Page 76

Saaremaal olen veetnud suure osa oma lapsepõlve suvedest, sekka kübeke kevadeid ja tsipake talvepäevi, seega võõrasse kohta ma ei tulnud. Mäletan 11-aastasena ühel järjekordsel suvel Kuressaares pähe turgatanud mõtet – siin linnas ma kavatsen elada. Ja nii ma nüüd elangi. Saarele kolimine ei võtnud mult ka võimalust töötada ajakirjanduses. Enamgi – andis hoopis võimaluse karjääriredelil ronida. Millega praegu tegeled, hobid? Nagu öeldud, olen ajakirjanik. Töötan ajalehes Saarte Hääl, olen vanemtoimetaja ja majandusajakirjanik. Mis puutub neist esimesse, siis vanemtoimetaja töö on vastutada nädalalõpulehe nn pikkade lugude ilmumise eest – reportaažid, intervjuud, muud erinevad olemuslood. Kirjutan neid ka ise hea meelega, kuid vastutan samaaegselt, et kolleegid oma “pikad lood” tähtajaks valmis teeks. Saarte Hääles jookseb mul üheksas aasta, kuid lehetöö kõrvalt töötan ka kohalikus raadiojaamas Raadio Kadi. Juhin seal reedeti ühes muusikatoimetajaga hommikuprogrammi. “Ärkamisaeg”, see on mu reedene rõõm. Kui ma selle eest palka ei saaks, nimetaks ma seda hobiks. Aga see on siiski töö, mille üle olen samuti hirmus õnnelik, et seda teha saan. Mõni hobi on mul veel. Armastan reisida, maalida, kokata-küpsetada ja mõni nimetab mind tögamisi ka trennihulluks. Spordilembus tuli aga ilmselt lapsepõlvest kaasa, Kalmuste värk. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu Elva Gümnaasium? Elva Gümnaasium on minu jaoks suur osa lapsepõlvest. Olin selline imelik laps, kellele meeldis koolis käia. Mitte tingimata seal alati õppida, aga koolis mulle meeldis. Igal suvel hakkasin juba augusti algul 1. septembrit ootama. Kool tähendas uute õpikute lõhna, sõpru ja kooliteed. Algkoolis käies oli mu suur lemmik just nimelt koolitee. Lühike ta küll oli, heal juhul 500-600 meetrit kodust astuda. Ent selle peale jäi väike oja, kust ma tihtilugu oma arust pärast tunde kala püüdsin. Vanaisa Haraldi õpetusel teadsin, kuidas sobivast oksast õng teha ja nii ma siis seal südamerahuga õngitsesin. Kuna kala ma kätte ei saanud, sest nii väikses ojas elas heal juhul vaid mõni eksinud kalamaim, viisin teinekord koju paar aeglasemat konnapoega või tigu. Saagi mõttes. Oma koha leidsid nad küll alati mu toa akna taga sirguva toominga all, mitte õnneks toas. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele. Käitumishinne ja hoolsus märkisid tunnistusel, et olin üks viks ja viisakas koolilaps. Vahel kippus käitumine küll ametlikes andmetes ära vajuma, sest olin ja olen siiani iseloomult paras juurikas. Mis mulle ei meeldinud, see mulle ei meeldinud.

Profile for elvagümnaasium

Räägi oma lugu  

Advertisement