Page 1

EESTI MAAÜLIKOOLI AJAKIRI MÄRTS 2018 NR 9

Tiia Ariko: lehmakooli kuvand on müüt Tippgeneetika aitab karja parandada

Põmm! #letsgolahemaa

Maaülikooli toidulabor tegi uksed lahti

Lastele sirguvad mastimändide salud


FOTO: ANDRI KÜÜTS

TOIMETUS PEALKIRI

METSANDUSHÜSTEERIAST EI VÕIDA MITTE KEEGI

RISTO METS MAAÜLIKOOLI TURUNDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIOSAKONNA JUHATAJA KOHUSETÄITJA

T

ähelepanu, Toompead rünnatakse! Nende sõnadega kutsus toonane Eesti NSV valitsusjuht Edgar Savisaar 1990. aasta maikuus läbi raadio otse-eetri eestimaalasi appi, kui Interrinde organiseeritud rünnak iseseisvumispüüdeid alustanud veel olematu riigi vastu oli murdnud Toompea lossi õuele. Parafraseerides sedasama kuulsat raadiopöördumist täna, võiks seda lugu alustada tõdemusega, et teadlast rünnatakse. Täpsemalt metsateadlast, kes seni on olnud oma ringkonnas kõigiti lugupeetud inimene ning saanud neutraalselt uurida loodust ja anda teadmistel põhinevaid soovitusi,

kuidas metsi säästlikult korraldada ja majandada. Ühtäkki on kõik teisiti. Teatud ringkonnad on tõmmanud piltlikult öeldes sae käima ning kogu aastakümnete käigus kogutud tarkus on justkui hüljatud. Kui teadlane püüab asju omasel rahulikul ja kaalutletud moel selgitada, saab ta kusagilt kohe vastulöögi. Kuni selleni välja, et tema uurimistöö pannakse kahtluse alla. Tavainimese jaoks on alles jäänud mingi sasipundar, kus pole palju tõsiseltvõetavaid fakte, küll aga tohutu hulk arvamusi, kujutelmi ja emotsioone. Tahaks Savisaare kombel kutsuda abi. Kui vaid teaks, keda appi kutsuda.

Vestlesin hiljuti sel teemal kommunikatsiooniasjatundja Raul Rebasega. Konkreetset soovitust ei andnud ka tema, kuid ta tõdes, et pall on maaülikooli käes. Mis on see pall, teab teadlane ja maaülikool ilmselt isegi. See on tugev praktika, teadustöö ja tarkus. Ka värav, kuhu me palli soovime suunata, paistab kätte. Selleks on ühiskonnas suurem teadmine ja mõistmine. Oma tarkuse levitamises tuleb olla järjekindel ja küllap õnnestub varem või hiljem mööda hiilida ka isehakanud väravavahtidest, kes ei kaitse mitte väravat, vaid kelle eesmärk on pall lööjale võimalikult valusasti tagasi lüüa.

Eesti Maaülikooli ajakiri Ilmub kord kvartalis; aadress Fr. R. Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu; telefon 731 3044; tiraaž 800; trükk Ecoprint AS; koduleht www.emu.ee; Facebook www.facebook.com/maaylikool; Instagram maaylikool Vastutav väljaandja Risto Mets; risto.mets@emu.ee toimetaja Mari-Liis Koemets, mari-liis.koemets@emu.ee; keeletoimetaja Eve-Liis Abroi; küljendaja Kristin Hansen. Ajakirjas ilmunud artiklid ja fotod on autoriõigustega kaitstud. Toimetusel on õigus lugusid toimetada ja lühendada. ­Kaanefoto RMK

2

Järgmine ajakirja number ilmub 2018 suvel.


SISUKORD

SISUKORD

4

UUDISED Maaülikooli professoreid tunnustati Valgetähe IV klassi teenetemärgiga

30

5 6 7

UUDISED Maaülikooli toidulabor tegi uksed lahti

33 35

8

ÜLIKOOL Maaülikool innustab teadlasi kirjutama eesti keeles

9

UUDISED Maaülikooli roheala saab uue kuue UUDISED Männikuid kahjustav punavöötaud võib pärit olla hoopis Euroopast

ÜLIKOOL Lastelaste jaoks sirguvad mastimändide salud

10 20

PERSOON Tiia Ariko: Lehmakooli kuvand on müüt SELTS Uus selts kannustab majandusõpet lennukate ideedega

22

DUELL Vastamisi Toomas Timmusk ja Marek Uri

24

TUDENG Maastikuarhitektid loovad ühikate vahele tudengite Meka

26 28

TEADUS Tõuaretajad edendavad embrüosiirdamisel põhinevat veisekasvatust

TEADUS Kelle kätes on teadus? ROHELINE ÜLIKOOL Tervisepäev seab keskmesse töötajate heaolu ja töövõimekuse

38 40

TEATED Kaitstud doktoritööd TEATED Sünnipäevad

8 10 24

TUDENG Põmm! #letsgolahemaa

NAABRIL KÜLAS Ülikooli vana peamaja päästis waldorfkooli kitsikusest

30 3


UUDISED

MAAÜLIKOOLI PROFESSOREID TUNNUSTATI VALGETÄHE IV KLASSI TEENETEMÄRGIGA

E

esti Vabariigi 100. sünnipäeva eel andis president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid tänuks 166 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud kogu Eesti elu paremaks. Tänavu said Valgetähe IV klassi teenetemärgi teiste seas Eesti Maaülikooli professor ja metsateadlane Andres Kiviste ning emeriitprofessor ja mahepõllumajanduse edendaja Anne Luik. „Teenetemärgi andmine tähendab, et uurija tööd on märgatud, kuid sedagi, et lootused töö osas on suured,“ rääkis maaülikooli professor Andres Kiviste. Ta lisas, et see on tunnustus kogu metsauurimise valdkonnale. Kiviste sõnul ootab ühiskond puhkenud metsateemalises diskussioonis metsauurijatelt argumenteeritud seisukohti ja usaldatavaid arengustsenaariume erinevate metsapoliitiliste otsuste jaoks. Rääkides põhimõtetest, mida Kiviste on oma elus ja töös alati

järginud, tõi professor välja, et tema jaoks on oluline hinnata uurimisgrupi sisest koostööd, et igaüks saaks panustada oma tugevamate oskustega. „Samas soovin toetada ka igaühe initsiatiivi ja vaba arengu võimalust. Arvan, et mõistlik tasakaal nende äärmuste vahel on võimalik. Seega püüdkem üksteist rohkem mõista ja üksteisega arvestada!“ Emeriitprofessor Anne Luik sai teenetemärgi eelkõige panuse eest Eesti mahepõllumajandusse. Ta on aastaid uurinud, kuidas tõsta mulla viljakust ja vähendada taimekaitsevahendite kasutamist, et toidutootmine põllumajanduses oleks kestlik ja keemiavaba. „See oli üllatus,“ tõdes emeriitprofessor. „Loomulikult on tore, et mahepõllumajandust on märgatud, sest enamasti ei ole see domineeriv suund. Minu arvates on aga tänases päevas väga oluline mõelda, kuidas me loodusega sina peale saaksime ja enam selle reeglite järgi oskaksime

talitada,“ lisas ta. Luige sõnul on Albert Schweitzeri põhimõte „aukartus elu ees“ täna veelgi päevakajalisem kui varem, kuna inimese mõju loodusele on muutunud suuremaks. „Inimesed on teadlikumad, kuid ei toimi teadlikumalt. Kuigi me arvame, et tehnoloogiad toimivad meie kasuks, seda toimuda ei saa, kui me loodusega ei arvesta.“ Ta lisas, et Eestil on suur potentsiaal, kuna meie asustustihedus on väiksem ning loodust on alles rohkem kui mujal. „Võiksime olla eeskujuks – väike ja tubli, hoidev ja arvestav. Esmase kasu saamine tuleks tagaplaanile seada ning leida lahendus, mis tagaks elu nii meile kui ka kõigile teistele organismidele. Kogu Eestimaa hoidmine algab meist endist.“ Teenetemärgid on tunnustus saajatele nende sihikindluse eest oma tegevuses ning lojaalsuses põhimõtetele, millele toetub kaasaegne Eesti.

MAAÜLIKOOLI TEADLASTE KORRALDATUD KONVERENTS SAI KÕRGE TUNNUSTUSE

T

allinnas Filmimuuseumis peetud üritusel Aasta konverentsitegu 2017 kuulutati välja mullused parimad. Üks kahest peaauhinna saajast oli maaülikooli teadlaste korraldatud Euroopa Loomakasvatuse Föderatsiooni (EAAP) 68. aastakonverents. Korraldusmees-

4

konna eesotsas oli professor Haldja Viinalass. Teise konverentsiteo auhinna sai Euroopa Liidu Digisummit. Euroopa Loomakasvatuse Föderatsiooni aastakonverentsi peeti mullu augusti lõpus Tallinnas ja sellest võttis osa 1032 eksperti 52 riigist. EAAP aasta-

konverents on loomakasvatuse ning sellega seotud valdkondade Euroopa suurim konverents ning üks suurimaid ja mõjukamaid teaduskohtumisi ka kogu maailma mastaabis. Lisaks EMÜ teadlastele aitasid suursündmust korraldada maaeluministeerium ning


UUDISED veterinaar- ja toiduamet. Professor Haldja Viinalassi kinnitusel toimusid konverentsi viie päeva jooksul teadussessioonid, ekskursioonid Eesti parimatesse loomakasvatusettevõtetesse ja ka sotsiaalsed üritused. «Tõestasime nii iseendale kui

Euroopa kolleegidele, et saame sellise suurürituse korraldamisega suurepäraselt hakkama sobiliku konverentsikeskuse puudumise kiuste,» lausus Viinalass. „Üheksa paralleelsessiooni toimusid üheaegselt Nordea Kontserdimaja saalis

ning kaheksas Apollo ja Artise kinosaalis. 300 posterettekande eksponeerimise ruum ehitati Solarise keskuse parklasse, kus postritega tutvumiseks organiseeriti temaatilised ringkäigud audiogiididega,“ selgitas ta.

MAAÜLIKOOLI TOIDULABOR TEGI UKSED LAHTI

E

esti Maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetoolis avati Eestis unikaalne laborikompleks, mis võimaldab tudengitel õpitut kohe praktiliselt ellu viia ja esmakordselt kasutada tootearenduses väga väikeseid tooraine koguseid. Maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli dotsent Ivi Jõudu sõnul on uus laborikompleks ainulaadne

Eestis, kuna ühe tervikuna töötavad koos lisaks uuenenud mikromeiereile ka lihatehnoloogia, jookide, pagari- ja kondiitritoodete tehnoloogia ning teadusuuringute laboratooriumid. Väiksemas mõõdus laboriseadmed võimaldavad kasutada ka tavapärasest väiksemaid tooraine koguseid. „See annab suurepärased võimalused õppetöö ja täienduskoolituste ning teadus- ja rakendusuuringute,

sealhulgas tootearenduse läbiviimiseks toiduainete tehnoloogia valdkonnas,“ rääkis Jõudu. Jõudu lisas, et mikrobioloogia laboreid on täiendatud molekulaarse mikrobioloogia ning fermenteerimise protsesside läbiviimise seadmetega. „Uued seadmed võimaldavad nii erinevaid toiduaineid kui ka protsesse süvitsi uurida,“ täpsustas ta.

MAAÜLIKOOLI FÜSIOTERAPEUT AITAB NELJAJALGSEID PAREMINI LIIKUMA aaülikooli väikeloomakliiniku aasta alguses avatud füsioteraapiakabinet ootab neljajalgseid patsiente vastuvõtule. Juba mõned kuud kasutuses olnud ruum on üks vähestest võimalustest Eestis aidata loomi uuesti jalgele või parandada nende hakkamasaamist igapäevaelus. Patsiente jõuab loomakliinikusse nii arsti suunamisel kui ka omanike algatusel. „Esimesed vajavad tihtipeale abi haigustest ja operatsioonidest taastumisel. Omanike alga-

tusel käivad vastuvõtul näiteks sportkoerad, et ennetada ülekoormusvigastusi,“ rääkis maaülikooli loomakliiniku füsioterapeut Ruudu Remmelgas. Tema sõnul on keeruline välja tuua loomade levinumaid probleeme, sest füsioteraapiast on kasu nii neuroloogilisel kui ortopeedilisel patsiendil, nii noorel kui vanal, nii aktiivsel kui ka diivaniloomal. Loomakliiniku ruumides loodud tingimused sobivad nii manuaalteraapiate, füüsikalise ravi meetodite kasutamiseks

kui ka terapeutiliste harjutuste sooritamiseks lemmikloomadega. Iga teraapiasse tulnud neljajalgset hindab füsioterapeut eraldi ettenähtud näitajate, näiteks liigeseliikuvuse, järgi, mis seotakse seejärel juba varasemate diagnoosidega. „Kogu ravi toimub tihedas koostöös omanike ja loomaarstidega, kes pühenduvad looma tervisele ning teevad tööd kuni looma tervenemiseni,“ lisas Remmelgas. FOTO: LEA TUVIKENE

M

5


UUDISED

MAAÜLIKOOLI ROHEALA SAAB UUE KUUE

K

uni 2. aprillini otsib maaülikool keskkonnahoidlikku, funktsionaalset ja harivat ideelahendust, mille järgi kujundada tulevane esindusala ülikooli linnakus. Konkursi auhinnafond on 2000 eurot, millega premeeritakse esikolmik. „Meie eesmärk on leida hea ruumiline kujunduslahendus, mis esindaks ülikooli põhiväärtusi, tutvustaks siin tehtavat sordiaretuslikku teadus- ja arendustööd ning oleks samal ajal mõnus õppe- ja puhkeala,“ rää-

kis maaülikooli rohelise ülikooli töörühma liige Elen Peetsmann. Konkursitöid ootab komisjon maaülikooli üliõpilastelt ning töötajatelt. Maaülikooli esindusala asub linnaku keskmes spordihoone ja metsamaja vahel ning on pindalaga ca 7000 m2. Praegu on tegemist haljasalaga, millel on isetekkeline metsamaja juurde viiv jalgrada. Ala piiravad autoja kergliiklusteed ja autoparkla. Selleks et teha kindlaks planeeritava esindusala mulla täpsed

omadused, võeti veidi enam kui kuu aega tagasi alalt mullaproovid, mille põhjal määrati laboris kindlaks mulla pH, toitainete sisaldus ja teised omadused. „Mulla omaduste tundmine on konkursil osalejate jaoks oluline, kuna sõltuvalt sellest, kas muld on happeline või aluseline, tuleb valida liigid, mis pinnases kasvavad,“ rääkis rohelise ülikooli töörühma liige Elis Vollmer. Konkursi tulemuste väljakuulutamine toimub selle aasta aprillis.

