PKI peaspetsialist

3. MAI UNO SILBERG – 55 MSI dotsent

21. APRILL HARLI JÜRGENSON – 50 MMI dotsent INDREK KERES – 45 PKI lektor

4. MAI PIRET RAUDSEPP – 40 VLI nooremteadur/lektor

22. APRILL EHA JÄRV – 65 VLI vanempreparaator KARL ZEIGO – 60 Kinnisvarahaldur JOANNA TAMAR STORIE – 55 PKI spetsialist 23. APRILL ANDRES SATS – 40 VLI nooremteadur 24. APRILL MARI-LIIS STIMMER – 30 Loomakliiniku loomaarsti abiline 27. APRILL KARL RUUS – 60 Kinnisvaraosakonna nik-elektrik

teh-

30. APRILL EHA KRUUS – 45 PKI teadur ANETTE TOODO – 20 Loomakliiniku klienditeenindaja

5. MAI MAILI LEHTPUU – 30 PKI laborant 7. MAI DAVID RICHARD ARNEY – 55 VLI professor KAARI REIMUS – 30 VLI loomaarst 9. MAI ILLIMAR ALTOSAAR – 70 PKI külalisõppejõud 10. MAI AHTO LEITU – 35 Info- ja kommunikatsiooniosakonna spetsialist 12. MAI MARET PRITS – 70 MSI lektor REET NURMLA – 60 MSI assistent 13. MAI PIIA PÄÄSO – 45 Polli Aiandusuuringute Keskuse juhataja VAHUR ROONI – 30 TI nimetatud nooremteadur

14. MAI LIIS KIVILA – 30 Õppeosakonna spetsialist 15. MAI RAGNE RAGEL – 25 Loomakliiniku loomaarsti abiline 21. MAI LI SEPPET – 55 Raamatukogu peabibliograaf NATALJA MOLODID – 30 Loomakliiniku puhastusteenindaja 24. MAI KÜLLI HOVI – 50 TI lektor 25. MAI JAAK JAANISTE – 75 TI emeriitdotsent SIGRID TOOMING – 60 Keelekeskuse lektor 27. MAI REIMO LUTTER – 30 MMI teadur MARGRET JÜRISON – 25 PKI nimetatud nooremteadur 28. MAI ERWAN YANN RAUWEL – 45 TI nimetatud professor 29. MAI TRIIN TEESALU – 55 PKI spetsialist

*Ajakirjas õnnitleme ülikoolipere väärikamaid juubilare.

Profile for emu95

Ajakiri Maaülikool märts 2019  

Vastutav väljaandja: Risto Mets Toimetaja: Mari-Liis Koemets Keeletoimetaja Eve-Liis Abroi Küljendaja Kristin Hansen

Ajakiri Maaülikool märts 2019  

Vastutav väljaandja: Risto Mets Toimetaja: Mari-Liis Koemets Keeletoimetaja Eve-Liis Abroi Küljendaja Kristin Hansen

Profile for emu95
Advertisement