Foto: Vabaühenduste Liit
H EA KODAN I KU KLUB I
panustada, aga see ei tähenda, et sa pead olema selle valdkonna ekspert. See nõuab aega. Kui koosloome või teenusedisaini protsess, mis mul käsil on, kestab ikkagi mingi arvestatava aja, ütleme näiteks kuus kuud, siis ma teen alguses ise samamoodi välitöid, teen ise intervjuusid, teen hästi kiire ja hästi intensiivse sissevaate selle valdkonna sisse koos nende kasutajatega, kelle jaoks me midagi teeme. See võimaldab mul laua ääres küsida relevantseid küsimusi ja panna küsimärgi alla neid väiteid, mida ametnikud mulle aeg-ajalt esitavad, et „noh, meil vanglas on nii“. Ja ma saan öelda, et ei, minu allikad vanglast väidavad, et neil ei ole nii, need on ametlikud protsessid ja see, mis tegelikult taustal toimub, on midagi muud. Ott Karulin: Kuus kuud on luksus, tavaliselt ei ole meil riigisektoris nii palju aega võtta. Ideaalis võiks võtta kaks aastat ja kõigepealt hästi palju koostööd teha selle kolmanda partneriga, kelle sa viid teemasse sisse, räägid ootusi läbi. „Eesti 2035“ protsessis me lahendasime selle nii, et meil oli palju kohtumisi ja seminare üle terve Eesti nii-öelda tavaliste inimestega. Strateegiabüroo nõunikud istusid laudades arutelujuhi ja faktipangana. Kui oli näha, et läheb lappama, siis me sekkusime. 18
Osalejatest Rasmus: Poliitikakujundamisse või teenusedisaini peaksid olema kaasatud kõik, keda see otseselt puudutab. Kui arv läheb suureks, tuleb leida esindajad. 6-7-8 inimest meeskonna kohta on paras, edasi läheb keeruliseks. Kui on rohkem osalejaid, tuleb luua mitu meeskonda, luua nende vahele sünergiat. Esindatus peaks olema mitmekesine. Tavalisest arutelust eristab koosloomet see, et peaks toimuma uus taipamine. Kui inimesed tulevad kokku ja kellelgi ei tule uut asja pähe – ei pea kõigil korraga
Tavalisest arutelust eristab koosloomet see, et peaks toimuma uus taipamine.
tulema! –, siis ei ole koosloomet tekkinud. Ajukeemia seisukohast tähendab see, et tekivad uued ühendused, ja see saab toimuda ainult täiesti turvalises, stressivabas õhkkonnas, kus ei ole informatsiooni ülelaetust. Atmosfäär peaks olema selline, mis
loob üldse võimaluse, et kellelgi tekiks uus taipamine. Kui me võtame emotsionaalselt laetud teema, kus arutatakse midagi olulist, siis sinnani jõuda on ülikeeruline. Maris: Kontekste on palju – kas tahad probleemi lahendada või pikemaajalist tegevust planeerida. Protsessi omanik peab teadvustama, et tulemusteni jõudmiseks on vaja teha koostööd teistega, kes toovad erinevaid vaateid, aitavad mõista, miks on erinevad väärtused mingi teema ümber kujunenud, ning aitavad selgitada ja raamistada probleemi. Vahel tundub mulle, et me omistame koosloome tähendust aruteludele, mis seda pole. Laua ümber kogunemine ja märkmepaberite kasutamine ei muuda seda arutelu veel koosloomeks. Ei toimu protsesse, mis on väärtuslikud – üksteiselt õppimist, oma taibu ümbermõtestamist, teistsugust arusaamist. Tuleb murda mõttemustreid. See nõuab aega. Sellised suured teemad nagu metsandus tuleb tükkideks võtta, väiksema tüki kaupa läheneda. Siis hakkab midagi murenema ja muutuma. Helelyn: Osalejate kaasamine peab olema hästi teadlik. Mul on hetkel projekt, kus me peame planeerima ja parandama teenuseid neile noortele, kes on sattunud niinimetatud erikoolidesse, kinnistesse lasteasutustesse või noortevanglatesse. Seal on ministeeriumite tase, kes seadusloomega