LINASTUS MAAÜLIKOOLI JA PRANTSUSE DOKUMENTALISTIDE KOOSTÖÖS VALMINUD KUREFILM

P

rantsusmaa loodusdokumentalistid esitlesid maaülikoolis Eestis esmakordselt filmi „Free like a crane. Vaba nagu lind“. Film sookure Ahja 5 rändeteest on valminud tihedas koostöös maaülikooli juhtivteaduri Aivar Leitoga. Filmi peategelane on sookurg Ahja 5, kelle Eesti sookureuurijad varustasid satelliitsaatjaga ja kelle rändetee jälgedes liiguti Eestist läbi Euroopa ja Lähis-Ida Etioopiasse. Kõigis neis maades on sookurel rahvapärimuses ja uskumustes tähtis koht, olles elu salapära ja õnne sümbol. Filmi režissöörid on Maxence Lamoureux ja Arnaud Devroute Prantsusmaalt. „Autoritel tekkis mõte filmiks, kui nad jälgisid satelliitsaatjaga varustatud Eesti sookurgede rännet veebilehel Lindude ränne,“ rääkis maaüli-

6

kooli juhtivteadur Aivar Leito. Tema sõnul on sookure Ahja 5 ligikaudu 6000 km pikk rändetee Eestist Etioopiasse olnud põnev ja unikaalne, kuna see on andnud palju täiesti uut teadusinfot liigi rände kohta. “Satelliitsaatjaga varustatud sookurgede rände jälgimine ja detailne kirjeldamine kogu Euroopa ja Põhja- ning Kirde-Aafrika ulatuses on teadusele uus. Kõige selle põhjal on meie uurijad koostanud sookurgede uue rändetee kaardi,” rääkis teadlane uuringutest lähemalt. Maaülikool toetas filmi tegemist nii rahaliselt kui ka abiga välisvõtetel Eestis. Kuigi teaduskonsultandiks oli Leito ise, tõstis juhtivteadur suure panuse eest esile EMÜ doktorandi Ivar Ojaste ja juhtivinseneri Uko Bleive ning Eesti Kotkaklubi liikme Urmas Sellise. „Filmi

tegemine kulges Eestis väga edukalt. Juba varem vaatasime koos Ojaste ja Sellisega välja sobivad sookure püügikohad ning püük ja lindude mõõtmine ning GPS/GPRS saatjaga märgistamine õnnestus hästi,“ rääkis Leito. Ta lisas, et sookure Ahja 5 pesapaiga ja pesakonna toitumislendude jäädvustamisel opereeris drooniga maaülikooli doktorant Katrin Saar. Ahja 5 liikumisi pärast pesapaigast lahkumist aitas üles võtta Eesti tuntud loodusfilmi tegija Remek Meel. „Film on nii tehniliselt kui ka loominguliselt kõrgel tasemel, mida kinnitab ka esimene saadud preemia, eripreemia loomingulisuse eest Prantsuse suurimal loodusfilmide festivalil eelmise aasta oktoobris,“ sõnas Aivar Leito.


UUDISED

MÄNNIKUID KAHJUSTAV PUNAVÖÖTAUD VÕIB PÄRIT OLLA HOOPIS EUROOPAST

K

as Põhja-Euroopa männikutes okastel järjest sagedamini esinev punavöötaudi tekitaja (Dothistroma septosporum) ikka on invasiivne patogeen Aasiast? Metsandusteadlased pole selles sugugi kindlad. Äsja rahvusvahelises eelretsenseeritavas ajakirjas Fungal Genetics and Biology avaldatud teadusartikkel otsib võimalikke ühendusi punavöötaudi Põhja-Euroopa ja Aasia populatsioonide vahel, sest nimetatud invasiivse patogeeni üheks võimalikuks kodumaaks on peetud ka Aasiat. Väga laia levikuga ja olulist majanduslikku kahju tekitava seenpatogeeni päritolu oli seni teadmata. Esimest korda avastati punavöötaud Euroopas juba enam kui sada aastat tagasi ning sellest ajast pärineb ka liigi esmakirjeldus. Eestis leiti haigustekitaja esmakordselt 2006. aastal. Varasem seene populatsioonide analüüs ei kinnitanud tema levimist Kesk-Euroopast põhja poole. Kust siis see uus seen meile saabus? Teadlased analüüsisid Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Norras, Ukrainas, Serbias ja Venemaa Euroopa-osas ehk Põhja- ja Ida-Euroopas punavöötaudi tekitaja populatsioone võrdluses Bhutani ja Kaug-Venemaa (s.o Aasia) populatsioonidega. Geneetiliselt võrreldi kokku 238 punavöötaudi tekitaja Euraasia mandrilt pärinevat algupära. Uurimistulemusi kokku võttes selgus, et kõige mitmekesisemad ja ühtlasi ka elujõulisemad

punavöötaudi tekitaja populatsioonid esinevad just Põhja-Euroopas, sealhulgas Balti riikides, Soomes, Norras, Ukrainas ja Venemaa Euroopa-osas. See viitab tugevasti võimalusele, et patogeen pärinebki just Põhja-Euroopast, mitte Aasiast, nagu seda varem oli arvatud. Üllatav ja oluline oli ka tõdeda, et punavöötaud on levinud just Põhja-Euroopast Aasiasse ja mitte vastupidi. Seni teadaolevalt on uued invasiivsed patogeenid levinud pigem Aasiast Euroopasse. Kuna Euroopa ja Aasia vahel ei tuvastatud identseid seenpatogeeni geene, siis pole tõenäoline, et haigustekitajat oleks levitanud inimene. Patogeeni levimine on ilmselt toimunud pigem looduslikult mööda Euraasias kasvavat, Atlandi ookeani Vaikse ookeaniga ühendavat metsavööndit. Punavöötaudi geneetiliselt mitmekesiseim populatsioon Põhja-Euroopas kattub hästi ka hariliku männi areaali keskmega, kus männi geneetiline mitmekesisus on kõrgem ja seega ka patogeeni väikseim mõju harilikule männile loogilisem, võrrelduna eksoot-mändide populatsioonidega. Siiski tuleb tõdeda, et patogeeni päritolu otsingud pole selle analüüsiga veel lõppenud, sest suurelt alalt Aasiast ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast võivad uued uuringud kaasa tuua uusi üllatusi. Mida annab patogeenide vastne populatsioonianalüüs metsakaitse praktikale? See annab teabe tõrjestrateegia väljatöötamise seisukohalt ülioluliste küsi-

muste nagu patogeeni mitmekesisus ja elujõulisus (need lubavad hinnata tema ohtlikkust!) ning päritolu kohta. Samuti võimaldab teadmine eristada agressiivsemaid ja/või levinumaid patogeenitüvesid. Töö tulemusena selgus näiteks, et ei ole põhjust pidada punavöötaudi Põhja-Euroopas invasiivseks liigiks ning seetõttu ei vaja kõnealune patogeen (Dothistroma septosporum) ka taimekarantiinset režiimi, s.t tema hoidmist eriti ohtlike patogeenide nimekirjas. See loomulikult ei tähenda, et punavöötaudi sümptomitega taimi võiks vabalt importida või eksportida, sest patogeeni uute geenide saabumine meile ja nende segunemine juba olemasolevatega võib tõsta patogeeni agressiivsust. Iga teadusuuring tõstatab ka uusi küsimusi. Kuidas seletada näiteks, et see – nagu selgus – omamaine patogeen pole vähemalt viimase 70–80 aasta jooksul tekitanud Põhja-Euroopas piisavalt olulisi haiguspuhanguid, et see oleks siinsetele metsapatoloogidele ja mükoloogidele silma hakanud? Kahtlemata vajab tõstatatud küsimus täiendavaid uuringuid. Ja lõpuks! Metsapatoloogid soovitavad alati eelistada eestimaiseid terveid puutaimi. Teadusartikkel valmis rahvusvahelises koostöös Eesti Maaülikooli metsapatoloogide dotsent Rein Drenkhani ja teadur Kalev Adamsoni juhtimisel. Kokku võttis uurimistööst osa 16 teadlast 11 erinevast riigist.

7


ÜLIKOOL

MAAÜLIKOOL INNUSTAB TEADLASI KIRJUTAMA EESTI KEELES

KATKEND REKTOR MAIT KLAASSENI INAUGURATSIOONIKÕNEST 23. JAANUARIL 2018. Ülikool tähendab rahvuskultuuri ja vastutust oma valdkonna arengu eest. Meie ülikool vastutab kogu elustiku eest meie maal. Mitte ainult maa, vaid ka linna jaoks. [---]

J

a kuigi ülikoolid on vanad, auväärsed ja sellest johtuvalt väljast vaadatuna ka teatud rahusadamad, pole ülikoolidel aega oodata, millal tehakse poliitilised otsused, vaid ülikoolid peavad ise võtma maast tõrviku ja valgustama teed ka pimeduses ja pimedatele. [---] Meie ülikooli vastutuse hulka kuulub ka nende inimeste õpetamine, kes pole kunagi maa- ega metsaeluga kokku puutunud ega seda ka õppinud, kuid oma elu tahaksid nad mingil ajal sisse seada hoopistükkis väljaspool linna. Mida teha ja kuidas ellu jääda, seda peamegi meie neile õpetama. [-] Mitte seadus ega poliitika tee teadust ega taga kultuuri püsimist. Seda teevad teadlased ja

8

õppejõud, seda teevad targad ja haritud kodanikud. [---] Suure unistajana on mul üks mõte, mida oleks täna siin paslik välja käia. Nimelt võiks meie ülikooli teadlased ja õppejõud avaldada Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul 100 meie valdkonna uuringuid puudutavat teadusartiklit – aga eesti keeles. Ühest küljest selgitaks see meie rahvale ülikoolis tehtavat. Teisalt sunniks see teadlasi tegelema eestikeelse terminoloogiaga. Ja kolmandaks tutvustaks see ühiskonnale teaduslikult põhjendatud seisukohti erinevates valdkondades ning lõpuks muudaks teadlaste töö oluliselt arusaadavamaks. [---] Olen kindel, et kõigil meie inimestel on mida öelda. Kuidas tundub?

Oma kõnega kutsub rektor üles kõiki maaülikooli õppejõude ja teadlasi kingituse Eesti Vabariigile. Saada oma 2018. aastal kirjutatud eestikeelse artikli terviktekst või veebiviide aadressile emupress@lists.emu.ee ning see saab kajastatud maaülikooli kodulehe EV100 teemalehel. Oodatud on nii populaarteaduslikud artiklid kui ka teadusartiklid. Kirjas märgi: - artikli eestikeelne pealiri; - autori(te) ees- ja perekonnanimi; - olemasolul artikli avaldamise kuupäev ning väljaanne. Teeme üheskoos Eesti Vabariigile kingituse!


ÜLIKOOL

LASTELE SIRGUVAD MASTIMÄNDIDE SALUD RISTO METS

I

stikud pärinevad Ootsipalu hiiglaselt, pikka aega Eesti kõrgeima männi tiitlit kandnud Riiupalu männilt ning Järvselja kuningamännilt. Et säilitada Eesti võimsaimate puude geene, on RMK ja maaülikool ühiselt juba seitse aastat istutanud nende käbidest pudenenud seemnetest kasvatatud järglasi Eesti eri paikadesse. Kokku on kasvama pandud 46 700 istikut (vt esilehte). „Selektsiooniprogramm tähendab metsadest paremate omadustega puude valimist ja nende järglaste katsekultuuridesse istutamist,“ selgitas Maaten. „Männi puhul oli meil vajalik kogus juba kultuurides olemas, aga siis leiti Eestist maailma kõrgeim harilik mänd.“ RMK nõustus ka selle puu järglaste istutamisega oma kultuuraladele. Ootsipalu oru hiiglane avastati pooljuhuslikult kaks aastat tagasi. „Pooljuhuslikult seetõttu, et tegelikult mindi mõõtma männi naabruses kasvavat kõrget kuuske,“ märkis toona RMK metsakasvataja Kaarel Tiganik. Harilik kuusk (Picea abies) osutuski Eesti uueks rekordpuuks (48,6 meetrit). See-

järel asusid maaülikooli teadlased üle mõõtma kuuse kõrval kasvanud mände ja - ennäe! - rekordeid hakkas muudkui sadama. Kohe kuuse kõrval kasvav mänd on kõrgem kui senine rekordpuu Järvseljal. Sadakond meetrit kuusest kasvava hariliku männi (Pinus sylvestris) kõrguseks mõõdeti aga lausa 46,6 meetrit ning vanuseks vähemalt 216 aastat. Nii sai Eesti endale ühe päevaga nii uue kõrgeima männi kui ka kuuse. Senist rekordit (42,4 meetrit) hoidnud Riiupalu mänd kasvab maaülikooli Järvselja metskonna aladel koos teiste väga kõrgete mändidega. Linnulennult vähem kui kilomeetri kaugusel kasvab aga kuningamänd, mis on kolmas selektsiooniprogrammi kuuluv puu. Eesti kuulsaimal männil on kõrgust 33 meetrit ja vanust umbes 360 aastat. Tüve ümbermõõt on 3,25 meetrit. Istikud kingiks saanud rektor Mait Klaassen kinnitas, et niipea, kui muld on keltsast vaba, istutab ta noored puud maha. Neist üks hakkab kasvama Võrumaal, kaks Tartumaal.

Eesti ja maailma kõigeim mänd Põlvamaal.

FOTO: RMK

Jaanuarikuisel rektori inauguratsioonitseremoonial kinkisid maaülikooli metsabioloogia teadur Tiit Maaten ja Riigimetsa Majandamise Keskuse juht Aigar Kallas rektoriametisse tagasi valitud Mait Klaassenile kolm männiistikut. „Rektor peab olema ülikooli mastimänd,“ ütles Kallas. Maaten lisas, et kingitud istikutest sirguvad kindlasti mastimännid, sest need on kolme Eesti suursuguseima männipuu järglased.

9


FOTO: LENKA BLACHOVA

PERSOON PEALKIRI

10


PEALKIRI

TIIA ARIKO: LEHMAKOOLI KUVAND ON MÜÜT MARI-LIIS KOEMETS

Kas loomakasvatus tähendab nüüdisajal üksnes siga ja lehma? Kaugeltki mitte! „Kui meil on piisavalt pealehakkamist, suudame maaülikoolist saadud teadmistega teha mida iganes,“ arutleb Eesti Maaülikooli söötmisteaduse õppetooli lektor Tiia Ariko. Kuvand, et loomakasvatusega kõrgelt ei lenda, on meedias loodud müüt. Ariko sõnul ootab valdkond särasilmseid spetsialiste, kes näevad loomakasvatuse potentsiaali ja oskavad seda kasutada. Oma õpinguid ülikoolis alustasid veterinaarmeditsiini erialal, ometi jätsid selle viimasel aastal pooleli. Miks otsustasid loobuda? Põhjus, miks ma kõigepealt läksin veterinaariat õppima, oli see, et ma olin peast täiesti hobune. Ma käisin ratsutamas nagu neiud ikka. Kusjuures see ratsutama minek oli ka lahe: mu sõbranna tegi seda juba varem ja loomulikult tahtsin mina ka. Kui läksin vanematelt küsima, kas tohin minna, siis oli ema kategooriliselt vastu, kuna see on ohtlik. Isa ütles vastupidiselt, et loomade juures ei ole veel ükski laps hukka läinud ja temalt tuli kindel nõusolek. Nii ma elasingi tallis. Kui mu sõiduhobuse varss teetanusse suri, oli minu jaoks aga kindel, et lähen loomaarstiks õppima. Umbes kolmandal kursusel sain aru, et minust ei saa head loomaarsti, sest ta tegeleb hommikust õhtuni haigete loomadega. Sa näed ainult probleeme. Minu jaoks oli viimane piisk, kui olin Pärnus praktikal ja kliinikusse toodi mootorsae otsa jooksnud saksa lambakoer, kelle esimene jalg oli ära lõigatud. Kogu see köndi amputeerimine oli nii kole. Ma veel assisteerides elustasin seda koera… Kui ma pärast seda kaks päeva järjest kodus nutsin, siis mõistsin, et selline ei saa olla minu elu.

Siiski käisin ma viienda kursuse lõpuni – tol ajal kestis õpe viis aastat. Kuid jäid ikkagi võlad ja motivatsiooni oli vähe. Samas oli tunne, et peaksin ikkagi ülikooli lõpetama, kuna nii palju aega on sellesse panustatud. Mingil hetkel pöördusin toonase instituudi sekretäri – Vassilissa (hüüdnimi) – poole, et paberid välja võtta. Tema küsis minult, miks ma loomakasvatussee üle ei lähe. Esimene mõte oli kohe: loomakasvatus, mingisugune lüpsja või? Aga siis hakkasin mõtlema, et kui ma „loomakasse“ lähen, lükkan õppelaenu maksmise ühe aasta võrra edasi. Vahepeal käisin veel Hollandis politseikoerte ning kurtide inimeste abikoerte treeneri abiliseks ning sügisel asusingi loomakasvatust õppima. Mõtlesin, et lähen vaatan, mida nad seal teevad. Esimene oli Olev Saveli loeng. Mäletan seda, kuidas ta astus auditooriumi ette ja naeratas. Nii ma siis läbisin eriala ühe aastaga. See oli lausa pöörane. Tekkis motivatsioon ja eks ma sain paljud punktid ka veterinaariast üle tuua. Näiteks oli mul kahe nädala jooksul üksteist eksamit, tegin kõik tulemusele A. Ma lihtsalt teadsin, et kui ma sel hetkel asja ära ei õpi, siis ei ole mul aega järeleksameid teha. Edasi lõpetasin magistrantuuri cum laude ning nüüd olen doktorantuuriga lõpusirgel. 11


PERSOON Mis on veterinaaria ja loomakasvatuse eriala erinevused? Mina olen praegu totaalne loomakasvatuse fänn, sest tegelikult peab hea loomakasvataja pidama loomi selliselt, et loomaarst jääb töötuks. Seega on hea loomakasvataja tegelikult kõrgeima klassi tegija. Meil on loomakasvatusel selline lehmakooli maine – õpetame lüpsjaks ja muud midagi. Tegelikult tehakse lehmalaudas tõelist täppisteadust. Lisaks veel kogu IT pool, mis järjest areneb ja täiustub. Aeg-ajalt tulevad meile õppima hobusetüdrukud, kes lähevad minema jutuga, et meil õpetatakse ainult lehma. Mina kasvatan samade teadmistega hoopis koeri! Meil õpetatakse aretuse ja söötmise aluseid, mille pealt võib hiljem merisigu kasvatada. Oluline on mõista, et sulle õpetatakse söötmist sea ja lehma näitel. Siga on monogastriline ehk ühe maoga loom, täpselt nagu inimene ja koer. Endal peab olema piisavalt taju, et neid teadmisi teiste loomade peal rakendada. Me ei ole kutsekool, me oleme ülikool. Minu kunagised tudengid on öelnud, et ainus koht, kus käsitleti normaalset poegimist, oli minu loeng. Seda, kui ilus on ühe looma normaalne sünd, loomaarstid üldjuhul ei näe. Kuid see on ju tegelikult eesmärk. Milline maine on loomakasvatusel meedias? Minu arvates on meedia loonud vale kuvandi. Palju räägitakse, et piima hind on madal ja lehmapidamine ei tasu ära, sigadega on Aafrika katku pärast jama, meie põllumajandus on halvas seisus. Ei ole see loomakasvatus välja suremas midagi! Seevastu räägitakse vähe sellest, kui palju on loo12

makasvatusel erinevaid väljundeid ja kui äge see kõik on. Tegelikult peab lihtsalt endal pealehakkamist olema. Kas sa tahad olla väiketegija laudas või minna suurelt? Kõik on võimalik. Nimeta konkreetseid ameteid, kus võiks loomakasvatuse haridusega tööle hakata. Alustame teadusest. Loomakasvatusteaduses on meil hetkel nii palju täitmata kohti. Näiteks otsitakse tikutulega järelkasvu linnukasvatusse. Lisaks seakasvatus ja lihaveisekasvatus ja miks mitte ka erinevad eksootilised loomad, sh alpakad, kelle pidamisvõimaluste uurimiseks Eesti tingimustes oleks tegelikult projekte vaja. Edasi farmijuhid. Eesti farmid on oma suuruselt ja kvaliteedilt maailma tipus. Meie tegijad käivad välismaal õpetamas. Siis mitmed söödafirmad, kus ei pea leppima lihtsalt müügitööga. Tuleb olla teadlik sellest, mida sa müüd. Jällegi kvaliteedivahe – kas oled tehniliste või ekspertteadmistega. Ka ministeeriumisse otsitakse meie valdkonna inimesi. Kõik see on loomakasvataja valdkond ja töö. Raha liigub ja paljud neist on väga kõrge palgaga töökohad. Näiteks sain ma teada ühe farmijuhataja palga, mis pani mind pikalt järele mõtlema. Need, keda eriala päriselt huvitab, kes õpivad ja päriselt kaasa mõtlevad, neil ei ole võimalik lõpetada töötuna. Pigem on see, et tublimad võetakse meil juba koolipingist ära ja nad kahjuks ei tulegi magistriõppesse, kuna töö ja palk on niivõrd head. Mida võiks maaülikool teha, et eriala kuvandit paremaks muuta? Peamiselt selgitustöö meedias

ja mis iganes üritustel, et sellest lehmakooli kuvandist lahti saada. Sellepärast mina käin ja propageerin oma koerandust. Näiteks hobuse- ja lihaveisekasvatus on praegu tõelised tuleviku teemad. Aga kui tudeng lahkub koolist teadmisega, et ta on lehmakoolist, siis on midagi valesti. Järelikult on tekkinud kommunikatsioonihäire. Kuid oma teadustöös keskendud sa lehmale? Absoluutselt! Ma uurin võimalusi kasutada piima rasvhappelist koostist biomarkerina. Esmalt tahtsin oma magistritööd teha koerte aretusest. Mul oli täiesti kindel plaan ja Haldja Viinalass oli juhendajaks räägitud, kuni Olav Kärt ja Aleksander Lember mind sõna otseses mõttes nurka surusid. Härra Aleksander Lember tuli mulle koridoris vastu ja ütles, et tahab minuga rääkida. Sel ajal oli see minu kui tudengi jaoks natuke hirmutav (naerdes). Läksin siis järgmisel päeval tema kabinetti, kus nad mind söötmisosakonda piima peale ümber rääkisid. Kui ma esimese hooga mõtlesin, et piim on üsna igav, siis ühel hetkel sain aru, kui põnev see tegelikult on. Nüüd ma siis uuringi piima rasvhappelist koostist ja seda, kuidas see peegeldab lehma ainevahetust. Vahepeal õppisin Belgias selle valdkonna tippmeeskonna juures, nad on näiteks välja töötanud mudelid, kuidas piima rasvhappelise koostise põhjal arvutada lenduvate rasvhapete osakaalu lehma vatsas. See tähendab, et kui muidu tuleks uurida vatsavedelikku, mille kätte saamine ei ole niisama lihtne, siis nüüd saab lihtsast piimaproovist määratud rasvhapete alusel tavapraktikaks täiesti mõistliku täpsu-


FOTO: ERAKOGU

PERSOON

sega tulemuse. Näiteks on selline probleem nagu piimarasva depressioon, millest tingituna lüpsab lehm piima, mille rasvasisaldus on isegi alla 2% ehk on lahjem kui poes müüdav piim. Kinnituse, et tegemist on tõesti just selle probleemiga, saan ma kohe rasvhappelise koostise numbrite pealt ära näha. Valdkonna suur unistus on saada nende näitajate määramine automaatlüpsi ja rutiinsesse kontrolli. Mina teen praegu eeltööd, et meil oleks kunagi teadmus, mida me otsime. Mitte et määrame midagi määramise pärast. Miks tekib lehmal piimarasva depressioon? Nüüd tulevad keerulised sõnad. Vatsas muutuvad küllastumata rasvhapete biohüdrogenisatsiooni rajad. Lehm elab sümbioosis vatsamikroobidega, st lehma vats on anaeroobne keskkond, mis on täiesti maailm maailmas. Väga lihtsustatult võib öelda, et tegelikult

söödame me selles maailmas elavaid mikroobe ja lehm ise sööb hoopis seal toodetud aineid. Sestap peab see olema tasakaalus ja lehmale iseloomulik. Kui söötmisega on midagi valesti – liiga palju jõusööta või on ratsioonis küllastumata rasvhappeid liiga palju – siis häiritakse seda mikroobide populatsiooni. Mikroobidele ei meeldi küllastumata rasvhapped ja nad kaotavad kiiresti nendes olevaid kaksiksidemeid. Kui mikroobid on vale ratsiooni tõttu stressis, või on nende populatsiooni

Laudas Tiiale meeldib, kuna siis saab tabelite tagant päris loomade juurde.

SUUR UNISTUS ON SAADA NÄITAJATE MÄÄRAMINE AUTOMAATLÜPSI JA RUTIINSESSE KONTROLLI.

struktuur muutunud, siis see alguses mainitud biohüdrogenisatsiooni rada muutub ja tekivad vaheühendid, mis omakorda läbi vereringe lehma udarasse jõudes pärsivad piima rasvasünteesi. 13


PERSOON Kui kaugel oled oma doktoritööga? Naisterahvalt ei küsita vanust ja doktorandilt ei küsita, kui kaugel ta omadega on (lõbusalt). Aega on erinevatel põhjustel kulunud liiga palju ja hetkel ma tegelikult ei ole isegi enam ametlikult doktorantide nimekirjas. Samas on lõpetamisplaan ikka kindel. Kui ausalt öelda, on mul päris palju asju kõrval ning aega kipub väheks jääma. Ma natuke kardan lõpetamist, sest siis on jälle üks asi tehtud. Saab küll edasi minna, aga üldiselt olen ma see inimene, kellele meeldivad protsessid. Näiteks koerte koolitamise juures on võistlustulemus vaid vormistamine. Kogu protsess ja nikerdamine, kuidas ühte või teist asja saavutada, on tunduvalt põnevam. Teadusega on täpselt sama moodi. Kuid ehk on veel teemasid, mida tulevikus uurida? Vaatame, kuidas elu läheb. Mõtteid tulevikuks on mul ikka. Mulle on ka mitmeid tööpakkumisi tehtud, sh välismaale. Eks ole näha. Seega on ettevõtted püüdnud sind ülikoolist üle osta? Korduvalt. Viimane oli mõned nädalad tagasi. Eraettevõtted ja üks ülikool on ka vihjanud, et võiks mõelda. Ülikooli pakkumine oli koera poolele ja selle üle ma mõtlesin päris tõsiselt. Mis on maaülikooli eelised? Esiteks olen ma doktoritööga nii kaugele jõudnud, et selle pooleli jätmine oleks lollus. Teiseks olen ma tugevalt patrioot. Lisaks ei taha ma ennast väga eraettevõtlusega siduda. Kui ma tulen ülikoolist, olen neutraalne, kui ma 14

tulen ettevõttest, olen aga juba kallutatud. Siis vaadatakse mind, nagu müüksin oma toodet. Kuna ma annan ka trenne, siis on see tegelikult alatu, kui aastaks või kauemaks lahkun. See hoiab mind tugevalt Eestis. Ma olen ka hingelt õpetaja ja auditooriumi ees seismine on võimas tunne. Minu enda jaoks kõige suurema tunnustuse sain eelmisel aastal üliõpilasühenduselt Soome veterinaariaüliõpilased Tartus (Suolet ry), mille liikmetest teise kursuse tudengid valisid mind aasta õppejõuks. Meedias tuntakse sind rohkem kui koerte käitumisnõustajat. Miks nii? Meedias olen ma jah pildil rohkem selle poolega, kuna piima rasvhappeline koostis on hetkel nii vähe tuntud ja tegelikult rohkem tuleviku teema. Kuidas te koertega üksteist leidsite? Oma esimese koera sain väga palju aastaid tagasi. Kusjuures mul ei ole peres mitte ühtegi loomahullu peale minu. Vanemad ei tea, kust ma tulnud olen. Juba väiksena teadsin, et tahan õpetatud koera. Esimene koer oli meil kolm päeva, siis tuli ema koju. Teise sain suure lunimise peale veidi hiljem ja temaga hakkasin esimesel võimalusel ka koolis käima. Samas oli sel ajal mu elus pigem hobuste periood. Ülikoolis elasin ma korterinaabriga, kellel oli koer, keda ma koolitama asusin ja kelle lõpuks ka endale sain. Kui ma emale ütlesin, et endale rottweileri võtan, hakkas ta telefonis peaaegu karjuma, kuna koera maine oli sel ajal halb. Aga sellest koerast

sai Eesti esimene rottweiler läbi aegade, kes tegi kuulekuse kõige kõrgemat astet. Siis nägin Rootsis käies Hollandi lambakoera ning armusin esimesest silmapilgust. Seda tõugu oligi minu järgmine koer, kes on ühtlasi minu tänase koera vanavanaema. Mitu looma sul hetkel on? Kuna ma elan Annelinna väikeses korteris, on mul kodus kaks koera. Kokku on neid aga viis ja pool. Mul on neli koera, kes on täiesti minu nimel ja kolm koera, kes on pooleldi minu nimel. Nendest neljast koerast üks elab Viljandis ja üks Tallinna lähedal. Poolikutest koertest on jupike koera Tšehhis, jupike Hollandis. Need on erinevad lepingud ja koostööprojektid, mis on koeramaailmas täiesti tavaline. Esimese Hollandi lambakoera tõin ma tudengina Soomest, kui oli raha pidamiseks, mitte ostmiseks. Tema sain ma n-ö rendilepinguga, st mulle anti tasuta kutsikas ja kasvatajal oli õigus talle üks pesakond teha. Pesakond oli kasvataja oma, peale mida sain ma koera omale. Tänu sellistele lepingutele ei pea kasvatajatel olema aretuskoerad kodus. Koerakasvatuses olen tegelikult väga väike tegija. Mul on endal olnud kaks tippkvaliteediga pesakonda ja seda tänu maaülikooli haridusele, sest aretusloomade valik ning aretusplaanide tegemine jm tuleb siit, meie ülikoolist. Veel on mul kass ja vutid. Kuidas vuttide idee sündis? Ma olen ammu tahtnud endale lindu. Kuskilt jäid vutid silma ja siis ma mõtlesin, et miks peaks kodus pidama mõttetut papagoid, kui mul on võimalik pidada vutti,


FOTO: TIIA ARIKO

PERSOON

kes muneb. Eelmisel aastal ei ostnud ma poest mitte ühtegi muna, kõik tulid oma vuttidelt. Vutipidamine korteris ei ole mingi probleem, minu juures on neil kindlasti rohkem ruumi kui suurfarmis. See jutt, et vutt on stressialdis ja kohe, kui puuri liigutad, nad enam ei mune, on jällegi müüt. Mul on vutipuur toas põrandal ja koerad-kassid vaatavad sisse. Vutid vaatavad seest vastu. Neil on kommunikatsioon ja kõik on hästi. Räägi, kuidas oled pannud oma koerad korralikult käituma. See on nii triviaalselt lihtne. Ma lihtsalt jälgin nende tegevust 24/7, elan oma elu ja nemad kohanevad sellega. See on elustiil. Praegu on hästi populaarsed minu koerte käitumise loengud, kus ma alati rõhutan – koerakarjas ei ole juhti. Eestis on hästi levinud täielikult müütidel põhinev „koerakarja teooria“,

mis on teinud koertele niivõrd palju halba. Selleks, et koera kontrollida, tuleb kontrollida tema ressursse. Neile peaks olema kõik lubatud, kuid vaid siis, kui inimene seda lubab. Kõige lihtsam asi on toit. See on ressurss, mida koer väärtustab. Loom võib seda tahta, kuid see on minu oma, kuni ma annan talle loa seda saada. Sama on näiteks diivaniga. Ta tohib tulla diivanile, kui mina luban. Ma ei pea koera kogu aeg kontrollima ja talle „ei“ ütlema. Ma lihtsalt annan talle loa asju teha ja see on tema jaoks täiesti normaalne minu käest luba küsida.

Koduses loomaaias elavad koos koerad, kass ja vutid.

Sa tegeled ka teraapiakoertega. Mis on koera ja inimese suhtlemises nii erilist? Selle kohta on teadusuuringuid tehtud ja mitte vähe. Just see, et loom ei arvusta. Me kõik otsime stabiilset energiat ja rahu. Teraapiakoeri me 15


FOTO: PILLE SAAR

PERSOON

Näituse parim järglasteklass Eesti suurimal koertenäitusel Eesti võitja.

üldjuhul ei koolita. Me otsime neid koeri, kes tahavad seda ise teha ja kes annavad õiget energiat ise välja. Meil on olnud juhus, et inimene tuleb oma koeraga teraapiakoera sobivushindamisele. Koer tuleb ruumi ja me oleme kõik nagu puuga pähe saanud. Me ei tea, mis see on, aga see koer on puhas kuld.

MINU JAOKS ON LOOMA HEAOLU KÕIGE OLULISEM.

Kui palju on Eestis inimesi, kes tahavad, et nende koerast saaks teraapiakoer? Liiga palju. Suur probleem on selles, et see asi on käest ära läinud. Palju on sellist suhtumist, et koer on väga sõbralik ja kindlasti sobib. Meile on toodud testimiseks koer, kelle omanik oli juba koos koeraga käinud lasteaias koera pidamisest rääkimas. Keset testi 16

ütles aga inimene, kes koeraga mängib, et tema ei julge rohkem puutuda. Mina läksin n-ö kõrvaltvaatajana juurde, panin käe vastu ja ütlesin, et mina ka rohkem ei puutu. See koer oli ohtlik. Tal oli veel pidurdus peal – midagi ei olnud veel juhtunud, aga asi oli ohtlik. Omanik ei uskunud mind... Samuti ei ole mõistlik panna koera olukorda, milles ta läbi põleb. Minu jaoks on looma heaolu kõige olulisem. Ka minu Ra puhul, kui ma näen, et ta ei taha enam loengus olla, teen talle puhkeperioodi, kus ta ei tule minuga sellistesse olukordadesse kaasa. Kui inimene ei oska aga heaolu hinnata, on kannatajaks koer. Mille järgi sa hindasid, et koer on ohtlik? Koera kõik lihased olid pinges ja tema järgmine liikumine oleks olnud minu suunas, mitte eemale. Kui me tunneme ennast ohustatuna, valime viie käitumise vahel: - põgenemine;


PERSOON - asendustegevus, lolli mängimine. Tudengid ütlevad sageli, et elamine ei ole kunagi nii korras kui sessi ajal, sest koristamine tundub niivõrd palju lihtsam. Kui sa tunned pinget, siis tahad teha midagi, mis on lihtsam. Koertel on samamoodi. Näiteks kui Ra tunneb trennis, et harjutused on liiga rasked, läheb ta jooma; - flirt. Ma olen nii nunnu, ära tapa mind ära. Kutsikad näiteks lipitsevad suurte koerte ees, viskavad ennast selili ja käituvad „armsalt“; - kangestumine. Sageli näeme olukordi, kus koer seisab ja laps ripub tal kaelas. Siis tehakse Facebooki pilte. Väga paljudel nendel piltidel, kus on lapsed ja koerad, on koerad tegelikult kangestunud; - rünnak, võitlus. Kui on keeruline olukord, siis me otsime, milline nendest väljapääsuteedest meid aitab. Klassikaline olukord on selline, et ema tuleb koera ja lapsega kliinikusse probleemiga, et koer uriseb lapse peale. Mina kliinikus näen, et koer väldib last igal võimalusel. Kodus on olukord aga selline, et kui koer üritab põgeneda, tuleb laps ikka järele. Koer otsib asendustegevust ja näiteks mängib mänguasjaga – laps võtab ära. Siis püüab koer lipitseda ja last lakkuda, aga seda ka teha ei lubata. Siis ta lõpuks seisabki kangestunult ja kannatab ära. Ning kui ta enam ei suuda, järgneb urin. Siis võetakse laps koera juurest ära, kuna viimane tegi liiga. Samas koera jaoks urin ju toimis ja olukord lahenes. Järgmisel korral, kui laps läheneb, uriseb koer juba aegsasti. Kui ükskord lapse äravõtmine enam

ei toimi, kuna vanem lihtsalt ei näe, teeb koer naks ja hammustab last. Kuigi tegelikult oleks saanud seda olukorda lahendada nii, et koerale jääb põgenemisvõimalus ja laps ei aja teda taga. Mulle näiteks tohutult meeldib, kui tulevad lapseootel emad enne lapse sündi selle jutuga, et koerale lapsed väga ei meeldi, aga mida saaks teha, et koeral oleks lihtsam. Alati ei pea koera ära andma, kuigi on olnud olukordi, kus olen pidanud seda mõistlikumaks. Samuti kui on ebakindel kutsikas, on hea koos läbi rääkida, kuidas teda kasvatada selliselt, et ta saaks täiskasvanueas paremini hakkama. Mitte nii, et koer on viis aastat järjest üksi kodus haukunud, aga kuna uuele naabrile see ei sobi, oleks vaja koer päevaga terveks ravida. Sellist võlukepikest mul ei ole. Mis on koerte kõige levinum käitumisprobleem? Tähelepanusõltuvus. Enamus koertest saavad selle oma kaardile kirja. Need on need koerad, kes käivad ja torgivad, et tegele minuga. Või on leiutanud mingi viisi, kuidas omaniku tähelepanu saada. Kas inimesed pigem usuvad sind või suhtuvad skeptiliselt? Nii ja naa – sõltub, miks nad on tulnud. Kui inimene mõistab, et tal on vaja abi, siis on see tema motivatsioon. Ta tuleb ja mõtleb kaasa. Kui teda on aga arst või koerakasvataja saatnud, siis on esinenud skeptilisust. On ka suhtumist, et „raamatus ju kirjutati teistmoodi“. Facebookis on ringelnud ka väide, et ma karjusin inimese peale. See oligi olukorras, kus inimene üri-

tas selgeks teha, et probleem on koeras. Mina aga väitsin vastupidist, et koeraga on kõik korras ja inimeses on viga. Nii tekkiski ebameeldiv situatsioon, mida tema tõlgendas minupoolse rünnakuna. Kuidas sellise suhtumisega hakkama saad? Räägin oma juttu edasi ja tõestan, kuidas asjad on. Ühte väidetavalt agressiivset koera ma sügasin kõrva tagant ja omanikud imestasid, et kuidas ma seda teen. Kui palju juhtub Eestis seda, et loom ostetakse emotsiooni ajendil? Liiga palju! Inimesed ei teadvusta koju toodud looma kui liigi vajadusi ja iseärasusi. Näiteks kogu see taimetoitluse teema, mis on hetkel väga popp ja noortepärane. Näiteks kassi pidamine veganina, ta on ju obligatoorne karnivoor. Inimesed teevad seda kaks nädalat, peale mida on loom kliinikus. Või väidab keegi internetis: “Mina olen koera juba kolm aastat veganina pidanud.“ Palun vaata oma koerale peale – milline on tema karv, kehakaal ja lihastik. Ta ei ole terve. Selliste mängudega kaasa minna on kuritegelik. Näiteks koer on küll kõigesööja, aga küsimus on asendamatutes aminohapetes. Need tuleb kätte saada vastavalt organismi vajadustele. Millised kokkupuuted on sul teiste loomade käitumise ja kasvatamisega? Näiteks olen ma õpetanud neli lehma käsu peale püsti tõusma ja ühe sea käsu peale istuma. Nimelt tegi mu korterinaaber aastaid tagasi sigadega katset, mille jaoks aitasin ma tal neid talitada. Üks 17


PERSOON siga oli väga seltskondlik ja kogu aeg jalus. Siis ma võtsingi paar õuna, lõikasin õhukesteks viiludeks ja õpetasin ta sulu nurgas istuma. Seni kuni mina koristasin, tema istus. Siga on tohutult intelligentne loom. Nagu ka lehm. See, kuidas me nendega suhtleme, on lihtsalt teistmoodi. Lehmadega oli ka huvitav lugu. Ma pidin iga tunni aja tagant neilt proovi võtma, selle ajal pidid nad püsti seisma. Nii ma siis hüüdsin neile: „Tädid, püsti-püsti!“ ja nügisin veidike, mille peale kahe tunni möödudes tulid nad juba käskluse peale püsti. Meil on kaks võimalust – kas me suhtleme või ründame looma. Mina tekitasin kommunikatsiooni.

Millega sa vabal ajal tegeled? Meeldivad raamatute lugemine ja käsitöö. Mulle meeldivad sellised nikerdamise asjad, mis on veidi teistmoodi. Näiteks minu inkubaatori ümberehitamise projekt oli väga äge ja teine seltskond tibusid on hetkel koorumas. Disc golfi mängin. Viimasel ajal vähe – peamine hooaeg oli siis, kui mu eelmisel hollandlasel oli tõsine trauma. Siis oli mul selline paus, kus mul koerakoolitamise suurprojekti ei olnud ja hakkasin mängima. Lõpptulemusena sain esimestel tudengite meistrivõistlustel naiste arvestuses hõbeda. Veel jalutan peaaegu igal õhtul koertega looduses, sest linna18

FOTO: MARI-LIIS KOEMETS

Kui paljud farmipidajad Eestis oskavad oma loomadega suhelda? Järjest rohkem, mis on hästi rõõmustav. Loomade heaolu koolitusi on järjest rohkem ja tuleb aina juurde.

keskkonnast ei saa loom midagi. Tavaliselt teeme metsas või põllul umbes kuuekilomeetrise ringi, nii et nad saavad ringi joosta. Koertel on seal oma maailm. Selle jalutuskäigu ajal püüan ma neid ka võimalikult vähe torkida. Hetkel võtab suure osa minu vabast ajast Eesti hagija projekt. Nimelt on Eestil oma koeratõug – Eesti hagijas. Seda tõugu tunnustavad hetkel aga vaid üksikud riigid. Töötamegi koos Eesti kennelliidu ja vabatahtlikega selle nimel, et Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (FCI) annaks meie ainukesele oma tõule

heakskiidu ning ülemaailmse tunnustuse. Selleks on vaja täita terve nimekiri nõudeid alates populatsiooni analüüsist ja aretusperekondade leidmisest kuni koerte ülevaatuse organiseerimiseni. Muuhulgas teeme koostööd ka Tallinna Ülikooliga, nii et see on ka ülikoolidevaheline koostööprojekt! Sestap tegelen õhtuti nende sugupuude läbitöötamisega. Nii mu vaba aeg kujunebki. Saada Eesti hagijale rahvusvaheline tunnustus oleks väga suur asi. See panebki mul hetkel silmad särama.


19


FOTO: EESTI MAAÜLIKOOL

SELTS

Majandusüliõpilaste Seltsi esindajad lahtiste uste päeval.

UUS SELTS KANNUSTAB MAJANDUSÕPET LENNUKATE IDEEDEGA EESTI MAAÜLIKOOLI MAJANDUSÜLIÕPILASTE SELTS

Eesti Maaülikooli Majandusüliõpilaste Selts (MÜS) sai alguse ühel hilissügisesel õhtul, mil uurisime majandus- ja sotsiaalinstituudi kevadisi turundustegevusi. Tekkis küsimus, miks puudub meie eriala tudengitel võimalus end praktikas proovile panna, ehkki kõik meile instituudis õpetatav on laia spektriga ja leiaks kindlasti rakendust. Viskasime õhku esimesed mõtted, kuidas oma teadmisi paremini kasutada. VAID MÕNED KUUD TEGUTSENUD Algasid koosviibimised, kus arutasime, kuidas motiveerida üliõpilasi seltsi tegevuses kaasa lööma. Selgus, 20

et hea seltskond, küpsised ja ergutav kohv võivad teha imesid. Ei kulunud kaua, kui juba panimegi paika seltsi esimesed tegevused ja vastutusvaldkonnad.


SELTS Seltsi sünniajaks loeme kuuendat veebruari, kui alustasime esimest korda päriselt tööga. Tol õhtul kujundasime meie instituudi ostupersoona ehk lõime instituuti õppima tuleva inimese profiili. Panime kirja tema võimaliku vanuse, huvialad ja tegevused. Sellegi, millistest kanalitest võiks ta hankida informatsiooni ja palju muud. Selgeks said meie instituudi kitsaskohad, kuid ka selle eelised. Loodud ostupersoona võimaldab meil edaspidi sotsiaalmeediasse konkreetsemat sisu luua. Viimane on ühtlasi ka seltsi üks peamisi ülesandeid. Lisaks tegeleme praegu seltsi edasiarendamisega ning analüüsime meie enda instituudi sotsiaalmeediakanaleid. Samuti plaanime oma tegevusega laieneda ettevõtlusse. Oleme koostöös Läti ja Leedu tudengitega osalenud toiduhindade uuringus ja saanud võimaluse olla maaülikoolis korraldatavate konverentside korraldusmeeskonnas. Edaspidi on meie instituut huvitatud ka üliõpilaste kaasamisest teadustegevusse. RAHULOLU MEESKONNATÖÖST Kuna oleme EMÜ seltside mõistes alles noorukesed, on iga võimalus koos toimetada uus ja põnev kogemus. Esimene üritus, milles kaasa lõime, oli lahtiste uste päev. Kohe algas suur sagimine, välja oli vaja mõelda nii sisu, meelelahutuslik osa kui ka visuaalne pool. Mõeldud – tehtud! Pärast paari kiirkoosolekut said valmis voldikud meie tutvustamiseks, töörühm seltsi esindamiseks ning Instagrami-mäng abiturientide ligitõmbamiseks ja lõbustamiseks. Mängu ülesanne oli leida vastused küsimustele, mis põhinesid meie instituudi Instagrami kontol avaldatud piltidel. Et lõpptulemus oleks „viimase peal“, lasime tuttaval abituriendil mängu testida. Lisaks tegime korduvalt ümber oma voldikud, et

katsetada erinevaid kujundusi. Meie rõõmuks kujunes mäng lahtiste uste päeval täielikuks hitiks. Osalejad tundsid huvi meie seltsi ja eriala vastu ning esitasid asjalikke küsimusi. Saime juurde väga palju kindlust, et liigume õiges suunas. Edaspidi näeb meie tegevuse vilju instituudi sotsiaalmeedias. Näiteks hakkame iga nädal kuni sisseastumiseni tutvustama erinevaid inimesi, kes meie instituudis õpivad ja töötavad. Selle tegevuse eesmärk on tutvustada laiemale auditooriumile, ennekõike sisseastujatele, kuivõrd erineva taustaga inimesi meie instituudis leidub ja miks neile siin meeldib. Lisaks, kuna kõigil tudengitel on õppe jooksul tarvis läbida kohustuslik praktika, aitab meie selts ka selle edukalt sooritada.

EDASPIDI ON MEIE INSTITUUT HUVITATUD KA ÜLIÕPILASTE KAASAMISEST TEADUSTEGEVUSSE.

SÕBRAD TERVEKS ELUKS Selts on hea võimalus õpitut praktiseerida, samuti uusi inimesi tundma õppida ja meeskonnatöö oskusi lihvida. Meie juurde on koondunud erineva tausta, harjumuste ja ideedega inimesed, kellega suhtlemine pakub põnevaid väljakutseid ja valmistab ette tulevaseks tööks ettevõtetes. Kõigi erisuste juures oleme saanud aga headeks sõpradeks, kes töötavad rõõmuga uute ja ägedate ideede nimel. Oleme arvamusel, et need, kes on seltsiga juba liitunud ning tulevikus liituvad, ei kahetse seda kunagi – kõik õpitu ja kogetu on tulevikuks vajalik ja arendav! EMÜ Majandusüliõpilaste Seltsi tegevusega saad tutvuda meie Facebooki-lehel (EMÜ Majandus- ja sotsiaalinstituut) ja Instagramis (@emumajandus). 21


DUELL

FOTOD: MARI-LIIS KOEMETS

DUE 1. See puu on tunnistatud Eesti kõrgeimaks. Metsameeste ja –teadlaste sõnul asub puu kausjal pinnal – osalt kalde peal, osalt lohus. See pakub looduslikku kaitset tormide ja tuulte eest ning tagab sadevee ja toitainete valgumise lohu põhja, varustades puid piisava vee ja toitainetega. Mis puuga on tegemist? Lisaks, milline puu pakub sadakond meetrit eemal viimasele kõrgusega konkurentsi? 2. Enam kui 100 aastat tagasi avastati ning kirjeldati esimest korda puuhaigus, mille haigustekitaja leiti Eestis esmakordselt 2006. aastal. Algselt arvati, et patogeen pärineb Aasiast, ent uuringutulemustest selgus, et selle kõige mitmekesisemad ja elujõulisemad tekitaja populatsioonid esinevad just Põhja-Euroopas. Millise patogeeniga on tegemist ja millist puuliiki see kahjustab? 3. 2018. aasta 1. jaanuaril toimus Eesti kõrgussüsteemis muudatus. Milline muudatus toimus ning mida kujutas see kõrgusväärtustele? 22

MAREK URI Metsanduse eriala magistrant

Vastused 1.

Ootsipalu hiiglased – kõrgeim kuusk ja maailma kõrgeim harilik mänd

2. Saaresurm, mis kahjustab saare puid 3. Kõrgus mere pinnast, toimus langus 4. 10 ha 5. 17 miljonit 6. Päike + tolm 7. Ca 1000 €/m²

2,5/7


DUELL

UELL TOOMAS TIMMUSK Metsandus- ja maa­ehitusinstituudi direktor Vastused 1.

Ootsipalus kuusk, eemal on mänd

2. Punavöötaud – mänd 3. Mindi üle Kroonlinna nullilt Amsterdami süsteemile. Kõrgused muutuvad ca 15–20 cm 4. 123 ha 5. 100 miljonit 6. Raud

4.Kui suurel pindalal laiub maaülikooli kämpus ehk kui suur on maaülikooli õppehoonetega kaetud kinnistute ligikaudne pindala Tähtvere linnaosas? 5. 2017. aastal istutati era- ja riigimetsa kokku peaaegu 10 miljonit taime rohkem kui 5 aastat tagasi. Mitu metsataime 2017. aastal istutati? 6. Maailma kõrgeim puu Ranniksekvoia (Sequoia sempervirens) on igihaljas okaspuuliik sekvoia perekonnast. Teadaolevalt kõrgeim elus sekvoia on 2006. aastal mõõdetud Hyperion, mille kõrgus on 115,55 meetrit. Ranniksekvoia koor on kuni 30 sentimeetri paksune, pehme ja kiuline. Mis annab puu koorele tema punase värvuse?

7. Tallinnas keskmine 930 €/m²

7. 2017. aastal kerkisid maa-ameti andmetel korteritehingute hinnad 7,0% võrra. Mis oli 2017. aasta korteritehingu keskmine hind ruutmeetri kohta? ÕIGED VASTUSED 1. Põlvamaal Veriora vallas kasvav 48,6-kilomeetrine kuusk. Konkurentsi pakub sadakond meetrit eemal kasvav 46,6-kilomeetrine mänD 2. Punavöötaudi tekitaja, mis kahjustab mände 3. Sarnaselt teiste Euroopa riikidega hakati Eestis kõrgusi arvutama Kroonlinna nulli asemel Amsterdami nulli järgi. Kõrgussüsteemilt BK77 Euroopa kõrgussüsteemile üleminekul lisandub absoluutsetele kõrgusväärtustele sõltuvalt piirkonnast 15…24 sentimeetrit. 4. Vastavalt maa-ameti geoportaalist saadavale informatsioonile on õppehoonetega kaetud kinnistute pindala 256300 m2 ehk 25,63 hektarit. Allikas: Ülo Roop Otsus, kes kasvatab maasikaid kilekattega kasvutunnelites 5. 30 miljonit 6. Parkhape 7. 1164 €/m²

3/7

23


FOTO: ERAKOGU

JOONIS: HELENA HÄMARIK

JOONIS:JANAR LIND

TUDENG

Joonised vasakul: esmalt joonistasid tudengid käsitsi paradiisiõue kavandid. Fotod keskel ja paremal: edasi luuakse joonistatu põhjal 3D joonised, mis aitavad loodavat keskkonda kujutada realistlikumalt.

MAASTIKUARHITEKTID LOOVAD ÜHIKATE VAHELE TUDENGITE MEKA MARI-LIIS KOEMETS

Mõte paradiisiõuest on igaühel oma. Mida võiks paradiisiõu tähendada maaülikooli linnakus, kujutavad kõige paremini ette aga maastikuarhitektuuri tudengid. Täna on just nemad tegelemas projektiga, mis võiks kahe ühiselamu – Torni ja Bettoni – vahelise pargi muuta tudengite unelmaks.

I

dee kujundada kampuse seni kasutamata alasid said üliõpilased õppejõud Mari Nõmmela loengust. Kuigi algselt loodi kavandid maaülikooli sisehoovide muutmiseks, selgus üsna pea, et neid alasid ei ole plaanis lähiaastatel ümber kujundada.

24

Küll aga pakuti tudengitele välja ühiselamute vaheline ruum, kuhu on juba varem planeeritud ehitada rattaparkla. Nii alustas terve maastikuarhitektuuri esimene kursus kevadsemestrit praktilise ettevõtmisega. Tudengi Helena Hämariku sõnul töötavad


FOTOD: KAREL KÜLM

TUDENG

tudengid ideede kallal iseseisvalt. „Nii saab igaüks planeerida parki selliselt, nagu tema seda näeb. Tuua juurde erinevaid elemente, et tudengid saaksid seal aega veeta. Lisaks peame arvestama, et alalt hakkab tulevikus Tartu linnaplaneeringu alusel läbi liikuma kergliiklustee,“ rääkis ta. Põnevaid väljakutseid pakub projekt tudengitele rohkemgi. Näiteks ümbritseb kujundatavat ala eramaa ja kinnisvara, mis ei kuulu maaülikooli haldusesse. Sestap on sketšide loomisel oluline arvestada ümbruskonnaga. Rääkides nägemusest, milline võiks olla kujundatav ala, leidsid üliõpilased, et ühtseid jooni on keeruline välja tuua, kuna iga kujundaja läheneb oma vaatenurgast. „Osad teevad rohkem teid, et jalakäijatel oleks muga-

vam muruplatsil liikuda. Mina olen näiteks mõelnud paigutada sinna n-ö poolkinniseid ruume, et kohati privaatsust luua,“ kirjeldas Janar Lind. Helena Hämarik kujutab planeeritavat parki ette hoopis jagatuna väiksemateks kolmnurkadeks. „Kuna ala on suhteliselt kolmnurgakujuline, võiks seal olla väiksemaid kolmnurki, mis on erinevatel tasapindadel. Mõni on ehk veesilm, mõni kõrgem lillepeenar ja mõni hoopis pink, millel saab istuda.“ Kursusekaaslane Karel Külm plaanib seevastu kasutada keskse tunnusena hoopis kurvilisust, millega tekitada jalgteid ja ajaveetmiskohti. Ülesanne on tudengite sõnul neile südamelähedane, kuna kujundada tuleb linnakut, mis ümbritseb neid iga päev. Seejuu-

res nõuab projekteerimine põhjalikku tööd, et algselt käsitsi loodud visuaalidest saaksid täpsed 3D-joonised. Tänu põhjalikule eeltööle on üliõpilased teadlikud ala eelistest ja puudustest. Küsimusele, kas arvamust peaks uurima ka teistelt maaülikooli tudengitelt, vastasid maastikuarhitektid, et ka erinevad inimtüübid on neil loengus juba läbi arutatud ning tudengite võimalikud soovid kirja pandud. „Ehk aitab esmakursuslaste värske pilk ala uuenduslikult kujundada,“ rääkis Helena Hämarik. Lõplikke projekte esitlevad tudengid maaülikooli haldusosakonnale selle aasta mais. Esitluste käigus valitakse välja parimad tööd, mida omavahel kombineerida ning viimaks ellu viia. 25


TUDENG

Vasakul: Gertrud Sults külastajaga 2017. aasta Matkamessil. Keskel: tudengite õppematk Võhandu jõel. Paremal: loodusturismi tudengid Lahemaal, Viinistu külas oma praktikabaasi ees.

PÕMM! #LETSGOLAHEMAA RAIDO ROOSTALU

Tead seda tunnet, kui üks sööstmõte keset vestlust sõnakõlksuna ilmavalgust näeb ja sinu ümber ühtäkki asju juhtuma hakkab? See sarnaneb veidi ühele väikesele sädemele kuumal suvel kuivas metsas, kuid ainult positiivses mõttes. Seal, kus füüsilist põlemist asendab entusiastlik teotahe ning sisemine põlemine temperatuuril, mida ei märgita ei Celsiuse ega Fahrenheiti mõõtkavas. Eesti Maaülikoolis? Sinu ülikoolis?

J

ep! Selline on meie lugu. Loodusturistide lugu. Tuntud ka kui LUristid, LUrilõikajad, LUsketärid või võLUkaerad. Õpingud bakalaureuseõppes näevad ette ka killukest praktikat ning õppekavas olevasse kirjeldusse süvenedes selgub, et tegelikult tuleks panustada 80 tundi oma suveaega mistahes tegevusvaldkonnas tegutsevasse ettevõttesse. Selge pilt – telefoni- või uksevalve ja dokumentide korrastamine-virnastamine. Oot, mistahes ettevõte? Ka

26

selline, mille me võiksime ise luua? Loodusturism, Lahemaa rahvuspark, infopunkt? Põmm! Liiga ruumikulukaks läheks kirjeldada järgnevaid suuri emotsioone väikestest võitudest, kuid ülivõrdes väärivad märkimist kaasüliõpilaste valmidus omast vabast ajast ettevalmistusprotsessis ühise eesmärgi nimel kaasa lüüa, ülikooli juhtkonna toetav suhtumine ja valmidus projektile majanduslik tugi anda ning kogukonna toetav hoiak sellisesse tudengialgatusse.


FOTOD: ERAKOGU

TUDENG

Aga mida me tegime? Organiseerisime ise omale praktikabaasi Lahemaa rahvusparki Viinistu küla endisesse külapoodi. Lisaks infopunktina toimimisele lõime kaasa külakogukonna tegevustes, panime seljad kokku ümberkaudsete turismiasjalistega ning vallutasime matkasaare Mohni koos Indreku ja tema ratastooliga (guugelda: „Kaameraga maal piraadisaar“). Ettevalmistavas faasis olime oma ideega väljas nii matka- kui maamessil ja tutvusime kevadistel väljasõitudel Lahemaale paljude põnevate paikade ja toredate kohalikega. Selleks, et meie tegevust oleks ka virtuaalreaalsuses näha, lõime oma teemaviite – #letsgolahemaa. Me tegime selle algusest lõpuni täiesti ise. Me saime hakkama. Soodsa lõunatuule saabumisel kasvab tõenäosusprotsent, et ka sel suvel võib näha Lahemaal, Viinistu külas tegutsemas entusiastlikke ja tahtmist täis tudengeid. Projekti olid kaasatud kahelt loodusturismi kursuselt kokku 12 üliõpilast, kuid vaadates tagasi pro-

jekti ideede genereerimise faasi, on praktikaväljundeid #letsgolahemaa tegevuses nii EMÜ majandus-, keskkonnakaitse- kui miks mitte ka tehnikatudengitele. Innovatsioon on mõiste, mis ei puudu täna ühestki arengukavast ega jää kõlamata ühegi piiri taga kõneleva Eesti asja ajaja suust. Meie pro

REALISEERI NEID IDEID, MIDA PAKUVAD SULLE ÜLIKOOLIAASTAD.

jekti toetamine Eesti Maaülikooli poolt on ilmselge tõestus innovaatilisest hoiakust ülikooli juhtkonnas ning loodame siiralt, et selle signaali korjad üles ka sina, üliõpilane, kes sa seda teksti loed. Usume, et pole sullegi võõras see tunne, kui värskelt saadud koolitarkus on mõjunud veena sinu “ideeveskile” ja selle pöörlemisest tulenevalt pillud ideid igas ilmakaares. Realiseeri neid ideid, mida pakuvad sulle ülikooliaastad – #eLUparimadaastad! 27


NAABRIL KÜLAS

Vasakul: paarkümmend aastat maaülikoolile peahooneks olnud majas töötab nüüd Tartu waldorfgümnaasium. Keskel: waldorfpedagoogika eestvedaja Meelis Sügis vabariigi 100. aastapäevaks kujundatud näitusel. Paremal: suur rõhk on koolis loovusel. Nii pole õpilastel trükitud töövihikuid, vaid nad teevad need ise.

28

ÜLIKOOLI VANA PEAMAJA PÄÄSTIS WALDORFKOOLI KITSIKUSEST RISTO METS

Naabril külas on ajakirja Maaülikool uus rubriik, kus teeme lähemalt tutvust meie ülikoolilinnaku piiril paiknevate asutuste ja ettevõtetega. On omamoodi sümboolne alustada seda rubriiki maaülikooli vanast peahoonest (Kreutzwaldi 64), kus nüüd tegutseb Tartu Waldorfgümnaasium.

O

n hiline pärastlõuna lastehoius. Uinakust virguvad mudilased ringutavad, panevad end riidesse ja istuvad lauda, et võtta kerge õhtuoode. Pärast sööki jääb veel veidi aega mängimiseks ja siis tulevadki vanemad neile järele. Lapsed ise seda endale kindlasti ei teadvusta, aga on fakt, et rühm tegutseb täpselt samas ruumis, kust juhtisid omaaegset Eesti Põllumajandusü-

likooli, uue nimega Eesti Maaülikooli rektorid Mait Klaassen, Henn Elmet ja Alar Karis. Te vaid mõelge: rektori kabinetis asub lastehoid! Ja ülejäänud hoones gümnaasium. Seega võib alusharidusest kuni doktorikraadini omandada kõik astmed siinsamas Tähtvere väljal. RÕHK LOOVUSEL Palju muudki pole Kreutzwaldi 64 majas enam päris nii nagu varem.


FOTOD: OVE MAIDLA

Peauksest sisse astudes vaatab vastu küll sama tuttav aatrium, kuid see on täis molberteid ja lõbusaid lapsi. Waldorfgümnaasium kasutab aatriumi kunstiklassina. Kohe ümber nurga on teatrisaal. Mäletate veel kõrgete istmetega kaldauditooriumi? Seal see asubki. Istmed on nüüd madalate vastu vahetatud ja ruumi täidavad kooliteatri proovid. Mööda esimese korruse koridori edasi minnes jõudis varem arvutiklassideni. Nüüd asuvad seal algklassid ja õpetajate tuba. Söökla ja aula koridori lõpus on aga täpselt samasugused nagu varem, näitab kooli vastne juhataja Anne-Lii Kerge külalisele maja. Üksnes trepipiirded on teistsugused, nagu ka metallist riidenagid. „Ühe lapse vanemal on metallifirma ja ta on meid palju aidanud,“ märkis Kerge. Klassiruumide kujunduski on suuresti sündinud vanemate

vabatahtliku tööna. Klassides püüavad pilku õpilaste tööd. Näiteks joonistatud maakaardid või portreemaalid. Need on tehtud osavalt ja detailirohkelt. „Waldorfpedagoogika alus ongi loovus,“ selgitas koolijuht ja lausus, et õpilastel puuduvad näiteks trükitud töövihikud. Esimesest kuni kaheteistkümnenda klassini teevad lapsed oma töövihikud ise. Nii õpivad nad lisaks erialaainetele ka kujutavat kunsti. Märtsi keskpaigas tegi teise korruse koridoride seintele oma maalinguid kunstnik David Newbatt Šotimaalt. „Hobune ja kündja,“ näitas ta uhkusega oma joonistust ja lisas, et maaülikool on selles majas omal moel endiselt alles ja see on hea. Ta ise peab end waldorfgümnaasiumi sõbraks, käies Tartus aeg-ajalt abiks. Lisaks meeleolu loomisele maja seintel on ta ka kunstiõpetaja.

FOTOD: RISTO METS

NAABRIL KÜLAS

KOOL KASVAB Erinevaid põnevaid ruume leiab hoonest veelgi. Keldrisaalis tegeletakse näiteks kehalise kasvatusega, omaaegses raamatukogus on rütmikatuba. „Jõudumööda tuleb ka seni kasutuseta ruume ümber kujundada, sest kooli õpilaste arv kasvab,“ tõdes kooli endine juht, staažikas õpetaja ja waldorfpedagoogika edendaja Meelis Sügis. Praegu õpib koolis 307 õpilast ja 17 klassikomplekti. Tulevikus saab igal klassil olema paralleelklass, mis teeb kokku 24 klassikomplekti. „Pinda on palju, kuid üsna suur osa sellest on üldpind,“ nentis Sügis. „Aga õpilastel on siin palju ruumi ja kohti, kus olla. Võrreldes lasteaiahoonega Ploomi tänaval, kus gümnaasium varem tegutses, on kool kitsikusest pääsenud,“ rõõmustas ta. „Kui maaülikooli rahvas soovib oma vana peahoonet külastada, on nad alati teretulnud,“ lisas omalt poolt kooli juhataja AnneLii Kerge. 29


TEADUS Üleval: Ants Kavak ja Jevgeni Kurõkin võtavad doonorlehmalt viljastamiseks mõeldud munarakud. Keskel: Viljastatud munarakke kultiveeritakse kasvulahuses. All: Nooremteadur Elina Mark.

TÕUARETAJAD EDENDAVAD EMBRÜOSIIRDAMISEL PÕHINEVAT VEISEKASVATUST MARI-LIIS KOEMETS

Jaanuarikuu viimastel päevadel sündis Rahinge farmis 50-kilone lehmvasikas, kes näeb välja ja käitub nagu täiesti tavaline vissi. Eriliseks muudab vasika aga tema siia ilma saabumine. Tegemist on esimese lehmvasikaga Eestis, kes on saadud OPU-tehnoloogiaga elusloomalt punkteeritud munaraku kehavälise viljastamise, kultiveerimise ja embrüosiirdamise meetodil. Eesti Maaülikooli veterinaariateadlased soovivad katsetega välja arendada veise embrüote kehavälise tootmise teenuse, et tihendada teadlaste ja praktikute koostööd ning parandada põllumajandussektori konkurentsivõimet.

K

atsed tehnoloogia väljatöötamiseks algasid maaülikoolis poolteist aastat tagasi. Kohe ei hakatud viljastatud munarakke siirdama, vaid esmalt tehti laborikatseid ja pandi paika protseduurid. Seejärel tehti esimene embrüosiirdamine ning mullu 9. augustil sündis esimene selle tehnoloogia abil saadud pullvasikas. Hetkel kannavad nn katseklaasibeebit veel üheksa lehma. Meetod kui selline on lihtsustatult öeldes karja tippgeneetika maksimaalne kasutamine piima- ja lihatootja huvides, selgitas maaülikooli tõuaretuse ja biotehnoloogia nooremteadur Elina

KARJA TIPPGENEETIKA MAKSIMAALNE KASUTAMINE PIIMA- JA LIHATOOTJA HUVIDES.

Mark. Nimelt valib farmi juht välja parimate geneetiliste omadustega doonorlehmad, kellelt võetakse munarakke. Rakud viljastatakse laboris ja 30

neist kasvatatakse seitsme-kaheksa päeva jooksul katseklaasis väikesed embrüod. Seejärel saab embrüoid kas külmutada või retsipientloomadele värskelt siirdada. Hormonaalset stimulatsiooni doonor- ja retsipientloomadel ei kasutada. Üheksa kuud hiljem mullikas/lehm poegib. VILJASTAMINE KUI TÄPPISTÖÖ Nooremteadur Elina Marki sõnul toimub munarakkude viljastumine katseklaasis 19–22 tunni jooksul. Rakke kultiveeritakse väikeste kasvulahuse tilkade sees, mida katab õli, et tilgad omavahel kokku ei jookseks, inkubaatoris ei aurustuks ning et kasvulahuses säiliks embrüote jaoks õige pH tase. „Kasvulahus sisaldab palju erinevaid hormoone, aminohappeid ja antioksüdante, mis on tegelikult ka emaslooma enda organismis,“ rääkis Mark. Ta lisas, et näiteks hobuste munarakkude in vitro viljastamine nii lihtsalt ei toimu, kuna laboritingimustes ei suuda sperm läbida hobuse


munaraku kesta. „Hobuste in vitro embrüote tootmiseks peame kasutama mikromanipulaatorit ja intratsütoplasmaatilist spermi injektsiooni ehk süstima spermi otse munarakku,“ selgitas Mark. Veise munarakkude katseklaasiviljastamine toimib aga hästi ning kasutatakse tavalist valgusmikroskoopi. EDASI SIIRDAMISEKS VÕI KÜLMUTAMISELE Peale nädalat on embrüod siirdamiseks valmis. Selleks kasutatakse jällegi spetsiaalselt siirdamislahust. „Lahus on veidi teistsugune, kuna selles on embrüote jaoks vajalikud toitained ja ained, mis hoiavad pH stabiilsena. Embrüod pannakse siirdamiseks kõrte sisse ning hoitakse kuni siirdamiseni õigel temperatuuril spetsiaalses transpordiinkubaatoris.“ Siirdamine käib Marki sõnul täpselt sama kõrrega. „Embrüosiirdamine erineb tavalisest seemendusest selle poolest, et retsipientloom indles 8 päeva tagasi ning tema emakakael on siirdamisel suletud. Esmalt kontrollib loomaarst, kummal pool munasarja on retsipiendil kollakeha, kuna veise emakal on kaks sarve. Seejärel läheb kõrs pika metallkateetri otsa, millega toimub siirdamine emakasarve, kus pool oli munasarjas kollakeha,“ kirjeldas nooremteadur. Kuna siirdamine toimub pea nädal pärast inda, kui emakakael on kinni, tuleb kateetriga emakakaelast läbi pääseda. Küsimusele, kuidas veised valule vastu peavad, vastas Elina Mark, et professionaalid teevad embrüosiirdamist valutult ja nii kiiresti, et tuimestavat süsti selleks vaja ei ole.

FOTOD: ANDRI KÜÜTS

TEADUS

31


TEADUS

KÜLMUTAMINE MITMEL MOEL Külmutamine käib nooremteaduri sõnul natuke teistsuguste kõrtega. „Meie kasutame embrüote vitrifikatsiooniks kapillaarjõul töötavat kõrt, mille otsas on pisike avaus. Embrüo pannakse spetsiaalsesse külmutuslahuse tilka, misjärel imeb kõrs kapillaarjõul embrüo endasse. Viimaks läheb kõrs koos embrüoga vedelasse lämmastikku.“ Vitrifikatsioon käib omakorda nii lahtisel kui ka kinnisel külmutamissüsteemil. „Meie kasutame n-ö lahtist meetodit, mis on mugav ja kiire. Kinnise süsteemi puhul sulatatakse kõrre ots kinni, et embrüo ei puutuks vedela lämmastikuga üldse kokku,“ võrdles Mark. Tema sõnul süsteemidel embrüote kvaliteedi seisukohast olulist erinevust ei ole, kuna –196-kraadises lämmastikus viirused ja bakterid ei levi. „Inimeste embrüote puhul ei tohi sellegipoolest lahtist süsteemi kasutada.“ VILJASTUMISE TÕENÄOSUS VÄIKSEM KUI SEEMENDAMISEL 32

Maailma statistikate alusel jääb embrüosiirdamisel tiineks umbes 60–65% mullikatest, seemendamisel seevastu 75% ehk kolmveerand mullikatest. „See oleneb täiesti farmist ja sellest, kui hästi osatakse innaaega tuvastada, millised on söötmis- ja pidamistingimused ning kui hea on retsipientloomade tervis. Katseklaasiembrüote siirdamisel on loomade tiinestumise tõenäosus väiksem, kuid ka see oleneb suuresti tingimustest. Kommertslaborites, kus kasutatakse retsipientidena mullikaid, on tiinestumise protsendid kõrgemad,” kirjeldas Elina Mark. Lisaks mõjutavad viljastumist embrüo kvaliteet, looma tervis ning see, kas embrüo on loomaga õiges ajajärgus. KOOSTÖÖ LIHAVEISE KASVATAJATEGA Praegu on maaülikooli teadlased teinud mullikate ja lehmadega kehavälise viljastamise katseid koostöös Tartu Agroga nende Rahinge farmis. Lähiajal alustatakse koostööd ka lihaveisekasvatajatega. Tulevikus on teadlastel soov olla partneriks

erasektorile, et suurendada loomade piima- ja lihatoodangut, vähendada karjades põlvkondadevahelist intervalli, kasutada efektiivselt parimat geneetikat ja saada selle meetodiga järglasi ka neilt loomadelt, kes seemendamisega tiineks ei jää. „Lihaveisekasvatajatega peame täna juba läbirääkimisi. Esialgu tuleb aga katsetada tehnoloogiat, kuna lihaveisekasvatus ja -pidamine erineb piimafarmidest. Välisekspertide sõnul saab lihaveistelt OPU-protseduuriga oluliselt rohkem munarakke ja embrüoid kui piimaveistelt. Samuti peaks olema kõrgem lihaveiste tiinestumine embrüosiirdamisel. Seega on üks meie järgmiste kuude ülesandeid tehnoloogia väljatöötamine ja rakendamine ka lihaveisekasvatuses,“ lõpetas Mark. OPU-IVP tehnoloogia väljaarendamine toimub projekti VIVET raames AS Tartu Agro, Eesti Maaülikooli ja Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse koostöös. Projekti rahastab PRIA, MAK 20142020 meede 16.2. Projekti toetab Horisont 2020 twinning projekt SEARMET.


KELLE KÄTES ON EESTIKEELNE TEADUS?

FOTO: PEXELS

PEALKIRI TEADUS

VASTAB KEELEKESKUSE JUHATAJA ÜLLE SIHVER. Korraldasite hiljuti sümpoosioni "Teadlased kirjutavad eesti keeles". Millest oli selline teemapüstitus ajendatud? Akadeemilist ringkonda kaasa mõtlema kutsuvaid üritusi – ettekandepäeva „Eestikeelse teaduse tulevik“ 2016. aastal ja sümpoosioni „Eesti keeles kirjutavad teadlased“ 2017. aastal – ajendas mind korraldama teadurite, õppejõudude ja doktorantide eestikeelsete tekstide lugemisel ja toimetamisel saadud kogemus. Õppetöös on ka eestikeelsetel õppekavadel osa õppematerjali ingliskeelne ning õppejõudude koostatud eestikeelsed õppetekstid, näiteks konspektid ja slaidid, on toimetamata. Need on üliõpilaste jaoks emakeelsed erialased eeskujutekstid. Õppetekstide kirjapilt mõjutab tulevaste spetsialistide kirjaliku väljenduse sidusust ja õigekirja. Samuti mõjutab see suhtumist emakeelsesse erialasesse kirjandusse võrreldes ingliskeelse kirjavara staatusega ning teksti koostamise juures ei pruugita teadvustada toimetamise ja korrektuuri eesmärki ega vajadust. Teadlase edu sõltub tema kirjutatust, mis on rahvusvaheliselt mõistetav, kuid tema ülesanne on veel ka emakeelsele kogukonnale ja üliõpilastele

erialal toimuvast teada anda. Tähtis on teadvustada teadlase töökeskkonna mitmekeelsust Eestis. Lugemus ja suhtluskeskkond kujundavad meie mõtlemist. Kui teadlase emakeel ei ole inglise keel, tekib olukord, et töökeel ja kõrgeväärtuslikul tasemel mõttetööks vajalik tunnetuskeel, mis lähtub religiooniloolase ja klassikalise filoloogi Marju Lepajõe sõnul kõige sügavamal moel emakeelest, mille nüansse tajutakse seoste sõnastamisel kõige täpsemalt, on erinevad. Akadeemiline karjäär Eestis tähendab töötada võõrkeelses teadusruumis ja arendada oma eriala emakeeles, mis tähendab omakorda termini- ja õppetööd ning avalikke esinemisi kõnes ja kirjas. Maailmas hinnatakse teadlase panust suuresti selle järgi, kui palju suudab ta avaldada artikleid võimalikult kõrgetasemelistes ingliskeelsetes ajakirjades. Kuidas motiveerida teadlasi kirjutama siiski ka emakeeles? Kui teadusharus on olemas eestikeelne teaduslik väljaanne, mida riiklik tenuur tunnustab, on see kirjaliku teadusmõtte levikuks paljulubav. Erialane kirjalik väl-

jendusviis ei ole iseenesestmõistetav ega isetekkeline oskus. Seetõttu tuleks ülikoolis edendada kirjutamist kogu õppeaja jooksul, et see toetaks ka doktoritöö eestikeelse kokkuvõtte kirjutamisvõimekust. Sümpoosionil oli arutluse all mitu võimalust, kuidas saab eesti keeles teadusest kirjutada ilma tippteadlastele erija ainuootust seadmata. Refereerida enda teistes keeltes ilmunud artikleid ning neile viidata saab eestikeelses Vikipeedias ja populaarteaduslikes väljaannetes. Üliõpilaste koostööna võiks ilmuda ülikoolide ühisajakiri „Ülikoolist ühiskonnale“, millega saaks rikastada ühiskonda nii terminiotsinguis kui ka haritud inimeste lugemuses ja kirjutamiskogemuses. Võib-olla vajab Eesti rohkem akadeemilisi töötajaid. Mistahes valdkonnas on riigi ja eriala tipptasemel esindaja kujunemise eelduseks arvukas, stabiilne ja tugev meeskond. Sümpoosionil arutleti nn vertikaalse ja horisontaalse akadeemilise karjääri üle. Tippude rahvusvahelise sära keskel saab väga head emakeelset õppetööd teha ja ühiskonda parimal viisil teadusteabega varustada kogu Eesti akadeemiline kolleegium. 33


FOTO: EESTI MAAÜLIKOOL

TEADUS

Keelekeskuse juhataja Ülle Sihver ja Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste, Eesti Teadusagentuuri ning Eesti Keele Instituudi spetsialistid ja doktorandid sümpoosionil „Teadlased kirjutavad eesti keeles“.

Millistes teadusvaldkondades tuleb teie hinnangul esmajoones viia uut teadmist avalikkuse ette just riigikeeles? Küsimuses peitub kahtlus, kas kodanikul on õigus tõele oma emakeeles. Eluvaldkondi selliselt eristades tuleb leida kriteeriumid, mis tõestavad teadmiste tähtsuse järjestamise õigustatust. Informeeritus, puhas vesi ja õhk on maailmas võimu rekvisiidid. Teadussaavutuste esmane eeldus pole keel, vaid arenguvajadus. Kui Eestis on vajadus leida küsimusele lahendus, siis see leitakse, ning teada tuleb anda sellest nii oma rahvale kui ka muule maailmale, seega mitmes keeles. Ühiskond toimib tõhusalt, kui riigiõigus, sotsiaalteadused, emakeele- ja kirjandusteadus ning teoloogia ja arstiteadus on emakeelsed. Riik peaks nii palju suutma, et tema inimesed saaksid haritlastest arsti, kooli- ja kirikuõpetajaga oma kehast, vaimust ja hingest kõneldes mõelda oma emakeeles. Lisaks maaülikooli teadlastele rääkisid sümpoosionil ka Tartu Ülikooli, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste, Eesti Teadusagentuuri ja Eesti Keele Instituudi esindajad.

34

Millised olid nende peamised seisukohad kõneldes eesti keele rollist teaduskeelena? Tähtis on teaduse kõrge kvaliteet ja mõtestatus, tunnetatud vajadus tulemuste järele. Keel annab sisule vormi ja kanali nende edastamiseks. Missioonitunne omakeelse teaduse arendamise ja levitamise ees on mõtestatud elu alus. Teisiti vaesub emakeel ja meie mõttemaailm. Meie riiki mõjutavad tulevikus senisest ilmselt veelgi tugevamini erinevad rahvastikuprotsessid. Kuidas hindate, kas eesti teaduskeelel on ka tulevikus oma koht ja kuivõrd võiks keel olla meie rahva püsimajäämise aluseks? Eesti teaduskeele seisundis ja maines kajastuvad teadlaste väärtushoiakud. Teadlase töö on tema kutsumus ja vajadus. Kui see on ka tema missioon oma riigi ja kaasaegsete ees, siis leiab ta võimaluse, vahendid ja kolleegid, et toimida selliselt, et tema uurimistöö saab rahvusteaduse loomulikuks osaks. Valik ema- ja võõrkeele vahel on keeleteadlase Tiit Hennoste sõnul vaimu ja võimu küsimus: “Võim käsib, vaim küsib, muutes võimu küsitavaks.“


FOTO: ERAKOGU

ROHELINE PEALKIRI ÜLIKOOL

TERVISEPÄEV SEAB KESKMESSE TÖÖTAJATE HEAOLU JA TÖÖVÕIMEKUSE SIGRIT DUGIN, TÖÖKESKKONNA PEASPETSIALIST

Ajakirja Maaülikool detsembrinumbris kajastati Eesti Maaülikooli kui rohelise ülikooli põhimõtteid, mille hulka kuulus ka tervisliku töökeskkonna loomine ja lähtumine „rohelise kontori“ põhimõtetest. Viimase eesmärk ei ole ainult keskkonnahoid, vaid ka töötajate tervise hoidmine ja parema töökeskkonna loomine. Eesti rahvatervise seadus defineerib tervise edendamist kui inimese tervist väärtustava ja soodustava käitumise ja elulaadi kujundamist ning tervist toetava elukeskkonna sihipärast arendamist. TERVISEALDIS ÜLIKOOL Häid näiteid tervisedenduslikest ettevõtmistest ülikoolis on tegelikult mitmeid. EMÜ tehnikamajas avati 8. novembril 2016 Inseneri terviserada, mis sai teoks tänu ülikoolilinnaku ideedekonkursi väljakuulutamisele. Inseneri terviseraja kavandasid ja ehitasid ergonoomika magistriõppe üliõpilased koostöös professor Eda Merisaluga, oma kogemusi terviseraja ehitamisel ja radade tähistamisel jagas ka SA Eesti Terviserajad esindaja Alo Lõoke. Lisaks korraldavad Roheline Ülikool, Keskkonnakaitse Üliõpilaste Selts ja üliõpilasesin-

dus ka sel aastal liikumiskonkursi „Kogume kilomeetreid!“, mis propageerib kõndimist ja jalgrattaliiklust nii EMÜ linnakus kui Tartu linnas. Aasta alguses jagas personaliosakond omalt poolt kõikidele töökeskkonnavolinikele võimlemispallid ja -lindid, mille kasutamise kohta andis häid näpunäiteid füsioterapeut Siim Savisaar. Volinikel paluti võimlemisvahendeid tutvustada ka teistele töötajatele – sobivuse korral võiksid osakonnad ja õppetoolid neid vahendeid ka juurde soetada. Selleks, et veelgi töötajate teadlikkust tõsta ning nende tervislikku

seisundit säilitada ja parandada, toimub ülikoolis tervisepäev, mille raames on võimalik loengutes osaleda ja tervisemessi külastada. Ülemaailmset tervisepäeva (World Health Day) tähistatakse igal aasta 7. aprillil, seda juba alates 1950. aastast, mistõttu toimub ka EMÜ tervisepäev just aprillikuus, seekord 25. aprillil kell 12.00–15.00 peahoone aulas. Ülemaailmne tervisepäev tunnustab Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) loomist ja pakub võimaluse tõsta päevakorda ülemaailmse tähtsusega terviseteemasid. Tervisepäeva loenguid viivad 35


ROHELINE ÜLIKOOL läbi kogenud spetsialistid ning teemade valikul on lähtutud töökeskkonnavolinike ehk töötajate esindajate tagasisidest ning teemade üldisest aktuaalsusest ühiskonnas. MAGA HÄSTI, LIIGU ROHKEM Hea Une Keskuse unenõustaja ja -tehnoloog Kene Vernik annab nõu, kuidas saavutada parem tervislik seisund hea unega. Unetusega kaasnevad tähelepanu- ja keskendumishäired, mis mõjuvad negatiivselt nii isiklikule elule kui ka tööle. Unetuse all mõeldakse magama jäämise raskusi, katkendlikku ja rahutut und või liiga varajast ärkamist. Peaaegu kõigil inimestel esineb mingis eluetapis lühiajalisi ja mööduvaid unehäireid.

TERVISEPÄEVAST VÕIKS SAADA TRADITSIOON, MIS TÕSTAB TÖÖTAJATE TEADLIKKUST NING AITAB KAASA TERVISEPROBLEEMIDE VÄHENDAMISELE JA ENNETAMISELE.

Fysiokeskus OÜ füsioterapeut ja Tartu Ülikooli füsioteraapia eriala õppejõud Kadri Medijainen räägib peamistest pidevast istumisest tulenevatest tervisekaebustest ja nende tekkimise vähendamise võimalustest töökeskkonnas. Füüsilise töö tegijate osakaal on aastatega järk-järgult kahanenud ning asemele on tulnud ametid ja tööd, mida tehakse põhiliselt istudes. Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (EU-OSHA) andmetel on nii Eestis kui Euroopas tervikuna töökohtadel kõige levinumad psühholoogilised ning luu- ja lihaskonnaga seotud ohutegurid. Spordibioloogia dotsent Kristjan Port põhjendab üheminutilises loengus „Istumine tapab!“ lühidalt ja konkreetselt, miks on oluline vähem istuda ja päeva jooksul rohkem liikuda. Istumisel 36

lõdvenevad kõhu- ja seljalihased, mille tagajärjel kasvab koormus lülisamba vaheketastele kaks korda suuremaks. Kui koormus lülisambale kasvab, surutakse vahekettad kokku ja ainevahetus häirub, mistõttu on ebamugavam kõndida ja seista ning inimene istub veelgi rohkem. Füsioterapeut näitab töötajatele ka praktilisi harjutusi, mida on võimalik igapäevatöös rakendada. VÄLDI STRESSI OÜ Katriito Nõustamis- ja psühhoteraapiakeskuse ning Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniline psühholoog Inga Ignatieva räägib terve psüühika säilitamisest igapäeva töörutiinis. Tööinspektsiooni andmetel on tööstressiga seotud terviseriskid Euroopa Liidus tööga seotud terviseprobleemidest luuja lihaskonnahaiguste järel teisel kohal ning pikaajaline stress võib tervisele olla sama laastav kui suitsetamine ja vähene treenitus. Tööstressi tekkimisele võivad viia mitmed psühhosotsiaalsed ohutegurid, millest räägitakse juba täpsemalt tervisepäeva loengus. Samuti annab kliiniline psühholoog nõu, kuhu ja kelle poole võiks tööstressi ilmnemisel pöörduda. Tervisemessil on võimalik mõõta tervisenäitajaid ja tutvuda erinevate toodetega. Tartu Tervishoiu Kõrgkool mõõdab kolesterooli, hemoglobiini ja veresuhkru taset ning vererõhku ja kehakoostist (rasva-, lihas- ja veeprotsent). Jalaexpert teeb jalgade diagnostikat ja pakub konsultatsiooni, Eesti Punase Risti Tartumaa Selts näitab elustamisvõtteid ning EMÜ Spordiklubi tutvustab sportimisvõimalusi ja paneb töötajad füüsiliselt proovile. Kohapeal on võimalik tutvuda Polli Aiandusuuringute Keskuse toodetega, ITAK OÜ võimlemisvahenditega ja Ergoway OÜ ergonoomiliste töövahenditega ja neid soovi korral sularaha eest osta.


ROHELINE ÜLIKOOL likumalt kasutada. Juhul kui töötajate huvi tervisepäeva vastu on suur ja tagasiside positiivne, võiks tervisepäeva korraldamisest saada ülikoolis traditsioon, kuna see tõstab töötajate teadlikkust ning aitab kaasa erinevate terviseprobleemide vähendamisele ja ennetamisele.

Siinkohal kutsungi üles kõiki osakonnajuhatajaid ning õppetoolide juhte ja hoidjaid andma töötajatele võimalus tervisepäeval osaleda. Täpsem ajakava ilmub aprillikuu esimese nädala infokirjas ja saadetakse kõikidesse osakondadesse ja õppetoolidesse ka paberkandjal.

FOTO: PEXELS

OOTAME OSALEMA Tervisepäev on kõikidele töötajatele tasuta ning osalejate vahel loositakse välja mitmeid tervist edendavaid auhindu. Tervisemessi saab külastada kell 12.00– 15.00. Lisaks on iga terviseloengu vahel ca 15-minutiline paus, mis võimaldab töötajatel aega paind-

MAAÜLIKOOLI LIIKUMISKONKURSS ALUSTAB UUE HOOGA ELEN PEETSMANN

S

el kevadel saab taas kord Eesti Maaülikoolis kilomeetreid koguda – seda nii kõndides kui jalgrattaga. Osalema on oodatud kõik maaülikooli töötajad ja tudengid. Konkursi eesmärk on propageerida kõndimist ja jalgrattaliiklust Eesti Maaülikooli linnakus ja Tartu linnas. Samuti tunnustatakse nii parimaid ja sil-

mapaistvaimad jalgrattureid kui jalakäijaid. Eelmise aasta sügisel kogusid kilomeetreid 29 töötajat ja 25 üliõpilast: jalgrattaga läbiti kokku 7922,89 kilomeetrit ja kõndides 6417,86 kilomeetrit. Kilomeetrite arvestuses lähevad arvesse kõik transpordi eesmärgil läbitud vahemaad 2. aprillist kuni 31. maini 2018. Pühendunuima ratturi ja jalakäija väljasel-

gitamiseks jälgivad korraldajad osalejate igapäevast läbitavat distantsi ning koostavad edetabeli nii individuaalses kui ka struktuuriüksuste vahelises arvestuses. Konkurssi viivad läbi Eesti Maaülikooli roheline ülikool ja üliõpilasesindus. Konkursi täpsem informatsioon ja registreerumine www.emu.ee/ liigume 37


TEATED

KAITSTUD DOKTORITÖÖD DOKTORITÖÖ: KAS TULEVIKUS KAITSEVAD TAIMED END KARVASTE LEHTEDEGA?

V

eebruaris kaitses Shuai Li filosoofiadoktori väitekirja teemal „Taimelehtede lenduvühendite emissiooni induktsioon osooni ja metüül jasmonaadi mõjul. Induction of volatile organic compound emissions form leaves upon ozone and methyl jasmonate (MeJA) treatments”. Töös uuriti osoonikahjustuste tekkimist taimedel. Osoon on oluline keskkonnamürk, mille kontsentratsioon maalähedases atmosfääris tõuseb sõltuvana globaalsetest muutus-

test. Taimede puhul on oluline tõik, et liikumatuse tõttu käivitavad need rakkude kaitsmiseks rea kohastumuslikke biokeemilisi reaktsioone. „Shuai Li uuriski doktoritöös taimede tundlikkust osoonile erinevates olulistes põllumajandustaimedes nagu kõrvits, kurk, lavendel, rosmariin jt,“ rääkis maaülikooli taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetooli dotsent Tiina Tosens. Tema sõnul oli üks olulisemaid avastusi, et taimede epidermises olevad näärmekarvad eritavad osooni neutrali-

seerivaid ühendeid ning seega on karvasemad lehed osoonile tunduvalt vastupidavamad. Uue huvitava uurimisküsimusena kerkis seevastu esile, kas tulevikus, mil osooni kontsentratsioon maalähedases atmosfääris on tõusuteel, hakkavad taimed enda kaitsmiseks investeerima enam süsinikku karvaste lehtede ehitamiseks. Doktoritöö juhendaja oli prof Ülo Niinemets ning oponent dr Silvano Fares (Research Centre for Forestry and Wood, Itaalia).

DOKTORITÖÖ: UUS METOODILINE LÄHENEMINE ANNAB PANUSE JÄRVEDE SEISUNDI PARANDAMISEKS

V

eebruaris kaitses Lea Tuvikene filosoofiadoktori väitekirja teemal „Loodusliku muutlikkuse mõju madalate järvede ökoseisundi hindamisele. The effect of natural variability on the assessment of ecological status of shallow lakes“. Töös uuriti, kuidas hinnata madalate järvede ökoloogilist seisundit, kui looduslike tegurite, nagu veetaseme kõikumine, mõju traditsioonilistele veekvaliteedi näitajatele, nagu taimtoitained ja vee läbipaistvus, ületab inimmõjust tingitud muutlikkuse. Eesmärk oli anda panus suurjärvede seire paremaks korraldamiseks. „Seisundi võimalikult täpsest hindamisest oleneb riigi rahaliste vahendite tulemuslik kasutamine meie veekogude seisundi 38

parandamiseks ja hoidmiseks,“ rääkis Lea Tuvikene. Ta lisas, et töö eesmärk oli anda panus just nimelt suurte ja madalate järvede, nagu Peipsi ja Võrtsjärv, seisundi adekvaatsemaks hindamiseks. Seda põhjusel, et Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi kehtivusaja jooksul on selgunud, et senised seisundihinnangute andmise eeskirjad vajavad täpsustamist just looduslike tegurite mõju arvestamiseks. Uuringute käigus töötati välja statistilised meetodid veetaseme muutlikkuse ja aastaaja mõju arvestamiseks suurte madalate järvede vee seisundinäitajate väärtustele. „Sellist metoodikat ei ole veekogude keskkonnaseires teadaolevalt tänaseni kasu-

tatud,“ lisas Tuvikene. Samuti analüüsiti töös Võrtsjärve 10 seirekoha seisundinäitajate ruumilist ja ajalist muutlikkust. „Leidsime, et erinevused järve avaveeosa erinevate piirkondade näitajate vahel on oluliselt väiksemad kui aastatevahelised erinevused. Järve sügavaimas kohas asuv püsiseirekoht iseloomustab hästi järve kogu avaveelist osa ehk rohkem kui 90% tema pindalast.“ Tuvikese sõnul ongi see kulude kokkuhoiu eesmärgil alates 2017. aastast riiklikus seireprogrammis ainuke Võrtsjärve avavee seirekoht. Doktoritöö juhendaja oli juhtivteadur Peeter Nõges ning oponent prof Brigitte Nixdorf (Brandenburg University of Technology, Saksamaa).


TEATED

DOKTORITÖÖ: INIMTEGEVUS PEIPSI JÄRVE LÄHISTEL PEAKS OLEMA LÄBIMÕELDUM

D

etsembris kaitses Kadi Palmik filosoofiadoktori väitekirja teemal „Looduslike ja inimtekkeliste survetegurite mõju Peipsi järve suurtaimestikule. Effects of natural and anthropogenic pressures and disturbances on the macrophytes of Lake Peipsi“. Töö eesmärk oli välja selgitada, kuidas mõjutavad Peipsi järve suurtaimestikku inimtekkelised survetegurid nagu eutrofeerumine ja pilliroo eemaldamine, samuti teha kindlaks veetaseme kõikumisest tulenevad muutused suurtaimestiku liigirikkuses ja ohtruses. „Madalveeperioodil tõusid märgatavalt nii suurtaimede liigirikkus kui ka ohtrus. Seega on ökoloogilise seisundi hinnang

taimestiku järgi märkimisväärselt mõjutatud looduslikust häiringufaktorist,“ rääkis Kadi Palmik. Ta lisas, et suurtaimedel on väga oluline roll nii vee keemiliste omaduste mõjutajana kui ka elu- ja varjepaigana ning toidubaasina paljudele teistele liikidele, mistõttu on oluline jälgida suurtaimestikus toimuvaid muutusi. Tööst selgus, et inimtekkelisest eutrofeerumisest tingitud rooalade laienemine on vähendanud väikesekasvulistele liikidele sobivaid elupaiku. Kaldaalade kinnikasvamine on suurendanud kohalike elanike vajadust rannaalade majandamiseks. „Üldiselt võib tihedate pillirookogumike eemaldamist pidada taimestiku

liigirikkusele positiivseks, kuid vältida tuleks monotoonsete ja kuivade kõrgendatud alade kujundamist, mis vähendab Peipsile iseloomulike taimeliikide kasvukohti.“ „Arvestades, et pilliroo eemaldamine on Peipsi rannaaladel hoogustunud, tuleks varasemast suuremat tähelepanu pöörata selleks kasutatavatele meetoditele. Uuringus saadud tulemused annavad väärtuslikku teavet soovituste andmiseks, et tagada elupaikade mitmekesisus. Doktoritöö juhendajad oli vanemteadurid Helle Mäemets ja Külli Kangur ning oponent prof Mennobart van Eerden (Rijkswaterstaat, Holland).

DOKTORITÖÖ: KA VÄIKE KOGUS TAIMEKAITSEVAHENDIT PANEB JOOKSIKLASED VEIDRALT KÄITUMA

D

etsembris kaitses Ene Tooming filosoofiadoktori väitekirja teemal „Neurotoksiliste insektitsiidide subletaalne toime põllumajanduslikult oluliste jooksiklaste põhikäitumisele. The sublethal effects of neurotoxic insecticides on the Basic behaviours of agriculturally important carabid beetles“. Töö eesmärk oli uurida insektitsiidide ehk põllumajanduses kasutatavate taimekaitsevahendite madalate dooside lühi- ja pikaajalisi kõrvalmõjusid röövtoidulise süsiketasjooksiku erinevatele põhikäitumistele. „Meie katsed näitasid, et isegi väga madalad doosid põhjustasid mitmeid olulisi lühi- ja pikaajalisi

negatiivseid kõrvalekaldeid mardikate põhikäitumistes. Märkimisväärne langus toimus mardikate puhta toidu tarbimismääras ning käitumusliku termoregulatsiooni võimes,“ rääkis Ene Tooming. Töö käigus demonstreeriti esmakordselt, et putukate põhikäitumised, nagu üldmotoorne aktiivsus, käitumuslik termoregulatsioon ja puhta toidu tarbimismäär, on tundlikud, väärtuslikud ja kergesti mõõdetavad ökotoksikoloogilised biomarkerid, mis aitavad lisaks lokomotsioonile hinnata röövtoiduliste jooksiklaste toksilise stressi erinevaid tasemeid ja aspekte. „Põllumajandusmaastikel võivad sellised häi-

red mardikate käitumises otseselt halvendada nende kasulike putukate ökoloogilist kohasust, populatsiooni dünaamikat ja biotõrje efektiivsust,“ lisas Tooming. Tema sõnul tuleks saadud tulemusi kindlasti arvestada selliste integreeritud taimekaitse programmide väljatöötamisel, mis soodustavad kultuurtaimede töötlemist insektitsiidide vähendatud doosidega ja taimekahjurite looduslike vaenlaste maksimaalset ärakasutamist, kus iganes võimalik. Doktoritöö juhendajad olid dr Enno Merivee ja dr Anne Must ning oponent prof Pietro Brandmayr (University of Calabria, Itaalia). 39


TEATED

SÜNNIPÄEVAÕNNITLUSED* APRILL 6. APRILL Nikolai Koslov – 90 VLI emeriitprofessor 14. APRILL Raivo Ruus – 65 MSI lektor 15. APILL Jüri Muld – 60 Hooldusmeister MAI 3. MAI Natalia Palm – 65 VLI keemik 4. MAI Eugen Kokin – 65 TI dotsent Riho Gross – 60 VLI professor

18. MAI Evi Lill – 65 PKI vanemlaborant Liivi Kõiv – 60 Raamatukogu kataloogija 20. MAI Mait Mets – 80 MMI külalisõppejõud

16. JUUNI Endel Kala – 95 TI emeriitdotsent Mari Tobias – 50 PKI nimetatud nooremteadur

24. MAI Aino Kukk – 50 Asjaajamistalituse spetsialist

20. JUUNI Anna Varbhein – 70 MSI vanemspetsialist

25. MAI Aija Kosk – 55 Riigihangete talituse peaspetsialist

22. JUUNI Rein Järvekülg – 55 PKI peaspetsialist

28. MAI Faina Jemeljanova – 55 Rõhu Katsejaama spetsialist JUUNI

10. MAI Arnold Rüütel – 90 VLI emeriitprofessor

FOTO: PEXELS.COM

16. MAI Kaarin Tuuksam – 60 Keelekeskuse lektor

15. JUUNI Peep Piirsalu – 60 VLI dotsent

1.JUUNI Kalle Karoles – 65 MMI dotsent 14. JUUNI Hedi Kaldmäe – 55 Polli Aiandusuuringute Keskuse peaspetsialist

23. JUUNI Kai Simo – 80 MSI emeriitdotsent 28. JUUNI Kaljo Reidla – 90 VLI emeriitprofessor Natalja Liba – 55 MMI dotsent

29. JUUNI Petras Rimantas Venskutonis Polli Aiandusuuringute Keskuse nimetatud juhtivteadur

*Ajakirjas õnnitleme ülikoolipere väärikamaid juubilare.

Ajakiri Maaülikool märts 2018  
Ajakiri Maaülikool märts 2018  
Advertisement